T. Kall, M Klubi 13/101, 2 (1996) 

                

            


                                    Tegelased: 

MAAHÄRRA – Marko Matvere 

MAGISTER – Jaanus Rohumaa 

MAJESTEET – Ain Lutsepp 

MARKII – Raivo Rüütel 

MARSSAL – Jaan Rekkor 

MILORD – Jüri Krjukov 

MONSENJÖÖR – Tõnu Kark 



MAJESTEET (MILORDILE): Ma tean, sa suhtud minu… kuidas ma ütleksin… loomingulistesse võimetesse… noh… Ma tean, sa ei hinda neid kõrgelt… 

MILORD: Nii? 

MAJESTEET: Tead, ma usun… täna ma suudan sind üllatada. Väga positiivselt üllatada. 

MAGISTER: Kas on jälle šedöövrit karta? 

MONSENJÖÖR: Meister, paistab, on aasta ringi tippvormis… 

MAGISTER: Mina kuulsin, tänavu pidi Nobeli preemia antama erandkorras algajale dramaturgile… 



Tuleb MARKII, kõnnib kiirel sammul ukse poole. 

/---/



MAJESTEET: Oota! Ega sa kauaks ei jää? Sellepärast, et me peame hakkama proovi tegema. 

MARKII: Mis proovi? 

MAJESTEET: Ma kirjutasin meile uue teose! 

MARKII: Kuule, neid sinu teoseid me oleme juba näinud! 

MAJESTEET: See on mul täiesti teistmoodi teos! See on mul suurteos! Või, noh… ma ei teinud seda päris ise, vaid suurteose põhjal. 

MARKII: Ah, ei ole see parem midagi… (Tahab ära minna.) 

MAJESTEET: „Kalevipoja“ põhjal. 

MARKII (pöördub tagasi): „Kalevipoja“? 

MAJESTEET: Nojah. Ma mõtlesin, et kui maailmale midagi näidata, siis… kui juba, siis juba! 

MARKII: Jaa… Kalevipoeg oleks muidugi monumentaalne kuju, aga… 

MAJESTEET: Mis aga? 

MARKII: Ma kardan, kas ma saan hakkama? 

MAJESTEET: Ei, ega ma ei mõelnud, et… 

MARKII: Aga teisest küljest… Kui roll on sul huvitavalt kirjutatud – miks mitte?! 

MAJESTEET: Ei, ega ma tõesti ei… 

MARKII: Mina ja … Kalevipoeg… (Idee hakkab üha rohkem meeldima.) Jaa! Väga huvitav ülesanne! Ma tulen kohe tagasi, siis vaatame! (Ära.) 



MAJESTEET tahaks MARKIILE järele hüüda, aga häält ei tule… Jääb nii nagu jäi… 

/---/ 



MAGISTER: Muide, kas teeme ka midagi? 



Tuleb MAJESTEET. 



MILORD: Ma kardan, me teeme jälle ühte Majesteedi jampsi. 



MAJESTEET ei tee väljagi. Istub rusutult maha. 



Mis on? 

MAJESTEET: Ah… 

MILORD: Markii ütles midagi halvasti? (Paus.) 

MAJESTEET: Markii ütles, et ta võib Kalevipoega mängida küll… 

MILORD: Pakkusid talle või? 

MAJESTEET: Ei pakkunud, aga kukkus niimoodi välja. 

MILORD: Kas sinu arust on Markii väga Kalevipoja moodi? 

MAJESTEET: No ei ole. 

MILORD: Aga sa näed Markiid Kalevipoja rollis? 

MAGISTER: Aga kes on üldse Kalevipoega näinud? 

MAJESTEET: Jah. 

MAGISTER: Kõik kujutavad ette, et Kalevipoeg oli tohutult suur ja valge peaga, aga ei pruukinud olla. 

MONSENJÖÖR: Minu arust ka. Ta võis olla vabalt näiteks kergekeskkaallane. Väga hea tehnikaga muidugi … 

MILORD: Publik ei võta vastu niisugust Kalevipoega. Kas sa sellest ei saa aru? Publikul on Kalevipojast oma ettekujutus! 

MONSENJÖÖR: Seal, kuhu Marssal meid esinema viib, ei ole Kalevipojast keegi kuulnud! 

MAGISTER: Ega Indias tõesti ei ole – neil on seal omad budad ja bodhisatvad. 

MONSENJÖÖR: Ma räägin, maailmal on ükskõik, milline meie Kalevipoeg on! Olgu või sinine, peaasi, et mehel oleks jõudu! 

/---/ 



MILORD (hakkab vihaselt riidesse panema, MAJESTEEDILE): Igatahes niisugust tsirkust, kus Markii on Kalevipoeg, mina kaasa ei tee! 

MAJESTEET: Aga kuidas ma talle nüüd ära ütlen… 

MILORD: See on sinu mure. 

MAJESTEET: Või teeme proovi, ja siis ta näeb ise, et… ühesõnaga kukub läbi. Ja siis ma mängin ise edasi. 

MILORD (on juba uksel, vaatab MAJESTEEDI skeptiliselt üle): Sina?! Kangelast?! (Ära.) 

MAJESTEET (hüüab järele): See on ju puhtalt minu roll – ma ei peaks ennast üldse muutma! 

/---/ 



Toomas Kall, Baleriin ja Viiuldaja. – M Klubi 13/101.  Telelavastuse käsikiri, 1996