Johanna-Mai, Kalevela(b) (2002)

                

            


                                    See oli ühel palaval ja päikesepaistelisel augustikuu hommikupoolikul, kui Kalevipoeg rehe alla rege rautama suundus. Töö ei olnud kerge, kuid ikkagi meeldivam kui lõõskava päikese armutu pilgu all rügada. Agaralt vanarahva sõnu meenutades asus mees asja juurde, kuid pidi oma toimetused peagi katkestama, kuna kuulis nõudlikku ja kiiret koputust. Ringi takseerides veenudnud, et uks ristseliti lahti vedeles, ühmas ta madalal häälel: “Sisse!” Midagi tähelepanuväärset ei juhtunud. Mõnekümne sekundi pärast kordus koputus uuesti. “Sisse,” ütles Kalevipoeg enda meelest nii valjusti ja selgelt, et isegi poolkurdid pääsukesed räästa all oleksid pidanud teda mõistma. Koputus. Kalevite kangeim poeg hakkas juba tasapisi närvi minema. Kolinal pudenes tonnine sepahaamer tema näppude vahelt ning mõõduka sammuga tormas mees ukse poole. 

Ereda valguse käes silmi kissitades seletus noorele Kalevile järgmine vaatepilt: umbes pooleteistmeetrine lühikeste vuntsidega tumedasse ülikonda ja lakk-kingadesse kängitsetud mehike tagus kohusetundlikult rehaga vastu seina. Suurt kogu märgates köhatas tegelane lühidalt, toetas reha sõnnikukärule, sättis lipsu sirgeks, sidus saapapaelad kinni ning lausus kõlaval ja pidulikul häälel: “Monsieur Kalevipoeg, ma oletan?” Saanud vastuseks ebaleva peanoogutuse, jätkas ta ülla kõnemaneeriga: “Seoses 20. Augustil 2008 toimuva Euroopasisese Pliiatsireformi puudutava konverents-vestlusega on mul au paluda Teid osalema programmis Eurokultuuri Kõrvalparlamendi töös spetsialistina kronoloogilise kalligraafia erialal.” Mida oskas eesti rahva vabastaja ja kangelane sellise ettepaneku peale lausuda? Kuna eelnenud jutust talle vaid sõna “teie” meelde jäi, lausus ta viisaka tagasihoidlikkusega: “Ah, mis te nüid teietate, ma ikke sellise omainimest moodi kutsumisega harjund.” Pintsaklipslane kummardas, vabandas ja üritas oma kõnet koheselt jätkata. “Seega, kas te… se.. sa olete seega nendel tingimustel valmis ettepanekut aktsepteerima?” Kalevipoeg aga naeratas juhmakalt. 

Talle päris meeldis selle tegelase stiil. Lips ees ja kohver käes, muid detaile tänapäevaselt aristokraatliku mulje saavutamiseks ju ei vajatagi. Ja peale selle olid eurokal põskedes lausa imearmsad naerulohukesed… Suur sangar ei mõistnudki, kudas selle ei-tea-kust saabunud mehikese läbilõikava ja kõrvulukustava vile peale veeres ei-tea-kust nurga tagant välja punane Audi 100, kuhu kõik see 300 kg Kalevit ei-tea-kuidas ära mahutati. 

Mõne minutiga leidsid nad end mitmete ustega koridorist ning enne kui suurem tegelastest jõudis möhhki öelda,oli ta juba lähimast sisse kistud ning silmitses nüüd peeglist oma sõbra paarikümnekordset suurendust, mis siis, et linalakk ja vuntsideta. “Excellent!” podises originaal oma vuntside vahelt ning sama pöörase tempoga, kui nad ruumi sisenenud olid, tuiskasid sealt jälle välja. Müüjanna ainult naeratas, kui pisarad ja ripsmetuss mööda ta põski alla nirisesid. Ent suur ja väike yuppie jätkasid oma teekonda punases transpordivahendis nimega Audi 100. Külastanud juhtivat juuksurisalongi, kingapoodi ja supermarketit, otsustas väiksem tegelinski korraks hoo maha võtta ning küsis ootamatult keset väljakut seisatades: ”On teil juhuslikult küsimusi seoses möödunu, oleva või tulevaga?” 

Kalevipoeg vaatas mehikesele otsa. Sinistesse silmadesse. Ta oleks endale ka siniseid silmi tahtnud aga nagu eesti poisile kohane, olid tema silmad sügavhalli toneeringuga. Eurokas tundus ikka veel vastust ootavat. Järsku märkas Kalevipoeg oma vestluskaaslase vasakul randmel midagi sätendavalt. Ta osutas sellele ning tegi pähe veel nõudlikuma ja küsivama näo kui hiilguse omanik ennist. Too virutas enesele lahtise käega laksu vastu otsaesist, haaras eesti mehel varrukast ning endise tempoga jätkus kogu tramburai. Järjekordsetest ustest tiriti neid sisse vaid selleks, et nad mõne hetke pärast sealt taas välja võiksid tormata. Kõikvõimalikku padajanni rivistati laudadele ja lettidele, arusaamatuid ja katkendlikke loenguid peeti Kalevipojale pingsalt otsa vaadates ning üks ebaloomulikult suure rinnapartiiga naisterahvas võttis tal käest ning kahekesi vedasid nad sinise pastapliiatsiga valgetele paberitele loogelisi jooni. Lõpuks seisid nad suure kahe poolega ukse ees.

Kalevipojale suruti kätte mustade kaantega paberimapp ja hõbedase korgiga täitesulepea. Sulepeale oli kirjutatud “AS Veflar. Santehnika ja ventilatsioonisüsteemid.” Kangelasele ei avaldanud see mitte mingisugust muljet. Ta vaatas ainult messingtoonis uksehingi, mis olid igasugusest roostest hoolikalt puhtaks nühitud. Ka see ei avaldanud talle muljet. Keegi rohelise kleidiga näitsik pistis talle pihku punasetriibulise paberilehe, millele oli kirjutatud “Il 27/6 Od”. 

Mõistmata nende müstiliste tähemärkide sisu, astus mees talle avatud uksest sisse ning leidis end suurest musta laega, valgete toolide ja põhjamaise seinabordüüriga saalist täis välimuselt talle peaaegu identselt sarnanevaid mehi, naisi, lapsi, loomi, aga ka linde ja putukaid. Kõik olid riietatud musta, näppude vahel tilbendas neil kas paberileht või tumedates toonides kaust ning pintsakutaskust kiikas välja kollane taskurätik. Enamik saalisolijatest paistsid olevat tegevuses mingi isikliku toiminguna ning mitte huvituvat ümberringi sündivast. Kes mängis malet, kes joonistas kriidiga põrandale, kes keerles valsitaktis mööda vahekäiku. Mõned linnud olid pintsakud ümber lambikuplite sidunud ning tiirlesid nüüd kriisates kohalviibijate peade kohal, aeg-ajalt kuklasulgedega tumedat lage riivates. Imekombel ei leidnud Kalevipoeg selles segaduses midagi tähelepanuväärset ning sammus otsustavalt ridade vahele, otsides talle määratud tooli, Il 27/6 Od. 

Täpsemalt silmitsedes oleks ka võhikust külaline võinud kohalolijate hulgas nii mitmeidki persoone ära tunda: toolileenil kiikudes puhus ristflööti suur Trooja kangelane Aeneis, vaikuses ühel jalal seisev näo nurka pööranud lüheldane mees oli aga rahva seas tuntuks saanud Aleksander Suure nime all. Tooli alt paistev kingapaar kuulus vägevale Odüsseusele, kes parajasti musta markeriga toolipõhja tumedaks värvis. Kõrvalseisev naisterahvas, kes teda kajaka kombel kiljudes innustada püüdis, kandis rinnas guassvärvidega maalitud nimesilti “Jeanne d’Arc”. Veidi eemal seinaga pingpongi mängivas mehes võis ära tunda Joukahaise. Ühesõnaga, siia olid kokku kutsutud kõik, kes vähegi Euroopa arengus ja ajaloos kunagi mingit rolli olid mänginud.
 
Leidmata paika Il 27/6 Od, istus Kalevipoeg lähimale vabale toolile ja hakkas täitesulepega mängima. Klõps! tuli hõbedane kork kirjapulgalt ja klõps! läks ta oma kohale tagasi. Mängust haaratuna ei pannud ta tähelegi, et saali ette oli astunud üks mustas ülikonnas kikilipsuga meestest. Eesti rahva vabastaja virgus alles siis, kui keegi talle tundmatu tömbi esemega ribide vahele virutas. Vaadates löögi põhjustajat, märkas ta enda kõrval toolil alasti siili, üksainumas okas peas ning kikilips kaelas. “Sa pead selle kõik üles kirjutama,” sisistas paljas olend. “Kõik!” 

Öeldud-tehtud.Taas tõmbas mees sulepealt hõbedase korgi ning avas mustade kaantega paberimapi. Mapi vahel oli suurem kogus korralikult firmalogoga vormistatud valget paberit: üleval paremas servas oli igal lehel väike kollane täheke ning allääres graafiliselt kujundatud tekst: “Poola ja Tsaari-Venemaa ühendatud Sotsiaalmigratsiooniametile alluv Valgevene haldusjaotuskeskuses registreeritud mittetulundusühingu ArDecores’i kuuenda sidejaoskonna allüksuse sekretariaat”, vastava firma faksinumber, e-posti aadress ning juhataja asetäitja eesnimi. Kalevipoeg tõstis silmad. 

Laval seisev tegelane oli arvatavasti juba üsna pikalt kõnelenud. Riietatud samas stiilis kui ülejäänud saalgi, erines kõnemees teistest vaid oma esteetilise soengumoe poolest. Nähes välja nagu hetk pärast juuksurisalongi külastamist (mis arvatavasti nii oligi), keerdus punakaspruun laubalokk graatsiliselt tema noorusliku näo raamistuseks. Hajameelselt näppis Kalevipoeg oma õlekarva juuksetukka, kui talle meenus raseeritud siili juhatus ning ta asetas mapi endale sülle, paberilehe selle peale, sulepea paberi kohale, tindipleki paberi äärele ning püüdis kuulata, mida rääkis lokkis juustega mees saali ees. 

“Kuigi seda ei ole veel teaduslikult tõestatud, võime siiski tagada, et nähtus kui selline peagi aset leiab ning peagi ka massideni jõuab. Selle konkreetsemaks määramiseks tuleb aga siiski palju uurimistööd teha ning mitmeid eksperimente ning küsitlusi läbi viia, kuna me oleme siiski tulemustele orienteeritud ning, ütleme nüüd ausalt, planeerime teadlikult ikkagi puhtmajanduslikku kasumit. Selle kõige saavutamiseks vajame me erinevate meetmete rakendamisel siiski teie tähelepanu, abi ning mitmekülgset pingsat koostööd. Kui nüüd vaatate siia,” ja mees osutas käega valget pahteldatud seina enda taga, “Näete, et graafik on siiski tõusujoonel. Selle säilitamine on meie eesmärgiks ning parimal juhul katsume ka latti kõrgemale upitada. Hea tava kohaselt on meie arengusuund on fokusseeritud aina adekvaatsematele tulemustele ning baseerub süstemaatilisusele ning efektiivsele organiseeritusele.” 

“Nojah,” mõtles Kalevipoeg ning joonistas paberilehele kõverate jalgadega varese. Peale paari kõnet ilutsesid paberil ka triibuline lehm, ämblikuvõrgus siplev jalgadega kruvikeeraja ning erakordselt lömmis ämber. Peagi sai sulepea tühjaks ning suur mees hakkas ümbrust jälgima. Huvitaval kombel ei paistnud ükski teinegi saalisolija kõne suhtes erilist vaimustust väljendavat. Kõik ajasid oma eraasju, harutasid istmekatteid tükkideks või puhastasid põrandal istudes parketivahesid. Siil poleeris marlilapiga oma istmikku. Ei läinudki eriti kaua, kui Kalevipoeg õndsalt unedemaale kandus.

Vaimusilmas kujutas ta end põrguinglite rivis kankaani tantsivat ning ühe koljuluuga vene kirjanduse teemadel vestlevat. Järsku tuli ei-tea-kust mingi roheline pilveke, haaras mehel püksirihmast ja lennutas ta ühe kolossaalselt suure taldriku põhjale. Taldriku põhja oli joonistatud metsaonnike ning onni kohale silt “Kolme karu maja”. Kalevipoeg sisenes ubrikusse, kuna taldriku nägemine oli talle kohutava söögiisu peale ajanud. Kahjuks olid kõik karud kodus ning soovides mitte heatahtlikke metsaelanikke keset päeva nii maiste probleemide nagu toidumurega tülitada, taganes eesti mees aupaklikult risti ette lüües majast välja. Kuidas sa siis ikka usklikele vastu vaidled. Siis istus ta taldriku põhjale, “Kolme karu maja” tagumiku all ning unistas üsna pikalt ühest korralikust uhhaast. Kalevipoeg oli nimelt arenenud kujutlusvõimega inimene ja talle ei valmistanud mingeid raskusi ühe unenäo sees teist näha. Järsku hakkas taldrik nõksatades liikuma nind ääre peale ronides nägi reisija enda all Austraalia mannert kaugenemas. Momendil, mil kogu maakerast vaid väike täpp järele oli jäänud, ärkas mees järjekordselt valuaistingu peale. 

Seekord oli siil teda oma ainsa okkaga torganud. “Mida sa magad, matsikene, sul vaja raport ära anda.” Rusikaga unehäguseid silmi hõõrudes ajas hiiglane end toolilt püsti ja hakkas endalegi teadvustamata suunas astuma. Tema ees avanesid nahkvoodriga rauduksed ja ta leidis end suures toas veelgi suurema kirjutuslaua ees seismas. Laual oli suur punane telefon, tühi tindipott, üks raamat, arvutiklaviatuur, termomeeter ja kollane lillepott, milles magas üleelusuuruses tigu. Laua taga istus kõrgete jalgadega taburetil lühike mustas pintsakus Elvise-soenguga mees. Mehe pikkus ja tabureti kõrgus olid naeruväärses vastuolus ruumi ja laua mõõtmetega. Seda enam, et tema jalad ulatusid vaevu-vaevu lauaplaadini ning arvatavasti selle tõttu oli tabureti kõrvale laotud toekas tellistest trepp. 

“Noh, poiss, mida sa mulle täna näitad?” küsis lauatagune, ehk siis lauakohane tegelane. See oli järjekordselt üks neist momentidest, mil Kalevipoeg ei osanud ei A-d ega O-d kosta. Peale selle ei saanud ta tähele panemata jätta tema silmade kohal tilbendavaid kingi. Need olid terava ninaga ning ilusate mustade sõlmeseotud nööridega. “Kas sa annad mulle oma raporti või ei anna?” küsis hääl kingade kohalt. Vaikides ning kingi jõllitades sirutas Kalevite kangeim poega käe koos mapiga kõrgustesse. Rapsaka liigutusega tõmmati tal mapp käest ning koheselt hakkas kuulduma agarat paberikrabinat. Suur mees aga tuiutas endiselt kingi. “Ei, joonised on väga ilusad, aga kas sa mulle mitte konverentsikokkuvõtet tooma ei pidanud?” küsis jalavarjuomanik veidi kõrgendatud tooniga. Kuid see, kes oleks vastama pidanud, nägi välja nagu poleks ta küsimust kuulnudki. Veel enam, nagu poleks ta selle kuulmisest huvitatudki. See ärritas kõrgel kohal istuvat pintsaklipslast. “Kas sa annad mulle raporti või ei anna?” kisas ta kimedal häälel. “Anna siia või muidu…” Tema hääl kõrgenes kuni kriiskamiseni ning peagi oli kuulda vaid teise oktavi “la” kõrgust ühetoonilist kiljumist. Kasutades ära hetkelist segadust, haaras Kalevipoeg ihaldatud jalanõud oma tugevasse haardesse, eemaldas need lõdva randmeliigutusega omaniku küljest ning, sooritanud kannapöörde, tormas tuhatnelja uksest välja. Teda saatis paljaksröövitu poolt teele saadetud pliiatsirahe, mille õnneks peagi takistasid järsult sulgunud uksed. Ohutusse kaugusesse jõudnud, sidus varas kingade paelad omavahel kokku nind riputas need õlale. Vilistades eesti filmimuusikast tuttavaks saanud viise, sammus ta mõõduka sammuga kodu poole. 

Seda päeva võis ta täiesti õnnestunuks lugeda. Ta oli saanud tasuta maniküüri, pediküüri, kulmude püsivärvimise, uued sokid, ülikonna ning taskurätiku. Taskurätiku.. Järsku tekkis tal äkki ülim vajadus nina nuusata. Ent pintsakutaskus kobades jäi talle näppude vahele vaid jupp hambaniiti ning kümnesendine. Samal ajal patseeris siil aga ülbe näoga peegli ees, kollane taskurätik ümber niuete seotud ning naeratas oma kujutisele hambutu suuga, okas otsaesisel hoolikalt krussi keeratud. 

Johanna-Mai, Kalevela(b). Lühijutt.  - Kirjandusklubi Kloaak (2002)
http://www.adisain.ee/kloaak/teosed.php?kid=129