Kogud

Vali kogu

• Tutvustuseks
• Isikud
  • Eesti
  • Euroopa
• Sündmused
• Fotod
• Kunst
• Galeriid
• Raamatud
• Artiklid
• Heli
• Videod
• Viited
• Kriitika
• Lingikogu

August Strindberg (1849-1912)

Strindberg oli oma aja rootsi juhtivaid dramaturge, keda võib pidada alusepanijaks XX sajandi näitekirjandusele. Ta sündis Stockholmis, tema isa oli laevamaakler, ema oli töötanud majateenijana. Strindberg sai korraliku koolihariduse ja astus Uppsala ülikooli. TA oli heitliku loomuga ja eksameid ei sooritanud, maalis, proovis saada näitlejaks, kirjutas teatri- ja kunstiarvustusi. Ta kirjutas umbes 60 teemalt ja laadilt väga erinevat näidendit. Teda ei suutnud rahuldada ükski kirjandusvool, oma näidendites ja kirjutistes põhjendas ta nii realistlikku, naturalistlikku, sümbolistlikku kui ka ekspressionistlikku teatrit. 

Strindbergi esimene trükis ilmunud teos oli sotsiaalse alatooniga, veidi mässumeelne, teostuselt laialivalguv ja väheusutavate karakteritega draama „Vabamõtleja“ (1870). Varasema loomingu meistriteoseks kujunes XVI sajandi Rootsit kujutav realistlik draama „Meister Olof“ (1872), mille ta neli aastat hiljem värssidesse ümber pani. See tähistas murrangut rootsi klassitsistliku draamast realistlikku ajaloodraamasse. 1883. aastal lahkus kriitikute vastuseisu tõttu ta Rootsist ja elas mitmel pool Euroopas. Naturalistlikud näidendid „Isa“ (1887; e. k. 1984) ja „Preili Julie“ (1888; e. k. 1975, 1984) tõid talle rahvusvahelise kuulsuse. Oma lapsepõlve kujutab ta 4-köitelises romaanis „Teenijatüdruku poeg“ (1886-1887; e. k. 1938), noorusiga üliõpilasena romaanis „Punane tuba“ (1897; e. k. 1912, 1972). 1892. aastal avaldas ta perekonnadraama „Mäng tulega“. Järgnevalt kirjutas Strindberg ajaloodraamasid: „Folkungide saaga“ (1899), „Gustav Vasa“ (1899, e. k.1984), „Erik XIV“ (1899), „Gustav Adolf“ (1900), „Karl XII“ ja „Engelbrekt“ (mõlemad 1901), „Gustav II“ (1902), „Surmatants“ (1900, e. k. 1971, 1984) ja „Unenäomäng“ (1901, e. k. 1984). Tema dramaturgia lõppfaasi moodustavad kammernäidendid „Rajuilm“, „Ahervare“, „Kummitussonaat“, ja „Pelikan“ (kõik 1907). 

Strindbergi kuulsamates draamades käsitletakse perekonnaprobleeme ning meeste ja naiste vahelisi suhteid, samuti Rootsi ajaloo sõlmpunkte, kõigis neis esineb autor võimeka psühholoogina ja komplitseeritud karakterite loojana. 

ALLIKAD
G. Liiv, Draama ja romaan XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 187–194. 

Jaak Tomberg