Paul Verlaine (1844-1896)

                

            


                    Paul Verlaine oli prantsuse luuletaja. Lapsena oli ta ema hoole ja hellituse all ning koolis käia ei tahtnud. Selle asemel luges ta oma lemmikraamatuid, lisaks oli tal annet joonistamise peale. Töötas aastast 1862 Pariisi linnavalitsuse ametnikuna, tegeles vabal ajal kirjanduskriitikuna. Hiljem elas heitlikku boheemlaselu; oli 1871-73 lähedane Arthur Rimbaud`le, kelle tulistamise pärast viibis 1873–1875 vangis. 

     

Ta alustas parnaslasena, tema esimene luulekogu oli „Saturnilised luuletused“ (1866), mille eessõnas kirjutas Verlaine, et ta on Saturni halva mõju all. Kuri ettemääratus avalduvat kahel moel: poeet on mõistetud igavesti eksiili iseendas ja ning ekslema maa peal. Verlaine elu oli täis vastuolulist hingevõitlust: ühelt poolt kustumatu kirg Rimbaud` vastu, teiselt poolt kristlik moraal ning armastus oma naise vastu. Järgneb „Galantsed peod“ (1869), mille pealkirjas on viide Watteau` ja Fragonard`i stiilis rokokoobukoolikale. Vabameelsed ja kergemeelsed peod on taustaks hingemaastikele, varjupaigaks ängi eest. Hiljem mõjutas Verlaine oluliselt sümbolismi. Tema luule on sugestiivselt varjundi- ja tundmusrikas. Avaldas veel luulekogusid „Sõnadeta romansid“ (1874), mis toob kõige selgemalt välja Verlaine`i omapära, sest selles rõhutab ta sõna seost muusikaga ja häälikulise tähtsusega. 

     

Luulekogu „Muiste ja äsja“ (1884) sisaldab luuletusi, milles noored poeedid nägid tõelist uue luule manifesti. Kirjutanud veel kogud „Tarkus“ (1881), ja „Paralleelselt“ (1889) ning proosaraamatu „Neetud poeedid“ (1884). 



ALLIKAD

L. Listra, Paul Verlaine. – Tiina Aunin, Lore Listra, Heli Mattisen, Väike maailmakirjanike leksikon. Tallinn, 1999, lk 206 



Jaak Tomberg


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)