Kogud
Vali koguT. Kall, M Klubi 17/101 (1996)
Tegelased:PERENAINE – Anu Lamp
MAAHÄRRA – Marko Matvere
MAGISTER – Jaanus Rohumaa
MAJESTEET – Ain Lutsepp
MARKII – Raivo Rüütel
MARSSAL – Jaan Rekkor
MILORD – Jüri Krjukov
MONSENJÖÖR – Tõnu Kark
/---/
1. stseen. Saal.
[…]
MARKII: Teate, võtame järjekorras. Lõpetame proovi ära, siis räägime muudest asjadest. (MAJESTEEDILE.) Tule, võtame selle Saarepiiga-stseeni korra kiiresti läbi, mul on seal mõningaid kahtlusi…
MAJESTEET: Tekstis ma ei muuda ühtegi rida!
MARKII: No vaatame. Perenaine!
PERENAINE: Jaa.
MAJESTEET: Kas ma teile teksti üldse andsin?
PERENAINE: Ei.
MAJESTEET (annab teksti): Teksti ei ole palju, aga see on mulle omaselt tihe ja kujundirikas.
PERENAINE: Aitäh.
MAJESTEET: Nonii. Alustame.
MAGISTER: Aga Siil?
MAJESTEET: Mis siil?
MAGISTER: Me ju leppisime kokku, et saarel on Siil!
MAJESTEET: Jaa, jaa… Mine ole seal, aga vaata, et sa välja ei paista.
MAGISTER: Loomulikult. (Poeb peitu.)
/---/
Laval on PERENAINE, tema kõrval on ühel pool televiisoriekraan, kus jooksevad suvalised dokumentaalkaadrid: Tšetšeenia ja Bosnia sõda, ÜRO, Aafrika näljahädalised, riigipeade kohtumine, mingi katastroof või loodusõnnetus, – teisel pool aga lamab MARKII.
PERENAINE (paberileht sõnadega käes, laulab):
Kaugella on minu kaasa,
Vete taga armukene.
Saa ei kuus teda kuulda,
Nädalas ei teda näha,
Saa ei aastas tema armu,
Armukaisu haudumista,
Sõbra rüpe soojendusta.
Kaugella on minu kaasa,
Vete taga armukene.
Tuul tal viigu tervisida,
Aja tiivad armusida.
Nii mitu tervist temale,
Kui on merel lainesida,
Kui on tähti taeva’assa!
Kaugella on minu kaasa,
Vete taga armukene.
MARKII (ajab ennast istukile): Tere!
PERENAINE: Oih!
MAJESTEET: Stopp! (MARKIILE) Kas Kalevipoeg tuleb nii?
MARKII: Aga kuidas siis?
MAJESTEET: Kas sa situatsiooni kujutad üldse ette? Sa ujud Soome, et sinu ema röövinud Tuuslarile kätte maksta. Sa oled tundide kaupa meres ujunud, surmväsinud, märg nagu kass…
MARKII: Ei, ma saan aru…
MAJESTEET: Ja nüüd sa jõudsid saare peale ja magad nagu kott…
MARKII: Ei, ma saan aru…
MAJESTEET: Ja järsku kuuled laulu. Naise laulu. Sa ärkad. Ja mis sinus ärkab?
MARKII: Ma ei tea… Himu.
MAJESTEET: Lauluhimu! Väga õige! Sa l a u l a d saarepiigale vastu, mitte ei ütle talle tuimalt „Tere!“
MARKII (uurib käsikirja): Aa… Mul olid leheküljed segamini…
MAJESTEET: Võtame uuesti!
MARKII heidab tagasi pikali.
PERENAINE (laulab): Kaugella on minu kaasa,
Vete taga armukene…
MAJESTEET: Saarepiiga laul on korras, võtame sealt, kus Kalevipoeg ärkab…
MARKII ärkab, ringutab.
Nii, vägilane kuulis laulu, ärkab…
MARKII (märkab PERENAIST): Tere!
MAJESTEET: Stopp!
MARKII: Ah soo, ma enne laulan … Mul on need leheküljed ikka segamini… (Mässab käsikirjaga.)
MAJESTEET: Ja pea meeles, et sa ei laula mitte ainult suuga, vaid ka südamega. Proovime!
MARKII: Miks sa, piiga peenikene,
Peigu ligemalta põlgad?
Ligimail on parem peigu.
Siinap soem armukaissu,
Siinap rikkam rõõmu-rüpe.
PERENAINE: Kes sa oled?
MARKII: Kangem meesi kuulsast külast,
Parem poissi, perepoega.
PERENAINE: Ja kust sa tuled?
MARKII: Kõrged koivad, laiad oimud
Kandsivad mind lainte kiigul,
Veeretasid vetevoogel
Salamahti saare randa,
Saare piigadelle õnneks,
Saare tütarde tuluksi.
PERENAINE (armunud pilgul): Kaunis tundmatu vägilane. Oled ainsa hetkega vallandanud minu hinges tundepuhangu, mille sarnast ma varem pole kogenud. (Kirtsutab natuke nina niisuguse teksti peale.)
MARKII: Millest säärane teravdatud huvi minu tagasihoidliku isiku vastu?
PERENAINE: Küllap sinu vägilasekasv, lõkendav jume ja aval naeratus on avaldanud muljet, mis sunnib meeletusele.
MAJESTEET: Selle ma kirjutasin siis, kui ma veel ise pidin Kalevipoega mängima…
MARKII: Natuke nahkne on sul see tekst…
MAJESTEET: On või?
PERENAINE: Ei, kust me paremat ikka võtame…
/---/
3. stseen. Saal
MARKII ja PERENAINE on laval.
MARKII: Tahad, armas Saarepiiga, et usaldan sulle oma südame saladuse.
PERENAINE (raugelt): Tahan, uhke vägilane.
MARKII: Tahad, et kõnelen kõigest, mida tunnen?
PERENAINE: Tahan…
MARKII: Kuula siis. Olen olnud kaheksa tundi ühtejärge vees, aga sisuliselt kuival. Minusuguse vägimehe jaoks on see pikk aeg. Seepärast ütle: kas tahad saada minu omaks?
PERENAINE (vaatab paberilt): Jah.
MAJESTEET jälgib stseeni arenemist kerge armukadedusega.
MARKII: Siis sündigu sinu tahtmine. (Haarab Saarepiigast ning hakkab teda maha murdma.)
PERENAINE (ei pane vastu, kuid järsku karjatab): Ai!… (Hüppab püsti.)
MAJESTEET: Mis on?
PERENAINE: Valus oli.
MAJESTEET: Mis seal valus sai olla?
MARKII: Mina ei teinud midagi!
MAGISTER (ilmub nähtavale): Kuidas ei teinud?
MARKII: Mis sina siin teed?
MAGISTER: Mina olen siil! Ja sa painutad tütarlapse otse siilile peale?!
MAJESTEET: Stopp!
MARKII: Aga mis teeb siil saare peal?!
MAJESTEET: Stopp! Lõpetage isetegevus!
MAGISTER (MAJESTEEDILE): Kuula, ma annan sulle kontseptsiooni. Siil. On igal pool. Kus on Kalevipoeg, seal on ka Siil. Ja hoiatab. Aitab vältida vigu.
MAJESTEET: Mis vigu?
MAGISTER: Igasuguseid vigu. Kalevipoeg teeb ju pidevalt. Tal puudub igasugune kogemus. Aga Siil. Siil kehastab seda tarkust, mida Euroopa on kogunud aastaid. Siil valmistab noort Kalevipoega ette kohtumiseks Vana Maailmaga. On nii-öelda eurokonsultandi rollis. See võiks olla minu arust meie etenduse sõnum välisvaatajale. Et me oskame Siili hinnata.
MAJESTEET (MARKIILE): No vat! Aga sina tapad peaaegu ära Siili!
MARKII: Aga mille eest ta oleks mind nüüd hoiatanud?
MAGISTER: Aga mida sa mõtlesid teha Saarepiigaga?
MARKII: Nii nagu käsikirjas on.
MAGISTER: Ja mis sul käsikirjas on?
MAJESTEET: Minul on kõik nagu Kreutzwaldil.
MAGISTER: Kirjutasid maha?
MAJESTEET: Ma kirjutasin ainetel.
MAGISTER (MARKIILE): Ühesõnaga, sa astud Saarepiigaga keelatud vahekorda?
Tulevad MAAHÄRRA, MARSSAL, MILORD ja MONSENJÖÖR ning lähevad seinal rippuva „Põhikirja“ juurde.
/---/
MAJESTEET (hüüab eemalt): Maahärra!
MAAHÄRRA: Mis on?
MAJESTEET: Ühte meest oleks veel tarvis tarvis!
MAAHÄRRA: Ei mina viitsi…
MAJESTEET: See on väga huvitav roll – Saarepiiga isa tuleb, tahab Kalevipojale peksa anda…
MONSENJÖÖR: Kas Markii on ikka Kalevipoeg?
MAJESTEET: Jah.
MONSENJÖÖR: Ma tulen ise, teen ära selle rolli!
MARSSAL: Ei, kui väga vaja on, ma teen ka hea meelega…
MAAHÄRRA: Ei, ega mina ka lausa ära ei öelnud…
MAJESTEET: Monsenjöör oli esimene… (Annab MONSENJÖÖRILE teksti.) Võtame siit kohe edasi. Ühesõnaga, isa kuulis tütre kiljatust…
MAGISTER: Siis neil ikka toimus midagi?
MAJESTEET: No ikka.
MAGISTER: Siili nagu jälle ei kuulatud?
MAJESTEET: Mõtleme seda asja… Võib-olla me leiame Siilile hoopis huvitavama tähenduse?
MAGISTER: Näiteks?
MAJESTEET: Näiteks Siil on jäetud siia ühe meid okupeerinud võõrriigi julgeoleku poolt ja ta annab Kalevipojale ainult sellele riigile kasulikku nõu…
MONSENJÖÖR (kärsitult): Kas ma tulen juba või?
MAJESTEET: Jah. Võtame siit edasi. Tähelepanu! Läks!
MONSENJÖÖR (tuleb, ise loeb paberilt): Kuulnud tütre hädakisa, tõusin sängist, võtsin vembla, sündmuskohta sammud seadsin, eesmärgiga välja selgitada, kas ehk kuritegevus ei lokka?… (Lugedes tekib tõrge.) Mis see siis on?… Pillab vembla… (MAJESTEEDILE.) Kas ma talle peksa ei annagi?
MAJESTEET: Sa t a h t s i d talle peksa anda, aga kui sa kohale jõuad, siis sa näed, et sinu ees seisab vägilane…
MONSENJÖÖR: Ma ei näe vägilast!
MARKII teeb kõik, et vägilase moodi välja näha.
MAJESTEET: Kui sa kunsti tahad teha, sul peab natuke ikka fantaasiat ka olema.
MONSENJÖÖR: Aga kui ma ei näe – mis ma teha saan?
MARSSAL (on koos MAAHÄRRA ja MILORDIGA lähemale tulnud): Teeme koosoleku ära.
/---/
MARKII: Hea küll. Nagu ma näen: masside mäss. (Plaksutab käsi.) Juhatuse koosolek!
MAJESTEET: Teeme ainult selle stseeni lõpuni, siin on ainult kaks repliiki.
MARKII: Hea küll. Kaks repliiki.
MONSENJÖÖR (tuleb, loeb paberilt): Kuulnud tütre hädakisa, tõusin sängist, võtsin vembla, sündmuskohta sammud seadsin, eesmärgiga välja selgitada, kas ehk kuritegevus ei lokka?… (Märkab MARKIID, kohkub.) Oi, vägilane…
MARKII: Tere taat! Ega sa ei ole näinud siin Soome tuuslarit, tuuletarka? Tuuslar on kolmekümne viie kuni kuuekümne viie aastane, kasv meeter seitsekümmend sentimeetrit, kõhna kehaehitusega. Seljas on tal kitsenahast pikk-kuub. Võib olla relvastatud.
MONSENJÖÖR: Ei ole näinud, vennikene,
Tuuletarka, tuuslarida.
Ütle parem, võõras meesi,
Kus sul kodu, kasvupaika,
Lapsepõlve pesakene?
Kes sind sugul sigitanud,
Ilma peale ilmutanud?
MARKII: Kalev on mind sigitanud, Linda ilma ilmutanud.
PERENAINE langeb seda kuuldes vaikse oigega pulksirgelt maha. MARSSAL püüab ta viimasel hetkel kinni.
MAJESTEET: Väga hea! Eks ole, Saarepiiga nüüd kuulis, et Kalevipoeg on tegelikult tema vend ja kukutas ennast merre. (MARSSALILE.) Näed, kui hea, et sa oled merd juba mänginud!
MARSSAL: Teeme nüüd koosoleku!
MARKII: Juhatuse koosolek!
KÕIK peale MAAHÄRRA ja PERENAISE lähevad koosolekule.
MAGISTER (MAJESTEEDILE käigu pealt): Tegelikult venna ja õe abielu tunnevad vanad egiptlased ja araablased ja malailased ja aleuudid ja korjakid ja kes kõik veel… Aga kas seda on mõtet praegu Euroopale näidata?
MAJESTEET: Euroopa mõistab meid.
MAGISTER: Igatahes see tuleb lavastada nii, et ükski OSCE komisjon ei arvaks, et see on tänases Eesti Vabariigis normiks…
4. stseen. Köök
PERENAINE: Noh, teid jäeti jälle ukse taha.
MAAHÄRRA: Mind ei huvita poliitika.
PERENAINE: Kas nad räägivad seal poliitikast?
MAAHÄRRA: Nad seal omast arust a j a v a d poliitikat.
PERENAINE: Mina ka ei kannata poliitikat. Teate, mis ma kõige rohkem kartsin selles Saarepiiga-stseenis?
MAAHÄRRA: Noh?
PERENAINE: Ma kartsin, et kui Majesteet järsku avastab, et Saarepiiga võiks olla näiteks Savisaarepiiga…
MAAHÄRRA: Oi, ei…
PERENAINE: Ja et Savisaarepiiga siis nagu räägib või dikteerib oma mälestusi, mismoodi ta oma Kalevipojaga esimest korda kohtus ja mis mulje talle kangelasest jäi – vaat niisuguseid lamedaid poliitilisi vihjeid ma ei taha!
MAAHÄRRA: Ei, ega Majesteet ei tule selle pealegi. Tema nõuab teistelt fantaasiat, aga endal tal üldse ei ole.
PERENAINE: Arvate, et ta ei mõtle seda välja?
MAAHÄRRA: Absoluutselt kindel!
PERENAINE: Mina, jah, niisugust poliitikat ei taha…
MAAHÄRRA: Mina ka niisugust poliitikat ei taha.
/---/
Toomkas Kall, Kas uus president? - M Klubi 17/101. Telesaate käsikiri, 1996