Emile Zola (1840-1902)
Zola oli maailmakirjanduse mõjukaim kirjanik-naturalist. Ta sündis Pariisis ning käis koolis Lõuna-Prantsusmaal, Aix-en-Provence`is. Ülikooliharidust Zola ei saanud, kuid hakkas tasahilju kirjutama ajalehtedele impressionistide kohta. Uuest kunstivoolust innustatuna valmis ka tema esimene raamat, hilisromantiline „Jutud Ninonile“ (1864). Zola esimene naturalistlik romaan oli „Thérèse Raquin“ (1867, e. k. 1930, 1988, 1999). See on „teaduslik“, „kliiniline“ uurimus, tegelased moodustavad traditsioonilise kolmnurga: mees, naine ja armuke, sü�ees tapavad naine ja armuke mehe ja seejärel süümepiinade tõttu ka iseennast. Teos kutsus avalikkuses esile vihast ja halvustavat kriitikat. Järgmisel aastal visandas Zola elutöö plaani – paljudest teostest koosneva „jõgiromaani“, mis pidi hõlmama mitmeid sotsiaalseid kihte. Naturalismi nõuetest lähtuvalt uuris ta oma ajastut, seades esiplaanile pärilikkuse teguri, selle tulemuseks oli perekonnakroonika sotsiaalsete tingimuste taustal. Sarja pealkirjaks sai „Rougon- Macquart`id“ ja alapealkiri „Ühe perekonna bioloogiline ja ühiskondlik ajalugu Teise keisririigi ajal.“ Romaane oli kokku 20, tähtsamad neist olid „Rougonide õnn“ (1871), „Saak“ (1872), „Pariisi kõht“ (1873), „Plassans`i vallutamine“ (1874), „Abee Mouret` eksimus“ (1875), „Tema ekstsellents Eugène Rougon“ (1876), „Lõks“ (1877), „Lehekülg armastusest“ (1879), „Nana“ (1880, e. k.1907), „Elurõõm“ (1884), „Söekaevurid“ (1885; e. k. 1908, 1953, 1981), „Kunstiteos“ (1886), „Maa“, (1887), „Unistus“ (1888), „Inimelajas“ (1890), „Raha“ (1891), „Häving“ (1892, e. k. 1949), „Doktor Pascal“ (1893). Zola kirjutas vankumatu järjekindlusega, igal aastal ühe romaani. Ta käsitles tolleaegse Prantsusmaa peaaegu kõiki ühiskonnakihte, kogu see kirev seltskond on Adélaide Fouque`i järeltulijad viie põlvkonna jooksul. Siin toimib raudse järjekindlusega pärilikkuse bioloogilis-füsioloogiline seadus. Järgmisena avaldas Zola religiooni probleeme käsitleva romaanitriloogia „Kolm linna“ („Lourdes“, „Rooma“, „Pariis“, 1894-1898) ja Tolstoist inspireeritud utopistlikku sotsialismi kalduva „Neli evangeeliumi“ („Viljakus“, „Töö“, „Tõde“, 1899–1903, viimane osa „Õigus“ jäi autori surma tõttu kirjutamata).
Kui Zola oli naturalistlike romaanidega tuntuse saavutanud, põhjendas ta seda kirjandussuunda mitme kirjutisega, tuntumad neist „Eksperimentaalromaan“ (1880), „Naturalism teatris“ (1881), „Naturalistlikud romaanikirjanikud“ (1881).
Zola naturalismiteooria nõuab elu, tegelikkuse ja ühiskonna rangelt objektiivset kirjeldamist, mis eeldab uurimistööd ja eksperimenti ning kirjaniku samastumist teadlasega. Kirjanik osales Alfred Dreyfusi kohtuasjas avaliku kirjaga „Ma süüdistan“ (1898), milles nõudis Dreyfusi õigeksmõistmist. Ametliku versiooni kohaselt suri ta oma korteris vingumürgitusse.
ALLIKAD
G. Liiv, Draama ja romaan XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 194–200.
Jaak Tomberg