Friedebert Tuglas (1886-1971)

Friedebert Tuglas (kodanikunimega Mihkelson) on eesti 20. sajandi kirjanduse ja kirjanduselu pealiini kujundaja ja organisaator. Olles G. Suitsu kõrval "Noor-Eesti" teine juht, võitles ta euroopaliku kultuuri kodustamise eest Eestis. Tuglase selleaegne novellilooming (raamatud "Hingemaa" 1906, "Kahekesi" 1908, "Liivakell" 1913) ja romaan "Felix Ormusson" (1915) kujundasid eesti keeles uue, estetistliku, iroonilise ja uusromantilise stiili. Tõelise meisterlikkuse saavatus Tuglas oma novellikogudega "Saatus" (1917) ja "Raskuse vaim" (1920); tema esimesed raamatutõlked soome keele ilmusid juba 1911 ("Vilkkuva tuli") ja 1919 ("Kohtalo").

Nooruses liitus Tuglas sotsiaaldemokraatliku parteiga ja võttis aktiivselt osa 1905. aasta revolutsioonist. Reaktsiooniajal pidi ta vangistuse eest põgenema ja elas poliitilise pagulasena kuni 1917 mitmel pool Soomes, Saksamaal, Belgias, Šveitsis ja Pariisis; reisis Skandinaaviamaades, Itaalias (1910), Hispaanias (1913) ja mujal. Õppis reisidel lähedalt tundma kohalikku kultuurielu, keeli ja omandas aastate jooksul väljapaistva kirjandusliku eruditsiooni.

Pärast kodumaale tagasipöördumist 1917 asutas Tuglas ajakirjad "Odamees" (1919), "Ilo" (1919-1921) ja "Tarapita" (1921-1922) ning kuulus juhtivana kirjanduslikesse rühmitustesse "Siuru" ja "Tarapita". 1920. aastate alul oli ta kirjanikke koondava ühise loomeliidu, Eesti Kirjanikkude Liidu organiseerijaks (1922). Samuti selle ajakirja "Looming" esimeseks toimetajaks (1923-1926), pannes aluse ajakirja demokraatlikule ja kunstinõudlikule hoiakule. Kuuludes ka hiljam paljudesse seltsidesse, komisjonidesse, �üriidesse (jne), jäi Tuglas Eesti kultuurielu 1920.-1930. aastate autoriteetseks juhtivaks tegelaseks. Ta valiti Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliikmeks (1926), Soome Kirjanike Liidu (1928) ja Londoni PEN-klubi (1937) auliikmeks.

Pärast pagulasperioodi reisis Tuglas korduvalt erinevates Euroopa riikides ning tegi tähelepanuväärse reisi Sitsiiliasse ja Põhja-Aafrikasse (1928), Oma pagulusaegsete ja hilisematest reisidest on ta avaldanud mitmeid reisikirju, näiteks "Teekond Hispaania" (1913), "Teekond Põhja-Aafrika" I-III (1928-1930) ja "Ühe Norra reisi kroonika" (1939).

Tuglas kirjutas pidevalt ka esseesid, artikleid ja kultuuriloolisi uurimusi. Viimastest on tähtsamad monograafiad "Ado Grenzsteini lahkumine" (1926), "Juhan Liiv" (1914, 1927) ja "Eesti Kirjameeste Selts" (1932).

Tuglase kriitiliste tööde paremik on avaldatud aastatel 1935-1936 väljaannetes "Kriitika" I-VIII. Oma kirjandusalased mõtisklused ja aforismilaadsed väljaütlemised koondas raamatusse "Marginaalia" (1921, 1966, sm keeles 1986).

1937 avaldas Tuglas lapsepõlveromaani "Väike Illimar". Hiljem on avaldanud köitvaid mälestusi 20. sajandi algusest: "Noorusmälestused" (1940), "Esimene välisreis: pagulasmälestused Prantsusmaal ja Itaalias 1909-1910" (1945) jm.

1940 määrati Tuglas uuesti "Loomingu" toimetajaks, kuid sattus pärast Teist maailmasõda Nõukogude võimu repressioonide ohvriks ja ei saanud aastatel 1950-1955 midagi avaldada.

Pärast rehabiliteerimist ja Nõukogude re�iimi leevenemist avaldati kärbetega tema varasemaid teoseid, samuti valmistas ta ise ette oma kogutud teoste uustrüki.

Elu lõpuaastatel tegeles Tuglas oma varasema loomingu redigeerimise ja mahuka arhiivi korrastamisega. 1969 tegi ta ettepaneku oma teoste kordustrükkide honoraride eest asutada kirjanike liidu novelliauhind. See ettepanek jõustus postuumselt 1971, hakkas kandma Friedebert Tuglase novelliauhinna nime ja on elujõus tänaseni. Tuglas suri 15. aprillil Tallinnas, tema põrm on maetud Metsakalmistule.

Tuglase novelle on tõlgitud paljudesse keeltesse. Kirjandusmuuseumis säilitatakse tema äärmiselt mahukat arhiivi, sellele alusel on näiteks postuumselt on avaldatud "F. Tuglase eluloolised märkmed" (1996) ja kirjavahetus Elo Tuglasega (2002) jpm.

AlLLIKAD
/Paul Rummo/, Friedebert Tuglas sõnas ja pildis. Tallinn, 1966.
Nigol Andresen, Friedebert Tuglas. Lühimonograafia. Tallinn, 1968.
Ants Oras, Friedebert Tuglase ilukirjanduslik looming: kriitiline etüüd. Tartu, 1997.

Friedebert Tuglase teosed e-kataloogis Ester

Sirje Olesk