Valmar Adams (1899-1993)

Nii mitmekihiliselt, nagu kõlab luuletaja, õpetlase ja õppejõu Adamsi enda nimi (sünnitunnistusel Vladimir Karl Moritz Adams, 1918–1922 pseudonüüm Vladimir Aleksandrovski, a-ni 1933 Vilmar, sealt peale kuni surmani Valmar Adams), nõnda on kirjeldatav ka tema peaaegu sajandi kestnud elu. Sündinud 30. jaanuaril (vkj 18. jaanuaril) 1899 Peterburis tisleritöökoja omaniku pojana, elas ta 1909. aastast alates Tartus. Pärast keskhariduse omandamist Tartu Aleksandri gümnaasiumis 1919 osales Adams Eesti Töörahva Kommuuni tegevuses, toimetades selle Tartus ilmunud venekeelset päevalehte Molot (Vasar). Seda, napilt kahe kuu pikkuseks jäänud seika on Adams pidanud vajalikuks hiljem autobiograafias rõhutada mitte ainult enda kui tulevase vasakintellektuaali tunnistusena (1940–1941 oli ta ka Tartu Kommunisti kaastööline), vaid ka taktikalise käiguna võimurežiimiga kohandumiseks. Tema esimesed luuletused ilmusid Aleksandrovski nime all venekeelses almanahhis „Via sacra“ (1922). Enne ülikooli astumist 1923 töötas Adams veel ka gümnaasiumiõpetajana Petseris ja Tõrvas. Ülikooli lõpetas Adams 1929 eesti ja üldise kirjanduse alal, nimetades end mälestustes toonast professuuri juhatanud Gustav Suitsu õpilaseks ja nooremaks kolleegiks. Adamsi eestikeelne debüütkogu „Suudlus lumme“ (1924) algabki pühendusega „G. S. – Teie mehelisele võluvusele. A.“

Jätkanud 1929–1931 õpinguid Prahas Karli ülikooli aspirantuuris ja täiendanud end Berliini, Müncheni ja Viini ülikoolides, alustas Adams 1931. aasta sügisel õppeülesande täitjana Tartu ülikoolis mitukümmend aastat kestvat õppejõukarjääri. 1926–1928 toimetas ta sealsamas Üliõpilaslehte. Adamsi magistritöö „Riim. Võrdlev-ajalooline ning kirjandusteoreetiline uurimus üldise ja eesti riimiteooria alalt“ (1925) kujutab endast ajaloolis-teoreetilist laiendust kogule „Suudlus lumme“ lisatud programmilisele tekstile „Lahtine leht. Paar sõna vormiharrastajaile“, milles Adams esitleb end ebatäpse riimi ja eriti selle ühe avaldise, irdriimi juurutajana eesti luules. Keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste on seda nimetanud „Eesti esimeseks kirjandustehniliseks manifestiks“, nõustudes oletustega, et muude tegurite kõrval võis manifest olla inspireeritud Gustav Suitsu 1924–1925 peetud loengusarjast kirjandusloo metodoloogiast ja eesti poeetikast. Hilisemates esinemistes rõhutas Adams korduvalt enda prioriteetsust eesti luule uuendamisprotsessis. 1930. aastatel õpetas Adams ka Tartu rahvaülikoolis, pälvides tuntust kõnekunsti lektorina.

Süüdistatuna koostöös nõukogude okupatsioonirežiimiga 1940–1941 aastal vahistati Adams saksa okupatsioonivõimude poolt ning mõnda aega tuli tal viibida Tartu Näituseväljaku koonduslaagris, kus teda peeti Adamsi enda sõnul „raskest kõrvapõletikust hoolimata pikemat aega surmakambris“. 9. septembril 1941 vabastati Adams vangistusest Kirjanike Liidu eestkostel. Hoopis pikem vangistus Nõukogude Liidu vangilaagrites järgnes pärast poliitilise süüdistuse esitamist 1950 ning vallandamist ülikoolist, kus Adams oli töötanud slaavi ja balti filoloogia dotsendina. Ta vabastati ja rehabiliteeriti 1955. aastal ning sama aasta sügisest alates jätkus Adamsi õppejõukarjäär ülikooli vene kirjanduse kateedri dotsendina.

Adamsi loomingulises biograafias eristub selgelt kolm perioodi. Eesti luulesse tuli ta 1920. aastate algul Siuru ja Tarapita rühmituste järellainetuses. Juba nimetatud esikkogule „Suudlus lumme“ (1924) järgnes samas tonaalsuses 1926. aastal „Valguse valust“. 1930. aastatel ilmuvad piibellikest allusioonidest kantud pealkirjadega kogud „Maise matka poolel teel“ (1932), „Põlev põõsas“ (1937) ja „Tunnetuse tund“ (1939). Adamsi luule dominandiks on vaimupreesterlus, rõhutatud minakesksus, kohati paatosliku deklaratiivsuseni ulatuv väljendusviis, mida on arvatud ka vene modernistliku luule mõjutuseks. Adamsit võib pidada üheks esimeseks puhtakujuliseks linnaluuletajaks. „Tunnetuse tunni“ puhul on Adamsi kaasaegne, kirjandusteadlane Erna Siirak (Tillemann) (1911–1987) kirjutanud: „Valmar Adamsi luuletajaisiksuses on imponeerivaks jooneks olnud see, et teda ei rahulda valmistõed ega valmisarvamused. Oleme võinud märgata temas fanaatilisele loomusele omast tungi püüelda nii oma mõttes kui ka tundes juurteni, kuigi see võib valu teha endale ja häirida teisi. On siis ka arusaadav, miks pessimismi kude tema luules on nii tihe.“ Adamsis elavad kõrvuti looja ja oma loomingu määratleja.

1920.–30. aastate looming, sh Adamsi esseistika püsis varjus kuni 1970. aastate alguseni, mil „Loomingu Raamatukogu“ sarjas ilmub 1971. aastal pihtimuslik mõttepäevik „Sinu sekundid“. Päevikul on sarnasust Friedebert Tuglase „Marginaaliaga“. Selles avaldub Adams hoopis teistmoodi kui oma luules: see on elusündmuste ja kogemuste vahetu ning siiras kommentaar, varjutatud küll läbielatud elu ahistavatest seikadest. Raamat toob esile ka Adamsi erudeerituse. Oma luulet on Adams ise nimetanud autobiograafiliseks mõttepäevikuks, selles ilmnev valgustuslik deklaratiivsus on taotluslik. Adamsi sõnul peab igas õpetajas olema ka natuke prohvetit.

1972. aastal algab Adamsi tagasitulek kirjandusväljale varasemat luulet koondava kogumikuga „Nooruse tolmunud kuld“. Kümme aastat hiljem järgneb juba 1970. aastatel kirjutatud loomingut koondav „Õhtune valgus“, millele on lisatud ka „Sinu sekundite“ taastrükk ja mõned peatükid romaanist „Esta astub ellu“. See võiks ennustada elu kokkuvõtet, sest raamatu ilmudes on Adams 73-aastane. Mitmed luuletused kõlavadki vaimse testamendina. Sümptomaatiline on teose lõppu paigutatud arutlus tähtteostest, mida tuleks lugeda korduvalt. Oma viimasel elupäeval („kui olen jäänud ihuüksi surmaga“) võtaks Adams käsile Dostojevski romaani „Vennad Karamazovid“. Siiski jagub Adamsil elu veel järgmiseks kahekümneks aastakski. Selle sisse mahub peamiselt vene kirjandusklassikute käsitlusi koondav artiklikogumik „Vene kirjandus, mu arm“ (1977). Tartu ülikoolis endas, aga ka laiemalt ümbritseb Adamsit õppejõu ning kirjanikuna tihe legendide võrgustik. Ta on üks neist eredatest loojaisiksustest, keda seostatakse Tartu vaimu(elu)ga.

Adamsi „kolmandat tulemist“ juhatab sisse kõigepealt esseekogumik „Oomega“ (1985). See koondab valikuliselt 1930. aastatel kirjutatud esseid, traktaate ja „mõttelooteid“. Viimati nimetatut peabki Adams enda algatuseks. Eesti esseistikas ei arutleta just sageli ja otseselt elu mõtte üle. Adams on seda teinud traktaadis „Elu mõttest. Deoptaalne ja simiopetaalne maailmavaade“, pretendeerides 1930. aastatel ühena esimeste hulgas tema enda sõnul „tegevteolisele filosofeerimisele“. Samas kogumikus on teinegi traktaat – „Traktaat armastusest“.

Kirjandusavalikkust üllatab Adams aga veelkord 1986. aastal ilmuva romaaniga „Esta astub ellu“. Tegemist on omamoodi Eesti Guinnessi rekordiga: selles vanuses (87 eluaastat!) pole varem Eestis keegi debüteerinud romaanikirjanikuna. Autor ise nimetab seda esseeromaaniks, kuid oma fragmentaarsuses, allusiooniderohkuses, eri diskursuste koosluse ning vaatepunktide liikuvuse tõttu võib seda pidada ka postmodernistlikuks romaaniks. Romaani peategelane, viletsatest oludest pärit Esta otsib oma kohta elus, nimi ise sümboliseerib samas ka Eestit. Võib öelda, et kui Adams 15. märtsil 1993 sureb, jõudnud ära näha ka Eesti Vabariigi taastuleku, on ta teostanud oma tahte – olla enamat kui mööduv nimi kirjandusloolises vooluvees.

Kirjandus

Tiit Hennoste. Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I. Tallinn–Tartu 2016.

Rein Veidemann. Järelsõna asemel. – V. Adams. Oomega. Loomingu Raamatukogu 1/2, 1985.

Rein Veidemann. Kohandumise kool. Valmar Adamsi juhtum. – Kohandumise märgid (koostanud Virve Sarapik, Maie Kalda, Rein Veidemann). Underi ja Tulgase Kirjanduskeskus, Tallinn 2002.

Rein Veidemann. 101 eesti kirjandusteost. Tallinn, Varrak, 2010.

Rein Veidemann