Jaan Kurn (1893-1981)

Ralf Rondi luuletajanimest tuleb selgelt lahus hoida selle kandja Jaan Kurn, Helme kihelkonnas Kärstna vallas popsitalu pojana 13. aprillil (vkj 1. aprillil) 1893 sündinud, Tartu Õpetajate Seminari 1914. aastal lõpetanud, end Õpetajate Instituudis täiendanud ning pärast mitmel pool õpetaja ametit pidanud, Virumaa hariduselu juhatanud ning 1947. aastal Eesti NSV teenelise õpetaja aunimetusega pärjatud lugupeetud pedagoog (kolleegide sõnul lausa tõeliselt Suur Pedagoog). Kuni pensionile minekuni 1957 juhataski Kurn Rakvere pedagoogilist harjutuskooli, hiljem elas Tallinnas Meriväljal, kus ka suri 30. märtsil 1981.

Luuletaja Rondi looming piirdub kolme avaldatud ning ühe käsikirja jäänud luulekoguga: „27“ (1923), „Liblikad“ (1925), „Naine“ (1926) ning „Nälg“ (koostatud 1929, valik sellest ilmus 2008. aastal Jaak Urmeti koostatud ja toimetatud valikkogus „Naised kirglised“). Sellel puudub täielikult kokkupuude Jaan Kurni isikuloo ning elukutsega ning juba ainuüksi seetõttu kujutab endast suurt erandit eesti kirjandusloos. Luuletaja ning kirjandusloolane Jaak Urmet, kes on pühendumusega püüdnud Rondi luulet eesti luuleloo peavoolu tagasi tuua, rõhutabki järelsõnas valikkogule, et „mitte mingit tegelikku seost selle bravuuri ja sõjakusega autori varasemal, tollasel ja hilisemal elul igatahes ei olnud“.

Bravuuri jagus tollal 30-aastase Jaan Kurni astumisel Ralf Rondina eesti kirjandusväljale aga küllaga. Esikkogu keskseks teemaks olid Urmeti sõnul naised kui „reetlikud, äraostetavad, bioloogiliste tungide järgi elavad loomad, alguses neitsid, pärast hoorad, „kaunid kahejalgsed“, kellele on võõras igasugune mõistuslikkus“. Rondi robustsus, hea maitse piiril kõikuv kirjutusviis, naturalistlikest kujunditest tulvil ning tänapäeva mõistes rassistlik sookäsitlus, mida Urmet peab poeetiliselt õigustatuks, julgemaks isegi Rondi kaasaegse Henrik Visnapuu Siuru-eelsetest ja -järgsetest sildistavatest hüüatustest naiste poole, šokeeris aga toonast avalikkust. 1923. aasta sügisel Narvas ilmunud luulekogu „27“ kõrvaldati müügilt ja arestiti kui kõlblusvastane raamat. Nii autor kui ka kirjastaja Leonhard Lasimer anti kohtu alla. Kirjandusavalikkus eesotsas Friedebert Tuglasega pidas seda sammu sõnavabaduse piiramiseks. Tema juhitud asjatundjate rühm andis 13. veebruaril 1926 Narva kohtupalatis toimunud istungil raamatule soodsa hinnangu. Kirjas kirjanik Arno Raagile (24. märts 1968) tsiteerib Tuglas tema koostatud ekspertide vastust: „Ralf Rondi „27“ ei kuulu nilbesisulise kirjanduse liiki, mis oleks kirjutatud ja kirjastatud ärilise tagamõttega. Lugeja maitset võivad haavata ainult üksikud naturalistlikud laused. Kuid seesuguseid esineb nii maailma- kui ka eesti vanemas ja uuemas kirjanduses. (Näit. Piibel, „Decamerone“, „Hamlet“, Zola tööd, „Kalevipoeg“, eesti rahvalaulud ja uuem eesti lüürika.). /---/ „27“ autor on teadlikult püüdnud jäljendada V. Majakovski mõttelaadi ja stiili. Sellega on ta katsunud tuua midagi uut eesti kirjandusse. Niipalju kui ta selles õnnestunud on, on tema teos kirjanduslikult väärtuslik.“ Sellele vaatamata mõistis kohus nii autori kui ka kirjastaja süüdi, karistades mõlemat viie tuhande marga suuruse trahviga ning määrates raamatu arestitud osa hävitamisele. Tallinna kohtupalatisse edasikaevatud otsus jäeti jõusse ning tiraaži arestitud osa põletati.

Jaak Urmet on siiski küsinud, nagu küsiks iga Rondi luulega kokku puutuv lugeja, milline oli selle kirjutaja enda eluviis. Oskar Kruus on oletanud, et naisi halvustav verbaalne vägivald Rondi luules oli autori kättemaks reedetud armastusele. Usutavam on siiski provotseeritud tähelepanuvajadus, aga ka kirjanduslike eeskujude matkimine. Rond oli tõlkinud vene luuletaja Vladimir Majakovski varasemat, väljakutsuvas laadis kirjutatud luulet, millest koostas tõlkeluulekogu „Pilv püksten“ (1930).

Rondi luuleloomingu skandaalses kohtusaagas aktualiseerus juba toona küsimus kirjanduse piiridest, 21. sajandil on see kordunud Kaur Kenderi teksti „Untitled 12“ kohtuprotsessis.

Kirjandus

Eesti kirjanduse ajalugu. IV köide, 2. raamat. (Peatoimetaja Endel Sõgel). Eesti Raamat, 1984.

Oskar Kruus. Kuidas tuli Majakovski Eestisse. – Keel ja Kirjandus, 1962, nr 10.

Riho Lahi. Kohtumised. Eesti Raamat, 1988.

Jaak Urmet. „NÜÜD KIREN HÄÄLEL WASTSEL, TOOREL“. Ralf Rondi avastamas. – R. Rond. Naised kirglised. Tänapäev, 2008.

Rein Veidemann