Erni Hiir (1900-1989)

Erni (dokumentides: Ernst) Hiir, kirjandusteadlase Toomas Liivi sõnul luuletajast ideoloog, üks kõige tüüpilisem ja olulisem eesti kirjanik XX sajandil, sündis 29. märtsil (vkj 16. märtsil) 1900 Viljandimaal, Taagepera vallas Karjatnurme külas renditaluniku pojana, lõpetas sealsamas vallakooli, seejärel Tartu reaalkooli, osales Vabadussõjas ning õppis 1921–1922 Tartu ülikoolis vabakuulajana. Suurema osa elust elaski Hiir Tartus (v.a Teise maailmasõja aegne evakuatsioon Leningradis ja Tšeljabinskis), töötades Postimehe toimetuses ning aastatel 1945–1960 juhatades Kirjanike Liidu Tartu osakonda. Nõukogude ajal asus see Õpetaja tänaval, sõjaeelse Eesti Vabariigi viimase peaministri Jüri Uluotsa kodumajas. Tartus elavad kirjanikud kutsusid seda „Hiire klubiks“, mõnikord ka irooniliselt „Hiire uruks“. Alates 1962. aastast elas Hiir Tallinnas, kus ta 27. oktoobril 1989 ka suri.

Hiir tuli eesti luulesse tormiliselt 19-aastase noorukina, Liivi sõnul „Tartu kõige noorema luuletajaskonna „diktaatorina““. Tema tippteoseks sai eestikeelset modernismi võimsalt sissejuhatav luuletus „Armluul“ („luul“ võib vihjata siin nii luulele kui ka luulule), mille esimesed read omandasid hiljem legendaarse tähenduse, ennetades Ilmar Laabani sürrealistlikku ja Artur Alliksaare ning Andres Ehini 1960.–70. aastatel viljeldud keelemängulist luulet: „Kii...kii...kiii! / Kippee ri-rindari kippe / ko sütt-amm arm / Sütt-amm arm / mo sütt-amm süttiskelle / Aaa! – / Schkvaal schkvaal schmaal aal.“ Luuletus, mis ilmus koos Albert Kivikaga välja antud futuristlikus värssbrošüüris „Ohverdet konn“, oli väljakutseks Siuru (ja eriti Underi ning Adsoni) elu estetiseerivale luulele. Toomas Liiv on intrigeerivalt väitnud, et Hiirest alates võimegi rääkida paradigma muutusest eesti luules – „XX sajand eesti luules algab Erni Hiirega“ – kuna aga „Noor Eesti“ ja „Siuru“ olid tema meelest tegelikult XIX sajandi Euroopasse kuuluvad nähtused. Liiv lisab, et Hiire „Armluulu“ tuleks käsitada kui ideoloogist akti.

Keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste ongi oma monograafias eesti kirjanduse avangardist sidunud Hiire ja Kivika tuleku kirjandusse avangardi tippajaga. Nende 1919. aasta märtsis-aprillis Tartu koolide seintele riputatud „päevakäske“ peab Hennoste eesti kirjanduselus esmakordselt avangardistliku aktsioonimanifesti kasutamiseks esteetiliste ja kirjandusideoloogiliste vaadete kuulutamisel avalikus ruumis. Hiire futurismile omaseid keelevõtteid jagub tema teistessegi luuletustesse. Noorusluule võtavad kokku 1924. aastal ilmunud kogud „Arlekinaad“ ja „Huhu merituulen“. Nii Hiire, Kivika kui ka ennast futurismiga sidunud Visnapuu suhe looduse ja tööga on Hennoste sõnul „talupoeglik, nende tekstides on palju linnu- ja loomahääli, maaelu ja -töö sõnu“. 1935. aasta Loomingu märtsinumbris ilmunud Hiire artikkel „Tööeestluse tähised“ vastandub nooreestlaste individualismile. Tõdemusega, et 1930. aastate keskel alanud ajajärku Eestis iseloomustab sünteesitaotlus, sihikindel looming ja ülesehitav töö, muutub Hiir Toomas Liivi hinnangul „riiklikult mõtlevaks propagandistiks“, loobudes vasakpoolsuse sümpaatiast ja avangardismist. Ehedat ning kunstiliselt kõrgväärtuslikku armastusluulet sisaldavad Hiire kogud „Lemmiklaulud“ ja „Meeri Maria Mari“ (mõlemad 1926) ning „Puhtevird“ (1927).

1930. aastatel ilmunud kogusid „Kodutee“ (1931), „Pöörang“ (1933), „Sinimäed“ (1935), „Raudvärsid“ (1937), „Palgest palgesse“ (1938), „Homsele vastu“ (1939), aga ka valikkogu „Päikselised päevad“ (1937) iseloomustab seevastu kirjelduslikkus ja retooriline raskepärasus. „Raudvärssides“ ilmneb ka Hiire aktiivne fašismivastalisus. 1940. aastal sai Hiirest nõukoguliku eluhoiaku apologeet. 1940. aastatel kirjutas ta „Vene rahvas, tões veendund ja vabadusuhke, / punalipule truuna võideldes teab: / luues sõbralikeks rahvaste suhted, / kommunismile jõutakse, jõutakse pea!" Ilmuvad sümptomaatiliste pealkirjadega kogud „Võidule“ (Leningrad, 1944), „Uutele võitudele“ (1950), „Elu nimel“ (valikkogu, 1946), “Külva ning loo!“ (valikkogu, 1958), „Tööpoeesia“ (valikkogu, 1979) jt.

On tähelepanuväärne, et futurismi, dada, sürrealismiga seotud vormivõtteid hakkab uuesti läbi mängima 1980. aastate murrangulises lõpus Erni Hiire tütrepoeg, luuletaja ning Eesti Kirjanike Liidu esimees (2007–2016) Karl Martin Sinijärv (debüütkogu „Kolmring“, 1989). Ta toob käibele „etnofuturismi“ mõiste, millega seotakse 1988. aasta lõpul Tartus koonduma hakanud noorte luuletajate rühmitust Hirohall (lisaks Sinijärvele Kauksi Ülle, Valeria Ränik, Sven Kivisildnik, Jüri Ehlvest). Pole võimatu, et rühmituse nimeski heiastub eesti kirjandusliku futurismi ühe alusepanija Erni Hiire nimi pastišeeritud kujul.

Kirjandus

Eesti kirjanduse ajalugu, IV köide, 2. raamat. (Peatoimetaja Endel Sõgel). Eesti Raamat, 1984.

Eesti kirjanduse ajalugu, V köide, 1. raamat. (Peatoimetaja Endel Sõgel). Tallinn, Eesti Raamat, 1987.

Tiit Hennoste. Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016.

Rein Kruus. Erni Hiire kirjanikutee alguse taustast. – Looming, 1985, nr 3.

Toomas Liiv. Tekst teeb oma töö. Eesti Keele Sihtasutus, 2011.

Kajar Pruul. Vana sajandi uued luuletajad. – Varjatud ilus haigus. Valik sajandilõpu eesti luuletajaid. (Koost. K. Pruul). Eesti Kostabi Selts, 2000.

Rein Veidemann