Mart Kiirats (1884-1956)

Mart Kiirats (kirjanikunimega Mats Mõtslane) kuulub eesti kirjandusloos nende autorite hulka, kellest räägitakse tavaliselt rubriigis „ja teised“. Nõnda ka „Eesti kirjanduse ajaloo“ IV köite 1. raamatus (1981), kus Mõtslast on portreteerinud kirjandus- ja teatriloolane Ülo Tonts.

Mõtslane sündis 6. jaanuaril 1884 (vkj 25. detsembril 1883) Pärnumaal Tõstamaa vallas talupoja perekonnas. Lõpetanud valla- ja kihelkonnakooli, omandas tulevane kirjanik aastatel 1900–1904 Tartu II Õpetajate Seminaris õpetajakutse. Mõnda aega töötaski ta õpetajana Saarde kihelkonnakoolis, hakkas aga 1911. aastal Tartumaal Vaimastveres pidama äiale kuuluvat talu ja vesiveskit. Alustas ka poliitilist karjääri, olles 1917. aastal Eesti Maapäeva liige ning sekretär. 1918. aastast oli Kiirats taluperemees Kudinal. Talupidamine lõppes pankrotiga 1926. Aastatel 1929–1932 tegutses Kiirats vabakutselise kirjanikuna Pärnus. Nagu ta oli sündinud ja lapsepõlve veetnud Pärnumaal, nii jäi tema edaspidinegi elu kuni surmani seotuks selle maakonnaga. Ta juhatas Toris Murru algkooli 1941. aastani ning oli seejärel kuni 1948. aastani õpetajaks Vändras. Elu lõpuaastatel töötas Kiirats-Mõtslane Vändra lähedal kolhoosis aednikuna. Ta suri 16. novembril 1956. aastal ning on maetud Vändra kalmistule.

Õpetajana Saardes kogetu sai aluseks Mõtslase debüütteosele, eraldi raamatuna 1910. aastal ilmunud jutustusele „Kraavitajad“. Eesti Kirjanduse Seltsi auhinnakomisjonilt pälvis raamat ühe preemiatest, andes tunnistust Mõtslase jutustaja-andest. Raamatus kujutatakse kriitilis-realistlikult sajandi alguse Eesti külaolusid. Noor õpetaja Paul Tomberg läheb maale kõrgete ideaalidega (võrreldav E. Peterson-Särgava romaaniga „Rahvavalgustaja“, 1904 – Petersongi oli elupõline õpetaja), kuid satub konflikti ning jääb oludele alla.

Mõtslase loomingulised tipp-aastad jäävad ajavahemikku 1927–1933, s.o samasse aega, mil ilmus Tammsaare „Tõe ja õiguse“ pentaloogia. Mõtslane kirjutas ja avaldas sel perioodil üheksa romaani. See oli talu-elu romaanide ja maa-ainelise proosa buumiaeg. Taaskord lähtub Mõtslane omaenda kogemusest, pankrotiga lõppenud talupidamisest. Tegelaste elu ebaõnnestumise üheks põhjuseks on linn oma ahvatlustega. Mõtslane astubki esile kombekriitikuna. Tema vaatepunkt on peremehekeskne, ideaaliks eesti suurtalu. Mõtslase trumbiks on fabuleerimisoskus. Kuigi Mõtslase kaasaegne kriitika heitis talle ette inimesekujutamise pealiskaudsust, tegelaste allutamist autori moraliseerivatele taotlustele ja skemaatilisust, leidis Mõtslase looming just sel ajal arvestaval hulgal lugejaid. Mõtslane oli oma aja kirjanik ja jäi selleks. Neist üheksast romaanist väärivad nimetamist neli: „Liblika lend“ (1927), Mõrane hing“ (1930), „Kevadised vood I–II“ (1931–1933).

Kirjandus

Eesti kirjanduse ajalugu. IV köide, 1. raamat. (Peatoimetaja Endel Sõgel). Eesti Raamat, 1981

Eduard Hubel. Meie päristalukriis ilukirjanduse kajastusel. – Päevaleht, 12. mai 1927.

Marta Sillaots. M. Mõtslane 50-aastane. – Eesti Kirjandus, 1934, nr 1.

Rein Veidemann