Jaan Anvelt (1884-1937)

Viljandimaal Võisiku vallas Oorgu külas 18. aprillil (vkj 6. aprillil) 1884 taluniku peres sündinud Jaan Anvelti elusaatus kujunes Vene elukutseliste revolutsionääride sarnaselt: marksistliku eluvaate omandamine, põrandaalune tegevus, relvade ja vägivalla abil võimu haaramine, terrori kehtestamine ning hukkumine omakorda terrori läbi. Lõpetanud kihelkonnakooli ja õppinud Tartu õpetajate seminaris, siirdus Anvelt edasi õppima juurat Peterburi ülikooli 1907. Ta astus Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) liikmeks, tegutses mõnda aega ka Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsis. 1911. aastal Anvelt arreteeriti rahutuste organiseerimise pärast. 1912–1914 toimetas ta Narvas ajalehte Kiir, 1917. aastal määrati Anvelt Tallinnas ilmunud bolševistliku ajalehe Kiir vastutavaks toimetajaks. Pöördelisel 1918. aastal tegutses Anvelt Maapäeva liikmena Eesti rahvusväeosade moodustamise vastu. Sama aasta lõpus juhtis Anvelt Narva Töörahva Kommuuni ning oli selle sõjaväeülem. Põgenes seejärel Venemaale, olles 1920–1921 Petrogradi kaitsenõukogu liige. Põrandaalusena saadeti Anvelt Eestisse juhtima kommunistlikku liikumist, mida kroonis tõusmine 1924. aasta 1. detsembri mässu üldjuhiks. Anveldil õnnestus end pärast mässu mahasurumist varjata ja siirduda 1925. aastal tagasi Venemaale, kus ta edutati Lennuväeakadeemia komissariks (poliitiliseks juhiks). Aastatel 1929–1935 oli Anvelt Nõukogude Liidu tsiviillennunduse peavalitsuse juhataja asetäitja, 1935–1937 Kominterni rahvusvahelise kontrollkomisjoni vastutav sekretär. Võimuvõitluse vallandudes 1937. aastal lasti Anvelt maha, teistel andmetel peksti 11. detsembril 1937 ülekuulamisel surnuks. Nõukogude Eesti ajalookäsituses nähti Anveltis Eesti bolševike juhti. Temale püstitati ausambaid, tema nime kandsid tänavad Narvas, Tallinnas ja Põltsamaal. Hilisemas ajalookäsitluses esindavad Jaan Anvelt, Viktor Kingissepp ja Hans Pöögelmann vasakäärmuslikku poliitilist liikumist, „mille tegevus oli suunatud Eesti Vabariigi ja selle ühiskondliku korralduse vastu“, nagu märgib Seppo Zetterberg.

Noorusest peale oli Jaan Anvelt olnud kirjandushuviline. Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi koguteosele „Ääsi tules“ I (1908) oli ta küsinud kaastööd tol ajal maapaos viibinud Vildelt ja Tuglaselt. Viimatinimetatult ilmuski revolutsioonilis-romantiline poeem „Meri“, mis jäi ka Anveldi meelisteoseks. Endale võttis Anvelt kirjanikunimeks Eessaare Aadu. 1916. aastal debüteeris ta novellikoguga „Räästaalused“, mis leidis kriitikas tähelepanu, teiste hulgas ka Tuglase poolt. Peateoseks jäi autobiograafiline romaan „Linnupriid“ (1922–1935) – esimene teos eesti kirjanduses, mille kesksed tegelased on illegaalselt tegutsevad kommunistid. Revolutsionääride portreed ei ole seejuures sugugi plakatlikud, vaid nad on lihast ja luust inimesed, keda ühendab idee, kuid keda saadavad ka inimlikud nõrkused ja eksimised. Siiski on romaanis palju deklaratiivsust, inimese jõudmist revolutsioonivõitluse teele kujutatakse n-ö ümberkasvamisena, uue maailmavaate võidu saavutamisena vana üle (arst Meeri Ilmari näitel). Selline revolutsioonilisest ideoloogiast lähtuv inimesekujutus oli Nõukogude Liidus 1930. aastatel kehtestatud sotsialistliku realismi üheks nurgakiviks. Anvelti (Eessaare Aadu) romaani ainetel valmis 1970. aastal telefilm „Lindpriid“, mille stsenaristiks ja lavastajaks oli Vladimir-Georg Karassev-Orgussaar (Karasjov). Filmi autor on romaani iseloomustanud kui „eksitentsialismi harukordset väljendust eesti kirjanduses“. Filmis kujutatakse tõepoolest konspiratsiooni tingimustes elavaid revolutsionääre kui absurditegelasi. Selline tõlgendus ning uudsete kinematograafiliste väljendusvahendite kasutamine sai ilmselt põhjuseks, miks film pärast valmimist 1971. aastal EKP Keskkomitee korraldusel riiulile pandi. Üksnes Karasjovi kolleegide abil päästeti film hävitamisest ja see jõudis avaliku esituseni alles 1989. aastal.

Kirjandus

Eesti kirjanduse ajalugu. IV köide, 2. raamat. (Peatoimetaja Endel Sõgel). Eesti Raamat, 1984.

Pärt Lias. Maailma ja inimese uuekssaamise romaan. – Eessaare Aadu. Linnupriid. Eesti raamat, 1984.

Jaak Lõhmus. Vladimir Karasjovi „Lindpriid“ on senini eesti filmi suur tundmatu. – Sirp, 28. november 2008.

Seppo Zetterberg. Eesti ajalugu. Tänapäev, 2009.

Rein Veidemann