Albert Camus (1913-1960)

                

            


                    
Albert Camus sündis Mondovis, Al�eerias. Vähem kui aasta pärast tema sündi langes Camus' isa ühes Esimese maailmasõja avalahingutest. Camus ja tema vend kolisid koos emaga Al�iiri töölislinnaossa, kus ema teenis perele leiba majapidajannana. Põhikoolis käies äratas Camus ühe oma õpetaja tähelepanu, kes aitas tal 1923. aastal saada stipendiumi lütseumi (34 aastat hiljem Nobeli auhinda kätte saades pühendas Camus sellele õpetajale oma auhinna vastuvõtukõne).


Keskkoolis tekkisid Camus'l tõsisemad intellektuaalsed huvid ning temast sai Al�iiri ülikooli filosoofiatudeng. Seal tabasid teda 1930. aastate alguses esimesed tuberkuloosihood ning ülikooli lõpetas ta alles 1936. aastal diplomitööga kreeka- ja kristlikust mõttest Püha Augustinuse ja Plotinose filosoofilistes kirjutistes. Tema plaanid akadeemilist karjääri jätkata rikkus järjekordne tuberkuloosihoog, mille ravimiseks tal tuli mõnda aega viibida Prantsuse Alpides.


1930. aastatel oli Camus tihedalt seotud Al�iiri vasakpoolsete ringkondadega ning kuulus lühikest aega (1934–35) Al�eeria Kommunistlikku Parteisse. Samal ajal tegeles ta lavastamise ja näitlemisega kohalikus töölisteatris. Teatrihuvi säilis tal kogu elu ning tema kirjutatud näidendid „Arusaamatus“ („Le Maletendu,“ 1944, e. k. 1989) ja „Caligula“ (1945, e. k. 1989) kuuluvad eksistentsialismile lähedase nn absurdi teatri klassikasse.


1937. aastal ilmus Camus' esimene esseekogu „Vale ja õige pool“ („L'envers et l'endroit“), kus ta kirjeldab oma noorusaastaid Al�iiris. Sama temaatikaga jätkas ta järgmies esseekogus „Pulmad“ („Noces,“ 1938), mis sisaldab lüürilisi mõtisklusi põllumajandusliku Al�eeria teemadel. Esimese märgina oma süvenevast huvi eksistentsiaalsete küsimuste vastu vastandab autor mõlemas teoses inimelu efemeersust füüsiliste maastike ajatule kestvusele.


Teisele maailmasõjale vahetult eelnevail aastail töötas Camus ajalehes Alger-Républicain toimetaja, kirjanduskriitiku ja reporterina. Muuhulgas arvustas ta mitmeid Jean-Paul Sartre'i varaseid teoseid. Tema artiklid Al�eeria poliitilistest ja sotsiaalsetest probleemidest tõmbasid esimeste seas tähelepanu asjaoludele, mis 1954. aastal viisid Al�eeria sõja puhkemiseni.


Camus' läbimurdeks kirjanikuna oli enne sõda alustatud ja 1942. aastal ilmunud jutustus „Võõras“ („L'Étranger,“ e. k. 1966, 1989, 2003), mis oma nonkonformistliku peategelase sisemiste ja väliste seikluste kaudu kujutab moodsa 20. sajandi indiviidi võõrandumist oma ühiskonnast ja kaasinimestest. Samal aastal avaldas Camus kuulsa essee „Sisyphose müüt“ („Le Mythe de Sisyphe,“ e. k. 1972, 1989, 2008) milles ta samuti analüüsib tähelepanelikult oma kaasaegset nihilismi ja moodsa, ilmaliku elu „absurdsust“ ning nende asjaolude implikatsioone indiviidi eksistentsi seisukohalt.


Camus oli oma mõjukuse kõrgpunktil Prantsusmaa okupatsiooni lõpuaastadel ning vahetult pärast sõja lõppu, kui ta toimetas mõõdukalt vasakpoolset Pariisi päevalehte Combat. 1947. aastal pettus ta Prantsuse päevapoliitikas ja eriti vasakpoolsetes ning lõpetas oma töö Combati juures. Camus' järgmine romaan pealkirjaga „Katk“ („La Peste,“ 1947, e. k. 1963, 1989, 1996, 2006) oli sümbolistlik käsitlus Orani linnas puhkenud katkust ning erinevate inimeste käitumisest ohuga silmitsi seatuna. Katkust tulid „võitjatena“ välja eeskätt need, kes kõige kiuste leiadsid endas jõudu säilitada oma inimlikkust. Camus' loomingus „absurdi“ kõrval teiseks peateemaks kujunenud sisemist moraalset ärkamist käsitles ta ka oma teises pikas essees „Mässav inimene“ („L'homme révolté,“ 1951, e. k. 1996), kus ta vastandas sisemist revolutsiooni välisele sotsiaal-poliitilisele revolutsioonile. Seal mõistis Camus muuseas hukka säärased marksistlikud eksistentsialistid nagu nt Jean-Paul Sartre.


Camus' viimaseks jäi irooniline romaan „Langus“ („La  Chute,“ 1956, e. k. 1989), mis kujutas endast „langenud“ advokaadi Jean-Baptiste Clamence'i pajatust oma moraalsest allakäigust, millest lõpuks kasvab välja omalaadne kristliku moraali apoloogia. 1957. aastal avaldas Camus veel novellikogu „Pagendus ja kuningriik“ („L'Exil et le royaume,“ e. k. 2004). Samal aastal sai ta kõigest 44-aastaselt Nobeli kirjandusauhinna.


Vähem kui kolm aastat hiljem hukkus Camus autoõnnetuses. Tal jäi pooleli autobiograafiline romaan „Esimene inimene“ („Le Premier Homme,“ e. k. 2000), mille käsikiri leiti õnnetuse toimumispaigast. 1995. aastal avaldas selle postuumselt Camus' tütar.


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Kirjandust:


Albert Camus, „Esimene inimene.“ Tõlkinud Triinu Tamm. Tallinn: Varrak, 2000


Albert Camus, „Katk.“ Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Tänapäev, 2006


Albert Camus, „Mässav inimene.“ Tõlkinud Leena Tomasberg. Tallinn: Vagabund, 1996


Albert Camus, „Pagendus ja kuningriik.“ Tõlkinud Triinu Tamm, Krista Vogelberg, Tanel Lepsoo, Henno Rajandi. Tallinn: Varrak, 2004


Albert Camus, „Sisyphose müüt: essee absurdist.“ Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Varrak, 2008


Albert Camus, „Sisyphose müüt.“ [esseed, lühiromaanid, näidendid.] Tõlkinud Ott Ojamaa jt. Tallinn: Eesti Raamat, 1989


Albert Camus, „Võõras.“ Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Tänapäev, 2003


Albert Camus, „Õnnelik surm.“ Tõlkinud Tanel Lepsoo. Tallinn: Varrak, 2005


 


Mart Kuldkepp


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)