Jaak Järv (1852-1920)

Kooliõpetaja, ajakirjanik ja kirjanik Jaak Järv oli pärit Vana-Suislepast, ta sündis 17. aprillil 1852 talusulase pojana. Hariduse omandas vennast kooliõpetaja juures Nõo kihelkonnas Rõhul. Iseõppijana sooritas vallakoolmeistri eksami, 1871–1875 oli koolmeistriks Vaste-Nõo koolis. 1876 siirdus Järv Viljandisse ning asus tööle C. R. Jakobsoni radikaalse ajalehe Sakala juures, kus töötas toimetaja abilisena 1878–1880.

Järgmisel, 1881. aastal ostis Järv ajalehe Tartu Eesti Seitung, millele ta andis nime Virulane. Sakala suunda jätkav ajaleht sai ilmuda aastatel 1882–1888 Tallinnas, saavutades Põhja-Eestis küllalt suure lugejaskonna (6000). Kuna leht kaitses süveneva venestuse tingimustes demokraatlikke õigusi – nõudis ametiasutustes eesti keele kasutamist, käsitles maakehvikute ja tööliste olukorda ning Euroopa töölisliikumist –, keelasid võimud lehe väljaandmise. (Oma osa võis siin olla ka võistlevate lehetoimetajate J. Kõrvi ja A. Grenzsteini pealekaebustel.) Järv saadeti sotsialismiideede levitamise eest kaheks aastaks Baltimaadest välja. 

Pärast naasmist Eestisse 1890. aastal tegeles Järv kalakaubandusega ning püüdis ka ajakirjanduslikku tööd jätkata. 1905 õnnestus tal Virulase ilmumine uuesti käima saada, leht ilmus ka nimede Täht, Sädemed ja Õigus all. Muutunud oludes tundusid Järve seisukohad vananenud ja varasemat populaarsust leht ei saavutanud. 1912 siirdus Järv elama Moskvasse ning sealt edasi 1919 Samaara kubermangu, kus hukkus 1920 märtsis jäälagunemise aegu Djoma jõel.

Ajakirjaniku- ja kirjanikuteed alustas Järv noore koolmeistrina 1872. aastal, saates kaastöid ajalehtedele. Tema esimene luulekogu „Lillekimbukene” ilmus 1873. aastal. Sakalas töötamise perioodil loodud näidendit „Õiguse kasu ja ülekohtu kahju“ mängiti Viljandi seltsi Koit laval. Hiljem avaldas Järv nii luulet kui jutustusi peamiselt oma ajalehe Virulane lisas. Tema loomingut iseloomustab südamlikkus, kaastunne vaeste suhtes ja tugevalt ühiskonnakriitiline, mõisnikevastane hoiak.

Kirjanikuna sai Järv tuntuks ennekõike ajalooliste jutustustega. Tema teost „Vallimäe neitsi” (1885) peetakse eesti esimeseks romaaniks. Teose tegevus toimub Põhjasõja päevil Tallinnas. Jutustus „Ristitütar” (1891) kajastab reformatsiooniliikumist, „Karolus” (1892) käsitleb Jüriöö ülestõusu. Romantilised ja põnevad, olid need jutustused menukad ja süveneval venestusperioodil tähenduslikud, kuigi kunstiliselt kesised. 

Lisaks ilukirjandusele peab on Järv avaldanud kirikuvastase brošüüri „Itaalia tõetunnistaja Filoteo Giordano Bruno” (1883), valgustuslikku publitsistikat ja brošüüre 1890-tel. Vanemas eas hakkas Järv tegelema müstitsismi ja spiritismiga.

Kirjandusloo jaoks jääb hindamatuks Järve tegevus Virulase toimetajana: eelkõige tema demokraatlik, eesti keele ja kultuuri õigusi kaitsev hoiak, eesti algupärase ilukirjanduse ning kirjandusarvustuse avaldamise toetamine. Virulase toimetuses töötasid oma kujunemisaastatel näiteks ka tulevased kirjanikud E. Vilde ja J. Liiv. Toimetuses valitsenud õhkkonda on kommenteerinud G. Suits: „Habemik leheomanik kallas oma juhtkirjades ja värsikestes ohkavat haledust, noorem ja elurõõmsam toimetusliige pidi võimalikult palju nalja lehte torkama.” 

ALLIKAD
Otu Ibius, Jaak Järve väljasaatmine ja „Virulase” sulgemine. – Keel ja Kirjandus, 1967, nr 7–8, lk 407–413, 483–489.
Sergei Issakov, Arhiivide peidikuist. J. Järve ajakirjanduslikust tegevusest. Tallinn, 1983, lk 130–158.
Gustav Suits, Eesti Kirjanduslugu. Lahkumine vanast Eestist. Eduard Vilde. Tartu, 1999, lk 286–287.
Friedebert Tuglas, Ado Grenzsteini lahkumine. Tartu, 1926, lk 50–57.

Jaak Järve teosed e-kataloogis Ester

Pille-Riin Larm

Seotud materjal

Portreed (7)Vaata kõiki
Sündmused (6)Vaata kõiki
Raamatud (4)