Jakob Kõrv (1849-1916)

Prosaist, publitsist ja tõlkija Jakob Kõrv sündis 3. dets 1849 Kodavere kihelkonnas Kokora vallas talurentniku pojana. Pärast kihelkonnakooli lõpetamist töötas Kõrv 1868–1874 Alatskivi Haavispeal koolmeistrina. 1874 siirdus Tartusse, et valmistuda ülemõpetaja eksamiks, õppis vabakuulajana Tartu ülikoolis. Ta leidis tööd Eesti Põllumeeste Seltsi kirjatoimetajana, sellest ajast pärineb tema käsiraamat „Tarviline õpetus Maja-aia pidamisest“ (1881).

M. Veske mõjul kasvas Kõrvi huvi kirjandusliku ja ühiskondliku tegevuse vastu. 1881 kutsus C. R . Jakobson ta tööle oma radikaalse ajalehe Sakala abitoimetajaks. Viimase surma järel 1882 sai Kõrvist kuni 1885. aastani Sakala vastutav toimetaja, lehe sisulist poolt juhtis siiski Rosalie Jakobson. Kõrvi enda nimi on seotud pigem ajalehega Valgus Tallinnas, mille ta ostis 1882. Sarnaselt Sakalale võttis leht algul rahvusliku liikumise rahvuslik-radikaalse suuna, kuid muutus peagi, 1887. aastal tsaarivalitsuse venestuspoliitika pooldajaks.

Toonases ajakirjandusilmas sai Kõrv peagi kurikuulsaks oma pidevate kaebuste ja intriigidega teiste ajalehtede vastu. Oma osa oli tal ka Eesti Kirjameeste Seltsi sulgemises, kust ta varem välja oli heidetud. 20. sajandi algul kaotas Valgus oluliselt lugejaid, 1906 müüs Kõrv ajalehe K. A. Hermannile. Jäädes edaspidi ühiskondlikust tegevusest kõrvale, elas kirjanik kuni 1912 Tallinnas. Talveperioodidel viibides Kõrv ravil Šveitsis, kuhu asus hiljem elama alaliselt. Kõrv suri 6. sept 1916 kõrges eas Bernis Waldau närvikliinikus. Kirjaniku tuhk maeti 1981 Tallinna Rahumäe kalmistule.

Kõrvi kirjanduslik tegevus algas tõlgete ja muganduste avaldamisega 1870. aastatel. Oma ajalehe Valgus väljaandmisel pööras ta ilukirjandusele suurt tähelepanu. Valguse levikule, mis jõudis 1890. aastate keskel kaasaja kontekstis väga suurte tiraa�ideni (10 000 lugejat), aitasid kaasa tõlkelised järjejutud, mis küll meelitasid lugejaid, kuid jäid kirjanduslikult alaväärtuslikeks. Kõrvi enda tõlketööst paistavad silma A. Puškini, L. Tolstoi, N. Gogoli ja J. G. Herderi teoste eestindused. Ägeda kriitika kutsusid ajakirjanduses esile Kõrvi algupäraste „eesti juttudena” esitatud, ent mugandusteks osutunud „Luigemäe Olli” (F. R. Chateaubriand) ja „Kiired kosjad” (A. Theuriet).

Kõrvi algupäraseks ilukirjanduslikuks peateoseks on jutustus „Kindel eesmärk”, mis hakkas ilmuma samuti esmalt järjejutuna (1888). Teoses kujutatakse kärneripoisi teed miljonäriks, stiililt ja sisult jääb teos vähenõudlikuks. Sarnaselt mõjuvad tema trafaretne Tallinna ja Peterburi elust rääkiv jutustus „Mehe armastus” ning romaan „Öö ja koit”, mis kujutab mõisniku ja talurahva vahelist võitlust 18. sajandi lõpul.

Oma kirjanduslikke seisukohti tutvustas Kõrv ka arvustajana, peamiselt oma ajalehe Valgus veergudel, jäädes opositsiooni 19. sajandi lõpul tärkava uue, realistliku (E. Vilde) kirjandusvooluga.

Tõlketegevusega seotult valmis Kõrvil „Wene-Eestikeelne Sõnaraamat” (1889).

Kõrv tegeles ka rahvaluule kogumisega. Ta kirjutas üles Kodavere muistendeid, avaldas Valguses Kaval-Antsu ja Vanapagana lugusid ja esitas mitu rahvaluulealast ettekannet Eesti Kirjameeste Seltsis. Seltsi toimetiste sarjas ilmus 1881 tema koostatud „Eesti-rahva muistejutud ja vanad kõned”, mis oli pühendatud Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäevale. Selles teoses on Kõrv toetunud F. R. Faehlmanni ja F. R. Kreutzwaldi eeskujudele arendades autentseid rahvajutte edasi pikemateks, romantilisteks ja pseudomütoloogilisteks jutustusteks. Lisaks leiduvad Kõrvi loomingus veel mõned Kalevipoja-ainelised muistendid, mida autor on samuti kirjanduslikult töödelnud. Kõrvi muistendeid on köitvad ja heas stiilis, enim tuntakse muistendit „Veealused”.

ALLIKAD
Nigol Andresen, Eesti kirjanduslikust elust sajandi vahetusel ja L. Tolstoist. – Keel ja Kirjandus, 1960, nr 11, lk 667–671.
Otu Ibius, Jaak Järve väljasaatmine ja „Virulase” sulgemine. – Keel ja Kirjandus 1967, nr 7–8, lk 407–413, 483–489.
Friedebert Tuglas, Ado Grenzsteini lahkumine. Tartu, 1926.

Jakob Kõrvi teosed e-kataloogis Ester

Pille-Riin Larm