Noor–Eesti.

№ 5/6, 1910/11.

Kirjanduse, kunsti ja teaduste ajakiri.

Noor–Eesti Kirjastus, Tartus.

(— I [esikaas] —)

Viies ja kuues vihk                                                                1911

„NOOR–EESTI“

Üleüldine osa:

Kristian Jaak Peterson: Kolm luuletust                                                409

Villem Grünthal: Mõnest kirjanduslikust küsimusest.                                413

Johannes Semper: Kaks luuletust                                                        427

Bernhard Linde: Esteetiline maitsemine                                                429

Villem Grünthal: Nurk varisenud maailma                                                 441

Johannes Semper: Sümbolismus ja Saksa romantismus                                445

Gustav Suits: Saaremaa rannal                                                        468

Villem Grünthal: Saaremaale                                                        469

Kristjan Raud: Vene kunstnikud-modernistid. (W. Matwey ainetel)                471

Juhan Liiv: Neli luuletust                                                                479

Aino Kallas: Pimedus. Noor–Eestile saadetud soomekeelsest

käsikirjast tõlkinud Fr. Tuglas                                                         483

Anatole France: Kaks novelli. (Õiglased kohtunikud. — Putois).

Prantsuse keelest tõlkinud Joh. Audova                                                490

San Francesco d’Assisi: Loodute kiitused. Italia keelest V. Grünthal                507        

Marie Under: Kevadelaulud                                                                510

Aino Kallas: Kreutzwald ja Koidula. Noor–Eestile saadetud                 

soomekeelsest käsikirjast tõlkinud G. Neggo                                                512

Giosuè Carducci: Sirmione. Italia keelest V. Grünthal                                527

Giacomo Leopardi: Lõpmatus. Italia keelest V. Grünthal                                529

Aleksander Tasa: Öine päev                                                                530

Volter Kilpi: Parsifal rändab. Soome keelest tõlkinud Fr. Tuglas                        538

Gustav Suits: Kolm Kr. J. Petersoni kirja                                                542

K. Michelson: Loomade jutud                                                        545

Hjalmar Söderberg: Uni vanadusest. Tõlkinud Fr. Tuglas                                555

Björnstjerne Björnson: Katke romanist „Jumala teedel“. Norra

keelest tõlkinud Gustav Suits                                                        558

Björnstjerne Björnson: Katke näidendist „Paul Lange jä Tora Parsberg“.

Norra keelest tõlkinud Gustav Suits                                                        561

Gustav Suits: Björnstjerne Björnson. In memoriam                                        569

F.T.: Erik Oberman †                                                                        589

Ringvaade:

Bernhard Linde: Teatri märkused. Vanemuine ja Estonia 1910/1911 a.                 591

Friedebert Tuglas: Laul sinisest rukkilillest, Jaan Lintrop, Willem Elgas                606

Johannes Semper: „Mõtted“ II                                                        611

Villem Grünthal: Bán Aladár, A finn-magyar és a szamojéd népek

        irodalma és népköltése                                                        615

Joh. Aavik: Prantsuse stiili iseäraldustest                                                617

Bernhard Linde: Baron Woldemar Üxküll, „Die Schwurbrüder“                        622

Joh Aavik: A. H. Tammsaare, „Üle piiri“                                                624

Friedebert Tuglas: Üks Põhjamaa pärli                                                 631

Joh. Aavik: Rein Tamm, Hinge hämaral                                                 635

Gustav Suits: Lõpusõna                                                                637

                                                Kroonika                                642—646

        Juta linik. — Tulesööjad ja „Meie Mats“. — Hariduse- ja kõlbluseinstruktorite tegevusest. — Dramatilise kunsti kool „Estonias“ hrade P. Pinna ja K. Jungholzi juhatusel, — O tempora, o mores! — Nõiutud ringis. — Silmamoondamine. — Kui Paulus veel Saulus oli. — „Oleviku“ uuemad teenuskid ja nende kohane tasu, — Uuem sport.        

Toimetusele saadetud kirjandus                                                        646

Trükivigade õienduseks                                                                647

Kunsti kaasanded:

Björnstjerne Björnsoni näopilt.

Nikolai Triik: Võitlus.

J. Koort: Parisi uulits.

Kaaneilustus N. Triik’i ja initsialid R. Nyman’i poolt.

(— II —)

/pilt/

Björnstjerne Björnson

(— III—)

Kristian Jaak Peterson.

Kolm luuletust

Me doctarum hederae praemia frontium Dis miscent superis, me gelidum nemus Nympharumque leves cum Satyris chori Secernu[n]t populo — — — — — — — Quod si me lyricis vatibus inseris, Sublimi feriam sidera vertice.

        (Mind ühendavad õpetatud luuletaja-otsaesiste võidutunnistused, efeu-pärjad, kõrgete jumalatega, mind lahutab jahe muusade hiis ja nümfide ja satiiride ringtantsud rahvast — — — Ja kui sa mind suurte lüüriliste nägijatega kõrvu paned, siis tõusen ma kuni tähtedeni üleva pääga).

                                                                        Horat. Od. I, 1.

        Juhtsõna Kr. Jaak Petersoni luuletuste käsikirjalise originali kaanelehelt.

1.

Sõprus.

Haljan metsan on kasvaman

Tammepuu tammepuu juures,

Ühe ema lapsed.

Tulevad nende juured

Selle ema vilusan, lillitsen

Põuen kokku,

Ning taeva selgen tulen

Nende lehed on mängiman

Teineteisega valguse

Ilusa allika lainten;

— 409 —

Ja loomade ema on

Ehitud kui aimuga

Tulista teeda käima

Valguse allika ümber.

Aga hingetu ei tunne,

Armastuseta ei maa

Armast kaunist päeva,

Tammepuu ei oma venda.

Sa inimeste vaim,

Kallim kui taeva tulised

Päevad, ülem kui tähed,

Sa, kes nende teed

Oma mõistusega

Targasti oled mõõtman,

Sina, surmata vaim,

Tunned õndsan südamen

Armastuse õnnistust;

Sest rõõmuga meelen

Teie surmata vaimu

Armastud kuju kanden

Ei sa karda vihase

Mere tõusevaid laineid,

Ei taeva müristamist,

Mis ronkade sülest

Puistavat tulda viskaman

Nõdra sureliku pääle;

Igavesti elaman,

Igavesti armastaman

Oled sa oma elu

Sõpra siin ja taevan.

— 410 —

2.

Jaagu leinalaul.

Rõõmulaulu ma ei leia,

Sest mu ainus ilusakene

Ei mind enam armasta.

Varjus seisab minu maja,

Leinavarjus minu süda.

Kus sa hella armukene?

Sinu pärast nuttessagi

Näen ma aga surma kuju

Oru sees ja oja kaldal.

Kus nüüd on su kaunid silmad,

Ilusad kui taevatähed?

Kus nad on nüüd paistemas?

Kus su ilus lillesuu on,

Kus ta nüüd on laulamas?

Puhu tasa, tuulekene,

Tema kulda juuste läbi,

Kanna minu leinalaulu

Õhkudes ta meele vastu.

Lenda, lenda, pääsukene,

Tema hella palge ette,

Ütle talle minu kurbtust.

Veel siin õitsvad minu aias

Tema vaeva lillekesed,

Veel ma valan silmastagi

Leinakastet tema pärast!

Koidupiir, oh kuule minu,

Kuule minu leinahäält;

Siia too mu ilusake,

Ilusake hellake,

Et võiks anda suud ta suule

Anda kätt ta käele!

— 411 —

3.

Mardi Luteruse päeval.

Sellesama päeva valgus

Paistmas on sel tunnil

Mulle ja armsale Alole.

Ja sellesama sõpruse

Lilleke kena lõhnaga

On ikka õitsemas

Meie kahe keskel..

Kui on ära kustumas

Valguse allika tuli-oja

Ja koidupiire roosilill

Närtsimas surma varju all

Siiski jääb igavesti

Armastuse valgus

Minu ja Alo meelesse.

Surma varjule minema

Peab maarahva laulja:

Järele jäävad tema

Laulud armsale rahvale,

Järele jääb lauludes

Armsa Alo nimi,

Hella vanemate kiitus.

— 412 —

Villem Grünthal.

Mõnest kirjanduslikust küsimusest.1)

        Alati on olemas teatavid vastavusi kirjaniku ja aine vahel: valitakse see või teine asi käsitlemiseks ikka mingi, olgugi lugejale sagedasti mitte kergesti nähtava suguluse tõttu enese hinge, sisemise maailma ja sujet vahel. Võiks koguni teatavast affiniteedist ja atraktsjoonist kõneleda, mille tõttu autor, enne muid mingi aine omandab ja isesuguse sarnastamise protsessi kaudu kunstitööks moondab. Sest kui lugu nõnda ei oleks, võib olla, enese käsitletava asja kohta isegi vastumeelsust, vahest ehk võitmatutgi tuntaks, oleks loomise töö õige raskeks kui mitte võitmatumaks tehtud. Ja seesugusel juhtumisel ei jõutaks ilmasgi sujet sel määral omaseks teha, et sellest saaks orgaaniliselt mingi kunstitööd kasvatada; kõige parematesgi tingimustes tuleks ometi teos, millel kunstiga õige vähe tegemist oleks. Juba iga kirjanduse töö iseenesest, võiks ütelda, oletab aine vasta teatavat isiku kohast huvitust, mis seda suurem ja kaugele ulatavam on olnud, mida peenemat kunsti töö edustab.

        Aga kunstnikka on mitmesugusid, nii sama kui inimesi üleüldse mitmesugusid on, mitte üksi raassi ja rahvuse, vaid seisuse, hariduse graadi, isegi sugupõlvede järel, individuaalistest lahkuminekutest juba kõnelemata, mille liikumise ala määratu on. Ja sedamööda on affiniteedi või atraktsjooni tunnegi kirjaniku ja aine vahel õige vaheldav üksikute autorite järel. Need isekeskised

— 413 —

vahed, koguni, ei ole maksvad mitte ainult loovate isikute kohta, vaid nende piiri käivad lugejadgi kõiges enese mitmekesisuses. Seda enam, mida vähem küsimus teatavast moeasjast on, mis suurte lugejate hulkade juures küll suurt osa mängib, kuna see summaarselt teatavate ringkondade maitse määraja võib olla, hoolimata nendest lahkuminekutest, mis muidu küll üksikutes isikutes ehk olemas on; selles ongi vahe arenenud individuumi ja hulga-inimese vahel. Samuti, nagu teatavatele ajajärkudele isesugune maitse omane on — muidugi see, mis siis kirjanduse moe määrab — nii võib teatav tõug kirjandust, õige õpetav või teiselt poolt röövli romaanid ikka, aja järel õige vähe muutudes, esteetiliselt arenemata ringkondades lugejaid leida, tahaks peaaegu ütelda, just selle pärast, et seesugune kirjandus oma kujutamise viisiga ja sisuga, enese jämedate vahendite kaudu, kõige paremini ja kõige tõhusamat mõju vähe peenendatud meelde pääle suudab võita. Ja teatavasti loetakse ka rahva keskel, meil nagu mujalgi, kõige laiemas mõttes õpetavid, õige pääletungivaltgi õpetavid ilukirjanduslikka raamatuid, kõige vähemat võõrastust tundmata selle kohta, et lugejat, nii ütelda, kättpidi igal sammul püütakse juhatada ja juhtida. Võiks koguni ütelda, et rahvas õige laias mõttes seesuguse kirjanduse kohta peaaegu võitmatut vajadust tunneb, pääasjaliselt selle tõttu, et ta sisemine vaimne maailm küllalt peenendatud ja keeruline ei ole ja et siis nimetatud kirjandus enese kõige lihtsamate abinõudega — sellesarnast on omal ajal, nimelt keskajal, kõik Europa nüüd haritud rahvad lugenud — sama mõju, kui küll teisesuguse, kätte saab, mida kõige peenemad kunstitööd blaseeritud lugejas õige raske töö ja energia kulutusega suudavad korda saata. Nüüd, hoolimata kõigest seesugusest üleüldisest maitsemisest ja moe- ning massilisest kirjandusest (see on ikka seda suurem ja ühesugusem, mida vähem publikum esteetiliselt arenenud), on ometi olemas vahesid, mis selle või teise lugeja maitse otse teine teisele vasta käivas sihis võivad määrata, muidugi siis, kui lugeja isik küllalt vaimselt kõrge on, et maitse kohta teadlik ja moest vaba olla, koguni selle kiuste seda maitseda, mis väljaspool üleüldist voolu on, teadvusega enesesse korjates seda, mis talle lähene ja sellepärast sümpaatiline, mis talle, ühe sõnaga, nii sama vastavõtuline on nagu organismusele olused, mille kohta see isu tunneb. Selle poolest valitsevad esteetilises vallas samad teatavatest algelistest bioloogilistest normidest saadud seadused, ehk küll psüühilistena palju keerulisemad, mida enesele kirjanduslikka küsimusi harutades sugugi ei esitata või ainult õige segaselt ja võõriti. Eelmise põhjal saavad mõistetavaks kõik need vale arvamised publikumi ja kirjanduse kohta üleüldse, mida kriitikused enese piiramata õigeks tunnistamises nagu pimetsi kordavad

— 414 —

ja mida publikumgi siis oma korda arvab õigustatud olevat kriitikuste ja kirjanikkude kohta maksma panna, samade põhjuste pärast. Ei või üleüldse mingi lugejast publikumist laiemas mõttes juttu olla, mis kohustatud oleks seda ja seda sorti kirjandust hääks pidama ja teist põrgusse põhjama, nagu kriitikused seda enese retsepti järel nähtavasti soovitavad; vaid, nagu muidu inimeste hulgas, olgu, moraalselt näituseks, häid ja pahu või õelaid, samuti ilusaid ja inetuid, peenikesi, õrnatundelisi või jämedaid, tooreid, isegi roppusid on — nõnda sama on inimesi maitsemise ja esteetiliste võimiste järel mitmesugusid rühmi olemas. Ja selle nii lihtsa, võiks arvata, tõe mittenägemine, mille poolest ometi nii sagedasti patustatakse, on üks kõige üleüldisematest sõgedustest, mitte üksi lugeva publikumi, vaid kriitikuste ja nende hulgas, kes seda tööd harjutavad. Kui palju ägedaid ja ütlejatele sagedasti just mitte austuseks olevaid võimusõnu ei ole meie peaaegu igale ühele vabana oleval kriitika tallermaal kulutatud ja kui palju ei kulutata ehk veel; seda on tehtud isegi õige silmi torkava isaliku kooliõpetajalikkusega või harimata upsaka sõimava sallimatusega, nagu seda ehk ainult meie taolistes oludes nii alalisena näha võib. Nii siis ei või kuidagi juttu olla mingi publikumist, mis kohustatud oleks seda või seda kriitikuste retsepti ilma muuta õigeks tunnistama ja selle järel tegema: ka kui nii sõnakuulelikku publikumi leiduks, ei võidaks seda ometi teha, sest et ta iseenesest, sadasid ja tuhandid individuumisi käsitades, kõige mitmekesisemid, olgugi võrdlemisi vähem lahkuminevid tahtmisi maitse poolest peab avaldama. See või teine kirjanduslik vool või voolud võivad küll ülesuse juures, iseäranis siis kui suurema massiga tegemist on, millega ühes muidugi ka massiline hingeelu seda enam nähtavale tuleb — teatavate hulgapärase hingeelu alustes sündinud muutuste järel nähtavale tulla ja võidule pääseda nii kauaks kui kirjandust tarvitava kogu juures teatavad hingeelulised eeltingimused kestavad, ja siis äärmise vastase voolu poole nihkuma hakata, nii pea kui viimased muutuma hakkavad. See on see sotsioloogiline osa, mis kõigesuguste ismuste tõusu ja languse seletab ja mis alati lubab teatavid poliitilisi ja ühiskondlikka nähtusi hingeeluliste ja kirjanduslikkude nähtustega kausaalselt siduda. Näituseks, lai alamalt ülespüüdev demokraatlik vool enese tõusuga toob alati kaasa palju lahkuminevat sellest vaatluse ja käsituse viisist, mida pudenemas olev élite ehk valitsev klass enese tahtmistes ja tunnetes ilmutab ja vahe ei tule esile mitte üksi sisu, vaid vormigi poolest, mida küll juba iseenesest sugugi nii sagedasti lahutada ei saa nagu seda tavalisesti tehakse. Mitte üksi huvitus olevase reaalse kohta ei ülene, sest et edenev klass kõige päält olevikust ning tulevikust ja sellega ühenduses olevatest inte-

— 415 —

ressidest elab, vaid maitsegi muutub; enese avaldamise abinõud omades varjundites nõtkuvad ülenenud isikute järel; kõik nähtused enese välimistes ja sisemistes ilmetes saavad vit[]aalsemaks ja verekamaks ja selle tõttu ühtlasi tooremaks, või igatahes vähem peeneks; ja nagu oleviku ja selle küsimuste käsitlus päevakorda ilmub, mineviku luule asemele, mille vastu vähe peenetundeline ja küllalt elujõuline demokraatlik hulk sagedasti otse vihameelsustgi võib tunda, sest et mineviku unistus ta sisemust ei vasta, vaid seda teataval moel nagu välja suleb. Nii sama kohastab end vorm selle järel: peenike raffineeritud mood ei vasta enam sisu, tüsedat ja verekat, ja peab maad andma jämedamate astjatele, kuhu uued vedelikud valgutatakse, uute vürtside ja uute maitse-retseptide järel. Peenikese klassilise valitu selguse ja vormi puhtuse asemele ilmub talupojalisemale seltskonnale ometi lähemal olev romantik enese tumedate ja kujutumate nähtustega ja tundepaisuliste fantastiliste kogudega nagu mingi elementaarne reaktsjoon eelmise voolu pääle ja kui see romantik äärmiseni viidud ja paratamata seaduse järel maneeriks välja kasvanud, tuleb uus vastutegevus nagu uus tõusev lainehoog, mis tasakaalu kättesaamiseks biomehaaniliste seaduste järel raskust uuesti teisele poole kandma hakkab, selle aga inertsia tõttu uuesti teisele äärmisele edasi kisub, et siis vastases mõttes endist viisi korduda j.n.e. Sedamaid, uue aja tegevusepiiride laienedes ja ärilise ja tööstuse elu arenedes enne nägemata kõrgusteni, ilmub uus siht, enam nüüdist maailma vaadet vastav, selgesti väljapaistvate demokraatlikkude iseloomu joondega ja olevase elu päeva interessidega isegi künni triviaalseni; kuid, jällegi maneeriks muutudes, mis paratamata nähtusena iga kirjandusliku voolu esimeste aegade järel tuleb, läheb seegi, sagedasti künni kuivuseni aetud ja liialdatud karvapäälne kujutusemood nüriks ega avalda enam [l]ugejate närvide kohta küllalt suurt mõju, nii et jällegi uusi tõhusamid rohtusid otsima peab: nähtavale nihkub isesugune demokraatlik võsu romantismusest, see vähe teise retsepti järel saadud realismus, mida mujal Europas harilikult naturalismuse, Italias aga verimuse nime all tuntakse. See vool teeb veel jämedamaks eelmise oma vahendid ja ained ja teatavat liialduse reaktsjooni eneses kandes, otsib meelega midagi tõbist, vänget või tülgastavat ja jäledat, et lugejates veel kuidagi olgu siis missugusid tahes effektisid esile kutsuda, täiesti nii sama nagu muusik liig tarvituse kaudu enese mõjuvust kahanemas tundes tõhu[se]mat teatavast müralisest ja õige keerulisest kõlarikkusest abi otsib. Kuid seesuguse sepipajalise valjukõlalise ja dissonantsidest ja disharmooniast rikka orkestri muusika järel tuleb vägisi tahtmine puhata ja meeli lõõga lasta. Siis ilmub isetõugu lihtne peaaegu primitiiviline enese üksikute joondega, kuid

— 416 —

samal ajal uinutav mahe, sagedasti peaaegu musikaalne ebamäärane, enam tavalisest loomulisest meelega kõrvale kalduv, iseäralist t[a]otav sümbolismus, mida, sest et ta suuresti, ainult peenendatud ja teisendatud kujul, romantismust meele tuletab, ka uusromantismuseks on hakatud kutsuma. Nii vähemast üleüldiselt võttes, kuna üksikute voolude edustajate juures lugematuse teisi, ja mitte vähem tähtsaid iseäraldusi ja isikulisi jooni leida võib, kõigesugusid seganähtusid ja ülemineku kujusid.

        Mis on kirjandusele seesugused voolud olnud? Võib olla just mitte kasuks, kui nii saab üleüldse kõneleda. Sest iga kirjanduslik liikumine, mida enam see massilise produktsjooni alale nihkub, siis teiste sõnadega, mingi tööstuseks muutumas on, seda enam kaotab ta oma tõsisest väärtusest ja sisust ja läheb labaseks selle või teise retsepti järel käimiseks; aeva nii sama kui iga muu vaimne liikumine, esialgu keeruline ja peenikene kusgilt keskpunktist väljenedes iseenesest laugeks ja lamedaks muutub, künni läbitungitava keskuse tekitatavad takistused ta koguni neelavad ja olematumaks teevad. Ja sellepärast ei võigi peenike ja haruldane kunst ilmasgi kirjandusliku massi-produktsjooni avaldusena ilmuda — sest et iga ülem ja kõrgem võimine iseenesest juba haruldune on — vaid sellevastu ainult üksikute õnnelikute juhtumiste avaldusena, mis, et see midagi suuremat ja peenemat oleks võinud esile tuua, ühtlasi harukorralist ja isetaolist energiat nõuab, muidugi pärast seda kui kõik loomulised eeltingimused selle jaoks juba olemas on olnud. Samuti on vale arvamine nagu võiks peenike kunst üle öö kusgilt ei tea kust peaaegu üliloomulisel kombel õitsema lüüa: selleks tarvitatakse pikki energia kogumisi ja selle ümbertöötamist mitmesetme sugupõlve kaudu; vast siis võib ehtne kunst enese küpsuses esile puhkeda nagu õis, mis teisiti teha ei saa kui tal see aeg kätte on tulnud. Ei tulda mitte otsekohe adra takka ja ei kirjutata imeväärilisi kirjanduslikka ja teaduslikka töid, selleks on terve rida õige raskesti nähtavid kuid niisama läbisaamatumid eeltöid ja eeltingimusi tarvis, mida aastakümnid ja -sadasid valmistama peab. Ja kui misgi rahvas üleüldiselt muud ei ole kui talupoja rahvas, millel enne kõike kodaniku klass puudunud on, siis kannab loomuliselt selle rahva kirjandus neid tunnismärkisid, mis [t]alupojale eraldi muudest omased on. Vast siis kui peenem õhus[t]ik ja peenem vaimne kultuur võimalikuks on saanud, võib kunstgi, nii palju kui teda misgi rahvas üleüldse tarvitab, peenemaks minna ja neid iseäralisi omadusi avaldada, mida ta peab. Juure tulevad iseenesest muidugi ka rahvuste vahed, või õigemini raassilised. Teatavasti on rahvaid olemas, mis muudest palju musikaalsemad on; teisi, mis vähe musikaalsed on, nagu inglased ja rootslased tschehhide,

— 417 —

poolakate, sakslaste j. m. võrreldes. Nii sama võib muude kunstide poolest lugu olla, teisel rahval on maitsetunde ja vormi meel palju paremini arenenud kui teisel, näituseks, prantslasel sakslasega võrreldes j.n.e. ja nagu üksikute kirjanikkude ja suure kirjanikkude hulga vahel määratumid vahesid olemas on — häid kirjanikka on terves maailma kirjandusesgi võrdlemisi harva, sellest hoolimata, et publikumil neid lõpetamata tagavara võib olla — nii sama võib publikumi ja publikumi lahkuminekud arvutumad olla, seda enam mida enam vaimne differentseerimine lugejate piirkondades on edenenud. On loomuline, et kogu rahvas vähese hariduse astm[iku] kuigi mitte täieliselt ometi lähedalt samasugune on, nagu üksikute individumitegi arenemise võimalused nii suuri lahkuminekuid ei või avaldada, sest et tööde ja funktsjoonide jaotus, loomukohase valiku järel, vähe läbi viidud on. Nii salgamata ja paratamata kui see tõsi ka on, ei ole meil õige sagedasti tahetud sellest aru saada. Meil on nõutud ja nõutakse veelgi, et kirjandus, teatavate valesti mõistetud demokraatlikkuse põhjusmõtete järel, peaks olema ühtlane ja ühine kõigile, sellest hoolimata, et meie lugeja publikumigi seas — nii vähene kui differentseerimine ka muidu maitse ja tahtmiste poolest ongi — ometi põhjalisi ja nähtavasti ülesillutamata lõhesid nähtavale on tulnud, mis kõikidest soovidest hoolimata ikka suuremaks ja kangemaks näivad minevat, osalt klassi kihutuse töö tõttugi. Juba linnalane enese vaimse sisaldusega, vähemast tulevikus kui mitte veel nüüd, kehastab teisi huvitusi ja tahtmisi kui maalane, kelle mälestused küla eluavaldustega seotud on. Ja paratamata laieneb vahe haridusegi vahedega, nii tarvilik ja soovitav kui selle ühesuguseks tegemine, vähemast mõne asja poolest, on ja nii palju kui ka selleks tööd tehtaks. Teatavasti nõuab ju iga täielisema ja kõrgema kunsti maitsemine teatavid hariduslikka eeltingimusi, nii sagedasti kui ka muidu rahvakunstist kõneldakse ja tõesti kõneleda võib. Täiesti keere on see arvamine, kui nõudma tullakse, et kirjandus ja teadus rahva kõige laiemate ringkondade arusaamiseni peaks nihkuma: siis tuleks isegi suurest osast neist kunstilistest mõistetest lahti ütelda, ilma milleta peenem ja teravam mõtete avaldusgi võimatumaks saaks. See juhtmõte ei viiks õigele teele, kahtlemata ainult kõrgema hariduse ja kultuuri nivoo alanemisele nagu seda tõesti lääne-Europa pahakuulsusega demokraatlikus maas, Praantsusemaal kõrgema haridusega sündinud on. Teatavasti on Parisi ülikool see olnud, mis, vale demokratismuse tagajärjel, politikaanide mõjule pääsmise tõttu isegi riigi hariduslikkude asjade kohta — Prantsusemaal on ülikool riigist õige ärarippuv — ikka allapoole on pidanud hakkama vajuma. Õige ja ainus õige tee on see, kui altpoolt ülespoole püütakse ja selleks kaasa aidatakse, et kõige laialisem tasapind tõesti kerkida

— 418 —

võiks, mis iseenesest sugugi seda ei sisalda, et kõige kõrgema vaimse nivoo tõusmist peaks takistatama. Ja üleüldise nivoo tõstmine ongi täiesti vajaline selleks, et kõrgemate kultuurimoodude alusid võimalikumaks teha, nii sama kui siis, kui küsimus laenest on, mis ainult siis oma kõrguse kätte saab, kui üleüldine pind küllalt kõrge on. Ja samuti võib teisipidi ütelda, et kui üleüldine nivoo õige madal on, siis on sellega kõrgema kultuuri nähtuste jaoks alati teatavad hädaohud olemas: nii pea kui tugev vool altpoolt enese pahadega kõigist paigust läbi lööb, peab selle järel kõrgem haridus kindlasti alanema, nagu seda tõesti mõnes demokraatlikus maas tähele on pandud ja nagu seda teatava õigusega mõnes teises noores demokraatlikus maas kaevatakse. Mõlemad nähtused on kahtlemata õige lähedalt seotud ja sellepärast peabgi neid hoidma segamini ajamast. Et kunst nagu kirjandus eraldi ainult teatava hariduse kõrgusel oleva rahva seas võrsuda ja õitsema võib lüüa, täiesti isesugustes tingimustes, võib vanast ajastgi näha: talupoja iseloomulised roomlased, olgugi juba võrdlemisi kõrgel kultuuri astmel ei ole esiotsa jõudnud midagi sellesarnast pakkuda kui peenetundelised, nagu looduse õigusega kunstnikuks sündinud ja selle tõttu sagedasti vanaaja prantslasteks kutsutud hellenlased. Ja õige kaua on pidanud talupoegsed Rooma aristokraadid Greeka kooli käima, enne kui nad enesele teatava peenuse ja ilutunde on jõudnud omandada kergatsitelt greeklastelt, kelle soondes üleüldse palju liikuvust ja nõtkust on olnud mida keelgi oma peenikese ja raffineeritud mõtlemise viisiga avaldab.

        Edasi võib ütelda, kirjandus ei ole mitte üksi aja momendist tingitud, see on, et eri ajajärkudel tekkinud kirjandus enese karakteri poolest lahku läheb, vaid ta esitab eneses nii sama rahvuslikku momenti, kes teab, ehk veel tähtsamasgi mõõdus. Juba suurde kirjanduste kõige varematest aegadest võib neid iseloomulisi omadusi ja jooni tähele panna, mida selle või teise rahvuse iseäralise vaimu avalduseks tuleb pidada. Dante aegist Italia kirjandust uuemate ajajärkude omaga kõrvutades leiab terve rea neid iseloomulisi jooni mis itaalase mõttelaadile läbi kõikide aegade omased näikse olnud ja keskaegistest Prantsuse kirjanduslikkudest mälestusemärkidest puhkeb esile teatav samasugune kergus ja elegants, kogu aja pikkusest ja keele lahkuminemisest hoolimata, nagu nüüdsest kirjandusestgi. Isegi keelelisest ühtlusest hoolimata võivad rahvuslikud momendid nähtavale murduda: kahtlemata on Boccaccios midagi gallialist nagu Zola tüsedus ja rõhuv raskepärasus meile varjamata itaalast meele tuletab, kelle vaimuavalduste seas nüüdgi muistsele roomlasele omasid karakteri jooni märkida võib. Mitte ilmaaegu

— 419 —

ei ole Italiast ilmunud Mazzini, Garibaldi, Napoleon ja Jeanne d’Arc, neis kõigis on suur osa roomlaste vaimu.

        Veelgi tähtsamad kõigiti on kirjaniku isikupärased alused, kõik need tingimused, mis teatavat arenemise käiku kõikidest põlvedest läbi bioloogiliste seaduste järel on määranud. Ei ole küll sellest, et kirjanik sel või sel ajal elab, selle ja selle ühiskonna rahvuslikku või üleüldistõulist iseloomu eneses edustab, tema vaimse maailma määramise kohta on samuti tähtis, seegi kust provintsist või linnast ta pärit on, nagu need tõesti suuri lahkuminekuid võivad avaldada. Terve ümbruskond enese iseäraldustega ja lõppemata rida esivanemid enese elutingimuste ja vaimuomadustega, üleüldse kõikide mõeldavate võimalustega — kõik need loovad need alused, kust teatav kirjanik omad iseäralised, muudest sama rahvuse kirjanikkudest lahkuminevad omadused saab. Firenze kodanik keskajal ilmub kirjandusesse hoopis teiste eeltingimustega kui Napoli või Sicilia asukas, põhjaprantslane avaldab teist iseloomu kui lõunaprantslane ja andaluslane enese semiidiliste segutunnismärkidega läheb nii samu põhjahispaanlasest lahku nagu mõne lõuna-Saksa riigi elanik preuslasest. Põhja-Eesti kirjanik Tallinnas elades toob nähtavale täiesti teisesugusid ilmeid kui lõuna poolt pärit olev eestlane Tartusse jäädes, mis tartlasele arusaadav ja kodune on, võib vahest tallinlasele võõras ja raskesti mõistetav olla. Nii sama võiks jaotusi teha seisuste järele, sest sagedasti on võinud teatava kindlasti määratud seisuse piirkonnast ainult see ja see tüüpiline nähtus ilmuda. Aristokraatlikud ringkonnad saadavad esile kirjaniku eriliste võimaluste kui kodanikkude piirid või koguni talupoja klass, kui see nii kaugele jõudnud on, et ta võistlusest jaksab osa võtta ja end kuidagi iseteadliku tunneb olevat.

        Ja jällegi nagu kirjanikkudegagi, on lugu ka lugejatega või tervete lugejate ringkondadega: iga üksik või rühm toob säält, kus ta võrsunud, hulga nägemata ja teadmata eeldusi kaasa, kõigesuguste arusaamiste ja tahtmiste kujul. Samuti, kuida need õige mitmekesised, peenemad või tüsedamad, jämedajoonelised või peenikesed ja keerulised võivad olla, selle järel on maitsmise ja käsitamise võimalused mingi väljaspool küsimuse alust isikut oleva nähtuse, kunsti või kirjanduse avalduse kohta lahku minevad, sagedasti koguni r[i]sti vasta käivad ja siis vaenulised. Vahesid suurendavad lahkuminekud eri põlvedegi vaimses õhk-konnas, kes sagedasti, iseäranis suurde majanduslikkude muutuste ajajärkudes, hoopis teistes oludes ja tingimuste valitsedes on kasvanud, arenenud ja oma isikulise maailma-vaate moodutanud; lõpuks erilise aja vaimuga kokku põrgates, mis noorema põlve poolt alati kui oma tervitatakse, kuna teda vanema põlve seast teatavate eluliste põhjuste pärast, ikka

— 420 —

vähema arusaamise ja õigustamisega vasta võetakse, tavalisesti otse vaenulisusega, mille täidesaatjaks kõike sugu abinõud käima pannakse, et uusi, sagedasti nii hästi iseenesest soovitavid kui ebasoovitavid nähtusi välja juurida, olgugi et see õige harva korda läheb. Seesugustel juhtumistel, nagu juba lausutud, tulevad kibedad ja vihased sõnelused, tihti veelgi pahemad vaenuavaldused päevakorrale. Asja kohta kujutavaks võivad meiegi olud olla, kus sõjakaid sõnu võimalikkude[l] ja võimatutel juhtumistel nii poolelt kui teiselt sugugi ei säästeta. Kogu kirjanduslik küsimus, eriliste tahtmiste valgustuses, muudetakse nõnda võimu küsimuseks, mida ta kahtlemata osalt ongi. Et aga meil arenemine üleüldse õige kaugele veel edenenud ei ole, siis võib vaidluste, õigem ehk ütelda võitluste aegu väga isesugusid mujal ehk kentsakalt tunduvid ütlusi ja tõendusi kuulda saada, mida enam arenenud oludes tingimata esile ei usaldataks tuua. Sagedasti lastakse asi siis liig isikuliseks minna, see viga on meil nii sage ja üleüldine nende kitsaste piiride tõttu, milles meil kõik liigub, ja isikuga ühes nihkub kogu asi enese surmakibedate vaidlustega vähehaavalt selle vaimse iberismuse piirkonda, kus väikese hingega ja vaimuga kadedus ja tühjapäine tohedus, mis teispoole oma õue nägema ei ulata ega ei näi tahtvatgi. Ja nõnda korduvad kirjanduslikkude küsimuste harutamise aegu samad lood, mida muidu nii sagedasti Eesti[s] näha võib, olgu küsimus mis asjast tahta. Meil on sagedasti iseäranis nooremat põlve selle poolest süüdistatud ja armastatud seda eraldi nooresoo omaks lugeda. Kuid kahtlemata enese järel, nagu sagedasti selles maailmas sünnib. Ja kui noorem põlv tõesti mõne asja poolest sama tõbe peaks põdema, ta võib juba väga hästi ühiseestilinegi olla, siis ei ole see sugugi nooremate omapärane joon, vaid vanadelt õpitud päriline omadus, millest noorem põlv nii sama peab lahti saama kui mitmestsetmest teisest eelarvamisest maitse, stiili ja keele küsimuse kohta; siin ei jää maad mingi kahtlemisele.

        Küsimuse juure tagasi pöördes, võib tähendada, isegi politiliseks on püütud sagedasti kirjandust teha, kirjanduse ühiskondlikust momendist valesti aru saades. Nagu peaks ja võiks kirjandust teatava poliitika ohelikust vedada, üks ta puhas, kas ta seda tahab või mitte, kas see talle kasuks või kahjuks on. On nõutud, nähtavasti, mingi demokraatlikku kirjandust ja kes veel kaugemale läinud on, see küsib muidugi sotsialistilist kirjandust, täiesti piiratud vaateringiga ja sisuga, mis nii sama kõrvale kaldumata peaks olema nagu vaimulik kirjandus enese kohast. Ja seesugust ongi püütud soetada, tõtt ütelda, miks ei oleks seegi võimalik, kui seda osavusega tehtaks, salgamata venelaste käest saadud retsepti järel, nagu meie sotsialismusgi mingi omapärane vaimuavaldus ei ole, vaid

— 421 —

otseteed samalt poolt saadud, ilma mingi muu lisata või teisenduseta meie olude kohaselt. Nii teiselt kui teiseltgi poolt, iseäranis siisgi viimase rühma piirkonnast on kirjanduse kohta kui mingi isesuguse propaganda abinõu kohta asutud. Sellega ühenduses on muidugi teada kõigesugusid sõnu langenud kirjanduse europaseerimise ja suursugustamise kohta, ilma et ometi vaevaks oleks võetud asja vähegi sügavamini mõtelda, sagedasti mõtetest valesti aru saades kas läbematusest või meelega. Samuti ei ole äärmiselt poolt ka tarvitamata jäetud seesugusid nüüdsel ajal täiesti süstemaatiliselt käidaval olevid sõnu kui „kodanlik“, „reaktsjonäärne“, millel aga nii sama vähe tõsise harutamisega ja asja selgitamisega tegemist on olnud nagu samasugustel segastel kuid kahjuks ometi toorestavatel kirjanduslikkudel katsetel tõsise kirjandusega. Peaks igale ühele iseenesest selge olema, et jutlus veel romaan või muu ilukirjanduslik kunstitöö ei tarvitse olla, olgu see siis jutlus kiriku kantslist või kusgilt mujalt kantslist, olgu ta vaimulik või sotsialistine, teist evangeliumi kuulutav; et õpetus, olgu ta kelle või mis kasuks tahes kirjutatud, veel iseenesest ilukirjanduse piirkonda ei käi. Mõnelt poolt näikse isegi teatavat libedat sorti naturalismust ja muud selle laadilist kirjanduslikku rüvedust selleks õigeks elujõuliseks ja, kes teab, enne kõike proletaarseks kirjanduseks peetavat, millega suuri hulkasid mõeldakse õnsaks teha, ehk neid küll sel teel ainult toorestatakse ja allapidi veetakse; mida need, kelle jaoks asi mõeldud, sagedasti palju tervemate instinktidega olles kui nende kirjanduslikud sõbrad ja jutlustajad, küllalt selgesti peaksid aru saama; et kõik veel sugugi nii eduline ja elujõuline ei ole, mida nimetatud moe järel pakutakse, vaid et kõige alamat sorti kirjanduslik sünnitusgi olla võib. Ka ei peaks nii tavaliseks saanud vägisõnad selle poolest kedagi pimestada võima, sest et nende taha alati kõik varju on võinud leida.

        See on suur eksitus kui arvatakse, et mingi kunsti, nii muidugi ka kirjandust, võib panna seda ja seda kuju ja sihti omandama, kes teab koguni risti sellele vastu, kuhu poole see ehk kõnealusel ajajärgul kaldub, nii sama nagu see vale on, et mingi ühiskondlikku liikumist üle öö ja väheste üksikute isikute jõu kulutusega esile võib kutsuda. See on ainult enese pettus. Siingi, nagu kõikide muude ühiskondlikkude nähtuste alal, on ikka matemaatilise probleemiga tegemist. Enne kui midagi võib korda saata, peab juba teatav suurus energiat olema, nii sama nagu vajaline on, et seda teataval kujul ümber töötatakse, selle järel, mida kätte tahetakse saada. Kuid, sagedasti on küll nagu oleks võidud teatavid nähtusi üle öögi ja väheste jõu kulutusega elusse äratada, aga see ei ole ometi muud kui ainult näiv: seesugusel korral ei ole näh-

— 422 —

tuste sünnitaja muud teinud kui sulus oleva jõu tagavara amorceerinud, millest tuleb, et õige väike tõukus sagedasti kole suuri tagajärgi on võinud kaasa tuua ja ränku liikumisi toime saata. Ja et neid sulgusid mitmid on, mitmesuguste energia tagavaradega, sellest tulebgi see, et nende päästmine nii samati häid kui pahu tagajärgi võib sünnitada, selle järel missugusid jõudusid tarvitatakse ja kuida neid tarvitatakse. Lõpuks, kui tõesti näib, nagu oleks teatav isik üksi teatava liikumise jõudnud elusse kutsuda ja voolu määrata, siis on see ikkagi petlik: see on ainult sellepärast nii, et see kes energia vallandab, sulu murendamise kaudu, kahtlemata selles mõttes tõe poolest mingi voolu sihti määrates, iseenesest õige sagedasti ikkagi muud ei ole kui osa samasest jõust, mille liikumise ta enese järel kisub. Nõnda on lugu kirjanduse kui kunsti vooludega, nagu ühiskondlikkude liikumistegagi üleüldse. Võib küll soovisid avaldada selle või teise kirjandusliku sihi kohta — mõtted, soovid ja tahtmised saavad liikuma panevaks energiaks pikkamisi — kuid soovid jäävad ikka soovideks nii kaua kui see kindel energia tagavara kokku valgunud ei ole ja nii kaua kui see sulg veel murendatud ei ole, mis jõu soovitavas sihis liikuma võiks panna. Ja nagu teatav tõus ja mõõn vaheldavad ja et ühiskondlikkudes nähtustes oscillatooriline liikumine nii sama kindel on kui füüsilistesgi (õiguse poolest ei ole sugugi asja mõlemid vastastikku seada, pigemini kõrvustikku, kuna eelmised ainult komplitseeritud moodud viimastest on), siis vaheldavad kirjandusesgi teatavad liikumised kahe äärmise vahel, üksiku voolu seisukohalt teatavas aja pikkuses laene magadust ja harja sünnitades, millele teise voolu tõusu ja languse vahed vastaoksa oleksid ja eelmisele nagu täienduse sünnitaksid. Ja nii moodi võib sagedasti juhtuda, et keegi, kes teatava vooluga oppositsjoonis oli, tõesti sama suguse voolu võib näha tekkivat, mida ta ehk jutlustanud oli otsekui oleks selle liikumise tekkimine üksi tema pälvimus (meriit). Ja siin on kerge end petta nagu tõe poolest ka õige sagedasti tehakse. Kuid meeletu ja mõttetu on loota nagu võidaks mingi kirjanduslikku liikumist luua, kunstlikult, ilma et selleks neid eeltingimusi oleks, mida iga sündmus juba ise enesest oletab. Selleks, nagu juba tähendatud, et mingisugune vool tekkida võib, tarvitatakse suuri ühiskondlikkude energiate kogumisi või õigemini jõudude raskeid muutmise töid ja energia õige keerulist ümbertöötamise protsessi, mis muidugi ühenduses teatava aja kulutusega võib sündida.

        Aga teiselt pooltgi asutakse nii sama sagedasti ja nii sama ekslikult ühekülgselt valele seisukohale selle rammude ja vägede kogumise kohta, nende eeltingimuste loomise, ühe sõnaga, selle alaspinna soetamise kohta, millest kirjandus nagu iga kunst õitsema

— 423 —

võib lüüa, kuna nimetatud küsimusele liig suur tähtsus antakse ja see, paha tihti, ise enese ots[t]arbeks tehakse nii kui võiks, näituseks, põllu väetamine tähtsam olla kui säält saadav vili. See on mõistetav inimesele iseloomulise ühekülgsusest ja lühikesest nägemisest, mis, mingi asjas mingi õiget vahekorda märgates, mitmeks ajaks kõik teised võib silmast kaotada, ja üht ainsat tõelist olukorda valgustavat lauset künni äärmiseni võimaluseni ajada. Selle tasakaaluks otsitakse siis vastaselt poolelt mingi teine risti vastakäiv — sagedasti nii sama ühekülgne — tõsi, formuleeritakse see lauseks ja viiakse võitlusesse, seda nii sama äärmiseni kuulutades ja jutlustades, peaaegu alati meeletuma sõgedusega, mis õigusega midagi muud ei jaksa kuulda ega tähele panna kui oma lauset nagu mingi ainsalt õnsaks tegeva püha mehe nime.

        Nagu igapäises elus muidu, on see õige tavaline mood kirjanduse asjugi harutada ja otsustada. Kõik see esitab kirjanduslikus küsimuses iseäranis seda osa, mis sellel ühiskondlikkude teadustega enne kõike ühine on ja mis väga iseloomuliselt teatavid sotsioloogilisi vahesid nähtavale tõstab. Nii, nähtusi lihtsaks tehes, abstraheeritakse kõigest sellest, mis üleüldsusest kuidagi kõrvale kaldub ja asjad ja nende vahed alati palju keerulisemaks teeb kui need eemalt vaadates võivad paista. Sest iga päält näha õigegi ühine ja ühtlane nähtus võib eneses kogu kiisermuse olusid, vahesid, üksikuid, iseäralisi arenemise võimalusi ja tingimusi sisaldada nagu mingi ühiskond enese üksikutes isikutes, nendes mikrokosmostes, mis kaugeltgi samasugused ei tarvitse olla ja seda tõe poolest ka ei ole, olgugi et nad kokkuvõttes tervena enam vähem ühtlaste seltskondlikkude nähtuste kandjatena võivad ilmuda. Eelpool on enam kui korra selle kohta mitmeti tähele panemist juhitud kui tähtis osa individuumil, kõigist nähtavatest piiramistest hoolimata, siisgi igasuguses kõrgemate ja peenemate eluavalduste arenemises on ja, kujukalt ütelda, võiks üksikut olijat mingi energia tsentrumi või accumulaatoriga võrrelda, kuhu jub[a] esimestes[t] elulistest ürgustest saadik päranduse kaudu on hakatud kõike sugu jõudusid koguma, mida muidugi lõppemata muuta ja teisenda, lisada ja pillata on võidud — kõik selleks otstarbeks, et tõu arenemises alati kõrgemid ja täielisemid eesmärkisid kätte saada. Ja on vale arvamine kui mõteldakse, et kirjanik väljaspool kõike neid paratamatusi seisab, et ta génie juhuliselt sünnib nagu mingi ime kaudu; et ta tühjast, olgu missuguse etiketti all tahes, ränku ja imeväärilisi asju võiks luua. Ei ole kirjanikulegi, nagu igale muule surelikule üks puhas, mida moodi ta enese jõudude ja võimudega ümber käib, kas ta neid pillab ja süstemaatiliselt hävitab või neid eneses kantavate võimaluste järel peenendab, kultiveerib või lohakili jätab enese hari-

— 424 —

mise, sõgeda vaimustusega uskudes nagu sünniksid geniaalsed tööd siin kuu ja päikese all ilma suuremata vaevata, ilma suurde aegade ja jõudude kulutusteta — et paratamata esimesel juhusel anda seda, mida andma ei oleks pidanud — ilma selgitamata, ilma töötamata, toorena ja tahumata nagu loodus ta esile toonud. See energia küsimus nagu kõik siin maailmas, kus iga asi kindel ja määratud on — on suuruseteadeline küsimus ja lisaks õige komplitseeritud ja keeruline, iseäranis et ta hingeelulisi nähtusi käsitab, mille lahutus, ja õige lahutus, kõige vähem kui kerge on, enne kõike kirjanikkudele enestele.

        Kuid, tuleme uuesti eelmiste vahede harutamisele tagasi. Mitte üksi kirjanikkudele ei võida suuri nõudmisi asetada, seda tuleb nii sama valjusti publikumi kohta teha. On olemas lahutamata side mõlemate vahel: iga publikum on omade kirjanikkude vääriline palju suuremal mõõdul kui kirjanikud vahest publikumi väärilised on. Kes sind loeb ja keda sa loed, need on õige tähtsad küsimused, kuna asi kord ometi müümise ja ostmise teel sünnib. Meil on alatasa kirjanikkudega kurjustatud, miks need nii ja nii teevad või miks teisiti ei tehta ja siis on ikka tundunud, et arvustaja end publikumiga samaseks on pidanud, või selle nagu mingi mahatehtud vaikimisega mööda on lasknud nagu ei oleks publikumi olemas või nagu ei võiks see vähematgi mõju selle kurja ja hukkaläinud maailma kohta avaldada. Ülesust on kes teab jälle mingi demokraatliku hälbimuse tõttu, ilmaeksimatumaks ja rikkumatumaks arvatud, kelle isikut seesuguste küsimuste hulka ei või vedada. Aga olgu kuida on, kõigiti ei ole publikumi kohustest (kui neid tõesti kuulma panna saaks) küllalt kõvasti kõneldud, kui ülepea kusgil on juhutud kõnelema. Kirjanikud on kõiges süüdlased, publikum on asjast väljaspool! Ometi, nii kohustavaks kui kirjanikule ta ülesande tahaks teha, nii häämeelega kui ka sooviks neile enese juurest päästmist otsima minna, tõsise töö ja tahtmisega midagi teha ja midagi kätte saada, ja mitte mingi sugustest vooludest, mida tõsine ja selge nägemisega kirjanik eneses jõudusid tundes tõesti tegema ei hakkagi, — ei või publikumi mingi tingimusega asjast välja jätta, kõige vähem meelega. On loomulik ja hõlpsasti aru saadav, et lugejakonnal omad mõtted kirjanduse kohta on, ainagi tahtmised, mis üleüldiselt võttes sellele või teisele voolule enese värvi annavad, vähemast kirjandusliku massilise produktsjooni kohta. Olgu need siis missugused ja kui selged ja iseteadlikud tahes, nad on lõpulikult siisgi olemas ja samuti kirjanduslikul turul maksmas. Mingi produktsjooni juures ei ole tähtis mitte üksi valmistaja, vaid nii sama nõudjagi, kes seda ja seda asja selles või teises kujus nõuda võib, või vähemast õigustatud on seda tegema; nii et ta halba vasta

— 425 —

ei võta, kui talle seda pakutakse, muidugi pääle nende, kellel oma maitset ei ole või kellel see tavalisele risti vasta käiv võib olla. Ja nii langeb süü, kui seda mõistet tarvitada, ostja ülesuse õlgadele, enne kõike. Kuid võib ju ka olla, et kirjandust üleüldse palju ei osteta või ainult juhtumisi. Seda pahem publikumile, sest see näitab et siis isegi selle vääriline ei olda, mida pakutakse, kuna sellest kõneleda, et soovitavat saada ei ole, ülearune on; see ei vasta tõepoolest tõsist olukorda, sest nii pea kui midagi tarvitsetakse on see kohe lähemal ajal väljas, nagu elus muidu küllalt võidakse tähele panna. Muidugi on aru saadav, et publikum ainult siis nõuda võib kui ta seda oskab, see on, kui ta nii kaugele arenenud on, et ta juures teatavast iseteadlikust maitsemise[st] või sellesarnasest juttu võib olla. Alles siis kui need nõudmised juba olemas on, mingisugustena, võidakse küsimusteni edeneda, missugused need maitsed olema peaksid, missugused soovitavad, missugused kahetsetavad on, sellest või teisest vaatepunktist. Ollakse siis täiesti ebaõigustatud publikumi asjast välja jätma, süü ainult kirjanikkude pääle veeretama kõige kirjanduse halbade eest, nagu võiksid kirjanikud publikumi maitset määrata ja kirjanduse[] voolu juht[i]da, ilma et publikum suuresti nähtavale tuleks. Palju ennemini võib ümberpöördult ütelda, kui juba asja tahetakse üleüldisena küsimusena harjumise järel lihtsaks teha.

        Ainult valjud nõudmised publikumi poolt enese kohta ja siis kirjanikkude kohta, pelgamata töö tegemist enese harimise ja maitse harimise asjus iseäranis, mida, jõu olemas olles, nii raske ka korda saata ei ole, võib kirjanduse edasikandmist kõrgema ja peenema poole võimalikuks teha. Kirjanikud, loodetavasti, kui nad küllalt tõsised enese vasta on, ei saa tagasi kohkuma valjude nõudmiste eest, halastamata olles enese ja oma töö kohta. Sest, iga edenemise tunnislause ei ole mitte rahuolemine sellega, mis olemas on, vaid alati suuremate ülesannete asetamine enese teele, kätte saada püüdes seda, mis eelmistele põlvedele võimatu oleks näidanud, võib olla, meeletus, järjekindlalt, kuigi aegamööda, tõsise töö ja väsimata vaeva nägemisega, mis ealgi ei peta.

— 426 —

Johannes Semper.

Kaks luuletust.

Lilled palavikus.

Õõguvat ja uimastavat lõhna andes

Äiksevihma ootvalt niidult lilled

Piksevibu pingutusi endas kandes

Värisevad; vaasis rasked lilled.

Erisevad huuled rammes valus

Õiekestel; surutud on ääre üle

Palgekesed jaheduse valus.

Helguses nad avanud on oma süle.

Selguseta klaasi kohal segulõhnad

Ah[v]atlevad nägu õite’ heitma

Müstilistel varjunditel; helged lõhnad

Käekese meelitavad neisse peitma.

Näokene, pilgus mingi aade?

Kumardanud unenäos on kulla rüppe.

Hälbinud kesk leeki vaade

Kaotades jälgi kalli rüppe.

— 427 —

Raamatuga.

Täis õrnu helmid raamatuga

Ma istun leegitseval tulel.

Ja keegi maalib helel sulel

Üht tunnetesse nõiajuga.

Ma unistan

Neist päevist helgetest,

Mil loidund kiimadest

Loorudu tõusis selgetest

Nii valgeist taevapiimadest...

Ja read — helmed Eeva keest —

Kõik pudenesid merde kõlisedes,

Mis sündis leiu silmaveest;

Kõik uppusivad sinna värisedes.

— 428 —

Bernhard Linde.

Esteetiline maitsemine.

        Karl Groos ütleb, et esteetika problemid lõpulikult kaheks pää-problemiks koonduvad: esteetiline maitsemine ja kunstiproduktsion1).

        Esimese problemi analüs on kaugelt tähtsam, sest et meil siin sarnaste avaldustega tegemist on, mis ennast kõigi kunsti maitsejate juures ilmutavad. Kuna aga kunsti-loomise problem üksi kunstniku hingelisi avaldusi loomise silmapilgul vaatleb ja seega ainult neile huvitust pakub, kes sügavamalt loova kunstniku hingesse tungida tahavad, kas hingeteadliste, esteetiliste või kirjandusajalooliste küsimuste selgitamiseks.

        Kui meie esteetilise maitsemise uurimises teadusliselt põhjendatud vastuseid tahame saada, siis peame hingeteadlase-empirikeri vaatekohale asuma ja iseäranis suurt rõhku eneseanalüsi pääle panema. Esteetilise maitsemise analüseerimisel on meil nende tingimistega tegemist, millede mõjul lihtne füüsiline maitsemine esteetiliseks areneb; selle juures tuleb viimase maitsemise kui esimese kõrgema edenemise astme pääle vaadata.

        Kahes suuremas uurimise töös2) kõneleb Karl Groos kunsti esialgsetest avalduse viisidest. Nendes töödes tunnistab autor pääjoontes E. Grosse3) ja Yrjö Hirn’i4) vaated õigeks. Lahku lähevad need õpetlased ainult üksikasjades, kuna aga pääthesis: kunst on mängust välja kujunenud, kõikide poolt jaatavat otsustamist leiab. Jõud, mis töö pääle tarvitamata jäi, avaldab ennast

— 429 —

mängudes. See jõu ülejääk ei lähe mitte mõne teatud sihi kättesaamiseks, ei taha mitte füüsilise elu tarvidusi täita, ei sea omaks ülesandeks mitte majandusliste väärtuste loomist, vaid jõuavaldused mängudes muutuvad iseväärtusteks (Selbstwerte, самоцѣнность) ja ise enese sihiks ning ülesandeks. Mängus tegev olev isik püüab oma jõuavaldustele ilusat kuju anda. Aga et need jõuavaldused mängudes mitte killustatud laadi ei kannaks, et neid koondada, et neid oma vahel siduda, kerkivad mängija meeles need kujud, need avaldused üles, mis ta ennast ümbritsevas maailmas tähele on pannud ja mis talle ilusad näisivad olevat. Need eeskujud kutsuvadki jäljendamisele. See on juba kunsti esialgse avalduse teine aste. Pääle sarnaste tähelepandud iluduste avalduste jäljendamise hakkavad järkjärgult iseseisva loomise jooned ennast ilmutama. Esialgne inimene hakkab jäljendusi oma fantasia järele muutma, hakkab üksikuid osasid omal viisil ümber tegema; ilmuvad vanad, jäljendatud algusjooned, motivid uues järjekorras, tulevad täitsa uued motivid omapäraselt järjendatud.

        Nüüd aga kerkib küsimus, mis annab mänguks tõuke, missugust sisemist tungi tuleb mängu aluseks lugeda? Selle pääle on juba ammugi vastatud; tuletame ainult Charles Darwin’i hulga üksikasjaliste näitustega tõendatud uurimise, kunsti teoria meelde. Oleviku esteetikerid tunnistavad pea ühel häälel armastuse ja võitluse tarvidust, kui stimulit, mis mängu võtteid iluduse tunde järele korraldama ja nendesse rütmilist voolu mahutama sunnib. Karl Groos toob omas töös Die Spiele der Tiere hulga tõendusi eriteadlaste-zoologide uurimistest, kes kõik tõendavad, et näit., isane lind kevadel omad ilusamad laulud emasele laulab, selle juures kõige meeldivamad ja meelitavamad seisakud omandab ja igal kombel emase tähelepanekut enese pääle pöörata püüab. Mõned zoologid tõendavad, et emane loom ennast kõige ilusamale ja tugevamale isasele annab. See mis loomade kohta maksev, võiks pää joontes ka inimeste kohta tõeks tunnistatud saada.

        Juba alguses tähendasin, et esteetiline maitsemine füüsilise kõrgem aste on. Sellega ei ole öeldud nagu oleks siin teatud päritavus, vaid esteetiline maitsemine seisab osalt füüsilistest läbielamistest koos. M. Guyau1) ütleb, et esteetilises maitsemises kõik meeled osa võtavad, kuna normativse kooli poolehoidjad, kes gnoseologilises osas Kanti pääle toetavad, tõendavad, et esteetilise maitse- mise juures ainult kaks meelt tegevad on: nägemine ja kuulmine2).

— 430 —

        Viimases küsimuses on Karl Groos kesktee valinud: ta ei salga meeleliste (sinnliche, чувственные) tegurite tähtsust esteetilise maitsemise juures, nagu suur hulk normativse ja spekulativse kooli1) poolehoidjatest. Karl Groos teeb näituste varal tõeks, et meelelised tegurid esteetilise maitsemise juures kõrvalist osa mängivad: need tegurid on nagu liht töölised, kes musta töö ära tegema peavad. Meeleliste tegurite hooleks jääb ainult väljaspoolseid mõjusid vastu võtta. Igaüks, kelle nägemise- ja kuulmise-organid mitte rikkes ei ole, võtab iga silmapilgu jooksul terve rea muljendid välimisest ilmast vastu, teiste hulgas ka niisuguseid, mis vaatlejas või nägejas esteetilise mõnususe tunde äratama peaksivad. Kuid viimast ei või ometi mitte nii sagedalt konstateerida. Sellepärast tuleb esteetilise maitsemise juures teisi tegurid oletada, millede tähtsus juba selle poolest meeleliste tegurite omadest suurem on, et neid õieti esteetilise maitsemise loojateks tuleb lugeda, kuna alles nemad toorele materjalile väärtuse annavad. Esteetilise maitsemise juures mängivad sarnast tähtsat osa reproduktivilised tegurid, millede all neid läbielamisi, või õigem, läbielamiste, mis elus on kogutud, hingelisi kokkuvõtteid mõista tuleb. Esteetiline maitsemine võidab omas intensiviteedis, kui reproduktiviliste tegurite arv meeleliste omast suurem on. Ütleme, et meil mõne meile täitsa uue kunsti-töö maitsemisel mingisuguseid reproduktivilisi tegurid ei ole. Meie vaatleme seda tööd üksi ja ainult omade meeltega. Muidugi ei avalda sarnane töö meie pääle suuremat mõju, ta jätab meid enese vastu ükskõikseks, nagu sel puhul harilikult öeldakse. See töö ei avalda aga sellepärast meie pääle mingisugust mõju, et ta meis neid tundmusi, mis kunstniku, kirjaniku hinges luues valitsesivad, juhtivad olivad, välja kutsuda ei suuda, et kunstniku fantasia ilm meile täiesti võõraks jääb, sest kirjanikust, kunstnikust võib üksi see lugeja, vaatleja aru saada, kelle hinges needsamad keeled peituvad, nagu kunstnikugi omas, see on, kes kunstnikuga ühesugustes oludes või ühesuguste mõjude all välja on arenenud, enesele samasuguse reproduktiviliste tegurite kompleksi omandanud, nagu need kunstnikus mõõdu andvad on.

        Võib olla, siin vaieldakse vastu: maailmas on nii vähe inimesi, kes oma hingeelulise laadi, s.o. ka reproduktiviliste tegurite poolest sarnased on, kuidas on aga siiski võimalik, et mõni suur kunstnik laialiste hulkade seas nii palju arusaajaid ja hindajaid leiab? Eks pea kõigil arusaajatel ja hindajatel siis samad reproduktivilised

— 431 —

tegurid olema, nagu kunstnikulgi? Järjelikult peaks maailmas palju ühe ja nendesamade reproduktiviliste teguritega inimesi leiduma.

        See vastu-argumentatsion on oma välimise kuju poolest nii tähtis, et seda vastamata ei või jätta, kuigi meie sellega oma ülesande piirist vähe välja kaldume. Vastamine ülemaltoodud vastupõhjenduste pääle ei käi mitte otse esteetikeride ega ka hingeeluteadlaste-empirikeride eri valda, vaid kuulub enam filosofeerivate arstiteadlaste poolt käsitatavate küsimuste hulka. Meie peame anderikaste inimeste hingelist strukturi vaatlema, mis meid osalt esteetika teise pääharusse, kunsti produktsionisse viib.

        Käes oleval korral võime meie C. Lombroso ja Otto Weiningeri otsusid tähele panna. Esimene ütleb, et anderikkad inimesed hullumeelsusele lähedal seisavad; et geeniustel tasakaal üksikute vaimuannete vahel niisamuti rikkes on, nagu hullumeelsetelgi; nad lähinevad kõigeteadmisele, mis aga vaimlisest pimedusest, hullumeelsusest kuigi kaugel ei ole; et geeniuste hinges vaimliste omaduste mitmekülgsus valitseb. Teine anderikas õpetlane täiendab esimest. Otto Weininger ütleb, et kunstniku hing mitmekülgsuse poolest teistest lahku läheb: selles leiduvad hääd kui ka kurjad instinktid. See instinktide mitmekesisus annabki kunstnikule võimaluse paljudest, mitmesuguse iseloomuga inimestest aru saada; ja nimelt paremini veel aru saada, kui need inimesed ise, sest et kunstniku hinges mitte üks instinkt ei võimitse, nagu see harilikkude inimeste juures on; teised instinktid paraliseerivad käes olevat instinkti, nii et elus ikkagi tasakaal alal hoitud saab ja instinktid ennast sagedasti märgatagi ei lase. See asjaolu annabki kunstnikule võimaluse inimestest paremini aru saada, või teatud inimese iseloomu järkjärgulist arenemist psühologilises järjekindluses enesele ette kujutada. Otto Weininger toob näitusena E. Zola ette. Ta ütleb, et Zola hinges mõrtsuka instinktid leidunud ja et see kirjanik just sellepärast nii hästi hulguse elu kujutada võinudki.

        Kuid sellest ei ole aga veel küllalt, et kunstniku hing mitmekülgne on. On tarvis, et tal palju „elutundmist“, s. o. rohkesti läbielamisi oleks.

        Kui meie nüüd juurde lisame, et sarnased läbielamised, niisugune elutundmine reproduktivilised tegurid sünnitavadki, ja kordame, et nende mõjul esteetiline maitsemine intensivilisemaks muutub, siis on meile ka läbielamiste, teiste sõnadega reproduktiviliste tegurite, tähendus esteetilise maitsemise juures selge.

        Kunstide ja kirjanduse ajalugu pakub terve rea näitusi kuidas kunstnikust või kirjanikust omal ajal aru ei saadud. Isegi terved aastakümned, vahel koguni aastasajad on mööda läinud enne kui

— 432 —

mõnest kirjanikust aru saadi ja tema tõsist väärtust õiglasemalt hindama õpiti. See tuleb sellest, et sarnase luuletaja reproduktivilised tegurid oma kaasaeglaste omadest nii kaugelt lahku lähevad, et harilikule kunstimaitsjale sarnane kirjanik, kunstnik mitte vastuvõetav ei ole, vaid oma täitsa lahkumineva hinge-iseloomu poolest kaasaeglastele võõras on ja omadele töödele arusaamist ei suuda võita. Niisugune kirjanik või niisuguste kirjanikkude põlv on alati midagi uut kunstisse toonud. Nad valisivad uue vaatepunkti, mille tõttu omapärane ühendatud kiirte kogu saadi. Klassikalisel periodil oli oma plastik, renaissance’il — selge ja kauge vaatepiir (Klarräumigkeit und Weiträumigkeit), Florentsia koolil — kujutamise- ja liikumise väärtused (Berührungs- und Bewegungswerte), impressionistidel — kujutatava asja üleüldine kaasakiskuv, karakteriseeriv muljend, järjekindlal realismusel kirjanduses — kujutamise peensus.

        Kuid harilik reproduktiviliste tegurite valitsevus meeleliste üle ei sünnita veel esteetilist maitsemist: need tegurid peavad üksteisega ühinema, end kokku põimima (Verwachsung von sinnlichen und reproduktiven Factoren). K. Groos seletab põimenduse ja assotsiatsionide vahet järgmiste nähtuste varal: meie silm näeb läiget või värvi iseäralist varjundit ja ühendab sellega märguse mõiste. Kuid nähtud asjaolu kuulub ennem eelkäivate äranägemuste valda, kui nägija enese optikasse. Siin sulas eelmiste läbielamiste järelmõju (Nachwirkung) nägemise meelte otsekoheste andmetega üheks ühiseks muljendiks; objekti juures, mis meie näeme, ei mäleta me eelkäivat tunde muljendit, vaid see objekt on lihtsalt eelmise sarnane.

        Koguni teistsugust hingelist fakti esitavad assotsiatsionid. Ütleme, näituseks, virmalised. Minule isiklikult tulevad laialised, lumega kaetud lagendikud, laplaste jurtad, sõit põtradega, terve minu reis Põhja-Soomes meelde. See tuleb üheaegsuse ja osalt ka läheduse assotsiatsioni läbi. Siin tulevad lihtsalt faktid minu möödaläinud elust meelde.

        Reproduktiviliste tegurite ja meeleliste tegurite põimenduse kõige tähtsamad tingimised oleksivad järgmised: 1) reproduktiviline tegur peab: a) oma ettekujutuse sisu (Vorstellungsgehalt) ja b) tundmuste elevuse (Gefühlstimmung) poolest meeleliste teguritega üheks ühiseks muljendiks sulama; 2) kus mitmed reproduktivilised tegurid tegevusesse astuvad, sääl peavad nad ka omavahel kokkukõla sünnitama: a) ettekujutuse sisu poolest ja b) tundmuste elevuse (Gefühlstimmung) poolest, 3) kalduvus iseseisvate assotsiatsionide poole (just niisama nagu otsustamise aktide poole) on ainult selkorral kahjulik, kui see meid kauemaks ajaks objekti esteetilisest maitsemisest kõrvale viib. Sarnane kalduvus on aga väga tähtis,

— 433 —

tarvilik, kui see meis tähtsamaid, mõjuavaldavaid põimendusi sünnitab.

        Esimesed kaks thesist lähevad oma näitlikkuse poolest lahku; nad tulevad igas kunstiharus selle võrra tugevalt nähtavale, et iseäralist oskust nende olemasolemise tähelepanemiseks tarviski ei lähe.

        Palju tähtsam on kolmas thesis. Väliseks kihutajaks iseseisvatele assotsiatsionidele ilmuvad harilikult võrdlused, metaforid luules. Võtame kas või järgmise Theodor Sologub’i salmi1):

В недосягаемомъ чертогѣ

Жила царица красоты

И съ нею были только боги

И легкокрылыя мечты.2)

        Sõna kergetiivulised juures nagu tunneksime meie ise seda kergust, meile tuleb meelde, kuidas tuulelaevuke, mis meie valmistanud olime, kergelt nagu sulg õhku tõusis. Sõna kergetiivulised viis meid iseseisvatele assotsiatsionidele, mis mõistega unistused tihedalt läbi end põimivad, ühte sulavad ja lugejale terve pildi pakuvad, mis oma rõõmsa õhulikkusega kõige peenemaid esteetilise maitsemise võimalusi sisaldab.

        Iseseisvate assotsiatsionide ja nende nõiduslise jõu poole kalduvuse klassikaliseks näituseks võiks järgmine Rainer Maria Riike luuletus olla:3)

                        Meine frühverliehnen

                        Lieder oft in der Ruh

                        überrankter Ruinen

                        sang ich dem Abend sie zu.

                        Hätte sie gerne zu Ronden

                        aneinandergereiht,

                        einer erwachsenen Blonden

                        als Geschenk und Geschmeid.

                        Aber unter allen

                        war ich einzig allein;

                        und so liess ich sie fallen!

                        sie verrollten wie lose Korallen

                        weit in den Abend hinein.4)

— 434 —

        Paljud esteetikerid arvavad, et materialne väärtus esteetilise väärtuse mõju ära hävitab. Oswald Külpe teeb vahet sisu ja vahekordade tundmuste vahel (Inhalts und Beziehungsgefühle). Sisu tundmused tärkavad mingisuguse kirjatöö lugemise korral meeldivast ehk vastumeelsest muljendist ja sünnitavad kontemplatsionilise väärtuse. Vahekorra tundmustes leiab tähelepanemist ainult materialne väärtus, kasu, mida teatud asi tuua võib. K. Groos1) püüab ära näidata, et vahekorra tundmused sisu tundmusteks muutuda võivad. Et oma arvamise tõelikkust ära näidata, toob ta järgmise näituse: mingisuguse leentooli mõnusus on vahekorra tundmus, kuid ta võib ka sisu tundmuseks saada: meie ei võta arvesse lõpusihti (et leentoolil mõnus istuda on), vaid lihtsalt lisame leentoolile selle omaduse juurde. Arusaadav, et see seletus oma tõelikkuse poolest mitte silmatorkav ei ole. Niisugused peened eraldamised on võimalikud ainult teoretikeri pääs või äärmisel korral analüseeriva ja esteetiliselt haritud hindaja juures, kes terve oma tähelepanemise sisu tundmuste pääle võib kontsentreerida, vahekorra tundmustele mitte mingisugust tähendust andes. Iga harilik kunstiarmastaja aga ei suuda materialsest väärtusest sedavõrd eraneda, et sisu tundmused üksi ja täielikult maksvusele pääseksivad ja lugeja vaatleja ennast ainult nende esteetilisele maitsemisele anda võiks. Et niidul sööva ilusa loomakarja materialset väärtust tähelepanemata jätta, selle karja esteetilist väärtust ära tunda ja ennast üksi selle väärtuse mõju alla anda, seks peab ise kunstnik olema, kelle pää iseäraldus selles seisab, et ta just neid asjaolusid tähele paneb, mis talle mingisuguseid esteetilisi väärtusi pakkuma näib.

        On aga meie tähelepanemine korra teatud asja puhas-materialse väärtuse pääle juhitud, siis on muljendi üleüldsus hävitatud, mis meis sel korral on, kui ainult selle asja esteetiliselt väärt olevaid külgesid tähele paneme. Muljendi üleüldsus on tingimata selle jaoks tarvilik, et ainult selle olemasolekul real-ilma faktid või asjad kunstniku hinges elavateks kujudeks muutuvad; ainult muljendi

— 435 —

üleüldsus võib kirjaniku tundmusi niisugusel määral liikuma panna, et need ka tema tööle edasi antud saavad ja selle kaudu kujusid sünnitavalt lugejat kaasa kiskuda suudavad.

        Muljendi üleüldsus on üks kõige tähtsamatest teguritest esteetilises väärtuses.

        Goethe ütleb ühes kirjas, et autori hingeline kokkukõla kunstitöö loomisel kõige tähtsam on. Meie ei mõtlegi seda klassikalist hingelise kokkukõla ideali eitada; ta on läbiviidud greeklaste ja roomlaste kunstis, mis meid oma plastikaga imestama paneb, kuid tahaks ka teise kunstiloomise tüüpuse pääle tähendada, mis esteetilist maitsemist samal määral elule kutsuma kohane on, nagu luuletaja — klassikeri hingeline kokkukõla. See on meie elektri aastasaja vastuhelk, meie psüühika nervilikkus, mis vabas ruumis mitmesuguses sihis tundmuste ja mõtete projektsionisid tõmbab. Need projektsionid, mis vahel udusesse kaugusesse ära kaovad, omandavad niisamasuguse jõu esteetilise maitsemise väljakutsumises, nagu klassikeride juures plastik. Tõsi, meie aastasaja nervilikkus ei ole veel omapärast, väljatöötatud stiili luua suutnud, meie aastasajal, ajajärgul puudub kõiki kaasatõmbav ideal, kõik näib nii killustatud olevat, kuid just selles killustatuses peitub tuleviku pant. Olevik ei ole isegi niisuguse kunstniku nagu Sully-Prudhomme’i hinges selginud ja läbipaistvat vastu-peegeldust leidnud: tema ütleb, et tehnika edenemine luule ja selle neitsilikkuse surmavat. Meie ei püüagi vastandid täpipäält ära määrama hakata, kuid kunstide ajalugu näitab meile, et muudatused mis sotsialsel, tööstuse ja teistel elu aladel sünnivad, murret, pööret inimeste psüühikas sünnitavad, mille vastukaja ennast ka kunstide toodetes paratamata tunda annab. See kõik oleks meile pandiks, et tehnika edenemine, masina-töö kasvamine ja elektri alla heitmine, see kõik inimese psüühikas vastupeegeldust leiab, sääl purustades, uuendades ja ümber ehitades, meile praeguse-aja või tuleviku inimese uue psüühika loob ja sellega kunstnikkudele uued perspektivid avab.

        Kui mingisuguse kunstitöö vaatlemisest saadud meelelised muljendid käesolevate ja endistega, — mis nüüd meelde kerkivad, — läbi põimida, siis kujuneb meis otsus käes oleva asja esteetilisest väärtusest (Aesthetisches Urteil).

        Sagedasti vahetatakse esteetilised otsused, — mis ikkagi üksi väärtust äramääravad on, — arusaamise otsustega (Verständnisurteile) ära. Võtame, näituseks, pildi, mille pääl salk töölisi, peremehega eesotsas, on kujutatud. Figuri, välimuse järele tunneme

— 436 —

meie peremehe ära. Kui sellega tervele muljendile, mis pilt meile pakkuda suutis, piir on pandud, siis on meil ainult arusaamise otsusega tegemist, mitte aga esteetiliste otsustega. Arusaamise otsused on küll esteetilistes otsustes väga tähtsad, nad on koguni väga tarvilikud: kui meie mingisugusest töödest aru ei saa, siis ei või esteetilisest maitsemisest, mis see toode pakub, juttugi olla.

        Tuleb veel rõhuga selle isiklikkuse pääle tähendada, mis ennast just äramääravalt esteetiliste otsuste juures avaldab. Võimata on esteetilisi väärtusi nii kindlalt ära määrata, et neid kätte õpitult iga üks vabalt tarvitada võiks. Selleks, et esteetilisi väärtusi ära tunda, et esteetilisi otsusi teha, on kõigepäält otsustaja isik mõõduandev, sest igale ühele on üksi see iludus maksev, mis tema eneses otsekohe kui iludust tunda võib ja suudab. Sellepärast on iludus üksi otsustavast isikust ärarippuv. Mida sügavam, mida omapärasem otsustav isik, seda suurema ulatavusega tema esteetiline otsustamise võim. Selleks aga peab isik küllalt võimukas olema, et omadest läbielamistest omapärasuse häält ära tunda võiks ja sellele truuks jääda suudaks. Teistelt omandatud esteetilised otsused ei ole ilmaski tervel kujul vastuvõetavad ega suuda kunagi täieliselt omadeks iluduse seadusteks saada: neil puudub sügavam alus, esteetiliste väärtuste läbielamine ja sellepärast jätavad nad omandajagi külmaks, veel vähem suudavad nad edasi antult teisi kaasa kiskuda. Ainult sügava isiku subjektivilist pitsatit kandvad esteetilised otsused on väärtuslised ja teistele ainult sel mõõdul huvitavad, kuidas nad autori omapärasust ja sügavust ilmutada suudavad. Sest inimese ja teda ümbritseva ilma vahel valitseb elav vastastikune vahetus. See, mis ilm inimesele annab, on ainult toores materjal, millel ainult nii palju väärtust on, kui palju iga üksik inimene näha suudab. Ilma isikuta ei olegi ilmal väärtust. Inimene ei tohi aga mitte ainult vastuvõtja olla, vaid ka andja, aga ka mitte üksi andja, vaid ka vastuvõtja. Ja see, mis inimene annab, ei tohi mitte puhastatud toores materjal olla, vaid midagi koguni uut, igale loojale omapärast, teiste omast kas täiesti lahkuminevat või jälle otsekoheseid isikulisi jälgi ja ilmet kandvat Alles sarnane loov inimene on küllalt kandev, et esteetilisi otsusid millede väärtus ei kao, teha; esteetilistest väärtustest, mis teised loonud, tõsist ja sügavat esteetilist lõbu tunda. Esteetiline maitsemine saab ennast sarnases inimeses kõige täielisemalt ja sügavamalt avaldada.

        Esteetilise maitsemise juures peab meeles pidama, et siin alati väärtusest kõne on, kus juures tähele panna tuleb, et esteetilise väärtuse vald esteetiliselt mõjuva omast (des ästhetisch Wirk-

— 437 —

samen) kitsam on. Nõnda, näituseks, mõjuvad seksualsed äritused esteetiliselt väga intensiviliselt, kuid seni kaua kuni nad seksualiteedi valda jäävad, aga mitte erotikaks üle ei lähe, ei ole neil esteetilist väärtust. Näituseks, puudub tervel Artsõbaschevi, A. Kamenski ja paljude teiste Vene „ihu ülistajate” kirjandusel iga esteetiline väärtus. On tarvis vahet teha seksualiteedi ja erotika vahel Erotik kujutab enesest vaimlisteks muutunuid seksualseid tundmusi, milledel midagi äritavat ei ole, vaid erotilised tundmused langevad nõnda nimetatud platonilise armastuse mõistega enam vähem kokku. See vahe, millest siin kohal ruumi puudusel pikemalt kõneleda ei saa, on Otto Weiningeri1) poolt selgelt ära tähendatud. Erotilised läbielamised on esteetiliselt väärtuslised, — neil on, ja saab ka olema, kõikides kunstides tähtis koht, — kuna aga seksualsetel läbielamistel kas igasugune esteetiline väärtus täiesti puudub ehk nad võivad, pornografiasse kaldudes, koguni kahjulikud olla ja toorestavalt mõjuda.

        Niisama tähtis, nagu muudegi esteetiliste otsuste tegemisel, on isik ka seksualsete ja erotiliste tunnete eraldamisel: isik ise on siin lähtekohaks ja resultaadi määrajaks. Harimata tunnetega inimeses võivad ka Corregio’ Leda ja Giorgione’ Lam[a]va V[e]nuse vaatlemisel seksualsed tunded ärgata, kuna puhta tunnetega inimene selles ainult naise keha iluduse lõpmata müsteriumi näeb. Ehk näidake mõnele suguliselt kergelt äritatud saavale mehele Tizian’i Urbino Venust, Velasquez’i Venust ja Cupido’t, Goya’ Alasti Maja’t ja Manet’ Olympia’t ning Dejeuner sur l’herbe. Kahtlemata leiab sarnane inimene ka sääl, kus kunstnik ainult jumalikku õrnust ja pühadust on kujutanud, kõigevähemalt midagi pikanti. Õieti aga näeb sarnane vaatleja oma rüvetatud sisemise ilma vastuhelgi tontisid. Goethe sügavast erotilisest tundest kajavas hüüdes:

Das schönste Bild von einem Weibe!

Ist’s möglich ist das Weib so schön?

Muss ich an diesem hingestreckten Leibe,

Den Inbegriff von allen Himmeln sehn?2)

 (Goethe, Faust).

— 438 —

ei leidu midagi suguliselt äritavat, vaid üksi iluduse jumaldamist, peitugu see iludus ka naise kehas.

        Aristippus õpetab, et iga läbielamine, mis lõbutunnet sünnitab, väärtusline on. Kui meie selle põhilause ka esteetikas tarvitusele võtaksime, siis laieneks esteetiliselt väärtuslise vald mitme võrra ja kirjanduse ning kunsti all ei tuleks mitte üksi ajalehe följetoni mõista, vaid ka mitmesuguseid turu tooteid.

        Siin ei eraldata füüsilisi lõbutundeid ja madalaid ning kujunemata esteetilisi sümpatiaid esteetilisest maitsemisest. Esimene nähtus, mida kunstitempli ukseesiseks võiks nimetada, saab kergesti ka seksualsetest tunnetest, milledel esteetilist väärtust ei ole, elule kutsutud. Füüsilised lõbud omandavad esteetilise väärtuse ainult sel korral, kui neil vaimline külg ei puudu. Prof. Windelband ütleb Praeludiumites, et inimese loomuses neli alg-elementi on: intellektualne, eetiline, esteetiline ja hedonistiline. Kui nüüd mingisuguses aktis ainult hedonistiline element nähtavale tuleb, siis on sarnane akt kohane ainult füüsilist lõbu sünnitama, millel esteetilist, intellektualset ega eetilist väärtust ei ole. Need üksikud elemendid sünnitavadki üksiku individuumi iseloomu ühise koloriidi. Esteetiliselt mõjuavaldav on omade põhialuste poolest etiliste idealide vastu ükskõikne, kui viimaseid nagu kategorilisi imperativisid, või jälle valjus konventsionalses mõttes mõistetakse; esteetiliselt mõjuavaldav ei tarvitse eneses etilisi idealisid sisaldada, vaid eraldab ennast nendest niisama nagu seksualsetestki äritustest.

        Ainult siis on meil kahtlemata esteetilise väärtusega tegemist, kui meie vastuvõtja juures sisemist järelaimamist konstateerida võime. Muidugi oleneb sel korral paljugi vastuvõtvast subjektist; kuid oletades, et meil esteetiliselt keskmiste annetega inimesega tegemist on, võime tõendada, et kunstitoode sarnases inimeses tingimata sisemise järelaimamise elule kutsub. See sisemine järelaimamine võib ennast kahesugusel viisil avaldada: vastuvõtja elab kunstnikuga, kirjanikuga kas analogilised tundmused üle, mis esimest järelaimamisele kihutavad; vastuvõtjal on üksi mure, armastuse jne. illusionid, ja need sünnitavad lugejas vaatlejas ainult esteetilist mõnusust, esteetilise maitsemise.

        Suurem osa inimesi lepibki sellega, et nad kirjaniku poolt käsitatud tundmusi illusionides läbi elavad, nad on esteetilise maitsemise esimese stadiumi ja passivilise osa läbi täiesti rahustatud; kuid inimestes, kelledel loomise annet on, avaldab iga tõsine kunstitoode suuremat ja kestvamat mõju. Ta elab niisamuti tundmuste illusionid läbi, kuid need illusionid leiavad vastupeegeldust

— 439 —

lugeja vaatleja hinges ja annavad uusi kiiri, millede värv vastuvõetud tootest väljaminevate kiirte omadest vahel koguni lahku läheb: vastuvõetud toode annab vastuvõtjale tõuke uue kunstitöö loomiseks. Iga kunstitöö mõju on seda tugevam ja vältavam, mida suurem vastuvõtva isiku loomise jõud on.

*                *

*

        Niisuguses lühikeses märkuses ei saa kaugeltki kohast tähelepanekut kõigi esteetilise maitsemise alg-elementide pääle juhtida, vaid neid ainult ära märkida, nende organilist sidet ära tähendada. Ülesanne seisis ainult selles, et esteetilist maitsemist kui ühte oleviku esteetika alg-probleemi toonitada.

— 440 —

Villem Grünthal.

Nurk varisenud maailma.1)

 On alati isesugune tunne paikadel liikudes, kus ehk veel aastakümnid tagasi õige vilgas ja rahvarikas elu on valitsenud, kuid mis nüüd vaikseks on jäänud nagu kõige vaiksemad kohad kusgi kõrval olevas metsases maanurgas. Tahtmata valdab meeli omapärane vagus huvitus seesuguse varisenud maailma kohta ja kui mingi välised olud eksitama ei tule, hakkavad järeljäänud varemed kõnelema nagu oleks see elu, mis nende ümber keerelnud üleloomulisel kombel ainult nägematumaks muutunud, seks et kivikangrute ja ahevarte ümber lokkavast kasvustikust, kus kodused haldjad nüüdgi edasi elutsevad, oma hääletut salapärast juttu ajada.

        Oli südasuve aeg, mingi pühapäev. Oldi vähese seltskonnaga kusgi lajul käidud, kuhu mõni hää verst mere sõitu oli olnud. Saarel oli päev viidetud ja õhtupoolikul tasase, peaaegu langeva tuulega tagasi purjetatud. Ja kogu päeva oli taevas helge ja kõueilma tõotav olnud.

        Nagu tavalisesti, kauemat aega merel olles, oli kõnelemine pikka sellesama vagusa tooni omandanud kui tuulgi, mis vaevalt tähelepandavasti veel veepinda oli kihardanud. Randa jõudes oli kohe hakatud koju poole, maa südamesse, minema ja päike võis juba metsa ladvus olla, kui kaareti mööda lagedat roogu kasva-

— 441 —

vat mere äärt viimaks metsa poole edeneti, kust tee Rannamõisa viis. Säält pidime läbi minema, nii oli nõuks võetud. Peaaegu vagusi, vaikimise all, mindi edasi, nagu ei oleks kellelgi tahtmist olnud kõneleda või nagu oleks igaühel enese mõtetega üksi tegemist olnud. Ja aegajalt tõusvat jutuajamist, õige kerget ja rahulist, varjundas mingi sisemine raskus, mida hingetu õhk isesuguse, ometi vähe jahtuma hakkava soojusega tekitas.

        Siis kui rand selja taha oli jäetud, enese peaaegu kurva lagedusega ja kauge hallina ja ühetoonilisena helendava merega, roo kohal, astuti jõudsasti mõisa poole. Mõtete vahetus meie keskel oli ikka vagusamaks ja mahedamaks muutunud. Mahedaks nagu veeru poole kalduva päikesegi roosakas valgus, mis rohelisena läbi põliste puude latvade kurnitsedes langes. Ainult üksikud vöödid õhtutaevast läbi tumedate tüvede paistsid veel nagu kerge kahvatuks lööva metalli kuma.

        Viimaks oli kuhugi põllu värava juure tuldud, kus tumeroheliste oksade katte varjus, metsapool kivisaida, isesugused ahevaremed valendasid. See oli vana Rannamõisa sepikoda, juba ammu lagunud ja laokile jäetud. Nõgeste lopsakas võrsumine halli ja varisenud müüri ääres, kõigesuguste muude lokkavate ja lihavate kasvudega puhma sünnitades, andis kogu nähtusele ühtlasi midagi meelepärast ja kurvatoonilist. Juba enne mööda laia rohtunud, eemalt rannalt mõisa poole viivat teed tulles, millele kõrged puud pää kohal rohelisi varjusid heitsid, päikese heledust mahedaks ja rahustavaks poolhämaruseks sulgedes, oli tee kõrval mingi mälestuseks asetatud risti nähtud, mille ümbrus isesuguselt unarule ja nii maha jäetud oli näidanud, ja pikka mööda oli sundinud imeline, kerge nukruse tunne, mis nüüd ligikaudsuse iseäralist kurba ja kaduvust hingavat meeleolu veel suurendas. Ja kesk mahedat looduse elujõulist võrsumist, mille rammusad toonid samal ajal isesugust rahu ja õnnekust ilmutasivad, saivad sepikoja lagunud müürid nagu veel sügavama ja kurvameelsema ilme. Kui mööda põllu vahest teed mõisa poole edasi oli mindud, oli samasugusid Jumala ilma käes hahaks läinud laguvate seinade ja jämedate korstna jalgadega majasid nähtavale tulnud, valgest paest nagu kõik vanemad ja kestvamad ehitused neil mail. Need olid vanad viinaköögid, aidad ja muud ruumid, nüüdgi veel enese lagunevates välimustes teatavat vanamoodsust avaldavad. Kõikide kohal oli kalmuline vaikus ja rahu nagu surnuaia ümbruses. Kogu ümbruskaudsus omandas kui imetaolise sümboolise tähenduse aja kestvuse kohta, peaaegu kohutava. Suurest mõisa pääehitusest olid laiade ja igavate puude keskel ainult üksikud varemed järel jäänud, mingi kujutu müdihunnik; nende ümber luhtas nõgesid

— 442 —

haruldases lihavuses, ja puud ja põõsad ringi, mis täiesti ula võrsusid, laotasid rohekast videvikku kogu sellele minevikku vajunud ümbruskonnale. Kõik nende ehituste uhke ja iseteadlik endsus oli tummaks ja vaikseks muutunud, kõik neis ja nende ümber oli pudenenud ja varisenud, aegade veerdes, nagu varisenud ja edasi varises hääleta see patriarhaalne maailm enese eluga, mille tummadena tunnistajatena need kivivared olid olnud. Mõisa peaaegu igalt poolt puudega piiratud laia õue, rammasat rohelist, sulges üksi uuendatud karjaaed, pikk kaevu vibu selle esisel ja teiselt poolt eemal üksikud väikesed hallid puu majad, väheste moonakate ja kupja jaoks, suurde jalakate all, kuhu need peaaegu silmist kadusid. Ainult harva liikus üksikuid inimesi kusgil selle õue sopis, peaaegu hääleta. Kõik selle lagunud mõisa ümbruskond lähedal ja kaugel hingas isesugust rahu, mis tumm ja hääleta oli nagu minevik, mille hahki jäänusid puude tihenevad vilud katsid, kesk seda südasuve pühapäivist haudsügavat vaikimist. Ainult mesilaste ja muude tiivuliste häält kuulus läbi vaa [?] õhu siit ja säält.

        Kui mõisa õuest oli läbi saadud, mindi piki alleed, mille kõrval suuri puid kasvis. Teispool kivisaedu, kummalgi poolel, valendas tumedate tüvede vahelt valvakaks löövaid rukkipõldusid, õige kauge maa taha kadudes. Aga kõike seda pandi vähe tähele, peaaegu teatava loiu laokameelsusega. Näitas nagu oleks olemas olnud väsinud meeldele ainult kõige lähemad asjad, ja mõtted ajudes liikusid tasastena ja raugetena nagu rängastatud raskusest, mis soojusest sündis. See pikk tänav, pühapäises meeleolus, vaikne ja inimesetu, mis suurele maanteele ulatas ja mille suus eemal vana alal hoidunud kasemets paistis, osa mõisa põllu sadudest ja samblast mustjas-halli kivisaeda, sünnitas hinges imelise rahu ja peaaegu lapseliku õnsuse tunde. Kuna õige harva veel kõneldi ja kõik nagu iseenesest tummaks jäid, näitas sisemine vaikus nii sama suur olevat kui väliminegi.

        Õige aeglase käimaga oli viimaks tänavate suhu jõutud ja siis oli jälle, ei tea mis moodi, jutt sündinud, mis kaugete maade ja võõraste olude ümber keerlema oli hakanud, peaaegu vastu tahtmist. Ja kuda küsimuste kohta lahkuminevid mõtteid avaldati ja mitmeti ootamata arvamisi lausuti, teatava teravusegagi, nagu vaidluse aegu, sündis vaevalt tähelepandav tusasuse tunne, mis seda muidu vaikist ja rahusat meeleolu isesuguselt kurvalt looris. Kui tee käänu kohale oli saadud, oli kivisaia pääle istutud jalga puhkama, ja kõnelemine oli uuesti raugenud. Harva lausuti veel midagi, mis ometi kedagi ei suutnud vähematgi erutada ega juttu enam elustada. Nagu terve päeva oli õhtu põuane. Oli

— 443 —

haruldaselt soe ja vagane. Ja see mõjus nii häätegevasti, nii ütlemata häätegevasti, et enese olemasolust kirjeldamata lõbu tundsid; nagu tiivulise[]dgi, kes õhus surisesid, või pääsukesed, kes reas telegrafi traatidel isesugusid äärmise rahulolemise häälitsemisi kuuldavale saatsid. Kõigi paigu oli sõbralist vaikust ja lähedal ja kaugel õnnelist rahu ja hingust, peaaegu ilma hääleta. Kuna niimoodi aia kividel istuti ja õhk täiesti liikumata ja hingetu oli, kuulus korraga üle lagedate, küpsenud viljapõldude kustgi kaugelt küla poolt harmoonika häält, mahendatud kaugusest ja õhulistest avarustest, nii imelisena, peaaegu vähe kurvavõidulisena, mööda helisevid välju ja lagedaid laiali sadades nagu midagi ime kerget ja heledat. Ja kesk üleüldist hinge tagasihoidmist ja õnsat avasilmi uinumist tundus neis kaugetes, imeliselt mahedates helides, mida teatavad madalad hääled alati samasugustena saatsid, midagi ääretut ja lohutamata avarat, nagu oleks taevalaotus neis, iseäralise õhulise maheduse kaudu, midagi üliloomulist kajastanud. Ja nende alaliste helide sekka kostis kusgilt lähedamalt helesid ja rõõmsaid laste hääli, ja see näitas veelgi lisavat pikkamisi sündivat taotamatuse tundmust, millest süda end peaaegu kokku kiskus. Ja et puulehedgi täiesti liikumata olid, pää kohal, eemal ja kaugel, näitas kõik, mis silmi puutus ja kõrvu kostis või meelde piiridesse küündis, tundvat ääreta sügavat, peaaegu õnsat lõbu soojusest, valgusest, mis pikka, nägemata ja salapäraselt kõikide olijate soondesse immitses.

        Lääne taevas läks päike põua-punaselt looja, kaugete metsade taha; kogu hoog isesugust punakat õhetust heitis end metsa latvade kohale, aega mööda kustudes. Kaua oli kivisaial istutud, vagusa ja lausumata ootusega, mida harvad, peaaegu tasa vahetatud sõnad vaevalt olid jõudnud eksitada. Ja kõikide hääldes kõlas isesugune rauge väsimus, kui vaikus katkestati ja üles tõusti kodu poole minema; kuhu alles videviku aegu jõuti.

— 444 —

Johannes Semper.

Sümbolismus ja Saksa romantismus.

 Kunst on üks vaimlise loomisejõu kehastustest. Ka tema, nagu teadusegi ülesanne, on kogemus. Kuid teaduse ja kunsti teed lähevad üksteisest selles lahku, et esimese juures nähtuste klassifitseerimine ja nende vahekordade süstematiseerimine, teise juures aga nähtuste mitmelisuse juurde pööramine, otsekohe idee väljalugemine päätundemärgiks on.

        Kunst on idee väljendamine kujude abil. Kui sisemine idee välimise mitmelisusega ühineb, siis muutub mõistmine vahenditeta nägemiseks ja asjade keerulisus ühineb lahutamata ideega.

        Kunst on siis õige kunst, kui välimine kuju oma välimise koore suudab ära heita ja sisemine läbielamine temaga organiliselt ühte sulab. Mitmuse ja ainsuse lahutamata ühtesulamine teeb läbielatava kuju sümboliks. Mitu teatava kunstitöö juures idee ja kuju ühtesulamisest juttu võib olla, sel mõõdul on see kunstitöö sümbolne. Iga õige kunstitöö kannab eneses sümbolsuse jälgi.

        Käesoleval korral ei puuduta ma sümbolsust mitte, kui igale kunstitööle omast elementi, vaid, mis ma allpool sümbolismuse all mõtlen, on teatav kirjanduslik kool, mis Prantsusemaal XIX. aastasaja teisel poolel esimest korda ilma ette astus, kust see siis üle Europa laiali lagunes. Ning praegugi leidub neid kirjanikka

— 445 —

ja kunstnikka, kelle tööd sümbolismuse kohta iseloomulikka jooni avaldavad, õige rohkesti. Olgugi, et kirjanikud, kes ise endid sümbolistideks nimetavad või teiste poolt selle nimega ristitakse, oma individualsust, oma vaatlemiseviisi ja maailmast arusaamist kõige ette panevad ja kinnitavad, et olemasolemine seda sama tähendab, mis teistest lahkumineminegi, nii et iga kirjanik-sümbolist üks oks suurest sümbolismuse puust on; ometi on neis kõikides midagi ühist, mis nende ühisest perest rääkimist võimaldab ja nende ning romantikeride rööbiti seadmiseks asja annab.

        Juba tähtsamaidki sümbolistisid nimetades, saaksime suure hulga nimesid: Poe, Baudelaire, Verlaine, Mallarmé, Villiers de l’Isle Adam, Nietzsche, George, Verhaeren, Rodenbach, Maeterlinck, Wilde, Ibsen, Hamsun, Brjussov, Ivanov, Balmont, Belõi jne.

        Ja kui romantikerisi, kes ka paljunimelise rühma sünnitavad, sümbolistidega võrrelda, siis oleks kõige tagajärjerikkam võte olnud kõiki üksikult läbi võtta. Kuid siin tahan ma ainult üleüldist vaimusugulust rõhutada, mis sümbolistide ja Saksa romantikeride vahel on, ja seega ka ainult neid jooni ette tuua, mis mõlematel kirjanduslikkudel vooludel ühised on.

        Et sümbolismuse laine Prantsuse maal sünnib ja siin ka palju ühtlasemalt edeneb kui mujal, siis vaatleme allpool pääasjalikult Prantsuse sümbolistisid, kuna teiste maade omi siis ette toome, kui sääl midagi omapärast, iseloomulikumat või täielikumat leidub.

        Mis on romantismus? Mis on sümbolismus? Otsekohe ei või ega saa selle pääle vastata, sest mõlemad kirjanduslikud voolud on täis vastandlikka nähtusi. Kuid ometi on mõlemates vooludes eraldi midagi ühist, mis üleüldse nende ühistest joontest rääkimise võimalikuks teeb.

        Saksa romantismus sündis XVIII. aastasaja lõpul, kui vastavool kirjanduslikule labasusele, kui protestihüüd pääliskaudsusele ja kui uute kauguste avamine ja aimamine iseeneses. Et esimese põlve Saksa romantikerid ja nendega kaasaskäija[]d (Tieck, Wackenroder, Novalis, Hölderlin, vennaksed Schlegelid; Fichte, Schelling, Schleiermacher) kõige enam üleüldist romantismuse aadeteringi avalda[vad], siis käsitan võrdlemise juures pääasjalikult nimetatuid kirjanikka ja nende püüdeid.

        Allpool katsun siis sümbolismust, kui kirjanduslikku kooli, Saksa romantikeride esimese põlvele ligendada, nende kahe voolu vahel rööbasjooni tõmmata ja ka võimalikult genetilist rippuvust märkida; nii samuti üleüldisemates joontes näidata, kuidas sümbolismus romantismuse pärandust on tarvitanud.

— 446 —

        Prantsuse sümbolistide ühendatud ja enam koondatud väljaastumiste ajaks loetakse XIX. aastasaja 90-endaid aastaid, mil sümbolismuse vool oma nimetuse saab ja sümbolistide väärtuslikumad tööd ilmuvad, mis enamalt jaolt ennenägemata, ennekuulmata peensust, otsitud uudust avaldavad.

        Massile olivad esimesed sammud arusaamata, just nii sama nagu Saksamaal XVIII. aastasaja lõpul romantikeride esimesed katsed. Ilmus midagi, mis harilikust tasapinnast kõrgemal oli, mis publikumilt peenemat ja enam haritud maitset nõudis. Otsekohesus lausetes, kartmatus, kompromisside vihkamine, stiili kergus ja värskus ongi juba esimeseks ühendavaks jooneks, mis Prantsuse sümbolistisid kõikide eneste vastandtundmistest ja isevaadetest hoolimata ühisesse rühma ühendab.

        Ühendab ja seob: äärmine õrnus ja peensus, omade aadete sisse tungimine kuni absoludi leidmiseni, kunstilise loomise läbi enese ilmast arusaamisesse viimine, teatav lahutamata ühendus siseelu ja nähtava maailma vahel.

        Ka romantikeride juures leiame pea neid samu ühendavaid sidemeid. Sidemeks ei ole mitte kuuvalgus ja haledus, nagu seda iga labane, pääliskaudselt vaatleja arvab, vaid midagi palju sügavamat, võib olla, nii sügavatki — nagu pärast näeme — mis labaselt mõistja arusaamisestki üle käib.

        Fr. Schlegel ütleb, et „romantilik on see, mis sentimentalist ainet fantastilises vormis kujutab.“

        Säälsamas lisab ta aga juurde, et siin mitte harilikult mõistetava sentimentalsusega tegemist ei ole, „mille all enamasti kõike seda mõistetakse, mis labases mõttes liigutav ja pisaraline on ja täis niisugusid familiärsid ausameelsuse tundeid, mis karakterita inimesi enese meelest nii ütlemata õnnelikkudena ja suurtena laseb tunduda.“

        Novalis kirjutab, et romantiseerima tähendab: „üleüldisele kõrgema tähenduse, harilikule salapärase helgi, tuttavale tundmata omaduse, lõpulisele lõpmata paiste andmist.”

        Viimast võib nii samuti sümbolismuse jooneks lugeda; ka sümbolistid tungivad läbi nähtava saladuste maailma, näevad lõpulises sügava mõtte peidetud olevat; nähtavad asjad võivad nägemata ilma nimeanded olla või jälle nägematut eneses lahutamata sisaldada; lõpuline, piiratud nähtus on ainult lõpmata sisu märk, sümbol, missugune vahekord kas sisemise ja välimise maailma nähtuste rööbiti seadmises, „correspondances“ides (vastavustes), Baudelaire’i sõnade järele, „analogiates“ Mallarmé nimetusel, ennast ilmutab; või jälle teisiti: lõpulises eneses, igas nähtuses leiame meie lahutamata kaks külge ühtesulanud; nii samuti ka

— 447 —

kunstilistes läbielamistes, kus piiratud pildid vahet tegemata piiramatusega, igavese mõttega ühinenud on.

        Mõlemad kunstimetodid on aga ühest juurest: nii hästi dualismus kui ka monismus oletavad teatud ühtsust, nimelt vaimu, mis sümbolidest kehastuse leiab.

        Juba neist pääliskaudistest karakterlikumate joonte äratähendamistest aimame teatavat vaimusugulust sümbolistide ja romantikeride vahel.

        Mitte teiste maade romantismuse mõjudest ei tule sümbolistide vaimusugulus romantikeridega. Prantsuse romantikeride mõju Prantsuse sümbolismuse pääle ja üleüldse ka teiste maade sümbolismuse pääle on õige väikene ja peaaegu nägemata. Prantsuse 30-ate aastate romantikeridel polnud Saksa omadega peaaegu mingisugust muud sarnasust kui ainult välimine. Kui Saksa romantismus üleüldse Prantsuse romantismuse pääle mõjus, siis küll õige pääliskaudselt. Prantsuse romantikeridele olivad need sügavad alused, ilmavaated, elust arusaamised võõrad, mis Saksa romantikeridel lahutamata ja peaaegu kõige tähtsamaks elemendiks on; nad ei tunginud nende sisse, ei võinud seega neist ka kaugemale minna. Kuigi Prantsuse romantikerid individualsusest, luuletuse tungist rääkisivad, siis ei olnud neile iial omane siia mõnda müstilisuse maiku juurde lisada, mis sakslastele aga nii iseloomulik oli.

        Räägib Saksa romantiker luuletundmusest, siis mõtleb ta alati selle all teatavat tippu eneses, mida kõrgem valgus kroonib, kus maine ja taevane ühiselt ligidad, ühiselt tuntavad on. Kui V. Hugo samast tundmusest räägib, siis ei näe ta sääl ühtegi salapärasust, ühtegi müstilisust, maagilisust, või seda, mis harilikust läbielamisest qualitativiliselt lahku läheks. Tema arusaamine luuletungist ei ühinenud ühegi filosofilise süsteemiga, vaid oli sama, täiesti hariliku fantasiaga. Fantasia — ainuke nõudmine, mida Prantsuse romantiker enne kõike luuletajale ette paneb. Sellepärast imetlesivad Prantsuse romantikerid Saksa romantikeride hulgast ainult suuri fantastisid, nagu E.T.A. Hoffmanni, Brentanot ja teisi.

        Saksa romantismuse juurteni ei suutnud nad tungida, kuid müstitsismus, maagiline idealismus ongi need omadused, mis Saksa romantilisele kirjandusele omapärase läike ja sügavuse annavad.

        Kui romantismuse mõjust sümbolismuse pääle üleüldse rääkida, siis võib see ainult Saksa romantismus olla, mis sümbolistide hingesse sügavaid jälgi jättis. Sellega olen ma aga kaugel kinnitamisest, nagu oleks Saksa romantismus ainuke sümbolismuse mõju allikas, või, teisest küljest, nagu tahaks ma sümbolismust ai-

— 448 —

nult mõjudega seletada. Iga kirjanduslik töö kannab enesega ometi teatavaid traditsionisid kaasas; iga töö aga, kui ta uusi väärtusi luua tahab, ei või mitte üksi vana kordamine olla.

        Kaugel sellest, et sümbolismuses mõnda „neoromantismust“ näha, võib siiski ühesugusest Saksa romantismuse ja sümbolismuse õhkkonnast juttu olla; ja vaevalt leidub teist kirjanduslikku voolu, mis sümbolismusele, selle põhitundmistele, vaadetele nii ligidal seisaks kui Saksa romantismus.

        Juba esimesed esinemised kannavad ühist laadi.

        Romantikeride väljaastumised ümbruskonna pääliskaudsuse vastu, kirglikud tungid mõistusliku, külma hariduse, „Aufklärung’i“ vastu, üleüldsuse vastu, kõige individualse ja sügava hävitamise ja rüvetamise vastu, mõistuse riigi vastu, kus kõik hingepalavused, püüded sügavamale külmavad; nende vastikusetunded kõige madaluse, trivialsuse vastu — tuletavad elavalt sümbolistide viha labase materialismuse ja külma positivismuse vastu meelde; sholastiliste ja kitsaste püüete vastu kunstis; naturalismuse ainuõiguse ja parnaslaste vormi validuse vastu (Prantsusemaal); kunstisööva alasti tendentsi vastu (Venemaal); jäisuse vastu, mis hinge surmab, selle ainukese, millel kõrgem ülesanne liha elavaks teha ja kõrgemaid väärtusi luua on.

        Romantikeride ja sümbolistide vaenulikkus mõistuse ainuvalitsuse vastu, mis mehaniliseks teeb, hinge elava ühtsuse lahti harutab ja killustab, näitab üleüldise, mõlematele vooludele millegi ühise pääle.

*                *

*

        Filosofia ja luule kasvavad ühest kännust. Neid seob teatav kaugemal olemine nähtavuste maailmast ja ligisus salalistele sisemistele allikatele, milledest ojakesed välimusesse voolavad. Selge on, et iga luule, mille ülesandeks hinge ja objekti sidumine on, filosofiat tingimata riivab ja mõne korra koguni teda enesega kinni katab. Filosofia ja luule vahe on nähtav, vahel mitte-nähtav; vahel sulab filosofia täiesti luulega ühte ja sünnitab müstitsismuse; vahel lahkub ta ja võib siis täiesti lahus olles edeneda. Kuid kuskil mujal pole nii lahutamata filosofia ja luule ühte sulanud, kuskil mujal ei hinga sõnad, sümbolid niisugust igavest mõtestust, kui Saksa romantikeride juures; kuskil mujal nii silmanähtavalt, kui sümbolistide juures.

        Luule on siis õige luule, kui ta nähtavuse maailmast, sellest alguse embleemist, päris algtõelisusesse läheb, kus ta filosofiaga kokku juhtudes sellele läheneb ja kus ta siis müstitsismuse

— 449 —

sünnitab: realsus muutub vastuvõetavaks, elavaks; allegoria muutub sümboliks ja selles tundub otsatuse hingeõhku; sõna saab lihaks.

        See on romantikeride loomise tee. Samane on ta ka sümbolistide hulgal. Filosofiata ei ole luulet; luuleta ei ole filosofiat. Nad on ühe ja selle sama olevuse kaks palet.

        Aegamööda lahkub romantikeride luulest filosofia ja muutub iseseisvaks alaks; müstitsismus võrsub ja muutub süsteemiks; mõistus tuleb, võtab loomise mitmelisuse arved kokku, otsib ühtsuse välja ja sulub selle süsteemisse. Mitmelisus aga jääb luulele; üleüldised printsipid filosofiale. Romantikeride filosofia, kui iseseisev distsipliin võib nüüd oma puhku luule pääle tagasi mõjuda: Fichte, Schelling, Schleiermacher toidavad endid romantismuse vaimuga, lahutavad siis abstraktliku luulest ja muudavad ta süsteemiks ja see mõjub oma korda luule pääle, mitte üksi romantikeride ega selle aja mõtteilmutuste pääle, vaid isegi sümbolistide pääle: Mallarmé, Villiers de l’Isle Adam ja teised imetlevad Fichte ja Schellingi idealismust, süvenevad ja leiavad säält endid. Saksa idealistline filosofia jättis sügavaid jälgi sümbolismuse pääedustajate hingedesse.

        Nii siis, romantismuse ja sümbolismuse pääle on võimata ainult esteetilisest seisukohast vaadata; puhta esteetilise koore taga on terve maailm: katse üleüldist ilmavaadet, selle sõna kõige mahutavamas mõttes, luua, mis kõike ühendaks: isiku elu, maailma elu, teaduse, kunsti, filosofia jne., s.o. kogu inimese loomise. See ligendab sümbolistisid romantikeridele, neid teistest kirjanduslikkudest rühmadest eraldades. Romantikerid vaatavad maailma pääle (iseäranis selgelt pärast Schellingi mõju), kui ühe üksuse, organismuse pääle, mis polärsustesse jaguneb. Vaimline inimese elu annab võimaluse kõike ühendada ja eneses — maailma loomise protsessi järele aimates — kõikuse, mis eneses maailma, kunsti, teaduse jne. mahutab, organismuseks luua, kõike vaimu kõrgematel lendudel läbi näha.

        Analogilist näeme sümbolistide juures.

        Vaevalt leiame sümbolisti, kes eneses tungi ei näeks kõike ühendada je teatava keskpunkti ümber koondada. Kuid vaevalt leidub ka niisugust seisukohta, kus kõike harmoniliselt vaadelda võib. Olgugi, et viimane väga arusaadav on, pakitseb pea igas sümbolistis tahtmine teatavat sünteesi kätte saada, mis eneses kõike täielikkust ja täiust kannaks. Mallarmé unistas suurest 20-raamatulisest sünteetilisest tööst, mis kõik pidi kokku võtma, kuid suri enne ära, ilma et ühtegi annet sellest plaanitsetavast tööst oleks avaldanud. Viimasel ajal näikse A. Belõi suuri ehitusi te-

— 450 —

gevat. Omas kirjatöös Эмблематика смысла haarab ta genialse pilguga inimese vaimlise loomise nähtused ja katsub neid, s.o. kogemuse rea ja loomise rea, lõpeks ühises kehastatud sümbolis kokku viia. Kuid nagu ta ise ütleb, on terve ta ehitus alles „prolegomenate prolegomenad“ ja nii pea ei või ühisest sümbolismuse teoriast, mis kogu nähtused ja nähtuste sisemuse ühendaks, veel juttugi olla. See on tuleviku ülesanne.

        Kuid kõigiti: tung kõike ühendada, on nii hästi romantikeide kui ka sümbolistide töödes vastu peegeldanud. Mõlemate voolude päätundemärgiks on see, et nad kirjanduses mitte üleminevate nähtuste kirjeldust selle kirjelduse enese pärast õigeks ei tunnista: nad nõuavad, et kunstitöö eneses sügavat tagamõtet sümbolides kannaks.

        Vaevalt leidub sümbolisti, kes ainult l’art pour l’art hüüaks, kuid iga sammu pääl ei unustata ka mitte juhtsõna, et kunst morali saapaviksija ei või olla. Luule ja teiste alade side peab kunstitöös nägemata olema, teine element peab täiesti luulega ühte sulanud olema: nii sulab filosofia ja luule Mallarme juures ühte ja sünnitab müstitsismuse; mõral ja luule — Ibseni ja Nietzsche juures individualismuse; iludus ja luule — O. Wilde’i juures estetismuse.

        Organiline ühtesulamine kasvatab energiat, tahtmist; viimane ühineb kirjandusliku loomisega ja nii ei ole luuletöö mitte üksi ilus õiekene, vaid ka teatav tõde, mis palju sügavam võib olla ja kaugelt mõjukamalt publikumi tahtmise pääle reageerib, kui mõni teaduslik tõde.

        Kuid peab vahet tegema kunstitöö pääle vaatamise kahe võtte vahel. Loodud kuju võib fantasia kuju olla, s.o. nähtavuse elementide iseäraline kombinatsion; seda võib aga ka teisiti vastu võtta, nimelt, nagu uue tõelisuse, isegi kui nähtavusest tõelisema tõelisuse märki. Esimene tee viib illusioni poole, s.o. sisemine ehitus, mis kunstiloomisel sünnib, mis küll praegu nähtav ehitus on, kuid mille sisse kunstnik ei usu; karskematel tundidel laguneb ta ära ja näib meeltepettus olevat. Mitte üks romantiker ei kannatanud sarnase pettumuse tunde all, suurt osa romantilisest ironiast, — see romantismuse lahutamata osa — võib fantasiaunedest nähtavuse ilma pöörmise arvesse panna. Kuid kaugelt mitte iga kord ei petnud romantiker ennast, kui ta fantasia lossides viibis; suur osa kujutusi pole mitte illusionid, vaid tõde — ja päälegi põletav tõde!

        Pärast näeme, et ka romantiline ironia ei ole ainuüksi pettumuse tunde abil seletatav. Novalis’t, kes ütles: „je poetischer, je wahrer,“ ei võida mitte illusionistide hulka arvata; Wackenroderi,

— 451 —

Hölderlini ka mitte. Küll aga pärastisi romantikerid ja iseäranis Hoffmanni, kelle suur fantasia ja illusionide võim seljeks valearvamiseks kaasa mõjunud on, nagu oleks kõik romantikerid illusionistid.

        Kuid illusionismust leidub ka sümbolistide juures, iseäranis nende juures, kes omi unistusi uimastavatest jookidest otsivad, või ka näit. O. Wilde’i juures, kes mitme oma töö vastu ise pidi paradokslik olema. Illusionistid pööravad elust ära ja rändavad silmapilguks oma maailma, kuid see on neil nõrk varjupaik, sest et nad selle kindluse sisse ei usu; esteetiline vaatlemine, mis fantasiaga ühine on, muutub neil ise sihiks; ei ole energiat, et sellest üle astuda ja vaatlemist abinõuks teha. Illusionismuses võib tõsi olla, kui see aga ise abinõuks muutub millegi muu sihi tarvis, kuid siis ei ole ta enam illusionismus, vaid tõelisus.

        Vaatlemisele ligineb tahtmine ja sellega ühte sulades muutub vaatlemine tõeks, jõuks, mis mägesid võib kõikuma panna.

        Nietzsche ja Ibsen näitavad sümbolismusele uusi teesid; nemad juhivad eksinuid välja uuele tõelisusele. Fr. Schlegeli, Novalis’i ja teiste romantikeride, kes näitasivad, et illusionidest peab edasi uude, tõelisemasse maailma minema, teesid uuendavad Nietzsche ja Ibsen, kes sümbolismusesse energia mõiste, tahtmise-tungi kaasa toovad.

        Kuid olgu kuidas on, üks on kindel, et romantismus, sellest hoolimata, et temast harilikult kui illusionismusest aru saadakse, see kirjanduslik vool on, mis enesega uut tunnistust, uut elust arusaamist, uut tõde kaasa tõi, ja et sümbolismus seda tõde veel selgemalt on kuulutanud, olgugi, et ka selles voolus illusionistisid on, kes oma tõe pääle kui vahumulli pääle vaatavad. Tõeks on aga see, et kirjandus, kunst iselaadiliseks kogemuse abinõuks on.

        Seda tõde, mis punasena niidina romantikeride mõtetest, samuti nagu sümbolistide omadest, läbi jookseb, mis end vahel tumedamalt, vahel selgemalt avaldab, vahel oma uuduse pärast mängima ja pääliskaudsusesse saadab, vahel aga uute templite ehitusele viib, on algmõte, mida võiks loomise primadiks kogemuse üle nimetada.

        Praktiliselt väljeneb see printsip ka algtõelises kunstilises loomises, jagamatute läbielamiste avaldamises. Kogemus käsitab ainult tõelisuse sidemeid; mõista võib seda, mis juba läbielatud on ja päälegi ainult nii, aga mitte teisiti. Kogemus süstematiseerib läbielamisi ja paneb neile seadusepärasuse kuue selga, teeb neid surnuteks.

        Loomine jaatab maailma seda selle mitmelisuses vastavõttes. Läbielamine on hinge elementide, teadmise, tahtmise ja tundmuse

— 452 —

organiline ühendus; see, mis kunstilisel läbielamisel pääelemendiks on, on tema elementide lahutamatus. Novalis’i järele on meis igas ühes kõrgem vaimuanne olemas, mis hingelistele nähtustele ühtsuse annab ja nende eel käib; selle vaimuande olemus on sisemine mitmelisus. Novalis kirjeldab kunstilise läbielamise protsessi: „see ei ole vaatamine, kuulamine, tundmine; see on midagi, mis kõigest kolmest koos seisab, enam, kui need kolm kokku; otsekohese algtõelisuse tundmine, enese tõelisemale, omasemale elule otsa vaatamine. Mõtted muutuvad seadusteks, soovid täitmisteks.“ Läbielatav chaos ei ole enam chaos; meie organiseerime seda sellele individualset järjekorda andes; järjekord ei tar[v]itse loogilik kord olla, vaid meis mitmelisuse voolamise järg; see ei ole loogiline kogemus; see on — loomine.

        Et läbielamine kunstiliseks võiks muutuda, on tarvis sisemist jagamatust, ühtsust, mis läbielamisel mitmelisust ümbritseks ja sellest läbi tungiks. Ekstasi jõust ripub ära hinge elementide ühtesulamise aste, mis kuni kõrgema ühtsuseni, absoludini tõusta võib.

        Mitte loogiline uurimisetee, vaid otsekohene mitmelisuse vastuvõtmine enese ühtsuses, intuitiviline tee — on tee igavese mõtte poole.

        See tee on nii hästi romantismusele kui ka sümbolismusele omane.

        Sellepärast imestasivad romantikerid greeklaste kulturi, kus loomise primat kogemuse üle valitses. Fr. Schlegel ei suuda omas esimeses kirjanduse periodis küllalt imestada, missugust suurust greeklased omades otsekohestes läbielamistes kätte saivad, sest et sääl „täius vabas ühtsuses“ (Fr. Sehlegel) valitses. Sama põhja pääl oli ka Hölderlini vaimustus Greeka kulturi üle.

        Kuid ka sümbolistide juures, näit. Nietzsche, Wilde’i ja t. juures, leiame seda sama tahtmist greeklaste kulturi olemusesse tungida. Omapärase antiik kulturi arusaamisest väljavõrsunud ilmavaate seisukohalt astub Nietzsche meie ajaga võitlusesse. Greekas valitses loomise printsip kogemuse printsipi üle ja see ahvatleb.

        Nagu romantikeridel, samuti on ka sümbolistidel luule väljendamat[uma] väljendus, otsekoheselt loomise intuitsionis ilmuvate salasemate tõdede avaldus, mis nähtavuse objektide ja sisemise vaimu ühinemises nähtavale tulevad.

        Fichte mõju all põhjendab Novalis ise oma müstilise kogemuse teoria. „Inimesele näib, nagu oleks ta iseäralisesse jutuajamisesse sattunud ja nagu ergutaks teda silmnähtavate mõtete arendamisele“ (Novalis) imelisel kombel mingi tundmata vaimline olevus.

— 453 —

        Loomise kogemus on lõpmata, nagu läbielamisedki lõpmata on. Kogemus tahab ikka kindlaks määramist; loomine — mitmelisust.

        Selles mõttes kirjutab Fr. Schlegel: „romantilik luule on progressiviline universalsuse luule, tema on alles saamises; ja tõepoolest see ongi ta õige omadus, et ta igavesti saama peab, iial aga mitte lõpule ei jõua. Ükski teoria ei või seda luua ja ainult divinatorlik kriitika võiks vahest selle ideali karakteriseerida. Tema ainult on ilmlõpmata, nagu ta ainult vaba on ja enese üle ainult ühe seaduse võimalikuks tunnistab, mis selles on, et luuletaja enese üle ühtegi seadust ei või kannatada.“

        Romantismuse ja sümbolismuse loomise metodide ligisus peegeldab ühel pool Fichte, teisel pool Bergsoni filosofias vastu.

        Nagu romantikerid varsti enesele filosofia loivad, samuti leiab ka sümbolismus pääle muu Bergsoni filosofias ennast eest, kes omas originalses faktidest arusaamises, determinismuse ja materialismuse vastu argumentide väljaseadmises sümbolistide tõelisusest arusaamisest õige vastavalt kujutab.

        Romantikeride segased, poolselged, ja enam selgemad sümbolistide tundmised kehastas Bergson omas süsteemis loomise primadi õigekstunnistamisena kogemuse üle.

        Bergson samastab välimise objekti sisemiste läbielamistega ja sellega ligineb ta romantikeridele; terve mõte on läbielatavas mitmelisuses, mitte aga süstematiseerimises, mis isiklikkust hävitab; meie peame elu loomise igavest tuksumist kuulatama; iseennast vaatlev tahte, intuitsion — on ta metod. Jumal on saamises, mitte selle alguses või lõpus; sõna on labane; tema abil ei saa õiget algtõelisust vaadelda; ükski keel ei suuda seda väljendada, mis olemas on; sõnad ise — on nõrk abinõu; teadvuse otsekoheste antuste otsimiseks on sõnad jõutumad; sõnad on utilitarseks otstarbeks, välimiste nähtuste märkimiseks; puhta inimelise otsimiseks meie hingedest on sõnad võimetumad jne.

        Ligidale sümbolismuse olemusele tuleb ka praegune Freiburgi filosofia kool. Kuid päris kindlast sümbolismuse filosofia ehitusest võib alles tulevikus juttu olla.

*                *

*

        Romantikeride töid lugedes juhtud alati sõnadega: lõpmata, igavene, lõpuline, ajalik jne. kokku. Nende arvates — ja see on ka sümbolistide arvamine — ühinevad loomise läbielamises lõpuline lõpmatuga, üleminev — jäädavaga. Luule loob „kõige sisemisema ühenduse lõpulise ja lõpmatu vahel.“ Vaade, nagu oleks luule iseline tõelisus, nagu oleks ta liginemine mitteüleminevale, ei ole mitte ainult filosofilik vaade, nagu oleks nähtavuse taga

— 454 —

mõni muu maailm; just kunstis ongi ainukene abinõu, millega absolutilisele ligineda saab; liginetakse ja ühinetakse temaga ainult otsekoheses loomiselises läbielamises. Ainult siin on igavene ja silmapilkne, lõpuline ja lõpmata üheskoos tuntavad, ja ainult siin. Wilh. Schlegel ütleb: „Ei tohiks mitte lõpmatut mõneks filosofiliseks fiktsioniks pidada, ei tule seda mitte teisel pool elu ja maailma otsida: ta ümbritseb meid igalt poolt, meie ei või iial temast põgeneda; meie elame, oleme ja liigume lõpmatuses. Muidugi on selle tõendus meie kõrgemas võimises ja fantasias; välimiste meeltega ja mõistusega ei või me sellest iialgi aru saada, sest need sünnivad ainult lõpuliste nähtuste alalises muutuvuses ja lõpmatuse eituses.“

        Gout d’infini — on ka sümbolistide hüüdsõna. Lõpmatuse poole viivaks teeks on neil see sama, mis romantikeridelgi: otsekohene mitmelisuse loomiseline läbielamine, kus „idee“ elavaks sisemuseks on.

        Selle tee esimene selgepilgune näitaja oli teoretilisel alal Schopenhauer, kes mõtleva, abstraktilise kogemuse vaatleva, intuitivilise kogemusega võrreldes taha poole jättis.

        Vaatlemine, intuitiviline pilk enese sügavustesse leiab vaikusest, kui välimine maailm oma käraga ei ärita, suurepärasid lillesid. Vaikusesse jooks[e]vad otsad kokku, siin on chaose väravad. Palju väljapaistvaid sümbolistisid otsib vaikust, ülistab seda: Maeterlinck ja Rodenbach; vaikuses näeb Maeterlinck sügavamaid kui kuskil mujal tragödiaid; Rodenbachi kirikukellad ja nunnad, sirged luiged surnud linna kanalides on ainult vaikuse rütmused.

        Romantikeride juures leiame analogilisi nähtusi. Novalis’i imeõrnad Hümnused ööle on sellest samast juurest. Ja isegi äärmiselt romantikeride ditürambistilt Fr. Schlegelilt kuuleme tema chaotilises raamatuses, mis nii palju pärlid sisaldab, Lucindes, et „ainult rahus ja vagaduse läbi pühas vaikuses võib tervet oma „mina“ mälestada ja maailma ja elu vaadelda.“

        Olgu kuidas on, aga kindlat paralleli siin kohal romantikeride ja sümbolistide vahel tõmmata ei või, sest kuna romantikerid enamasti Wackenroderi sõnade järele käivad, et „kunst on ahvatlev keelatud vili; kes tema magusamat mahla maitsenud on, see on igavesti tegevale elavale maailmale kadunud,“ näeme me teiselt poolt, kuidas sümbolismuse laine uue hoo Ibsen’ilt ja Nietzsche’lt sai ja nähtavasti lähebki selle voolu edenemine sinna poole, et ainult need (Wackenroderi sõnu teisiti seades), kes kunsti magusamat vilja maitsenud, elavale ilmale võidetud on.

*                *

*

— 455 —

        Kunstilises läbielamises ühinevad välimise maailma objektid sisemise maailmaga; välimise maailma kujud aitavad sisemist maailma selgitada; kuju, mis sisemise läbielamisega ühinenud, muutub sümboliks; selles peitub lõpmatus. Läbielatavale ühtsusele nimede panemine on juba teine samm kunstilisest loomisest. Selle järele, kuidas saadud kuju — sümbol läbielatud ühtsusega vahekorras on, võib kahesugust vaatlemise viisi ülesseada; mis kunstniku iseloomust ära ripub:

        1)        dualistilist, nagu see Baudelaire’ile ja Mallarme’le omane oli, s.o. tundlikud paralleljooned tõmmatakse läbielamistest kahvatanult hingesse jäänud kaugete kajade ja saadud sümbolide vahele, kui juba läbielatud ja nii sama objektiviste, nagu kogu nähtavuste maailm, kujude vahele;

        2)        monistilist, kus kujud-sümbolid mitte üksi millegi muu aimeanne ega vastavus pole, vaid otsekohene ühendus sisemise ja välimise, noumeni ja fenomeni vahel, s.o. antud kunstilise kuju ja selle, mis kuju sümboliseerima peab, lahutamata ühtesulamine.

        Esimesel korral käsitatakse midagi sõnamatut, midagi, mis mitte selle maailmaline ei arvata olevat. Nähtavuses ei ole iseeneses mingi mõtet, ainult sisemises läbielamises liginevad kaks maailma, idealne ja maine, ja säält tuleb mõttestamise allikat otsida. Siin võib kõige kaugemaid ja tumedamaid mõttelendusid näha; maailma nähtused ühinevad igasugustes kombinatsionides; siin võivad lõhnad, pildid ja hääled üksteisest läbisõlmida, et väljendamatumale ligemale pääseda. See tee võib aga kergeteni allegoriateni viia, mis kunsti maotumaks teevad.

        Monistline vaade leiab nähtuses juba teatava mõtte lahutamata ühenduses olevat; igas kibemekeses leidub midagi, mis end sisemises läbielamises võib avada; maailm on täis saladusi; loomise teel sündinud kujudel on ise mõte[,] nad ei ole mitte ainult aimeanded; sisemisel ilmal on oma elu, tõeline elu, ja loodud kuju on uue tõelisuse nähtus, mis nähtava maailma peab võitma.

        Esimene tee on müstilise idealismuse, teine müstilise realismuse tee.

        Romantikerisi võiks müstilisteks idealistideks lugeda, kelledel aga siiski teatav tendents müstilise realismuse poole omane oli. Kunst ja tema kujutused on Fr. Schlegeli järele „ainult kõrgema, lõpmatuse aimeanne, ühe igavese armastuse hieroglif.“ Ja teises kohas: „mis tunnet, südant, mõistust ja ettekujutust üksikult äritab, liigutab, ärkvel hoiab ja meelitab, näib meile sel silmapilgul, kui meie nii kõrgele tõuseme, et seda tunneme, ainult märk, kõiksuse vaatlemise abinõu olevat.“

— 456 —

        Ornas idealismuses ei jäänud romantikerid aga sugugi enese sisse, vaid tahtsivad nähtava maailma sisse tungida, teda ära võita. See iseäraline joon romantikeride juures, mis selgesti Novalis’i ilmavaates, n.n. „maagilises idealismuses”, avaldus, mille järele sisemised mõtted asjadeks, realisteks objektideks muudetavad on, näitab, kuidas romantikeridel tung oli teatavat monismust enese ja välimise maailma vahele luua. Pärast — maailma idealiseerimise juures peatades — näeme, missuguse kuju see monismus omandas.

        Et romantikerid enamasti „kõrgemat, mis aga väljendamata on“ avaldada tahtsivad, siis leiame nende juures alati teatavat allegoriat, tahtmist ütlematut mõtet asjade kõrvupanemises leida, analogias kuju ja selle harilikkudes terminites mõistmise vahel. „Silmapilgusid sünni- ja muutumise-saladusi võib ainult aimata ja ainult allegoria läbi aimata.“ (Fr. Schlegel).

        Sümbolistide juures märkame sama tendentsi idealismuse juurest müstilise realismuse poole, kuid enam iseteadlikumal kujul. Baudelaire, Villiers de l’Isle Adam, Mallarmé, sümbolismuse vanemad edustajad, olivad omades ilmavaadetes ja tundmistes täiesti idealistid, kuid pärastisi otsimisi, Maeterlinck’i, Verhaeren’i, Nietzsche ja teiste näol, võiks juba palju realistlistemaks lugeda.

        Et kuju, mis välimisest maailmast võetud, sisemises läbielamises lõpmatusega kokku puutub ja sümboliliseks kujuks muutub, siis võib kergesti teatavat parallelsust välimise ja sisemise maailma vahel oletada. Fr. Schlegel ütlebki: „kõik kunsti pühad mängud on ainult maailma, selle igavesti ennast kujutava kunstitöö, lõpmatumate mängude kauged järelkujutused.“

        Teiselt poolt tunnistavad nad ka teatava parallelsuse kujusümboli ja absolutilise vahel õigeks, nagu ülemal näitasime, nii et neid kahte parallelsuse piirkonda ühendada võiks. Et see võimalik on, näeme Fr. Schlegeli ütlusest, et kõrgemat, s. o. absolutilist, võib ainult allegoriliselt väljendada, s.o. nähtavuse antud kujudes. Matematiliselt kujutades saaksime järgmise sheemi:

        Maailm : kunst = absolutiline (või lõpmatus): loomise läbielamine. See on: kui loomise läbielamistes tahetakse ikka enam ja enam lõpmatust, absolutilist kätte saada, siis peab ka kunst, kui sümboliseeritud väärtus, nähtavuse maailma enam ja enam enese alla võtma, asju, objektisid sümbolideks muutes.

        Bergson, keda sümbolismuse filosofiks kutsutakse, põhjendab luulelise maailma, puhta teadvuse maailma ja katse, teadmise maailma vahele paralleli tõmmates; siit vaate, mille järele — selle asemel et maailmaga lõpmata konflikti astuda, et enesesse jääda

— 457 —

ja askeediks muutuda — sümbolistide õige tee on ilma väljavõtteid tegemata vastu võtta, sellele maailmale ilma iseäralise vihata lahtiste kätega vastu minna.

*                *

*

        Fichte süsteem, mille järele maailm mitte iseenesest olemas ei ole, et ainult „mina“ olemas on, nii palju kui ta aktivne on, ja et meie „mina“ tegevusest maailm saab, mis järjeliselt ainult meie ettekujutuste süsteem, „mina“ kajastused „minas“, — on nii hästi romantikeride, kui ka sümbolistide mõtteilma kustutamata jälje järele jätnud. Idealismus, sedaviisi või teisiti valjenev, jookseb punasena niidina romantikeride kui ka sümbolistide esteetikast läbi.

        Igalpool, kuhu iganes vaadata, on lõpmatus vastupeegeldatuna nähtav. Kõik peab poetiseeritama, igast väikesest nähtusest pääle kuni kogu maailmani: ei ole midagi suurt või väikest luule tarvis, sest iga vähemgi nähtus peidab eneses lõpmata suurust. „Mõõtmata ja vähenemata on luule-maailm, nagu elava looduse oma, mis täis kasvusid, loomi, igasugusid kujunemisi, kogusid ja värvisid“. (Fr. Schlegel).

        Seda näeme sümbolistide juures nii samuti. Ilm on täis imesid, on tarvis ainult neid näha.

        Igas sidemes, vähemaski nähtuses otsitakse mõtet; igapäisus saab koguni iseäralise väljanägemise. Maeterlinck ütleb: mis tarvis elu suurust tundmatumas otsida, konkreet elu pakub küllalt nähtusi, mis suured on, kuid meie teame neist õige vähe. Iga päev toob enesega iseäralisi uudisid, omi tragödiaid; harilikult minnakse aga sügavamatest momentidest mööda, et nähtuse välispidiste külgede vaatlemiseks jõudu raisata. See on juba kindel müstiline realismus, mida Maeterlinck kuulutab. Igapäisusest leiab ta pääliskaudsed näivates silmapilkudes, millest harilikult mööda minnakse, sügavaid saladusi; ta näitab, et hariliku sureliku elus tragödiaid leidub, mis omas väljapaistmatuses ometi põrutavamad on, kui seesugused nähtused, mille tragismust veri ja kuritegu sümboliseerib.

        Verhaeren’i käes muutuvad meieaegsed linnad katsesarvedega loomadeks; elavad-külad, majademürakad jne.: XX. aastasaja produktid on täis sügavat mõtet.

        Missugune vahe romantikeridega, kes „enese väljamõeldud ja enese kujutatud“ maailmas elasivad!

        Kuid ometi on midagi, mis ka äärmisi sümbolistisid romantikeridele ligi viib: see on tung maailma idealiseerida. Romantikerid tahtsivad enesest välja maailma minna ja teda ära

— 458 —

võita, kuid nende tahtmised jäivad enestesse, nad ei suutnud sisemisi tungisid vormisse valada: värv, sõna, marmor jne. oli neile tõkkeks ees. Pärastised sümbolistid võtavad maailma vastu, teda enese objektiks tehes; nemad näivad Fr. Schlegeli tõotusi kehastavat: „Meil kõikidel, kes me inimesed oleme, pole ühtegi muud asja ja ühtegi teist kõikide tegevuste ja rõõmude ainet, kui ainult üks jumaluse laul, mille jaod ja õied ka meie oleme — maa“.

        Kuid ükski romantiker, ükski sümbolist ei ole nähtavuse maailmas ära kadunud, ei ole sääl ennast kõiges omas täiuses leidnud, ei ole sinna ära uppunud. Ei, nemad võtavad maailma vastu, mitte kui autendilise, vaid kui autendilise embleemi. See on, mis neid kahte voolu nii ligendab, teistest vooludest lahutab.

        Idealismus, üks sümbolismuse tunnismärkidest, avaldub kõige silmapaistvamalt esimese põlve sümbolistides. V. de l’Isle Adam, näit., kirjutab: „Nüüd kinnitan ma, et realsel on oma olemasolemise astmed. Asi on meie jaoks enam või vähem realne selle järele, kas ta meid enam või vähem huvitab; ja asi, mis meid sugugi ei huvita, on nii sama palju, kui et teda olemaski pole, — see tähendab, tema, olgugi füüsiline asi, on vähem olemas, kui irrealne asi, mis meid huvitab. Sest realne on meie tarvis ainult see, mis meid kuidagi viisi puudutab, olgu need siis meeled, või olgu see — vaim“. Säälsamas: „Ainuke, mis realsust valitseb, on idee“.

        Mallarmé, nagu teada, oli ise Fichte jünger, ja kui ta maailma realsuse vastu võtab, siis ainult kui fiktsioni realsust.

        Romantikeridel ja sümbolistidel (ka väga realistlistel) on enese sisemine maailm, punkt, kuhu otsad kokku jooksevad; enesest välja läheb tee, läbi maailma, ja tuleb jälle enesesse tagasi. Romantikeride ja sümbolistide arvates võetakse realsus idee abil vastu; välimise maailma kuju, sisemise läbielamisega sugutatud, muutub sümboliks. Siin seovad end salasidemetega realne ja irrealne, põimib end nähtav nägematumaga, ja loomise akt, ekstasini ulatav, sulatab neid ühte.

        Siit tuleb teatav müstitsismus; müstiker vaatab maailma kui lõpulise ja nägemata salase ühenduse pääle. Loomisel ühineb mitmelisus; iga ühendus on armastus, kui teda loomiseliselt tuntakse; armastus on aga müstiline akt.

        Ei ole romantikeri, kes teatavas astmes müstiker ei oleks; müstitsismus on ühtsuse elav tundmine, surnud sidemete elustamine.

        „Ühe igavesti täielise, lõpmata luule asemel saaksime me ilma temata (s.o. elava usuta) ainult romanisid ehk mänglemisi, mida nüüd ilusaks kunstiks kutsutakse“, kirjutatakse Athenàumis.

— 459 —

        Kuid selle tee pääl käimine on võrdlemata raske; see on — noatera pääl käimine; lõpuks muutub otsekohene elu dogmaks; elav tundmus vahetatakse tingliku vastu, millel loomise väärtus puudub; läbielamine tardub ja läbielatistest saab katekismus surnud keelega; romantiline ironia muutub hambaihumiseks; salapärane — ebausuks. Nii kadus romantismus. Kadus selle läbi, et ta loomise primadi kogemuse primadi vastu ära vahetas.

        Mitmed sümbolistid tunnevad selle elava müstitsismusega, mis romantismuse õitse ajal kaasaskäiv nähtus oli, endid sugulase olevat: Maeterlinck tõlgib Novalis’i töösid, tõlgib müstikeri Ruysbroeck’i L’Ornement des Noces spirituelles, uurib Böhmet ja teisi; või tuletame tema Trésor des Humbles meele; või Verlaine’i Sagesse; või Viel[é]-Griffin’i, Huysmans’i või Mallarmé’d, kes ütles: l’art — manifestation mystique“ ja teiste sümbolistide töösid.

        Kuid ka siin varitseb dogmatismuse hädaoht, nagu romantikeridegi juures; ka siin näikse mõnede juures analogiliselt romantikeridele mõnda liginemise tungi kiriklusele, iseäranis katoliku kirikule.

        Teisest küljest aga, loomise printsipi kõigiti kalliks pidades, tulevad sümbolistid nagu romantikeridki ilmlõpmata enesetäienemise teele välja. Ainult pühendatud pääsevad loomise templisse.

        „Kõrge peab meie kunsti haridus olema, nii kõrge, kui ta iial veel pole olnud“, ütleb romantiker W. Schlegel. Kunstnik peab ennast ümber looma, sest tema on logos chaosile.

        Isik peab eneses võimalikult enam mahutama, peab enese loomisele vormiks olema, ei pea mitte teadvuseta looma, vaid täielises teadvuses.

        Harilikult mõistetakse romantikeride all unistavaid, teadvuseta loojaid. Ometi ei ole see õige, ja just selles, et romantikerid genialsust mitte kui chaotilist tormi ei käsitanud, ongi nende lahkuminek Stürmer und Dränger’itega.

        Kirjanik peab romantikeride järele seda kuulutama, mis loomiselikult on läbi elatud. Ta on nagu vahemees jumalate ja inimeste vahel. Kuid ainult see võib vahemees olla, kes oma teed täiesti tunneb. „Ainult see võib kunstnik olla, kellel oma usk, oma originalne vaatekoht lõpmatuse pääle on“. Individualsuse austamine on ka sümbolistide alati kuulutatud hüüdlause.

        Fichte viis kunstniku enesemääramise kõrguseni; Schlegel, Schleiermacher, Schelling näitasivad lõpmatuse pääle. Teed ühinevad ja nii saab ilmlõpmata enesetäienemise tee.

        Inimene ei ole viimane vorm, mida loodus kätte püüab; inimesest peab üle mindama: sarnast nietzscheansust jutlustas juba Schelling.

— 460 —

        Pärastised romantikerid unistavad sagedasti üliinimesest. Olgu üliinimesest unistusega kuidas on, kuid piirita enesearendamise tingimatus oli mõte, mida iga romantiker nõudis: iga inimene peab eneses ürginimese leidma ja enesest selle looma, mis ta olema peab.

        Täielikkuse ideal on „innerliche Pluralität“, s.o. inimene peab eneses võimalikult rohkem mahutama, ja ainult siis võib ta vabaks saada. Nietzsche, kes Saksa romantikeride mõju all (see on kindel) üles kasvis, võrsutab viimaks enesest individualismuse.

        Individualismus — see on iga sümbolisti nõudmine. Sisemine nägemine, intuitsion, oleta[b] juba iseenesest teatavat vastuvõtlikkust, edenetust, peenendatust.

        Ja pea kuskil mujal pole tundlikkus, vähemategi sümbolite aimamise võim, sisemise maailma ja sõnade vahele paralleli loomise võim, ühte harmoniasse häälte, lõhnade ja värvide sulatamise and nii kõrgele astmele jõudnud, kui sümbolistide juures.

        Siit on ka arusaadav, kuidas sümbolistid kriitika ja tingivate ettekirjutuste pääle vaatavad. R. de Gourmont oma Le Livre de[s] Masque[s] eessõnas kirjutab: „Suureks kuriteoks on kirjanikule konformismus, jäljendus, reeglite ja ettekirjutuste alla heitmine; ... kirjanik peab seni väljendamata asju väljendama ja seda seni formuleerimata vormis tegema. Igaüks peab enesele oma esteetika looma — ja meie peame nii mitu esteetikat oletama, kui palju originalseid vaimusid on, ja viimaseid ainult selle järele arvustama, mis nad on, ja mitte selle järele, mis nad mitte ei ole“

*                *

*

        Loomise tee, õigem vaatlemisest vaimustamise tee, lõpeb siis, kui intuitsioni ajal hinge tulnud mitmelisus teatava vormi saab, kui kujud selgetena välja astuvad. Kuid see on ainult kunstniku loomise läbielamise üks külg, „realistline element“ V. Ivanov’i terminologia järele, mis usulise loomisega ligistikku on ja mis viimasega vahel lahutamata ühte sulab. Kunstnik ei ole aga ainult sisemise mitmelisuse vaatleja, vaid ka tehnika meister. Kujutamise tehnik, ümbertöötamise külg, „idealistiline element“, sama Ivanovi järele, on teine, vormiv, loomise külg. Olgugi et siingi läbielatis juhtnööriks on, peab siiski vahet tegema nende kahe ala vahel.

        Romantikerid ei taha esimesest elemendist välja tulla, ei taha vaatlemist maha jätta, nähes, et iga tehnik, kehastus juba läbielatava võltsimine on. Sisemine keel on salane, väljendamatu: „мысль изреченная есть ложь“ (Tjutschev).

— 461 —

        Seda tundsivad väga hästi romantikerid. Seda tundsivad ka sümbolistid. Fr. Schlegel karakteriseerib loomise käiku: „Oli tahtmine ja pakitsemine end väljendada. Haarasin sõjariistade järele, et kirgede sõjakärinasse tormata: kuid ei olnud ühtegi sõjariista. Avasin suu, et seda laulus kuulutada... kuid leidsin, et mu huuled kunsti vaimu lauludele järelaimamist õppinud ei olnud. „Sa ei pea mitte suremata tuld puhtalt ja toorelt avaldada tahtma,“ hüüdis mu sõbralise saatja tuttav hääl. „Kujuta, muuda, otsi ja leia ning hoia maailma ühes tema igaveste kujudega uute lahutuste ja laulatuste alalises vahetuses. Mähi ja seo vaim tähtedesse. Kirjatäht on lõpmata tugev ja ainus õige nõiakepp“.

        Sõna oli viimane varjupaik, kuhu vaim pääses. Kuid ta oli ikka ainult varjupaik, ulualune. Ja kui romantiker oma hinge sõnadesse sidus, siis ei olnud ometi sääl selle õige kodu. Olgugi et sõna maagiline kepike on, kuid tahtmine suremata tuld puhtalt ja toorelt näidata jäi siiski romantikeridele ülemaks. Siin ongi romantismuse tragiline punkt. Hinge chaosi tahetakse vormi chaosi läbi väljendada. Läbielamise tuli hävitab kõik piirid. Siit romantikeridelt lahutamata joon: ironia. Läbielamine on mööda; kuju on loodud; kuid kujus ei ole enam seda elu, mis ta saamisel oli ta on midagi madalamat; midagi, millest üle peab astutama; ainult tähis tee ääres.

        See on seesama lugu, mis ajaloolise edu teel üksikud nähtused, mis, võib olla, küll ilusad on ja millede pääle palju energiat on kulutatud, kuid aeg astub neist üle; romantikeride hinges aga oli see — ruum, ilmlõpmata täius, mis nende töödest üle astus. Siit — ironia; vaba, millestki piiramata läbielamise ilmtingimatuse raudu aheldamine sundis ironiseerima. Sarnane ironia on siis võimalik, kui ilmtingimatuse kammitsaid ei sallita, kui hingelist chaosi chaotilisesse vormi sulguda tahetakse.

        Sümbolistid loovad, vormi vabatahtlikult enese pääle võttes, niisuguse vormi, mis igapidi läbielamistega harmonias oleks, mispärast meie ka nende töödes sarnast ironiat, mis romantikeri tööl peaaegu alaliseks saatjaks oli, palju ei leia. Kui vahel ironiseerimist sümbolistide juures ette tuleb, siis ainult harva selle üle, et elu illusionid puruks puhkub; palju enam aga sentimentalse, filantropilise ja muu samasuguse nõrkuse üle. Verlaine, Laforgue, Rimbaud ja teised oskavad väga peenid ironiateri poetada, kuid see on teisest allikast, kui romantikeride oma. Sümbolistide ironia on sõjakus väliste vaenlaste vastu, romantikeride oma sisemise loomise jõu sõjakus omade laste vastu.

        Sümbolistid katsuvad kehastatud väärtust igapidi läbielamise väärtusele ligi viia. Romantikerid mitte. Fr. Schlegel kahtleb

— 462 —

ühes teiste kaaslastega alati, kus siis õige tsentrum on: „Mis on laulud selle vormita ja teadvuseta luule kõrval, mis taimes liigub, valguses paistab, lapses naeratab, nooruse õitsemises herendab, naiste armastavas rinnas õõgub?“ Karoline Böhmer, s.o. elu ise „torkas kõige olemise sisemusesse“, nagu Fr. Schlegel iseendast ütles. Tsentrum on elus. Mitte läbi kehastatud kunsti elule ligemale, vaid otsekohe kõige oma chaosiga tormavad romantikeride tunded elusse. Kirjandus on sisemistest läbielamistest madalamal. Kuidas ilmlõpmata läbielamist vormi mahutada, see on probleem, millest romantikerid üle ei tahtnud saada. „Minu armastuse tarvis oma raamatu vastu“ — kirjutab Fr. Schlegel Lucinde’s — „pole ühtegi sihikohasemat, kui et ma juba alguses kõige selle, mis meie korraks kutsume, hävitan“.

        Temas, nagu kõikides romantikerideski, oli ülivõim realistilise elemendi käes; sisemise läbielamise täiust taheti kirjanduslikku vormi mahutada, ilma et tähele oleks pandud, et vormil ise omad seadused on ja et sääl tingimata enesepiiramisega tegemist peab olema.

        Sümbolistid panevad omaks juhtkirjaks: „lahutamata ühendus sisu ja vormi vahel“, mitte aga selles mõttes, et sisemist chaosi vormi chaosis väljendada, vaid et niisugust välimist vormi leida, mis kõige vastavamalt läbielamistele sünniks, ilma et ta vormitusesse üle läheks.

        Üllatavaks näituseks sellest, et romantiker sisemist elu enam armastas, kui selle produktisid, ja et sümbolist nende vahel tasakaalu luua tahab, on see, et välimises sisemise sümboli nähes romantikerid (iseäranis hiljem) füsiognomikat uurima hakkasivad, kuna sümbolistid seda sama väljendustes nähes — sõnalise loomise vormide uurimisele jõudsivad.

        Romantikeride juures valitseb naiselik element, nad on passivsed ja vaatlejad: „ometi on rääkimine ja kujutamine kunstides ja teadustes kõrvaline asi; tähtsam on mõtlemine ja luuletamine, ja see on ainult passivsuses kättesaadav“ (F. Schlegel).

        Sümbolistid, teades et nägemused ja ilmutused inimest veel luuletajaks ei tee, töötavad vormi kallal, et vahet sisu ja selle ümbriku vahel nägematumaks teha.

        Sellepärast ongi nende sõnadel maagiline võim; sõna on abinõu, mille abil kunstnik tundliku parallelsuse välimise sümboli ja sisemise sümbolilise läbielamise vahele tõmbab; sõna saab selleks imeliseks jõuks, mis kuulajaid luule müsteriumitesse pühendab.

        Siin on suur pööre romantismusest eemale. Nõutakse iga sõna kaalumist, iga alliteratsion ja riim peab teatavas ühenduses luuletuse teiste elementidega olema. Isegi trüki iseäraldustel on

— 463 —

oma tähendus; uus rida tekstis on see, mis muusikas pause on; täishäälikud, umbhäälikud, — nende vahekorrad saavad iseäralise mõtte, teatava lõhna, värvi jne. Ühe sõnaga, sõna, isegi täht on midagi võimata keerulikku ja täielikku, täis varjundid ja helkisid, nagu elu ise. Edendatakse igapidi sõnalist tehnikat: rütmikas, metrikas, sõnalises instrumenteerimises (R. Ghil), kõne arhitektonikas. Olgugi, et vormi tehnikas sümbolistid õige kaugele läinud on, nii et vaevalt neid romantikeridega võrrelda saab, ometi on midagi, mis mõlemate juures õige suurt osa mängib, midagi ühist, mis mõjukalt igal pool väljeneb, see on — muusika vaim.

        Pea igal leheküljel romantikeride töödes leiame midagi muusika pääle tähendavat. Wackenroder kirjutab enesest: „Nii saab minu hing terve eluaja hõljuva Äoli kandli sarnane olema, mille keeltes võõras, tundmata hingeõhk puhub“. Temale on muusika võrdlemata rikkam kui keel. Ükski kunst ei või mitmekesise jõe jooksu, kõiki neid tuhandeid üksikuid, tasaseid ja mägiseid, langevaid ja vahutavaid laineid sõnade abil silmade ette joonistada, — keel võib muutusi ainult nõrgalt üles lugeda ja nimetada, mitte aga meile tilkade üksteisest rippuvaid muutusi nähtavalt ette kujutada. Ja nii sama on lugu inimese sisemaailma salase jõega: keel loeb, nimetab, kirjeldab tema muutusi võõras aines; muusika võib teda meie ees nähtavaks teha. (Wackenroder.)

        Tieck küsib: „Kas pole see siis üks kõik, kas inimene mänguriistade toonidega või nõnda nimetatud mõtetega mõtleb?“ Ehk nagu ta sagedasti tsiteeritud salmis ütleb:

                        „Liebe denkt in süssen Tönen,

                Denn Gedanken stehn zu fern,

                Nur in Tönen mag sie gern

                Alles was sie will verschönen“.

        Omas Verkehrte Welt sümfonilises uvertüüris päälkirja Violino Primo Solo all kirjutab ta: „Kuidas? Kas siis tõesti pole lubatud ja võimalik toonides mõtelda ja sõnades ning mõtetes musitseerida? Oh kui halb oleks meie kunstnikul, sarnasel korral! Kui vaene keel, ja kui vaene muusik!“

        Fr. Schlegel kirjutab: „muusik — on armastuse kunst“; „aastad lendasivad kergelt ja melodiliselt nagu ilus laulmine“.

        Novalis: „Sisemine enesekeel võib tume, raske ja barbarlik — Greeka- ja Ladinakeel olla seda täielisem, mida ligem ta laulmisele on“; kuuleb tähekogude koorisid; haigus on „muusikalne probleem“; „keel on muusikariist“ jne.

        Esimeste romantikeride mõtted ühendab pärastpoole Schopenhauer omas filosofias, mis suure osa sümbolistide usutunnistuseks

— 464 —

saab. Tema õpetus kunstilisest vaatlemisest on sümbolistide pääle kustutamata jälje jätnud: paljud selle voolu teoretikerid kuulutavad Schopenhaueri algvaateid, kuna mõned teised omades filosofilistes ehitustes temast kaugemale lähevad. Kindel on aga see, et Schopenhauer romantikeride ja sümbolistide vahelolejaks on. Tema järele pole „muusika mitte milgi tingimisel, teiste kunstide sarnaselt, ideede vastupeegeldus, vaid tahtmise enda kujutus, mille objektivatsioniks idee on“. „Sellepärast just ongi muusika mõju mitu korda tugevam ja sissetungivam, kui teiste kunstide oma: need kõnelevad ainult varjudest, see aga — olemusest“. „Muusikas on mõiste nii sama, nagu üleüldse kunstis, viljata: komponist ilmutab maailma sisemist olemust ja räägib kõige sügavamat tarkust, sarnasel keelel, mida ta mõistus ei mõista”.

        Muusik, ainus kodu, kus romantikerid armastavad olla, tungib lüürikasse ja muudab selle ka muusikaks. Ka sümbolistide juures näeme muusika kultust: Verlaine’i luuletus: De la musique avant toute chose saab sümbolistidele lipukirjaks. Kõla tungib luuletusesse, sõnasse, tähesse ja muudab keele imeliseks muusikaks.

        Mitte üksi unistajad, vaiksed luuletajad, vaid ka niisugune tugev kuju, nagu Nietzsche, tungib muusika südame ligi. Muusik on see, mis Nietzsche’t iga sammu pääl meelitab, hüüab; see on elu rütmus, chaosi lainete harjadel tantsiv tuul. Nietzsche analüseerib Greeka kulturi muusika vaimu avalduse lähtekohast.

        Kui romantikerid vahete vahel omades luuletustes muusikariista iseäraldusi sõnades edasi anda mõtlesivad, või kui nad värvisid ja helisid segasivad, siis oli see arglik katse, veidi naljategev ja mänglemiseks.

        Kuid kõige ühtsus, kõikide tunnete ligisus hakkab sümbolistide juures julgemalt avalduma: laulab värv; värvib lõhn; lõhnastab heli. Rimbaud juures saavad häälikud — värvideks; Verlaine’i juures sõnad — muusikaks. Kõik keerleb kirglikus ringtantsus.

        Pääle stiili pääle mõjumise avaldab muusik, see romantikeride ja sümbolistide ala, mis selgelt loomise printsipi kõrgemal lugemisest kogemuse printsipi üle ära ripub, ka kirjanduslikkude vormide pääle mõju: lüürik ja muinasjutt võidavad enesele tähtsa koha.

        Omas muusika kultuses armastavad romantikerid: „Jutustusi, ilma sidemeta, ometi aga assotsiatsioniga, nagu unenägusid. Luuletusi, ainult kõlavaid ja täis ilusaid sõnu, kuid ka ilma mõtteta ja sidemeta — kõige enam mõned üksikud salmid arusaadavad — nagu katkendid mitmekesistest asjadest“. Ja kes ei teaks sümbo-

— 465 —

listide luuletusi, mis juba liig „kunst kunsti pärast” oma mõttesideme ära kaotavad ja ainult kõlalist effekti kätte saada püüavad?

        Lüürikasse tungib vers libre, tahetakse sisemisele rütmusele täielikult vastavat välimist rütmust leida. Juba Novalis ja Hölderlin kultiveerivad teatavat vabadust luuletuste ehituses. Novalis avaldab ühes kirjas Fr. Schlegelile tingimatust enam sõnakuulelikku, paenduvat luuletuse vormi leida ja austada, seda sama, mida R. de Gourmont sümbolismuse üheks tunnismärgiks loeb, öeldes, et mähetest ja sidemetest vabanenud salmi keha võib rõõmsalt kii[a]ta.

        Iseäralise tähelepanemise aluseks saab ka muinasjutt, lühikene allegoriline jutustus. „Muinasjutt on nagu unenägu ilma sidemeta. Kogu imelikka asju ja sündmusi, nagu muusikaline fantasia, Äoli kandle harmonilised kõlajärjed, loodus ise“ (Novalis).

        Teisest küljest, sümbolistide juures leiame imeilusaid Baudelaire’i luuletusi proosas, Wilde’i muinasjuttusid jne.

*                *

*

        Saksa romantikeride mõju sümbolistide pääle on väljaspool kahtlust. Üleüldises vaimus leiame mõlematel vooludel järgmise ühesarnasuse: 1) mõlemal pool leiame luule ja maailmast müstilise arusaamise kokkukõlas olevat; 2) ühendavaks printsipiks on enam vähem selgelt õigekstunnistatud loomise primat kogemuse üle; 3) intuitsion on kunstniku tee; 4) idealismus, kord müstilisena, kord müstilisena realismusena, ühendab mõlemaid voolusid; maailma idealiseeritakse, ta saab „sümbolide metsaks“; 5) lõpmatuse janu, mis mõlematel ühine on, viib lõpmata enesetäienemise teele; individualismus — vääramata nõudmine kunstnikult ja igalt teiselt; 6) romantismuse tragismust, mis selles seisab, et läbielamist enam armastatakse, kui selle produktisid, mõistab ka sümbolismus väga hästi, kuid astub sellest üle, tasakaalu sisu ja vormi vahel leides; 7) muusika kultus läheb romantikeride käest Schopenhaueri läbi sümbolistide juure, ja ühine muusika armastus avaldub lüürikas ja lühikeses jutustuses.

        Nii palju on ühist Saksa romantismuse ja sümbolismuse vahel. Selle kõigega ei ole mul siiski mitte siht sümbolismuse pääle kui neoromantismuse pääle vaadata. Kui sümbolismus kord teatava kirjanduslise kooli lipukirjaks oli, siis oleks vahest võinud teda kui mõne endise kirjandusliku voolu täiendavat kordamist vaadelda. Nüüd aga, kus sümbolismus kitsatest kooli raamidest näikse end välja mähkivat ja üle kunsti põllu laiuvat, enese alla realismust, klassitsismust ja romantismust mahutades, on võimata

— 466 —

teda üheks kirjanduse haruks nimetada, veel vähem temas mõnda mineviku kooli näha, olgugi et iga üksiku kirjaniku juures üks neist elementidest (klassitsismus, realismus, romantismus) võib valitseda.

        Kui sümbolismus omade edustajate soovidel mitte üksi universalseks, kõikemahutavaks saada, vaid ka äärmistes tungides üle ääre elusse voolata, seda uueks luua tahab, siis tahtsin ma siin kohal öelda, et juba Saksa romantismus omas sisemises maailmas kõiki universalseks saamise idusid kandis, kuid ära kadus, sest et ta sõna ei jõudnud veel öelda, mis eneses oleks sisemaailma universalsust kehastanud (et Saksa romantismus eneses üle kooli piiri astumise teesid universalseks saamise poole kandis, võivad ainult need eitada, kes romantismust koores näevad); ei jõudnud vormini jõuda, mille läbi chaotiline energia õigele teele juhitud oleks saanud.

        Kui sümbolismus kord üle kooli piiride suudab astuda ja ihaldatava universalse kunsti poole sammuda, et maailma enesele võita, siis võib öelda romantismus oli see, mis üle aitas.

— 467 —

Gustav Suits.

Saaremaa rannal.

Rändaja, rahutu, tüdinult tulnud,

                                peata ja puhka

ääres vaigistavalt soliseva

                                ranniku vee.

Venuse vaevadest vabana, puutmata

                                Amori nooltest

tunne, kuis edela-tuul rahu

                                lehvitab sull’.

Õnnetus õnneks saab uidates rihvaga

                                kaetud rannal,

peegliks merele meel, suvele

                                tänulik veel.

— 468 —

Villem Grünthal.

Saaremaale.

Kui mitu korda jättes maha kodu rannad veed

        mis laeva taha kadusid kui kangastused,

kui mitu korda tulles kaugelt tuntud teed

        ei ole tärganud mu meeles mõlgutused,

mis tunne paisutas küll nende esivanemate rinda

        kes esimesed võitjatena nägid saarde pinda.

Mis liikus voogas nende sõjakate meeste seas

        kes tamme laevul põiki väina purjetasid;

eel ninas saared ahvatlevad sinetavas reas —

        need nagu õhulised ilmed terendasid,

ja eemal, allpool saari, ava ulgumeri,

        veed aina meelitavad, tuuled sõbralised peri.

Need — saared, mille haljaid randu oma jalaga

        ei vahvust sõduritest üksgi olnud käinud

ja mille meretagusest maailmast mannermaa

        veel muud ei olnud üle salme vete näinud

kui ainult vaatepiiril vaastavate hiite sine

        kesk vahulisi väinu, läbi kerge rooste vine.

Need olid samad saared, mille neitsiline pind

        võib olla oma tundmatuma rahvusega

kui sõjakate meeste poege arvuline hind

        siis võiduliste omanduse lõbudega

neid ootas ärevuses teispool haljaid vesi

        kui ome uusi isandud, kui võitjaid esimesi.

— 469 —

Ja nende saarde neemed, käärud, lõped, leed,

        mis uhkeid silmi kaugusesse ahvatlesid,

need pidid korra osutama võitjatele teed,

        mis kaugetele selgadele väljenesid —

neid köitma valguvate elementidega,

        maad uute rõõmude ja võitudega.

Need olid samad saared, mille uhked asukad

        kesk naeratavid laene harju müralisi

said, oma nime kuuldes, vabisema naabrimaad;

        nad külvasivad hukatust ja laastamisi,

nad vihalaste soondes panid jäätma vere,

        ja oma kuulsusega täitsid Läänemere.

— 470 —

Kristjan Raud.

Vene kunstnikud-modernistid.

        Ei või salata: modern kunst peab oma võidukäiku läbi haritud maailma. Ka Venemaal murrab ta omale energiliselt teed.

        Pea on ka siin tahes või tahtmata vanade poolt allaheitmine oodata. Noorus on igalpool ja kõigepäält kunstides eelväe osa mänginud. Ta saab seda küll ka tulevikus ikka tegema värskejõuliste, loomulikkude ja instinktiviliselt õigete kalduvuste ja idealsete püüete tõttu.

        Kui eestlased üleüldse moderni kunsti on näinud, siis on need vist Vene ja üksikute Eesti kunstnikkude tööd olnud. Kahtlemata metsikud või vähemalt väga võõrastavad, kisendavad on nad vaatlejale ette tulnud, mitte harilikud värvide, joonte ja osalt ka sisu poolest. Arusaamata olivad nende iluduse printsipid.

        Vene moderni kunsti häll on Moskva. Schtschukini ja Morosovi kunstitööde privat-kogudes õppisivad Vene noored kunstnikud Puvis de Chavanne’i, Claude Monet’d, Pisarro’d, siis neo-impressionistisid V. van Gogh’i, Gauguin’i ja Cezanne’i tundma. Kusagil pole nendest kolmest viimsest meistrist nii häid töösid, kui Moskvas nimetatud miljonäride galerides.

        Ka teised Prantsuse modernid maalijad, nagu Mat[is]se, Braque, van Dongen, Picasso, mõjusivad omade värviprobleemide läbi selgitavalt ja juhtivalt venelaste pääle.

        Nimetatud meistrite studeerimine, niisamuti ka tutvustamine praerafaëlitidega ja Vene algupäralise rahvakunstiga harisivad

— 471 —

noorte kunstnikkude kunstimõistet, maitset, värvidest arusaamist ja silma üsna teisiti kui studium akademiates, kus 5-e, 6-e aasta jooksul klantsvalgusi ja refleksisi hoolsalt maaliti ja päevapildi-apparadiga võisteldi. Iga-aastased „Золотое Руно“ näitused tõendasivad, kui palju Noor-Venes värskust ja iseloomu on.

        Peterburis aitas mäcen Scheverhejev võimsalt kaasa Noor-Vene kunstnikkude-modernistide rühma „Союзъ Молодежи“ elusse kutsuda. Moskvas ja Peterburis katsuti kõikide abinõudega seda uut kunstivoolu lämmatada ja kõigiti takistada. Kunstikoolide professorid keelasivad õpilastele Schtschukini ja Morosovi galerides käimise ära, ja kui see ei aidanud, katsuti karedamaid abinõusid tarvitusele võtta. Veel käesoleval aastal heideti Moskva maalikoolist ja kunsti-akademiast üle 50 maalija välja, nimelt sellepärast, et nad sarnaste tööde stiilis maalisivad, nagu need „Золотое Руно“ näitusel olivad välja pandud. Koguni skandaliks muutus järgmine lugu: Kunstnik Petrov-Vodkin oli Peterburis kunstnikkude ringkonna „Союз’i” näitusel oma pildi „Unenägu” välja pannud. Kunstiarvustaja A. Bénois oli seda pilti kiitnud ja selleaastaste Peterburi näituste paremaks tööks nimetanud. Vanemat kunstnikku prof. Repin’i vihastas sarnane kiitus, ja ta vastas, et nõnda võida iga Peterburi kojamees maalida. Kunstnik Bakst vastas Repin’ile avalikus kirjas, selles tähendades, et Petrov-Vodkini joonistus palju parem olla, kui Repin’i oma. Repin vastas teravalt järgmise lõpusõnaga: „Häbi sulle, Bakst!“ Sellele järgnes protest 30 professori poolt, professor Kuindshiga eesotsas. Protestis tähendatakse, et Repin’iga ühes nõus ollakse. Ajakirjandus harutas asja. Kunstnikud ja kirjanikud nagu Volkonsky, Günzburg, Tschulkovsky j.t. võtsivad selles asjas sõna. Lõpuks protesteeris veel „Союз“i ringkonna Moskva osakond Bénois kriitika vastu, ja kõige lõpp oli see, et arvurikas kunstnikkude selts „Союзъ“ ära lagunes.

        Kõik need sündmused näitavad, kui mitmesugune iluduseprintsipidest arusaamine olla võib, ja ühtlasi seda närvilikkust ja fanatismust, mis kunstiküsimuste harutamisel ette tulla võib.

        Enne kui Vene modernistide püüetest lähemalt juttu teeme, tahaksin ma veel paar sõna Prantsuse moderni kunsti kohta ütelda.

        Kaunis kaua valitses pointillismuse aeg. Claude Monet ja Pisarro olivad selle huvitava kunsti-usutunnistuse ülesvõtjad. Veel nüüdki on siin ja sääl, mitmesugustes variantides, sarnast tapetest ja üksikutest plekkidest kokkuseatud maaliviisi näha. Pea lõpeb pointillismus täiesti. Uued suurepäralisemad teed on värvide, vormide ja vaimlises maailmas avatud. Avaneb inimeste iseäraline müstiline sügavus. Midagi nagu demonid tulevad jõud inimestest ja neid

— 472 —

N. Triik.                                                                                Võitlus.

(— lk —)

ümbritseva looduse nähtustest ilmsile. Toodakse alginimese müstika, muinasinimene omas lapselikkuses, omas toredas luulelises ebausus ja sõjakuses nähtavale. Otsitakse uuesti algupärased primitivistid üles ja toodakse nad päevavalgele. Labasest impressionismusest ei ole enam küllalt. Rohkem isikut nõutakse, enam individuumi kõige tema rikkuse, sügavuse, saladuslikkusega ja tõsidusega.

        Esinevad neo-impressionistid. V. van Gogh on neo-impressionismusele ülemineku sild. V. van Gogh armastas liialduse luulet, metsiku tehnikaga otsis ta hõõget ja värvi. Neo-impressionistid Gauguin ja Cézanne asutasivad uue kooli. Gauguin oli sündinud maalija. Temal ei olnud sest küllalt, et värvid virvendasivad; tema tahtis, et värvid kuuldavalt kõlaksivad, hüüaksivad, kõneleksivad, ja et nad ühtlasi tüsedad ja toredad oleksivad. Tema asendas värvide kombinatsionidesse melodia ja loogika. Mitte üht mõtteta värvi ehk otstarbeta värvide-tooni ei ole tema töödes. Gauguin õpetas meid maaliliselt mõtlema. Ta avas meile luule-ilma värvides.

        Mis vormisse ja joonesse puutub, siis juhtis ta meie tähelepanemist primitivide pääle. Cézanne jälle õpetas meile lihtsuse ilu printsipisi, kogude akkordisid, värvi noblessi. Niisama on ka Matisse ja Picasso meile uusi ilmasid avanud ja omade uuendustega täiendavalt mõjunud. —

        Nüüd Vene modernistid ja nende püüded:

        Vene modernistid ei maali mitte loodust, vaid oma vahekorda loodusega. See on iseenesest mõistetav. Tõsise kunstniku vahekord loodusega ei või ometi loodus ise olla — ainult paljas loodus, nagu seda iga ärimeheline silm näeb. Kunstnik tungib loodusesse, lahutab tast materjalsuse ja otsib loodusest nõnda ütelda radiumi välja. Loodus äratab kunstnikus mõtted ja tunded nagu lindude karja üles. Kunstniku fantasia leiab värvide melodiad ja probleemid üles, ja need, otsekohe palavalt lõuendile transporteeritult, ei või iialgi ainult looduse labased jäljendused olla.

        Vene noored studeerivad värvide ilmasid. Nad vabastavad nõnda ütelda värvi ja opereerivad vabastatud värvidega. Õieti on värvid looduse orjuses. Iga spektrumi värv on teatava asja külge seotud. Kõik värvide kombinatsionid on looduses ühtlasi praktilised asjad. Värvid on looduses liikumata, muutumata. Tsitronil on ja jäeb ikka tsitroni värv, kuusel oma tumeroheline ja verel oma veripunane. Kõik on kõikumata — igaveste seaduste all kinni.

— 473 —

        Värvide ilmas peaks aga vabadus olema, ja kunstnikkude- modernistide juures, nendele omases kõrgemas looduses, ongi värvidel täieline liikumise ja ilutsemise vabadus.

        Nende kunstnikkude värvide ilm on tõesti uus ilm, omade saladustega, oma luulega, omade peenikeste seadustega.

        Muusika peab muusikaline olema, mispärast ei või maalikunst mitte maaliline olla? Ainult kui värvid vabad on, võib värv värvi juure ja teiste värvide hulgast valida, mis talle meeldib, mis temaga kokku kõlab; ainult nii võidakse värvide iseäralisi ühendusi ja ideesid luua, uusi algupäraseid värvide ilmasid. Meie oleme loodusest värvide gammid (astmed) ja ülegammid võitnud, mis ükskõikses looduses mitte leida ei ole.

        Kas on looduses vanade meistrite galeriitoonisid olemas, küllalist veneetslaste lakitooni, Luini sinepitoonisid, Leonardo pruunisid toonisid, päiksepaistelisi Giorgione’ toonisid, Tizian’i segaseid ihutoonisid! Kui otsata rikkad ja ütlemata mitmekesised on museumites need piltide pruunid toonid, Büzanzist ja katakombidest pääle hakates kõik aastasajad läbi! Ja kes vahetaks selle pruuni ilma loomulikkude kehavärvide vastu ära, milledes võhikute arvamise järele kujud maalitud peaksivad olema.

        Siis Barna di Siena huvitavad värvide astmed, see säde paradiisist, ja paljude, paljude kunstnikkude värvide harmoniad ja sümfoniad.

        Kus on sarnaseid maiuseasju looduses leida?

        Värv on alati temperamendi kohane: värv võib puhas, süüta, pühalik, patune, metsik, naiv, armas, hirmuäratav, kisendav, lapsik, rahvusline ja müstiline olla. Kas see kõik ei ole mitte ülirikas ilm! Sarnast ilma võidakse luua ja leida ainult kui värvile vabadus antakse.

        Kunstnikud-modernistid otse vihkavad looduse kopeerimist, mis vaimu ja tunnete pankrotti tähendab. Tühjad kõik need igavesed relief-katsed, see aastate kaupa vältav läikete ja reflekside studeerimine, need päikese ja vihma studied — sel kõigel on vähe ühist tõsise värvi-studiumiga.

        Nähtud asjade fakturid paberile ehk lõuendile üle viia ei ole veel kellegi kunst, see on nagu päivilise töö. Jäädavat, sügavat lõbu ei tee see ei töötajale, ei saajale. Need kõik on nagu laste grammatikalised harjutused, mis pika pääle igavaks lähevad ja viimaks vaimu pääle halvavalt mõjuvad.

        Vene noored või modernistid studeerivad joonte ilma. Joon ei ole asjade anatomiliste seaduste külge

— 474 —

seotud. Joon on vaba. Joonel on suurepäraline liikumise ja eluavaldamise jõud. Ta suudab kõige peenemaid ja ootamataid liigutusi ja liikumisi ilmutada. Igal iseäralisel joonel on iseäraline mõju inimese pääle. Kvadraat, koonus, tsilinder, kera: igaüks avaldab isesuguse muljendi meie pääle. Lugemata palju variatsionisid on neil arhitekturis. Ainult kahetseda tuleb, et püramidide tüüpust tema liuskate külgedega ja laia alusega aegade jooksul välja ei ole töötatud ja seda arhitekturis enam kunagi ei tarvitata. Vanad greeklased on selle kuju kõrvale heitnud, selle majesteetlise, müstilise, monumentalse kuju.

        Gootikas sirguvad jooned otsatusesse, nad on tõsised ja püüavad ülespoole, nagu põhjamaalase sügav palve. Hommikumaadel on jooned kirglisemad ja täis lugemata variatsionisid. India, Hiina, Assüria, Büzanz: iga maa, iga rahvas painutab joone oma tahtmise järele. Igal ühel on oma ornament. Igal suurel kunstnikul on oma kalligrafia: Lorenzetto’l, Botticcelli’l, Cranach’il, Beardsley’l j.t.

        Mis meie, inimesed, loome, ei või loodus iialgi luua: ei maja, ei moodijoonistust, ei karrikaturi, ei Notre Dame’i, ei käikse-kirja; kõik peame meie tegema.

        E. Zola ütlus: Kunst olla osa loodusest, temperamendi läbi vaadatult, maksab nüüdses kunsti-ilmas vähe. Meie ei soovi mitte üht osa loodusest, meie katsume lihtsal kujul ainult meie pääle avaldatud muljendit ära ütelda. Et iludust, mis realismuse rahnu all varjul kätte saada ja teistele avaldada, oleme meie õieti sagedasti sunnitud looduse vastu vägivalda tarvitama.

        Vene modernistid otsivad ainult iludust. Buddha õpetuse järele olla inimeste elus mitu kontsentrilist ringi. Sisemine ring olla madalate instinktide ring, jumalusest ja valgusest kõige kaugemal, maapäälsete ihade ja kaduvate tunnete ring. Välimine ring, jumalusele lähemal, olla vaimu ring, kehata looduse mentaliline ring. Et sellesse ringi saada, olla teatavat vaimu gümnastikat tarvis, peenemat tundmist, realsusest lahti ütlemist. Selles elu ringis on teised tahtmised, teised soovid, enam iludust, enam saladusi, enam paradiisi kui harilikus elus. Muistsetel aegadel jõudsivad inimesed kõrgemale, sarnasesse ilmasse tõusta, ja imestusega peame meie päeva tõusu poole vaatama, kus nii palju religionisid tekkisivad: Assürias, Indias, Jaapanis on iludust olemas, mille ees meie kumardama peame.

        Käesoleval aastal oli Peterburis näitus, mis Buddha usuliste vana kulturi meie silma ette tõi. Maalid ja skulpturid Chara-Choto

— 475 —

linnast, mis juba hallidel aegadel õnnetuse läbi liiva alla jäi. See oli vana kunst. Kindral Koslov oli selle linna välja kaevanud ja kõik freskid, s.o. seinamaalid ja maalidega kaetud puust tahvlid, Peterburisse toonud. Maalid on veevärvidega tehtud. Tehnika poolest ei ole nad huvitavad. Aga ilmaski ei ole meie midagi nii õrna, nõiduvat ja sügav-usulist näinud kui siin. Nii loogikalikud ja ühtlasi ootamata olivad nende maalide värvide kombinatsionid; nii demoniliselt rikkalt, nii müstiliselt oli kõik komponeeritud. Ja, need inimesed olivad rikkumata, nende tundeid ei eksitanud realsus, need oskasivad ilu kinni püüda, need suutsivad tunda, need jaksasivad uskuda, armastada, mõtelda.

        Olevikus on kõik tehnik, käe osavus, käsitöö. Kunst ja osav virtuosline tehnik ei või teineteist hästi sallida, käsikäes käia; sääl on iludus mõjuvam, kus maalimise tehnik embrüonalses kujus. Zorni ja Sorolla osav pintslilöök on meie meelest paljas salto-mortale, odav effekt.

        Meie põlgame akrobatisid-maalijaid, nõnda nimetatud maalida mõistmist, nüüdseid akademiaid.

        Kust peavad kunstnikud õppima ja kust õpivad Vene modernistid? Minevikust. Nad sammuvad kaugele, kaugele tagasi. Säält leiavad nemad hulgana iludust. Sääl õpivad nad, sääl täiendavad nad endid. Kui nad siis tunnevad, et nende meeled nii tundeliseks on muutunud, nende pilk nii kaugele näeb, et nad seda luulet, mis ka realse elu üle heljub, fikseerida võivad, kui nad sellest kõigest aru saavad, sellesse tungida suudavad, siis ruttavad nad jälle tagasi olevikku ja loovad.

        Muidugi peame teataval mõõdul ka otsekohe loodust maalima ja studeerima, selle tundmaõppimiseks ja tehnika kätteharjutamiseks.

        XX. aastasajal on iluduse printsipid kaduma läinud. Meil oli kõrge kunst: Egiptus, Heliopol, Tamarra, Jaapan, Büzanz, katoliku freski-maalid, mosaik, Moslemi fantasia-kujutased, Vene juheida — kas see kõik võimetus oli? Võib olla, tehnika seisukohalt võimetus; aga suur oli võimine, mittenähtavate abinõudega iludust, individualseid ja rahvuslisi fantasia-kujutusi luua.

        Publikum läheneb omades kunstisoovides päevapildile, iseäranis publikum XX. aastasajal. Meie praegune loomine kunstides tähendab pikka sammu tagasi, et vanu, ammu juba unustatud iludusi jälle üles otsida ja neist aru saada. Muistsed kujutused on nii rikkad ootamatuste ja tõsise iluduse poolest.

— 476 —

        Imelik tujukas on ilu. Ta on nii kaprisline. Ta ei lase ennast teatavate kindlate vormide külge siduda, mis akademia professoritele meeldivad ja mis päevapildi-apparat tõeks tunnistab. Iludust leiame sääl, kus meie seda ei aimagi: karrikaturis, laste maalides, rahva kunstis, — ja koguni uulitsa siltide pääl. Siin leidub mõnikord värvide-kombinatsionisid, mis raffineeritult peenikesed on ja imestama panevad.

        Mispärast modernistid realseid asju maalivad? küsitakse ehk vahest. Sellepärast, et neil omade melodiate jaoks teksti tarvis on. Kui nad, näituseks, uulitsat, teekannu või kapsapäid maalivad, siis ei mõtle nad, iseenesest mõista, mitte ainult teekannude ja labaste käidavate uulitsate pääle, nagu nad olemas on, vaid midagi muud.

        Saksa kunstnik M. v. Schwind ütleb, näituseks: kui ma oma majaütti maalin, siis maalin ma ühtlasi omad isesugused mälestused ja tundmused sellesse majasse.

        Ehk küsitakse vahest, miks modernistid primitivisid nii armastavad. Primitivide maalijad on otsekohesed, nendes on südamlikkust, palju rikkumata algupärasust. Nad on suured lapsed, täis naiviteeti. Naiviteedis on aga väga palju luulet, ja sarnast iludust näha ja studeerida sünnitab palju rõõmu.

        Mispärast modernistide värvid nii kisendavad? küsitakse. Naljakas, et seda nii tähele pannakse. Kui kirikutes aknaklaasid omade värvidega nagu orelimäng kokku kõlavad, nii võimukalt omade värvide kontrastidega mõjuvad, miks ei ole see siis sääl silmatorkav?

        Meie oleme liig häbelikud ja tagasihoidlikud värvide poolest. Niisamuti kui kahvatutes ja hallides toonides iludusi leidub, nii ka hõiskavates ja tulisetes. Lõpuks on ka paljas värvide kisendamine ise juba probleem. Sest värvide kisa ometi kätte ei saa, kui 10 naela rohelist värvi lõuendile visata.

        Mispärast modernistid loodust sagedasti vägivaldselt muudavad? Ja, loodus on meie, loodus on meie sõber. Ta on ennast kunstniku alla annud, ta laseb enesega kõik teha. Kunstnikul on oma ilm, ja kui ta loodusest midagi oma ilma loodusesse üle viib, muudab ta seda „oma“- kohaseks kui kujutav looja-isevalitseja. Anomalias on palju luulet. Vaatame, näituseks, A. Beardsley’ töösid, sääl on kõik anomalia: kõveraks keeratud jalad, suured pitskraed ja tillukesed näod, ja ometi on nad kenad. Võtame muistse Greekamaa, antik skulpturi: väikesed pääd, õiged,

— 477 —

tühjad, ilma sisemise ilmeta potikujulised näod, nagu oleks nende kallal joonepuu abil töötatud, ja ometi — ilusad. Võtame Gauguin’i: pakutaolised jalad, puised kujud, metsikrahvaste ebajumalate sarnased, kotilised vormid, liikmed nagu katkimurtud, rasked, ütlemata rasked jooned, kõik bestialne, elajalik, madal, nii inetu kui võimalik — ja ometi ilus. See on inetuse luule, inetuse iludus. Ikka on kunstnik omale vahvalt vabaduse hoidnud ja julgelt ka lõhnavate loitude seest, kus nii toredasti õhtu verev taevas ennast peegeldab, ja inetuse inetuste hulgast iludust otsinud ja ka leidnud.

        Vanasti oli kunstnikkudel, kes madonnasid ja pühapiltisid maalisivad, luba anatomiat vägivaldselt muuta; mispärast keelatakse siis nüüdsetel iga mäng loodusega ära? Looduses on kõik seaduste all, kunstis kõik lubatud.

                                                                        (W. Matwey ainetel.)

— 478 —

Juhan Liiv.

Neli luuletust.

l.

Mure.

Mure, sinul on nõiutud silmad,

siidi häll on sul, laulud tasased.

Tasakesi sa, kallike, hällitad,

kiigus hällitad, laulad laulukest,

laulad laulukest, kuni uinutad. —

Ärkan ülesse, — metsa sülesse

sinu eest lähen rahu otsima.

Vennike, kuda mind ära näed sa,

kallike, kuda mind üles leiad sa:

lähed ette kui tuhkrumees lõksuga!

Lõks sul kaenla all, vahid tagasi:

kas ma sind vahest ei näinud kuidagi,

aru saanud, mis sala mõtted sul?

Sääl jääd mind ootama, sääl jääd vaatama,

just nagu ämmelgas kärblast akna all,

ise peidutand end piidale.

Nõnda vahid, luurad mu südant sa,

muidu kogemata võiks sinust pääseda —

mure!

— 479 —

2.

Sügisene lill.

Tuule hoogudel,

tormi pilvedel

sõuab sügise

üle väljade.

Karske sügise,

karske lilleke —

kauge päikese

viimne armastus!

Päike kasinalt

sind on soojendand:

pilve vahelt kord

pääd sul silitand —

nagu lapsukest

istmas põrandal,

keda emakene

ära unustand —

vaest lapsukest

seismas särgi väel,

ootel ukse pääl,

käsi päikse ees.

                                1897.

— 480 —

3.

Mets.

Sa, mets, oled must ja tume

ja muremõtetes,

su üle on hallid pilved

ja sügis ta ududes.

Siit suve unenägu

on toona läbi käind,

siin helinal hüüdnud kägu,

luht palju õnne näind.

Siis vaatasid taeva põue,

ta sinisilmisse,

ja punased kuuse kroonid

päid tõstsid kõrgele.

Nüüd oled sa must ja tume

ja muremõtetes,

su üle on hallid pilved

ja sügis ta ududes.

                                1896.

— 481 —

4.

Lauliku talve üksildus.

Lumi tuiskab, mina laulan,

laulan kurba laulukest.

Lumi keerleb tuulehooga,

minu süda valudest.

Lumi tuiskab, mina laulan,

laulan kurba laulukest.

Lumi kogub aia äärde,

valu minu südame’.

Lumi tuiskab, mina laulan,

laulan kurba laulukest,

laulan, kuni ise kaetud

olen jääst ja lumedest.

— 482 —

Aino Kallas.

Pimedus.

        Kerge palavik teeb minus tööd. Näen seda palaviku tabeli väikestest punktidest, mis sanatoriumi templiga märgitud paberil karglevad, ometi iialgi üle määratud piiri hüppamata. Muidu ei avalda seda miski vastumeelne tundmus minu organismuses. Ma ei tunne miskit väsitavat uimastust, mis minu aju halvaks, selle hirmsate jampsimistega täidaks või minus aimdust äkilisest ja ärapääsemata lõpust ärataks. Otse selle vastu, mul on lõbus olla. Tunnen harilikust suuremat selgust ning ettevõtlikkust mõtetes ning kalduvust võimalikult rõõmsaks mõttesihiks. Kui kaugel on need hommikud, millal alati nagu luurava nukrameelsuse tundmusega ärkasin, mis mu elujõudu maha surus enne kui tõusev päev seda uueks pingulduseks painutada suutis! Mõte haigusest ei vaeva mind enam nii, nagu vägisi minu olevusesse tunginud võõras asi, — see on juba osa minust, see läheb magama ühes minuga ja tõuseb hommikul ühes minuga üles.

        Kõik minu meeled on ärkvel ja peenenenud; ma usun, nad võivad minule täiesti uusi maitsmisi valmistada. Ma võiksin nägemata värvinüanssisid näha ning läbi seina kuulda. Kiirem põlemiseprotsess kergendab minu organismuses ennem aimamata lõbutundmuste võimalusi, niisama nagu keetmisel kuumuse abil hulk ennem

— 483 —

olemata õrnu maitse ja lõhna muljendisi sünnib. Kui see kerge palavik veelgi jätkub, siis jõuab ta kindlasti minus kuuenda meele arendada, mis praegu mu iseteadvuse põhjas oma iduelukest elutseb. Sina õnnistatud kerge palavik!

        Laman ja mõtlen verepisara pääle, mille toona omast sõrmest kaheksasadakordselt suurendava klaasi alla pigistasin; mõtlen, et see veel elas, elas minust eraldatunagi, selle punased hurmelibled kihisesivad iseteadmata liikumises, kuni nad surnud ning kangeks rõngasahelaks hangusivad. Kas oli see neil mõningatel sekunditel, mis ta väljaspool mind elas, veel osa minust, kas mina sel silmapilgul kahes jaos elasin? Ja miks just iseteadmata liikumises? Vahest olen ma ühendatud milliardidest iseteadlikkudest olevustest, mis praegu minu organismuses oma olemasolemise eest taudi idudega võitlevad. Kaitsevad nad mind või ainult iseendid? On neil aimu sellest keskühendusest, mida mina omaks mina’ks nimetan? Või kas on iga sarnane punane verelible iseenese otstarbe ja ainult iseenese eest vastutav olevus? Praegu on minus tõsine sõda ja piiramise seisukord, valged verelibled tungivad lubjakoorikutesse peidetud tiisikuse idude pääle, ning punased tantsivad pöörast sõjatantsu terves soonte võrgus. Ja mina laman laias valges voodis ning tunnen tantsu terves omas olevuses. Terves minu kehas karglevad hirmunenud, joovastunud verelibled, keda sisse tunginud vaenlane üles on kihutanud. Kuid mina, kõige selle sõja tallermaa, tunnen seda ainult lõbuna. Mina tean, et ma põlen ja ära kulun, ja et põletisaine kord lõpeb, kuid mina tunnen kõige suuremat passivlust iseeneses käiva liikumise vastu. Olen täiesti rahulik, just nagu oleks armastus, auahnus või mõni kunstlik ärituseaine olemasolemise õnnetundmuse äkilise tõusu sünnitanud ja ei mitte kurnav, mind aegamööda tappev haigus.

        Mina tunnen rõõmu neist kirjudest sädemetest, mida õnnistatud palavik minu harilikult nii loiust ja laisast ajust raiub, mis üheainsa mõtte jahvatamisest juba tuimenenud on. Mina rõõmustan oma vere nobedast jooksust, mis mu südant tuksuma paneb, otsekui mu elu kõige ootuslikumatel ning aimdusrikkamatel aegadel. Mina rõõmustan tervest sellest enesepettusest, tervest sellest sõgesikumängust, mida oma mõistusega mängin, tervest sellest elu viljarikkamate ja julgemate silmapilkude vale-kangastamisest.

        Ja minule näib, kui leegitseks valge maja igas kambris sarnane vale eluvaimustus, millel ei ole sütist tõelikkuses, — otsekui sootule öine roheline leek, mis mõnel palavikuta hommikul kui märja tuha all vaevlema ning maanipainduvaks nukruseks peab muutuma.

*                *

*

— 484 —

        Õhtul tõusevad palaviku punktid paar pisikest kraadi kõrgemale, ja ikka enam meeldib minule mu haigus. Kahtlemata on see esteetilisem kõigist pikalistest haigustest, mis harilikult inetult meile lähenevad ja milledest kõige inetum on vanadus. Kõik need on vastikud ja inimese kohta alandavad, üksi see väljaarvatud. Need on ülesleidlikumad kui keskaegne timukas, kes aeglaselt oma ohvrit tappis; nad tõmbavad esiteks meie juuksed ja meie hambad välja, kangestavad meie saleda kõnnaku, teevad meist hernehirmutisi, enne kui lõpuliku hävituse näol armu heidavad. Kui vastumeelt ja igapäevne oleks surra kõhuhaiguse või sapikivi kätte, kui läila lamada surnuna — mädapaised kehas! Tiisikus on kõikide nende jaoks üles leitud, kes kaunilt tahavad surra; ta rahuldab kõik romantilise hinge igatsused. Tiisikus on esteetikeride haigus. Temas on midagi läbi ja läbi sentimentalset ning rauget; ju vanast on ta luules kõige tänuväärilisem surma põhjus olnud, ja nii mõnegi raamatu omameelsed naiskangelased on tema abil elu jumalaga jätnud. Teadagi on neil võimalikult vähe sülitisi olnud ja teadagi on nad õigel ajal osanud surra, enne luukereks kuivamist, — seda nende idealne hing ei kannataks. Kuid kahtlemata kehastasivad nad selle haiguse iluduseideali. Kas on olemas muud haigust, millel oma iluduse-vorm oleks? Ma ei usu seda. Selle vastu ei hävita aga tiisikus, igatahes mitte esimesel edenemise astmel, keha iludust; ta ainult muudab seda. Võib rääkida tiisikuslikust iludusetüüpusest. Kas on olemas muud haigust, millel oleks jõudu, vähemalt ajutiselt, lootuserikkust ning rõõmutunnet tõsta? Ma ei usu seda. Kuid kuna tiisikus ärrasmeelset erksust ning aegajalt leegitsevat rõõmu hinges äratab, annab ta ühtlasi kehale otse iseäralise iludusekuju, mille äratundmises ei või eksida. Botticelli maalis Venuse oma tiisikusehaige armsama järele; sellest siis on pärit selle lamedad õlad, tema pikk luigekael, terve tema õhulik iludus. Tiisikuse sünnitatud iludus on eeterlik, tiisikus hävitab materialsuse kehas ja hingestab sensualiteeti. Ta loob heleda ja erksavärvilise naha, õitsevat tervist kangastavad plekid ning pilgule tundelise niiske läike.

        Imelik haigus! Kõik on temas pettus. See on surm elu maski taga. Ta petab nii keha kui ka hinge. Oma ainsama kopsupoolega loodad veel kõiki maise paradiisi lõhnu hingata võivat!

*                *

*

        Ja kuna palaviku punktid paberil tantsisivad, hakkasin mina valge maja valges kambris lamades ilusa surma üle mõtlema. Minu üksildusest ja palavikust ärevil aju kujutas enesele suuri õitsevaid jasmini põõsaid ette, mis mind surres ümbritsevad. Ei mingi muu

— 485 —

lille lõhn ole nii minu meeli äritanud kui jasmini lõhn. Selles on midagi äraseletamata magusat ja imal-kanget, ta paneb kõiksugustest idamaa joovastuse ainetest ning mürkidest unistama. Ta võiks mind kuritegudele ja keelatud armastusele ahvateleda ning varjusurmast veelgi kord mind meelte rõõmude maitsmisele äratada. Jasmini lõhn muudaks minu surma vaikseks kustumiseks, ja minu elu lahkuks minust niisama mõistatuslikult, nagu lõhn, see ääreta hulk ääreta pisikesi aineaatomisi, lillest öösse lahkub. Kui hingel on lõhna, siis lõhnab minu hing nagu jasmin.

*                *

*

        Mina valvasin suurema osa ööst. Õhtul kustutasin ise elektrivalguse. Ma ei kannata kuulda koridorist seda lühikest, lõikavat naksatust, mis üheainsama käekäänakuga valguse tapab ning pimeduse uputuse minu ümber vallali päästab. On just nagu katkeks sel silmapilgul elulõng, miski elav lõigataks pooleks, otsekui valguse elusoon. Kuid kui ma ise valguse kustutan, siis teen ma seda rahulikult ja iseteadlikult, ning vaatan ilma kartuseta pimedusesse ja akna ruutude vastukumasse seinal minu voodi jalutsis.

        Minul ei ole veel mingit isiklist sidet selle toaga, ja ma ei arva seda ka iialgi saavatki. Ta on selleks liig valge ning värvita.

        Mina valvasin, ilma et seda tutvat rahutust oleksin tunnud, mis muidu alati meid uneta öödel valvab, kui järgmise hommiku väsimuse pääle mõtleme. Elu oli korraga kõik omad nõudmised minu vastu lõpetanud. Ta oli korraga ise mind oma kõrvale heidetava koli hulka määranud, mind, kes ma veel hiljuti ennast tarvilikuks inimesesoo liikmeks pidasin. Kuid sellega oli ta ka oma valitsuse minu üle kaotanud. Minu kohta ei maksnud enam tunnid ega sekundid midagi, ei öö ega päeva igavene vaheldus, ei aastaaegade ringkäik. Mul oli võimalik otsekui astralset elu maa pääl elada.

        Ja täna öösel, mil palavik ühtesoodu minu ajusid võitluse himu ning tormilise verega toitis, elasin mina oma uneelu. Mis on minu õige elu, kas see, mida olen elanud; või see, mida ma mitte ei ole elanud? Mis on minu õige mina, kas see, mille kasvatus, olud ning enesearvustus on moodutanud; või see, mille iseäraldused sarnastel lahtikäristatud ning üksildastel silmapilkudel öö pimeduses üles võrsuvad otsekui troopika sätendavad ning värvirikkad lilled?

        Kui palju kordasid olen teistes, välimiselt minust täiesti teistsugustes naistes instinkti vääramatusega seda minu teist mina’t aimanud! Nad on töötanud, armastanud, elanud just samal viisil, kuidas oleks töötanud, armastanud ning elanud minu teine mina.

— 486 —

Olen nende järele valvanud uudishimuga, võib olla, kadedusegagi. Oleksin tahtnud sündida ühel ajal maakera mitmel küljel.

        ja hoolimata jääkülmast hingusest, mis avatud aknast sisse voolas, heljusivad kõik aeg minu ees sel palavikulisel ja uneta ööl omadel vartel kiikudes suured ja sätendavad lilled, just nagu ilmlugemata hulk eluvõimalusi, missugusid ma ei ole iialgi elanud ega saa ka iialgi elama.

*                *

*

        Ärkasin järgmisel hommikul ilma palavikuta. Külma asemel oli niiske, kõigesse külgehakkav udu. Iga puu ümber oli suur ümarik veerõngas, need näisivad kasvavat otsekui lompides. Lumi vajus aeglaselt maa sisse.

        Sapisena ning pahasena ärkab selles palavikuta hommiku hämaras eneseironia. Kas leiduks mõnda nõrkust, mida ta ette ei heidaks? Ta ei tunne inimlikku andeksandmist.

        Palaviku karneval on mööda, räbalatena lipendavad ettekujutuste ning unede kirjud serpentini paelad. Mis on haledam, kui uulitsa mudasse tallatud ning ligunenud konfetivihm? Mõttedki võivad sarnased maha varisenud konfetihelbed olla.

        Maailm on tühi ja paljas, nagu ei oleks eluaatom, kõikide meie rõõmude ja kurbtuste algus, sinna veel langenud.

        Ma ei taha kellegi pääle vaadata, mitte kedagi näha. Kas olen minagi kõigile niisama vastumeelt, nagu kõik muud minule vastumeelsed on? Kas minus veel nii palju terve inimese loomulikku instinkti leidub, et haiguse ning haigete lähedus minu pääle vastumeelselt mõjub? Missugune kallihinnaline ja siiski kasuta jäänus läinud aegadelt! Mis abi oleks mul nüüd sellest!

        Arvatavasti mõjun mina ise just samal viisil täiesti tervete pääle. Nad peavad minugi vastu vastumeelsust tundma.

        Või kas on minu vastumeelsus ainult salajane vihameelsus, mis sama saatuse osalisteks määratute üle võimust võtab? Omades mõtetes heidame meie vist liisku, kes meist esimesena peab surema. Kas meie üksteise järele luurame? Keegi meist seab kõigist sanatoriumi elanikkudest nimekirja kokku; kelle nime ette teeb ta esimese risti? Või vahest teeb selle mõni teine tema enese nime ette?

        Väljas udutab vihma. Meie istume nurkades, ja meie jutuvestmine on [o]tsekui piiluksime palli, mis ühtesoodu maha libiseb. Keegi tõstab selle küll alati üles, kuid s[e]e langeb ikka jälle uuesti.

— 487 —

Ja vahel veereb ta nii kaugele, et meie teda enam ei leiagi. Siis istume vaikides.

        Keegi kõneleb:

        „Tema, minu pisikene tütrekene, jooksis minule vastu ja tahtis mind suudelda. Ja mina, — mina lükkasin ta eemale...“

        Kõigist raskustest, mis haigus temale ühes on toonud, tundub talle see sünnipärast eemale tõrjutud suudlus sel minutil kõige raskemalt.

        Mina kardan, et meil kellegil täna palavikku ei ole.

*                *

*

        Õhtupoolel lamame meie väljas rõdul, paarkümmend elavat, vaikivat sarkofagi. On sunduslik vaikimise aeg. Elektrilamp põleb kusagil eemal maja nurga taga, ja tema valgus väriseb üles ja alla suurte lumest lagedate kaskede külgedel. Kaugemal, uduse ja nägemata järve kohal, on pimedus. Kased on selle piiriks, nende taga ta lamab, liikumata, täis ähvardust, ilma et julgeks läheneda. Kuid ta ei põgene ka mitte. Kõik aeg võime meie teda näha.

        Hing muutub nii pisikeseks ja araks pimeduse ees, hirmuvaks ning värisevaks kui lapse hing.

        Ja mõtted, mida palavik enam ei kulda, rändavad mõistlikkudena ning hallidena.

        „Oi sina kergeusklik ja omade ettekujutuste ohver! Surma traagika on selles, et ta meid takistab meie omast traagilikkusest lõbu tunda. Sinagi tahaksid omades peijetes olla, kui aga järgmisel hommikul endiselt oma kohvi ning nisuleiva harilikul ajal saaksid.

        Surm on sinule veel ainult tühi sõna ning äritatud ajude viirastus, kuna sellevastu maitsenärvid kohvi ja leiva olemasolemist tõendavad.

        Kõik eilane oli ainult kaunistelemine ning enesepettus. Niikaua, kui enesele jasmini põõsaid ja ilusat surma ette kujutad, ei tea sa surmast veel midagi. Arvad, et oled lahti löönud elust, kuid ripud kinni selle kõige pisemaski avalduses. Tahaksid surra peegli ees... Kuid see on ainult teatrisurm, nii surrakse üksi näitelaval, kus täägid on ilma terata ja veri on ainult punane marjamahl. Kõik sinu suured liigutused ja suured sõnad on pärit üksi näitelavalt, elu ei tea neist midagi. Kas sa ei näe, kuidas sa pimedust kasetüvede taga kardad? Ei ole olemas mingit kaunist surma...

— 488 —

        On olemas ainult hirmus liikumata pimedus sääl järve kohal, järeljätmata luurav ja kord lõpuks üllatav pimedus“.

        Paarkümmend elavat sarkofagi vahib pimedusesse, ja elektrivalguse kuma kargleb kaskede külgil.

        Ja minu eneseironia jatkab:

        „Kord hakkab ta liikuma, veerema, neelates kõik, mis ette puutub, ja sina lamad siis nagu nüüdki, kinni mähituna ja abituna, silmad täis hirmu otsekui lapsel“.

        Ja mina teadsin korraga, et ma midagi ei teadnud.

        Ei teadnud veel midagi haigusest ega surmast.

                                                Noor–Eestile saadetud so[om]ekeelsest

                                                        käsikirjast tõlkinud Fr. Tuglas.

— 489 —

Anatole France.

Kaks novelli.

Õiglased kohtunikud.

        Mina olen õiglasi kohtunikka näinud, ütles Jean Marteau. See oli pildil. Ma olin Belgiasse läinud, et ühe veidra kohtuniku käest pääseda, kes mind kangekaelselt anarhistide külameheks pidas. Ma ei tunnud omi kaassüüdlasi ja minu kaassüüdlased ei tunnud mind. See asjaolu ei sünnitanud aga sellele ametnikule raskusi. Miski asi ei takistanud teda. Tõendusi tal ei olnud, aga ta mõistis alati kohut. Tema kohtumõistmise tõbi näitas mulle kardetav olevat. Sellepärast läksin ma Belgiasse ja jäin Antwerpenisse, kus ma ühes rohukaupluses poisi koha sain. Ühel pühapäeval nägin ma museumis Mabuse’i maalitud pildil kahte õiglast kohtunikku. Nemad on liigist, mis meie ajal välja on surnud. Ma tahan ütelda, et need on rändajad kohtunikud, kes omade hobuste seljas teed mööda tasahiljukesi edasi ratsutavad. Soldatid piikide ja odadega kõnnivad neil saatjatena kõrval. Need kaks kohtunikku, suurte juuste ja pikkade habemetega, kannavad, nagu vanade Flandria Piiblite kuningad, imelist ja toredat pääkatet, mis ühtlasi öömütsi ja diadeemi sarnane on. Nende brokadikuued on täis lillesid. Vana meister on osanud nendesse tõsiduse, rahu ja maheduse ilmet panna. Nende hobused on niisama mahedad ja rahulised nagu nemad ise. Ometigi ei ole neil kohtunikkudel sama iseloom ega sama õpetus. See on kohe näha. Üks hoiab käes paberilehte ja näitab sõrmega teksti pääle. Teine, pahem käsi sadulanupu küljes, tõstab oma parema üles, rohkem

— 490 —

häätahtlust kui käsku ilmutades. Ta näib pöidla ja nimetissõrme vahel midagi kui õige peenikest tolmu hoidvat. Ja see käehoidmise viis tunnistab targast ja peenendatud mõtlemisest. Mõlemad kohtunikud on õiglased, kuid esimene peab nähtavasti kirjatähest kinni, teine aga vaimust. Võre najale toetades, mis neid rahvast lahutab, kuulsin ma neid kõnelevat Esimene ütles:

        „Mina käin selle järele, mis on kirjutatud. Esimene seadus kirjutati kivi pääle, märgiks, et ta niikaua kestab kui maailmgi“.

        Teine kohtunik vastas:

        „Iga kirjutatud seadus on juba vananenud. Sest kirjutaja käsi on pikaldane, aga inimeste vaim on virk ja nende saatus liikuv“.

        Ja mõlemad hääsüdamlised vanamehed jatkasivad oma vaimukat kõnet:

        Esimene kohtunik: „Seadus on kõikumata“.

        Teine kohtunik: „Kunagi ei ole seadus kindel“.

        Esimene kohtunik: „Jumalast tulles on seadus muutumata“.

        Teine kohtunik: „Sotsialse elu loomulisena saadusena kujuneb seadus selle elu muutuvate tingimiste järele“.

        Esimene kohtunik: „Seadus on Jumala tahtmine, mis ei muutu“.

        Teine kohtunik: „Seadus on inimeste tahtmine, mis alatasa muutub“.

        Esimene kohtunik: „Seadus oli enne inimest ja on temast ülem“.

        Teine kohtunik: „Seadus on inimesest, puuduline nagu inimene ja nagu inimene täienemise võimuline“.

        Esimene kohtunik: „Kohtunik, löö oma raamat lahti ja loe, mis on kirjutatud. Sest Jumal laskis seda nendele kirja panna, kes tema sisse uskusivad: Sic locutus est patribus nostris, Abraham et semini ejus in saecula“.1)

        Teine kohtunik: „Mis on surnute kirjutatud, kustutavad elavad maha; sest muidu sunnitaks nende tahtmine, keda enam ei ole, nendele pääle, kes veel on; ja surnud oleksivad siis elavad ja elavad oleksivad surnud“.

        Esimene kohtunik: „Surnute kirjutatud seadusi peavad elavad pidama. Elavad ja surnud on kaasaeglased Jumala ees. Mooses ja Cyros, Caesar, Justinianus ja Saksa keiser valitsevad meid praegugi. Sest meie oleme nende kaasaeglased Igavese Olevuse ees“.

— 491 —

        Teine kohtunik: „Elavad peavad omi elavate seadusi pidama. Zoroaster ja Numa Pompilius ei maksa St. Gudula kingseppagi, et õpetada, mis meile on lubatud ja mis keelatud“.

        Esimene kohtunik: „Esimesed seadused ilmutas meile igavene Tarkus. Seadus on seda parem, mida ligemal ta sellele allikale seisab“.

        Teine kohtunik: „Kas Teie ei näe, et igapäev uusi seadusi tehakse, ja et põhjusseadused ja kodeksid mitmesugused on aegade ja maade järele?“

        Esimene kohtunik: „Uued seadused kasvavad vanadest välja. Nemad on sama puu noored oksad, mida sama mahl toidab“.

        Teine kohtunik: „Vanast seaduste puust jookseb viha vett. Ikka pannakse kirves niisuguse puu juure külge”.

        Esimene kohtunik: „Ei ole kohtuniku asi katsuda, kas seadused õiged on, sest nad peavad õiged olema. Tema peab neid ainult õigelt tarvitama“.

        Teine kohtunik: „Meie peame katsuma, kas seadus, mida meie tarvitame, õige või ülekohtune on; sest kui meie ta ülekohtuse oleme leidnud, siis on meil võimalik tema tarvitamisel pehmust üles näidata“.

        Esimene kohtunik: „Seaduste arvustamine ei sünni kokku selle aukartusega, mida meie neile võlgneme“.

        Teine kohtunik: „Kui meie nende karmusi ei näe, kuidas võiksime meie neid siis pehmendada?“

        Esimene kohtunik: „Meie oleme kohtunikud, aga mitte seaduseandjad ja mõttetargad“.

        Teine kohtunik: „Meie oleme inimesed“.

        Esimene kohtunik: „Inimene ei võiks inimeste üle kohut mõista. Kohut mõistes lahkub kohtunik omast inimsusest. Ta saab kui Jumal, ja ta ei tunne enam ei rõõmu ega valu“.

        Teine kohtunik: „Kohus, millel kaastundmust ei ole, on kõige karmim ülekohtutest“.

        Esimene kohtunik: „Kohus on täieline, kui ta kirjatähest kinni peab“.

        Teine kohtunik: „Kui kohus end vaimust juhtida ei lase, siis on ta meeletus“.

        Esimene kohtunik: „Seaduste põhjusmõte on jumalik, ja selle järeldused, ka kõige vähemad, on jumalikud. Aga ka siis, kui seadus mitte täiesti Jumalast ei oleks, kui ta täiesti inimesest oleks, ka siis peaks teda kirjatähelikult täitma. Sest kirjatäht on kindel, vaim aga kõikuv“.

— 492 —

        Teine kohtunik: „Seadus on täiesti inimesest, ja ta sündis rumalana ja karmina inimlise mõistuse hämaral koidikul. Kui ta olekski jumalikust olevusest, ka siis peaks tema tarvitamisel vaimu, aga mitte kirjatähte silmas pidama, sest kirjatäht on surnud ja vaim elav“.

        Kui mõlemad õiglased kohtunikud nõnda olivad rääkinud, tulivad nad hobuste seljast maha ja läksivad omade saatjatega Kohtukotta, kus neid oodati igaühele õigust tegema. Nende hobused, ühe suure jalaka alla teiba külge seotud, hakkasivad teineteisega juttu vestma. Esimese kohtuniku hobune tegi enne oma suu lahti.

        — Kui maa, ütles ta, hobustele saab (ja ta saab nendele ükskord kahtlemata, sest hobune on ju loomisetöö kroon ja lõpueesmärk), kui maa hobustele saab ja meie omas tegevuses vabadeks saame, siis elame meie seaduste all nagu inimesedki ja tunneme lõbu omasarnaste vangipanemisest, poomisest ja ratta pääle ajamisest. Meie oleksime siis kõlblised olevused. Seda tunnistaksivad vangikojad, võllad ja muud sarnased asutused, mis meie linnades tekkiksivad. Sääl oleksivad ka seaduseandjad hobused. Mis sina selle kohta arvad, Raudjas?

        Raudjas, kes teise kohtuniku hobune oli, arvas, et hobune looduse kuningas on ja et tema kuningriik varem või hiljem kätte jõuab.

        — Valge, lisas ta juure, kui meie linnasid oleme ehitanud, siis peame meie linnadesse ka, nagu sa ütled, politsei asutama. Mina sooviksin siis, et hobuste seadused hobuselised oleksivad, see tähendab: armulised hobustele ja nende hääle käekäigule.

        — Kuidas sa seda mõtled, Raudjas? küsis Valge.

        — Mina mõtlen, nii kuidas see olema peab. Mina nõuan, et seadused igaühele oma osa kaeru ja oma koha tallis kindlustaksivad; ja et hooaja jooksul igaühel armastada lubataks, niipalju kui kellegil süda kutsub. Sest kõige jaoks on aega. Mina tahan viimaks, et hobuselised seadused loodusega kokkukõlas oleksivad.

        — Mina loodan, vastas Valge, et meie seaduseandjad kõrgemad mõtted saavad, kui need sinul on, Raudjas. Nemad teeksivad seadusi taevaliku hobuse vaimu valgustusel, kes kõik hobused on loonud. Tema on kõige armulisem, sest tema on kõige vägevam. Vägevus ja häädus on tema omadused. Ta on omad loodud määranud suuraudu kandma, koormaid vedama, kannuksid kannatama ja hoopide all kärvama. Sina räägid armastusest, seltsimees: tema tahab, et paljud meie hulgast ruunadeks tehtaks. Niisugune on tema kord. Seadused peavad seda imelist korda üleval pidama.

— 493 —

        — Usud sina kindlasti, sõber, küsis Raudjas, et need halbtused taevaliku hobuse poolt tulevad, kes meid on loonud, aga mitte üksi inimese poolt, kes tema alam loom on?

        — Inimesed on taevaliku hobuse teenrid ja inglid, vastas Valge. Tema tahtmine ilmutab end kõigis asjus. Tema tahtmine on hää. Sest tema soovib meile paha, paha aga on hää. Sellepärast peab seadus, et hää olla, meile paha tegema. Hobuste riigis sunnitaks ja piinataks meid igat moodi: ediktide, otsuste, käsukirjade, määruste ja ettekirjutuste kaudu: et meie taevaliku hobuse meele järele oleksime.

        „Raudjas, lisas Valge juure, sinul peab küll eesli pää olema, kui sa aru ei saa, et hobune maailmasse on loodud kannatama: kui ta ei kannataks, siis ei täidaks ta mitte oma otstarvet, ja taevalik hobune pööraks õnnelikkudest hobustest ära“.

Putois.

I.

        See meie noorepõlve aed, ütles herra Bergeret, see aed, mida kahekümne sammuga täiesti läbi võis käia, oli meile otsatumaks maailmaks, täis naeratusi ja kohutusi.

        — Lucien, kas sa mäletad veel Putois’d? küsis Zoé naeratades, nagu tema viis oli: huuled kokkupigistatud ja nina oma näputöö pääl.

        — Kas ma Putois’d veel mäletan!... Kõikidest olevustest, kes minu noorespõlves minu silmade eest mööda läksivad, on Putois’ kuju kõige selgemini minu mälestusesse jäänud. Kõik tema näo ja iseloomu jooned on mul meeles. Tal oli terav pää.

        — Madal otsaesine, lisas preili Zoé juure.

        Ja vend ja õde retsiteerisivad vastastikku, ühetooniliselt ja veidra tõsidusega, järgmisi tunnuslauseid:

        — Madal otsaesine.

        — Klaasised silmad.

        — Kärsitu vaade.

        — Kanavarbad silmade ääres.

        — Teravad põsenukid, punased ja läikivad.

        — Kõrvad palistuseta.

        — Näojooned täiesti ilmeta.

        — Ainult käed, alati liikvel, avaldasivad tema mõtet.

        — Ta oli kõhetu, natuke küürus, päält näha jõuetu.

— 494 —

        — Kuid tõepoolest oli tal haruldane jõud.

        — Tal oli kerge asi sajasoulist rahatükki nimetissõrme ja pöidla vahel paenutada...

        — Pöidla vahel, mis tal õige jäme oli.

        — Tema hääl oli venitav.

        — Ja tema keel mesimagus.

        Häkitselt hüüdis herra Bergeret elavusega:

        — Zoé, meie unustasime ära: „juuksed kollased ja ihukarvad õredad“. Algame uuesti.

        Pauline, kes imestusega seda imelikku retsitatsioni päält oli kuulanud, küsis isalt ja tädilt, kuidas nad niisuguse proosatüki pähe olivad võinud õppida ja mispärast nad teda nagu mõnda palvelaulu retsiteerisivad.

        Herra Bergeret vastas tõsiselt:

        — Pauline, see, mis sa praegu kuulsid, on pühitsetud tekst; see on, ma võin ütelda, liturgia Bergeret’ perekonna tarvituseks. Ka sina pead ta pähe õppima, sest ta ei tohi ühes tädiga ja minuga kaduda. Sinu vanaisa, mu tütar, sinu vanaisa Eloi Bergeret, keda tühised asjad ei huvitanud, pidas sellest tükist suurt lugu, pääasjalikult tema alguse pärast. Ta nimetas seda „Putois’ anatomiaks“. Ja tal oli viisiks ütelda, et ta Putois’ anatomiat teatavatel põhjustel Quaresmeprenant’i anatomiast paremaks peab. „Kui Xénomanes’i tehtud kirjeldus, ütles ta, teaduslikum on ja rikkam harulduste ja peenikeste sõnade poolest, siis on Putois’ kirjeldus temast palju ette mõtete selguse ja stiili läbipaistvuse poolest“. Ta arvas nõnda sellepärast, et Dr. Ledouble, Tours’ist, Rabelais’ neljanda raamatu kolmatkümnendat, kolmatkümmendesimest ja kolmatkümmendteist päätükki veel ei olnud seletanud.

        — Ma ei saa mitte midagi aru, ütles Pauline.

        — Sina, mu tütar, ei saa sellepärast aru, et sa Putois’d ei tunne. Sina pead teadma, et Putois oli kõige armastatum olevus meie perekonnas, kui mina ja sinu tädi Zoé veel lapsed olime. Sinu vanaisa Bergeret’ majas kõneldi alatasa Putois’st. Igaüks arvas teda omakord nägevat.

        Pauline küsis:

        — Kes see Putois siis õieti oli?

        Vastuse asemel hakkas herra Bergeret naerma, ja preili Bergeret naeris ka, huuled kokku pigistatud.

        Pauline vaatas ühe otsast teise otsa. Ta leidis imeliku olevat, et tädi nii südamest naeris, ja veel imelikuma, et ta oma

— 495 —

vennaga ühes meeles naeris. See oli tõepoolest iseäralik, sest vend ja õde ei olnud mitte ühe vaimu lapsed.

        — Papa, ütle mulle, kes see Putois siis oli. Sa tahad ju, et ma teda tunneksin.

        — Putois, mu tütar, oli aednik. Ta oli ausate põlluharijate poeg Artois’ maakonnast ja asus viljapuu-aednikuna St. Omeri elama. Ta ei suutnud aga omade tarvitajate nõudmisi täita, ja tema äri ei edenenud. Kui ta oma aednikukutse maha oli jätnud, hakkas ta päevatööliseks. Need, kes temale tööd andsivad, ei võinud teda just alati kiita.

        Nende sõnade juures naeris preili Bergeret jälle:

        — Sina mäletad veel, Lucien: kui meie isa tindipoti, kirjutussuled, kirjalaki ja käärid omalt kirjutuselaualt kadunud leidis olevat, siis ütles ta ikka: „Mul on kahtlus, et Putois siit läbi on läinud“.

        — Ah ja! Putois’l ei olnud ju hää kuulsus.

        — On see kõik? küsis Pauline.

        — Ei, mu tütar, see ei ole veel mitte kõik. Putois oli selle poolest tähtis, et meie teda tundsime, armastasime ja ometigi...

        — ... ei olnud teda olemas, ütles Zoé.

        — Herra Bergeret vaatas omale õele etteheitvalt otsa:

        — Missugune jutt, Zoé! mispärast rikud sa nõnda meie õndsust? Putois’d ei olnud olemas? Julged sa seda ütelda, Zoé! Zoé, võid sa seda kinnitada? Kuidas võid sa ütelda, et Putois’d ei olnud, et Putois’d ei ole kunagi olemas olnud? Kas sa oled ka olemise tingimisi ja olemuse viisisid küllalt tähele pannud? Putois oli olemas, õde. Kuid on tõsi, tema olemus oli iseäraline.

        — Ma hakkan juba vähehaaval aru saama, ütles Pauline aralt.

        — Tõde ilmub sulle varsti täies selguses, mu tütar. Tea, et Putois sündis täiskasvanuna. Mina olin siis alles laps, sinu tädi alles tüdrukukene. Majake, kus meie elasime, oli ühes St. Omeri linna agulis. Meie vanemad elasivad sääl rahulikku ja üksildast elu, kuni neid üks vana naesterahvas, keda emand Cornouiller’ks kutsuti, säält üles leidis. See naesterahvas elas Monplaisiris, viis penikoormat linnast, ja ta leidis, et ta meie emale vanatädi olevat. Oma sugulaseõigust tarvitades nõudis ta, et meie isa ja ema iga pühapäev tema juure Monplaisiri lossi lõunasöögile tuleksivad. Meie vanemad tundsivad sääl suurt igavust. Emand Cornouiller seletas, et olla aukohus pühapäeval sugulaste juures lõunat süüa. Ainult alam rahvas ei pidavat seda vana kommet. Minu isa nuttis Monplaisiris igavuse pärast. Oli hale tema ahastust näha. Kuid emand Cornouiller ei pannud seda

— 496 —

tähelegi. Ta ei pannud midagi tähele. Minu emal oli rohkem mehisust. Ta kannatas niisama palju kui minu isagi, vahest rohkemgi, kuid ta naeris.

        — Naised on loodud kannatama, ütles Zoé.

        — Zoé, kõik mis ilmas elab, on määratud kannatama. Asjata püüdsivad meie vanemad nendele hirmsatele kutsetele vastu panna. Emand Cornouiller’ tõld tuli neile iga pühapäev järele. Nad pidivad Monplaisiri lossi sõitma. See oli sundus, mille eest kõrvale põigelda kõvasti oli keelatud. See oli maksev kord, mida ainult mäss võis murda. Minu isa hakkaski viimaks mässama, ja ta vandus, et ta mitte ainustki kutset emand Cornouiller’ poolt enam vastu ei võta. Ta jättis ema hooleks omale tõrkumisele viisakaid ettekäändeid ja mitmesugusid põhjusi otsida. Kuid meie emal oli selle pääle kõige vähem annet. Meie ema ei oskanud luisata.

        — Ütle, Lucien, et ta ei tahtnud. Ta oleks võinud valetada, niisama kui teisedki.

        — On tõsi, kui tal häid põhjusi oli, siis tarvitas ta ennem neid, kui et ta halbu põhjusi oleks välja mõtlema hakanud. Sina mäletad veel, õde, et ta ükskord laua juures ütlema juhtus: „Õnneks on Zoé’l köha: nüüd ei tarvitse meie hulgal ajal enam Monplaisiri minna“.

        — See oli ju tõsi! ütles Zoé.

        — Sina said terveks, Zoé. Ja emand Cornouiller tuli ühel päeval meie emale ütlema: „Mu tuike, ma loodan, et teie pühapäeval oma mehega minu juure Monplaisiri lossi lõunasöögile tulete“. Meie ema, kellele ta mees kindlasti ülesandeks oli teinud, emand Cornouiller’ kutse tagasilükkamiseks mõjuvat põhjust otsida, mõtles omas hädas põhjuse välja, mis mitte õige ei olnud. „Ma kahetsen väga, kallis emand. Kuid meil on võimata minna. Pühapäeval ootan ma aednikku“.

        „Nende sõnade juures vaatas emand Cornouiller läbi saali klaas-ukse aeda, kus puud ja põõsad välja nägivad, nagu ei teakski nad, mis aianuga on, ega saa seda kunagi teada. „Teie ootate aednikku! Mis tarvis? — Aeda töötama“.

        „Minu ema, kes vastu tahtmist omad silmad selle metsikute taimede ja põõsaste ruutu pääle pööras, mida ta praegu aiaks oli nimetanud, tundis kohkudes oma vea ära. „See inimene, ütles emand Cornouiller, võib väga hästi ka esmaspäeval või teisipäeval teie... aeda töötama tulla. Päälegi oleks nõnda sündsam. Sest pühapäeval ei tehta tööd. — Tal ei ole nädala sees aega“.

— 497 —

        „Ma olen sagedasti tähele pannud, et kõige meeletumatele ja naeruväärilisematele põhjustele kõige vähem vastu vaieldakse: need teevad vastase kohmetuks. Emand Cornouiller vaidles vähem vastu, kui seda temasugusest uskuda oleks võinud. Toolilt üles tõustes küsis ta: „Kuidas, mu tuike, teie oma aednikku kutsute? — Putois“, vastas minu ema viivitamata.

        „Putois’le oli nüüd nimi antud. Sestsaadik oli ta olemas. Emand Cornouiller läks urisedes minema: „Putois! Mulle näib, et ma teda tunnen. Putois? Putois! Ma tunnen teda väga hästi. Aga ma ei mäleta enam... Kus ta elab? — Ta käib päivilisena tööle. Kui teda tarvis läheb, siis saadetakse talle ühe või teise peremehe juure sõna. — Aha! tuleb meelde: see on üks laiskvorst ja hulgus... üks päevavaras. Ärge usaldage teda, mu tuike“.

        „Putois’il oli sestsaadik oma iseloom“.

II.

        Et vaheajal ka herrad Goubin ja Jean Marteau juure olivad tulnud, siis seletas neile herra Bergeret, millest jutt oli olnud:

        — Meie kõnelesime sellest, et ühel päeval laskis minu ema Saint-Omeris aedniku sündida ja nimetas teda tema nimega. Sestsaadik oli see aednik tegev.

        — Kallis naaber, kas teie ei oleks nii lahked ja ei kordaks seda? ütles herra Goubin, oma prilliklaasi hõõrudes.

        — Hää meelega, vastas herra Bergeret. Sääl ei olnud aednikku. Aednikku ei olnud olemaski. Minu ema ütles: „Ma ootan aednikku“. Kohe sai aednik. Ja ta oli tegev.

        — Kallis naaber, küsis herra Goubin, kuidas võis ta tegev olla, kui teda olemaski ei olnud?

        — Temal oli teatav olemus, vastas herra Bergeret.

        — Teie tahate ütelda: ettekujutatud olemus, sõnas herra Goubin pilkavalt.

        — Kas siis ettekujutatud olemus mitte midagi ei ole? hüüdis herra Bergeret. Ja kas siis müütilised isikud ei suuda inimeste pääle mõjuda? Mõtelge mütologia üle järele, herra Goubin, ja teie näete siis, et mitte tõelised olevused ei ole need, kes hingede pääle kõige sügavamat ja kõige kestvamat mõju avaldavad, vaid need on ettekujutatud olevused. Igal pool ja alati on olevused, kes mitte tõelisemad ei ole kui Putois, rahvastele viha ja armastust, hirmu ja lootust sisse hinganud, kuri

— 498 —

tegudeks nõu annud, ohvriandeid vastu võtnud, kombeid ja seadusi loonud. Herra Goubin, mõtelge igavese mütologia üle järele. Putois on müütiline isik, kõige tumedamate hulgast, ma tunnistan seda, ja kõige alamast liigist. Labane satür, kes ennevanast meie põhjamaa talupoegade laua taga istus, oli väärt, et Jordaëns teda ühe oma pildi pääle üles võttis ja La Fontaine teda ühe oma valmi sisse pani. Sycorax’i karvane poeg võeti Shakespeare’i kõrgemasse ilmasse. Putois, kes vähem õnnelik, jääb alati kunstnikkude ja luuletajate põlatuks. Temal puudub suurus ja iseäralikkus, stiil ja iseloom. Tema sündis liig mõistlikkude vaimude keskel, inimeste hulgas, kes lugeda ja kirjutada oskasivad, ja kelledel ei olnud seda jumalikku ettekujutuse võimet, mis valmisi loob. Mu herrad, minu arust on sellest küllalt, et teie Putois’ tõelisest olemusest aru saaksite.

        — Nüüd saan ma aru, ütles herra Goubin.

        Ja herra Bergeret jatkas oma jutustust:

        — Putois oli olemas. Ma võin seda kinnitada. Ta oli olemas. Pange tähele, mu herrad, ja teie hakate uskuma, et olemus ei tähenda mitte sugugi olevust, et olemus ei ole muud midagi kui ainult side asja ja omaduse vahel, et olemus ilmutab ainult üht vahekorda.

        — Kahtlemata, ütles Jean Marteau, kuid ilma omadusteta olema tähendab mitte midagi olema. Ma ei mäleta enam, kes kord ütles: „Mina olen see, kes on“. Vabandage minu mälu puudust. Ei jõua ju kõike meeles pidada. Kuid tundmatu, kes nõnda rääkis, oli haruldaselt ettevaatamata. Kuna ta oma mõtlemata ütlusega avaldas, et temal omadusi ega mingisugusid vahekordasi ei olnud, kuulutas ta ühtlasi välja, et ta mitte olemas ei olnud, ja surus enese ise kergemeelselt maha. Ma vean kihla, et temast enam midagi ei ole kuuldud.

        — Teie olete kihlveo kaotanud, sõnas herra Bergeret. Tema tegi oma egoistlise ütluse halva mõju sellega hääks, et ta enesele suure hulga omadusesõnu külge pani; ja temast kõneldi pärast palju, enamasti küll mitte hääd.

        — Ma ei saa sellest aru, ütles herra Goubin.

        — Ei olegi tarvis aru saada, vastas Jean Marteau.

        Ja ta palus herra Bergeret’d Putois’st jutustada.

        — Tänan lahke soovi eest, ütles herra Bergeret.

        „Putois sündis Saint-Omeris XIX. aastasaja teisel poolel. Temale oleks parem olnud, kui ta mõni aastasada varem Ardennes’i või Broceliande’i metsas oleks sündinud. Temast oleks siis imestamiseväärt paha olevus saanud.

— 499 —

        — Lubage teile tass theed pakkuda, herra Goubin, ütles Pauline.

        — Kas siis Putois mõni paha olevus oli? küsis Jean Marteau.

        — Ta oli paha, vastas herra Bergeret, ta oli teataval viisil paha, kuid ta ei olnud mitte täiesti paha. Temaga on lugu nagu kurjade vaimudega, kes väga tigedad üteldakse olevat, kuid kelledes häid omadusi leitakse, kui nendega läbi käiakse. Ja mina oleksin valmis uskuma, et Putois’le ülekohut on tehtud. Emand Cornouiller, kellel tema vastu eelarvamine oli, pidas teda kohe laisaks-vorstiks, joodikuks ja vargaks; kuid ta arvas ka, et kui minu ema, kes mitte rikas ei olnud, teda tööle kutsus, see tähendas siis, et Putois oli vähesega rahul; ja emand Cornouiller küsis eneselt, kas ei oleks mitte kasulikum Putois’d oma aeda, millel parem kuulsus ja rohkem nõudmisi oli, tööle panna. Taksuse puhmaste lõikamise aeg oli parajasti kätte jõudnud. Emand Cornouiller arvas, et kui emand Eloi Bergeret, kes vaene oli, Putois’le vähe maksis, siis maksaks tema, emand Cornouiller, kes rikas oli, veel vähem, sest on kombeks, et rikkad vähem maksavad kui vaesed. Ja ta nägi juba vaimus ette, et tema taksused müüride, kuulide ja püramidide kujulisteks olivad lõigatud, ilma et ta lõikamise pääle suuri summasid oleks kulutanud. „Ma valvaksin hoolega järele, ütles ta iseeneses, et Putois vedeleda ega varastada ei saaks. Mina ei kaotaks midagi, kõik oleks minu kasu. Niisugused hulgused töötavad vahel suurema osavusega kui ausad töölised“. Ta otsustas katset teha ja ütles minu emale: „Mu tuike, saatke Putois minu juure. Mina panen ta Monplaisiri aeda tööle”. Minu ema lubas. Ta oleks hää meelega emand Cornouiller’ tahtmist täitnud. Kuid see oli tal täiesti võimata. Emand Cornouiller ootas Putois’d Monplaisiri aeda, ja ootas asjata. Ta oli aga mõtetes järjekindel ja ei taganenud omadest plaanidest. Kui ta minu emaga jälle kokku sai, kaebas ta, et ta Putois’lt mingisugusid sõnumid ei ole saanud. „Mu tuike, vahest jätsite teie talle ütlemata, et mina teda ootan? — Kuidas võite teie nõnda arvata. Ma ütlesin temale, kuid tema on nii iseäraline ja naljakas... — Oo, ma tunnen seda sorti olevusi. Ma tunnen teie Putois’d nagu oma viit sõrme. Kuid ei ole nii tujukat töölist, kes mitte Monplaisiri aeda tööle ei tuleks. Minu maja on tuntud, ma loodan seda. Putois täidaks jalamaid minu käskusid. Mu tuike, ütelge mulle ainult, kus ta elab; ma lähen ise teda otsima“. Minu ema vastas, et ta ei tea, kus Putois elab, et keegi ei tea tema korterit, et tal ei olegi ulualust. „Mina ei ole temaga enam kokku saanud, kallis proua. Ma arvan, ta hoiab ennast kõrvale“. Kas ta oleks võinud paremini vastata?

— 500 —

        „Emand Cornouiller kuulas seda juttu umbusklikult. Temal oli kahtlus, et minu ema Putois’d kavalusega kõrvale hoiab, teda varjab, kartes, et ta teda võiks kaotada või et Putois nõudlikumaks võiks saada. Ja sellepärast oli minu ema emand Cornouiller’ silmis tõepoolest suur omakasupüüdja. Paljud otsused, mis maailm õigeks on tunnistanud ja ajalugu pühitsenud, on niisama hästi põhjendatud, kui see emand Cornouiller’ otsus.

        — See on tõsi, ütles Pauline.

        — Mis on tõsi? küsis Zoé, pool-suikudes.

        — Et ajaloo otsused on sagedasti ekslikud. Mul on meeles, papa, et sa ükskord ütlesid: „Emand Roland oli nii lapsik ja jäi tulevase põlve erapooletu kohtu pääle lootma; ta ei saanud arugi, et kui käesolev põlv ülekohtune on, siis on ka tulevane põlv ülekohtune“.

        — Pauline, küsis preili Zoé karmilt, mis on sellel lool Putois’ looga ühist?

        — Väga palju, tädi.

        — Mina ei saa sellest aru.

        Herra Bergeret, kes kõrvalekaldumiste vaenlane ei olnud, vastas omale tütrele:

        — Kui võikski kõiki ülekohtuid ilmas jälle hääks teha, siis ei võiks seda ilma ometigi mitte teistsugusena enesele ette kujutada. Kuidas võiks tulevane põlv õiglaselt kõikide surnute üle kohut mõista? Kuidas saaks neid üle kuulata varjude riigis, kuhu nemad põgenevad? Niipea kui nende vastu õiglane võidaks olla, unustatakse nad ära. Ja kas võidaksegi kunagi õiglane olla? Ja mis on õieti õigus? Emand Cornouiller pidi küll pika pääle tunnistama, et minu ema ei valetanud ja et Putois oli ülesleidmata.

        „Sellegipärast ei jätnud ta järele teda otsimast. Ta päris kõikide omade sugulaste, sõprade, naabrite, teenijate ja kaubamuretsejate käest järele, kas nad Putois’d tundsivad. Ainult kaks või kolm vastasivad, et nad temast kunagi midagi ei olnud kuulnud. Suurem osa arvas teda kindlasti näinud olevat. „Ma olen seda nime kuulnud, ütles köögitüdruk, kuid ma ei suuda enesele tema nägu ette kujutada. — Putois! kuidas ei peaks ma teda tundma! ütles teevaht, oma kõrvatagust kratsides. Kuid ma ei võiks teile siiski mitte ütelda, kes ta on“. Kõige täpipäälsemad teated andis herra Biaise, üks maksuvalitsuse ametnik, kes seletas, et ta Putois oma õuue puid oli palganud lõhkuma. See oli sündinud Sabatähe aastal, 19. kuni 23. oktobrini.

        „Ühel hommikul tormas emand Cornouiller lõõtsutades minu isa kabinetti: „Mina nägin praegu Putois’d. — Tõesti! — Mina nägin teda! — Nägite teie teda tõesti? — Mina nägin

— 501 —

teda kindlasti. Ta hulkus herra Tenchant’i müüri äärt mööda. Siis pööras ta Abtisside uulitsale ja hakkas ruttu minema, ja ma kaotasin ta silmist. — Oli see tõesti tema? — Kahtlemata. Üks umbes viiekümne-aastane meesterahvas; kõhetu; küürus; hulguse moodi välimusega; määrdunud kittel seljas. — Tõesti, ütles minu isa, see kirjeldus käib Putois’ välimusega kokku. — Näete nüüd. Päälegi hüüdsin ma teda. Ma hüüdsin: „Putois!” ja ta pööras ümber. — See on abinõu, ütles minu isa, mida salapolitsei agendid tarvitavad, kui nad kindlasti teada tahavad saada, kas silmaspeetav isik tõesti otsitav kurjategija on. — Kas ei olnud mul nüüd õigus, kui ma ütlesin, et see tema oli!... Mina oskasin teie Putois üles leida. Aga see Putois on üks paha inimene. Teie olite väga ettevaatamata, teie ja teie abikaas, et teie teda oma juure tööle võtsite. Mina oskan inimeste nägusid lugeda, ja ehk ma teda küll ainult selja tagant nägin, võiksin ma ometi vanduda, et ta varas, vahest koguni mõrtsukas on. Tema kõrvad on palistuseta, ja see on tundemärk, mis ei peta. — Ah nõnda! Teie panite ka tähele, et tema kõrvad palistuseta olivad? — Minu silmade eest ei jää midagi varju. Kallis herra Bergeret, kui teie ühes oma abikaasa ja lastega mõrtsukatöö ohvriks ei taha saada, siis ärge laske enam Putois’d oma juure tööle tulla. Ma annan teile hääd nõu: laske kõik omad lukud ümber vahetada“.

        „Mõni päev pärast seda juhtus, et emand Cornouiller’ köögiaiast kolm meelonit ära varastati. Et varast kätte ei saadud, siis kahtlustas emand Cornouiller Putois’d. Kutsuti sandarmid Monplaisiri aeda, kes selgeks tegivad, et emand Cornouiller’ kahtlus põhjendatud oli. Kelmide salgad laastasivad siis ümbruskonna aedasid. Kuid seekord oli vargus üheainsa isiku poolt toime pandud, ja päälegi haruldase osavusega. Mingisugust sissemurdmise märki, mingisugusid talla litseid niiske mulla pääl. Varas võis ainult Putois olla. Niisugune oli sandarmi-ohvitseri arvamine, kes ammugi Putois’st oli kuulnud ja kangesti seda haruldast lindu kinni tahtis püüda.

        „Saint-Omeri Teataja pühendas terve juhtkirja emand Cornouiller’ kolmele meelonile ja avaldas, linnast saadud teadete järele, Putois’ välimuse kirjelduse.

        „Temal on, ütles ajaleht, madal otsaesine; klaasised „silmad; kärsitu vaade; kanavarbad silmade ääres; teravad „põsenukid, punased ja läikivad. Kõrvad palistuseta. Ta on „kõhetu; natuke küürus; päält näha jõuetu; kuid tõepoolest on „tal haruldane jõud: temal on kerge asi sajasoulist rahatükki „nimetissõrme ja pöidla vahel paenutada”.

— 502 —

        „On mõjuvaid põhjusi, kinnitas ajaleht, tema arvesse terve rida vargusid panna, mis imestamiseväärilise osavusega korda on saadetud.

        „Terve linn oli Putois pärast ärevil. Ühel päeval saadi kuulda, et ta kinni oli võetud ja vangi pandud. Kuid varsti jõuti selgusele, et isik, keda Putois’ks oli peetud, üks kalendrimüüja oli, nimega Rigobert. Et tema vastu mingit süüdistust ei saadud tõsta, siis lasti ta vabaks, pääle selle kui ta üks aasta ja kaks kuud eeluurimise vangis oli istunud. Ja Putois jäi ülesleidmata. Emand Cornouiller sai uue varguse ohvriks, mis jultunum oli kui esimene. Tema köögikapist varastati kolm väikest hõbelusikat ära.

        „Emand Cornouiller nägi siin jälle Putois’ kätt. Ta laskis ahela oma toa ukse külge panna ja ei saanud enam und silma.

III.

        Kui kella kümne aegu Pauline oma tuppa oli läinud, ütles preili Bergeret omale vennale:

        — Ära unusta jutustamast, kuidas Putois emand Cornouiller’ köögitüdruku ära eksitas.

        — Ma olen selle pääle juba mõtelnud, õde, vastas herra Bergeret. Seda sündmust vahele jättes jääksime kõige ilusamast loost ilma. Kuid kõik peab korra järele sündima. Putois’d otsiti hoolega kohtu poolt, aga teda ei leitud. Kui uskuma oli hakatud, et ta ülesleidmata on, siis oli igaühe auahnuseks teda üles leida. Kurjategijate äri õitses selle tagajärjel. Et Saint-Omeris ja ümbruskonnas palju kurjategijaid oli, siis nähti Putois’d samal ajal uulitsatel, väljadel ja metsades. Nõnda ilmus tema iseloomule üks joon juure. Temal arvati see igalpool oleku võime olevat, mis nii paljudele rahvakangelastele omane on. Olevus, kes üheainsa silmapilgu jooksul kauge maa ära võib käia, ja kes häkitselt sinna kohta ilmub, kus teda kõige vähem oodati, niisugune olevus ajab tõepoolest hirmu pääle. Putois sai Saint-Omeri kohutuseks. Emand Cornouiller, kes kindlasti uskus, et Putois temalt kolm meelonit ja kolm väikest lusikat ära oli varastanud, elas suures hirmus omas Monplaisiri lossis nagu kindluses. Riivid, raudvõred ja lukud ei suutnud teda rahustada. Putois oli temale nii hirmus õhukene olevus, kes uksest läbi tungis. Üks kodune sündmus suurendas tema hirmu kahekordselt. Tema köögitüdruk oli ära eksitatud, ja nüüd jõudis aeg kätte, kus see oma eksitust enam

— 503 —

varjata ei võinud. Kuid tüdruk tõrkus kangekaelselt oma eksitajat ülesandmast.

        — Selle köögitüdruku nimi oli Gudula, ütles preili Zoé.

        — Tema nimi oli Gudula, ja ta arvati armastuse hädaohtude vastu kaitstud olevat, sest ta kandis lõua otsas pikka, harulist habet. Häkki kasvanud habe hoidis ju ka selle püha neitsi puhtust, keda Praaga linn jumaldab. Aga habe, mis enam neitsilik ei olnud, ei suutnud Gudula voorust kaitsta. Emand Cornouiller käis Gudulale pääle, et ta ometi mehe nime üles annaks, kes teda oli petnud ja siis kitsikusse jätnud. Gudula hakkas nutma ja vaikis. Palumistel ja ähvardustel ei olnud mingit mõju. Emand Cornouiller pani pika ja hoolsa järelkuulamise toime. Ta päris otsekohe naabritelt, naabrinaistelt, kaubitsejatelt, aednikult, teevahilt ja sandarmidelt järele. Kuid süüdlase jälgile ta ei saanud. Ta katsus uuesti Gudula käest täielikku ülestunnistust välja pigistada. „Teie oma kasu pärast, Gudula, ütelge, kes ta on“. Gudula jäi tummaks. Häkitselt käis nagu välk emand Cornouiller’ pääst mõte läbi: „See on ju Putois!“ Tüdruk nuttis ja ei vastanud midagi. „See on ju Putois! Kuidas ma seda kohe ei märganud? See on ju Putois! Õnnetu! õnnetu! õnnetu!“

        Ja emand Cornouiller jäi kindlasti uskuma, et Putois tema köögitüdruku ära oli eksitanud. Kõik Saint-Omeris, kohtu presidendist kuni laternasüütaja koerani, teadsivad Gudula’st ja tema korvist. Kui kuulda saadi, et Putois Gudula ära oli eksitanud, oli üllatus, imestus ja lõbu linnas suur. Putois’d ülistati kui suurt tükimeest ja üheteistkümne tuhanda tüdruku peigmeest. Tema omadeks peeti, kergesti leitud põhjustel, ka viis või kuus teist last, kes sel aastal ilmale tulivad ja kes niisama hästi ka tulemata oleksivad võinud jääda, nimelt selle lõbu pärast, mis neid ootas, ja selle rõõmu pärast, mis nad omadele emadele valmistasivad.

        „Ja Putois, see nägemata satür, ähvardas parandamata hädadega ühe linna õrnemat noortsugu, kus, nagu vanemad inimesed kinnitada võisivad, tütarlapsed alati vagased ja rahulised olivad olnud.

        „Nõnda üle linna ja ümbruskonna laiali olles jäi Putois tuhandate peenikeste sidemetega meie kodu külge seotuks. Ta käis meie väravast mööda; ja arvatakse, et ta vahel ka üle müüri meie aeda ronis. Tema nägu ei nähtud kunagi. Kuid igakord tundsime meie tema varju, tema hääle ja tema sammude jäljed ära. Enam kui ükskord arvasime meie videvikus tee käänakul tema selga nägevat. Minu õega ja minuga muutus tema iseloom natuke. Ta jäi pahaks inimeseks ja kurjategijaks edasi, kuid ta läks poisikese-taolisemaks ja väga lapsikuks. Ta muutus vähem

— 504 —

tõeliseks ja, julgen öelda, rohkem luuleliseks. Ta tõusis lapseliste traditsionide süütasse ringisse. Ta sai kolliks ja unemeheks, kes väikestel lastel õhtul silmad kinni sulgub. Kuid ta ei olnud mitte see koll, kes öösel tallis varsadel sabad sassi ajab. Vähem labane, vähem nõidusline, kuid niisamuti puhtast südamest vallatu, tegi ta minu õe nukkudele tindiga vurrud nina alla. Voodis, enne magama jäämist, kuulasime meie teda: ta hüüdis kassidega katusel, ta haukus koertega, ta hoigas kaminas ja aimas uulitsatel hiljaks jäänud joodikute joru järele.

        „Mis Putois’d meile ligendas ja koduseks tegi, mis meis tema vastu huvitust äratas, oli see, et tema mälestus kõigi nende asjadega ühendatud oli, mis meid ümbritsesivad. Zoé nukud, minu koolikaustikud, millede lehed ta ära oli kortsutanud ja määrinud, aia müür, mille pääl meie tema punaseid silmi pimeduses kiirgamas nägime, sinisest portselanist pott, mille ta ühel talve ööl ära oli lõhkunud, kui seda mitte pakane ei teinud; puud, uulitsad, pingid, kõik tuletas meile Putois’d meelde, meie Putois’d, laste Putois’d kohalist ja müütilist olevust. Ta ei saanud küll graatsia ja luulelikkuse poolest kohmakama Sitsilia või Thessalia paani või fauni vastu. Kuid sellegipärast oli ta pooljumal.

        „Meie isa silmis oli temal koguni teine iseloom: Putois oli temale mõistekujuline ja filosofiline olevus. Meie isa tundis inimeste vastu suurt kahjatsust. Ta ei pidanud neid mitte väga mõistlikkudeks olevusteks. Nende eksimised, kui need mitte karmid ei olnud, tegivad talle nalja ja panivad ta naeratama. Usk Putois’ sisse huvitas teda kui kokkuvõte kõikidest inimlistest uskudest. Et ta ironiseerija ja pilkaja oli, siis rääkis ta Putois’st kui tõelisest olevusest. Mõnikord rääkis ta temast nii suure kangekaelsusega ja määras kõik tema olemuse olud nii suure täpipäälsusega ära, et minu ema kangesti imestanud oli ja ütles: „Mõni hakkab vahest arvama, et sa tõega räägid, kallis mees: sa tead ometi väga hästi...”

        „Meie isa vastas siis ikka tõsiselt: „Terve Saint-Omeri maakond usub Putois’ olemuse sisse. Kas oleksin ma kellegi hää kodanik, kui ma Putois’ olemuse maha salgaksin? Peab kaks korda järele kaaluma, enne kui üht üleüldist usutunnistust maha katsutakse suruda”.

        „Üksi täiesti ausal mõtlejal võib sarnaseid kahtlusi olla. Õieti oli minu isa gassendist. Ta seadis oma isikulise tundmuse avaliku tundmusega kokkukõlasse, kuna ta, nagu kõik Saint-Omeri elanikudki, Putois’ olemuse sisse uskus, kuid ilma meelonite vargusest ja köögitüdrukute eksitamistest otsekohesena vahesobitajana osavõtmata. Viimaks tunnistas ta oma usku ühe Putois’ olemuse

— 505 —

sisse sellepärast, et korra-armastaja st.-omerlane olla. Nagu selles asjas, nii oli ta ka igas teises peenike inimene ja hää mõtleja.

        „Mis meie emasse puutub, siis tegi ta enesele Putois’ sündimise pärast natuke etteheiteid, ja mitte ilma põhjuseta. Sest õieti oli Putois meie ema valest sündinud, nagu Caliban luuletaja valest. Kahtlemata ei olnud need valed mitte sarnased, ja meie ema oli süütum kui Shakespeare. Sellegipärast oli ta hirmul ja kohkunud, oma pisikest valet nii kole suureks paisumas nähes, et see üle terve linna laiali lagunes ja kõike maailma üle ujutada ähvardas. Ühel päeval kahvatas ta koguni ära, sest ta arvas oma valet otse enese ees üles tõusma nägevat. Sel päeval tuli tema uus tüdruk, kes majas ja maal võõras oli, talle teatama, et keegi tahtvat prouaga kokku saada. Tal olla prouale midagi ütelda. „Kes see on? — Üks kitliga mees. Ta näib mõni maalt tulnud tööline olevat. — Kas ta oma nime ütles? — Muidugi, proua. — Noh, kuidas tema nimi siis on? — Putois. — Ütles ta teile, et see tema nimi on? — Putois jah, proua. — On ta siin? — Jah, proua. Ta ootab köögis. — Teie nägite teda? — Jah, proua. — Mis ta tahab? — Ta ei ütelnud mulle seda. Ta tahab seda ainult prouale ütelda. — Minge küsige, mis ta tahab“.

        „Kui tüdruk kööki tagasi läks, ei olnud Putois’d enam sääl. See võõra tüdruku kokkujuhtumine Putois’ga jäigi selgitamata. Kuid mina usun, et sellest päevast pääle hakkas isegi meie ema Putois’ olemasolemise sisse uskuma, ja arvama, et ta vahest ei valetanudki“.

Prantsuse keelest tõlkinud Johannes Audowa.

— 506 —

San Francesco d’Assisi.

Loodute kiitused.1)

(Laudes creaturarum.)

        Kõige kõrgem, kõige vägevam, hää issand, sinu päralt on kiitus, au ja austus ja iga ülistus sinu päralt üksi, kõige kõrgem; nad kuuluvad sulle ja keegi inimene ei ole vääriline sind nimetama.

        Kiidetud ole, mu issand, kõikide enese loodutega, iseäranis isanda venna päikesega, mis meil päeva valgustab; ja tema on ilus ja sädendav suure hiilgusega, tema, kõige kõrgem, on sinu tähenduse kandja.

        Kiidetud ole, mu issand, õe kuu ja tähtede läbi; taevasse oled nad moodutanud heledaks ja kalliks ja ilusaks.

        Kiidetud ole, mu issand, venna tuule ja õhu ja pilvis ja selge ja iga ilma läbi, millega enese loodutele ülespidamist annad.

— 507 —

        Kiidetud ole, mu issand, venna tule läbi, mis ööd valgustab; ja tema on ilus ja armas ja tugev ja kange.

        Kiidetud ole, mu issand, õe meie ema maa läbi, mis hoiab ja valitseb ja soetab erilisi vilju ja lõhnalisi õisi ja rohtusid.

— 508 —

        Kiidetud ole, mu issand, nendesinaste läbi, kes andeks annavad sinu armastuse pärast ja kannatavad tõbe ja vaeva: õnsad needsinatsed, kes neid hoiavad rahus, et nad sinu poolt, kõige kõrgem, kroonitakse.

        Kiidetud ole, mu issand, õe meie ihulise surma läbi, millest keegi elav inimene ei või pääseda: häda neilesinatsile, kes surevad surmalises patus; õnsad needsinatsed, kes sinu ülipühast tahtmisest end leiavad, sest teine surm ei või neile paha teha.

        Kiitke ja ülistage mu issandat ja tänage ja teenige teda suure alandusega. Aamen.

Italia keelest V. Grünthal.

— 509 —

Marie Under.

Kevadelaulud.

I.

Ei ammu näinud ma nii palju päikest!

Ta voolab aknast tuppa nagu kuldne viin.

Ja purju paneb mind, kes kaua paastusin,

Ning minu lapse sasipääkest väikest.

Kõik tuba soem ja ilusam sest kuldsest läikest:

Kuis lõhnavad hüatsindid lillad laual sääl ja siin,

Need hallid pajukassid, mis ma aiast korjasin —

Ei ammu, ammu polnd nii palju päikest!

Ja õitest kollastest ja punastest,

Ja liblikatest valgeist, kirjudest

Laps särasilmil hakkab unistama —

Ja palja jalu rohus jooksmisest

Ning laiast merest, sini-sinisest —

Sest kõigest — mina ka, jah mina ka nii sama.

II.

End laotand üle minu vaikse aia

On rohelised õndsad lootused,

Ja igas väikses põõsas suured ootused —

Kui kuulatades seisab terve maja.

Sääl tuulekohinas üks väike kaja

Ja taevasinas rohked tõotused

On hinge hüüdnud hellad aimdused —

Pean seisatama nagu palvetaja...

Kuis läbi hõbepilve pisarate

Suur kuldne päike naerab talvekatte

Ja talvemured sulama! Ka mind?

M’ust langeb argipäine igavus,

Ja rinnas uduarglik igatsus

Ju sala häälitseb kui väike edev lind.

— 510 —

III.

Kui tulnud õied, põgeneme linnast:

All mere ääres ootab väike maja;

Sääl kibuvitsad õitsvad üle aia —

Kui tulnud õied, põgeneme linnast!

Neis majakese kollast karva seintes,

Sääl kosutavat vaigulõhna peitub,

Ja palju, palju mõnusust ses leidub,

Kui laisalt pikutame värskeis heintes.

Sääl punetama löövad laste palged

Kui maasikad, mis rutulisel käel

Nad vara nopivad mäe veeru pääl,

Kus salgas unistavad kased valged.

Kui õhtul päike teinud kuldse tee

On üle rohelise vee, siis lähme sõudma,

Küll hilja kuu meid kõrgelt kutsub koju jõudma,

Kui taevas tumenemas üle tähtede.

IV.

Nüüd jälle tulevad need valged ööd,

Kus und ei saa ei taevas, maa, ei meri,

Ei inimeselaste kihav veri —

Kus ihad hinges hõõguvad kui söed....

Need valged ööd, kui hõbevalged keed,

Kõik lõhnad õite siidilises süles

Siis sala värisedes ärkvad üles

Ja vana muinaslaulu laulvad veed.

Siis kuldseis juustes lehitsemas tuuled —

Ja suurtes silmis salaline sära,

Maailm täis valgeid unenägusi.

Ja puna-punasemaks paisumas on huuled —

Ei suuda keegi suudelda neilt ära

Neid lugemata valmind suudlusi.

— 511 —

Aino Kallas.

Koidula ja Kreutzwald.

Äärjooned.1)

        Kogu meie inimlik keeletarvitamine ei ole muud, kui alaline Prokrustese voodile panemine, kus me siis tarbekorral venitame ehk kokku litsume, et elavaid nähtusi surnud sõnade järele paenutada. Alati me püüame sõnade köidikutesse vangistada midagi elavat ja mitte-vangistatavat. Meile on sõnad just kui keemiliselt puhtad: siin sõprus, siin armastus, siin viha, siin ükskõiksus, ja me jõuame kitsikusesse, kui mõnikord mõnele tuulepuhangule lõbu sünnitab meie ilusasti korraldatud präparadid läbisegamini heita. Me armastame korraldust ja liigitust ja päälkirju, iseäranis just päälkirju. Ükski nähtus ei anna meile rahu, enne kui me teda ära ei ole määranud. Me sooviksime nii hää meelega, et terve inimlik elu kui klaaskastidesse pandud meie ees oleks, liigilehed küljes, — siis ei üllataks meid midagi ega lükkaks meie teoriasi ümber.

        Seda oma keele ja mõistete puudulikkust ja vaesust tunneme igakord, kui elu mitmekesisus ja rikkus meid puudutab. Abita

— 512 —

seisame uue nähtuse ees ja ei oska temale nime leida. Elu on alatasane elementide segamine, midagi ei ole hingeelus keemiliselt puhas. Arvame ema armastuses võõrastest ainetest täiesti vaba tunde leidnud olema, kuni meile see tugev seksualne värv selgub, mis iga ema vahekorras oma pojaga on. Sõpruse nimega katame nii mõndagi mehe ja naise vahekorda kinni, milles erootiline lisandus selgesti tunda on. Prantsuse keele teravus tunnete varjundustele nimesid leida on sõnad amitié amoureuse — armastusega segatud sõprus — loonud. Ja siiski, me võime sada nime erivarjundustele leida, sadaesimene jääb ometi ilma. Hingelises elus valitseb seesama seadus kui mujal organilises elus: hüppamisi ei ole, kõik käib tasaste üleminekute ja varjunduste kaudu, — astmeid on niisama lugemata hulk, nagu värvisid. Armastuse ja sõpruse vahel on pikk tunnete astmik, ja ometigi on meie keeles ainult nende tundmuste erilõpupunktidel oma nimi.

        Täiesti vastuoksa oleks ka sel juhtumisel Koidula ja Kreutzwaldi vahekorrale, niisugusena, kui see nendes üle neljakümne aasta vanades kirjades nähtavale tuleb, läheneda teatud kava käes. See oleks asjata ja rikuks ainult maitsmise. Ilma ennemalt valmisolevat teoriat ja kõigepäält ilma soovita neile päälkirju leida peab need kirjad kätte võtma, et ennast nende puhtalt inimliku küljega rikastada. Mis tarvis nimesid otsida? Ja kust võikski nime tundele leida, mis 64-aastase mehe üle võimust võtab tervelt 40 aastat noorema naise vastu, keda omandada temal iialgi ei või mõttessegi tulla, — tundele, milles isalik hellus ja platoonilik vaimustus nii suurteks teguriteks on, — mis peaaegu ainult kirjavahetuse surrogadiga leppis? Koidula tunne on, kui nii tahab, siiski lihtsam omade ainete poolest; tema esialgne kõrgele paisuv suurmehe imetlemine ja plika-ohtu jumaldamine lahtub pea rahulikuks lapsehelluseks isaliku sõbra ja nõuandja vastu. Aga siingi läheks raskeks protsentides eri-aine osasid ära määrata.

        Kui selle asemel neid kirju ainult inimlikkudena dokumentidena sirvime ja selle aukartusega, milleks meid iga uus eluavalduse varjundus sunnib, kui suudame neist kõike seda äraldada, mida aja ja ütluseviisi lahkuminek meile võõrastavaks teeb, siis saame ohtrat tasu. Meie elutundmine on siis kahe individualselt värvitud isiku võrra rikastunud.

        Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetusel on Eestile suur kulturi-ajalooline tähtsus. Mõlemad olivad keskkohas-seisvad, oma aega esitavad isikud. Kus võikski aeg ennast paremini peegeldada, kui neis isikutes, kes oma kord jälle aja laadi määrasivad? Ilma nende kahe nimeta ei või Eesti lühikest rahvuslikku romantismuse aega enesele ette kujutadagi. Aga pääle selle, et juba Eesti kulturi

— 513 —

arenemises kahe nii tähtsa isiku — Kalevipoja looja ja Emajõe Ööpiku kirjutaja — intiimilikum tundmine uurimisele võiduks on, on nende kirjades palju, väga palju otsekohest kulturikujutust. Moderni lugeja meelest ehk liigagi palju. Koidula ja Kreutzwald seletavad pikalt teineteisele omi arvamisi ja kavatsusi politilise ja rahvusliku elu kohta, vaidlevad uue ja vana kirjaviisi ja muude kirjanduslikkude küsimuste üle, annavad — iseäranis Koidula — pikki isikukujutusi; le plat du jour, päeva huvid, on nende kirjades laialt edustatud. Ja kõik märgid näitavad sinna poole, et kirjavahetus teises osas ikka enam ajakujutustena tähtsateks, aga inimlikult vähem huvitavateks kulturiülevaadeteks muutub.

        Kirjastiilil on oma arenemise-ajalugu. Päevaraamatu järel on see kõige otsekohesem, isikulikum kõigist kirjanduslikkudest avalduse viisidest. Sellel on omad õitseajad olnud, aegadel, kus sõprusekultus olemas oli. Rousseau, Goethe, Rahel von Varnhageni aegu otsis kõige peenem ja vaimukam esprit just kirjakuju; see õitses ühel ajal Prantsuse ja pärastpoole Saksa romantika aegsete salongidega. Iseäranis naised olivad selle hoidjateks ja arendajateks. Naise mõistuse alamusest kõneledes tähendab Lombroso, et naine siiski ühes asjas mehest ees on: kirja kirjutamises. Kiri ei nõua mingisugust arhitektonilist ega matematilist kokkuseadet, ta imeb enesesse silmapilgu meele-olu, tema võim on, nagu hää jutuajamisegi, välgatustes. Mingisugune balsameerimine ei või meile kaua aega hauas puhanud isikut paremini alal hoida, kui sarnane otsekohene, katteta hingeelu värisev kiri.

        Koidula ja Kreutzwaldi kirjastiil on õige ebatasane. See võib vahel ilusa lürismuseni kerkida või teravaks ja vaimukaks vaheneda, aga see ei ole isesugusest baltilisest magedusest täiesti vaba. Selles tundub mõnikord Bertram & Co. pitsat, midagi „armsale maarahvale“ laadist. Iseäranis on see tuntav, kui nad Eesti keelt tarvitavad. Et Eesti keele nüüdsest arenemisest aru saada, ei ole muud vaja, kui seda vähe enam kui 40 aasta eest kirjutatud keelt lugeda, hästi silmas pidades, et selle tarvitajad oma aja kõige paremate hulka käisivad. Missugune vahe ja edenemine nüüdse keele paenduvuses ja varjundusrikkuses! Koidula ja Kreutzwald ohverdasivad sagedasti omade mõtete peensuse, et emakeeles kirjutada võida. See on sagedasti abitu, vastu tahtmist banaalne nende käes, kohmakas, kus ta terane tahab olla, lapselik, kus ta luulelik soovib olla. Sellest saivad ka nemad täiesti aru. Aja puudusel või tunde sunnil otsekohesemalt ennast avaldada, otsivad nad ikka jälle abi Saksa keelest... „Deutsch, das mir geläufiger ist, ais die alte Muttersprache“, ütleb Kreutzwald;

— 514 —

ja Koidulat sunnib tema rahvusline südametunnistus sagedasti andeks paluma, kui Saksa keel just nagu iseenesest emakeele kõrvale lükkab. Nemad on Saksa keeli kirjutades täiesti teisel kulturinivool, ja kirjade hingeline huvitus kasvab selle läbi.

        Nüüdse aja lugejat segab, nii kui öeldud, mõnikord kulturiajaloolise aine liig raske ballast. Mõned pikad leheküljed asju ja aateid annaks paari kiirteheitja viisi heidetud lausest, mõnest iseteadliku analüüsi elule-kutsutud sõnast. Hästi arusaadavatel põhjustel on Kreutzwald palju enam analüüsi poole kalduv, kui Koidula, kes selle küsimuse sagedasti peaaegu naivselt kõrvale jätab. Enam isikulikku, enam subjektivlikku, enam individualiteedi värvi sooviks mõnikord neid kirju lugedes. Nad annavad ainult ehituseaineid, lugeja oma mõttekujutuse teha jääb sinna-tänna heidetud lausetest ja ridade vahel kõlavast salajast melodiast seda südamlikku idülli punuda, millega see vahekord vanamehe ja noore neiu vahel algab, seda katastrofini ja sellele järgneva resignatsionini tähele panna.

        Kirjavahetuse algusel oli Kreutzwald juba oma elu õhtuni jõudnud. Tema elu suurtöö oli juba tehtud, aastal 1861 ilmus Kalevipoeg. Olgu küll ilma selle populariteedita, mis Jannsenile nii ohtral mõõdul osaks oli saanud, oli tema siiski Eesti the great old man. Me võime teda enesele haiglasena, vanana mehena kujutada, kes omast pikast elust kõige suuremana tarkusena resignatsioni vooruse on omandanud. Väikese linna unises, hingeta ümbruses elab tema töökast, õigem tööga koormatud elu, seesmiselt üksikuna ja eralasena. Haigemaja, alatised pikad sõidud ja linnapraktika täidavad tema päeva hommikust õhtuni. See ei takista teda siiski arenevat rahvuslist liikumist teravalt tähele panemast ja omi pistvaid, satiirilisi võitlusenooli sinna saatmast, kus ta neid arvas tarvis olevat. Igasuguste dogmade leppimata vaenlasena, hinges ratsionalistliku aastasaja aated, mis tema loomupärase kahtlemisega kokkukõlas on, oma isikuliku elu lõpuarved tehtud, — nii ta elab, omi jalutuskäikusid Võru surnuaida tehes.

        Koidula sellevastu oli nende tutvuse alguses veel peaaegu tundmata. Emajõe Ööpik, Vainulilled ja Ojamölder ja tema minija olivad küll ilmunud, aga ilma kirjaniku nimeta. Tema elu oli kaugel noore neiu harilikust mureta elust. See oli, niisama kui Kreutzwaldilgi, vali töö hommikust õhtuni, sagedasti kõige masinlikum ja vaimutum, ajalehtede trükiparanduse tegemine, adresside kirjutamine, kõige paremal juhtumisel päris ajalehetöö. Kogu ajalehetöö keerulikust mehanismusest võttis tema osa, isa kidumise pärast sagedasti üksi toimetusetööd juhatades. On aegu, kus ta 2000–2500 adressi peab kirjutama, terved päevad kuluvad,

— 515 —

ilma et ta silmapilgukski värske õhu kätte pääseks, tarvilikust suvepuhkusest kõnelemata. Ta räägib kaebades tuttavate valearusaamisest, kui tema töö sunnil ainult kodus peab olema ja sellepärast uhkete kilda loetakse. Väsimus kirjutamisest on nii suur, et tema parem käsi pikkadeks nädalateks töötamisele kõlbmataks saab. Perekonna ülevalpidamine, mis tema töö pääl põhjeneb, ei anna temale aega enese või omade huvide pääle mõtelda, ei oma jõu kokkuhoidmise päälegi. Tema palub enesele „rahulikku südant“, sest igasugune abielusse astumise võimalus tähendaks perekonna ainelist hävinemist. Tema kaebab sagedasti oma raske töökoorma üle: „Te jutustate minule mõnikord nooruse õnnest, armas isalik sõber, mina ei sooviks viimasest kümnest aastast, kus ma mõtetega olen tunnud ja tunnetega mõtelnud, mitte üht ainustki tagasi“. Aga kohusetunne on nii kindel, et isegi Kreutzwaldi murelikud hoiatused teda ennast hoidma ei pane. Luuletamisega ta teeb peaaegu salaja tegemist, seda „sinisuka“ varju kartes ja häbenedes, mis see vast tema pääle võiks heita, ja peaaegu teadmatu omade luuletuste väärtusest, kurt nüüd juba algavate ülistamiste kohta, mis teda küllalt imestama ei või panna.

        Tema selleaegne pilt näitab meile niisama huvitavaid, kui algupäraseid jooni. See on tõeline naiskangelase füsiognomia, puudub ainult kiiver neilt paksudelt, vabadelt käharjuukstelt. Kes hakkaks seda nägu vaadeldes mõtlema, kas ta tõepoolest kaunis on? Praegugi veel ta vangistab oma otsekohesuse ja joonte julguse läbi. Neis ei ole midagi väiklast. Ilma iseäralist naiselikkust, ei puudu neil siiski naiselikku külgetõmbavust. See ei ole miski kuivetanud „kirjaneitsi“, ei miski suguta virago, aga küll Eesti rahvusliku ärkamiseaja Jeanne d’Arc, kellele ülesandeks sai rahvusliku romantismuse lippu kõrgele tõsta.

        Kreutzwaldi pilt ei ole nii palju ütlev, kui Koidula oma. Tema pää hoidmise viis allapoole vajunud lõuaga on küll loomupäraseks vastandiks Koidula julgele pääliikele. Aga muidu otsib asjata sellest vanamehe rahulikust, tõsisest füsiognomiast Võru eralase skeptilist naeratust ja mõtteteravust. Pilt on enam „taadikene“, kui „Viru laulik“, enam südame, kui mõistuse Kreutzwald.

        Nagu mõni muugi, nii algas ka Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetus võõriti arusaamise pärast. Kreutzwald oli avalikult, kuigi peidetud sõnadega Koidula kirjalise töötamise üle pilgates naljatanud ja sarnaste „kirjaneitsite“ eest hoiatanud. Siis kirjutas Koidula temale oma esimese kirja. Kõik Koidula hääd elemendid, jõud, optimismus ja tervis, mis sugulusomaduste õnneline ühendus tema oli, sinna juure suur otsekohesus ja tõelik vähenõudvus, on selle kauni kirja sõnad ette ütelnud. Põhjendatud pahandamine

— 516 —

ja võõriti arusaamisest tõusnud kurvavõitu põhiheli võitlevad ikka selgemalt esile puhkeva vaimustusega, kuni vaimustus viimati võidu saab ja kirja laadi ära määrab. Kui liigutavalt lihtsasti Koidula omast tööst jutustab: „Ma olen oma isa wanem laps ja ainus abi ta töö juures — suureks saanud isa kirjutuselaua taga. Olen praegu 6 aastat tema käsikirjutaja, sest isa käsi on wäga kange.“ Tema kaitsmine Kreutzwaldi pilkavate tähenduste vastu on naiselik ja alandlik, tema annab ennast täiesti Kreutzwaldi autoriteedi alla, palub ainult õpetust. „Nüüd aga, kus ma kui õpetuse himustaja laps Teie ette tulen, Teid paludes: otsust, õiget otsust andke mulle, — nüüd Kalewipoja laulu looja, nüüd meie rahwa laulu-isa, nüüd unustage ära, kes paluja on, mis Teid ja teda lahutanud ja lahutab, nüüd aitage üht waest ja kahtlast inimese süda iseenese ja maailmaga õigeks saada, rahu teha! Ütelge mulle, mis ma pean, tegema, ja kui Teie seletate: „Jäta maha, mis peale sulle jõudu ei ole antud, — ma tahan ustawa südamega kõik laulu sünnitamist püüda läinud aegade rüppe matta, südames ära suretada, mis laulma sunnib.“ Kogu kiri on nagu kaua tammi taga hoitud tundmuse puhkemine, kaua sala küdenud vaimustuse lõkendus. „Üks mees, keda ülemat ma laulu loomise mõttes rahwa hulgast ei teadnud, kes minu mõttes nii kõrgel seisis, kui keegi muu laulik.“

        Selle kirja pääle vastab Kreutzwald niisama loomupärase kirjaga, mille isaliku heli alt ärkava huvituse esimest tuikamist kuulda võib. Kreutzwaldi laia, kõigest aru saada püüdva, sagedasti nii imekspanemiseväärt moderni isiku äärjooned on juba selles kirjas äratähendatud. „Minu südame on Jumal igapidi üheks laiaruumiliseks loonud, et kõik parema poole sammuwad asjad sääl küllalist asupaika leiawad — — — Ma olen suuremat osa eluaega üksnes selle pääle kulutanud, loomust ja loodud asja nii kaugelt tundma õppida, kui mis tänapäewane tarkus seks ulatab.“ Tema vähenõudvus on niisama tõelik, kui Koidulalgi, kõik ülistamised lükkab ta vankumata tagasi. „Mina ei ole kellegi rahwa laulu-isa, Kalewipoja laulu looja, kuulus Wiru laulik, waid üks nõder ekslik inimese loom.“

        Sellega algab nende kirjavahetus, mis nüüd katkemata jätkub. Eriheli on Koidula kirjadel enne Kreutzwaldi Tartus käimist ja iseäranis on vahe suur, kui neid katastrofile järgnevate kirjadega võrrelda. Esimese ajajärgu kirjad on sagedasti lüürilised tundmuste puhkemised, kust kõige alandlikum ja imetlevam vaimustus kõneleb. Meil ei ole sarnasele tundele mingisugust nime. „Minu rindus on üks paigake, kust Wiru lauliku nimi ei kustu, enne kui südame tuksumine lõpeb ja kaks kätt mulle rinna pääle risti pannakse.        — — — Teie, Teie, herra, Teie wõite minust ja minuga

— 517 —

teha, mis tahate ja arwate wõimalik olewat, ma olen kui waha Teie käes. — — — Kui lõoke kotka sulge wahele ärapeidetud teine poole pilwede laseb ennast üleskanda. — — — Tuhandadele ei ole seda õnne antud, mis minule, — õpetust wõtta kõige kaunima õpetuse hallikast, — kõige karastawama woolega oma waimu joota.“ (9. kiri).

        Ja teises kirjas: „— — — et nemad nii hilja alles mind Teie juure juhatanud. Ja mina ei saa sellest ühest asjast ka tänagi weel aru, kuida ma nii mitu aega, ilma Teie auustatud käe juhatuseta, jõudnud ära elada.“

        See on oma õpetaja jalge juures istuva jüngri kõne. Kui siin erotikat on, siis on see arenemise-eas oleva lapse ebamäärane, sensualsusest vaba tunne, mis nii hää meelega viiruki suitsetamiseks mõne kuulsuse jalgealuse ümber põlema süttib. Kas võiks ehk arvata, et Koidula ühekülgne intellektualne arenemine ja kibe varajane töö tema naiselist tundeelu sellel algastmel olivad peatanud? — tema 24-aastasest vanadusest hoolimata. Tema tundmused Kreutzwaldi kohta ei ole naise armastus mehe vastu, vaid see on armastuse surrogat, sellel on tema elus, esimesel ajajärgul täiesti seesamasugune mõju, nagu armastusel: see vabastab temas energia.

        Täiesti niisama mõjub see ka Kreutzwaldi pääle. Vana jutt postipoisi jäätanud sarvest kordub, milles sulades kõik kinnijäätanud ilusad viisid helisema pääsevad. Kreutzwaldi skeptilise ja teravatahalise koore alla peitus palju üksildaste aastate jooksul kokkukogunud luulet. Tema on alguses palju ettevaatlikum ja tagasihoidlikum kui Koidula, „die Zweifelsucht on minu küljes üks sündinud haigus, mille wastu ükski arstirohi ei aita.“ Koidula täit optimismust on vaja, enne kui tema oma sagedasti petetud usus inimeste sisse kindlaks saab. Väike tähtsuseta eksiarusaamine on põhjuseks kirjale (8. kiri), mis tema alati kahtlevast arast ja ühtlasi uhkest iseloomust tõendust annab. „Mul elab nii rohkesti sandi uhkust südames, et ennemini armastuse nälga ärasuren, kui teiste uste eest palukest kerjama lähen“. Ja missugune resignatsion neis sõnades: „Kes juba nii palju elus kaotanud kui mina, sellele ei wõi üks süda enam wähem kaalule raskust teha.“ Selles tema siiski eksib: enne kui arvata, oli see kirjavahetus temale vajaduseks muutunud — „diese Correspondence ist mir zum Bedürfnis geworden.“

        „See (kirjad) on minu ainukene puhkamise aeg.“ — „Üks süda on mind mõistnud.“ — Tema võitleb kaua ja asjata tundmuse vastu, mille loomuse üle tema palju enam selgusel on, kui Koidula. Asjata võtab tema mõistuse ja enesepilke abiks: leek, mida

— 518 —

Koidula oma lapseliku imetlemisega tema ümber põlema sütitab, on nii vägev ja igas kirjas uuenev, et kõvemagi kui Viru lauliku tunderikas süda oleks pidanud selles tules sulama. Tähelepandav on, et Koidulal kirjavahetuse esimeses ajajärgus kogu aeg aktivline osa on; 11. kirjas ütleb Kreutzwald viimaks omast ettevaatlikkusest lahti. „Mikspärast peaksime meie pikemalt taewalikku sundimise wastu tõrkudes tõkkesi südame woolamise ette tehes teisiti rääkima, kui tundmus sunnib?“ Ja tema otsustab Tartu minna, et Koidulat näha.

        On vahekordi, mis nii õrnad, nii mitteharilikud on, et need refleksioni ei salli. Refleksion on neile surmavaks m[ü]rgiks. Need elavad ainult kauguses ja surevad läheduses. Niisugune õige õrn ja kõige mitteharilikumates olukordades sõlmitud vahekord oli Kreutzwaldi ja Koidula erandvahekord erandinimeste vahel. On vahekordi, mis surma on mõistetud, nii pea kui nad, just nagu Greeka muinasjutu Narkissos, ennast näevad, nii pea kui neile nimi antakse.

        Kreutzwaldi ja Koidula vahekorras on esimese ajajärgu kirjad [Kreutzwaldi Tartus käimiseni] õnneliseks ja iseteadvuseta ajaks — ainult Kreutzwaldi viimases kirjas võib juba ärkavat teadvust tähele panna. Miski ei sega seda mõlemalpool nii takistamata jõul kasvavat tundmust, koguni nemad ise mitte. Nende kirjad hõõguvad teineteise leidmise rõõmu, rõõmu oma elu aimamata rikastumisest. Kahe mõistuse kokkusaamist on alati kaunis vaadata, nagu kahe mõõga vehklemist, ja midagi ei ole viljakam kui meheliku ja naiseliku intelligentsi ühinemine ja sel puhul tekkinud rikas vahetus. Erotiline meeleolu on üks vaimlise õitsemise tingimistest. Neis kirjades helab kõrgeid helisid: „tänupisarad niisutawad Teie kirja ridasid, ma tahaksin Teie kirjutuselaua ees maas olla“ (Koidula). Kõrvalised, pahatahtlised jõud on veel kaugel, ja kõige kardetavam vaenlane, nende oma südamete refleksion, on veel mitme luku taga.

        Ja nii tuleb siis Kreutzwald Tartu.

        Ei tohi unustada: Kreutzwald ei olnud kellegi teine Goethe. Seda elujõu-energiat, mis sellele jumalate pailapsele ühe nooruse teise järele kinkis „der geniale Mensch hat mehrere Pubertätszeiten“, ja mis tema kuuekümne aastast palet veel murdmata meheliku iludusega täitis, kaugel kõigest vanadusest, — mis erotilist elektrilikkust tema ümber alatasa kõige kõrgemani eani alal hoidis, — seda ei olnud Kreutzwaldil. Marianne von Willemeri ja Goethe kokkusaamine Gerbersmühles ei uuenenud Eesti teisendina. Kreutzwald oli tõepoolest juba vana, tema armastus —

— 519 —

rauga armastus, ja tema saatus ei olnud naist selles Eesti kangelaseneitsis äratada.

        Me ei tea õigusepoolest midagi sellest Kreutzwaldi Tartus käimisest. Ja kui kirjavahetus jälle uuesti algab, on see päältnäha ja pääliskaudselt vaadates täiesti niisamasugune kui varem. Koidula haige käsi takistab teda küll esimestel nädalatel Kreutzwaldi juba vähe rahutute kirjade pääle vastamast, aga pea seletab tema sunnitud vaikimise põhjuse, kirjad käivad jälle korralikult Tartu ja Võru vahet ja kõik on korras. Ja siiski... Ei ole muud vaja kui oma kõrva hästi teritada, et teist varjundust mõlemate kirjade toonis leida. Mispärast hiilivad juba Koidula esimesesse vastuse kirjasse need hiljem kindla paiga saanud „teine isa“, „isalik sõber“ ja 13. kirjas „Sie böser, lieber Papa“, „mon père“ ja nõnda edasi? Miks jääb luulelik nimetus „Wiru laulik“ harvemaks? Kas ilmuvad need uued nimetused täiesti iseenesest, loomulikult Koidula sulest või on temal põhjust Kreutzwaldile nende vahekorra tõelist loomu ära tähendada? „Mikspärast siis isa ja lapse wahele, kes looduse korralikus koos peaksiwad elama, ruumi ja wahet on loodud. Ma olen ennast nõnda harjutanud Teie tütreks arwama“ (13. kiri). Olgu kuidas tahes, Kreutzwaldile on kumbki oletamine niisama vähe kasulik. Ja mida tõendab see, et mida pikemat aega nende kokkusaamisest kulub, seda soojemaks Koidula kirjad lähevad, kuni need paaris viimases kirjas enne Koidula Võru sõitu jälle oma endise lüürilise kõrguse kätte saavad? „Ungefähr so wie mir, muss es dem Schmetterlinge sein, der im Begriffe steht, die Puppe abzustreifen, ich kann es mir sehr lebhaft vorstellen.“

        Kreutzwaldigi kirjades võib teist pääheli kuulda, ehk küll muudatus täitsa teine on, kui Koidula kirjades. Koidula kirjade suuremale asjalikkusele ja rahuliseks saanud toonile vastab Kreutzwaldi kirjades ikka peitmatam armastuse ilmutus. „Teie olete see ainuke, kes mind tõesti on tundnud ja minust arusaanud... Selle pääle toetades loodan, armas Lydia, et praegustest eietest aegamööda sõbruse paela saame punuma, mis nii kaua kestab, kui hinge õhk meie sees.“ Tema leiab „traadita telegrafi“, mis unes ehk ilmsi unistades tundeid edasi ja tagasi saadab sõpruse sõlmede läbi ühendatud südamete vahel. Koidula kirjade viibimine äratab tema kergesti tõusvat kahtlust. „Minu süda on arg ja uskumata, iseäranis Teie wastu... kahtlased mõtted tõusewad. Aga mõtelge ise, wiis pika nädalat alalises waikuses, kui magaksin juba mulla sängis. Seal tulewad mõtted, kui wõiksin mina mingi kurja nõiduse wäel üht warandust ära kaotada, kus kahju suurem oleks, kui mina jõuaksin kanda (17. kiri). Verwandte Seelen lieben sich! Neil ei

— 520 —

ole ruumilikku kaugust, ehk seisaks üks lõuna, teine põhja pool. — Teie sõbrus ei jõua iial minu jänu kustutada. Ma wõiksin päewad ja nädalad Teie seltsis elada, siisgi kardan ma, et igatsuse jänu pärast lahkumist ei kustuks“ (18. kiri). Aga neis ärrastes ja hellades viisides kuulub juba nüüd aegajalt resignatsioni dominantet, resignatsioni, millel nii sügavad juured Kreutzwaldi hinges olivad, — mis tema elu jõud ja tarkus oli. See on sügise talve tulekust kindel resignatsion, saatusele alla andmine, ehk see küll selle ajajärgu kirjades veel ainult aimdusena kõlab. Tema kirjutab (23. kirjas), et tema nende kauemast ühendusest midagi ei usu tulevat. „Laskem meid sellepärast waimusidemetes ligistikku jääda, seni kui külma lume all wiimne soe meie elu lätest jahtub, ja kõik jääks angub, mis siin elus inimese õigust annab, ja mis läbi wana isa meid loomadest oli ülendanud“.

        Koidula Võru sõit suvel 1868, see on aastal pääle nende kirjavahetuse algamist, on otsustavaks pöördeks nende vahekorras. Täielist seletust juhtunud katastrofist, tragödiast, nii kuidas Kreutzwald seda nimetab, ei anna kummagi kirjad. On ainult tähendusi, pooli sõnu, sest peenetundmus asjasse segatud lähedate isikute wastu sunnib mõlemaid vaikima. Pääle selle on Kreutzwald Koidula poolt kohe pääle Võru sõidu kirjutatud kirja ära hävitanud, mis arvatavasti valgust asja kohta oleks toonud.

        Näpunäiteid on siiski küll ja küllalt selgeid, nii et asjade käiku umbes võib aimata. Arvatavasti on Kreutzwaldi abikaas Võrus suure armukadeduse näidendi toime pannud, mille järgi Koidula igasuguste ärateenimata süüdistustega koormatuna tagasi läks. Pärast seda on proua Kreutzwald Jannsenile vist kirja, „der scandalöse Brief“, kirjutanud, mille puhul Jannsen oma isaliku võimusõnaga tütrele igasuguse kirjavahetuse ära keelas. Seda keeldu pidas Koidula ¾ aastat. Sellele kahetsemiseväärilisele vahejuhtumisele lisaks tuleb veel kirjade seaduseta omandamist ja lahtimurdmist ning muid enam ehk vähem tumedaid jooni.

        Igatahes: idüll on purustatud. Selle kauni ja haruldase vahekorra naivsus ja iseteadvusetus on ära. Selle elutingimine on vigastatud.

        Koidula ei ole oma tundmusi katastrofi puhul analüseerinud, tema suu surus vist kinni naiselik häbitunne ja tema iseäranis õrnaloomuline seisukoht Kreutzwaldi vastu. Aga palju negativlisi tähelepanekuid võime tema kirjades teha.

        Igal naisel on iga mehe armastus, ka siis kui tema ise sellesama tundmusega ei vasta, siiski alati enesearmastust õhutavaks ja enesetundmust tõstvaks triumfitundeks. Ainsaks erandiks on, kui tema selle armastuse tõttu mingil kombel naeruväärilisesse,

— 521 —

mittekasulikusse valgusesse sattub. Arvatavasti oli ka Koidulaga nii. Tema õrnast, peaaegu pühast imetlemisest, sellest lapselik-kaunist, puhtast tundmusest, mis kui alaline ohverdamine armastatud luuletaja auks oli, — sellest nii vähe ilmalikust, nii unistavast tundest haaras väikekodanlikkus kogu oma realistilise arusaamise karmusega kinni. „Kusagil minu rindus on üks paigake, kuhu töörika päewade kära ja toimetus ei ulata, sinna astun ma warjule, kui ma Wiru laulikuga kõnelen“. See vaikne pühapaik hävitatakse Koidulal. Shablonilikkus, inimlikkude mõistete kitsus purustavad selle vahekorra, millel sõnaraamatus nime ei ole. Teda tehtakse naeruvääriliseks enese ees, puudutakse naese kõige õrnemat kohta: tema naeselist uhkust. „Solche Rohheit der Gesinnung hätte ich trotz aller schweren Erfahrung doch niemals erwartet,“ ütleb Kreutzwald Jannsenile tema kirjutatud teotuse kirjast. Koidula ei olnud koguni mitte ise enesele oma tundmuste loomu selgeks teinud, nüüd peab tema selle süüdistamist kõige banalsemate nimetustega kuulma.

        Koidula tehtakse vägisi nägevaks, ehk küll pimedus niihästi temale kui ka Kreutzwaldile õnnelisem oleks olnud. Veel kord: Koidula armastus Kreutzwaldi vastu ei olnud naise armastus mehe vastu. Naine ei olnud üleüldse siiamaani Koidulas veel ärganud, kõigevähemalt nende kirjade järel otsustades. Kreutzwald on seda instinktivliselt tundnud ja ära tähendanud: „Sie sind tatsächlich von zwei ganz verschiedenen Naturen zusammengesetzt, die Hälfte ist ein emancipiertes Mädchen, die andere Hälfte noch in Kinderschuhen“. Arvatavasti jõudis Koidula nüüd alles selgusele Kreutzwaldi armastuse üle, millest tema siiamaani ei tahtnud arusaada. Ja see mõjub tema pääle külmendavalt, tagasitõukavalt, just nagu oleks tema ka esimest korda vanaduse vahe ülepääsemata kuristiku kohta selgusele jõudnud. Selle asemel, et Kreutzwald siiamaani temale mingisugune pool-mütologiline olevus, teine Vanemuine oli, on ta nüüd korraga vana abielumees, kelle võrgutamises teda süüdistatakse!

        Siiski tundub tema esimese kirja ametlik ja võõras „Hochgeehrter Herr Doctor“ peaaegu liig armutalt Kreutzwaldi kohta, aga selles võib Koidula haavatud tundmuse ja kibeduse mõõtu aimata. Kui tema siis peaaegu aasta pärast seda, kevadel 1869 jälle korralikku kirjavahetust algab, on küll kunstlik võõrus kadunud. Aga siiski kõneleb neis kirjades täiesti teine ja muutunud vahekord. Jünger ei istu enam oma Õpetaja jalgade ees, ümberpöördult: Õpetaja on elatanud küürus vanaisaks kumerdunud, tema on nüüd „taadikene“, „papa Kreutzwald“, kellega täieealiseks saanud lapse kaitsva hellusega ümber peab käidama,

— 522 —

sagedasti sõrm vähe kelmikalt õieli, nagu õrnaks karistuseks. Lüürilised ditürambid, jumaldav ülendamine on lõppenud, kirjad muutuvad asjalikuks ja kulturiajalooliselt väärtuslikuks. Siiski, kui neis mõnikord veel tundmus võidul on, on nimetused „Herzenspapa“, „Goldpapachen“, „kulla taadikene“ selle kindlaks piiriks.

        Kes Koidula laialistest huvidest, tema arusaamisest kõikidest ajapüüetest, tema selgest ja mitmekülgsest mõistusest õiget aimu soovib saada, — see tutvustagu end selle ajajärgu kirjadega. Ikkagi veel rikastab Kreutzwaldi sõprus Koidula intelligentsi. Alles sel ajajärgul tõuseb Koidula aegamööda seisukohta, milles me harilikult alati teda kujutame, — Eesti rahvusliku liikumise kehastajaks. Tema kirjandusline tegevus äratab ikka enam tähelepanemist, niihästi Saksa kui ka Soome ajakirjad kirjutavad temast; me näeme teda agaras läbikäimises oma aja tähtsamate meestega ja väljamaa külalisi tema seltskonda otsimas. Tema hoiab terve aeg oma suure lihtsuse alal, mis silmapilgukski ebaloomulikult ei tundu, aga tema iseteadvus kasvab. See tundub tema vahekorras Kreutzwaldiga: õpilane hakkab õpetaja suuruseks kasvama.

        Me ei tea, kui palju sisemist võitlust see vahekorras aegamööda sündiv muudatus Koidulalt nõudis, — kirjades ei ole sellest palju jälgi. Palju tõenäolisem on, et sel mõõdul kui murdmise-aeg kaugemale jäi ja katastrofi ergud värvid tuhmimaks muutusivad, ka tema nüüdne vahekord temale loomulikumalt ja paremalt tunduma hakkas. Kõigevähemalt ei ole tema kirjades iialgi seda igatsuse heli, mida me nii sagedasti Kreutzwaldi kirjades leiame, kui tema mõtted vanadesse, häädesse aegadesse rändavad. Või tuli see vaikimine ainult ettevaatusest ja peenetundmusest? Vaevalt. Koidula otsekohene loomulikkus ei oleks oskanud kaua aega oma õiget meeleolu salata. Me võime selles kindlad olla, et vahekord praegusel kujul teda täiesti rahustas, ja et tema seda sugugi teistsuguseks ei soovinud, kui see nüüd oli: lapse vahekord oma isa ja vaimlise kasvataja vahel.

        Selle rahulejäämisele ja rahule, millele Koidula ka ilma vägivaldsete abinõudeta hingeliste seaduste sunnil oleks jõudnud, pääsis Kreutzwald alles pika ja raske võitluse kaudu. Ja kord nii kaugele jõudes on tema vana, hingeliselt murdunud mees: „— das letzte zurückgelegte Jahr hat mich wenigstens um 10 Jahre älter gemacht, mithin auch etwas klüger“.

        Ka Kreutzwaldi tegi katastrof nägijaks. Meil on alal hulk kirju, milledes teadvuseks arenenud armastus ja meeleäraheitmine purustatud vahekorra üle intimlisi, peitmata helisid puudutavad. „Nennen Sie es Raserei, Tollheit, Wahnsinn oder wie Sie sonst wollen, lassen kann ich von Ihnen nicht.“ — — „Es wird Ihnen

— 523 —

doch nicht gelingen, Sie mir zu entfremden, ich werde Sie anbeten als mein Ideal. Was der Knabe ahnte, der Jüngling träumte, und der Mann in seiner Einbildungskraft von einem weiblichen Wesen geschaffen hatte, ist mir durch Ihre Bekanntschaft zur vollen Wahrheit geworden.“ — „Minu südame tundmused Teie wastu ei wõi kustuda, sest neil on igawene elu sees.“

        Töö, vanaduse ja haiguse koorma all hakkab Kreutzwald võitlema, et oma armastust sellesse ainsamasse kujusse sundida, milles sellel võimalik ja lubatud on ilmuda: isalikusse hellusesse. Paratamata saatuse sordiin on kõikide tema sõnade üle. Tema vananeb. Korralikult Võru surnuaias jalutamas käies teevad tema mõtted ikka sagedamini surma küsimustega tegemist. „Den alten vorurteilsfreien Menschen bietet der Kirchhof und Tod nichts Abschreckendes, ich sehe in Beiden eine glückliche Ruhe nach einem bewegten Leben, man hat nicht mehr die ewige Not am Morgen aufstehen zu müssen, wo man so gern länger schlafen möchte.“ Tema jääb haiglaseks, silmad lähevad nõrgemaks, tema ei või enam tööd teha kunstliku valguse juures, sagedasti peab tema pärastlõunati voodisse jääma. Me võime enesele ette kujutada, kuidas temas ööseti üksildases töötoas, „in meiner einsamen Klause“, kui kõik ümberringi vaikseks on jäänud, istub ja kirjasid kirjutab, teades, et nende pääle vastus tulemata jääb, ainukeseks seltsiliseks väike valge koduhiir suures klaaspurgis. „Ach, wenn doch eine Maus in der nächtlichen Stille mir zuniesen könnte, wie Sie leben und womit Sie sich beschäftigen, ich wäre glücklich.“ Tema elab ainult mälestustes, oma vanaduse lühikese idülli puutumatuses, uuesti ja ikka jälle uuesti Koidula esimesi kirju lugedes: „Diese zurückgebliebenen Blätter bieten mir in trüben Stunden oft einen Trost, wo in langer, langer Zeit keine Kunde von Ihnen zu mir gelangte”. Tema oskab need peaaegu pääst: „— deren Inhalt ich beinahe auswendig hersagen kann.“

        Ja kuud kuluvad. Kreutzwald on päältnäha rahu leidnud. Koidula pikale vaikimisele järgneva kirja pääle vastab tema muu seas: „Der innere Richter, meine Überzeugung, mein Gewissen sprechen mich frei. Hat es Augenblicke gegeben, wo mich menschliche Schwäche vergessen liess, was ich Ihnen und mir schuldig war, so sind diese, Gottlob, glücklich überwunden.“ Aga tema elu on sest ajast saadik ainult vegeteerimine: „— — — damit Sie mich unter den Vegetierenden wissen, unter den Lebenden wäre zu viel gesagt“, see on pikaline sammumine lõpuliku sihi, surma poole. „Der morgende Tag wird in gewohnter Stille vorüberziehen, in nichts verschiedenen von seinen 364 Brüdern.“ Tema on oma sõnade järel ainult „liikuv muumia“.

— 524 —

        Siin lõpevad esimeses osas ilmunud kirjad. Mida saab teine osa ühes tooma? Midagi ei ole kurvem, kui hingelise vahekorra aegamööda närtsimine, õiglane, äkiline surm on neile parem kui pikaline kidumine kombe ja traditsioni varal. Aga miks seda tõtt enneaegu Kreutzwaldi ja Koidula kohta maksma panna? Nemad olivad küllalt rikkad, et end mitmel eri kujul avaldada. Nende mõistuse elu võib selsamal mõõdul huvitada, kui nende erotiline, ja see kartus on asjata, et nende kirjavahetus iialgi, nagu Kreutzwald ütleb, „ainult välimiseks, see on: sisutaks“ muutuks. See rikastab ikka.

        Pilt, mis kirjad Kreutzwaldist annavad, on võimalikult täielik. Kui ka muidu tema tööde ja eluga hästi tuttav ei ole, tunneb siiski loomusunnil, et neis kirjades eksida ei või: Kreutzwald on neis kirjades. Kõik need eri ained, millest tema rikas isik kokku oli pandud, on neis: tema avar humanität, tema tarbekorral tabav pilge, tema arvustusehimuline mõistus, tema kahtlev iseloom, tema mitte ainult vanaduse läbi kätte saadud küpsus, tema mehelik sügav resignatsion.

        Kreutzwald on modernim hing kui Koidula, tema on vähem oma ajas kinni, teda võib kergemini nagu sellest lahutada ja üleüldisinimlisele tagaseinale asetada. Kreutzwaldid on haruldased, aga siiski võib neid peaaegu igasuguses ajajärgus leida, kuna aga Koidulas aeg omale ilmutuse kuju otsinud oli.

        Et Kreutzwaldist aru saada, peab ainult need lihtsad pääjooned ülesotsima, millest „inimene“ kokku on pandud, neid suurtsugustama, — ja meil ongi tema sisemise olemise võti. Kõik on temas lihtne ja inimlik.

        Et Koidulast täiesti aru saada, peaks laia ja kirju tagaseina maalima, peaks seda täiesti iselaadi vaimustust esile kutsuma, kui terve rahvas esimest korda ennast tõesti rahvana tunneb. Tema ümber peaks aadetega ja vaimustusega elektriseeritud õhukond olema, priiuse laulupeo isamaalised viisid peaksivad alati tema ümber kõlama.

        Kreutzwald tõuseb üksikuna nagu raidkuju omal alusel, Koidula on kui päätegelane värvirikkas, isikurikkas pildis.

        Hingelised tõusuajad loovad niisugusi tulihingesid kui Koidula, neis rõõmustab ja kannab vilja aeg, — Kreutzwaldi individualselt palju rohkem värvitud isik küpses seisaku tasases halluses.

        Kirjadest loodud Koidula pilt ei ole nii täieline kui Kreutzwaldi. Palju on neis küll loomuomaseid jooni, need on elavad ja värvirikkad kui suusõnaline jutuvestmine. Koidula oli „oma isa laps“. Vana Jannseni mehine humor on Koidulas alaliseks kelmlikkuseks peenenenud, mis naiselikust koketteriast mitte vaba

— 525 —

ei ole, küll aga kavalusest. Koidula on suurel mõõdul aktivline, niihästi oma tegudes kui ka tunnetes. Lause „ich freue mich der Unterwürfigkeit meinerseits doch viel mehr als der Herrschaft“, see päris naiselik lause, samuti kui tema sagedasti kõnes korduvad ütelused „nõrgast naesest“ ja „schwaches Weib“, „mina nõder naesterahwas“ käivad nende vastolude sekka, mis tema loomuses sugugi ei puudunud ehk mida need kirjad mitte täiesti ei seleta.

        Neis kirjades ei ole kogu Koidulat. Koidula tundeastmikus oli kindlasti palju oktavisid, mis Kreutzwald ei saanud kõlama panna. Kuidas Koidula naisena tundis, oli ja elas, kuidas tema armastas, seda otsime asjata neis kirjades. Või oli puhtalt erotiline külg ehk Koidulas vähem arenenud? Tema elu ja paljude vahekordade lähem uurimine annab muidugi kord vastuse selle pääle.

        Tuleva uurimise ülesandeks jäägu ka seda rikast kulturiajaloolist materjali tarvitada, mis neis kirjades peidus on, mõlema kujutatud isiku usulikka, rahvuslikka ja politilisi vaateid, nende kunstiarusaamist käsitada, kui ka nüüdse aja vaatepunktilt nende kirjanduslisi toodeid hinnata. Ühe sõnaga: neile aja tagasein luua. Selle kirjatöö otstarbeks on olnud neis ja nende hingeliselt nii huvitavas vahekorras ainult mõnda üleüldisinimlist ja aja mõjust vabat joont leida.

5. märtsil 1911.

                Noor–Eestile saadetud soomekeelsest käsikirjast tõlkinud

G. Neggo.

— 526 —

Giosuè Carducci.

Sirmione.

Vaata: Sirmione haljana naeratab heledast järvest,

poolsaarde puhkenud õilmes.

Päikene vaatleb ja kallistab: paistab Benaco ta ümber

suur nagu hõbene astjas,

mille selgetel äärdel oliivisid tasasid küünib

põlise loorberi hulgas.

Sarnase kiirgava karika ängab Italia ema

taevale, ülendud kätel;

jumalad kõrgusest lasksid Sirmio langeda alla,

poolsaarde hiilgava gemma.

Baldo, isalik mägi, varjab ülevalt kaunist

enese vihasel kulmul:

Gu, nagu hiiglane, tapluses ta eest langenud,

näikse selili, ähvardus vaates.

Temale vasakult vastu Salò oma kuulisest rüpest

sirutab käevarred valged,

rõõmus kui neiu kes karglema minekul õhkude hooleks

juuksed ja liniku heidab,

naerab ja lillesid pillub täis-kätel, ja lillede tõttu

ilutseb temal siis noor pää.

Garda tagapool tõstatab enese mustavat lossi

päälpool valguvat peeglit,

lauldes üht saagat ju muistisest mattunud linnust,

barbari kuningas-naistest.

Siin aga Lalage, kust sa rõõmsana taevaste sinast

lähetad pilgu ja hinge,

— 527 —

Siin Valerius Catullus, sidudes rahnude külge

rannale Bythia laeva,

viitis pikkasid päivi, ja Lesbose tüdruku silmi

fosforestseerivas laenes,

Lesbose tüdruku petlikku naeru ja ihkavid kirgi

silmitses klaasises laenes,

kuna see nimmesid väsitas mustasid uulitsid mööda

Romuli poegade poegil.

Temale sügavist haudadest järve haldijas laulis:

„Tule, oh Quintus Valerius.

Siiagi, meie grottide keskele päikene laskub

valge õrn Kynthia sarna.

Siin teie askluse lõpmata voogus kuulub kui kauge

süleme tasane sumin,

jahedas vaikuses hullused, alati sööstavad hooled

unuvad raugedes pikka.

Siin on värskust ja und, siin muusika uinutav mahe,

haljaste neitsite koorid,

kuna Hesperus vetele küünitab roosakat tõrvast,

laenete soigudes rannal —.

Ah kurb Arm! tema Muusasid vihkab, poetisid murrab

lõdvalt või traagikalt surmab.

Kuid sinu silmist mis pikkasid võitlusi toovad,

kes on, Lalage, julge?

Korja nüüd Muusade jaoks kolm mürdi ja loorberi oksa,

tõsta nad päikese poole.

Kas sa ei näe Peschiera poolt ujuvat luikede parve

alla kesk hõbedast Minciot?

Vainudelt, kus Biancore on uinunud, kas sa ei kuule

kostvat Virgiliuse laulu?

Kääna end, Lalage, austa. Üks suur ja tõsine näikse

ülal Skaligeri tornis.

— Üles Italias ilusas — naerates lausub ta, vaatleb

vesi ja mannert ja õhku.

Italia keelest V. Grünthal.

— 528 —

Giacomo Leopardi.

Lõpmatus.

Jääb ikka mulle armsaks tühi küngas,

Ja aed, mis vaadet kohe silmapiiri

Nii mitmelt küljelt enesesse suleb:

Ja kuuldes, vaadeldes ma otsatuna

Sest teispool avarusi mõttes aiman,

Ja üliinimlikka vaikimisi,

Ja rahu imesügavat; kust peagu

Mu süda kohkub. Kuida kahisevat

Tuult kuulen nendes kasvudes, nii seda

ilmlõpmatumat vaikust endas võrdlen

Ma selle häälega, ja igavene

Ja surnud aasta ajad, nüüdne

Ja elav, ja ta kõla tuleb meele.

Kesk seda päratumat hääbub mõte

Ja uppuda on magus sinna merde.

Italia keelest V. Grünthal.

— 529 —

Aleksander Tasa.

Öine päev.

        Igavesest igavesti, Kuningas, Sinule kiitus; Omast heldusest oled hinge mulle tagasi annud. Suur on usk Sinusse.

Esimene hommiku kiituse-palve Juudi „Palvekogust“.

        Aga see oli õhtul, kui päike, päevane hindamise vaekauss, maha vajus tegude raske koorma all, — öösiste tegude vaekausina taevalaele kuu tõusema hakkab, ning öö järjest mustemaks muutub:

        On kaalutud päevaste tegude hulka ning hindamiseks kerge leitud olevat selle väärtus, ja saavad salved pilku täis ning sõklale uut panikut enam ei leidu.

        Lamavad maapäälsed und oodates, kellel ristimärgiga pääalune varjatud, kellel on märgike rinnale heidetud. Lamavad, liikmid välja sirutades, käed pää alla heidetud, või kokku end kiskudes, alasti või varjul riidekatte all. Ja kõiki varjab tiibadeta mahalehvija pimedus, kuhu palvesõnad värisevate tulekeeltena kerkides kustuvad.

        Pikali keha välja sirutades, või kühma end kokku kiskudes, rammetult lamama jäädes käed kokku ununevad Isa meie palvet lugedes. Ja palved ning ohkamisesõnad ühes hingamisega palvetajatel ikka vaiksemaks jäävad ning kuulmata hingeõhuna ära kustuvad.

        Ootel on painajad pimeduses, millal lamajatel silmad kinni vajuvad. Hiilivad mustadena öövarjudena pimedatest toanurkadest magaja voodile.

        Magaja poole ettevaatlikult astuvad; puudutavad komistades teel kappi või lauda. Puudutades need lõhesse raksatavad, — jäävad siis kuulatama... Liginevad sängile, kuid põrkavad tagasi:

— 530 —

magajat piirab teerajake, kust õhtused palveohkamised on üles tõusnud, — taganevad kiiresti pimedusesse tagasi ja astudes komistavad vastu lauda või kappi, — raksatades löövad need lõhesse, — ning jäävad paigale peatama.

        Pimeduses teravalt kuulatavad: naerab sängis olija õudse, kõlata häälega. Öises pimeduses painajad hirvitavad magaja naerule vastu, karvast musta kätt enese suule tõstes, et hambavalget varjata, ning magajale liginevad ettevaatlikult. Õudne naer kustub kõlata vaikusesse.

        Kiilaspäid ette sirutades, kuulavad öövaikuses kiiret-kiiret magaja arusaamata kõnet, kuid sõnad korraga kõnelejal vaikivad. Painajad ettevaatlikult, liginedes kumardavad kõneleja suule. Huuli otsivad, kuhu palvesõnad jälgi järele ei ole jätnud; ja nende asemete ümber koguvad, kus magaja huultele palvesõnadest jälgi järele ei ole jäänud ja kellel huuled on mustaks soetanud.

        Maas lamajatest mõni hingab vaevalt kuuldavalt, hakkab siis sügavamalt hinge kiskuma, hingamine ohkamiseks muutub. Sammu peatavad painajad ohkaja juures ning vajutavad pääd selle rindu vastu, et kuulata, kuidas väriseb süda hirmus. Kuulates kumardab ikka enam ning vajub magajale pääle. Hingamine magajal ohkavaks korinaks vajub, painaja on magajale pääle vajunud.

        Magajad surnutena lamavad, kuulub ainult kurgupärast lämmatatuid hääli. Magaja jalgadega rabeleb, kui jookseks kuhugi ära. Painajad, hambaid kätega varjates, vajuvad istuma rabelevatele jalgele; jalad elutuks paigale jäävad.

        Siis hakkavad end magajad luid-kontisid rogistades sirutama rõhuva koorma all, ning hambaid kiristades visklevad teisele küljele; väljasirutatuid liikmid kokku kiskudes end ära peidavad katte alla. Kustunud on magajate huultel palvesõnade ja ohkamise hele kuma, ja ristimärkide läige rinnal ning pähitsis.

        Hinged kogumisepaikadele ruttavad, — öösisele, hingede päevasele, teenistusele: laulus ning palves, tantsus ja kiimaluses. Ja kaovad teedele, mis valgusesse välja ei vii, mis otsa lõpevad äkilisel kaljurinnakul, kust endid sügavusesse alla heitma hakkavad, ning kusagil ees ei ole vajumisel peatust.

        Oru pimeduses on uute teede algus, mis ära kaovad vee laiade loikude vahel mäejalale. Mäesüdames on kummitud jumalakoda ning selle pääl tantsupaik lagipäälsel lamedal mäenõlval.

        Ühte on jooksnud kirikuvõlvid ning sõlmekeerus on aknasilm, kust kollast valgust alla valgub. Aken piiratud on väikestest täht-silmadest. Lehvivad nende all seintel laiali tiibades Härg, Lõvi,

— 531 —

Kotkas ning Jumala Ingel, — kui lendu nemad valmistavad kaugusesse kustuvate tähtede vahele.

        Mustal altaritekil lamab pääluu liiva maha kahistaja kellaga. Põleb küünlajalas küünal rahulise madala leegiga. Seisab kinnine raamat koltunud lehtedega, ning kaetud on kaaned raamatul sündimise ja surma salaliste märkidega, — kuldsed on surmamärgid ning mustas sündimise tähendused.

        Laiali on löödud kirikulistele uksed, kahisevad tulejad kiriku ustest, tiheneb põlvitajate hulk altari ümber, — hakkavad ustepooled aeglaselt kinni vajuma. Kõik on tulnud.

        Tulejad kõik on ootel: kes Kirja avama peaks? Tõuseb põlvitajate seast hall vanake koredates preestririietes, jõuetul sammul altarile läheneb.

        Pimeduses põlvitajatel ühesugused on igatsuse palved, et oleks äramärgitud viimane leht, viimane sõna mahakirjutatud viimses reas. Oh, et saaks viimseks kirja esimene leht! Kuna saab rebitud Eluraamat puruks ja lehed tulle heidetud olemata olevaks saamiseks?! Kuna kuulajale kumisevad kellade pärani suud, millal saatjale koopasein mõõtmata mereseljana end avab?!

        Rahulikult tõusevad üles suured müürid tähtede vahele ning suitsupannides koduneva põrmu mürgine lõhn laeni keerleb suitsuvinana, kust läbi tähed tumedate lootusemärkidena vastu helgivad.

        Kiri on laiali löödud, kuhu kõik märgitud, mis oli, mis on ja mis olema saab, ja korduvad lehtedel ääresõnad: Mullast saadud, mullaks kõik saama peab.

        Preester hallihäälega sõnu raamatust kõneleb võlvide pimedusesse. Nägemata kätest märgitud uued read järjest Kirjalehele end ilmutavad.

        Luitunud sõrmega veab lugemisejärge. Sõnad ühetaolised on, otsekui vihma veeremine hallide päevade umbses keerus:

        Enne algust oli lõpp, kaldub uuele lõpule algus.

        Värisevad vanadusest sõrmed ning lugemisejärge vedades libisevad uuelt realt loetule tagasi, sõnu hallil häälel uuesti korrates: Pikk tee on käimiseks määratud, tee väravatest viib läbi ja kõigil väravat avada tuleb. Teeleastujale korraks väravapooled end avavad, ööst läbi minejale teerajake üksikult käia on antud, ihuüksi peab astuma pimedale metsateele. Keegi ei või tuldud teed tagasi astuda. Postide pääl kurvas hoigavas kisas väravapooled end avavad. Värav sisseastuja järele vaikselt kinni vajub: õudsusest tullakse, õudsusesse minnakse. Aga läbikäiduma peab tihe metsa sein. Ei tea, kas on tuldud tund hää või paha, kuid edasi peab astuma. Puude latvade vahel on taevas arusaamata

— 532 —

helki: kas on tund hiline — ei tea; kas on varane tund, — ei tea. Taevas on ühesugune hall, pilvevingune. Palju aega võib teekäimiseks olla määratud? Kuid Õhtul alates peab tee ärakäidama Uueni Hommikuni. — Palja jalu, maa ära vettinud, hing kuulates ootab: kas üksikut lindugi ei kuulu. Ei kuulu üksiku linnuhäält. Pehkinud on väravapooled, varjatud õhtusest hämarusest. Vaikus on, ning minema peab. — Kätt värava tabale tõstab, lahti lähevad väravapooled: metsapuud on kauguses ühte liitunud, eesseinas nad üksikult seisavad; tulevad või lähevad tiivalöögid maamadalalt, ootaja ligidalt. Kuulatab, aga midagi ei kuulu. Uks aga iseenesest uuesti avamiseks kinni vajub, sest uus teeleastuja on värava ees seisatamas. Jäävad kuulmatuks uue ligineja sammud, maa pehme on, kui pääle vihmasaju. Ja kaheldes jääb peatama värava ette, aga sisse astuma, nutusel häälel lahti minevat väravat avama peab, ja teelemineja õhtuhämarusesse ära kaotatakse. Pikka pimedat laant käia tuleb. Puude vahelt, maa ligidalt madal valgusehelk kui liiguks kustudes. Tunnistab puutüvede tihedust, mis mustaks müüriks on kokku liitunud, — tummalt seisavad puuderead, üksi ladvad tuule kohata kohavad.

        Kostab palvetajatele pääkohalt lugemise vaikusesse siugude kiire roomamisekahin ja konnade lohisevad hüppused. Kuulub tihedalt langeva rahena sikkude sõrgade kõbin, kes suurte linnade ning losside poolt, teel kirikuristide ning ristteede üle hüpates, ruttavad karjana. Hallsilmised haisevad sikud ning ihades naised istujateks seljas.

        Väriseb vasikat aimav madal, muistne hääl: Suur Sikk on tardunult troonile vajunud, aegajalt madala, lameda häälega kokkutulejaid hõigub.

        Silmad on tules temal põlema süttinud, läkitavad hallisid leekisid pimedusesse. Pidutuled tulejatele on süüdatud, kumata leegiga põlevad tuled, ning algamas on tantsus kuradi teenistus. Mustab taevas pääl. Taevatühjuses kõlguvad hõredad tähed, kui eluta silmad alt kelmekorra pilgutavad.

        Vahtides Lugejal pää enam kirjale vajub ning uuesti kirjatähed halli sõnade jooksu sünnitavad: Hallid, pehkinud on väravapooled, tee alguses igaveses hämaruses varjavad suuri Majavaremeid. Algav teerada viib väravalt ahervarte kangide pimedusesse. Võlvitud on toad, kuhu madalad uksed sisse viivad. Seintele on midagi märgitud, kuid lubi ühes liivasõmeraga maha varisedes seina varjab. Edasi astuda ei julge: põrand libamisi madalamale vajub. Vaatad tunnistades ringi-ümber ning tagasi tahad väravile pöörata, kuid tagasiteed enam ei leia. Aga teed viivad tubadest läbi, kust seinte paksudest müüridest lubjakord maha varise-

— 533 —

mas. Kangide alla seintele on midagi tähendatud, kuid ei ole tahtmist seisatada, — ei tea, kas õigel teel oled: nii õige kui kõvera tee algus üks ja seesama on. Ning eksima jäädes müüride vahele tee ära kaotada võid. — Majavaremetesse astuja kitsa ukse taha kaob: hallid, lubjatud seinad krohvi maha ajavad, ühes lubjaga seintest kivid varisevad alla. Ei ole nimelauda ega teemärki kusagil kõikumas, ja kelleltki õiget teed ei ole küsida. Oh, kes siit väravate tagant tee korraga kätte saaks, kes teaks, et see kõver ei ole! Hakkaks siis üle õla vaatamata metsa muutumata pimedusesse edasi minema, et ligidaks või kaugeks Hommikuks välja jõuda.

        Peatab, kui kuuluksivad astuja sammud, ning kuulates lugemist peatab: kuulub luine sammude login, inisevad tantsuhääled trummide parinas.

        Ritta on end mängumehed seadnud. Kondid neil on kuivanud naha kestaga kaetud, ja keerleb kuklasopist otsa ette juuste hõredusesse sarve paar.

        Viledeks venitatud ninadest, mis ümberringi sõõrmeaukudega kaetud on, sõrmi pääle vajutades puhuvad inisevaid hääli.

        Seisavad pärani aetud suudega mängumehed: huultel neil kraasipiidena tihedad hammaste read. Veavad nahksete sõrmedega üle kivitanud hammaste, — kuulub luude pehkinud login.

        Seisavad pillimehed umbiste suudega. Ninasõõrmetega õhku ahmides tursutavad kõhtu. Tursuvad kõhud, kuulub trummide lõhkine parin.

        Nahkhiirte ja siugude keerlemises tants on algamas: Samm ette, kaks tagasi. — Tagasi tõrjudes välja sirutatud on Preestri käed.

        Kajavad tantsu mädasoosed hääled: tants alganud on siugude ning madude vähkremises, — samm ette, kaks tagasi.

        Leidnud on Preestri käed altarilt raudse risti.

        Raudsel kõlinal kajab ristilöök vastu kivist põrandat, risti raudsesse kõlinasse kustub tantsukaja.

        Kajab sõnade ühetaoline keerlemine, kui veerevad laened ühetaoliselt. Ühetaoliselt Majavaremetest algaja on õige kui kõver tee, laanepimedusesse kaovad. Peatad otsides, kas kuuluvad sammud: ehk ilmub Vanake, käest kahtlejal sõnalausumata kinni võtab, ja metsa poole viies juhib õigele teele ja nägemata ise selja taha kaob. — Oleks, kui kuuluks jala astumist. Kuulatab, aga midagi ei kuulu. Kuid, minema peab! Teekäija ettevaatlikult teele astub, kaheldes kuulatab, kuid siis kõik vagune on. Metsavahel oleks kui näha tumedaid kogusid, vaadates need aga puutüvedeks on muutunud. Olgu kui tahes metsatee pikk, kui

— 534 —

teaks, et õiget teed käid. Õigega sarnane on eksitava tee algus, mis ära soopaikadesse, metsavee põhjata mülgastesse viib. Alla kõik vajuvad musta vette, kus rahulolejad täis tursunult tompsõrmesid laiali sirutades mudas aelevad. Metsa mustas seinas seisja Vari mülka kaldalt järjest vette soorooste läiget külvab. Aelejad ajavad seda kokku, oma alla matavad ning rahul olles mudas pöörlevad. — Oh, kuidas seda õiget teed pimeduses ära tunda. Teesid kaks on, neist kõigest — üks õige on! Sarnaselt õigega viib metsa alla teine tee, kuid see on madalatesse soodesse, põhjata soolaugastesse kaduja. Ning hiilivad rahusse suigutajad, veeäärtele uinutavaid mõtteid külivad, milledel õied on mädakarva ning haisevat lehku enestest laotavad. — Kuhu on jäänud laanevalvaja Vanake? Kuid minema peab, ning teedest üks valida on: Üks neist õige ja teine kõver. Vaatad ümber taevast päev-aja märki otsides ja silmad tunnistavad hämaruses, puu kõrgete tüvede keskel Vanakest ootel seismas. Käest kinni siis võtab, edasi metsavahele saadab. Tee, mis jalge all, siis õige on! Teel komistab küll samm ning mustad Hädad seda valvavad, kuid tea: kord metsasein äkki suure lagedusega lõpeb, mille lõpul on mere mõõtmata kallas.

        Ja lõpeb metsasein, avar lagedus on ees! — igatsusega täidetud häälel Lugeja hüüab ning silmad vaimus kaugele pööravad, et tunnistada mere liginevat lagedust.

        Ja merekohinat kuulates kõrvu kuulub Siku lame hääl, see kui aeglane tohliseriide rebenemine. Lame mekitus, millest maa oma pinda kortsutab.

        Kelmestest tähtsilmadest valgub alla hõredat halli valgust pidu paigale. Pottidest üle voolates kumata tuledes kihutatakse alasti sikkude seljas, sõrmed on sõitjatel sarvekeerdudesse löödud, jalad ette pikalt välja sirutatud, ja istub liikumata kesk pidupaika Sikk ning immutab enesest iha-sütitavat kirge.

        Ja tantsijad liginevad, — samm ette, kaks tagasi, — ning Siku rindadele vajuvad. Rinnad — meeste ning naiste ahvatlevad näod. Kirge neist suudeldes huuled tantsijatel veretama hakkavad.

        Siku hallist silmatulest lähevad paistvamaks tähtede kelmesed silmad ja keerlevad nahkhiired — öised õied.

        Raudsed kuljuste tordid sarvekeerdudes vahetpidamata kõdistavalt kulisevad. Tantsuhoos sikkude paarid üksteisest läbi kargavad ning tantsul peatust ei ole. Üks samm ette, kaks tagasi.

        Vereta sõrmed keerdsarvedesse on vajutatud, jalad pikalt ette sirutatud. See tantsib maa jooksu hoos nende alt ära,

— 535 —

uuesti tagasi neile jalgade alla vajub, tantsijate paarid aga paigale on rammetanud.

        Kõigub tantsukiimas maa, õhk ja silmine taevas. Ja maa saab tantsus sigitatud ning hakkab konnasid ja siugusid sünnitama.

        Paigale on tardunud kuljuste kõditavas kulinas tantsijate paarid. Kirge immutavas lõhnas Sikk paaridele alla käima astub madalas möginas.

        Üks samm ette, kaks tagasi. Kõveratel kitsejalgadel astudes kerkivad maast mustad kuked tuliste lõpustega. Ajavad lendutõusmiseks tiibu laiali. Surnult sündinutena maasse tagasi vajudes kustuvad seentehunikuks, mis kui sünnitatud põuavälgust. Kisuvad kokku ennast kortsutades, kuni uuesti maa alla kaovad.

        Sedamaid maa seest püsti ajamas on hobuste luised kered, ja hüpata tahavad. Ning sulgised lakad püsti tõusevad, lõugu hirnumisele avavad, — varisevad hambad igemetest välja, luud-kondid hunikuna kokku vajuvad ning maa seda kugistades neelama hakkab.

        Ja ümberringi nahkhiired heljuvad, heljudes maha vajuvad, maasse juurduvad ning ajavad verist lillevart, kus otsas kõiguvad ilased õied.

        Ja sirutab välja oma käe tantsus kumardajate hulga pääle. Kullast sõrmedes temal ihukarva punased sõrmused, ning pitserikiviks sees Armuleib ja Kristuse nimetäht, ümbritsetud Saatana omaga.

        Käed õnnistades Saatanal välja on laotatud, kuljuste kulin õnnistuses kella kuminaks valjeneb, kui rappumas oleksivad kõik suured kellad, ning tantsuhoog tuulehooks paisub, kui liiguksivad mäelageduses tuulepuhangud.

        Vajuvad silmili palvelised kirikus, ei ilmu sõrmede ette uued read. Leht lõpuni on loetud ja tõuseb palujatelt palve üles.

        Issand, jäta see eluraamatu viimseks loetuks leheks. Meie Sinu omad oleme, võta maapäält Oma tagasi, — ning väriseva käega Preester loetud lehte ümber keerab, aga ees seisab leht sõnadega, millede mõte on vanadusest hall ja igamata, ning igavesti korduv.

        Meeltheites kinni lööb raamatukaaned ja puhub tulukese altarilt. On palutud ning palvele ilmutust ei järgne, ja pilkases pimeduses haarab altarilt liivakella ning laseb meeletuses säält liiva maha rappuda.

        — Olgu neetud sündimine siia ilma, — meid maiseks tegija! Õnnistatud surm olgu, mulla rõhumisest päästja, — meid taevaseks tegija!

— 536 —

J. Koort.                                                                                Parisi uulits.

— lk —

        Kustub needus huultele: nägemata tulukesest uuesti põlema süüdatud, küünal rahulikult altaril edasi leegitseb, kui ei oleks silmapilguks kustumist olnud, ning liiv kellas ühetaoliselt, möödaminejana ajana maha variseb.

        Uuesti hinged igaöösisest käimisest maas lamavatesse kehadesse tagasi asuvad. Tagasi hakkavad painajad öövarju pimedatesse toanurkadesse kaduma. Taganevad ettevaatlikult, et põrand astudes ei nõtkuks ning toolijalg teel ei liiguks.

        Kuulatavad seisatades: kiuksus põrandalaud astuja all ning komistades toolijalg lõhesse raksatab. Võõrastesse paikadesse veetud, tee tagasitulekuks on unenägijad leidnud ning uni rahulikuks muutub kuu loojamineku eel.

— 537 —

Volter Kilpi.

Parsifal rändab.

Katke „Parsifalist“.

        Parsifal on heitnud oma sinise mantli, Parsifal ratsutab punases mantlis.

        Parsifal on unustanud õhu sinised kaisutused ja vaikse värisemise ärdad rõõmud, Parsifal on maru punane tuli ja Parsifali käes leegitseb tumedane mõõk. Parsifal, mustade pilkudega punamantlirüütel lendab leegina maailma.

        Raudriided on haprad selle kaleda rüütli ees. Vägevategi käed koolevad, kui selle murdva rüütli välgukäsi langeb.

        Koledates pimeduse metsades, milles hallnilbed lendvadmaod udustest kaljulõhedest jääsilmil vahivad, rändab see Graal, tulipunarüütel; rändab ka läbi mustade patupunerdavate linnade, mis hirmsate rüütlite patupidudes tantsivad, — kihutab sirgelt sadulas, mõõgapära peos.

        Tule lendavana loiduna laotab see rüütel oma kuulsust maailmas. Rõõmsad noored rüütlid, kelle rind on kui vallatu oja hüppav kosk ja kelle käsivars on kui leekiva võimu vaimustus, need võidutäherüütlid langetab Graali murdev rüütel; langevad kangedki armirinnalised rüütlid, kes enese käsivartes halli mäe murdmata võimu olevat arvasivad; lendvatemadude mustjaspunase vere valab see rüütel, ning kõrgetorniliste linnade paksud raudväravad prantsatavad maha selle hirmsa rüütli tormamistel.

        Vali, armuta rüütel. Vihkamise tulipunane rüütel. Parsifali kuulsus kasvab üle maailma, kui pilvede vägevad sambad üle musta ääreta mere.

— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — —

— 538 —

        Parsifal rändab — — —

        Metsad, laiad, hämarad metsad, milles vaikuse viirastus päevad ja ööd puude vahel valvab, ning jahedad lätted metsade karges varjus. Nende lätete kallastel hämarates metsades istuvad vangidena muremeelsed lumirinnased neitsid, keda külmad jääsilmased koletised valvavad. Ongi rüütlid neid neitsid hämarates metsades vabastamas käinud, noored rüütlid, kelle rindadesse need allikjahedad neitsid sinivaluna on langenud. Need noored rüütlid on hukkunud, ning külmasilmased rõskeselgsed metsalised komberdavad nende murtud soomusriietel sääl pisarkülmade metsade keskel neitsite ees, kes end omade pikkade kollaste juuste varju peidavad.

        Rändab Parsifal-punamantel läbi nende vabisemisemetsade, näeb neitsid kahvatanud metsades. Ei kohmeta Parsifali neitsite ehmatuse-silmad; mustana vihana kasvab tema rind nilbe soomuseliste koletiste ees, kes rohekaslimastena leegi ümber lamavad. Viha löögiga põletab tema mõõk need roomamise koletised, siis astub ta sadulast, võtab neitsid valgetest kätest ning talutab metsade pimedusetemplitest välja lehestiku valgusekooridele. Kalesilmine ning tumm on Parsifal, kui ta valgerinnase neitsi kõrval sääl metsa mustas saalis astub, milles puud viirastuslikult vaikselt seisavad, öökullid oksadel. Kui viimaks valgemad metsad ümber naeratavad, siis peatab ka Parsifal, tõstab huultele neitsi käe, kumardab tõsisilmisena ning kaob metsade varju, jättes kumardava neitsi sinna valkjate puude keskele kollajuukselisena ja suursilmisena, pühaliku ning tänulikkuse liigutuse looriks valgeneva rinnaga imetlema.

        Metsa tõsistes templites rändab Parsifal; uued neitsid ja uued koletised ilmuvad hämaratest metsadest; Parsifal murrab need koletised ning vabastab neitsid, kuid kui ta vabastatud neitsitest lahkub, pühib ta iga kord enese rinna valgeks, ning tema rinnas ei värise pärast enam vähematki mälestust sellest pilgust, mis arana imestusena tema üle oli hiilinud. Üksi ja kaledana, rind kui kõrge kättesaamata taevas, rändab Parsifal metsade sügavustes, otsaesine rasketes kortsudes, valju käsi mõõgapära pääl.

— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — —

        Parsifal rändab — — —

        Lossid, kanged, pimedad lossid, mis kõrgetelt harjadelt mustade metsade üle vaatavad. Hääleta vaikus on neis lossides, ning mustad suletud raudväravad seisavad tuimalt, ainult üksik teravasilmine kotkas lendab vahel nende kõrgete losside üle. Neis pimedates lossides elavad sirgemeelsed emandad mustraudiste rüütlitega. Ei meelita neid kahvatanud emandaid elu tumedate

— 539 —

rüütlite kõrval, igatsussilmistena istuvad nad akendel, ning üksik rüütel, kes metsateed neist lossidest mööda rändab, näeb sääl kõrgetel akendel nende mustajuuksiste emandate ahtaid kahvatanud palgeid, mis päevad ja päevad liikumata metsadesse vahivad. Kuid need mustad rüütlid valvavad omi emandaid, ja kui ka emanda kahvatanud palged rändava rüütli on sütitanud, nii et see siniunistusmeelsena läheb sinna lossi teele, siis läheb lossi raudvärav lahti ta ees, ning säält ratsutab lossi mustraudne rüütel ning kummutab sinimeelse võõra ratsult alla neelvatesse kuristikkudesse.

        Parsifalgi rändab neist musthallidest lossidest mööda ning näeb emandate kahvatanud palgeid üleval akendes. Temagi ratsutab lossimägedele üles ning koputab kõrgetele raudväravatele, kuid tema süda ei tõuse sinilillena emandate silmi mäletades; kinnise südamega koputab tema, ning kuuleb võlvisid sees raudselt kajavat. Vinnas odaga istub ta sadulas, kui viimaks raudväravad raskelt hingedel vinguvad ning must kinnilöödud silmikuga rüütel pimedast lossist vinnas odaga lendab. Rauda valetuna istub Parsifal sadulas, kui see kange rüütel lendab; kui odad kokku prantsatavad, siis lamab see must murtud rüütel kergena sulena kivise maa pääl, aga Parsifal pöörab külmameelsena oma hobuse ümber ning ratsutab lossist metsadesse. Nii ratsutab Parsifal kangete mets-losside kaudu ning päästab sinimeelsed emandad pimedarinnastest rüütlitest, kuid losside väravatelt ratsutab Parsifal ikka metsisse tagasi ega tõsta iial silmigi sinna akende taha, kus kahvatanud emandad igatsussilmistena tarduvad ning veel valurinnasematena sinna jäävad, kui ta metsade peitvasse varju kaob.

— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — —

        Parsifal rändab — — —

        Lippudeslehvivad, valgustesloitvad linnad, mille üle rõõmsad linnud lendlevad, milles kuningatütred valitsevad, noored kollajuuksised, kuldsiidised kuningatütred, keda inimene muidu ei või vaadata, kui punast roosi käes hoides. Need kuningatütred on neitsid, ja see rüütel, kes võitjana turniril kuningatütre roosi neis valgetes linnades rinnas on kannud, võib suudelda kuningatütre salekaunist kätt, võib suudelda kuningatütre kargelt tuksuvaid huuli, saab siidimeelse hellakaisutava kuningatütre enesele. Kaugetelt maadelt rändavadki sätendavad rüütlid võitma neid kuningatütreid enestele; need rüütlid tulevad, painutavad põlvi ning vaatavad kuningatütarde armsatesse silmadesse; palmidena tõusevad nende rinnad, kõrgetena kuldviljastena palmidena, kui nemad kuningatütre kaunist käest roosi võtavad ning rinda panevad.

— 540 —

Rõõmsatest turniridest kumisevad need kuningatütarde linnad ning välgumeelsed rüütlid, roosid rinnas ja roosid käes, heljuvad kuningatütarde ümber.

        Nendesse kullasvälkuvatesse linnadesse tuleb tõsine Parsifal, ehib rinna kuningatütre roosiga ning võitleb lehvival turniripidul. Kerged on kuldheljuvad rüütlid Parsifali raske oda ees, võitjale Parsifalile viskavad neitsite valged käed lillesid. Põlvitab Parsifalgi võitjana kuningatütre ees ning suudleb kuningatütre salehella kätt, kuid ei tõuse kuldpalmina tema rind, tema silmad jäävad külmadeks ja tõsisteks, külmana ja tõsisena vabastab ta ka kuningatütre roosi rinnast ning langetab selle kuningatütre käte vahele. Imestuses vaikib kuningatütar, kui Parsifal sõnata tõuseb, oma ratsu juurde tagasi läheb ning sirgena ja tahavaatamata välkudes taganevate rüütlite rea läbi minema ratsutab. Pika silmapilgu istub kuningatütar unistuses, rind imestuse loorides. Miks ei tõstnud teda sülle see punamantli rüütel, kui ta ometi sirgena lillena tema süles värisenud oleks?

        Nii rändab Parsifal läbi kumisevate linnade, langetab kuldmeelsed rüütlid ja vangitseb siidirinnaste kuningatütarde silmad ning südamed, kuid ise ratsutab ta tõsisena ja värisematuna ega mäletagi linnu ning tähtimeelseid kuningatütreid.

— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — —

        Värisemata rändab Parsifal maailmas. Vali Parsifal. Tema silmad on külmad ja tema süda on selge, tema meelehärdus tardub kiviks. Nii on rändava Parsifali meel muutumata ja külm ning vali kui kõrge talvehommiku karge, selge õhk.

        Mis puutub inimesesse elu? Äraauravad ja hääbuvad on südame värisemised. Äraauravad ja hääbuvad on elu silmapilgud. Seisa kõrgel kui nooline kotkas, kes valjurinnasena õhkude selgeid avarusi mahavaatamata lõikab. Tarreta oma rind liikumata mereks, mis ilmmõõtmata võimsana vaikusena lamab, ning omas ääretumas põues võitmata tormitõususid peidab.

        Parsifal rändab, päevad tõusevad ja lähevad alla. Tema silmi ei valgusta inimese härduse loit. Tema rind ei sula ohkamise lainena. Armuheitmata ja võitmata rüütlina rändab ta inimestest mööda, mustameelsena lööb ta silmad maha, murdvana langeb ta käsi alla. Puhastajana ja nuhtlejana rändab vali Parsifal, ja kurjad ning mustameelsed vabisevad tema mõõga ees, kuid ka rõõmu ja armastuse arg silm närbub tühjana, kui see tema külmarmuta silma tabab.

Soome keelest tõlkinud Fr. Tuglas.

— 541 —

Gustav Suits.

Kolm Kristian Jaak Petersoni kirja.

        Järgnevad kolm Kr. J. Petersoni kirja astuvad neil lehekülgedel esimest korda avalikkusesse. Need kolm on ainukesed, mis meil Kr. J. Petersoni kirjavahetusest praegu üleüldse teadupärast on.

        Esimene kiri on saadetud õpetaja J. H. Rosenplänterile, tuttava ajakirja Beiträge zur genaueren Kenntnis der estnischen Sprache väljaandjale Pärnus. See kiri on alalhoitud Õpetatud Eesti Seltsi (Gelehrte Estnische Gesellschaft) kirjakogus Tartus, Rosenplänteri poolt augustikuus 1833 kogutud Kr. J. Petersoni kirjandusliku päranduse hulgas (Kristian Jaak Petersons literärischer Nachlass).

        Kaks teist, seni tundmata olnud kirja on adresseeritud kindralsuperintendent Sonntagile, Riia tolleaegiste valgustuse-püüete hooguandvale isikule ja Kr. J. Petersoni isalikule toetajale. Need on alal hoidunud Riia Ajaloo ja Muinasajateaduse Seltsi (Gesellschaft für Geschichte und Atertumskunde der Östseeprovinzen Russlands) nõndanimetatud Buschholtzi kogus (materjalid suguvõsa- ja isikuajaloo uurimiseks). Nimetatud Seltsi kirjatoimetaja hra Ed. Fehre lahke abiga õnnestas nende ridade kirjutajale neid mälestuselehekesi päevavalgele tuua, sügisel 1908.

        Kõik muud Kr. J. Petersoni eluloo ja hingeelu lisa-materjalide kogumise pääle keskendatud uurimised sel sügisel Riias jäivad tagajärjetuks, välja arvatud mõned vähema tähtsusega teated noore luuletaja-õpetlase ümbruse, perekondlikkude olude ja matuse kohta. Ka kolm järgnevat lühikest kirja ei sisalda midagi iseäranis tähtsat Kr. J. Petersoni kiiresti kustunud elu valgustamiseks Need on kirjutatud isikutele, kellega Kr. J. Petersonil hingeeluliselt lähem avaldamisevahekord puudus. Ometi ei ole ehk väiksemadki isiku-dokumendid ilma huvituseta selle mehe olemise tundmaõppimiseks, kelle välimust meie ei tea (Petersoni sõbra litograf Dörbecki poolt valmistatud pilti ei ole nende ridade kirjutajale kõigist järelekuulamistest hoolimata õnnestanud leida), kelle haua juure Riia Jakobi koguduse surnuaial enam ükski jalgrada ei juhata (unustatud luuletaja haud on arvatavasti juba ümber kaevetud), kes aga juba 1818. a. mitte ainult harimata, vaid ka enam haritud eestlaste jaoks tahtis kirjutada.

        Esimene järgnevatest kirjadest pakub muu seas seletust ka selle kohta, miks K. J. Petersoni oodis „Sõprus“, „Noor–Eesti“ ajakirja käesoleva vihu esimesel leheküljel, niisuguseid Tartu murraku laadi sõnakujusid on tarvitatud nagu „haljan metsan“.

— 542 —

1.

                                Geehrter Herr Pastor,

        Für die gütige Uebersendung der letzten Hefte danke ich ergebenst. Ihr Urtheil ueber die Gedichte (sie sollen Oden sein), die ich Ihnen nun schicke, wünschte ich, wenn es Ihre Zeit erlaubt, sobald als möglich zu erfahren. Ich habe in denselben manche dörptsche Form gebraucht, die dem feierlichen Gang einer Ode angemessener schien als die revalsche. In dem ich sie schrieb, hatte ich nicht bloss den ungebildeten Ehsten im Sinne, sondern auch den, der schon auf einige Bildung Anspruch macht, so wie auch Deutsche, die Ehstnisch verstehen. Was das Versmass betrifft, so ist es zwar frei; es scheint mir jedoch für Versuche dieser Art passender zu sein, als manche andere. Beehren Sie mich übrigens mit einer Antwort, sobald es möglich ist. In der Hoffnung darauf bin ich

                                                Ihr ergebenster

        Riga, den 20. Oct. 1818.                                        K. J. Peterson.

2.

                                                                        Dorpat, d. 7. Januar 1819.

        Ew. Magnificenz versprachen mir eine Unterstützung zu meinen Studien zu sammeln. Jetzt, da ich derselben bedarf, wende ich mich an Sie mit dem Versprechen, dass dasjenige, was Ihre Güte mir zu Theil werden lässt, gewiss von mir gut angewendet

                        Austatud pastoriherra,

        Viimaste vihkude saatmise eest tänan kõigealandlikumalt. Teie otsust luuletuste kohta (need peavad oodid olema), mis ma Teile nüüd läkitan, sooviksin ma, kui Teie aeg lubab, nii pea kui võimalik teada saada. Ma olen neis mitut Tartu sõnakuju tarvitanud, mis mulle oodi pidulik-pühalikku käiku rohkemini näivad vastavat kui Tallinna omad. Neid (luuletusi) kirjutades ei pidanud ma mitte ainult harimata eestlast silmas, vaid ka seda, kes teatud hariduse kohta nõuet avaldab, kui ka sakslasi, kes Eesti keelt mõistavad. Mis värsimõõdusse puutub, siis on see küll vaba; see näib mulle seda laadi katsete jaoks ometi sündsam olevat, kui mõni muu. Austage mind oma vastusega, nii pea kui see võimalik on. Seda lootma jäädes

                                                Teie kõigealandlikum

        Riias, 20. okt. 1818.                                                        K. J. Peterson.

                                                                Tartus, 7. jaanuaril 1819.

        Teie Suurausus lubasivad mulle toetust koguda minu studiumite jaoks. Nüüd, kus mul seda vaja, pööran ma Teie poole lubamisega, et ma seda, mis Teie lahkus mulle osaks laseb saada, omalt poolt tõesti hästi saan tarvitama.

— 543 —

werden wird. Auch hoffe ich, dass Ew. Magnificenz es nicht übelnehmen wird, wenn ich Sie um ein Hebräisches Wörterbuch bitte, das ich jetzt brauchen werde. Ich wohne beim Schulinspector Anders. In dem Vertrauen auf Ihre Güte bleibe ich Ew. Magnificenz dankbar        

                                                                                C. J. Petersohn.

3.

                                Ew. Magnificenz!

        Den 10. dieses Monats hatte ich die Ehre Dero Brief von dem Herrn Collegienrat Parrot zu erhalten. Ich danke für die in diesem Briefe gegen mich geäusserte Güte und Theilnahme. Aber was soll der Dank? Bestreben will ich mich vielmehr ein so nützlicher Mann zu werden, als Ew. Magnificenz und andere Theilnehmer es wünschen. Hiermit schliesst

                                Ew. Magnificenz dankbarer

DorPat                                                                                C. J. Peterson.

d. 13 Februar 1819.

Ka loodan ma, et Teie Suurausus seda mitte pahaks ei pane, kui ma Teilt Hebrea keele sõnaraamatut palun, mida ma nüüd tarvitan. Ma elan kooli-inspektor Andersi juures. Usaldusega Teie lahkuse pääle jään ma Teie Suuraususele tänulik

                                                                                C. J. Petersohn.

                        Teie Suurausus!

        10. selle kuu päeval oli mul au Teie kirja herra kollegianõunik Parrotilt kätte saada. Ma tänan selles kirjas minu kohta avaldatud lahkuse ja osavõtmise eest. Aga mis tähendab tänu? Püüda tahan ma seda enam nii kasulikuks meheks saada, nagu Teie Suurausus ja teised osavõtjad seda soovivad. Sellega lõpetab

                        Teie Suuraususele tänulik

Tartus,                                                                                C. J. Peterson.

13. veebruaril 1819.

— 544 —

Karl Michelson.

Loomade jutud.

        Loodust mitte tunda,see tähendab oma ema mitte tunda“, lausub Diesterweg. Ei või ütelda, et Diesterweg liialdaks. Sest mis oleks veel tähtsam tunda kui see, mis meid iga sammu pääl, iga silmapilk ümbritseb? Ja kas tuntakse meil seda ümbritsevat elu? Ei! Kuidas võib tõugukene, sääsk või kärbsekene, vilets põrm inimest, kes ennast looduse kuningaks, looduse krooniks on harjunud ülistama, huvitada, on nad ju nii igapäevased! Inimesel on siin igav, ta tahab kuhugi kaugele, kõrgele siit põrmust ära pääseda, ja selleks paneb luuletaja Pegasuse sadulasse, et pilvedele põgeneda, usumees aga loob enesele jumaluse ja paneb ta taevariiki, mis ta ise omale jumalusele loonud, ning igatseb lapselikus usus ka kord sinna saada.

        Just seesama tõeasi, et ümbritsev loodus meile liig igapäevaseks on saanud, seletab, miks loodus meie juures, nõnda ütelda, kahe silma vahele jäetakse. Isegi nii palju ei ole inimesel püsivust, et ära lugeda, mitu jalga kärbsel on; ja nõnda kirjutab Aristoteles, keda me looduseteaduse isaks nimetame, kuue asemel kaheksa. Cicero ei püsi pikemalt tähele panna, kuidas kured lendavad, vaid kirjutab: „Aristoteles on tähele pannud, et kured,

— 545 —

kui nad üle mere lõuna poole lendavad, kolmnurga sünnitavad. Kolmnurga terav nurk lõikab õhust läbi, kolmnurga küljed aga on laeva külgedega võrreldavad, nii et kurgede tiivad mõlade aset täidavad. Tagant puhub tuul kolmnurga sisse nagu laeva purjedesse. Iga kurg paneb lendes pää ja kaela eel lendava selja pääle. Esimene kurg väsib pea ära, sest et ta ennast kellegi pääle toetada ei saa ja lendab, kui ära on väsinud, rongi lõppu, et sääl puhata. Tema asemele asub teine, ja nõnda vaheldavad nad lennates tihti“. Niisuguseid valeteateid leiame vanade kirjanikkude juurest enam kui küllalt. Alles Charles Darwin puhus loomadele elustavat, jumalikku hingeõhku sõõrmetesse, õpetades, et inimene alamatest loomadest on põlvenenud, kuna Ernst Haeckel seda oma biogenetilise põhjusseadusega veel täiendas.

        Nõnda sai loom siis samasuguse hinge osaliseks nagu inimenegi.

        Nüüd aga tärkab uus küsimus: kas on loomal ka mõistust, seda, mis meid loomast nii palju kõrgemale tõstab?

        Kaua eitati looma mõistust täiesti, kõiki looma vaimuavaldusi instinkti ehk loomusunniga seletada püüdes. Ja mis suudab sõna loomusund ära seletada? Õieti mitte midagi. Ta on looduseteaduse alal umbes sedasama, mis imetegu usuilmas: mõlemad on abinõud mitteteadmise kinnikatmiseks.

        Et loomal tõesti mõistust on, seda ei salga kõige uuemal ajal vist mitte keegi, kuid päärõhk langeb selle pääle, kui suurel mõõdul ta ennast loomade juures avaldab. Üleüldse on looma mõistuse küsimus üks huvitavamatest looduse teaduses.

        Iseäranis suuri raskusi uurimises teeb see asjaolu, et võimata on ühte ja seda sama looma vabaduses, vabas looduses vaadelda, uurida, tema tervet elukäiku tähele panna.

        Mõned õnnelikud juhtumised on siiski mõnegi saladuse päevavalgele toonud. Nõnda on kuulus loomateadlane Brehm väga palju ülihuvitavaid lugusid loomade elust kirjeldanud. Kuid ma ei taha siin pikemalt Brehmi tööde juures peatada, vaid selle asemel ameriklase Ernest Seton-Thompson’i tööde pääle tähelepanemist juhtida. Seton-Thompson on õige peenikene vaatleja ja usin uurija. Tema tööd on seda väärtuslikumad, et uurija ühtlasi ka kirjanik ja luuletaja on, nii et töödel kirjanduslikki huvitus ei puudu. Loomade elulugude kirjeldamises jääb kirjanik kõige aja täiesti tõe alusele. Ta ütleb ise oma töödekogu Bingo ja teised loomade jutud sissejuhatuses: „Need jutustused on tõsi. Ehk ma küll ajaloolikkuse mõnes kohas tähelepanemata olen jätnud, ometi on loomad, kellest selles raamatus kõneldakse, kõik tõesti elanud. Nende elu voolas just nii kui ma seda kirjeldanud olen; ja nemad näitasivad isikupära-

— 546 —

sust ja heroismust kaugelt enam üles, kui minu nõrk sulg seda kirjeldada on suutnud... Lobo, Bingo ja Mäeteetallaja lugudes ei ole ma mitte tolligi tõest kõrvale kaldunud“. Ta toob isegi aastaarvud ja kuupäevad, mis ajast mis ajani ta jutukangelased on elanud. Lobo, näituseks, kellest allpool mõne sõna leiame, pannud oma röövkäikusid aastast 1889 kuni 31. januarini 1894 Currumpawis Uues-Mexikos toime.

        E. S.-Thompsoni loomajutud on tööd, missuguseid ilm ennemini ei ole tunnud. Osava käega maalib ta loomade intimist elust kõige rõõmsamast lõbumaitsmisest ja kõige suuremast traagikast piltisid. Kirjanik on sügavasse loomade hingeelu saladustesse tunginud ja kirjeldab meisterlikult nende tundmisi, tahtmisi ja kombeid. Siit leiab iga looma- ja looduse sõber huvitust, ka teadusemees ei loe neid kasuta. S.-Thompsoni loomajutud on otse vastanditeks endistele loomajuttudele. Endistes toimetavad autorid omavoliliselt, tihti koguni ebatõtt üteldes. Võtame näituseks rahvalaulu, kus loomade majapidamist kirjeldatakse:

Kes see kündis palju maada?

Siga kündis palju maada.

Kes oli varma seemendama?

Vares oli varma seemendama.

Tehti need rukkid mahaje,

Sai see rukis valmiessa:

Kes läks rukist lõikamaie?

Rebane läks lõikamaie.

Kes läks vihkuda vedama?

Värb’ läks vihkuda vedama.

Kes läks parsile panema?

Parm läks parsile panema.

Kes läks kätte andemaie?

Sääsk läks kätte andemaie.

Kes läks rehte peksemaie?

Peened linnud peksid rehe.

Kes oli kerge puistamaie?

Kirp oli kerge puistamaie.

Kes läks rehte tuulamaie?

Tuvikene tuulas rehe;

Vesilind läks veskielle.

Toodi need jahud kojuje;

Rebastele tehti leiba.

Kanadele tehti kakku.

        (H. Neus, Estnische Volkslieder.)

        Ehk võtame loomade pulmapidu kirjelduse:

Rojo, rojo roti pulmad!

Hiire tütar sai mehele,

Nirgi noorema pojale.

Sel oli palju pulmalisi,

— 547 —

Kõik olid uhked pulmalised!

Hunt oli uhke saabastega,

Karu oli karva kingadega,

Tihane tina reega;

Vares vaskse vankurilla,

Kurg oli kulla kannuksilla,

Harakas halli mantliga.

        (H. Neus, Estnische Volkslieder.)

        Ja kes ei tunneks küll Goethe loomade eepost Reinuvader Rebane. Siin räägitakse sõprusest vaderi rebase ja onupoja Võsavillemi vahel, kuna reinuvaderit ikka kangesti kavalana, Võsavillemit aga koguni totrana kujutatakse. Nii hästi sõprus vaderi ja Villemi vahel, kui ka viimase totrus, on vanarahva ja kirjanikkude luulevabaduse kurjasti-tarvitamine. „Tõepoolest aga sööb kaugelt kõvem hunt oma onupoja kohe ära, kui ta tema kuskil kätte saab“, kirjutab Dr. Th. Zell. „Siit selgub ka, miks meil Saksamaal nüüd nii kole palju rebasid on; meie hävitasime hundid ära, kes nende hulgas nii võimsalt korda pidasivad“, ja toob omadele sõnadele Brehmist järgmise tõenduse: „Juhtub rebane lagendikul huntidega kokku, siis jaotavad hundid endid sedamaid ja püüavad teda ümber piirata, kuna mõned reinuvaderit tagant hirmutama tõttavad. Meister Reinuvader on siis harilikult kadunud, silmapilk haaratakse ta kinni, veel rutemini kistakse lõhki ja neelatakse ära!“

        Niisama ebatõsi on ka hundi totrus. Brehm ütleb: „Hunt ei jää rebasest kavaluses, tigeduses, salalikkuses ja ettevaatlikkuses karvaväärtki maha, vaid jõuab temast peaaegu igas tükis ette“. Vanad roomlased nimetasivad oma kõige kavalamat vastast Hannibali veterem ac veteratorem lupum — vanaks, vilunud hundiks; võib olla olivad ka nemad juba hundi kavalust märganud!

        Väga huvitav on E. Seton-Thompsoni juttude kogust: Bingo ja teised loomade jutud jutt hundist Lobo’st. See murdja oli tervelt kümme aastat Uue-Texas’e maal Amerikas karjakasvatajatele nagu vitsaks olnud, ja Lobo pää eest lubati 1000 dollari sellele, kes hundi kinni püüab; muidugi leidus niisugusel korral õnnekatsujaid. Seton-Thompson võtnud ka püüdmisest osa. Maakoht on sääl väga mägine ja oruline, sellepärast võimata koera ja hobusega huntide pääle jahti pidada. Thompson kirjutab sellest hundijahist: „Lubatagu mulle, et ma üksik-asjaliselt neid sadu katseid kirjeldan, kuidas ma seda loup-garon’i hävitada lootsin. Ei olnud küll ühtegi strychnini, arseniku, cyankali ja sinehappe ühendust, mida ma ei oleks katsunud, ei olnud ka ühtegi sorti liha, mida ma söödaks välja ei oleks pannud, kuid päev päeva järele, kui välja ratsutasin, et tagajärge näha saada, leidsin et kõik vaev asjata oli olnud.

— 548 —

See vana kuningas näitas minu jaoks liig tark olevat, üksainus näitus kujutab tema tervet mõistust.

        Ühe vilunud püüste ülesseadja nõu järele tehes, võtsin tüki juustu värske looma neerurasvaga, keetsin seda segu portselanist nõu sees ja lõikasin luust noaga katki, et kõige vähematki metalli lõhna ja maiku ära hoida. Siis tegin tükikestele iga külje pääle augu ja täitsin nad strychnini ja cyankali seguga, mis õhukindla kesta sees oli. Lõpuks panin ma augud jälle juustuga kinni. Kõige selle ettevalmistuse aja kandsin kindaid, mis ma elaja sooja vere sisse olin kastnud, ja kui kõik valmis oli, mähkisin söödad elaja verd tilkuva naha sisse ja ratsutasin välja elaja maksa ja neerusid paelaga järel vedades. Siis tegin kümne penikoormase ringi ja lasksin iga veerandi penikoorma pääl ühe sööda kukkuda, kuna ma igasugusest kätega puutumisest hoolega hoidsin.

        Lobol oli viisiks iga nädala algul siia ümbrusesse ilmuda ja, nagu arvata võis, ajas ta teised nädalapäevad Sierra Grande jalal ümber. Oli esmaspäev. Õhtul magama minnes kuulsin tema kõrguse madalat passihäält, ja minu süda tuksus rõõmsas ärevuses.

        Järgmisel hommikul vara ratsutasin välja, kindlas lootuses, et nüüd viimaks ometi kauaigatsetud tagajärjega kroonitud olen. Pea leidsin ka häbemata mõrtsuka-hulga värsked jäljed, Lobo, kelle jalajäljed sügavate küünte aukude tõttu kergesti teiste omadest tunda olivad, eesotsas. Hulk oli minu söödad küll leidnud, ja mina võisin näha, kuidas Lobo esimesena sööda kallale oli asunud, seda natuke nuuskinud ja viimaks üles võtnud. Nüüd ei suutnud ma oma rõõmu enam varjata... „Ometi kord oled sa mul käes“, hüüdsin ma ja ruttasin edasi, kuna minu silmad ahnelt suurte laiade jälgede pääl liiva sees nagu kinni naelutatud olivad. Nad viisivad mind teise sööda juure, ka see oli kadunud. Minu rõõm ja äritus olivad kirjeldamata, sest nüüd oli ta mul kindlasti käes ja ühes temaga ka veel mitu teist tema saatjat. Kuid ikka veel nägin hirmsate küünte jälgi liiva sees, ja ehk ma sadulas küll võimalikult kõrgele püüdsin tõusta, et lagendik paremini silma paistaks, siiski ei leidnud ma midagi, mis surnud hundi kuju oleks kandnud. Jälle jätkasin ma oma teekonda ja leidsin, et ka kolmas kadunud oli ja kõikide kuninga jäljed neljanda sööda juure edasi läksivad. Sääl aga tulin ma rusuvale otsusele, et ta ühtegi sööta täiesti ära ei olnud neelanud, vaid lihtsalt lõugade vahel kaasa võtnud, ühe hunniku otsa visanud ja sopaga kinni matnud, et minule teada anda, kui väga ta minu tagakiusamist põlgab. Siis oli ta minu jälgedelt ära pööranud ja päevatööd oma seltsiliste eesotsas alanud... Viimaks jõudsivad ka hundirauad kohale. Kahe abilisega olin terve nädala töötanud, et neid kohaselt üles seada. Me ei

— 549 —

küsinud ei tööst ega vaevast ja mina võtsin kõik abinõud tarvitusele, et tagajärge kindlustada. Teisel päeval pääle selle kui me rauad välja olime pannud, läksin ma välja, et ettevalmistusi veel korra järel katsuda. Pea leidsin ma Lobo jäljed, mis ühtede raudade juurest teiste juure viisivad. Liiva pääl võisin tema öösiste ringkäikude ajaloo selgesti ära lugeda. Öö-hämarikus oli ta sinna hiilinud; ehk rauad küll hoolega ära olivad maetud, oli ta siiski esimese sedamaid üles leidnud. Oma salka seisma jättes, oli ta ettevaatlikult raua ümbert kraapinud, kuni ta terved rauad, ühes keti ja selle küljes rippuva puutükiga, oli paljastanud.

        Niisama tegi ta ka teistega. Ühtlasi oli ta ka, nagu ma märkasin, tihti peatanud ja natukese kõrvale taganenud, nii pea kui ta midagi iseäralikku tee ääres oli märganud. Seda tähele pannes tegin uue plaani. Ma seadsin rauad H kujul maha, s.o. kumbagi teeäärde panin ühe rea raudu ja lisaks ühe rea keskele, risti üle tee. Ei kestnud kaua, kui ma uue äranägemise võrra jälle rikkamaks sain. Lobo oli teerada mööda alla tulnud ja raudade ridade vahel olnud. Enne kui ta üksikud rauad keskelt oli leidnud, oli ta vähe eemal seisatanud. Kust ja kuidas ta seda teadis, ei või ma ütelda, ta kaitseingel pidi temaga olema, sest ta ei olnud ennast ei paremale ega pahemale poole pööranud, vaid tagurpidi just oma tuleku jälgedesse astunud ja taganenud, kuni ta kardetavast piirkonnast väljas oli. Siis oli ta väljaspoolt liginenud ja kõik rauad tagumiste käppadega töötades mullatükkide ja kividega täis pildunud. Niisama tegi ta ka edaspidi, ehk ma küll omi püügiviisisid sagedasti muutsin ja seda kõike kahekordse ettevaatusega, siiski ei suutnud ma teda petta. Tema terav tundmise meel ei jätnud teda mitte sekundikski, ja ta võiks veel tänapäevgi omi röövradasid rännata, kui mitte üks õnnetu ühendus tema surmatundi poleks ligindanud ja tema nime kangelaste pikka ritta lisanud, kes üksikult ilmavõitmatud, teiste, oma kaaslaste ettevaatamatuse läbi on langenud“.

        See kangelane läks iseenese vastu siis hoolimatuks, kui temale armas emahunt Blanca maha lasti.

        Meil ei ole vajagi võõramaalaste tõendustega rehkendada; ka meie vanemad inimesed teavad nii mõnestki huvitavast juhtumisest kõnelda, mis sel ajal sündinud, kui meil huntide rohkus niisama suur oli, nagu praegu Amerikas või Lõuna-Venemaal. Lubatagu, et ma oma ütlust ühe näitusega tõendan.

        Aasale oli tööhobune, vana ruun sööma pandud. Hunt tulnud. Ruun ei ole hundist midagi hoolinud, vaid söönud rahulikult edasi. Hunt kükitanud asjata tüki aega oodates, millal hobune pää üles tõstab, et siis ta kõrist kinni karata. Nagu teada, ei

— 550 —

saa hunt muidu hobusest jagu, kui ta teda kõrist kinni ei saa haarata ja ära puua. Hobune söönud üsna jõe kaldal. Hunt aga tarvitanud kavalust. Ta hüpanud jõkke, kastnud ennast märjaks ja seadnud ennast siis just hobuse nina ette ning raputanud hobusele vett vastu silmi. Hobune tõstnud kohe pää üles. Seda hunt just oodanudki. Ta karanud hobusele kõrisse kinni ja, enne kui inimesed, kes seda mängu päält vaadanud, ligi jõudnud, murdnud hunt hobuse ära.

        Kas ei ole see kõik looma kohta küllalt keeruline ülesanne, kas ei anna see kõik looma intelligentsist kindlat tunnistust? Sarnane mõistus ei avalda ennast mitte ainult kõrgemal astmel olevate loomade juures, nagu imetajad, vaid kaugel allpoolgi. Juba putukate juures võime võrdlemisi suurt mõistust oletada. Nii on palju loodustarmastajaid sipelgas — see usinuse eeskuju — huvitanud, kuna nii mõnegi teadusemehe sulest sipelgate kohta pikemaid ja lühemaid kirjatöid on ilmunud, kus nende iseloomu kirjeldatakse. Alles hiljuti ilmus Sajó sulest huvitav töö Sõda ja rahu sipelgate riigis. Ka meie esivanemad ei ole sipelgast tähelepanemata mööda läinud; seda tunnistab sipelga ja hämbliku lugu meie rahvajuttudes.

        Käesoleval suvel vangistas ka nende ridade kirjutaja tähelepanemist see väikene elukas.

        Hommikul aida jalutama minnes märkasin kogukese sipelgaid, kes midagi oma pesa poole rebisivad. Lähema silmitsemise järele jõudsin selgusele, et see koorm suure vihmaussi kahest rõngast või segmendist koos seisis. Sammu kaks edasi jõudes leidsingi tugeva vihmaussi surnukeha, millel esimene pool puudus, kuna järeljäänud osa sipelgatest ümber piiratud oli, kes suure hoolega ühe kolmerõngalise osa kehast äralahutamise kallal töötasivad. Kena kuidas väikesed loomakesed ühisel jõul, nagu ühise eesmärgiga ametis olivad. Huvitas küsimus: kas saavad nad ise rõngaste kaupa tükid küljest ära, või on keegi enne ussi katki astunud? Et selgusele jõuda, aitasin pool läbipuretud osa kehast koguni ära lahutada. Kolm neli töölist asusivad tükki pesa poole rebima, kuna teised vihmaussi kehast uut osa hakkasivad lahti purema. Otsiti esite kõige pehmem koht kehas välja ning varsti oligi jälle auk sees, kus seni näriti, kuni terve keha risti läbi oli. — Järgmisel hommikul meelitas mind eilane leidus seda varemini aida. Jälle olivad südid loomakesed ühe ohvri enesele leidnud. Nüüd aga tahtsin teada, kuidas need väikesed röövloomad niisuguste suurte ja tugevate loomade pääle jahti peavad? Sest nüüd oli mul kindlasti teada, et uus saak sipelgate oma püütud oli, kuna õhtul keegi pärast ega hommikul enne mind aida ei olnud saanud, kes vihmaussi ära oleks

— 551 —

vigastanud. Selleks otstarbeks kaevasin maa seest kolm neli vihmaussi välja ju paigutasin nad sipelgate teeraja pääle. Niipea kui sipelgad võõrast elukat märkasivad, jäivad nad nagu kohkunult järele mõteldes natukeseks ajaks seisatama ja tormasivad siis nagu tiigrid äkki vihmaussi kallale, vajutasivad omad kihvad ta kehasse ja pritsisivad oma hapet looma haavadesse, kuna nad endid kõvasti vihmaussi külge klammerdasivad ega enam lahti ei lasknud, sellest hoolimata, et ohver ennast vabastada püüdes suure jõuga siia ja sinna viskles. Kuid asjata olivad kõik katsed pääletungijaid eemale peletada. Varsti jäi vihmauss, sipelga happest uimastatud, vaiksemaks. Nüüd vist arvasivad sipelgad oma ülesande täitnud olevat: nad jätsivad surnukeha silmapilguks sinna paika ja asusivad alles natukese aja pärast uuesti selle kallale.

        Ka kalade juures võib sagedasti väga teravat mõistust oletada. Keegi kalamees kõneles, kuidas viienaelane haug, et mitte mõrda minna, mõrra aiast läbi püüdnud, aga ei olla pääsnud. Haug tahtnud üle hüpata, kuid kukkunud lõpusekaant pidi mõrra aia vaia otsa, kust kalamees ta kätte saanud.

        Kes jõe ääres kalade liikumist lähemalt on vaadanud, see on kahtlemata näinud, kuidas kala, keda haug või mõni muu röövkala taga ajab, järsku veest välja, vahest kaldalegi hüppab ja nõnda sagedasti surma suust pääseb.

        Aastat 10-12 tagasi oli Paala jões iseäranis suur ahvenate rohkus. Et ahvenas kõige suurem röövkala on, siis hävitasivad nad vähemad kalad, nagu viidikad (aspius), lepikmaimed (leuciscus phoxinus L.) jõest peaaegu ära. Iseäranis lepikmaimed. Neid võis ainult veel jõkke jooksvatest kraavidest leida. Kui nüüd mõni vähem kala kuskil juhtus nähtavale tulema, siis olivad ta vaesekese päevad kindlasti loetud. Kirjeldan siin lühidalt ühe juhtumise. Istusin vaikselt jõe kaldal ja vaatasin kalade mängu. Äkki näen, kuidas rohu tuka alt viis-kuus ahvenat ilmub ja kõik, nagu soldatid rinnu, kalda poole ujuvad. Nad olivad kalda ääres viidikat silmanud ja tulivad teda ümber piirama. Viidikas kargas küll mõrtsukate eest kuivale, kuid piirajad ei läinud ära, vaid jäivad ootama, kuni nende ohver ennast uuesti vette viskab. Tõesti. Mõne silmpilgu viskles viidikas kuival maal ja kukkuski tagasi vette, kus piirajatel teda nüüd veel kergemini tabada oli, sest et viidikas kuival uimastatuks jäi.

        Nagu teada, on turvas (leuciscus cephalus L. ehk squalius dobula L.) väga rändamise himuline kala. Ta ei taha ühestki tõkkest hoolida, vaid ainult edasi rännata. Nõnda tungivad nad isegi tammidest üle, mille kohta järgmine lookene iseloomuline on.

— 552 —

        Mölder seisnud sulengu (sulutud kõrvalise veejooksu) tammi juures ja näinud, kuidas turvas üle tammi püüdnud hüpata. Hüpanud mitu korda, kuni ta viimaks tammi pääle küündinud. Tammipäälne aga olnud küna sarnaselt, ääred kõrged, keskelt madal, ehitatud, sellepärast ei ole kala nii pea vette saanud, ja mölder viinud ta perenaise kätte.

        Niisama ei või ma lindudest vaikides mööda minna. Kuna imetajad loomad ome poegi iseenese verega soendavad, omas ihus, peab lind seda väljaspool oma ihu tegema, sest et tema poeg alles munas, väljaspool emaihu paksu lubja koore all niisuguseks kasvab, et ta ilmavalget võib näha: lind peab mune hauduma. See, et lind haududes munade pääl peab lamama, sunnib teda pesa ehitama. Nõnda ehitab India merepääsuke terve pesa omast ilast, kuna mõned teised linnud müürsepa ameti on õppinud. Amerika müürsepp-lind, näituseks, ehitab terve elumaja, kahe elutoaga. Niisama on meie rähnad nobedad puusepad. Nad õõnestavad puu tüvede sisse sügavad augud, kuhu nad siis oma tulevasele põlvele pehme pesa valmistavad, kuna nad ettevaatuse pärast, et keegi pesa ei märkaks, laastud hoolega metsa laiali kannavad. Rätsepp-linnud on õmblema õppinud. Nad pistavad nokaga otsekui naaskliga lehtedele augud sisse ja õmblevad siis oma keerutatud paelakestega lehed kokku. Viimaks saab lind kangruks ja kujub villast ja niintest korvikesi, kotikesi ja pudelikesi, mis ta okste otsa vee kohta riputab, kus ta enda vaenlaste eest kõige julgema tunneb olevat.

        Australia mannermaalt aga leiame linnu, talegallus, kellele isegi keemia seadused tundmata ei näi olevat. Kust ta seda õppinud, või kes talle seda õpetanud, ei tea tänini ükski teadusemees. Sellele kalkunile on nimelt see keemiline seadus, et käärimise protsessid, mis, näituseks, märjalt kokkupandud heintes, põhus või sõnniku hunnikus soojust sünnitavad, tuttavad. Talegallus oskab seda seadust väga hästi oma kasuks tarvitada. Ta ajab umbes kahe meetri kõrguse hunniku (neli meetrit ümbert mõõta) tooretest lehtedest, rohust ja seentest kokku. Sinna sisse muneb ta nüüd omad munad, kus nad nagu mõnes kunstlikus haudumise masinas välja hautakse, ilma et linnul enesel ühtlasi tegev tarvitseks olla.

        Kui ehk kõike lindudest eelpool öeldud loomusunniga seletada tahetaks, siis ei või seda järgmise juures mitte. Ma mõtlen kaeluslinnu (chlamydodera maculata) pääle. See lind on peenemaitseline ehitusmeister. Temal on pesaehitamise mure teise järgu tähtsusega. Esimese järgu tähtsuse annavad kaeluslinnud pulma-lehtmajale. Nad ehitavad selle armastuse templikese nimelt esimese armastuse kirgede mängu tuhinas. Isalind ehitab esite meetripikkuse koja kepikes-

— 553 —

test, mis ta kahelt poolt põiki üksteise vastu seab, nagu maja sarikate paarid. On nüüd esialgselt paarid püsti, ette ja taha kolmenurgeline uks jäetud, siis hakkab peenem väljatöötamine. Sarikapaarid põimitakse ilusasti haljaste rohukõrtega, põrmand prügitatakse jõest valitud ilusate valgete kivikestega, milles sagedasti väga mitmesugusid sisseseadeid võib märgata: siia on väikene teerada jäetud, sinna ilus hunnik laotud. Rohelised seinad saavad heledavärviliste marjade, kirjude linnusulgede ja riidelapikestega, mis kustki näpata on saadud, ilustatud. Ei või ütelda, nagu oleks siin ilustus juhuline. Ei, kõik on teatud maitse järele toimetatud. On kõik muu valmis, siis kantakse sisse- ja väljakäigu ette terve kogu kõikesugu läikivaid kivikesi, karbikesi ja muid heleda värvi tõttu silma torkavaid asjakesi kokku.

        Nüüd hakkab ilutsemine pääle. Armastajad ajavad üksteist taga ja tantsivad rõõmu tuhinas lehtmaja ümber. Alles siis kui „mesinädalad“ mööda, hakatakse poegadele pesa ehitama.

        Siin ei või lihtsast tarvilikkusest juttugi olla, vaid me näeme, et ka lind ilusast esteetilist lõbu tunneb.

        Ja kui meie armastuse ja abielu mõisteid harutades pilgu loodusesse heidaksime, siis peaksime tahes või tahtmata imetlema luukarnitsa isalikku hoolt ja linnukeste ärasalgavat emaarmastust laste vastu, saaksime liigutatud paabulindude õiglasest armastusest ja ülistaksime Ceyloni härjapõlve-ahvikeste abieluustavust. Teiste sõnadega: Meile esineks armastus, mis tervele lääne-Europa ilukirjandusele aluseks on saanud ja meil kangesti idealiseeritakse, omades kõige täielikumates vormides. Niisama leiaksime abielu omades kõige kesisemates kujudes: agamiaga alates ja monogamia ehk ainu-abieluga lõpetades.

        Lubatagu, et ma S.-Thompsoni sõnadega lõpetan: „Ma loodan, et mõningad siit õpetuse välja saavad lugema, mis niisama vana on kui piibel — meie ja loomad oleme ühest soost. Inimesele ei ole midagi omane, millest loom vähemalt jälgegi eneses ei kannaks. Loomadel ei ole ühtegi kommet, ühtegi omadust, millest inimesel teatud mõõdul osa ei oleks“.

— 554 —

Hjalmar Söderberg.

Uni vanadusest.

(Drömmen om alderdomen.)

        Eila ööse nägin ma und, et juba vanaks olin saanud. Kas mina elasingi veel? Vaevalt tean ma seda. Mina olen üle elanud kõigest sellest, mis kord minu elu oli, ja mina olin enam varju kui inimese sarnane. Ma uitasin hämaratel tuntud tänavatel ümber. Mina nägin kõdunenuid majasid enesest mööda vilkuvat, majasid, mida minu lapsepõlves mäletasin ehitatud ja mida mina siis vürstide ja suurte herrade eluasemeteks arvasin määratud olevat, kuid mis nüüd armu palusivad, et end varju peita võiksivad. Ühe uulitsa otsas ülenes punane kasarm, mille katusel võõrasvärviline lipp lehvis. Sõjameeste salk marsis mööda, püksisääred rasketesse saabastesse pistetud. Nende rautatud kannad kõlisesivad uulitsa kivistikul. Kesk porist tänavat istusivad kaks pisikest last ia mängisivad, ise nii porised ja kehvalt riides, et uulitsaga ühte näisivad sulavat, ning neid vaevalt eraldada võis. Nemad ei näinud soldatid ja soldatid ei näinud neid. See ei ole mitte nende süü, ütlesin mina enesele; see tuleb sellest, et neile keelatud on midagi näha. Kui nad oma teed näha võiksivad, siis ei võiks nad marsida; kuid nad peavad ju ometi marsima. Mina tahtsin minna ja lapsi teelt ära tõmmata, kuid ma ei võinud. Ma seisin kui kinni naelutatud, ega võinud ennast liigutada. Miks? imetlesin mina. Miks ei või ma end liigutada, miks pean mina vaikselt seisma ja seda päält vaatama? Või, kes teab, ei olegi see ilmsi — kas mina unistan? Ei, see on ilmsi; lapsed on ilmsed ja soldatid niisama. Aga mina ise olen unenägu. Ja korraga näitas terve minu elu mõistatus minu ees selgelt seisvat kui heledalt põlev küünal: mina ei

— 555 —

olnud tõelik, mina olin unistus. Kuid unistus ei või ju ometi elavaid inimesi aidata.

        Lastest ei näinud ma enam midagi, kui soldatid mööda olivad marsinud. Ma nägin ainult, et nende saapad porisse tummasid verejälgi jätsivad.

        Korraga sähvas minus mälestus, mis minu südame hirmuga jäätas. Minul olivad ju enesel lapsed — kaks pisikest last. Kus võisivad need olla, ja millal nägin mina neid viimast korda? See ei võinud ju olla — ei — —

        Mina pidin koju minema, mina pidin oma lapsi nägema; need olivad nagu harilikult kodus, istusivad saalis rohelise mati pääl ning mängisivad oma puupulgakeste ning majakestega. Mina pean koju minema, nad ootavad mind lõunasöögiga, ja minu naene on rahutu — —

        Uuesti uitasin mina uulitsatel tihenevas hämarikus. Oli alanud lumesadu. Mina olin üles suvemajade linnajakku jõudnud, tänavad lamasivad vaikistena ja valgetena, raudaedade ning plankide üle sirutasivad puud omi lumest loogas oksi. Mina astusin ühest lahtisest väravast kahe neljakandilise suurte lumikübaratega kivisamba vahelt sisse. Need sambad tegivad minu nii imelikult nukraks, võib olla, sellepärast, et nad just kui kaks lumega peidetud hauakääbast olivad. Mina tulin suurde õue, mille keskel pisikene pursk-kaev oli, ja nägin kohe, et saaliaknas valgus loitis. Lamp seisis laua pääl, see oli kaetud, ja nemad istusivad juba lauas. Mina läksin akna alla, koputasin ruudu pihta ja noogutasin neile säält seest pääga. Kuid nad ei näinud mind ega kuulnud midagi ning jatkasivad söömist. Ja korraga nägin mina, et sääl võõrad inimesed võõra laua ümber olivad. Need ei olnud minu omaksed. Sääl oli paks proua ja paljaspäine herra ööürbikus, kes vihane näitas olevat ning nurisevat, ja mitu pool-igast last, ning nende laud oli rahakangaga kaetud. Paljaspäise herra nägu tundsin ma ju kaua aega, olin näinud teda Du Nord’is, kus tal viisiks oli toddy joomas käia. Minul oli hirmsasti häbi. Jah, siin elasime ju esimesel aastal, kuid et rõske oli, siis kolisime ümber, ja nüüd elame ju hoopis teises linnajaos — — ja mina olen nii väsinud — — Uuesti käisin mina väljas lumes. Mina pidin ju koju minema. Mina püüdsin enesele selgeks teha, et ma kindlasti teadsin, kuhu minema pidin ja et mina kõige õigemat teed mööda läksin. Ma käisin ühe uulitsa äärest teise ja pöörasin nurkadel, kuid kuhu mina ka jõudsingi, ikka oli minul tundmus, nagu oleksin ma just enne seda säält mööda läinud. Ühe uulitsalaterna juures seisis vana naene, käsi välja sirutatud, ning peitis omi palgeid. Mina läksin temast mööda, kuid katsusin samal ajal loomusunnilikult,

— 556 —

kas minul peenikest raha taskus juhtuks olema. Mina leidsin ühe hõberaha, aga kui seda lähemalt vaatasin, siis nägin, et see vana ja kulunud oli ning enam ei käinud. Ta kandis selle kuninga profilikuju, kes minu lapsepõlves valitses, ja tema äärte ümber jooksis kuninga juhtsõna, ajajooksul juba pooleni hõõrdunud: Vennasrahvaste edu. Mina seisin kaua ja vahtisin seda vana raha ning tundsin himu nutta.

        Jah, jah, see oli tol ajal... Kuldsel rahu ajal, kuidas luuletajad meie päivil seda nimetavad. Siis tulivad teistsugu ajad. Jällegi oleksin mina kui punast kasarmut ja võõraste soldatite tooreid saapaid enese ees näinud. Ja minu lapsed ja minu kodu, mida mina enne otsisin? Oh, nüüd mina mäletan kõik. Mina olen vana ja olen üle elanud kõigest, minul ei ole lapsi ja ei ole kodu. Oma tütre kasvatasin ma enese aadetes, aga kui ta üles kasvas, siis hakkas ta üht missionäri armastama, sidus end sellega ja läks ära. Ja minu poeg — kuidas see õieti oli, kas ta ei tahtnud ju ohvitseriks saada? Jah, muidugi, kuid see oli minule liiga vastumeelt, ja minul ei olnud ka raha selle jaoks. Aga tema pidi kroonut teenima tol ajal, kui see suur sõda süttis, ning suri nälga üleval Lapimaal. Kui tema ohvitser oleks olnud, siis ei oleks ta, võib olla, igatahes mitte nälga surnud. Kuid kõik see juhtus kaua aega tagasi, kõik see, ja mina mäletan seda ainult väga hämaralt. Mina olen kõigest üle elanud ja mina ise olen unistus. Ja mina sosistasin enesele sõnu, mida kord ühel haual olin lugenud, kui sinisel kevadeõhtul läinud aegadel üle surnuaia selle seltsis läksin, keda siis armastasin, — mina sosistasin neid sõnu uuesti ja uuesti enesele: Alles geht vorüber und wird zum Traum.

        Kuid seda enesele sosistades juhtusin ma uuesti sellest laternast mööda minema, mille juures vana naene seisis. Aga ta varjas jällegi omi palgeid.

        Ja see, et ta oma nägu peitis, täitis mind nimeta hirmuga. Õudsusest vabisedes küsisin mina temalt:

        „Ütle, miks peidad sina omi palgeid?”

        Tema vastas minule häälega, mida mina väga hästi tundsin:

        „Sellepärast, et ma sinule liiga palju tuska teeksin”.

        Siis ütlesin mina:

        „Miski ei või minule enam paha teha. Mina ei ole ilmne, mina olen unenägu”.

        Tema vastas:

        „Alles geht vorüber und wird zum Traum”.

                                                                        Tõlkinud Fr. Tuglas.

                                                                (Kogust Det mörknar öfver vägen).

— 557 —

Katke Björnsoni jutustusest „Jumala teel“.

        See maastik, millesse nad neid lõbusaid lugusid jutustades edasi sõitsivad, oli kõrge, kevadehele kiltmaa, jagatud suuremate ja vähemate metsasalkudega, — või vastuoksa metsane maa, jagatud haritud põllulappidega. Talud hästi ehitatud, põllud viljakad, teed vahelduvad läbi metsade, üle väljade, piki kinkusid ja üle ojade käänates. Kivikangruid kõige ootamatumates paikades, ning jalgradasid ja teesid risti ja rästi. See, kes Amerika präriatest ja Kesk-Europa tasandikult tuli, pidi hää tuju saama kõige selle maastiku rahutuse üle. Sama särav päikesepaiste nagu eila, sama vägev aasa ja metsa lõhn — ja missugune lilleilu ja linnulaul; — sääl kukkus kägu.

        Oli mõni päev enne Jaanipäeva ja taimestik sedamööda; Ragni rõõmustas selle kasvava rikkuse üle. Kõigist õpeainetest oli taimeteadus temale kõige armsam olnud, ja vastolu taimestiku vahel, mida ta oli õppinud, ja selle vahel siin vangistas teda elavalt. Tema küsis, kas palju kohti Norras on, kus kukerpuu ja kurekellad metsikult kasvavad? Dr. Kent arvas, et need ammuse aja eest maale sisse on toodud, kes teab, munkade poolt kloostrites sääl all, madalmaal.

        Kui nad jälle aasalt väikese metsatuka sisse jõudsivad, kus iseäranis kuuski kasvas, nägi ta linneat kolmat korda; ta ei püsinud enam vankris; kõik astusivad maha.

        See oli vaevalt omi kellukese-taolisi, helepunaseid õisi avama alganud; selle vürtsitud lõhn nõrgus läbi metsa; Ragni sattus

— 558 —

linneaga kohe sosistama ja suisutama; saaks ta nüüd aga üksi olla; — nad ei olnud teineteist kuus aastat näinud, või, kuna ta kevadel reisile läks, kuus ja pool aastat enam mitte. Tema noppis neist mõningaid ja silmas säälsamas pyrola uniflorat halemeelses kumarduses ja üksilduses. Kallem oli sel ajal teise niisamasuguse leidnud; Ragni küsis, kuidas selle nimi Norra keeli on. Kallem küsis oma korda Kentilt, kas [s]eda Norra keeli mitte hellig Olavs lysestage („püha Olavi lühter“) ei kutsuta, — küsis nagu apteeker ja sai vastuse otsekui herbariumist.

        Ragni läks ikka kaugemale ja kaugemale neist mõlematest. Lillelõhn, kui ta selle üles enese juurde võttis, manitses teda sügavamale metsa sisse otsima; see oli eele läkitatud, et teda sügavamale meelitada. Nõnda siis ikka edasi, kuid ühtlasi ka natuke kõrvale, — ära teiste juurest. Ta kuulis neid kõnelevat; metsas kõlab ju nii selgesti; tema kuulis paari äraheidutatud väikest lindu lendu tõusvat. Kuid siin kuulus ainult tema enese jalgade astumist metsa all. Üheainsa jäneseoblika leidis ta õitsmast. See paistis tusaselt läbi omade ristikheinataoliste lehtede; kas ta teadis, et ta oma saatkonna oli maha jätnud?

        Kaugemale edasi, ütlesivad kõik; jah sinna vedasivad teda linnead ja püha Olavi lühter (Eesti keeli: „lamba-kõrvad“) ja jäneseoblikas; viimane kasvas nii kaugel ainult sellepärast. Ja nüüd oli Ragni päral — metsatähtede juures suurel suguvõsa-koosolekul; nad ootasivad kõik, et teda näha saada; tänavu aasta ei olnud siin kellegi jalg tallanud. Ragni laskis põlvili nende vahele ja jutustas, et ta väga pika maa tagant oli tulnud, jutustas nagu nemad ilma sõnadeta; sõnu ei olnud nende vahel tarvis. Nüüd oli ta ukse ukse järele avanud, et Norrasse sisse pääseda; kunagi ei olnud ta veel ühtegi avanud, ilma et ta kohe mitte jälle uut ust ees ei oleks leidnud... kuni ta nüüd metsas lillede keskel seisis. Tema aimas silmapilk, kui ta linneat nägi, et ta nüüd viimase ukse juures seisab. Siin oli ta täielikult kodus. Kõik see suur, hädaohtlik väljaspool, kõik see võimus ja vihane kärisev ja askeldav elu, kõik see toredus ja hirmsus... näitas edasi sügavamale; siia peame meie tulema, kui meie aru saada tahame, et mitte kõik tuhandeks tükiks ei murene. Siin peidus on see, mis püsib.

        „Ka meie oleme sind oodanud. Siin on kõige sügavam saladus“. — „Oh, anna kuulda?“ — „Ole ärras!“ — „Ma usun, see ongi ainukene, milleks mul õieti kalduvust on. Aga kui nüüd teised mitte —?“ — „Las’ teised olla nagu nad on; sina pead ärras olema“.

— 559 —

        Nüüd mõistis ta, sest et ta täiesti sisse oli pääsenud. Nüüd sai ta aru, mis kõige võimsam on.

        „Ragni“, hüüdis Kallem kaugel eemal, tema heledast häälest kajas mets vastu.

        „Ja-ah!“

        Mitmed lilledest tahtsivad kaasa, ta noppis nad enese juure. Nii tõttas ta jällegi tee poole lähemale.

        Metsaserval kasvasivad sivou-marjad, — kasvasivad sellepärast, et teed sissepoole näidata, kui ta säält kohalt oleks tulnud. Nüüd tahtsivad nad kaasa. Ja üsna tee ligidal oli võsastik, selle all kasvas, hästi ära peidetult, piiberlehtesid, terve selts; kus olivad tema silmad enne olnud! Nad aimasivad, kust ta tuli; ka nemad olivad vahti pandud, et teed sinnapoole näidata. Nii pea kui nad üksteist nägivad, saivad nad üksteisest aru; nõnda on nendega lugu, kes ühte sugu on. Mitmed tahtsivad kaasa.

        „Ragni!“ hüüdis Kallem.

        „Ja-jah!“ ja tema tuli tee pääle välja ja nägi, kui kaugele ta oli maha jäänud.

        Mõlemad mehed seisivad vankri juures ja kõnelesivad; nad olivad kõige kõrgema kingu otsas, Kallemi sale kuju ja teise väike ja väeti kogu paistsivad teravalt. Mõlematel olivad käed täis.

        Tema tõttas ja kuulis juba kaugelt Kallemi ettelugemist pidavat; see oli ühe noore ammophila arenaria üle, mida ta käes kergitas ja viibutas; tema jäljendas Saksa keeli ühe Saksa taimeteadlase vaimustust selle sihvaka kihvtitaime üle, mida see Norras oli trehvanud. Dr. Kent ulatas Ragnile armastusevääriliselt ühe põld-kaetisrohu; see sinine lill, teadis ta, oli temale uus. Tema tänas väga. Nad istusivad vankrisse ja mehed hakkasivad oma leidust korraldama ja palusivad teda enesele midagi välja otsida; nad tulivad väikesest soost; Kent oli ühe raba-kuuse õie fraki külge kinnitanud, ja nad olivad kõik kaasa võtnud kuni võirohuni, — „see röövloom“, ütles Ragni; tema ei tahtnud seda mitte omandada; see oli päälegi nii „röpane“.

        „Sina oled esteetiker kõiges”, tähendas Kallem.

                                                                Norra keelest tõlkinud Gustav Suits.

— 560 —

Katke Björnsoni näidendist „Paul Lange ja Tora Parsberg“.

Teine järk. Teine etteaste.

Riigipäevasaadik Balke.

(tuleb paremalt poolt trepist, teda saadab kammerteener Kristian Ostlie, kes kohe kaob).

                        Tora Parsbergi tädi proua Bang Daanimaalt

(kumardab viisakalt).

        Tere tulemast!

Balke.

        Tere õhtust! — Piiskopiproua tunneb mind ehk veel?

Proua Bang.

        Nägu —? Jah. Kuid nimi minu vanuses —??

Balke.

        Balke. Riigipäevasaadik Balke. Mul on au olnud piiskopiprouaga ühel koolipidul rääkida. Mina olen koolijuhataja.

Proua Bang.

        Nüüd tuleb mulle meelde. Teie olete niisugune lõbus kõneleja, hra Balke.

Balke.

        Oh —! — Ma ei näe muid külalisi? Ega ma ometi esimene ei ole?

Proua Bang.

Seda olete Teie küll, hra Balke. Teised tulevad rongiga. Ja rong ei tule ega tule.

Balke.

        Koolimehena olen ma harjunud täpipäälne olema. On palju lund sadanud, ja nõnda ei võinud ma mitte lääne-raudtee pääle lootma jääda.

(Sama sorti kuljuseid on kuulda nagu hiljutigi).

— 561 —

Proua Bang.

        Sääl tuleb keegi jällegi sõites — Kas Teie esimest korda siin olete, hra Balke?

Balke.

        See on esimest korda, kui mul see au on. Kui ilus on siin! Ja avar!

Proua Bang.

        Jah, need vanad suured majad! Need ei ole nagu mitte üksi enese jaoks ehitatud neil aegadel. Neil on kindlasti enam meelsust! Kas Teie seda mitte ei usu, hra Balke?

Balke.

        He-he-he!

(summutatud ironiline kurgu-naer).

Proua Bang.

        Mõtelge: Meie elame kõik all parterris. Siin esimeses korras on kõik ühtekuuluvad pidu-ruumid. Ja kahel pool külaliste-toad.

Balke.

(ironiliselt).

        Jah, niiviisi ei ehita meie enam mitte.

Proua Bang.

        Minu meelest tundub, nagu ei sünniks meie enam neisse ruumidesse, hra Balke! Mitte meie riietega ja mitte meie mõtetega.

Balke.

        He-he-he!

(Mõlemad vaatavad pahemapoolsesse käiku. Sääl kuulukse keegi kurku puhastavat ja ninarätikut tarvitavat.)

Proua Bang.

(Balkele ligemale, kiiresti).

        Ütelge mulle, hra Balke: on siin midagi juhtunud?

Balke.

        Midagi juhtunud? Mis mõtleb piiskopiproua sellega?

Rahvaasemik Sanne

(tuleb sisse pahemalt poolt, kumardab proua Bangi ees).

Proua Bang

(kumardades).

        Tere tulemast!

Sanne.

        Tänan! Piiskopiproua ei tunne mind?

— 562 —

Proua Bang.

        Küll, ma arvan ometi, Teie olete ju sagedasti stortingis istunud, eks ole tõsi?

Sanne.

        Ei, see on esimest korda. Minu nimi on Sanne.

Proua Bang.

        Ahaa, Teie olete pangadirektor —

Sanne.

        Ei, mina olen maamees. Kuidas piiskopiprouale Norras meeldib? Talv on kare.

Proua Bang.

        Aga nii terve ja puhas.

Sanne.

        Seda see on.

Proua Bang.

        Kõik, kes Norrasse tervist otsima reisivad, peaksivad talvel tulema.

Sanne

(õnnelikult).

        Teile meeldib siis meie maal, piiskopiproua?

Proua Bang.

        Oh, see on kõige meeldivam maa maakera pääl! — Kui siin mitte ainult nii palju politikat ei aetaks! Jah, vabandage, ma ütlen alati oma arvamist.

Sanne

(kes Balket ei ole teretanud, vaatab nüüd tema otsa).

        See on ka kõige parem.

Proua Bang

(ligemale, kärmelt).

        Ütelge mulle hra... hra..?

Sanne.

        Sanne!

Proua Bang.

        Hra Sanne, ons siin midagi juhtunud?

Sanne.

        Midagi juhtunud? (Vaatab Balke otsa). Mis mõtleb piiskopiproua sellega?

Proua Bang.

        Politikas, mõtlen ma. Ei ole ju midagi muud sel maal.

— 563 —

Kammerteener Kristian Östlie

(pahemalt poolt ruttu sisse).

        Preili palub piiskopiprouat nii hää olla ja silmapilguks alla tulla!

Proua Bang

(elavalt).

        Kohe, kohe! Vabandage, mu herrad!

(Kumardab viisakalt, ja läheb pahemat kätt alla).

Balke

(kõnnib paremale poole, vaatab ümberringi. Lõpetab sellega, et lage uurima hakkab).

Sanne

(kõnnib pahemale poole, vaatab ümberringi. Ka tema lõpetab sellega, et lage uurima hakkab).

Balke

(satub hädaohtu Sannele vasta tulla. Pöörab ümber).

Sanne

(samati).

Balke

(kui nad jälle vastu tulevad, ütleb alla vaatamata).

        Tõepoolest... need on... need on kenad, need laemaalid.

Sanne

(samati alla vaatamata ja natukese aega järele mõteldes, kas ta peab vastama).

        Need — ei ole mitte pahad.

Balke.

        Ma tahaksin teada, kessee — kessee need maalid on teinud? Kessee võis niisuguseid teha? — Siin meie juures?

Sanne.

        Oh, need on ju ainult koopiad, tean ma.

Balke.

        Ometi!.. Ometi! See väiksemaks tegemine —? H-m? See väiksemaks tegemine, Teie?

Sanne.

        Ja-ha.

(Herraste saani kuljuseid on kuulda).

Balke.

        Sääl tuleb üks juure — ka sõites.

Sanne.

        Ma kuulen seda, jah.

— 564 —

Balke.

        Niisugustes ruumides, teate, Teie... niisugustes ruumides saab otsekui... otsekui paremaks inimeseks. Tabab nagu oma parema inimese.

Sanne.

        Jah, seda võib mõnikord tarvis olla.

Balke.

        Teie arvate? — Ma usun tõepoolest seda hää meelega! He-he-he!

Kuninglik kammerherra.

(teda saadab Östlie, kes kohe kaob).

        Ter[e] õhtust, mu herrad riigipäevamehed! Tere õhtust! Kas meie siis ainukesed oleme?

Balke.

        Näib, nagu oleks lääne-raudtee enesele ametipuhkuse võtnud.

Kammerherra.

        Miks mitte. See töötab ju terve aasta.

Balke.

        He, he, he!

Kammerherra.

        Noh, — Teil on kuum päev olnud?

Balke.

        Teie mõtlete: koosolek nii ennelõunat kui pärastlõunat?

Kammerherra.

        Oh, ma mõtlen natukese rohkem!

        See on tõepoolest liigutav, nii palava võitluse järele kahte gladiatoritest siin sõbralikus jutuvestmises näha.

Balke.

        Kas pole tõsi? Kas pole tõsi? He-he-he!

Kammerherra

(Sannele).

        Soovin õnne otsuse puhul.

Sanne.

        Kammerherra pööraku oma õnnesooviga hra Balke poole.

Balke.

        Jah, mina võtan vasta! Mina võtan vasta! He-he-he!

(Raudtee märguvilet on kuulda. Kõik seisavad silmapilgu vait).

Sanne.

        See sünnib hästi siia.

— 565 —

Kammerherra.

        Teil on huvitust niisuguste ebahäälte vastu? Olgugi, et Teie maalt olete.

Balke.

(naeratab).

Sanne.

        Kui need õigel kohal kostavad, meeldivad nad meile ka maal.

Kammerherra.

        Mina olen erapooletu mees. Seda on tarvis. A propos ühest erapooletust mehest: Ma kuulsin Paul Lange kõnet. Kas see ei olnud suurepärane?

Balke.

        Mina kutsun seda politiliseks meistriteoks.

Kammerherra.

        See otsustas asja. Kas pole tõsi?

Balke.

        Selle kohta ei või kahte arvamist olla. See oli muu seas nii erapooletu.

Kammerherra.

(Sannele).

        Otsekohe öeldes, kas ka Teie seda ei arva?

Sanne.

        Otsekohe öeldes: ei.

Balke.

        Mina kahetsen erakonda, mis kunagi omadele vastastele austavat lugupidamist ei suuda avaldada.

Sanne.

        Ja mina kahetsen erakonda, mis iialgi teisiti võita ei suuda kui äraandmise läbi.

Balke.

        Kes on siin äraandja?

Sanne.

        Jah, kes see on?

Balke.

        Need, kes oma vana, võidurikka juhi maha jätavad. Need on äraandjad. Ilma temata ei olnud nad mitte midagi. Ja ilma temata ei ole nad mitte midagi.

Sanne.

        Nemad on sunnitud selle juhi maha jätma, kes vaenlaste poole üle läheb. Mis muud on ausatel meestel teha?

— 566 —

Kammerherra.

Kui jutuvestmine nii tublisse hoogu on sattunud, olen mina vististi üleliigne. Vabandage!

Sanne.

(Balke ligemale).

        Teie ei vasta selle pääle? Ei, selle pääle ei võigi vastata. Igaüks, kes ühes niisuguse juhiga vaenlase poole üle läheb, on nimelt ka — ärrraanndja!

Balke.

        He-he-he!

Sanne.

        See ei ole mitte naeru-asi! Tulise päralt, see on kõige häbistavam päev, mida ma olen elanud.

Balke.

        He-he-he!

(Terve rida herrasid tuleb. Kõige ees kammerherra kahe toreda mehe vahel. Otse ukse ees ütleb:)

Kammerherra.

        Herrad ei tunne üksteist mitte? Lubatagu esitada: hra stortingi president, — ja Daani mõisaomanik hra õuejäägermeister Bang, piduperenaise sugulane. Õuejäägermeister on Norrasse sellele iga-aastasele pidule sõitnud.

(Herrad teretavad üksteist, mõisaomanik väga aupaklikult).

        Kas ma tohin presidenti sisse piduandjanna juure viia.

(Mõlemad pahemale poole; suurem osa herrasid järel).

Piene

(tõttab teiste hulgast Balke juure).

        Kas Teie olete kõige viimast kuulnud?

Balke.

        Kõige viimast?

Piene.

        Jah, mis pahempoolsed ajalehed nüüd jutustavad.

Balke.

        Täna õhtu? Ei!

Piene

(äritatult).

        Ajalehed, terve rodu, kõik!

Kristian Östlie

(tuleb sisse pahemalt poolt, teatab).

        Preili Parsberg võtab vastu sisemises salongis. Muusika-saalis.

Kõik

(lähevad sisse pahemat kätt).

— 567 —

Balke

(minnes).

        Aga mis siis on?

Piene

(sumbutatult).

        Skandal! Kõige suurem, mida meie oleme elanud! Paul Lange on igavesti prostitueeritud! Valmis, otsas!

(Viimsed sõnad kostavad nende ukselt kadudes).

        Mööda treppisid tulevad tagant järele bürokratia tipud, kuulsused, kunstnikud ja mõned nooremad mehed. Nad tulevad sisse kahe ja kolme kaupa. Enamates rühmades kuulukse Paul Lange nime nimetatavat. Meie kuuleme replikisid nagu: „Tema ei ole kunagi tahtnud ennast ühegi erakonna hulka lugeda“. „Hm? Meie ajal on kõik äraandmiseks valmid“. — Või „Tema oli ometi tähtis mees“. „Jah, tähtis iseennast pukki upitama“. — Või: „Mitte üksi tema ei ole prostitueeritud“. „Ei, lõpulikult on nad kõik prostitueeritud“. „Niisugustena peaks neid fotografeerima“. Või: „Sülitada terve selle prahi pääle“.

        Kõik lähevad pahemapoolsest uksest sisse.

        Viimaks tuleb kaks vana, auväärilist. Nad jõuavad ühel ajal ukse juure. Teine kumardab teisele, sest et kumbki esimesena ei taha sisse minna.

Herra

(kes noorem on, pahemale poole).

        Hra piiskop!

Herra

(paremale poole).

        Hra maakonna-ülem!

Esimene.

        Hra piiskop!

Teine.

        Hra maakonna-ülem!

(Üks elegandilt riides noormees läheb nende vahelt läbi, naeratades ja kummalegi kumardades).

Mõlemad vanad

(vaatavad talle imestades otsa, vaatavad siis üksteise otsa; nad naeravad ja lähevad selle järel külg külje kõrval sisse).

Proua Bang

(tuleb otsekohe selle järel saali, just sel silmapilgul, kui kaks vana jällegi teineteisele kumardades järgmise ukse ees seisavad).

        Lubage mind seda keerdküsimust otsustada? — Hra piiskop!

(Ta pakub sellele käe).

        Hra maakonna-ülem!

(Ta pakub sellele teise käe ja läheb nende mõlematega sisse).

Norra keelest tõlkinud Gustav Suits.

— 568—

Gustav Suits.

Björnstjerne Björnson.

In memoriam.

1.

        Kui Björnstjerne Björnson, see Norra vaimlik ja kehalik suurmees, Parisis 26. aprillil 1910 visa võitluse järele surmale alla jäi, siis tundus tema lahkumine norralastele suuremana rahvuslikuna kaotusena kui kellegi teise Norra mehe surm enne teda. Björnsoni on tema kaasaeglaste poolt Norra lipuks ja Norra kroonimata kuningaks nimetatud. Teda on tema eluajal — ja iseäranis tema nooruses — aga ka hoopis vähem aupaklikkude nimetustega üle pillutud. „Norra kõige rohkem sõimatud mees“, on Björnson enese kohta ise ja mitte ilma põhjuseta tähendanud. Kuid läinud aasta kevadel maeti tema põrm, Norra lipu sisse mässitud ja Norra sõjalaeval koju toodud, Kristianias 21 suurtükipaugu jumalagajätmisel tõesti kuninglikult, ja tema auks lausutud mälestuse-sõnadest kajas see aukartlik mõte vastu, et Björnsoni paik Norra rahva vaimuelus, võib olla, aastasadadeks tühjaks jääb.

        „Lipud lehvivad linnas ja sadamas. Kuid lipud on poolesse vardasse alla lastud. See on lein ja mitte pidu, mida nad kuulutavad. Igas linnas, igas sadamas, igaühes tuhandetest kodudest sel maal on lein“. Nii algas näit. Norra ajakiri Kringsjaa oma nekrologi Björnsonist.

— 569 —

        Lõpetas ka Björnson, see ligi 80-aastane, alati võimas ja loitav elujaataja, oma elu võidukäigu surma suures ja maharõhuvas müsteriumis, kuhu meie kõikide teed varem ehk hiljem jooksevad. Vanaks aga ei ole see „hallijuukseline noormees“, nagu Knut Hamsun Björnsoni nimetab, õieti iialgi saanud. Björnson püsis täies elamise põnevuses ja arenemise liikuvuses kuni viimseni. Vaevalt suutis sellepärast Norra rahvas enesele ette kujutada, nii umbes mäletan ma Björnsonile pühendatud mälestuse-sõnadest, et surm sellest Norra võimsamast mehest võimsam oli, mehest, kelle ümber Norras enam kui poolesaja aasta jooksul ikka uuesti vilistamine ja rõõmuhõiskamine oli kohisenud. Otse uskumata tundus norralastele see, et Björnsoni enam kunagi kõnetoolist kuulda ei saa, et tema auks enam iialgi rongikäikusid lippudega ja tõrvikutega toime panna ei saa.

        Õnnelik maa ja kaetsemisevääriline rahvas!

        Teeb järelmõtlikuks nende kuninglikkude kirjaniku-matuste pääle Norras tagasi mõtelda. Kui väikesed langevad, kui igapäevased surelikud elust lahkuvad, siis on helevus, õhulainetamine, mida nende äraminek sünnitab, üleüldsuse kohta hoopis väeti ja tähtsuseta. Nende tegusid mälestatakse ainult nende omaste ja tuttavate väikeses piirkonnas ja nende kääpa üle tärkab juba matuseliste ära tulles unustuse-sammal. Kui Björnstjerne Björnson suri, siis ühinesivad tema haual kõik Norra erakonnad ja rahvakihid, siis näitasivad tema surnukehale viimast au kõik Skandinavia rahvad, ja maailma rahvad tulivad ja paljastasivad oma pää tema vaimu-majesteedi ees. Tema vaim üteldi elavat läbi aegade ja tema luulekujud rahvaid kestvalt kujutavat nägemata kätega.

        Ainult Eesti ei olnud mitte edustatud. Nagu kõigest muust, seisame meie ka Põhja rahvaste kulturiringist kõrval. Björnsoni vägeva hinge elektrit on väga vähe meie Läänemere taguste ajude ja südamete atmosfeeris tunda olnud. Eesti ajalehed teadsivad Björnsonist tema surma puhul ainult mõne lahja ja tõlgitud märkuse tuua. Eesti keelde ei ole tema töödest otseteel vist iialgi midagi ümber pandud, ja mis temast tõlgete tõlkena meie juurde on ulatanud, seda ei ole kuigi palju („Rõõmus poiss“, „Kalatüdruk“, „Noorpaar“, „Pankrot“, „Leonarda“, „Üle jõu“ ja mõni vähem sulesünnitus). Iialgi ei ole keegi meie maa mees Björnsoni tutvust, tema haruldase päikesepaistelise ja inimesesõbraliku olevuse nõiduvat võimu isiklikult maitsta saanud. Mitte kunagi ei ole ka Björnson, kes soomlaste, rutenlaste, slovakkide ja poolakate õiguse eest on kostnud, eestlaste, selle kõige väetima rahva pääle Läänemere kaldal mõtelnud.

— 570 —

        Ja ometi töötas Björnsoni aju veel surma suuski inimesesoo hää käekäigu pärast. Viimased sõnad, mis ta Parisis tõbevoodil lamades palaviku-unistustes paberile kirjutas, olivad: „Hääd teod päästavad maailma. Hääd teod päästavad maailma. Poola vabrikutüdrukutele pühendatud“.

        Björnsoni elu ei mahu omas laialduses ja iseäralduses mitte kirjanduse raamidesse. Tema õige paik on Norra rahva kulturilise kasvamise ajaloos.

2.

        „Tüse kui see röövloom, kelle nimi kaks korda tema nimes ette tuleb (Björn tähendab Norra keeli karu), tõuseb tema vaimusilmade ette oma vägeva pääga, valida suuga ja terava pilguga prillide tagant“. (Brandes). Björnson sündis metsikus Dovrefjaeldi orus Põhja-Norras 8. dets. 1832 õpetajapojana ja temale pandi nimeks Björnstjerne (Björnstjerne = „karutäht“, põhjavanker) Norra talvetaeva ilusama tähepildi järel. Loodus oli tema isale, talupoja pojale, hiigla jõu annetanud. Tema jutlus olla niisama hästi väljas kui kirikus kuulda olnud, ja kui ta lahtise taeva all on kõnelenud, siis on teda ümberringi kõigis taludes kuulata võidud. Kui poeg tema rammu on imestanud, on isa vastanud: see ei ole veel midagi minu vanaisa vastu! Oma ema poolest põlvenes Björnson haritud suguvõsast. Björnson on juba varakult selle kohta iseteadlik olnud, kuidas isa ja ema loomused üksteist täiendavad, ja nagu tema elulookirjutaja prof. Collin teatab, on ta lausunud, et isa uhke tüvi ja ema linnuvidistamine selle ümber oli — tähelepandav analogia Goethe tuttavate sõnade juurde omadest vanematest. Nõnda siis on Björnsoni intensiviline tegevus, mis enam kui pool aastasada käsitab, tema raudne tervis, tema noorus, tema võitlemisehimulise loomu kokkusulamine õrnusega juba pärivuse ja õnnelikkude biologiliste kokkujuhtumiste läbi ette tingitud olnud.

        Georg Brandes on omas raamatus: Det moderne Gjennembruds Maend („Moderni läbimurrangu mehed“) näidanud ja Chr. Collin omas suures 1907. a. ilmunud Björnsoni nooruse-biografias: Björnstjerne Björnson. Hans Barndom og Ungdom („Bj. Björnson. Tema lapsepõli ja noorus”, 641 lhk.) lähemalt tõendanud, kuidas Björnson pojalikult oma maa ja rahvaga seotud olles läbi ja läbi norralane oli. Kõige suuremal mõõdul optimistlik, ühiskondlik ja rahvalik vaim oma temperamendi poolest on ta ennast kantud tunnud olevat omast rahvast, selle muinasajast, selle ajaloost ja käesoleva aja püüetest.. Tema noorus langes ühte Norra rahvusliku ärkamise-aja ja demokratilise liikumise kevade tormi-

— 571 —

dega, milledesse ta väikese käremeelse rühma eesotsas seistes terve oma isiku pani. Tema ei kahelnud enese üle iialgi; tema tundis ennast rahva vaimu organi olevat ka enamuse vastu esinedes. Oma kirjandusliku tegevuse algas ta noorena üliõpilasena teravate arvustustega neist luuletajatest ja näitlejatest, kes noore Norra etteastumisele teel ees olivad. Tema esimene artikel oli sõjakuulutus vana sugupõlve Daani-Saksa romantika vastu ja see sisaldas ühtlasi uue luuletaja-põlve tõotuse, kes vähem tõelikkuse-kartlik ja rohkem elurõõmus saab olema kui vanad. Björnsoni ühiskondliku tegevuse esimene läbilõikav jõukatse noorena üliõpilasena oli suure vilistamise kontserdi toimepanemine Kristianias 1856. a. Kristiania teatri direktoriks oli daanlane ja kunstnikkudeks niisamati daanlased. Björnsoni ringkond nõudis, et ka noori tublisid Norra jõudusid vähehaaval peaks vastu võetama ja näitelava niiviisi Norra kunstiasutuseks saama. Kuid seda ei arvanud mitte teatrijuhataja, vaid kutsus uusi Daani näitlejaid kohale. Siis tõusis ühel etenduse-õhtul teises looshi-reas noor Björnson püsti ja andis pika Shoti öövahivilega kokkuräägitud märgi. Puhkes kõrvulukustav vilistamisetorm 600 vilega. Norra päälinna tolleaegsed ajalehed (nagu Kristianiaposten) kirjutasivad selle puhul, et „Björnsoni ja tema salga üle terve maa peaks punastama“. Samati laitsivad Daani ja Rootsi lehed noort päälikut „rahuliku arenemise joone rikkumise pärast“. Björnson vastas neile, asja avaramasse vaateringisse asetades, et teatrilahing lihtsalt rahvuslikuks eelvahi-võitluseks ja Norra iseseisvuse mõtte avalduseks oli.

        Kui Björnson Ibseni draamast Gildet par Solhaug („Pidu Solhaugis“) artikli oli kirjutanud, lausus Ibsen: Nüüd oleme enestele kriitikeri saanud. Jah, vastas Björnson, kuid ma ei taha mitte kriitikeriks saada. Juba 15 aastaselt oli ta avalikult seletanud, et temast luuletaja peab tulema, ja juba kooliaja lõpul olivad tema sahtlid ilukirjandusliste katsete käsikirju täis. Tema oli kõike omaaegset ajaloolikku ja luulekirjandust lugenud, mis talle Norra kõrvalises koolilinnas kätte saadav oli olnud: Valter Scotti, Oehlenschlägeri, Ingemanni, Norra muinasjuttusid, mis Asbjörnsen, ja rahvalaulusid, mis Landstad hiljuti oli kogunud ja välja annud. Kuid iseäranis olivad teda enese poole tõmmanud Snorre kuningasaagad, mida ta oma lisandustega kooliseltsilistele ja suvevaheajal talupoegadele kodus oli ümber jutustanud. Meelde tuleb noore Björnsoni kohta üks tema enese saagastiilis kirjutatud luuletus:

                Og det var Olav Trygvason

                Staevned over Nord-sjö fram

                Op mod sit ufige konge-rige,

                Som ikke vented ham.

— 572 —

        (Ja see oli Olav Trygvason — purjetades üle Põhjamere — oma noore kuningriigi poole — mis teda mitte ei oodanud).

        Georg Brandes annab omas tuttavas artiklis Björnsonist — niisamati nagu ka mitmes teises kirjutuses — enesest peaaegu selle paiste, nagu oleks alles tema oma tegevusega 70-datel aastatel Skandinavia kirjanikud vaimuvabaduse eest võitlejateks ja uueaegsete inimesekujutajateks tõstnud. Chr. Collini ärateenimine on omas eelpool nimetatud uurimisetöös rohke faktilise materjali põhjal lähemalt tõendada, kuidas Björnsoni meel juba varasest noorusest saadik oma aja vabamatele aadetele lahti oli, kuidas ta mitte ainult ühiskondlikus tegevuses, vaid ka kirjanduses kohe esimesest hakatusest pääle uuenduste-nõudjana ja uuendajana esines. See tung oli temas loomusunniline, ilma et tal alguses mõistuslikult ja eeskavaliselt selge oleks olnud, mis ta õieti tahtis. Kus Björnson oli, sääl sündis aga juba koolipoiste keskel midagi. Oma kooliaja lõpul asutas Björnson teatri ja andis käsikirjalist ajalehte välja, ja nagu Ibsen tundis ka Björnson 1848–1849 a. sündmusi Europas oma õppiva nooresoo ringkonnaga elavalt kaasa. Kristianiasse tulnud ja üliõpilaseks saanud, elas ta tormilikku ja ülemeelikut nooruse-elu. Aga ühtlasi seltsis ta Ibseni, Vinje, Jonas Lie ja pärastise Norra ajaloolase Sarsiga, ahmis iseäranis uuemat Daani kirjandust lugeda ning võitles kõneledes, kirjutades ja vilistades iseäranis kahe aate eest: luule eest, mis sügavamale tõelikkusesse tungiks, ja Norra rahvusliku draama eest. Ibsenis ja Björnsonis sai kummagis tugevaks see tõekstundmine, et tarvis on teatrit, tsentralset ala hingekujutusekunstis ära võita. Ühes Daani vaudeville’iga oli Scribe’i intrigi-tükk valitsev tolleaegses Norra teatris. Nende vastu sihib Björnson oma arvustuse, sagedasti nooruslikult lapsiku vägivaldse ja ülekohtuse, mitte ainult õiglase ja asjaliku.

        Björnson algas oma kirjandusliku tegevuse nõnda siis arvustusega — nende kirjanikkude ja näitlejate terava arvustusega, kes uue, tulemas oleva Norra võidu-teel ees olivad. Nagu Collin selle pääle tähelepanemist juhib, oli juba aastakümnel 1850–1860 üleüldine uuestisündimine algamas nii Norra majanduslikus kui vaimlikus elus. Hiljem, 1870–1880 vahel, käis ainult uus ja tugevam tõusulaene, mille tagajärjel majanduslik arenemine ikka selgemalt kapitalistliku ja kirjandus realistliku värvi sai.

3.

        Ehk Björnson ilukirjanduslikka kavatsusi noorena küll juba kaua meeles kandis, viibis ometi veel tema esinemine suuremate luuletöödega. 1854–1857 teenis ta enesele elu ülespidamist Kris-

— 573 —

tianias ajakirjanikuna, kirjanduse- ja teatri-arvustajana, saadikutekogu-referendina ja juhatuse-andjana ainekirjutuses. „Ja alati oli tal midagi, mis pidi ette võetama“, jutustab Justus Bing omas Norra kirjanduse ajaloos (Norske litteraturens historie): „kord pidi üht vaest poissi aidatama, kord ajaleht asutatama, kord valimisevõitlus läbi viidama. Kui tema juures oldi, siis oldi alati ühe või teise sündmuse sündimise juures, ja see tõmbas seltsimehi tema poole“. Kõik see lükkas ühtlasi aga ka tema debüüti luuletajana edasi ja kõik see seletab ühes agara kirjanduse lugemisega tema esimeste tööde, ajaloolise draama Mellem slagene („Võitluste vahel“) ja talupojanovelli Synnöve Solbakken’i tähelepandavat oskuslist küpsust.

        Sama Justus Bing jutustab Norra ajakirja Kringsjaa 5 kuni 6 numbris 1910, missuguste tundmuste tõukel noor Björnson oma esimese luuletöö teoks tegi. Norra üliõpilaste külaskäigu-teekonnast Upsalasse Skandinavia üliõpilaste-kongressile 1856 osa võttes nägi ta Riddarholmi kirikus kangelase-kuningate kirstude juures sadasid tuhandeid äravõidetud lippusid, ja see paisutas ühe korraga tema mineviku-vaimustuse ja luuletaja-igatsuse võimsamaks kui iialgi enne. Üliõpilaste ärasõidu silmapilgul Upsalast astus rahvahulgast noor tütarlaps esile ja ulatas luuletaja igatsusega nooremehele otsekui tema salajamaid mõtteid aimates loorberipärja. Noore Björnsoni pääs viirastas sel ajal kõvasti „rahva genius“, ja ta nägi neiukeses muidugi kohe seda, mida ta näha tahtis: rahva geniust, kes teda luuletaja-loorberiga kroonib. Küsis ometi miks ta temale pärja annab. Tütarlaps sai loomulikult segaseks, ja kaks tädi pidi appi tõttama seletama, et ta pärja „sellele Norra üliõpilasele tahab anda, kes temale kõige rohkem meeldib[“]. Kuid Björnson on luuletaja sellest silmapilgust. Kui ta Norrasse on tagasi jõudnud, kolm päeva maganud ja pitka reisikirjelduse kongressi üle avaldanud, sõidab ta koju oma isa kirikumõisasse, ja 14 päeva jooksul on ta draama Mellem slagene valmis kirjutanud. Selle esitamine näitelavalt pidi aga veel kaua viibima. Björnsoni esimene trükitud ilukirjanduslik töö on Synnöve Solbakken (1857).

        Nagu nägime, elas Björnson juba noorusest saadik ümbritseva tõelikkusega intensiviliselt kaasa. Kuid üle tõelikkuse särab romantika: vilistamise-demonstratsion teatris muutub rahvuslikuks eelvahi-võitluseks; noor tüdruk loorberipärjaga kroonib Björnsoni otsuse ilukirjanikuks hakata. Rahvuslikult-norraliku poole püüdes ja Daani kulturi ülivõimu vastu võideldes manas Björnson, samati nagu Ibsen, kujusid esile saagade ajast, ja mitte ainult tema ajaloolikud näidendid, vaid ka tema talupojanovellid näivad muinas-

— 574 —

lugude mõju all sündinud olevat. On õigusega öeldud, et tema oma kirjandusliku tegevuse hakatuses talupoega saaga ja saagat talupoja valguses nägi. Björnson juurdus selle poolest täiesti oma aja ja ümbruse ja oma enese loomuse eeltingimistes. Nii ajaloolikud draamad kui talupoja-novellid ja rahva-elu naivne idealiseerimine rippusivad sel ajal üle terve Europa õhus. Rahva vanavara oli Norras juba koguma ja välja andma hakatud, rahvuslikka ja rahvalikka ülesandeid oli nii ühiskondlikus kui kirjanduslikus elus juba rõhutatud (Wergeland), rahva-elu kujutamisega oli algust tehtud (Östgaard, Welhaven) ja talupoegadel oli tähtis osa stortingis. Björnson, külapastori poeg ja talupoja pojapoeg, oli Daani kirjandust lugedes päälegi Daani piiskop Grundtvigi mõju alla sattunud, kes tema demokratlikka sümpatiaid, tema usulikku meelt, aga ka tema elurõõmsuse õigust üle tumeda pietismuse kinnitas, temale Põhjala võimete evangeliumi Vana-Skandinavia vägevuse, müstilise rahva geniuse ja talupoja-hariduse jutlustamise kujul kuulutas ning teda ja muid Norras rahvaülikoolide asutamisele ergutas.

        Chr. Collin katsub seda omalt poolt eitada, et Björnsoni talupoja-novellid — Synnöve Solbakken, Arne, En glad gut („Rõõmus poiss“), Fiskerjenten („Kalatüdruk“) ja teised — romantilisel põhjal oleksivad tekkinud. Nagu paljud pärastised Björnsoni novellide ja draamade kujud on Collini teatel juba ka mitmed tema külajuttude tegelased elavate modellide järele kujutatud, nende hulgas iseäranis Arne. Sama mehe esitab tema omas esimeses draamas Mellem slagene tema faktilise nimega, Einar Veiten, päälikuna kuningas Magnuse leeris. Ja Synnöve Solbakken’ist, omast paremast nooruse-novellist, on Björnson jutustanud, et ta selles omi vanemaid on kujutanud: ema Synnöve kujul üleval Solbakken’is („Päikesenõlval“) ja isa Sämund Granlie kujul all orus. Samati arvab Collin, et Björnson juba varakult saaga-omaduste ja Norra talupoja hingeelu-omaduste vastavusi eneseteadlikult on käsitanud, et ta võrdluse läbi vanade norralastega sügavamale Norra talupoja hingeelusse on püüdnud tungida kui muud rahvaelukujutajad enne teda. Björnsoni tegelaste lühikeses, kasinas kõneviisis ja nende tundmuste tagasihoidlikkuses, nende viikingiveres ja viikingi uhkuses, nende rõõmsas, heledas vaates elu pääle leiab Collin midagi kõige püsivamat ja olulikumat Norra rahva loomusest tabatud olevat.

        Selle üle võib ka kahelda. Kahtlemata pakuvad Björnsoni külajutud küll palju hästi trehvatud üksikuid tähelepanekuid ja iseloomujooni rahva-elust. Kuid tema külajuttude põhi-käsitus tundub praeguse-aja lugeja meelest enamasti ometi kaunis päälis-

— 575 —

kaudselt-romantiline olevat. See on rahva-elu pilt luule ja igakord mitte kõige väärtuslikuma ja tõenäolikuma luule valguses. Brandes ironiseerib õigusega, et Björnsoni talupoegade hingeelu nii peene on nagu mõne õrnatundelise üliõpilase või daami oma. Väga iseäralik tundub meie ajal Björnsoni talupoegade mania igal võimalikul ja võimatul juhtumisel laulda: kõik tema esimesed novellid on nagu J. v. Eichendorffi või mõne muu naivse romantikeri romanid improviseeritud luuletustega läbi põimitud. Vaevalt võib enam keegi noore Björnsoni usku tema kodumaa talupoegade ja nende esiisadelt päritud hääde vaimuomaduste sisse sel mõõdul jagada — Björnson ise ei võinud seda oma arenemise viimasel poolel enam mitte. Norras oli romantilisele talupoja eluolu imetlusele juba Björnsoni küla-juttude ilmumise ajal haritud ringkondades reaktsion järgnenud, pettumust oli talupoja esinemine avalikus elus ja Prantsuse realistliku kirjanduse mõju tekitanud. Nii usub üks Björnsoni nooruse kaasaeglastest, Norra selleaegne intelligentlikum rahva-kirjanik Vinje niisama vähe luulelise kui politilise talupoja sisse. Tema tunneb kahtlust vanade saagade vaimustuste kohta ja ta teeb oppositsioni Björnsoni laulvate talupoegade vastu. Ka Ibseni Brand ja Per Gynt näitavad teatavasti juba pessimistlikku käsitust ja romantilist desillusioni talupojast.

        Björnsoni esimesi jutustusi ja draamasid uuesti lugeda, tähendab nagu kaugeid, ilmsüütaid lapsepõlve mälestusi meeles uuesti värskendada. Ühes omas luuletuses sellest ajast kuulutab Björnson, et ta „lapseusu põhjal“ seisab, ja tema nooruse produktsion oma rahvalikkuse, rahvuslikkuse, usulikkuse ja sentimentalsuse segus vastab täiesti seda lapseusu seisukohta. Veel mitte lähemalt Europa mõttevoolude pöörisesse tõmmatud, veel mitte Norrasse tungiva kapitalistliku korra tagajärgede läbi rahutuks tehtud, vaid optimistlikust usust hää sisse inimese loomuses kantud, kujutab ta tundmuste ja mõttekujutuse vabasse mängusse andudes omade luuleliste talupoegade häid ja halbu omadusi, näitab, kuidas need omadused kokku põrkavad ja arenevad ning viimaks, hääst tahtmisest juhitud, armastuses ja lepituses kokku sulavad. Nii on lugu Björnsoni talupojanovellidega, tema praeguse-aja jutustustega.

        Tema ajaloolistes draamades — Mellem slagene („Võitluste vahel“), Kong Sverre („Kuningas Sverre”), Sigurd Slembe j.t. võidavad selle vastu pimedad jõud hingeelus ja sünnitavad traagilise lõpu. Ka need kujud juurduvad iseloomulikult Björnsoni selleaegsetes psühologilistes eeltingimistes. Björnson oma taltsutamata loomuga oli enesele arvustajana ja rahvuslikkude meeleavalduste toimepanijana palju vaenlasi saanud. Auahnust ühes

— 576 —

armastusega rahva vastu meeles kandes ja ennast selle rahva poolt võõritimõistetuks pidades tundis ta ennast mitmete tumedalt-ülevate saagakujudega lähemalt sugulase olevat. Draamades Mellem slagene, Sigurd Slembe, jutustavas luuletuses Arnljot Gelline — igalpool esineb sama pääliku-tüüpus, rahva häätegijaks loodud, kuid ülekohtu, arusaamatuse ja lahkmeelsuse tõttu sunnitud ka palju paha tegema oma eesmärgi poole püüdes. Linnad põlevad sääl, kust Sverre läbi läheb; tema kaebab ise selle üle draamas Mellem slagene. „Suur isik ei ole Björnsonil mitte enesesse sulutud üksildases Michel-Angelo taolises suuruses“, tähendab Brandes: „see areneb rahvavaimust ainult selleks välja, et sinna tagasi igatseda, see tahab rahvavaimuga kokku sulada ja kannatab tragödiat, kui kokkusulamine on takistatud“.

        Teisiti Ibsen, oma loomu poolest üksiklane, fantastiline unistaja ja individualist.

        Kuid eht björnsonilik on sama igatsus nii kuningapojas kui talupojas: pääliku-igatsus arenenud nooruses. Noorus ja igatsus — need on kõige sümpatlikumad jooned Björnsoni talupoja-novellides. Üsna banalselt mõjub küll Björnsoni noorte külatüdrukute huvitus esimeste kosilaste kohta; neid trööstib kirik, kui üksteist ei saa. Kuid ka teist laadi igatsust tunnevad Björnsoni noored, iseäranis noored mehed, kellede rõõmu mehekssaamise aastates auahnus tumestab, kes enestel elu kodus kitsa ja väikse tunnevad olevat ja välja suurtele võidukäikudele igatsevad või isatalus tarviliku leiavad palju teisiti korraldada. Niisugune igatsus on peaaegu ainukene traagiline moment, peaaegu ainukene valu Björnsoni külajuttude heledas ja sagedasti magedas idüllis, sest et see võitlusele, esimesele võitlusele suguvõsa ja isegi armsama vastu põhjust annab. Kel aga seda lahtiütlemise egoismust puudub, mida elu suurte ülesannete täitmiseks inimeselt nõuab, see jääb aitamatult teistest maha, see ei ole mitte pääliku-loomus, sel puudub lõpulikult usku enese sisse.

        Ometi sellest hoolimata, et igatsusest ikka uuesti ja uuesti Björnsoni otsustavates noorusetöödes jutt on, tahab Björnson juba nendes õpetada, et elu ühiskond, kohusetundmus, kasvamine ja ühinemine on. Niisama eht Björnsoni-kuju kui viikingiverega juhtumiste ja võitude himuline noormees on ka traditsionalne vana, armas koolmeister, kes elus palju on näinud ja mõndagi hääd nõu teab anda. See edustab Björnsoni tungi sobitades omade tegelaste vahele astuda. Küsimus ei ole aga mitte ainult nende vastandite sobitamisest, kus suguvõsa suguvõsa vastu seisab ja noorte armastajate paariminemist takistab. Küsimus on üleüldse

— 577 —

niisuguse rütmuse leidmisest, mis vana ja uue vastolud ühendaks. Selles on midagi väga iseloomulikku, kui Björnson näit. Synnöve Solbakken’i ja Arne, millede lõpp esialgu traagiliselt oli mõeldud, nende trükitud kujul „hästi“, s.o. lepitusega ja kompromissiga lõppeda laseb.        .

        Palju on Björnsoni talupojanovellides ja tema saaga-draamades ainult Norra, aja ja generatsioni päralt. Vaevalt võib praeguse-aja lugeja iseäranis Björnsoni talupojanovellide väärtust enam ilma vastuvaidlemata, teisiti hinnata kui ajalooliselt ja autori-psühologiliselt. Kuid Norra kirjandusliku arenemise seisukohalt on nende tähtsus ja huvitavus keelmatu.

        Nende kaudu tuleb Norra kirjanduses uus sugupõlv esile, uus oppositsioniline noorus, olgugi et see oppositsion veel hoopis vähenõudlik on ja end sobitada laseb. Björnsoni nooruse-luule avab meie ette igatahes instinktivilise maailma, kus sisemise tungi tõukel äkilisi tegusid tehakse, läbi argsete, lühikeste kaksikkõnede noorte poiste ja tüdrukute vahel näeme meie meeltesse, mis paindumata on ja mida ainult elu võib taltsutada. En glad gut („Rõõmus poiss“), meieaegse lugeja silmaga vaadates ainult väga naivne ja impulsiviline omas elurõõmus, käis õrnal ajal kui karastav tuulepuhang läbi rõõmuta ja rõhuva Norra pietismuse õhkkonna. Midagi oppositsionilist — kes tunneks seda enam niisuguseks meie ajal! — on Synnöve Solbakken’i julguses ilma ees oma armastuse-elu elada, ilmugu see siis kas või ainult noore neiu julguses läbi suveöö selle poole tõtata, keda ta armastab, pietismuse survest ja terve küla „sorimise“ himust hoolimata. Noored neiud omade igatsustega on noorel Björnsonil muidu küll harilikult läägemad ja pääliskaudsemad kui tema noored mehed. Kui[d] Fiskerjenten („Kalatüdruk“), üks viimastest ja kõige väärtuslikumatest Björnsoni nooruse-novellidest, on vähemalt oma ilmumise aja poolest (1868) vist küll esimene Uue-Norra kirjanduse südide ja iseseisvate naiste seerias.

        On Björnsoni talupojanovellide kokkukõlalist mõju kiidetud ja neid kunstliselt koguni kõrgemale asetatud kui tema pärastiseid uueaegsemat ühiskondlikku ja isiklikku hingeelu käsitavaid jutustusi. Puhtasti tehnilisest küljest, stiili ja kompositsioni poolest vaadates ei peaks ma Björnsoni jutustusi, ei esimesi ega viimaseid, mitte just kõigiti eeskujuliseks. Lehitsesin hiljuti Arnet ja Fiskerjenten’i uuesti: need on kahe nooruse arenemiselood, õieti halvasti komponeeritud jutustused, kuid otsekohesed ja elavad igas episodis. Björnson oskab H. C. Anderseni taolist kunsti väheste sõnadega pilti lugeja mälusse söötida; keel on ainult värskem ja rahvalikum,

— 578 —

stiili tempo impulsivilisem ja hoolimatum. See on kõige tüsedam ja värskem keel Norras, see voolab üle tervisest ja jõust. Kahtlemata on Björnsoni viis kirjutada norraliku novellistiili arenemise pääle üleüldse palju mõju avaldanud; kuid selle Björnsoni algatatud Uue-Norra kirjandusele iseloomuliku stiililaadi arenemisejoone on minu arvates meisterlikkuse tipule viinud alles Arne Garborg ja Knut Hamsun. Esimese analütilist teravust ja teise närvlikku ülipeensust ei ole Björnson ka omades hilisemates, suurema psühologilise ja stiililise nõudlikkusega kirjutatud novellides mitte saavutanud. Rahvajutt, rahvalaul ja vanad sõnad on tema laiade kihtide jaoks mõeldud talupojajuttudes igatahes selleks allikaks, millede ühtevoolamisest tema norralikku temperamenti vastav stiililaad on sündinud. See stiililaad on rahvalikuna ja naivsena kokkukõlas tema külajuttude tegelastega, selles ei puudu aga juba ka teatud jämedatoimelist isikulist algupärasust ja kulturi mitte, ja kuna tema sentimentalsusega segatud realismus olulikult selle aja ettevaatluses juurdub, äratas see kõik ühtekokku tema kaasaeglastes kunstilise kokkukõla imetluse illusioni.

        Niisamati on lugu ka tema vana-norralikkude saaga-draamadega. Tema dramatline jõud ei ole mitte loogikas, vaid võimes üksikuid elavaid piltisid inimestest ja sündmustest esile manada. Sõnad on haruldased, rahvalikud, rasked ja vana kõlaga, sagedasti pool-võõrad, murrakulised. Tema esimesed draamad tunduksivad oma sisu poolest praeguse-aja lugeja meelest ometi vaevalt muuna kui vahejuhtumisena, kui nad Norra kirjanduses mitte ajajärku ei oleks sünnitanud oma stiili poolest. „Nüüd oli vorm leitud uue generatsioni romantikale“, kirjutab nende kohta Justus Bing omas kirjanduseajaloos. „Björnsoni saagastiililised draamad leidsivad kohe jäljendajaid, ja alles saagastiilis leidis Henrik Ibsen ennast“. Ibsen, mitte Björnson, on siis tähendatud muinasloolise ja fantastilise arenemisejoone omades ülevates ja meisterlikkudes draamades Brand ja Per Gynt Norra selleaegse näitekirjanduse mitte väga kõrgelt tasapinnalt europalikule kõrgusele tõstnud. Kuid Björnson oli teeavaja, mitte Ibsen. Björnsoni enesepääle-lootmine ja tema loomusunniline oskusline võimine oli alguses palju vägevam kui Ibsenil, kelle läbimurrang alles hiljem ja väga aegamööda sündis.

        Björnsoni kirjanduslik tegevus käsitas hakatusest pääle kõik kirjanduse pää-liigid: eepose, draama, lüürika. Lüürikaski oli noor Björnson rahvalaulu ja saagade õpilane, pääle selle aga veel Norra esimese tulise rahvusliku ärataja ja luuletaja Henrik Wergelandi jäljendaja. On suur samm tema esimestest Synnöve Solbakken’isse,

— 579 —

Arne’sse, Halte-Hulda’sse jne. põimitud rahvalaululaadilistest lüürilistest vahepaladest ja genre’itükkidest tema iseseisvateni balladitaolisteni luuletusteni vana, keskaegse värsimõõdu sõnakasinates stroofides, väga tihendatud tundesisaldusega. Formalselt on saagade mõju ka tema isikliste nooruse-luuletuste kokkusurutud, otsekui taotud toonis tunda, mis mõnikord toredaks latendi jõu avalduseks tõuseb. Dialektilise kokkusurutuse, sõnaraskuse ja sümbolika poolest tulevad nad vahel Ibseni luuletustele ligidale. Kuid missugune vahe nende kahe luuletaja-loomuses! Björnsoni laul on: