NOOR-EESTI


KIRJANDUSE, KUNSTI JA TEADUSE AJAKIRI


№ 2

1910


NOOR-EESTI KIRJASTUS TARTUS


Teine vihk.                                                                Märts 1910

„Noor-Eesti“


Üleüldises osas:

J. Aavik: Noor-Eesti ja arvustus                                                                113        

Villem Grünthal: Rannamaastik                                                                120

Bernhard Linde: Peter Altenbek                                                                121

Gustav Suits: Friedebert Tuglas                                                                136

Karl Skalbe: Kuninga ahjukütja                                                                148

Johannes Adamson: Marxismus ja põllutööstus                                                158

Giosufc Cardueci: San Pietro õhtu                                                                172

A.H. Tammsaare: Kuningas ja ööpik. Ööpik ja lilled.

Armastus. Laulik. Sõnakehv roman                                                                173        

Marie Under: Miks mina naeran nüüd                                                        179

J. Barbarus: Tütarlapse kevadeaimdused                                                        180


Ringvaates:

Fr. Tuglas: 1909. a. ilmunud ilukirjanduslise proosa ülevaade                                181

V. Damberg: Täiuse printsipi seisukohalt. (Läti uuema

kirjanduse ülevaade)                                                                                190

Aleksander Tasa: Versailles õhtupoolikul                                                        194

Eesti III. Kunstinäituse üleskutse                                                                197


                                             Kroonika                                199—211

Meie elame pöörasel ajal! — „Noor-Eesti“ ja „Uue Suometare“ J-tilgad. — Ühe korporatsioni aruandest... — Psühologilise zoologia alalt. — Tellimine. — Kirjanduslised hädaohud. — Ühe luuletuse värsijalgade saatus. — Päevauudis. — Uus „kirjameeste“ hindamise võimalus. — Kaksik-kõne „Noor-Eesti“ vastutava toimetaja ja Hi-Ha-He vahel.


V. Grünthal:        Trükivigade õienduseks Noor-Eesti nr. 1                                        212

                        Trükivigade õienduseks Noor-Eesti nr 2                                212

Toimetusele saadetud raamatud.                                                                212

Kunsti kaasanded:

Eralisad:

A. Promet: Jaaniöö.

J. Koort: Rahu.

A. Promet: Kratt.

Ilustused:

Kr. Raud: 113, 120, 121, 136, 147, 148, 158, 172, 173, 179 ja 180 lhk.

Nikolai Triik: 181 lhk.

A. Uurits: 199 lhk.

Kaaneilustus Nikolai Triik’i poolt.


        Ruumipuudusel jäävad sellest nrist „Vanemuise“ ja „Estonia“ teatrite ülevaated välja.


(— II —)




/ Pilt /


A. Promet.                                                                         Jaaniöö.



J. Aavik.

Noor-Eesti ja arvustus.


        Et viimane Noor-Eesti Album meie väikses seltskonnas teatud imestust ja võõrastust pidi avaldama ja sääl lahkuminevaid ja vastuvaidlevaid arvustusi välja kutsuma, seda oli juba ette ära näha. Me ootasime seda. Vastupidine nähtus oleks meid imestama pannud. Mõnede kirjutuste ja luuletuste julgus ja kuulmatus, olgu sisu ehk vormi poolest, oli omane meie filistrit, kes vesise isamaaliku kirjandusega oli harjunud, kohmetusesse saatma ehk teda püha vihaga täitma. Hädaldati „skandali“ üle, mis oli sündinud. Siiski suurem osa seni ajalehtedes ilmunud arvustusi on üleüldiselt Albumile enam-vähem lahkelt vastu tulnud, mahaarvatud hra Jürgensteini sepitsus Eesti Kirjanduses, mis Albumis muud hääd ei leidnud kui Fr. Tuglase kriitilise uurimise Vilde ja Petersoni üle. Ta arvustus ei olnud õiguse poolest mitte Noor-Eesti III, vaid Linde arvustus; ainult viimast on tõesti arvustatud, kuna teistest pääliskaudselt üle on mindud.

        Kuid ma ei mõtle siin mitte Albumi kaitsjaks hakata sellega, et arvustustes avaldatud mõtteid üksikult läbi harutaksin ja tarbekorral tagasi tõrjuksin. See oleks kaunis tänamata ja väiklane vaev. Tahaksin ainult mõnda üleüldist märkust teha, mis nende arvustuste lugemine minus on äratanud. Mulle näib, et meie arvustajatel, ka kõige sõbralikumatel, mitte küllalt selget aimet Noor-Eestist ja selle kirjanduslisest tegevusest ei ole. Nad otsustavad sagedasti tervet nähtust liig väljaspoolt, kõrvalt, mõnede üleüldiste ebamääraste hoopsõnade seisukohalt. Neil näivad tarvilikud teadmised ja sügavam pilk õigesse olukorda puuduvat.


— 113 —


        Kõige päält on kõik liig selle sõna Noor-Eesti mõju all. See näib neile nagu mõni abstraktilik ja isiklik olevus olevat, kel ühised omadused on. Nende arvates on Noor-Eesti igapidi ühesugune, homogeniline grupp (rühm), millel kõik ühine on: ühised kirjanduslised maitsed, ühised mõjud, ühised kunstilised püüded. Mis keegi Noor-Eesti väljaannetes avaldab, see on muidugi ka teiste kohta maksev ja on nagu terve ringkonna poolt välja läinud. Sellepärast peetakse iga Albumi, mis ilmub, nende maitsete, mõjude ja püüete kehastuseks ja barometriks. Kas aga nii ühtlane ja homogenilik Noor-Eesti olemas on? Ma ei näe seda mitte, ma näen sääl üksikuid individuumisi, isiklikkude ja sagedasti lahkuminevate maitsetega. Sellepärast ei ole vahest mõnelegi Noor-Eesti seast meelt mööda, kui keegi arvustaja ühe üksiku maitset ja vaateid terve grupi ja sellega ka tema kohta üleüldistab. Mis on näit. ühist — stiili ja temperamendi poolest — Grünthalil ja Tammsaarel, ehk Mihkelsonil ja Oksal? Grünthal on aher sõnade unistaja ja intimliste looduse-meeleolude maitsja, Tammsaare natuke kahvatu ja kuiv realist ja natuke pääliskaudne impressionistik psüholog, keda tundmuste elu intrigid ja kokkupõrkamised huvitavad. Tuglase mahedal ja õrnalt laulval stiilil ning ta karskel iluvaatlusel ei ole mingit sugulust Oksa tüseda ja jõhkra iseloomuga, mis tsünismustega hoopleb ja omade mõtete chaoses uisapäisa ümber raiub. Ja siis veel Suits ja Linde ja Randvere ja nende ridade kirjutaja — kui palju lahkuminevusi, kui palju eri maitseid! Kus on siis see homogenlik ja ühtlane Noor-Eesti, kes nagu üks isik ühist maitset, ühist voolu edustab? Ma ei näe seda mitte. Ma näen ainult üksikuid isikuid. Muidugi on teiselt poolt Noor-Eesti kui kirjanduslik grupp küll olemas, kes ühiseks ettevõtteks on kokku astunud ja keda selle läbi teatud ühised interessid ja kasud ühendavad. Kuid keegi ei mõtle sääl juures teatud kindla Noor-Eestile omasele kirjandusliku kooli liikmeks hakata, lihtsalt sellepärast et Noor-Eestil — vähemalt esiotsa — mingisugust „kooli“ ei ole. Võib olla, et üksikud anderikkamad kirjanikud kord kooli teevad, sellega et nad jäljendajaid leiavad. Kuid niipalju kui mina aru saan, ei mõtle Noor-Eesti mingit dogmatilikku kirjandusevoolu alata; igaüks hoidku selle voolu poole, milleks tal kõige rohkem loomulikka kalduvusi on ja mis ta pääle kõige suuremat külgetõmbavust avaldab. Üleüldisest seisupunktist vaadates võiks nende väheste tööde järele otsustades, mis seni Noor-Eesti kirjanikkude poolt on avaldatud, neis kahtlemata siiski midagi ühist leian, mis Eesti kirjanduses ainult nendele omane näib olevat ja nende juures esimest korda nähtavale on tulnud. See on uus vaade kirjanduse pääle. Kirjandus


— 114 —

on kunst ja sellega oma enese otstarve. Kui niisugune ei pea ta mingi muu ülesande teenistuses olema, olgu see inimeste igavuse tapmine või mõne ühiskondliku idee laialilaotamine. Selle uue kunstinõude kujunemiseks on pääasjalikult kaasa aidanud väljamaa uuemate kirjanduste otsekohesem ja lähem tundmaõppimine, mis maitse pääle harivalt ja peenendavalt on mõjunud. Ja sellest tagajärg ka kodumaa kirjandust üleüldise maailmakirjanduse seisukohalt hinnata. Kui sellele uuele nähtusele Eesti kirjanduses tingimata tahetakse nime anda ja selle kui Noor-Eesti „voolu“ pääle vaadata, siis võiks seda ehk estetilik-artistiliseks nimetada, sest et see end teatud vormi, stiili ja kunstilise mõju austuses ja kättepüüdmises avaldab. Ja see on see, mis tervele Noor-Eestile näib karakteristilik ja ühine olevat. Kuid see ühine ideal on nii üleüldine ja lai, et selle alla kõige mitmekesisemad maitsed ja, võib olla, ka kõige lahkuminevamad voolud mahuvad. Niihästi realistlik roman kui sümbolistlik unistus võib artistilik olla, kui ta teatud kunstitehnikaga on käsitatud. Siiski mis sisusse puutub, peab tunnistama, et selle vormi ja kunsti kultuse tõttu ideeline külg osalt kannatab; Noor-Eesti kirjanikud on enamasti kõik unistajad, intimlikkude meeleolude kujutajad ja iluduse kumardajad. Suuri üleüldiseid ideesid, tõsisemaid real-elu küsimusi ei ole noorte kirjanduses veel mitte käsitatud. Igatahes oleks meil mõni tüsedam ja realistlikum talent soovitav, niisugune näit. kelles osav jutustaja, terav hingeelu tundja ja peenike stilist oleksivad ühte sulanud. Kuid see estetilik-artistilik kirjandus, mille poole Noor-Eesti püüdmist avaldab, on stiili ja vormi püüetega meie suure publikumi ja keskmise lugeja maitsest ja koguni mõne arvustaja omastki liig kaugele ette jõudnud; see pöörab ennast ainult kirjanduslikult haritud ja koguni raffineeritud maitsega lugejate poole, kellede arv meil kahjuks õige väike on. Sellepärast ongi ühelt poolt kartust avaldatud (Aino Kallas), et kas viimaks Noor-Eesti sel kombel kodumaal ilma kõlapõhjata ei jää. Kuid mulle näib, et kirjanik ei peaks ilmaski laskma ennast sellest vaatepunktist juhtida, s.o. mitte sellega arvama, kas publikum tema töö arusaamiseks küps on või mitte, vaid oma kõige peenemat, oma kõige suurtsugusemat pakkuma, sääl juures idealset lugejat ette kujutades, kes temast täiesti aru saaks. Ei mingisugust kompromissi publikumiga. Kirjanik, kes iseseisev ja enesele truu tahab olla, ei pea mitte publikumi juurde alla astuma, vaid publikumi sundima vähehaaval oma juurde üles tõusma. Küll tuleb kord aeg, kus teatud tööde maitsmiseks oma lugejate ringkond küpseks saab.

        Mis minus veel imestust on äratanud, on üksmeelsus, millega arvustajad kas meelehääga või meelepahaga Prantsuse


— 115 —

kirjanduse ja iseäranis Prantsuse dekadentide mõju Noor-Eesti juures konstateerivad. See on jällegi üks ettevaatamata ja liialdatud üleüldistus, mis kindlate faktide teadmatusest ja osalt ka tarvitatud sõnade valemõistest tuleb. Prantsuse mõju, Prantsuse dekadentide järeleahviv jäljendamine! — kus see meil on, milles see end avaldab, kes seda praktiseerivad? Kui kõigest kümmekond Prantsuse luuletusi on tõlgitud, kui Oks mõned tsüünilikud salmikud on kirjutanud, kui Randvere Ruthis Prantsuse kirjandusele teatud eesõiguse annab, kas siis sellest kohe sügavamale ulatavat mõju ja sihikindlat jäljendamist gallialastele järeldada tuleb? Ja kus on kõne all olevas Albumis tõsist, tüüpilikku, eht Prantsuse mõju ja vaimu märgata? Ma ei näe seda Oksa juures, ma ei leia seda Tuglases, ei ta kriitilises töös ega ka tema novellis. Ma konstateerin seda kõige vähem Linde gnoseologilises traktadis, täis mitmekeelseid tsitatisid ja silmatorkavat eruditsioni. (Prantsuse mõju võiks hädakorral Vilde novellis nuusutada, kui stiili kergust ja vaimurikkust ja teatud pornografilisi kalduvusi prantslastele erandlikuks omaduseks ja eesõiguseks pidada). Jäävad järele Grünthal, Suits ja Randvere. Mis esimesesse puutub, siis ei ole ta sellesse Albumisse midagi algupärast annud, ja päälegi võin ma tõendada, et ta paremini Italia keelt oskab ega mitte ülearu prantslasi ole lugenud. Suits — see on estetiker, eklektiker, Brandesi taoline kirjanduseajalooteadlane, kes kõiki kirjandusi tähele paneb, kõikide mõjude ja voolude kohta huvitust tunneb, ilma ühegi alla end täiesti andmata. Ta kolmes luuletuses, mis Albumis ilmunud, ei näe ma ka midagi, mis just Prantsuse mõju laseks oletada. Kui just mõju tahetakse näha, siis võiks niisama suure õigusega näit. Skandinavia oma pääle tähendada. Ainult Randverele võiks vahest teatud tahtlikku Prantsuse stiili ja ütlemiseviisi jäljendamist etta heita, nagu seda ainult proua Aino Kallasel teravust oli märgata. Kuid ka sääl oli nähtusi, mis Gallia vaimule vastu räägivad.

        Oo, Prantsuse mõju, tõeline, ilus, häätegev Prantsuse mõju on kahjuks alles kaugel. Linde ei oleks mitte nii katkelise kirjutanud, Oks oleks enam korda, plaani ja järjekindlat mõttekäiku omasse ägedasse ja tõrelevasse artiklisse pannud, kui nad mõlemad sellest Prantsuse mõjust läbi tungitud oleksivad, mida hra Jürgenstein näib nii vihkavat ja pelgavat. Eesti kirjanduse kasuks soovigem just vastupidist auväärt arvustaja vaatele. Ja et neid rahustada, kes sellest rahvuslikku hädaohtu, rahva iseloomu rikkumist ja segamist kardavad, olgu öeldud, et asjata katsutakse pärastpoole ühe võõra rahva vaimu kirjanduslikult ehk koguni otsekohese kokkupuutumise teel omandada, ikka jäädakse


— 116 —


omas põhjusloomuses selle maa pojaks, selle ümbruse tooteks, kus on üles kasvanud ja ema keel saadud — nii visa on tõu psühologia. Tõenduseks olgu Turgenev ja Heine, kes omade tööde üleüldises vaimus ja sisemises hinges esimene venelasena, teine sakslasena on püsinud, hoolimata nende kauaaegsest Parisis elamisest.

        Eesti kirjanduse kasuks, ütlesin, ja kordan seda veel, sest nii see on: Prantsuse mõju oleks meile tarvilikuks ja terveks tasakaaluks teistele mõjudele, millede all me olude sunnil peame olema, mis osalt nii meie hingesse on tunginud, et meie seda ise vaevalt enam märkamegi. Tõsi küll, Prantsuse vaimul on teatud nõrkused ja hädaohud, ja seda ta täiuses omandada ei oleks meie Soome tõu loomusega kokkukõlas. Kuid teiselt poolt on sel palju vastuvaidlemata häid omadusi, mida võib soovitada ja mis iseäranis kunstitöödes kasuks tulevad: selge ja energilik lihtsus, millega end teatud suurtsugusus ja elegants ühendavad, kergem ja nobedam viis mõtteid väljendada, ja isesugune edenenud vormimaitse, mis end suuremas plastilikkuses ja reljefis avaldab, — sellega siis teatud mõttes Germani vaimu vastand, mis seniajani meie pääl on lasunud. Koguni Prantsuse üleliigsed peensused ja raffineeritused ei ole hukkamõistetavad, sest neistki [v]õib hääd õppida. Meie kirjandus on seni liig talupojalik olnud, ta tarvitseb natuke enam kulturi ja peensust. Ja seda võib meile kõige paremini Prantsuse kirjanduse tundmaõppimine anda, sest kirjanduse peensuse, mitmekesisuse, intensivsuse ja hiilguse poolest on viimasel aastasajal prantslased kõige eesotsas seisnud. Säält on kõik uuemad kirjanduslikud voolud ja koolid välja tulnud. Kuid meie arvustajad näevad sääl ainult langemist, mädanemist ja — dekadentisid. Dekadentismus! see on sõna, millega meil hirmutatakse, kõige ebamäärasem ja tumedam sõnadest, mida ma tunnen, mis aga nende ettekujutuses isesuguse salapärase, peaaegu koleda tähenduse on omandanud. Räägitakse küll ikka Prantsuse dekadentidest, kuid peab tähendama, et see sõna ainult Venemaal ja Vene kirjanduses sarnase iseäraliku ja laialise tähenduse on saanud. Prantsusemaal tarvitatakse teda palju harvemini ja enam piiratud ja etümologilisemas tähenduses. „Dekadents“ tähendab õiguse poolest langemist, halvemaks minemist, lagunemist, ja see nimetus anti sääl omal ajal pilkamiseks ühele kirjanduslisele ringkonnale, kes selle siis nagu trotsiks omaks võttis. Meil aga tähendab see sõna isesugust maitset ja voolu kõikide kunstide harudes. Meil võib kõik teatud mõttes dekadentlik olla. Dekadentlik — see on kõige päält midagi vastu-oksa ja veidrat, kõik, mis meile arusaamata, tume ja mõtteta näib,


— 117 —


kõik, mis meie harjunud viisisid haavab. Luuletaja, kes arusaamata ja uusi sõnu tarvitab, salmitegemise reeglid ignoreerib, ehk sinistest tundmustest kõneleb, on dekadent; komponist, kes endiseid komponeerimise ja harmonia seadusi mikski ei pane, on dekadent; maalija, kes omad lambad ja puud violetiks värvib ja pildi jämedaid värviplekkisid täis loperdab, nõnda et ligidalt vaadates aru ei saa, mis on tahetud kujutada, on dekadent. Dekadendiks peetakse vahel ka seda, kes endise realismuse tehnika järele ei käi, vaid nähtusi enam stiliseerib ehk neile teatud sümboliliku värvi annab. Mõtelgu üksikud teoretikerid sellele sõnale mis definitsion tahes, kuid see on aime, mis sellest laiemates ringkondades valitseb, ja selle nimetuse all võetakse harilikult kõik uuemad voolud kokku, nagu sümbolismus, impressionismus, müstitsismus. Kuid kas olivad Baudelaire ja Verlaine, need, keda üleüldiselt dekadentismuse isadeks ja loojateks peetakse, dekadendid selles mõttes? Mitte nii väga, näib mulle. Baudelaire avaldab, tõsi küll, mõnda perversi kalduvust, mõnda veidrat ja haiglast maitset, kuid see on siiski võimas ja selge vaim, täiesti prantsuslik; ta vorm on suurtsugu, puhas ja seda, mida klassilikuks nimetatakse. Selles ei ole vähematki „dekadentlikku“. Ta Raibe näit. on selge ja väljatöötatud värsiehitusega ja täiesti plastilik. Kui selle sisu haavab, kui sääl ainult jälkust ja inetust nähakse, siis tuleb see lihtsalt arusaamise puudusest. See kujutab ju kõige ilu kaduvuse suurt traagikat; see on iluduse ja inetuse äärmise vastandi effekt. Ja päälegi, miks ei võiks ka jälkust, inetust ja koledust kirjanduses kujutada, kui seda kunstiga tehakse ja sellega huvitavaid effektisid kätte saadakse. Ja luuletus Tõus — ma arvan, et isegi Schilleri kumardajad ei võiks sellele midagi ette heita. Mis Verlaine’isse puutub, siis oli see lapseliku ja hää südamega inimene, lüürilik hing, kelle eluviis küll mitte eeskujuks ei või olla, kes aga liigutava lihtsusega ja õrna luulega salmisid on kirjutanud, nagu seda ta Valge kuu tõendab. Ja Sully-Prudhomme, see klassiliku vormi rüütlilik kaitsja, on see siis dekadent? Missugust imestust ärataks see Prantsusemaal, kui sääl keegi teda dekadentide hulka loeks. Ta luuletus Kaste on täitsa lihtne ja vanaaegse tundeliku tooniga. Ainukene „buketis“, millele ehk tumedust ja arusaamatust võiks ette heita, on Verhaeren’i Là-bas, (mis proosas on tõlgitud).

        Üleüldse ollakse liig sõnade suggestioni ja türannia all. Opereeritakse kõiksugu kunstsõnadega, kõiksugu -ismustega, ilma et järele mõeldaks, missugune realne sisu nende taga võiks peituda, ja mitmed nendest kunstsõnadest, terminustest, on iseäranis kirjanduses ebakindlad ja hämarad. Igaüks defineerib neid omal


— 118 —


viisil. Üks niisugune pääle „dekadentismuse“ on veel „modernismus“, mida ka Noor-Eesti ise enese kohta on tarvitanud. Mis on õiguse poolest „modernismus“? See mis modern on, mis nüüdsel ajal moodis on. Aga praegusel silmapilgul võivad ju kirjanduses mitu isesugust voolu ja maitset ühel ajal „modernid“ olla. Ja kahe-kolmekümne aasta pärast on jällegi uued voolud moodis, milledel praegustega, võib olla, mitte palju ühist ei ole. Ja jällegi kutsutakse neid modernismuseks. Sellega on iga vool kord modernismus, nimelt siis kui ta uus on. Nõnda on ka naturalismus omal ajal modernismus olnud. Kuid, mis täna modern, on homme juba vananenud.

        Arvustajate kohus on praeguseid kirjanduslikka hoopsõnu selgitada, analüseerida, nende sisu ehk tühjust näidata. Neid sõnu ei peaks mitte umbkaudu tarvitama ja järelerääkivalt üleüldistama, mis kõiksugustele valestimõistmistele ja pääliskaudsustele viib, nagu see mitmetes Noor-Eestile pühendatud arvustustes nähtavale on tulnud.


                                                                                                 Helsingis, jaanuarikuul 1910.





— 119 —


Villem Grünthal.


Rannamaastik.


Teispool metsa suuri laukaid, mille pardal vesiäätsed õilitsevad

mille töönelt pinnalt soorsa paar või kosklad lendu ehmatavad,

läbi heinamaade nõreliste kaskede, mis tasa sahisevad

paistvad silma laiuseni padumaised rannad, haljendavad.


Nägemata soonetuste kohal, mille veed nii sala sulisevad,

mühab vesihein, kesk varsakabja õie hulka, kohendavat;

mõned ainsad üksildased valged vesililled, õrnad, pudenevad,

mille õrnu värsi vete nired tasakesi huljutavad.


Keset lagendikku — mõned pajupuhmad, salapärased ja üksildased,

Kuskil heinamaade kaevandu või soonetuse kalda läheduses;

mõned ainsad harvad noore lumivalge-tohulised leinakased,

lahus teistest, maha jäetud omas raskemeelses üksilduses.


Eemal, üle tumerohelise ranna, päälpool roogu punetavat,

säralise vaikse merekääru graatsilises süleluses

näivad sinetavad hõbedased veed, mis päikse paistes virvendavad,

kevadise lahemere õrnas õhulises maheduses.


Kaugel, vete kohal vaateveerul näikse üksik laid, kui kangastades,

oma randade ja vabuaidade ja metsadega sinetavat;

mille kerged, õrnad, udulised jooned, laine pääde kilgendades,

nagu läbi õhu üliloomulise sära vahastavad.


— 120 —


Bernhard Linde.


Peter Altenberg.


I.


Ich möchte einen Menschen in einem Satz schildern, ein Erlebnis der Seele auf einer Seite, eine Landschaft in einem Wort 1).

                                Peter Altenberg.


        Naturalismus oli oma võidukäigu Saksamaal juba lõpetanud; isegi need kes hakatuses selle lipu all välja olivad purjetanud, lahkusivad vanadelt radadelt, mis neile omal ajal uutena, päästmist tõotavatena olivad paistnud. Tuletaksin ainult Gerhart Hauptmanni meelde, kes omas Vor Sonnenaufgang (Enne päikese tõusu) naturalistina esines, Die Weber’ites (Kangrud) kulmineeris ja siis muinasjutu-draamade poole pööras. Juba 1892. a. kogus väike ringkond enam-vähem anderikkaid luuletajaid Stefan George ümber. See ringkond andis oma ajakirjagi välja Blätter für die Kunst; kuid laiematele hulkadele täiesti isoleerituna, — ajakirja sai ainult väljaandva ringkonna sõpruskond, — ei võinudki see liikumine paljusid kaasa kiskuda. Alles läinud aastasaja viimastel aastatel hakati nendest impressionistide ja sümbolistide nime all kõnelema.

        „Wir wollen keine Erfindung von Geschichten“, ütlevad Blätter für die Kunst omas programmi artiklis, „sondern Wiedergabe von Stimmungen; keine Betrachtung, sondern Darstellung; keine Unterhaltung, sondern Eindruck“. 2) Ei tahetud enam loomutruusid, võimalikult palju enesesse mahutavaid kirjeldusi ja kujutusi, nii-


1) Ma tahan inimest ühes lauses, hinge äraelamist ühel leheküljel, maastikku ühes sõnas kujutada.

2) Meie ei nõua sündmuste leidmist, vaid meeleolude edasiandmist; mitte vaatlust, vaid kujutust; mitte lõbustamist, vaid muljet.


— 121 —


sugustena pakkuda, vaid ainult läbielatud, tundmustena mis teatud asja vaadeldes luuletajas tärganud. Eksperimentalses kujutuses sidusivad kirjanikku elu äranägemised, nendest pidi tema välja minema ja kõiksuguseid käikusid tehes jälle äranägemiste juurde tagasi jõudma. Ei olnud lõpuresultat tähelepandud faktiga täiesti ühesarnane, tähendas katses oli eksitus, oli vale käikusid tehtud, milledel juba sellepärast väärtus puudus, et nad õiged ei olnud ja varem kindlaks määratud sihile ei viinud. Nagu lugu naturalistlise ja realistlise kirjanikuga, ei olnud see parem ka nende toodete lugejaga. Viimane oli täiesti kirjaniku paeltes: kõik teed, kõik käigud olivad ettemääratud. Öeldakse: naturalismuse kõva külg oli elu varjukülgede valgustamine, mis täielikkude ja loomutruude ümbruse olukorra kirjeldamiste kaudu sündis. Kuid lõpuarves on seegi teenistus võrdlemisi väike: teaduslise töö juures ei saa meie kunagi näit. E. Zola romanide kui kindlate materjali hallikatega opereerida, vaid nad pakuvad meile ainult umbkaudset käsitust kirjeldatavatest asjadest. Koguni võimata oleks päris eksperimentalset tööd enesele ettekujutada — ilukirjanduses, küll aga teaduses. Eksperimentalne kirjelduseviis, laenamine looduseteadusest, on ainult õnnetu üleviimise katse, mille luhtaminekut juba katsele järgnev lähem ajajärk hiilgavalt tõendas.

        Isegi E. Zola ei suutnud oma teoriat läbi viia, vaid avas ise omade teoretiliste tõenduste ja tööde vahel kuristiku. E. Zola paremates romanides, näituseks Germinal’is, esineb meile jõurikas sümbolika ja antropomorfiseerimine.

        Nagu meie teaduses iga sammu pääl spetsialiseerimist näeme, nii on see nõue ka kirjanduses, — mõnede sellekohaste muudatustega, — ikka enam ja enam maksvusele pääsnud. Naturalistid tahtsivad pädagogid, looduse-, ühiselu- ja arstiteadlased, s.o. kõik muud olla, ainult ilukirjanikud mitte. Seda kõike silmas pidades on päris loomulik, et uus generatsion pidi tulema, kes kirjanduse ja teaduste vahel piirisid hakkas tõmbama, kes kirjandusele iseseisvat kohta nõudis.

        Naturalismus kirjanduses valis omale enamal jaol juhtumistel romani kuju. Novellil oli selleks, et ümbruses majanduslisi, ühiselulisi, vaimlisi ja teisi olusid vastupeegeldada, liiga kitsad raamid. Ja sagedasti ei jätkunud romangi mitmekülgseks kujutuseks, tekkisivad romanide seeriad. Ühes naturalismuse näitelavalt lahkumisega astub lühiduse nõue võimsalt ette. Die Kürze — rein ellenmässig — die Kürze! 1) on üks modernistide hüüdsõnadest, nagu see mitmest Blätter für die Kunst artiklist vastu kostab.


1) Lühidus — otse küünraline — lühidus!


— 122 —


See lühiduse nõue, nii tähtsuseta ja välispidine kui see ka näib olevat, on siiski võimsalt tasakaalu kirjaniku ja lugeja vahel jalale seada aidanud. Naturalistlises töös kontsentreerib terve mõistusline ja estetiline tegevus — nii väike kui viimane ka on — ennast kirjaniku ümber. Viimase määrata on kõik perspektivid, ja kui need nähtud, siis on sellega lugeja vaimline töö tehtud. Lugejal on tarvis üksi vaadelda, mis kirjanik näitab. Vaatlemise piiride laiuse ja pikkuse määrab kirjaniku and ära. Iseseisvamast osavõtmisest kirjaniku loomisetööst ei või sel korral lugeja juures juttugi olla.

        Impressionismus ja sümbolismus aga püüab tasakaalu kirjaniku ja lugeja vahel üles seada: mõlemad peavad loomisetööst osa võtma. Kirjanik annab maalikunstnikuna esimesele kohale paigutanud pääjoontest kõige karakteristlikumad ja just need, mis vaatlemise objektist saadud impressionide, muljete kokkukõlalist värvirikkust iseäranis välja tuua aitavad; detailid kui üleliigsed, mis päätoonisid ainult tumestada aitaksivad, jäävad kõrvale; nii astub pääkuju nagu valatult ette. Ehk jälle annab meile kirjanik sarnaseid detailisid nende omapärases kokkukõlas, mis meis silmapilk terve kuju, täie pildi elavalt välja kutsuvad.

        See püüdesiht ei vähenda sugugi nõudmisi, mis kirjanikule ette pannakse; uuena astub meie ette nõudmine lugeja vastu, et ta loomisetööst osa võtaks: tema hooleks jääb säält, kus kirjanik-kunstnik seisma on jäänud, omapäraselt edasi ehitada. Fantasiarikas lugeja on otse seotud, kui temale kõik käigud on ettekirjutatud. Mida anderikkam kirjanik-kunstnik, seda enam jääb lugejal vabadust temast oma viisi arusaada, seletada.

        Tasakaalu lugeja ja kirjaniku vahel üles seades tuleb mõlemate juures laialisi reproduktivilisi tegurisi ja estetilise maitse väljaarenemist oletada. Kus kirjanik oma lugeja juures reproduktivilisi tegurisi, ütleksime ka eelteadmisi, oletada ei või, vaid ennast informeeriv sunnib olema, kaotab terve töö, milles kohati suurepäralisi üksikasjugi on, sarnasele lugejale, kel omal tarvilised „eelteadmised“ ei puudu, kõik oma tõmbejõu. Nimetaksin meie kirjandusest näituseks Eduard Wilde Mahtra sõda ja Prohvet Maltsveti omade ajalooliste valgustustega.

        „Vähese jõukulutusega palju toime saata!“ see praeguse mehanilise aastasaja nõue on äri-ilmast täielikult kirjandusesse üle viidud. Praeguse-aja alati liikuval, ikka ja alati tegeval närvilisel inimesel ei ole aega pikki romanisid lugeda. Enese juures rohkearvulisi reproduktivilisi tegurisi oletades nõuab ta konspektilisi äratähendusi. Selles peitubki tööde lühiduse ühiseluline põhjus.


— 123 —


        See lühiduse nõue on juba sihiks an und für sich saanud ja enesele kõige äärmise kehastaja Peter Altenbergis leidnud, kes Blätter für die Kunst ja mõne Prantsuse kirjaniku äranägemisi tarvitusele võttes oma telegrammi-stiili lühidusesse laialisi kunstiväärtuse mahutada on suutnud. Peter Altenberg on aga lühiduselt ühtlasi juba kõik võimaliku tarvitanud; kui veel samm edasi astuda, siis oleks — nii tundub lugedes — terve suurepäraline kunsti-ilm purustatud. Juba selgi kujul on Peter Altenbergi tööd paljunõudvad lugejalt. „Tema on liiga hääs arvamises omast lugejast“, nagu kusagil arvustuses õigusega oli tähendatud.


II.


        Peter Altenbergi kirjaniku-kuju ei ole tema esimesest esinemisest kuni käesolevani ajani mingisuguseid iseäranis silmapuutuvaid murranguid üle elanud, kuigi teatud edenemise astmed olemas on: Wie ich es sehe (Kuidas mina seda näen) autor astub meie ette omas viimases toodes Bilderbögen des kleinen Lebens (Pisikese elu pildipoognad) ainult enam väljakujunenud kirjanikuna, kelle kalduvused ikka needsamad on, mis ta omas esimeseski raamatus näitas, omade püüdesihtide realiseerimises on ta aga aja jooksul rohkem iseteadlikkust ja sihikindlust omandanud.

        Peter Altenberg ei kirjuta oma esimese raamatu „vaatlemisi“, — nimetaksin neid novellettisid nõnda, sest et nende kõigi juures nägemine ja vaatlemine pääosa etendab, — nendele, kes kirjanikult kõik nõuavad, aga iseeneselt mitte midagi. Omade tööde esimeses kogus, kus kõik nii kokku pigistatud on, katsub kirjanik ainult pää- ja põhjustoonisid andes pilti maalida. Kõik lõpulik detaljeerimine jääb intelligentliku lugeja hooleks. Kuid oleks siiski ekslik ütelda, nagu annaks meile Peter Altenberg ainult konturisid, ainult visatud kavandisi, millede lähem väljatöötamine enam autori asi ei ole. Need üleüldised põhjatoonid on ühtlasi ka kõige peenemad nüanssid, mis omapäraselt nähtutena estetilise täisväärtuse omandavad.

        Mis ühendab neid cafédes, avalikkudes majades, balletil, kinematografides läbielatud ja nüüd edasi jutustatud anekdotisid, millede tegevuseväli niisama laialine, mitmekesine on, nagu modern inimene ise, kes mitte ära pole kuivanud ühes asjas ennast spetsialiseerides, aga kes ka kaugelt mitte tuhande asja pääle meister ei ole, kes ennast ainult ühes asjas kodus tunneb olevat ja ainult sellesse kõiki lõngu kokku veab, igalt poolt vastu võttes? See üks, mis Peter Altenbergi esimeses raamatus Wie ich es sehe, mis 1896. a. ilmus, algust lõpuga punasena niidina ühendab, on hing ja selle kõige peenemate liigutuste väljaütlemise-viis. Tun-


— 124 —


dub alaline ühendus hinge kõige väiksemate hõljumiste ja stiili vahel; iga puhang ja pööre esimese juures leiab omale vastava nüanssi väljaütlemises.

        Ei või ütelda, et ilukirjandus just iseäranis rikas oleks tundeelu värvide-ülemineku äratähendamises. Psühologiline kujutamine, nagu meie seda näit. Paul Bourget’ juures leiame, laialiselt kavatsetud sügavusesse ja kaugusesse tungivate perspektividega, on ennast selle kirjaniku juures kohati juba põhjalik-teadliseks degenereerinud. Koguni Bourget’ vastandina avaldamise-viisis esineb meile Peter Altenberg. Tema novelletid tunduvad nagu kokkuvõtted, lühendused pikkadest psühologilistest romanidest. Kõik, mis kuidagi viisi ennast lühendada, kokku tõmmata laseb, on ennast nendes lausetes kristalliseerinud.

        Et meie omast ajast ära ripume — seda alguslist tõde ei taha vist küll keegi täiesti maha salata (aga üleliigseks muutuvad juba katsed sellega kõike ära seletada, sellega kõik kinni katta). Iseäranis selgesti näen mina Peter Altenbergis 19. aastasaja lõppu ja 20. aastasada tervelt omade väärtuslisemate külgedega kehastatud. See on nende elektri, postkaardi ja telegrafi aastasadade nõue: Le minimum d’effort et le maximum d’effet!, mis igalt poolt mõõduandvana vastu kajab. Eespool juba tähendasin, et see nõue mis kõigepäält tehnikas maksma pandi, kirjandusesse üle kanti. Ilukirjanduses on see aga kõige võimsamalt Peter Altenbergi töödes avaldusele tulnud. Seda tunnistavad kõik selle autori tööd, tema enese avaldused omadest kirjanduslistest tõekstundmistest ja ülemal tsiteeritud prantsusekeelne lause, mis pea kõikides Peter Altenbergi töödes sagedasti kordub. See dematerialiseeritud hinge viimast kui liigutust ära tähendada püüdev kirjanik on oma kujutamiseviisi läbi paljusid salajamaid hinge mitmekülgsuseid väiksemõõdulisteks piltideks kokkusurunud, milledes siiski sagedasti palju rohkem kaasakiskuvat jõulist hinge peitub kui paljudes paksudes romanides, millede lugemiseks meie ajal püsivus ja aeg puudub. Ei ole enam tooniandev maaelu ühetasaselt ja vaikselt kiigutav pind, vaid linnaelu terves omas kihavas paljude asjade juures peatavas ja kõigest ruttu möödalibisevas vahelduses. Tahaksin aga siin kohal selle elu ja tema avalduse vormide kõige hädaohtlikuma külje pääle tähendada: see on tema kalduvused pääliskaudseks saada. Selle pääliskaudsuse eest võib meid üksi see päästa, kui meie kergelt kõigest ülemineva linnaelu voolu keskel iseeneses inimest ära ei unusta ega kaota. Kõigepäält enese mina lõpulik väljakujunemine, siis alles ja selle kaudu kõik muu! Teisi iseeneses ja iseennast teistes ära tunda! Neid elementarseid tõdesid tunnistab Peter Altenbergi juures pea iga


— 125 —

rida; selle tõttu ongi kirjanikul võimalikuks saanud inimesi ka säält leida, kust neid kõige vähem otsitakse. Ja mitte üksi inimesi ei näita meile Peter Altenberg avalikkudes naisterahvastes, caféde lauljannades ja tantsijates, vaid ka nende hinge ning selle mitmekülgsust. See ei ole aga mitte sentimentalne linnulennust vaatleja, kes igas endises inimeses ka nüüd inimest otsib ja igalpool leiab: kui nendes ka midagi inimeselist ei leidu, siis luuletab ta neile kõik hääd omadused külge. Niisuguseid luulekujusid oli iseäranis ohtrasti Vene kirjanduses 1900–06 aastatel, kus paljasjalgsete sentimentalsete vaatlejate kõige noorem vanem Maxim Gorki ja tema jüngrite tuhat valitses. Kuigi sarnased kujud igal viisil realsuse pääle pretendeerivad, peab siiski palju häätahtlikkust olema, et nad usutavateks saaksivad. Peter Altenberg ei püüa langenuid hingeliselt ingliteks teha, vaid mõne üksiku joonega suudab ta hingelise traagika ära tähendada, lähemaks detaljeerimiseks fantasiarikkale lugejale laiasid piirisid jättes.

        Oleks veel teine põhjustoon nimetada, mis niisama punasena joonena Peter Altenbergi esimesest tööde kogust Wie ich es sehe läbi käib. Tundub, nagu oleks see teine veel mõjukam, jõurikkam, autori ennast rohkem vangistav kui hingeavalduste äratähendamine: Peter Altenbergis näeme meie joovastanud iluduse kumardaja, kellel imeline anne on iludust ka säält leida, kus sel kirjanikul enam korda ei lähe hingegi leida. Et aga absolutiline iludus ennast kusagil ega kelleski täielikult ei realiseeri, siis esineb meile Peter Altenberg alalisena otsijana, kes igalpool peatades mesilasena kõige parema osa valida mõistab. Päälegi ümbritseb neid ilu edasiandvaid stseenisid miskisugune lapseliku ilmsüütuse õhkkond, mis kõigele isesugust charmi andes lapseliku naiviteedi, — sõna kiitvas mõttes, — laenab.


III.


        Vähe võiks raaamatuid leida, milledel nii trehvav päälkiri oleks, nagu Peter Altenbergi Was der Tag mir zuträgt (Mis päew mulle toob). Tähendatud kaunis suure kogu miniaturidesse on selle kirjaniku juhuslised üleelamised koondatud, otsivad igatsused ilu järele, lapselik rõõmus naiviteet ilu leidmise puhul.

        Peter Altenbergi Wie ich es sehe ilmumise järele tekkisivad kriitikeride keskel vaidlused, kuidas selle raamatu päälkirja lugeda: kas Wie ich es sehe või jälle Wie ich es sehe? Kuna selles raamatus tõesti individualne vaatlemine mõõduandev on, siis oli esimeseks oletamiseks igaltahel paljugi põhjusi. Peter Al-


— 126 —


tenberg aga lõpetas need vaidlused vahelelöögiga omalt poolt. Viimane loogiline rõhk olla üksi õige: enne olla tarvis üleüldse näha, siis alles individualselt vaadelda. Tahaksin siiski tähendada, et Peter Altenberg mitte üksi hästi ei ole näinud — tema esineb meile ka individualsena vaatlejana. Ühine päälkiri neile kahele kogule aga oleks: Wie ich es sehe, was der Tag mir zuträgt.


        „Ich habe nie irgend etwas Anderes im Leben für werthvoll gehalten als die Frauenschönheit, die Damen-Grazie, dieses süsse, kindliche! Und ich betrachte jedermann als einen schmählich um das Leben Betrogenen, der einer anderer Sache hienieden irgend einen Werth beiläge!“ 1)


        Seda ütleb see kirjanik omas autobiografias, mis Was der Tag mir zuträgt ette on paigutatud.

        „Heinrich Frauenlob, Walter von der Vogelweide, Hölty, Hölderlin, kus viibite teie?!?“ küsib Peter Altenberg, meie aja ainukene neo-romantiker, selle sõna kõikemahutavas mõttes. Kuid Peter Altenberg ei ole mitte rektrospektiviline unistaja, kes ennast läinud aegadesse tagasi mõtleb, sääl omadele unenägudele kehastusi leiab. Peter Altenberg ei loo renessanssi, rokoko ja barok’i stiilisid osavalt jäljendades, neid ajajärkusid omade kaugete iludustega stiliseerides, vaid püüab iluduse avaldusi praegusel ajal tabada.

        Naine on alati suuremat kehalist ilu esitanud kui meie seda kunagi meestesugu juures oleme näinud. Tema keha vormid on vanu greeklasi suremata plastiliste tööde loomisele vaimustanud. Keskajast kõlavad meile minnesängerite ja „trubaduride“ vaimustatud ja vaimustavad kiituselaulud nende südamedaamidele, kes kõige hää ja ilusa kehastuseks olivad. Sääl oli naine kõik, mees aga oma daami kumardaja. Daam, ka kõige igapäevasem, muudeti luulekujuliseks.

        Peter Altenbergis leiame realseid — mitte fantasias loodud — iluduse objektisid kumardava oleviku inimese, kes iseenese kohta ütleb:


        „Ich habe nur die heilige Mission in meinem Herzen mitbekommen, dem Manne die Frauenseele nicht von seinem Bedürfnisse aus, sonderen von den ihrigen aus zu zeigen, auf dass er erkenne, was die Natur wollte in ihren idealen Plänen!“ 2)


1) Ma ei ole kunagi midagi muud elus väärtusliseks pidanud, kui naiseilu, daamide-graatsiat, seda magusat, lapselikku! Ja ma loen igaühte, kes mõnele muule asjale siin miskisugust väärtust annab, niisuguseks inimeseks, kes eluga häbistavalt petta on saanud!

2) Mul on ainult üks läkitus antud, mehele naisehinge mitte mehe tarviduse seisukohalt, vaid naise omadelt näidata, et mees aru saaks, mis loodus omade idealsete plaanidega tahtis!


— 127 —


        Samas autobiografias, millest eelmine lause võetud, leiame järgmise selle kirjaniku kohta väga karakteristliku ütluse:


        „Gott hat sie (die Frauen) geschaffen mit ihren mysteriösen Reizen, dass Du ihr zu Liebe ein „Göttlicher“ werdest!“ 1)


        Niisugune vaatleja hindab naist ja naiselikkust kõigepäält selle järele, kui palju sääl meie ilutundeid rahuldavat leidub. Naise kehalikku olevust vaadeldes ei põrnitse ta seda omade seksualsete instinktide seisukohalt. Huvitavad selles mõttes tohiksivad juba Peter Altenbergi toa seintel rippuvate akti-etüdide allkirjad olla. Ühe all leiame järgmise allkirja:


        „Es gibt nur eine Unanständigkeit des Nackten — — — das Nackte unanständig zu finden!


        Sarnase vaatlemise juures on meil ainult erotikaga tegemist, erotikaga, mis omale võimsaid kehastajaid romantikas ja viimase aja neo-romantikas, kuid kõigepäält selle kõige luulerikkamas edustajas Peter Altenbergis on leidnud, kuna aga seksualiteet suguliku kiimaluse mõttes ilukirjandusele võõras element on.

        Kes iludust nii abstraheerida suudab, see võib õigusega ütelda Beauté est vertu, s.o. pääjoontes Aristotelese juurde tagasi minna: „ilus on hää“. See Aristotelese õpetuse põhilause leidis aegade jooksul omapäraseid seletajaid, kes edasi ehitades tervele didaktilise ilukirjanduse teoriale aluse panivad.

        Ka Peter Altenberg ei lepi mitte üksi sellega, et tema elu „jumala kunstitöö ,naisekeha’ kuulmata vaimustusele pühendatud“ oleks. Tema ei ole mitte l’art pour l'art („kunst kunsti pärast“) printsipi poolehoidja selle sõna kitsamas mõttes, vaid iludus ja selle maksvusele pääsemine käib tal üle kõige. Peter Altenbergi võiks mõnikord peaaegu ilu-moralistiks nimetada. Kirjanik ise ei loegi omi töösid luuletusteks; ta ütleb nende kohta:

        „Denn sind meine kleine Sachen Dichtungen?! Keineswegs. Es sind des Lebens. Das Leben der Seele und des zufälligen Tages, in 2–3 Seiten Extracte! Extracte eingedampft. Dem Leser bleibe es überlassen, diese Extrade aus eigenen Kräften wieder aufzulösen, in geniessbare Bouillon zu verwandeln, aufkochen zu lassen im eigenen Geiste, mit einem Worte sie dünnflüssig und verdaulich zu machen.“ 2)


        Selles ekstraktis ei pea kirjaniku enese arvamise järele nõnda siis mitte üksi iludus peituma, vaid ka tõde. Tahaks seda


1) Jumal on naised omade müsterialiste meeldivustega loonud, et Sina tema pärast „jumalikuks“ saaks!

2) Sest on siis minu väikesed asjakesed luuletused?! Sugugi mitte. Need on ekstraktid! Elu ekstraktid. Hinge ja juhusliku päeva elu 2–3 lehe- küljesse pigistatult. Lugeja hooleks jäägu omast jõust neid ekstraktisi jälle üles leotada, söödavaks rammuleemeks muuta, omas vaimus üles keeda lasta, ühe sõnaga, neid vedelaks ja seeditavaks teha.


— 128 —


 

 

 


/ Pilt /


J. Koort.                                                                        Rahu.




kirjanikku tõde otsivaks ja iludust-häädust jumaldavaks elufilosofiks nimetada.

        On veel üks külg Peter Altenbergi loomisel; esimeses kahes ja viimases läinud aastal ilmunud raamatus esineb see meile iseäranis selgelt. P. Bourget’ peenest psühologilisest analüsist rääkides tähendasin eespool ühtlasi selle nõrga külje pääle: detailide väsitava paljuse ja liialdatud „teaduslikkusesse“ tungiva põhjalikkuse pääle. Peter Altenberg on aga omades viieminutilistes stseenides niisuguseid hingelisi peensusi ära tähendanud, mis ka Bourget’ taolistes psühologilistes juurdlemistes puuduvad. Peter Altenbergi „üleelamistes“ leiame meie kaugusi avavaid perspektivisid, kõige suurepäralisemaid tähelepanekuid. Ikka ja alati astub ta meile naise hingeelu peenena ja intimlikuna tundjana vastu, kes naist mitte kui mees, vaid kui naine kujutab, ilma et ta selle juures naistele omasesse sentimentaliteedisse ehk karikaturlisesse ühekülgsusesse langeks (kuigi Peter Altenbergis kohati rohkemgi naiselikkust on kui just vaja oleks). Peter Altenberg ei paku naise hingeelu kujutades mitte igapidi läbimõeldud ja väljatöötatud täiskuju, vaid ainult üksikuid detailisid, mis nagu väikesed ime-kenad pärlikesed otsekohe kirjaniku omi impressionisid lugejale edasi annavad. Sarnaste peenete üksikasjade kogumõju — hulgaks kuhjatuna — olekski ennem halvem kui parem; liiga kirju kogu ei laseks kunagi üksikuid väärtusi täiel suurusel mõjule pääseda.


IV.


         Wie ich es sehe kogus leiame järgmise luuletuse:


Fidélité.


        Treue! Mann, sei treu! Dem eigenen Wachsen, dem eigenen Werden und der Weltenschönheit!

        Sei treulos dem Stillstand deines Geistes, deiner Seele und Allem, was müd und hässlich wird!

        Weib, sei treu! Deiner Sonnen-Mission, zu wärmen, zu leuchten! (Wie ich es sehe, lhk. 141). 1)


        Ja Peter Altenberg on ka omades järgmistes raamatutes nendele kunsti-idealidele truuks jäänud, mis meile esimesest ja tei-


1) Truudus! Mees ole truu! Enese kasvamisele, enese arenemisele ja maailmade-iludusele!

                Ole truuduseta oma vaimu seisangule, omale hingele ja kõigele, mis väsib ja inetuks muutub!

                Naine, ole truu! oma päikese-ülesandele, soendada, valgustada!

 


— 129 —

sest raamatust vastu helkisivad. Prodromos’e alatoonid on samad mis tema esimeses ja teises raamatus pää-omadustena silma paistsivad. Selles raamatus on ainult üks Peter Altenbergi kunstniku-kujule omane külg selgemalt, rohkem väljakujunenult, tahaks ütelda: viimaseni võimaluseni viidult, maksvusele pääsenud.

        Juba esimeses raamatus ei lepi Peter Altenbergi iludust otsiv hing mitte üksi vaatlemisega, vaid igapäevase elu üle filosofeerides tahab tema omades aforismustes elujuhtnöörisid üles seada.

        Wõiks peaaegu ütelda, et see Peter Altenberg, keda meie kodukasvanud marxistid kodanlaseks par excellence ristimast ei jätaks, praeguse aja inimesena, sellega kaudselt ka praeguse seltskondlise korra arvustajana esineb. Tema sihib omades aforismustes ikka ja alati selle poole, et tulevikus terve ja jõurikas põlv tärkaks, kellelt füüsiliste tarviduste täitmine mitte nii suuri jõukulutusi ei nõuaks, et intellektualsed interessid teisele plaanile või veel kaugemale peaksivad taganema. [V]aimliste interesside valitsusele pääsemisele tulevikus püüab Peter Altenberg omade mõnerealiste aforismustega teed valmistada. Sellest siis tulevad ka selle kirjaniku mõnesugused sümpatiad töölisteliikumise kohta. Tema ei tervita tööliste tulevikupüüdeid mitte kui ühe uue klassi ülivõimu ja valitsust, vaid kui mõnesuguseid uusi kulturi-perspektivisid; mitte ka kui kõige õiglasemat korda, vaid kui laiemaid eluavalduse võimalusi pakkuvat tõotust.

        Prodromos’es jääb Peter Altenberg omale esimesele esinemisele kahes eelmises raamatus ka sellepoolest truuks, et ta neis elufilosofilistes aforismustes mitte kõike läbitöötatult lugejale ette ei pane: kirjanik annab ainult skizzed, ainult kavandid. Neis kavandites pakub aga kirjanik lugejale lõpmata palju võimalusi omapärasteks ülesehitusteks, ja keegi ütleb kusagil, selles seistagi genius, et ta igaleühele midagi pakkuda suudab, et igaüks teda omapäraselt kommenteerida võib.

        Omas viimases Bilderbögen des kleinen Lebens leiduvas töös Bekenntnis ütleb Peter Altenberg:


        „Die Kunst aber kann nur eines jener vielen Mittel sein, die darbende, in Verlogenheiten versunkene Menschheit zu erretten, zu erlösen von ihren zahlreichen Erkrankungen, Verirrungen! Da bin ich, seitdem ich existiere, Tolstoianer!“ 1)


        Kirjanik seab siin nõude üles, millega üksi tervet rida reservatsionisid tehes nõus võib olla. Samati võiks see nõue ka katse


1) Kunst aga võib üks neist paljudest abinõuudest olla, mis kiratsevat valedesse uppunud inimesesugu tema rohkearvulistest haigustest, eksitustest päästa, lunastada võib! Sellepärast olen ma sündimisest saadik Tolstoi poolehoidja!

 


— 130 —

kiviks teenida, kus väikesed talendid komistavad. Olen juba varem tähendanud, et kirjanduses ja kunstis kõik ained käsitatavad on. Kõik ripub ainult sellest ära, kuidas seda tehakse. Missugune otsatu vahe näit. on ühelt poolt F. Karlsoni Vale ja Ernst Petersoni Elsa ja teiselt poolt Henrik Ibseni Rahvavaenlase ja Nora vahel. Ained aga on nii F. Karlsoni Vales ja H. Ibseni Rahvavaenlases kui E. Petersoni Elsas ja H. Ibseni Noras pääjoontes needsamad. Kes tahaks selle vastu vaielda, et meil ühiskondlises elus paljude valedega tegemist on; naise ja mehe vahekorda südandavad küll vähesed õigeks tunnistada. Vale on aga ka see, kui arvatakse, et marionettide taolised inimesed, kes päälegi täielikult omade loojate vaimlist ja hingelist tühjust kehastavad, „hinge terraini laiendada“ suudaksivad, nagu Peter Altenberg ütleb. Tõeline kunstnik võib ennast ikkagi kui kunstnik ka filosofilise eluvaatleja näol avaldada. Niisugust kahekülgsust toob Bernard Shaw nähtavale, iseäranis võimukas ja algupärane omades paradoksides.

        Peter Altenberg ise ei pea omi „prodromosi“ kunstitöödeks, luuletusteks proosas ehk novellettideks, vaid jällegi — elu ekstraktiks, mis uut tugevat põlve kasvatada peab aitama, mis selle tuleva põlve eelkäija peab olema.


        „Mein Buch: Ein erster Versuch einer physiologischen Romantik!“ 1)


        Sellega karakteriseerib kirjanik osa omi filosofilisi aforismusi õieti: nii mitmedki nendest on näit. kõiksugused gastronomilised nõuanded, teated, missugused toidud kõige kergemalt seeditavad on, sest


        „Mit den Ersparnissen an Verdauungsarbeiten wird man zum genialen Menschen! Das Genie ist nichts anderes als ein natürlicher Akkumulator von ersparter Arbeit im Organismus!“ 2)


        Võiks koguni söömise-estetikast rääkida, mis Peter Altenberg tuleviku põlve „tõu-tervenduse“ pandiks üles seab. See kõik sünnib aga sellele kirjanikule omase avalduse kerguse, vaimurikkuse ja mõõdukusega.


V.


        Naturalismus und Romantik. Man kommt eben allmählich darauf, dass die „blaue Blume“ der Romantiker ganz einfach wirklich auf dem wirklichen Felde wachse — — — die Feld-Glockenblume, die Korn-


1) Minu raamat: Esimene füsiologilise romantika katse!

2) Kokkuhoidlikkuse läbi seedimise juures saab genialseks inimeseks. Genius ei ole midagi muud, kui organismuses raiskamata jäänud töö loomulik akkumulator!

        

— 131 —


blume, das Vergissmeinnicht etc., etc, und zwar schöner, lieblicher, weltentrückter und sanft-mysteriöser als die Blumen auf dem lächerlichen Humus von Wolkenkuckucksheim — — —! Im „Realen“ das „Ideale“ noch aufspüren können — — — das allein heisst wirklich ein Romantiker sein!“ 1)


        Selle Peter Altenbergi nõude täitmist leiame meie tema omades töödes.

        Eespool nimetasin teda ainukeseks tõsiseks neoromantikeriks ja tähendasin ühtlasi tema ja romantikeride vaimusuguluse pääle. Kuid niisama palju nagu Peter Altenbergi ja romantikeride vahel ühist on, niisama palju on temal nendest ka lahkuminevat. Seda tõendab juba ülemal toodud tsitat selle kirjaniku Prodromos’est: realses elus on nii palju romantilist iludust, et täiesti ülearune on kaugest minevikust unistada, nagu seda romantikerid tegivad. Oleks mõtteta olevikku eitades minevikku idealiseerida ehk jälle ainult tulevikult kõiki häid omadusi loota. Koguni selle vastu peame meie kõiki väärtusi olevikus välja tooma ja maksma panna katsuma, juhatusi minevikult võttes. Sellega ühes pärandame meie tulevikule olevikus kätte võideldud uued iluduse-avaldused, üleelamiste poolest rikkama ja mitmekülgsema hinge. Selles mõttes võiksime Peter Altenbergi realistliseks romantikeriks nimetada.

        Oma eelviimase raamatu on Peter Altenberg Märchen des Lebens nimetanud. See äratunne, mis meie Prodromos’e lõpul leidsime, — selle päätüki algusel tsiteeritud, — on enesele Märchen des Lebens sees kõige rohkem väljakujunenud kehastuse leidnud. Päämotivid on needsamad, mis meie juba Wie ich es sehe ja Was der Tag mir zuträgt sees tundma õppisime. Võiks koguni Peter Altenbergile ette heita, et ta sagedasti iseennast kordab, mis nii mõnigi kord väsitavalt mõjub. Mitte igakord ei õnnesta variatsionid, kuigi nendes kunstnik tundub.

        Realistline romantiker esineb meile raamatus Märchen des Lebens täiekujuliselt: tema näeb meie igapäevsuses nii palju muinasjutulist elementi ja sihib selle tõttu sinna, et see kõik avaldusele pääseks. Kirjanik on ise selle raamatu pää-tendentsi järgmiselt ära tähendanud:


        „Wir haben die Märchen in die Kinderzeit verbannt, dieses Exzeptionelle, Wunderbaare, Rührende, Besondere! Weshalb die Kinderzeit damit aus-


1) Naturalismus ja romantika. Aegamööda nimelt jõutakse otsusele, et romantikeride sinine lill tõega lihtsalt päris realsel põllul kasvab — — — põllulill, rukkilill, meelespea jne. jne., ja nimelt ilusam, armsam, maailmast kaugem ja õrn-müsterialisem kui lilled naeruväärilisel pilvedetaguse maailma humusel — — —! „Realses“ „idealset üles otsida suuta — — — see üksi tähendab tõeline romantiker olla!


— 132 —


staffieren, die doch romantisch und märchenhaft genug- an und für sich ist?!? Im harten, strengen, kalten Leben selbst suche lieber der ernüchterte Erwachsene die märchenhaften Dinge, die Romantik des Tages und der Stunde! Auch die wahrhaftigen prädestinierten Dichter mit den empfindlicheren Herzen, Augen und Ohren, schöpfen nur aus dem tatsächlichen Ereignisse ihre besonderen Dinge, lauschen nur der Romantik des Lebens selbst eigentlich! So können also auch wir uns nur die redliche Mühe geben, uns keine Perlen entgehen zu lassen, die das reichhaltige Leben an unseren eintönig flachen Strand hier und da auswirft!“ 1)


        Peter Altenbergi pää-püüd ja -soov on, et inimesed tulevikus nii õrnatundeliseks saaksi[v]ad, et kõige pisemad välimise ilma avaldused meie hinges vastukaja leiaksivad, et meie mitte ükskõikseteks, külma rahuga eluvaatlejateks ei muutuks, vaid iga elu avaldust näeksime ja sellega kuni kõige peenemateni fibrideni kaasa tunneksime, kaasa elaksime. Mitte „kõvade närvidega“ inimesi, kellede närvikava ainult kõige põrutavamad sündmused vähe seisatama sunnivad, ei taha meie tulevikus näha; neid on praegune kapitalistline kord küllalt sünnitanud ja sarnased inimesed ise küllalt teiste „närvisid“ purustanud; vaid tuleviku inimene olgu vastuvõtlik kõige vastu, seab Peter Abenberg nõude üles.

        Olgu veel tähendatud, et raamatust Märchen des Lebens, niisama nagu sellesama autori kahest esimesest raamatustki, iseäraline platonilik joon läbi käib. Kirjanik maitseb kõike, aga see ei sünni pea kunagi realselt, vaid enam meeltega, omas fantasias. Lugejale tundub, nagu oleks need raamatud mehe kirjutatud, kes kõik on läbi elanud, aga kes siiski mitte elu perversiteetidesse ära pole uppunud, vaid omale neitsilikule usule elu sisse hulga uusi värvisid ja toonisid juurde on omandanud, milledega kirjanikul võimalik on kõige salajamaid ja peidetumaid muinasjutulisi kaunidusi igal pool leida ja nähtavale tuua.


1) Meie oleme muinasjutud lapsepõl[v]esse tagandanud, need erandlikud, imeohtrad, liigutavad, iseäralikud! Mis jaoks lapsepõlve nendega ehtida, on ju see aeg iseenesest küllalt romantiline ja muinasjutuline?!? Karedas, valjus ja külmas elus eneses otsigu parem kainestatud täisealine muinasjutulisi asju, päeva ja tunni romantikat! Ka tõelised predestineeritud, tundelikumate südamete, silmade ja kõrvadega luuletajad loovad ainult tõeasjalikust sündmusest omad iseäralikud asjad, piiluvad õieti üksi elu romantika järele! Nii võime ka meie üksi õiglaselt hoolitseda, et ükski pärli, mis rohkesisuline elu siin ja sääl meie ühetoonilisele lausale kaldale heidab, kaduma ei läheks!


— 133 —

VI.


        Peter Altenbergi viimane koguväljaanne ilmus alles mineval aastal päälkirja all Bilderbögen des kleinen Lebens ja kandis järgmist Goethest võetud motto’t:


        „Es giebt nichts Unbedeutendes in der Welt. Es kommt nur auf die Anschauungsweise an!“ 1)


        Juba eelmise raamatu järelkõnes ütleb kirjanik:


        „Alles ist besonders, wenn es besonders empfunden wird! Und jedes Lokalereignis einer Tageszeitung kann Dir die Tiefen des Lebens eröffnen, alles Tragische und Lächerliche, wie die Tragödien Shakespeares! Es ist ein Unrecht, dem Leben gegenüber, das wir alle führen, die Dichtungen nur der Herzen der Dichter zu überlassen, nachdem wir alle doch imstande sind, aus unserem einfachen Tagesleben Dichtungen zu schöpfen! Das Privilegium des Dichterherzens höre auf durch den Fortschritt der inneren Kultur des allgemeinen Menschenherzens!“ 2)


        Ka selles raamatus leiame meie vanu motivisid, osalt uutes variatsionides, milledest mõni vanu elavalt meelde tuletab, kuna ainult vähemas osas vanadele motividele uusi kokkukõlasid on leitud. Tundub, et Peter Altenbergi püüe on rohkem sügavusesse tungida, kui omade ainete piirkonda laiendada. Sarnased kirjanikud ei ulata küll niipea laiematesse hulkadesse, ainult väheseid arusaajaid ja austajaid leiavad nad. Aga neil on see paremus, et nendest pea kõik, mis omal ajal väärtusliseks tunnistati, ka tulevikus alles jääb, kuna mitmekülgsed sagedasti pärast pääliskaudsed leitakse olevat.


        „Vor Allem: Horche auf dich selbst! Gieb Deinen eigenen Stimmen in Dir Gehör! Habe kein Schamgefühl vor Dir Selbst! Lasse Dich nicht abschrecken durch ungewohnte Laute! Wenn es nur die Deinigen sind! Muth zu Deinen Nacktheiten!!“ 3)


        Selles mõttes on ja peab ka iga kirjanik individualist olema, kes omi tundehääli tähelepannes ja neid analüseerides hingeelulistesse peensustesse tungib. Selles mõttes on ja peab ka iga ku-


1) Maailmas ei ole midagi tähtsuseta. Tuleb ainult vaatlemise [v]iisi tähele panna.

2) Kõik on iseäralik, kui seda iseäralikult tuntakse! Iga päevalehe kohalik sündmus võib sulle elu sügavusi avada, kõike traagilikku ja naeruväärilist, nagu Shakespeare’i tragödiad! On ülekohus elu vastu, mida meie kõik elame, luuletusi ainult luuletaja südame hooleks jätta, kuna meie ometi kõik omast lihtsast päevaelust luuletusi luua suudame! Luuletaja-südame privilegium kadugu üleüldise inimese-südame sisemise kulturi edu läbi!

3) Kõigepäält: Kuulata iseennast! Pane oma häält eneses tähele! Ära häbene iseennast! Ära lase ennast harjumata häälte läbi ära kohutada! Kui nad aga Sinu omad on! Julgust omale halasti-olekule!!

 


— 134 —

jutus subjektiviline olema, võimata on kirjanikul ennast omadest kujudest eraldades täiesti objektivilisi kujutusi pakkuda. Mõtteta ja ainult arusaamise puudust näitav oleks niisugune nõue.

        Nagu juba ülemal tähendatud, on Peter Altenbergi ainukesed tendentsid iludust ja tõde otsida ja inimestes magavat luuletajat (selles, et igas inimeses luuletaja uinub, on Peter Altenberg kõikumata kindel) üles äratada, nõnda et nad elus iga sammu pääl leiduvast ilust mitte tähelepanemata mööda ei läheks, vaid nägema, tähelepanema ja peenemalt tundma õpiksivad.

        Eneses ei näe see kirjanik mitte luuletajat, vaid „prohvetit“, kes oma „mina“ on leidnud ja ennast teistele teejuhiks pakub.


        „Ich war nichts, ich bin nichts, ich werde nichts sein. Aber ich lebe mich aus in Freiheit und lasse edle und nachsichtsreiche Menschen an den Erlebnissen dieses freien Inneren teilnehmen, indem ich dieselben in gedrängester Form zu Papier bringe.“ 1)


        Sellele tahaksin ainult juurde lisada: kes oma sisemist inimest originalselt kujutada mõistab, kes oma lühikesesse stiilisse nii palju mahutada oskab ja kes seda esimesena teha on suutnud, sellel ei saa „kool“, ei saa järeltulejad puuduma. Sest tõeline individualismus — kuigi ta mitte igakord otsekohe suurte hulkade kohta tähtsust ei omanda — ei lõpeta, ei või oma olemist üksikus lõpetada.

        Luuletaja ei ole kunagi üksinda: tema äratab veel palju üksikuid. Ja need üksikud külvavad äratust ja igatsust ka hulkadesse.


        „Der „Erste“ sein ist alles! Denn er hat eine Mission, er ist ein Führer, er weiss, die ganze Menschheit kommt hinter ihm! Er ist nur von Gott vorausgeschickt!“ 2)


1) Mina ei olnud midagi, ma ei ole midagi, ma ei saa ka tulevikus millekski. Aga ma elan enese ära vabaduses ja lasen aulikka ja osavõtlikka inimesi selle vaba sisemuse äraelamistest osa võtta, kuna ma need kõige kokku- surutumal kujul paberile panen.

2) „Esimene“ olla on kõik! Sest temal on läkitus, tema on juht, tema teab, terve inimesesugu tuleb tema järel! Teda on Jumal eele läkitanud!


— 135 —


Peter Altenberg.


Väljavalik novellidest.


Nagu see sünnib.


        Tema oli koguni väike näitlejanna suveteatris, tal olivad taeva-silmad ja ta nälgis.

        „Ma tahaksin Teile kord Jeane Eyre’i osa ette kanda“, ütles ta kellelegi noorele kirjanikule.

        „Tulge minu poole“, ütles see.

        „Oh“, küsis näitlejanna, „lubate Teie seda?!“

        Näitlejanna kandis selle osa talle ette.

        Tema kiitis näitlejannat, valmistas talle õnneliku meeleolu.

        Siis suudles teda kirjanik, pigistas ta omale rinnale        .

        „Jumal kaitsku mind“, ütles näitlejanna ja jättis ennast saatuse hooleks.

        Näitlejannale jäivad taeva-silmad, ta nälgis ja deklameeris Jeane Eyre'i, oma hiilgeosa — — —.


Suhkruvabrik.


        Märatu hoov. Seina väravate kõrval istusivad suhkruametnikud ja suitsetasivad lühikestest piipudest tubakat.

        Oli määre-õli ja mädanema läinud naeri pudru haisu tunda.

        Siin ja sääl tundus märja pesu, supi ja valgete akatsiate lõhna.

        Ümberringi oli päikese paistes viibiv lagendik.

        Helesinised imelikud linapõllud, helerohelised moevärvilised maisipõllud, pruunrohelised kartulipõllud.

— 136 —


        Ülepää põllud, põllud, põllud — — —.

        Laiade põllutänavate mõlemilpool valgete akatsiapuude pikad read.

        Värsked tuuled libisesivad üle määratu lagendiku ja kauguses oli kuusepuu metsakene — — —.

        Kusagil laulis lind: „trrrr — — trrrr — — trrrr — —.“

        Preili „Tumekirsike“ käis tasa mööda laia põllutänavat akatsiate vahel.

        Ta sai kõigist aru.

        Loodus, kauge õitsev lagendik kõneles temaga ja ta sai kõigest aru.

        Pääle lõunat istus ta laisalt aiakeses, väikese valge ametnikkude maja ees. See oli keeduvilja-aiakene. Päris väikesed supirohu põllud. Kauguses oli kuusepuu metsakene.

        Herra vabrikudirektor seisis tema juures.

        Neiu sai kõigest aru — — —.

        Vabrikudirektor kõneles naeritest, elumajadest, väiksest elust — — —.

        Ta oli nagu aristokrat. Ta oli nendest asjadest üle, kirgedeta. Ta konverseeris nagu hää näitleja — — —.

        Kes ta siis oli?!

        Õiglane ametnik, edasipüüdja, tagasihoidlik, maalt väljaaetud —?!

        Igaltahel olivad tal peenikesed kombed, nagu vastandiks — — —.

        Vististi mõtles ta: „See äraneetud pesa“ ja „Mina olen suhkru-kuninga kantsler“ ja „Oh valget verd Jozsika, valitseja-abikaasa — —!"

        Supirohud paistsivad maa seest välja, nagu „Julienne naturelle“. Nad mõjusivad ühtlasi elustavalt maitsenärvide pääle. Nad olivad nagu tundide jooksul küpsetatud, ühtlasi kuivalt küpsetatud armsa päälelõunase päikese käes — — —.

        Vabrikudirektor ja neiu istusivad valge müüri varjus.

        Akatsiad laotasivad rasket vänget lõhna laiali.

        Lagendikult tulivad värsked tuuled, mulla- ja magusa maisi lõhnaga täidetult — — —.

        Vabrikudirektor istus neiu kõrval ja kõneles nagu peenike näitleja.

        Neiu teadis kõik — — —.

        „Sina oled vaenlane — — —“, tundis neiu, „kõige selle vaenlane, mis selles üksilduses rahus õitseb, selle suure haisva hoovi vaenlane, sinu peremehe vaenlane, sinu elukutse vaenlane, sinu naise vaenlane, sinu teenijate vaenlane, selle suure, imelikkude siniste linapõldude ja valgete puude lõpmata ridadega lagen-


— 137 —

diku vaenlane — —, kõige selle vaenlane, millest sina aru ei saa, sinu enese vaenlane — — —.

        „Mis lind see on, kes täna terve hommikupoolse päeva laulis — — —?!“ küsis neiu.

        „Ma ei kuulnud midagi — — —.“

        Ta laulis ikka „trrr — — trrrr — — trrrr — —.“

        „Rukkirääk — —“ vastas tema.

        Neiu läks päris punaseks — —.

        „See oli nagu laul — —“, ütles ta, „lagendiku leitmotiv“.

        Mees mõtles: „Need hariduse läbi rikutud suurelinna lapsed — —“.

        Tema oli tõesti vaenlane — — —.

        Neiu sai kõigest aru — —.


*


        Õhtul oli kodune pidu.

        Suur lage valge saal. Mustlased mängisivad.

        Viiulid laulsivad oma viimase elu välja. Nad olivad nagu nõrgameelsed luuletajad,nagu kurvameelsed ausad kunstnikud — — —.

        Cümbalon oli „udune meeleolu“, mis elus tasa sumiseb ja nagu unenäos ohkab ja vaikib.

        Cello aga ütles valjult ja raskelt: „Ei saa elada —!“

        Ainult klarnetid viibisivad olemise joovastuses ja kriiskasivad nagu nekrutid, kes kolm aastat teenima peavad ja — — — „mis jääb meile üle?!“ — — —

        Neiu „Tumekirsike“ seisis ka sääl, kenas valges kleidis ja tegi suured silmad ning piilus — — —

        Ta sai kõigest aru — — —.

        Vabriku noored ametnikud tantsisivad, nagu „lahti pääsenud maru“.

        Siin avas noor tarvitamata elu ühe omadest õhuaukudest ja laskis vaimustust ja nooruserõõmu välja voolata — — —.

        Peaaegu sisinatki oli kuulda — — — .

        Daamid aga olivad pea varemed, elu oli neid ära pigistanud ja nad tegivad ennast vaevates kõik kaasa ja ilma graatsiata.

        Ainult mõnel olivad müsterialised allürid. Nagu inimesed, kes joovastuses unustada tahavad. Siis ärkavad nad üles, panevad ära kortsutatud kleidi kokku ja tõrelevad ükskõik kellega.

        Selles suhkruvabriku hoovis valitses nüri resignatsion kõva Inglise prüderia kõrval ja kohe säälsamas „Sodom ja Gomorrha“.

        Aga mustlased süütasivad maailma põlema, milles Friedrich Schiller ja L. von Beethoven nagu forellid mägestiku ojakeses oleksivad hinganud —.


— 138 —


        Äraarvamata mustade silmadega neiu aga seisis sääl ja piilus — — —.

        Ta sai kõigest aru — — —.

        Vabrikudirektor tuli ja palus teda tantsima.

        Klarnetid kriiskasiwad nagu nekrutid, kes kolm aastat teenima peavad. Mis jätavad nad maha — —?! Aga nad laulavad kõige lõbusamaid laulusid, vallatuid, koledaid, häälega, mis mitte looduse sarnaselt ei kõla —.

        Vabrikudirektor surus noore neiu õrnalt oma rinna vastu —.

        Mees tundis seda magusat sooja keha — — —.

        Neiu tantsis koguni tasa — —.

        See oli vabrikudirektorile nagu lunastuseks — —.

        „Tema on minu vaenlane — —“, tundis neiu.

        Tema aga surus neiut õrnalt enese rinna vastu — — —.

        Neiu kuulis klarnettisid kriiskavat, nekrutisi, kes — — —.

        Cümbalon ohkas korra ja vaikis — — —.

        Neiu sai kõigest aru — — —. Tema pääle tuli elu — — —.

        Järgmisel hommikul jalutasivad nad mööda värskeid päikesepaistelisi põllutänavaid, helesiniste linapõldude ja heleroheliste maisipõldude vahel — —.

        Neiu ütles: „Ah, kuulake — —?! Rukkirääk — — —“.

        „See on lagendiku lind — — —“ ütles vabrikudirektor, sümfonia „Madalmaa“ leitmotiv — —“.

        „Näitleja — — —“, mõtles neiu ja ei saanud millestki enam aru — — —.

        Nendest mööda läksivad mustlased omade muusikariistade kastidega — —.

        Nagu mustades tolmustes puusärkides lames muusika —.

        Mustlased riidlesivad, vehklesivad kätega — —:

        „See äraneetud pesa“; „kuninga-kantsler on meid petnud — —“.

        Määratu valgus laotas ennast üle lagendiku.

        Värsked tuuled ujusivad kiiresti üle põldude —.

        Kauguses oli kuusepuu metsake nagu saladuslik tume saar — — —.

        „Ma tunnen midagi cymbaloni taolist — —“, ütles neiu.

        Mees aga kuulis klarnettisid, lühikesi teravaid olemise joovastuse toonisid — — — — —.

        Mustlased rändasivad lagendikule ja riidlesivad — — —.

        „Küllalt — — —!“, ütles kapellmeister ja võttis musta lakeeritud kübara pääst ja laskis hommikutuult omade mustade lokkidega mängida — — —.


                                                                (Raamatust Wie ich es sehe.)


— 139 —


Mürk.


        „Mispärast sa selle püstkrae pluusi päält ära võtad, Dodo?!“

        Dodo ei vastanud midagi.

        „On see nii kulunud, et enam kanda ei saa?!“

        Mitte mingisugust vastust.

        Sarnane vaikimine äritab küsija närvisüsteemi nagu kihvt, erutab tervet pääaju, teeb selle silmapilk tundelikuks, nagu sügamine ja palavik naha.

        „Sina, kuuled sa?!“

        Noor tütarlaps pani rahulikult tükikese paberit laua pääle. Mamma luges ühest Inglise ajalehest järgmise märkuse:

        Naise kael. Daamid, teie käite aastate jooksul jõledalt oma kallima varanduse, kaelaga ümber! Jätke kohe kõik kõvad kaelused ära. Ainult kõige laialisemas vabaduses võib iga organ ja üleüldse iga asi kasvada, ja oma iludust täielikult omandada. Iga sundus tapab midagi ära: Pihik rinnad, krae kaela, praegune kord hinge. Kõik muutub kokkupigistamise läbi lõdvaks, elastiliseks aga vabaduse läbi! Kaotage kõik linased kraed, arutage kõik kõvad asjad omade pluuside küljest lahti, võtke pehmed siidised, ehk käige palja kaelaga! Ärge mähkige oma kaela sisse, laske seda südilt ennast külma ja tormide vastu kaitsta. Iga õhutõmme, iga päikese kiir toob sinu kaelale iludusejõudu, neiu! Võimlege! Võimlemine modelleerib sinu kaela. Ta olgu ilus rahus, veel ilusam aga liikudes! Puhetanud kael on pea kõlbline kuritegu.

        Terve bouleversement sündis selles daamis, nagu oleks teenija serviisi ära lõhkunud, ehk tund aega hiljem koju tulnud, ehk laagriõlle asemel ära hinganud toonud. Kõige parema meelega kiristaks, laksutaks hambaid, ühe sõnaga tahaks nagu gorilla vaenlase kallale tungida, sasitud juustega ja ripneva väriseva alumise mokaga.

        Daam ütles: „Sinu eest peaks ajalehed koguni ära peitma. Kust sa selle kätte said?“

        Nagu oleks öeldud: „Kust leidsid sa selle pudelikese?!“

        „Ta viibis maailmas, nagu kõik tõed. Säält võtsin ta“.

        „Sa oled hull. Sina, Dodo, ma palun sind, ära haruta kraet lahti, jah?!“

        Mingit vastust.

        „Sina, Dodo, ära haruta kraet lahti. Ma ei salli seda. Ma ei salli seda, Dodo. Ma ei salli seda lihtsalt mitte“.

        Nagu oleksivad Helvetsia ulanid seisnud, raudkivimüür, surmavalmis oli neiu meel.

        Korraga naeratas ta põhjuse väikluse üle.


— 140 —


        „Mis sa naerad?!“

        Noor neiu harutas krae lahti, lõikas katki, laskis maha kukkuda.

        Gorilla ägas sees, juuksed langesivad.

        Daam ütles õrnalt: „Rumal tüdruk — —“.

        Neiu võttis mamma käe, suudles seda ja ütles:

        „Sina, mamma, sellest ei saa sa aru. Teie olite kord iseenesest täielikud, midagi ei eksitanud, ei raputanud teid. Omades tubades istusite teie, mõtte- ja hinge-kerged, omade kergete musselin-kleitidega ja omade naljakate frisuridega ja mõni tuli ning võttis teid mitte millegi pärast. Meie aga — — —“.

        „Nii siis mina olen täiesti borneeritud?! Puudulik?!"

        Noor neiu õrnalt: „Meie aga peame endid ise enesest täiendama!

        „Sellest ei saa ma aru“.

        „Täna ostan ma omale väikesed ¼ kg. raskused turnimise vihid“.

        „Sa oled lolliks läinud, Dodo. Kas sa ei võimelnud kolm aastat Chimani juures“.

        „Meie peame alati võimlema, mitte ainult kolm aastat Chimani juures“.

— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — —

        Daam ütles õhtusöögil: „Dodo ei kanna tänasest päevast pääle enam kõvasid kraesid“.

        Isa mõtles: „Seda vigurit elektri-traatidega ei oleks keegi teine minu klientidele välja nuhkinud, kui mina, kui mina!“

        Siis ütles ta: „Mis sa arvasid, mamma?!“

        „Mitte midagi — — —", vastas daam ja lükkas soola toosis päält siledaks ja vajutas noa otsaga väikesed südamlikud kuukesed sinna sisse.

— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — —

        Preili Dodo ei kannud siiski kaua aega pehmeid siidi hõlstikuid ega käinud ka palja kaelaga.

        Tädi Z. oli nimelt mamma vastu ütelnud: „Tead sa, mis see on?! See on skandal, mu armas“.

        Aga mõnikord õhtul, kui noor neiu juba sängis oli, võttis ta selle vana väljalõike ajakirjast ja luges nagu piiblist austatud ja armastatud tundmata Inglise daami nõudeid ja mõtles: „Minu tütrekene käib palja kaelaga ja muutub ilusaks, tugevaks, nii et ta paljalt tuule ja sajuga uulitsal võib käia! Minu tütrekene!“


                                                (Raamatust Was der Zag mir zuträgt.)


— 141 —


Tähendusesõna.


        Mineviku ahvide riigis ajas vähe valkjam ahv enese oksast kargu najal püsti ja ütles eksalteeritud häälega: „Ja tuleb ning peab tulema aeg, see on organiliselt ärahoidmata tarvilises edenemises põhjuse juurest tagajärje juurde, kus ahvid kahe jala pääl käivad, püsti, ja ronimise käpad muutuvad jalgadeks ja teie ei saa enam oksalt oksa pääle ennast kõigutada!“

        „Vilets dekadent!“ möirgas terve kari. Kas sa tahad meie kõige paremat jõudu kiratsema panna?!?“

        „Ja muidugi,“ vastas valkjam ahv, kes, ennast puu oksa najale toetades, püsti seisis, „veel väärtuslisemate jõudude kasuks, mis tulemas on!

        Pääle seda kirjutas seekordne närvi-patolog professor Schimpanse broschüri: Décadence ja selle hädaohud.


                                                                                                 (Raamatust Prodromos).


*

*                *

        Maeterlinck ja Altenberg soovivad, et inimese hing terraini poolest võidaks. Nad näevad selles edenemise hallikat. Inimestes on kole suured elu-energia kapitalid veel ladus, varjusurnutena puusärki pandud. Nad võivad ainult hingelis-vaimlisel teel vabaks, elavaks jõuks ümber muudetud saada! Jumal andis meile hinge enese ülestõusmiseks meis. Aga meie lasksime ta puusärgis seista. Ärka, hing, ja valitse! Iga inimene kannab eneses Friedrich Schilleri unistavat idealismust. Aga ta ei arva praktiliseks seda eneses äratada!


*

*                *


Alkohol on habemenuga lapse käes; kõige teravam mõõk, elu sõjariist küpse teadja käes!


*

*                *


        Nutke, õrnad neiud — — —!

        Niikaua kui teie nutate, kannate teie maailma kurbades südametes!

        Nutke, õrnad neiud — — —!

        Hoidke väriseva näo eest käed — — —.

        Kui teie nad naeratades langeda lasete,

        on sellel lõpp!


*

*                *


— 142 —


        Jumal mõtleb geniustes, unistab luuletajates ja magab teistes inimestes.


*

*                *


        Teatri elu — — — kõige pääliskaudsem elu!

        Elu teater — — — kõige sügavam teater!


*

*                *


        Estetika on dietetika! See on ilus, mis terve.

        Kõik muu on kuradlik valeõpetus!


*

*                *


        Tõesti täiesti ilus naine pidagu ennast „elavaks“ kunstitööks. Ta hoolitsegu enese eest, nagu kunstiajaloolased kalliste marmorikujude eest!



Armastuse luuletus.


Ma nägin sind mustaräästastele hellalt toitu maha riputavat,

Ma nägin sind vaikselt omale vanale isale truu olevat,

Ma nägin sind raamatu pühasid kohti ära tähendavat,

Ma nägin sind mitteauvääriliste inimeste seltskonnas kahvatavat.

Ma nägin sind omi idealseid jalgu häbenemata paljalt näitavat,

Ma nägin sind nagu vürstlikku naist kõrgelik-uhkelt kumardavat.

Ma nägin sind oma armsa papagoiga nagu sõbraga rääkivat,

Ma nägin sind mehega, kes korraliku ülesastumise vastu veidi oli

                                [eksinud, kõike läbikäimist igavesti lõpetavat — —

Ma nägin sind vabarna lõhnast joovastatuna,

Ma nägin sind suveöö vaikuses kuulatavat,

Ma nägin sind igapäevsuses kasvavat, õppivat,

Ma nägin sind kurvalt gaasi tumedate laternate ees seisvat.

Ma nägin sind oma elu kuduvat, nagu hämblik oma müsterialikku

                                                                        [kangast — — —        

Ma hiilusin kõrvale, et sind mitte eksitada.

Ma aga armastan sind seni, kuni mina elan!



Mõlemad sõbrannad.


        Ühel õhtul ütles mulle jumaldatud Gladys: „Kuna sa nii õnnetu oled oma vastamata jäänud armastuse pärast, siis pead sa


— 143 —

vähemalt minu sängi, minu patju, minu öösärka suudelda tohtima vaene, vaene Peter — — —".

        Ta viis mind toakesesse, kus tema ja ta sõbranna Olivia magasivad. Ta ütles: „See paremal pool on minu säng — — —“.

        Ma lasksin põlvili, suudlesin armast lina, tekki, kallistasin lõpmata õrnuses armast patja, mis tema juuste järele lõhnas, suudlesin kirgliselt tema öösärki — — —.

        Tema vaatles päält, hakkas kihistama, kihistama, naerma — — —, naeru käes värisema, värisema. „Eh, see on ju Olivia säng, millele kõik sinu õrnused osaks saavad, mu armsam — — —!“

        Ma olin sügavalt haavatud oma hinge jõudude, oma püha elukapitali kurjasti tarvitamise üle, ja ma vastasin rahulikult: „Noh, eks sinu sõbranna Olivia ole ka ju imeilus meeldiv lõhnav olevusekene?!?

        Magus Gladys kahvatas nende sõnade juures ära. Ta ütles: „Tule, lähme, sa oled veiderdaja. Ma olen ülepää liiga sõbralik sinu vastu olnud, you foolish man — — —“.

        Pärast ütl[e]sin ma Oliviale: „Armastusevääriline Olivia, missugune on õieti sinu säng teie toakeses, kas pahemal või paremal pool?!?“

        „Paremal pool — — —. Aga Gladys palus mind, sinule, kui sa minult küsima peaksid, ütelda, et minu säng sisseminnes pahemal pool on! Mispärast ta seda minult soovis!?“

        Pärast ütlesin ma Gladys’ile: „Kõige kallim, sa oled ju minu vastu armulikum, kui sa mind seda uskuda tahad lasta — — —“.

        Siis vastas ta äritatult: „Idiot, usud sa siis tõesti, et see minu säng on?!?“

        „Ja, seda ma usun!“ ütlesin ma patetlikult.

        Siis jäi ta naeratades rahule, päris rahule. Ja siis ütles ta õrnalt: „Vaene Peter, et mina just ühte teist armastan ja et sinule Olivia just ei meeldi — — —! Aga kas ei meeldi ta sulle siis päris tõesti mitte?!“

                                                                                                      (Märchen des Lebens.)



Seltskonna noore daami päevaraamatu leht.


Preili Minnie B-’le pühendatud.


        Üksi niisugust meest võib tõesti armastada, kes meis need kõrgusekohad ära tunneb, milledele meie harva ehk kunagi ei jõua! Ainult see, kes meis uinuva idealse olukorra ära arvab, mõistatuse ära seletab, armastab meid tõesti! Kes


— 144 —




/ Pilt /


A. Promet.                                                                                Kratt.


meie igapäevase, igatunnilise viletsa olemisega rahul on, ei või meid kunagi tõesti armastama hakata! Siis muutume meie tema kalduvuste ühepäeva liblikateks! Kes meid mitte omades unenägudes meie kahjuks kättesaamata idealideks luua, luuletada ei suuda, leiab enese täna ehk homme meie ulatamatuses petetud olevat! Mitte seda, mis meie oleme, ei tohi meie juures armastada, vaid seda milleks meie kõige parematel saatuse tingimistel eventualselt saada oleksime võinud! Tema lein meie viletsuse pärast olgu tema armastus! Sest teadku tema, et ka meie leiname!

        Inimeste keskel on üksi geniustel jõudu kõikide hädaohtude pääle vaatamata iseenesteks saada, peatamata! Meie aga oleme selleks sunnitud, et teised meid omades hingedes selleks täiendavad, mis meil omaks idealseks olukorraks puudub! Sellepärast õieti ongi meis sügav tarvidus armastatuks saada! Et meie ise täielised olla ei suuda, igatseme meie omale kedagi, kes meie täielikkuse võimalust meis näeks, nagu nägija, prohvet, ettekuulutaja! Sellepärast hoiame meie kõige hingega tema poole, et ta meis seda näeb, mis veel olemas ei ole, ja mis keegi ei näe ja siiski ei puudu, — genialsele armastuserikkale silmitsejale!!! Ta näeb meis, missugusest tütrekesest meie unistame!

        Meie armastame õieti päriselt, tõsiselt ainult seda, kes seda meis usub, mis sääl ka tõesti leidub, aga selleks liiga õrn on, et brutalses elus arenema saaks hakata! Jumal on meile, naistele üliõrna luuletaja hinge andnud. Meie surume selle aga alla, hävitame kohe ära praktilistel põhjustel. Ja mis kasu tooks meile meie luuletaja hing?!? Siiski on meile tagant järele üksi see mees armas, kes meie luuletaja hinge iseeneses elavaks loob — — —! Seda, kes meis meie tasa kurtvaid idealisid kuulatab! Seda, kes meie pärast leinab, nagu meie seda ka ise teeme!

        Jumal lõi meid unenäos ilusateks, rõõmsateks, õrnatundelisteks, vaiksemeelseteks, iseennast ärasalgavateks — — —; aga elumees on kõigega rahul. Siis muutume meie: rumal-edevateks hanideks! Kas tarvitseme meie tema jaoks rohkem olla?!? Ja seegi on liiga ja liigagi veel palju sellele idiotile, kes idealidest lahkuda suudab!


— 145 —


Juhtmotiv kõrgemeelsele daamile.


„Ole, kes sa oled!

Mitte rohkem, mitte vähem!

Aga see ole!

Ja kõiges ja igas — — —                

Tahad sa katsuda iseenese eest kõrvale põigelda?!

Asjata!

Sinu Jumal sinus eneses peab oma saaki kinni!

Käi parem oma tähe järel,

Mis, võib olla, juba sinu esiisadele lahkelt ehk hukatuslikult

                                                                on paistnud — — —

Ja peaksid sa selle juures kuristikku langema,

Siis olgu see vähemalt sinu oma, milles sa purustatuks saad!“


                                                                             (Raamatust Bilderbögen des kleinen Lebens.)


Tõlkinud Bernhard Linde.





— 146 —


Gustav Suits.


Friedebert Tuglas.


Ju kaua õhkas, lõhnas kodu kurus

arg närbuv lillekene ülesleidmata

ja varisesid toome helbed asjata,

jalg valged õied põrmu sisse surus.

Ja taevas sinas kõrge, sügav lõpmata —

ei hoolitud sest proosarahva turus.


Ah, tuikas armu valu hõõgamisi

täis igatsuse õnne noore rinna all

ja sumbus ilma laanes nuutsumisi

kesk pettumuse tühjust jõutul värinal.

Lõi noored meeletused karmilt eluhall —

ei hellatand neid keegi leinamisi.


Sääl tuli Tuglas. Sõjakevad õues.

Ta pasun, seltsimeeste ööpik, huilgas teel

ja vabaduse neitsi tormis, kõues

(ei maine naine!) teda suudles teiste eel.

Kuid rõhus kaotus siis ja kahtlus põues —

ja lillest, taevast, armust hellus tema meel.




— 147 —


Karl Skalbe.


Kuninga ahjukütja.


Muinasjutt.


        See oli neil aegul, kui veel kivisüsa ei tuntud ja igalpool puhtad ja armsad südamed olivad. Taevas elas siis Jumal naeratavate taevalikkude sõjaväehulkadega ja lossides valitsesivad kuningad. Linnades ei olnud niipalju suitsu kui nüüd. Majad olivad vahakarva pruunid ehk liivakarva kollased. Aastad läksivad päikese ja tuulega neist üle ja nad luitusivad nii tasakesi ära, nagu lilled ära õitsevad. Jahedatel kiviaedadel olivad vagusad puuväravad. Säält käisivad terved inimesed. Ikka oli kusagil mõni kahar puu, ja saledad kirikutornid näitasivad teed taevasse. Ja maa oli paljudele nagu mäetee, mis pilvedesse kaob.

        Neilt aegadelt on tuttav üks jutt kahest lapsest, kes taevast otsinud. See on aga ainult üks sarnane jutt. Ta on allesjäänud nagu hall kivikirvekene, mis endiste aegade tuha seest leitakse. Seekord oli ka täisealistel alles mõistmata süda ja vähe oli vahet nende ja laste vahel. Paljud läksivad välja ja kadusivad jäljetult laia maailma. Vanad inimesed jutustavad selle üle veel tänapäev kõiksugu imevärki lugusid. Palju sääl tõtt on, kes seda teab. Aga nende sõnades on midagi kaugest päikeseaurust. Ja polegi imeks panna: õpetus maakera ümarusest oli seekord veel tundmata ja kaugusel ei olnud piirisid. Aga nüüd oleme meie nagu sinise raudvõru sees kinni. Maakera on ümargune ja meie oleme ümargused ja pöördume igal hommikul nendesamade mõtete juurde tagasi. Ja kui meil õhtul kaugus alles ees oli, siis oleme


— 148 —

hommikul jällegi vanal paigal. Ja nii läheb see muutmata ringjooksu seaduse järele: kui õhtu poolt välja mindakse, siis jõutakse hommiku poolt jälle vanale paigale tagasi.

        Aga seekord valitses alles tasandik ja tasandiku unistused. Tagasitulek ei olnud nõnda tuntav. Inimene ei olnud veel mitte ussi sarnane, kes tigedalt iseenese saba salvab...


*


        Need aastad on kaugel. Nad virvendavad ja kumisevad hämaras õhtusumeduses nii pehmelt ja kurblikult, nagu vaskised lauad, kuhu pihta vahimees päikese veeru kuulutades tammise vasaraga koputab. Paistab, nagu oleks läänes laud kaetud: madal pärnapuu laud, säravad kuldsed nõud ja kõrgete veinikannude vahel väriseb õrn pulmalill jumalapuu pidutoreduses.

        Siis veereb vaikset udusilda mööda porisedes väike kõu. Taldrikud kõlisevad ja punetavad. Kannud kukuvad ja värisedes vajub laud pimedasse pilverüppe. Veel looklevad veiniojad varjude rüüdidel. Midagi suurt ja rasket on sinna ette asunud. Aga õhus on murtud jumalapuu lõhn. Ja see on pärit neilt aegadelt...


*


        Siis olivad hurtsikud punasest savist. Katused kaeti rukkiõlgedega, mis vihm ja tuul kirjuks tegi. Seinad peitusivad nagu põldpüü tiivade all. Sama katuse all oli ka laut. Inimesed ja loomad elasivad lähedas sõpruses. Kambrist lauta oli uks lahti. Õhtuti paistsivad säält lehmade laiad, tasased otsaesised, milledel märgid vilkusivad, nagu lainetava kuuvalge jugad.

        Ja inimestel olivad laiad punased näod, nagu oleksivad nad õhtul kaua kuu sisse vaadanud. Nad ei lahutanud veel eluta olevusi elavatest. Pimedus oli täis vaimusid, iga nurk täis peidetud elu, kui kaetud ema rüpe. Igal pool, kõigis paigus oli ema ja tema põlvedel paariti, kiunuti ja nuteti. Ja inimesed saivad kõikidest häältest aru. Nad mõistsivad ka neid asju, mis loomuse poolest tummad olivad ehk raskerõhulised nagu sügisetuul. Nad kõnelesivad omade loomadega ehk taevatähtedega, savist veekruusiga ja õmblusnõelaga, nagu laps unest ärganult omade kätega ja jalgadega juttu ajab.

        Ja tares olivad heinad ja õled. Ja heinalõhnas sündis palju ilusaid muinaslugusid.

        Aga lossis oli kuld ja hõbe ning sääl elas kuningas.


— 149 —


        Ta armastas kullaga tikitud kuube, lillesid, tuld ja lõhnasid. Siid hoovas tema õladel ja kätel, nagu pehme niiduvesi. Helkivad kuldlilled ja väänlevad pisuhännad, hulgapäälised, sajasilmalised, looklesivad tema sinise kuue voltides.

        Riiki valitsesivad ministrid. Mis värava taga linnas sündis, mis põllul ja lambaniitjate juures, seda kuningas ei teadnud. Tema tundis ainult tuld ja lõhnasid. Veel teadis ta, et aasal lilled on ja metsas tuhanded metsloomad ja linnud, keda ta vinnas vibuga taga oli ajanud.

        Ta oli hellitatud, nagu kõik kuningad. Ja terves riigis oli üksainus inimene, kes tema meele järele oskas teha. See oli tema ahjukütja, vana leedulane, linavalge juustega, mis pikkadena õhukestena salkudena tema kuivetanud põski piirasivad. Ja alati, kui ta kuningale ligines, lehvis tema huultel tasane alandlik naeratus ja väike läige tema näol, sääl kus pehme juuksetutt otsaga kokku puutus.

        Kui ta, pikkamisi vähe küürus läbi tubade ja saalide tuli, siis hakkasivad kuninga lapsed — kaks õrna printsessi — tema rohelise kuue siiludest kinni, mis raskete kuldkaunistuste mõjul alla rippusivad. Kui laste käed nagu veelilled teda tagasi tõmbasivad, siis jäivad tema sammud veel tasasemaks ja ta astus, nagu hoiaks ta kallist veiniastjat käes.

        Kamina ees, tammisel toolil nõjatades, istus kuningas, kes omad väiksed jalad, mis rahu ja valgust armastasivad, hõbedase alusvõre pääle oli pannud. Ta oli unistustesse vajunud nagu laande. Tema toolileenile oli mets nikerdatud, kus metsloomad puude vahele ära eksinud ja oksad imeliste tulilinnu sulgedega läbi põimitud olivad; värsked metstaimede juurikad väänlesivad rõõmsa metssea kihvade vahel. Sääl põgenes üle juurte rohelisevarjuline oja ja kuningas kuulis seda omades unistustes.

        Pärast jahipidamist või pidustusi istus tema omal toolil, nagu metsa kohinas. Kuuldus, kuidas rebased hauguvad, kuidas jänesed õhkavad ja karu käppa imedes kadakapõõsa taga mõmiseb. Ja kamina leekides, punetades nagu tulilille õis, hõljus mõnegi kojadaami naeratus ja sosistas sütes: „Nopi mind, nopi!“ Mõnigi unistus heitis sädemeid ja kadus suitsusse. Üleval kiiksuva tuulelipu juures oli tuul, see pildus kõik sädemed õhku laiali, nagu vana külvimeister kunagi.

        Kui aknal õhtu kustus, lasti rasked damasti eesriided maha ja saali teises otsas hakkas küünal kuldsena tulbina põlema; uksele ilmus ahjukütja.

        Nagu alati, laskis ta kuninga tooli juurde põlvili ja ulatas hõbedasel taldrikul valgeid männa pirdusid. Ja küünal õitses tema


— 150 —

värisevas käes ja kuningas võttis pirdusid nagu lõhki kistud lillevarsi, mis lõhnava roosimahlaga võitud.

        Kui leek pirdudega kokku puutus, siis seisivad kuninga ja tema sulase näod haledalt üksteise vastu, nagu kaks õit, mis öösel puhkevad. Ja näis, nagu läheks tuli kuninga sõrmedesse ja veresse — nõnda hõõgusivad tema käed.

        Siis pani kuningas ise suitsunud hõberestidesse tuld. Ligi tund aega valmistas vana ahjukütja punakaid lepahalukesi ja mõne pihutäie kuivi roosilehti.

        Kuningas laskis omad kuldkarikad tuua ja kuninganna tuli ning istus elevandiluust toolile, omas pikas kleidis kähisedes, nagu luik omade pikkade valgete tiivadega, mis ta kaldale hüpates veel kokku ei suutnud lüüa.

        Ja kui lepahalukesed tasa leekisivad, seisis ahjukütja sääl ja heitis pihuga roosilehti tulle. Tema oli sarnastel silmapilkudel ka joogiandja ja täitis kuninga karikat. Helisedes keerles vein karika ääri mööda punasena rubini keena.

        „Kuidas meie verekeed kõlisevad!“ lausus kuningas ja kuninganna lõi omad pikad silmalaud tulepaistel maha. Ja vaikselt ulatas kuningas temale kätt ning kihlas teda uuesti. Ja leegid süütasivad roosilise tulega nende sõrmed põlema ja ühendasivad neid.

        Nad tühjendasivad omad peekrid ja vaikisivad sügavas joovastuses.

        Kolmas peeker oli ahjukütja jaoks. Ainult tema tohtis sarnastel tundidel ühes kuningaga juua. Ahjukütja oli tema esimene rüütel. Ja oma käega ulatas kuningas ise temale jooginõu. Siis jäi ka sulase suu tummaks ja tema ei mõistnud muud kui ohata, ehk sügava joovastuse pärast iseeneses naerda. Ainult lapsed rõkkasivad kuningapaari jalge ees, joobnud tulest ja mõdust, mis ahjukütja neile merevaigust nõuga tõi. —

        Aga kui kuningas pahas tujus oli, mis alati pärast suuri riigipäevi juhtus, siis hüüdis ta ahjukütjale: „Nüüd anna mulle midagi haput!“

        Ja vana tõi sülega pehtinud kännulõhandikka. Ja kuna nende vahel kiunudes vingused tulekeeled põlesivad, viibis kuningas pahuruses ja vandus tasa. Aga ustav sulane tegi, et kuninga pale vähehaaval kerges kurbtuses selgis. Tema seisis juures ja heitis närtsinud kadakaoksi tulesse, mis särisedes pikkadeks, kergeteks kuldkeedeks muutusivad, ja kaseoksakesi, mis ta varajaste pungade ajal murda oli lasknud, kui esimesed tedred kudrutavad. Ta riputas veel haljaid mustasõstra lehti, kuhu hulka ta üht nõmmerohtu seganud oli, mida ussikeeleks nimetati, — nii pistvalt terav ja peen


— 151 —


oli tema lõhn. Ta ise käis suvel seda kõrvenud nõmmikul korjamas. Veriste sõrmedega kaevas ta tema juurekesed kõva maa seest välja. Ta oli väga väikene ja hoidis metsiku püsivusega omast liivast kinni... „Nõelakene, nõelakene, millega ma lõhnad kokku nõelun“, suurustas ahjukütja naeratades. Selle nõelakesega lappis ta sagedasti kuninga tuska. — Nii ohverdas ahjukütja päevast päeva omale isandale ja kuningale, nagu ustav preester. Ta oskas oma ametit hästi ja teadis, mis kuningale meeldib.

        Kui see päevad läbi metsi mööda küttinud oli ja rasked jahisaapad jalast ära viskas — külmetanult või haigelt —, siis süütas ahjukütja vaigused männapirrud põlema ja kuningas sai parandava vaigulõhna käes terveks.

        Valgetel talvepäevadel armastas tema valgeid kasepuid ja kerget kasevingu kibedust. Kui ta silmad uimastusest kinni vajusivad, tundis ta end härmatanud kaasikusse ära eksinud olevat.

        Pidumüras praksusivad logisevad kuusepirrud ja kuninga meeles mõlkusivad siis kuulsad lahingud ning jahikäigud, kus nooled vuhisesivad.

        Vanaaasta õhtul põletati sinakaid tammelõmmusid, need põlesivad kaua üle kesköö, pikkamisi, nagu pimedus ja valu.


*


        Lossis oodati rõõmsat sündmust. Kuninganna oli vaiksemaks ja kahvatumaks jäänud. Vist küll kõik teadsivad, mis ta omade laiade luigeriiete all varjas. Oodati noort kuningat.

        Aga ahjukütja otsis uut puud ja uusi lõhnasid. Peaaegu igapäev käis ta sadamas ja küsiteles meremehi. Ta otsis ja tuhnis kõik nurgad laevade pääl läbi, nii et mõningad teda kuninga nuuskuriks pidasivad ja keelatud kaupa arvasivad otsivat. Laevamehed vandusivad salaja ja ähvardasivad tal jalga katki murda: mis ta siin nuhkivat.

        Vana kutsus meremehi ka lossi. Need jõivad tal palju veini ära ja sülitasivad kõik nurgad täis.

        Aga kui nad soojaks olivad saanud, hakkas ahjukütja neilt võõraste maade üle järele pärima: missugused puud sääl on ja missugused lilled? Meremehed jutustasivad, mis nad teadsivad, aga vanamees ei olnud rahuldatav. Polnud ühtegi puud, mis ta ei oleks tundnud.

        Ja kõikidest soojamaade puudest, mis need näinud olivad, teadis tema palju rohkem. Neil sai päris kuulata: missugune mahl, missugune lõhn, missugune leek, missugune suits ja kuidas


— 152 —

süsi murdub. Vana rääkis nagu muinaslugu. Ja meremehed vahtisivad tursunud nägudega omadesse peekritesse.

        Ahjukütja kõne pahandas neid. Kas see kojatark neid tõesti lasteks pidas! Nemad olivad ju ka ometi midagi näinud. Ja nad hakkasivad suust välja ajama, mis aga meelde tuli: niisugused puud ja niisugused puud.

        Aga vale oli liig jäme ja lõhnadele ei leidnud nad nime. Vanamees kuulas ja raputas pääd. Nende kiitlemine kohunes nagu konn ja tema ei suutnud neid uskuda.

        „Ei, niisugust puud ei ole“, — raputas ta pääd.

        „Kuidas ei ole! Ja siis tahate teie niisugust puud, mida olemas ei ole“, — nad loivad vihaselt rusikaga vastu lauda ja mõnigi peeker kukkus ümber ja õhkas oma õrna hinge välja laudlinale... „Noh, otsige siis, kes teile seda jutustaks, mida olemaski ei ole!“

        Kuid ahjukütja täitis peekrid uuesti ja nad lahkusivad sõpruses.

        Kui laevamehed kõik mered läbi olivad sõitnud, pöörasivad nad sadamasse tagasi ja tõivad ahjukütjale kuivanud kõrkjaid ja oksi, mis mereheintega seotud olivad. Ja ahjukütja andis neile selle eest rikkalikult juua, ehk saak küll vähene oli ja ta ikka veel ei olnud leidnud, mis otsis...


*


        Sünnitamine oli õnnelik ja maa sai, keda ta ootas. Noor kuningas, õrn kui pärlikarp, mis meri kaldale uhtunud, puhkas ema palakates. Lossis räägiti, et tal sündides kroon pääs ja teemandine mõõk külje pääl olnud, nagu see kuningale kohane on.

        Saalides oli pidu. Ahjus praksus kuusk ja pehmed kuusepuust kandlid laulsivad tervist ja kiitust.

        Aga kuninganna ei võinud kaua aega voodist üles tõusta. Teda vaevas palavik ja hirmsad viirastused. Valge ema-kammer kaharate puude vahel lossi teises otsas, mis kõik elevandiluust, lepapuust ja puhtast linasest riidest tehtud oli — siin mõni kuldne võru, nagu kauge pilveserv, sääl peeglikene, nagu metsahallika pind — kõik, mis nagu rahu ja puhkuse jaoks loodud, oli nüüd täis koledaid kollisid. Nurkadest venisivad räpased karvased nukid välja, liigutasivad ja hirvitasivad tülgastavalt. Paksumokalised! — Tungisivad voodi juurde ja kobasivad tema last ja pööritasivad silmi — kõrvad kohisesivad ja tuba oli nagu tuult täis... Ja kui ta magama uinus, siis istus nägus noormees tema jalutsis ja vaatas tema pääle tapetud oina silmadega, vaikne ja raske, nagu surnud


— 153 —

vesi. Ta ei saanud end liigutada ja ta põlvedes tuikas ahastav hirm. Üles ärgates kisendas ta, et prints ära on tapetud. Ei muutnud ta arvamist see, kui temale lapsukest näidati, nagu õrna röövikut puhtate linalehtede vahel — kui ta magama jäi, nägi ta sedasama und.

        Sääl olivad tohtrid, kes kõrgesti õpetatud. Need targutasivad nii ja teisiti. Soojendasivad ja külmendasivad, aga midagi ei aidanud. Kuninganna kahanes kokku nagu vari. Juba arvati, et ta enam elama ei jää. Ja kojakuldsepale oli juba puusärgi mõõt salaja ära antud.


*


        Suures rahutuses kõndis ahjukütja puukeldrit mööda ja kergitas halukesi. Ja ei teadnud missugust võtta. Nad kõik soojendasivad hästi, aga kas nad tumedaid surmasonimisi ära ajada võiksivad, see oli teadmata.

        Ta kõndis vagusaid, liivaga riputatud võlvialuseid mööda ja pildus vihaga lõmmusid laiali. Viimaks leidis ta ühes nurgas kuiva haokoo, mis koltunud mereheintega keskelt seotud oli. Hõbehallid puukesed, üksteise najal liidus. Selle koo oli ahjukütja ühe laevapoisi päitsist leidnud, kus ta poisikesel pääpadjaks oli. Ta oli päitsisse ühe kullatüki jätnud ja haod omasse keldrisse toonud. See oli üks India puu, millel siitmaa keeles nime ei olnud. Ta nimetas teda magusaks puuks, rohukõrrekeseks, aga ei olnud veel tema õiget nime mõistnud välja arvata. Ta murdis ühe oksakese katki, — murrukoht oli punane, nagu kirsi kivi. Ta andis kosutavat lõhna.

        Ahjukütja võttis haokoo ja hiilis kikivarvul kuninganna tuppa.

        Kuninganna magas kõrgel, valgete palakate vahel ja jampsis. Silmad pärani, aga sissetulejat ta ei näinud. Kahvatanud nagu koltunud hein värises ta palaka all ja vahtis lakke. Kuivanud huuled liikusivad kuulmatalt; tal ei olnud enam jõudu kisendada ega rääkida.

        Marmorist laual jaheda katte all oli hõbedane pang jääga. Jäätükk sulas ja kahanes tasastes pisarates. Nii sulas kuninganna elu.

        Ahjukütja süütas oksad põlema. Tuppa tekkisivad pehmed suitsurõngad. Keerlesivad kuninganna voodi ümber, vajusivad tema laugudele ja õhkusivad parandavat lõhna välja. Kadusivad seinad, peegli läige, kuld ja hõbe. Tuba muutus valgeks, nagu kerge lumepilvekene, mis hommikune tuul õunapuu oksalt lendu tõstnud. Sellesse kadus leedulase kahvatanud nägu. Ta valgetesse


— 154 —

juukstesse tikkusivad pehmed suitsukeermed. Ta raputas pääd ja kikivarvule tõustes puhus ta nad enesest ära kuninganna voodi poole ja muheles tasases naeratuses, nagu valge suitsuvaim. Oma hinge oleks ta nõnda enesest välja puhunud, kui ta sellega kuninganna elu oleks võinud päästa...

        Ahjukütja kuulatas... Kuninganna ohkas pikalt läbi suitsu ja jäi nähtavasti magama. Nii tasa, nagu ta tulnud, läks ahjukütja magadistoast välja.

        Sellest päevast pääle hakkas kuninganna terveks saama. Ahjukütja oli rõõmu pärast kahekordselt vaikne. Hommikuti ei kuulnud kuningas nüüd enam tema pikki, raskeid sammusid ja ärkas alles siis, kui vanamees juba kaua tema voodi ees oli seisnud ja unes tema pääle vaadanud. (Leedulane oli ka kuninga ärataja). Ta kõndis nüüd nii kergelt, et kuningas unenägudesse sattus. Sest ajast pääle hakkas kuningas teda veel rohkem armastama, ehk vanamees küll kellelegi midagi ei olnud lausunud ja oma hagude saladust nagu kallist teemanti hoidis...


*


        Ja lossis algasivad jällegi pidustused, kannuste kõrin, nõude tirin. Kandlid helisesivad jälle kõikides saalides. Iga päevaga muutusivad nende helid kaunimaks. Ja keegi ei tüdinenud ära neid kuulamast: — rüütlid ja daamid olivad valmis neis ujuma nagu sinises meres.

        Aga surm oli ainult parajat aega oodanud. Ühel öösel helistati hädakella. Vaenlane oli maale tunginud. Linn põles. Lossi ümber seisis võõras maleva kui müür.

        Kuningas oli liig palju aega pidudele ja unistustele pühendanud. Sõjamehed ei osanud enam piikisid visata ja vaenlane tappis neid hulgana maha.

        Kui loss juba põles ja enam võimalik ei olnud midagi päästa, heitsivad rüütlid end meeleheitel iseenese piikide otsa. Ja kojadaamid kukutasivad end piduriietes lossi kõrgetest akendest alla tiiki. Kuningas langes. Kuninganna hüppas ühes oma kojaneitsitega aknast alla. Nende pikad riided keerlesivad veel kaua veepinnal.

        Ahjukütjal läks õnneks salaja aiatee kaudu ära põgeneda. Süles hoidis ta printsi, keda kuninganna tema kätte oli jätnud... Tulekuma valgustas öö läbi nende teed.


— 155 —


        Hommikul jõudis põgeneja lagedale väljale. Sääl langes ta luusivate vaenlaste kätte, kes ümberkaudu põletamas käisivad. Need kiskusivad lapse ta käest ära ja vana sulane painutas pää alla, et surmahoopi vastu võtta. Aga luusijate meel käis teotamise pääle. Nad rebisivad ahjukütjal kuldsed tikandused maha, kiskusivad ta riided katki — sel päeval oli suur tuul — ja saatsivad ta paljastes kaltsudes minema. — Ei, miks tappa? Niisugune kuninga sulane võivat veel metsa minna lindusid hirmutama.


*


        Nüüd oli temalt kõik ära võetud. Ilma mingi mõtteta astus ta edasi ja tuul sasis tema närusid. Ta oli väsinud ja täiesti tuule meelevalla alla antud.

        Nii eksis ta pool nõdrameelselt ümber ja mõnigi kaastundlik inimene andis talle süüa. Talle anti ka riideid, aga vanamees ei tahtnud millegi hinna eest omadest närudest lahkuda.

        Kord jõudis ta suurde metsa ja sattus ühe tee pääle, kust heinakoormaid oli veetud. Puuokste küljes tolgendasivad siin ja sääl heinakõrred. Ja ahjukütja korjas neid harjunud viisi järel kokku. Ta surus koltunud õisi vastu rinda ja vaatas nende pääle, kustunud silma, nagu iseenese valusse. Sääl oli mitmekesiseid õisi, kuivanud ristikheina nuppusid, luitunud kasteheinu ja lehekesi ja nendest tõusis nagu koppinud valude õhk. Ta toppis nendega omad kaltsud täis ja näis midagi tegevat, midagi otsivat... Puud kerkisivad kõrgemaks, jäivad tumedamaks: ta läks ikka sügavamale metsa.

        Sääl metsas oli üks hoone, — uks lahti. Ahjukütja leidis süsa ja tasase kivi, mille pääl eksinud kütt enesele lõunat oli valmistanud. Ta kükitas kolde juurde ja hakkas tuha sees tuhnima. Sääl hõõgusivad veel mõned söed. Ta võttis heinakõrsi ja lehekesi ja riputas harjunud viisil koldesse. Kerge suitsuriba tõusis kivilt üles ja venis ukseaugust välja. Vanamees vaatles teda ja mõtles: „Kellele, kellele põletan ma seda ohvrit? Minu kuningas on tapetud, printsi viisivad röövlid ära. Kedagi ei ole, kellele ohverdada. — Ma ei ole kunagi veel üksinda kolde ees istunud..."

        Ta nägi, kuidas suits läbi punaste männaoksade teed kobas ja otsides ülespoole vaatas.


*


        Ahjukütjat ei ole enam hoones. Ta on metsa täiesti ära eksinud. Puude ja lehtede taha on ta ennast ammugi ära kao


— 156 —


tanud ja nõdrameelseks jäänud. Ta murrab oksi ja nuusutab neid ning otsib lõhnasid. Võtab maast kõik üles, mis põleb ja lõhnab. Lillesid ja lehti, isegi juuri leiab ta ja kaevab maa seest välja. Lepa ja kase urvasid, pähklapuu õiepungasid, — kõik kõlbab talle ühel või teisel päeval põletada. Aga tulease on tal nüüd kusagil jõekaldal kuuse all. Hommikusinas näib siin tema meelest keegi kõndivat. See lahutab oksi nagu tuul ja ahjukütja tunneb tema sammusid nii üleval kui ka all jõe kaldal, kus lilled liiguvad ja päikene lainetel kuldkangast hõljutab.

        Ta langeb oma tule juurde põlvili, vaatab läbi okste ülesse ja kõneleb häbelikult ja paludes: „Issand, ära vaata, et ma nii räpane ja vaene olen. Mu riided on röövlid katki rebinud. Issand, ära vaata, et mul ohvrikivi ei ole. Ma põletan sulle kõige paremat, mis ma metsast leidsin.“

        Kellega peaks vana sulane kõnelema? Kas on ta nõdrameelne, või on ta kuninga leidnud?


                        „Noor-Eesti“ jaoks saadetud lätikeelsest käsikirjast tõlkinud M. Pukits.






— 157 —


Johannes Adamson.


Marxismus ja põllutööstus.


        Inglise tööstuse arenemisekäiku XIX. aastasajal uurides pani Karl Marx omale õpetusele põhja. Tema õpetus leidis vastukõla ja järelkäijaid kõige päält sääl, kus majandusline edenemine praegused vabrikutööliste parved elusse on kutsunud. Kõigis majandusliselt edenenud maades on palgatööliste klass sotsialistlise jõu keskkoht. Marxistline sotsialismus, mis linnas sündinud, edenenud ja kõvenenud, ei ole suutnud veel kindlat massalist liikumist põllutööliste keskel sünnitada, selle pääle vaatamata, et küla sotsialismuse hälliks on olnud. Ei ole ju oluliselt ühtegi kommunistlikumat produktsioni-abinõu, kui maa ja ei ole ühtegi teist produktsioni haru, kus suurearvuline kaastöötamine nii lihtne ja kerge oleks nagu põllupidamises.

        Kui meie põllutööstust industriaga võrdleme, siis näeme, et viimane juba algusest individualset iseloomu on kandnud. Tema ei tunne mingisuguseid kommunistlikka traditsionisid, mis põllutööstuses ja karjakasvatuses mitte võõrad ei ole. Et praegu vabrikutööstus kollektivilist iseloomu kannab, siis on see uuema aja sünnitus. Tema peegeldab eneses seda fakti, et individualse käsitöö asemele kollektiviline suurtööstus on asunud. Käsitööline on majanduslise edenemise läbi omade tarbeasjade valmistamise abinõudest lahutatud ja muutub varanduseta proletarlaseks, kuna nimetatud abinõud võrdlemisi väikese arvu kapitalistide ainuomanduseks on saamas. Suurkapitalistline produktsion tõrjub ikka enam ja enam käsitöö välja, proletarlaste arvu suurendades.

        Kas on niisugune evolutsion ka põllutööstuse kohta maksev, mis meil suur- ja väikepõllupidamise kujul olemas on? See küsimus kerkib igaühele, kes ümbritseva elu nähtusi mõistusega tähele paneb, tahtmata silmade ette. Vaidlused selle üle, kumb rahvamajandusliselt tulusam on, kas suur- või väikepõllupidamine, need vaidlused on niisama vanad, kui majandusteadus ise. 18. aas-


— 158 —

tasaja keskel pidasivad füsiokradid, esimesed majandusteaduse teoretikerid, selle üle vaidlusi niisamasuguse ägedusega, nagu poolehoidjad praegusel ajal. Füsiokratide kooli tähtsam edustaja Turgot oli täies mõttes suurpõllupidamise poolehoidja. Tema arvamise järele annab suurpõllupidamine kõige suuremat puhastkasu, kuna väikepõllupidajad hädavaevalt ennast ja oma perekonda ära elatada suudavad. 1) Boisguillebert, Montesquieu, Mirabeau ja teised kaitsesivad jälle väikepõllupidamist. 2)

        Marxismus tõi omakorda väikepõllupidamise vastu põhjusi ette. Kapitali kolmandas andes on mitu kohta, kust näha on, missugused vaated Marxil väikepõllupidamise tuleviku kohta olivad. 3) „Väike-omandus“, ütleb Marx, ei luba oma loomu poolest ühiskondlikkude produktsioni-jõudude edenemist, ühiskondlikku tööstuseviisi, ühiskondlikkude kapitalide kontsentreerimist, loomadepidamist suurel mõõdul, teadusliste leiduste järkjärgulist tarvituselevõtmist. Lisakasu ja maksude koorem viivad ta igal pool sandikepile. Maa ostmise pääle väljaantud raha on kapitali kulturi küljest ära kiskumine.“ Marx ei kuuluta mitte ainult väikepõllupidamise järkjärgulist langemist ette, vaid kirjeldab selle langemise põhjusi, mis järgmised on: kodutööstuse, selle praeguse väikepõllupidamise loomuliku kõrvalise sissetulekuhallika ärahävitamine edeneva suurtööstuse poolt; väiksel mõõdul haritava maapinna järkjärguline halvenemine ja kõhnemaks minemine; kapitalistlikult sisseseatud suurpõllupidamise võistlus.

        Nagu nägime, on väikepõllupidamise tuleviku üle lõpuarve tehtud, tema on täiesti elavate hulgast maha kustutatud. Selle vaatega aga ei saa nõus olla, sest statistika ja uuemad teaduslised uurimised räägivad Marx’i õpetuse vastu. 4) Meie ei või Marx’ile, teravamõistuslisele mõtlejale, mitte ettenägemise puudust ette heita, vaid asi seisab siin ainult selles, et Marxi surmale järgneva veerandaastasaja jooksul põllutööstuses niisugused muudatused ette on tulnud, mida isegi genialne Kapitali kirjutaja ette näha ei võinud. Kautsky, praeguste õigeusuliste Marxi järelkäijate fanatilik edustaja, püüab küll omas kirjatöös Agrar-küsimus õige südikalt tõendada, et Marxi õpetus ka väikepõllupidamise kohta maksev on. Kuid Kautsky järeldused on sotsialistide eneste poolt ümber lükatud. Vabrikutööstuse edenemine käib küll Marxi dogma alla, mitte aga põllutööstus; sellepärast ei ole ka marxismus suutnud massalist liikumist põllutööliste keskel sünnitada. Kõige enam kasvab väike- ja keskpõllupidajate arv, kuna suurpõllupidajate arv väheneb. Et see kõik statistiliselt tõendatud fakt on, mida meile ainult konstateerida üle jääb, siis katsun siin ülevaatlikku pilti nimetatud küsimuse üle pakkuda.


1) Sel ajal loeti suurema puhtakasu saamist rahvamajanduse pääülesandeks.

2) Vaata Brentano, Gesammelte Aufsätze_I, lhk. 30.

3) K. Marx: Das Kapital, III. Band, zweiter Theil.

4) Vaata Strumpf’i, Auhagen’i, Hertz’i, David’i, Bernstein’i, Sombart’i ja Bulgakov’i töösid.

 

— 159 —

I.


        Põllupidamisel on omad spetsifilised omadused. Nende omaduste tagajärg on just see nähtus, et suur-ettevõttel põllutööstuses väike-ettevõttega võrreldes nii palju olulisi eesõigusi ei ole, nagu suur-ettevõttel vabriku-tööstuses. Siin peab põllupidaja looduse seadustega arvama, millede muutmine tema võimuses ei seisa. Põllupidaja on sunnitud produktsioni protsessi lahutavaid ja kombineerivaid funktsionisid looduse hooleks jätma; loodus on otsekohene produtsent; tema seadused määravad terve produktsioni protsessi edenemisekäigu ära.

        Põllutöös ei näe meie alalist tööd — talveks lõpeb töö ära, töö aeg ise jaguneb ka mitmesse periodisse. Siin saab tööd ainult vaheaegade järele teha, mis mitte inimesest ära ei ripu, vaid looduse nõuetest, mispärast ka põllupidamist mõnikord „hooajaliseks“ (sesongiliseks) tööstuseks nimetatakse. Kliimatingimised määravad põllutööde alguse ära; esimese, teise ja mõnikord ka kolmanda künni vahel on terved nädalad, millede jooksul maas füüsilised, keemialised ja bakteriologilised muudatused sündima peavad. Pääle külvi lähevad terved kuud mööda, kus inimene põlluga tegemist ei tee. Lõikusega lõpeb suvine „hooaeg“ ja töö ei või meie maa kliimas enne algada kui järgmisel kevadel.

        Põllupidamises on loodus inimese töölepaneja ja vabastaja. Meie ei nimeta põllupidamist mitte ainult sellepärast „hooajaliseks“ tööstuseks, et ta inimese tööjõudu ainult teatud aastaaegadel tarvitada laseb, [v]aid ka sellepärast, et tööaegadel tööjõudu [v]äga mitmesugusel mõõdul tar[v]itada tuleb. Sellele tööstusele on iseäranis omased nõndanimetatud „kriitilised silmapilgud“, mil tööjõudu kaugelt rohkem vaja läheb kui harilik keskmine tarvidus seda nõuab; niisugused silmapilgud on, näituseks, lõikuse ja ülepää viljakoristamise ajad. Eespool nägime, et suurpõllupidamises mitmesuguste tööde vaheldus olemas on, mida meie muuta, kiirendada ehk ühest periodist teise mahutada ei saa. Tõsi, et ka vabrikutööstuses järjekindel produktsioni-protsesside vaheldus on, kuid siin on võimalus samasse produktsioni-protsessisse puutuvaid operatsionisid üksteise kõrval ühel ajal täita. Arusaadav, et sarnane võimalus, ühel ajal mitut asja teha, töö täiendamise ja kiirendamise mõttes tähtsat osa mängib. Põllupidamises pole midagi sellesarnast.

        Vabrikutööstuses — kui toorest materjalist puudu ei ole, — võib inimene produktide arvu väga kiiresti suurendada. Kiire produktide arvu tõusmine annab kapitalistile võimaluse turgu monopoliseerida. Väikesed tehniliselt maha jäänud produktsioni-asutused jäävad kängu ja surevad oma loomulikku surma. Põllutööstuses selle vastu võib produktide arvu väga kitsendatud piirides ja aegamööda suurendada. Siin on meil nõnda nimetatud spetsifilise maa sigivuse seadusega tegemist: maaharimise suurendamise kohaselt ei kasva produktide arv mitte.

        Vabriku iseloomuliseks omaduseks on vahetpidamatus: tööline võib igal ajal laua, tooli, kübara jne. valmistamise kallale asuda, tema võib töö katki jätta, kui tahab, kuid see ripub temast


— 160 —

enesest ära, aga mitte töö nõuetest. Niipea kui üks asi valmis, võib tema silmapilk teise kallale asuda. Midagi sellesarnast ei näe meie põllutöös. Siin on tööd üksteisest aja läbi lahutatud. Veel on tarvis tähele panna, et põllutööstusele ka laialine ruum omane on. Teda ei saa ühte paika kontsentreerida. See põllutööstuse omadus tuleb sellest, et maa mitte ainult töötegemise paigaks ei ole, nagu vabrikus, vaid ka tooreks aineks ja tööstuse abinõuks. Iga maatükk võib ainult teatavat arvu teatavaid taimi toita ja see sunnib inimese tööd seda suurema ruumi pääle laiali mahutama, mida rohkem välja ja teisi produktisid nõutada tuleb. Võrdlemisi madal ülemäär viljakuse tõstmiseks paneb töö kontsentreerimisele selles tööstuses kitsad piirid. Sellest on näha, mispärast tööjaotusel põllutööstuses nii vähe aset on. Põllumehed peavad teataval ajal ühte ja sedasama tööd tegema; korraga mitut tööd teha on neil võimata. „Inimesed ei tee siin mitte üheskoos tööd, vaid üksteise kõrval“ nagu Bulgakov ütleb. 1) Juba A. Smith lausus, et „põllutööstus oma loomu poolest niisugust tööjaotust ei luba, nagu vabrikutööstus. Täieline tööjaotuse võimatus põllupidamises, võib olla, ongi põhjuseks, mispärast töö sigivus põllutööstuses nii suuri sammusid ei ole teinud, nagu vabriku-tööstuses.“ 2)

        Üks tähtsamatest lahkuminekutest vabriku- ja põllutööstuse vahel on vähesem masinate tarvitamise võimalus. Marxi uurimine näitas väga selgesti, et suurtööstuse võidu pääpõhjuseks laialine masinate tarvitamine on. Marx annab Kapitalis kujuka pildi, kuidas meie-aja vabrikus üksainus keskjõud mitmekesiseid töömasinaid liikuma paneb, kuidas tööstuseasutus järk-järgult üheks hiigla-automatiks muutub. Seda kõike ei leia meie põllupidamises. Mispärast? Lihtsalt sellepärast, et põllupidamises üksikute protsesside vahetpidamatus puudub, mis Marx’i järele vabrikutööstuslise produktsioni alus-printsipiks on. Produktsioni käigu loomus põllupidamises nõuab temaga kaasakäivate töö protsesside tükeldamist ja teeb võimataks nende tehnilise ühinemise. Seni kaua, kui meie ei suuda elavate organismuste loomise protsessi alalisteks, järjekindlateks mehanilisteks operatsionideks jagada ja seni kaua, kui meie ei suuda, aja ja temperaturi tingimistest lahti üteldes, ajas järjekindlaid protsessisid üheajalisteks muuta, mis tööjaotuse alusel kombineeritud on, seni kaua ei sa ka põllupidamine üheks „hiigla-automatiks“ muutuda.

        Et produktsion põllupidamises eneses protsesside kombinatsioni kujutab, mis organilise elu välimistest ja sisemistest põhjustest ära ripuvad, siis ei suuda masinad põllutöös mitte suurt osa mängida. Kõige parem ader, mis meie üleüldse ettekujutada võime, ei muuda viljakuseta maad viljakaks. Maapind on ka tihti oma kuju ja kõvaduse poolest niisugune, mis ei luba masinaid tarvitada. Sellepärast ei ole masin põllupidamises niisugust revolutsioneerivat osa mänginud, nagu vabrikutööstuses. Näit. auruadral, mis Marxi ja Liebknechti arvamise järele põllupidamises


1) Vaata Булгаковъ: „Капитализмъ и земледѣлие“, lhk. 25.

2) Vaata А. Смитъ: „Богатство народовъ“, lhk. 100.


— 161 —

niisamasuguse pöörde pidi looma, nagu seda vabrikutööstuses kudumiseteljed ja ketramisemasin tegivad, ei ole suuremat tähtsust seni olnud. Auruadra tarvitamine nõuab looduselt teatud tingimisi, mis pahatihti puuduvad. Aruanded näitavad ühel meelel, et auruader seda kasulikum on, mida sügavamalt küntakse ja mida rahkem maapind on. Madala künni juures ei või meie auruadra eesõigustest rääkida. Sedasama võime ka keskmise sügavusega künni kohta ütelda, kui maapind kerge ehk keskmise kõvadusega on. Madal künd auruadraga on hoopis kallim, kui liht-adraga. Stumpf kirjutab: „Peame tunnistama, et praegu üleüldine arvamine maad on võtnud, et auruadra vaol liht adra vaoga võrreldes ühesuguse sügavuse juures mingisuguseid eesõigusi ei ole. Mis töö odavusesse puutub, siis on prof. Kühn välja arvanud, et kuni 14 tollini (hariliku sügavuse ülemmäär) hobuse töö kahtlemata auruadra tööst odavam on. Üleüldse on auruader isegi suurtes mõisades ainult sügisel abiks, kui hobuse tööd palju kogub. Autor on välja arvanud, et Saksamaal kõige enam ½ % kõigest maast, mis suurpõllupidamise alla käib, auruadraga küntakse, õieti aga veel vähem.“

        Kõrgetes maapindades, liivastes ja sellesarnastes ei ole ühtegi tarvidust sügava künni järele, sest et need maapinnad juba oma loomu poolest kohedad on. Paljudes kohtades ei või üleüldse sügavalt künda, näit. kui maapõhjal negativilised omadused on: liiv, kivi, kruus, rauaollused jne., mis meie hää maaga segada ei või. Sügavalt künda ei tohi meie ka siis, kui koheda liiva all savi ehk savimaa on ja selle järele uuesti liiv: kui meie selle kihi läbi murrame, kuivab maa ära. Arusaadav, et aurumasina tarvitamine ainult teatud kordadel võimalik on.

        Pahatihti räägitakse elektrist, mis ülivõimu suurpõllupidamise kätte toimetab. Tõesti, elekter võib palju paremini kui aur põllupidamise nõuetele vastu tulla. Elektrijõudu võib igale poole traatide abil edasi anda. Üks elektrijaam võib elektrijõudu sadadesse ja tuhandatesse kohtadesse välja saata. Ei või ütelda, et juba praegu elekter vähegi silmapaistvaid materialilisi kasusi põllupidajate pakkunud oleks. Väga muutlik ja väike on elektri tarvidus. Elektrijaam on ainult siis kasulik, kui tema vahetpidamata töötab. Põllutööstuses meie seda ei näe, sest siin peab aastaaegadega ja füsiologiliste funktsionidega arvama. Dr. Haas arvab omas kõnes Mis võib põllupidamine elektrotehnikalt loota: „Elekter põllupidamises ei jõua ennast tasa teha ja, niipalju kui mina tean, kõik enam ehk vähem suuremad katsed selles harus on täiesti nurja läinud.“

        Nii siis, põllupidamise iseäraldustes peituvad need takistused, mis neid vägevaid abinõusid tarvitada ei lase, millede abil suurtööstus käsitöö kõrvale tõrjus.

        Siiamaani kõnelesime vabrikutööstusest lahkuminevatest põllupidamise iseäraldustest, mis nii suur- kui väikemajapidamisele omased on. Nendele tulevad veel niisugused juurde lisada, mis ainult väikemajapidamisele omased on ja seda suurmajapidamisest lahutavad. Vaidlustes, mis suur- ja väikepõllupidamise üle peeti, on juba ammu selle väikepõllupidamise hää omaduse pääle tähen-


— 162 —

datud, et tema juures töö kõrgem intensiteet ja osavus võimalikud on. Suurpõllupidamine nõuab suurt palgatööliste arvu, aga palgatööline, nagu meie teame, ei tee mitte omale, vaid peremehele, kuna talupoeg, just ümberpöördult, omale töötab. Selles tõeasjas peitub tingimine, millest mõnikord ainuüksi võitluse lõpp ära ripub. Teadmine, et töövili ainult tema enese omaks saab, kihutab väikepõllumeest oma jõudu intensivlisemalt ja otstarbekohasemalt tarvitama. Siin on majapidamise psühologiliseks aluseks täieline ja otsekohene iseenesevastutus. Palgatöölise juures puuduvad kõik need tõeasjad.

        Kui palju väikepõllupidamine omas intensiteedis suurpõllupidamisest kõrgemale on tõusnud, näitavad meile Amerika Ühisriikide kohta kokku võetud arvud.


Majapidamiste                         Produktide väärtus                Loomade väärtus

suurus                                        dollarites 1 arilt                dollarites 1 arilt


kuni 3 arini 1)                                312,07                                456,763 – 10

         „                                 32,82                                 16,3210 – 20

         „                                 16,78                                 8,3020 – 50

         „                                 9,83                                 5,2150 – 100

         „                                 6,97                                 4,51100 – 175

         „                                 5,32                                 4,09175 – 260

         „                                 5,00                                 3,96260 – 500

         „                                 3,95                                 3,61500 – 1000

         „                                 2,89                                 3,16

üle 1000 „                                 1,26                                 2,15


Niisamasuguse pildi pakuvad meile ka mitmed Lääne-Europa riigid.

Väga huvitavaid teateid esitab Dr. Laur Helvetsia kohta 2):

Sissetulek hektari 3) suurustelt maatükkidelt, välja arvatud metsad, on:


 

Kuni 2 hekt.

Suurused

majapid.

Väike-

põllupid.

Kesk-

põllupid.

Suuremad kui kesk-

põllupid.

Suur-

Põllupid.

 

frankides

Üleüldine sissetuleku summa

658

646

533

499

383

Oma tarvitatud

253

202

153

114

102

Turule saadetud

405

444

380

385

282

1) 1 ar = 1/100 hektari.

2) Dr. Laur’il oli 116 majapidamist katse all.

3) 1 hektar pisut vähem kui dessatin.


— 163 —


        Sellest tabelist näeme, et väike- ja keskpõllupidaja maad kõige paremini tarvitab, mitte ainult enese, vaid ka terve seltskonna kasuks. Väikepõllupidamise suures sigivuse omaduses seisabki tema elujõulikkus.

        Väikepõllupidamise pääjõud seisab veel nendes majanduslistes iseäraldustes, milledel kitsikuseaegadel iseäralik tähtsus on. Väikepõllupidaja sihiks ei ole mitte suur kasu ja maarent, vaid elu-ülevalpidamine. Tema vaatab maa kui tööjõu tarvitamise ja perekonna äraelatamise abinõu pääle. Talupoeg elab ka niisugusel korral, kui tema majapidamisest ainult keskmise tööpaiga kätte saab, kuna suurpõllupidaja niisugusel korral oma äri peab lõpetama. Seda iseäraldust peavad uurijad tähtsamaks asjaoluks võistluse juures. „Teatavatel tingimistel võib põllupidamine väikemajapidamise kujul hindade langemisel edeneda, kuna suurmajapidamine hävineb“, ütles Bulgakov. Siia juurde tuleb väikepõllupidamise palju vähem kaubaturust ärarippuvus arvata, sest väikepõllupidaja saadab produktid osalt turule, osalt tarvitab ise. Sombart seab mitmekesiste põllupidamiste tüüpuste üksteise kõrval elamise majanduslist võimalust seletades selle asjaolu esimesele plaanile. „Igasugune saadusekujuline nähtus majanduslisel alal“, ütleb Sombart, „on üksiku majapidamise kaubaturust ärarippuvuse sünnitus; teistsugust saadusekohasust majapidamises ei ole“. 1) Kui niisugune ärarippuvus kaob, siis kaob ka korraliku arenemise ühetaolus ja mitmesugustest ajaloolistest ajajärkudest päritolevate majapidamiste üksteise kõrval elamine saab võimalikuks. Sellepärast võib ka talupoja naturalne majapidamine suure, kapitalistliselt sisseseatud majapidamise kõrval kasvada.

        Kapitalistline põllupidamine kannatab kaunisti tööliste puuduse all. Vabrikutööstus, kui tema oma edenemises kaunis kõrgele astmele on tõusnud, meelitab põllutööstusest terved rahva hulgad enese juurde. Et ettevõttel vabrikutööstuses suurem sissetulek on, kui põllutööstuses, siis võivad nemad töölistele kõrgemat palka maksa, mille tõttu paremad töölised põllutööstusele selja pööravad. Sellepärast on tööliste personali omaduse kahanemine ja puudus põllutööstuses iseloomulik nähtus. Kõigis kapitalistlistes maades näeme põllutööliste arvu kahanemist. Saksamaal näit. 1882–1895 a. on vabrikutööliste arv 2.215 tuhanda võrra kasvanud, kuna põllutööliste arv 254 tuhanda võrra vähenes. Et nüüd osavamad ja vaimuteravamad töölised, kui neil lootust ei ole eraomandust saada, linna lähevad, kus tööpaik kõrgem ja elu huvitavam on, siis langeb ka töö — mitte ainult kvalitativiliselt, vaid ka kvantitativiliselt.

        Väike-põllupidamise eesõigusest rääkides, ei või meie ka seda tähelepanemata jätta, et inimene omade asjadega ettevaatlikumalt ümber käib kui võõrastega. Marx kirjeldab Kapitalis juhtumist ühest Manchesteri vabrikust, kus tööliste kasudest osavõtmise põhjusmõte maksma oli pandud; selle tagajärjeks oli muu seas see, et materjali ja tööriistade rikkumise läbi saadavad


1) W. Sombart: Die deutsche Volkswirtschaft im neunzehnten Jahrhundert, lhk. 377.


— 164 —

kahjud kohe vähenesivad. Iseäranis hoolsat ümberkäimist nõuab elav inventar — loomad; niisamuti suurt hoolitsemist ja kaitset nõuavad ka taimed.

        Kui suurpõllupidamise eesõigustest räägitakse, siis tähendatakse pahatihti selle pääle, et suurpõllupidaja asja juhatajaks eriteadlase seadida võib, kuna väikepõllupidajal see võimata on. See on väga tõsi, kuid meie ei tohi ära unustada, et talupoeg seltside, rahva-ülikoolide, pühapäevakoolide, spetsial-kursuste, näituste, rändavate lektorite-instruktorite tõttu niisama hästi teaduslisi leidusi oma kasuks võib tarvitada nagu suurpõllupidajagi.

        Lõpuks pean tähelepanemist ühe teguri pääle juhtima, mis väikepõllupidaja seisukorra tõstmiseks palju kaasa aitab, s.o. ühistegevuse pääle. Ühistegevusline liikumine omal praegusel kujul algas, nagu teada, Saksamaal. Esimene tegelik ühinemise katse tehti väiketööstuse ringkonnas Schulze-Delitschi algatusel. Ühinemise mõtte tarvitusele võtmine põllupidamises pole oma tähtsuse poolest sugugi vähem leidus, kui muud tehnilised leidused. Igal pool, kus ühistegevust tarvitatakse, seisab ta tähtsus selles, et ta väikemajapidamisele suurettevõtete häädused kätte muretseb. Ühisus, kes kaupade ostmiseks või produktide müümiseks kokku on astunud, on kaubaturul suur jõud, millega arvata tuleb. Ühisus võib kindlasti hääde tagajärjedega või ehk juustu valmistamise ja nende produktide ühise müümise linna kaubaturul sisse seada, võib kallite masinate ja riistade ostmist kergendada ja niisuguseid maaparandustöösid, mis muidu ainult suur- majapidamistes võimalikud, läbi viia.

        Hoopis tähtsamat osa mängib ühistegevus kapitali nõutamise küsimuses. Väike-majapidamise silmapaistvam puudus on muidugi tarvitusel oleva kapitali väiksuses ja väljaspoolt kapitalide saamise raskuses. Nüüd, kus ühistegevuslisel alusel töötavad laenu- ja hoiuühisused jõudsasti on edenenud, on talupoeg nendest takistustest täiesti üle saanud. Kui meie pilku terve ühistegevuse liikumise pääle heidame, siis peame ütlema, et seltskondline klass, kes mõnekümne aasta jooksul hiigla-organisatsioni suutis luua, mis terve majanduslise elu ja olu muutis, mitte vanaduse nõrkuse all ei kannata ega surmale mõistetud ei ole. Iseäranis kõrgele astmele omas edenemise-käigus on ühistegevus Daanimaal tõusnud. Just ühistegevuse läbi on Daani talupoeg kõige vabamaks, kõige haritumaks ja kõige jõukamaks talupojaks terves ilmas tõusnud. Daanimaa seisab omade produktide kõrge väärtuse tõttu esimeses reas ja on kaubandusliselt suureks riigiks saanud.

        Ühistegevus on ka meie kodumaal omale teed rajama hakanud. Enne 1905. aastat olivad meil ainult üksikud asutused, mis ühistegevuslisel alusel funktsioneerisivad. 1907–1910 on ühistegevus hiigla-sammusid teinud. Meil on kaunis suur arv laenu- ja hoiu-ühisusi, tarvitajate ühisusi, ühispiimatalitusi ja rehepeksuühisusi. Ei või tähendamata jätta, et viimastel aastatel suurt tähelepanemist maa-kulturi tõstmise pääle juhtima on hakatud. See on suur samm üleüldises edenemisekäigus, sest maa-kulturi tõstmine on üks rahva elu ja olu edenemise päätingimistest.


— 165 —

II.


        Õigeusuliste marxistide vaatepunktist oleks väikepõllupidamine paari kümne aasta eest pidanud kadunud olema. Tahtmata ehk tahes peame tunnistama, et sel vaatepunktil realne alus puudub. Talupoeg ei mõtlegi veel kadumise pääle; tema on silmanähtavalt kõvenenud. Põllupidamise edenemise statistika näitab väga selgesti, et ettevõtete kontsentreerimise protsess, mida meie vabrikutööstuses näeme, põllupidamise kohta mitte maksev ei ole. Mõnedes kohtades ja teatud tingimistel näeme meie majanduse vormide liikumatust; teistes kohtades näeme meie midagi selle vastu, mis marxismus ettekuulutas, see on väikepõllupidamise kasvamist, nii arvu kui ka suuruse poolest. Vaatame, mis räägib meile statistika Prantsusemaa, Amerika-Ühisriikide ja Saksamaa kohta.

        Prantsusemaa väikepõllupidamise kasvu üle leiame teateid põllupidamise anketides. Prantsuse arvud sünnitasivad ägedaid vaidlusi; ühelt poolt leiti, et need arvud Prantsusemaa väikepõllupidamise vastupidavust tõendavad, teiselt poolt püüti selle vastu nende abil väikepõllupidamise kadumist tõendada. Et Prantsusemaa väikepõllupidamine end kitsikuse-aastatel endises seisukorras alal on hoidnud, selle üle ei saa keegi kahelda. Kui meie 1892. a. anketi 1882. a. omaga võrdleme, siis näeme, et alla 1 hekt. suuruste majapidamiste arv 3,5 % võrd on kasvanud. Neid majapidamisi on Prantsusemaal kõige rohkem. 1–10 hektari suuruste väikepõllupidamiste rühm (grupp) on peaaegu muutmataks jäänud:


                                                         1882                                1892

        Majapidamised.                absolut.         relativ.         absolut.         relativ.

I.        1–5 h.                                 1.866                 32,90                 1.830                 32,08

II.        5–10 h.                          769                 13,56                  788                 13,82


        Siit näeme, et esimene rühm enam on vähenenud, kui teine suurenenud. Vahe on nii väike, umbes 0,6 %, et meie teda muutmataks võime nimetada. Keskmiste 10–20 h. suuruste talumajapidamiste arv on 0,4 % võrd vähenenud — ka seda gruppi võime muutmataks pidada. Nagu nägime, on Prantsusemaa väikepõllupidamised kitsikuse-aastatel endisesse seisukorda jäänud. Nende arv oli 1882. aastal 5.234.000 ehk 92,3 % üleüldisest majapidamise arvust ja 1892. aastal – 5.282.000 ehk 92,6%.

        Kui meie nüüd suurtalupidamiste, nimelt 20—40 h. ja 40—100 h. suuruste majapidamiste juurde asume, siis näeme nende ridades kindlat tagasiminekut. 20—40 h. suuruste kohtade arv on 4,6%, võrd langenud, 40—100 h. suuruste kohtade arv — 6 % võrd. Selle vastu on kõige suuremate majapidamiste arv tõusnud. Üle 100 hektari suuruseid majapidamisi oli Prantsusemaal 1892. a. 13,8 % võrd rohkem kui 1882. aastal. Nende majapidamiste pind on märksa vähemal mõõdul suurenenud, kui nende arv, sellepärast võime 1892. a. anketis ära tähendatud liikumist suurpõllupidamises selle tükeldamiseks nimetada. Seda järeldust kinnitab Charles Gide Prantsusemaa põllupidamises ettetulnud muudatuste kirjel-


— 166 —

dustes: „1882. ja 1892. a. anketid näitavad, et üksikute põllutööstuse ettevõtete arv Prantsusemaal peaaegu muutmataks on jäänud, kui aga iseäralise hoolega muudatusi otsida, siis peab tunnistama, et väikepõllupidamine natukene võitnud on (1 % võrd), kuna suurpõllupidamine veidi tagasi on läinud“.

        Iseäranis tähelepanemise väärt on Amerika-Ühisriigid. Ühisriigid oma võistlusega, vaba maa ja hiigla-kapitalidega, peaksivad täiesti Marxi dogma alla käima. Sääl oleks pidanud talumajapidamised kaduma, suurkapitalistlistele majapidamistele maad tasandates, kuid elu ja olu midagi selle sarnast ei näita. Juba see asjaolu, et majapidamise keskmine suurus 203 ari päält 146 ari pääle on langenud (1850), annab tunnistust muudatustest, mis mitte Marxi dogma kasuks ei räägi. Suurtööstuse edenemisele otsekohese vastandina väheneb põllutööliste arv, kuna iseseisvate ettevõtete arv kasvab.

        Vanades kulturi-maades, kus vaba maad väga vähe on, väheneb suurpõllupidamine osalt kiiresti, osalt jääb muutmataks. Kuna uutes maades just ümberpöördult, suurpõllupidamine suure kiirusega kasvab. Viimastes kasvab ka väikepõllupidamine jõudsasti, kuid protsentiliselt mitte nii kiiresti. Suurpõllupidamise kasvu põhjus on siin lihtne: seni puutumatad maad võetakse harimise alla. Niisugusel korral ei või väikepõllupidamise väljatõrjumisest juttugi olla. Igaüks võis võrreldes väikse kapitaliga suuri maatükkisid omandada. Kui palju harimise all olev maa on kasvanud, näitavad järgmised arvud:


                        1850                253.560.614         ari.

                        1860                407.212.538         „

                        1870                407.735.041         „

                        1880                536.081.835         „

                        1890                623.218.619         „


        Nagu näha, on harimise all olev maapind 40 aasta jooksul enam kui kaks korda kasvanud. Siia juurde peame veel tähendama, et kultiveerimata maa protsendiselt 10 aasta jooksul (1850–60) 61,5 % päält 42,62 % pääle on langenud.

        11 riigis ja maakonnas, kus uusi maid harimise alla võetakse, on 1000 ari suuruste majapidamiste arv 4.220 päält 25.127 pääle tõusnud, keskmine farmi suurus on ka selle kohaselt suurenenud. Kuid see ei kesta mitte igavesti. Kui maa ära on kurnatud, elanikud tihenenud ja kulturi intensiteet kasvama hakanud, hakkab suurpõllupidamiste arv vähenema ja väikepõllupidamiste arv suurenema. Allpool seisev tabel on meile selle nähtuse illustratsioniks.


— 167 —


                                Keskmine farmi suurus                Vähenemine

                                           1890                        1900                        %

        Kentucky                119,4                         93,7                21,5

        Lääne-Virginia        141,8                        114,7                19,1

        Jova                        151,0                        151,2                 0

        Tenessi järv                115,6                         90,6                21,6

        Indiana                        102,8                         97,4                 5,2

        Põhja-Karolina        127,0                        101,3                20,2

        Virginia                149,7                        118,6                20,7

        Alabama                125,8                         92,7                26,3

        Mississipi                121,8                         82,6                32,1

        Georgia                147,3                        117,5                20,5

        Missouri                129,3                        119,3                 7,7


        Sellest tabelist näeme, et keskmine farmi suurus on 20–30 % 10 aasta jooksul langenud. 1000 akri suuruste majapidamiste arv on nendes maades 10 aasta jooksul (1880–1890) 14843 päält 8618 pääle langenud.

        Hiigla-suurte farmide elutingimiseks on muidugi vabade maade rohkus, milledel vähese rahva arvu tõttu hinda ei ole. Sellepärast kujutavadki nemad enesest nähtust, mis ülemineku iseloomu kannab, nagu seda uurijad Smally, Donail, v. Mendel, Ratzel, Claudis Jannet ja t. tõendavad. Ühes rahva tihenemisega ja intensivilise majapidamise juurde üleminekuga astub elusse suurpõllupidamise tükeldamine. Üleüldse võime ütelda, et põllupidamise edenemise tagajärjeks siin iseseisva talupidamise kõvenemine ja kasvamine on. Huvitavaid teateid, mis üleval ettetoodud arvusid selgitavad, annab G. Fischer. Tema kirjutab: Selle juures ei või mingisugust kahtlust olla, et Ida-riikides, mis asujad kõige enne oma alla võtsivad, suured majapidamised langemisel on... Ranna äärsetes riikides läheb tükeldamine sagedasti nii kaugele, et põllupidamise asemele peaaegu täieline keeduvilja ja nendesarnaste taimede pidamine on astunud... Keskriikides on keskmistel kohtadel võit niisugustel, kus peremees ise alati tööd teeb ja vähe palgatud tööjõudu tarvitab, sagedasti aga koguni ei tarvitagi. Ainult laialistes nisu maakondades, Punase jõe ääres, Dakotas ja Kalifornia orgudes, kus kuiv suvekliima ekstensivilist harimiseviisi ja hiigla-atrasid tarvitada lubab, niisama niidu- ja peksumasinaid — ainult sääl on veel suurpõllupidamise käes võit. Kus aga maapinna lahjenemist märgata on ja kus sellepärast intensivilise harimiseviisi juurde üle peab minema, sääl hakkavad väiksemad kohad võimust võtma. Et suured majapidamised väikseid ära oleksivad hävitanud, sellest pole kirjanik kuulnud. Hoopis selle vastu. Ida-riikides kasvab väikekohtade arv alatasa, niisama ka Kalifornia aiapidamise maakohtades, kus apelsinide, sitronite jne. kasvatamine kõige suuremat hoolt nõuab. Palgatud tööjõu kallisuse pärast on niisuguste puude ja taimede kasvatamine ainult


— 168 —

oma perekonna jõuga töötavale väikepõllupidamistele iseäranis kohane. 1)

        Kõige tähtsam ja huvitavam dokument väikepõllupidamise saatuse otsustamises on Saksamaa 1882., 1895. ja 1907. a. rahvalugemised. Saksamaa 1907. a. rahvalugemine näitas, et üksikute majapidamiste arv üleüldse 1882. aastast kuni siiamaani 459.738 võrd, nimelt 5.276.344 päält 5.736.082 pääle on kasvanud, kuna põllupidamise all olev maapind 0,1 % võrd on vähenenud. Juba needki arvud lasevad arvata, et Saksamaal põllutööstusliste ettevõtete kontsentreerimist märgata ei ole. Niisugusele arvamisele viib põllutööstuses tegevate peremeeste arvu võrdlemine palgatööliste arvuga. Peremeeste protsendi arvu suurenemine üleüldises põllutööstuses tegevate isikute summad on jällegi selgeks tundemärgiks, et kontsentratsion uurimise all olevas ajajärgus mitte suuremaks pole läinud, vaid vähemaks. Lõpuotsusi, mida arvude üleüldised kokkuvõtted annavad, kinnitavad ka mitmesuguste, ühesuguse suurusega gruppidesse jagatud majapidamiste kohta käivad arvud. 2)


Üksikute maja-         1882                1895                1907                Vähenemine ehk suure-

pidam. suurus.                                                                nemine 1882. aastast.

         2 h.                 3.061.831         326.367        3.378.509        + 316.678 = 10,3 %

        2–5 h.                 981.407        1.016.318        1.066.277        + 24.870 = 2,5 %

5–20 h.                  926.605         998.804        1.065.539        + 138.934 = 1,5 %

20–100 h.                  281.510         281.767         262.191        – 19.319 = 6,9 %

100 ja üle h. 24.991 25.061  23.566  – 1.425 = 5,7 %                         _____________________________________________________

                        5.276.344        5.558.317        5.736.682        + 459.798 = 8,7 %

        Nagu näeme, on härjapõlve-majapidamiste (kuni 2 hekt.) arv suuresti kasvanud, kasvanud on ka 2–5 hekt. majapidamiste arv, kuid kõige tugevamini liiguvad edasi 5–20 hekt. majapidamised, millede arv 138.934 s.o. 15 % võrd on rohkenenud. Suurmajapidamiste piirkonnas paistab silma sellevastu tugev tagurpidiminek. 1895. a. pääle on 20–100 hekt. majapidamised arvu poolest 19.319 võrd ehk 6,9 % vähenenud (1882. a. pääle arvates), ning üle 100 hekt. suurused majapidamised 1.425 võrd, s.o. 5,7 %. Need tagajärjed saavad kujukamaks, kui neid üksikute põllumajapidamiste liikide üleüldise maapinna kohta käivate arvustiku teadetega kõrvu seame.

Majapidamiste         1882. a.        1895. a.        1907. a.        Suurenemine (+)

liigid                                                                         ehk vähenemine (–)

        2 hekt.                1826                1808                 1701                – 95 = 5,2 %

2–5 hekt.                3190                3286                 3305                + 115 = 3,6 %

5-20 „                9158                9722                10422                +1263 =13,8 %

20–100 „                 9908                9870                  9322                – 586 = 5,9 %

100 ja üle hekt.        7786                7832                  7055                – 731 = 9,4 %

                        _________________________________________________

                 31869         32518                31835                – 36 = 0,1 %


1) G. Fischer, Die sociale Bedeutung der Maschinen in der Landwirtschaft. S. 57, 62.

2) Arvud on Dr. David’i järele võetud.

 

— 169 —


        Nendest arvudest paistab otsekohe silma, et härjapõlveliste majapidamiste liigi maapinna suurus vähenenud, kuna nende arv tõusnud on. Seda nähtust võib selles liigis kõige väiksemate majapidamiste arvu tõusmisega ära seletada ja võrdlemisi suuremate kõrvalisteks sissetuleku hallikateks olevate majapidamiste arvu vähenemisega. Nende mõlemate protsesside võimalikud põhjused seisavad selles, et härjapõlve-majapidamised üleüldiselt võttes iseseisvad ei ole. Väikepõllupidamised kasvavad tugevasti nii arvu, kui ka maapinna suuruse poolest. 2–5 hekt. suuruste kohtade liik on 1882. aastast saadik maapinna poolest 115.000 hekt., s.o. 3,6 % võrra rohkenenud. 5–20 hekt. majapidamised on niihästi oma arvu, kui ka maapinna poolest kõige tugevamini kasvanud. Nende maapind on 1882. aastast saadik 1.213.000 hekt., s.o. 13,9 % võrra suurenenud.

        Suurmajapidamiste juures paistab jällegi tagurpidiminek vastu. 20–100 hekt. majapidamise liik on 586.000 hekt. oma maapinna suurusest kaotanud; üle 100 hekt. suurte majapidamiste liik koguni 731.000 hekt. sellest maapinnast, mis 25 aasta eest veel tema all oli.

        Kui 100 hekt. üksuseks võttes üksikute majapidamise liikide maapinna suurenemist või vähenemist protsendiarvusliselt välja arvata, siis saame pildi, mis otsustada lubab, kui palju igast 100 hektarist üksikute majapidamiseliikide osaks langes. —


Majapidamise                                                                Suurenemine

liigid                        1881                1895.                1907.                ehk vähenemine

         – 2 h.                 5,7                 5,6                 5,4                – 0,3

        2–5 h.                10,8                10,1                10,4                + 0,4

         5–20                28,7                29,9                32,7                + 4,0

20–100                31,1                30,3                29,3                – 1,3

100 ja üle                24,4                24,1                22,2                – 2,3


        1882. a. oli suurmajapidamiste all veel (20–100 h. ja üle) 55,5 % üleüldisest Saksamaa põllupinnast. 1907. a. aga kõigest 51,5 %, s.o. väikepõllupidamised on selle aja jooksul 4 % üleüldisest maapinnast nende käest ära võtnud. Väikemajapidamiste (2–20 h.) all oli 1882. a. 38,7 % üleüldisest põllupinnast, aga 1907. a. juba 43,1 %, s.o. väikepõllupidamised on üleüldse 4,4 % juurde võtnud. Siia on juurde arvatud see osa maapinda, mis väikemajapidamised härjapõlve-majapidamistelt ära on võtnud.

        Et selle arenemise käigu resultatisid selgemalt ette kujutada, siis võtame kõik eemal ette toodud arvud üleüldiseks pildiks kokku:


Majapidamiste Majapid. arvu         Üleüldise maapinna                 Suurenemine (+)

Liigid                suurenemine (+)        suurenemine (+)                ehk vähenemine (–)

                ehk vähenemine(–)         ehk vähenemine (–)                iga 100 h. kohta

2–20 h.        + 163.804 = 8,6 %        + 1.378.000 = 11,2 %                + 4,4

20 h. ja üle        – 20.744 = 6,8 %         – 1.317.000 = 7,4 %                – 4,0

        

        Eespool seisvate arvude pääle toetades, peame ütlema, et põllumajanduslise arenemise käigul väikemajapidamised suurmajapidamisi välja tõrjuvad. Et põhjalikult nendest tagajärgedest


— 170 —

arusaada, peame seda majanduslist ja politilist toetust silmas pidama, mis Saksamaa suurpõllupidajatele osaks saab. Suur osa mõisaid on fideikomissid, mida isegi majanduslise pankroti puhul tükeldada ei tohi. Siia juurde tulevad veel need juhtumised arvata, et linna rahaaristokradid junkrutele järele ahvides suuri mõisaid ostavad, et neid jahiparkideks muuta. Seda nähtust ei nimeta meie mitte majandusliseks progressiks, vaid majandusliseks regressiks, sest et talupoegade põllumaad eralõbude täitmiseks tarvitatakse. Suurpõllupidajate majanduslist seisukorda kindlustavad ka need eesõigused, millede tõttu nemad kohalikkudes omavalitsustes ainukesteks peremeesteks on. See ei ole veel mitte kõik. Suurpõllupidajate käes on ka kohalikkude seaduste andmine ja kiriklise erakonnaga üheskoos — üleriikline seaduseandmine. Terve keisririigi majandusline politika on aastakümnete jooksul suurpõllupidamise kaitsmise ja kindlustamise pääle sihitud olnud.

        Ja kõige selle kaitse ja hoolekandmise pääle vaatamata ei ole suurpõllupidamine oma all põhja kindlustada suutnud. Talupojal on õnnestanud herrat-mõisnikku tagasi tõrjuda, selle pääle vaatamata, et viimasele majandusline ja õigusline hoolekandmine ja kaitse osaks on saanud. Herra-mõisnik ei suuda ennast oma enese majanduslise jõu abil kindlustada. Kui mõlemad vastased oleksivad iseseisvalt võitlema jäetud, siis oleks talupoeg majanduslisel võitluseväljal ammugi võitnud.


*


        Sotsialistline liikumine on suurtööstuslistes keskkohtades ja linnades sündinud ja on sääl suureks jõuks võrsunud. Kuid see jõud ei ole mitte nii suur, et võimalik oleks sotsialismuse tuleviku lootusi täiesti kindlustatuks lugeda. Küla peab ära võidetuks ehk, kõige vähemalt neutraliseerituks saama. Kuidas nii kaugele jõuda? Missuguste külaelanikkude kihtide pääle peab tähelepanemist juhtima? Kas võib sotsialismus väikepõllupidajaid kaitsta? Need on küsimused, mille üle sotsialistline partei peab kindlad otsused tegema.

        Kui kaugele nüüd sotsialdemokratia nende küsimuste otsustamises on jõudnud, sellest ligemas tulevikus.


        Märkus: Kriitiliste silmapilkude kohta, milledest 160. lhk. pääl räägitakse, vaata: Булгаковъ: Капитализмъ и земледѣлие“, ч. I; Dr. G. Meyer, Ueber die Schwankungen in dem Bedarf an Handarbeit in der deutschen Landwirtschaft; Von der Golz, Vorlesungen über Agrarwesen und Agrarpolitik.


— 171 —


Giosuè Carducci.


San Pietro õhtu.


Mäletan. Raskena päike kesk punavat auru ja pilvi

kuumana merele vaibus, sarnane kilbiga vasest,

mis barbaristes taplustes voogades läigib ja langeb;

Castiglincello kesk tammede salkusid üleval naeris

klaasidelt meeltetut verevat naishaldja salalist naeru.

Raugena, kurvana (hiljuti pääsnud maremmade tõbest,

närvid mul painavad tinajas-rasked) ma vaatasin aknal:

pääsuksed väledad saalisid lõpmata räästaste ümber

paadikad varblased lähedal kisasid õhtusel õelal;

kergena puhmaste keskel vaheldas lage ja künkad,

pooliti vikati niidetud, paiguti liikuvad haljad;

ajuti küll ja ajuti ei läbi aurude kuulus

lõikuse laulu, nii pikka nii kauget nutulist rammet.

Raskena palavus rängastas õhku ja randu ja kasvi.

Päikese poole ma tõstsin siis silmad — „Maailmade valgus,

uhke, sa vaatad elu kui joobnud tsükloop ülalt kõrgelt“.

Pilgates karjusid paabulinnud granaatide keskel,

hälbinud nahkhiir pääd minul puudutes kiirustas mööda.


Italia keelest Villem Grünthal.


— 172 —


A. H. Tammsaare.


Kuningas ja ööpik.


        Kord elas kuulus kuningas. Tema oli väga tark ja jumalakartlik. Ta ehitas suure ja ilusa vangimaja ning keegi ei mäletanud, et see kunagi tühi oleks seisnud.

        Aga juba esimesel kevadel pärast vangimaja valmissaamist laulis tema ees sanglepa otsas ööpik.

        Truud teenrid teatasivad sellest kuningale.

        „Millest ta laulab?“ küsis see.

        „Vabadusest, armastusest ja kevadest, kõigearmulisem valitseja," vastasivad teenrid maani kumardades.

        Silmapilguks jäi tark kuningas mõttesse. Siis tegi ta oma suu lahti ja ütles:

        „Elu on vangipõlv ja ülekohus oleks vabadusest laulda. Elu on kättemaksmine ja kuritegu oleks armastust ülendada. Elu on murekoorm ja pilkamine oleks kevadet kuulutada. Mina, teie kuningas, ei tea, mis vabadus on, sest mina olen orjade ori. Mina, teie käskija, ei tea, mis armastus on, sest minul on ainult kohused. Mina, teie valitseja, ei tea, mis kevaderõõm on, sest minul on ainult mured. Sellepärast võtke minu tigedam jahikull ja laske ta ööpiku kallale.“

        Sõnalausumata täitsivad truud teenrid oma valitseja käsku.

        Järgmisel õhtul võisivad nad temale teatada:

        „Kõigearmulisem käskija, vangimaja juures valitseb vaikus.“

        Kuid järgmisel kevadel laulis uus ööpik sanglepa otsas vangimaja akna all ning jällegi lasti kuninga kurjem kull lahti, kes lauliku suu igaveseks sulgus.

        Nõnda kordus see igal kevadel, sest igal uuel kevadel laulis ka uus ööpik sanglepa otsas.

        Aga see sündis, et see kõige vägevam ja kõige targem kuningas sõdima hakkas ja teda ära võideti. Tema truud teenrid löödi maha ja tema omad silmad pisteti pääst välja ning teda heideti sinna suurde vangimajasse, mida ta ise omas tarkuses ja vägevuses ehitada oli lasknud ja kus ta nüüd nälga pidi surema.


— 173 —


        Igavene pimedus valitses tema ümber.

        Ülevalt laest vaatasivad tähed läbi väikese akna alla pimedasse vangiruumi, aga kuningas ei võinud neid näha. Vangimaja nurkade ümber hulus tuul, aga kuningas ei kuulnud seda, sest müürid olivad liig targasti ja tugevasti ehitatud.

        Aga kui nälg ja janu teda valusalt piinama hakkasivad, siis hüüdis ta ahastuses oma Jumala poole.

        Ja Jumal läkitas oma ingli kuninga juurde ning laskis teda omadesse igavestesse hoonetesse kutsuda. Aga sel silmapilgul, kui kuningas Jumala sõnad ingli suu läbi oli kuulnud ja ennast paradiisi minemiseks valmis pani, kõlas vangimaja vaikusesse ja pimedusesse lauluhääl.

        Kuningas jäi kuulatama ja kuulatades unustas ta nälja ning janu. Ta pööras palves Jumala poole ja ütles:

        „Armuline Issand! Valgusta mind, et ma mõistaksin, kelle lauluhääl mu kõrvu heliseb, ja et ma aru saaksin, millest ta laulab. Siis tahan ma kohe sinu juurde tulla.“

        Ja Jumal läkitas oma ingli ning laskis kuningale kuulutada:

        „See on ööpik, kelle lauluhäält sa kuuled. Ta istub vangimaja ees sanglepa otsas ja laulab vabadusest, armastusest ning kevadest.“

        Ja kuningas palus teist korda:

        „Helde Jumal! Luba, et ma veel ainuski silmapilk seda laulu kuulan, siis tulen ma kohe.“

        Aga enne kui Jumal kuninga sõnade pääle sai vastata, vaikis laul. Sellepärast ütles kuningas oma Jumalale:

        „Vaigista mu ahastust, oh Issand, ja ütle, miks ööpik enam ei laula?“

        Ja Jumal vastas talle ingli suu läbi.

        „Kõige vägevam ja armulisem kuningas, kes su teenrid maha lõi ja su omad silmad pääst välja pistis ning sind siia vangikotta heitis, et sa nälga sureksid, saatis oma tigedama kulli õöpiku kallale; sellepärast ei laula ta enam. Aga järgmisel kevadel tuleb uus ööpik, see laulab jälle vabadusest, armastusest ja kevadest.“

        Ja kuningas palus kolmat korda:

        „Armuline ja kõigevägede Jehova! Ma olen ikka sinu tahtmise järele elanud ja sinu käskusid täitnud. Sellepärast oh kuule mu viimast palvet ja pikenda mu elupäevi uue kevadeni. Pane täna oma paradiisi uksed minu ees lukku ja ava nad alles aasta pärast. Kui aga nälg mind piinab, mu keel suulae külge kinni kuivab ja kui ma ahastuses sinu poole hüüan, siis tee, oh Issand, omad kõrvad kurdiks, löö oma süda kõvaks ning lükka omad hingeuksed minu palvete ees senikauaks kinni, kuni ma veel kord ööpiku laulu olen kuulnud.“

        Ja Jumal kuulis kuninga palvet ning pikendas tema elupäevi uueni kevadeni.

        Aga et kuningas öö ega päeva, suve ega talve, sügise ega kevade vahet ei teadnud, siis pidi ta oodates terve aasta ärkvel mööda saatma, et ööpiku laul teda magades ei tabaks. Ja kui siis viimaks oodatud üürike laul vabadusest, armastusest ja keva-


— 174 —

dest uuesti kõlas, palus kuningas jällegi Jumalat, et see tema elupäevi veel üheks aastaks pikendaks.

        Nõnda palub pime kuningas igal kevadel uuesti ja ikka täidab armuline Jumal ta alandlikku palvet, sest kuninga elu, on püha ja tema palve Jumala meele pärast.

        Endine sanglepp on juba ammugi kõdunenud ja tema asemel seisab täiskasvanud noor, aga ikka veel kannatab kuningas nälga ja janu ning ootab kannatliku meelega ärkvel olles, et veel kord laulu vabadusest, armastusest ja kevadest kuulda.


Ööpik ja lilled.


        Ühel väga ilusal kevadel laulis koplis ööpik. Selsamal kevadel hakkasivad ka sellessamas koplis lilled õitsema.

        Ja kui ööpik neid ilusaid lillesid nägi, mõtles ta:

        „Nad õitsevad ainult sellepärast nõnda ilusasti, et mina laulan“.

        Ja ööpik laulis veel ilusamini.

        Aga lilled, kes ööpiku laulu kuulsivad, mõtlesivad:

        „Ta laulab ju ainult sellepärast nõnda ilusasti, et meie õitseme“.

        Ja nad õitsesivad veel ilusamini.


Armastus.


        Kord elas kuningapoeg. Tema oli kuulus oma tarkuse poolest. Tervest ilmast tulivad teised kuningapojad ja kuningatütred kokku teda kuulama.

        Aga seesama tark kuningapoeg ei teadnud, mis armastus on. Ja see sündis, et ta kuningatütart nägi, keda ta omale tahtis. Ja ta astus tema juurde ning ütles: „Tahad sa mulle naiseks tulla?“ Aga kuningatütar sai väga kurvaks ja vastas: „Kuidas peaksin ma sulle naiseks tulema, kui sa mulle sõnagi armastusest ei räägi?“

        Ja kuningapoeg ütles:

        „Kõik tean ma, aga seda mitte, mis armastus on“.

        „Siis mine ja õpi teda tundma“, vastas kuningatütar.

        Ja kuningapoeg läks.

        Kõigepäält tuli talle kevade vastu.

        „Mis on armastus?“ küsis temalt tark kuningapoeg.

        „Armastus on joovastus“, vastas kevade.

        Kui aga kuningapoeg edasi astus, sai ta suvega kokku. Kui ta sellelt armastuse järele küsis, vastas see:

        „Armastus on valu“.

        Suve kannul sammus sügise. Aga tema ei öelnud kuningapojale sõnagi, ainult silmis seisis tal lugeda: „Armastus on kurbtus“.

        Ja kui kuningapoeg lõpuks talve juurde jõudis, kuulis ta:

        „Armastus on surm“.


— 175 —


        Nüüd pööras tark kuningapoeg kuningatütre juurde tagasi ja ütles talle säravail silmil:

        „Palju nägin ja kuulsin ma armastusest, aga kõik nad tõendavad ühte ja sedasama: armastus on õnn ja elu. Tahad sa nüüd mulle naiseks tulla?“

        Ja kuningatütrest sai kuningapoja naine.


Laulik.


        Kord oli inimestel ilmas väga raske elu. Taevasse Jumala kõrvu kostis ainult kaebamine ja nutt.

        Ja kui Jumal ära tüdines seda kuulates, ütles ta laulikule:

        „Mine maa pääle inimeste juurde ja õpeta neid oma lauluga elumuresid unustama“.

        Ja laulik läks.

        Noortele kuulutas ta joovastaval keelel igavest armastust, mis aga elus ainult silmapilgu kestab. Täiskasvanute rinnas sütitas ta võitlusehimu ja julgeid püüdeid. Vanadele surus ta kortsud kulmudele ja pani neid elutühjuse üle sügavamalt järele mõtlema. Kurbadele laulis ta nukrameelsuse imelisest luulest, rõõmsatele elunalja üllatavast kaasakiskuvusest, elust-tüdinenutele ja ilmapõlgajatele avas ta aga lootuseväravad ja õpetas nõnda neile uuesti, mis naeratus on.

        Kõik kuulasivad laulikut ja ununenud oli elutüdimus ning hingevaev. Jumala kõrvu ei kostnud enam ainustki hädaldamist ega ohket.

        Siis kutsus Jumal oma ingli ja ütles temale:

        „Rutta maa pääle ja too mulle sellest sõnumid, kuidas inimeselapsed elavad. Juba ammugi pole ma nende suust enam palveid ega kiidulaulusid kuulnud“.

        Ja kui ingel maa päält tagasi tuli, ütles ta:

        „Vägede Jehova! Inimesed on sind unustanud. Nad käivad lauliku järele ja kuulavad teda“.

        Ja Jumal ütles inglile:

        „See on halb, et ma lauliku ilma olen saatnud. Sellepärast mine kohe maa pääle tagasi ja ütle laulikule, et mina teda paradiisi ootan. Siin kõrgel pilvistel troonidel, mida minu inglid õhtupäikese säraga peavad kuldama, olgu tema igavene asupaik“.

        Ja ingel ruttas uuesti maa pääle ja tõi lauliku ülesse Jumala juurde.

        Aga kui Jumal teisel päeval meelt lahutades jalutama läks ja kui taevaväed talle kuldpasunatega kiitust puhusivad, pani ta laulikut tähele, kes üksipäini istudes alla maa poole vahtis ja pisaraid valas.

        „Mispärast ei laula sa?“ küsis temalt Jumal.

        Ja laulik vastas:

        „Kellele peaksin ma paradiisis laulma?“

        Ja kui Jumal mõttes lauliku ette seisma jäi, palus see:

        „Armuline Issand! Luba, et ma maa pääle tagasi lähen, sääl igatsetakse minu järele“.


— 176 —


        Ja Jumal vastas:

        „Sinna ei pea sa mitte tagasi minema, oh laulik, sest sind kuulates võõrduvad inimeselapsed minust ära“.

        „Noh, siis luba, et ma põrgu lähen ja sääl oma laulu kuulda lasen, sest kui sa mind laulikuks oled loonud, siis pead sa ka kõrvad andma, kes mind kuulaksivad“.

        Ja Jumal sai kurvaks, et laulik temalt niisugust asja palus. Siiski ütles ta:

        „Maailma uksed olen ma käskinud sinu ees, oh laulik, lukku panna, aga taeva- ja põrguväravad olgu sulle igavesti avatud. Sellepärast mine alla ja lase oma laulu pimeduseriigis kõlada“.

        Kiirel sammul tõttas laulik teele, et kannatajate meelt jahutada.

        Ja kui ta seda piina nägi, mis põrgupimedust täitis, sai ta meel väga nukraks. Ta istus vaevatute lähedale ja tema hingest voogas imeline laul. Kohe selginesivad valus vilkuvad silmad, tasanesivad kannatusest kortsunud palged, ununesivad igaviku hirmsad mälestused. Kõik vaikis ja kuulas, ainult laul liikus, elas, paisus. Ikka kaugemale tungis tema kõla.

        Ja kui viimne päev kätte jõudis, saatis Jumal oma poja, et ta kõike, mis kannatab, pidi lunastama.

        Aga kui Kristus põrguväravate taha jõudis, siis koputas ta asjata, sisselaskmist nõudes: ükski ei läinud väravaid avama, sest kõik kuulasivad laulikut.

        Aastatuhanded on viimsest päevast mööda läinud, aga ikka veel seisab Kristus ja koputab. Kõrgete väravate taga jääb aga kõik endist viisi vaikseks, ainult laul voogab ja heliseb.


Sõnakehv roman.


(Vaatekaartidelt.)


        Parisis, 13.III.0...

        Kudas elate? Mis teete? Olete mind juba unustanud? Kirjutage mulle.

                                                                                 Tervitades

Teie Edvarda.

        P.S. Arvake, kudas ma Teie adressi teada sain.

Seesama.


*        *        *


        Peterburis, 18.III.0...

        Teid unustanud? Jumal paraku — ei! Mis ma teen? Nagu ikka — mitte midagi. Elan! Terviseid!

Teie Karl.

*        *        *


— 177 —

                 Parisis, 24.III.0...

        Käisin täna Sorbonnes. Igav! Aga ilm on imeilus. Tahaks kusagile kaugele ja kõrgele. Miks Te nii vähe kirjutate?

        Teie Edvarda.

*        *        *

                Peterburis, 31.III.0...

        Istusin terve päeva kodus. Kui ometi igavki oleks! Aga ka seda ei ole. Kirjutada ka ei taha. Midagi muud tahaks. Aga mida? Arvake! Tuhat tervit!

        Karl.

*        *        *

        Parisis, 5.IV.0...

        Kas mäletate, mis me kolm aastat tagasi maha tegime? Eks see olnud ilus? Aga nüüd on juba üle kolme aasta möödas.

        Teie Edvarda.

*        *        *

               Peterburis, 11.IV.0...

        Kas ma mäletan... Kas see ilus oli... Ja, ja, ja!!! Aga mis Te nüüd ütlete?

        Karl.

*        *        *

        Parisis, 16.IV.0...

        Kõik, nagu ennegi. Veel hullem! Sajab vihma.

        Edvarda.

*        *        *

        Peterburis, 22.IV.0...

        Minu juures niisamuti. Pigistan Teie väikest sõrme. On valus?

        Karl.

*        *        *

        Parisis, 27.IV.0...

        Sõitke silmapilk siia. Ma ootan, ootan, ootan...

        Edvarda.

*        *        *

        Peterburis, 5.V.0...

        Sõidaks, küll sõidaks, aga — naine ei anna reisuraha. Nean tuhat kord saatust! Nagu ikka

        Teie Karl.

*        *        *

        Parisis, 9.V.0...

        Telegramm: Siis sõidan ma ise. Teie lapsepõlve sõbranna

        Edvarda.


— 178 —



Marie Under.

Miks mina naeran nüüd...


Miks mina naeran nüüd?

Sest et kord nutsin ma: pisarad põsedel põlesid —

sest et kord valus mul

värises süda,

mured mind mähkisid mustasse rüüsse.

Jah, et kord nutsin ma,

sest nüüd nii pööraselt,

sest nüüd nii hõisates

                                naeran ma.


Et ma kord nälgisin

sest ma nii ahnelt nüüd

tahaksin neelata

valminud viljasi kuldaselt elupuult.


Sest et kord jänunen’d,

tahaks nüüd põhjani

rüübata rõõmude peekert ma.



— 179 —



J. Barbarus.


Tütarlapse kevadeaimdused.


Akna taga huljub sääske sumin,

rinda muljub kevadine kumin.

Kui arad on kalad voogavas vees,

nii igatsused noorukese rinna sees.


                Ma nõrken kiusatuse kätte...


Jõe laintel tõstab keegi mõla,

heliseb kaksiknaeru kõla.

On mõlemad nii rõõmsad, prisked,

neil kaelte ümber käte-visked.


                Ma nõrken kiusatuse kätte...


Juuksesalgad katvad rinna nõlvi,

unes keegi paljastas mu põlvi.

Kui hirmus! palgel häbi jume,

hing igatsustest läägun’d, tume.


                Ma nõrken kiusatuse kätte...


Akna taga huljub sääske sumin,

rinda muljub kevadine kumin.

Kui arad on kalad voogavas vees,

nii igatsused noorukese rinna sees.


                Ma nõrken kiusatuse kätte...

 


— 180 —



RINGWAADE



1909. a. ilmunud ilukirjanduslise proosa ülevaade.


Juhan Liiv: Elu sügavusest.

A. H. Tammsaare: Noored hinged.


        Kui viiekümne aasta eest eestikeelseid raamatuid aasta jooksul ainult vast paarkümmend ilmus, siis ilmub neid nüüd kahtlemata üle paarsaja. Ja aastane trükipaberi virn on vist küll tuhandevõrdselt tõusnud. Selle kanga suuruse järele otsustades on meie vaimlisel laevastikul üsna suured purjed pääl. Kui need purjed aga mitte nii hallid ning madalad ei oleks!

        Kuid igatahes: meil on olemas juba kirjandus. See ei kujuta enesest — nagu viiekümne aasta eest — rautatud kirstu tagakambri seina ääres, mille põhja pääl ühes nurgas piibel ning lauluraamat, teises Kalevipoeg, kolmandas aga pundar rasvaseid kalendrisi lamas. See ei ole ka enam — nagu paarikümne aasta eest — pime pööningu riiul — pingul täis tolmavat ning abrast ajalehepaberit. Vaid see on juba väikene raamatukogu, mis eneses kõikidest kirjanduseharudest edustajat sisaldab — olgu või ainult eksemplarilist.

        Kuid selle „raamatute vabariigi“ kodanikud ei ole omas suures enamuses enese olemasolemist mingi voorusega ega vägiteoga põhjendanud. See on nimeta vabariik, tema saadikuid ei leidu teiste riikide õuedest, tema põhjusseadus ei ole kellelegi eeskujuks. Oleks asjata sellepärast vähemalt meie poolt tema vastu patriotlikka tundmusi nõuda.


— 181 —


        Kuidas olete vahel igatsenud meil sarnast raamatut, mida nagu Byroni lillelõhnana enesesse hingata võiksite; mis teile nagu Oscar Wilde’ile ühes täiskuuga taeva all ning üksildusega õnne täielikkuse tundmuse tooks! Ja kui mõni raamat ühe leheküljegi pääl, ühes reaski seda illusioni pakkuda suudab, siis olete temale tänulik, siis annate temale kõik muu andeks.

        Kui harva aga ärkab eestikeelseid raamatuid lugedes tänulikkuse tundmus südames! Meie raamatud võivad küll lõhnata, aga igatahes mitte kui lilled. Ja meie eluõnne kohta ei avalda nad mingit mõju.

        Olen läbilugenud üheksa 1909. a. ilmunud eestikeelset algupärast romani- ning novelliraamatut. Ma ei tea, mitut neist ma tahaksin uuesti lehitseda, mitme saatuse kohta veel huvitust on, mitme tegelasi ma veel uneski tahaksin näha.

        1909. a. kirjanduslik lõikus ei ole võrdlemisi väike, kuid ainult üksikuid raamatuid võib teatud huvitusega lugeda. Seda enam on põhjust pikemalt nende juures peatada neis märkustes, millede pääeesmärgiks aga on: kaebada unenägude puuduse üle!


1.


        Sissejuhatusena tervele Eesti 1909. a. ilukirjandusele võtaksin ma Juhan Liivi Elu sügavusest. Mitte sellepärast, et see kõige paremini seda meie kirjanduse üleüldist tendentsi peegeldab: tungi elu sügavusest tema pinna pääle — Liivil sellepärast, et omadest kiusajatest fuuriatest lahti saada, teistel, — et ainult kuiva pinda nähakse.

        Kuna Liivi uued Luuletused oma nukra meeleoluga meie lähemast ümbrusest vahest ainult soomlase Kaarlo Kramsu meeleäraheitlikus lüürikas vastajat leiavad, on ta Elu sügavusest heleda rõõmu ning harmonia otsimise raamat.

        Elu sügavusest — mis võiks küll selle päälkirja all Juhan Liivilt loota! Kes siis veel tohiks meil rääkida elu sügavusest, kui mitte Juhan Liiv! Kuid tema uue raamatu kerge impressionismus ei ulata mitte üksi keelesse, vaid ka ainesse, meeleolusse ning metodisse: asjata otsiksime siin suuri allaminemisi, kurbi käimisi elu ning mõtte rajamaadel. See on küll filosof, on küll üksiklane, kuid ta põgeneb omast filosofiast, läheb ära omast üksildusest, et aga rahu saada — iseenesest.

        Tuhat muret lähenevad temale, „tume hiiglane“ sirutab käed välja, — kuid sääl tõstab Liiv omad silmad nagu pisikene laps taeva pääle: lõokene lendleb sääl üles ja alla ning „laulueied kerivad õhus laiali.“ See on luuleline exodus, mille järele hing õitsvatel aasadel rahu leiab.

        On vähe harmoniat elus, siis loob Liiv enesele harmonia — kas või kõige heledamatest kontrastidest. Kas ei jõua siis lõokene ilmamure häälest üle laulda! Kas ei või siis seebimulli lendu kaedes planetide saatust unustada! Just sellest heledast kontrastist saabki lõokese laul ning seebimull oma ahvateleva ilu: „Kuristikkude üle paistavad lilled kõige ilusamad!“ Ja meie


— 182 —

usume Liivi, kui ta räägib raskest ning sügavast murest; meie usume Liivi, kui ta ka kergest ning heledast rõõmust kõneleb. Temal on võimalik meeleolu, mil „põhjatuul on lahe,“ mil „isegi surm on mahe ja isegi hukatus hää.“

        Suuremast osast töödest, mis Liivi kõne all olevasse raamatusse on paigutatud — ja neid on ligi nelikümmend, — läheb see otsimise ning lõpuliku leidmise rõõmus toon läbi. Ja kui ta ka rahutu ning nukker on, siis on see enam ühiselulik rahutus ning nukrus, kui oma valutava südame keskööne laul. See mure, mis teda vaevab, see on kaugel ilmamure õõtsumisest, mis kui nimeta must lind ööde vaikuses inimese südame pääle laseb. Liiv teab selles raamatus iga oma mure nime, neist muredest saaks lahti, kui need asjad teistmoodi oleks seatud: kui ei oleks vaesust, ei oleks vägivalda, joomist, enesearmastust. Teades haiguste nimed, otsib ta neile rohtusid. Ja ta kirjutab manitsusi — küll otsekoheselt, küll allegoriliselt: kaebab võõrakeelse kooliõpetuse üle, laseb kahel „naabril“ ilmaparanduse üle dialogis arupidada, räägib kõrtside kahjust, töö tähtsusest, Eesti rahvuslikust mõttest, harutab koguni Eesti tütarlaste keskel kasvandikkude riidevärvi küsimust! See kõik on Liivi raamatu nõrk külg. Ja kui see kaugele ette ulatav külg tervet raamatut ära ei hävita, siis on selle põhjus Liivi ande teistes, tõesti kunstniku ande iseäraldustes.

        Liiv on enese uute proosatööde vormiks miniatüri, muinasjutu, mõttemõlgutuse kuju valinud. See on see kirjanduslik vorm, mis meil küllaltki ebamäärast „unistuse“ nime kannab, — vorm, mis viimasel ajal usaldust meie lüürilise proosa vastu suurel viisil on hävitanud. Kes ei oleks küll tunnud end kohustatud olevat vähemalt kalendrisaba või uulitsalehe jaoks „unistama!“ Need tööd algavad harilikult „ah!“ sõnaga ning lõpevad „oh!“ sõnaga, ning nende kahe sõna vahel on kahekümne realine maailma lõppu ettekuulutav sonimine ning kakssada mõtlemise punkti!

        Kohustest, mis sarnane vorm pääle paneb, ei taha keegi teada. Ja ometi on see üks raskematest kunstidest: mõne sõnaga seda ära öelda, mis muidu kümnete lehekülgedega öeldakse, omi kaprislikka meeleolusid uskuma panna, omi rõõmusid edasianda, oma meelenukrust teiste külge pookida. Meie „unistuste“ autorid on, võib olla, väga tundeõrnad, sügavalt elavad inimesed, kuid nad ei ole kunstnikud, nad peavad oma ülesannet liiga kergeks.

        Miniatüri vorm on kõige intimlikum, kõige aristokratlikum vorm. Suur kunstnik võib ka miniatüris terve ilma luua. Toome näituseks ainult Baudelaire’i, või lähemast piirkonnast Turgenjevi ehk Eino Leino. Meie miniatüri kirjutajad kopeerivad aga ainult Altenbergi ning Flaischleni maneeri nõrku külgi. Ei malda neile hüüdmast olla: Meil on küllalt kirjutatud luuletusi proosas ning — proosat luuletustes! Kirjutatagu kord ka ometi luulelikku proosat!

        Igatahes ei ole ka Juhan Liiv meie miniatüri vormi kuigi palju tõstnud.

        Kui tihti asjata pinguldades omale vormile sügavust ei leita, siis ei leia Liiv enese sügavusele vormi. Omas paradoksis ütleb ta: „Midagi ei lähe kaotsi. Vaja ainult halb luuletaja olla, et


— 183 —


hää jutukirjanikuna ärgata.“ Ise aga näitab ta, et see ka vastupidi õige on: kord läks ta hääna novellistina magama ja ärkas nüüd hääna luuletajana üles. Suur oli kord ta Kümne loo mõju, suur saab ta uute luuletuste mõju olema. Kuid nii väheväärtuslikud kui ta esimesed luuletused olivad, peaaegu niisama väheväärtuslik on nüüd ta proosa. See on tihti Postimehe mõne „lüürilise“ juhtkirja keel, nii nagu ta ainegi tihti juhtkirja aine on. See keel on krobeline, fragmentarne; see on gipsikuju, mida õhumullid on rikkunud.

        Liiv tunneb liiga palju, et veel jutustada võiks. Liiv võiks nüüd ainult laulda — laulusid, mis korduvatena lainetena meie südame randadele löövad nagu Peipsi mühin, mille südant-salvavast lüürikast Liiv aru on saanud.

        See, mis Liivi uues proosas tähelepanekut võidab, on seesama iseäralik omadus, mis ka ta uutele luuletustele väärtuse annab. Tõepoolest, ikka uuesti ja uuesti tõuseb küsimus: milles seisab Liivi luuletuste imelik südant-riivav, hinge-paeluv nõidus? On paremaidki luuletusi meil kirjutatud, paremate riimidega, tänulikumate ainete üle. Kuid nad ei pane meid värisema, kui me neid loeme; neid võib pähe õppida, ja nad on meie pääs rahulikult omas nurgas. Aga Liivi laulu ridasid kuulete siis alalõpmata meeles kõikuvat, tema sõnu alalõpmata metallrõngastena veerlevat.

        Kahtlemata, selle Liivi luuletuste võrdlemata mõju põhjuseks on esimeses reas nende rütmus, mis nende aineid kõige täpipäälsemalt vastab, sest juba need ained on rütmilistena sündinud, rütmust on luuletaja iga valuline tundmus täis. Meie ei maitse enam lauseid ega riimisid, — need võivad Liivil vahel väga nõrgad ning valedki olla, — vaid seda koidueelset tuuletõmbust, mis ootamata üle hirmunenud kannelde läheb. Kust, kuhu, mistarvis — kes ütleb seda? Ainult süda valutab — ärarääkimata!

        Ja teist Liivi luuletuste valdavat iseäraldust nimetaksin ma ehk: ootamatuse luuleks, üllatuse effektiks. See impressionismus, mis Liivi uue proosa sisutaks teeb, annab tema uutele luuletustele kõige sügavama sisu. Neid luuletusi alates ei oska me iial aimatagi, millega nad lõpevad: mõte jookseb kui kangrupool imelisi kirju kududes, lõngad langevad sassi nitsete sees, ning arusaamata loogika juhib meie paati ootamata koskedest alla, jätab tuhat korda reisi pooleli, tuleb tuhat korda tagasi, ning jõuab viimaks ometi sinna, kuhu tahtis: kõige intimlikuma meeleolu maale. Iga rida on siin ootamatus, iga fraas üllatus. Meie ei saa aru sest loogikast, sellest fantasia karglemisest, kuid vastuvaidlemata käime ta järel. Otse programmiline, kuigi küll mitte kõige parem, on sellepoolest väike luuletus Külm:


                Mets härmatises surnuvaik,

                koit idas veripunane,

                õhk kristallisi pisardab,

                õhk põhjast — tuleleid on see!

                Loom koiduvalgel kisendab,

                hunt, põder, metskits ägavad.

                Kordkorralt külm sääl plaksutab,

                siis jällegi kõik surnuvaik...

                Koit aga veripunane.


— 184 —


        On see luuletus? Ma ei tea. Aga miks ta siis ometi kangastab me hinges nii imelikka piltisid üles: tulipunase päikese tõus läbi heleda kristallklaasise metsa!

        Sama ootamatuse luule käib välja neist mõningatest Liivi proosaminiatüridest, milledes ta oma fantasiat samu tundmata sihtisid mööda lennelda laseb. Vahetades konkretlikku nägemust abstraktlise unistuse vastu, libiseb ta, võib olla ainult sõnade alliteratsioni ning assonantsi seaduste põhjal, ühe idee pinnalt teisele, tuleb uuesti tagasi, leiab oma endise konkretliku kuju, näeb seda teiselt poolt, läheb siis hirmunult ära, matab kõik jäljed maha, jättes meie südamesse arusaamatuse ja pettumuse sappi ning aimduste unistusi. Teie loete ning loete, — ja korraga ei tundu juhtkiri enam juhtkirjana, moral enam moralina, vaid see kõik on ainult miski muu, miski suurema nõrk ning väeti kehastamise abinõu.

        Sest iga asja taga on mõte. Asja on kuni võimaluseni tarvis ideele lähendada. Realne on ainult mitte-realse sümbol.

        Juhan Liivi uued tööd on meil esimesed õrnad tuuletõmbused sümbolilise luule lilleaedadest. Ja kuigi Elu sügavusest tema Luuletuste kuldseteni kunstivõimudeni ei ulata, siis leidub sääl ometi mõni väikene hõbedane võti luuletaja hämara südame manu.


2.


        On küllaltki huvitav see vaadete lahkuminek, millega A.H. Tammsaare kaks viimast raamatut vastu on võetud. Ma ei räägi mitte sarnaste maitsetega inimestest, kes näituseks Pikkasid sammusid labasemateks pidasivad, kui Vene pornografiliste anekdotide sepitseja Kamenski töösid; või kes oma vaga soovi avaldasivad, et Tammsaare mida varem seda parem kirjutamise lõpetaks. Sarnaste arvamiste vastu ei vaielda. Kuid seda teravamalt tõmbavad tähelepanekut eneste pääle need üksikud hääled, mis kunsti ning kirjanduse nimel Tammsaare vastu räägivad.

        Nende hulgas on J. Aavik’i sõnad küll kõige enam järelmõeldud ning põhjendatud. Tunnistades, et ta Tammsaare uuemate tööde vormis õige vähe huvitavat leiab, eitab Aavik neis ka nende psühologilikku ning filosofilikku väärtust — eitab, ühesõnaga, tervet kirjanikku.

        Muidugi, kunstinähtust arvustades, arvustame me õieti ennast, paljastame omi sümpatiaid ja antipatiaid, näitame omi kalduvusi ning maitseid, avame enese estetiliste unistuste valda. Ei ole sellepärast „õiget“ ega „vale“ arvustust, on olemas ainult individualne tõde ning maitse, subjektiviline kunst ning kriitika.

        Ja ei ole sellepärast midagi iseäralikku, kui Huysmansi kultiveeritud keele mõju all kasvanud stiilimaitse Tammsaare otsimata, värvitas, vahel tõesti vesises lauses enese keele idealile vastamist ei leia; või kui Bourget’ armuheitmata hingeanalüsi, raudse loogi-


— 185 —

kaga ärahellitatud kriitiker Tammsaare tegelaste udustes silhuettides, nende hääbuvates südame rõõmudes ning muredes küllalt valdavat sügavust, tema marionettide teatris küllalt usaldamiseväärt traagikat ei näe.

        Kahtlemata on Aavik’il täiesti õigus. Kuid kas maailmas ainult üks õigus on?

        Tammsaare Pikkade sammude ja Noorte hingede pääväärtus seisab nendes käsitatavates psühologilistes problemides, selles uues vallas, mis nad Eesti kirjandusele on avanud. Kuid uute ainete kallale asudes pidi Tammsaare ka uue omapärase vormi looma: psühologilise novelli metodi ning stiili.

        Tammsaare metod on kõigepäält individualne metod. Siin on tung isiku hingeelu poole pärast hulkade vaimustuse hümnusi, janu inimese järele pärast kollektivismuse kuulutamist.

        Kui Wildele ning Petersonile inimene sotsialne üksus on, siis on see Tammsaarele kõigepäält psühologiline üksus. Wilde ning Peterson läksivad ühiskonnast välja ja tulivad isiku juurde, Tammsaare läheb isikust välja ja jõuab vahest ühiskonna juurde. Ta eraldas isiku psühologia klassi ning kihi psühologiat, päästis ta vabaks scheemi türanniast, psühologilistest üleüldsustamistest, nüansside mahasalgamistest. Sest selleks, et inimest kujutada, on tarvis kõigepäält inimene üles leida. Aga Eesti kirjanduses ei ole siiamaale — kõnekäändu teisendades — metsa taga puid nähtud. Inimestega on kui automatidega, parteide ja ilmavaadete edustajatega ümber käidud.

        Tammsaare Pikad sammud on nendes sisalduva metodi-revolutsioni poolest kuidagi viisi võrreldavad Juhani Aho õpetaja tütrega. Ka Soome kirjanduses valitses sinnamaale ühiskondlik südamedraama, ühiskondlik psühologia, aga mitte individuumi hinge läbielamised, individualne psühologia. Ja see on arusaadav: suure tormi ajal lauldakse hümnust laintele, aga mitte pisaratele, milledest lained koos on.

        Inimese otsimise seisukohast väljaminnes on Tammsaare oma metodi tegelikult kuni viimseni piirini viinud. Kui on kord tegemist mõtleva olevusega, siis ei ole loomalikku ega taimelikku elu tarvis: „loodus“ on kuni võimaluseni Tammsaare töödes atrofeeritud. Kui on kord kõne üksusest, siis ei ole tarvis hulka; kui on kõne inimesest, siis ei ole tarvis ümbrust. Sellepärast on milieu kirjeldus pea täiesti kadunud. Tammsaare tegelased ripuvad otsekui õhus — konstateerime seda just kiitvas mõttes! Mistarvis aeg, koht ning seltskondlised vahekorrad, kui inimene ometi igavesti kannatab, rõõmu ning kurbtust tunneb! Aga vee! edasi. Kui on kord kõne „hingedest,“ siis ei ole tarvis „ihu“! Ja nii pakub Tammsaare ainult „hingesid“ — tõsi küll, õige lihalikka. Missugused ta tegelased „välja näevad,“ kuidas nende elu argipäevad lähevad — selle kohta saame vähe seletust.

        Abstraheerimine ning individualiseerimine on Tammsaare töödes kuni viimseni astmeni viidud.

        Meil ei ole tarvis seda psühologilise romani genre’i sugugi idealiks tunnistada. Kuid meie kohus on rõhuga selle pääle


— 186 —

tähendada, kui suure kirjandusliku teenistuse Tammsaare korda on saatnud. Ta on uue tee avanud: psühologilise romani tee. Sest kui meie kirjanduse puhul ennem ka sõna „psühologia“ on tarvitatud, siis on see — Maeterlincki sõnu korrates — ainult kõige hoolimatam Psyche kauni nime usurpeerimine olnud!

        Enese omapärasele metodile ning ainetele leidis Tammsaare ka omapärase vormi. Võib muidugi jällegi vaielda selle stiili absolutilise väärtuse juures, kuid igatahes peaks selge olema, et selle lihtsa, ühetoonilise, vahel koguni ajaleheliku stiili taga tõesti oma stiil peitub.

        Ka Tammsaare keeles on tema abstraheerimine ning spetsialiseerimise püüe läbi viidud. Nii nagu tema metod psühologilise romani metod on, nii on ka tema keel psühologilise romani keel. Selles on kõik maha salatud, mida maha salata võidi. Nagu loodus, ühiskond ning milieu tähelepanekut isiku hinge päält eneste pääle ei tohi tõmmata, niisama ei tohi keel iseseisvalt huvitav, tähelepanekut-äratav olla. Keel on ainult vahendiks mõtete edasiandmisel. Idealne keel oleks see, kui keelt üleüldse ei oleks. Kahjuks arvab Tammsaare vahel ainult sellega enese keelt mitte-tähelepandavaks teha, et ta ise oma keele vastu tähelepanemata on.

        See keel ei ole piltide kirjeldamiseks ega võrdluste loomiseks. See keel on seletamiseks, targutamiseks, kerge dialogi tegemiseks. Plastika puudub temas täiesti, iialgi ei leidu temas värvi ja nagu kala on ta muusikas tumm. Vesihallina ojakesena jookseb ta, nagu tuhakarva niidid kuduvad need kahvatanud sõnad hämaraid kirju. Sünnivad sadanded küsimisemärgid, millede pääle keegi ei vasta. Laused on tihti kuni võimaluseni lühikesed, ilma et nad sellepärast katkelised oleksivad. Siin realiseeritakse otse Dr. Hermanni ideali, kes oma Lauseõpetuse selles lapselikus usus lõpetas, et Eesti keel lihtne olla ning sellepärast periodiga tegemist ei tarvitsevat teha!

        Tammsaare keelt on vesiseks, värvitaks, koguni labaseks nimetatud. Ja kahtlemata ei suudagi see keel kõrgemat stiilimaitset rahuldada. Vähe sisaldab ta eneses ka edenemise-võimalusi. Ma kujutan enesele — ja see on muidugi jälle isikliku maitse järele — idealset stiili hoopis teistsugusena ette. See peaks kõigepäält midagi palju kompaktlisemat, usaldatavamat, sügavamat olema, mis suuremaid illusionisid äratada suudaks. See peaks kerge, selge ning suurtsugune olles igas omas sõnas kunstitöö olema; vorm, mis aine meeleolu täpipäälselt vastaks, sellega kokku sulaks, kuid mis kildudeks lohutuna igas omas lauses siiski tervet poemi sisaldaks. Ühe sõnaga: peenikene psüholog peaks omad mõtted peenikesena stilisatorina välja ütlema.

        Selle vastu on Tammsaare stiil midagi õredat, tuul puhub sellest igalt poolt läbi, see riie on liig kergelt koetud. Kuid siiski: tuhat korda tahaksin ma ennem Tammsaare jahedaid linaseid kangaid kanda, kui Wilde ning Petersoni juuditurult ostetuid kirjuid vammuseid ning punaseid parknahka kasukaid! Tammsaare raamatutes puudub stiili ööpiku laul, kuid samalviisil puuduvad sääl ka stiili härjavõitlused.


— 187 —


        Ja kõigepäält: see keel vastab just Tammsaare metodi iseäraldusi. See füsionomiata keel on kohane igasuguste hingeliste füsionomiate kujutamiseks. See meeleoluta stiil paindub igasuguste meeleolude edasiandmiseks. Otse imestamiseväärt, kui nõrkade ja aitamata abinõudega Tammsaare meis ometi omi tahetuid meeleolusid ning unistusi äratada suudab. Mis annab tema hämarikkude kujutustele selle seletamata sügavuse, elegilise elevuse? Need on Tammsaare kõige imelikumad, kõige suurepäralikumad leheküljed. Neis läheneb ta oma mõjuga „vaikuse evangelistidele“ Maeterlinckile ning Rodenbachile.

        Tammsaare viimase romani üle on selleks isegi küllalt palju räägitud ning kirjutatud, et siinkohal uuesti tarvidust tunduks temas käsitatavaid problemisid seletada, tema sisu jutustada või tegelasi kirjeldada. Olgu siin ainult paar mõtet väljaöeldud, mis, nagu mulle näitab, üleüldisest vaatekohast lahku lähevad.

        On iseäralise rõhuga kinnitatud, et Noorte hingede päätegelase Kulno ideed ning isik selgusetaks ja sihitaks on jäänud. Näib, kui oleks Kulno hing „noortest hingedest“ autori enese hingele just kõige lähedamal. Ja nii ebamäärane, võib olla, eneseteadmata ning kindluseta kui autori hing on, nii on ka tema teisend. See subjektivismus on just kõige nõrgem romani külgedest.

        Kuid teiselt poolt vaadates: kas siis meie kirjanduslikud tüüpused ikka ja alati omade ilmavaadetega ning sihtidega otse „tooliga vehklevalt“ pääletungivad peavad olema, nagu Petersoni töödes? Kas meie kirjanduse ideedeks igaveseks ajaks Elsa ning Maltsveti ideed on määratud? Eesti kirjanduse lugemine ei tohiks tulevikus ometi enam nii tervisevastane olla kui siiamaale!

        Iga hing on midagi, mis igavesti „ei“ ja „jaa“ vahel kõigub. See on tuhande kompromissi kogu; nüansside ühendus, kus valgus ja varjud vaheldamisi lähenevad ja kaugenevad; mis alati ennast otsib, iialgi ennast leidmata. Plastikat hingest otsida oleks sellepärast asjata. Kahju ainult, et Tammsaare seda hingeliku plastika puudust küllalt plastilikult ei ole suutnud interpreteerida. Seda kergemini on ta aga sarnaseid hingi pakkuda võinud, kelledele ta kaasa ei ela, kes tema suures karjas ainult „haledate silmadega eeslid“ on. Nii Raismik, kelle ärasõidu pärast kesk romani roman sugugi kurvemaks ei saa; või Muhem, see tüki-mees, kelle nime ka „Mhm!“ võiks kirjutada.

        Kulnot on niisama nagu teisigi romani tegelasi kohe „väsinud hingeks“ nimetatud. Imelik jõud meil: igalpool jõuetust märgata! Kulno võib ometi just „noor hing“ olla, ta ei ole ainult veel küllalt omakohaselt suurt viha ning omakohaselt suurt armastust leidnud, mis nagu laine üle ta pää läheks ning ta südame jää murraks. Ainult kõige suuremat õnne nimetavad sarnased inimesed õnneks. Väikese õnne kiusatuse suruvad nad enestes maha. See seletab osalt ka Kulno inkvisitorlikka piinamise lõbusid, mis talle eneselegi ühes võidu magususega valusalt hingesse lõikavad. Aga just seda „psühologilikku sadismust“ ei taheta temale andeks anda!


— 188 —


        Muidugi on see teisest küljest jälle ikkagi ainult Eesti „üliinimene“ ning liiategi veel Tammsaare „üliinimene“, kes juba „naeru enese pärast naerab.“ O, need ärakülmanud Kulno kõrvad, need eeslikõrvad! Kui armuta see Tammsaare ometi on — oma Kulno ning iseenese vastu!

        Naistegelastest vastab Kulnot Aino. Omas võitluses kaotavad nad mõlemad. Kas on tuult vähe või on tiivad veel lühikesed, kuid lendu nad ei tõuse. Aga kas see Aino naer ei ole siiski ilmakorda pöörav? See määrab terve romani närvliku, rahutumaks-tegeva meeleolu. Filosofia naeru üle ei ole vahest sugugi asjata. Sest Tammsaare tegelased naeravad põhjusmõtte pärast — niisama nagu nad ka põhjusmõtte pärast alalõpmata koputavad! Otse närvide pääle käib see puhta kunsti poolehoidmine, see koputamine koputamise pärast!

        Kulno ning Aino vahekord on romani hing. Kahju, et Tammsaare nende kõrval veel terve rea teisi kõrvalisi tegelasi ning vahekordi on loonud, mis ainult romani ühtlust hävitavad, suuri jooni katki murravad ning tema isegi uduste kirjade pääle veel kahtlase väärtusega vesivärvi lasevad. See arhitektoniline kindlusetus mõjub sedavõrd eitavalt, et Noored hinged küpsena kunstitööna Pikkade sammude kõrval märksa madalamal seisavad.

        Vaevalt on Noor-Eesti midagi nii põhjalikult Vana-Eesti kirjandusest lahkuminevat, uut määravat annud kui novell Pikad sammud. Siin ei tundugi enam lahkuminemist, siin ei tundugi enam võitlust, otsimist ning leidmist. See on algusest lõpuni uus, ilma sidemeta vanaga, iseteadlik ja rahulik, nagu küpse vili noore puu otsas. Ei aines ega stiilis ole vanaga komprommissi tehtud, seda on ignoreeritud, ootamata süütusega on midagi hoopis uut antud.

        Nüüd aga tundub, nagu oleks Tammsaare Noortes hingedes just neid sidemeid otsima, lahkuminemisi leidma ning kompromissisid tegema hakanud. Võiksime siin terve rea silmatorkavaid eitavaid omadusi üleslugeda, millede pääle juba eelmisedki arvustajad tähelepanekut on juhtinud: nii harali kistud vesine intrig, piirjoonteta psühologilik problem, igasuguse plastika puudus, romani väga nõrk arhitektonilik ehitus. Omalt poolt võiksin kinnitada, et Tammsaare selles romanis isegi oma Pikkade sammude metodist ning stiilist taganedes endise Eesti kirjandusega kompromissi pääle on läinud. Uuesti kirjeldab ta „loodust“, sellest hoolimata, et ta selles midagi pääle haleda sügisese lehe „lipendamise“ ning „üksinda, üksinda“ laulmise ei näe ega kuule. Uuesti võtab ta sordini oma stiili päält, laseb Kulno patetlikka jutlusi pidada, mis sõnadega: „Naised, naised...“ algavad; teeb lamedaid võrdlusi hingeelulisi problemisid harutades; sepitseb koguni Raismiku nimel vemmelvärssisid! Pikkade sammude stiili ning metodi hääd omadused korduvad lahjematena, ja pääasi on just see, et nad korduvad. Sest isegi väärtusliku kordamine kunstis on midagi mitte-väärtuslikku.

        Tammsaare on kirjanikuna kaks diametralselt vastamisi seisvat periodi läbielanud. Esimese periodi viljana on paremad Kaks paari ja üksainus ning Vanad ja noored. See oli sotsi-


— 189 —

aine novell, külajutt à la Peterson, värske ja värvilik oma keele ja naturalistlik ning- sügavalt-tõetruu oma aine poolest. Ja teine period kujuneb Pikkades sammudes. See on psühologiline linna-novell, õrnades, hääbuvates toonides, värvitas impressionistlikus stiilis.

        Praegu näib, nagu oleks Tammsaare oma teise periodi Noortes hingedes lõpuni välja öelnud. Ilmub kordumise kartus. On tarvis uut teed välja. Jõuab ta Üle piiri sees üle selle piiri? Missugune on tema kolmas period? Või peame lootma, et Tammsaare tulevikus ainult oma teist periodi laiendada ning suurendada suudab?


Fr. Tuglas.

 


Täiuse printsipi seisukohalt.


(Läti uuema kirjanduse ülevaade.)

I.

        Enne kui Läti kõige uuema kirjanduse ülevaate juurde asume, tähendaksime täiuse printsipi pääjooned ära.

        Ab ovo algades, võtame küsimuse vormi ja sisu üle käsile. On kunstnikka olnud, kes rohkem kas ühele ehk teisele poole kaldusivad, kuid käesoleval korral ei ole meile huvitav, et nad olnud on, vaid meile on tähtis teada, mis sest välja on tulnud. Pilku inimesesoo vaimuilma heites, ehk kui nõnda ütelda võib, tema aatetaevasse vaadates, näeme meie samuti kui realses taevas suurema ja vähema hiilgega tähti. Neid lähemalt vaadeldes võime meie mõndagi nende iseäraldust tähele panna: esiteks, et nende suurus ja teiseks, et nende hiilguse intensiteet mitmesugune on, kui sarnast analogiat võib tarvitada. Meie näeme suuri, kuid tumedama valgusega tähti, nagu Goethe oma, ja vähemaid tähti, kes aga niisama palju valgust annavad ehk rohkemgi, nagu Puschkini täht. Ja näeme ka nii määratu suuri ja heledalt säravaid, et nende valgusest hulk vähemaid tähti ennast toidab: Homerust, Dantet. Endise võrdluse juurde tagasi tulles võime ütelda, et vaimuvallas suuri, kuid tumedaid kehasid leidub, kes sellepärast ka meie vaadet nõrgalt vangistada suudavad. Filosofia süstemidest käib vist suurem osa selle seaduse alla, sest suur hulk materjali, mis nendes peitub, suudab ka enesesse palju energiat imeda, ehk meie analogia järele — valgust. Aga kunsti ideal ei ole mitte materjali paljusega mõjuda, vaid enne nägemata hiilgega vangistada, vast koguni nii heleda hiilgega, et ta mitte ainult meie igapäevast elu valgustada ei suuda, vaid kiiri ka kaugele uurimata ruumidesse heidab. „Aga niipalju, kui meie aru saame,“ vastatakse mulle, „ei ole kõne siin enam sisust ega vormist, vaid millestki kolmandast.“ Tõsi küll, meie oleme kolmanda tähtsa teguri juurde jõudnud — luuletöö sees peituva elu energia juurde. Nõnda teeme meie luuletöös vahet materjali ehk sisu, vormi ja töös peituva elujõu ehk energia vahel. Kõikides ülemaltoodud otsustes tarvitan ma luules elu, valguse soojuse energiate


— 190 —

mõisteid analogias kõiksuse eluga. Kuid kõikidele on teada, et tähendatud energiad liikumise-energiaga ühendatud on, mis luules melodia rikkusena ja voolavuse liikuvusena ilmsile tuleb. Muidugi mõista ei ole vitalismuse küsimus ei teaduses ega filosofias veel mitte ära otsustatud ja arvata võib, et ta igaveste saladuste sekka kuulub. Samasugune saladus peitub igas tõsises luuletöös, niipalju kui meie tema sees seda äramõistmatat, aga igavest eluõhku tunneme. Kuid tema saladuslikkuse ja äramõistmatuse pärast jääb küsimus tema üle suuremalt jaolt kõrvale. Kuna nüüd sellele kindlale alusele oleme asunud, on meil parem võimalus sisu ja vormi omavahelisi vahekordasid ja nende vahekordasid ülemalnimetatud kolme teguri vastu lähemalt vaadelda.

        Ei või olla vormi ilma sisuta, kuna vastupidi võimalik on. Sisu peitub igas inimeses, igas rahvas, tumedana ja kujuta. Aga iga sisu püüab avalikuks saada, otsib enesele vastavat kuju, vormi. Iseäralist kaalumist nõuab sõna vastav, milles sisu kõige selgemalt, kõige rikkalikumalt, kõige täielikumalt kuju võiks võtta. Kunstnik peab nagu optikaline klaas olema, mis kiired ühte põletistäppesse kokku kogub. Aga faktid näitavad, et see mitte igakord ja kõikides oludes tarvilikul täiusel ei sünni: tekkib aberratsion: chromatiline — värvide, ja optiline — konturide, piirjoonte aberratsion, mille läbi kujutatud asi segaseks jääb, kuna kujutatud asja üks osa teise sisse tungib ja joonte ning värvide selgust segab. Aga elementarsemate täiusemääruste sekka käib selle aberratsioni puudus; kuid sellesama mõistega ühendame meie kindlalt sisu vormiga, sest isegi kõige siledamad salmid võivad voolavuse ja kõla poolest aberreerida. Siin tuleks iseäranis ideede ja mõtete aberratsioni ehk segadust nimetada, mis avaldatud ehk peidetud järjelduste disharmoniast tekkib, kuid seda aberratsioni võib loogikalise mõtlemise vormide aberratsioniks lugeda. Katsun tähendatud kolme printsipi mõnede näituste varal demonstreerida.

        Homeruse juurde pöördes leiame meie määratut elujõudu ehk energiat, mis mõlemaid poemisid organiliseks üksuseks liidab määratu jumaliku ja elutarkusega — sisuga, mis selgesse vormisse valatud. Sedasama leiame Dante juures, vahest veel suurema sisuga (sest ta mahutab eneses pikemat ajaloo periodi), kuigi hoopis teistsugust. Neil mõlemil on täielik vorm, kuid oma suure elujõu ja määratu suure sisuga kuuluvad nad inimesesoo esimeste tähtede sekka. Goethes on määratu sisu vormi selgusega ühendatud, kuid mitte alati meistri osavusega ja mitte nii suure elu energiaga, nagu Homerus ehk Dante, sellepärast ka mitte nii säravaga, analogiat tarvitades, nagu juba varemalt nimetasin. Puschkini juures leiame meie vähem materjali, sisu, kuid seda suuremat vormirikkust ja käsitamise osavust mitte nii suure sisemise energiaga kui ülemal nimetatud Homeruse ja Dante juures. Meie võime suure vaimustuse-jõu ja määratu sisuga luuletajaid leida, kelle tööd aga mõnikord aberreerivad: Victor Hugo. Kuid tema ei kuulu ka inimesesoo vaimuvallas mitte esimeste tähtede sekka. Meie võime ka järgmisi ühendusi leida: suurt sisu suure vormirikkusega, kuid ilma eluõhuta, nagu see Aleksandrini ajajärgu luuletajate juures ette tuleb. Kuid täiuse mõiste ei ole mitte esimese suurusega


— 191 —

vaimude külge seotud. Täielikuks peame meie ka Prantsuse luuletajat André Chénier’i nimetama, kelle töödes küll mitte iseäranis suurt sisu ei leidu, mis aga seda täielikumasse lihvitud vormisse on valatud, ja kelle tööd läbini elu-õhuga on õhutatud. Sedasama peab ka Prantsuse luuletaja Parny üle ütlema ja teda täielikuks tunnistama, kuigi ta oma loomise poolest miniaturistisid meelde tuletab. Lõppeks võiks veel tähendada, et ka subjektivistid täielikud on, niipalju kui nad oma mõttejärjeldustes konsekvendid on ja niipalju kui nende tööd eluõhuga õhutatud ja täielikkudesse vormidesse on valatud.

        Kõike seda resumeerides, mis ülemal seletatud, pean ma ütlema, et ma kunstitööde arvustamiseks puhtalt kunstilist kriteriumi olen püüdnud üles seada, nagu näituseks teadustki tema enese kriteriumide järele arvustatakse. Sisu, vormi ja eluenergia printsipisid täiuse printsipis ühendades ei seo ma ühtegi nendest mõne kindla tüüpuse ehk ideali külge: suurem ehk vähem sisu, siledam, valmim ehk valmimatum vorm ja elu energia, mis tööd üksuseks liidab, mille juures kunstniku suurus tema sisu rikkusest ja vaimustuse jõust ning tema täius kolme printsipi harmoniast ära ripub, sellest hoolimata, kas sisu ja vaimustuse jõud suur või väike on. Sellega ei salga ma ka selle printsipi teisi iseloomulisi tundemärkisid mitte ära, kuid lõpulikuks kriteriumiks peab nimetatud täiuse printsip jääma.


II.


        Läti kirjanduse juurde üle minnes pean ütlema, et meie kirjandus, nagu selle pääle V. Eglit enam kui üks kord omades kriitilistes töödes on tähendanud, klassika-ajajärgule läheneb, esialgsetele idüllilistele ilmavaadetele selga pöörates ja igaveste ideede ringi sisse sammudes. Selles üleminekus on edusammu märgata, mitte ainult üksikute kirjanduse edustajate juures, vaid isegi üksiku isiku mitmesugustes edenemisejärkudes. Meil on veel eelromantika ajajärgu elustajaid, kes alles idüllide ja elu-olu kirjeldustele tributi maksavad. Kõige silmapaistvam neist on Apsit, kui talupoegade elukommete kirjeldaja, ja Saulet, kes pääasjalikult külaintelligentsi kirjeldajana tuttav on. On alles elus realistlise romani edustajaid, vennad Kaudsites, kes ka esimestena meie kirjanduses Sturm-und-Drang periodist teatasivad. Siis naiskirjanik-romantiker Aspasia, kelle töödes meie esimest korda kõik-kaasakiskuvat vaimustusejõudu tunda saime, kelle tööd aga vormi poolest veel mitte klassiliselt väljatöötatud ei ole, tumedad on ja kindluseta, kuna ka sisu mõndagi soovida jätab. Kui üksikuna seisvat ja väga sügavat kirjanikku peab J. Poruk’at nimetama. Terve tema traagika seisab selles, et ta kirjaniku ülesannete ja maailma ideede sügavust ära nähes omadele rohkearvulistele vaimuavaldustele veel mitte kunstiliselt kujunenud väljaütlemise vormi ei suuda anda. Paiguti on see schematiline; paiguti liig igapäevane; vähe kunsti on tema sidumata kui ka seotud kõnes, kus mõnikord väga kaunid kohte leidub, ei luba temal klassiliste, täieliste kirjanikkudega


— 192 —

kõrvu seista. Väga huvitav ja sümpatiline luuletaja oli Weidenbaum, kes õnnelikult juba kõik kolm printsipi eneses mahutas (kuigi mitte sügava sisuga), aga kes kahjuks liiga vara suri. Siinkohal peab ka Rainis’t nimetama, luuletajat kes salmide väljatöötamise kallal palju vaeva on näinud ja selles asjas teatud täiusele on jõudnud. Tema luule sisu karakteriseerib Prometheuse võitlus kannatava inimesesooo eest, seda enam sügavusepidi kui laiuti. Tema loov-võime voolab täiena, kui mitte just kaasakiskuvana, siis ometi käredana joana.

        Lähen nüüd meie praeguse kirjanduse tähtsama edustaja Victor Eglit’i juurde, kes 90. aastatel oma kirjaniku-tegevust algas ja meie kirjanduses üleminekuastme algataja oli „dekadentismuse“ kui klassitsismuse juurde. Tema oligi esimene klassitsismuse ideede kuulutaja ja põhjendaja Lätis. Ta on anderikas, enesesse kõikemahutav isik, väga mitmekülgne omades mitmesugustes kunstilistes edenemise-järkudes, kelle vaimusünnitused oma kahklemata rikkaliku sisu juures suure elujõu ja vaimurikkusega on karakteriseeritud, sest et ta kõikide küsimuste pääle kirjanduse-, kunsti-, politika-, kulturi- ja teaduse-vallas vastukaja sünnitas. Vormi poolest ei ole V. Egliti tööd mitte ühesugused. Kui tema esimestes töödes vabalt voolav sisu ja vaimustus kord enam kindlates, kord veidi laialipillatud vormides esineb, siis töötab ta teises „dekadentismuse“ periodis tõsiselt ja hoolega vormi kallal ning jõuab omade tööde enamas hulgas kaunini väljaütlemise kindluseni ja meisterlikuni vormiküpsuseni, nagu ta seda omas viimases neljasilbiliste jambustega kirjutatud romanis Hall baron hiilgavalt tõendas.

        Teine silmapaistev kirjandusline üksus on Fally, kes V. Eglit’iga pea ühel ajal kirjanduse alale astus. Ta on mitme luuletustekogu, dramatilise töö, poemi ja väikeste juttude-etüdide kogu autorina tuttavaks saanud. Fally tööde sisu on niisama laialine, kuid mitte nii võimas kui Eglitil. Väiksema loova võimega on ta aga omades töödes enam ühte laadi.

        Nimetan veel Akurater’i, andelist luuletajat omade tööde võrdlemisi rikkaliku sisuga, kuid mitmekesise tehnikaga, ja Harald Eldgast’i, kes oma vaimustusega kirjutatud suure romani ja oma vähe kunstiväärtuslik dramatilise produktsioniga, mis alles viimasel ajal vormi on omandanud, ilma ette astus. Lõpuks nimetan veel romantikeri Barda’it ja kirglik-vaimustatud luuletajat Wirsa’t...

        Ma lõpetan sellega, oma ülevaate lühidust silmas pidades; muidugi ei olnud mul siin kõiki tähtsamaidki võimalik nimetada. Minu ülesanne oli — kõige üleüldisemat pilti meie kirjandusest anda, lootusega, võib olla, teinekord üksikute kirjanikkude ja kirjandusliste nähtuste juures pikemalt peatada.


V. Damberg.


— 193 —



Versailles õhtupoolikul.


        Vana, ärakasvanud park. Jalgteesid varjavad kõrged puud ühtevajunud tiheda oksametsaga. Marmorist kujud on aja jooksul halliks muutunud. Kivitahvlite ning pinkide vahelt ajavad rohukõrred tihedas salgus püsti. Samblakorraga kaetud vaasidest kivitulpade otsas, kus ümber kinnihoides ringikeerlevad näkid on kujutatud, — õitsevad kevadelilled heledates värvides.

        Jalgteed jooksevad imelikult sõlme; kaovad uuesti lahti keereldes, labirinti sünnitades tumerohelise puude seina vahele.

        Eesmärgita astun suurelt kõnniteelt kõrvalisele jalgteele, — hämarus, mida tihe lehekate sünnitas, ahvateles mind. Kuid tee lõppes ootamatalt ära: avanes lage, puudest piiratud roheline muru, kus bassinides vesi madalal häälel solises; muru keskel seisis igavesti-noore armastuse jumala halliks pleekinud kuju, oma naerust nägu äravarjates kohutava vanaduse näokatte taha.

        „...Kevadepäevil Erosel roosipärgadega jalad kinni sidusime, et väikene kevade-jumal meilt äralennata ei saaks...“

        Kuid roosipärjad on ammu ära närtsinud ja ära kõdunenud, noolekimp on maha rohusse langenud ja vibu käes on katki murdunud, — sest „Eros varjab ennast aegajalt vanaduse näokatte taha...“

        Kuuldus väikeste kilkamine: olivad liblikaid näinud. Laste poolt tagaaetud tõusivad need roheliselt murult lendu, keerlesivad ülesse ja alla vajudes näokatte taha varjatud Erose pää ümber ning hõljusivad säält edasi, ära kadudes ühes jalgteega puude vahele.

        Lapsi peatatakse: „Ärge minge kaugele; puude tihnikus viirastavad kõdunenud sulgis ning koltunud pitsides herrad ja prouad“...

        Säälpool olivad aga suured tiigid; vesi tiikides oli roheline ja surnud. Ainult kalade punased seljad vedasivad õhtu eel aeglasi ringisid vee pääle, luige kaelte pikke vastuhelkisid vees ära poolitades.

        Ootan õhtut; siis suureneb jalutajate hulga harvenemisega rahu.

        Vaatlen kuninga lossi, mis oma peenemaitselises lihtsuses Greeka ehitusekunsti vaimuga õige ligidalt sugulane on.

        Küll on nähtud nii mõndagi kunstikogu, mida vaadeldes mõne aja pääle igapäevsuselt nii rohkel arvul jagatavad „mõistatused“ äraarvamata jätad, kuid vaatled neid kunstitöösid kui mineviku sünnitusi, — liiga palju liiga võõrast ajavaimu näitavad nad.

        Koguni Parisi Notre-Dame ning Sainthe Chapelle — Gooti ajajärgu kõige huvitavamad ja vägevamad kunstisünnitused, selle ajavaimu mõttes, (meelega vaikin siin Kölni Doomkirikust!), need kõik jäävad omas väärtuses hindamisel alla „päikese kuninga“ ajajärgust, kus Prantsuse kultur omale kõrgemale astmele tõustes kogu selleaegse haritud ilmale mõõduandvaks, jäljendatavaks sai, üksikud kunstiharud aga (n.n. „puhas kunst“), maalimine ja skulptur, kõigi teiste rahvaste omadest meie päevini eesotsas on seisnud.


— 194 —


        Usutunde äraiganemisega, ülesehitava ajavaimu võõraks jäämisega muutub Notre-Dame huvitavaks museumiks, kuna Versailles ühes Greeka ehitusekunsti vaimuga igamataks jääb.

        Päikese madalamale vajumisega löövad kumast õhetama lossiaknad, mis põrandalt ligi laeni üles tõusevad.

        Kuuldus eelõhtuse tuule kahinat, mis üksikute purtskaevude veehääli aegajalt enese alla varjata püüdis.

        Lossi akendest, tihedalt laest alla kõlkuvate lühtrite ridadest paistis kui tuhandete küünlatulede kiramine. Tulede all, seinte ääres, seisavad valged, kustunud roosatoonilise siidiga kaetud tooliread; nende kohal, valgetel seintel, paksudes kullatud raamides kuningad ratsa, kätt uhkesti välja lahinguvälja poole sirutades ehk toredates siidiriietes, pitside merde ärauppunud printsessid.

        Säältpoolt, kus õhtune päikene lossiaknaid heledas valguses kumama pani, kostsivad muusika hääled.

        Kuuldus kurb viis, üksik viiul nuttis. Lõi aga korraga üle keelte, — kellad helisesivad, andsivad teistele pillidele märku leina edasi kanda. Peatselt aga hakkasivad viled kui kevadisel ööl hallikad õrnalt mulisema...

        Tuled ja pillid kõnelevad heledalt endistest päevadest.

        Hääled keerlevad, otsivad teed tantsusaali avarale põrandale, kuhu pikad lühtrite read klaastilgutite kaudu, vilede ning kannelde häälte virvendusel valgust maha pillutavad.

        Pimedamaks minekuga, muusika helide valjemaks muutumisega laotab loojenev päike omi viimaseid leekisid laiali, mis üksikult teede kohal puuokste all, ühetaolisel murupinnal kui mitmevärvilised lambid põlevad. Tuled löövad ühelt kohalt kustudes, teisal öösistena õitena põlema; kogunevad tiigi madalale kaldale ja äratavad kaldalt vette libisedes sääl maetud värvisid üürikeseks ajaks elusse.

        Varjude tihenedes kerkib ka udu suurtest bassinidest.

        Algamas on tulede ning varjude õhtune mäng.

        Lapsed, ärge minge kaugele, puude tihnikus viirastavad kõdunenud sulgis ning koltunud pitsides herrad ja prouad!“...

        Küljeteelt ruttavad varjudena puhmaste salga poole joostes paar moosekanti. Ronivad ise tee kõrvale kõrgustiku otsa ning madalate pehmetuule taoliste oboe häältega, kirjude tulede all, mis lillede kohal helepunased, kollased, valged, lehtede kohal aga õrn-rohelised on, võtavad nad vastu lähenevat tantsijate rongi.

        Mööda kahisevad roosad kleidid, valge vahutaoliste pitsilainetega ümbritsetud, läbi helerohelise lehestiku tulles.

        Mesilaste suminana, varjatud häältel kuuldub kõnelemine...

        Õuekavalerid, ühesugused osavad, nii noored kui vanad ning daamid, — kõik astuvad kergel sammul omade üleskuhjatud parukatega, kust seest punakad ja violett-suled ühes rohkearvuliste lokkidega kõiguvad.


— 195 —


        Kergel kõnnakul ruttab oma saatja kõrval noor daam; temale sosistatakse midagi, — väike, kitsas käsi toob nähtavale krinolini voltide vahelt kuulamise sarve; juukse kuhjasse punutud roosid värisevad, nägu varjatakse tuulelehvitaja taha, kuhu idülliline karjaste-elu on kujutatud. Nähtava nooruse alla on varjatud vanadusest poolkurdiks jäänud „elav surnu“, — kuis rohud, salvid ning pihid nooreks muuta mõistavad osaval tarvitamisel!

        Siidi kahin. Helerohelised, kullaga tikitud kuued, või lihtsamad kitsast violett, rohelist ja musta triipu. Pikad sukad, kõrge kandadega, hõbe või kuldpanneldega kingad. Kulmude alt, mis vähekese mustemaks tehtud, rahulikult vaatavatel silmadel on omadus naerda tõsisel näol...

        Üleni kollases riides ruttab rongide järele väikene moorlane pika keti otsas longus sabaga hurta vedades, ettevaatlikult teises käes suurt roosat päevavarju hoides.

        Mööda läksivad. Moosekandid ronivad kõrgustikult, põõsaste vahelt maha ning ruttavad küljeteesid mõõda tantsijaid uuesti vastu võtma.

        Kõik kadusivad varjudena lossi poole külge, kus rohelistel muruplatsidel üks rohukõrs teisest ei tohi pikem olla ning kus ainsamatki lille ei õitse.

        Alt, pargist lossi avarale, esisele viivad mitmelt rinnakult trepid.

        Säält kõrgelt lossi varjult vaadeldes, kus bassinide read madalalt vulisevate purtskaevudega, vee ääres lamavate skulpturi gruppidega ning ühetaoliste püramid-puudega pargi ääretu kaugusega ühinevad, — suuruse tunde võtad säält kaasa...

        Kuuldus trummi häälte tihe ragin — märku antakse lahkumisele.

        Lossis kustuvad tuled üksteise järele ära. Üksikud purtskaevud labistavad laisalt.

        Maha jäivad suikuvad luiged mustas tiigi vees; aegajalt kuuldub nende hõikumine hämaruses.

        Lossiaknad on algavast pimedusest musta, läbinägemata eesriiete taha ära varjatud.

        Pargi lõpp. Kõrged raudväravad kõlisevad, — keeratakse lukku.

        Heledalt kajavad sammud lagedaks jäänud uulitsal.

        Kusagil kustub muusika õhtuse tooniga.


Aleksander Tasa.


Versailles, kevadel 1909.


— 196 —


Eesti III. Kunstinäituse üleskutse.


        Eesti kunstnikkude keskel liikus juba ammugi mõte korralikka kunstinäitusi, kas iga aasta või üle kahe aasta, toime panna; sellekohaste läbirääkimiste järel ja kunstnikkude eneste nõusolemisel otsustas ajakirja Noor-Eesti väljaandev ringkond korraldusi enese pääle võtta ning täidesaatja toimekonna valida. Toimekonnale tehti otsekoheseks ülesandeks asja nii korraldada, et käesoleva aasta augusti- ja septembri-kuudel Tartus ja Tallinnas kunstinäitus toime saaks pandud.


Näituse programm on järgmine:


        1.        Näitus peetakse ära Tartus 13.–29. aug. ja Tallinnas 4.–19. sept. s.a.

        2.        Näitusele võetakse töösid vastu kõigist kunstiharudest: maalid, joonistused, katsed, kavandid, graafika, plastika-tööd, kunstkäsitöö jne.

        3.        Näituse puhas sissetulek läheb näitusest osavõtjate kunstnikkude kasuks. Abiandmise viis jääb väljapanejate eneste määrata. Omalt poolt avaldab valitud toimekond järelkaalumiseks mõtet, et puhta kasu eest töösid Tartus Eesti Rahva Museumi ja Tallinnas asutatava Kunsti Museumi jaoks ostetakse. Kui toimekonna sooviavaldus kunstnikkude poolt vastuvõtmist leiab, siis jääb otsustajaks, missuguseid töösid osta, kunstinäituse jury.


        NB. Osavõtjaid kunstnikka, kes isiklikult näitusele ei ilmu, palutakse abiandmise viisi kohta kirjalikult omi arvamisi avaldada.


        4.        Näitusele saadetavate kunstitööde saatmise kulud kannab näitus. Nõndasama ka tagasisaatmise kulud. Asju aga palutakse hoolega sisse pakkida.

        5.        Tööde arv ja suurus tuleks 1 kuu enne näituse avamist toimekonnale teada anda, et parajaid ruumisid leida võiks.

        6.        Näitusel väljapandavad tööd peavad vähemalt nädal enne näituse avamist kohale, Tartusse, jõudnud olema.

        7.        Näitusel väljapandud kunstitööd saavad soovi pääle näituse ajaks õnnetuste vastu kinnitatud. Mitte-müüdavate tööde kinnitusehinna suurus tuleb näituse toimekonnale üles anda.

        8.        Et kunstiväärtuseta asju näitusele ei pääseks, selle üle valvab jury. Jury liikmeteks on järgmised kunstnikud palutud: K.A. Hindrey, J. Koort, H. Laipman, A. Promet, Kr. Raud ja N. Triik.

        9.        Kui väljapandud tööd müüa on, tuleb neile külgepandav hind üles anda ja ühtlasi teatada, missuguse alahinnaga vahest, kui külgepandud hinna eest ostjat ei peaks leiduma, näituse toimekonnal luba on töösid ära anda, ehk mille eest jury museumite jaoks ära osta võib.


— 197 —


        10.        Näituse ajal peetakse Tartus ja Tallinnas rida kõnesid kunsti ja kulturi üle.

        11.        Kunstinäituse toimekond on sellekohaseid sammusid astunud, et näituse ajal ka muusika ja näitelavalise kunsti põllul tuumakaid toodeid Tartus ja Tallinnas ette kantakse.

        12.        Ajakirja Noor-Eesti aasta ja poolaasta tellijatele on näitusele Tartus ehk Tallinnas ühekordne sisseminek hinnata.

        13.        Näituse toimekond mõtleb väljastpoolt Eestit kunstiarvustajaid näitusele kutsuda.

        14.        Näituse toimekonna tegevust revideerivad kunstnikkude- osavõtjate poolt selleks valitud revidendid.

        15.        Toimekonnal ja juryl on õigus ennast kooptatsioni läbi laiendada.

        Kunstinäituse eeskava avaldades kutsub ajakirja Noor-Eesti kaastööliste-kunstnikkude poolt valitud toimekond kõiki Eesti kunstnikka üles näitusest tööde väljapanemisega osavõtma tulla. Ühtlasi palutakse kõikide Eesti kunstnikkude ja kunstiõpilaste adressisd saata, et võimalik oleks neile näituse üleskutset ja programmi kätte läkitada.


        Kõige austusega Eesti III. Kunstinäituse toimekonna liikmed:


Kristjan Raud.

Nikolai Triik.

Karl Menning.

Gustav Suits.

Bernhard Linde.


        PS. Kõik näitusesse puutuvad küsimised palutakse järgmisel adressil saata: Ajakirja Noor-Eesti toimetus, Kunstinäituse toimekonnale, Tartus (Юрьевъ, Лифл.).


— 198 —


KROONIKA


Meie elame pöörasel ajal!


        Tuntud Tallinnas küünlakuu päevadel 1910. aastal Meie väga aruka arusaamise ja pagana hella südametunnistusega:

        Meie, Meie, kelle käest teie küsima peate, kui teie eestkätt kirjanikuks hakata tahate, Meie ei räägi siin hirmus genialsest Wildest ja nüüd hiilgama löönud Jürgensteinist, kelle käest teie muidu niisama hääde tagajärgedega selleks patendi lunastada võite, kui palju teil annet on ja kui „kenasti“ teie kirjutada oskate, mõistagi karuvaevaga „mahasaades“; sellest A. Jürgensteinist, kellest Meie arvame, et tema iseäranis osav kirjutamise ja piitsutamise pääle on, kes kapaga leili viskab ja kõik üle võlli ajab, mille eest Meie talle enese väga tänulikus rikkumata südames kõige suurema tunnistuse osaks laseme saada ja teda tänasest päevast pääle kõige suuremaks Eesti arvustajaks tõstame.

        Ei, ei, Meie räägime teist, teie, need herrad, kes palju madalamal seisate, kui käsitööline Salieri, ei teist, teie õiged „noor-eestlased“, teie poisikesed, kes ilma andeta ninakalt, enese õudses haleduses, kompade otsa ronite ja arvate, et teie Goethest ja Puschkinist pikemad olete ja siis neile järele komberdate, ilma et teie oma kangelasi armastaksite, kui inimene inimese pääle selle sõna tõsises mõttes vaataksite, ja siis, nii madalal nagu maa taevast, targeldades sadulat sea selga tahate panna; kes teie tervel kümnel aastal muud teinud ei ole, kui luiskanud ja valetanud, et suu suitseb, eriteadlisi sõnu loopinud ja kuni laua alla kukkumiseni ruutu trumpi mänginud olete. Aga ka teist mu haletsemisevääriline arst, kes teie suurte meistrite originalisid sugugi ei tunne, ehk paremal juhtumisel väga vähe — missugune vahe teie ja Meie vahel —; teid nendest raamatutest, mis kodus teie riiulil seisavad, nii trehvavaid diagnosesid — Meie keeles lahimisi — ei luba teha nagu Meid Meie soe rikkumata otsekohene süda.

        Teie, need herrad, tõsised „noor-eestlased“, poisikesed ja Teie, mu haletsemise väärt doktor, Meie elame pöörasel ajal!!! Keegi ei taha langenute vastu armuheitmist kuulutada! Seda ei panda millekski, et mees-saatus on Talle osaks andnud Meie vennana ilmale sündida — tunneb, mis mammud


— 199 —

maitsevad, et ta kangelased ihust neitsilikkuse poole püüavad ja säälsamas endid vabalt sugulise lõbutsemise valda viskavad, et tema meie vend, see „jasnovidets ploti“ isesuguse lõbudusega „langemise lugusi“ kirjeldab. Seda omadust ei püüta kinni! Ei! Sarnase omadusega kirjanikku tembeldatakse tüüpikaliseks maakoolmeistriks, ehk Meil sellest küll teised arvamised on, tas nähakse ainult maakoolmeisterlikku targeldamist. Meie elame pöörasel ajal! Jannseni, selle Meie väärilise, vabameelse ja demokratialise kunsti-isa isamaalisi laulusid ei panda millekski. Ja isegi nüüd võrdlemata A. Jürgenstein, kes enese koolivennalikus solidariteedis erateel lihaäranägijale nägemata tunnistust ja troosti pakub, isegi tema ei taha avalikult midagi teha. Ta lükkab, erakonna politikat tagaajades, kõik Goethed ja Puschkinid kõrvale ja valib Fr. Tuglase enese esimeseks „hinna võitjaks“, just kui ei oleks Ernst Petersoni sugugi olemas, seda seltskonna theemade pääle kirjutajat, kes enese aine nii põhjalikult ära on tarvitanud, et kellelgi mõistlikul inimesel uneski meelde ei tule sellest tulevikus ega minevikus midagi kirjutada.

        Kunstniku sisemise otsekohese värske tunde nimel hüüame Meie taevast ja maad appi omade Goethede ja Puschkinite õiguste pärast:

        Meie, kellele saatus on osaks andnud Ernst Petersoni vennana ilma sündida.


*


„Noor-Eesti“ ja „Uue Suometare“ J-tilgad.


        „Noor-Eesti" III album ei ole ka Soomes tähelepanemata mööda läinud. Kuna noorsoomlaste „Helsingin Sanomat“ ja radikalide „Päivä“ meie albumit häämeelega nähtud külalisena tervitasivad, ei ole „Uue Suometare“ kannatlikule paberile „Noor-Eesti“ kohta mõningaid J-tähega allakirjutatud tumedavee tilkasid tibamata jäänud. „Uue Suometare“ publikum ei oleks ju mitte „Uue Suometare“ publikum, kui ta mitte kõige selle mustaks tegemist ei armastaks, mis kuidagi viisi — olgu kas või nime poolest — „Noort-Soome“ meelde tuletab. Ja — miks ei võiks siis ka Soomes mõni ajakirjanduslik Eesti vend enesele „Noor-Eesti“ halvendamisega natukene leiba juurde teenida?

        „Uue Suometare“ 291 nris 1909. a. võis „Noor-Eesti“ kohta näit. järgmisi väga veidraid, kuid igatahes mitte kõige häätahtlikumaid väiteid lugeda: „Kas on mingit „Noor-Eestit“ olemas? Soomeski tuntud Eesti kirjanik Eduard Wilde asub omas hiljuti ilmunud naljajutus „Uuel teel“ eitavale seisukohale „Noor- Eesti“ kohta, kõike seda pilgates, mis „Noor-Eesti“ kirjanikkudel iseäralikku, karakterlikku on.“ — „Aga kui mingit iseäralikku „Noor-Eestit“ sellelt aastasajalt olemas ei ole, küllap see siis sest saadik olemas on, kui Eesti iseseisev elu sündis. „Noor-Eesti“ album ongi sellest aru saanud ja enese eelkäijaid otsides ajas tubli sammu tagasi astunud, aga mitte õige mehe pihta trehvanud, nagu eestlased kinnitavad, üht läinud aastasaja algul elanud, kuid noorelt surnud ja eestlastele täiesti tundmataks jäänud meest Kristian Jaak Petersoni omaks eestvõitlejaks kuulutades.“ „Kas tuleb tema päevaraamatu katkeid eelviimases albumis miskisuguseks programmi-kirjutuseks pidada? Siit ei saa palju muud teada, kui et ta „küüniker“ tahab olla ja Diogenese viisil elada“ (Tsitat). „Kuid see on ju selge haigluse märk. Haigluse jälgi näeb ka tema luuletustes.“ „Muust selle albumi sisust (pääle Kr.J. Petersoni luuletuste) olgu nimetada Ed. Wilde a. 1900 kirjutatud jutustus „Kuival“, Aino Kallase soomekeelne luuletus, Lauri Kettuse kirjutus Eesti keele õigekirjutusest, terve hulk luuletusi mitme-


— 200 —

sugustelt autoritelt, paar jutustust ja arvustusi Prantsuse keelest on G. Suits, J. Aavik ja V. Grünthal terve „buketi“ eestistanud, nagu nad oma väljavalikut ise nimetavad.“ — Kahjuks ei saa Soome lugeja selle albumi kaudu Eesti kirjakeelest ega selle praegusest edenemisest õiget aimet, sest albumi keel on paljudes kirjutustes hale võõrakeelsete sõnade somps. Kõige pahem on, et neid sagedasti täiesti asjata tarvitatakse. See on „Noor-Eesti“ meestes nähtavasti Vene mõju, sest neil püüab võõras sõna alati niisuguses paigas esile, kus sama laenusõna Vene keeles tarvitatakse, sagedasti ilma tarviduseta. Neid ei tarvitata igakord mitte õiges tähenduseski!“ — „Niisugune kirjutus avaldab päris n.n. „kadakasaksa“ keele mõju, liiatigi kui näit. võõras omadusesõna deklineerimata jäetakse“ jne.

        Andke andeks, kui ma J. tumedaid ja vähesaladuslikka mõttekäikusid omalt poolt mõne reaga tahan valgustada. Niisuguse „Noor-Eesti“ arvustaja tundmaõppimine, kes mitte ainult pääga, vaid ka pää pääl käib, tohiks ju isegi pärast A. Jürgensteini ja O. Petersoni oina jagu lõbusat huvitust pakkuda. „Uue Suometare“ J. on „müstiline“ mõtleja, kelle sarnast Eestiski vist mitte igapäev näha ei saa. Tema usub nähtavasti seda, mis ta soovib. „Noor-Eesti“ kohta sooviks ta ühes „Soomeski tuntud“ Eduard Wildega, et seda olemas ei oleks. Hüvä, „Noor-Eestit“ ei ole nõnda siis mitte olemas. Vähemalt mitte „sellelt aastasajalt!“ Isegi „Noor-Eesti“ album, teatab J., olevat omast olemasolematusest aru saanud ja ennast otsides „tubli sammu tagasi astunud,“ kuid omaks õnnetuseks pimedast pääst „noorelt surnud ja eestlastele täiesti tundmataks jäänud Kristian Jaak Petersoni“ pihta trehvanud. Jah, niisugune õnnetuselind juba see „Noor-Eesti“, mitte midagi ei õnnesta temale! Kuid Peterson oli igatahes „läinud aastasaja algul elanud“, olgugi noorelt surnud, „Noor-Eestit“ ei ole aga, nagu öeldud, sellest aastasajalt olemaski — nõnda siis ei tule ka „Noor-Eesti“ programmi-kirjutusi mitte näit. Gus[]tav Suits’i, Fr. Tuglase, J. Aaviku ja t. praeguste töödest otsida, vaid ennem juba Kr. Jaak Petersoni saja aasta eest kirjutatud päevaraamatu katketest. Aga ka neist ei leia J. muud kui „selgeid haigluse märkisid.“ Siis edasi: kui „Noor-Eesti“ omast olemasolematusest hoolimata lõpuks siiski olemas on („Uue Suometare“ J. oskab mõtteid üleüldse suurepäraliselt dissotsieerida!), mis tühja see „Noor-Eesti“ III album niisugusel korral ikka [ära] ei ole? Pääle „Ed. Wilde 1900. a. kirjutatud jutustuse“ ja pääle kahe Soome külalise t[öö]de leidub „Noor-Eesti“ päristegelaste poolt albumis ainult „terve hulk luuletusi“, (niisuguseid luuletusi, millede autorisi nimetadagi ei maksa), „paar jutustust“, „arvustusi“ ja Prantsuse „bukett.“ Pange tähele, J. ei tea ei Randvere „Ruthist“ ega Tuglase „Eduard Wildest ja Ernst Petersonist“, neist kahest III albumi päätööst, sõnakestki, mitte sõnakestki lausuda, neid ei ole tema ja „Uue Suometare“ lugejate jaoks jällegi mitte olemaski ja Prantsuse „buketist“ kõneleb tema tundmustele ainult sõna „bukett“ midagi: see haavab tuntavasti tema isamaalikku meelt. Ja isamaaliku meelega saab „Uue Suometare“ veergudel siis nii hõlpsasti ja nii põlgavalt „Noor-Eesti“ albumi keelt „haledaks võõrakeelsete sõnade sompsuks“ kujutada, mida „õiges tähenduseski“ ei osata tarvitada ja „kadakasaksa keeleks“ ja missuguseks värdjaks ja peletiseks tahes! Mingisuguseid lähemaid tõendusi või näitusi ei ole selleks enam tarvis, et „Noor-Eestit“ Eesti kirjanduse kõrvaliseks langemise-nähtuseks ja kahetsemise vääriliseks maitse pankrotiks seletada. Lihtsalt muud kui aga kirjuta: Kahjuks ei saa Soome lugeja selle albumi kaudu Eesti kirjakeelest ega selle praegusest edenemise-järgust õiget aimet jne. Mis sellest, et „Noor-Eesti“ püüdeid isegi Eestis — ja koguni hra Jürgensteini poolt — vähemalt keele asjus „tähelepandavaks“


— 201 —

peetakse ja „Noor-Eesti“ ajajärgust meie kirjakeelele just edenemist ustakse (vaata näit. „Postimees“ nr 45 s.a.).

        Nõnda siis: J. „arvustuse“ pilgu ees ei leia armu mingisugune „Noor-Eesti“ töö ega mingisugune „Noor-Eesti“ talent, tema halvendab ja põlgab kõike mõneskümnes reas. Ja nagu tema kirjutusest edasi selgub, ei ärata tema rahulolematust keele asjus mitte ainult „Noor-Eesti“, vaid tundub „haavavalt“ ja „mitteõnnestanult“ praegune Eesti üleüldse. Niin täitavaa sanaseppää kuin A. Grenzstein oli, ei virolaisilla tätä nykyä näyolevan. (Nii osavat sõnaseppa kui A. Grenzstein oli, ei näi eestlastel praegusel ajal olevat.) A. Grenzstein, missugune äraandlik nimi! Meelde tärkab selle omaaegse „Oleviku“ pää vajaduslikuna täiendusena kohe — hra J. Tilk. Siis tema kujul ongi „Uue Suometare“ toimetuses veel tükikene „Oleviku“ saba alles püsinud. Ja see on siis tema, kes „Noor-Eestit“ soomlastele Vene särk seljas ja Vene saapad jalas näidata tahab?

        Nimelt ei seleta J. „Noor-Eestit“ Vene mõju sünnituseks mitte ainult keele poolest, vaid oma artikli lõpul ka meele poolest. Nii olevat tuntud „Noor- Eesti“ juhtsõna: „Olgem eestlased, aga saagem ka europlasteks!" venelastelt omandatud ja jällegi ilma mõtteta ja tarviduseta omandatud. Sest sarnast juhtsõna ei olevat eestlastele sugugi tarvis. Eesti olevat isegi alati Lääne-Europa kulturiringisse kuulunud. Enam Lääne-Europa kulturi Eestisse soovitada, tähendab J. meelest — Greeka vanasõnaga rääkides — ainult öökullisid Athenasse kanda!

        Soovitaksin selle J. tähe taga peituva öökulliga just Vene mõju üle pikemalt juttu puhuda. Ja soovitaksin teda päevavalgele kutsuda just Soome lehtedes, kus ta praegu omi „uhuu“ hüüdeid Eesti rohkem-valgustatud eluavalduste kohta aegajalt kuulda laseb. Näidaku, tõendagu ta soomlastele oma ettekujutatud Vene mõju „Noor-Eestis“ lähemalt — ja jutustagu mõni „Noor-Eesti“ edustaja Soomes sellest lähemalt, kuidas „osav sõnasepp“ A. Grenzstein ja tema kaastöötajad venestuse ajajärgu tulles „Eestist mitte teist Soomemaad ei tahtnud teha.

        Inimesed on sagedasti väga pahatahtlikud, aga kaugelt mitte igakord osavad ja ettevaatlikud omas pahatahtlikkuses „Uue Suometare“ 47. nris 1910 leidus J. poolt „Noor-Eesti“ kohta — kõige endise lisaks — märkus, et ta teiste tööd ei tahtvat maksvaks tunnistada. Nimetati koguni eeskuju, kellelt „Noor-Eesti“ sarnast halba olevat õppinud. Selle demoraliseeriva eeskuju nimi on „Postimees.“ Harva on meist keegi enne nii jõleda rumaluse plahvatuse juures olnud.

        Vististi saab J-le miskisugune üllatus olema ennast omade „Suometare“ veergudele peidetud pahatahtlikkustega siit eest leida — ja koguni nii põhjalikus valgustuses eest leida.


*


Ühe korporatsioni aruandest.


        1.        „Värvide kandmiseks soovitakse ministri luba asemele Keisri luba muretseda“.

        2.        „Korporatsioni liikmed võtsivad jõudu mööda Eesti vaimlisest elust ka väljaspool konvendi korterit osa; kõik Tartus viibivad liikmed olivad muusikapäeval korrapidajateks“.

        Kellegile ei ole raskemaid kohuseid pääle pandud kui ta kanda suudab.


*


— 202 —


Psühologilise zoologia alalt.


Väljavõtted „Virulasest“ nr. 191–193, 1909 a.


        „Kahekesi“ on jutukeste — novellide — kogu. Tema sisaldab eneses nelja jutukest. Kolmas neist, nimelt „Suve öö armastus“, on ühe asja poolest tähelepanemise väärt: tema võib esialgse, ühekordse läbilugemise järele inimese kergesti eksitusesse viia: lugeja võib hõlpsasti arvama hakata, nagu oleks kirjanik Mihkelson, nagu see talle siiaajani tuntud, korraga „oma keha seest välja pugenud“ ja veidruste asemel mõistlikku keelt rääkima hakanud. Kuid see ainult näitab nii... Mihkelson, nagu meie teda seniajani tunneme, ei ole ennast ka „Suve öö armastuses“ täitsa ära pidada suutnud — pentsiku olevuse otsad tõlgendavad ikkagi välja. Nimetatud jutus räägitakse ühest aidast, poisist ning tüdrukust, kes selle aida juures armuvalu põevad. Selsamal ajal jooksevad ja krõbistavad ka hiired aida all; nad pidada sääl varrusid või ristseid, sest nad ristivad praegu noort hiirt ja panivad talle nimeks: „Kaarnanurme Sinilill“. Kas pole õige — neil sõnadel on hästi „imelikku“ maiku juures?

*


        Mihkelson, ehk küll ise veel noor mees, ei ole mitte vähe kirjutanud ja siiaajani kõik segaselt. Millest ta päriselt räägib, seda mõistavad ehk inglid taevas... Suured sõnad meeldisivad meie noortele, murrakusõnad meie nii rohkearvulise keeleuurijate karjale, mõtetevassing aga kõigile, kellel omal päälmine kammer selguseta. Mihkelson leidis tähelepanemist; tema käest oodati tähte ja märki. See sündis. „Noor-Eestis“ nr. II ilmus ta sulest töö päälkirja all „Jumala saar“. See pani Mihkelsoni seniaegsetele mõttevassingutele krooni pähe: millest sääl päriselt räägitakse — ei mõista keegi, miks sääl nii räägitakse — mõistavad ehk hulludearstid; aga toores on see töö kohati ja täis kunstilist valet. — Paljudki meie „haritud poegadest“ nägivad selles Mihkelsoni haiglases või veidras jampsimises vist „midagi sistamatiklist“ ja hakkasivad teda juba väga „anderikkaks“ pidama. Võib olla, et nad hinges teda isegi Goethe või Nietzschega kõrvu seadsivad, kes ka „Faust II“ ja „Also sprach Zaratustra“ lõpus segaselt räägivad. Kuid sääl on ikkagi oma väike vahe, selle Mihkelsoni ja Nietzsche ning Goethe segaduste vahel: viimased on mõtte ja pildi selgusega, imekspanemiseväärt vaimusügavusega alganud, ja kui nemad lõpupoole segaseks lähevad, siis on see neile andeksantav, või veel rohkem, nende seniaegne sügavus annab isegi alust arvata, et ka nende segaduses selgus ehk sees on, kui meie neid ei mõista. „Anderikas“ Mihkelson ei ole siiaajani aga veel ainustki selget tööd andnud. Sündinud „fantaseerija“ sõnadest sügavat mõtet ja kunstilisi iludusi otsima hakata on veider ja suur ülekohus nende tõsiste kirjanikkude vastu, kes oma töödes mitte ei hälbi ja hiireristsetest effekti tegema ei lähe.

*


        Fr. Mihkelson on nende kirjanikkude liigist... kes, nagu tsirkuse Hans, omale kõiksugu kohatuid, kunstivastaseid „trjukisid“ lubab. Tema „Oma päikese poole“, „Toome helbetest“ ja „Midiast“ — kolmest tööst, mis pääle „Suve öö armastuse“ „Kahekesi’sse“ paigutatud on, ei hakka meie rääkimagi; kes nende tööde kõlbmatusi juba ise omast väest ei mõista, sellele ei seleta vististi ka midagi ära, räägi ja tõenda nii palju, kui sa tahad.

*


— 203 —


        Mul ei ole vist mitte tarvis kui uudist kuulutama hakata, et „Kahekesi“, iseäranis aga „Suve öö armastus“ meie kirjatarkadele üpris meeldisivad... Selle jutukestekogukese hääks jäeti isegi Eduard Wilde „Prohvet Maltsvet“ ja tema kirjanduslik kullatükk „Tokerjad“ kahe silma vahele ja „Eesti Kirjanduseselts“ mõistis esimese auhinna Fr. Mihkelsoni „Kahekesi’le“.. Sellest küljest näitavad küll ühed Fr. Mihkelsoni sõnad prohvetlised ja trehvavad olevat:

        „Hiired ristisivad (praegu) noort hiirt ja panivad talle nimeks: Kaarnanurme Sinilill“, s.o. Maa keeli ära seletud: Eesti Kirjanduseselts ristis Fr. Mihkelsoni ja andis talle nimeks: Eesti parem kirjanik.“


*

        Siis ainult niisugusena suudab Otto Peterson enesele Goethet, Nietzschet ja — Friedebert Tuglast ette kujutada. A la bonne heure, Otto Peterson! See „tsirkuse Hans“, keda teie Tuglase asemel omale Bibel-Babel-Bebel-publikumile näitate, on ju täiesti Teie paleuse järele loodud. Sest „meie läheme sellest vaatepunktist välja, et inimese mõttes ainult need tungid ja püüded maad võtavad, millede tekkimiseks emakene loodus ise aset on annud“. (Vaata Otto Birsgalli ,Kriitikalised mõtted’ „Teatajas“ nr. 240, a. 1903).

*

Tellimine.


        „Palun minu Kroonlinnas asuvale raamatukauplusele 1 eks. Teie ajakirja 1910. a. jooksul prooviks saata.“

        Talituse vastus: Teie soov leiab kohe täitmist, kui Teie meile 4 rbl. prooviks olete saatnud.

*

Kirjanduslised hädaohud.


        Anton Jürgenstein ütleb omas „Noor-Eesti“ III. arvustuses (Eesti Kirjandus, nr. 12, a. 1909) Bernhard Linde kohta: „Ta on, kui seda kirjanikkude nimede rohkust uskuda, keda ta tsiteerib, liiga palju lugenud, liig vähe seedinud.“

        Meie omalt poolt avaldame ka kahjatsust, et Bernhard Linde „vähese seedimisega“ on.

        Selles seisabki meie arvustusliste jõudude jõuetus, et nad ühekülgsed on; sest Anton Jürgenstein kannatab teise puuduse all, nagu kolmas arvustaja K. A. Hindrey, kelle tööd jälle ajapuuduse all kannatavad, kunagi tähendas: „A. Jürgenstein seletab neid asju täielikult, mis igale ühele selged on.“ Nii siis liiga vähe lugenud, aga tugeva seedimise võimega, kes ka seda ära seedida suudab, mis ta lugenudki ei ole.


Ühe luuletuse värsijalgade saatus.


        „Virulase“ 150. nris 1909. a. seletab Otto Peterson ühe Gustav Suits’i luuletuse kohta, mis sõnadega: „Vastu akent tuiskab lund, ei saa und, ei saa und!“ algab, et sellest temale ainult mõned riimid ja värsijalad:

                                –

                                –

meelde on jäänud.


— 204 —


        Huvitav tunnistus. See tähendab, et nimetatud luuletuse luule O. Petersoni käest veel õigel ajal sai ära põgeneda, ainult värsijalad (taevas olgu neile armuline!) jäivad tema pähe kinni. Karakteristlik igatahes, et ainult värsijalad Otto Petersoni pähe kinni hakkasivad! Kui neil Gustav Suits’i luuletuse õnnetutel jalgadel peaks õnnestama nimetatud paiga kahtlase suma seest lahti rabeleda (mida ma neist nende elavust tundes varsti loodan), siis annaksin ma neile sõbramehe poolest tungivalt nõu omi väikesi ilusaid kandasid pääle pääsmise kohe hoolega, õige hoolega ära pühkida. Ilma selleta Petersoni pääst tulles mööda valget paberit jooksma minna ei oleks sugugi mitte soovitav.


„Päevauudis“.


        „Virulane" nr. 28, a. 1910 avaldab „päevauudistes“ esimesel kohal oma toimetuse liikmete nimed, mis järgmiselt kõlavad: K. Brauer, J. Elbe, F.J. Kuusemets, M. Mamers, R. Vallner. Nendel nimedel olla see imetegev jõud, et nad „mitmelt poolt laialilaotatavate kahtlustuste tagasitõrjumiseks“ kaasa mõjuda; mis teel — ei ole öeldud.

        Eesti ajakirjandust lähemalt silmaspidajal tohiksivad mõned neist nimedest „Päevalehe“ hinnamõistatuste ülesarvajate nimekirjast tuttavad olla.

        Julgeme soovi avaldada, et sellele esimesele „päevauudisele“ igapäev sarnane — muidugi uute nimedega — järgneks; nende avaldamisel oleks kahekordne hää külg: tõrjuksivad uuesti ikka veel „Virulase“ kohta liikuvaid juttusid tagasi ja Eesti rahvas saaks hulga omade poegade nimesid kuulda.

        P.S. Meie viimane soov on „Virulase“ poolt mitmekordset täitmist leidnud.


*

Uus „kirjameeste“ hindamise võimalus.


        “W. Reimani keharaskus, mis 128 naela pääle alla oli langenud, on viimase paari nädala sees 4 naela võrd tõusnud.“ („Postimees“, nr. 290, a. 1909.)

        Peame arvama, kui see uus, ainult Eestis võimalik avalik „kirjameeste“ kaalumine üleüldiselt tarvitusele võetakse, siis praegu veel vastutõrkuvad „noored“ sunnitud on mõndagi arvustuslist jõudu nende täies raskuses maksvaks tunnistama.

        Mis „Postimehesse“ puutub, siis julgeme soovi avaldada, et ta ka omi ilukirjanduslisi jõudusid juba lähemal ajal nende raskuse mõõtudes avaldama hakkaks. See võiks ju nimelt „Postimehe“-ilukirjanikkude tõu-tervise hindamise seisukohast — võrreldes „Noor-Eesti“ paljuhädaldatud „degeneratsioniga“ — iseäranis huvitav olla.

        Herra W. Reiman aga vabandagu mind: see ei olnud ja see ei ole mitte tema haigus, mis mind vallatutele mõtetele juhtis. Haigusega juba ei naljatada mitte, ja haigus ei naljata kellegagi mitte.

*


Kaksik-kõne „Noor-Eesti“ vastutava toimetaja ja Hi-Ha-He vahel.


Vastutav:      Lasksin Teid täna täiesti tõsiste asjade pärast kutsuda, herra kroonika kirjutaja.

Hi-Ha-He:      Teie käskida, herra toimetaja.


— 205 —

Vastutav:      Küsimus on Teie kroonikast ajakirja esimeses numbris. Sellest hoolimata, et ma Teie kroonika-osa harilikust väiksema kirjaga trükkida lasksin, olete just Teie omade „mitte-austavate ääremärkustega“ iseäralikku tähelepanemist äratanud. Ma pean kohe ütlema: hoopis piinlikku tähelepanemist!

Hi-Ha-He:      Juba toimetuselauda istudes ja uut sulge varre otsa pannes oli mul tundmus, nagu oleks just mulle „Noor-Eestis“ miskisugune iseäralik „läkitus“ osaks saanud — olgu see siis kas või inimesi eluksajaks ära vihastada.

Vastutav:      Teie peate ennast ise „peaaegu kulturi-moralistiks“. Aga tõepoolest saadate Teie oma sündmata ja, nagu kinnitatakse, moralita ülevalpidamisega meie tõsiseltmõeldud ajakirja halvasse kuulsusesse. Mõtelge ometi, Teid süüdistatakse „pilke jaluleseadmises võltsimise abil ja asjade naeruvääriliseks tegemises vale alusel!“ Vanad auväärt herrad, nagu A. Jürgenstein, on sunnitud olnud ennast Teie pärast keeruliste õienduste avaldamisega vaevama. Ja mina pean selle juures veel Teie hi-ha-he-tamiste ja nende läbi tekkinud pahanduste eest vastutama! Ma ei tea, missugune noomitus Teile küllalt vali oleks ja missugune karistus küllalt tõhus.

Hi-HaHe:      Kas ei ole aga ka Teid ennast, niipea kui Teie mitte vabadusest, päikesest ja neiusilmadest ei kirjuta — „ajaloolikkudes legendades“ süüdistatud ja „isiklikkude torkimiste“ ja „mõnituste“ pärast „vale alusel“ hukka mõistetud? Mäletaksin nagu.

Vastutav:      Minu meelsuse hindamisega on veel palju pahematki juhtunud Kuid see ei puutu praegu mitte asjasse ja see ei päästa Teid veel mitte aruandmise eest. Ütelge, kas olete Teie hra Jürgensteini arvustust enese kohta „Postimehest“ nr. 45 s. a. lugenud ja kas Teile tema järgnevate ridade õiendused ja seletused tuttavad on?

Hi-Ha-He:      Mina olen juba oma ametipoolest kõik-nägija ja kõik-lugija Pääle selle olen ma ju, nagu teate, ikka vana Lesage’i „Lonkavas kuradis“ („Le di[a]ble boit[e]ux“) kujutatud pahareti Asmodi õpilane Zambullo olnud, kellele põrgulik vägi isegi läbi maja katuste nägemise ja inimeste salajamate mõtete äralugemise võimaldab.

Vastutav:      Pidage, ärge saatke „Noor-Eestit“ veel suuremasse õnnetusesse! See kõlab juba peaaegu nagu „Eesti Kirjanduse Seltsis“ Kogani — ja mitte Tschaikini järele hukkamõistetav Przybyszevsky „satanismus“. Mina ei taha Teie müstilisest põrgulikkusest midagi teada. See tähendaks ju minu poolt „ebavooruste õigekstunnistamist“ mitte ainult Lääne-Europa, vaid ka Eesti „modernistlikus“ kirjanduses. Pääle selle ei usu ma mitte niiväga Teie läbi katuste nägemise ja inimeste salajamate mõtete äralugemise võimusesse, kui Teie hra Kampmanni — esiotsa nimetamata jäänud — hallikana Kogani Tschaikinist ei oskanud ära lahutada. Vastake mulle aga nüüd viimaks ilma kõrvale põiklemata otsekoheselt, mis Teie hra Jürgensteini süüdistustest arvate?

Hi-Ha-He:      Mina arvan, et hra Jürgenstein mitte Sokrates ei ole. Kui nimelt Aristofanese „Pilved“-nimelises naljamängus Sokratese parodeeritud kuju välja naerdi, siis oli tema teatris ise teatavasti esimeste hulgast, kes kaasa naeris, Teie mäletate ju? Eks jutustada „Pilvedes“ Sokratesest lausa nimepidi asju, „mida olemaski ei ole“ ja


— 206 —

eks toetata sääl hallikate pääle, „kus seda mitte ei seisa, mis säält üteldakse võetud olevat“? Sokrates aga püsis Sokratesena ka siis, kui teda pilgati Tema ei hädaldanud mitte „pilke jaluleseadmise üle võltsimise abil.“ Tema naeris naerjate üle. Publikumiga kaasa naerdes tunnistas ta ühtlasi aga ka relativilise õiguse omi nõrkusi karikeerida.

Vastutav:      Selles asjas annan ma Teile juba järele, et hra Jürgenstein mitte Sokrates ei ole. Sokratesi on Eestis üleüldse väga vähe, ja Athenaski ei olnud neid mitte palju! Kuid veel vähem peetakse Teid meil selleks „graatsiate vallatuks pailapseks“ Aristofaneseks, kellele piitsutamiste ja pilkamiste eest pimedast pääst käsa plaksutataks. Sellepärast ärge imestage, kui ma Teilt iseäranis hra Jürgensteini hiljemate õienduste kohta üksikasjalikumaid seletusi nõuan.

Hi-Ha-He:      Teie saadate oma nõudmisega mind ja, võib olla, veel rohkem hra Jürgensteini piinlikusse seisukorda. Kuid sündigu Teie tahtmine. Üksikasjalikkuse poolest ei taha ma nüüd enam midagi soovida jätta! Kõige kirjum ja keerulisem võltsimise-küsimus on vististi Keyserlingiga. Hra Bernhard Linde oli omas „Noor-Eesti“ III. albumis ilmunud artiklis „Raiesmaal“ E. v. Keyserlingi tsiteerinud, kuna — möödaminnes tähendatud — Hermann graf Keyserlingist sääl poole sõnagagi juttu ei olnud. Hra A. Jürgenstein heitis omas „Noor-Eesti“ III. albumi arvustuses („Eesti Kirjandus“, nr. 12 1909. a.) hra Lindele ette, et ta ka „Balti noort kirjanikku Keyserlingi“ tsiteerimisega olla tülitanud. Kuna mina selle pääle toetasin, et hra Lindel ainult E. v. Keyserlingist „Noor-Eestis“ III. kõne oli, siis kirjutasin ma oma glossi elatanud E. v. Keyserlingi „uuestisündimisest“ selles kindlas teadmises, et hra Jürgenstein tõesti sellestsamast Keyserlingist oli kõnelema eksinud. Kuid nagu arvustaja pärast „õiendab“, mõtelnudki tema Keyserlingi all noort Hermann graf Keyserlingi, keda hra Linde „Sirvilaudades“ 1910 on tsiteerinud. Kui tõenäolik ja kui usutav! Hra Jürgensteini õienduse õigeks hindamiseks võiksin Teile veel aga ühe tähtraamatulisegi tõeasja esitada: „Eesti Kirjanduse“ nr. 12. kaastöö trükikotta andmise viimane tähtpäev oli 15. november, sel päeval kõige viimati pidi siis ka hra A. Jürgenstein oma sepise trükikotta jätnud olema. Aga just sel ajal ilmusivad „Sirvilauad“ 1910. Kuidas oli hra arvustajal võimalik „Sirvilaudades“ ilmunud hra B. Linde artiklit enne oma arvustuse kirjutamist lugeda? Sellest dilemmast võiks meid üksi ehk hra Jürgensteini uus õiendus välja aidata. Või ehk on tal kombeks saanud hra Linde artiklid juba korrekturipoognates lugeda, nagu ta omale vähemalt ajakirja „Noor-Eesti“ esimese ja ka teise numbri trükikojas korrekturipoognates olevat tellinud...

Vastutav:      Ma palun, mitte nii põhjalikult, mitte nii üksikasjalikult! „Beleidigende Klarheit,“ ütleks Nietzsche.

Hi-Ha-He:      Olgu siis. Jäägu siis ka hra Jürgensteini kahtlaselt kõlbline väljarabelemise-katse minu poolt „haavava selgusega“ kvalifitseerimata. Tulen selle asemel hra Jürgensteini ettekuulutatud kirjatööde: Hobuse kasvatamise õpetuse ja „Täieliku


— 207 —


kunsthaudumise õpetuse juurde. Hra Jürgenstein õiendab, oi tal uneski ei ole meelde tulnud neid kirjutada. Kas ei ole see aga igaühele ilma seletamatagi selge, et ma neid hra Jürgensteini poolt tõepoolest kirjutamata kirjatöösid nimetades hra Jürgensteiniga natukene „janti“ mängisin, temaga veidikene „nalja“ tegin? Peab ometi asjade pääle võima vähe ka „vaimusilmadega“ vaadata, peab ometi tohtima hra Jürgensteini dilettantismuse-koomikat selle mõningaid iseäraldusi jäljendades ja laiendades ad absurdum viia. Mis on nimetatud väljamõeldud kirjatööd siis muud kui hra Jürgensteini karjakasvatusliste kalduvuste ja iseäranis tema „Sugupulli“ parodeeritud, pilkavalt jäljendatud teisendid ja tema kõige-üle-kirjutada-tahtmise ironiline üleüldistamine. Kuidas nimetataks sarnast juhtumist näit. Theodor Lipps’i väga tõsises, Teile vististi tuttavas uurimisetöös: „Komik und Humor“?

Vastutav:      Lihtsalt ehk „ein parodierendes Urteil mit ironischem Charakter.“ Kuid ma ei tea, kas hra Jürgenstein mõttetarka Lipps’igi enese kohta maksvaks tunnistab.

Hi-Ha-He:      Kui aga mõni mitte-sugugi-mõttetark tõesti nii „rumalasti“ oleks mõtelnud ja hra Jürgensteinilt kohtluse meelega järele pärinud, millal tema „Täielik kunsthaudumise õpetus“ ilmub? Tähendaks: ükski pilge ei oleks paremini trehvanud, mingisugune iseloomukujutus loomutruumalt õnnestanud. Kes ei teaks meil Eestis C.R. Jakobsoni karakteristika-nalja „Valgusega“ — tema tüssavat „Suglav vatsemip“i (tagurpidi loetud: „pimestav Valgus“)! Ja missugust hääd tuju sünnitas Epistolae virorum obscurorum („Pimeduse-meeste kirjade“) väljaandjate, Saksamaa 16. aastasaja humanistide laagris teadmine, et kergeusklikkude poolt naiviteeti küllalt leidus nende kirjutatud pimeduse-meeste meelt ja keelt jäljendavat parodiat tagurlaste omaks võimalikuks vaimusünnituseks pidada! Niisamasugune lõbus on lugu ka „kõrgemates valitsuse ringkondades kroonu sõjaväe hobuste kantoni juhatajana ja Eestis kirjanduses arvustajana tuntud Anton Jürgensteiniga.“ Hra Jürgenstein peab jällegi tarvilikuks õiendada, et tema kõrgemates valitsuse ringkondades mitte hobuste võtmise kantoni juhatajana tuttav ei ole. Kardab ta siis tõepoolest seda, et keegi temast uskuda võiks, et ta enesest omas autobiografias „tõesti nõnda rumalasti“ on kirjutanud? Ei usu, et sarnane kartus tema üleüldist enesehindamise-koomikat aitaks vähem naeruvääriliseks teha. Miks ei süüdista hra Jürgenstein ka „Sädemeid“ pilke jaluleseadmises võltsimise abil? Kui palju ei ole sääl muidu korrektilt joonistatud ligimeste kõhu-ümarusi „valesti“ suurendatud või nende ninade pikkust „võltsides“ liialdatud? Ma ei tea ainult, kas näit. hra J. Tõnissoni ninapikkust viimasel ajal „Sädemetes“ küllalt on suudetud vähendada?

Vastutav:      Juba säärase ninaka kõrvalekaldumise eest üksi olete Teie kõige validama noomituse ära teeninud, hra Hi-Ha-He!

Hi-Ha-He:      Aga Aristofanes tegi ometi veel palju pahematki nalja, kui mina mõistukõnelistest ninadest rääkides. Ja ometi peetakse Aristofanest klassikeriks.

Vastutav:      Sellepärast sünnibki teda enamasti ainult Greeka keeli lugeda ja tsiteerida. Aga Teie kirjutate ajakirjas, mida isegi tõsiselt kasva-


— 208 —

tatav Eesti noorsugu loeb — niisugune noorsugu, kes Aristofanesest igakord mitte nimegi ei tea! Jätkem ülekuulamist, kuid pidage meeles: mina ei luba Teile enam mingisuguseid mitte-asjalikka kõrvalekaldumisi.

Hi-Ha-He:      Siis õiendab hra Jürgenstein veel, et hra Kampmann oma kõne algusel Oskar Wilde korra ka „Uaild“ välja ütelnud, pärast aga — sest et see hääldamine eestlastele raske olla — tähendatud kirjaniku nime nii välja rääkinud nagu kirjutatakse. Selle põhjenduse juures ei huvita mind mitte nii palju asja psühologiline, kui hääle füsiologiline külg: tähendab Eesti rahvas läheb oma keeleanatomia poolest teistest rahvastest niivõrra lahku, et ta peaaegu kidakeelsuse algupärasusi avaldab. Pärisin asja omalt arstiteadlikult nõuandjalt lähemalt järele. Sain temalt järgmise lakonilise vastuse: „Eesti rahvast ei ähvarda kidakeelsuse hädaoht. Järeluurimata on ainult „Eesti Kirjanduse Seltsi“ ringkonnad“...

Vastutav:      Küllalt, vaikige, Teie mõõt on nüüd kuhjani täis! Mulle ei pea mitte ette heidetama, et ma Teid meie ülemaalisest teaduselikust ja kirjanduselikust valguse-keskkohast rääkida lasen, nagu oleks see mõni asutamata jäänud „Narva Kirjanduse Selts“ või midagi sellesarnast. Teie kordaläinud üleannetused, Teie pahupidipööramised, kuid kõigepäält Teie aukartmatus ja iseäranis Teie hra Jürgensteini süüdistuste tagasitõrjumine ei või mitte enam ilma karistamata jääda. Ainukene pehmendav ja vabandav põhjus oleks vast üksi see, et hra Jürgenstein Teie pilget kahvatuks ja ühes sellega mitte trehvavaks peab. Teie pilge on umbes nagu sääse noka ihumine maakera telje vastu hra J. Tõnissoni poolt sagedasti tarvitatud võrdlust tarvitades.

Hi-Ha-He:      Aga oh häda! Isegi kahvatusega ei saa minu kroonika-osa enam kuidagi vabandada. Kas Teie siis „Tallinna Teataja“ 25 nris s.a. hra P. Olaku arvustust ajakirja „Noor-Eesti“ esimese numbri kohta ei ole lugenud?

Vastutav:      Ei. Mina lasen enesele Tallinna lehtedest ainult „Päevalehte“ saata ja sellestki ainult neid numbrid, kus hra J. Luiga, hra K. A. Hindrey, hra H. Laipman või hra Lui Olesk kirjutavad. Muid Tallinna lehti loen ma, kes teab, aasta või paari pärast kulturiajaloolisena materjalina.

Hi-Ha-He:      Niisugusel puhul lubage, et ma Teile hra Olaku artikli lõpu juba nüüd ette loen. Hra Olak kirjutab: „Ajakirja viimaseid lehekülgi ehib kroonikaosa, mille toimetajale Hi-Ha-He’le J. Jaasoni, Mats Tõnissoni ja teiste seda sorti kirjameeste loorberid rahu ei näi andvat... Sest see, millega siin paberi kannatust proovitakse, võib küll kõige vähem pilkenalja nimetuse pääle prätendeerida: see ei ole muud midagi kui loigukene haisevat sülge neile, kellede pääle Hi-Ha-He’l isiklistel põhjustel südamekene täis on. A. Jürgensteinile ja O. Petersonile näit., kes mehikese kirjanduslise taguotsa (sic!) paaril korral päris sinise- ja punasejutiliseks on nüpeldanud, sülgab ta — esimesele viis ja teisele, vennaga kokku, kümme korda nurga tagant laias kaaris kuklasse. Teised „vihaalused“ saavad sellest uut moodi ironiast ja hääst tujust vähem; isegi M. Kampmannile lendab üksainukene plärts...“


— 209 —

Vastutav:      Tõepoolest ei või Teid ega Teie kroonika-osa „Tallinna Teataja“ kirjelduse järele pooltki mitte enam nii „kahvatuks“ nimetada, nagu hra Jürgenstein seda „Postimehes“ arvab. Kuid hra Olaku enese osav sulg lööb Teid ometi — häämeelega tunnistab seda vist ka hra Jürgenstein — oma haruldase värskuse ja vägevuse poolest kaugelt üle. Missugune stiili naturalistlik õitsevus, lopsakus ja lõhnavus! Missugune impressionistlik väljaütlemiseviis ühtlasi, kuigi meie lugejad nii kõvu impressionisid seedima pandud herra lähedusest vististi õige pea tahavad edasi jalutada!

Hi-Ha-He:      Kannatage veel silmapilk. Peame veel natukene vastu. Hra Olak jätkab: „Noor-Eesti“ kaaneküljel seisab päälkiri „kirjanduse, kunsti ja teaduse ajakiri“. Hi-Ha-He aga muudab ta oma sule abil kõrtsi hooviväravaks, mille pääle kõik möödaminejad poisikesed rumalusi ja roppusi kirjutada tohivad.“ Hra Jürgenstein nimetas sedasama tegevust kõigest „pilke jaluleseadmiseks võltsimise abil ja asjade naeruvääriliseks tegemiseks vale alusel.“ Ja J. Randvere naisideali arvustades peatas tema pilk isukalt ainult Ruthi tagumiste kääride pääl. Hra O. Peterson jälle teatas „Noor-Eesti“ III. albumist: Ruutu on küll trump, aga peo mastimehi täis! Tagatipus — hiilgav „laua all“. Tähendan seda kõik ainult võrdluseks, et ülevaatlikumalt näha, kust vallast keegi omad armsamad ja iseloomulikumad vägisõnad „Noor-Eesti“ mahategemiseks võtab. Hra P. Olak arvab „Noor-Eestist“ rääkides kõrtsi, päris Tallinna kõrtsi hooviväravat nägevat, ja ühte niisugust väravat kirjeldabki ta „Noor-Eesti“ kroonika asemel nähtava asjatundmisega.

Vastutav:      Teie lähete ikka isiklikuks. Peab viimati arvama, et hra Olakul õigus on, kui ta ütleb, et Teil „isiklistel põhjustel südamekene täis on.“ See lisab Teie karistuse validust. Kas ei ole ka mina Teid juba hakatusest saadik küllalt manitsenud, et peab asjalik olema ja mitte isiklik.

Hi-Ha-He:      See tähendab siis, mulle oleks lubatud ainult vahest kuud, päikest ja pilvesid ironiseerida. Hra A. Jürgenstein ja hra O. Peterson tohiksivad minu kirjandusliku taguotsa — nende maitsekohtunikkude eneste sõnadega rääkides — küll sinise- ja punasejutiliseks nüpeldada, „kui aga saaksivad“, mina üksi ei tohiks muud kui, ütleme, päikeseplekkide taolisi nähtusi natukene tõugata või Marsi kanalide üle pisut nalja heita. Puhtam ju oleks niiviisi, suurtsugusem ja maitserikkam. Missugune tore tundmus oleks mul igatahes mitte ainult kõigist Jürgensteinidest, Petersonidest ja Olakutest puhast kodumaalist nalja, vaid ka kõigist Jürgensteinidest, Petersonidest ja Olakutest puhast Eesti kunsti näha, s.o. puhast nalja ja puhast kunsti! Kuid mina ei taha praegusel olukorral mitte väga puhta kunsti eest kannataja kuulsust ära teenida. Mina olen „Noor-Eestis“ militarismuse poolehoidja. Mina apelleerin „Noor-Eesti“ endiste sõjalikkude vooruste poole. Mina kutsuksin. Teie asemel juba käesoleval aastal kõik „Noor-Eesti“ poissmehelikud jõud tegelikusse väeteenistusesse, käredale ja lõbusale sõjakäigule puhta kunsti lipu all. Ei oleks sellest vähemalt mitte karskusele kahju, kui halastamata kunstisõjas ühtlasi ka mõned Tallinna kõrtside hooviväravate tundjad kirjanduslikult surnuks lüüakse


— 210 —

Vastutav:      Mina aga ei taha, et tulevatel põlvedel üleliia põhjust oleks meile tühjade õlgede ja igakord tõepoolest mitte kõige puhtamate õlgede peksmist ette heita. Jutustage mulle parem lähemalt, kes see hra P. Olak on?

Hi-Ha-He:      Räägitakse, et hra Olak ühelt niisuguselt saarelt pärit on, kus thäälik o-hääliku eest paiguti on ära kadunud. Hra Olaku nime ees vähemalt olevat omal ajal kindlasti T olnud, mis aga ajajooksul, ei tea missuguse hääleseaduse mõjul, on ära kulunud, üksi sisusse rudimentisid järele jättes.

Vastutav:      Niisugune häälemuutus juhataks meid vähe nagu Saaremaa poole. Öeldakse ju peaaegu üle terve Saaremaa näit. „voki“ asemel „okk“, „vöö“ asemel „öö“ jne. Kuid minu teada maksab see esimese hääliku kadumine ainult labialvokali v kohta. Ei ole seni iialgi kuulnud, et ka t-häälik selles häälemuutuses osaline oleks olnud.

Hi-Ha-He:      T kadumine o eest on nähtavasti miskisugune sporadiline, mullegi üsna arusaamata ja hra Olaku puhul iseäranis põhjendamata häälemuutus. Teie peaksite aga seda herrat ennast Tallinna ajalehe-neegrina isiklikultki pisut tundma. Kas ei heitnud hra Olak Teie pääle alles mineval suvel „Virulase“ veergudelt just mitte kõige targema sisuga täidetud haisupommi: „Mis see peab tähendama? —“ mäletate, Teie Tallinnas viibimise ajal hariduslikkude kursuste lektorina, mil puhul ka säälsed Saksa lehed juhtumist tarvitasivad Teie „saksavastase“ isiku pihta tervitusepaukusid lasta? Ja kas ei lendanud Teie kohta — poisikese kohta, „kes kah kirjaniku nime pääle prätendeerib!“ — sellesama herra poolt ajalehest, mis ennast „Õiguseks“ nimetas, juba 1907. a. tubli „plärts“? Muidugi ei kirjutanud hra Olak Teie mahategemiseks mitte isiklistel põhjustel, vaid nagu ikka rahva püha asja nimel. Kas Teie siis ei mäleta?

Vastutav:      Ei mäleta. Nurga tagant plärtsutamisi oli palju. Väga võimalik päälegi, et hra Olak nende Tallinna tendentsi kirjanikkude sarnane on, kes sihivad, sihivad, aga märgist mööda lasevad. Kuid nüüd on juba kahtlemata aeg Teie ammugi ärateenitud karistust täide saata. Teie kõik-nägemine, kõik-lugemine ja kõik-meelespidamine on meie väikestes oludes andeksandmata ja väljakannatamata, iseäranis kui see veel pilkamisega on ühendatud.

Hi-Ha-He:      Sellepoolest ei tea ma enesele isegi mitte vabandust!

Vastutav:      Ütelge, kas ei ole Teile Teie arvustajate poolt juba miskisugust karistuse-modust soovitatud?

Hi-Ha-He:      Hra Olak lõpetab oma artikli mulle „kaseurva plaastrit“ proponeerides.

Vastutav:      Hüvä. Andku hra Olak Teile siis „kaseurva plaastrit“. Kutsugu ta enesele abiks kõik need austatud suguvennad ja -õed, kelledel kombeks on olnud „Noor-Eestile“ mitte nii palju eest-, kui tagant- küljest kallale kippuda. Hra Jürgenstein aga tulgu hoopisid lugema ja parastama: „see vale, see võltsimise eest!“ Minu arvates olete Teie sellega küllalt karistatud. Herra Olak’ki ei ole Teile validamat nuhtlust nõudnud.

Hi-Ha-He:      Hõissa! sõda tuleb. Kahju ainult, et „Noor-Eesti“ võimuses mitte ei seisa enesele küllalt väärilisi vastaseid luua.


Hi-Ha-He.

— 211 —


Õienduseks trükivigade kohta, Noor-Eesti  nr. 1.


        Kahjuks on kõigest püüdmisest hoolimata, terve rida segavaid keele- ja trükivigasid ajakirja veergudele pääsnud.

        Luuletuses Nägemus: 2. strofis 2. reas päeva päikse pro: päeva (ilma päikse); 3. strofis 2. reas kurda (!!!) pro: Kura (= Kuramaa), samuti 6. strofis 2. reas; 7. strofis 2. reas saare pro: Saare (=Saaremaa).

        Vanad kõrtsid’es: ahetus pro: hahetus; õhukond (!!!) (nagu meil küll sõna imelikult ja teadmatuse põhjal seletataval viisil tarvitatakse) pro: õhkkond; kuni pro: kunni; teineteises otsas pro: teine teises otsas; ristlusi pro ristluste; lõpuartikel ki pro: gi; igavate pro igarate.

        Nümfe ja Zeus: su’ga (apostrofil ei ole mingit mõtet) pro: suga; ei näita pro: ei näi sa.

        Ballil: Siis daam tad (!)... pro: Ja daam siis äkki süleledes.

Lugejat palutakse vigasid parandada.        

                                                                                V. Grünthal


Trükivigade õienduseks, Noor-Eesti  nr. 2.


        Käesolevasse nrisse on mõned trükivead sisse jäänud, tähtsamad nendest olgu siin õiendatud:

        Peter Altenbergi „Novellide väljavalikus“ seisab 142 lhk. „Tähenduse-sõna“ all „Raamatust Prodromos“; see tähendus aga peab 143 lhk. „Armastuse luuletuse“ eelseisva aforismuse all olema, kuna need aforismused kõik Peter Altenbergi Prodromosest on võetud;

        158 lhk. 3 rida ülevalt kõige päält pro: kõigepäält.

        159 lhk. 2 rida ülevalt nagu poolehoidjad pro: nagu marxismuse poolehoidjad.

        159 lhk. 11 rida ülevalt Marx, ei pro: Marx „ei.

        169 lhk. 13 reas ülevalt arvates summad pro: summas;

        206 Ihk. 31 reas ülevalt dioble pro: diable.        

Toimetus.


Toimetusele saadetud raamatud:


1.        Eesti Hariduseseltside Aastaraamat I. Tartus, 1909. Eesti Hariduseseltside väljaanne. Trükitud „Postimehe“ trükikojas, Tartus.

2.        Postimees“ 1857–1907. 50-aastase kestvuse mälestuseks. Trükitud „Postimehe trükikojas, Tartus. 1909. a.

3.        Dr. med. P. Hellat. Surma hirm ja tema seltskondline mõju. Kõne Narva karskuse-kongressi tarvis. Eesti kirjastuse osaühisuse „Ühiselu“ kirjastus, Peterburis. Trükitud „Postimehe“ trükikojas, Tartus, 1910. 43 lhk., hind 25 kop.

4.        A. Ertel. Rooste. Jutustus. „Postimehe“ kirjastus Tartus. 99 lhk., hind 40 kop.

5.        Valvoja. 30:s vuosikerta. 1910. 1–3 vihko.

6.        B. Aule. Kõige õiglasem piima hindamine. Kirjastuse-Ühisuse „Postimehe“ kirjastus. 15 lhk. Hind 15 kop.

7.        Kodulaste Rehkenduse Raamat. Rehkenduse ülesanded ja harjutused esimese kümne piiris. 65 pildiga. Kooliõpetaja M. Univer’i kokku seatud. Eesti Kirjastuse-Ühisuse „Postimehe“ kirjastus, Tartus, 1909. 44 lhk., hind 40 kop.

8.        V. Buck. Petseri eestlased. „Postimehe“ kirjastus ja trükk, Tartus, 1909. Äratrükk „Postimehest“. 79 lhk., hind 30 kop,


Vastutav toimetaja ja väljaandja: Gustav Suits. — Toimetuse sekretär: Bernhard Linde.

Kujutavate kunstide osakonna toimetaja: Nikolai Triik.

„Noor-Eesti“ väljaanne. — Talitus K.E. Sööt’i raamatukaupluses, Aleksandri uul. 5, Tartus.

„Postimehe“ trükk, Tartus.