NOOR-EESTI

IV

NOOR-EESTI

NOOR-EESTI

IV

1912

E.K.S. NOOR-EESTI VÄLJAANNE

HELSINGIN UUSI KIRJAPAINO-OSAKEYHTIÖ 1912

Sisekord.

                                                                                                                      Lk.

G. Suits: Värisevate haabade all                                                                       9

A. Tasa: Vaga Jaan                                                                                        11

J. Semper: Kolm luuletust                                                                             20

F. Tuglas: Kirjanduslik stiil                                                                           23

V. Ridala: Kaks luuletust                                                                            101

A. Kallas: Bernhard Riives                                                                          105

É. Verhaeren: Kaks luuletust                                                                                 111

F. Tuglas: Üks kurblik lahkumine                                                               115

G. Suits: Kaks luuletust                                                                                144

J. Semper: Lüürik ja meie aeg                                                                     146

J. Barbarus: Kaks luuletust                                                                        168

J. Aavik: Tuleviku Eesti-keel                                                                                  170

J. Randvere: Vihmane päev                                                                        180

A. Alle: Siis kui veereb päike                                                                       188

B. Linde: Meie teater ja meie aeg                                                                190

S. Obstfelder: Kolm luuletust                                                                      205

J. Oks: Tume inimeselaps                                                                             209

D. Rootsmann: Mälestuseks E. Tammesele                                                225

E. Tammes: Kolm luuletust                                                                         232

A. Tasa: Erik Obermann                                                                              235

*

Rein Muhem: „Eesti Europas“                                                                    241

Maa Ägab: Mimiery 1                                                                                 254

Felix: Natukene Capitoliumist ja hanidest                                                   257

*

Kõik albumi kunstilised reproduktsionid on Erik Obermanni poolt.

                                                                                    Lk.   

Frontispis (orig. om. H. ja K. Masák)                                                7

Daam ja Mephistopheles (orig-. om. R. Tasa)                        25

Portree                                                                                     57

Lilleaias                                                                        89

Tänava stseen                                                                       121

Pierrot ja daam                                                            153

Kafee stseen (orig. om  H. ja K. Masák)                               185

Susanna                                                                       217

Kaanteilustused ja vinjetid lk. 23, 115, 168 ja 235 (orig. om. R. Tasa).

/Frontispiss/

VÄRISEVATE HAABADE ALL.

Ma kõnnin värisevate haabade all,

ma kõnnin ja mõtlen, vaikne ekstasist,

väsind lugemast kuulsaid unistusi.

Päikest kaugete metsapalangute vinasse vajuvat

                                               saagapunaselt

näen vaesete palavikuliste silmadega.

Järel puhangud vakatavast õhtu tuulest

haabade ladvus.

Üle niidetud luha hilised puhangud Tuulemaalt

aeg-ajalt haabade latvu veel libistavad.

Üle niidetud luha õhtu roidumises heinalised

koju lähevad rippuvate kaskede keskel.

— 9 —

Hing apras kehas, puudutatud Tuulemaa kaugustest,

omataolisele olevusele end tahaks teatada.

Olge tervitatud, haavad, mu vennad, mu õed!

Ma kõnnin värisevate haabade all

tumm, tõsine, maapaolase sammudega.

Mind võtke oma värisemisesse, haavad!

— 10 —

VAGA JAAN.

Vos semper sequitur victoria

Clara triumphi.

Gloria sit Domino,

Laus super astra Deo.

Heinrici Chronicon Livoniae lõpusõna.

Maad õpetades ja ristides käis vaga Jaan läbi laante, soode, kaasas kandes pühitsetud vett ja huultel jumalaarmusõna.

         Taganevad tuleja eelt kiskjad loomad, puud heljutavad oksi teelt kõrvale, jõed alandavad end laintena tagandades, — kuid ei taha taganeda inimene patust.

         Ta kõneles rahvale neitsist Maarjast ja Suurest Jumalast‑sülelapsukesest, ja ristis rahvast ristirahvaks: inimene on jumalataoline, — saage käima Tema jälgedes ristiveest kastetult!

         Läks edasi, — kausike oli ristiveest tühjaks nõrgumas... Kuid täidetud on inimeste südamed kaledusega, ja kahtlevad ristimise õnnistuses:

         Kas meile on tarvis sülesistuja sõnu? Kas võib olla sülelaps Jumalaks? Naeratus huultel on väetitel lastel, ja rumal nende sõna ja õpetus!

— 11 —

         Aga ristija käis maad mööda ning jutlustas armusõna Maarjast ning Pojast ja Poja Isast — Valgest Tuvist.

         Pojasõnad, kui valgetuvide lend hingesse helkisid enesest heidavad, — sest Jeesus on Maarja ja Tuvi poeg, sellepärast lendab kõrgelt... valgelt!

         Aga selja taga naeris rahvas ja läks uhtma enesest Emavette pühavee piserdust, sest õiget ristimist kantakse tule ja mõõgaga.

         Peatab vaga Jaan teelahkmel, hoides pahnast kausikest kaenlas ja ohkab rahva sõgeduse üle, kes lausuja sõna taevasõnast enam usub: Oh, aeg tuleb, kus marjavars saab härjale lõiaks ja lind lööb nokaga maha vägeva!

         Ära metsateele astudes jutlustab imelikust Jesse-soost, kust kõik mängumehed, ja Jeesus suurem mängumees — südamekeeltelmängija, ja tema jüngrid — ta laulude kaja laiali kandjad.

         Puuladvad teel kohavad tuleja sõnu korrates südamekeeltel mängijast ning selle laulust—kandle kajast.

         Kaugemale, kaugemale ära rahvast läheb ristija, teel loomadega ja lindudega armusõnal kõneledes.

         Kiskjaid lõugu pärani ajades tormab vagale vastu metsateel emahunt; piserdab pühitsetud vett tigedale loomale, ja ligineb see ta jalgile roomates. Sai taltsaks metsaline, ja sorgus hännaga sammub vagale järele.

         Mahalangenud veepiiskadest saivad õitsema loiguna lilled õitkandmata rohusse. Jookseb orav puuladvalt õlale mängima ja ronib tigu ettevaatlikult varbile.

         Ära läheb inimeste keskelt laanesügavusesse, — temale see kodusem, metsapuud inimestest ligemal, linnulaul inimesekõnest armsam.

         Ära kadus puude kohasse suure Laulumehe laulude laialikandja inimeste südametesse, kelle laulud — taevased lilleõiekesed.

— 12 —

         Aga rahvas, kellel usku on salasõnasse, ei mitte armusõnasse, vette kastes sai tunda, et eluvees on surmavägi: vette kastjad saivad paisete ja muhkudega kaetud, ja hakkasivad taudid neid piinama südameehmatusega, hullumeelega, kuumatõbega. Tulivad haigused tuulest, maast ja teise vaatest, ja saivad ligiveetud jalajälgedest.

         Ja rahvas hakkab hädas appihüüdma, sest kuplatavad paised, muhud kõrgenevad, tihenevad sügelised; ruttavad rahvast võrgutama suurel hulgal soolapuhujad, kes soolasse haigust sunnivad lahkuma, ja targad, kes tuulesõnu oskavad, — haigust tuulde lendu läkitavad,

         Kuid peatamata jagab haigust maa ja tuulehoog, kannab laine seda omal seljal ja saadab haigust teise-vaade:

         Hakkab paistetama juuks, keha karvatab, — see on koeratõbi; haige end soomusesse varjab ja on kui kudet-heitmisel, — need on kalatõbised; nahk verisulgedes ja kõnelevad linnuhäältega, — linnutõbised.

         Kutsutakse kaugemalt arstisid; võimust võtma hakkavad targad, kelledel teada on tuulesõnad, — need tuultepöörajad; ja targad, kelledel teada on rabanduse-sõnad, — surmanoolte piilujad; ja targad, kes pööripäivi tunnevad, — maapäevade vahtijad, häid päivi kurjadest äralahutajad.

         Aga siis saivad nende meeled vägevuses Issandast segadusega löödud, ja hakkavad saatma abi asemel haigust, rohu asemel ohtu rahva pääle. Ilmuvad uued ohud, rohud milledele leidmata: kuutõbed, —kuuvalul sündinud luuvalud; tähtetõbed, — päälesaadetud tähtehõbedast.

         Hirmuvad arstid taudide möllus ja eksides vahetavad salasõnadega sünnitamisevalud ning rindade pakitsemist naistelt meestele kannavad. Tulevad sõitma hallid

— 13 —

ühes mustade tõbedega. Sõidab Hall, maa väriseb, ja tantsus keeb järele Musttõbi ja järele tõbised haiguse värinas.

         Ei olnud abi enam krattide, ei pisuhändade sünn[i]tajatelt, kurjasilmadega kahetajatelt, leivajatku äralausujatelt. Kutsusivad enestele hukatust, laususivad abi asemel sõja rahvale pääle. Tulemas Sõda verisilmades, hiilib järele Nälg kõhetul sammul ja silmapiiril vahtimas Katk sinetava suuga.

         Issand tuleb tõrelema taevast patuse rahvaga sõjasarvede hüüdudes, kilpide kõlinas. Sõda tuli sõdima leekide kumas ja maa sai surmale jalgealuseks. Tapab sõda ning riisub ja veab vangi külluses; asub nälg varitsema varjupaikadesse, ahnete silmadega sõjapelgulisi otsides. Kes mõõgast mahalöömata, noolest puutumata, haarab nälg omasse painavasse piinasse, seni kui katk paigale jõuab ja surmab ülejäänud suuremas piinas.

         Ja seda kõik selle tõttu, et Maarahvas küünlaid Maarjale ei põleta ning hinges paganaks on jäänud. Selleks nuhtlus suure sõjana pääle saadetud, et hirmu-viletsusega nuhelda seda kangekaelset sugu.

         Aga sõda lööb peatamata rahvast maha, ja pisku on ülejäänuid näljast ja katkust. Kätte on jõudnud ahastuse päevad, täis hirmu ning hulgumist. Kes on mahalöödud, kes põgenedes on päästnud elu viletsusele.

         Vähesed ülejääjad lähevad uuesti vaenlasele vastu, nõrgemad surevad, kangemad tapetakse, raugad ja naised väetite lastega põgenevad elupaikadest ära laanepeitu.

         Tapleb sõda vereloikudes; tulekumas sõjasõnum helgib laiali; sõja seljatagant ilmuvad peninukid, — huikavad koerakoonudega inimese keeles, et püüda pelgulisi.

— 14 —

         Laant pidi käivad nutjad naised salgas vanade ning lastega, ei julge hüüda, ja ootavad tapetute tagasitulekut.

         Käivad nuttes laanevarjul, ja ühtegi tulejat ei ole, sest nõrgemad kõik surnud, kangemad mahalöödud. Otsivad trööstijat taga, sest hädad on rahvast koduotsima tulnud.

         Aga trööstijat ei olnud, ta oli äraläinud üle laiade soode, siniste laante alla, teel loomadega ja lindudega õnnistegijast kõneledes.

         Otsivad taga südamehirmus, kuhu jäänud on Jumala kuulutaja, kes keelel kandis armusõnu ja kausis tervekstegijat vett.

         Ühel kannatusrikkal päeval, kui pelgulistel lootus hakkas kaduma, sest kogu päev kuuldus nende kõrvu hõikujate häälte kaja, õhtu eel kui unevirves nägivad nad puude vahelt kuulmatalt möödaminejat, kes käsa laotas metsa kui looma õnnistades.

         Ja raske uni tikkus laugele, — kuid liginevad hõikujad hääled, mis kui haukumine oleks kajanud. Virgutavad end unest üles, et kaugemale metsatihnikusse varju minna, ning näevad oma eel päikese ehas lumes möödaminejaid jälgi.

         Kumardavad jälgede ette, et suudelda, ning näevad, et lumi jälgedes maani sulanud, ja hüppavad jänesed jälgede peidust.

         Ja asub lootuse ilme nende hingesse, ning tähteküünalde valgusel lähevad jälgesid mööda ööst läbi. Hommiku eel hakkab kõrvu kostma allika sulin ja jõuavad metsaservale: vuliseb allikas künka jalalt alla orgu, ning otsijad näevad vaga Jaani lumehangel, koopasuul, kust allik vett keedab, valgis juustes ja habemes seisvat, pilgutamata silmil tõusevasse päikesesse vahtides.

— 15 —

         Seisab paljajalu lumehangel; põõsaste alt hüppavad jänesed välja tema ligidale jälgedesse soojendama, ja jooksevad oravad mängides peitu ta riiete voltidesse.

         Vahib muheldes nende pääle ning kõneleb: Oh teie väikesed jumalaloomad kui hüppajad oravad ja jänesed, kes muretalt hüppavad suvel kui talvel...

         Aga linnukesed väristavad tiivadega lehvitades tema suu ligi, kui see naerul kõneleb, ja kaelasid välja sirutades nokivad üle huulte armusõnu.

         Ja kõneleb armukeelel lindudega: Oh teie väikesed laululinnud, kes talvel ei laula; võtaks pihuga lund ja pillutaks viljateradena laiali teie nokkadele korjata, — kuid minu jagada on armusõnu sündinud Õnnistegijast, kes teid pihust lendu pillutas...

         Ja linnukesed tõusevad laulus lendu ning laulu lõpetades lasevad end maha ta õlale istuma, nokka laulust ärapühkides.

         Koguvad inimesed vaga jalgade ette ja ehivad palvetest oma ümber lilleaeda; saivad armusõnadest hirmust kahvatanud hinged elule soojendatud: Oh teie rumalad, kas arstib Jeesus rohuga, — Sõnaga saab arstitud hingehaigus. Millega toidan ma teid, — metsmeega, allikaveega... Ja saivad söönuks metsmeest ning allikaveest väetid kui vanad.

         Aga kaua ei saanud rahvas palves taeva uksekest avada, kui kuuldus metsast mesikeele huikamine, kui oleksivad rõõmsad laste hääled pelgulisi hüüdnud; süda jahmatas, — kajast kuuldus haukumine.

         Oli loiske kevadine päev, ja hüüdu kuuldes ruttasivad pelgulised koopasse varju, ja koopa suu ette istus maha hunt huludes.

         Metsaservalt vajusivad orgu peninukid pika karjana; ajasivad koonudega õhku ning hakkasivad kallast pidi

— 16 —

ülesse-alla jooksma, kui otsides kindlamat paika üle tulekuks.

         Mustab vesi kohati orus ning jää on salalik, murduja. Liginevad peninukid, olivad tunnud inimese lõhna. Tulejate kohal aga hilpendab lipp varrel, — toores inimesenahk, ja varrest hoiavad kinni nahasse jäetud sõrmed.

         Ja siis, kes julges pääd tõsta, nägi et vereaurus liginejad omal turjal kannavad nabavartega kimpuköidetuid lastekehasid: jõuetusest lõdvad, jalad kätetaolised, silmad avamata, punastesse lohkudesse ära vajunud, suu eelsündimise kisast kõveraks kistud, kehad verest tühjaks nõrgunud...

         Siis vajusivad pelgulised vaga jalgade ette, et ta paluks nende eest oma väikest, noort Jumalat, kes naerul on Emasüles.

         Vajusivad silmili ta ette hinge jõuetuses, ja ahastus oli suur; emad tundsivad omade rüppede hämaruses, et sündimise-eelsed käsa taevapoole tõstavad ja ema südame alla end varjavad hirmus.

         Ja kumardavad kõik Jeesuse ette, nii noor kui vana, tema poole hirmul tänitades.

         Aga veest valmistavad peninukid ületulema; heidavad seljast moona, kehakatted, — avaneb lakk, mis juuksesalgana roogu pidi alla vajub ning sabana edasi pikeneb.

         Värisevad pelgulised ja hakkavad end surma vastu valmistama; hinged igatsevad äralepitamist jumalaarmus. Kuid ei ole leiba ja puudub viin altarilaual.

         Süda saab ärdaks vagal Jaanil, ja vaikne on tema palve, silmad pisarates: Oh, et Jumal end imetähes ilmutaks, et seesinane rahvasugu saaks õige tee hädas leidma.

— 17 —

         Valgub pisar vaga laugelt ja allavajudes lumehangele hakkab õrn taimeladev lumest end püstiajama.

         Kuid silmad on palvetajatel pisarate udus; kui taevakastest karastatud taim sirgub nooreks viinapuu latvaks.

         Palavatest palvetest sai kevade soojus. Tigu viinapuu lõhnast talveunest virgutatud ronib üles samblasülest, tõuseb kihu laulus tuult tallama.

         Huulte sosinas kuuldub kui mesilaste sumin. Need on mesilinnud suminal lendajad, risti-rästi altarile mett-vaha kokku kandjad.

         Ronib tigu lumehangelt viinapuu varrele ning varjab end laia lehega, lehvib liblikas tupest meelitatud ja vajub maha tiivade värinas viinapuu õiele.

         Lendavad suminal tarjadest mesilinnud mett-vaha altarile kokku kandes; õitseb viinapuu ära, valmivad valged tarjad ning latv vajub maani tarjade raskusest.

         Küünitab vaga käsi pähnast kausikest ja Issanda vereks saamise sõnadel pigistab maina viinapuutarjast — Issanda verena valgub punaneviin valgetest viinapuumarjadest.

         Lendavad mesilased altarilaualt, järele jättes meest-vahast armuleibasid. Tõstab kätt uuesti vaga, neid Issanda ihuks pühendades, — saavad õnnistatud Issanda ihuks meeleivad.

         Ja tõstab viina taevapoole, pähnast kausike särab karikana, kui oleks see lihvitud kivist, ja tunnevad inimesed omas hinges lauluhäälesid ja vaikset tuulelehvimist, kui hing laulus tiivadega äralendamisele lehvitaks.

— 18 —

         Aga öösse pika karjana äravajuvad peninukid, — nende silmad on viidud võõrajälgedesse. End käpili lastes, koonudega õhkuajades, nuusutavad nad uute sõdade tulekut.

         Liginevasse öösse ärakadudes, kuuldub vihane hammaste lõgin, sest pääle on tulemas „Sööjasilmised“, — sõdijad, kelle käes käenahast kindad ning jalanahast sukad jalas, suitsu ork õlal ja kaenlas verelähker.

         Ööst tulemas nende järel on rahvas, kes sõjateed tallajaks sündinud. Need on kiirelt käijad ning väsides jalgadelt kätele käimiseks end heitjad, ja ei ole neil peatust. Mida kiirem on „Jalg-kätel-käijate“ eest pelgu rutt, seda kiirem, ööd-päeva vahetpidamata nende järel-rutt.

         Öö pimedusest on liginemas uus rahvas „Päältilmalised“, kes surematad. Kaks südant on neil rinnas: ühe surm on teisele eluandjaks, ning haavates enam jõudu saavad nad sõdimiseks. Jalad neil paljad, on rautatud, et käies vastupeaksivad, ning käivad nad tagurpidi, et kaugest kodust mitte maa pääle eksida.

         Pilkasest pimedusest on tulemas „Maaalused“, üleni-juustes salahiilijad, päälelangejad päänahkadest kasukates. Need on pääta inimesed, kelledel suud ei ole söömiseks, ei hingamiseks; vajuvad inimesele teadmata pääle ning lämmatades toidavad end lämbujate hingesoojusega.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

         Oh, mis sellest, et on pääletulejaid sõjahirmusid palju: rahvas on usus hinge Jeesusele kinkinud ning surm saab temale ülestõusmiseks olema tähtede poole.

Aleksander Tasa.

KOLM LUULETUST.

I.

HOMMIKUNE.

Kurnanud kuristik öine, kududes udude võrku:

paigale võlutud raugeb vapruse löökide löök.

Eemale kaeblikust nutust, nöörivast hüüete kurku!

Taevasse krampides visku, mässude veretav leek!

Kopsudest kummugu võiv, sinav kui võitude lipp!

Nõrkused roomavad pakku, liginud unede lõpp.

Altari koitanud rüppe päikene puserdab verd.

Haihtub kõik unede tants; kiirgavist lõketest krants

palmitseb võitlevid päid; hulluses pudeneb kants,

loidunud himude kaitstud. Mahuta rinda meil merd,

takistuslustine kirg, õhutud Tõrvakse verest!

Siruta kiskjana küüni, maailma lõõmavast kerest,

viruta võitude virus kaugele unine kuu

sina, o Päikene võimas, laotuse verine suu!

Lõhu kõik lootused aprad, murra jõukambritel riiv,

alale jäta veel tiib, uhkuse tipule viiv!

— 20 —

Sinuga kiiata taevas, lõõmata põrgute lees,

luidata pilvede villas, mässata tungide öös,

tantsida taarnate pääl, horisontide, agude kees,

Päikene, eeteri sees, okeanide tuiskavas vees!

2.

KESKPÄEVANE.

Seniidi varjudeta nõel on ihkeid unenäkku häälitsemas.

Õhk hääletuses mõtlik vartel õisi varjusurma meelitlemas.

Siin tiigi vesi: kivist lihvitud või nagu marmor kujus

näib tahtvat väriseda, aheldatud joovastuse tujus.

Sääl noorukene murul, vibus rinnad, loidusesse vaob,

kuld häiliv silmis piimaroosiliste laude taga kaob,

käevarred sirguvad, kõik siidilikku õrnusesse laob:

Nüüd viskuda ja anda ennast selle kallistada,

kes tuleb vaevalt tundvana ja ootamata rada

ning libisedes lõõgsalt nagu õhutiivuline

lääb kaugele, veel jättes näole õrna naeruvine.

3.

ÕHTUNE,

Kui koerte karjad, saagile juhtunud,

huluvad hullunud tuuled telefoni traatidel.

Jään seisma. Kuulan. Kurdan kui kuhtunud.

Vaadeldes hõõguvid jälgi teedel punapaatidel

suur õnne hüüe valdavalt ahvatab

suudlema veerengu hõlmal purpurilist palistust.

Kõik maine hääbub, aimduses kahvatab

— 21 —

oodates sirgunud kätel ihatava kallistust.

Ja äkki meeled sügavas loituvad,

tuhingud taevaste merel kilgendavad vere sees;

et sulgu murda, õhinal liituvad

ihad ja uned ning vihad, äritatud tõusu vees.

Ning voolu kantud hing nagu kuhtunud

päikeste lõõmusse viidub mõladeta paatidel.

Kuid nagu koerad, saagile juhtunud,

huluvad jällegi tuuled telefoni traatidel.

KIRJANDUSLIK STIIL.

Mõned leheküljed salmi ja proosa ajaloost.

I.

         Täielikumalt kui kõige rahvuslikum ilukirjanik edustab rahva ja raassi hinge rahvaluule. Kõik isikuline, juhuslik, ajutine on sellest luulest kadunud. Järele on üksi see jäänud, mis rahva kunstiloovale kihile üleüldist on, see matematilik keskarv rahva estetilistest ja moralsetest idealidest, mida looduslikud ning kulturilised tingimised välja on arendanud. Selles kollektivlises luules peituvad idudena need võimalused, mida ilukirjanik omade isikliste kalduvuste ja võimiste [j]ärele väljatöötada, kultiveerida võib. Selle luule ise[l]oomu tundmine teeb meile kergemalt mõistetavaks ka kunstkirjanduse iseloomu. Sest meie läheneme rahvaluules sellele keskpinnale, millest rahva kulturipuu oksad igale poole välja võrsuvad.

Ü[ks] kõige ilusamatest Eesti rahvalauludest jutustab:

— 23 —

Ilu sõitis jõge pidi,

Laulu laia välja pidi,

Hobu hoietud eessa,

Regi tammine tagana,

Naine roogune reessa,

Sõnad sõelaga sülessa,

Laulud lõngaga kaelassa.

         Tuleb vastu poisteparv, palub Ilu endaga. Ei Ilu lähe kaasa. Ilu kaebab: Lähete nurme kündema, sääl ilu unustate, laulu meelest minetate! Tuleb vastu naistesalk, palub Ilu endaga. Ei Ilu lähe naistega. Ilu kaebab: On teil lapsed pisukesed, siis ilu unustate laulu meelest minetate! Tuleb vastu neiuparv:

Kuhu lähed, Ilukene,

Kuhu lähed, Laulukene?

Kas sa, Ilu, meile tuled,

Kas sa, Tantsu, meida tahad?

         Tantsides ja kareldes läheb Ilu piigaparve:

Ega te ilu unustele,

Laulu meelest minetele:

Neiul ilu eessa jooksis,

Nalja tagana naeratas.

Kui on kuu kirja seessa,

Päeva pesa ääre päälla,

Nii on neiud ilu seessa,

Lapsed laulude vahella.

         Selle rahvalauluga, mille ka Hurt antologia näitusena avaldas, algab daanlane Ohrt omas Kalevalale

— 24 —

/pilt/

Daam ja Mephistopheles.

pühendatud raamatus päätüki Kalevipojast ja Hiawathast. F. Ohrti arvates kujutab selle laulu sisu terve Eesti rahvaluule iseloomu: Mehed paluvad laulusid, naised paluvad laulusid, noortele neitsitele annab Ilu omad laulud. Noored neitsid on kutsutud luuletulukese hoidjateks nooruse rõõmu ja haleduse päevadel. Karjalapse, kiigeneitsi ja vaimutüdruku kätte on luulemaa võtmed usaldatud.

         Selle laulikute klassi isiklikust mõjust ei saa meie neid laulusid lugedes iialgi lahti. Mitte üksi selle klassi kitsast ja elementarset mõttevalda ei esita need laulud, vaid laulikud on nende laulude suuremas osas isegi tegelasteks. Karjalapse, vaimutüdruku ja teonaise elu hommikust õhtuni, kätkist kirstuni kõigis võimalikkudes vahekordades näeme meie neis lauludes. Mees on ainult statistiks. Ta äratab hirmu ehk teda pilgatakse. Lähemat osavõtmist mehe hingeelu vastu ei ole. Meest peetakse isegi sedavõrd naiviks, et ta ilma ühesoodulise meeldetuletamiseta ei näi tundvat, et tal ilma naiseta halb on elada!

         Suur hulk neist lauludest ei alga mitte kogemata üleüldise sissejuhatusega:

Tõusin üles hommikul,

Vara enne valgeet.

         Otsekui lauliku töö vara hommikul algab, nii hakkab ka tema fantasia varasel hommiku tunnil liikuma. Elu ja luule langeb omas lähtekohas tihedalt ühte: Laulik mõseb suu, kängib jalad, läheb karjaga metsa, kuuleb peenikest lindu pihlapuus laulvat, leiab tedremuna karjateelt. Sellest linnu vidinast pihlapuus või tedremunast tänaval hakkab siis lauluniit otsekui lõngakera harguma. Ta laieneb, edeneb otsekui kangas:

— 27 —

puud ajavad juttu, juttu ajavad tähed, päike ning kuu, parallelismused järgnevad parallelismustele, igat uut episodi valmistatakse ettevatlikult ja põhjalikult ette, igat üleminekut pehmendatakse paljude stiililiste sidemetega ja pidemetega — laul punutakse otsekui kirju vöö valmis.

         Kui neis lauludes jutustust on, siis ainult selleks, et võimalikult palju seletada võiks. Kui neis eepilist joonistust leidub, siis ainult selleks, et selle najal võimalikult palju dialogisid tuua. Kui muidu ei saa, siis teeb lauluk neis rahva värsiromanides enese üheks tegelaseks, et aga oma südame lüürikat laulda. Sest see luule on pääasjalikult lüürilik luule, naiselik luule par excellence.

         See on määranud nende laulude ained ja sündmustiku: need ebamäärased ja udused vahekorrad, primitivse looduse elustamise, ilmsüüta, neitsiliku fantastika, kindluseta ning väljaedenemata jutustuse raami rikkaliku lüüriliku sisuga. See on nende keelelise materjali annud: igavesti korduva lausevara ja elementarse võrdluse, uduse ning meelevaldse sõnastiku. See on lõppeks nende laulude meeleolulise ja filosofilise väärtuse määranud: palju lüürilikku meeleolu, vähe plastilikku mõtet; palju laiust, vähe sügavust.

         Need laulikud ei võinud kangelase lugusid luua, sest et eepilik vaim neile võõras oli. Nad ei võinud ajaloolikka aineid tarvitada ega napilt välja töötatud balladidega toime saada, sest et neil plastilikka kalduvusi liiga vähe oli. Need laulikud ei võinud ka jumalate müütosi ning usulikka süstemisid sünnitada, sest et nende filosofilik mõistus äärmiselt edenemata oli.

         Selle luule pääjõud on tema salgamata meeleolus ja elementarselt stiliseeritud looduselüürikas. Ajaloolisena tunnistajana on ta sellepärast seda kardetavam,

— 28 —

mida usaldatavam ta psühologilisena on. Tema ei nõua seda, et meie tema kuldseid lindusid hõbe oksil, tema kõnelevaid hauakääpaid ja tema kosjaskäivat koidutähte usuksime. Ta nõuab ainult, et meie tema luulet ja tema meeleolu usuksime. Otsekui laps, loob ta oma ajaloo ja oma geografia: Jeesus sünnib tema järele Setumaal, Jordani jõgi jookseb temal Piusa jõega kõrvu, Ninevi on tal Narva ääres. Kas meie peame kõike seda uskuma? Laulik isegi ei usu seda. Sest see on ju ainult luule, ja luule ei ole mitte elu. Ei ühtki usutavat perspektivi minevikusse ja loodusesse! Ainult üks usutav tee: rahva hingesse.

         Kus kasvavad need imelikud lilled, mida rahvas omades kudumistes imiteerib? Kust võtab ta need ornamendid, mis ta puusse nikerdab? Niisama ei tõuse rahval iialgi küsimus: On see realne, mis laulud jutustavad? Sünnib kusagil midagi selle sarnast, mis jutud pajatavad? Juba selle küsimine oleks rahvaluule väärtuse eitamine. Otsekui meie päevade kunst, nii võitleb ka rahvaluule looduse vastu: loob oma maailma oleva kõrvale, ilusama ilma, ahvatelevama ilma! Otsekui meie aja romantiker, nii mässab ka rahvas luule nimel realiteedi vastu. Rahvaluules leiavad enesele traditsionisid kõik need, kes kirjanduses kõigepäält kunsti näevad ja fantasia suveräniteeti tunnistavad.

         Rahvaluules valitseb seesama estetilik printsiip, mis kunstis üleüldse. Ainult sellest printsiipist kantud, on rahvas omad kõige ilusamad regevärsid loonud, on teed leidnud iseenese, looduse ja mineviku juurde, seda ümber muutes, stiliseerides, ainult seda tõeks pidades, mis stiilile tõeks kõlbas. Nii on sündinud need elustatud looduse pildid, inimeselikud loomade lood, keskaegsed vaimulikud balladid.

— 29 —

         Looduses ei näe rahvas mingit nature morte’i. Müstikat armastamata on meie lauluneitsi hinge armastanud. Ilma müütosi loomata on ta enam kui kohane legendide loojaks. Neis on loogigat vähem ja ilu rohkem kui kõiges muus rahvaluules. Kuidas paelub meid see eestistatud ristiusk, need kiriku külmad dogmid, mis neis värvilistes primitivides jällegi vereks ning lihaks on muutunud! Kuidas meeldivad need õrnad, peened pildid, otsekui templisein täis kullast ja taevasinist mosaiki: „Magasi Maaria mäella sinilillede seassa, valgelillede vahella“!

         Hoopis iseäralik ilm avaneb meile selle luule vormis, ilm, mida kindlad seadused valitsevad ja mis rahvaluulele enam estetilist väärtust annab kui tema elementarsed ained ning lapselikud mõtted. Sest kui rahvas filosofilikult täisealisena mõtelda ei osanud, siis oskas ta igatahes juba kaua aega tagasi estetilikult näha. Ja see estetilik seisukoht määras tema keelelise estetika, tema stiililise metodi, terve tema loomise viisi.

         Rahvalauliku fantasia ärkamine varasel hommiku tunnil on iseloomulik tervele rahvaluule metodile. See fantasia nõudis tingimata realset punkti, kust oma fantastilikku teekonda alata, otsekui lind realset oksa tarvitab, kust lendu tõusta, et merede taha tiivutada. Sest nende laulude sündmustik, mis veel nii ebaplastilik ja kindluseta oli, ei pakkunud igakord iseseisvat usaldamiseväärilist algusepunkti. Lahkudes sellestki kollektivsest algusest oli laulik veelgi mõne aja julguseta ja ebakindel, kuhu poole kalduda, mida õigusepoolest omaks aineks võtta. Ja sellel kahevahel oleku ajal valis ta mõte kibedalt vanade, ammu tuntud lauluridade, võrdluste ja kõnekäänude keskel, mis umbselt tema aine piirkonda puutusivad, kuna aine ühtlasi ikka enam ja enam selgus ning end lauliku meelevalla alla andis.

— 30 —

         Selles ägedas meeldetuletamise ja valimise töös oli lauliku mõte terve laulu laulmise ajal, sest vaevalt teadis ta kunagi tervet laulu reast reani ja sõnast sõnani pääst. Ta teadis ainult üleüldist sündmustiku käiki, millele ta ise olevast ridade tagavarast vormi pidi otsima. Kahe lauliku sama laul ei ole sellepärast pea kunagi täiesti sama. Sellest siis see teisendite küllus, sellest siis need sadatuhat lehekülge Eesti rahvaluulet! Aga sellest ka kalduvus lüürika poole ning väga abras eepilik joonistus neis lauludes.

         Meie rahvaluules ei ole mitte alati laul tervena kollektivne töö, kuid vastuvaidlemata on seda küll iga üksik lause, kõnekään, võrdlus. Iga laulik võis iseseisvalt aine ja sündmustiku määrata, mis päevakajalistes lauludes kahtlemata ka sündis, kuid rahvalaulu üleüldine stiil määras vormi. Need rahvalaulu üleüldised kõnekäänud, võrdlused ja pildid ei kuulu mitte sedavõrd mõttelisesse sisusse kui välimisesse vormisse. See on midagi sisu ja vormi vahepäälset. See on see üleüldine, kõigile lauludele kohane materjal, mis mitmesuguste ainete jaoks kõlbulik on, otsekui muusikaline melodia, mis end niisama mitmesuguste tekstide alla painutab.

         Vanas rahvalaulus on võrdlused ja kõnekäänud sellel astmel, milles uuemas keeles ainult üksikud sõnad on: Liig sagedase kordumise tõttu kaotavad nad oma otsekohese mõtte, nad kaotavad üleüldse iseseisva mõtte ja saavad oma tähenduse selle järele, missuguses ühenduses neid tarvitatakse. Et see nii on, seda näitavad kõige paremini meie rahvalaulu parallelismused, milledes mõlemad pooled tihti omade sõnade mõtte poolest otse vastandisi tähendavad ning sarnastena üksteist hävitama peaksivad. Niisama esinevad arvu- ja omadussõnad või geografilised nimed tihti ainult alliteratsioni pärast, kuna neil sisuga mingit loogilist sidet ei ole.

— 31 —

Nendele antakse ainult umbne, relativne tähendus. Need võrdlused ja pildid ei näita mitte mõtet ennast, vaid mõtte sihti teatud päämäära poole. Igaüks neist üksikuna ei tähenda midagi. Nende tähendus on ainult nende kogul.

         Neid kõnekäänusid ja võrdlusi võiks idamaalise ornamendi elementidega võrrelda, mis kõigil vaipade kudujatel ja fajanssi värvijatel ühised on, kuid milledest iga meister ometi iseseisvalt omi joonistusi kombineerib, mis kõiki samalaadilisi töösid meelde tuletavad, kuid nendega siiski ühte ei lange. Niisama kombineerib ka Eesti rahvalaulik, oma ande ning osavuse järele seda vormi vara tarvitades, mis talle esivanemad on pärandanud.

         Mis määrab seda sõnade, võrdluste ja piltide valikut? Igatahes mitte paljas juhtumine, sest loosi heitmisega ei looda ühtki kunstitööd. Siin on tegemist kindla seadusega, mis võhikutele küll ainult hämaralt aimatav on, kuid mis laulikut kõrvalekaldumata juhib, teda üht vormi ära heitma ja teist asemele võtma sunnib, see vankumata seadus, mida meie loomise loogikaks kutsume. Võib olla, on siin tihti tegemist ainult puhtalt vormilise loogikaga, mis aga niisama paindumata on nagu sisulikki.

         Sest sõnal on päält tema ideografilise tähenduse veel puhtalt vormilik väärtus, mis luuletajat tihti otsekui nõiutud metsa ahvateleb. Omast filologilisest fantasiast kantud unustab ta ideelise loogika, ta kuulab ainult sõnu, mis niisama vastuvaidlemata loogikaga üksteisele järgnevad ning teisi enestele järgnema sunnivad. Tõsine luuletaja ei tunne mitte ainult mõtte inspiratsioni, vaid niisama hästi ka isesugast keelelist, filologilist inspiratsioni. Sõnaraamat ei ole temale mitte ainult paljas üheväärtusliste sõnade kogu. Ta

— 32 —

tunneb üksikute sõnade vastu kirge ja teiste vastu viha. Ta jaotab sõnu nende muusikaliste, värviliste, raskusliste või plastiliste suggestionide järele, mis nad temas äratavad.

         Võib koguni kinnitada, et nii mõnedki ideed ilma kirjaniku ette aimamata ainult sõnade kokkukõla ja muusika pärast on sündinud. Kas meie ei näe seda kõigis luuletustes, ka kõige paremateski, et mitte mõte alati luuletust ei juhi, vaid tihti riim mõtet juhib, seda end muutma sunnib, uusi riimisid ja sellega ka uusi mõtteid suggereerib, ning luuletaja lõppeks sarnastele resultatidele toob, millest tal, luuletust alates, aimugi ei olnud. Sellepärast valetavad riimikroonikad juba à priori. Stiil — see ei ole milgi kombel mitte ainult vormi küsimus. Ühtki mõtet ei või kahel viisil välja öelda, nii et mõte täiesti üheks ja selleks samaks jääks. Tõde ripub suurel määral omast vormist. „Tõde“, ütles Oscar Wilde: „see on stiili küsimus.“

         Kõike seda peab rahvalaulu stiilist kõneldes meeles pidama. Enam kui üheski kunstluuletuses on siin vormi türanniaga tegemist. Sest kuna kunstlaulus ainult viimast sõna reas riimi nõue tabab, on see riimi seadus rahvalaulus alliteratsioni ja assonantsi kujul iga sõna kohta maksev. Kui kitsad piirid siin valitsevad! Kui väike on siinne väljavaliku võimalus!

         Meie saame sellepärast aru, miks rahvalaulus kuu alati kullane, sild sinine ja maa maksa karvaline on. Meile saavad koguni kõiksugused absurdumid, pöörasused, ebaloogilised sündmused mõistetavaks, sest neid vabandab nende vorm. Meid ei pane enam imestama võimatud võrdlused, hullud liialdused, realse ilma pahurpidi pööramised, sest meie tunneme, et laulikut ometi mingisugune loogika, olgugi ainult vormi loogika, juhtinud on.

— 33 —

         Kõik individualne, isikuline puudub sellest vormist. Kollektivne stilisatsion valitseb üle kõige. Võib olla, et nii mõnelgi hääl rahvalaulikul, kellel selleks küllalt fantasiat leidus, et uusi aineid, uusi fabulisid välja mõelda, ometi julgust ei leidunud, rahvaluulet ühegi oma, enne kuulmata võrdluse või kõnekäänuga rikastada. Ta ei tunnud selleks tarvidustki. Rahvalaulu alliteratsion muutus türanniaks, mis uudusi takistas ja schabloni järele sundis käima.

         See vormilik konservatismus on ka kõigile idamaalistele laulikutele omane. Piiblis, India ja Persia poemides tundub igalpool tema jälgi. See konservatismus on kaasa aidanud, et olevad võrdlused ajajooksul ikka üliloomulisemateks, liialdatumateks kruviti, kuid et nende arv pikal ajal endiseks jäi. Ja see on mõjunud, et meie mingist rahvalaulu stiili ajaloost kõnelda ei või. Selles puudub evolutsioni perspektiv.

         See rahvalaulu vormi iseäraldus määrab ka laulude ained. Nagu teatud sisu teatud vormi nõuab, nii nõuab teatud vorm loogilikult ka teatud sisu. Mis rahvalaulu raamidesse ei sündinud, see jäi lihtsalt tähelepanemata. Muinasjuttudel, milledel ise vorm on, on ka aineliselt ja meeleoluliselt hoopis teine sisu. Nii on rahvalaulude vorm oma ühise värsimõõdu ja ühtlase laulutehnikaga küll võimalikuks teinud näituseks Kalevipoja kokkuliitmisel igat rahvalaulu riismet tarvitada; kuid niisama on ta ka rahva kirjanduslikkude ainete piirkonda kitsendanud ja rahva fantasiat takistanud. Rahvalaulu ainete vald muutus tüüpiliseks, kõvaks kivinenuks, mille rajast ilma meie stiili ja maitse instinkti haavamata üle minna eivõi. (Kui tihti läheb sellest Kreutzwald üle!) Rahva fantasia on ainetes niisama kollektivne, nagu ta seda vormiski on.

— 34 —

         Kuid sellega on see luule ka kehvaks ja ühekülgseks jäänud. Eesti rahvalaulude värsimõõdus ja rütmuses on midagi väsitavat, ühetoonilist ja tuima. Sellepärast on meil raske ühtesoodu suurt hulka neid laulusid lugeda. Meie väsime nii ühest ja sellest samast rütmusest kui ka ühedest ja neistsamadest võrdlustest ning kõnekäänudest. Meie hakkame selle mõtlemise metodi türanniat tundma. Meie kaotame lootuse, veel midagi üllatavat leida.

         Ja sellepärast ei tunne tihti mingit vaimustust Eesti vanavara suurest küllast: see annab tunnistust ainult kokkuhoidmise puudusest. Siin on halba majapidamist peetud. Siin on lai, liikumata vesi, kus heledalt sulisevast allikast küllalt oleks olnud. Ma ei suuda küllalt imestada, miks kõiksuguste vananaiste poolt lauldud pulma kommete ja mõrsja manitsuse laulude üle vaimustust tuntakse. See meie mineviku offitsialne luule, teoperemehe õuepoesia on tihti väga igav ja luuleta. Otse igatsusega‑ootame maitserikkalt ja hoolikalt kokkuseatud väljavalikut, et siis ainult veel uurimise otstarbel Monumenta Estoniae Antiquae hiigla köiteid lahti lüüa.

         Eesti-Soome rahvalaulu tehnika on omal alal huvitav, kuid Lääne‑Europa keskaegse rahvaballadi tehnika on mitmekesisem ja rikkam, olgugi et ta nii paljudes töödes edustatud ei ole kui meie oma. Juba see tehnika manitses kokkuhoidmisele ja täpipäälsusele.

         Meie rahvalaul — see on ainult üks võimalus. Kuid stiilil peab palju võimalusi olema. Kunstkirjandus ei tungi mitte üksi individualse sisu, vaid niisama ka individualse vormi poole. Ja sellepärast ei rahulda teda ka meie rahvalaulu küll huvitav ja iseloomulik, kuid siiski kitsas ning ahtakene avalduse võimalus.

— 35 —

         Otse sellepärast meeldivad mõned vanasõnad ja mõistatused, aga iseäranis nõiasõnad ning lausumised, et nende rütmus mitmekesisem on, samas katkendis ennast muudab, aine ning meeleolu järele kohaneb. Nad annavad enam võimalust hääle ja meeleolu vahetamist rõhutada.

         Ei või rikkamat allikat olla rütmilise kunstproosa loomisel kui kõnekäänud, vanasõnad ja mõistatused. Neis on enam energiat ja kokkuhoidlikkust kui kusagil muus rahvaluules. Nad on piltlikud ja siiski täpipäälsed, välja voolitud ja siiski luulelikult-värsked. Meie rahvalauludes puuduvad need plastilikud parallelismuse pääle rajatud aforismused, mis Piibl[i]le ja Koranile nii iseloomulikud on. Meie rahvalaulu parallelismus, mis sellele luulele iseäralise hämara ilu ja impressionistlise meeldivuse annab, on võimata täpipäälses, realistlises uueaja keeles. Kuid mis laul võlgu jääb, seda tasub vanasõna ja mõistatus täielikult.

         Üleval pool on ainult seotud rahvaluulest kõne olnud. Kuid kui meie rahvaluule vormist kõneleme, siis võimegi ainult rahvalaulust, vanasõnast ja mõistatusest kõnelda. Meie muinasjuttudel ei ole minu arvates mingit „vormi.“

         Nendel ei ole mingit kindlat, muutumata vormi, mis suust suhu ja põlvest põlve edasi rändaks. Isegi rahvalaulu kokkuseadet näeme ebamäärase ja kõikuva olevat ning tihti lauliku isiklikust andest rippuvat. Muinasjuttudes aga peeti ainult üleüldist sisu meeles ja jutustati ainet „omade sõnadega“ ära. Jutustamisel tarvitati ikka ainult sel ajal valitsevat keelt nii kuivalt või piltlikult, kui iga jutustaja seda oskama juhtus. Üks võis seda lühidalt ja luuleta, teine põhjalikult ning kirjeldades teha. Muinasjutu vorm ripub täielikult juhuslikust vestjast. Paremal juhtumisel võivad hästi

— 36 —

jutustatud muinasjutud ainult hääd rahvakeelt õpetada. Muinasjuttude stiilist kõneldes võime selle all ainult muinasjuttude sisemist, psühologilist ja ainelist ning mitte välimist, vormilist, keelelist stiili mõista.

         Rahvalaulu kaitses uue aja ideede, ainete ning keele vastu selle luule konservativne vorm. Rahvalaul võis aja muutumisel murduda ja hukka saada, aga mitte painduda ning ajale järele anda. Muinasjutt oli aga vormita olles aja vastu täiesti kaitseta. Uue keele, aine ja ilmavaate näol tormas aeg tema pääle, teda oma maitse järele muutes ning ümber tehes. Kuna laul hävinenud või hävinemas on, elab muinasjutt ja kohalik anekdot igalpool veel edasi. Kuid tema minevikust ei tea meie midagi. Meie oleme sunnitud ainult sellega leppima, mida poolharidusega ja ajalehega rikutud rahvas ning kunstkirjanduse mõju all olev vanavara korjaja pakub.

         Need aga ei paku, nagu siiamaale avaldatud muinasjutud näitavad, mitte palju hääd. Väikekodanliku praktilise ja materialistlise vaimuga läbiimbunud rahvas võis neid juttusid ainult luulevaese, anekdotiliku ja õpetliku vaimuga täita. Muinasjuttude üleskirjutajate maitse aga oli epigonilise klassitsismuse ja romantismuse tulevalgel kasvanud. Selle pseudoklassilise ja romantilise maitse mõjul taganeb siis meie üleskirjutatud muinasjutt ikka kaugemale ja kaugemale looduserahva estetiliste ning psühologiliste meeleolude piirkonnast. Tekivad need jutud, mida ühes Tõnu Sanderiga paljud „müütilisteks“ pidasivad: jutud Koidust ja Ämarikust, Jutast ja Endlast, Maailma loomisest ning Vanemuise laulust. Teiseltpoolt laguneb laiali germaniliku lastejutu hing. Andersenid ja Grimmid saavad võimu eneste kätte. „Punamütsikese“ hunt nõuab saaki, — see kõige vastikum susi, keda meie üle-

— 37 —

üldse tunneme! Tekivad jutud kuningapoegadest ja tütardest, nõiutud lossidest ja käsikividest, pöialpoistest ning jõuluvanadest. Et selle materjali vastu õiget seisukohta leida, siis mõeldagu siia veel juurde juttude korjaja oma magus ja romantilik, „luulelik“ ning „muinasjutulik“ olla püüdev keel.

         Kõikide nende muinasjuttude „muinasjutulik“ ilu näib mulle ainult eelarvamine olevat, mida korratakse, ilma et keegi sellesse ilusse süveneda tahaks. Meie siiamaale ilmunud muinasjutud ei ärata mitte meid omaltpoolt loomisele, ei suggereeri meeleolusid, ei inspireeri teisendisi. Nemad ei kasvata ega kultiveeri meie fantasiat. Suur osa neist juttudest võib ainult usklikku folkloristi vaimustada, aga mitte inimest, kellel estetilikka ja psühologilikka nõudeid uuritava materjali vastu on. Need elajate lood või koha nimesid seletavad jutud näitavad tihti ainult seda, kui võimatu elementarse fantasiaga nende loojad on olnud.

         Just fantasia puudus, just kokkuseade lapsikus tabab meid neis juttudes. Nagu laulus, nii puudub meie rahval ka muinasjutus ühteliitmise anne. Meie muinasjutt tunneb ainult üksikut episodi, anekdoti, juhtumist, ilma et ta neid ühte liita suudaks. Isegi sarnasel puhul, kui hulgas juttudes ühised tegelased on nagu Kavala Hansu ja Vanapagana või Suure Tõllu lugudes, esitatakse need jutud meile iseseisvate anekdotide seeriana. Ka Kreutzwald ei saanud Kalevipojas sellest raskusest üle. Idamaaliste jutustajate arabeskilik 1001 öö juttude fantasia on meie rahvale hoopis võõras. Ja see kombineerimise instinkti puudumine näib päritav olevat ning veel praegugi meie romani ja draama sündimist takistavat.

         Kõige huvitavamad oma aine poolest on muidugi libahundi, koerakoonlaste ja puugi jutud, milledes

— 38 —

meie painajalikku luulet ja isesugust surnuaialikku fantasiat, mis neid leekivate silmadega viirastusi välja kutsub, eitada ei või. Kuid neiski on enam fantastikat kui fantasiat, enam üliloomulikku kui luulelikku. Nendele järgnevad kohalikud ja ajaloolikud jutud, olgugi et neis analogiat ilmaarmuta kurjasti tarvitatakse. Jungi Muinasajateadus on sellepärast omade lühikeste lookestega minus alati enam huvitust äratanud, kui Kreutzwaldi germaniseeritud Eestirahva ennemuistsed jutud või Eiseni maotud rahvaraamatud.

         Meie rahvalaulud on omal kitsal alal täiuseni tõusnud. Nad pakuvad teatud määra vormi materjali ja omapärast käsitlemise metodi ühes luuleliste ainetega ning meeleoludega. On sellepärast loomulik, et mõte tõuseb, neid rahvalaulu elementisid kunstluules uuesti tarvitusele võtta. Üheltpoolt ahvateleb rahvalaulude kokku liitmise ja teiseltpoolt rahvalaulude imiteerimise võimalus. Selle sihilised katsed on aga siiamaale vähe õnnestanud.

         Põhjuseks ei ole igatahes mitte luuletajate kultur ja moderni inimese individualsed kalduvused olnud, mis rahvalaulu hingele lähenemist oleks takistanud; vaid just kulturi ning individualiteedi puudus, mis võimalikuks oleks teinud stiiliteadvalt ülesandele läheneda. Eesti eilasepäeva kunstlüürika oli rahvalaulu hingest niisama kaugel, kui kaugel ta europaliku luule hingestki oli. Ta oli kaugel üleüldse kõikidest tüüpilikkudest, julgetest ja viimseni piirini viidud võimalustest. Kuid leidub ainult kaks võimalust rahvalaulu kulda uuesti helisema panna: sulatatagu rahvaluule omas hinges põhjalikult ümber, või sulatagu oma hingega põhjalikult rahvaluules ümber. Kuid meil otsiti kuldset keskteed, mis kunstis kõikidest teedest kõige halvem tee on.

— 39 —

         Selle väite kõige paremaks illustratsioniks kõlbab meie kunstlik rahvaeepose loomise katse — Kalevipoja õnnetu saatus.

2.

         Palju lapseusku rahvaluulest ja tema minevikust oleme jäädavalt kaotanud. Oleme kaotanud usu tema ilmlõpmata vanaduse ja tema iseseisvuse sisse. Ikka enam ja enam selgub, et meie rahvaluule oma olemasolemisega suuremalt osalt just sellele ajajärgule võlgnebki, mida ennem tema dekadentsi, langemise ajaks peeti, nimelt katoliku ajale. Ikka kaugemale taganeb muinasaeg meist. Ikka ahtamateks muutuvat teeraad, mis meid mineviku maale viivad. Kui eelajaloolikust ajast midagi meie rahvaluulesse alles on jäänud, siis vahest ainult tema — värsitehnika.

         Ära on unustatud vanad jumalad ja kangelased. Ära on ununenud muistne elu ning surma käsitus. Asemele on tulnud keskaegne orjarahvas ristiusu ja nõiausuga. Elementarseteks ja meilegi täiesti mõistetavateks on tema luuleliste ideede ning ainete piirkond muutunud: Jeesus sõidab madalal Piusa jõel, Maarja jookseb kasetohikust viisudes madalaid randu mööda, vaenelaps laulab sügiseses salus, ori ohkab liivaste väljade keskel, aga madalates majades trallib pulm ning kriiskab kirmes!

         Ja ühes sellega kaotab aluse terve kunstlikult loodud mütologia omade jumalate ja kangelaste müütostega. Kaob usk mingisuguse Muinas‑Eesti vaimlise ja ühiselulise kuldse aja, selle „valguse aja“ sisse, millest veel Jakobsoni päivil unistada võidi. Tahes või tahtmata oleme sunnitud lahti lööma usust, nagu oleksime minevikust ülevaid kulturilikka pärandusi saanud või nagu

— 40 —

oleks Eesti kirjanduse õitseaeg minevikus: kord oli sellelaadiline arvamine ometi võimalik! See oli vanavara korjamise kuldne aeg. See aeg on nii kasulikult mööda saadetud kui vähegi tohiti ja võidi. Meie oleme tänulikud tollele ajale ja noile tegelastele. Kuid see aeg on mööda — ja meie oleme iseäranis tänulikud, et ta mööda on!

         Sellele pessimistlikule rahvaluule käsitusele ei ole loomulikult ka iialgi mingisugust Kalevala või Kalevipoja eepost rahva suus olemas olnud, mida tarvis oli „laiali pillatud jutu- ja laulusõna riismetest kokkukorjata ja uuesti jalule seada“, nagu Kreutzwald ja Lönnrot uskusivad (missugune viljarikas eksitus!) Lönnroti ja Kreutzwaldi päivil ei olnud eepostest mitte riismed järele jäänud, vaid olemasolevad laulud olivad alles edenemise teel, et neist tõepoolest kord vahest rahvaeeposed oleksivad võinud sündida, kui rahvaharidus vahele ei oleks tulnud. Sest need lüürilikud värsid, mida karjalapsed Saaremaal leelutasivad, tegivad Karjalas eepilisteks muutunutena just esimesi ühteliitumise katseid. Lönnrot tuli õigel ajal Karjalasse. Ja õigel ajal oleks vahest ka Kreutzwald Setumaale tulnud, kui ta oma ülesannet teisiti oleks mõistnud. Sest tema õige ülesanne ei olnud mitte eepose loomine, vaid rahvaballadide ja lüüriliste laulude antologia väljaandmine — see, milleks Hurt hiljem oma hiiglatöö on teinud.

         Kuid tol ajal elati romantilisel ajajärgul. Tol ajal hüüti, täis usku ning paatost: Andkem rahvale eepos ja historia — ja kõik on võidetud! Liiategi ahvateles Kalevala suurepäraline eeskuju.

         Ja nii siis „anti“ rahvale eepos, olgugi et õigusepoolest rahva kohus oleks anda olnud. Nii taheti „kerjajale“-rahvale näidata, et ta tõepoolest „kuningapoeg“

— 41 —

on, olgugi et meie rahvalauludes germaniliku muinasjutu kuningapoja mõistetki vist ei ole. Ning, mis kõige imelikum, sellega võideti tõesti „kõik“!

         Kreutzwaldi ülesanne oli suur, suur just omade äravõitmata raskuste poolest. Tal tuli omas isamaalikus töö vaimustuses mitte üksi eepos nagu ühtlane töö enesele inspireerida, vaid niisama ka üksikud eepose osad, tegelased, tegevustik ning eepose traagilik põhjusmõte. Selleks oli rohkem usku tarvis kui meil seda on, kes meie isegi realiteeti — meie ees valmis olevat eepost — enam uskuda ei taha!

         Setu ja harvad Maapoole liitlaulud kandsivad liig igapäevast, inimlikku, meile lähedat iseloomu ja olivad tihti ristiusu vaimuga läbi imbunud, et Muinas-Eesti jumalate, kangelaste või kuningaeepose materjaliks olla. Neis puudus üleüldse paganliku jumala, kangelase või kuninga tüüpus. Miks sidumata vormis vägilaste lugudest just Kalevipoja võrdlemisi harva edustatud tsüklus valiti, see võis juhtumisi või vanemate ülesmärkimiste pärast sündida, aga sellele võidi ka iseäranis Kalevala‑sõnas traditsionisid leida. Seda tsüklust täiendati mõningate kohalikkude juttudega, loodi see proosa-materjal lauludeks ja lisati siia hulka rahva lüürilikka laulusid või ka sarnaseid eepilikka lugusid, milledel eeposega midagi ühist ei ole. Päält selle lisati siia ja sinna paar „muistse jumala“ nime, räägiti umbkaudselt miskisugusest riiklikust korraldusest, ühendati see väljaspool aega seisev aeg ajalooga — ning „eepos“ oligi valmis! Kuid see episodilik sisu logises nende laiade raamide vahel.

         Kalevipoja ajaloost leiavad enesele seletust kõik need defektid, millede pääle meie tema stiilist kõneldes sunnitud oleme näitama. Ja kui meie seda teeme, siis mitte selleks, et veel kord Kreutzwaldile

— 42 —

„petmist ja võltsimist“ ette heita, vaid selleks, et Kalevipoja enese ja tema enam kui vähenõudlikkude austajate vastu seisukohta võtta.

         Kõigepäält ei tahaks meie milgi kombel mitte Kalevipoja kohalikku luuleväärtust, üksikute lüüriliste laulude ja kõrvalstseenide ilu eitada. Siin leidub lehekülgi, mis meid niisama nagu kõige paremad rahvaballadid imestuse ja intimse luule tundmusega täidavad, nagu näituseks sõjasõnumiku teekonna lugu üheksanda loo lõpus või laul mere riisumisest ja suurest tammest. Siin on terveid pikki episodisid, nagu Salme ja Linda pulma ilu või vennaste jahilugu, mida lugedes meie väga hästi tunneme, et siin puhta rahvaluulega tegemist ei ole, kuid millede elav tantsu rütmus ning metsamehe sammu energilik tempo meid kõik aeg kaasa tõmbab. Ja siin on lausa Kreutzwaldi omi luuletusi, nagu raskemeelne, ossianlik sissejuhatus, mis paiguti rahvalaulu vormi paremaid avaldusi imiteerida suudavad.

         Kuid need üksikud rahvalaulud, millede väärtused ja puudused samad on, mis muilgi rahvalauludel, ei suuda milgi kombel lugulaulu päästa. Need õnnelikud paigad on just lugulaulu kõige suuremad vaenlased. Sest alles nende valgusel tulevad nähtavale kõige selgemini Kalevipoja arhitektonilise ehituse nõrkused, tema materjalide ebatasasus, tema stiili puudus.

         Need laulud näitavad, et pääasjalikult lüürilistest materjalidest on eepilikku lugu tahetud luua. Ja meile tuleb meelde see Ilu, kes omi andisid neitsitele jagas: tema sõelas leidus vaevalt sõjalikka sõnu, tema lõnga otsas vaevalt kangelaselugusid. Teda ei võinud riiklikud asjad huvitada ja ta ei võinud valitsemise morali õpetada. Teda ei vaevanud vististi mitte teaduse sala-

— 43 —

dused ja ta sõitnud oma tammise reega mitte maailma lõppu otsima. Sest tema oli ainult Ilu, kes tantsides ja kareldes neitsite parve lõi, tema — meie õige ja ainsam luule jumalanna!

         Kõike seda näib ka Kreutzwald ise tundvat. Ta vabandab oma Kalevipoega: „Need on karjalapse laulud, teopoisi trallikesed, korra piiga kõõrutused, vanaeide vokilaulud.“ Ühe sõnaga: „Lapse lustid, lapse leinad.“ Kuid nende pääle oleks vana äkilise sõnaga Väinämöinen, kes iialgi noorust ei olnud tunnud ning kellel naise psühologia mõistmises mitte õnne ei olnud, kalgilt põrutanud:

             Lapsen tieto, naisen muisti,

             Ei ole partasuun urohon!

         Kõige vähem võib meile sellepärast Kalevipoeg mingisugust stiili õpetada. Juba tema sisu eitab igasugust stiili. Siin on kõrvu lüürilised looduselaul[u]d kohaliste muinasjuttudega, müütiliste laulude riismed segamini labaselt värssidesse laotud teomeeste vanapagana lugudega. Ja kõige üle kummis teoretiline moraliõpetus miskisugusest fatalsest nuhtlusest ning jõuetu püüd Eesti ajaloo sümbolikat anda. Ja vormiliselt valitseb seesama stiili puudus. Valitseb emb-kumb, kas üleskruvitud, romantiliselt-vahuseks ja magusaks tehdud rahvalaulu imitatsion, või jälle kuiv, proosalik seletamine ning neljajalgse trochäuse väljavenitamine nende vabade abinõude varal, mida Neus Eesti „luulekeele grammatika“ rikkusteks pidas.

         Sellele, kes kirjandust estetilikust seisukohast vaatleb, ei ole tähtis, kas meie Kalevipoega „ennemuistseks jutuks“ või eeposeks nimetame — küsimus, mille kallal nii kaua tuluta on jangeldud. Ei ole tähtis,

— 44 —

„kui pikalt on Kalevipoeg rahva luuletus“ — küsimus, mida cand. Leetberg omade koduste abinõudega otsustada katsub, olgugi et Dr. Karttunen juba omal ridarealisel Kalevipoja urimisel teadusliku vastuse on annud. Veel enam: ei ole tähtis, et Kalevipoeg üleüldse „luu meie luust ja liha meie lihast“ oleks (tarvitagem veel kord seda lihakarni jargoni!)

         „Ennemuistse jutu“ nimega tahetakse ainult vähemaid nõudeid avaldada, kuna eepos kõikide omade puudustega ometi endiseks jääb. Ja Kalevipoeg võiks rahva eepos olla, kuigi ta ka mitte rahva eepos ei oleks. Ning üht kunstitööd ainult veresuguluse pärast austada — see on enam kui erapoolik. Just sugulaste ja sõprade vastu seadkem kõrged nõudmised üles! Meie küsimus seisku selles: Mil määral on Kalevipoeg kunstiväärtuslik ja stiilis töö? Mil määral rahuldab ta meie estetilikka nõudeid?

         Meie peame siin kõigepäält sellest tasakaalust kõnelema, mis Kreutzwaldi luulet[a]ja temperamendi ja rahvalaulu iseloomu vahel on.

         On tuntud tõeasi: Kreutzwald on vähe Kalevipoja materjali salmi kujul rahva käest saanud. Nii palju kui seda saadud, on see jutu kujul olnud. Kuid isegi muinasjuttu ei osatud tol ajal rahvalikult, võltsimata, „ilustamata“ üles kirjutada. Teaduslikust korrektlusest ei olnud kõnetki. Otsekui kurivaim lükkas rahvaluule korjaja libedale teele. Ma kardan, et seda veel paljude nendegagi on juhtunut, kes Hurtile vanavara kogusivad. Tüüpilikum näitus on aga Fählmann või ka Kreutzwald ise omade Eestirahva ennemuistsete juttudega, milledes rahva keele ning fantasia stiilist palju järele ei ole jäänud.

         Veel vähem suudeti seda alles hoida Kalevipojas, kus oma käe pääl vormi pidi loodama, liiategi

— 45 —

ajajärgul, mil iseteadlikust etnografilikust ja arhailikust stiliseerimisest palju ei teatud. Valitsesivad klassilikud tendentsid, mis Kreutzwaldi kogu tegevuses end avaldasivad. Nende jälgi tundub ka Kalevipojas. Kalevipoja Soovituse ülevale algusele oleks ka Virgilius või Petrarca alla võinud kirjutada. Miski ei ole aga rahvaluule vaimule võõram kui sarnased tendentsid.

         Kreutzwaldi lüürilikud kalduvused olivad pseudo-klassiliku iludusega ning romantilise luulega ära mürgitatud. Meie tahaksime lugulaulus marduse kiljatamist sügiseses metsas kuulda, selle asemel tõuseb aga Kreutzwaldi magus-romantilik Toa-Jaagub oma viiuliga (mitte kandliga!) öise mere rannal üles. Miski ei ole aga rahvaluule sisule võõram kui sarnased poetilised visionid.

         Vastu Kreutzwaldi usutamist ei ole Kalevipoja värsid ka mitte „karjalapse laulud“ ning „korrapiiga kõõrutused“. Kreutzwald läheb niisama hästi ilmsüütast Ilust mööda kui ta ka elutargast Väinämöisest mööda läheb. Ta läheb kunstiliigi poole, millel hoopis teistsugused juhtivad ja õnnistavad geniused on. Isegi mitte klassikast ja romantikast ei taha enam kõnelda, vaid mingisugusest rococo-stiilist, Eesti rococost. Selle väite mõistmiseks loetagu ainult Kalevipojas leiduvaid looduse‑kirjeldusi.

         Suuremana eeskujana oli Kreutzwaldile Kalevala. Kuid Kreutzwald sai sellest omal kombel aru, nagu tol ajal üleüldse vaevalt keegi Lönnroti kombel sellest aru sai. Oldi vaimustatud Kalevala moralsetest tendentsidest ja ei mitte estetilistest. Imestati Väinämöise rumaltarka eepost ja ei nähtud Kullervo tragödiat ning Lemminkäise draamat, mis terve praeguse lugeja tähelepaneku Väinämöise shematiliku ja psühologiata kuju päält eemale tõmbab. Oldi vaimustatud teoretilise

— 46 —

mütologia ja rahvusliste sihtide üle ning ei tuntud muistsete sinisalude ahvatlemist ja maamulla luulet. Kahtlemata ei tunnud seda ka Kreutzwald mitte Kalevipoega luues.

         Ei või Lönnroti stiiliinstinkti küllalt imestleda. Hilisemad uurimised on näidanud, et Lönnrot vahel koguni reid rahvalaulu kujusid aimates tabas, mida tema ajal ei tuntud ja alles hiljem üles kirjutati. Ta oli täiesti rahva fantasia seadustest aru saanud, tundis põhjalikult rahvalaulu hinge ja tehnikat, edustas enesega terve rahva luulevõimeid. Lönnrot ei olnud mingi isikuliku luuletaja tüüpus. Et seda olla, selleks puudus tal paljugi. Kuid ta sulas oma isikliku andega rahva kollektivse ande hulka, oma talupojaliku usuga ja patriarhalse elukäsitusega rahva usku ja elukäsitust vastates ning üksi oma hariduse läbi sihikindlaks ja stiiliteadvaks kasvanud rahvalauliku andega rahvast üle ulatades.

         Selle vastu oli Kreutzwald liig suur individualist ja subjektivist, täis moderni inimese kahklust ja analüsi instinkti. Lönnrot sepitses kirikulaulusid, Kreutzwald avaldas oma usutunnistuse Lembitus. Kõik individualne ja analüsi poole tungiv Kreutzwaldi temperamendis sõdis rahvalaulu kollektivse ning süntesi poole tungiva iseloomu vastu. Kreutzwaldi kandis, kõigest tema tagasihoidlikkusest hoolimata, ometi püüd näidata, „et Eestis laulikud veel elavad.“ Ta ei võinud kõige külge, millesse ta puutus, oma isikliku maitse pitserit vajutamata jätta. Ta leidis võimaliku olevat lugulaulus (15 loos) koguni isiklikka arveid õiendada ning polemikat pidada!

         Kui soovitakse, võib ju oletada: Kalevipojas valitseb teatud stiil. Seda raamatut lugedes tunneme meie ometi, et meid iseäralik õhustik piirab, isesugune keeleline väljavalik ja mõtlemise metod meie tähele-

— 47 —

panekut paelub. Kuid see Kreutzwaldi stiili iseäralik aroma, mis ta keele nii ülevaks, lätte-selgeks ja meeldivaks teeb, tundub siin võõras ja aluseta olevat.

         Meid valdab hirm kompromissi ees. Ühelt poolt on rahvalaulud järele annud, teiselt poolt Kreutzwald kompromissi teinud. Kuid seegi kompromiss ei ole õnnestanud. Igalpool tunneme meie siin vaheldamisi isikuliku ja kollektivse loomisetöö jälgi. Seda loomise‑metodide rammukatsumist aimame meie terves lugulaulus. Kreutzwald tunnistab ise: „Kui mul korda oleks läinud tõsist rahvalaulu nii osavasti kokku sulatada, et alati piirisid enam selgelt ära ei või tunda, kus üks lõpeb ja teine algab, siis oleksin ma kõige kõrgema sihi kätte saanud.“ Kuid seda sihti ei saavutanud Kreutzwald. Võib tihti peaaegu ilmeksimata, ilma mingi ainete uurimata, ainult enese stiili instinkti pääle toetades ära öelda, mis Kalevipojas Kreutzwaldi ja mis rahva oma on.

         Kalevipoja stiili puudus ulatab nii tema kompositsionisse ja keelesse kui ka ainetesse ning ideedesse. Kalevipoja isikul puudub karakter, puudub kehalik ja hingelik profil. Niisama karakterita ja profilita on ka see maailma, mis teda ümbritseb. Ma ei taha Kalevipoja anahronismustest kõneldes mitte sarnaseid detailisid meelde tuletada, nagu nimepoolest Muinas-Eesti elu kirjeldustes kõned raamatusest, lampidest jne. — see oleks pääliskaudne ja odav süüdistus. Kuid pääanahronismus on epohi meeleolust ja ajaloolikust stiilist mitte kinni pidamine. Üksikuid sõnu ja detailisid võib uues redaktsionis välja jätta või muuta, kuid ei või muuta tervet lugulaulu sõnast sõnani ning tähest täheni.

         Ja sellepärast jääb küsitavaks, kas Kalevipoeg, kõikidest lühendamise ja parandamise katsetest hooli-

— 48 —

mata, kunagi meid täielikult rahuldada suudab. Temale ei tule ometi eepilikku elementi keeles ja aines, ühtlasemat tegevustikku ning teisi tegelasi Kalevipoja kõrval kusagilt juurde. Ja ühes sellega jääb küsitavaks ka Kalevipoja kompositsioni, stiili ning keele eeskuja mõju meie tulevases ilukirjanduses. Puhta rahvaluule mõju minnakse ikkagi mujalt otsima.

         Tõsi küll, vist W. Reiman on kusagil tähendanud, nagu rajaneks juba siiamaalnegi Eesti kunstkirjandus Kalevipoja pääl. Tema järele kordasivad seda omad ja võõrad Kalevipoja juubeli puhul. Kuid see väide on peaaegu täiesti ekslik. Mis tuuakse selle väite kinnituseks? Kas sentimentalse, romantilise või realistlise kirjandusevoolu edustajaid? Jannsenil ei olnud kõige vähematki arusaamist rahvalaulust. Kui meie seda ka Jannseni vihasest rahva laulu nokkimisest ei teaks, siis tunneksime meie seda tema stiilist. Rahvuslikud romantikerid, nagu Bornhöhe ja Saal, kopeerisivad Saksa ja teisi magusaid ning mahedaid pseudohistorilikka rahvaromanisid, kuna Kalevipoja paremate laulude vaim neile täiesti võõras oli. Ja veel vähem võiks selles vaimus meie realistis[i]d, Wildet või Petersoni, kahtlustada. Isegi Kreutzwaldi enese pääle ei ole Kalevipoja rahvalaul „mõjunud“, nagu meie seda tema Lembitu stiilist ja metodist näeme! Ainult meie kõige nooremas lüürikas, Suitsi ja Grünthali keelelises materjalis ning Juhan Liiwi laulumetodis, võib rahvalaulu positivlist mõju tähele panna — pääasjalikult just selle kirjandusliku voolu edustajate juures, mida ebarahvuslikkuses süüdistatakse! Kuid nemadki on neid mõjusid puhtamatest allikatest ammutanud kui seda Kalevipoeg on.

— 49 —

         Ka M. Kampmann ei ole kõige parema tahtmisega midagi väärtuslikku Kalevipoja mõjul tärganud kirjanduses näidata võinud. Ta on ainult kirjanduslikkudest riismetest ja räbalatest kõnelnud.

         Kalevipojal on mõju olnud, kuid mitte kirjanduslikku, vaid ühiselulikku. See mõju ei kõnele aga veel midagi Kalevipoja kunstiväärtuse kasuks. Või kes peaks näituseks Jakobsoni Kolme isamaa kõnet teadusliku väärtusega uurimuseks, olgugi et selle ühiselulik mõju suur oli!

         Just joovastus Kalevipoja eestilisest väärtusest hävitas kainuse tema estetilise väärtuse hindamisel. Kalevipojal on ikka sarnaseid austajaid olnud, kes kuni äärmuseni kaugel rahvalaulu hinge mõistmisest on, kuid kellede rahvuslikku auahnust ja unistusi lugulaul kõrgel on hoidnud. Tüüpilikum neist on Schilleri tõlkija ja Schilleri luulest koolitatud C.R. Jakobson. Ja eks ole meie kõik vähemalt omas varases nooruses Kalevipoega kõikidest eepostest kõige paremaks pidanud, juba tema uhke ja lootusrikka lõpu pärast!

         Jakobson kirjutas kord erakirjas ühe seltsi eestseisusesse valitavate isikute kohta: „Nemad ei pruugi just väga targad olla, muud kui Eesti süda peab neil olema“. Neid sõnu teisendades oleks võinud ta ka Kalevipojast öelda: Ta ei pruugi just kunstilikult väärtuslik olla, muud kui rahvuslik tendents peab tal olema! Kalevipoja sõbrad ise annavad ta ära.

         Kreutzwaldi lahutas rahvalaulu hingest kuigi väikene, kuid siiski ülepääsemata piir. Ja nüüd soovitatakse veel, et Kalevipoja põhjal rahvuslikku kirjandust loodaks! Kuid kui hing rahvaluule hingega ühte ei suuda sulada, siis võivad sügavate kunstitööde asemel ainult rahvusliku ooperi ja opereti librettod sündida, nagu seda Schultz-Bertrami Ilmatar, P. Jakobsoni

— 50 —

Udumäe kuningas, Jürgensteini Juta, Ansomardi Murueide tütar, Hermanni Uku ja Vanemuine või Grenzsteini Koit ja Ämarik on. Lõbusate talupoegade kõrval lähevad muinas-eestilikud farssid lahti. Koguni balleti aineid on Kalevipojast võetud!

         See ei ole küll Kalevipoja süü, et ta nii halbu järelaimajaid on leidnud, kuid kahtlemata, kui tal mõju on olnud, siis on ta meie ebaplastilikule keelele veelgi vesist, piirdeta, udukat iseloomu juurde lisanud, ilma et tema positivlikud omadused kusagil nähtavale oleksivad tulnud. Tema stiilivaesus on ka tema austajate pääle stiilivastaselt mõjunud.

         Kalevipoeg on meile vale paatost, õõnest fraseologiat, pääliskaudsust sisus ning vormis õpetanud. Ta on meid õpetanud nimede ja mõistetega opereerima, milledel mingit sisu ei ole. Tema kool — see on kahtlase väärtusega kool. Kuid meie ei taha enam Kungla-rahva liikmed olla, meile on võõrad esiisad Kalevid, Vanemuine ei ole meie laulujumal ja Kuhlbars ei huvita meid! Andke meile inimesi, olgugi seitsekorda lühemaid kui Kalevipoeg, kuid ometi elavaid inimesi!

         Mis kõige kurvem, see viiekümneaastane haudumine rahvusliku ärkamise aja aadete pääl ei ole meie raassilikku hinge iseteadlikule elule suutnud äratada. Soome-ugrilikud tendentsid ei ole meie kulturis võidule pääsenud. Teoretiline isamaalsus on need paraliseerinud. Meie rahvuslikkudele instinktidele on hoopis vale siht antud. Mitte üksi Saksa viisid ei ole paljudel meie isamaalistel lauludel, vaid germanilik psühologia avaldab end üleüldse selles isamaalsuses. Sellest ebaraassilikust rahvuslikkusest näib mulle ka terve Eesti kulturi, inimeste ning elu traagilik stiilipuudus oma alguse saa-

— 51 —

vat, mis kõige kurvemaid mõtteid meie tuleviku kulturi iseseisvuse kohta äratab.

         See võib pöörane näida, kuid ma ei või väitamata olla: Kalevipoeg on sellele ebaraassilikule rahvuslikkusele kaasa aidanud. Selles isamaalsuses, mis Kalevipoeg õhutab, on midagi mahlata, midagi õõnest, midagi balti-saksalikku. Mitte asjata ei ole Schultz-Bertram ja Fählmann Kalevipoja kätki juures seisnud. Selles avaldab end koguni midagi ametlikku, midagi offitsialset. Ah see auväärt matrona Linda, kes niisama vastik on kui Saksa linnade monumentalsed Germania-sambad! Kui teistsugune on Lemminkäise ema!

         Kalevipoeg on isamaalikka, aga Kalevala raassilikka instinktisid äratanud. Üks suggereerib pateetlikka tundmusi, teine kunstilikku meditatsioni. Et Kalevipoja mürgile vastumürki leida, selleks lähenegem Setukeste lauludele, hingagem säält maamulla lõhna, maitskem säält Põhja luulet, katsugem säält leida raasslikka traditsionisid. Sest ilma nendeta ei ole mingi raassilik kultur võimalik. Kuid mitte patriotilikku kulturi, kirjandust ja kunsti ei ole meile tarvis, vaid raassilikku. Ainult raassilik kultur võib stiilis kultur olla.

         Sellepärast ei anna Kalevipoeg meile minu arvates mingisuguseid kirjanduslikka või plastilikka aineid. Vähemalt ei anna seda milgi kombel mitte Kalevipoja isik, mis väljaspool inimlikka raamisid seisab ja sellepärast kuiv, abstraktlik ning hingeeluta on. Kalevipoeg omal algupärasel toore metslase, naiste vägistaja ja hiiglase kujul pakkus veel teatud dekorativlikku huvitust. Kuid Kreutzwaldi käte all idealseks kuningaks ning kangelaseks muutununa on ta ühtlasi absurdumiks muutunud. Sellel vale sihil on meie skulp-

— 52 —

torid edasi läinud. Weizenbergi ja Adamsoni Kalevipoja-ainelistel magusatel ja siledatel töödel ei ole rahvaluule Kalevipoja vaimuga midagi tegemist (kompromiss pseudoklassika ja rahvaluule vahel!) niisama nagu neil ka algupärase kunstiga suurt tegemist ei ole (kompromiss kunsti ning ebakunsti vahel!) Ja niisama vähe motivisid pakub Kalevipoeg ka maalikunstile — kõigist Prometi vulgärsetest kinnitustest hoolimata. Ainult muusikalistele, puhtalt lüürilistele teemadele on temas leiduvad rahvalaulud kuldseks varaaidaks.

         On niisama kardetav praegu rahvaluulet imiteerida kui ka juba olevaid rahvalaulusid suuremaks tööks kokku liita, kuigi selleks praegusel iseteadliku stiliseerimise ajajärgul rohkem eeltingimisi arvaks olevat, kui klassiliku ning ratsionalse vaima valitsuse ajal. Hurt on omas Kahes keeles maximumi näidanud, mida rahvalauluga korda võib saata. Liig kaugele on aeg meid rahvalaulust kannud. Meil puudub selle imiteerimiseks naiviteet. Arvustav naeratus huultel ning pää täis külma mõistust läheneme meie rahvaluulele. Rahvalaulu meeleolu on meile praegu peaaegu niisama võõras, nagu ta seda Kreutzwaldilegi oli, kes rahvalaulu paistusel Eesti eelajaloolistest kuningatest ning kaugetest rahvusliku iseseisvuse päevadest unistas.

         Ja üleüldse oli Kreutzwaldil õigusepoolest liiga palju renessanssi aja inimese verd soontes, et rahvaeepost kirjutada. Alles Kreutzwaldi ja Koidula Kirjavahetust lugedes mõistate, kes Kreutzwald oli. Nagu Janusel oli tal kaks palet — üks mineviku, teine tuleviku poole pööratud — nagu kõigil renessanssimeestel. Meeleheitmisega otsis ta Eesti „klassilikku aega“, et selle pääle uut kulturi rajada, niisama nagu seda renessanssi aja õpetlased tegivad. Eesti ajalugu

— 53 —

ei teadnud sellest ajast aga midagi. Kuid kui seda aega ei olnud, siis pidi ta välja mõeldama!

         Näib, nagu ei oleks Kreutzwaldile tema õiged kalduvused vanaduse päivil enam rahu annud. Otsekui Dante kirjutab ta oma Divina commedia-Kalevipoja järele Vita nuova-Lembitu. Teistkorda jutustab ta õigusepoolest Kalevipoja lugu ümber: Muistne kuningas võitleb võõraste vastu, kaotab, põgeneb üksildusesse. Kuid missugune vahe! Ja siin tunnistab Kreutzwald, et ta ennem eksinud on: teda ei ole Kalevipoja toores, iseteadmata jõud ning psühologiata murdumine huvitanud, vaid Lembitu iseteadlik, hingelikult sügav ning eklektilik moderni inimese tüüpus. Need võitlused, mis Kalevipoeg saelaudadega vehkides lõi, või need kaotused, mis ta raudmeeste vastu tapeldes tundis, — kõiki neid võitlusi ning kaotusi elab Lembitu õ[i]gusepoolest ainult omas hinges läbi, sõjariistuks üksi filosofilikka postulatisid tarvitades. Ja ta kaotab ja põgeneb üksildusesse, et tõeteadmise kõige sügavamat õnne ning valu maitseda.

         Ja jälle näeme siin, et hää stiil tõepoolest oma sisemise mina põhjalikku ja võltsimata ära andmist tähendab. Alles rafineeritud, filosofeerivas Lembitus leidis Kreutzwald omale mina’le õiged eeltingimised. Siin võis ta omi rococolikka kunstivisionisid, mis Kalevipojas nii võõrad olivad, välja edendada. Paljud lugulaulu defektid tulevad lihtsalt tolleaegse Eesti keele vaesuse arvesse kirjutada. Kuid kas ei kosta näituseks järgmised Lembitu read Kalevipoja samasisuliste värvita ridade kõrval otsekui modernihinge esimesed avaldused:

                   Ta heitis valitsust ja armu lille — — —   

                   Läks pakku pimedama laane sülle

                   Ja elas üksi oma valuga.

— 54 —

3

         Kalevipoeg lõpeb kahe riimitud reaga. Riimitud rahvalaulu poole näitab Kreutzwald teed.

         Õigusepoolest ei ole rahvaluule ja kunstkirjanduse vahel iialgi kindlat vahet. Ainsamaks vahetegijaks on ainult see, et rahvaluule oma iseloomu poolest kollektivne, kunstluule aga individualne on. Kuid mida lähemal meist teatud rahvalaulu sündimine on, seda kitsam on tema autorite ring. Ja kui see laul otse meie päivil sünnib, siis näeme, et sellele alguse tihti ainult üks isik andis, kuna teised seda üksi täiendasivad. On ju tõeasi, et rahvalaulikud vahel isegi vanavara korjajatele otsekohe improviseerivad. Peab lahti lööma romantilisest „rahva“ mõistest. Rahvalaulu metod ja tehnika on rahva loodud, kuid isik mõtleb selle metodi abil ning väljendab omi mõtteid selle tehnika kaudu ikkagi individualselt.

         Keskajal muutus Lääne-Europas rahvaluule aegamööda ja tähelepanemata rahvuslikuks kunstluuleks, alguses isegi omi tehnilikka omadusi muutmata. Kuid täiesti ei kao rahvaluule iialgi ära. Rahvas tunneb ikka tarvidust oma käe pääl oma maitse järele teda huvitavaid aineid ise käsitada. Iga rahvas on hoopis omalaadilise uue aja kirjanduse loonud, mis küll suuremalt osalt kunstkirjanduse mõju all on, kuid mis oma plastilikkuse, värvirikkuse ja rütmiliste omaduste poolest kunstkirjandusega vahel koguni võistlebki.

         Käesolev aine ei paku mitte nii palju põhjust puhtalt-estetiliseks kui psühologiliseks uurimuseks. Selle küsimuse najal võiks sammsammult ära näidata, miks teatud sotsialisete ja psühologiliste tegurite mõjul meie rahva hingeelus uus külg välja edenes, vanad kunstilised kalduvused atrofeerisivad ning hoopis uus rahva estetika sündis.

— 55 —

         Meie seisame huvitava ja alguses äraseletamata nähtuse ees: Saja aasta jooksul on rahva maitse otse vastandiliselt muutunud. Rahvaluulesse on lüürika asemel eepilikud kalduvused ilmunud. Sellega ühes on muutunud ained, keel, värsitehnika, mõtlemise metod. Meie seisame nähtuse ees: Saja aasta jooksul on meie rahvaluule naiselikud kalduvused mehelikkudeks muutunud!

         Uuema Eesti rahvalaulu vormis aimame muidugi kõigepäält kunstluule rahvastatud mõju, kuid kahtlemata tuleb selles ilmsile ka terve rahva psühologilik ja ühiselulik edenemisekäik viimase aastasaja jooksul. Vanem rahvalaul oleks ka siis oma vormi muutnud, kui kunstluule sugugi tema kulul oma võidukäiku ei oleks alanud. See teekond naiselikust lüürikast meheliku eepika poole, mille aluseks mõtlemise viisi materialistliseks ja konkretliseks muutumine oli ja mida meil Eesti vanemast kunstkirjandusest kõneldes võimalik on lähemalt ära tähendada, algas juba sel ajal rahva hinges, kui ku[n]stlüürika veel liiga nõrk oli, et endist luulet ära lämmatada.

         Vana rahvalaulu aine ja tehnika oli sedavõrd tüüpilik ning viimseni piirini edenenud, et temast, kui ajaloolikult uus lauliku psühologia uute ainetega ning meeleoludega tekkis, mingit väljapääsemise võimalust ei leidunud. Teda ei võidud jatkata, temast tuli mööda minna. Ja see möödaminek sündis uue aja vemmelvärsi näol. Sündis uus rahvalaul igapäevase või ainult natukene romantiseeritud igapäevase ainega, uueaegsete ideede ja meeleoludega, mitmekesise salmimõõduga, helisevate, kuigi tihtipääle vemmelvärsi riimidega.

         Et see laul kõiki meie kunstlaulu omadusi küljes kandis, siis näis see iseenesestki selge olevat, et ta ainult viimase nõrk järelaimamine on. Kuid mõnede märkide järele otsustades näib päält tsirkuse, leierkasti ja kine-

— 56 —

/pilt/

Portree.

matografi-kunsti veel meie päivilgi ka kirjanduslik rahvakunst maalt maale rändavat. Ka meie uuem rahvalaul näib iseseisvalt väljastpoolt algust otsinud olevat, nagu meie kunstlüürikagi (v. ka prof. Kaarle Krohn, Kantelettaren tutkimuksia, II, lk. 260).

         Kui muistse Eesti-Soome rahvalaulu jaoks aineid ka Lääne-Europa rahvaballadidest võeti, mis ju salgamata on, siis ei ole võimalik, et nende balladide vorm meie rahvale täiesti võõras oli. Kuid see mehelik, energilik ning teatud mõttes rafineeritud toon, mis loogilikult neid täpipäälseid, kokkuhoidlikka ja mõõdetuid vormisid täitma pidi, oli meie laulujumalannale ja tema kumardajatele võõras. Kui see mehelik element viimaks ometi Eesti rahvaluules mõjule pääsis, oli juba hilja. Rahva hinges ei leidunud enam küllalt tõsisemat ja sügavamat kalduvust, et selle laulumetodi varal omaltpoolt midagi monumentalsemat ning eepilisemat korda saata. Riimitud rahvalaulu aineks sai pääasjalikult ainult päevakajalik erotika.

         See Ilu, kes neid uusi laulusid jagas, ei olnud enam muistne õrn, unistuslik, kätega kinni püüdmata lauluneitsi, kes omi värssisid otsekui helmi üle väljade külvas. See oli nõtkuvate säärtega sulanemees, kes talgudel, pitspallidel või ehareisidel lõõtsapilli kõrvulõhkuva ürgamise saatel omi teravaid pilke või lorilaulu sõnu kerge või raske keele päält poetas. Selle lauliku vaimlist kõrgust, tema estetikat ja kunstiidealisid edustavad need laulud. Kuid kui meid looduserahvaste primitivne kunst kaugel põhjas ja kaugel edelas huvitab, miks ei peaks ta siis meid mitte meie omas kodus huvitama. Liiategi on rahva praegune suusõnalik kirjandus praeguse rahva hingeelu kohta mõõduandvam kui tema mineviku „vanavara“. Ja kui kõneldakse praegusest

— 59 —

rahvalikust kunststiilist, siis ei tohi mööda minna praegusest rahvaluulest.

         Ma tean küll, see on libe pind: rääkida lorilaulude kunstikasvatavast mõjust. Kuid Eesti uuem rahvalaul ei sisalda mitte ainult lorilaulusid ja külapoiste kakeluse lugusid, mis omastki kohast huvitavad on, vaid siin leidub ka hulk puhtalt lüürilikka värssisid, sõõrilaulusid, mõisa, lossi ja kloostri balladisid, Türgi ja Jaapani sõjalugusid ning koguni revolutsioni aja järelkajasid. Siia tuleb arvata suur kogu pamflettisid õpetajatest, parunitest, vallavalitsustest. See luule on uueaja kroonika, mis ühteviisi tulekahjust, hundijahist, korjandusest paganate hääks ning lapsega tüdrukust kõneleb. Siia hulka langevad rahvameeste käsikirjad, rahva sentimentalne armastuse lüürika, rahvanali, uuemast vaimulikust rahvaluulest sandivärsid ja palju muud.

         Ei tuleks mõttessegi kõike seda sisu ja mõtete seisukohalt tõsisemalt hinnata, kuid seda stiili ning rütmuse seisukohalt teha, — see oleks küllaltki huvitav töö. Selle materjali seisukoht kunstkirjanduse kõrval on otsekui kindakirjade ja looganikerduste seisukoht kujutavate kunstide kõrval. Meie läheneme siin jälle rahvalikkudele algupärastele ja värsketele primitividele.

         Selle luule pääülesanne on kõigepäält elu koomika tabamine, selle nähtustele lõikavalt-teravate nimetuste leidmine ning terav episodi kinnipidamine. Sellepärast ei tunne tema lüürilikku seletamist nagu vanem rahvaluule, vaid pääasjalikult nappi ja plastilikku jutustust. Tema pilt on kaherealine ja tema dialog kolme sõnaline. Ta läheneb oma ehituse poolest vanas rahvaluules ainult vanasõnale ja mõistatusele. Tal ei ole mingisuguseid valmis kõnekäänusid ja võrdlusi, mida ta umbse tähendusega tarvitada võiks, nagu vana rahva-

— 60 —

laul. Iga aine jaoks peab vorm algusest lõpuni uus looma, ja seda ei ole riimi pärast enam nii kerge muuta. Tema võrdlused tunnevad ainult koomilistes kohtades liialdusi. Realismus on selle luule üleüldine tundemärk.

         Eesti uuema rahvalaulu salmiehitus on samasugune kui Europa keskaegsel rahvalüürikal. Riimides on päätähelepanek häälikute tähtede poole pööratud, umbhäälikud võivad ka mitte riimida. See on riim kõrvale ja mitte silmale, fonetilik riim, millest kunstlaulu riim välja on kasvanud. Meil on siin sellesama värsitehnikaga ja luulemetodiga tegemist, mis Lääne- Europas rahvalüürika ja rahvaballadi sünnitasivad, mida muistsed truverid ja trubadurid, minestrelid ja minnesängerid tarvitasivad ja mis omi võimisi koguni suurtes lugulauludes nagu Niebelungenlied või Chanson de Roland avaldasivad.

         Neid vemmelvärssisid peab kõikide harimata rahva kunstiavaldustega võrdlema. Neis on palju üllatavat ja värsket. Nad võivad haavavad olla, kuid nad ei ole igavad. Nende värvid ei ole halliks ja tuhmiks segatud, nagu seda iseteadlikus kunstluules tihti näeme, vaid need on heledad ning võitvad, nii nagu üksi võltsimata mõte ja tundmus võitev on. Neis valitsevad kõik primitivse kunsti hääd ja halvad omadused: nappus ja plastika vormis, teravad konturid, kuid ühes sellega ka liialdused ning hüpped üle võimatuse.

         Kuid see kirjandus on ikkagi juba kunstkirjandusega sugulane. Ta ei saa selle mõjust enam iialgi lahti. Ta on midagi kollektivse ja individualse kunsti vahepäälset. Tihti langevad mõned ta tehnilised iseäraldused vana rahvalaulu iseäraldustega küll veel ühte. Näituseks tuletab ballad Kuningate lapsed (Tütarlaste rõõmulaulikus) oma kolmekordse pa-

— 61 —

rallelse dialogiga veel väga hästi vanu rahvalaulusid meelde. Kuid tihti on ta sündimine juba enam kui isikulik: Ta pannakse otse sündimisel varesjalgadega paberisse ja saadetakse ajalehele, kes ta koguni — oh õnnetust! — avaldabki. Kuid sellega on ta kõik oma väärtuse kaotanud.

         Sarnaste isikuliste vemmelvärsside hulgas on paremad mõningad eluloolised laulud. Olen hiljem, võib olla, tuhanded leheküljed salmisid lugenud, kuid ma olen nad kõik enamasti jälle ära unustanud; aga näituseks ühe mõrtsuka Jaan Durvase ligi saja-salmilist elulugu, mis see 18 aastaks sunnitööle mõistetuna Võru vangimajas kirjutas ja mida ma lapsena käsikirjast lugesin, mäletan ma pääjoontes veel praegugi.

         Kuid ka sellesse realistlisesse ja harilikult tüsedasse pilkeluulesse tungib romantilik hing sentimentalsete juttude ning röövliromanide mõjul. Samad romani ja muinasjutu aksessuarid pääsevad siin valitsema: koopad, lossid, vangimajad ja kloostrid täis kuningatütreid, kalamehi, röövlisid ning rüütlisid. Sünnivad rahvalaulud, magusad ja kaunid otsekui õlivärvipildid Mai Roosist. Tüüpilisena näitusena tooksin paar salmi balladist Rinaldiini, et selle lõbusa aine harutamine mitte liig kuivaks ei läheks:

         „Kaugel suure metsa põhjas, varjul vaikse koopa sees Rinaldiini rahul puhkas. Roosa seisis ju ta ees.

         „Hüüdis pehmelt: „Rinaldiini! Rinaldiini, kuule mind! Päike on ju ammu kõrges — tõuse — mehed ootvad sind.“

         „Röövel ärkas rõõmsal naerul, hüüdis: „Tere hommikut!“ Hakkas kaela, suurel armul andis abikaasal suud.“

         Laulu on Friedrich Brandt kirjutanud, kes ühel hoobil vaimulikkude värsside ja kõrtsilaulude eest hoo-

— 62 —

litses, milledest viimased täiesti rahvalauludeks on muutunud.

         Meie oleme siin uue rahvaromantika juurde jõudnud, mida seesama kalduvus kannab, mis kord rahvast panteistlikka looduselaulusid ja katoliklikka legendisid looma sundis. Ajad on uued, ained on uued ja vorm niisama, kuid tung ilusa, luulelise järele on endine. Ja see ei ole mitte selle tungi süü, et praegune kultur rahvale paremaid aineid ei suuda anda, kui seda röövliromanid ning sentimentalne erotika on.

         Kuid siin on meil jälle kord võimalust rahva hingesse vaadata. Siin on, nagu juba ennem tähendatud, vahest enam psühologilikku kui estetilikku materjali. Ka uuem rahvaluule on oma ringi ära käinud: mehelikust realismusest ja laulujoonistusest läheneb ta jälle naiselikule meleolule ja vormitusele. Ta on selsamal kompromissi teel, millel terve Eesti ilukirjandus aastasaja lõpul oli. See on uuema rahvaluule dekadents. Kas peaks tal mõnel uuel kujul veel eluvõimalust olema?

         Hinge, unistust, sümboli otsib ka rahvaluule. Mis sest, et tema unistus meile karvase röövli näol „suure metsa põhjas“ esineb! Rahvas otsib jälle uusi muinasjuttusid. Miks ei võinud ta neid eila röövliromanidest, aga täna sellest ühiselulikust tragödiast leida, mida meie praegu läbi elame? Ootame ära homse päeva: võib olla, on see tragödia rahval juba muinasjutuks muutunud.

         Asjata tehakse nalja Genoveva või Hirlanda loo üle. Need on rahva südant ometi enam liigutanud, kui näituseks Kalevipoeg või Rahvavalgustaja. Sest Kalevipoja surma või Madarase kannatuste üle pole keegi nutnud. Tuleb ainult kahetseda, et meil rahvuslikku, algupärast Genoveva või Hirlanda lugu ei ole!

— 63 —

         Minu paradoksis on vähemalt pool tõtt. Missugune rõõm oleks vahel eksida nüüdse aja rahva sitsiriidese fantasia keskel, tema ettekujutuse roosades puuvilla metsades ümber uita ning ühes romani tegelastega miravoisse lõpulikule asjaharutamisele minna, et siis „ühe tütarlapse viimast ja haledat jumalagajätmist oma endise peigmehega“ päält vaadata, või ühe ilmasüüta hukka saanud elu haual kibedalt, kibedalt nutta!

         Siin oleks meil kindel teadmine, et meid ei peteta. Sest sarnaseid töösid ei saa kunstlikult sünnitada, otse niisama nagu neegrite skulpturi töösid või laplaste joonistusi imiteerida ei või. Ja sarnastena töödena, millede vormi kahtlemata mingisugune sisemine loogika määrab, ei ole uuemad rahvalaulud Eesti ilukirjanduse stiili seisukohalt mitte sugugi ilma väärtuseta. Võiks koguni kinnitada, et praegune rahvalaul-vemmelvärss kunstproosa rütmilises edenemises niisama väärtuslik on kui meie vana rahvalaul.

         Et seda väidet mitte ainult lõbusaks või kohatuks paradoksiks ei peetaks, võiks näidata, missugune mõju uuemal rahvakirjandusel näituseks Soome kunstproosa pääle on olnud.

         Kalevala on omades plastilistes võimistes Kalev[i]pojast kaugel ees. Kalevalas leidub salmisid, millede impressionistlik keel, plastilik, ütleksin peaaegu, intelligentlik joonistus meie kõige suuremaid nõudeid vastab. Ja ometi, kõige Kalevala keele plastilikkuse, julge rütmuse, konkretliku, realse tooni pääle vaatamata, on see keel ainult sarnase lüüriliku ning ebaplastiliku stiilimeistri maapinnaks saanud, nagu seda Juhani Aho on.

         Kuid Aho edustab ainult Soome kunstproosa üht poolt. Teine selle loojatest, Aleksis Kivi, ammutas aga hoopis teistest allikatest: Piiblist, Homerusest,

— 64 —

Cervantesest, aga kõigepäält just uuemast rahvaluulest, rekivirsi’st. Kuna tema klassilikud eeskujud teda vormi selguse ja kuivuse poole ahvatelesivad, leidis ta uuemast rahvaluulest selle romantiliku allika, mille hing teda alati elava elu lähedal hoidis. Kivi mahlakas, värvirikas, rütmilik stiil on üksainus kiidulaul uuema rahvaluule stiilile.

         Kuid ometi ei olnud Soomes seisukoht uuema rahvalaulu vastu vähemalt Kivi päivil mitte parem kui meil praegu. Hurt kordas omades kirjavastustes vanavara korjajatele peaaegu sedasama, mis juba Lönnrot enne teda Kanteletare eeskõnes uuema rahvalaulu kohta oli öelnud. Ja siit saab seletust osalt ka Kivi mitte-mõistmine pseudoklassilikul ja pseudo-kalevalalisel ajajärgul, Kivi keele „tooreks“ pidamine, osalt terve Kivi kirjanikutragödia.

         Tõepoolest võiks meiegi kirjanduses kalduvust uuema rahvalaulu poole konstateerida, kuigi see kalduvus ühtki tähelepandavamat tööd luua ei ole aidanud. Meil on laulusid, mis mitte kaugel rahva vemmelvärsist ei ole, kuid mida sellest hoolimata ometi kunstkirjanduslikkudeks peetakse, näit. O.W. Masingi Päts või C.W. Freundlichi Muhumaa hundijaht. Ja eks ole ka terve Juhan Weitzenbergi ning Adam Petersoni produktsion sellesama vemmelvärsi tehnika pääle rajatud. Sellega võib ka seletada, miks need tööd nii kergesti rahva omaks on saanud. Kuid rohkem kui luuletus võiks vemmelvärsist just proosa õppida.

         Vemmelvärsi vastu ei tohi mitte põhjusmõttelikult sõda pidada. Küsimus seisab ainult selles, et Juhan Weitzenberg võrdlemisi loetavat, aga Ado Reinwald maitsmata vemmelvärssi kirjutab.

— 65 —

4.

         Paberi pääle on meie vaimuelu avaldused üle läinud. Valitseb paberi tolmune kultus. Meie vaatleme elus rohkem raamatu koltunuid lehti, kui päikest sinitaevas, lillekest aasal või allika virvendust metsa üksilduses.

         Kes ja kus on see Ilu, see jumalanna, kes nüüd omi luuleandisid välja jagab? Meie ei näe teda, meie ei tunne tema üleüldist nime. Salaja ja igaühele ise maski taga läheneb ta — kui ta üleüldse läheneb. Ja kes on veel tema tantsu ja tema karglemist näinud?

         Vähemalt meie kunstkirjanduse esimeste päevadega alates, meie vaimuliku kirjanduse algusest saadik on see Ilu juba mõrumeelne ning raske kõnnakuga olnud. Ta on manitsenud ja kurja kuulutanud, sõnakuulmist ning usku õpetanud. Iga ajajärk tõi ta uuel kujul nähtavale, kuid endist rahvalaulu Ilu ei ole meie kaua aega enam näinud. Nüüd sõidab ta voorimehega ümber ning pillub ajalehe proovinumbrid laiali. Lootkem, et ta enesele peatselt automobili või lendamisemasina muretseb ning vähemalt selle poolest uueaegseks saab!

         Meil on huvitust usu vastu nii palju, kui temas luulet ja ilu on. Meie õpetajad — need ei ole tõepoolest mingid estetikerid olnud. Kuid inimene on vahel vastu oma tahtmistki sunnitud iluduse hääks niisama tööd tegema, nagu ta vahest vastu tahtmist üleüldise edu hääks tööd on teinud. Liiategi kuldab aeg kõike oma pehmendava läikega, ja see, millest omal ajal vahest tähelepanemata mööda oleks mindud, valdab nüüd meie meeli arhailiku ilu ning kordumata luulega.

         Kas ei kosta ärdalt ning kaunilt kolmesaja aastasest kaugusest vana Mülleri hääl, kui ta „Puist, Rohost, Blömikeszest, sest rucki echk Pöllu kaszwamesest“ kõneleb või oma südame kurbuses „meie punase vere

— 66 —

pattude“ üle kaebab ja selle aja pääle mõtleb, „millal meie oma laeva purjed maha võtma peame ja selle maailma jumala kaas jätma“? Isesugune võib Georg Mülleri „Jumalasõna ,Lust-Ayd’ ning ,Paradys’“ ja isesugune luuletaja ning estetikeri oma olla, kuid kas ei ole ilus ja sügav tunne ikkagi ilus ja sügav tunne?

         Kõike seda tahaks Vanast Testamendist rääkides mitmekordse rõhuga korrata. Ja selle juures ei ole meil tarvis mingisugust valelepingut oma ilmavaatega teha. Kui ajalooliku ning ilutundeliku maitsega inimene Assüria ja Paabeli kivikirjalistest palvetest huvitust võib tunda, miks ei või ta seda siis mitte Piiblist tunda, mis minu arvates kõikidest mütologilistest, ajaloolistest ning moralsetest koodeksitest kõige järjekindlam, sisaldusrikkam ja plastilikum on? Selleks ei ole usklikkudel mingisuguseid eesõigusi. Koguni selle vastu: usklikkudel on kõige vähem eeltingimisi Piibli ilu mõistmiseks.

         Kahjuks on koolis Piibel ning ristiusk meile nii läilaks ja vastumeelseks tehtud, et ükski haritud inimene ilma igavuse ning tüütavuse tundeta nende pääle mõtelda ei taha. Kuid see, kes ilma armastuseta ja vihata teatud kauguse tagant jälle Piiblile läheneb, see loeb seda kui tõsist, moraliseerivat romani, ja ta ei häbene Salomoni omade armsamate armastuse laulikute kõrvale asetamast.

         „Ma olen jälle Vana Testamendi juurde tagasi tulnud“, kirjutas Heine 1830 aastal. „Missugune suur raamat! Veel tähtsam kui tema sisu, on tähtis minu arvates tema vorm, see keel, mis otsekui looduse produkt on, nagu puu, lilleke, meri, tähed või ise inimene.“

         Kunstnikule, kirjanikule, stilistile avab Vana Testament õpetlikka perspektivisid. Seesama

— 67 —

saatuslik võitlus on siingi aineks nagu kõikides rahvuslikkudes poemides, seesama hulkade tõusemine ning langemine, terve rahva rändamine oma jumala sõrme juhatuse järele. Kuid üksi Homeruse poemid võistlevad Vana Testamendi realismuse ning plastilikkusega. Loetagu ainult Moosese, Kuningate ja Aja raamatutes Israeli sõjavägede liikumiste, rahva ümberkolimiste, kuningakoja skandalide, kogukondliste intrigide, eraelu vagatsevate ning roppude episodide kirjeldust, et mõista, mis praegusel ajaloo ning ajalehe stiilil puudub: nimelt silmipilgutamata tõsidus, armuheitmata otsekohesus, mida otse stiili pühaduseks võiks nimetada. Kellele Piibel oma sisu poolest mingi pühakiri ei ole, sellele on ta seda vähemalt oma vormi poolest.

         Piibel saab raske ülesandega korda: ilma igav olemata on ta asjalik. Templi ehitamisel pühendatakse meid kõige peenematesse detailidesse. Sugukondade nimekirju loetakse otse ähvardava järjekindlusega ette. Iga samm, iga ettevõte Israeli rahva elus on otsekui protokolli ülespandud. Ja ometi ei ole see meil, võõrastel, igav lugeda. Need templi küünramõõdud ja arusaamata idamaalised nimed on meile otsekui muusikalised luuletused, otsekui ornamendi joonistused, milledel niisama mingit „sisu“, „mõtet“ ei ole, kuid mis sellest hoolimata ometi ilusad on. Isegi Salomon, see suur luuletaja ja romantiker, püsib kõige aja võrdlusi otsides ainult oma maa looduses ning ainelises kulturis kinni.

         Vana Testamendi stiili iseloomu määraksin ma nagu kalduvust suursuguse naturalismuse poole. Siin on enam tervet realismust kui Eddades ja Veddades, enam inimlikku järjekindlust kui Koranis või Bhagavad Gîtâ’s. Koguja

— 68 —

raamatu pessimistlik filosofia ja Ülemlaulu lüürika langeb kõige kõrgema luule hulka.

         Uue Testamendi vastu on mul palju vähem vaimustust. See on suuremalt osalt harimata ja lihtsate inimeste kirjutatud, kelledel tolle aja kulturi võitude üle aimu ei olnud. See raamat on niisama nagu terve ristiuskki dekadentsi aja vili: haiglane oma sisu, vereva[e]ne oma vormi poolest. Isegi Johannese Ilmutamise raamatus on enam sholastikeri kuiva fantastikat kui luuletaja paindlikku fantasiat. Liiategi mürgitab see teadmine Uue Testamendi ilu maitsemise, et klassilik kultur õigusepoolest selle raamatu vaimule ohvriks on toodud.

         Ma usun, et Piibel maakeelde tõlkimisel palju oma keele ilust ei kaotanud. Ta leidis kohase keele, tüseda ja talupojaliku, mida veel poolharidus ning ajaleht rikkunud ei olnud. See oli toores ja vaene, kuid julge ning plastilik. Praegune variserlik maitse peab selle keele juures tihti punastama, kuigi ta ennem enese kõleduse ning kõhnuse juures punastama peaks.

         Seda keelt võiks uuema rahvalaulu, vemmelvärsi, lorilaulu keelega võrrelda. See, kes vemmelvärsi parallelismusi lähemalt uurib, see näeb, et nendel mitte üksi omade ainete, meeleolude poolest palju idamaalikku, piiblilikku ei leidu, vaid et nende metod ning rütmus Piibli parallelismusi meelde tuletab. Need parallelismused on aga lõpmata kaugel vanema rahvalaulu parallelismustest, nii nagu Piibli keelel üleüldse vaevalt midagi Kalevipoja keelega ühist on.

         Kõnelemata stiililistest ja rütmilistest külgedest, pakuvad vanemad Piibli tõlked uue aja kirjanikule ka sõnaraamatuliselt palju huvitavat. Kunstproosa leiab oma parema materjali arhailikust keelest. Kunstproosal on samasugune tendents vanemate keele vor-

— 69 —

mide poole kui vaimulikul kirjanduselgi. Vanad, ära unustatud sõnad ja lausekujud pakuvad iseäralist huvitust, nad sisaldavad eksotilikku, rafineeritud luulet, mis uuele, „amerikalikule“ keelele võõras on. Kui mitte muidu, siis vähemalt kunstkirjanduse nimel on igasugune esperanto oma olemasolemise mõtte kaotanud. Sest keel, millel ei ole minevikku, mis külma mõistuse sünnitatud on, on kuiv otsekui matematilik formel. Selle vastu esineb vana keel omade põliste traditsionidega, meelevaldsete kõrvalekaldumistega mitmekülgsena ja nüanssirikkana otsekui tuhandevärviline elu ise. Vanad inimesed, vana luule, vanad koltunud raamatud õpetavad meile seda keelt.

         Isegi looduse teadlane, kes veel nüüd aralt ja abitult võõraste nimetuste eestikeeli kirjutamise kallal ümber kobab, näeb Piibli tõlgetes, et kord võõraste loomade, taimede ja kalliskivide nimetuste transkriptsionis teatud järjekindlus on valitsenud. Maalija ja karjane kuldsepp ning põllumees leiavad siit oma ameti oskussõnu. Kuid tähtsad ei ole mitte üksikud sõnajuured, vaid see arhailik hing, mis iga grammatilikku vormi oma nüanssiga pühitseb ja neid kunstproosa loomise juures tähtsaks teeb.

         Ja neid stiili iseäraldusi ei jäta ükski tõsine keelekunstnik oma kasuks tarvitamata. Selle stiili mõju on alati suuremal või vähemal määral märgata olnud. Nii ei ole näituseks Dante või Milton mitte üksi Piibli aatelisest vaimust, vaid niisama hästi ka tema vormilisest vaimust kantud. Seda võime isegi nende juures tähelepanna, keda meie kõige vähem selles kahtlustada usaldaksime. Nii võlgneb ristiusu verivaenlane, Antikristuse kirjutaja Nietzsche oma Zarathustra stiiliga õigusepoolest Lutheruse tüsedale ja talupojalikule Piibli tõlkele.

— 70 —

         Ja just selle arhailiku hinge alles hoidmise nimel tuleb igasuguste ebaestetiliste Piibli paranduste vastu vaielda. Estetikeri ja ajaloolase kätte võib Piibelt usaldada, ja ei mitte teologi kätte! Teolog on üleüldse hääle maitsele kardetav liige ühiskonnas. Ei või midagi kahetsemiseväärilisemat olla, kui uuem Eesti Piibli paranduse katse, millest näitusi juba avalikult näha on olnud. Kas peavad siis ajalehelikud otstarbelikkuse, selguse ja labasuse idealid isegi vaimulikusse kirjandusesse tungima? Kuid siis ei ole vaimulikku kirjandust ülepää enam tarvis!

         Et meie praegune teologide põlv üleüldse oma näppu Piibli külge tohiks pista, selleks ei ole ta mingit tunnistust annud. Ühe halva tunnistuse annab temast enesest aga meie algupäraline vaimulik kirjandus: neil inimestel, kellede eluülesandeks ongi õigusepärast ainult uskuda, ei ole elavat, leegitsevat usku. Kus on meie algupäraline vaimulik kirjandus, mis sütitaks, kaasakisuks, vaimustaks! Ja needsamad inimesed, kes omi sisuta ja hingeta kirjanduslikka värdjaid aastaastalt ilma saadavad, kõnelevad veel sisemisest missioni-tegemisest! Tõesti, rumal oleks isegi metslane, kes end sarnaste jutluste läbi ümber pöörata laseks.

         Ma ei ole kunagi tühisemat, armetumat, vastumeelsemat sõnade soga lugenud, kui seda eestikeelne kiriklik Lauluraamat on. See raamat ei vaimusta, ei liiguta, ei ärata isegi mitte naeru, nagu seda omaaegne Põrguvalulaul tegi. Ta on lihtsalt igav ja mõtteta. See on palgaliste töö ja ei mitte nende kirjutatud, kellede kaudu vaim räägib. Ei mingit isiklist süvenemist ususse ning keelesse! Ja sellepärast ei mingit stiili nagu sisemist ühtlust! Kuid iga jõuline tunne, tõsine elu või usu energia leiaks omale jõulise, individualse vormi, stiili, keele. Selle tõenduseks on

— 71 —

kõik prohvetid, usumäratsejad ning hääd ässitajad. Meie rahva usulik liikumine sünnitas vähemalt Maltsveti. Kirikus valitseb aga jumalasõna vormis niisamasugune dogmatismus, hingetus ja elavaelu vaesus nagu sisuski.

         Kui meie maal üleüldse vaimulikust kirjandusest kõnelda, millel hing koguni ei puuduks, siis nimetaksin ma baptistide naivlikku kirjandust. Kuid eestlasest ei saa isegi hääd usumäratsejat — selle tunnistuse annab temast meie vaimulik kirjandus.

         Pääasi: meie uuemal vaimulikul kirjandusel puudub täiesti kohalik, rahvuslik nüanss. Temal ei ole aega ja olusid nagu olemaski. Meie rahvuslik psühologia ei leia temas enesele mitte avaldust. Niisama võõras on talle keelelik kultur. Meie vaimulik kirjandus on ainult sisulise ja vormilise tagurluse ning kunstliku paatose pelgupaigaks jäänud. Ta kordab Martin Lippu, Rudolf Kallase ja Ristirahva Pühapäeva Lehe kaudu neidsamu õõnsaid kõlkaid, millede hääks inimesesugu juba nii kaua aega oma mõtlemise ning tundmuse instinkti taltsutama on pidanud. Kuid kui kirjandus — olgugi ka vaimulik kirjandus — isiku ja elu pääle mõjuda tahab, siis ei tohi temas isik ning elu puududa.

         Loov elu on aga ammu neilt mailt ära mujale valgunud. Kunst, mis ikka suuremat isikulist süvenemist ainesse ja vormisse, ideesse ning meeleolusse nõuab, ei leia säält mingit toetust. Ta leiab säält hoopis vastupanemist, niipalju kui säälne tendents üleüldse prometheusliku, loova isiku vastu käib. Kuid „ei ole kunsti sääl“, ütleb Oscar Wilde: „kus ei ole stiili, ja ei ole stiili sääl, kus ei ole ühtlust, ühtlus aga võrsub ainult individuumist.“

— 72 —

5.

         See keel, mis meid Piibli tõlgetes nüüd oma arhailikkusega ja plastilikkusega imetlema paneb, ei ole rahvakeele seisukohalt vaadates mitte alati nii võõras ning kunstlik olnud, nagu see ehk praegu näib. Oli aeg, mil rahva ja vanema vaimuliku kirjanduse keel adekvatlik oli, niisama nagu ka rahva elukäsitus piibliliku elukäsitusega ilma tõrkumata ühte langas. See aeg ulatas igatahes minevase aastasaja alguseni, s.o. Eesti ilmaliku kirjanduse sündimise ajani. Kuid et need plastilikkuse instinktid ka hilisemal ajal rahva hingest kadunud ei ole, seda näitavad — kuigi toorel kujul — meile uue aja vemmelvärsid.

         Millal ja miks oli sarnane suur pööre endise rahvaluule uduses ja lüürilises stiilis ning keeles sündinud selle kuiva, plastiliku ning jutustava väljenduse vormi poole?

         Protestantlik usk on igalpool materialistlise ja väikekodanlise mõtlemiseviisi teetegija olnud. Kahtlemata on ta ka meil sedasama ülesannet täitnud. Ta ei hävitanud rahva ilmavaatest mitte üksi endise aja paganlik-katoliklise elukäsituse, vaid ta hävitas ka üleüldse kalduvuse fantastilise, muinasjutulise, luulelise poole, ilma et tal oma luulet selle asemele oleks panna olnud. Ta lõikas tiivad rahva fantasial, kustutas otsekoheses ja kaudses mõttes endised ohvrituled, muutis maailma arusaadavaks, igavaks ja tuimaks, otsekui Lutheruse viis päätükki. Kas see võis veel unistada, keda ainult „söök, jook, rõiva’, kängitse’, hoone’ nink maja’, põld, tõpra’, raha, hää, vaga abikaas“ ja muud sarnased, kahtlemata küll kasulikud, kuid vaevalt luulelistele inspiratsionidele ahvatelevad asjad huvitasivad! Protestantlik usk — see on kõige luulevaesem usk. Tema

— 73 —

estetilised tendentsid on äärmiselt nõrgad olnud. Ta ei ole mingit stiili arhitekturis, maalis või kirjanduses luua suutnud. Lutheruse ülesastumine kutsus Europas reaktsioni renessanssi vaimu vastu välja. Ja see reaktsion on kuni meie päivini väldanud.

         Kuna ristiusk katoliku ajal Eesti rahvale sisulikult peaaegu täiesti võõraks oli jäänud, hakkas ta protestantlisel ajal ikka enam ja enam rahva hingesse tungima, rahva psühologiat, elukäsitust ja kunstikalduvusi enese järele muutes. Kuna katoliku aegse rahvaluule panteonis endised ja uued jumalad, näkineitsid ja haldjad neitsi Maarjaga ning kaitsepühadega ühinesivad, algas protestantismuse tulles esimeste sihikindel maalt väljaajamine. Ja kui XVII ja XVIII a.s. vahetusel „pühakiri“ rahvakeeles ilmus — Uus Testament tartukeelses tõlkes 1686 ja tallinnakeelses 1715, kogu Piibel 1739 — olivad meie muinasusu endised metsa ja mere haldjad, vesineitsid ning murutütred täiesti väljaspool seadust olevateks tunnistatud.

         Pääasi: nende tagakiusamine ja maalt väljaajamine ei sündinud enam ametlikult ja sunniviisil, nagu katoliku ajal, vaid vabatahtlikult, rahva enese poolt, kelle keskel ristiusk maakeelsete jutluste, Piibli, Lauluraamatu ja Katekismuse kaudu ikka tugevamini juurdus. „Need raamatud“, kirjutab Hermann, „läksivad enam või vähem tol ajal Eesti rahva lihasse ja luusse, muutusivad nõnda ütelda rahva vaimseks üdiks ja vereks. Eesti rahva seas tekkis inimesi, kes Piibli mitu korda läbi lugesivad ja suured osad temast pähe õppisivad. Ka palve ja lauluraamatuid osati sagedasti pooleldi pääst ütelda.“ Kõik see pidi loomulikult ka rahva luulekalduvuste, tema fantasia ja keele pääle mõjuma.

— 74 —

         See protsess, millest siin kõne on, algas kohe protestantismuse tulekuga, kuid oma täie hoo sai ta alles XVIII aastasajal, mil Lääne‑Europa rahvaste psühologia just risti selle vastukäivaid murranguid läbi elas. See näib aastasada olevat, mil Eesti rahvas üleüldse omad viimased nooruse unistused jättis ning raske südamega ja tuima meelega elu koormat kandis: esiti Põhjasõja koledusi, nälga ja katku, siis aga ikka kasvava orjapõlve raskusi.

         Orjapõlve olud olivad omased rahva fantasiat ainult maamulla poole painutama. Ja kui ka rahva mõte taeva poole tõusis, siis nägi ta säälgi ainult neidsamu maiseid olusid, ainult vabamatena ja lahedamatena. Rahva fantasia ulatas üksi selleks, et kahjurõõmulikult ette kujutada, kuidas orja taevas ülendatakse, isandat aga alandatakse. Ja rahva kaugena unistusena kajas läbi ta laulude põhitoon: Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine: paneksin saksad santimaie, talupojad tantsimaie!

         Romantika oli rahva fantasias surnud. Rahva mõte muutus ajajooksul realistliseks ja materialistliseks. Kuid sisu järele pidi loogilikult ka vorm muutuma. Selle, mis meeleolulisest lürismusest ja panteistlisest looduseromantikast keelesse veel järele oli jäänud, hävitas hiljemini juurteni herrnhutlaste ja teiste usulahkude puritanlik mõtlemise ning mõtete avaldamise viis. Ühelt poolt mõjus Piibel rahva mõtlemise viisi pääle, teiselt poolt aga olivad Piibli tõlkijad just selleltsamalt rahvalt oma keele omandanud. Mõjud täiendasivad end vastamisi. Kahtlemata püsis kirjanduslik keel kõige aja kuivem, konkretlikum ja kangem kui rahva keel, juba kirjutajate sandi keeletundmise pärast. Kuid igatahes oli see mõtlemise stiil minevase aastasaja algusel juba täiesti ka rahva sisse tunginud,

— 75 —

nagu seda Rosenplänteri Beiträge’des avaldatud rahvameeste kirjad iseäranis selgesti tõendavad.

         Ja ühtlasi võisivad juba vähemalt saja aasta eest meie vanad rahvalaulud rahvale enesele midagi kunstlikku, arhailikku, tumedat ja arusaamatat olla. See, mis rahvas ise siis lõi, on hoopis isesuguse vaimuga läbi imbunud. Ükski meie esimestest kirjanikkudest — olgugi nad ka sündimise poolest eestlased nagu Käsu Hans — ei tee vist katsetki vanu rahvalaulusid imiteerida, nagu näituseks Soome esimestest rahvakirjanikkudest näha võib. Ained, mis rahvast nüüd huvitavad, ei näi enam kokkukõlas olevat endise laulutehnikaga. Võiksime Vana Kandle orjalauludes kohti leida, mis selgelt näitavad, kuidas uuem laulumetod, vemmelvärsi tehnika paiguti endise asemele tungib.

         Nii ei lange vana rahvaluule väljasuremine suurel määral mitte uueaja hariduse arvesse: selleni hariduseni oli rahval siis veel pikk teekond ees. Peab ainult imestama, et see realistliku ilmavaate ja materialistliku mõtteviisiga rahvas üleüldse vanu rahvalaulusid osaltki meie päivini alles hoida on suutnud. Ja tõepoolest tulebki selle vanavara alleshoidmise töö pääasjalikult Greeka‑katoliku usku Setumaa ja Vene Karjala teenuseks pidada. Tarvis ainult Vana Kannelt Setukeste lauludega võrrelda, et mõista, kui kehvaks, luulevaeseks, kuivaks ja proosaliseks protestantlise Eesti rahva fantasia on muutunud.

         Kui vana rahvalaul rahvale eneselegi juba võõraks hakkas jääma, seda vähem võis selle mõistmist nende poolt loota, kes tol ajal kutsutud olivad Eesti kirjandusliku elu eest hoolitsema. Rahvaluulest mõisteti üksi seda, mille vormil teatud sugulus Piibli keelega ei puudunud, s.o. vanusõnu ja mõistatusi. Neid

— 76 —

kogusivad juba Göseken ja Gutsleff, kuna rahvalaulu ilusse tungimiseni veel kaua aega ära kulus. Sest veel Hupeli korjanduski sündis enam Herderi soovil kui korjaja enese sisemisel sunnil. Vanusõnu aga tarvitas Hupel isegi jutlustes — vaheldamisi Salomoni tarkusesõnadega.

         Et meie esimesed ilukirjanikud peaaegu kõik õpetajad, köstrid või koolmeistrid olivad, juba see määras nende kirjandusliku keele suguluse Piibli keelega. Isegi need, kes vahest XVIII aastasaja ratsionalistliste aadete mõjul looduse ilu ning lihtsat elu ülistavad, on omas keeles kaugel rahva lüürilistest looduselauludest ning karjalaste kõõrutustest. Nad jäljendavad Piibli lauseehitust niisama hästi, kui selle rasket ning pidulikku rütmust.

         Sarnasena kirjanikuna oleks vahest kõige tüüpilikum ja huvitavam näituseks võtta praost Otto Reinhold von Holtz. Oma looduselüürika poolest omas, võib olla, ainsamas algupärases jutus, esineb ta veel täiesti ülemineku mehena. Otsekui vaikse idülli pehmed värvid paitavad meid tema loodusekirjeldused, mis ilma iseteadliku „stiliseerimiseta“ siiski nii suursugused ja luulelised on, et meie sajaaastast kaugust, mis meid Holtzist lahutab, vahel tundvatki ei näi. Otsekui meie päevade romantiker kirjutab Holtz: „Juba lehtpuu oli oma katte maha heitnud, ja ükski lind ei laulnud enam tema oksade pääl. Kõik rohi oli ju närtsinud ja karjane ja lambuline värisesid metsa-tule paistel. Siis tulid ühel laup[ä]eva õhtul kaks meest ratsa, seni kui Kadri isa õue. Pere koerad haukusid... Kuu paistis kui küünal... Jaan ja tema isamees olid need kaks tulejat. Kadri süda lõi keema, ja tema vanemad võtsid nende teretamist ja nende viinad ilusasti vastu“. Kui käesolevas katkes ainult rahulik jutustamiseviis ja

— 77 —

rütmilised parallelismused Holtzi stiili sugulust Piibli stiiliga tõendavad, siis tunnistavad sarnased laused nagu: „Siis kuule mu südame nõu: sa said mu meelest armsaks“, või: „Nõnda enesega rääkides läks ta üksi tagasi, iga muud seltsi kõrvale jättes. Aga oma vanematele rääkis ta oma lugu“ — vastuvaidlemata testamentlikku lauseehitust ja mõtteavaldamise viisi. Veel kuivemad ja konkretlikumad oma tooni poolest on teised Holtzi Luggemissed-nimelises kogus avaldatud tööd.

         Sedasama tõendavad kõik minevase aastasaja esimese poole Eesti ilukirjanikud, Lucest ja krahv Mannteuffelist kuni Jannsenini, kes selle proosa kõige kõrgemat astet ehk õigemini juba tema langemist edustab. See mõtlemise stiil ja sõnastik tungis koguni esimestesse ajalehtedesse ning õpperaamatutesse. Kuid kellegil ei näi see stiil nii iseloomulik, ilukirjanduslik ja ainega kokkukõlas olevat kui vanal „Suwwe-Jaanil.“

         Juhan Sommer on ainult kaks kangesti venemeelset raamatut Vene allikate järele kirjutanud, milledest esimene ja suurem töö „kõige alandlikuma orja“ poolt koguni „suurele ja aulikule hooste väe kindralile, sandarmite pääpäälikule“ on pühendatud. Kuid kui Eesti kirjanduses üleüldse klassilikust proosast võib kõnelda, siis peab küll kõigepäält Sommeri raamatuid lähemalt tähele panema, mis juba 70 aasta eest ilmavalgust nägivad.

         Et Sommeril kirjanduslik kultur mitte ei puudu, seda näitavad juba tema raamatute eeskõned ja tema õigekirjutus, mis, hoolimata vanast kirjaviisist, tema suuremas töös ometi fonetilisem ja täpipäälsem on kui praegune. Peab sellepärast imestama, et Sommeril kõige vähematki arusaamist töö kompositsionist ei ole, sest ta raamatud sisaldavad ainult rea anekdotisid ja

— 78 —

episodisid, mis lapsikult välja on mõeldud ning veelgi lapsikumalt ühte seotud. Kuid seda huvitavam on Sommeri raamatuid siit ja säält lahti lüüa ning nende lapsikute episodide mehelikku vormi imestleda.

         Missugusest vaimust Sommeri stiililised kalduvused pärit on, seda näitavad vahest kõige paremini tema leeristseenid ja võitluste kirjeldused, milledes meile klassikeri selge joonistus ja nobe seisukoha vahetus piiblikeele rütmuse ning tõemeelsusega avanevad. Otse lapsehäälitsemisena tunduvad Bornhöhe ja Wilde võitluste lood näituseks järgmise Sommeri sõiapildi kõrval:

         „Otsatu pika ja laia jalaväe viirade püssid läikisid ja liikusid nende tulemisest kui üks raudmets, kui oleks tuul neid kõigutanud; teine poolt tulid hooste väe kogud lendus kui kaarna karjad üle välja... Maa põrub ja kui vaoks ta nende raskuse all; nende püssid vaheda odadega liiguvad kõrge ja nõgu kohtade pääl kui elus tuli... Tema tuli omas kurjuses kui kange tuul; tolmupilved tõusid tema ümber, segasid ennast püssirohu suitsuga ja varjasid hirmu inimese silma eest; suured-tükid mürisesid, mets kohas nende mürinast vastu; püssi pragina viis tuul kaugele.“ (Wenne Südda ja Wenne Hing).

         See vanatestamentlik võitluste kirjeldaja võib niisama homerliste joonte ja värvidega üksiku inimese elu ning kannatust kirjeldada:

         „Vana Luik istus pimedas toas, kui vana vaim, ning soojendas oma külmi käsa kolde ääres. Tema paljas pää ja tema pikk valge habe läikisid kui kõdupuu pimedas... Vana Luik istus veel hulga aega oma paiga pääl, suur tühi ja kole tuba ja tema segased mõtted olid tema seltsimehed. Siin, mõtles ta iseeneses, olen ma oma lapse, poisi ning ka mehe põlve elanud, olen

— 79 —

siin rõõmu ning ka kurvastuse päivi näinud, aga nii raske pole mu süda veel olnud, kui ta nüüd on... Tema aeg läks igavaks, ta tõusis üles ja läks õue; õhtu läks ju pimedaks, sügisene tuul lahutas ta pika ja valge habeme laiali, paksud pilved käisid taeva all, ja üks kaarnas lendas tema toa katukse pääle. See ei too mulle hääd, ütles vanamees, läks tuppa, lükkas toa ukse kinni ja pani piibu pääle tuld, aga see ei maitsenud; ta heitis sängi põhkude pääle, aga und ei tulnud tema silmi, ta mõtles risti ja põigiti selle asja pääle, mis viisil ta seda kõige paremini võiks teha... Kui ta sedaviisi kõik mõtted sai läbi mõtelnud, jõudis koit välja, koidu valgus paistis vana toa ukse prao vahelt sisse ja valgustas tema tuba“ (Luige Laos.)

         Ehk veel teine, veelgi sentimentalsem ja kurvem stseen:

         „Pime öö jõudis pääle, ilm läks tuulele, vihma hakkas valama ja vaene proua istus ikka veel pilkases pimedas tõllas ja kuulis vihma igavat ladisemist tõlla lae pääl. Linna kellad lõid kümme, lõid üks ja kaksteistkümmend... Vaene proua ootas kurva südamega hommikut, aga hommik tuli nii igerikusti, et ta teda ära ei jõudnud oodata. Laps magas tema süles rahulisti ja vesi tilkus tema silmist lapse rinde pääle; ta nuttis, ta ootas, ta luges iga tunni löömist, aga see pikk ja igav öö ei tahtnud lõppeda... Kellad lõid hommikust aega kuus, taevas lõi hommiku poolt seletama, ta pühkis silmad kuivaks ja vaatas enese ümber: uulitsad olid alles tühjad ja pimedad“ (Wenne Südda j.n.e.)

         Isegi Tammsaare ei ole mitte palju sarnaseid peeneid ja tagasihoidlikka stseenisid kujutanud, milledes väike pilge illusioni ei oleks hävitanud. Kui see mitte paradokslik ei näiks, siis võiks kinnitada, et Suve Jaanil vahel koguni Romani kirjaniku mõttekalduvusi võib

— 80 —

leida, näituseks mõned detailid ta suurema raamatu eeskõnes, või näituseks võrdlus laeva valgetest purjedest, mis tuultes „uhkesti kui neitsi rinnad paisusid.“

         Päält õpetuse ja morali on Sommeril ka puhtalt-kunstilikka ülesandeid. Seda tõendavad iseäranis tema loodusekirjeldused Luige Laoses, milledes Sommer Kristian Jaak Petersoni kõrval meie vanemas kirjanduses kõige paremana looduseromantikerina esineb. Ta kirjeldab traagilikku päikese veeru, suuri tuuli mustade pilvedega, tormist merd ning vihmase öö üksildust — ja seda kõike suurte klassiliste joontega, romantikeri terava valguse ja varjude jagamisega. On midagi homerlist selles paiuki pääl elavas kroonuametnikus, kes oma vanaduse päivil väriseva käega hanisulge üle paberi juhtis.

         Kuid ometi ei tohi Holtzi ja Sommeri taoliste kirjanikkude väärtust mitte liiga kõrgelt hinnata. Üleüldiselt on nende tööd rasked, igavad ja kohmakad, täis lapsikusi, morali ning asjakohatusi. Nende kompositsionist ja psühologilistest ülesannetest ei või rääkidagi. Kuid nende tööd pakuvad asjatundjale õpetavat materjali isegi sarnasel korral, kui raamatust ka üksainus lehekülgki täielikult uut trükki väärt ei ole.

         Ja tõepoolest ei ole Eesti vanemas kirjanduses, isegi Jannseni ja Koidula jutud kaasaarvatud, ühtki pikemat tööd, mis meid tervena huvitada võiks. Juba oma aine poolest on nad alaealisele rahvale [k]irjutatud. Neil kirjanikkudel ei ole iialgi kauemaks ajaks kannatust jätkunud, et sedagi ainet erapooletult, kõrvalekaldumata ja moraliseerimata edasi anda. Kuid kui ei ole stiili sisus, siis ei või ka vormis stiili olla.

         Huvitavam sellepoolest on meie vanem salmikirjandus. Kirjanik, kellel ühiskondlikust ümbruse kujutamisest, psühologilisest problemist või järjekindlast

— 81 —

proosa stiilist aimugi ei olnud, suutis omi mõtteid ja tundmusi ometi minutiks sedavõrd koondada, et rahuloldavat lüürilist värssi rahuloldavate riimidega valmis teha. Kuna juttusid lihtsalt „kirjutati“, sundis luuletamine vähemalt salmi tehniliste omaduste tundmaõppimist, ja nii oli luuletuse vorm juba oma iseloomu poolest iseteadlikum. Seda salmi distsiplini suutsivad mõned meie kirjanikud sedavõrd omandada, et sarnaste pikkade pseudo-klassiliste poemide sündimine võimalikuks on saanud, nagu seda Kreutzwaldi Lembitu, Eiseni Kõu ja Pikker või Kunderi noorepõlve töö Uudu ja Metilda on.

         Et meie värsikeelgi minevase aastasaja algupoolel neistsamadest elementidest kokku on pandud, milledest proosakeelgi, seda tunnistab nende luuletuste tung titanluse, klassilikkuse ja suursugususe poole, mida sarnased luuletajad nagu P.H. von Frey, R.J. Winkler, K.J. Peterson ja hiljem Fählmann või Kreutzwald edustavad. Petersoni lugedes ei tule mitte üksi Anakreon meelde, vaid niisama hästi Taveti Salmid või Salomoni Ülem laul. Ja sedasama piiblilik-klassilikku mõju võib ka Kreutzwaldi Witzscheli tõlgete keeles tähele panna.

         Hoopis julget katset klassilikku Eesti keelt luua edustab Kreutzwaldi Lembitu. Missugune vastand Kalevipojale, missugune titanlik ja traagilik tung iseteadliku, suursuguse ning klassiliku kunsti poole! Hoolimata selle katse vähesest õnnestamisest, äratab see püüd sügavat aukartust ja osavõtmist.

         Mitte niipalju Kreutzwaldi jõust või jõuetusest ei rippunud Lembitu õnnestamine, kui tolleaegsest Eesti keelest. See keel oli Kreutzwaldi ajal veel nii vaene abstraktlikka mõisteid tähendavatest sõnadest, et otse meeletus oli katse, selles keeles filosofilist

— 82 —

poemi kirjutada. Ja liig palju nõudis Kreutzwaldilt ka tema ebaõnnelikult valitud salmivorm. Isegi rikkamad keeled on sarnaste hiigla ülesannete kallal tihti vemmelvärsi riimidega leppima pidanud, saati siis veel Eesti keel. Salmi kahe viimase iseseisva rea riim on Lembitus aga harilikult ikka hää ja plastilik. Neis on kohti, milledel otse Shakespeare’i dialogide elementarselt-sügavate aforismustega sarnasust on.

         Kreutzwald oli esimene, kes meil kunstniku eesõigustest ja kohustest rääkis, kes ägedalt tõotas, et ta oma sulge seni mitte alandada ei tahtvat, „et temast suuremat ei saa kui lusikat ehk kulpi, miska igamees oma kördi pada liigutaks“. Alles käesolev põlv kuulutab neidsamu mõtteid, kuigi teisel kujul ja teistel eeltingimistel, — ja ta kuulutab neid kahjuks veel nüüdki tihti kurtidele kõrvadele. Käesoleva põlve ülesandeks on Kristian Jaak Petersoni ja Kreutzwaldi isikuliku kunsti printsiipide teokstegemine.

6.

         Usk ja kirik, teoorjus ja mõisa, hiljemini kiriklik rahvaharidus ning maade ostmise ajajärgu vaimline õhustik oma materialistlise ning väikekodanlise ideologiaga, — siin on need tingimised, mis minevase aastasaja keskel rahva psühologia ja ühes sellega ka muidugi tema kunstilised, stiililised ning keelelised kalduvused määrasivad. Praktilik materialismus — see oli rahva usk, positivlik realismus — see oli tema kunstivool. Eduard Wilde ajaloolik trilogia sisaldab selle ajajärgu hingeelu kõige paremat analüsi: meie ees seisab rahvas, kes kõhuga mõtleb ning seljaga tunneb. Tema keel on plastilik, selge ja toores, nagu Piibli ning vemmelvärsi keel. Tema fantasia ulatab vaevalt

— 83 —

üle vanapagana juttude. Tema usuhullustus on ilma müstikata, tema nälg jumala järele on õigusepoolest nälg leiva järele. Kas on see veel see rahvas, kes kord tuulelisi kiigelaulusid ja luulelisi velle ning sõsara armulugusid lõi! Sarnane oli vaimline seisukord Mahtra sõja ja prohvet Maltsveti päivil Tallinnamaal. Seda tüüpilikum oli ta aga kümmekond aastaid hiljem Riiamaal.

         Tõsi küll, sentimentalse kirjandusevoolu valitsus omade haledate ainetega ning magusate meeleoludega näib kõigele sellele vastu vaidlevat. Kuid esiteks ei kasvanud see kirjandus mitte rahva omast hingest välja, seda pakuti temale enamasti võõraste poolt manitsemise ja õpetamise otstarbega. Teiseks oli see kirjandus, nagu juba Holtzi ja Sommeri puhul nägime, oma tooni, stiili ja keele poolest läbi ja läbi positivlik, talupojalikult-testamentlik ning konkretlik. Ja kolmandaks oli sentimentalse kirjanduse valitsuse aeg kõne all oleval ajajärgul juba oma lõpu astmel. Kui teda veel hiljemgi loeti, siis ainult vana inertsia mõjul, ilma et tema elu pääle või elu tema pääle mõju oleks avaldanud.

         Ja tõsi küll, juba siis lõi aegajalt lõkkele rahvusliku romantismuse leek, mida Kalevipoeg oma ilmumisega oli sütitanud. Kuid isegi sarnased suured rahvavaimustuse plahvatused, nagu esimene laulupidu, olivad isegi rahva väljavalitutele otsekui pühapäevad kesk argipäevast elu, milledel elu praktiliku töö, selle kuulsa „edasi rühkimise“ pääle mingit otsekohest mõju ei olnud. Ainult iseteadlikkude põhjusmõtete puudusel võttis see eluenergia avaldus sarnase romantilise ja naivse kuju, kuna ta hiljemini Jakobsoni ja Tõnissoni päivil majandusliku tõusu evangeliumi järelkäimiseks muutus ning oma väikekodanlise karakteri täielikult ilmsile tõi.

— 84 —

         Seda ühiselulikku analüsi on tingimata tarvis, et Jannseni ja Koidula rahvuslikku romantismust ning prärealismust täielikult mõista. Ammu oli üleelatud rahvaluule hingest ja kunstimetodist, võõraks muutusivad ka aastasaja esimese poole kirjanikkude, Sommeri, Mannteuffeli ning Fählmanni klassilikud kalduvused. Kirjandus pidi elule lähemale tulema, kuigi mitte nii lähedale, et ta filosofilist pessimismust äratanud või eluenergiat hävitanud oleks. Ühesõnaga, mitte Kreutzwald oma filosofilise ilmavaate ja valitud kunstimaitsega ei olnud kutsutud rahvast juhtima, vaid „isa“ Jannsen, see esimene „Eesti senator“, nagu teda üks ametnik nimetas, see väikekodanlise ja patriarhalse ühiskondliku morali ning humori väljaütleja.

         Jannseni nagu ajalehemehe ja rahvaraamatute kirjutaja töösid on piinlik sellest kunstiseisukohast arvustada, millest meie Kreutzwaldi töödele läheneme. Jannsen edendas omas stiilis neidsamu plastilikka elementisid, mis talle vanem vaimulik kirjandus, paremad aastasaja alguse ilukirjanikud ning elav rahvakeel pakkus. Kuid ta tegi neid mehelikka elementisid veelgi rahvalikkumateks, ta tõi sellesse stiilisse ühe iseäralise familjärse, labase ja hääsüdamliku tooni juurde, mida meie mitte nii palju mehelikuks kui „isalikuks“ tahaksime kutsuda. See, mis Piibli ja aastasaja alguse kirjanikkude stiilis suursugune ning monumentalne oli, see muutus uuemas rahvaluules grivuaslik-kergemeelseks, aga Jannsenil lõbus-labaseks. Vanema rahvaluulega ühendasivad Jannseni ainult vanasõnad ja kõnekäänud, mis aga oma sagedase riimi, konkretliku, piltliku aine ning väikekodanliselt moraliseeriva vaimuga poolenisti juba uuema rahvaluule, vemmelvärsi hulka käivad. Ja üksi vanasõnad ning kõnekäänud lepitavad ka sarnaseid kirjanikka nagu Wilde vanema rahvaluule keelega.

— 85 —

         Jannseni tendents ei käinud mitte sellepoole, et rahvast oma kunstimaitset õigeks tunnistama sundida, nagu meie seda osalt Kreutzwaldi ja iga tõsise kunstniku juures näeme; vaid enese rahva vormi maitse alla painutamise poole, et aga oma ühiselulikult ja moralselt kasulikku mõtet võimalik oleks välja öelda ja et see võimalikult kaugele kõlaks. Igapäevase elu seisukohalt on sarnane kirjandus kahtlemata kasulik, kuid kunstile võib ta oma labase võidukäiguga ja rahva maitsepuuduse kindlustamisega koguni kahjulik olla. Kes tahaks nüüd veel rääkida Jannsenist nagu luuletajast! Isegi Jürgenstein, kes Jannseni stiili meie noortele eeskujuks seab, peab seda vahel „jäme-rahvalikuks“, ja isegi Hermann kinnitab, et Jannseni keel „mõnikord liig liht ja labane, lai ning luulevastane“ olnud.

         Nagu Koidula oma isa ja Kreutzwaldi ilmavaateid eneses lepitada püüdis, nii lepitas ta enese kirjanduslikus temperamendis ka nende kunstikalduvusi. Palju, väga palju on aeg ka tema töödest väärtusetaks teinud, kuid meie ei saa seda iialgi tähelepanemata jätta, kuidas ta oma mõtet kunsti nimel taltsutas, kuidas ta oma isamaalikku paatost soneti raudse raami sisse surus ning meile vähemalt kaks, kolm üleüldisinimliku väärtusega luuletust pakkuda suutis. Palju puudus ka temal Kreutzwaldi iseteadlikust ja pretsiseeritud lauluannist ning filosofilisest mõistusest, kuid tal oli palju rohkem loomulikku lüürika tunnet, enam elavust ja kergust keele tarvitamises, kui seda Kreutzwaldil, kes vanemast põlvest oli, kunagi leidus.

         Koidula avas romantiliku ajajärgu Eesti kirjanduses ülevalt ja pidulikult. Selle kestus oli aga seda vähem ülev ja pidulik.

— 86 —

         Eesti algupärase ilukirjanduse alg-ajal oli meie proosal traditsionisid ning haritud maitset — olgugi klassilikku traditsioni ning germanilikku maitset. Kuigi kirjanikud, kellede suurem osa kõrgema hariduse oli saanud, Eesti keelt ei osanud ja elu pääle läbi kirikumõisa akna vaatasivad, siis kannavad nende raamatud, millede stiili ühtlus kuni õigekirjutuse ja vahemärkide tarvitamise järjekindluseni ulatab, ometi mingit ülevat ja suursugust pitserit eneste küljes. Meie võiksime öelda: vanad kirjutasivad halba keelt, kuid hääd stiili. Pärast Jannseni peame aga vastuoksa ütlema: kirjutatakse võrdlemisi hääd rahvalikku keelt, kuid halba stiili, üleüldse ei mingit stiili. Jannsen algab enesega seda rahvakirjanikkude põlve, kes ilma üleüldise ja kirjandusliku kulturita olles meie kirjanduses ometi kauaks ajaks mõõduandvaks jäi.

         Jannsen edustas omade kord romantiliste ja sentimentalsete, kord jälle realistliste ja tüsedate rahvaelu-juttudega miskisugust rahvalikku kokkukõla romantismuse ja realismuse vahel. Siit oleks tee avaneda võinud julge ja mahlaka naturalismuse poole, mille juurde meie tõepoolest alles aastasaja lõpul jõudsime. Kuid selle asemel langeti siis üheltpoolt rahvusliku ärkamise ja Jakobsoni aegse majandusliku tõusikuse ning teiseltpoolt Saksa romantismuse epigonismuse mõjul otse vastupoolsele küljele: algas Eesti romantiliku kirjanduse ajajärk.

         Sündis see kole värdjas, mida meie omaks romantiliseks kirjanduseks kutsume, kuid millele ühtki kohast nime ei leidu, — see kirjandus, mis oma vormi poolest romantilist kirju kuube kannab, kuid mis oma sisu poolest täiesti hingeta, väikekodanlik ja jäljendav on, — see kirjandus, mis juba omas alguses kõiki epigonismuse ning verevaesuse märkisid küljes kannab! Sest

— 87 —

meie romantilik luule —see on kõike muud kui Sturm und Drang’i luule. Mitte mõõka ei tulnud ta tooma, vaid rahu. Mitte Prometheuse himusid ei kannud ta omas rinnas, vaid korraliku isamaalase legalseid tundmusi. Mitte „jumalate“ vastu ei kavatsenud ta võidelda, vaid neid just oma jõudu mööda austada ning ülistada. „Oma jõudu mööda“ — missugused ebaromantilised sõnad!

         Jannsen seisis oma aja ühiselulikul alusel, kuid ei võinud mingit alust olla hilisematel romantikeridel, kes elust niisama kaugel olivad, kui kaugel nad luulestki olivad. Usuliselt — truu kiriku dogmide tunnistamine (oli ju suur osa kirjanikka otse kiriku teenistuses), politiliselt — kõige sügavam truualamlus, majanduslikult — see tuntud „üles poole rühkimine,“ mulkide maaostamine ja linade kasvatamine, — siin on see vaimline ja majanduslik alus, mille pääl Eesti romantika võrsuma pidi. Sellel alusel sündisivad need tuleta ja hingejanuta vaimulikkude luuletuste kogud, Weske, Adam Petersoni ja Reinwaldi truualamlikud „priiusevärsid“ ning verevaesed isamaa ja armastuse laulud. Ei leidunud ühtki suuremat filosofilist ideed, mis seda luulet võimsama eluenergiaga täitnud oleks. Ei leidunud ka sügavamat luuletaja-isikat, kes romantismuse enese hinges ümber oleks sulatanud ning intimse looduseromantika ja spontanse vaimustusega meie meeli oleks köitnud, nagu seda aastasaja esimesel poolel Kristian Jaak Peterson tegi. Ainsamaks tõukejõuks jäi leige isamaalik tunne ja päevakajalik antagonismus sakslaste vastu — tendentsid, mis suursugusele vaimustusele põhjust ei .võinud anda.

         Sel voolul, mis õigusepoolest mingi vool ei olnud, sest et ta üksainus ühe jala päält teise pääle tammumine oli, ei olnud mingisugust teoriat ja sellepärast ka ei

— 88 —

/pilt/

Lilleaias.

mingisugust rajajoont, ei alguse ega lõpu punkti. On ebatänuväärt töö, tema ajalugu kirjutada. Mida rahulikumaks, ideevaesemaks meie väikekodanlus jäi, seda vähem põhjust andis ta isegi rahvuslikuks luuleks. Politilik reaktsion mõjus omavõrd kaasa. Need vähesed tõesti andelised luuletajad, keda sellel pikal ajajärgul nimetada võime, konstateerivad ainult melanholiliselt üleüldist jõupuudust, ilma et nendegi tiivad neid aja saamatusest üle kanda suudaksivad.

         Ähmane kest lahutas laulikuid meie omast elavast elust, milles juba klassivaheliku võitluse esimesed idud iseteadmata võrsusivad ja endine ideologia väljasuremisele lähenes. Kuid samal ajal ei olnud ka ühtki kirjanikku, kes meile üleüldis-inimlikka, filosofilisi väärtusi näidata oleks suutnud. Ja kui sellel ajajärgulgi veel Bergmanni või Lippu pastorlik poesia närbinuid urbi ajas, siis sündis see ainult veel vana inertsia mõjul. Kõige selle ajast jäänud rahvusliku lüürika all edenes aga „lüürilik mädanemise protsess“, kui Henrik Pontoppidani sõnu, mis samalaadilise ajajärgu kohta Daanis öeldud, korrata.

         Ja see luule ei ole veelgi surnud! Kas meie ei ole sunnitud veel tänapäevgi näituseks Martin Lipp’u salmi ja proosat lugema! Olen enesele lubanud õpetaja Lippu luuletusi kogust Päikese kullas papuade ja kõrgemate neegrite lüürikaga võrrelda (v. Ch. Letourneau sellekohast kirjanduse ajalugu.) Kui palju oleks nende inimesesööjate rahvaluule mahlakast naturalismusest ning jõulisest plastikast meie verevaestel romantikeridel õppida!

         Sest viimaste luule energiata sisu pidi loogilikult niisama energiata vormi leidma. Iseäranis tüüpilikud on sellepoolest „armastuse“ laulud, milledes kõige banalsemate sõnadega kõige vähemagi isikliku mõttetööta

— 91 —

oma ainet ärajutustati: mõnd labast ja maotut paralleli, pisikest anekdoti või tibitillukest mõttekildu. Neist luuletajatest võiks Nietzsche sõnadega öelda: „O neid laulikuid! Nad panevad sadulad kõlbliselt hirnuvate pegasuste selga“. Need on kahtlemata need pegasused, kes Puschkini arvates pikantlistel põhjustel oma kire on kaotanud. Viimast märkust ei pea mitte unustama, kuna meie juba siiamaalegi Eesti kirjandusliku stiili suguliste omaduste pääle tähelepanekut oleme juhtinud.

         Ülesleidlikkust ja fantasiat oli neil kirjanikkudel pisara võrra, magusat, õõnest fraseologiat aga mere täis. Seda väidet ei taha isegi ajajärgu kõige väljapaistvamate kirjanikkude puhul pehmendada. Näidatagu Bornhöhe töödes üksainus algupärane mõttevälgatus, üksainus omapoolne täiendus romani tehnikas, mida meie mitte ennem palju täielikumalt mitte üksi Victor Hugol, Dumas’l, Walter Scottil või Sienkiewiczil, vaid isegi kolmanda ja neljanda järgu nooresoo kirjanikkudel ei leiaks! Täielik intimse ja haritud luule puudus ühes täieliku intimse ning haritud vormi puudusega, —see on see lootuseta pilt, mida meile meie romantilik kirjandus nii proosas kui salmis pakub.

         Kuigi romantismus õigusepärast isiku tungi näitelavale tähendab, peame siin sedasama kordama, mida juba uuema vaimuliku kirjanduse puhul rõhutasime: nimelt elu ning isiku hävinemist kirjanduses. Isiklusetus, ajaleht vahib igaltpoolt välja. Kaob üleüldse individualse stiili mõistegi. Pärnal, Kannikesel, Bornhöhel, Saalil ja kohati isegi Juhan Liivil ei ole mingit „stiili“, oma isiklist proosat, milles nende temperament ning kunstikalduvused kujuneksivad ja mis neid üksteisest eraldaks. Ja seesama kordub ka luuletuses. Seda stiili omapärasust, mis näituseks K. J. Petersonil

— 92 —

ja Kreutzwaldil on, ei ole Kunderil, Jakob Tammel ja Jakob Liivil ka mitte. Nagu neil inimestel luulelist temperamenti ei ole, nii ei ole seda ka nende keelel. Nende stiilil ei ole mingisuguseid omi instinktisid ei paremale ega pahemale poole. Suguta vaim lehvib selle kirjanduse üle. Kui palju mehisem näib papa Jannsen selle kastreeritud kirjanduse põhja pääl: temal leidus julgust vähemalt omapäraselt toores ja rahvalik olla, kuna tema epigonid ainult üleüldise „renditud proosaga“ läbiajasivad!

         Sarnane vastolu elu ja kirjanduse vahel pidi oppositsioni äratama. Sündis realistlik kirjandusevool, mis omas aines ja vormis kui küll mitte palju suuremat kunstilist väärtust, siis vähemalt suuremat määra eluenergiat sisaldas ja selkombel juba positivlises mõttes ajajärgule iseloomulik on.

         Meil on paljugi meie realistlise kirjandusliku voolu pääedustajate, Wilde ja Petersoni, vastu ütelda olnud (Eduard Wilde ja Ernst Peterson, Noor-Eesti III albumis), kuid meie romantilise kirjanduse halli ja ebarahvusliku põhja pääl (kõigest selle isamaalikkusest hoolimata!) alles selgib nende rahvuslik väärtus (kõigest nende ebarahvuslikkuses süüdistamisest hoolimata!) Ka nemad ei paku kõrget kunstilist vormi, kuid nad pakuvad vähemalt miskisugust elavat psühologiat, ja on sellega käesoleva ning tuleva kirjanikkude põlve hääks midagi ära teinud. Neidsamu elavaid psühologilikka elementisid on nad ka omasse keelesse toonud. Uue kirjanduse ülesandeks jääb seda keelt harituks ja intimseks, elastiliseks ning täpipäälseks teha, et ta kõikide ainete ning ideede jaoks kõlvuline oleks.

         Kuid ka see realistlik kirjanduse vool elas enese silmapilgu jooksul ära ja kaotas jällegi ühenduse eluga.

— 93 —

Vaevalt kümneks aastaks jätkus tema iga. Realistlik vool suri sama surma, millesse ka meie romantika kanges: ajajärgu kulturist mitte-arusaades jäi ta selle kulturikäigust välja. See kirjandus, mis romantilise tendentsi vastu võitles, uppus isegi selles madalas ja magedas meres, nagu seda Wilde ja Petersoni romantilik ning labane keel tunnistab. Kahtlemata sündis see uppumine 1905 aastal, mil palju vanu väärtusi ühes vanade mõtlemise metodidega ja tundmise viisidega jäädavalt põhja vajus. Mis sellest pääle vee jäi, see tundub meist nüüd võõras, labane ja arhailik olevat, ning oma olemasolemisega kõrgema kirjandusliku kulturi vastu võitlevat.

         Näib, nagu ei oleks sellest küllalt, et meie kirjandus juba nii kui nii üht kirjandusliku voolu veterani — ajast ja arust läinud vanaromantika stiili, keelt ning mõtlemise metodi — üleval peab. Teine paiuki pääl elaja, kes niisama evolutsionist ja loovast tööst enam midagi teada ei taha, on juurde tulnud: päevapiltliku realismuse epigonismus kõikide omade luuvaluliste ja grafomaniliste sümptomidega. Ja loodetavasti veel kaua vältab nende stiilide hingitsemine rahvaraamatutes ja ajalehtede följetonides — loova ja intimse, isikuliku ning aristokratliku kunsti kahjuks. Sest nagu eluvorm, mis edenemist ei avalda, elu väärt ei ole, nii ei ole seda ka sarnane kunstivorm.

7.

         Meie võiksime öelda: Eesti kirjanduse stiili ajaloos valitsevad kaks printsiipi: mehelik ja naiselik printsiip. Meie oleme näinud noorte neitsite ja naiste lüürika puhkemist meie rahvalauludes, ja oleme näinud selle stiili dekadentsi Kalevipojas, kus iseteadmata

— 94 —

kompromissi naiseliku lüürika ning meheliku eepika vahel luua on tahetud. Meie nägime meheliku stiili ajajärku tema kõige mehelikumas vormis: vanemas vaimulikus ja ilmalikus kirjanduses, millele jällegi dekadents romantilise kirjanduse, vesise lüürika ning õõnsa ajalehe proosa näol järgnes. Ja vaevalt kümneks aastaks jätkus selle järele realistlise kirjanduse valitsust, mis vahest ainult mõningates Wilde dialogides ja Petersoni elupiltides küllalt tõhusana reaktsionina kesk valitsevat jõupuudust ning energia vaesust ilmus. Ühes sellega oleme meie käesoleva aja künniksele jõudnud.

         Meie nägime ka, kuidas kõiki neid stiiliajajärkusid sellekohane kulturi ajajärk vastas. Vähearenenud ühiseluliste ja haridusliste vahekordade juurde juhatab meid rahvalaul. Talupojaliku külakulturi edendaja ja edustaja oli Jannsen ja tema epigonid. Alevi ja väikelinna aateid ja kulturi kuulutas Wilde ning Petersoni realismus. Ja meie tunneme, et meid viimasest kirjanduslikust voolust, selle metodist ning keelest mingisugune vahemaa juba eraldab. Meile näib see kirjanduslik vool arhailik, alaealik ja küpsuseta olevat. Ühesõnaga, meie tunneme, et see kirjanduslik vool meie praeguse kulturilise edenemiseastmega enam tasakaalus ei ole ja sellepärast meie kunstinõudeid rahuldada ei suuda.

         Kadus kord orjarahva ühiselulik süütus ja lapseluule, kaob ka usaldus väikekodanliku ilmakorra ning kunsti vastu! On sündimas uus kultur uue psühologiaga ja elukäsitusega: on sündimas intelligentlik linnakultur. Tehnilik edu, raudtee, rahvaharidus, ajaleht — kõik see takistab meid endist elu edasi elamast, see teeb meist ilmakodanikud, hoolimata meie kõige palavamast isamaalsusest. Linnad kasvavad, linnad hakkavad iseseisvat vaimlist elu elama, eneses kõiki rahvusvahelikka

— 95 —

mõjusid assimileerides, rahvusvahelikka teaduse ja kunsti saavutusi vastu võttes, neid ümber sulatades ning ise nende järele ümber sulades. Hakkab kujunema üleüldse mingisugune Eesti linn ühes eestikeelse linna rahvaga. Ajaleht ja raamat, mis veel nii lähedas minevikus ainult maalase maitsetest ja interessidest juhituna ilmus, hakkab omi lugejaid juba linnast leidma, ja kujuneb siis loomulikult ka linnalase maitsete ning interesside järele. Kuid vahest mitte sedavõrd tähtis ei ole meie linnade kasvamine, kui just linna vaimu, mõtlemise viisi, linnalise psühologia maale tungimine ajalehe, rahvahariduse, politika ja kõikide uue aja ideede kaudu. See maa vaimline linnastumine, urbanisatsion, mis Lääne-Europas oma töö juba suurelt osalt on teinud, on ka meil käimas — täitku see meid edu rõõmu või mineviku luule kadumise kurbusega. Ühes endiste riiete, maja ja põllutöö riistadega kaotab küla ka palju sellest vaimlisest iseolemisest ning elukäsitusest, mis teda enne linnast eraldas.

         Kuid ühes sellega kaotab ta ka oma valitseva mõju meie kirjanduslikkude ainete ja meeleolude vallas. Ta saab, nagu kõik see, mis kord valitsenud, kuid oma valitsuse käest on pidanud andma, nukrameelseks, tagasihoidlikuks ja konservativseks, ning meie vaatame neid aineid ja meeleolusid teatud võõrastuse, imestuse ja hoolimatuse tundmusega, nagu kõike seda, mis kord väärtuslik on olnud, kuid millest üle on saadud.

         Sünnivad hoopis uued ühiselulikud ja isikulikud vahekorrad, kujuneb hulk uusi olemasolemise tingimisi, muutub täielikult endine usuliste, moralsete ning politiliste väärtuste tasakaal. Kuid ühiselu tempo ägedamaks, närvlisemaks ja ökonomilisemaks muutumise[l] muutub ka isikulik elu rütmus, terve inimeselik psühologia ning elukäsituse metod nobedamaks, paindlikumaks ja

— 96 —

teravamaks. Ilmub intelligentlik inimene, kes kõike seda omas abstraktlikus mõttevallas päevade jooksul läbi elab, milleks isad ja isaisad aastaid konkretlikku elu ning tegelikka katseid tarvitasivad. Arusaadav, et see uus elutunne ka kunstides uue, kõrgema, iseteadlikuma aine, metodi ja stiili kujul enesele avaldust peab leidma.

         Meie tunneme, et ka Eesti vaimline elu selle tee pääl on, kuid meie tunneme ka ühtlasi, et meie alles poole tee pääl oleme — nii linna kulturis kui ka linna kirjanduses. Et meil suurlinnu ei ole, siis oleme linna ja suureilma kulturilikka meeleolusid õigusepoolest liig teoretiliselt, kaudselt, hariduse ja võõra kirjanduse ning kunsti abil omandanud. Meie ei ole Europa kulturiväärtuste loomisest aktivselt osa võinud võtta. Meid ei seo miski nende väärtuste ajalooga. Meie oleme teoretilised europlased. On olemas uus abstraktlik elutunne, kuid ei ole tegelikus elus avaldust sellele elutundele. Edeneb tundmuste ja mõistete äärmiselt peenenemine, europaseerimine, kuid elu, mis neid tundmusi ja mõisteid vastaks ja ühes sellega ajakohast ilukirjanduslikku ainet ning keelt pakuks, ei ole veel nii kaugele edenenud. Tee, millel meie oleme, on paratamata ja sellepärast õige tee. Kuid selle tõe mõistmine ei vähenda veel mitte tema traagilikkust.

         Selle seisukoha paremaks tunnistuseks on meie tänasepäeva kunstproosa. Meie tunneme, et meid mineviku talupojaliku ja väikekodanliku kirjanduse ideed, ained ja vorm enam ei rahulda, et meie sellest teoretiliselt üle oleme kasvanud, kuid uus tegelik elu ei ole veel küllalt kulturilikku ainet ning küllalt haritud keelt pakkunud. Labasust kartes ei tarvitata siis üleüldse enam realset ainet ja realset keelt, vaid luuakse oma fantastilik aine ja fantastilik keel, mis mitte võrdluste

— 97 —

ja piltidega ei kõnele, vaid ainult abstraktliste mõistetega (Randvere). Ollakse väsinud realistide keelilikust kehvusest, — otsitakse tröösti arhailikus või provintsialses sõna-varas (Grünthal). On tüütavaks läinud naturalistide nahkne eietamine, — langetakse meeleheitmises romantilise paatose ja lüürilise rütmuse poole. Ja sellest siis tihti need belletristilised piinlikkused: realistlised ained ja problemid, aga uusromantilik käsitlemise metod ning stiil (Metsanurk). Ning sellest siis ka sarnased huvitavad kirjanduslikud nähtused nagu Tammsaare, kes sellel kiletee ajal hoopis vormita, keeleta läbi tahtis ajada. Sest see, mis Tammsaare tarvitab, on ainult mingisugune keele kohusetäitja, paremal korral tulevase keele kandidat.

         Sellepärast ei või meie praegu mingisugusest süntetilisest kunstikeelest, mis praegust kulturi ja elurütmust vastaks, rääkida. Kuid selle vastu võime selle teadmisega leppida, et praegu vähemalt mitte maitsevastane stiililiste printsiipide kompromiss enam mõõduandev ei ole. On otsekui edeneks meie kirjanduse mehelik ja naiselik stiiliprintsiip praegu parallelselt meie kirjanduses: ühelpool Randvere iseteadlik proosa ja Suitsi mehelik salm ja teiselpool Tammsaare ja Enno vormita, udune ning naiselik keel.

         Kuid need printsiipid peavad meie kirjanduslikus keeles kord ühte langema ja mitmekülgse, nüanssirikka ning haritud keele sünnitama. See süntetilik, ütleksin parem, et eelmise terminologiaga kokkukõlas olla, hermafroditlik kunstikeel on aga alles siis võimalik, kui mingisugune elav kulturikeel sündinud on. Nii kaua aga, kui meie intelligentsi enese Eesti keele mõistmine vaevaline ja tema estetilik maitse ja täpipäälsuse püüd keeles väljaedenemata on, puuduvad ka eeltingimised sellele haritule ning iseteadlikule kirjanduslikule keelele.

— 98 —

         Sest plastilik, realistlik, kerge ja täpipäälne proosa, mille puudust meie nii tunneme, nõuab teatud määra kulturi, mida meil praegu pakkuda ei ole. Keel nagu psühologilik nähtus, nõuab selleks, et tüüpilikuks ja teravapiirdeliseks saada, et teda rääkiv rahvas kõigepäält ise mingisuguse psühologiliku tüüpuse oleks sünnitanud ning omad iseloomulikud kalduvused lähemalt välja harinud. Kuid meie omade murretega, kohaliste tendentsidega, koguni mitmesuguste antropologiliste tüüpustega oleme rahvas, kellel mõnesuguseid traditsionisid on, kuid kellel ei ole üleüldiseid kulturitraditsionisid. Neid võib anda ainult see suur assimileerija ja ühtesulataja, see suur surutõrs ning kulturipaja — Uueaja Linn.

         Kõike seda, mis siin pääasjalikult keele kohta öeldud, võib ka stiili kohta öelda. Kahtlemata ripub siin tulevikus nagu siiamaalegi palju kirjaniku isiklistest kalduvustest ja ajajärgu valitsevast kirjandusevoolust. Kuid linn, uus läbielamiste tempo, uus psühologia, mis tõepoolest kirjaniku isiklikka kalduvusi ning uut kirjandusevoolu määrabki, ei jäta end ka siin ilmutamata.

         Igatahes ei või homsepäeva kirjandus enam eilase kirjanduse vaimust kantud olla. Sest siin ei ole kõne mitte ainult kahe kirjandusliku voolu, vaid kahe kulturi kokkupõrkamisest. Uus, iseteadlikum eluenergia nõuab enesele uut, iseteadlikumat kirjanduslikku vormi. See loob enesele uue tehnika ja metodi, uue keelelise ning stiililise väljavaliku. Ja kui ka endine kirjanduslik vorm vana inertsia mõjul veel kauagi elumärkisid peaks avaldama, siis on ta igatahes loova kunsti pühatungla ammugi enese käest äraandma pidanud.

         Ja kesk sarnast võitlust äraiganud traditsionide vastu tõuseb meis igatsus äraigamata kulturiliste traditsionide järele. Kuid kui vaesed meie siin enese tunneme olevat!

— 99 —

Meie rahvaluule võib meid ainult mõne luuleliku motivi ja meeleoluga ning grammatiliku vormiga rikastada. Meie kunstkirjandus ei suuda sedagi. Sest on ju iseenestki selge, et see elu julge liikumine, mida meie omas [u]uemas kirjanduses näeme, Eesti endistele kirjanduslikkudele traditsionidele midagi ei võlgne. Võib koguni öelda: Noor-Eesti on oma ülesannet suutnud täita, hoolimata neist traditsionidest.

         Kuid seda, mis meie oma kirjanduse ajalugu võlgu jääb, peab meile europaliku kirjanduse historia tasuma. Aastatuhanded vaimlist tööd, terved Serapeumid täis koltunuid raamatuid! Kuid kirjanduslikud nähtused mis oma ajajärgu kõige kõrgemat kunstilist kulturi edustavad, ajajärgu eluenergia kõige suursugusemat avaldust pakuvad, ei lähe iialgi vanaks ega koitu sisulikult. Nende chefs-d’oeuvre’ide riiulid on otsekui trepiastmed, mida mööda vormi janunev inimese mõte ikka kõrgemale ja kõrgemale on tõusnud. Rännates nende tööde sihi järele jõuame tänasepäeva ristteele ja aimame loogilist edenemise võimalust.

         Aga need tööd trööstivad meid ühtlasi ka kesk elu väiklast ja tihtipääle sihita võitlust. Ära väsides tänasepäeva kriitilistest tõdedest ja oleviku väikeste väärtuste ümberhindamisest, tuleme ikka ja ikka klassiliste tööde juurde tagasi, mis omas selguses nii kättesaadavad ja äravõidetavad näivad, kuid millede olemasolemist tõepoolest imedeks tuleb lugeda.

Friedebert Tuglas.

KAKS LUULETUST.

I.

OHVRIKIVID.

Kas kusgi maantee ääres, põlluaia taga,

mis kohta tülitava sõitja pilk ei hiivi,

või linnuse ees, kuhu muistne rahvas, vaga,

on toonud Taevasele jumalise kivi —

neid näeb veel tänapäev nii sama hahetavat,

kui vanasti kesk ohvripidu ülendavat

Ja lagedena haljusest neid soendab päike

ja põletab kesksuve kuudel ägedatel,

või peksab rahe, kuumendab ehk kõu, ja äike

neid valab niisutades vihma paginatel;

ja talv, mis jäätav külm ja pakane või sume,

nad peidab hangedesse, tuues valge lume.

Kõik ilmavahetused nende pinda söövad,

ja uuristavad, õõnistavad väsimata,

ja kalgesse graniiti vastsid jälgi löövad,

— 101 —

mis nägematuiks kunagi ei ummistata,

kui sammal oma unaruse haljusega

ehk pikka varisemist hoidmatut ei sega.

Ja tuhmuvad ja murenevad ümmargused augud

kus korjus ohvrilooma elumahl või kahi,

ja õõnsusi jo täitvad hallituse laugud,

mis inimeste meelehärdus puhasta ei mahi,

kes, nagu tabada võiks käsi sala ohud,

sääl laskvad kasva metsi lilled, põllu-rohud.

Ei aastasadu enam niisuta neid veri,

mis valgus valgepäiste meeste südametest,

kui kodusaare toond neid oli helde meri,

nii rikas kõigest, saagist, kalalistest vetest:

need hurmed ammu auranud on halli ilma

ja ülenenud Taara hõõgavasse silma.

Nüüd nende pühasust veel vaevalt tunneb sugu,

kes hardana on säästnud esiisa hiied,

ja linnused, kust mitu imelikku lugu

on soetand muistse meelekujutuse niied.

Jah, tondi kivid, nii ta annab neile nime

kui mungaline keskaeg, ebausklik, pime.

Märkused.

         Luuletuse parema arusaamise pärast pean tarvilikuks mõned asjalised ja samuti sõnalised seletused lisada.

         Ohvrikivid ümmarguste aukudega, millest siin jutt on, leiduvad Saaremaal, teine Tumala mõisa juures, vähe allpool tee-

— 102 —

käändu, teine vana Pöide linnuse esisel, Hiiruste küla lähedal, nähtavasti taevalisele jumalale, pikse ja kõue jumalale, Taarale pühendatuina; jumalus ise nagu ohvrikivide moodgi näikse olevat laen skandinavlastelt, keda ühelt osalt saarlastegi esiisadeks võib pidada, sest et nad enne muinaseestlaste tulekut Saaremaa asujad on olnud ja pärast tulijatega kokku sulades osalt nüüdiste saarlaste esiisadeks on saanud. Paiguti rahvas, kelle meelest kivide õige tähendus kustunud, nimetab neid, kristlikku käsitust mööda, tondikivideks. Rahva jutu järel olla muinasajal kividele inimeseohvridgi toodud, iseäranis sõjavangisid Rootsist. Üks teade käib nende vangidegi kohta, mis saarlased Pöide ordo-lossi võtmise järel, Jaagupi päeval 1343, surmanud Tumala mõisa lähedasel ohvrikivil.

         Siis sõnadest. Kõige päält hiivi, sõnast hiibima, pr. hiivin = hiilin, piilun, sõna on Virumaa murdesõna, kirjakeeles haruldus, vrdl. siisgi soom. hiipiä, hiivin; hahetama = hahk, hall paistma; pagin, a, Saaremaal tavaline sõna = äkiline hoog, iiling, vihmast, rahest, tuulest jne. kõneledes; kalge, tartumurdeline sõna = kõva, vali, kivist või metallist; vastne, se, Tartu murde sõna = uus, uudne, värske, just sündinud; unarus = unustus, kuna öeldakse: see jäi unarusse, unarule, unustuse pähe; kahi, hja = joomaohver, nüüdgi veel lõuna pool, Setumaal iseäranis, tuttav sõna; lauk, gu = laik, plekk, vana, põline laen Leedu-Läti keelest, kuid mitu korda omasem sõna kui barbarse pl-ga algav plekk, mis Germani keelest on saadud; mahi, sõnast mahtida, mähin, Kreutzwaldi tarvitusele võetud sõna, mille tähendus võimust, südant olema midagi teha tähendab, maht sõnaga ühest tüvest, vrdl. soom. mahtaa, mahdan; kasva, 3 pikkuse järgus, tõsine rahvakeelne infin. kirjakeelse kasvada asemel; valgepäiste all mõeldakse valvakaid, blondisid Rootsi sõjavangisid; hurme = veri, rahvakeeles nüüd haruldaseks jäänud sõna, vrdl. vere hurme rohud, vrdl. samuti Soome hurme, täh. sama; harras, rda, soomekeelne laen, vrdl. harras, hartaan = vaga, millelegi sisemiselt andunud, ärras; linnus, ste, nii nimetati vanu muistsid linnu, mitte õnnistanult maalinnadeks kutsutuid.

— 103 —

2.

SU SÜDA.

Ühele hõrnale hingele.

Su süda on kui puhkend õie karikas,

mis luulekastega on täitnud jumaline öö,

kus päälpool põhjatusi, sinas sumedas

on laotund kaugemeelseks loiduks tähte vöö

täis kurba ebamäärasust ning värinat

ja värvi ime-hõrna ilu, valevat.

Need lilled, mida oli nähtud üle aasade,

ja laulud, mida kuuldud vaikse metsa haljuses, —

kõik nende värvid, helid valgusid su südame

jo esimese elu ärkavates aastates

ja heitusivad sinu lapse-hingele

ja muutsid jumaliseks nesteks silmavee.

Ja siis kui pikka sugi sisemine sädelus

ning võimsa vaimu äkki pühad leegid valdasid —

lõi valulema sinu hinges ime-helendus,

mis helkis vastu mälestuse põhju tuhandid.

See süütas värisema meele kulla keed

ja õite pääle varisenud taeva veed.

V. Ridala.

BERNHARD RIIVES*)

         Üks Läänemere maakondade karistussalka kuulunud noor ohvitser jutustas:

         Olime kuuekümne madrusega jõudnud ühte Eestimaa ranna kihelkonda. Kihelkond, kust tulime, oli mässu kõige pahematest pesapaikadest olnud, peaaegu kõik aadeli mõisad olid tuhaks põletud, olime seepärast omalt poolt kõike võimalikku valjust tarvitanud. Olime, tõtt ütelda, väsinud verd nägemast, nii madrused kui ülipäälik, minust kõnelematagi. Sellega ei harju õige kunagi, aja pikul hakkab südant närima, või olgu siis et sellest joobub.

         Mingi lepingut tegemata või koguni isekeskis sellest kõnelemata olime otsustanud seda korda armu lasta õiguse eel käia. Seda suurema põhjusega, et kogu kihelkonnas ei oldud põletatud kui üks ainus mõisa ja seegi, tõendatavasti, rändava, mujalt tulnud mässulise salga algatusel. Vähemaid seadusevastasusi oli paljugi tehtud, oli kinnipandud kõrts, nõutud tööseisaku ähvardusega moonakatele uusi palgatingimisi, mis lepingud mõisaomanik ka hädas oli allakirjutanud, oli peetud mässulisi koosolekuid ja kõnesid j.n.e. Võtsime vangi

— 105 —

ja kuulasime üle kümmekonna meest, pääsüüdlased, ässitajad ja koosolekute toimepanijad olid kõik ei tea kuhu kadunud. Ainult selle talumehe, kes moonakate saatkonda oli juhatanud, saime kinni. Pärast kuulsin, et teda olla hoiatatud enne meie tulekut. Ta oli parajasti kodu, kust madrused ta sõjavälja kohtu ette tõivad. Ta nimi oli Bernhard Riives.

         Pidasime nõu karistatavate üle, paari mõisniku ja kihelkonna õpetajaga, ja kõik soovitasid kerget karistust, mille poole me isegi kaldusime. Ainult parun, kelle juures moonakate saatkond oli käinud, nõudis Bernhard Riivese surmanuhtlust, hoiatavaks eeskujuks kogu kihelkonnale. Tal tundus olevat vanu õiendus selle mehe vasta, kes, kuida tagantjärele kuulsin, oli julgenud lasta mõõta seaduslikul teel oma talu endised piirid, mis üle paruni ristikheina põllu tulid käima. Pärast seda, kui siia-sinna oli nõu peetud, leppis ta karistuse kahekssajaks hoobiks vahetama, millest suuremat karistust me selles kihelkonnas tarvitusele ei võtnud.

         Lasime siis talumehe Bernhard Riivese sisse tuua. Ta oli suure kasvuga talupoeg, ta nägu oli rahulik, täishabeme ümbritsetud ja nurgeline. Hallsiniste silmade intelligentlik ja ärganud pilk oli ühtlasi iseteadlik ja rõhutud. Kartus oli kaugel ta olemusest, aga ta ei näidanud ka midagi hääd ootavat. Ta ei olnud milgi moel jultunud, veel vähem roomav, ta oli selle vastu otsekui need omadused maha jätnud, mis pikaaegne orjus loob. Kogu ta olemuses oli midagi mõjuvat, inimesi mitte-teadlikult valitsevat, tema rasked õlad näitasid olevat loodud teisi edasi lükkama. Ta oli neist talupoegadest, kelle lapsed tavalisesti haritud seisuse esimese põlve moodustavad.

— 106 —

         Me otsus oli, kuida öeldud, valmis, aga me kuulasime ta üle, näo pärast.

         Kas ta oli maamehi tööseisakule ässitanud? Oli. Miks ta oli seda teinud? Sellepärast et nende seisukord väljakannatamata oli. Kas ta oli juhatanud moonakate koosolekut ja kirjutanud uued lepingutingimised? Oli. Kas ta oli käinud moonakatega mõisas? Oli. Miks oli tema just võtnud selle asja oma juhatada? Sellepärast et ta, mõne aasta kooliharidust saanud, omaks kohuseks pidas muid aidata, kes seda ei olnud saanud. Kas ta oli mõisas ütelnud: kui te ei kirjuta nüüd alla, teete seda nädala pärast teise tindiga? Ei, ta ei olnud mingisugusid ähvardusi tarvitanud. Kas ta oli vallamajas pühaste kuju maha kiskumas? Ei, seda ta ei olnud teinud.

         Ta andis kõik vastused kindlasti ja ühte moodi, aga ühtlasi hoolimatult, ilma lootuseta, just kui oleks ülekuulamise vormilikkust aimanud. Ta hallid ja targad silmad ei vaadanud kedagi meist.

         Järgnes mõnede tunnistajate ülekuulamine. Kõik ilma erandita tunnistasid ainult hääd Bernhard Riivesest. Ta oli ise oma talu päriseks ostnud ja kõige suurema osa võlast maksnud. Ta oli kõigesugusis valla auametites olnud ja alati mõõdukust ja arukust avaldanud. Ainus, mis ta vasta meele tuletati, oli et ta kunagi kirikus ega armulaual ei käinud. Üleüldse ei näidanud tal ainustgi vihameest olevat.

         Minu ülesandeks tuli talle kohtuotsuse ette lugemine. Ta toodi sisse, ja ta seisis mu ees lammasnahka kasukas, mis eest lahti oli, läkiläki käes, pää püsti! Esimest korda tundsin, et ta silmad minu kohal peatasid. Ja olgugi et mu pilk käes peetava paberi üle oli, tundsin siisgi kogu aja nende uurivate ja intelligentlikkude

— 107 —

silmade pilgu. Mäletan mõtelnud, kas võib ta Vene keelt osata.

         Lugesin siis kohtuotsuse, esiti Vene keeli, ja et ma kuidagi viisi Eesti keeltgi mõistan — olen Narvast — tõlkisin selle otsekohe Eesti keele.

         Kui sõnadeni jõudsin „kakssada hoopi“, kuulsin ta äkisti isemoodi hambaid kiristavat. Vaatasin ta otsa, ta oli kahvatu ja metsiku näoga, justkui oleks ta enesevalitsemine silmapilguks petnud. Aga ta ei saanud sõnagi.

         Andsin käsu ta ära viia. Nägin ta pöördes, et ta õlad nagu külmatõbes lõdisesid.

         Vähemad süüdlased karistati enne. Ma ei läinud karistuse kohale, mu närvid olid mingisuguses laokili seisukorras, lootsin hardasti, et kõik pea lõpeb.

         Olin üksi tuppa jäänud, kus paberid korraldasin. Ühekorraga läks uks lahti ja Bernhard Riives tormas sisse kahe madruse kinnipeetavana. Ehmatasin teda nähes ja vastu tahtmist haaras käsi laetud revolvrit.

         Ta oli hirmus vaadata. Ta müts oli ära ja riided mitmest kohast katki käristatud, teine põsk jooksis verd nagu püssi tiku haavast. Kõik isesugune talupojahariduse loodud tugev enese distsiplin oli kadunud, ta oli nagu mitu, mitu põlve tagasi astunud oma hõimu sõjaka instinktide poole. Ta üleolek ja omaväärtuse tunne olid selleasemel endised, samuti ta ebateadlikud juhataja omadused, ta tuletas meele pagana-aegsid hõimupäälikuid sääl seistes. Aga pöörane hullumeelsus, mis ta silmist oli vaadanud kohtuotsuse lugemise aegu, oli kadunud ja selle asemel oli liikumatu, jääks hangunud vaade.

         „Mis sa tahad?“ küsisin talt.

         „Ma ei lase ennast peksa,“ ütles ta vagusa ähvardusega.

— 108 —

„Oled saanud kohtuotsuse,“ ütlesin.

„Olgugi, — aga see ei sünni minule — mina ei ole ori, et mind vitsadega peksetakse.“

„Vähe puudus, et sind surma ei mõistetud, mees,“ ütlesin.

Ta võpatas, vaikis ja vaatas mu otsa.

„Võid ülipääliku armu tänada, et sa kahesaja hoobiga pääsed,“ sõnasin. „Võid minna!“

Käskisin soldatid tast kinni hakata, aga ta kiskus enese lahti.

„Mis nüüd!“ hüüdsin kärsitult.

„Mind ei lööda,“ kordas ta.

„Mees, mõtle omi sõnu!“ kärgatasin talle. „Võime sind maha lasta.“

„Laske siis, kui te muud ei oska,“ ta ütles.

Läksin ülipääliku jutule. Inimese elu on kopika vääriline, mõtlesin ja imelik tühjus, vallalisus ajasid laiali mu mõtted lipendavateks kujudeks. Vägisigi katsusin neid koos pidada, sundida neid määratud sõjaväelist rada käima, ainult minule õiget. Ometi tundsin nõrkust. Mis oli meie tegemine? Olime kumbgi nõutumad. Usaldasin ette panna, et me ta täiesti vabaks mõistaksime, aga teadsin isegi, et me selle läbi iga aukartuse rahva silmis kaotaksime. See ei läinud, see oli võimata.

Ülipäälik võttis asja rahulikumalt. „Lase ta ise valib vitsade või surmanuhtluse vahel,“ ta ütles. „See pehmendab teda, saad näha.“

Läksin jälle Bernhard Riivese juure ja jutustasin talle ülipääliku otsuse. Ta kuulis mind hääleta.

Püüdsin maksku mis maksab teda heldima saada.

„Ons sul naine?“ küsisin.

„On,“ ta vastas, üksi sõnu, otsekui ülekuulamisel.

„Aga lapsi?“

— 109 —

         „On, — viis“, ta vastas.

         „Jumala nimel, mõtle siis nende pääle, mees.“

         Kartsin ta pärast ja ühtlasi soovisin hardasti ta kangekaelsust murda, mille põhjused mulle täiesti selged ei olnud. Siisgi oli temas midagi, millele tahtmatagi au andsin.

         Ta ei vastanud, vaid näitas iseeneses võitlevat.

         „Kuule nüüd“ ütlesin, „saa aru pähe. Näed ju, tahan sinu parast. Sina oled tugeva kehaga ja talud hästi nuhtluse, põed nädalapäevad ja oled jälle terve.“

         „Ei või. Loomus ei luba. Võin surra, aga mitte lasta ennast peksa.“

         „Teid on ikka löödud,“ ütlesin. „Kui te veel orjad olite, löödi teid ikka. Su isa on peksetud, su vanaisa samuti.“

         „See on tõsi, meid on ikka löödud,“ ta ütles. „Aga mind ei lööda enam. Mina olen vabana sündinud.“

         Ta näitas jälle enese leidnud. Ta nurgelisse näkku ilmus uuesti sama talupojahariduse vagusus ja tasakaal, mille olin neis kohe tähele pannud.

         „Su lapsed, mees! Viis last, kes vaeseks lapseks jäävad, kui sind maha lastakse.“

         „Neil on parem kasvada ilma isata, kui orjalastena“ ta vastas. „Laske mind maha!“

         Ta sai oma tahtmise täide. Ma ei olnud juures, kui ta maha lasti, ma ei tahtnud isegi ta surnukeha näha, mille ta kõige vanem poeg ja naine ära viisid, ei isegi juttu ta viimistest silmapilkudest kuulda.

         Aga minu arvamine on: selles talupojas, selles Bernhard Riiveses läks sirgeks seitsme saja aastase orjuse selg.

Aino Kallas.

KAKS EMILE VERHÄERENI LUULETUST.

I.

VEESTIK.

(Marines, IV.)

Kui sügisel, tol kaunil aegumikse ajal,

on õhtutaevas leegitsemas tule meermed,

siis näha kaugel veeru lõkendaval rajal

on puna, rohekuse, sina, paatja keermed.

Vood horisondilt alla toodud toonidega

elektri välgatustega on laigutatud,

ning päikse kohta süsimusta joonedega

vee kanda lodjad kirstudena paigutatud.

Veel õhtu kella hääli, uneledes rändavaid,

ning kahaneva päeva omi, kurvalt undavaid,

on kuulda nurmelt tulnud tuule hõhus.

Kuid vaiki helid jäävad, kaovad lõkked õhus

ju hääbunud veest ülevedajate hõike kõla,

ei kihku kuule, pääle ainsa kauge mõla.

(Kogust Les Flamandes)

2.

MERELE.

(Vers la mer).

Kus igavesti õõtsub merevesi,

sääl laevu lamevat näib valgeid

kui apraid asjakesi.

— 111 —

Tuul õbluke ja puhas suudleb palgeid

ja laineid huljub

kui udusulgi;

all laevakülgi

vaht õrnalt muljub:

suur pühapäev on täna merel!

Ja nagu naised käivad

sääl purjed, pilvekihid,

mil rand ja taevas sihid:

suur pühapäev on täna merel;

ja kaugel mõlad välgatavat näivad

kui vikerkaari puru merel.

Siis endast, imelisest tunnist vallatud,

mis sätendas pääl vee

kui kiirgav helmekee,

ma kisendasin õhku, toredusest üllatud:

„O mere veiklik siid ja lained kirjendavad,

kus liikumatu suure suve tugevus

ja vete haljus, sügavus

end voode maheduses ühendavad;

o kõrkuse ja võidu meri,

kus tuulte ähkides,

murdlainte rahkides,

aab taga veteharja hari;

su määratumal, läigatleval pinnal,

o meri, taotustes noor,

peab pidu kullast kiirte koor;

see hääl, kuis sina imelikus ilus romad,

ju sellest ajast ikka minu kõrvus kumab,

kui lapsena ma kujutasin randu sinas,

kus kohale Kentaurus, Lõvi, Karu õhtu vinas,

kolm taeva looma,

vett õige kaugelt jooma

— 112 —

pea ilma äärelt tulid.

O meri, milles kõik mu noore ea loited

nii kui mu veres sinu tõusud, heited,

mis läävad võidu poole, uude ilma,

mind võta täna oma piduvete hõlma!

Saan tundma, kaugel horisondil nähes palgeid

säält alla vaatvaid, selgeid, sügavaid ja julgeid,

kuis nende ilu taotades

hing lendu tõuseb, tiibu laotades,

kuis elu tõusud ühemeelsed

metamorfosidesse pühendavad,

ja mõõna lained kaugemeelsed

mind enestega ühendavad.

Saan mäena elama ja metsana ning maana

ja soontes tundma jumalate vere tõusu, mõõna.

Saan vibutama oma tahte lõpmatuse poole

kui kires süttind noole.

Need sinu rannad on, o valitseja meri,

mis toibutavad jälle närbumise,

mis üles kohendavad kõige lagumise;

ma jälle siin, et keegi külvaks seemneteri

maailmasse, mis olin mina ise.

Mu põldu, enne vapruses ja võimus õitsvat,

nüüd miski vari katab,

pikk eluiga rööpana ta ümber atab;

ei enam käsi hoia kindlalt oda võitvat,

ju harvem minu uhkuspuud nüüd roheline katab,

ta lehes jõuetumalt tuuli jänus vastu võtab,

kui maru inimeste metsus sööstab vihas.

O meri, lättesooned kuivenevad kehas;

mu ihu kordki veel

sa lohuta

ja leeki kustumise eel

— 113 —

mus õhuta!

Siis surm mu keha sinu rüppe heitku,

su elu igaveseks teda alal hoidku.

Siis, meri, leidun kuskil sinu kurus, ,

kui pöörled sünnituses, sigituse virus,

mu põrmu veeretavad sinu lihid

ja kandvad laintekihid.

Su iluduses mattuvad mu hinge halad;

su jõu hämar töö ja askeldused salad

ning võimu otsatus on minu säng.

Kaob sinna suurde tõrde keha hing

ja sulab hiigla lailamises;

kuid aastatuhandate iilamises

sääl, neitsilik, ta sünnib uuest’ ilma valda,

tükk tundvat, peenet mulda,

pilk uues teadvuslises ilmas,

leek liikumatu igaviku silmas,

mis häilib kulda.“

Kus igavesti puljab merevesi,

sääl laevu lamevat näib valgeid

kui läikvaid kirstukesi.

Õrn tuuleke kui suudleks palgeid;

ja laineid huljub

kui udusulgi;

all laevakülgi

vaht õrnalt muljub:

suur pühapäev on täna merel!

(Kogust Les visages de la vie)

Tõlkinud Johannes Semper.

—114 —

ÜKS KURBLIK LAHKUMINE.

Roman kahes päätükis.

I.

         Terve öö läbi olivad Ormussoni kurjad uned vaevanud.

         Miski vormita oli teda mõõtmata lagendikul taga ajanud. See oli hulga käte ja hulga jalgadega, tuhande haruline, midagi puu ja looma vahepäälset. Ikka ja ikka, mitmeskümnes teisendis, silmapilgu jooksul oma värvi ja vormi muutes, üllatas ta teda neil hallidel nurmedel.

— 115 —

         Tasandikku lõikasivad läbi liikumata jõed läbipaistmata veega. Ormusson hiilis jõe käärudes kõrge kõrkja sees. Aga jälle ja jälle tabas teda viirastus — see unede millimallikas, saatanlik sepia oma kümnetuhande koivaga.

         Ta tuli vahel nagu pää pikkade juustega. Vahel nagu apokalüptilik päike mustade kiirte krooniga. Vahel aga nagu sadatuhat põlvest ühtekasvanud peenikest inimese jalga, mis nobedalt jooksivad. Ta seisis igalpool Ormussoni tee pääl, otsekui puu-inimesed Dante Põrgust.

         Ormusson eksis tema harude keskel. Need rippusivad lõpmata väätkasvude tihnikuna tema ümber ja tema üle. Meeleheitlikult püüdis ta end läbi rabeleda kuid mässis end ikka enam ja enam kinni.

         Ja nüüd lamas ta rinnuli maa pääl, kõikidest liikmetest kinni seotud. Otsekui niisked meriheinad või imalalt lõhnavad naisejuuksed piirasivad teda igaltpoolt.

         See oli loogikata ja pöörane unenägu, mille äratatud õudsus isegi ärgates hävineda ei tahtnud. Ormusson tundis väsimust, otsekui oleks ta kõik need ahastused ilmsi läbi elanud. Ta sirutas sängis ja vaatas akna poole.

         Hommik ei olnud rõõmus. Akende taga painutas kale tuul puude latvu. Ahtakesed hallid pilved kihutasivad üle külma taeva. Päike paistis ähmaselt kui kuu.

         Ormusson kuulis ukse taga sammusid ja koputust uksele. Ta hüppas sängist välja ja avas ukse praokile. Ukse taga ei olnud enam kedagi, aga läve pääl oli tänane post: üks kiri ja paar ajalehe nummert. Ormusson puges tagasi sooja sängi ja murdis kirja lahti.

— 116 —

         Selle saatsivad Hispania-teekondlased. See oli omas lakonilikkuses seda sisaldusrikkam: „Heida armu ja halasta! Oleme oma teekonnaga Orleanini jõudnud. Kuid viin oli teel kallim kui arvasime, ja Raha lõppes otsa. Saada kohe, kui kusagilt saad, et pääseksime Pariisi tagasi.“ Nad kirjutasivad sõna „raha“ otsekui jumalanime suure tähega.

         Raha mul juba teile saata ei ole, mõtles Ormusson, kuna tal selle lõbuskurva kirja lugemisel uni silmist läks. Oh, et jõuaksin ise Pariisi! Kuid siit on enam maad sinna, kui sada või kakssada kilometrit.

         See asi tegi ta meele aga haledaks. Niiviisi lõpevad suured plaanid, saavad hukka unistused Sevillast, Granadast ja Toledost!

         Ta laskis silmad hooletult üle ajalehe veergude, mille ta padja pääl lahti oli löönud. Siin oli üks ja seesama igavene jutt: kunstsõnnik ja kooliõpetajad, rahutused Mesopotamias ning telegrafistide streik Egüptuses. Siis aga peatasivad ta silmad äkisti ühe koha pääl.

         Sääl oli nimelt pamflett temast, aga niisugune pamflett, missugust ta ennem veel ei olnud lugenud. See oli täis mõtlemisepunktisid ja igasuguste võimaluste aimdusi. Sääl võis ridade vahelt lugeda: Oo, see ei ole veel midagi, mis siin seisab! Meie ei taha aga nende halvasti lõhnavate asjadega omade lugejate maitset haavata. Meie toome sellepärast ainult mõne üksiku näituse ja jätame mõnegi detaili lugejate eneste aimata. Avaliku sõna suur kohustus on meid sundinud üleüldse neist asjust kõnelema.

         Ja see saatanlik sepitsus oli kirjutatud veel miskisuguse modernikirjanduse apologia näol: Kriitika olla kuritahtlikult arvamist avaldanud, nagu oleks meie uuem kirjandus realelust ja realinimestest kaugel, nagu

— 117 —

sisaldaks ta ainult unistusi ja õhulikka igatsusi, tundmata inimlikka tundmusi ning inimlikka vahekordi.

         Ei, otse selle vastu, kinnitas pamfletist, selle kirjanduse taga seisvat realelu ja realsed inimesed. See ei olla mitte üksi isikulik, vaid ka väga isiklik kirjandus. Ühe sõnaga, tükk elu, nähtud läbi temperamendi, tõsi küll, läbi moderni temperamendi. Tungigem nähtuste juurteni, otsigem kunstiallikaid!

         Ja siis esitas pamfletist oma kirjandus-eluloolikku materjali, nähtud, nagu ta isegi tunnistas, ka omakord läbi temperamendi. Tema tahtmine olevat noori kirjanikka ja noort kirjandust põhjuseta süüdistuste eest kaitseda ning tulevastele eluloolastele materjali koguda.

         Ormusson viskas lehe põrandale ja hakkas sukkasid jalga tõmbama. Nüüd oli tal uni juba täiesti silmist läinud.

         Kõigest vastikuse tundmusest hoolimata ei võinud ta ometi pamfletistil teatud osavuse olemasolemist eitada. Ta oli palju rumalamaid sepitsusi lugema pidanud. Kuid tema sisu, tema sisu! Häbematuse poolest midagi väljapaistvamat ei olnud ta lugenud.

         See oli jällegi üks neist kodumaalistest meeleoludest, mis talle siit vastu hõõgus ja mis nõudis, et teda koguni arvessegi pidi võetama! See oli see isamaalik õhustik, mis modernis kirjanduses kahjuks puuduvat!

         Ormusson hakkas palet pesema. Külm vesi tõstis ta oppositsionlikku meeleolu. Hakkas otse füüsilikult valus olude madalusest, kõigest väiklusest, mis igaltpoolt pääle tungis. Öine kuri uni jätkus ilmsigi. Ta nägi suurt inimesejalgade summa, mis kibedalt edasi sibas. Ikka edasi ja edasi! Koivasid oli mitu sada, aga ei olnud ühtki pääd. Hoia eest, et [a]lla ei jää!

         Ta seisis akna ees ja vaatas, kuidas kõle tuul kollaseid latvu puistas. See tõstis ta meeleolu.

— 118 —

         Hoia eest, et alla ei jää! mõtles ta. Kõigil, kellel pää või süda on, on hädaoht alla jääda. Edasi pääsevad ainult nende koivade õnnelikud omanikud. Ja nemad juba sibavad — selle eest ei maksa muret kanda! Teine on lugu meiega.

         Ta meelde tulivad Parisi-tuttavad.

         Oh teid vaeseid Don Quijote’isid, kes te jala Hispaniasse tahtsite rännata! Hispania on suurepäralik maa, jalgsi rändamine on mõnus asi, ja teie ise olete südamlikud seltsimehed; kuid kõik üheskoos: Hispania, jalarändamine ja teie ei õnnesta ometi mitte. Isegi „Homunculus“ jõudis ainult Orleanini, olgugi, et ta viimaks ometi seda eksitust parandada tahtis, mis tema sündimisel oli juhtunud. Sest Hispanias oleks ta pidanud sündima, ja ei mitte meie külma taeva all! Kastilia või Andalusia oli tema isamaa. Toreodor oleks ta pidanud olema! Aga temagi ei saa oma „õiget“ isamaad näha!

         Akna ees lamas järv, raske kui anum sula tinaga. Järve taga tõusis madal mägi anipajudega ning kahvatu taevasein kiirteta päikesega.

         Ormusson köitis kaelasidet kinni ja vaatas ebamäärase meeleoluga seda ebamäärast pilti. Korraga kuulis ta, kuidas all veranda klaasine uks natukene porisedes lahti läks ja keegi rõdule tuli.

         „Herra Ormusson! Herra Ormusson!“ kuulis ta Helene häält hüüdvat.

         Ormusson lükkas akna lahti ja vastas:

         „Jaa, kohe!“

         Ta nägi Helene akende poole tõstetud ovalset palet. See oli külm ja asjalik. Helene ei teinud mitte oma harilikku emalik-noomivat etteheidet kauase magamise pärast. Ta ainult nikutas tervituseks pääga ja lausus ära minnes:

— 119 —

         „Meie ootame teid.“

         Helene ilmumine viskas kõik Ormussoni mõtted segamini. Jaa, ta oli hoopis ära unustanud! Pamflett on väike asi ja Hispania on väike asi sellega võrreldes, mis siin päevakorral on. Ta oleks tahtnud haige alla, voodis lamada, kompress kõhu pääl, et tal aga tarvis ei oleks olnud alla nende juurde minna. Oh, kunstiproblemidest saab üle ja kõige tigedam pamflett võib alla neelata. Ei saa aga üle piinlik-piinlikkudest eluküsimustest! Kuid ei aidanud midagi. Ta pidi minema.

         Kõik oli nagu harilikult. Ta tervitas vana kombe järele esiteks Helenet, siis Marioni ja viimaks väikest Juhanit. Juhan vaatas oma lapsenäoga tema otsa ja ütles tõsiselt:

         „Onu Felixi silmad on punased. On onu nutnud?“

         Kõige muu vastu oleks Ormusson valmis olnud, aga mitte sarnase alguse vastu. Ta jäi keeletuks. Nutnud? Viisteistkümmend aastat ei olnud ta enam nutnud! Aga ta silmad võisivad halvast magamisest punased olla. Ta nägi nuhtlevat pilku, millega Helene Juhani pääle vaatas, ja väikest naeratust Marioni huultel. Nii, nüüd arvavad nad kõik, et ta tõesti nutnud on, pää padja sisse surunud ja nutnud! Võib olla, nutnud mõne halva arvustuse pärast! Võib olla, selle pamfleti pärast, mida kahtlemata ju nemadki on lugenud! Missugune pöörasus! Kuid ta mõistis, et kui ta nüüd suu lahti peaks tegema ja seletama hakkama, siis ta alles tõsiselt naeru väärilikuks saab. Sellepärast naeratas ta ainult ebamääraselt.

         Kõik oli nagu alati oli olnud. Kolm täiskasvanut istusivad laua taga ja Juhan vahtis üle õla akende poole nagu harilikult. Kes teab, mis ta tähelepanekut seekord paelus: lind, pilv või puu. Ormusson kuulis Helenet ütlevat: „Juhan, ära vaata üle õla!“ See oli sama

— 120 —

/pilt/

Tänava stseen.

lause, mida ta mitusada korda oli kuulnud. Kuid nüüd tundus see nii, nagu oleks öeldud: „Herra Ormusson, ärge vaadake üle õla!“

         Juhan käänas silmapilk oma näo kohvitassi poole. Kuid näis, nagu oleks teda kõige huvitavamas vaatlemises eksitatud. Natukese aja pärast oli ta keelu unustanud, ja vaatas jälle akna poole, mille taga tuul kollaseid oksi painutas. Kuid nüüd oli ta ise unustatud, ja keegi ei keelanud teda enam.

         Ormusson vaatas Helene ja Marioni otsa. Need vaatasivad talle vastu, mõlemate huuled kokku pigistatud ning palged külmad. Ainult nende silmade ilmed läksivad lahku: Helene silmist paistis külmus, Marioni [o]madest ironia. Õed istusivad kõrvu teiselpool lauda, ja Ormusson istus kui süüdlane kohtulaua ees.

         Nad vaatasivad mõne silmapilgu vaikides. Ormusson ei teadnud, missugust seisukohta valida: ta silmade ilme muutus silmapilgu jooksul lõbus-viisakast sentimentalseks ja ironilisest traagiliseks. Kuid Helene vaatas külmalt ja põlgavalt tema otsa, ning Marioni huulte ümber värises pilkav naeratus.

         Ei, seda tuleproovi ei kannatanud Ormusson välja. Ta pööras silmad kõrvale, ja tundis ühtlasi, et ta paratamata tänasekski päevaks võidulootuse oli kaotanud.

         Oo, algas jälle endine etendus: daamid vaikivad ja Ormusson istub kui süte pääl! Istub aga ja tunneb iga meelega, iga liikmega, et ta naeruväärt on. On naeruväärt, sest et daamid teda tahavad naeruväärilisena näha. Ja selle vastu ei või ükski surelik midagi parata. Kui nad tahaksivad, et tal punased juuksed oleksivad, — tal oleksivad punased juuksed! Sest isegi jumal tahab seda, mis naised tahavad.

         Kuid see kõik oli enam kui pöörane! Tema pidi silmad kõrvale pöörama, kes ta neist ometi kõige süü-

— 123 —

tum ja otsekohesem oli! Tema pidi häbenema ja ei mitte Helene, kes nüüd teda halvakspanevalt päälaest jalatallani mõõtis! See kergemeelne ja tuulispäine naine, keda tema mees õieti ohelikus ei oska pidada! Seesama eilane Potivari naine!

         Ja oli siis Marion õigustatud Ormussoni üle naerma — see plika, kes kord armastusest niiskete silmadega vargselt tema pääle oli vaadanud ja teda lahtiste huultega kuulanud! See pidas teda nüüd naiviks, naeruvääriliseks ja alaealiseks enesega võrreldes!

         Oh, kuidas Ormusson oleks tahtnud neid jälle sundida ennast kuulama, imetlema ja jumaldama! Mitte sarnane ei tahtnud ta olla, nagu nemad teda nüüd näha hääks arvasivad; vaid omalt poolt tahtis ta neile ette dikteerida, missugusena nad teda nägema peavad.

         Kuid selle asemel: ei ole usaldust enam midagi ettevõtta, energia on kadunud, initsiativ puudub ja isegi fantasia, see ainsam varandus, mis tal õieti oli, näis kadunud olevat. Missugune jõudude ning meeleolude dekadents!

         Ormusson vaatles väikest merevaigust juuksesõlge Marioni kõrva kohal. Kas nende juuste sisse pidin ma kinni jääma! mõtles ta ahastades. Nende sees pidin ma komistama! mõtles ta.

         Tema meelde tuli öine uni: kuidas ta põgenenud oli, kuidas teda iga risttee pääl sama viirastus ootas, kes võimust ta üle sai, kes ta kummuli heitis, kes ta valusalt kinni köitis — meriheintega või imalalt lõhnavate naisejuustega!

         Ah, naisejuustega!

         Kõik vaikisivad, vaikisivad kangekaelselt. See läks juba igast viisakuse piirist üle, Ormusson mõistis seda. Õhk näis täidetud olevat nende külmade, ironiliste ja halvakspanevate mõtetega. Ormussoni hing vabises

— 124 —

nende mõtete all kui sügisese tuule käes. Ah, need äritasivad tema hinge parandumata reumatismust!

         Kuid ta ei leidnud ühegi lõbusa või trööstiva mõtte tagant tuulevarju.

         Juhan vaatas üle õla, kumeral otsaesisel uuriv tõsidus, hallides silmades imelik kauguse ilme. Ormusson haaras selle kui päästerõnga järele. Mis peaks ta nägema, mida ta kümnete minutite kaupa liikumata vaadata võib? mõtles Ormusson. Mis liigub ta mõtetes, kui ta niiviisi puud, looma või täiesti tühja taevast vaatab? Mis näeb ta sääl, mida keegi muu ei näe?

         Ka Ormusson käänas pää kõrvale ja hakkas üle õla vaatama. Ta otsis lapse silmade järele roostepruuni haavasalu põhja päält teda huvitavat asja. Nüüd nägi ta seda: sulane Konrad raius kollaseid vabisevaid puid. Sinna oli palju maad, vähemalt veerand versta. Konrad oli küljega vaatajate poole. Ta tõstis käed kirvega kõrgele üles ja laskis selle siis laias kaaris alla. Iga ta liigutus paistis läbi sügis-selge õhu. Kirve hoopisid aga ei kuuldunud. Näis, otsekui oleks ta õhku raiunud.

         Ormussoni ja Juhani silmad liikusivad tõuseva ja langeva kirve järele. Ja nad ei märganudki, kuna nende vaatepiiri teine inimene tuli. See oli tüdruk Miili. Nad nägivad teda alles siis, kui Konrad raiumise seisma jättis ja selja sirgeks ajas. Miili oli hallis riides, ta must pää oli paljas, ta hoidis valget rätikut käes. Nad seisivad liikumata.

         Ormusson vaatles imestades seda kauget pilti: väikene hallis riides naine kahvatu-valge palgega ja suur mees suurte kätega — roostepunase haaviku ääres — teispool selget õhku ja läikivaid ruutusid. Mida enam ta vaadet teritas, seda imelikumaks, ebaustavamaks muutus pilt. Ta virvendas ja kiirgas, otsekui oleks ta läbi vee või ilmatu paksu klaasi paistunud.

— 125 —

         Äkisti muutusivad seisjate näoilmed, valus-teravalt ning ehmatavalt. Nad näisivad rääkivat, ruttavalt ning vihaselt. Miili astus sammu ette poole ja sirutas käed välja. Need ulatasivad mehe rinnani. Konrad haaras neist kinni ja lükkas naise tagasi. Selle pää vajus selga, ta mustad juuksed pääsivad lahti, ta käed tõusivad rätikuga palge ette —.

         Sel silmapilgul hüüdis Helene:

         „Juhan, ära vaata üle õla!“

         Ja mõlemad, Juhan ning Ormusson, käänasivad välgukiirusel palged laua poole. Kuid Ormusson sai kohe aru, missuguse rumaluse ta oli teinud. Ei, kui ta laps oli, siis tahtis ta vähemalt pahur laps olla! Ta käänas näo jälle akna poole.

         Konrad raius endiselt haaba. Ümber seisivad kollastes mantlites vabisevad, liblendavad, värisevad puud. Oli üksildane ja vaikne. Kuhu oli endine pilt jäänud? Oli seda olnudki? Oli see viirastus?

         Ormussoni süda hakkas hirmunult tuksuma. Ta küsis Juhanilt poolsosinal nagu vandeseltsiliselt:

         „Nägid sa —?“

         „Jah!“ vastas laps varmalt. „Kirves liigub varre otsas!“

         See oli tema problem olnud!

         Ei, seda ei kannatanud Ormusson enam välja. Närvid on rikkes, mõtles ta, kole rikkes!

         Ta tõusis järsku üles ja läks enese ette vaadates ning pihtasid kanged hoides saalist välja, naiste pilkusid enese selja pääl tundes.

         Ei, nii ei või see enam edasi kesta! mõtles ta omas toas ringi kõndides. Sellele peab lõpp tulema! Aga kuidas, kuidas?

         Ta kõndis viis minutit, siis kümme minutit. Voodi ja laud takistasivad teda õigeid tiirusid tegemast, selle-

— 126 —

pärast tegi ta kõveraid banani kõdra taolikka ovalisid. Ta liikus, kusagile väljapääsemata nagu karuselli hobune.

         Kui ta veerand tundi oli kõndinud, peatas ta äkisti akna ees.

         Ah, Marion oli a[i]as!

         Ormusson vaatas tüki aega läbi läikiva ja pleekinud ruudu tüdrukut, kauget ja väikest. Siis läks ta alla.

         Marion istus punutud tugitoolis peeglise palli juures. Ta kumardas üle raamatu ja näis lugevat. See ei olnud miski roman, vaid Inglis keele õperaamat.

         Tal oli vesihall pika karvaga sal[l] piha ümber ja juuksed kõvasti ligipääd kammitud. Nii näis ta miniatürlik, abras ja noor kui kooliplika. Ta oli käed sali sisse peitnud ja ainult selle narmaste vahelt ulatasivad kaks sõrme välja, mis raamatut hoidsivad.

         Ormusson kergitas madala puust järi, mille põhja sees südame taoline avandus oli, samba juurde ja istus selle pääle. Marion naeratas talle vastu omade ilusate silmade ning lapsepalgega.

         Sel silmapilgul läks vali tuulehiil läbi aia. Kaks, kolm punast lehte keerlesivad klaasise palli ümber. Pall läks silmapilguks ähmaseks ja selgus siis kohe. Marion ja Ormusson kumardasivad tuule all pääd madalamale.

         „Tuul,“ ütles Ormusson.

         „Jaa,“ kostis Marion.

         „Aga mina armastan teid, Mary.“

         „Jaa?“

         Ta vaatas Ormussoni otsa, huultel ilus, kerge, imestav naeratus kui lapsel, kes ei mõista, mis talle räägitakse.

         „Mina armastan teid, Mary,“ kordas Ormusson ja tundis, kuidas külm viirg läbi ta keha läks.

— 127 —

         „Tõesti? Sedasama räägivad ka minu eestkostjad.“

         „Teie eestkostjad?“

         „Jaa, minu õde ja tema mees. Mina olen alaealine.“

         Ahaa, või sellest seisukohast siis peab asja pääle vaatama, mõtles Ormusson uimaselt. See „alaealine“ armastab humori. Olgu siis. Humoristliseks oli juba ammugi terve lugu muutunud.

         „Mis siis teie eestkostjad ütlevad?“ küsis ta.

         „Nad ütlevad ühest suust: herra Ormusson armastab sind.“

         „Ja mis teie ise ütlete?“

         „O, mis mina tean! Kuid ma pean uskuma, mis minu kasvatajad ütlevad. Ma arvan, neil on õigus.“

         „Milles nimelt õigus?“

         „Muidugi selles, et teie mind armastate.“

         „Ja mis teie ise ütlete, kui ma teile seda tunnistan?“

         Ormusson oli lämbumas janusest ootusest. Marion lõi süütult silmad alla ja vastas vähenõudlikult:

         „O, mina ei tea midagi öelda kui ainult seda, mis minu eestkostjad ütlevad. Mina olen alaealine.“

         Marion naeris ilusat, süüta, natuke imestavat naeru, õlad ette kumardatud, pale Ormussoni poole tõstetud.

         Jälle kahistas tuulepuhang aias ja pall lõi ähmaseks ning selgus kohe. Marion ja Ormusson kumardasivad pääd tuule ees alla.

         Ormussoni rinnast läks valus laine läbi, imelik magus ja südantnööriv laine. Korraga, äkisti, ootamata kui ime langes ta pääle see õnne ja valu hirmus ning magus laine.

         „Preili Mary,“ sosistus ta, ja südamliku valu ning armastuse värisev toon täitis ta ironilist häält. „Preili Mary, mina armastan teid, olen kaua armastanud ja ei oska mõeldagi, et ma teid armastamata võiksin olla.“

— 128 —

         „Jaa? See on ju väga ilus teist,“ vastas Marion viisakalt naeratades.

         Ormusson kohmetas, Jälle jooksis külm viirg läbi ta südame.

         „Ja teie?“ sosistas ta otsekui uppuja ahastuses. „Teie?“

         „Muidagi armastan ka mina teid,“ vastas Marion kergelt. „Teie olete armastusevääriline noormees.“

         Ormusson vajus tagasi. Ta pühkis käega üle otsaesise. Kus ma olen? mõtles ta uimaselt. On see kõik olemas, Marion, pall ja mina, või on see ainult unenägu? Kui imelik, kui imelik!

         Kahvatu päike tuli suitsuse pilve seest välja. Ormusson pani seda sellepärast tähele, et klaasmuna särama hakkas. Ta vaatas palli pääle — ja õudne tundmus täitis ta hinge. Just selle saatanliku kamäläoni all pidivad nad istuma otsekui hää- ja kurjatundmise puu all! Ise tühi ja petlik olles tegi ta kõik naeruväärilikuks ja mõttetaks, mis tema piirkonda puutus. Selle koomilikkuse sümboli [a]ll pidi ta oma armastusest kõnelema!

         Ta nägi Marioni ettekumardatud pääd peeglis äraarvamata suurena ja raskena. Siis nägi ta oma virilat nägu — ja see pilt tõstis jälle ta meeleolu.

         Ah, kui pööraselt-loogilik, kui fantastiliselt-järjekindel kõik see oli! Nii pidi see just lõppema! Niisugusena pidi ta seda tü[d]rukut ja ennast sääl peeglis nägema. Miski läbitungimata, külm ja läikiv kest lahutas teda sellest naisest sääl, lahutas teda iseenesestki. Iialgi ei pääseks ta nende lähedale, otsekui ta peeglist vaatava inimese lähedale ei pääse.

         Veel üks minut seda imelikku meeleolu, mõtles ta, veel üks minut! Ta ei julgenud ennast liigutada, teades, et siis peeglis kohe ühed ta liikmed kasvama ja teised

— 129 —

kuivama hakkavad otsekui muinasjutus imejoogi joomisel. Üksainus väikene liigutus — ja terved maailmad täis koomilikka, pööraseid, fantastilikka piltisid vajuvad üle peegli pinna alla kuristikku ning ei kordu enam iialgi.

         Korraga kihutas jälle tuulehiil üle aia. Punased lehed tõusivad õhku. Peegel läks silmapilguks ähmaseks ja selgus siis kohe. Marion ja Ormusson kumardasivad pääd tuule ees alla.

         „Tuul, preili Mary!“ ütles Ormusson.

         “Jaa, herra Ormusson!“

         Ormusson tõusis üles ja nägi ilma peegli pääle vaatamata, peaaegu oma seljaga, kuidas ka sääl küürakas mehike peenikeste jalgade pääl püsti tõusis. See pilt pani ta vabisema.

2.

         Ormusson sammus aeglaselt järve kallast mööda.

         Päev kaldus õhtusse. Taevas oli hallides pilvedes. Sügisetuul kohises puudes. Rohelised külmad lained käisivad järve mööda.

         Sügis, sügis!

         Närbimise melanholia tardus õhus. Surm täitis metsa. Puude ladvad hallis taevas õrenesivad. Haavad veretasivad kui roostega kaetud. Kuid seegi kuld ja siid pudenes tuule kaeblikkudel hiilidel, mis ootamata ja kohutavalt üle latvade, läbi lehtede, läbi juuste ning sügis-külma hinge kohistasivad.

         Sügis, melanholilik sügis!

         Metsõunapuud seisivad raagunult, külmad õunad veeresivad kallakut mööda alla allikate poole. Oli otsekui oleks keegi puid raputanud, all seisnud, nina külmast sinine, seisnud ja raputanud. Humalad rippusivad

— 130 —

räsitult alla. Metsviinapuude rägastikud kõdunesivad, murdusivad, kadusivad — kiiresti ja kuulmata nagu kõik, mille iga on üürike selle maa pääl.

         Kui palju kadumise traagikat varjab endas vaikne ja hääleta sügise õhtu!

         Kuhu olivad murueide tütred põgenenud? Kuhu kadunud kõik eeterlikud vaimud, kes suvist rõõska taevaalust täitsivad, tiivadega tuulukest õõtsutasivad ja palgeid, silmi ning huuli suudlesivad? Õhu õrnad geniused olivad surnud, eeteri siidised lapsed mulda vaibunud.

         Ah, palju, palju oli surnud!

         Palju oli Ormussonilegi jäädavalt surnud, ta tundis seda. Oli minutisi, mil enesetapmine talle ainsan loomulikuna võimalusena paistis. Kuid ta pääses sellest mõttest ruttu üle. Eluinstinktid võtsivad võimusi, Mitte meeleäraheitmine, vaid viha täitis ta hinge. Ja see ei avatele enesetapmisele.

         Kuid kibe, kibe tundus, kuigi surmatraagika puudus. Võib olla, just sellepärast tunduski nii kibedalt.

         Sügisene maastik ainult kasvatas tema valu. Lätteniisked kallakud, paljad külmad oksad nagu välja sirutatud käed ning rammus-kollane rehi, mille pääl nagu hiiglased väherdanud oleksivad, — kõik see tõstis tema hinges imelikku vastuvaidlevat, sarkastilikku ja lootuseta meeleolu. Igasse ta tundmusesse ja mõttesse seganes midagi valus-koomilikku, kuni ta ennast nagu kedagi võõrast vaatles, selle valudest ning naeruväärilikkusest maitsedes.

         Mis [p]ääle pidi ta siin veel lootma? Maja ei süttinud põlema, et ta Marioni leekidest oleks võinud välja tuua; ja röövlid ei langenud tema [p]ääle, et ta teda nende käest oleks võinud päästa. Romantika aeg on paratamata mööda!

— 131 —

         Või pidi ta ise maja põlema pistma ehk omade viimaste kopikate eest paar näljast metsavenda röövliteks palkama? Kurva tragikoomika aeg on valitsemas! See äraneetud aeg, mil isegi enam röövlisid ei leidu! Kas maksab sarnasel ajal üleüldse veel elada!

         See oli otsekui noore kodukooliõpetaja roman: ta meeletu oli peenikest peretütart armastama hakanud! Puudus ainult, et ta kodukooliõpetaja ei olnud. Ja puudus ka veel teine tüüpilik iseäraldus tema romanis: peretütar ei armastanud teda ja ei olnud valmis temaga salaja põgenema.

         Ei, kas neil oleks tarviski olnud salaja põgeneda! Nüüd on teistsugune aeg ja teistsugused olud, kui vanades romanides. Nüüd võiks kuningatütar kas või kerjust armastada ja kerjuse võtta. Kuid nüüdne aeg on ühtlasi proosalik aeg: kuningatütred ei armasta enam kerjuseid.

         Ah, Ormusson oleks võinud nutta! Mis pidi ta tegema?

         Werther laskis enese maha. Palju õnnetuid noorimehi on enese mahalasknud. Siin on kaunid traditsionid, kuid ka ühtlasi kulunud traditsionid. Nüüdsel ajal lennatakse lootuseta armastuse pärast pääga vastu planki.

         Kuid Ormussonil ei olnud lendamisemasinat, liiategi oli tal omast pääst kahju. Ja kas meie maal ning meie kitsastes oludes lendamisemasin üleüldse sarnast hoogu saab, et tema abil end tappa võib? Et ennast tappa, selleks peab raha ja tehnilisi teadmisi olema.

         Pidi ta siia jääma ja end neist õnnesilmapilkudest elatama, mis talle Marion kogemata ja tahtmata vahetevahel pakkus? Pidi ootama, kannatama, kahvatama ja sulama murest otsekui armastaja traditsionalses noorte plikade romanis?

— 132 —

         Oh ei, see oli niisama hää, kui ennast kuuvalgel soendada!

         Ei mingit, mingit teed ole neist elu, unistuse, armastuse ja naeruväärilikkuse labürintidest välja. Kui ta ka niipalju kannataks ja muretseks, et tema hall kuub murest mustaks muutuks, ikkagi ei aitaks see midagi!

         Ta vaatas üles. Luikede parv lendas taeva all lõuna poole. Lõuna poole! Ah, lõuna poole oleks temagi tahtnud minna!

         Ta sammus halli sügisese järve randa mööda. Rannas seisivad kõrged puud. Tuul kohises puude ladvus. Kõrged ladvad kõikusivad ägedalt sinna-tänna. See kohin puudutas Ormussoni südant valusalt ja järeljätmata. O, see Walkürenritt puude ladvus! Suur traagilikkuse tundmus valdas teda.

         Kuidas kõik on inimese hinges ühte liitunud: kurbus, meeleäraheitmine ja valus koomilikkuse tunne — tung kõrgele taeva poole ja tung madalale maa pääle! Missuguseid dissonantsisid äratab hinges kõrgete latvade sügis-tuuline sinfonia!

         Ormussoni ees avanesivad laiad niisked põllud. Hall tee keerles põldude vahel. Näljane koer näris tee ääres hobuse kapja — suure maantee ääres, mis linna viis...

         Ormusson tundis, kuidas tema teed siin kitsaks olivad jäänud. Veel päev siinset elu, — ja ta kaotab oma viimase varanduse, viimase tröösti —oma valusa ironia. Veel verst endist teed, — ja ta hakkab nutma nagu pisikene laps.

         Flegmatilik vares istus raskemeelse küüraga mädaneval verstapostil, millest mööda läks tee — suur maantee, mis linna viis...

         Ormusson mõistis, et ta siit ära pidi minema. Pidi unustama kõik. Pidi andma end jälle kõikide nende

— 133 —

väikeste, tõsiste ja naeruvääriliste episodide hoolde, millest inimese elu kokku on pandud.

         Ja Ormusson käänas järsku kodu poole. Ta ees olivad jälle hallid kallakud ning hall järv. Järve rannal, vee lähedal, punaste pajude all istus naine, pää põlvedel ja nuttis hääleta. See oli Miili. Tema kitsad õlad vabisesivad vaevalt ja tema must pää lamas kummuli süles — väikene ja hale-kaunis kui lapse pää.

         Ormusson peatas silmapilgu tema kohal, süda lõhkemas äkilisest valust. Siis aga muutus ta näoilme korraga teravaks ja kiviseks, ta pööras ümber ja läks enese ette vilistades minema.

         Nutke, nutke, Jerusalemma tütred! Nutke meeste pärast, keda armastatakse, ja nutke meeste pärast, keda ei armastata! Nutke suure nutmisega, sest meie kõik oleme õnnetud!

         Tema aga oli otsusele jõudnud.

         Kui ta koju jõudis, seisis Juhan trepi pääl, käed selja taga, ja vaatas.

         “Tule minu juurde üles,“ ütles talle Ormusson.

         „Ei,“ vastas Juhan sõnaahtralt.

         „No miks ei?“

         „Papa on kodus.“

         Isegi nelja-aastane laps näis täna tark kui jumal olevat! Kõik näisivad siin majas elukardetavalt targad olevat!

         „Tahad schokoladi?“ tegi Ormusson veel katset.

         „Papa tõi ise täna linnast schokoladi.“

         Ormusson viskas meeleheitlikult käega ja hakkas treppi mööda üles tõusma. Poole trepi pääl tuli tal aga meelde, et Juhan isa koju tulekust oli kõnelenud. Seda parem, mõtles Ormusson, ja tuli tagasi alla.

         Ta leidis Johannese töötoast lampi süütamast. Oli juba hämaraks läinud. Kõle tuul lõi vastu aknaid,

— 134 —

otsekui oleksivad hallid pilved ise teispool ähmaseid ruutusid rahutult kubisenud.

         Doktor laskis eesriided alla — ja tuba sai korraga täis kodukat rahu ja soojust. Suve järele sai näha jälle rikkalikumalt lambivalgust, mis tööle ja kodukusele manitses. Õhukesed aknaeesriided näisivad inimest kõige üksilduse ja kurbuse eest kaitsevat, mida tuuline sügiseõhtu, lai maantee ja võõrad uksed ning aknad välja hoovavad.

         Johannes oli veel teekonnast väsinud. Kõle tuul oli ta mehikese läbi võtnud. Ta vahetes väsinult mõne sõna Ormussoniga ilma ja uudiste üle.

         Ormusson nägi, et ta oma ärasõidu teatega mingit effekti praegu ei või teha. Kuid seda ta ei tahtnudki. Ta ütles, lauset ilma kurjusest pooleli jättes, eneselegi ootamata äkisti:

         „Mina pean ära sõitma.“

         „Ära sõitma? Millal siis?“

         „Pea — täna õhtu juba — et öösisele rongile jõuda —“.

         Johannes vaatas suurte silmadega tema otsa. Lamp paistis otse ta näkku, ja Ormusson nägi, kui väsinud ja vananenud Johannes oli. Töö oli teda õige väsitanud, töö — perekonna, ligimeste ja rahva hääks. See nägu oli otsekui etteheide Ormussonile, ja ta tundis, et miski ta südant pigistas.

         Nad istusivad teine teisel pool lauda, ja Johannes päris imestades:

         „Miks sa siis just nüüd pead minema? Ja kuhu?“

         Ormusson tundis äkisti, kuidas ta kuristiku äärele oli jõudnud. Just selle üle ei olnud ta sugugi järele mõtelnud! Ta katsus midagi seletada, kuid sassis enese ikka enam ja enam sisse, ning tundis, kuidas tal hirmu pärast juuksed pää pääl püsti tõusivad: ta annab enese, Helene ja Marioni ära — kõik, kõik!

— 135 —

         „Just nüüd, kus mina paariks nädalaks täiesti vabaks olen saanud, ja meie enne lõpulikku linna kolimist üheskoos laiskuse pidusid võiksime pidada —?“

         Kuid sääl sähvatas Ormussonil genialne mõte läbi pää. Esimene kord elus suutis ta ise roman olla, selle asemel, et teistest romanisid välja mõelda!

         Ta pistis käe põuetasku ja tõmbas säält ümbriku välja, mille nurga pääl Prantsuse mark külvineitsi kujuga oli.

         „Ma sain täna kirja,“ algas ta. „Keegi tuttav on kaugelt siia sõitnud. Ma pean talle linna vastu minema. Sa ehk lugesid pamfletti tänases lehes?“

         Johannes nikutas pääga, silmis küsimus.

         „Nii,“ jatkas Ormusson, „selles pamfletis räägiti umbkaudu minust ja kellegist noorest Prantsuse daamist — muidugi, teatud liialdustega“ — Ormusson suutis koguni naeratada — „kuid üleüldiselt õigesti.“

         Ta pistis kirja, mille kolm Hispaniasse rändajat rahavalus olivad saatnud, uuesti tasku.

         Johannes tõusis üles. Imestus ja aukartus paistis ta näost. Ta koputas Ormussonile õla pääle ja rääkis häälega, millest kõik väsimus kadunud oli:

         „No see on hoopis, hoopis teine asi — nii kahju kui mul sinust ka lahkuda on!“

         Selle mehe pärast oleks Ormusson veel siia jäänud — tänulikkuse ja kaastundmuse pärast! See oli ainsam inimene siin, kes teda mõistis! Kuid ta ei võinud enam jääda!

         „Ai ai sind!“ kõngutas Johannes pääd ja kõndis toas edasi tagasi, käed selja pääl. „Ma saan nüüd aru, miks sa Marioniga hakkama ei saanud! Ai ai sind!“

         Ormusson kuulis tema hääles imestust, austust ja sõbralikku etteheidet.

— 136 —

         Siis tegi Johannes söögisaali ukse lahti ning hüüdis pimedasse ruumi:

         „Hélène, kas tead, herra Ormusson tahab ära sõita!“

         Köögi uks läks lahti, säält paistis punane valgusejoon söögitoa põrandale, ja Helene ilmus uksele.

         „Herra Ormusson tahab ära sõita!“ kordas Johannes.

         „Kas tõesti —?“ kuuldus Helene imelik pikendatud hüüd. Ta tuli kuni söögitoa keskele ja avaldas oma imestust ja kahetsust. Siis hüüdis ta jälle köögi lävelt iseäralise kõrge häälega:

         „Mary, herra Ormusson tahab ära sõita!“

         Marioni kambri uks läks lahti, ja toaletilaua pääl põleva küünla valgusejoon paistis söögitoa põrandale.

         „Herra Ormusson tahab ära sõita,“ kordas Helene.

         Kuid Ormusson ei kuulnud säält toast mingit vastust. Talle näis see hämar saal, millesse kolmest uksest valgus voolas, ja mille kaudu inimesed kõnelesivad, võigas ja imelik olevat. Ta tõusis üles, et omi asju korraldama minna.

         Ta leidis trepi päält Juhani seismast.

         „Ma olen juba kõik papa toodud schokoladi ära söönud,“ ütles ta iseäralise hääle rõhuga.

         „Ahaa, noh, siis läheme üles.“

Nad tõusivad sõnalausumata üles, nagu üheealised ja ühemõttelised inimesed, kelledel vähe kõnelemise aineid on.

         Juhan istus, schokoladi kild käes, ilma et tal selle vastu enam suurt isu oleks olnud. Ormusson hakkas ägedalt raamatuid ja käsikirju reisikorvi pilduma.

         Vahetevahel lõi ta käsikirja lahti ning luges siit või säält paar rida: kui kauge see kõik temast oli, kõik need ilusad sõnad ja kaunid laused! Seda ei olnud tema kirjutanud, seda oli keegi teine teinud, keegi võõras, kellel oli palju aega ning jääne süda. Eksotilikud no-

— 137 —

vellid —? Oh ei, oh ei, ei midagi eksotilikku. Ei midagi romantilikku. Elu on väga igav. Kolm Hispania-teekondlast istuvad rahavalus Orleanis. Sevillas sajab vihma. Granadas sajab vihma. Toledos on surmani igav.

         Juhan vaatas omade hallide silmadega küünla, raamatute ja käsikirjade pääle.

         Kui palju peaks tema juba elust aru saama? mõtles Ormusson. Raamat ei ütle talle veel midagi. Tal on ainult selle paberi vastu huvitust, mille sees schokolad on. Õnnesaar kujuneb talle veel ainult schokoladi maana, kus on suhkrused majad, marmeladist mäed, karamellist kõnniteed. Oh, oh, kuid ükskord tuleb tallegi Prantsuse daam vastu, noor Prantsuse Daam!

         „Juhan, kas sa neegrisid armastad?“ küsis ta. „Neegrid on schokoladist.“

         „Armastan küll.“

         „Aga kas sa prantslasi armastad?“

         „On prantslased ka schokoladist?“

         „Ei, prantslased ei ole schokoladist. Prantslased on sinepist ja piprast.“

         Nende vastu ei olnud Juhanil siis ka mitte armastust.

         Ormusson kihutas kõik raamatud ühte hunikusse ja sidus nad kinni. Siis istus ta väsinult paki pääle maha ja küsis jälle Juhanilt:

         „Missugused püksid mammal on?“

         „Roosad, pitsidega.“

         „Aga tädi Maryl?“

         „Lumivalged.“

         „Kah pitsidega?“

         „Jah.“

         Ormusson istus vait, kätega pää ümbert kinni hoides.

         Issand jumal, kuidas ta ometi Marioni armastas! Ta vihkas teda ja armastas. Vihkas kuni piinani ja

— 138 —

armastas kuni valuni. Armastus ja himu, janu õnn[e] järele ja viha naise vastu, sentimentalsus ning ironia, — kõik liitus ühte tema tundmustes. Teda üksi oleks ta tahtnud, ainult Marioni! Ja istudes sääl väikese lapse seltsis oli ta rind lõhkemas valust.

         „Tädi Mary —“ algas Juhan, teda nii nukralt istumas nähes, uuesti kõnet.

         „Ole vait!“ hüüdis talle Ormusson äkisti vihaseks saades. „Sina oled rumal poiss ja kõneled häbematalt!“

         Oli kahju möödaläinud suvest, oli hale ilusast maastikust, oli valus lahkuda toast, kus ta jälle osa oma nooruse päivi mööda oli saatnud. Oh, neid tubasid oli lõpmata palju olnud, ta ei jõudnud neid kõiki enam meelde tuletada. Terve noorus oli neist kambritest kokku pandud, üks valusam, kurvem ja üksikum kui teine. Hulk tühji seinu, hulk lagesid ja põrandaid, ning nende vahel keerles inimese elu —.

         „Läheme alla,“ ütles ta Juhani käest kinni võttes. „Mina pean ära sõitma.“

         Söögisaalis oli juba laud kaetud.

         Esimese pilguga märkas Ormusson, et kõik juba tema Prantsuse daami tundsivad. Johannes ei olnud seda mitte Helenele jutustamata võinud jätta. Ja Helene ei jätnud seda juba Marionile teatamata. Oh, miks olekski ta seda salgama pidanud! Otse selle vastu!

         Ja üle pika, pika aja olivad nad otsekui sõnata lepingu teinud: — neid oli ühteviisi petetud! Nende silmis oli piirita põlgus. Ormusson oli enese jäädavalt komprometteerinud! Ei iialgi anta talle tema Prantsuse daami andeks!

         Olgu! mõtles Ormusson. Kui on alatud, siis viigem ka lõpule! Ja üht absurdumi, pöörasust oli ometi tuhatkorda kergem lõpule viia, kui realset ning loogilikku. Ta tundis enese all jälle kindlat maad. Ta tundis enese käed kord jälle vabad olevat — nii pika aja pärast!

— 139 —

         Ta ignoreeris daamide põlgust ja ei näinud tundvatki nende külmust. Ta oli lõbus, viisakas ja tähelepanelik kuni äärmuseni nende vastu. Jälle, viimane kord, rääkis Ormusson aforismustega, sätendas vaimurikkusest ning oli nagu esimene kord nende inimeste keskel.

         Johannes oli kõik oma endise väsimuse kaotanud. Ta oli rõõmus ja õnnelik, otsekui oleks ta ise Ormussoni avantüridest osa võtnud. Ja Ormusson oli talle tänulik.

         Ei tohi mitte inimeselt nõuda, mõtles ta, et ta ainult sinu rõõmuks elaks. Hää vähemalt, kui ta sinu tuleku ja sinu mineku puhul südamlik, liigutatud ja ärras on.

         „Meie jääme siia külma ja kõleda talve kätte,“ kõneles Johannes südamlikult. „Aga sina saad jälle Europat näha. Näed lõuna taevast ja lõuna päikest — ning palju, palju muud!“

         Ja ta pilgutas Ormussonile silmi. Ormusson pilgutas talle palju‑tähendavalt vastu. Ja ta rääkis — rääkis ühte hunikusse tõde ja valet, jutustas paikadest, kus ta iialgi ei olnud käinud, ja juhtumistest, mis ta iialgi ei olnud läbi elanud. Kui ta ei võinud end tõega trööstida, siis pidi tal lubatud olema end täie südamega valele anda!

         Tõde, realiteet oli talle ainult kurbust ning kannatust toonud, — nüüd tahtis ta teistsuguseid avantürisid läbielada, olgugi irrealseid, kuid seda suurepärasemaid, seda fantastilisemaid, seda joovastavamaid! Ta tahtis ometi kordki õnnelik Don Juan olla — olgugi või ainult mõtetes. Ja vale, olemata, unistuslik maa oli alati tema õige kodumaa olnud.

         Ikka enam ja enam tiivu sai Ormussoni mõttelend. Ta paled lõkendasivad. Ta fantasia töötas otse palavikulise kiirusega. Niisugust loomise tuld ei olnud ta enam kaua aega eneses tunnud, niisugust põlemise protsessi läbielanud.

— 140 —

         Aga niisugust valu ei olnud ta ka iialgi tunnud, kui ta nüüd kesk omi naljasid, omi aforismusi ja äkilisi mõtte ringisid ette kumardanud Marioni vaadates tundis. Suure armastuse ning suure valu kiuste tahtis ta rõõmus, õnnelik ning teravamõtteline olla!

         Korraga daamide pääle vaadates nägi ta, kuidas need pärani silmil tema otsa vaatasivad, kuivad huuled natukene lahti ja palgetel punased plekid. Nad toetasivad õlgadega üksteise vastu. Nad olivad jälle pisikeste plikade sarnased, isegi Marion, jah, isegi Marion!

         Oh, kuidas Ormussoni avantürid neid olivad sütitanud! Üksikutest märkustest lõivad nad terve maailma, üksikud aimdust-äratavad tähendused kasvasivad ja täienesivad, kuni nad neid eneste alla matsivad. Nemad nägivad Don Juani, kelle pääle nad vahel mõtelnud olivad ja kelle olemasolemist nad ometi ei uskunud.

         Oh, nemadki olivad naised, olgugi targad naised! Nendegi südametes võitles võistluse tung, uudishimu ja kadedus tolle tundmata ja kahtlemata häbemata Prantsuse daami vastu! Jah, isegi Marion oli kade!

         Ormusson tundis korraga, kuidas ta jälle seisukorra peremeheks oli saanud. Ta pää käis ümber, otsekui kõrgusel seistes. Äraarvamata rõõm täitis pilguks ta südant. Tal tuli mõte oma valet ülestunnistada ja ärasõitu sinna paika jätta. Kuid siis tuli tal meelde, et ta just oma valega ja ärasõiduga sellele seisukohale oli tõusnud. Ta sai aru, et ta sellest seisukohast kinni ei jõua pidada, niisama nagu inimene eluaega ühe jala pääl seistes mööda ei suuda saata. Naised nõuavad lõpmata palju! Ta unustab enese pea ära, poole tunni pärast paneb ta juba teise jala maha — ja siis näevad kõik jälle, mis mees ta õieti on! Oh ei, poolt tundigi ei

— 141 —

suudaks ta end nii pingul hoida! Ta tundis juba nüüd äkilist võiduväsimust luis ning lihas.

         Ei, ei, parem õigel ajal lahkuda. Aga ühe mälestuse tahtis ta neile jätta, mis neile ööselgi rahu ei anna: legendi Prantsuse daamist!

         Jumalagajätmine oli südamlik ja kiire. Naised olivad kui unenäos, magusate ja vihaste silmadega. Nad lahkusivad saali lävel. Ormusson pidi jala paar versta postijaamani minema. Pakid lubati talle hiljemini järele saata. Johannes soovis talle kahekesi eeskotta jäädes südamlikult õnne. Ta pigistas kaua tema kätt.

         „Olen kade sinu pääle,“ ütles ta silmi pilgutades. „Oh, kui ma ise mitte perekonnamees ei oleks —!“

         Ormusson ei suutnud valuskoomiliku liigutuse pärast vastata. Ta raputas ainult tänulikult Johannese kätt ja astus trepile.

         Ukse kinni vajumisega vajus otsekui terve maailm kõrvale, ühes inimeste ning tuledega. Ormusson seisatas silmapilgu pimedas. Oh, kui väsinud ta oli! Ära võitmata rammestus oli ta pääle tulnud. Otsekui tina täitis see ta liikmeid. Ta hingas lõõtsutades külma, niisket õhku.

         Korraga jahmatas ta, enese ees ootamata pimedas väikest kogu nähes.

         „Kes sääl on?“ küsis ta hirmunult.

         „See olen mina — väikene Juhan.“

         „Jahah, või sina oled,“ vastas Ormusson jälle väsinult ja ükskõikselt.

         „Onu Felixi hääl on nii kurb. Mis onul viga on?“

         „Oh, mina pean ära sõitma.“

         Oli väikene vaheaeg, siis küsis Juhan, tuttavalikult ja pool-sosinal:

         „On Prantsuse tädi kuri tädi?“

— 142 —

         Ormusson ei suutnud isegi imestada, vaid vastas ainult:

         „Oi, väga kuri! Teist nii kurja tädi ei ole terves maailmas enam.“

         „Ja onu kardab nüüd selle tädi juurde minna? Jah? Kuid onu tehku alati tädi tahtmise järele, siis tädi ei ole kuri.“

         „Jah, sul on vahest õigus,“ ütles Ormusson pisarateni liigutatud, kurva ning väsinud häälega. „Vahest ta ei ole ikka nii kuri. Kuid nüüd pean ma minema. Ela hästi, Juhan. Ole ikka hää laps. Kuula papa ja mamma sõna. Ära räägi kunagi tädile vastu. Mina ei olnud sõnakuulelik laps, ja näe, kuidas minuga nüüd lugu läks!“

Friedebert Tuglas.

KAKS LUULETUST.

I.

ROOSIDE ELEGIA.

Käes käsi samu teesid ikka käinud

me aias oleme keskpäevil neil,

kus roosid valged hõõgel õitsma läinud

ja lõhnad raskeks keetnud päikseleil.

Ei kaunimalt me paindund oksi näinud

veel olnud õitsmisest neil aia teil.

Ei rääki me, ei meeli pöörda täinud

sest uimast, üksi aimatavast meil.

Nii helget õnne, magust valu läitis

tumm õite ärdus, südameid meil täitis

kui ohvri hõõgmine, kui palve uhk.

Kui esimesi õisi tuule puhk

siis varistas, ihk tundus imeline:

üksteise armus ärapillamine.

— 144 —

2.

TUULEMAA.

Ju roobitsenud Pärtlipäeva rajud

puud esimestest koltund lehtedest;

maast käinud üle rängad, külmad sajud.

Nüüd raskest terast kaugel’ lendab lest,

kus aasta lõikust juba tuulatakse;

tuul puhub läbi rehealustest.

Nüüd uudsevilja veskil jahvatakse,

näe, pilvemüüri vastu kerkib tiib;

ja uusi ahtmeid parsil’ ahetakse.

Käes sügisene pööripäev. See viib

su mõtte väljadelt, mis maameest kiitvad.

Kui lahja on su oma põllu riib!

Siin põhikirde hiilid noorust niitvad,

ei pärjaks ole iial valminud

su pööripäevad, päikest, tormi liitvad.

Kui vähe oled salmiks palminud!

LÜÜRIK JA MEIE AEG.

         Meie elame ajajärgul, kus kiiremalt kui vast iial enne tunneme kogu elunähtuste paigalpüsimatust ning uuenemise tarvet. Looduse mehanilised jõuud on inimese käes, ja ta liigutused määravad välise elu palged: soosid ja rabasid lõikavad läbi sirged raudteeliinid ja kanalid, endiste huntide hulumise asemel huugavad telefoni traadid või järsk automobili karje, esivanemate põllutööriistad poevad ulu alla. Jättes nurmed enam masinate kui inimese lihaste kätte, tõmbuvad inimesed linnadesse, mis päiviti kerkivad ja suurenevad omade majaderägastikkudega ning ristlevate uulitsatega, kuhu samuti võib ära eksida kui põlistesse metsadesse. Isegi päikese nõestavad päevased suurlinna suitsulindid ja öösel löövad üheainsamal käeliigutusel elektri laternate read põlema, kadu kuulutades kuule, mis niigi tahmalintide tagant end iial selgepalgelisena ei näita.

         Aastasaja koondus ja tung ei näi millalgi nii suur olnud kui tänapäev. Täie õigusega võivad mõned öelda: Aeg ja Ruum on eilsest surnud, täna elame juba Absolutis, mille meile aastasaja kõigilpoololev kärmus on toonud. Ainult paar päeva lahutab Jäämerd troopika maist, ja mitmetuhande-verstalised metsad ning mered ei keela meid teisega üht sõbralikku juttu ajamast.

— 146 —

Inimene ise on käbedamaks, liikvamaks, vilkamaks muutunud. Käeanded on pakilisemad. Visiidid lühemad. Kirjad punktilisemad. Kõned katkutumad. Shestid närvilisemad. Pilgud silmapilksemad. Ja ergumaks on inimene muutunud kivikantide vahel, uulitsa kivitahvlitel, uuel valgusel uute varjudega, kitsastes tubades, mis ikka maast kõrgemale tõusevad nagu mulda vihates, ja mis enestes uueaegseid inimesi kätkevad, neid seintega kõigest loodusest lahutades. Siin idaneb uus tüüpus, mis tuleb, mis meil sissejuurdumise algel, mille liginemise paratamatust meie tunneme, kuigi vast enne õitsele löömist mõni päästevöö teda sellest õhkutõusmisest maa ligidale tõmbaks.

         Ja ometi, selle uue linnaelus valmiva tüüpuse sissepaikuminegi pole küllalt nii suurte tagajärgedega, et ta kogu elu vahekorrad, meie omadega võrreldes, arusaamatuteks teeks, nii et, vaadeldes ümbritsevat vahelduvat elu, ettetulev mitmekesidus meid jätaks üllatamata: iga samm saab ka tulevikus, vaatamata kõige ühtlasemaks tungimise pääle, pakkuma naturisid, mis üksteisest oma iselaadi, oma tundmusteilma poolest erinevad. Ühe vilka, täis tahtmist ja elutungi nooremehe kõrval saab ikkagi varjuna kõndima teine — kahvatu, kes valmis on end vette kukutama; ühe rahuliku, täis aatelist puhtust noore kõrval teine, kelle joovastusetarve lükkab kõrtside lettide ligidale. Areda ja selge, ütleksin apollolise, pilgu kõrval saab ikkagi teine leiduma, dionüslik tundmustekeerete inimene ja kolmas, kelle elu võimsad käelöögid moodustavad. Aeg pakub ainult uusi aineid, mida käsitleda, teritab tundmustel üht külge ja nüritab teist külge, annab uued tüürid, mida tugevakäeline võiks juhtida.

         Näib vast meie kiire aastasaja vaimu ammutanud inimeste meelest vähe võõras, tagurlik, äraandlik olevat

— 147 —

väide, et just see, mis inimeses alati on kõige sügavamat, ilusamat ja salaliselt enesele ja teatavani teistelegi vilkuvat, on sinnasamasse jäänud, kus ta alati on olnud, et ei ole see muutunud, mis meie tundmuste ilmas on kõige kaaluvamat ja ülevamat, mis tervele olemisele iseäralise ilme annab, — vaatamata kõigi nende nõestatud maastikkude ja veestikkude pääle, mille ringisse meie oleme asetatud ja mille kohta mõned arvavad endid kindlas teadmises olevat, et ainult need kõik inimeses ettetulevad vaimuavaldused tingivad. Olgugi, et uued viinamäed on ülenud ja uued käed neid hoolsalt kasvatanud, kuid samad on viinamarjad ja sama mahl joovastab inimesi. —

         Lahutades lüürikas või puhtas tundmuste luules alalisest, aegade kestes jäädavast seda, mis sääl aja tingitud on, meie aega ja lüürikat kõrvuti seada, nende vastastikust vahekorrast vähe aru anda — on mu ülesanne.

         Laskem kuulda mõnda neist vildakutest arvamistest, millega meie aeg mõtleb lüürika olemasolule jala ette panna. Öeldakse nii: Meie aeg, mis ei ole unistuste ega unustuste aeg, vaid aeg täis võitlust ja rabelemist mitmekesiste aadete maksmapanekuks, nõuab selget seisukohast arusaamist ja vääramata jalgealust ning visadust. Selle vastu on luuletajad enne kõike nõrgad, tuule kanda iseloomud, sest et luule on midagi naiselikku, midagi nõrka ja ajanõudeid unustavat. Hüütagu küll, et luuletaja peab seisma kõrgemal erakondi, et ta on püha vaimustuselõkke valvaja, kuid mis on nende läbielamised ja suitsuvinest koetud muinasjutud mõne elus juhtuva mullistuse või realse elu tõusulaine kõrval, mis kaasatõmmates enam läbielamisi toob ja päälegi käega katsutavate tagajärgedega tuleviku jaoks. Klassivõitluse lõhendades seltskonna mitmesse rühma, peavad

— 148 —

luuletajad ühe või teise rühma pasunaks hakkama, ühele või teisele omi teenistusi pakkuma — ehk nad jäävad kajatumaks hääleks. Nii on näit. Noor-Eesti „meie Eesti noore kodanluse äärmiselt edenenud kiht“. „Ja mis aitavad kõik kaunid ümbrikud ja varjavad hilbud seltskondliku seisukoha peitmiseks? Kaapige vähe noor-eestlast ja koore alt peidust leiate kodanlase.“ Või lausutak[s]e: Luuletaja — mis ta on? Inimene, kes ei ole suutnud omale seisukohale jääda ja kes siis laulab alalisest edasitõttamisest. Inimene, kes ei suuda ühiskondlikka küsimusi lahendada ja kihtide võitlusest osa võtta ja siis omale õhulossid loob. Inimene, keda tuuled lendu tõstavad ja kes siis arvab et ta lind on. — Tugev eluvõitlus oma hingeõhuga paiskab luuletajad vagusa ulu alla, kus nad õlleklaasi sees tormisid võivad sünnitada; kus nad võivad laulda vaiksest sadamast, ilusatest huultest, sügavatest pilkudest ja kõigest, mis meelde tuleb. — Õieti on luuletus üks pisikene päävalu, üks väike õnnetus inimesega, kes end tahtes rahustada, salmiku loob, mille ta pärast ette loeb, arvates, et see keegi teine on, kes säält vastu kõneleb. Luuletaja on meie lendurite ajajärgul üks pisike eksitus, anakronismus.

         Ühed tulevad, kuulatavad, kehitavad õlgu ja lähevad ironilise naeratusega mööda ning vaikivad; teised tulevad niisama ja kahjatsevad, et luuletajad kukega tuttavad pole; kolmandad tulevad tõsiselt, kuulatavad näoilmet muutmata ja lähevad niisama. Üksi jääb luuletaja. Aeg kuuleb ta häält, kuid jääb vait. Kaja tulemata, sattuvad luuletajad kõige kadumise teele; nende hääl muutub õõnsaks ja sunnitult viskavad nad omas üksilduses oma au ja otsivad troosti igas käteplaksutuses, mis nende kumardusi tasub. Ja vähe on, kes oma talendi käteplagina tõusuvee alla pole uputanud.

— 149 —

         See on esimene punkt: Meie aeg tunneb enese luulevõõra olevat. Ja ajalapsed (kes ei tahaks seda austatavat nime omada!) hoiavad endid kaugemal kõigest, mille kasu mitte näpuga ei saa katsuda, või mille seltskond ei ole käidavaks, tarbeliseks teinud. Ja pääle muu: kuhu peaks veel üks luuletuste raamat mahtuma karjakasvatuse, põlluharimise või majandusteaduse raamatu kõrvale. Kui ka üks neist 800-st eksemplarist kuhugile laudile sattub, siis võib ta sinna, äärte lahtilõikamata, tuleviku vanavara korjajat jääda kurtma.

         Fantasiagi, see luule populärsem osa, on midagi võõrast, ja teiste seas esineb ta kutsumata külalisena. Küladest — neist müütose kätkidest — haihtub viimane elav vaim, mis enne arvati ümber asuvat. Iga kirvelöök vastu puukändu peletab haldjad eemale, ja solgitud jõevesi tapab viimse näkineitsi. Ei kodukäijaid ega tontisid, hirmsaid ega armsaid. Miks nad endid ei ilmuta? Kuid kes siis tänapäev veel nii ütlemata teisesse võib kindida, et tal veel tarve oleks sellega läbikäia, kes taevasse on läinud. Ei liigu enam südamepõhjas nii palju vihagi, et oma vaenlast teisest ilmast veel käia painamas. Ja mis lusti on siis vaimudel siin ümber rännata, kui neil see isegi eduks on, et nad maa päält ära on saanud.

         Meie aeg on suuresti endisest luuleelust loobunud, milles hoopis vastast antiik ja keskaja ilmale näib. Tahetakse muud. Meie ajal võetakse Peegasus, rautatakse ära ja pannakse vedruäket tassima. Menestuda võivad ainult õnnesoovisalmikud ja rõõmulaulikud noorerahvale, igapäised südamekinnitused, milledel ikka omad praktilised otstarbed ja hääd tagajärjed näivad olevat. Aga mitte kunagi need, mis juba vähegi peenendust, maitset ja kulturi eeldavad.

— 150 —

         Iga luuletus, mis ei taha olla proosa ega ka ainult rütmuse ja riimi kogu, vaid millest pääle muu iseäralik, määramatu hingetõmbus läbi käib, mis tema raskejalustab, näib mingisugune järelkaja olevat neist esiaegistest jumalateenistustest, mis pärast oma elu aga dogma ja ettekirjutuste lademete alla matsivad. Aastatuhandete tagant paistab see lüürika aluskuju vastu, või õigemini selle lüürika ebamäärase hingeõhu algvorm, mis tunti olevat jumala inspireeritud. Kui siis, nagu vanas Greeka Dionüsose kultuses, pidud kusagil mäekõrgustel pimedal ööl sündisivad, millesse ainult tõrvaste tulekeeled helkisid pildusivad, kuna pidutsejate hõiskav salk joovastuses, keerlevas, tormavas ringtantsus üle nõlvade ruttab, äritatud käratsevast muusikast: vaskiste taldrikute heledalt tilisevatest löökidest, käsitrummide tumedast müdinast ja sügavatooniliste vilede metsikusele avatlevast vahelekõlast; kui see jumalaga otsekohesesse ühendusesse astumine — nagu seda siis tunti — hingitseva, tormava tantsu pöörise kaudu väsimuseni kestis, ja senini, kuni osavõtjad omades rebasenahkadest õmmeldud pikkades lohisevates rõivastes, mille üle tähnilise hirve nahad heidetud, metsikult hillerdavate juustega, käes maod, noad ja türsose kepid, ohvriloomale liginesivad, et teda lõhki kiskuda ja lõpuks toorelt ära süüa; kui äärmine ärevus, öiste tungalde ja erutava muusika suurendatud, see ekstasis või ἔκστασις; see on väljasseis, ühes sellega ka jumalaga ühes olemist tähendas, sest osavõtjad olivad n.n. ἔνδεοι — jumalas olijad, ja ka nägemusi võis sünnitada, tulevikku ilmutada, — siis leiame meie ajal sellesama dionüsliku joovastuse sügavate puhas-lüüriliste luuletuste põhjast, mille piiriks on kujudeta muusik. Ära on jäänud hingitsev tormamine üle nõlvade, välimised shestid, mida meie aja filister hullu-

— 151 —

meelsuse ja nõtruse tundemärkideks loeks. Ja meie aja inimene on selleks liig diskreet, tagasihoidlik, et omade välimiste liigutustega seda vaimustust kaasa teha, mis, võib olla, sees keeb.

         Ja õieti ütelda, ettetoodud jumalateenistuse viis ei ole greeklaste eraomandus. See religiöslik nõue, mis, pääle muu, puhta lüürika valdkonda riivab, ja mis siin-sääl üles lõkkab igasuguste kulturiseisude juures, ei ole midagi võõrast inimesenaturile. Alati tundub, kui ka mitte nii suures astmes, selle inimlise pisikese öise osa tegevust, mis usulise valdkonna on tinginud, mis inimest laseb tunda nagu ümbritseva eluga ühte sulanut, mis kõike täidab, ja mis, algtungi suurudes, ülevil silmapilkudel üle oma isiku laiali jookseb, kirglikus meeletuses vastu kõigele ilmas nähtavale ja tuntavale, kõiki sulgusid purustades. See jumalik elutungi küllus, mis paisudes enese tuntavad ääred lõhub, ja individuumi kadumine jumaluses ei ole midagi võõrast, ta on lüürika kõige tähtsam element, või pigemini selle olemus, mis lüürikaks on saamas. See vool ei edene siin aga mitte tantsusse, ega tõuse ohvri looma söömiseni, vaid rütmuses, riimis, sõnade muusikas ja kujude kiirgavuses leiab ta enesele kütked. Nagu kultur ekspansivsuse, eneseavaldamise kerguse raskendab, nii ka siin: miimikat ja kehaliigutusi korvab salm oma sisemise rütmusega.

         Puhas lüüriline element luuletuses on ikkagi dionüslik, vaimustav, objektiga kui jumalaga ühendusesse viiv, ebamäärane, heljuv tundmus, mille sõnastamine on võimatu. See on just lüürikas see osa, mis lugejat peab valdama, kõige eneselise eemale tõrjuma ja täiesti ära viima neisse õhuringidesse, mille riivamist luuletaja on tunnud. Kõik piiratu, äärjoontega, selge, igapäine mõistuslik, loogilik, analüseeritav on siin juures eba-

— 152 —

/pilt/

Pierrot ja daam.

võimas olulikku tabama. Kõige tähtsam, õieti see, mis puhast lüürikat lahutab teistest kirjanduse valdkondadest, kui mitte kvalitativselt, siis ometi kvantitativselt, jääb puutumata igast mõistuse ja ka tavalikkuse hingeõhust.

         Kultiveerides seda tundmuslikku, dionüslikku osa, võib iseäralisele ilmatundmisele tulla, mis end nähtuste juures avaldab omapärase mõistatuse mõistmise tundmusega. Asi, juhtumine on nagu müstiline laekas, mis enda sisu tema ümber keerlevas joovastuse ringtantsus avab. Mida tugevam ühinemise, asjale andumise ja enesest loobumise võim, seda suuremapiirdelised on kogemused keset mitmevärviliselt helkivaid kallisasju.

         Aga pöörame meie aja poole. Selle edustaja küsib kõige päält: palju sarnane tundmus maksab ja mitu protsenti tema omamine kannab? Ja siis: kas tal on mingi mõtetki? Sest mis mõte on õieti sel öisel jooksmisel sääl mägede pääl või, nagu ütlete, selle järelkajal lüürikas? Meieaegsed usuliikujad on ometi arusaadavamad, sest et nad lihtsad päevavargad ja vara ning raha kokkukaapijad on. Näidake meile, selgete sõnadega, mis teil õieti müüa on, siis anname teile ka, võib olla, olemasolu õiguse, ja ütleme teie kauba turuhinna.

         Selgete sõnade austajad pööravad ka kõige päält kriitika poole, ehk kui seda pole, siis oma kritiseeriva võime poole, mis peab välja ütlema, mida õieti see luuletus on tahtnud ütelda. Enam paljastusi! Enam kritiseerivust! See lokkab. Ja loomine ise seisab. Kuid see, kes kõige rohkem kritiseerib, harrastab kõige vähem lüürikat, — see peaks kindel olema. Nii korvab meie üleliigne kriitiline meel meie õige ja tõsise lüürika äraolu. Esimene on meie aastasaja ilmavaate lahutamata joon, tingimine, paratamata nõue. Ma ei taha ütelda, et see pahe oleks. Ei sugugi. Aga küll tahaksin

— 155 —

rõhutada, et meieaegne andumise puudus pahe on, mida on see sünnitanud, et kriitilise mõtlemise tarve ilmatundmiseni on juurdunud ja selle nõrgendanud. Kes ei oleks tähele pannud, et suurem hulk lugejaid, kunstitööde vaatlejaid enne muud kas või pisikese puuduse pääle jääb peatama. Imetlemise, andumise võime ei ole nii suur kui kritiseerimise võime: muidu oleks puudust alles pärast nähtud, otsekohese läbielamise järel. Enne muud ütleb niisugune iseenese teokarbilisesse kõrkusesse piiratu eneseteadlikult, et see lause oleks pidanud teisiti olema, või see värv on liig kohatu jne. Nad loevad luuletust ja anduvad talle ning kritiseerivad teda ühel ajal, mis aga võimatu on, see on: ehk peab kritiseerima ja siis peab andumisest loobuma, või anduma ja siis ei ilge ükski kriitiline viige ligineda. Kuid meie analüseerimise ajajärgul töötab mõistus tugevamini kui tundmus. Ja viimasega võib seda seletada, et luuletuses vormi enam harrastatakse, kui seda, mis sääl taga on elevuslikku: vormi saab kritiseerida, analüseerida, tükkideks jagada, ja tema kallale jookseb kõige päält aja iselaad. Seda kõike on võimatu teha lüürika tundmusliku, kujudeta küljega, sest see öine külg on mõistuse laternale ligipääsemata. Üks ainus käeheide: ei taha — vallastab meieaegse inimese igast kohustusest kõike ilusat ja suurepärast teenida. Ja aegade kestes inimises valitsejaks saanud intellekt, see läikivam punkt esivanematelt päritud hinge uduses omaduste kogus, küünitab oma käe õnnistuseks teotamise käigule — lüürika vastu, mille viimase ülesandeks on seda kogeda, mis hämarat, lahendamatut, tumedat udusust on hingekurudes. Nii siis, käsitades lüürikat sellest küljest, mis temas on elavat, läbielamiseküljelist, dionüslikku, leiame, et meie aeg oluliselt tema vaenlane on, ja ta avaldused võivad niikaugele minna, et selle õhkkonna

— 156 —

surve all teatavas mõttes ainult erakud, ajavaimuga lahus käijad võivad, kõige kiuste, omi sügavamaid hingeliigutusi kultiveerida.

         Kõige läbielamise enese näib meie aastasada tahtvat kõrvale heita, sest selles ei leia ta kindlat turuhinda, — ja kõik asjad omavad selle hinna, mida turg määrab, ega sellele saa kindlat vormi anda, — ja terav piirjoon — see on aja nõue. Kuid puhas, õige tundmuste luule peab enne sündimist oma elu saamiseks selleni, ütleksin, religiöslikuni allikaveeni ulatama, mis varjatuna hämaruses kurnitseb; peab eeldama ühtsuse tunnet looja ja loodava vahel ning looja ligidalolu mullale — hingeõhu sisse puhumiseks. Kui lüürikas ettetulevad kujud ainult kujud oleks ja muud midagi, ilma varjundita, ilma isikliku ilmeta, ilma haaramata elevuseta, millega elu ennast varustab, teiste sõnadega, kui sõnad luuletuses ainult sõnad oleks oma argipäise tähendusega, ja puuduks elustav juga, mis neid organismuseks liidaks, siis on armetumate värsimõõtude taga tühipaljas ruum. Peetagu alati meeles: lüürik ei ole kaugeltki mitte igakord sääl olemas, kus on salmid. Tarvis on hinge keerdeid, või vähemalt mingi kajagi, liginevat häält sellest dionüslikust ringtantsust, millest lüürik omale iseolemisele mõtte ammutab teiste kirjandusliste nähtuste seas.

         Kõike seda moondades võidakse lausuda: Ometi on ju olemas luuletajad, keda koguni meie aastasaja poetideks hüütakse, lüürikerisi, kes öeldakse aja vaimusse sukeldanud olevat ja säält pärlid esile toonud, mida ei võidud mõeldagi; ja seda kõike meie aastasaja vaimust, mis omade vahedapiirdeliste mõistetega ning labastatud kujudega mingi toetust ei näi andvat ühele kõrgema-nõudelisele tuulehiilile, õhus täis külma loogikat ja

— 157 —

mõistusetelinguid; ajas, mis ei tunne hinge, aega ega elu, vaid enne muud formelisi ja surnud punktisid!

         XIX a.s. lõpp ja XX a.s. algus on ilmale suuri modernisi luuletajaid annetanud, kes ei tunne neid minevikuflöötesid, milledel senini on lauluviisisid puhutud, kes, aja sünnitustele ligi tungides, neid suurteks poemideks moodustavad, mis juba oma shestiga minema peletavad mineviku laste ärdad ja nukrad salmid.

         Meie aeg on annud lüürikas futuristisi, unanimistisi, n.n. „teaduslikkude“ poetide rühma, Verhaereni, Brjussovi, kes kõik kahtlemata omas valdkonnas meie ajale on ligemale asunud kui ükski teine. Kuid jätkem unanimistid, futuristid ning „teaduslik“ luule, mis kõik omas üleskruvituses karjuvateks muutunud ja mis pääle puhtasüdamliku lüürika veel muud taotavad, kõige päält küll ekstravagantsi, ja liginegem vähegi Verhaerenile, kes siiski pää jagu kõigist teistest on kõrgem ja kelle puhtaid püüdeid keegi ei ole kahtlustanud.

         Kui Verhaereni, ütleksin, aeroplanilistes poemides Linnad hiigla katsesarvedega varustatud elukatena figureerivad, ja Maa silmanähes tühjaks jääb inimeste Linna tõmbudes poristel sügise teedel, varandus kärusse või vankrisse pandud, mööda pikka maanteed selle õudse koletise poole, kelle elektrisilmad ööseti pääkohale suitsusse imelikka kumasid heidavad, kes päiviti näib omade suitsulintidega ja vabrikukorstandega pilvede küljes rippuvat, — siis ei saa kahtlus tekkidagi, et see kõik on ainult meie aastasajas mõeldav. Kuid, kõik mu häätahtlikkus siin juures, pean tunnistama et ma kaugel olen oletamast, nagu oleks Verhaeren, — see meie aja lüürika suurvaim, kes samuti aastasadade merde tuletorniks jääb, nagu Dante, nagu Goethe, — nagu oleks see Verhaeren meie aja vaimust läbi imbunud, selle aja omast, mille ärilikkus ei lase otsekohest

— 158 —

läbielamist ausambale tõsta, mille ratsionalistlik loomus kõik päevavalgele kistult lahti arendab, nagu anatomiker, kes enne keha käsitlemist sellest elu peab hävitama. Ta on küll enam kui ükski teine meie ajale ligi tunginud, ligidases ühenduses olnud kõigega ja kogenud seda, mis sääl on ürgalgist, elulist, liikuvat, tungivat, jõulist. Ta on kõige suurema näiva proosa suutnud omas lüürilises läbielamises sümboliliseks muuta, kõige selle, milles harilikult elutumat kogu nähakse. Ta on poemisid loonud, mis ei karda ähmenemist massi rõveda hingeõhu puhumisest. Verhaereni sisemisel läbielamisel näib isesugune raadiumi kiirte võim olevat. Ja kes ta hinge sepisega end tuttavaks on teinud, peab ikkagi oletama, et see on määratu suur sisemine tuli, mis kogu ümbruse väärtused on iselaadilisteks sulatanud, nii kaugeks ligidasele, nii ebaliseks läbikäidavale igapäisusele, et ei või ühtki ettetoodud kuju — ja neid on Verhaerenil arvamata palju, selleks pidada, milleks teda kõik loevad, olgugi et kõik nad on võetud meie ümber keerlevast elust. Nii pea aga, kui tahetakse Verhaereni lüürikast aru saada, peab igapäiste tooreste nähtuste juures ümbervalamise protsessi ette võtma. See ei ole tähtis, et Verhaeren linna elukaks nimetab, või pikad alleed — rändajateks otsatumal teekonnal. See personifitseerimine on Verhaereni juures tagajärg, mitte siht. Arusaadavaks saab kõik, kui meil võimalik on selle sala keerdpunkti ligidale pääseda, milles hing teisele või teisele poole võib laiuda, ettetulevaid nähtusi sümboliteks, tähisteks moodustades. Kõik üksikud kujud seletatakse, nii pea kui enese anduvuse sinna paigutame, kust, meie arvates, Verhaeren välja läks, ligemale sellele sisemisele protsessile, mis omas dionüslikkuses terve ümbruse illusorlikuks muudab. Nii võib öelda, et Verhaeren meie ajast sellest küljest, mis ta õieti lüürikeriks

— 159 —

teeb, kaugemal on kui ükski teine: ta on seda teostanud, mis näib absurdum; nimelt, ta lürismuse sisemine tuli on aastasajast kõige ärilikkuse vaimu põletanud, kõik augud lüürika hingeõhuga küllastanud. Ta poemid ei näi üksi etteheide olevat meie aastasajale, vaid võit selle üle, hiilgavam kui ükski teine. Muidugi, kõike seda maha kustutades, mis Verhaerenil enesel kõige olulisem oli, ainult hingetumad kujud järele jättes, on meie ees suur ehitus, mille materjal meie ajast pärit.

         Niisama kui luuletusel on kaks külge, on seda ka kunstnikul, mida meie aeg sunnib lahus hoidma: üks on enese poole pöördud kunst, ja teine, mis käteplaksutusi taotab ja massilt loorberi pärga ootab. Mingi dämonlik kaksikloomus on kunstnik, nagu tiivastatud Kaldealaste poolt keerubiks nimetatud elukas, kellel omane ei ole õhus heljuda ja kes pooleni oleks surnud, kui selle neljajalgse liikmed oleks halvatud. End alati tahta lendlemas näha on lõbu, mis liig palju maksab. Ja üks luuletaja on ikkagi kirjanik, kes pilgu inspiratsioniks taeva sinasse juhtinult, oma kirjutuslaua kohale paindub et sõnu paberile panna, teistele sellesama pakkumiseks, mida ta ise tunneb. Ja nii peab ta viisaka kumarduse tegema mitte üksi oma kirjutuslaua ees, vaid ka lugeja publikumi ees, mille ta arvab enesel võivat leida, ja lõppeks kogu aine ees, mida ta nii peab käsitlema, et sel apral asjal ühtki pragu sisse ei löö. Nii muutub keset nõialossisid korraga kõik äripäiseks. Ja mingi eralduse vaim ei lase tõsist kunstnikku ümbrusele muganeda, olgugi et sisemine jõud nii suur võib olla, et eluolu väärtusehelk isegi kõige labasemate nähtuste pääle langeb. Isegi Goethe, keset hiilgavat Weimari elu, ei suutnud küllalt ennast pidada, et mitte poolvargsi Italiasse põgeneda. Meie aeg pakub aga veel

— 160 —

vähem mugavat ümbrust kunstitöö suureväärtuslikuk[s]saamiseks, ja seda läheb tarvis, nagu kord Greeka nur[g]anaistele tarvis läks tuba ilusate kujudega ehtida, et need ilusad kehajooned lapsele kingiks. Ja kuigi aeg isikut nõuab, kellel oleks kindel seisukoht, siis riivab see nõue väga vähe seda isikut, mida lüürik soovib. See ei tohiks olla ärilisesse ilma vajunud isik, täis enese rahalist väärtust, kes teist peab ülelööma, kes mingisuguseid teisest arusaamise ja poolehoide instinktisid ei tohi avaldada, kui seda ei nõua oma seisukoht, olgu vaimline, olgu äriline. Lüürik nõuab hoopis muud, ta varjab eneses iha — tervet olemasolu näha hingestatuna, ta on see, mis hoogu annab kõikusega sugulusetundmusele, elu sügavustele ligemale kaevades.

         Senini oleme rõhutanud just seda, mis lüürikas mitte vormilist pole, tundmuste külge, mis omale dionüsliku läike võtab, ja mis sääl peab olema, kui ei taheta, et sõnad oleks vask mis kumiseb ja kelluke mis heliseb. Need, kes läbielamisi sügavamale juhivad, peavad ikkagi ilgema meie ajast üle astuda: patt, mida aeg neile tunnustamatusega kätte tasub. Kuid ilma selle patulangemiseta ei ole meil lüürikat.

         Dionüsosele pärgi punudes, peame meelde tuletama, et seda Greeka jumalat üheski kindlas kujus ei kehastatud: ta oli ikka sama jumal härjana, sikuna, lõvina, kobarana, puuna, kitsena, maduna, lapsena, neitsina, tulena, mereviruna, päiksena, ööna, — kitsas kaevus, tumedas järves, laeval, kaarikul, kaks satüri ja kaks menadi ees, Ariadne kaisus, Apollo kandliga. Need olivad kõik ainult maskid, mille tagant ikka needsamad orgiastilise olemuse silmad vaatasivad. Ja puhas lüürik on teatavani seesama maskerad. Kuid on tuldud ka üles tasapindadele, ja on ühise muusika ja orgiastilise

— 161 —

olemuse asemel kultiveeritud kujukust, plastikat, ühesõnaga maski. Isegi nii kaugele on mindud, et pääle maski midagi enam ei ole tahetud teada. Tuletame meelde Prantsuse kirjanduslist voolu Parnassi, mille edustajad omas vormi kultuses kõige algse joovastuse, isikliku juure maha hööveldasivad.

         Kuid maha arvatud kõik äärmused, peab siiski väitama: lüürik on ainult sääl olemas, kus on sõnad, kujud ja rütmus, ja lüüriker algab sääl oma olemasolu, kus nägija lauale kumardab ja paberile sõnu poetab. Vaimustus ei ole lüürik, sest siis oleks joomar meie aja suurem lüüriker, kuigi — à propos — alkohol korvab loomulikku joobunust. Uskumine ja palve ei ole lüürik. Peab mõlemaid lüürika külgesid rõhutama: sisulist — kui nii tohib ütelda — sellepärast, et meie aeg seda ei taha niisugusena tunnustada, nagu ta peaks olema, s.o. orgiastilisena, et ta mitte ei oleks tühi sõnakõlksutamine, vaid üks meie ilmatundmise võime; ja vormilist — sest et isegi Grenzstein kirjutab, et ta kõik omad vemmelvärsid silmapisaris — sõna kõige konkretlisemas mõttes — olla loonud!

         Vormi valamises on meie aeg suuri muudatusi toonud: ta on loonud haritud kirjaniku, kelle iselaadist oleneb vormi ja sisu üksteisele mugandamine, ta on uued ained, kujud annud valida, hoopis teisemad maskidepoed avanud, kui ennemalt. Siin on koht, kus aeg kõige otsekohesemat mõju lüürika pääle avaldab. Enne muud, nimetaksin meie aja lühikuse tungi, mis kuhugi oma mõju ei jäta avaldamata. Üks sõna olgu raske kui viljapää täis teri! Mitte ühtki sõnakõlksu! Nii on see lühikuse printsiip meie aja iseteadlikkudes kirjanikkudes murdunud. Ja see on midagi suureväärtuslikku. Sest see peletab puhtast lüürikast kõik lobisejad eemale, niisamuti kõik dilettandid, kelledel tüütavaks tööks on

— 162 —

sõna labasest maitsest puhtaks õõruda, kes endiselt enam iga vastutulevat riimi ei tohi tervitada, ega sõnu käiksest raputada, kes distsiplini enese üle ei kannata, olgugi enese vabalt valitut. Need, kes meie aja kõige suuremate luuletajate töökojas on käinud, teavad meile ütelda, missugused lahinguväljad õieti nende paberid on, ja mitu aega nad oma kuju endas kannavad, enne kui teda lõpulikult vormituna ilmale lasta.

         Ja lõppeks peaks veel nimetama n.n. vers libre’i, või vaba värssi, millele ma siin mitte tema kitsast tähendust ei taha anda, vaid laiemat, nimelt mõtlen siin salmi, mille rütmus, häälikutekõlad, riim ja terve muusik kogu meeleoluga peab harmoneerima, mis temasse kätketud. Sest mitte iga tundmus ei anna end sonetti sulgeda, või jambustesse, ega iga helevus ei kannata kõiki tähti välja. Kõige peenema asjatundmisega peab lüüriker välimisele kujule liginema, mille sihiks on seda kõige harmoneerivamalt tõlgitseda, mis selle taga on sõnamatut. Nii nagu selle kohta H. de Regnier ühes omas sonetis lausub:

„Sa põgenesid minust, kuid su jooksul nägin ma su silmi. Mu käsi teab su nõtke kurgu kaalu, su kadunud keha maitset, värvi, joont ja väänet, mille järele mu iha lõõtsub.

„Sa asetasid meie vahele öö ja metsa, kuid, vastu su tahtmist, truu sinu ebatruule iludusele, lõin ma su vormi, mis sügavasse udusse lagunes. Kuid ma loon ta uuesti samasugusena. Hõretab agu.

„Ma loon püsti su kujuranga, et ta täiesti aseme täidaks, milles sa alasti seisid; vangis kinnises aines, pääsemata, väänled sa temas, tummana ja vihasena

— 163 —

selle pääle, kes sind sinna kätkes, elusalt ja surnult igaveseks, marmorisse või savisse.“

         Põgenevat lõhna tabada ja kinninaelutada — see on lüürikeri ülesanne! Ja nagu iga päevaga tehnik uued masinad esile nõiub inimese jalgade ette varandusi tooma, nii edeneb ka lüürika tehnik, mis meie ajal hiilgavamaid tagajärgi on esile mananud, kui iial enne.

         Meieaegne linn oma kärmema eluga ergutab lüürikas iseäranis ühte külge, see on sümboliseerimist. Sümbolismus on õieti suure linna vili. Ta võib sääl sugeneda, kus värvid, lõhnad, vaated, shestid alatasa vahetuvad, kus kõik on muutlik ja silmad ei püsi paigal seisma. Terve ilm võib selle läbi sümboliseeritud saada, et üksainus vaikne nurk, väljaspool liikumist ja vilgast uulitsaelu, võimalikuks teeb kõiki neid vahetuvaid kujusid näida ainult välimistena aimeannetana sisemisest hingitsusest. Maa, sellevastu, omade silmapiiriliste lagendikkudega tõmbab hinge enesesse, ilma et ta vahetuvaid kujusid looks. Inimene peab neid ise välja arvama ja nii sünnivad haldjad ja vetevaimud. Kuid kirju, kaleidoskopilise ilma keskel võrsunud suurvaim võib, lagendikkudele minnes, terve lademe realseid sümbolisid kaasa tuua ja samametodiliselt käsitleda, — nagu selle elavaks näituseks jällegi Verhaeren on, kelle lüürik kord enam, kui kellegi teise oma, linna atmosfäriga oli täidetud ja kes siis, niisugusena, maa lagendikkudega kokku puutudes terve rühma enneolemata sümbolisid lõi ja terve ilma hingestas.

         Selles mõttes annab meie aeg palju. Kärm liikumine vabastab lüürika kujude raskest liikumatusest ja kingib talle nõtkuvuse, vedurjuse liigutuses, nagu aegki rasketes sõjariistades hopliidi väledama kergeriistalisema sõjalase eest tagandas, või nagu see on elavas looduses,

— 164 —

kus ihtiosaurused väledate sisalikkude eest taganesivad. Edasi võivad terved read uusi kujusid lüürikasse tungida, ilma et need teda labastaksivad. Hoopis selle vasta: ajaga, võib olla, tunduvad uued kujud — korstnad, telegrahvitraadid, tramvaid, automobilid ilusamatena kui aasad, jõed ja mäed. Ja nõnda laiudes võib lüürik välisele ilmale ligemale asuda ja oma sümboliseerimise, mille taga elav tundmus, üle terve nähtavuse laotada. See oleks lüürika võit ja ta tungiks jälle üle ääre elusse.

         Ennem tähendasin meie aja paistvale kohale pandud tarvet vähema jõukulutusega enam saada. Kirjanduses tähendaks see pääle muu järgmist: ühes romanis ettetoodud kuju peab kas palju üleüldistama, või palju läbipõimuvaid jooni omama. Mida suurema sfääri kirjanik omal lennul läbi lõikab, seda suurem on ta — muidugi kui ta ka teisi tingimusi täidab. Üks kuju arvatakse vähema väärtusega olevat, kui ta ei ole rikas individuum ehk karakter ehk tüüpus ehk sümbol. Suured kirjanikud on ses mõttes ikka suuri shestisid teinud. Lüürikas, puhtas tundmuste luules avaldub see tarve tundmuse vähemas või suuremas intensivsuses, kui maha arvata läbielamise keerulisuse. Haaramatuma elevuse suurem või vähem suggreerivus, valdavuse võime on üks tähtsam puhtalüürilise luuletuse väärtuse määraja. Kuid siin ongi see õrn koht, millele meie aeg nii palju kiusatusi ette paneb. Selgetes mõistetes määramatuna võib see lüüriline tõus religioni tundmusega vahetuda ja kirjanikud avaldavad kallet palvetajateks saada, või ainult enese pääle lootes, kõike meelde tulevat avaldada ja banalseks minna, vabandades, et kirjanik mingi seadusi enese üle ei tunne. Nad võivad lõppeks kivistanud dogmide poole pöörda, säält omadele läbielamistele vastavama sümboli leides, kuid mär-

— 165 —

kamata, et need sümbolid ammu surnud täheks on muutunud, kulunud rahaks argumentide turul. Kõigele sellele võib praeguse lüürika ajaloost näitusi juurde tuua.

         Nii siis, olgugi et meie aeg omas üleüldises vaimus vähe toeks on lüürika algjõu avaldusele, ennemalt küll teatavat vastasolekut, erakust kirjaniku poolt nõuab, et see oma tundmuste keerudele võiks anduda; olgugi et aeg kõike tumedat ja salapärast labastab ja kõike keskpärasuse tapapingile tõmbab, nii et ikkagi teatav võitlus ja ajavaimust ohverdus annab vaba käigu lüürilistele valatistele, — võib, teiselt poolt, siiski meie aja pälvimuseks lugeda, et lüürikeridel otsatu lai põld sümbolistamiseks avaneb, et aastasaja kärmus mõnedki aeguma ja kõdunema jäävad lademed on üles kiskunud, erkvaks teinud; nimetasin sümboliseerimise hõlpsust, mis laseb tundmused kõige päält lüürika vormi poole voolata; siis lühikuse, lakonilikkuse ning kaaluvuse edu, mis ühes lauses nõuab kogu mõtete ja tundmuste läbisõlmivate keermete tõlgitsemist; ja, lõppeks, seda paindlikku vormi, mis vabale luule hinge õhule kõige vähem kammitsaks oleks ja ühtlasi teda ei laseks ära põgeneda.

         Kuid kõik need meie aja väärmõjud kui ka pälvimused lüürika ees oleks kasutumad, kui mitte lüürik ise ajale palju tagasi ei tasuks. Seda teeb ta kahtlemata. Arvamata jättes lüürika otsekohese ülesande: teist, nimelt lugejat sõnade maagiliste ja muusikaliste liigutuste abil neisse müsteriumidesse pühendada, mille otsekoheseks tõdede kogejaks luuletaja on, — leiame lüürika suure hulga pälvimusi tegevat käesolevale ajale.

         Harjutakse enam lahutama kahte ala: tasapinda ia sügavust, esimeses leides kõigile ühist, alalist ja edasiantavat ning pääle selle välimisi kulturi väärtusi; teises — kulturi ennast, ta väärtuse otsekohest läbielamist.

— 166 —

Lüürik harjutab teravat vahetegemist hariduse ja kulturi vahel, ergutab elutumate jäljenduste asemel loomist; lüürik talutab hinge neisse käärudesse, kus igasühes kalliskivide lademed kätkevad, ja annab võime välist koort, autoriteeti, lahutada omast iseelust, kindlustades, ühesõnaga, enese isikut tema süvenemise ja laienemise teekonnal. Lõppeks, eeldades võimet teisesse tungida, igasse läbielatavasse kujusse, ja seega teise hinge mõista, avab lüürik suure valdkonna uusi ilmu ja laotab otsepärasuse avalduse läike kogu ilma pääle, mis niimoodi elavaks templiks muutub inimesele.

Johannes Semper.

KAKS LUULETUST.

I.

ÕHTU PARGIS.

Must mööda jalutasid neitsid...

Mul meeldima lõid nende mäng’vad poosid

ja igal kuumal rinnal närbind roosid.

Must mööda jalutasid neitsid,

vast pilgu minu poole heitsid.

Mul nõiduslikud paistsid kerged vormid,

kui lained, mida kiigutavad tormid.

Must mööda jalutasid neitsid,

kui priskeid hääli poognad õhku heitsid.

Mind ennast tabada ei suutnud tantsu tuurid,

— 168 —

mind nõidusivad heljuvad konturid.

Must mööda jalutasid neitsid,

reseda lõhnu, lõhnaõli peitsid

mu ümber aeledes, neist hargusid miksturid,

nii raskeis värvides mult ujusid konturid.

Must mööda jalutasid neitsid...

2.

JALUTUSEL.

Kesk pargi rohelust Sind nägin kaugenevat

kui nümfet, keda faun on võrgutanud;

end oleks põlvili Su ette nõrgutanud:

ma võimsat rütmust tundsin janunevat.

Ja sõna sõnaga ma tundsin ühinevat,

riim riimiga end juba tundeks salmis,

lill lillega buketiks nõnda valmis:

nii ennast leidsin Sulle liginevat.

TULEVIKU EESTI-KEEL.*)

(Autori ortografia ja ortologia muutmata.)

         Keele kultur! Keele reform! Keele puhastamise, korraldamise, rikastamise, kaunistamise möödapääsmatu vajadus! Õigekeelsus enam päevakorrale! Enam huvitust keeleküsimuste ja rohkem iseteadlikku lugupidamist emakeele kohta! Enam agarat ja süstematlikku tööd Eesti keele hääks! Keeleküsimus üks hädalisemaist meie praeguses kultura-elus! Keele äärmine tähtsus rahvuslises kulturas! Ilma keeleta ühtegi rahvust! Ilma arenenud keeleta ühtegi kirjandust! Ilma haritud keeleta mingit peenemat rahva elu avaldust! Mu Jumal, missuguste trompetitega neid sõnu hüüdma panna, missuguste pasunatega neid lauseid kaaskodanikkude kõrvadesse möirata! Sest inimliku kõne häälele on nad ses asjas kurdid. Missuguseid haamrid, missuguseid vaiu, missuguseid raudkangisid tuleks tarvita, et Eesti tõugu tuimadesse pääajudesse taguda

— 170 —

mõnede keeliste paranduste ja uuenduste üliselget, paratamatut, loogilikku tarvet? See on imelik. See on kurb. See on naeruväärt! Meil kõneldakse viimsil aastail taas nii palju rahvusest, rahvuslikust „iseolemisest“, natsionalsest kulturast ja selle kultura nimel ning hääks asutatakse koolisid, ehitatakse teatrid, põhjendatakse ühisusi, korjatakse museumit, edendatakse kirjandust. Rahvuslik enesetunne on virgunud ja elavam kui iialgi enne. Kuid asi, mis rahvuslik on enam kui miski muu, milles end rahva hing kõige paremini avaldab, mis meid kõiki kõige kindlamini ühte seob, mille kadumisega rahvas kaoks, selle eest hoolitsetakse ja muretsetakse imevähe. Enam kui ükski muu rahvuslik ettevõte on Eesti keel vaeselapse seisukorras. Ja selle seisukord ja saatus ei näi meie „tegelastele“ suuremat meelegi tulevat. See võib edeneda kuidas juhtub. Ta võib kasvada kui puu metsas. Neil ei tule mõttesse, et nagu iga inimliku kultura nähtust nii ka keelt, seda inimese vaimu kõige peenemat tööriista, peab harima, korraldama, puhastama, viilima, ihuma. Seks peab tööd tegema. Kuigi keel küll juba palja tarvituse tõttu, iseteadmatult, nõnda ütelda iseenesest edeneb, rikastub ja kindlamaks kujuneb, siis sünnib see liig pikkamisi. Meil ei ole aega oodata. Meile on tähtis, et meil võimalikult pea igapidi kultura nõuete kohane tööriist käe pärast oleks. Me peame sellepärast teadlikult, kunstlikult järele aitama, et ta arenemist kiirenda. Teised rahvad on samuti teinud. Kui Eesti keele korralagedusest Läti keel juba nii eemale on edenenud, siis tuleb see just sest, et sääl keele hääks enam teadlikku tööd on tehtud ja selle tarbest on varemini aru saadud. Meie inimesed aga avaldavad keeleküsimuste kohta suurt osavõtmatust ja arusaamise puudust. Ükski meie rahvusliku liikumise juhtidest

— 171 —

ei ole selle tähtsusest küllalt teadlik olnud, ükski neist ei ole halva keele pärast hädakisa tõstnud*), ükski partei ei ole selle arendamist oma programmi üles võtnud. Ja kui viimsel ajal rahulolematust on avaldatud, siis mitte üleüldise halva, kindluseta, arenemata keele pärast, saksiku sõnade järje, partitivismide, jämedate grammatika vigade pärast, millest meie kirjandus kubiseb, vaid, paradoksalne nähtus, nende väheste ning arglikkude katsete pärast, mis mõnede poolt just keele parandamise ja arendamise otstarbel on ette võetud. Ja näib, nagu valitseks täielik lõhe, lõpulik mitte-arusaamine vanema ja noorema sugupõlve vahel. Esimesed ei mõista viimaste püüdeid, ei tunne neile kaasa, kõnelemata juba kaasa‑avitamisest. Kuid seda pahem neile: varsti on nad oma keelega ajast maha jäänud. Sest meie**) ei karda vanameeliste vaenulisust ega hooli kahtlejate, tuimade ja mõistlikkude andeksandmata ükskõiksusest, ja me saadame üksi keele uuendamise suure töö korda. Me viime ta läbi. Me sunnime ta pääle. Ja seks töötame järgmistes sihtides. Esmalt mis grammatikasse enesesse, vormi- ja lauseõpetusesse puutub. Säält vaja väikeste operatsionidega kõrvalda hulk kasvajaid, kärnu, muhkusid —lohakuse ja halbade, ebahügieeniliste elutingimiste tagajärjed, mis teda inestavad ja teotavad. Me puhastame ta tarbetumist germanismidest, me opereerime temast mõned partitivismi

— 172 —

vähjad välja, me ravitseme ta verevaesust murrete kosutava mahlaga ja mõnede tervete fennismidega. Ühtlasi purustame ta saksiku sõnade korra kitsad ja pedantlikud raamid, mis meie esivanemad omal ajal iseteadmatult ja orjameelselt vastu võtnud, ja sellega teeme lause-ehituse nõtkemaks, loogilisemaks, eestilisemaks. Ka emakeele suurem stiililine ja kõlaline ilu saab meie alaliseks püüdesihiks olema; Eufonia, keele jumalanna graatsiline kaaslane, juhib, ja sagedasti määravana, meid kõigis me uuenduste ja paranduste ettepanekuis. Nii soovitame muu seas ja hakkame tarvitama lühemaid, n.n. i-lisi paljusevormisid, mille läbi sagedad ja inetumad d ning t hääliku kordumised vähenevad ja keel üleüldse kõlavamaks saab*) Kuid enne kõike vaja leksikoni rikasta. See on kõige tarvilikum ja kõige hädapärasem ülesanne. Eesti keel on sõnade, nimelt mõtteliste, tehniliste ja fraseologiliste poolest, alles õige vaene; tal puudub suur hulk aimeid, mis kaigis haritud keelis olemas**). Nende jaoks vaja

— 173 —

kohased sõnad soeta. Me teeme seda jõudu mööda. Ja nõnda kavatseme hulga uusi sõnu keele tuua ja tarvitusele võtta. Need sõnad moodustame osalt juba olevist tüvedest, osalt ammutame murdeist, osalt laename Soome keelest. Ja õiguse poolest ei peagi me viimast mikski võõraks keeleks, vaid pigemini mõneks rikkamaks ja enam haritud murdeks, mille edenemine võib meile eeskujuks olla. Ja me mõtleme ta lopsakast sõnasalvest täite kamalutega sõnu ammuta. Me eksploateerime Soome keelt samuti nagu seda Romani keeled Ladina ja Rootsi keel Saksa keelega on teinud.

         Me ei karda järelikult mitte keelt „moonuta“. Jah, me „rikume“, me „barbariseerime“ teda — võhiku vaatepunktilt — paljude ennekuulmata ja arusaamata neologismidega, kõiksugu harjumata ja esialgul võõrastavate vormidega. See julgus peab olema. Muidu ei nihku keel aastakümnil paigast ja põeb vanu nõrkusi

— 174 —

edasi. Uute vormide ja sõnadega harjutakse pea ja siis kaob iga võõrastav olek. Me oleme selles kindlad. Ja nõnda taome ja ehitame endile uue vormi, rikkama, paenduvama, ilusama ja omapärasema, selle, mis on üksinda vääriline ja võimeline tulevast, klassilist Eesti kirjandust kandma. Ta erineb mõneski suhtes praegusest halvast, paendumatust, vaesest, saksapärasest. Ei ole midagi parata. Keel peab muutuma. Häda talle, kui ta seda ei teeks ja oma praegusel kujul edasi püsiks! Ja kõik mis edeneb, ei või oma eelmisele kujule sarnaseks jääda, vaid, et paremini uutele tingimustele muganeda ja uusi nõudeid täita, muutub enam vähem teistsuguseks. Selles ongi arenemine, evolutsion.

         Selle arenemise pääjooned, ta olulised ja iseloomulikud tunnismärgid oleks järgmised: mitmed uuendused

— 175—

süntaksi alal, muu seas sõnade korras*), eri aluste (subjektide) juures, lauselühendused Soome keele, või õigemini meie enese rahvakeele eeskujul**), sihikindlam täisobjekti tarvitamine***); morfologia alal igatahes lühemad vormid, nagu „nad andsid“ pro „nad andsivad“ (reform, mis juba läbi minemas), „kirjuta, omanda“ pro „kirjutada, omandada“, mis läbi keel jällegi mitmist d’dest ja nobedaist rõhuta silpidest vabaneb, ja samuti ka i-lised ja lühemad paljuse vormid, mille pääle juba tähendatud, ning pääasjalikult rikkam leksikon, milles hulk uusi Soome laenusid ja enne tarvitamata rahvamurde sõnu silma torkavad†).

         Naergu, naeratagu, vihastagu, põlaku, sõimaku, kehitagu õlgu ja nähku enese parodiat kõik Vanameelsed, Arad, Skeptikud, Ironiseerijad, Ninatargad, Pääliskaudsed, Naivid, Lollid, Mõistlikud, kuid pidagu nad alati seda meeles: kui keegi mingi ime läbi võiks ühel päeval isa Jannsenile, Kreutzwaldile, Jakobsonile, ehk

— 176 —

ükskõik kellele enne 70-neid aastaid, hauas üht lehekülge meieaegist ajalehe juhtkirja näidata, olgu see kõige rahvalikumal ja harilikumal keelel kirjutatud ja tulgu Reimani enese sulest, siis pääseks neilt sama paheksumise hüüe. Nad leiaksid olevat ,isiku’ arusaamatu, ,algupärase’ imeliku, ,mõõduandva’ asjata germanismi, ,huvitama’ veidra fennismi, rääkimata juba kõige uuemaist nagu ,tegur’, ,oletama’, ,väitama’, ,üllatama’. Kahtlemata kõik likkus-lõpulised sõnad nagu ,seaduslikkus’, ,teaduslikkus’, ,kasulikkus’ oleksid nende meelest päris koletised. Jah, neil saaksid olema karvapäält samad kõnekäänud ja argumendid, et seda võimatuks, „võõrakeelseks“ tunnista, samad naeratused, et seda leida naeruväärt ja lapsiku olevat, samad õlgade kehitused, identilised ironiad. Siin unistatud Eesti keel on vahest ühe kaugel praegusest, kui praegune tollest, mida kirjutati pool sada aastat tagasi. Ja inimese loomus on kord nii, et ta tavaliselt ei jaksa ega taha muust aru saada kui sest, mis tema ajal maksev on, ja mõnikord sellestki mitte igakord.

         Kuid kui keeles kavatsetakse nii palju ja nii suuri uuendusi ette võtta, millest kõige silmapaistavamad lühemad paljuse vormid ja teistsugune sõnade kord; kui ta sõnastiku kangasse nii rohkesti uusi lõimeid kootakse, mis ta teistmoodi kirjuks ja teistmoodi toredaks teevad, kas siis sellest mitte tulevikus teatud hädaoht kogu senisele kirjandusele ei sugene? Selle tuleviku keele kõrval, kui see üleüldiseks saab, — ja seks ta saabki kord —, tunduks praegune keel kui midagi õige puudulikku ja veidrat. Ja see keeleline lahkuminek tooks ka stiililise ja estetilise alaväärtuse ühes: tulevasile sugupõlvile saaksid praeguse ajani ilmunud kirjanduslikud tooted olema ebamaitsetavad, neid ei võiks enam end skandaliseerimata lugeda; juba nende

— 177 —

halb sõnade kord oleks vastik; nad saaksid võimatumaks, nagu see keel, mida meil saja aasta eest kirjutati, või koguni Kreutzwaldi Lembitu oma, mida mitte ei või lugeda ilma keeletunde haavamiseta. See perspektiv ei tarvitse aga meid sugugi hirmuta. Meil ei ole midagi ohverda! Meil ei ole senni ühtegi ilukirjanduslikku teost olemas, mille ebaloetavust muudetud keele tagajärjel tuleks kahetseda. Me ei ole tänini omanud ühtegi draamat, ühtegi novelli, ühtegi romani, ühtegi luuletustekogu, ühtegi ideesisulist või arvustuslikku teost, vähematki teaduslikku tööd, mille väärtus oleks seda võrd suur, et tulevasi inimesi kahjutunne valdaks nähes nende keelelist traditsioni arhaistlikuks, ja mis veel hirmsam, põlatuks saavat. Aga mitte ainustki! Meil ei ole siis midagi kaota, vaid kõik võita. Sest meie klassilik kirjandus, meie tõsiselt väärtuslikud teosed on alles ees. Need loovad vast tulevased sugupõlved ja vahest juba praegune „tõusev sugu“, nagu seda häämeelega loodame. Seepärast pöörame ka oma keeleliste uuenduste ja reformide ettepanekuis pääasjalikult teie poole, te noorsugu, kes te alla kolmekümnendat eluaastat olete. Oma värskema ja vastuvõtlikuma hingega, mis ei ole shablonidesse tardunud, vaid elavat ja ebaisekat vaimustust võib tunda ja avatud on kõigele, mis julge, idealne ja uus, võite teie paremini mõista meie püüdeid, neid hääks kiita, nad vastu võtta. Teie sümpatia, teie poolehoidmise, teie kaastegevuse pääle loodame omas keele uuendamise ja parandamise töös, mille vajadusest teiegi teadlikud olete. Teie tegemine on seda ettevõtet praktikas teosta ja läbi viia. Kui teie meie poolt olete, on uuenduste võit kindel. Kui teie tahate, saab Eesti rahvas tulevikus ilusama, peenema ja rikkama keele. Kõik on teie käes. Me ootame ja loodame, et te ülesande tähtusest aru saate

— 178 —

ja kõik teete, mis teie võimuses. Tulevaste sugupõlvede etteheide ärgu langegu teie pääle, et teie ei olla tahtnud. Siit pääle olgu ka teie tunnuslauseks ja idealiks: omapärasem, rikkam ja kaunim Eesti keel. Ja siis jõuab kätte kord aeg, mil tõsise meistri sule all Eesti Fraas, nüüd alles kohmakas ja värvitu, rütmiliselt lookleb ja end vibutab, nõtkena ja melodilisena, uhkena ja mitmevärvilisena, omapärasena ja kulturalisena ühtlasi, mil ta hiilgava raketina ennekuulmata kõrgustesse sööstab, riputes ja pildudes oma silpide eufonilisi helmeid ja oma arvutumate sõnade varjundirikkaid kõlavusi.

Joh. Aavik.

VIHMANE PÄEV.

Etüüd.

(Autori ortografia ja ortologia muutmata.)

         Vihmased ja igavad päevad kogu nädala. Ta ei saanud sugugi välja, vaid püsis kõige aja kodu, energiliselt andudes ühele positivsele ja natuke ühetoonilisele tööle, mis talle siiski tootas teatud rahuldust ja talt tõrjus kõik nukrameelsed ning ebaterved mõtlused. Tundis end rahulisemaks. Tahteta ja raugele meeleolule olid järgnenud vaimliku tasakaalu ja sisemise selguse ning värskuse silmapilgud, mille tunnet hakkasid kahvandama igapäevase töötamise ühevormilisus ja ainelise silmaringi kitsus, kus ta end juba teist nädalat vangis hoidis.

         Istus vahel pikad tunnid akna ees ja vaatas välja õue, kus udutas vihma sadada. Hall ja igav niiskus valgus ülevalt ja näis kogu avarust täitvat; seda nõrgus räästaist, puulehtedest, igast rohukõrrest, igast asjast, mis oli lageda taeva all. Seda tõusis ja auras nagu maapinnast enesest välja. Kogu loodus hoogas sügist helevust ja peaaegu sügisesi lõhnu, ehk küll alles juuli lõpul oldi. See ei rõhunud teda siiski mitte, sest ta tundis

— 180 —

teatud vastavust oma hinge värvile selles hallis ja kahvatumas taevas, mis nagu alatasa oli liikumas ja muutumas, aga ometi ei muutunud, ses ühetoonilises ja igavas tagaseinas, mis siiski siin sääl vaevalt tähelepandavalt näis rebenevat ja ebamääraseid väljapääsukohti avavat teistele realiteetidele, tekitades ihkeid kättesaamata asjade järele... Unistatud teekond kodukülasse aga oli edasi lükatud teadmata ajaks. Ta kavatses seda siis teosta, nii pea kui sajud lakanud.

         Mõnikord, tööst tüdimuse ja vaimliku tuulevaikuse silmapilkudel, võttis ta kätte mingi prantsusekeelse teose, et selle lugemise kaudu uude maailma astuda, mis teda lõbustaks ja elustaks. Kuid imelik nähtus, need Prantsuse romanid, mida ta enne nii maitses, ei veedelnud teda sugugi enam. Need lõpmatud ja alati samased salongi- ja buduari-stseenid ning elegandi seltskonna kirjeldused, need raffineeritud ja haiglase psüchologia peensusteni aetud analüsid, need tsüünilised suguelu paljastused ühes stiili manierismide ja veiderdustega, mis liig sageda tarvituse läbi oli banalseks või läilaks kulunud, hakkasid teda tüütama ja talle vastikuks minema. Peen ja teravameelne Bourget’gi, keda ta nii sagedasti oli imetlenud, sai mõnedes oma romanides talle sama ebameeldivaks kui mõni Feuillet, Theuriet või Ohnet. Talle hakkas tunduma, nagu oleksid Bourget teosed, hoolimata kõigist psüchologilistest sententsidest, mida nad täis külvatud, määratud elegantide seltskonna naisterahvaste, aristokratlikkude ja õrnatundeliste leskede prouade, unistavate ja sentimentaliste neidude loetavaks.

         Ainult Huysmans jaksab veel vastu panna sellele üleüldisele küllastumisele Prantsuse kirjandusest. Tema üksi on mehelik ja estetiliselt raffineeritud ühtlasi. See pakub tõsist ja tihestatud lektüri, täis eruditsioni ja

— 181 —

avausi uude ilumaailma. Sääl ollakse kaugel salongide ja nõnda nimetatud seltskonna elu pääliskaudsest ning läägest õhustikust. Kuid praegusel silmapilgul selle kirjaniku perversionid, ta sensualne katolitsism, ta haiglaselt arenenud estetism, ta liig vängelt vürtsitud stiil ei jaksanud ärata vastukaja ta hinges; ta oli liig küllastunud kõigest sest, ta oli ülearu selle peenikest ja patumagust kihvti imenud. Ta lämbus ses kunstlikus õhkkonnas, täis vägevaid ja ebatervelisi lõhnu ja joovastavaid aurusid. Ta ihkas hingata jahedamat ja puhtamat õhku. Ning imeliku vastandi läbi andis selle mädanema lööva kulturi vaatlus talle igatsuse kaugete ja harimata maade, ääretumate ja tormiste merede, tühjade ja tundmata saarte järele. Kosutav-värskel ja aplal lõbutundel loeks ta imelikkude juhtumiste romanisid, mis teda viiksid troopilistele maastikuile, keskele neitsilist ja eksotist loodust. Ja täitsa arusaadava mõtteühenduse kaudu mälestused reisi-, mere- ja röövlijuttudest, niisugusist, nagu neid on kirjutanud Defoe, Fenimore Cooper, Stevenson, kapten Marryat, Mayne Read, Jules Verne, hakkasid ta’s uhkama ja imitsema, tuues talle põliste metsade lõhnu, okeanide soolaseid puhanguid ja purjelaevade tõrvahaisu. Ja hämmastaval selgusel nägi ta enda ette ilmuvat lõunamaiste looduste üllatavaid ja fantastilisi väljavaateid ja suurepäraseid ning säravaid maastikka: pampas‑arusid, savannasid, tühje kõrbi, Vana ja Uue Maailma põliseid metsi oma lokkava ja eksotise taimestikuga; ta ette kujunesid mangroove‑metsastikud, hiigla baobabid, uhked palmid, lopsakad livistonad, plastilised agaved, pilvi taotavad eukalyptused, bananid, victoria regiad, aaloed, kaktused, nepenthesed, euforbiad...

         Ja too võitlus metsikute elementide ja puutumata loodusega, läbitungimata laantes, mis kubisevad kisk-

— 182 —

jaist loomadest, madudest, ahvidest, perpendikulariste ja praadivate päikeste all, mägisil ja taimetumil mail, ebatervelistes ja tapvais kliimades, kus möllavad kollased palavikud ja varitsevad salakavalad pärismaalased või mürgiste putukate pisted, salapärasis Kambodschades, uurimata Sudanides, ekvatorialsis ja hädaohtlikuis Kongodes, palavikulistes ja julmades Kamerunides, või purjelaevadel, vana moodi briggide lael, kesk okeani, tormide ja voogude paisatavana, ümbruse pool-teadmatuses ja alalises hädaohus, kuna avantürivaim hulljulgust õhutab, näis talle teist moodi romantiline ja teist moodi veetlev; nende juhtumiste ja tegude kujutused, kus erotikal suuremat rolli ei ole, kus heitlus olemasolust ja julgeolekust esimesele plaanile asetub, vallates kogu me tähelepanekut ning anastes kõike energiat, värskendavad ja tonifitseerivad roidunud närva otsegu külm karastav dusch, ja tühistena ning väiklasina hakkavad siis tunduma kõik meie suured ja väiksed armulood, kõik meie tunde-elu haiglased komplikatsionid ja hüperkultiveeritud peensused, mis võivad võrsuda ja areneda ainult kulturamaa täielise julgeoleku oludes, mida pakub meie vana Europa.

         Kahjuks ei ole olemas romanisid, mis oleksid kirjutatud nende maitse kohaselt ja täidaksid nende stiili ja tehnika nõudeid, kes kirjandusest kunsti ja meeleolusid otsivad. Kõik sellesisuline kirjandus, mida nimetatud autorid on tootnud, näib ainult nooresoole, viieteistkümne-aastasile poistele olevat määratud. Ta kujutas aga endale niisuguseid avantüriromanisid ette, mis ka esimeste tarbeile vastaksid, mis põnevaid sündmustikka sisaldes, täis imelikka ja õudseid juhtumisi, siiski oma kirjelduste viisi, oma stiili, oma tehnika poolest midagi peenemat ja tihedamat pakuksid ja lugejas kõrgemat tasapinda eeldaksid. See on liik,

— 183 —

mis vaja alles luua. Ta soovis, et keegi meister sellele anduks. Kuid teiselt poolt ta pelgas, et need, kes ilusat ja estetilist keelt kirjutavad, seda laadi kirjanduse mõju ja meeleolu just oma stiili peensustega ära rikuvad, mis nende sule all saab liig lillekaks ja luuleliseks, täis kaunid võrdlusi ja õrnu varjundid. Sääl oleks kohasem tõsine ja kaine stiil, mehekas ja objektivne, teaduslik ja kuiv pigemini kui emfatiline ja magus, peaaegu silmile nägemata. See üksi oleks omane tõlgitsema seda karmi ja kaledat helevust, mida sisu peab äratama. Ühe salongi-romani fraseologia aga rikuks kõik.

         On siiski olemas üks, kes imeilusasti kõiki neid nõudeid täidab: Edgar Poe. Kuid kahjuks see hirmu ja salapärasuse jutustaja on ses liigis tootnud ühe ainsa vaevalt kolmesajaleheküljelise teose, Arthur Gordon Pym’i imelikud juhtumised, mida ta omastas Baudelaire’i võrratumas tõlkes, vasikanahka köidetuna ja kaande litsutud ebarealse briggi kujuga. Mõnikord, kui tal seks tarve oli, võttis ta selle riiulilt ja luges siit säält, kui Evangeliumi. Ta ihailes sääl stiili ja asju. Ulgumere lõhn, okeani värskendavad puhangud hoovasid igast leheküljest ja jahendasid ta otsaesist. Ta armastas sääl vaese ja ettevaatmata Arthuri painajalisi unenägusid all laeva ruumis, kesk asfükseerivat atmosfeeri, mis tiine raskeist traanilõhnust; ta maitses sääl nelja õnnetuma elusse-jäänu hirmu ja meeleheitmist mastituma laeva kerel, mida orkan edasi kihutab, — kes, läbimärjad, näljast nõrkemas ja toidutagavara puutel äärmist otsustavad —üht kaaslast ohverda, kelle loos määrab; üks Hollandi brigg, õudne ja tondiline surnulaev, mis juhita, tuuletujudel, mööda loksub, ümbrust pööritavate raipehaisudega täites, andis talle meeldiva jubeduse. See on pööraste ja mühavate tuulte, möirgavate ja vahuste voogude karastav tunne,

— 184 —

/pilt/

Kafee stseen.

mis neist päätükkidest välja tõuseb ja talle vastu nägu pritsib. Ja suurepärasel, päris diabolsel pettusel autor, kes armastab lugejat ninapidi vedada, võltsib ja õõnistab tõelisust, mis ühest avantürist teise ja tähelepanemata ning kavalal üleminekul põhja kaotab, salapäraseks ja üliloomulikuks kokku langeb, et viimati järsku ja ootamata lõppeda, nagu noaga ära lõigatud, jättes lugejat teadmatusse, täis kohmetust ja suu ammuli...

         Ta vaatas välja. Ikka kestis vihm edasi. Õu ta akna ees oli porine ja kõiksugu jalgade jälgi täis sörgitud. Ta pilk kiindus väheks ajaks mõttetuna ühe vahtraoksa külge, mis otsapidi veeloigus lamas ja mille katkenud märgi lehti tuulehood lipendama panid. Siis hakkas ta kuuri räästa all üht kanade hõimkonda vaatlema, mis sinna oli resigneeritult vihma varju pugenud, tiivad longus. Natuke kõrval, aed oma ligunud puudega tundus igavalt ja nukralt. Vahete vahel paistsid peened diagonalsed niidid selgemini vastu lähema maja katuse tumedat tagaseina, kuna jämedad tilgad vahepidamata ja ebareeglipärases taktis ta aknast mööda kukkusid.

         Kaugemal ei olnud see muud kui õhulised lainetused, hallid loorid, mille läbi linna tuhm siluett oma tornidega kumas. Õrnad ja udused massid valgusid ja vajusid hallil taeval, üksteisesse sulades, vaevalt erinedes, jättes hinge ebamäärast, veidi ükskõikist meeleolu. Hajameelselt vaatles ta neid nõretavaid ja tuntud asju, seda niisket maailma, mis täis pool-suvist, pool-sügisest märgust, ja ta mõte uitis läbi hallide, värvita ruumide ära kaugete päiksepaististe maade, unistatud regionide poole. Erakorraline rahu, jahe selgus oli teda vallanud.

J. Randvere.

SIIS KUI VEEREB PÄIKE.

Loode taevas õilmeb pulmaviin,

hangund, veripunane ja lõhnav kui jasmin;

loode taevas huljuvad harmoniad,

taeva, maa ja öö sinfoniad —

siis kui veereb päike...

Päike külib viimsed sätendavad vihud;

uduvinas, kiirte sajus kujunevad ihud

neitsilised: aated, unistused saavad lihaks

üliinimliku igatsuse ihas —

siis kui vaatled viimseid läike...

Juustes punutud neil tumedamad roosid,

silmad sumedamad unelevaid öösid,

lõkendavad müstilised palged,

vabisevad rinnad ehavalged,

lainetavad salalises ihas...

Karikates käes neil õilmeb viin,

tumepunane ja lõhnav kui jasmin;

gemmad sätendavad niude vöödes

nagu heledamad tähed päeva loodes —

siis kui veereb päike...

— 188 —

Kastepärli tumeroosa valgub

karikatest, õilme tolmuks langub;

uduvinast unistavaid sinililla —

lämmastavat õilmevihma sajab alla —

siis kui neitsid mängus kiirendavad käike...

Tumenevad taevad, sumenevad veed,

pimeduse varjud käivad pikka teed;

kristall-gemmad pudenevad niudevööst —

heledamad pärlid tähekeest —

nii kui tulukesi kiiliks kauge äike..

Sajaõieline valu õilmeb soonte sees,

tuhat igatsuse heli tuikab südames:

tahaks silmitseda hõbehalli linnuteed —

unelavas taevas kiirg’vat tähtekeed —

siis kui särab ehatähekene väike...

Vaikus pimeduses viirastusi huljub,

murehämblik rinnas tundeid muljub...

„Päikest, ulatage mulle päikest!

Tahan joobnuks juua viimsest läikest —

siis kui veereb päike!“

MEIE TEATER JA MEIE AEG.

         Ühesuguse õigusega võib olevikku Eesti teatrielus tõusu ja kriisise ajajärguks nimetada.

         See et meil viimased aastad ühes majanduslise elu vormide laienemisega ka elavat tarvidust on tekitanud hoonete järele, milledes näitekunst aset võiks leida, ei tarvitse veel näitekunsti tõusu tähendada, nagu seda meie ajakirjandus meelitatult ja meelitavalt tähendada katsub. Teatrihoonete ehitust võib suurelt jaolt majandusliselt alalt vaimlisesse üle kantud tõusikusega seletada; et see kahjuks ka tõesti nii on, tunnistavad paljud asjaolud.

         Eesti vaimuelu seeneline, üle-öö kasvamine, — nii hääd küljed kui sel ka on, — annab siiski elavalt omi pahesid tunda: midagi ei saa sel õredal pinnal kasvada; vaevalt on mõnel kunstialal midagi tekkida suutnud, kui juba tüdinult uute sihtide poole tõtatakse. See kõik ei olene kaugeltki meie läbematusest, vaid iga kulturi poole rühkiv rahvas peab oma arenemise-käigus teatud edenemise astmed läbi elama, mis end mitmekesistes vaimuelu vooludes avaldavad. Ainult selles on vahe, et vanad hariduserahvad loomulikul edenemisekäigul tee kõigi kõrvalekaldumistega ära käivad, kuna vaimuelus

— 190 —

algajad rahvad teiste kogemusi tarvitades suure kiirusega vaimlise elu jaamavahed läbi jooksevad.

         Meil on küll juba rida kindlaid teatrihooneid, aga palju on need meie näitekunsti edasi viinud? Ehk kui meie küsimuse piirkonda veel enam kitsendame ja küsime: mis on „Endla“, „Säde“ ja „Võitleja“ näitelavad näitekunstile tõukejõuna annud?

         Kahtlemata jääme meie sarnase küsimuse pääle otsekohese kindla vastuse võlgu; iga vastus, mis antaksegi, oleks otsitud, sisaldaks eneses vabandavaid põhjuseid, seletusi, õiendusi.

         Vist ei saa meie vaimuelu kunagi nii ühte keskkohta koondatud olema, nagu prantslaste, inglaste, rootslaste, soomlaste ja lätlaste oma, vaid meil saavad ka kaugemaski tulevikus mitmed vaimlised tsentrumid olema, nagu sakslastel, itallastel ja osalt ka venelastel. Ja just Saksa näitekunsti ajalugu tõendab elavalt, et ka väiksemad linnakesed ajajärkusid loovat mõju võivad avaldada, kui neis aga tõsiseid kunstipüüdeid edustavaid tegelasi leidub: Meiningenis hertsog Georg, Münchenis Georg Fuchs ja Jocza Savits.

         Meil oleks näitekunsti arenemiseks, kujunemiseks ka väikeses Pärnus võimalusi, kuid praegu peame kahjuks konstateerima, et mitte üksi Pärnus „Endla“, vaid ka Valgas „Säde“ ja Narvas „Võitleja“ omas näitekunstis sellelt surnud seisukohalt, millel nad enne teatrihoonete ehitamist asusivad, edasi pole nihkunud; ehk, kui siiski edasijõudmist oletada, siis on see, võrreldes meie edasitungimisega teistel aladel, ime väike ja nõrk.

         Kuna „Endla“ ja vist ka „Võitleja“ omale enam vähem kindlad näiteseltskonnad on muretsenud, ei ole „Säde“ veel niigi kaugele jõudnud.

         Vististi tähendatakse ühena meie kindlate näitelavade vähese loomise võime pääpõhjusena näitlejaid-

— 191 —

asjaarmastajaid, kelle võimine näitelaval ikkagi piiratuks jääb.

         Nii tõenäoliselt kui see ka ei kõla, ei või sellega veel midagi tõendada ega põhjendada: meie elukutselised näitlejad on praegu kõik veel omas võimises nii madalal, et nendega intelligentlikud asjaarmastajad-näitlejad kõige paremate tagajärgedega võistelda võiks, kui näitejuhil omad kunstipüüded ei puudu ja ta nende täidesaatmiseks on tarviliste tehniliste teadmistega varustatud. Neil tingimistel võib anderikas näitejuht asjaarmastajatega kunstiimesid korda saata. Seda tõendab ka see asjaolu, et oleviku paremad näitejuhid kaugeltki kõige paremate, esimese järgu näitlejatega ei tööta: Max Reinhardt ja Stanislawsky on elavad näitused selle väite tõenduseks.

         Viimane asjaolu ei kõnele kaugeltki selle poolt, nagu ei võiks näitleja näitekunstis kõik olla: näitleja võib näitekunstis kõik tähendada, aga ta ei tarvitse seda tingimata olla. Harilikult kujuneb nii, et sääl, kus näitleja enam näitekunsti kandvama jõu osaga ei lepi, vaid kõik tahab ja püüab olla, näitekunst mitte enam lõpusihina ei sära, vaid kahvatuna kõige muu varju jäädes tumeneb.

         Meie ainukene näitejuht K. Menning esines juba oma tegevuse alguses väitega, et Eesti rahval näitleja-anne puududa. Näib, nagu oleks see väide oma alguse nendelt Saksa dramaturgia teoretikeridelt saanud, kes sakslastele omase pedantlusega klassifitseerides üksikutele rahvustele tõu omadusena näitleja-ande omavad. Selle teoria järele on itallased ja prantslased näitlejate rahvas par excellence. Sarnased tõu-teoriad aga kannatavad juba selle tõttu ühekülgsuse hädaohtu, et olevik ainult vähestena eranditena puhtaid, segamata tõugusid tunneb. Oleviku kerge liikumise

— 192 —

võimalus on tõu puhtuse suurem vaenlane, kes juba idealse, ühtlase tõu hävitada on suutnud.

         Kuigi meie Romani ja Slaavi rahvaste suurema elavuse, liikuvuse tõulise omadusena vastu võtame ja näitleja-andes valdavana ja iseloomulisena pääjoonena paratamatuks tunnistame, ei ole seegi asjaolu küllalt mõjuv, et meid sundida teiste, vähem liikuvate, Germani ja Soomesugu rahvaste juures näitekunsti eitama.

         Koguni ümberpöördud nähtus esineb meile siin: Germani tõugu W.Shakespeare’ile ja Saksa näitekunstile ei ole Romani ega Slaavi rahvastel midagi väärilist samadel aladel vastu seada. Juhtiv seisukoht näitekunstis, mis Sakslased läinud aastasaja teise poole algul omandasivad, on senini nende kätte jäänud, kuna teistel kunsti aladel alati esimestena uusi voolusid sünnitavad ja edustavad Prantslased oma klassika ajajärgu näitlemise stiilisse tardudes ainult selles suured olla mõistavad.

         Kui meie, Eestlased, ka näitleja rahvas ei peaks olema, siis ei tähenda see kaugeltki veel, et meil näitekunstile arenemiseks pinda ei oleks. Kuid ka tõendus, nagu ei oleks meil näitleja-andi, näib mulle nagu kõik üleüldised tõendused sheemina, mille taha võimalik on kõik, mis soovitav pole, varjata. Kahtlemata on ka iga rahva näitlejate hulgas, nagu teisteski avalikkudes inimestes, palju segaverd; Saksa ja Vene näitlejate keskel näituseks palju juuta. Sellelt seisukohalt oleks huvitav, et Eesti näitlejate arvust suur protsent Narva pääle langeb: „Vanemuise“ ja „Estonia“ näitelaval on palju narvalasi. Mul puuduvad küll nende näitlejate segavereluse oletamiseks kindlamad teated, aga eks ole ju Narva üks kõige segaverelisem linn, kus palju Slaavi verd ja mõju leidub.

         Meie unistus on Eesti näitekunst.

— 193 —

         See aga eeldab näitekunsti loomise kõrgusel seisvaid näitejuhtisid, näitlejaid ja näitekirjanikka.

         Kui meil veel kindlaid näitelavasid ei olnud, vabandati end, et Eesti näitekirjanik kusagil tehnilise küljega tuttavaks ei saa; nüüd, kus need olemas, tellitakse kirjanikkudelt näitetükka; kui need tellimist mitte täiel mõõdul ei täida, siis ergutatakse neid, missuguste tagajärgedega, selle kohta peab tulevik aru andma. Ja süüdistatakse ka kirjanikka, miks nad ei kirjuta.

         Et näitekunst teatud mõttes kõikide kunstide keemiline kokkuvõte on, mis üksikute osade, kunstide, vastastikuse reaktsioni mõjul täitsa omapärase ilme on omandanud, — see kõlab Eesti kõrvale veel veidra paradoksina, mis aga iga teatri-estetikeri juures alustoena maksev.

         Kui Eesti näitekunstist kõnelema hakatakse, siis mõeldakse ikka kõigepäält „Vanemuise“ näitelava ja alles selle täiendusena „Estonia“ oma. Ja seda teatud õigusega.

         Ei saa igatahes salata, et näitejuht K. Menning ühtlust luua on suutnud, ennast, oma isiklise maitse niihästi ettekantavate tükkide valikus kui ka ettekandes maksma on pannud.

         Küsimus seisab aga selles, kui palju see maitse väärtuslist enesega kaasa toob, palju see Eesti omapärastele, praegu ehk uduselt aimatavatele, teadmatuse rüppes viibivatele kunstipüüetele vastab. Selle juures ei või muidugi meie teatritele kõrgeid kunstipüüded sihtidena üles seada: ainult rahvusliselt ennast meelitav ajakirjandus võib praeguseid ja ehitusel olevaid teatrid „kunstikodadeks“ nimetada, selle sõna otsekoheses mõttes. Iga teater on võrdlemisi kitsa, oma lähema ümbruse publikumi vaimlistest tarvetest juhitav: kui ta nende nõudeid ei vasta, siis on ka sarnase teatri elu-

— 194 —

päevad loetud; selles mõttes on teater oma tõsise iseloomu poolest kõige demokratlisem kunstiala, oma tarvitajate ringkonna poolest kõige piiratum. Teistel kunstidel jääb sel puhul, kui neid ühes kohas ei mõisteta, võimalus üle, omale mujalt hindajaid otsida ja leida.

         Meie teatrid on sunnitud laialiste hulkade poolehoidmist võitma, et ennast üleval pidada; selleks aga peavad nad ka omade tarvitajate maitsele vastu tulema, publikumi repertuari ja ettekandmise stiili küsimuses mõõduandvale kohale tõstma. On see kontsession sündinud, on ka teatri eluolu kindlustatud. Et see asjaolu vastab, näitavad meile „Estonia“ ja „Vanemuine“.

         Laialiste hulkade maitse ei saa aga oleviku kapitalistlises korras ilmaski miskisuguse iseteadva kunsti pinnani tõusta, vaid ripub füüsilise lõbu ja moe tarvetest; mõlemad viimased on aga kunstile täista võõrad. See kõik viib meie suuremad teatrid paratamata rahvamajade, lõbu, ajaviite asutusteni alla. Sellest fatalismusest ei suuda meid keegi päästa, keegi seda kunsti ähvardavat kuristikku kaotada.

         Kunstis iseteadva teatrijuhatuse ülesandeks jääb selle fatalse saatuse vastu võideldes ainult kõige hädalisemaid järelandeid teha ja mitte milgi tingimisel tõsiseid kunstiaateid kaotada, vaid nii palju kui aineline külg vähegi lubab, kõige paremat pakkuda. Teine asi on muidugi suurte rahvaste juures, kus spetsialiseerimine võimalik, kus tarvitajad omade interesside ja kalduvuste poolest nii mitmekesised, et nii hästi kunstiteater kui ka ajaviiteteater omale publikumi võib leida.

         Kerkib küsimus: on meil kõik võimalik tehtud, mis meid näitekunsti poole juhiks?

         „Vanemuise“ teater on sõnaline. Kirjaniku poolt antud sõna illustratsioniks liiguvad näitlejad näitelaval,

— 195 —

kõnelevad ettekirjutatud sõnu, teevad kättejuhatud liigutusi; publikum tuleb ja vaatab: palju kergem ja ennast vaimliselt vähem kulutav on kuulata, kui näitlejad tüki sisu jutustavad, kui ise kodus sama näitetükki lugeda. Pea kunagi ei esine dramatiline toode „Vanemuise“ näitelaval ümberlooduna rütmiliseks liikumiseks, kunagi ei rahulda meid peenetundeliselt tabatud optilised problemid, midagi ei kujune köitvaks plastikaks; silmad jäävad rahuldamatult otsima: kas see on näitekunst, kus midagi või pea midagi näha pole?

         Kuhu jääb vägev sisemine tantsu rütmus? On ju tants ikkagi see alus, millel ka veel meie aegnegi näitekunst põhjeneb, kuigi viimane omas arenemise-käigus omast lähtekohast kaugele eemale on jõudnud.

         Kuhu jäävad värvilised problemid, mis kord tasandades, kord toonitades kokkukõla sünnitaks, kõik sündsasse raamisse koondatult meile õige sündmusekeskkoha kohe kätte juhataks, kõike kõrvalist tagasi tõrjudes?

         Kuhu jääb hääldamise muusik, mis vaikse saatena, segamata meid kokkukõlalist näitekunsti kõigis ta kunstilises mitmekülgsuses ja siiski ainsas omapärasuses maitseda laseks?

         Võib olla, et „Vanemuise“ näitelava sõnalist iseloomu ka see asjaolu kasvatada aitab, et näitejuht K. Menning omale näikse ülesandeks teinud olevat, meid XIX aastasaja lõpult pärit olevate Saksa naturalismuse toodetega põhjalikult tutvustada ja selleks tervet O. Brahmi repertuari Eestis korrata; ainult üksikutel vaheaegadel Saksa naturalistlisest näitekirjandusest kõrvale kaldudes koguni lühikesi jalutuskäikusid omal jalgel Norra ja Daani näitekirjandusesse usaldades, esimesest aga jällegi seda valides, mis Saksa naturalismusega

— 196 —

ühenduses. See kõik ei tee oletust võimataks, et ka L. Tolstoi Pimeduse võimuseni ja M. Gorki Põhjas juurde via Berlin ja Saksa naturalismus on jõutud.

         Raske on enesele kuivemat, üksluisemat ja puisemat repertuari ette kujutada, kui „Vanemuise“ oma; selle poolest võib „Vanemuise“ teater julgelt mõne suure kulturirahva alalhoidlise riigi- või kogukonnateatriga võistelda.

         Omas kirjanduses ja kujutavas kunstis oleme meie realismusest ja naturalismusest üle jõudnud. Meie paremal näitelaval aga on veel naturalismus, päälegi Saksa oma, valdav. Ja ometi on just näitelaval naturalismus kõige anakronistlisem, laval, kus kõik tingitav, oletatav, kus neljanda seina paratamata puudumine iga realsuse illusioni esimesel tekkimise pilgul juba surmab, kus iga realsuse täpipäälsem jäljendamine ebaloomulisena tundub, — asjata on sääl püüe kellegile realsust, loomulikkust suggereerida. Viimane püüe võib vaatlejalt muigatuse välja kutsuda, seega iga estetilise väärtuse juba tekkimise silmapilgul surmata.

         Näitekunstile on sarnane realsuse püüe võõras; temale on kõigest kõige ülem kunstitõde; seda ei saa kätte kõige loomuliku jäljendamisega, vaid kunsti-kindla ja teadva lühendamisega, kõige kõrvalise tagandamise ja iseloomuliku otstarbekohase toonitamise, valguse ja varju õige jagamisega.

         Nii nagu hra K. Menning omas repertuaris Saksa naturalismusest kramplikult kinni hoiab, nii ka ettekandes. See kõik aga aitab miskisugust igapäevast kuivust ainult kasvatada, tõusvat kontakti publikumi ja näitlejate vahel juba in embryo hävitada, — otse selle vastu, mis oleviku teatri estetikerid õpetavad: maha lahutavad vahed näitleja ja publikumi vahelt!

— 197 —

         Olen kaugel sellest, et meie rahvus-teatrid — lubatagu nõnda ütelda, — katseid tegema hakkaks. Kuid sakslase pedantlusega ühest kätteõpitud teoriast kinni pidada, teistest vaikides mööda minna, tähelepanemata jätta oleviku teatri-estetika põhjentatud uuendused, — see annab ainult tunnistust omandatud teoriast puudulikult ja ühekülgselt arusaamisest.

         Kui meie ka sihikindlat stiliseerimist nõuame, ei taha meie lihtsustamises kaugeltki nende konsekventside maksma panemist nõuda, millega näituseks Jocza Savits oma Müncheni Shakespeare’i näitelaval esineda katsus. Kuid kui kõigist uuendustest nende väärtuslisemaid külgi omandada, nagu seda näituseks Max Reinhardt on teinud, — ka meiegi oludes on paljud uuendused läbiviidavad, — siis aitaks seegi kaasa, et meie huvitust teatri vastu värskendada.

         Tegelik elu on näidanud, et hra K. Menningi poolt tema tegevuse alguses välja kuulutatud põhjusmõte, ise oma repertuariga näitlejaid kasvatada, lihtsalt selle tõttu läbiviidav ei ole, et näitlejad mitmesugustel põhjustel sunnitud on näitelavasid vahetama. Ei vabanda siis näitlejate kasvatamine ka repertuari kokkuseadet.

         „Vanemuise“ repertuarile on meil põhjust olnud kuivust, ühekülgsust ette heita. Siin on ehk sihikindlus, kui mitte, — ja ma kardan seda, — routine; see sihikindlus lubab kas koguni harva ehk pea sugugi mitte täiesti hää, kunstiväärtuse tüki ettekandmist; aga ei lase kunagi ka mitte täitsa alaväärtuslist tükki näitelavale, vaid liigub sihikindlalt keskpärasuse rööbastes. Paremate näitetükkide valikul on üks vool eesõigustatud; kahtlemata on ju need näitetükid, mis „Vanamuise“ laval etendusele tulevad, paremad Saksa naturalistlisest näitekirjandusest, aga miks piirame meie ise ennast võõraste kulturiväärtuste tarvitamisel? Miks jätkame

— 198 —

meie ise oma Saksa vaimlist orjust? Sunnib meid seda sisse imbunud saksikus või kitsas silmaring tegema? Kui meie juba kord selles võõralapselises seisukorras oleme, et meil oma algupärast näitekirjandust publikumile pakkuda pole, siis püüame vähemalt rahvusvaheliste estetiliste epikurealastena, — meie seisukohalt muidagi, teised võivad meid endi kulturi-parasitideks nimetada, — kõikidelt kulturi ja kirjanduse rahvastelt võimalikult kõige paremat omade näitelavade jaoks valida. Ja kui meie teatri-publikum väärtuslist dramatilist kunsti ei taha, andke talle siis süüta pahna, kuid ärge unustage sääl juures kunsti!

         Rahva laialiste hulkade juures on alguses ikka kaks nõuet: lihtne lõbu ja iseteadvuseta kunsti nõue. Keskpärasust ta seni ei tunne, kuni ta veel pole jõudnud haridusemetslaseks saada, kes midagi haridusest, kirjandusest ja kunstist on kuulnud, selle maitsmiseni aga jõudnud pole. Keskpärasus on koduseks pinnaks kõigile haridusemetslastele ja iga keskpärane kunstitoode aitab neid tõsise kulturi parasitisid kasvatada.

         Intelligents nõuab väärtuslist kunsti.

         Tõsist intelligentsi ei ole suurtelgi rahvastel palju, koguni piiratud aga on tema arv väike-rahvaste juures.

         Kellest peaks siis meie rahvus-teatrid omale publikumi leidma?

         Vähemalt teoretiliselt toonitatakse rahva laiemaid hulkasid kui meie teatrikandjaid. Kui palju sel tõelist alust on, võib ühes tööliste klassi edustajatega kahelda: vist kujuneb lõpuks nii välja, et meie rahvus-teatrid meie väikekodanluse ilmet kannavad, kui nende eeso[t]sas mitte just kunstilise ja estetilise haridusega suure energiaga isik ei seisa, kes teatri‑publikumi maitset enesega ülespoole kisub.

— 199 —

         Ei sünni seda mitte, siis tuleb igal meie teatril kas kroonilise kriisisega arvata, nagu „Vanemuisel“ juba aastate jooksul, või jälle täiesti alla, allapoole keskpärasustki langeda.

         Kui meie „Vanemuises“ kavakindlust nägime, ei leia meie „Estonias“ sellest kõige vähematki jälge: siin näikse kõik juhuslist laadi kandvat. See on „Estonia“ nõrk ja ühtlasi ka „Estonia“ tugev külg.

         Meie elu, nii hästi majandusline kui ka kulturiline, ise on veel nii vähe arenenud, differentseeritud, et raske tundub kavasid üles seada, mis eneses tõsiseid kulturilisi ja kunstilisi ülesandeid sisaldaks ja siiski võimalikult laialisemate hulkade tarvetele vastaks. Sarnaseid üleüldiseid sihtisid ähvardab kõige sagedamalt pinnapoolsuse, labasuse hädaoht; kui aga kulturilised ja kunstilised ülesanded visalt kõrgel hoida püütakse, siis on ringkond, kes kaasa suudab tulla, koguni piiratud, kuna intelligentsi arv lõpulikult väike on.

         Selle poolest ongi „Estonia“, iseäranis kui diferentseerimata Tallinna teater, omast kohast õieti talitanud, kui ta repertuari kunstilise vankumiste amplitüdile piirisid pole katsunud teha. „Estonia“ repertuaris võib kõige kunstilisema väärtusega modern draamasid, klassika tooteid, operetti, hääd ja halba, väärtuseta näitekirjanduse turukaupa, süüta janti, ühe sõnaga kõige mitmekesisema tarvitajate ringkonna jaoks kavatsetud äriettevõtet leida. Ja „Estonia“ töötab kasuga: leiab kõigile oma toodetele tarvitajaid.

         Muidugi ei või nii suure tagavara juures mingisugusest läbiviidud ühtluse põhjusmõttest kõnetki olla: selle järele ei tundu siin tarvidustki. Rohkem arenenud kunstikalduvustega inimene võtab ühest või paari kordsest ebaõnnestanud teatris käimisest õppust ega lähe enam teatrisse, kui sääl midagi temale ebavastavat

— 200 —

ettekantakse. Ebamaitsetav aga on „Estonia“ näitelaval igale vähegi arenenud kunsti-tundega vaatajale klassika interpretatsion.

         Olen juhtumisi pidanud „Estonias“ Kuningas Learist viis pilti suure ohvrimeelsusega välja kannatama, kuna mind viiendas pildis ettetuleva parema näitleja ettekanne huvitas. Kahtlemata suudab klassika näidend meie ajal ainult siis veel mõjuda, kui näitejuhatus oma uue, sügavama arusaamisega kõike ühtlase kindlusega valgustada suudab. Ilma stiliseerimata, ilma kunsti-tõde loova regieta klassika näidendit ette tuua, tähendab seda toodet läbikukkununa publikumile demonstreerida.

         Otse kinoliseks kujunes Kuningas Lear „Estonia“ ettekandel; selleks aitas oma jagu kaasa ka see asjaolu, et näitejuhatus Max Reinhardti sisseseade oli kopeerinud: lihtsustatud, väljaspool aega olev instseneerimine ja oma opereti garderobi ülikonnad; otse maitsetuse ja stiililageduse sümboliks muutus see. Muidugi ei suutnud üksikute näitlejate võimine üksikutel hästi tabatud silmapilkudel midagi päästa, vaid aitas ainult „Estoniale“ omast ja iseloomulist laia lõhet üksikasjaliste hiilge-momentide ja kõige suuremate maitsevastasuste vahel paremini ilmutada.

         Ala, millel aga „estonlasi“ maitstes vaadata võib, on modern draama. Ei või öelda, nagu suudaks nad modernile ilmale sügavat ilmet anda, koguni selle vastu: kõik jääb kaunis päälveeliseks, kuid siiski mitte nii pinnapoolseks, et see vaatlejas rahulolematust ärataks; vaatleja saab ehk ka täiesti kunstiliselt rahuldatud, kui tema nõudmised mitte seda võrd sügavad, kui mitme-külgsed, -kesised ja laialised on. See ettekanne vastab oleviku killustatud inimest, kes sunnitud ja püüab kõigest üle libiseda, kõike maitsta ja mitte mille-

— 201 —

gile tervelt anduda. Kahtlemata viib sarnane ettekanne, nagu pääliskaudne impressionismus kunagi, publikumi pääliskaudistamisele; iseäranis siis, kui näitlejate hulgas suuremad anded puuduvad.

         Muidugi ei või „Estonia“ näitelaval ka sarnase kerge, impressionistlise ettekande viisis ühtlusest juttugi olla, vaid igal näitlejal näikse täieline vabadus olevat oma austajatele meelehääks juba ammu varem ära proovitud võtteid arvatud tarvilisel kohal käsitleda: publikumi laialisema hulga rõõmuks ja oma loorberide kasuks. Ja ammugi juba ära kulunud labaste võtete tarvitamine ei jäta „Estonia“ näitelaval säälset publikumi kunagi külmaks ega näitlejat kuivale.

         Siiski leidub „Estonia“ repertuaris mõnigi hää modern draama. Kõik muu võtab vaatleja rahvusliku enesesalgamisega pääle kauba, nagu ärilt, kellel kombeks on pääle-kauba mädanud fruktisid omadele ärisõpradele saata, muidu aga kaunis korralikku kaupa pakub. Kodus muidugi naerame sarnase takti-puuduse üle, aga tellime siiski kaupa edasi samalt ärimehelt: ärimehelt ei maksa ju meie oludes suurt haridust ja pee[n]etundlust nõuda.

         Tähendasime, et „Vanemuise“ teatri iseloomuliseks omaduseks on püüe sõnaline olla. Kuid sagedasti kuuleme just „Vanemuises“ autori sõnu kõige vähem. Benoit-Constant Coquelin ütleb omades teatri kirjades, et selget sõnade hääldamist juba lihtne viisakus publikumi vastu nõuab. See viisakus saab otse tarbeks, kui näitlejate võimine võrdlemisi madalal seisab, nagu meie näitelavadel. Meie võime näitelavalise geniuse igast kui vähemast gestist hääldatava sõna mõiste välja lugeda, kuigi meie näitelaval kõneldavast keelest sõnagi aru ei saa. Samuti võib meile iga draama mõistetavaks saada, kui teda sarnane keha-rütmus kandmas nagu näituseks

— 202 —

Jaapani teatris, kus iga teatri-estetika pää nõudmine, — näitleja keha olgu tema pää eneseavaldamise, näitelavalise loomise abinõu, — täitmist on leidnud. Nagu Europa kujutav kunst, nii peaks ka näitekunst Idast õppima: Jaapani näitleja, ka keskmiste annetega, mõistab igale draamale tema iseloomulise rütmuse leida; mitte miimik, vaid terve keha elab, kõneleb, miimikal on koguni kõrvaline osa.

         Iga dramatilist toodet vastab omapärane rütmus; seda leida, selles seisabki näitejuhatuse ja näitlejate suur ülesanne. On ikkagi kaks koguni ise ilma Kauka Jumala ja Libahundi oma, kuigi meil neid mõlemaid naturalistlikus genre’is, et mitte stiilis öelda, näitelevale tuuakse: sellest olenebki, et A. Kitzbergi võrdlemisi nõrgal Kauka Jumalal kaugelt suurem succès oli kui sama autori kõige paremal toodel Libahundil. Esimese realistlikka elupiltisid vastab „Vanemuise“ ettekandmise viis; kuna teisele, õrna romantika linikuga kaetud draamale, sarnane kainus surmav on.

         Sääl, kus rütmus pea täiesti puudub, peab selge diktsion, — see olgu meie nõudmiste minimum, — asemele astuma, et vaatlejale vähemalt võimalust anda dramatilise toode kirjanduslist väärtustki maitsta, kuigi meil sarnasel puhul mitte näitekunstiga, vaid deklameeritud draamaga tegemist on, millel näitekunstiga õieti vähe ühist leidub.

         Tõsi on ju, et meie keeleteadus hääldamises kaugeltki ühisele kindlale otsusele pole jõudnud, kuid sarnaseks korralageduseks, nagu praegu meie näitelavadel valitseb, ei anna ka meie keeleteadus põhjust: siin on ikkagi juba võimalik vahet teha Eesti ja Vene l, Eesti ja Saksa s, Eesti ja Saksa a, Eesti ja Vene umbhäälikute pehmenemise vahel; isegi meile täiesti võõraid nina-hääli-

— 203 —

kuid kuuled Eesti näitelavalt. Et vahet teha, ei oleks selleks rohkem vajagi, kui vähe tähelepanelikku kõrva ja vähe hoolt, et kord juurdunud vigasid ära harjutada. Kui meie aga siiski omade paremategi näitlejate juures kukerpalli löövat Eesti keelt kuuleme, siis tuleb see kahtlemata lohakusest, ükskõiksusest, kõigepäält omast kutsest ja ülesandest valesti arusaamisest.

         Harilikult peetakse helikunstnikka vaimliselt kõige madalamal järjel seisvateks. Meil aga päriksivad näitlejad oma intellektualse elu arenematuse poolest tingimata esimese koha.

         Tõsi on ju, et näitlejate hulgas väljamaalgi paljud koguni väikese eelharidusega on, kuid need näitlejad, kes omas võimises mitte keskpärasuse radadele pole peatama tahtnud jääda, ei ole tõsise vaimlise töö eest tagasi kohkunud, vaid mõned, nagu Seydelmann, lõpmata intellektualse tööga oma võimise tipule jõudnud. Meie vaimuelu ladvikus, pääliskaudsus ilmutab ennast ka näitlejate erihuvide puuduses. Oleks aeg juba igasuguste kunsti problemide vahelduseks ka kord näitlejate problemist kõnelda. Meie oleme omi nõudmisi pea igal alal kõrgendanud, töö intensivlisemaks tegemist igalpool nõudma hakkanud, pääle näitlejate.

         Eesti draama on tekkimas. Kunas ilmutab ennast Eesti näitleja iseteadvamalt? Või on see näitlejanna, kes ristteele esimesena jõuab? Võib olla jah, võib olla ka ei. Mujal on mehed esimesena murrangu sünnitajana esinenud, kuid see ei tõenda meie olude kohta veel midagi; kus võimatud asjad harilikud, ei ole ka tõsine naiselik kultur võimata. Oleme meie omas kirjanduses esmalt kulturilise naise tüüpuse loonud, miks ei võiks siis meie näitekunst naisuse tähe all sündida.

Bernhard Linde.

KOLM SIGBJØRN OBSTFELDERI LUULETUST.

I.

MA VAATAN.

Ma vaatan valge taeva pääle,

ma vaatan sinihallide pilvide pääle,

ma vaatan verise päikese pääle.

See on nõnda siis maailm.

See on nõnda siis maakera kodu.

Üks vihmatilk!

Ma vaatan kõrgete majade pääle,

ma vaatan tuhandete akende pääle,

ma vaatan kauge kirikutorni pääle.

See on nõnda siis maa.

See on nõnda siis inimeste kodu.

Sinihallid pilved tihenevad. Päike jääb peitu.

— 205 —

Ma vaatan toredate herrade pääle,

ma vaatan naeratavate daamide pääle,

ma vaatan norutavate hobuste pääle.

Kuidas sinihallid pilved saavad raskeks

Ma vaatan, ma vaatan...

Olen tulnud vist võõra kera pääle!

Siin on nii imelik...

2.

BARCAROLE.

Peitev vari,

         lange!

kui paat tasa

         liugub.

Ilm on meri —

         vaikne.

Üksi tema

         hingab.

Vaiki, lained,

         vaiki!

Üksi tema

         hingab.

Üksi sina,

         Elvi,

ja tähed, meri,

         musud —

— 206 —

üksi meie,

         Elvi,

selles sini-

         võlvis!

Lamada nii

         tahan,

kui paat tasa

         liugub.

Siin su juuste

         varjus,

palet vastu

         pale,

uinuda nii

         tahan,

kui paat tasa

         liugub.

Üksi sina,

         Elvi,

ja tähed, meri,

         musud,

üksi teie

         valvel,

et mu hing ei

         haavuks.

— 207 —

3.

JÕULUÕHTU.

Jõuluõhtu!

Jõuluõhtu küünaldega akendes,

jõulupuudega suurtes tubades,

jõuluviisidega uksepragudest.

Ma vankusin üksi uulitsatel

ja kuulatasin lastelaulusid.

Ma istusin maha treppidele

ja mõtlesin surnud ema pääle.

— — —

Ja ma läksin välja väljadele,

ma läksin tähtede keskele.

Mu vari liikus üle varjude

keskel raagunud okstega puid.

Ma leidsin surnukeha lume seest,

lumejõuluküünaldes,

surnukeha, mis vähe veel värises,

ühe vaese külmanud varblase.

— — —

Ja ma läksin koju oma katusekambri

ja pistsin küünla oma pudelisse.

Ma pistsin küünla oma pudelisse

ja panin piibli oma kasti pääle.

Ma põlvitasin maha oma kasti juurde

ja puhusin tolmu oma piibli päält.

Ma põimisin käed oma piibli üle

ja nutsin.

TUME INIMESELAPS.

         Sumbunud, rasket hingeauru üleni täis klassituba, lastesalv. Nagu süüta linnud tuksatavad kahvatanud näod laiali laotatud närupaberite kohal. Ja kõik kari nagu ootaks kusagilt suurt ja ahnet põrgutevaimu, kes ühe sõõmuga selle õhu sisse neelaks, mida nii vähe on, et üks inimenegi kordamata tarvitada ei saa.

         Kuid nemad jääksivad liikumata, need raskete moludega lapsed, ei julgeks ega märkaks välja minna — ja natukene eemal oleks ka hapniku pärast kurtunud suurem surnukeha.

         See oleks see nõuandmisemees. Inimene, kes õpetas ja valetas, raha eest dresseeris. See neitsiliste ajude keetja. See selgroogude painutaja niiskes palavuses, et need painduksivad kõiksuguste vigurite kordadel elus.

         Kui pääsukesed eemal postitraatidel nagu väljareisimiseks võõramaa passisid ootasivad, siis kükitasivad kusagil savi ja teliskivide taga noored inimestepojad niisama reas ja mustades riietes.

         Ühed kõssutasivad paigatud kuubedes, teised kulunud taldadega kingades — ja nälg puhus põskedelt viimase veretilga koolitamise kehaosasse.

— 209 —

Kõik, mis pakuti, oli vähetark, küllalt mõtteta ja paiguti rumal.

         Kusagil oli keegi numbritega mängimise ülesleidnud, ja seda nüüd korrati ja keksiti lapsikult selle ümber. Ja isegi seestpoolt inimest tööle panna polnud neil häbi. See süüta-väsinud hääl, mis veel kaugemale redusse ei jõudnud roomata tagakiusava ilma elu eest kui kurku, juba see kaitseta hingeline püüti tema kodus kinni ja pandi tööle, pandi laulma.

         Pädagogiline mõõt oli selle külast tulnud tumeda inimeselapsega paiguti rahul. Mida sisse pressiti, see immitses ka suu kaudu välja, nii et seda koguni nähti: see tahvel on igasuguste lolluste kirjutamiseks parajalt pehme ja parajalt kõva.

         Aga see ei olnud mitte ikka nii. Mõnikord pidi kasvatamisemees nägema, kuidas selle pisikese, odavatesse riidelappidesse mähitud tombu hingehambad igasuguste protestide tegemiseks üksteise sisse puurisivad. Need protestihambad sääl takuse särgi taga hirmutasivad ja äritasivad seda laste pressimise vedru.

         Ja see tüdinenud töötaja leidis tõbises [i]hus igal tunnil metsikut huvitust: teatud last piinata, otsekui pika külma oraga torkida. See oli selleks, et teised väriseksivad ja lömitaksivad vägeva elukutselise võimu ees, selleks, et nende püstikargavat kangekaelsust tükkideks raiuda ja maha matta ristteedele — hirmutuseks kõikidele mööda rändavatele.

         Vihkamine teeb inimese uuesti nooreks. Sellega puhutakse elusüte pääle. Ja kooliõpetaja oli ükskord juba üks rõske meeleoluga mees.

         Kõik kaaslased saivad aru, et seda kuube vaevati ja piinati, mille sisse pisikene, terav-mõtteline ja kardetav-tume esimese aasta külapoiss oli pugenud.

— 210 —

         Kõik kenamate hingedega kaaslased kudusivad selle lapse ümber kaastundmuse- ja kaitsevõrgu, mille siidiniitisid nende ühine vastane katki käristas. See võrguhävitaja tõmbas aga üksikud lõngad nagu terastraadid peo lihasse.

— — —

         Päält näruste laste tuli ka kooli kaitsevaim igapäev klassi. Ta tuli ainult hommikul, et laste palveid kuulda. Ja siis tuli ta jälle lõpul, et uhkelt nagu peremees tänu vastu võtta. Päeval ei teadnud keegi, kus see vaim ümber hulkus. Ta ilmus ainult siis, kui kõik vägisi vait pidivad olema.

         See ei olnud põlluhaldjas, sellest sai endine karjapoiss aru. Põlluhaldjas, kes inglid saadab kadunud sigu ülesotsima, kes ise aga tore ja tooreski on, kui laps piinava igavuse pärast põlvede pääl ahastab. See juba nii nobeda kõnelemisega, nagu palvet loeti, rahul ei oleks.

         Aga koolivaim ei võinud ka kõduvaim olla, kes nii külakarjase kombel hääsüdamlikult rahulolles igal õhtul pärast supi puremist viisakuseta-puiselt laua juurde tuli toidutänu otsima. Lastele meeldis selle haldja rumal-talumehelik ülesastumine. Nad tänasivad teda supivedeliku eest ühes leivatükiga, mis kaasa kisti, ja kartuli eest, mis meeleheitlikult kausi põhjas uppus.

         Koolivaim oli nähtavasti laste vastu palju kärsitum, oli salalik, kiitusearmastaja, suuresti närvline, teisi-sallimata ja rängasti isemeelne. Elas vallalises põlves pool-perekondlist elu, tungis igale poole kui pisielukas, oli väga äkilise vihaga, tigeda temperamendiga, tasus metsikult kätte ja pillas jälle heldust üleliia.

— 211 —

         Kui poisikesele neid vaimusid sissevilliti ja enne lõpulikku seedimist ikka uut ja metsik-ogaramat pääle tuli, siis sai ta hinge sellekohane jaoskond nagu kõht pärast paastu täis. Ja nüüd hakkasivad siiaajani rahulikud põllu- ja söögilauahaldjas sülitama, ja tõbised rõhetised tulivad alt üles.

         Sündis jumalate väljaoksendamine, kus hing nagu merehaige magusast kiigutusest purju jääb, või palju toitu tühjale südamele pööritusi teeb ja sisekonna iiveldama ajab.

         Kõige selle järele suri haiglane põlluhaldjas ära, kui ta enese enne tühjaks oli sülitanud.

         Lapse nälginud käsivarred ei suutnud nüüd aga metsikus agonias rabelevat mõtet, kotkapoega, enam kinni pidada. See lendas vastu värvitud klaasi, mille taga vaim elas, lõi selle puruks — ja poisid nägivad, et jumalakoht tühi oli.

         Ei olnud see poisil esimene kord kotkapoega lahti lasta: nii mõnigi kord oli see hirmus terava nokaga lind kasvatusemehe nägu lagastanud. Kuid see oli liig: jumala näo kallale asuda!

         Nüüd lõi inimeste dresseerija kotkapoja lahti laskjat nina pääle, suu pääle ja kõrvade pääle. Siis visati klopitud nahk tänavale surema.

         Õngitseja — see oleks surma sümbol, õngitseja, kes iga kala jaoks oma sööta ja oma unda tarvitab isesuguste sisselaskmise ja väljatõmbamise viisidega.

         Nüüd oli ta oma õnge poisikese isa poole heitnud.

         Nii kaua veab osav õngemees hinge sööda järele, mõnikord näkkida lastes, kuni tühjakene enam ihusse teed tagasi ei leia. Siis jääb ihu igavalt‑üksi kuhugile

— 212 —

asemele, kus ju nii mitu korda on magatud ja unenägusid nähtud koolitatud pojast.

         Leske veetakse kägisevate vangerdega ja surnukeha kandjad kumardavad põrmukupitsate vahel, tuhnivad ja laulavad.

         See hõiskamine ei ulata jumalate juurde, sest see on vaeste inimeste näljane ökitamine nende murest ja piinadest kulunud suuaukudest. See on vägivaldne vilistamine, kogemata saadud huilgamised, milledega lahkunut mälestatakse.

         Oli ahastustki, südame ahastust selle kannatanud ja nälginud korjuse ümber.

         Ainukene, kellele kõik need toimetused ükskõiksed ja madalad näisivad, oli noorem poeg, kes hangunud liigutustega ainult vaatas ja vaatas. Kui keegi teda tõukas, siis ronis laps kõrvale ja muudkui vaatas ning vaatas.

         Inimesed on juba üksteisele tundmata võõrad nagu kaasiku kased oma keskel. Kõik unustatakse ära ajas ning ruumis. Lesk unustab ära ja peigmees unustab ära. Kuid laps mälestas oma isa.

         Küsivate kuristiku-silmadega, närvilise peen-pehme hingega laps. Seesama madalate jalgadega poisi-rõss, kelle keha kasvamises nagu sihilikult kännides oma ja võõrast meelitas suurtesse mustamarja silmadesse vaatama, et siis ehmatada.

         Fosfori igavesed tuled põlesivad suure, rannakaljuliselt ettetungiva otsa kolualusel.

         Laps pühkis rinda, aga jälle loivis mälestus, loivis õudselt, alasti, külmade loivadega.

— — —

— 213 —

         Sündis teine ärapõgenemine metsade hõlma, sinna, kus sood ja mäed kokku saavad. Kadakate ja ümarguste kivide juurde, metsa inglite juurde.

         Esimene metsaelu oli siis olnud, kui koolmeistri poolt häbistatud ja ära uuristatud lapsenahk alevi taga võsude all sügise öö udude sees ulpis.

         Mitu päeva kulus siis energial ära, enne kui ta ülesärkas. Võib olla, oleks see paranemine, purustatud hinge tükkide kokkuliitmine veel kauemale veninud, kui suur ja selge mõistusega nälg asja ei oleks kiirendanud. Otse siis tuli ka kusagilt sõnnikusest kodust loll karjane ja avatles, meelitas, talutas lapse koju, isa surnukeha juurde.

         Nüüd aga teine ärapõgenemine, kui unustaja ema ja vanem vend poisikest pääle matuste nutu vanale paigale tahtsivad viia.

         Pühitsetud ahastus kodus hakkas hingedest väljanõrguma, mälestuse jäljed mustuma. Igapäevaselt vannuti jälle ja käratseti, pekseti pisikesi lapsi, neeti vaenlasi, häbistati vaeseid, kaetseti õnnelikka, põlati tõbiseid, lömitati rikaste ees ning himustati veel surnuidki armastusega petta.

         Enne hommikut aga kargas poiss soode pääle mädanevale samblale kännivate kaskede vahele. Nende taga hädaldas ja hoigas riisutud sarapuu mets talve-eelses öös.

         Ta vaatas nüüd läbi võsude ja igamoodi kõverate sarapuu oksade taevast. Taeva suured haledad silmad ei himusta ega manitse. Igavalt liiguvad taeva eesriided. Siis näed, kuidas mõnest kohast paigad lahti harguvad, siis näed, et ka nemadki alatisest veekandmisest tüdinenud on. Aga taevas ei halasta, ja minna pole kuhugi. Kui vangide hoovijalutamine — nii need pilved taevaste kõverustes.

— 214 —

         Abita lehtede mädanemine. Poisikene ootab ja tahab nii kaua uhkelt vaikida, kuni ka tema ükskord nende surevatega ja surnutega siin tiheda rapiku sees kopitab ja lõhnab, et sääl siis luituda halliks, kergeks ja läbipaistvaks kui kevadine leht. Kena kestakene jääks, mida keegi ei põlga. Tuuakse tubadesse ilusaks asjaks ja kingitak[se] igaveseks talismaniks.

         Allpool on juba niisuguseid mureta-vereta lehti, mis lõpmata suudlustest maaga soojad, niisked ja väsinud on muldade magusate rindade joobnustavast loomise-himust.

         Metsõunad on koduselt lehtede pääl. Ainult mõni rikutud, millest uss läbi on roomanud, poeb väiklaselt kollase lehe varju.

         Igatahes ei ole need odavalt redusse jooksnud õunakesed ega pähkel, mida keegi ei ole himustanud, seda väärt, et inimeselaps end nende tarvitamiseks peaks alandama.

         Uhked võivad igalpool nälga surra, ja kangelased pole kunagi midagi söönud.

         Need on kollakad orava-nähmitsed, kes iga pähklakese üle odavalt kumardavad. Need on ka reostatud-räpased põõsalinnud, kes viisakuseta igaühe kõrvad täis kraaksuvad ja kes iga langeva tera ja vana väsinud putuka järele jooksevad.

         Midagi on teada: siin odavaid pisikesi rajakesi ligidal ei ole. Need hapud õunad või see üksik noore tamme-nässi tõru on selleks väga igavad, et ahnet inimest üle soo ja karjamaa siia avatleda teerajakesi tegema.

         Või unustatud sarapuupõõsad: neid painutab ainult väelumi kevadistel suladel kuni närtsinud naadi pääni alla.

         Mõni süütu-hälbiv loomamullikas: ka temagi ei tungi siia rapikusse, rägastikku, teades, et tal ju pisukesed

— 215 —

sarved on ja lai mitte-kuhugile-mahtuv nina ning vähe ülemal kaks oksa‑arga silma.

         Tulgugi siis öösel ilmakurjust kartev hiline sügise siil, tulgu ka usside lunastaja-mütt, kes vanemate pattude pärast enam külmanud maa sisss ei pääse, — oh et ta ligemal keskpäeval roomaks: siis juba mõtleksime omadest ühistest hädadest, häbistustest, vaevadest.

         Sest meie jääme ju mõlemad talveks maa pääle, võõraste, tundmata põõsaste varju.

— — —

         Ülekülaline otsimine. Igast talust peavad inimesed tulema: seda nõuab asjaolu patt ja pühadus. Ja nad tahavad teiseks päevaks hulluks nutnud emale arusaamata rõõmu teha.

         Tundke, mis tähendab sügisepikune ahastuseöö palakatel vingerdades ja padjapöörasi kastes! Valudeni kuulatamine õuede pääl, meeletu jooksmine ümberringi ja rabelevad värisemised ootamise janus!

         Aga pääasi: inimestel oli aega. Välised tööd lõpetati igalpool enne seda huvitav-hirmutavat sündmust ära. Kõikidel oli igav ja õudne. Ja nüüd korraga: otsimine metsas. Mõned värisesivad nagu äritatud kirgede sees.

         Nooremad ei pea kindlat korda ega kumarda iga põõsanuti kohal pisikese külma ja traatkõva surnukeha leidmiseks. Nooremad kaovad vahel reasse seatud karjast ära. Nende rindesi kõrvulised peavad palju nurisema, patuselt vanduma ja rohkem vaeva nägema, et midagi vahele ei jääks ja kohusetäitja süda rahul oleks.

         Mis noori kõike unustada lubas, see oli alasti-kirgline sügisemets, meelitavad põõsad ja suured avatlejad heinaküünid.

— — —

— 216 —

/pilt/

Susanna.

         Poisikene oli teisel päeval kätte saadud — suur sinine saaparaua ase juusteta atsaesisel. Laps oli sooäärsesse küüni jooksnud, kui otsijad teiselt poolt vastu sarapuu rapikut rindesiga tulivad ning järge kinni pidades äraandliselt huilgasivad.

         Tema nagu teadis ja nägi, et siin juba need lapse-jahilised maad olivad sõtkunud, kui säärsaabastega läbi läksivad ja tüdrukud ümberpöörasivad, vett katsusivad, siis kohevile seelikut ülepääsemise janus kergitasivad.

         Ta ju tundis, et siin rohi sõnnikujälgedega ära oli reostatud. Puges aga pärast ronimist kõige tühjema kuid kinnisema seina murde, ja laskis siis jalgadega teed tehes madalamale, virna vahele.

         Nii odavalt juba püütakse! Paljaste kätega tahetakse peosse võtta, kuna isegi seda sülgavat oravat metsarähnikus sõrmede närimise pärast kardetakse.

         Ühtki tapariista ei ole. Ka mitte püssi loksi, millega nüüd juba iga ogarapoolne metsmees oskab ümberkäia. Parem siis juba videvikkude sees veidi kumargile ronida ja ahne metsavaht raiskaks ehk mõne haavli — ja ei teaks tema, kui põrgulik-tore kirgede murdumise pöörus möllata ja viskleda on! Siis see vana tapja kohkuks valgeks, kollaseks ja halliks, jookseks õhtu varjude ai eemale, eemale — ja ei tuleks kunagi enam jahile.

         Vana laisk mõisapõllu adra tagumine härg, sulane, tahab aga juba puhata. Et mitte teiste inimeste ees piinelda, häbeneda, siis ta veab end aegamööda varjupoolse küüniotsani, et uniste heinte pääle rinnuli lasta, kuna kaks suurt odavat saabast kusagil murde varjude sees ümberaelevad. Seda see inimene ju oskab.

         Tema siis selle mustava-tõmmu muhu looja oligi, ja ainukene otsijate hulgas, kelle saabastest juba lapski oskas lugupidada.

— — —

— 219 —

         Ema aga jäi lolliks. Siin ei ole midagi iseäralikku. See on vana seadus. Isegi põllukivid teavad seda.

         Meie aga ütleme: ema lahti raputatud ajud läksivad veel pöörasemalt segamini. Ja rahvas laulis: see on suguvõsa vimm.

         Kuidas vana emast inimest vankril peeti, kuidas tema lahtised juuksed hobuse sõidul põrklesivad... sääl, vennad, ei ole midagi iseäralikku. Rahustage, rahustage, kõik on loomulik: see, et ta, oskamatult seotud, lahti pääses, kui niinepaelad hargusivad, nii hästi kui ka see, et ta koledasti, metsikult röökis, kui pooleldi elusse jäetud elajas...

         Ta suu oli verine ja vaevavaht audus ta suunurka, mis nii last janunevalt igavesti tüdimata ootas jaootas...

         Teda veeti aga — veeti, viidi ja sõideti — sõideti...

— — —

         Kaks aruta inimest korraga — see on tülikas ja väga kulukas. On ühtselt paha esimese ja viimase tee aegadel.

         Padatumedune inetu muhk kadus lapse kämaras-energiliselt otsalt aegamööda ära. Kolletas nagu sügisene leht, rohetas kui suvine tiigivesi — ja siis pidivad inimesed tunnistama, et iga jälg sellest imelik-huvitavast, aga ka raskest päevast kadunud oli.

         Kui poisi koiku väikese aknaga kambri veeti, kus ennem keegi magamise elamisi ei olnud teinud, siis tegi see lapsele odavat nalja. Kui aga uks väljaspoolt igal õhtul haaki pandi, siis äritas see haagi langemise kolksatis poisi mõnikord tumevihaseks, nii et mõned kevadepoolsed õhtud isegi koduseid inetuid-madalaid uksevahelisi võitlusi tõivad.

— 220 —

         Neid raskeid hoiatusi ja seda igalpool järel käimist, seda ei suutnud see inimesepoeg kannatada.

         Ja see oli vastik ning rumal: kõik tõendasivad temale järele. On raske inimene olla, kes eluaeg nagu teisi õpetab. Ja siis igatseksid, et kõik sulle vastuhakkaksivad, su mõtteid pisikesteks, ussisteks peaksivad; ja siis on janu midagi hiiglalolli, midagi hiigla-tarka, midagi meeletut ettevõtta, midagi leida, mis sulle vastu haugub, vastu võitleb, midagi, mis vihastab ja väsitab.

         On midagi õudset, rumalat: energiline, ilus, hää ja aus olla.

— — —

         Õhkamised ja ahastused on ka kõige peenemas ja läikivamas kevade pühapäeva õhus, ainult inimene ei jaksa sellest aru saada. Siin on meil millegi kaetuga tegemist, millegiga, mis kiiskab, laulab ja naerab, aga kõhus kolisevat nälga, rindade taga häbistusi varjab.

         Roni kevade sisse ja vaata, kuidas ta neid päikese naeratusi, seda värvide suminat, meeliäritavaid mõnususi ainult oma pisikese sünnitamise himu pärast teeb. Või usud, narrikene, et kevadel kerge on närvliselt väriseda, alasti ilu su ees hoida, väsimuseni laulda ja tüdimuseni õitseda. Ta peab. Ja see on kõik.

         Ja niisugusel päeval jooksis tema, jooksis. See oli nagu lahtipääsenud lendava lendamine — kui ta üle soomätaste otse läks. See oli barrikadineitsi eksinud tormamine, mis ikka tumedama, tumedama poole tõmbab.

         Poisikene tegi seda kõige lihtsamalt ja otsetulisemalt. Vaja ainult see elupump ära väsitada, mida võõramas ja õudsemas paigas, seda parem. Metsikust liikumise tungist piinatud, langes laps juba esimesel päeval mitu

— 221 —

korda maha. Maha jäänud energia jõudis jälle järele, ronis poisikese sisse, kiskus kõvera keha mullapinnalt üles ja sõitis pööraselt, seda tompu raputades, tõugates, kulutades.

         Kui see tume Midagi jälle kord lapse püsti kiskus, siis oli öö ja ümberringi kõige võõram-huvitavam. Külm-uhke saladus äritas ja meelitas jälle liikumise meeletust. Siin oli nii kangekaelselt vaba: haagi langemist polnud kuulda.

         Aga see närune sääl sisikonnas, suus ja liigetes — tema juba olgu rahustamata, kuni kõik pidud peetud, kuni ööde huvituste uhketes mölludes kõik, mis tuksatab, ökitab ja laulab, hulluks on läinud ja ära sulanud.

         Ta ei otsinud midagi, ja kevadel polegi midagi leida, mis väiklast söömist meelde tuletaks. See on saladusline värisemine võõrastes paikades, see on unenäoline sügelemine, nagu pinnakeste torkiv puutumine. Ei ole midagi. Kõik läheb mööda. Kõik tundmata pigistused kehas, hõõgamine kurgus, rahutus iga soone sees. Vered on äritatud, käratsevad ja pigistavad vastastikku. Lihaksed läksivad omades asjades vähe kisklema, segavad teisi, lepivad aga siis jälle ühte.

         Pole midagi iseäralikku. Ainult hää, et niisugune võõras-võõras ase ja nii paksud, pikad kadakad rammusa savimulla pääl. Keegi ei tule sind kõige ilusamate unenägude juures eksitama, ja häbelikud inglid loobivad taevast lillesid, lillesid... Jumalad isegi vaatavad eemale tõugatud vaheriiete varjult, naeratavad, teevad märkusi ning ootavad.

         Midagi ei ole mõnusamat kui niisuguseid magusaid tuksatusi üleelada, niisugustele jõurikastele ringutustele andumise all soojeneda. Ja kõik võtavad sind õnnistusega, ülistusega vastu, kumardavad, suudlevad, ujutavad kallistustega ja uputavad magusustega.

— 222 —

         Ainukene hää — ära uppuda...

— — —

         Sääl on lahjade hobuste karjamaa, kus savisel alusel lihavad kadakad kasvavad. Nende tume, meelitav oksadealune, nende mustav-ihaline kangekaelne kogu on nii pööraselt-energiline, nii et nagu lõvi tõmbesilmade ringides aeled, kui niisuguste täismahlaste kadakate ääres mõtled ja unistad. Ja siis imestad ja õhetad: kuidas ta ometi siin nii kasvada mõtles!

         Need on võõrad karjamaad, võõrad kadakad ja tammed. Ümargusi, nagu vähe tiineid mäekoljusi on siin. Need kergitavad omadel kukaldel raskeid, rammusaid tüvesid, ja igal õhtul ning hommikul haudub mäekõhtu sinihall kevadine väeudu. Siin kaugete mägede pääl poegivad öösetel kõrged emased hobused raskesti ja avalikult-varjamata, nagu korterita tööliste naised. Siin sulab ka õrn, tundeline lumi kevadel kõige varem, kuna energilised isased ussid siin väga varakult tumedaid hommiku kirgesid kumardavad ja teenivad.

         Siia oli hiljuti keegi võõras ja siiski omane tulnud. See on nagu krooniks sellele tumedale, arusaamata elule selles kadakavaigust lõhnavas templis, kus kõik üht jumalat paluvad, sosistavad, ahmitsevad, neelavad ja himustavad. Temale tasandati ruumi: oli ju ka tema üks niisugustest. Ja niisuguseid peab kartma ja austama.

         Ta on pisikene, uhke ja vihane. Põlgamisehimuline.

         Ta on ka heroilisest nälgimisest väsinud.

— — —

— 223 —

         Kusagil laia paasi murrus on kedagi-midagi. Nähtavasti on siia keegi kunagi vihma eest varjule pugenud. Aga ju kolmel päeval pole enam sadanud.

         Nägu on nii väga vesipaasi karva. Ainult paas on märksa kuivem, kuna ju tema alati märga lima naha kordade sees haudub.

         Kõik on hanguv-tõsine ja kirgedeta-uhke. See kollaka leega igavene paas ja see, keda ta kaitseb. Kaitseb, et kord tõmmule päikesele näidata, kuidas pisikesed valged ka ilma pesemata puhtalt pleekida oskavad. Natukehaaval ja tasakesi.

         Nägemata ja tähelepanemata tulevad vilud, pehmed ronijad. Üks kõige puhtam, valgem ja energilisem neist jääb korraga mõtlema, kuulatab, tumedalt kaugusesse vahtides, ja näeb, nagu viidaks eemal soode ääres lapse hinge ingli viisidega...

Jaan Oks.

MÄLESTUSEKS EMIL TAMMESELE.

         Emil Friedrich Tammes, kelle elu halastamata saatuse fatalsus varakult lõpetas — ta oli kõigest kakskümmendneli aastat vana —, ei ole meile suutnud kuigi palju oma ande kõrgusele vastavaid kunstiväärtusi päranduseks jätta. Mõned inimsuse ja südame geniuusest dikteeritud puhtad ja säravad aforismused tema päevaraamatus ja kümmekond paremaid luuletusi, mis juhtumisi alles jäänud, see on peaaegu kõik, millega endid rahuldama peame. Hulga kavandisi ja luuletustekogu käsikirja, mida ma pooleli valmiskirjutatuna nägin, on ta oma haiguse meeleheitlisel silmapilgul tulele annud.

         Kuid mida vähem Emil Tammes oma tööde poolest avalikkuse ees hiilgada võib, seda rohkem on tema isiku mõju ta sõprade mälestusesse istutatud. Tammest ja tema hinge meelde tuletada — see on nüüd, kus kõike rahustav ajakestvus meid selle idüllise elu katastrofilisest lõpust kahe aastaga lahutab, mineviku hõiskuste ja valude vaikseks, melanholiliseks maitsmiseks saanud.

         Ei olnud mitte palju vaja, et lapsepõlves selle iseloomu õrnusest ja südamlikust humorist ennast kaasa kiskuda lasta. Loomu poolest tagasihoidlik ja mureta

— 225 —

üksiklane, muidu kõige idealse vaimustatud kaitsja, täis peenet, kuid kergesti protesteerivat estetilist südametunnistust, kujutas ta enesest tõsise kunstniku iseloomu. Juba varaselt, lapsena, armastas ta loodust, millest ta hiljem omades filosofilistes vaatlemistes millalgi inimest — koguni tema kõige kõrgemates vaimuavaldustes — ei eralda. Omades psühilistes läbielamistes sulas ta loodusega alati ühte. Ta uitas looduses, enamasti üksinda, harva mõne äravalitud seltsimehega, kahekesi. Õhtul ja öösel kirjutati kaua, et vastuvõetud muljeid ja mälestusi aja vasta kinnitada. „Minus on mustlase uitamise himu ja vabaduse armastus, ja kui see elule ärkab, siis tahaks ma linnuna võimsana ja vabana laheda ilma sisse lennata, iga maanurka omaks kodumaaks ja iga hääd inim[e]st omaks sugulaseks nimetada“ (Päevaraamat, 12 mail 1905 a.)

         Kõigil peab hää olema, kõik peavad ülevoolavalt hõiskama! Ta ise on päris laps; ta hing on niisama värske ja puhas kui härmatis ja lumi talvisel hommikul.

         Ta armsamad aastaajad on talv ja kevade. Valgeil öil jääb ta kaua kuulama, und ei tule, ta hing on hell ja täis väljendamata liigutusi, kui kevade omas rõõmu vaevas:

Õitsevail pärnade uinudes

unistab tuul

merest ja lõhnavast luhast;

— 226 —

allikas lilledest raami sees

valmistab kuul’

peegelt kristallina puhast.

         Ta jääb tihti päikese tõusu ootama: „Juba valge. Taeva serv kahvatab. Koidu täht on valguse sisse uppunud. Kuu sirp valendab vaevalt. Mõni pääsuke mängib juba õhus“. (Päevaraamat, 1905 a.) Temale meeldib horitsondi puhas joon, mida ta alati imetleb.

         Kuid selguse ja plastilise vormi iluduse imetlemise pinnalt süveneb ta aegamööda sissepoole, kus romantika hing — muusik — heliseb. Ta hing

                            On vald, kus heli tasa väriseb,

                            kus loovas tusas süda ilutseb,

                            kui altar metsas, unustatud, üksi...

                            Kõik, kõik on ära—altar põleb üksi.

         Selles, temale omases, iseenesesse süvenemises ja kalduvuses üksildusesse, kus ta tasastele unistustele müsterilist viirukit suitsetab, kasvab ta noor fantasia, mis tõelisest elust varsti omale adekvatlisi kujustusi leiab.

         Mõnda kena profili, nähtud värske kevade vee vulinal uulitsal, mõnda lapselikku puhast vaadet ehk südamlikku häält on küllalt, et tema vastuvõtlikku ja tundlikku südant rõõmsa -ja sooja eluga täita.

                            Ei mitte üksinda säravail väljadel,

                            jõgedel, ujuval jääl, —

                            soojalt ju mõnelgi tuksuval südamel

                            kevade pitser on pääl —

mõtleb ta naeratavalt iseennast.

— 227 —

         Erotiliselt platoniseeriv helevus laenab kogu mõtlemisele iseäralise koloridi. Õhk näitab palavana, muusikast ja magusatest lõhnadest täidetud. Esiti ainult salapärane nimeta igatsemine, umbmäärane meditatsion, mis varsti organismuse ja südame nõudvuseks väljeneb. Ta ise ütleb selle kohta: „Ainult siis olen ma täiesti mina ise, kui ma kedagi armastan. Siis tuksub kõik olevus täis häädust, iludust, õrnust ja jõudu. Ta kiirtes on mu hing kolossalne. — O, süda! Sinus peab ikka puhta armu püha leek põlema. Ikka olgu su altaril Amori kuldne nool...“

         Ta ei olnud kunagi Tolstoi Kreutzeri sonatis käsitletud erotika problemidega rahul, arvustas neid valjusti ja nõudis nendes harmonilisemat otsust. Mitte asketlises ihu salgamises, vaid ihuliste ja hingeliste külgede ühtesulavuses ja vastastikku läbitungivuses — nagu Plato juures — nägi ta ainsat võimalust.

         Tänu sellele õrnatundlisele, kõike idealiseerivale iseloomule, sellele peenele hingelisele ja ka ihulisele strukturile, on arusaadav, miks sellesse päikeseheledasse vaimusse varjutused ja dissonantsid sisse imbusivad. Nad kogusivad endid tilkade kaupa, sedamööda, kuidas tõeline elu omad vasturääkivused teadvuseni kiirustas. Vahel peaks kui mõõka tõmbama!

Etteheitest keeb rind, neetest, pilkest keeb rind,

et nii tallataks’ ilu ja tõde —

ehk ta nukrustab hoone ehitajatest mööda minnes:

                   Palk kõlab, hoovab lõhna laiali...

                   Siin ehitataks jälle tumma tuba,

                   kus üksilduses täiesti on luba

                   mul nuttes kõike südant avada.

— 228 —

         Kuid niisuguste seisakuliste silmapilkude järel vabaneb enamasti luuletaja loov energia uuesti värsketeks puhanguteks. Täis spontanset jõudu ja usku oma nägija kutse sisse, loeb ta säravail silmil omale arusaavale sõbrale läbipaistvaks pärliks kristalliseerinud vaimusünnitusi. Sääl on Allikas, üks inspiratsioni sügavuse poolest kõige parematest luuletustest mis — meile kahjuks! — mitte Eesti keeli pole kirjutatud. Anname proosalise tõlke sellest:

         „Südames on allikas, miski ei jõua tema sulisemist lämmatada, — südames on allikas... Sääl on mu vaimu lähtekoht.

         „Vahel suliseb mu allik tasa, päevade hallusest jutustades, vahel põleb kui päikese kaksikvend.

         „Mu allikas! Sügaval oled sa rinnas — sügaval. Mu allikas ja mina oleme üks.

         „Mu allikas! Igavesti keeb ta tundmustest ja suliseb elavatest sõnadest; lõõmab ahnelt ja tuliselt kirglistest mõtetest.“

         Kahekümne aasta küpsus avab Tammesele uued panoramad. Kulturist ja haridusest näljasena sõidab ta õhinal suurlinnadesse. Pool aastat elab Moskvas, kuulab kirjandusest ettelugemisi, teeb kaunide kunstidega tegemist, milleks tal andi oli, — ta oli ka muusikaline —, vaatleb suuri sotsialseid liikumisi, maitseb suurlinnade luulet. Kuid selle juures alati intimset sõprust igatsev ja ülevasse meeleolusse kalduv, on ta alati tõelisest elust pettunud. Fantasia kujudes püüab ta vahel oma ette kedagi nõiduda, kes tema puhtale ja armastust jänunevale südamele vastukõla sünnitaks: „Ma olen sellepärast haige, et mul puudub sõber. O, õekene! õeke! Kuhu sa ruttad pärast seda, kui imetlevalt puhta vaatega mu hämara hinge udusse soojust ja valgust oled õhanud? Sa seisatasid, pöörasid end

— 229 —

ümber, tõstsid silmad vaatamiseks. Su silmad — need on kõige ilusa ja kauni võidu lootus. Sa naeratasid. Aga... sa lähed ära? Lähed naeratades. Mispärast? Miks? Kus on parem? Või ei suuda mu silmad armastust ütelda? O, laps! lühikesed on puhta vaimustuse silmapilgud. Kuhu ruttad? Kus on parem? Mitte kuskil. Ära mine ära!“ (Päevaraamat, 20. XI. 1908.)

         See haiglaseks muutuv elegiline toon läheb siis veel paisuvamaks, kui liginev parandumata vaimuhaigus tema selget mõtlemist hämardama hakkas.

         Võrdlemata ilusas sümbolilises Helbe langemises on ta varaselt oma sügavtraagilist, ühtlasi luulelist saatust aimanud:

                   Pilvest lõi helbe end valla —