NOOR-EESTI

NOOR-EESTI

/pilt/

Noor-Eesti                  Kunstnik K. Mägi näopilt.                 N. Triik

NOOR-EESTI

III

1909

NOOR-EESTI KIRJASTUSE VÄLJAANNE

Sisu.

                                                                                              Lhk.

Kr. Jaak Peterson: Seitse laulu                                                          9

J. Randvere: Ruth                                                                            18

Charles Baudelaire, Jean-Artliur Rimbaud, Albert

         Samain, Sully Prudhomme, Emile Verhaeren

         ja Paul Verlaine: Prantsuse bukett                                         75

Eduard Wilde: Kuival (1900)                                                          83

Fr. Tuglas: Eduard Wilde ja Ernst Peterson                                            113

Friedebert Tnglas: Vilkuv tuli                                                       195

Aino Kallas: Luuletus                                                           210

Bernhard Linde: Üle müüri (Aino Kallase luuletuse tõlge)                     211

Gustav Suits: Kolm luuletust                                                         212

A.H. Tammsaare: Süüta armastus (Muinasjutt)                                     215

Bernhard Linde: Raiesmaal (Mõtted kirjanduse ja elu üle)                    219

Bernhard Linde: Katkend novellist: „Hallid juuksed“                            245

J. Aavik: Kaks luuletust                                                                 252

Lauri Kettunen: Mõni sõna hää, pää — hea, pea küsimusest                254

Leena Mudi: Kolm sonetti                                                             260

Marie Under: Kaks luuletust                                                         263

Jaan Oks: Kolm luuletust                                                              265

Jaan Oks: Kriitilised tundmused Eesti vanemat ja uuemat

         kirjandust lugedes                                                                 268

Juh. Jürgens: Kaks luuletust                                                         294

Kunsti kaasanded:

N. Triik: Kunstnik K. Mägi näopilt.

N. Triik: Norra maastik.

V. Triik: Maastik.

J. Koort: Mure.

J. Koort: Melanholia.

J. Koort: Maastik.

Kaaneilustus kunstnik N. Triik’i joonistatud.

Vinjettid kunstnik A. Tasa poolt.

Eesleht kunstnik Kr. Raud’i joonistatud.

Seitse laulu.

1.

Maakeel.

Kas siis lauluhallikas

külmas põhja-tuules

minu rahva meelesse

kastet ei või valada?

Kui siin lumises põhjas

mürdike ilusalõhnaline

vilusas kaljuorus

ei või õitsta kaunisti:

Kas siis selle maa keel,

mis veel vaikse ojana

oma ilu tundes

läbi heinamaa sinise

taeva kullases tules

ei ole jookslemas;

ega toreda häälega

oma rammu tundes

— 9 —

               taeva müristamisena

               mere pääl hüüdmas:

               Kas siis selle maa keel

               laulu tules ei või

               taevani tõustes üles

               igavikku omale otsida?

2.

Karjaste laul.

Ott:             Vaata alla järve pääle,

                   kuis see vesi on sinine!

                   Sinine kui taevalagi,

                   kullane kui päike ilus.

                   Istugem siin järve ääres

                   halja rohu padja pääle,

                   võtkem laulda vastastikku.

Peedu:         Aga kes on laulumõistja?

Ott:             Näe, säält tuleb vana Aadu:

                   kui ta laulis noorel ajal,

                   kuulsid teda metsalinnud.

                   Kuule, Aadu, meie laulu,

                   ütle, kes meist parem laulja.

Aadu:          Olen valmis kuulma teid,

                   armsad noored laulumehed!

Ott:             Ilusasti paistab

                   kuu meil ööse ajal,

                   kui ta pilve põuest

                   oma palet mõseb

                   vaikselt ojavetes.

Peedu:         Toredasti läigib

                   päeva valgus meile,

                   kui ta koidukojast

                   musta mere pääle

                   viskamas on kulda.

— 10 —

Ott:             Kaunis on see kaske,

                   hõbe on ta ümber,

                   tema juurte aita

                   laksub tasa oja.

                   Ta on pajulinnu

                   varjuline maja.

Peedu:         Haljas tamm sääl tõuseb,

                   pilvedes on tema

                   latv,  kuid jõe vahus

                   seismas on ta jalad.

                   Tema okstes aga

                   ööpik laksutamas.

Ott:             Pesast aga lendab

                   lõokene üles

                   üle tamme ladva.

                   Taeva selges tules

                   lõõritamas tema,

                   inimeste sõber.

Peedu:         Kaljult aga lehvib

                   kotkas päikse poole,

                   pikse maja poole,

                   ujub päikse kullas.

                   Inimeste silmad

                   ei või teda näha.

Ott:             Ojake on ilus,

                   kus nii palju lilla,

                   kui on haljas metsas

                   puude kändusid,

                   kui on põllu nõlval

                   vilja kõrresid.

Peedu:         Ilusam on orgu,

                   kus nii palju puida,

                   kui on sõjapõllul

                   mehi, kui on taeval

                   selgeid tähtesid.

— 11 —

Aadu:          Kuulge, poisid, mis ma ütlen

                   kumbki teitest hästi laulab!

                   Armas Ott, su laul kui oja

                   vulisemas hallikast.

                   Sinu jälle, Peedu kallis,

                   nii kui suure jõe vesi

                   kaljudelt on kohisemas.

                   Sulle mõistan võiduhinna,

                   sulle annan kauni sarve.

3.

Jaagu laul.

Neiukene, noorekene,

sind ma tahaks võtta, võtta

lilleks oma voodile,

päevaks oma südamele.

Juuksed sul kui kullaojad,

silmakesed sinised:

nende sees on minu õnn,

nende sees mu elu elab.

Nii kui mesilane lendab

kena roosi lõhna poole,

nõnda tahaks mina lenda

suuda sulle andema.

Neiukene, noorekene,

sind ma tahaks võtta, võtta

lilleks oma voodile,

päevaks oma südamele.

Sinu valged rinnakesed

on kui talve lume-hanged —

päike paistab nende pääle.

Sinu hella käekene

pehme on kui lillelehti —

ilusam võib küll see olla,

mis sa aga varjul kannad.

— 12 —

         Oh, et võiksid armastada

         mind, mu kallis kullakene,

         siis ma oleks rõõmus poissi,

         kõige õndsam noori mees!

4.

Laul Alole.

Lilleke on ilus,

roosike on kaunis,

kui ta pääle paistab

päeva silmakene.

Koidupiir on ilus,

kui ta mere vetest

hakkab üles tõusma,

päeva põues kandes.

Kaunis on ka öösel

taeva tähekene,

kui ta pilvi läbi

tasakesti uimab:

Ilusam on minu

armsa Alo pale,

kui ta roosihuuled

laskvad laulu kuulda.

Ilusam on minu

kalli Alo pale,

kui ta silmakesed

paistvad minu pääle.

Liblikas küll imeb

kastet lilleliblelt,

mesilane lendab

paju urbe vastu:

Mina aga lendan

Alo palge vastu,

suukest otsimaie,

roosihallikat.

— 13 —

         Männa kõrges ladvas

         linnukene uinub:

         Mina aga uinun oma Alo süles.

5.

Vendade õhtu-dialog.

Jüri:   Päev ju looja minemas

         tulipunase väravasse.

         Kuu ju tõuseb Emajõelt;

         ööse valge kuningas

         vaatab ojakese pääle

         vana kaljukivi juures.

         Vait on taevas, vait on maa.

         Üksi ööpik hõiskab, nutab 

         linnud teised magavad

         varjulises kuusemetsas.

Jaak:  Meie vana isakene

         heitis ka ju magama.

         Nii kui valge lille pääle,

         sügisel mis ära närtsib,

         nõnda paistab akna läbi

         kuu ta halli pää pääle;

         ja kui põllu kõrte läbi

         puhub tasa tuulekene

         tema valge juuste läbi.

Jüri:   Maga, maga, isa kallis,

         olgu kaitstud sinu päevad.

         Kaua elu rõõmuvalgust

         sinu silmad nähku veel.

         Kaua ela meie keskel:

         nii kui vana isatammi

         seisab noore metsa varjus.

Jaak:  Istugem siin oja juures

         selle musta kalju pääle.

         Taevatähed ilusasti

— 14 —

         vastu paistvad oja vees.

         Mööda minnes oja laened

         kalju vastu laksuvad.

         Nõnda, nõnda, venda noori,

         jookseb mööda meie elu:

         täna oled sa veel rõõmus,

         juba homme haua süles!

6.

Sügiselaul.

Sügise lehed,

mis varjulises metsas

kevadel õitsesite:

närtsinud külmas tuules,

paadikarvalised,

maha nüüd olete langemas

tammepuu ladvalt

kuivanud heina pääle;

ja murelik seismas

oled sa mehine puu!

Sinu pimedas varjus

enam ei vidista

vagad taevalinnud,

sest nad sügise ujus

lõuna poole ju lendamas,

kus soojema päeva tuli

lillede pääle paistab

merest ülesse tõustes.

Sureva aasta pärast nuttes

taevast pilvede lapsed,

kanged sügise vihmad,

kurvanäolise oja

laenete pääle maha on

tulemas; õhkades, kaebades

puhumas sügise-tuuled

laanes ja paljas metsas.

— 15 —

Nõnda ka närtsimas

hallis vanaduses

inimeste ilu.

Kuid ülesse taevasse

ilusama päeva poole,

mis ikka kumades

ilmaski ära ei kustu,

maisetest ihupaeltest

lendamas inimeste vaim.

7.

Inimeste vaim.

Ära surema peab lilleke,

mis ilusas orus

selge hallika juures

hõbevett juurtega

imedes, ujudes

lehtega tasases tuules

päeva särava silma all

kaunisti õitseb.

Ära kaduma peab

kõrge kaljumäe pää,

mis pikserankudega kaetud

välkude kumavas paistuses

maadest läbi on ajamas.

Mäega maha langema

peab kotka tuuline pesa,

kes punase koidupiire

katuse all elades

varases päeva kullas

kerge tiivaga suples.

Ära kustuma peab

sinise taeva silma

selge kullane valgus

ning koidupiire lilleke

viimati ära närtsima

— 16 —

ja leinavarjuks saama,

kui jumala võimus

tema vastu on tõusmas.

Aga, oh inimeste vaim,

jumala vaimu kuju,

kui maailm põrutatud

sinu ümber vabiseb:

igaveses elus oled sa

jumalat vaatmas.

— 17 —

Ruth.

J’imagine! ainsi je puis faire

Un ange sous mon front mortel!

Et qui peut dire en quoi diffère

L'être imaginé du réel.

                           Sully Prudhomme.

         Mul on mõnikord imelik tung omi mõtteid, vaatlusi, unistusi paberile panna, neile teatud kuju anda, neid kirjanduslikkudesse fraasidesse suruda, kus ma neid kui mõne teise omasid vaatlen, mis mulle peaaegu võõrad on. See teeb mulle täitsa intellektualset lõbu ja sünnitab minus häätegevat rahuldust ja kergitust. Ma paljastan sääl oma sisemist olevust, oma hingelikku maailma, kõike, mis mõtlen ja tunnen, ilma tagasihoidmata ja kartuseta. Sest see on ainult minu tarvis; keegi teine ei loe seda ega leia selles huvitust. See on liig isiklik. See on nagu tükk päevaraamatust, ehk õigem, kirjutatud ühekõne, jutuvestmine iseenesega, ilma kompositsioni ehk plaani mureta, sihita edasi minev, kuhu jalad kannavad, kõiki värvisid ja lõhnasid maitsev, kõiksuguseid nähtusi uudishimulikult vaatlev, kõikide küsi-

— 18 —

muste juures peatav, mis mind huvitavad ehk piinavad. Nõnda olen ma juba aastate kaupa teinud, olen omad vaimustused välja laulnud ja oma vihkamistele maad annud; olen arvamisi inimeste üle avaldanud, kelledega kokku põrkasin, omi tundmusi naesterahvaste vastu kirjeldanud, kes mulle meeldisivad, omi mõttemõlgutusi elu, asjade ja armastuse üle ja omi otsusi raamatute kohta, mis mu pääle mõjusivad. Ma olen sääl ka ennast analüseerinud, oma iseloomu üles lõiganud, ja omi puudusi konstateerinud, ja seda kõike võimalikult erapooletult, ilma ilustamata, koguni teatud kibeda kahjurõõmuga iseenese kohta. Iseäranis aga olen ma armastanud omi unistusi jutustada ja meeleolusid kujutada, milledele end annan ehk mis mu pääle tulevad. Kuid sellest piiramata vabadusest aine valikus ja kõige sunduse ja kitsenduse äraolekust hoolimata, mis mõni kindel, määratud, lugejaid ja publikumi silmas pidav kirjanduslik vorm mulle pääle paneks, heitlen siiski vahel äravõitmata ja ülesaamata raskustega, meelt ära heites, et vormi sisule adäkvaatlikuks ei saa, sest ükski stiil ei jaksaks Unistuse heljuvaid ja segaseid kujusid ära anda ega seda tõlgitseda, mis teatud tundmustes intimlik-isiklikku ja kinnipüüdmata on.

         Viimasel ajal olen ma, tõsi küll, selle harjunud viisi, iseenesele kirjutada, natuke hooletusesse jätnud. Mul ei ole olnud aega ega mahti; mul oli kõiksugu proosalikkude asjadega ning tüütavate, unistusele vaenulikkude muredega tegemist. Kuid värskendav üksindus ja vaigistav, paitav rahu, milles kahe viimase kuu jooksul elasin ja mis mind realse elu kärast ja möllust eraldas, edendas minus mu sisseloodud kalduvust ettekujutatud maailmas elada, mille kahjulikust mõjust ma küll aru saan, võimetu selle vastu võidelda. Mitmed fantasia olevused, mis mulle enne ainult segased, udused ja

— 19 —

katkendlikud kujud olivad, kasvasivad detailide poolest, saivad kindlad jooned, muutusivad keerulisemaks, mitmekülgsemaks, peaaegu elavaks. Ja nendel külalooduse maastikkudel jalutades, mis veidi kahvatud, aga neitsilikult värsked ja rahustavalt kodused olivad, andsin ennast jällegi selle ettekujutatud elu kihvtitusele, mis mu superioriteet, aga ühtlasi ka üks mu nõrkuse põhjustest on. Väga edenenud fantasiat omandades olen ma lõbu leidnud teatud stseenisid kõigis nende detailides ette kujutada, nõnda et nad oma vägevuse poolest peaaegu realiteedi kätte saivad; ma olen nad kirjatähelikus mõttes läbi elanud, nii olivad nad realsed. Mul olivad teatud armsamad stseenid, mida ma sagedamini ette kutsusin, neid aeg-ajalt natuke muutes ja teisendades, et neid ühetoonlusest päästa. Ja nendest unistustest tulin välja, pää segane ja mõte laisk, võimetu vaimlikku tööd tegema, mis selget ja kokkukeskendatud tähelepanekut nõuab. Selle unistuseraamatu avasin ma, et teda lugeda ikka, kui ma igavust tundsin, iga kord, kui ümbrus mind vähe huvitas ehk mind tegevusetusele sundis, nagu kirikus, igavas, võõras seltskonnas, koolis mõnede ühetooniliste ja lapsikute tundide ajal.

1.

         Ma olen sagedasti püüdnud enesele üht naesterahva ideali ette kujutada ja ma olen märganud, et see ideal ajaga ja mu hinge üleüldise seisukorraga muutus, iseäranis aga mõnede realsete sündmuste, mõnede juhtumiste ja kokkusattumiste mõjul, mis mul elus on olnud. Ma ei hakka siin seda kirjeldama, mis mind lapse- ja koolipoisi-põlves vaimustas. Sest need lapselikud kujutused, milledes siiski oma iludus on, need noore poisi puhtad ehk erotilikud unistused näivad mulle nüüd õige

— 20 —

lapsikud ja huvituseta olevat. Need on enamasti ikka ühesugused, ehk ma küll juba sel ajal teatud individualsete detailide elavat ettekujutamist armastasin. Ma tahan nüüd seda kirjeldada, mis mind praegu huvitab. Mõni aeg, võib olla paar aastat tagasi kujutasin ma enesele imeliku ja kuulmata ideali, mis mind oma iseäralikkuse tõttu lõbustas. See oli: naene‑ori, kuid estetilik ori, idealne teenija.

         Ma olen sagedasti seda külgetõmbavust konstateerinud, mis mõnedel noortel teenijatel naesterahvastel on; nende puhas põll, nende valge krae, nende lihtne, aga maitserikas ja puhas ülikond teevad neid väga huvitavateks ja annavad neile iseäraliku nõiduvuse, muidugi kui nad ilusad on. Sest iludus, iseäranis peenem ja suurtsugusem, ühe isiku juures, kelle seltskondlik seisukord seda nagu näib välja sulguvat, teeb tema selle kontrasti tõttu veel huvitavamaks, suurema tähelepaneku vääriliseks, sinna ühe valusa, aga meeldiva disharmonia nooti pannes.

         Üks niisugune teenijanna oleks mulle truu ja sõnakuulelik kui koer. Ta jumaldaks ja austaks mind kui suurt isandat, just kui Petroniuse ori Sienkieviczi romanis. Nagu halastajaõde hoolitseks ta mu eest emaliku õrnusega. Ta oleks mulle ori ja naene ühtlasi. Kuid sääl juures oleks tal siiski teatud tõsidus ja väärtusetundmus ülesastumises, teatud suurtsugusus ja peensus kõiges ta olekus.

         Ta oleks vaikne ja tagasihoidlik. Ta vastaks mu küsimiste pääle lakonliku täpipäälsusega; ta täidaks mu käskusid tumma allaheitmisega, ilma et ta kunagi nende põhjuste järele päriks. Kui ma ka ära sõidan, ei tohi ta küsida, kuhu ja kui kauaks, kui ma talle seda ise ei ütle. Iialgi ei hakkaks ma temaga sõbralikult ja tutvalikult juttu vestma, maha arvatud, kui mul tung

— 21 —

on kellegi elava olevuse kuuldes rääkida. Sest ka siis oleksin ainult mina see, kes kõneleb; tema kuulaks mind vaikselt ja sõnalausumata päält, teatud ärdusega, kui kirikus. Ma räägiksin talle oma ideedest, plaanidest, unistustest, selle järele küsimata, kas ta aru saab või mitte, ja ta ei võigi mu vaimlikusse elusse astuda, mu ideedest, mu kirjanduslikkudest huvitustest osa võtta; see on talle ta väikse hariduse läbi keelatud. Ma ei nõua talt muud kui et ta üheski keeles vigadeta kirjutada ja ette lugeda oskaks. Sest ma ei taha, et neis kirjades, mis ta mulle asjatalituste pärast on kohustatud kirjutama, mind puudulik õigestkirjutus haavaks ja seda suurtsugu, ilusat ettekujutust tumestaks, mis mul temast on.

         Missugune hommikumaaline unistus, missugune antiik ideal!

         Kuid nüüd, mõni kuu tagasi, olen ma omale ideali ette kujutanud, mis niisama imelik ja iseäralik on, kuid oma loomu poolest täielik eelmise vastand, niisugune ideal, missugust vaevalt keegi mees omale on ette kujutanud ja mida ma enese kohta lõpulikuks pean. Enne ei olnud naene mitte midagi, ta oli ainult ühe kalli asja väärtuseni maha surutud, kuna mina kõik olin. Nüüd aga on see ümberpöördud: tema on kõik ja mina peaaegu mitte midagi. Õigemini, mina ei figureeri sääl üleüldse mitte enam. Kui ma selle ideali alles nüüd ta mitmekülgsuses formuleerisin, olen ma siiski juba enne ta osasid ette kujutanud ja mõnedest ta omadustest unistanud.

         Mis on siis see nii iseäralik, nii mõistatuslik ideal? See on õpetatud naene, teaduslik naesterahvas. Õiguse poolest on see mina ise, kui ma naesterahvas oleksin. Jah, kõrgemat liiki naene olla on minu meelest mõnikord näidanud nagu midagi peenemat, suurtsugusemat

— 22 —

olevat kui mees. Naesterahvas näib mulle suuremat kunstitööd eneses realiseerida võivat. Välimuse poolest on ta ühe enam edenenud kulturi, ühe enam vananenud ja raffineeritud inimesesoo produkt. Sest tema juures on ihu peenem ja õrnem, füüsilik jõud on vähenenud, luud on peenenud, käsi ja jalg oma volüümist kaotanud. Üleüldse on see üks eeterlikum, dematerialiseeritum, hingelikum olevus.

         Kuid siiski teiselt poolt olen ma naesterahva parandamata mõistuslikust tühisem-olemisest, inferioriteedist vankumata kindel. Omadus, võime, mis psüühiliste võimete hierarhia tipul leidub, on just mõistus, mis elavate olevuste juures kõige hiljemini on edenenud. Oma mõistuse poolest tugevam ja peenem olla, kui teised, see tähendab teatud mõttes organilise elu harjal seista. Kuid õnnetuseks on naesterahvas just selles tükis madalamal, see välimuse poolest õrnem, ilusam, täielikum olevus. Ta pääaju näib teistviisi ehitatud olevat. Mis ühe mõistuse superioriteedi teeb, on iseteadliku oleku tihedus ja mitmekülgsus. Naesterahva juures aga on see iseteadlik olek alati vaesem, kitsam, tumedam. Ta on võimetu suuri süntesisid formeerima, laiu üleüldiseid ideesid sünnitama; ta näeb ainult üksikuid asju. Iseteadliku oleku intensiteet ripub ka teadmiste mitmekülgsusest ja põhjalikkusest ära, mis pääajusse on mahutatud. Kuid naene ei või neid teadmisi mitte nii suurel mõõdul omandada kui mees: ta pääajulik energia on nõrgem. Üleüldse on naesterahval vähem kalduvust puhtalt abstraktilikuks mõtlemiseks; ta mõte on ikka praktilikum, konkretlikum, igapäevasem ja enam maa vastu. Üleüldiste, teaduslikkude küsimuste kohta puudub tal sellepärast tõsisem huvitus täiesti. Ja seda naise intellektualset tühisem-olemist võib igas asjas, igal juhtumisel, näha, tunda, konstateerida. Ta võib

— 23 —

väga haritud, väga tark, koguni väga teaduslik olla, kuid siiski puudub tal midagi, see äraseletamata, defineerimata midagi, mis teeb, et ta ikka naene on, selle sõna laitvas mõttes. Ülikoolides on paljud neist usinamad kui meesüliõpilased; nad teevad omad eksamid hästi, mõnikord hiilgavalt ära, saavad kandidaatideks, harvemini doktoriteks, kuid ikka teevad nad seda hääde ja korrapäraliste koolilastena, kes omi ülesandeid kätte õpivad. Iialgi, iialgi algupäralist ja iseseisvat mõtet, iialgi ühtegi uut ideed leitud, ilmaski tundmata rada avatud, kunagi uut sihti alustatud! On koguni arvamist avaldatud, et naesterahval hirm uue ees, misoneismus, kaasasündinud olla. Ja tõe poolest on naene end ikka kõiksugu uuenduste vastu vaenuliku näidanud, maha-arvatud mis riidemoodidesse puutub.

         Aga, öeldakse, kui naesterahvas oma mõistuse poolest tühisem on, trööstigu ta ennast sellega, et ta oma tundmuste, oma tundluse poolest kõrgemal seisab. Puhas pettus! Tühi lootus! Ka sellegi poolest on ta tühisem. Nii paradoksilik kui see ka näitab, on koguni tundmuse-elu, kired, emotsionid mitmekülgsemad, keerulisemad, differentseeritumad mehe juures. Kui ümberpöördud seisukord õigem oleks, siis omastaksime praegu selle kohta silmanähtava tunnistuse: meil oleks naesterahvalt mõned kunstitööd ettekujutuse ja tundluse alalt, mis nende üle käiksivad, mis mehed selle poolest on produtseerinud: luuletused, romanid, pildid, helitööd. Kahjuks aga ei ole lugu nii.

         Tõe poolest, mis mõistuslikusse inferioriteedisse puutub, siis võiks seda selle asjaloo läbi vabandada, et need vaimlikud võimed endid nõnda ütelda atrofeerinud on mitmetuhande aastalise tegevusetuse tõttu. Ja päälegi on vähem võimalusi, et väikesest naisteadlaste hulgast suuri mõtte ja teaduse geniusi tõuseks. Kuid on ala

— 24 —

olemas, kus see vabandus oma maksvuse kaotab: luule ja muusika. Sääl on võimalused kahtlemata naise pool. Sest kes loeb ja armastab enam luuletusi ning romanisid kui naised ja iseäranis noored neiud? Kes teeb enam muusikaga tegemist kui mitte naine? Klaverimängimine on ju päris olulik element hääs naiskasvatuses. Kuid imelik ja mõtlema panev nähtus! Senini ei ole naine veel ühtegi luuletajat annud, kes ühe Schilleri, Heine, Victor Hugo, Byroni, Baudelaire’i, Verlaine’i kõrgusele oleks tõusnud. Mis komponistidesse puutub, siis on resultaadid veel negativlikumad: ei ole ühtegi komponistinnat olemas, kes natukenegi kuulsamaks oleks saanud. Naisel näib ülepää vähe muusikalikku fantasiat olevat.

         Ei pea nimelt unustama, et mehe juures tundmuslik külg kõrgema mõistuse läbi võidab, mis teda peenendab ja mitmekesistab. Iseäranis seisab naine estetiliste tunnete poolest mehest madalamal, ehk ta ehtimise tung seda tõendust küll näib ümber lükkavat. Ta maitse on ikka labasem ja vulgäärim. Kui ma ühe naisega jalutan ja kui me mõnd algupärast ja suggestivlikku maastikku vaatleme, siis ei ole mu kaaslasel iialgi minu tundeid ja minu meeleolusid. Tema imetlemine oleks midagi segast, ebamäärast, iseteadmatat. Vahest jätaks teda maastik hoopis erapooletuks ega reageerikski ta emotivliku elu pääle, iseäranis kui sel maastikul mitte suurepäralist tüüpilikku, melodraamalikku ilu ei oleks, vaid niisugune, millest teatud alandlik, diskreet, aga iseäralik õrn, unistama panev nõiduvus välja hoovaks, nagu näituseks mõned Saaremaa loodusele omased kohad, madalad mätlikud väljad ehk kadakatega kaetud kõrvenud arud, millede üle teatud tume, maharõhutud, aga intiim luule näib lehvivat. Iialgi ei võiks ma oma kaaslasele avaldada, mida ma seda loodust nähes tunnen;

— 25 —

iialgi ei läheks mul korda teda seda õrna ja peenikest nukrust mõistma panna, mida minus selle maakoha magusalt-kodune vaatlus äratab. Ma jääksin üksiklaseks omas imetluses ja unistuses. Siiski kui ma neid muljendid mõnedele omadele sõpradele avaldasin, leidsin nende hinges vastukaja: nad olivad minust aru saanud ehk ise midagi sarnast tunnud. Samuti on lugu ka paljude armsate kirjanikkudega, kellede stiili plastilikku puhtust ehk muusikalikku suggestivilisust ma kui ilust lillelõhna, kui imeilust viisi maitsen. Võimata on jällegi neid tundmusi naisega jagada.

         Teine asi on alati, kui ühe mehega kõneleda; siis on sul ikka rahustav tundmus, et sul omakohase ehk sinust kõrgema olevusega tegemist on. Ta saab sinust ka siis paremini aru, kui ta mõistuse ehk hariduse poolest sinust madalamal on. Tähtis on siin mehelik pääaju. Ühe naisega aga ei või ilmaski tõsiselt kõneleda. Kui ma seda teen, siis tunnen südametunnistuse piina: oma kõige sisemaid, kõige kallimaid mõtteid kellegile avaldada, kes neist aru ei saa, näib mulle profanatsion, karakteri puudus, oma isiku prostitutsion olevat. Kuid teiselt poolt trööstin ma ennast vahel sellega, et ma iseenesele räägin, teatud kõnelemise tungi mõjul, hoolimata sellest, kas minust aru saadakse või mitte. Harilik, tüüpilik naine ei või kõrgelt intellektualse mehe mõttele iialgi järele jõuda. Kõige rohkem on tal sellest tume ja segane ettekujutus, mis ruttu kustub ja ununeb. See mõte naise mõistuslikust inferioriteedist on minu juures viimasel ajal nii valitsevaks saanud, et iga ta faktilik konstateerimine ja tähelepanek haavavalt ja piinlikult minu pääle mõjub. Ma ei või naise kohta enam otsekohest, tagasihoidmata ja pimedat vaimustust tunda. Naivlikkuse aeg on üle. Ta mõistuslik inferioriteet saab ikka seda

— 26 —

vaimustust enam-vähem kainestama. Ta ei ole mulle enam muud kui lõbu ja unistuste objekt, kes oma iludusega, oma rõõmsa olekuga, oma graatsiaga mõnikord inimest olemasolemise suurt üksildust ja kõikide asjade kaduvust unustama võib panna. Ei ole tähtis, mis sääl taga on; pääasi, kui ta aga mulle teatud illusioni annab ja mind unistama saadab. Seda meeldivat, aga tola iseteadmatust mõnede noorte neidude juures, seda on Juhani Aho ühes omadest nii kuulsatest laastudest suurepäraliselt kirjeldanud, päälkirja all: Silmapettus. Ilmaski ei ole naiselikule ebajumalale rängemat mahavirutavamat hoopi antud, ilmaski ei ole kirjanik teda peenema ja söövama ironiaga naeruvääriliseks teinud, ja seda täieliku graatsiaga, kõige rahulisema näoga, natuke kurvameelne naeratus huultel. See „laast“ on omas liigis tõesti võrdluseta, ainus maailma kirjanduses.

2.

         Sellepärast, kui ma omale idealset naist ette kujutan, keda ma tõesti kui kõrgemat olevust võiksin austada, kelle vaatluses mu hing peenemat ja sügavamat lõbu leiaks, tahan ma, et ta kõigist neist naiselikkudest vigadest vaba oleks, milledest praegu kõne oli. Ta on erandlik, ainus olevus, sest ta ühendab eneses kaks omadust, mis tõelikus elus endid näivad välja sulguvat: kõrgema, tõesti meheliku mõistuse ja naiseliku iseloomu meeldivuse. Ta on kõrgel kraadil intellektualne, selles spetsialses tähenduses, mis sellele sõnale Prantsusemaal antakse, nimelt olevus, kelle juures mõtlemise võime, pääaju tegevus äärmiselt edenenud ja kes omale suure hulga teaduslikka ja kirjanduslikka ideesid ning faktisid on mälestuse salvedesse kogunud. Tal on selle tõttu laialdane eruditsion, mis toredat mälu oletab. Ta

— 27 —

armastab keeleteaduslikka uurimisi, mida vähesed naised tõsiselt, teaduslikult armastavad; ta teeb nendega tegemist, kuid ilma, et ta teised teadused selle tõttu kõrvale jätaks. Ta on tublisti Ladina keelt õppinud, ja on selles oskuse omandanud, mis nüüdsel, vanade keelte kohta unutlikul ajal haruldaseks hakkab jääma. Samuti oskab ta Greeka keelt, ehk küll mitte nii täielikult. Nõnda on ta Homerust, Platot, Aristotelest, Sofoklest, Lukianost, Uut Testamenti, Longuse „Daphnis ja Chloe’t“ alguskeeles lugenud, samuti Rooma kirjanikkudest pääle harilikkude, nagu Cicero, Livius, Tacitus, Horatius, Virgilius, koguni Lucretiust, Catullust, Ovidiuse „Arsamandi“, Martialist, Juvenalist, Petroniuse „Satiricon’i“, Apulejuse „De asino aureo“, Gelliuse „Noctes Atticae“, ja paljusid teisi mitteklassilisi kirjanikka, isegi kirikuisasid. Iseenesest arusaadav, et ta ka keskaja ja renessansi Ladina keele kohta on teatud huvitust tunnud ning munkade, skolastikuste ja humanistide töid lugenud. Selle keelemõistmise tõttu, mis talle tolleaegsete inimeste mõtetesse, mõtteviisidesse ja meeleoludesse tungimise võimaldab, on tal neist surnud ajajärkudest otsekohesem, vahenditam, konkretlikum vaatlus, nagu see ülepää temas ajaloo kui maalerliku romani, kui kollektivliku tragödia kohta on huvitust äratanud. Pääle intellektualse lõbu, mida üleüldiste seaduste konstateerimine pakub, maitseb ta ajaloos „mineviku luulet“, millel isesugune nukrus ei puudu. Ja tõesti, midagi ei ole kohasem inimest teatud eepiliku melanholiaga täitma, kui see läinud saatuste tagasivaade.

         Iseäranis huvitavad teda filosofilikud küsimused; ta leiab maitset abstraktilistes spekulatsionides ja psühologilistes uurimistes. Et aga tõepoolest intellektualne olla ja uue aja teaduse kõrgusel seista, peab tingimata looduseteadusi ja füüsilis-matematilisi teadusi tundma, iseäranis aga kõrgema matematika saladustesse tunginud

— 28 —

olema, sest see viimane näitab, kui suurt abstraktsioni inimese mõistus võib kätte saada. Sellepärast on ta, ilma et ta just üks Sofia Kowalewskaja oleks, analütilist geometriat õppinud, infinitesimal-arwamisega end tutvustanud, differentsialisid ja integralisid tarvitanud. Et veel paremini selle naise intellektualiteeti karakteriseerida ja nimelt ta oluliku omaduse pääle tähendada, peab ütlema, et ta mõte täitsa vaba sellest uduloorist on, mis harilikult naise mõtet tumestab ja seda selge loogika ja peenema analüüsi tarvis võimetuks teeb ning ahtraks julgete ja genialsete ideede poolest. Iseteadlik olek on tema juures kuni äärmiste piirideni aetud, sest ta pääaju on kõige peenemalt ja kõige solidimalt ehitatud ja ta närvisüsteem on väga tihe. Tal on selle tõttu päris meheliku mõistuse tugevus ja teravus. Veel enam: ta ei ole mitte niisugune „anderikas“ naisterahvas, kelle tõsist talenti liialdatakse, kelle kui imelapse pääle vaadatakse, kui ta kord oma kaasõdede harilikust madalusest välja kerkib. Oleks niisuguste andidega ja teadmistega naine mees olevat, siis ärataks ta vaevalt mingit tähelepanekut; ta oleks vist kaunis igapäevane nähtus ja keskpärane väärtus. See aga, kellest kõnelen, ei pea mitte üksi võrdlust keskmise mehega välja, vaid oleks ka mehena tähelepanemise väärt erand.

         Veel üks asi, mis olulikku vahet selle unistatud naise ja harilikkude vahel markeerib. Viimastel, olgu nad kes tahes, harimata ehk haritud, madalast ehk kõrgemast seisusest, köögitüdrukud ehk üliõpilased, on see ühine, et nad peaaegu mitte ilmaski ise ideesid ei leia, mida nad omas ümbruses avaldada tahaksivad. Nad ei leia neid mitte kusagilt, ka raamatutest mitte. Raamatud, olgu nad kui ilukõnekalt kirjutatud, olgu nad kõige uskuma panevaid tõendusi täis, jätavad naise enamjagu kordadel külmaks. Neil on kõigil

— 29 —

see viga, et nad surnud raamatud on. Rutemini kui kõik maailma kõige vaimustavamad broschürid, parema tagajärjega kui kõige tõsisemad ja põhjalikumad teaduslikud uurimised võib keegi mees naise ühe uue idee jüngriks teha, olgu see idee usulik, estetilik ehk politilik, ja ka ainult ühe tingimisega, ja see on, et see mees naisele sugulikult väärt oleks, sest ilma selle väärtuseta ehk vastumeelt mees, kui õige ja aus ta idee ka oleks, jätaks paremal korral naise selle idee kohta külmaks, kui ta mitte koguni vaenulikku olekut välja ei kutsu. Mis niisugustes asjus naise erapooletusesse puutub, siis peab sel puhul ikka Schilleri mõtet meelde tuletama, mis ta järgmises trehvavas distichonis välja ütleb:

Männer richten nach Gründen; des Weibes Urteil ist seine Liebe; wo es nicht liebt, hat schon gerichtet das Weib.

         Kuid naine, keda siin ette kujutan, on selle poolest teistsugune: oma kõrgema mõistuse tõttu, mida puhtad ideed võivad huvitada, jaksab ta sellest sugulikust psühologiast abstraheerida ja erapooletult otsustada. Päälegi ei lange ta moraliselt ega ideelikult kellegi mehe isiku mõju alla; seks on ta liig iseseisev ja tugev oma mõistuse poolest.

         Kuid ta mõistus ei avalda siiski mitte nii määratut laiust ja jõudu kui päris erakorralist painduvust ja peensust. See on ta pääomadus. Sellepärast ilmubki ta superioriteet ka pääasjalikult selles, et ta ühe mõtte lõpmata väikseid nüanssisid ehk ühe nähtuse mitmesuguseid külgi märkab; ta oskab asju iga vinkli all vaadata, kõiki nende võimalusi aimata, neis niisuguseid vahekordi ja kombinatsionisid leida, mida kellegile enne ei ole meelde tulnud tähele panna. Niisuguse omaduse tõttu on tal võimata ühekülgseks ja kitsarin-

— 30 —

naliseks saada, kes muust aru ei saa ega muud õigeks ei tunnista, kui seda, mis ta kord on pähe võtnud. Ümberpöördud, ta avaldab kõikide nähtuste ja küsimuste kohta sügavamat ja peenemat arusaamist. Kuid see superioriteet võib talle ka nõrkuse põhjuseks saada: just selle läbi, et ta ühe asja juures kõiki vastuseisvaid külgi näeb ja lõpmata hulka nüanssisid silmab, tunneb ta sagedasti kahklemisi, kõhklemisi, kui tarvis järsku otsust formuleerida ehk kindlat arvamist omandada. See saab talle mõnikord tülikaid sisemise võitluse silmapilkusid valmistama. Kuid teiselt poolt toob see uue superioriteedi kaasa sellega, et selle läbi ta juba muidugi õrn sensibiliteet kuni äärmisuseni suurtsuguneb ja peeneneb.

*

         Pääle andide teadustes on tal veel suured talendid kunstides; muu seas mängib ta meisterlikult klaverit, sest ta on tingimata muusikalik. Kuid mitte üksi ei mängi ta laitmata tehnikaga, mis siiski mitmed naised kätte saavad, vaid ta paneb oma mängusse ka peenema, isiklikuma arusaamise, mis harilikult naistel puudub, kes enam-vähem masinlikult töötavad. Ta tunneb muusika ajalugu ja harmonia teoriat. Ta on oma aja kõige suuremaid virtuosisid kuulnud, kõige tähtsamad ooperid näinud. Nagu see loomulik, tunneb ta hästi muusika kirjandust, iseäranis mis klaveri omasse puutub, kus ta hulga tükkisid pääst oskab. Pääle selle, et ta nõnda nimetatud klassilikku muusikat ja vanemaid komponistisid tunneb ja Bachi, Beethovenit, Chopin’i, Schumanni, Liszti, Brahmsi, Tschaikovskit mängib, paneb ta ka käesoleva aja muusika edenemist suure huvitusega tähele, tunneb interessi uuemate komponistide kohta, nagu Saint-Saens, Grieg, Franck, Richard Strauss, Vincent d’Indy, Debussy, Rachmaninov, Sibe-

— 31 —

lius, Reger j.t.; ta muretseb omale ikka uute tähelepanemist äratanud ooperite partiturid. Ta imestab ja armastab ka kirikumuusikat, seda sügavat ja pühalikku muusikat, mille ülemaapäälset hoogu ükski teine kätte ei saa ja mis nagu igaviku vaimu näib välja hoovavat. Neid vägevaid ja tõsiseid akkordisid, neid pühalikka ja karmisid viisisid kuuldes, mis vägeva hümnusena üles Gooti võlvide poole tõusevad, arvad end tõesti üleloomuliku sisse uskuda võivat...

         Ta on veel selle poolest iseäralik, et tal muusikalikku fantasiat on, nii haruldane asi naise juures, ja pääle selle oskus neid fantasiaid julges ja algupärases improvisatsionis kuuldavale tuua. Muusikalik ettekujutus on tal mängimise võimega nii ühte sulanud, et ta kõik, mis ette kujutab, ka kõige keerulisemad akkordid, kõige mässavama helide möllu võib otsekohe ära mängida. Teiselt poolt on ta nootide lugemises niisuguse osavuse omandanud, et ta kõige raskemas klaveri partituris, täis akkordide ja passaashide rägastikka, mitte enam tummi noota ei näe, vaid mõttes helisid kuuleb, just nagu mängitaks talle ette. Ta maitseb silmadega muusikapala niisamuti nagu teine luuletusi silmadega, ilma deklamatsionita, maitseb. Sellest järgneb järgmine nähtus, kui ta nootidelt mängib: selle asemel et nootide järele klahvisid lüüa ja alles siis klaveri helides nootide muusikalist sisu kuulda, nagu see harilikult, kui tükk raskem ja keerulisem, mängib ta neid helisid ainult ära, mida ta lihtsa nootide nägemise tõttu juba kuulis kõlavat. Muidugi sünnib see protsess nii ruttu ja peaaegu iseteadmatalt, nõnda et nootidelt nähtud ja klaverilt kuuldud helid ta iseteadvuses üheks sulavad. Niisuguste eeltingimiste juures on loomulik, et ta ettekujutatud ehk meeles peetud muusikatükki võib partituriks kirjutada, ilma ühelgi mänguriistal katsumata.

— 32 —

Sarnast naist võiksin ma tõepoolest austada ja jumaldada kui ülinaist, kelle kingapaelu ma väärt ei ole lahti päästma!

3.

         Kuid, mis kõige imelikum on, milles ma oma unistuse suurt algupärasust ja iseäralikku nõiduvust näen, on see, et see nii haritud, nii teaduslik naine täis teadmisi ja mõistust, veel noor neiu on, kes vaevalt üle oma kahekümnenda eluaasta on sammunud. Jah, hoolimata omast kõrgemast mõistusest, hoolimata omast huvitusest tõsisemate uurimiste kohta, on ta veel alles noor neiu, ja päälegi meeldiv ja õrn.

         Nüüd vaja selle imeliku noore neiu välimust kirjeldada, et sellest naise idealist, millest ma unistan, täielikku pilti ette kujutada. Ühe unistatud olevuse õige üksikasjalik kirjeldus võiks vahest imelik, kui mitte naeruvääriline paista paljudele praktilistele vaimudele; minu juures aga, kellel fantasia elu väga vägev on ja ettekujutatud maailm realse maailmaga parallellikult eksisteerib, ei ole sääl midagi ebaloomulikku ega imelikku.

         See teaduslik naine peab, nagu see loomulik on, ka oma välimuse poolest kõrgemat inimlikku eksemplari kehastama. Tal peavad füüsilikult kõik need täiused olema, mis inimese kehal võimalikud on. Selle läbi on ta ka sugulikult väärt olevus. Sest igal inimesel on oma suguliku väärtuse kraad, mida, tõsi küll, enam-vähem isikliku maitse järele hinnatakse. Ja ma usun, ma olen kindel, et selle väärtuse kraadi iseteadlik ehk iseteadmata konstateerimine tähtsat osa meie sisemise olevuse kujunemises mängib. Muutke see väärtus, teda tõstes ehk alandades, ja isik ei viivita mitte teatud muudatust omas vaimulaadis, omas üleüldises meeleolus, omas ilmavaates läbi tegemast. See ehk teine

— 33 —

naine, nii pea kui tal teine nina, teistmoodi puusad, teise vormiga huuled oleksivat, peaks end teisiti üleval; sel ehk teisel mehel, kui talle teistsugune kasv, teistsugused silmad, teistsugune habeme ja juuste värv ilmuks, oleks korraga teistsugune elu filosofia ja teistmoodi ülesastumine. Sellepärast, et oma tõu tõsine ja väärt edustaja olla, peab ka kui sugulik olevus väärt olema. Kõik teised väärtused, vaimlikud ja moralsed, ei jaksaks seda puudust ära tasuda. Inimene oleks siis ikka nagu poolik, nagu midagi katkendlikku ja täiuseta. Nii leiame meie, ehk küll enamasti iseteadmatalt, ikka teatud hääd ehk haledat meelt, sugulikku vähem‑väärtust omaga võrreldes kellegi juures konstateerides, kes meist mõnede muude omaduste poolest ette on; samuti nagu me üht kadedusega segatud imetlemist tunneme isikut vaadeldes, kes suguliku olevusena meid varju saadab.

         Harilikult tähendatakse see väärtus sõnadega ilus ja inetu ära. Kuid need sõnad ei ole kindlad ja on selle tõttu võimetud ühe isiku tõsist sugulikku väärtust ära määrama, kelle kohta neid tarvitatakse, sest neile antakse liig kitsas tähendus, mis selle väärtuse ehk mitte-väärtuse kraadiga kokku ei lange. Nõnda juhtub sagedasti, et kellegist inimesest öeldakse: „Ta on ilus, aga ta ei meeldi mulle“; ja ümberpöördud: „Ta on inetu, aga ta meeldib mulle“. Niisugusel korral ei tähenda need sõnad mitte inimese sugulikku väärtust. Sellepärast pean ma oma terminologia ära määrama ja nendele sõnadele laiema, kuid samal ajal spetsialsema tähenduse andma: nad vastavad just seda sugulikku väärtust. Üleüldse ei või mehe ja naise juures muust ilust kui sugulikust juttu olla. Järelikult on „ilus“ niisama palju kui sugulikult ihaldatav, kuna „inetu“ sugulikult ebaihaldatavat ehk vastumeelset tähendab.

— 34 —

         Selles mõttes on see naine ilus. Ta sugulik ihaldatavus on üks kõige peenematest ja suurtsugumatest, sest on ka inimesi, kellede juures see liig vänge ja labane on; ka selles avaldavad endid lõpmata hulk vahesid ja nüanssisid. Ta kasv on ennem veidi allpool keskmist kui ülevalpool, sest hiigla naesterahvas ei võiks seda muljendit teha, mida see peab avaldama. Ja see üleüldine muljend on midagi nooruslikku, õrna, koguni abrast, mis ta kasvu laseb kõrgema paista kui ta on. Tema nõtkuvat graatsialikku kõnnakut nähes on tung tema ümbert kinni haarata ja teda kaugele kanda, nii näib ta kerge ja õhulik olevat, võiks ütelda: sulg. Kuid sääl juures ei ole ta mitte lahja ja nukelise kehaga; tal on painduvad ja elastilikud liikmed, hästi voolitud ja sahvtikad vormid. Teatud noor graatsia näib temast välja hoovavat.

         Ta nägu on ilus, kuid see ei ole mitte banalne ja hiilgav salongi iludus, mis silma torkab ja labasele maitsele meeldib. See on varjunditest koos ja sellest peenemaitseliste iluduste liigist, mida tagasihoidlikkudeks võiks nimetada. Sest neid ei märka mitte kohe. Kuid mida enam neid vaatled, seda enam leiad sääl iludusi, peensusi, varjundisi, mis lõpmata unistama panevad. On ilusaks peetud nägusid, mis omas üleüldsuses teatud iluduse mõju avaldavad, kuid kus vähehaaval piinlikka inetusi märkad, mis üleüldist mõju rikuvad. Tema juures on asi ümberpöördud: ta ei pimesta hiilgava iluduse säraga, kuid säält ei leia ka midagi, mis piinlikku ehk vastikut mõju avaldaks; vähehaaval aga on pilk mõnede detailide peensuse läbi külge tõmmatud ja alla heidetud. See ei ole sellepärast siis mitte absolutlikult korrapäraline ja täielik iludus, nagu näituseks üks Cavalieri, kelle jooned peaaegu geometriliku korrapärasusega on. See avaldab mulle ikka natuke puist

— 35 —

ja külma mõju; see on nõnda ütelda ametlik ja akademilik iludus, millel isiklikku ja erandlikku iseloomu ei ole. Mõned väiksed ebakorrapärasused selle vastu võivad näo veel meeldivamaks teha, talle individualsema iluduse anda; need teevad, et niisuguseid nägusid mitte laitmata ilusateks ei peeta. Kuid kui korraga sääl peensusi ja kõrgemaid iluelementisid leitakse, siis teeb see teatud hää ja meeldiva üllatuse. Need puudused hoiavad vaataja vahetpidamata põnevuses, sest teatud dissonants-akkordidele sarnanedes rikuvad nad üleüldsuse täielikku harmoniat, ja selle disharmonia imelikku ja sissekiskuvat magusust maitstes ootad siiski teatud piinliku tundmusega, et see dissonants viimati ometi täielikuks kokkukõlaks harguks.

         Eelolevast järgneb, et tal mitte klassilikku või Greeka profiili ei ole. Sest minu arvates ei ole Greeka iluduseideal enam meie oma kohane. Modern iludus on nõnda ütelda koha päält kõrvale nihkunud ja teiseks saanud, sest et meie tüüpus teine on. Iludus aga ei ole ilmaski muud kui abstraktsion ümbritsevast tüüpusest. Mina leian antiikiluduse koguni natuke veidra ja kentsaka olevat. Kui veel Belvederi Apollo ja Milose Venuse näo-iludust kiidetakse, siis on see vist inertsia mõjul ehk psittakismusest: et neid kord lõpulikuks idealiks, absolutlikuks tüüpuseks hakati pidama, mäletseb kõik maailm samu fraasisid järele, ilma et sisu üle tõsisemalt järele mõeldaks.

         Et see nii ebarealne, nii konstrueeritud isik niisuguse täpipäälse ja üksikasjaliku kirjelduse tõttu hakkab, minule vähemalt, luust ja lihast olevuseks, elavaks inimeseks saama, keda ma juba niisama hästi võin ette kujutada kui kedagi naist mu tutvuskonnast, on tarvis, et ta mitte nimeta olevuseks, lihtsaks „temaks“ ei jääks, vaid et tal pärisnimi oleks nagu igal määratul

— 36 —

ja realsel isikul. Kui romanikirjutajad omadele väljamõeldud tegelastele nimed annavad, miks ei võiks siis mina seda mitte selles kirjelduses, millel koguni auahnus on teatud mõttes täielikumat ja mitmekülgsemat pilti anda kui seda harilikud romanid teevad. Kuid mis on ta nimi? Nimi, mis talle kõlbaks, ei tohiks mitte labane ega igapäevane olla nagu Ida, Bertha, Juuli, Anna, Olga, Veera, ega kulunud, ehk küll ilus nagu Marie, Helene, ega ka liig lapsiku ja väikekodanliku maiguga nagu Rosa, Minni, Lonny, Nanny, Nelly, ka mitte romantilik nagu Lydia, Aurora, Eleoncra, sugugi mitte meesterahva nimest tuletatud -iine lõpuga nagu Josefine, Karoline, Ernestine, milgi tingimisel mitte luulelikult kõlav ja melodraamalik nagu Rosalie, Eulalie, Theodolinde, Kuningunde. Ma olen selle üle järele mõtelnud ja olen viimati ühe Hebrea nime valinud, mis labane ega igapäevane ei ole, oma lühidusest hoolimata, kuid mis minu meelest siiski luulelik, energilik ja naiselik ühtlasi on. Siit pääle nimetan teda: Ruth.

4.

         Vaevalt leidub naisi, kelledele blond mees põhjusmõttelikult meeldiks. Peaaegu kõikide ideal on brünett: mustad lokis juuksed, mustad „tulised“ silmad, tõmmud vurrud ja tõmmukas ambrakarva näovärv. Sagedasti meeldib ka seda tüüpust naine meestele. Kuid mis minusse puutub, siis ei ole brünett naine mitte minu ideal, sest ülepää ei meeldi mulle see tüüpus naise juures. Sel on blondiga võrreldes minu meelest ikka midagi toorest, vänget, aasialikku; ta on igatahes vähem intelligentlik ja peenike kui blond. Tõsi küll, blond kui ta labane ja inetu, näeb siis veel palju labasem ja inetum välja kui brünett, mil ikka teatud „huvitus“ leitakse olevat.

— 37 —

         Kuid mulle meeldib ikka kõige rohkem intelligents, sest et see kõike peenendab ja suurtsugustab; ja see näib end kõrgemal kraadil blondide naiste juures avaldavat. Üleüldse on brünettidel enam temperamenti, blondidel enam intelligentsi. Igatahes ei ole must naise juus iial nii ilus ja meeldiv kui schatän ehk kollakas, sest tal on vähem nüanssisid ning vähem naiselikku pehmust ja õrnust. Mul ei ole sugugi tungi musta juust katsuda. Sellepärast on Ruth blond, kuid mitte linakarva vesine blond, vaid niisugune, kelle juus rukki — ehk õigem meekarva tumekollane on, mil isesugused soojad nüanssid võivad olla ning mis paiguti nagu natuke pleekinud näitab olevat. See blond tüüpus on midagi soomelikku selle sõna raassilikus mõttes. Kui ta suurtsugustatud ja idealiseeritud kujul ilmub, siis võib ta iseäralikult meeldiv olla: ta on midagi kodust, omast, lihtsat ja loomulikku; kuid ühtlasi midagi kulturilikku ja raffineeritud. Niisugune on Ruth. See tüüpus saab tema juures just ta kõrge hariduse ja intelligentsi ning ta seltskondliku seisukorra tõttu huvitava ja veidi pikantliku kontrasti. Nooruse ja tervise lõhn näib temast välja hoovavat, mis värskendab ja rahustab; kuid see ei ole mitte seesugune labane ja vulgäär tervis, mis nagu ülekäte on läinud ja oma häbemata küllusega otse haavavalt mõjub. See ei ole ka mitte rõõsk punapõske neiu, kes midagi vesist ja sisutat on, vaid temas on midagi tahedat ja karmi, aga pehmet ja paitavat ühtlasi. Tal näib koguni teatud perversiteetideks kalduvusi olevat.

         Mul on imelik nõrkus suurte, paksude juuste kohta. Naise pää, mida lopsakas juuste vegetatsion ümbritseb, näib nii salapäraline, nii huvitav; on nagu oleks selle metsa taha mõni varandus ära peidetud, mille juurde ahvatlev on pääseda. Ruthi pääd, kes enam

— 38 —

dolichokefal on, katab tihe mets tumekollakaid juuseid, millede karvad mitte vedelad ega liig õhukesed ei ole, mis jõuetult pääluu vastu lossi langevad ehk üksikute korratute karvadena vedelema jäävad. Ehk küll pehmed ja siidised, näib neil isiklik elu ja tahtmisejõud olevat, nõnda et nad lainetama löövad ja päälaelt määratud sihis välja looklevad. Kõrvade ümber ja kukla taga kaela pääl ripnevad nad õhukeste, õrnade, veidi valkjamate kiududena, mis naise pääle iseäraliku meeldivuse võib anda. Frisur on lihtne ja loomulik; ei ühtegi kunstlikku käherdust; otsaesine, mis mitte liig kõrge ei ole, on vaba, suurtsugu, idealselt puhas, mille vaatluses hing rahu leiab... Ruthi juustel on pääle selle veel meeldiv ja külgetõmbav lõhn, mis teatud silmapilkudel joovastavalt võib mõjuda. Iseenesest mõista, et nad terved ning tugevad on; nad ei lange ühegi konstitutsionalse nõrkuse ehk kohaliku nahahaiguse, näituseks kõõma tagajärjel välja. Nad on nii tihedad ja tugevad, et Ruthi nende pidi võib üles tõsta ja rippuda lasta. Nad püsivad tal ka kaua, kuni viiekümne aastani, veel õige lopsakad.

         Silmad, see tähtsam ja kõige suurtsugusem iluduse element, sest et nendes ilme asupaik on, sest et nad tervet hinge, tervet maailma, tervet melodiat võivad sisaldada, — silmad ei ole Ruthil mitte mustad ega pruunid, ega ka mitte ilmasüüta ingli-sinised, veel vähem labased, veekarva sinakad, vaid tumedad sinihallid, milledesse väike nüanss rohelist oleks segatud ja mis teatud valgustusel, nimelt õhtuti, õige tumedad võivad paista. Kuid milgi tingimisel ei tohi neil sinikas-lillaka poole kalduvat värvitust olla. Nad on küllalt suured, puhta ja tumestamata sarvenahaga, ja sedavõrd sügaval koobastes, et kui nad täiesti avatud on, laugude ääri sugugi näha ei ole. Ripsmed on pikad ja tihedad; kulmukar-

— 39 —