NOOR EESTI
/pilt/
„Noor Eesti“ kaasanne. H. Laipmann.
Dr. Fr. R. Kreutzwald.
„Kaugelt näen kodu kaswama“
NOOR EESTI
I
1905
„KIRJANDUSE SÕPRADE“ KIRJASTUS
Дозволено цензурою
Г. Юрьевъ, 1905 г.
Trükitud „Postimehe“ — J. Tõnisson’i trükikojas, Tartus — Jurjewis, 1905. a.
SISU. Lhk.
Gustav Suits, Noor Eesti 1
„Noor Eesti“ toim., Noorte püüded 3
Fr. Mihkelson, Asuja 20
O. Grossschmidt, Pühajärwe tamm 33
Ansomardi, Wabastatud wang 35
H. Raudsepp, Keskaja kindlus 41
Aino Kallas, Linna-sõit 42
G.E. Luiga, Waremed 53
H. Raudsepp, K.E. Sööti luule 55
K.E. Sööt, Üks kalmuke teise kõrwa 73
O. Leik, Mis on seltskond? 74
O. Grossschmidt, Kiwid 103
A. Kitsberg, Laseb käele suud anda 104
Gustav Suits, Laul orjadele 111
J. Aawik, Eesti kirjakeele täiendamise abinõuudest 114
Gustav Suits, Kewade laul 132
Fr. Mihkelson, Nõiutud ringis 134
Willem Grünthal, Talwine õhtu 152
Gustav Suits, Ex ungue leonem! 153
Juhan Liiw, Noor Eestile 163
Gustav Suits, Päätükk pikemast kirjatööst 165
Juhani Aho, Unustuse saar 179
Anna Haawa, Mu luule, tule! 188
Hella Murrik, See oli kewadel 190
Mutti, Ema laul 192
J. Aawik, Charles Baudelaire ja dekadentismus 194
E. Enno, Pühapäewa hommik kodus 201
Lhk.
Willem Grünthal, Wampir 203
Willem Grünthal, Mere ääres 206
J. Kreek, Meri ja weri 208
Rudolf A. Lesta, Ma wihkan teid, ilusad naesed 209
Rein Tamm, Kui ma weel nõrgameelne ei olnud 214
Pärt Pärn, Siis jään ma magama 216
J. Lattik, Kui meil weel püksa ei olnud 218
— — —
H. Laipmann, Kaugel, näen kodu kaswama.
Verd Grüner, Jõua ju kaugelta!
K. Raud, Millal?
K. Raud, Fuuriad.
K. Raud, Surma-laul.
Marie Möldermann, Hilisel õhtul.
P. Raud, Rauk Muhu saarelt.
K.A. Hindrey, Unustuse saar.
Kolm K.A. Hindrey naljapilti.
Raamatu ilustused on kunstnikud K.A. Hindrey, M. Pukits, K. Raud j.t. joonistanud.
Kaanepildi on kunstnik N. Triik walmistanud.
— — —
Kaasandena: R. Tobias, Nänia Kreutzwaldi mälestuseks.
Noor Eesti.
Las’ kaswame, me tõusew sugu,
Ja ootame, mil tuleb tund,
Kus nendele, kes näewad und,
Kord müristame kõrwu sõjalugu.
— 2 —
Las’ kaswame! Las’ kogub rammu
me lihastesse noortesse,
las’ õpetab weel elutee,
kuis tuleb targu seada sammu.
Las’ kaswame! Las’ suurdub wägi,
kel lehwib eel ju noorte lipp,
kel sihiks on see mäetipp,
kust muidu laulik kujutusi nägi.
— — — — — —
— — — — — —
— — — — — —
— — — — — —
Gustav Suits.
/pilt/
Noor Eesti Jõua ju kaugelta. V. Güner
Noorte püüded.
Üksikud mõtted meie olewiku kohta.
I.
Kas teie olete tähele pannud, kuidas suured pilwed sünniwad? Esiteks ujuwad nagu uinudes wäikesed, wäikesed pilwesagarad kusgil taewa äärel; nendega seltsiwad aga ikka uued ja uued pilwede ja pilwekeste salgad — ja waadake, kuidas wiimati kui mustaw meri ähwardawalt üle taewa tõuseb, tormi tiiwul kohisedes ligineb, wälk sähwatab ja kõue kõmiseb — kui jumalate kättemaksmise hääl.
Ehk kas teie olete waadanud, kuidas suured jõed tekiwad? Alles kui Oka ja Kama, hulk nimega ja nimeta jõekesi oma wett ühendanud, sünnib Wolga. Ei ka muidu Emajõge saa, kui Pedja wett ei weereta — Pedja ja hulk teisa.
*
Üksmeelt, ühistunnet — on meil Eestis nii wäga tarwis. Selle puudus on meie rahwa needus, see on üks meie jõuetuse, kohutawa wõimetuse pää‑põhjustest. See on kui muinasjutt Kronosest, kes ise oma lapsed ära sõi. See on kui
— 4 —
muinasjutt Suur-Tõllu kiriku ehitamisest: mis mees päewal ehitas, see kisti öösi maha. Muinasjutt? Aga see ei ole mitte muinasjutt, waid halastamata elutõde, mis meile iga Jumala päew sadandete silmadega otsa wahib. Wõtke näituseks meie ajalehed — neis tuleb ju seltskonna seisukord kõige selgemini nähtawale. Kui meie kõik tahaksime uskuda, mis Eesti ajalehed üksteise püüetest ilmale wälja kuulutawad, siis ei wõi meie küll muud arwata, kui et nende toimetajad inimesed on, kelledele selle päikese all enam midagi püha ei ole.
See on küll loomulik, et waated ja arwamised kokku põrkawad, et kõik mitte üht ja sedasama laulu ei laula, waid mõni hõiskab: „Mu isamaa!“, teine „Oh majandus!“, kolmas „Internationali“,— et üks wanaisa Kanti kumardab, teine isa Marxi ja Häckelit appi hüüab. Aga sellegi pärast ei wõi üksteist weel kiwidega loopima, laimama ja kahtlustama hakata, nagu see meil Eestis armsaks moeks on.
Noorsugu näeb seda ja kuuleb ja unustab temagi ära, kuidas suured jõed sünniwad. Sagedasti „juba koolipingil“ saab ta erakonna meheks — nagu seda uuemal ajal mõnelt poolt on soowitatudgi.
*
See on otse tarwilik, et noorsugu elawalt päewa wõitluse-küsimustest osa wõtab, kui tema meeles muidgi huwitusi liigub — pääle selle, mis talle koolis sisse söödetakse. Need riiuküsimused, mis ühiskonnas meeled liikuma panewad, ei tohigi nooresoole wõõrad olla. On otsekohe nooresoo kohus neist osa wõtta, neid järele kaaluda ja nende kohta
— 5 —
wõimalikult iseseiswale otsusele jõuda. Kuid niisugust otsust ei anna mitte sõge ühe wõi teise erakonna lipu järel käimine.
„Katsuge kõik läbi ja pidage, mis hää on“. Ärgem unustagem, et meie ühelegi erakonna-dogmale ei ole truudust wandunud, waid et meie weel nooruse kaunist wabadust maitseme — wabadust kõigist erakondadest kõrgemal olla. Meie oleme küll loomulikult mitmesuguste walitsewate arwamiste — opinionide — mõju all. Aga meie peame endid neist wabastama, neid arwustada wõtma ja nende kohta iseseiswalt otsustada püüdma. Niisuguse püüde aluseks peab muidugi tingimata tõearmastus olema — ning tõe otsimine ja kalliks pidamine nõuab, et muud tõeks ei wõi pidada kui seda, mis hoolsa, erapooletu uurimise järele enesele kindlaks arwamiseks oleme omandanud.
Iseseiswate waadete, iseseiswa arwamise wäljatöötamine nõuab, et wastased arwamised põhjaliku läbikaalumise ja läbikatsumise alla wõetaks. Niisugune läbikatsumine jälle õpetab wastaste mõtetest aru saama ja seda omandama, mis nendes hääd on. Niiwiisi saab wõimalus ka teisitimõtlejatega ühist tööd teha, muidugi seda oletades, et ka wastased tõde ja õigust kalliks peawad.
*
See aeg, kus meie elame, nõuabgi noortsugu ühisel jõuul tulewa elutöö wastu walmistama. On täie õigusega öeldud, et see aeg ülemineku, uuestisündimise aeg on — — — — — —
Usulises, ühiskondlikus ja riiklikus elus ilmub ikka uusi küsimusi, püüdeid ja wõitlusi. Niisugune üle-
— 6 —
mineku aeg surub inimestegi pääle oma pitseri-märgi. On nagu kahklewat kõikumist märgata. Ühelt poolt ei usaldata, ei taheta enam wana pääle loota, teiselt poolt waadatakse kahklusega uue, nagu mõne suure weepaisumise pääle. Meie tunneme, kuidas meie noorsugu on aateid otsimas — oma tulewiku teed. Ja meie teame, et niisugusel ajal enam, kui kunagi tarwis on, noorsugu enesele iseseiswat arwamist aja suurte küsimuste ja wõitluste üle püüab luua. Loomulik on, et nooresoo meel uue, tulewa poole ihkab, sest tulewik on noorte päralt — kes noortest tahaks tagurlane olla? Aga kui see ka asjakohane on, et nooresoo silmad uue, tulewa poole on pöördud ja et tal loomulik sund on wanale selga käända, peetagu ometi meeles, et mitte kõike, mis olemas on, enesest ei wõi ära heita nagu wana kuube, — et nii mõnedgi igawesed põhjusmõtted ja aated, milledega wanad elawad, wananemas ei ole, nagu wahest küll usutatakse, waid need wõiwad ka tulewate aegade elu toeks ja põhjaks olla.
Teaduse, kodumaa armastuse, kõrgete aadete juhil, mis meie meeli üle igapäewaste wäiklaste nägelemiste ja riidude tõstawad, peame oma suurtele eluülesannetele wastu astuma. Ainult niisugune ilmawaade wõib inimeses, kõike walskust ja alatust nähesgi, usku tõe murdmata püha wõimu sisse ülewal pidada — — — — — —
Kui meie wõitluste möllust hämaras orus neile mäekinkudele tõuseks, kuhu päike wabamalt paistab! Kui meie, noored, seda iganes ära ei unustaks, kuidas suured jõed sünniwad!
— 7 —
II.
„Küsigem, mis on see tingimine, mille läbi inimene kõigi oma wõimete arenemisele jõuab, mille läbi ta kõik, mis tema wõimuses seisab, korda saadab. — Tema peab liikwel olema; tema ei pea mitte alalise mure ja kahkluse koorma all seisma; tema peab kas õnnelik olema wõi ennast mõnest mõttest, eneseusaldusest wõi wisadusest kantud tundma.
„Ja küsigem seda terwe inimesepõlwe ja terwe rahwa kohta, siis näeme, et üleüldise meeleolu ja hää tuju tekkimine, mille sees kõik tähtjas ja tähelepanemise wääriline sünnib, samati selle läbi tingitud on, et iga üksik ennast edasi tunneb kantama.
„Ta peab eneses tahtmist tundma ülespoole tõuswat liikumist weerema panna, ehk peab, sellest ülespoole tõuswast liikumisest kaasa kistud, märkama, et päri‑tuul wõi püüete sugulus teda kannab, ja ta peab oma jõuu kahekordseks paisumist tundma — teadmise tõttu, et terwel ühiskogul, mille hulka ta käib, tahtmine on enesele mõju wõita, et see palju oma idealidest on täide saatnud ja selleks tegew on, et weel palju täide saata.
„Nii tunnewad terwed inimesepõlwed rahwaste hulgas, kui neist sügaw kulturi- wõi ilu-waimustus läbi kohiseb, nagu Italias renaissanssi ja Saksamaal humanismuse ajal — — — — — —
Oma käe pääl püüab ta siis edasi, täis ettewõtmise waimu, elujulgust ja usku oma rahwa tulewiku sisse“.
*
Ei wõi ütelda, et need omadused: julgus, enesepäälelootmine, ettewõtmise waim,
— 8 —
usk elu sisse ja tulewiku lootus Eestis kuigi suurel mõõdul leida oleksiwad.
Sügawasti maharõhutud olek walitses kümnete aastate jooksul kuni meie päiwini Eesti waimuelus. Süttisiwadgi ehk siin ja sääl mõned sädemed põlema, aga ainult selleks, et jälle kustuda. Üksikutel püüetel puudus seljatugi, laiemad ringkonnad püsisiwad tuimas ükskõiksuses.
Mis ime siis, kui need üksikud oma nooruse idealisid elus mitte ei suutnud läbi wiia. Aga weel enam. Nemad ei suutnud isegi nendele truuks jääda — nendele oma rahwuslikkudele idealidele. Praktika seisis teoriast kaugel ära. Isamaa sai ainult kulunud sõnakõlksuks. Karakterlik terwele ajale on, et ka need, kes selle ebaisamaalsuse wastu üles tõusiwad, tõelises elus pahatihti oma teoriad näiwad ära unustanud olewat.
*
Ei ole palju parem lugu ka selle wiletsa ajajärgu mõjudes üleskaswanud nooresooga, nendega, kes kõrgematest õpeasutustest osalt awaliku elu arenale on astumas, osalt sinna juba on ilmunud. Ettewõtmise waimu, kindlat tahtmist ja sellest järgnewat wõimist midagi agaramalt ette wõtta, tegu teha — seda ei wõi nende enamusele mitte omaduseks anda. Tõsisemadgi mehed nende hulgas on ainult teoretikud, kel küll mõnigi kord õigeid mõtteid ja waateid on, aga neil ei ole mitte jõudu mõtetest tegu teha. Neil ei ole selleks sagedasti õieti tahtmistgi. Neil on sellest küll, kui nad eluilmuwuste üle eneste ümber hoolega kätteharjutatud rahuga ja külmawerelusega kõnelewad, ironiseeriwad, paremal juhtumisel arwustawad, ise ikka
— 9 —
peenikeselt päältwaatajaks jäädes — ja sellesama segamata rahuga — magawad. Mõni on weel uhkegi selle pääle: waat’ kui mõistlik mina olen — elan lõbusasti iseenesele, kuna teised, rumalad, asjata waewa näewad. Nimelt asjata ehk igatahes wäga küsitawat waewa. Nemad on ju skeptikud, kahklejad, ja skepsis ongi, mis nende elujuured ära sööb. Hallid on kõik teoriad ja haljas elu kuldne puu! Kategorilik ja ehk ei, see käib nende morali wastu. Nemad, need skeptikud, ei suuda ühestgi asjast täielikult waimustatud olla, ei suuda nemad ka ühtgi asja sügawasti põlata, kus seda waja. Neist wõib ütelda: „Ni chaud, ni froid“, ehk nagu eestlane lausub: „Ei willa ega nahka“. Ei ole meie ajal paremat uinutamise ja magamise abinõuu kui skepsis.
Et skeptitsismuse kui ühiselulise paha küsimus meil Eestis arutamise all ei ole olnud, siis lubatagu, kui selle juures weel natukene peatame. Skepsisest räägime siin nimelt kui liialdatud, haiglasest nähtusest, kui ühiselulisest pahast, mis waimuelu ei wärskenda, waid suretab. Sellega ei jutlusta meie mitte mõnda dogmade usku ega räägi kahkluse wastu üleüldse. Meie teame wäga hästi, missugune mõju kahklusel wabamate ja wärskemate mõttewoolude mõjule pääsemisel on olnud, sest et kahklus enesega arwustust kaasa toob. Natukene arwustada tahame siin seda tagasikiskuwat skeptisismust.
*
Skeptitsismus on üle terwe Europa laiali lagunenud. Iseäranis praegusel Prantsusemaal on tahtmine raskesti haige — juba kaua aega, suurte waimlikkude ja ühiskondlikkude liikumiste järel, nagu ratsionalis-
— 10 —
mus ja rewolutsion. Prantsusemaalt lagunes see mujalegi, kus olud selleks kohased oliwad: näituseks Wenemaale. Wene kirjandusesgi tõusis see tüüpus Puschkini Jewgeni Oneginis ülesse, käis Lermontowi Petschorini ja Gogoli Tentetnikowi kaudu kuni Turgenjewi Rudinite ja Lawretskiteni ja ulatab ka Leo Tolstoi ning uuemate kirjanikkude töödesse. Need on kõik ühte wõi teist wiisi üleliigsete inimeste tüüpused — niisuguste, kes seltskonnale mitte ei suuda kasulikud olla ja selle läbi üleliigsed on.
Ka meil Eestis on see haigus lahti. Ma arwan, et teist wist küll pea igaüks Eesti Oneginid ja Rudinid on näinud, kes oma sugulastest küll mitmeti lahku lähewad, aga kellede tüüpus selle läbi juba eemalt ära tunda on, et nad Childe Haroldi mantlit kannawad.
See skepsis on osalt, nagu närwide nõrkusgi, mooduhaiguseks ja iseäralise toreduse tundemärgiks saanud; algupäraliselt on tal aga muidugi tõsisemad põhjused.
*
Skeptitsismus, eitamise ja kahklemise ajajärk, käib alati suure waimustuselaene järel, siis kui waimustus inimesi mitte soowitud sihile ei wii — ja paljas waimustus ei tee seda kunagi.
Nii oli lugu ka meil Eestis. Laseme neid meile kõikidele tuttawaid sündmusi silmade eest mööda käia.
70 aastate ümber kuuldi ühte nime kõlawat, taewa wõlwilt wastu hõiskawat; see nimi oli eestlane. Ja see aeg oli Eesti rahwusliku ärkamise aeg, ilus kewade-idill. Taewas paistis nii sinine ja rahwa süda oli nii täis ihaldusi ja lootusi. Missugune imelik ja paljutõotaw oli see suur loomise nädal!
— 11 —
Nagu kewadel ühise salasunni järel jõed üle kallaste kohisewad, puud pakatawad, põllud haljendawad, linnud laulawad, nii oli lugu ka siis, kui Eestis 30 aasta eest suur kewade oli. Wanemuise laul ja mäng helises üle maa, Kirjamehed hakkasiwad Eesti hariduse ülesannete kallal tööle, Põllumehed tõstsiwad rahwa majandust, Eesti laewad sõitsiwad Läänemerest wälja kaugetesse maadesse. Ja kui suured lootused oliwad sinuga ühendatud, Eesti walulaps, Aleksandri kool! See pidi terwe maa waimuhallikaks olema, siin pidiwad Eesti lapsed kõrgemat haridust saama... Ilusad ja julged oliwad siis unenäod, sel suurel loomise nädalal! See oli ajajärk, kus igaüks Eesti tähte tõusmas nägi.
Ilusa kewade järele tuleb weel kaunim suwi! mõtlesiwad meeled.
Aga Eesti iseteadwuse ajalugu on lugu suwest, mis ialgi ei tulnud.
Põhjused, miks Eesti suwi ei tulnud, on: sisemised ja wälimised.
*
Olgu see üksik inimene wõi terwe ühiskond: oma romantilises eas unistab ta hiilgawatest õhulossidest ning kõneleb palju ja waimustatult suurtest ülesannetest, mida ta on kutsutud täide saatma. Aga sellejuures unustatakse tihti ära elutõega rehkendamast ja tõsist tööd tegemast. See on hukatust toow wiga.
Eelpool kirjeldatud ajal kirjutati ja kõneldi Eesti kuldsest minewikust, rahwa kasuks töötamisest ja muist ilusatest asjadest. Aga kuidas kainelt olewiku kitsastes raamides elada, kuidas tõesti
— 12 —
rahwa kasuks tööd teha, see oli õieti tume mõiste. Eesti, isamaa, see oli sõna, mis ainult pühapäewaseid tundmusi äratas, äripäewane tegelik töö ei mahtunud weel selle mõiste alla. Puudus ka asjatundmist, mille pääle tõsiseid ettewõtteid oleks wõinud rajada.
See on üks põhjus, mis meie suurematele ettewõtetele kadu tõi.
Teine tähtsam põhjus on: ühistunde puudus, sisemised tülid ja üksikute tegelaste alatud püüded.
See on ju kulunud lause, et kus elu on, sääl ka wõitlus tekib. Waadete ja püüete lahkuminemine ühiskonna elu põhjusküsimustes on kõigi rahwaste juures ja kõigis ühiskondades olnud. Tõelises, praktilises elus ei ole mitte ainult üks tee, üksainus õige tee olemas ja teised kõik eksiteed. Elu tähtsamates küsimustes, nagu usulistes, riiklikkudes, ühiskondlikkudes, sõditakse just lahkuminewate ja üksteise wastu käiwate aadete eest suure waimustuse ja warmsusega. Näib wahel küll, et õige tee üle mingit kahklust ei ole; aga kui tihti on nähtud, et mõni õigusemõiste, mis ise-aegadel ja ise-oludel usudogma pühaduse on saanud, teistsugustel aegadel ja oludel kõrwale heidetakse. Ühiskonna üleüldistes küsimustes on iga rahwaliikme kohus iseoma järelkaalumise põhjal oma seisukoht wõtta. Kui ta seda teinud, wõib ta küll kinnitada: mina olen selle üle kindel, et minu waade õige on. Aga temal ei ole mitte õigust kinnitada: see on täitsa kindel, et minul üksnes õigus on ja teistel mitte. Sest sel, kel teised waated on, oleks siis õigus sedasama kinnitada. Aga kui mul õigust ei ole ütelda, et minu waade ainus õige on, siis on minul weel wähem õigust kinnitada, et need, kes teise aate eest wälja
— 13 —
astuwad, ise teawad, et see wale on, ja wastu oma paremat tahtmist teewad — isiklikkudel, egoistlikkudel põhjusmõtetel
Meil Eestis ei ole salliwuse põhjusmõtted teisitimõtlejate kohta weel nüüdgi kaugelt mitte mõjule pääsenud, seda wähem siis weel tol tormisel ajal. Wõitlus sai lihtsalt wastaste häwitamiseks. Kaotati aade silmist, mille eest wõi wastu sõditi, ja nähti ainult isikuid, kellede poolt wõi wastu wõideldi. Wastased ei tunnud enesel enam midagi ühist olewat, nad unustasiwad ära, et nad ühise Eesti emakese lapsed on. Sellepärast oli iga mõte, iga tegu, mis wastaste poolt wälja läks, juba sellepärast kõlbmata, et ta wastaste oma oli. Ja sellest siis tuli, et ka kõige lihtsamate küsimuste kallal häbemata kombel jonniti.
Kuule, armas Eesti weli:
Kaks kord kaks ei ole neli!
Sellest ei olnud weel küll, waid wastastikku häwitamise tuhinas hakati üksteise tegude faktoriks alatut omakasupüüdmist, silmakirjateenistust, mammonaorjust — wõi kuidas need selleaegsed hüüdsõnad oliwad — otsima. Kui halb moraliline mõju säärasel negatiwilisel woolul oli, see on arusaadaw. Aga teisest küljest annab juba see asjaolu, et niisugused kahtlused tekkisiwad, kurba tunnistust, et tõesti isikuid leidus, kellede teguwedruks sarnased auutud põhjusmõtted oliwad. Kui meri laenetab, siis sünnib ikka, et laened põhjast muda ja kõntsa üles loputawad... Rahwakasu nime all ratsutas, näituseks, X ja waatas oma „walguse“ kiirte abil, kel pää segane
— 14 —
ja taskus kopik raha! Püha näoga kraaksus: rahwakasu, rahwakasu! Y ja hulk tema sarnaseid „wareseid!“
*
Kuna sisemised alused isegi kõikusiwad, käis raske rahepilw üle Maarjamaa... See lõi puruks kõik meie lootuslillekesed ja peksis maha walmiwa wilja wäljadel... „Laula, linnuke, surnuaial, ära sa, wallatu, waiki — Eesti on suur surnuaed. Mu süda, mu süda on nii haige!“
Maani maha painutatud oliwad isamaa sõprade meeled.
*
On üks sõna, mida tol ajal tihti üteldama kuuldi, mitte kergemeelselt, waid ahastawas kurbtuses :
Meie oleme surmale pühitsetud rahwas. Eesti täht kustub!
*
On arusaadaw, et niisugustel oludel allapoole weerew wool läbi maa käis, et tahtminegi kadus midagi teha. Ja kuigi neid harwu leidus, kel jumalasäde südames põles, siis puudus neil selja taga jõud allapoole weerewat woolu peatada: rahwas oli oma jõuu ära kulutanud ja, mis weel pahem, iga lootuse ja usalduse Eesti asja wastu kaotanud.
Mis ime siis, kui skeptitsismus ja ironia 90 aastate nooresoo keskel maad wõttis. Mis ime kui neil enam rahwuslikka idealisid ei olnud, sest wanade eeskuju ja Eesti iseteadwuse lühikene ajalugu oli neid säära-
— 15 —
seid idealisid ainult põlgama ja pilkama õpetanud. Inimestele oli waheajal uusi püüdeid ja hoolesid kaswanud. Nende ringkondades, kes endid edumeesteks nimetasiwad, räägiti ainult „realpolitikast“, ühiskondlikkudest ja majanduslikkudest küsimustest kui ainsatest tõsistest asjadest. Ja sääl naerdi juba kõige lapsiku waimustuse üle. Sest küsimused ei olnudgi sääl niisugused, mis waimustust wõi aateid oleksiwad tarwitanud. Üleüldise asja kohta oliwad neil lahkuminewad arwamised. Igatahes ei leidnud nad Eesti olewikust midagi, mis neid ükskõiksusest oleks wälja tõmmanud, tulewiku üle nad kahklesiwad. Aga julgemad nimetasiwad endid otsekoheselt kosmopolitideks. Sel ajajärgul sündis ka see muidu kuulmata asi, et üks rahwajuht oma rahwale awalikult kadu kuulutas ja ühtesulamist ühe suurema rahwusega soowitas...
Skeptitsismus ja pessimismus oliwad päälegi suurel mõõdul üleüldse aja waimus leida, nii et noorsugu kergesti üleüldise meeleolu mõju alla sattus. On tuttaw, et haigutamine külge hakkaw on. Ah — see suur hulk haigutawaid nägusid, mis meie oma ees näeme!..
III.
Raske on niisugusel ajal midagi julgeda ette wõtta, kui üleüldine wool selle wastu on, kui sind igalt poolt tahmise- ja teowõimetus sisse piirab.
Ja kui sa pilgu üle suurte ja wäikeste kulturimaade lased käia ja siis kodumaa lagedat pinda silmitsed: missugune tundmus lõikab sul läbi rinna!
—16 —
Mõne wäikese rahwa kirjandusel on tähtjas osa Europa waimuelus, aga seda imet ei ole Läänes keegi kuulnud, et eestlastel ka kirjandust on — eestlastest ei ole üleüldse keegi midagi kuulnud. Suurel maailma näitelawal, kus rahwad üles astuwad, otsid sa asjata ühte, kelle nimi eestlane on. Ta on kulisside taga, tal ei ole mitte wõimu rahwaste mängust osa wõtta. Ehk wõib olla, talle antakse mõnikord — rumala Augusti wõi metslase osa. Mitte naljalehtedes, waid tõsistes konwersatsioni leksikonides ja geografia õperaamatutes loeme meie tänapäewani, kuidas eestlane loomadega ühes ruumis elab, kust suits sellestsamast uksest wälja käib, kust elanik ise, ja muud sellesarnast. Ja meist ei ole niigipalju asja, et lugewale Europale meie olude tõelise seisukorra üle teadmist anda, ära näidata, et ikka meiegi kulturi-rahwas oleme.
Kas ei ole wõimata Eesti tulewikku loota? —
*
„Wõimata?“ müristas Mirabeau oma sekretäri pääle. „Ne me dites jamais ce bête de mot — ärge ütelge mulle ialgi seda rumalat sõna!“
Elus tuleb tihti ette, et targad mehed otsustawad, see ja see asi on wõimata. Oli juba korra ära näidatud, et luulekunst wõimata on, sääl tuli Goethe, sääl Byron. „Kõik suured asjad on alguses wõimata“, ütleb Goethe. Ja weel ütleb suur Wolfgang: „Mehisust ära kaotada, see tähendab kõik ära kaotada; parem kui niisugune inimene ilma ei oleks sündinud!“
Ühest kahejalgsest sulgedega kaetud loomast jutustatakse, et kui kriidiga tema ümber joon tõmmata,
— 17 —
ta siis üle selle joone astuda ei julge. Selle kahejalgse looma nimi on hani, ja mõned armastawad wäga hanipraadi.
*
Kui laene on wajunud, tõuseb ta uuesti.
Meie tunneme, kuidas uuesti ülespoole tõusew liikumine hoogu wõtab ja läbi maa weereb. Loomulikul arenemise käigul on meie elu jälle wõimsamaid awaldusi ja uusi püüdeid saanud, nagu seda iseäranis nähtused meie kodumaa ühiskonna-olude küsimustes wiimastel aegadel tõendawad.
Kas meie, noored, tahame maha suruda kõik mõtted ja aated, mis ajawaim meie rinda loob?
Ennemalt öeldi: Noblesse oblige — aadel kohustab!
Meie ütleme: Jeunesse oblige — noorus kohustab!
Ja meie seisame teelahkmel.
On paljugi sihtisid ja püüdeid meie maal, aga noorte ülesanne ja püüe olgu: kui aeg kitsas ja madal on, siis tuleb seda laiendada awaramaks, tarwituste kohasemaks teha!
See, mis olusid inimestele ja rahwastele aitab tarwituste kohasemaks teha, mis inimesi kannab ja tõstab, on haridus. Ja meie hüüe on: Enam kulturi! See on kõigi wabastawate aadete ja püüete esimene tingimine. Enam europalist kulturi!
Olgem eestlased, aga saagem ka europlasteks!
— 18 —
Meieaegne hariduselu on nii laialine, nii haruline, et seda ainult üksik-asjades omandada wõib. Ametmehi on igal pool, aga wähe on üleüldist haridust, üleüldiseid ühendawaid aateid.
Mis meieaegseid inimesi tunnetes ja püüetes laiemalt äratada, ühendada, neile karastawat, ülendawat jõudu anda wõib, on iseäranis kirjandus ja kunst. Kirjandus ja kunst on ühtlasi wäsimata jõud, mis selle kallal töötab, et seltskondlikkude ja rahwuslikkude eelarwamiste müürisid maha kiskuda, wabadust ja walgust inimeste südametesse paista lasta.
Ei mingis muus asjas ei ole meie seltskond europalistest waimuliikumistest nii maha jäänud, kui just kirjanduse ja kunsti asjas. Kui palju on meil kirjanduslikka toodeid, mis haritud maitse ja kunstinõuete kõrgusel seisaksiwad? Kus on meil asjalik, awara silmaringiga kirjanduslik arwustus, mis meie kirjanikkude ja lugewa publikumi maitset hariks, huwitust kirjanduse wastu wirgel peaks, Lääne-Europa wärskemaid waimlikka woolusid ja liikumisi meile juhiks? — Ja mis meie kunstisse puutub, siis ei wõinud sellest kuni siiamaani üleüldse mitte rääkida.
Kirjanduse ja kunsti tõusmine ei olnudgi meil seni wõimalik, kui meil mitte haritud seltskonda, oma intelligentsi ei olnud, — kui kõik aga armsale Eesti rahwale lõbusaks ajawiituseks ja õpetuseks kirjutati. Mitte kusgil maailmas ei ole rahwas igapäewase leiwa küsimusega koormatud, kehalikku tööd tegew, wähem haritud ühiskonna kiht, kõrgemate kulturi-püüete — teaduse, kirjanduse ja kunsti — kandjaks, waid on seda kõige päält ikka rohkem haritud, lahedamates elutingimistes leiduwad ringkonnad.
— 19 —
Nüüd, kus meil oma haritlaste ringkond järgesti kaswamas ja kujunemas, on ka aeg käes, et sel omakohane kirjandus oleks, et ka kunst oma küsimustega päewakorrale wõiks tulla.
*
„Noor Eesti“ püüded tahawad endile kõige päält kirjanduse, kunsti ja arwustuse piirides awaldust otsida; siin on meie sihiks, noort, julget, algupäralist, edasipoole näitawat, wabastawat wõimalust mööda awaldada ja edendada. Aga ka muid Eesti kulturi-püüdeid, iseäranis seltskondlikka küsimusi, tahame jõudu mööda käsitada.
Meie tahame otsida neid sihtisid ja wormisid, millede juurde meid ühest küljest meie oma rahwa waim, meie rahwa loomulikud omadused ja wajadused, teiselt poolt europaline kultur juhatab.
Meie esialgne ülesanne oli ainult neid mõtteid ja tundmusi, milledest eespool kõnelesime, liikuma panna. Ja käesolew album pidi näitama, missugused woolud ja sihid endid praegu meie „nooremas“ kirjanduses ilmutawad. Ka meie kunstnikkude toodetega tahtsime tutwust teha. Muud ärgu meie praegusest wäljaandest nõutagu.
„Noor Eesti“ püüete kindlam kujunemine aga on alles lähema tulewiku asi: kui endid need on ühendada wõinud, keda waimusugulus kannab. Noored selles mõttes wõiwad ka need olla, kel juba hõbejuuksed pääs: kui aga nende waim weel nooruse ihaldusi ja püüdeid on alal hoidnud ja nende süda noorte südametega ühes tuksub.
„Noor Eesti“ toim.
— 20 —
/pilt/
Asuja.
Keset elu tormilist liikumist oleme meie inimese-soo edu-käigust ja eneste kangelase tegudest waimustatud. Suures hiilgawas seltskonnas räägime meie ilusaid sõnu elu- wõitlusest, tööst ja raskustest.
— Las’ raksub rahe ja mässab maru, las’ wälguwad mõõgad ja langewad mehed. Meie oleme elu, meie loome elu! Wõitluse tuhinas kaotame oma noorusepuna palgelt, meie rinnad wajuwad kokku ja meie langeme elu- talt maha. Kuid wõitlus, wõitlus — elu suurte põhjusmõtete ja paleuste pärast, wõitlus rahwa ja inimese-soo eest — see on meie töö! Ei oleks meid — ei oleks elu! Meie juhatame ja nemad lähewad ettejoonistatud radasid mööda.
— 21 —
Suured sõnad sünniwad, kui maru tuuled, mis kohisedes üle maa lähewad, ja meie usume, et kaugete nõmmede kulu-kõrred nende laenete järele paenduwad...
Ja meie näeme ennast kangelased olewat ja ootame ning nõuame ajaloo käest, et meie nimed temas kuld-tähtedega säraksiwad...
— — — — — —
Enne oli siin ainult põline mets kahisenud, mille südamesse harwa elawa inimese jalg puutus, kus ainult metsloomad ümber hulkusiwad ja oma toidust püüdsiwad. Kümnete werstade pääle wenis pikk metsik laan oma pimedate padrikute, jämedate mändade, kadaka-jäserikkude ja mädade samblasoodega, kuhu suuremad loomadgi ligi ei pääsenud, kus ainult rööwlinnud ja pikajalgadega kured asusiwad, kes kewadest kuni sügiseni sügawa wee sees sulistades konnasid püüdsiwad ja üksikute soosaarte pääl kaswawate puude otsa pesi ehitasiwad. Suures arwus ilmusiwad siia ka kõiksugused nepid, koowitajad, metshanid ja pardid, kes sügisel jälle pikkade ridadena halli taewa all lõuna poole lendasiwad. Soodest ja järwedest eemal, kõrgemal kohal, asus pool lüngi langenud männa mehiste juurte all wana mesikäpp, kes aga peaaegu ialgi mett maitsta ei saanud, sest külad ja mõisad oliwad liiga kaugel, et laisk loom oleks wiitsinud sinna linnupuid rööwima minna. Paksu kuuse padriku sisse oli hundi paar oma pesa ehitanud, kust nad saaki püüdmas käisiwad.
Metsa omanik ei tuletanud oma omandust palju meeldegi. Kord oli mõisawalitseja temale ütelnud
— 22 —
Tarwis oleks seda metsa wähendama hakata. Saaks põllu-maadgi.
Mõisnik oli käega wisanud.
Ei maksa. Ei tasu waewa ja kulu ära. Las’ minu järeltulew sugu seda teeb.
Ja wanawiisi mühises põline mets karedate talwiste tormide käes ja kahises maheda kewade õhul. Igal aastal sündis uusi taimi juurde ja iga aasta murdis maru nii mõnegi kõdunenud männa ehk kuuse maha ehk pööris ühes juurtega wälja. Iga päew tõi selles ääreta laanes suuri muudatusi, nii mõnigi metspart kadus elawate kirjast, nii mõnigi nepp langes rööwlooma terawate hammaste wahele. Aga nende kadunute asemele astusiwad jälle uued, ja nii mõnedgi aastakümned — ehk ka juba sajad — ei olnud siin midagi muutust tunda. Igal kewadel kattis metsaalust noor rohi ja puud läksiwad lehte, sügise tuul kandis aga need jälle ära ja uuesti hulus talwine tuul metsas, kandis murdunuid männa, kuuse ja kadaka okkaid ühest laane otsast teise. Üksgi uus ja wõõras hääl ei äratanud metsloomi ega pannud õhku wärisema. Waikus kuulas waikust, waikus. ajas waikusega juttu, aga waikus ei sünnitanud mitte häält, waid waikust...
*
Ühel warasel kewadel, kui weel kõrged lumehanged metsa all oliwad ja kuristikka lobjak ning jäätus täitis, ärkas hunt ehmatanult hommiku-unest üles ja tuli kuuse padrikust wälja, et selgemini neid imelikka hääli kuulata, mis eemalt nagu wasara hoobid kostsiwad. Ettewaatlikult astus ta läbi põõsaste ja lepistiku ning ligines wäikesele lagendikule, kust
— 23 —
hääled tuliwad. Ehmatanult jäi hunt lagendiku lähedale seisma, pistis pää kadakapõõsa tagant wälja ja nägi imestades, kuidas kaks uut elukat, missuguseid ennem metsas nähtud ei olnud, põlise männa tüwe mööda isesuguste asjadega peksiwad, nii et killud eemale lendasiwad. Ja hundi kõige suuremaks imestuseks langes wägew mänd pragina ja kärinaga lagendiku äärde maha.
— Ei meie seda suuda! Ei suuda seda ka karud ning metssead, kes ennewanast siin olewat elanud, — mõtles hunt ehmatanult, jooksis oma pesa juurde tagasi ja ei julgenud enam ialgi lagendikule ligineda. Ta kartis neid uusi elukaid, kelle wastu üksgi metsloom ei jõudnud.
Aga kirwehoobid kestsiwad iga päew hommikust õhtuni edasi. Kaks inimest raiusiwad wanu mändasid maha, pühkisiwad warukatega otsaesiselt higi ära, sõiwad oma wiletsat toitu ja puhkasiwad riideräbalate pääl wäikese telgikese all oma wäsimust. Uudishimulikult tuliwad loomad lagendiku serwale, küünitasiwad oma pääd põõsaste tagant wälja ja imestasiwad selle üle, mis lagendikul sündis. Selle järele pistsiwad nad oma ninad ja nokad kokku ning hakkasiwad asja-olu arutama. Nii mõneltgi poolt awaldati kahtlust, et uued loomad wanadele mitte hääd ei kuuluta. Ja paha meelega nägiwad wiimased, kuidas wõõrad iga päew ikka enam ja enam põliseid mändasid maha murdsiwad ja ära koorisiwad...
*
Jaak oli juba rohkem kui 40 aastat wana. 25 aastat oli ta auusasti mõisat teeninud, wee ja leiwa eest oma higi walanud ja waewa näinud, jõudu
— 24 —
kulutanud ja terwist rikkunud. Nii mõnegi kortsu oli elu juba tema otsaesisele kaewanud, ära oli ta palgelt nooruse puna kadunud, läinud oli ka rõõmus läige silmadest. Kuid usku oma jõuu ja kangete käte pääle, oma kõikumata ja kindla tahtmise ning edasipüüdmise wõimu pääle polnud ta weel ära kaotanud. Ja tihti, kui ta wõõral wäljal rasket tööd tehes ära oli wäsinud ning põllu peenrale ehk laiale raud-kiwile maha istus, tärkas uue hooga ta meelde, et ka tema oma jõuuga ja tööga omale põllukese wõiks muretseda, mille wilja tema oma aida salwe paigutada wõiks. Ta unistas omast iseseiswast wabadiku põlwest, nägi kuldset und omast talutarest, omast kodust ja koldest, oma rukki kahisemisest... Ta waim wirwendas kaugele, ta nägi uut raendikku metsa lagendikul, mille pääle kollakat karwa, kooritud palkidest, kolme aknaga, eestoa ja sawi-kiwist korstnaga ahjuga maja ilmus. Ta nägi, kuidas ta raendikul kändusid kaalus, sõõrdu põletas, kuidas karuäke üle kändude ja kiwide käis, sambla-tuustisid ja turwaid lõhkudes, kuidas idanewad seemned kütisemaa pääle langesiwad ja kaswama hakkasiwad; kuidas wikat wilja sees wihises ning sirp sihises, kuidas koodid kopsisiwad ja puhtad, rasked terad läbi sarra rehealuse põrandale warisesiwad. Sarnaseid mahedaid hääli kuulates, sarnaseid ilusaid piltisid nähes unustas Jaak ära, et tal walusad rakud pihku katsiwad, et ta praegusel silmapilgul teise teenija, wõõra ori oli, et ta oma nooruse jõuu ja terwise kaotanud oli, ja ka selle unustas ta ära, missugused raskused teda siis weel ootama saaksiwad, kui ta oma tare ehitama ja oma kodu kollet asutama hakkaks. Kõik selle unustas Jaak unistades ära,
— 25 —
wajus sügawasti mõtete sisse, nii et kubjas temaga juba riidlema hakkas, et ta kaua puhkust peab. Ja õhtul, kui ta woodisse puhkama heitis ja waiba üle pää tõmbas, ka siis mõtles ja unistas ta uuest kodust.
Aga ega ta üksi ei unistanud. Juba lapsena teadis ta, et
Uni ei anna uuta kuube,
Magamine maani särki.
Teist teenides, teise wara rohkendades oli ta ka omale kopikaid kogunud, tööd murdnud ja waewa näinud. Wabal ajal oli ta luudasid ja wihtasid teinud, asjakesi nokitsenud ja niiwiisi teeninud. Ja kui ta 40 aastane oli, siis oli temal juba kirstu põhjas wana willase suka sees 150 haljast hõberubla. Salaja iga uudishimulise silma eest luges ta neid hämaras toanurgas läbi ja kuulas rõõmuga, kuidas hõbetükid langedes helisesiwad ja kõlisesiwad. Ei ta olnud rumal ihnus ega warakoguja, kes kogumisest isegi kasu ei mõista saada. Aga siisgi pani raha kõlin ta südame kiiremini tuksuma: see awas temale wabaduse wärawa, andis temale wõimalust oma kodukohakest asutada, oma eluasemekest ehitada, kus ta enam teise käsualune ei olnud ega teise leiba söönud.
Jaak palus ja sai ka enesele tüki maad metsa pragastikus, mille pääl kidurad kadakad, mehised kuused ja metsikud männad kaswasiwad. Selle rägastiku eest pidi ta weel paar aastat mõisat ilma palgata teenima.
— Noh, saame näha, kuidas sina sääl metsas elama hakkad, — nii oli mõisawalitseja lausunud. — Mõisa töö teed sina küll ära, aga kas sul julgust on metsas elu asutama hakata, seda ma ei usu.
— 26 —
— Kui aga selleks luba on! — oli Jaak rõõmsalt hüüdnud. — Küll mina murran. Ei ma karda tööd. Küll minul julgust leidub.
Rõõmsa meelega teenis Jaak need mõned lunastuse-aastad ära. Tihti nägiwad teised töölised, kuidas Jaak laupäewa õhtutel pärast rasket päewatööd metsa poole hiilis. Tähelepanemata läks ta mitme wersta kaugusel olewa lagendiku lähedale, laskis seljaga wastu noort haawa tüwe ehk wiskas lagendikul murule maha, käänas näo taewa poole ja hakkas uuest kollastest palkidest seinadega majast unistama. Ja kui ta pärast keskööd ehk enne hommiku-koitu koju tagasi tuli, siis teadsiwad teised töölised rääkida, et Jaagul hiilgaw nägu olnud. Nii mõnedgi pilkasiwad meest ja ütlesiwad:
— Palju peab sinul usku olema, kui pääle julged hakata.
— Seda mul ka ei puudu...
Kärsitusega ootas ta aega, kui mõisa tööst lahti saaks ja oma terawa kirwega padrikusse wõiks asuda.
Ja aeg tuli. Jaak palkas ühe küla wanamehe, wiskas leiwakoti, kus silgud ja kore leib sees oli, õlale, teisele õlale pani aga terawaks ihutud kirwe ja kadus terweks nädalaks metsa. Hommikust õhtuni
kostsiwad rasked kirwe-hoobid metsa lagendikult.
*
Oliwad wiimased kewade päewad. Laupäewa päike oli juba ammugi metsa taha kadunud. Õhtuhämaruses seisis lagendiku serwal metsa ääres kõrge, wärisewate lehtedega haawa all wäikene kollastest, kooritud palkidest maja. Läbi akna-augu, kuhu weel raamisid ei olnud pandud, wahtis Jaak pimedaks
— 27 —
minewa lagendiku pääle. Natukene maad eemal mustas paks kase ja männa mets, aga lagendiku hommikupoolset otsa kattis paks kadaka pragastik. Jaak mõtles...
Ta nägi haljast odra orast lagendikul laenetawat. Ta nägi noort naist wäikese rinnalapsega uksepakul istuwat. Aga wäikene walge pääga poisikene mängis juba wihmast ja päikesest halliks läinud seina ääres. Magus muigatus, lõbus naeratus weeres selle mõtte juures üle Jaagu kareda ja kortsudega kaetud palge.
— See on ju minu tulewane pere! — ütles ta pool kõwasti, nii et wanamees, kes nurgas laastude pääl lamas, uinakust üles ärkas ja küsimusega: „mis pere?“ ka Jaagu mõtetest üles äratas.
— Ei midagi... ei midagi, — wastas Jaak, otsaesist pühkides.
Jaak astus õuue, — õuue, missugust teist suuruse poolest waewalt leida oli. Maja lähedal ei olnud üht aia-juppigi ehk kraawi-otsa, mis õuue muust metsast ja laanest oleks lahutanud.
Aeglaste sammudega ligines Jaak oma wäljadele, kus paar wagu kartulid ja natukene otre ja kaeru kaswas. Nii palju oli ta maja ehitamise kõrwal mahti saanud põldu harida. Mõttes käis Jaak ringi oma põldude ümber ära, waatas oma esimest wilja ja astus siis kodu poole tagasi, oma kodu poole. Maja lähedal jäi ta seisatama, laskis kase najale, tõstis pää üles ja waatas kaua oma uue maja pääle. Kõrgel maja kohal seisis kuusepuust rist, aga selle haru pääl kõikus reburaigastest ja paluka wartest walmistatud pärg. Seinte pääl kollendasiwad paaripuud; katust polnud weel pääl.
— 28 —
Kaua seisis Jaak ja wahtis oma pooleliehitatud maja pääle. Ta süda oli rõõmus, palju lootusi asus ta rinnas, sadanded plaanid walmisiwad pääs.
Selle järele astus ta oma majasse ja wiskas wanamehe kõrwale laastude pääle maha. Ta kuulis, kuidas wanamees norskas ja laastud mullast põrandal kahisesiwad.
Warsti magas mees kõwasti ja puhkas päewa wäsimusest.
Uue maja seina lähedal istus aga hiline ööpik toominga oksal ja wilistas oma wanu ja igawesti uusi wiisisid, nuttis ja kaebas, hõiskas ja hüüdis...
*
Peaaegu igal inimesel on elus üks otstarbe, üks siht, mille poole ta kõigest ihust ja hingest püüab, üks mõte, mille üle ta waimustatud saab, üks asi, mille üle ta magusat und näeb. Ja kui inimesel mitte sarnast sihti ei ole, siis on elu tüütaw, ilma huwituseta, sellega ka ilma wäärtuseta. Siis ei ole elu mitte huwitaw wõitlus, temas ei ole wõitu ega kaotust, mille ootusel süda rõõmsalt ehk kartlikult wäriseks. Jaagul oli sarnane siht ja eesmärk; tema elu ei olnud mitte tühine. Tema, kes alati tõsiselt iga asja pääle waatas, oli oma maja ehitamise, oma kodukoha asutamise üle nii waimustatud, et selle üle tihti prii ajal tundide kaupa unistas, mõtteid mõlgutas.
Jaak ostis warsti hobuse ja mõned põllutööriistad, mõne lamba ja lehma. Lagendik oli juba kõik põlluks muudetud. Nüüd asus Jaak metsa kallale — hommikust õhtuni kostsiwad tema asutuse poolt rasked kirwe-hoobid. Kõrgele üle metsa hõljus
— 29 —
kütise suits, nii et ükskord mõisawalitsus juba arwas, et mets põleb. Kang murdis kändusid, tuli põletas neid tuhaks. Metsa raiuti, laastud lendasiwad. Korra tuli metsawaht Jaaku waatama. Imestades nägi ta, mis asuja juba ära oli jõudnud teha
— Kunas sa sarnase töö ära jõudsid teha? — küsis ta.
— Eks ikka murdnud ka, — wastas Jaak, kuna ta silmad õnnelikult särasiwad.
— Oled wahwa mees küll!
Hää meelega kuulas Jaak sarnast kiitust. Ta ei wastanud aga midagi. Kuid ta rõõmsad silmad rääkisiwad: „Seda olen mina oma 150 rublaga, oma warandusega nii teinud!“
— Seda peab ütlema, et sinul julgust ei puudu, — rääkis metsawaht, kuna ta ise uut maja ja lagendikku silmitses. — Tore maja, platsikene põlluks muudetud.
Jaak aga nohises ainult wastuseks.
— Kuidas siis tulewikus läbi saad? — päris metsawaht.
— Küll ma tööd teen, kui aga terwist on. Küll mina juba...
— Raske on sinul, oled juba wanapoolne mees
— Mina wõi? Küll töö mind kardab. Käed on mul weel kanged. Lõhun tööd teha, raiun metsa maha, kisun kännud wälja, põletan ära, aga maa teen põlluks...
— Sa’s nii oma jõuu pääle loodad?
— Küllap loodan. Kindel lootus ei peta. Ei ta ole mind petnud, ei saa ka petma. Juba mul usku algamiseks oli, küll minul siis lootust lõpetamiseks ka leidub.
— 30 —
Selle juures waatas ta oma rakkudega kaetud käte pääle.
— Sa ikka mõtled ka oma tulewase pere ja järeltulewa soo pääle, — naeris metsawaht.
Kohmetanult waatas Jaak rääkija otsa.
— Mis siis, kui ka tõesti nii?
— Ega midagi, sina oled ikka tubli mees!
Oli jälle üks lõbusatest päewadest Lagendil. Nõnda kutsuti Jaagu wabadiku talu. Lagendi uus maja oli weel alles kollakas-walge, ei teda olnud ühtigi päike pleekinud ega wihm wetitanud. Uksed ja aknad oliwad kase okstega ära ehitud. Kõrgel õlekatuse kohal lehwis sarika-puu külge kinnitatud ridwa otsas pidu-lipp; lipust natukene all pool kõlkus aga wärske pärg. Läbi lahtise akna kostis lauluhääl ja hõiskamine metsa, nii et hunt, kes waheajal oma perega inimese eest kaugemale oli asunud, jälle lagendikule ligines ja uudishimulikult põõsa tagant maja poole piilus.
Õhtu hämaruses kostsiwad pilli-hääled läbi metsa. Kaugele ümberringi kostsiwad sõnad :
— — — — — —
Hõissa! Pulmad jälle!
Neiud, noored, tantsige!
— — — — — —
Lagendi Jaak pidas pulmi. Isegi teada, ei olnud need pulmad suured; aga asuja kohta päris parajad. Ka pulmalisi oli wähe. Oliwad mõned Jaagu endistest kaasteenijatest ja mõrsja sugulased. Mõrsja oli waesest perekonnast; kuid Jaak teadis, keda ta kosis.
Pulmapäewa õhtul läks noorpaar üksi põldusid waatama. Põllu ääres istusiwad Jaak ja Mai
— 31 —
kiwi otsa maha ja hakkasiwad tulewiku plaanisid arutama.
*
Wiisteistkümmend aastat on mööda läinud. Ei need aastad ole lennates kadunud, waid aegamööda wenides läinud, nad on tööd ja waewa toonud, nad on nii mõnegi ootuse ja lootuse mulla põuue matnud, nii mõnegi õhulossi ära laotanud. Ka meie tuttawal metsalagendikul on selle aja sees palju muutnud. Jaagu kindel usk ja lootus on ilusat wilja kannud. Lagendik oli ammugi põlluks muudetud, kuna iga aasta hulka metsa maha raiuti ja wiljakandwaks maaks tehti. Koht, kus aastakümnete sees wähe muutust ette tuli, oli selle aja sees päris teistsuguse näo saanud. Lagendikul seisis wäikene jõukas talukene, ümberringi laenetasiwad lõikust tõotawad wiljawäljad. Nende wiieteistkümne aasta sees oli Jaak rasket waewa näinud, ta oli sajaaastaseid puid raiunud, kändusid kaalunud ja esimesi wagusid läbi sammaldanud maa ajanud. Ta pidi ennast ka kiskjate metsloomade eest kaitsma, pidi oma loomadele kindlad warjupaigad ehitama. Kõrge palkidest aed piiras õue ümber, aga maja kohal kõlkus kuiwanud pärg.
— — — — — —
Ah, kui lühikene, kui igapäewane on inimese elu! Keegi ei tea sinust, ajalugu ei tunne sind ja sina isegi ei ole ennast uskunud kangelase olewat...
Ah, õnnetud inimesed! Teie ei tea, kuidas meie teie eest wõideldes oma nooruse ohwerdame, missugused ilusad rajad meie teile ette tähendasime,
— 32 —
kuidas meie teie tulewiku eest muretsesime ja missugused paleused teile ette kirjutasime!
Nemad ei tunne meid wahest — — sellepärast, et meie nii ägedalt nende kasu püüame, suuri sõnu räägime ja kirjutuse laua taga istudes wõitleme... Aga nemad on palju lihtsamad — — nemad wõtawad kirwed selga ning lähewad metsikutesse rabadesse ja raiuwad sääl metsa ning laastud lendawad...
Fr. Mihkelson.
Pühajärwe tamm.
Pühajärwe wõimsat tamme
torm ei ial kõiguta:
marutuuled, piksepilwed —
teda nad ei kohuta.
Pühajärwe wõimsal tammel
elujõud on otsata:
nagu Soomes taotud teras —
karastatud kangeks ta.
Pühajärwe wõimsal tammel
torm küll okstes möllanud,
aga ainult koltun’d lehti
säält ta maha puistanud.
Pühajärwe wõimsal tammel
wesi juuri uhtunud:
sügawamas ema pinnas
on ta juured peidetud.
— 34 —
Pühajärwe wõimsat tamme
ähwardanud äikene:
ainult tema nõrku oksi
raputas see weidike.
Pühajärwe wõimsat tamme
torm ei ial kohuta,
sääl ta seisab Sõsarsaaril —
terwitab sind, rändaja.
O. Grossschmidt.
/— pilt —/
MILLAL?
Noor Eesti. K. Raud.
Wabastatud wang.
Mitu-mitu aega, nii et ta isegi enam ei teadnud, kui kaua, oli teda wangis peetud. Kaua pidi see wangipõlw tõesti kestnud olema, sest kolmed wangikoja ülemused oliwad waheajal waheldanud ning wiimanegi, see kolmas, walitseb sääl juba wäga palju aastaid. Ka ränk, ütlemata igaw ja waewaw oli see wangistus; wiletsam ja waewarikkam, kui ühelgi teisel enne ja pärast teda, sest tal ei olnud mitte ainult käed ja jalad raudus, waid ka suu seotud, mida ainult söögiajaks topist wabastati. Päälegi lamas ta pimedas kongis, seina külge needitult. Oli ju iga uus ülemus midagi ikka ta wangipõlwe raskendamiseks teha püüdnud: esimese ajal heidetud ta wangihoonesse, ilma et liikmete wabadust temalt wõetud oleks; teise tulekul pandud käed
— 36 —
ja jalad raudu; kolmanda hoole läbi saanud ta topi suhu ja seina külge needitud. Nii elutses ta sääl poolsurnult, poolelusalt maetud. Isegi wangihoidjad imestasiwad, et tal hing ikka weel sees oli. Ja sees see tal oli.
Ühel päewal, aga mitte harilisel ajal, rägises jällegi ta urka ukse luku sees wõti ja waht astus sisse.
— Hei, sina! Maast üles! Täna lasen ma su aina oma armust wabaks. Kuuled? Oma armust,— hüüdis ta uhkelt ja hakkas seina külge needitud käeraudadest õnnetu käsa wabastama.
Tuimalt waatles wang wahi toimetust. Juhmilt jäi ta ka siis lamama, kui käerauad raginal wastu seina mahalangesiwad. Ta ei näinud mõistma, mis sündis.
— Topi wõid isegi oma molust wäljatõmmata ja aegapidi jalad raudadest wabastada. Korraga täit wabadust anda oleks liig palju ja kahjulik, — pajatas waht ning lisas, wangi ikka tuimalt maas lamamas nähes, karmilt juurde: — Noh, kuuled? Oma armust päästan su täna wangipõlwest.
Kui ka selle pääle õnnetu ainult mõistmatalt ringi waatas, lõi ta temale saapaninaga wastu külge ja kärgatas: — Maast üles, sa laiskworst! Wõi arwad, et sind igawesti siin priikorteris priileiwaga toitma peab. Küll juba. Nüüd katsu ise enese eest muretseda.
Walust erutatud, sirutas wang tummalt oma kangeks jäänud liikmeid ja wast nüüd alles näis ta aru saama, et ta elus muudatus oli sündinud: ta käed oliwad wabad, sein ega lukutatud uks ei pidanud teda enam kinni; ainult jalgade ümber kõlisesiwad weel rauad. Neid waatles ta mõni pilk ning katsus siis, istukile ajades, enesest ära heita. Rauad oliwad ilm-tugewad ja hästi needitud; ta käed aga kanged ja
— 37 —
jõud otsas. Katse läks nurja. Ägades langes õnnetu põrandale, kust aga kohe ootamata wäledusel püsti kargas ja umbselt rääkides, sest topp oli tal ikka weel suus, kui päris hullumeelne hoopisid enese ümber wälja jagama hakkas, hoolimata, kuhu need sattusiwad — seinade, ahelate, enese wõi wahi pihta. Wiha, mis kaua, kaua ta hinges oli imbinud, käärinud, paisunud — meeletu, loomalik wiha, millele weel pöörane wabaduse rõõm kaasa asunud, oli õnnetuseks nüüd äkitselt põlema süttinud ja ta juba muidugi roidunud, umbunud ja tölpinud mõistusekese oma alla matnud. Wahi kisa pääle ilmus korrasoldat. Ka sellele langes mõni hoop osaks. Waewaga suudeti hullustajat waigistada ja nimelt siis, kui ta wahi rusikate ja soldati püssipära all ära nõrkes...
Minestusest ärgates leidis ta enese wangimaja õuest. Kõrge taewas kumardas ta üle, waba õhk hõljus ta ümber. Topp oli iseenesest ta suust wälja kukkunud. Kirjeldamata rõõmu pärast, et jälle kord, nii hirmus pika aja tagant, elawat, kuigi pilwise ilma pärast kurba loodust näeb ja waba, kuigi hoonete pärast osalt läpastanud õhku sisse hingata wõib, — unustas ta ihuwalu ja hingeroiju ning ajas enese istukile ja puhkes laulma.
Kauasest waikimisest kangeks jäänud keelel ja kähisewal häälel leelutas ta sääl laulusid oma kodu ilust ja ihast ta wastu, mõne pooliku lookese oma endisest wabadusest ja hulk wangisolemise ajal wahtidelt kuuldud wõõraid wiisisid. Imelik, weider ja lapsik oli see leelutamine, aga ta äratas kuuljates siisgi ootamata ja isemoodi osawõtmist. Mõisteti, et selles pool-elawas kehas haruldase rammu ja sitkuse idud ikka weel närtsinud pole; et wiletsa pool-halwa-
— 38 —
tud hinges palju isesuguseid iludusi immitsemas; et ta tömbiks waewatud waim weel mitte täiesti waibunud ei ole ning et sellest looma järjesse surutud inimesest tarwilisel turgutusel päratu palju tulu wõib wälja norida. Tarwis ainult aegsasti, seni kui ta täiesti weel toibunud pole, ta tahtmise wõimu oma mõju alla wõita.
Selleks ilmusgi kohe wangihoidja ja pajatas sõbralikult: „Tead mis? Mina wabastasin su käed raudadest ja tõin su wangikojast wälja. Minu käes on ka su jalgraudade wõti. Oma hää südame poolest unustan su hiljutise hullustuse ja wabastan ka su jalad, aga ühe tingimisega: sa pead selle eest mulle eluaegseks sulaseks tulema. Mitte just päris sulaseksgi. Ei, ainult nõnda ütelda — oma inimeseks. Õiguse pärast, mul ei maksagi siin tingimistest kõneleda, sest sa isegi ju mõistad wäga hästi, et mu pakkumine muud ei ole, kui ilmotsata häätegu sinu, wiletsa, wastu, mida ainult ülemalnimetatud kombel ära tasuda wõiksid. Mõtle ise: sul ei ole enam kohta ega paika, kuhu minna; ei hurtsikut ega ulualust, kuhu asuda; ei leiba ega wett, et isu ja jänu kustutada, ei ka hilpusid, milledega oma poolpaljast, räpast ja kurnatud ihu katta, ega — wiimaks — jõudugi, et neid tööga omale muretseda. Ühe sõnaga: sul ei ole mitte kui midagi ja sa ise ei ole ka enam mitte midagi. Sina, kui iseseisew isik, oled igawesti kadunud, päris kui surnud. Ei ole sul mingit ilu, kõlblikku terwist, tarwilikku jõudu, wähematgi inimlikku auu ega isiklikka õiguseid. Kõik on möödas. Wõi mis auu ja õiguseid sellel olla wõis ja wõibgi, kes wangi sattunud? Auusate koht pole wangikodades. Wiimaks ei ole sul nimegi enam. Ta on
— 39 —
kõigil ammugi ununenud. Sind tuntakse nüüd ainult kui № ja sedagi üksi siin, wangihoones. Minu juurest aga leiad ulualuse, toitu, ihukatet ja wiimaks, kui hästi ennast üles pead ja taewas seniks elu-terwist annab, kuni su wangisolemise loole ümberkaudu unustusekate pääle kaswab, — wõid ehk koguni mu wara ja nimegi pärida. Mul on ju tütar, kuna pojaga Jumal mind õnnistanud ei ole. Tule!..“
Norgus, tüdinenult, peaaegu lollakalt kuulab waene wabastatud wang. Raskelt, pikkamisi, nõksawalt ja katknedes rühiwad ta roidunud pääs mõtted... Aga mis tal sääl kaua ja iseäranis nii mõteldagi: Tõtt, sula tõtt kõneleb ju auus wangihoidja. Midagi paremat ei jää, ei wõigi siin üle jääda... Ja õnnetu hakkabgi oma kaitseja järel selle koja poole tammuma...
— Pea! Kuhu sa, wõrukael, ta wiia tahad?! — kärgatab järsku hääl nende selja taga. See oli wangimajaülema wali hääl. Ülem oli samati imelikku laulmist kuulnud ja selle pääle sinna ilmunud.
— Wõi sina, lontrus, olla tema wabastaja! Sina, tühipüks, kes sa ise minu käsualune ja sulane oled! Häbemata petis! Waat’, mina alles olin see, kes sulle käsu andis, teda lahti lasta. Ainult minule on ta selle eest otsata tänu wõlgu. Nii siis minu juurde peab ta tänu pärast sulaseks tulema. Mõistate? Sulle saagu juba sellestgi, et sa ta elumaja õueaia pärisid. Mõistad nüüd? Kasi siit! Sina aga, №, tule minuga. Minu kaitse all pole sul midagi karta. Wast minu wõimu waral ja minu juures teenides wõid sa omale uue auusa nime ja inimeseõigused omandada...
Waene № jääb nõutult seisma. Weel alamale wajub ta kuumaw pää longu. Weel komistawamalt