Anna Haawa

 Luuletused.

 Kolmas wihk.

 Jurjewis.

K. Sööt’i trükk.

1897

 Anna Haawa

 luuletused.

 Kolmas wihk.

 Jurjewis.

K. Sööt’i trükk.

1897

 
Дозволено цензурою.

 Юрьевъ, 11 Марта 1897 года.


Rahutumad lauluwaimud.


Rahutumad lauluwaimud

Äkist' jälle ärkawad —

Jumal teab, mis nende mõttes,

Mis nad jälle tahawad!


Üks on rahutum kui teine,

Igal ühel ise meel,

Ühed hõiskehäälil hüüdmas,

Teised surma radadel;


Ühed püüdwad taewa poole,

Teised põrmus kõnniwad.

Ühest teisest läbisegi

Ühes kooris laulawad. — —


Tasa tõuseb koidu kuma,

Waimu-walda walgustab,

Isa troonilt ime-hiilgus

Uusi aegi kuulutab.


Õnneliselt, igatsedes

Waatab sinna laulukoor —

Tulewikku aga warjab

Tasakesti kuldne loor.


4

Õnnis lapsepõli.


Kus oled, õnnis lapsepõli,

Kus unenäod ilusad,

Mil rohud, lilled, kiwikesed.

Kõik muistseid jutte westsiwad?


Kus kuldsed koidukaunid päewad.

Mil lahkelt kosus elupuu?

Kus oled, waga usk ning lootus

Ja palwekene lihtne, truu?


Oh õnnis, Püha lapsepõli.

Ei tule sa küll tagasi —

Kuid sinu mälestus kui ingel

Jääb minu juurde ometi.


5

Ei tule luule tuulest.


Luule see ei tule tuulest,

Ega kuku käiksest ka —

Ära sunni, ära keela —

Kõik see oleks asjata.


Luule see on leekiw tõde,

Weri sinu südamest,

Seda pead sa ilmutama,

Hoolimata enesest.


6

Kel siit-maailma tarkust.


Kel siit-maailma tarkust

Ja wara küllalt käes

Ja Jumalat ei tunne,

See on tõest' waene mees.


Ta on kui pähkel oksal,

Kes tühi, tuumata,

Kui see, kes ennast waewab

Ja rändab sihita.


Ta on kui kurt ja pime,

Kes surnud elawalt —

Jah, õiget andi, tarkust

Saab ainult Jumalalt.


7

26damaks märtsikuu päewaks 1894.


Sa Issand igavene,

Sul imelikud teed, —

Sa rahwa elukäiku

Ja saatust ise sääd! —


Su püha pale ette

Me tänus tõttame

Ja palawamas palwes

Su poole waatame:


Jää ikka meie juurde,

Meid ära unusta,

Ja tegusid ning püüdeid,

Mis auusad, õnnista!


Jää ikka meie juurde.

Siis käime walguses —

Siis wabadus ja elu

Meil kosub südames.


8

Ajawaim.


Astub rüütel raudses riides

Raskel sammul üle maa,

Kõik maailma ärawõita,

Hukka saata tahab ta:


Maha kõik, mis üleilmlik,

Mõistusest weel ülem on!

Küll ma oma tarkusega

Selgust, õnne ilma toon.


Maha usk ja maha lootus!

Jumalat ei olegi;

Maad ja taewast ma ju uurin,

Ei Tad näinud kusagi!”.


Nii ta hoopleb. Hukatuseks

 Käe ta wälja sirutab:

 Küll on rasked tema löögid.

 Raskest' rahwas kannatab.


9

 

Aga waata tema palet!

 Eks'see ole kahwatu?

 Sala hoigab, haaw tal põues,

 Uhke meel tal rahutu.

 

Küll ta otsib rõõmu, lõbul

 Aga selge wale see:

 Tühjust, koledust sa leiad,

 Waatad tema südame. —

 

Astub rüütel raudses riides

 Raskel sammul üle maa —

 Häda siial, kust läbi läheb!

 Häda, kus kord langeb ta!


10

Tõnu tahtis bassi laulda.


Tõnu tahtis bassi laulda,

Ja ta oleks laulnud ka

Toredat ja mõnust bassi,

Nii et ime kuulata.


Aga kogemata puudus

Tõnul bassi tarwis hääl —

Ja ta tahtis ometegi

Esimene olla sääl!


Tõnu mõtles asja ümber:

„Parem laulan tenorit —

Päälegi saan selles hääles

Wistist esimeseks nüüd.”


Aga kogemata polnud

Temal kuulust tenorit,

Ja tal polnud põues südant

Elustamas lahket wiit.


11


Tõnu mõtles asja ümber:

„Bassis kuulsaks ma ei saa —

Tenor ka ei too mull' tulu

Kooris lauldes teistega.” —


Tõnu laitis bassi lauljaid,

Laitis lahket tenorit,

Laenas naabrilt lõõtsapilli.

Algas uut ja wõõrast wiit.


Tõnu mängis — mängis — mängis —

Pilli katki tegi ta.

Tulewikus tahta Tõnu

Bassi lauljaks hakata.


12

Waenuwalla mehed.


Need waenuwalla mehed

On otse sõgedad —

Kõik kihelkonna asjad

Nad hukka ajawad —

Ja ise kiitwad päewad, ööd,

Et teewad rahwa kasuks tööd.


Jah — rahwa kasuks — tõsi küll —

Nii oli nende mõte,

Kuid tülitsedes, riieldes

Läeb meelest ettewõte —

Teed sillutama läksiwad —

Kae nüüd, kuis kiwa pilluwad!


Kui waenuwalla mehed

Meelt pea ei paranda,

Siis ametmehi nendest

Ei tulewikus saa —

Nad jäätaks nurka istuma

Ja asja järel’ mõtlema.


13

Järw leegib eha paistel.


Järw leegib eha paistel

Ja hiilgab nagu kuld —

Ja järwe taga metsas

On näha õitsetuld. —


Ja kaugel metsa põues

Ju liigub muistne jutt,

Kui suwe-ööde ilu,

Kui õnnis naer ning nutt.


Ja udu kerkib, tõuseb

Ja hõljub nagu loor,

Ja pühalikult särab

Sääl kõrgel tähte' koor.


Eeswanemate waimud

Mu ümber lehwiwad —

Ma mõistan nende juttu

Ja metsa kohinat:


See on mu kuldakallis,

Mu kaunis kodumaa —

Kuid koidul, päikse paistel

Weel palju kaunim ta!


14

„Suured mõtted”.


Kulla kallis Eestirahwas,

Üli-armas isamaa,

Andke luuleks „suuri mõtteid”

Muidu saan ma tõrelda.


*        *

*


„Suured mõtted" nagu seened

Eestis ruttu tärkawad,

Aga nõndasama ruttu

Juba wanaks lähewad:


Waimustatud kirjamehed

Eestis kokku tuliwad —

Lühikesed, üürikesed

Seltsi päewad oliwad.


Eestis kooli ehitati,

Kiideti tad taewani —

Babilonis oli lugu

Wanast nõndasamuti.


15

 

„Linda" laewad, rahma lootus.

 Jutt neist liikus igas suus —

 Ah, see oli unenägu,

 Pett'lik õhukujutus.

 

Oh kõik meie „suured mõtted”

 Nagu õletuli on —

 Üksmeel puudub, sortsilastel

 Meie keskel ikka õnn.

*

 

„Aga need on wanad asjad,

 Nüüd on lugu parem tõest'?"

 Hm — jah — mis ma tahtsin öelda?—

 Ilm on täna udus wist? —


16

Wõõrsil.

 

Siin haljendawad uhked metsad,

Mäed pilwini siin tõst'wad pääd,

Siin waiksed, lillerikkad orud,

Siin hõbe-lätted, laiad jõed —

Kuid keskel selle ilu sees

Mul põues kojuigatsus.

 

Siin toredad ja suured linnad

Ja külad rohuaedades,

Siin kuulen kaunist laulu, mängu,

Näen rahwast uhkeis riiedes —

Kuid keskel selle ilu sees

Mul põues kojuigatsus.

 

Oh kodumaa, oh tuttaw kõla,

Mu armsad, kus te olete?

Oh teie. päralt on mu süda —

Mind ärge saatke kaugele!

Sest wõõrsil kõige õnne sees

Mind suretab mu igatsus.


17

Soomesse.

 

I.

 

Kandke, lahked päikse kiired,

 Terwitusi Soomesse,

 Minu tänuterwitusi

 Kaljuwalla kaldale.

 

Kewadine tuul, oh sõua,

 Üle lahe lehwi sa,

 Kanna tiiwul õite õhku,

 Laulukesi helista.


18

 

II

 

Ilmuks mulle ime-ingel,

 Kewade, mu kuningas,

 Wabastaks mu hinge wangist.

 Kui kõik maailm ärkamas; —

 

Soomesse siis lendaks luule

 Läbi uhke metsade,

 Üle kohisewa kose —

 Tähte' teedel kaugele:

 

Ikka, ikka kaugemale,

 Kõrgemale ülesse —

 Kus on taewa wäraw lahti

 Ohust hirmund hingele?

 

Kus on warjupaik, kus walgus?

 Wiibiksin sääl igawest',

 Laulaksin siis tuhat tänu

 Lunastatud südamest.


19

Mustlaste elu.

(E. Geibeli järele.)

 

Ööpimedas metsa all sosistaw jutt

 Ja põõsaste kahin ja sammude rutt —

 Ju lõkendab tuli, ja haljaku pääl

 Üht imelist rahwast näed liikumas sääl.

 

See rändaja mustlaste rahutu salk —

 Must laenetaw juuks neil ja silmad kui wälk.

 Nad muistsel a'al wõsunud Niiluse ra'al

 Ja suureks saan'd õitswal Hispaniamaal.

 

Leek loidab, ja muru pääl istumas sääl

 On mehed, kel uhke ja metsik on meel;

 Ja naesed need keetwad ja segawad tuld

 Ja täidawad peekrit, mis särab kui kuld.

 

Oh jutte ja laule, mis ärkawad siis —

 Neil nõiduslik ilu ja sütitaw wiis;

 Ja wanaeit kuulutab tuulest ja weest

 Küll sõnu, mis kaitsewad kahjude eest.


20

 

Kui alustab mustlaste neidude mäng

 Ja imelik heljuw ja joowastaw ring,

 Siis meelitab kandli ja zimbeli hääl,

 Ja sädemed hiilg'wad ja lendawad leel.

 

Öö edeneb — otsas on mängud ja laul,

 Tuul kiigub weel üksinda põõsas ja puul;

 Ja uinujaid kaugel' wiinid igatsew sund:

 Nad näewad ilusast kodumaast und.

 

Kuid koidu a’al kahwatab öösine luul,

 Und ära on wiinud ju hommiku tuul.

 Ja päikese tõusul nad minekut tein'd —

 Kes teab, kes ütleb, kus poole nad läin’d?


21

Kesk sügawat Wenemaa metsa.

 

I.

 

Kesk sügawat Wenemaa metsa

 On imeilus aas —

 Küll õitswad sääl kewadel lilled —

 Sääl nagu paradiis maas.

 

Ja mööda woolab säält jõgi,

 Nii waikselt salaja —

 Tad peitwad põlised pärnad,

 Ta sügaw otsata.

 

Sääl ööpik hõiskab ja kaebab,

 Et süda sulab sul,

 Ja nagu teisest maailmast

 Sääl lehwib hommiku tuul.

 

Kuid ära sa mine sinna,

 Kui igatsus sul suur —

 See jõgi on liiga sügaw

 Ja tema ilu liig suur. —

 

Jah, waikne wesi on sügaw

 Ja waikne igatsus suur —

 Ja igawene rahu,

 Küll see wõib olla suur.


22

 

II.

 

Kesk sügawat Wenemaa metsa

 Kuupaistel hiilgab aas —

 Külm, sügaw, waikne lumi

 Sääl särab ja hiilgab maas.

 

Mets ümberringi on härmas

 Kui oleks õisi täis;

 Kui tume marmor sääl paistab,

 Kus laene tasa käis.

 

Ja sügaw rahu paistab

 Kuupaistel üksinda,

 Kõik loodus on raskes unes —

 Kõik waik ja hääleta.

 

Kesköösel aga lõhkeb

 Jääkate jõe pääl —

 Pea pärnade warjult kostab

 Üks kurblik lauluhääl:

 

„Oh waikne wesi on sügaw

 Ja waikne igatsus suur —

 Ja igawene rahu,

 Küll see wõib olla suur!

 

Kord keset kewade ilu

 Siin kaldal istusin,

 Mu omaksid, kadunud armu

 Ma taga leinasin.


23

 

Ja kurbtus ja igatsus kaswis

 Liig suureks südames —

 Ja wesi see hiilgas ja läikis —

 Ma nägin taewast wees. — —

 

— Kuid rahu ei leidnud ma woodest

 Sest taewas ei olnud sääl —

 Ju tuhat aastad siin heljub

 Mu kahetsew laulu hääl.

 

Ei tohi päewa ma näha

 Ei kewadist ilu ka:

 Kesk talwel siin keset öösel

 Ma rändan rahuta. —

 

Oh waikne wesi on sügaw

 Ja waikne igatsus suur —

 Ja igawene rahu,

 Küll see wõib olla suur!”

 

Ja üle lageda lume

 Üks wari lennul läeb,

 Kuu warjutab oma palet —

 Kõik jälle waikseks jäeb.


24

Sõda.

 

Wõrtsjärwel oli sõda lahti,

 Ei alganud see asjata:

 Sest kahe küla karjapoisid

 Ei lasknud üksteist nokkida.

 

Üks lahing oli juba löödud

 Ja waenlus seega kasvanud,

 Ning siin ja sääl on mehed leeri

 Nõuupidamiseks astunud. —

 

Üks südi pois, kel nugissilmad,

 Pea tõstab uuest' waenuhäält:

 „Küll saiwad nad! ei tule enam!"

 Ta hõiskab kõrgelt, kiwi päält.

 

„Ohoo! wõi nii? eks saame näha!" —

 Pea algab uuest' sõja mäss; —

 Kuid senikaua lambad, lehmad

 Hääl meelel wõõrsil wilja sees. —

 

See sõda lõppis ootamata,

 Ei toonud wõitu kellegil':

 Säält külakohtumees läks mööda:

 „Oot’ poisid! kus see kari teil?"


25

Sinu wanaema.

 

Wanaema helde, lahke,

 Oli kallis sinule,

 Oli sinu lapsepõlwe

 Soojendaja päikene:

 

Kuis ta õnnis pehmel käel

 Sinu pääkest silitas,

 Armurikkal häälel, sõnal

 Õpetas ja juhatas!

 

Kuis ta heldeist silmist läige

 Langes sinu põuesse; —

 Lustil hõiskasid ja laulsid

 Nurmel, wäike karjane. —

 

Hauas hingab wanaema,

 Aga sinu südame

 Jään'd on läige tema silmist,

 Tema kuju kullane. —

 

Kullerkupud, jaanililled

 Eide haual õitsegu.

 Tähe sära, päikse hiilgus

 Kallist kalmu ehtigu!


26

Lihtne lugu.

 

Lilla tema kokku köitis

 Õrnalt sini-siidiga —

 Ühele nad teiste hulgas

 Pakkus tähtsa pilguga.

 

Neiu wõttis lillekesed,

 Pilku ei pann’d tähele;

 Mõtles ka: „On lahke noormees.. "

 Juba mõtles teisale:

 

Sääl ta seisis, tema päike,

 Neiu mõttes ainuke —

 Lahke nooremehe juttu

 Waewalt kuulis neiuke.

 

Wärisewast käest neiu

 Puistas lilled murule —

 Ainult kombe pärast tõstis

 Tasa ta nad ülesse.

 

Aimad südamete ohtu

 Pikki piinapäiwi sa,

 Lootuseta igatsusi,

 Mis sest kaswis korraga.


27

Serenade.

 

Nad seadsiwad end akna alla

 Ja une-laulu tõstsiwad.

 Nad tähtedest ja teistest asjust,

 Mis ilusad on, laulsiwad.

 

Ja kõrgel sääl, kus tähtjas aken,

 Kolm neidu rahus uinumas —

 Noh, teadagi, et meelitades

 Õrn lauluwiis neid äratas.

 

„Kas kuuled? oh kui ilus! Sulle,

 Oh õeke, wist laulawad!”

 „Wõib olla. Wõiks ka olla sulle —

 Ju mina kuulsin paremat."

 

„Kes laul'wad sääl? — see tõest on

 mulle —"

 — Nii kohmab kolmas unes weel —

 „Ma kõige ilusam" — ja tasa

 Ta naerab, nii tal sest hää meel. —


28

 

Nad laulsiwad — neid oli neli —

 Nad mitu laulu laulsiwad.

 Üks nendest laulis ühel ainsal’,

 Ja teised kaasa aitsiwad.

 

Ta laulis sellele, kes oli

 Nii waimurikas, terane;

 Kuid see ju „paremat" on kuulnud

 Ja paneb waewalt tähele.

 

Küll kahju, kui see nõnda juhtub —

 Oh sagedast' see on ju nii. — —

 See oli kaunil suweöösel

 Kui wihma sadas tasasti.


29

Wõõras.

 

Ta tuli kaugelt lõuna rajalt,

 Kus taewas rohkem sinine,

 Kus wiinamäelt jõe kaldal

 Silm waatab Musta meresse.

 

Kuid meel tal sündmatu ja tume

 Weel karedam kui põhja külm;

 Ta wõõraks jäi, ei leidnud sõprust,

 Tast eemale jäi õnneilm.

 

Üht neidu hakkas armastama,

 Kel waikne, mureline meel;

 Ta armgi oli järsk ja kare,

 Nii et et aimand neiu meel.

 

Kuid wiimaks nagu tormihooga

 Ta oma armu awaldas —

 Neid kohkus — kindlalt ,”E" siis ütles,

 „Mul teine armas," tunnistas.

 

„Üks teine? — ha! mikspärast pidin

 Sind mina ial nägema?

 Miks olid lahke minu wastu?

 Mind pead armastama sa!"


30

 

„Ma pean? — hoia, et sa põlgtust

 Mu südames ei ärata!

 Kaasinimene sa ka oled;

 Seepärast olin lahke ma." —

 

Nad lahkusiwad leppimata,

 Ja ära rändas wõõras mees,

 See oli kewadisel ajal,

 Mil aasad kõik on õilmetes.

 

Ta rändas, kodumaale jõudis,

 Kuid wõõraks jäi ta omastel';

 Weel järsum, tumedam kui enne

 Sest ajast oli tema meel.

 

 Ta sõjameheks warsti heitis,

 Ta tahtis ilma nuhelda

 Ja enesele rahu leida.

 Nüüd olla juba surnud ta.

 

Kus on ta haud? mis lillekesed

 On kaswanud ta kalmule?

 Kas on ta surmast neiul süüdi?

 Kes ütleb seda temale?


31

Maailma parandaja.

 

Kui Taewa Taadilt luba

 Mull' tükiks ajaks saaks

 Maailma walitseda —

 Küll tööd siis minul saaks!

 

Kõik takistused õrnalt

 Ma tuulde tõstaksin

 Ja pilwe ääre pääle

 Nad ist’ma paneksin.

 

Siis aastaajad tublist'

 Ma ühte segaksin,

 Kõik jõed wastamäge

 Ma jooksta käseksin.

 

Roosidel pilwedeni

 Kaswada lubaksin —

 Ja okkastega ainult

 Ma ahju kütaksin.


32

 

Teemantideks sääl ahjus

Muudaksin pisarad,

 Ja pääle selle teeksin

 Neist hiilgwad ahelad.

 

See ahelaga päikse

 Ma taewast kannaksin

 Ja küla tänawasse

 Ta paistma paneksin.

 

Siis mättal pajupilli

 Ma uhkelt puhuksin

 Ja teid ja Taewa Taati

 Mind kiitma ootaksin.

 

Kuid kas ma kiitust saaksin? —

 Ei taha uskuda —

 Ma kardan, et mu plaanis

 Wast wigasid on ka.


33

Külakarjane.

 

Sääl metsa all maja on kehwake küll,

 Ja aken on weike, kuid sellest on küll.

 (Saksakeelest, rahwalaul)

 

Tee mööda säält aknast mul igapäew

 läeb;

 Sääl Kaie koob kangast — küll ikka mind

 näeb.

 

Jah, aknast kui mööda ma karjaga läen,

 Siis pasunad puhun ja wilet ka löön. —

 

Ma olen maailmas ju mõndagi näind :

 Kõik talud siin külas ma läbi ju käind.

 

Kuid neiud — ei meeldi — nad uhked

 kõik on;

 Kuid Kaie ei ole! — see ongi ta õnn:

 

Kui palka kaks wakkagi juurde weel

 saan,

 Siis sügise Kaiele kosja ma läen


34

Mari.

 

Jah — see wiimne kosilane

 Oli muidu tubli mees;

 (Halwad need ei lähe kosja,

 Neil on tühjad mõtted pääs.)

 

Aga oma ta ei olnud —

 Seda teadsin kohe ma,

 Kui ju weidi sinna poole

 Hakkas juttu sihtima.

 

Ütlesin, et: olge terwe —

 Minge teisi talusse!

 (See on, mitte just nii lihtsalt

 Suhkrust oli korwike.)

 

Külameest kosilane,

 Õige imeks pani ta —

 Sest, et lugu nõnda läheks,

 Ta ei wõinud mõtelda.

 

Jutt sai otsa. — Külameest

 Sõitis kosja minema —

 Tee on hää ja asi tähtjas —

 Palju õnne soowin ma!


35

Koit istus taewa ääre pääl.

 

Koit istus taewa ääre pääl

 Ja waatas alla ilma —

 Üks lugu kaunis tõsine

 Sääl puutus tema silma:

 

Hans seisab wäljas akna ees

 Ja istutab sääl kaske —

 See pole just nii kerge töö —

 Suur kask on kaunis raske.

 

Kuid Hans on näha õnnelik

 Kas on see koidusärast? —

 Sääl majas elab Malleke —

 Wõi on see selle pärast? —

 

Ja eila oli pühapäew,

 Ja linnud rõõmsast laulsid,

 Kuid Hansu, Malle kurwastust

 Nad selgesti kõik kuulsid:


36

 

Hans ütles Malle eidele,

 Kui tubli pois ta olla —

 Ja kas ta tohti Mallele

 Nüüd pea kosja tulla?

 

„Sest kõnele", nii wali eit

 Siis oli pajatanud,

 „Kui kaseke sääl akna all

 On suureks puuks ju saanud."

 

See aeg läeks weidi pikale,

 Sest kask ei kaswa ruttu —

 Ja see tooks tuska Hansule

 Ja Mallele tõest' nuttu.

 

Seepärast pidas Hans ka nõuu

 Ja istutab nüüd kaske —

 See pole just nii kerge töö;

 Suur kask on kaunis raske.


37

Tema ja ikka tema.

 

Niipea kui üksi olen,

 Ta kohe meeles mul,

 Ja wiibin teiste hulgas,

 Ta jälle meeles mul.

 

Teen tööd ma kibedasti,

 Mul kõrwus tema hääl,

 Ja kuulan linnu laulu —

 Ju mõtlen tema pääl'.

 

Ja tema nime kuuldes

 Läeb pale hõõgama,

 Ja tema seltsis olles

 Ei juttu leia ma.

 

Oh, see on wäga piinlik —

 See üle wihastan!

 Ja sellest tunnist saadik

 Ta ära unustan. — —

 

— Oh — teda unustada

 Siin elus küll ei saa —

 Sest teistest hoopis teisem

 On ometegi ta.


38

Nii ta on.

 

Tal on pikad põllepaelad,

 Suured pikad siidipaelad.

 Ta on tantsul nagu tuul,

 Harwa waikib tema huul.

 

Hääl tal on kui hõbekellal,

 Silmad nagu tähed hellal,

 Kuri ta ka natuke —

 Ta on armas minule.


39

Noored mängumehed.

(Saksa keelest.)

 

Me noored mängumehed ja lauljad oleme

 Ja widewikul wälja me laulma läheme.

 

Ja kus üht kaunist neidu me aknal

 näeme,

 Sääl wilet, kannelt, wiiult me talle mängime

 

Nii laulame me sõstra- ja sinisilmile,

 Nii laulame siin linnas me igal’ neiule. —

 

Kuid ühe akna alla

 Ma ainaüksi läen —

 Sääl elab minu armsam,

 Sääl õnnel seisma jään.

 

Sääl ilutseb ja hõiskab

 Mu laul ta aknale;

 Ehk kuulab hellal tundel

 Mu laulu neiuke.


40

 

„Mu utekene, uinu,

 Näe und, mu armuke,

 Sind hoidku pühad inglid

 Su unes kõik see öö,

 Ja üleilmlist ilu

 Nad näitku sinule.

 

Hääd ööd, mu õnn, mu ainus,

 Mu lahke lõolind!

 Kui koidab kuldne homme,

 Siis näen jälle sind.”

 

Me noored mängumehed ja lauljad

 oleme

 Ja ühest paigast teisi me laulma läheme,

 Jah, ühest paigast teisi nüüd laulma

 läheme

 Ja wilet, kannelt, wiiult, me rõõmsalt

 mängime.


41

Serenade.

 

Kikkewarwil, tasakesti

 Aknale m'e astume,

 Köhatame hääled häälde,

 Unelaulu algame:

 

„Uinu — tuulgi lendas laande,

 Sõudis sinna suikuma,

 Ehagi on ära läinud

 Mere taha magama.

 

Tähed west’wad waikselt juttu

 Igawesest õndsusest,

 Orus kohab läte tasa,

 Und näeb õitswaist lilledest —

 

Und näe ehast, tähesärast,

 Lättel õitswaist lilledest —

 Und näe, hella, unelaulust —

 Weidike ka lauljatest.”

 

Kikkewarwil, tasakesti

 Aknalt ära astume —

 Et on laul sind äratanud

 Ometi m'e loodame


42

Tead küll, mu kuldakallis.

 

 Tead küll, mu kuldakallis,

 Sind tahan unusta’,

 Su kuju kustutada

 Mu põuest jäljeta.

 

 Ka minust ei pea jääma

 Sull' ühtgi mälestust —

 Mu nimi kust’gu ära

 Su südamest ja suust:

 

 Kuid kõik see sündgu ruttu —

 Oh ära wiiwita! —

 Oh — minust ega sinust

 Nii lahkujat ei saa!


43

Küla mull' ütleb.”

 

„Küla mull' ütleb: „„Kuku, kuku!””

 „Külalapsed: „„Laula, laula!””

 (Rahwalaul.)

 

Kuis ma kukun kurwail päewil,

 Kuis ma laulan leinaaegil?

 Laul mul närtsib nagu lille,

 Kustub tormi käes kui küünal.

 

Küla mull' ütleb: „Kuku, kuku!”

 Külalapsed: „Laula, laula!”

 

Küll ma kukun, kui mul jõudu,

 Küll ma laulan, kui mul lusti,

 Küll ma hõiskan, kui mul õnne,

 Häälitselen, kui weel elan. —

 

Kuku seni ise, küla,

 Laulge ise, külalapsed!


44


I.

 

Me' oleme, tema ja mina

 Üksteisega wihased,

 Ei lepi ka ialgi enam,

 Ju lahku läh’wad meil teed.

 

Et mingu ta tänawat mööda!

 Küll läbi kopli ma läen,

 Teeharul ei enam jää seisma,

 Kui teda tulema näen.

 

Ei sõna, ei kirja, ei teatust

 Mul pole waja ta käest!

 Nüüd rõõmupidule lähen,

 Ei teda säält leia ma eest.


45

 

II.

 

Mu süda on otsata raske.

 Ei meeldi pidu, ei pill —

 Ei tea, kus tema on täna

 Ja mis ta peaks tegema küll?

 

III.

 

Ma käin ja liigun kui wari.

 Ei troosti too lõbu, ei töö —

 Mu silmad on nutust wist wäsin’d —

 Mu elu on tume kui öö.

 

M'e olime, tema ja mina

 Üksteisele ometi hääd —

 See on kõik teiseks nüüd saanud —

 Surm kallis, oh kuhu weel jääd?

 

IV.

 

„Nad oliwad eluks ajaks

 Üksteisega wihased —

 Kuid sest ei tulnud midagi wälja,

 Sest nemad on jällegi hääd.


46

Ma lähen üle nõmme.

 

Ma lähen üle nõmme,

 Ma rändan üksinda —

 Mu tormil tuksuw süda

 On minu saatija.

 

Ma rändan kaugemale,

 Et süda rahu saaks,

 Et sinu kallis kuju

 Läeks meelest eluks a'aks.

 

Ma rändan ööd ja päewad —

 Ma rändan asjata!

 Mu armastus ei wäsi,

 Läeb ühes minuga.

 

Ja jõuaksin ma wiimaks

 Maailma otsani,

 Siis oleksid sa säälgi

 Mu saatus ometi.


47

Üks linnukene õhust õrnem

 

Üks linnukene õhust õrnem

 Sull' ilmub õndsal õiekuul,

 Ta mõistatus on siin maailmas,

 Ta ümber lehwib hellam luul;

 Ta päiksepaistet ja lillelõhna joob

 Ja õhuhäältest õrnad wiisid loob.

 

Ta lendab — tõuseb, kaswab, kaswab,

 Sind kannab ühes pilwini —

 Ei tema lendu, tema laulu

 Sa ial unustada wõi —

 Kui torm, kui surm, kui paradiis

 On tema lend ja lauluwiis. —


48

Lenda, lepatriinuke.

 

Lenda, lepatriinuke,

 Lenda üle suure wee.

 Lenda kaugemale weel —

 Minu armuke on sääl.

 

Tal on silmad nagu öö,

 Kullast mõõk ja kullast wöö —

 Seisab kõrgel kaljul sääl,

 Waade wiibib mere pääl.

 

Kui ta küsib, mis ma teen,

 Ütle, teda ootma jään,

 Ootan wiimse päewani

 Ja, kui tarwis, kauemgi.

 

Lenda, lenda, lepalind,

 Wii tall' terwist, palun sind!

 Silmad tal kui tähte-öö,

 Kullast mõõk ja kullast wöö.


49

Wesi woolab, wesi kohab.

 

Wesi woolab, wesi kohab,

 Laente laulu kuulatan —

 Säält mu tulewasist päewist

 Sõnumid ehk kuulda saan. —

 

Tumedad on laente laulud,

 Ähwardaw on nende hääl —

 Kas siis kurwastuse päewad

 Pole ikka otsas weel? —

 

Wesi woolab, wesi kohab,

 Laened nagu ohkawad —

 Minu tulewiku üle

 Salaja wist nutawad.


50

Kutsu koju.

 

Miks nii waikne sinu pale,

 Miks nii wäga kahwatand?

 Miks ei tee sa silmi lahti?

 Olen ma sind kurwastand?

 

Ärka üles, isakene!

 Käsa suutelen ma sul,

 Palun päikse paistet tuppa,

 Laulan lahkeid laule sull. —

 

Ei sa ärka, ei sa tõuse:

 Ära lendan'd on su waim —

 lwitan su waiksel woodil

 Nagu murtud, närtsin'd taim.

 

Kutsu koju, isakene.

 Kurba, nutul nõrkend last!

 Elutaewast kust'wad tähed,

 Waim on wäsin'd walwamast.


51

Surmaroosid sinu palgel.

 

Surmaroosid sinu palgel,

 Õekene, õitsewad —

 Pea sa magad, maimukene,

 Hauda nad sind kannawad.

 

Siis nad tõst’wad leinalaulu:

 Wara olla surnud sa. —

 Pole seda laulu tarwis —

 Surm ei tulnud ootmata.

 

Eks sul põues surmaroosid

 Õitsenud ju ammugi,

 Mis nad ise istutanud —

 See neil unun’d muidugi.


52

Ju õitsewad jälle sinililled.

 

Ju õits’wad jälle sinililled

 Ja kullerkupud kullased —'

 Oh! kõik, mis näen, kõik mis kuulen,

 On terwitamas kewadet.

 

Ma rõhun käe rinna pääle:

 See ilu puutub südame —

 Oh walus ütlemata walus

 On leinajale kewade.


53

Sääl haual.

 

Sääl haual õitseb kanarpik

 Ja kaswab kastehein —

 Üks wäsind süda puhkab sääl

 Kell' tundmataks jäi õnn.

 

Üks rändaja — wist wäsind ka —

 Jääb seisma hauale —

 Ta juuks on hall — näe, pisarad

 Tal weer’wad palgele.

 

Ta langeb põlwil', palwetab

 Nii härdalt, südamest ....

 Kas teeb ta palwet surnule,

 Wõi enda rahu eest?


54

Surm ei tule suigutama.

 

Surm ei tule suigutama,

 Haud et weelgi awane —

 Juba pean waimus waatma

 Elu sisse kaugele.

 

Sääl — see rada minu jaoks,

 Olgu päew, ehk pilksed ööd

 Sääl on kõrged, järsud mäed,

 Kuristiku kaldal teed.

 

Ja sääl kaugel nende taga?

 Puhke paika, leian säält? ....

 Inimene, ära küsi!

 Hoia, et ei eksi teelt!


55

Oh teie naljakad päewad.

 

Oh teie naljakad päewad,

 Kui rasked olete!

 Kas usute, et minul

 Jõud õige rauane?

 

Wõi loodate jälle, et pihuks

 Mind kohe rõhute?

 Siis ootke! seda rõõmu

 Ma teile ka ei tee;

 

Mul on üks lahke sõber,

 Ta nimi lootus on;

 Ta abil pillid ja trummid

 Ma pilwist maha toon.

 

Kui teie siis õige raskeks

 Ja walusaks lähete

 Ja weelgi kibedamaks

 Mul minna lubate;


56

 

Siis mina ja mu lootus

 Me laulma pistame

 Ja pillid ja trummid hüüdma

 Kõik ühes paneme.

 

Siis inglid taewa aknast

 Pääd wälja pistawad

 Ja mõne lahke sõna

 Mull' troostiks ütlewad.

 

Nii jõuan õnnelikult

 Pea haua kaldale —

 Ei kalmu alla pääse

 Te' mulle järele.


57

Jää wait, mu süda.

 

Jää wait, mu süda, kannata!

 Küll ükskord lõpeb piin —

 Ja peaks weel alles algama

 Su wõitlemine siin.

 

Küll ükskord otsanutetud

 Su pisarad on kõik,

 Haud heldest' ennast awab sull'

 Siis oled õnnis-waik.


58

Su armastus sull' olgu püha

 

Mu armastus sul olgu püha,

 Sest ära räägi teistele,

 Sest teiste inimeste mõtted

 Ei kõlba sinna wahele.

 

Sest räägi ainult Jumalale

 Ja kuula põues Tema häält —

 Kui kahtled sa ja mures oled,

 Siis õiget wastust leiad säält.

 

Su armastus sull’ olgu püha,

 Sest ära räägi teistele,

 Sest teiste inimeste mõtted

 Ei kõlba sinna wahele.


59

 

I.

 

Mu päike on looja läinud,

 Mu täht on kustunud,

 Mu elu on tühi ja pime —

 Kõik õnn on kadunud.

 

Mu päike on looja läinud

 Ehk paistab weel ta läik? —

 Ei näe — lootus kustub —

 Ja süda on hirmus waik! —


60


II.

 

Öö on õues, öö on põues,

 Pilkne tormiline öö —

 Armastus on hinge heitmas,

 Kätte jõudmas elu-öö.

 

Öö on õues, öö on põues —

 Jumalat wast polegi?!

 Oh kui kole on see mõte! —

 Mis saab minust ometi?

 

*        *

*

 

III.

 

Jah, kui Jumalat ei oleks,

 Kustunud siis oleks kõik:

 Usk ja armastus ja lootus,

 Süda oleks kole paik.


61

Jäin rahule.

 

Üks ingel ilmus öösel unes,

 Mul terweks tegi südame:

 Ta pani käe sinna pääle

 Ja ütles: „Jää nüüd rahule!”

 

Jäin rahule — ja sellest rahust

 Sull' tahtsin öelda, armuke —

 Kuid kõrgel tornis löödi kella —

 Mind sängitadi hauasse.


62

Üks ainus kord.

 

Üks ainus kord ja mitte enam

 Wõib süda tõest' armasta' —

 Su põues ime-lillekene

 Ei mitmel korral õitse ta.

 

See armastus, mis kaduw, kustuw,

 Mis meelest läheb wiimati

 Ja unel’ armul’ aset annab,

 See — armastus ei olnudgi.

 

Üks ainus kord ja mitte enam,

 Üks ainus kord ja surmani,

 Ei üksgi wägi, üksgi wõimus

 Suurt armusäädust muuta wõi.


63

Kui oleks möödaminew, kaduw.

 

„Töös, kitsikuses, elumures”

 Sääl ununeda armastus —

 Kas kodu ka ja lapsepõli

 Ja taewa poole igatsus?

 

Kas on need kallid, pühad tunded

 Kõik sinu ees ka tühised?

 Miks tahad ühel mõõdul mõõta,

 Mu õeke, kõik südamed? —

 

Tuul tuleb, karmilt, külmalt puhub

 Ja mitmed tuled kustutab —

 Ja teisal särawamaks leegiks

 Üht wäikest sädet õhutab. —

 

Kui oleks möödaminew, kaduw,

 Oh õeke, mu armastus,

 Siis ammugi kui muistsel jutul

 Ta üle hõljuks unustus.


64

See aeg, mis käes, on kaunis.

 

Ei tulewiku põue

 Ma taha waadata,

 Ei minewiku wõitlust

 Ja ohtu mäleta’.

 

See aeg, mis käes, on kaunis

 Ja waik ja pühalik,

 Ja läbi minu hinge

 Läeb rahu imelik.


65

Tagasi.

 

Waba ihust, waba igatsustest,

 Lehwisin ma kõrgel pilwedel,

 Näpin taewa selgust enda ümber —

 Seisin juba Isa pale eel.

 

Kuis wõin ütelda, mis nägin, tundsin

 Selles aimamata õndsuses —

 Nägin kõik, mis kaunis, kõrge, püha,

 Äraseletatud hiilguses. —

 

Tagasi maa pääle mina waatsin —

 Sind ma nägin eluwõitluses,

 Nägin muret, ohtu, nägin haawu.

 Nägin kõik, mis sinu südames.

 

Ahastades Isa ette heitsin:

 „Tõuka ära mind siit õndsusest

 Tagasi maailma! kannatada

 Lase mind, mu Jumal, tema eest


66

Minu igatsus.

 

Mu igatsus kui põues ärkab,

 Nagu meri tormi kutsel kohab ta, —

 Ja pilwini ta tõuseb leegil,

 Minu hinge ühes kannab endaga.

 

Mu igatsus on surmast kangem,

 Inglitest ja dämonitest wägewam —

 On igawene leekiw tuli,

 Õnnis walgus, surm ja rahu sügawam.


67

Kas olgu surm ehk elu.

 

Kas olgu surm ehk elu —

 Kõik mulle õnneks on,

 Ja selle õnne tundel

 Mu nõtrus kadund on.

 

Wõin särawamail silmil

 Maailma waadata,

 Ja waikselt naeratades

 Wõin haawu kanda ma.

 

Wõin kewadisest õnnest

 Maailmad hõisata,

 Mu eluööd ning surma

 Wõin oota kartmata:

 

Et häädust ilmas, tean —

 Ja taewas kodumaa —

 Kuis wõib siis surm, ehk elu

 Mind enam ehmata?

 

Kas olgu surm, ehk elu —

 Kõik mulle õnneks on —

 Mu armastus on elus

 Ja surres minu kroon.


68

Kuu oli eile kurwas mõttes.

 

Kuu oli eile kurwas mõttes,

 Murelikult waatas ta

 Otse minu aknast sisse —

 Mis ta pidi mõtlema?

 

Minulgi läks süda raskeks —

 Ei wõin'd kuud ma trööstida —

 Tuule õhk mu palet puutus —

 Nutmast ennast leidsin ma. —

 

Waatsin taewa sina sisse,

 Tähte poole ülesse,

 Ja säält lendas hele kiire

 Kurwastatud südame. —

 

Kuu, see waatas õnneliselt

 Minu kambri korraga:

 Mina aga kõnelesin

 Oma Taewa Isaga.


69

Mu meeles kui udusest ajast.

 

Mu meeles kui udusest ajast

 Üks „muistne jutt kuninga pojast” —

 Üks imelik, ununud jutt. —

 Ta lehwib kui lille-õhk luhal

 Ja heljub kui õitse-laul ehal,

 See imelik, ununud jutt. —

 

Üks tuwike terwist tõi kaugelt —

 Ööpimedus põgenes laugelt,

 Ja meelde mul algatas jutt —

 Sest tuwik'se tiiwad täis päikest,

 Mu süda sai tunda sest läikest,

 Kui otsata tõsi see jutt.

 

Nüüd „muistne jutt kuninga pojast”

 Ei enam läe meelest sest ajast —

 See imelik tõsine jutt!

 Ta kumab ja heljub ja ehib

 Ja südamest südame lehib —

 Oh, ikka läeb kaunimaks jutt!


70

Ma nägin inglid nutwat.

 

Ma nägin inglid nutwat

 Ja ärdalt leinawat.

 Nad kurwal, kohkunud pilgul

 Mu pääle waatsiwad:

 

Oh waene laps, kuis wõisid

 Sa nõnda eksida,

 Üht armast, kallist südant

 Nii wäga haawata?

 

Kuis kahtlusmeel ja wiha

 Sul tuli südame?

 Oh meie waesed inglid,

 Oh kuidas aitame?

 

Kui merewoog siis kohas

 Mu üle ahastus —

 Kuid surma sülest päästis

 Mind ingel Armastus:


71

 

„Oh palu andeks! palu,

 Ja ennast alanda!

 Las' ainult armastusel

 Su põues rääkida.”

 

Ta tasakesti tõstis

 Mind põrmust ülesse

 Ja kuldseil tiiwul kandis

 Mind wastu sinule.

 

Ja hõiskades ta kuulas

 Mu armutunnistust

 Ja kiitust Jumalale,

 Mu armsam, sinu suust.


72

Kas kuuled, kullakene.

 

Kas kuuled kullakene,

 Kuis linnud hõiskawad?

 Kas tead, et waikses orus

 Kõik õied puhkewad?

 

Kas usud Looja auu

 Sa kõiges looduses?

 Kas aimad seda imet,

 Mis minu südames?


73

Kõige parem inimene.

 

Kõige parem inimene

 Minu meelest postimees —

 Tema tulekut ma ootan,

 Kannan ikka südames.

 

Postimees on päris ingel

 Oma postitaskuga —

 Oh et oleksid tal tiiwab,

 Et wõiks rohkem rutata!

 

Postimees, kui mööda läheb,

 Salamahti nutan ma, —

 Pühin silmad jälle kuiwaks,

 Hakkan hommet ootama.

 

Postimees, oh kulda-kallis,

 Päew mull’ aastapikune —

 Oh mil algab jälle homme,

 Mil tood kirja minule?


74

Kõik rõõmsad laululinnud.

 

Kõik rõõmsad laululinnud

 On warsti jälle siin,

 Pea äraunustatud

 On talwe mure, piin.

 

Küll algab siis üks püha,

 Üks wõidulaulmine,

 Ei suuda külmaks jääda

 Siis üksgi inime. —

 

Oh Jumal, oh kui ilus,

 Kui kaunis on maailm!

 Kuid kõigest kõigekaunim

 On õnnest säraw silm.


75

Mine wastu kewadele.

 

Üks ingel lehwib läbi ilma —

 Kas aimad tema lähedust?

 Ta kewadet on kuulutamas —

 Eks hinges ärka õnnis lust?

 

Mul on kui oleks imeasju

 Sull’ õieajast ütelda —

 Kuid mine wastu kewadele,

 Siis ise seda tunned sa.


76

Lillekene mulla hõlmas.

 

Lillekene mulla hõlmas

 Kewadest näeb kaunist und;

 Linnukese lõunekaarelt

 Koju kannab sala sund. —

 

Teab lill, et enne õitsmist

 Peab ta ju närtsima?

 Aimab lind, et wiimast korda

 Lendab üle mere ta?


77

Oh kewade, oh õieaeg.

 

Oh kewade, oh õieaeg,

 Oh kuhu pean minema sinu eest?

 Mis on see, mis põues mul äratad sa?

 Liig ilus, liig kaunis — oh kewade sa!

 

Oh kewade, oh õieaeg,

 Oh kuhu pean minema sinu eest?

 Mu ümber sa lehwimas päewal ja ööl;

 Kõik loodus on sinuga üheskoos tööl.

 

Oh kewade, oh õieaeg,

 Sel kombel ei tulnud sa ial weel —

 Küll tuksub mu süda — sääl ühentud on

 Wist otsata walu ja otsata õnn.


78

Suur Kontsert

 

Suur kontsert algab koidu a'al,

 Kõik laulikud on juba sääl,

 Nad halja puude oksadel

 Ja õhus kõrgel ülewel.

 

Ja kaasa laulwad lahke tuul

 Ja lugemata lehed puul,

 Kõik mets — ka oja kalda all

 Ja näki-neiud hallikal.

 

Ja kuulamas on orud, mäed,

 Kõik aasad, põllud tõst’wad pääd,

 Ja päike tuleb iluga

 Suurt püha ühes pidama.

 

Ja kaasa-lauljaid, kuulajaid,

 Oh ikka weelgi ilmub neid —

 Neid murul, samblas, lilledes —

 Ja inimeste südames.

 

Oh kewade, oh kullane,

 Kõik loodus hõiskab sinule —

 Sa, kaunis, tulid taewast wist

 Siin õnnestama surelist


79

Õieaeg on imeilus.

 

Õieaeg on imeilus

 Lahke sini-taewa all —

 Ärarääkimata ilus

 Südametes sügawal.

 

Näha küll on ohtu palju

 Selle sini-taewa all —

 Ärarääkimata palju

 Südametes sügawal.

 

Iga süda, see on ise

 Imestusewäärt maailm —

 Küll on kole, küll on õnnis

 Mõne südames maailm.


80

Üks rõõmus laululugu.

 

I.

 

Üks rõõmus laululugu

 Mind unest äratas,

 Tükk taewast läbi akna

 Mu tuppa sinendas,

 Ja õunapuu mu akna all,

 End oli ehtinud waiksel ööl.

 

Ma küsisin, mis ime

 On öösel juhtunud —

 Lind hõiskas ühtelugu,

 Ei mulle wastanud —

 Ja päikene, see naeratas

 Ja minu akent kullatas.

 

Üks ime aimamine

 Mu hinges ärkas siis,

 Kui kaunis muistne lugu,

 Kui kadun’d lauluwiis:

 Jah, imeilus kewade

 End näitis kord weel minule


81

 

II.

 

Ju kewade lehwis tuppa

 Ja toast südame,

 Ja südamest ta asus

 Mull' lausa palgele;

 Ja päikene, see naeratas —

 Kõik toa ärakullatas.

 

Ja ikka ilusamaks

 Läks linnu lauluwiis —

 Kas paradiis ta kodu?

 Nii hõiskasin ma siis,

 Ja päikene, see naeratas

 Ja kõik maailma kullatas.

 

Üks õnnis aimamine

 Mu hinges ärkas siis:

 Kõik, mis ma nägin, kuulsin,

 See oli armu wiis.

 Oh armastus, oh armu wiis,

 Su kodumaa on paradiis!


82

Oh kui ilus on maailm.

 

Oh kui ilus on maailm!

 On see tõsi, mis näeb silm?

 Seda walgust, seda elu,

 Hõiskamist ja õitsemist!

 Seda kurbtust, seda õnne

 Minu hinges imelist!

 

Imestades waatab silm,

 Et nii ilus on maailm.

 Kus siis olin kõik see aja,

 Et ei seda enne näin’d?

 Süda oli leina-maja,

 Warjuriigis olen käin'd.


83

Kuupaistel.

 

Kas süüta lapsepõli

 On tulnud tagasi,

 Kus igatsustel põues

 Weel nime polnudgi?

 

Kas wõitlemist ja walu

 Ma pole tundnudgi?

 Kas pimedust ja surma

 Maailmas polegi? —

 

Kuu paistab, üles waatab

 Täis waikist õnne silm —

 Ja minu ümber uinub

 Ja õitseb siisgi ilm.

 

Mu süüta lapsepõli

 On tulnud tagasi —

 Oh ära minu põuest

 Sa mine millalgi!


84

Üks raske unenägu.

(Saksakeelest.)

 

Üks raske unenägu

 Mind öösel ehmatas:

 Üht mirdipuud mu aias

 Ma nägin õitsemas.

 

Kuid surnuaed see oli,

 Haud lillepeenraks mul,

 Ja puudelt murdis latwad

 Ja puistas õied tuul.

 

Küll korjasin need õied

 Kõik kuldse kausisse;

 See aga kukkus käest,

 Läks katki murule.

 

Ja kausist pärleid weeres

 Kui werepisaraid ....

 Mis tähendab see uni? —

 Kas surnud on mu peid?


85

Sulle.

 

Sind hoidku wägew Jumal,

 Sull' jõuudu andku Ta —

 Ei elukoormat kandes

 Pea sina nõrkema!

 

Ma sulle jõuudu palun,

 Ei endal' midagi.

 Mu Jumal, küll Ta peab

 Mind kuulma wiimati.


86

Südamekene, mu armukene.

 

Südamekene, mu armukene,

 Kõikidest kallim, mu kullakene,

 Mis on küll sügawam sinawast merest,

 Hiilgawam päiksest, kõrgem küll taewast?

 Südamekene, mu armukene,

 Kõikidest kallim, oh kullakene!

 

— Südamekene, mu armukene,

 Kõikidest kallim, oh kullakene,

 Arm on weel sügawam sinawast merest,

 Hiilgawam päiksest, kõrgem weel taewast.

 Südamekene, mu armukene,

 Kõikidest kallim, oh kullakene!


87

Sind kannan laulu tiiwul.

(H. Heine järele)

 

Sind kannan laulu tiiwul,

 Mu armuke, kaugele,

 Siit ära — sääl laen'te taga,

 Sääl õitsemas kewade.

 

Sääl kumab ja õitseb ja lehkab

 Kuupaistel kui eeden üks aed,

 Sääl imelist lillede ilu,

 Sääl igawest kewadet näed.

 

Sääl sini-lilled on ilul,

 Neid õnnestab tähtede läik,

 Ja salajal hellamal jutul

 Üksteisega roosid on kõik.

 

Metsloomad kuulawad taltsalt,

 Ja seismas on tuulegi hoog,

 Ja kaugel, sääl kohab ja hiilgab

 Kuuwalgusel laenete woog.

 

Sääl kohawad tasasti palmid,

 Sääl ununeb mure ja sund,

 Sääl koidukullaseist päiwist

 Näed, armsam, õndsamat und.


88

Kõrgele.

 

Sind kannan laulutiiwul,

 Mu armsam, kõrgele,

 Siit ära, wiin tuule kiirel

 Sind üle pilwede.

 

Sääl äraseletatud

 On õnn ja armastus.

 Maa pääle kaugele maha

 On jäänud kõik wiletsus.


89

Su imeselged särasilmad.

 

Su imeselged särasilmad

 On taewast pärit, armuke —

 Ei inimesed seda tea,

 See teada ainult minule.

 

Nad mõtlewad, ei tea, kust tuleb

 See ilu sinu silmisse —

 Ma aga mõistsin seda kohe,

 Kui tundma sain sind, armuke.


90

Üks laul su põues uinub.

 

Üks laul su põues uinub,

 Üksainus, õnnis laul,

 Sest räägib igatsedes

 Mu waene, nõder luul.

 

Ta uinub raskes unes,

 Kui surma warju all,

 Kui pärli merepõhjas

 Ta peidus sügawal.

 

Üks helk, üks ime-hiilgus

 Wa'est tõuseb äkist’ säält —

 See kinnitab mu hinge

 Ja ülendab su meelt.

 

Üks laul su põues uinub,

 Üks ainus, õnnis laul —

 Kas ärkab siin maailmas,

 Wõi ükskord taewa auul?


91

Ta laulis tasa.

 

Ta laulis tasa nagu unes

 Ja waatis ära kaugele —

 Kaks rasket pisart sini-silmist

 Tal weeresiwad palgile.

 

Ja nagu kahwatuse jumi

 Käis üle näo ilusa ….

 Ta nägi mind .... ja ühest, teisest

 Ta hakkas juttu puhuma


92

Ära waata nõnda kaugel'

 

Ära waata nõnda kaugel'

 Taewa sina sisse Sa! —

 Ära räägi lahkumisest,

 Igawesest elust Sa!

 

Ära räägi leinamisest,

 Kannatusest, ristist Sa —

 Küllalt sellest on ju rääkin'd

 Taewa Isa minuga,

 

Räägi Isa armastusest

 Halastusest otsata,

 Räägi igawesest rahust,

 Maa ja taewa ilust ka!

 

Räägi õrnalt, sõnu waikselt

 Walju kõne haiget teeb —

 Küll siis süda pikkamisi,

 Aga kindlalt uskma jäeb.


93

Üht ainust hiilgwat tähte.

 

Üht ainust hiilgwat tähte

 Näen pilksel elu teel —

 See määramata kaugel,

 Ja kurblik minu meel.

 

See ainus täht, mu armas,

 On sinu armastus —

 Nii määramata kaugel —

 Ning suur mu igatsus.

 

Miks tahtis Jumal seda,

 Et tundma sain ma sind?

 Nii ainult kurwastada

 Ei wõi Ta heldus mind!


94

Jumalaga jää, sa armas.

 

Jumalaga jää, sa armas,

 Ela hästi, hella õis!

 Miks sind Jumal ometigi

 Nõnda armsaks luua wõis?

 

Miks sind, ingel, siin maailmas

 Pidin ial nägema?

 Ja nüüd pean igawesti

 Sinust äralahkuma! — —


95

Mets kohiseb.

 

Mets kohiseb, ja taewas

 On pilwes, tõsine —

 Mu igatsused lend'wad

 Siit ära kaugele!

 

Sind näen, sa mu ingel,

 Mu waimusilma ees;

 Mull' sinust metsa kohin

 Kõik aja kõneles.


96

Ei mina ütle ühegile.

 

Ei mina ütle ühegile,

 Kõnele ei kellegile,

 Kes mull' toona wastu tuli,

 Kes see kulda kallis oli —

 Ei ütle!

 

„Kas oli särasilma tähte,

 Ehk oli kuu see kulda kaimu,

 Wõi oli hiilgaw päike ise?"

 Ei ütle!

 

Ei mina ütle — laulan ainult,

 Nii et kostab wastu wainult:

 Et oli hiilgaw päike ise!

 Ei ütle!


97

Sind ootan.

 

Sind ootan nagu päikse tõusu,

 Kui kallist püha tulema,

 Sind ootan — sügaw õnne tundmus

 Mu hinge paneb heljuma. —

 

Sind näha kaua aja pärast —

 Küll saab see kaunis olema!

 Ei sa mind enam ära tunne,

 Nii õnnelik siis olen ma.


98

Mu armsam, kus sa wiibid?

 

Küll tahan rõõmus olla,

 Kuid süda walus mul,

 Sääl nagu nuga pistab,

 Kui naeratad mu huul.

 

Mu armsam, kus sa wiibid?

 Ei sõnumid sult saa —

 Kas elad? oled surnud?

 Oh minu armsam sa!


99

Lind läks magama

 

Lind läks magama,

 Õis jäi uinuma,

 Tuul jäi suikuma —

 Mina uneta:

 

Koidult küsisin,

 Päewa palusin,

 Ehal' ütlesin,

 Et sind ootasin. —

 

Kas on suured weed

 Takistamas teed?

 Wõi kas kõrged mäed?

 Ehk ka tuule käed?

 

Lind läks magama,

 Õis jäi uinuma,

 Tuul jäi suikuma —

 Oh mil uinun ka?


100

Pärga palmin.

 

Pärga palmin, päike paistab

 Süda, oh kuis tuksud sa! —

 Homme tuleb minu armsam —

 Maailm, kaunis oled sa!

 

Kuulge lilled, kuulge linnud,

 Kuulama jää, tuuleke:

 Tema tuleb! — waik! waik! tasa!

 Ärge öölge teistele!

 

Aga homme, õied õitsge,

 Linnukesed hõiskage,

 Tuulekene, tõsta tiiwu:

 Siis on siin mu armuke.


101

Ilus ärkamine.

 

Ju hakkab kuldakägu kuksuma,

 Lind linnu järel' wõidu hõiskama,

 Nad wilistawad, lööwad lugusid

 Ja häälitsewad õrnu wiisisid —

 Kui see ei ole kewade,

 Mis on see siis, mu armuke?

 

Pea, kõik maailm on nagu uueks saan'd,

 Siin rõõm ja ilu on end ühendan'd,

 Ja päewast päewa ilusamaks weel

 End ehib loodus nagu imewäel —

 Kui see ei ole kewade,

 Mis on see siis, mu armuke?

 

Pea hakkab suwi — tuleb sügise —

 Ja wiimaks jõuab waikne talwe öö, —

 Siis nagu unenägu meeles weel

 Sul kewade — ja hale sinu meel.

 Kas mäletad, oh armuke,

 Kui kaunis oli kewade?

 

Kuid taligi ei kesta igawest',

 Uus ärkamine tuleb kõigil' tõest',

 Uus kewad' tuleb suure wäega,

 Ta esimesest kaunim otsata.

 Kas aimad sa, oh armuke,

 Kui kaunis on see kewade?


102

Ma nägin unes.

 

Ma nägin unes sinu armast palet —

 See oli nagu äraseletud,

 Ja looiaminewast päiksepaistest

 Su juuksed oliwad kullatud. —

 

Su palest paistis sinu hinqe sära,

 Mis selgem, kullasem kui päikene —

 Ma seisin kaugel ja olin õnnis,

 Et nägin sind nõnda, armuke.


103

Kui sa tuled, too mull' lilla.

 

Kui sa tuled, too mull’ lilla,

 Lillekesi armastan —

 Sügise neid wähe leida? —

 Ühest ainsast küllalt saan.

 

Ehk wast juhtud nurmelt leidma

 Weel üht hilist lillekest —

 Kõigekallim, oh kui wäga

 Tänaksin sind selle eest!


104

Sinilillekesed.

 

I.

 

Lehekuu tõi õiekesi,

 Sinililla lehkawaid —

 Oh kui armsad nad ja hellad!

 Nutan õnnepisaraid. —

 

Esimesed lilled mulle —

 Wõib ju olla, wiimsed ka —

 Terwe ilma ilu wastu

 Ial neid ei annaks ma.

 

II.

 

Õitswa puu all õhtul istun

 Wiibin wiimse ehani —

 Sinilillekesi waatlen —

 Hoian küll neid hellasti.

 

 Oh mu õnn, mu silmatera,

 Minu elupäikene,

 Iga hingetõmbamine

 Saadab terwist sinule.


105

See pole siit-maailm ilu.

 

See pole siit-maailma ilu,

 Mis paistab sinu silmadest,

 Päew päewalt ikka enam särab,

 Kõik warjud heidab enesest.

 

Ma kardan, et sa lähed ära,

 Siit lendad üles linnuna —

 Mis teeb ka ingel siin maailmas?

 Kuid mis saab minust sinuta?

 

*        *

*


Mis minust saab — ei saa siis minust

 Siin ilmas enam midagi:

 Ka mind mu igatsus siit kannab —

 Ei wõi see olla teisiti.


106

Jää siiski siia.

 

See pole siit-maailma ilu,

 Mis paistab sinu silmadest,

 Päew päewalt ikka enam särab,

 Kõik warjud heidab enesest —

 

Kuid siisgi jää — oh jää weel siia!

 Ma tean, et weel kaua jääd;

 Weel sinu jaoks ka maitset õnne —

 Su elu kaits’wad taewa wäed.

 

Las' paista ikka sinu silmist

 See ilu, mis ei ole siit,

 Las’ ilmutada inimestel’,

 Et sinu põues taewal wõit:

 

Ei wõi ju kustuda kõik tähed,

 Mis Jumal süütan'd põlema,

 Ei wõi ju üleilmlik ilu

 Siit maapäält hoopis kaduda.


107

Kuid lase mina lähen.

 

Kuid lase m i n a lähen, armsam,

 Mu hinges ime-igatsus

 Sääl olen põrmukütkeist waba,

 Sääl kõik mu olemine uus.

 

Sääl olen sinu kaitseingel —

 Mind harwa öösel unes näed —

 Su maise õnne üle walwan

 Ja taewa poole näitan teed.

 

Las' lendan sinna — miks mind keelad,

 Mind hoiad ikka tagasi?

 Mu armsam! eks mu hingeelu

 Sa tunne juba ometi?

 

Seepärast las' ma jõuan sinna!

 Mu hinges ime-igatsus —

 Sääl olen sulle „hiilgwaks täheks",

 Sääl kõik mu olemine uus.


108

Ei ole sina minu ingel.

 

Ei ole sina minu ingel,

 Ei koidutäht, ei päikene,

 Ei eluõnn, ei silmatera,

 Ei süda, ei mu kullake.

 

Ei ole — sest et kõik need nimed

 On nagu wari selle ees,

 Kui kallis, püha ja kui armas

 Su kuju minu südames.

109

Ei mina õnne usu.

 

Ei mina õnne usu,

 Mis paistab rikkuses:

 See õnn on wäärtuseta,

 Kui waesus südames.

 

Ei mina õnne usu,

 Mis auus ja kuulsuses:

 See õnn on külm ja kare

 Ja okkaks teiste ees.

 

Ma usun ainult õnne,

 Mis põues peidus on:

 Usk, armastus ja lootus —

 Jah, see on ainus õnn.



110

Waiksemaks ja sügawamaks.

 

Waiksemaks ja sügawamaks

 Muutub minu igatsus,

 Minu hinge sisse paistab

 Tasa taewa walgustus.

 

Ei nii hellalt enne, armas,

 Ei nii õrnalt ialgi

 Sind mu süda armastanud,

 Ei nii kindlalt kunagi.

 

Ja see armastus, ma tean,

 Pole wandeks sinule,

 Tähena ta sulle paistab,

 Õnnistab sind, armuke


111

Sellepärast.

 

Jah, sellepärast on päike

 Ja tähed nii ilusad,

 Et ühel on kullane läige

 Ja teised hiilgawad.

 

Ja sellepärast on taewas

 Nii sügaw-sinine,

 Et talle wäga armas

 On kuldne päikene.

 

Ja tähed on ikka hiilgel.

 Ka päik’se paiste a'al;

 Kuid aralt nad taewa sinas

 On warjul sügawal.


112

Wiimist laulu ei saa laulda.

 

Oh weel ainsa, wiimse laulu

 Laulaksin ma Sinule,

 Laulu selgest armastusest,

 Pühendaksin armule.

 

Aga kadumata ilus

 Peaks see laul olema,

 Peaks nagu teisest ilmast,

 Nagu taewast tulema;

 

Peaks kadumata ilus,

 Kaunis, armas olema,

 Igawesest armastusest

 Nagu koidul kumama.

 

Aga seda laulu luua

 Ei saa nõder inime —

 Ainust, wiimist laulu laulda

 Ei saa ial sinule. — —

 

Kadumata ilus, armas

 Peaks see laul olema,

 Peaks nagu teisest ilmast,

 Nagu taewast tulema.


113

Kõige ilusam luule.

 

Kõige ilusam luule

 See ilmub sõnata,

 Ei, igal' ühel’ siin ilmas

 Ta ennast ilmuta.

 

Kõige ilusam luule

 Siin ilmas.koduta —

 Oh ainult silmapilgud

 Su juures wiibib ta.

 

Kuid inimese hinges,

 Sääl heljub surmani

 Üks kaja wõi üks aimdus

 Sest luulest ometi.


114

Kes asub sääl hiilg'wate tähtede pääl?

 

Kes asub sääl hiilg’wate tähtede pääl,

 Kus otsata kauguse rajad?

 Kas õndsad waimud, wõi säälgi wast weel

 On surelikkude majad?

 

Kas säälgi ka pattu ja wiletsust on?

 Kas kurbtust ja südamewalu?

 Kas nutab ja ahastab armastus sääl

 Ja wõitleb surmaga elu?

 

Kas kõik need maailmad, kus surma weel on,

 On Päästjat ju näha saanud?

 Kuis Lunastaja end ilmutand sääl?

 Kas surma sääl kannatanud?

 

Ei tea — waikne hiilgus

 Meil' paistab tähte' päält —

 Kuid üksgi hääl ja sõnum

 Ei jõua siia säält.


115

Kojuigatsus.

 

Kaugel, kaugel minu kodu,

 Ilus, õnnis isamaa —

 Igatsedes mõtlen sinna,

 Igaw on mul oodata.

 

Siit-maailma õnn ja ilu,

 Rõõm ja oht ja wiletsus

 On ju tühine ja wõõras

 Hingel teine igatsus.

 

Kaugel minu õnnis kodu,

 Ilus armas isamaa —

 Millal, oh mu armas Isa,

 Wõtad Sa mind kutsuda?


116

 

II.

 

Kaugel meie õnnis kodu,

 Ilus, armas isamaa —

 Sinna, oh mu kallim sõber,

 Tahame ju rännata..

 

Sinna waatawad su silmad,

 Sinna tõttan mina ka —

 Igawese armu walgus

 Kumab meile koiduna.


117


III.

 

Waat' sääl Su wennad, õed

 Sind, sõber, ootamas,

 Üks wäike hulgakene

 Sull' wastu tulemas.

 

Ka nende hinges heljub

 Üks wägew igatsus,

 See igatsus, mis wana

 Ja põlwest põlwe uus:

 

„Siit kojupoole, taewa!" —

 Neid sinna juhata —

 Suur Jumal ise tuleb

 Ju ühes Sinuga. —

 

— Küll walgust, jõuudu, tarkust

 Ta jagab Sinule,

 Et õigeks õpetajaks

 Sa oled rahwale.


118


IV.


Oh, koju poole, taewa

 Kõik rahwad püüawad,

 Kuid häda! õige tee päält

 Nad ikka eksiwad.

 

Aastasajad lend’wad mööda;

 Tuhandedgi kaowad,

 Rahwast lugemata hulgad

 Põrmu sülle waowad.

 

On neid palju, kes on wõitnud

 Elukrooni omale?

 Ja kui suured on need hulgad,

 Kes on eksin’d kõrwale? —

 

Oh kauge, kaunis kodu,

 Suur, püha saladus —

 Su poole põlwest põlwe

 Käib meie igatsus.


119

Kust leian abi ma ja troosti.

 

Kust leian abi ma ja troosti,

 Kui, Issand, mitte Sinu käest?

 Kes päästab hinge ahastusest

 Ja igawese surma wäest?

 Ei keegi — kadund olen ma,

 Kui, Issand, Sa ei halasta. —

 

Ei halasta — usk, lootus nõrkeb,

 Ja hinge warjab pimedus,

 Ju püüab neelda nagu meri

 Mind sügaw surma-ahastus —

 Ei põrgus pole, Jumal Sind —

 Miks oled mahajätnud mind?


120

Mis saab minust?

 

Mis saab minust, kes ma ikka

 Hädas usku kaotan,

 Risti all meelt ära heidan,

 Jumalat nii wihastan?

 

Mis see aitab, et ma wahest

 Palawasti palwetan,

 Ikka, ikka tungiwamalt

 Usku, lootust tunnistan?

 

Mis see aitab, et ma wahest

 Tänus Isat kummardan,

 Kõigest südamest ja meelest

 Ennast talle tõotan?

 

Mis saab minust? kuhu lähen,

 Minu Jumal, Sinuta?

 Jää mu juurde, ära jäta

 Mind waest, nõtra üksinda!


121

Ma tõstan silmad taewa poole.

 

Ma tõstan silmad taewa poole,

 Su pääle, Issand, lootma jään —

 Oh ära peida oma palet! —

 Kui Sa ei kuule, kuhu jään?

 

Maailm on mulle haiget teinud,

 Mind põrmuni on alandand —

 Oh seda ahastust ja piina,

 Mis minu hing on kannatand?

 

Küll olen pattu wistist teinud,

 Su wiha ärateeninud,

 Sest asjata, oh püha Jumal,

 Sa wistist mind ei nuhelnud.

 

Mu oma wäärtus, jõud ja julgus,

 Kõik asjata on Sinuta,

 Ei midagi mul waesel ole,

 Mis mind wõiks ial trööstida.

 

Sind, Sind, mu Jumal, ainult otsin,

 Ei jäta palwet, õhkamist

 Ja usun: hukatuseks pole

 Mu pääle pantud elurist.


122

Taw. laul 13.

 

Jehoowa, oh kui kaua

 Sind otsin asjata,

 Kui kaua wõtad hoopis

 Mind ära unusta'?

 Kui kaua hirm ja mure

 Teeb ohtu hingele?

 Kui kaua suurusteleb

 End kuri waenlane?

 

Oh waata siia, Jumal,

 Mu silmi walgusta;

 Et mina surma sisse

 Ei uinu magama;

 Et waenlane ei kiidaks,

 Kuis tema wõitu saan'd

 Ja enda jalge alla,

 Mind hoopis kukutand.

 

Jehoowa, oh kui kaua!

 Oh tule, tule ju!

 Et wõiks Su heldust kiita

 Mu süda ja mu suu,

 Et wõiksin kummardada

 Sind suure tänuga,

 Su auu tunnistada

 Mu rõõmulauluga.


123

Taw. laul 62.

 

Mu hing on waikne Issandas

 Ta suure armu läbi,

 Ta on mu kõrge warjupaik,

 Mu õnnistus, mu abi,

 Ehk peab nõuu küll waenlane,

 Kuis kahju teha minule,

 Ei hinge saa ta kätte.

 

Mu hing on waikne Issandas,

 Kes helde on ja wägew,

 Ta õigus ja Ta armastus

 On igal ajal tegew —

 Küll jõuab wiimaks rõõmupäew,

 Mil muutub õnneks oht ja waew —

 Ei Issand sõna murra.


124

Jer. 31, 3.

 

Mind oled, Issand, armastanud

 Ju algmisest, nüüd, igawest',

 Seepärast Sulle lähemale

 Mind saadad selgest heldusest.

 

Seepärast Sa mu südant katsud,

 Mind lased nutta, ohata —

 Mind lased mitut ohtu, risti

 Ja kurbtust küllalt kannata'.

 

Ma aga loodan sinu pääle,

 Su armastusest kinni pean —

 Ehk langegu kõik maailm kokku,

 Ma siiski Sinu omaks jään.


125

Mu südames on pühapäew.

 

Mu südames on pühapäew,

 On waikne rõõm ja rahu;

 Ei siit-maailma kära, hirm

 Sääl eksitama mahu:

 Mu Jumal on mu lähedal,

 Ma olen Tema warju all,

 Kui laps, kes isa süles.

 

Mu Jumal on mu lähedal,

 Ta õiget teed mull' näitab,

 Kui elurist liig raskeks läeb,

 Siis ikka jälle aitab;

 Ja kaugel taewast lahti näen —

 Oh kui ju ükskord sinna saan,

 Küll wõib see õnnis olla!


126

O kuidas pean Su nime kiitma?

 

Oh kuidas pean Su nime kiitma,

 Jehoowa, kuidas tänama?

 Mu hing on Sinu palet näinud,

 Mu südand wõtsid walgusta’;

 Su nõuu, Su ime-saatmine,

 Kõik selgeks õnneks minule.

 

Weel suutsin waewalt seda loota

 Ja suures mures uskuda,

 Et minu wõitlemist ja ohtu

 Sa näed suure armuga,

 Et minu palwed palawad

 Su trooni ette tõusewad.

 

Nüüd aga näen, kuis Sinu heldus

 Mu elu ikka juhtinud

 Ja kurbduses ning pimeduses

 Mu üle ikka walwanud —

 Ja nüüd weel selge õnnega

 Mu südant wõtad rõõmusta’!

 

Oh anna mulle oma waimu,

 Et Sinu armust laulaksin,

 Et Sinu auu tunnistajaks

 Ma alanduses oleksin,

 Et Issand, Sinu imetöö

 Saaks kuulutatud kõigile.


Sisekord.

 

         Lehek.

 

 Rahutumad lauluwaimud        3

 Õnnis lapsepõli        4

 Ei tule luule tuulest        5

 Kel siit – maailma tarkust        6

 Sa Issand igawene        7

 Ajawaim        8

 Tõnu tahtis bassi 1        10

 Waenuwalla mehed        12

 Järw leegib eha paistel        13

 Suured mõtted        14

 Wõõrsil        16

 Soomesse I ja II        17

 Mustlase elu        19

 Kesk sügawat Wenemaa metsa I ja II        21

 Sõda        24

 Sinu wanaema        25

 Lihtne lugu        26

 Serenade        27

 Wõõras        29

 Maailma parandaja        31

 Külakarjane        33

 Mari        34

 Koit istus taewa ääre pääl        35

 Tema ja ikka tema        37

 Nii ta on        38

 Noored mängumehed        39

 Serenade        41

 

         Lehek.

 

 Tead küll mu kulda – kallis        42

 „Küla mull' ütleb"        42

 Me' oleme, tema ja mina I—IV        44

 Ma lähen üle nõmme        46

 Üks linnukene        47

 Lenda lepatriinuke        48

 Wesi woolab        49

 Kutsu koju        50

 Surmaroosid sinu p.        51

 Ju õitsewad jälle sinililled        52

 Sääl haual        53

 Surm ei tule suigutama        54

 Oh teie naljakad päewad        55

 Jää wait, mu süda        57

 Su armastus sull olgu püha        59

 Mu päike on looja läinud I—III.

 Jäin rahule        61

 Üks ainus kord        62

 Kui oleks möödaminew, kaduw        63

 See aeg, mis käes        64

 Tagasi        65

 Minu igatsus        66

 Kas olgu surm ehk elu        67

 


128

 

 Kuu oli eile kurwas mõttes        68

 Mu meeles kui udusest ajast        69

 Ma nägin inglid nutwad        70

 Kas kuuled kullake        72

 Kõige parem inime        73

 Kõik rõõmsad laululinnud        74

 Lillekene mulla hõlmas        76

 Oh kewadw, oh õieaeg        77

 Suur kontsert        78

 Õieaeg on imeilus        79

 Üks rõõmus laululugu I j a II        80

 Oh kui ilus on maailm        82

 Kuupaistel        83

 Üks raske unenägu        84

 Sulle        85

 Südamekene        86

 Sind kannan laulutiiwul        87

 Kõrgele        88

 Su särasilmad        89

 Üks laul su põyes uinib        90

 Ta laulis tasa        91

 Ära waata nõnda kaugel        92

 Üht ainust hiilgwat tähte        93

 

 Jumala jää, sa armas        94

 Mets kohiseb        95

 Ei mina ütle ühegile        96

 Sind ootan        97

 Mu armsam        98

 Lind läks magama        99

 Pärga palmin        100

 Uus ärkamine        101

 Ma nägin unes        102

 Kui sa tuled        103

 Sinilillekesed I jaII        104

 See pole siit – maailm        105

 Jää siigi siia        106

 Kuid lase mina läen        107

 Ei ole sina minu ing        108

 Ei mina õnne usu        109

 Waiksemaks ja sügawamaks        110

 Sellepärast        111

 Wiimist laulu ei saa laulda        112

 Kõige ilusam luule        113

 Kes asub sääl        114

 Kojuigatsus I IV        115

 Kust leian abi ma        119

 Mis saab minust        120

 Ma tõstan silmad        121

 Jehowa, oh kui kaua        122

 Mu hing on waikne        123

 Mind oled, Issand, armastanud        124

 Mu südames        125

 Oh kuidas pean su nime kiitma        126

 

 

Hind 25 kop.