Anna Haawa
Luuletused.
Kolmas wihk.
Jurjewis.
K. Sööt’i trükk.
1897
Anna Haawa
luuletused.
Kolmas wihk.
Jurjewis.
K. Sööt’i trükk.
1897
Дозволено цензурою.
Юрьевъ, 11 Марта 1897 года.
Rahutumad lauluwaimud.
Rahutumad lauluwaimud
Äkist' jälle ärkawad —
Jumal teab, mis nende mõttes,
Mis nad jälle tahawad!
Üks on rahutum kui teine,
Igal ühel ise meel,
Ühed hõiskehäälil hüüdmas,
Teised surma radadel;
Ühed püüdwad taewa poole,
Teised põrmus kõnniwad.
Ühest teisest läbisegi
Ühes kooris laulawad. — —
Tasa tõuseb koidu kuma,
Waimu-walda walgustab,
Isa troonilt ime-hiilgus
Uusi aegi kuulutab.
Õnneliselt, igatsedes
Waatab sinna laulukoor —
Tulewikku aga warjab
Tasakesti kuldne loor.
4
Õnnis lapsepõli.
Kus oled, õnnis lapsepõli,
Kus unenäod ilusad,
Mil rohud, lilled, kiwikesed.
Kõik muistseid jutte westsiwad?
Kus kuldsed koidukaunid päewad.
Mil lahkelt kosus elupuu?
Kus oled, waga usk ning lootus
Ja palwekene lihtne, truu?
Oh õnnis, Püha lapsepõli.
Ei tule sa küll tagasi —
Kuid sinu mälestus kui ingel
Jääb minu juurde ometi.
5
Ei tule luule tuulest.
Luule see ei tule tuulest,
Ega kuku käiksest ka —
Ära sunni, ära keela —
Kõik see oleks asjata.
Luule see on leekiw tõde,
Weri sinu südamest,
Seda pead sa ilmutama,
Hoolimata enesest.
6
Kel siit-maailma tarkust.
Kel siit-maailma tarkust
Ja wara küllalt käes
Ja Jumalat ei tunne,
See on tõest' waene mees.
Ta on kui pähkel oksal,
Kes tühi, tuumata,
Kui see, kes ennast waewab
Ja rändab sihita.
Ta on kui kurt ja pime,
Kes surnud elawalt —
Jah, õiget andi, tarkust
Saab ainult Jumalalt.
7
26damaks märtsikuu päewaks 1894.
Sa Issand igavene,
Sul imelikud teed, —
Sa rahwa elukäiku
Ja saatust ise sääd! —
Su püha pale ette
Me tänus tõttame
Ja palawamas palwes
Su poole waatame:
Jää ikka meie juurde,
Meid ära unusta,
Ja tegusid ning püüdeid,
Mis auusad, õnnista!
Jää ikka meie juurde.
Siis käime walguses —
Siis wabadus ja elu
Meil kosub südames.
8
Ajawaim.
Astub rüütel raudses riides
Raskel sammul üle maa,
Kõik maailma ärawõita,
Hukka saata tahab ta:
„Maha kõik, mis üleilmlik,
Mõistusest weel ülem on!
Küll ma oma tarkusega
Selgust, õnne ilma toon.
Maha usk ja maha lootus!
Jumalat ei olegi;
Maad ja taewast ma ju uurin,
Ei Tad näinud kusagi!”.
Nii ta hoopleb. Hukatuseks
Käe ta wälja sirutab:
Küll on rasked tema löögid.
Raskest' rahwas kannatab.
9
Aga waata tema palet!
Eks'see ole kahwatu?
Sala hoigab, haaw tal põues,
Uhke meel tal rahutu.
Küll ta otsib rõõmu, lõbul
Aga selge wale see:
Tühjust, koledust sa leiad,
Waatad tema südame. —
Astub rüütel raudses riides
Raskel sammul üle maa —
Häda siial, kust läbi läheb!
Häda, kus kord langeb ta!
10
Tõnu tahtis bassi laulda.
Tõnu tahtis bassi laulda,
Ja ta oleks laulnud ka
Toredat ja mõnust bassi,
Nii et ime kuulata.
Aga kogemata puudus
Tõnul bassi tarwis hääl —
Ja ta tahtis ometegi
Esimene olla sääl!
Tõnu mõtles asja ümber:
„Parem laulan tenorit —
Päälegi saan selles hääles
Wistist esimeseks nüüd.”
Aga kogemata polnud
Temal kuulust tenorit,
Ja tal polnud põues südant
Elustamas lahket wiit.
11
Tõnu mõtles asja ümber:
„Bassis kuulsaks ma ei saa —
Tenor ka ei too mull' tulu
Kooris lauldes teistega.” —
Tõnu laitis bassi lauljaid,
Laitis lahket tenorit,
Laenas naabrilt lõõtsapilli.
Algas uut ja wõõrast wiit.
Tõnu mängis — mängis — mängis —
Pilli katki tegi ta.
Tulewikus tahta Tõnu
Bassi lauljaks hakata.
12
Waenuwalla mehed.
Need waenuwalla mehed
On otse sõgedad —
Kõik kihelkonna asjad
Nad hukka ajawad —
Ja ise kiitwad päewad, ööd,
Et teewad rahwa kasuks tööd.
Jah — rahwa kasuks — tõsi küll —
Nii oli nende mõte,
Kuid tülitsedes, riieldes
Läeb meelest ettewõte —
Teed sillutama läksiwad —
Kae nüüd, kuis kiwa pilluwad!
Kui waenuwalla mehed
Meelt pea ei paranda,
Siis ametmehi nendest
Ei tulewikus saa —
Nad jäätaks nurka istuma
Ja asja järel’ mõtlema.
13
Järw leegib eha paistel.
Järw leegib eha paistel
Ja hiilgab nagu kuld —
Ja järwe taga metsas
On näha õitsetuld. —
Ja kaugel metsa põues
Ju liigub muistne jutt,
Kui suwe-ööde ilu,
Kui õnnis naer ning nutt.
Ja udu kerkib, tõuseb
Ja hõljub nagu loor,
Ja pühalikult särab
Sääl kõrgel tähte' koor.
Eeswanemate waimud
Mu ümber lehwiwad —
Ma mõistan nende juttu
Ja metsa kohinat:
See on mu kuldakallis,
Mu kaunis kodumaa —
Kuid koidul, päikse paistel
Weel palju kaunim ta!
14
„Suured mõtted”.
Kulla kallis Eestirahwas,
Üli-armas isamaa,
Andke luuleks „suuri mõtteid”
Muidu saan ma tõrelda.
* *
*
„Suured mõtted" nagu seened
Eestis ruttu tärkawad,
Aga nõndasama ruttu
Juba wanaks lähewad:
Waimustatud kirjamehed
Eestis kokku tuliwad —
Lühikesed, üürikesed
Seltsi päewad oliwad.
Eestis kooli ehitati,
Kiideti tad taewani —
Babilonis oli lugu
Wanast nõndasamuti.
15
„Linda" laewad, rahma lootus.
Jutt neist liikus igas suus —
Ah, see oli unenägu,
Pett'lik õhukujutus.
Oh kõik meie „suured mõtted”
Nagu õletuli on —
Üksmeel puudub, sortsilastel
Meie keskel ikka õnn.
*
„Aga need on wanad asjad,
Nüüd on lugu parem tõest'?"
Hm — jah — mis ma tahtsin öelda?—
Ilm on täna udus wist? —
16
Wõõrsil.
Siin haljendawad uhked metsad,
Mäed pilwini siin tõst'wad pääd,
Siin waiksed, lillerikkad orud,
Siin hõbe-lätted, laiad jõed —
Kuid keskel selle ilu sees
Mul põues kojuigatsus.
Siin toredad ja suured linnad
Ja külad rohuaedades,
Siin kuulen kaunist laulu, mängu,
Näen rahwast uhkeis riiedes —
Kuid keskel selle ilu sees
Mul põues kojuigatsus.
Oh kodumaa, oh tuttaw kõla,
Mu armsad, kus te olete?
Oh teie. päralt on mu süda —
Mind ärge saatke kaugele!
Sest wõõrsil kõige õnne sees
Mind suretab mu igatsus.
17
Soomesse.
I.
Kandke, lahked päikse kiired,
Terwitusi Soomesse,
Minu tänuterwitusi
Kaljuwalla kaldale.
Kewadine tuul, oh sõua,
Üle lahe lehwi sa,
Kanna tiiwul õite õhku,
Laulukesi helista.
18
II
Ilmuks mulle ime-ingel,
Kewade, mu kuningas,
Wabastaks mu hinge wangist.
Kui kõik maailm ärkamas; —
Soomesse siis lendaks luule
Läbi uhke metsade,
Üle kohisewa kose —
Tähte' teedel kaugele:
Ikka, ikka kaugemale,
Kõrgemale ülesse —
Kus on taewa wäraw lahti
Ohust hirmund hingele?
Kus on warjupaik, kus walgus?
Wiibiksin sääl igawest',
Laulaksin siis tuhat tänu
Lunastatud südamest.
19
Mustlaste elu.
(E. Geibeli järele.)
Ööpimedas metsa all sosistaw jutt
Ja põõsaste kahin ja sammude rutt —
Ju lõkendab tuli, ja haljaku pääl
Üht imelist rahwast näed liikumas sääl.
See rändaja mustlaste rahutu salk —
Must laenetaw juuks neil ja silmad kui wälk.
Nad muistsel a'al wõsunud Niiluse ra'al
Ja suureks saan'd õitswal Hispaniamaal.
Leek loidab, ja muru pääl istumas sääl
On mehed, kel uhke ja metsik on meel;
Ja naesed need keetwad ja segawad tuld
Ja täidawad peekrit, mis särab kui kuld.
Oh jutte ja laule, mis ärkawad siis —
Neil nõiduslik ilu ja sütitaw wiis;
Ja wanaeit kuulutab tuulest ja weest
Küll sõnu, mis kaitsewad kahjude eest.
20
Kui alustab mustlaste neidude mäng
Ja imelik heljuw ja joowastaw ring,
Siis meelitab kandli ja zimbeli hääl,
Ja sädemed hiilg'wad ja lendawad leel.
Öö edeneb — otsas on mängud ja laul,
Tuul kiigub weel üksinda põõsas ja puul;
Ja uinujaid kaugel' wiinid igatsew sund:
Nad näewad ilusast kodumaast und.
Kuid koidu a’al kahwatab öösine luul,
Und ära on wiinud ju hommiku tuul.
Ja päikese tõusul nad minekut tein'd —
Kes teab, kes ütleb, kus poole nad läin’d?
21
Kesk sügawat Wenemaa metsa.
I.
Kesk sügawat Wenemaa metsa
On imeilus aas —
Küll õitswad sääl kewadel lilled —
Sääl nagu paradiis maas.
Ja mööda woolab säält jõgi,
Nii waikselt salaja —
Tad peitwad põlised pärnad,
Ta sügaw otsata.
Sääl ööpik hõiskab ja kaebab,
Et süda sulab sul,
Ja nagu teisest maailmast
Sääl lehwib hommiku tuul.
Kuid ära sa mine sinna,
Kui igatsus sul suur —
See jõgi on liiga sügaw
Ja tema ilu liig suur. —
Jah, waikne wesi on sügaw
Ja waikne igatsus suur —
Ja igawene rahu,
Küll see wõib olla suur.
22
II.
Kesk sügawat Wenemaa metsa
Kuupaistel hiilgab aas —
Külm, sügaw, waikne lumi
Sääl särab ja hiilgab maas.
Mets ümberringi on härmas
Kui oleks õisi täis;
Kui tume marmor sääl paistab,
Kus laene tasa käis.
Ja sügaw rahu paistab
Kuupaistel üksinda,
Kõik loodus on raskes unes —
Kõik waik ja hääleta.
Kesköösel aga lõhkeb
Jääkate jõe pääl —
Pea pärnade warjult kostab
Üks kurblik lauluhääl:
„Oh waikne wesi on sügaw
Ja waikne igatsus suur —
Ja igawene rahu,
Küll see wõib olla suur!
Kord keset kewade ilu
Siin kaldal istusin,
Mu omaksid, kadunud armu
Ma taga leinasin.
23
Ja kurbtus ja igatsus kaswis
Liig suureks südames —
Ja wesi see hiilgas ja läikis —
Ma nägin taewast wees. — —
— Kuid rahu ei leidnud ma woodest
Sest taewas ei olnud sääl —
Ju tuhat aastad siin heljub
Mu kahetsew laulu hääl.
Ei tohi päewa ma näha
Ei kewadist ilu ka:
Kesk talwel siin keset öösel
Ma rändan rahuta. —
Oh waikne wesi on sügaw
Ja waikne igatsus suur —
Ja igawene rahu,
Küll see wõib olla suur!”
Ja üle lageda lume
Üks wari lennul läeb,
Kuu warjutab oma palet —
Kõik jälle waikseks jäeb.
24
Sõda.
Wõrtsjärwel oli sõda lahti,
Ei alganud see asjata:
Sest kahe küla karjapoisid
Ei lasknud üksteist nokkida.
Üks lahing oli juba löödud
Ja waenlus seega kasvanud,
Ning siin ja sääl on mehed leeri
Nõuupidamiseks astunud. —
Üks südi pois, kel nugissilmad,
Pea tõstab uuest' waenuhäält:
„Küll saiwad nad! ei tule enam!"
Ta hõiskab kõrgelt, kiwi päält.
„Ohoo! wõi nii? eks saame näha!" —
Pea algab uuest' sõja mäss; —
Kuid senikaua lambad, lehmad
Hääl meelel wõõrsil wilja sees. —
See sõda lõppis ootamata,
Ei toonud wõitu kellegil':
Säält külakohtumees läks mööda:
„Oot’ poisid! kus see kari teil?"
25
Sinu wanaema.
Wanaema helde, lahke,
Oli kallis sinule,
Oli sinu lapsepõlwe
Soojendaja päikene:
Kuis ta õnnis pehmel käel
Sinu pääkest silitas,
Armurikkal häälel, sõnal
Õpetas ja juhatas!
Kuis ta heldeist silmist läige
Langes sinu põuesse; —
Lustil hõiskasid ja laulsid
Nurmel, wäike karjane. —
Hauas hingab wanaema,
Aga sinu südame
Jään'd on läige tema silmist,
Tema kuju kullane. —
Kullerkupud, jaanililled
Eide haual õitsegu.
Tähe sära, päikse hiilgus
Kallist kalmu ehtigu!
26
Lihtne lugu.
Lilla tema kokku köitis
Õrnalt sini-siidiga —
Ühele nad teiste hulgas
Pakkus tähtsa pilguga.
Neiu wõttis lillekesed,
Pilku ei pann’d tähele;
Mõtles ka: „On lahke noormees.. "
Juba mõtles teisale:
Sääl ta seisis, tema päike,
Neiu mõttes ainuke —
Lahke nooremehe juttu
Waewalt kuulis neiuke.
Wärisewast käest neiu
Puistas lilled murule —
Ainult kombe pärast tõstis
Tasa ta nad ülesse.
Aimad südamete ohtu
Pikki piinapäiwi sa,
Lootuseta igatsusi,
Mis sest kaswis korraga.
27
Serenade.
Nad seadsiwad end akna alla
Ja une-laulu tõstsiwad.
Nad tähtedest ja teistest asjust,
Mis ilusad on, laulsiwad.
Ja kõrgel sääl, kus tähtjas aken,
Kolm neidu rahus uinumas —
Noh, teadagi, et meelitades
Õrn lauluwiis neid äratas.
„Kas kuuled? oh kui ilus! Sulle,
Oh õeke, wist laulawad!”
„Wõib olla. Wõiks ka olla sulle —
Ju mina kuulsin paremat."
„Kes laul'wad sääl? — see tõest on
mulle —"
— Nii kohmab kolmas unes weel —
„Ma kõige ilusam" — ja tasa
Ta naerab, nii tal sest hää meel. —
28
Nad laulsiwad — neid oli neli —
Nad mitu laulu laulsiwad.
Üks nendest laulis ühel ainsal’,
Ja teised kaasa aitsiwad.
Ta laulis sellele, kes oli
Nii waimurikas, terane;
Kuid see ju „paremat" on kuulnud
Ja paneb waewalt tähele.
Küll kahju, kui see nõnda juhtub —
Oh sagedast' see on ju nii. — —
See oli kaunil suweöösel
Kui wihma sadas tasasti.
29
Wõõras.
Ta tuli kaugelt lõuna rajalt,
Kus taewas rohkem sinine,
Kus wiinamäelt jõe kaldal
Silm waatab Musta meresse.
Kuid meel tal sündmatu ja tume
Weel karedam kui põhja külm;
Ta wõõraks jäi, ei leidnud sõprust,
Tast eemale jäi õnneilm.
Üht neidu hakkas armastama,
Kel waikne, mureline meel;
Ta armgi oli järsk ja kare,
Nii et et aimand neiu meel.
Kuid wiimaks nagu tormihooga
Ta oma armu awaldas —
Neid kohkus — kindlalt ,”E" siis ütles,
„Mul teine armas," tunnistas.
„Üks teine? — ha! mikspärast pidin
Sind mina ial nägema?
Miks olid lahke minu wastu?
Mind pead armastama sa!"
30
„Ma pean? — hoia, et sa põlgtust
Mu südames ei ärata!
Kaasinimene sa ka oled;
Seepärast olin lahke ma." —
Nad lahkusiwad leppimata,
Ja ära rändas wõõras mees,
See oli kewadisel ajal,
Mil aasad kõik on õilmetes.
Ta rändas, kodumaale jõudis,
Kuid wõõraks jäi ta omastel';
Weel järsum, tumedam kui enne
Sest ajast oli tema meel.
Ta sõjameheks warsti heitis,
Ta tahtis ilma nuhelda
Ja enesele rahu leida.
Nüüd olla juba surnud ta.
Kus on ta haud? mis lillekesed
On kaswanud ta kalmule?
Kas on ta surmast neiul süüdi?
Kes ütleb seda temale?
31
Maailma parandaja.
Kui Taewa Taadilt luba
Mull' tükiks ajaks saaks
Maailma walitseda —
Küll tööd siis minul saaks!
Kõik takistused õrnalt
Ma tuulde tõstaksin
Ja pilwe ääre pääle
Nad ist’ma paneksin.
Siis aastaajad tublist'
Ma ühte segaksin,
Kõik jõed wastamäge
Ma jooksta käseksin.
Roosidel pilwedeni
Kaswada lubaksin —
Ja okkastega ainult
Ma ahju kütaksin.
32
Teemantideks sääl ahjus
Muudaksin pisarad,
Ja pääle selle teeksin
Neist hiilgwad ahelad.
See ahelaga päikse
Ma taewast kannaksin
Ja küla tänawasse
Ta paistma paneksin.
Siis mättal pajupilli
Ma uhkelt puhuksin
Ja teid ja Taewa Taati
Mind kiitma ootaksin.
Kuid kas ma kiitust saaksin? —
Ei taha uskuda —
Ma kardan, et mu plaanis
Wast wigasid on ka.
33
Külakarjane.
Sääl metsa all maja on kehwake küll,
Ja aken on weike, kuid sellest on küll.
(Saksakeelest, rahwalaul)
Tee mööda säält aknast mul igapäew
läeb;
Sääl Kaie koob kangast — küll ikka mind
näeb.
Jah, aknast kui mööda ma karjaga läen,
Siis pasunad puhun ja wilet ka löön. —
Ma olen maailmas ju mõndagi näind :
Kõik talud siin külas ma läbi ju käind.
Kuid neiud — ei meeldi — nad uhked
kõik on;
Kuid Kaie ei ole! — see ongi ta õnn:
Kui palka kaks wakkagi juurde weel
saan,
Siis sügise Kaiele kosja ma läen
34
Mari.
Jah — see wiimne kosilane
Oli muidu tubli mees;
(Halwad need ei lähe kosja,
Neil on tühjad mõtted pääs.)
Aga oma ta ei olnud —
Seda teadsin kohe ma,
Kui ju weidi sinna poole
Hakkas juttu sihtima.
Ütlesin, et: olge terwe —
Minge teisi talusse!
(See on, mitte just nii lihtsalt
Suhkrust oli korwike.)
Külameest kosilane,
Õige imeks pani ta —
Sest, et lugu nõnda läheks,
Ta ei wõinud mõtelda.
Jutt sai otsa. — Külameest
Sõitis kosja minema —
Tee on hää ja asi tähtjas —
Palju õnne soowin ma!
35
Koit istus taewa ääre pääl.
Koit istus taewa ääre pääl
Ja waatas alla ilma —
Üks lugu kaunis tõsine
Sääl puutus tema silma:
Hans seisab wäljas akna ees
Ja istutab sääl kaske —
See pole just nii kerge töö —
Suur kask on kaunis raske.
Kuid Hans on näha õnnelik
Kas on see koidusärast? —
Sääl majas elab Malleke —
Wõi on see selle pärast? —
Ja eila oli pühapäew,
Ja linnud rõõmsast laulsid,
Kuid Hansu, Malle kurwastust
Nad selgesti kõik kuulsid:
36
Hans ütles Malle eidele,
Kui tubli pois ta olla —
Ja kas ta tohti Mallele
Nüüd pea kosja tulla?
„Sest kõnele", nii wali eit
Siis oli pajatanud,
„Kui kaseke sääl akna all
On suureks puuks ju saanud."
See aeg läeks weidi pikale,
Sest kask ei kaswa ruttu —
Ja see tooks tuska Hansule
Ja Mallele tõest' nuttu.
Seepärast pidas Hans ka nõuu
Ja istutab nüüd kaske —
See pole just nii kerge töö;
Suur kask on kaunis raske.
37
Tema ja ikka tema.
Niipea kui üksi olen,
Ta kohe meeles mul,
Ja wiibin teiste hulgas,
Ta jälle meeles mul.
Teen tööd ma kibedasti,
Mul kõrwus tema hääl,
Ja kuulan linnu laulu —
Ju mõtlen tema pääl'.
Ja tema nime kuuldes
Läeb pale hõõgama,
Ja tema seltsis olles
Ei juttu leia ma.
Oh, see on wäga piinlik —
See üle wihastan!
Ja sellest tunnist saadik
Ta ära unustan. — —
— Oh — teda unustada
Siin elus küll ei saa —
Sest teistest hoopis teisem
On ometegi ta.
38
Nii ta on.
Tal on pikad põllepaelad,
Suured pikad siidipaelad.
Ta on tantsul nagu tuul,
Harwa waikib tema huul.
Hääl tal on kui hõbekellal,
Silmad nagu tähed hellal,
Kuri ta ka natuke —
Ta on armas minule.
39
Noored mängumehed.
(Saksa keelest.)
Me noored mängumehed ja lauljad oleme
Ja widewikul wälja me laulma läheme.
Ja kus üht kaunist neidu me aknal
näeme,
Sääl wilet, kannelt, wiiult me talle mängime
Nii laulame me sõstra- ja sinisilmile,
Nii laulame siin linnas me igal’ neiule. —
Kuid ühe akna alla
Ma ainaüksi läen —
Sääl elab minu armsam,
Sääl õnnel seisma jään.
Sääl ilutseb ja hõiskab
Mu laul ta aknale;
Ehk kuulab hellal tundel
Mu laulu neiuke.
40
„Mu utekene, uinu,
Näe und, mu armuke,
Sind hoidku pühad inglid
Su unes kõik see öö,
Ja üleilmlist ilu
Nad näitku sinule.
Hääd ööd, mu õnn, mu ainus,
Mu lahke lõolind!
Kui koidab kuldne homme,
Siis näen jälle sind.”
Me noored mängumehed ja lauljad
oleme
Ja ühest paigast teisi me laulma läheme,
Jah, ühest paigast teisi nüüd laulma
läheme
Ja wilet, kannelt, wiiult, me rõõmsalt
mängime.
41
Serenade.
Kikkewarwil, tasakesti
Aknale m'e astume,
Köhatame hääled häälde,
Unelaulu algame:
„Uinu — tuulgi lendas laande,
Sõudis sinna suikuma,
Ehagi on ära läinud
Mere taha magama.
Tähed west’wad waikselt juttu
Igawesest õndsusest,
Orus kohab läte tasa,
Und näeb õitswaist lilledest —
Und näe ehast, tähesärast,
Lättel õitswaist lilledest —
Und näe, hella, unelaulust —
Weidike ka lauljatest.”
Kikkewarwil, tasakesti
Aknalt ära astume —
Et on laul sind äratanud
Ometi m'e loodame
42
Tead küll, mu kuldakallis.
Tead küll, mu kuldakallis,
Sind tahan unusta’,
Su kuju kustutada
Mu põuest jäljeta.
Ka minust ei pea jääma
Sull' ühtgi mälestust —
Mu nimi kust’gu ära
Su südamest ja suust:
Kuid kõik see sündgu ruttu —
Oh ära wiiwita! —
Oh — minust ega sinust
Nii lahkujat ei saa!
43
„Küla mull' ütleb.”
„Küla mull' ütleb: „„Kuku, kuku!””
„Külalapsed: „„Laula, laula!””
(Rahwalaul.)
Kuis ma kukun kurwail päewil,
Kuis ma laulan leinaaegil?
Laul mul närtsib nagu lille,
Kustub tormi käes kui küünal.
Küla mull' ütleb: „Kuku, kuku!”
Külalapsed: „Laula, laula!”
Küll ma kukun, kui mul jõudu,
Küll ma laulan, kui mul lusti,
Küll ma hõiskan, kui mul õnne,
Häälitselen, kui weel elan. —
Kuku seni ise, küla,
Laulge ise, külalapsed!
44
I.
Me' oleme, tema ja mina
Üksteisega wihased,
Ei lepi ka ialgi enam,
Ju lahku läh’wad meil teed.
Et mingu ta tänawat mööda!
Küll läbi kopli ma läen,
Teeharul ei enam jää seisma,
Kui teda tulema näen.
Ei sõna, ei kirja, ei teatust
Mul pole waja ta käest!
Nüüd rõõmupidule lähen,
Ei teda säält leia ma eest.
45
II.
Mu süda on otsata raske.
Ei meeldi pidu, ei pill —
Ei tea, kus tema on täna
Ja mis ta peaks tegema küll?
III.
Ma käin ja liigun kui wari.
Ei troosti too lõbu, ei töö —
Mu silmad on nutust wist wäsin’d —
Mu elu on tume kui öö.
M'e olime, tema ja mina
Üksteisele ometi hääd —
See on kõik teiseks nüüd saanud —
Surm kallis, oh kuhu weel jääd?
IV.
„Nad oliwad eluks ajaks
Üksteisega wihased —
Kuid sest ei tulnud midagi wälja,
Sest nemad on jällegi hääd.
46
Ma lähen üle nõmme.
Ma lähen üle nõmme,
Ma rändan üksinda —
Mu tormil tuksuw süda
On minu saatija.
Ma rändan kaugemale,
Et süda rahu saaks,
Et sinu kallis kuju
Läeks meelest eluks a'aks.
Ma rändan ööd ja päewad —
Ma rändan asjata!
Mu armastus ei wäsi,
Läeb ühes minuga.
Ja jõuaksin ma wiimaks
Maailma otsani,
Siis oleksid sa säälgi
Mu saatus ometi.
47
Üks linnukene õhust õrnem
Üks linnukene õhust õrnem
Sull' ilmub õndsal õiekuul,
Ta mõistatus on siin maailmas,
Ta ümber lehwib hellam luul;
Ta päiksepaistet ja lillelõhna joob
Ja õhuhäältest õrnad wiisid loob.
Ta lendab — tõuseb, kaswab, kaswab,
Sind kannab ühes pilwini —
Ei tema lendu, tema laulu
Sa ial unustada wõi —
Kui torm, kui surm, kui paradiis
On tema lend ja lauluwiis. —
48
Lenda, lepatriinuke.
Lenda, lepatriinuke,
Lenda üle suure wee.
Lenda kaugemale weel —
Minu armuke on sääl.
Tal on silmad nagu öö,
Kullast mõõk ja kullast wöö —
Seisab kõrgel kaljul sääl,
Waade wiibib mere pääl.
Kui ta küsib, mis ma teen,
Ütle, teda ootma jään,
Ootan wiimse päewani
Ja, kui tarwis, kauemgi.
Lenda, lenda, lepalind,
Wii tall' terwist, palun sind!
Silmad tal kui tähte-öö,
Kullast mõõk ja kullast wöö.
49
Wesi woolab, wesi kohab.
Wesi woolab, wesi kohab,
Laente laulu kuulatan —
Säält mu tulewasist päewist
Sõnumid ehk kuulda saan. —
Tumedad on laente laulud,
Ähwardaw on nende hääl —
Kas siis kurwastuse päewad
Pole ikka otsas weel? —
Wesi woolab, wesi kohab,
Laened nagu ohkawad —
Minu tulewiku üle
Salaja wist nutawad.
50
Kutsu koju.
Miks nii waikne sinu pale,
Miks nii wäga kahwatand?
Miks ei tee sa silmi lahti?
Olen ma sind kurwastand?
Ärka üles, isakene!
Käsa suutelen ma sul,
Palun päikse paistet tuppa,
Laulan lahkeid laule sull. —
Ei sa ärka, ei sa tõuse:
Ära lendan'd on su waim —
Põlwitan su waiksel woodil
Nagu murtud, närtsin'd taim.
Kutsu koju, isakene.
Kurba, nutul nõrkend last!
Elutaewast kust'wad tähed,
Waim on wäsin'd walwamast.
51
Surmaroosid sinu palgel.
Surmaroosid sinu palgel,
Õekene, õitsewad —
Pea sa magad, maimukene,
Hauda nad sind kannawad.
Siis nad tõst’wad leinalaulu:
Wara olla surnud sa. —
Pole seda laulu tarwis —
Surm ei tulnud ootmata.
Eks sul põues surmaroosid
Õitsenud ju ammugi,
Mis nad ise istutanud —
See neil unun’d muidugi.
52
Ju õitsewad jälle sinililled.
Ju õits’wad jälle sinililled
Ja kullerkupud kullased —'
Oh! kõik, mis näen, kõik mis kuulen,
On terwitamas kewadet.
Ma rõhun käe rinna pääle:
See ilu puutub südame —
Oh walus ütlemata walus
On leinajale kewade.
53
Sääl haual.
Sääl haual õitseb kanarpik
Ja kaswab kastehein —
Üks wäsind süda puhkab sääl
Kell' tundmataks jäi õnn.
Üks rändaja — wist wäsind ka —
Jääb seisma hauale —
Ta juuks on hall — näe, pisarad
Tal weer’wad palgele.
Ta langeb põlwil', palwetab
Nii härdalt, südamest ....
Kas teeb ta palwet surnule,
Wõi enda rahu eest?
54
Surm ei tule suigutama.
Surm ei tule suigutama,
Haud et weelgi awane —
Juba pean waimus waatma
Elu sisse kaugele.
Sääl — see rada minu jaoks,
Olgu päew, ehk pilksed ööd
Sääl on kõrged, järsud mäed,
Kuristiku kaldal teed.
Ja sääl kaugel nende taga?
Puhke paika, leian säält? ....
Inimene, ära küsi!
Hoia, et ei eksi teelt!
55
Oh teie naljakad päewad.
Oh teie naljakad päewad,
Kui rasked olete!
Kas usute, et minul
Jõud õige rauane?
Wõi loodate jälle, et pihuks
Mind kohe rõhute?
Siis ootke! seda rõõmu
Ma teile ka ei tee;
Mul on üks lahke sõber,
Ta nimi lootus on;
Ta abil pillid ja trummid
Ma pilwist maha toon.
Kui teie siis õige raskeks
Ja walusaks lähete
Ja weelgi kibedamaks
Mul minna lubate;
56
Siis mina ja mu lootus
Me laulma pistame
Ja pillid ja trummid hüüdma
Kõik ühes paneme.
Siis inglid taewa aknast
Pääd wälja pistawad
Ja mõne lahke sõna
Mull' troostiks ütlewad.
Nii jõuan õnnelikult
Pea haua kaldale —
Ei kalmu alla pääse
Te' mulle järele.
57
Jää wait, mu süda.
Jää wait, mu süda, kannata!
Küll ükskord lõpeb piin —
Ja peaks weel alles algama
Su wõitlemine siin.
Küll ükskord otsanutetud
Su pisarad on kõik,
Haud heldest' ennast awab sull'
Siis oled õnnis-waik.
58
Su armastus sull' olgu püha
Mu armastus sul olgu püha,
Sest ära räägi teistele,
Sest teiste inimeste mõtted
Ei kõlba sinna wahele.
Sest räägi ainult Jumalale
Ja kuula põues Tema häält —
Kui kahtled sa ja mures oled,
Siis õiget wastust leiad säält.
Su armastus sull’ olgu püha,
Sest ära räägi teistele,
Sest teiste inimeste mõtted
Ei kõlba sinna wahele.
59
I.
Mu päike on looja läinud,
Mu täht on kustunud,
Mu elu on tühi ja pime —
Kõik õnn on kadunud.
Mu päike on looja läinud
Ehk paistab weel ta läik? —
Ei näe — lootus kustub —
Ja süda on hirmus waik! —
60
II.
Öö on õues, öö on põues,
Pilkne tormiline öö —
Armastus on hinge heitmas,
Kätte jõudmas elu-öö.
Öö on õues, öö on põues —
Jumalat wast polegi?!
Oh kui kole on see mõte! —
Mis saab minust ometi?
* *
*
III.
Jah, kui Jumalat ei oleks,
Kustunud siis oleks kõik:
Usk ja armastus ja lootus,
Süda oleks kole paik.
61
Jäin rahule.
Üks ingel ilmus öösel unes,
Mul terweks tegi südame:
Ta pani käe sinna pääle
Ja ütles: „Jää nüüd rahule!”
Jäin rahule — ja sellest rahust
Sull' tahtsin öelda, armuke —
Kuid kõrgel tornis löödi kella —
Mind sängitadi hauasse.
62
Üks ainus kord.
Üks ainus kord ja mitte enam
Wõib süda tõest' armasta' —
Su põues ime-lillekene
Ei mitmel korral õitse ta.
See armastus, mis kaduw, kustuw,
Mis meelest läheb wiimati
Ja unel’ armul’ aset annab,
See — armastus ei olnudgi.
Üks ainus kord ja mitte enam,
Üks ainus kord ja surmani,
Ei üksgi wägi, üksgi wõimus
Suurt armusäädust muuta wõi.
63
Kui oleks möödaminew, kaduw.
„Töös, kitsikuses, elumures”
Sääl ununeda armastus —
Kas kodu ka ja lapsepõli
Ja taewa poole igatsus?
Kas on need kallid, pühad tunded
Kõik sinu ees ka tühised?
Miks tahad ühel mõõdul mõõta,
Mu õeke, kõik südamed? —
Tuul tuleb, karmilt, külmalt puhub
Ja mitmed tuled kustutab —
Ja teisal särawamaks leegiks
Üht wäikest sädet õhutab. —
Kui oleks möödaminew, kaduw,
Oh õeke, mu armastus,
Siis ammugi kui muistsel jutul
Ta üle hõljuks unustus.
64
See aeg, mis käes, on kaunis.
Ei tulewiku põue
Ma taha waadata,
Ei minewiku wõitlust
Ja ohtu mäleta’.
See aeg, mis käes, on kaunis
Ja waik ja pühalik,
Ja läbi minu hinge
Läeb rahu imelik.
65
Tagasi.
Waba ihust, waba igatsustest,
Lehwisin ma kõrgel pilwedel,
Näpin taewa selgust enda ümber —
Seisin juba Isa pale eel.
Kuis wõin ütelda, mis nägin, tundsin
Selles aimamata õndsuses —
Nägin kõik, mis kaunis, kõrge, püha,
Äraseletatud hiilguses. —
Tagasi maa pääle mina waatsin —
Sind ma nägin eluwõitluses,
Nägin muret, ohtu, nägin haawu.
Nägin kõik, mis sinu südames.
Ahastades Isa ette heitsin:
„Tõuka ära mind siit õndsusest
Tagasi maailma! kannatada
Lase mind, mu Jumal, tema eest
66
Minu igatsus.
Mu igatsus kui põues ärkab,
Nagu meri tormi kutsel kohab ta, —
Ja pilwini ta tõuseb leegil,
Minu hinge ühes kannab endaga.
Mu igatsus on surmast kangem,
Inglitest ja dämonitest wägewam —
On igawene leekiw tuli,
Õnnis walgus, surm ja rahu sügawam.
67
Kas olgu surm ehk elu.
Kas olgu surm ehk elu —
Kõik mulle õnneks on,
Ja selle õnne tundel
Mu nõtrus kadund on.
Wõin särawamail silmil
Maailma waadata,
Ja waikselt naeratades
Wõin haawu kanda ma.
Wõin kewadisest õnnest
Maailmad hõisata,
Mu eluööd ning surma
Wõin oota kartmata:
Et häädust ilmas, tean —
Ja taewas kodumaa —
Kuis wõib siis surm, ehk elu
Mind enam ehmata?
Kas olgu surm, ehk elu —
Kõik mulle õnneks on —
Mu armastus on elus
Ja surres minu kroon.
68
Kuu oli eile kurwas mõttes.
Kuu oli eile kurwas mõttes,
Murelikult waatas ta
Otse minu aknast sisse —
Mis ta pidi mõtlema?
Minulgi läks süda raskeks —
Ei wõin'd kuud ma trööstida —
Tuule õhk mu palet puutus —
Nutmast ennast leidsin ma. —
Waatsin taewa sina sisse,
Tähte poole ülesse,
Ja säält lendas hele kiire
Kurwastatud südame. —
Kuu, see waatas õnneliselt
Minu kambri korraga:
Mina aga kõnelesin
Oma Taewa Isaga.
69
Mu meeles kui udusest ajast.
Mu meeles kui udusest ajast
Üks „muistne jutt kuninga pojast” —
Üks imelik, ununud jutt. —
Ta lehwib kui lille-õhk luhal
Ja heljub kui õitse-laul ehal,
See imelik, ununud jutt. —
Üks tuwike terwist tõi kaugelt —
Ööpimedus põgenes laugelt,
Ja meelde mul algatas jutt —
Sest tuwik'se tiiwad täis päikest,
Mu süda sai tunda sest läikest,
Kui otsata tõsi see jutt.
Nüüd „muistne jutt kuninga pojast”
Ei enam läe meelest sest ajast —
See imelik tõsine jutt!
Ta kumab ja heljub ja ehib
Ja südamest südame lehib —
Oh, ikka läeb kaunimaks jutt!
70
Ma nägin inglid nutwat.
Ma nägin inglid nutwat
Ja ärdalt leinawat.
Nad kurwal, kohkunud pilgul
Mu pääle waatsiwad:
Oh waene laps, kuis wõisid
Sa nõnda eksida,
Üht armast, kallist südant
Nii wäga haawata?
Kuis kahtlusmeel ja wiha
Sul tuli südame?
Oh meie waesed inglid,
Oh kuidas aitame?
Kui merewoog siis kohas
Mu üle ahastus —
Kuid surma sülest päästis
Mind ingel Armastus:
71
„Oh palu andeks! palu,
Ja ennast alanda!
Las' ainult armastusel
Su põues rääkida.”
Ta tasakesti tõstis
Mind põrmust ülesse
Ja kuldseil tiiwul kandis
Mind wastu sinule.
Ja hõiskades ta kuulas
Mu armutunnistust
Ja kiitust Jumalale,
Mu armsam, sinu suust.
72
Kas kuuled, kullakene.
Kas kuuled kullakene,
Kuis linnud hõiskawad?
Kas tead, et waikses orus
Kõik õied puhkewad?
Kas usud Looja auu
Sa kõiges looduses?
Kas aimad seda imet,
Mis minu südames?
73
Kõige parem inimene.
Kõige parem inimene
Minu meelest postimees —
Tema tulekut ma ootan,
Kannan ikka südames.
Postimees on päris ingel
Oma postitaskuga —
Oh et oleksid tal tiiwab,
Et wõiks rohkem rutata!
Postimees, kui mööda läheb,
Salamahti nutan ma, —
Pühin silmad jälle kuiwaks,
Hakkan hommet ootama.
Postimees, oh kulda-kallis,
Päew mull’ aastapikune —
Oh mil algab jälle homme,
Mil tood kirja minule?
74
Kõik rõõmsad laululinnud.
Kõik rõõmsad laululinnud
On warsti jälle siin,
Pea äraunustatud
On talwe mure, piin.
Küll algab siis üks püha,
Üks wõidulaulmine,
Ei suuda külmaks jääda
Siis üksgi inime. —
Oh Jumal, oh kui ilus,
Kui kaunis on maailm!
Kuid kõigest kõigekaunim
On õnnest säraw silm.
75
Mine wastu kewadele.
Üks ingel lehwib läbi ilma —
Kas aimad tema lähedust?
Ta kewadet on kuulutamas —
Eks hinges ärka õnnis lust?
Mul on kui oleks imeasju
Sull’ õieajast ütelda —
Kuid mine wastu kewadele,
Siis ise seda tunned sa.
76
Lillekene mulla hõlmas.
Lillekene mulla hõlmas
Kewadest näeb kaunist und;
Linnukese lõunekaarelt
Koju kannab sala sund. —
Teab lill, et enne õitsmist
Peab ta ju närtsima?
Aimab lind, et wiimast korda
Lendab üle mere ta?
77
Oh kewade, oh õieaeg.
Oh kewade, oh õieaeg,
Oh kuhu pean minema sinu eest?
Mis on see, mis põues mul äratad sa?
Liig ilus, liig kaunis — oh kewade sa!
Oh kewade, oh õieaeg,
Oh kuhu pean minema sinu eest?
Mu ümber sa lehwimas päewal ja ööl;
Kõik loodus on sinuga üheskoos tööl.
Oh kewade, oh õieaeg,
Sel kombel ei tulnud sa ial weel —
Küll tuksub mu süda — sääl ühentud on
Wist otsata walu ja otsata õnn.
78
Suur Kontsert
Suur kontsert algab koidu a'al,
Kõik laulikud on juba sääl,
Nad halja puude oksadel
Ja õhus kõrgel ülewel.
Ja kaasa laulwad lahke tuul
Ja lugemata lehed puul,
Kõik mets — ka oja kalda all
Ja näki-neiud hallikal.
Ja kuulamas on orud, mäed,
Kõik aasad, põllud tõst’wad pääd,
Ja päike tuleb iluga
Suurt püha ühes pidama.
Ja kaasa-lauljaid, kuulajaid,
Oh ikka weelgi ilmub neid —
Neid murul, samblas, lilledes —
Ja inimeste südames.
Oh kewade, oh kullane,
Kõik loodus hõiskab sinule —
Sa, kaunis, tulid taewast wist
Siin õnnestama surelist
79
Õieaeg on imeilus.
Õieaeg on imeilus
Lahke sini-taewa all —
Ärarääkimata ilus
Südametes sügawal.
Näha küll on ohtu palju
Selle sini-taewa all —
Ärarääkimata palju
Südametes sügawal.
Iga süda, see on ise
Imestusewäärt maailm —
Küll on kole, küll on õnnis
Mõne südames maailm.
80
Üks rõõmus laululugu.
I.
Üks rõõmus laululugu
Mind unest äratas,
Tükk taewast läbi akna
Mu tuppa sinendas,
Ja õunapuu mu akna all,
End oli ehtinud waiksel ööl.
Ma küsisin, mis ime
On öösel juhtunud —
Lind hõiskas ühtelugu,
Ei mulle wastanud —
Ja päikene, see naeratas
Ja minu akent kullatas.
Üks ime aimamine
Mu hinges ärkas siis,
Kui kaunis muistne lugu,
Kui kadun’d lauluwiis:
Jah, imeilus kewade
End näitis kord weel minule
81
II.
Ju kewade lehwis tuppa
Ja toast südame,
Ja südamest ta asus
Mull' lausa palgele;
Ja päikene, see naeratas —
Kõik toa ärakullatas.
Ja ikka ilusamaks
Läks linnu lauluwiis —
Kas paradiis ta kodu?
Nii hõiskasin ma siis,
Ja päikene, see naeratas
Ja kõik maailma kullatas.
Üks õnnis aimamine
Mu hinges ärkas siis:
Kõik, mis ma nägin, kuulsin,
See oli armu wiis.
Oh armastus, oh armu wiis,
Su kodumaa on paradiis!
82
Oh kui ilus on maailm.
Oh kui ilus on maailm!
On see tõsi, mis näeb silm?
Seda walgust, seda elu,
Hõiskamist ja õitsemist!
Seda kurbtust, seda õnne
Minu hinges imelist!
Imestades waatab silm,
Et nii ilus on maailm.
Kus siis olin kõik see aja,
Et ei seda enne näin’d?
Süda oli leina-maja,
Warjuriigis olen käin'd.
83
Kuupaistel.
Kas süüta lapsepõli
On tulnud tagasi,
Kus igatsustel põues
Weel nime polnudgi?
Kas wõitlemist ja walu
Ma pole tundnudgi?
Kas pimedust ja surma
Maailmas polegi? —
Kuu paistab, üles waatab
Täis waikist õnne silm —
Ja minu ümber uinub
Ja õitseb siisgi ilm.
Mu süüta lapsepõli
On tulnud tagasi —
Oh ära minu põuest
Sa mine millalgi!
84
Üks raske unenägu.
(Saksakeelest.)
Üks raske unenägu
Mind öösel ehmatas:
Üht mirdipuud mu aias
Ma nägin õitsemas.
Kuid surnuaed see oli,
Haud lillepeenraks mul,
Ja puudelt murdis latwad
Ja puistas õied tuul.
Küll korjasin need õied
Kõik kuldse kausisse;
See aga kukkus käest,
Läks katki murule.
Ja kausist pärleid weeres
Kui werepisaraid ....
Mis tähendab see uni? —
Kas surnud on mu peid?
85
Sulle.
Sind hoidku wägew Jumal,
Sull' jõuudu andku Ta —
Ei elukoormat kandes
Pea sina nõrkema!
Ma sulle jõuudu palun,
Ei endal' midagi.
Mu Jumal, küll Ta peab
Mind kuulma wiimati.
86
Südamekene, mu armukene.
Südamekene, mu armukene,
Kõikidest kallim, mu kullakene,
Mis on küll sügawam sinawast merest,
Hiilgawam päiksest, kõrgem küll taewast?
Südamekene, mu armukene,
Kõikidest kallim, oh kullakene!
— Südamekene, mu armukene,
Kõikidest kallim, oh kullakene,
Arm on weel sügawam sinawast merest,
Hiilgawam päiksest, kõrgem weel taewast.
Südamekene, mu armukene,
Kõikidest kallim, oh kullakene!
87
Sind kannan laulu tiiwul.
(H. Heine järele)
Sind kannan laulu tiiwul,
Mu armuke, kaugele,
Siit ära — sääl laen'te taga,
Sääl õitsemas kewade.
Sääl kumab ja õitseb ja lehkab
Kuupaistel kui eeden üks aed,
Sääl imelist lillede ilu,
Sääl igawest kewadet näed.
Sääl sini-lilled on ilul,
Neid õnnestab tähtede läik,
Ja salajal hellamal jutul
Üksteisega roosid on kõik.
Metsloomad kuulawad taltsalt,
Ja seismas on tuulegi hoog,
Ja kaugel, sääl kohab ja hiilgab
Kuuwalgusel laenete woog.
Sääl kohawad tasasti palmid,
Sääl ununeb mure ja sund,
Sääl koidukullaseist päiwist
Näed, armsam, õndsamat und.
88
Kõrgele.
Sind kannan laulutiiwul,
Mu armsam, kõrgele,
Siit ära, wiin tuule kiirel
Sind üle pilwede.
Sääl äraseletatud
On õnn ja armastus.
Maa pääle kaugele maha
On jäänud kõik wiletsus.
89
Su imeselged särasilmad.
Su imeselged särasilmad
On taewast pärit, armuke —
Ei inimesed seda tea,
See teada ainult minule.
Nad mõtlewad, ei tea, kust tuleb
See ilu sinu silmisse —
Ma aga mõistsin seda kohe,
Kui tundma sain sind, armuke.
90
Üks laul su põues uinub.
Üks laul su põues uinub,
Üksainus, õnnis laul,
Sest räägib igatsedes
Mu waene, nõder luul.
Ta uinub raskes unes,
Kui surma warju all,
Kui pärli merepõhjas
Ta peidus sügawal.
Üks helk, üks ime-hiilgus
Wa'est tõuseb äkist’ säält —
See kinnitab mu hinge
Ja ülendab su meelt.
Üks laul su põues uinub,
Üks ainus, õnnis laul —
Kas ärkab siin maailmas,
Wõi ükskord taewa auul?
91
Ta laulis tasa.
Ta laulis tasa nagu unes
Ja waatis ära kaugele —
Kaks rasket pisart sini-silmist
Tal weeresiwad palgile.
Ja nagu kahwatuse jumi
Käis üle näo ilusa ….
Ta nägi mind .... ja ühest, teisest
Ta hakkas juttu puhuma
92
Ära waata nõnda kaugel' —
Ära waata nõnda kaugel'
Taewa sina sisse Sa! —
Ära räägi lahkumisest,
Igawesest elust Sa!
Ära räägi leinamisest,
Kannatusest, ristist Sa —
Küllalt sellest on ju rääkin'd
Taewa Isa minuga,
Räägi Isa armastusest
Halastusest otsata,
Räägi igawesest rahust,
Maa ja taewa ilust ka!
Räägi õrnalt, sõnu waikselt
Walju kõne haiget teeb —
Küll siis süda pikkamisi,
Aga kindlalt uskma jäeb.
93
Üht ainust hiilgwat tähte.
Üht ainust hiilgwat tähte
Näen pilksel elu teel —
See määramata kaugel,
Ja kurblik minu meel.
See ainus täht, mu armas,
On sinu armastus —
Nii määramata kaugel —
Ning suur mu igatsus.
Miks tahtis Jumal seda,
Et tundma sain ma sind?
Nii ainult kurwastada
Ei wõi Ta heldus mind!
94
Jumalaga jää, sa armas.
Jumalaga jää, sa armas,
Ela hästi, hella õis!
Miks sind Jumal ometigi
Nõnda armsaks luua wõis?
Miks sind, ingel, siin maailmas
Pidin ial nägema?
Ja nüüd pean igawesti
Sinust äralahkuma! — —
95
Mets kohiseb.
Mets kohiseb, ja taewas
On pilwes, tõsine —
Mu igatsused lend'wad
Siit ära kaugele!
Sind näen, sa mu ingel,
Mu waimusilma ees;
Mull' sinust metsa kohin
Kõik aja kõneles.
96
Ei mina ütle ühegile.
Ei mina ütle ühegile,
Kõnele ei kellegile,
Kes mull' toona wastu tuli,
Kes see kulda kallis oli —
Ei ütle!
„Kas oli särasilma tähte,
Ehk oli kuu see kulda kaimu,
Wõi oli hiilgaw päike ise?"
Ei ütle!
Ei mina ütle — laulan ainult,
Nii et kostab wastu wainult:
Et oli hiilgaw päike ise!
Ei ütle!
97
Sind ootan.
Sind ootan nagu päikse tõusu,
Kui kallist püha tulema,
Sind ootan — sügaw õnne tundmus
Mu hinge paneb heljuma. —
Sind näha kaua aja pärast —
Küll saab see kaunis olema!
Ei sa mind enam ära tunne,
Nii õnnelik siis olen ma.
98
Mu armsam, kus sa wiibid?
Küll tahan rõõmus olla,
Kuid süda walus mul,
Sääl nagu nuga pistab,
Kui naeratad mu huul.
Mu armsam, kus sa wiibid?
Ei sõnumid sult saa —
Kas elad? oled surnud?
Oh minu armsam sa!
99
Lind läks magama
Lind läks magama,
Õis jäi uinuma,
Tuul jäi suikuma —
Mina uneta:
Koidult küsisin,
Päewa palusin,
Ehal' ütlesin,
Et sind ootasin. —
Kas on suured weed
Takistamas teed?
Wõi kas kõrged mäed?
Ehk ka tuule käed?
Lind läks magama,
Õis jäi uinuma,
Tuul jäi suikuma —
Oh mil uinun ka?
100
Pärga palmin.
Pärga palmin, päike paistab
Süda, oh kuis tuksud sa! —
Homme tuleb minu armsam —
Maailm, kaunis oled sa!
Kuulge lilled, kuulge linnud,
Kuulama jää, tuuleke:
Tema tuleb! — waik! waik! tasa!
Ärge öölge teistele!
Aga homme, õied õitsge,
Linnukesed hõiskage,
Tuulekene, tõsta tiiwu:
Siis on siin mu armuke.
101
Ilus ärkamine.
Ju hakkab kuldakägu kuksuma,
Lind linnu järel' wõidu hõiskama,
Nad wilistawad, lööwad lugusid
Ja häälitsewad õrnu wiisisid —
Kui see ei ole kewade,
Mis on see siis, mu armuke?
Pea, kõik maailm on nagu uueks saan'd,
Siin rõõm ja ilu on end ühendan'd,
Ja päewast päewa ilusamaks weel
End ehib loodus nagu imewäel —
Kui see ei ole kewade,
Mis on see siis, mu armuke?
Pea hakkab suwi — tuleb sügise —
Ja wiimaks jõuab waikne talwe öö, —
Siis nagu unenägu meeles weel
Sul kewade — ja hale sinu meel.
Kas mäletad, oh armuke,
Kui kaunis oli kewade?
Kuid taligi ei kesta igawest',
Uus ärkamine tuleb kõigil' tõest',
Uus kewad' tuleb suure wäega,
Ta esimesest kaunim otsata.
Kas aimad sa, oh armuke,
Kui kaunis on see kewade?
102
Ma nägin unes.
Ma nägin unes sinu armast palet —
See oli nagu äraseletud,
Ja looiaminewast päiksepaistest
Su juuksed oliwad kullatud. —
Su palest paistis sinu hinqe sära,
Mis selgem, kullasem kui päikene —
Ma seisin kaugel ja olin õnnis,
Et nägin sind nõnda, armuke.
103
Kui sa tuled, too mull' lilla.
Kui sa tuled, too mull’ lilla,
Lillekesi armastan —
Sügise neid wähe leida? —
Ühest ainsast küllalt saan.
Ehk wast juhtud nurmelt leidma
Weel üht hilist lillekest —
Kõigekallim, oh kui wäga
Tänaksin sind selle eest!
104
Sinilillekesed.
I.
Lehekuu tõi õiekesi,
Sinililla lehkawaid —
Oh kui armsad nad ja hellad!
Nutan õnnepisaraid. —
Esimesed lilled mulle —
Wõib ju olla, wiimsed ka —
Terwe ilma ilu wastu
Ial neid ei annaks ma.
II.
Õitswa puu all õhtul istun
Wiibin wiimse ehani —
Sinilillekesi waatlen —
Hoian küll neid hellasti.
Oh mu õnn, mu silmatera,
Minu elupäikene,
Iga hingetõmbamine
Saadab terwist sinule.
105
See pole siit-maailm ilu.
See pole siit-maailma ilu,
Mis paistab sinu silmadest,
Päew päewalt ikka enam särab,
Kõik warjud heidab enesest.
Ma kardan, et sa lähed ära,
Siit lendad üles linnuna —
Mis teeb ka ingel siin maailmas?
Kuid mis saab minust sinuta?
* *
*
Mis minust saab — ei saa siis minust
Siin ilmas enam midagi:
Ka mind mu igatsus siit kannab —
Ei wõi see olla teisiti.
106
Jää siiski siia.
See pole siit-maailma ilu,
Mis paistab sinu silmadest,
Päew päewalt ikka enam särab,
Kõik warjud heidab enesest —
Kuid siisgi jää — oh jää weel siia!
Ma tean, et weel kaua jääd;
Weel sinu jaoks ka maitset õnne —
Su elu kaits’wad taewa wäed.
Las' paista ikka sinu silmist
See ilu, mis ei ole siit,
Las’ ilmutada inimestel’,
Et sinu põues taewal wõit:
Ei wõi ju kustuda kõik tähed,
Mis Jumal süütan'd põlema,
Ei wõi ju üleilmlik ilu
Siit maapäält hoopis kaduda.
107
Kuid lase mina lähen.
Kuid lase m i n a lähen, armsam,
Mu hinges ime-igatsus
Sääl olen põrmukütkeist waba,
Sääl kõik mu olemine uus.
Sääl olen sinu kaitseingel —
Mind harwa öösel unes näed —
Su maise õnne üle walwan
Ja taewa poole näitan teed.
Las' lendan sinna — miks mind keelad,
Mind hoiad ikka tagasi?
Mu armsam! eks mu hingeelu
Sa tunne juba ometi?
Seepärast las' ma jõuan sinna!
Mu hinges ime-igatsus —
Sääl olen sulle „hiilgwaks täheks",
Sääl kõik mu olemine uus.
108
Ei ole sina minu ingel.
Ei ole sina minu ingel,
Ei koidutäht, ei päikene,
Ei eluõnn, ei silmatera,
Ei süda, ei mu kullake.
Ei ole — sest et kõik need nimed
On nagu wari selle ees,
Kui kallis, püha ja kui armas
Su kuju minu südames.
109
Ei mina õnne usu.
Ei mina õnne usu,
Mis paistab rikkuses:
See õnn on wäärtuseta,
Kui waesus südames.
Ei mina õnne usu,
Mis auus ja kuulsuses:
See õnn on külm ja kare
Ja okkaks teiste ees.
Ma usun ainult õnne,
Mis põues peidus on:
Usk, armastus ja lootus —
Jah, see on ainus õnn.
110
Waiksemaks ja sügawamaks.
Waiksemaks ja sügawamaks
Muutub minu igatsus,
Minu hinge sisse paistab
Tasa taewa walgustus.
Ei nii hellalt enne, armas,
Ei nii õrnalt ialgi
Sind mu süda armastanud,
Ei nii kindlalt kunagi.
Ja see armastus, ma tean,
Pole wandeks sinule,
Tähena ta sulle paistab,
Õnnistab sind, armuke
111
Sellepärast.
Jah, sellepärast on päike
Ja tähed nii ilusad,
Et ühel on kullane läige
Ja teised hiilgawad.
Ja sellepärast on taewas
Nii sügaw-sinine,
Et talle wäga armas
On kuldne päikene.
Ja tähed on ikka hiilgel.
Ka päik’se paiste a'al;
Kuid aralt nad taewa sinas
On warjul sügawal.
112
Wiimist laulu ei saa laulda.
Oh weel ainsa, wiimse laulu
Laulaksin ma Sinule,
Laulu selgest armastusest,
Pühendaksin armule.
Aga kadumata ilus
Peaks see laul olema,
Peaks nagu teisest ilmast,
Nagu taewast tulema;
Peaks kadumata ilus,
Kaunis, armas olema,
Igawesest armastusest
Nagu koidul kumama.
Aga seda laulu luua
Ei saa nõder inime —
Ainust, wiimist laulu laulda
Ei saa ial sinule. — —
Kadumata ilus, armas
Peaks see laul olema,
Peaks nagu teisest ilmast,
Nagu taewast tulema.
113
Kõige ilusam luule.
Kõige ilusam luule
See ilmub sõnata,
Ei, igal' ühel’ siin ilmas
Ta ennast ilmuta.
Kõige ilusam luule
Siin ilmas.koduta —
Oh ainult silmapilgud
Su juures wiibib ta.
Kuid inimese hinges,
Sääl heljub surmani
Üks kaja wõi üks aimdus
Sest luulest ometi.
114
Kes asub sääl hiilg'wate tähtede pääl?
Kes asub sääl hiilg’wate tähtede pääl,
Kus otsata kauguse rajad?
Kas õndsad waimud, wõi säälgi wast weel
On surelikkude majad?
Kas säälgi ka pattu ja wiletsust on?
Kas kurbtust ja südamewalu?
Kas nutab ja ahastab armastus sääl
Ja wõitleb surmaga elu?
Kas kõik need maailmad, kus surma weel on,
On Päästjat ju näha saanud?
Kuis Lunastaja end ilmutand sääl?
Kas surma sääl kannatanud?
Ei tea — waikne hiilgus
Meil' paistab tähte' päält —
Kuid üksgi hääl ja sõnum
Ei jõua siia säält.
115
Kojuigatsus.
Kaugel, kaugel minu kodu,
Ilus, õnnis isamaa —
Igatsedes mõtlen sinna,
Igaw on mul oodata.
Siit-maailma õnn ja ilu,
Rõõm ja oht ja wiletsus
On ju tühine ja wõõras
Hingel teine igatsus.
Kaugel minu õnnis kodu,
Ilus armas isamaa —
Millal, oh mu armas Isa,
Wõtad Sa mind kutsuda?
116
II.
Kaugel meie õnnis kodu,
Ilus, armas isamaa —
Sinna, oh mu kallim sõber,
Tahame ju rännata..
Sinna waatawad su silmad,
Sinna tõttan mina ka —
Igawese armu walgus
Kumab meile koiduna.
117
III.
Waat' sääl Su wennad, õed
Sind, sõber, ootamas,
Üks wäike hulgakene
Sull' wastu tulemas.
Ka nende hinges heljub
Üks wägew igatsus,
See igatsus, mis wana
Ja põlwest põlwe uus:
„Siit kojupoole, taewa!" —
Neid sinna juhata —
Suur Jumal ise tuleb
Ju ühes Sinuga. —
— Küll walgust, jõuudu, tarkust
Ta jagab Sinule,
Et õigeks õpetajaks
Sa oled rahwale.
118
IV.
Oh, koju poole, taewa
Kõik rahwad püüawad,
Kuid häda! õige tee päält
Nad ikka eksiwad.
Aastasajad lend’wad mööda;
Tuhandedgi kaowad,
Rahwast lugemata hulgad
Põrmu sülle waowad.
On neid palju, kes on wõitnud
Elukrooni omale?
Ja kui suured on need hulgad,
Kes on eksin’d kõrwale? —
Oh kauge, kaunis kodu,
Suur, püha saladus —
Su poole põlwest põlwe
Käib meie igatsus.
119
Kust leian abi ma ja troosti.
Kust leian abi ma ja troosti,
Kui, Issand, mitte Sinu käest?
Kes päästab hinge ahastusest
Ja igawese surma wäest?
Ei keegi — kadund olen ma,
Kui, Issand, Sa ei halasta. —
Ei halasta — usk, lootus nõrkeb,
Ja hinge warjab pimedus,
Ju püüab neelda nagu meri
Mind sügaw surma-ahastus —
Ei põrgus pole, Jumal Sind —
Miks oled mahajätnud mind?
120
Mis saab minust?
Mis saab minust, kes ma ikka
Hädas usku kaotan,
Risti all meelt ära heidan,
Jumalat nii wihastan?
Mis see aitab, et ma wahest
Palawasti palwetan,
Ikka, ikka tungiwamalt
Usku, lootust tunnistan?
Mis see aitab, et ma wahest
Tänus Isat kummardan,
Kõigest südamest ja meelest
Ennast talle tõotan?
Mis saab minust? kuhu lähen,
Minu Jumal, Sinuta?
Jää mu juurde, ära jäta
Mind waest, nõtra üksinda!
121
Ma tõstan silmad taewa poole.
Ma tõstan silmad taewa poole,
Su pääle, Issand, lootma jään —
Oh ära peida oma palet! —
Kui Sa ei kuule, kuhu jään?
Maailm on mulle haiget teinud,
Mind põrmuni on alandand —
Oh seda ahastust ja piina,
Mis minu hing on kannatand?
Küll olen pattu wistist teinud,
Su wiha ärateeninud,
Sest asjata, oh püha Jumal,
Sa wistist mind ei nuhelnud.
Mu oma wäärtus, jõud ja julgus,
Kõik asjata on Sinuta,
Ei midagi mul waesel ole,
Mis mind wõiks ial trööstida.
Sind, Sind, mu Jumal, ainult otsin,
Ei jäta palwet, õhkamist
Ja usun: hukatuseks pole
Mu pääle pantud elurist.
122
Taw. laul 13.
Jehoowa, oh kui kaua
Sind otsin asjata,
Kui kaua wõtad hoopis
Mind ära unusta'?
Kui kaua hirm ja mure
Teeb ohtu hingele?
Kui kaua suurusteleb
End kuri waenlane?
Oh waata siia, Jumal,
Mu silmi walgusta;
Et mina surma sisse
Ei uinu magama;
Et waenlane ei kiidaks,
Kuis tema wõitu saan'd
Ja enda jalge alla,
Mind hoopis kukutand.
Jehoowa, oh kui kaua!
Oh tule, tule ju!
Et wõiks Su heldust kiita
Mu süda ja mu suu,
Et wõiksin kummardada
Sind suure tänuga,
Su auu tunnistada
Mu rõõmulauluga.
123
Taw. laul 62.
Mu hing on waikne Issandas
Ta suure armu läbi,
Ta on mu kõrge warjupaik,
Mu õnnistus, mu abi,
Ehk peab nõuu küll waenlane,
Kuis kahju teha minule,
Ei hinge saa ta kätte.
Mu hing on waikne Issandas,
Kes helde on ja wägew,
Ta õigus ja Ta armastus
On igal ajal tegew —
Küll jõuab wiimaks rõõmupäew,
Mil muutub õnneks oht ja waew —
Ei Issand sõna murra.
124
Jer. 31, 3.
Mind oled, Issand, armastanud
Ju algmisest, nüüd, igawest',
Seepärast Sulle lähemale
Mind saadad selgest heldusest.
Seepärast Sa mu südant katsud,
Mind lased nutta, ohata —
Mind lased mitut ohtu, risti
Ja kurbtust küllalt kannata'.
Ma aga loodan sinu pääle,
Su armastusest kinni pean —
Ehk langegu kõik maailm kokku,
Ma siiski Sinu omaks jään.
125
Mu südames on pühapäew.
Mu südames on pühapäew,
On waikne rõõm ja rahu;
Ei siit-maailma kära, hirm
Sääl eksitama mahu:
Mu Jumal on mu lähedal,
Ma olen Tema warju all,
Kui laps, kes isa süles.
Mu Jumal on mu lähedal,
Ta õiget teed mull' näitab,
Kui elurist liig raskeks läeb,
Siis ikka jälle aitab;
Ja kaugel taewast lahti näen —
Oh kui ju ükskord sinna saan,
Küll wõib see õnnis olla!
126
O kuidas pean Su nime kiitma?
Oh kuidas pean Su nime kiitma,
Jehoowa, kuidas tänama?
Mu hing on Sinu palet näinud,
Mu südand wõtsid walgusta’;
Su nõuu, Su ime-saatmine,
Kõik selgeks õnneks minule.
Weel suutsin waewalt seda loota
Ja suures mures uskuda,
Et minu wõitlemist ja ohtu
Sa näed suure armuga,
Et minu palwed palawad
Su trooni ette tõusewad.
Nüüd aga näen, kuis Sinu heldus
Mu elu ikka juhtinud
Ja kurbduses ning pimeduses
Mu üle ikka walwanud —
Ja nüüd weel selge õnnega
Mu südant wõtad rõõmusta’!
Oh anna mulle oma waimu,
Et Sinu armust laulaksin,
Et Sinu auu tunnistajaks
Ma alanduses oleksin,
Et Issand, Sinu imetöö
Saaks kuulutatud kõigile.
Sisekord.
Lehek.
Rahutumad lauluwaimud 3
Õnnis lapsepõli 4
Ei tule luule tuulest 5
Kel siit – maailma tarkust 6
Sa Issand igawene 7
Ajawaim 8
Tõnu tahtis bassi 1 10
Waenuwalla mehed 12
Järw leegib eha paistel 13
Suured mõtted 14
Wõõrsil 16
Soomesse I ja II 17
Mustlase elu 19
Kesk sügawat Wenemaa metsa I ja II 21
Sõda 24
Sinu wanaema 25
Lihtne lugu 26
Serenade 27
Wõõras 29
Maailma parandaja 31
Külakarjane 33
Mari 34
Koit istus taewa ääre pääl 35
Tema ja ikka tema 37
Nii ta on 38
Noored mängumehed 39
Serenade 41
Lehek.
Tead küll mu kulda – kallis 42
„Küla mull' ütleb" 42
Me' oleme, tema ja mina I—IV 44
Ma lähen üle nõmme 46
Üks linnukene 47
Lenda lepatriinuke 48
Wesi woolab 49
Kutsu koju 50
Surmaroosid sinu p. 51
Ju õitsewad jälle sinililled 52
Sääl haual 53
Surm ei tule suigutama 54
Oh teie naljakad päewad 55
Jää wait, mu süda 57
Su armastus sull olgu püha 59
Mu päike on looja läinud I—III.
Jäin rahule 61
Üks ainus kord 62
Kui oleks möödaminew, kaduw 63
See aeg, mis käes 64
Tagasi 65
Minu igatsus 66
Kas olgu surm ehk elu 67
128
Kuu oli eile kurwas mõttes 68
Mu meeles kui udusest ajast 69
Ma nägin inglid nutwad 70
Kas kuuled kullake 72
Kõige parem inime 73
Kõik rõõmsad laululinnud 74
Lillekene mulla hõlmas 76
Oh kewadw, oh õieaeg 77
Suur kontsert 78
Õieaeg on imeilus 79
Üks rõõmus laululugu I j a II 80
Oh kui ilus on maailm 82
Kuupaistel 83
Üks raske unenägu 84
Sulle 85
Südamekene 86
Sind kannan laulutiiwul 87
Kõrgele 88
Su särasilmad 89
Üks laul su põyes uinib 90
Ta laulis tasa 91
Ära waata nõnda kaugel 92
Üht ainust hiilgwat tähte 93
Jumala jää, sa armas 94
Mets kohiseb 95
Ei mina ütle ühegile 96
Sind ootan 97
Mu armsam 98
Lind läks magama 99
Pärga palmin 100
Uus ärkamine 101
Ma nägin unes 102
Kui sa tuled 103
Sinilillekesed I jaII 104
See pole siit – maailm 105
Jää siigi siia 106
Kuid lase mina läen 107
Ei ole sina minu ing 108
Ei mina õnne usu 109
Waiksemaks ja sügawamaks 110
Sellepärast 111
Wiimist laulu ei saa laulda 112
Kõige ilusam luule 113
Kes asub sääl 114
Kojuigatsus I –IV 115
Kust leian abi ma 119
Mis saab minust 120
Ma tõstan silmad 121
Jehowa, oh kui kaua 122
Mu hing on waikne 123
Mind oled, Issand, armastanud 124
Mu südames 125
Oh kuidas pean su nime kiitma 126
Hind 25 kop.