Anna Haawa

Luuletused.

Teine wihk.

Tartus.

Trükitud K. A. Hermanni kulu ja kirjadega

1890.

Anna Haawa

Luuletused.

Teine wihk.

Tartus.

Trükitud K. A. Hermanni kulu ja kirjadega

1890.

Дозволено цензурою. – Дерптъ 20 ноября 1890 г.

Wäsinud.

Wäsin’d olen — wäsin’d —

Usu, kallis, mind!

Waikigu kõik laulud,

Waikseks jäägu rind! —

Wäsin'd olen — wäsin'd —

Kallis isamaa,

Sinu mulla põues

Tahaks puhata.

Wäsin'd? — kas wõin usku?

Petlik wäsimus!

Kuula! — kase kohin

Kostab kõrwu uus.

Ei! ei ole wäsin'd:

Eha helinad —

Ehk ka koidu kiired

Hinge täidawad:

Eesti wahwas rahwas,

Kallis isamaa,

Anna mulle andeks,

Et ei waiki ma.

— 4 —

Jõuluks.

Rahu sulle, suur maailm!

Taewast waatis Isa silm, —

Armus sinu pääle waatis,

Sulle oma Poega saatis,

Rahu, risti-kogudus,

Sulle! suur su rõõmustus,

Jumalale auu sa anna,

Rahulippu kõrges kanna! —

* * *

Rahu sulle, wäike isamaa!

Oh, kes wõiks su poegi rahus ühenda':

Mõtlema ja tegema, mis auus ja hää!

Sinu tulewik siis oleks hää. —

* * *

Rahu sulle, üksik süda!

Unusta kõik kurbtus, häda.

Rahu — nüüd ja igawest'!

Palun kõigest südamest.

— 5 —

Wahwas ja waga.

Elagu rahwas, kes wahmas ja waga!

Selle töödel on tõsidus taga,

Kes on julge ja kindel kui kalju,

Truu ja kurjuse wastu walju.

Elagu rahwas, kes wahwas ja waga!

Elagu rahwas, kes wahwas ja waga!

Oled, Eestlane, wahwas ja waga?

Julged Jumalalt õnnistust oota,

Kotka tiibadelt warju loota? —

Eestlane, ole sa wahwas ja waga!

Elagu rahwas, kes wahwas ja waga!

Usu, süda, ja looda sa aga:

Kaugel õitsmas näen isamaa pinda —

Muru matab küll siis ju mu rinda. —

Elagu rahwas, kes wahwas ja waga!

— 6 —

Sügise!

Üks nutu kahin

Käib üle maa,

Sa kuuled seda

Ka tahtmata:

Küll ruttu lendas

Meilt kewade!

Ei suid m'e näinud

Ju sügise!

— 7 —

Wesi woolab mere poole.

Wesi woolab mere poole,

Päike öö eest põgeneb,

Linnukene ära lendab

Säält, kus sügis' läheneb.

Tuulelgi on lahke luba

Üle maade rännata,

Laululaene jõuab sõuda

Kaugel' ühes tuulega.

Minul üksi 'pole tiiwu —

Oh — ei mõista ütelda,

Kuis on igatsust ja elu

Minu põues otsata. —

Oh mu waim, meel oled wangis

Sureliku ihu sees!

Õnne, rahu, kodupaika '

Pole siin sul iganes.

— 8 —

Oh kuhu lähen ma?

Oh kuhu lähen ma,

Ma waene, warjuta?

Tuul tuleb, tõukab mind.

Torm hulub: „Murran sind!”

Kas küllalt ju ei saa!

Oh taewas halasta!

Mul 'pole rauast rind —

Ma olen laululind.

— 9 —

Ka üks laulik.

Kurbtus kurnas elujõudu,

Kahtlus hinge kohutas;

Pimedus, mis igawene,

Waimu köita ähwardas.

Haigus astus üle läwe. —

Kibedalt siis naeratas

Õnnetu: Surm ainus päästja —

Kaua küll ju wiiwitas.

Waesus waatas wabalt tuppa,

Küsimata kustutas

Küünla. — „Mina tuld ei taha!”

Uhkus aga kinnitas.

Üksi nõnda — pimeduses. —

Surm suud andma kummardas.

„Aita, Issand, palwet teha!” —

Issand aitas, halastas,

Heljuma kuis hakkas õhku,

Hiilgama kõik pimedus,

Lillelaaneks ennast muutis

Meeleheite sügawus!

Ime rahu hinge täitis,

Aga surm ei andnud suud. —

Jälle walus — hinge täitis

Esimene luulelus.

— 10 —

Keisenauer’i mäng.

Nagu hõbeselge hallik, —

Nagu tormaw tuule hoog,

Nagu tuules loitaw tuli,

Nagu raske saatus'-woog; —

Nagu pehme päikse paiste,

Õitse linnu õrnem wiis,

Nagu kustuw ehasära,

Lehwiw luige wiimne wiis;

Nagu nõiduw muistne lugu, —

Nagu tuju tuhinad,

Nagu metsik-sõidul meri,

Piksenooled wäledad: —

Nii ta mäng — see oli tõde,

Heliriigist kallim and —

Waba, kõrge, selge, ilus,

Kunst, mis kunstis wabaks saan'd.

Seda mängu kuuldes pidi

Põues luule ärkama —

Oh mul oleks sellel tunnil

Palju olnud ütelda.

Aga käre käteplagin

Mõistis luulet peleta —

Õnnetu ja ehmatanud

Koju poole kõnd'sin ma.

— 11 —

Oh wõiksin end surnuks laulda!

Oh wõiksin end surnuks laulda,

Ma leinalinnuke!

Oh wõiksin end ükskord peita

Ju haua wilusse!

Kui tuleleek mu süda,

Kui mässaw merepind —

Oh matke mind kord, laened!

Oh lõhke ükskord, rind!

— 12 —

Ma tahan waikne olla.

Ma tahan waikne olla,

Kui waiksem tuuleõhk,

Ei ühelegi öelda

Kui raske elu rõhk.

Ja ühegile haiget

Ei taha teha ma,

Ei wihata — seks aega

Tõest' 'pole elada.

Ja sind weel kõigewähem

Ma tahan haawata.

Sest kõik, mis sulle puutub,

See puutub mulle ka.

Kui aga siisgi tormi

Ma külwan hool'mata,

Kust kokkuwao'tud huultel

Läen ise mööda ma.

Siis olen eksituses

Ja riius endaga,

Ja kahetsus, see tuleb

Ka silmapilguga, —

Oh Jumal üksi teab,

Mis ma siis kannatan, —

Mu elupäiwi palju

Wist seega lühendan.

— 13 —

Süda.

Tasa ärkab kandle helin,

Lillelõhna magus woog; —

Juba paisub kella helin,

Müriseb kui maru hoog —

Hõiskab, kaebab, — lõpmata

Heitleb päike põrguga

Sinu südames.

Siisgi waikne sinu pale,

Rahuline sinu silm. —

Oh see rahu — see on wale!

Seda rahu kardab ilm.

uhat lootust tõusewad —

Ööde wörku waowad. —

Waene wõitleja!

Wõitle aga, looda, usu!

Näe, ju kerkib kuldne koit.

Ahelasse põrgu rusu!

Hinge täidab elu loit.

Hõiska, süda, õnnel sa:

Arm on walgus, elu ka —

Wõitja igawest’.

— 14 —

Üleilmlik õnn.

Üleilmlik õnn ei wõi siin kesta kaua —

Päew läeb looja koidu kumaga —

Ole waik, mu süda, ei wist kaua '

Pole sinul enam wõidelda. —

Walgusele on mind Jumal loonud —

Pimedus ei tohi wõita mind.

Õnnistust kõik wõitlused on toonud —

Issand, selle eest ma tänan sind.

— 15 —

Mina kuulsin.

Mina kuulsin kandle hääli

Helisemas õhu sees,

Mina nägin imeselgust,

Mille eest öö põgenes.

Mina aiman, et on kewad'

Juba õige lähedal:

Närtsimata õied õits'wad

Igawesel isamaal.

— 16 —

Lähedal on kewade.

Lähedal on kewade,

Õed, wennad, uskuge:

Imerahuta mu rind —

Ei mu süda peta mind.

Igakord nii tuksub ta,

Kui käib kewad' üle maa —

Hoia ennast künnilind,

Et mu laul ei wõida sind!

— 17 —

Mis sa tahad, kewade?

Miks on sõudwal õrnad hääled,

Kohisemas kose keeled?

Miks on ärkwal loodus' ilu,

Põgenemas waikne wilu?

Mis sa tahad, kewade?

Miks, ma lind, ei leina sugu?

Miks ma aiman lusti lugu?

Miks ma hõiskasin, miks paisus

Süda unes õnne kaisus?

Mis sa tahad kewade?

Kewade, — sa waata ette, —

Ära jaga õisi kätte

Lugemata: — neist saab lõkkeid. —

Suudad sa siis teha tõkkeid,

Kustutada taewa tuld?

— 18 —

Warajane õis.

Õiekene ilusam,

Kaunikene kullasem.

Ehid ennast wara ju, —

Külm sind wõidab, õnnetu!

„Olen unes imet näin'd,

Ilu-ilmas ise käin'd …”

Õiekene ilusam.

Kaunikene kullasem!

„Ei wõi enam leinata,

Õnne tundmust warjata. . .

Õiekene ilusam.

Kaunikene kullasem!

— 19 —

Lõokesed.

„Lähen ära, lähen ära kõrgele!”

Laulab lõo suu.

„Jõuan sulle silmapilgul järele!”

Hõiskab teine ju.

Ühel häälel, ühel meelel mõlemad

Loojat kiidawad;

Tuleb sügis', ühel meelel mõlemad

Ära lendawad.

— 20 —

Käokene, kuldalindu.

Käokene, kuldalindu,

Lõokene, lahke lindu,

Pääsukene, parem lindu,

Hellakene, õitselindu:

Seadke hääled hüüdemaie,

Kuldanokad kukkumaie,

Laululaened liikumaie,

Õrnad wiisid heljumaie.

Siis lä'eb laani laksumaie,

Jõe laene läikimaie,

Ilm end ilul ehtimaie,

Õnne tundel hõõgamaie.

Lenda siis, mu laulukene!

Lenda nagu lõokene!

Laula kaasa, neiukene!

Hõiska ühes, peiukene!

— 21 —

Kes teab?

Oh ära laula, lõolindu

Ja hõiska enneaegu sa!

Sa mata laulud oma rindu

Ja sunni wiisid waikima:

Kes teab, mis tormid ja mis tuuled

Weel tõus'wad enne kewadet?

Kes teab, ehk homme juba kuuled,

Et lootused kõik tühised.

— 22 —

Linnu viimne laul.

J'ääge terweks, wennad, õed! —

Laulsin küllalt ju —

Enneaegu hõiskasin —

Nüüd jääb wait mu suu.

Jääge terweks, wennad, õed!

Tuleb kewade,

Ütelge siis minu poolt

Terwist temale.

— 23 —

Ööpiku surm.

Jumalaga, kohaw laani

Jumalaga, ilus ilm,

Jumalaga, lahked laulud! —

Laulja rind on warsti külm.

Oh küll oli õnnis laulda,

Õie aega kuuluta',

Leinas, õnnes laulu sisse

Ise ära sulada.

Aga torm ei sallin’d laulu,

Tegi haiget minule —

Haiget teha on ju kerge

Waese laululinnule.

Jumalaga! pikkamisi

Waiksemaks jääb minu rind —

Jumalaga! — koidupuna

Suud mull' andes saadab mind

— 24 —

Ei wõi mitte waiki olla.

Ei saa mitte waiki olla,

Lauluwiisi lõpeta’ —

Waikimine oleks wale,

Sunniks südant lõhkema. —

Tahan õige tasa laulda,

Tasa kannelt helista’,

Et ei sind, mu kõigekallim,

Lauluga ma tülita.

Aga kui torm minu kandlelt

Kostab siisgi kõrwu sull’,

Siis sa ise oled süüdi:

Miks nii armas oled mull'?

— 25 —

„Juba kui ma karjas käisin.”

„Juba kui ma karjas käisin,"

Lääne poole waat'sin ma,

Päikest ikka sinna saatsin

Suure igatsusega.

Isegi ma siis ei teadnud,

Miks mul põksus põueke —

Lääne laeneid tahtsin näha,

Mina, wäike karjane.

Suureks sain, ei saanud sinna

Lääne laeneid waatama,

Aga läänest tuli'd laened

Pani’d põue põksuma.

Ja nüüd tean, miks igatsedes

Waatan ikka läänesse:

Sinna ammu olen saatnud

Mina oma südame.

— 26 —

Ma olen õppin’d.

Ma olen õppin'd armastama,

Kus kord küll tahtsin wihata; —

Ma olen õppin'd auustama,

Kust mööda minna tahtsin ma. —

Ma olen õppin'd naeratama,

Kui tean küll, et torm on ees,

Ja teiste ees end waigistama

Ka siis, kui süda lõhkeb sees.

Ma olen õppin’d ära tundma,

Et osaks ainult walu mul,

Et pean pisart peitu sund'ma,

Kui õnnel hõiskab teiste huul.

Ja nüüd — nüüd on mu rammu raugel —

Ma waene eksin udu sees —

Oh rahurand — oh miks nii kaugel?

Kes toetab mind mu wõitluses?

— 27 —

Ma olen näinud.

Ma olen näinud muste silmi —

Kui tähe-öö nad särawad —

Pea waikiwad kui jutt on huultel,

Pea waikselt palju räägiwad.

Ma olen näinud sõstrasilmi,

Kes armsad olla mõistawad,

Kes aga äritatud meelel

Pea oma juttu muudawad.

Ma olen näinud mustjaid silmi,

Kes nagu pilwed tumedad:

Sääl arm ja wiha, rõõm ja walu

End ainult wälgul näitawad.

Ma olen näinud sinisilmi,

Kes wäga selgelt räägivad,

Kes wahest terwet hingeelu

Just nagu peeglis näitawad.

Ma olen näinud halla silmi,

Kes südant kartma panewad:

Sa hääd ja paha suurel mõõdul

Näed nende läikes wõitlewat.

— 28 —

Siis olen näinud halla silmi,

Kes targad ja ka kawalad.

Kes särawad kui haljas teras,

Kes wihatujul naerawad.

Weel olen näinud halla silmi,

Kes waikselt, rahul waatawad

Ja siisgi sala igatsusel

Su juures hellalt wiibiwad.

Kus rohelist on hallis silmis,

Sääl näki-neiud walwawad.

Sa waata ette! — häda sulle,

Kui kudagi neid pahandad!

Weel palju silmi olen näinud —

Kõik omast kohast ilusad —

Mis wõin ma teha, et mull' ühed

Neist kõigist kõige armsamad?

— 29 —

Siis lugu teine on.

Ei laulikut wist taha

Ma kaasaks omale:

Kõik, mis tal meeles mõlgub,

Saab ilmsiks teistele.

Ei muusikanti taha

Ma kaasaks omale:

Ta tihti rõõmulugu

Lööb ohkel teistele.

Ei maalrit mina taha

Mu kaasaks wistist' ka: —

Ei tea, kas wõingi salli',

Kui kõiki maalib ta.

Ei käsitöölist taha

Ma kaasaks omale:

Neil wiisiks wilistada,

Kui sõitleb kaasake.

Ei piibumeest ka taha

Ma kaasaks omale:

End suitsu sisse peidab,

Kui meel tal pahane.

— 30 —

Ei kaupmeest mina taha

Ka kaasaks omale:

Liig palju ehteid ostab

Ta oma kaasale.

Ei arsti wõi ka tahta

Ma kaasaks ometi:

Ei haige olla lase

Ta mind wist millalgi.

Ei kohtunikku taha,

Ma kaasaks omale:

Wist ikka õigust andma

Pean mina temale.

Ei waimulikku taha

Ma kaasaks omale:

Tal raske jutlustada,

Kui talwel köhime.

Koolmeistrit ka ei taha

Ma kaasaks omale:

Neid mehi nagu kartsin,

Kui olin wäikene.

Ei põllumeest ka taha

Ma kaasaks omale:

Miks ikka lumeteega

Ta tuleb kosjale.

— 31 —

Ja sõjameest ei taha

Ma kaasaks sugugi —

Mikspärast? — ei ma seda

Wist tea isegi.

Ja nõnda igal teisel

On wiga jällegi –

Mis saab sest wiimaks saama? —

Jään ilma muidugi. —

Kui aga keegi nendest

Mull' õige armas on.

Ja kui ma talle armas —

Siis lugu teine on.

— 32 —

Mis Mats mõtleb.

Mis Mats mõtleb, on alati tõsi,

Nii tõsi kui tõrre põhjas wesi —

Seepärast on tõsi, et ise

Ta seda uskmast ei wäsi.

Mats mõõdab oma wäärtust — oh imet:

„Mis maks'wad minu kõrwal kõik nemad?

Ma olen tõesti üks päike,

Kuid kahju! weel warjul mu läige.

Mind armsaks wist peawad kõik neiud,

Täis kadedust waat’wad mind peiud —

Ma olen tõesti üks päike —

Küll pea ilmub mu läige.”

Mis Mats mõtleb, on alati tõsi,

Nii tõsi kui tõrre põhjas wesi —

See õnneks on Matsil', et ise

Ta seda uskmast ei wäsi.

— 33 —

Jutt.

Üks jutt

Käib perest peresse:

Mäe Mall ei minna möldri Mardile.

See jutt

On weidi imelik —

„Ja siisgi tõsi,” kinnitas mull' Mikk.

Nii jutt:

Mall kohkun'd tagasi,

Et Mart ei kuri olla mõistagi.

Weel jutt:

Mall tahta südid meest;

Kes liiga pehme, sellel läheb eest.

Kus jutt!

Mall ise tasane —

Kust wõttis selle weidra tahtmise?

See jutt

Mind paneb mõtlema:

Et neidudest ei keegi aru saa.

— 34 —

Südameta.

Südameta olen ma,

Usu, nugis neiu sa:

Waat'sin sinu silmisse,

Kaotasin südame.

Ära naera sugugi,

Anna süda tagasi!

Kohkudes sa waatad mind —

Neiu, nüüd ma mõistan sind

Sinu süda kadun'd ka,

Tahan hoolsalt otsida;

Leian seda, tagasi

Oma siis ei tahagi.

— 35 —

Neiu sõstrasilm.

Üks kiitis mu särawaid silmi

Ja teine mu kõlawat häält

Ja kolmas mu kullaseid juukseid

Ja mõni mu rõõmulist meelt. —

Ei tema ei kiitnud mu silmi,

Ei juukseid, ei rõõmulist meelt,

Kes teab, mis asjaks ei tõstnud

Mu lahedat laulu häält.

Ta ütles ainult mulle,

Et armas ma temale —

Ja selle pärast ta ongi

Nii armas minule.

— 36 —

Tore peiu, uhkem neiu.

Ei ma sind armasta,

Wõid minna minema —

Sul „auu ja rikkust küll?”

Mis lä'eb see korda mull'?

Sa „mõtled hästi tõest’” —

Sind tänan selle eest!

Kuid paremini sa

Weel wõiksid mõtelda:

Et rikkus ometi

Ei wõida alati —

Ma parem kerjama

Lä'eks oma armsaga.

Sa ära pahanda,

Et weidi „teraw” ma:

Miks kiitsid teistele,

Et tulen sinule?

— 37 —

Tubli mees.

Tubli mees!

Tal palju juttu,

Räägib rohkest', räägib ruttu,

Westab kokku kõik maailma

Ehk küll jutt on mõttest ilma —

Tubli mees!

Tubli mees!

Ta jutu üle

Kellegil nii hää meel 'pole

Kui tal endal: tõstab naeru;

Teised naer’wad tema naeru

Tublisti.

Tubli mees!

Mis saab sest saama? —

Ilm on wali õpetama —

Hiljaks pole see weel jäänud —

Mõnigi on teiseks saanud —

Wabanda'.

— 38 —

Mu linnuke, mu õieke.

Mu linnuke,

Mu õieke,

Kui pean siit kaugele minema,

Kas tahad siis minuga lennata?

Sind tahan ma hellasti kaitseda —

Mu linnuke, mu õieke! —

Oh linnuke,

Oh õieke,

Siit ära pean kaugele minema —

Siit ära pean sinuta minema!

Ei tohi sind hellasti kaitseda. —

Oh linnuke! oh õieke! — —

— 39 —

Meelitamine.

Nägin pilwerünkaid taewa sõrwal

Kuulsin kaugel pikse pillihäält. —

„Miks weel wiibid?” hüüdis hääl mu kõrwal.

„Warjupaika talutan ma sind. —

Kaugel, oh kuule mind, ilusam kodu,

Õõtsumas õrnemalt tuulede õhk.

Lilla ma külwan sull' teedele palju; —

Eemal sust igawest' murede rõhk. — ”

,,Kas wõin jätta õitswat Eesti pinda,

Unustada kallist emakeelt? —

Tulgu häda! hirm ei rõhu rinda; —

Pärast wihma paistab päikene.

Süda ei ihalda hiilgawat õnne,

Kallimat kaugel ei kujuta silm,

Alati igatseks, ihaldaks sinna,

Kusa kord koitis tall' ilude ilm.”

Tuule hoogu tormas tulist' mööda.

Sulgus sõnad suhu soikuma. —

Sest a'ast waatab tähte mitu ööda

Kurwalt alla. — Kellest hale tal?

— 40 —

Päästja.

(Wabalt ühe Saksa rahwa laulu jarele )

Ei kummagil meil 'pole süüdi,

Et mu käsi teisel' müüdi:

Oh sa tead ju, kallike,

Miks müüdi käsi teisele.

Küll on walus, oh kulda kallis!

Oh kulda kallis, küll on walus!

Oh sa tead ju, kallike,—

Ei leia sõnu walule.

Mull' olid armas, tõot'in sulle,

Wäga armas olid mulle —

Oh sa tead ju, kallike,

Kui armas olid minule.

Küll on walus, oh kulda kallis!

Oh kulda kallis, küll on walus:

Oh sa tead ju, kallike, —

Pean truudust wand'ma teisele.

Ma noppisin õisi ilusaida,

Pun'in pärjaks kaunimaida. —

Oh sa tead ju, kallike,

See pidi saama sinule.

Küll on walus, oh kulda kallis!

Oh kulda kallis, küll on walus:

Oh sa tead ju, kallike,

See pärg, see saab nüüd teisele.

— 41 —

Oh 'poleks tõusnud ial päike

Selleks päewaks! — Ärka äike!

Lõhu lõhki saaja tee,

Ehk tõsta meid su tiiwule!

Küll on walus, oh kulda kallis!

Oh kulda kallis, küll on walus!

Kutsu äikest, kullake,

Et päästetud saaks pääsuke.

Küll tuksub süda — jumalaga!

Wiimast korda — jumalaga!

Wiimast korda, kallike,

Weel waatan sinu silmisse.

Küll on walus, oh kulda kallis!

Oh kulda kallis, küll on walus!

Wiimast korda, kallike?!

Oh õnn! ju hüüab äikene.

— 42 —

Sõjamees.

Läbi ööde kõue saatel

Ratsutab üks sõjamees.

Loodus kohkub häda waatel;

Wahwas mees ei wärise.

„Koju poole!” Mehe rind

Tõuseb, waob kui mere pind;

„Elab weel mu emake?

Kas on truu mu armuke?”

Eks su hobu wäsind ole?

Pea kinni, ratsanik!

Ratsutada nüüd on kole;

Torm wõib murda südame. —

Jää sa kindlaks, mehe rind! —

Kõikuw sagest' õnne pind,

Elab weel su emake?

Kas on truu su armuke?

Läbi ööde kõue saatel

Ratsutab üks sõjamees.

Loodus kohkub häda waatel —

Torm, kas murdsid südame?

„Sõtta! Sõtta!” Mehe rind

Tõuseb, waob kui mere pind;

„Hauas hingab emake,

Teise kaenlas armuke.”

— 43 —

See oli ilusal õiekuul.

See oli ilusal õiekuul,

Kuu paistis ja tasasti lehwis tuul,

Kõik aknad ja tänawad walgus'tud

(Suur püha oli) ja ehitud.

Ja rahwa hulk laenetas tänawal,

Waik' wesi see wirwendas Emajões all,

Ja meie kõnd'sime käsikäes, —

Ta omast kodust mull' kõneles.

See oli ilusal õiekuul —

Ei armust weel rääkn’d meil süda, ei huul,

Kui lapsed m'e kõnd'sime käsikäes,

Ei aiman'dgi kumbgi, mis seisis ees.

— 44 —

Leena.

Mina triikisin. Ja tema

Läks säält mööda — seisatas

Läwel weidi — „Jõudu!” soowis —

Oli juba minemas:

„Teised on sind üksi jätnud?”

„Jah — ja kaugel' minek sul?”

„Tahtsin minna — oli igaw —

Lubad, seltsiks jäen sull'.”

„Ükskõik.” — „Mul on kaunis raamat —

Tahad ehk wast tuulata?”

„Palun!” Lugema ta hakkas

Suure agarusega.

„Mis ta luges?” Ära küsi!

Tema hääl — see oli nii

Waik ja pehme — kuid mu süda

Tuksus weidi waljusti.

Teised warsti koju tuli'd:

„Aaa! wõi nii! noh muidugi!”

Meil ei olnud selle pääle

Wastata tõest' midagi.

— 45 —

Külasepp.

Sepp, tubli külasepp on küll see Joosep —

Näe, kus suits tema sepikojast tõuseb!

Taob nii, et metsgi wastu kajab,

Tõsist ja ka nalja juttu ajab.

Kui tema läwel seisab, taskus käed,

Siis sina tema mehist kuju näed —

Ehk tal meel küll hästi äkiline,

On ta enamasti rahuline.

Kui tema aga naabri Kaarlit näeb,

Kes minu isa õuue sammud säeb —

Siis — oh siis ta hirmus kõwast' taob,

Raud, mis alasil, pihuks, puruks kaob. —

Ta tegi luku minu weimewakal',

Ma tegin paela tema „raudja” lakal —

Südant tahta ta mul lukustada —

Kardab, et wõiks Kaarel sisse saada.

— 46 —

Esimese lume ajal.

Esimese lume ajal

Tuli ta mind waatama.

(Kasuema kudus sukka,

Silmitses mind salaja.)

Warsti ta mu juurde tõttas,

Ühest, teisest kõneles —

(Kasuema sukawarras

Teises kambris helises.)

„Esimese lume ajal

Läh'me sõitma?” küsis ta

(Kasuema juba köhis.)

„Kes weel?” küsisin talt ma.

„Kes? eks meie kahekesti. . .

Aga äkist' waikis ta —

Terawalt mu otsa waatas:

„Keda weel siis tahad sa?”

Üles tõusis, ära sammus. —

Oh — kuis toht’sin ütelda,

Et ma kas wõi ilma otsa

Oleks sõitnud temaga!

— 47 —

Paastu päike.

Paastu päike waatas aknast,

Mängis minu juukstega.

Kasuema algas juttu,

Kudas öösel laulnud ma:

„Kes on see, kell' läbi une

Laulsid: „„Jumal hoidku sind!

Liig suur õnn see mulle oleks

Kui weel korra näeksin sind?””

Pisarad mull' tuli'd silma,

Pää mul hõõgas, walutas:

„Kulla ema . . .” Äkist' keegi

Läwel ilmus, teretas.

Tema, kellel' unes laulsin!

Jõud mul kippus nõrkema —

Aga ei! kui kiwikuju

Jäin ma ist'ma sõnata.

Waewalt pääga nikutasin

Terwituseks temale,

Hooletumalt nagu panin

Tema juttu tähele.

Keegi, ei ka tema pidan'd

Minu armu aimama —

Paastu päike aga naeris,

Mängis minu juukstega.

— 48 —

Kalamehe mõrsja.

Minu peid on kalamees,

Kõige hoolsam küla sees;

Tal on wene uhi-uus,

Uued noodad jõe suus.

Minu peid on lahke mees,

Sest ta on ka laulumees;

Ikka kõlab mere pääl

Tema ilus lauluhääl.

Minu peid on ilus mees

Kalamehe habemes,

Ehk küll habemeta ka

Nõndasama ilus ta.

Minu peid on kalamees —

Keegi terwe küla sees

Weel ei tea sest midagi —

Pole waja teadagi.

— 49 —

Küünla tuli kahjulik.

Kahjulik on silmadele

Küünla tuli tõesti,

Kahjulik ka südamele —

Küll t'e näete isegi:

Küünlad põlesi'd. Meil oli'd

Kõigil noodilehed käes.

„Laulgem weel kord! aga hästi!”

Laulumeister kõneles.

„Selle laulu sisse peame

Rohkem tundmust panema,”

Sõnas keegi sääl pool küünlaid —

Tule poole waat'sin ma.

Sääl pool küünlaid — sääl küll nägin

Kahte silma särawat —

Kogemata just sel korral

Minu silmi waat'siwad;

Aga need ei pannud wistist'

Silmi maha lööma mind,

Sest ei hõõgama läin'd paled,

Saan'd ei rahutumaks rind.

Küünlad ainult oli'd süüdi: —

Hoidsin küll weel noodi käes,

Aga ei ma enam näinud

Midagi, mis seisis sees.

— 50 —

Sinna kohta, kus mu süda,

Waotasin käe küll,

Aga teda waigistada

Ei läin'd siisgi korda mul. —

Kahjulik on küünla tuli

Silmadele tõesti,

Kahjulik ka südamele —

Näete seda isegi.

— 51 —

Mina waatsin muru pääle.

Mina waat'sin muru pääle,

Kuis nii roheline see —

Tema luges taewa-tähti,

Ehk küll paistis päikene.

Wiimaks üles taewa poole

Tahtsin korra waadata —

Tema silmad sinililla

Tahtsi'd murult otsida. —

(Aga silmad wahest ikka

Wastastikku juhtuwad —)

Siis nad kõik, mis taewas näha

Mulle ära öelsiwad.

Mina omalt poolt siis jälle

Silmawaatel' ütlesin,

Et on muru ikka haljas

Ja mis muud weel mõtlesin.

Nõnda'si siis meil maad ja taewast

Polnud waja waadata.

Teised seisiwad säälsamas —

Mõist'wad nad nii kõnelda?

— 52 —

Neiu palwe.

Tuli peiu sinisilma,

Mehine ja wiisakas,

Tuli nagu suwe ilma,

Lahkelt seisis neiu ees.

Tuli jälle, tuli ikka,

Tuli wiimaks nagu torm —

Pakkus oma armu rikka —

Armu nõudis neiu käest.

„Armu? — oh ei seda anda

Pole mul sull' ialgi; —

Sõpruses sind meeles kanda

Tahan, kui nii soowid sa.

Arm on ammu ära antud —

Enne weel kui tundsin sind —

Mitmest tormist läbi kantud

Tead ehk seda isegi.

Sest, oh peiu sinisilma,

Sõber, las' ma palun sind:

Waata jälle lahkelt ilma —

Leiad mõrsja armsama.”

— 53 —

Ära pahanda.

Ära pahanda, ma palun,

Et kord armastasid mind,

Ja et wastu-armastada

Wõimalik mul 'pole sind.

Sinu tundmustega ial

Ma ei tahtnud mängida,

Sest et ise küllalt aiman,

Kudas see wõib haawata.

Kaua aega ma ei aiman’d

Sinu armu sugugi,

Ei ma mõistnud sinu silmist

Lugeda tõest' midagi.

Kaua sinu tundmust ainult

Lahkuseks ma pidasin,

Wastulahkusega wistist'

Õli tulle walasin.

Kui siis wiimaks lausa lõkkel

Leekis sinu arm mu eel,

Ehk küll ialgi weel polnud

Sellest rääkinud su keel:

Siis ma kohkusin — mu süda

Tahtis walus lõhkeda —

Tahtsin ahastades hüüda:

„Mine oma armuga!

— 54 —

Mine! eksituses oled —

Haiget teed sa minule —

Mine! unusta! ja jäta

Murtud süda rahule!”

Kuid ma vaikisin — ma lootsin

Et sa ise aru saad,

Kudas üleliia kalliks

Mind su armus kujutad;

Et ma midagi ei ole

Sääl, kus ma ei armasta,

Ja et teist kord armastada

Surmani mul wõimata. —

Ära pahanda, ma palun,

Et kord armastasid mind,

Ja et wastu-armastada

Wõimalik mul polnud sind.

— 55 —

Hindriku unenägu.

(H. Heine järele.}

Öö minu silmi kattis,

Külm, waikne oli suu,

Pää, süda tarretanud —

Ma olin hauas ju.

Kui kaua ma nii uinun'd,

Ei tea isegi; —

Ma ärkasin, sest keegi

Mind hüüdis hellasti:

„Kas tõused üles, Hindrik?

Ju wiimne päew on käe,

Ju taewa rõõm on algan'd,

Ei üksgi hauda jäe.”

Mu arm, ei ma wõi tõusta,

Weel ikka pimedad

On minu silmad nutust —

Liig palju nutsiwad.

„Suud sinu silmil' annan.

Siis jälle näed sa —

Sa näed ingli hulka

Ja taewa ilu ka.”

Mu arm, ei ma wõi tõusta,

Werd jookseb järgeste

Weel haaw, mis sinu sõna

Lõi ükskord minule.

— 56 —

„Su südame pääl' hellalt

Mu käe panen ma;

Siis weri jätab jooksmist

Ja walu kaob ka.”

Mu arm, ei ma wõi tõusta

Pää werd mul jookseb ka —

Meelt heites seda tegin,

Kui maha mind jätsid sa.

„Mu juukstega, nad pehmed,

Su haawa kinni seon,

Werd tagasi nii hoian

Ja pää sinul terweks teen.”

Ta wäga hellalt, armsalt

Mind mõistis paluda —

Ma tahtsin ülestõusta,

Tal wastu rutata.

Sääl läksiwad haawad lahti,

Ja hoowas werd jõena

Mu pääst ja põuest — ... woodis

End leidsin uneta.

— 57 —

Ruuge pää.

Minu kullal on ruuge pää,

Sinisilmad ja meel tal hää —

Laulda tema küll ei saa —

Aga juttu ajab ta!

Minu kullal on talu hää,

Süda lahke ja mulle hää:

Muidugi ei teisele

Lähe mina wististe.

— 58 —

Minu kulla.

Minu kullal ott mustad juuksed,

Mustad, särawad silmad tal, —

Minu kulla — kui tema laulab,

Olen õndsam taewa all.

Minu kulla mull' wäga armas,

Minu kulla on wahwas mees —

Minu kulla, ma olen õnnis,

Õnnis sinu armu sees.

— 59 —

Miks ikka tema wasta?

Miks ikka tema wasta

Külm, waikne olen ma?

Ei teiste wasta ole

Ma nõnda jututa.

Miks ikka ainult teda

Näen teiste hulgast ma

Ja siisgt temast mööda

Pean kaugel' waatama?

Miks waewaksgi ei wõta

Ma ennast waband'a,

Kui mõtlemata olen

Tall' teinud haiget ma.

Oh Jumal ise teab.

Mis sellest wiimaks saab,

Ja millega see lugu

Weel wiimaks lõpetab!

— 60 —

Ikka kurjalt sa mind waatad.

Ikka kurjalt sa mind waatad

Nagu mõni kohtumees,

Oma silmega mind saadad,

Kuhu tõttan iganes.

Ei ma tea, miks sa nii kuri,

Kas ehk miks waen südames —

Palju sõnu suhu suri

Selle sinu waate ees.

— 61 —

Oh ma isegi ei tea.

Oh ma isegi ei tea

Millal tuli armastus

Minu põue, millal ärkas

Waikne, arglik igatsus,

Oli ilmsi see, ehk unes,

Millal iseendale

Ometigi tunnistasin,

Et sa armas minule?

Millal esimest kord õnnel

Palwetasin sinu eest?

Millal esimest kord nutsin

Armastawast südamest?

Ilmsi see küll wist ei olnud —

Ilmsi kandsin waenu suus —

Unes uhket südant wõitis

Igawene armastus.

— 62 —

Laul.

„„Juba kui ma karjas käisin

Oli mul üks armuke.”” —

Oh sa kelmlik kena peiu,

Seda laulmast neiule:

Oh sa peiu, armas peiu,

Oh sa kelmlik kena peiu!

Teadsid tüll, et kuuleb neiu,

Sinisilma karjane.

„„Ei ma neiukesel' öelnud,

Et ta armas minule,

Ei ka neiukene öelnud,

Et ma armas temale.”” —

Oh sa peiu, armas peiu,

Oh sa kelmlik kena peiu!

Läbi ukse kuuleb neiu,

Sinisilma karjane.

Ikka pehmemaks hääl sulab,

Annab mõnu sõnule,

Nagu teisest ilmast kostab:

„„Oli armas minule.””

Oh sa peiu, armas peiu,

Oh sa kuldakallis peiu!

Sedasama mõtleb neiu,

Sinisilma karjane!

— 63 —

Laul saab otsa. — Peiu tuleb,

Hoiab weidi neiu kätt —

Kust sel tunnil sõnu wõtta,

Lahkumisel silmawett?

Oh sa peiu, armas peiu,

Oh sa kuldakallis peiu!

Oh sa neiu, armas neiu,

Sinisilma karjane!

Ei nad teineteisel' öelnud,

Armastusest midagi,

„Teineteise silmist, teost”

Nägiwad kõik isegi.

— 64 —

Mis on luule paljalt sõnas?

Mis on luule paljalt sõnas? —

Raske, kare hingele —

Aga muusikas ja laulus

Sulatab ta südame.

Õnnelik, kell' õnneks antud,

Tundmust häältes awalda' —

Oh üht ilust laulu kuuldes

Tahaksin kord sureda!

— 65 —

Üks ainus kord.

Üks ainus kord weel tahaks

Su silma waadata,

Su hääle magust kõla

Weel korra kuulata. —

Üks ainus kord, mu armas,

Weel mulle laula sa —

Oh sinu laulu kuuldes

On õnnis sureda

— 66 —

Sa teed mull’ haiget.

Sa teed mull' haiget, kallis,

Kui haledusest mind

Wast tahad armastada —

Nii weidi tunned mind?

Mull' sinu õnn on kallis,

Mu elu ainus läik.

Jää terweks, taewas andku,

Et hää su käekäik!

— 67 —

Oh oleksin ära surnud.

Oh oleksin ära surnud,

Kui keegi ei tundnud weel mind,

Kui isegi weel ei teadnud,

Kui wäga ma armastan sind!

Mu armastus waikne ja sügaw,

Ta oleks siis hauasse läin'd, —

Mu laulud, mu südame weri,

On kõigil' nüüd ilmsiks ta tein'd.

Oh oleksin ära surnud,

Kui armust ei teadnud weel rind!

Mu armastus, wägewam minust,

Ei oleks siis tülitan'd sind.

— 68 —

Kartus-lootus.

Küll kohab wesi weski all,

Tuul tõstab tiiwu tuhinal. —

Mu süda nagu tormi-lind —

Kas saan weel, kallis, näha sind?

Ma nägin eile unes sind:

Sa jumalaga jätsid mind —

Torm tõusis, pimedaks läks ilm —

Sa läksid — minul kustus silm. —

Küll kohab wesi weski all,

Mets mühab öösel pimedal, —

Kuid waikseks, waikseks jääb mu rind —

Wist saan weel, kallis, näha sind.

— 69 —

Lauluke.

Lauluke,

Sõua sa,

Kalli kambri jõua sa,

Laula laened magama,

Kurbtus põues kustuma.

Lauluke,

Sõua sa,

Kalli kambri jõua sa,

Unenäol ilusal

Helju wiisil waiksemal.

Lauluke,

Sõua sa,

Kalli kambri jõua sa,

Lehwi sääl kui waiksem õhk,

Hoia eemal iga rõhk.

— 70 —

Lee ääres.

Lee ääres ma seisin ja walwasin tuld

Ja waatasin tulesse,

Ja tuli see leekis ja lõkendas küll

Ja paistis mu palgele.

Mul oli kui oleksin kuulnud su häält

Ja wastu sinule läin’d —

Et hämarik läwele libises ju,

Ei seda ma sugugi näin'd.

Lee äärest wist sala üks waenulik waim

Läks mööda, taht' anda mull' suud —

Ma kohkusin mõttest, ta põgenes siis,

Ja wäljas kohasi'd puud.

— 71 —

Ei ma teadnud.

Sambla roosa, meelis-lillekesi

Tõi mull' ükskord kena kewade. —

Pisarsilmil ära kaugel' waatsin —

Midagi ei tahtnud omale.

Ei ma teadnud, kust need roosid tulid,

Ei ma teadnud, et nad sinu käest —

Nüüd neid sagedasti olen waat'nud —

Õied märjad minu silmaweest.

— 72 —

Igatsus.

Kus wiibid sa?

Sind ootan ma,

Mu päikene,

Mu armuke!

Maailm lä'eb õiekuul ilusaks,

Ja minu süda lä'eb kurwemaks.

Mil tuled sa?

Sind ootan ma,

Mu päikene,

Mu kewade!

Õiekuul kurwaks lä'eb minu rind —

Oh Jumal teab, mil näen sind !

— 73 —

Ikka sinust nemad räägiwad.

Ikka sinust nemad mulle räägiwad,

Terawalt mu otsa ise waatawad.

Sinu sõnad, sammud, kõik on loetud,

Kirju jutukangas sellest koetud.

Haiget teewad nemad mulle otsata —

Tean küll, see sünnib sagest' tahtmata.

Mina waene aga waikin nende ees; —

Nemad suus sind kandwad — mina südames.

— 74 —

Sinu nimi.

Ei sinu nime ial

Ma teistel' nimeta —

Liig armas, kaunis, kallis,

On selleks mulle ta.

Su nimi tasakest:

Mu huultel liikumas,

Kui üksi igatsedes

Mul silmad pisaras. —

Su nime ilmsiks palmin

Ma õitswaist lilledest,

Ja särama ma seadan

Ta hiilgwaist tähtedest:

Sest kõik, mis armas, kaunis,

Sull' nimeks panen ma —

Ei eluöö, ei surmgi

Wõi seda keelata.

— 75 —

Siis olen parem inime.

Siis olen parem inime,

Kui olen näinud sind:

Just nagu palwe järele

Siis õnnis minu rind.

Kõik minu ümbrust tahaksin

Siis õnnestada ma,

Ja üksi kui olen, siis laulaksin

Sull' laulusid lõpmata.

— 76 —

Hoia wahest aken lahti.

Hoia wahest aken lahti,

Et wõiks tuppa tulla tuul:

Tuhat terwist sulle saadan

Päewal, õhtul, hommikul. —

Ole päälegi sa kaugel —

Ikka kuulen, näen sind,

Sest et sinu armast kuju

Peidab õnnel minu rind.

Tuhat terwist! muud ei mõista

Seekord mina sõnada. —

Tuhat terwist! — tuhat asja

Seega sulle ütlen ma.

— 77 —

Sina ja mina.

Sina oled päike, mina olen kuu,

Nõnda see ammust ajast ju:

Päikse käest kuu walgust saab,

Seega teisi walgustab.

Sina oled kaunis kewade,

Mina olen õitsilinnuke —

Kewade kui ära lä'eb,

Linnuke siis waikseks jäeb.

— 78 —

Nõnda sinu silmad.

Nagu öö, mis ähwardades

Rändajale läheneb

Oot’rnata — see ehmatades,

Pahal meelel põgeneb:

Nõnda sinu silmad.

Nagu öö, mis siisgi wõidab

Kõik maailma, ennast mind

Unustuse hõlma köidab —

Midagi ei ihka rind:

Nõnda sinu silmad.

Nagu öö, kust kuldne koitu

Kerkib, nii et unes ju

Aiman hiilg'wa päikse loitu,

Ärkan — laulma peab suu:

Nõnda sinu silmad.

— 79 —

Küll hiilgawad tähed.

Küll hiilgawad tähed —

Ei näe ma neid.

Küll tormawad tuuled —

Ei kuule ma neid:

Sind näen, sind kuulen ainult ma

Sa oled mu õnn, mu õnnetus sa.

Las' hiilgada tähed!

Ei näe ma neid.

Las' tormawad tuuled!

Ei karda ma neid:

Ma tahan kõik ilma unusta' —

Ma tahan sind igawest' armasta'.

— 80 —

Ei sa tea.

Ei sa tea, mu kullakene,

Mis ma aiman õnnel, —

Ei sa tea, oh armukene,

Miks ma siisgi kardan:

Mina aiman õnnist aimu

Sinu armastusest —

Mina kardan kurjawaimu

Tõuswat kadedusest.

Tead sa nüüd, mu kullakene,

Mis ma aiman õnnel?

Ütle ise, armukene,

On see patt, et kardan?

— 81 —

Jumalaga jättes waat’sid.

Jumalaga jättes waat'sid

Eile minu aknale,

Mulle tuhat terwist saatsid,

Tean seda, peiuke.

Õnnel ennast peitsin mina

Lille okste warjule;

Ei mind näha wõinud sina,

Kulda-kallis peiuke.

Nagu unenäos waat'sin

Kaua sulle järele:

Oh — mu terwet ilma saatsin

Sinuga ju kaugele. —

— 82 —

Ma nägin unes.

Ma nägin unes, et oli öö,

Üks tormine, pime öö —

Ma rändasin, leegitsew tuluke käes,

Hirm salaja südames.

Ja teised ja sinagi rändasid ka,

Kui warjud kõik sõnata,

Puud, põõsad, need õõtsusi'd tormi käes,

Ja meri kohises ees.

Ja kaldal, kus meri all mässas ja kees,

Jäid seisma sa tormi käes —

Ma tahtsin sind hüüda, kuid kaugel weel ma...

Ja äkist' kadusid sa.

Ja wari, kes salaja tõuganud sind,

See wuhises mööda kui lind —

Kõik kadusi'd — üksi jäin koledal ööl,

Ja tuli leekis mu käel. —

Ta leekis ja kukkus ja sütitas kõik

Puud, põõsad — küll paistis see läik!

Ja laenetesse sinule järele ma

Siis tõttasin sõnata.

— 83 —

Mis toon ma sul täna?

Lilled ja linnud, kõik ära on läin'd —

Olen neid asjata otsimas käin'd:

Ööpiku laulu- ja lilledega

Tahtsin, oh armsam, sind ärata'.

Kullast ja hõbedast — waene sest ma,

Süda — see ammu ju sinu on ka.

Südamekene, meel kurblik on mul;

Midagi anda mul 'pole sull'.

Lilled ja linnud ja hõbe ja kuld,

Maapäälne armastus — seegi on muld;

Aga eks ülewel walguse ra'al

Ole weel andeid igal a'al?

Sinna siis waatab mu surelik silm,

Sinule palub, mu elu, mu ilm,

Palub säält kõike, mis õnnestaks sind —

Issand, ma palun, oh kuule mind!

— 84 —

Õnnis on sinu eest palwetada.

Õnnis on sinu eest palweta',

Taewa Isaga kõnelda —

Õnnel kui sinu eest palwetan,

Kõike maailma unustan.

Õnnis, kui sinu eest palwetan'd ma,

Üht'gi siis ilmas ei wihata saa:

Ühtlasi sõbra ja waenlase eest

Palwetan sügawast südamest.

— 85 —

Ärka üles!

Ärka üles, kõige kallim!

Taewas juba punetab.

Päike ise wiimsed warjud

Peagi eemal' peletab.

Ärka üles, kõige kallim!

Nuttes heitsid magama —

Ärka! hõiskeaeg on algan’d

Juba koidu-kumaga:

Kuis hääled imeilusad

Su kõrwu juba heljuwad!

Silm naeratades lahti lä'eb

Weel inglit woodil seismas näeb.

Jah naerata, ma palun siud —

Loo lauluks kõik, mis tunneb rind!

Küll hääled imeilusad

Siis üle ilma heljuwad. —

„Kiidetud olgu wägede Jumal!

Kiidetud olgu Ta igawest'!

Walgusele ikka Ta saadab

Igaüht oma lapsukest.

Kiidetud olgu wägede Jumal,

Kiidetud põhjatu helduse eest!”

— 86 —

Unelaul.

Maga, mu maimu,

Uinu, mu õuna,

Hinga, mu ingel,

Mu armuke! —

Ära karda kõue hääli,

Ära, hella, ehmata!

Ära nuta üksi olles —

Mina sind ei unusta:

Küll mina walwan,

Küll mina hoian,

Küll mina kaitsen

Sind, hellake.

Maga, mu maimu,

Uinu, mu õuna

Hinga, mu ingel,

Mu armuke!

— 87 —

Mu Jumal, kas siis muudetud?

Mu Jumal, kas siis muudetud

Sai eile kõik maailm!

Kõik on kui ärasele'tud,

Mis ial näeb mu silm.

Ja tuhat korda õndsam weel

Mu põksuw põue on —

Mind kannad nagu tiiwadel

Üks üleilmlik õnn:

Ta armastab mind —

Ta armastab mind!

Ta armastab mind. —

Nüüd elul on hind!

— 88 —

Ma laulan.

Ma laulan armust õndsamast

Ja armu-õnnest ilusast,

Ma laulan kuldsest truudusest,

Ma laulan kõigest südamest. —

Kuid sõnad kõik on sõnata:

Ei ial ütelda wist saa,

Kui üliõnnis olen nüüd —

Ja see, mu arm, on sinu süüd.

— 89 —

Miks nad naeratasi’d?

„Ei ma mõista, miks nad naeratasi'd;

Kui kätt andsime üks teisele —

Kas nad selle üle imestasi'd?

Tutwad m'e ju ammu oleme.”

„Minu kulla — nemad naeratasi'd,

Et meil silmist paistis kewade,

Inglitega ühes rõõmustasid,

Et kätt andsime üksteisele.”

— 90 —

Ei ole wannet waja.

Ei ole wannet waja,

Kus usub armastus:

Sääl iga lihtne sõna

On.püham tõotus.

Ei ole sõnu waja,

Kus räägib armastus:

Üks ainus silmawaade,

Õrn käewaotus:

Üks teise hinge põhja

Nad nõnda waatawad,

Üks teise muret, wõitlust

Nad ära tunnewad.

Nii lahkuwad — ei karda

Nad häda, ähwardust —

Küll Jumal wõtab kaitsta

Truud, süüta armastust.

— 91 —

Ei minu õnne peita.

Ei minu õnne peita

Mu palgelt mina saa,

Ei silmist õnne-sära

Wõi kustutada ka.

Ei hõiske-häali suuda

Ma sundi' waikima,

Ei keelda wõi, et õied

Kõik läh’wad õitsema.

Arm on see õnn, mis südant

Nüüd tõstab taewani,

Ja mille pärast olin

Ma kurblik surmani.

— 92 —

Tean isegi.

Et „ingel ta ei ole,”

Tean mina isegi —

Üht inglit armastada

Ma nii ei julgeksgi;

Kuid ta on inimene,

Auus, hää weel päälegi

Kui ükskord ära sureb,

Saab ingliks ometi.

— 93 —

Haawad.

I.

Kui sind sõprus ära annab —

Oh — küll see wõib haawata!

Kui ta jalge alla tallab

Sinu sõprust naeruga. —

Mälestused kust'ge ära,

Põgenege südamest!

Mööda nüüd on unenägu,

Mida nägin sõprusest.

II.

„Karskus? woorus? narr sa oled!

Tühjad luulekujud need.

Elus tahad seda leida?

Naeru wäärt su lootused!”

Inimesed, heitke armu!

Tõsi see ei olla wõi!

See on eksitus, on wale,

Mida tuul mu kõrwu tõi.

— 94 —

III.

Neiukene, särasilma,

Kellel' ennast ehid sa?

Usu mind, mu maimukene,

Ootad, loodad asjata:

Muutlik meel on sinu peiul,

Tuul on tema juhtija:

Pakkus kätt ju teisel' neiul',

Homme kosib kolmanda.

IV.

Walelik sa olla —

See on tühi jutt!

Tõde sinu silmis.

Maha jäägu rutt!

Minge inimesed

Miks t'e laimate,

Teiste eluteedel'

Okkaid külwate?

— 95 —

Nad kergest meelest kihwti.

Nad kergest meelest kihwti

Mu põue walawad,

Waest südant põrguwalus

Nad sagest' piinawad.

Keelt pekstes häwitada

Nad püüdwad armuta

Mu pühadust, mu armu,

Mind seega surmata.

Ei ma neid hukkamõista;

Nad 'pole ialgi

Wist ise armastanud,

Ei tea sest midagi.

— 96 —

Siis olgu!

Siis olgu! — uhkelt tahan

Pää püsti kanda ma,

Maailma sisse waa’ta,

Kui oleks minu ta.

Mäed, metsad tahan panna

Ma wastu kõlama:

Ma tahan armust laulda

Ja õnnest hõisata. —

Kui aga üksi olen —

Siis wõin ju ahasta' —

Ööd otsa waikses kambris

Wõin kurta kuulmata.

— 97 —

Ärge puutuge!

Wõtke kõik, mis mull' on antud,

Jagatud on Looja käest!

Wõtke, kui teil' seda waja,

Kui teil' kasu tuleb sest.

Wõtke! aga jätke mulle

Ainult minu armastus —

Ärge puutuge ta külge! —

Jätke rahul' pühadus! —

Weri kuum mul tuksub põues —

Kuumem kui t'e aimate —

Kannatus wõiks otsa saada —

Palun, ärge puutuge!

— 98 —

Helde Jumal, miks mull’ andsid?

Helde Jumal, miks mull' andsid

Armastawa südame? —

Miks arm ainult rasket wõitlust

Walmistab mu hingele?

Wõta armastus mu põuest,

Muuda süda kiwiseks!

Tee, et kõik, mis olen, tunnen,

Minu meelest ununeks!

Sa ju käsed appi hüüda: —

Tule, aita kudagi!

Tule kuda ise tahad,

Aga tule ometi! — —

Aga ei! sa weel ei tule —

Karik’'pole täidetud,

Weel mu kuum ja uhke süda

Pole rusuks rõhutud.

Weel ei saa ma palwetada:

„Sündku Sinu tahtmine!”

Oma igatsust ja soowi

Panen ikka palwesse.

Püha Jumal, miks Sa sallid,

Et nii kange süda mul?

Kas Su kannatus ei lõpe? —

Imelikud teed on Sul.

— 99 —

Mitte sõna enam armust!

Mitte sõna enam armust!

Unustatud olgu ta!

Õige asi, mille pärast

Süda peab end' piinama! —

* * *

Aga millest ma siis elan,

Kui ei armu südames?

Millega ma ära wõidan

Kiusatused elu sees? —

* * *

Ei wõi jätta armu laulmast,

Ei ja tuhat korda ei!

Patt ei wõi see wistist' olla:

Armu Jumal põue lõi.

— 100 —

Oh andke mull’ andeks.

Oh andke mull’ andeks, kui haawatud meel

End awaldab kibeda' sõnade teel! —

Kaastundmust ja kahjatsust ei tarwita ma,

Kui armule elan ja suren tall' ka:

Mis puutub see teile, kes armas on mull'

Ja kellele sagedast' laulmas mu huul?

Mu laul ja mu armastus, minu nad on —

Mis puutub see teile, kellel' ohwriks nad toon?

Mis puutub see teile, kas õnnetu ma,

Et mina wast jälle ei armast'ud saa?

Mu „õnnetu armastus” — minu ta on,

Ma endale õnnetust sellega toon.

Mu armuga „liiga ma alandan end?”

Ei, armsad, tal tiiwad, mind kannab ta lend:

Küll kiusatust tundnud on minugi rind,

Küll mõnesgi wõitluses kaitses ta mind.

Ses armus sai laulule küpseks mu rind,

Mu isamaa, emakeel leidsiwad mind —

Kui armastus kaoks — siis läheneks öö,

Öö, mida ei walgustaks ühegi töö. —

Sest andke mull' andeks, kui haawatud meel

End awaldab kibeda' sõnade teel! —

Kaastundmust ja kahjatsust ei tarwita ma —

Ma armule elan ja suren tall' ka.

— 101 —

Mis puutub see sulle?

Mis puutub see sulle, et armastan sind,

Et sinule ainult mul tuksumas rind?

Maailmas on õnne ja ilu ju küll —

Kas waja mu pääle on mõtelda sul?

Mis puutub see sulle, miks armastan sind,

Miks sinule ainult mul tuksumas rind?

Mis puutub see sulle — ma palun, mu arm,

Las' olla mind sõnades uhke ja karm!

Mis puutub see sulle, kui lõhkeb mu rind,

See pärast, et igawest' armastan sind?

Maailmas on õnne ja ilu ju küll —

Kas waja mind meelde tulet'a sul?

— 102 —

Süü.

Sinu wasta, kallis, patustasin,

Haawasin sind äki-meelega.

Oh, see eest ma palju kannatasin —

Kannan põrgut praegu põuessa.

Kui weel wõid, siis anna mulle andeks,

Kustuta süüd oma sõnaga! —

Muidu — kõik mu elu — mulle wandeks —

Muidu taewas ka ei halasta.

— 103 —

Kust sina tead seda?

Kust sina tead seda, mis kannatanud ma?

Sult küsisin kareda uhkusega;

Kuid süda mul sulas, ja tuksus mu rind,

Kui ingli häält taewast ma kuulasin sind.

Oh oleksid korra weel küsinud sa!

Kõik sinule öelnud siis oleksin ma,

Ja leina ja kurbtust ei oleksgi nüüd,

Üks teisest nii kaugel ei oleks m'e nüüd.

Kuid sinul ja minul — meil uhkust on küll

Mis sinule sünnis, see kohuseks mull' —

Kes rohkem meist kannatab, Jumal teab,

Ja sinu ja minu südame näeb.

— 104 —

Üks ainus sõna — ainus samm.

Üks ainus sõna — ainus sammu,

Ja käesgi oleks lepitus;

Neil waen ju kustun'd põues ammu,

Ja hinge täidab igatsus.

Üks ainus sammu lepituseks

Jäeb astumata igawest —

Kell' süü, et õnn saab õnnetuseks,

Werd jookseb murtud südamest?

— 105 —

Kõik tahan kannatada.

(L. v. Schröderi järele.)

Kõik tahan kannatada,

Kõik häda wiletsust,

Kui aga sinu elu

Ei tunneks kurwastust.

Hääl meelel mina rändan

Kesk laanet pimedat,

Kui aga sinu teedel

Näen päikest särawat.

Hääl meelel waikselt kõnnin

Ma kõrbes koledas,

Kui aga sinu ümber

On lilled õitsemas.

Hääl meelel tuhat walu

Ja piina kannatan,

Kui aga sulle rahu

See läbi walmistan.

Hääl meelel oma elu,

Oh kallis, ohwerdaks,

Kui aga sinu elu

See läbi kuldseks saaks.

— 106 —

Surmas.

(L. v. Schröderi järele.)

Kui ükskord minu kahwal palgel

On lehwimas ju surma külm,

Siis luba, et weel wiimast korda

Sind waatab minu waimu-silm.

Las' näha, armas, et sa paned

Käed tasa minu palgele

Ning sõnad waikselt: Sure rahus!

Hää olen jälle sinule.

Küll tean, arm, et ilmsi ial

Sa mind ei tule waatama, —

Oh jäta põue mull' su kuju!

Ma ei saa surra sinuta.

— 107 —

Kui sa siit kaugel’ lähed.—

Kui sa siit kaugel' lähed,

Mind ära unustad,

Kui silmad pisaratest

Mul ära kustuwad,

Ei siisgi süda ial

Sind suuda wihata —

Weel tuhat korda enam

Sind tahan armasta'.

Ja kui siit surma-ingel

Siis tuleb wiima mind,

Kui wiimast korda tasa

Weel ohkab minu rind,

Ei siisgi suuda süda

Sind ära unusta' —

Weel tuhat korda enam

Sind tahan armasta'.

Ja kui waim wabal lennul

Siis tõttab ülesse,

Kui Isa heldus wõtab

Mind oma sülesse,

Siis hõiskades ma Isal'

Ta troonil tunnistan,

Kuis tuhat, tuhat korda

Sind mina armastan.

— 108 —

Ennem tahan kanda.

Ennem tahan kanda

Kõiki wiletsust,

Kui et unustada

Oma armastust.

Ennem ennast peidan

Haua wilusse,

Kui et käe ma annan

Teisel' peiule.

Ennem päikse hiilgus

Kustub igawest'

Kui et arm ja truudus

Kaob mu südamest.

— 109 —

Õnne küllalt!

Õnne küllalt olen leidnud —

Õnne küllalt minule!

Saatusega lepitatud

Waatan üles taewasse.

Õnne küllalt! ehk küll süda

Rasket piina maitsta sai,

Siisgi kindlalt armastada

Jõudu minul üle jäi.

Õnne küllalt! kes ma olen,

Et ma rohkem nõuan weel?

Armastades kannatada

Suurem õnn on elu-teel.

Õnne küllalt! kui ei süda

Jõua enam wõidelda, —

Armastades, õnnistades

Sind, mu armsam lahkun ma.

— 110 —

Oh miks sa surid ära?

(L. v. Schröderi järele.)

Oh miks sa surid ära,

Mu õieke, mu tui?

Ei seda leina ja walu

Ma unustada wõi.

Linnuke walge kui lumi

Lennata enam ei wõi —

Oh miks sa surid ära,

Mu õieke, mu tui?

— 111 —

Küll oli ilus mu õieke.

Küll oli ilus mu õieke,

Küll oli armas mu armuke—

Ei ingelgi ilusam olla wist wõi,

Ta armsust ei sõnule seada ma wõi.

Küll olin ma õnnelik õie-kuul —

Ei seda wõi kirjelda' kellegi huul —

Ma mõtl'in, et igawest' nõnda see jäeb,

Kuid lehekuu lennates ära siit lä'eb.

Küll oli ilus mu õieke,

Küll oli armas mu armuke —

Surm tuli ja kosis ta endale,

Ja südame walu jäi minule.

— 112 —

Sügise nopib õisi.

Sügis' nopib õisi,

Leinama jääb nurin,

Surema näed teisi —

Sind ka nopib surm.

„Kuni armastan,

Seni elan ma,

Tahan elada,

Armasta. —

Taewas aitku mind,

Et ma lõpmata

Wõiksin armastada —

Surmas ka! —

„„Kuni armastad,

Seni elad sa?””

Oh siis ela sa

Lõpmata!

— 113 —

Oh ära sa küsi!

Oh ära sa küsi, kas armastan sind,

Kui rahutult, argselt mul tuksumas rind!

Oh ära sa küsi — sa kurwastad mind:

Ei isegi tea, kas armastan sind. —

* * *

Nagu lillekene walgust,

Wabadust kui linnuke,

Nagu kallist koduranda

Woodel wõitlew laewake;

Nagu hella une-laulu

Hällis uinuw lapsuke,

Nagu kadumata tõde

Elus eksiw inime;

Nagu wabastawat sõna

Üliõnnel hõiskaw rind,

Nagu wäsin'd elu surma:

Nõnda igatsen ma sind.

— 114 —

On see arm? ei mina tea —

Arm wist palju kõrgem weel,

Palju kaunim, palju püham —

Selle araks lä’eb mu meel.

Sest ära sa küsi, kas armastan sind,

Kui rahutult, argselt mul tuksumas rind.

Kui olen sull' armas, pea armsaks siis mind!

Ja ise mull' ütle, kas armastan sind.

— 115 —

Kus sina oled. —

Kus sina oled, sääl isamaa,

Sääl kallis, kaunis kodumaa,

Mis sulle kallis, see püha mull',

Mis sina wihkad, see wõõras mull'.

Kus sina oled, sääl isamaa,

Ja sinu usk on minu ka;

Kuid jää sa truuks su isamaal'

Ja omal' usul' kallimal'!

Sisekord.

        Lehek.

Wäsinud        3

Jõuluks        4

Wahwas ja waga        5

Sügise        6

West woolab mere poole        7

Oh kuhu lähen ma        8

Ka üks laulik        9

Reisenauer'i mäng        10

Oh wõiksin end surnuks laulda        11

Ma tahan waikne olla        12

Süda        13

Üleilmlik õnn        14

Mina kuulsin        15

Lähedal on kewade        16

Mis sa tahad, kewade        17

Warajane õis        18

Lõokesed        19

Käokene, kuldalindu        20

Kes teab        21

Linnu wiimne laul        22

Ööpiku surm        23

Ei wõi mitte waiki olla        24

Juba kui ma karjas käisin        25

        Lehek.

Ma olen õppin’d        26

Ma olen näinud        27

Siis lugu teine on        29

Mis Mats mõtleb        32

Jutt        33

Südameta        34

Neiu sõstrasilm        35

Tore peiu, uhkem neiu        36

Tubli mees        37

Mu linnuke, mu õieke        38

Meelitamine        39

Päästja        40

Sõjamees        42

See oli ilusal õiekuul        43

Leena        44

Külasepp        45

Esimese lume ajal        46

Paastu-päike        47

Kalamehe mõrsja        48

Küünla tuli kahjulik        49

Mina waat'sin muru peale        51

Neiu palwe        52

Ära pahanda        53

Hindriku unenägu        55

Ruuge pää        57

Minu kulla        58

Miks ikka tema wasta        59

Ikka kurialt sa mind waatad        60

Oh ma isegi ei tea        61

Laul        62

Mis on luule paljalt sõnas        64

Üks ainus kord        65

Sa teed mull' haiget        66

Oh olelsin ära surnud        67

Kartus — lootus        68

Lauluke        69

        Lehek.

Lee ääres        70

Ei ma teadnud        71

Igatsus        72

Ikka sinust nemad räägiwad        73

Sinu nimi        74

Siis olen parem inime        75

Hoia wahest aken lahti        76

Sina ja mina        77

Nõnda sinu silmad        78

Küll hiilgawad tähed        79

Ei sa tea        80

Jumalaga jättes waat'sid        81

Ma nägin unes        82

Mis toon ma sull' täna        83

Õnnis on sinu eest palwetada        84

Ärka üles        85

Unelaul        86

Mu Jumal, kas siis muudetud        87

Ma laulan        88

Miks nad naeratasi'd        89

Ei ole wannet waja        90

Ei minu õnne peita        91

Tean isegi        92

Haawad: I.        93

II.        93

III.        94

IV.        94

Nad kergest meelest kihwti        95

Siis olgu        96

Ärge puutuge        97

Helde Jumal, miks mull' andsid        98

Mitte sõna enam armust        99

Oh andke mull' andeks        100

Mis puutub see sulle        101

Süü        102

Kust sina seda tead        103

        Lehek.

Üks ainus sõna - ainus sammu        104

Kõik tahan kannatada        105

Surmas        106

Kui sa siit kaugel’ lähe'd        107

Ennem tahan kanda        108

Õnne küllalt        109

Oh miks sa surid ära        110

Küll oli ilus mu õieke        111

Sügise nopib õisi        112

Oh ära sa küsi        113

Kus sina oled        115

Hind 20 kop.