Anna Haawa

Luuletused.

Tartus.

Trükitud K. A. Hermann’i kulu- ja kirjadega

1888.

Дозволено Цензурою. – Дерптъ 12. Мая 1888 г

Sisseminekuks.

Mul Wanemuine kandle andis

Kesk pimel ööl,

Kätt õnnistades päha pandis

Kui surm ju tööl:

„Mu tütar, laula kurwal tunnil, —

Saab aitama.

Kui rind sul paisub õnne sunnil,

Siis laula ka.” —

Ei mõistnud seekord ime-sõnu

Ma koguni,

Ei ootnud luulest elu mõnu

Ma ialgi:

Ma tahtsin kannelt kõlistada,

Et katkeks ta,

Ja surmale nii suigutada

End lauluga. —

Ei katkend kannel. — Mis nüüd teha? —

Ei elu jõed

Weel igawiku merde läha,

Kus alal tõed. — —

Ehk wõtate mull' andeks anda,

Õed, wennaksed,

Et julgen Eesti aasal' kanda

Need lauluk'sed?

— 4 —

Kurwal tunnil.

Mu elulaew, suur Jumal,

On eksitee pääl wist;

Torm möllab, taewas pilwes.

Kust leian pääsemist? —

Sa Issand armuline,

Oh wõta kuulda mind!

Mind saada rahu randa!

Sääl ikka kiidan sind. —

Sääl, sääl ei tunta kurbtust,

Su püha trooni ees. —

Kas kaua, Issand, wiibin

Weel selle ilma sees?

— 5 —

Maru, waiki!

Maru, waiki! küllalt haawu

Lõid sa maa ja mere pääl.

Waiki, — kuula! — Keset öösel

Kõlab kurblik laulu hääl:

Walu, waiki minu põues!

Süda, jää sa rahule!

Waiki, kuula! kas ei kutsu

Maru hüüd nüüd merele?

Kaugel, laia laente taga,

Sini-taewa piirilla.

Nagu kaunis unenägu

Haljendab üks ime-maa.

Luule-riik tal nimeks pandud;

Sinna tõttaks minu waim.

Sääl ehk elu mured kaoksid;

Sääl ehk kosuks rahu taim. —

Rahu, rahu! — Magus sõna!

Lootus' purjed piaisuwad. —

Aga häda! „Tule koju!”

Näki neiud laulawad.

— 6 —

Koit kumab.

Koit kumab taewa sõrwal,

Kuid minu ümber öö. —

Ei mulle päewa ärka; —

Mind köidab leinawöö. —

Oh peida, päike, palet,

Sind walus matab silm. —

Külm, külm on siin! — Ma jätaks

Sind Jumalaga, ilm! —

Kannata.

Kui ka kõik, mis sulle armas, kallis,

Läeb ehk aja rüppe kaduma,

Eksid sa ehk leinal wõõral rajal

Kaugel siit — kes teab, kus on see maa?

Kaunata! kannata! —

Hüüa õhkamised õhu hõlma,

Kanna kurbtus kõrbe kõrwule,

Rõhu käsi walus rinna pääle,

Sunni pisar peitu laugele. —

Kannata! kannata! —

Ükskord tuleb aeg, mil koju jõuad,

Üles leiad päris isamaa;

Siis, kui oled truu ja ustaw olnud,

Lõikad walu külwi rõõmuga.

Kannata, kannata!

— 7 —

Nõder inimene.

I.

Ma olen Issa ette kannud

Kõik hinge igatsust,

Ta palge ette palwes pannud

Kõik rõõmu, kurwastust. —

Ma olen temalt abi ootnud,

Ta tõe walgustust. —

Ma olen kaua, kaua lootnud; —

Ei taewas awa ust. —

Kas oled, Jumal, tõest' taewas?

Kas minu Jumal ka?

Kuis jõuan mitmes mures, waewas

Ma üksi wõidelda? —

II.

Ei elu wõitlus enam maksa,

Ei maksa midagi! —

Ei uskuda ma enam jaksa,

Ei loota ialgi. —

— 8 —

III.

Ja siisgi oled, Jumal, taewas,

Ja minu Jumal ka!

Kui kahtlus'-meel mull' hauda kaewas,

Siis wõtsid tulla sa.

Sa näitasid, et kangem oled

Kui kõik maailma wäed,

Et eluks muudad surma nooled:

Täis armu sinu käed.

Täis armu! Nõder inimene,

Jää rahul', rahul' sa:

Sind warjab Heldus igawene

Küll elus, surmas ka.

Pea päike looja läeb.

Pea päike looja läeb;

Kõik waikseks, waikseks jäeb . . .

Ta nagu uni waikne, waugistab

Mu hinge tasa walu, — raugestab. —

Ei tea, mis ihaldan, —

Kuis südant waigistan. — —

Mil hingab rahul piiga hauassa,

Ja waatab tähte kalmul' kõrgelta? —

— 9 —

Pime öö.

Pime öö. —

Ei tähti taewas. —

Maru ähib nagu waewas,

Tuiskab, tormab lagedalta,

Põgeneb ka nõmme ra'alta

Sügawasse metsa urka. —

Pime öö. —

Kuis mere rinnal

Möllab laene maru winnal,

Tõstab häälta ähwardades!

Häda sell', kes usaldades

Petja mere silma waatnud!

Pime öö. —

Kas hirm su hingel?

Ole rahul elu wingel:

Ei sind öö wõi ehmatada

Üksgi häda hukka saata:

Issa heldus igawene. —

— 10 —

Näe, mis lendab, lehwib läbi ööde.

Näe, mis lendab, lehwib, läbi ööde

Luige tiiwul, — kohab akna all!

Kas on arm, kas surm, kas ime-sõnum? —

Süda põues mul on põksuwal. —

Rahul’ jään; eks lehi rahu õues. —

Kadund luige tiiwul lendaja, —

Aga waata, hiilgaw tähte kukub!

Süda, mis nüüd soowid salaja?

Sügise.

Wäsinud kõik loodus, —

Tõttab uinuma,

Päike pilwe põue

Peidab ennast ka.

Hirmul linnukene, —

Põgenemas ta

Säält, kus sügis’-sunnil

Kõik läeb surema.

Wäsinud ka mina, —

Tõttaks uinuma.

Wäsind pisar palgel, —

Miks weel walwan ma? —

— 11 —

Linnuke.

Leinas üle nõmme

Lendab linnuke,

Igatsedes hüüab!

„Jõua, kewade!

Wäsind on mu tiiwad,

Kurw mu laulu hääl:

Külmad põhja tuuled

Puhuwad mu pääl.'

Lugusid mul palju

Põues liikumas,

Tuhat lahket laulu

Rinnus heljumas. —

Kewade, kus wiibid?

Tule, tule sa!

Muidu, linnukene,

Pean surema. — ”

Leinas üle nõmme

Lendab linnuke, —

Pea ehk surmal suigub,

Waikib wiimate.

— 12 —

Päiksele.

I.

Hiilgaw päike, nagu kuld,

Sütitasid põues tuld.

Lõke leegib, laul ju helgib;

Taewas sinab, silm mul selgib. —

Hiilga, päike, hiilga sa;

Sinu paistel õnnis ma. —

Hiilgaw päike nagu kuld,

Sütitasid põues tuld.

Tahad ennast aegsalt peita?

Wõiksin külma hauda heita!

Tuul weel õõtsul, puhub tuld; —

Õnn ja lootus — kõik on muld.

— 13 —

II.

Nõder usk, miks piinad mind?

Rahule jää, tuksuw rind!

Wõin ju ehawalgel loota,

Kesk ööl uuest' päewa oota;

Igawene 'pole öö. —

Rõõm ehk kurbtus — Issa töö.

Lähed, päike? Mine siis!

Usun, loodan. — Taara hiis

Kohisedes troosti annab,

Sõnumid ehk tuul mull' kannab,

Millal uue iluga

Tuled, — küll siis õnnis ma!

Wangis lind.

Wangis! — oleks waba lindu! —

Oh — küll tahaks lennata,

Tahaks päikse poole tõusta,

Kordgi õnnel hõisata!

Tahan, — eks mul ole jõudu

Rauda-wõrku lõhkuda?

Häda! asjata kõik katsed. —

Miks, miks olen wangis ma? —

Tule, päike, ise päästma,

Wabastama linnukest!

Tule, tule, wii mind koju, —

Siis mind peitu tormi eest! —

— 14 —

Kuldne koit.

Kuldne koit, sa lahkel palgel

Ükskord mulle hiilgasid.

Peletasid ööd. — Mu rinnus

Kandle hääled ärkasid. —

Kaunis ehtes, ilus, ilus,

Jäädaw kewade maailm! —

Hing ei suutnud õnne kanda:

Nõrkes — kinni waos silm. —

Toibusin. — Oh kuldne koitu,

Kuma weel kord iluga!

Nüüd ma suudan õnne kanda;

Nõrkust wõidan lauluga.

Kartus.

Surm ja elu põue põhjas,

Walgus — taewas ööde rõhk,

Leekiw lõhe, jää ja lumi,

Tormi hüüd ja õrnem õhk.

Põue põhjas — oh ma kardan,

Kui nüüd tuleb kewade,

Et siis palju, palju õisi

Läh’wad äkist' puhkele. —

Kuhu lähen? Õite õhin

Paneb põue põksuma. —

Sügawama metsa urka

Tahan ennast peita ma.

— 15 —

Kewade.

Miks leegib lõhkel

Su sinisilm?

Miks hõiskawal huulel

Sind näeb ilm?

Pisar sul palgella weel. —

„Ma kuulsin sarwe

Ju Taara mäelt;

Wist udu-halli

On lahkun'd säält.

Kewade tulemas ju. —

Pea lilled, lehed

On puhkemas,

Kõik loodus õnnel

End ehtimas

Hõiskamas linnud ju puul:

Kui nüüd ma waikiks,

Siis lõhkeks rind. —

Hääd ööd, mu armas,

Küll kukulind

Äratab homme jn sind.”

— 16 —

Laula ja ära laula!

Laula, laula, linnuke!

Kukku, kulda-käoke!

Hõiska halja oksa pääl!

Oh kui kaunis sinu hääl! — —

Kaugelt kõlas küti sarw;

Mööda lendas linnu parw.

Tuule hääl mind ehmatas,

Laente kohin kurwastas. —

Ära laula, linnuke.

Kukku, kulda-käoke!

Kurwaks teeb mind sinu hääl. —

Nutan üksi mäe pääl. —

Ööpikule.

Hõiska, ööpik, ime-lindu,

Saada laulud lennule!

Hõiska elu minu rindu,

Ära kurwalt häälitse!

Sinu kurbtus wastukõla

Leiab minu põuessa. —

Minewikul' matsin wõla,

Miks mind sunnid leinama?

— 17 —

Käokene, kulda-lindu.

Käokene, kuldalindu,

Lõokene, lahke lindu,

Pääsukene, parem lindu,

Hellakene, õitselindu:

Seadke hääled hüüdemaie,

Kuldanokad kukkumaie,

Laulu laened liikumaie,

Õrnad wiisid heljumaie:

Siis läeb laani laksumaie,

Jõe laene läikimaie,

Ilm end ilul ehtimaie,

Õnne tundel õõgamaie. —

Lenda siis, mu laulukene,

Lenda nagu lõokene!

Laula ligi, neiukene!

Hõiska ühes, peiukene!

— 18 —

Naera!

Naera! Naera!

Täis lõbu su meel;

Kewade kaunis sind kallistab weel,

Ilus! ilus!

Nii hõiskab su keel:

Hiilgades laenetab elu su eel. —

Naera! naera! —

Küll kurwaks läeb meel,

Lõbu ja laulu siis unustab keel,

Tasa nutad Siis ehade eel. —

Nuta! — ehk naeratad wiimati weel.

Siin kalju.

Siin kalju. — Mu kannel, kas helised weel?

Kas tuksud weel tormiselt, süda?

Kas näed, kuis pime öö aigutab eel,

Kuis ähwardab, kohutab häda?

Helise! helise! —

Waikseks kord jääd.

Siin kalju. —Mu kannel, jah, helise weel!

Su helin mind saadab wist randa.

Sääl häälitseb hellalt weel korra su keel, —

Siis wõetaks' meid kalmule kanda. —

Helise! helise! —

Waikseks kord jääd. —

— 19 —

Mis sa tahad, kewade?

Miks on sõudwal õrnad hääled,

Kohisemas kose keeled?

Miks on ärkwal loodus' elu,

Põgenemas waikne wilu?

Mis sa tahad kewade?

Miks, ma lind, ei leina sugu?

Miks ma aiman lusti-lugu?

Miks ma hõiskasin, miks paisus

Süda unes õnne kaisus?

Mis sa tahad kewade? —

Kewade, sa waata ette, —

Ära jaga õisi kätte

Lugemata: neist saab lõkkeid. —

Suudad sa siis teha tõkkeid, —

Kustutada taewa tuld?

— 20 —

Kui jõuab kewade.

Kui jõuab kewade,

Ilm ärkab ilule,

Kui hõiskab linnu suu,

Ja ehtel lill ning puu.

Kui päike hiilgamas,

Kõik lätted kohamas,

Kui heljub orus mäel

Uus elu ime-wäel:

Siis rõõmu, kurwastust,

Kõik hinge igatsust

Ma lauluks palmiksin —

Ja lauldes lahkuksin.

Walgus on õues.

Walgus on õues,

Walgus mu põues,

Kõlamas kõrwus inglite hääl;

Lootuse laewaks lendama jälle,

Hiilgamas õnne täht mägede pääl —

Kaugel. —

Walgus jää õue,

Walgus jää põue,

Kõla sa kõrwus mul, magusam hääl! —

Kuni ma rannal ehk laenete süles

Rahul jään kõrgema saatuse mäel —

Rahul. — —

— 21 —

Haige.

I.

Wii ära need ehted.

Wii ära need ehted, wii ära nad kõik!

Mu silmad ei taha neid näha. —

Mu meel on nii hale, mu süda nii arg —

Ei rõõmu pidule läha. —

Wii ära, mu õde!

Wii ära!

Wii ära kõik ehted, kuid jäta see pärg! —

Ma wäsind, — mull' pane ta päha! —

Kõik õied kui lumi! — oh — lumi on

külm! —

Kas saan weel kewadet näha?

Nüüd mine, mu õde!

Nüüd mine! —

Ma üksi. — Miks kohiseb akna all haaw?

Miks langewad lehed tal maha?

Eks sügise õues? —

Miks hale mu meel? —

Ei surra nii wara ma taha. —

Jään rahul — ja uinun — —

Küll uinun. — —

— 22 —

II.

Kas pean tõest’ närtsima

Kewade a'al,

Kas surmaga wõitlema

Õnnede ra'al?

Weel woolawas südames

Weri nii kuum,

Weel alal mu hinge sees

Nooruse tuum:

M'ust, nõrkus, jää kaugele!

Tagane, surm!

Mind meelitab kewade,

Ehtel on nurm.

— 23 —

III.

1.

Palaw, palaw põues,

Kallis eideke!

Kaste wilu õues, —

Aken lahti tee! —

Kuu nii kahwatanud

Waatab kambrisse. —

Surm mull' ähwardanud

Tulla kosjale. —

„Laps, sa haige oled

Jää nüüd rahule!

Saada kujud koled

Ära kaugele!” — —

2.

Kahwatanud huuled

Äkist' õõgawad:

„Ema! ema! — kuuled? —

Laulu helinad! —

Kuula! — oh kuis walgus

Woolab südame!

Walgus elu algus:

Surm, nüüd tagane!” — —

— Lehtlast kaua liigub

Laul — nii tasane,

Õhu tiiwul kiigub

Piiga kõrwule. — —

— 24 —

Ei tule uni.

Ei tule uni. —

Õhtu kujud

Wirwendawad; — tuulte tujud

Kandwad kaunid kaugemale,

Toowad teised ligemale —

Rahutu mu meel.

Ei tule uni. —

Oh, — eks ilus

Täht weel hiilga ööde wilus.

Sunnib silma sädendama,

Luule-lugu lehwitama —

Tiiwad tõstwad mind. —

Ei tuli uni. —

Küll ta sõuab,

Rahu suur mu laugel jõuab:

Uinuma jään tähe walgel,

Õnne jume weel mu palgel,—

Walgeist õitest pärg. —

— 25 —

Millal laulud lahkemad.

Sügawas metsas kord kaebas lind

Leinates. — Haledaks läks mu rind:

Ütle mull', laulik, millal sa

Hakkad õnnel hõiskama?

Ootasin, wastust ei andnud ta,

Küsisin, — kostmist ei kuulnud ka,

Saatsin siis sõna sõudema,

Pajatuse paisuma.

Laulud on lahkemad kewadel,

Hellamad alati eha eel,

Kaunimad kuldse koidu a'al.

Õrnad ikka armu ra'al.

Kukkud sa kewadel, kajab paas,

Häälitsed eha eel, heljub aas,

Hõiskad sa koidul, hiilgab ilm,

Laulad armust — palwel silm.

— 26 —

Wangis.

Wangis walwan, waene, nüüd,

Küsin kuult ja tähelt:

Millal kõlab kandle hüüd

Tulewiku wainult? —

Millal wabaks saan? —

„Oota, kuni künni lind

Weel kord laulu tõstab,

Kui on ehtel mulla pind,

Tuhat koske kohab:

Siis saad wabaks sa — ”

Siis! — kas kõrgel elupuu,

Üles latwa lenda —

Ehk kas sügaw surma suu,

Julgest alla waatan, —

Wabaks, wabaks saan! —

— 27 —

Hoia ennast.

Miks mu laulud ikka kurwad,

Miks mu luule leinamas?

Kas mu põues rõõmu hääled

„Surma unel suikumas?”

Hoia ennast!

Ei weel surma unel suigu

Minu põues rõõmu hääl:

Ikka liigub, ikka heljub;

Aga wilud warjud pääl. —

Hoia ennast!

Üle öö eht äkist' lõhkeb

Kalju — kurbtus kare pind. —

Siis on rõõmu õied õitsel. —

Sunni leinama siis mind!

Hoia ennast!

Siis ma laulan ilma hiilg’ma,

Kuu ja tähed tänama,

Sõlmin sõbraks öö ja päewa,

Panen põue paisuma.

Hoia ennast!

— 28 —

Kui lillekene nurmel.

(H. Heine järele.)

Kui lillekene nurmel

Sa süüta, kaunis weel;

Kui waatan silma sulle,

Siis haleks läheb meel.

Su pää pääl' tasa, tasa

Käed palwes paneks ma:

Oh jääksid igawesti

Nii süütaks, kauniks sa!

Nad armsad üksteisel.'

(H. Heine järele,)

Nad armsad üksteisel,' kui huultel

Neil sõna nii kale ja karm;

Neil waade täis wiha ja waenu,

Ta südames igatsew arm. —

Nad kohtusiwad nii. — Ehk uues

Siis nägiwad teineteist weel. —

Nad hingasid ammugi hauas; —

Ei armastust awaldand keel. —

— 29 —

Waba.

Waba! waba, kui mägede õhk!

Wabadus' woodel m'ust eemal kõik rõhk:

Waba, kui laenete lahe käik!

Waba, kui leekiwa tule läik!

Waba! waba!

Mere woodele tõket kes teeb?

Wabadus' tungil mu weri wast keeb. —

Ära siit! kaugella kohab lätt; —

Sääl ma saan õnnele andma kätt,

Waba! waba!

Ära! — Süda?! — Oh õnnetu leid!

Wabadus' warjud, kes kujutas teid!

Ammugi wangis ma waene lind, —

Lauluke lahke wiis wangi mind. —

Waba! — — waba! — —

— 30 —

Tuksuw süda.

Tuks, tuks, tuks, tuks —

„Wait, mu süda! tuksu tasa!

Rahutust kes tõi sull' kaasa?

Mul on kinnas kududa,

Kinda kirjad lugeda;

Tuksud waljult, läeb kõik segi.

Ema küsib: „„Kes nii tegi?””

Ütlen: süda! —

Sõitleb siis.

Wait! wait!

Tuks, tuks, tuks, tuks —

„Ei see taha rahul jääda?

Tahan sulle piiri sääda;

Hakkan laulu laskema,

Lõõrima ja leinama;

Laulan lausa laia ilma,

Kõik su soowid päikse silma, —

Küll siis waikseks,

Waikseks jääd.

Wait! wait!” —

— 31 —

Sina oled kelm.

Sina oled kelm,

Mina olen kelm;

Kelmid m'e mõlemad:

Laulad sa,

Waikin ma;

Waikid sa,

Laulan ma;

Kelmid m'e mõlemad.

Sina oled kelm,

Mina olen kelm:

Kelmid m'e mõlemad. —

Sinu silm

Minu ilm. —

Ilm on külm:

Kurw mu silm, —

Kelmust ei kusagil.

— 32 —

Kustuta.

Tuli! tuli sinu silmis!

Tuli walus — haiget teeb. —

Kustuta see leek! — Ma kardan, —

Rahutult mu weri keeb.

Kustuta! kustuta! —

Muidu wiib'sid waiksel waatel

Sinu silmad minu pääl, —

Rõõmustasin: „Sõber tuleb!”

Kui ju kõlamas su hääl. —

Kustuta! kustuta! —

Kust siis äkist' sulle silmi

Lendas säde salaja?

Kata kinni tuli! — mine!

Nüüd on aeg meil lahkuda.

Kustuta! kustuta! —

— 33 —

Hinge hellal’ igatsusel.’

Hinge hellal’ igatsusel’

Toonud tormid tuska nüüd.

Ohkan hommikul ja õhtul:

„Kaugel, — kaugel minu hüüd!”

Tuuled, andke mulle tiiwu!

Päike, anna walgust mull'! —

Et ma jõuau sinna maale,

Mis kord lehwis koidikul.

Ara küsi.

Ära küsi, emakene,

Kullakupu eidekene,

Miks mul pisar sagelt palgel,

Aknast waatan eha walgel; —

Ei tea isegi. —

Ära küsi, emakene,

Kullakupu eidekene! –

Hiilgab tähte taewa wõlwil,

Sala sunnil langen põlwil' —

Palwetan wist siis. —

Ära küsi, emakene,

Kullakupu eidekene!

Õnnista mind, ema, ema:

Minu walgus, õnn on tema, —

Täht sääl ülewel. —

— 34 —

Leidsin lille lepikusta.

Leidsin lille lepikusta

Sinise. —

Surusin ta huulte wasta

Hellaste:

Lillekene, anna andeks! —

Noppisin sind. —

Kuule, mis mul truudus'-wandeks

Ohkab rind:

Seni kui weel sinab taewas,

Truuks ma jäen,

Truuks ma jäen ka mures waewas, —

Hauda läen. — —

Truudus, oh mis kaunist koda

Ehitad!

Sääl, kus tööl on surma oda,

Kinnitad.

— 35 —

Surma mõrsja.

„Ära anna mull' suud! — mu mõrsi surm. —

On hilja, ei meelita mind

Need õnned, mis annab ja wõtab maailm: —

Pea koju on lendamas lind.

Ära anna mull' suud! — sa kauaks jäid, —

Ma mõtlin, et wihkad sa mind: —

Sain kurwaks, — nii kurwaks, et nutta

 ei wõind, —

Ja sellest wist lõhkesgi rind.

Ära anna mull' suud! — mull' anna

 kätt! —

Kas kuuled? see inglite hüüd! —

Su õnne, sind warjaku Issanda arm! —

Oh õnne, mis aiman ma nüüd!”

— 36 —

Kõik kallile.

Mis sa nopid, neiukene,

Muru maalta, maimuke?

Miks sa laulad õhtul hilja?

Waikin'd juba linnuke. —

„Nopin, nopin õnne õisi,

Punun pärjaks kallile,

Saadan talle tuhat terwist. —

Elan üksnes temale.”

Noppis neiu õnne õisi,

Punus pärjaks piigake,

Köitis lauluks hinge ihad, —

Pühendas kõik kallile.

— 37 —

Ma nutsin unes.

(H. Heine järele.)

Ma nutsin unes, nutsin,

Und nägin, et hauas ju sa,

Ma ärkasin üles, ja pisar

Mul weeres palgelta.

Ma nutsin unes, — nutsin,

Und nägin, et wihkad sa mind.

Ma ärkasin üles, ja kaua

Weel nutsin, ma õnnetu lind.

Ma nutsin uues, nutsin,

Und nägin, et armas ma sull.'

Ma ärkasin üles, ja ikka

Weel pisarad laugetes mul.

— 38 —

Õhtul.

Sala-soowid, tõtake,

Tuule tiiwul rutake;

Sõudke õhtu ehawalgel,

Jõudke koidu puna palgel

Kaugele!

Kuldakannel, kõlise,

Õrnal wiisil helise!

Täht, see tark mul walgustamas,

Kuu, see kallis kuulatamas

Waikseste.

Minu armsad, uinuge,

Une hõlmas hellaste!

Kustub täht wast taewa wõlwilt,

Põgenen siis nõmme nõlwilt, —

Uinun ka. —

— 39 —

Soow.

Oh mu hella armukene,

Kaunim kullerkupukene,

Lõbus, lahke lõokene,

Täht ja silmaterakene:

Wõiks sind õhud hällitada,

Kandle kõlin kiigutada,

Tuule tuhin terwitada,

Sinililled suigutada! —

Jõudku eha ehitama,

Sinu palet paitama,

Koit su kulmu kullatama,

Lauluhelin äratama! —

Oh mu hella armukene,

Kaunim kullerkupukene.

Lõbus lahke lõokene,

Täht ja silmaterakene!

— 40 —

Kesk ööl.

Kui kõik on waik.

Kui waimu käik, —

Siis taewa walgele

Ja Issa palgele

Hing tõttab

Palwes:

„Mu arm must kaugella —

Tad kaitse Sa!

Tee tasaks elutee!

Kuid, Issand, minule —

Üks laul ja

Pisar!

Walwates.

Tasa, tasa, tuulekene!

Äratad mul armsama!

Küll ta wäsin'd päewa töödest

Uinus hilja magama.

Silita ta palet õrnalt,

Wii tall' terwist minu poolt!

Kui ka rasked elu mured,

Tawa Isa kannab hoolt.

Tasa, tasa, tuulekene!

Nüüd wist und ta nägemas. —

Süda, miks nii waljult tuksud?

„Koit on kaugel kumamas.”

— 41 —

Uinu.

Uinu! uinu! —

Mina walwan,

Palwes walwan sinu eest

Kõik mu jõudu kokku wõtan

Palwetades südamest. —

Uinu! uinu! —

Öö on waik. —

Uinu! uinu! —

Mina walwan,

Palwes walwan sinu eest. —

Ei tea ise, millal uinun, —

Und näen sinu õnnedest. —

Uinu! uinu! —

Öö on waik. —

Hääd ööd.

Hääd ööd! —

Ju kustun'd läänes eha. —

Sind vagad waimud kaitsewad. —

Su eest weel tahan palwet teha, —

Ka linnud põõsas laulawad:

„Hääd ööd! hääd ööd!” —

Hääd ööd! —

Oh waikne öö, nüüd wala

Ka rahu minu laugele!

Weel kipub silmapisar pala,

Weel mõte lendab raugele:

Hääd ööd! hääd ööd! —

— 42 —

Ära ärata.

Waik! waik!

Oh ära ärata,

Laul, — sõua, sõua tasa sa! —

Weel tasam! — tasam! — sula nüüd

Sa unenäoks, õrnem hüüd! —

Waik! waik! —

Jah — ära ärata! —

Waik! — waik! —

Küll koidu unega

Sa paisud, — paned punama

Ta palge, — läheb lahti silm,

Siis hõiskad nii, et heljub ilm.

Waik! — waik! —

Weel ära ärata!

Ärka.

Ärka! juba hommik ehib. —

Säraw silm nüüd lahti tee!

Õnne soow mu huultel lehib.

Ärka üles, kallike!

Ärka! ärka!

Ärka! Jumal õnne andku

Uuel aastal sinule!

Elu saatus õisi kandku

Palju sinu teedele!

Ärka! ärka!

— 43 —

Unes nägin.

Unes nägin hiilgawat

Imemaad,

Kuulsin kannelt kaunimat

Kõlawad. —

Aga ei ma sinna nüüd

Igatse;

Mul on kaunim, armsam hüüd —

Kuulake:

Kalli silmad särawad

Kaunimad,

Kalli laulud lõbusad

Armsamad.

Igatsus.

(Wabalt O. v. Leiksneri järele).

Kus olid nõnda kaua sa?

Sind ootsin igatsusega. —

Mu pää, mu süda walutas. —

Kõik laulud olid leinamas. —

Kus wiibid jälle kaua sa?

Oh tule, kallis, kaugelta!

Ma ootan — silmad pisaras, —

Mu laulud jälle leinamas. —

— 44 —

Wõin.

Oh ära karda, kallis,

Ei ma sind tülita, —

Ei ialgi su armu

Sult taha kerjata:

Wõin uhkelt, külmalt, wõõralt

Su silma waadata, —

Ehk waikselt nagu wari

Sust mööda minna ka. —

Wõin lahkelt rannal sõuda

Ka ilma sinuta, —

Wõin aga põue põhjas

Sind kanda keelmata.

Kõrkjas kohas.

Kõrkjas kohas; — weerew päike

Kullatas weel wete wood,

Kesse kandis õrna õita.

Keda murdnud tuule hood?

Linnukene lepikussa

Laulis lahkumiseks weel.

Pikalt õhtu-kellad hüüdsid:

„Koju jõuad koidu eel!” —

Mere poole laene tõttas. —

Õiekene õnnelik:

„Sügaw wesi, magus uni. —

Õnnis minu tulewik.” —

— 45 —

Mõttes waat'sid.

Mõttes waatsid minu pääle

Kaua — tõsi-silmaga.

Mõtte suigutasid hääle

Rõõmsa, kandle keeltella. —

Minust minewiku põuest

Mõttes teise kuju tõid?

Kas sul mälestuse õuest

Kõlas wastu teine hüüd?

Kumb sull’ näitas unenägu,

Minewik wõi olewik?

Küsisid, mis imetegu

Saab weel tooma tulewik?

„Mõistatus, sa oled mulle!”

Otsustasid wiimaks sa? —

Wõin’d ei waata silma sulle, —

Põues ärkas heljuma:

„Rõõmsaks jällenägemiseks!” —

Ilus unenägu see. — — —

„Rõõmsaks jällenägemiseks”

Meelest sul jään'd kaugele?

— 46 —

Sinu silmad.

Imelikud sinu silmad: —

Nagu pehme ööde ilmad,

Särawad kui taewa tähed. —

Näen neid ikka, kui ka lähed

Ära kaugele. —

Imelik! — imelik! — —

Imelik! — eks sinu silmad

Minu wastu ikka külmad?

Miks mul kuumaks läheb pale,

Mõtted kaowad, meel nii hale,

Seisan sinu ees? — —

Imelik! — imelik! — — —

Sinu silmast pilk.

Õrnem kui eha läik,

Waiksem kui waimu käik, —

Kaunim weel kui koidu kuld,

Särawam kui tuhat tuld —

Sinu silmast pilk!

Õnnis ma olen nüüd,

Sa minu õnn, mu hüüd! —

Surmani tänan sind:

Taewasse tõstis mind

Sinu silmast pilk.

— 47 —

Kallis, sul on kuldne süda.

Kallis, sul on kuldne süda,

Ei sa ise tea seda.

Waatan sinu waga silma,

Waatan õnnel õndsa ilma. —

Kallis, sul on kuldne süda

Oh — mikspärast tean seda?

Miks ma waatsin silma sulle?

Igatsust see toonud mulle.

Sa kõige armsam mulle.

Sa kõige armsam mulle, —

Ja siisgi wihkan sind;

Wõin haawu lüüa sulle, —

Ja endal lõhkeb rind. — —

Sa kõige armsam mulle. —

Oh häda! — õnnetust!

Miks haawu lõin ma sulle?

Miks salgan armastust?

— 48 —

Oh wõiksin.

Oh wõiksin taewa telgilt

Kõik tähed paluda

Ja eha hellalt helgilt

Ta ilu laenata!

Oh wõiksin kõik, mis ilus,

Mis walgus ühenda —

Sind, sind siin ilu wilus

Siis krooniks sellega!

Anna andeks.

Anna andeks, anna andeks,

Et armastan sind,

Et sinule ainult mul tuksumas rind!

Ei ialgi loota küll tohi wist ma,

Et sina mind, armas, wõiks armasta ka,

Anna andeks, anna andeks,

Et armastan sind!

Anna andeks, anna andeks,

Et armastan sind,

Et sinule ainult mul tuksumas rind! —

Kui tahad mind wihkada, — wihka siis

 mind! —

Ma lähen ja leinan ja — armastan sind.

Anna andeks, anna andeks,

Et armastan sind!

— 49 —

Oh kumaw lill.

(Julius Wolffi järele).

Oh kumaw lill, kes käskis simd

Nii õitseda?

Küll walust wäsin'd oled, rind —

Weel rahuta? —

Õrn lill, torm tõuseb — armuta

Sind murrab ta. —

Arm kaewab haua sügawa, —

Siis waikid sa. —

„Sa kurw? — oh hiilga, kaunim silm!

Arm hoiab sind. —

Mu rinnal' tule, minu ilm,

Mu laanelind!

Küll tean, et mind armastad

Sa lõpmata.

Oh õnne, taewa helinat,

Kui ütled: „„Ja!””

— 50 —

Metsapiigad.

Punapalgel

Poisikene

Õitsetulel uinumas.

Metsapiigad walwamas,

Haljal murul mängimas.

Tasa heljub

Lauluhelin:

„Uinu, uinu, poisike!

Lille lehk, kui magus see!

Pikk sul eel weel elutee.”

Üks tall’ pani

Pärga päha,

Teine kandle kaenlasse,

Kolmas kudus waikseste

Unewõrku silmale.

— 51 —

Lill ja liblikas.

Tundmata lilleke oru sees õitsis,

Looduse lapsuke ilutses.

Liblikas õhu sees hiilgawaid tiiwu

Lehwitas — lillele lähenes:

„Lilleke, kaunike, kullake, kuule!

Oru sees õitsemas, ilusam taim!

Igawest’ wiibiksin õnnel su juures!

Usu, mind waigistab armu aim.”

„Lenda, oh liblikas! lehwita tiiwu!

Õisi weel õrnemaid nurmel sa näed.

Enne kui päikene õhtule jõuab,

Kaugele kandnud sind armu wäed.”

Lendas siis liblikas, lehwitas tiiwu;

Õisi weel õrnemaid nurmella weel.

Lilleke, kuulates ööpiku laulu,

Ilutses õuuella eha eel. —

Lill

I.

Kastetilk kord kogemata

Kukkus lille silma;

Sammal pehme peitis sala

Lille oma hõlma.

Kuuske waatas mõttes alla, —

Oksad laial’ laotas;

Waik öö tõttas tasal sammul,

Silmi kinni waotas.

— 52 —

II.

Koidu unel kumab lille

Sambla süles sala;

Kaste pisar hiilgab, läigib

Lille laugel pala’.

Kas wõid lille unenägu

Sõnule sa sääda? —

Hommik kerkib, elu ärkab; —

Päike tõstab pääda. —

III.

„Tere!” tuhatkordne „tere!”

Heljub läbi laane, —

Mõttes aga alla waatab

Kuusk, see kangelane:

Lillekene kuuse warjult

Waatab taewa üles.

Nutab, naerab õnne tujul

Sala sambla süles:

Sind ma, päike, unes nägin,

Waat’sin silma sulle! —

Sulle lehkan, sulle õitsen —

Anna andeks mulle!

— 53 —

Nõmmelill.

I.

Kanarpikus kaswasin,

Sambla süles sirgusin.

Kaste külm mind kaisutas,

Pilwe puhkel paisutas;

Olen nõmmelill.

Tuli päike, tulisilm, —

Teiseks, teiseks läks kõik ilm

Laani hakkas hiilgama,

Õhud õrnad õõtsuma,

Ilutsema ma.

II.

Metsas liikus muistne jutt;

Minu laugel hale nutt:

Wõin'd ei õnnel hõisata,

Ega leinal laulda ka;

Olen nõmmelill.

Oleks sügis', sureksin.

Sambla süles närtsiksin!

Ei wõi õnnel hõisata,

Ega leinal laulda ka;

Olen nõmmelill.

— 54 —

Kiusakas kasuõde.

Kasuõde Karjamaalt,

Wend wist oli Kungla maalt; —

Saatus, saatsid kokku nad: —

Wõind ei teha pahemat;

Wend nii lahke wiisakas,

Õde kare kiusakas;

Ial lahket sõnakest

Tuln'd ei tema huuletest.

Kõik, mis wend tall' awaldas,

Teda ikka wihastas,

Teretuseks pööras ka

Wahest selja kiusuga.

Siisgi wenna kannatus

Saan'd ei otsa. — Õnnetus

Tahtis kord, et õe käel'

Andis wend suud wägiwäel: —

Ehmatus ja wiha, — häält

Ei kuulda. Ruttas säält

Õde; minnes ähwardas:

„Maksan!” — Põues laenetas. —

— 55 —

Õnn! sest warsti nõelaga

Juhtus wennal’ wastu ta.

„Ai!” — Näe weri wenna käel:

Õde maksnud nõela wäel.

„Ai!” — Miks õe kõrwule

Walus äkist’ oli see?

Tahtis andeks paluda;

Isemeel — ei wõinud ta.

Ruttas säält. — Oh nutuga

Uinus hilja magama:

Oli nobe haawamas;

Haaw nüüd endal walutas.

Walutas ja walutas,

Ööd ja päewad walutas.

Tahtis andeks paluda; —

Isemeel — ei wõinud ta.

„Walu wiimaks maha jäi?

Usun, ei. — Sa metsas käi:

Kuuled linnu kurtemist,

Sulgisrinna ohkamist:

Karistuseks kurjusel’,

Hoiatuseks õdedel'

Muudetud on linnuksa

Kasuõde ootmata.

— 56 —

Tark.

Tark taht’ talu kosida,

Ainust tütart taluga.

Arwas üles suured kasud:

„Õnnelik, kui sinna asud;

Oled priske peremees,

Elad nagu kala wees.

Targalt asja

Toimeta!” —

Seadis juuksed siledaks,

Kaelaräti sirgemaks;

Õppis päha armukõne,

Kurwastusest sõna mõne,

Tegi näo tõsiseks. —

Õnne teele jalg siis läks. —

Räästas laulis:

„Mehe töö!”

„Mesimagus marjuke!

Hõbe-hele hellake!

Kuningas kui oleks mina,

Waene maha jäetud sina, —

Üksi sind ma kosiksin. —

Sinuta ma sureksin!” —

Piiga peene

Tundis meest:

„Kuldawäärt sa, kallis mees!

Päästjaks seisad siin mu ees.

Oled tulnud armu sunnil

Kosima mind õigel tunnil

— 57 —

Waene, mahajäetud ma

Isast, emast, warast ka.

Kõik mu rikkus —

Ise ma.”

„Kudas?! — mis? — kas?” —

 „Raugal' mind

Soowib isa. — Rikas lind —

Tõrgun wasta, jään ma ilma

Kõigest, mis siin puutub silma;

Mis sest wiga? warata

Armsam weel ehk sulle ma.”

Ahahahah!

Waene mees! —

Mõrul meelel magus keel

Laulab: „Jah — sa armsam weel!”

Endal aga tõusmas higi,

Katsub, kuis saab ukse ligi:

„Hääd sull' päewa hombseni!

Siis ma jälle tagasi.”

Wilets, weider

Õnne kütt! —

Piigal aga nukker meel —

Ohkab, — kurwalt sõuab teel:

„Isa, wiska wara wette!

Ära too tad päewa ette;

Õnnetust ta mulle loob,

Walewõrku silmil koob:

Ahnus’ püüdel

Armu kuub.” —

— 58 —

Waene minija.

Äiakene, ämmakene,

Andke andeks minijale,

Et ta waene warrekene,

Toodud teie murudele!

Anded jääwad andemata; —

Wäike minu weime wakka.

Küdi, ära kurjalt waata!

Nadu, ära noomitele! —

Küll ma astun haljaks õue,

Ehin koja ilusaksi. —

Naerab taewas, — kõmab kõue,

Waenu-wõrk jääb kudumata.

Äiakene, ämmakene,

Küdi tarka, nadu noori,

Olen, waene warrekene,

Kaasa kalli kullakene. —

— 59 —

Tiiu.

Hella eit mull' helmed andis,

Taati kallis sõle tõi.

Wenda wäike lilla kandis!

Õde õrnast' ehitas.

Läksin wainul' kiige pääle,

Lõõritasin, lõoke.

Kaasik kajas. — Minu hääle

Pannud tuul wist sõuderna.

Tolmu pilwed teda matsid,

Hobu hullu hirnumas;

Kallid riided noort meest katsid:

Wahwalt waatas mustjas silm.

„Neiu, kas siud ehmatasin?

Anna andeks! — laula weel!

Pea, sind ammu armastasin!

Armastad ka sina mind?”

Waiksin weidi. — Waatsin maha:

„Tunnen sind, su auusat meelt;

Aga ei sind kaasaks taha;

Ei sa ole Eestlane.”

Wõõras nagu wiha tujul

Uhket kulmu kortsutas,

Kummardas siis kurwal kujul; —

Laande kadus ratsanik. —

— 60 —

Meie Mihkel.

Meie Mihkel mullu juba

Pidi kosja minema;

Aga polnud pruuti teada, —

Mis ta pidi tegema?

Üle-rnullu Mihkel muidu

Oleks saanud joonele;

Aga ajad olid kallid, —

Asi jäi siis poolele.

Mitu aastat enne seda

Mihklil ikka õnnetus:

Millal saan, ei saanud walmis,

Millal muidu äpardus.

Nõnda'p siis need ajad läh'wad

Hall'akas ju Mihkli pää.

Iga talw ta kosja ehib;

Nõuu ei ial korda lää.

Mihkel, Mihkel, mina usun,

Peiuks jääd sa igawest';

Ialgi ei too sa koju

Endal' kallist kaasakest.

— 61 —

Peipsi kaldal.

Säras, sinas Peipsi pinda

Õrnal eha hiilgusel;

Kaldal kurtis Kurbalinda,

Pisar läikis palgetel:

„Õed hellad hõiskamaie

Jäiwad küla nurmele;

Mina, waene, leinamaie

Tõtt'sin tühjal' rannale.—

Puistsin pärja laenetesse,

Hõbe-helmed särawad. —

Surm, oh jõua südamesse,

Awa taewa wärawad! —

Noorus'-nurmelt okkaid leidsin,

Kurbtust wara eluteelt;

Sügawasse põue peitsin

Õnne ilma, rõõmust meelt.

Sakalast siis laululindu

Lendas, laulis lepikus

Ime-kaunilt; rninu rindu

Tärkas õnnel armastus.

— 62 —

Aga minewiku wilust

Kohutas mind mure ilm,

Et ei suutnud lauluilust

Rõõmul teretada silm.

Kaugel nüüd on kallis lindu,

Wiibib Taara tammikul;

Igatsus jäi minu rindu,

Kurdan õhtul, hommikul!”

Laene kohas. — Linnu tiiwul

Lehwis ingel läbi öö. —

Neiu närtsis eha wiiwul. —

See on armastuse töö.

Ei ialgi ja alati.

Kes ei unda ial näinud,

Aate-riigis ial käinud,

Sellel kalk ja kale silm;

Talw ehk suwi — ikka külm.

Alati kes une ilmas

Wiibib, sellel udu silmas.

Elu pakub õnne õit;

Ta ei näe, — sest unel wõit. —

Lenda üles tuule tiiwul!

Tule jälle! Aja wiiwul

Selgeks, heldeks sinu silm

Saagu! ilus siis maailm.

— 63 —

Jaani-öösel.

Jaan-öö — nii waikne, mahe,

Kuu ja tähed hiilgawad.

Sääl, kus kohab läte jahe,

Toetab Ellu kase na'al.

Tal ei liigu pisar laugel,

Ei ta nuta; — kahwa palg. —

Huuled sosistawad : „Kaugel!” —

Waatab üles — pajatab: _

„Wägew Jumal, püha oled!

Õigust teed! — Sind kummardan.

Kui on armul walu nooled,

Miks sa teda ilma lõid?”

Näe, mis lennul üle aasa?

Ime-hääled heljumas. —

Õhud toonud wastust kaasa;

Taewas troosti lälitand:

„Ära kaeba, kurbtust kaalu,

Piiga! arm on imelik. —

Kannatust sa endal palu. —

Kuld saab tules seletud. —

Igawiku õndsas ilmas

Armul ilus kodumaa.

Pea truudust ikka silmas:

Sind ka ootab igawik.” —

— 64 —

Peiu ja neiu.

Päike kumab õhtu eel,

Laewnik laia mere teel;

Tasa hällib wete pind

Laewa lennul nagu lind.

„Jõua, sõua, laevake!

Rannal palmib kullake

Lootus'-pärga.” Õnnella

Tuksub süda rinnalla.

Oh hella neiu

Ja kallis peiu, —

Kui truu on armastus,

Siis süda walwel

Ja wagal palwel,

Et lõpeks lahutus.

Kaugel mustab taewa piir, —

Õnnetuse jalg on kiir, —

Mures märkab laewamees,

Et tal raske wõitlus ees.

„Maru hukkab armuta

Laewa, murrab lille ka

Nurmel — nuttes närtsima,

Mängib nõnda eluga.”

— 65 —

Waik! miks nii kohkel?

Miks süda ohkel

Ja walus wõitlemas?

Kas eha ehtel,

Ehk koidu puhtel

On õnn ju kadumas? —

Meri mässab tormi tööl,

Laewnik hädas hirmsal ööl.

Kuu ning tähed peitnud end;

Wihal wälgub pikse lend.

„Wilu wete woodele

Heidab elu unele.

Helde Jumal, halasta:

Tröösti minu armu Sa!”

Waat', kahwal palgel

On wälgu walgel

Neid ärdalt palumas. —

Kes jõuab sõuda

Ja rannal' jõuda,

Kui maru mässamas?

Meri waikin'd. — Koidu a'al

Kurdab neiu kalju na'al. —

Päik'se tõusul hõiskab ilm. —

„Oh!” -- Miks kohkub ootja silm?

— 66 —

Kallist koormat kaldale

Kandnud laened hellaste.

„Surnud!” — Neiu, nuta nüüd!

Pane selga leina rüüd!

Üks usk, üks lootus,

Üks püha tõotus,

Kaks südant

Neid elus ühendand. —

Ju mõrsja ehib;

Üks ingel lehib;

Surm leina lühendand. —

Tasa sõuab õhtu tuul,

Linnukesed laul'wad puul.

Lilled, õied uinumas,

Kuu weel kõrgel walwarnas.

Mäel kalmu künkalla

Uinub peiu rinnalla

Neiu. — Õndsa unele

Peitnud haud neid ühtlase.

— 67 —

Üks unenägu.

I.

Mind wõta wabandada,

Mu lahke lugeja,

Et une ilmutusi

Sull' julgen awada:

Ei unenägu peta:

Su mõtted salamad

Sull' unes ilmsiks saawad,

End teoks muudawad. —

Üht waest last wõtnud uni

Kord raskelt paeluta. —

See muistne, muistne lugu —

Nüüd wõta, kuulata:

Kuis pääsukesed hirmul,

Kuis puud ju kohamas!

Kuis mustal taewa telgil

Ju kõue kõmamas!

Nüüd algab mäng wist kole

Pea laias looduses. —

Jää, inimene, rahul',

Tee palwet maja sees!

Kuid näe, kes maja warjult

On põgenemas nüüd?

Kas on see waimu kogu?

Tal seljas walge rüüd.

— 68 —

Üks piiga kahwal põsel,

Juuks laial' laenetab:

Ja nagu tuulest aetud

Ta käiku kiirustab!

Mets must ta ümber kohab, —

Ei jää ta paigale,

Mäest alla, üles lendab

Kõrgemal' kohale. —

Nii maasikmäele jõudnud

On Juta wiimati.

Siit kaugele ta waatnud

Ju sagest' ennegi.

Siin põlwili ta langeb,

Käed üles sirutab

Ja raskes ahastuses

Ta nõnda pajatab!

„Ma tahaks surra, Jumal! —

Oh halasta mu pääl!

Jah kuule! koju kutsu

Mind täna pikse wäel!

Siin olen wõõras — wõõras

Ma lapsest saadik ju. —

Ma kardan inimesi:

Mul ikka lukus suu.

Ka wihkada neid tahtsin:

Nad mind ei armasta. —

Oh — wiha warjust tõusnud

Arm — ilma otsata. —

— 69 —

Arm, Issand, oled sina? —

Mu waim täis elutuld.

Oh päästa teda, päästa

Sest kehast, kes on muld!”

Nüüd pilwe ööde põuest

On wälgud lendamas,

Kui tulisemad nooled

Mäe ümber kiirgamas.

„Siis, siin mu süda! Tuli

On tule sugune.” —

Siis muru sülle langeb

Ta warju surmale. —

II.

Ju taewas selge, sinab,

Ju päike hiilgamas,

Ja tuhat linnu keeled

Ju Loojat tänamas. —

Siis minestuse paelust

On piiga toibumas:

„Kus olen? — olin surnud?

Kes surmast äratas?”

Sääl leherikkad põõsad

Nii tasa kohawad. —

Mis ime-hele walgus?

Mis kõrwad kuulewad?

— 70 —

Sa rasket pattu teinud

Ja Loojat wihastand:

Kuis tahad käsku anda,

Sell', kes sull' elu ann'd?

Waat, elu nõuab elu:

Sa pead wõitlema!

Pead inimeseks saama,

Sa unenägija! —

Nüüd mine! — „Andeks anna

Mull', Issand, minu süüd!” —

„Jah, annan! õnnis oled,

Kui auus on sinu püüd!” —

Ta ärkab. — „Elu!” hüüab

Tal iga weretilk. —

Küll ükskord ikka koidab

Tall' õnne õndsam pilk. — —

— 71 —

Koidulale.

Kenam õis, kes koidu walgel

Lehkasid nii armsasti

Ja ka wara päewa walgel

Hiilgasid weel hellasti.

Miks sa närtsind? Priiuspidu

Algab alles isamaal. —

Miks sind wõitis surma idu.

Tulewase õnne ra'al?

Tasa lehwib luule-waimu

Leinas üle Maarjamaa,

Leinab, et ta kallim kaimu

Lahkun’d, kadun’d Koidula.

Lahkelt aga laulu leegil

Heljub Sinu mälestus,

Heljub tulewasil aegil

Nagu püham pärandus. —

Maga rahus haua wilus,

Kallim Eesti tütardest! —

Küll kord koidab hommik ilus

Paradiisi wäratest.

— 72 —

Eesti ühenduseks.

Kuule, kulla külameesi,

Wahwas, wapper Eesti meesi,

Tule, anna wendel' kätt!

Üheudus on õnne lätt'.

Ära korja lingu kiwa; —

Sõda sõkub seemne iwa.

Kui näed wiga, aita siis,

Nagu auusa mehe wiis. —

Õed, kallid, mis siis meie

Teeme, et saaks kulda-keie

Üksmeel, truudus, tugewaks, —

Eesti elu ilusaks?

Kannatus, see kaunim kaimu,

Arm ja tasandus meil' aimu

Andku, et me waikseste

Tasaks teed teeks õnnele.

Iga kohta istutagem

Rahu, lõbu — lepitagem!

Eesti lee pääl püha tuld

Kaitskem, — sääl — sääl selgib kuld.

— 73 —

Ehitage rahukojad.

Taaralaste targad pojad,

Eesti waprad wennaksed,

Ehitage rahukojad

Enda keskel ülesse!

Üksmeel astub wõimsal sammul

Eesti elu edeneb,

Wili kaswab, lokkab rammul:

Tulewik teid õnnistab.

Waenu winu kurnab jõudu,

Teiste ees teid naeruks teeb.

Kannab elu-põllul' põudu,

Rikub õilmed ilusad. —

Taaralaste targad pojad.

Eesti waprad wennaksed,

Ehitage rahukojad

Enda keskel ülesse! —

— 74 —

Emakeel.

Emakeel, su kaunis kõla

Heljub minu südame,

Tungib jumalikul wõimul

Minu põue põhjasse.

Sul on wõim: nii leinalugu,

Kui ka hõiskaw õnne hääl,

Mõtted õrnad tormilised —

Kõik täis elu sinu wäel.

Kahetsen, et kaua oli

Tundmata su ilu mull'.

Et sa harimata, waene,

Kuulsin elu-hommikul.

Wihkamist ja waenu waljut

Tõutati mulle ka,

Kui sind kallimaks ma keeltest

Julgeksin kord pidada. —

Pean sind kalliks. — Kaswa! kaswa!

Ei sa ole õitsmas weel;

Talw sul oli pikk ja wali,

Minu armas emakeel!

Küll sind Eesti pojad, tütred

Wõt'wad kaitsta, kaswata.

Tulewikus teiste hulgas

Saad siis auuga heljuma.

Näitma saad, et Eestlas südant,

Eestlas waimu olemas,

Et on rahwus' püha tuli

Eesti põues põlemas.

— 75 —

Isamaja

Lapsepõlwe unenäod

Minu meeles mõlguwad,

Igatsuse hellad helgid

Põues tasa ärkawad.

Kus kord kiitus minu kätki,

Isamaja, — kallim paik; —

Künkad kõrged päikse paistel,

Mets nii haljas, org nii waik.

Läikiw laene, wete pinnal

Wesililled walgemad,

Kaasik kaunis jõe kaldal,

Haawad aias kohawad.

Kuusk ja lõhmus, põlist põlwe

Jutustamas;künnilind,

Kes end tooming'-õite warju

Peitsid, kohutasin sind.

Lapsepõlwe rõõm ja kurbtus,

Unenäod ilusad,

Talwe-õhtud ema kõrwal

Muistsed jutud mõnusad:

Kõigest kaugel. — Laaned laiaks,

Piirid pikaks paisumas. —

Isa, ema kallist paigast

Teisal ära asumas. —

Millal saan sind weel kord näha,

Haawakiwi, kallim paik? —

„Mitu igatsust mul põues?” —

Jah! — küll ootan, olen waik. —

— 76 —

Ei jookse jõgi wasta mäge üles,

Ei õitse lilled ial liiwa süles,

Ei sära silm, kui elu raskust palju,

Ei hõiska suu, kui põues wõitlus walju.

Kelle elu õnne-rikas,

Lapsepõli päik'se rikas,

Elu-hommik armu-rikas,

Lõbus, laulu-, lille-rikas:

Selle rind on rõõmu-rikas,

Selle loomus lõbu-rikas,

Selle suu on sõna-rikas, —

Selle ilm on ilu-rikas.

— 77 —

Laewnik.

Üks laewnik sõudis

Ja kaldale nõudis

Küll laenete wäest.

Kuid laene käib kõrgel;

Pea tormide wõrgel

On nõrkemas jõud:

„Mu Issanda hoole

Ja wete woole

Nüüd annan end ma!”

Pea laened tad kandsid

Ja hellasti pandsid

Siin rannale ka.

Jumalaga.

Jumalaga! tänan kõiki.

Kellel oli kannatust,

Kuni siiamaani jõuda,

Lugedes mu luuletust.

Jumalaga! wõib ju olla,

Et ei enam kokku saa:

Äkist' alustama laulu

Pidin — nii ehk waikin ka.

Jumalaga! surm ehk elu,

Rõõm ehk kurbtus — tõega

Hüüdkem: „Usk, arm, lootus olgu

Meie elu ehtija!”

Sisekord:

Sisseminekuks        3

I.

Kurwal tunnil        4

Maru, waiki        5

Koit kumab        6

Kannata        6

Nõder inimene        7

Pea päike looja läeb        8

Pime öö        9

Näe, mis lendab lehwib läbi ööde        10

Sügise        10

Linnuke        11

Päikesele        12

Wangis lind        13

Kuldne koit        14

Kartus        14

Kewade        15

Laula ja ära laula        16

Ööpikule        16

Käokene, kulda-lindu        17

Naera        18

Siin kalju        18

Mis sa tahad, kewade?        19

Kui jõuab kewade        20

Walgus on õues        20

Wii ära need ehted        21

Kas pean tõest'        22

Palaw, palaw põues        23

Ei tule uni        24

Millal laulud lahkemad        25

Wangis        26

Hoia ennast        27

      II.

Kui lillekene nurmel        28

Nad armsad üksteisel'        28

Waba        29

Tuksuw süda        30

Sina oled kelm        31

Kustuta        32

Hinge hellal igatsusel        33

Ära küsi        33

Leidsin lille lepikusta        34

Surma mõrsja        35

Kõik kallile        36

Ma nutsin unes        37

Õhtul        38

Soow        39

Kesk ööl        40

Walwades        40

Uinu        41

Hääd ööd        41

Ära ärata        42

Ärka.        42

Unes nägin        43

Igatsus        43

Wõin        44

Kõrkjas kohas        44

Mõttes waatsid        45

Sinu silmad        46

Sinu silmist pilk        46

Kallis, sul on kuldne süda        47

Sa kõige armsam mulle        47

Oh wõiksin        48

Anna andeks        48

Oh kumaw lill        49

III.

Metsapiigad        

     Lill ja liblikas        51

Lill        51

Nõmmelill        53

IV.

Kiusakas kasuõde        54

Tark        56

Waene minija        58

Tiiu        59

Meie Mihkel        60

Peipsi kaldal        61

Ei ialgi ja alati        62

Jaani öösel        63

Peiu ja neiu        64

Üks unenägu        67

V.

Koidulale        71

Eesti ühenduseks        72

Ehitage rahukojad        73

Emakeel        74

Isamaja        75

Ei jookse jõgi        76

Kelle elu õnnerikas        76

Laewnik        77

Jumalaga        77