Kreutzwald

Teretus.

Kõla, kannel kaunikene,

Kõla sisse aasta uus!

Rõõmus oli inimene,

Hiilgas küünal jõulupuus,

Jõulu rõõmul lahku ta

Wanast aastast rahuga.

Lõbus jõuluime mõnu

Saatku meid me käigi pääl,

Kaunistagu meie sõnu,

Kuni kostab meie hääl,

Et meil oleks olewik

Ikka lõbus, rõõmulik.

Lõbu awagu meil lahti

Iga Eesti uksekse,

Mõnu tehku meile mahti

Iga Eesti majasse.

Ilu ehtku Eesti meelt,

Kenadus me emakeelt!

Kudugu meil' kuldset sidet

Kõne mõnus, südamik,

Jäiku järel jäädwat pidet

Jutt nii lõbus, jumelik.

Kannel kaunis! Kõla sa

Seda üle Eestimaa!

Päikse kiir.

Päikse kena kiireke

Lendab keisri majasse,

Lendab metsa, lendab maale,

Lendab pikse-pilwe raale,

Lendab wõersiks waesele.

Kõik ta paneb hiilgama

Kulla läike iluga:

Neiu riided walgeks maalib,

Peiu jume julgeks maalib,

Mängib lille-lainella.

Langegu ta lainesse,

Mingu musta mudaje:

Ükski teda mustaks muuda,

Teda rikkuda ei suuda,

Ta on puhas kiireke

Laulik, lahke linnuke!

Oled kiire sarnane:

Taewast tood sa meile ilu,

Saadad walgust, kus on wilu,

Saadad soojust südame.

Õnnesoow isamaale.

Sulle, sulle, isamaa,

Tahan õnne soowida.

Koidu kuma kodudesse

Tõstan härdast' laulu häält;

Mis mul tungib südamesse,

Seda sulle soowin säält.

Sulle, sulle, isamaa,

Tahan walgust soowida.

Paista talle, taewa walgus,

Paista, kus on pimedus!

Saada öö, sa elu algus,

Saada ära hämarus!

Sulle, sulle, isamaa,

Tahan lõikust soowida.

Lõikust, lõikust kõrgel kõrral

Tulgu sinu külwidest!

Lõikust saagu sajal wõrral

Igast kaunist seemneksest!

Sulle, sulle, isamaa,

Tahan auu soowida.

Lehkwad lilled armsal aasal

Sinu auuks õitsegu!

Walmid wiljad õitsme kaasal

Sinu auuks otsatu!

Sulle, sulle, isamaa,

Tahan ilu soowida.

Päikse paiste, pilwe wilu,

Ööpik lahke lauluga:

Kõik see olgu sinu ilu,

Kõik su ehe, isamaa!

Sulle, sulle, isamaa,

Tahan rahu soowida.

Rahu olgu sinu rajas,

Rahu merel, rahu maal,

Rahu maitse omas majas

Rahuliku taewa all!

Sulle, sulle, isamaa,

Tahan rõõmu soowida.

Rõõmu tulgu koidu läigist,

Rõõmu armsast eha aast!

Rõõmu tulgu pilwe käigist,

Rõõmu merest, rõõmu maast!

Sulle sulle, isamaa,

Tahan priidust soowida:

Priidust, jumalate annet,

Priidust, taewast tulewat,

Kustutama kurjus-wannet,

Muda sisse muljujat.

Sulle, sulle, isamaa,

Tahan truudust soowida.

Ole truu, kui sinu päike,

Armastatud isamaa;

Ole truu, siis sinu käike

Tahab taewas õnnista'!

Sulle, sulle, isamaa,

Tahan ühtmeelt soowida.

Olgu üksmeel sinu side,

Mis sind elus ühendab;

Olgu ühendus su pide,

Mis sind eluks pühendab.

Sulle, sulle, isamaa,

Tahan troosti soowida.

Ära nuta külma talwe,

Kullakallis kodumaa!

Sui on kuulnud sinu palwe,

Kaunike, sest rõõmusta!

Sulle, sulle, isamaa,

Tahan wäge soowida.

Wõtku wilja-wälja wägi

Ohak-orast lämmata,

Et wõiks nisu nurme mägi

Õigeis õilmeis õitseda..

Sulle, sulle, isamaa,

Tahan wahwust soowida.

Ole wahwa! siis sa näed

Õnneõitsmeid küllaga;

Ole wahwa! siis su mäed

Wõiwad taewa tõuseda.

Sulle, sulle, isamaa,

Soowin sooja sõnaga:

Taewas, tuuled, maa ja meri:

Kaitske teda armuga!

Eesti süda, hing ja weri:

Isamaal sa rõõmusta!

* *

Kaswa nüüd, mu kallis kaimu,

Ilustatud isamaa!

Õitse nüüd, mu õnne aimu,

Kulda kuku kodumaa!

Kanna wilja, kaunikene,

Mu'su muru munake!

Saada lõikust, lõbusate,

Rohkest oma rahwale!

Uue aasta teretus.

Tere, Eesti wennad, õed,

Kuldakallis kodumaa!

Tere, Eesti järwed, jõed

Koidukenas kodussa!

Teretus Teid terweks tehku

Waenu walust waikseste!

Lootus saatku lillelehku

Uueaasta uksele!

Maitske õitswat õnne majas,

Armastusta armulla,

Rohket rahu laias rajas,

Õnnistusta õuessa!

Seda soowib süda soojalt,

Soowib tuskwalt, tungiwalt,

Palub teile heldelt

Loojalt Uueks-aastaks kõrgemalt!

Uus laul.

Tooge lehkwaid tamme lehti,

Kantke kokku õitswaid puid:

Isamaad nüüd wõtkem ehti',

Walmistada wanikuid!

Pangem uue jõuuga

Uued laulud laksuma!

Wanik saagu wapratele

Taara tamme lehtedest,

Saagu saagiks wahwusele

Eesti pinna ehtedest,

Et wõiks uue jõuuga

Uued laulud laksuda!

Taaralased, wahwad waimud:

Kuulge, tõuske, waadake!

Kalewide kanged kaimud:

Tõuske uue elule!

Pange uue jõuuga

Uued laulud laksuma!

Waatke walendawat koitu,

Waatke, ta end lähendab!

Lõkendawat lõuneloitu

Meile ette tähendab:

Sest siis uue jõuuga

Pangem laulud laksuma!

Kuldne koit! Kuis juba kumad

Tarretanud Taaramäel!

Ärata kõik õnnetumad

Wande-unest wahwal wäel!

Küll siis uue jõuuga

Laulud lähwad laksuma!

Uueks aastaks.

Juba on ta mööda jõudnud,

Wana aasta tormine.

Palju on ta nõudnud, sõudnud,

Raiund rada raskeste!

Lahingid ta wälja ladus,

Kuni ajamerde kadus,

Jättes jälgi järele.

Jäljed, jääge wilja kandma

Kodumaale kauniste!

Jääge rikast lõikust andma

Ootwa, lootwa rahwale!

Tooge uued ajad ligi,

Makske meeste palehigi,

Mis läind ajameresse!

Jäljed, andke meile jõudu

Uusi jälgi walmista'!

Saatke meie sõnal' sõudu,

Mida ootab isamaa!

Isamaa! Su wana rammu

Ehtigu su poeg'e sammu

Uuel aastal wõiduga!

Kaunid warandused.

Oh Eesti isamaa!

Mul kõige kallim oled sa.

Ma kõnnin sinu pinnalla

Ja uinun sinu rinnalla,

Mu kaunis Eesti isamaa!

Mu Eesti emakeel!

Sind kuuldes rõõmsaks läheb meel

Su kõla südant sulatab,

Su kõla taewa ulatab,

Mu kaunis Eesti emakeel!

Oh Eesti laulu waim!

Sa elad weel kui kena taim.

Sa hakkad wõsu ajama

Ja metsa piiri rajama,

Kus ükskord ööpik pesitab.

Mu suurem õnn on isamaa.

Mu suurem õnn on isamaa,

Kus nägin paikest eesmalta,

Kus olin kätkis kiikumas,

Kus silm mul esmalt seletas.

Mu suurem rõõm on isamaa,

Kus õitswad lilled aasalla,

Kus paistab päike, kumab kuu

Ja laulab lahkest' linnu suu.

Mu suurem wara isamaa,

Kus elan, suren rõõmuga;

Ta külgi süda kaswanud,

Mu rahu temas rajatud.

Mu isamaa, mu isamaa!

Kuis wõin ma sinust lahkuda!

Su põue heidan hingama,

Su põuest tõusen rõõmuga:

Siis elan jälle isamaal

Ja kõnnin õnnistuse raal,

Siis, armas, kallis isamaa,

Siis õitsed ilma lõpmata!

Ilus mõrsja.

Ilus mõrsja isamaa!

Laksutellen lauluga.

Wõta sina, keda tahad,

Kingi kindlad kihla-rahad:

Minu mõrsja isamaa!

Laksutellen lauluga.

Ilus mõrsja isamaal

Laksutellen lauluga.

Ta on ikka noores eas,

Õitseb ikka õite reas:

Ilus mõrsja isamaa!

Laksutellen lauluga.

Ilus mõrsja isamaa!

Laksutellen lauluga.

Taewas laeks laial nõlwil,

Päike küünlaks kõrgel wõlwil,

Ilus mõrsja isamaa!

Laksutellen lauluga.

Ilus mõrsja isamaa!

Laksutellen lauluga.

Keda arwad, kaisus kanna,

Keda mõtled, mu'su anna:

Minu mõrsja isamaa!

Laksutellen lauluga.

Meie meri.

Kus laiad lained laksunewad,

Kus walges wahus mere pind;

Kus tuuled, tormid kohisewad,

Kus karjub kajak, laine lind:

Sääl oled, meie Eesti meri,

Sääl kaswad, kaunis, kalake;

Sääl rõõmustelleb Eesti weri,

Sääl lehwib priius lahkeste;

Sääl hüüan lakswaist lainetest:

Ma näen Eesti rannakest!

Eestimaa ja Eesti meri.

Eestimaa ja Eesti meri,

Eesti hing ja Eesti weri:

Teile mina hõiskan kaunist koitu,

Teile lõbust lõime toitu.

Eesti meel ja Eesti waimu,

Eesti keel ja Eesti aimu:

Teile mina hõiskan wõimu, wõitu,

Teile kõrget kõue-sõitu!

Taaralaste laul.

Kallis Kalewite kangelaste maa,

Meile oma wana waprust jaga sa,

Waprust Kaljuwallast,

Kaits’da kodu kallast,

Argust halwama,

Waenlast walwama!

Kes on üles tärkand Taara wõsudest,

Hoidgu ennast eemal kõigist kõsudest!

Waprad alal jääwad,

Kõhnad hauda lääwad,

Sirge silduneb,

Kidur kilduneb.

Nii kui Taara tamm ei iial wärise,

Nii kui kalju meres iial katkene:

Taaralane kange,

Ei ta iial lange —

Kangust kaljust joob,

See ta uueks loob.

Tartu linn.

Tartu linn, Tartu linn,

Kuis sind kõrgest kiidaksin!

Trallalla, rõõmuga,

Kuis sind kõrgest kiidan ma!

Eesti linn, Eesti linn,

Ainult sinus elaksin!

Trallalla, rõõmuga

Ainult sinus elan ma.

Tartu piir, Tartu piir

Kena nii kui koidu wiir.

Trallalla, koiduna

Hiilgab Eesti pinnalla.

Tartu maa, Tartu maa,

Hüüdu üles helista:

Trallalla, Tartuga

Olen Eesti ehteks ma.

Kuulge nüüd, kuulge nüüd,

Mis mu wiimne wiis ja hüüd:

Trallalla, Tartuga

Elan Emajõella.

Kui koidud laulu ajawad.

Kui koidud laulu ajawad

Ja taewad wastu kajawad

Ning loodus peab pidu:

Kui pikne pilwist põrutab

Ja wihma wiljal' nõrutab

Ning tärkab elaw idu:

Siis kuuluks kaja kaunima:

Me rinnust wastu kostewat:

Nüüd heljub wägew Looja!

Siis tunnuks looja ligidust,

Kes jagab ilmal' sigidust,

Kes kõige õnne tooja.

Kui koit kord kumab üle maa

Ja maailm ärkab unesta,

Siis käes päewa algus:

Ei kaduw öö siis enam saa

Maailma pilkselt pimesta’,

Siis walitsemas walgus.

Nii, Eesti wennad, meile ka

Uus koit on hakand kumama

Ja waimul' walgust andma:

Ei seegi koit wõi kustuda,

Ei tema hiilgus mustuda —

Koit loodud päikest kandma.

Maa kannab waikselt wanikuid

Ja taewas päikseid päratuid,

Täht hiilgab hiljukeste.

Ei õilmed maa päält otsa saa,

Ei tähed kustu taewasta,

Nad hiilgwad igaweste.

Ka sindgi, hella Eesti pind,

Sind toidab rikas pilwe rind

Ja sulle paistab päike.

Ka sinu lilled lehkawad

Ja sinu marjad maitsejad —

Kes kustutaks su läike!

Sest seisku kaua Eesti põlw,

Kui seilab kõrges taewa wõlw,

Ta õnne maa pääl maitsku!

Kui sõtkub aga sõge sõim

Ja nõtkub inimese wõim —

Suur Jumal teda kaitsku!

Soowid.

Me ühendust teil soowime,

Oh Eestirahwa pojad,

Et wilja kannaks rahwale

Te palehigi ojad,

Et pääseksite wande wäest,

Mis wiib teil wiimse ande käest!

Me sulle priiust püüame,

Oh isamaa ja rahwas,

Ja sulle järgest hüüame:

Et ärka, ole wahmas

Ja sõtku maani maha see,

Kes ära rikub priidustee!

Me sulle õigust otsime,

Oh rahwa wõrsuw wõsu,

Ja ülekohut trotsime,

Et kauks ta kui kosu!

Mis aastasajad teinud sull’ —

Kõik kaub kaunil hommikul!

Sest, kui ju wilgub koidu wiir,

Siis hõiska kõrgel kõlal:

Nüüd jõuab päästja päikse kiir,

Nüüd lehw'gu lipud õlal,

Nüüd lõppend jäädwalt jäle öö

Ja algand waba walgustöö!

Kääpa jääminek.

Kaua kauni kalda katnud

Laiad lume lademed;

Kaua lahkeid laineid matnud

Külmad jääde sademed.

Sagest' sulatasid matte,

Asisid hange aiasse;

Aga kahekordse katte

Said su tubli turjale.

Talw su priiust pigistanud,

Oh, kuis see sul wastu merd!

Asjata sa higistanud?

Asjata sa otsid merd?

Pikse pilwed tõuswad üles,

Katwad kauni päikese;

Maru tuul wiib tuisu süles

Pilwed kokku, laiale.

Kõrgel kõlab kõue kõmm,

Pikne pilwis pilkuneb,

Kallast wastu põrkab põmin,

Koledaste kohiseb.

Kange torm teeb palju paha,

Wihma jookseb lainel maha.

Wäikses ojas wesi woolab,

Tõttab mäest orusse;

Teest ja maast ta läbi hoolab,

Kallab Kääpa kaldale.

Tuule tuhin,

Wõsa wuhin,

Lume lobin,

Wete sobin

Täidab Kääpa laia lainega:

Wesi walgel wahul tõusema.

Kaugel kuuluks Kääpas kirin,

Wete wirin,

Jääde pagin,

Kalda pragin:

Jää nihkub — nihkub minema,

Waljust hüüan järel' rõõmuga:

Sõida, sõua!

Jõest jõua!

Mine! lahke laine mate,

Kau! kauni kalda kate.

Purustaja wälgu wäes,

Wõit ja wõimus Kääpa käes.

Nii sind külma kütke küüsist

Päästis kena kewade:

Läksid läbi leina lüüsist,

Jõudsid pulmapeule.

Nüüd sa woolad suurel sammul,

Tõused wabaduse rammul.

Kalda kantsid kauwad,

Wetewahtu wauwad!

Tõuse, tõuse, tundma saa:

Kalda all su kaunis maa.

Kalda alla wesi waub,

Lained jätwad laksumist;

Tuule tuhin ära kaub,

Päike paistab rahulist'.

Waata, mis sääl laines liigub,

Kõrgel häälel kõliseb?

Kalewite mõõka kiigub,

Waikses laines waleneb.

Laewamehe laul.

Oh lainekene, liigu,

Oh laewakene, kiigu,

Nüüd kaub rannale!

Laine liigub,

Laewa kiigub,

Tõttab rannast kaugele!

Oh lainekesed, tõtke

Ja terwitusi wõtke

Ja kantke kaldale!

Küll ma sõuan,

Küll ma jõuan

Tagasi, kus koduke.

Kui jälle kodu-kallast

Siit laiast laine-wallast

Ma näen sinawat:

Siis mu keeled,

Siis mu meeled

Laulwad laulu lahkemat.

Terwitus.

Sõua, mu laulule, koduse maale,

Jõua mu isamaa haljale raale,

Südame soojusel terwisid wii!

Mägede harjalt siit kõlise alla,

Pilwede piirilt mu koduje kalla,

Südame soojusel terwisid wii!

Terwisid, terwisid kanna sa kaugelt,

Kurbdusi wauta kurbade laugelt!

Südame soojusel terwisid wii!

Wõersil.

Üksinda

Pean wõersil rändama!

Pisar läigib leinalaugel:

Kaunis isamaa on kaugel!

Kaugel ilus isamaa!

Isamaa!

Millal saan su pinnalla?

Millal paistwad sinu mäed,

Wõtwad kaissu sinu käed,

Kes sind ootab nutuga?

Nutuga

Pean wõersil rändama!

Ei siin emakeelt ma kuule,

Ei mu mõte lusti luule:

Kaugel helde ema keel!

Emakeel!

Ainult sinul sinul ema meel!

Wõeral keelel pole wõimu,

Pole lõbust laulu lõimu:

Wõeras hääl on armuta!

Armuta

Pean wõersil rändama!

Ei mind köida wõeras ilu,

Wõeras päiksepaiste wilu:

Arm on ainult kodumaal!

Kodumaal!

Sääl ma reisin rõõmu raal!

Sääl mul lahked laulud liikwad,

Lillinupud nurmel kiikwad,

Sääl ma pole üksinda!

Laine ladwal.

Sõua, jõua, laewukene,

Sinna kauni kaldale!

Lõika läbi laine ladwa!

Juba pilkneb piirikene.

Oh, kui olen rõõmu rõõndul,

Igatsuse istmetel,

Siis mu õnne hõiskamine

Kõlab kõrgel ülewel.

Tõmba, tõmba, tuulekene,

Laewa masti ladwakest!

Uika randa, huulekene,

Laksuwatest lainetest!

Maarjamaa! mu silmis sinad,

Waate wiirul walendad:

Rõõmurikas rinnakene,

Pea sina sinna saad.

Sõita, jõua, laewukene,

Sinna kalli kaldale!

Lõhu läbi laine ladwa,

Juba paistab piirike!

Priiuse kodu.

Küll ma nutsin wõeral maal:

Oleksin ma koduraal!

Wõersil olen wangis ma:

Tahan kodu tõtata.

Aga kui ma kodumaal

Nägin sõda rahu aal,

Nägin wabadusella

Waesid mehi wangissa,

Siis ma hüüdsin südamest:

Priius kadund ilmadest!

Ainult laulust leian ma

Õiget priiust ilmasta.

Unenägu.

Ma nägin täna halba und,

Et wäljas sadas rasket lund

Ja tuulemaru lõõtsus.

Tuisk mattis Eesti hallikad

Ja kattis lilled kallimad

Ja Taara tamm, see õõtsus.

Ei tunnud Pühajärwe ma,

Ei näinud Taaramäge ka,

Ei enam Eesti hiisi:

Kõik oli sadu sampinud

Ja ühe tasa tampinud —

Tuul hulus wõerast wiisi.

Oh Taewaisa, waigista —

Nii palwetasin unes ma —

Sa kole-kurja ilma!

Ma ehmatades ärkasin

Ja näu mõtet märkasin

Ja pisar tuli silma.

Eesti sügis.

Külmad sajud sagenewad,

Puude ladwad lagenewad,

Päike kaub kaugele.

Kus oli enne heinalist,

Säält nüüd leian leinalist,

Leian nutjaid nukraste.

Tali, kes sa Eestimaada

Tahad oma alla saada,

Oma rüppe rusuda, —

Kuis on sinu weri wilu!

Kuis sa surmad suwe ilu,

Paned hinge ihkama!

Taewaisa uuest loogu,

Eestimaale jälle toogu

Kena, kauni kewade!

Saatku ära surmatuuled,

Päästku lahti luulu huuled,

Andku elu Eestile!

Kurb laul.

15. märtsiks 1882.

Eestimaa! Eestimaa!

Kurba laulu kuulata!

Mure muljutusel astsin

Üles Taaramäele,

Õhtu kastes jalgu kasisin,

Kasisin silmi nutusse.

Eha oli kustumas,

Süda waljust walutas.

Eestimaa! Eestimaa!

Kurba laulu kuulata!

Ah! Sääl teda hauda kanti,

Kanti kallist kalmule,

Eesti poega mulda panti

Wagusasse woodisse.

Haua awandusella

Puusärk panti puhkma.

Eestimaa! Eestimaa!

Kurba laulu kuulata!

Matjad seisid kahes jaus,

Ei nad eland sõbrana!

Sada korda päike waus,

Ükski neid wõind ühenda:

Waenu laene wahutas,

Eesti poegi lahutas.

Eestimaa! Eestimaa!

Kurba laulu kuulata!

Waata! Taara muistne wäraw

Awas ennast ülewel,

Wanemuse kannel säraw

Ilmus päikse hiilgusel.

Laulujumal tõsiselt

Tuli alla ülewelt.

Eestimaa! Eestimaa!

Kurba laulu kuulata!

„Wanne walwab waenu rajal,

Lapsed! Leinalaulu kajal

Tehke sõbrust südamest!”

Laulujumal hüüdis nii,

Tõusis taewa tagasi.

Eestimaa! Eestimaa!

Kurba laulu kuulata!

„Wennad!” kuuldi haualt hüüdmist,

Isamaale elage!

Eestirahwa õnn te püüdmist

Ühendagu täieste!

Ainult siis te wõidate,

Kui te ühes sõidate!

Eestimaa! Eestimaa!

Kas ei hüüdmist kuule sa!

Matjad ühendasid ennast

Hauda katma kauniste,

Lahkusiwad lahkund wennast,

Süda awas südame.

Eestimaa! Eestimaa!

Kas sa end ei ühenda?

Kuldne koidu kiir.

Kuldne koidu kiir,

Hiilgaw eha wiir,

Heljute weel endsel helgil;

Päewa rajate,

Juttu ajate

Taara taewalisel telgil;

Aga Taaramäel

Lõppend wana wiis:

Uuel wäärwal wäel

Kohab Taara hiis.

Kuldne koidu kiir,

Hiilgaw eha wiir:

Heljute weel endsel helgil!

Hüüan hiide ma

Taaralastega:

Mis sääl imet ilmunessa?

Kas sääl jumalad

Ennast näitawad?

Kas sääl sortsid silmunessa?

Aga metsa kaja,

Ei talt kostust saa:

Taara waikne maja,

Ainult kohab ta.

Hüüan hiide ma

Kostust kuulmata:

Mis sääl imet ilmunessa?

Kuldne koidu kiir,

Hiilgaw eha wiir:

Kostke mulle uuel helgil!

Päewa rajage,

Juttu ajage

Tulewikust Taara telgil!

Lõpku Taara mäel

Ükskord waenu wiis;

Uuel, wäärwal wäel

Õitsku Taara hiis.

Kuldne koidu kiir,

Hiilgaw eha wiir,

Kostke mulle uuel helgil!

Nääri õhtul 1883.

Isamaa!

Ihaga

Lõpetad sa wana aasta,

Ei ta sind nüüd enam laasta.

Isamaa!

Sinuga

Nutan teda härdal meelel,

Kaeban teda kurwal keelel.

Isamaa!

Kuuluta,

Kuhu jäi su kuldne rahu?

Kes tõi sulle surma-lahu?

Isamaa!

Kauta

Kurjad tuuled oma pinnalt,

Riiulapsed oma rinnalt!

Isamaa!

Rõõmusta!

Tüli karastas ka jõudu,

Saatis rahusoowil' sõudu.

Isamaa!

Paranda

Uuel aastal wanad haawad,

Kosu, et nad terweks saawad!

Isamaa!

Õnnista

Uuel aastal rahu püüdjaid,

Wendadele wenna hüüdjaid!

Isamaa!

Looda sa:

Tulew aast' toob sulle rammu,

Kinnitab su elusammu!

Aasta lõpul.

Nüüd wanal aastal waiksesti

Ma waatan waimus tagasi:

Mis räägib ajalugu?

Ta räägib üht, mis walus on,

Mis halwa aja alus on,

Mis rõhub minu sugu.

Üks haab, nii hale, armetu,

Mis kurnas liha, kurnas luu —

Ei talle leitud rohtu!

Säält tuli wäljast wägew wõim,

Ja otsa lõppis sõitlus, sõim,

Ei enam häda-ohtu.

Sest nüüd, kus terwis jälle käes,

Nüüd uuel aastal uues wäes

Me tehkem jäädwat maja!

Oh Isa taewas, selleks Sa

Meid kõiki kõrgest õnnista

Ja maja alust raja!

Tõuse!

Kui mina tunnen talwe tuulta

Ukse taga kiunuma,

Kui mina kuulen kurja huulta

Selja taga siunuma:

Siis mina kisun kinni kuue,

Et ei tuul saaks tubaje,

Rinda löön ma risti uue,

Et jääks kuri kaugele.

Siiski — külmad talwetuuled

Mind ei mulju mudasse,

Aga kurjad kiusuhuuled

Kurwastawad südame!

Kuhu jääb siis suurus, kõrgus,

Kui ei leita mehemeelt?

Need on juba maa pääl põrgus,

Kes siin kandwad kurja keelt!

Eestimaa! End uuest ehi

Wana kalju waimuga!

Sajata sa sante mehi,

Kurje huuli kustuta!

Tõuse uuest' unistustest:

Pilwed sõudwad taewa all;

Wabasta kõik rumalustest:

Wälk wõib tulla mürinal!

Hüüd.

Isamaa!

Ärka, tõuse wiibmata!

Anna uuel laulul jõudu,

Uuel waimustusel sõudu,

Et sa kaljuwaimulla

Elaks kõrgest, isamaa!

Isamaa!

Seisa tormis kõikmata!

Lõhu maha mustad mäed,

Rusu alla kurjad wäed,

Et sa wabadusella

Kaswaks kangeks, isamaa!

Isamaa!

Waat, kes käib su pinnalla!

Kes su lapsi lausa laidab,

Eesti elu raisku raidab —

Tõuka teda tõbena

Endast, ära, isamaa!

Isamaa!

Ärka, tõuse' wiibmata!

Wõta uuest wõidurammu,

Kõnni Kalewite-sammu —

Wõit saab sinu lipulta

Paistma ilma, isamaa!

Wana aasta wiimne salm.

Wana aasta wiimne salm

Olgu teras, mürk ja malm!

Käsi püsti seisan ma

Kõrgel Eesti kaljulla:

Püha kalju! Kangust anna,

Eesti rahwast ikka kanna!

Kui ka mäed wärisewad,

Kaljud katki kärisewad:

Eesti kalju kõikmata

Seisku üle ilmamaa,

Keda tuul ja torm ei puutu,

Kes ei iial, iial muutu!

Wana aasta wiimne salm

Olgu teras, mürk ja malm!

Ole julge, Eesti meel,

Kõla kõrgest, Eesti keel!

Kuni woolab Eesti weri,

Kohab Eesti rannas meri,

Kumab koitu taewa telgil,

Õitseb õie päikse helgil:

Seni seisab Eesti mees

Iga tuule, tormi ees

Nagu kange kalju müüri,

Juhib Eesti elu tüüri!

Wana aasta wiimne salm

Olgu teras, mürk ja malm!

Maa ja taewa Juhtija!

Sinu ette astun ma,

Põlwedele maha heidan,

Silmad pisarasse peidan:

Kaitse Sina seda kalju,

Anna talle aastaid palju!

Kaitse neid, kes kaljulla

Hüüdwad abi Sinulta:

Saada neile õnnekoitu,

Õnnepäikse lõune loitu!

Pää ja süda.

Pää ja süda mõlemad

Minul nagu põlewad:

Üks mul ülihästi teada,

Teist weel tuleb korda seada —

Eesti süda küll on hää,

Aga kuis on Eesti pää?

Pää ja süda mõlemad

Minul nagu põlewad:

Kas weel saame waenust lahti?

Leiab mõistus kord weel mahti?

Kas weel kaswab meie aal

Tarkus Taaralaste raal?

Pää ja süda mõlemad

Minul nagu põlewad:

Eesti isamaalik weri —

Laenetagu ta kui meri:

Kui ta juhist ilma jääb —

Hukka, hukka, hukka lääb!

Ühenduseks.

Wennad, wennad! Mis meid lahutab,

Meie wenna-armu jahutab?

Mis me sulasõbrust kahutab,

Oma olu wõeril' pahutab?

Miks me wäljal waenlus wahutab,

Wastaliste südant rahutab?

Kas ei wõi me endid ühenda,

Rahwa wõidu ootmist lühenda?

Wõi ei südant tülist tühenda,

Teda isamaale pühenda?

Wennad, sähke, siin on wenna-käsi,

Kes me Eesti lipu all ei wäsi!

Antkem käed, nagu Eesti mehed,

Näitkem Eesti ühenduse ehet!

Isamaa ja Eesti rahwa pärast

Tehkem ennast lahti tühjast kärast,

Tunnistagem wennal wenna truudust:

Siis meil pole iial wõimu puudust —

Siis me wabastame isamaa

Wana waremete warjusta!

Wanne.

Kas on mul luba wanduda,

Kui süda tõuseb tuksuma

Ja puna palgesse?

Ma wannuks waenu Eestimaalt,

Mis wiib meid kõrwa õigelt raalt,

Mis wiib meid wiimsele!

Ei waata waenu walaja,

Et see toob surma salaja,

Kui kuulid kukuwad!

Ta waenu walgust wirwitab

Ja kahjurõõmus hirwitab,

Kui mehed tukuwad.

Ma wannuks walu-wihaga

Kõik waenu luu ja lihaga

Siit ilmast igawest!

Ei seda keegi keelagu,

Waid wanne waenu neelagu

Siit ilmast igawest!

Õnnistus.

Kes sa tahud head püüda,

Paha ära kauta,

Kes sa julged tõde hüüda,

Walskust alla wauta:

Õnnistust ma ülewest

Palun sulle südamest.

Kes sa halbust andeks annud,

Kustutanud kurjuse,

Kes sa waenlast palwes kannud

Kõrge kohtu järjele:

Õnnistust ma ülewest

Palun sulle südamest.

Kes sa soowid uueks luua

Kõike halba enda seest,

Kes sa wõiksid ohwriks tuua

Oma elu teise eest:

Õnnistust ma ülewest

Palun sulle südamest.

Waese wanne.

Üks waene wandus minda

Ja koormas oma rinda

Just walewandega.

Ma talle andeks annan

Ja teda palwes kannan:

Oh taewas, teda õnnista!

Mis mul sest oleks kasu,

Kui tal ei oleks asu

Siin maa pääl elada,

Kui wanne teda waewaks

Ja talle haua kaewaks,

Ta kurjust kataks kalmulla?

Küll Jumal seda teab,

Kes ülekohtult neab

Ja süütaid sülitab,

Kes elustki ei hooli

Ja laseb kihwtinooli

Ja tõsist tööda tülitab.

Oh mõtle, ini

Sisukord