Kreutzwald

Sisukord

Kollid.

E. Bornhöhe

jutustus Tallinna elust.

Tallinnas 1903.

G. Pihlaka raamatukaupluse kirjastus.

Hind 40 kop.

Kollid.

E. Bornhöhe

jutustus Tallinna elust.

Tallinnas 1903.

G. Pihlaka raamatukaupluse kirjastus

Дозволено Цензурою. – Юрьевъ 26-го марта 1903 г.

Типографія M. Мартна, Ревель

See oli suwisel pühapäewal, pärast lõunat.

Parun Stern.Himmelshauseni perekond ja tema külalised istusiwad sinises salongis ja rüüpasiwad tillukestest portsellan-tassikestest kohwi. Lahtistest aknatest kostis Olewiste kiriku kellade unine helin sisse, usklikku kogudust pärastlõunasele jumalateenistusele kutsudes. Waiksel ja laisal Laial uulitsal liikus harwa mõni wanaldane naesterahwakuju, kuldäärtega lauluraamat käes, auuliselt ning aeglaselt kiriku poole.

Parun Stern-Himmelshausen elas juba mitmet aastat Tallinnas, kus suured ja wäikesed kodanikud tema kõrget kuju, pikki wurrusid ja ladusat wiisi tundsiwad. Esiwanematelt päritud mõisa oli ta toreda elulaadi, reiside ja õnnemängude kaastegewusel ammugi „paigale pannud” ja püüdis nüüd suure saksa wanapõlwe endise wara riismetega wõimalikult lõbusasti mööda saata. Ta oli kõige wanema rüütliseisuse liige, sest tema esiwanemad oliwad nende kulturakandjate seas olnud, kes meie isamaale hariduse ja orjuse walgust tõiwad, ja perekonna-traditsioni järele pidi koguni üks tuntud hommikumaa tarkadest tema suguwõsa alustaja olema. Sellepärast wõis parun ka, kui tahtis, wabameelsuse tujusid ilmutada ja linna rahwaga läbi käia, nagu tänagi, kuna kodutohter Milde, „keegi” suurkaupleja-proua Steward nägusa noore tütrega ja pastor Schwalbe oma kolme üliküpse tütarlapsega tema külalised oliwad.

„Kus mina istun, sääl on ikka esimene plats, ja keda mina oma küljele istutan, seda teen ka ise selle auu vääriliseks” — see oli üks paruni armsamatest juhtsõnadest eluteel.

Sarnast tõelist wabameelsust näeme tihti oma mõisa sakste juures ja nemad ise armastawad sellega kiidelda. Muidugi peawad need lihtsad surelikud, keda nad endale nii ligi lasewad, wähemasti nii mõistlikud olema, et nad näidatud auust lugu pidada ja seda ka hästi seatud sõnadega ilmutada oskawad.

Täna oli terwe seltskond iseäralises, rõõmsas ärewuses. Peenikesed kortsud wana paruni nahkses näos naeratasiwad, paruninna ümargustel põskedel läikis käega katsutaw rõõmukuma, paruness Elise hallidel, muidu ikka tõsistel silmadel oli otsekui pehme, soe kate pääl, külaliste jooned awaldasiwad osawõtlikka ja uudisahneid tundmusi; isegi toapoiss Jaan, toaneitsi Liisa ja köögitütruk Wiiu piilusiwad paari korral õnnelikult itsitades portjeere woltide wahelt sisse.

Kõige selle rõõmu sünnitaja, paruni ainus poeg Benno, oli poole tunni aja eest wõõras riides, kahwatult ja lõdisedes koju tulnud ja wanemate hirmunud küsimise pääle ainult kostnud, tema olla praegu suurest hädaohust peasnud. Ilma pikema jututa oli ta toapoisiga oma kambrisse läinud, kust ta natukese aja pärast teises riides, waigistatult ja peaaegu endises ilus õitswalt jälle wälja tuli, kuna kodukondsed ehmatuse ja uudishimu pärast waewalt hingata suutsiwad. Nüüd istus ta pehme leentoli pääl ema tormas, kes aeg ajalt tema kukalnappi silitas, sirutas oma tugewaid liikmeid, soendas ennast tohtri nõuul kohwi ja konjakiga ning jutustas oma suurt juhtumist:

„Kuda see tuli? See on warsti ära räägitud. Ma jalutasin Kadrintalis, kuni igawus pääle tuli. Siis käänasin sadamasse, wõtsin purjepaadi mehega ja sõitsin lahe pääle wälja. Teatawasti on see ainus külg, millest see hale waresepesa Tallinn „põhjamaa Neapoli” nime wähegi ära teenib. Mida kaugemalt sa teda näed, seda parem. Tuul oli waiksepoolne, nõnda et meri waewalt kananaha pääle sai, aga paari tunniga jõudsime siisgi Naissaare alla. Sääl waikis tuul peaaegu täiesti ära. Mul oli himu kaugemale sõita, sellepärast tüürisin saare ja mannermaa wahelt läbi, saare tagant paremat tuult leida lootes.”

„Ja leidsidgi,” tähendas wana parun naeratades.

„Leidsin küll ja rohkem kui waja. ümber waadates märkasin peagi, kuda Lasnamäe tagant must pilw tõusma hakkas.”

„Wist seesama, mis meile linnas kange wihmasagara tõi,” heitis pastor Schwalbe sõna wahele. „Mina olin jumalateenistuse parajasti lõpetanud, kui tuul mühama ja kiriku aknad wihmast põrisema hakkasiwad. Ma ei peasnud tükil ajal käärkambrist wälja.”

„Siis wõite isegi arwata, kuda lugu merel oli. Minu paadimees piilus murega tõuswa pilwe poole ja tegi ümberpööramisest juttu, mina aga seletasin waljusti, et tüür minu käes on ja et ma saare ümber sõita soowin.”

„Sa oled ikka nii hirmus julge.” kurtis paruniproua poja kukalt ägedasti silitades. Wana parun keerutas oma pikki wurrusid ja ütles: „Tubli poiss, Benno! Sellest ma näen, et sa minu poeg oled. Argpüksa pole meie sugukonnas iialgi olnud.”

„Mina armastan hirmsasti meesterahwaid, kes kartust ei tunne!” hüüdis pastori noorem tütar hõõgawa waimustusega.

„Siisgi — liigjulgus on Jumala kiusamine,” õpetas pastor enam oma kolmekümneaastast tütrekest kui noort parunit.

Suurkaupleja Stewardi tütar ei teinud suud lahti, waid wahtis üksisilmi läikiwal pilgul, kordamööda punastades ja kahwatades noore, suurtsugu kangelase otsa. Tema tundmused oliwad nii läbipaistwad, et paruness Elise, kes teda kõrwalt pilguga riiwas, oma peenikesi huuli wähe arusaadawalt kräsutama pidi.

„Et arwamised weel enam lahku ei läheks, jutustan parem lihtsalt edasi,” ütles Benno, kui ta paraja lonksu kohwi konjakiga oli rüübanud. „Ma tüürisin põhjaõhtu poole, pilwele otse selga pöörates. Taewas läks imeliku kiirusega mustaks, nagu ma seda meie laiusekraadil enne pole näinud, kusagilt kaugelt kostis silmapilguks tume kohin ja siis sasis kange tuulehoog otse kui kehaliku hiiglakäega meie purjest kinni ja wirutas ta sedamaid merde.”

„Ah!” karjatasiwad paruninna ja preili Steward ühest suust; ema hakkas tugewasti poja piha ümbert kinni, kui

tahaks ta teda oma käega wette kukkumast hoida. Teiste päältkuulajate nägudest paistis kõige suurem põnewus.

Benno naeratas meelitatult: „Sinu ehmatus, pai mamma, on wist suurem kui minu oma oli, kui paat ümber läks. See tuli kõik nii häkitselt, et ma oma mõtteid sugugi korraldada ei jõudnud. Ma ei teadnud midagi karta ega aimata ja olin ka siis weel täiesti külmawereline, kui oma nõretawa pää külma wee seest wälja pistsin. Ma sain ennast tüüri kaudu ülespoole winnata, kuna waene paadimees wist masti olla sattus ja ära uppus.”

„Jumalale tänu!” õhkas paruninna kergitatud rinna põhjast.

„Jumalal tänu, et paadimees ära uppus?” imestas Benno.

„Ei, et sina ennast ülespoole winnata said,” seletas paruninna lapseliku ilmasüütusega. Paadimehe surm oli tema meelest nii täiesti ükspuha, et ta seda juhtumist silmapilguksgi oma pääajus kinni hoida ei suutnud. Teised päältkuulajad wahetasiwad kärme pilgu. Preili Elise punastas teadmata põhjuse pärast.

„Ema süda!” ohkas pastor Schwalbe tundmuserikkalt.

„Minul on sellest mehest kahju,” kõneles Benno iseäraliku rõhuga edasi. „Tema oli mõnus wanamees, kellega ma tihti merel sõitmas käisin. Ma oleksin teda hää meelega peasta katsunud, aga nüüd hakkas meri nii kurjasti möllama, et mul enesel peenike pihku tuli. Teie ei usu, kui raske see on, külmetanud kätega wee sees loksuwast, libedast paadipõhjast kinni hoida. Jääkülmad laened uhtusiwad mu keha muredaks, sõrmed jäiwad kangeks, aga ma hoidsin teisalt kinni. Kuna häkiline hädaoht mind sugugi ei kohutanud, tundsin nüüd wäga hästi, kuda see pikaldane waewlemine surma suus mulle aegamööda külma, meeleäraheitlise ahastuse pääle ajas.”

„Kas siis mõtlesid ka ema pääle?” küsis paruniproua.

„Mõtlesin kah, aga — õigust ütelda—mu päämõte oli siisgi: kuda ma siit wiimaks wälja peasen? Kanged tuulehood ajasiwad mind rannast ikka kaugemale, lahtise Soome lahe poole, jäme wihm peksis mu pää uimaseks, weest tumestatud silmad ei seletanud eespool mingit peas-

mist. Ma ei tea õieti, kui kaua see kestis, wõib olla pool tundi. Siis lõppes wihmasadu ja ma nägin üsna ligidal suurt aurulaewa, mis läänest tulles otse minu otsa joosta ähwardas. Ma hakkasin täie kõriga kisendama ja kätega kordamööda wehkima. Kole mõte pani mu südame kangesti, walu sünnitawalt tuksuma: mis siis, kui laew otse minu pääle wõi minust mööda sõidab? Aga ei — mind oli tähele pandud. Laewa käik jäi tasemaks, lael oli elawat liikumist näha. Ma märkasin weel, et sääl paati wälja heitma hakati, aga enne kui sellega toime saadi, kadus mu wiimane jõud. Ma tundsin magusat wäsimust enese pääle tulewat, lasksin käed lahti ja wajusin wette.”

Jälle tuli karjatus naesterahwaste huultelt ja ka wana paruni nägu wahetas seekord karwa. Pastor ja tohter wangutasiwad päid ja pomisesiwad kaastundlikult „oo, oo!”

„Ma ei tea, kas ma meelemõistuse täiesti kaotasin,” jutustas Benno edasi, „aga ma ei mäleta ka midagi sellest, mis minuga sündis, enne kui laewa lael lamades silmad lahti ajasin. Minu ümber seisiwad ja poputasiwad mitu inimest. Nende seas silmasin ma ühte, kelle riided weest tilkusiwad. Minu esimene mõte oli: Jumal tänatud, et paadimees ka peastetud! — aga siis märkasin, et mehel wõõras nägu oli. Warsti sain ka seletuse, mispärast mehe riided märjad oliwad. See oli minu elupeastja. Enne weel, kui paati alla lasta jõuti, oli tema minu allawajumist nähes kõrgelt parralt wette hüpanud ja minu wälja toonud.”

„Bravo!” kiitis wana parun ja pastori noorem tütar lisas waimustatult juurde: „Waat’ niisuguseid mehi mina armastan!”

„Ei tea, tas Teie armastusel kestust oleks, kui teda ligemalt näha saate,” naeratas Benno. „See on kahtlemata wäga julge, auus ja haruldane mees, aga oma näojoonte poolest mitte just noorte preilide ideali laadi. Küllap näete ise — ta lubas warsti siia tulla.”

„Kas täna weel?” küsis paruninna weidi murelikult.

„Ta wõib wiie minuti pärast siin olla.”

„Kes ta siis on?”

„Seda ma ei tea.”

„Wist mõni madrus?”

„Ei ole.”

„Mis ta siis siia tuleb?”

„Mina ise kutsusin teda ja oleksin ta häämeelega kohe kaasa wõtnud, aga ta pidi enne wõõrastemajasse sõitma.”

„Sul polnud wist parajaks jootrahaks küllalt kaasas,” ütles parun Stern-Himmelshausen wana inimesetundja peenikese naeratusega.

Ka Benno naeratas: „Jootraha? Sina, papa, oled parandamata oma inimeste-põlgamises ja waatad oma kõrgelt seisupaigalt umbusaldusega kõige pääle, mis sinuga mitte wähemast ühekõrgusel seltslikul astmel ei seisa.”

„Tänan õpetuse eest, mu poeg.”

„Wõta hääks. armas papa. Selle poolest eksid sa küll wägewasti, kui arwad, et waene wõi alamat sugu inimene ennast ainult jootraha eest ohwerdada wõib.”

„Soo soo. Sa näitad ju waeste ja alamate seltsis õige rohkesti elutarkust kogunud olewat.”

Benno punastas teadmata põhjusel ja lõi silmad maha.

„Kas wähemasti tead, kuda selle... elupeastja nimi on?” küsis paruninna.

,Master Jostson,” wastas Benno, nime Inglise keelewiisil wälja rääkides.

„Kuda? Misterdshister?”

„Mister Dihostson,” weeris Benno.

„On ta inglane?”

„Ei, ameriklane.”

„Siis ei wõi ta waene olla,” naljatas wana parun. „Ameriklased on kõik rikkad. Wahest wõime temale peastmise-medalje muretseda.”

„Sa wõid mind uskuda, papa, herra Jostson ei tarwita jootraha ega peastmise-medaljet, waid ta tuleb kui wiisakas, haritud mees waatama, kuda inimese käsi käib, keda tema, oma elu pandiks pannes, surma suust peastis,” ütles Benno tõsiselt. „Ma ei tea, kui rikas tema on, aga ta reisib esimeses kajutis ja ülikondasid on tal nii rohkesti, et ma tema omadest kohe ühe wälja walida ja selga tõmmata wõisin, kuna minu märjad watid laewa päält siia

lubati saata. Pääle selle on ta minust palju paremini koolitatud, tunneb maailma ja oskab huwitawalt juttu westa. Selle tunni ajaga, mis laew weel sadamasse jõudmiseks tarwitas, saime meie wanadeks sõpradeks. . . Aga nüüd” — Benno tõmbas uuri taskust — „peaks ta õiguse pärast juba siin olema. Ameriklased ei ole teatawalt ajaraiskajad.”

Naesterahwaste pilgud libisesiwad kähku ülikondade üle. Pastori tütred tõusiwad püsti ja tegiwad — muidugi ilma mingi ettearwamiseta — peeglite ees tegemist. Mõned minutid läksiwad peaaegu waikselt mööda. Kõik koosolijad seisiwad põnewa ootuse mõju all.

Uksekell kõlises. Benno kargas kui nõelatult püsti, lippas toapoisile ette, tegi oma käega ukse lahti, aitas tulijal palitut seljast wõtta ja talutas ta käe alt kinni wõttes saali. Sinna oli ka wana parun juba uuele külalisele wastu läinud, missugune wiisakus lihtlabase „misteri” wastu tema poolt palju tähendas.

„Minu isa — herra Jostson,” esiteles Benno.

Parun Stern-Himmelshausen raputas õige tugewasti wõõra kütt.

„Ma olen Teile tõsist tänu wõlgu,” ütles ta soojemalt, kui see muidu tema wiis oli. „Ma ei täna Teid mitte ainult selle eest, et Teie minu poja ja suguwõsa wiimse alalhoidja elu peastsite, waid et Teie oma wapra, suuremeelelise teoga õiget rüütlimeelt ilmutasite, mis — paraku! — nüüdsel ajal maailmast nii hästi kui kadunud on.”

„Kui Teie minu usaldust oma ujumisekunsti sisse rüütlimeeleks tahate nimetada, siis ei ole see nüüdsel ajal sugugi weel nii haruldane asi,” wastas ameriklane naeratades. Ta rääkis Saksa keelt puhtasti, kuigi weidi inglase libisewal kõnewiisil.

Wana ja noor parun talutasiwad külalise, teda eneste keskele wõttes, salongi.

„Meie tänane päewakangelane, mr. Jostson,” esiteles wana parun.

Naesterahwad silmitsesiwad wõõrast piilusilmil. Ei, ilus ja esimesel silmapilgul külgetõmbaw ta küll ei olnud, iseäranis mitte kena Bennoga kõrwu seistes. Näost lai,

kaunis lopergune ja üleliiga päiwitanud, kehast jämeda wõitu, ka juba julgesti oma 30 aastat wõi rohkem wana, aga laitmata riides ja ladusate liikumistega. Kummardus oleks wõinud natuke sügawam olla, aga palju sa Amerika misterist loota wõid? Paruniproua tõmbas kergemalt hinge, tema südamelt weeres mure, et ameriklane seltskondlikku kokkukõla liig tölbaka olekuga rikkuda wõiks. Jumal tänatud, seda ei olnud otsekohe karta. Ka ei jätnud mr. Jostsoni saapatallad mingit jälge läikiwa parketi pääle ja istudes ei kiigutanud ta tooli ega sirutanud jalgu laua pääle. Aga kes ta oli ja mis ta oli? See küsimus ei tohtinud kõige päält seletamata jääda. Sa kallis aeg, meie ajal tikub ju iga rikkaks saanud käsitööline, iga tööstuserüütel ja iga õnnekütt kõrgemasse seltskonda, iseäranis kui ta Jumal teab kust ilmanurgast tuleb!

Kui siis mr. Jostson kõigiga tutwustatud, istet wõtnud, esimese tänuawalduste tormi oma kõrwust mööda lasknud ja kohwitassi kätte saanud oli, arwas paruniproua paraja silmapilgu tulnud olewat, et ääri-weeri mööda oma pääsihti kätte püüda.

„Teie ei pane wist mitte pahaks,” algas ta wäga lahkesti, ,,kui ma Teile ühe weidi lapsiku küsimise ette panen. Nii palju kui mina siiamaani ameriklastest kuulnud olen, kirjeldatakse neid ikka kui kalgi südamega ärimehi, dollari-küttisid ja kõigi paleuste põlgajaid, kelle meelest wõõras elu midagi ei maksa. Nüüd aga olete Teie, mr. Jostson, oma kallimeelse teoga minu arwamist kõige kaunimal wiisil parandanud... wõi ei olegi Teie wahest mitte päris ameriklane?”

Jostson naeratas kentsakalt. Naesterahwad. märkasiwad imestusega, et tema terawad, hallid silmad wäga ilusaks läksiwad, kui ta naeratas.

„Mina olen ühisriikide kodanik,” oli tema lühike wastus.

„Aga wist mitte kaupmees ega wabrikant,” kobas paruninna uurimiseteel edasi. „Wabandage ... ma ei wõi enesele kõige parema tahtmisega suurkaubanduse asemikku ette kujutada, kes wõhiwõõra inimese pärast mässawasse merde hüppaks.”

„Miks mitte? Ka suurkaupleja wõib osaw ujuja olla.”

„Tõsi küll, kuid oma osawuse ilmutamiseks waliks ta wist sündsama paiga,” tähendas wana parun pilgelikult. „Õigust ütelda — minagi oleksin Teie pärast waewalt külma wette hüpanud. Ma ei karda surma, aga seda enam kardan ma nohu ja kopsupõletikku.”

„Sel herral on wahest niisugune amet, mis tema keha haiguste wastu teritab,” algas paruninna uuesti. „Kõik ameriklased ei wõi ju ka mitte kaupmehed ega wabrikandid olla — eks ole tõsi herra . . . Johnson?”

„Jostson,” parandas ameriklane lahkesti. „Armuline proua leiab wäga terawalt ja õieti, et Amerikas, mis suuruse poolest teine maailmajagu on, mitte ainult kaupmehed ja wabrikandid ei wõi elada. Muidugi on meil ka oma kerjajad ja hulgused, põlluharijad ja käsitöölised, kindralid ja ministrid. Meil on ülepää kõik ametid olemas, nagu teilgi, ja meil ei põlata ühtegi ametit.”

„Maha arwata need, mis wähe sisse toowad,” tähendas wana parun.

„Ja missugune amet Teil siis on?” küsis paruninna, keda mr. Jostsoni sissejuhatus hääd aimata et lasknud, nüüd juba otsekoheselt.

Jälle libises kentsakas naeratus ameriklase näo üle.

„Mina? Ma olen mõndagi katsunud. Praegu olen ma wasekaewaja, aga hiljuti olin weel karjane ja loomakaupleja.”

Kohwitass paruninna käes põrises hädaohtlikult ja tema laiali aetud silmist paistis nii õiglane ehmatus, et wana parun seda nähes naeru ei suutnud pidada, kuna Benno ja Elise weidi kahetsewa pilgu wahetasiwad.

„Teie olete naljahammas, mr. Jostson,” ütles parun Stern-Himmelshausen häätujuliselt. „Minu abikaasa näeb juba waimus, kuda Teie pikka piitsa plaksutades loomi mööda maanteed linna ajate.”

„Wuih, Ferdinand!” sähwas proua häbi pärast punastades wahele.

„Herra Jostson oli muidugi nõnda nimetatud „rancher”,” püüdis Benno seltskonna eksitatud arwamist õien-

dada. „Tema loomapääde arw ulatas kümnetuhandetesse ja maad oli tal rohkem tui meie suuremal majoraadil.”

„Ma mõistan,” ütles wana parun, „ja nüüd olete muidugi suure wasekaewanduse omanik, trusti lugeja tulewane presidendi-ameti kandidat — eks ole tõsi?”

„Mis ma olen, seda ma juba ütlesin, mis tulewik toob, seda ei wõi ma teada,” wastas ameriklane külmawereliselt. „Meie ärikeel on luulewaene, meie ei kaunista oma leiwateenistust nimedega, mis ametist ilusamad on. Europa suurpõllumehed ja loomakaswatajad nimetawad endid ka weel rüütliteks, krahwideks ja würstideks; meie anname asjale ühe nime ja sellest on küll.”

Nüüd lendas ta wana paruni näo üle wari, kuna Jostsoni wesihallid silmad täit olmasüütust, elurõõmu ja rahulolemist wastastikuse seisupaiga selgituse pärast ilmutasiwad. Piinlikku waikust, mis tema wiimsed sõnad sünnitasiwad, ei näidanud ta tähelegi panewat. Pastor trummis sõrmedega laua pihta, tema tütred piilusiwad salahirmuga kohmetanud paruniproua poole, noor tohter kortsutas paruni eeskujul wiisakalt kulmu, ehk ta küll wahest niisama kui proua Steward salarõõmu selle jämeda ameriklase üle tundis. Paruness Elise tõmbas oma endise kooliõe, preili Stewardi pää oma suu juurde ja sosistas : „Paras papale, kes kässib karu narrida? Aga see karu hakkab mind huwitama.”

Preili Steward raputas oma kunstlikult kräsutatud titepääd. Kuda wõis see lakkumata karu jumaliku Benno kõrwal kedagi naesterahwast huwitada?

Benno ei kaodanud oma hääd tuju. Tema oli esimene, kes waikust murdis:

„Kas tead ta, papa, et herra Jostson suur kütt on, kelle eest meie oma jänese- ja põdrajahtidega nurka pugeda wõime?”

Parun Stern-Himmelshausen mõistis oma poja näpunäidet ja tuletas sedamaid meelde, et wiisakus külalise wastu rüütlisugu mehe esimene kohus on.

„Soo?” ütles ta kähku pääd tõstes ja ennast wäikese naksuga wägiwaldselt tusast wälja raputades. „Siis tunnete muidugi ka karujahti?”

Jah, mr. Jostson tundis ka karujahti ja oskas lõbusasti jutustada. Ta kirjeldas imelikku sündmust ja nende wägewat raami, Amerika kaljumägede ja otsata rohulaante loodust nii kaasakiskuwalt. soolas oma juttu Amerika kuiwa naljaga nii sütitawalt, et kuuljad põnewusest ja naerust wälja ei peasenud. Seltskonna olek ja tuju muutusiwad kui nõiduse sunnil. See ameriklane oli ju päris tore poiss! Küll oleks mõnus, kui niisugune „wärske inimene” unist seltskonda igapäew elustama tuleks! Ta ei ole ka sugugi enam inetu — seda mõtet sosistasiwad wähemasti pastori tütred üks teisele kõrwu, kuna nende silmad lustilikult läikisiwad. Ja kui Jostson wana paruni küsimiste pääle Amerika rahawürstide ettewõtmise-julgust, nende määratut rikkust ja muinasjutulist toredust kirjeldas, siis põlesiwad ka paruni silmad ja tema tiiwustatud mõte lendas kitsast linnakorterist wälja kuhugile marmorist särawasse würsti-lossi lõunamere õitswat rannal, Parisi ooperi kulisside taha, Monte Carlo mänguparadiisi saalidesse ... Oh seda õnne — weel kord rikkaks saada, weel kord wähemasti sedasama esiwanemate wara kätte saada, mis kolmekümne aasta eest nii imeliku kiirusega sulama hakkas, kuni sellest muud järele ei jäänud kui see alaline koll, mis paruni söögiisu rikkus ja teda rahulisti magada ei lasknud: waesus, mille taga wõlapärijad waritsesiwad! . . . See ameriklane kõneles nii külma werega miljonitest — wist oli tal enesel neid küllalt. Mr. Jostsoni wäärtus tõusis paruni silmas ikka kõrgemale, Amerika „mister” muutus tema arwamises peaaegu auuwõõraks, kelle torkawad kõnekäänud mitte ei haawanud, waid ainult waimurikkust ilmutasiwad.

Kui Jostson oma kirjelduse Amerika imelikust edenemisest lõpetanud oli. ütles parun Stern-Himmelshausen õhates: „Amerika ühisriigid, nagu ka Saksamaa ja Inglisemaa edenewad kõige päält selle pärast, et nende walitewad rahwad Germani sugu on. Germanlased on inimesesoo õilmed, kõige maailma loodud walitsejad. Peaaegu kõigil Europa troonidel istuwad Saksa rüütlite järeltulijad. Oleksiwad need ikka kokku leppinud — see maakera oleks germanlastele ammugi liig wäikseks mängupalliks. Teie,

herra Jostson, näete meie Baltimaad wist esimest korda, ja Teile saab siin mõndagi silma puutuma, mis Teid imestama ja wõõrastama paneb. See maa pole weel rahwarikas ja ometi ei jäksa ta oma loomulisi peremehi, Saksa mõisnikkusid enam õieti toita. Edust pole juttugi — meie kiratseme ja kängume. Kust see tuleb? Kõik sellest, et ainsalt walitsew ja juhataw wõim meie, germanlaste, käest üra wõetakse. See maa õitses ja oli kuulus, kuna meil siin weel eeskujuline Saksa aadeliwabariik oli. Nüüd aga rõhub meid wäljaspoolt toores, mõistmata wõim ja kodus puuduwad meil kõlblikud, arukad ja wirgad töölised.”

„Mina olen kuulnud, et selle maa pärisrahwaid, eestlasi ja lätlasi, suures Wene riigis kõige paremate tööliste sekka loetakse,” heitis Jostson wahele.

„Teie tarwitate sõna „pärisrahwas” ekslikus mõttes,” õiendas parun. „Meie, saksad, oleme siin niisama pärisrahwas, sest meie elame siin juba seitsesada aastat... Aga olgu pääle — need nõnda nimetatud pärismaalased on igapidi madalamat tõugu inimesed, iseseiswale haridusetööle kõlbmatud poolmetsikud ja loomu poolest orjad. Meie, saksad, oleme neid nii laugele harinud, et neist wähemasti kõlblikud orjad on saanud. Selles piiris wõib küll ütelda, et neil ka oma jagu häid omadusi on. Paari aasta eest suri minu wana kutsar Jüri, kes mind ja minu isa kuuskümmend aastat truuwilt oli teeninud. Keegi rikkaks saanud sugulane pakkus temale mitmel korral palju paremat kohta, aga Jüri wastas loomukindlalt: „Ei, sina pole kellegi saks ja omasugust ma teenima ei hakka; saksateenistus on ikka auus teenistus!” . . . Kus sarnaseid inimesepärlid weel olemas on, sääl ei wõi weel ütelda, et terwe rahwas hukka on läinud. Aga praegustel oludel peab ta hukka minema, nagu hää koer, kes oma õige peremehe juurest ära jookseb.”

„Missugustest wärkidest näete Teie, et see rahwas hukka minemas on?” küsis ameriklane.

„Oo, neid märkisid wõite iga sammu pääl näha. Ma ei taha pikemalt harutada, kuda rahwa mõistus ja tööjõud wähenewad, kuna ülbus, laiskus, joomine ja kuritööd kaswawad. Teie pruugite ainult natuke aega selle

linna uulitsatel kõndida, siis paistab Teile juba ilmatu wahe endise ja nüüdse aja laste wahel silma. Teie näete sääl wanu ja noori. Wanad, kui weel sakslastelt õpetust on saanud, on alandlikud ja wiisakad, kannawad oma wanu riideid, nende näomood on auus, nende joonedgi peenemad. Seda tuleb harwa ette, et niisugune wanamoodi inimene auukartust oma sündinud isanda ees unustab, muutugu tema seisupaik seltsielus kuda tahes. Mul on seda üks ainuke kord elus juhtunud, et minu endine ori mind auustada ei taha. Meil on siin rikas kaupmees, nimega Langberg ...”

„Kuda — Langberg?” küsis ameriklane järsult.

„Jah, Langberg . . . Teie teda muidugi ei tunne, aga siin linnas on ta oma weidruste ja kuulmata ihnsuse pärast wäga tuntud. Kolmekümne aasta eest oli tema minu juures aidameheks, minu waraga on ta oma rikkusele aluse pannud ja nüüd ei tereta ta mind enam!... See on üksik näitus wanade hukkaminemisest, aga need noored! Need ajawad riietes linna uhkust taga, aga nende liikumised on lohakad, kõnewiis hirmus toores, näod loomasarnased, täis rumalust ja häbemata suurustamist. Nad tunnewad wäga hästi oma õigusid, mis lühikese nägemisega maailmaparandajad neile kinkinud, aga kohustest pole juttugi. Mõtelge — mina olen mõnikord käimateelt maha pidanud astuma, et ennast mitte sarnase räpaka lurjuse küljes õõruda!”

„Selle wastu on minul hää abinõuu.” ütles noor kodutohter. „Ma pidin eila kahe nädala kohta juba kolmanda kepi ostma — kaks endist olin ma nende Eesti lurjuste seljal puruks löönud.”

Pastori tütred itsitasiwad ja wahtisiwad auukartusega noore tohtri otsa, kelle nägu küll mitte täiesti Saksa laadi ei olnud, kes aga Saksa ülikoolist paraja portsu rüütlimeelt kaasa oli wõtnud.

Parun kehitas õlasid: „Teie, doktor, olete noor ja tugew, aga ta Teie taewasõrwal heljub meie kõige uuem kollitaja, — Wene rahukohtunik. Endisel ajal mõisteti meil lihtsamat kohut ja sellega oliwad kõik rahul. Läks alam ülema wastu häbemataks, siis andsime temale witsu,

et nahk suitses. See mõjus ikka, see parandas inimest jäädawalt.”

„Aga kui ülem alama wastu häbemataks läks, mis siis?” küss Jostson.

„Siis sai jällegi alam naha pääle,” naljatas Benno.

Parun läkitas pojale kõlbmata nalja pärast noomiwa pilgu ja pööras enese jälle ameriklase poole: „Teie, mr. Jostson, räägite ikka oma Amerika seisupaigast, kus germanlasel germanlasega tegemist on. Ma usun küll, et germanlane ennast ihunuhtlust läbi parandada ei lase, kuid aastasajad õpetawad, et meie maarahwale wits kõige parem kaswatamise abinõuu on.”

„Wähemasti kõige lihtsam.” ütles Jostson külmalt. „Teie meelest on germanlaste kõrwal kõik muud rahwad kui lapsed, aga ükskord kaswab ometi iga laps witsahirmu alt wälja. Sattub ta siis kohe kurjale teele, nagu Teie selle maa pärisrahwast tõendate, siis näitab see ometi, et kaswatuse wiisil wiga sees oli. See rahwas ei ole ju weel palju omal jalal seisnud ega oma waimuomadust iseseiswalt awaldada jõudnud. Andke talle wähegi aega ise ennast kaswatada, wahest näete siis aegamööda ta paremat wilja.”

„Ei ialgi!” kinnitas parun häält tõstes. „Kui meie neid õnnetuid enam kaswatada ega karistada ei wõi, siis langewad nad paarikümne aastaga oma Aasia toorusesse tagasi.”

„See on täiesti kindel,” lisas dr. Milde juurde. „Mina wõin kui asjatundja tõendada, et neis madalates pikkpäädes jumalik säde iialgi ei wõi süttida. Kui niisugune mongolinägu oma töntsnina püsti ajab, ütelda tahtes: mispoolest sina minust parem oled? — siis keeb minu sees päris kehalik wastumeel üles, ja kuda see tegelikult ilmub, sellest teawad minu räägitud kepid jutustada.”

Jostsoni silm wälkus. Ta silmitses terawasti tohtri jumekat nägu ja ütles iseäralise rõhuga: „Teie räägite keppidest ja selle maa pärisrahwast, kui oleksiwad need lahutamata kokku kaswanud asjad. Ka mina tunnen natukese rahwaste-näoteadust ja ei karda mitte eksida, kui ütlen, et Teie soontes wähemasti suur osa Eesti werd tuk-

sub. Ega Te selle pärast ometi ennast — lööma ei hakka?... Jääge rahule, mul on weel sõna ütelda. Waadake, minu pääluu ei ole ka mitte ümargune, mu nina seisab loomu poolest natukese püsti, ma küsin Teilt praegu meelega: mis poolest olete Teie minust parem? — ja kõige päält... ma olen sündinud eestlane. Teie kolmas kepp on weel terwe — kuda arwate?”

Tohter ei lausunud sõna. Tema näo pääl wahetles puna walgega. Teiste kuuljate pääle oli ootamata kokkupõrkamisel see mõju, et kõikide silmis midagi kustus, praegu weel elustatud jooned tardusiwad ja näod pikaks wenisiwad. Pastori tütred ei leidnud ameriklase küljest enam mingit ilu, paruninna oli minestuse läwel. Nii armutult ei olnud seltskondlikku kokkukõla tema majas weel keegi rikkunud.

Jostson märkas imeselgelt, et temal selle katuse all enam midagi otsida ei olnud — ta oli ise enese „wõimataks” teinud. Keset hauawaikust tõusis ta istmelt, kummardas üleüldiselt ja läks. Benno üksipäini saatis teda eeskotta, ei aidanud aga seekord ise tema palitut selga tõmmata, waid kutsus toapoisi. Jumalagajätmiseks raputas ta külalise kätt ja lubas teda teisel päewal wõõrastemajasse waatama tulla.

Jostson raputas pääd: „Mis tarbeks? Sest saadik, kui Teie kuulnud olete, et mina Eesti wanematest sündinud olen ja seda ei salga, sest saadik ei ole mul Teie seltskonnas aset. Teie olete wäga hää ja mõistlik noormees, aga ma tunnen siisgi, et Teie pilk mitte enam nii otsekohene, Teie käesurumine mitte nii soe ei ole kui pool tundi waremalt. . . Ärge wabandage ennast! See pole ju Teie süü. Meie tahetest ei ole ju selle maa seltsielu tingimisi loonud ega wõi neid ka oma tahtmist mööda igal silmapilgul muuta. See on aja asi. Ma kahetsen wäga, et seda hella küsimust puudutama pidin, aga see tohter äritas mind oma wemmaldega. Elage hästi!”

Uulitsale astudes pühkis Jostson käega üle laia otsaesise, nagu tahaks ta säält kiuslikku kärbest ära peletada. Alamat tõugu inimene! — see oli esimene terwitus, mis temale kaua igatsetud kodumaa „paremate” asemikkude suust kui piitsahoop wastu silmi laksus. Ja seda ütlesiwad, seda uskusiwad kindlasti inimesed, kes oma kaasrahwa kehalist ja waimlist jõudu igapäew oma silmaga näha ja wõrrelda wõisiwad, inimesed, kelle seniaegsed teod wististi mitte ei tunnistanud, et jumalik säde nende eneste päädes iseseiswalt süttis.

„Aga mis mul nende narrikeste arwamisega tegemist?” pahandas Jostson iseenese üle. „Mina, waba Amerika kodanik, kus wähemasti walgete rahwuste wahesid ei tunta, lasen ennast selle maalapikese rahwuslisest tülist, sellest tormikesest weeklaasis äritada! Mis on mul sellega tegemist? Mõtelgu siinsed sakslased, mis tahawad, püüdku siinsed eestlased oma auu tõsta, kuda wõiwad — minul on see ükspuhas. Ma olen siit kõige juurtega wälja kistud, minu pärispaik on teine. Isegi see wanamoodi linn, mu sündimise ja kaswamise paik, on mulle täiesti wõõraks saanud.”

Jostson eksis, nagu nii mitmed eksiwad, keda saatus kodust kaugele, päält näha paremasse paika pillutanud. Mida kaugemale ta Tallinna uulitsatel kõndis, mida rohkem wanast tuntud paiku temale silma puutus, seda enam märkas ta, et see linn temale mitte wõõras ei olnud. Sel ajal, aastal 188*, oli linn weel weidi wanemat, algupäralisemat nägu kui praegu, paljusid uusi ehitusi ja, ümberehitusi ei olnud weel olemas, uulitsaelu oli wagasem ja ühetasasem. Kõik kandis weel wanast päritud Saksa hariduse ja ladusa, mureta kodanikuelu pitserit, kuigi Toompää ähwardawal kaljukingul juba mees talitas, kelle mõtte- ja teguwiis wana asjaseisu sõpradele alaliseks kolliks oli.

Mõttes kõndis Jostson uulitsast uulitsasse. Ta silmitses wanu koolimajasid, kus ta oma esimese hariduse tublidelt Saksa kooliõpetajatelt oli saanud, käis Harju-wärawa mäel, kust ta linna ümbruse luulelist pilti nii sagedasti oli imetsenud, sammus säält alla alewisse ja

waatles kaua, ilma sisse astumata, seda wäikest, kängu wajunud majakest, kus tema häll oli seisnud. Ja ikka selgemalt tundis ta, kuda tema hing tuhandete juurtega nende paikade külge kaswanud oli, ja ikka selgemalt märkas ta ka, et selle „maalapikese” ajaloo wagiwaldsetes pööretes, tema rahwaste saatuses ja leppimata wastolus midagi põrutawat, kurbmänqu-sarnast oli, mis ta teda, kaugemal seisjat, mitte puutumata ei jätnud. . .

Jostson hüüdis woorimehe ja sõitis linna sisse tagasi. W. uulitsal peatas ta wanamoodi maja ees, milles, nagu sildist näha, Johann Langbergi rauapood pesitses. Põigiti üle uulitsa paistis Karl Rettig’i nahapood, mida Jostson kolmeteistkümne aasta eest weel ei mäletanud näinud olewat. Linnas oliwad mõlemate kaupluste pidajad oma iseäralduste poolest laialt tuntud — Langberg kui kõige suurem kitsipung, Rettig kui kirgline lõbukütt ja meeleäraheitline priiskaja. Langberg oli wana rauk. elas üksikult ega pidanud ühegi inimesega ei sõprust, ei läbikäimist. Rettig oli noor õitsew mees, kõikide sõber ja kõigi lõbuseltside liige. Langberg oli oma kaupluse kolmekümne aasta eest peaaegu ilma kopikata asutanud ja ühtepuhku suurendanud, nõnda et teda nüüd päratu rikkaks, tingimata usalduse wääriliseks ärimeheks peeti, eh! ta küll ise ennast saatuse wõõrakslapseks tegi ja oma eluwiisis enam kõiki muud kui rikka mehe ladusust ilmutas. Rettig oli alles paari aasta eest isalt saanud rahaga kauplema hakanud, aga juba tõrkusiwad „kõige paremad sõbrad” temale laenu andmast, juba heljusiwad tundjate silmas pankroti warjud kena nahakaupluse üle.

Et Langbergi pood pühapäewa pärast kinni oli, astus Jostson majaõue madalast jalgwärawast sisse, kõndis teadja inimese kindlal sammul räpakast, haisewast õuest läbi ja seisatas ainsa ukse ees, mis õue poolt maja sisse wiis. Ta katsus linki — uks oli lukus.

„Wanamees ei ole oma umbusaldusest midagi kaotanud,” mõtles Jostson.

Ta koputas jämeda kepipääga ukse pihta, aga mitu korda pidi ta weel õige tublisti põmmutama, enne kui

ukse tagant weniwate, lohisewate sammude kahin kuuldawale tuli.

„Kes sääl põristab?” küsis wäikese waheaja järele kaunis jäme naesterahwa hääl.

„Tehke lahti!” hüüdis Jostson.

„Mis?"

Jostson kordas käsku waljemalt.

„Mis sa mässad?” tuli nurisewalt wastuseks.

„Wana Leena on weel kurdimaks jäänud kui ta enne oli,” pomises Jostson, ja peaaegu karjudes lisas ta juurde: „Tehke uks lahti, ma tahan kaupmehe Langbergiga kokku saada.”

Aga wana Leena, Langbergi kauaaegne kare ja ustaw teenija, ei teinud ust lahti, waid wastas weel kurjemalt: „Ega seda ole! ütle enne, kes sa oled ja mis sa tahad.”

„Kas sa mind enam häälest ei tunne, Leena? Ma olen ju sinu wana tuttaw Paul, Langbergi õepoeg, ja tahan onu jutule tulla,” müristas Jostson naeratades.

„Mis Paul? Paul on ammugi ära kadunud ja hukka läinud.”

„Ma olen tõesti Paul — Paul Jostson.”

„Jumal teab, mis petis sa oled. Mine metsa! Peremeest pole kodu ja ilma temata ei lase mina inimese hinge sisse. Kui sul rääkimist on, siis tule homme poodi, aga nüüd korista oma kodarad!”

„Kas wähemasti tead, kus onu on?”

„Otsi ise!”

Jälle oli weniwate sammude lehinat kuulda. Jostson kehitas õlasid.

„See oli teine terwitus kalli kodumaa poolt.” pomises ta uulitsale astudes.

Widewik oli juba kätte jõudnud. Uulits oli waikne kui surnuhaud. Jostson kõndis mõned sihita sammud. Ta tundis enese üksi ja unustatud olewat. Tänasel teekäigul oli temale mõnigi tuttaw nägu silma puutunud, kuid kolmeteistkümne-aastane äraolek, mehekssaamine ja wõõramaa kliima oliwad teda ennast nii palju muutnud, et keegi teda ära ei tundnud. Nüüd tuli temale taltsutamata

himu kellegi suguwenna kätt suruda, kellegile sõbralikult sina ütelda, labast maakeelt lobiseda. . .

Ennäh, sääl tuligi jälle tuttawa näoga inimene — lahja kehaga, elawasti punetawate palenukkidega ja harwa, walkja kikkhabemega mehike. Hall wiltkaabu oli tal pääs, ülikond linnaisanda laadi, kuid püksisääred õige „gentlemani” kohta liig lühikesed, ka saapad wahest kolme päewa eest wiimast korda wiksitud.

„Tere, Maasikas!” hüüdis Jostson ja wajutas oma kaaluka käe wastutuleja õla pääle, enne kui mehike temast mööda põigata jõudis.

Magusa nimega isand tahtis wõõrastades tagasi põrgata, aga nüüd haaras ameriklane ka tema teisest õlast kinni ja ütles naerunäol: „Kas sa oma wana kooliwenda Paul Jostsoni enam ei tunne?”

Maasikas oli weidi lühikese nägemisega. Ta pilgutas silmi ja wahtis pool minutit kahtlaselt wõõra otsa, enne kui äratundmise rõõm ta suunurgad kõrwade poole wenitas.

„Kas olete ikka tõesti see Jostson, kes nii ja nii mitme aasta eest Tallinnast sootumaks ära kadus?” küsis ta weel weidi aralt.

„See ma olen, nagu näed.”

„Kus sa siis nii kaua kuulasid? Sind arwati ammugi surnuks — wahest oled sa oma enese waim ja tuled maa seest?”

„Seda küll mitte — tulen ainult maakera teiselt küljelt, Amerikast.”

„Amerikast?! Waat' sulle kilusilk! Tulid wist oma rikast onu Langbergi waatama? See on naljakas — muidu elawad ikka miljoni-onud Amerikas ja waesed õepojad siin . . . wõi oled sina wahest ka rikas?”

Maasikas laskis uuriwa pilgu kooliwenna wälimise kuju üle libiseda, mille järeldusel ta ise oma küsimise pääle jaatawalt wastas: „Noh, kuda muidu — mis rahamees, see rahamees . . . See on hüwa, sest mul on just raha nappus käes. Lase anda! Lähme Eesti klubisse, sääl on täna perekonna õhtu. Minul kui ajalehe kaas-

töölisel on prii läbikäik. Ma wiin sinu ka sisse, aga sina muretse, et mu suu kuiwaks ei jää.”

Jostson heitis rõõmuga nõuusse. Seltsimaja ei olnud kaugel. Sisseastumisel pahwas ameriklasele hoopis teistmoodi õhk wastu, kui parun Stern-Himmelshauseni tubades. Odawa tubaka suits, wiina wänge aur ja kibedasti töötawa köögi lõhn läbisegamini andsiwad endid lämbutawalt tunda.

Rahwast oli kaunis rohkesti. Palju lopergust, otsekui kiwist toorelt wälja raiutud nägusid, karedad kõrid, tüsedad kõnekäänud, liig sundimata kehaliigutused — ja siisgi: neist iluta ja wormita nägudest ei paistnud sugugi wähem loomulikku mõistust, auusat meelt ja südamehäädust wälja. kui Jostson teiste rahwaste alamatest kihtidest oli harjunud nägema. Pääle selle paistis aga säält Jostsonile midagi omast, midagi liigutawat ja rahustawat wastu, mis teda uue ümbrusega peaaegu täiesti ära lepitas.

Maasikas wõttis kõige päält puhwetis mõned kärakad ja tellis, kui ta küsiwalt Jostsoni silmi oli waadanud ja sääl naeratawat nõuusolemist leidnud, mõlematele rammusa õhtusöögi, grafintshiku ja pudeli kõige paremat madeirat. Nad wõtsiwad ühe kõrwalise kambri nurgas istet, kus määrinud saterkuuega kellner, tellimise suurust kuuldes, neile kuulmata nobedusega laua ja toolid walmis seadis. Warsti kogunes nende ümber pool tosinat „paremaid” pidulisi Maasika laialisest tutwuskonnast. Maasikas ise kallas kõigile sisse, palus juua ja sakuskat wõtta. Ta oli kui oma kodu ja wäga hääs tujus, jutukas ja waimurikas.

„Kuda see tuli, et sina Eesti ajakirjanikuks hakkasid?” küsis Jostson, kui esimene nälg ja jänu kustutatud oliwad.

„See tuli minu külgeloodud lollusest,” wastas Maasikas wähi saba imedes.

„Mis see tähendab?”

„See tähendab, et inimene, kes wabatahtliselt Eesti ajalehe kaastööliseks hakkab, muud ei wõi olla. kui loodud loll.”

„Koolis ei olnud sa mitte kõige lollim, wist aga kõige laisem poiss.”

„Kool ei aita midagi, kui inimesel siin” — Maasikas tipsutas näpuga oma madala otsaesise pääle — „tühje tubasid wälja üürida on. Mina olin loll, sest minu amet ei tasu waewa, aga õnneks on sarnaseid kallimeelseid narrisid maailmas ikka olemas. Mina olen sündinud kirjanik, ja täidan oma elukutset. Oleksin ma koolis ennest rohkem waewata tahtnud, minust oleks mõni kõrge ametnik, ärimees wõi wilets miljonär wõinud saada. Selleks ei olnud mul himu. Ma ajasin kõrgemaid sihtisid taga ja nõnda sain Eesti ajakirjanikuks, see on: waeste, wiletsate ja koormatute kaitsjaks.”

„Hähä, katsu mul koormatute kaitsjat!” naeris paks trahteripidaja Kilk. „Lehes sõimab saksu, elus roomab nende ees kõhuli.”

„Ma ei rooma kellegi ees, liialegi kõhuli,” waidles Maasikas wastu. „See käib juba minu ilutundmuse wastu. Aga ma olen haritud inimene ja armastan wahel ka peenemate inimeste seltsis wiibida. Ma oskan nendega ümber käia ja nemad peawad minust lugu. Alles eila nikutas Stewardi kontori esimene raamatupidaja, kes kümmetuhat rubla aastas palka saab, mulle juba kaugelt pääd ja raeherra Puss andis mulle kätt. Ma olen juba suurte sakste juures lõunatgi söönud — tjah, katsu, kas sina ka sellega toime saad!”

„Ma ei oska weiderdada,” wastas Kilk. „Aga kui sa neist sakstest nii suurt lugu pead, miks sa neid siis lehes kolumatsideks maalid?”

„See ei tee neile midagi, sest lehte nad ei loe. Lehes selgitan rahwa silmi, aga elus pean ma oma enese hää käekäigu eest muretsema.”

„Maasikal on täiesti õigus,” kiitis kaupmees Teiermann. „Las’ ta tõrwab neid saksu, et nende uhkus kahaneks, aga igapäewases elus me ilma sakste abita ja Saksa keeleta läbi ei saa. Mina olen wõltsimata isamaalane, aga äri on äri.”

„Ja mis peaks kunstist saama, kui meil saksu ei oleks?” seletas akademia õpilane Pintslar. „Saksa kunst on meile kõige õppimise ja waimustuse hallikaks, Saksa kunstiasutused on kõige täielikumad maailmas, saksad ise meie maal

iga tõsise kunstisünnituse ainsad ostjad ja tarwitajad. Mina ei salga oma Eesti werd, aga ma seisan kõrgema asja, kunsti teenistuses. Kunst on üleilmline, sellepärast olen ka mina kosmopoliit.”

„Mina niisama,” kinnitas usuteaduse üliõplane Kõrk autoriteetlikult. „Minu arwates on usk rahwastele palju kindlamaks sidemeks kui keel. Ajalugu õpetab, et ühelgi rahwusel, ka mitte kõige suurematel, igawest kestust ei ole. Suuremad kestawad ainult kauemini, wäiksemaid on määratu hulk kadunud ja kaob weelgi. Sellest pole kahju. Suured rahwad imewad wäiksemaid eneste sisse ja minu kõikumata arwamise järele ei ole see aeg kaugel, mil meie maakera pääl ainult weel kolm või neli suurt üheusulist ja peaaegu ühekangust rahwakogu elab ja ainult kolme, nelja keelt räägitakse, üksikule indiwiduumile wõib see ainult kasuks olla ja rahwuswahelised tülid on siis wõimatad. See on inimesesoo tulewane kuldne põli.”

„Teie olete kõik wiletsad taganeiad, äraandjad, ilma selgroota inimesed,” siunas Maasikas ja tellis uue pudeli madeirat. „Mina üksi pühendan oma paremad jõuud Eesti rahwale.”

„Missugust õpetust sina siis rahwale ette kannad?” küsis Jostson.

„Tema näitab wäsimatalt, kui koledasti saksad meie esiwanemaid peksnud ja kui hirmsat ülekohut nad iga päew meile teewad,” wastas trahteripidaja Kilk Maasika asemel.

„Ja rahwas on tänulik?” päris Jostson edasi.

„No muidugi,” uhkustas Maasikas. „Sest saadik kui mina „Wõmmutaja” kaastööline, ja nõnda ütelda, hing olen, kaswab lehe lugejate arw ühte soodu.”

„Kahju küll, et see nõnda on,” wõttis nüüd kõige wanem koosolijatest, endine koolmeister ja praegune ametnik Siil sõna. „Sina, Maasikas, ei ole mitte rahwaõpetaja, waid rahwa kollitaja. Kellel on sest kasu, et sa rahwale tema endise õnnetuse kõige tooremat külge ühtepuhku meelde tuletad, temale kõik saadud witsahoobid ette loed. temale wermeid ja haawu kõige raswasemate wärwidega ette maalid? Sarnane erkude kõdistamine on otse rumal ja kahjulik. Sa tahad wiha äratada? Mis sest siis tuleb?

Saksu meie tühja wihaga ometi ära kaotada ei saa. Wihane inimene on halb wõitleja, ta teeb wigasid ja laseb ennast ikka tüssata. Meie wõit ei jää tulemata ja tuleb seda rutemini, mida rahulisemalt ja kindlamalt me selleks töötame. Alaline põrnitsemine inimeste wahel, kes koos elawad ja igapäew kokku puutuwad, ei ole ühestqi küljest soowitaw. Oma kollitamisega teed sa just rahwa were araks ja paned teda saksu rohkem kartma, kui seda praegusel ajal iganes tarwis on. Mispärast auustab eestlane eestlasi ikka wähem kui saksa? Miks naerab ta ametnikule, kui see puhast Eesti keelt räägib, suu sisse, kuna ta sellesama ametniku ees wäriseb, nii pea kui wiimane oma keele kangeks teeb? Miks kardab Eesti külalaps saksa kui tonti? Wist ikka sellepärast, et temale iga saksa kollina ette maalitakse, kellel selja taga piits warjul on . . . Teistel rahwastel on oma unustatud ja armastatud kangelased, kes suuri ja häid tegusid teinud — meie kangelased peawad need olema, kes kõige suurema arwu hoopa wälja kannatanud! Mine metsa oma witsakimpude ja peksupinkidega! Tahad sa rahwast tõsta, siis õpeta temale auusat iseteadwust, näita, kuda ta oma õigusid wõib tarwitada, aga ära unusta ka kohusid meelde tuletamast. Saagu meie järeltulijatest wiimaks saksad wõi venelased — mina ripun kõige hingega oma rahwuse küljes ja tahaksin selle pääle uhke olla, aga sina sunnid mind vägisi häbenema.”

Jostson oli Eesti haritlaste vaidluse juures tummats päältkuuljaks, kuid Siili sõnade juures nikutas ta paaril korral pääd.

„Mis sääl suuremat häbeneda — meie maal ei ole ju puhtawerd eestlasi vist enam olemasgi,” ütles Teiermann. „Siin on ju nii mitmed rahwad wana Eesti werd segamas käinud. Minu ema oli näituseks sündinud daanlane.”

,,Minu esiwanemad oliwad Rootsi priid,” seletas akademia õpilane Pintslar.

„Minu isaisaisa olnud Saksa lambur,” lausus usuteadlane Kõrk.

„Ja mina ei tea, kes mu esiwanemad oliwad,” naeris Maasikas. „Aga nüüd lööme klaasid kokku ja laseme

oma kallist Eesti maad ja rahwast elada. Ja siis laulame isamaa-laulu.”

Klaasid kõlisesiwad kokku. Kamber täitis ennast järsku inimestega, kes kuulata tahtsiwad, sest säält kõlas waljult ja waimustatult mitmehääleline laul:

„Mu isamaa mu õnn ja rõõm! . . .”

Wähe hiljemalt mindi saali, kus seltsi segakoor mõned laulud ette kandis. Maasikas istutas Jostsoni enese kõrwa kuuljate esimesesse reasse. Laulud löksiwad waest moodi.

„Need Eesti seltsid et paku ka tõesti mitte midagi.” sosistas Maasikas kaunis kuuldawalt naabri poole. „On see kellegi laulmine? Kassipulmal, kuhu kuutõbised koerad hulka huluwad, saab wahel ka paremat kuulda. Ja see totter Kilk paneb weel imeks, et mina Saksa seltsidesse kipun!”

„Oled sina muusika tundja?” küsis Jostson.

„Mitte märki, aga seda ma ikka märkan, et laulmine tuim, weniw, ilma eluta on. Tarwis aga lehes jälle siunata.”

„Sa ei tunne muusikat, aga siunad ometi?” Maasikas wastas põlgawa käeliigutusega. Inimesega, kellel mõne selleaegse ajalehe oludest nii wähe aimu oli, ei maksnud waielda.

Jostson päris edasi: „Kas sa ei karda, et asjata waljusega needgi lauljad, kes ju weel palju õppida wõiwad, ära peletad? Nad näewad ju wist ilma tasuta waewa ja pakuwad hellitamata rahwale nähtawat lõbu. Neil oleks ainult pehmet õpetust waja.”

„Taga parem! Ma saan 35 rubla kuus palka — lehe wäljaandja on kole wereimeja! — ja ma peaksin selle eest ka weel muusika õpetust andma? ...”

Koori järele tuli soololaul. Jostsoni kehast sähwis elektrisäde läbi. Noore lauljanna küljes ei olnud küll midagi muud tähelpanemise wäärilist. kui tema wisa püüdmine. Eesti keeli sõnadele wõimalikult wõõrakeelist kõla anda, aga seda rohkem huwitas ameriklast isik, kes laulu klaweri pääl saatis. See oli weel wäga noor mees, peaaegu poisike, kenade, peenikeste näojoontega ja käharate

juukstega. Ta mängis tundmusega ja maitserikkalt, kus juures ta suured, tumedad silmad aga kurwalt ja osawõtmatalt nootide pääle waatasiwad. Jostsoni meelest oli, kui oleks ta seda nägu wõi selle sarnast kusagil wäga ligidalt näinud.

„Kes see klawerimängija on?” küsis ta Maasikalt.

„See on noor Pohlig, Langbergi õpipoiss,” oli wastus.

„Rättsepp Pohligi poeg?”

„Ja. Eks ole ilus poiss? Teda kutsutakse wahel siia mängima. Poisil on annet. Suur muusikasõber, aga wilets kaupmees, jookseb ühe peremehe juurest teise juurde . . . Ah, nüüd mul tuleb meelde: sina olid ju selle kadakasakste perekonnaga ennemuiste suur tuttaw ja jooksid igapäew sinna.”

Jostson jäi mõttesse. Tema waimus ärkasiwad ammu mööda läinud aegade armsad ja kibedad mälestused. Ta ei pööranud silmi noorest klawerimängijast, kuni laul lõppes ja mängija inimeste hulka ära kadus.

„Kus Pohligid nüüd elawad?” küsis ta mõttest ärgates.

Maasikas nimetas adressi ja lisas juurde: „Sa saad imestama, kui neid waatama lähed. Endisest küllusest pole muud kui näljaste uhkus üle jäänud.”

Soololaulu järele pidi näitemäng tulema. Waheajal tiris Maasikas Jostsoni uuesti puhwetisse. Sääl oliwad ühe laua ääres kaks uut külalist istet wõtnud — kaks saksamoodi meest, kes weini jõiwad, oma ümbruse pääle otse kui ülewalt alla waatasiwad ja teiste üle Saksa keeles nalja heitsiwad. Nende silmad oliwad krillis ja näod punetasiwad.

„Näe, Rettig ja Walter ka siin,” ütles Maasikas uute külaliste poole tähendades.

„Mis inimesed need on?” küsis Jostson.

„Kaupmehed ja kadakasaksad,” seletas Maasikas. „Muidu istuwad Kanutigildes ja Petenbergi keldris, aga purjus pääga eksiwad wahel ka Eesti seltsi. Suured joodikud, aga muidu lõbusad poisid. Tule, ma teen su tuttawaks.”

„Mul pole himu.”

„Noh, kuda soowid. Ma pean neile siisgi tere õhtut ütlema.”

Maasikas astus kaupmeeste laua juurde ja kummardas sügawasti . . .

Jostson kõndis, silmadega noort klawerimängijat otsides, ühest ruumist teise. Toakeses, mis puhwetist kõige kaugemal oli, nägi ta Pohligi teise mustawerd nooremehega õlleklaaside juures istuwat. Jostson tahtis juba sisse astuda, aga et sel ajal mitu inimest uksest wälja, saali poole tõttasiwad, kus näitemäng algas, jäi ta eesruumi ja wõttis akna all istet. Tekkinud waikuses tungisiwad ainult weel kaks noort meesterahwa häält temale kõrwu. Nende saksakeelsest jutuajamisest märkas Jostson sedamaid, et üks hääl. mis pehmelt ja nukralt kõlas, klawerimängija oma pidi olema, kuna tema nokastanud seltsimees kõwa, lõikawa häälega kõneles.

„Ei tea, kes selle pagana Rettigi oma topsiwennaga siia kihutas,” kirus wiimne hääl. „Läheksin ka näitemängu waatama, aga ei pease saali — wanamees põigiti ees. Muidugi loodab ta siit kõige odawamalt lindusid kätte saada. Kurat teda wõtku! Ei lase siingi rahus lakkuda.”

„Ma kuulen esimest korda, etMartin Timm kedagi inimest kardab, päälegi weel oma peremeest,” kuuldus Pohligi hääl.

Timm naeris põlgawalt: „Hahaha. mina peaksin Rettigi kartma! Ega seda ole. Ma sõiman ta silmad poodisgi täis. Aga kui tema mind siin purjutamas näeb. siis on kohe nuuskimine lahti: kust sa raha wõtad? Jah, küsi! .. Ma saan 20 rubla kuus palka ja löön wahel ühe õhtuga rohkem läbi. Puudust pole mul ilmasgi.”

„Kust sa raha wõtad?”

„Jah — seda peab mõistma.”

„Mina ei mõista.”

„See on sinu kahju. Oleksin mina sinu asemel! . . . Wana koi Langberg on kümme korda rikkam kui Rettig ja Walker kokku. Need ajawad küll toredust taga, aga see on kõik silmamoondamine, üles puhutud kraam, liim silmadesse. Salamahti laenawad ja kerjawad, kust saawad. Rettig ei saa minu wiletsat palkagi korrapäraliselt maksta, aga elada ma ometi tahan. Wõtan siis. kuda saan. . . On sel Rettigil wahest rohkem õigust lõbu pääle, kui minul? Tema kaupleb ja prassib isa rahaga. On see minu süü.

et minu taat waene kojamees on? Mina näen rohkem waewa, kui Rettig. aga kes tasub seda? Nõnda nimetatud auus töö ei tee kedagi rikkaks. Kõik rikkus on ühel wõi teisel wiisil kokku rööwitud ja warastatud. Ma olen ühest targast raamatust lugenud: „warandus on mängus.” Tõepoolest — mõistlikumat sõna pole ma ühestgt raamatust leidnud. Ja kõik need teiste raamatute ilusad õpetused usust, ligemise armastusest, woorustest ja idealidest pole muud kui tühjad kõnekõlksud, rikastest wälja mõeldud wigurid, millede üle nad isekeskis hirwitawad. Kes rikka taskuid kergitab, see ei warasta mitte, waid jaotab wara õiglaselt.”

Jostson kuulas habemeta mõttetarga õpetust, pakitsewa südamega. Kuda mõjusiwad need õpetused noore, päält näha nii ilmasüüta Pohligi pääle?

„Aga kui see wälja tuleb?” kuulis ta wiimast aralt küsiwat.

Jälle kuuldus seltsimehe kuiw, pilkaw naer: „Haha, sa kardad kohtuid? Mina wilistan nende pääle.”

„Aga sina oled. . .”

„Noh. mis?”

— „kord juba sisse kukkunud.”

„See on: warguse pärast kinni istunud. Olen. Mis sa siis õige sellega tahad ütelda, äh?”

Timmi hääl kõlas korraga ähwardawalt.

„Mitte midagi,” kogeldas Pohlig.

„Soo? Sa oled peenike kodanikupoeg ja oskad torgata, aga pane sulle rusikas nina alla, siis: mitte midagi! Kas põlgad mind wõi mis? Räägi! Mis sa kardad? Mis sa lõdised? Põlwed lõdwad, aga keeles on sul konti küllalt.. Walaksin sulle wastu wahtimist, aga wana sõpruse pärast annan armu. Ma ei mõista isegi, mispärast ma sind hellitan. Wist ikka sinu ilusa näo pärast. Hakkasin sind kui tüdrukut armastama, kui koolis esimest korda nägin. Sul on ju nii hääd eluwiisid, sa oled igast küljest libe ja pehme. Sellepärast sinust ka wist midagi wälja et tule, ehk sa küll kui ingel klawerit mängid ja konserwatoriumist unistad. Kaalu aga Langbergi juures talumatsidele naelu kätte, kuni wanaks saad! . . Mind pole keegi kaswatanud. Minu ema laskis mind teha, mis tahtsin, ja

isa kiitis pääle kauba, kui teist lapsi hästi kräunutasin. Mul on kahekümnes aasta käes, aga ma pole weel leerisgi käinud — keegi pole mind sundinud. Mina sest halpusest küll ei hooliks, aga elus peab waja olema. Hakka nüüd weel tühjaga pääd waewama! . . Noh, mis sa tukud? Joome õlut ja lepime ära. Wiha ma ei kanna, aga ära sa mind oma kodanikupoja uhkusega üleliiga ärita!”

„Minul pole mingit uhkust,” lausus Pohlig.

„On ikka. Sa ei näita seda otsekohe, aga sa ei otsi mind ta ilmasgi üles ja waatad wahel, nagu küsiksid eneselt: miks ma selle masuurikuga ümber käin? . . Ja sinu õde Luise on weel häbematum. Mina teretan, tema ei wastagi, teeb, nagu ei paneks tähele. Peenike preili, peab ju nüüd aina parunitega tutwust! Küll ma temast ükskord ikka jagu saan, kas peaksin ta minupärast üle kuldama.”

„Jäta minu õde rahule!” hüüdis Pohlig, ja tema hääl kõlas korraga nii tõsiselt. et Jostson teda peaaegu kuuldawalt wiksiks poisiks pidi kiitma.

„Tohoo, ära ikka ninast kinni hakka!” urises Timm wastu. „See wana, rumal perekondlik waim, mis mulle ikka naeru pääle ajab, see teeb sulle korraga julgust. Praegu wabisesid kui haawaleht, nüüd kargad silmile: jäta minu õde rahule! (Timm osatas sõbra häält järele). Aga mis siis, kui ei jäta? Äh?”

„Siis kaitsen mina teda.”

„Sina? Waresewihtleja! Kas seda tunned?"

„Ma ei karda sinu nuga.”

„Aga kui torkan?”

„Katsu!”

„Waata lõukoera! No mis sul sellega asja, mis sinu õest saab? Ega ta sinu külge kaswanud pole. Oled ikka loll, nii loll, et pahandada ei maksa.”

„See wõib olla.”

„Ja, kõige suurem totter oled sa sellepärast, et sul iialgi kopikat raha pole, kuna sa ometi rikka kaupmehe juures teenid. Sa istud willakotis, aga ise oled ikka paljas. See on ju tõsi — wana Langberg on umbusklik

ja luurab kui kuri waim, kuid osawad näpud wõiksiwad sääl ikka palju teha.”

„Mina ei wõta wõõrast wara.”

„See’p see sinu lollus on... Küll sel wanamehel wõib aga nodi olla! Elab kui sant, aga pood toob koledasti sisse. Wa’ Rettig luurab iga päew keelt nilbates, kuda teil rahwas sisse ja wälja käib. Haha, kui sa teaksid, mis jutud temal juba suus on!... Langberg ei käi peaaegu wäljas — wist kühweldab ta igal õhtul oma rahahunnikuid, enne kui magama läheb. Küll oleks kord hää waadata, kuda wana koi küüsis sajarublased wirwendawad, kuda ta kupongisid lõikab ja mokki muigutab... Sina tead, kuda õhtul tema akna taha wõiks peaseda — lähme õige kord seda nalja waatama!”

„Aken on teisel korral, sääl pole ligipeasmist.”

„Mina leiaksin nõuu, kui aga jalgwäraw lahti oleks. Sina wõiksid seda ju kergesti toimetada. Kus wõti päewal seisab?”

„Ma ei tea — wist wana Leena hoole all.”

„Too ta wälja; laseme teise järele teha.”

„Ma ei taha.”

„Ära ole laps! Mis sest on, kui nalja näeme?”

„See pole kellegi nali ja ma ei soowigi seda näha.”

„Siis mine rabasse, tola! Mina sinuga enam sõna ei räägi.”

Lühikese waikuse järele hakkas Timm joobnud häälega mõnda kõrtsilaulu trallitama. Jostson tõusis tasakesti üles ja läks, ilma et sõbrad tema ligiolemisest midagi oleksiwad märganud, puhwetiruumi. Sääl istusiwad Rettig ja Walker ikka weel wanal paigal ja pilkasiwad Maasikat, kes neid alandliku meelitusega hääs tujus hoida püüdis.

„Kus põlgamist wägisi wälja kutsutakse, sääl ei wõi ta põlgajatest puudust olla,” mõtles Jostson nukralt.

Ta maksis arwe, mis Maasika ägedal kaastegewusel õige soolaseks oli läinud, sõna lausumata wälja ja lahkus seltsimajast.

Teisel päewal läks Jostson oma onu Langbergi waatama. Kauplusele lähenedes nägi ta wastas olewa nahapoe ukse läwel kaks meesterahwast seiswat. kelledes ta seltsimajas nähtud kaupmehe Rettigi ja tema õpipoisi Timmi ära tundis. Mõlemad haigutasiwad nagu inimesed, kes oma öörahu lõbule ohwerdanud, sosistasiwad midagi isekeskis ja wahtisiwad segaste silmadega üle uulitsa.

Langbergi kauplusesse astudes leidis Jostson selle inimesi kubinal täis olewat. Langberg ise. üks sell ja kaks õpipoissi oliwad kibedasti ametis. Pood käis hästi, sest siin oli kaup ikka suurel küllusel ja wäljawalikul saada, siin et tingitud, waid wõeti asja eest ikka asjakohast hinda, siin ei tehtud ka mingit wahet saksa ja talupoja wahel.

Jostson jäi ostjate selja taha weidi ootama ja waatama. Imestusega märkas ta, et kolmteistkümmend aastat onust peaaegu ilma jäljeta mööda oliwad läinud. See oli ikka seesama kõhna kaswuga ja lahja näoga wäle wanamees, kelle nurgeline pää wisadust ja kangekaelust ilmutas ja kelle terawad nirgisilmad endast midagi tähelepanemata mööda libiseda ei lasknud. Selle poolest oli õpipoiss Pohlig, kelle nägu Jostson ka weel seltsimajast mäletas, peremehe täieline wastand. Tema suurte silmade pilk oli ikka kurb ja osawõtmatalt wahtis ta enese ette maha, nii pea kui keegi ostja teda rahule oli jätnud.

Temale anti aga wähe rahu, sest ostjaid oli palju ja naesterahwad lasksiwad endid iseäraliku häämeelega ilusast õpipoisist teenida.

„Tere, onu,” hüüdis Jostson, kui ta nägi, et Langbergi silm küsiwalt tema pääl wiibis. Kui aga ameriklane wahest arwas, et ta oma ilmumisega onu kohmetama paneb, siis eksis ta suurepäraliselt. Langbergil oli parem mälestus kui Maasikal. Ta oli õepoega juba sisseastumisel tähele pannud ja ära tundnud.

„Tere, tere,” wastas ta nüüd kuiwalt ja sirutas sugulasele kaks näppu wastu. „Mis sa soowid?”

„Ei midagi — tulin aga tükikese aia pärast küsima, kuda onu käsi käib,” seletas Jostson niisama kuiwalt.

„Soo. soo.”

Keegi ostja tikkus nende wahele. Langberg jättis õepoja kui samba seisma ja laskis teda tüki aega oodata. Kui ta siis jälle asjatoimetusest mahti sai, ütles ta weidi kärsitult: „Pole mul siin aega tühja juttu jahwatada. Tead ju kaupmehe asja. Aeg on raha. Kui sa weel ikka auus inimene oled ja muud ei taha kui minu käsikäiku teada, siis tule mind täna õhtul koju waatama.”

„Kui aga Leena sisse laseb,” naeratas Jostson.

„Küllap laseb,” pomises Langberg ja pööras näo uue ostja poole.

„Kodumaa läheb mu meelest ikka kallimaks. . . see oli juba kolmas terwitus,” mõtles Jostson, kui ta kauplusest ilma tõrkumata wälja astus, teades, et teda muidu säält oleks wälja aetud.

Oli juba pime õhtu, kui ta Langbergi maja õuewärawast, mis ootamata wiisil weel lahti oli, teist korda sisse astus. Taewas oli pilwes, äge tuul wingus õue urgastes ja kolistas wanaaegse telliskiwi-katuse pannusid. Jälle pidi Jostson tüki aega ukse pihta põmmutama, enne kui maja teise korra pääl aken lahti tehti. Langberg ise pistis pää wälja ja küsis: „Kes sääl on?”

„Mina, Paul,” wastas Jostson.

„Oota natukese, ma ütlen Leenale, et ta lahti teeb,” ütles Langberg aknat kinni tõmmates.

Wiie minuti pärast kriiksus wõti roostetanud luku sees, uks läks piilukile ja piilu tagant kuuldus Leena mõru hääl: „Ruttu sisse, tuul kustutab lambi ära.”

Waewalt jõudis Jostson kotta astuda, kui Leena jälle kaks korda wõtme ümber keeras, sinna juurde urisedes: „Wanamees on pääst nõdraks läinud — hakkab juba wõõraid wastu wõtma.”

„Olen mina wõõras? Kas sa mind siis tõesti enam ei tunne, Leena?” küsis Jostson.

„Minul wanad silmad,” oli wastus. „Maailmas on nii palju kelminägusid, kes neid kõiki wõib tunda?”

„Ma olen ju Paul, kes sind kolmeteistkümne aasta eest weel küllalt tüütas.”

Leena tõstis köögilampi, et külalise nägu walgus-

tada. Tema tuimas, wanadusest kroogitud näos liikusiwad paar joonekest, milledest aga wõimata oli aru saada, kas nad rõõmu, ehmatust wõi wiha awaldasiwad.

„Nägu oleks ikka nagu tuttaw, aga kes Teid uskuda wõib? Mina, wana inimene, ei seleta enam hästi. Minge aga siis ülespoole, peremees ise käskis ju sisse lasta.”

Kojast wiis uks kööki, mis poe tagumise otsa külge oli tehtud. Sääl rawitses. elas ja magas Leena. Langberg ise elas wäikeses kambris, teise korra pääl, kuhu kojast puutrepp üles wiis. Teised päälmise korra ruumid oliwad kauba tagawaraga täidetud.

Leena oli nii wähe wõõraste wastuwõtmisega harjunud, et ta lambiga köögi ukse taha kadus, nii pea kui Jostson jala trepi alumise asime pääle pani. Onu ei tulnud oma külalisele ka mitte wastu, ja nõnda pidi Jostson käsikaudu pimedas nagisewast trepist üles kobama. Õnneks mäletas ta neid paiku weel kaunis hästi, rabas ukse käeraua õnnelikult pihku ja astus sisse.

Kitsas ruumis, mis rikkal kaupmehel kabinetiks, saaliks ja magamisekambriks oli, polnud kolmteistkümmend aastat muid muudatusi sünnitanud, kui et tagumises nurgas üksainuke säng endise kahe asemel seisis ja et kehwanäolised mööblid weel rohkem kulunud ja wärwist ära läinud oliwad. Langberg ise seisis, käed püksitaskudes, keset tuba ja wahtis sisseastujale wahe ligikutsuwalt wastu.

„Tere teist korda, armus onu,” ütles Jostson. „Kes sul nüüd on rohkem aega?”

„Auusal tööinimesel on ikka wähe aega,” urises wanamees hammaste wahelt. „Teine lugu on muidugi päewawargatega, nagu sina oled.”

„Kust sa tead, et mina päewawaras olen?” naeratas Jostson, kes wanamehe oletus, kõigest wälimisest karedusest hoolimata, mõnda pehmemat joont märkas.

Langberg ei lausunud sõna, waid hakkas toas edasi tagasi kõndima, igal pöörel altkulmu õepoja poole piiludes, kuna Jostson rahuliselt palitu warna riputas ja ainsa laua ääres istet wõttis. nagu tunneks ta ennast täiesti kodu olewat. Seda nähes jäi wanamees otse tema ette seisma,

wahtis suurte silmadega tema otsa ja küsis: „Mis nõuu sul nüüd õige on?”

„Mitte mingit,” wastas Jostson, onu joonesid otse. kui mõnda haruldast, ammu näha soowitut asja uurides-

„Kust sa nüüd wälja tuled?” päris Langberg edasi.

„Õige laugelt — Amerikast.”

„Näe imet! Mis sa sääl tegid?”

„Elasin ja teenisin leiba.”

„Ja magasid kusagil paadi all?”

„Qn sedagi ja weel hullemat juhtunud.”

Langberg hirwitas kahjurõõmuliselt: „Waata, mis sest tuleb, kui inimene koju jääda ja oma pääd auusasti toita ei taha. Kas sul minu juures polnud küll hää põli?”

„Oli küll, aga ma olin ju waba inimene ja tahtsin maailma kord teisest küljest näha.”

„Waata meest! Ja kui sa seda kallist maailma küllalt otid näinud, siis ei aidanud wist enam muu nõuu, kui: armas onu, aita!... Ära minult abi looda, mina ei wõi sulle kopikat anda. Ma olen waene mees ja praegu päris hädas. Katsu aga ise, kuda läbi saad.”

„Ma saan omaga üsna ilusasti läbi.”

Jostsoni wiimsed sõnad ja tema rahuline toon ei jätnud oma mõju wana kitsipunga pääle awaldamata. Ta läks näost korraga palju lahkemaks, wõttis laua ääres, õepoja wastas istet ja pomises peaaegu pehmelt: „Soo, soo, see on ju wäga ilus, wäga ilus ... Sa olid ju ikka auus ja mõistlik poiss, ega sinusugune kergesti hukka lähe.. Aga kui sa tõesti mitte raha nuruma ei tulnud, mis asi ajas sind siis kolmeteistkümne aasta pärast — nii palju seda ikka wist on? — oma wana onu taga otsima?”

„Mis asi mind ajas?” kordas Jostson pool mõttes. „Ma ei tea isegi weel selgesti, miks ma selle pika reisi ette wõtsin, kuid minu segaste põhjuste seas oli kõige mõjuwam wist ikka were häät, see on: teadmine, et mul weel onu olemas on. Sa ei teagi, mis see tähendab, aastate kaupa üksipäini täiesti wõõras inimeste-kõrbes elada. Sääl tulewad inimesele wahel silmapilgud, mil ta oma üksiolemist wihkab ja kardab. Minule ütles sise-

mine hääl, et ma sind iialgi enam näha ei saa, kui ma selle reisi, mis ammugi plaanitud oli, edasi lükkan.”

„Tohoo, ega sa ometi weel surra taha?” küsiS Langberg pilgelikult.

„Kes teab?”

„Wõi lootsid siin juba . . . pärandust leida?”

„Sa püüad mind asjata haawata, armas onu,” ütles Jostson tõsiselt. „Ma näen su silmist, et sa nii kuri ei ole, kui sa näidata tahad. Weel rohkem: sa ei suuda oma salarõõmu täiesti warjata ja tunned südames wäga hästi, et meie teine teisele wastastikku ainsateks sugulasteks ilma pääl oleme. Miks sa siis minuga seda inetut kometit mängid?”

„Mis kometit?” turtsus wanamees mahalöödud silmil. „Mis kasu neist sugulastest on? Mitte midagi muud kui tüli ja riidu. Aita neid eest ja takka ja kuule sõimu pääle kauba. Mida wähem inimesel sugulasi ja sõpru, seda rahulisem elu. Mina pole enesele neid lobjakaid iialgi himustanud ja saan sedawiisi kõige paremini läbi.”

Langberg rääkis puhast tõtt — sugulaste ja sõprade järele polnud ta ilmasgi suurt igatsust tundnud. Ja siisgi — üks ainuke kord oliwad ta tema kiwinenud wanapoisi-südames soojemad tundmused ärganud. Oma ainsat õde oli ta enesest ikka eemal hoidnud, sest et ta waeste õhkamist ja rahamangumist wihkas, kuid salamahti oli ta õde aidanud ja õepoega hästi koolitada lasknud. Ja kui õde waese lesena suri, wõttis Langberg õepoja enese juurde, et teda tubliks kaupmeheks, oma õitswa kaupluse sündsaks pärijaks wälja õpetada. Paul oli sel ajal 17 aastat wana. Ühe aasta sees, mis ta onuga koos elas, sündis Langbergiga ime. Ta hakkas oma kaasinimesi usaldama ja seltsi otsima, wõttis ka enese juures tuttawaid wastu ja kannatas, et Pauli sõbrad teda waatamas käisiwad. Ta muretses enesele paremad riided ja sõi paremat toitu — ühe sõnaga: oli kõige paremal teel, üsna igapäewaseks inimeseks saada. Räägiti koguni, et ta ühe rikka lese juures kuuenda kohwitassi järeldusel kosjajuttu teinud — muidugi naljatoonil ... Ja siis tuli see päew, mil Paul, see kõigest arusaaja, kannatlik ja ikka rõõmus Paul,

pilwetest kukkuwale onule otsekohe seletas: „Mina ei kõlba kaupmeheks!” Ei sääl aidanud helded ega waljud sõnad. Paul läks laewapoisina merele ja oli sest saadik kadunud. Langberg pahandas nii, et ta õepoja tarbeks muretsetud sängi ahjus ära põletas ja ühegi kirja pääle ei wastanud, kuni need hoopis tulemata jäiwad. Sest saadik oli Langberg jälle, mis ta enne olnud: kuulmata ihnus, umbusklik ja inimesi põlgaw üksilane.

Ja nüüd istus see ära kadunud õepoeg jälle tema wastas, terwe ja priske, hääd riided seljas, ütles, et ta omaga ilusasti läbi saab ja et ainult igatsus onu järele teda siia kihutanud. Oli see wõimalik? Oli maailmas tõesti üks inimene olemas, kes ilma omakasulise tagamõtteta teda, wana Langbergi, meeles pidas, teda ainsa suguluse pärast kaugelt maalt waatama tuli? See mõte oli nii arusaamata, nii pöörane, et wanamees oma umbusaldust korraga wõita ei jõudnud.

„Wahest loodad minu juurest häid suutäisi leida?” algas ta ikka weel tusaselt. „Ära seda looda. Halwad ajad. Õhtuks pole mul muud kui leib, heeringas ja hapu piim.”

„Wäga rammus toit, aga mul pole nälga,” ütles Jostson nukraks minnes. „Ma ei taha sind kauemalt tülitada. Lähen parem jälle sinna, kust ma tulin.”

Ta tahtis üles tõusta, kuid nüüd kargas wanamees kui torgatult püsti, surus oma kondised käed õepoja õlade pääle ja hüüdis nagu kohkunult: „Kuhu sa jooksed? Istu aga paigal. Kui sa mulle tüliks oleksid, ei ma siis sulle nii lahket nägu näitaks.”

„Sul on imelik lahke nägu,” tähendas Jostson.

„Noh, noh, ega ma pisuke plika pole, kellele kompwekk suhu pistetakse... Oota natuke, mul on Leenale paar sõna ütelda. Jäta lamp rahule, pole mul walgustust waja. Pärast komistad ja teed tulekahju.”

Wanamees kobas pimedas trepist alla. Tükk aega läks mööda, kuna all uksed käisiwad; siis tuli Langberg tagasi, aga enne läwe üle astumist pistis ta pää ukse prao wahelt sisse ja piilus kahtlaselt õepoja poole, kas see mitte wahest mõnda asja ei kisu. Nühes, et Jostson

endisel paigal istub, astus ta kärmesti sisse ja küsis kawalasti silma pilgutades: „Kas w’a kibedat ka wõtad?”

„Pole teda just ära wandunud, saan aga muidu ka läbi,” wastas Jostson.

Langberg jäi pisut mõtlema, lõi siis käega ja ütles järsult: „Haruldast külalist peab ka haruldaselt wastu wõetama.”

„Ära minu pärast ennast tülita, mul pole tõesti midagi waja.”

„Ükspuhas — kui on Jõulud siis olgu Jõulud!” kinnitas wanamees kangekaelselt. „Aga ma pean ise minema. Wana Leena on muidu küll truu koer, aga seda ei tee ta ilmasgi. Ära sina aga putku pane — ma tulen kohe tagasi.”

Ta tõmbas pleekinud ja kulunud wihmakuue õladele, pani wana kaabu pähe ja seisis juba ühe jalaga läwe pääl, kui ta korraga jälle ümber pööras, kapi ja kummuti sahtlid lukku keeras ja wõtmed tasku pistis. Sõnadega: „Ma walwan weel kojaust, kuni Leena tagasi tuleb" — lipsas ta uksest wälja. Peaaegu oleks ka külaline tema järele ja hoopis minema läinud, kuid rõõm onu muudetud meeleolu üle oli siisgi kangem kui tusk tema haawawa umbusalduse pärast. Jostson jäi istuma.

Warsti kuuldus alt jälle kojaukse kriiksumine ja siis ilmus Leena suure korwiga ja laudlinaga. Kuna wana teenija lauda kattis ja korwist külme suupisteid ootamata küllusel wälja kraamis, tuli tema rinnust raske ohkamine.

„Miks sa ohkad?” küsis Jostson kaastundlikult.

„Miks ma siis ei peaks ohkama, kui näen, kuda wana inimene nõdraks läheb,” kostis Leena ja pani katkenud klaasipõhja, mis soolatoosi aset täitis, laua pääle. Taldrekud oliwad niisama wigased, noad ja kahwlid lestadeks nühitud, linal suured haugud sees.

„Kes läheb nõdraks?”

„Kes muu kui wanamees ise — Teie onu.”

„Minu onu? Soo, soo, nüüd mäletad mind juba paremini, ja kuulmine on ka weidi paranenud. Aga mikspärast sa arwad, et onu nõdraks läheb?”

„Mis see siis muud on? Eluajal ei wõtnud ta wii-

na tilka suhu, ikka mõistlik mees, et lust waadata, aga sest saadik, kui Teie ära kadusite, hakkas ta jooma ja nüüd tõmbab enese wahel täis kui siga.”

Leena walimata kõnewiis oma peremehe kohta pani Jostsoni wastu tahtmist naeratama.

„Kas seda tihti juhtub?” küsis ta jälle tõsiselt.

„Esiotsa ei olnud asi nii hull — üks kord aastas ja itta Teie äramineku aastapäewal, aga nüüd on mees iga paari nädala takka tüma.”

„Kus kohas ta joomas käib?”

„Ikka siinsamas toas ja ihuüksi. Nii mõistlik ta weel on, et oma häbi inimestele näitama ei lähe. Arwab, et keegi ei tea, aga küllap teab mõnigi. Mina ei tohi kellegile sõna lausuda.”

„Nüüd ometi lausud.”

„Noh, Teile — Teie olete ju sugulane... Mu süda pakitseb ammugi. See on hirmus näha. Ma kardan ikka, et ta hullu pääga oma wiimse wara läbi lööb.”

„See on peremehe oma asi.”

„Aga mis siis Teile jääb (siin riiwas Leena külalist tigeda pilguga), ja mis mina sellest saan. et wana kitsipunga eluaeg oma werewaewaga orjanud olen? Oli mul seda prahti tarwis? Eks ma oleks ammugi mehele. . .”

Leena pidi oma lori järsku lõpetama, sest Langberg astus juba uksest sisse. Hõlma alt kahte jämeda kehaga pudelit wälja tõmmates ja laua pääle pannes ütles ta pool häbelikult: „Ei tea, kuda kõlbab — poed juba kinni, sain weel kaupmeeste klubist hädawaewaga kätte. Küll aga õues on pime!.. Leena, kas muidu on lõik korras? Jah? Siis kasi minema!”

Küll tõmbas Leena näo mossi, läks aga ilma urinata. Tema olekust oli näha, et ta wanameest kartis.

Kuna Langberg kübara ja mantli warna riputas, silmitses Jostson laua pääle pandud pudelite päälkirjasid. Ta ei tahtnud oma silmi uskuda, kui ühe pudeli päält „Girard & Co., Cognac,” teise päält „Louis Roederer, Rheims” luges. Kõige kallim Prantsuse naps ja Shampanja tuline wahuwiin! Wana kitsipung oli julgesti oma kümme rubla kaupmeeste klubisse jätnud. Ja pääle selle

weel need kallid suupisted!.. Jostson ei olnud joodik, ei ka maias ega nälginud, aga tema kehast käis soe rõõmuwool läbi, sest ta tundis selgesti, mis see kuulmata raharaiskamine tähendas: see oli onu lepituse-ohwer, see tähendas suigutatud suguluse-tundmuse ärkamist, tumma andekspalumist ja andeksandmist!

Langberg ei lasknud Jostsoni meeleliigutust liig suureks kaswada. Waewalt oli wanamees laua ääres istet wõtnud ja toidukraami pääle pilgu heitnud, kui ta korraga jälle püsti kargas, ukse lahti kiskus ja Leenale järele karjus: Kui palju sa raha tagasi said?”

„Neliteistkümmend kopikat,” tuli alt wastus.

„Kuhu sa raha panid? Kohe too siia!”

„Raha on kilutoosi all.”

Langberg tõstis kilutoosi üles, luges kopikad hoolega järele ja peitis raha westitasku. Siis hakkas ta napsipudeli korki wälja tirima.

„Miks sa enesele seda kulu teed?” ütles Jostson.

„Eks ikka kalli külalise pärast,” urises Langberg kulmu kortsutades. „Ära aga looda, et seda igapäew juhtub. Ega ma ometi kõige maailma jooksikute toitja pole.”

„Minul pole tõesti midagi waja — olen söönud ja joonud.”

„Küllap jood weel, kui muidu saad. Klaasisid pole Leena muidugi lauale pannud. Seda ei tee tema iialgi. Tema ei salli, et mina joon — kardab, et temale liig wähe pärida jätan.”

Langberg wõttis lauasahtlist kaks klaasi, puhus nad sissekogunenud tolmust puhtaks ja walas sisse: „Pinni, poiss, waese mehe werd! Sarnast tiba pole sa wist weel keele pääle saanud.”

„Ma ei oleks iialgi aimata wõinud, et sina napsi jood,” ütles Jostson, kui ta wana ja wäga kanget konjakit oli maitsnud, mis tema kurku kui tuli põletas.

Wanamees ei kostnud esiotsa midagi, waid hakkas ahnesti sööma, kus juures ta lühikeste waheaegadega oma klaasi täitis ja tähendas, kuna Jostson ainult wiisakuse pärast mõne tiba kaasa rüüpas ja tüki suitsetatud

angerjat maitses. Kange wiin hakkas wanamehe pääle, kes ju mitte harjunud joodik ei olnud, warsti mõjuma. Ta silmad läikisiwad, terawad palenukid lõiwad punetama, keelepaelad peasiwad lahti.

„Sa küsid, miks mina joon?” algas ta juba weidi takistatud keelega. „Arwad sa, et wanal koil, nagu mind hüütakse, hinge sees ei ole? Ma olen lapsest saadik kui hobune töötanud, kui koer elanud, aga sellepärast ei ole ma weel koer ega hobune, ei ka mõni hingeta masin. Mul on mõistus pääs ja süda rinnus. Ma näen küll, et ma raha ilma õige otstarbeta kokku kraabin. Kellele ma seda korjan? Naerjale pärijale, ja see oled sina ... see on, kui ma sind oma pärijaks tahan teha. Muidugi ei ole see kellegi otstarbe. Mul ei olegi otstarbet olnud. Raha ahnus on mulle külge loodud. Ma armastan raha tema enese pärast, tema korjamine wõttis kõik mu aja ära. Mul polnud mahti muude asjade pääle mõtelda. Inimesi ma ei sallinud, ja see pole ime, sest ma pole kellegi poolt lahkust ega armastust näinud. Sa tahad wist ütelda: ma pole ise armastust otsinud ? ükspuhas — mu wead ei teinud mulle suurt waewa. Aga sest saadik, kui sina siin ühe aasta elasid, on mu rahu rikutud. Ma pole enam endine inimene . . . Sinul oli imelik mõju minu pääle — wististi oled sa kas wäga kawal wõi wäga hää inimene. Kas mäletad weel, kuda ma sinu nurumise pääle selle wana priiskaja Pohligi lapsele waderiks tulin? See oli minu elus esimene ja wiimne kord. Kinkisin koguni hõbelusika! Ja see halpus kestab weelgi edasi: hiljuti wõtsin Pohligi poja, keda üksgi kaupmees pidada ei taha, oma juurde õpipoisiks ja maksan lollikesele, kellest mul mingit kasu pole, kümme rubla kuus palka! ... Ja paari päewa eest tegin weel hullema tembu. Kuulsin, et wana Pohlig juures hädas olla ja —mõtle seda nõdrameelsust! — saatsin tale postiga sada rubla. Muidugi pole tal kõige wähemat aimu, kust see õnnistus tuleb.”

Langberg häbenes silmanähtawalt oma rumala tembu pärast. Tuju parandamiseks tühendas ta ääreni täidetud klaasi üht lonksuga ja hammustas haput kurki pääle.

Jostson ei pööranud temast silmi, waid waatas ja kuulas kaswawa tähelepanemisega.

„See on kõik sinu tegu,” kõneles wanamees poolpahaselt edasi. „Küsi nüüd weel, miks mina joon! Arwad wist, et see kibe lake mulle suurt nalja teeb? Ei sugugi. Aga kui sina, rumal poiss, siit ära putkasid — ei tea, mis sul siin wiga oli? — , läks see tuba minu meelest nii tühjaks ja kõledaks, et mulle hirm pääle tuli. Ma hakkasin wargaid ja waimusid kartma, rändasin õhtul kui kuutõbine ühest seinast teise, ei saanud öösel magada... Sinu äramineku aastapäewal ostsin kõige odawamat porujommi, jõin enese täis ja magasin kui surnu. Hommikul üles tõustes tundsin pääwalu ja häbi, wandusin joomise ära, wäsitasin ennast üleliigse tööga, aga lugu ei paranenud. Muidu heitsin ikka kohe pärast õhtusööma woodisse, et mitte kallist lambiõli kulutada. Nüüd ei saanud enam ilma lambita läbi: nii pea kui pimedus kätte tuli, hakkasin ma segaseid kõminaid kuulma, wiirastusi nägema, hirmuwärinaid tundma. Katsusin ajalehti lugeda, aga need tegiwad oma politsei-sõnumitega mu were weel rohkem araks. Peaaegu oleksin wana Leena enesele seltsiks kutsunud, aga häbenesin. Küll püüdsin haiguse wastu — sest mis tee muud oli kui haigus? — wahwasti wõidelda, aga teatud aastapäewal et aidanud misgi abi — pidin ennast jälle wiinaga uimastama. Sest saadik olen — Jumal andku mulle patt ja raharaiskamine andeks! — seda rohtu tihti tarwitanud.”

„Waene onu!” ütles Jostson pehmelt.

,,Jah, nüüd olen „waene onu” — aga miks sa ära jooksid?... Sa ei usu, kui suur minu rõõm oli, kui sina täna poodi astusid.”

„Sinu rõõmust ei märganud mina midagi.”

„Soo? Lootsid wist, et sulle nuuksudes kaela ümber langen? Katsu asjameest!... Aga nüüd urgitse see teine pudel lahti — sinu käes käib see wist libedamini. Mina pole seda wahutawat wedelikku palju tarawitanud ega ole mul ka parajaid riistu, aga eks õlleklaasid kõlba kah.”

Kork paukus. Langberg täitis klaasid ja lõi õepojaga kokku: „Minu terwiseks, sest sina oled terwe küllalt!”

Tuline wahuwiin tegi wanamehe kähku joobnuks. Ta silmad kippusiwad kinni, keel jäi tümaks, sõna ei tahtnud enam mõtte järele jõuda.

„Pagana pihta — küll on hää tiba!” kiitis ta lapselikult itsitades. „Teise klaasi tühjendame selle pääle, et sina, wõrukael. enam ära ei jookse.”

„Paraku pean ma warsti jälle koju reisima,” ütles Jostson kahetsewalt.

„Mi—is?” kogeldas Langberg tõeliselt kohkudes ja kiskus silmad wõimalikult laiali. „Kus see kodu sul siis on?”

„Ma ütlesin juba: Amerikas.”

„Ame—e—rikas? ... Ega sa hull ole! No mis sa säält otsid?”

„Mul on sääl omandus ja asjatalitus, mis minu ligiolemist tingimata nõuawad „

„Tühi kõik Mis asjalatitust . . . asja—asjatalitust sul sääl wõib olla? Jiä parem siia — ma teen su oma asjatalitajaks ja maksan... maksan wiiskümmend rubla kuus palka.”

Jostson naeratas: „Sinu pakkumine auustab mind üle wäärtuse. aga, armas onu — ma ei wõo tõesti mitte.”

„Ei wõi?. . . Kas tahad kuuskümmend rubla?”

Ameriklane kehitas õlasid.

„Seitsekümmend. . . seitsekümmend wiis rubla. . . oh sa hingenöörija! Ega ma sulle ometi sadat rubla wõi maksta. Prii ülespidamine ka weel. Ei taha?”

Wanamehel seisis higi otsaees. Ennast küünarnukkidega lauda mööda õepoja ligemale nihutades, sosistas ta tungiwalt: „Aga mis siis, kui ma homme sinu kasuks testamendi teen?”

„Ma ei wõi seekord rohkem kui paariks nädalaks siia jääda,” wastas Jostson tõsiselt. „Sa oled ju ärimees ja tead, kuda sarnase asjaga lugu on. Mis sa ütleksid, kui mina sind paluksin oma kauplust, nagu ta praegu on, seisma jätta ja minu juurde Amerikasse elama tulla? Ma kardan, sa wiskaksid mu uksest wälja. Wahest edespidi...”

Jostson jäi wait, sest onu silmist paistsiwad tundmused, mida sääl wist weel keegi polnud näinud: ehmatus,

ahastus ja tõsine hingewalu. Wanamees surus mõlemad käed pää külge, pigistas silmad kinni ja sosistas tükaldi, nagu unes: „Ma olen wana ja haige, ma lähen pääst nõdraks. . . ma näen kollisid. . . Kas mind siis keegi ei salli? Miks nad mind wihkawad? ... Ma näen wihast põlewaid silmi. . . kõwa käsi sasib mu kõrist kinni. . . mind kägistatakse. . . Appi, appi!” kisendas ta korraga pool-lämmatatud häälel ja wajutas küüned oma kaela sisse, nagu tahaks ta kellegi käsa säält ära kiskuda.

Jostson peastis onu käed lahti ja püüdis teda waigistada: „Pai onu, ära karda, mina olen ju weel siin.”

Langberg ajas silmad lahti ja wahtis tüki aega külalise otsa, kuni ta segane aru wähe selgus: „Ah sina — Paul?... Kuule, ole pai poiss, ära mine Amerikasse! Jää siia, ole mulle seltsiks... Ah soo, sa ei taha. Miks sa siis ei taha? Sina oled ju ainus inimene, kes mind ka inimeseks peab. Teistele olen ma „wana koi”... Ma ei tea, mis siis tuleb, kui sa jälle ära jooksed, aga seda ma sulle ütlen: minult sa siis kopikat ei päri — ennem joon kõik ära.”

„Armas onu, sa oled juba liialt joonud — jäta nüüd järele!” palus Jostson.

Langberg tõrjus teda käega enesest eemale ja kähistas kurjalt: „Kasi mu silmist! On sinul siin ka midagi käskimist? . . . Näe, kuda ma järele jätan!”

Ta pani pudeli mokkade külge ja jõi ta joonega tühjaks. Siis oli wanamehe jõud otsas. Ta laskis käewarred ja pää lõdwalt laua pääle wajuda ja jäi korisewalt norskama.

Ameriklane ei uskunud waimude sisse ega kartnud kollisid, aga tema rinda rõhus arusaamata raske tundmus. See kamber oli nii tühi ja waikne, nii ilma naabriteta, ainsast aknast wahtis pime, saladuseraske öö sisse ja tuul kiunus nii ütlemata haledasti. . .

Kogemata jäi Jostsoni silm akna pääle seisatama, mis umbes sülla kaugusel põigiti tema wastas oli. Ja korraga arwas ka tema wiirastust nägewat. Mustawa aknaruudu taga hakkas midagi walgendama, nagu suruks

inimese nägu ennast ruudu wastu, ja see nägu kandis enne nähtud joonesid — see oli Martin Timmi nägu!

Jostson oli raudsete erkudega mees, aga ühe silmapilgu tundis ka tema kiirendatud weretuksumist ja wuhinat kõrwus. Oli see wiirastus wõi wahtis sääl elus inimene aknast sissi? Enne kui Jostson selle kohta selgust sai, oli walgendaw wari kadunud — akna taga mustas jälle ainult öö pimedus. Nüüd kargas Jostson püsti, tõukas akna lahti ja pistis pää wälja. Õues ei olnud midagi iseäralikku näha ega kuulda. Wõi kuuldus säält wärawa poolt kärmete sammude padin? Aga see wõis ka tuulest sünnitatud müdin olla... Jostson jooksis trepist alla, keeras kojaukse lahti, katsus õuewärawat ja leidis selle lukus olewat, kobas kõik õue nurgad läbi — ei inimese hinge kusagil. Tagasi tulles leidis ta Langbergi toa pimeda olewat — wist oli lahti jäänud aknast tulew tuulehoog lambi ära kustutanud. Jostson tõmbas tikuga tuld ja pani lambi põlema. Laua ääres norskas Langberg endises seisukorras.

Jostson waatas weel korra aknast wälja.

„Pean ma onu hoiatama?” mõtles ta iseeneses. „Ei, see ei maksa — tema weri on muidugi üleliiga äritatud. Ja minu oma kah. Ma nägin wiirastust. Wäraw on kinni ja libedat seina mööda ei pease keegi kass akna juurde. Wanaaegne konjak, onu joobnud jampsimine ja seltsimajas kuuldud lori läibisegamini on mulle niisugust meelesegadust sünnitanud, et ma seda rumalat poissi tõesti akna taga arwasin nägewat, kuhu ta nii wäga kippus. Tühi mõttekujutus — see on kõik.”

Ta wõttis nõrgalt wastu rabelema wanamehe sülle ja pani ta sängi pääle sirukile. Siis wajutas ta akna haagid hoolega kinni, waatas weel korra, kas lamp hästi põleb, wõttis palitu, kübara ja kepi ja läks alla. Köögis äratas ta Leena, kes istudes tukkuma oli jäänud, üles ja ütles temale: „Peremees uinub. Waata tema järele, enne kui magama lähed, ja katsu teda riidest lahti wõtta.”

„Ega see esimene kord ole, et ta riides magab,” wastas Leena haigutades.

„Sa wõiksid siisgi kord järele waadata.”

„Pole tal wiga kedagi. Eks ma tea. Möllab ja möllab — pärast magab kui jahukott.”

„Kas täna käis keegi wõõras inimene õues?”

„Pole ma kedagi näinud.”

„Soo, soo. Lase mind nüüd õuewärawast wälja. Onule ütle, et ma teda warsti jälle waatama tulen.”

„Seda ma usun,” pomises Leena ja wõttis wõtme warnast.

Uulitsale astudes pistis Jostson Leenale mõned hõberahad pihku ja soowis temale hääd ööd.

Leena hõõrus rahasid peo sees, wahtis lahkuwale külalisele altkulmu järele ja pomises pool kuuldawalt: „Mis sel poisil wiga raha loopida — ega wanamehel pikka iga ometi enam ei ole.”

Niguliste kiriku tornikell lõi kaksteistkümmend.

„Pole ime, et kolli nägin,” mõtles Jostson naeratades ja tõttas kiirendatud sammul wõõrastemaja poole.

Rättsepp Georg Pohlig — sündinud Jüri Poolik — oli Eesti-Saksa „antwärgi” alguskuju. Waese poisina oli ta omal ajal paljajalu külast linna tulnud ja siin seltslikul redelil pulk pulgalt kõrqemale roninud, see on: rätsepa õpipoisiks, selliks ja meistriks saanud. Õige õnnelapsena leidis ta kohe hää meistri, oma painduwa iseloomu pärast peasis ta sellide käte alt peaaegu ilma peksuta läbi ja ilusa poisina wõitis ta meistri ainsa tütre südame. Pikema wastupunnimise järele wõttis meister, ehk küll ise Saksa mees ja selle pääle wäga uhke, maheda Eesti selli omale wäimeheks ja näitas temale weel suuremat lahkust sellega, et paar aastat pärast pulmi siit ilmast lahkus. Kena maja ja suur äri jäiwad wäimehele päranduseks.

See sündis käsitöö-meistrite kuldsel ajal, mil tööstuse wabadust, wassijaid, odawaid juudikauplusi ja wõistluse kibedust weel ei tuntud. Pohlig hakkas hulga inimestega tööle, see on: ta pani käed rüppe ja laskis teisi

tööd teha. See ei olnud tema meelest muud midagi, kui üks meistrite loomulikkudest eesõigustest, mida seadus isalikult kaitses. Meister Pohligil oli seitse püha nädalas, kuid tema igapäewane eluplaan oli sääl juures kindlasti korraldatud. Hommikul tõusis ta hilja woodist ja istus üärast kohwijoomist weel paar tundi pehmes leentoolis, unekuub seljas, pika warrega piip suus (neid piipusid oli tal terwe kogu) ja ajaleht wõi raamat käes. Pruukosti wõttis ta oma armsamas trahteris, ametiwendade keskel, kus mõõdukalt napsitati, õlut joodi ja magusal jutuwestmisel linna-uudiseid wahetati. Lõunasöök oli ikka wäga rammus ja mitmekesine. Selle pääle tuli paaritunniline uni ja pärastlõunane jalutus. Õhtul istuti klubis punshi wõi grogi juures, ehk jälle wõeti wõõraid wastu ja käidi wõõraks. Pühapäewal kuulati kõige perega Saksa kirikus Jumala sõna, õhtul wõeti gildemajas lõbupidudest osa, mis ikka kuni „sinise esmaspäewa” hommikuni kestsiwad.

Oma perekondlikus elus oli meister Pohlig täiesti õnnelik. Tema abikaasa oli piltilus, õrn, tasane ja hää südamega naesterahwas, kes mehele iialgi wastu ei rääkinud ja temale ka siis armastusega ümber kaela langes, kui mees wahel alles wastu hommikut „kilgiga” koju tuli. Oma lapsi kaswatas Pohlig kristlikus waimus ja walitses perekonda kui õige patriarh, ilma et tal waljust waja oleks olnud. Tema lastest wõidi õieti näha, kui ilus meie „alamat tõugu rahwas” — olgu ta nüüd puhta- wõi segawerd — wõib olla, kui aga jõukas elujärg ja hää kaswatus tema esimest eluiga õnnistawad. Pohligi lapsed — üks poeg ja kolm tütart — oliwad kõik kenad kui kannid, ja wanemat tütart loeti linna esimeste iluduste sekka. Muidugi oliwad nad igapidi „saksa lapsed” ja mõistsiwad maakeelt wähe — nii palju kui nad teenijatelt õppida jõudsiwad. Pohlig ise oli loomukindel kadakasaks, kes oma pärisrahwusest midagi teada ei tahtnud. Eesti keelt ainult naljatades suhu wõttts ja seltsipidudel oma „Saksa-emakeelt” waimustusega elada laskis . . .

Ja waata — kõik oli wäga hää ja Baltimaal oli nii mõnelgi mehel ilus elada. Kustumata kirjaga seisab nende kenade päewade mälestus meie wanemate kaaskoda-

nikkude südametes üles tähendatud, kustumata on ka kadakasakste truudus Saksa seltskonna wastu, kes neid rabast haljale mättale tõstes armuga oma kaissu wõttis, neile Saksa haridust, keelt ja meelt omandades. Kes kord selle seltskonna mesti peasis, sellel oli ju nii kerge ja lõbus elada, see kerkis „toore hulga” pimedusest korraga heledale päikesepaistele! Oli see siis ime, et just meie kadakasaksad endistele oludele, nõnda nimetatud „Saksa ajale” kõige waljemaid kiidulaulusid laulawad? Nende laulud woolawad ju tänulikust südamest ja on sellepärast wähemasti niisama õiglaselt mõeldud, kui wäsimata sakste-siunamine nii mõnegi mehikese suust, kes Saksa keelt et mõista ja Saksa seltskonda iialgi ligidalt näinud pole.

Aga ajad muutuwad, waheseinad langewad. „toore hulga” pimedusest kipuwad ikka uued jõuud ilma sakste abita päewawalgele, kuna wana aja lapsed, kes eesõiguste warjul ladusa, wõitluseta eluga ära harjunud, kohmetult silmi hõõruwad, komistawad ja oma wanu jumalaid asjata appi hüüdes kukuwad, kui nad mitte oma iseloomu poolest kindlal jalal ei seisa.

Meister Pohlig ei soowinud uue aja waljemaid nõudeid täita ega oma harjunud eluwiisist lahkuda. Sarnase meelekindluse esimene tagajärg oli see, et ta maja ära müüma ja äriga üürikorterisse kolima pidi. See korter oli linna keskel ja kaunis tore.

„Jumal tänatud, et majaomaniku muredest lahti olen,” ütles Pohlig, kui ta üürikorteris esimesel hommikul laabruki selga tõmbas ja kõige pikema warrega piibu wanema tütre käe läbi põlema sütitada laskis.

„Kahju, et palju majaasju kolimisega rikutud on,” kurtis abikaasa.

„Mis sest — küllap saame jälle uued,” trööstis meister.

Aga ta ei saanud enam uusi muretseda. Äri läks esiotsa tüll weel parajasti, sest koht oli hää ja wanad tööandjad jäiwad truuwiks; kuid töö juures puudus peremehe silm. Paari aasta pärast pidi Pohlig jälle kolima — seekord juba kõrwalisesse uulitsasse, kus

juures majaasjad jällegi wiga saiwad. Sest saadik oli kolimine Pohligil harjunud asjaks. Wanad kunnid kadusiwad, uusi tuli wähe juurde. Paremaid aegu polnud loota, sest raha tagawara oli otsas ja riidekauplused ei tahtnud enam midagi wõlgu anda.

Selle tõelise jutu algusel elas Pohlig juba kaugel alewis ja küürutas ise ühe ainsa õpipoisiga töö juures. Korteril oli ainult kaks tuba. Mis aga kappide ja waheriiete abil nii kunstlikult neljaks jaotatud oliwad, ei meistril ikka weel üks ruum töötellijate wastuwõtmiseks, teine töötoaks, kolmas saaliks, neljas magamisekambriks oli. Saalis seisis ka weel wanaaegne klawer, kõigis ruumides walitses laitmata puhtus ja asjade wead oliwad kunstlikult kinni kaetud, nõnda et waesus kusagil otsekohe silma ei paistnud. Perekonnas walitses endine rahu, tingimata sõnakuulmine ja kokkuleppimine, ehk küll teenijate abiga harjunud emand nüüd ise köögis pidi rawitsema, tütred oma õrnalt hoolitsetud kätega sada korda lapitud pesu paikasiwad ja ahju taga meistri rahu rikkuw koll — wanade päewade wiletsus — jäädawalt pesitses. . .

Esmaspäewa õhtul istusiwad Pohligi tütred laua ümber, mis „saali” ainsa akna all seisis. Kõik kolm oliwad kibedasti ametis. Kahekümnewiie-aastane Helene, kes perekonda eratundide andmisega toita aitas, parandas mõne kirjatöö wigasid, seitseteistkümne-aastane Luise lappis isa särki ja kolmeteistkümne-aastane tütardekooli kaswandik Selma õppis Prantsuse keeli sõnu pähe. Helene, kellel ahju taga pesitsewast kollist kõige rohkem aimu oli, laskis aeg ajalt oma targad silmad salamurega õdede pääl wiibida ja lõbustas tihti ohkawat Luised ilmasüüta naljaga. Luise naeris, mispääle tõsise loomuga Selma torisema hakkas: „Oh wõtku teid! Praegu oli mul kolm sõna kindlasti pääs, nüüd on kaks jälle unustatud.”

„Oleksid sa wiis sõna korraga pähe õppinud, siis oleks sul nüüd weel kolm järel,” naljatas Helene.

„Mis sinul wiga naerda — sa oled koolist wäljas, katsu aga, et mehele saad,” taples Selma.

„Sina saad wist enne mind mehele, sest sul on meesterahwaste juures õnne. Lukusepa õpipoiss Kaalu

waatab ikka suure armuga aknast sisse, kui sina siin istud.”

„Wuih, Helene!” sähwis Selma selle tõsise meele-äritusega, mida iga linnaneiu tunneb, kui teda tõe wõi nalja pärast lihtsa tööinimesega kudagi wiisi kõrwu pandakse. Majas elas palju inimesi, muude seas ka noori mehi, kes mööda minnes ikka hää meelega Pohligi korteri aknatest sisse waatasiwad, kuid Pohligi tütarde silmas äratas iga warblase sabaots rohkem tähelepanemist, kui need noored mehed oma määrinud nägudega, kehwa riidega ja Eesti keelega.

„Ära tee lapsega kõlbmata nalja,” noomis ema köögist.

Helene jäi wait ja Selma pistis oma peene ninakese jälle raamatusse.

Luise sirutas tihti kaela ja piilus õuewärawa poole, mis aknast poolpõigiti kätte paistis.

„Sinu parun jääb täna hiljaks,” ütles ta wiimaks kannatult.

„Miks fa teda minu paruniks nimetad?" liisis Helene.

„Noh. eks me tea, kelle pärast ta meid waeseid oma sõprusega auustab.”

„Kelle pärast siis?”

„Mina pole ju muud kui silguniisk,” seletas Luise kaudsi ja weidi kibedalt.

„Tõsi küll, aga papa ja mamma ei ole mitte silguniisad. Parun armastab papaga juttu westa — miks sa ei usu, et ta selle pärast meil käib? Ja pääle selle on siin meist mõlematest palju külgetõmbawam isik olemas — meie tõsine ja wirk Selma.”

„Teie oma lobisemisega!” pahandas wiimati nimetatud isik. „Jälle unustasin sõna ära! Kui nüüd see (Selma ei nimetanud mingit nime, aga tema mõru näoke läks korraga rõõmsamaks), kui see ka weel tuleb, siis wõin julge olla, et homme koolis trahwi saan.”

„Sa waene patuoinas!” ütles Helene õekese kuldjuukseid silitades. „Põlga neid noorimehi — sa näed ise, kuda need meile tüliks on. Peaks see täna ometi tulemata jääma!”

„Oh ei, ei!” waidles Selma suure ägedusega wastu, kuid järgmisel silmapilgul lõi ta enesele plaksti suu pääle ja mattis häbise näo raamatu lehtede wahele.

Töötoast kuuldus meistri haigutus ja murelik küsimine: „Kuhu ta täna nii kauaks jääb?”

Kõigest oli näha. et Pohligite perekonnas kallist külalist oodati. Ja wiimaks ta tuligi. Kerge koputus ukse pihta — ja sisse astus noor parun Stern-Himmelshausen, nägu õitsew ja rõõmus kui ikka, kena ülikond kui keha külge walatud, glaseekindad käes, painduw kepike ja roosa paberisse mässitud pakike kaenla all. Jah — see oli natuke teist moodi „kawaler”, kui need noored mehed, kes majaõuest Pohligi korterisse wahtida armastasiwad! Tema ilmumisel tungis wärske õhuga ühtlasi ka otsekui wärske eluwool ja rohkem walgust tuppa.

Meister Pohlig wiskas töö käest ja tõttas külalisele rõõmust läikiwal näol wastu, õpipoiss hirwitas kõrwuni, emand ilmus käsa pühkides köögist; peretütred jäiwad wiisakalt istuma, aga Luise käest kukkus nõel maha ja Selma käes läks raamat iseenesest kinni. Ainult Helene ei ilmutanud oma olekus mingit iseäralikku ärewust. Alles siis, kui noor parun sügawasti kumardades ja neiu iludust kuuma pilguga otsekui kallistades tema ees seisis, pani ta sule ära ja surus kui hää sõber pakutud kätt.

Benno pani roosa paberisse mässitud pakikese Selma ette: „Wirgale õppijale teaduste kibeduse wastu.”

„Tänan wäga,” ütles Selma rõõmu pärast punastades ja hakkas sukrukraamiga täidetud karpi sedamaid lahti krabistama.

Benno tõmbas õlad kõrgesse: „Muud midagi kui „tänan wäga”? Lootsin rohkem, aga mis teha? Ce que femme veut, Dieu le veut — see tähendab: mis Stude teeb, on hästi tehtud. Katsuge aga.”

Paruni ilmumine oli kõigile töö lõpetamise märgiks. Ainult emand läks kohe jälle kööki rawitsema, kust armas aneprae lõhn wälja tungis. Meister kadus mõneks minutiks magamisekambri waheriide taha, kust ta puhtaks pestult, kammitult ja pühapäewase ülikonnaga ehitult jälle wälja tuli. Oma wiiekümnest aastast hoolimata oli ta

ikka weel kena mees, päris saksa näoga ja pika, tumeda prohweti-habemega. Pühapäewa-riides ei olnud ta enam wiletsusega wõitlew käsitööline, waid endine wannutatud suurkodanik, gilde eltermann ja suure äri pidaja, kes seda weel imeks ei arwanud, kui mõni parun temale külaliseks tuli. Wõõraid oli ta kui õige Baltimaa poeg ikka lahtiste kätega wastu wõtnud, ja nüüdgi weel käisiwad endised tuttawad, kuigi nende elujärg palju parem oli, teda ja tema perekonda hää meelega waatamas, teades, et sääl ikka ladus wiis ja lahked näod leida oliwad. Harwa läks õhtu mööda, kui Pohligil wõõraid ei olnud, ja ikka pani . ta neile ka midagi ette, olgu see ka wahel ainult leib, heeringas ja klaasike napsi.

Täna wõis ta oma kustumata igatsust jälle täita, see on: suurt saksa suurepäraliselt wastu wõtta ja ise saksa mängida. Alles nädala lõpul oli tal kibe käes, nõnda et teda üürimaksu wõlgnemise pärast peaaegu jälle kolima oleks sunnitud, kuid siis tuli korraga powestka ja Pohlig tõi posti päält suurema rahasaadetuse — sada rubla—ära. Raha saatja polnud ennast nimetanud, aga kes teine ta ikka wõis olla, kui see kena, kallimeelne noor rüütlipoeg? Sellepärast oli Pohlig ka nõuuks wõtnud, lahket andjat tänasel õhtul iseäraliku toredusega wastu wõtta. Raha oleks äri tõstmiseks küll palju hädasemalt waja olnud, aga kadakasaksa ohwrimeel on ju piirita, kui ta oma saksust niisugusele kahtlemata saksale, nagu noor parun Stern-Himmelshausen oli, näidata wõib.

„Ma palun heldesti wabandada, et silmapilguks ära lähen, aga mul on weel midagi muretseda,” ütles ta, paruni kuju õrna pilguga paitades.

Benno jäi üksi rättsepa tütarde seltsi. Ta wõttis tooli ja mahutas enese Helene ligidale. Nad oliwad wanad tuttawad, aga nende wahe ei olnud selge. Seda märkas küll iga laps, et noor parun mitte ainult meistri toreda habeme ja ladusa jutu pärast siia ei kippunud, waid et tema silmad ikka Helened otsisiwad ja tihti mõtlewalt, küsiwalt, ihaldawalt tema pääl wiibisiwad. Ja ilus, uhke Helene, kes ühe käepaluja teise järele tagasi lükkas, oli Bennoga wäga lahke, wahest lahkem kui kellegi teise mees-

terahwaga. See polnud ime. Ta oleks ju hingeta kiwikuju pidanud olema, kui see hiilgaw, ühtlast uhke ja alandlik noormees temale sugugi poleks meeldinud. Aga kus oliwad meeldimise piirid? See küsimus tegi õnnest hellitatud Bennole nähtawat waewa.

Praegugi tõmbas ta oma rõõmsaks loodud näo wõimalikult krimpsu ja algas sügawal rinnahäälel: „Preili Helene, ma olen täna terwe päewa mõtelnud.”

„Siis olete wist õige wäsinud,” kostis Helene, oma peenikesi mokki wähe arusaadawalt kräsutades.

„Ma tunnen tõesti nagu wäsimust.”

„Nüüd wõite puhata. Noorte naesterahwaste ees ei maksa mõtteid wälja kraamida.”

„Miks mitte?”

„Teate ju, milleks pärlid liig kallid on.”

„Preili Helene! Kas Teil südametunnistust polegi? Just Teie ees tahtsin ma oma mõtteid wälja kraamida, aga Teie ei usu ju paraku minu tõsiduse sisse.”

„Kuda nii? Ma pole kordagi kahelnud, et Teie... oma wanaduse kohta üks meie linna parematest mõttetarkadest olete.”

„Ma olen Teist terwe aasta wanem.”

„Ja wististi ka targem — selle üle pole waidlemist. Aga mis see sissejuhatus tähendab?”

„Mul oli himu Teiega keerulisi eluküsimusi harutada, aga Teiega ei saa inimene tõsist sõna rääkida. Teil on liig rohkesti naeru silmis. Ma tahaksin Teiega kusagil pimedas nurgas üksipäini istuda, siis wast wõiksin ära rääkida, mis mul südame pääl on.”

„Pimedasse nurka ma küll ei tule, sest ma kardan kolumatsi. Aga ma wõin ju oma õnnetud silmad kinni pigistada.”

Benno ohkas ja tegi teist juttu: „Kas teate, preili Helene, mis mulle täna iseäraliku terawusega silma torkas?”

„Noh?”

„Ma panin tähele, et ühenäolised inimesed ka oma karakteri poolest ikka enam wõi wähem ühesarnased on.”

„Kelle wahel Te seda kahekordset sarnadust tähele panite?”

„Meie isade wahel.”

„See on ju suur auu... Teie isale.”

„Ilma naljata. Nad on peaaegu ühte nägu ja ühest pehmest puust lõigatud. Need on wana Balti-Saksa herrasloomud, omast kohast hääd, aatelised, õnnelikud inimesed, nii kaua kui neil küllus käes ja suured eesõigused müüriks ümber on. Ses olekus on kõik Baltimaa sakslased, nii hästi mõisnikud kui linnakodanikud, seni olnud. Paruni ja Saksa käsitöölise wahel polnud selle poolest suurt wahet — mõlemad elasiwad kui Aabrami süles. Neil on palju armsaid mälestusi, aga nad pole midagi juurde õppinud. Selle tormi wastu, mis nüüd kahelt poolt tõuseb, ei jaksa nad kaua seista. Kui mitte mõru wägew käsi meie eesõigusid ei kaitse, siis oleme kadumise lapsed.”

„Teie algasite meie isadest — nüüd olete juba politikas ja kuulutate tulewaid asju ette,” tuletas Helene meelde.

„Meie isad on oma iseloomu ja ajawoolu ohwrid. Nende saatus näitab, mis meil kõigil ees seisab.”

„Teie ei jaksa siis ka mitte tormi käes seista?”

„Ma olen oma isa poeg. Kui mul eesõigusi pole, siis olen ma kadunud inimene.”

„Aga Teil on ju sündimise ja... looduse poolest küllalt eesõigusid.”

„Kõik wähe,” ohkas Benno. „Minule oleks õnn wõi seadus pääle seisusliste eesõiguste weel wähemasti ühe miljoni hällisse pidanud panema, siis alles oleksin ma täisinimene. Ilma selleta olen ma null. Ma teenin ajawiiteks krediitkassas ja saan sada rubla kuus palka — see on umbes niipalju, kui wähegi puhtust armastaw inimene tärklispesu ja kinnaste eest wälja annab. Elamiseks ei jää midagi järele. Ja paremat pole mul oodata. Ma ei jaksa ennast toita.”

„Teil on täna tõesti wäga tõsised mõtted.”

„Kas mul neid siis muidu ei ole?”

„Ma olen Teid rohkem... lõbusast küljest tundma õppinud.”

„Oh. neid lõbusaid külgesid peab mul ikka wist olema, sest ma näen enese ümber enamasti rõõmsaid nägusid.

Kõik lapsed ja koerad on minu sõbrad. Ma olen seni mureta kui lind oksa pääl elanud. Ma pole midagi põhjalikult õppinud, arwates, et kõik iseenesest tuleb... Nüüd öeldakse mulle, et isal raha otsas, ja kästakse rikast naest kosida.”

Siin waatas Benno neiule otsekohe ja terawalt silmade sisse. Need silmad oliwad selged ja lahked nagu ikka. Luise õrna palet kattis häkiline kahwatus, mida aga Benno tähele ei pannud.

„Rikka naese kosimine pole ju weel kõige suurem õnnetus,” ütles HeIene rahuliselt.

Parun lõi käega laua pääle ja hüüdis ägedalt: „Ma et wõi ega taha mitte! Ma armastan ju ülearu... seda... seda wäikest kelmi Selmad.”

Selma punastas ja tegi wäga kurja näo.

„So—o?” ütles ta mokki torusse ajades ja riiwas wanemat õde tähenduserikka pilguga.

Meister tuli weinipudeliga ja konserwitoosidega tagasi. Emand hakkas tütarde abil lauda katma. Waheajal mahutas Pohlig enese paruni kõrwa, waatas temale armastusega silmi ja ütles tasakesti: „Ma pole weel mahti saanud, Teid, armas ja auustatud paruni herra, Teie kena saadetuse eest tänada.”

Benno tegi suured silmad: „Ma ei saa aru, millest Teie räägite.”

Pohlig pilgutas silmi, muigutas mokki.

„Eks ma mõista — Teie olete õige Saksa rüütel, kes oma häätegude eest tänu ei nõua... Mul oli tõesti peenike peos — nüüd olen jälle mõneks ajaks peastetud. Sada rubla ei ole wäike asi. Muidugi jääb see ainult laenuks, mida ma omal ajal auusasti ära tasun.”

„Teil ei ole mulle midagi tasuda ... ma ei saa tõesti ühestgi sõnast aru...” kogeldas Benno.

Pohlig pani oma sõrmeotsad hellasti paruni käe pääle ja sosistas kawalasti naeratades: „Seda paremini mõistan mina. Weel üks kord: tuhat tänu ja siis — suu lukku.”

Benno kehitas meeleäraheitlikult õlasid. . .

Söömalaual istutas Pohlig paruni selle tooli pääle, mis kõige wähem wigastatud oli ja pani temale oma käega kõige paremad suutäied ette. Tema ise sõi mõistusega ja

plaanilikult, kui õige kunstnik, kus juures ta iga toidu hääd ja halwad küljed imekspandawa asjatundmisega ära seletas. Ta algas heeringast ja wõttis järk järgult ikka peenemad suupisted käsile, kuni magusasti lõhnaw anepraad tema tänast õhtusööki krooniwalt lõpetas. Iga kolme suutäie kohta tuli wäike naps, ühtegi toiduainet, mis laual oli, ei jätnud meister katsumata, ja igal wahetusel pühkis ta noa ja kahwli, mida inimese pääle paraku rohkem kui üks paar olemas ei olnud, kõige suurema hoolega puhtaks, et mitte ühe toidu maik teise oma ei segaks. Paremat toidukraami käis Pohlig ikka ise ostmas, sest et ta wäljawaliku asjus kedagi teist ei usaldanud. Turul ja poodides tunti teda kui terawa nina ja keelega wigadenuuskijat.

„Teie olete wist suure osa oma eluajast maitsekunstile pühendanud,” ütles Benno, kui Pohlig temale peenikese wahe pika ja laia pääga kilude wahel ära oli seletanud.

„Olen küll,” wastas Pohlig uhkusega. „Kui inimene oma elu maitsta tahab, peab ta seda põhjalikult maitsma õppima, muidu on ta kui pime paradiisis. Elu on ikka ilus, kui meie oma kallimat Jumala andi — oma himusid — hää tahtmisega täidame. Minule on Looja peene-tundelise kurgulae kinkinud. Ma ei ole seda kallist annet mitte känguda lasknud, waid tänulikult harjutanud, ja tunnen nüüd iga hää suutäie juures tõelist rõõmu. Õnnetundmus on ju igal inimesel pääasi ja mina olen täiesti õnnelik, kui mulle toit hästi maitseb. On see patt? Ei, see on õige elukunst... Aga Teie ei söö täna midagi, paruni herra. Mis Teil wiga on?”

„Ei midagi... Ma olen Teie elutarkuse auustaja ja ise suur maitsekunstnik, mitte ainult kurgulaega, waid kõigi meeltega. Ma armastan kõike, mis ilus, magus ja kallis on, ja olen niisama kui Teie täiesti õnnelik, kui oma külgeloodud himusid täita wõin. Aga seda hirmsamalt kujutan ma enesele aega ette, mil ma neid mitte enam täita ei suuda.”

„Teie olete noor ja juba sarnased mõtted pääs? Waadake mind — ma olen wana, aga olete Teie mind

juba murelises mõttes näinud? Näete isegi, et mu käsi halwasti käib, aga see ei tee mind weel õnnetuks, sest see pole minu süü. Meie seaduseandjad on lolliks läinud. Iga wilets wassija, iga Eesti popsipoeg tohib ju nüüd meie, wanade Saksa meistrite ametit pidada ja tööhindasid rikkuda! See mõte ajab nutu ja naeru korraga pääle. Need tölbakad talupojad tikuwad rüsinal igasse ametisse — ja neid sallitakse. Koerapiitsaga peaks neid linnast wälja aetama!”

„Need waesed inimesed tahawad ju ka elada,” heitis Helene sõnakese wahele.

„Elagu oma suitsukoobastes ja söögu silku leiba — paremat pole neil tarwis,” hüüdis meister kaunis ägedalt. „Sarnaste lurjustega ühte ametit pidada, nendega koguni wõistelda — see käib üle minu jõuu, see ajab mu tööhimu ära... Ma pean nüüd teenimata waewa ja häda kannatama, kuid seda peenema mõistmisega maitsen ma neid haruldasi lõbusid, mida elu mulle weel pakub. Waadake, selle kõwa, soolase heeringatüki sõin ma ainult sellepärast alla, et kurgulage sardiinide ja humrite wastu sündsalt walmistada ... Ja kas teate, mis mul selle toosi sees weel on? Pool naela wärsket Astrahani kawiari!”

Meistri näo üle lendas nii hele rõõmuhelk, et Benno naeru ei suutnud pidada.

„Olete ikka weel hinge poolest noor,” ütles ta mokki närides.

„Jumalale tänu — jah!” kinnitas Pohlig. „Minu sees elab weel mu Saksa esiwanemate wärske, mureta ja paindumata waim. On mul raha, siis olen rõõmus; pole seda mitte, siis maitsen tulewat rõõmu ette. Muret ma ei tunne.”

Siin tuli waikselt sööwa ja kuulawa emanda rinnast kerge, wärisew ohkamine, mis Bennole põhjust andis meistrilt küsida: „Kas Teie siisgi muret ei tunne, kui oma wanade päewade ja... oma perekonna pääle mõtlete?”

„Oma perekonna pääle?” kordas Pohlig weidi kohmetult. „Eks ma ole oma lapsi ilusasti kaswatanud ja koolitanud — katsugu nüüd ise läbi saada. Ja minu

wanad päewad? Mul pole ju enam palju elada — pean ma oma ilmawaadet nüüd weel muutma hakkama? Ennem lähen kohe hauda... Mis kasu on rahast, kui seda wälja ei anta? Sääl on meie Selma ristiisa, wana koi Langberg, kes muud ei tee, kui kraabib aga raha kokku. Mis kasu tal sellest on?”

„Tema täidab ju ka oma külgeloodud himu — raha himu. ja on selle juures wist täiesti õnnelik,” tähendas Helene.

„Jah — see on jälle tema elukunst,” lisas Benno naeratades juurde.

„Ma tänan sarnase õnne ja elukunsti eest!” ütles Pohlig põlgawalt. „Wana kitsipung pole wist weel ühtegi rõõmsat päewa näinud. Mina elasin ja laslksin teisi elada, tema pole oma rahahunnikuga enesele ega teistele mingit hääd teinud. Tema ei taha mulle kopikat laenata ja sõimab mind laiskworstiks ja priiskajaks, aga teda ei salli ka keegi, kuna minul ikka weel sõpru on, kes mindkla hädas aitawad. Alles paari päewa eest... aga ei — suu lukku! Prosit, paruni herra!”

Benno silmitses mõtlewalt seda wana elumaitsjat, kes oma näojoonte ja mõttewiisiga mõnda teist isikut nii wäga meelde tuletas. Ka wana parun Stern-Himmelshausen ei olnud oma eluajal muud teinud, kui maitstes ja ikka jälle maitstes ilma waewata kätte saadud wara wähendanud; ka tema weeretas oma äparduste süü halbade aegade ja inimeste pääle; ka tema leidis ikka jälle sõpru, kes teda hädas aitasiwad. Kuid nüüd raksus ja lagunes ometi kõik see kunstlikult alal hoitud eluhoone, wõlapärijad lälsiwad häbematuks, pankrott seisis ukse ees — ja tema, Benno, ei suutnud omast wäest wana, kuulsa suguwõsa langemise wastu midagi teha . . .

„Paruni herra. Teie olete täna ülearu tõsine,” tungis Pohltgi hääl temale kõrwu.

Benno pühkis kui unest ärgates käega üle silmade.

„See pole ime, kui ma tõsine olen,” ütles ta, ennast naeratusele sundides. „Mõtelge — ma olin eila surmahädas.”

„On see wõimalik?” kahtles Pohlig, kuna kõikide silmad küsiwalt paruni poole juhitud oliwad.

„Nii wõimalik, et ma waewalt mõistan, miks ma täna kalajumala laual suupisteks ei ole.”

Benno jutustas lühidalt oma eilast juhtumist mere pääl. Kuulajate osawõtmine oli suur. Luise nägu wahetas mitmel korral karwa, mida aga pääle Helene keegi tähele ei pannud.

„Mis inimene see oli. kes Teile appi kargas?” küsis Helene, kui Benno oma jutustust laewa parral ärkamisega lõpetas.

„Keegi ameriklane. kes ennast hiliemalt eestlaseks tunnistas,” wastas Benno. „Tema nimi on Jostson.”

„Jostson . . . wahest Paul Jostson?” kordas Helene elawalt.

„Nii ta wist oli. Teie tunnete teda?”

Helene asemel wastas Pohlig: „Ka mina mäletan selle nimelist inimest, kuid sellest on hulk aega möödas... Jah, nüüd mul tuleb meelde — see oli ju wana Langbergi sugulane. Kaunis hööweldamata poiss, kes sagedasti meil käis ja minu lastega mängida armastas. Mina teda õieti ei sallinud.”

„Tema peastis minu kord uulitsapoiste käest, kui need mind kimbutada tahtsiwad — selle läbi saime tuttawaks,” tuletas Helene meelde.

„See inimene näitab ju teiste peastjaks loodud olewat,” naeratas Benno.

„Seda ta wist ongi,” ütles Helene kaswawa elawusega. „Ta oli wäga hää poiss, tugew kui karu, wäle kui oraw, sääl juures helde meelega ja pehme südamega. Ma mäletan weel selgesti, kuda need häbemata uulitsapoisid tema käes kukerpalli lendasiwad ja kuda ta — ise nelja — wiieteistkümne aastane jõmsik — mind isalikult trööstis, kuna mina ehmatuse ja häbi pärast tönnisin. Meie saime suurteks sõpradeks, see on: tema ei pannud minu wallatust ja lapselikku narrimist ilmasgi pahaks. Kuid ühel päewal kadus ta ära ja jäigi ladunuks... Wõi nüüd on tema jälle siin? Wahest on see aga keegi teine?”

„Teie näitate teda pika aja kohta weel wäga hästi mäletawat,” tähendas Benno weidi murelikult.

„Lapsepõlwe mälestused on kõige wisamad,” kostis Helene ja jäi mõttesse.

„Mis sest tühjast nii palju rääkida?” mõnitas Pohlig juba tümendatud keelega. „Tete, paruni herra. olete tugew ja osaw küllalt, et ka ilma selle Jostsoni abita weest wälja oleksite peasnud. Pääasi on, et Teie jälle terwelt ja priskelt meie keskel istute. Teie ei usu, kui suurt rõõmu see mulle teeb — just nagu oleks minu lihane poeg Teie asemel olnud. Teie juhtumine näitab jällegi, kui ligi meil surm wõib olla, aga just sellepärast peame elu maitsmisega ruttama... Kas kuulete, kuda tuul wäljas wingub ja müdistab, nagu oleksiwad kollid lahti? Maailmas on palju kollisid liikumas — õnn sellele, kes kollisid ei karda! Elagu mureta elu! Selle pääle löögem klaasid kokku, paruni herra!”

Järgmisel päewal oli wilu ja tuulse nädala järele esimest korda jälle ilus ilm, päike paistis soojalt ja lustilikult siristasiwad warblased Pohligi korteri aknale ees. Meister oli eilse pidu järeldusel kaua puhanud. Terwe pere oli ammugi ülewal ja Selma juba kooli läinud, kui peremees ise, kelle und keegi segada ei julenud, wiimaks haigutades ja käsa ringutades woodist tõusis.

„Täna oleks patt tööd teha ja pää on ka uimane,” pomises ta, kui ta pilgu aknast wälja oli heitnud.

Ta pesi ennast aeglaselt ja tõmbas pühapäewariided selga. Kohwi juues ütles ta abikaasale: „Täna ma tööd ei tee. Mul on paari kunni käest raha saada — läkitan poisi järele ja ise wõtame õige kätte ja sõidame lusti pärast Nõmmele. Sina pole ju tükil ajal kodust wälja saanud — sa hallitud üsna ära.”

„Kuda ise arwad,” kostis abikaasa.

Ta oli wanaaegne naesterahwas, kes mehe sõna seaduseks pidas. „Kui aga raha jätkub,” lisas ta siisgi kahtlaselt juurde.

Pohlig naeratas uhkesti: „Selle poolest ole mureta. Mul on sajad ja tuhanded wäljas seismas. Kõiki ei saa paraku kätte, aga tilgakaupa tuleb ikka, nagu paari päewa eest, kui sada rubla korraga kätte sain. Kui sa

näed, et meie wahel napilt läbi ajame, siis ära pane pahaks: ma olen mees ja pean ka musta päewa pääle mõtlema. Täna tohime jälle kord rõõmsad olla. Teie, tüdrukud, pange paremad hilbud ümber ja tulge kaasa.”

„Mina ei wõi — pean pärast lõunat mõned tunnid andma” kostis Helene wagusalt.

„Mina ka mitte — mul pole ju seisusekohast suwejakki selga tõmmata,” ütles Luise weidi ägedamalt.

Pohlig lõi käega: „Noh, siis jääge koju — mina sõidan mammaga Nõmmele. Hakka aga kohe riidesse panema. Rong läheb lell 11 ja naesterahwad on suured wenitajad, kuna minusuguse mehe käes nõuu ja teo wahel rohkem wahet et ole, kui üks, kaks, kolm!”

Waewalt oliwad wanemad wälja läinud, kui ka Luise ennast kohendama hakkas.

„Kuhu sa lähed?” küsis Helene.

„Mis minagi siin kodu hapnen?” wastas Luise. „Waatan õige, kas mõne kooliõe kätte saan, ja siis teeme Kadrintalis ringi.”

Helene jäi üksi koju. Ta istus raamatuga akna alla, ei tundnud aga lugemiseks himu. Saali põrandal mõnda täppi nähes, mis pühkides wälja ei läinud, wahetas ta kähtu riideid, wõttis märja nartsu ja hakkas nii kibedasti küürima, et sugugi tähele ei pannud, kui eestoas Luisest pool lahti unustatud uks käis.

„Tere hommikut, preili!” kõmises korraga sügaw hääl tale kõrwu ja kohkunult pääd pöörates nägi ta wõhiwõõrast meest enese ees seiswat.

Helene kargas krapsti üles — ja nüüd tundis ta wõõra kohe ära: see ei wõinud keegi muu olla, kui meheks saanud jõmsik Paul Jostson, kelle pääle ta eilsest saadik mitu korda oli mõtelnud. Helene tundis sooja liigutust. Ta wõttis märja nartsu pahemasse lätte, pühkis parema käe põlle küljes kuiwaks ja sirutas ta muistsele sõbrale rõõmsasti wastu: „Tere, Paul... herra Jostson, andke

andeks! Teil on küll wõõras nägu, aga silmad on ikka needsamad. Peaaegu pidin Teile endisel wiisil sina ütlema... Kuda käsi käib?”

Jostson ei saanud kohe wastata. Ta hoidis väikest, sooja kätt kauemini kui waja peos ja silmitses neiu nägu, mis nüüd täiesti tema poole pöördud oli, kui mõnda imeasja.

„Olete Teie aga ilusaks läinud, Helene!” hüüdis ta wiimaks õiglasest südamest.

Helene tõmbas käe tagasi ja tegi näo tõsiseks.

„Kui Te paremat terwitust kaasa ei too, siis”. . .

„Wõite jälle minna,” täiendas Jostson. „Andke andeks — sõna kippus wägise keele pääle. Kahju, et ülepää häält tegin. Seda imet oleksin kauemini pidanud waatlema.”

„Mis imet?”

„Et Teie sarnane preili oma kätega põrandat küürib.”

Helene naeris: „Mis parata? Ajad on halwad, teenijad kallid. Pean ma selle töö oma elatanud ema hooleks jätma? ... Aga nüüd jätan järele — haruldase külalise auuks.”

„Teie olete üksi kodus?”

„Olen küll, aga Teid ma ei karda. Ma oskan ennast nüüd paremini kaitsta kui sel ajal, kui Teie mind uulitsapoiste käest peastsite.”

„Teil on hää mälestus.”

„Wahest parem kui Teil... Aga nüüd kaon ma silmapilguks sirmi taha. Wõtke aga istet, herra Jostson!”

Amerikkane wõttis istet. Siin tundis ta ennast kui kodu olewat. See oli kõige parem terwitus kodumaa poolt, mis temale siiamaani osaks saanud. Ja nüüd sai ta ka selguse kätte, missugune neist segastest põhjustest, mis teda kaugelt maalt siia kihutasiwad, kõige mõjuwam olnud. Need lapsepõlwe sõprused! Küll naerdakse nende üle, aga kui palju peitub neis tõsist, liigutawat ja kosutawat eluwõimu!

Helene ei tarvitanud oma wälimuse korraldamiseks paljut aega, aga kui ta sirmi tagant wälja tuli, oleks

waewalt keegi julenud arwata, et see kehwa käsitöölise tütar oli, kes oma kätega, kui waja, ka põrandat küüris. Mis ta enesega teinud oli, sellest ei wõinud Jostson kui meesterahwas õieti aru saada. Häkilised wälimuse muudatused jääwad meie silmas ilusate ja maitserikaste naesterahwaste igaweseks saladuseks. Jostson märkas aga üleüldiselt, et tal wäga peenikese, targa ja hästi kaswatatud neiuga tegemist oli, ja tundis peaaegu argtust, kui Helene tema wastas istet wõttis ja tõsiselt ütles: „Nüüd tunnistage, miks Teie umbes kolmteistkümne aasta eest ära kadusite ja meid kõige selle aja ilma wähema elumärgita jätsite?”

Ameriklane oli Helene äraolelu ajal sigari põlema pistnud ja popsutas seda nüüd suure ägedusega.

„Mis sest laste asjast rääkida?” wastas ta poolpominal, silmi kõrwale pöörata püüdes.

„Rääkige siisgi.”

„Teie teate seda ju isegi.”

„Ma arwan mõnda teadwat, aga wahest on minu teadmine ekslik ja minu süü suurem, kui ise arvasin.”

„Teil pole mingit süüd,” ütles Jostson elawamaks minnes. „Mina olin kangekaelne, jonnakas Eesti poiss — muud midagi. Waese pesunaese pojana ei tundnud ma peenema seltskonna wormisid ja komistasin iga sammu pääl. Teie majas käies õppisin ma olles seda, mis seltskondliluks hariduseks nimetatakse. Selle eest olen ma Teile ja Teie lahkele perekonnale igawest tänu wõlgu. Ma ei oleks seda iialgi pidanud unustama, aga kord unustasin ometi ... See oli siis, kui Teie kolmeteistkümnendal sünnipäewal need Saksa poisid mind sellepärast pilkama hakkasiwad, et ma oma rahwust ei salanud. Nad sõimasiwad mind nii kaua „knoot” ja „kulle”, kuni ma kannatuse kaotasin ja ühele, kes just Teile kõige rohkem meeldis, mööda kõrwu andsin. Nüüd hakati mind igast küljest kui hunti hurjutama. Ma otsisin Teie juurest troosti, oga Teie olite wihane ja nimetasite mind rumalaks Eesti talupoisiks, kes sakste seltsis olla ei mõista — mis ju ka päris tõsi oli. Ja siis tuli Teie isa ja ajas mu häbiga uksest wälja ... Ma tõotasin pühaliku wan-

dega, et teile enam jalga ei tõsta; see oli minust lapselik halpus — mind poleks ju muidugi enam sisse lastud. Ühtlasi märkasin nüüd, kui ütlemata armas Teie maja minu meelest oli olnud. Ma kaotasin himu, siin linnas elada, jooksin warsti pääle selle onu juurest ära ja sõitsin laewapoisina laiasse ilmasse.”

Jostson lõpetas ja pani sigari, mis tal jutustamise ajal kustunud oli, uuesti põlema. Toas wältas tükk aega waikus. Sarnasel korral öeldakse, et ingel toast läbi käia. Seekord oli see kahtlemata rahuingel.

Wiimaks ütles Helene pehmelt: „See pole wiisiks wõetud, et naesterahwas midagi andeks palub, aga wahest saab Teile ka sellest küllalt, kui ma tunnistan, et ma selle juhtumise järele mitu ööd nutsin ja seda tänini pole unustada wõinud.”

Paul ja Helene oliwad mõlemad täiskasvanud, elu läbi kõwendatud inimesed. Kumbgi ei walanud liigutuse pisaraid, kumbgi ei pakkunud teisele lepituseks kätt, aga mõlemad tundsiwad selgesti, et lepitus tehtud oli.

Lapsepõlwe sõprus...

Nad rääkisiwad seda ja teist ega pannud tähele, kuda aeg lendas.

„Teie olete wist kaugel käinud ja palju näinud?” küsis Helene.

„Olen küll, kuid see pole meie ajal suur asi,” wastas Jostson. „Ma tunnen seda maakera igast küljest ja leian ta õige wäikese olewat. Praegu elan Amerikas, aga säält Australiasse kolida, ei teeks mulle suurt päämurdmist. Ma olen rahutu rändaja. Mul on wahel seda, mis maailma-tundmuseks nimetatakse. Kui ma kõrgelt mäelt alla waatan, kui mu silm Afrika kõrbes wõi Amerika rohuwäljadel asjata piiri otsib, kui ilmamerede tuuled mu rinna ümber puhuwad — siis on mul tundmus, kui oleks terwe maailm minu kodu, ja mitte see wilets maalapikene, kus pime saatus mind kogemata sündida laskis. Alles kui ma jälle inimestega kokku puutun, siis tunnen, et ühed armsamad, omasemad on tui teised, ja et ma nägemata paeladega ühe teatud paiga külge seotud olen.”

„Ja kus on see paik?”

„Siin.”

„Aga miks Teie siin ei ela?”

„Ma ei taha. Ma tahan täisinimene olla, aga siin ei loeta mind selleks. Mul on siin otsekui häbiplekk küljes. Ma teadsin seda enne ja näen nüüd, et asi kolmeteistkümne aasta sees muutunud et ole. Kahe päewaga sain selgusele, et siin ühel pool ikka weel endise peremehe üle kiruma toapoisi waim, teisel pool piirita põlgamine walitseb. Tunaeila olin waewalt jala kodumaa pinnale tõstnud, kui põlgamise laene mulle juba wastu silmi laksus.”

„Kuda see tuli?”

„Ma sattusin kogemata ühe siinse paruni majasse ja sain sääl oma pärisrahwast nii palju halba kuulda, et ägedaks läksin ja peaaegu sedasama oleksin teinud, mille pärast mind kord Teie majast wälja wisati.”

„Mis selle paruni nimi on?” küsis Helene põnewil.

„Stern-Himmelshausen.”

„Oo! Kuda Teie temaga tuttawaks saite?”

„Pisukese juhtumise läbi, millest rääkida ei maksa.”

„Hm!” tegi Helene. „Ma arwan, et mul sellest pisukesest juhtumisest aimu on. Teie ei teinud muud suuremat, kui peastsite paruni ainsa poja surmahädast.”

„Kust Teie seda teate?”

„Kuulsin kogemata ... Ja Teie ise ei tahtnud sellest juttugi teha!”

„Mis tühjast rääkida? See on ju eestlase loomulik kohus, et ta saksa — wee pääl peab hoidma. Ma ei teinud muud, kui kastsin ennast natukese merewees. Rahwuslist häbiplekki ei suutnud see kastmine minust muidugi mitte ära pesta. Seda märkasin imeselgest. Kes käskis mind ka saksa kambrisse kippuda?... Aga andke andeks — Teie olete ju ka saks.”

„Kes teab? ... Kui kauaks Teie nüüd siia jääte?”

„Paariks nädalaks.”

„Ja siis?”

„Siis lähen jälle teisele maailma küljele.”

Jälle katkes jutulõng mõneks silmapilguks. Helene pilk eksis aknast wälja, tumesinise taewa kaugusesse.

„Kuda siis Teie käsi käib?” küsis Jostson, kui ta sigarist paar tugewat sutsu oli tõmmanud.

Helene naeratas.

„Mitte just hiilgawalt, nagu näete. Mul jõuab kahekümnekuues eluaasta lõpule, aga ma pole ikka weel tanu alla saanud. Teie mäletate weel, kui upsakas plika ma olin. Ma käisin nina püsti ja wõrdlesin ennast muinasjutuliste printsessidega. Nüüd küürin oma kätega põrandat... Meie endisest küllusest, mida Teie weel tundsite, on ainus mälestus järele jäänud. Isa sattus ilma enese süüta hädasse, wend on weel noor ja minu töö ei tasu waewa, ehk ma küll tundide tarbeks — mõtelge seda agarust! — koguni Ladina keele ja algebra kätte õppisin. Meie elame nüüd palju kitsamalt kui enne, trööstime endid ilmatarkusega ja loodame, et ajad paranewad... Kes sääl tuleb?”

See oli Luise, kes jalutuselt tagasi tuli. Tema paled õhetasiwad, silmad särasiwad, terwe olek oli ärewil.

„Kas tead, Helene”. . . algas ta saali tormates, jäi aga kohe wait, kui ta pilk wõõra meesterahwa pääle langes. Ta oli Jostsoni neljaaastase lapsena wiimast korda näinud ja ei mäletanud teda sugugi. Kuna Helene neid tutwustas, heitis Luise ühe ainsa uuriwa pilgu ameriklase näo pääle ja waatas siis temast mööda — selle täielise hoolimatusega, mida noored neiud ilmutawad, kui wõõras meesterahwas neid kohe esimesel silmapilgul ei huwita.

„Kas tead, Helene, kellega mina praegu koos olin?” algas ta juba rahulisemalt ja weidi uhkelt.

„Sa pidid ju mõnda kooliõde üles otsima,” wastas Helene ilma ärewuseta.

„Seda ma ka tegin, aga need on ilusa ilmaga kõik wälja lennanud. Selle eest juhtusin Narwa maanteel — mõtle kellega? — meie paruniga kokku. Tema saatis mind tüki maad”...

„Seda ei oleks sa mitte pidanud lubama,” noomis Helene wäga tõsiselt.

Luise tõmbas, oma pattu ära tundes, mokad wingu ja kõneles palju tasemalt edasi: „Ja nüüd ootab ta wä-

rawa taga. Ta astuks häöä meelega sisse, aga mina ütlesin, et wanemaid kodus ei ole, ja nüüd ei julge tema ilma sinu iseäraliku lubata sisse tulla.”

Helene jäi pisut mõtlema, kuna Luise paluwalt tema silmi uuris.

Jostson wõttis kübara: „Ma olen wist tüliks?”

„Ei sugugi,” ütles Helene kähku. „Istuge weel... kui Teie aeg lubab. Luise, palu see herra sisse.”

Luise läks lennates.

„Mis parun see on?” küsis Jostson murelikult.

„Arwake ise!” kostis Helene, ja tema silmadesse asus osake sest naerust, mis Bennole kaebamiseks põhjust oli andnud.

Jostson wõttis waikselt istet.

Helene läks tulijatele ettetuppa wastu. Meesterahwa häälest tundis Jostson noore parun Stern-Himmelshauseni ära ja — imelikul wiisil ei tundnud ta selle ilmutuse üle mingit rõõmu. Benno teretas Helened wäga auupaklikult ja lisas otsekui wabandust paludes juurde: „Täna on nii ütlemata ilus ilm, et mul himu ei olnud tööle minna. Ega krediittkassa ilma minuta weel hukka ei lähe. Mind tõmbas salawõim Kadrintali poole ja, nagu näete, juhtusingi õnnega kokku. Ma nägin palee aias palju ilusaid lillesid, aga kõige ilusam roosiõis tuli mulle alles koduteel wastu.”

„Ära kulunud meelitus;” mõnitas Luise, kuna ta oma näokese roosiõie-karwaga ise tunnistas, et ka ära kulunud meelitusel oma mõju wõib olla.

„Minu sõna on tõde,” kinnitas Benno pühalikult, „aga kes auustab tõtt?”

„Wanem tõde on aga see, et ilusate asjadega peab hellasti ümber käidama,” ütles Helene karmilt.

„Tähendawad need sõnad etteheidet?” küsis Benno.

„Ei — ainult meeldetuletust, paruni herra, et Teie seltskonnas noorte tütarlastega läbikäimise kohta mõned seadused maksmas on, mis ka... meie seltskonnale wäga hästi kõlbawad. Meie ei ela ju mitte Amerikas.”

„Jumala pärast, preili Helene, andke andeks!... Wõi pean ma enese kohe siit koristama?” kogeldas Benno

nii hästi mängitud patukahetsusega, et Helene oma waljust kauemini alal hoida ei suutnud.

„Ma loodan, et Teie ilma trahwita meelt parandate,” ütles ta lahkemalt. „Tulge tahapoole — meil on sääl weel üks külaline.”

„Teie õde rääkis juba... aa, mister Jostson!”

Benno tõttas wälja sirutatud käega ameriklase poole, kes weidi laisalt üles tõusis. Noored mehed ilmutasiwad oma tutwust lühikese käeraputusega, heitsiwad ühe ainsa terawa pilgu üks teise silma sisse ja waatasiwad siis teine teise üla üle.

„Ma pidin Teid eila wõõrastemajas üles otsima, aga ei saanud mahti — ametis oli palju tegemist,” waletas Benno kõige parema seltskonna liikme osawusega.

„Teie waew oleks asjata olnud — mind polnud kodus,” wastas Jostson külma rahuga.

„Oma elupeastja auustuseks oleksin mina ikka aega leidnud,” ütles Helene parunile.

„Ahaa — mister Jostson on oma... wägiteost juba kõnelenud,” naeratas Benno pilgelikult.

Jostson kehitas õlasid: „Mis teha? Kiitlemise waim on mulle külge loodud — ma pole ju mitte asjata ameriklane.”

Luise suu ümber ilmus kerge põlgamise joon, kuna Helene tõsiselt taplema hakkas: „Miks Teie ennast mustate, herra Jostson? Kas Teie, suur maailma tundja, seda weel ei tea, et inimest ainult siis ustakse, tui ta enesest halba räägib? Ja Teie, paruni herra, kas Teil häbi ei ole kometit mängida? Te teate ju wäga hästi, kelle suust ma selle juhtumise lugu juba eila õhtul kuulsin. Herra Jostson ei tahtnud sellest juttugi teha — see olin mina, kes teda rääkima sundis.”

„Niisugusele sunnile ei panda wastu,” tähendas Benno, kuna tema siledal otsaesisel peenike korts nähtawale tuli, mis aga tohe jälle kadus. „Ma kahetsen oma eksitust, mida mister Jostson ise oma sõnadega toetada aitas.”

„Teie lasete ennast liig kergesti eksitada... mister Stern-Himmelshausen,” lausus ameriklane ilmasüütalt.

Bennol tõusis puna palge. Ta otsis silmanähtawalt terawat sõna, aga — olgu nüüd, et tal esimest korda eluajal sõnapuudus kätte tuli, tundis ta enesel süüd olewat wõi märkas ta, et selle hööweldamata ameriklasega ometi midagi teha polnud — ta sai enesest wõitu ja ütles peaaegu endise lahkusega: „Mul on tõesti kahju, et meie praegu mitte... herra Jostsoni kodumaal — Amerikas ei ole.”

„Miks Teil sellest kahju on?” küsis Luise.

„Sellepärast, et naesterahwal sääl palju rohkem priiust on ja mõlemate sugude läbikäimine palju wabam peab olema,” seletas Benno. „Ma näen selles tuhatoosis kolm sigariotsa, mis täiesti selle nägu on, mida herra Jostson praegusel silmapilgul nii tõsiselt imeb. Kui me iga sigari pääle weerandtunni arwame, siis saame... esimeseks külaskäiguks üksiku noore naesterahwa juures niisuguse ajamõõdu, mis meid imestama paneb, kuna herra Jostson, kes Amerika wiisidega harjunud on, seda kahtlemata täitsa loomulikuks peab.”

„Herra Jostson on meie perekonna wana tuttaw,” ütles Helene iseäraliku rõhuga, kuna kerge puna ta palet kattis.

„Seda parem,” kiitis Benno. „Täna on tõesti tore ilm. Oleksime meie nüüd Amerikas, siis wõiksime üheskoos, ilma kellegilt luba küsimata, ilma kedagi kartmata linnast wälja lennata ja selle päewa lõbusalt mööda saata.”

Eestoas käis uks.

„See on õpipoiss — ma tunnen teda sisseastumisest,” seletas Helene. „Temal oli täna palju jooksmist. Ma pean tale süüa andma — wabandage mind silmapilguks. Ja et meie paraku mitte Amerikas ei ole ja üheskoos linnast wälja lennata ei wõi, siis wõtke, mu herrad, parem istet ja püüdke minu õekese aega wiita.”

Helene läks õpipoisiga kööki. Teised jäiwad istuma, aga jutuwestmine ei tahtnud nende käes käia. Jostson ei lausunud sõna, Benno naljatas natukese Luisega, kuid ilma hariliku elawuseta, palju enam neid kuminaid tähele pannes, mis köögist kuuldusiwad. Wiimaks pööras ta enese jälle Jostsoni poole ja küsis: „Millal Teie Amerikasse tagasi reisite?”

„Ei tea weel,” oli kolmesilbiline wastus.

„Teie ei tea?” imestas Benno. „Muidu on ameriklasel just aja tarwitus kõige waljemini korraldatud — igal tunnil oma tähtsus, igal minutil oma ülesanne. Eks ole nii?”

„Europa naljalehtedes on see küll nii.”

„Aga tõsi on ometi, et sääl hoopis teist moodi tööd tehtakse. Igawust sääl ei tunta, ajawiitmiseks pole kellegil aega, elusate inimeste asemel on teil ainult töömasinad.”

„Tööd tehtaks Europas ka.”

„Tõsi küll, aga meie ei muutu masinateks ja meil on weel seltskonna kihtisid, kus tööd otse põlatakse. Mina näituseks pole õppinud tööd tegema, sellepärast ma teda ka mitte ei armasta. Minu arust ei ole keegi inimene töö tarbeks loodud.”

„See wõib olla, aga kui Teie süüa tahate, siis peab ometi keegi selle eest waewa nägema, sest et meie mitte enam paradiisis ei ela. Töö wihkamine wõib ju kena asi olla, aga tas Teie seda ka nendest kiidate, kes Teie eest tööd peawad tegema?”

Nüüd ei suutnud Luise kauemini kannatada — kole igawus sundis teda kaebama: „Paruni herra, kas Teil tõesti mitte paremat juttu pole, kui sest igawast tööst?”

„Kes seda oleks uskunud?” hüüdis Benno tehtud imestusega. „Teie, preili Luise, ei armasta, et tööst räägitakse, ja ometi olete ise hommikust õhtuni wäsimata wirk!”

„Kes teab, kas ma nii wirk oleksin, kui seda mitte waja ei oleks,” wastas Luise mokki kräsutades. „Wirk oleme ka paremaid päiwi näinud.”

Luise ohkamisest selgus, kui wäga ta neid paremaid päiwi taga leinas ja weel paremaid ihaldas. Tema kahwatanud paledele asus häkiline puna ja tumedatest silmadest sutsas säde, mis neiukese aateilma heledasti walgustas. Benno märkas imestusega, kui kena see waewalt neiuks saanud laps õieti oli. Peenike ilutundja oli juba walmis Luised Pohligi tütardest kõige ilusamaks tunnistama — aga sääl astus Helene sisse ja Benno pööras oma uuriwa pilgu Luise näost kalgi hoolimatusega ära.

Seda muudatust pani Luise üksi tähele ja tema näost taganes wiimne weretilk. Ta kargas järsku üles ja jooksis magamiskambrisse.

Helene ilmumisega tuli ka Benno elawus jälle tagasi. Ta oli juba mahti saanud, esimest tuska, mida ameriklase siinolek temas äratanud, ära wõita. Nüüd oli ta jälle lõbus seltsiline, rõõmus ja õitsew nagu ikka, kuid wahest weel kirglisem, weel kaasakiskuwam. Ja Helenest oli näha, kui hästi ta selle hiilgawa nooremehega kokku leppis, kuda need hääd eluwiisid, see kergesti liikuw waim ja suurtsugu iseteadwus tema hingetarwitusi täitsiwad. Wähemasti arwas Jostson, neid mõlemaid silmitsedes, kõike seda nägewat — ja tema südamesse asus raske tundmus. Jostson ei leidnud, et noor parun temast parem, targem wõi mehisem oleks, aga kahtlemata oskas ta neiusid paremini lõbustada. Jah — see oli jällegi „Saksa poiss”, ja weel missugune tore eksemplar!

Jostson kuulas teiste lustilikku wadistamist tüki aega päält ja heitis harwa mõne sõna sekka. Wiimaks waatas ta kella ja tõusis järsu liigutusega püsti: „Ma pean nüüd minema. Jumalaga, preili Helene!”

Silmapilguks kadus karw Helene palest.

„Jumalaga”... kordas ta masina wiisil.

„Miks Teie nii wäga ruttate?” ütles Benno, kelle silmades midagi kui wõidurõõm läitis.

Helene oli oma hingerahu tagasi wõitnud.

„Ma loodan, herra Jostson, et see külaskäik wiimseks ei jää, enne kui ära reisite,” ütles ta pehmelt. „Kui Teie minu wanematele tõesti tänu wõlgu arwate olewat, siis tulge neid ometi ka weel kord waatama.”

„Wõib olla, et tulen,” pomises Jostson. „Aga kus Teie õde on?”

„Luise!” hüüdis Helene.

„Ma ei wõi wälja tulla,” kuuldus magamisekambrist tume wastus.

„Pean siis mina ka minema?” ütles Benno kahetsewalt.

„Kahju küll,” naeratas Helene. „Teie ei ole ju paraku mitte ameriklane.”

Benno ja Jostson läksiwad üheskoos wälja. Helene heitis pilgu magamisekambri waheriide taha. Sääl lamas Luise kummuli woodi pääl ja nuuksus ilma häält tegemata.

„Mis sul wiga on?” küsis Helene.

Luise tõrjus teda käega enesest eemale, kuid Helene ei taganenud mitte, waid tõstis õe pää õrnalt üles ja waatas murelikult tema punaseks nutetud silmi.

„Lapsuke, lapsuke, mis pean ma sinuga tegema?”

„Ma pole kellegi lapsuke,” sortsas Luise ailmi kuiwatades. „Ma olen seitseteistkümmend aastat wana — kas minu küljes siis pääle tööwirkuse midagi kiita pole?”

„Sa oled ju tõesti wirk.”

„Sina oled wirgem — miks tema sind sellepärast ei kiida?”

„Mina ei lasegi ennast kiita.”

„Aga ta kiidab ometi, kui mitte sõnadega, siis silmadega. Ta näeb ainult sind, ikka sind ja jälle sind.”

„Pole tõsi. Aga kuigi lugu nii oleks, miks see sind siis kurwastab?”

„Jäta mind rahule! Kes ütleb, et ma kurb olen? Tühi tuju — muud midagi.”

Luise kargas krapsti üles ja lippas ülearu lustilikult trallitades saali.

Benno ja Jostson ei kõndinud kuigi kaua koos. Waewalt oliwad nad õuewärawast wäljas, kui Jostson küsis: „Kuhu poole Teie lähete?”

„Paremale poole,” wastas Benno.

„Ja mina pahemale poole,” ütles Jostson.

„Jumalaga.”

Parun Stern-Himmelshauseni korteris wältas juba mitmet päewa harjumata, rõhuw waikus.

Ühel hommikul, kui paruniproua ja paruness Elise juba kohwilauast üles tõusnud ja söömatoale selja pööranud oliwad, jäi wana parun weel paberossi suitsetades istuma.

kuna Benno akna juures seistes sõrmedega ruudu pihta trummis.

„Benno!” hüüdis wana parun poolwaljusti.

Benno ei kuulnud.

Parun kordas hüüdmist waljemalt. Nüüd pööras Benno kui kohkunult pääd: „Mis sa tahad, papa?”

„Tule, istu siia, mul on sinuga tõsine sõna wahetada.”

Benno täitis wenitades käsku.

Mamma on sinuga juba rääkinud,” algas wana parun ilma poja otsa waatamata. „Mina ei taha sinu pääle käia, aga ütle mulle, mis sa ise arwad?”

„Jälle see wana jutt!” ohkas Benno, silmi lae poole tõstes. „Mis ma sellest pean arwama? Ma ei taha sellest midagi arwata.”

„Ole mõistlik, Benno. Sa tead, kuda meie lood seisawad. Minu wara on” — parun tegi tähendusrikka käeliigutuse ja wilistas tasakesti — „läinud ja wõlgu on mul, nagu öeldakse, rohkem kui karwu pääs. Mamma mõis peab meid kõiki toitma, aga see ähib ka juba hüpoteekide koorma all. Müüa meie teda et wõi — see on Elise pärandus, mida meie — Jumal andku andeks! — juba küllalt wähendanud oleme. Minu wõlapäriiad lähewad häbemataks — mõtle ise, mis peab sellest wälja tulema?”

Benno wahtis sõna lausumata oma lakksaabaste pikki ja peenikesi otsasid.

Wana parun laskis mõned suitsuwõrud õhusse tõusta ja algas tungiwamalt: „Tüdruk armastab sind hullupööra ja mammade wahel on kõik juba kokku räägitud. Wana Steward annab tütrele kohe poole miljoni kaasa ja hiljemalt langeb sulle weel wähemasti kaks korda rohkem päranduseks, sest Stewardi ainus poeg on — tänu saatusele! — tiisikuse wiimsel järgul. Lai tee meie kõikide peastmisele ja õnnele on sinu ees imetasaseks tehtud. Sul pole muud teha, kui astu aga ette ja palu ilusa, rikka, sind jumaldawa neiu kätt õnnelikuks abieluks.”

„Õnnelikuks abieluks!” kordas Benno kibedalt. „Wabanda — mul on abielu õnnest natukese teist laadi aimed.”

„Lapselik halpus!” tähendas wana parun põlgawalt

Benno waatas isale silma sisse: „Tuleta meelde, papa, kui mitu korda sina ise neid segaabielusid mõisnikkude ja kodanikkude wahel hukka oled mõistnud, aadeli were puhtusest jutlustanud jne. jne.”

Wana parun kannatas poja pilgu ilma ripsekarwu liigutamata wälja ja ütles pilgelikult mokki muigutades: „Sinu meeldetuletused, armas poeg, on wäga aja- ja asiakohased, aga sina pole ju kohustatud, minu jutlust oma usuõpetuseks wõtma. Päälegi eksid sina suuresti, kui arwad, et mina tuulelipp olen, kes ühe asja kohta täna nii homme teisiti mõtleb. Minu ilmawaade on muutmata, aga sina ei ole mitte mina. Sina oled uuema aja laps ja tohid minust targem olla. Ma tuletan omalt poolt sinule meelde, mis sa nii mitmel korral tõendanud oled: ilma rahata ei ole aadel midagi wäärt. Eks sa mäleta oma jutlust?”

Benno lõi silmad maha.

„Minu arwamise järele,” kõneles wana parun wõidurõõmsalt edasi, „on aadel Jumalast loodud ja kestab igawesti. Meie luu ja liha on teistest paremad, meil on teine weri soontes. Aga sa tead, mis meie talupojad ütlewad: häda ajab härja kaewu! Ilus ei ole see mitte, et ma sinu tulewast perekonda — kaewuga pean wõrdlema, aga mis teha? Õnneks on Stewardid puhtawerd sakslased ia see ühes nende rikkusega annab neile peaaegu aadeli wärwi ja teeb neid enam meie wäärilisteks. Kõige kuulsamad meie aja sakslased, Bismarck ja Moltke, on ju emade poolt ka mõlemad kodaniku soost, kuid see õnnetus pole wähemasti nende waimuomadusi rikkunud.”

„Ma ei armasta seda tüdrukut mitte,” hädaldas Benno.

„Waata õnnetust! Ja — keda sa siis õige armastad?.... Ma olen kuulnud, et sa ühe siinse käsitöölise perekonnas pead käima, kellel ilusad tütred on. Sa oled rüütlisugu noormees, kes ajawiidet tarwitab, ja pead ise teadma, kui kaugele sa aega wiites lähed. Mina ei taha sinu vabadust selle poolest sugugi kitsendada, aga seda mõistad sa isegi, et nali ikka naljaks peab jääma . . .”

Benno tahtis wastu waielda, aga isa lõi käega:

„Narrisid on ju ka meie seisuses ikka olemas — alles hiljuti kosis krahv Thorensheim saianaese tütre ära! See on üksiku inimese nõdrameelsus. millest meie wana suguwõsa siiamaani puhas on olnud. Tahad sina Stern-Himmelshausenite peres esimene totter olla? Seda ma ei usu. Sa oled mõistlikum, kui ise arwad, ja teed wiimaks muidugi seda, mis meie praeguses olekus kõige mõistlikum on, see on: sa kosid miljonäri tütre ära — jää aga rahule! — aga sa armastad asjata aega wiita. Wiiwituses peitub hädaoht! Minu wõlapärijatel on wing ninas — nad tungiwad korraga igast küljest pääle. Kui nad aga kuulewad, et sina Stewardi tütrega kihlatud oled, siis kannatawad weel. Praegu wõime kõik peasta — paari nädala pärast wõiks see juba hilja olla. Noh — mis sa ütled?”

Enne kui Benno midagi wastata jõudis, kõlises uksekell ja toapoiss tuli teatega, et üks inimene paruni herrad tungivalt näha soowida.

„Kes see on?” küsis parun kurja aimates.

„Wana Renkel,” wastas toapoiss.

Parun kortsutas kulmu ja ütles wäga kõrgilt: „Seleta temale, et mina nii wara kedagi jutule et wõta.”

„Juba seletasin, paruni herra, aga tema ei lähe ära.”

„Siis wiska ta uksest wälja.”

Toapoiss läks. Eestoast kuuldus jäme sõnawahetus, sellepääle lühike rüselemine, ja siis ilmus söömatoa ukse wahel punaste, ümarguste põskedega ja ümarguste lapsesilmadega wanadlase meesterahwa pää, kelle tagant toapoisi hale kelminägu paistis.

„Paruni herra, see häbemata inimene ei lase ennast wälja wisata,” kaebas toapoiss, wõõra kuuesaba wiimse jõuuga nii äkisti tõmmates, et kärts taga oli.

„Paruni herra!” algas nüüd ka ümarguste põskede omanik heleda, lõikasa häälega Eesti keeles, „mul on paruni herraga wäga kibedasti waja rääkida — kiskuge mind lõhki, aga enam ma ei wõi oodata, paruni herra!”

Paruni otsaesine punetas, tema silmist paistis meeleäritus ja natuke kahetsust selle kena aja järele, mil see

täitsa loomulik asi oleks olnud, kui ta selle Renkeli sarnasele pääletikkujale oma teenijate käe läbi tubli keretäie oleks anda lasknud.

„Tehku paruni herra, mis tahawad, aga mina siit ei liigu, enne kui” . . . algas külaline uuesti.

„Pea lõuad!” kärgatas parun kui püssist lastult.

Ta tõusis üles ja läks oma kirjutusekambrisse. Wõõrast põlgawa käeliigutusega enese järele tulla käskides. Kui ta kambri ukse hoolega oli kinni tõmmanud, raputas ta Renkeli nina all rusikat ja ütles tasase, aga tungiwa häälega: „Sina häbemata lurjus! Kas sa ei tea, mis sinusugune Eestimaa parunile wõlgu on?”

Renkel oli endine kõrtsipidaja, kes nüüd linnas raha wäljalaenamisest ja liiakasu wõtmisest elas. Ta laskis enesele hää meelega sina ütelda ja oma naha täis sõimata, kui ta aga selle eest hääd protsendid sai. Paruni wiimaste sõnade mõjul tõmbas ta selja küüru ja wastas alandlikult, aga ilma nähtawa kartuseta: „Ei mina tea paruni herrale midagi wõlgu olewat, aga paruni herra on minule wiistuhat rubla wõlgu. Need wekslid” — Renkel tõmbas kaks, kolm paberitükki taskust ja laskis nende otsakesed peo wahelt paista — „need wekslid kisendawad maksu järele ja minu hale süda ei jõua seda kisa kauemini kannatada.”

„Kelm!” ütles parun juba pehmemalt. „Nende wekslite pääle pole mina rohkem kui nelituhat rubla saanud, aga sinule pean wiistuhat maksma.”

„Ega kiri waleta,” hirwitas Renkel. „Paruni herra on ju numbrid oma käega kirjutanud ja on nüüd ikka nõnda hääd ja maksawad terwe summa kohe wälja. Mul on enesel kibe häda käes — pidin ju selle raha ise wõlgu wõtma. et paruni herrad aidata. Nüüd käidakse kurjasti minu kaela pääle.”

„Aga sina maksad wiis protsenti, minu käest wõtad kakskümmendwiis.”

„Mis parata? See oli ju paruni herra enese tahtmine — ega mina raha pakkuma tulnud.”

„Õigus. Aga nüüd kannata weel paar nädalat, siis on mul raha. Praegu ei ole kopikat kodu.”

„Paruni herra!” ütles Renkel paluwalt. „Ma olen juba rohkem kannatanud, kui terwis kannab. Enam ma ei wõi. Kui paruni herra täna ei maksa, siis pean asja, nii walus kui see on, homsel päewal kohtusse andma. Mõtelgu paruni herra seda skandali!”

„Seda sa iialgi teha ei julge!” hüüdis parun äritatult.

„Mis sääl juleta?” naeratas Renkel lapseliku ilmasüütusega. „Paruni herra ei wõi mulle ju mitte midagi teha. Paruni herra on küll suur herra, aga eks seadus ole weel suurem herra. Meil pole enam endised ajad. Nüüd ei tohita sedagi peksta, kel peksu waja oleks.”

„Wõrukael!”

„Sõimamise poolest on paruni herra minust kangem,” hirwitas Renkel alandlikult.

„Peab sinule ikka wiimne sõna jääma?”

„Oh ei, minu suu läheb lukku, nii pea kui paruni herra minu raha wälja maksawad.”

„Oota wähemasti nädal!”

„Ei wõi, paruni herra.”

„Oota paar päewagi... Mõtle, et kõigest ilma wõid jääda, kui sa mind liiga ässitad.”

Renkel sügas kõrwatagust.

„Paar päewa wõiksin ehk hädapärast weel oodata,” ütles ta nutuliselt, „aga siis, paruni herra”...

„Julged sina, lurjus, mind ähwardada?! Kasi minema!” kärkis parun julgust wõttes.

„Juba lähen... Jumalaga siis ka, paruni herra.”

„Hää küll, hää küll.”

Kui Renkel mitu korda kummardades wälja oli läinud, istus parun Stern-Himmelshausen oma kirjutuselaua juurde ja jäi mõttesse. Tüki aja pärast ohkas ta sügawasti, wõttis sule ja kirjutas paberitüki pääle järgmised ajaloolised sõnad:

„Juhhan Langbergile.

Kule Juhhan, tulle eige kohhe sinno wanna moisa Härra jure. Minna tahhan sind rekima.

Baron Stern-Himmelshausen.”

Kui parun sedeli kokku oli pannud, kutsus ta toapoisi ja ütles temale: „Wii see paber kaupmehe Langbergi kätte ja ütle. et herra teda ootab.”

Toapoiss pühkis minema. Parun läks proua ja tütre juurde, kes ühe kiriku hääks peetawale näitemüügile kribusid walmistasiwad.

„Ma olen täna mõned rasked minutid läbi elanud,” ütles parun rinna põhjast hinge tõmmates.

„Waene Ferdi!” kahetses paruninna. „Aga kes kässib sarnaseid inimesi sisse lasta?” lisas ta pool imestunult, pool põlgawalt juurde.

„Neid ei lasta mitte — need tikuwad ise kui hundid lambalauta,” ohkas parun.

„Siis kutsu politsei.”

Parun naeratas walusalt: „Ma olen rõõmus, kui politsei mind ennast kutsuma ei tule... Kus Benno on?”

„Läks juba oma teoorjusesse ... Oh, Ferdinand, sa ei aima mitte, kui walusalt see mõte minu südamesse lõikab, et meie ainus poeg nüüd alatu tööga leiba peab teenima! ... Kas rääkisid temaga?”

„Jah, aga seekord ilma asjata. Poisil on haganad pääs. Küllap ma temast siisgi weel jagu saan.”

Parun Stern-Himmelshausen ei aimanud, kui rasked minutid temal täna weel ees seisiwad. Toapoiss tuli ja andis saadud sedeli tummalt herra kätte tagasi.

„Mis see tähendab?” imestas parun.

Toapoiss ei leidnud kohe sõnu. Wiimaks kogeldas ta aralt silmi tõstes: „Kaupmees ütles, et tema sihukesi ärikirju wastu ei wõta ja et . . .”

„Noh?” kiirustas parun.

... „et paruni herrast olla tema juurde niisama palju maad kui temast paruni herra juurde.”

„Sina häbemata, kudas sa neid rumalaid sõnu minu ees korratu julged?” kärkis parun.

„Ega need minu sõnad pole,” wabandas ennast toapoiss. „Ja siis ütles kaupmees weel, et paruni herra wõida õhtul tema jutule tulla, kui pood kinni on.”

„Kasi mu silmist!”

Parun Stern-Himmelshausen oli selle juhtumise järeldusel terwe päewa kui haige. Ta istus oma kirjutusekambris luku taga, ei söönud lõunalaual peaaegu midagi ega teinud häält. Wastu õhtut läks ta ilma kellegile sõna lausumata wälja.

Ja warsti pääle kell üheksat, kui poed kinni pandud oliwad, seisis parun Stern-Himmelshausen Langbergi maja õues, nagu omal ajal Saksa keiser Heinrich IV. Kanossas, ja koputas kinnise ukse pihta. Leena oli wist juba ette walmistatud, sest ta tegi ukse ilma pikema jonnita lahti ja walgustas seekord ka treppi, ei jätnud aga siisgi oma nurinat awaldamata: „Tea mis pagana jooksmine see nüüd õige on — ei saa enam peaaegu ühtegi õhtut rahu.”

Kui parun Langbergi kambrisse astus ja selle kitsust, madalust ja kehwa sisseseadet nägi, tundis ta kolmweerandit oma põrmusse sõtkutud herrasmeelest tagasi tulewat. Ta ei andnud Langbergile, kui see istmelt tõusis ja kõrgele külalisele kuni keset tuba wastu läks, mitte kätt, wõttis enne kui Langberg ise laua ääres istet ja ütles oma harjunud ladusal wiisil: „Kuule, Juhan, mis wigurid sa teed? Miks sa ei taha oma wana mõisaherra juurde tulla?”

Langberg keeras lambi tahi kõrgemale, nagu tahaks ta paruni nägu paremini walgustada, istus külalise wastu, wahtis kui tardunult tema otsa ja kostis iseäraliku rõhuga: „Herra, kust wõtate Teie õiguse, minule sina ütelda?”

Wanamehe silmad oliwad külmad ja kõwad kui klaas. Parun läks araks.

„Aga armas Juhan,” algas ta peaaegu paluwalt, „sina... Teie olete eestlane ja minu endine ori.”

„Eestlane wõi sakslane — see on praegu ükspuhas,” seletas Langberg kärsitult. „Mina olen kõige päält inimene, niisama kui Teie, ja nõuan inimese õigust. Kolmekümne aasta eest teenisin Teid kord raha pärast, nüüd olen ise peremees. Mina olen Tallinna teise gilde kaupmees — ärge seda unustage, paruni herra!”

„Noh, noh, küllap pean meeles,” waigistas parun.

„Ma näen, Teie olete hirmus uhkeks läinud, Langbergi herra. Teie ei tereta mind ilmasgi.”

„Mina peaksin Teid teretama?” kähistas wanamees kurja imestusega. „Kas Teil mälestust polegi, paruni herra?”

Parun lõi silmad maha.

„Ja kuigi meie wahel midagi iseäralikku poleks juhtunud — ma et tea, kas Teid siisgi kummardama hakkaksin,” kõneles Langberg rahulisemalt edasi. „Teie olete omasuguste keskel kõige wiisakuse eeskuju, alamate wastu aga ropum kui ropp. Teie ütlete minule sina ja räägite minuga kui oma toapoisiga. Mis asjamees Teie siis õige olete? Olen ma Teile midagi wõlgu? Wõi tahate Teie seisuste ja rahwuste wahesid markeerida, mulle oma suurust ja rikkust nina alla hõõruda? Ma olen wana mees ja tunnen wahesid isegi. Oma suuruse ja rikkusega wõite ennast maha matta — minul pole kumbagi tarwis.”

Parun Stern-Himmelshausen oli kui nuiaga pähe löödud. Tema suu wärises kramplikult, ta otsis sõnu ja ütles wiimaks wõõraliku, rõhutud häälega: „Teie unustate, kellega Teil tegemist on... Mõtelge, et Teie minu waraga oma rikkusele aluse panite!”

Langberg punastas kui noor tüdruk.

„Mis see tähendab?” hüüdis ta äritatult. „Tahate Teie wahest ütelda, et mina ennast Teie waraga ülekohtusel wiisil olen rikastanud?”

Parun kohkus ära. Asi ei läinud sugugi nõnda, kuda tema siia tulles oli soowinud.

„Mina ei ütle midagi, armas Langberg,” püüdis ta lepitust teha.

„Aga Teie tahtsite midagi ütelda,” jonnis wanamees, kuna tema hääl tasasemaks ja sügawamaks muutus. „On Teil oma teotawaks kahtluseks mingit põhjust? Märkasite Teie oma wara wähenemist, kui mina aidamees olin?”

„Ei sugugi, aga... kus puid raiutakse, sääl laastud kukuwad.”

„Mina pole Teie laastusidgi korjanud,” kinnitas Langberg waljusti. „Waeselt ma tulin ja waeselt läksin. Ma ei wõtnud rohkem kaasa, kui wiletsast palgast järele

jäi — see oli minu edasisaamise ainuke alus. Teie muidugi ei jaksa uskuda, et Eesti talupoeg ainult oma töö ja mõistusega suure kaupluse omanikuks wõib saada, sest tööd ei ole Teie ise iialgi teinud ja mõistust on — Teie esiwanematel olnud. Mina olen eluaja mõistusega töötanud ja olen nüüd — Jumal tänatud! — nii kaugel, et ennast kellegi ees alandada ei pruugi.”

„See rõõmustab mind, herra Langberg,” ütles parun juba hoopis wiisakalt. „Teid loetaks meie linna rikkamate sekka ja see’p see põhjus oligi, mispärast ma Teid waatama tulin. Waadake... ma tarwitan suuremaks ettewõtteks puhast raha — umbes kümmetuhat rubla. Ainult paariks nädalaks. Ma maksan hääd protsendid.”

Langbergi silmad hakkasiwad kentsakalt läikima.

„Kümmetuhat rubla!” hüüdis ta otsekui imestades. „Muud midagi? See on ju Teie kohta lapse mänguasi.”

„On küll,” kinnitas parun iseteadwalt, „kuid praegu ei ole sedagi käepärast. Teie tunnete ju suurte rahameeste asja.”

„Muidugi — äkiline rahanappus wõib ka kõige rikkamale kätte tulla, aga Teie leiate wist igalt poolt abi.”

„Mina ei tarwita mitte abi — see on näotu sõna —, waid ainult silmapilklist meelehääd, ja sedagi ei wõta ma mitte igaühe käest wastu.”

„Teiesugusele herrale meelehääd teha on igaühele auuks.”

Parun oli juba nii hääs tujus, et tasakesti naerma hakkas.

„Mina auustan hää meelega oma wanu tuttawaid... Noh, wana Juhan, kas wõite mulle siis raha kohe kätte anda?”

„Kes?”

„Teie.”

„Mina — wana Juhan?... Ei mina ole kunagi nii suure auu wääriline.”

„Mis see tähendab?”

„See tähendab, et mina Teile meelehääd teha ei julge.”

„Rumal nali!”

„Ei ole nali. Ma ütlen täie tõsidusega, et ma Teie auustawat soowi täita ei julge. Teie olete üsna mõnus mees, kuna Teil „meelehää” weel käes pole; Teie tõstate mind koguni „wana tuttawa” auu sisse ja läheksite wahest nii kaugele, et minule tänuks kätt suruksite. See kõik auustab ja meelitab mind ülearu. Sellest hoolimata ei soowi mina Teiega et tutwust, ei ka mingit tegemist, sest ma tean kindlasti, et meist kahest üks wiimaks ikka sõimata saab, ja see olen mina.”

„Tete sissejuhatus ei olnud siis muud midagi kui — pilkamine ja narrimine?” küsis parun häbi pärast punastades.

„Seda ta wist oli,” wastas Langberg rahuliselt. „Aga nüüd ütlen ma Teile tõsise sõna. Mina olen kitsipung ja hoian raha kui oma silmamuna. Teie teadsite seda muidugi, enne kui siia tulite, ja siisgi tahtsite katsuda, kas mina Teile mitte kümmetuhat rubla ei laenaks wõi õigemalt — kingiks. Kas see pole meeleheitlik tegu, mis uppuja õlekõrt meelde tuletab? Arwate Teie mind kurdiks, kes midagi ei kuule, mis linnas räägitakse? Teie olete ju waene kui kirikurott, Teil pole punast krossi hinge taga, Teie ei wõi mulle mingit kinnitust anda, et ma oma raha kätte saan. Kas Teie mitte ei märka, et Teie laenukatsel peaaegu — pettusekatse nägu on?”

„Siga!” kiristas parun ja tahtis, käed rusikas, üles karata, jäi aga jõutult istuma, nagu oleks wanamees teda oma kentsakalt läikiwa pilguga istme külge kinni nõidunud.

„Mis ma ütlesin —eks olegi juba sõimamine lahti,” hirwitas Langberg õelalt.

„Ma wõiksin sind purustada!”

„Mil wiisil?... Jätke rusikad parem rahule; ma ei karda neid sugugi. See oleks liig naljakas, kui meie, wanad tudid, weel tuttipidi kokku läheksime. Parem westame mõistlikult juttu. Ma rõõmustan, et Teile sel tunnil ühe osakese wanast wõlast kätte tasuda wõin. Ma pole hää inimene, aga Teie pole ju ka mitte ingel. Mäletate wist weel, mispärast mina Teie juurest ära läksin. Teie tahtsite naest wõtta ja soowisite, et mina Teie armukese

ära kosiksin — tibukene ähwardas ju muidu skandali teha Mina punnisin wastu ja Teie lasksite mulle naha pääle anda.. Teie meelest polnud see muud kui pisike „kodune õpetus”, minu meelest aga kaunis kibe juhtumine. Walu ei pannud ma palju tähele, aga häbi pärast oleksin enese peaaegu oksa tõmmanud. See oli minu õnn, et ma rumala tembu tegemata jätsin ja ilma pikema protsessita ära läksin, sest muidu poleks ma praeguse tunni õnne wist mitte maitsta saanud. See wana häbi torkab ja põletab mind praegu weel. ma pole seda iialgi unustanud. Ma wihkan Teid ja Teie sugu — seda wõin Teile nüüd ometi suu sisse ütelda. Mina olen rikas ja Teie olete kerjaja. Mul on kümnedtuhanded käepärast, aga kui Teil praegu näljasurm käes oleks — mina ei ohwerdaks poolt kopikat Teie peastmiseks. Ja kui ma täna-homme peaksin surema, siis jäägu minu needmine Teie pää pääle lasuma!”

Wanamees kangendas wiimaste sõnade juures oma kähisewat häält, ta silmad sätendasiwad, näojooned oliwad walusalt wiltu kistud. Parun kargas püsti, enam kohkunult kui wihaselt. Ta nägi hoopis uut, seni wõimatuks arwatud asja, nagu ilmutusi tundmata ilmast. Weel kordagi polnud alamat sugu inimene tema wastu sarnasel wiisil üles astunud. Parunil oli tundmus, kui kõiguks maapind tema jalgade all, kui ähwardaks mitmesaja-aastane ehitus, mille jäädawuse sisse tema kindlasti oli uskunud, nüüd mürinal tema kaela langeda. Ta kahwatas ära ja siis libises jälle äge puna ta näost üle kaela kuklani. Ta tõmbas raskesti hinge ja liigutas kuiwa suud ilma häält tegemata.

Tuli Langbergi silmades kustus.

„Nüüd wõite minna, paruni herra — mul pole Teiega rohkem rääkimist,” ütles ta külmalt.

Parun Stern-Himmelshausen tegi waikselt minekut. Ukse juures pööras ta pääd, et Langbergi weel kord kui imelooma waadelda. Siis lõi ta käega ja läks.

Langberg jäi üksi istuma. Ta katsus naerda, aga kramplik hammaste kirin kattis naeru ära. Ja siis kerkis wanamehele midagi kui nuuksumine äkisti kõrisse . . .

Leena tuli lauda katma, aga peremees tõrjus teda tagasi, üteldes: „Täna pole mul himu üksipäini süüa. Mu weri on liiga äritatud. Ma tahan inimest näha — kus Paul nüüd on?”

Jostson laskis mõned päewad mööda minna, mil ta onu aga Pohligite juurde jalga et tõstnud. Selle ajaga käis ta maal, oma isa kaugeid sugulasi waatamas, ja tuli säält kaunis rõhutult tagasi. Need lihtsad, wanamoodi inimesed oliwad ju omast kohast üsna tublid, aga tema ei mõistnud neid enam õieti, nagu nemad jälle temast aru ei saanud. Jostsonil hakkas aeg kodumaal wiibides igawaks minema — ta wõttis nõuuks ärareisimist kiirendada. Enne aga tahtis ta, nagu poolelt lubatud, weel kord Pohligi perekonda waatama minna. Et meistrit päewa ajal töö juures mitte segada, walis ta külaskäiguks juhtumisi sellesama õhtu, mil parun Stern-Himmelshausen ja Langberg ülewal kirjeldatud wiisil kokku põrkasiwad.

Meister Pohligil oliwad Langbergi saadetusest weel mõned rublad järel. Meister oli nädala jooksul wähe töötanud ja ta täna töö warakult lõpetanud. Ta istus õhtusöögi ootusel pehmes leentoolis, suitsetas pika warrega piipu ja õpetas tütardele ilmatarkust, kui Jostson sisse astus. Meister ja emand, keda Helene juba ette walmistanud oli, wõtsiwad kaugelt tulnud külalise wäga lahkesti wastu ja palusiwad teda, nagu nende wiis oli, õhtusöögile jääda. Jostson ei tõrkunud wastu. Ta arwas tähele panewat, et Helene waiksem ja näost walgem oli, kui ta teda esimesel kokkujuhtumisel näinud.

„Seda Bennod peaksin weel natukese hurjutama, enne kui ära reisin,” mõtles ameriklane mõrudalt, kuna ühtlasi soe kaastundmus Helene wastu tema südames maad wõttis.

Jostson ise oli täna, kuna üksgi „Saksa poiss” tema tuju ei rikkunud, lõbus seltsiline ja jutustas oma reisidest nii mõnusalt, et Luise ja Selmagi kõrwakesed kikki ajasiwad ja kahetsust „oma paruni” äraoleku pärast kordagi sõnadega ei ilmutanud. Õhtusöök ei olnud täna kaugeltgi

nii tore kui Benno külaskäigu ajal, aga seekord ei olnud ju külaline ka mitte Eestimaa paruni poeg.

„Teie olete palju reisinud — see maksab ometi koledat raha,” ütles Pohlig napsi sisse walades, ja tema häälest kõlas osake umbusaldust. „Mina arwan paremaks koju jääda ja rahaga, kui seda on, lõbusasti elada.”

„Ma olin mitu aastat laewamees,” wastas Jostson lihtsalt. „Sest saadik on mulle reisihimu külge jäänud. Teist korda ma ju ometi siin ilmas ei ela, sellepärast tahan teda enne surma weel nii laialt kui wõimalik tundma õppida. Reisimine pole ka meie ajal nii kallis, kui inimesed arwawad, kes iialgi reisinud pole.”

„Noh, noh,” kahtles Pohlig. „Juba Teil ikka mõned tuhanded seismas on, milledele Teie paremat tarwitust ei leia.”

„Wahel juhtub seda ka — kui äri hästi läheb.”

„Mis äri Teil siis on?”

„Ma olen wasekaewaja.”

„See on: wasekaewanduse töömees?”

„Ma teen ka tööd, kuigi mitte Teie mõttes.”

„Siis olete wist kirjutaja wõi ülewaataja?”

„Ei ole.”

„Wõi aktsionär?”

„Ka mitte.”

„Wahest koguni — omanik?”

„Umbes nii.”

„Kuda Te selleks saite?”

„Wäga lihtsalt. Ostsin tüki maad ja leidsin waske.”

„Oo, oo!” tegi Pohlig ja tema näost paistis õiglane imestus. „Mina ei oleks, õigust ütelda, ilmasgi oodanud, et Teie nii kaugele jõuate.”

„Miks mitte?”

„Teie olite”... Pohlig oli kitsikuses ja otsis sõnu.

... „wiilimata ja poleerimata Eesti poiss,” täiendas Jostson naeratades. „Ma et ole praegugi weel libe küllalt, aga — mis teha? Pimeda õnne wastu ei wõi teegi parata.”

„Ja nüüd lähete warsti jälle reisima?” tegi Pohlig teist juttu.

„Jah, tunahomme lähen teele.”

Laual kuuldus kõlin, nagu oleks keegi noa wõi kahwli taldriku pääle pillanud. Jostson ei pannud seda tähele ja kõneles edasi: „Mul oli esiotsa himu siin paar nädalat ära wiita, aga... ma leian siin liig wähe sellest, mida ma otsisin. Selle maa õhk on minu rinnale liig raske, kõik seisab siin weel minewiku wande all.”

„Minewik oli siin weel kuldne aeg,” ohkas Pohlig, „aga nüüd aetakse kõik segamini, ja need nooreestlaste ajalehed, mida paar endist külakoolmeistrit siin wälja annawad, ei tee muud, kui kiunuwad ja kräunuwad, et segadikku ikka weel wähe olla. Rahulist elu ei anta enam kellegile — igaüks peab kas maailma parandaja olema wõi ise ennast parandada laskma, muidu seisab ta põlise sõimu ja pilkamise all.”

Meistri poeg Hugo tuli koju ja jällegi pidi Jostson imestama, kui wäga see kena noormees Helene nägu oli. Kui teda külalisega tutwustati, tõstis Hugo waewalt silmi, istus nukralt lauda ja hakkas ilma nähtama isuta sööma.

Wähe hiljemalt tõugati eestoa uks järsult lahti ja kellegi teraw hääl hüüdis: „Kas Hugo on siin?”

Jostson tundis häälest kaupmehe Rettigi õpipoisi Martin Timmi ära, kelle sõnawahetust noore Pohligiga ta seltsimajas oli kuulnud. Sarnast häält ei wõinud kellegil teisel olla.

„Ärge seda hirmsat inimest sisse laske!” palus Luise nähtawa ahastusega.

„Aja ta minema,” ütles Pohlig pojale pääd nikutades.

Noor Pohlig tõusis kähku üles ja läks ettetuppa. Säält kuuldus lühike, äge sosin, mispääle Timm wihaselt purtsas: „Noh muidugi, mina ei sünni ju suurte sakste seltsi. Aga seda ma ei kingi — küllap saate minust weel kuulda, kuradi untsakad!”

Siis wirutati uks raksuwalt kinni ja noor Pohlig tuli üksipäini laua juurde tagasi.

„Mis sa selle ropu poisiga jändad?” tõreles meister pahaselt. „Raputa ta kord ometi enesest ära!”

„Ma ei saa temast lahti, ta käib kui wari mu kannul,” wabandas ennast Hugo. „Täna oli ta isemoodi äritatud, nagu ajaks teda mõni paha waim taga. Ta rääkis segaseid sõnu ja kutsus mind kangesti jooma. Ma tegin enese kawalusega lahti — nüüd tuli ta mind siit weel otsima.”

„Ma ei mõista, kuda sa temaga nii sõbraks oled saanud,” ütles wana Pohlig. „Sina oled toss ja tukkur, kuna temal ainult saba puudub, et hunt walmis oleks.”

„Wastandite külgetõmbamine,” tähendas Jostson.

„Meie oleme ju kooliwennad ja tema on mind mitmel korral kaitsnud,” seletas Hugo. „Ta on hirmus julge. Ma olen näinud, kuda ta üksipäini kolme mehe wastu hakkas ja kõige suuremale kui kass näosse kargas. Nuga on tal ikka kaasas ja noaga haawamise pärast on teda ka juba trahwitud. Tema sees elab wanaaegne kangelane.”

„Wõi suur kurjategija,” jätkas Jostson mõtlewalt juurde.

Wäljast koputati eestoa ukse pihta.

„Kes sääl nii hilja weel tuleb?” imestas Pohlig. „Wist katsub see häbemata Timm weel kord õnne. Ma tahan tale näidata!”

Meister läks ise lahti tegema.

„Sina nurjatu poiss!” kuuldi teda kärkiwat — kuid kaugemale ta ei saanud.

„Tohoo, kas sedawiisi wõetakse siinpool haruldasi wõõraid wastu?” kuuldus teine hääl, mis Timmi oma sarnane ei olnud.

„Langberg!” hüüdis Pohlig põhjatu imestusega. „Kust see Jumala ime tuleb?”

„Tahtsin waadata, kas mitte wahest minu redu õepoeg siin et istu,” seletas Langberg.

„Istub küll.”

„Soo? Seda ma arwasin — eks hunt wahi ikka metsa. Ärge siis pahaks pange, kui ma ise ennast külaliseks kutsun.”

„Olge hääd — Teie tulete kui kutsutud,” ütles

Pohlig wiisakalt. „Meie istume parajasti lauas — palun aga piskuga leppida.”

Langberg oli paremas tujus, kui keegi teda mäletas näinud olewat. Ta kummardas emanda ees nii sügawasti, et kangeks harjutatud selgroo naksus, kraapis preilide ees jalga, näpistas ristitütre põske ja näitas õepojale rusikat: „Sina wõrukael, kus sa nii kaua hulkusid, et oma wana onugi enam waatama ei tulnud? Siin on sul wist parem kükitada, äh?... Aga olgu pääle, see ei tee mulle weel suurt südamewalu. Mul oli täna naljakas juhtumine. Nägin oma wana mõsaherrad ja meie soendasime wanu, armsaid mälestusi üles. Teie ei usu, kuda see minu wana südant liigutas ja rõõmustas. Ma sain korraga kolmkümmend aastat nooremaks ja tahan nüüd ka nooreks jääda. Küllap näete — minust saab weel hoopis uus inimene.:. Mis teil siin on? Napsi ja õlut? Waat’ seda ma kiidan. Hakkame aga siis pääle!”

„Kas Teie ka midagi joote?” küsis Pohlig imestades.

Langberg hirwitas salalikult: „Muidu küll mitte, aga täna pühitsen oma uue elu hakatust. Walage aga sisse — ega minugi suu sarwest pole.”

Ta jõi klaasi põhjani tühjaks ja hakkas ahnesti sööma. Pohlig jäi temale seltsiks, kuna naesterahwad, Hugo ja Jostson üles tõusiwad.

„Ma kuulsin, et Teie wäga ilusasti klawerit mängite,” ütles Jostson noorele Pohligile. „Kas tohiksin wäikest proowi paluda?”

„Meie klawer on waewane,” tõrkus Hugo päris kunstniku wiisil wastu.

„Ole hää poiss, Hugo, mängi õige midagi!” palusiwad ka Luise ja Selma ühest suust. „Tema mängib kui noor jumal,” lisas Luise waimustatult juurde.

„Olete wist üsna uhke sarnase wenna pääle?” naljatas Jostson.

„Olen küll,” tõendas Luise uhkelt. „Hugo ei ole mitte ainult hää klawerimängija, waid ka muidu tark ja wiisakas poiss.”

„Luise silmas on wiisakus iga meesterahwa juures pääasi,” tähendas Helene.

„Mis teha? Mina ei armasta talupoegi,” wastas Luise jahedalt.

Noor Pohlig istus klaweri ette ja hakkas mängima. Sedamaid kadusiwad tema näost nukruse jäljed. Ta mängis pääst, ei teinud suurt põrinat, nagu see muidu noorte muusikameeste wiis on, ega otsinud weidraid kokkukõlasid. Ta ei olnud weel kunstnik, aga tema osawate sõrmede all kujunesiwad muusikalised unenäod helideks, mis kuuljatele südamesse tungisiwad ja nendes ikka tahetud tundmusi äratasiwad.

„Kus Teie wend nii ilusasti mängima õppis?” küsis Jostson Helenelt.

„Suuremalt jaolt minu juures, aga ta on minust ammugi mööda jõudnud,” wastas Helene.

„Poisil on annet.”

„Kahju küll, et tal seda on.”

„Miks Teie seda kahetsete?”

„Mu waene wend on ju kui tiiwadeta lind. Ta mõtleb ainult oma muusika pääle ja wihkab igapäewast leiwateenistust. Kaugemale ta selle juures ei pease — meil pole raha tema wäljakoolitamiseks. Nõnda on anne temale õnnetuseks.”

„Hm! Suurte elutarkade armumise järele peab inimene, kellel annet on, ka ikka edasi jõudma, kui aga kindel tahtmine annet toetab.”

Helene rinnust tuli kerge ohkamine. Kindla tahtmisega mehi oli tema enese ümber siiamaani wähe näinud.

„Minu wend on hää poiss, kuid paraku toss ja tukkur, nagu isa ütles. Jah — oleksite Teie tema asemel! Kas teate, mul on weel wanast saadik piirita usaldus Teie tahtmisejõuu ja meelekindluse sisse.”

Jostson kehitas õlasid: „Usaldust olen ma juba mõnegi naesterahwa poolt leidnud, aga — muud ka midagi.”

„Soo?”

Ei tea, mis tuju Helene pääle tuli. Ta istus korraga wenna kõrwa ja wõttis klaweri päält esimese noodilehe mis tale kogemata näppu puutus. Kahekesi hakkasiwad nad wäga tormilist, kärarikast tükki mängima. Jostson

asus tasakesti nende lähedale ja arwas nägewat, et Helene silmadel otsekui märg kate pääl oli.

Jälle pidi ameriklane mõttes noort parunit põhjama, kes neiud õnnetuks tegi . . .

„Waat’ see on ometi tükk, mida kuulda wõib,” kiitis Langberg. kes waheajal Pohligiga wana sõprust uuendanud ja nobedasti napsitanud oli.

Kell lõi üksteistkümmend, kui Langberg ja Jostson minekut tegiwad. Jumalaga jättes andis Jostson Helenele kõige wiimaks kätt ja tundis sooja surumist. Nii tühine kui see tähelepanek oli — ameriklast tegi see siisgi rõõmsamaks. Ta süda hakkas elawamalt tuksuma, ta tahtis midagi ütelda, aga juba oli Helene käe tagasi tõmmanud ja näo ära pööranud.

„Ma loodan, mu herrad, et see külaskäik Teie poolt mitte wiimseks ei jää,” ütles Pohlig wiisakalt.

„Hähä, minust Te nüüd enam lahti ei saa,” naeris Langberg hääs tujus. „Küllap tulen warsti jälle ristitütart waatama.”

„Ja mina tulen weel kord Jumalaga jätma,” tõotas Jostson.

Langberg oli parajasti nokastanud, nõnda et õepoeg teda esiotsa käe alt toetama pidi. Jostson ise tundis imelikku kergust liikmetes ja liigutas jalgu nii wäledasti, et wanamees waewalt järele jõudis.

„Mis sa sõge tormad?” tõreles onu wiimaks poolhingetult.

„Ah soo, anna andeks!”

„Wõiksid õige wana onu meelehääks woorimehe wõtta: näe, wihmatibad tulewad ja tee on libe.”

Ilm oli jälle halwaks läinud. Taewas oli must kui tõrw ja tõuswad tuulehood peksiwad teekäijatele peenikest wihma wastu silmi. Jostson wõttis woorimehe.

Oma majawärawa ees troskalt maha ronides ütles Langberg: „Tule ka sisse, poiss, mul on tibake kodu.”

„Ma ei taha juua,” wastas Jostson. „Ma olen muidugi kui joowastuses.”

„Noh, putka siis pääle — ega ma sind tühja paluma hakka.”

Wanamees hakkas jalgwärawa lukku lahti keerama.

„Wõti käib täna hoopis kergesti, ei tee mitte kriiksugi,” pomises ta sinna juurde. „Wist on Leena lukku õlitanud... Kuule Paul,” lisas ta waljusti juurde, „et sa homme tõesti tuled! Ära looda, et sind nii pea reisida lasen. Ma tahan nüüd alles elama hakata ja sinu kohus on mind wanas eas rõõmustada, muidu sa minu pärijaks ei saa. Ja kui sa minu pärast ei taha siia jääda, siis jää selle Helene pärast, kes sind pööraselt armastab.”

„Sa jamsid jälle, onu,” kogeldas Jostson.

„Ära karda — mul on silmad pääs. Hääd ööd!” kõlas wanamehe hääl juba wärawa tagant.

Jostson sõitis wõõrastemajasse.

Selsamal ööl tapeti kaupmees Langberg ära.

Wara hommikul andis Leena politseile teada, tema olla harilikul ajal peremehe kambri ukse pihta koputanud, kuid kambrist polla ka mitmekordse koputamise pääle mingit wastust tulnud ja uks jäänud ikka lukku; tema, Leena, pidada sellepärast arwama, et peremehega asi korras pole. Pristaw Birjusin wõttis sellepääle ühe linnawahi kaasa ja läks asja waatama. Uks oli ikka lukus, wõti seespoolt luku augus. Et ka nüüd kõik kolistamine midagi ei aidanud, saatis pristaw lukusepa järele, kes ukse lahti tegi. Sisse astudes leidsiwad nad, et kapid, kummuti ja laua sahtlid lahti kistud, kõik asjad läbi soritud ja osalt põrandale loobitud oliwad. Langberg ise lamas täiesti riides, nägu tardunud werega kaetud, surnult põrandal oma woodi ees, mille riided, padjad ja matrats segamini aetud ja mitmest kohast lõhki lõigatud oliwad.

Oma wana peremeest ilma elumärkideta maas nähes hakkas Leena suure häälega kisendama. Politsei ametnikkudel oli tegemist, enne kui teda waigistada jõudsiwad.

„See pole kellegi muu, kui selle hukkaläinud õepoja tegu!” hüüdis ta, niipea kui keelepaelad lahti peasiwad.

„Mis õepoeg see on?” küsis pristaw.

„Kes muu kui peremehe enese õepoeg Paul.”

„Wahest Paul Jostson?”

„Tema neh. Eks ma teadnud kohe, et see nõnda wälja tuleb.”

„Hm!" tegi pristaw. „Paul Jostsoni ma mäletan. Ta käis minuga ühes koolis. On siis tema nüüd jälle siin?”

„Mõne päewa eest käis teine siin korra luuramas, aga kes teab, kus tema otsad nüüd juba on.”

„Küll me ta üles leiame. Aga miks sa seda tema teoks arwad?”

„Tema on ju maailma hulgus. Ma nägin küll, kuda ta silmad kiirgasiwad — ta ei läbenud rikka onu surma oodata.”

„On sul midagi kindlamat põhja selle õepoja süüdistamiseks?”

„Mis põhja Te weel taga ajate? See on ju selge kui päewawalgus,” tõendas Leena lihtsa inimese kindla usuga, mis põhjendusest suuremat ei hooli.

„Kas siin eila õhtul keegi käis?” päris pristaw edasi.

„Üks herra moodi mees käis küll wanamehega riidlemas, aga see läks juba enne kella kümmet ära.”

„Kas tead, kes see oli?”

„Peremees ütles enne seda, et tema oma wana mõidaherrad ootab — juba see tema siis wist oli.”

„Mis selle mõisaherra nimi on?”

„Wõi mina teda tean — Tärn wist.”

„Stern-Himmelshausen?”

„Nii ta wist oli.”

„Miks ta siis peremehega riidles?”

„Mine tea nüüd nende asja! Mina käisin aga kord ukse taga ja kuulsin, kuda nad teine teise pääle kärkisiwad.”

„Kas hoowiwäraw pandi lukku, kui wõõras ära läks?”

„Mina panin ta küll lukku, aga peremees käis ise pärast weel wäljas ja tuli alles enne keskööd wintis koju. Wõti oli tal kaasas — juba ta siis ka ikka wärawa jälle lukku pani.”

„Tuli ta üksi tagasi?”

„No mis naakmannid tal siis weel kaasas pidiwad olema?”

„Kas sa öösel midagi kuulsid?”

„Mitte kõhku.”

„Kas weel midagi tead?”

„Mis mina, wana inimene, tean? Mina et tea midagi... Aga nüüd tarwis wanameest natukese katsuda — wahest tuleb teisele weel hing sisse.”

„Ära puudu temasse!” keelas pristaw. „Siin ei tohita ülepää midagi puudutada. Mine nüüd oma kööki ja oota, kuni sind kutsutakse.”

Leena heitis kahetsewa pilgu laiali loobitud asjade pääle ja läks suure nurinaga. Pristaw saatis linnaarsti ja ühe raekohtu liikme järele, kes sedamaid ilmusiwad. Tuli ka weel teisi ametmehi ja maja ette kogus hulk rahwast, teiste seas ka Langbergi sell ja kaks õpipoissi, kes poe lahtitegemist asjata ootasiwad. Rikka kaupmehe surmasõnum oli kui kulutuli linnas laiali lagunenud.

„Hirmus lugu!” ütles raekohtu liige Kroy, kui ta surnu külma kätt oli katsunud. „Sest saadik, kui Lindfors’i trükikoja juhataja Lackner ära tapeti, pole meie waikses kesklinnas sarnast kuritegu ära tehtud.”

Linnaarst leidis surnukeha waadates, et wiimase käed ja jalad kõweraks kistud oliwad. Paremal pääpoolel oli kuus terawa riistaga tehtud haawa, kuna palja päälae tagumisel küljel sinine muhk paistis. Mokad ja igemed oliwad paremal pool werised ja kaks hammast wälja löödub. Kaela nahk oli maraskil ja ilmutas kägistawate küünte jälgesid.

„Kõigest on näha,” ütles arst läbikatsumist lõpetades, „et tapetule, kuna ta poolkummuli woodi pääl lamas, esmalt mõne töntsi asjaga pähe on löödud, siis teda noaga pistetud ja surmamise töö kägistamise teel lõpetatud.”

„Mis Te arwate, doktor, kas üks ainuke inimene oleks seda kõike ära toimetada wõinud?” küsis Kroy.

„See pole kerge ütelda,” wastas arst. „Noor, tugew meesterahwas wõis sellega küll toime saada, iseäranis kui ta ohwri magamast leidis, aga pristaw saab wist

tõendama, et meie maa kurjategijad nii meeleheitlist julgust wäga harwa ilmutawad. Wargad ja wiha pärast tapjad töötawad küll üksipäini, aga see siin on kahtlemata rööwmõrtsukate töö ja need armastawad seltsi. Hoopis kerge ei ole töö seekord ka wist mitte olnud. Waadake surnul on praegu weel werd küünte all. Minu arwamine on. et wanamees esimeste löökide mõjul unest ärkas ja wastu panna katsus. Sääljuures on ta küüntega mõrtsuka käsa weristanud, mis tema kõri kinni pigistasiwad. Kui raske tapetul elust lahkumine oli, näeme ka tema wiltu kistud näost ja liikmetest. Ma tundsin Langbergi. Ta oli käbe wanamees, raudse terwisega ja wisa elujõuuga. Ta oleks wist sada aastat wanaks saanud, ehk ta küll ihnsuse pärast wiletsamalt kui hulkuja koer elas.”

„Mis kasu on sarnasest elust?” targutas raekohtu liige. „See inimene ei ole, nii palju kui mina temast kuulnud olen, kellegile hääd teinud, ka mitte iseenesele. Kõik need wäikesed lõbud, mis elu armsaks teewad, on temal tundmataks jäänud, selle mõistuseta elule on mõistmata saatus nüüd koleda otsa teinud ja keegi ei nuta sellepärast... Ma ei usu, et wana kitsipung kangeid jookisid oleks tarwitanud. Seda enam paneb mind üks asi imestama. Teie, doktor, arwate, et Langberg magas, kui tema kallale kiputi, aga kust see tuli, et ta täies riides magama läks? Temasugused oskawad ometi riideid hoida.”

„Selle üle wõin mina otsust anda,” ütles Birjusin, kes waheajal aknaga tegemist oli teinud. „Nagu Langbergi wana teenija tunnistab, on peremees enne keskööd „wintis” koju tulnud ja kodu wist weel lonksu wõtnud, sest ma leidsin, kuna Teid weel siin ei olnud, kapi nurgast — mis Te arwate? — ühe tühja shampanjapudeli, ühe niisama tühja konjakipudeli ja ühe napsipudeli, kus weel tibake sees oli.”

„On see võimalik?” imestas Kroy.

Birjusin pigistas ühe silma kinni ja pilgutas teist kawalasti: „Miks mitte? Silmanähtawalt oli Langberg salajoodik, nagu meil neid palju on. Joobnult heitis ta, ilma lampi ära kustutamata ja ennast riidest lahti wõt-

mata, woodi pääle pikali. Seda nägiwad akna taga waritsewad kurjategijad ja tungisiwad sisse. Kui mina siia tulin, oli aken kinni lükatud, aga haakidest lahti... Waadake, raami ja piitade küljes on noa jäljed selgesti näha. Kahtlemata on wäljaspoolt noatera raami ja piida wahele litsutud ja haagid sel wiisil lahti kangutatud. Muul wiisil ei wõinud kurjategijad kambrisse peasedagi, sest minu siiatulekul oli uks seespoolt lukus.”

„Seda ei wõi nii kindlasti ütelda,” mõnitas Kroy kriminalkohtuniku meeleterawusega. „Kurjategijad wõisiwad järele tehtud wõtmega wõi muukrauaga ukse lahti teha, endid kambrisse ära peita, enne kui Langberg koju tuli, ja pärast tehtud tööd akna läbi põgeneda.”

,,See on wõimalik,” wastas politsei ametnik alandlikult ja weidi pilgelikult, „aga siis ma ei saa aru, mis need noa jäljed akna küljes tähendawad.”

„Need wõiwad waremalt tehtud olla.”

„Jäljed on silmanähtawalt wärsked.”

„Soo, soo. See on ikka hää, kui politseil terawad silmad on,” naeratas Kroy.

Kriminal-kohtuniku pilkesõna ei käinud seekord õieti pihta. Birjusin oli teatavalt linna kõige kawalam ja osawam politsist.

Ta tegi, kui ei märkaks ta midagi, ja ütles rahuliselt: „Mõistatuseks jääb esiotsa, mil wiisil kurjategijad akna juurde on peasnud. Aken on üle kahe sülla kõrgusel, libe sein ei paku mingit käepidet ja redelit ei ole kusagil näha. üks mees teise õladel seistes ei ulata weel akna juurde.”

„Ja tsirkuse weiderdajaid, kes inimestest torni ehitawad, ei ole linnas minu teada praegu olemas,” tähendas raekohtu liige.

„Molander!” hüüdis pristaw oma abilist, kes waheajal ka paigale jõudnud oli. „Ma näen, et rahwas juba õuewärawast sisse kippuma hakkab. Wõtke weel üks wõi kaks linnawahti, hoidke wäraw kinni ja waadake, kas akna all midagi jälge näha ei ole. Öösel sadas natuke wihma. Olge aga ettewaatlik, et Teie jälgesid ise ära ei tallaks.”

Abiline läks wälja.

„Koht on ööseseks kuriteoks kui loodud,” ütles linnaarst kaela aknast wälja sirutades. „Ma ei mõista, kuda wana Langberg, kes muidu wäga ettewaatlik ja umbusaldaja oli, siin mitukümmend aastat üksipäini elada julges. Hoow on kitsas ja öösel muidugi kottpime. Siin seinas pole rohkem kui kambri ja köögi aknad, wastas wanaaegse aida tühi sein, mõlemas otsas kõrged müürid. Appihüüdmist wõib uulitsale waewalt kuulda ja nõnda wõisiwad kurjategijad, kui nad aga hoowi sisse peasiwad, siin mis tahes ära teha.”

„Nii palju on siisgi selge, et see mitte täitsa wõõraste inimeste tegu pole,” tähendas Kroy autoriteetlikult. „Kurjategijad on wististi Langbergi enese lähikonnast, tema elulaadiga ja selle paigaga hästi tuttawad. Teie, Birjusin, peate kui linnajao ülewaataja Langbergi teenijaid muidugi tundma — tas Teil kellegi pääle kahtlust ei ole?”

„Esiotsa ei ole mul weel mingit käepidet,” wastas Birjusin ettewaatlikult. „Asjaolu järele tuleks küll arwata, et Langbergi ümardaja Leena kuriteost midagi teab, aga see on wana, töntsi aruga naesterahwas, kellega midagi pääle hakata pole. Tema ise awaldas kahtlust ühe isiku pääle, aga nii üleüldiselt, nii ilma põhjenduseta, et sellest waewalt rääkida maksab. Langbergi sell ja õpipoisid on mul ka tuntud — päält näha üsna korrapäralised inimesed, keda me muidugi täna weel kuulamise alla wõtame... Esiotsa pole meil, nagu öeldud, mingit juhtnööri kurjategijate ülesleidmiseks. Waatame, kas surnu ise meile midagi ei ütle.”

Birjusin katsus surnu taskud läbi, ei leidnud aga muud midagi kui ühe rohkesti kulunud ninarätiku, sisseõmmeldud nimega „I. Langberg”, ja westitaskust wana, hõbedast uuriplõksu, mis just wiis minutit kella kahe pääl seisma oli jäänud. Uuri kaaned oliwad mõlki löödud ja klaas purustatud.

„Uur on wististi wiga saanud ja seisma jäänud, kui mõrtsukas põlwedega ohwri rinda muljus,” seletas Birjusin. „Wähemasti teame nüüd, mil tunnil kuritöö ära tehti, ja näeme ka, et kurjategijatel rohke saak on pida-

nud olema, sest surnu taskud on nad silmanähtawalt läbi tuustinud ja rikutud uuri kaasawõtmiseks liig halwaks arwanud... Ohoo, Molander, mis Teil sääl on?”

Pristawi abiline tuli õuest tagasi ja andis pika, tugewa teraga Soome pussnoa Birjusini kätte, üteldes: „Selle leidsin akna alt mudast. Nuga on sopane, aga ma usun, sääl on ka were märkisid küljes. Noa pää oli kaunis sügawasse sõtkutud — wist on mõrtsukas aknast wälja hüpates sinna pääle astunud. Noapää kõrwalt leidsin ka sügawa saapakanna jälje.”

Birjusin silmitses nuga igast küljest ja seadis tera akna küljest leitud jälgede sisse. Mõlemad läksiwad laiuse poolest täiesti ühte. Birjusin andis noa tohtri kätte ja ütles: „Waadelge, tohtri herra, seda riistapuud — Teie wõite kõige paremini ütelda, kas sääl küljes werd on. Mina pean hoowis natukese ümber waatama.”

Langbergi kambri aknaalusest kuni kojaukseni leidis Birjusin mitu segast jälge, kuna säält kaugemale, õuewärawa poole, kiwist käimatee ja tänane läbikäimine kõige otsimise asjatuks tegiwad. Nähtawate jälgede kannakohad oliwad kõik ühesugused ja kõige selgem oli sügaw kannajälg noa aseme kõrwal, millest pristawi abiline oli rääkinud. Birjusin wõttis sellest jäljest mõõdu, maalis ta kõigi iseäraldustega paberi pääle ja laskis jälje laua tükiga hoolsalt kinni katta. Tema pähe asus mõte, et kuritöö ühe ainsa inimese tehtud pidi olema.

Seina osa maa ja akna wahel silmitsedes sai ta nüüd ka selguse kätte, kuda kurjategija akna juurde peasnud oli. Müür oli wana, paiguti krohwist paljas ja neil kohtadel aukline ja praokil. Wäga osaw ronija wõis, iseäranis kui ta pragudesse pistetawad orad abiks wõttis, ennast hädawaewalt küll akna juurde üles hoowata. Ühest praost, umbes sülla kõrgusel maast, leidis Birjusin jämeda, wildakalt prao wahele wajunud latinaela, mille ta tasku pistis.

Siis läks ta Langbergi kambrisse tagasi, kus teised laiali loobitud asju, lappisid ja kummutit läbi waatasiwad, ilma et nende otsimine kuritöö selgituseks mingit materjali oleks pakkunud. Põrandal ja sahtlites oli mit-

metsugu paberikraami näha, muu seas ka üks wana Testament ja mõned kaubaraamatud, aga mitte ühte ainust wäärtpaberit, kuna neid üleüldise arwamise järele Langbergil määratu hulk pidi olema.

„Siin on tundja inimene puhast tööd teinud,” tähendas raekohtu liige.

Kulunud reisikohwri põhjast toodi ometi midagi wälja, mis kurjategijatele kogemata kahe silma wahele jäänud oli. See oli pakikene, millest sada rubla paberiraha ja üks linnapanga pantkirja kupong leiti. Raha ja kupongi wõttis Kroy enese kätte hoida.

Birjusin hakkas protokolli kirjutama. Leena kutsuti sisse ja pandi tema tunnistus kirja. Ta kordas seda, mis ta pristawile waremalt oli rääkinud, ja jäi ka oma arwamises Jostsoni kohta kaljukindlaks.

„Kuda sa seda nii julgesti tõendada wõid?” küsis Birjusin.

„See on kui aamen kirikus,” wastas Leena waljusti.

„Hää küll, aga mispärast see nii on?”

„Mispärast ja mispärast!” osatas Leena pahaselt. „Ega mina, wana inimene, ometi tühja räägi.”

Birjusin kehitas õlasid. Ta teadis, et naesterahwa eelarwamist, olgu see õige wõi ekslik, ka kümne härja jõud korraga ei wõida.

„Igatahes peame seda Jostsoni silmas pidama,” ütles Kroy. „Kas tead, kus tema elab?”

„Kust mina seda tean?” kostis Leena.

Kui Leena parun Stern-Himmelshauseni külaskäigust jutustas, juurde lisades, et parun wäga tige olnud, pahwatas raelohtu liige naerma: „Taga parem! Asi läheb nii kirjuks, et ma julge ei ole, kas mind ennast wiimaks uurimise alla ei wõeta.”

„Parun on rahahädas,” tähendas Birjusin.

„Mis Teie sellega tahate ütelda?”

„Ei midagi.”

Pristawi abiline oli waheajal asjade küljes ja põrandal nähtawaid weremärkisid uurinud. Surnukeha kõrwal oli werine saapajälg, mille kannakoht pristawi joonistusega täiesti kokku sündis. Kuna Molander põl-

wili heites seda jälge mõõtis, puutus temale woodi alla wisatud narts silma. Asja ligemalt silmitsedes leidis ta, et see weretäppidega kaetud ninarätik oli, mille nurgas märktindiga kirjutatud nimetähed „H. P.” paistsiwad.

„See leidus on kulda wäärt!” hüüdis pristawi abiline rõõmsas ärewuses.

,Mis sääl on?” küsis Birjusin pääd pöörates.

„Mõrtsukas on oma nimekaardi maha jätnud — waadake!”

Kambris tõusis kihin ja kahin. Kõik juuresolijad pistsiwad tähtsal leidust silmitsedes pääd kokku, kõik märkasiwad, et uurimise teel esimene suur samm astutud oli.

„Kes see H. P. wõiks olla?” pomises Birjusin mõteldes.

„Tuletage kõige päält meelde, kas mitte Langbergi teenijate hulgas kedagi P. nimelist ei ole,” ütles Kroy.

„Nende hulgas on üks Pohlig — tuntud rättsepa poeg, aga tema ristinime ma ei tea... Kuule, wanake,” hõikas ta Leenad, „kas oled kuulnud, kuda Langbergi wanemat õpivoissi hüütakse? Tead, seda ilusat, mustade silmadega noortmeest?”

„Oi, miks ma seda ei tea?” kostis Leena iseäraliku pehmusega. „See on hästi kena, mahe poiss, sile ja libe kui luts, muudkui pisut tossike.”

„Aga mis tema ristinimi on?”

„Uugu.”

„Hugo Pohlig!” hüüdis raekohtu liige rõõmsa ehmatusega. „See passib ju kui kaas katla pääle. Eks ma ütelnud, et kurjategija Langbergi enese lähikonnast peab olema? Ainult poisike wõis ka nii ettewaatamata olla, et oma nimega märgitud ninarätiku kuriteo paigale maha jättis. Laske aga poiss sedamaid kinni wõtta!”

„Ma nägin siia tulles Langbergi teenijaid poe ees seiswat,” tähendas pristawi abiline.

„Oli see... Pohlig nende hulgas?”

„Jah.”

„Hm, see on imelik... Tooge nad kõik sisse!”

Kui pristawi abiline uksest wälja oli läinud, ütles raekohtu liige linnaarstile: „Kui Molander mitte ei eksi

100

ja see Pohlig tõesti siin on, siis näitab see jällegi, et üks salawägi olemas on, mis kurjategijat wastupidamata kuriteo paigale tagasi tõmbab. Sellest räägib Dostojewski oma kuulsas jutustuses „Kuritegu ja karistus” — olete wahest lugenud? — ja mina ise olen seda oma praktikas mõnel korral tähele pannud.”

Põnewusega pöördusiwad kõikide silmad ukse poole, kui Langbergi sell ja kaks õpipoissi sisse astusiwad. Kõik kolm ilmutasiwad põrutust, kui nad wana peremeest werise pääga maas lamamas nägiwad, kuid kõige raskemalt mõjus see waade silmanähtawalt noore Pohligi erkude pääle. Ta läks näost walgeks kui lubjatud sein, tema laiali aetud silmad oliwad hirmu täis, tema hambad lõgisesiwad kuuldawalt. Kõik päältwaatajad paniwad seda tähele ja wahetasiwad pilkusid.

Birjusin laotas woodi alt leitud ninarätiku Hugo ees wälja ja küsis järsult: „Kas seda tunnete?”

Hugo ei teinud häält ega näinudgi wist rätikut; üksisilmi, kui kiwinenult wahtis ta surnu pääle.

„Tee suu lahti, poiss!” põrutas Kroy.

Tema wali hääl äratas Hugod tarretusest. Ta heitis pilgu rätiku pääle ja põrkas weremärkisid nähes kohkunult tagasi.

„On need Teie nimetähed?” küsis Birjusin pehmemal toonil.

„See on minu ninarätik,” kogeldas Hugo kui unest ärgates.

„Kust see weri siia pääle on tulnud?”

„Seda ma ei tea. Ma mäletan, et ma eila ühe ninarätiku ära kaotasin.”

„Kas sa teda mitte siin kambris ära ei kaotanud?” küsis Kroy rõhuga.

„Ma pole herra Langbergi elukorteris kordagi käinud ja näen seda kambrit esimest korda.”

„Wõtke oma saapad jalast!” käskis Birjusin.

Hugo täitis käsku sõna lausumata. Ta oli oma erkude põrutusest toibunud ja nüüd jälle tasane ja weidi nukker nagu ikka. Birjusin wõrdles saabaste taldasid oma

101

joonistusega ja seadis mõlemad kannad põrandal nähtawa werejälje pääle.

„Ei läbe kokku,” ütles ta pääd raputades. „Kand on jäljest hää tüki kitsam.”

„See ei tähenda midagi,” seletas Kroy. „Küllap tal teine paar saapaid kodu on... Kus sa öösel olid?”

„Ma magasin wanemate juures,” wastas Hugo tüdinenud häälega.

„Mis kella ajal sa magama läksid?” päris raekohtu liige edasi.

Hugo mõtles silmapilgu, enne kui ta kostis: „Ma arwan, kell oli üksteistkümmend löönud, kui herra Langberg ja tema sugulane Jostson meilt ära läksiwad. Pärast seda heitsime meie kõik magama.”

„Jälle see Jostson!” hüüdis Kroy. „See inimene on kahtlemata kuriteo osaline... Langberg käis siis eila õhtul sinu wanemate juures?”

„Jah, ta oli nende wana tuttaw.”

„Ja see Jostson läks temaga koos ära? Asi selgub imeliku kiirusega... Kas sina siis mitte kohe nende kaasa ei läinud?”

„Ma ütlesin ju, et ma magama heitsin.”

„Aga mis asi sind täna hommikul siia ajas?”

Hugo tegi suured silmad: „Ma pidin ju tulema — pood tehtakse kell kaheksa lahti.”

„Hm, jah. Sa oled kawal ja külmawereline poiss. Sa teadsid küll, et täna poodi lahti ei tehta, aga tulid siisgi. Bravo! ... Kus see Jostson elab?”

„Ta ütles enese ühes hotellis elawat.”

„Birjusin, selle inimese peame täna weel kätte saama,” ütles Kroy politseiametnikule.

„Ma lähen ise teda otsima, nii pea kui siin lõpetame,” wastas pristaw.

Linnaarst silmitses Hugo nägu, kaela ja käsa kõige suurema hoolega ja ütles pääd raputades: „Ma ei leia ühtegi kriimu, kuna neid mõrtsuka küljes ometi oleks pidanud olema.”

„See ei tähenda midagi,” seletas Kroy. „Teie ise

102

arwate ju, et see kuritegu mitte ühe, waid mitme inimese töö peab olema.”

„Mina ei arwa midagi, waid ütlen üleüldiselt, mis asjaolu järele kõige tõenäitlikum on,” pani tohter wastu.

Birjusin näitas Langbergi sellile hoowist leitud pussi ja latinaela, küsides: „Kas Teie poes sarnaseid asju müüdakse?”

Sell waatles asju igast küljest ja ütles siis julgelt: „Nael on säherdune, nagu neid igast poest saada wõib, aga seda sorti nuge ei müü siin praegu wist keegi pääle meie. Alles hiljuti saime Soomemaalt wärske saadetust.”

„On neid nuge wiimastel päewadel keegi ostnud?”

„Mina ei mäleta neid küll kellegile müünud olewat,” wastas sell.

„Mina ka mitte,” lisas teine õpipoiss juurde.

„Mis Teie ütlete, Pohlig?”

„Ma ei mäleta.”

„Aga kust sa ise selle noa wõtsid?” kärkis raekohtu liige.

Tema kare toon ja sinaütlemine hakkasiwad Hugole tuska tegema.

„Seda nuga pole minu käes iialgi olnud,” wastas ta nutuliselt. „Ma ei saa aru, mis need küsimised tähendawad.”

„Küll sa aru saad, kui sind trellide taha mõtlema pandakse.”

„Suur Jumal — tahetakse mind siis wangi panna? Mispärast?”

„Kaupmehe Langbergi tapmise pärast,” sõnas raekohtu liige pilkamist ja rõhuga.

„Ma olen ilmasüüta!” karjatas Hugo.

Koosolijatest märkas wist mõnigi, et see hüüdmine südame põhjast tuli, aga keegi ei lausunud selle kohta sõna; ainult Leena urises poolkuuldawalt: „Ei tea, mis nad tormid seda waest last kimbutawad!”

Birjusin silmitses mõtlewalt noore kahtlusealuse kahwatut nägu.

„Paik ei ole kaugemaks uurimiseks sünnis, kas teeme

103

lõppu?” sosistas ta raekohtu liikmele kõrwa sisse, mispääle Kroy pääd nikutas.

Kaks linnawahti wõtsiwad Hugo eneste keskele, et teda politsei wangihoonesse wiia. Langbergi surnukeha saadeti lahtilõikamiseks Tornimäele, kus linnaarst kinnituse leidis arwamisele, et Langberg oma surmatunnil joowastawate jookide mõju all seisnud ja et lämmatus surma otsekoheseks põhjuseks olnud.

„Jälle üks alkoholi ohver!” ohkas juuresolew welsker, kes suur karsklane oli.

Langbergi pood ja elukorter pitserdati kinni, tema wara hoidmiseks seati magistradi poolt kuratorid.

Selsamal päewal otsis politsei Pohligite korteri läbi, ilma et paar tundi wältaw otsimine kõige wähemat kahtlast asja päewawalgele oleks toonud. Perekonna liikmete ehmatuse ja walu jätame kirjeldamata. Wanemad ja õed tõendasiwad ühel häälel, et Hugo nendega ühtlasi õhtul magama heitnud ja hommikul woodist tõusnud, aga kes usub sarnastel kordadel omaste tunnistust? Täit usaldust leidsiwad nad ainult siis, kui nad Langbergi korterist leitud ninarätiku ilma tõrkumata Hugo omaks tunnistasiwad.

Jostsoni taga otsides sai Birjusin kuulda, et selle nimeline wõõras, passi järele Põhja-Amerika ühisriikide kodanik ja mäekaewanduse omanik, „Kuldkuke” hotellis ligi nädal elutsenud ja sellesama päewa hommikul teadmata kuhu wälja läinud. Hotelli teenijad kinnitasiwad ühest suust, et ameriklane enne keskööd linnast tulnud, enne magamaminemist weel paar tundi omas numbris edasi tagasi kõndinud ja terwel ööl kordagi wäljas polla käinud. Birjusin laskis ameriklase suure reisikohwri, mis kambris seisis, lahti teha ja pomises, kui ta sees olevad asjad ja paberid läbi oli sorinud: „Siin pole midagi teha. See õepoeg näitab onust palju rikkam olewat.”

„Kas olete tähele pannud, et selle herra juures kahtlasi inimest käib?” küsis ta teenijatelt.

„Tema juures pole weel keegi käinud,” oli wastus.

„Kui ta siia tuleb, siis saatke ta sedamaid minu juurde,” käskis pristaw äraminekul.

Kus oli Jostson?.

104

Tema oli öösel wõõrastemajasse tulles kirja eest leidnud, millega üks noorepõlwe sõber, kes Rakweres elas, teda tungiwalt enese juurde külaliseks kutsus. Jostson oli kahewahel, kas kutset wastu wõtta wõi mitte, aga kui ta hommikul wälja minnes nägi, et ilm jälle ilusaks oli läinud, juhtis ta sammud pool kogemata waksali poole, kus hommikune rong sõidule walmis seisis. Õige ameriklasena ei mõtelnud Jostson kaua, waid wõttis pileti ja sõitis Rakweresse.

Kui rong esimese jaama, Lagedi, ees peatas, nägi Jostson, pääd waguni aknast wälja pistes platwormi pääl üht isanda moodi meesterahwast seiswat, kellel kübar silmade pääle tõmmatud ja pool nägu, soojast ilmast hoolimata, mantlikrae sisse peidetud oli. Otse ameriklase kohal tõstis isand silmi, et waguni aknaid kärme pilguga waadelda. Jostson arwas seda nägu kusagil näinud olewat. Ta jäi mõtlema ja siis tuli tale korraga meelde, et see keegi muu et olnud, kui nahakaupleja Rettig, keda ta kord Eesti seltsimajas ja teine kord nahapoe ukse wahel näinud. Järgmisel silmapilgul hüppas Rettig lähemasse esimese klassi wagunisse.

Josisoni pääst sähwis weider mõte läbi: „Miks see inimene siin, kolmteistkümmend wersta Tallinnast, rongi pääle tuleb ja oma nägu warjata püüab? Temast räägiti, et ta pankroti läwel seista — wahest põgeneb ta wõlapärijate eest?”

Rong hakkas liikuma ja Jostson unustas kodumaa kollendawaid wäljasid, lepatukkasid ja kadakapõõsaid waadeldes uue kaasreisija ära.

Rakwere tuttaw oli mõnus, elawa waimuga mees, nagu neid meie unistes kreisilinnades harwa leidub, ja hoidis kaugelt tulnud külalist magusa jutuga poole ööni kinni. Hommikul sõitis Jostson Tallinnasse tagasi ja läks waksalist otsekohe wõõrastemajasse, kus temale öeldi, et pristaw Birjusin teda oodata. Ta pani tähele, et hotelli teenijad küsiwalt ja kahtlaselt tema otsa wahtisiwad.

„Kas pristaw ütles, mispärast ta mind enese juurde kutsub?” küsis Jostson.

105

„Ei ütelnud, aga tal pidi wäga tungiw tarwitus olema,” oli wastus.

Jostson otsis Birjusini kohe üles. Nad mäletasiwad teine teist kui ühe kooli kaswandikud, kuigi nad ühes klassis ei istunud, sest et pristaw mitu aastat wanem oli. Birjusin tegi ennast esiotsa wõõraks ja ka Jostson ei arwanud tarwilikuks, teisele wana tutwust meelde tuletada. Et kantseleis wõõraid inimesi oli, kutsus pristaw ameriklase oma elukorterisse ja kõneles temaga nelja silma all ligi tunni aega. Kui nad siis üheskoos wälja tuliwad, oli nende wahe märksa muutunud — nad oliwad sõpradeks saanud ja ütlesiwad teine teisele endisel wiisil sina. Jostson oli kahwatu ja tõsine, kuna Birjusin käsa hõõrus, kui oleks ta häid sõnumid saanud.

Üheskoos läksiwad nad Niguliste kiriku kabelisse, kuhu Langbergi surnukeha puusärgiga oli wiidud. Mõned minutid seisis Jostson surnu ees ja silmitses tema wihast ja walust wiltu kistud nägu, mis nüüd werest puhtaks pestud oli, kuna haawade kohad üksi weel hirmutawalt punetasiwad.

„Ma olen nüüd hoopis üksi maailmas,” ütles Jostson, käega silmade üle pühkides. „See oli minu ainus lähem — ja mitte kõige pahem sugulane. See oli inimene, kellest pääle minu waewalt keegi aru on saanud. Ta oli hääks loodud ja wabaks tehtud, halwa kaswatuse ja õnnetu elusaatuse wili. Teda.arwati kelmiks, aga auusamat inimest on maailm waewalt näinud. Ta oli ihnus enese wastu ja tegi teistele hääd. Tänu pole ta kusagil otsinud ega leidnud. Ka mina ei ole tänamatuse süüst tema wastu puhas... Elu ajal ei jõudnud ma temale armastust näidata — pärast surma tahan ometi aidata, nii palju kui minu wäes seisab, et tema mõrtsukas nuhtlemata ei jääks.”

„See oli õnn. et sina wahele tulid,” naeratas Birjusin. „Ilma sinuta oleksime wahest kõik waleteele eksinud. Sa mängid selles asjas tasuma saatuse käe osa.”

„Kes teab? Weel pole kurjategija meie käes,” ümises Jostson.

Ta kummardas ja suuteles surnu külma otsaesist.

106

Kirikust läksiwad Birjusin ja Jostson raekotta, kus pristawil kohtu liikmetega lühike läbirääkimine oli. Tagajärg oli see, et Langbergi tapmise asja eeluurimine täiesti Birjusini hooleks jäeti. Sõbrad juhtisiwad sammud Langbergi maja vpole. Birjusin tahtis oma abilist ja linnawahtisid kaasa wõtta, aga Jostson seisis selle wastu, üteldes: „Meil on kõige suuremat ettewaatust waja. Mida wähem wõõraid silmi ja kõrwu meie ümber on, seda parem. Mõtle, et meil pääle mõrtsuka ülesleidmise weel teine ülesanne on: süüta inimest walekahtlusest nii pea kui wõimalik wabastada.”

Birjusin nikutas pääd. Nad peatasiwad Langbergi maja wärawa ees. Kui pristaw jalgwärawa lukku Langbergi kambrist wõetud wõtmega lahti keeras, pani Jostson tähele, et wõti wäga kergesti käis, ja ütles: „Mõrtsukas on lukku kahtlemata õlitanud, sest ma mäletan, et wõti kangesti kriiksus, kui Leena mind esmaspäewa õhtul wärawast wälja laskis. Ma ütlesin juba, et Timm seltsimajas järele tehtud wõtmest rääkis ja noort Pohligi asjata aitajaks kutsus. Wist on ta enesele wõtme ka ilma Pohligi abita muretsenud.”

Kui Jostson Langbergi kambrisse astus, jäi ta pilk kõige esmalt akna pääle seisatama.

„Waata,” ütles ta Birjusinile, „selle ruudu taga arwasin ma kord wiirastust nägewat, aga nüüd usun kindlasti, et säält elus inimene sisse wahtis. Kahju küll, et mul seda kindlat usku siis weel ei olnud. Oleksin ma onu hoiatanud, siis oleks jäle kuritöö wahest tegemata jäänud.”

Kamber ja majakraam oliwad weel eilse otsimise läbi sünnitatud olekus. Põrandale läbisegamini loobitud asjade hulgast otsis Jostson kõige päält Wana Testamendi üles. Raamat oli wanaaegne, suure kirjaga ja wäga kehakas.

„Ma mäletan eestlaste juures Wana Testamenti ikka terwe piibliga koos näinud olewat,” tähendas Birjusin. „Kust see tuleb, et ta siin lahus on?”

„Seda küsisin minagi, kui onu juures elasin,” ütles Jostson, „ja pidin mitu korda küsima, enne kui seletuse

107

sain, mis jällegi wanamehe kareda, paindumata, wanatestamendilise mõttelaadi pääle walgust heidab. Tema ise oli isalt päritud piibli ära lahutanud ja Wana Testamendi iseäralikult pookida lasknud. Oma tegu põhjendab ta sõnadega, mis mul weel hästi meeles on. Tema ütles: „Uue Testamendi lugemine ei tee mulle muud kui walu. Kõik see kena õpetus ligemise armastusest ja inimeste wennastusest pole muud kui unenägu, millel tõelises elus iialgi aset pole olnud ega wõigi olla, kui mitte Jumal ise inimesi uueks ei loo”... Wana Testamenti luges ta sagedasti, et andnud seda aga iialgi minu kätte, waid hoidis teda kummuti sahtlis luku taga. Kogemata nägin ma kord, kuda ta oma rahapaberite nimekirja raamatu wahele pistis... Siin ta wist ongi.”

Jostson wõttis raamatu wahelt paberilehe, mis peenikese kirja ja numbritega üleni kaetud oli. Lehel oli päälkirjaks: „Johann Langbergi wäärtpaberid 1. märtsil 166*.” Alamal järgnesiwad sõnad: „Paremat mul ei ole, mis ka minusugust inimese auu sisse tõstaks ja minu kätt wastulöömisele kinnitaks.”

Birjusin wõttis lehe enese kätte ja hakkas rahapaberite nimesid, seeriaid ja numbrid ahne pilguga uurima. Jostsonile puutusiwad sellel raamatu kohal, kust ta paberilehe leidis, mõned read silma, milledele kriipsud alla tõmmatud oliwad. See oli osale 3. Moosese raamatu 24. päätükist. Jostson luges:

„Ja kui keegi oma ligemisele wiga teeb, nõnda kui ta on teinud, seda wiisi peab temale tehtama. Murdmine murdmise wastu, silm silma wastu, hammas hamba wastu; nõnda kui ta ühe inimesele wiga teinud, nõnda peab temale tehtama.”

Jostson jäi mõtlema.

„Sinu onu peeti jõukaks meheks, aga ma ei oleks uskunud, et ta puhta kapitali poolest nii rikas oli, kui see nimekiri näitab,” ütles Birjusin. „Wäärtpaberite summa teeb 74,000 rubla wälja. Lõpuks seisab siin weel: „Parun Stern-Himmelshauseni wekslid 21,000-de rubla pääle, mis ma tema wõlauskujate käest ära ostsin” ... Kui maja ja kaupluse juurde arwame, siis tuleb ilus

108

summale wälja. Muidugi on siit ka hulgake puhast raha ära wiidud... Aga kes see Sterun-Himmelshausen peaks olema? Wahest seesama, kes tunaeila õhtul Langbergi juures olla käinud?”

„Seda arwan mina ka,” ütles Jostson. „Ma tean, et onu ühe Stern-Himmelshauseni juures aidameheks oli, enne kui ta kaupmeheks hakkas. Nende wahel on wist midagi iseäralikku juhtunud. Onu ei armastanud sest ajajärgust kõneleda, ja parun ise ütles mulle mõne päewa eest, et Langberg teda linnas iialgi pole teretanud... Waata seda kriipsudega ära märgitud piiblikohta; kas sa ei usu, et Langberg siin oma endise mõisaherra pääle on mõtelnud?”

„Kahtlemata,” kinnitas Birjusin. „Tunaeila õhtul on nemad siin koos olnud ja wana Leena ütleb otsekohe, et parun Langbergiga riidlemas käinud. Mind ajab mõte taga, et parun, kes praegu suures kitsikuses on, selle Timmiga kudagi wiisi ühenduses wõiks seista.”

„Seda ma ei usu,” wastas Jostson. „Pimedal wägiwalla ajal, mil onu Stern-Himmelshauseni juures teenis, on parun temale wististi mõnda rasket Ülekohut teinud, mis Langbergi elule pööre andis ja teda kättemaksmist ihaldama pani. Selle pärast on ta paruni wekslid üles ostnud. On parun tõesti rahahädas, siis oleks Langberg teda nende wekslitega purustada wõinud, kuid sellegipärast ei suuda ma kuulsa ja uhke Stern-Himmelshausenite suguwõsa liikmest uskuda, et ta salamõrtsukatega ühenduses seisab.”

Birjusin naeratas: „Raske on seda küll uskuda, aga maailmas sünnib ju ka wõimata asju. Ma ei ütle midagi, kuid natukese paneksin siisgi imeks, kui need wekslid praegu weel otsekohese mõrtsuka käes peaksiwad olema... Wäärtpaberite nimekirja telegrahweerime täna weel pankadele kätte. Waatame, kas weel mõnda asja leiame.”

Waikides hakkasiwad mõlemad asju läbi sorima. Jostson tundis iseäralikku liigutust, kui temale kapi nurgas tühjad pudelid silma puutusiwad.

„Waata, kuda onu mind wastu wõttis, kui ma kolmeteistkümne aasta pärast tema juurde tagasi tulin,” ütles

109

ta nukralt naeratades. „Ja seda inimest nimetati linna pöörasemaks kitsipungaks!”

„Mina pidasin teda salajoodikuks,” tähendas Birjusin.

„Tema jõigi salamahti, aga wäga harwa. kui ta magada et saanud ja kollisid nägi.”

„Tema nägi kollisid?”

„Jah, nagu kõik üksikud inimesed, kui nende ergud põrutatud on. Kõik suured unistajad, waimude nägijad ja imetegijad oliwad poissmehed ja üksiklased. Onu rääkis mulle sel õhtul nii palju oma wiirastustest, et ma ise wiirastust arwasin nägewat, kui Timm akna taga seisis.”

Kaugemal otsimisel puutus Jostsonile poolelt lahti kärisenud raamatuleht näppu. Ta tahtis tühja asja tähele-panemata ära wisata, kui ta silm wiienda käsu sõnade pääle langes. Edasi lugedes märkas ta, et temale poolik katekismuse leht kätte oli sattunud.

Ta näitas leidust Birjusinile. üteldes: „Sel päält näha hoopis tähtsuseta paberitüki wõib meie asja kohta wahest määratu tähendus olla. Onu juures pole ma katetismust iialgi näinud, aga mul tuli praegu meelde, kuda Timm selle pärast nurises, et tema ligi kahekümne-aastases wanaduses ennast weel leeriõpetusele pidada ette walmistama. Hoia seda lehte puutumata — wõib olla, et mujalt raamatu leiame, kus teine lehepool weel alles on.”

„Inimene. sina oled ju salapolitsistiks loodud!” hüüdis Birjusin täis imestust, kuna ta wäärtpaberite nimekirja ja katekismuse lehe tüki hellasti oma taskuraamatu lehtede wahele peitis. „See pudrupää Kroy tahtis sind kohe puuri pista, aga ilma sinu imeliku mälestuse ja mõtteterawuseta poleks meie õigest mõrtsukat wist midagi kuulda saanud. Kust sa selle tarkuse oled wõtnud?”

„Elu õpetab mõndagi tähele panema,” wastas Jostson.

„Siis peaks herra Kroy palju terawam tähelepanija olema, sest tema on sinust kauemini elanud... Aga lähme nüüd — mind waewab himu, musjö Timmiga lähemat tutwust teha. Esiotsa tunnen ainult tema huwitawat nägu ja tean, et ta paaril korral istunud on.”

110

„Ära pane pahaks, kui ma kordan: ettewaatust!” palus Jostson. „Mõtle, et meil ka üks õnnetu peasta on!”

„Noh, noh, ega minagi eila sündinud pole, kuigi sina mulle kurjategijate wäljanuuskimises mõned silmad ette wõiksid anda... Kõige päält waata sina esmalt üksipäini, kuda Rettigi juures lood seisawad — minu munder wõiks sääl tüliks olla. Kui walmis oled, siis kõnni uulitsal edasi tagasi, kuni mina siit wälja tulen.”

Mõne minuti pärast astus Jostson Rettigi nahapoodi, kus müüjatest üks ainuke sell ja ostjaid sugugi ei olnud. Wõõra ilmumisel sai sell haigutuse krambist hädawaewalt wõitu ja lõikas wiisakalt küsiwa näo.

„Ma soowin herra Rettigiga rääkida,” ütles Jostson, kuna ta pilk kaupluse kehwa sisseseade üle libises.

„Rettig sõitis eila hommikul asja pärast maale ja tuleb wist alles homme tagasi,” wastas sell.

„Kahju. Wahest wõite mulle ütelda, kuhu poole tema sõitis?”

„Ta ütles enesel Rapla pool tegemist olewat.”

„Hää küll, ma tulen homme jälle waatama... Ah soo — peaaegu oleksin unustanud: Teil on siin ometi üks õpipoiss, nimega Martin Timm?”

„On küll, aga see pole juba kahel päewal nägu näidanud. Olete wahest tema sugulane?”

„Ei, muidu tuttaw.”

„Noh, siis wõin Teile tõtt ütelda: sest poisist ei tule hääd wälja,” ütles sell pahaselt ja tugewa rõhuga. „Ta on joodik ja kelm, ajab juba tüdrukuid taga ja haugub kui koer minu wastu. Rettig näitab tema wastu imelikku kannatust. Mina oleksin ta ammugi koerapiitsaga wälja kihutanud.”

„Hm, see pole armas kuulda,” kahetses Jostson. „Kas teate, kus tema praegu elab?”

Sell nimetas Timmi elukohta Liiwa pääl. Jostson tänas ja lahkus poest. Uulitsal ei näinud ta Birjusini, aga kui ta mõned minutid oli jalutanud, seisis pristaw korraga tema kõrwal.

„Kust sa wälja tulid?” imestas Jostson.

111

„Jah, küsi!” naeris Birjusin. „Tallinna politseil on ka oma saladused... Noh, kuda lugu seisab?”

Jostson jutustas, mis ta Rettigi poes oli kuulnud, juurde lisades: „Sina pead Stern-Himmelshauseni silmas, minu meelest ei taha jälle see Rettig kaduda. Tema on sellile ütelnud, et ta Rapla poole maale sõidab, mina aga nägin eila hommikul oma silmaga, kuda ta Lagedil raudtee-wagunisse astus ja Peterburi poole reisis.”

„Soo, soo,” pomises Birjusin. „Wäärtpaberite wahetamine ei ole muidugi mitte Timmi suguse poisikese asi. Wahest saame Peterburi salapolitsei poolt warsti häid uudiseid, kui paberite nimekiri sinna telegrahweeritud on. Seda lähen nüüd kohe toimetama, ja siis — Timmi kannule!”

„Kui ta aga weel siin linnas on,” muretses Jostson. „Ja kui sul õnnestab teda kätte saada, siis oleks hää, kui Rettig sellest esiotsa midagi ei kuuleks.”

„Ära ole ninatark — jäta ikka mulle ka midagi mõtelda,” noomis Birjusin sõbralikult. „Kas tuled kaasa?”

„Mul on wäike asi toimetada, aga kõige hiljemalt paari tunni pärast olen jälle hotellis.”

„Hoia aga, et sa ära ei putka — mõtle, et ise ka ikka weel kahtluse all seisad.”

„Kuhu ma Tallinna esimese politsisti käest peasen?” naeratas Jostson.

Parun Stern-Himmelshausen lamas teist päewa haigelt woodis. Proua oli kodutohtri järele saatnud ja wiimane ka sedamaid ilmunud; kui ta aga haige olekut uurima hakkas, peletas parun ta mõrudate sõnadega: „Jätke mind rahule!” — kambrist wälja.

„Wäike erkude wiga,” kostis doktor Milde paruninna mureliku küsimise pääle. „Haigel on rahu waja — muud midagi.”

Ka Benno tegi emale muret. Noorherra muidu nii libe keel oli nüüd kare ja torkaw, nägu tõsine, mõtted

112

laiali. Kui paruninna temale neiu Stewardi hiilgawaid omadust kiitma hakkas, wastas ta peaaegu selsamal toonil kui isa tohtrile: „Jäta mind selle halbi tüdrukuga rahule!”

Täna hommikul oli Benno parajasti wälja minemas, kui õde Elise temalt küsis: „Kas oled oma elupeastjat weel näinud?”

„Nägin teda weel korra ja sest saab mulle küllalt,” wastas Benno järsult.

„Mis sul tema wastu on?” imestas Elise. „Mina näeksin teda meie juures hää meelega.”

„Sina?”

„Jah, mina... See ameriklane ei ole igapäewane inimene ja sa tead, et mina kõike armastan, mis haruldane on.”

„Mis haruldasi asja sa selle inimese küljes leiad? Ta ütles ju ise, et ta lihtlabane eestlane on.”

„Just see meeldis mulle. Tal polnud sugugi waja seda ütelda, aga ta ütles siisgi. Oleksiwad kõik eestlased nii julged, kindlad ja mõnusad inimesed — meie hakkaksime neid wiimaks auustama.”

„Sa räägid kui õige naesterahwas, kellel politikast aimu pole,” nurises Benno mehelise tõsidusega. „Need inimesed tõstawad oma ninad muidugi juba kõrgele. Meie ei tohi neid liig julgeks ja kindlaks minna lasta — see oleks ju meie eneste langemine. „Oderint, dum metuant”, ütles üks Roma keiser. See tähendab umbes: siunaku nad meid tagaselja nii palju kui tahawad, kui nad meid aga kardawad.”

„Sa olid enne wabameelsem,” tähendas Elise.

„Teistes asjades küll, aga meie Balti-Saksa ajalooline seisupaik käib ka minul üle kõige. Tahetakse seda kõigutada, siis olen ma kõige poolt, mis meid peasta wõib. Meie peame selle maa politiliseks selgrooks ja hariduse haputaignaks jääma.”

„See on ilus, et sul nii kindlad mõtted on,” kiitis Elise silmi maha lüües. „Politik ei ole minu asi... Ma arwan aga, et meil rahwuse kõrwal ka weel lähemaid kasusid kaitsta on. Ma kuulsin, kuda papa eila paaril

113

korral walusalt hoigas: „Ma olen kadunud!” Mis lugu see on? Minu eest peetakse mõndagi warjul; aga seda ma märkan ometi, et meie põhjata kuristiku äärel seisame ja et sina üksi meid peasta wõid. Sa oled muidu hää poiss — miks sa siis ei aita?”

„Hakkad sina ka sellest pääle?” urises Benno karu wiisil.

„Ma ei taha sind tüüdata — anna andeks! Ma räägin ainult, mis ma kuulsin. See hoigamine tuli papal tõesti piinatud südame põhjast. Oleksid sina seda kuulnud, siis poleks sa ta wist ühegi abinõuu wastu, mis teda peasta woiks.”

Benno läks sõna lausumata wälja. Õe lihtsad sõnad oliwad teda rohkemalt põrutanud kui isa poolpilgelik ässitus ja ema tunnipikkused manitsused. Tööle tundis ta wähem kutset kui iganes. Ilma sihita rändas ta uulitsal ümber. Sadant korda maalis ta enesele mõttes seda pilti ette, mis tema waimu juba mitu nädalat wangistas: õnnelist perekondlikku elu armsa, ilusa ja targa abikaasa kõrwal, armsate, ilusate ja tarkade laste keskel. Pidi see siis tõesti wõimata olema?...

„Stern!” hüüdis teda keegi tagant.

See oli noor krahw Schönbock, Benno hää sõber doomkoolist saadik.

„Morjen, wanake!” ütles Schönbock kätt andes. „Miks sa nii kibehapu näo lõikad, nagu kingsepp, kelle käes saabas rikki läinud?”

„Ma kahetsen, et ma kingsepp ei ole,” ohkas Benno.

„Nõnda räägiwad wahel kuningad, aga Eestimaa wabaherradel on enamasti mõistlikumad mõtted.”

„See’p see wiga on, et meie ikka ja igawesti mõistlikud peame olema... Teistele antakse kõik weidrused ja halpused andeks, ainult meie peame oma päritud wormides tarretama, nagu oleksime meie ikka weel oma esiwanemate raudriietesse litsutud. Teiste ees seisawad kõik teed elusse lahti — meil seisawad kohutawad kollid iga tee pääl ees, ainult üks on lubatud. Meie ei pea mitte enese, waid seisuse õnne pääle mõtlema.”

„Ohoo — puhub tuul säält poolt?” naeris Schön-

114

bock. „Ma wean kihla, et sinu mõttetarkuse taga mõni roosipõseline kelminägu waritseb, kellel aga paraku sinist werd soontes pole. Wanemad puiklewad muidugi wastu ja noorherra on õnnetu.”

„Ma ei ütle mitte, et see nii on,” ütles Benno tagasihoidlikult. „aga kui see nii oleks, kas mul siis poleks õigust oma saatuse üle nuriseda?”

„Ei, selleks pole sul mingit õigust. Saatus on meile küllalt hääd teinud sellega, et ta meid inimesesoo kõrgemas kihis sündida laskis, meile kuulsa nime, hunniku raha ja mõjukad sugusidemed hällisse pani. Selle eest wõime oma weidrustehimu juba natuke taltsutada, iseäranis kui himu meid allapoole kisub. Meie ei usu wist kumbgi, et meie luu ja liha poolest teistest paremad oleme, aga meid peetakse paremaks ja see on meie õnn. Igaüks on ju maailma silmas ainult see, kelleks teda peetakse. Mida puhtamalt meie oma seisust hoiame, seda rohkem läiget annab see meile teiste silmas. Kuld ei ole wasest parem, aga teda peetakse paremaks. Lisad sa temale waske juurde, siis pole see enam kuld. Iga segaabielu meie ja alamate seisuste wahel wähendab aadeli läiget ja ei õnnesta enamasti ka mitte isiklikult. Sääl on krahw Thorensheim, kes saianaese tütre tema ilusa näo pärast ära kosis. Nüüd räägitakse, et saianaese tütar meest lihtsalt kolkida. Nende lapsed saawad muidugi krahwi nime kandma, aga see pole enam puhas aadel, see pole kuld.”

Benno pidi mõttes naeratama, kui ta krahw Thorensheimi kodukana mõne teise naesterahwaga kõrwu pani. Helene ja — kolkimine!...

„Sinu meelest ei ole siis ka meie Bismarckid ja Moltked mitte kuld?” heitis ta wahele.

„Sündimise poolest on neil waske hulgas,” wastas Schönbock täie rahuga, „aga oma waimujõuuga on nad wase enestest wälja tõuganud. Meie ei wõi julged olla, et meie lastest Bismarckid ja Moltked saawad, sellepärast peame püüdma, et meie järeltulijad selleks jääksiwad, mis meie esiwanemad oliwad: kõige puhtam ja uhkem aadel maailmas.”

115

Edew mõte sähwis Benno pääajust läbi.

„Sa nimetasid Thorensheimi ja saianaese tütart,” ütles ta wenitades, „aga kui me saianaese tütre asemele kaupmehe ja miljonäri tütre seadime, kas sa siis oma arwamist ei muudaks?”

„Iga arwamine on muudetaw,” andis krahw järele.

„Ja kui miljonäri tütar ise kohe miljoni kaasa saab?”

„Siis kuulaksin ma miljonäri tütre adressi järele,” naeris Schönbock. „Aga nüüd Jumalaga — ma pean siia sisse astuma.”

Benno sammus üksipäini edasi. Pikk jalutamine oli temale söögihimu teinud. Ta läks peenesse hotell-restoranisse pruukosti wõtma. Uksehoidja kummardas teda kui kuningat, Riia mamsel leti taga laskis oma sinisilmadest maailmatäie armu ja õrnust paista, kellnerid ilmutasiwad ägedat teenimisehimu selle hiilgawa külalise ees, kes wana rüütlisugu nime kandis ja ikka hääd jootraha andis.

Raha nappuse pärast polnud Benno siin mõnel ajal käinud. Seda enam kõdistas meelitaw wastuwõte tema noort iseteadwust, ehk ta seda küll ise enesele tunnistada ei tahtnud. Silmapilguks waikis tundmuste torm tema südames, elumaitsmise tuju tuli tema pääle. Ta laakis enesele keele ja kurgu meelituseks kõige paremat anda. mis restoranis saadawal oli, ja maitses seda hää isuga.

„Wahest on see wiimne kord!” tuli tale äkiline mõte. „Papaga näitaw lugu tõesti halb olewat — seda pean ometi wiimaks uskuma, ja siis — Jumalaga kallid weinid ja magusad suupisted! ... Mu ihu ja hing kiaendawad Helene järele, ma olen lahutamatu paeltega tema külge seotud. Temaga wõiksin ka waesuses elada, sest tema ei saaks iialgj kaeblema ja wahest õpiksin ka mina temast... aga ei, Benno, ole auus, ära peta ennast! Sa oleksid wäga, wäga õnnelik, aga sa ei õpiks midagi, nagu sa tänini midagi pole õppinud. Inimene ei wõi ennast teiseks luua... Ma saan sada rubla kuus — sellest peaksin korteri ja ülespidamise maksma, wahest ka weel wanemaid ja õde aitama. Ma peaksin muidugi kõrwalist tööd tegema, mõne rikkaks saanud lihuniku lastele tundisid andma wõi kilusoolaja raamatuid pidama... Mis sest siis oleks?

116

Seda teewad tuhanded ja on rõõmsad päälegi. kuid tõsi on ka: nemad pole paremat näinud, pole paruniks kaswatatud! Miks ei kaswatata meid nõnda, et meie kõigi saatuselöökide wastu walmistatud oleksime? Miks on see terwe elu nii segane, nii raske, rahuta ja arusaamata?”

Kuna Benno neid mõtteid korutas, tõusis restorani ukse juures kära. Sääl kippus keegi sisse, keda kellnerid naerdes ja kurjustades tagasi tõrjusiwad.

„Laske mind läbi!”

„Ei lase.”

„Kas te lurjused mind ei tunne? Minu nimi on von Hornburg!”

Benno tundis sissekippujat. See oli uhke ja rikka mõisnikusoo wõsu, kes oma wara ammugi ära pillanud ja seltskonnast wälja heidetud oli. Nüüd elas ta kui õige kalakas kellegi langenud naesterahwaga koos, kerjas mõisnikkude ja kodanikkude käest kopikaid ja jõi neid ära.

Ülemkellner kärkis tema pääle: „Pole meil siin seda sorti wonnisid waja, kes kõik wõlgu jääwad ja saksu kerjamisega tüütawad. Wälja! Wälja!!!”

Paar tüsedat käeliigutust — ja von Hornburg lendasgi ukse taha.

Benno tahtis äkilises wihas üles karata, kellneri kraest kinni wõtta ja kärgatada: „Häbemata koer, kuda julged sa oma räpaseid käppu rüütlisugu mehe külge panna?”— aga ta jättis selle teo tegemata ja kehitas waimus õlasid : „Mis kasu oleks minu waheleastumisest? Ma teeksin enese naeruks, sest seda Hornburgi ei wõi ma ometi aidata. Wahest olen ise warsti niisama kaugel... Ei aita midagi — ma pean oma tõrkuwa südame lõhki käristama, oma noored õnneaimed maha matma ja targaks saama. Küll oleks elu ilus, kui ta mitte nii inetu poleks!”

Benno mokad tuksusiwad ja ta hääl wärises natukese, kui ta arwet nõudis. Jootrahaks andis ta kõik, mis weel üle jäi — see oli tema wiimne raha. Kellneri rõõmsat ehmatust ei pannud ta tähele.

„Tarwis lõpetada,” mõtles ta wälja minnes.

Ta ei walinud aga „lõpetamiseks” mitte kõige lähemat teed, waid tarwitas rohkem kui tunni aega, enne kui

117

ta wenitades ja kõrwalisi radasid otsides selle maja ette jõudis, kuhu jalad teda muidu ikka kärmesti ja kergelt kandstwad. Wärawa ees pidi ta weel seisatama, et tuksuwale südamele waikimiseks aega anda.

„Ma pean Jumalaga jätma.” ümises ta wiimaks järsult ja sammus kähku üle õue. Pohligite korterisse astudes leidis ta terwe perekonna, Hugo maha arwatud, koos olewat. Wäike Selmagi oli kodu — koolis ei tahetud „rööwmõrtsuka õde” sallida. Naesterahwaste silmad oliwad punased ja Helenel oli Benno meelest hoopis wõõras nägu. Isegi meister ei näidanud seekord oma sügawas ilmatarkuses küllalt troosti leidwat — tema mokad oliwad wingus.

„Mis siin on juhtunud?” küsis Benno, kui ta kõiki harjumata tõsidusega oli teretanud.

„Kas Teie weel ei tea, et kaupmees Langberg tapetud on?” küsis Pohlig kurwalt wastu.

„Mulle räägiti sellest ja eila õhtul lugesin ka „Revalische Zeitungist”... Oli see õnnetu Teie sugulane, et tema surmast nii suurt osa wõtate?”

„Seda mitte, aga kas Teie ei kuulnud, kes Langbergi mõrtsukas peab olema?”

„Kuulsin ka — keegi tema teenijatest.”

„See teenija on ju minu poeg!” hüüdis Pohlig walusalt.

Benno meelest oli, kui oleks keegi temale mürtsu wastu rindu andnud, kui oleks ta kurjategijate pesasse sattunud ja peaks siit ilma tagasi waatamata põgenema. Ta pilk langes Helene pääle — ja Benno jäi paigale.

„Missugune õnnetus!” tahtis ta hüüda, aga hääl muutus pool lämmatatud pominaks.

„Jah, õnnetus —mitte süü!” ütles Helene kindlalt. „Meie Hugol et ole selle kuriteoga mingit tegemist.”

Esimest korda nende tutwuse ajal paistis Benno silmist osake umbusaldust Helene sõnade kohta. Noor parun oli ju selle seltskonna liige, kelle kõrgest kombelisest seisupaigast waadates iga alamat sugu inimene — kui mitte otse kurjategija, siis ometi kurja himu wastu nõrk peab olema. Kui juba sarnast inimest süüdistatakse, siis peab

118

temal enam ehk wähem ikka süüd olema. Kus suitsu, sääl tuld. Politsei ja kohtud ei wõi ometi nii raskesti eksida...

Benno ei rääkinud neid mõtteid muidugi mitte otsekohe wälja, waid ütles tagasihoidlikult: „Kes kord kohtute kätte langeb, sellel on raske peaseda.”

„Aidake meid, paruni herra!” palus emand pisarsilmil. „Teie üksi wõite meid sest hirmsast hädaohust peasta.”

„Teil on suur wõim,” lisas Pohlig juurde.

Luise ja Selma hakkasiwad tasakesti nuuksuma.

„Minul pole paraku mingit wõimu,” kahetses Benno. „Asi läheb muidugi raekohtu kätte, kus mina peaaegu kedagi ei tunne. Kuda wõiksin mina kohtu tegewuse wahele astuda?”

„Aga mu poeg on ilmasüüta, nii tõesti kui Jumal taewas elab!” karjatas õnnetu ema käsa risti pannes.

Jälle ilmutasiwad noore paruni silmad umbusaldust, mida Helene üksi tähele pani. Neiu surus oma peenikesed huuled kokku ja läks näost weel weidi kahwatumaks.

,,Paruni herral on täiesti õigus,” ütles ta siis rahuliselt ja kuiwalt. „Tema ei wõi ju teada, kas Hugol süüd on wõi mitte — ta tunneb teda waewalt. Ja kuigi ta Hugod tunneks ja tema ilmasüütuse sisse usuks — mis peaks ta siis tegema? Ta ei wõi ometi wangihoonesse tungida ja minu wenda soldatite käest wägiwaldselt ära kiskuda.”

Benno oli Helene hääle üle esmalt kohkunud, kuid siis tundis ta rahustust, kinkis neiule tänuliku pilgu ja ütles kergitatult: „Teil on täiesti õigus, preili Helene. Teie räägite kui mõistlik mees. Meie peame ootama, mis kohus teeb... Mina wõin ainult nii palju aidata, et osawa adwokadi muretsen, kes asja juba uurimise ajaks oma kätte wõtab.”

Meister ja emand surusiwad kuuma tänu awaldades suurtsugu häätegija kätt. Luise ja Selma waatastwad jumaldawa auukartusega tema poole üles. Helene, kelle tänu Benno kõige rohkem ihaldas, jäi wait.

„Kas ta pole jumalik!” sosistas Luise tänutundmusest õhetawal palel wanemale õele kõrwa sisse.

119

Helene ei lausunud sõna.

Elawa sõnawahetuse ajal ei pannud keegi tähele, kuda eestoas uks lahti läks ja Jostson sisse astus. Ta kuulas tänuawaldusi ja teretas alles, kui torm waikinud oli.

,.Ah, Teie!” ütles Pohlig pääliskaudse lahkusega. „See on ilus, et tuttawaid ka õnnetuses waatama tulete.”

„Millal siis weel, kui mitte õnnetuses?” wastas Jostson tõsiselt.

„Teate wist juba kõik?”

„Tean küll.”

„Waene Langberg!” ohkas Pohlig. „Ta oli Teie onu ja sellepärast olete ka Teie kaastundmuse wääriline... Mis kasu tõi temale kõik see wäsimata püüdmine ja kokkuhoidmine? Nüüd on kõik läinud — ja weel see hirmus ots! Ja minu poeg peab tema mõrtsukas olema!”

„Mu waene, waene Hugo!” nuuksus emand.

„Teie, Jostson, olete muidugi suure kahju saanud,” kõneles Pohlig edasi, „aga ärge meid sellepärast wihake. Minu poeg on ilmasüüta ja meie õnnetus on suurem kui Teie oma. Aga mida suurem häda, seda lähemal Jumala abi. Tema ise on meile selle kallimeelse noorherra abiks saatnud. Paruni herra lubab meid armulikult toetada ja osawa adwokadi wõtta. Nüüd peame ootama ja lootma.”

„Ei, meie peame wõitlema!” ütles Jostson kindlal toonil.

Tema sõnadel ei olnud suurt mõju päältkuulajate enamuse pääle. Benno kortsutas kulmu ja Luise kräsutas mokki haledaks naeratuseks. Helene kahwatanud paledesse asus karw, ta silmad läikisiwad, ta pilk wiibis usaldawalt Jostsoni pääl, kellest kõik teised endid ära. jälle noore paruni poole pöörasiwad. Nad oliwad õnnelikud kui lapsed arwamises, et wägew käsi neid oma kaitse alla wõtnud.

Kaitsja ise ei olnud osaga, mida ta selles asjas mängima pidi, mitte wäga rahul. Ta jäi sõnakehwaks ja tegi warsti minekut. Tänust üle woolates läksiwad kõik teda kuni kotta saatma, ainult Helene jäi Jostsoniga tuppa.

„Ma nägin paruni näos suremise märkisid,” ütled Jostson poolwaljusti.

„Kuda — suremise märkisid?” kordas Helene kohmetult.

120

„Jah. Mitte ainult inimesed ja loomad ei sure, waid ka tundmused. Iseäranis on hale vaadata, kuda kauaaegne sõprus sureb. See noorherra ei näita siin wist enam nägu... ärge aga minu tühja mõtte pärast ehmatage.”

„Ma ei ehmata mitte,” kostis Helene rahuliselt, „ma panen ainult Teie, kui meesterahwa kohta imeks, et Teil nii teraw pilk on. Ka mina nägin neid suremise märkisid.”

„Kas Teil siis kahju polegi?”

„Kahju?” ütles Helene wenitades ja mõtlewalt. „Ma usun küll, ei mul kahju saab olema, kuid praegu pole mul mahti selle pääle mõelda. . . Parun oli lõbusa seltsilise eeskuju, ikka elaw, wiisakas ja waimurikas. Ma ei pidanud teda mitte üleliiga targaks, aga kui ta meile nüüd selja pöörab, siis näitab ta sellega, et tal wäga palju mõistust on. Ta peab enese ja oma wanemate auusat nime kaitsma... Aga Teie — kas Teie siis mitte ei häbene… kurjategija perekonnaga tutwust pidada?”

„Keda peaksin mina häbenema? Mind ei tunne ju siin linnas keegi ja nahk on mul kaunis paksuks loodud. Kõige päält aga ei usu ma, et Teie wennal süüd on — weel rohkem: ma arwan teadwat, et ta ilmasüüta on.”

„Teie teate seda!” hüüdis Helene ja hakkas, ilma et ta ise seda oleks märganud, Jostsoni käewarrest kõwasti kinni.

Ameriklane sundis ennast külmaverelisele wastusele: „Waadake, preili Helene, teadmine wõib isiklik ja üleüldine olla. Minu teadmine on esiotsa isiklik. Kui ma seda teiste ees tõendada ei wõi, siis aitab see meid wähe. Kohus nimetaks minu teadmist lihtsalt — arwamiseks ja arwamiste pääle ei tohi õiglane kohus oma otsust rajada. . . Siisgi ärge uskuge mitte, et ma, Teie troostiks tühje sõnu teen, Teid ainult julgustada tahan. Mul on siht silma ees, mis meid waremalt wõi hiljemalt ometi walgusele peab wiima. Rohkem et wõi ma seekord ilmutada.”

Helene liigärewus oli noorepõlwe sõbra rahustawate sõnade juures pisarateks sulanud. Nüüd kuiwatas ta silmi

121

ja ütles pehmelt:. „Ma ei küsigi rohkem. Ma usun pimedalt, et Teie meile walgust toote, sest Teie ei tagane iialgi ette wõetud asjast. Teie olete niisama hää, hakkaja ja — kangekaelne kui ennegi.”

„Minu kangekaelsus oligi see, mis meie sõprust rikkus,” tähendas Jostson mures.

..Säältsamast wõib ka jälle parandus tulla,” wastas Helene maha waadates.

Teised tuliwad tagasi ja Jostson hakkas minekut tegema.

„Kut õieti mäletan, siis pidite Teie täna ära reisima,” tuletas Pohlig meelde.

„Ootamata juhtumine sunnib mind weel mõneks päewaks siia jääma,” seletas Jostson. „Muu seas pean ju ka waatama, mis onu warandusest saab.”

„Muidugi... Meile on Teie onu paraku wäga halwa päranduse järele jätnud. Mis teha? Õnnega et maksa waielda... Eks ole aga kuldne inimene, see meie noor parun? Tema ei tunne uhkust ega wahet waese ja rikka wahel. Wõtke, noormees, temast eesmärku ja katsuge tutwust alal hoida — wahest võib tema ka Teid elus aidata.”

„Küllap katsun,” tõotas Jostson.

Ta soovis kõigile hääd päewa ja läks.

Suurte linnade politsei ei eksi peaaegu iialgi teadmises, missugustest kohtadest Martin Timmi sarnaseid isikuid kadumise korral kõige päält otsida tuleb. Need kohad on joomakoopad ja need tuhat korda maa põhja wannutud ja siisgi sallitud lõbupaigad, kus naesterahwas kõik kaotab, mis teda naesterahwaks teeb, ja küpsew mehesugu oma hinge wiimsest nooruse õilmetolmust puhastab, et ennast elule ette roojastada. Rikkumata noored mehed ja wilunud kurjategijad puutuwad siin igal õhtul ligemalt kokku, kui mujal iganes. Nagu Birjusini saadikud teatasiwad, oli Timm kõik need armsad kohad, millede arwu järele meie linn mitte wäike ei ole, kahe öö ja päeva jooksul läbi läinud, paaril kohal sajarublaseid wahetanud ja

122

igal pool raha pööraselt raisanud. Sest lõbupaigast, kus teda kõige hiljemalt oli nähtud, oli ta hooplewate sõnadega: „Teie närukaelad arwate, et mul rohkem raha polegi?” — ära läinud ja sest saadik oliwad tema jäljed kadunud.

Birjusin ise juhatas Timmi wanemate elukorteri läbiotsimist. Isa ja ema ei awaldanud politsei ilmumisel suurt walu ega ehmatust — näitas, kui ei tuldaks neid sarnase asjaga mitte esimest korda tülitama. Birjusin ei seletanud neile otsekohe läbiotsimise otstarbet ja nende südametunnistus pidi seekord wist koormamata olema, sest nad waatasiwad tuima osawõtmatusega päält, kuda kambris ja kuuris kõik kraamid läbi puistati. Otsijate saak ei olnud suur ja Birjusin üksi laskis midagi kui salarõõmu märgata, kui ta lauasahtlist saksakeelse katekismuse wälja tõmbas, mille teisest lehest pool puudus.

„Kelle raamat see on?” küsis pristaw Timmi wanematelt.

„Wõi meie neid raamatuid tunneme — see on poja asi, tema on koolitatud,” wastas isa Timm, kes wäikses wabrikus kojamehena teenis.

„See on saksakeelne katekismus — kas teie pojal niisugust on?” päris Birjusin edasi.

„Ei wist ole. Tema müüs kõik oma raamatud ära nii pea kui koolist wälja peasis.”

„Ta pidi ju sügisel leeri minema ja lubas peremehe käest raamatuid wõtta,” tuletas ema meelde.

„Missuguse peremehe käest?” küsis Birjusin.

„Mitu tal siis neid õige on? Eks Te tea, et ta nahakaupleja Rettigi juures teenib.”

Kastist, kus Martin oma pesu hoidis — tema pesu oli wanemate omast palju peenem —, leiti särk, mille käikseotsad kuiwanud werega määritud oliwad. Seda nähes wahetasiwad wanad Timmid kahtlase pilgu ja isa pööras näo pahaselt ära.

„On see teie poja särk?” küsis Birjusin.

„Ei mina tea,” kostis ema kähku.

„Ära lora tühja,” noomis Birjusin wiisakust unustades. „Ega sa ometi pesunaest ei pea.”

123

„Ma pesen küll ise, aga särk pole minu tehtud.”

Isa Timm lõi ägedalt käega: „Ei maksa jännata, wanamoor. Kelle muu see särginäru ikka wõib olla? On poiss jälle midagi ära teinud, siis wõtku oma naha pääle. Meie temalt ometi krossi ei saa ja muidu ei taha ma tühja tüli näha.”

„See on mõistlik jutt,” kiitis pristaw. „Kas tead, kus poeg üleminewal ööl oli?”

„Kust mina seda tean? Ega ma temale wahiks juurde pandud ole.”

Wana Timm rääkis puhast tõtt. Ta polnud oma pojale iialgi wahiks olnud, et ka mitte tema warasemate sammude üle walwanud.

„Kus ta ikka mujal kui kodu oli?” tähendas ema murelikult.

„Millal ta koju tuli?”

„Kes teda teab? Ta tuleb ja läheb, kuda süda soowib... Eila hommikul oli ta küll kodu, kuid sest saadik on ta kadunud kui tina tuhka.”

Asjata otsisiwad Birjusin ja tema mehed wõtit, mis Langbergi õuewärawa wõtmega kudagi wiisi ühte oleks läinud. Kui otsimine widewiku ajal lõpetatud oli, wõttis Birjusin kahtlase särgi ja katekismuse kaasa ja jättis kaks tumedat, nõnda ütelda kujuta, nägemata ja kuulmata isikut, nagu neid hääl politseil ikka käepärast peab olema, maja lähikonda walwama, et kohe teada saada, kui Martin Timm koju peaks tulema. Ise läks ta politseiwalitsusesse, kus hoolsal wõrdlemisel ilmsiks tuli, et Langbergi kambrist leitud lehetükk sõnade ja kärisemise koha poolest Timmi katekismuses olewa lehepoolega karwa päält kokku sündis. Raamat ja leht lisati tekkiwa akti juurde.

Waheajal oli ka telegrahw Tallinna ja Peterburi wahel nobedasti töötanud ja päälinna salapolitsei poolt tähtsa sõnumi toonud, et keegi isand, kes wälimiste märkide poolest tüll kaupmees Rettig wõis olla, mitmes pangas nimeta wäärtpaberid ära wahetanud, millede numbrid Langbergi nimekirjaga ühte läksiwad. Niisama kuuldi, et Rettig Peterburi nahakauplejate juures wanu wõlgasid ära tasunud ja wärsket kaupa rohkel mõõdul ostnud.

124

Hilisel õhtul tõi üks neist meestest, keda Birjusin Timmide elukoha lähikonda walwama jätnud, pristawile teate, et „hiir peaaegu lõksus” olla.

„Mina ootasin asjata, kuni pime kätte tuli,” jutustas mees oma nähtusi „Siis sõitis kahehobuse woorimees, kellel kaks meestewhwast ja kaks naesterahwast pääl oli, teatud maja ette. Kõik sõitjad oliwad purjus ja naersiwad ja kriiskasiwad läbisegamini. Üks hüppas troskalt maha ja käskis teisi oodata. Ma tundsin häälest Martin Timmi ära ja hiilisin nii, et seda keegi tähele ei pannud, tema järel õuewärawast sisse. Ta ei astunud aga mitte wanemate elutuppa, waid tegi tagaõues poollagunenud kuuri räästa all tegemist. Natukese aja pärast tuli ta säält wälja ja läks, ka seekord ilma majasse astumata, uulitsale tagasi. Ma kuulsin, kuda ta woorimeest N.-le (mees nimetas linnast mõne wersta kaugusel olewat trahterit) sõita käskis. Mina läkitasin seltsimehe nende kannule. Ise hakkasin räästaalusit, kus Timm oli seisnud, läbi otsima ja leidsin pikema kobamise järele seina ja katuse wahele tehtud pesast selle pakikese.”

Salakuulaja tõmbas taskust määrinud nartsu, mille sisse midagi mässitud oli, ja andis selle pristawi kätte, kes nartsu seest ühe sajarublase paberiraha, ja terwe lasu kokku pandud kupongi poognaid laua pääle puistas. Oma hää mälestusega märkas Birjusin kohe, et mitmete kupongide numbrid needsamad oliwad, mida ta Langbergi wäärt paberite nimekirjast meeles oli pidanud.

„Timm on auusasti jaotanud,” ümises Birjusin enese ette. „Paberid peremehele, kupongid sulasele... Kas ise rewideerisid nartsu sisekonda. enne kui siia tulid?” küsis ta waljusti.

Salakuulaja kelminägu ilmutas täit ilmasüütust, kuna ta rahuliselt wastas: „Ma tõin pakikese siia, nagu ma ta räästa alt leidsin. Nartsu pole ma lahti wõtnud.”

„See on weidi imelik,” ütles Birjustn silma pilgutades. „Hartknochi panga teenijad räägiwad, et Langberg säält päewal enne surma pääle kahetuhande rubla, kõik sajarublastes paberirahades, ära toonud. Kuhu peaks kõik see raha jäänud olema?”

125

„Seda ei wõi mina teada... wist on Timm juba nii palju läbi löönud.”

„Kahe päewaga? Raske uskuda, ehk küll prassimine. tüdrukud ja lustisõidud mitte odawad asjad pole... Noh, ükspuhas — sa oled hästi tööd teinud ja hää palga wääriline. Ma annan sulle paar linnawahti kaasa. Wõtke woorimehed ja kihutage tuhatnelja N.-le. Hoidke endid warjul, aga ärge Timmi silmast kaotage, kuni mina ise järele jõuan.”

Salakuulaja pühkis kui tuul minema. Birjusin otsis Jostsoni üles, kes teda wõõrastemajas ootas.

„Eks me ole mõlemad wiksid poisid?” ütles Birjusin sisse astudes. „On sinu kuulus Amerika politsei iial sarnast imet teinud, et suure kuriteo üle kohe päewa jooksul päewaselgus kätte saadakse? Süütunnistusi on meil rohkem kui waja ja kurjategija juba lõksus, ilma et ta ise seda aimaks. Oled sa minuga rahul?”

„Sinul on rohkem mõistust kui minul õnne,” naeratas Jostson.

Kui Birjusin pärastlõunased juhtumised lühidalt ära oli jutustanud, ütles Jostson: „Mina ajasin waheajal meie teist pääsihti taga. Otsisin Langbergi selli ja teise õpipoisi üles. Mõlemad tõendawad, et Timm päewal enne kuritööd mitu korda Langbergi poes noore Pohligiga juttu ajamas käinud ja sel kohal tegemist teinud, kus Soomemaalt saadud pussnoad seisiwad. Õpipoiss mäletab ka näinud olewat, kuda Timm nuge katsus. Õhtul on Timm ja Pohlig üheskoos poest wälja läinud. Need ilmutused ei ole mitte ilma wäärtuseta, kuid selle õnnetu ninarätiku pärast wõib Pohligi pääle ikka weel kahtlus jääda, et ta kuriteost kudagi wiisi osa on wõtnud. Kõige parem oleks, kui Timmi enese suust tõtt kuuleksime.”

„Selleks on lootust,” sõnas Birjusin. „Süütunnistused on otse purustawad — wahest märkab poiss sedamaid, et salgamine ei aita. Hakkab ta siisgi kometit mängima, siis wõime teda pisut lollitada.”

Birjusin tegi isemoodi näo, mida ainult wilunud politseimehed teha oskawad ja mis Jostsonile ei meeldinud.

126

„Ma tahaksin selle inimesega kord nelja silma all kõneleda,” ütles ta mõtlewalt.

„Küll ma toimetan, et herra Timm sind armulikult jutule wõtab,” naeris pristaw. „Aga nüüd peame ruttama. Tegewuse plaani jõuame pikal teel küllalt läbi mõtelda.”

N. trahter oli sel ööl inimestest peaaegu tühi. Aastaaeg oli alles sügisepoolne, kuna harilikud wäljasõidud esimese lumega algawad. Maakoha pääl lasus pühalik öörahu ja see puhas, neitsilik metsalõhn, mis linna lõbuküttisid imelikul wiisil ikka märatsema meelitab. Täna heitsiwad ainult kaks, kolm aknat tumeda lambiwalguse jugasid uinuwa metsa pimedusesse ja ühest ainsast kõrwalisest kambrist kuuldus weel joobnud häälitsemist, naeru ja kõlinat.

Sääl logelesiwad Martin Timm ja tema seltsilised pudelite ja klaasidega raskesti koormatud laua ümber. Joomiseks polnud wist enam kellegil suurt himu, aga nad jõiwad siisgi, et oma roidunud elujõudu otsekui astlaga erutada. Silmanähtawalt oli Timm oma pääd ja kõhtu kõige rohkemalt wäsitanud. Tema silmad kippusiwad kinni, kuna teine meesterahwas ikka weel rasket ja raswast nalja heitis, mis naesterahwaid hirnuma pani. Üks wiimastest, noor, kena, kollase lakaga ja wäga kasimata suuga tüdruk, tüdines naljatamisest wiimaks ära ja hakkas Timmi kaelustama, ennast kui kass tema põlwedele libistades ja mahedasti näogudes: „Oh sa mu pisi tibukene, mu musta pääga musutrullike! Ma armastan sind koledal kombel ... Kas mäletad weel, et mulle homme sõrmuse ja prossi kinkida lubasid? Anna parem raha nüüd kohe kätte, ma ostan ise.”

Timm raputas ilusa tüdruku oma põlwedelt maha, andis tale ka weel rusikaga kuklasse ja torises lällitawal keelel: „Sina lagunenud, oled sa mind weel wähe koorinud? Ma ei taha sind nähagi ja mõtlesin praegu hoopis teise tüdruku pääle. Waat’ kui ma selle kätte saaksin, siis müüksin enese tema meelehääks ihu ja hingega ära.”

Pahandatud neiu ütles täie suuga kurja ja hakkas sõimama.

127

„Suu koomale!” kärgatas Timm ja wirutas rusikaga laua pihta, et pudelid tantsima hakkasiwad. Ma olen juhm, et sinusugustega oma raha läbi löön, mis kerge waewaga kätte saadud pole. Rumal siga olen ma, muud midagi... Kas juua weel on? Lakkuge, lapsed, ja jätke mind rahule, ma tahan magada.”

Ta tabas lähema pudeli pihku ja rüüpas mehiselt. Siis laskis ta oma raske pää laua pääle wajuda ja jäi norskama.

Pisut hiljemalt kutsus trahteri teenija Timmi seltsilised tasakesti wälja, üteldes, et keegi neid oodata. Nad läksiwad ja ei tulnud enam tagasi. Nende asemel astus Jostson tuppa. Tasahiljukesti istus ta Timmi kõrwa ja pani käe tema õla pääle. Uinuja ei ärganud ja Jostson pidi teda tugewasti raputama, enne kui ta pää urisedes üles tõstis. Tal näitas himu olewat, rahurikkujat wastutusele wõtta, aga wõõrast nägu nähes ajas ta silmad laiali ja küsis imestades: „Kes sa oled?”

„Wana tuttaw,” oli lahke wastus.

„Sinu nägu olen ma näinud,” pomises Timm, „aga pagan wõtku mind, kui ma mäletan, kus ja millal see oli.”

„Küllap tuletad meelde, kui kauemini juttu ajame.”

„Ükspuhas — wahest olen sind unes näinud. Mu pää on segane... Kuhu mu selts kadus?”

„Need läksiwad metsa päid lahutama.”

,,Ja minu jätsiwad siia üksipäini tukkuma — küll ma neile näitan! Lipaku pääle. küllap mina seltsi leian. Kui sa tubli poiss oled, siis tõmba nahk minu kulu pääle täis ja püüa selle eest mu tuju parandada. Pärast sõidame üheskoos linna. Ma tahan ka kord jälle oma woodis magada. See igawene lakkumine ajab mulle tüdimuse pääle, aga rahu ma ei saa — ei tea, mis kuri waim mind taga kihutab .... Joogem, poisid, kuna weel juua on.”

Timm kallas enesele ja kutsumata wõõrale sisse ja tühendas ise mõned klaasid järgemööda, ilma et ta sõna oleks lausunud. Kui ta klaasi tõstis, tuliwad mõned sügawad kriimud tema parema käe selja pääl selgesti nähtawale. Jostson silmitses niisama waikselt seltsimehe

128

noort nägu, mida terawad jooned, tohletanud karw, ja sinised wõrud silmade ümber ülearu wanaks ja karedaks tegiwad. Jostson tundis midagi kui haledust oma südames ärkawat. Tema ees istus kurjategija, kes maailma seaduste järele õiguse, inimeste keskel elada, kaotanud oli, kelle wabad silmapilgud loetud oliwad, keda püüdjate kõwad käed, raudahelad ja waewaline surma wastu waakumine Siberi kaewandustes ootasiwad. Oli see inimene sündinud kurjategija wõi oliwad kaswatus ja seltskond teda selleks teinud? Kui palju oli temal enesel süüd? Kas see näidatud julgus, kawalus ja wisadus poleks mitte paremat wilja kannud, oleks hoolas käsi seda õigesse rööpasse juhtinud? Missugused mõtted liikusiwad praegu selle kõwa otsaesise taga?

Ameriklase uuriw pilk tegi Timmi rahutuks. Ta nihkus istmel edasi ja tagasi, uni oli temast kui käega ära wõetud.

„Mis sa kurat wahid mu otsa?” karjus ta korraga ja waatas ise kõrwale.

„Teeb see sulle waewa?” ütles Jostson tasaselt. „Sa oled muidu kange poiss, kes midagi ei karda. Sinu wiimne temp ...”

„Mis temp?”

„Jää rahule, Timm! Minu ees ei pruugi sa kometit mängida. See pisuke külaskäik wana toi juures oli meistritöö.”

Nähtaw wärin raputas Timmi keha.

„Ma tean kõik, aga ära selle pärast ehmata,” waigistas Jostson. „Meie oleme ju wanad tuttawad, kuigi sa minu nime ei mäleta... Waata aga, et see koeranahk Rettig sind ei peta! See oli rumal, et sa kõik paberid tema kätte andsid. Tema tuleb Peterburist kui rikas mees tagasi, kuna sina oma sularaha natukesest mõne päewaga lahti saad. Sina pead paremat palka nõudma, sest sa olid mees ja wõtsid kõik raskused enese pääle. Sa muretsesid wärawa wõtme, õlitasid lukku, ronisid kui oraw siledat seina mööda üles, kangutasid akna haagid Langbergi poest warastatud noaga lahti, proowisid wanamehe

129

kallal esmalt kaalu pommi ja nuga ja kägistasid ta wiimaks paljate kätega ära, kus juures ise weristada said. Ma annan sulle hää nõuu kindaid kanda, sest kriimud paistawad liig selgesti silma” ...

Timm tõmbas hoopis ootamata wiisil midagi taskust ja tahtis kõnelejale pähe lüüa, aga see jõudis tema kätest kinni haarata ja hoidis neid kui tangide wahel.

„Mis nalja sa teed?” ütles Jostaon otsekui imestades. „Sarnane temp wõib sõprust rikkuda. Sa tahtsid mind wist noaga pista, tabasid aga kogemata wõtme pihku... Aga eks see olegi Langbergi õuewärawa wõti? Sa oled ettewaatamata, et seda riista enese kaasas kannad.”

„Oled sina kurat ise?” kähistas Timm hambaid kokku pigistades.

„Ei ole,” naeratas Jostson.

„Lase mu käed lahti!”

„Pärast hakkad aga jälle möllama?”

„Ei hakka ... ma näen, et sa minust kangem oled.”

„Waat’ see on mõistlikult räägitud. Pista siis wõti jälle tasku, joome weel ja westame magusat juttu.”

Jostson laskis seltsimehe käed lahti ja Timm peitis wõtme oma põue. Mõlemad rüüpasiwad lonksu wiina, kus juures Timm, kelle käsi kangest jõuu pingutamisest wõi äkilisest hirmust weel wärises, poole klaasi maha loksutas. Wiin näitas teda weidi rahustawat.

„Kust sa seda tead. mis sa mulle praegu rääkisid?” küsis ta poolwaljusti.

„Ükspuhas, kust ma tean,” wastas Jostson.

„Kui Rettig purjus pääga lobisenud on, siis hoidku oma nahka!” ähwardas Timm. „Tuleb asi wälja, siis ma temale ka armu ei anna.”

„Tema ei olegi armu wääriline,” kinnitas Jostson sõbralikult. „Aga ma ei saa aru, miks sa oma wanale sõbrale, kes päälegi Luise Pohligi wend on, seda wingerpussi tegid, et tema ninarätiku warastasid ja teatud kohale werega määritult maha jätsid?”

Jälle ajas Timm silmad pärani lahti. Tema alumine lõug wärises kramplikult, nii et ta kohe wastata ei saanud.

130

Seekord toibus ta kaunis ruttu kohmetusest — see seltsimees ei teinud temaga ju mitte enam esimest imet.

„Kes käskis mind äritada?” ütles ta pool nukralt. „Luise on tore tüdruk, aga miks ta mind ei salli?”

„Wõib olla, et sa eksid,” trööstis Jostson. „Naesterahwad on tihti arusaamata ja näitawad nägu, mis nende mõtetega kokku ei käi.”

„Arwad sa?”

Timmi hääl kõlas teiselt, kui ameriklane seda muidu oli kuulnud. Kartlik küsimine ja hääle äkiline pehmus lasksiwad aimata, et selle kiskjaks saanud ja hukatusele pühendatud kurjategija sees ikka weel inimese hing elas.

„Ületunaeila õhtul juhtusin Luisega uulitsal kokku,” kõneles Timm kõwema häälega edasi. „Mina olin wintis ja tahtsin teda kallistada, aga tema sülitas mulle wastu silmi... Siis ei mõtelnud ma selle pääle, et auus tüdruk ennast uulitsal kaelustada ei lase, ja wandusin kätte-maksmist.”

„Ja warastasid järgmisel päewal Hugo taskust ninarätiku?”

„Jah — see oli minust rumalus. Hugo on muidu hää poiss, aga tal on mõned uhkuse kriuked sees, mida mina ei salli. Tunaeila õhtul ajas ta mu otsekohe uksest wälja, nagu oleksin mina mõni kaabakas. . . Mitu korda on ta mind nii kangesti wihastanud, et ma tema kõri tallale pidin kippuma, aga üks imelik asi tõmbas mind ikka tema poole tagasi. Ma tahtsin temale ja tema omastele wingerpussi teha, aga seda ma ei soowi, et ta Siberisse läheks. Ta ollagi juba trellide taga... hahaha!” — Timm naeris pilkawalt. — „Politseid ja kohtuid on kerge ninapidi wedada. Nii lollid on nad küll, et ilmasüüta inimese sunnitööle saadaksiwad... Kuule, kui sa auus mees oled, siis aita nõuu pidada, kuda Hugod peosta wõiks. Kõige rohkem on mul Luise pärast kahju. Ühe tema lahke pilgu eest läheksin ise hää meelega Siberisse.”

Timm jäi wait ja mattis sügawasti ohates pää käte wahele. Mõned minutid wältas toas täieline waikus.

Korraga ajas Timm pää jälle püsti, wahtis seltsilisele otsekohe silmade sisse, pani temale rusika nina alla

131

ja kiristas: „Kui sa mind tüssad, siis hoia ennast! Martin Timm ei lase ennast nuhtlemata narrida... Pagan wõtku minu joobnud pää! Nüüd pole ma enam purjus ja tuletan meelde... Kas sina mitte seesama kelm ei ole, kes wana toiga lauas istus, kui mina esimest korda aknast sisse wahtisin?”

„Mina olin see kelm,” wastas Jostson kuiwalt. „Sel korral tegid sina minule kolli, nüüd kollitan mina sind. Waata!”

Ta näitas näpuga akna poole, mille mustawa ruudu tagant inimese nägu ja linnawahi müts paistsiwad. Timm wärises kõigest kehast, tema hambad lõgisesiwad kuuldawalt, tuid siisgi leidis ta eneses nii palju tahtmisejõudu, et wälgu kiirusega üles kargas ja ukse poole tormas. Waewalt sai ta selle lahti tõugata, kui tugewad käewarred teda kaissu wõtsiwad. Mõne silmapilguga oliwad mõrtsuka käed kõwasti selja taha nööritud.

„Ma kuulsin kõik,” ütles Birjusin temale sõbralikult. „Sa wõid julgesti loota, et sinu sõber Hugo Siberisse ei lähe. Wiks poiss, et teda peasta aitasid. Sinu enese lugu on paha — ei aita wist muu abi, kui tunnista kohtuherradele kõik niisama puhtalt, nagu siin praegu tunnistasid.”

Timm kiristas sõna lausumata hambaid. Kui teda ära wiidi, heitis ta Jostsoni pääle wihast leekiwa pilgu ja sülitas tema poole.

„Oleks see julge, hakkaja inimene teistes oludes sündinud ja üles kaswanud, siis oleksime temast wahest nõnda nimetatud wägewaid tegusid kuulda saanud,” tähendas Jostson pool nukralt. „Tema sees elab tõesti, nagu Hugo Pohlig kord ütles, osake muistsete sõjakangelaste hingest.”

Birjusini näo üle libises tegelise politseiniku kahtlew naeratus: „Sina räägid kui mõtleja, aga meie, seltsliku elu korrapidajad, ei waata mitte inimeste hinge, waid nende tegude pääle.”

Et mitte paha kahtlust äratada, nagu kirjutaksime meie ühte neist kriminal-jutustustest, mida kõige maailma ajakirjandus päälehes hurjutab ja lõbulisas hää meelega

132

sallib, siis tähendame selle ajaloolise kohtuasja kaugemad pööred aktide järele nii lühidalt kui wõimalik üles.

Martin Timm katsus, kui teda kuulamise alla wõeti, oma süüd esiotsa salata ja N. trahteris räägitud sõnu joobnud jampsimiseks seletada, aga kui ta nägi, et tema saabaste tallad Langbergi maja õuest ja kambrist leitud jälgedega karwa päält kokku läksiwad, kui temale kõik teised süü tunnistused ette oliwad pandud, siis palus ta lonksu wiina, jõi ja tunnistas kõik üles, juurde lisades, et kaupmehed Rettig ja Walker teda kuriteole ässitanud ja rööwitud wäärtpaberid eneste kätte wõtnud. Ta tõendas ka, et Hugo Pohlig täiesti ilmasüüta olla ja et ta Hugo ninarätiku wiha pärast kuriteo paigale maha jätnud. Selle pääle lasti noor Pohlig wangist lahti, kuna tema asemel Rettig ja Walker kui kuriteo osalised kinni wõeti. Nad ei teadnud Timmi tunnistusest weel midagi ja astusiwad jõukate, lugupeetud kaupmeeste raswase iseteadwusega asja uuriwate ametnikkude ette, keda nad kui awaliku elu tegelased ja mitme klubi liikmed isiklikult tundsiwad.

Kui Rettigilt küsiti, kuhu tema õpipoiss Martin Timm jäänud, wastas ta kõrgilt: „Mul pole iialgi wiisiks olnud oma teenijate eraelu järele walwata. Timm on lahtise pääga poiss, weidi kergemeelne ja hooletu, aga see pole wist muud kui halwa kaswatuse tagajärg. Ma loodan julgesti, et ta meelt parandab. Wanemate hooletuse pärast pole ta siiamaani leeris käinud, aga nüüd hakkab ta ennast selle wastu walmistama ja wõttis neljapäewa õhtul minu käest katekismuse. Sest saadik pole ma teda silmaga näinud.”

Esiotsa salgas Rettig, et ta Peterburis käinud, wõttis aga oma sõna tagasi, kui temale auusaid ärimehi nimetati, kes teda päälinnas oma silmaga näinud, ja tunnistas ka, et ta mõned wäärtpaberid ära müünud ja kaupa ostnud. Küsimine, kust ta wäärtpaberid wõtnud, satutas teda kitsikusse. Ta nimetas ühte ja teist hallikat, ja kui need kõik waled leiti olewat, jäi ta wiimaks selle juurde, et ta paberid oma sõbra Walkeri käest wana wõla eest saanud. Läbiotsimine Rettigi poes ja elukorteris ei toonud asja selgituseks muud päewawalgele. kui et Rettig korraga jõukaks meheks oli saanud, kuna Walkeri juurest mõned hästi

133

ära peidetud wäärtpaberid leiti, millede numbrid Langbergi nimekirjas seisiwad. Walker ütles paberid Rettigi käest saanud olewat, kuna Timm temale täiesti wõõras olla. Neid wiimseid, üksteisele otsekoheselt wastu käiwaid tunnistusi ei muutnud endised sõbrad kuni lõpuni.

Tumedaks punktiks selle kohtuasja uurimisel jäiwad Langbergi kirjas nimetatud parun Stern-Himmelshauseni wekslid. Tallinnas elawa Stern-Himmelshauseni wõlauskujatest tõendasiwad paar meest, et nad paruni wekslid Langbergile ära müünud, aga wekslid jäiwad kadunuks. Timm tunnistas, et ta neid polla näinud ja korratud läbiotsimine Langbergi elutoas ei toonud neist mingit jälge nähtawale — kui mitte wahest hunnikule ahju suust leitud paberituhka see jälg ei olnud. Oli wanamees õhtul enne surma — wahest pääle põrutawat kokkupõrkamist paruniga — wekslid ära põletanud? Seda wõis ainult Langberg ise teada, aga see puhkas juba hauas.

„Ta ütles sel samal õhtul, et ta uueks inimeseks saanud,” pomises Jostson, kui Birjusin temale asjast jutustas.

Enne uurimise lõppu kaotas Walker wangihoones mõistuse. Timm ja Rettig. kes oma süüd wiimse silmapilguni salgas, mõisteti mõlemad kõigi õiguste kaotamisega kümneks aastaks Siberisse sunnitööle. Nende kaugemast saatusest pole enam midagi kuuldud.

10.

Neli päewa oli Hugo Pohlig ilmasüüta wangis olnud. Kui ta siis terwelt, aga hauku wajunud paledega ja kustunud silmadega, kui haigewoodist tõusnult omaste keskele tagasi jõudis, oli üleüldine liigutus suur ja Hugo nõrkes kallistuste koorma all peaaegu ära. Isegi wana Pohlig walas rõõmupisaraid. Kõigist wigadest hoolimata oli ta ikka hää pereisa olnud, kes oma lapsi hellasti armastaa ja nende poolt auustust leidis.

„Waadake, lapsed,” ütles ta õpetawalt, kui igapäewane rahu jalale seatud oli: „waadake, kui kasulik suurte ja wägewate sõprus on ja püüdke nendega ikka ühendusesse jääda. Ma ei usu küll mitte, et meie Saksa kohtud ilmasüüta inimest hukka mõista wõiksiwad, kuid siisgi oleks Hugo wahest weel kaua pidanud kurja kahtlust ja wiletsat

134

wangipõlwe kannatama, poleks mitte meie armas noor parun asja enese kätte wõtnud. Tuhat tänu temale kaugelt, sest ise ei tule ta meie tänu wist nii pea otsima.”

„Seda arwan mina ka,” tähendas Helene mõistatuslise karmusega.

„Missugusest parunist teie räägite?” küsis Hugo.

„Mitu meil neid siis o.ige on?" naeratas isa Pohlig weidi kahetsewalt.

„Kui teie noore parun Stern-Himmelshauseni pääle mõtlete, siis ei saa mina aru, mis temal minu õnnetusega tegemist on,” ütles Hugo imestades.

„Tule Jumal appi — tema see ju oli, kes sind wangist peastis!” hüüdis meister.

„Kes? Parun Benno?”

„No muidugi.”

Hugo raputas tõsiselt pääd: „Sellest pole mina midagi kuulnud, küll aga ütles mulle pristaw Birjusin, kui mind wangist lahti lasti, mina pidada herra Jostsoni tänama, et terwe nahaga peasnud olen, sest tema üksi olla minu eest kõik teinud, mis ülepää wõimalik oli.”

Nüüd oli imestamise lord meister Pohligi käes.

„Jostson?” hüüdis ta uskumatult. „Mis hääd temasugune wõis teha? ... Tõsi küll. ta ütles enese mäekaewanduse omaniku olewat, aga kes tohib kõiki neid Amerika juttusid uskuda? Ta ei näidanud ka, kui wiimati siin käis, meie õnnetusest palju hooliwat.”

„Ta ütles, meie pidada wõitlema,” tuletas Helene meelde, „aga seda ei pannud wist keegi tähele.”

„Mina panin seda wäga hästi tähele,” õiendas meister. „aga see oli minu meelest kaunis lapselik nõuu — mis sa wõitled palja käega? ... ütle tõtt, Hugo, kas sind keegi adwokat wangikojas taga otsimas ei käinud?”

„Ma pole sääl ühegi adwokadi nägu näinud.”

„Hm! Imelik. Arusaamata...” pomises meister.

Benno ja Jostsoni wiimsest külaskäigust oli juba umbes nädal mööda läinud, ilma et kumbgi neist Pohligite juures nägu oleks näidanud. Kõige selle aja oli Helene tõsine, peaaegu nukker, ja isegi Hugo tagasitulek ei sünnitanud ses olekus kestwat muudatust. Luise ilmutas

135

sagedasti kannatamatuse tujusid ja Selma kurtis, et kompwekkide tagawara otsas olla…

Ühel päewal, enne lõunat, tuli Luise wäljaskäigult kõige sügawama meeleärituse märkidega koju.

„Wõid sa iganes aimata, mis mina praegu nägin?” ütles ta tasakesti nelja silma all Helenele.

„Noh?”

„Meie parun on kihlatud!”

Luise jäi nende põrutawate sõnade järele peatama, nagu tahaks ta õele minestusesse langemiseks ja sellest toibumiseks aega anda. Nähes, et Helene kõikumata seisma jäi, kõneles Luise natuke rahulisemalt edasi: „Ma nägin teda suurkaupleja Stewardi tütrega, keda ma ta halbist titenäost wäga hästi tunnen, käsi käe all kõndiwat. Mõlemad oliwad hääs tujus, kuid Benno oli siisgi tõsisem ja wahtis wahel kõrwale, kuna Stewardi tütar wahetpidamata itsitas ja wadistas. Minu arust oleks parun mind pidanud nägma, aga mõtle! — ta ei teretanud mitte... Mis see tähendab?”

„Mis see muud wõib tähendada, kui et parun naest wõtab,” naeratas Helene.

„Ja seda ütled sina sarnasel toonil, kui oleksin ma sulle sääskede pirinast pajatanud!” pani Luise imeks.

„Kuda ma seda siis pean ütlema?”

„Sa räägid minuga kui wäikese lapsega,” nurises Luise. „Mõtle ikka, et ma seitseteistkümmend aastat wana ja koolist wäljas olen. Sul on wist juba wanatüdruku wigurid sees, sa hoiad oma tundmused seitsme pitseri all ega tihka neist oma täiskaswanud õelegi sõna lausuda. Arwad sa, et mina kui pime ja kurt sugugi ei märka, kudas sa salamahti ohkad ja näost ära lõpped? Wõi pead sa mind halwaks õeks, kes sinu kurwastusest osa ei wõta? Enne olin ma sinu pääle küll kade, aga nüüd kahetsen sind. Waene Helene!”

Luise ilmutas oma kahetsust sel wiisil, et ta õe rinnale langes ja kibedasti nutma hakkas.

„Sa oled hää laps,” sosistas Helene, õe siidipehmeid juukseid silitades. „Sinu kaastundmus on aga palju ägedam kui minu walu. Ära lase oma kahetsust nii suureks minna, et see sulle enesele walu teeb, ja kõige

136

päält — unusta ära, et kena parun meie hää tuttaw on olnud, sest tema ei tule siia enam tagasi.”

Selle pääle hakkas Luise weel kangemalt nuuksuma.

„Mis teil sääl on?” hüüdis ema köögist.

„Meie leiname katki läinud mänguasju taga,” wastas Helene, kuna Luise kähku silmi kuiwatas.

Natukese aja pärast tuli Hugo wäljast ja tõi Jostsoni kaasa.

„Mul oli õnn, et herra Jostsoniga uulitsal kokku juhtusin,” seletas Hugo elawamalt ja rõõmsamalt, kui see muidu tema wiis oli. „Tema tahtis meilt mööda minna, aga mina hakkasin wastu ja tirisin ta poolwägisi sisse. Nüüd wõime temale ometi kord üheskoos tänu awaldada.”

Wanemad awaldasiwad siis ka tänu, ehk küll mitu kraadi jahedamalt, kui nad seda parunile oliwad walmistanud. Luise pani tähele, et Helene silmad isemoodi soojalt särasiwad ja tume puna tema palesid kattis, kui ta noorepõlwe sõbrale kätt andis. Luise tegi suured silmad — tema waimus tärkas korraga õige asjaseisu aimamine.

„Eh sina kawal, kawal kelm!” sosistas ta õele kõrwa ja hakkas ameriklast esimest korda terasemalt silmitsema. Selle uurimise teel jõudis kõrgema tütarlastekooli kaswandik otsusele, et Jostson jumaliku Bennoga wõrreldes küll orangutang, muidu aga kaunis külgetõmbaw ja silmade poolest koguni „huwitaw” isik oli.

Jostson ei tahtnud tänust kuuldagi.

„Birjusin heitis nalja, kui ta mind Teie poja ainsaks peastjaks nimetas,” ütles ta naeratades. „Mina ei teinud muud, kui et seda, mis mulle paaril korral kogemata silma ja kõrwa puutus, politseile teada andsin ja teda sel wiisil õigele teele juhtisin.”

Ta jutustas asjalugu lühidalt ja lõpetas sõnadega: „Nagu näete, on Birjusin ise oma kärme ja osawa teowiisi pärast kõige suurema tänu wääriline, kuna minu terwe osa selle kuriteo selgitamises paljas juhtumise asi on.”

„Teie olete liig alandlik,” heitis Helene peaaegu pahaselt ja uuesti punastades wastu. „Teistele juhtub ka mõndagi, aga nad ei pane seda tähele, ei pea midagi meeles ega leia õiget sidet nähtuste ja nende tagajärje wahel üles.”

137

„Helenel on õigus,” kiitis meister. „Kõik suured mehed on selle läbi suureks saanud, et nad juhtumisi õieti tarwitada mõistsiwad. Inimese anded ei ole ju ka muud kui juhtumise asjad... Teie, herra Jostson, ei nõua wist mitte, et ma Teid suureks meheks peaksin tunnistama, aga Teist on juba midagi saanud ja wõib weel rohkem saada. Seda imelikum on, et Teie ennast, nagu ma kuulen, ikka weel lihtlabaseks eestlaseks peate tunnistama.”

„Kelleks siis muidu?” imestas Jostson.

„Teie keelest ei wõiks keegi arwata, ei Teie mitte sündinud sakslane ei ole.”

„Aga mina ise ei wõi aru saada, miks ma ennast terwest elust walega peaksin läbi aitama?”

Meister Pohlig punastas teadmata põhjuse pärast.

„Walest ei wõi juttugi olla, kui inimene ennast selle rahwa liikmeks peab, kelle keeles ta mõtleb ja kõneleb,” ütles ta maha waadates. „Meil on siin linnas palju inimesi, kes Eesti wanematest sündinud, oma keele ja hariduse poolest aga sakslased on — ja täie õigusega. Nõnda nimetatud nooreestlaste ajalehed, kuhu mina wahel nalja pärast sisse waatan, sõimawad neid inimest kadakasaksteks ja äraandjateks, aga nende sõimulehtede kirjutajad ei tea wist isegi, mis nad tahawad. Mis peab waene kadakasaks siis tegema? Peab ta ennast kõigest, mis tal lapsest saadik armas ja harjunud oli, lahti ütlema, inimesesoo üleüldised idealid maha matma, maailmakeele asemel mõne kirjanduseta Soome murraku ainsale tarwitusele wõtma, kõik sidemed haritud maailmaga katki kiskuma ja omale talurahwa keskelt hoopis uut tutwuskonda otsima? Tule Jumal appi! Kas siis Teie ka meid... see on: meie Saksa seltskonda ja selle poole hoidjaid eestlasi hulka mõistab?”

„Ei, sest see oleks üksikute inimeste hukkamõistmine terwe rahwa ajalooliste elutingimiste pärast,” wastas Jostson tõsiselt. „Niisama wähe wõin ma aga auusameelelist ajakirjanikku hukka mõista, kui ta, oma rahwa mudasse sõtkutud iseteadwust tõsta püüdes, wõitluse palawikus wastasele liiga teeb. Ja kui mõni wähem haritud eestlane kõiki saksu ja kadakasaksu lihtsalt maa põhja wannub, siis pole see sugugi ime — teda on wist küllalt äritatud... Mina ise pole palju parem kui kadakasaks, sest ma olen

138

oma emakeele kaugel maal peaaegu ära unustanud ja mõtlen Saksa keeles, milles ma terwe koolihariduse sain, kuid eestlaseks jään ma siisgi ja nõuan, et mind selle pärast keegi ei põlgaks. Paraku on aga sakslased ise parandamata teistepõlgajad, ehk nad küll aru peaksiwad saama, et neil siin maal enam mingit tulewikku ei ole. Eestlaste käed on ju nüüd wabad ja oma tuntud wisadusega jõuawad nad aastate jooksul wististi nii kaugele, et linnades üks maja teise järel, maal üls mõis teise järel nende kätte läheb. Praegu on koolide ja ametikohtade wenestamine käsil. Koolidest tuleb uus Eesti põlw, kes Saksa haridusest midagi ei tea ja saksu et toeta, ühe wahe saab Eesti wanema ja noorema põlwe wahel kibe waen wältama, sest et wastastikune arusaamine puudub. See waen ei lõpe enne, kui kõik wanad surnud ja nende ilmawaade unustatud on. Uued hariduslised mõjud teewad eestlastest uue rahwa ja wiimsel otsal näen ma ilmariigi ühist rahwamerd laenetawat, mis kõik sinnapoole kalduwad ojakesed oma rüppe kogub.”

„Teie näete kollisid,” ütles Pohlig weidi aralt. „Mina ei usu, et saksad siit kaowad — wähemasti loodan ma, et Teie ettekuulutused minu ja mu laste eluajal täide ei lähe. Mina ei mõista neid uue aja inimesi. Nad ei leia sest kenast maailmast muud kui wigasid, nad on ikka täis muret ja wiha, ahnust ja kadedust. Meie wanas Saksa seltskonnas oli mõnusam elada ja häid inimesi sündis siis wist rohkem. Sääl on näituseks meie parun Benno. Tema wõiks meie pääle üle ala waadata, meid kui wõõra seisuse liikmeid wõõrastada, aga ta leiab meist rneelehääd ja on meie truu sõber... Wõib küll olla, et ta Hugo asjas weel midagi teha ei jõudnud, aga ta on meile ka muidu hääd teinud. Ma tahtsin seda salata, aga nüüd ütlen otsekohe wälja: kui ma paari nädala eest suures hädas olin, saatis parun mulle ilma ennast nimetamata sada rubla, ja kui mina sellest juttu tegin, ei tahtnud tema tänust ega tagasimaksust midagi kuulda. Seda oleks mõni eestlane waewalt teinud.”

„Teie saite paari nädala eest postiga sada rubla?” küsis Jostson iseäralikus ärewuses.

„Jah, ja olen raha auusasti ära tarwitanud.”

139

„Olete Teie sarnaseid saadetust wiimsel ajal rohkem kui üks kord saanud?”

„Üks ainuke kord — õnn ei ole ju paraku nii seltsiarmastaja kui õnnetus,” ohkas Pohlig.

„Ja Teie arwate, et noor parun Stern-Himmelshausen selle raha saatja on?”

„Muidugi, sest teist nii heldeid sõpru mul praegu ei ole.”

„Kahju küll, aga ma pean Teile seletama, et Teie eksiarwamises olete. Mitte parun Stern-Himmelshausen, waid minu õnnetu onu Langberg saatis Teile paari nädala eest sada rubla.”

Terwe Pohligi perekond oli kui pilwist kukkunud.

„Langberg!” kogeldas meister päris kohkunult. „See on täiesti wõimata asi.”

„Aga siisgi tõde — ma tean seda onu enese suust” kinnitas Jostson.

„Wõimata, wõimata!” hüüdis Pohlig pääd raputades. „Wana kitsipung ei tahtnud mulle ju kopikatgi laenata, kui ma teda palumas käisin, ja peaks siis korraga sada rubla kinkinud olema.... Aga kes teab?” lisas meister alandatud häälel juurde. „Tema oli igapidi iseäralik inimene, täis konksusid ja keerusid. On ta selle wiimse weidruse tõesti ära teinud, siis palun kõik tema kohta öeldud halwad sõnad andeks. Auu tema mälestusele.”

Toas wältas mõned minutid pühalik waikus. Koosolijate meelest oli, kui tõuseks tapetud kaupmehe kaebaja waim hauast ja wõtaks nende keskel silmapilguks aset...

Jostson oli esimene, kes raske tundmuse enesest ära raputas.

„Nagu näete, ei tule siis mitte kõik häädused Saksa seltskonnast, waid wahel ka säält, kust seda kõige wähem oodetakse,” ütles ta naeratades.

„Langberg oli kadakasaks,” pani Pohlig weidi kartlikult wastu. „Tema ei rääkinud tuttawatega iialgi muud kui Saksa keelt.”

„Jah, nagu praegusel ajal wist kõik enam wõi wähem haritud eestlased, kuid oma Eesti werd ei salanud ta ka mitte... Aga eks see ole weider, et inimene siin maal peaaegu sammu ei wõi astuda. ilma et ta rahwuslise küsirnuse üle ei komistaks? Waadake, kuda päike kutsub ja

140

meelitab: tulge wälja, inimeselapsed, unustage tülid, maitske maailma ilu! Mis Te arwate, meister, kui kord kätte wõtaksime ja kõige perega sest kitsamüürilisest ja kitsarinnalisest linnast wälja lendaksime — ütleme Kosele wõi Piritale? Mina muretsen sõiduriistad ja wastutan kõige kahju eest, mida päewa raiskamine sünnitab. Kas olete nõuus?”

Oldi nõuus.

„Aga minu tunnid?” muretses Helene.

„Pole wiga,” waigistas Jostson. „Mina astun homme Teie asemele ja annan kõik tunnid kahewõrra.”

Helene nikutas kergemeelselt pääd: „Olgu siis päääle, kuid Teie süüks jääb, kui ma leivateenistuse kaotan.”

„Teie eest wastutada oleks minu armsam kohus,” wastas Jostson, mispääle Helene sirmi taha kadus.

Kuna teised endid wäljasõidule walms seadsiwad, juhatas Jostson kaks kahehobuse woorimeest maja ette. Ühes troskas wõtsiwad wanad Pohligid ja Selma, teises Hugo oma wanemate õdedega ja Jostson istet. Helene ja Jostson istusiwad teine teise wastas ega wõinud kumbgi parata, et nende põlwed wahel, kui tee halwaks läks, kokku puutusiwad. Ameriklane ei palunud neil kordadel wabandust ja Helene surus ennast ikka kärmesti troska tagaselja külge. Nad rääkisiwad teine teisega wähe, kuna muidu nii nukker Hugo ja murtud südamega Luise kui ümber wahetatud oliwad ja kui warblased wadistasiwad. Mõlemad leidsiwad ameriklasest kaswawat meelehääd ja andsiwad temale wähe mahti, seda toredat waadet maitsta, mis ennast Narwa maanteel linnast wälja sõitjale awab. Õhk oli imeselge, nagu ikka sügise poole. Kenal ja soojal augustikuu päewal säras loodus ses iseäralises ehtes, mida ta just närtsimise eel ilmutada armastab. Juba elustasiwad üksikud kollased täpid rohelist lehemetsa Kadriorus ja Lasnamäe külgedel. Tumesinist taewast truuwilt peelitades, hingas teiselpool rahuline merelahe, mille piiril Wiimse poolsaar, Wulff ja Naissaar kauguse kerges udus sinasiwad.

Meie lustisõitjad lasksiwad endid parweiga Pirita jõe üle wedada, jätsiwad woorimehed trahteri juurde maha ja läksiwad kloostrimetsa jalutama. Okasmetsa peenike lõhn

141

ja paradiisline rahu mõjusiwad. nagu ikka, joowastawalt linnalaste pääle. Meister Pohlig puhkes täie kõriga Mendelssohni laulu „O Thäler weit, o Höhen” laulma, mida ta kui endine „Männergesangvereini” tegew liige weel hästi mäletas. Emand surus ennast õrnalt abikaasa külge, temale sosinal neid armsaid aegu meelde tuletades, mil nemad kui jõukad kodanikud weel Kosel suwekorterit pidasiwad ja siin paigus tihti jalutamas käisiwad. Neid paiku waadeldes jäiwad mõlemad teistest maha. Tõsine Hugo ja auuline Luise loopisiwad teine teist puuokstega ja samblatükkidega, kus juures Luise imeliku osawusega ikka sihist mööda wiskas, ise kannataja osa mängides. Selma nägi orawat ja awaldas kirglist soowi puu otsa ronida. Loomakest suure kilkamise ja naeruga taga kihutades eksisiwad kõik kolm kaugele metsa sisse.

Helene ja Jostson seisatasiwad jõe kõrgel kaldal ja silmitsesiwad wastas olewat orukülge, kus Tallinna rahameeste toredad suwemajad roheliste puude wahelt paistsiwad. Ühe maja pääle jäi Helene pilk kauemini puhkama, kuna mõni naljakas mõte tema silmi seespoolt walgustas.

„Mis mõte Teil praegu on?” küsis jostson, ses enam seltsilise peenikesi joonesid kui Maarja oru kuulsat ilu imetles.

Helene näitas näpuga maja poole, mis tema tähelepanemist oli äratanud: „Waadake, see on suurkaupleja Stewardi omandus, kus ta kõige perega igal suwel aset peab. Tema tütrega olla, nagu ma kuulsin, noor parun Stern-Himmelshausen kihlatud. Mulle tuli naljakas mõte, et parun praegu sääl olla ja meid siin näha wõiks.”

„See parun näitab seisuste waheseintest tõesti wähe lugu pidawat,” tähendas Jostson pilwiselt.

„Preili Steward on ilus ja suure wara pärija,” seletas Helene.

„Ja Bennokene on auus, aga kehw rüütel,” täiendas Jostson, kelle rind Helene rahuliste sõnade juures imelikust rõõmust paisus. „Rahu tema waremate tundmuste põrmule! ... Mu meelde tuleb teine maja kauges Amerikas, mis peaaegu sedasama laadi on ja niisamuti kõrgel jõekaldal seisab. Sääl elutseb üksik poissmees, kes õieti

142

ei tea, mis enesega pääle hakata, ja kes sellepärast rahutult kui igawene juut ühest maailma nurgast teise rändab.”

„Mis tal wäetil siis wiga on?” päris Helene osawõtlikult.

„Temal pole seltsilist, kes teda armastuse sidemetega paigale köidaks... Aga mul pole aega mõistusõnu treida. Preili Helene, ma armastan Teid lapsepõlwest saadik ja panen oma terwe õnneigatsuse lihtsa küsimise sisse: kas tahate mulle naeseks tulla?”

„Ma olen liig waene,” ümises Helene kahwatades.

Ameriklane lõi käed meeleheitliselt kokku: „On see ka kellegi takistus?!”

Helene paledesse asus järk järgult rohkem karwa, kuna ta mõteldes enese ette maha wahtis. Korraga tõstis ta oma pikad, tumedad ripsekarwad kui tundmust warjawa eesriide üles ja tema suurtest silmadest säras nii palju magusat õnne ja õnne tõotust, et Jostson selgemat wastust ei oodanud, waid kui õige Amerika karu neiu kenast pääst kinni sasis ja oma karwase suu tema uhkete, weel ühestgi meesterahwast puudutatud huulte külge surus. Helene ei tõrkunud wastu...

Käsi käes ootasiwad nad, kuni wanemad ligi jõudsiwad. Need tegiwad suured silmad. Kui Jostson neilt Helene kätt palus, walas pehme südamega emand pisaraid ja ohkas, tütre ümbert kõwasti kinni hoides: „See Amerika on ju nii hirmus kaugel!” — kuna meister Pohlig pool nukralt ütles: „Teie, armas Jostson, ei ole küll meie maailma inimene, aga mis parata? Helene on minu lastest kahtlemata kõige targem. Mis tema teeb, peab hästi tehtud olema. Amerika ei ole ka weel mitte kuu pääl — wahest peaseme meiegi weel kord sinna.”

„Ja meie tuleme Teid kõige hiljemalt aasta pärast waatama —eks ole tõsi, Helene?” ütles Jostson.

Helene nikutas tummalt pääd — ema nutt oli ka tema külge hakanud.

Suurt uudist kuuldes oliwad Hugo, Luise ja Selma esiotsa weidi kohmetanud, et Helene, nende abiema ja kõige parem mängusõber, nüüd korraga neist kaugele ära pidi minema. Siis aga raputas esmalt Hugo päris mehe moodi tulewase õemehe kätt ja Selma kannatas punastades, et

143

Jostson teda kõrgesse tõstis ja musutas, mispääle wäike neiu salamahti suud pühkis. Luise ütles Jostsonile õnne soowides: „Teie saate eeskujulise abikaasa.” — ja Helenele sosistas ta kõrwa sisse: „Mõtle, mina lollikene kahetsesin sind Benno pärast! Oota aga — seda pimesiku mängu ma sulle nii pea andeks ei anna. Ma hakkan ise sinu peigmeest armastama!”

„Kas esimene tuju juba möödas?” wastas Helene niisamuti sosinal.

Luise jäi wait ja surus käe pool teadmata wastu rinda, nagu käiks säält wiimne waluwool läbi.

Isa Pohligi mõistlikul ettepanekul lõpetati seks korraks jalutamine ja mindi trahterisse lõunat wõtma ja kihlust pühitsema. Jostson andis peremehele nelja silma all käsu, erakambris lauda katta ja kõige paremat pääle panna, mis iganes saadawal oli. Söögi alal läksiwad meistri leiged tundmused tulewase wäimehe wastu järk järgult soojemaks ja muutusiwad peaaegu auukartuseks, kui lõpukorral punase pääga shampanjapudel walges jääkapas lauale ilmus. Teise klaasi järeldusel ei suutnud meister ennast taltsutada — waimustus sundis teda üles tõusma ja lauakõnet pidama. Harjunud wiisil tuletas ta mööda läinud aegade ilu meelde, terwitas pruutpaari ja lõpetas loitawate sõnadega: „Olgu need pühad sidemed, mis teid, mu armsad lapsed, nüüd ühendawad, hiilgawaks eeskujuks meie kalli Balti kodumaa rahwastele, et nad üks teisele enam ja enam lähenesiwad, ühiseks Saksa-Balti rahwuseks kokku sulaksiwad ja meie wana, aga weel uhkelt lehwiwa kulturalipu all iluduse ja hääduse rada kõnniksiwad, mis tähtede poole üles wiib. Meie pruutpaar elagu! Hurral”

Sel silmapilgul tõugati puhweti poolt uks lahti. Keegi halwas riides noormees, kelle nägu kahtlaselt punetas, ilmus läwel ja lällitas wõltsimata maakeeles: „Eks ma öelnud — kes see muu siin ikka lõugab, kui minu auus onu Jüri Poolik. Nägin teist, kui ta oma trossiga siia tuli. Tema tola ei taha sugulast tunda... hahaha! Ise jooksis pool püksata külast linna, aga nüüd on tema saks ja prassib sakste kambris...”

Palumata wõõras kadus läwelt niisama äkisti, kui ta ilmunud oli — sõbrad wõi teenijad rebisiwad ta säält

144

ära, kuid tugew jalahoop raksatas siisgi weel wastu seina. Jostson kargas üles ja keeras ukse lukku.

Meister Pohlig oli näost lubjatud seina karwa ja wärises kõigest kehast. Ta oli kolli näinud. Tema eluaegne saladus oli toore käe läbi päewawalgele kistud, kohkunud omaste ette wälja laotatud... Kambris walitses kõiki rõhuw waikus.

Kui meister esimesest ehmatusest toibunud oli, küsis ta, ilma kellegi otsa waatamata: „Kas kuulsite, mis see inimene rääkis?”

„Mis joodiku lorist kuulata?” püüdis Jostson teda waigistada.

„See ei olnud lori,” ütles Pohlig tasa ja kurwalt. „See noormees on minu lihane wennapoeg, keda ma enesest eemal hoidsin. Ta rääkis tõtt... Jah, mina olen tõesti Jüri Poolik, olen Eesti külast paljajalu linna tulnud ja ise ennast saksaks teinud. Kas kuulete, lapsed? Teie ema on puhtawerd sakslane. Tema teadis kõik, aga ta mõistis mind ja oli wait. Ma tahtsin ennast edasi aidata ja oma lastele hääd teha. Nüüd on kõik wäljas. Ma ei wõi ega taha enam waletada, kuid õnnelikuks ei tee mind see tõde ka mitte. Mis inimesele luusse ja lihasse on kaswanud, sellest ei saa ta enam lahti. Mõistke nüüd kohut!”

Keegi ei mõistnud kohut …

Esimene lumi oli juba maas, kui Tallinnast kaks noort abielupaari pulmareisile läksiwad. Õhtuse rongi eel kubises Balti raudtee waksal inimestest; isegi esimese klassi saal oli neid puupüsti täis. Wist suurem osa kõigist oli noori inimesi teele saatma tulnud, kuid ühel paaril oli saatjaid palju rohkem kui teisel. Parun Benno Stern-Himmelshauseni ja tema õitswa nooriku ümber surus ennast arwurikas seltskond tihedalt kokku — suuremalt jaolt linna suurkauplejad, konsulid ja literadid oma peredega, Mõisniku-seisuse asemikud puudusiwad peaaegu tätesti — need ei armasta sinise aadeliwere solkimist. Sellest hoolimata ilmutas wana parun Stern-Himmelshausen hääd tuju, keerutas oma pikki wurrusts ja heitis Tallinna kontoristidega ladusat nalja. Ta ei wõinudgi muud kui hääs

145

tujus olla, sest wõlauskujad näitasiwad nüüd ristiinimeste pikka meelt ja wanad päewad ei teinud temale enam kolli. Wana paruninna lõikas kaupmehe-prouade meelituste juurde weidi kannataja näo ja jagas neile harwa mõne sõna moka otsast. Benno näost paistis kerge tüdimus, kuna tema noor abikaasa õnnest säras ja kui linawästrik wadistas.

Jostsoni ja Helene ümber seisiwad ainult omaksed ja mõned Pohligi perekonna lähemad tuttawad. Laulatus oli kodu waikselt ära peetud. See oli Helene soow, millest ta ei taganenud, ehk küll isa Pohlig, Luise ja nende meelehääks ka Jostson hoopis teist laadi pulmapidu plaanisiwad. Helene seisis ka tawalise pulmareisi wastu ja awaldas suurt igatsust Amerika jõe kaldal seiswa maja järele, kuid selle poolest jäi Jostson kangekaelseks, üteldes: „Amerika ei jookse meie eest ära ja meie ei tee suurt konksu, kui Italiast läbi läheme. Sääl soendame endid looduse ja kunsti päikesepaistel, enne kui siit külmast tulles külmasse pesasse poeme.”

„Kus sina oled, sääl pole külma,” meelitas Helene ja — andis järele.

Hugo, kes nüüd juba õemehe sobitusel Peterburi konserwatoriumis õppis ja pulmaks koju oli tulnud, kippus küll Italiasse kaasa, aga teda ei wõetud, waid kästi wirgalt õppida.

Waksalis seisiwad mõlemad pulmaseltsid üks teisest kaugel ega puutunud mingil wiisil kokku. Kui Benno kord endiste tuttawate ligidale sattus, kergitas meister Pohlig kübarat. Benno tegi niisama ja läks sõna lausumata mööda. Näitas, kui ei paneks ta teist perekonnaliikmeid tähele.

„Peaks ta tõesti upsakam olema, kui mina arwasin?” pomises Pohlig.

Luise kräsutas kibedalt mokki ja Selma ajas oma ümargused lapsesilmad imestades laiali. Jostson ja Helene waatasiwad kui käsu pääle teine teise silma ja naeratasiwad mõlemad.

„Mis inimesed need on, keda sina praegu teretasid?” küsis noor paruniproua, kui Benno tema juurde tagasi tuli.

„Kellest sa räägid?” kohmas Benno. Tema mõtted oliwad laiali.

146

„Sa teretasid praegu ühte herrad, kes näo poolest sinu isa kaksikwend wõiks olla. Kes see on?”

„Ah soo — see on rättsepp Pohlig ... Ta on mulle tööd teinud.”

„Aga need teised? Mind huwitab see ilus noor naesterahwas, kes reisiriideid kannab ja oma kawaleriga nii mahe on.”

„Ei tunne,” kogeldas Benno kahwatades.

„Ma wean kihla — see on noor abielupaar, nagu meiegi,” padras elaw noorik edasi. „Meesterahwa nägu on nii tuttaw — kus peaksin ma teda näinud olema?”

„Sa nägid teda meie majas paari kuu eest,” ütles paruness Elise. „Tema on ju seesama hää inimene, kes Benno merest wälja tõmbas.”

Noor proua lõi enesele käega wastu otsaesist: „Jah, jah, tõsi — nüüd ma mäletan. Tema jutustas sääl naljakaid lugusid ja ütles enese Amerikast olewat. Wahest tuli ta siia naest kosima ja ongi hästi nägusa leidnud — sääl pole waidlemist.”

Noorik hakkas teise nooriku ülikonda sõnarikkalt kritiseerima. Ka Elise pilk wiibis mõtlewalt Helene pääl.

„Sa ei näita oma elupeastjat enam tundwat,” ütles ta wennale tasakesti: „Kas mitte wahest ...”

Elise ei lõpetanud. Benno pööras näo ära. Tema põsest oli näha, et ta hambad kokku pigistas.

Esimene kell. Saalis tekkis wäljatõttamise kihin ja kahin.

Pulmareisijate tarbeks oli ühes ja sessamas esimese klassi wagunis kaks iseäralikku osakonda walmis seatud. Ühes wältas kuni teise kellani trali sõnakõmin, musutamine ja kõige hää soowimine, kus juures noore paruninna hele hääl teistest üle käis.

„Mõtelge,” hüüdis ta muu seas; „see teine noorpaar reisib meiega ühes wagunis! Wististi saame teel tuttawaks — noorik on wäga mu meele järele.”

„Ei, meie ja nende wahel ei tohi nüüd ega edespidi mingit tutwust olla — kas kuuled?” wastas Benno selle pääle tasa, aga kindlasti.

Teisest waguniosast kuuldus tasane nutt. Sääl jättis Helene Jostson ema ja õdesid Jumalaga.