Ivan Turgenev (1818-1883)

Turgenev oli rikkast aadliperekonnast pärit vene kirjanik. Ta õppis Moskva ja Peterburi ülikoolis ning täiendas end Berliinis. Kirjanikukuulsuse tõi talle kogumik „Küti kirjad“ (1852, e. k. 1950), milles on suure kunstijõu ja humaansusega kujutatud vene talupojatüüpe. Pärast N. Gogoli nekroloogi avaldamist 1852. aastal saadeti ta kodukülla politsei järelevalve alla. Vabanenuna asus 1853. aastal Peterburi ja osales ajakirja „Sovremennik“ toimetamises. 1846-1851 kirjutas ta näidendi „Kuu aega maal“ (1850, e. k. 1987), 1856 avaldas edumeelse aadliharitlase saatust käsitleva romaani „Rudin“ (e. k. 1950). Jutustustes „Faust“ (1856) ja „Sõit Polesjesse“ (1857) väljendub Turgenevi elufilosoofia: inimsaatus sõltub looduse ja ühiskonna seaduspärasustest, inimene peab loobuma isiklikku õnne taotlemast ja pühenduma ühiskonna teenimisele (romaan „Aadlipesa“ (1859, e. k. 1900, 1983). Jutustused „Asja“ (1858), „Esimene armastus“(1860) ja „Kevadveed“ käsitlevad õnnetut armastust. Ühiskonna liikumise tõus, aadliharitlaste eemaletõrjumine ühiskonnavõitlusest ja uut tüüpi ühiskonnategelane on aluseks romaanile „Eelõhtul“ (1860, e. k. 1953, 1982). 1860. aastal katkestas Turgenev suhte „Sovremennikuga“. 1861. a. reformile eelnenud liberaalide ja revolutsiooniliste demokraatide võitlus kajastub romaanis „Isad ja pojad“ (1862, e. k. 1901, 1991). Turgenev elas aastast 1862 välismaal (peamiselt Baden-Badenis ja Pariisis). Avaldas 1867. aastal romaani „Suits“ ja 1877. aastal romaani „Uudismaa“ (e. k. mõlemad koos 1973). Eesti keeles on ilmunud muuhulgas ka kogumikud „Valitud jutustusi“ (1947), „Jutustused“ (1966), „Luuletusi proosas“ (1972) ja „Jutustusi. Proosaluulet“ (1980).

ALLIKAD
K. Rannaste, Ivan Turgenev. – Tiina Aunin, Lore Listra, Heli Mattisen, Väike maailmakirjanike leksikon. Tallinn, 1999, lk 199. 

Jaak Tomberg

Seotud materjal

Sündmused (1)