E. Enno

Uued luuletused


T. Mutsu.

Laenu raamatukogu

Määrused


1)        Lugejal tuleb raamatu

hind kautsjoniks sissemaksta.

2)        Lugeja on kohustatud raamatu puhtalt ja terwelt hoidma wastasel korral kaotab kautsjoni.        

3)        Lugeja wõib raamatut kuni kahe nädalini oma juures pidada.

4)        Maks raamatute tarwitamise eest on 10% raamatu hinnast ehk kuu wiisi 2 raamatut korraga, 75 kop. kuus.






E. Enno

Uued luuletused

„Noor-Eesti” wäljaanne 1909



K. Sööti trükikoja trükk, Tartus.


Ma tulen hilja.


Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis,

Ei jõudnud warem lauluwainule.

Ei looda pärga, ega lille ehteks:

Jäin ikka hiljaks iga wõidule.


Ma laulan üksi laulu muinasjutust,

Kus walgus maeti mulda warsuma,

Ja sellest hing sai inimese rinda

Ja igatsus kui tuli tungija.


Ses tules nägin jumaluse randa.

Kesköösel sinna lendas minu nutt:

Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis,

Ma unistaja nagu muinasjutt



5


Oder.

Siis unustame muret, unustame waewa

ning odratules karastame werd!

Sa kanna, püha waimustus, me elu laewa

Et näeme waimus oma uhket merd,

Me tulewiku põldu.


Siin tõstwad meestepojad kannud päikse poole:

Kes ial unustab meil oma hinge tuld,

See olgu kõlkaks jäätud, lõbuks tuulde soole,

Sel ärgu osaks saagu meie kodu muld,

Me tulewiku walgus.


Me pühitseme odratules oma rammu,

Ja hingeääsil mõõgaks walmib higiraud,

Me mälestame seitsmesaja aasta sammu,

Kus täis ei saanud meitest rööwli haud, —

Me pühitseme elu.



6

Sest lööme kokku ühenduse leegis kannud:

Üks tund wõib aastas meri kihada!

Me rahwa süda kütkes meel, see hauda pandud,

Töö olgu ülenduseks meile üksinda.

Töö, wabaduse mõrsja.


Sest unustame muret, unustame waewa

Ning odratules karastame werd,

Sa kanna, püha waimustus, me elu laewa,

Et näeme waimus oma uhket merd

Me tulewiku põldu.



7


Märgitud.


Üks waikne salk kesk eluwõitlust pantud,

Kesk äripäewa halli mureteed;

Neil kõigil nägemata kroon on ehteks antud,

Kuid siiski käsa köitwad sala keed.


Nad nagu ohwriks halwale on sündind ilma,

Neil kumab püha walgus otsa ees;

Ja paistab nendest waikne sära silma,

Et süda neil kui tuli hõõgab sees.


Nad leidnud nagu rõõmu saagiks saada;

Ja kes neist kõige soojem, sügawam,

See jättis terwe ilma hinge kustutada

Kui leegi, mis nii sala kõrwetaw.


Ja nii nad waikselt surmateele jääwad,

Ja kumab püha walgus otsa ees,

Ning nende jälgil hinged õitsma läewad,

Ning sulab kõik, mis hangund südames.



8


Sügisesel rannal.


Kellel armas ei ole hall meri täis meeletut müha,

Koltund puiesteel üksinda käia ei armasta,

Ei tundnud see ial, mis tähendab jätta, mis püha.

Matta iseennastki iseendasse waikima.


Keset kullaseid lehti... Kui ilus on walmide reas

Nõnda käia ja mullale andeks langeda,

Et tõuseksid uued, et õitsewas kewade eas

Wägew lehtis juua wõiks päikest ja mulda otsata.


Sügis! Kaugele koltunud teele mind tuulekeerd kandis,

Üksi lendama lehe, mind, kohina poole ta pandis,

Nagu meri, hall meri, mis laulab mul ees.


Sügis! Siiski üksigi endasse maetud olla on ilus,

Kuulda, kuis igatsus laulab su südame haudade wilus

Ja mõtete-pilwist kui pärlid langeb su sees.



9


Mina.


Igawesti wulisew oja olen ma,

Igawesti igatsew laulja rändaja.


Kus on minu tunde waiksed hallikad,

Kuhu merde kustuma mõtted sõuawad?


Igawesti pärija helin rändan ma,

Oja kahe wahuwa, toitja haruga:


Ühes mure juttu loob kurba südame:

Pimedus on kuningaks pandud kõigele!


Teises rõõm nii läiklewat sära hinge koob:

Walgus, walgus wabadust kuldset ühes toob!


Rõõmu, mure wulisew oja olen ma,

Kahest kokku igatsew laulja rändaja.



10


Ma tunnen lillesid ...


Ma tunnen lillesid, mis keegi pole näinud,

Neid kaswatasin oma südames;

Mu lilled sääl, kus ükski pole käinud,

Kus elan, laulan oma walguses.


Mu hingelilled walged keset igatsusi,

Kus surewad kõik ohked tolmused,

Kus leian kaduwuse rannal jäädawusi,

Ja pärliks saawad mure tundmused.


Mu meelest on, kui oleksin ma toonud

Need lilled säält, kus jumaluse maa

Nii sala tungides kui säde rändaja —


Need lilled nagu unenägu südamesse loonud,

Mis nägin kus, ei tea arwata

Nad on kui arm, mis surematust joonud.



11


Igatsuse-lill.


Kus wiibid ? Terwitusi toowad sinult tuuled!

Kus õitsed nagu taewas sinine?

Kõik kõneleb siin sinust üksine!

Su igatsuses kõik on wõrsund minu luuled!


Su kuma nagu sala laulu hinges kuuled

Ja kaod ohwriks iseendasse.

Kus rada kitsas, kare kaljutee —

Ja surematause lille otswad huuled.


Kus wiibid? Meeles mõlgub uus mul inimene!

Kus õitsed minu hingewara ainukene?

Ma laulan sulle üksi otsi-teel.


Ja kuigi rändan tuhat aastat weel,

Su juurde kujunen ma siiski, päikse meel,

Mu walgus, sinilill, mu kullakene.



12


Rukis.


Weel sügisel kesk koltund wälja naeratab su ilu:

Sa tagatiseks meile: tulema saab kewade!

Ja kõik, mis ohwerdab siin palehigi sinule,

Wõib kanda rahus külma talwe kütkendawat wilu.


Su rammu rinnal ringi käiwad meile meie ajad,

Ning walgus, mida köitsid kaswades sa endasse,

See elulätteks tõuseb meile meie meeltesse,

Ja meie mure südamesse ulatawad päikse kajad.


Kesk sume ööd, kus kaste sulle alla kiigub,

Ma kuulsin juttu koiduga sind sala puhkamas

Ja tundsin ma mis meie hinges sulle wastu liigub.


Sa oled emaks keset meie elu-päikse sõudu,

Ja kes siin sinu mõtte ette põimi painutas,

See lapseks jääda kodule weel ikka leidis jõudu.



13


Nõmme-hallik.


Su hinge põhjas tuksub mere sära,

Täis sügawusi õndsaid saari loob,

Kuid harwa tõstlemise helki kaob,

Kui arm ehk halli udu ajab ära.


Su tasaduses ikka kellakumin;

Nii terwitusi rändajale toob,

Kes päiksekiirtes aina janu joob,

Mis kutsub, kutsub nagu nõmme sumin.


Su juures nagu leidnud oleks randa,

Kus pidi rändamine lõppema.

Kus oleks ohwriks kõike wõinud anda,


Mis teedel koormas korjus salaja.

Mu nõmme-hallik, wõtku tuuled kanda

Sul terwit, laulab kaugel rändaja.



14


Õhtule!


Kesk aasa mulda

Läen õhtule —

Ju ehakulda

Läeb puhkele

Päew unine.


Ja üle talu

Ning üle maa,

Kui sumin, walu,

Jääb üksinda

Weel mõtlema.


Siis tasa nutul

Kui kogu muld

Ning ingli jutul,

Mil higikuld

Toob päikse tuld ...


Siis kerge aste

Läeb edasi —

Ja langeb kaste

Nii jällegi

Kui alati.



15


Üksik põuapilw


Kui walge saar kesk siniläiki wäike,

Ta ujub rada laia, lagedat.

Kas otsima läks oma hallikat,

Wõi mõttes tee, kus kõnnib üksi päike?


Ei tea, kas tundnud ema armuläiki,

Kas kuulis kätkis laulu walwawat? —

Ei tea, kas otsib kadund armsamat,

Ei tunne tema, ega enda käiki?


Kuis waatan ma su ime silmadesse,

Kuis muinasjuttu sulle westaksin,

Mis waestelaste nutust tõusis südamesse


Kuis sinu rinna naale langeksin

Ning wennaks igatsuse walgusesse

Sul ennast kõrgel rändel kihlaksin!



16


Kurbtus.


Kõik walged teed, mu walged teed on läinud,

Kesk halli udu uppund walged teed!

O siduksid weel päikse tulekeed

Mind okastikku, mida süda käinud.


Mu walged teed kesk walu-lagendikku

Mu tundeid mälestustes suudlewad,

Weel üksi igatsuse sala päikse-sõnu

Mu lauludele kullaks külwawad.



17


Kõik tuuled…

(Ghasel.)


Kõik tuuled mul armsad südaööl,

Koos laulame mõndagi laulu.

Ei sõbrad unusta armsal tööl

Koos wiibides kunagi laulu!

Kõik tuuled, meil alati wöö on wööl,


Me elame reisi laulu

Ja paisudes loeme kui armsal tööl

Kesk lagedat, koduta laulu —

Kõik tuuled, me huugades südaööl

Täis walguse ihade laulu.



18


Wesiroos.


Keset waikset järwe,

Kus need lained tasa käewad,

Suudleb päike lõmmelehte,

Suudleb, üksi pilwed näewad,

Wette loowad warjuwärwe

Päike suudleb lõmmelehte.


Keset waikset järwe

Kosib päike lõmmelehte,

Leiab teed ta südamesse,

Loob sääl endast tale ehte,


Luues wajub, õhtuwärwe

Lisab wete läikidesse.


Keset uinund järwe

Sureb lõmmelehte päike,

Sünnib õrnaks wesiroosiks

Kumama kui uni wäike

Õhtupalweks jumalale.



19


Mänd.


Kui ahelate külgi neetud haudumine

Täis wiha, tulist himu kõike purustada

Ja seitsmesaja aasta jälgi kustutada.


Ja siiski kartus iseennast kaotada

Kui tahte õnne leida oma ahelates

Nii tasa weermeid lootusega kinni kattes.


Nii mõttes ikka kordad oma juttu,

Weel keset metsa kõige walusamat nuttu.



20


Kuu kuma ...


Kuu kuma on täna nii selge,

Kõik pilwed on kadunud,

Kuid süda on siiski nii haige,

Kõik mõtted on uindunud.


Kesk merewett walgus on kudund

Tee taewasse, kaugele —

Sääl mälestus kõnnib ja särab,

Et paistis kord päikene!


Kuu kuma on täna nii selge,

Laul uinunud laenetes;

Weel üksinda sügise liigub

Poolkoltunud lehtedes. —



21


Pane pää minu rinnale ...


Pane pää minu rinnale ja waata kaugele ära,

Pane pää minu rinnale, et ligi sind tunneksin.

Leidsin tee üle tunnete, kui wirwe, kui peidetud sära,

Leidsin tee üle mõtete, kus waikind wõitluste kära,

Leidsin tee iseennast kus unusta suudaksin.


Nagu jutt magus, muistene, nii mulle heliseb meelest:

Üle öö rada rändajat wiib elu sees salaja,

Kuni sääl, üle enese, kui taewas kõlab su keelest,

Kuni sääl, üle enese, sa leiad lõpmata teel eest

Waikist hääd, kuhu häädusest ei teadwust jäänd kurnama.


Pane pää minu rinnale, mu magus muinasjutt wäike,

Pane pää minu rinnale, sind otsata armastan;

Walgus on, kuma imelik ööl, pehme, tasane päike,

See sind on loonud mulle, sa oled mu igatsus, läike, —

Suudle mind sina, suudle, et ma sinuga endaks saan.



22


Kodumaa mõte.


Kui jään ma õhtul mõttes waatama,

Kuis taewa serwal istub rõõmus ämarik,

Ta rinnal koit kui õitsew kanarpik,

Ja nurm jäänd nurme kõrwal kastes kumama,


Siis kannab mind kui tunne õnnis, imelik,

Kesk kodu seisan rahwa uue põimega:

Me mullast tõusnud mehed uued sammuma

Ja naese uue loonud mõte õnnelik.


Mu meelest siis kui oleksin ma läbi käinud

Kõik teed, kus waen ja pimedus on walitsend,

Kus siiski walgus ikka sihiks helisend


Ja õitswa Eesti haige süda tules läinud.

Mis walgus kõigest seletand me elule.

Mis koljuks saanud rahwa hingetemplile.



23


Koju igatsus.


Nüüd õitswad kodus walged ristikheinad,

Tuul mängib lillelõhnaga —

Mu ümber sala laulwad waiksed leinad.


Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune,

Wiib sinimetsa poole kaugele,

Sääl kasekõne loob kui pilwi teele,

Et kanda kojukutset minu meele.


Ja sala laulwad minu waiksed leinad,

Et õitswad kodus walged ristikheinad.



24


Wäsind.


Kõik mere rändajad lapsed

On uinunud magama,

Kui läikide unenäod

Weel üksi jäänd kumama.


Kõik rannad, taewas ja tähed

Wee südames ühes koos —

Nad üheks saand walguse mängus,

Öö õitswate warjude woos.


Kõik rändajad lapsed wäsind

O meri mind wõta ka,

Mind oma südame läiki,

Et üheks saan kõigega.



25


Õhtu kodu-talus.


Õhtu köitis jutueied

Unejätkuks puhkama,

Pimedus käib wäljas ringi,

laulab, nutab tuulega.


Tiksub kell ja ahju taga

Kilgid tasa laulawad,

Wanaema kustund silmad

Angund pilgul waatawad.


Puhkab isa, puhkab ema,

Kuulda üksi hingamist,

Nagu unenäo sõudu

Talu-haldja liikumist.


Peretoas kõnnib keegi,

Tuli nagu wuhises,

Keegi nagu waatab aknast,

Tares nagu kõlises . ..



26

Pimedus käib wäljas ringi

Laulab, nutab tuulega —

Ööde warjud täitwad südant

Üksilduse tundega.


Tiksub kell ja ahju taga

Kilgid tasa laulawad

Kadund aastasajad tõuswad,

Pikas reas rändawad.


Aastasajad kõnelewad

Kuulda üksi hingamist,

Nagu unenäo sõudu,

Taluhaldja hoigamist.



27


Talwine udu.


Nii ligidat kui kauget mattis unustuseks udu

Ja nii kõik walgeks mõtteks tasa tihenes,

Jääb üksi härmas talu, puud kui unistuste kudu.


Siis kõik kui wangis wajub sala palwesse

Ja roosa helk kui ohwer tõuseb lõunasse,

Maa kaebab: päike, kuis nii lähed jälle ruttu,

Sul armastuses pühendan ma oma walget nuttu.


Ja läbi udu tõuseb siis kui wirwel päikse kuma,

Et õhtu hõlma kustuda, kui terwituste suma.



28


Kewade õhtul.


Nagu magus unenägu

Tine hõiske igal pool;

Üle aasa ujub tasa

Walge udu jahe wool.


Metsa põues nagu kõne,

Punga puhkemise jutt;

Üle wälja, üle põllu

Rõõm kui wärin, õnne nutt.


Eha kumab, päike magab,

Siiski kõik kui ärkwel weel,

Nagu õnnis ootamine:

Armas on ju ammu teel!


Ja mu südant täidab sala

Nagu soojus sumaja:

Wõiksin läbi waikse ilma

Kodu hõiskeks sulada!



29


Mu tuba on wäike...


Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel

Ja süda nii üksinda, walus;

Öö tasane ligineb pilwede teel,

Õhk jahe kui sügise salus;

Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed,

Kus laulawad laened ja mängiwad weed,

Ja wiibib mu kullakene.


Sääl laulawad laened ja mängiwad weed

Ja sätendab meri ja päike,

Sääl särawad soojuse, walguse teed,

Sääl armsate silmade läike,

Mis waigistab mõtteid, waigistab meelt

Ja liigutab rõõmule waikinud keelt —

Sääl, kaugel, mu kullakene.



30

Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed,

Kõik mõtted kauguste randa —

Ei rauge sääl laened, ei wäsi küll weed,

Ei armu nad siiski saa kanda ...

Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel,

Öö tasane ligineb pilwede teel...

Ei kunagi tule, mu armas.



31


Koju jõudes.


Kesk suwe ööd kui mõttes minu salu,

Üks ööpik üksi hõiskab südames, —

Siis wiljawäljad, puud ja kodu-talu.


Kõik ehawalgel warjuks tihenes,

Ei jäänud muud kui unenägu walge

Kesk põllu-ringi kastet külmades.


Kui peita tahaks kodu sülle palge,

Kui õnnist muinasjuttu korrata —

Ja seisan wait, ei meelde tärka alge.


Ma nagu koormast pean algama.



32


Ööpiku laul.


I.


Mannile.


Öö pikk! Öö pikk!

Tuleb Mikk! Tuleb Mikk!

Kustub ju eha! Ase weel teha !

Pehme põhk! Pehme põhk!

Tuleb Mikk! Tuleb Mikk!

Öö pikk! Öö pikk!


II.


Mikule.


Tee pikk! Tee pikk!

Mine Mikk! Mine Mikk!

Ahetab koitu ! Esimest loitu !

Ruttu nüüd! Ruttu nüüd!

Manni Mikk! Manni Mikk!

Tee pikk! Tee pikk!



33


Igatsuse laul,

mere kõrgel rannal laulda.


O hing, kas tunned, kuhu surewad

Kõik sihita teed?

O hing, kas tead, kuhu lõpewad

Kõik teeta sihid?

Waata mulle silmi, armas otsatus!

Waata mulle silmi, minu sõber!

Sinu kõne on kui naer saatuseks

Minu kurwale küsimise-laulule;

Sinu kõne kui nutt kastuseks

Minu ärdsele pärimise-mõttele:

Midagi ei jõua pärale!

Kõik on seotud iseendasse:

Meri ja maa, taewas ja päike,

Kõik, mis elab ja on —

Otsata, lõpmata!


O, wiige terwisi, wiige terwisi,

Jumala randadele, walged lagled!

O, wiige terwisi, wiige terwisi,

Walguse wainudele, walged purjed!



34

Kõik need tunded kogusin lagledeks

Laiale küsimise-lagendikule!

Kõik need mõtted punusin purjedeks

Lugemata pärimise-paatidele!

Sind ma armastan, jumala rand,

Kihlatud üheks mere ja päiksega

Minu hinge kõrgemaks eneseks

Läikide läigiks, helkide helgiks,

Koduta igatseda,

Üksi igatseda!


O, minu kauge, kauge jumala rand!

Wiige terwisi, walged lagled!

Wiige terwisi, walged purjed!

Sinna surewad kõik sihita teed,

Sinna lõpewad kõik teeta sihid —

Ja laul, see lendab üksi!



35


Inimene.


Üks õnnis minek kujunedes iseendasse,

Kui olek lapseks kogu elu saladusele,

Et leida oma loomus kõige ilma algust

Ning sulatada endast iga asja walgust.


Ja siiski walutare hääle, mõru kurnaja,

Kõik were sisse uputaja, maru lõhkuja,

Et tuhaski weel kaugele jääks õnnis rahu

Ja üksi pimedusel oleks ilmas mahu.


Üks wõitlus: saagu hangund mullast maigus jällegi,

Surm olgu pühitsetud eluloojaks tagasi!

Nii tõuseb ilm, mis waewleb enda-sünnituses

Ning läeb ja tuleb armastuse saladuses.



36


Ju kadunud on wana ...

1906.


Ju kadunud on wana, uues ilus

Ju tõuseb elu üle rusude!

Näe, päikse poole mullapinna wilus

Uus püüe leidnud rada ülesse.

 

Kus surus jää, kus aina lumi lasus,

Nüüd wõimul liigub ader tuline;

Kus murehelin raagus okstes asus,

Sääl kohiseb nüüd lausa kewade.

 

Pääd tõstke üles päikse poole, üles!

Õnn sätendab ju waimukoidu süles;

Teed wõtke, nagu kewadised weed!

 

Pääd tõstke! Ehitame koda! Tööle!

Siin elu wõitis, lõppu tegi ööle!

Ei wäsi mees, kes leidnud oma teed!



37



Öösel.


Oma emarinna naale

Öö, mu südant paiguta;

Oma pimeduse walgust,

Rändaja mul juhata.


Sinu päikse igatsus

Sugulased oleme,

Oma mulda sa mind mata,

Et ma õitsen sinule.



38


Wangis.


Mina, see mõistmata mina, mis aluseks mu!!

Mina, see ahel, mina, see kalju,

Kuhu mind köitnud seadus nii walju

mina, ma saagiks kui surutud sul! —

Siiski su hämaras rada kui ahetaks,

Sinna mind püüaks, sinna mind meelitaks,

Kõrgem kus inimene nõuaks mind endale —

Sinna, kus uue saan südame.

Kudas sind armastan, kudas sind wihkan ma!

Elan su loomu ühes kui kahte,

Mõista ei mõtelda, mis mõistmata tahte

Köitis mind endasse kahele tapelda.



39


Noore kotka laul.


Mõtte kaljudel!

Sääl kus laulawad kõrguste tuuled,

Kiiguwad õhkude kuulmata luuled.

Awarus naeratab —

Põrmule surm, —

Sääl minu kodu!


Tunde mägestik

Heliseb, kõliseb taewaste poole!

Hingan sääl läikisid tiiwade hoole

Kohinaks paisuda,

Käia kui torm

Tühjuste üle.


Kilke kõrgustes!

Õnnis, kes tühi ei seisa kui kesa,

Õnnis, kel armus ja tarkuses pesa!

Kisawad waresed

Wuhiseb surm

Tühjuste üle!



40


Ei püsi neist ükski...


Ei püsi neist ükski, nad kaowad

Kui tumestaks uni neil silma,

Kõik linnud, kõik lilled, kõik helinad —

Ja udud need üksi weel heljuwad

Kesk sügise kurba ilma.


Siin õitses weel hiljuti kewade,

Tuul suuteles liikuma lehti;

Siin punus arm pärgasid kõigele,

Mis lootust wajutas rinnale

Ja elule mattis end ehti.


Nad kadunud kõik, nad rändawad

Ei meilegi kodu siin antud:

Kõik armud, kõik kalmud, kõik kaowad,

Ja mõtted need üksinda küsiwad:

Miks kõik nii rändama pandud.



41


Kodu-kask.


Nii hää on sinu laias warjus istuda

Pääd toetades walge tüwe naale

Ja kaharate okste kõnet kuulata.


Su sahinas ma tõusen rõõmuraale,

Mu kõrwus nagu tuljak tuline,

Läen nagu kadund kaasituste maale.


Nii magus kõik, kui wanaemake

Wast muinasjutu ilma tõttis,

Üht rõõmu külmas lunastuseks teisele.


Sest witsadki su küljest ema wõttis.



42


Sügisel.


Wihma sajab ja tuuled nutawad

Kuis nii üksinda lähed,

Üksi kui keskööl mõtted, helinad —

Sügise, tasa su sammud kostawad.

Kadunud isegi tähed.


Kuula, laulan ma, mängin kõigega,

Mängin õitsema salud,

Hüüan kewade-mõtted kohama,

Pillutan õnnede kõla kõndima,

Suutelen rõõmudeks walud.


Waata leekides tõuseb ilule

Jälle kadunud walgus;

Warjul kewade loome südame,

Tunded tõstame ohwriks päiksele —

Hõiskame: surmas uus algus. —



43

Siiski sajab ja tuuled nutawad,

Kesköö waiksuse wilus,

Sügis, su sammud tasa kostawad;

Laulan sul saateks laulud rändajad,

Laulud koltunud ilus.



44


Kallimeelsed.


Üks tee wiib üles armastuse maale,

Kui waewalt ärkand koidu-ilu aale,

Üks tee kui tehtud inimeste kõrgustest,

Kuis paistawad meil paremate südamest.


Ja kes siin ial juhtis sinna oma sammu,

See leidis hinges helendawat rammu

Kõik wennaks tunda olemise woos

Ning ennast leida jumalaga koos.



45


Päikse us Hobusemäel.


Tukub kewade öö hõbeuduw, walge,

Wajunud uindunud pää latwu weel mõtlema;

Kaugel kauguste sees ärkand koidiku alge;

Hingab mägine maa, puhkab järw saartega.


Kerged walguse wood heljul lendawad kõrgel —

Kaasa ööpikul siin widin, teine siis sääl

Ärkab, paisub kui koor, täidab loodust kui nõrgel,

Wetel udu ja kuld, pehme wärwide hääl.


Üle metsa ja maa, mäelatwade sõuab

Wägew siis walguse mäng, puhkeb terwitaw lõõm;

Järwes hõiskab walgus, palwe toonisid nõuab,

Kiired pesewad suud, päiksel hommiku sõõm.


Kustunud kewade öö hõbeudune, walge, —

Üksi talude teel unist midagi weel,

Tukuks sirutes sääl päewa higine alge,

Liiguks murede must, pärandus talude teel.



46


Sa tõuse.


Kui tiiwu ei wõta su mõtete lend,

Ei tõuse kui kotkas sa üles,

Ei ial siis leidnud sa walguses end,

Sa uinud weel tuimuse süles;

Sul koduks siis üksi weel unine muld,

Ei kaswand sul rändaja keppi;

Sa tõuse, sest tõusus üksi on tuld —

Ei walgus wõi uduga leppi!



47


Haab.


Nagu lugemata ohked uppund iseendasse,

Ohked seitsmesaja aasta piina teelt,

Rehetare warjust tasa wälja heljund päiksepaistele,

Ikka kõneledes oma hirmu keelt:


Kas ei pilwed jälle tõuse katma kinni kodumaad?

Kas ei kandnud ahelate kõla tuul?

Ja weel unes, ehk küll wäljad rahu hõlmas uinuwad,

Hädaohu sõudu kardab arglik luul.


Siiski koidu kuldse kuma ärkand mängu helinas

Oma sügawusi leiab sinu meel

Ja kui kiirte kõne kiigub sinu lehte sahinas,

Kõne wabanenud waimuilu teel.



48


Kaer.


Siis seisis minu kullakene palwes, —

Mul unus kirik, unus taewa sära,

Ta juurde mõttes peitsin ennast ära.

Ja tundus, laulis tasa tema silda —

Üks walgus kujunes ta rinnas minu poole,

Et meie armust tõuseks jätku waimu soole.

Söö, täkk! Siis lähme kõlisewat kosjasõitu.

See olgu ohwer: rahwa lootus nõuab wõitu!



49


Wiimne ase.


Koiduhelgis haige kodumaa,

Meile, kes meil juured sinu pehmes mullas,

Kaua siiski käies oma teed

Üksi jäime oma hinge koidukullas,

Üksi nagu unenäo weed

Meile wiimast aset juhata.


Üle halli mere laenete

Nagu kuldne wirwe õhtuwiiwul sõudke

Nagu õndsaid saari otsides,

Oma unistuste armuhiilges jõudke

Jääbumata tõustes, kustudes

Üksikule ranna luitele.


Üle kodu wiljawäljade

Nagu õnnis hõõge kastemeelne minge,

Õnnistage teri salaja

Köiteks igaweseks minu laste hinge,

Rinda armastuseks tulena,

Jätkuks minu mure leiwale.



50

Läheb ulgu teed siis meremees,

Luite õhtulaulud meelde talle jääwad,

Ei tal kaswa wõõrsil kodumaad,

Unistuste armus silmad kodu näewad,

Laulab hing: laew, kunas randa saad?

Kodukutse õitseb südames!


Läheb idateed siis põllumees,

Kodulaulu laulawad tal wõõrsil tuuled,

Sulatawad tundeid hõõguma —

Ja mu nime leidwad jälle tuimund huuled, —

Õnnistan siis läinut mullaga

Oma leinawaikses südames.



51


Jutluse ajal.


Heinalõhn magus lendab niidu päält,

Metsas kumin, äostus, lindude laul,

Põllul tõusleb õitetolm,

Kiirtesse waibund maailm.


Tasane sumin kasel, niinepuul —

Isa sõnad kõnniwad jumala teed,

Wäsis kuulates minu meel,

Muinasjutt üksi weel jäi...


Haldijas tasa tuleb niidu poolt,

Kaarnakiwi kannab ta sammaldand käes.

Surub kiwi mu südame —

Kiwi, see minule jääb! ...



52


Sügisesel kuu-walgel.


Kuu kurwal walgel kõnnin,

Läen uupi edasi;

Kõik uppus kõlinasse,

Öö uni ja palwegi.


Mul oli armas päike,

Ja õnnis kiirte-tee,

Ees tuhat õnneranda,

Käes kepiks kewade.


Nüüd nagu kütkes käsi,

Jalg tõrgub sammuda;

Mul kõlin koormaks kaasas

Täis armu, koduta.


Kõik uppus kõlinasse,

Läen uupi edasi —

Ja sügis, koltund lehed,

Mul meeles alati.



53


Kauge kõlin.


Üks kauge kõlin kõnnib tasa läbi öö —

Tuul waikis, hingab ainult üksik talu.

Täis muret, waewa liikus läinud päewa töö —

Ma istun puhketunnil üksi ärkwel weel,

Ja kuulen, kuidas kõlin kõnnib õndsel teel,

Kui oleks see mu kõigearmsam walu.


Mu meeles õitses kord kui unenäo maa

Ja kõlin tõotas mind sinna kanda! ...

Küll pidin waimutules uueks põlema,

Et mõte lumiwalgeid tiiwu kaswatas

Ja tunne lumehelkjat rada tasandas,

Et tõusta oma päiksekiire randa.


Nüüd wärawad on kinni kõrgel ilumaal —

Sootule tantsust wäsind istun mullas

Ja nutan, et mu nimi leinaks pidu aal,

Mis lumiwalge mõtte lastel antakse,

Kes jõudsid tunde lumehelgis pärale

Kui kõlin jumaluse kandle kullas.



54


Rehetare.


Nad wanaks, suitsend urkaks nimetawad sind;

Kuid tuhat rahwapõlwe, kõiki oled näinud;

Neil aastasadadel jäi kätkiks sinu rind.


Nad kõik su sees ja ümber nagu kantsis käinud,

Sind wanaks waewand nende mure otsata

Ning nende walus mustaks sinu seinad läinud;


Ja sinu parte taga säde hõõgaja

Kõik wermed mattis, kuiwatas kõik pisar-palged, —

Kõik suureks koiduks laulis rinda salaja.


Su ülenduseks tõusku looja-tuled walged!



55


Wihma-piisade laul.


I.

Öösel langedes:


Me külwame und üle wäsind maa

Ja õnnistust põldude ilma —

Ja kes meist läeb õnnistust külwama,

See taewasest kodust peab lahkuma,

Peab pisarad leidma silma.


II.

Päewal aurades:


Kes langeb meist ilma täis õnnistust,

Kes nuttis, pisarad silmas,

Sel jagab päew otsata armastust,

Et õitseks me südames jumalus,

Kõik jooksid me walgust ilmas.



56


Suwel.


Kohiseb metsade koor,

Sahiseb rukis noor;

Päike, kodune ilu!

Kudas nii armas su käik,

Kudas nii lõbus su läik,

Päike, me kullake, ilu!


Kõlinad õhkude hoos,

Helinad wete woos:

Päike, kodune sära!

Armas su walguse käik,

Lõbus, kus osaks su läik,

Päike, me kullake, sära!


Walguse mängus eks sa,

Süda, ka uueks saa,

Waimus ilusam päike!

Tuhat kord kaunim on siis

Looduse kodune wiis,

Waimus kui paistab sul päike!



57


Kuusk.


Su peene hing kui unenäos elab,

Kui tähte tunne sinu okstes helab;

Su latwas liikus muinasjutu tiiw,

Kui oli mul su wilus waikne wiiw.


Kui minek ikka üksilduste süles

Kesk walget rada kuhugile üles —

Nii kostab weelgi otsja, nuuksuw toon,

Kui mälestuses sinu laulu joon.



58


Metsas.


Ja lugemata tulles laenetawat sõudu,

Kui läiklemine meres liiwaranna poole.

Nii kiired wõõrsiks sõudwad mullapinna soole

Ja surres kaswatawad üles püüdmat jõudu.


Kui õnnis saar kesk kiirte sätendawat walgust

Mets nagu roheline tempel tõuseb üles

Ja peene helin liigub wilu pehmes süles,

Üks laul, mis otsib oma sünnitaja algust.


Ja kiired seda mulla joobnud wiisi joowad,

Nad unustawad päikse, oma kodumaa,

Ning üksi rada metsa hinge poole loowad.


Ja igas wõsus, puus ja põõsas salaja

Neil juured mulla jooki terwituseks toowad

Ning lugemata neid peab toiduks kustuma.



59



Sisekord.


                                          Lhk.

Ma tulen hilja        5

Oder        6

Märgitud        8

Sügisesel rannal        9

Mina        10

Ma tunnen lillesid        11

Igatsuse lill        12

Rukis        13

Nõmme-hallik        14

Õhtule!        15

Üksik põuapilw        16

Kurbtus        17

Kõik tuuled        18

Wesiroos        19

Mänd        20

Kuu kuma        21

Pane pää minu rinnale        22

Kodumaa mõte        23

Koju igatsus        24

Wäsind        25

Õhtu kodutalus        26

Talwine udu        28

Kewade õhtul        29

Mu tuba on wäike        30

Koju jõudes        32

Ööpiku laul        33

Igatsuse laul, mere kõrgel rannal laulda        34

Inimene        36

Ju kadunud on wana        37

Öösel        38

Wangis        39

Noore kotka laul        40

Ei püsi neist ükski        41

Kodu-kask        42

Sügisel        43

Kallirneelsed        45

Päikse tõus Hobusemäel        46

Sa tõuse        47

Haab        48

Kaer        49

Wiimne ase        50

Jutluse ajal        52

Sügisesel kuu-walgel        53

Kauge kõlin        54

Rehetare        55

Wihma piisade laul        56

Suwel        57

Kuusk        58

Metsas        59

Kaanepilt Ella Saul’i joonistatud.



T. MUTSU

Laenu raamatukogu

Tallinnas