Heinrich Heine (1797-1856)

Heinrich Heine oli saksa luuletaja ja prosaist, kes sündis kehvapoolses, kultuurihuvilises juudi kaupmehe perekonnas Düsseldorfis. Heine õppis gümnaasiumis, luges palju, tema lektüüriks olid Cervantese „Don Quijote“, Swifti „Gulliveri reisid“, Schilleri „Röövlid“, E. T. A. Hoffmanni fantastilised jutustused jms. Hiljem õppis Heine Bonnis, Göttingenis ja Berliinis õigusteadust ning sai lõpuks õigusteaduse doktoriks. Sellegipoolest huvitus ta rohkem kirjandusest, filosoofiast ja ajaloost. Tema juudi päritolu sulges talle tee õpetlase või riigitegelase karjäärile. Tema esimene luulekogu „Noored kannatused“ ilmus 1821. aastal. Järgnes reisikirjeldus „Harzi-reis“, poeetiline järelkaja reisist Harzi mäestikku ja Tüüringisse. Kogumik „Laulude raamat” (1827) ühendab Heine varasemaid luuletsükleid („Noored kannatused“, „Lüüriline intermezzo“, „Kojutulek“, „Harzi-reis“ ja „Põhjameri“). 
     
„Laulude raamatu“ põhimotiivideks on luhtunud noorusarmastus ja baironlik pettumine kaasajas. Romantilist põhimeeleolu varjutab siin eneseiroonia. Luuletajat saadavad loodus ja üksindus. Heine värss on lihtne ja musikaalne, saksa rahvaluulele lähenev. Samal ajal ilmusid ka tema esimesed proosateosed. Näiteks „Reisipildid“ I-IV (1826–1831) kirjeldavad kaevurite, saksa väikekodanlaste elu, seal räägitakse ka Inglismaa sotsiaalsetest vastuoludest ning ülistatakse Napoleonit. Stiililt on „Reispildid” vaheldusrikas; siin segunevad lüürilised motiivid, satiirilised stseenid, fantaasiapildid ja poleemika.

ALLIKAD
J. Talvet, Romantiline luule. – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 58–65. 

Jaak Tomberg

Seotud materjal

Portreed (3)
Grupeerimata (1)
Sündmused (2)