Sisukord

ÜLE LÄVE

JOHANNES BARBARUS


JOHANNES BARBARUS / ÜLE LÄVE


JOHANNES BARBARUS

ÜLE LÄVE

XI KOGU VÄRSSE


NOOR-EESTI KIRJASTUS TARTUS


Kaas ja siseillustratsioonid A. Laigolt


O/ü. „Noor-Eesti Kirjastuse“ trükikoda Tartus 1939


ÜLE LÄVE


MAAILMA LÄVEL

Mundus vult decipi, ergo decipiatur! (Maailm tahab end petta lasta, petetagu teda siis!)

1

Akna taga tuuli tuskleb,

vastu seina tuisupühvel

sarvedega tõukab – puskleb,

sõrgadega sõtkub raevu...

Lumme torgat põõsakühvel

hangest välja vaatab vaevu,

ründavad kui tormiropsud,

aeleb, pöörleb tuhkne keeris,

lõõtsvad lagendike kopsud...

11


Üle maantee, vaata, veeris

nagu üle mõõgatera

mingi valge-valge kera,

laotus laidne lumelõuend.

Need on hingeldavad iilid,

ülepea ja ülekaela,

kuni ees on mõni õuend,

tarand, mis nad köidab paela,

matab hange tuisukiilid...


Ja siis vaibub viivuks mõmin,

tormijutu taanduv kõmin.

Öhe ässitet siis koerad,

karvad püsti, turi turris,

võõrast nagu haistaks – nuusiks,

sabad sorgu tuppa poevad,

just kui surm ja roimar luusiks

tuultepöörises ja vurris...

Taamal kuuldub kauget raksu:

teivas pakases lööb laksu.

2

Miks siis inime ei maga?

miks ta unelmaid ei jaga,

miks ta mõtted, meeled valvel?!

Metsa taga, metsa taga,

kuu on kooljas, ole vaga:

nagu viirastus tuln’d tuisust...

12



Kellegi kas käed on palvel,

keegi sülitab kas needmist,

kuni luilutet öösuisust,

mõte vaevalt jälgib eelmist?


Rahutus miks unes tiirleb?

tõuseb ärevus spiraaliks?..

Mööda seinu varje hiirleb,

keegi pimedust kui traaliks.

Tõusta tahaksid sa valest,

tahad ajada end püsti,

tahad elu – palge palest

näha, et siis võiksid kosta,

sellele, mis öös sult küs’ti.

Tahaksid end vabaks osta

painajast, mis rõhub vaimu,

et me elame kui vingus,

keset kinnimakstud laimu,

ümber valat vere hingus...

3

Maga, inimene, maga!

vabaduseulmi jaga...

Parem oleks, kui sa’i ärkaks,

nüüd, kus silmad on veel süütud,

midagi ei elust märkaks,

kus on saabund ajad tüütud,

loomist asendab kus hävi,

13


et kui endast välja astud,

sarnane maailma lävi:

kohe venna verre kastud,

väljul moonutatud laibad

viimses valus karjeks krampund...

Need on võimutseji vaibad,

mis on sõtkel porri tampund,

millest üle astvat jalga

näeme, diktatuuritalda.


Kõigest sest, mis sisehüveks,

kogunud mu hingevaraks,

kuhtun, jään nüüd üsna araks,

osutudes laasit tüveks:

rahupalmid – okastraadiks...

Hinge tuntud nukruspisik

poeb, et taganeb mu isik.

Ah! kes rasket haiget kraadiks?..


Metsa taga, metsa taga,

kuu on kooljas, ole vaga!..

4

Kunagi ent saabub hommik,

kus taas kätes tunnen rammu,

aja kiuste – kindlat sammu,

kus kõik koolduv, murduv, lommik,

14


sirgeks aab end, virgub uimast,

nagu loom, kes tunneb jõudu,

väljub olemisest tuimast,

et siis minna vastu sõudu.


Tähed moondunud kui nelgiks,

haara sinagi sest helgist!


Ärka, inimene, ärka,

heida endast neetud pettus!

Sääl, kus umbroht, vili tärka,

vabane sest, – vaim kui kettus!


Kui maailm end laseb petta,

petetagu, mind küll vaevalt...

Las ma paiskan hüüuketta,

pärin aru maalt ja taevalt...


Ja kui kõik kaob,

muu mööda läeb,

surm gongi taob,

mu värss vaid jääb...

15


LÄHTUMINE

1

Eemale kõigest, – isegi enesest!

põlegu tagaselja sillad

maha jäänd teede,

kui uute ideede

jälgin ex-tempore-genesist,

ning varemeis suitsevad linnad.


Omage julgust

visata kõik oma kaenlast,

kui vaja on väljuda, lähtuda!

Mõistke seda sõdurit – hulgust,

kes taganedes võita tahab vaenlast!


Võib esialgu veidrana nähtuda,

kui pole enam õigust,

ei mõelda, unistada, rääkida,

kui kõik on otsustada tääkide,

ja relv on vägevam tõigust,

kui kujundet jumalgi jõuetu,

sest temal ei ole:

ei ratsaväge, tanke, kahureid,

ei lennukeid, käsigranaate...

16


Must taevas sest pilvis ja kõuetu

meid jätnud on saatuse hoole.


Ning sõnad!

milleks tahuda neid?!

kui ümber ainult ebakõlad,

ja maailm on unustand aate...


2

Kas ikka veel tahta ja julgeda?

teed võimule vaimuga sulgeda,

kui jalge alla tallat on tõed,

kui ülistakse julmust ja kõrkust,

iga teine kui põeb

suurusehullustust, närvinõrkust,

et ähvardab tuhmuda, kustuda

iga maapäälse hurtsiku ruut,

ning vakatavad südametuksed...


Kas suudame tänapäeval uskuda

seda maaalust valgust uut,

kui tühja jooksnud maapäälsed vaevad,

kus kaevandusse allaviivad uksed

meil asendand luuletaevad?


Täna sõna on raskel patareil,

lennuk sooritab mõttelende.

Riimi asemel inime mürske treib,

selle sisuks pannes surmaende.

*

17


Kuhu minna sel inimsoo ööl?

kus linnutee ainult veel avat.

Näe! endised jumalad sunnitööl

ju ammu on maha salat.


Kõnnin vaid ääretus telgis,

päeval kus sinitaeva kumerus,

öösiti siravas vastuhelgis

pää kohal tähtede suigutav sumedus,

ja tajun,

kuidas lämbun, ning vajun,

kuidas kahtluse mürgine idu

tapab sõnade raketitseva pidu...

3

Nii kaua on vaja olnud elada,

et mõista kõike seda valet,

mida tõena lastud on helada

läbi sajandite, aastate, kuude,

mõte harind kui uudismaa alet,

et sukelduda ellu uude.


Nii kaua on vaja olnud kahelda,

kesk ääretut, sihitut rühklust,

vaim lasknud end asjata ahelda,

liig kaugel olnud tunnetuste lävi,

et mõista seda sisutust – tühjust,

kus tulemus: kadu ja hävi.

18


Täna tõmban alles kriipsu punase,

pea astun üle viiekümne,

jätan tänase, eilse, tunase,

kui lilled, mis ei sobi enam vaasi.

Loogem kõigele sellele hümne,

mis on asetet katseklaasi!


Iga teos – nagu maailma loomine,

uut leida olnud ikka raskem.

Tule taevast maa pääle toomine

meie ajastulgi kätte võib maksa.

End loojad siis lohutada laskem,

võim-kotkas kui närib te maksa!


Kui keset aina kasvavat relvastust,

emahunt kus imikuid joodab,

me näeme kilplaste ehmatust,

kui sõna, mille lõhkejõud nii kasin,

luules suuremaid võite vast toodab,

kui tapmiseks leiutet masin...

19


ÜLE LÄVE

1

Laotus ähmane ja madal,

segi lund ja vihma tibab.

Kus veel olid pilvi kadad,

– laama läinud taevaribad.


Ümberringi udus, aurus

mõtlik maa ja rahvas ägab,

nähtamatuks saand kel kaugus

läbi takistuste räga.


See on päeva raske umbus,

ilma puhangute, tuulte...

Avarusi loo, Kolumbus!

libiseb mul üle huulte.


Õhk on raske, piinlik hingus,

nagu oleks gaasitorbik

peas ses surmatoovas vingus...

Vaim kui pudel kinni korgit.


Mürgistet – hing haub toksiine,

aju leegitseb vaid valul.

Tallaalune täis miine,

ent veel ahel püsib jalul.

20


Käedki vabad pole rauast,

et saaks tõusta, minna sellest

valemängijate lauast...

Kahju oleks? Kellest, kellest?!

2

Üle läve, üle läve!

pakitsus end lahti korgib.

Olemas kas mõõt on neljas?!

mõte ihhu, hinge torgib.

Tundub nagu oleks seljas

särk, mis paklane ja jäme.


Üle kuue, seitsme piiri

eemale sest talveuimast!

Nõnda rentslis vetenired

toitel tardumusest tuimast.

Tunnen, iga meel kuis pire,

nagu jookseks kari hiiri.


Miski voolab, miski nõrgub,

miski kraavis ojaks muutub,

paisust alla koseks langeb.

Kõik see minu tahet puutub,

sirgeks ajan liikmed kanged,

heidan endast taevad, põrgud.

21


Mulle jääb vaid maa must – muldne,

esimeste urbe õrnus,

mõne vankri liga-loga,

kaua tiniseb mis kõrvus,

läbi kevadteede soga,

kuhu upub päike kuldne.


Olen ise laius, pikkus,

kõrgus, puurit laululinnu.

Kord suur sügavuse tunne

pääle loomingu – tööinnu

äiutab mind pikka unne,

avaneb kus meelte rikkus...

22


ÜLE LÄVE 2


1


Ah, tsükloone neid ja keerde!

Üha püsiv madalrõhkkond

asetab mind seina veerde.

Näib: mürkgaasi laet balloone,

just kui oleks järjest lõhkend.

Kõik see segi – laial’ paisand

endausalduse hoone.

Mõtlen vahel: milleks, milleks,

olen oma tarmu raisand?!

Miks ei võiks ma metsa alla

jääda malbeks varjulilleks?

Miks pean ikka tundma, küsin,

teispool raskelt ast’va talla

hõõgel põletavaid süsi?!

23


Miks pean kandma kõigi saatust,

endas ilmamure varu?

Miks pean eitama vast jaatust?

kellelt nõudma peaksin aru?

2

Kui just mitte kulli, kotka,

küllap pääsukese tiivad

kasvavad su labaluule,

et võid alustada matka,

uusi avarusi riivad,

kantud kõige nelja tuule,

tunda, kuidas taamalt uhkab

mandrite ja mere hõngu.

Kõigel mööduval silm puhkab,

püüdes traadistiku lõngu.


Nüüd võid nõiaringist tõusta,

rasked mõtted endast heita...

Vaadake! maailma lõusta

ei saa lauasahtli peita:

see käib ikka ees ja kannul,

viirastub vast kõrvalt tontlik,

luurab ümberringi painav,

kodukäija kergel sammul...

Tajub vaim vast pahaaimav,

kägistab kuis käsi kontlik,

kuidas lohisev – must vari,

kõik su rõõmud katab, varjab,

kuidas hommikpäikse hari

vastukarva valu harjab...

24


3

Ent nüüd arendagu teised

edasi mu mõttemalet,

virgest pooleli mis jäänud!

Näen, kuis kitsed, talled, veised

aimavad maailma valet,

järsul mägede teekäänul,

imetledes sööstvat rongi,

mis kui saatus mööda traavib,

kuni järsku selle ongi

neeland kuristiku kraavid:

vaguneist jäänd pilpad, riismed,

reisijaist vaid verepiismed.


Miski pole jäädav, püsiv:

inimene muutub nulliks,

nüüd, kus hoolimata sajand

naerab neid, kes vastust küsib,

miks ta järsult selga ajand?

Muutu ise lõviks, kulliks,

kiskjaks loomaks loodusvapis!

Ehk siis saadetaks sind koju

vintsutavas vangitapis,

nagu viimast inimroju?!..

Saatjaks – mäed, kus orus valvel:

paplite, küpresse palved...

25


4

Kerib päev taas ajavärtnaid,

jälle meelitab mind teele

tundmatule miski tarve.

Jäägu alatiseks meele:

paigalseis on surnud järk vaid,

enesega lõpuarve!...


Ei mind hoia ükski pidur,

ükski tee ei ole ohtlik.

Las mind varitseb mäeahel:

iga kuristik on kohtlik,

kus kord varjab põõsas kidur

laibana mind teiste vahel...

26


DALMAATSIA RANNIK

Eesriie kist, mis näed – kulissid,

nüüd järgneda võib luulesaaga

ja selle esimene vaatus.

Ju mõttes kaalud, lahti issid,

kus taevad ühinenud maaga,

miks looduselgi oma saatus?

Miks sünged mägede portaalid

on vormis igaveseks angund,

miks ikka muutmatuks jääb kest?

Üksteisel just kui truudust vandund,

jään’d kõrvu kõrguse rivaalid,

– mäed, päiksest kullat, vihmast pest.


Kaob hingest üleliigne ballast,

kui kõigest maisest lahti juurdund,

sa hoopis teadmatuga pookled,

kui jälgid sakitsevat kallast,

sa ise meresopiks uurdund,

näe! rütmis kaasa jooksed – lookled,

kui orust virguvad küpressid

alt – üles, painduvad ja käävjad...

Ma nagu telegrafipost

vast võpatan, kui seisma jäävad

pääs mõttevirgatsid – ekspressid:

ju ootab uudne külakost.

27


Hing kotkana las laotab tiibu,

las iga rakk on liikvel – tõtlik!..

Oln’d veidi küliti ja längu,

vaim virgub, luulelend ei hiibu,

kui tõused – hardumuses mõtlik

agaavina, mis jäänud kängu,

veel omi lehti, tüve hiivad,

ning järsku, sosistaks kui tuuled,

su tagaselja – kõrva man,

häält sõbralikku võõrsilt kuuled

– jalgradadel, mis mööda viivad,

teekäija lausub: „dobar dan!“...

28


DINAARI ALPID

Siin on loodus vorme kuhjand

risti-rästi, vast püstloodi,

aeg on nihutand massiive,

ümber paigutades rünki,

loomiskirg kui üle uhjand,

et veel täiendada lünki

sääl, kus org kui tuhuvoodi

sigivusest rase, tiine,

ümberringi – ülesuhk,

– ehitisteks angund tuhk.


Vaatama jääb arhitekt:

kes siin püstitand on templi,

üles vinnand kaljublokid,

seinad kivisse kes raiund?

Kuna taamal, vist defekt?

segi paisanud kõik krempli,

praod kus lõhestikuks laiund,

rahnust tekkind hiigladokid,

mille uurdeis loksub laht,

vetemängust hõljuv vaht.

29


Kes nii voolinud on massi,

sisu sulgend kerra, kuupi,

koonuseid loond, püramiide,

püstitand kolosse ruumi?

Kes nii toiminud on huupi,

ajanud kõik reeglid sassi?...

Suure meistri ajaviide

alasti on jäänud luuni,

ümber sajandite kulg,

kivikõrbe uhkav ulg...


SARAJEVO

Sarajevo: musttuhat jaaniussi,

mäekülgedel – tuld sädelemas öös.

Ma nagu ise kannaks relva, pussi,

– kaassüüdlane su kuulsas veretöös,

– krae üles tõmmat, rasked mõtted peas,

käes dünamiidi lask, jaoks enda – gramm tsüaani,

nii vandeseltslasena võitlen täna reas,

et neetud vägivalda põrmu litsu – maani.


Veel praegu hiilivad siin uljad märtrid

põiktänavates, õieli must kael,

siin täis neid keldrikorrad, pisiärklid,

all sildade, kus vesi nagu pael

veel ikka voolab, – säälgi kättemaks

küll tuhmund, edas elab, – mineviku karva,

siitsamast edasi – paar sammu, mõni vaks,

veel praegu mõtiskeleb roimast tunt vinarna.

31


Ja ikka elama siin jäävad varjud,

ka hommikul, kui rahvast kihab turg,

siin ikka keegi nagu appi karjub...

Umbtänavate kajab vastu urg,

kui minaretist muezzini hääl

meid palvusele kutsub – nelja kaare poole,

siis isegi see heli, kaeblik hüüd on väär,

mis ammu minevikku kuulub – ajaloole.


Eks kõik siin muistsest kannatusest äga,

kui kodukäija hiilib iidne piin.

Su ümber kuristike valvel räga,

mäeahelike tugev kaitseliin,

kus igaüks võib julge olla paos,

sest taevasteni, näe! alt tõusvad lumiharjad,

ning alla – põrguni viib lõhestike kaos,

sääl maetud vägiteod, legende uljad sarjad.


Siin päeval saatuslikul, – saatjaks juhus.

maa vabastuseks toimus julge mõrv,

kus kuul – türannil määrat, elu puhus...

Neid laske praegu kuuleb veel mu kõrv,

veel raksub äpardund granaadivisk,

näen selle teostajat, kes rahvast lintčit,

ning oodet tagajärgi, mis tõi teine risk:

kui sihtis, tulistas, – ees märk, Cavrilo Princip.

32


„PONTINI“ SOOD

Pontini sood, – see ainult saar

kesk mandrit. Mingist meresopist

saand laiahaardeline kaar,

mil kerge leida sulgu – topist.


See kõik on alles väike ruum,

kus juba kustund roostekiri,

kunstsõnniku kus värske nuum

on aluseks, et kerkib vili.


Ent vaadake! kuis meie kõnd

on virilduses pikaks venind,

kus kiduruses mändi mõnd

näed – vaevalt eluõigust evind.


Soo, raba lõpmatu kui ulm,

kus laukad avanud pupillid,

nõrk kamar ümber, – kolta kulm,

kus äsja lõhkend surmavillid.


Ning keedikuid, kust raba must

alt vaatab üles – neelav, ihar.

Kui rõhutades sigivust,

ta ümber raudhein, põõsa kihar.

33


Ööl mülkaist roheline leek

vast tõuseb vosvorlik, vast paatjas.

Soo oigab, ägab nagu seek,

kus surm on igal sammul saatjaks.


Puud tõbised, kui sööks neid vähk,

alt juurtest – hääbumise pidur,

et puudub okstes mahl ja mähk

sel jändrikul, mis tüvest kidur.


Kui armetu on nende ürp,

kui sandid räbalais – nad võikad.

Sookailu pööritavam mürk

siin uimastavalt ninna lõikab.


Mõrk pruunjas vesi – kohvipaks

sookraaves venib – visalt jooksmas,

kus kaldal kasvav angervaks

veel kevadkonni kuuleb krooks’mas.


Sootaimi mürgiseid kui uim,

siin puhkeb õisi puntras, kahlas,

ent valmind vili tundub tuim,

nii mõrkjas-kibe soises mahlas.

34


Siin ikka julgelt astuv jalg

on ähvardet, vast surma ohus,

kui järsku puudutab su tald

all rästikut, kes siugleb rohus.


Siin igas laukas valmis kalm:

kaod nagu ebajumal rappa.

Ei monumendiks pronks, ei malm

ausambaile siin kerki sappa.


Sooputki..., hundinui, soovõhk

vaid võrsub mudarohust, tõlvu.

Sookailust mürgitet on õhk,

kus raba laotab unehõlmu.


Kord talvel tuiskab lumeiil,

täis kanabrik siis valget mürki.

Maa kerra tõmbund nagu siil,

on ainult vahetanud ürpi...


Ning kevadel, kui suland vaip,

rändlinnud saabuvad, sookured,

nad näevad – vähe muutund laip:

ei uppunut siin näri mured...


35


DOLOR MUNDI

Milline, milline maailm!

kui loomaaed enne toitmist.

Kas kord kunagi näeb mu silm

ausate tõdede köitmist?


Milline, milline maailm!

Kuulake sõjakat kisa!

Nõrk – see piihkimist ootav nilv,

ja... prügikastide lisa.


Öösiti rahval pole und,

magajad ärkavad õõvast:

kas ei ole veel löönud tund,

kus kuulama pead ju võõrast?!


Kas ei olnud see öökulli hõik,

kuulutav väetile kadu?

Miks me siis võpatame kõik,

käies nagu surmaradu?


Kuulatan... Ümber nagu vaip

võõrastav, võõrastav vaikus.

See, mida küsis minult taip,

vastuseta tühja kaikus.

36


Kas ju surmale määrat sünd?

vastake, vanemad, kostke!

Kui meid matab ajaloo künd,

lapsed, haud vabaks taas ostke!


Küsin: kas veel tulen sest ööst välja,

kus võimuhüsteerik

kisendab? Asjata mu sööst,

ette kui saatus dikteerit.


Nõnda tahab suur demiurg,

oleme kõik selles süüdi.

Euroopa – vana, haisev turg,

kus varemgi orje müüdi.


Milline painajalik vaev!

tunda teiste, enda nõrkust,

kui lainetab rahvaste raev,

sa neela vaid sapi mõrkust.


Milline, milline maailm!

viirastav, kaduv kas kodu?

Elu – jube, masendav film,

valede, reetmiste rodu.

37


MAAILMA VAREMEIL

1

Jälle maa on tühi ja paljas,

ent loovat vaimu pole vetel lehvimas.

Kus kord olnud muru haljas,

ristid nüüd kalmusid ehtimas...

:: :: ::

Laastand sõjad, tapnud taudid,

ei nüüd õitse kullerkupud,

pääsusilmad, varjulilled...

Tühjust lõplikult nüüd naudid

pimedusse ära upud:

kõik on hukkund, loonud mille

tiine vaimu pidev askus,

inimhinge õilis värin.


38


Kustund maine, taeva valgus.

Kogu relvastuse raskus,

mõtlematu mõõgatärin,

– kõige kurja lõpp ja algus...

2

Midagi on elus rikkes:

vaadake, kuis maailm ägab

varustuse raudses ikkes,

ise selle alla maetud!

Ümber õpetuste räga:

tõde – valerüüga kaetud.


Eks te tunne, kuis teid rõhub

maise olemise klamber,

kuis kõik unistused lõhub

võim, mis raudbetooni valat!

Koonduslaager, vangikamber,

– sääl me isik maha salat.


Eks te näe, et loodud värk see,

kuue päevaga mis valmis,

tapab mõtte nagu kärbse,

hävitab meis inimhinge,

millest tuikab luule-salmis

enda alalhoiu pinge!


39


3

Kas veel tunneme kord lõhnu,

kas veel näeme õiget valgust

lampides ja inimsilmis?

toites veel kord meeli kõhnu

sellega, mis näht vast filmis:

vabaduste lõppu, algust,

vägivalla hõisktriumfi,

kuigi endal pole enam

käes küll ühtki võidutrumpi...

Nii ehk elumõte kenam?!


Kas meil toit veel hästi maitseb,

kas veel tajume me pinda,

mida kompame, kui helid

läbistavad maised kaitsed,

kõrvu uludes kui penid?...

Annaksime hinge hinda,

kui kõik müra vaibuks, tuhmuks,

et ei kuuleks, kuis meid hõikab,

hullumeelne, naerdes võikalt...

viimseni et maailm juhmuks.

40


KLASSIKA


HELLAS

Ma tean, – see mineviku kauge tolm,

mis sinu teid ja radu kuldab,

su müütes edas elab muistne olm,

sest kaet mu reisimantli puldan.


Ei sellest kaduma lää ükski raas,

ei ükski kübe, ükski aatom,

ehk kuigi varemetes lamab maas

su jumalate, muuse faatum.


Veel ikka soojendab sind iidne helk,

ja uuest läitub kuldne marmor,

kui päikses põleb jumalate telk

ses valguses, mis silmil karm on.

45


Ei kunagi küll ületa sa end,

mis olnud, – igavesti püsib.

Nii kaua, kui veel kestab luulelend,

vaim abitu su’lt aru küsib.


Nii imelik! su uhkeis varemeis

on surnud jumalad, ent elab

veel inimene, – kõik, mis varem meis

on tekkind, – tulevikku helab...

46


ATEENA

Su tänavate labürindis

küll vajan Ariadne niiti,

et kord mu värsi angund tindis

saaks jäädvustada teht visiiti.


Noh! kuhu viib mu Odüsseia

mind, keda võlund vaimuseigad,

kes rändab, otsib, ent ei leia

suurt elumõtet, nagu keigar?


Mind, keda Sokrates ja Platon

on ikka kutsund oma riiki.

Ka kord Diogenese vaat on

mul meeldind, – kuulun sinna liiki.


Ma parem väljun metropolist,

näen neid, kes raskest käsnapüügist

end elatand, – saand söögipoolist

oliivide, korindi müügist.


Las jumalad Olümbi hiilges,

end näitavad turiste massil’!

Las istuvad aupärja kiirges

kõik luuletajad surnd Parnassil!


Kesk müüte, muuse, muuseume,

kesk varemeid, mis muutund rusuks,

mind haaras miski tundmus sume:

mu uskmatus sai järsku usuks...

47


AKROPOLIS

Kõik see, mis kõrge, ikka silma paistab,

mis üleval, see meelitab meid alt,

kus jumalate au ja paistust haistab

ka see, kes sündind, eland madalalt.


Siit tänavatenõost meid üles küüdib

too nimbus ümbritsev, see oreool,

too sära, mida säilitand on müüdid,

ja jäädvustanud rahva tore hool.


Meil’ meeldib rohkem vaevaline rada:

vast rasked küllalt varem käidud teed,

ka siis, kui saatjaks muistne luulevada,

ees – kuulsusrikkad sambad – Propüleed.


Meid võtab vastu astmeline värav,

jääb alla rabelema laiuv linn,

kus iga kreeklasele määrat tänav,

ent jumalaile – sammastiku vinn.


Nii ulatab meil’ kätte muistsed niidid

Athena-Pallas, sündind Zeusi peast.

Meid tervitavad neitsid-karüatiidid,

nii noored, hoolimata pikast east.


Meid mõõdab Parthenon... Nii Polyphemos

„Eikeegi“-nime vastuseks kord sai.

Miks ülal jumalad, ja all on deemos?

Ei keegi tea, vaid ainult luuletai...

48


PARNASSOS

Kõik, kes te sinna – üles kipute,

kõik luulehaiged, kuulsusmärtrid,

kõik, kes te vargsi startind tipule,

et jätta alla loomisärklid!


Ei oska minagi teid juhata,

seks kontor Cook, turismilähted.

Mäejalal koht, kus võite puhata,

et kaoksid väsimusenähted.


Üks kindel, et ei pääse hinnata,

ei vankriga, ei teega reesel.

Võib teie andi üles vinnata,

küll mitte Pegasus, vaid eesel.


Nii päevast päeva tõuseb karavan,

ruum samane, vaid muutub daatum.

Sel kõigel õilsalt ärimaik on man,

kõik vanitas on vanitatum.


Kus eland muusid, muistne Apollon,

teenäitajaiks sääl säet reklaamid,

sest praegusaja luuletajal on

vaid ümber kassikullast raamid...

49


OLÜMPOS

Ürgkotkaid nüüd su kohal tiirleb,

nälgaplaid, – kes neist saaki otsib,

kus lumi pilvedesse viirleb,

– maa tippudega taevaid trotsib.


Kas jumalate pehkind laibad

veel ikka katavad su nõlvi?

– need tulevikku viivad vaibad,

all ikka sama taevavõlvi.


Ei enam lasku Tempe orgu

su vägevad, neil unund käigud,

kus peletasid kõrget norgu

maapäälse elu lihtsad läigud.


Ei enam ümbritse neid nimbus,

siin lillepeenar, lükit jada.

Ning ülal – lumine kus hingus,

viib sinnagi vaid eeslirada.

50


Kolm ööd ja päeva kulub ära,

kes tahab peatuda sel kohal,

kus kustund jumaluste sära,

kus-kuulus minevik veel vohab.


Ent all kõik argipäeva tüürib,

ses vabaduste kärbit doosis,

– diktaatoreid kui täis on müürid,

nii iseteadvalt kõrgis poosis...

51


DIONYSOS

Oo, jäta Hellas, tule ära Eesti!

satüürid hülga, metsikud bakhandid!

Dekreediga me määrame sul preestri,

ning sooja koha leiame vakandi.


On meilgi oma vabariik ja Sparta,

on meilgi kuulus Emajõe-Ateena.

Oo, tule jumal! pole vaja karta,

et puduks meilgi ilusam Helena.


On meilgi harjumused, kombed kaunid:

su saatjaiks valit õilsamad menaadid.

Meil oma luuleilm, kus nümfid, faunid

niisama kodused – üldtunt penaadid.


Võid meilgi haista sikusõra lõhna,

kui lõikuspeol vast tõusevad ekstaasid

liig kõrgele... Et tõsta tuju kõhna,

seks täidet ääreni, vast üle klaasid.


Ehk küll meil puudub viinamarja kobar,

ning nektar, mis on jumalate joogiks.

See pole tähtis, millest vaim on ogar,

kui ainult lõbusust mahl juure poogiks.


Ning kui siis, jumal, oled hoogsalt purjus,

kui humalad ju järsku piirand tarkust,

siis tajud, mis on põhjamaine kurjus:

sul lisaks õpetame veenvalt karskust...

52


SOKRATES

Tead ühte: et sa midagi ei tea,

nii kõlab otsus range, valju,

ent ometi on mõtteist raske pea,

laup – sünge, lopergune kalju.


Kui haua sügavusest tõuseb pilk,

näed endatunnetuse tippe.

Su tarkusele lisandub sest tilk,

kui tõreleb jäik, morn Xanthippe.


Sind kutsub, juhib sisemine hääl

– daimonion, tõed oled sulgend

sa endasse, nii vaevlevad nad sääl,

neist mõne välja lasta julgend.


Siin turgudel, kus ärkab mõttelend,

sa vaidled, tõestad, satud hoogu,

kus kihab elu, tunnetada end

võid paremini, võtta ajuloogu.


Nii näen sind praegugi, veel täna, nüüd,

kuis oma jüngritega rivis

sa sammud, kõnnid – lahti lohak rüüd,

all jalge tärkab tarkus kivis.


Sa muide inetu, vast endas jäik,

et hakkab vaadeldes sind vilu,

ent tõeks kui suland värske mõttekäik,

su laupa kroonib selge ilu.

53


Suur lihtsus... (inimlikkus pole kõrk!)

su tegudest ja sõnust hõikab,

ka siis, kui elu kibestunud – mõrk,

tõtt aju nagu teemant lõikab.


Ja kui nii hoolsalt segat surmaputk,

sa järsku meenutad veel mõttes:

– ,,Asklepiosel, Kriton! võlgu kukk,“...

nii lausud, endalt elu võttes...


Ateenas, märts/aprill, 1938.

54


HOMEROS

Sa kõigi oma kangelaste isa,

sa suurte kujutelmi iidne looja:

veel kuuleme me troojalaste kisa,

kui ammu vaikind nende ilmaltooja.


Sa oma vaimulaste vaimne päälik,

kes alustasid sangarliku sõidu,

sa sõnasõdur, kelle relvaks häälik,

„puuhobune“ kas muidu toonuks võidu?


Kas muidu Trooja sõda oleks algand?

kõik võinuks minna teisiti ka saagas:

vast oleks Menelaos Helena salgand,

ja matnud viha kättemaksu praagas?


Kas muidu oleks tõusnud, langend tapper?

kas muidu oleks reedet Palameedes?

Achilleus kas olnuks nõnda vapper,

kui vihast tõugat, – sõbra surma needes?


Võib olla poleks Trooja üldse langend?

võib olla tänaseni Odysseus

veel eksiks merel, masti küljes kangend,

kas olnuks jumalaid, Olümposel suur Zeus?

55


Kas oleks Penelope nõnda ootnud,

ja vastu pidand muide õilis voorus?

Kui poleks sinu vaim siin abi tootnud,

veel võidutsenuks kosilaste toorus?!


Kui keegi tagasi meid sinna küüdiks,

kui sünniks muistse korduvuse ime,

nüüd, kus sa ise oled muutund müüdiks!

Noid sügavusi näha võis vaid pime...

56


KLASSIKA

Ei! kõiki tõdesid ei vassita:

jääb püsima kõik see, mis küps ja kaunis,

ka see, mis mitte pole klassika,

võib olla täiuslik – eeskujult jaunis.


Veel tuleriidale ei tassita

meil kõike kunsti, mis ei täida normi.

Traditsioonide en-face’ita

teos omamoodi pakub sisu, vormi.


Vast marmorita – õilsa massita

meid rabab tasakaal ja aine lihtsus.

Võib äparduda, kui ei passita,

töö, mille loojal unub vahest: siht kus.


Me läbi saame ilma rassita,

/ kultuuriks seni vajati eliiti! /

Ent üks on kindel: kandva massita,

ka geenius ei pääse vist zeniiti?

57


Ei ole tõusu kohvitassita,

me inspiratsioonil – kõrgeväärtust,

kui vaimus meistrina ei prassita,

nii: endakiidul et ei ole äärt kus.


Ei! kõiki tõdesid ei vassita:

me hüppelauaks vajame antiiki.

Võib kunst ja looming välispassita

küll läbistada iga maad ja riiki...

58


HÜVASTIJÄTT

1

Nüüd hüvasti kõik mägiharjad,

kõik lammaste ja kitsekarjad!

Rong sööstab üle maise tee,

kus eesli asendand on mootor,

kui tuules purji tõrjub rootor,

ning Papastratos nargileh

sööb välja:

võidutseb nüüd masin,

näe! autode juhm kari määgib.

Kes kustutaks küll ruuminälja?

kui ikka tajud: aeg on kasin,

kui torgivad rekordetäägid,

ning kiirus, – see on uusim usund...


Nii võõrdud isegi antiigist,

mis ikka kuidagi sind rusund,

kui vaimu asendand affiššid,

kui muistsest jumalate riigist

on kadund luuleärklid, niššid,

ning sisse tungib ärivaim,

papüürust meenutab kus veksel,

59


ning foliante – masinkiri,

kus unub müüte iidne aim

kesk argipäeva tiri-liri,

kui viidab aega keelepeksel

mees baaris, – väsind vanast ilmast,

tal meeldib täringute klõbin,

see kõik ta meeled viivuks läidab:

kihm – rahahimu vahib silmast,

käib liigutusist läbi võdin,

uus rahutuse vaim tend täidab.

2

Nüüd hüvast’! Homerose saagad,

nüüd hüvasti kõik õlimäed,

kui värsked käärivad ju praagad,

ning kõike endist kaugelt näed,

kui nüüdist soomuslaevi pantser,

ja kahurite surmasuud

ööd, päeva valvavad, et oleks

kõik kodanikud riigitruud...

Jääks mõtlemine juhi hooleks,

ning Sokratest taas ootaks kartser...

Noh! hüvasti, kes tüüri man

on unustand, et rahvast vaba

ei suuda kohelda türann

– nii: käed et seotud, huultel taba,

60


nüüd, vaim ja meel kus uues tressis

end sirgu ajab uhkes teos,

nii nagu paplites, küpressis,

too ürgne sund, too pürgiv noorus.

Tuld näita uuest’ Prometheus!

nüüd, kus meid ähvardamas toorus.

*

* *

Jää püsima, mis loond Perikles,

jää! vabaduse oreool,

sa neile, kes veel orjaikkes

– teenäitajaks, neil, kelle rool

veel alles sinna poole tüürib,

kus võidul deemos, rahval võim...

Noh! hüvast’ kuulsusrikkad müürid,

kõik mineviku kude, lõim!

Ma tean, mis sinus leidnud, kaotand,

ning kui kord lõppenud reis pikk,

mu järel ikka käsi laotab

su kummaline minevik...


Kreekas, märts/aprill, 1938.

61


LUULEPAGU


LUULEPAGU

Mis ei too kõik elu muutlik:

mõtete ja meelte pettu.

Jääb mul nurgakene luutlik,

kuhu pageda võin rettu.


Tulen siis, kui süda kihkav,

ei saa oma lööki pärssi.

Sõna, vabadusi ihkav,

mahtuma peab piirat värssi.


Tulen siis, mu vaim kui vilkuv

aimab kustumise ohtu.

Kui käib ümber maja ilkuv

vahimees, mul otsiv rohtu.

67


Kui mu iga silpi, stroofi,

valvab valvur, nuhib nuhkur,

kartes, et toob katastroofi

minu luulehobu tuhkur.


Tulen siis... näe! hing kui küülik

poeb mu ridadesse pakku.

Tean: ma ise selles süülik,

eelistan et vastuhakku.


Välja poen, kui sünge vari

üle Eesti laotaks hõlmu,

näen, kui määgiv rahvakari

alanduses langeks põrmu.


Siis ma peidet soovi kirgast

tunnen jätvat sisu, vormi.

Tõtta ruttu, luulevirgats!

kuulutades rajutormi...


68


LUULEPAGU 2

Noh! kuhu küll lähen veel siis,

ees kõikjal kui vaimutrellid,

kui sõna ei pääse enam huulelt?

Kus loojal see vaba hiis,

kus keegi ei häiriks ta luulet,

kui nõutakse suure suuga:

vaim moodustagu kojad, artellid;

romaanide riiklik kui käitis,

juba massilist läbikäiku näitis...


Ma võrdleks end teeveerse puuga,

mille lehed sügistuultest kõik laasit,

oksad alasti – ududest vettind,

võrast rohelised mõttedki haasit,

ainult kibestust hinge vaid settind.


Kuhu siis lähen ma veel,

kui tõuk juba närib mind juurest,

kui isegi üksinduse teel,

üha saadet meelte vastuluurest,

ma ei tea, keda austada – teeni?...


Ja ma lähen ilma igasugu agaruseta,

kuulates südamelöökide komistust,

kui tärkab ümberringi nagu seeni:

vabariike ilma vabaduseta...


Ja ma kannan oma enese tõdede omistust...

69


LUULEPAGU 3

Üks tee on luulel ikka valla,

– see, mis viib sügistähti alla,

kui ümberringi öö on must,

kui pimedus ja tühjus avat,

siis otsime me endast ust

kulissidesse elulavalt.


Meid valgus heidutab ja reedab,

kui ülal sügisspleeni veedab

nii üleliigne tunduv kuu.

Meil ikka parem, kui on varjat

too kuma-kohal raagus puu,

mis lehtedest on tühjaks harjat.


Meil parem, kui me ise läidet,

hing virvatuledega täidet,

ning südames sirp-noorkuu helk,

kui käies varjulisi radu,

meis endas kumer taevatelk,

ja meteoriite langev sadu.


Näe! aplad hundisilmad endas

meis hõõguvad, – üks alla lendas

– täht kiirgav ees, ta järel soov.

Ning siis on ümber jälle pime,

jää järel’ ainult mõte loov,

ja kustumise säiliv ime...

70


LUULE TEE

Meie – meeletute tee,

meie pärisosa – jagu:

üle mitme mandri, vee,

leida varjupaika – pagu.


Meie – põlatute töö,

kes me hingestame elu:

see on – päevaks muuta öö,

hajutada õuduspelu.


Meie tõstame idee

kõrgemale igast võimust.

Kõik, mis luule ka ei tee,

saadet hirvitusest, sõimust.


Nõnda oma rahva, maa,

mõnigi peab jätma norus,

kelle vaim ja hing ei saa

hüüda üld’ses hääletorus.


Mõnigi peab reetma end,

kellel tähtsam kuulsus, edu,

keda tüürib luulelend

sinna, kus on juhuvedu.

71


Nagu teened, nõnda palk:

loorbereid kel värskeks pärjaks,

kelle turjal tantsib malk,

see on loodud künnihärjaks.


Ent on neid, kel kiriküüt

aitab jäädvustada valu,

mehi veel, kes / pole müüt! /

teotust, alandust ei talu.


On neid, rahvaga kes koos

kokku varisevad – niidet:

sama saatus, sama loos,

sakramendiks järsku liidet.


Ja kui ükskord langeb liisk,

määrab meie olemise...

Kel meist kallis verepiisk,

– puuakse..., kes poob end ise...

72


LUULE SAATUS

Vaadake, kuis kurjaõisi

ajab luule murtud tüvest!

Vistrikke ja mädapõisi

tärkab mõtte, meelte rüvest,

kui kultuur ja rahva jõukus

vesivõsuna kord lokkab,

millest sõltub luuletõukus:

tekib roose, tekib okkaid,

umbroht, koerapöörirohi,

ohulill ja nõiakammits

värsipeenral kasva tohib,

rõõmustume sestki annist!

*

* *

Tehnika, progressi ime,

kord mehaanika kõik surmab.

Otsime siis lille nime,

mis meid tänapäeval hurmab

raamatuist ja foliantest,

/ kui need tulle pole heidet! /

Nõnda säilinud meil Dantest,

vaimuna mis sõnna peidet...

Pole seski keegi kahelnd,

vormimask kui litsut suule:

värsitehnika kui vahend

hävitab kord õilsa luule...

73


PARADOKS

Ei! igakord sõna ei väljenda

kõike seda, mida väljendama peaks.

Ei igakord küllalt ta jäljenda

häält sisimat, moondudes reaks:

vast tõrgub iga täht,

iga silp.

End kaitseb, – on sedagi näht,

täishäälikute, umbhäälte kilp.


Vast kõlas nagu tämber puudub,

vast sureb ju huultel fraas,

mõte reetlik kui järsku uudub,

lahkhelide kratsib kui kraas.


Ei igakord pole see tõde,

vast eksib ka värsijalg,

luul – sageli valede õde,

me kujutluste vaba talg.


Vast kroonib sõna õilsat valet,

saab tõeluseks värske ulm.

Kes tunnetavad värsimalet,

neid võlub rütmi, riimi tulv.


Vast mõistus mõne kuju kahib,

vast tahtestki sõltub riim,

kui võrdluste ajujahil

peab ingleid tähendama piim.

74


Küll katsume sammuda taktis,

vast eksib vaid õhkemärk,

sest mõra on loomingu aktis,

– värsi logiseb kellavärk.


Teos välja kipub kindlast vormist,

ei aita koma, ei punkt.

Pedandid vaid sõltuvad normist,

kes – meister, kes – piirat adjunkt!


Me otsime vaheldust, värvi,

taas räägib siin intellekt.

Värvpime, kel pole seks närvi,

vesivärves näeb aina vett.


Käsipõsikil laskund tunded,

– see ainsam purre ja sild,

mille kaudu mu sisiunded

läin’d lugejani, meeltepild.


Rõõm, ahastus reas ennast peidab,

vast tõuseb säält petteving,

kui lassona kaelale heidab

end saatuse ängistav ling.


Kord, lugeja! vastasel kahel,

meil ühine huvi – ind?

Loe seda, mis ridade vahel,

siis alles ehk mõistad sa mind!

75


ÜKS NEKROLOOG

Jälle libisemas nähti

taevast sädelevaid tähti:

järsku looja elu kustus,

saadet kosmilisest märgist.

Lõppend vaimu tulivärgist

maailm leinas viivuks mustus.


Jälle maa end ajas lahti:

mulla neelamise mahti

labidas ju oli hooldand,

kui sind kanti ranges sargas,

miski veel sus püsti kargas,

mida iial polnud pooldand.

76


Miski peatas ajatakti...

Elu kärisenud akti

surm veel uusi ridu lisas,

mis sust varem mööda kajand,

mida oleksid ehk vajand

võitluspäevi pinges visas.


Milleks nüüd need uhked sõnad,

paisutatud ebakõlad,

tehtud paatos, häälevärin?!

Parem kummardugem tummalt,

arvestes protsente summalt,

järelpõlv mis loojalt pärind!...

77


K. Č. – IN MEMORIAM

Sa seda taluda ei suutnud,

et keegi sind, su rahvast rõhuks,

et keegi selle oleks luutnud.

mis saanud hingatavaks õhuks,

või järsku kõlbmatumaks muutnud.


Sa kandsid vabaduse hingust,

kui inimmõtte püha loitu,

teed näites ümbritsevast vingust,

mis looris toodangut ja koitu,

– sa, Taavet, varustet vaid lingust.


Sa sööstsid võitlusse kui sõdur,

ka siis, kui ülejõu käis taplus,

ei hoolind sest, et süda põdur...

Kui silmis elamise aplus,

ei vaiki, alistu siis tõdur.


Tund saabund saatuslik ja ülim:

kõik, mis toon’d ajalugu loimav,

mis rahva teadlik käsi külind,

kõik selle lõikab vikat roimav,

– võim võõras, mis end sisse lülind.

78


Nüüd järsku midagi sus murdus,

– kõik see, mis eluga sind sidus,

vaid hapra niidina veel tundus.

Kõik kaasa teha rahva kidus,

– sul olnuks häbistavam sundus.


Siis alles langetasid relva,

kui selleks sundis võim sind rutjuv.

Nüüd, peidet alla mulla perva,

sa näed, kuis maailm segi hutjuv,

kord vabastab su haua serva...

79


SKEPSIS

Milline ka torm ei lõõtsuks,

milline ka tuul ei puhuks:

kümne, rohkem palliline,

meri kõrgevalliline,

üle kallaste kui õõtsuks,

vaevalt see küll ära uhuks

kõike hinge settind kõntsa,

kõike seda, milles kahtled,

kuigi vabaneda tahtled

kõigest ümbritsevast udust,

kuigi kusagil veel omad

tundmuste ja meelte pudust

mõtte lapsiku ja õndsa:

et kõik punktid on veel komad.


Vaevalt sirgeks lähab rühtki,

selgroog moodustab kel looga,

vaim kel painutet on küüru:

inime kui pehme limuk

– litsut hoolimatult nilva...


Parem endasse siis müüru,

kui sa tunned: pole ühtki,

keda jumaldad... Maailma

vihata võid nagu timuk,

kirve

langetab

kes

hooga...

80


RAHU

Millal, millal,

ootes ülepääsu sillal,

ometi kord astun üle

selle hapra, hapra purde,

kohal vahutava kose,

all kus kuristiku süle

kannab ilmamure kurde,

milles minugi on ose?!


Millal ometigi, millal,

väävelkollasel ja lillal

taustal tekib selge vahe?

Et kus taeva tühi peeker

kummuli on kaaneks moondund,

soojus oleks vaikne, mahe

päikse loodanglikel leekel

lõkkeks südame sääl koondund.

81


Näeme, näeme, millal, kunas

elu alalises sumas,

üle mõlema mu õla

heidetaks’ hall rahu mantel?!

Hõlmad kõvasti siis sulen,

peites sinna vaibund kõla.

Ja kui uuesti nad avan,

näe, mu jalge ees siis lamab

taltsutet – suur kirju panter,

kärsitust kes kihvul pureb...

82


LIHTNE LOHUTUS

Mind mitmel korral reetnud

mu vaevamaade muld.

Vaim pimeduses veetnud

öid, kartes näita tuld.


Mind alatasa solvand,

ma naeratanud vaid.

Vast olen vargsi olvand

mu rahvast, külit maid.


Ka siis, kui oled käinud

sa endatapu teid,

vilkvalgust veel ma näinud,

et kaotusest saand leid.


Sind olen pidand omaks,

ka siis, kui oled väär,

kui meie vahel komaks

olnd vabaduste äär.


Kui praegust hindan vaatust,

kus pime saal ja ramp,

ses väikerahva saatust

näen: – ees kui vaimu lamp.

83


Kord jälle luulelõkkel

me leiame end koos,

kui varisevad tõkked

üldvaimustuse hoos.


Siis kustutad mu võlad,

sa, kurjast vaevat Saul,

kui Eestis jälle kõlab

töömehe vaba laul.


84


VIRGUMINE


VIRGUMINE

Terve maailm kui lamaks varemetes,

luule täidaks selle mõra.

Tõuseks loov vaim taas kasvades, arenedes,

nagu puu, mille võra

taevaid embab

– juurtega mullas.

Nõnda ma enda

laiuvat sülelust

tunnen – kõigi meelte tõusu

– sinna, kus päikese kullas

tajume enese ülelust,

elurõõmu raugematut rõusu,

– ülesse upitet mahajäänd rusudest.

89


Ja siis tundub, et luule on kõrgem

igasugu tõdedest, usundeist,

et müütiline jumalgi nõrgem

kuuepäeva-loomise-valudes,

seitsmendal päeval kes väsis.


Meie loome ka unetust taludes,

kandes uusi maailmu säsis,

kui tekib värss kirgas ja hõõguv,

kui mõttelennu hõljuv õhupall

kõrgustesse siirdub – nii lõõguv,

nagu neegri unenägu palmipuu all...


Ja kuigi kest – ümbrus on must,

sellest väljudes ületame närusust.

90


KEVADINE

Kõik järsku lahti, kõrge, avar,

kui oleks prahvatanud valla

kõik uksed, aknad, sulet luugid:

tuul lõõtsub üle merest, mandrist,

ning endast, kui Aioolikandlist

ta puhub läbi. Taevalaval

kulisse rebib – üles, alla,

rünkpilvi sööb, kust välja muugib

raudkapist päikse kuldse mündi,

ja imetleb siis valgussündi

kesk järsku lõppend varjutust.


Näe! paiskub kiiri hiiglaläätsast:

ees jookseb vari, järel helgus,

kui baleriini jälgin harjutust,

kel suurel varbal keha kergus

on tabat helgiheitja sõõrist,

kui pilvehõlm läeb lahti räätsast,

ja avab järsku tüki sinist

nii puhast taevast – silmakivist...

91


Tuul mühab läbi laotuslõõrist

nii rõõmsalt, vabalt, uljalt, julgelt,

et tunnen minagi sest tõuget,

kui kannab haarand maine puhang

mind üles – alt. Veel pole kulgend

mu mõtte, meelte üleuhang,

kui kannan põues päikselõuget,

ning veres kirmitsevat ruttu,

kui endas

kuulan

tuulejuttu...

92


ULM

Kes on, kes mind äratab unest?

keskööl, kui meeled on suikvel,

kui mõttedki vaibund nirvaanas,

hääl lausub: ,,tõuse, mine ja toimi

nüüd sadandeid roimi!“...

Ja ilma, et muutuksin jumest,

kaalun südame rahulikul tuikel,

kuidas ülesanne teoks ju saamas:

juba näen, kuidas kohtlen türanni,

kuis haaran ta valitsuskepist,

hoovinarril teen tiritammi,

tend visates alla trepist,

et lajatab koridor, koda...


Ja kui siis ilmuvad täägid,

– jõuk sõdureid laskevalmis,

oo! järsku nad taltsaks räägin,

näen ise, kuis läigatab salmis

mu sõnade põueoda,

kui väljub – ees kandes risti,

papp pühalik – mõõdet sammul,

järel palvuses inglikoorid...

93


Järsku nähtamatuist kätest kisti

kõik pihuks nagu luulerammul;

külmast higist olid kattunud poorid,

kui ärgates katsusin laupa,

ma tundsin: mind olid vist riivand,

lendu tõustes koos – kahe kaupa,

roimast peletet inglite tiivad...

94


PISITÕDE

Ei! mitte ühegi meetri

võrra ei lahku ma maast.

Tõusta alla sinieetri

nagu tuulest kantud laast,

kui seob mind maine raskus

kõige sellega, mis on all,

kui sügavuste kutsuv askus

on ometi madalal...


Ei kunagi pole veetlend

mind ääretu taeva taust,

ei luulelennuski teesklend,

kui kiskund mind maine kaust

ülalt alla, – näe! sinna virgub,

– haua poole kasvab me vaim.

Mis sest, et vastandsuunas sirgub:

puu kalmistul, lill ja taim?!...

95


PISITÕDE 2

Kõiki, keda rõhutakse,

tallatakse mõttes puruks,

litsutakse vaimgi maani,

isandaid et põrmus laani.

Sellega vaid õhutakse,

lamaja et vastu suruks,

see, kes täiesti teht pihuks,

salaja et nuga ihuks.


Kõiki, keda alandakse,

sunnitakse kandma risti,

õpetakse käima küürus,

et neis sureks vabamüürlus.

Sellega vaid vallandakse

jõud need, millega kord kisti

troonid, – need, kes kõrgel toolil,

pühiti säält ühel hoobil.

96


Kunagi ehk ärgatakse

koidikul, et mõista kõike,

pisitõdedest kuis suured

võsud välja ajand juured.

Kunagi ehk märgatakse,

looja vaim kuis vaselõike

teinud, jäädvustades elu,

mida juhib mõtiskelu...

97


PISITÕDE 3

Luuletaja, kas sind vääriks?

kui kõik rakendad karjääriks,

unustades õilsad aated,

turule viid hinge, vaimu,

rahaks vahetades vaated,

kuni pole enam aimu,

mis on sinu, mis on võõras,

mis on ostetud, mis müüdud?


Viimaks isegi ei harju

enda tõusus, luule mõõnas

tähistama süüd – kus süütud,

kuna muhenemisvirges

and kaob loorberite varju,

vaim jääb küüru kehas sirges,

hing kui mannekeen, surnd ese,

kõrgesse ei tõuse, lenda

üle jalgu jäänud enda,

kuigi vahest uhkelt astud

üle looja inimese,

– nägu sädelev ja muigel,

ülistusi võttes vastu,

sa ei tea, et reedet luulel

sõna tummalt sureb huulel,

nagu viimses laulus luigel...

98


PÜRGIMUS

Üks oled neist – sest sugupõlvest,

kes võitluses end ajand sirgeks.

Kõik köidikud nüüd päästet sõlmest,

vaim valla vabadusse virgeks.


Üks oled neist, kes põlend innust,

kes unistanud suurest võidust,

et vabastada muistset linnust,

ja võtta osa surmasõidust.


Veel suurem olnud teiste sitkus,

kes elust palju pole hoolind.

Neid surm kui taimi peenralt kitkus,

on teod neid sangariteks voolind.


Kes kandnud tõrvikuid, kes tunglaid,

kel käes oln’d dünamiit, revolver,

kes katsund äratada kunglaid

kesk vägivalda – õilsal kombel.


Me esindame seda klassi,

kes võitluses on kasvand suureks,

kes alt on üles hõigand massi,

kes uute võsude saand juureks.

99


See vaimustus, mis meis ei hiibu,

kord jälle nõuab õilsat tegu,

siis näeme kasvavat me tiibu,

kus terase, metalli segu.


Ei enam kanda saa me kette,

me, – kes kord tunnetanud tõde.

Võim võõras, põlvili su ette

veel lasta?! – keegi pole sõge...


Me ühte seni polnud märgand,

kuis hauda varisend on kõsud,

kuis uusi sangareid on tärgand,

kuis uhkelt virgund värsked võsud.

100


ÜLETAMINE

I

Lapsele meeldib iga esimene samm:

sellega paigalseis võidet.

Hiljem meid rikastab vedur ja tramm,

toidab iga kilomeeter sõidet.


Vahemaa kui läbistet, – täidab kõiki rõõm:

sellega midagi taotet.

Joodab meie vaimu ruumi karastav sõõm.

tiivul hing eetrisse laotet.


Kauguste igatsusi purjed ikka täis,

pakatamas sõiduks tuules.

Valmib uusi vallutusi rahutuis päis,

ponnistusi – proosas, luules.

101


Küllap meie ületame, algand kui lend,

suurimad mered ja mandrid.

Kunagi ehk suudame ületada end,

mõõgaga vahetes kandlid.


Küllap meie jõuame teostada kõik,

üldse mis inime suudab.

Kunagi värsside kosmiline hõik

inimkonna uueks muudab...


II


Südames avastuste, leidude erutus,

oleme enesest lähtund,

silmis näht, nähtamatu seikade terutus,

uuesti kuuldud ja nähtud.


Oleme orjastanud ruumi, mateeria,

oleme ületanud teisi.

Oleme ise sugupõlvede seeria

– alustamas ärareisi.


Võidet on laiused, pikkused, sügavus,

ületet jumalik kõrgus.

Kodus sääl oleme, lokkab pilve rüga kus,

samuti Dantegi põrgus.


Ja meie julgeme võidulipu heisata,

Lõuna, kus Põhja on poolus.

Pidurdades aega, me hüüame: „seisata!“

lakkamatus ülevoolus.

102


Vaim mis on loonud, seda keegi ei valluta,

võimule – pinnuks see silmas.

Luules mainit tõtt keegi valeks ei kalluta,

muide ses pehkind maailmas...


Kuigi meie hing vahest ulub ja ahastab

inimkonna sügiskuudel...

Vaatkem, surnd filosoof elu kuidas lahastab,

saatjaks – surematu puudel!...

103


MAINE IKE

Lilled mullas pole vabad,

lindudelgi tiivad kärbit,

luule suu ees raudsed tabad

nüüd, kus valitsevad verbid,

tegusõnad tõst’vad tooni,

kus dekreet kõik käseb, keelab,

tõmmatakse ette jooni,

millest teispool võim su neelab...


Nõndaks südamelgi koorem,

hingel valu, vaeva rohkest’.

Kes meist vanem, kes meist noorem!

mõistan seda ainsast ohkest,

millist kanname me paiset,

milleks vaim on kokku surut...

Kas meid teispool elu maiset

oot’vad rohelised murud?!


Inime, jäet teiste hooleks,

kas veel midagi ta’s tärkab?

moondund moodsaks voolujooneks,

vaevalt seda ise märkab,

kuni takerduvad meeled

kõiges ses, mis maa pääl, eetris.

Katkevad ant kandlikeeled,

aeg kui täis saand kronomeetris.

104


ÜLE-MAINE

Kui sa kunagi, – väike ja habras,

astud mu tuppa, kus pole mind enam,

vaatad ja kuulatad,

kuulatad ja vaatad...

ning mind ei olegi enam,

aina mälestused kablas

elu kohuval murul...

See nõnda ehk kenam?!


Vaatad ja kuulatad,

kuulatad ja vaatad...

mõnda eset veel surud,

raamatu riiulilt ulatad,

ja näed:

kõike, mida varem sa puutund,

kuidagi praegu on muutund,

mida hoidnud su käed,

mille uuesti elamuseks sulatad...

See nõnda ehk kenam?!


Pead tahtmatult eneselt küsima,

muu haihtund, kui hajund,

miks miski siiski säilind?

jään’d igavesti püsima:

üle ruumi ja aja,

105


kui minevikku vajund,

mis varem sind häirind,

– mille vastukaja

veel praegu sind täidab,

su mõtisklusi läidab...

Kõik nüüd on igavene, vaata!

elav ja üle-maine,

kõik, mis kaduv nähtund varem.

Kaob mateeria, aine,

vaim jääb koduta, maata

rändama maailmast – teise...

See nõnda ehk parem?

kui sooritame reise

– lõpmatus sihiks:

üle ruumi ja aja,

moondudes muutmatuks kihiks,

mida elul’ nii vaja...

106


MOONDUMINE

Nüüd, kus õitseb neitsisõlg,

kõik saab järsku ilmselt selgeks,

endatapja elupõlg

sügisiselt värvub helgeks,

kui ta virildunud nägu

äkki muutub ülbes pilkes,

tundes, et ei laostu nulliks

see, kes tõtt näin’d mürgitilkes,

nagu pääle Jaani kägu

alles moondub kiskjaks – kulliks...


Miski meis ei lähe kaotsi:

ikka miski kiirgab, uhjab.

Pääle surma vaim kui Laotse

uusi tõdesid veel kuhjab.

Pole pääsnud see, kes uppund,

kelle kahe põse lohku,

107


kui ta veest ju roiskund, kuppund,

kasvand angerjaterohtu,

või kes ennast üles poonud,

tursund sinkjaks – elust kippuv,

uue seisundi see loonud,

mida kroonib keel – suust rippuv.


Või on keegi surnud lasust?

leidnud rahu kaljult hüppes.

Tõugud rõõmustuksid kasust,

rasva minnes mullarüppes.


Sellel mandumise ajal,

elulõhn näib terav – uus.

Kaduvuse vastukajal

alles piimahambad suus...

108


POSTHUUMNE

Milleks inime ei muutu!

Kes on sündind taltsaks, kiskjaks...

Ära minu sõnu puutu,

moondun nõelajaks, veel pistjaks.


Las ma parem tardun kivis!...

Astuge mu’st üle tasem,

sõdurid! veet sunnirivis:

– ,,parem, vasem! parem, vasem!“


Võrdlen värsi taktisammu,

kuulen: ,,tähelpanu! joondu!“...

Luule ei saa paigal tammu,

sõna vägisi ei koondu.


Olen kannatuste vari,

kõik, kes minust üle astub:

üksik käija, inimkari,

minu muredesse kastub.


Ei ma pole tundnud rahu,

elugi mind aina talland.

Keegi seebikivi lahu

minu silmadele kalland.


Möödu rutem, kette kõlin!

Kes te mõistet vangiroodu:

töölised, näod nões ja õlin...

Olen igavikku poodu.

109


Näe! säält tuleb minu isa,

emaga, kel silmad hardund,

silitades seda lisa,

mis on olematuks tardund.


Nüüd ma olen neile võrdne,

vabanenud vaimust aineks.

Vahest kari paljusõrgne

mõtetest mind tallab kaineks.


Tajun vast, kuis naise naerus

hammaste on valget mürki,

kuis kõik kaob, mis varem paelus,

kui ei ole katvat ürpi.


Sinu puuse hiiliv panter

luurab maisemat nüüd saaki.

Mina olen vaikind kanter,

käedki rinnal risti – haaki.


Salk turiste järsku peatus,

kaugelt siia tulnud, ime:

keegi eesti keeles veatus

küsis leebelt minu nime.


Tundsin: südamesse surus

traadistiku kõrgepinge,

keegi luulehaige nurus

mälestuseks minu hinge.

110


Lapsukese jalg, näe! väeti

tipib esimesi samme

üle minu, – hiljem säeti

veerema veel vankreid, tramme.


Vedurid ja autobused

sööstsid üle minu lauba.

Ülal, kus on avarused,

tiivad turustasid kauba.


Viimaks astus arg ja kartlik

tuleviku inimene.

Näisin talle liig hasartlik,

soovimatu ligimene.


Peas tal oli gaasitorbik,

lausus: „oled pendind, pehkind“...

Ja siis sai kõik kinni korgit,

mis kord mõttega mind ehtind...


Kivi valati asfalti,

maantee sirgeldati sirgeks,

nii ma alustasin starti

rattavärgi uudseks virgeks.

111


SISUKORD

Tsükkel esimene: ÜLE LÄVE

Lk.

Maailma lävel... 11

Lähtumine ...16

Üle läve 1... 20

Üle läve 2 ...23

Dalmaatsia rannik ...27

Dinaari Alpid ...29

Sarajevo ...31

„Pontini“ sood ...33

Dolor mundi... 36

Maailma varemeil ...38


Tsükkel teine: KLASSIKA

Hellas ...45

Ateena ...47

Akropolis ...48

Parnassos ...49

Olümpos... 50

Dionysos ...52


113


Lk.

Sokrates... 53

Homeros ...55

Klassika ...57

Hüvastijätt ...59


Tsükkel kolmas: LUULEPAGU

Luulepagu 1... 67

Luulepagu 2 ...69

Luulepagu 3 ...70

Luule tee ...71

Luule saatus ...73

Paradoks ...74

Üks nekroloog... 76

K. Č. – in memoriam... 78

Skepsis ...80

Rahu ...81

Lihtne lohutus ...83


Tsükkel neljas: VIRGUMINE

Virgumine ...89

Kevadine ...91

Ulm ...93

Pisitõde 1... 95

Pisitõde 2... 96

Pisitõde 3 ...98

Pürgimus ...99

Ületamine ...101

114


Lk.

Maine ike ...104

Üle-maine ...105

Moondumine ...107

Posthuumne ...109


SAMALT AUTORILT VAREM ILMUNUD

FATA MORGANA, luuletuskogu (1918) – trükk läbi

INIMENE & SFINKS „ (1919) „ „

KATASTROOFID „ (1920) „ „

KOLMNURK, valikkogu „ (1921)

VAHEKORRAD, luuletuskogu (1922)

GEOMEETRILINE INIMENE „ (1924)

MULTIPLITSEERIT INIMENE „ (1927)

MAAILM ON LAHTI „ (1930)

HORIZONTOJ, valik värsse esperanto tõlkes (tõlkija Hilda Dresen) (1931)

E. V.-r., kogu värsse ja poeeme (1932)

TULIPUNKT, luuletuskogu (1934)

JAAN VAHTRA, monograafia tekst (1934)

MEMENTO, kaks mälestuspoeemi (1936)

KALAD KUIVAL, luuletuskogu (1937)


Hind Kr. 3.25