Sisukord

JOHANNES BARBARUS


TULIPUNKT


IX. KOGU VÄRSSE

1934


JOHANNES BARBARUS

TULIPUNKT


IX. KOGU VÄRSSE


1934


„Kiirtrükk“ Tallinn, Rüütli 4. 1934.


SAMALT AUTORILT VAREM ILMUNUD:

„Fata-morgana“ ...luuletiskogu (trükk läbi).

„Inimene & sfinks“ ...„ (trükk läbi).

„Katastroofid“ ... „ (trükk läbi).

„Kolmnurk“... valikkogu.

„Vahekorrad“... luuletiskogu.

„Geomeetriline inimene“ ...„

„Multiplitseerit inimene“ ...„

„MaaiIm on lahti“ ...„

„E. V.-r.“ ...kogu värsse ja poeeme.

„Horizontoj“ ...valik esperautokeelsen tõlken (tõlkija Hilda Dresen).

„Jaan Vahtra“ ...monograafia tekst.


TULIPUNKT


TULIPUNKT 1.

(ISEENDAGA)

1.

Vaja koomale tõmmata värsigi read,

ühte tulipunkti mõte nüüd koondu!

Iseendal’ sa, luuletaja, alistuma pead:

sõna-sõdur, kuula käsku ja: „joondu!“


See – elu mu ümber, mille prisma ja lääts

koondab südame põletavaid kiiri.

Mu tundesordiiniks – luulehõlmade rääts

haagit kinni, – valvan mõtete piiri.


Kaitseseisukord! käiaks nõnda vihm, kui torm:

krae püsti, hõlmad lopendavad tuulen.

Kokku litsut mu loomingu sisugi, vorm:

raju ähvardavat mühinat kuulen...


Mütsi pähe surun... Vaat! see lahingu samm,

meeleheitest nõnda ründav ja kindel.

Endakaitsel kümnekordistub inimese ramm,

täna võitleb ka luuletaja rindel.


Ainult edas, ainult edasi, – sõnadejõuk!..

Värsid väljuvad, kui liblikad tupest,

mille moodustand kaitseks neile ettevaatlik tõuk,..

nõnda õiedki arenevad nuppest.

9


2.

Olen nagu vedur, millele koormaks

aastatevaguneid haagitakse külge.

Et ei elu kitsarööpalisena roomaks,

et ei mülditaks umbvete mülge,

vaja värsil anda sada hobuse jõudu:

luuletaja armastab vastuvett-sõudu.


Ei ma ole jaamaülem, saadab kes teisi:

rongidele – parema, kurakäe sihin,

Tahan ümber luuleilma teha vaid reisi,

lahtiste avaruste poole taas sihin,

mõttega: lõppjaama jõudnud et ma ei oleks,

tahan end usaldada vedurjuhi hooleks.


Päevade kivisütt tendrile lisaks,

välja sest, välja sest luilutavast loksest!

Elu on muutund nöirasteenikute kisaks,

haiseb ilm vägivallapurjuste oksest:

vaenlasi vaenlaste järel meie vahetand,

miski on olemasolu ära kahetand.


Enesekaitseks vaim haarabki sõnast,

rütmist ja riimist, – ühen sammuvast vennast

Lugeja! mõnest kui kaasa kist kõlast

oled, – tea! tükikene, – tükk see mind ennast...

Mõte nagu kanapoeg välja astub munast:

silmad alles harjumata koidiku punast...

10


TULIPUNKT 2.

(LOODUSEGA)


Kuhu kõnnitad sa mind, mu meeli?!

Kui nii astume me, – käsikäen

üle põllupeenra, värskelt küntud vao...

Päike maale tõmbab kandlikeeli,

kinnitab nad orupõhjan, mäen:

ei sest kevadhelid kõrvust, hingest kao.


Just kui keegi kutsub mind su voodi:

aasapadjale kas panna pää?

Ootab rukkivälja pehmelt lükkiv säng,

lõoke mille kohal laotab oodi...

Iharus nii imeline, hää:

veren kalakude, kevadvete mäng.


Hingab elulõhna näkku huumus,

tunnen: värsski mustamulla künd:

mõtte sigituse, seemenduse tung...

Leitsak milline sest hingen kuumus:

(vaevalt luulen teostub neitsistsünd!)

süda loomisvalun pakatav on pung.


Iga nõlv on minu abikaasa,

iga org on õhvik, aher kõht.

Armust õõtsub rukkivälja rind,

millega mu süda lükib kaasa,

kuni viimaks vaatepiiri rõht

iseenda riigist välja saadab mind...

11


Tunnen siis, et olen ise loodus,

lehti mõttein mediteeriv puu,

hingen sada orgu, üle saja mäe.

Tunnen, aastaaeg on mulle soodus:

tunnen, õitsema kuis lööb mu suu,

kevad õlale kui paneb õrna käe.


Tunnen vaid, kuis mühisen ja vohan,

raiesmikku jäetud üksik mänd,

mahlasulinaga juurten, tüven. Kõik

kunagi see uue metsa kohan

kordub. Kuula sammeldanud känd!

kuidas tulevikku kajab eluhõik...

12


TULIPUNKT 3.

(MEELELINE)

1.

Tunnen: pikuti mu meeli

elu tõmbab paralleeli,

laseb langeda vaist õkva

perpendikulaari sõkk’va,

– tunderakule kui västri,

paiskab jooni risti-rästi,

koob kui ämblik peene võrgu,

ei sen püünisen ma tõrgu.


Olen tundelik ja meelas,

praegu ahnelt silm just neelas

nagu kala ussi, õnge... ,

sest mu ajun väike võnge:

tõmbub pinguli võrkkile,

virvele lööb vee-pind sile,

sest et kummaline kujund

välisilmast hinge ujund.


Valvel iga erk ja elund:

tunnimees nii hirmund – pelund,

meelestab, kui väiksem põra

vaikusesse puurib mõra.

Nõnda kõrvadki päävahil,

sissetungijate jahil

pingutavad trumminahka:

kas ehk kuskil keegi vahka?

13


Helil rünnakuks on redel,

ei siin aita keelusedel:

poeb kui tigu kõrvakarpi

mängima mu meele harfi.

Aisting tajumuseks moondub,

kuulmekilele siis koondub

saatemuusika mu mõlkeist,...

leian end neist kõlatõlkeist.

14


2.

Oleman viis ilmajagu,

kuhu rändudeks meil pagu.

Ent viit oma meelte valda

ei ma maha jätta malda:

tahan tunda elu kõike,

kõiki võimalikke tõike,

tõmbab nii kui õnne loosest,

– loen mu meelte Seitset Moosest.


Vaatke seda kompelarvi:

putukana katsesarvi

sirutan ma oma sõrmi,

lasen kasva tundevõrmi,

põimi ümber elu kiude;

ümber naise rinde, niude

moondun katsukite haareks,

liidet rakukeste paareks.


Meeled nii kui lahti uksed:

iga tuuletõmbust, tukset

kompan, haistan huljelõhnu,

kõditaman ninamõhnu.

Tunnen: maailm minnu kastub,

kõik mis minust üle astub,

leiab meelte vaiba laotet,

millele kõik muljed vaotet.

15


Kõik, kes jälgivad mu sõnu,

tunnevad vist maitsemõnu,

kui on maiustus mu keelel,

sulaman just suulae peelel,

kui ma teritan veel vaistu,

püüan lisaks räiget haistu,

sulatan kõik kokkukõlaks,

miski ei jää kustund võlaks.


Kui nüüd küllalt mõtteid veerit,

paberille tätoveerit,

meelestan: mu ihun, hingen

midagi veel kõrgepingen...

Hoian seda väärt juveeli...

Tajun: pikuti mu meeli

elu tõmbab paralleeli:

lõpmatusse kandlikeeli...

16


TULIPUNKT 4,

(INTIIMNE)

1.

Kuulata! veren kuis vaid

iharuse hundipojad uluvad.

Südamen meeliskluste parved nagu haid,

laeva järel saagitseden sõuda suruvad.


Millal, kun lõpeb see tung?

pole neid randu veel endal kujutand,

lakkab kun maagiline andumise sund,

mis mu meeled nii üle on ujutand.


Ikka vaid minun jääb eoks

eneseteostuse uudne pakitsus.

Ootan seda aega, millal sõna saab teoks,

millal kaob enesekinkimise takistus.


Seni mu huuled ja suu

kõrbekaameleina, – ootel oaasi,

allika kohal kun kummardab palmipuu...

nõnda end kastan su südame-vaasi.


Olgu siis ometi kord

meiegi janunend hingedel, suudel

üllatuseks veren kaua säiliv akkord,

meelte, ihurakukeste tähtpäev ja juubel!...

17


2.

Taas tunnen endan kevadtuuli,

on ihult, hingelt rebit mask.

Näen, tõukab kuidas ihakuuli

su päevitanud rinde vask,

kui otsin suudluseks su huuli.


Näe! lõõtsub kui Aioolikandlist

kirg läbi südamest. Selgroo

veelainena, mis üle mandrist,

ta vallutab. Nüüd janun joo!

ja kiida elu heldeandlist...


Lööb pähe tuikav pulsikiirus,

et ajun heliseb metall.

Näost purskab andumise siirus...

Ma nagu päike, – maa on all:

mu valguse ja kiirte tiirus.


Las, nõnda kaua veel ma põlen!

alt üles tõuseb maine ood,

kui puhkab pää su rinna sõlel,

siis hingen loomingu püstlood,

– välk süütub meeltesasin-õlen...

18


TULIPUNKT 5.

(LOOMINGULINE)

Näe! kuis avardab ja irdub

kõik mu ümber. Nagu arhitekt

vaatan, kaalutlen, kuis tühjust-ruumi

vormi sulgeda. Mu värss – projekt,

millesse tuum, sisu virdub

nagu Torricelli vaakuumi.


Kas on elulised minu luulemajad?!

Olla vormimeister, stiilisepp?!

Astuv rütm mu rühk’ ja värsi kandjaks,

minust endast tõuseb üles trepp,

sisesäädustelle iga aste rajat:

luua, luua, – see mu suunaandjaks.


See on mehe, mehe kõnnak raske,

vankumatu, sihtiseirav samm...

Mulle meeldib luule tõmbetuulsus,

ritta, sõnna peidet ürgne ramm.

Ei ma nikerda end riimivaske,

ei mind huvita: ei au, ei kuulsus.

19


Neile, kellele Olympos ja Parnass

sihiks, – kuhu jumalate lõit

kutsub valituid. – ma pole kade:

mulle tundub Pürruse vaid võit,

– olla üleval, kui all on mass,

– olla pilv, – ei! olen maine sade.


Pigemini vihmana las sajan,

sellest viljakandvaks muutub põld,

kunagi ehk terast tulvil salved,

seemne idaneva ümbert langeb kõld,

uusi kasvusi kui hingest ajan,

– enda kevadel, kui unund talved...

20


TULIPUNKT 6.

(POLIITILINE)

1.

Pidage meelen,

et maakera ikka veel keerleb

oma telje ja päikese ümber!

Ärge unustage,

et võnkumata reegleile

allub terve kosmos – maailm!..

Tähedki taevan

säravad ürgsüsteemin,

moodusten sündmuste

horoskoobi.


Ikka läbi pilvede loori

kahtlane kuu – öö tänavanaisena,

järel veab liunutee šleppi.


Kuigi koid teevad ajalugu

ja kääbused pilluvad kaikaid

elu hiigelratta kodarate vahele,

kunagi väljub päev uus

– sadamast sõiduvalmis purjek,

– koidikukuunar ajastu reidile.

21


Veenduge, vaatke!

kuis õhetavad hommiku sarnad

ja avaneb horisondi sõba

päiksepupilli tulisele pilgule,

kui kiired-tuid, – lindude parved,

alustavad sädelevail tiibel

ohulist lendu: ümber maailma!

2.

Võib olla, on saabund nüüd aeg:

hanki kontsessioone tormide tarmule

ja lunastada lõivuline litsents

päikeseenergia punalipustamisele?!

Võib olla? Archimedese hoob

viimaks on leiutand obaduse – punkti,

et pöörata ümber kõik iganend tõed,

ja kangutada ülekohtu pehkinud sambaid

luulemeistri tõlvaga,

töömehe tuuraga?!

Vaatke! miski kutsuvalt hulbib:

ajaloo lainetusse saatusest visat

– inimkonna päästerõngas,..

püüdke see kinni!

22


Vaatke! mis leiule kirjutet,

võitlejate verega märgit:

„vabadus, võrdsus & vendlus“.

See on prantsuse revolutsiooni

merre visat pudel:

masside joovastava joogiga.

Kaua on hõljund see voogudel,

ootel, et keegi sest haarab,

mis uppuva inimkonna päästab...

kui hundavad hädasireenid,

kostab rõhujate S. 0. S!

kajab võitjate võimas: hurraa!

Ja nagu mahakäind grammofonilt

loidunud vedruga,

kulunud plaadi,

koriseden kokku vajub:

vägivalla luigelaul.


Oh, neid imeloomi kantsliareenil:

pusklevaid jumalasõnne:

uskmatuse punase rätiga,

kes Peltsebuli ajavad välja

jumalasõna & piibliga,

kuuluten lunastust, liha ülestõusu,

pattude andeksandi... igavest elu,..

sellal, kui kuulutakse teistsugu õnnistust,

jutlustakse miitingu toolilt:

Marxi ja Lenini piiblist,

kui lauldakse koorin:

„Internatsionaali“ & „Punalippu“,

töörahva määrdind lauluraamatust.

23


Pidage meelen,

et varemgi on sülitet

kõigi pühaduste näkku ja Kristuse habemesse!


On varemgi ulatet

sappi ja äädikat

ristil-rippuja kuivanud huultele,

on hirvitet, mõnitet, teotet

kannatajat maisen vaevan.

Ent me teame, et nüüd

inglid ammu on tiibadeta,

ja taltsalt käivad hädaabi tööl.

Teame, et ammu, juba ammu oli leit

taevapadriku tihedaman sopin

töötu jumala

kõdunend laip...

24


3.

Diplomaadid! kandke aga edas,

pärgi tundmatu sõduri hauale,

lobisege suuri sõnu

rahust vahel rahvaste, riikide!..

Tundke sellest mõnu,

kui lollusi nõuab etikett,

kui ministriprouale langeb:

õrn kompliment, – mehele orden,..

(kuigi pole kohta enam,

viimast kuhu riputada!).

Kõige selle sädeleva lurniduse taga

elavate sõdurite, vahedate piikide

tihe seisab mets.

Tõuseb, end püsti ajab tääkide harjas,

traataia tagant, kun kaevik seda varjas,

välja roomab elav, püstokkaline siil...

Valus on tõde sellelt väljalt,

kun kuulid nagu mesilased

õitelt on korjaman mett.

Ja siis alles märgatakse häda,

ja karjutakse koorin: ,,püha sõda!“

kui turtsuvad kahurite karjad

nurmedel, paimul...

Kui mürskude rõkkest

mets kajab vastu.

25


Karjakrantsina valvel

kuuliprits klähvib,

ketistet koerana vaid

lõriseb, näidaten hambaid,

kui läheneb mastodon – tank,

kes kraavide palistust, põldude püksijoont

piibliliku rahuga rullib ja triigib,

laiba lebavagi lamedaks litsub,

nagu rästiku maanteel,

millest üle veerend vanker.


Ülal: kohal süütute linnade, külade

lennukite mootorid õõva luristavad,

mürkgaasi mürske alla poetavad;

surmaga viljakandvaid põlde

seemendakse õhust,

et sellest terast, mis külit,

ja inimese verega kastet,

lokkaks vaid kapitali nisu,

ja kohutavalt kasvaks

kõikide mõistete umbrohi,

millest veel üle

võrsuvad dividendid:

relvurite, pankurite, tehaste...

26


4.

Jah! see on sõda,

– sõna, millel raske leida riimi,

millega ei sobi elu, luule,

langetab vaid raskemaid riste

inimeste kaela:

kindralile kullast,

sõdurile puust.

Täna vastamisi seisvad veel leerid,

rivistet kõikjal spaleerid

surma paraadiks,

kindralite tervituseks;

ja papidki ümber teevad käsu:

„sina pead tapma!“..

nende rinnalgi rist

ei kuuluta elu,

vaid surma.


Ent saabub kord aeg,

et diskonteeritakse hoopis

teistsugu tähtelisi veksleid,

ja nõutakse pankurilt ahnelt

inimsoo börsil siis

kursisedelt teist:

mitte väärtuste,

vaid vooruste.

27


Ideede noteering

teostetakse ühtlaselt kõikjal

mõttekulla püsival alusel.

Isikul uus hoopis taks,

vaimul uus brutto & netto,

ja keha pole kaugeltki enam

see suurtüki-liha,

mida kapital hakib

kahurite, kuulipritse masinavärgiga,

kui roomav mürkgaas

laotab surmava vaiba

üle elava inimese.

Vaatke! suitsetab viirukit, mürri

relvurite kasude kiituseks

inimlik teadus ja taip,

et väljul lamab laiban

kinni laip.

Villand sest tapvast narkoosist,

täna mõistame kohut

uue koodeksi paragrahvi järele

ja kirjutame uue retsepti

palavikun lamajale

raskele haigele.

28


5.

Ja, vaatke! sünnib uus maailm:

juba inimeste loodud,

mitte jumala!

aerode-sitikatega õhun,

laevade vesimardikatega merel,

autode-parmudega maanteel,

kuna sadamain

kraanade kaelkirjakud

sirutavad kaela,

ning tehasein vihased masinad

ürglooma sammude müdinaga

tõukavad inimesi sinna,

kun asemel jumala ja poja

valitseb uus kolmainsus:

vabadus, võrdsus, vendlus.


Ja ma kuulen,

kuis vilistab jaamast väljuv vedur,

nagu politsei semafoori korralekutsele.

Mulle meeldib see tohutu

inimenergia, rahvaste tarm,

millega luuakse ümber:

kaosest ülestõstet, koppind

maailm.

29


Luuletajad! meiegi täna

moodustame karastet südameist, meeltest,

raudse rinde – vaimu kidase traataia,

sest meiegi pääd on sügavad kaevikud,

täidetud mõtete vilunud sõdureiga,

relvadega kaitsevalmis, valvel.

Ja meie lennutame, pillume

valgustavaid ideede rakette

jumalate käristet hämarusse,

lingutame sõnagranaate

kõigi tõevassijate sihin,

ja sülitame tuld ja tõrva.


Meiegi värsid on rügemendid!

Laske poeemide pataljonid

rivistuvad! Reamehed – sõnad

olgu omal kohal täien varustusen!

Taome haavapuust vaia

kapitalilohe äsja kinniaet hauale,

ja laulame hümni ajastule,

mis keerleb nagu maakera

tõe telje ja päikese ümber:

revolutsiooni vankumata rada...

30


TULIPUNKT 7.

(SÜNTEETILINE)

Ep ole muud: maa, tull, õhk ja vesi,

– ürgelementidest mu luule, mina koostet.

Ju üsna varakult mind hommikkaste pesi,

sest hinge tekkida’i saa hallitust ja roostet,

– maamahladest ma läbi imbutet,

vaist tuulepuhangutest kimbutet,

ma lahtisilmi vihma, peksvat rahet

just ise püüdsin, nagu taeva mannat...

Kui päikselõõman põlevad kõik rannad,

näen: pole looduse, mu enda vahel

vahet.


Ep ole muud, mis endan ma veel nendiks,

kõik, mis mu veren soontejõena lookles,

on kokku võet, – saand neljaks elemendiks...

(kuis väitsid Aristoteles ja Empedokles!)

On iga rakk täislaetud eluaatom,

ma ise oma saatus, oma fatum...

Ei sügisöös ma tähtede puulõiget

loe taevamustal, nagu horoskoopi.

Võin enesest kõik üleliigse loopi,

ja kuulata vaid vere kutsvat hõiget...

31


PÄIKSESÜSTEEM


LUULESÜSTEEM

(PÕIMIK SONETTE)

MARIE UNDERILE

1.

Üksainus päike on meil, – see on luule,

üksainus tuluke, leek, mis ei kustu, hiibu,

ööliblikuna mille ümber tiibu

me kõrvetame, paisat mingi tuule...


Kõik luuletajad, – rändavad planeedid:

neist igal käia kindlaks määrat sõõrik,

kõik päiksest sõltuvad, see pole võõrik:

neid valgusega seovad raudsed needid.


Kopernikus just olla pole vaja,

sest niigi selged, tunt koordinaadid,

kus, nagu karusselli ümber sõitvad paadid


me keerleme, kant lõõtsutava aja,

koos ruumi sööstame, – rõõm ühine ja aplus:

meid kaasa kisub maitse-, kunstitaplus...

35


2.

Üksainus armsam lill mul, – see on magun,

täis oopiumiuima – punane oraator,

see päikese, ürgtule akkumulaator,

laet tähtesärast, – taeva öine pagun.


Vaat! kuugi kõnnib mooni punakuuen

ja aiva nõretab, kui tõuseb merest:

öö muinasjutt – pää räiut, tilkuv verest...

Nii ruskab vaim ja õhetab hing luuen.


Kui ummiku viib luule kerge hälve,

näib kogu maailm rõõmudeta pimik,

must laotub hinge „Õnnevarjutus“.


– näe! juba ringutab end elutahte imik,

meel leiab uue aarde, uue pälve:

uus veetleb peirimus, uus näpuharjutus.

36


3.

Veel kaua sidugu meid jõud keskhagev,

süsteemin maisen, ammutaden valgust

sest päiksest, milleta ei oleks algust,

kõik eluline milleta meilt pagev...


Veel toitu Pegasus saab luulemärsist,

ind – vaimu pälk – vilktuli kaugest paagist,

jäet lahti meeleldi loov süda haagist...

Energiat sest hoovab – igast värsist.


Veel leidub midagi, mis luuletaja omus,

ta „Pärisosa“ – ainulaadne loomus:

– and, mille säilitanud isik loov,


– see osa päiksest, mille selget sära

ei aeg, ei ruum saa kustutada ära,

ja harva uue tähe leiab astronoom.

37


PÄIKSESÜSTEEM

1.

Vaatke, kuidas päike täna maailma kompab,

tuliste sõrmede – kiirte neuroonidega,

kuidas mu veri sulab ühte koidutoonidega,

mure üle hingeläve välja seest lompab.


Katuskambri laup – aken särab nagu pühik,

tuppa tungib elu, süütub aju sest läikest;

topit iga pilu täis sädelevat päikest,

pimedusest oli kus Torricelli-tühik.


Päevi juba kevadet tuppa nõnda silksub

linnunokast oksal, veetorude sulinast,

kõrvun sümfoonia rentslite mulinast.


Ujutet üle enda meelte ma koskedest,

kätega haaran kiirtevihkudest rohketest,

pilverünk rutaten üle päiksest kui vilksub.

38


2.

Valguse värtnaid, vaatke! koidik kuidas kerib,

lõkendava näoga järsku päike-suli:

kuklan müts – pilve alt nähtavale tuli,

silmin ürgrõõmude lihalik erin.


Horisondi paadialust, näe seda pätti!

räbalain pilve, – ihu läbi millest paistab,

maapäälse sigivuse lõhnu ise haistab,

pühkiden nina taeva sinisesse rätti...


Naine-maa lebab paljuütleva muigega

(ümbritseb suud monnaliisalik võre!)

Kõrgemale, kõrgemale, õhk kus on õre


päike vaid sõuab, – loobuv Lohengrin luigega...

Loodangul teostub alles ühtumise akt,

katab kui horisondi pilv-katarakt.

3.

Sellest siis sõltub: kui videvik laskub,

kõhutantsun udu kui ööritaman puusi,

võtab üsna alasti luuletaja muusi:

temagi lihahimust sigivuse raskub.

39


Teab väga hästi, mis sellest siis sünnib,

loojan kui riimuvad südame tuiked,

veren punarattalise veduri huiked...

Külvaja astub reavagude künnil...


Pimedus puhub üsna õrnalt saksofoni,

sääl, kus päike hilju puserdas punast,

kuu kollane rebu väljub öö mädamunast...


Uuest’ pean kuulatama süsteemide tooni:

ründav kolmainsus – tunne, tahe, selge mõistus,

näeme, kuis lõpeb nende sangarite võistlus ?!...

4.

Kuis vikerkaarena maailma üle kummun,

kui põuen sähvatavad tulisõrmsed välgud,

jään järsku sõnatuks, nii viivuks tummun,

et ajun kustuvadki mõtte põuapälgud.


Siis millegist ma enda veren lummun,

jään – aldis kuulatama rütmilisi tuikeid,

nii välisilma jaoks ma hetkeks ummun,

ei – nagu kurdini, siis küüni kisad, huiked.

40


Ja kui nii veedet viive – uisa-päisa,

et keegi, miski ei mind kaugelt väisa:

kõik nagu varjusurman minevikku sujub,


siis järsku ärkan, – eluõigust lunib

mus tärkand mõte – tõrkjas võrku punib:

ei talu ma, ilm perivett et ujub...

5.

Ma vahel olen iseenda muruks:

täis mõttemesilasi sumiseman õitel,

suu mahladeni, ellu pää nii suruks,

ei küsiks kuivõrd valus lillepõitel.


Ja ikka jälle olen seda tajund,

kui laskun kevadesse – sõõmutsev ja ablas,

kui tolmukuisse üleni ma vajund,

nii lõõgsana jään: enda vere kablas.


Veel vöötleb roheline elu käidav tanum,

õiskarikana andund – huulte tulvav anum,

kust ammendan nii palju noorusjõudu...


Ja kui kõik tühjaks jood, siis vaevu loobun,

teel uuest tulnukust ma mööduden veel joobun,

kui raske koormaga vean jatku – kojusõudu...

41


6.

Küll olen päiksena ma vahest mahutet

su meelte sinitaeva – tundmuste zeniiti,

kus pilvest ülejooksvast vahel jahutet,

ma upun laotustahvli pühkimata kriiti.


Kui väljun nukrana, et olin lahutet,

ja uuest’ kohendan mu kollet, kustund pliiti,

siis sulab maa, – külm, kasten kahutet

ja iga sõrm su püüab kiirteniiti.


Vaat! mööda maad veel põotsevad varjud

kui saabub öö, siis pimedusen karjud,

ja öhe tõukad kaameid, külmi käsi...


Kui taas su mõtted, meeled murtud, laokil,

las’ südam’uks veel seista ootel paokil:

ei päike iial soojendamast väsi!...

42


7.

Kuis tuleviku horisonti koidik küürib,

näe! väik’sest väiksem ootab aknaruut,

säält päike sisse astub, – igavene juut,

ja kõik maailma endal’ päevaks üürib...


Toob iga hommik südame verd uut,

ja kõige eilse unustusse müürib.

Vaat! täna leeteranda kapten laeva tüürib,

mind ärgu üllatagu tekkind sihimuut.


Mus ainult miski aimuskuma koidab,

mu mõistus, tahe, – uksed, mis veel lukun,

see süda puhteline, paagina mis loidab,...


ja nagu Prometheus, – leit valguse eest hukun,

kui nii: mu enda kalju külge needit tukun,

– must kotkas maksaga öö kotkapoegi toidab.

43


8.

Kõik põõsad põlevad nüüd õitsemise valun,

kesk oksi rohelust kastaniküünla lõkked,

ma värvit lilleleeki aasal tunnen jalun,

ja peenralt kostavad nartsissi, tulbi rõkked.


Pujengid puhkemata tuulen võivad poksi:

veel pole pungarusik heitnud kesta-kinnast,

mahl jookseb verena vaid mööda oksi,

ta toidab mesilasi tolmukute rinnast.


Aroome sujub, ründab lõhnav leitsak,

et pähe tappudena tõusvad uimad;

nüüd ainult raugad võivad olla tuimad,


kui ümberringi värviline räitsak,

kui himu maona roomab mööda vart:

alt otse taeva suunat sirelite start.

44


9.

Pääs pilved jooksevad, tuul hinges vingub vilu,

sest paberille sajab tähti-vihma,

sest rabin, – kuulama jään, – nagu läbi pilu

näen mõtteid omi: rattal jooksvat rihma.


On ümber korraldet kõik meelte suvesoengud,

nii läbipaistev oli himust ihu...

Nüüd värsid kõlavad kui õpetlikud loengud,

jäänd kondikavast mõistuse tuhk-pihu.


Näen pilve vahelt päikese grimassi,

värss on mu ees kui surnud kärbes,

ju sügis nukrust valab südamtassi,


ju koltund lehti tundub sõnus, verbes,

näib, nagu riimgi kardaks põhjatuuli:

nii unes suudluseks vaist otsin, ega leia huuli.

45


10

Tuul silub merevee angund asfalti,

sügis nii kramplikult nuuksub ja tõmbleb,

ülal jahtund päike jatkab laisalt oma starti,

pilvede räbalaid traageldab-õmbleb.


Luule nagu jumala vaim laskub veele

õhtul, kui horisondi paokil pilust,

päike tõukab punase, verise keele,

rõõmu tundes kustumise, vaibumise ilust.


Ja ma vaatan, kuis metsa taga vajub

minugi lootuste nõrguv metall,

meelte ja südame ümargune pall.


Vaevalt keegi teine seda valu veel tajub:

murdub kui hingen vaevalt tekkinud ood,

längub inspiratsiooni taevatõusev püstlood.

46


LUULEPÕIMIK GUSTAV SUITSULE

1.

On luule taimeteadus üsna lihtne:

pea kõikjal idutseb see visa taim.

On rikkal lille võlust teatud, aim,

kui arstimit õit vajab alamkihtne.


Jah! kõikjal, ainult kuhu pääseb päike:

kesk valget terrorit, ka polaarvöös

on loitnud elu tuli hallaöös

all lume vaiba, härmatise läike.


Ei ainult kevadel, kui jää on suland

ja alla vulisevad rohked veed,

ka talvel käidavad on luuleteed,


ja igaüks, kes meist sääl uitand, uland,

me teame, kuhu poole sihik näitab,

uid ühine meid milleks üles väitab.

47


2.

Võib olla, luuletajal polnud kavas,

kui ankur hiivati, – tuulpingul purjed?

Ei kolgameeste aitand sõitlushurjed:

ta välisilma lüuleakna avas.


Kui Amsterdami laevnik – lõi eskaadri:

me Tuulemaalt ürgsoodsalt triivis puhang,

viis ulgumerele soolkarske uhang

Eurooparündajate luulekaadri.


Sest näeme nüüd, mis inimene suutnud,

et heidet vorminärud riimikaltsud,

on luulel antud moodsaaja lõiked,


ja sisugi vaim tõhus palju uutnud:

ei vaiki enam kaugustesse hõiked

ka siis, kui aastaist juba väsid-taltsud.

48


3.

Näe! aiva suureneb maailma vari,

ei enam kuku vabaduse kägu,

jääb tühjemaks sest uudse luule sari:

kõik kokku pole siiski unenägu!


On peibutet ja petet inimkari:

ei enam õigustelle panna rõhku.

Poeet! su suunat unund päiksehari...

sa ainult vajad vabadust kui õhku.


Aeg tahab viimase veel vaimult kisku:

me pole välja pääsnud rängast ringist,

et tundub vahel: elu, luule – milleks?!


Kui kaotsi minna ähvardab ka pisku,

sel ajal, – süda kui meil murtud lilleks,

meil häämeel luuletajast nagu kingist.

49


JÄRELHÜÜD EDUARD VILDELE

Oo! miski kärises mu südames ja Eestis,

kui sõnum mikrofonilt õhku, kõrvu kaikus:

on kustund see, kes hallaöös meid trööstis,

nüüd sõnalooja ümber tiinelt-raske vaikus.


Jah! nõnda vait jääb kõik, kui surnu majas,

et käiaks tasa, tasa, – otse kikivarvul.

Veel teistel miski tiksub Ruumis, Ajas,

veel miski tähendus on minutite arvul.


Ent see, kes alatiseks sulgend raskund laud,

on kõrgemal me maisest päevakärast,

ei nüüd tend puutu ükski teotus, laim.


Ta vaikib... Lakkamatult räägib edas’ haud:

on ainult liha surnud, elab loitev vaim,

nii mõni vaenlane jääb pimedaks sest särast.

50


LUULETAJA MIKROFONIL

MOTO:

... Poeedil – oma tõde, oma sõnaõigus:

tend uued sihid oot’vad – tähised.

Ma, – veendund tunde, mõtte võidus,

siin heidan liigsed luulemähised...

J. B.


LUULETAJA MIKROFONIL 1.

1.

Olen sulet kambrisse,

nelja seina klambrisse,

ülal lagi, all veel põrand,

küllalt on siit ruumi kõmand

klahvilt, keelestikult, plaadilt,

mikrofoni võlutraadilt.


See on ruumikannel-kuup,

een metallist heliluup

ootab: pean maailma kõrva

sosistama värsi õrna,

uskuma, et ruumin kuulab

keegi, kui mu süda tuulab

luulesõnu, proosalusteid...

Annan oma meelte mustreid,

tundmustest ehk saateproovi?!

Ei ma iseendan loovi...


Olen siis nüüd ruumihing,

ümber kuulajate ring,

kõik muu sulet, – enda avan,

ei see olnud nähtud kavan:

paljaks südame et kisun,

kõigen meeleolu-risun

uuristan ta välja põuest...

Kuulge! kostab kärge kõuest...

Milleks nüüd veel hingevärin?!

Ümber elu mõõgatärin...

53


2.

Küllalt südamete valest,

meelestiku mängust-malest!

Teise lehekülje pööran,

kõike pulbitsevat möönan:

koorun iseenda rüpest,

tunnen rõõmu ruumihüppest.

Täna ilmneb paine ümbiv,

olen uuest’ ilma sündiv:

inime taas minun ärkab,

isik luuletajan tärkab.


Tänaval kui sammun, astun,

järsku nälgind näkku kastun,

see on töömees: õigust vassib

elu, – küllusen see prassib,

kes ei kunagi tee tööd,

pillerkaaritab kõik ööd.

Naine, laps, miks väeti nälgid,

oma isandat kui jälgid?!

Näed, tal alati on püha,

sest et ori töötab üha...

54


Kuid ma tean: sa mind ei kuule,

kättesaamatuks jääb luule:

sinuni ei küüni sõna,

mõttehälin, tundekõla.

Olukord on üsna lihtne:

kust saab kõrva alamkihtne,

et võiks püüda hüüdeid õhust?

Kuulda korinaid vaid kõhust,

häälekõvendajaks – häda,

tuikab elupaise mäda.

3.

Hüüdja hääl ehk olen kõrben?

lühilaineil sõuan kõrgel,

ruum mu mõtte kumulaud,

ümberringi tühjus – haud,

kuni viimaks säet antennilt

laskun alla katusrennilt,

traadistiku mitmelt plaanilt

hüppan tuppa algmembraanilt,

mikrofoni kõrist karjun,

häälekõvendajan harjun.

55


Nuppe kes sääl sõrmitsete,

kortsunkulmi põrnitsete,

valus kuulda teil ehk tõde?!

(Vaeste koit see, – lemmikõde!)

Ümbritset kes valest, võltsist,

nagu joobnu vahib kõrtsist,

ei tal meenu, – tule meele:

aeg viib elu õiglusteele,

mõistus kord maailma haldab...

Kas siis hirm ja õõv teid valdab,


kui kõik rakendakse töhe?

Vaatan selle elu öhe,

kuulun ise teise ilma.

Nagu lill – rõõm kasvab silma,

sellest tulevikuriigist,

kui kõik rahvad ühest liigist

sirutavad sinna käed,

kun on inimsuse mäed,

päiksekullan harjad, tipud.

Sinna värsisõna kipud...

56


LUULETAJA MIKROFONIL 2.

Kellele, kellele rääki,

kui kantakse põuen tääki,

kui kinni jäävad kurku sõnad,

ja hääletuks moonduvad kõlad?


Kuhu kasta oma pilgud,

vastu kui viha, vaen vilgub,

kui rauda näen külma ja terast

vaatavat venna silmaterast?!


Kellele sirutada käed,

kui vahel on lumised mäed,

kui süda – siil, ohak, kui kaktus,

igal armastusest endal’ vaid jatkus ?


Kuhu minna, kui tants algab haual?!

(jook, roog ju juubelduseks laual!)

Mis siis, kui jälle antakse müks:

kahureist loed – kakskümmendüks


pauku vabaduse pihta?!

Kastab koidik verre kiirte vihta...

Oleme mõttepagulased,

linlaste kõrval vaesed agullased.

57


Kuidas elame üle aja külma?

Kas jõuame kütta maailma

kuumaks südame verega,

astu kas saame ühise perena?!


Trööstiks siinsaman pean lisama:

luule, see – luuletaja isamaa.

Vaimsus, inimsus – me rahvus,

kaitseb mida sõnavahvus...

58


LUULETAJA MIKROFONIL 3.

1.

Kuhu, kuhu paiskud maailm??

ümbrus kõle täitmatu tühik.

Elu nagu röövliromaan, – jube film:

verest, meie pisaraist imbutet ühik.


See on kuristiku kohal vaid lend,

tuuled aiva lõõtsuvad tormi.

Inime ikka ei tunne iseend,

mähitud mõisted taas vormituse vormi.


See on viha jäik tõmbetuul,

mis meie ümber, hingen vingub.

Needmine kobrutab inimkonna suul,

tapmiseks lihased, närvid uuest’ pingul.


Kuulake! rahvaste vahel

lahtised uksed kinni prahvatavad.

Käristet taas arusaamise ahel,

sõpruse laigud näol, südamen kahvatavad.

59


2.

Mäletan: istusin õuen,

ümberringi õhun tiirlesid:

ülal, kun taeva sinivalge lõuend,

suitsupääsukesed vuhinal piidlesid.


Meenutan: lendleja pääriv

tükkideks lõikas õhtust laotust;

käristasid õhku tiibade käärid,

võidukisal kuuluten tasateht kaotust.


Mäletan: õhk oli raske,

öö laisalt pikkamisi astus.

Sääl, kun päike sulas loodangu vaske,

maailm inimese verre vajus, kastus.


Meenutan: mõistus kuis taandus,

loitsid vaid kättemaksu lõkked.

Verine ingel tiibel öiseil maandus...

Praegugi puuduvad sõja vastu tõkked.


On see nüüd viimne surmasõlm,

millega hoolimatult riskid?!

Roimari nuga peidab maailm, su hõlm:

verejanust purjun sa, – joond olnuks whiskyt.


28. VII. 1914. – 28. VII. 1934. (ilmasõja aastapäeval!).

60


LUULETAJA MIKROFONIL 4.

1.

Proosa on vallutand mered ja mandri,

luuletaja kolikambri visanud kandli,

et puhuda päiksetõusu pasunt.

Kuulake võidufanfaare!

vaadake luulerea laiu pöörkaare:

„jumalik“ poeet pilvilt maapääle asund...


Ja nagu Venemaa-töörahva vapin,

kirjanik peon hoiab sirpi & vasart.

See on isemoodi loomingu hasart,

sulg kui täitund on südame sapin.


Sellen on tormavate vedurite hoogu,

masinaga võtta kui sõnadeloogu,

ja kanda oma mõtet kui relva...

Vaatkel mu aju torpeedo

hävitab vastase ilmavaate-eredo...

Looja-vaim rünnakut iial ei pelga.


Sellal, kui hangitakse varandusi, rikkust:

ajaliku mandumise, roiskumise närbes,

salvab mu laubal mõtte sügisine kärbes,

– mõõdan ideede siis laiuskraadi, pikkust.

61


Sellen on nooruse trotsivat uljust,

luule tribüünilt kui helistab kuljust,

ja hinge sajab sõnade rahet.

Laske, kord müriseb riimide trumm,

laske, kord märatseb meeleolu tumm,

et elul ja luulel poleks mingisugust vahet!


Seda, mida rahvad ja riigid omaks püüavad

kahurite karjadega, lennukite parvedega,

vee all ootavate miinivälja sarvedega,

sellest, laske, värsid vahest ülegi hüüavad!..

2.

Tean: luule, värss ise kedagi ei lunasta...

Ei ma veel autorina sellepärast punasta,

kui rida jääb raamatusse, sõna vaid õhku.


Tean, et Kristuse ristilgi pilkena:

„J. N. R. J.“ seisis hirvitava kilkena...

tunnen olukorra masendavat rõhku.


Tunnen: maailma pigistab vaenulik hõlmik,

ängitseb hinge, miski nöörib nagu kaelast...

Nõnda võib hingeldada poodu-pääsnud paelast,

silmusena haarand keda haakristi sõlmik...

62


Tunnen: raske haige nagu järjest oleks majan,

kiireman korran kes arstiabi vajab, –

see on agoonian visklev Euroopa.

Ministrid aiva lendavad täidet portfellidega,

vahemüüre tõusvat näevad kidaste trellidega,

ja igaüks poeb jälle rahulikult koopa...


Lapsik Rahvasteliit, – märgiks: „S. D. N.“,

tahab vältida sõda, – nõuab inimlik voorus,

üldideaaliks et ei moodustuks toorus,

ja vaimuga võimu vastu võitleb klubi „P. E. N.“


Tean, kuni vaatab mõni rahvas ülbelt teistele,

nagu muutõulistele-solgitud veistele,

ja inimestelt nõutaks’ aiva aariaverd,

tean, jääb hundama seni sõjasarve heli,

kuigi kirjutame: P. K. s. – 1934...

jääb luuletajagi üksi, nagu saar keset merd . ..


Olgu siis nõnda: sõna paagina et loidaks,

sõuda et aitaks luule paindumatu aer...

Kuula! tagant ookeani presidendi naer

kostab... Ei ma usu: päike Läänest et koidaks.

63


KESKÖÖL LÕI SURMAKELL

(24. I. 34.)


MOTO : Tea, päeval maetaks’ surnuid,

ent öösel taunituid.

Siin kogun nende luid

ma värsiks kaunistuid...

1.

Keskööl lõi surmakell:

kaksteist, kaksteist...

Miks on mu süda hell?!

kes lahkub meist?


Meist kel siis, kel meist siis

käed risti rinnapääl?

Kust leinamarsi viis,

– õud: surnumatja hääl?


Miks oli see nii võik,

kui kaikus löök?

Öön suri vabadusehõik,...

veel viimne öök.


Sel ööl, sel südaööl

mõrv toimus jälk.

Ei kohkund timuk tööl,

kui sähvas välk:

64


ja veel, ja ikka veel

mürsk raksatas...

Omariikluse teel

midagi laksatas.


Kakskümmendüks, – just nii:

kõik oli loet...

Nüüd vabadus lindprii,

ka sa, poeet!..


2.

Pauk paugu järel pauk

veel kõrvun kaikus.

Sest südamen mul auk,

pään jube, kisav vaikus.


Ruum – pime, pime haud,

sind vaevu näen veel, korjus!

Ma sulen sinu laud:

nüüd algab jälle orjus...


Näe! surnulina: lund

nüüd laotab taeva katus.

On kesköö, pole und:

veel kestab sünge matus.


Veel kaua kihab mass

ja kiidab vabasurma...

Ei enam koidutass

teist vabadust meil kurna!..

65


KUMMALINE AEG

1.

Imelik, imelik aeg

tiigrina sirutab küüsi.

Ruumi pole enam, kuhu paed,

teha et eluanalüüsi.


Hommik kukeharjana verev,

kumaden kuulutab koitu.

Õhtu saabub, – tähed öömerel

paakidena tähistavad loitu.


Päev ainult uttu kaob, auru:

elu pole oln’d veel nii pime.

Valgus nagu pant oleks raudu,

tuhmunud taevagi sine.


Lõpu ja alguse vahel

litsut tunnid, minutid kokku...

Jahm ja käsil tundub ahel,

vaim lööb häirekella-lokku.

66


2.

Imelik, imelik aeg:

jälle tänav põristab trummi,

jälle sõdur, püssi sa laed,

rahvast kui platsid läind umme.


Kunagi, kunagi pole

inime olnud nii alasti,

roomand see sajapäine lohe

orjana, nagu kord vanasti.


Kunagi, kunagi pole

olnud maailm nii uurakil:

kuristiku kohal, – üsna kole!

üksteise hukkumist luurati.


Inimkonnal lasub ränk needus,

ei palveks saa tõusta me käed:

sama verine jumalgi, Jeesus,

nagu inimest looduna näed.


Vaid päikese vermele, haavale

taevan jatkub pilvede vatti.

Südamviha purskavale laavale

inimesist jooksuteeks säetakse matti...

67


ÄMBLIK KOOB VÕRKU...

MOTO: L’araignée porte-croix déploie

sa toile sur toute l’Europe...

(,,Bifur“, 5.) J. B.


1.

Reaktsiooni ristämblik koob

võrku Euroopa nähtavasse nurka,

kõrgemalle vinnab selle tagurluse hoob,

mis oleks jääma pidand ajaloo urka...


Haakristi skorpion vardasse heisat,

verega määrit kõik uksed ja piidad.

Hämmastanult mõni jäi peatama – seisat’,

vaimust kui loitsid öhe raamatute riidad.


Ainuke valgus, mida’i suuda keegi anastada

millest nagu päikesest kõigile piisab:

trükitud sõna ei keegi saa varastada,

põleden alles raamat märtriks nii saab.

68


2.

Ämblik koob võrku... Hülgan pildi, selle pette:

kui suurrahva Koljati ähvardav kuju

kerkib väikserahva lingu – Taaveti ette,..

luuletajad! vaja ainult säilitada tuju.


Paakidena olge sen vaimuöön valvel,

et me ei kaoks sesse kiskjate perre.

Värsil sama mõju, mis uskliku palvel:

variseb vastane ise oma verre...


Uest’ kui maailm verejanun hullub,

hoidke omad mõtted puhtad – lehvima tuulen.

Üle Euroopa tank – mastodon rullub,

leidku ta suurima vastupanu luulen!...

69


ÜLESTÕSTET KÄED

1.

Jälle üle maakera jookseb vari,

katab me meeled mustendav pilvitus:

tõstnud käed ähvarduseks ürgaegne inimkari,

huultel kõigi vabaduste mõnitus, hirvitus.


Jälle dissonantsina paisatakse õhku:

needmisi, kättemaksu, viha ja sajatusi.

On’s kõik ehitet selleks, et lõhku?!

Kuuleme inimvaimu hoopide lajatusi.


Kuuleme: rullub üle maakera kisa,

kobrutab roiskvete loksutav laine.

Vägivald vägivallal nõuab veel lisa:

inimkonna kohal ripub tagurluse paine.

70


2.

Ammuks me käed alles vennaverest pesti?

Kõigil veel kõrvun jäik relvade tärin.

Ei me loe tervituseks haakristi žesti,

nähen kätt tõusvat, hinge läbistab värin.


Jälle on Kaini käen verine malak,

vaatke seda verdunud silmadega looma!

Laibale laotakse surilina-palak,

joostakse rõvetseden kanderaami tooma...

71


LUULE KLASSIVÕITLUS

1.

Aitab riimide plaastrist

südamete konnasilmile,

ja meeleolu kreemist

hinge kanavarbaile!


Küllalt muljete punktrollerist

rasvund ajude lihvimiseks.

Küllalt salmide saleduskuurist

õilsate hingede dieedina!


Ärge suitsetage viirukit ja mürri

buduaari sinitaeva soodsusse,

ärge looge liigseid mugavusi

kodanluse lõdvale lihale!


Või tahate poetada sõnad

tolmunud nippasje tasemele,

mahutada sobivasse raami

siseilma varjundite maalingud?


Ehk laotate ridade vaipu

kapitali-lunastaja radadelle,

ja puistate mõtete palmioksi

reaktsioonieesli jalgade alla?

72


2.

Värssjalge hoolsa pediküüriga

võite saavutada tagajärgi,

et kuulute hüvasse seltskonda

ja tõusete ühiskonna redelil.


Võite rõivastada kõik omad värsid

etiketi smokinguisse, riimide frakki,

vastava vesti ja kaelasidemega,

võite imetleda rätsepa lõiget!


Võite kanda muusi lohisevat šleppi

ballisaali valgustet treppidel,

võite ülista ta pimestavat ihu

dekolteest tõusvana – ihara koiduna.


Võite omad õrnused muuta hõberebaseks

salongidaami kaelale, ta paljale õlale,

võite oma salmide pehmetesse patjadesse

panna „ilu“ unistusin lebama.


Ja teie armunud-leebe pilk

ripsmetega moondub selleks jaanalinnu suleks.

millega edvistate, õrnalt naist puuduten,

siniveren tukkuvate õilsate ihadega...

73


3.

Laske traavib tuulen lahtise lakaga

vabavärsi Pegasus valjastamata suuga!

Läbi töötava maa ja töötute agulite,

laske rahutus püstipäi hirnub!


Kui päevade grammofon kulunud plaadiga

jookseb ikka ühe ja sama nõelaga,

tundke, kuis maakera süda sellal põleb

tuleriida leegina teie jalgade all!


Laske teie luule kord ammendab jõudu

viletsusest, hädast, mis ümbruses miilab.

Olgu teie süda kilovatitet saatejaam

vereelektroonide lühi-, pikalainega!


Haarake loomingust, kui ainsamast relvast

inimvaimu kaitseks, uute tõdede rünnakuks!

Laske langeb alla luuletahte terav giljotiin:

EILSE kaelale, – HOMSE nimel!

74


GALERII



TAIE

Kui varahommikul ma, – päiksest üles sarjat,

näen, kutsub paber nagu valge lõuend,

siis tärkab põuen soov, mis oli seni varjat,

ja süda koitu kireb, – kukk kui väljan õuen,


Ja värvid eredad siis juhivad mu pintslit,

mu värss on maaling, rida, sõna – kujund.

Öö pimedusest vaim kuis välja vintsklid,

nüüd heitlus raskemeelne peripäeva sujund...


Ma joonten rõõmsameelne tahaks olla taidur:

vorm, sisu et must enesest vaid hoovaks.

Ma mõtte marmorisse, vaske, kivvi raidur,

kuis vooliks kujurina tunde eluloovaks.


Mu värvi-käsitlus on üsna lihtne, lihtne:

kui ainult kokkukõla endan leian, saan,

siis koidukuman – loomingun ma vihtlen:

värss lühike vaist pikem, kui romaan...

77


SÜGISMAASTIK

Sügis puistab kõnniteele lehtede sappi

ja inimese päälaelt langevad juuksed:

päevade porri – elu jalgade sõtku.

Okste käsivarred kisendavad appi,

põõsaste ninarätti tuul matab nuuksed,

alistub loodus: kõik võetaks’,–võtku!


Põllud on paljad, vaatke! aasad kõik alasti,

nõlvade otsmikul vappekülmast higi,

hallade hingusest roiskumise ürjak.

Taiduri een nõnda liigse heidab ballasti

mudel, et pääseksime katmatusel’ ligi,

näeksime: pakub mida viigilehe hüljak.


Nurmede kõrred – nagu ajamata habe,

peenarde hein muutub mustendavaks karvaks,

redelite luukered leotavad roideid.

Metsa all praksub iga oksakene – rabe,

muutub mu hing aina astuvaks varbaks,

kuulen oma talla all sügise hoigeid.


Nõnda ma sammun üle tühjunud väljade,

pilv laskub õlale, taevas vajub turjale,

kandma pean heroiliselt laotuse raskust,

Kõik mu meeled, aet kevadenälgade,

ei veel siis sure, kui ilmad lähvad kurjale:

südamen kannan päiksepäevade askust.

78


ÖINE TAEVASTIK

Täiskuul küll täielikult puudus kardin:

tuul lükkand oli pilvede eesriided.

Kõik tähed endasärast joobusid hasardin,

öö – lahti sisikond, kus puuduvad kõik piiged.


Kui anatoom, kel meeldib taevalahang,

las’ harjutan ma veidi vaimunuga!

Kuu viimse veerandi, pea näete, algab kahang,

ja hõredaks jääb tähtikanga suga.


Pea näete, riietab end lahti Andromeda,

ju kaelast kalliskivid viskab – ehted.

Luik tähestikun otsib, kun on Leda,

ja Jääral lubatud on kevadised kehted.


Ka taevan Pegasus on, – omad luulealad, –

näe! põldur seljan kannab Kooti, Reha.

On meresoppi põgenenud Kalad,

sest juba noota tõmbab ruskav Eha.


Kõik värvub veriseks. Mu häbematu hing

niisama alasti, kui ülal linnutee.

Mu himu Odamehe vibult nool ja ling,...

näe! Neitsi kaelast heitnud viimse kee.

79


Näe! juba kärisebki ao habras hymen,

ja taevaveerult karsked puhtetuuled

ju tõstvad udu hõljuvam volüümen,

tss! viimsen andumisen sosistavad huuled...


Sen palangun mind nagu keegi hüüab,

kui tsüklop – päike, taeva üksik silm

mind põrnitseb, mu suu su suud kui püüab,...

veel ümberringi magab maa & ilm.


Öösilmad kustuvad, koit ripsmed pikad avab,

tuul taeva laubalt lükkab tõmmud juuksed.

Taas päeval algaval on omad mured, kavad,

kun upuvad kõik armuvalud-nuuksed...

80


MADONNA

1.

Sääl, kun päätänav harun põikleb umme,

hämarasse tühikusse pikimüüri varjud,

– kaovad paarid, saatel kaugenevi tulede,

ootab üksik naine, – uppund ärevuse jumme,

lõdisev külmast ja näljast nagu paljud,

tallata argipäeva ahastuste, murede.


Tiisikusest hauda viid, mees puhkab mullan,

kalmistul kaugel, lapsed katusekambrin

kaltsudesse mässit, näevad nooruse und:

pühikvõre laubal – ema nägu särab kullan,

nõnda ta hoiab nende käsi käteklambrin,

ümberringi sajab kui valendavat lund.


Külm siiski väetikestel, – nälg unen unund,

tunnevad suu man veel emasuu hingust,

suvi nagu oleks, tahaks haarata päikest...

Järsku näevad: keegi ema pää ümber punund

kibuvitsa krooni – pisar veereb ripsmelingust

põsele pärlina – sädelevana läikest...

81


2.

Emast vaid mööda – sammud tänavat mõõtsid:

tuikus mõni joomar, sõimun ropp ja nilbe,

vurle mõni rahata ööbima tingis...

Äkki: „kasi koju, mis siin kividel kõõtsid!“

politsei purustaman lootuse kilde,...

kuidas naine kahvatas, kaamestus mingis.


Blondide juuste all ahastus pigine

tumedam ööst, lõikjam kõledast tuulest,

südamen keerutavad tuhklume tuisud.

Hukkumise hirmust laup, käsi tal higine,

hammas tahab närida vere välja huulest,

kuulda: surmavikatit ihuks nagu luisud...


Koidikul alles, vaevu koju ta vantsis,

rasked olid liigendid, rasked olid mõtted:

meenub kaudu süüme, – läbi häbistava punastuse,

kuidas sõi..., jõi..., leitud mehele tantsis...

Kuidas siis ärevusest õhetaval tõttel

koju tõi lastele raha – nende lunastuse.

82


MEIE AJA MUINASJUTT

1.

Näpitsprillide taga kaks muhelevat silma,

klaasistund läikest, näost vahivad puljast,

roosilise tujuga vaatlevad ilma,

ründavad kõike, mis nõrgem tast, uljast’.


Punaseks pigistand kuld ninaõrre,...

libedaks lakkund juuksur õreda laugu,

unustand ninna karva kasvava kõrre

ja vurrude pühikvõre ümber suuaugu.


Krae kipub pigistama tursunud kaela,

haarab tööstur kätega, – õhku nagu vähe.

Kõrisõlmel tunneb üha poomise paela,

millest veri näkku valgub, latva tõuseb – pähe.


Kõhul siugleb kett – paks, nägus ja kallis,

pinguli nööbitet vesti all varitseb

süda oma saaki, – pidupäevade trallis,

iga vastutuleja naisega paaritseb.


Õhtul istub loožin, ise veidi ebakaine,

sangar,– kõrval daam: hõberebane kaelal,

see ta järjekordne armsaim – lisanaine,

silmad kuis hõõguvad, ripsmed kui taelad.

83


2.

Päike särab taevan, all sädeleb lumi,

nahkadesse uppund, – daam silmi ise kissitab,

näol õnnis naeratus, toaleti jumi,

käekõrval koeraklutti juhib, nurgal pissitab.


See on me härrasmehe sääduslik abikaasa,

väljunud hommikuseks klačiks-visiidiks.

Astub üle lumelillehärmatise-aasa,

sülekoera kaelakett tal Ariadne niidiks...


Hiljem üks tütarlaps kasukan kalliman,

nootide portfelli kanden, laisalt longib.

Milline ime, et peab elama Tallinnan,

nagu poleks tema jaoks koostet rongid.


See on töösturi tütar – kõigen hellitet

unistav printsist, nähtust kinon, operetin...

Ent täna viiaks majja isa, aknad kun trellitet,

võltsimiste eest käed siidpehmed ketin.

84


3.

Töölised vabrikun, – kel ihugi paljas,

„karusnahk“ välja vaatab lapitud kaltsast,

kodun: räim, leib, vesi lisatoiduks haljas,

perekond nälgiv vahib hirmunult-taltsast’.


Vaatke! võet vaesekese seljast kolm nahka,

sooja – kolm annavad, – kolme naise õlal...

Värss pole värss, kui ta noana ei lahka,

laske kord kõrva tungi luule ebakõlal!

85


ÜKS JÕULUKUUSK

1.

Ta seisab üsna üksi, metsasalust veidi lahun,

alles eile ta oksil rõõmsalt hüplesid oravad,

tüve tugitoolin istusid – närida käbi...

Täna ahastab puu, juured lumehange jahun,

latv ringutab öhe, tähed loetavad soravalt,...

okstekätega varjab tõika, äsjasündind häbi.


Ent tähed nagu kiuste alla oksile laskuvad

küünlaina säravaina... Kuu ladvale maandub,

valgusten härmatise sädelevat karda.

Kõikide lauad täna jõuluroogest raskuvad,

muregi rõõmu eest põgeneb – taandub,

laske, elust jutustan muinasjutu harda!

2.

Teekäija möödub puust (see teest veidi kõrval!),

kuulata,.. lumel nagu astuksid inglid,

seisatab veidi... jube... edas taas liipab,

mõtleb, ega’s täna või sünd olla mõrval,

kui küünalden kuused, oksil kompvekid, kringlid ?

... tagas vaatab... keegi nagu oksist teda viipab.

86


Lumele longun okste lõdisevad varjud,

okaste nõelad kaugelt torgiks nagu ihhu,

läheneb aralt... Kuusk külm on – kahune...

Õõvast järsku rabat, öhe röögatab, karjub,

kobaden käsi koolnu sattunud pihhu,...

keel ripub hammaste vahelt verivahune.


See on töötu – end üles siia poonud,

sellal, kui lauad jõuluroogest kõikjal raskuvad,

jõudnud ta lohutamatu sellise vaevani,

selgituseks kiri: „elu surma ta toonud“...

Ja järsku mustad pilved maale valgele laskuvad,

kuusk aga kasvab okstekisaga taevani.

87


ÕNNETUD SUURVAIMUD

(ŠARŽ)

(„Orbiidi“ vaatevinklist!)


Miks laubal ilmamure, olemise piin

ja mööda nägu jooksvad sünged varjud?

Kas hästi klappida ei taha õilis riim,

lihtsurelikuna ehk suhtuma ju harjud

Sa iseendasse? Näib looja tee nii künklik,

ja endaimetluski katkendlik on – lünklik.


Ei loorberpärga keegi pane pähe:

hää seegi, kui sind inimeseks peet...

On ilmas kuulsust naeruväärselt vähe,

– see, millest unistab su püsiv puberteet,

ja millest sõltuv vaimu-, elu suhe...

Kuis vaevled märtrina, mul näol sest naeru muhe.


Käib ümber loomisvalus, – ennäe, inimest!

eel inspiratsioon, kui Ristija Johannes...

Ta ainult vaim, kaob liha, maine kest, –

on patt, kui kodaniku nime pannes,

me omistame talle kõike maiset,

ja näitame ka elu lõhkend paiset.

88


On hää, kui istmik kuldne, sitke istelihas

peab vastu. Raamatu arhiivikoi

ei iial ilmutust näe elu võimsas kihas...

Siis märkab, tekkind kui on juba hemorroi,

et inime on ennast ära istund,

et teiste vaim on ammu ellu viskund.


Maailm on aastakümneid tiine, rase,

tal nurgavoodil pääle tuhuhood

ju käivad. Loojalegi valmis vaadet ase,

kus selle lunastaja ükskord ilmal’ toob,

kes välja tänavaile astu, minna mestab,

ka siis, kui püssiragin niitev-pidev kestab...

89


VEIDI TRAAGI-KOOMILIST

(KODULINNA MOTIIVE)

Elu on kõigile tõkkejooks:

Vaatke! karjääri poole rühivad tüübid...

mõnel teise turi on hüppelauaks – hooks,

teised sõbrast haaravad nagu polüübid.


On veel hää, kellel tähtsuse täi

isiksuse krae vahel’ pugenud pole.

Hää, kelle kuulsus pole: rikas äi,

või mõni majalogu pärandet – kole.


Oludes neis, kus kõik alla sind kisub,

tahes, ehk tahtmata oled üha skeptik,

kui iga õnne järel käivad teiste isud,

– kadedusest mõni: krampen visklev epileptik.


Laske, kõik õhinal hagevad omakasu,

sest äri on äri, ja tõde on tõde!...

Ma tühjendan egoisti pihta oma lasu,

ent igale teisele värss mu on õde.


Jahvatavad päevad vaid iseenda pikkust...

Kuivand, kel tuhmunud loorberipärjad,

kuulutan sellele säilivamat rikkust:

loomingurõõmuks kaks silma selleks, – märjad!...

90


MATKAVÄRSID


MATKA VÄRSS 1

Maanteed looklevad mu jalge all,

siuglevad mäkke ja laskuvad orgu.

Lamedaks litsut, vaatke, maakera pall

ibedate põldude kummutab norgu.


Kannab oma päälael kiilas künk

udemena umbrohu kollendavat heina,

kuulutab, tikib nurme viljatu lünk

paelana mustana ikaldusleina.


Muutub sest raskeks ränduri paun:

inimeste murest ja nähtud vaevast.

Kuigi üsna lõbusalt tuulikukloun

käsi ja jalgu pillub vastu taevast.


Taamal terendav seljaku vall

meelitab käima, et üle sest astu.

Niriseva oja kohal kaarsild-mall

ulatet käsipuuga tõttab vastu.


Juba lööb lahti kohisev mets

kahelpool teed ürgrohelised hõlmad.

Luuletai, looduse armastusen spets,

tunneb: kuusk, kaskki sülelusse kõlbab.

93


Rändab taas edas’ rahutu pilk,

otsib vaid ruumi meelitavat mõra.

Linnusuust laul langeb: tilga järel tilk,

luilutab viivuks ladvastiku võra.


Virgun taas, sammun, õngitsen uut,

suundun just piki, mööda põlluääri.

Kartulivälje must-roheline ruut

all, – ülal päike lendab stratosfääri...

94


ROCCA-AL-MARE

(VAADE TALLINNALE)

1.

Pää püsti, sangarlikult ajab ette rinna,

– maa trotsib merd ja vaatab üle linnast,

kui vastaskaldalt kraana kaela-vinna

a’ab õieli, kui ootaks vaenukinnast.


Siit minu silmgi terav niidab laia kaare,

mu pilgud ripsmetega rehitsevad loogu.

A’ab sirgu jalge all, mind tõukab Rocca-al-mare,

sest virguv vaim saab lennutuseks hoogu.


All: lahe niiske keel suust limpsab mere kallast,

laisk laine mindki puhtaks peseb, häilib:

kaob hingest vaevatuse, mure raske ballast,

rõõm kinnisvarana sääl kreposteerub, säilib.


Näen: jumalvaimuna kuis kajak laskub veele,

see mingi uuestsünd – maailmaloomine,

kui nagu esmakord taas siirdun luuleteele,...

kas peidet varanduste algab esil’ toomine?

95


2.

On nagu pudenenud läbi hiigelsõela,

– säet külimitust maju, korstnaid, mulda,

kust torkab taeva julm, pikk Oleviste nõela,

kardkuplid läigitavad päiksen kassikulda.


Kõrk Toompea sulgend ennast külma müüri:

võim tahab valitseda ülalt – alla: kaljult.

„Mustkapten“ käsitleda tahab riigitüüri

ja kohelda meid tagurliselt-valjult.


All hirmul lõdiseman majade ürgrivi,

ma tänavsoonte katsun tuiget, pulssi.

Sest tunnen: kõneleb kuis kasarmute kivi,

see millist suunda määrab, tajun – kurssi.


Kas ikka Patkul muistne vaatab alla trepilt?

Veel kõrgilt orjastakse rabelevat massi.

Kas peame õnnistust me ootma julmalt kepilt,

ja kandma vabaduse hundipassi?...


Roccà-al-mare, hilissuvi, 1933. a.

96


MATK LÄBI VIRUVÄRAVA

Loodangul kustund ammu päikese spekter,

vaheldi kokkulööd horisondi hõlmik.

Postidel nukrutseb öine elekter:

kõikjal kuhu ulatab traatide sõlmik.


Tuleden linn, – jahe õitsev magnoolia,

sügis lehti-kulda teele puistand kukrust.

Pudeneb lampide öine melankoolia,

taevastki alla sajab tähtede nukrust.


Rahu on saabund askeldusen kilajan,

– õhtu on jalga pannud pehmeimad tuhvlid.

Majad on väsinud rühkimisen vilajan,

– lukustet ööks, nagu sisselükat suhvlid.


Kohvikud, restoraanid ainult veel säral:

käsipõsil istuvad härrad ja daamid.

Elurõõmu pole sordiinitet käral,

igal ümber ilme meelteväsimuse raamid.

97


Luuraten uksi, naised varje maalivad,

seintele, jalgteele, – laternaina pilgud

pimeduse joast mehi-laipu traalivad,

lopendavad tuulen öö nahkhiire hilbud.


Lootus neil: kunagi ööst, läbi tänava

kõikide libude Lunastaja sammub:

– rasvane rahamees poolt Viruvärava,

– kannaks kui risti, vahest koha pääl tammub.


Kõikide ihade kaitseingel juhib

taaruvat usklikku, võite juba usta,

taskud kuis pimedusen läbi kõik nuhib...

Ööd näen end ümbritsevat: uurakil-musta...

98


PORKUNI

Loss metsa roheluse rüpen –

karm muistne veste:

kui üle sammaldanud kivikeste

vett nõrgub, sujub nirisevan hüppen.


Ja ümberringi: voored, oosid,

silm kompab maju.

Nii üksikasjaliseks muutub aju,

näib: banderollita need tikutoosid.


Kesk mandrit olen leidnud saare,

maast virgub torniks

põldkivi – vabaduse uueks vormiks,

näe! milline meil’ kuulub iidne aare:


veesõrmusen – maa kalliskivi,

smaragd või oonüks?

Mustroheline Küngassaar helktooniks...

Järsk maantee, inimene mäkke ivi!


Kuis tunnen nõtkuvat ma põlvi

jalgteil – koet võrguks.

Vaim Aega nagu tunnustamast tõrguks,

kui sammun üle kivisilla võlvi.

99


Kas siiski tõesti Valgejõe kätki

peab kandma varju

nii musta? Verejälgi?... Tahaks karju

ja kättemaksuks tõsta oma kättki.


Ent silmist kaob mineviku lumm:

kas saanud vabaks

mu rahvas, kellel tsensor olnud tabaks?...

Või võid siin õppi: olla kurt, kuis tumm?!


Porkuni, 11.–12. VIII. 1933. a.

(Tsensuuri maksmapaneku päeval.)

100


MATK MINEVIKKU

On võõraks jäänud vana isakodu

ja mõtteist välja kasvand Koduorg.

Me vahel aastate ja päevi rodu,

ning mineviku elu raske norg.


Veel vana kõrts tee veeren lasipuuga

ja tuulik tiibadeta seisab morn.

Ma juba lahtihaagit kõige muuga,

ei kutsu enam taamal tõusev torn.


Lehtpuude rida, maanteed sirgelt ehtiv,

ju taamalt algab, lõpeb – kun on õu,

sest halbu meenutusi ihunuhtlus kehtiv

on jätnud... Purustand me selle jõu.


Veel meenutan, kuis üle põlde hurdad:

eel jänes, järel – ratsureid kohort...

Ehk orjameelsusen neid aegu taga kurdad

veel talunik, – kui olid alam sort?!


Näen, kuidas riigistatud mõisa pargin,

kun enne aadel põrkis, – püsti vurr,

nüüd moonak seisab – jalad tähtsalt hargin

ja üle jalgtee hiilib vöödik nurr.

101


MATK MERELE

Sest sadamast, kun haistad soolvett, tõrva,

ja läilad kalahõngud krimpsu veavad nina,

kui haiseks laip – hulk aega peale mõrva,...

siit välja meelitab mind horisonde vina.


Ja juba pilk mu kaugusten – eel maandub,

ma üle laineharja otsin päiksen kallast,

kun mõte mureline alatiseks taandub,

ja merre viskub südame ränk ballast.


Tuul hajutab ja sasib lünkjaid pilvi,

murdlaineid õhku paiskab – uhab üle pardast,

– jäik merevesi tihkjas peseb silmi

ja heisat mässulipu tahab kisku vardast.


Küll vilistab, kui kordnik – katsub abi:

torm paisuv ähvardab, iil tõukab seljast, küljest.

Ei ükski puhang kinni meid siin nabi,...

näen paati sukelduvat, tõusvat nagu hüljest.


Nii edasi! Kord paistvad suunat rannad,

käen kindlalt, tüürimees, sa hoia, juhi rooli!

End alles saatuse siis hooleks annad,

kui pole õli enam, mootori petrooli...

102


MATK TUULEN

Tuul vingub läbi tänavate lõõride,

näe! tõstab tolmu tohutuks puhmaks,

kui lendab üle platside sõõride,

nagu kõiki ja kõiki ta uhmaks.


Laseb langeda alla järsku pöörise,

(nii lendur teeb õhun surmasõlmi)

siis võtab jälle suuna sirgnöörise,

ründab hõlmu ja paljaks veab põlvi.


Kuidas hoolimatult puude ja põõsaste

sasib soenguid ta – lehtede juukseid.

pühib rõõmu läind päevi – päikselõõsaste,

lükib traadile sügisenuukseid.


Hulub penina lävel, taga luukide,

(majad sulet nagu sisselükat sahtlid).

Tahaks vargapoiss lukud lahti muukida,

kaasa viia hõbenoad ja kahvlid.


Ülal, vaadake! kuidas pilvede räbalaid

hunt-masin meie pää kohal hakib.

Sügis lõhkikist päevi, rebit nädalaid,

nagu kaltsusi koormasse pakib.


Tänav tühjub: morn aastaaja peletus

mõjub kaasa. Ühelt nurgalt küürak ilgelt

vahib kadedalt: ei meeldi too menetlus,

et astub terve uhkelt ja sirgelt...

103


KEVADINE MATK

(TÄNAVA STSEEN)


Kogu elu näis teisiti hoopis:

kesk tänavat varblane koheviltiibu

teisele järel jooksis hädaldaden viivu,

ja sädistas sarnast kevadeindu,

et tänavakivilgi süda tekkis rindu,

ning voorimehe hobu peru aiste vahel loopis,


rahutu kabjaga ähvardaden pukki,

näriden vahulsui rauatet valjaid,

nagu sööks ta ristikheinu haljaid,

verre millest imbuvad kevadised mahlad,

silmad et hõõguvad – süttivad tahlad,

põlevad juba – kaks lõõmutet tukki...


Järsku tuvilennust hirmutet, vaat! juba punus

seisakult, lahti last – uhken traavin...

Voorimees tukkuv alles rentsli kraavin

ehmumisest, kukkumisest vaevu veidi toibus

egas saan’d aru, millest tekkis käten loidus,

et ohjadest haarata isegi unus...

104


Ja nõnda läks sõit – lakk tuulen läbi tänava:

akendele, ustele tormasid näod,

nagu tunnikellast väljuvad kukkuvad käod,

– poesellid leti tagant sööstsid, taandusid,

veerevad rattad vaevalt kividelle maandusid,

kui keegi säädis loomale ette kätevärava...


Kõigin järsku hirm, ja tähelpanu sugenes:

sest viivuks kesk tänavat tekkind inimrist

sõiduhoost õhku tõusis, – kaasa oli kist,

käsi kui valjastest pidurduseks haaras,

meest veel losa vedas, – edasi paaras,

kuni viimaks jalg maapinnale tugenes,


hullund hobu aga ohjeldusen taltsus...

Siis nägin ma alles kahte nägu veretut

keldrikorralt väljund, – kaht kahvatut, keretut

last, – kellel antud pole leiba ja valgust,

hirmund kes elust juba enne selle algust,...

sest see keegi oli isa nende, – töömehe kaltsus...

105


JAHIMATK

(VÄRSS-JUTT)

1.

Kaks hagijat ja neli meest

kõrval’ suunduvad maanteest:

ümberringi rõske udu,

nagu nõialoori kudu

matab metsa halli rüüdu.

Ei nüüd koerad kuula hüüdu:

sagivad teel iga põõsast,

väriseden ise lõõsast,

aiva saba liputavad,

jalga puule riputavad.


Nõnda üle põllu, aasa

ürgne vaist veab mehi kaasa,

läbi võsa, metsatuka.

Raudne kaste kaudu suka

varvastele võiab roostet,

sügispisaraist mis koostet.

Järsku vitsik, selle sõrval

oras mõtleb kikikõrval,

nagu tahaks peita jälgi,

mis on jäänud ööst ta sängi.

106


Ent ju peni nina haistab,

miski kahtlane tal paistab,

juba lahendab ristsõnu,

mõistatusest tõuseb mõnu:

kuhu jälgitav siis pagend?

kas neid varem vähe hagend!

Ümberringi rõske udu,

nagu nõialoori kudu,

linikuna kinni katab,

põõsad hõbehalla matab.


Sellal kadak püstiharjal

võsa rüpen looma varjab:

viimne – kõrvad ligi-pääd,

kuulab, – põle oota hääd:

rikutud on värske uni,

ei või oota, koerad kuni,

jäljest suunat – juhit sammul

oleksid tal üsna kannul.

Vaja päästa oma nahka,

kuni kihv tend veel ei lahka.


Vaevalt saanud joosta minut,

luurav kütt kui kaugelt tinut’

järgi esimese lasu...

Suurt sest polnud tulu, kasu:

pääses tervena me traavel,

kuigi ümber vingus haavel.

Ent nüüd virgub koerte kila,

nagu hädakella tila

kutsub kütti, tõukab saaki

samme peitma punut haaki.

107


Kui on valmis kedrat sõlmik,

varjab viivuks võsahõlmik.

Koertel mõistatet ristsõnad,

juba lähenevad kõlad,

üks neist üsna kindrin kilab...

Juba ohver edas silab,

selja taha jäänud tarand,

mille august läbi karand,

kuni viimaks loigu vesi

viivuks jäljehõngu pesi.


Metsan kasutab veel lehti,

(sügiskuld maad võtnud ehti!)

et saaks petta haistvat nina,

jätta püssirauda tina:

uuest’ haaki koob, seob sõlmi,

põõsas kutsub, laotab hõlmu,

kadak silitab, – õrn okas,

soo! nüüd küti asi mokas,

nõnda jänes mõtten praalib,

koerte kila taamal traalib.


Haugatused lähenevad,

pääsulooted vähenevad:

vesi, lehedki tend reetnud,

uue supi valmis keetnud.

Pageda taas, minna kuhu!

viimaks kütil satud suhu?!

Läbistab ta südant värin,

lähedal oht, jahitärin,

jälle hagijas võik kilkab,

pagejat õnn lausa pilkab.

108


Vaevalt jooksnud üle sihist,

tabatud kui raskest vihist,

loomakene vajub kokku,

süda lööb veel viimast lokku,

jalad krampi kisub valu,...

nukralt jälgib mõrva salu,

kohkund järsust püssipaugust.

Hindab kütt nüüd lasu kaugust:

loeb vaid iga astut sammu,

seni loom on surnud ammu.


Kui ma astun saagi manu,

üllatab mind tähelpanu:

see mu lapsepõlve soosik,

lihavõtte-jänes jooksik...

Meenutan kui läbi une:

pajuurbi, värvit mune...

Vaatlen verest mingit lehti,

nendega tend tahaks ehti...

Tuhmund silmin, mis veel lahti,

võisin sügisnukrust vahti.


LAADAMATK

On siia kokku vooland vankri võrin,

kõik maanted, mis meid toonud linna

on lõppend rahvamurdu sinna,

kun müüjal hädapasun kõrin

ja hirnahtustest – hobuste kõrv lukun,

kesk müra müüja mõni vankrin tukub.


Siin juttu säriseb, kui liha köögin,

ja sekka määgi võtvad lambad,

kesk tolmu kuhjan peki värsked kambad,

lehm mäletsev, näe! iniseb ja möögib,

ning vankri võrest põrsa roosad koonud

on röhkimise kuuldavale toonud.


Neist mõni örri ajab, – ruigamine kriiskav

on valus kõrvale, ent juba ürgab vasik

poolnutuliselt: halastus on kasin,

täisvereline lihunik kui priiskav

tend torgib kepiga, et leida rasvavolti,

et veenduda, kas kuulub soovit sorti?

110


Ja taamal seente, hapukurgi tonnid,

näe! ümber õunakoorma tõuseb käsi

musttuhat. Müüja jahvamast ei väsi,

kui mõni hinna suhten tingib – jonnib.

Ta kõrval teine kiidab kootud kangast,

ja uurib raha, mis just tulnud pangast.


Kaeb päsmer-margapuu võipüti sisu raskust,

ja tonni soolveest harkjas sõrme ahing

toob silgud nähtavalle. Pääseb lahti lahing,

kui keegi võtta tahtnud võõrast taskust,

ent teo päält omanik ta järsku raband,

ja teiste abil vargapoisi taband.


Kesk tänavat säeb mustlane üht hobust,

elektriseerib nägematult looma:

nõel terav käen, kui säeks ta rangi rooma,

nii traavli teeb ta kronust tobust,

et rahvas naerust hoiab vatsa,

kui petis kihutada tahab nõnda ratsa.

111


Härg mööda viiaks’, – tapamärk ju küljel,

ta tõrkumisel murtaks sabarontsu,

näen lihuniku suun ma mädand hambakontsu,

kui piibu kõrvalt lastaks joosta süljel,

koos sellega nii mõni tüse sõna

käib tolmu lirtsti, – sõimu sünge kõma.


Kesk askeldusi keegi püüab hingi:

siin kihundaja müüb nüüd oma meelsust,

ent ise vaevalt varjab kidakeelsust,

kui mõni põhimõttein tahab tingi,

ja ähvardab, et soovitav haakrist

küll omal Kolgatale kanda tuleb vist...


Sügis, 1933.

112


MATKADE KAJA

1.

Meenutuste Veneetsiatuid

laskuvad jälle mu õlale.

Aastate gondlid hulk päevi ja kuid

minevikku vedand, – aja alluden mõlale.


Need on tundide kodukäijad – varjud,

minutite gondoljeerid musta kaabuga...

Sekundite väntorel kusagil karjub,

mineviku sillad taas silmi ette saabuge!


Tunneta vaid, kuis laguunide lokse

hinge suisa õõnestand, tekitaden uurdeid!

Vahel kas tülpinuna maa alla jookse

vedurina läbistama tunneli puurteid.


Väljuden säält, kuis mäeharjade kutse

meelitab vallutama lumesäran kõrgust.

Näe! juba sadam avab ookeani ukse,

laev vinnab välja meeled argipäeva põrgust.


Ulgumerel vaid, rannad kadund kui on,

tunnetad millegagi jumalagajättu.

Auriku kõri sügav bass-bariton

katkestab sellegi. Laine vett lööb näkku.

113


2.

Linnad on saared keset mandrite merd,

mõned vete kaldale majad viinud jooma.

Tänavate tuiksoonten jooksman näen verd,

needki on teed, – kõiki talutajad Rooma.


Mida ma otsin siit kivide kurust?!

tahan ma nii leiutada ennast ehk teisi?

Mul on häämeel hingen tekkivast murust,

rohelusest meelten, kui veel alustan reisi.


Kaua mu silmin elab näht panoraam,

laugudel viirg – tõmmu väsimus’ monookel.

Loodus nagu Korsika röövliromaan,

uudishimust loed mida ahnelt-lõpu ootel.


Kõrvun vaid kumiseb mälestuste gong:

klõbistab Hispaania kaugel kastanjette...

Juba uude jaama on jõudnud mu rong,

ei ma vaata tagasi, sihin ainult ette.


On see ehk tingitud ammu loet müüdist?!

küllap ma’i taha jääda tukkuvaks kambaks?

Kramplikult kinni haaran igasugu küüdist,

muidu Loti naisena moondun soolasambaks...

114


HAIGETE RAAMATUST


HAIGETE RAAMATUST

1.

On haigeid, kes nagu armastajad

hingavad raskelt ja lõõtsutavad,

kes kannatusi õrnusega sarnastavad:

haiget kätt, kes last nagu õõtsutavad.


On neid, hambad risti kes sulevad,

et mitte karjuda valust nagu kirest.

Mõned haigustest uutena tulevad,

kosund kaotatud verevoolu nirest.


On haigeid, nagu luuletajad kes

õhetava näoga ööd-läbi sonivad,

palavikus tähtedelennust mõtiskelles,

välja kuutõbistena vooditest ronivad.


On neid, iseendan kes tukuvad,

rabat nõrkuse raskest narkoosist,

kes tummadena ükskõikselt hukuvad,

väsind elamuste annusest – doosist.


Mõnel surijal voodi kui lõikuse laud,

enne mõjub kui kloroformi ime,

sõnakuulelikult suleb ju väsinud laud,

huuled sosistavad ühte veel nime...

117


2.

Inime, kellel üks silm,

elu näeb poolikult, teisiti.

Pimeda jaoks pole hää ükski film,

päevad tal ööd, kus kinnisilmi reisiti.


Ometi kiirgavad värvid

kõigen oman skaalan ja spektrin.

Hää, kellel selleks on närvid, –

kõrgepinge meelte elektrin.


Inime, puudub kel meel,

kompe-, kuulde-, haistmise-, maitse,

see on nii, nagu ootaksime veel

voolu, kus läbi on põlenud kaitse.


Inime, sünnib kes kurt ja tumm

vaevalt teab milleks on helid.

Tema meelest muusikas flööt ja trumm

üksteist armastajad õde ja veli.


Puudub kel mõiste: forte, piano,

võõras merekoha sel, metsade müha.

Rehepeksumasin ja fortepiano,

kuuldeliselt üheks tal samaks jäävad üha...

118


SÜDAMEHAIGE

Sa ikka kuulad nagu seesmist häält,

ja see on hoiatav, – näpp endasse vaid näitab,

kui ootaks nurga taga luurav hädaoht.

Sa kedagi kui ootad kuralt käelt, ja häält,

on kardetav ka vaikseim, kaitstud koht,

hirm alaline liha luielt räitab.


Su suul on sinimarjad – joovikud,

käed külmad, higised, näol – jume hahjas, võigas:

on juba väsitand sind paranemis’-oot...

Näe! raskelt liiguvad su roide roovikud,

ja hääles murdub miski uljas noot,

kui uuest’ veendud suremise tõigas.


Kui tunnimees käiks... Prahvatab pea uks...

kas astub järsku surm, kes armutult su niidab?!

Sa virgud, jahmatad: kõik kasvab üle jõu,

sest kuskilt valuliselt immitseb nõrk tuks...

Mil laostub südame vaas – mõral nõu?!

see valvelolek kõik su aja viidab.

119


Sa uinud... aknast sisse hiilib kuu,

maad mööda libisevad pilve sünged varjud:

kõik roomab, läheneb nüüd keegi ööst,

kes nöörib kõrist... Kangestub külm suu,

kui viimselt läbistab su aju mõttesööst:

„vett!.., õhku!.., valgust rohkem!“

nagu Goethe karjud...

120


HAIGEMEELNE

Kas mõtteid on liig palju, vähe?!

kord rahutuse leitsak, kord taas miski uim

lööb keerisena võikalt pähe,

kord meelteskaala hell, kord tuhmilt tuim.


Soov nii: et midagi vaid sünniks,

kas nii, ehk teisiti, – sul vastik paigalseis.

Vead tahtehärgi mustamulla künniks,

ent sul ei edene teomehe tootev reis.


Ja nõnda sisetuul sind triivib,

kord siia, sinna, – tüüritu su seil.

Kooskõlaks puuduvad sul endan riimid,

kord jäise puhangu sööb välja kuumus-leil.


Nii tujudest end lased kanda,

taas rasked mõttepilved sinu näol.

Tuul soovevraki paiskab leeteranda,

ja nurjumisest kukuvad sus käod.


On baromeetriliselt muutlik

su ilme: ilus ilm, siis torm ja vihm.

On madalrõhkkond järsuks hüppeks suutlik,

sind peksab võnkumiste valus rihm.

121


VÄHJATÕBINE

See pigem needmine, ei sinnu mahu palved,

kui vaatad, niriseb kuis lammund haavast mähk,

– mahl mädakollane, kui rehit lepakoorest:

on koltaks rinnanäärme uuristanud vähk,

ja sisse õõnistanud tõve süüvjad salved,

kust nõrgub sidemeisse vedelt haisu – toorest.


Ja see, mis kumer oli, kuristik nüüd sügav,

ju ammu valust unund mehe peohoided,

ei enam õheta su nisast kire kuumust,

nüüd tõvest ähvardet ja näpistet su roided...

verd immitseb, kui puudutet saab mügar,

mis meenutab mul hästiväetet huumust.


Õhk ümber lämmatav on, raske roiskelõhnust,

veel endan unistad, kuis kasida saaks tuba,

ja sääda raamatuid, su lemmikriiulit...

Kui Budapestis mustlane-maestro, juba

su kohal kummardab ja imetleb su kõhnust,

– surm: kõrva lähedal just mängib viiulit...

122


VAIMUHAIGE

Kes on veel õnnelikum sinust?!

kui nõnda tarretanud naerul – paralüüsis,

sind hoiab haigus saatuslikult küüsis,

sel toolil, kuhu tõstet oled linust,

sa omas mustuses nüüd istud nagu troonil,

sind lihtne haigemüts su arust keisriks kroonib.


Sul mõtteist säilinud vaid risu,

et ajad kõnelõnga armetumalt sassi,

kõik tõed võid ebatõeks siinsamas vassi,

nii kaua, kramp kui keelt veel kangeks kisu,

sa kõigil kuulutad, et oled käskja, – Hitler,

näe! aumärk paberist seks tõenduseks su kitlil.


Nii muheled sa võigast naeru,

laug teine halvatud, silm sellest paokil vajund...

Ent terve inime, kas õnne sarnast tajund,

kui õndsa ilmega ta sorib paelu

ööpesul, – veendudes: need akselbandid kullast,

ehk väidab: „ussid need, miks roomand siia mullast?!“

123


Nii langeb alla kõrgest sfäärist,

pilk tuhmub, – rahulolust äsja säratet.

(Nii vahib uppunu, kes ellu äratet!..)

Siinsamas juba unistab karjäärist:

tend elus milline taas ootab au ja hiilgus...

Kas pole võimu soovgi – haige vaimu kiirgus?!..

124


ÜKS KELDRITAIM

(VÄRSS-JUTT)

1.

See on ta sünnimaja:

ühelpool küllus, teiselpool nälg,

kahvatund nägudel viimasest jälg,..

kuulda võib nuttu ja naerukaja.


Kõigele vastukajaks süda mu paokil,

märgib seda tuiksoonte rütmiline tuks,

peidab mida juhuslikult avanev uks,

kuigi mu meeled täna segipaisat-laokil.


Siit keldrikorralt, mille taim sa,

näe! astmetega tõusvad trepid,

sa kaevikkorteriga maa all lepid,

ja õhuhankeks avad ruudu ainsa.


Oo, kuis on õõnsad, tuhmunud orbiidid,

kui raagus oksad nii su niisked käed.

See maailm kitsas, mida siit sa näed,

oo, varsi katkevad kõik eluhoidvad niidid.

125


Veel siiski valguse ja õhu poole

õislehti kaameid – palveks säed sõrmi.

Sind koheldaks’ kui ellu kasvand võrmi,

su oma isa ütles sulle: „Koole!“


Ta joomar – kojamees, tööl hangib lisa,

siit, säält, – kõik raha viinaks leotab,

siis kodu tullen kadund ema teotab,

ja kõige vastu tõstab purjun kisa.


Nälg, puudus, häda vahib igast nurgast:

ei rikka laualt lange iial raasmed,

vaid lastehaigused ja nende kaasmed,

näe! külastavad ainult vaeste urgast.

126


2.

See oli kevadel, kui neetud leetrid

su naha vallutasid, – hiljem sööstsid kopsu.

Nüüd tiisikus on annud viimse lopsu:

luukereks kuivatanud väikse Peetri.


Kui sünget varju, suvel keha kõhna

(näib mädand puu, – nahk fosforhelgiga),

vead aknale: Levkoide, nelgiga

näed aeda, haistad kauget, vänget lõhna.


Leht koltund, vaata, kuidas keerleb õhun!

neid pühib hoolsalt kokku tuuleluud.

On sügis alasti ju kiskund puud,

näe! lapsed jalgu veavad sellen põhun.

127


3.

Nii mõni sõber olnd tal katuskambrin,

kes teda vaatma tulla nüüd veel mestab?

vaid aina jalge klõbin trepil edas kestab

ja seegi vaibub sulet uste klambrin.


Pää kohal nukrutseb veel üksik klaver,

toast jõukast alla sajab helimustreid...

Miks täna taevas pole tähtilusteid?!

võib olla pimedan nii surra parem?


Öö laskub pilkane, kuis seinte rõskus

lööb kokku sinu ümber niisked hõlmad,

on pisted kopsun, nagu torgiks tõlvad,

tilk viimne vere palgelt ammu mõskus.


Kesk vaikust seinakella rõõgav ragin

su köha saadab, – rattavärgi vahk

nii haiglane, kui tuleks talgi lahk,

ja varsi peatuks kellaraag, ta sagin.


Ju matab hinge röga kopsulõõrin,

ja ikka vaiksemaks öön jäävad hoiged.

Veel viimseid tõmbeid sooritavad roided,

veel tõttab süda nagu orav sõõrin.

128


Kui viimaks pääle vaeva saabub hommik,

taas kostab kõikjalt virgumise kõma,

silm paokil, huultel öelmata kui sõna,

nii lebab korjus, nägu sinkjas-lommik.


Ja nagu heidutuseks üle selle noru,

uks lahti prahvatab, mees sisse tuigub,

nii purjunpäi siinsaman unne suigub,

et pooleli jääb kõrtsin alat joru.


Näe! tuppa päike juhib kuhtund kiired,

maa alla ruudust viivuks verd kui purskab.

Sel a’al, kui joobnud isa naril norskab,

man laiba askeldavad nälgind rotid, hiired.


Ja seinal nukrustavad inglid papist,

need emast jäänd. Paks laiskleb laual piibel.

Näe! kärbsed laskuvad siidpehmeil tiibel

sel viimsel kooruksel, mis eile leiti kapist...


Ju tõuseb parv.., et siirdu surnu suule,

mis avat, kuivamata alles ilast,

veel mahlu leidvad joobnu ninast-tilast,..

mu lugeja! see keldrikorra luule...

129


ÜHE PEREKONNA TRAGÖÖDIA

(VÄRSS-JUTT)

1.

Isa – sõjainvaliid, puust tal üks jalg,

kuidagi klopsitud kuusepuu halg,

vasaku käega vaevaliselt voolit,

(kavakust kes nüüd veel teine siis hoolib!)

sest paremgi käsi mürsust purustet-riivat,

kulmude puhma all silm lisaks kiivak.


Kui ta nii astub, – toeks näsaline kepp:

kadakast kõverdet. Koltsub vastu trepp

– katusekambri, – kui välja säält kobab,

õlaga tasakaalu seina vastu obab,

näib nagu käiks kaitseingel ta kannul,

kuigi vahel kuradisi manab ja vannub.


Ümbritseb nägu õre habeme luud,

õhku mis pühib tuulen, – paljasten suud

langevad needed kust, süüdistused rängad,

jala taha jäävad kui külmutise tängad,

tänavakividki konarlised tõkkeks,

süütuvad silmad siis kättemaksu lõkkeks.

130


Öövahiks kõlbab veel. Vabriku õuen,

plangust kõrgest piirat, süda rahuneb põuen,

kuigi varjud jooksvad mööda maad ja seina,

heidab kui looritet kuu pilveleina,

sügisööst pistab oma kodukäija lõusta...

valvata tuleb, kuni päike võtab tõusta.


Jäsemeita mees, kel seltsimeheks kepp,

olnud enne sõda töökas-väsimatu sepp:

vasardet käega kes õnne omal valas.

Sellest nüüd öögi tundub terasest alas,

ja sädemeina raua hõõgel tähtede sära,

tuul lõõtsub ääsina kivisüte pära.


... Ent järsku välkvalgus öön,.. helkiv rakett,

kaevikuist roomab välja sõdurite kett,

tema nende hulgas, kahurtulest kuu-kuma,

paiskab kui õhku mürsk mehe me õnnetuma...

ja kustuvad tähed silmin kahanevast verest,

see on vaid episood haavatute perest...

131


2.

Naine tal halvatud, pime, lisaks kurt,

tööst liigsest, murest ja kurvastusest murt,

haigusest rabavast lautsikulle lahastet.

Palju ju aastaid nii vaikiden ahastet,

oodaten pikisilmi lunastajat – surma,

mõrsjana peigmeest nii ihkas enne pulma.


Vaevalt sai ürjata kooselu: napilt

nädalakümneid – pääle õnnistuse paplit

tarvitada said aset kitsast nad – ühist.

Algusen argipäev halvem polnud pühist:

õhtul, kui nühit nahalt nõgi ja higi,

käsivarred raudsed naise surusid ligi.


Järsku langes loos, nagu alasille haamer,

enam tilka verd pole naise näol kaamel,

nuuksus ja nuttis, meeleheitel lausa hullus:

sõda üle maade, kõigi rahvaste rullus,

mehe viis tappa lihast kiilut loomavagun,

sineliräbal seljan, õlal lihtne pagun.

132


Ammuks see oli, kui noorik andus, naisus,

juba vöölt kahardus, rasedusest paisus, n

ördinult ringi vaatab, tööd omal hangib,

pesukojan näeme teda – aurun, õlal pangid,

ünber pesu roojus, vahul küna ja palid,

mis sa oma kätele parematki valid?!


Tõukas juurdund verehääl – emase vaist

koguma tagavara last ootvat naist,

hüljaten katlast tõusvat tihedat udu,

tule ja vee seinuvarjutavat kudu,

millen kadus kurika patsutav tämber,

kõlises puserdusel ümberpaisat ämber.


Nõnda see kestis: päevast-päeva, kuni valud

käristasid sisikonda järsku, – puuhalud

kiiluga lõhestavad nõnda, – emaihust

terana väetikene voodipõhku vihust

varises tütarlapse pettumuslik loode,

nõnda oli lõppend poja salajane oode.

133


Varsi pääle selle saabus ametlik teade:

pole pääle laingu sean teiste peade

leitud meest vappert, – ta jäljetult kadund

taganeden, – sakslane tuld selga ladund,

nõnda võib olla, et langenud vangi

haavatuna sangar, eel koletise-tangi.


Algas nüüd kannatus, lootustki pole,

varsi nälg hambaid näitas, kitsikus kole

pääle tungis, ründas vaest üksikut naist,

verehääl ei aita nüüd – emase vaist,

käed kui tööks veel imikust kinni,

oo, kuidas elu võib inimest pinni!

134


3.

Saabus sinna linnagi sõdureid salgan.

Kurtis ikka naine, mis pääle nüüd algan?

ajast, kui sündis väike värvuke-nooruke

laual ainult soolvesi, kuivand leivakooruke...

Sellele leidus polgukokalt nüüd lisa,

sõdur ju olnud ka väetikese isa!


Nõnda saatus naise au, truuduse sõtkus:

laps kui magas, patust emavoodi nõtkus,

kuni ajajooksul kuritõbi punaõisi

ajas laubal vistrikuid, suhu haavu-põisi,

rindele kadus aga toitja-soosik,

sõdur oli sellal paigast teise jooksik.


Hiljem, et ravida mädanevat ihu,

naine pidi uuesti sirutama pihu

almuseks: pakkuden madrustele ennast,

haaraten joomarist – päästerõngast-vennast,

kuni viimaks siiski veren ravimatu idu

pühitses roiskumise, sandistuse pidu.

135


4.

Kuidas tütarlapsukene sirgus ja kasvas?

naabreist nii mõnigi suud teisel rasvas,

avitasid tuttavad süütut vaest last,

kuni lõppes sõda, vangid vabaks said last,

Saksamaalt invaliid isa siis saabus,

nähes kõike sündinut, südameni haavus.


Ometi laps on oma, nagu naine,

kelle on hävitand sõja loksuv laine.

Pikkamisi lepib ja soetab omal tööd,

milleks saavad päitseta lahti lastud ööd,

neid ta nüüd pikisilmi vahib ja valvab,

õnnetu elu südant valusalt salvab.


Tütar päeval õmbleja, öösel vaid hoor,

õhtul siirdub tänavaile, näo een loor,

koju tuleb tuigerden, saatel mõne mehe,

tantsib katuskambrin: ihu paljas – ta ehe,

et avitada ema, näljapalgalist isa,

omagi teenistusel hankida lisa.

136


Naerab mehel vastu sügiskõledat naeru,

allavett ujub paat, pole kui aeru,

halvatud ema kõrval lautsikul ägab,

tütar kui õrnusi müüdavaid jagab,

ent isa vahib sügisöön tarretund tähti,

nõnda ühel hommikul surnult teda nähti.

5.

Päeval teisel silmad sules halvatu vaikselt:

ometi kord lahkus elust kahepaiksest!..

Tütar mõned kuud veel külmetusest köhis,

kahtlaseks muutus see, lakkamatult röhis,

kuni viimaks leiti viimne võsu sest perest:

surnuna – tühjaks jooksnult kopsust purskand verest...

137


HAIGE TÄNAVAL

1.

Ei ammu pole enam sabatähte

näind inimkond, muid kurje taevamärke,

ju raugad unustandki selle nähte.

Vaid pesunööril tuulen silman särke

täispuhutuid: saand käteks tühjad käised,


näe! sääred lopendaden jalgu säevad harki...

Veel kõrgemal on lumepilved jäised,

kui hirved arad eksind taevaparki.


Ei keegi vahi enam sakilisi

noid torne ristiga kuldnupul, kukega.

Me näeme automaate-mehi pakilisi,

ehk tõugukesi – enda tupega.


Ei taevan ammu enam sünni imet,

puud ainult sirutavad sinna omi oksi.

Ma vaatan inimest, kui lahtisilmi pimet,

kes kobab kepiga, jalgrada et nii otsi...

138


2.

Ent järsku nurgale kõik seisma jäävad:

maan pikali on mees, kramp kisub käsi, jalgu,

vaid mõned arad kaugelt ringi läävad,

mass aina valgub uudishimu taigu.


Võik keha tõmbleb, pöördud silmavalged

on pahupidi, pää kui kukla litsut.

Sünksiniseks ja lillaks tursund palged,

nii mandub malts, mis peenralt vakku kitsut.


Nõrk, väeti inimene tänavrentslin viskleb,

kui koolja koriseb, just nagu vaibuks unne.

Ta ümber abistajaist koerakari kiskleb,

ja ränku sõnu sajab määrdind lumme.


Kui viimaks haige toibub hoost ja vaevast,

keel närit veriseks, tal puret rippuv huul,

siis pimena, kes esmakord näeb taevast

mees ärkab, – langetõve vaht veel suul...

139


ÜHE IDEESÕBRA SURM

 MOTO:... stirb, und werde!...

Goethe.


Kuis oli iga kuuldetoru tõste

küll pahaennustav, mu sõnatröösti ootsid.

Lõi palgeil õhetama ärevuse nõste,

sa viimse minutini kannatlikult lootsid.


Kõik kümme sõrme ristamise rinnal,

käed kaamed kallimat kui hoiaks kinni – hõdrad,

nüüd siiski ükskord lamad elu õõtsval pinnal,

su huuled sõnatühjad, nagu poetet kõdrad.


Kuis olnud kallis sulle elu maine,

kõik õrnad tuksatused olemises hääbjas.

Kas unustuse hõlma paiskab sind nüüd laine,

raketina ehk tõused – sööstad säras käävjas?!


On kogund inimesi ümber sinu sarga,

pääd kõigil norgu vajund, maha pöördud pilgud,

Su mõtted elavad veel taga lauba targa,

meil kõigil paagina veel südaööl sa vilgud.


Nüüd külmast lõdisevad varukad ja kindrid:

tuul lumeluuaga kõik hauad umme pühib.

Ent kevadvetel kui, taas lennul rislad, tildrid,

su nime kiirtekullal päike kivvi nühib...

140


VASTU TULEVALLE


AASTA VAHETUSEL

Tõuk tupest – vagel, – aasta vastne kooruv

mu een: aeg konditu, selgrootu jäik mollüsk.

On jäänud ahtaks, kitsaks ruumiüsk,

kõik maailm uttu, mõttehalla looruv.


Kas jõuab valgusta mu ümbrust meeltesäde?

Saast päevade, tahm õhtute, öönõgi, –

sest ikka rüvetub me aja voolav jõgi,

traditsioonide vaid pärsib liigne jäde.


Kui siiski leidub rõõmupäevi pasmas,

taob öhe isegi tulv – vere kobamine,

kui kajab kosena ideede vohamine...

See upub kõik me vaimuelu rasvas.


Kaob vaimustus, ind nördimuseks muutub,

tarm haihtub hagemisel – kaugel’ kilajas.

Trots ainult püsti a’ab end ajus vilajas,

– värs kaitseb end, lahkhelin kes tend puutub.


Sest ainult sekundiks mu rahuldusest piisab,

kui kuulan helisid ma teiste puhkepillin.

Nii vistist’ eluaeg ma kaaslastega krillin,

ja alles pääle surma näeme: mis siis saab?!

143


2.

Hõi! mõttelaevurid, kõik ankrud hiivake,

ideedepurjed tuulte kist, näe, pingul!

tung miski mastiden: iil, puhang vingub,

lipp lehviv – lendu tõusman tuvitiivake.


Sõit ulgumerele, vaat! hulbib taamal vimpel,

mu meelestik, ründvalmis, uudust hagev,

eesmärgiks kauge rande joonik pagev,

kust päike upitub, veest tõuseb kiirtekimpel.


Vaat koidukeripuid! kuis aokuma aspel,

alt üles viipsib päikse verist lõnga,

pilv põgeneb eel pühikvõre – rõnga,

vaat! kasib laotust, ümbrust puhtetule raspel,


Ei meelte karjataja olla saa ma, – lambur,

kui koidutassi valab puna ida,

kui südameni tungib noole kida,

too, mille vibutand mu pihta päike-ambur.


Hõi! lükkan liikuma nüüd mõtete hooratta,

ja kindla käega tõmban ajust loosi.

Nii koidukuman tervitan ma voosi,

ja mõtlen, millega noid päevi paljaid katta.

144


VASTU TULEVALLE 1.

1.

Ju ammu porri tallat lehtede tsinoober,

puud alasti: kõik hilbud kistud ült.

All jalge lörtsub lobjak – lumesült,

pää kohal taevas – uurdeist lekkiv toober.


Vaat! kuidas pilveräbal õhunööril ripneb,

nii minu mõtegi laisk vajuks ajusompu,

end kisuks kerra, takerdunud tompu...

Uid uljalt üles püüab – kuskil tipneb.


Kuis kõik see lootustina lendu raskendab,

kui ümberringi perivett ilm ujub,

kui minu südamveri ainult vastu sujub...

Trots värsin inimese loojaks astendab.


Nii võin ma horisonte uusi hoovata,

päev-piilur kui kuukompaniisid juhib,

aeg saabuv kui sammraskelt ähib, puhib,

maailmu avasta võin, mis veel loomata.

145


VASTU TULEVALLE 2.

MOTO: Segui il tuo corso, e lascia dir le genti! (Geh’ deinen Weg, und lass die Leute reden!)...

Dante.

(Karl Marxi „Kapitali“ eelsõnast).


Kui teeveersed koeraklutid varinal hauguvad,

paljasten vihaselt kihvu, omi hambaid;

kui sõnaderelvad su pihta aina pauguvad,

ja varisevat näed kõiki sõprusesambaid,

poe endasse pakku,

– oma südame akku!


Su Pelgulinnaks osutub südame koidik,

ja pimedust valgustab, – ümbrust su pilkast

seljataga põlevate sildade loidik...

Nõnda võid haarata elust uuest, vilkast!

Ära kunagi astu enam üle sest purdest,

mis hävitet lõplikult kahe ilma vahel!

Tunne rõõmu aina kodanlise mädasooga murdest,

kui langeb käsilt, hingest külm kõlisev ahel,

jääb seljataga tarand,

millest üle sa karand...


Jälgi siis ikka oma rada – poole tipu,

– tuleviku mäe, – tolle vastse Ararati,

alatiseks kinnitad kuhu päikselipu

külge üle maailma paistva ridva-lati.

146


AASTATE KADALIPP

1.

Suur risttee, – hargnevad nüüd kuhu pöörded,

mäest alla milline meid kisub kaasa kallak?

Ses kartuses on õhku paisat öörded:

„kas võrsub vabadus veel, mis on maha tallat?!!“


Pean aastal haarama kui härjal kinni sarvist,

päev algav plaksutab taas ajaloolist piitsa.

Naer saadab läbi kadalipust karmist,

nüüd vaimuinimene ära enam litsa.


Näe! jäävad ahtamaks ju niigi piirid kitsad,

ja mulda varisevad aarded õilsad, kallid.

Kas ikka rahvast peksvad omad vitsad?!

Ma tunnen: päevast päeva juuksed enam hallid.


Nüüd, kus mu tõrkjas vaim just tuge, soojust vajas,

tuisk kokku keerutand mu ümber lume hanged.

Mul tundmus sarnane, et vaenlane on majas,

täht viimne lootuse kas taevaruumist langeb ?


Tõest’ uuest’ küsima peab: kas nüüd Kain, või Aabel

jääb võitjaks? Verejanus kes nüüd ilma laastab?

Noh! kuula, vestab mis – veet ruumi päevi-kaabel

ja millest kõmavad heroilised aastad!...

147


2.

Silmin mineviku kuma:

läbi tule, läbi vee

olen valind õnnetuma

selle okkalise tee,

mis ei vii, ei vii: läbi lillede.


Kõrvun mässuline heli:

tormilaulu hargnev viis,

mida jälgind olen seni...

Tuhat-tiheksasada-viis,

kuhu see vaid, kuhu see vaimu viis?


Mis on süütand minu hinge?

Aastad läbi ristlend teist,

et on veres kõrgepinge?

Üheksasada-seitseteist

kummituses erk, üle rullund meist.


Aastaid ajamerre kohand,

vedurina nende sööst:

tulisilmil päevad vohand,

tormand ründavama ööst...

Nagu päästerõngast taas, haaran tööst...

Vastu 1. I. 34.

148


ALL SÜGISTAEVA

Juba mitmendat päeva ja ööd

lõõtsub tuul.

Põues süda miks kramplikult lööd?

– närit huul.


Õhtul uinudes halba näen und:

olen laip.

Oksilt lehti sajab – kollast lund,

see mu vaip.


Kisub sellegi iil spiraaliks:

rebit mask.

Täna kogu maailma nagu traaliks

– tuulispask.


Ülal pilvede amokijooks,

– sõjahüüd!

Olen ise valmis tapvaks hooks,

– kuhu nüüd?!


Maa – pime, kõrgel taevas mustav,

vingub iil.

Näe! mõte – mu seltsimees ustav:

– keran siil.

149


Ja ma kuulan, kuis sammub sügis,

– lahti uks.

Tss! kahisevi lehti prügis

vere tuks.


Kas astu otsustavat sammu?

– olla karm.

Vajan eluks Simsoni rammu,

– maha arm!


Maha meeliskluste umbne võrk!

olen jäik.

Pühib mõnuleja puhang nõrk:

aja-käik.


Sellel süda nüüd panna vastu:

see mu relv.

Võid üle mu laiba vaid astu,

tulev põlv!


Tõukan ise alt hoidvad sambad,

tunnen üht:

jäävad valgeks purejad hambad,

sirgeks rüht.

150


SÖÖST ELLU

Kuis pidurdada meelte tungi, tormi?!

mind peksavad mu enda vaimu vitsad,

ja südamõuna närib vagel-uss...


Kõik horisondid näivad mulle kitsad,

sest valu hinges – pidemeni puss,

ei keegi tilguta mul rahu kloroformi.


Võin kaua, kaua seista halvas tujus,

kui midagi ma maha magan, – mangin,

liig tasaselt kui tuikab elu pulss.


Sest pettumusi aiva juure hangin,

kui see, kel teekond ees, ja kindel kurss,

ent kel just nina eest laev ulgumerre ujus.


Mu hingen vedur ikka ajab vilet,

kui aeroplaan ma: lahti mõttetiivad,

mu veren hammasratta, vända takt.


Mind ruumikotkad ükskord kaasa viivad,

kui surmal alla kirjutet on eluakt,

mu kuhtund hinge veoks siis üleliigne pilet.

151


VASTU TULEVALLE 3.

Seisan naga taip uue risttee lahkmel,

kahtlen:

elun millal kord teostub?

värsin mis tärkab, sõnan mis eostub,

kui alles nagu udust

koorub maailm vere, pisarate kudust...


Hommikul igal öötunnelist väljun,

silmad uute kumade, horisonte näljun.

Taamal: aeg sõdade, tulekahju helkidega:

ahastusest rase meie olemine eelik,

tahaksin olla nüüd ülemeelik:

ehtida rinda tulevikunelkidega.


Ei mu vaim pole keeletu, tumm,

läheneb jälle kui kahurite trumm,

väljal lamab inimene – haavatu raske,

hüüan siis kõigile: „vennad, ärge laske!“...

Kuigi end veendumuste ohvriks nii toon:

karika mürki, nagu Sokrates joon.

152


Ja ma otsin oma silmade luupidega

päisel päeval, kui Diogenes, tõde...

Ümber – Ruum otsatu meetrite kuupidega,

ja Aeg pole sugugi sõbralik, – õde:

kuna mõõk pole palmioks...

Mürsud ja täägid

ähvardavad hävitada vaimu ülejäägid...


Otsin siis välja oma laterna vilkuva

inimkonna ööl, sel mustal ja pimedal,

kinni seon haava, verest immitseva-tilkuva,

ise aga jälgin tähelpanul pineval...:

kuulake! koputakse koidiku uksele,

– puhkeb maailm uue südame tuksele...

153


VASTU TULEVALLE 4.

Käib kõige uuest’sünni järel minu hõla,

ma viskan möödund aja poetet lesemed,

taas leian enda ümber uued esemed,

mu elun luule – see, mis kalurile mõla.


See kõik nii vähene, mis siin teil anda suudan,

kõik see, mis koidukuman hingen väriseb,

tööst rebit, – argipäevan enne käriseb,

kui leitud tajumuse väärtuseks loon-muudan.


On ikka segipaisat minu käsipõsik,

ja eemal peletet kõik õrnad unelmad:

on talvel hirmutet, ja haget suvel nad,

mu jõudeaja pühib päeva raspel-mõsik.


Mu kõrvun uksekella, telefoni häire,

ent hingen inimeste käebed – hälinad.

Vast nagu palavikust endal värinad,

ja nagu haigusest jäänd ajju raske säile.


Kui varjusurmast vahel, uimast raskest virgun,

kui karmilt kutsuvad mind trummipõrinad

noist piirat oludest (ei nööri kõri nad!),

kord siiski kõigest sellest väljun – üle sirgun...

154


VASTU TULEVALLE 5.

Õhk umbne vahel, – endan lämb ja äng,

vast himu ajada kõik uksed, aknad lahti,

et terve maailm võiks mu hinge vahti.


Mu süda elujõe mindläbistav joom-säng,

mu tuiksoon rahutumalt endast välja tuikab,

mu veri maise järel lõpmatusse huikab.


Mind kisub kaasa stiihhiline vool,

viib välja tervikust sest mind, ma kuhu kuulun,

et olen tilgake vaid ajamerre suubuv,


Kui mõnel ulgumere karge sool

lööb näkku lainena, mis kandub ookeani, –

see uue kaldani mind tüürib, teise maani.


Mu ajun ikka loidab, põleb paak,

ma iseendasse ööl pimedal vast vaatand,

sääl kõiki sihte, kõrvalteidki jaatand.


On vahest raskeks muutund mõttekoorem-taak:

küll palju nurjumisi olen tähistanud,

see ainult elule mind märksa lähistanud.

155


Ma kõige vastu olen õrn ja hell,

kui näen, vastoluden kuis kõikjalt minnu hoovab

tõen ränka pettumust: vaim ussina kui roomab...


On ikka õnnelikult lõppenud duell

mu kasuks enamasti: loomingu, – mu vahel,

kui lahkuminekuid on olnud tõrkjal kahel.


Mu silme een vaid tuleviku taust,

ma sellest teinud olen juba väljalõike:

näen üsna selgelt vaid - paratamattust kõike...


Mu näppe vahel luule saabuv kaust,

ma sellest kaasakist, ta vormist, sisust haarat,

mu elu elada – kui lugemiseks raamat.

156


VÄHEMTUNTUID SÕNU:

aldis – alluv, alistuv, kättesaadav.

anastama – vägivaldselt omandama.

eelik – varemolnud, eelmine.

erin – palavikus hõõgumine, kuumus.

hagema – taga ajama, jälgima.

haldama – valitsema, kaitsema.

heiskama – vardasse tõmbama (lippu).

hoob – kang.

hoobama – kangutama.

hulpima – vee pinnal õõtsuma (üles-alla).

hõdrad – õrnad.        

hõla – igatsus millegi järele.

häilima – lihvima, puhastama.

hälin – kaebe.

hälve – kõrvale kaldumine, eksimine.

ibe – viljakandmatu (liivamaa).

ind – agarus, hoog, vaimustus.

jäde – algeline jäänus, rudiment.

kaasmed – kaasaskäivad nähud, haigused.

kavak – invaliid, vigastatu.

keskhagev – tsentripetaalne.

krillima – vastolus olema.

kõld – kile, õhuke kest, nahk.

käävjas – käävi (kangrupooli) taoline.

lajatama – järsku kõvasti kajama.

larv – putuka vastne, tõuk, konu.

laup – otsaesine.

lesemed – kauna poolmed.

loovima – vastu tuult siia-sinna purjetama, laveerima.

lurnidus – silmakirjalikkus.

lõit – meremeeste kõnetoru.

lämb – lämmatav tunne.

lünk – vahele jäänud tühik.

mankima – midagi tegemata jätma.

meenutama – meele tuletama.

menetlus – talitus, toiming.

mestama – riskima.

mõhn – kühm, kumerus.

möönama – järele andma, nõus olema.

mülditama – lämmatama

nentima – sedastama, konstateerima.

nördinult – pahaselt, tülpinult.

nõste – laik, rõuge punetus, jälg.

obama –- tuge otsima.

oos – vallseljak (geogr.)

paim – mets-karjamaa.

peibutama – meelitustega võrgutama.

peirimus – kogemus, eksperiment.

piidlema – piiluma, saaki luurama.

piisama – jätkuma.

puljas – lihav, tursund (nagu pull).

põotsema – kergesti libisema, põgenema.

pälve – omastis, teenistus.

pärssima – pidurdama.

risla – lind.

rõht (joon) – vesiloodis, horisont.

räige – terav, läbitungiv.

räitama – leotama (lubjas), hautama.

rüht – seisang, kehahoid.

sarn – põsenukk.

seirama – järgnema, jälgima.

soosik – poolehoiu osaline.

süüme – südametunnistus.

taak – koorem, raske kandam.

tarm – tahtejõud, energia.

taust – tagasein.

tilder – lind.

tõik – tõsiasi, fakt.

uid – järsku tärgand mõte, idee.

uljas – julge, vapper, vahva.

uutma – uuendama, ümber kujundama.

vaist – instinkt.

vimpel – kitsas laeva-lipuke.

vohama – jõudsasti kasvama.

voore – rööbiti seljak-künnis.

voos – aastane tulemus, viljasaak.

võra – puukroon.

võrm – taim (umbrohi).

väitama – pingutustega püüdma.

õõv – suur hirm.

äng – ängitsev, pigistav tunne.

öörded – kaebed, ettekanded.

ümbiv – piirav, painav, pääletükkiv.


N. B. Üksikute võõrsõnade loetelu puudub ruumi nappuse sõttu.

J. B.


P. S. Keeleline ebaühtlus ja paralleelvormide esinemine on osalt tingit värsside kuuluvusest mitmesse ajavahemikku, osalt luulevabaduse – licence poétique’i nõudest ja loomingu paratamattusest.

157


KOOSTIS:

TULIPUNKT:

Tulipunkt 1... lhk.9

Tulipunkt 2 ...„ 11

Tulipunkt 3... „ 13

Tulipunkt 4... „ 17

Tulipunkt 5... „ 19

Tulipunkt 6 ...„ 21

Tulipunkt 7 ...„ 31

PÄIKSESÜSTEEM:

Luulesüsteem 1–3... lhk. 35

Päiksesüsteem 1–10 ...„ 38

Põimik G. Suitsule 1–3... „ 47

Järelhüüd E. Vildele ...„ 50

LUULETAJA MIKROFONIL:

Luuletaja mikrofonil I ...lhk. 53

„ „ II ...„ 57

„ „ III ...„ 59

„ „ IV ...„ 61

Keskööl lõi surmakell ...„ 64

Kummaline aeg ...„ 66

Ämblik koob võrku ...„ 68

Ülestõstet käed... „ 70

Luule klassivõitlus ...„ 72

GALERII:

Taie ...lhk. 77

Sügismaastik... „ 78

Öine taevastik ...„ 79

Madonna ...„ 81

Meie aja muinasjutt... „ 83

Üks jõulukuusk... „ 86

Õnnetud suurvaimud... „ 88

Veidi traagi-koomilist ...„ 90

158


MATKAVÄRSID:

Matkavärss I ...lhk. 93

Rocca-al-mare ...„ 95

Matk läbi Viruvärava ...„ 97

Porkuni ...„ 99

Matk minevikku... „ 101

Matk merele ...„ 102

Matk tuulen... „ 103

Kevadine matk... „ 104

Jahimatk ...„ 106

Laadamatk ...„ 110

Matkade kaja ...„ 113

HAIGETE RAAMATUST :

Haigete raamatust ...lhk. 117

Südamehaige ...„ 119

Haigemeelne ...„ 121

Vähjatõbine ...„ 122

Vaimuhaige ...„ 123

Üks keldritaim... „ 125

Ühe perekonna tragöödia ...„ 130

Haige tänaval... „ 138

Ühe ideesõbra surm ...„ 140

VASTU TULEVALLE:

Aasta vahetusel ...lhk. 143

Vastu tulevalle I... „ 145

Vastu tulevalle II ...„ 146

Aastate kadalipp ...„ 147

All sügistaeva ...„ 149

Sööst ellu ...„ 151

Vastu tulevalle III ...„ 152

Vastu tulevalle IV... „ 154

Vastu tulevalle V... „ 155


Vähemtuntuid sõnu ...lhk. 157

159


HIND: 3 KR. 75 S.