Johannes Barbarus

Rindeteedel

1942–1944


Rindeteedel

1942–1944


Johannes Barbarus

Rindeteedel

1942–1944


RK

Ilukirjandus ja kunst

Tallinn 1944


Rindeteedel


Peata ratsanik

I

Võib-olla kellelegi meenub

kord loetud peatükk Cooperist, Mayne Reid’ist,

„Nahksukkadest“ või „Skalpiküttidest“,

ent siin las mälu ette asub keerub,

teen mineviku ümber ringi kriidist

ja loobun indiaani hüttidest,

kui „peata ratsanik“ siinsamas ringi traavib,

ta pärit säält, kus meie „Metsik Lääs“,

– Pruun Saksamaa. Kas Brandenburg või Preisi

ta kodu, või Berliin? – ta ise nagu praalind,

see pole tähtis. – Meil on väljapääs:

me kohtleme tend nagu kõiki teisi,

kel olnud taskus Saksa riigipass,

kus märgit nimi, sünniaasta, rass,

ent kes nüüd väljaspool on kodakondsust,

kui roimar, kuuluv kodukäije liiki...


Röövretkel pea Kubani mõõk tal lõikas,

et raske kindlaks teha aarialikku blondsust.


Ei enam käsi hoia mõõka, piiki,

kui osa oluline veerend kraavi,

vaim mõrvari vaid püsib laibas võikas,

jälk kummitus võib edasi veel traavi.

7


II

Nii ratsutab õud vene laias stepis:

laip – peata ratsanik, tal polnud mõistust vaja,

sest iga sakslase eest Führer ise mõtleb,

ei Saksas keegi tohi käia leinakrepis,

ja vaevalt teab sääl ükski kodu – maja,

kas elu-, surmateed ta sugulane tõtleb,

või kuidas, kus, – mis eest neist keegi hukkus,

kas lahingus, röövretkel pea talt kukkus.


Kui pole pead, saks sest ei tunne puudust,

ta – automaat, kes täidab ainult käsku

– mehaaniliselt. Surm tal: „Ümberpöörd!“

kus pole muutust – mainitavat uudust:


kui „elav laip“ saab tõelislaibaks järsku,

kes elus kunagi ei olnud küllalt söönd,

kel kunagi ei lõppend aplaim janu

ja isu röövida, nii nagu ülalt kästi,

kel eluaeg käed nõretanud verest...


Ent siirdume nüüd asja enda manu,

ja katsume kord selgitada hästi,

miks ratsanik pruunsärklaste röövperest

ei saand veel rahu, kui ta kaotas nobi?

Meil peata elada – ei ühelegi sobi!...

8


III

Johannes Wolfgang Stolz, – nii uljalt

mees esitas end meeste, naiste ringis.


Ots nimel – Goethelt, lõpp vaid hoopis alp,

näolt rahulolu paistis priskelt-puljalt,

see ikka säras õndsas õllemingis,

raseerit asjata ei olnud hõre skalp:

Stolz halba haigust põdend noores eas,

sel põhjusel kõik korras polnud peas.


Nii „kõrgel“ kohal – restoranis Pruunis

ei teenind halvasti uustulnuk – Stolz,

töö vastas sellele, kuis loodud oli turi,

kui soovimatuid sõpru ruumist välja juuris,

– uks prahvatas, ning väljas kuuldus kolts,

ta selle juures polnudki nii kuri

ja uhke, nagu seda nimi tagas.


Ent voorust otsida ei maksa kõrtsist,

kus kogu elu nagu börsil mustal,

sääl müüdavus on tähtsaim vaimupagas,

kus põimitud kõik sisemisest võltsist,

mis muud: miljööle ole „ausalt“ ustav,

ja ära isegi siis tagasi sa kohku,

kui nõutakse sult mürki – surmarohtu!

9


IV

Johannes Wolfgang Stolz, – vaat edu!

sai eriülesandeid, – küllap olid teened!

ka alatust, kui usaldab Gestapo...

Ning „rassisõda“ kui sai viimaks vedu,

siis avanesid võimalused „peened“,

ehk kuigi algul oli tuju hapu,

me teame kõik, et „isu’’ tuleb süües,

ja rinde taga aplalt lulli lüües.


Ei häirind kutse: nina haistis saaki,

kui eriluuresse, ja nimelt ratsa

sai määratud mees, kes on kõigeks loodud,

kes oskab tappa, seada silmust, kaaki,

käed veres süüa – kinnitada vatsa,

mis sest, kui kõigub inimene poodud

siinsamas, või kui mõni teotet korjus

on uurakil ja häbematult tärgit,

sest uim vaid mõrvarile tõuseb pähe...


Nii toimib inime, kel sisemine orjus

ja tõprus jõle laubale on märgit,

kel valat verest ikka tundub vähe,


seepärast löögem säärast jultund lõusta,

et kunagi ei saaks ta enam tõusta!...

10


V

Johannes Wolfgang Stolz, – mis ime?!

küll mitte lahingute raskes sarjas,

vaid tagalas, kus polnud säärast ohtu,

ju „surematuks“ teinud oma nime,

kui toimis hundina ta hirmund lambakarjas,

kes laste, naiste ees ei sammu tagas’ kohku,

vaid „sangarina“ rahuldab kõik soovid,

kõik maised lõbud, roimad läbi proovib.


Ta vägistas, ta kägistas ja prassis,

loom märatsev–pruun roimar mandund jõõras

võis tulistada, puua, lapsi läbi torki...


Kui rott kõik röövitava urka kokku tassis,

tal polnud mõistet, et see vara võõras,

et pole sünnis laipa nilbelt sorki

või mõnitada oma kiima ohvrit,


viisnurki sirgeldada rinnale või selga,

sadistlikult siis mõnuleda uimas


ja kanda süümet nagu kerget kohvrit,

kus kõik on kaitstud, piinu see ei pelga,

kes vajab verd kui mürki elus tuimas,


kes vägiteona kohtleb jälki tegu,

sel lõustaks mõrvari ja kiskja looma segu.

11


VI

Johannes Wolfgang Stolz sai kirja

Brunhilde Stolzilt – oma „õrnalt“ naiselt

kord vara hommikul, ta seda soojalt luges,

kui tundmuste ja luulelennu vilja,

mis lõppes viimaks üsna nõudvalt-maiselt,

realt-rida emahunt siin välja puges,

kes ahnelt ootab, luurab saaki,

kel küüned svastikana pöördud haaki:


ta vajas riideid, toitu, kaelaehteid,

fraas lausus: „kartus – jääda üsna paljaks,

tead, sobib naisele nii mõnigi ööese

ka siis, kui pole seiku – armutehteid ...


Oo, ära mõtle halba, nali jäägu naljaks!

Kui tuled, leiad mahajäetud lese

niisama puhtana, – sa nagu jätsid,

küll kõhnemana, – pole liha, leiba,

meil ammu unund, mis on või ja koogid.


Kui tuled, kaasa võta mõned pätsid,

ning vorsti pika – nagu aiateiba,

eks?! Küllap hoolitsed, et laual oleks joogid!

Siis uuesti mu armastuses veendud,

kus kõik taas lubatud, mis praegu keeldud!“

12


VII

Johannes Wolfgang Stolz – kui rüütel

siin tundis, kuidas kääris, hõõgus õrnus,

et peagu märkamata jäänuks „Nota bene!“

kus selgus soov, mis rajat loetud müütel.

Sääl seisis: „teada on – Kaukaasias on sõrmus,

mil kiviks oonüks, – sellel imeteene:


kes seda kannab – ilul sõrmi läidab,

sel saatus salajased soovid kohe täidab ...


Seepärast kohe leia mulle kingiks

see aare askuslik ja kõiki võluv!


Tend kannab tütarlaps, kes sõbrale end ehtind,

ta mullegi saaks veetlevuse mingiks,

ent peamine, ma selle ehte mõjul

kõik ebaõnne võidaks, mis on kehtind.


Meid ootaks õnn, suur kuulsus, au ja rikkus,

me võidaksime sõja, saaksime maailma

kui lõngakera aarialaste saagiks,

et iga laiuskraad ja meridiaani pikkus


saaks tunda meie järelvalvet – silma,

ekvaatorit me svastika et haagiks,

ja oleksid siis kõik maailmarahvad

kui vähjad, mida püüdmas saksa kahvad.“

13


VIII

Johannes Wolfgang Stolz on valmis

kõik tegema, et rahuldada soovi,

ta kujutles, kuis kuskil kaugel aulis,

noor mõrsja seisis, musti juukseid palmis,

siinsamas sõrmusega tegi proovi

ja elust tulevasest armsamaga laulis,

Stolz mõttes juba kägistama roomas,

instinktid teisedki veel tärkasid ses loomas.


Ei midagi! peab alustama luuret

ja selgitama, kas siin mõnest külast

ei leia tütarlast, kes alles süütu,

kel süda pikisilmi ootab armu uuret,

et noppida tend nagu puhkend ülast,

kes rabeleb kui lind – just silmusega püütu...


Nii nagu ussid siuglesid ta mõtted,

must madu mürgine keelt südames ju limpsas,

sootulukene silmis süngelt sähvis,

nii käed ja jalad olid juba tõttel,

et unus hädaoht, – nii uksest välja lipsas,

röövlooma apluses, kui hiljaksjääma ähmis,

Johannes Wolfgang Stolz – kui purjus,

läks retkele – fašistlik lurjus.

14


IX

Ta üksi hobusele hüppas, vargsi pages,

et poleks kellelgi ta saladusest aimu,

teelt kõrvale ta puude varju siirdus,

jalgrada mööda oma saaki hages,

vast võpatas, kui oleks näinud vaimu

ta läbi põõsaste, ent valvsusega piirdus,

nii sammu ratsutas ja mõtles iseendas,

kui järsku vihurina kuskilt lendas

salk partisane. Enne kui ta suutis

tuld avada või ennast kaitsta relval,

Kubani mõõk pea niitis välk-galopis

ja kõik ta unelused tõeluseks siin muutis.


Kõik sündis sekundiga metsa serval,

kus tasujaid on põõsastiku sopis,

laip losa hobusel, kes hirmust aetud traavis –

teelt teele, kuni stepis viimaks eksis,

kus tänaseni viirastavalt uitab,

mees otsib pead, mis puhkab kaugel kraavis,

ning sõrmust oonüksiga, roimale mis peksis,

soov teostamatu kehas edas’ tuikab...

Nii ühe mõrvariga, teistegagi juhtus,

et viimaks lõplikult neil röövimine luhtus...


Kord igaüks neist pärib teenit palga,

et kunagi fašism uut veretööd ei alga.


Moskva 1942

15


Tulease

Sügisõhtune vaikus on laskund

päevalaugudele muredest raskund;

väsinud tuuled läind magama

metsatukkade, latvade varju,

heitnud varakult puhkama

lehtede pehmele padjale.

Pole sest möödunud aega veel palju,

oli kui rinne siin – praegu tagala;

küla siin olnud, kus praegu näen tuhka ma:

komistan kirbuheinas lamavale asjale –

vaenlase mürsule, mis pole lõhkend.


Ei siin hitlerlane hetkeks pole kõhklend,

hävitades maju, – neist korsten mõni püsti,

piiratud nõgeseist, takjaist, koirohust,

millega rusud ja varemed kaetud.


Vaevalt siin kedagi hoiatati, küs’ti,

majus kas lapsi, naisi ja rauku,

et nad põgenema peaksid ohust,

põlistest kodudest eemale aetud.

16


Ei! Südaöösel, kui kiilakond magas,

süüdati majad: tuhat automaadipauku

sööstis neile järele, keegi kui pages,

hädakisa, oigeid öö ahastav jagas,

põlevaid inimesi surm kui hages.


Hiljem veel avati kahurituli

metsale, kuhu nii mõni veel suri.


*


Mürsuaukudesse valgund nüüd vesi

roosteläikeline – silmad kui kalkvel

vaatavad vastu õõnsatest laugudest,

tumma täis viha ja raugematut needust


kõigi nende vastu, keda ootab ees palk veel.

Kuigi vihm valatud vere juba pesi

ning kahurite müra nüüd kostab vaid kaugustest,


kas ma veel südames tunda võin leebust,

kus kättemaks põleb, kus tulease miilab,

mida karuohak, nõges ja takjas piirab?...


September 1944

17


Rindeteedel

Kõikjal, kõikjal – kogu vaateringi vöödis,

vaenlasest tallatud, laastatud pinnal,

kuluheinas põllud valendavad söödis,

tagasi võidetud verehinnal.

Siin on tükike metsa, mida raasind

kahurituli, et säilinud tüükad.

Sääl on miinipilduja laasind,

kasesalu hävitand, rüüstand.


Ei ühtki küla, vaid varemed, rusud,

räägivad karmimast, õudsemast tõigast,

kuulduks nagu karjeid, verekisa võigast,

südamepõhjas aga ise juba usud

uuestisündi, mis kõiki meid valdab,

siis kui kodumaa kasitud saastast,

puhtad taas põllud ja jõgede kaldad,

kosume, kasvame aastasse aastast.


*


Juba muldonnides elu siin tärkab,

tunneme kõik seda pühalikku hingust,

mida maast tõusmas mu vaist juba märkab,

virgumas lahingute lõõmast ja vingust.

18


Saabub taas aeg, kus unustame piinu,

sädelev päike kui kuumendavalt helgib,

ühtki kus kündmata pole meil tiinu,

majadeks muutund kui ajutised telgid.


Üks vaid on kindel: nendel rindeteedel,

praegu kus vedelemas roomikukestad,

kaua veel kõnnime vaenlase needel,

kelle roimadest kink, iga küngas vestab...


1943

19


Kohab meri

Suu vahul – meri – nagu hobu närib valjaid,

ning laintelakk – see lehvib lahti tuules,

nii näen ma unes, ilmsi kodukaldaid,

ehk vahel üksi jalutades luules,

kui mõtted rahutud on pilvedena uitel,

ma peatun mällusööbind rannaluitel,

et vaadata, kuis kaugel – saarte ümber,

käib kõrgelt ulgumere vete uhang.

Legende minevikust muistseid siis mus kümbleb,

kui puudutab mind kodukaarte puhang.


Kaks aastat möödund sellest, kui teist olnud lahus,

mu rannik, neemed – mälestuses kallid,

nii selgesti näen teid ses vetemahus,

kus rohekad vood, – samas sinkjashallid,

kui silmad ebalevad muudavad vast helki,

kord kandes kaldaid endas, – taevatelki,

et näib, kui oleks maailm sinna peidet.

Nüüd seisate te endamisi – kuhtund,

ja vastu võtate, mis sügavusist heidet:

hulk korjuseid tuul äsja randa uhtund.

20


Neil haakrist varrukail, kolp, surnuluud all risti,

kõik tursunud, kui praegugi veel upuks,

neid hukatusse kavalasti kisti,

sest pole kohta, partisan kus tukuks,

et merelt maanduda võiks nähtamatult lootsik,

mis väljund saartelt – Hiiust, Noarootsist,

või mannermaalt kes ankru, purjed hiivand,

see teadku, kättemaksust kohab meri,

nii mõni üritus ju surmavalt on riivand,

neid, keda vihkab eesti rahva veri.


Las kohab meri tasuv! Ei siit ükski välju!

Tea, okupant, surm pilliroost sind jälgib!

On siinne meri ainult meie häll ju,

ja kui nüüd pärismaalane siin nälgib,

kes vastse vabaduse kõrgeid laineid näinud, –

see tähendab, – meist katk on üle käinud,

ning millest kaldal näeme nüüd vaid riismeid...

Kord terve maailm endast välja uhub

ja matab maha kiskja, kes keskaega viis meid,

kui kohab meri, pärituul meil puhub...


August 1943


21


Õitsev taevas


Asjalik kevad

(1943)


On sõpru, kes astuvad sisse

tuppa nii lihtsalt, ei koputa uksele;

sa sukeldud naeratusse kummalisse,

mis vastab sooja südame tuksele;

ning järsku on tuba nii avar,

täis kosutavalt asjalikku rahu,

ja sa tunned, et ajal samal

siia mingi kahtlus ei mahu,

ei mingi norg ja masendus

või tundmuste petlik asendus.


Nõnda tänavu kevadki saabus –

täis naeratavat julgust ja kindlust;

järsku puud, mis äsja olid raagus,

juba kuulutasid õitsemise indlust;

kõik kuhugi tõttasid rutul,

nagu andnud oleks seesmise vande,

ei peatunud vastamisi jutul rahvas,

andes kogu aja ja ande,

et kas maal, merel või õhus,

löök vaenlasele oleks tõhus.

25


Kes kündis, see kündis meile võitu,

relvaks sõjaajal muutub ka sahk.

Jaamast jaama juhtis rindele sõitu

punarattaline vedurite vahk.

Kes külis, see elu meile külis,

mis vaenlasele tähendab surma.

Hõõgahjude otsatumas lülis

käed valasid kättemaksu, turma.


Kes terase automaadiks voolis,

seda juhtis küll sisemine hääl:

lahingõpilasel et surmakoolis

parim hinnang oleks testide pääl.

Maapõuest meile naftat, kes õli

päevavalgele urgudest puuris,

see teadis, et raskevõitu põli

välja vaenlase lootused juuris.


Kelle asjalik pinge ja püsi

järjest moondunud purustavaks jõuks,

näeb, kuidas tema toodet kivisüsi

kõige paremaks relvastuse tõuks.

Rahvas tõttab, teab igaüks – kuhu,

me tunneme sihti juba sammust.

Kevad laulud on pannud me suhu,

näod säravad raugematust rammust.

26


Juuli lõpul, eks augustis lõika,

mida külind keegi, istutand mais.

Pole vastukaja, hääl kui ei hõika,

kogut vetest tekib jõuline pais.

Kes mõttes valge paberi kohal

elusugemeid kujundab stroofi,

kuuleb võidust kuidas maailm vohab,

mis vaenlasele toob katastroofi...

27


Suur suvi

(1943)


Vast vaikus tekib kaua enne tormi,

maa kuulatab, kui ootaks soodsat vastust.

On tunne: sisu et ei mahu vormi,

et ruumil pole painduvust, elastsust.


Siis saabub hetk, kus pikne, lendva nagu,

maad raputab, mis ägab sõjavaevast,

välk justkui ajalugu ajab vagu

ning äiksepilved äestavad taevast.


Nii juuli-kahevõitlus järsku puhkes ...

Ei kohkund sangar esmalt sihit lasust:

pea kõrgel – Punavägi seisus uhkes

ju mõtles hävitavast vastutasust.


Ja mullast kui kõik lilled, taimed tõusid,

end sõdur esialgu mulda kaevas,

kus, kasutades kõiki abinõusid,

ta relvil hitlerlasi kurnas, vaevas.


Fašist – see alatu, me verd kes ihkas,

sai uuest’ tunda, nõretades verest,

kuis teda igaüks neist pojest vihkas,

kes vennad lihased on ühtsest perest.

28


Ning meenutades Stalingradi kooli,

saks taandub hirmul, põletades sildu,

näeb Belgorodi, taamalt veel Orjoli

kui vägisi käest võetud võidukildu.


Aeg sama – lahendust mis pidi tooma,

on ikka petlik, reetlik iseendas:

ööl ühel pommid sadasid ka Rooma,

pea „pommina“ säält Mussolini lendas.


Ning kui siis võitja – Moskva saluteeris,

Orjoli tervitas ja Belgorodi,

kui tantsis hirm ja äng fašismi leeris,

me võitlejaile loodi tuhat oodi.


Ma sulen silmad, et veel näha selgelt,

su suuruses ja lihtsuses sind suvi.

Las paistab päike jäädavalt ja helgelt,

et kõikjal lokkaks õitsemise huvi!...

29


Õitsev taevas

(23. august 1943)


Vaikne ja sume

õhtu oli seltsinud ööga,

laskudes üle Moskva

nagu hõlm, mis raske ja tume,

koomale tõmmatud vööga,

kui järsku – meile eetrist kostva:

„Harkov – taas meie!“ – kolme sõnaga

vaikne ja sume

augusti jume

südameis, silmades, närvides,

lõi sädelema muinasjutu värvides,

sulades ühte saluutide kõlaga.


Hõbedas, kullas ja lillas,

rõõmude purskkaev pulbitsev,

lilleaed moonitsev, tulbitsev,

punases, rohelises helgis,

kõrgele, tähtedeni pillas

vanikuid – võidupärgi,

mis kustusid taevatelgis,

jättes järele hõõguvaid kärgi.

Pojengidena kaar-raketid

all lõhkesid, puistates helbeid,

kalliskividest sädelesid ketid,

öhe lükkides värvilisi helmeid.

30


Täna on pidu meie tänavail,

tervitame kangelasi vapraid.

Inimesed katustel, väravail

jälgivad joonistusi hapraid,

püüavad jäädvustada pilkudega

seda tulekirja,

mis kahurtule vilkudega

märgib võiduvilja.


Ja me sammume – südamed tulvil,

all selle piduliku tulevärgi,

teades, et saabunud ajaloo kurvil

kunagi leiame mälestusmärgi.


Ja ikka veel taevatelgedel

trasseerivate kuulide süstikud

kangast vöökirjalist koovad

linnutee radadel helgetel,

kuni vaibuvad välgatused üksikud,

taas pimedus lähemale roomab,

kõik kustub

ja mustub, –

siis tunneme, et edasi õitseb,

see rõõm, kuhu kõik ennast kastsid...

Nõnda lapsepõlves, olin kui õitsel,

öös sädelesid tähtede astrid...

31


Leningrad - 1944

On sinus haavatute sisemine uhkus

ja kangelase rahu kindel – karm.

Sa võitleja, kel järsku saabund puhkus,

kel kinni kasvamata haavaarm.


Sa imetluses vaatled oma liikmeid rahus,–

ei kunagi neis ole lakand tung.

Sa nagu meri ikka kohand vahus,

kolm aastat silmis pole olnud und.


Kolm aastat ligikaudu oled seisnud valvel,

kus maa ja taevas sülitanud tuld.

Sa pommisajus olnud suvel, talvel,

ning mürskudest sus küntud püha muld.


Ning järsku uuesti end möödund aja peeglis

näed – kaelal metsalise küünte jälg.

Nii nagu märgit sakste sõjareeglis,

sind surnuks kägistama pidi nälg.


Nüüd väljund võitjana sa oled hallaöödest,

on murtud vaenuline tulering;

siit roimar, nõretades veretöödest,

täis hirmu plagab, – rinnus kinni hing.

32


Käib kättemaks ja viha hitlerlaste kannul,

kui piksepilv, mis puhkeb rajuhooks,

nii läände tõttad, linn, nüüd kindlal sammul

sa, kuni käes on viimne tormijooks ...

33


Leningrad kevadõites


Ju helberäitsaku on raputanud tooming,

ta õitelumi jalgteel pilku riivab.

Kui hiigellaevastik mu ümber Peetri looming,

ta kuulsusesse sõiduks ankruid hiivab.


Vaim Lenini, ta töö, – meid hingestav siin hõljub,

suur geenius teel saadab igal sammul.

Ta õpetus kui relv kõik vaenlased siit tõrjub

ning ilmaruumi hoovab mõtterammul.


Siin-sääl, kesk rohelust, kui lähed piki Neevat,

näed – kastanid on oma küünlad läitnud.

Kui lühtrid pidulikult, sädelevad eemalt –

salk loidapuid, – nad kevadplaani täitnud.


Täis õisi roosakaid on kuslapuude samet –

kui silmi kohkunuid, – laud tulvil nukrust.

Siin mesilased matkal, see on nende amet,

ju kevadmahladega teevad tutvust.

34


Siin sirelite rivi hommikuses nestes,

muist lillas rüüs, ent enamik neist valged,

nad palju kannatanud, nutnud sõja kestes,

sest praegu kahvatud veel nende palged.


Linn vapralt ületades oma värsket leina,

veest, rohelusest tõuseb karm ja puhas,

ju kuhtund aedades silm seletab taas heina,

kus verd ja pisaraid on lämmatatud tuhas.


Siin ahervarte vahel tontlik surm on hulkund,

nälg viirastav on inimesi luurand,

kui verejanulised hitlerlased jultund

kõik kahurid su poole olid suunand.


Nüüd löödud haavade ja kannatuste üle

suur kevad laotand lillelise krooni.

Nii peidab hoolikalt ja hellalt emasüle

näol mure kortsusid ja valu jooni.


Ning hilja õhtuti, kui tukuvad massiivid,

meil võidulaulud helisevad kõrvus,

siis järsku avanevad rõõmu raudsed riivid,

me südant täidab õhuline õrnus.

35


Su vetel, kumerdund kus sildade on kaared,

erk unistus käib ringi valgeil öödel,

me hinges terenduvad peatse õnne saared,

peas mõtted käivad – ehituse töödel.


Graniidis rahulik, linn – murdumatu malmis,

sa sangarina seisnud vaenlast võites.

Ma siiralt imetlen sind vähenõudvas salmis

ning ikka sooviksin sind näha õites!


Leningrad, juuni 1944

36


„Narva väravad“

(Triumfikaar)


Nii, nagu kujur kunagi nad voolind,

on üle saja aasta sõidusööstis püsind

triumfikaare täkud pronksis kääljad,

kui polnuks kunstivaim veel võidutraavist hoolind,

kui polnuks keegi huvi tundnud, küsind,

miks uhkes poosis seisavad veel sääl nad?


Nii paigal ratsutand nad sõjarajus,

kui väljakutse karge, vaenlasele vihjav,

kael kärsitu, tuul mänglev lakka sasib,

nii tõttel hobused jäänd püsti pommisajus,

jäänd taltsutatuks lahinguisse ihkav –

tung, vallutajaist mis kord maa me kasib.


Ent siis, kui liigahtas linn vihas hoogsas,

et lüüa piirajaid ja purustada rõngas,

et heita jultund saksa ike endilt

ja niita hitlerlasi laias kaares loogsas,

siis tekkis elu igas kivipõngas,

kõik kujud alla sööstsid monumendilt.

37


Ees astus Kirov – mehine ja vapper,

ta järel kaardivägi kindel – uhkel sammul

teed alustas, mis võidule meid tüüris.

Fašisti kaelale siis langes raske tapper,

„Vaskratsanik“ kui vihur ees käis, kannul,

nii Leningrad end jälle puhtaks küüris.


Triumfikaarelt hobukuuik grupis

siis maandus võitlusse, ei pidurdand neid valjad,

suud vahul, välgatasid kabjad rasked,

teel autod, tankid-tiigrid vilgatasid upis,

lõid kuulsuspärjas lahti lehed haljad,

võit elustas, mis oli valat vaske...


Leningrad, veebruar 1944

38


Kodu kutsub


Nüüd ärka, Eesti!

Nüüd ärka, Eesti, hitlerlaste painest,

rüht sirgeks, püsti pea, saa kangelaseks vihas,

mu rahvas, kantud vabastuse lainest,

relv haara, jõudu kogu liikmetes ja lihas,

et heita lõplikult jäik orjastuse koorem,

ja murda haakrist – veriseim ja tooreim!


Nüüd tõuse, Eesti, vabasta end survest,

sa pimedusest väljud, koidab juba valgus,

pea pajud pakatavad kevadurvest,

lõpp varjusurmale, käes uue elu algus,

et peale kõuepilvi, sõjapikset-äikest,

sa rõõmusilmil ülistaksid päikest!


Nüüd ründa, Eesti, kättemaksust aetud,

löö vaenlast serviti, löö sakslast, mees ja väeti!

Nüüd vihast silm ja süda olgu laetud,

rauk uljas, tulista, kui selleks relv sul jäeti,

koos võitle meiega, kes vabadust sull’ toome,

löö sakslast, kes on hävitand su hoone!


Veebruar 1944

41


Vaatepiiril

Veel lumelahits katab sinu nurmi,

puud härmatisest kaalukad ja rasked,

nii näen sind maetuna veel talveurni,

mu kodumaa! Kui teritan taas pilku,

sa kerkid – uppund päiksekiirte vaske,

jääpurikail näen kevadisi tilku.


Veel tunnimees haakristlik kõnnib ringi,

jäik vägivald su ihu, hinge luurab.

Veel silme ees must surmavari mingi

öös viirastub, meel värsket roima haistab,

ent juba kõrv su võidukaja kuulab

ning südamesse lootuspäike paistab.


Päev läheneb, kus esimesed nired

teed rajavad, kätt jooksul ulatades,

kus kobrutades vabanemiskired

eest kõrvaldavad vägivalla tõkke,

ning kogu rahvast ühte sulatades,

kihk leegiks lõõtsub kättemaksu lõkke.

42


Nii kaugele kui ulatab mu vaade,

näen, kuidas inimestes viha tärkab,

kuis mässulaine veereb üle maade.

Veed kevadised sulisevad põues,

nii rahva hinges kangelane ärkab,

kui vabastus teoks saamas tormis, kõues.


Täis prahvatusi, igast ilmakaarest

rünkpilved tõusmas, sööstmas kevadtuuled,

et ükski sakslane ei pääseks haardest,

et hitlerlane näeks: on juba hilja

siis röövida, kui surmaotsust kuuleb!...

Nii meie võidukevad kannab vilja.


Veebruar 1944

43


Vahemaa

Sind nägin äsja, kodu, uduvinas,

suu sulet vägivaldselt, hambad vihast risti,

ent juba pakatavad võidusinas

su süda, meeled, veriseks mis kisti.


Hing mõrane veel, laubal surmahigi,

ent juba läheneb koit sulle iga ööga,

päev värske kuulutab, et tund on ligi,

kus alata võib kättemaksutööga.


Päev iga puhkeb kahurite kõmas,

ta kiirtetääkidega vabadust meil rajab,

seepärast helise, laul, teos ja sõnas,

võit saabub, kuula, õhk ja mets kuis kajab!


Nüüd põrmu variseb haakristi ahel,

nõukogu võimas relv – fašisti see ei paita.

Kaob vahemaa, mu rahvas, mis veel vahel,

sa seda ise lühendada aita!


Veebruar 1944

44


Võiduteestik

Kord räägiti nii: kõik teed viivad Rooma,

ent koduni viib meid vaid võidutee,

mis süda’st lähtub, – relv peab ta looma,

üle mandri, läbi tule ja vee.


On teid, ei igaüks kõndima vääri

neid, sihiks kus kodumaa kuulsus, au,

vaid tandriteil päike palistab ääri

ning sangareid paitab alt pilvelau.


Vaid mehine jalg, see astub neid radu,

kord tõtates orgu, siis üle mäe.

Toob vaenlasele käsi julge kadu,

ei muidu me kodumaa õnne näe.


Võib-olla vast ainult veel tuhk ja rusu

jäänd järele lahingu raskel teel.

Ent see, kes istutand endasse usu,

näeb: tuleviku Eesti õitseb eel.


Kui langeb meist üks, tend asendab teine,

viib edasi ühtse rünnakuhoo.

Ah, kuidas võib maitsta kodune eine?

kui ületet viimane tõke – soo.

45


Au sel, kes meist esimesena astub

su pinnale, Eesti, – me püha maa!

Ta kuuleb, kuidas kõigi suudest vastu

kajab mürisevalt võimas „hurraa!“


1944

46


Kodu kutsub

Mis müha säält kostab üle maa ja vee?

see – kodu meid kutsub ja hõikab.

Ta ootab ja loodab, et vabaneb tee,

võit traataiad läbi kui lõikab.


Nii lähedal, lähedal selgesti näen,

vast pilliroog tuules nii hõljub:

meid ootavad vendade viipavad käed,

neid vägivald tagasi tõrjub.


Mets kohab ja ägab, ei paindu me puud,

nende ladvad täis tuulepesi.

Kord pühib maa vaenlastest puhtaks suur luud,

ning peseb kõik saasta me vesi.


Põlg, viha ja needus vastu kaldaid lööb,

kui meri on tormine – vahus.

Nagu hobu, kes pureb – raudvaljaid sööb,

maa vaevleb veel näilises rahus.


Veel majades rõvetseb sakslaste salk,

haakristiga verisel käisel.

Üsna tihti neid tabab teenitud palk,

südaöösel, küll päeval päisel.


47


Sa võitled, mu Eesti! on õnnelik see,

kel võõras on nukrus ja hälin,

kes käimiseks ohtliku võitluse tee,

mis õigem ja lühem, on valind.


Me kuuleme kutset siin, valmis me käed,

koos ühiselt vaenlast et lüüa.

Mu rahvas, kui tõrguvad sakslaste väed,

neid murda sa ise ka püüa!


Nii võidame, vabadus ühte meid viib,

me relvade kuulsuse kumas,

kui lahinguväljadel koidiku tiib

lööb särama lippude punas.


Leningrad, juuni 1944


48


Kiri okupeeritud Eestist

Ants kallis, poeg vanem! Kuis tunned end?

Siin maakera hirmu täis, õudu.

Ma loodan, kord leiab sind noorem vend,

seks andku ta noorus tal jõudu!


Siis räägib ta ise, mis juhtus siin,

Mäe-Litzmanni rajatud põrgus.

Ma arvan, võib võrdne vist olla piin,

kui kärbes on ämbliku võrgus.


Mu Joosep, – ta väljus just koidu eel,

sundkorras haakristlaste staapi,

läks julgelt, küll aimas mu kartlik meel:

kas tagasi enam säält saabki?


Miks täna just tabas mind kiskja sööst,

kus päästja nii lähedal tundus,

kus tõotas kahurite kõmav trööst:

„pea lõpeb julm sakslaste sundus!“


Sai lõuna ju, ikka ei tulnud veel

mu lemmik, mu tugi ja uhkus.

Kas tõesti viimaks sel ohtlikul teel

mu nooremaga häda juhtus?


49


Sai õhtugi, laulis kilk ahju pääl,

rauk-seinakell aeglaselt tiksus.

Mul kuuldus, mul näis, tuttav poja hääl

kui kutsuks mind, süda sest põksus.


Ja ikka, ja ikka mu terav kõrv

taas ennustas astuvat sammu.

Kord ootasin seda, kes praegu põrm,

niisama – mitte väga ammu.


Kolm aastat saab varsti, kui lahkus mees,

– mu tubli ja mehine Gustav,

kui sakslaste vastu siin lahing kees,

ta langes – töörahvale ustav.


Poeg Joosep siis oli veel üsna noor,

ent midagi mõttes ta haudus,

kui nägi – pantvangide sünge voor

kuis möödus meist, käed kõigil raudus.


Kuu hiljem – peaaegu kesk südaööl,

mu tütar, mu värvuke viidi.

Kuusteistkümmend tundi ta oli tööl,

muud mingit ei olnud tal süüdi.


Haakristlik hunt teel tallekese sõi,

ei enam mu Mall näinud kodu.

Koer Armi vaid hommikul tuppa tõi

sõbra verise mütsilodu.


50


Sestsaadik mu noorem, mu Joosep käis,

surmkahvatu, otsivalt ringi.

Vast murelik, salalik, – mulle näis:

ei asjata tallanud kingi.


Vast varakult, vaevalt silm näha võis,

ju enne veel kukke ja koitu,

und õndsat kui magas staap – lähem mõis,

ta tasujaile hankis toitu.


Me ümbruses mõnigi raudteesild

kuul viimasel lastud sai õhku.

Nii mõne granaadi surmatoov kild

on tunginud metslooma kõhtu.


Ei kõike tea vesta sull’ minu read,

suur saladus ümbritses tegu.

Mul tundub, – sa ise veenduma pead,

temas õest ja sinust on segu.


Rüht sirge tal, vahepeal võrsunud kasv,...

jää terveks! mul ütelda julges.

Nüüd nägin: ta kontidel puudus rasv,

kui valvur järsku ukse sulges.


Poeg vanem, mu oodetav koidukiir,

sa alguses siirdusid sõtta.

Et avaneks rutem taas meie piir,

siis tule ju, päästma meid tõtta!


51


Su ema liig vana, ta selleks nõrk,

et leida siit teed sinu poole,

kui ees veel tõkkena traataia võrk,

seda murda, – jääb, Ants, sinu hoolde!


Ma loodan, seesama ehk käsipost,

sind leiab, kui võitlus sind säästnud,

mis teatas, – ah, milline külakost:

„on partisanid poja päästnud!“


Ta võitlusvendadega tuleb koos

nüüd rõõmuga sinule vastu,

et lahingu sammude raskes hoos

vaba Eesti pinnale astu.


Juuli 1944

52


Öine käskjalg

Igal hommikul, kui koidab,

nagu lind, kes poegi toidab,

päike peatub kodu nõlvil,

sisendades kõigil’ jõudu:


emale, kõhn laps kel põlvil,

sunnib unustama õudu –

sakste irvitust ja teotust,

trööstib teist, kes ootab poega,

elust käsist-jalust seotust –

päästma ema relva toega.


Haihtub kartus, hirmu paine,

meest kui näeks ju kuhtund naine

võitlejana – täägi säral,

ootab õde vaprat venda:


kas ei kääksata ju värav,

lennukil kas peig ei lenda?

Võidu käskjalg enne teisi

kas ehk salaja ei maandu,

kes ei karda ühtki reisi,

ohu ees ei iial taandu?


53


Õhtul eha maale laskus,

viivuks pettund süda raskus:

veel ei tulnud täna keegi

puudutama ukselinki,


nõnda lõppes päev ka seegi,

toomata, kel vaja, kinki:

vaevatuile sakste ikkes,

neile, kes end peitnud soodes.

Ainult kiirtes imelikes

põlema lõi taevas loodes.


Näis, kui hiiglaviha miilaks,

nagu kogu maailm piiraks

vaenlast kindluses, mis süttind

kättemaksu-, raevuväävlist.


Kes on kiskjat looma küttind,

meeles pidama peab päämist:

murdja kosuda võib koopas,

kütt kui pole teda jälgind.

Värise „uus kord“ Euroopas,

terror – surmaotsust pälvind!


Kaua leek see põue kurus

hõõgus, kuni kesköö surus

tõmmu näo just vastu ruutu,

keegi koputas ja lisas:


54


,,avage, ei teid ma puutu!

olen vennaks teile, isaks,

kannan teie muret, rõõmu;

ajast muistsest Eesti hüveks

olen sõdind ühtesõõmu,

jäädes oma okste tüveks!“


Kuulatas arg naistepere...

Pani tarretama vere

hääl küll leebe, ustav, siiras.

Suveöine vaikus sume,

maja üksildust mis piiras,

kattis kinni võõra jume.


Õues seisis tume vari,

ootas avamist või vastust...

Hirmutatud mõttesari

ei saand eemaldada kahtlust.


Arglik käsi akna avas,

tuhat tähte taeva lavas

õitses, – hõbedane kuma

nõrgus alla – vaikne, sujuv.


Läbi ruumi otsatuma

rändas kuu kui säga ujuv.

Väljas seisev võõras lausus:

„olgu tervitatud maja,


55


kus on püsind eesti ausus,

võitlustahe, mida vaja!“


– „Olen aastasadu valvand

teid, kui häda, mure salvand,

olen seisnud kodu ligi,

kõndind väsimatult ringi,


süda raske, laubal higi,

mitusada paari kingi

matkal sellel kandnud ära,

olles söömata ja nälgind.

Nagu kõrgel tähte sära,

ikka minu silm teid jälgind.“


Rõhutades iga silpi,

kandev mõõka, hoidev kilpi,

võõras lähemale astus –

sõjalase rõivas muistses.


Näis, ei huvitand tend vastus,

vaid ta oma südant puistas:

peatas emakeele ilul,

ülistades selle kõla,

mida rahvas järjest silub,

kuni laulma hakkab sõna.


– „Olen sajandite kuller,

pisut väsind kaugelt tulles,“


56


jätkas tulnuk, võttes istet

pingile, mis vastu seina.


– „Tunnen südames kui pistet,

teie kannatusi, leina,

aiman ema rasket piina,

lapsele kes annab rinda,

teades, et sääl pole piima,

toit kui maksab hingehinda.


Tunnen naise, mõrsja vaevu,

nende kättemaksu-raevu –

vaenlasele, kes on majas.

Verehüüd meis nõuab tasu,


mis kord Ümeral ju kajas,

kui meid kutsus sõjapasun

jüriööl ja hiljem Mahtras.

Sakslastega kõik me taplend,

teos – neid hävitadatahtvas

rahvas veriseks end kaklend.


Sõja esimesest voorust

tunneme me sakste toorust,

vägivalla verist rõhku.

Kuulutan nüüd päästvat raju,


mis toob hingamiseks õhku,

puhastab taas eesti maju:


57


juba malev sammub kirdest,

tõttavad te mehed, pojad;

üle kallaste ju virgest

tõusnud kodu jõed ja ojad.“


– „Olgem valmis, sööstkem abiks,

röövli viimase et nabiks

kinni tasujate käsi!

See, kes sõdinud on Paalal,


iial aitamast ei väsi,

sõjateedel mehi saadab.

Puhake nüüd jälle rahus,

nii on minulegi parem:

ei saa olla meestest lahus,

olen Lembitu – te vanem!“


Nagu tulnud, nõnda kadus,

kõnes jutukas ja ladus,

öine käskjalg rühtjas, kärmas,

vääramatult sihti pidas,


kuni koidik uduhärmas

kimama lõi kirdes, idas.

Tääkidena kiired murdsid

läbi hämaruse rindest,

ja kõik mahajäänud tundsid,

õhk kuis tulvil oli pingest.


Juuli-august 1944


58


Jälle kodupinnal


Janund huultega

Janund huultega joon ma su vett,

kodumaa, sinu allikast – lättest.

On see nüüd ilmsi või silmapett,

pääsend et oled sa kiskja kätest?


Sind on sülelend vendade arm

janunend huultega, ainult küll hetkeks,

kuna vabastaje kohus karm

relvil viind edas’ neid uueks retkeks.


Taevas on selge, leebe taas õhk,

mida nüüd hingan ahnelt, nii aplalt.

Hüüan, – lõppsõnale langeb rõhk:

„eesti pojad, te sõdige vapralt!“


Kui kord lõppend on võitluse ründ,

ülim siis tunne meil täidab rinda.

Eesti! kes teab, kui kallis su sünd,

janund huultega suudleb su pinda.


61


Siis me surume üksteise kätt,

võtame mured noorelt ja raugalt.

Rahvas, kord pisarad rõõmurätt

pühib küll ära su märtrilaubalt!


August 1944


62


Jälle kodupinnal

Ei siia lihtsalt astuta ja tulda,

vaid hardumuses kõnnitakse vaikselt;

kui puudutab jalg püha Eesti mulda,

taas jõudes siia matkalt mitmepaikselt,

siis tunned – imeline heldimus ja hoovus

sind haarab: – selline su südame on loomus.


Sa tuled nagu armastatu juurde,

käed sirutad ja äkki tardud rõõmust,

sest oled sattund õnne – liiga suurde,

mis joovastab sind juba ainsast sõõmust,

et nagu poleks enam ühtki muud maailmas

kui jällenägemise sära sinisilmas.


Siin maantee looklev, iga nõlv on tuttav,

õhk põldudelt, – meid läbistab ta hingus, –

nii leebelt paitav, meile vastu ruttav,

kui tervitaks hõim igas orus, kingus,

et tunneme, kuis laul me südametes paisub,

kui kõige kallimat me hoiaksime kaisus.


63


Ja alles siis me küsime, kuis talund

sa kõiki piinu, alandusi, vaevu?

Me teame, et sa armu pole palund,

vaid päevast-päeva kasvatanud raevu,

siin mida sakslane kolm aastat järjest külind,

siis lõigaku ta tormi, mida hinge lülind!


Taas sirutad sa säilind liikmeid terveid,

et võidelda ja võita ühtses peres,

siis kosutame löödud haavu, vermeid,

kui vaenlane on hukkund omas veres!

Siis hinges jõgede ja ojakeste sulin –

rõõm puhkeb taas, – ma mida kuulatama tulin...


August 1944


64


Ei tundnud ära...

Ei tundnud ära oma maimukest,

mahajäänd tütart ainukest –

isa, kes isegi muutund,

sest mõlemat lahusoleku piin

oli kondiste kätega puutund.


Nii seisid kui võõrad nad järsku siin

peale kolme pikka aastat,

kus hitlerlased metsikult laastand,

segi paisates rüüstatud tube,

kus keeletu hirm ja ahastus tumm

kõiki jälitand masendav – jube,

veel praegu sellest hõljus siin õuduste lumm.


Ning see, mida avastas niiskund silm:

laps kartis oma lihast isa,

ta vaade oli tardund – jäiselt külm,

umbusaldus luuras sääl visa.


Hall – tinane tundus lapselik pilk,

kus varemalt tuluke loitnud.

Altkulmu arg-kahtlustav, küsiv vaid vilk,

näitas, millega aeg tend toitnud.


65


Alles siis – kui avanes järsku uks,

ema nuuksudes kaela viskus,

kahe südame ühtekuuluv tuks

lapse kolmandaks kaasa kiskus.


Ning segamini paiskus rõõm ja nutt,

tunded tõttasid alla lüüsist.

Ei pikk saand olla kangelase jutt,

kes vabastas sakslaste küüsist:


peale enese kodu – teisi veel,

kes ootavad rutulist luna.

Päike kutsuv sädeleb võiduteel,

saatjaks lippude hõõguv puna.


September 1944


66


Lauluisa külastamas

Me tervitame sind su näivas rahus,

nii nagu kujur kunagi sind voolind!

Aeg üle kolme aasta on meid hoidnud lahus,

muud palju hävinend, – julm vaenlane ei hoolind,

vaid sinu looming säilind vastses säras,

ta tiivustand meid sõja võitluskäras.


Me täname sind lihtsas lapsemeeles,

teed näidanud et oled raskel ajal!

Nüüd laulud helisevad jälle rahva keeles,

rõõm kõigis südametes võimsalt vastu kajab,

et meie vaim taas sakste võimu väärand,

kuis lugulaulus sinu sulg on määrand.


Me tõotame: kõike kurja, mis sa näinud

ja kuulnud – tasuda, kus koju jõudnud Kalev.

Su unelmad nüüd viimaks täide läinud,

kus valvab vabadust me oma – eesti malev,

et keegi sinu rahu siin ei häiriks,

et puutumata maa ja rahvas säiliks!


Võru, september 1944


67


Vabastatud Võrus

Ei see küll pole enam sina – muistne Võru,

idülliline – puhas järvepeeglis,

on raske tunda sind, ei leia lihtsalt sõnu:

kõik see, mis kunagi siin veetles, meeldis,

grimass sest säilind kibestund ja mõru.


Linn hitlerlaste risu, jäänuseid täis – prahti,

kesk tuleaset püsti ahjukorjus,

seal maja tunda saand aegsütikute tahti.

Nüüd roimil lõpp, on lakanud me orjus,

pea kõigest sakste saastast saame vabaks – lahti.


Kord – võlul naerulohud põskedel – me noorus

siin unistas, kus ikka õitsend luule,

kus Kalevite lugu minevikust koorus;

nüüd valulised jooned tõmband suule

on kogu rahvale siin hitlerlaste toorus.


Näe! laste silme ümber sinetavad viirud,

tuul sasib nende kahvatanud juukseid,

neil kõigil värskelt meeles surmaingli tiirud.

Nüüd rõõmuks muuta patja peidet nuukseid

– aeg saabund, lõkkele kui löönud lausa piirud!


68


Me keskel Lauluisa istub – tardund kivis,

taas kodu kasvamas näeb meie püüdeis.

Ta ümber eesti pojad, tütred võidurivis

uut elu tervitavad üleshüüdeis,

et koht, kus tuhk ja rusud, tärkaks telliskivis!


Võru, september 1944


69


Tallinn

Linn mehine, – rüüks sajandite tikand,

rüht sirge, – mineviku raske vammus

su õlal tuules, mille hõlmad pikad

nüüd lahti, ega takista sind sammus,

kus ikkest verisest sa oled pääsnud valla,

kus Tõnismäelt ja Toompealt tõugand alla

haakristi surmamärgi on su vaprad pojad

ning heisand alatiseks vabaduselipu.


Ei nüüd sind iial enam lämmatama kipu

su valupuhangud ja pisarateojad,

ja kuigi sügavad veel immitsevad haavad,

nad rahva hoolitsusel jälle terveks saavad.


Taas kõik su muistsed väravad on lahti

su poegadele – vabadust kes ihkand.

Ei suutnud kustutada hinges tahti

julm vägivald, sa mida ikka vihkand,

seesama, – minevikus hallis mis meid surus,

nüüd viimaks jäädavalt on kistud puruks.

Ei ainult sõnadega pole mehed piirdund,

vaid oma verega nad lunastand, mis kallim


70


on olnud eestlasele – Lindanisa-Tallinn.

Kes oma isamaasse, rahvasse on kiindund,

ei seda kohuta küll mingid ohud, vaevad,

kui rahvad võitluses on nagu tormis laevad.


Las sädeleb portaalidel, su ustel,

linn mehine, – täht tulevikku kiirgav!

Saab, Tallinn, jälle koduseks su muster,

kui tõused tuhast nooruslik ja hiilgav,

sa ükskord üleni taas särad kevadõites,

kui raskeid tõkkeid ületades – võites,

sind jälle ümbritseb müüt – muinasjutu-linik –

su ajalugu kirev, millest müürid vestnud,


niikaua rahvuslik kui on me teadvus kestnud.

Käed emarinna järele nii aplalt imik

vast õnnel sirutab, kuis minu hing sind isub,

pead kodu rüppe peitma heldimuses kisub.


Nii nagu maa ja meri siin on ühtund,

mu rahvas, ühte sula – ennast otsiv!

Nüüd, kus me selgroog, meeled uhkelt rühtund, eelvanemate vaim ja tahe trotsiv

on saksa orjastajad võitnud, – ole valvas!

et see, kes sajandite vältel halvas

su liikmeid, eestlane, sind sidus käsist-jalust,

ei enam kunagi saaks väärata, sind murda!


71


Me kohus: põlvest põlve viha, needust tunda,

nüüd, kus me läbi käinud kannatusest, valust,

las hinges jäädvustame masendavat õudu:

haakristi-märki kandvat metsalise tõugu!...


September 1944


72


Taasvaba Eesti

Me süleleme sind taas vanas armus

nüüd, kus saand ükskord vabaks kõik su liikmed,

me kodumaa, – näol sõjaaja karmus,

sa võta vastu tervituseviiped


su poegadelt ja lastelt, kes sind ikka kaitsnud,

kes sinu vastuarmu küllaldaselt maitsnud.


Jää terveks sa! Nüüd virgu, kasva rammus,

uus sisu elule nüüd andkem vormis,

kus jälle au sees püsib eesti vammus,

mis vastu pidand igas tuules, tormis,


niikaua kui me võitlus sakste vastu kestnud.

Nüüd võidust lõplikust me ajalugu vestku!


Ning öösiti, kui vaikus ümberringi,

ma sinu peatsis seisan kikivarvul

ja astun nii, kui jalas poleks kingi,

et kosuksid sa meie kõigi armul,


kui väljas mändide ja kaskede õrn sahin

sind valvab, uinutab kui viiulite kahin.


Oktoober 1944


73


Sisukord

Rindeteedel


Peata ratsanik... 7

Tulease ...16

Rindeteedel... 18

Kohab meri... 20


Õitsev taevas


Asjalik kevad... 25

Suur suvi... 28

Õitsev taevas ...30

Leningrad –1944 ... 32

Leningrad kevadõites ... 34

„Narva väravad“... 37


Kodu kutsub


Nüüd ärka, Eesti! ...41

Vaatepiiril ...42

Vahemaa... 44

Võiduteestik ...45

Kodu kutsub ...47

Kiri okupeeritud Eestist ...49

Öine käskjalg ...53


Jälle kodupinnal


Janund huultega ... 61

Jälle kodupinnal... 63

Ei tundnud ära ...65

Lauluisa külastamas ...67

Vabastatud Võrus... 68

Tallinn ...70

Taasvaba Eesti ...73


Illustreerinud Günther Reindorff.


Ladumisele antud 27. X 1944. Trükkimisele antud 22. XII 1944.

MB-01019. Trükipoognate arv 4,75. Trükiarv 4200 eksemplari.

Trükikoja tellimise nr. 165. Trükikoda „Punane Täht“, Tallinn,

Pikk tänav 54/58.


Rbl. 9.60