BARBARUS

MULTlPLITSEERIT INIMENE

MULTIPLITSEERIT INIMENE

JOHANNES BARBARUSELT ILMUNUD:

„Fata-Morgana“ ...luuletuskogu.

„Inimene ja Sfinks“... „

„Katastroofid“... „

„Kolmnurk“... valikkogu.

„Vahekorrad“... luuletuskogu.

„Geomeetriline inimene“... „

TRÜKIT TALLINNA EESTI KIRJASTUS-ÜHISUSE TRÜKIKOJAS

JOHANNES BARBARUS

MULTIPLITSEERIT INIMENE

VI KOGU VÄRSSE

EESTI KIRJANIKKUDE LIIDU KIRJASTUS

1927

MULTIPLITSEERIT INIMENE

Il n’est pas donné à chacun de

prendre un bain de multitude.

Charles Baudelaire.

(Le spleen de Paris.)

MULTIPLITSEERIT POEET I

Minu südame tiiger, ole valmis nüüd hüppeks!

aastasadade džunglitest -> väljaspoole aegu.

Täna lehekülg valge on põvveks – su rüppeks,

kun valvel kord hiljem, nagu praegu.

Aastal 3000, – siis veel su tukse:

pulss küüneline ringutab vastu,

kui avab mõni lugeja ukse,

kaante kaudu tahab minevikku astu.

Ma ei tahagi ennast teile sulgu,

tulevpõlvede vahel olen kommaks.

Selle värsi lapse-.... lapselapsed tulgu

ja tunnustagu vanaisa omaks.

Luule tundmatu sõdurina mullan

elan siis ka, kui ammu öeld: „aamen!“

Kord tõusen mõnda värssi maet kullan,

– päiksesäran nagu Tutankhamen.

7

MULTIPLITSEERIT POEET II

1.

Hallo, Euroopa, hallo!

Siin mina – väikse rahva poeet:

minu südame ringhääling – jaam.

Hallo, Nauen, hallo, Eiffel, hallo!

Genf, London! Kättesaamatuiks peet:

Room, Bukarest, Varssav, Amsterdam!

Hallo, Brüssel, hallo, Lissabon, hallo!

Kopenhagen, Oslo, Madrid, Sofia,

Kaunas, Stokholm, Helsing, Riia,

Praag, Belgrad, Viin, kauge Moskva,

hallo! Minu hääle – Ateenani kostva

laintepikkus sama pikk kui mu mõte:

minu tuiksoonel lõpmatusse tõte.

Hallo, Euroopa, hallo!

Sinu linnad nagu linnud ruumi oksil,

neil on külm, päiksepaistelgi jahe:

sest et rahvad sinu – čempioonid poksil,

mina kohtunik vahel teie – kahe.

Hallo, Euroopa, hallo!

Ei tähenda palju, et vahel on mäed:

maa lahutab, ühendab eeter.

Rahvad, sirutagem vastu elektroonidest käed, –

süda südamest – ainult tsentimeeter!

Hallo, Paneuroopa, hallo!

*

8

Mina elan all – kusagil madalan,

ülal lennul: pilved-raadiogrammid,

häälekõvendajaks – tuul.

Mõte – õhku last kuul:

Hallo, Euroopa, hallo!

Tunnen, ajun jooksvad suurlinne trammid,

sireenitavad südame sadaman

sada aurikut, – uhab laeva vint,

ülal korstnatest suitsune lint...

Hallo, Euroopa, hallo!

Jaamast jaama jooksvad lohed-ekspressid

Põhjast -> Lõuna, – juba paistvad küpressid,

ülal lahti üle ruumi aerotiivad,

otsin neid, mis mind ära siit viivad:

elan all – kungi madalan – sügaval,

elavhõbe ei tõuse südamtermomeetri pügalal.

2.

Hallo, Euroopa, hallo!

Mina astun teise riiki kaudu värsside ukse,

mulle vastu kajab luuletaji südame tukse:

Hallo, luulevennad, hallo!

Hallo, Jules Romains, Cocteau,

Aragon, Delteil, Soupault,

Paul Morand, Reverdy, Ivan Goll!

Ruum on võidet: vahemaa – mõni toll!

Hallo, Marinetti, Palazzeschi, Govoni,

Folgore, Soffici! Pean kõvendama tooni:

pea Aasia piiril – Šeršenevič, Majakovsky,

Andrei Bjelõi, Jessenin (†), Ehrenburg & Sklovsky!

Hallo, Werfel, hallo, Becher, hallo, Benn!

Iga pää täis elektrit – antenn.

9

Hallo, Rodker, hallo Aldington, Flint,

pilvepaberil elektroone tint!

Hallo, Hellens, Paul Neuhuys, hallo!

Toreadoorid lapsest saadik – emapiimas:

luulepikadoorid – de Torre, Jimenez, Rivas!

Härg-Euroopa, vaata ette: areen,

küllalt nõrgunud verest, su een!

Hallo, Minulescu, Wierzynsky, hallo!

Mičič, Crnjansky, Březina, Bezruc & Barta,

luuleväega üles – pole midagi karta!

Hallo, luulevennad, hallo!

Vaatke, korstnate suits tõuseb üles,

meie mõtted aga vajuvad alla.

Meie värsid kandvad Jeesuseid süles,

palmioksad – all värsijala talla.

Käivad ridade rööpail ideed,

mõtted juhit meie kosmilisi radu.

Äkselt puhkevad ajun orkideed.

südamöön: meteoriitide sadu.

Hallo, luulevennad, hallo!

Pole kungi poeete nii palju

kui Euroopan. Vahemaa meie lühinegu;

Teile kõigile hüüd minu valju:

„kõigi maade luuletajad, ühinegu!“

Hallo, teie sääl! Mina madalan siin.

Euroopa – segi – Soodom, Gomorra.

Hallo, meie vahel pidev südamete liin:

kaose jumal lõi, meie loome korra.

Hallo, Paneuroopa, hallo!

10

... Soyez plutôt maçon, si c’est votre talent!

(L’art poétique – Boileau).

LOOV INIMENE

Oo, palju aastaid ta ennast on ehitanud!

Võib olla, nii mõnigi õlgu on kehitanud:

millal lõpeb too kummaline töö,

mis ei lakka ka siis, kui on öö?

Palju aastaid pääle Mohammedi, Buddha

läinud? Kirjutame praegu:

p. K. s. – 1926.

Loova isikuga tähistame aegu,

iga luuletaja tähtraamat uus,

iga inime, kannab keda ajaloo muda.

Paavstid, kuningad, vürstid, keda ülistet hümnes,

kes esimene, kolmas neist, üheksas, kümnes,

poeet on ainuke: Esimene, Viimane,

sellest ta tee nii väsitav – liivane!

*

Vaatke ise, kuis kannab oma südame telliskive,

omi tahtmisi vormiden hooneks!

Vaatke ise – ja te näete – päris ime:

looja hing muutund pinnaks ja jooneks.

Näete ise, kuis ta silme vitriinest

ajupeegeldused särahtuvad vastu!

11

Näete ise, kuis ta südamest tiinest

tuksuv armastus välja võib astu.

Näete ise: oman hingen katab laua, —

püha õhtusööma. Sööge ja jooge!

See ta ihu, veri – viin seisnud kaua,

murrab leiba. Laske maitsta neid rooge!

*

Nõnda loob ennast: ikka pole valmis,

seitsmes päevgi pole talle puhkus,

iga sekund ennast täiendab salmis,

loov vaim, see ta vara ja uhkus.

Kena müüt: jumal lõi kord maailma

kuvve päevaga, igaveseks loobus,

aastasadadeks sulus loovsärava silma,

valgus oli, ent pimeks jäi gloobus.

Saab aru poeet: ei või olla see sedasi,

et vahime kuhtunud öhe.

Varemloodud maailma loome edasi:

– „Poeedid – müürsepad, ehitame, töhe!“

(a. 40 p. Tuglase sündimise.)

12

MULTIPLITSEERIT INIMENE 1

Sada jalga: püksid, seelikud

tänaval – samm, samm;

sada vehkivat kätt,

mööda vurisev tramm,

tere, jumalagajätt,

jutud ülimeelikud.

Kõige sellega – hopp, hopp!

südame rütm – galopp.

Olen inimene inimesel korrat,

nägude kasvatis, summ;

silme süstlevi rutt,

pilk otsiv, tumm,

mõni pooleljäänd jutt.

Väävlilist tunnen Gomorrat:

südant põlevat – põgenen: Lot

enesest, üle õla kott.

Olen inimene inimesen sulatet

isik kaob, olen mass;

tänavkatlan keen.

Kõige tuksuva, pakitseva alustass

minu rinnakast – huikav sireen.

Universumile andunud – ulatet

kõige närvidega: tuks, tuks!

iga süda mul lahtine uks.

13

Kui siis nii paljusen purju joodet

ninasõõrmeist elektrituld

Pegasus purskab – ratsutan, —

põvven terve ilma kuld.

Terastäkule kaelale patsutan:

„oo, sõber, meid ammu ju oodet!“

Ja mu hing, – see lahtine ajaleht,

trükitähtedest teht.

Sada jalga: püksid, seelikud

tänaval – samm, samm;

sada vehkivat kätt,

mööda vurisev tramm

tere, jumalagajätt,

jutud ülimeelikud.

Kõige sellega – hopp, hopp!

südame rütm, galopp.

14

MULTIPLITSEERIT INIMENE 2

Kolmainsus korrat kümnele,

veel rohkem, – see: inimene loov.

Mu hümnid kasvatet hümnele,

pole muud: värssorkestri proov.

Mulle lapsena meeldis virtuoos

mängiv korraga kümnel pillil,

oleks sarnane saatus, mu loos,

klaasiks servis seni olematul prillil.

Kõigi asjade algus olla, – järg,

olla osa kõikjal tuksuvast hingest.

Aju – sopiline mõtete kärg,

mõte – elektroon kõrgevoolu pingest.

Olla tükeks kist. Arvate – piinaks?

kui süda on miljonile jagat.

Nõnda päevade vesi saab viinaks,

tunnid unelusiks ööjooksul magat.

Kolmainsus korrat kümnele,

veel rohkem, – see: inimene loov.

Mu hümnid kasvatet hümnele,

pole muud: värssorkestri proov.

15

MULTIPLITSEERIT KEVADE

Minu kevad’ on vetevool ruttav,

paisude, tõkete tulv;

minu kevade – rahutus tuttav,

tuulte aprilli vingumine – ulv.

Minu kevad on lõokese lõõriv’

ekstaasiline, eetriline matk, —

laul tiibadel päiksesse sõõriv:

tuksuvsüdame hümnide jatk.

Kurge kolmnurk taeva ajab kiilu,

juba käristab kusagil kõu

pooleks vihmapilve sinisema siilu:

juba pakatab minugi põu.

Ülal auvärav – värviline looklev:

ahnesuuline spekter – vikerkaar.

Äkselt himude piksepilvest jooksev

välk sähvatab – perpendikulaar.

Paiskub südame äkitselt pööris:

tunnen – iha on valus ja karm,

kevadsuudlusist huulil jääb ööris, —

janund hammaste igritsev arm.

16

MULTIPLITSEERIT SUVI

1.

Sellal, kui kõik õitseb, maa pakatab,

inimene kuulatab, vakatab:

puu mõtleb omi rohelisi mõtteid,

igal lillel idee mitmevärviline pään,

iga taim oman mõtiskelun filosoofi õde.

Kaitseliitlase mundrin karuohak täägivõtteid

proovib. Militarismi sarnast vaatma ma jään:

liig karm paistab umbrohu sõjariistun tõde.

Panen rinda omal ellerheina rahulipu valge:

lillesõdagi vastik, pööran päiksesse palge.

2.

Päike on taeva-aasa tavaline tulilill,

pilvede vatililled kõiguvad tuulen,

tuul on maade ja merede vilepill,

taamal merd kaldaga rääkivat kuulen.

Lainete rulluvat rütmi endan kannan,

süda kui meripõhi liivane-selge.

Kõik, mis mul ant, värsin tagasi annan,

õhk on satiinist, siidpehme, hing – helge.

17

3.

Värsside meri. Kastab daam ihu roosa

riimide suudlusse rinda kaks.

See on luule, mis peseb talt proosa,

ridade lainetuse vaht – angervaks.

Võrdlused alasti, mõned trikoon,

suplejaid täis silme rohekas sina,

süda on lahti – palav punane moon,

pidage meelen: värss – see olen mina!

18

MULTIPLITSEERIT ÖÖ

1.

Lugeja, olge hääd, võtke istet!

Silmad avage, vaadake!

Näete pimedus läbi kuis pistet:

ülal tähtede väljamüük-laadake.

Võib olla, – soov midagi osta?

Ma küsin, palju maksab taeva Härg?

Pole keegi mulle võinud veel kosta:

kallis oleks üks tähtede pärg?

Taevas tumm...

– „Müüja, nimetage ometigi summ!“

*

Näete, lahti jäet taevaaknail luugid,

pilverüga lõikab taevasirp – kuu,

laotusuksed valla võtmeta muugid:

ülal õitseb aed – tähtede puu.

Näete, sõudvad kuis taevatiigin Kalad,

ja te kahjatsete: püügiks ainult Sõel.

Ülal tantsisklevad Taevaneitsi jalad,

Kaksik ümbert hoiab kinni oma õel.

Näete, Skorpion väänab oma keha,

pilvekivi alla Vähk varju poeb.

Jäet unustusse laotuse Reha,

kolm pulka silm-teleskoop loeb.

19

Oled usklik?! Vaata, jumal-monark,

kõrval Jeesus (ei kanna enam habet!)

taevatroonil sama kannatlik-tark,

nägu tuttav, kes näinud kord Vabbet.

Näed, jumaliku auga vaid kroonit,

pilvepadjun Maarja – Jeesuse ema,

ikka noor seisab Joosepi noorik,

ent ta mees, – kuhu jäänud siis tema?

Näed, nägu tal tusane-vimman,

vaene puusepp, tal pööraselt igav!

Ümber tantsisklevi inglite simman,

sellest näol mehel tülgastus sügav.

*

Pookind hinge kui tähtede šankri,

silmad sulun: „küllalt, esimene meel!“

Annan sõiduks taeva kummalise Vankri:

„hääd sõitu, hääd sõitu Linnuteel!“

2.

Vanker kui kinni jääb pilvede hange,

Härg kui ajaden edas’ ei lähe,

lugeja kuulake, tähele pange:

vaikust võib kuulda, nagu pimedust näha!

Kuulake, hääletuse pasunad puhuvad

kõigile tuntud – üldilmlist koraali.

Lõpmatuse kaldaid vastukajad uhuvad,

astuge öhe, nagu kontsertsaali!

20

Kuulake – taevavirtuoose mitu tosint,

sekka kuu unine, masendav soolo.

Kuulake tähte sordiinitet sosint:

mõni neist helisev – kutsuv piccolo.

Kohisevad pääkohal nägematud tiivad,

kutsuvad tähed, öö must nagu kaaren.

Kujutlusrongid öö tunneli viivad,

vilguvad tuled meie silmade paaren.

Kohisevad eetrimere raadiolained,

kuulake! Laotuse lambakari määgib.

Kuulake elektroone – õhkupaisat aineid:

pääkohal nägematu jumal, kes räägib.

3.

Lugeja, olge hääd, võtkem haista:

lõhnavad ülal öö õitsevad aiad.

Tähed pole selleks, et üksinda paista, —

kahju, et ninasõõrmed küllalt pole laiad!

Palju nartsisse on taevafraki nööpauken,

maikellu puistet täis orud ja nõlvad.

Ihad öön tärkavad isegi rauken:

öö on kui naine, kes lahti löönd hõlmad.

Lõhnab öö ihu nagu mürk, nagu laadan,

pilvede rüga tasa tolmleb ja lükib.

Pimedusen aevastab, muheleb saadan, —

Noalaev purjedega kuu pääle tükib.

21

Haistke! inimmahlade joovastav humal

imbub. Pilve ninarätti lõhnaõli kallat.

Ainult viie meelega inimene – jumal,

ainult viie meelega maailm sai vallat.

4.

Lugeja, teil ei puudu ju neljas meel?

Tajuge korra öö imarat maitset!

Sirutage välja kuulina järel’ keel,

taevalaud kaet, pole keeldu, pole kaitset.

Maitske vaid korraks tähte lüpsetavat piima,

Linnutee jahu on sõre ja valge.

Laske Veevalaja valab teile viina,

Veenuse sära sest sähvatab palge.

Kesksuvi. Ülal jahe pilvede jäätis,

ikka see tekitanud hingen mul janu.

Lapsepõlven juba ema mõista andis-rääkis!

– „tiibeta sinna ei pääse, laps, manu!“

Hakkab mul kahju, kui Hommikust koit

keelega punasega tähed kõik lakub,

nõnda kui kass, kellel meeldib too toit,

hiljem end sõbralikult silitada pakub.

5.

Lugeja, kompamiseks antud on nahk,

katsuge, hõlmad ööl laiad ja pehmed,

langeb siis hingest teil imeline hahk,

südamen sädestuvad rahustavad ehmed.

22

Sirutage sõrmed! tähti puudutage kaugel,

otsa een taeval on pilvede juuksed.

Katsuge, jumalemal pisarad laugel,

ärgu teid kurvastagu taevaneitsi nuuksed!

Lugeja, elage nõnda nagu mina:

muutke oma ihu kaheks suudlevaks huuleks,

nõnda kaob südamest nukruse tina,

elu saab rõõmuga moodustet luuleks.

Lugeja, kompamiseks antud teile nahk!

Sirutage ennast – kõik rakukesed öhe.

Härg on ootel, pange järele sahk,

ajage vagusid, – rutake töhe!

23

MULTIPLITSEERIT HOMMIK

1.

Laste hommik algab imetlusega,

ma leian, see kõigiti põhjendet,

lastel on õigus:

miks päike ei tõuse siis säält,

kuhu ta looja läks?

Mispärast nende nukud ühes riietega

lohakalt heitnud on magama?

Nukud mis alasti olles

pole poiss- ega tütarlapsed?

Piinab veel üks kummaline saladus,

uudishimu õitseb nende palgeil:

lapsed kuis sünnivad ilma?

iseäranis talvel,

kui Lõunasse lennanud kured,

kui vesi on jäätanud, külm,

kuidas võib neid siis õngitseda kaevust?!

2.

Täiskasvanute hommik algab ükskõikse haigutusega,

ükskõikne mees tõuseb naise kõrvalt linust,

astub voodist, nagu neljajalgne ringutab,

ja lausub: „Täna jällegi neljapäev!“

24

Ta ei märkagi, päike et punane,

see on fakt, ilma vaatamata selge:

tõuseb Hommikust, Õhtu läheb looja.

Mul on kahju, et tal ühtki pole saladust,

tal on selge, kuis sünnivad lapsed,

ta on lugend, et esimese inimese

loonud, kelle nimi on jumal

(kes jumala lõi, pole tähtis!).

Ta on kuulnud, et üks vanamees – Darwin,

esivanemaid otsinud ahvin.

Kuidas? Orangutang, šimpanse, pärdik?!

Ei! see tal ei meeldi.

Mees põlveneb tingimata jumalast,

hing ninasõõrmeist sisse tal puhut.

Ei! kõik on selge, pole ühtki kahtlust,

ühtki mõistatust, ilm on reaalne:

kasarmun kõlistakse käskivalt kannuseid,

vangimajan hoitakse vabaduse võtmeid,

teie elu üle timukana ollakse peremees.

Kõikteadja inimene letilaua taga,

kõikvõimas istub ta kontorin, pangan,

kõiknägija, kõikkuulja – fenomeen!

Tal on täitmatu kõht,

tal on lakkamatu isu:

kuigi nälga pole – ikkagi sööb,

kuigi janu pole – ikkagi joob,

ja too suure pookstaviga:

poeetidest ülistet Armastus,

pole muud tal kui loomulik talitus.

Ha, ha, ha! ja tõde? – on käega katsu,

kõik on selge ilma advokaadita:

tõde on rusik ja raha.

25

Ja tal on veel selge, kuis sünnivad lapsed,

ja kuidas nad mitte ei sünni.

3.

Raukade hommik algab salajase hirmuga:

kas selle tõuseva, igavesti noore

tulekuma taga ei hiili juba surm?

Tuleb surm rõkkava koiduna,

või langeb kord kaela nagu öö?

Ja on näha, kuis värisevad käed,

tasa lõdisevad koltunud, – haavalehed tuulen:

on’s see elu, või ainult miraaž?

on’s see unenägu, meelest mis läinud?

Ei saa aru, ei taipa enam midagi,

silmad ähmased, mõte kui udun.

Ehk ongi juba kustunud elu?

Keegi teine veel askeldab, mõtleb?

Vaevalt mäletab: elu on olnud,

vist tõest, kui ta ise ei eksi:

„see oli, kui olin veel noor!“

Jookseb silme een virvendav film...

tal on kahju, et tagupidi käiku

pole elul, nagu aparaadil, autol,

et võiks vanadusest noorusse sõita,

veel kord reisi, nagu saadanaga Faust,

veel kord olla su’ga, õrn Margareeta!

26

4.

Luuletaja hommik algab naeratusega,

naerataden luuletaja unustada katsub

rasked probleemid (vahel isegi riimid!),

mittemillestki luua katsub midagi.

Katsub ilma, mis jumala näo järel lood,

oma näo järel luua taas ümber.

Sest ta näeb, kuis metall – sularaud

vasarlöökides sädemeid pillub.

Tekib tahe – olla sädelev raud, —

laseb tõusta omast südamest päikseid,

ent ta mõte, nagu koer läbi rõnga,

pimest ööst hüppab säravasse hommikusse.

27

MULTIPLITSEERIT KESKPÄEV

Iga inimene kannab oman südamen päikest,

tähendab: päikseid rohkem kui üks,

päike südameile korrat,

päike inimesen paljundet.

Vaatke!

tulikerad tõusvad zeniiti

igast taevast, igast kaarest,

igal inimesel tükikene taevast,

tükk laotust poeedilgi lõigat, —

tähendab:

taevaid rohkem kui üks,

igal taeval omad pilved, oma jumal,

jumal inimese näo järel lood:

raukvalge, must, kollane, verev,

jumal-inimene maa pääle tood,

jumal silmaga näha,

jumal käega katsu,

raasse värviline looja:

püha vaim.

*

28

Ka poeet kannab südamen midagi,

see midagi vahel rohkem kui kõik, —

kujund keskpäeva päiksega riietet:

põlev kibuvitsa põõsas,

mis põleb, – ei põle siiski ära,

kuni jalge all muld,

keskel igaviku idu,

ülal mõtete värviline vikerkaar.

Ja südamen:

igaveseks alla tood,

kõigi rahvaste, raasside ainus:

veripunane looja – majesteet.

29

MINA JA ...

MINA JA PARIIS

Pühendus Asmile

1.

Paris et moi, —

c’est: „Boeuf sur le toit.“

(Kirjast Pariisi sõbrale.)

Olen loodud kahepaikseks, —

ei jää keskööl süda vaikseks:

sina sääl, mina siin.

Meil kahel

õguliin

ruumi tõmmat – vahel.

48 laiuskraad sääl,

miks mina 58 pääl?

Too meridiaan kaudu Eiffeli, ehk Sacré-Coeur’i

peaks minu südame ka läbistama

pikuti tuiksoone punase nööri

pulsseeriva 2° 20’ Greenwich’ist.

Olen osa sellest kosmilisest skitsist,

oo, ärge tulge mind häbistama:

asemel inimese

valind et eneselle mõrsja kivise!

32

2.

Ho! je suis mari:

j’épouse la ville de Paris.

(Kirjast Pariisi sõbrale.)

Lihase tukse:

läbi klappide ukse

minu südamest tundmuste métropolitain

põvve sügavusest valgusse

jookseb kõrgele katuste algusse.

Minu tuiksooned – Seine,

selle ähvardav tõus.

Sulle rindpeenra punane lill,

Pariis – daam saledam maine

(kellega sarnastaks,

kui sind veel rohkem ei armastaks).

Siin mu: amour sans fil,

oled nõus?

oleme mees ja naine!

Sünnitad minuga veel mõne torni:

St.-Jacques’i, Eiffeli, Notre-Dame’i,

Arc de Triomphe’i, Madeleine’i

kiriku morni,

kuhu läbi värviliste klaaside raami

vargana päike, kohalt Seine’i.

Jääd pühast vaimust raskeks, mu Maria,

tood ilmale raudkatedraali,

kun vedurid palvetaman koorin,

tahten neid lõpmatusse viia,

kes rännaten otsiman Graali, —

südamed igatsuste loorin.

33

Mina ise ka vagabund,

pääle keskööd pole und:

sina sääl, mina siin.

Meil kahel

õguliin

ruumi tõmmat – vahel.

48 laiuskraad sääl,

miks mina 58 pääl?

3.

Mon dernier cri:

Paris! Paris!

(Kirjast Pariisi sõbrale.)

Mu kirg kui Montmartre öösiti lärmitseb

taltsutamatu iha kungi pärmitseb:

sina sääl, mina siin.

Meil kahel

õguliin

ruumi tõmmat – vahel.

Jääd ikka mu südame koopa, —

painav fox-troti, jazz-bandi viis,

kui ka hukub Euroopa,

Pariis, Pariis!

mul pääle selle imelise aaria

terve maailm veel: Barbaaria.

Barbaarian,

28. VI. 25.

34

MINA JA AEROPLAAN

Sõit päiksesse:

sina, aero, – see – mina, mu vaim

tiibel, propelleril õhku laotet

taevasinna – läikesse.

1500 meetrit kõrgus taotet

ja milline kiirus, sest lindel aim.

Sõit päiksesse:

siht T(erra) C(aelum) – puurib kõrgemale vint,

suitsujuga sabana – sinine lint;

eksime udude käikesse, —

ümber miljonid kubikverstad eetrit,

tunni kiirus – 160 kilomeetrit.

Sõit päiksesse:

verstatulpeks – liuglevad pilved, —

taevatihnikust põgenejad hirved.

All – maa: geograafiline kaart,

millel mitu tuhat linnade saart.

*

Tuleb meelde, lapsena, – jutt:

ainult inglitel, lindel on tiivad,

kõrgustesse – pilvedeni viivad.

Minul kärsitul – silmist nutt:

miks pole siis mina lood lendajaks – tiivaliseks,

määratu roomajaks muda seen – liivaliseks, —

elupeenra pisikene mutt?

35

Ja kui nõlvakul tuuliku tiibe

silmasin mõttetult – poolpurjil vehkivat?

tundsin mu südamen midagi pehkivat:

kuhu saaks kinnitada purjeriide,

teha omal tiivad – mõtlesin endan,

veskina koha pääl keerlen siis – lendan.

*

Kõik pole siiski loodud roomajaks,

täna mul taevaste kajut on öömajaks:

Sõit päiksesse:

inimene lind,

propelleriga varustet rind,

taevasinna – läikesse;

mootor vurisev – südametukse,

kaudu linnutee särava ukse:

sõit päiksesse.

36

MINA & KUULUTUSTE TULP

Vaene, kuis ta kannatab, jälgige!

nagu mina keset elu püsti pant:

ikka jälle, ikka uuest’

keegi tuleb, keegi läheb,

keegi seisma jääb, —

põrnitseb.

Tal on hing, väga tundelik hell,

tal on valus, kui hingen keegi sorib,

pilk puuriv kui südame läbistab.

ikka jälle, ikka uuest’

keegi tuleb, keegi läheb,

keegi seisma jääb,

sõrmitseb,

veab näpuga

iga rida

ja loeb:

Täna kodanike klubin on maskeraad,

kinon „Surm & armastus“,

teaatrin kümnendat korda

„Vaeselapse jaaniööd“ mängitakse,

kungil müstiline loeng:

„Naine lill, kui elajas“.

Tunt agronoom

kõnet peab:

„Sugupullide valikust“...

Ikka jälle, ikka uuest’

keegi tuleb, keegi läheb,

keegi seisma jääb.

37

Vaene, kuis ta kannatab, jälgige!

nagu mina, – igal lahtine raamat,

kõike enesel, enesen kanda, —

seista paigal, kui haiseva liimiga

tuleb, määrib, nagu naine mu huultele,

märja suudluse – uvve affiši,

mees-invaliid poti ja pintsliga,

seniks poeten toetava kargu.

Appi, appi! Ma ei taha,

et mu kärisenud hinge nii kleebitakse.

Punaste tähtiga hõõguval otsaesisel,

nagu mina, pead kuulutama elu:

ikka jälle, ikka uuest’

keegi tuleb, keegi läheb,

keegi seisma jääb.

Vaene, kuis ta kannatab, jälgige!

Parem olla juba verstapost, verstaposti huikav,

säet numbrite järele ritta:

post esimene, teine, post kolmas,

nagu muumiad maanteel,

hingeks alasti number.

Vaevalt keegi jääb seisma – uurima,

palju versta veel käia,

palju versta veel sõita.

Oo, eluaeg võib sõita:

ei kunagi puudu tule verstest.

Parem telefonitulbana tukku,

öhe nutta traatide kandlel,

38

kui näha, et timukana tullakse,

kistaks maha su endised piinad,

et värskelle haavale litsuda valutava plaastri,

ikka jälle, ikka uuest’...

Parem laternapostina kumada,

tungi ruumi, nagu tungal, nagu paak;

nüüd seisa aga paigal passiivsena

tänavnurgal, nagu katsejänes juhm.

Vaene, kuis ta kannatab, jälgige!

nagu mina, keset elu püsti pant:

ikka jälle, ikka uuest’

keegi tuleb, keegi läheb,

keegi seisma jääb,

põrnitseb.

Ja ma jooksen ta manu.

Nagu vennaliku suudluse

suurte tähtedega punastega

panen kuulutuse südamelle:

„Rohkem kaastundmust,

jätke, kui võite, —

igal asjal, vaesel tulbal ka hing,

kuigi tervem,

39

pole lõhestet nii,

nagu paajatsil nukral – poeedil!“

Halastage, halastage!

Või arvab lugija teisiti?!

40

MINA & MANNEKIIN

1.

Sul on igav omi puiste kavaleerega,

mannekiin, isegi öös,

kui gratsiöös

paljuütlev kuu

pilverünkale ulatab suu.

Sinu süda olgu vedruga, keerega

kaoks valutav vaigistavan kallistusen

(naine uvveks saab sarnasen talitusen!)

Sul on igav. Su armastus välja on üüri,

mannekiin, lahti su bluus!

Sinu ihu on uus,

kõige armastuse värviga,

rinnal tõmmuka sünnimärgiga,

mida janune maha tahaks küüri

mõni armastaja joovastand, leegiline...

Ripsmeten pisar eleegiline?

Sa nutad, sul on kannatav hing?

Mannekiin, jäta vitriinid,

siidid & krinoliinid!

Jääb vildakuks vaim,

õis – klaasi taga, – taim.

41

Tule, ootab sind kallistuste ling!

Meesmannekiine totter muige

ümber. Kuula! kutsub autode huige.

Sa tõused. Muste süsikulm-looke all

kokaiinistet läige,

käten rahutu äige.

Sammun järsk kapriis,

põvven, – imelik – suurim sürpriis:

nagu kevadel kepsu lööb tall:

süda tuksuv – äkselt vallatu, poksiv,

nagu lihavõtte muna – üksteisega koksiv.

2.

Ja... vitriinilt jooksis mannekiin

№ 6,

tuliuus.

Süstles,

pää püstles,

tänavalle.

Vaht, kes pand oli väravalle

näeb: avaneb magasiin,

uhke daam,

nagu mahasaam

tal käen, – nii ruttu

kaob tänavate uttu.

42

Masin röögatav, – auto: tuut, tuut!

mannekiin kohkus:

ilm pole kaubamaja aknaruut,

inimesist milline rohkus.

Ja põksus süda – automaat

tik-tak,

tik-tak!

Sõudis,

jõudis

kohvikusse, —

piltidega krohvitusse

Inimeste laat:

smokingin, frakin,

jalakesed lakin, —

kaks poeeti, keda tähtsaiks peeti.

Esimene: elu luulest võõrutab,

saan kärsituks,

nägematu vägi mu südant sõõrutab,

olen jäänudki värsituks!..

Vitriinilt jooksnud mannekiin

№ 6

tuliuus

näeb:

monoklit säeb

teine silmale säravalle.

Tahaks välja taas tänavalle:

hirm hakkab siin.

– „Mu daam!

pilt olete, puudub vaid raam,

43

andestage!

ilm on lage.

Meie otsime luulet, kadund nümfi,

olete muus,

kes tingimata kuulub Olümpi,

veel nummergi küljen – kuus!..“

3.

Ent hiljem, – juba aasta on läind.

Ärge arvake, et mõtted mu lapsikud!

Ise olen oma silmaga näind:

mannekiinil olid nukud-kaksikud!

küljen endiselt № 6,

lahti rinna kohalt toitmiseks bluus.

Ja ta oli nii naiselik, kena:

kahe Lunastaja jumala-ema.

44

POEET JA TEISIK

Räägitakse: punktil kahel

ainumas õgujoon olla võib vahel.

Räägitakse: kehan – hing ainsam peidus,

ainus lõhnav – aroomiline taim:

ihumulla lill üksik – mu vaim.

Sellest vaatevinklist oleks siis täiesti leidus:

mina magan, keegi teine minun valvel,

kahed mõtted mu üksikun pään,

elan korraga kevadel, kõhelen talvel,

ette lamava „mina“ ise seisma jään.

Ja ma vaatlen end väljaspool ennast,

hakkab kahju sellest teisest – minust väljatõugat vennast,

ja ma lausun: „Minu keha selleks küllaltki suur,

kahe vaimu küllalt ruumikas lennukuur!“

*

Siis tundsin, kuis hakkasin vähenema,

olin väiksem kui Taavet, minu een seisis Koljat,

oma armetuse pärast pidin tahtmata häbenema:

polnud näinud oman elun veel sarnast ma kooljat.

Ja ma nägin: tolle hiiglase liikusid huuled,

ma ütlin: „Issand, räägi, su sulane kuuleb!“

Ja ma nägin: ikka suuremaks paisus ta kaust,

lamav vaim, vaevalt nähtav, sulavainena hääbus,

olin embrüo, võrrelden teisikuga, kääbus.

Siis kutsus. Ma läksin, nagu saadanaga Faust.

Tee koosnes vaid kõveraist, kurvidest,

kaks vaimu last lahti keha urnidest,

45

kaks hinge: nagu y+x,

all vahutas jõgi, vist Styx:

Mina: „Meie reis, see on kummaline nõiaring!“

Teisik: „Nõnda rändab su kosmiline hing!“

Mina: „Ma arvan, kõik nähtav pole tõde?“

Teisik: „Armas sõber, vale – tõdede õde!“

Mina: „Tee nii, et ulataksin kuuni!“

Teisik: „Tahad ületada, jõuda väljaspoole Ruumi?“

Mina: „Kas kaugel veel jumal?“

Teisik: „Otsi enesen, seltsimees rumal!“

*

Olin teinud sõidu Kosmosen – ühest otsast teise,

puudus verstatulpe teednäitav ahel,

olin õhulaev, sooritav eetrimerel reise

kahe ääretuse – x & y vahel.

Ja ma nägin: universum oli väike

jõuluküünlatena seisid minu silme een tähed,

polnud sugugi palav kääbusapelsiin – päike,

äkselt Kosmos oli otsan, kuhu nüüd veel lähed?

Een hämarus, selja taga õhetav eha,

nägin: kuhugi kuristikku maandus redel,

all lamas laip kahvatu – hingeta keha,

mu rinna pääl selgesti näha oli sedel:

„Siia võõrastel sissekäik kõvasti keelat!“

Äkselt olingi jälle iseendasse neelat,

ainult pää oli palav, mõte raskem kui leisik:

vist oli ühes minuga jäänud mu teisik?

46

MINA & NAINE 1

Ma soojendan sõrmi su südame koidun,

tiibe laotab kirg – kikas kirev.

Sinu ärkava ihu varahommikusen loidun

puhkeb armastus lõhnav, kui sirel.

Unelm idaneb: kaugel – kungi merede vahun

päike-ämblik veab horizondist niiti.

Lamad voodin oma ihade parkivan lahun,

mööda jalgu tõuseb himu zeniiti.

Roomab üles tuliämblik mööda kaela,

suu ääri, tasa puudutab mink-päikse pomat, —

näed und: hüppab hobu üle tõkke-barjääri, —

sõitja suu on küps nagu tomat.

Kiirte lingudesse mässit, nõnda hommik sind atab,

sest su süda on leegiline – palav.

On’s luuletaja pilv, mis su januneva katab,

vihma karastavat põua ajal valav?

Ristmõistatus? Sfinks? Ei! mu lahendusviis

hoopis lihtsam, – võtke naist nagu luuletust:

käed – read, rinnad – riimid... Noh, lugege siis!

ärge hülgage võrdluste suudlusi-huuletust!

47

MINA & NAINE 2

Kes meist pole lepakooresse lõiganud:

ärtässaline süda, nool – piksena läbi,

all: kuupäev, aasta.

Kes meist pole kase tüve tagant hõiganud

armsamat – uppuden tundmuste saasta,

et pärast omal häbi

tollest kahvatust südame kuupaistest,

haablehena värisevatest naistest.

Moodne armastus veereb nagu tank

üle kehade maastiku, hingede rägastiku

mäest üles, mäest alla.

Moodne süda: hoiu-, laenude pank

käiguks uksed kõigil’ pärani valla,

mille tõttu sinna varaski ei tiku:

mees, naine kaval meelituste muukrauaga;

võib võrrelda armastajat piduks kaet lauaga;

võib olla, paistab mõnel veel luule:

suu surut kui suule?

Mulle maitseb see proosa nagu õhtusöök,

soe, palav? Kuidas pliit, kuidas köök.

Ja ma imestan ikka, kui kirjanduslikust lehest

loen: avand nagu meeleoluvärsside vabriku

poeet keegi oleks, – hakkab kahju tollest mehest,

äraeksinust tundmuste tihnikusse-padriku.

48

KALENDER

49

KOLME POEEDI PÄEV

Kui on oleman: Jüri, Jaani, Mihkli, Mardi, Kadri, Pärtli, Tooma,

Jaak’a, Maarja, Mareti, 7 venna, 7 magaja, Tuhka-Triinu päev,

miks siis ei või olla 3 poeedi päev?

Ehk kui ei ole, – noh! siis peame selle enestelle looma.

*

Esimese päev oli nii:

tal ainult õhk ja päike oli prii,

kõige muu eest pidi maksma ta mittemillestki.

Ta laulis ikka sellest, mida tal omal ei olnud,

ja seda oli nii kole palju:

naist, kindlat armastust, maja aiaga, mööblit, raha,

võidusõiduhobuseid, voodipesugi polnud,

monoklit, aluspükse vistki

polnud annud saatus valju.

Aga tal oli süda nagu päike,

mille ümber ringlevad planeedid,

see andis jumaliku läike,

oo, imelik rahvas – poeedid!

isegi kurbus oli rõõmus, vallatu,

hing ajas püsti – põrmu tallatu.

Ja ta läks – rändav moosekant pilliga,

nööpaugun punase lilliga,

seni, kui sai selle, mida tal polnud,

ja seda oli nii kole palju:

naise, armastuse, maja aiaga, mööbli, raha, võidusõiduhobused, monokli,

kuulsuse, mida loota ei olnud.

50

Siis mehest jäi järgi külm kalju:

unustas üldse luuletamise,

südame tujudega tuuletamise,

ja ka praegu ei saa seda keegi külge talle pooki.

*

Teine poeet oli hingeliselt habemik,

ihu samuti okkaline – karvane,

ainult päälagi paljas – lagemik.

Iga päev tal eelmise sarnane,

täis seletamatut härma ja tuska:

sest tal ei olnud ka mitte midagi,

pääle paberi, trükitähe;

(kui vähega luuletaja läbi saab,– üsna raske on usta).

Ja ta laulis ikka sellest, mida enesel teps ei olnud,

ja seda oli kole vähe:

ta ei mõistnud üldse midagi tahtagi,

mida tal tõesti polnud.

Kitsa isiku ringi sulus ahtagi,

oaasitu oli ta ridagi,

iga värsss, iga riim. Teman polnud poeeti,

kelleks teda peeti.

Aga enne kui suri, viskas lõhkeva epigrammi ministrite looži,

too purustas küll ainult lõhnava roosi

ministriprovva rinnal.

See oli jumalik žest.

sai kahtlus pest:

uus luule oli tekkind maapinnal.

Oleks mõtelda, arvata lollus,

et kirjuta ainult võib sulega.

Hää riim, – kui plahvatab lõhkeollus,

poeeme võib luvva ka tulega,

51

tulisõrmega: „mene, mene, tekel uvarsin!“

Poeedid, sõtta hanemarsin!

*

Kolmas poeet oli väga petsik:

jõud tal määratu, mõttelend metsik.

Ka temal ei olnud mitte midagi maapäälist, —

notaariuse kinnitet – nimetamisväärist.

Aga kõik, mis gloobusel, tegi ta omaks.

ka selle, mida keegi polnud tähistanud – näinud.

Maad, kun varem küllalt reisiti,

kinnisilmi kun inimesed käinud,

tema värssen kajastusid teisiti.

Ja teiste ilmjagude vahele kommaks,

õigemini – sidemärgiks, lõi oma ilmjao,

millel sünnivad fantastilised toimed,

kuhu teisi lastaks vaadata kaudu südame prao:

kõik ujub sääl,

oleks nagu oimed

tervel ilmal,

kunstniku silmal.

Jumala vaim lehvib vee pääl.

52

PUUD DETSEMBRIN

Öö külm: raud, teras:

süda jänesena keras,

lumihangede puuvill lokkab põldel.

Ööpesun blond: alasti kask,

mände hallane vask

sooja’i saa tähtede koldel.

Okste sõrmed õhku haaravad – päikese järele,

kokku vehivad tuulen puude haralised käed,

nagu voorimehi pukin seda tegevat näed;

taevatuli viid maakera teisele äärele.

*

Luuletaja samuti puu,

öökull ta oksil: „Huu!“

Keset tuisuseid, lumiseid lagendikke,

ollen tõugata tormi ja tuule,

ollen närinud veriseks huule,

registreerid südamtermomeetri kummalise rikke:

näitab 30 kraadi alla nulli,

vahel küünte õudse öökulli

pulss vaevalt: tik-tak!

Keset kõledat ööd omi palavamaid salme

nagu Kristuse eesli ette laotan palme,

kaskkahvatu nägu, pulss: tik-tak!

Luuletaja kõveran? – Ei! sirgena püsti,

et Kolgatalle kanda oma südame risti,

viisi tuttavat vilisten fox-trotist,

taaruden joobnuna saman taktin,

naljakat leida võime suremisaktin,...

kui lahkub hing keha nahksest kotist.

53

ÜHE TIISIKUSHAIGE PÄEV

Nagu seinakell hooga võtab löömiseks,

hammasrataste katkuval raginal

hüppab tsiferblaadist välja naginal:

kuk-ku, kuk-ku!

lind – automaat – kägu kahe klappukse vahelt

surma ennustavalt, kevadiselt, üsna mahelt

kuk-ku, kuk-ku!

Sinu suu pole ammu enam söömiseks:

ikka nagu tunnikella karbike – puur,

lahti,... kinni klapp – ülemine, alumine huul, —

köh-öhh, köh-öhh!

Nõnda lööd sa: pooltunnid, veerandtunnid,

kannataja! ennast veel naeratama sunnid:

köh-öhh, köh-öhh!

Vahel sülitad kummalisi punaseid roose,

terve lillekimbu hoolikalt vette,

kahvatad – ümiseden enese ette:

no-noh, no-noh!

Ja jälle too rõõgav tunnikella ragin,

nägematu käte kauge sumbutet plagin.

O-oh, o-oh!

Ja sa suurendad vaigistusannuseid – doose,

üle näo lähvad kramplikud muiged.

Sügis! Lõunasse kutsuvad luiged:

klugh, klugh!

Oled vaevat nagu kurjast vaimust Saul,

kungi kõrgel Taaveti luigelaul:

klugh, klugh!

54

ÜHE SURIJA PÄEV

1.

Päeva algel, —

sinkjas hall

uduvall

silme een:

päike veen.

Taeva tsink, —

surma mink

palgel.

Mees tumm

äkselt: palju täna dollar?

3 (kolm)... 2 (kaks)... 0 (null)?!.

kõigest?! Sarnasel korral

suurem summ!

Kull või kiri, kiri - kull?

3 (kolm) 2 (kaks) 0 (null)

2 (kaks) 0 (null)

0 (null)!

2.

Keskpäev:

miks nii kuum,

köet ilmaruum?

40° C termomeeter...

arst, kampfer, eeter;

120 pulss.

Dollari kurss,

tõuseb, näen.

Visioon:

raudtee mäkke viib, —

55

Börs.

Tallinna börs.

Kursid 6. augustil 1926. a.

3 (kolm) 7 (seitse) 2 (kaks),

oo, – see propeller + tiib, —

lend – õgujoon:

dollaril taevasteni vaks, —

3 (kolm) 7 (seitse) 2 (kaks)

7 (seitse) 2 (kaks)

2 (kaks).

3.

Õhtu:

punane joon, —

tuiksoon,

süda kus?

Miinus, plus...

Äkselt kramp, —

elulamp

vajab õhku.

Surmani – samm,

dollar ei maksa midagi,

0 (null) 0 (null) 0 (null)

(nagu minu ridagi).

Mäest alla jookseb tramm:

hing lahkub kehast – seebimull:

0 (null) 0 (null) 0 (null)

0 (null) 0 (null).

0 (null).

56

ÜHE KOSMOPOLIIDI PÄEV

1.

Sellal, kui mina magama heidan,

Ei tee seda kahjuks terve ilm mitte.

Kui oma pää ma patja peidan,

ei tee seda maakera mitte.

Ja mul on sellest nii üpris kahju,

et taga isiku ahju

elan: koldel kilk,

nagu kilk.

Sellal kui mina naise võluvusel andund,

teda janukalt suudlen,

äkselt mõttega kosmosse kandund, —

iseenesen juurdlen:

kuidas suudelda tervet maailma,

naisil’ korraga vaadata kõigile silma?

Ja mul on sellest nii üpris kahju,

et taga isiku ahju

elan monogaamiline putukas,

olgugi laulev – jutukas,

nagu koldel kilk,

nagu kilk.

2.

Kui siis hommikul ärkan,

meelehärmaks märkan,

et samal ajal, kui mina virgun,

raskest unest tööle sirgun,

57

neetud yankee kangi Ameerikan pöörab alles külge,

kõrval abikaas

padjun – rasvaden maas.

Sest tekib mul tülge,

ja ma lohutun naisen – kolibris,

kes kui vinjett – ex libris.

Andestan, et Kolumbus, mitte mina

1492 – pääle otsingu teerikka

leidis üllatuseks mandri – kaks kolmnurka – Ameerika,

lisaks Vaikse ookeani tundmatu sina.

3.

Kui mul keskpäev, – tööle jällegi rakendun,

alateadvusen kosmiliselt akendun,

mis siis välja vaaten näen:

Suur-Britannian – Inglismaal retti:

mrs. Lloyd George’i prille, nende ketti

otsitakse (kaotand hajameelne!)

Prantsusmaal m-eur Caillaux portfelli,

mida ei saa kaubamajast telli

(kõik Pariis sest kidakeelne !)

Edasi läen:

keegi Alpiden ennast tahab üllata:

turist ronind Jungfrau tippu,

et kõrgusest alla süll’ata,

lasta lehvi ninaräti lippu.

Rooma paavst ootab Issanda audientsi,

kardinaalid patustuseks mõnda litsentsi.

58

4.

Aafrika mustad neegrid oma isamaa pärast

nutavad valgeid pisaraid.

Ehmun põrgulisest kärast:

armukadedust palmipuu oksil lahendavad —

ahvid troopika kirgi jahendavad,

võtten naisiks omi lihaseid sõsaraid.

Siin konstruktiivne elevant,

mu värsijalgel käima pant,

teeb lüüriliseks loti.

Rändan läbi,

vahel hakkab juba häbi:

šimpansest himurast kuni hottentoti.

Näen: džunglin Tarzan

peab lõvide jahti.

Zebravarsan

hüppan muredest lahti.

Ent kavvaks? kõigest traagilisem

raskevaagilisem

(isegi krokodill nuttis!)

mu südamelle jaanalinnu saatus,

kes kasvatas sabale välja kist sulgi,

sest tema uhkuse tutis

polnud neid hoopis, nagu mul’gi.

Linnu kannatus pikk, —

see klassikalise kurbmängu 3-as oleks vaatus:

aeg – anno 1925,

tegevuspaik – ekvaator, Kapstadt, Mosambik,

tegelasiks – ärimehed, neegrid,

dekoratsiooniks – palmid, võime võtta ka seedrid.

Ja see oleks kõik siis,

kui unustada jesuiitlik diplomaatia,

mille vastu musta südame must antipaatia.

59

5.

Aasian lendasin: kukk nagu aiale,

tõusin kõrgele üles – Himalajale,

mis mu all nagu küürudega kaamel.

Kaugel taga selja Siberiga jumalagajätt.

Vaatan, mis paremat, pahemat kätt, —

näen: Hiina kiivsilmdaamel

ülalt vaadaten üldse pole jalgu.

Kipub silme een minema laama:

püha ahvina troonil Dalai-Lama,

kellel samuti näha pole lõppu, ega algu.

Ja hiiliden veidi India poole,

mõtlin: ka värsil vaja lüvva alt

kõik jalad, mis tallat on rakku,...

kui ülevalt

pöörden näo, näen: noaga makku;

too harakiri – soole järel soole

julm jaapanlane sisikonnast kerib,

kuni surm ta pärib, —

sest ta polnud leidnud süütust

geišaks müütust.

Muide Nippon —

pika kätega gibbon

haarav järele Siberi, Sahaliini

üle oma kodumaa piiri.

6.

Austraalian öö, näha võimatu,

kogu mandril kuulda: peninukid, nahkhiired

lendavad. Öökullest sõimatu

lahkun. Võib olla: neegri siginemise eest valged

60

hooldasid. Võib olla: kõrvu magasid kahe värvilise palged

lahkuminevad, – päev, teine öö.

Võib olla edenes „tsivilisatsiooni töö“!..

Sinimägedel päikese kiired

jäid nägemata, samuti lind,

kelle sabaks on muuside lüüra.

Võib olla oli viimane müüa,

võib olla oli odavgi hind,

vahest leelotajal’ mõnele kinki:

võiks istu et lüürikute pinki.

Võib olla magas loomake – känguru,

laps peidet tal – pakikene sahtli, —

kaks silma ainult näha kaudu pilulise uru...

kui mu süda ka nõnda käiks lahti!

7.

Eestin kuu pääle vahtiden hulusid

pääle penide: rahvas, poeedid;

selleks päevad, ööd, nädalad kulusid,

tõusid taeva poole hädalduste leegid:

polnud aru saand keegi, kuuln’d, näinud,

kuidas vabadus kaduma läinud,

et tegelikult: vabasurm oli vaba,

ehk tundmata maa kaugel ookeani taga.

Mühas, lokkas, õitses, haljendas tagurluse kaer,

tervest Eestist oli kadunud südamlik naer.

8.

Kui kõik nähtud, läbi kosmiline varia,

silmad väsinud ümbritsevast kudust,

61

uus ilmajagu – manner: Barbaaaria

äkselt kerkis kui viirastus udust.

Nägin: südame Vahemeri vahutas,

hinge ookean polnud mitte Vaikne;

kõigest ilmast piir nägematu lahutas,“

polnud enam mu isik kahepaikne.

Jooksid sulinal verisoonte paisutet jõed,

ojad kevadised pääsenud valla,

ja mu tundmused olid kui vallatud õed

kättpidi mäest libiseman alla.

Ent mu vaim siit neid kaugusi nägi,

oli veetlev avar, panoraam – vaade.

Küllalt kõrge Barbaaria päälae-mägi,

et vaadata üle kiltmaade.

62

ÜKS ARGIPÄEV

1925:

õhurõhumine mm. 755,

temperatuur C° – 12,

tuulesiht N.-W.-st

üks sügispäevist neist,

mille jätaks, põgeneden eest,

nagu Potivari naisele kuue.

Pean sõitma läbi nädala tunneli,

iga päev toob õuduse uue:

tööta tööline, nagu Jehoova,

6 päeva lood kõik, mis luvva,...

üks,... kaks,... kolm,... neli...

kosmos valmis, võib terviseks juvva.

Ühe ala jumal unustanud vajaliku – loova:

ühtki värssi polnd kirjutand „jumalikku“ (sigadus!)

sellest nende argipäevi proosaline igavus.

Kust poeetki sündi võis pühapäiseks,

kuis temagi kalendrit võib muuta,

kui ta ju loodud on proosaliseks – maiseks,

luulegi väärtuse kaotand valuuta, —

kui lehen – must valge pääl:

Eesti tulevik – edu,

või, sigade, munade väljavedu!

see olla mõistuse hääl.

Ja Päevalehen suurelt: täna Grand-Marinan

maadleb lihunik Joksa.

Kõik unustand oleme – lahkunu piinan

kannataja – kibuvitsakroonide Oksa.

Kogu huvi keerleb lihunikke, lihapoe ümber,

tänapäeval küljen – nagu tapahärjal number.

1925:

õhurõhumine mm. 755.

63

LISAVÄRSI-PÄEV

Viis ilmajagu – viis.

Kuu kodu? – „Neljal ilmakaarel!“

On minun endan paradiis, —

aed õitsev põvven – südamsaarel.

Veel Hää- & Kurjatunde puu

täis oksad varisevat vilja.

Kel hammustuseks valmis suu,

see maitsku, kuni pole hilja.

Eks vaata, naine, himu kuis —

must madu kisub ennast kerra,

näe, värsked oksad elupuis,

käe sirutan su õite perra.

Nii tekib värss, – kui tõusang – koit

mu hinge punasemal foonil.

Ent hiljem, kui on kustund loit,

surm istub kuninglikul troonil.

Kord hommik, keskpäev, õhtu, öö

koos hingen: elan neljal plaanil.

Kun troopika, ekvaator – vöö,

sääl hõljun vaimu aeroplaanil.

Planeete ringmäng, keskel päike,

maakera pöörang – suur paraad.

Näe, meridiaanid teevad käike,

kaob laiuskraadi järel kraad.

Näen, maastik rulluv: külad, linnad,

jõed, järved – peeglid, meri – laik,

kun supleb taevas, pilve rinnad

piimvalged. Suun mul imar maik.

64

KIRJAKAST

65

KUU CÔTE D’AZUR’ILT.

RUDOLF TASSALE PÜHENDET

Võõramargiline, —

kiri frangiline.

Kungi ilmaruumin ekvaator – pael,

troopika vöö,

kungi särab põhjanael,

maakera mässivad liaanid:

laiuskraadid, meridiaanid;

kungi hommik, kungi öö.

*

Süütan fosforlise jaaniussi – aju

rakukese – 1/100 voldilise.

Algab kujutluste Marathoni jooks:

veri voolab – golfstrom,

kitsaks jääb tuiksoonte joom,

kanda ma südame leegilise,

kaudu rinnakasti vangla kondilise

tormata lasen tolle kosmilise raju, —

tsüklooni-keeru magneedilise,

Kõik tõmbetuuled ma endasse tooks.

*

66

Tahaks elada Côte d’Azur’il,

kõndi palme avenue’l,

lamp – päike kun taeva glazuuril

harva pilve abažuuri all,

kun maakera pall

alati rohelisel rüül,

Aga ma tajun: tahte raadiolained

lõpevad sääl, kun selleks antenn:

Côte d’Azur’il, mõnel rannikul troopilisel.

Minu nägemine – traadita,

otsatu – laiuskraadita.

Nood mandrid, kuhu veel pean saama,

juhiks südame kompass, kun S, ant N,

O, W. Nagu merimehed kained:

Kolumbus, Vasco da Gama

rännakul kaleidoskoobilisel, —

tahan leida mandri – kallima aare:

uvve südame ärtässalise saare.

67

KIRI PARIISI

Madaam,

milline panoraam!

Teie kiri uvvest silme ette manab:

praegu hommik – udulooritet lamab

äsja uinund Pariis, —

naine veetlev, ikka noor,

mitte nii nagu teised näht linnad.

Näen, haihtub kui udude loor:

Notre-Dame’il pea neitsilikud rinnad.

Ohvriks valmis mu südame hiis.

*

Sinu hingamine kuum, ihu palav,

tunnen: iharust soontesse valav

päike, tõusev, tulipunane, verev.

Õhtul linn vaid kui laevastik merel:

ilutuleden Eiffeli mast,

linn on särav nagu kalliskivi kast.

Tuleb öö, sind kuulatan, haistan,

end su tulikahjun soendan, paistan,

kohal linna, näen: pühiku võre,

see su mahlade pakitsev nõre.

Oo, siis nõrked sa vahel mu käte,

minnu voolab Seine’i sulisev läte,

omad käed su kaelaehteks kingin,

vastuarmastuse igaveseks tingin.

*

68

Madaam,

milline panoraam!

Teie kevad on õitsev – purpunrne,

teie taevas on hõre – ažuurne,

läbipaistev vaid pilvede loor,

Meie päike on kustunud ääs,

keset taevast – sidron prügikasti visat,

tasa venib pilveräbalate voor,

taevasuule pole minki teps lisat.

Võta omaks, võta omaks mind, Lääs!

Tahan olla su uulitsate rüpen,

naine magav – Pariis!

Minu süda stardib kauguse hüppen,

hüpe – kilomeetreid 2005.

69

KIRI SUURLINNAST (VITRIINID ÖÖSEL)

Majad vaatavad akende silmega

tänavvaakumi kaudu vitriinide prilli.

Jääb seisma mõni daam koketteeriva ilmega

ette magasiini öise dilateerit pupilli.

*

Vitriinid – linna põllud – nurmed kahelpool teed,

pange tähel’, millist annud nad saaki:

jaaniussidena kalliskivid, pärlid, särakeed,

pilk filmib juveelide paaki.

*

Silm silma vastu meeldiva ehtega:

särajanunev daam leidnud kõrben oaasi.

Rahupalmipuud siin kuld, hõbetet lehtega,

terve paradiis koos taga läbipaistva klaasi.

*

Vastu maiustusi peegeldub, – parem sort:

viinamarjad, veinid, apelsiinid, – pildiks

konstrueerit, raami sulut (jury hinnat) nature morte,

„inimhing“ võime panna nimeks, sildiks:

*

Elu koosneb vitriinest, vaateakendel – hing:

pesu – tundmused õrnad, mehe igatsus – kleit,

meeleoluks naise jalal muutub kuldblond king,

siidsukk uvertüürina kuulutab reit.

*

70

Bluus kerge – siidpilv, samet – peopesa kuum

ümber piha, ümber võpatava rinna.

Ainult riietet kehal on väärtuslik tuum,

ainult katte all väärib oma hinna.

*

Olen armukade vahel: nahk, riie, metall

katab naise, langeb ümber ta kaela.

Oh, oleksin mina see siidpehme sall,

käed moodustaksid kallistava paela!

*

Minu armastus haarav – siidvoodriga hõlm,

soe kaitse vastu puhangute – tuule.

Kahest kehast seot, põimit saab hingede sõlm:

huul katab teise alasti huule.

*

Minu hing linna-öhe on akendet,

värsid – valgustet keha vitriinid.

Olen ise oma rõõmu ette rakendet,

mind suudlevad vahelduvad riimid.

*

Jään seisma: daam – automaat, mannekiin,

vaateakende šarm – Kolombina

mu een äkselt, – olengi õrn Arlekiin,

ah, muus, jäta järel’, ära piina!

71

KIRI PISILINNAST

Olen kui kuutõbine,

korstnapühkijana valmis üles katuselle ronima;

õhk puhas muide, – süda ainult nõgine,

raske mõtelda, ärkvel pean sonima.

Tühjus haigutab. Tänav – suur surutõrs,

kun viinamarjaks süda, hing, vaim – terve mina;

ülal taevas – letargiline kanaõrs,

kun kanadeks pilvede kaelavajuv tina.

Näod mööduvad võikad, jäik lõust, —

kogu: argipäevast ilmetuks, proosaliseks litsut,...

teine,... kolmas,... – ikka samast veel tõust,

mõtteist päälaed (nagu juukseistki) õredaks kitkut.

Tuigun udun, – ou taaruv mu samm

järel tühjuse armutu knock-outi, poksi.

Pudukaupluse ärisilt: – igav, tüütav monogramm,...

aken lahtine kaela kallab foxi.

Ikka allapoole – õlgadelle taevakonkaav

vajub. Päike – pää verine orgil.

Minu südamen heliseb kõrgeoktaav,

silm õnnel, nagu õngitsejal korgil.

72

Maa. Meri. Õhk. Tee – kungi, ruumiviiv joon,

valgus kutsub, – seni leidmata kiired.

Südampimedusest punasena purskab tuiksoon,

ajun jooksevad mõtted nagu hiired.

Laev rühib, rong ruttab, traavib tramm,

õhun mängitakse tuhandeid kandleid:

terve ilm – saatejaama kutsuv raadiogramm,

lähen otsin uusi – leidmata mandreid.

73

KIRI KÜLAREALISMI MAALT

Maastik – mantel, metsad kaugel selle hõlmad.

Võib olla?! Talud hangede lõukel.

Võib olla! küürun Quasimodod – nõlvad,

ei lää sirgemaks sammude tõukel.

All surnulina: kooljad – nurme laibad,

hambaid logistavad sinikülmad sood.

Lumipuuvillast sooja ei anna vaibad,

käivad pääle sest halltõve hood.

Varahommik. Talv. Laenab kuke hari

puna horizondil’, kuuluten koitu,

Laudan mäletseb iniseden kari,

põhku oodaten küna man, toitu.

Näen: sündind saman põhun, saman sõimen

Jeesus Kristus ja... külarealism,

mis kõigen oman koen ning lõimen:

elu jäljendav pinnapealism.

*

Loob elu novelle, ise pakse romaane

nõnda täpseid, et vaevalt võib usta;

talupõranda ja lae – kahe koltunud kaane

vahel: Maret, Mart, Kai, Jüri, Kusta.

74

ELUTÜDINU KIRI

Rind kust usk

hiilind välja: varas.

Must külm tusk

südamen. Surm – paras.

Pään must hiir:

mõte närib aega.

Ruum – hall viir.

Kaalun elu vaega.

Põu: tuks, tuks!

süda, tahad minna?

Lai suur uks

lahti. Lähed sinna?

Koht vaid kust

pääsmist pole. Valgus

– siinpool ust.

Sääl on lõpp, siin algus.

Riist külm. Kuul

lükkub ise rauda.

Järsk hiil – tuul

puhub elu hauda.

Helk, – hull naer

kisub ruumi kaheks.

Peon kuld aer,

olemattus – laheks.

Hing – must vaip,

keha – katkend ahel.

Põrm vaid – laip:

asi asju vahel.

75

HALL REISIKIRI

Suvel rohelisel foonil —

udu värvikal toonil:

kitsarööpaline ähib,

suitsulinikusse mähib

tuntud maastiku – rulluva päiksen:

meie sõidame vabariigin väiksen.

Igal platvormil, jaama een, ristteel

õuen, põllul, lõhun, nõlvakul,... ikka veel,

kraavikaldal püsti karuohak, takjas:

kaitseliitlane poosi võtnud hahkjas.

Eemal maantee ussina siugleb,

hall ratsanik püssiga liugleb,

näen: jalgrattal, jalgsi ja ratsa

samma ülikonda kinni tõmmat vatsa;

terve Eesti mingi kasarmu – tall,

reisikiri sellest rõõmuta – hall.

*

Õnneks peatas vedur – ajas politseina vilet,

ainult kahju, et siit välja ei vii mind mu pilet!

76

KEVADKIRI

Täna lind lendas tuppa läbi õhuakna lahtise

nokan pesaks kogut materjaal – pudemed;

kohkus: silmad läksid suureks, suust udemed

alla langesid vastu ta tahtmise.

Pöördus, sööstus jälle välja päiksesse,

kadus laotuse lainetavva sinna;

kadus hõljuva hommiku läikesse:

juba kevad oli tunginud linna.

Polnud märgand seda varem, et särava

kevad paisand oli päikese palli,

otse ette mu südame värava,

olin eland taga imelise valli.

Äkselt tundsin endan soovi õhkuva:

linnu poetet udemeist ehitada midagi.

Kas peab siis luuletaja ennast ainult lõhkuma,

ilma valuta et luvva ei saa ridagi?!

77

KIRI NOORUREILE

Aeg sisuliselt, vormiliselt viril,

süda okkaline – kerra tõmbund siil,

noorte luuletaji värsse tiri-liril

puudub purjeline tuulehoog – hiil.

Vaatke ringi: karbist roomabki tigu,

jääb sisalikul liivale kest.

Näete porilombin püherdaman sigu:

oma moodi nemad värskendet – pest.

Teie istute aga edasi Noor Eesti kalmistul,

maet Siuru, te kõnnite haual,

Ja pöörate lehekülgi salmistul,

mis kolletanud kirjanduslaual.

Jätke maha luule surnuaed – Manala,

kun armastab vanaema istu!

Heitke, unustage igavesti Vanala:

ajalugu päevavalgel kistu!

Igal kevadel rohelisega kattub

puu, põõsas, – see hästi on teht.

Oma õitsmise ihadesse mattuv

saagu värskeks oks – südame leht!

78

KIRI „JUMALIKULE“ POEEDILE

Kui öelda: „olen jumalik poeet!“

kas arvate, sellest on küllalt?

Kui vaadata alla: vaevalt 3/4 süllalt

üleolevalt, kloun – majesteet.

Ärge arvake: olen Teile õel,

selleks puudub mul kõigiti alus,

kuigi ridade piste on valus,

mõtte kõhu all mürgine nõel.

Olla jumalik, – kosmos looge – ilm,

tööst haarake enne argipäisest!

Puru puistate lüürilisest käisest,

millest vesine lugeja silm.

79

KIRI ÜHELE ARVUSTAJALE

Kui inimene haige, – palavikun maas,

tal pannakse kaenla alla kraadiklaas,

saan aru: seda hädasti tarvis.

Kui majan, kun keskkütte torustik kuum,

vanaisal, saan aru, veel vilu näib ruum,

loetaks pügalaid soojamõõtji sarvis;

saan aru, et termostaadi elavhõbe tõus,

mõõn uurimusiks vajalik: oleksin nõus.

*

Värsi kaenla all termomeeter, – võte uus.

Teie arust peaks palavikun olema muus?

pulss kiire ja haiglane pinge.

Teie arust luule halltõve lüüriline hoog,

külmavärin – laine kuumuse, golfstromi voog,

et soojendada külmavõet hinge?

Noh, sarnasel korral: kasuk selga, siis loe,

mu lugeja, arvan, et hakkabki soe!

80

NATURE VIVE
& VÄRSSASJAD

81

PEGASUS PROPELLERIGA

Kõik oli väga vaikne:

rahul Pegasus man täidet märsi.

Loomingajalooliselt kahepaikne

leelotai mõne kopitand regevärsi

tuhnis üles, – uvve sõna lisaks Wiedemannist

sellest kõneldi kui võrratumast annist.

Eesti ei märgandki hädaohtu,

loomake rahulikult söönud oli rohtu,

kablatet karjamaal, ümber kraav.

Tasahiljukesi kauge surin,

lähemalle aeropropelleri vurin

+ benziini lõhn.

Virgus hobune kõhn:

loomake äkselt nagu saanud oleks kaeru,

imelist hirnumist – hobuse naeru

kuuldi, lisaks kapjade traav.

Nähti: loom eest & takka

lõhkus kärsitult õhku – juba lendas.

Rahvas jäi vakka,

mõtles iseendas:

kas sel kurjal

üldse veel sõita saab turjal?

Hiljem, kui oldi juba kõneld,

tekkis väikene segadus,

kuuldus üsna julgesti mõnelt:

marru olla läinud meie Pegasus.

82

Olla näht: keegi, surma kes ei pelga,

luulejulgus kellel silmin,

nagu kinon – Ameerika filmin,

õhun aeroplaanilt hüpanud perule selga.

Olla näht: kapjelt pudenend Maarjamaa muld,

ratsu traavind üle kodumaa raja,

ninasõõrmeist puistaten tuld —

läbi Ruumi, kaudu pakitseva Aja.

Ja kui see oli näht,

sellalt ilmaruumi saabus

taevalaotusse – propelleriga Pegasus,

uus – nägematu täht.

*

Mina ise nägin: silme fosforline sära,

tormtuulena lakk,

lipplehvikuna saba.

Õhku jäi ainult: zik-zak,

tühja talli ette taba.

*

„Hamin“ oli mures!

ei teadnud – polnud uurind:

kas Pegasus

oli ruun, täkk, ehk mära?

see teadmatus kivina lasus...

Ka arvustajad seisid tühja luuleküna juures, —

kuhu Aeg suure augu oli puurind.

83

EESEL

Kun on see Jeruusalem, kuhu sa sõidad?

kui nõlvakuil liuglevad rongid.

Mõne Marathoni jooksja ehk võidad,

poolsurnuna finiši longid.

*

Auto mõnitab su jalgade kiirust,

oled eksitus – anakronism.

Meie vaimustame aeroplaani tiirust,

kõik su olemine mingi sofism.

Biedermeierlik stiil – seisak jalgel,

su kõnnak – mu silmal kõrvalops;

sul ohakate kibedus palgel,

ainult ohkamisest täitub veel kops.

*

Palmioksi: sa laotad omi kõrvu,

näen ripsmete pilliroog kõigub

kohal silmade Jordani. Põrmu

vaade langeb – ja igatsev hõigub.

Puhas liilia – järvveten tukkuv:

pupilliden helgib su hing,

mõte värviline argipäevan hukkuv,

vaim – tuikeste lennuskelev ring.

Otstarbetu oled nagu luule,

töö väärtus – mõned närused pennid.

Poeet sulle sarnane, kuule,

aja püsti omi kõrve antennid!

*

Pole alust mingisugust hüpoteesel

nagu oleks sa taipamatu-rumal.

Kes lausub seda, ütle talle: „eesel!“

sinu seljan ju sõitnud kord jumal.

84

VARBLASED

Proletaarlased olete linnan ja maal,

teie siristate internatsionaali

varahommikul, kumab kui koit,

päike-punalipp tõusman zeniiti.

Teie hääl nagu loodud on miitinguiks,

aiateivas saab kõnetooliks,

põõsas kateedriks.

Vahest lärmitsete katuse kambrin

all räästa, poolpimedan urkan,

kust kisaga näljasen nokan

äkselt rabinal – purustav rahe

valmind poidele langete parven,

võidusiristusist ilm aina rõkkab.

*

Reaktsioon – tulev talv,

kuub õhukene hall.

Oo, raske on külmuse surve, —

kinni häälgi kurgun.

Kevad annab teile tagasi rõõmu:

toote siristava nokaga lume alt

tera toitva kõhtu hobuste kingist,

meile nokite kevade tärkava,

päikse meelitate pilvede hangest.

*

– „Kõigi maade varblased, ühinege!“

85

PÕRSAD

Sigade arv Eestis 1926 a.:

333,1 tuhat.

(ajalehist).

Pajul sünnivad kevadel urvad,

põrsad emmisel – roosakad baby’d.

Sea silmad melankoolsed, – ikka kurvad :

laste rasv, millest valmistakse seebid.

Sinu jumal, siga, – inimene noaga,

tappev lihunik – vilunud maag;

tapatööd teeb oma jumala loaga,

kes vist ise ka antropofaag.

Roosad põrsad! teid seana põhust

käsi haarab, surut kärsale koon.

Roosad röhatused ministrite kõhust

hiljem tõus’vad, kui raut täien hoon.

Roosad põrsad – meie tulevik roosa,

Eesti majandusliku tõusangu loit.

Siga – luule, muu kõik – igav proosa,

meie sealauda põhust tõuseb koit.

86

FIVE-O’CLOCK DANCING

1.

Laudade nelinurgad inimbukettidega,

klaaside kuristikku haigutavad pudelid,

seisvad: kaelsidemeiks kleebit etikettidega

maalimisvalmis poseerijad-mudelid.

Hõljub inimnägudel udu, miski aur,

taktikepp välgatab, äkselt saab nooleks,

sürtsatab tärisevalt, lõhkeb litaur,

piksena vaikuse käristab pooleks.

Saksofoon paiskab zik-zakilise heli,

äiksena lainetab trummide põrin,

flööt hulub sekka – kurb kuutõven peni,

kondina noot mõni kinni vahel kõrin.

Kisendab viiul omist kaasvendist üle,

banjo on pisarain lämbuman baby,

võet kellelt emarind, imetaja süle:

pesemisel silma ajand lapsel keegi seebi.

Kontrabass norskab – rauk, perekonna isa,

pasun nuuskab rahulikult tilkuvat nina,

klarnett – imetaja suhu topib nisa,

kas ta tõest’ piima annab, seda ei tea mina.

2.

Õlad – vaekausid tõusvad üles & alla,

liiguvad rütmin, üha askeldavad jalad,

inimeste kehad paisat segi – pilla-palla,

nõnda vaid kudemisel sõeluvad kalad.

Viiuldai äkselt oma rinna ajab ette,

võpatab virguden rauk – kontrabass,

armunud pilk hüppab alasti vette —

silmade sügavusse tuuker – grimass.

87

Muheleb daam, pakub kulda – omi hambaid,

kõigil on teada selle naeratuse pankur.

Äkselt näen jalgu – korinthilisi sambaid,

käsivarrel võru: rist, süda & ankur.

Rinnad litauridena sürtsatavad kokku.

tagumik veereb: teljel maakera – gloobus.

Nuiad alarmiliselt trummil löövad lokku:

jazz-bandist, fox-trotist saal rõkkas – joobus.

*

Rahuldustunne veereb tankina. Ent

oleks nagu vari miski valguse kõrval:

poeet ikka üksik – platsil seisev monument,

liblikuna hing valge kinni jäänd tõrval.

JAZZ-NEEGER

Sa meeldid mulle inimene – öö:

päev kahvatu – ise ma valge.

Sinu nahk – tõmmu troopika vöö,

ainult silmin helgib koidiku alge.

Sinu naer – valge elevandi luu,

näoöön tähed säravad – hambad.

On karjatada taga su suu

sülje pesust tulnud määgivad lambad.

Suu punane, ümber mille kramp,

epileptiline hoog kisub kokku

kogu keha. Ent jalgade tramp

lööb tantsijate südameil lokku.

88

Lööb sisse käte sähvivate välk,

pikne järgneb kohe: trumme põrin.

Toores kisa lisaks – õuduseni jälk,

nagu oleks sada konna sen kõrin.

Paled punni puhud, lõhkeb kuni toon,

banjo hädaldab: häälen must pisar.

Melankooliat lõõtsub julm saksofoon,

on krokodilli hambad sel kisal.

Musta murena püsti tõuseb juuks,

valged silmad alt sähvatavad ruumi.

Võib olla: kurgun nutt – luksub nuuks,

teiste rõõmust kogud pisaraid kuumi?

Jazz-neeger! sul mu süda – oaas,

kui puuduvad hingen sul palmid;

kõrbend Aafrika sääl, siin roheline aas,

võta vastu need lilled – mu salmid!

*

Sa meeldid mulle inimene – öö,

päev kahvatu – ise ma valge.

Sinu nahk – tõmmu troopika vöö,

ainult silmin helgib koidiku alge.

89

KEHA JA HING

Nagu rahal: kiri ja kull,

keha hingeta, hing kehata – null,

koos – inimene, midagi väärt.

Keha hingeta: järel jääb laip,

hing kehata: puudub sest taip,

ruum, lõpmatus, pole millel äärt.

Joodame kokku kaks elementi,

lisame sugupoolte hoidvat tsementi

saame vormeli: Hing + Keha,

saame mehe, ehk naise, —

müsteeriumi maise.

Mis võime selle lahenduseks teha?

Kas algaineid uuesti lahutada, joota,

mis võime loodud inimese keemiast loota?

Mehe keha + naise oma = joobumus,

mehe hing + naise oma = armastus.

Mehe keha miinus naise oma = loobumus,...

andke andeks analüüdiline sarnastus!

Mehe himu – see küsimus, naise oma – vastus,

millest siis elu ristmõistatuslik raskus?

90

ÖÖVAHT

Ööst öhe, ööd

vahi öövaht tähte sära:

keegi varastab ehk ära

vankri sõiduks linnuteel!

Ööst öhe, ööd

vahi öövaht: pilv sööb kilbi, —

noore kuu vasttekkind sirbi,

neelamiseks väljas keel!

Toks, tuks, tuks!

Kuula öövaht, see mu süda!

keset vaikset põvve rüga —

rukkirääk: rääk, rääk, rääk!

Tuks, tuks, tuks!

vahi öövaht põvven tuks’vat:

kosmosega kaasa luks’vat:

hiilib surm, käen torkeks tääk.

Ööst öhe, ööd:

silmad – aju süüdat tahid,

öövaht ikka ruumi vahid,

mõtted lõpmatusse veet!

Ööst öhe, ööd

vahid. Neelab tunnel rongi,

kuni äkselt valgus ongi:

purpurpäike – majesteet.

91

VÄRSSASJAD:

1: Park.

Värss – kevadpark, kun jalutan,

käed taskun, ise vilistan jazz-band’i;

mööda ridade jalgteid talutan

omi võrdlusi-naisi, nagu dandy.

Värssjalgel nad astuvad – põlveni kleit

jimmikingad, siidsukk, poisspää;

tahab näha mõni elumees metafoori reit,

mis luuletajal sellest: olgu hää!

Roosaihuline muus – tänapäeva Ophelia

mingib huuli, värvib hoolikalt ripsmeid.

Esmeralda on teisejärgu kabaree teenija,

Jeanne d’Arc – tüdruk lihtne, küps neid.

Värss-park... Astun edasi... Pingil

Romeo, Juliette: kaks armunud suud, —

need riimid-huuled suudlusist mingil,

kokkukõlaks ümber meeleolu-puud.

Mõtteoksil sõnaõied. Südamsirel

õitseb üha – eksootiline taim.

Nagu linnul suun midagi kirel:

oks õlipuust. Tiivuskeleb vaim.

92

Nõnda kõnniskelin värsside pargin,

juba tahtsin säält argipäeva astu,

kõht suur, – daam, jaladki hargin:

muus rase äkselt tuli mulle vastu.

*

Värss – kevadpark, kun jalutan,

käed taskun, ise vilistan jazz-band’i;

mööda ridade jalgteid talutan

omi võrdlusi-naisi, nagu dandy.

2: Rulett.

Kuhu ka lähen või tulen kust,

virvendab silme een punane, must:

1—36-ni, – elu mu – ring,

must, punane: nõnda on hing.

*

Mulle meeldib mu elu hasart,

mu südame keerlev rulett:

kun peatub? millal lakkab – on start?

millal rebeneb aastate kett?

*

Astu lauda, mängukirgede sulane,

naine, elu muide must nagu öö!

Pane sinna oma süda, kun punane,

mesdames, faites le jeu!

93

3: Supelvärss.

Millised palmid nüüd taevaoaasin:

pilvede lumipuiel päikese lõõsk.

Millised lilled nüüd merivaasin:

kehade liiliad – ihu rõõsk.

*

Igan kehan hüpe hoota, ehk hooga,

pilgud – silme raadiogrammid,

antennid on peidet – maskeerit trikooga,

põvven südamed – askeldavad trammid.

*

Naised tõukavad rindade kuuli,

vastu päiksele sirutaden torsi.

taeva ulatavad verevaid huuli, —

pokaalina - suudluste morsi.

*

Kaks kätt, jalad viskuman ruumi,

jooks varvastel, kiljatus, hüpe...

Juba jahutab unistusi kuumi

külm merivee kallistav rüpe.

4: Värss trikoota.

Värss alasti: büst, voolit õlad

skulptuurina säet teie ette.

Rütm: vahelduvad jooned – nõnda mõlad

tõstet välja veest, langetet vette.

94

Pole tõsi, et värsil ainult jalad:

vaatke, sirutet ridade käed.

Kujud ujuvad luuletajan: kalad,

mõtte uime riitmin liikuman näed.

Riimid paarin: kaks hõljuvat rinda,

neid kobavad sõnade sõrmed,

läbi võrdluste bluusi – voolit pinda,

muusil võpatavad lüürilised põlved.

Tähterakukesist sõnal – liha, närvid,

värsi tuiksoon ei tuksumast väsi.

Vahel metafooril vikerkaari värvid,

salmikoostis – see kummaline säsi.

Lausest küüned vastu sirutavad vahel,

jutumärkide kihvade paar,

Vahel haarab meid ridade ahel,

mõtteklambrite sulguv kaar.

Raskel sammul näete astuvat rõhke

komma vahel, punkt asetet tõkkeks.

Nagu välk selgest taevast: märk-õhke (!)

süütab kogu selle ehituse lõkkeks.

Lugeja! On’s küllalt sellest? Vahest ehk vähe,

kui lugeda, kuuleks et kõrvad.

Värssi näha, see on tähtsam, – õpi pähe:

vormid jäävad, kõlad kaovad õrnad.

95

5:

All – õitsev maa, ülal tähed – taevalaotus,

pulsseeriv süda igal ilmakaarel.

O—W, N—S, nõnda minugi jaotus,

hing – Robinson, eksiv keha üksikul saarel.

Nägu koidikun, silme een punetab Ida,

parem käsi Lõunanaba sihib, sõrmed mu jääs,

pahem sirutet Põhja – magneediline kida,

jääb selja taha päikese öömaja – Lääs.

Öö pimedast emaihust näen kuidas koit —

kiirtejalgega astub laps – päikene roosa;

purskab punast pilvelinadelle, ette mis hoit,

roosaks luuleks saab äkselt hall maapäälne proosa.

Tuulte banjo kostab Lõunast. Keskpäev saksofooni

puhub. Jõudnud zeniiti pilve emalikust rüpest

päike hõljuv – samm fox-troti. Tähel pange tooni:

taevas lõhkeb litauride poksivast hüppest.

Loodangalasille langevad vasarad. Ääs

eha punalipu pilvedelle üles puhub loodest,

kiir – uppuja käsi, meri põhjatu – Lääs,

jälle inimene ümbritset pimedusest, soodest.

Tuleb öö – polaarvöö. Pilverüga lamab vihun,

sirp – kuu. Põhjast puhuvad tuuled.

Siis mu hingen on värin, süda külm – kanaihun,

laul’vad raadioinglid... kas kuuled?!

96

6: Värssrongid.

Olen alati istund oma südame jaaman,

pään punane müts, kõrv telefonil.

Magneediline sõna rändab elektroonil:

Hallo! Sulle, lugeja, sõna – signaal:

„Tee lahti hinge roheline semafoor!“

Kuula! taamal

kuis hirnahtab vedurite koor:

see mu värsside start – finaal.

*

Read – rööpad paralleelselt mitmen rean,

see – mina, nende käikude teadja,

värssrongide juht, rööpaseadja,

mina – inimene masinate sean.

*

Põlevsilmalised tormavad vedurid. Ruum

kutsub. Olete tunnud seda spleeni?

kui rinnast ruumi hüpata tahab süda kuum,

teist südant otsib: rida nagu riimi.

*

Meie igatsused on nagu lumivalged tuid,

tiivlaginal sööstuvad õhku.

Nii palju on ilman veel suudlemata suid,

värssvedur, läbi ruumi võta lõhku!

7: Lasnamägi.

Minu inspiratsioon, – see on vint

ruumi puuriv. Hing tiibade süles.

Mu südame Lasnamäelt aerod tõusvad üles,

suitsulindina paberil tint.

97

Sööstke õhku, mu värsid! teie lend

mu ridade kant: nelja tiiva;

teile annan oma vaimu – sinieetrisse viiva,

tunnen tõusvat ühes teiega end.

Teie kõrval tasa liugleb, vaatke, pilv!

vatt – meeleoluvärss see õhuline.

Propeller! lõika läbi pehmekõhuline,

lase välja säält õrnuste nilv.

Värsid – hävitajad, lahti tehke üsk!

õhku dünamiit, laske juba hukkub,

mis südame varjuriigin hämblikuna tukub,

litsu lõhki värsijalg too mollüsk!

Sööstke õhku, mu värsid! teie lend

lõpeb sellal, kui lendur langeb rusuks.

Ma arvan, – igaüks siis vist usuks:

et olin teie tiibadega vend.

8: Moulin rouge.

Värsstuulik, – teraks: rõõm ja mure,

puhangtuulel purjed laksutavad lahti;

looming-Neapoli näinud, – siis, luuletaja, sure!

söeks põleta südame tahti!

Meeled paiskuvad aju Vesuuvist,

rõõm hingen – laava libisev alla.

Inspiratsioon, – ei miski muu vist:

luule rakendab argipäeva valla.

98

Südamtulikahju, võrdluste kuma, —

looja päikse endast upitab üles.

Värsstuulik, kes päästab su, – õnnetuma,

kui põled meelte leekide süles?

*

Värsstuulik! Vaata liginevad rotid

sinu varale: lugejad sõitlevad.

Vaata! arvustajad – Don Quijotid

su vehklevi tiibega võitlevad.

9: Värsskogu.

Kaks kaant – sinu keha; lehed – sisikond, hing,

näoks – päälkiri, – pookstaave silme pupillist

vaim peegeldub vastu – kõigi meelte nõiaring,

võrsub siseilm südame eksootilisest lillist.

*

Iga rida – pulss tuiksoone, – verevoolu rutt,

rütm pakitsev haarab lause tärkava algest;

iga riim – nokke kokkulööv tuvikeste jutt,

tantssammu võib õppi värsi astuvaist jalgest.

*

Las’ meeleolu, – hardumuse pehme mollüsk

olla lämbuman vahel lehti ringutavi käte.

Värsskogu – naise sünnitava avanev üsk

olgu, hoovab kust igavese elu purskläte!

99

SISUSTIK

I. Multiplitseerit inimene:

Lhk.

Multiplitseerit poeet 1 ...7

Multiplitseerit poeet 2... 8–10

Loov inimene ...11–12

Multiplitseerit inimene 1 ...18–14

Multiplitseerit inimene 2 ...15

Multiplitseerit kevade ...16

Multiplitseerit suvi ...17–18

Multiplitseerit öö ...19–23

Multiplitseerit hommik ...24–27

Multiplitseerit keskpäev... 28–29

II. Mina ja...

Mina ja Pariis... 32–34

Mina ja aeroplaan ...35–36

Mina ja kuulutuste tulp... 37 –40

Mina ja mannekiin... 41–44

Poeet ja teisik... 45–46

Mina ja naine 1... 47

Mina ja naine 2 ...48

III. Kalender:

Kolme poeedi päev ...50–52

Puud detsembrin ...53

Ühe tiisikushaige päev... 54

Ühe surija päev... 55–56

Ühe kosmopoliidi päev... 57–62

Üks argipäev... 63

Lisavärsi-päev ...64

101

IV. Kirjakast: Lhk

Kiri Côte D’azur’ilt ...66-67

Kiri Pariisi ...68–69

Kiri suurlinnast ...70–71

Kiri pisilinnast ...72–73

Kiri külarealismi maalt ...74

Elutüdinu kiri ...75

Hall reisikiri ...76

Kevadkiri ...77

Kiri noorureile ...78

Kiri „jumalikule“ poeedile ...79

Kiri ühele arvustajale ...80

V. Nature vive ja värssasjad:

Pegasus propelleriga... 82–83

Eesel ...84

Varblased ...85

Põrsad ...86

Five-o’clock dancing ...87–88

Jazz-neeger ...88–89

Keha ja hing ...90

Öövaht ...91

Värssasi 1: Park ...92–93

Värssasi 2: Rulett ...93

Värssasi 3: Supelvärss ...94

Värssasi 4: Värss trikoota ...94–95

Värssasi 5: N.W.+O.S....96

Värssasi 6: Värssrongid... 97

Värssasi 7: Lasnamägi... 97–98

Värssasi 8: Moulin rouge ...98–99

Värssasi 9: Värsskogu... 99

KAAS JAAN VAHTRALT

102

HIND: 300 MK.