Johannes
barbarus
maailm on
lahti
JOHANNES BARBARUS
MAAILM ON LAHTI
JOHANNES BARBARUS
MAAILM
ON
LAHTI!
VII
KOGU VÄRSSE
1927 –1930
Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse trükikoda, Pikk t. 2. 1930.
Samalt autorilt ilmunud:
„Fata-Morgana“ – luuletiskogu (trükk otsas).
„Inimene & Sfinks“ – „ (trükk otsas).
„Katastroofid“ – „ (trükk otsas).
*
„Kolmnurk“ – valikkogu.
*
„Vahekorrad“ – luuletiskogu
„Geomeetriline inimene“ „
„Multiplitseerit inimene“ „
*
Käsikirjana: „E.V.-r.“ tsükl värsse & poeeme (raamatuna ei ilmu!).
MAAILM ON LAHTI!
MAAILM ON LAHTI!
I
Ole tervitet, kosmos!
kauguste, avaruste võlu!
Tunnen: mu meeled täna on alasti...
Tunnen, kuis südamvere immitsus-osmos
poeb läbi hinge membraani & kõlu...
Tunnen: täna terve maailm on alasti...
Tunnen: päevad selged,
öö – läbipaistev,
lõpmatus hoovab.
Tunnen: ruum, aeg – omin kallistusin helged,
kiirus on käega katsu & haistev,
igavik-kilpkonn jalge een roomab.
*
On’s see kõik minu,
– mu silmade avat?
Kõik: horizontide kutsuv askus,
taevas täis pilvede palakaid-linu,
mandrite hästi dekoreerit lava,
puude ladvul suvepäikese raskus?
7
On’s see kõik minu?
Jah, kõik mida näen,
kõik: mida haistan, kompan & kuulen.
Iga mu värss – ekraan, hing – kino,
helisevan rean – antennide käed,...
terve maailm saab filmiks mu luulen.
*
Oo! need on tuuled,
mida kopsudesse püüan, –
õhk, mida hinganud kõikide rinnad.
Sirutan vastu maailmal’ täna huuled,
(kuigi ainult üks, keda armsamaks hüüan)
suudlen teid kaugusen: külad & linnad!
Tunnen enda ümber täna metsade hõlmu,
mandrite rütm kisub hõljuden kaasa,
mägede järsk geomeetria hõikab.
Loen vaid põldude igatsusi õrnu
lillede naeratusen. Rohelusen aasa
värvide dissonants silmkille lõikab.
Tunnen, kuis leevendavad laksuvad lained
lootusetust: tormaten tundmuste talgu,
rõõmu & häämeele ulgumerelt uhuvad.
8
Hõljuvate voogude käed on kained,
astuvat näen nende vahulisi jalgu
kaldale kergelt, – zefiirid kui puhuvad.
Näen, – pää kohal: päike – punane moon,
kiired, täis nõrguvat uima & oopiumi,
langevad helbetena, pudenevad maani.
Kuis seda valgust kogu kehaga joon!..
Näen, kuis sulab ülal pilvede lumi,...
vanker sääl sõiduks, ei tarviteta saani.
Saabub kui öö, – näen: mustal areenil
tähtede akrobaadid salto-mortalen
taeva trapeetsilt järsku hüppavad ruumi.
On’s miski viga gravitatsiooni teoreemil,
kustuvad tuled et võlve portaalen?..
püüan meteoriitide sädemeid kuumi.
Tean: saab tänapäev igavikuks kord,
tunnen aja põgeneva nõiduslikku sarmi;
avat – elu kaduvate kallistuste käed.
Kõigen sellen tuksub miski ülim akkord...
Ah, kuis ei taha, et mu südame armi
alles pääle surma, mu lugija, näed!
9
II
Maailm on lahti! avat meile väravad:
looklevad ruumi lõpmatud õhuteed,
tähtedeni ulatab inimeste lend.
Öösiti linnad ilutuleden säravad:
tornide kaeltel briljantide keed,
tunned sääl pidu-, kontvõõrana end.
Maailm on lahti! maailm on avat!
astun sinna läbi mu südame ukse,
aknad mu meelte aet päiksesse pärani.
Elu nagu lehitsetav Ilmutuse raamat,
ümber vaid: dünamote, mootorite tukse,
masinate laul – küüniv hümnitseva kärani.
Vaikus on surmat:
häälekõvendaja vinged,
raadiogrammide: S. O. S!
Tunnen: läbi närvikava sõela elu kurnat,
kisab nöirasteenik: „oo, päästke me hinged!“
fox-troti neeger karjub sekka: „o, yes!“
*
10
Maailm on lahti! nii näitsikud hommikuti,
avaden akna, päeva avastavad uue,
raputen tolmu, – eilse tänavalle, – tunase,
raputen vaipu kord laiuti, pikuti,
riputavad tuulutuseks härraste öökuue:
väljapoole voodri,– tõusva koiduna punase.
Ah, nõnda lükata luugid eest hinge,
lahtistada päiksele siseilma ruudustiku,
uuele rõõmule sirutada vastu:
lihased käte, mille ringutav pinge
sukeldub saabuvate päevade uudustikku:
eilsest ja enesest välja vaja astu!
Põimivad, vaatke! antennide lülistikku
raadioämblikud traatide niiti:
tervel maailmal, igal katusel kõrvad,
kahed, ehk kolmed kuuldeorganid ülistikku...
Maakera teeb mulle täna visiiti,...
meeled on alasti, meeled on õrnad!..
11
III
Igal hommikul tuksub mu näpu all
ajalehin puls – terve kosmose, maakera, –
mandrite tuiksoon, ookeaane, saarte.
Jutustab sündmusist traat & metall
kõigi ilmjagude, kõigi ilmkaarte,
millest aina täitub – läheb suureks silmtera.
*
Ise maailm end mu laual’ serveerib
kõrvale hommikuse eine ja tassi:
„ETA“ ja „LETA“, – „Wolff“, „Reuter“, „Stefani“
teatavad, – mida mu uudishimu veerib,
tungiden vähema linnani, maani.
Venemaa kõneleb huultega „TASS’i“.
*
Hommikuti teen nagu ümberilma tuuri,
tunnen endan tuksuvat Morse’i & Hughes’i,
kuulen: depešide sosistavat tooni,
– Havas’i rääkivat – tel.-agentuuri.
Tunnen, et riietab ümber meie muusi,
– aeg: metalli, klaasi, betooni.
12
IV
1.
Kõik luugid on lahti,
kõik aknad on avat!
Lükake eemale mõistuse kardin
ja ideede pesu,
mis looritab meeli!
Vaatke vaid lihtsa silmaga
ruumi, oma ümber!
Vaatke, kuis lainetab hommik
tänavail, turgel,
ja ajameri lõõtsub:
inimesi randa!
See on päev, mis ründab:
päikse lipuga,
kiirte tääkidega.
See on keskpäeva tipp,
– torn helistav kellu:
elu, surma & matuse, –
põristav trumme:
plaanvankri ratastega,
kisendava auto metallise:
pasundava saksofoni kõriga
üle teie mõtiskelust,
– üle!
jah, üle!
13
See on elu, mis tungib pääle
ast’vate jalgadega tänavail,
rünnaten argipäeva
kortsund grimassiga.
Ja linnast linna
sööstab traatide kisa,
elektri alarm:
depešide ähvardused, hoiatused,
äritehingud, – kasude, kahjude,
dividendi, võlgade,
roima, pankroti,
elu & surma,
viha & armastuse telegrammid.
Kaudu kaablite isegi:
üle Atlandi, Vahemere
& Vaikse ookeaani
puhuvad börside vilud tuuled;
rajuna väärtuste langus
paneb lõdisema pangad,
nagu loomad,
kes tõrguvad tapamaja lävel.
Ja kontoriten logistavad naeru
kirjutusmasinad tippijate kõditusel:
näppude een aga tähed,
nagu jänesed hüppel:
paberi lumme
jätten sinna jälgi.
14
2.
Kusagil tsiteeritakse, dikteeritakse:
vehitakse kätega, žestikuleeritakse,
jalgadega tallatakse: üles & alla
treppide astmeid.
Undab telefon –
majast-maija;
kaks kuulman kõrva,
kaks rääk’jat suud,
üks: Ja!
üks: Ei!
Ja juba tormavad õhinal
ekspressidelle, semafoorest läbivaile
portfellidega härrased,
et püüda kinni kasu,
ehk põgeneda kahju eest
vaguni vilkuvate tuledega.
Ent kompassi sihitlusel,
laev lähtub merele
– mastide paagiga,
sadamast vinnaten:
vaeseid & rikkaid,
rõõmu & muret...
vastu millegille muule,
kui paigalseis.
15
3.
Ja reisijaid rühib:
hotellid on palavikun,
liftide elavhõbe tõuseb & vaob:
kraadilt kraadile.
Reisiväsimusest haiged:
kaovad inimesed
kohvrite & portfellidega
nummerdet tubade kuupidesse,
haigutavad kuldsete hammastega
patjade valgele kutsele.
*
Uued rongid tungil jaama,
uued laevad jõudman sadamasse;
lahtiste tiibadega:
aeroplaanid maanduvad.
Ja autobusse punane süstik
mööda maanteid
ruumi koob kangast,
kahe küla, linna telgede vahel.
See on XX sajangu:
elu = 100%,
kuhu meile avat:
krediidi laiad aknad & luugid,
16
et näib: nagu taevas,
maailmgi tervik:
üks ilmajagu – ainult!
Ei miski Aasiat,
Euroopat, Ameerikat, –
üksainus planeet,
ei raasse, ei rahvaid,
ei musti, ei valgeid...
Kõik tõelikkus – illusioon,
ja illusioon olgu tõelikkus!
*
Nõnda loožide sülelusen
õhtuti teaatrein
inimesed istuvad,
argipäeva reaalsust
raputen maha,
– unustavad, vahtiden ruumi,
et dekoratsioonide taevas,
lava lükkivad pilved
pole ehtsad,
ja et näitlejate mäng
pole elu,
vaid mäng...
Laskem ennast tüssata,
kui seda meil vaja!
17
4.
Nõnda elame:
mitmel plaanil,
mitmel pinnal
ruumi ja aja,
päeva & öö:
nõnda põleme, –
kuni meeled valvsad
jäävad nagu sõdurid puhkama:
ümber – öö kaitsekraav,
tähtede traataiaga...
*
Tuled kustuvad majun,
säravad aknad pimestuvad;
hällilaulu leelo
vaikselt uinutab,
kui lainetab:
antennide muusika;
London, kui Moskva,
Leningrad & Daventry
helistavad raadiokandleid
üle merede & mandrite,
üle mägede & ookeaanide:
keeled mu südameni tõmmat.
18
5.
Kui pääle päeva agoonia,
Eilne mattub surisängi,
ajalehed sõrendatult toovad
möödunud sündmuste nekroloogi,
siis hõõrud taas silmi,
peletad une narkoosi,
ja näed: taas lainetab hommik
tänavail, turgel,
& ajameri lõõtsub:
inimesi randa...
Siis, mu lugeja!
usu iseendasse,
nagu mõnda ülemusse,
usu oma meeltesse,
nagu käskjalgadesse,
ole kui aken, –
väljavaateks: vahelduv, lõõtsutav sajang,
– ümberringi: elu = 100%.
19
V
Ma süda on avat: sulle, mulle & kevadelle,
jooksen, nagu lapsed, vastu oma emadelle:
lahtiste kätega, lahtiste meeltega
elusülelusse haaravasse
tulvaval rõõmul.
Kõikjanuneval sõõmul
sööstun kosmosse naeravasse
raamatu-kandliga, ridade keeltega...,
sulle,... mulle, – kevadelle heliseda tahan...
Tunnen: kui kitsas mul on enese nahan.
*
Tunnen, kuis tuksub veri – liha protoplasma,
tunnen: võin tüvega, okstega kasva,
rohelusel lehte: alt-üles’ – nagu puu,
avaruste avatlusse tõusta, –
maiseist mahlust tiine.
(Pulski sest nii kiire!)
Vahelduvat elu näen lõusta...
Juured et mu mullan, ja pilveden suu,
kannan endan maad, – taevast läbi omi lauge
näen: kõik on minu, – kõik: lähedane, kauge.
20
Tunnen: olen maja, – saja aknaga, uksega, –
avanevad kõik ainsa südame tuksega,
näen, mis sünnib ümber: Elu-Surma tänaval;
käiakse sisse – minnu, välja:
kõiksugu jalgadega,
kasimata taldadega.
Tunnen: puret janu & nälja
meeled mu, – koerad kui, ruumi hüppel väraval.
Hing –: mitmepikkusega lainetus raadion,
süda on avat, – kihab, keeb – nagu staadion.
21
ATELJEE
...De la peinture...
SIUTSI – MINU NAISE PORTREE
VARIANT ESIMENE:
Kui sa nii istud:
tagaseinaks pisilinna perspektiiv,
õlgade eleegia piha ahtakese kumerusen, –
siis oled nagu laps, kes ema juurest kistud,
lind, kellel haavlist purustet tiib,
abitu üksinduse unarusen,...
ja su süda tuksub: ära! ära!
maade kun avarus, – suurlinna kära.
*
Nagu pilveke Siinai mäel:
lakakene lebab su otsaesisel,
laotuse sina – silmade tiigin.
Jeesus istub su paremal käel
kaastunde ilmega vaaten vesisen:
temalgi igav on taevariigin...
Lõokesed tõusevad lendu peopesalt
ühen su soovidega südame kesalt.
24
Aprilli ilm su pilvisel näol
varjutab palgete kitsast ilmet,
oksalt lendab oksale pilkude lepalind.
Ent sinu juuksein kukuvad käod,
kutsuden kevadet, – muutuks ilm et, –
päikese kiired et sõrmitseks sind...
ja ... ilm oleks ümber nagu muinasjutt,
verel: kevadjõgede romantiline rutt.
*
Kui sa nii vahid:
õhtuti hing, – määgiv uteke nagu,
tähtede hundisilmad põlevad öön, –
tahavad kustuda silmade tahid,
väheneb laugude laskuvate pragu,
koomale tõmbub ripsmete vöö, –
surub siis pisilinn värvita hallust,
torgaten öhe kiriktornide phallust.
*
Istmelt siis tõused:
puusaden varjat, – lakand pääsukeste lend,
kärsitust masendab minoorne aste...
Tunned: Aeg, Ruum – pea ühejõused, –
raske neist välja sul suruda end...
Ripsmeil sordiinitet pisarate kaste:
lakkamatult tuksub vaid süda: ära! ära!
maade kun avarus, – suurlinna kära.
25
VARIANT TEINE:
Umber Veneezia vettind kulissid,
mineviku kuulsus – kaudu koppind annaalide;
laguunide vette, vaatad, Campanile joonistab
gondlite varje, kun istvad turistid...
Tiziani, Tintoretto, Veronese maalide
päike oma kulda silde kumerusil toonistab.
Palazzo ducale pitsistik raamib:
sarnane ümbrus sobiks suurilma daamil.
*
Sina aga lapsena: tuvikeste miiting
Markuse platsil, – õhun, ümber su kihab
tiibade lendlevate vuhisev puhang,
millega kaasa kist, – lendu viid hing;
ent siinsaman tuvi laskub su pihal,
jalge een: suleliste lainetav uhang...
Inimesed ümber vaid võõrad, – nagu mask’sed,
Markuse rõdul: traavil täkud vasksed.
26
Peatud hetkeks Ponte Rialto’l:
ussina lookleb all – Canal Grande, –
palazzode minevik peegeldub veen.
Lahtisest aknast hüppab hääl kontraltol
alla, kun mustaden kaabuden bande...
Muumiakitsas-profiil voogen, – peen,
näen suunurkaden tukslevat närvi,
taban su näol ilmapõlguse värvi.
*
Õhtul ainult, siis, kui magavad tuid
kirikusimsel – all jumalema hõlma,
majade, lootsikute tulestik lahel.
Siis nagu poleks: päevi, nädalaid, kuid,
hing nagu astund üle ülikõrge nõlva,
mis ikka seisnud su igatsuste vahel.
Rahu siis täis su rindade tassid,
kudrutavad tuvid, – põuen nurruvad kassid.
*
Kui siis viimaks siit ärasõidul:
kõrgem matemaatika, – mäed integraalidega
uuest’ su ümber: lumen harjad ja tipud,...
südame hipodroomil traavlid pea võidul:
muinasmaa ootab sind varjatud graalidega,
silmadega juba kõigel saabuval ripud.
Ununud siis päevi painajalik rodu,
süda ei tuksu sul: kodu! kodu!
27
VARIANT KOLMAS:
Kui sa nii seisad:
vaadaten sillalt, – tualetiks: Seine’i peegel,
tõuseb jõesängist kaldal neitsi-Notre-Dame,
tornide üleshüüd ümber, – Eiffel teisal:
majade sakistikku ületav keegel.
Sildade vikerkaaren kaldastiku raam
haarab, et moondud ise jooniseks – maaliks
suurlinna lõuendil, – asfalt ekraaniks.
*
Roheluse saar, ümber majade laevastik:
Luxembourg’i aed... Eeslid: Jeesustena sadulan –
sõidul Jeruusalemma lapsed – ümber fontääni...
Siniseks muutub su silmade taevastik,
ripsmete palmioksad hardumusest madalan,
häbeneden nagu taamal seisvat Verlaine’i,
marmorin mõtisklevat: nümfide, faunide
ümbritset hüplevate jalgade jaunide.
28
Siin – Pariisin, – hing: avat vitriin, –
südamen mannekeenid ajavad juttu,
vaateaknal Hamletid frakin, Ofeelia,
klaaside taga hall kuningas Lear...
Mineviku varjud, oo, põgenege uttu,
tänapäev pole sulle, daam-kameelia!
Teras ja raud tuksub uulitsate süstolin,
mõte kui kuul silme sihtivate püstolin.
*
Pakuvad baarid sulle isteks rüppe,
väsind kui: emalikud toolid sametpõlvedega,
koduselt askeldab Dôme, Montparnasse.
Silmad ühelt laualt teevad teisele hüppe,
jälgiden pilkude lendu surmasõlmedega...
Tänavail kihab vaid elukirju mass,
autobused, trammid jooksvad risti-põiki,
paisaten segi – paigalt nihuten kõiki.
29
Koidikul, – puhkeb kui lillede turg
aroomide uimaga, lõhnade sosinaga, –
roosidest vikerkaar, sina selle keskel...
Millise ilma siin loonud Demiurg:
apelsiini õisi kun müüakse tosinaga,
nelgid & teeroosid lilletari põskil.
Sina aga kahvatu – habras ja murduv:
lillede tapamajan kaastundest kurduv.
*
Ent su õlgel, kui veneeziarätt:
lamab kõige kaduva jube melankoolia,
mõtete tähestik, kohal argipäeva tühjuse.
Esmalt nii kaamena näen su kätt, –
sõrmede otsen elu-pude – magnoolia...
Avastanud ammu su nukruse põhjuse,
sellest Pariisi häälekõvendaja vestab:
seni kuni pisilinn – muregi kestab.
30
ETÜÜD 1
Kuidas pean tõmbama joone,
millise valima värvi!
milliseid mahutama toone,
nagu neid kuju su pälvib?
*
Ükski joon pole täpne, nii õige,
ükski värv nii leevendav – mahe...
Ujub mu silmin su laugude lõige,
südamen ripsmete paariga kahe.
*
Looritab pilku must Ilmamure vina,
raskuse vaim pupillide helgin.
Äkselt su naer täis meelespeasina,
säravad tähed hinge taevasen telgin.
*
Tahan su palgeilt kõrvaldada varje,
ümber su suu rõõmugammasid voolin.
Karjusena tõrjun kulme kortsukeste karje, –
jooni, mis saatus ju otsa ette soonind.
*
Sõõrmete õislehed kohal su suu,
lokkide laskuvasse leina end peidad.
Näha ainult huulte Hää-, Kurja-tunde puu,...
kes sest paradiisist välja mind heidab?!
31
ETÜÜD 2
En face, – kurblik rõõmude helk,
silmade võidujooks ripsmete jalgega,
laugude vahel puhkev pilkude nelk
kasvab minnu teravajoonelise palgega.
Ja nagu ööst
vedurite sööst
läbistab fikselt mu südame jaama:
pean, pean õnnemaa sihtjaama saama!
*
Jookseb profiilist üle varjude mäng,
murede pilvitus laigutab põske.
On’s su silmin vaid armastuse surisäng,
haud mu südame, – kalmistu rõske?!
Või on neis
minu õnnemaa reis:
ülestõusmine vaimu & liha?!
Embkumb olgu neis: kas arm ehk viha!
*
Suletsilmi vaatad, nagu meedium, – näed:
läbi minust. Laugude taga suurt valgust
tunnetan. Lootuste pikksilma säen,
otsiden südammerel mandrite algust.
Ja milline visa
rõõmu & joovastuse kisa:
ilmajagu kuues kui kerkib veen, –
kisendab, hõiskab mu veresireen.
32
PORTREE KAHEL PLAANIL
l.
*
33
2.
*
34
TÜTARLAPSE PORTREE
Silmade fookusen,
een ripsmete loor:
kaks meelespead & inglikoor.
Arg – pelglik pilk,
kui kastetilk
sädeleb laugude krookusen.
*
Ent su ihad kui hiired
vargsi üle palge põgenevad pakku,
nagu päikese kiired
puserdavad häbipuna põskede akku.
*
Huulte kaks tõmblevat tiiva
tõusevad lendu, kui räägid.
Raja järel’ – allikale viiva
igatsuste lambakari määgib.
*
35
Põuen vald südame tuvike
kudrutab tuiksoonte pulsil.
Entusiasmi kruvike
kerkib tundmuste kursil.
*
Näen: otsaesisel’ mõtete päike,
sinine unistus laskunud sume,
sähvatab läbi sellest silmade äike...
päälael lokkide piksepilv tume.
*
Vaatlen su graatsilist nina, –
põskede nõlvakuil hälbib:
laiali valguv silmade sina...
(kes selle tähelpanu pälvib?!)
*
Tunnen su sõõrmete õhku:
kevade tuulena puhub.
Patt seda pärlkarpi lõhku,
meri mis kaldale uhub.
*
36
Kaua mu pilkude tiiris
püsind (kes uskuda võis!)
huulte märg – kastene iiris, –
roosakas puhkenud õis.
*
Järsult ent astud: trotsiv koon
võidukana ületab kaela graniiti.
Naeratusel avanev igemete joon
hammaste pärlid ajab huultele niiti.
*
Ja su jalge tujukas sälg
traavib tuulde meelte lehviva laka.
Minu südamesse jäänud sest jälg
(kas või välja kratsima hakka!).
*
Kumiseb kõrvun sul teadmatus, – aaria, –
unelmate muusika flöödiline;
rabeleb puurilind veren – kanaaria,...
kujutluste vikerkaar lookleb vöödiline.
*
37
Kõrgele tõuseb rinde kumer ekstaas,
oo, su hing alles valge aster,
mille ümber nagu kallis vaas:
neitsiliku ihu õrnroosa alebaster.
38
DAAMI PORTREE
Sinu lehviva naeratuse palmipuu all,
nagu eksootilisen filmin,
igatsuste dervišid põlvitavad palvel.
Pilkude ahvipojad mänglevad silmin,
troopikaööna kulmude mall,
laugude taga terve džungel valvel.
*
Ümberringi elukõrve kahvatud luited,
südame liivik ... Oodaten tuult
janunev hing nagu lahtine puri...
Kärsitu oled, – närid hammustaden huult:
aastate jäljed näol, – ihade uited...
kuidas too noorus juba sündiden suri?!
*
39
Aga ma vaatlen su suud – näo värsket oaasi,
(käinud sääl luuletajad suudlusi jooman),...
Mu uudishimu kaelkirjak sirutab kaela, –
su muie, – nagu Maarja Jeesust ilmale tooman:
lunastust lubavaid sosistad „ja“-si
kaudu avat huulte ekvaatori-paela.
*
Fata-morganad horisondi panoraamel...
reisija rahutu seisma jääb:
lehviva naeratuse palmipuud õhun...
Pean üksi olema, kes edasi läeb:
mina see tülpinud, ükskõikne kaamel?!
meeleldi värvilise pettepildi lõhun...
40
CLOSERIE-DES-LILAS–PARIISI MAASTIK
(Värsid kolmel plaanil)
1.
On’s see kirik, kun end pihti?
Tänavkurdu kutsub trammiliin.
On sul elun mingit sihti,
inimene-mannekeen?
Altariks kui puhvet – baar,
palveks – suitsu rõngaskaar.
*
*
41
*
42
2.
Mis ma saaks siin jumalarmuks?
pihtim pahulisel – Vin-d’Anjou.
Jumalemasse ma armuks,
lunastaja = suudlussuu.
Ilmutus = siidsuka säär, –
jalga ümbritsev futläär.
*
43
44
3.
Käib garçon kui ülempreester,
tullen säält, kun puhvet – pühapaik,
arve = pattude register,
keelat viljast magus maik
suun. Kõik täna andeks antud,
hing ju paradiisi kantud.
*
45
Pariisin, mail 1927. a.
46
VÄRSSJUTUD
VÄRSSJUTT SURIJAST TÜTARLAPSEST
1.
Astub koidik kikivarvul,
kiirte lugematul arvul,
hurtsikusse akna pilust
piilub, – voodin sõrmitseb:
räbalaist, kust määrdind linust
värvuke surija põrnitseb.
Vaatab imestava näoga:
seinal tunnikell on käoga,
keti otsan rasked poldid,
tiksub laisalt kellaraag.
Näeb: kui luustik, – need ta kondid,
kopsun saeb köhasaag.
*
Haigus kõllatanud naha,
käsivars kui küünlavaha,
korvivitsad – väljund roided.
Paberina huulte nahk
tõrjub tagas’ lapse oiged, –
hingamine raske – vahk.
49
2.
Kes säält vaatab, väljub seinast
osavõtuks ema leinast?
Kristus kibuvitsa kroonil,
ingleid voodi kohal paar.
Istub uhkena kuldtroonil
taamal viimne vene tsaar.
*
Lõikand välja isa lehest,
miks ta lugu peab sest mehest,
miks ta asetanud pildi:
isa Marxi päetsi poetand,
alla loosungiga sildi:
proletaarse fraasi soetand?!
*
Nõnda võite aguliten,
hurtsikkambrein-vaguniten
leida, – milline kolmüksus:
tsaari, Kristuse & Marxi,
tagant lutikate luksus
vahib punetaden vargsi.
*
Vahib vaesus igast praost,
ema põsilt – nälja vaost.
Dissonantsina silm paitab:
„vara tööle, hilja voodi“...
(mis see fraas sääl seinal aitab?!),
kas nii „rikkus tuppa toodi“?
50
3.
Vaatab kuhtund kurva näoga
laps: ükskõiksed kõik ta ümber;
jälle kugistab kell käoga,
Kristusel sest nägu süngem,
Marxi habe pilvil – hall,
tuhmund keisri peon kuldpall.
*
Tss, tss! laps vaibub unne,
silmin kustuv süsi hõõgub.
Ei neist minuteist saa tunne:
kopsuden kuis miski rõõgub,
südamel vaid kiire – rutt:
see on surma kutsuv jutt.
*
Tiisikus söönd puna palgelt,
silme all kui süsi, – viirud.
Nõnda juba elualgelt
ümber surmaingli tiirud...
Ema nutet silmega,
ahastava ilmega.
*
Otsa een külm piiskleb higi,
tunnikellast kägu kukkuv
kuulutab, et tund on ligi.
Und näeb värvukene hukkuv:
jookseb oja..., puud on õiten...
astub üle,... – raskust võiten.
51
4.
Astub koidik kikivarvul,
kiirte lugematul arvul,
hurtsikusse akna pilust
piilub: – voodin lapse laip.
Ei siin rääki maksa ilust:
pääle visat räbal-vaip.
*
Tss, tss!.. laps surma unne
vaibund: oma näolumme...
Miks siis keegi teda’i aitand!
Marx, ei tsaar, ei inglid, Kristus, –
ei ka arst, kes palgeid paitand,...
abitult ta päetsin istus...
52
VÄRSSJUTT TUDIKESEST,
SURMALE SUIKUVAST
1.
Kõik käivad kikivarvul: surm hõljub tubaden,
padjun istub tudike tukkuv, – näeb und,
ärkab viivuks, – naeraten, pulssi katsu lubaden,
küsitleb arsti: „on’s ligi ju tund?“
*
– „Veel mitte, veel mitte!“ tõukab usutletavat sund
varjama tõde, – ise kahvatab jumen...
– „Olete tervem, nähke kosutavat und!
magage hästi seni, kuni jälle tulen!“
*
Lamab: nägu hall – juukste valgen lumen,
põskede kortsud suunurkadeni voolit.
Süstimisest arstimi roosastub jumen,
jääb veel ehk elada: päev, õhtupoolik.
*
Kõik käivad kikivarvul... Hääbumise lõhn
hõljub: nii sügisel lillede puhmad
hingavad. Nägu nii närbiv ja kõhn
küllalt veel uljas, surma hülgav & uhmav.
*
53
Laskuvad laugudelle unelused linikuna,
mineviku veest püüab mälestuste kalu:
näeb ennast järsku emarinnal veel imikuna,
näeb: juba laps jooksev aasal paljajalu.
*
Kuhu on kadund need muretuse päevad?
miks ainult mineviku mälestused kallid?
Nõnda, pääd kammiden, sõrme vahel’ jäävad:
juuksed, mis olid kord mustad, – nüüd hallid.
*
Oo, kuis need päevad, täis sõdu, on väsitanud,
ei see aeg rühkiv enam pole rohuks.
Elust ta välja kasvand, – nõnda kõike käsitanud,
silmadki muutund kaheks veeta lohuks.
2.
Kõik käivad kikivarvul: need on ta õed,
üks toonud kaasa oma tütre, teine poja.
Pole teda sallind, – ent muutlikud tõed:
häämeel neil suur, – raha pärivad, koja.
*
Need on ta õed, – varem hurjutanud kurjalt,
kiskund nii mõnegi rõõmu ta palgelt.
Nüüd aga ootavad andeksandi surijalt:
pole nende elugi kirjutet valgelt.
54
Need on ta õed, – väga muutlikud jumen, –
küsivad arstilt: „kas elab veel kaua?“
Vastus, nagu sammud külmad valgen lumen:
– „tahate aegsalt juba valmis kaeva haua?“
*
* *
Kõik käivad kikivarvul,...
isegi kass sammub püstikarvul,
põhjuseks: sülekoer – vastik Muffi, –
valge puudlinäru – julm koeraklutt,
(pael seot kaela teisel – edevalt puhvi,
rind omal lõvina, saba otsan tutt,)
surija jalge manu voodi end poetand,
varemalt kass rõngan varbaid tal soendand.
*
Surm hõljub tubaden,...
kelle see leebe,
pehme ja kätkiv sülelus lai
kutsub ta vastu tundmata teele,
viimast kord keha keegi haarab ja kannab?
Kõike seda lubaden,
tunneb, kuis nägematu käsi teeb pai,
kellegille vaibuden andeks veel annab.
55
3.
Täna viimast korda koit kustutas tähed,
tänavail taevaste. Metalline – raske
laotus, – tummtume, – kuhu? pimedusse lähed?
kellade tilad kui taovad vaske.
*
Tunneme kõik nende valusalt vahedaid
lööke oman südamen, iga oma närviga.
Nõnda saame vabaks, heiten kõlisevaid ahelaid,...
linn ei lakka aga ärkamast lärmiga.
*
* *
Inimene armastab, sureb kinnisilmi;
ööbik nagu laulden, – laud tudike suleb.
Tuba nagu täis oleks talviseid pilvi:
sammume vaikuse valgen lumen.
*
Hauda viind surm elu, kummalise aja:
möödund romantika – kimp illusioone.
Sinna, kun seisab praegu unistav maja,
aeg uus püstitab gigandilise hoone.
56
DELIRANDID
1.
Mängis üks viiulit, teine puhus flööti
aguli restoraanin tülpinud joomareile, –
õhtuti, – kaasa joodi, lahkelt kui pakuti,
(kästi minna suupisteid tooma ka neile)...
hiljem klaasi äärgi puhtaks lakuti,
kuni kogu elu läks umbrohtu, sööti.
*
Nädalapäevi aina – lällutus, trall,
õhtuti poogent hoia, koba taas käsilisi,
ümber: õlleauru-, piibu-, paberossi-pilved,
pudelite ümber mehi, naisi nagu mesilasi, –
jutud neil rasked, himud ilased, nilbed:
tänavnaiste, voorimeeste, lihunikke pall.
2.
Kui siis hommikul horizondi pilust
ämblikuna päike poeb, – võrguks koob kiired,
avavad pilved tuulepuhangul lehviku,
koju tuikel delirandid, – jalge een hiired.
Tõttava töhe mõne kohtavad kehviku,...
paiskub kuskilt õhang hinge kevadisest ilust.
57
Kahekesi nii: maja seinu, aedu kobaden, –
ämblikuid miljoneid põgeneman pakku
näevad: täis neid kõik tänavad, seinad,
hirmunult vahivad mõlemad akku, –
putukaid täis on teeäärsed heinad, –
nõnda nad sammuvad: üksteist obaden.
*
Jõuavad välja viimaks Vabaduseplatsile, –
näeb teine: kasse täis roheline avarus, –
kollaseid, vöödilisi, halle & kriimseid, –
hüppab neist üle, tõrjub: ükski ei kavalus
suuda ta’st peletada eemale viimseid,
kuni viimaks seltsimehe turjal’ poeb kaksile.
*
Vaatab säält hirmunult ärkavalle linnale:
kiriktorni kellanööril saatan võtnud turni,
püüden õhust sumisevaid kärbseid ja sääski.
Seinu mööda alla väiksed paharetid kurni
viskavad (sarvi veel pole neil pääski!),
olgugi luterlane, – lööb ristimärgi rinnale.
*
Näeb, kuis jooksvad kääbuskuradid tingliga
platsile, – reisi, mööda sääri sööstvad üles
hulgana: tontide tuisk õudne mingi...
Näeb: jumalema istub sarviku süles,
pisiperglid tantsivad naerden ümberringi,...
politseikordnik eemal fox-trotib ingliga...
58
VÄRSSJUTT LOHUTAMATUST
Ah, kuis nii ihkad sa rahu,
pimedus, – see sinu valgus.
Hommik su hinge ei mahu,
valus – iga päeva uus algus.
*
Tahad, et oleks süsimust
elu su ümber ja sinun.
Tahad: poleks elul ei akent, ei ust, –
olla: nagu pimeks teht kinon.
*
Vaikuski kisendab võikalt,
lõpmatus tundub nii kitsas;
hoovab sinnu kannatusi kõikjalt,
valu – suur: löövan eluvitsan.
*
Haprana õnn, – kui kauge miraaž,
mure vaid lähedal, ligi.
Väike su meelte rõõmutiraaž,
südamen arm miks ei sigi?
*
Või ka sellen on miski akkord,
eelistad kõigist ehk dissonantsi?
Üksindus sul ehk, kui mõnel rekord:
kauemini teistest fox-trotti tantsi?
59
VÄRSSJUTT ÜHEST PEREKONNAST
l.
Katusekambrin õhk on paks,
lõhnade segu: toidu jäänuste, mähkmete,
lasteuriini, higi keemiline ühendus.
Lutikate, kirpude nuhtlusen vähkrete:
nartsuden voodi, – te, imikud – kaks,
teile adresseerit mu ridade pühendus.
*
Kun teie isa?
Varahommikul viidi
lahtiste mõõkade, relvade vahel...
Ei sääl aitand ema raseda kisa,
ületas kahvatusen lubja & kriidi,
kuulis, kuis kätele suruti ahel.
*
Nõnda mu väetikesed, nõnda on lood!
polnud veel kaugel isa tõrkjad sammud,
60
polnud veel päike tõusnud taeva servast,
algasid emal sünnivalud, tuhuhood,
lõppesid vaesekesel erutusest rammud,...
õnneks sai haarata veel voodi pervast.
*
Vanaema nurgan: aastakümneid ju pime,
midagi kuulis, instinktiivselt nagu taipas,
kätega kobas, kepp juhiks tal pihun, –
voodini tuigerdas, – kohkus: mis ime!
värisevil käsil seda vallandada aitas,
terana oli mis variseman vihun.
2.
Nõnda nüüd vähkrete: vend & õde,
varitset taudidest, ähvardet näljast;
tuleb vahel tänavalt tundmata isa,
alasti ema kelle ehen: nagu tõde...
Hädaga, näljaga mehe otsind väljast,
ainult et vaikiks laste südantpurev kisa.
*
Trellide taga: taevas sinine, laotus,
korstnate suits tõuseb haihtuden õhku,
habemesse uppund – isa tõeline mõtten:
61
parem kui vabaduse-, elu oleks kaotus!
meeleheitel langeb oma aseme põhku,
silmusena kaela seot riideriba võtten.
*
Ent väljaspool müüre elu endiselt sammub:
üle kõigi vaeste, viletsate, rõhutute,
üle väeti laste, naiste, üle hallraukade.
Nagu siin vangivaht, sääl politsei tammub,
seisten een kassade: röövit & lohutute,
een: rahvahulgan tühjaks teht kaukate.
*
* *
Vanaema vaestemajan heitman on hinge:
just nagu meri tungiks kohiseden pähe,
millised unelused surmaeelsed-lapsikud, –
näeb: jumalema ümber voodi teeb ringe,...
tõest! ühest lunastajast ilmal’ on vähe, –
sellest ta kätel õnnistegijaina – kaksikud...
...............................................
...............................................
...ja jumalemal täpselt ta tütre on ilme,...
kustub äkselt kõik een surija silme.
62
PISILINNA TSÜKL
HOMMIK: 1
Hall ja ähmane laotuse kile,
tähtede paberossid pilvede tuhan
kustuvad inglite väsinud suun.
Ah, ma ärkan suuren üks-ta-puhan
pisilinna needusega lihan & luun,
hingen – sireen laeva, kaikuv vabrikvile.
*
Raudbetoon, – taeva tusane teras
raskena litsub maale kumera kaane,
tukkuvate linnadega, inimestega all.
Unistusin vaevaltki välja siit saame:
kuhu sa lähad, kui maakera-pall,
kui su jalg kinni keerlevan keran.
*
Taevas = öökabaree, – päevaks suleb uksed,
ripub ainult säravana päikse reklaam
laotuse tänaval, pilvede Broadway’l .
Näib, nagu jalutaks poolilmadaam
trotuaaril, – kindlaks määrat, üksi ta’le loodul vaid:
tuulen lahti poisspea kuldblond juuksed.
65
HOMMIK: 2
Korstnate ohvrisuits – majade hingeaur
lõõride kopsust spiraalina puhkeb
ülesse: – juga hall taevaste halla.
Nõnda mu südame hümn, needelaul:
õhupall punane hingest pääseb valla,
kaduden pilvedesse tõusangul uhkel.
*
Ei sa litsu mind maha veel, võida,
ei sa suru mind kaotajana õlgadelle,
millele järgneks plagin kahjurõõmukäte.
Ei oma raskusega üle minust sõida,
pisilinn, kuivand kui su elusoon – läte,
istun oma meelte siis tiivustet tõldadelle.
*
Tõusen vaid lendu, jätten tukkuvaid maju,
majaden inimesi, inimesin mõtteid,
mõttein suurte tõdede tõmbeid – nature-morte’e.
Tahan, et tunneks mu veren tuksuv aju
päikse hõõglambi miljoneid volte,
prooviden mõttelennu surmasõlmi-võtteid.
66
ARGIPÄEV
Elan üsna õhutee jalun,
pää kohal laotusen lookleb liin:
Stokholm – Tallinn – Königsberg – Berliin.
Sest veel valusamini paigalseisu talun,
kuulen: propeller kui pilveden puristab,
mootor bensiiniga kurku kuristab.
*
Miski mõte jääb õhku rippu,
tänavate kohal kõigub kujutluste laip:
pole mulle ehitet, ant lendav vaip;
kinnitet rist kiriktorni vaid tippu,
tähendab: kanna seda seni, kui langed,
seni, kui tuisust risti ümber tekkind hanged.
*
Ulata, öö, su päästerõngas!
lõpmatusse laotu, linnutee lint,
igavikku puurib aju rahutu vint,
igatsuste lind sipleb püünise lõngas:
– „kas siis tõest’ nii vähe lahti teid?!
oo, mu linnal veel sadam & reid!“
67
PUHKEPÄEV
Elan linnan, kun kirikuid neli:
kukega kaks, – kaks vaid ristiga.
Igal puhkepäeval usklikke kellade heli
kutsub, kui viidan aega preferansi, vistiga.
*
Kiriku uksed: – lahti Mooloki lõuad
neelavad elusaid inimesi matsutaden.
Rutem rühi, vanamoor! taeva et jõuad:
pühakirja sadulan paradiisi ratsutaden.
*
Kui siis küllalt juba pastor on pajatanud,
orelgi sekka lõokesena lõõritanud,
kui juba küllalt papp uskmatuid sajatanud,
naerulisi nägusid noomivalt kõõritanud, –
*
siis: kirik nagu kõht heidab välja
uksest: neelat toidu veel seedimatult sooja
(söönd liig täis end pääle nädalise nälja!).
Või see kõht kandja – Lunastaja tooja?
*
Kristus aga ahastavalt kõlku jääb ristile
altarin üksinda sirutama käsi.
Kutsuksin õige ta bridge’ile, vistile,
kas ta sest rippumisest veel ei väsi?!
68
ÕHTU, 1
Istun nagu sütel, – järsku võpatan püsti,
nagu koolipingilt kunagi, kui minult küsti:
– „kuulsast Kartaagost mis ütelda võite ?“
– „Nagu kõigest, mis olnud ja enam ei ole,
et isegi linnade saatus on kole:
hukkumine ühe teiste soodustab võite!“
*
Käin edas’-tagas’, – mu sammude karjatust
kostvat kuulen nurkade üksindusest varjatust.
Ümber mul: seinad, lagi laskuv, all – põrand, –
kõigest kuuest kandist mu ilm on sulet,
nõnda ei näe keegi rõõmu, mu muret,
isegi aru ei saa: päevad kuis võrand.
*
Istun jälle. Õrnad mu meelte katsesarved,
sööstuvad mõtted nagu kiilide parved,...
miski minun lahti end rebib ja puskleb:
mille pean hävitama, mõtlen iseendan,...
„ceterum censeo...?... esse delendam?“
kas oma südame üksi mis tuskleb?!
69
ÕHTU, 2
1.
Pilvede vatt... – öö pehme samet,
täiskuu ründab, – läbi poeb võrgust.
Täna mu südamel öövahi amet,
valvaten laotuse võlvikat kõrgust.
*
Midagi kopitama kipub öölossin,
pilvede sõbast lõust tülpind haigutab,
tähtede tuli, nagu visat paberossin
sekundiks vilgub, mu meeli nii laigutab.
*
Ei mul meeldi liig ümmargune – valmind
armastus küpse: kuuna südame päsmas.
Nagu ei meeldi, kui õrnusi salmin
palju, nagu vett väljapuserdamata käsnas.
*
Nõnda su lõhun, mu tundmuste täiskuu,
rippu jääb veerandi viimne sekvester.
Laotuse otsa eest, kao, kooljaluu!
Marche funebre’i mängi tähti orkester!
70
2.
Oli kord esimene, viimne nüüd veerand,
valgust on ainult veel ahtakene riba.
Olen enda südame pimedusse keerand:
tilguta rahu, tähteaukel öötiba!
*
Kas veel lõigata poolkuu sirbiga
tundmuste rüga ohakteravate hammastega,
või ehk riputada südagi kilbina
firmamendil’ öiselle – mustade sammastega?
*
Kas veel oota, et kaua nii säiliks,
südame punane telliskivi hoonen,
huulte tsementi et jätkuks veel päiviks,
või ehk parem: minna otsejoonen.
*
Minna, et unustada meelte hazardin:
kaotada end, – sest nii leiaks taas enda.
Võita, ehk kaotada südamete stardin?!
tundmuste tuvikene, lennuskle, lenda!
*
Tahan, et vaibuks see ihalev vaev,
valu, mida kanna nii õrnalt: vahel vati.
Ootan, millal seisma jääb purjedeta laev
kohal elukõrgustiku – mäe Ararati...
71
ÖÖ: 1
Rusikaga taon vastu öömetalli:
– ,,lahti tehke! pimeduse lämbun kuluaaridesse.
Tehke lahti! kes te surute inimese talli,
raudsed kangid taote vaimu uksepaaridesse!“
*
– „Tehke lahti!“ öö – kirst: tähte küünlad rean,
linnutee surilina laibal: – üle pisilinna.
Õnnistaden: majade = matuseliste sean, –
tornide käed hoidvad risti kohal rinna.
*
Korjusena lama!. .. Kuu kuldmonookel
pilveorbiidist viskab alla muige:
näeb vitriinil kärbes koolnu lamab kookel,
kusagilt kaugelt kaigub öökulli huige.
*
Tuulen vaid pagari roostetanud kringel
kriiksuva häälega unarusen kõigub.
Peni, kelle üksindus kõrgeman pingen,
nuusuten, jalga tõsten, tänaval jõlgub.
*
Tunnimees kohmetu tänavnurgal tammub,
tallaten jalgega öö monotoonsust.
Kusagilt kostavad vaibuvad sammud,...
pisilinn, kas lõhun su, ehk midagi loon sust!
72
ÖÖ: 2
Öön mu hing, kui käsi kitsan kindan,
tahaksin hoida tardund sõrmedega midagi.
See, mida püsti hoian, enesen hindan,
on mulle armas, nagu värsi vahel ridagi.
*
Hoian miski nägematut: kätega krampiden,
tõstan kui tõrviku südamerusika.
Hoian nagu õli, mis otsa saaman lampiden,
heli, mis kõrvun pääle vaibuva muusika.
*
Kiigutab tuul okstehälli, – leebe ema:
ulatab öö tulval taeva musta nisa;
lehtede sosinal äiutab last tema,
kuni viimaks vaibub nutva imiku kisa.
*
Heidan endalt kõik, – siirdun tänava koridori
kõigen oman alastusen, katmatusen hingelisen.
Näen poolkollast – kuu valmimata pomidori
väljuvat, kaduvat laotusen pilvelisen.
*
Tunnen: sajab segamini rõõmu ja nukrust,
langeb alla tühjusse tähtede kopitus.
Kulunud kuldnad puistat linnutee kukrust,
mõni neist tuhm, nagu silm linnus topitus...
73
PISILINNA KROKIID
1.
Blond hommik... Päeva terror valge:
avand omad uksed juba taevabüroo.
Tänavakividel askeldamine jalge
omab ikka kiirema tempo ja hoo.
*
Millised jalad! mida nad tallavad?
valus neil käia, – nagu naelad oleks kingen:
elumure asjalikkust jalatallad kannavad,
astuden pääle kõigel sellel, mis hingen.
*
Kostvad häälekõvendajan – trotuaari
sammud elumõõduna õõnsad & mornid;
kuulutavad kord käiva jalgade paari
askelduse lõppu kellahelidel tornid.
74
2.
Katuste läikivad näod kastest rõõmsad,
hingavad korstnate lõõrid halli urja.
Veristab hommik linna kahvatut vaikust:
surub kiirtenoa päike-lihunik turja, –
tänavate kukla... Haavat ohvrilooma kaikust
kordavad platse resonaatorid õõnsad.
*
Vankrite võrin, hobukapje naerulagin
puruneb tänavakividel kildudeks,
puuduten majun aknaklaasi õrna närvi.
Auto möödub: soppa vitriinidele pildudes, –
seinale, millel pole tõest’ teist värvi...
kaugelt kajab puutelgil kodarate nagin.
*
Tänavate käed venind igavusest pikaks,
haaravad avaruste, platside kaelast
põikteede sõrmil, – parki siirduden, sinna,
puiestik piirat kun liiviku paelast,
meri kun peegeldab tukkuvat linna:...
Millal kord tütarlaps-linn sirgub plikaks?!
75
3.
Pisilinna vaateaknad haigutavad spleeni,
sisepool kärbes kõhn lendab vastu klaasi.
Mannekeen vanan’d alla crêpe de chine’i
peidab omi rinde elutüdind ekstaasi.
*
Äriuks, – raam sobiv tuttavalle pildile:
peenikesil jalul rasvund kõhuka kerega,
lisareklaamiks ülal kõlkuvalle sildile, –
tursunud mees: näkku valgunud verega.
*
Kael täis volte, – künnivagusid kukal,
kõrva äärest laenat juukstesalga õre kate
jookseb üle lagipää palja: kammit tukal,...
vaade blaseerund blonde silme taga uurivate.
*
Kikivarvul’ tõuseb, kobab taskuten vesti,...
andestagu! teen rea algusen vabanduse, –
ennustan: vekslid kui rännul protesti,
pankrotilävel saab vaesekene rabanduse.
*
Nüüd aga rahulolun – siinilma vägevate:
kuningas: sameti, kalevi, siidi...,
kellele, silme een alamate nägevate,
Rootsi majesteetki teeks vastuvisiidi.
76
4.
Õhtuti, – konnad nii kisendavad vihma:
grammofonid krooksuvad lahtiseist aknaist,
hekseldavad fox-trotti, tangot, yale-blues’i,
Raadio pajatab tundmatuist maist,
trumminahal tunnen helipiitsa & rihma
eemale peletavat mineviku muusi.
*
Vaikus nagu plakat on käristet maha:
kusagil klaver naerab must-valge hammastega,
õhun miski väriseb – laskuden sügavusse...
Ehitan öhe end tõusvate sammastega,
tunnen: jookseb hardumuse judin üle naha,
kaon kui tänavate mõttetusse – rügavusse.
*
Äiutan rahutust mõtete võrkkiigun,
tundmused vahelduvad lõpmatun seerian,
südame saatejaam lennutab meelisklusi.
Agulin enda rändan, – „mina“ perifeerian,
tunnen: ebamäärasen tundmatusen liigun,
laet irreaalseid täis unistusi, eelistusi.
*
Häälitsevad restoraanist sügisiselt viiulid,
immitseva haava reaalsusse lõikavad...
Põgenen. Surun käed tugevamini taskusse.
Näen, kuulen: lõbunaised joomareid hõikavad,...
tänaväärsed majad – kui lõpmatud riiulid
vaibunud lugemata raamatute raskusse.
77
5.
Trotuaarid tühjund on vaiksed:
nagu vaibad
oleks laotet maha
alla öö jalge.
Kõnnib kuu, – kollane kloun
kätel omil, –
hundirattan hüppab:
pilve kulissi.
Igaviku postkasti visat,
vaatke, kuis kaob!
ööümbrikun mustan:
pilv, – kiri valge.
Sureb, tunnen, sekund, kuis minut,
hääbub kuis hetk.
Aeg suur – agoonian:
pulss – all mu sõrme.
Ja tukkuvain majun: tumm rahu,
et näib mulle:
olen nagu surnu, –
ärkav kabelin.
*
78
Trotuaarid tühjund on vaiksed:
nagu vaibad
oleks laotet maha
alla mu jalge.
Astun neid mööda öö tühjusse:
ülal pilved,
kui armastuskirjad
tükkideks rebit.
Astun. Mõtlen: loodus kuis sallib
ruumi tühja,
mida ka luuletai
täita ei jõua.
Astun, ja mu een käivad mõtted, –
nagu truu koer:
pimedat peremeest,
kes ellu juhib.
Astun ja mõtlen: tean, et seegi
saabuv taas päev
võrdne möödunulle,
nagu too – eilne.
79
ANNO DOMINI 1928
I: KEVAD
Mais
südamepais
pääseb valla.
Kraavidest alla:
niriseden veed
otsiden teed...
*
Kuis need tirekesed siuglevad
häälitseden sametise sulinaga,
sulgudest alla liuglevad
vesiväravate mulinaga.
*
Jõgedel käsil on mandrijooks,
startimisel lunastavaks finišiks meri.
Lumi on muutunud voolavaks hooks:
koskede keripuiel vesilõng end keri!
*
82
Lumililled häälitsevad – kanapojad koorund
päikese haudumisel jääkõvast munast.
Talised tuisud on südamest voorund:
ajju purskab verisoonte tuksuvat punast.
*
Lõokeste laul kastab kevadelilli,
helide vesi – soe kurkude kannust.
Kuulake kuldnoka paanilikku vilepilli –
südame parimat arstimiannust:
*
Debussy muusika ,,His Master’s Voice“ plaadilt, –
prélude: A l’après midi d’un faune.
Helidesegu hoovab raadiotraadilt:
kuldnoka saatejaama läbistav toon.
*
Pilvedest hanede ga-ga-ga kaikuv,
kurgede rahutu rabade nukrus.
Inimene koha päält teisele paikuv
kaaluma peab: kas raha selleks kukrus.
*
Sammuda võin nurme peenraist üle,
nähen, kuis jumala päikese all
himutseb maakera siginev süle,
pääkohal vikerkaare spektriline mall.
*
83
Näen, kuis päikese tuhniva kullaga,
suudleva suuga, – lehkel: purju joodet,
ühineb sõnnik ahnelt süleleva mullaga,
peigmees on saabund, keda aasta oodet.
*
Saabuden linna:
täägid säravad tänavail,
püssid õlale visatud vinna;
tööorjad kohmetanud väravail:
kõlistakse relva töölooma hirmuks,
kannustetav hobune üle et hirnuks
maipüha kevadekuulutuse...
Aeg kord teeb ehk tuulutuse:
et mais
südamepais
pääseb valla,
et... sõdurikand kevadlilli ei talla.
84
II: SUVI
Tõmmat on vesikeeled laotuse kandlile,
vihma sajab hingengi, – vikerkaar loogan
kastab end mullidest pärlitet loiku:
külm on!
*
Pilv nagu poodud taeva pandlale
tursunud udarast põldusi joodab, –
sadu ei päeval ega ööl jää soiku:
külm on!
*
Meele tuleb talv, kui su südame lõikasin
jäässe mustrina teravate uiskudega,...
kas nüüd sellest – veest tulval järv –...
ja külm on?
*
Kas viimaks ise põhja tuuli hõikasin,
kirde puhanguid Siberi tuiskudega,
ümber et udude tinaraske värv,...
ja külm on?
85
Veel minu ümber: kaaskannatajad-velled,
silmade hallaga, südamroosteveega,
põlveden nõksuva jooksja-podagraga.
rõske on!
*
Lauluga päästa kui saaksin ma, – kelle?!
avitada hädalist ridade teega,...
maksab kas tammuda põldudel adraga, –
kun vesi on?
*
On’s need näod? – Ei! virilad lõustad:
maa poole pilk, vaade tuskadest kibe,
põskedel tuksleb korisev kõht:
kurb on!
*
Kun need mäed, mille tippudeni tõusta?
maa on mudane, muld on ibe, –
lauskmaa mu ümber – ronsklev rõht.
kurb on!
*
86
Näib, nagu peaks loodus vabariigi matust,...
a. d. 2028 – kes te armastate,
pidage meelen, kuis külmetas, vettis:
värsi autor...
*
Pisarad rabisevad praegu vastu katust,...
nöirasteenikuga mind ehk samastate,
kellele spleeni taevast hinge settis?
pole süüdi autor!
*
Hetk meelen siiski: vastu sirelite põõsaste
surus end õhtu. Akna reketile palli:
klaaside ruudustikul’ päike serveeris, –
soe oli!
*
Hoovas ihun uim – naise huulte lõõsaste,
kallistuslasso – käed ümber kalli
piha, mis sõrmede puutel närveeris...
soe oli!
87
III: SÜGIS
1.
Nutvate sügise-ilmadega
kraavide laud täis kobrutavat rähma.
Loigud vesiste silmadega
silmitsevad roiskumise, aegumise ähma.
*
Nurmede nukrust enesega vean,
hääbuva küljen südamega ripun.
Hakid – sõdurid relvata rean,
mustendavad kartulipääliste lipud.
*
Kabuhirm koormana silme sülen,
(kõrvad nagu mütsi ligi pääd litsub)
peenralt nii jänes arg jahmatand üles...
Hobune taamal suuga hädalat kitsub.
*
Põllud on haiged: väljade põskil
vagude kortsud. Kõrs pleekinud palvel
mõtiskeleb hommikul rõskel:
milleks ta tühjunud lagendike valvel?
88
Mõtiskeleb: seemnest käärivad õlled,
klaasiden vahutaman pärm & humal.
Milleks odrapõldude põlled
märjaks nii nutet? Kas ehk ahastab jumal?
*
Sirutavad sood vaid niiskeid hõlmu,
aasadel ripub maani udude udar.
Ei see nõiaring lahti sõlmu:
elame porin, surren upume mudan.
2.
Puhuvad tuuled risti & rästi
põhjast kord -> lõuna, -> kakku loodest, -> itta:
taevane lennuvägi, vaatke, hästi
põhjanaba rünnakuks säetud on ritta.
*
Vettind aasad pildistavad pilvi:
peegeldavad nuumat-tursunud taevast.
Vargsi päike teeb mulle silmi
kulmude alt, – taevabaarist, – Noalaevast.
*
Inspiratsiooni tõusev spiraal:
keegi nagu maa päält ülesse hõigub.
Jälle vilksatab pilvedest Graal,
vastu mu naeratuse tuulehoog kõigub.
89
3.
Meri – tuhm. Ankrud hiivavad spleeni,
laevade mastid kui ristid kalmistul.
Vastu südame lahti rebit miini
miski lõhkema, purunema valmistub.
*
Vaata! iiling ulgumerelt puhub
soppide suhu epileptilist vahtu.
Lainete langetõbi randa uhub,
mis ei taha mererüppe enam mahtu.
*
Tundmuste lendlehed tuulde paisat,
südagi tuksuv loobumisen kuhtund:
kõigest on kahju, mis asjata raisat,
meeled mille laibana kaldale uhtund.
*
Mere põllul sügis aga tuuli
külvab: tormitraktoreist kohevil vagu.
Tõukab väsind aju kujutluskuuli,
tuhisevad mõtted, – sügis päängi nagu...
90
IV: TALV
Vaatke! kirden päikese pää
horizondi giljotiinil veretav – võigas, –
nägu, – mille kaela relsel koidik-vedur lõikas.
Hommik kiirte juukseid pidi jubedust hiivab:
oleks, – nagu nuga külm südant mu riivab,
põuengi põhjamaa – arktiline jää.
*
Meeleolu –: 30 kraadi alla nulli,
pigistav pakane pikkamisi langetab, –
lumme kuidas elurõõmu tulvalise hangetab,
elusalt tõmbab üle näo surilina...
Soonte termomeetrin veri – tardund, – tina,
hing – all talvise raudraske rulli.
91
VÄRSS VALGEST PABERIST JA MUSTAST MAAST
Paber – puhas, – valge lina,
kuhu oma mõtted – pehmesse voodi
magama panen igaviku und:
saabub tund,
kun pliiatsigi tina
perpendikulaarist langeb järsult vesiloodi.
*
Paber – puhas, paber valge,
paber – lumi, kuhu südame matan:
tundmuste tuisku, armastushange.
Helbena lange
minu värsirea alge
härmatis – sõna! Elu mustmulla katan.
*
92
Ümber kui: pori, udu, saast,
peaksin sellega määrima puhta
paberi pesu, ridade palaka?
Ärgu salaku
luuletai!... värss, – valge laast,
mida ei taheta lasta minna luhta.
*
Ümber kui sügis, – roiskuv nilv,
tahaksin trükki anda valge lehe,
lasten sadada südameräitset...
Kevade äitset
puistaks paberine pilv,
langeks et mullale lumivalge ehe.
*
Paber – puhas, – valge lina,
kuhu oma mõtted – pehmesse voodi
magama panen igaviku und:
saabub tund,
kun pliiatsigi tina
perpendikulaarist langeb järsult vesiloodi.
93
MÕNED HAI-KAI’D
1.
Me elame jalgega maa pääl,
kaugel mõtted siit ära:
sellest tekkind taevatähtede sära.
2.
Ingleil on jalge all tähtkalliskivivaibad,
ihaldame väga nende taldade alust:
nii sünnivad luuletised „Valguse valust“.
3.
Poeet, ära õpi lindudelt:
ööbik, näed! – suleb silmad,
sest laulun: samad noodid, samad ilmad.
4.
Pole luuletai kelner, –
ei ta märgi bloc-notes’i:
palju, – ja millist jooki.
94
5.
On loomingu tee:
kui ilmaloomise töö,
kun päevaks saab öö.
6.
Paber kui lõuend,
olgu siis sulg ka pintsel,
kuigi värviks on – tint sel’.
7.
Vist olete näinud:
päike ei kustu meren.
Nii – luule veren.
8.
Värss – käega katsu:
haav lahti, – poeet kuni loomas.
Sa, lugeja: – uskmatu Toomas!
95
9.
Me otsime armastusen asumaid,
uut mandrit – südamesaart,
hinge kompassil ainult: musttuhat Ilmakaart.
10.
Naise süda kui kala:
ujub silmade tiiki,
mees vahib nagu õngitsei korgile.
11.
Kuidas sulle lähenen
valgehingeline? ei tea kust:
minu hing on must.
12.
Kahest huulereast
suudlusen suu saab salmiks.
Ah, et neid valmiks!
NB! Hai-kai’d – 3-realised Jaapanist põlvenend pisivärsid, kus silpide arvgi ridades piirat. Sisu: koondet mõtte momentvõte.
J.B.
96
KINEETILISED VÄRSID
VÄRSS PLATVORMIL
1.
Jälle kaks relssi-paralleeli
sööstuvad ruumi, nagu värsi kaks rida.
Pää kohal: kandlestik telefoni keeli,
sõrmitset tuulest, mängib, kuulan ainult: mida?
*
Lunastaja käsi ristil, – avat semafoor,
fosforline tuli pühikvõrena kõlgub.
Undavad postid, – laulab traatide koor,
minevikust mõndagi mõttein mul mõlgub:
a):
Tuleb meele: õhtul suvisel platvormil,
ümber sumisevi sääske kiha,
1914 valitseva
hümn äkselt...
Vaguneisse kiilut oli sõdurite liha,
mäletan täpselt:
„jumal, keisrit kaitse sa!...“
Rong ninarätte tormil
möödus... Kärgatas: ,,mütsid maha!“
ohvitser, kõlisten kannuseid...
(olen kord isegi kandnud neid!)
Võpatas süda, – aimasin paha:
rong – lokomotiiv
oli sõdureid frondile viiv.
99
b):
Praegu silme een, kes ei mäletaks meist,
vedur ähkiv – täkk peru aet vahtu:
rong järgmine, – mets punalippe:
„elagu revolutsioon!“
valat veri ei pahtu,
tõmmat südamega joon
poole ajaloo kõrgemate tippe,
„elagu tuhat üheksasada seitseteist!...“
Oraator, – rongi masinist särav:
„sõit üle läheb tuleviku teest,
hei! hoidke rongi eest!...
Rahvale lahti nüüd vabaduse värav!...“
Rong selline: kupees
mürtsus magneediline marseljees.
2.
Mööda sellest mõnigi vedur on pahvatand,
rataste veereden, nõnda kui käst:
kord daktül, kord anapest...
Punalipp koltund, üsna valgeks juba kahvatand.
*
Ajaloorelsid öötunneli tormavad,
ununud hiljutised tuleviku helid:
luuletajad millest kord mõtiskelid...
(Unistused millised praegu neid koormavad?!)
100
3.
Lunastaja käsi ristil, – sihib semafoor
: crucifix näitab kaht relsside rida,
rahutumalt mõtiskeleb vagunite voor:
kuhu neid juhib mehaaniline kida?
*
Luuletai ei kaalu kaua: millisest teest
platvormil pakkidega üle tuleb astu:
põgeneda viivuks tahaks enese eest,
kuigi rong teisele jooksma peaks vastu.
*
Poeedil ükskõik, – rattad veerevad kuhu,
hullunud vedur kui rütmikalt traavilb
metsade sülelusist tunneli suhu, –
kaasa jooksvad põllud, tulbastik, kraavid.
*
Veduri punane ratastik vilgub, –
giljotiin terav läbi ilmaruumi lõikab.
Päik’se pääst, vaatke! kiirte verd juba tilgub:
aokuma kutsub, – tulvil tulevik hõikab.
101
VAGUNIVÄRSID:
SKITS 1
Sõna: „ärasõit!“
saatjail: sada pudenevat õit
silme pupillin.
Aasade nukrus pilkude lillin,
kui haagib lahti
kaks südame tahti,
kaks suudlejat suud & jumalagajätte:
käe kiindunud kätte
too rebenev hetk...
Ole tervitet, retk!...
uute avaruste aim
sädeleb silmin. Tiivuskeleb vaim.
102
Kes ei oleks meist
meeliskelnud mõõtmatumaist teist,
taamal hõljuvaist:
terendavaist maastikest, nõlvakuist
rulluvaist vinan,
kui kipitab ninan
roiskumise aisting. Kui sügis, – mööda maad:
nagu sääske müriaad
hõljub udu – sump...
Rännak siis ainsam trump:
vaimu hüppelaud – vagun.
Traavi pegasusel kujutluste dragun!...
*
Mööda kõigest sest:
ümber mille tardumuse kest,
mis seisab, tasa liigub.
Rong – unistuste häll, kun reisija kiigub:
korraks lahti kist
kõigest rippuvast vist?
Lookleb mööda kõigest vagunite lohe
jaam uus saabub kohe,
uus jumalagajätt:
surun semafoori kätt...
uute ilmade müha
kohiseb kõrvun: täna südamen – püha.
103
SKITS 2
Elan oma kodumaal, nagu läbisõidul
uute laulude – poeemide riiki.
Näen, – vähe lootust siis malekäigul, võidul:
kõik meie olemine mängit kui viiki.
*
Pilet utoopiasse: – reisivalmis kohver,
haarakem mööduva vaguni lingist!
Olen juba kord uute horizonde ohver,
tahaksin teisigi viia nõiaringist.
*
Südamesse relselt, – jalgu rahutust võrab:
rataste takt, – hingen – veduri huige.
Avatleman ruumi (kuhu tekivad mõrad)
silindrite pulss, polde lõõtsutav tuige.
104
Olen öid rongiden, päevi küllalt minetand,
laadiden ümber: rõõmu, oma muret.
Vagunin nii mõnigi armsaks mind nimetand,
süda neist mälestusist praegu veel puret.
*
Mitte inimesi ainult, – tundeid buketin:
vagunid südamete kaht paralleeli
veavad. Kaugemate kujutluste ketin
puhvritena tunnen taas haakuvat meeli.
*
Vean oma mälestuste värvilist bagaaži,
mineviku bruttost saab kerge netto:
rõõm lükkub läikivana kõnelusse-fraasi,
„suitsetamine keelat“, – spleenilgi: „veto!“
*
Ootan iga päeva, nagu saabuks uus jaam,
nimekaardi ulaten krohvitud seinalt.
Vaatke! jookseb vastu kinolintlik panoraam:
ajaekspress sõidab selga, – hei, alt!
105
SKITS 3
Luuletajat kellega pole ainult ühistet?!
(linnuga –: armastab laulda ja lennata!)
Tema „jumalik“ päritolu sellega tühistet:
ei istu pilvedel, kõrgusten et rännata,
vaid:
mööda mandreid & maid, –
3-da klassi vagun-barakin,
tiivulise innuga südamepakin.
*
Äoli kannel pole, – tuul mida sõrmitseb,
puhanguil helistaden tukkuvaid keeli.
Luuletaja – panter, kes sündmusi põrnitseb,
hüppega et paisata küüsi – oma meeli...
et:
nagu terav lantsett:
luuni lõikab, läbistab liha, –
südamen pakitsev kättemaksu viha.
*
106
Pole ainult klaas – amalgaamiga peegeldav
ümbrust. Fotoplaadina elu et märki.
Luuletaja käsi, – uusi mustreid heegeldav,
(tuleviku kavandeid võib värsiga tärki!..)
poeet
pole ainult esteet,
vaid vasardai, (lugeja – alas!)
südamelöögid elurütmi kes valas.
*
Telefonitulbastik öhe teel tiniseb,
traadistikust läbisajav vihm –: risti koeks.
Villand vaid kõigest, kun meeleolu iniseb:
knock-out’in lamaksin, – keegi kümneni et loeks,...
et ei kuuleks,
seda, mida nimetakse luuleks...
Ehk, – sööstuksin: nagu vedur ähkiv,
tuultevingumisse südameid mähkiv...
107
PSÜHHOMOTOORNE VÄRSS, 1-NE
Näe: lähtuvad laevad, on rongidel rutt,
elu jookseb välja sadamast, jaamast.
Mind vaid kutsub su silmade muinasjutt,
unistan südamete kokkusaamast.
*
Tunnen kuidas tundide sõrmi õudselt pikki,
minutite, sekundite näpukesi otsa ees.
Kuis nad võivad mu südamesse tikki:
rõõmude puna, – must mureniit sees.
*
Mõtete tiivad löövad kokku, – mul valus,
jooksen järel tundmuste rongi äratõtva.
Vagunisse hüppel: kammits miski jalus, –
kaotan hingebagaaži kaasavõtva.
*
Nõnda jään maha oman põlemisen maisen,
silmade süstikud rabelevad ruumi.
Nagu mu sünd (kord!) uuestsündki puhkeb naisen,
kes ei karda huulte süsi, – lõkkel – kuumi.
*
Arvan, su silmad kõigil’ küsimusil’ vastavad,
kõigel’ sellel’, tärkab mis ihun ja hingen.
Südamete tahid eluõlli end kastavad,...
ah, see on hõllandus kõrgeiman pingen!
108
PSÜHHOMOTOORNE, 2
1.
Las’ lainetab meri,
(see ikka nii olnud!)
tõukab tuul purjesid ulgumerel, – peri,
(see ikka nii olnud!)
laevurid, reisijad, – kõik: Kolumbused,
kellele avarusiks kangastuvad umbused.
*
Kaovad päevad: aeg väljaspool meid,
kusagil – paralleelselt nii palju maailmu,
läkitab laevu kuhu südame reid;
unistame: manner kas uus veel ei ilmu?
*
Kõigel sellel lõpmatu suur näib väärtus,
mis veel eemal, mis pole veel minu,...
kõigel, – mis piiritu, pole millel äärt kus:
laotan sinna mõttepalakaid – linu.
*
Tean: terven päiksesüsteemin pole uut,
asjata imede ootel aega kuletan,
asjata avat hinge õhuaken – ruut:
kas uusi elamusi ammutan – tuletan?
109
2.
Las lainetab meri,
(see ikka nii olnud!)
tõukab tuul purjesid ulgumerel, – peri
(see ikka nii olnud!).
Käin ikka üksi, – nature-morte’iga enese,
tahaksin heita kõige möödunu – senise.
*
Tahaksin jumalaga jätta kõige sellega:
mõtete udarate rippuva raskusega;
tahaksin olla – nagu sõsara, vellega:
täieliku tühjuse, mõttetuse askusega.
*
Tahaksin, et oleks kõik tühi ja paljas,
tuvina lehviks vaid veel looja vaim.
Algusest näha tahaks: muru kuis haljas
kaosest kooruks, – esmakordselt tärkaks taim.
*
Tahtest sest õitsemist täis silmeaed,
põvven värviküllane avaneb maastik,
kuhu endapagulane jälgitav paed:
ümber inimnägude elutu laastik...
110
PSÜHHOSENSOORNE VÄRSS 1
Unetuse liiv on mu silmin,
kardan liigutada ripsmete tiibu,
laugudel hoiden su pudenevat naeratust.
*
Kusagilt sõuab mu mällu lootsik:
sinu astraalne – peafluiidiline kujund,...
lakake, seiske mu mõtiskelu mõlad!
*
Nagu Baudelaire’gi, vihkan nüüd liikumist,
liikumist, segi mis paiskab su jooned,
katsun neid püüda – taas asetada paigale.
*
Kardan oma häält, kardan oma sõna:
hirmutada võiksin oma meeltetuvid lendu,
kardan üldse mõelda: et tunded nii säiliks.
*
Vilgub su troopikaliste huulte verev joonis,
hingen sest suudluste kaikuv akkord,
püüan nende helide langevaid tähti.
*
Ja su rindade säraküllan päikesed,
vabad põuepilvitusist, südamevarjutusist,
loovad minnu uue planeede süsteemi.
111
Kulmude vikerkaarid kohal silmjärvede
kujundavad minnu uued kumerused, võlvid,
sest minu rõõm nagu obelisk püsti.
*
Mitte nii nagu Hamlet: olla, või mitte?!
Võin ainult nii nüüd eneselle vastata:
armastada kas? Ja!... kus..., kunas,... millal?
*
Heitlen nii endaga, kallas nagu lainega,
ja ma tunnen: olen sinuga kaetud,
hing su hinge, keha – kehha maetud...
112
PSÜHHOSENSOORNE, 2
Kuis hoian oma pattu, nagu talismani,
kannan teda enesen närvide niidikesil,
ähvardavail rebeneda valuliselt.
*
Mu mõtted on meelte vaid vanglan...
Kes viskaks mu välja küll enesest,
kust vahin läbi himude trellide?
*
Sellest on kallistuskrambid mu käten,
tundmustsükloonid lõõtsuvad huultel,
iha nagu ujuja jõudman kaldale.
*
Mis su suudlusin, teispool suudlusi?
taevan mu hinge, et tõusvad raketid, –
ise kui laskun su silmade sügavusse.
*
Mis su silmin ja teispool su silmi?
ilma nende särata käin et pimedusen,
öö-mustkassi küüntega südamen.
113
Miks ilma sinuta kuristik avaneb
sügaval hingen – kohutavate lõhedega,
kust mägiharjadena kasvab sinnu kirg?
*
Miks veel tajun siis, karikas et ääreni,
veren kõik viinad veel joomata – uimsed,
suu kui su suhu olen kallanud ümber?
*
Sest siis hoian oma pattu nagu talismani,...
sind aga kannan: oma närvide niidikesil,
ridade kätel värsi pehmesse voodi.
114
ENESE RISTTEEL
Kuhu mind viite, mu siseilma teed?
Aastate verstapostid vilksatavad mööda.
Ühele neist kas mind risti ei lööda?...
veerege edas’ värssvankrid, autod, reed!
*
Pole juba kaua käind vaevalisi radu:
vahel südamkuristiku, mõistuse tippude.
Tundmuste pilved ülal õhulised ripute
kohal himu jalgtee, mis lookleb nagu madu.
*
Laskuda alla, ehk ülesse virguda?!
Sukelduda sügavusse, kõrgustesse söösta?
Harilikult hommikusse astutakse öösta:
tahetakse päikse poole kasvada – sirguda.
*
Ei ma tea tõest’: kuhu poole astu?
Laskun ma alla, – siis hukuvad mõtted.
Tõusta katsun üles’, – süda eest leiab tõkked:
tundmuste surm valgen rüün astub vastu.
*
Koon oma närvikavast võrkkiigu õhku,
hõljun oma südame, mõistuse vahel:
kuristik all, ülal mägede ahel,
kukkuden võin ainult iseenda lõhku...
115
HÜPE ELLU
1.
Nii hüppan nagu ujuja,
järsku, – kõigi meeltega, südametujuga:
↓
käed
een,
järel
keha
& jalad...
Sulavast veretinast õnne nii valad:
kui
kallad
enda
ümber
elu
selgesse
vette,
hiivaten põhjast õnneankrut – selle kette.
2.
Tundmuste lainetused käivad mu’st üle,
uhavad ajust meelteiilingud tunnetuse,
116
valuline uim üle südame parda
kauhkab. Läbi une ehk unetuse
jookseb kaudu selgroo piksevarda
kallistuste värin – elu kätkiva süle.
*
Tuukrina sügavuste saladusse laskun,
sukeldun voogude põhjatumma sinna:
tunnen õhupuudust, veesurve matab hinge...
Sügavamalle, sügavamalle vajuda – minna
tahaks, kuni kannatab närvide pinge,
kuni mul kaitseks veel ümbritsev mask on.
*
Haaran oma kätega järel’ korallide,
ujun nagu unelusin: võrratumalt kerge
tõusta ja vajuda, – lendaks nagu õhun...
Suriseb südamen tiivustav erge,
juba läbi pilvede teed omal’ lõhun,
päikese särra – kaudu laotuse vallide.
3.
Elu laiahõlmaline – kätega lahtistega,
südamelippu kannan eel sinu palge,
117
lehvivat, laksuvat tundmuste tuulen:
punane üleni... Saadik koidikulise alge,
veremarseljeesi, elu üleshüüdu kuulen:
„ärge leppige piiridega ahtistega!“
*
Mõõtke elu ulatust sügavusist tipuni,
hüpake nii nagu ujuja:
järsku, – kõigi meeltega, – südametujuga:
↓
käed
een,
järel
keha
& jalad...
Sulavast veretinast õnne nii valad:
kui
kallad
enda
ümber
elu
selgesse
vette,
hiivaten põhjast õnneankrut, selle kette,
mõtted aga sirutet -> päikese lipuni!
118
MATK TUNDMATUSSE
Päevade süstik koob kuude kangast,
tagaselja aastate möödunute varemed.
Südamega tõttan nagu rikkusega pangast,
– kuhu? milleks? Saabuvad hetked kas paremad?
*
Vaikus vahib vastu, voolab minutite veri
tuiksoonen Aja, pulsin sekundite tuksetega.
Elu nagu lootsik, millel tuul on peri,
libiseme alla, nagu mägedest suksedega.
*
Saatus kui hiinlane pillub ümber nuge,
sekundite närvid on õrnad ja hellad.
Südamen, selgroon, – üdin võpatus jube:
kellele löövad täna tornin hingekellad?
119
Tunnen, – een kutsuv: ilm, elu, surm lahti,
näen katafalki morni ruttavat saagiga.
Pingutan tulevikku silmade tahti:
on’s veel kaugel sadam vilkuva paagiga?
*
Mulle pole vaja ei taevast, ei põrgut,
nähtav ainult elu, surm on nägematu.
Kui on tarvis, ei vastu saa tõrgut,...
kahju, et eladen olnud seni läbematu!
*
Tervitan vormide vaheldust, tekkimist,
kuju et uue oman, tundmatusse rännaten.
Tunnen enda keemilist lagunemist – settimist, –
hingel on kerge – Ruumi – lõpmatusse lennaten.
120
KOOSTIS:
lhk.
1: Maailm on lahti! I ...7
„ „ „ II... 10
„ „ „ III... 12
„ „ „ IV... 13
„ „ „ V ...20
2: Ateljee:
Siutsi – minu naise portree ...24
Etüüd esimene ...31
Etüüd teine ...32
Portree kahel plaanil ..33
Tütarlapse portree ...35
Daami portree ...39
Closerie-des-lilas, – Pariisi maastik ...41
3: Värssjutud:
Värssjutt surijast tütarlapsest ...49
Värssjutt tudikesest, surmale suikuvast... 53
Delirandid ...57
Värssjutt lohutamatust ...59
Värssjutt ühest perekonnast... 60
121
4: Pisilinna tsükl:... lhk.
Hommik, esimene ...65
Hommik, teine ...66
Argipäev... 67
Puhkepäev ...68
Õhtu, esimene ...69
Õhtu, teine... 70
Öö, esimene ...72
Öö, teine ...78
Pisilinna krokiid, 1, 2, 3, 4 & 5 ...74–80
5: Anno domini 1928:
Kevad ...82
Suvi ...85
Sügis ...88
Talv ...91
Värss valgest paberist ja mustast maast ...92
Mõned hai – kai’d ...94
6: Kineetilised värsid:
Värss platvormil ...99
Vagunivärsid: skits 1, 2 & 3 ... 102–107
Psühhomotoorne, esimene ...108
„ teine... 109
Psühhosensoorne, esimene ...111
„ teine ...113
Enese ristteel... 115
Hüpe ellu ...116
Matk tundmatusse ...119
HIND: 3.75