JOHANNES BARBARUS

KALAD KUIVAL

JOHANNES BARBARUS / KALAD KUIVAL

JOHANNES BARBARUS

KALAD KUIVAL

KÜMNES KOGU VÄRSSE

NOOR-EESTI KIRJASTUS TARTUS

JAAN VAHTRA KAAS JA SISEILLUSTRATSIOONID

„Noor-Eesti Kirjastuse“ trükikoda Tartus, 1937

VÄRSISÜND

Las täna kõik see sügisudu hajub,

mis ümberringi, sageli ka endas,

las koltund leht mu meeltes alla vajub,

las tunnen, et see kevadliblik lendas ...

kiirt sisimas kui vaim ja süda tajub.

Las täna päike heidab pilveloori,

las täitub maa ja taevas vaiksest rõõmust,

las tunnen lahti viimast hinge poori,

et joobununa sellest aplast sõõmust

ma – pagan – järsku kuuleks inglikoori.

7

Las täna väljub, vabaneb kõik seoseist

kui mähkmeist laps, kes sirutab vast käsi,

las haarab kujutlusist pehmepeoseist

mu raugend vaist, blasfeemiline säsi,

las täna tuvid lendavad mu teoseist.

Kui pääsukeste vihmaeelsest tiirust

las võidurõõmu kõrgelt alla sajab,

las sõnad täna täis on tundesiirust,

et endaski, näe! miski vastu kajab,

kui unustame jooksvat ajakiirust.

Las heldin täna loetud muinasjutust,

kus pähklikoortest orav võlub kulda,

las tekib järv rõõmpisarate nutust,

ja kus mu jalad puudutavad mulda,

sääl tärgaku aedlilled samme rutust.

Ning värsid võrsugu, täis loomisloitu

sääl, kust mu käed on libisenud üle;

ma täna helde – teistel’ jagan toitu,

ning kallistusiks avat kõigel’ süle,

mis esmakordselt täna tajub koitu.

Las unustame, et ju lehti langeb,

las hajutame korraks tõigad julmad,

ja kui kord ümber lumi, kõrged hanged,

siis säilitame kevadised ulmad,

ning ellu sirutame liikmed kanged...

8

EHITISED LIIVAL

AVAVÄRSS

Kui kõik on ümber raudbetoonist:

näod, südamed ja mõttekäik,

kui kajab hinge kammertoonist

meil’ juba enne laulu loomist

toon raudselt helisev ja jäik,

siis kas mu vaim võib olla klaasist,

et nagu õrnast Delfti vaasist,

mis kandis kunstipärast joonist,

jääks purunedes järel killud?...

Nüüd needki endast välja pillud.

Ei! nüüd on aeg, kus tardub malmis

vorm, sisu, kujunditeks vask.

Nüüd jõujaam hoovab rütmis, salmis,

ning nagu põllul vili valmis,

täis teri iga õie task,

nii mõttetolmuk eostub tuulest...

Ah! ärge otsige nüüd luulest

noid juukseid, mis kord olid palmis,

ning kuhu poetet hardus suudlus...

Moes teiste väärtuste nüüd juurdlus.

13

Nii seisad, puret uus-epoogi,

kus ainult hävimatul kaal.

Kõik hingeline välja roogi!

Võid kirjutada epiloogi

sel, mis kui manduv materjal

on heidet, millel puudub raskus...

Käi ikka – laet revolver taskus

ja vahel kahe söögi, joogi

fassaadile vaid pane rõhku,

et ilusam saaks, mida lõhku!...

14

MATERJAL

Meile võõras on karrara marmor,

egiptuse õrn alabaster,

peenetoimeline mahagonipuu.

Meie valime kivi, mis karm on

ja ehitisse asetades raskem,

lubi – see meie elevandiluu.

Meile omane savi ja mergel,

külmalt asjalikum raudbetoon.

Vormid sulatavad sisu graniiti,

et kohta pole õhulis-kergel,

pinda piirab raske kaalutluste joon,

silm asjata otsib malahhiiti.

Me ehitame tahutud paasist,

meile tähtis, et saaks kõik lihtsam:

seintel puudub maalit freskodegi vöö,

harva aken on värvilisest klaasist,

sest teada, kuidas kõigest kõige ihnsam –

terve mõistuse tasakaalutöö.

15

Meie tube ei vooderda eeben,

ei mosaiik, nikerdus kallim,

telliskivi – see meie terrakota.

Puudub templiteks liibanoni seeder,

meie kirik – katakombidest hallim,

kui kasarmusse – astume kotta.

––––––––––––––––––––––

(Ent igakord süüdi pole materjal,

kas saab sellest hurtsik või katedraal...)

NURGAKIVI PANEK

Vundamendi valmiskaevat hauda

asetati nurgakivi-laip,

ja siis võeti pääle laulda,

et ei nihkuks paigalt müürit raip.

Ümberringi rahvas – peielised,

keskel pastor mustas, abiks papp,

daamid paksu-, peenereielised,

näol sügispäikse nõrgund sapp.

Tähtsad härrased (paar pääd silindris!),

kaalut iga viibe, iga žest,

vahel nõksatavad veidi kindris, –

see on valit kodanike mest.

Kes siis surnud, keda siin siis maetaks’,

jalgelt puistat maise elu tolm?

Kellele siin mulda pääle aetaks’,

labidaga kruusa – korda kolm?

Miks ma hingepalvet siin siis kuulen,

kui on elu algus, uudne sünd?

Sügislehti langeb tõmbetuules,

teostub hallade, pea rooste ründ.

17

Loovutades teistel’ seda messi

põgenes siit eemal’ minu vaim.

Õhtupäike paistis südamesse,

tärkas hinges roheluse taim.

Nagu saanuks doosi purgatiivi,

masendusest toibus, ärkas meel:

päike ise pani nurgakivi,

rõõmust sädeledes kõnniteel...

MAJA TELLINGITES

Kes ehitab maja, kes ehitab riiki:

vasaraid langevaid kuuleme.

Kes mängib oma õnne ja õnnetuse viiki,

ümber – maa lõõtsuv, tõmbetuulene.

Tõuseb kõige kiuste tellingite harjas,

müürid on asetet lahasse.

Kuni viimaks kõrvaldatakse kõik, mis varjas,

poeb maja ise oma nahasse.

Pole see maja veel, – see on ainult hoone,

püstitet luukere, lihata.

Valmind ainult kondikava raudbetoonne,

kadedate silmade vihata.

Alles kui sisemik ajab end püstloodi,

tõusevad ahjud ja korstnajalad,

saab igast nurgast, siis ruumist tuhuvoodi, –

ämmaemandaiks tüsedad talad.

Alles kui nood akende tühjad orbiidid

klaaside läikega täituvad,

alles kui särisema hakkavad pliidid,

rasvas road praaduvad – räituvad, –

19

siis me alles otsime ruumidest hinge,

haarame valgustusetraatide

üle maailma seat lainetava pinge

kaudu vallutet laiuskraadide...

kui katusel kikikõrvu kuulab antenn,

kui inimesed üles-alla

on liikvel, ise rõõmsad, et katuserenn

sügisvihma neil’ kaela ei kalla.

Kes meist ei püstitaks vahel õhulosse?

Värsiski tõusevad tellingid.

Kes meist ei pingutaks tahtejõu-trosse

vettelasku ootavail hellinguil?

Vaatke, kuis me luuletajad ehitame!

Ainult mure südameil lasub,

õlgu arusaamatuses kehitame:

kes me hoonesse elama asub?!

20

PÄRG SARIKAIL

See – töö, mis iseennast kroonib:

pärg sarikail ja vardas lipp.

Võib-olla mööduja ehk noomib,

et puudub viimistluse tipp.

Veel enne, valminud kui katus,

on rutand meister, tõtand sell.

Nüüd, kus veel seinad topit takus,

on enneaegu löönud kell.

Vaid kondikava – kõik muu puudub,

ent pääleehitisteks võrk

on antud, millest elu uudub,

ning kandjaks muutub tugi nõrk.

23

Et tähistada loomisalgust,

seks püstitatud vanik-märk.

Kord akendes me näeme valgust,

kui lõpeb viimistluse järk.

Su loorberiks nüüd lihtne vaher,

ja laubaks – püstitorgat ork.

Nüüd kuula, kuidas meeste vahel

käib pudelilt, lööd lakke, kork...

UUSTULNUK

Viimast päeva täna vasarad tagusid

vastu seinu, uksi ja aknaid,

nagu lapsejalad emaihus

sündimise, sünnituse eel, –

ikka veel ja veel...

Suures viimistluse kihus

käsi silus veel viimseid pragusid,

kus pilu, sinna toppides paklaid.

Ja arhitekt on õnnelik kui ema,

kes kandnud, lõpuks saanud nüüd maha.

Sünnivalud ületanud viimaseni tema,

kuigi oli teiste oma materjal, raha.

Ja nagu loomad vast vahivad võõriti

teisest karjast tulnud õhvalojust,

naabermajade aknad, nii luugid

venda imetlevad tuliuues

hästilõigat kuues...

Nagu põrnitsevad puugid

ammuli sui kõik hiilivad kõõriti:

kuidas saaks lahti sest vastsest rojust?

25

Ent uustulnuk – vaatke! – muigab lamedalt.

Vaikides, uhkelt, kui oleks kostnud

nagu vend noorem, kes äsja vennalt vanemalt

esmasündimise õiguse ostnud...

VALMIV RANNAHOTELL

1

Siin, kus on maha heitnud liivaluited,

kus varem jalutanud merevete uited,

laht liivale kus laotand laintehõlmu

ja kikivarbail ulatunud voog

maad ujutama, varisedes põrmu,

käes, jalus krambid – langetõvehoog, –

jäik epileptik, väändes keha kalget,

kord jätnud koltasuhu vahtu valget.

Nüüd kindel ülevõim siin tõusval mandril,

ja kuigi tilistavad tormi tuulekandlid,

iil ähvardavalt rajutseb ja lõõtsub,

vast üles-alla tantsib hullund laht,

voog köietantsijana tõttab, õõtsub,

kui oleks kitsaks jäänud vete maht,

murdlainena ent kaldal vaibub, kurdub

sööst ulgumere - viha mõõnas murdub.

27

Noil päevil, kui on heisat tormimärgid,

tuult täis – pest lopendavad nööril

püksid, särgid,

jaam registreerib: maru – kümme palli,

siis paisub avamere ründav raev,

iil-valaskala peksab kaitsevalli...

Näe! sadamasse põgenemas laev,

kord kerkib taamal, sukeldub ja hulbib,

veest tõusvad purji valged tulbid.

Ent vahel hästi silut vetesängil

laps muretult, naer suul – nii päike mängib,

kõik sätendab, pind leebe pehmelt siidleb

ning sügavale tungib katsuk-kiir,

siis kajak kisauljas saaki piidleb,

jääb sukeldusest virvendama viir,

kui uuest’ lendu tõusvad karged tiivad,

koos minu igatsuse kaugustesse viivad.

Nii lähedaks siis saavad rannad kauged,

raev lõõtsuv hinges terenduseks raugeb,

pilk kaldavöödid palistuseks õmbleb,

seest väljapoole tuikab veretuks.

Siis sügaval ind – südames erk tõmbleb

ning otsib, siirdumiseks kus on uks,

plinktuledes signaalitab kus majak,

et ruumi kaduda kui äsja startind kajak.

28

Jääd maha sinagi siis säratules,

kui, kuhtund argipäeva kestvas mures,

kord vahid öhe läbi sügisudu,

must leinaümbrik ümber – kaldaviirg,

kui pilvedesse peidet tähtipudu;

sest looritusest ei küll ükski kiirg

siis küüni alla, – pimeduses maldad

elektrinime hoida uhkelt: ,,Standard“.

2

Ei täna rahutus mind aja tülli,

võin pisilinna nautida idülli,

kui juba kaldale kord maandund-laskund

mu vaimu, eluvaistu hüdroplaan.

Nüüd olen telliskivi-vormi raskund,

koos rakmetega lennata kas saan?

Kui valat süda, liikmed raudbetooni,

pean tunnustama teiste tõmmat jooni.

Pean kaasa elama su surmad, sünnid,

kõik sinu uudismaade külvid, künnid,

kui vete kohal kumerduvad sillad

poeemiks raudseks, mille rütm ja riim

mus äratanud ellu luulekillad,

et mängleb veres kujutluste kiim.

Noh! las siis elu ümbiv mindki vormib,

ja määrab värsijala asted – normid.

Arhitektuuris, luules seadus kehtiv,

et iga ehitis on ühtlasi ka ehtiv:

näen tõusvat kumerrinnalist fassaadi,

kui väljakutse – müüri vooljas poos,

et merevete tõrjuda kaskaadi,

kui ründavad kord lained vahuhoos,

siht: alusmüüri õõnestada, uhtu, –

on kindel: üritus see äpardub ja luhtub.

30

Las vingub tuul, las vilistab iil roogu,

voog, kaareks niidet, variseb siin loogu

ning laibana jääb maha leeteranda

kõik avamere-vete raisat ulg.

Kus inimene kinnitanud kanda,

kus luidetest on kerkind ette sulg,

ei enam linnud vurahta sääl kõrkjast,

peab loodus rahulduma võidust mõrkjast.

Vaat! pääletungi täheldavad toodrid,

kus merre jooksvad muulid-kaldavoodrid,

sääl vaimu ringutavat tajun indu

ja tõmbejõudu, mida laevatee

küll omab: seni hing ei kuhtu, vindu,

kui puri, mast veel kandub üle vee,

kui aurikust jääb järgi suitsuplagu

ja valges vahus küntud vete vagu.

Nii mõni unistus on võrsund lihav

sel kaldal, kus nüüd tuikab, kihab,

maast trepid tõusvad, nagu heliredel

on astmestik – ees ikka kõrgem noot.

Näe! vormiks hangund – valat tsement vedel

ja jooneks sirgund raua ühtejoot...

Silm uue tõe kui ukse endas avaks:

saab tõusev telling minu kondikavaks.

31

3

Vaat sipelgaid noid, mesilasi tootel!

kui kärjestik mee kogutava ootel

on kasvand müüride püstloodne rivi

ja ruume eraldanud seinte vöö.

On nurgaks, vinkliks moondund telliskivi,

näe! ruumi tõuseb pingeline töö,

kui müürsepp, kandam seljas, tolmust hallund,

projektide on seadustele allund.

Morn puusepp tellingite puiel, oksil –

rähn hoolas perekonnal’ toitu toksib,

ja unistades teenit kehvast palgast

võib mida vastu võtta krobe näpp.

Saak varsti puret suurest suude salgast, –

see hulgale: tilk merre, väike täpp,

ja siis – see pole nähtamatu uudis:

taas kodukäijaks kollitamas puudus.

Ning töölisi – neid üles-alla sõelub,

neist mõni vihane, töövaevast õelund,

läeb kirudes, et noosi suunas hulku,

käib huultelt liiva raevus heidet sülg...

Mees kinni jääb üldsissekäigu mulku,

sest jämedaks on paisund koormat külg

ja okkaliseks vooderdunud turi.

Nii juhtub ikka, inime kui kuri.

32

Näe! aknad vaatavad – orbiidid tühjund,

kõik vahemüürid tervikuks ju ühtund,

kui kopsud hingavad pea ahje lõõrid,

pea torudes veevärgistiku pulss

ringvoolus lööb, tal teha kindlad sõõrid,

kui kraani suunas vankumatu kurss

tal aadrit laseb, ootavad kui vannid –

tsivilisatsiooni hüved-annid.

Kord raames särama ka löövad klaasid

ja lilledega täituvad tood vaasid,

raidkujud poosis, seintel hoogsad maalid

ning ümberringi – ukse kõrval uks.

Näe! nagu hõlmad avavad kord saalid

kaks poolt, suust väljub imestuseluks,

ning taamal kalurite kõhnad onnid

pead vangutavad: „Mida suutnud sonnid!“

Näe! mis on inimtahte päälesunded

loond: igal toal siin oma meeled, tunded,

hing lainetav ja süda veres tuksuv.

Siin iga voodi – see on pühapaik

ja padi valge – unustusse kutsuv,

kui vaikus tardund-hangund merivaik

kõik liikmed rammetusse ühte liidab

ja andund inimesed unne niidab.

33

Ma’i tea, kes minult värsi jooksva tellis,

ent nagu selles valmivas hotellis

kui kraadiklaas kord üles-alla tõstuk

käib. Nõnda minu meelte tõus ja mõõn

noid treppe astub – puhtaks küürit-mõstud,

laes vaibund valguseks elektrilõõm,

all vaibad astut sammude sordiiniks...

Mu kannul, kõrval saatus nagu hiiliks.

Mind ikka keegi just kui kutsuks, hõikaks,

mu kõrvu avatlus kui kauge lõikaks,

et soikund elu rutem, kiirem rühiks,

et pingul oleks värsi kõnnak-käik,

rütm ründav et kõik takistused pühiks

ja vaimsust kannaks mõtte terav läik.

Poeedil raske astuda samm-sammult,

kui kõigest üle kasvand oled rammult.

Ma’i talu, kui mu mõtteputuk roomab...

Nii nagu siin, las värsis elu hoovab,

las vahelduvad inimesed, kohvrid,

las rongi järel uuest’ saabub rong!

Kas leidvad rahu rahutuse ohvrid,

kui ärasõiduks kõmab õõnsalt gong,

kui selles unustuse reetvas keerus

ka luule – igavene Ahasveerus?

34

Värss põgus, kuhu viimaks välja matkad,

kas otsinguid või taandumisi jatkad,

või lihtsalt rütmi vahelduvust vahid,

kui kogund rahvas siia nagu peoks,

kus daame saadab siidi sujuv kahin

ning härrad frakis – valmis armuteoks,

kes, olles võlut oma mundri särast,

on kaasa kist orkestri nakkuskärast.

Siis lahti teha tahaks aknad, uksed:

maailma teise kutsuvad mind tuksed,

kus argipäev hall, rõskes udus varjud,

need, keda toidab ainult käte hool.

Silm, päevavarastega vaevalt harjud,

kui vaatad: kõntsa kannab rahavool,

ent ümberringi kisendav-tumm vaesus,

ehk südamete kivistunud paesus.

Siis villand olen luule võlust rõõsast,

mu meeled süüdat rahutuse lõõsast,

keeb veres vete lakkamatu kohin...

See valmis ujutama üle maid.

Nüüd kõike loodut hävitada tohin,

kui laine viskuv vastu sadamkaid...

Puud, tuulest viltu, püsti jäävad randa,

nii tormides me kinnitame kanda...

35

SILLAD

Enne luule astus üle vee,

enne mõttelennu tõusid kerged kaared,

kaldalt kaldale vaim rajas õhutee,

taamal peegeldusid unistuste saared.

Alles mõte kinnitas kui kanda,

tõusid soklid, püstitusid sambad,

raud ja kivi vooderdasid randa,

vette asetusid rasked kaljukambad.

Alles siis, kui sukeldusid toed

voogudesse – ees pää, järel jalad,

põimusivad juba ärklid, lisakoed,

heitsid pikali kui mehed väsind – talad.

Ulatas post postile nii käe,

ühelt aluselt võiv teisele ju sirgus.

Elementidest kuis tervik koostus, – näe!

raudbetoon alt luuletuseks virgus.

Vete kohal tellingite ulm

surut kokku üheks tahteks, skeemiks,

see on joonte, vormi, sisu ühtuv pulm,

kaared kummarduvad peegelduspoeemiks.

36

Vaatke! jalad põlvini vaid vees:

robot, upitades üles rasket keha,

sild – see sangar – Atlas – turjal kandja mees

mandreid, ookeane, gloobust najal piha.

Kui kord astun üle ruumi lae,

rakked kõrvaldet, kui vormid vabad lahast,

tunnen langevat siis silmilt mingi kae,

väljund, imetlen mis – tellingite nahast.

Rinnatan – mind hoiab brustveer-äär,

nagu vikerkaar vaim vete kohal ripub.

Ent kui taamal näen, kuis pöörduv jõekäär

kutsub, – vettehüppel hing siis alla kipub.

VANAD KÕRTSID

Neist mahajäetuist maantee veeres

veel jatkub vahest meie põlveks,

kust harva vanker mööda veeres:

kõrts oli sellal risttee-sõlmeks.

Veel praegu lasipuu hall säilind,

veel praegu ootel uksepiidad,

ent vaevalt neid veel keegi häirind:

siin minevik nüüd aega viidab.

Ei enam tõuse kulund lingid,

ei enam prahvata uks lahti.

Kuis tummalt nukrutsevad pingid,

võib ämblik võrgul saaki vahti.

Ei enam lakke paisku korgid,

ei enam rända klaasid vahul.

Nüüd mahajäetus silmi torgib,

kus lärmitseti liha-pahul.

Näe! nagu matmata jäet korjus

ses sargas tuhmund, katus-kaaneks.

Maet siia sajandite orjus,

mis vabadusest kohkus kaameks.

38

Näe! raskemeelselt tuhmund ruudud

nii kurvalt hingitsevad raamist:

aeg ruttab, – elu, kuidas uudud! –

kõik vooland nagu õlu aamist.

Kõik unub askelduste virves,

kõik seigad lällutuste saatel,

või joomatalgul lõppend kirmes, –

vast jatkuks sel, mis ürjat laatel.

Kõik möödub nagu laadakära,

maameeste mürts – vürts vängeis sõnus...

Kui lasipuult last lahti mära,

me tulevik läeb koju mõnul...

VANA TUULIK

Näe klauni nõlvakul! veel viskab hundiratast,

kaks tiiba järel jäänud neljast.

Tuul puhub läbi purji natast,

kui hilbu viimse tahaks kisku seljast.

Kord võetaks’ maha ka kaks viimast säilind tiiba

ja amputeeritakse küljest

vinn, ristpuud. Katus kogub liiva

ning rohtub samblast, määrdub käosüljest.

Ei siis küll enam suju kolust-liivakellast

leib uudne, kuigi tuulemuusik

su võlles vingub, puhub hellast’...

Veerkivist, näe! ju kasvab kukerkuusik.

Kord Pisa tornina sa vajud, kaldud viltu,

tee veeres alandlik ja kuhtund.

Näen küsivat su tardund pilku:

miks vrakina aeg randa sind on uhtund?

40

Su pääs nüüd pesitsevad mõtted – mustad hakid,

ei enam teri puista kotid...

Sa ainult tühjust sisse pakid,

ning trepist üles jooksvad nälgind rotid.

VANGLA

(V. Brjussov’i „Müürseppa“ lugedes)

Kes on ehitand küll selle

maja, – näputöö see kelle?

Kas seesama müürsepp-mees,

kes nüüd istub, trellid ees?

Kas kõik korraldanud ise –

ülakorra, alumise?

Lõualuuna sulgub uks,

väravate raudne puks.

Nii ta istub koppind kongis,

selles paigalseisvas rongis,

kus on igale kupee,

semafor vaid sulgend tee.

Nõnda üksisilmi vaatab,

kõike, väljaspool mis, jaatab:

kuskil jookseb elufilm,

siin sind luurab vahi silm.

42

Piirat isegi on valgus,

taipad: nüüd on päeva algus,

ootad: millal tuleb lõpp?!...

Ukse taga samme kõpp.

Millal võti ruumi avab?

Pääs on uued elukavad...

Kutsub päeva põlend taht,

magab vang, ent valvel vaht.

Ei sind keegi välja lase,

piinavoodiks muutund ase.

Alles nüüd sa taipad – näed,

suutnud mis su omad käed!...

LUULE-ELAMU 1

Luule ehitab liivale,

mis valge ja sõmer,

et ümber aina tuul ja luited,

sekka – kaldale vetepild.

Kajak – uhke oma kahele tiivale,

lendleb – sihiks taamal vaatepiir kumer,

kuhu viivad ta järjekordsed uited,

all meri – suur maandumisesild.

Ja laevu, näe! sadamaist rühib,

ikka väiksemaks muutub lipp ahtris.

Suits veele laskuv ju pühib

kõik vahu, – tekkind sõidulahtris.

Kõik väljub ega püsi paigal:

rongid jaamadest, kummitab ülal

lennuk – esmakordselt tiirlev taigal,

suud-silmad et pärani külal.

44

Ainult luule on kinni karil,

kas pääseb veel kunagi lahti?

Et oleks mu silmapaaril

uusi kaugusi võimalik vahti.

Pole ime – tuul puudub kui soodus

ajal luulevaenulisel-tuimal,

näib vastasrinnas ka loodus,

sest värsid – nagu kalad kuival...

LUULE-ELAMU 2

Luule on kodutu – luulel pole maja

ega muud, mida elamiseks vaja

kesk argipäeva proosat,

kui kõik õhulossid

maa pääle toodud –

külge kinnitet trossid,

nii elu külge poodud,

et lillat ega roosat

elevanti ammu pole nähtud,

– kui raudbetoonist ja klaasist

luuletaja loomingki lähtub,

kui mõranend südamevaasist

armutult lilled kõik heidet,

kõik inimlik maski taha peidet, –

kui romaan

nagu kaan

poeb lugeja verre,

kogu ajaloo imeb oma paisunud kerre...

Siis näib,

et soodsast pinnast

taim juurtega kistud

nagu laps emarinnast,

luule võõrutet viskub,

looja orvuna käib,

kuna proosa kõik malendid kahib,

otsa jultunult gangsterina vahib...

46

Poe siis varju

mõne luulehaige albumi

kahe papist kaane vahele,

olgu su kaitseks need kilbid!

Võideldes elama harju,

kui olevik relvastet hambuni, –

soomusega kael olgu silbid!

Siis ehk kunagi, luule,

tulevik kuulub meile kahele

ning proosa võib ulguda kuule, –

sest muutunud aja kajas

kes oleks seda võinud kiili usta:

pääle surma leiti proosamehe majas

raisat paberit hulk, trükimusta...

LUULE-ELAMU 3

Aleksander Suur (Diogenest külastades):

„Mida sa mult endale sooviksid?“

Diogenes: „Ära varja mulle päikest!“

Mis sest! pole pää kohal katust,

ei hurtsikut-hütti, ei onni.

Tuleb sammu läbi vaenuliku aja,

Diogenesena asetuda tonni,

kust väljudes – püsti päi luuletaja,

näed elusana enese matust.

Näed, varisevad kõik, mis sa ehitand...

Hää! elu pole teinud sind araks,

võid isegi olukordi trotsi,

tulevpõlvedele pärandades varaks

lambi, millega inimest otsi

päisel päeval, – teised õlgu kui kehitand.

Nii, saadet oma laterna läikest,

kord väljud taas üksinduse vaadist,

näed – astub ülalt alla su juure

uhke võimumees – kõrgemast kraadist,

sult küsib: ,,Mida sooviksid, kuule?“

..................................

„Ära varja, imperaator, mulle päikest!“

48

ÜRGMOTIIVE

AVAVÄRSS

Olen ehk tulnud juba kiviajast

sitkete lihastega, südamega õrnaga,

tiivustajaks – armastus, nälg.

Toonud olen kaasa esivanemate majast,

kuuldud mis möödunud aegade kõrvaga,

laubal – ürgmõtete säilinud jälg.

Säält ma tulen: maade, metsade kurust,

taltsutamata tahtega, ürgisade rammuga,

talutajaks – pärandet vaist.

Rohelust tükike hinge jäänud murust,

olen mida tallanud armastaja sammuga,

tõukajaks – meeleline aist.

Säält ma tulen ja tänapäeva sirgun,

pronksiajast rauaaega süüvivate juurtega

kasvan, ümber päikesekuld.

Kord ma ehk maapõuest pilvedesse virgun

sammaldunud tüvega, harudega suurtega,

toitjaks – moreenide muld?

53

Säält ma tulen. Kuhu jõuan küll viimaks

kujutluste lakkamatu, suureneva killaga,

otsides tulevikku teed?

Kord ehk mu värsside vesi moondub viinaks,

ühendan kui unistused tõelisuse sillaga,

– ületan lahutavad veed?

Nõnda ma tulen, – elust maisest läbi

sööstan generatsioonide kuhjunud pingega

aega, kus elekter ja gaas.

Pean ma ehk punastama, tundma sest häbi,

ajal et proosalisel lüürilise hingega

looja ei lama mitte maas?!

Kui ma nii mõtetega päeval päisel

sammun all igivana, põlise laotuse,

öösel vaatlen tähtede merd,

nähtamatu sõbra tunnen puudutust mu käisel,

julgustust, mis võiduks muudab raskeima

kaotuse,

mis

soojendab

südame

verd...

54

AJA LUUBIS

Nõnda läheb see põlvest põlve:

nüüd nad puhkavad kõik juba mullas.

Seot minevik igavesti sõlme,

ainult tulevik kirendab kullas.

Esivanemate näen varje

taamal – sajandite raskes udus.

Nendel praegu veel suus elukarje

ammu varisenud päevade pudus.

Nendel praegu veel olla-tahe,

miski praegu, vaat! sädeleb silmis,

nõnda näengi kõiki kaupa-kahe

minust mööduvat aegade filmis.

Nendel praegu veel tõuseb palge

veri südamest tuksuvast-soojast,

see, millest saanud ma olen alge:

kahest rakukesest – elu loojast.

Ja kõik, mis jäänud nendel võlgu,

see tuikab nüüd tuhatkordselt minus.

Mõne isa ... -isa elupõlgu

meelte miilavas hüvitan pinus.

55

Teie lapse... -laps lahtisüli

haarab kõigest, mis seesmiselt särab.

Sugupõlvede vahel vaid lüli

olen, – ootab mind lahtine värav.

Veel enne kui prahvatab kinni

see, mida keegi enam ei ava,

tahan elult küll välja pinni

tulevpõlvede vastava kava.

Veel enne kui muutun legendiks,

laske näidata teile kord tõde,

mida ajalugu viimaks nendiks

kui inimsuse, õigluse õde.

Võib-olla ei saa minust aru

teie, kes te mu’st sündinud varem,

samast tüvest et võrsunud haru

võib unistada elust, mis parem?

Ja teie, kes te pääle nüüdse

kord tulete – tuleviku hõimud,

küllap selgub siis, kelle on süüd see,

kui teinud ainult, mida ma võinud...

56

AJA LUUBIS 2

Teie elu oli raske, ent lihtne,

mu eelkäijad, mis siis on muutund?

Taas näeme tõusmas kihte,

kes kunagi tööd pole puutund.

Teie elu oli vaevas ja higis:

särk paklane ihul ja jäme,

ent selleski naine sigis,

hääl õrnusi sosistas räme.

Teie toiduks leib toores oli,

nätske, ent süda nagu minul leebe,

kus sulab kõik lumi mätske,

mis sadanud tundmuste teele.

Teie patt sellal ürgne oli, tõhus:

hällist kaasa kuis veres antud.

Nii meieni elu kõhus

on kõrguste poole küll kantud.

Teie sündki toimus piinavas tuhus,

et hambad vast suus sõitsid halla.

Tuul õbluke valu puhus

ning köidikud pääsesid valla.

57

Teie surmgi oli loomulik, sünge:

see tuli nagu raske uni

pääle päevatööd ja künde...

Ootan, minuni jõuab kuni.

Millal kutsun, hõimud, vaimus teid kokku,

ehk kunagi üksteist me näeme?

Löön ise kord viimsepäeva lokku,

end võitlusse ritta säeme...

AJA LUUBIS 3

Kõik muutub... Kui ma teaks küll, kes

aastal kolm tuhat siin mõtleb,

milline sõiduk siis ruumis ses,

millise kiirusega tõtleb,

kui iga minut juba

asju paigalt nihutab,

kui igal päeval on luba,

et eelmisest mööda kihutab,

seljas seninägematu dress,

et jõuda mõne uue rekordini,

nagu kutsuks teda mingi mess

eneseületamise spordini...

Kõnniteel samal ja pingil

kes küll siis istub, kus mina

praegu luule matkal – ringil

naudin taeva laskuvat sina?

Võimalik, seisab et maja

hiljem kord siin – samal kohal.

Maad mine tea milleks vaja,

praegu vili lokkab, kus vohab.

Milline tee ja sillutis

rahvaid tulevikku kannab?

Musttuhat mõtet kas minutis

aju teisel’ edasi annab?

59

Kuhu selles aja luubis,

millises suunas ja sihis,

kasvab kõik mõõtude kuubis,

maa pääl, või alumises kihis?

Milline muinasjutt-legend

köita siis südant küll suudab?

Kas mu ideede ründav lend

uueks kord ühiskonna muudab?

Lugemise isust haarat,

milline teos tundub kenam?

Milline käes avat raamat

meeldib siis teile kõige enam!

Milline muusika sujuv

täidab siis õhku ja meeli?

Millised loomingutujud

puudutavad kannelde keeli?

Muutub kõik... armastus püsib

päike nagu taevavõlvil.

Luulet millist – vaim mu küsib –

tulevik kannab oma põlvil?...

60

AJA LUUBIS 4

Olen küll esimene sugupuust,

kes ei eales kandnud pole habet:

liha teie lihast, luu teie luust...

ja ka verel polnud kindlast’ vahet.

Olid teie suu, põsenukid kaet

higist ja tolmust pulstunud karvast.

Vähe teie hulgas, kes kandnud kraed,

asjata otsin te seast mu sarnast.

Olen küll esimene teie tõust,

kelles utoopias nagu kaheld,

kuigi olen osa pärinud jõust,

mis te mõistustki juhtind ja tahet.

Olen vist esimene teie seast,

põllu kes jätnud, adra ja saha.

Olen välja langend nende reast,

kes on lõigand, mida külind maha.

61

Teil oli tähtis, mitu taras veist,

palju tööhobuseid varjul tallis.

Keegi ent varem pole kandnud teist

südames seda, mis mulle kallis.

Teil oli tähtis, kuis tera ja kõrs

kasvas, valmis suvel teie väljal,

palju kanu võis mahutada õrs,

ligi- et pääsu ei oleks näljal.

Pole küll kedagi toitnud veel värss...

luulehobune nälgind, näe! rakkes,

alati heintest kui tühi on märss,

vilja- kui teragi pole vakkes.

Ent ma kannan endas veendumust üht,

tõena põlevat sisemist leeki,

millest jääks sirgeks ka siis minu rüht,

mürgiga surm kui ulataks peekri.

62

Olen ehk esimene verest sest,

mis on sajandeid voolanud soonis,

säilinud millest, aastaaegest pest,

loominguna mõni koopajoonis.

Olen ehk esimene päiksepaist

mitme möödund sugupõlve kestes.

Minugi sammu juhib ürgne vaist

käimata teel, mis sädeleb nestes...

ARMASTUS JA NÄLG

Oleme võitnud ja kaotand,

oleme kodulooma teinud ürgvaistust,

oleme hingegi lahtritesse jaotand,

imetleme lausa isiksuse paistust

+ inimlikku väärtust,

– kultuuri,

kuigi oma tarkuses, pole millel äärt kus,

lähtekohaks loeme ahvidepuuri,

ja häbeneme

iseennast,

kui loomaaias läheneme...

– eemaldume vennast.

Ja meil on omad põhimõtted,

milleks meie vajame armastust, raha.

Säilinud osalt esiisade võtted:

nõrgemale jala paneme taha,

ja kuhjame varandusi,

– milleks?

Et hiljem ses ülekohtus teha parandusi,

rohtusid segada ravivaiks pilleks,

kui taipame,

et sedasi:

sammudes üle laipade

ühiskond ei jõua edasi.

64

Ent vahel päädpööritaval viivul

leiame järsku, et rahvast ja riigist

saanud on esmajärguline stiimul,

oleme üliinimeste liigist,

peagu jumalad maandund,

kelle ees

endine loomakari taandund...

Ent mulle vaid teissugu mees

kõige selle taga paistis,

see, keda tõukas veel nälg.

Tean, et mu esi-esi-esiisa haistis,

läinud kust armsama jälg...

ÜRGMOTIIV I

Ju väljun kaosest...

Hoovab selgust:

kõik maine, lihtne,

endas küps.

Ses valguses, mu vaim, nüüd vihtle,

kui tunnen järsku kevadhelgust,

kui meelte sõõrutus ja lüps

mind päästab iseenda taosest.

Taas maailm lahti...

Metsloom ammub:

kuis vastukajas

raugeb kõik!

Ma jälle elan ruumis, ajas,

kus ainult seotu paigal tammub,

kui lainetab ja liigub kõik,

kui seisatuseks pole mahti.

Kõik tõkked heidet...

Visat hingest:

norg umbne, painav,

liigne tusk.

Taas iga hetk mul rõõmu laenav,

kui virgund käte kõrgepingest

käib läbi võpatades usk,

et kõik, mis väärt, on ellu peidet.

66

Las pehmet rüpet

– sooja tuksest

mu käsi kobab,

– langeb liisk,

kui iga rakuke teist obab,

rõõm sisse tormab hingeuksest,

jääb ripsmetesse sellest piisk,

mis tiivustab vaid elluhüpet...

ÜRGMOTIIV 2

Suur kevad taevast alla tuikab,

maa õitseb toomingates – rõõsk.

Alt üles mind kuis kutsub, huikab

mu oma vere leiliv lõõsk.

Taas tuled. Tunnetan sind stiilist:

su ruttav kõnnak – tuttav samm

on kantud sisemisest iilist, –

kord jõuad randa – otsas ramm.

Siin haarab ju, sind tõstab õhku

mu käte süleline oot.

Võin tunda vesihaldja rõhku,

kui püüdnuks saaki sarnast noot.

Las heldin sinu vormist, sisust,

mu loetud-lugemata teos!

Kes loobuks lugemise isust,

kui kevadraamat lahti peos?

Ah, kuhu panna tärgand ihad?

Rõõm nagu kala mängib vees.

Vaid ühte tunneb peo su pihal:

sa oled naine, mina mees.

68

Kuis sulab taamal kokkukõlaks

vett puudutades paaris aer.

Meis miski kasvab vastuvõlaks,

kõik segi: häämeel, nutt ja naer.

Üht tunda: õisi kevad puistab,

kõik loodus – pehme, avat säng.

Ent seda ainult süda muistab,

kui hädaohtlik iga mäng.

End peesitan su päikseleetel,

su allikail las andund suul

käin südamega tervisvetel,

mu saatjaks – kevadine tuul!

Ja kui siis, mingi nukrus jalus,

meid tummalt tabab paigalseis,

on kumbki süda krampund valus,

kui lahutaks meid ärareis.

Käed otsivad üksteiselt tuge,

näeb päästerõngast silmas silm.

Lööb iga õrnus hinge nuge,

maa- ikka kitsam tundub ilm.

Ent siiski lohutada suudab

meis kõike sisemine troost:

kord saatus muinasjutuks muudab

kõik, mis nüüd kipub ära koost!...

69

ÜRGMOTIIV 3

Nüüd, kus kõik maailm upub õites,

puud võidu, teistest mööda sõites,

on puhkend sooves sisimais

ning kõikjal hõljub meeltekihk,

ma enda virvendusis pisemais

näen loovat pakatust ja turset,

mu vere lõpmatusse purset, –

pää raske nagu viljavihk.

Kes aitab mul küll kõike kanda?!

Kas saan taas osa endast anda

neis lahtikäsi-visandeis?

Kui äsja tuulde pillat leht

taas valmib lugematuis lisandeis,

kus võidurõõmutsevad värsid...

Ah, milleks, mõistus, tundeid pärsid,

kui kõik on stiihiline – eht?!

Las olla süda kõigest tulvil,

las kihutavad elukurvil

just ohtlikumal käänakul

mu mõtted, kui kord aiand sõit!

Näen ohvreid: jalg; kel käsi väänatud,

kel sõiduk prahvatanud rusuks...

Jääb minu lohutuseks – usuks,

et endakaotus – suurim võit...

70

ÜRGMOTIIV 4

Kui hardund pilk ei sinnu süüvi,

kui käedki käteni ei küüni

ning meeltele on sulet uks,

siis tunne, kuis sa, kantud luulest,

mu värsi kevadpehmest tuulest

reaklambreisse jääd suletuks.

Las tähtedest teen sulle maja,

ja kõik, mis sisustuseks vaja,

peab andma minu mõttelend, –

kui asetan sind salmisängi,

kus unustad tunt valu, ängi,

ja andumises – iseend.

Vaid tunnen üht, kuis pää su raskuv

mu sõnapadjale õrn laskub,

uim haarab meelelise suu.

Siis taju, kuis mu värsikäsi

su ümber. Ei ta hoidmast väsi,

kui puhkad nagu õites puu.

Las vaipu värvilisi laotan

su ümber. Hirmust, et sind kaotan,

mu süda valvel, mõte erk.

Nii luuleteose valgeis linus

vaim kasvab loojaks maises himus,

seest hoovab kevad – üleskerk...

71

ÜRGMOTIIV 5

Mu käed taas tühjund eluaardeist

ja lõdvenenud kinnihoid.

Ma kõrval’ eksind – irdund maanteist,

ei sihti leia mõte loid.

Noh, kuhu minna? – Endaummik!

Kui südamele surut lukk,

kui kõik mu tunded pääle sunnit,

sees – meelteuinak, endas-tukk.

Nii, välja lülitatud elust,

ma – ookeani üksik saar,

kust lookleb vaibund mõtiskelust

kirg – värviline vikerkaar.

Sind, ennast – hinges tahe viia,

sest tühjusest, – saaks ära siit!

Su pilkude ave-maria

taas kordab mulle tuntud viit.

Taas unistusest – mõtteks saavast

käib üle saatus pühkiv, karm.

Mu sisimasse torgat haavast

jääb eluajaks kalkund arm.

72

Kas sellest valulisest armust

saab varisenud õhuloss?

Üksteise suunat leekind tarmust

käes tuhaks põlend pabeross?

Ei! kunagi ei hääbu, kustu,

mu veres üha loitev lõõm.

Ei minu silme-süsi mustu,

sääl ikka elust põleb rõõm...

PÕGU 1

Kevad taas läinud

linnulauludega, lilledega.

Olen su kõrval käinud

koos põuapilvedega, –

janunev lõõsast,

nagu metsloom,

kes varju otsib põõsast,

kui luhtunud joom

kuivanud allikanirest.

Ja ma vaatan, kuis nägu

suvest veel tõmmu ja pruun,

päevitund sisemisest kirest.

Tabab järsku mõte kuum:

mitu korda kukkus küll tänavu kägu?!

Kas veel sügise minuni jõuab,

lehed kui langevad puult?

Kurgede parvena aeg meilt sõuab

nagu pilv vast vastutuult.

Näe! juba vaatavad aiast kambri

värvide valus georgiinid,

rasked hommikusest kastest.

Asetavad südamele klambri –

jalg on väsinud astest –

ning ülalgi sulet ju õhuteeliinid.

74

Kannavad pilved taas lund ja rahet...

Mis küll teha mu mõttega rumalaga?

Näib maailm kui raudteejaam,

mis võib suurendada südamete vahet,–

tuisku mattub uus kokkusaam...

ning

ümber

nutetakse,

jäetakse

jumalaga...

PÕGU 2

Ikka mu meeltepeatsis

tiksub põgususe tunnikell –

täna, homme ja alati.

Olen kui haige ma, jäet siis

põdema üksindusepalati,

– süda õrn, valuliselt hell.

Vaevalt pää padjale laskund,

vaevalt silmad unele sulen,

keegi ju kaasa mind hõikab...

Mõtete lendutõus raskund,

kuulen, kuidas öhe vaid lõikab,

vastuseks: ,,Oota, ma tulen!“

Ikka too käskjalg mu uksel

valvel, ju lapsepõlvest – ammust,

ümber kui päevade kadu.

Tunnen, kuidas tuiksoone tuksel,

keegi astub ikka samu radu,

aiman, kes käib, juba sammust.

Ikka mu voodi perval,

valgesse rõivastet üleni,

istub mu sõbratar tuttav.

Näen, kuis täiskuu taevaserval

põgeneb vargsi, kaasa viib ruttav

rahu mult terve sülemi.

76

Ikka seisab mu jalutsis

rahutus – alaliselt luurav,

oodates ainult signaali.

Kas kord vaibuvad valud siis,

kui ma hommiku valgustet saali

astun, ainult sisehäält kuulav?!

77

PÕGU 3

Kured ju ammu läinud, – kiiluna rivistund,

hanedki lahkudes kuulutand halla.

Imestan, külmast et mu süda pole kivistund,

luikede lumi et langemata alla.

Vaevalt aastaaegade sõud mind jahutab,

jään ikka kevadiselt õrnaks ja helgeks.

Vaatamata vahemaale, vahel mis lahutab,

jääb kõik silmadele nägemuseks selgeks.

Ei ma saa unustada, mis mind ühendab,

tajun igal sammul veel kevade hingust.

Kujutelm kilomeetri millimeetriks lühendab,

tõttavad mõtted mäest alla, üles kingust.

Tajun rändlindude tungi mu sisimas,

kevadiste pääsukeste meenub kisa.

Otsin endarahuldust virvenduses pisimas,

leian su lähedusest rõõmule lisa.

Kas kord teostuvad unistused lapsikud?

Kellelt ma seda kord usutledes küsiks?

Tahan – kahe südame et siiami kaksikud

lahutamatult tundmuste seoses püsiks...

78

MÜNDI ÜMBERLÖÖMINE

ERITLUS 1

Kus on need tippudega mäed,

kuhu sirutada kõrgustesse käed

– järele absoluudi?

kui ümber on lauskmaakamar

ja lagendike tühjus avar,

kui vaim alles läbi luubi

püsivamat väärtust otsib,

kui mõistus kõike tardunut trotsib

ja süda nagu koer ulub kuule,

kui teadvus ja alateadvus

pole loojale mingi seadus,

ning ainuke tõde on luule,

kui mineviku kihituste mullas

pole midagi puhtas kullas,

ning avastet oleviku-aarded

väärtusetuks osutuvad tihti,

kui lõpmatuseni tallat maanteed

ei lähemale too meile sihti.

83

Kuula siis, ürgaegest kuis varjul,

janunev metsloom meis karjub,

kes tihnikust kaugelt tulnud jooma.

Ei aita, kes endas seda varjab,

kultuur mida maha küll harjab:

loom vaistuga haistab teist looma

ning inimeses igas istub roimar,

kes toimib primitiivsete tungidega,

ähvardades ennast ja teisi sundidega,

ning kelle eest peame endid hoidma...

Ja nagu vanasti,

võime näha täitsa alasti

homo primigenius’t frakis,

või taga ordenite sülemi,

relvadesse uppunud üleni,

lahingusse tõtates khakis...

84

ERITLUS 2

Mis on parem,

kas tükike ehtsat põrgut

või kunstliku paradiisi ühik,

kui veendume hiljem või varem,

et ka langemiseks vaja on kõrgust,

ja sisu nõuab täitmatu tühik,

kuhu ikka veel midagi mahub?..

Võime olla küll enesega rahul,

et me veel traditsiooni

jõudnud pole rabani, sooni,

kus olevik minevikku upuks,

möödund aegade elaksime särast,

kus arterioskleroosi pärast

oleks näidustusi aadriks ja kupuks...

Igal ühiskonnal on omad paised,

mulle näib: see ehk suurem meie häda,

et meil miski pole veel mäda!

Sest kultuur on kui rokfoor haisev,

kus siplema peavad tõugud

ja roomama usside jõugud...

85

Meie elu alles lahti on korgit,

ma ei usu, et lämmatada suudaks,

et palju meie mõtlemist muudaks

teiste pähe tõmmat mürkgaasitorbik

või surmaballoonid, mis avat.

Meie tahame olla uhked,

kui ükskord inimtapp puhkeb,

siis luuletajal omad on kavad...

86

TUND ON TULNUD 1

Tund on tulnud

vaadelda elu õiget nägu,

kui unistused eos juba surnud,

taamal – illusioonide räbu.

Tulnud on tund

ütelda luulel oma sõna.

Olgu looja südame hääl ja sund

kuulda nagu lähedane kõla.

Tund on tulnud

avada kõigel oma kõrvad.

Seni ehk mõni veel pole kuulnud,

millised kõikjal toimuvad mõrvad?

Tulnud on tund

tunnustada realiteeti,

unustada möödund aasta lund

ja lõpetada vaimset dieeti.

87

Tund on tulnud

näidata, kaugel öös mis vilgub.

Suunake sinna nüüd kortsund kulmud

ja üles tõstke julgesti pilgud!

Tulnud on tund

ümber hinnata, paljastada,

sääl, kus masinate ümbritsev hund,

ülekohut pärssi – valjastada.

Tund on tulnud

hingata ahnelt oma kopsu

õhku, mida vähevõitu olnud,

elat kui muistest juba umbropsu.

Tulnud on tund,

pääs kui kõik mõisted on segi vaid,

avastada, tunneks et inimkond

ideede valerahategijaid...

88

TUND ON TULNUD 2

Küllalt narrikuljuseist

ja paraadide pasunaist,

mis puhuvad „leiba ja tsirkust“,

kus oodatakse ümberasuvaist

suist aina hääkskiidu virkust

ja... loobumist kõigist uljusist.

Aitab korduvast farsist,

mis algab ja lõpeb hurraaga,

saadet trumminahkade põrinaist,

kus otsitakse ühinemist maaga

tühjendet klaaside kõlinaist,

ja lohutust – „Porilaste marsist“.

Küllalt panetund võltsist,

kus iga patrioot maokil,

ent teod lähvad sõnadest lahku, –

hõbeseeklitest meeled kui laokil,

ei isamaast kihku siis kahku,

mida reetma minnaks’ otsekohe kõrtsist.

89

Näe! kantud „mehemeele“

kõrgele kruvit helidest,

meelsus, vaim vahetakse rahaks.

Nii südaööl uluvaist penidest

mõni osutub müüdud nahaks,

kes asunud roimariga teele.

Kord seadus järele jõuab,

mass pooldab ikka Barabbast,

ta lemmikuks – suli ja varas,

kes isegi veendund ses, teabki vast?

ta Kristuse asemel paras,

keda rahvas vabaks anda nõuab...

JALUTADES

Ma ei saa oma tundmusi vassi:

rahvamurrus,

kesk askeldavat massi

sageli üksindust järsku

tunnen – hinge pisemas kurrus

suurt mahajäetust

nagu invaliid,

kes tajub oma käetust.

Mu vaim ei värsku

suurist sõnust mu ümber,

mis nagu kliid

tuulde kant – mööda mu kõrvust...

Ei mõtete kulund klišeed

mind suuda küll tõsta siit põrmust,

kui näod nagu seisvad veed,

kus vastumeelt sukeldun, kümblen...

Silmis kel teoorjus –

hulk võltsi, tükk kadedust, väiklust,

mõni tuleb mulle vastu nagu korjus,

jäet kogemata – unustet matmata,

et tunnen oma nahal

äkitselt imelist jäikust,

nagu oleksin alasti – katmata,

ning keegi mind puudutada tahab, –

91

külmad sõrmed, kelle kondised käed

aina süvendavad piiramata võikust:

ennast katsejänesena näed,

kellel sooritakse elusana lõikust...

Nii jalutades,

südame valutades,

tajun suurt sisemist veristust,

kogu maailma sapiteede eristust...

SISEMONOLOOG – IROONILINE

1

Las hukkub mikrokosmos!

Las sajab tuld ja väävlit

kui kohal Soodoma!...

Maailm

mu ümber. Ei ma varja häämeelt,

kui eemale mind endast kannab osmos,

kui hoopis uuest-looduna

näeb kõike vaimusilm...

Ruumi veet väljas

vinguvad telefonitraadid,

tähistades tuhandet suunda

– universumi.

Kuni:

uute avaruste näljas

sulavad laiuskraadid

– ekvaatorikuuma.

Tõttavad endast

raudteede rööbasjooned,

läbistades piiratud mandri

– ulgumereni.

Seni:

valust tuikavaina, lendvast,

jõgede lubjastet sooned

jooksevad lahe südamekambri.

93

Laevade liinid,

punaste tuiksoonte pulsil

tuksatavad mandrite vahel

– sadamate randmel.

Kandmel

varitsevad aurikuid miinid,

loovib küll kapten muudetud kursil,

– ümber hädaohu piirav ahel.

Õhkki täis radu,

aerode linnutee sihte,

läbistamas risti ja põiki

– uut makrokosmost...

Oslost

täna lohe – tiiblendav madu –

õgides stratosfäärikihte

Põhjast viib Lõunasse kõiki.

94

2

Las hukkub jumaldatud isik!

Hing, vaimsus – liigsed rudimendid.

Robotid, teoautomaadid

– nüüd ideaal.

Kui kodukäijaid tahet, tunnet nendid,

teht kahjutuks loov süda – neetud pisik.

Kõik siseilm – kui Leibnitzi monaadid,

mil puudub väärtus – kaal.

Laske inime

endast kabuhirmus põgeneb, –

see, kes jumala näo järgi lood,

– kaotand ilme.

Pilve

kohal isiksuse Ninive

ilm läheb, hukkudes sõgeneb:

rahu taas risti pood.

Kõik endast pagev

aet välja leitud paradiisist...

Näe! Aadamad ja Eevad söönud

on uuest Elupuust.

Ja suust,

mis ikka olnud toitu hagev,

mis alles laulul eilsest viisist,

on mõnitused välja löönud.

95

Ja tühja kõhu

„kategooriline imperatiiv“

„puhta mõistuse kriitika“

kõikidelt kisub.

Isud

poole kõrgema sfääri ja rohu

käivad. Viimaks võimul’ mis viib

mõne olukorra viletsa viidika.

* *

*

Ablas inimkond

otsib uusi tähiseid – suunda,

nagu merelainetuses laast

– pärituult tüürit...

Lüürik,

kord ehk punane olnud, nüüd blond,

lokkab Hää-, Kurjatundmispuuna,

lauldes (kõigest kõrist!) taas isamaast.

96

SISEMONOLOOG – KEVADINE

Varblaste sädistav elurõõm

täna mind järsku ümbritseb,

kuigi pilvede lahtine kõõm

laikudena taeva lagipääl süngitseb,

mille tagant vargsi päike lüngitseb.

Pateetiline kuldnoka hümn

viimase jää nüüd sulatab.

Südames vaikib talve noktürn,

noka laul kevadine päiksesse ulatab,

mida mu sisekõrv muusikana kuulatab.

Oksal rähn-arhitekt toksib, saeb.

Tekkind vihjest saagu kavad!

Praegu on sarnane „ärkamisaeg“:

kanad, kes ei mune, isegi kaagutavad.

Luuletajad loorberipärgi saavutavad...

97

MULLAPOEEM

Maa – muld mustjas, mullake,

täna jälle tullakse

häirima su rahu.

Tahan külida ja peita,

sinnu idanema heita,

mis mu põue ei mahu.

Sääl mu vanemate valged luudki

puhkavad mustas mullas

ja lill kasvab haual.

Peatsis, jalutsis sirutavad puudki

oksi sinna, päike kus kullas,

ja tõuk roomab kirstulaual.

Kes seda küll arvata võis,

et see punane puhkend õis

kasvand välja – teist võrsund,

nagu mina – teie laps siin mõtlik!

Minu unistuste rukkipõld sirbi ees kõrsund

ja aeg mu ümber aiva ruttav ja tõtlik.

Juba minagi õitsend... mu pää nagu võilill

mõteteudemeid paiskab tuulde,

ning mustade hulka tekib juuski hall.

Mu südame punane, verine vill

värssides tuikab, mu vanemad, kuulge!

raske nagu kivi teie ristide all.

98

2

Maa! see su nägu, mida tallatakse,

vast mõnitades sinna sülitakse,

kus muld – su ihu, vesi – loksuv veri.

Küll sõnnikut ja rooja kaela kallatakse,

kõik omastad, mis vakku külitakse

ja tasuks vilja kannad, annad teri.

Tööhigi, mis on sinnu vooland,

need pisarad, mis pinda sooland:

kõik moondund lõigatavaks rõõmuks;

nad pole ibestanud leeteid,

et kõlbab vesi karastavaks sõõmuks,

– nad pole mürgistanud allikaid ja keeteid.

On valat veri kastnud sinu aardeid,

su setteid: liiva, kruusa, dolomiite,

on laipu kallistanud rannarõõne.

Surm sõjaretkel palistanud maanteid,

haud paljastanud lademete niite,

kus inimegi leidnud ruumi-õõne.

Nii ma’gi sõtkun sinu savi, mergleid,

all rahkjas paas vast, ränikude-lõimis,

rühkmullad leetund, rannikute klibu.

Su sõmer imestab mu jalgu astvaid, kergeid,

kätt, kihid loojad mis siin värssi põimis,

mis avastand ka põlevkivi-ribu.

99

Kui naine seliti sa, sigivuses tiine,

ja patus rahulik, kui õõtsutan su laukaid,

kui põllu ihhu tungib ader kündev,

– veab vagusid üksteise kõrva – riime,

kui kotid tühjendavad sinnu kaukaid,

ja tärkab oras, terast ilma sündiv.

On sulgi armas päiksehuulte kuumus:

kord sädeleb ta kuld su viljavihus,

– blondjuukseline puhkab rõugus, hakis.

Taas uuest’ rasedaks jääb üha kääriv huumus,

näe! tõugud pesitsevad, kihisevad ihus,

kõik selle loomingusse hoolsalt pakin.

Kord sinu nõlvakute, orge jahe üsk,

mu poole järve sinisilmad pilgutavad,

kui pühib taevast koidik kiirtekäega;

siis ise tahan olla ürgmollusk,

mu mõtted, tahe ennast pingutavad,

et vennastuda iga põõsa, mäega.

Sood täis su pisaraid, kust oja – varruk

viib välja, lookleb läbi laisa luha,

kõik sinu mured, ahastused hallid.

Mets juuksena kui tume, mustav paruk,

haub mõtteid, tukub: vist tal ükstapuha,

kuis mulle okste müha, koha kallid...

100

3

Kui vaatlen veel su linnu-mügaraid,

nii hirmund-silmi, nagu roima ootel,

et küla-ahel võppub maantee keerul:

ma märkan kaevikute kortse sügavaid,

näen tanke roomavat su nõlvakute veerul,

taas uusi jagajaid me omaks saanud kvootel.

Siis näen ma, päikse ümber keerlev maa,

sa ilmaruumi must, suur pea,

vist teisi mõtteid mõtled, kui ma loon?

Ei keegi takistada sind su tahtes saa,

kui kordad uuest’ saatusliku vea:

traataiast laubal kibuvitsakroon...

ÖÖVAHI SURM

Nüüd on küünlad su jalutsis, päetsis,

lõppenud kui see, mida eluks hüüti.

„Mullast sa võetud ja mullaks pead saama!“

korratakse ikka kulunud müüti,

kuigi üsna tähtsuseta oled väetis,

mis on lähtekohast jõudnud lõppjaama.

Ometi viimaks on sündind ime:

järsku su ümber nii palju valgust,

mida kogu eluaeg polnud näinud,

päevadest püüdes vaid lõppu ja algust,

kuna öö valvatav ikka oli pime,

kobamisi-kepiga milles käinud.

Ometi viimaks sind hädast kisti...

Kas su kaebeist mõni kinni püüti?

Kaasa kas tundsid sulle kuu ja tähed?

Mure nüüd – leida kust odavat küüti –

hauani, kanda kus uuest’ tuleb risti...

Millisel vankril küll teed viimast lähed?

Millised võiksidki olla peied,

kui on otsitud, määratud saatjad,

kui sul midagi jätta polnud maha?

Sarga järel sügisekiired paatjad

haletsevad hobust, kel katkised leied,

ning laipa, kel kukrust ei leitud raha.

102

Nii nagu elus, surmaski üksik,

kalmistule jõudnud teiste armust,

mõnestki tõusnud oled, laskund trepist,

tunned nüüd üksinduse kurba karmust:

nõelumata eluaeg jäänud su püksid,

tuge vaid tundnud nüüd mahajäet kepist.

Milliseid öid sa säälilmas valvad,

millised varad küll sääl su hooleks,

millised isandad sunnivad töhe?

Kuidas ka inimene iganes kooleks,

kalmistule taotakse risti talvad,

ning elust kui ööst minnaks’ teise öhe...

KALAD KUIVAL

PÕUALAUL 1

Jälle viirastus veretav

metsade tagant või luhast,

päikese süsi eretav

tõuseb taas koidiku tuhast,

kui tuul

vaevalt õõtsutab

lehti puul,

kui

– ammuli sui

maa lõõtsutab

all.

Ent kõrgel

– kaela nõrgel

sulab taevametall,

– kui minus

nagu kuivanud pinus

miski põleb,

– juba süttis:

südame uudismaa kütis,

ning mõtted – nagu leegitsevad õled.

*

Kus oled nüüd sina,

kes sa mind ennast, mu kaameleid jootnud,

kui mu ümber on põuavina?

Kas veel katsud mu ukselinki,

kandes kätes enesekinki?

109

Olen sind ikka nagu pilve ootnud,

maast mis võõrdund,

või tühjaks sõõrdund,

et taeva ja maa – vahel mõlema

märtrina pean nüüd põlema...

Kas veel saan su silmade järve,

puhkemas ripsmete roos,

kasta mu meeli

ja janunud närve?

Või peame koos

südameid kuumi

nagu kaht paralleeli

kandma lõpmatusse ruumi,

– saatjaiks: siuglevad pälgud, –

kuivad

põua-

ja

põuevälgud...

110

PÕUALAUL 2

Veel ikka taevas kannab päiksesõlge

ja laotus rukkilillesinist.

Näen kõrrest vara võrsund õlge,

maad põuakuiva, pinda kivist.

Kõik pilved haihtund. Nagu kala kuival

taim hingeldab, piisk võõrdund juurtest.

Näen: janust närbind ilmel tuimal

hirm vahib õie silmist suurtest.

Nii päevast päeva koltun ise rohkem,

kõik taandub saatuslikus mõõnas.

Vast tunnen endas varjat ohkel,

kuis elulävel seisan võõras.

Kui sissemurdjat, keda pelgad, kardad,

mind vaatled – häbelik ja hirmund.

Kas heitnud endast mind su pardad

või kahtlusest on ilme kirmund?

Mefisto, Faust – neist pole kumbki minus,

ei võrgutaja fauni sõrgu.

Las Margarethe puhkab süütuslinus,

kui lõõmaks ka mus Dante põrgu.

Tilk vett vaid keelele, piisk kuivand suule,

raas usaldust su ehmund silmist, –

mu igatsuste kuivand puule

las sajab sinu vihmapilvist!...

111

PÕUALAUL3

Kuis tunnen teile kõigile kaasa,

lilled peenrail, kõik janunevad taimed!

Ise küllaltki teadlik sest vaevast,

kuum päike kui läheb iile aasa,

kui tilka pole vett Noa laevas

ning merel on magamas lained;

kui põleb mu ajus kui taelas

meelte enesessüttinud süsi,

põuda ennustavalt vinetab taevas,

kui kannatuseks kaob juba püsi,

et vajun nagu puudki norgu...

Aeg oodates igavikuks venib...

Näen, sabad kuidas jalge vahel sorgu,

pika keelega lõõtsutavad penid,

kuulen, kostab kuidas läbi mu värsi:

„Nüüd

oodata

enam

ei

kärsi!“

112

KAUGE LÄHEDUS

Üksteisest eemal olles võime astu

me kõrvuti – külg külje vastu,

või käia käsi käes, vast peo su pihal,

ja tunda – tärkavad kuis ihad,

kuis miski leegiks saab ja hõõgub,

kuis vastamisi kõik meis lõõgub,

ja ühte sulab astut samm,

kui järsku kohtavad me pilgud,

kui silmist leebust, helgust vilgub,

mis hinge jääb kui autogramm.

Siis tunnen isegi, kuis kõrvust

meil hoovab õhetavat õrnust,

pää raskund puudutab kui õlga,

kui näolt – teist nägu vastu litsut,

on järsku murelilled kitsut...

Kviteerib värss mu tänuvõlga:

näe! südamete rütmist kantud,

on sõnal eluõigus antud,

ja see, mis igas tähes põles,

las tõuseb leegiks lauses mõnes,

et tajuksid me hardund meeled,

kuis lakuvad neid tulikeeled,

kui reast või salmist järsku miilab,

kõik, mis meid eemal olles piinab...

113

SORDIINIGA

Tulen nüüd vaikselt

nagu oja sulisev

kusagilt soode, rabade kurust,

rahulikult eneses voolav ja sujuv,

jahutades meeltesüsi tuliseid,

küsides südamelt kahepaikselt,

kuhu kõik endamisi minus nüüd ujub,

kaldad kui rohelised kevadisest murust

ning igatsuste kalad kui vees löövad laksu?

Kuidas nüüd suudan end ohjeldada, pärssi,

kui uimed aina liigutavad hinges,

kui veres tunnen liblede sõudu,

ning enda pidurdamiseks pole jaksu, –

kui sõnadki ära ei mahu värssi,

kui kujutluste vahelduvas kõrgepinges

nende tabamiseks pole enam jõudu?

Kuidas nüüd suudab vaim rahutu, tõrkjas

neelata alla kõik kibedad keelud,

kui kalagi ei püsi enam pilliroos, kõrkjas,

vaid avaruste järele kutsuvad neelud,

kui mõtted aina uued ja uued tõusvad pähe,

et unustad eelmise sisu ja tuuma?

Siis tunned: õhku palju, ent hingamiseks vähe,

kes küll on loonud selle õhkkonna kuuma?!

114

KALAD KUIVAL

Siin kaldal tühjendet teid terve loomus,

kus kattub liivaga ja kleepub soomus

ning krampi kisub keha süstjas,

et ainult sure, mis veel tõrgud!...

Te, keda püünistanud võrgud,

veel katsetate hüppes püstjas,

suu lahti, kuivand ahmib õhku,

veel viimses elamise sunnis,

tung vette silmis – verdund, punnis,

nii võite viselda, end lõhku,

et raskelt tõuseb, vajub lõpus...

Võib kaua kesta surma oot,

uut saaki kuni paiskab noot

ja teised piinasaba lõpus

taas seisvad: rüsa, kaval mõrd

neid rohkelt püüdnud sedavõrd,

et sellest värvub kalda rõht:

laik punast – uimed, sekka seljapruuni,

külg hõbedast, mis ulatub pea suuni,

alt üha valgemaks vaid kasvab kõht,

nii otsa vaatate mull’ avasui,

silmsõõrid ümmargused valus

on abipaluvalt mu jalus,

täis lootust – päästa saaksin kui

neid isegi, kel suus oln’d põhjaõnged,

või keda välja tirind unnakonksud

................................

Veel veidi õhku! – surmaeelsed lonksud,

ning siis kui teisedki siin kuival kõnged...

* *

*

115

Nii hääbub kõik, mis meie väikses väinas

on üles kasvand – laksu lööv ja vöötjas.

Pea väärtust näeme merevõimes söötjas,

kui sädeleb taas võrgus latik, säinas,

haug röövik vibutav ja tähkjas

käes peksleb, avat uljad kihvad,

kui koha hõbedane, sihvak,

näib uimelaikest verduv-vähkjas,

või ahven vihane ja turris

veel ujub noodapära vurris,

kui linask, kammeljas või lest –

see monstrum ürgne-esialgne,

kui Jaanus veider – kahepalgne:

külg mudas, teine valgeks pest –

on jälle langend meie saagiks...

Vast viidik isegi ja särg,

kõik, mida annab vesi märg,

ja mida müüja kaal vaid vaagiks,

on meile aina tootvaks tuluks,

ja kuigi angerjas on vastik,

nii libe, siuglev – pugev nastik,

valuutaks seegi ära kuluks,

kui roomajate vastu vimm

ka oleks sügavas mu loomus...

Ei sest veel praaku saak ja loomus,

paelussi levitab et vimb...

116

ENESEGA

Kannan oma turjal kogu maakera raskust,

isegi taevastik tähtede valus,

linnutee leinas mu õlul lasub.

Olen kõige masendava, rõhuva alus,

tajun kogu maailma nukruse askust,

mahutu mure mu südamel asub...

Kes on kummutand

üle mu kodu

päiksetu laotuse,

ikka mis pilvis?

Miks suur vari rõõmu kummitab-lummutab,

miks ikka sombune päevade rodu,

et nagu pääle suurima kaotuse

näen aina pisaraid inimeste silmis?

Kes on asetand

alla me taeva

saatuseta rahva,

teistel kes jalus?

Sündmuste käik miks pidurdand-masendand,

ootame praegu et Lasnamäe laeva?

Miks mu süda rõõmuteri ei jahva?

Umbusk roomab igas hütis ja talus.

117

Kes on heisanud

kohale Eesti

üle soode, rabade

leinava lipu?

Päikest kui silman vast, hüüan siis: „Seisa nüüd!“

Tahan end kiirtega vooderdada seestki,

enne kui kaod taha pilvede tabade.

Miks su tuli trikolooris ei ripu?!

Tunnen kuhjuvat

tardumust hinges,

lagendike piinu,

nurmede nukrust...

Meresid tajun oma randu uhtuvat,

kui astun tuulte teravamas vinges

üle sellest maast, millest ühtki tiinu

mulle ei kuulu, senti teiste kukrust.

Oled kui mardik,

pole kel tiibu,

mis kaugustesse sõudu

tagaks, – maad kuskil...

Asjatult valmistud lendutõusuks-stardiks:

oleks lausa ime, kui üritus ei hiibu!

Luulel kui pole rahva kandejõudu,

kas siis sünnib mõni Goethe või Puškin!...

118

ENESEGA 2

Kui nii istun – üksinduse tugitoolis,

ümber tohutu, võõras maailm,

terve kosmos – müriaadidega tähti.

Tunnen siis, asjatult otsib mu silm,

kuju, mida päiksesse rõivastuna nähti,

mille mu meeliskluste vanameister voolis

marmori jahedusest leegiks loitvaks,

südamele, meeltele alaliselt koitvaks...

* *

*

Miks siis praegu öö ümberringi?

Miks mu süda nii suur ja valus?

Kannan oma hinges hiinatari kingi,

piinade padi mu pääle alus.

Olen kui välja tõugat ruumist –

tähtikogu, mis kustund endas.

Kõik mu mõttedki tühjad on tuumist,

näe! kui meteoor alla üks lendas.

Ons see looja kannatus tuntud,

ons see nõiaring ümber kriidist,

et mus midagi habrast ja murtud,

mis peaks olema raiut graniidist?!

119

Olen ehk puu, mis ootab kirvest?

(elu nii tuleviku sihti ajab!).

Vääringute ümberhinnangute pilvest

jahutavat lund kord ajju sajab...

Tunnen, kuis mõtete mustmullast

umbrohi öhe ajab juuri.

Unistan ise viljavihkude kullast,

päädest, mis teri kannavad suuri.

Unistan: helges suvetuules,

laet ülemeelikuse tujust,

jalutades lahtihõlmu avat luules,

haaran päiksesse rõivastet kujust...

* *

*

Kui see aeg nii pikalt ei roomaks!

Raske nii olla – endas üksik.

Millal taas muutun ma kevadiselt loovaks,

oleks et tulvil päevade lüpsik?

Kas veel kunagi kahekesi

õnnest löövad õitsema põsed?

Kord ehk karge rõõmupisarate vesi

musta mure taas südameist mõsed!

Või pean kandma öö lahtist haava,

varjat valu, mis lõikab luuni,

merehädas aurikule kuni nagu laava

vesi tungib lõppeks katlaruumi...

120

ENESEGA 3

Olen öötuukrina laskunud

sügavusse – iseenda.

Meeled, mu mõtted raskunud,

kõrgusse enam ei lenda.

Enam crescendo’ks ei ühine

helid, ei molliks, ei duuriks.

Luulegi osutub, tühine,

mahajäet klaviatuuriks.

Moondub järsku vaibund akordiks,

saatnud mida käteplagin.

Elu on muutund natüürmordiks,

mida hämmastunult vahin.

Tunnen, kuis maine ja masendav

pimedus sadestub hinge.

Tunnimees – tunnimeest asendav –

ümber mu maja teeb ringe.

Keda te luurate, valvate?

Astudes häirite vaikust.

Tallaga raskega halvate

mu südame kahepaiksust.

Kuulake! luule taas häälitseb

teistele tundmata sõnu.

Mässuline veri näälitseb,

nautides õitsengu mõnu.

123

Vahistada mind ehk arvate?!

Haarate kinni mu mõttest.

Meeliskluste kõrri kargate,

vabanen vaevu te võttest.

Laske kord inime unistab

kõigest, mis lubat ja keelat!

Taevast, näe! tähti kes tulistab,

ise on pilkasest neelat...

124

UMBNE ÕHTU

Kaotand sihi ja lähte,

kuulad suitsupääsukeste kisa,

taeva mis laidudeks käristab.

Raadios Wagneri „Ehatähte“

bariton tüütavalt väristab,

hinge sest hoovab nukrat lisa...

Nõnda sa kannatad

iseenda Ketsemanis,

murtud ja väsinud valust,

tundmata ühtki palvet.

Asjata mõttelaevu rannatad:

süda miks säärase karika valis?

Kui seotud käsist ja jalust,

tunned iga liigutuse valvet,

kui otsus – ettemääratud, kindel:

peab kaotama sisemisel rindel.

Pole sul pisaraid,

lohutuseks sõnu.

Ei end kummarda maani,

ringutes käsi kisavaid:

„Eli, lama sabahtani!’’...

tundes endaalandusest mõnu.

125

Tummalt vaid tühjusse vaatad,

süda murt, valusse lahastet.

Tulnud nagu millegi matusele,

üksi oma kannatusi jaatad,

kuni õhtu on ööks juba ahastet,

ja küürus kass must tõusnud katusele.

...............................

Ning sa ootad, millal tänavate mutta

sügisvihm saab välja end nutta...

126

VARI

Minu rõõmule sappi on lisat,

rahu peletand sisemine iil

kui kivi, mis aknasse visat,

kui ukse taga saagiv viil.

Kõik avatakse minus, mis sulet,

hing – korter, äsja sisse kuhu murt,

ent keegi ei taha mu muret,

mu kaebeile maailm on kurt.

Ei keegi taha olla mu nahas:

vaevu ümbritseb, kaitseh mind see kirm.

Arm ära sulab meeltevahas

ja uljuse peletab hirm.

Ei keegi taha olla nii märtriks,

et tunda aiva põletavat tuld.

Kui nurka pole ühtki ärkliks,

kus sädeleks südame kuld.

Kui pole ühtki puud ega põõsast,

millest koosneks mu olematu aed,

kus puhata võiksid vast lõõsast,

kuhu enda eest varju paed.

127

Minnu mikrofon salaja peidet,

kuhu koondub vaid hädakisa võik.

Mu valjuhääldajasse heidet

kogu maailma appihõik.

Õnneteedele viivad kui sammud,

kättesaadavana kõik juba näib,

mingi vari siis vargsi kannul

astut jälgi luuramas käib.

128

ÖINE

Õhtul, kui pimedus asendab valgust,

põgenevad varjud mööda seina.

Otsin siis eneses millegi algust,

mis on mattunud pilvede leina.

Kuhu on jäänud mu laotuse tähed?

Pilkane laotab ümber vaid hõlmu.

Kellele südamega vastu lähen,

tunnen kui hinges rahutustõlvu?

Tunnen, kuis öö on sadestumas ümber,

juba ma aiman esimest halla.

Kas veel kunagi kevadiselt kümblen,

päikeselõõmas end riietan valla?

Kas veel kunagi janunevaid huuli

sulamas ühte tunnen mu hinges?

Õrnuste tukkuma jäänud kui tuuli

äratab hommik taas uues pinges.

Veres veel praegugi lehekuu tuikeid

tunnen kui samme öö pehmes kingas.

Las taas kuulatan südamete huikeid,

õnnest kui kuumust suu näkku hingas.

129

Millega saaksin maist olemist ehti?

Kas kord arvutan soovid kõik summaks?

Sajab sügispuielt mu ümber lehti,

maa ja taevaski osutub tummaks.

Kuula! siis pimedusest tõusevad helid,

nähtamatud käed sõrmlevad keeli.

Kusagil taamal öös uluvad penid,

ja keegi valvab ärganud meeli...

ÖINE 2

Päev taandub,

õhtu põgeneb,

öö laskub alla – rauge.

Kesk vaikust süda sõgeneb,

on tunne – miski maandub,

saab lähedaseks kauge.

Üsna mu ligi,

poolastraalselt

tunnen öö hingust

mu hinge kastuvat,

kui pastoraalselt

kuuvalgekingus

näen und astuvat,

ümber – ööpigi.

Luugid siis sulen,

et sügiselehti

suremas õues

ei näeks ega kuuleks.

Kevadega ehti

tahan end põues, –

moondudes tuuleks,

kel vastu tulen?

Järsku, näe! tõeks saanud ulmad,

ise oma tahtega kägistad, surmad...

131

ÖINE 3

Ööleitsak... Miski põleb, hõõgub,

mind kõrvetab mu enda leek,

mu mõte ühte punkti lõõgub,

kui tukub ümber maailm – seek.

Ses ebamääras – tajun valus,

kuis pikaks venib iga hetk,

kuis ikka tuikab liikmeis, jalus

mu soove äpardanud retk.

Kui kaua painav unelm kestab, –

tung lõpmatu, mil pole äärt?

Kas kunagi mul keegi vestab,

ulm, tõelikkus – kumb rohkem väärt?

Pääs alaline meeltekohin

vast paisub raevutsevaks hooks:

kas tean, mis keelat, mida tohib

mu mõttelennu vabajooks?

Käed rahutuses ruumi visat,

liig tundeline iga närv.

Hing – appihüüd, mis öhe kisat,

kui lõuendil laik, kirev värv.

Vast tundub värss kui mene-teekel,

ning iga sõna – äraand.

Ons luule reetev hõbeseekel,

mil küljes needimine – vand?

132

Või moondub siiski rida loojaks,

kui järsku sõnust saavad teod?

Vaim muutub õnne ilmal’toojaks,

pääst tõusvad roheluse-eod.

Me ikka usume veel imme,

nii lapsi köidab muinasjutt.

On viimne peidet ühte nimme,

ning selle leiuks kõigil rutt...

133

RÕÕM, MURE POLE KAKSIKVENNAD

( parafraas)

Nii palju kannatusi, muret,

nii napilt kübemeke rõõmu

kui mürki, mille doosi – annust

peab arvestama milligrammes,

ja sestki tilgutama vähe,

kui inimene – valust puret,

vast tahaks rüübata sest sõõmu,

end purju juua elukannust,

ja tunda, kuidas tõuseb pähe

alt humal ürgne – mööda vart,

kuis keerutab see sees ja sammes,

et pühit liigne argus – kart.

Rõõm, mure pole kaksikvennad:

kui üks on suur ja teine kääbus,

kui plussist ikka ülekaalus

on lõpmatusse veetud miinus,

mis viimaks haual moondub ristiks,

– kui ise teadmatusse lendad.

Siis leitakse: liig vara hääbus,

liig vara rööpast välja vaarus ...

Ent küll see loomulik on vistist’,

kui ikka sõuad vastu tuult,

liig vara valmid, küpsed piinus,

ja ... õunana siis langed puult...

134

PÖÖRIPÄEV

TALVINE

Mu aknal maalit pakase

maastik – üleni õites.

Õues nagisevad reed – lumilakase

härmatanud peegasuse sõites.

Näe! ootel taga värava

hangi hulk – lumelambaid.

Kui astun üle tikanduse särava,

miski jalge all kiristab hambaid.

Nüüd kuhu peidan suvise

südame – taime õrna?

Lõokese laulu – spiraalina kruvise –

saaksin kuidas jäädvustada kõrva?

Nüüd kas ehk peaksin suikuma

meeltega talveunne?

Tähistega teedest kõrvale tuikuma,

sukelduma tuisatuna lumme?

Kirdes, näe! koit ju küdeneb:

kollane päikeseväävel

põlevana pilvedekurnast pudeneb,

sädeleb maanteede käändel.

Tunnen: ju veres pulbitseb

suvepäevade helgus.

Kevadiselt silmis mul õitseb – tulbitseb

jooksva vee sulisev selgus.

139

Tunnen, kuis eos ju pakatand

uute õrnuste pungad.

Kevadetuuled mu meeli on nakatand,

tunded nagu jooksuvalmis jungad.

Kuidas nüüd võiksin tarduda,

minus kui kõik on liikvel?

Värsis tohin keelatud mõtteistki harduda,

sõnust olla rütmiliselt kiikvel.

Ja ma tunnen, kuis sulavad

ümber kuhjunud hanged.

Juba mu riimidki kevades ulavad,

taganevad mõtisklused ranged.

Võin juba purjed hiivata

endast väljuval laeval.

Tahan ennetundmata randu riivata

ja hõlju merre uppunud taeval...

LUMELAUL

Sajab sädelevaid helbeid,

õblukesi, üsna kergeid,

räitsakuina – kindakirja...

Maale karusnahad kallid

laotet, puude kaelul sallid

valged pimestavad silma.

Puistab õitsev taevatooming

(see on omamoodi looming!)

põõsastele ürgkonfetit...

Pilvel puhtus mõtteis mõlgub,

lumelabits okste õlgul...

Minnugi sest valgust settind.

Kui siis taevakurust päike

pilve vahelt koondab läike,

maale lisab silmasina,

vaatan: eemal majad, talud

silmad sulevad kõik valus,

katteks puhtaim surilina.

Õhtul, kuu kui väljub redust,

rõõmustub maapäälsest edust,

ümberringi tähed-tuled.

Siis kui vaataksin ma sargast

ülesse siit elupargast,

lõpuks väsind silmad sulen ...

141

PÖÖRIPÄEV 1

Päev-päevalt kõrgemalt käib päiksekaar,

näe! hommikust kui tõuseks tulilinnud

tiibkohinal: alt üles kiiri uhkab.

All maa ja rahvas tarretuses puhkab,

veel liigendeis tööst surisevad pinnud,

kui värvub puhtest pilve üksik saar

ja üle taevamere jookseb tuulte värin, –

siis minagi mu meeltelt aru pärin.

Ses õhetuses kas kui koidutäht

ma kustun – pimestatud päiksesärast,

sestsamast valgusest, mis mind on toitnud?

Kas olen ise kellelegi koitnud,

tend tõstnud üles päeva vaibund kärast?

Kas on mind vahest pimeduses näht?

Kas minu läitesse on keegi maa pääl uskund,

kui ümberringi oln’d kõik tuhmund, kustund?

Ons kuulnud keegi luuletaja häält,

mis ikka kõiki alt on üles hüüdnud?

Ka siis, kui väravad me ümber lukkund,

vaim pole alistunud, hiirvait tukkund,

kõik olud kui meid summutada püüdnud,

et viimne juus on langend lagipäält

ning viimne soojustunne pigistatud põuest, –

kui läbi käind sa mitmest tormist, kõuest.

142

Taas põleb värves koidu maalit akt:

suur pööripäev on saabund – kevadsula,

kõik, mis veel surnud, uuest’ ärkab üles...

Näe! päike Jeesusena Maarja süles,

kesk pilvi-lambakarja uitmas ula.

Mu meelte äsja sõlmit idapakt

on kõik, mis laostet, üheks tundeks liitnud,

ja pimeduse heina ümber loogu niitnud...

PÖÖRIPÄEV 2

Juba mitmendat ööd ja päeva

kraadiklaas peatub nullil

ja baromeeter näitab langust...

Nired allamäge jooksuks end säevad,

rõõmul unustes talve rangust,

ning rentslites kerkivad mullid,

– kui maast

lumest nähtavale tuleb kõik saast

ja jalge all kobrutab lobjak.

Näe! voorimees visanud ohjad,

säeb innukalt sedelgarihma,

ise kirudes, pole et sõidetav

praegu saan, ei regi, ei vanker,

et elu nagu loterii võidetav

komberdab ebaõnne karkel, –

ning kaela sajab lund ja vihma...

Nii mõnigi mööduja itsitab,

kahetsedes väsinud looma,

keda rakmete ike pitsitab,

et päästa tahaks rangirooma.

Ent sõitja on morn ja kärsik:

vaevalt aimas ta säärast seika,

et õnnetusest võrsuvad värsid

pääs mõne luuletaja reipa...

144

PÖÖRIPÄEV 3

Juba maa oli vabanemas kõntsast,

inimnägudelgi jalutas lust,

see pühapäev oli, kus õndsast’

mu käsi üht puudutas ust.

Palju inimesi – koosolek tähtis

oli teostumas – pakatumas just.

Mind alguses spleen juba mähkis,

ei tea, minnu pugenud kust?

Palju inimesi – kuidagi võõrad,

kas vaimumeeste äristund trust,

kus omakasu tõusud-mõõnad

näit’sid erilist agarust?

Meest vaatan, istub süngelt kuidas norus,

pildilt meenub järsku – Marcel Proust,

ta kuulab – ühes hääletorus,

kuis klõbistakse tagaust.

Näeb: juuksed kuidas pulstund tõusvad turri,

musti sõnu pillub ülikond must.

Oleks vaatnud seda lahtilast vurri –

Darwin leidnukski sarnasust.

Taas inimene saada tahab ahviks,

nina nuusutab – lõhnu tuleb kust.

Ent kõige selle väärseks trahviks

peidet saba vilksatas just...

145

Meile kõigile viimseni selgeks

sai põhjus – lendas näkku millest tust.

Ilm kevadiselt muutus helgeks,

vaim taipas seda muudatust.

Naeru – kevadine vihmahoog nagu

oleks rabisenud ... Avades ust

keegi põhjustas häälte lagu,

ei ta talunud liputust...

Läbi argipäeva killa ja kolla,

taas meenutades vahel kurbloolust,

tean: vaimuelu „olla, mitte olla“

näht esimene liblik oli must...

146

KEVADINE

Ei mu meeled siis salli oheldust,

tunnen kui eneses kevade rohelust

ja viljade kasvu mu ümber,

kui keset lillede värvilist tikandust,

unustades südame möödunud ikaldust

lõhnavas heinas lausa kümblen,

ja näen:

paraadiks end säeb

kõik, mis pole veel kivistet,

kõik, mis mullast on virgund,

mis päikese poole sirgund,

seisab mu ümber rivistet:

Need on kullerkuppe auvahid,

tervitamas tuttavalt kraaviperval,

tulikute, tõrvalilli põlevad tahid,

kustumatult lõõmamas metsaserval.

See on tuulte tunt sümfoonia,

lõhnade gamma-oktaavina aasalt,

häälitsev muusika – sametpehme tooniga,

kusagilt kaugelt saabuvalt – naasvalt.

Vihtlevad kased päikseleilis

lakkamatult, saadet kuuskede mühast.

Pääsusilme vanikute palistus seisis

ümber nagu mälestus leeripühast.

147

Vaadake! hellerheina tähed

taevast siia alla maa pääle toodud.

Tunnen neid noppides siis, edasi kui lähen,

sellega midagi oleks kui loodud.

Tunnen: noppijat lilled ei põlga,

kusagilt sõprust nagu hinge imbuks.

Tahaksin tasuda oma südame võlga,

sõnad sest järsku on moodustund kimbuks...

KUTSUV KEVAD

Nii palju maanteid ümberringi,

et tõest’ ei tea, nüüd millist astu.

Aeg kutsub astuma mu kingi,

ruum tõttab lahtikäsi vastu.

Nii palju lähteid lookleb ruumi,

neil saatjaiks traadistiku kandled.

Nii palju hinges soove kuumi,

et kitsad veed ja ahtad mandrid.

Vast tahe – iseendast minna,

kord väljuda sest ristteesõlmest,

et jätta tagaselja linna,

taas mõnuleda ürgsest põlvest.

Las unub viivuks kõik, mis nähtud,

las vabanevad meeled klambrist!

Ürgvaistust aet, las isik lähtub

kui ehaline tühjast kambrist...

149

PÄIKESEGA

Täna mu laual päike koondet vihku,

katsukite haarmetega kiirtekari kobab.

Vaadake! ma võtan need udemed pihku,

tundes, kuidas soojus ju sisimas obab.

Olen ise eemale tõuganud pilved,

vaatlen ülal taevast kui ääretut tiiki.

Olge nüüd valvel, mu meeleolu hirved,

et ma oma õnne ei mängi mitte viiki!

Tunnen, kuidas rõõm mu meeli sõrmitseb –

vaevalt tunduvalt – lugematute kidadega.

Näen, kuidas mure eemal kaugel põrnitseb,

et olen suutnud teda lüüa oma ridadega.

Tunnen täna hinges taas värvide spektrit,

jalge all päikese palmioksist matti.

Küllap vist mu südames kõrgepinge-elektrit

sadestund vähemalt miljon kilovatti?!

Saagu see helgus luule saatejaamaks,

laske täna kuulutan kõigile rõõmu!

Saabub oodat päev kui uueks kokkusaamaks,

õhku hingan kopsudesse suure sõõmu.

150

Kuulan täna päevade kammertooni,

helisemas sisimas vist märguandeks?

Tunnen minnu tõmmat kandlekeeli – jooni

valmistuvat kõlavamaks ettekandeks.

Vaatan – ekstaasist laiub silmatera.

Tahan keset elu, sügiseselt halli,

haarata taevast päikse põleva kera

ning ... lapsena sellega mängi võrkpalli...

HILISSUVINE

Kuhu jäi mu kevadehõik?

– akende taha ja varju.

Varsti põldusid ootab lõik,

õied kõik kandnud juba marju.

Lae ja põranda piirat tõik,

kõik mu mõtiskelu määras.

Oodat õnne kõrvalepõik

segi kõik paiskas ja vääras.

Nõnda jäigi lootuste „kõik“

nelja müüri vahel’ sulet.

Enam kui ühtki polnud õit,

nägin: polnud näinudki suve.

Viivuks sest avastusest murt,

märkasin alles, mis mangit.

Tundsin: mu süda oli kurt,

laubale kortse oli hangit...

152

SÜGISENE 1

Haistan lillelõhna veel lauseis,

sõnus, mis ühinend kimbuks,

väriheina värinaga põimit.

Tahan, et värssi sest imbuks

väljendusis kaudseis,

koena kangaks mis lõimit,

mis juba märtsis

varjusurmast ärkas ...

Kas see sügisel närtsis,

mis varakevadel tärkas?!

Kas kõik kooldus ja murdus

septembri tuules ja tormis?!

Või on taimede kurbus

väljendund säärases vormis? ...

Vaata! kuidas õis peidab pisart

kastelist ripsmeis niiskeis ...

Sügise koltund muret

lehile langend on piiskes.

Midagi õhku on kisat

igale, ise kes puret,

midagi heliseb kõrvus ...

On see ehk linnulaul? Kuula!

Salmis veel kevadine õrnus,

sügis mida välja ei tuula? ...

Või on tormide vinged,

mida leinamarsina tajud?

153

Viimased surmaeelsed pinged,

mille järel kokku kõik vajub?

Endasse tõmbund kui urni,

minagi sukeldund leina...

Murul lapsed mängivad kurni,

tallates sügiseheina...

SÜGISENE 2

Kui päevade invaliidid

amputeerit käte ja jalgega

roiskumise karkudel öhe end lohistavad;

kui varavalgega

ämblikkude niidid

võrkantennidena kaduvusest sosistavad,

raskund hommikuses kastes,

ripuvad põõsaste mastes,

hinge valjuhääldajasse sisendades

sügise nukrust ja kurbust:

kas su süda siis kisendades

põues ei taju kõigi päevade urbsust?...

Kas sa ei tunne siis suulael

üksinduse mõrkjat kibedust,

mandumise imalat maitset,

kurku et nööriks nagu pael,

kui sügisteede libedust,

ilma et su käsivars tajuks mu kaitset,

tundma pead liikmetes tuimust

ja silmades üllatavat kuivust?...

155

Pole pisaraid isegi!

Astud kui üksi, tardunud, kuhtund,

vaatad, kuis äsja meri vahutades

mured kõik kaldale uhtund,

tunned, kuis puhang, iga pisemgi,

meelekohti hõõguvaid jahutades

sisendab ajutist kainust,

kui kannad üht soovi, ühtainust:

veel kevadel armununa tulla,

näha Napolit kord... mitte surra ...

Kui nii mõtete jaaniussid põlevad

tähtedena sügisetaevas,

tunne siis: astume mõlemad

ühises südamete vaevas!...

156

SÜGISENE 3

Põldude põrand on puhtaks pühit

päevade kulunud luuaga.

Südames nurmede haigutav tühik,

koristet saagiga, valmind mis põuaga.

Niitnud mis vikat, ju riisund reha,

kistud põõsad, puudki alasti.

Saabund sügis, pole midagi teha

uduga, hallaga, nõnda kui vanasti.

Vihmad ja tuuledki maad nüüd laastand

väljadel lõõtsuva tormiga.

Sellest kas loomingki ikaldusaastal

piirdund on ibeda, vähese normiga?

Ei mu külvist pole hästi võrsund

tera, mis mulda pand kuivaga.

Vihmata vili liig ruttu kõrsund,

varakult valminud tuumaga tuimaga.

Näen, kuis rõukude luukered roideid

pleegitavad laibaliku rahuga.

Viljapeksumasina kaebeid-oigeid

kuulatan, saaki näen vähese mahuga.

157

Kartuliväljade vaod kui roostes

pääliste närbinud pärjaga,

tõttavad kuhugi, rööbiti joostes,

sädeldes hommikuse märjaga.

Tunnen siis mõtete paralleele

suunduvat orase riviga.

Tuksatab midagi ununut meele,

kohtan kesk põldu kui tuttava kiviga...

HILISSÜGISENE

Karge hommik. Kastehaljas

astumiseks rada.

Väljub üksik pilvekaljas,

tuules purji kada.

Läbi rooste, sügiskolla

kannan loomisrõõmu.

Mulle – olla, mitte olla

mahub ühte sõõmu.

Ei mind heidutada suuda

aeg, kus rõõm nii kasin.

Ei mu meelteskaalat muuda

taamal hundav masin.

Rukkihaki vaikne nukrus

koondab vihuks mõtteid.

Järsku päike hinge kukkus,

läbistades tõkkeid.

Puhub tuul mu ümber uljalt,

heiskab uusi rünki.

Pilvi õhuline tuljak

ruumi jätab lünki.

Mõtlen: millega küll päästan

päeva tühja loosi?

Kõige kaduva kas säästan

nagu napi voosi?

159

Kuulan ise, kuis ma vestlen,

kõigega, mis liikvel.

Kõik mu ümber, mina keskel,

aastast-aasta kiikvel.

Päev tõi kutse – telegrammi,

tund toob vastse viisa.

Vahel vaguni ja trammi

ajast vast ei piisa.

Kuulan: taamal vedur huikab,

jaamast jaama rühib.

Ratta rütm kel veres tuikab,

eest see eilse pühib...

VÄRSS RAJUS

Tuul, luul, tuul

põsil läispuhutuil lõõtsub,

meri vahusel suul

raevutseb, ägab ja õõtsub.

Kes sääl sõõrutab pilvi

vettind-raskeid udaraid?

Sügispiits lööb vastu silmi

vihma raskeid kugaraid.

Kes sääl rünki üles ajab?

Mõni kohutavalt must.

Ainult vett sest valget sajab

vastu akent, vastu ust.

Rebib käega, rebib kahel

oksi puielt, koltund lehti.

Ja siis nutab iili vahel

üle kõige, mis siin tehti.

Vangub mandunud ja pehkind

maja tervikuna, katus

järsku kaob, mis seinu ehtind ...

See on tormi ulguv matus.

Kes nüüd kaotand, kes on võitja?

Sattund vallutamishoogu,

olen ise tormis sõitja,

kõik, mis ees, saab niidet loogu.

161

Rebin rütmi, rebin riimi...

Vilista tuul, kutsu abi!

Ei mul anna tundeliimi

traaviv peegasuse kabi.

Paiskan segi luulereeglid,

lendavad kõik read ja stroofid.

Asetan kui kõverpeeglid

mõned liigsed apostroofid.

Murran lauseid, murran sõnu,

mõtte, tunde hapraid konte.

Täielik et oleks mõnu,

maalin kujundeid kui tonte.

Haaran võrdluse vast mõne

nagu sissemurdja kõrist,

nii et võimatuks saab kõne

hingetõmbeks avat sõõrist.

Amputeerin värsijalgu,

kõrvaldades terveid liikmeid.

Kutsun kõiki siia talgu:

hävitus et edas’ viiks meid...

162

SÕIT ENDAST

Jälle saabund oli sügis,

jaamas inimesi trügis, –

päikest näol, veel veidi põues.

Miski minema mind mangus,

miski tarretas ja hangus,

rajuvihma puistas õues.

Polnud ühtki, kes mind tundis,

ei tea ise, mis mind sundis,

kaasa meelitas ja kiskus.

Ei ma näinud ühtki kättki

mulle lehvitamas rätti,

kiirrong lõunasse kui viskus.

Tundsin ainult mingit rõõmu,

hingamise ablast sõõmu,

jaam kui jaama järel vuras;

mingi raskus vajus seljast,

kui mu enda tuhat-neljast

vedur tõttas ratta punas...

SISUKORD

Lk.

Värsisünd... 7

Tsükkel esimene: EHITISED LIIVAL

Avavärss...13

Materjal ...15

Nurgakivi panek ...17

Maja tellingutes... 19

Pärg sarikail... 23

Uustulnuk... 25

Valmiv rannahotell ...27

Sillad ...36

Vanad kõrtsid ...38

Vana tuulik ...40

Vangla ...42

Luule-elamu 1... 44

Luule-elamu 2 ...46

Luule-elamu 3... 48

Tsükkel teine: ÜRGMOTIIVE

Avavärss ...53

Aja luubis 1 ...55

Aja luubis 2 ...57

165

Aja luubis 3 ...59

Aja luubis 4 ...61

Armastus ja nälg ...64

Ürgmotiiv 1 ...66

Ürgmotiiv 2 ...68

Ürgmotiiv 3... 70

Ürgmotiiv 4 ...71

Ürgmotiiv 5 ...72

Põgu 1... 74

Põgu 2         ...76

Põgu 3        ... 78

Tsükkel kolmas: MÜNDI ÜMBERLOOMINE

Eritlus 1 ...83

Eritlus 2 ...85

Tund on tulnud 1... 87

Tund on tulnud 2 ...89

Jalutades ...91

Sisemonoloog – irooniline ...93

Sisemonoloog – kevadine ...97

Mullapoeem ...98

Öövahi surm ...102

Tsükkel neljas: KALAD KUIVAL

Põualaul 1... 109

Põualaul 2... 111