JOHANNES BARBARUS

E. V.-r.

VIII KOGU VÄRSSE & POEEME

1927 – 1932

JOHANNES BARBARUS

E. V.-r.

VIII KOGU VÄRSSE & POEEME

1927 – 1932

Tallinna Eesti Kirjastas-Ühisuse trükikoda, Pikk tän. 2. 1932.

Samalt autorilt ilmunud:

„Fata-Morgana“ – luuletiskogu (trükk otsan).

„Inimene & Sfinks“ –        „ (trükk otsan).

„Katastroofid“ – „ (trükk otsan).

„Kolmnurk“ –        valikkogu.

„Vahekorrad“ – luuletiskogu.

„Geomeetriline inimene“ – „

„Multiplitseerit inimene“ – „

„Maailm on lahti“ – „

*

„Horizontoj“ – valik värsse esperantokeelsen tõlken (tõlkija Hilda Dresen).

*

llmuman (valmis käsikirjana): Jaan Vahtra, – monograafia.

EELSÕNA.

Moto: Der menschliche Geist schafft sich eine eigene Realität...

(Die literarische Welt.)

 Olen pikemat aega vaaginud, kas viiiku vältusel kuhjunud ajalaule, millised meeleldi kõrvale jäet eelmiste kogude puhtluulelisest loomingust, eriraamatuna üldse välja anda?

 Kui järgnev põimendus toimunud, siis päämiselt sel põhjusel, et aeg ei seisatu, vaid sööstab meie vaimu kaudu igavikku, jätten järele lainetusi, mille amplituud päev-päevalt väheneb: ajalaulud iganevad, nagu inimene ise, kes omakord – kaudu aja voolab minevikku.

 Olen katsunud läheneda sellele aja voogavusele ja alalisele teisumisele puhtloova printsiibiga: ühineda vahenditult kõige ümbritseva eluga, vahel isiksuse haihtumiseni – sulada ühte sellega kõigen tema varjamatun otsekohesusen ja siirusen, luuen puhtisendilise realiteedi – oma vabariigi, oma „E. V.-r.“i, mis pole identne ametliku „E. W.“-ga, sest igal luuletajal on oma lipukavand, oma sisemine riigikord, mida ta kaitsma peab, ehk kui tal seda ei ole, siis pole ta luuletaja... Pole ime, kui loominguvabariiki iseloomustab põhjalik erinemine üldsusest ja tavalikkusest, sest: luule on sageli autori maapagu...

 *

 Kuigi: „aeg modelleerib inimesi, inimene aega“, pean tunnistama, et käenolevan kogun tingimata aeg on rohkem modelleerind mind kui mina aega, kuigi olen katsunud „väljuda enesest kui tõe lähtekohast.“ Pean tunnistama: sen põimendusen räägivad kaudu mu suu rohkem teised kui ma ise, – kõnelevad kihid, rahvas, inimesed, – ka need tähtsuseta olevused ja põlatud tööloomad, kes muide on pidanud vaikima, – need väikesed inimesed – pigemini objektid kui subjektid, kel pole sõnaõigust ega suurt kuulajaskonda, kelle hääl pole küünind rahvatribüünini ja kõnetooli paraadlikkuseni, – selle näitelavalise & teeskleva isamaalsuseni, – sest:

halveimad patrioodid on, kes tänavnurkel hurra! karjuvad...

 5

 Ka „E. V.-r“in esinevad värsid on omamoodi „isamaalaulud“, kuna nad väljendavad meie rahva (just mitte väikese osa!) tunnetusi ja suhtumisi, registreeriden ajalisi sündmusi ideeliselt seisukohalt. (Nii mõnelgi värsil peaks pääle selle-ajaloolise dokumendi väärtus olema.)

 Kõike seda arvestaden, laskem siis aeg räägib oma mitmekordse ja paljundet suuga, oma tuhande keelega! Kel kõrvad, – see kuulgu!...

 *

 Kui meie – ülemiljonilisest rahvahulgast nood sada luuletis- kogu lugejat (milline optimism!) raamatun haistavad apokrivalisi mõtte & idee julbatusi (valesti väljakukkumist), siis süüdistagu nad aega, elu, olukorda ja neid suuri ,,isamaalasi“, kes kaukahuviden kipuvad liiga tegema oma vähemale vennale. Mind süüdistada ei saa, sest esinen ise prokurööri osan. Olen teotsend ümbritseva elu siira väljendajana, – üldsusele kuulmata jäänud nõrkade ja kaugete („väljarändajad!“) mõtteavalduste häälekõvendajana... Audiatur et altera pars!

 Ülejäävale luuleanalfabeedilisele osale eesti rahvast (s. o. umbes 1.100.000-le) on aga ükskõik: kas üldse kirjutetakse, või mis kirjutetakse – seega mu värsikogul on kunstilist ja ideelist vastutust kanda ainult saja inimese een. Olen õnnelik, kui mu kogu luule lugemisest täitsa võõrdunud „kultuuritegelasi“, kes kogu meie vabariigi iseseisvuse ajal ka ühtki rida proosat ei ole sirvinud, taas trükitähe manu juhatab, kuigi see peaks sündima prokuröörliku nuhkiva tagamõttega, sest viimast (– tagamõtet!) võib meil rohkem leida kui harilikku puhast mõtet...

 *

 Tiivustet noist „suurepäraseist luule väljavaateist“, astun külma rahuga üle meie elu ümbritsevast „suurest üks-ta-puhast“, – rõõmusten, kuis:

„päev iga saabuv haarab uuest vormist, kant minutite, sekundite tormist“...

Pärnu, sügis, 1932. a.

J. BARBARUS.

6

E. V.-r.
(TSÜKL ESIMENE)

E. V.-r. – AVANG

Kellele Maarja-, kel Tuulemaa,

Eesti – okkaline luulemaa:

nõgestega aia äären, ohakate umbrohuga,

ikaldusaastate nälja hädaohuga.

*

Vihmade vintsutada, sadude sarjata,

võimata väljade varasi varjata:

Eesti – pilvede penide pureda, –

murravad mudaks mulla mureda.

*

Taevasina helgib ainult vabariigi lipun:

must, – mure, öö, mille kohal ta ripub.

Oleme ise valge asetanud alla, –

haua poole valgus meile akendel valla.

*

9

Eesti sündind emast, – vene revolutsioonist,

luuletaja lipukavand, – jälgige joonist:

koidiku kumma kastnud vabariik alge.

*

Poeetide põuen – päike, peerg – tuleriit:

südame põlevkivi, koks, kukersiit,

kuigi ka hingen vahel udu mingi:

rappa rajat süda, – sood ümberringi.

*

Vihmade vintsutada, tormide tallata,...

ei ma taha omi pisaraid kallata,

Eesti, – su vettinud väljadelle lisaks...

Ärgu mu värss saagu kaebeks – kisaks!

Ikaldusaastal, 1928.

10

E. V.-r. LINNULENNULT.

Moto: Linnulennult kas te näinud, pilvedega kaasan käinud?

J. B.

1.

Vaibad, – soode ja rabade

tikit kanarbiku pleekinud luuaga,

– Eesti maastik:

salude vahel – põlde, aasade sillaga,

taamal ruuduna raiesmik – laastik.

Üle väljade vabade

aerotiibade sirutet lend:

vaatle isamaad, vaatle end!

*

Nõnda vist kevadel hanede kaelad

sihivad pilvedest kaikuva „ga-ga“-ga,

silmin Lõunamaa sinine meri,

rändude võluga – seikluste saagaga,

näljased otsivad põldudelt teri...

Samuti minu pupillide taelad

jänunevad järele luule,

mis kant kahe tiiva ja tuule.

11

Randade pitsistik – langetõve vahuga,

kallaste koltad suitsetavad piipu;

laiud on laisad, pikutavad neemed,

loksuvad lained vastu rahnude riitu,

pilvede rasv hõljub merevee leemel...

Soppide suu – laisklooma rahuga

rüüpab, mis veteväli kaldale uhub, –

õbluke tuul tõukab – purjesi puhub.

*

Majade konnakarbid rannikule poetet,

tagaseinaks vabrikute varemed, – Pärnu,

katuste punaga rohelusest kelgib.

Meri nagu peni lakub kallaste kärnu,

taamal – kalurite üttide telgid

seljaga sinetava metsa vastu toetet.

Mõtiskelen: on see unen, või ilmsi?

elukohaks: 28, Vilmsi!

*

Horisondil paatide liblikud valendavad

üle lainte harjade õitseva muru

hõljuden, – vahulille õislehel’ lasku

purjede tiivad tahaks: tuul et ei suru

rusikaga fokkriide pingutet tasku...

Juba mu silmad põlde ruutudel maletavad:

salude vahed – aasade sillaga,

majade malendid – sirelite lillaga.

12

2.

Vaat: vallseljakud – oosid,

vitsiku harjasega tursunud turjal;

orgudest paisub künk – kaamel kühmjas,

rändrahn veeretet käel kurjal

kaldale järve, mille vesi näib ühmjas.

Taamal majade tikutoosid

pilvede peegeldusse heidavad varju:

kastavad vette õlekatuste harju.

*

Viljandi – tsükloop, – järve monookel

silmitseb sõbralikult õhku ja ümbrust:

varemed – vastu, kaldal – kantsid.

Venivad varjud veen – sooritaden kümblust.

Sakala Salome, kellele tantsid?

surmale suikunu suudluse ootel,

mineviku verine Jokanaani pää

ei su käte vahel elusaks lää!

13

Künnised – laikudena, virguvad voored,

kinkudest kerkivad kuplite kaared,

– Eesti maastik:

metsade meri, – sekka seljakute saared,

taamal ruuduna raiesmik – laastik...

Puud näivad ülevalt rohelised – toored,

roostevesi läigib – haigutavad laukad,

kobrutavad rabade katkised kaukad.

*

Virvendab Võrtsjärve lihvitud peegel, –

laigutav udude amalgaam pinnal,

mõnulevad majad – õhukupud

maakera mulla mügerlisel rinnal;

paistavad tornide teretavad nupud:

maantee käärul kirik – keegel,

keegli otsan – kukk, ehk rist...

Äkselt, nagu maa alt kist:

Tartu – Emajõe sängin,

pilved vooguden peegeldavad,

taevad teevad toaletti,

vette pitsi heegeldavad...

Vaatlen tänavate ketti,

majadega malet mängin.

Toomelt („Poeet, kust idioot!“)

püüab kalu silme noot.

*

14

Ole tervitet Eesti Parnass!

Katuste kandikud, ladvastikud laigutavad,

aedade avarusist puude buketid

rohelist spleeni taeva poole haigutavad...

Ootavad ostjaid „Kaubahoovi“ letid...

On’s meie muusidel kodune, kas?

pudukauplusist pehkinud pinnal,

väikekodanlisen laimurohken linnan.

3.

Vähemalt õhust, kui mujalt on keelat

„ülevalt alla“ oma isamaale vaatan:

taamal tuuliku tiivade crucifix.

Kuigi nagu Jeesust mind avatleks saadan,

sügavalle süvenend idee fixe, –

kui teiste maade eetrit kopsesse neelat,

ei siis lipitsejat lahkesti laani,

kumarda kiusajat madalalt – maani.

*

15

Tasandikud, luidestikud, kõrgustikud kõhnad,

paelana jõgi läbi mergelsavi,

vesi, – niidid, pais on suga,

vilksatab hõbedana hirmunud avi:

veepinnal virvendab jooksev juga...

Monotoonsed maanteede mõhnad:

tõusud + langused looklevad veena,

tõttavad kuhugi tolmuse teena.

*

Kündur, näe! põllul, – juba aastasadu

inimene otsib oma elumõtet mullast,

sahaga selgitab südame sihti,

unistaden: salveden viljade kullast.

Ent see juhtub sagedasti – tihti:

ahtraks jääb aas, viljatuks vagu...

tummana tukub siis varjusurman talu,

sosistab salaja sünge salu.

*

Inimene maanteel... vanker vurab,

nõlvakul karjaloomi, – kirjud kannid, –

murude mänguasjad vitsikute vahel.

Päikse rebu praadub Peipsijärve pannil,

pahemal lookleb raudtee ahel,

Saadjärve silmad – käel kural, –

nõnda kannab mind pilvede tee

kaudu Jõgeva, mööda Mustvee.

16

Rakvere rajal... jääb nägemata Narva, –

viisnurk, vasar & sirp Vene piiril.

Arvan, et võin õhust kõrgelt tunda

silmade sihtivate lasketiiril:

Aseri – paremal, kurale – Kunda,...

Meri taob maasse mõne terava talva:

Mungalaht, Papilaht, Kolga,... juba Tallinna

vaatepiiril kerkib – tumeda vallina.

4.

Lehvivad vabrikukorstnail suitsulipud,

tõstekraanad sadaman hiivavad spleeni,

dokkide tõusvate tervitab telling,

kergitab paigalolu – seisusordiini

laevade liuglemiseks ehitet helling.

Majade rägastikust kirikute tipud:

Oleviste uhkeldav – kõrk antenn,

vaesus all, kun tänava renn.

17

Kandvad kalmistulgi laibad oma risti:

keha ei pääse veel pääle surma survest,

ahelaist lahti ei saa inimene hauan:

mure vahib vastu malmi kullatet urbest,

künkad kõik kettiden, raot rauan.

Vilisten vaibuvat viisi – Valse triste’i,

vingub vahel tuul, punub päike pärga,

suudleb lillesilma haual-pisarmärga.

*

Linn nagu hirmund: vankrite põgin

rahutu, – raudtee, tramme vurisev vinge,

askelduvi inimeste sõelumine kiire.

Midagi kotkalennust siirduman hinge,

teeme kui Toompea kaljudel tiire,

– südamen mootori halltõve lõgin,

propelleri õhkutung pakitseb poorin,

laulab ruumi paisat rakukeste koorin.

*

Patkuli trepilt vana orjaaeg vahib, –

alla, kun võimule allund rahvavalg.

Tõtaten Toompeale, ei taipa ministrid,

kumb neist parem: Pikk, Lühike jalg,

karjääri avaneks et kergest’ registrid,

kahel otsal põleksid peerud & tahid...

Tõkkejooks õnnestub sellel, kes ergem,...

valitsustoolil juba istmikul kergem.

18

Kõndiden kõrgelt – läbi Viru ja Harju,

astuden õhun üle väravate torni,

tahaksin uuest’ kive lupja kasta:

mälestused maalivad mineviku morni,...

muistne küps, – et õhku lasta.

Vaatke vanapiiga viirastuste varju:

minevik – suur, vaja varemaeg sulgu,

olevik olgu, tulval tulevik tulgu!

5.

Väinad ja lahed lausa sukelduvad silmin:

Naissaar, Aegna, neemed merre hüppel,

sirutavad saared, – Lääne laiutavad käsi,

lainte loksutavan laisklevad rüppen.

Silmadega kui ju väsin,

südamkaameraga filmin,

sõrmedega kompan – käin:

juba peon mul Soela väin.

19

Ei ma näind, kuis värtnad – poolid

Kärdlan ketrasivad kangast,

all kas paas, ehk madal madar?

Möödusin kui Ristna pangast,

kaugel Kassaar, – „katai“ – kadar,

vete vahun vooge voolib,

ümber udulinik – aur,

tuukrina – mu silme kaur.

*

Noodsaarest – Narvani, Lääne rannikute pitsist,

Sõrve merest, – piiriks Lätimaa – Irbeni,

meridiaanide pigistavad pihid.

Kompassi uuesti kohendame kirdeni:

Ruhnost mööda – Peipsini sihid:

27-idapikkus kuu Greenwich’ist...

Litsuvad laiuskraadid – torkivad tangid,

merest ehk maad, Eesti, juure kord hangid?

*

Üle selle maa lehvib sini-must-valge,

Haanja munamäest – saareni Kokskäri

vabariigi varda valitsev toonus.

Linnulennult võib ju olla ka peri:

puudub kui kõrgustike karastav koonus,

pöörata kuhu poeet võiks palge, –

aero, = mäe aseaine, õhul on pind,

inimene tiival, nagu oksalgi lind.

20

FILMVÄRSS.

(PÄÄLINNA NEGATIIV).

1.

Milline kummaline sügise õhtu:

vedur on vihane, ära nagu arust,

vastupeksvast vihmast, läbi söösten marust,

ähvarden piksepilve poolekski lõhku.

Taamal aga soodestiled kuis auravad,

suruden üles oma märjast rüpest

pilvi, – kui suitseks saunad laupäeva küttest.

Vagunid joobnuina tuigerdavad, jauravad.

Ja vilksatab: Raasiku, Lagedi, Ülemiste...

Seitse lööb õhtune tornikella gong,

saabub kui Baltijaama pire rong.

Hingen mul rahutuse terav piste:

Kuskilt olen põgenend iseenda eest,

tänavate mõrda – aet vaistust, ujund,

kalana, silmin teiste randade kujund,

– välja elu magedast, seisvast veest.

21

Tahaksin ajada end püsti naga Oleviste,

sirgena astu üle ümbritseva rädi.

Vaatan: üksteisest kuis rahulikult läbi

tõmbavad tänavad lugematuid riste.

Mõni neist ei-kuhugi välja meid vii,

inimese elu vahest jookseb nõnda umme,

– sulgeva müüri krohvi määrdinud lumme,

et matkajal taganemistee ainnlt prii.

2.

Ja inimesi sõelub... All vihmavarju-seene

jalgur kisub köötsi, ise sammub nagu torn:

mõttesse vajund – ilme kohutavalt morn.

Pisaraid sügisesi nõrgub jalgteele.

Lisaks klaverkeeltelt ülalt sajab helivihma

kaudu avat akna... veetorude saksofonid

häälitsevad kaasa, nagu undaksid telefonid:

trummnahal tunnen oktaaviderihma.

Nunnekuja kuhilad all katuse kaabu

lakkamatult matkavad muistseid radu,

minevikku hüüden, mida ähvardab kadu:

aeg mis möödund, ei iial enam saabu.

22

Maani ülal ripuvad taevalehma udarad,

horisondi haarand – kerkib sini-must-hall

Toompeale suruv tihe pilvede vall...

rentslite lüpsikusse rabisevad kugarad.

3.

Ja järsku mööda kõnniteid, Lühikest Jalga

Moosesena Siinailt – ledib Patkulilt alla

lõõtsutaden rahvasaadik, hõlmad tuulen valla,

raju een keegi oma kabuhirmu ei salga.

Portfellin kaenla all – käsulaude tal virn,

pää kohal pajapõhjast mustem pilvmägi, –

sammude müdinal taevane ratsavägi

ründab, – inimnägudel närvitsev hirm.

Trummisid põristab paraadiline kõu:

risti ja põiki piksepiikide sähvatusi,

tulisõrme hoiatusi, hukatuse ähvardusi,

vaatke! kõik taganeb eel selle jõu.

Ikka lähemalle, lähemalle kapjade plaginal:

pilvede ratsanikud, hobulakkade lehviden,

millede kahurvägi rasketel rehvidel

järgneb galopina – rataste raginal.

23

Tühjenevad kabuhirmun platside sõõrid,

juha lööb valusalt traati ja karda

– vihma vastu Raekoja gootilist sarda...

Uluvad iilidest tänavate lõõrid...

Armutult peksab torm majade rõuke,

lõpeb nõnda õhtu ja saabub sügisöö,

koomal’ ümber linna tõmbub müüride vöö,

tallab jalg astuv valgeid rahetera-tõuke.

*

Kisub mu südagi öön ennast kerra

– linade lumme. Kuulen, voodin kui keeran end:

tornikell tunde taob, pooli & veerandeid...

unelmad sõuavad unelmate perra.

Juba end valmistan vastu narkoosiks,

uni – öö kloroform kustutab aja,

kõrvadest kumiseva ruumigi kaja,

väsimuse mürk toim’vaks osutub doosiks.

Tõuseb mingi laul alateadvusest üles

tahaksin öelda nagu midagi õrna,

sosistada kusagil kuulavasse kõrva...

Pää – ööpõlvedel, patjade süles.

24

Ja mu mõtted kui suits, kui udu-lend-suled:

arvud tõusvad kuskilt: Aja, Ruumi & võimaluste.

Uinuvad inimesed taga nummerdet uste,

kustuvad silmin ja majaden tuled.

4.

Hommikul valgus läbi luukide filtri

sisse murrab, silm tunneb lõbu sest helgist,

vihma järel lahti löönd taevasest nelgist...

alt kuuled kärgatusi, kurjustust kiltri.

Mehhaanilise kõnnakuga argipäev astub,

tuulutav auto ajab lehkavat vagu;

sõiduki neelab kitsas põiktänav – pragu,

inimesed tõttel – nagu kallistuseks vastu.

Ämblikuna silm näht pinnast, vormist, värvist

kinni haarab: sõrmede vahel tabat hetked,

üksteisest mööda sihit sammude retked,

ellu hüppab kõrgevoolupinge igast närvist.

Platside noodad täis kihavat loomust,

tänavate hõlmad pärra tõukavad lisa.

Turgudel tõuseb fortissimoks kisa,

kauplejad pingutavad häälpaelte toonust.

25

Turunurgal kordnikud-keerubid valvel,

paradiisi väraval, eraldadea muust,

võtta kes tahaks Hää-Kurjatunde puust.

Kerjuse käsigi almuseks palvel.

*

Tornide mõrravaiad usklike püügiks

laotavad agulini tänavate võrke,

pastorid-kalurid iga patuse tõrke

neavad, neil monopol jumalamüügiks.

Vaatan eluvahtu linna riisuval kurnal:

imeline kujutella, kui ei kõnniks siin keegi,

kaoks kui inimesed... Nõnda läbi seegi

astu võib, haiged kui suikund kõik surmal’.

Äridki jahmataks, kuis kohkuks vitriinid,

keegi kui ei suunduks enam sisse ja välja,

maakera puhtaks pühit katku, kui nälja,

järel jätaks haigutavad tänavate liinid.

Nüüd siin pankur kuldkalana ujub,

liiguten tasa omi pehmeid uimeid,

varitseden saaki ka siis, kui meid

ammu on pühkind ta kõik võimsad tujud.

26

Küüru litsut töötu häbin silmad lööb maha,

süüdi nagu oleks, kui paluks veel andeks,

sisemiselt ainult paisub needeks, tas vandeks,

ilma et lood üldse: naine, leib, raha.

Vaatab ümberringi – elu hall, sootu must:

pennigi leida pole tühjunud kukrust,

laotab viletsus nimeta nukrust...

võimalused sulet, pole rõõmudesse ust,

*

Ja ikka tõukab tänav teisi õnnetuid uusi,

haarat oled masendavast raskest filmist,

pisar kipub veerma ema hardund silmist:

piima pole rinden – all näruse bluusi.

Ent põuen, kun nooruslik süda kord tuksus

kivina kuumana – tükk valus raske.

Keldritoan rõsken teda välja nutta laske,

kõnniteil kui laiutab karusnahke luksus.

..................................................

..................................................

27

5.

Astub nii sügis. Juba pudeneb lehti...

Elada: tund, päev, aasta, ehk sajangud,

viletsuse täidet aina rulluvad ajangud,

elu nagu selleks, et surmal’ end ehti.

Nälg vahib näkku – seljataga kel vangipõli,

masinate apokalüptiline ulumine,

väntade askeldus, poltide surumine,

hinge kust nõrgund aina tahma ja õli.

*

Toompea vahib aga kõrgilt, üsna mornilt,

viletsusest pööritab, – härrastel ökk.

Mäelt Harjuvärava „Kick in de Kök“

libastuman, loskunud tasakaalult, vormilt.

*

Tänavate hõlmad ikka püüavad kalu ...

sadaman aurikud röögivad, tõttel...

Oleks siis tähendus ujumise mõttel,

kui see viiks üle mere kannatuste valu!

28

„E. V.-r.“

(POEEM KAHEL PLAANIL.)

Moto asemel: Esmakordselt kuuluteti „E. V.-r.“ Pärnun välja. Kuulutan seda oman poeemin teist korda...

J. B.

1.

29

30

31

*

32

2.

33

34

*

35

*

36

3.

*

37

*

38

*

39

*

40

*

41

*

42

4.

43

*

44

*

45

5.

*

46

47

6.

*

48

49

50

51

7.

*

52

53

Märkmeid „E. V.-r.“i lugejaile:

 Poeemi kahele plaanile paigutamine ei ole kapriis, vaid vajadus, mis võimaldab autorille rööbiti pääteemiga käsitada kõrvalteemi, paigutada paralleelselt assotsiatsioone, analoogiaid, sisu süvendada meeleoluliste vahemärkustega, lasta kaasmänguna käia kõrvalisi kõlasid, tarvitaden parenteesi, vahel isegi käredaid kontraste ja lisaks: kaeviku rõvedusi, sõdurite „suurt suud“ ja mõnda uuesti vormeerit, ehk koguni deformeerit sõna, mis reeglitelle ei allu.

 Kõik see on tarvilik olnud loomingu seisukohalt. Lugejail on ehk nii raskem, luuletajal – kergem! NB: Lugeden ja sirviden jälgida plaani järjekorda ja ülekannet!

 Sõnaseletusi: pikapäkuke – sõnamäng (päkapikuke) riimiks; raema- (sõnast raendik) raendikku tegema, riita laduma, laastama; pohanema (sõnast – poha, puha, puhanema) – kõik millekski saama, (peldikpotiks pohanenud = kõik on peldikpotiks saanud).

 Mõned sõnavassingud, – riimi ja rütmi võnkumised on tahtlikud – vabalt visat.

J. B.

54

E. P. = EESTI PARNASS

(quasi-kirjanduslikud riimid.)

1.

Ikka leidub veel, kes tulevad,

õndsan ootusen silmad sulevad:

hardumusen-südame anguden,

luule hingeõnnistust manguden, –

soov pisitilluke – milline tühisus:

„Laena mulle kannelt Vanemuine!...

tahaksin olla ka laulusuine!...“

Nagu oleks Parnass mõni „Laenu-Hoiu-Ühisus,“

ning luule diskonteeritav veksel!...

Tilk tõde viimaks väitel, – eks? sel:

sama tallat nagu pangamaja rada

Parnassigi tee, – klientisi sada,

(ent vähe neid, kannab keda sisemine rahutus,

kellele luule: kuuma südame jahutus...)

Kõigil ikka keelel sama korduv palve:

„Laena mulle kannelt Vanemuine!...“

(kasvab aina laenude arve,

ent nende tähtaeg pole kolmekuine.)

55

Ja nagu müüditseb piibel:

tulised hobused vankril põleval

Elia taeva kandsid, – visata kuue

seljast sai ainult – tuldvõtva uue,

(silmad jäid pärani Elisaga mõlemail!),

– nõnda tulisõõrmelise Pegasuse tiibel

luuletaja, – osa saand prohveti vaimust,

nooruritest mööda Parnassile traavib,

(olgu een millised tõkked ja kraavid!)

hoolimata Peeteli poisikeste laimust,

tee veeren jõlkujaist, avasui pilkajaist:

hirvitajaist-kahjurõõmul kilavaist, kilkajaist:

„tule üles’ sa paljaspää!“

„tule üles’ sa paljaspää!“...

..................................

Džunglist Parnassi hüppab karu, mõni lõvi:

lõhki kisub (arvustaja!) kaks viiestkümnest,

kabuhirmun põgeneden räuskab veel mõni,

õhk aga väriseb imeteohümnest:

kuuega vett nagu löödi, nõnda elu

luuletaja lahutab, astub ilma pelu

läbi üsna sügavast – järsku kuivand jõest,

pidaden kinni luule nõiakepi tõest.

56

2.

Kord oli aeg, – me luule halla sõitis,

„Noor-Eesti“ see, kes tuli, nägi, võitis, –

Euroopa omastas vaid kaudu akna klaasi:

seest välja näha hästi, väljast sisse – vähe,

nii ikka aknaga, kui kardinate gaasi

eest lükkama ei keegi suundu – läha,

kui sulet mõlemad veel ruudustiku pooled,

on kindel: lämmatusse kooled...

*

Niisama buduaari siirdus Siuruaadel:

said armsaks elevandiluised tornid,

kuis matkati viiemeelemuinasmaadel,

et nägemata jäivad varjud mornid,

kõik argipäised asjad – askeldused,

töörahva viletsused – raskendused,

kõik velled tavalised – surelikud,

kes niidet vereväljul – mudan murelikud,...

kui järsku kaikus kisa: „tarapita!“

poeedid rünnakuks kõik rivistusid ritta,

koos vaimurelvul siirdusid vaid sõtta:

kord Taara kants vaja kodanluselt võtta!...

*

Kuulsime veel hiljem „Aktsiooni“

nõudvat ühiskondlist satisfaktsiooni...

57

3.

Nüüd kõik on muutund, – olgu öeld mõnel hirmuks:

asemel Pegasuse vedur nagu hirnuks!...

Aeg ammu käristand lüüra lõõgsad keeled,

uueks on saanud meie süda ja meeled:

ringutab een terve ilm, – mered, mandrid,

telefonitraadistikud – ruumi tõmmat kandlid;

alasille ammu langend värsshaamri kõlts,

(vaja konstrueeri, – vaja on ehitada,

mitte ainult kõhelda, õlgu vaid kehitada!)

Tõtake vasaraga elu uut looma,

ridadega massigi alt üles’ tooma!

sädemeita luule on proosa, on võlts...

*

Või arvatakse: luuletaja saab kui paiuki,

vaim võib lüüa siis lapiti-laiuti?!

vaadaten päält, kuidas toimitake massiga...

Millal siis hiir mängind teravkihvse kassiga?!

ikka kass ohvri tahab mängiden murda,

ikka peab pagema jänes eel hurda,

haavlitest rabat, peab maanduma lind:

verised tiivad, verine rind...

Või arvatakse: kaebatakse aine kui vähesust,

otsitakse kunstlikult täiselu lähisust,

liigagi lähedalt, – me teame: Ei näe

58

mõndagi asja, – peab sirutama käe,

eset et kuidagi tunnetada – obada,

tükikest pisikest kümnel sõrmel kobada...

Maailm ei mahu mitte meie orbiiti,

elu peab vaatlema õigelt distantsilt,

ründama seda oma mõistuse kantsilt,

jälgiden südame Ariadne-niiti...

Kui keegi sõnul ümber elu tahab hõisata, –

ära iga narri pärast, luuletaja, seisata!..

kuigi ka lugejal: leiba vaja – tsirkust,

ärgu sind häirigu palaganihõik,

väärtuseta sõna – selle, pää kelle põik!..

Edasi ründa, näita, värssjalge virkust!

Elu – ümberringi, seda vaja pole leida,

maailm on lahti, silmilt prillid ainult heida,

otsimata näed, kui pole tühi orbiit:

elu laulab ise meis, – toidab meelt viit...

4.

Nagu Aadam ja Eevagi Eedenist

väljusid, – luuletaja teegi vist:

ohakaist läbi, kaudu kibuvitsa okaste

lähtub, et sünnitada valun:

südame, meelte ja mõistuse talun,...

temalgi muret on ohtrasti,

kanden enesen lunastusurja,

tunneten hääd, ja tunneten kurja.

59

Lugejaist aga: nii mõnelgi tähtsam

hipodroom, – milline täkk vereehtsam,

perumad millise tõumära jalad?

kaalutlevad nõnda me „sillatalad“...

Võivad oma vaimule toitu sest ammutada,

isamaatundmusi hingelisi rammutada:

maadleja mõni kui võidu saab matil,

kõrgemale teibaga hüppab teine latil...

Koorekiht ootab: peon äsjalõigat roosid

kuningaid külla... hiljem koormat neist loožid:

Folies Bergère’i kui näitab end diiva,

tärkab siis kunstihuvi silmin, – täis kiima...

Tunneb siin Eestigi ennast Euroopan, –

kunstiund karuna magand kes koopan,

ärkab, – ta naudingul polegi pausi:

vaheajal lakkamatult taob aplausi...

Maksab kas vaadata lõkendavat nägu

vaimustustulval, kui kukub gongi kägu?

Vaevalt siin looja saaks rahulikult püsida,

oleks ju hää, kui vaja poleks küsida:

„Laena mulle maadeteadust, Vanemuine!“

Eesti kas on ikka ilman kultuursen,

või ta sümbooliks: kõht ketil kulduursel?!

andestage lahkest’, et olen avasuine!

60

ELUST MU ÜMBER
(TSÜKL TEINE)

LÕOKESED LINNA KOHAL.

1.

Päikese esimesed kiired

tõstavad ülesse nurmedelt, kesalt

peenrailt ja künkailt terve eskaadri

lõokesi lõõritavaid – laulikute kaadri.

Kivilt kes tõuseb, kes soojalt pesalt,

lopendaden õhun – päised nahkhiired,

kant kahe tiiva sulelise pinna,

tüürivad kohale tukkuva linna,

mis nagu kalmistu:

majade-haudadega,

(aknad kõik sulet veel luukide laudadega!)

kohal mille mornid:

püstituvad ristidena kirikute tornid...

Rünnakuks valmistu!

värisev süda, – suu koidikusse valla,

libiseb laul langevarjuna alla...

63

2.

Ent varjusurmast linn ei ärka!

ainult korstnate suitsevate aur

laisalt – spiraalina siugleb ruumi...

Mõni vabrikuvile lõikab teravalt luuni,

millest peletet, lõokeste laul

kruvib ikka kõrgemalle, keegi ei märka,

sillerdus viimaks kuis õhku kaob nüüdki,

kõigil jääb kuulmatuks kevad’üleshüüdki:

sest argipäev algav

lööb kriiskava kisaga

surnuks luuleilma – kõige lüürilise lisaga,

sumbutab nõrgema:

laulu, mis elust ikka tiivutand kõrgemal.

Laulik ennastsalgav!

sinu koht – siin: tänavkivide sülen,

ära parem vahigi pilvedelle üles’!

64

TÜHJUND LINN.

1.

Oled jooksnud tühjaks omast verest,

inimesist, mõtteist lagedaks.

Merest, mis tõuseb ja mõõnab,

magedaks vahuks kaldal puruneb uhang, –

põõnab kun rahu kollakan rüün...

puhang eilset tuult kalda koltaile suhu...

Nõnda algab mu sügisanalüüs

tõttava südamega kärsikult – kuhu?

*

Tühjaks oled jooksnud naerust punasest,

armastusest lihalikust, hingelisest:

tunasest rõõmust hallid varemed püsti.

Pingelisest, pulbitsevast elujanu-näärmest

süsti seni saaksin sulle noorendavat lümfi...

Äärmist vaid vaibumist hajutad, kahju, –

liivikul faun et ei jälgi enam nümfi,

sirutab sügis ainult käsivarsi lahju.

65

Jooksnud oled tühjaks vedureist, rongidest,

laevad väljund sadamast, autod garaažest,

salongidest, pansionest, hotellitubadest, –

tiraažest nagu langend välja inimesed loosidena,

(loteriilubadest meie sajang on ohter!)...

Roosidega saatjad, mõned nelkidega, – milleks?

Sai neist armastust täis mõni kohver?!..

Süda moondub südamelle närbinud lilleks.

2.

Haigutavad korterid etiketitet akendega,

kikikõrvul kuulaten sinikat vaikust...

Rakendage tühjuse ette hobu-ramp!

Kaikust koormaks?! Ei klhku-kõhku! –

Paigaltamp – seisak, ükski ratas ei veere,

õhku on palju, ja õhku on vähe...

Inimene-rändur, eksind igaviku teele, –

elamise vajadusest mõte pant pähe.

*

Veab päike laisalt oma ämbliku võrku

rebeneva koena taeva, maa vahele,

haarmeina heiten kiiri nõrku pilvele,

lahele laoten karratet noota.

66

Silmile kulda pakub kaskede salu,

oota, tuul puistab puielt kevade veksleid!

Hing – kärbes surisev, imeb mida valu...

Tuulutan sügisen mõteteheksleid.

*

Kuhu on jäänud siis need hilpajad,

uksest sisse & välja elkujad,

kilkajad rannikul, kui laine kobab ihu,

välkujad alastusest, kui ümber rinde

vetepihu puruneb hõbedaselt roosaks,

pinde teisi vooliden kumeraiks vormeks?

Saand suvepäevade luule taas proosaks,

pilvede purjed valmis sügise tormeks...

*

Õhtuks päev koostab omad horisondihõlmad,

videvikku lükib joonte tõttav elastilikkus.

Nõlvad veel püsti, süngelt kummuli orud...

plastilikkus tuhmub, mulle näivad tüvipuud:

torud – hiigla oreli metsmeeste templin...

Jürikuud ootasin, sõi kass hiire – lootuse,

nüüd sellen sügise tulla-minna-kremplin,

kaotand olen oma südampanga totus’e.

67

3.

Linn on tühjund. Jõuan mina seda täita?

Sadamast põgenevad viimased laevad...

Näita tööta töölisele – käed panna kuhu!..

Saevad päevad nälgind laste kirstulaudu...

Puhu tuul, vingu, kiunu! Ulu koer kuule !

haudu kerkib juure: elu tõmbab end kokku...

Ulub koer, – öögi ei pane korvi ta suule,

süda taob lakkamatult rahutuse lokku.

*

Hommikul katus maet sügisehalla,

murul lööb sädelema härmatis – kaste;

talla seda armutult, talla jalgadega puruks!

aste et sulatava, palava sammu

suruks, – maast tärkaksid lilled – anemoonid...

Ammu see oli! Päev Jaani sai Pärtliks,

Mlhklipäev muutis kõik värvid ja toonid...

Ei ma taha olla aja rebitavaks märtriks.

68

Milleks siis mina pean kandma aastaaegu

hingen pööripäevi, nagu rebitav kalender?

Praegu küll hommik – julgelt huikav vedur,

tender-päev järel, täis tohumusti süsi...

C-dur sümfoonia rugby’ks – Honeggeri muutub.

Küsi, miks tänapäeva tõde surmab eilse,

küsi, miks sügis aju valusalt puutub,

arktiline jää täidab südame leilse!

*

Pihuks peksan sentimentaalsuse aknaklaasid,

meeleolu kõverpeeglid, hingepisilaste mikroskoobid,

vaasid kristallist, malahiidist ja portselaanist...

Hoobid on rasked, metallgi murdub,

raamist las lendavad maalid... keisripildid...

Tundub: on hävitada raskem, kui luua...

Tänavanurkadelle asetaksin sildid:

siia võite tühjuse üles puua!

.........................................

.........................................

Üle kõige olemise paratamattus ilgub,

süda siia-sinna tiksub – rahutu pendel.

Annaks selle kellegille, – jääb siis mis endal?!..

Midagi külma, märga laubale tilgub.

69

ASJADE ELU.

Milline kummaline rahu!

kannavad raamatud kannatlikult päälkirju...

elumure tuhatoosi tühikusse ei mahu...

Vaatlen söömiseks määrat puuvilju:

ei nad muuda taldrikul ilmet.

Katsuge olla nagu asi:

ta ei mõtle, et olla, vaid on.

Meid segab kulund mõtete sasi,

häirib hinge & vaimu distihon,

näol rahutus muudab aina ilmet.

Kes mõtlevad vähem,

need elavad rohkem,

sest mõttetus elule lähem.

Surm pesitseb Hamleti ohken:

„kas olla, või mitte olla?“

Olen minagi kurt ja tumm

Descartes’i väitele:

„Cogito, ergo sum!“

Kutsun teid teisele elukäitele:

„üldse mitte mõtelda, ainult olla!“

70

Tõest’ kindlast’ ei maga hotellin

ja vähkreb asjata voodin,

kes mõtleb, kui toa omal tellib,

kuis lamand siin vesiloodin

sajad inimesed tuna, ammu varem.

Mõni surnud ehk isegi kambrin:

käed patuse armastuse ümber,

mis kangestund külman klambrin...

Alles siis, kui avatakse number

käsi vabastakse naisthoidev – parem.

Siin mõnigi kihutanud kuuli

läbi südameastja, ehk aju,

ehk mürgi järel’ sirutanud huuli,

millest ümbrus mitte midagi ei taju,

ning elugi endiselt püsib.

Oo, lakka meelte haiglane ujutus!

katsu säilitada asjade rahu,

kuigi maailm on „Tahe & kujutlus“,

peida mürgiste mõtete lahu,

vaiki, keegi kui selgitust küsib!

71

IRDUMUS.

1.

Täna tunnetasin järsku, et ma polegi inimene,

et ma võin olla hoopis midagi muud,

et tänavakivi mu teisik, mu ligimene,

et mul puuduvad liha ja luud.

Trottuaar olen, käien sammel mida tallatakse

ükskõikselt mitmekaliibriliste jalgadega,

vaevalt sääl pikemalt peatuda mallatakse

teravate kontsadega, nahkpehme taldadega.

Teeäärne taim olen – mõttein omin tukkuv –

värviliste ideedega õislehti mütsin;

aju vaid lill – ööseks tolmukuiga lukkuv,

ainult päikse kiired tend end avama kütsid.

Tunnen: olen putukas haarmetega uuriv,

tunnustav ainult elutungi – instinkti,

Tunnen: olen ellu tõuk katsesarvi puuriv,

suruden suud suusse – teravamat vinti.

Tunnen igal päeval – nagu keemiline aine:

vaheldun, lahustun, ühtun ja setin.

Nõnda kord lakkab mu olemine maine,

kulun kui lüli jooksvan päevade ketin.

72

2.

Oo! ajukino – su valgustet ekraan

näitab mulle eneselle uskumatut filmi.

Milleks ümber palistuseks must leinaraam,

– ringi mu mõtete palju piksepilvi?

Paiskab krematooriumi korsten kord suitsev

õhku mu põrmu-pilveks haihtuvaks, klaariks.

Praegu mu süda veel kevadiselt tuitsev,

– kudrutav südant teist kaaslaseks – paariks.

Muutun järsku tormiks, kümnepalliliseks rajuks,

vilistan läbi metsast, telefonitraatest...

Muutun tuulest sasitavaks – koonlaliseks pajuks,

riismeteks kaldale uhut purjepaatest.

Olen Niagara, Zambesi, Imatra:

iseennast uputav, kuristikku tulvav.

Võin oma vahuga kilomeetreid katta,

kosena lükkida – ladisev, ulvav!

Kõigest kokkuvarisemisest lõpmatu häämeel,

tunnen kui hävinen, põlen enda tulen.

Juba olen lillalt loitev – hukutav väävel,

hõõgun meelte rõõmuden, leegitsen muren.

Laske siis! värsin et lahti end haagin

kõigest mis mina – metamorfoosiks.

Tunnen: on küllalt mu silmade paagin

mürki mu isiksuse surmavaks doosiks...

73

MUST KASS.

1.

Päeval ta tõmbunud kerra,

ehk põrandalle visat kui boa,

küüned sirutet unistuste perra,

mõtted jooksvad nagu hiired üle toa.

Vahel pilusilmi tukub ja nurrub,

nagu ketraks keegi, tallaten vokki,

sekka närviliselt tõmblevad vurrud,

grimassiks-irveks moonuten mokki.

Üle suu vahel keelega limpsab,

piki karva end hoolikalt peseb.

Järsku haigutaden verejanu vilksab:

miski punane – kihve vahelt ese.

Tõmbab küüru end, ringutaden pakub

õrnaks silituseks mõnulevat turja.

– „Kass külaliste ootel end lakub !“...

pole arvata loomast miski kurja.

*

74

2.

Ent öösel: kuu halla sõidab, tähed

– söed tuhan pilvi järkjärgult kustel...

Miks ikka üle tee risti lähed,

mind ehmatad treppidel, ustel?

Miks ikka mu radadel hiilid?

Oo, tunnen su teravaid küüsi!

Läbi, paremalt – vasakule viilid

kõik teed, kun teen enda analüüsi.

Kõik kohkuvad, – sülitaden rajja

kolm korda, et vältida pahet.

Musta vöödina kaod hoovi – majja

sajab sõimu su järel kui rahet.

*

Sul avat veel pööningud. Katuselt

alla jooksvad väljavenitet varjud.

Ma tuleks nagu südame matuselt?

Veren rahutus näugub ja karjub.

Ja järsku kaks fosforlist silma

jooksvad vastu, – otse minnu, otse hinge.

Tean: millegist helgest jään ilma,

tungib ihhu küünte teravate pinge.

Sellest südagi tõmbunud kerra:

must kass põuen luuraten magab,

küüsi siruten kõigi selle perra,

mis meeltele heldimust jagab.

75

ÖÖST HOMMIKUSSE

Olen pagend iseenda sadama,

öö väljasõitva laeva söepunkrisse

ja kuulatan:

oma südame lööke, – ümber pimeduse koks

ja üksinduse antratsiit...

Kui kõik teised on jäänud magama,

riietan meeled ma esitusmundrisse,

kellegile käegi ulatan

ja tajun: elu kauhkab – loks & loks,

mastide laulden tuulen vilistavat viit.

*

Las uhavad vood üle südame parda,

tean: lainetab kõik minust üle

ja kaob kui vaht.

Ballasti üleliigse ise piilun tekilt,

hävitan meeleldi päästerõnga,

hukkumise ainsama piksevarda,

mille neelab mere vahuihar süle,

ja kaldale kandub aina praht.

Lõikab rand rasva laine-lokse-pekilt:

liivikule meri veab valget lõnga.

76

Siis tuleb mu vere katlakütja,

labidaga süsi pillub meelteääsile,...

ei vastu ma sõdi.

Ükskõik, mis kaar, N -> S, O -> W,

kui ainult välja jõuda, – kuhu?

On iga rand meis igatsustemütja,

vaim valmis viskuma liivsooja plaažile,

kui rahutuse sööb meid vähjatõbi,

kas enda põgeneda?... Jookske enesest ->

siis otse ilma sülle, elu suhu!..

*

Juba sõidab välja ja lahtipurji:

hommik – mu Lasnamäe valge laev,

otse ulgumerel’ tüürib.

Särab päikese plagu ta mastidel, fokin

ja vihtleb koidik veriste tiibadega vahul laineteturji...

Oo! juba haihtub kõik öine raev,

loominguks päev kõige tulvava üürib...

Kahju laevaprakest, mis vaevlevad dokin:

maha jäävad, nagu plinkpaaktule loidik.

77

PÄEVAST ÖHE.

Öö, mu must neeger,

sa inimsööja!

neelad päeva elusa – seltsilise valge

ilma, et veri sest valguks su palge, –

sa südametu jazz-bandi trummilööja

vastu pimeduse nahka!..

Taeva kummutet peeker

kõvasti surut päeva veriselle suule,

ümber öötõrv valgund pilvena kuule,

et raske on juhti mu mõtiskluste sahka

laotuse mustmulla viljakandvaks künniks,

jookseks et ilmaruumi ridade vaod...

Laiuskraadel tukuvad mered, ilmajaod.

Tahan: igan värsin et juure

neid sünniks!

*

Öö, mu must neeger,

sa kelner frakin!

bloknooti märgi elu jooksvad arved:

meelte aktiva, passiva, südametarbed,

et kõik mu isik oleks arvude pakin!

Elamused koosta matemaatiliseks vihuks,

kun aju ja veri on reegel,

78

ja rusikan tuksuks suur elutung-tahe,

et mu hing oleks kaugel, nagu teispool lahe,

sellest, mida pean omaks ihuks.

Tahaksin olla ruumi laotet vaibaks,

lämmatada kõikide südamete nuukseid,

öö kui püsti ajab käharaid juukseid,

üle kõige eilse, mis tarretub laibaks.

*

Ja siis, mu neeger!

meelte toolid ja lauad

koomale lükka põue sumisevan baarin.

Rahu las astub nagu munk talaarin!

Uksed sulge riivi ja aseta rauad

päeva veriselle suule!

Kuu kahvatu peegel

puruks löö, pilvede prügikasti heida,

roimari ilme tummpimedusse peida,...

keegi ei jälgi, vaikus lõõtsutab, kuule!

Las selleks öökski mu meelestik kustub,

las korraks kaovad piirid, kontuurid!

Kõrvalda ajust mõtte valusad puurid,

pilvtuhan viimne

täht-süsi

kui mustub!..

79

VABAKEVAD 1.

1.

Taas võib tolmutada talvevaikust,

kloppida meelte toasseisnud vaipu,

ajada südameaknadki pärani.

Õhk kui täis on kevadekaikust,

kipub siis eluvaist ületama taipu,

enesepalang küünib päikese särani.

Puhuvad tuuled, tõusul koiduangaarist,

terve maailm on täis elektrit,

x-kiirte oreool ümber mu mõtte.

Lendu kant millisest tiibade paarist?

murduvad pilved vastu päikesespektrit,

kaotavad kiirten oma edasitõtte.

2.

Katkeb vaiksuse puhterasedus,

kuulda nagu hoogurite, mootorite müha, –

see on koidiku verine sünd,

– üldrevolutsiooni ajutine asendus!

hommik on kõikide luuletajate püha,

puhkeva südamega pimeduse ründ.

Vaatke! sest rõõmgi mitmendan astmen,

palanguks paisub aju radioaktiivne...

(Ei ma tea, mis mõju on broomil!)

Meeled mu suplevad karastavan kasten,

tahan, et möödunud mure oleks viimne:

maandur kauge videviku aerodroomil!

80

VABAKEVAD 2.

1.

Maailmameister – kevad tõukab päiksekuuli,

rekordiks uueks iga paisang värske:

päev meetrivõrra pikem eelmisest.

Nii endastki ma päikseid hiivan üles,

a’ab püsti elutahe, nagu hobu-kääl,

ja meeled traavivad – lakk lehviv puhte tuulen.

*

Las’ idast koidik tõstab punalipu

eel pilvirügemendi. Minu südamtaktin,

mu vererütmin üle nõlvakute,

las’ kiirtepataljonid võitvalt ründavad,

et paisuks sajavõrdseks elu kõrgepinge

ja murraks läbi tõkkeist tulvav sõna.

*

Kõik riimid nagu riided seljast

ma värsil heitnud, – olla alasti

kord tahaks iga rida – liigend

81

sel kevadel, et tõmuks muutuks luule,

et päikest ammutaksid tähed – verelibled,

ja kannaks mõte endan kevadtuult.

*

Ei tunne liha-sisu katmatusest häbi,

miks varjata siin värsi õiget seksust?

võib näha isegi ta maksa, neere, üdi,

võib tuiksoont kombata, võib kuulatada südant,

kui rähni vastu roideoksi peksman,

ja ümberringi kohab kopse mets.

*

Miks mitte sirutada vabalt värsi jalgu

ja lüüa ümber ihu lõõgsaid käsi,

kaks joota üheks janund huultepaari?

kui loomgi rahutumalt puskleb, iniseb,

küll sõrga, kapja sagedamalt tõstab

ja irvihambul sugupoolsust haistab.

82

2.

Tss! marseljeesihelid õhku paisat,

kuis värvud siristavad internatsionaali,

kuis punaharjel kuked kirevad,

et veren viisnurk, sirp, – sest vasar,

ning maailm suurim ääs ja alas,

kun vormin teoseks iseenese.

*

Teo järel päiksen iga lihas tuikab,

tung mahlade: alt – üles, – juurtest – latva

eel õitetiinsuse – jooks lehte klorofülli.

Ja nagu laine juba peksab randa,

jõed veterohked – üle kallaste,

nii inimsüdagi on vereuhjeist tulval.

*

Rõõm värvist, kõlast, lõhnast, igast kompest,

ja nagu aknail põleb päikse kiir

nii mõte vermeline laubal kumab:

siis idast loodangusse sammub elu uus,

kui koidik tõstab kõrgel punalipu,

ja tõkkeist läbi murrab tulvav sõna.

83

VÄRSS= MU KEVAD.

Juba lööb haljendama meelten

ja pääst kaob mõtete kulu

unistuste riismetega...

Nagu urvakesi pajju

uusi igatsusi ajju,

– rohelust tärkab tallat teede veertel,

ja veri murrab sildame sulu,

kohiseden kõrvun pritsmete piismetega.

*

Juba ma kõnniskelen paljajalu

ridade peenrail, värsi vaipjal murul,

talla all maamulla värske lähedus

+ kevadine niiskus, –

varbaist mis meelteni piiskus.

Ja haarab mind imeline olemisvalu,

kui näen: igal kübemel, purul

miski on otstarve – oluline tähendus.

*

Vajalik, näen, iga kõrrekene,

mis tõstetakse nokaga kesalt

ja kantakse tiibadel kuhugi...

84

Nõnda mu mõtegi lendaks,

et teostuda – saada iseendaks,

iga puuoks tugi oleks, raag – ta õrrekene.

Ärge kohutage linnukesi pesalt:

need mu meeled, millest laul tuleb suhugi!

*

Laske, ma seisan! paljapäi – kõigeks valmis

kevade päikesen, lõunakaarelisen tuulen,

vaatlen veel kord seda: milline ime

peenraist teind rohelise, kutsuva voodi,

kohal mille lõoke laotab oodi...

Järsku tunnen, et selleski salmis

tundmatut tunnen, kuulmatut kuulen,–

nõnda võib üllatuda valgusest pime.

.............................................

.............................................

Ja ma seisan paljajalu

varbad – juurtena mullan,

mu mõtete salu

kohab päikese kullan...

85

SUVE KROONIKA.

1.

Oh, mis teha mu meelte pilla-palladega?

kevad’ tuli külmadega, sügise halladega,

ainus kord kuulsin ma kägu.

Kaks korda näinud olen pilvedeta päikest;...

kuis olen oodand kõukärgatusi, äikest,...

tusane vahib taeva rõõmudeta nägu.

*

Kaaluks nagu helgust keegi päsmriga, vaega:

kaks kuud külma ja vihmast aega,

nõnda on möödund mu suvi.

Ja kui pääle selle soojuse-nälja

südame Noalaevast lendu laseks välja:

õlipuuoksa kas leiaks mu tuvi ?

*

Kõikjal aina kopitus, kõnts ja seened...

vaimuelu suhten sel asjaolul teened:

loomingu kappiden pesitsevad koid.

86

Närivad ära ammu moestläinud rõivad,

milline kahju, oo, millised õõvad:

uut kust võtab looja mõttelend loid?

2.

Vaim miks maha maet, Euroopa – kalmistu?

hauakõneks luulemohikaanlane valmistu:

peielised ootavad lohutussõnu!

Kuhu on jäänud uljad tuleviku-laevurid?

muumiatenäljased minevikukaevurid

haudade rüüstamisest tunnevad mõnu...

*

Ja kodanik – rahul: ümberringi kõik vaikne...

Ainult luuletaja süda – see kahepaikne,

kärsik ei paigal seisa, kusagil püsi.

Lõõtsuvad veren teised tuuled, tal tormid,

paisaten segi elu tardunud vormid, –

kasuks, ehk kahjuks, ei looja sest küsi...

87

KEVAD’ SÜGISEN.

Helge rõõmusõnum läbistab linna,

väledail jalgel jookseb tänavate kaudu

otse mu südame – vutt, vutt-vudinal.

Läbi sügisise udude vimma,

nagu rebane, karten rebaserauda,

hiilib õnn võpaten – selgroo judinal.

Varvaste kassikäppadega, sõrmede pääsusilmadega

läheneb kevad’ mul sügisen lillendaden:

karneval Kadripäeva kurinate, kuljustega.

Pupillen võib meelespea õitse nende ilmadega,

südamen lõoke lõõritada sillerdaden,

hing üleujutet tulvavate uljustega.

Kuidas siis mai järsku kesk novembrit?!

Kuulan sümfooniat – vere uvertüüri...

Kuidas too päike zeniiti siis asund ?

Kannab teda taevas omal õlal – tuleämbrit...

Variseman näen mure Jeeriku müüri,

puhun ümber enda käien südame pasunt.

Pudenege telliskivid hingest, lubi lange

krohvitud seintelt mu südamekambri!

Argipäeva mustriga tapeeditet ajust

rebin kõik mõtted vanad rusude hange,

kõige oma elu olnu sulgeksin klambri,

meteoriitide rõõmustuksin sajust.

*

88

Viskan üle parda kõik kodanlised huvid,

tiivutan lahti oma südame Noalaevast,

vaatama, – näha kas kuiva murumaad?

Lendu lasen korraks kõik meelte teatetuvid:

laigukene leidub ehk kungil sinitaevast,

tükike mandrit, – oksa õlipuust saan ?

Tunnen ainult lahtise taeva tumma sina,

lasen end kanda ajast, kantaks nagu last.

Lõõrilind-päevi oksalt oksale lendab...

Vaatlen oma liha, kui tõelist mina,

vaatlen oma vaimu – vastoluden pagulast,

põgenejat hädaohu eest iseenda.

Nõnda ma astun siis tänavate kurdu,

läbi sügispäevade lööva kadalipu,

kuulaten kevadist vere prelüüdi,

kaon möödasammuvate inimeste murdu,

poole miski kõrgema – kutsuva tipu:

madalan elan, – pole mina sen süüdi!

Luuletaja sageli varju poeb värssi,

erakuna elab salmi üksikun majan,

suleb kõik luugid, laseb kardinad alla.

Südant ainult lahtist ei saa ta pärssi:

sellest, et kevadet sügisen vajab, –

kõigile puhanguile silmad, suu valla.

89

ÜHE TALVE-HOMMIKU LÄBILÕIGE

1.

Majad avavad luukide laud,

hõõruden akende silmi uniseid.

Kõlksahtub poeukse poldidet raud,

pühitakse luuaga kõnniteid lumiseid:

ühel ja teisel pool

lumi nagu sool

tänavate salven,

põhjamaa talven.

See on küürun kojamees,

kes musti sõnu pillub valgesse lumme,

kui hanged ei vähene kühvli een:

habe, suu, silmadki läinud sest umme...

Ise üleni härman,

pahur ja kärmas

sen räitsmete lubjan,

(trepil peremees-kubjas!)

Pilved aga puistavad edas’ konfettit

taevase vammuse rebenend käisest.

Milline kiht maapinnale settind

lakkamatust sajust – öisest ja päisest.

Majad – enne hallid,

nüüd lumevallid,

– kahel pool teed,

kun nagisevad reed.

90

Tõttajad kooli – lapsed jooksevad rüsinal

bakkide parvena jalaste pervale.

(Keegi ei löö suule – sõita ainult küsival!),

suuremad laskuvad küljeli servale...

Tähtis nende osa:

jalgu veetakse losa

läbi kohevil lume,

näol koidiku jume.

2.

Lahtistan minagi tunnetuseks poorid,

südamelt tõukan mure latid ja kangid,

kardinad rebin, hingest kisun uduloorid,

vallandan järsku meelte trellitet vangid:

visaku kukerpalli,

üle elu – muide halli

kesk tänava teed,

kun nagisevad reed!

Tunnen taas puhuvat värskemaid tuuli,

pole siis aega enam enese juurdluseks,

nagu, – kui suud tuleb vahetada, huuli

päeva jooksul mitmekordseks uueks suudluseks,

hingen millest värin.

Näen järsku ühen ärin,

gloobust vitriinil,

juba rändan ma Čiilin.

Külmanud sõrmil raske helistada kannelt,

päälegi keeled kui lume-, jääniidist.

Tunnen hingen valusalt pigistavat pannalt,

mõtted mu rasked, nagu raiut graniidist, –

all põhjamaa taeva,

kun kannan luulevaeva,

ja südamen päikest,

kui säran lume läikest...

91

ELUST MU ÜMBER.

1.

Nagu ööpäev – poolega:

mustaga, valgega,

seisad mu een – kahe Jaanuse palgega:

elu... Oo, tähistage hoolega!

muutub kuis argipäeva kõver peegel.

Olete arvatavasti jälginud ?

nägu üks naerul, teine kui nutul,

esimene tursund, teine kui nälginud,

(viimasest möödutakse põlastaval rutul!)

nõnda dikteerib karm tõsielu reegel...

*

Võib olla, kui tõusvad kord tuuled,

tänav lääb lippude marru,

kõuekärgatusi kuuled,

– jookseb siis siingi kahte arru

elu: kahte laagrisse, kahte klassi, –

ühel härraseid näete, – teisal: pööblit, massi,

ühed koidikusse tõttel,

teised pimeduse pagulased,...

kui kibuvitsakroonina laubal on mõtted,

ja säravate nägudega ründavad agulased,

92

kui tänav tõukab maju:

püssilaadide ja rusikatega,

kui miitingute raju,

kamban – serviisi ja lusikatega

paiskab ümber vana ilmakorra...

Ulu, tuul värske, sisse nüüd murra!

et lipendaksid õhun rebit päevakäsud – paberid,

tärnitet mütsid ja tähtedega pagunid

et pühit saaks roiskuv, kõdunev kiht, –

revolutsioonil – ilmapuhastuse siht...

(Ärge imestage ainult, kui uue ilma vaderid,

toimivad sama, kui endised dragunid!..)

2.

Poeedid! olete ehk märkanud?

et elu nagu foto-negatiiv,

ilmutusel kummalise tõeni viiv:

kõik mis valge, – see klaasil must,

ja vastuoksa. Oo, ärge küskige kust?

sarnane mõte järsku tärkanud.

Kas te siis tõesti pole veel avastanud?

varahommikul: tuleviku tänavaid pühkiv

ideede luuaga, – elu – keeriseisse rühkiv,

etendusest hommikusest vaatuse lavastanud:

vabrikuvilede uvertüüriga,

– kui: sipelgad nagu,

tõttavad ühed kündma elu musta vagu,

93

rutaten tööle koidiku tüüriga,

kui: kapitali parasiit

nagu ämblik võrgul aga,

uneski luuraten omakasu, – ei maga,

– pää all patjade valge riit...

*

Teie, auahned enesejumaldajad,

poeedid! ehk pooldate ämbliku imemist,

kärbsena söödaks kui vaja seks inimest?!

Olete raudse vägivalla kumardajad?

Kahurite, kuulipritse paitajad, – tääkide

toetajad... kirikute, vanglate, kasarmute

tervitajad! Kas te ei näe,

üle selle ülekohtu mäe?

Miks ei julge teie avameelselt rääkida?!

paragrahvvi, silmusesse ikka kas armute?..

Või arvate, et peabki kõik olema vastuoksa,

et võim võib ideedki tõmmata oksa?..

Ja kuuliga hävitada tõrkuva vaimu,...

Mõte on surematu, on teil sest aimu?!

Ja ajalugu pole mõni klassitahvel,

kust kustutada kirja saab tujukuse tahtel...

94

3.

Olete laulnud küllalt valgest naisest,

imetanud kuu teid meeleolu piimaga,

unistuste udaraga, iharuste viinaga,

olete värisenud õnnest maisest,

janukaid huuli kui suudlusiks ühendanud,

ridu käest kaamest armsamale pühendanud...

*

Tundmata teile kas käsivarred tõmud,

nahk mis pruun tööst, argipäeva päiksest,

tulval kaks silma kui mõtete äiksest,

südamen kevadisen piksepilve kõmud?!

Oleme siingi ehk eriteile siirdunud:

üks laulab päevast, teine kui ööst...

Olete vaatlend naisi tulevaid tööst?

auku vajund silmadega, loskunud rindadega,

ihu kes müüvad turul kindlaks määrat hindadega...

olete lavaliiliaiga ainult ehk piirdunud,

ega teagi viimaks käoorvikust kuhtunust,

nurmenukust – värvilt ja lõhnalt luhtunust?!

*

Kas te ei leia? vaja kaitsta teisi, endid,

olgu meie värsilgi võrdluseks palged:

ööna ühed mustad, teised koiduna valged,

nõnda nagu ruutudelle asendet malendid

95

erinevad värvilt, – ühed kindlasti võidavad!

elu ei mängi ennast kunagi viiki,

ülem peab kartma vahel sõduri piiki,

rünnakuks kahurid, ratsanikud sõidavad,

et oleks: hästi mõeldud, valitud sammuga

viimselle kuningalle: šahh & matt!..

Ummistund kõrvu eest tõmmake vatt,

kuulake! kvadriljon hobuserammuga

astub elu... Jalgu seadke saman taktin,

laske endid kanda ühen kevadjää murdega,

kui hävinevad sillad koon viimase purdega,

illusioonid kui teostuvad faktin,...

kui läbi tänavate, uulitsate

vaimustusen rühib ilm „Suur-paraad“ile,

sädelus silmin, – võrdne miljon karaadile,

kaudu avarate platside, jalgteede kitsate.

4.

Vaatke, mida valatakse koidiku tassi!

see on kange – kaua seisnud viin:

südamete läbimurd, mõttelaviin, –

see on kättemaks väljunud massi...

Peate siis otsustama: seista, või liikuda?

(päämine: sõber, naiivilt ära küsi:

langeb kui päälaele tuliseid süsi:

„kust need nii järsku, ütelge, kust!..“

ise neid kogunud olete just!)...

maakera uuen kord hällin võib kiikuda...

96

5.

Nagu ööpäev – poolega:

mustaga, valgega,

seisad mu een – kahe Jaanuse palgega:

elu. Oo, tähistage hoolega!

kõik mis puhas, – see puhkeb valgusen

(tumedad tehingud pimedusen toimuvad,

seadusteandjad ise päevpäevalt roimuvad!),

seisame alles suure koidiku algusen,

tervitame seda, mis uljalt tuleb,

kaudu eluväravate, surmal’ kas suhu?..

Olgu kõigil selge siht, – tõttame kuhu!

Semaforid ellu avat, kes nad veel suleb!

*

Astuge edasi! meie – see eelvägi,

lükkub kelle soonten vere punane lõng:

kangaks koet südame süstiku-pooliga.

Meie, – kelle kopsuden innuskelev hõng,

silmin – ekstaas, tule põletava noolega,

– sära, mida ajalugu kord ainult nägi;

muusika kõrvun, millist kuuleb ainult kord:

ilmutust algelist kõuen ja tormin,

millest tulevpõlvedelle kajab akkord, –

kokkukõla saavutet sisun, kui vormin,

kord, kui kõik see, mis praegu veel eos

oleks täitsa lõpetet, valminud teos!

97

Olgu see värssgi mõnele tüürike,

enne kui pudeneb näppude vahelt

elu, – mille ümbert miljon purustet ahelt

heidet. Mis sest, et me olemine üürike,

poeedid,

proleedid!

Vaatke! tänav läind marru:

kahte klassi, kahte arru,

otsustage, millist siis valida rada!

selle, kun valat küllalt verd ja pisaraid,

millele tulevik pillub punaroose vaid?

Oo, teie ülesanne – teisigi juhatada,

kui astub elu raudne mehaanika

raske elevandi sammuga:

ikka edasi,

edasi!

üle meist kvadriljon hobuserammuga...

Poeedid,

proleedid!

Noh, kas valdab viimaks teid paanika?!

kui läheneb tulevikutrummide müdin

ja värinad jooks’vad üle selgroo, üdin...

98

EROICA.
(TSÜKL KOLMAS.)

EKSPROMT ÜHELE LOOJALE.

Aeg modelleerib inimesi,

– inimene aega.

Päev iga saabuv haarab uuest vormist.

Kant minutite, sekundite tormist,

vaim looja kaalub katsetuste vaega

ja kompab rõõmul aardeid esimesi...

*

Aeg rühib edasi,

ja inimene ajan

lääb välja enesest, kui tõe lähtekohast,

ta astub üle suurest üks-ta-puhast,

ei lepi sellega, mis keerleb kitsan rajan,

see olgu nii, ent mitte sedasi!..

101

MATK ELLU 1.

Häll, – minu esimene laev,

Vahemereks tuba, kun üles-alla kiikusin,

veren instinktide vedrutav lainetus.

Ema! ammu unund su vaev,

tuhuhood mulla all: närind maine uss

rinnad millest imesin, ellu millest liikusin.

Olin nagu kevadine lind:

nokk kelle päikesen, suu täis kulda,

tiibaden elutahte laululised värinad.

Praegugi lennuvalmis rind,

hingen mu päike, laul südamen, – pärind nad

sellelt, kes varakult varisenud mulda.

Häll hõljuv – algus, kirst – on lõpp,

sündida – sama, mis söösta lahingusse,

relvata rünnata sangarina saatust.

Iga ebaõnnestus – see olgu õpp,

valmistame ette elu järgmist kui vaatust,

uskuden ainult oma sõrmede ahingusse.

Finiši jõuab kord minugi start,

lõikab haud käärideta läbi elulõnga,

lahkun kui: kinni suu, silmad – olnd elust,

tahaksin hoida südamlipu punast vart

kõrgel heroiliselt, kui all kalmistu põnga,

väsind ise tundmustest, irdmõtiskelust...

1922. a.

102

MATK ELLU 2.

Inimese ilmal’ toob käristav valu,

keegi amööbina pole meist jagunend,

proglotiidina arenenud lülist.

Lihalik taim tärkab kasvuna külist,

sünniten inimlik ihu kui pragunend,

lõhestab laps – kiil elupuu halu.

Veri meid kuulutab nirisev, palav,

palakate puna – voodilinade koidik.

Haabade värin jookseb üle emaihust...

Laps miks ei lülitu terana vibust,

pilvede kõhust, nagu päikese loidik?..

Näib: päik’sekiiredki – veri, mis ta valab!

Armastus esimen’ inimverega märgit,

himude kosk kohab veren, kui lihan,

suu kui puret suu salvava suudlusega.

Kaugele jõuaksime sarnase juurdlusega:

hemoglobiini palju immitsevan ihan,

palju elun haavu hingehymenisse tärgit?!

103

Armastus samuti – rasedus, sünd:

valulised igatsuse tuhuhood hingen,

kallistuskrambid kuis tukslevad lihasein.

See on veri, mis sülelusin vihasein

südamest südamesse kõrgeiman pingen

voolab – vereliblede janunev ründ.

Loojagi süda on nurganaine värisev,

armastusest haige ja tundmustest tiine,

poeedigi põuen on igatsuste imikud.

Vaatke! meie hinged kui veristet linikud

hiilivad kaudu meie silme vitriine...

Kord elu eesriie katki kistaks – käriseb.

Sellest meelten valuline – samm, iga retk,

ajun meil alati rõõmu-, mure kaksikud,

ikka nagu kistaks last tangidega hingest,

ikka nagu rabeleme nabanööri lingest...

Sellest me surrengi küllalt veel lapsikud,

kramplikult hoiden sellest kinni, mis hetk.

1922. a.

104

VÄRSSJUTT AJAST AMMUSEST.

1.

Pean end ise täna käe kõrval talutama,

vaatan, kuis taevas järsku rebeneb siniseks.

Viin omad mõtted kord lapsepõlve jalutama,...

kiirte ringhäälik nagu lunastust tiniseks,

koorub kui päike pilvede lumest,

– see olen mina – rõõsk nooruse jumest.

Tean, et möödund aastat nelikümmend täna

ajast, kun esmakordselt avanesid silmad,

laugude pilust pupillide sära

avastas järsku, et lahti maailmad,

ümber: talutare, – laual suitsenud lambiga,

tahaksin meelsast’ seda jäädvustada jambiga.

Midagi helendavat läbi udu vilkus,

kuigi väljan talvine pakane paukus,

midagi päikselist hinge sest tilkus

vanaaasta ööl, koer uutaastat haukus,

ellu kui viskusin üsast, ema kõhust,

palakad verised sisikonna põhust...

105

2.

Kevadel meelsasti silmitsesin päikest,

sirutasin käe nagu lille järel’ – noppimiseks,

taipu ei olnud mul ta kummalisist käikest,

sündsa oleks leidnud ta suhugi toppimiseks...

Minevik nõnda mu värsin destilleerub,

pääsen sinna vaimun, mille een muide keerub.

Ja ma leidsin: on murulgi päikesesarnased:

tulikud, võililled, kumavad kullerkupud,

nägin, kuis laskusid mesilased karvased

õitele, – tühjaks jõid puhkenud nupud,

tõtaten edas’ juba koormava saagiga

– taimele ootavale tolmukate paagiga.

Arvasin isegi, et pilved on mesilased,

katavad kinni lahtitiibu päikse õie.

Juba minun tärkasid uudishimu pisilased:

milleks sinitaeval hall rasv, vahest võie?

Milleks vahest tuhmeneb laotus tinan,

inimeste silmadki vesisen vinan?

Tundsin, et inimeste hingengi pilvitus,

vaheldub rõõm, selle asendab mure.

Näis vahel: elu on mõnitav hirvitus,

kas või lapsena huku – juba sure.

Tundsin: kahju! libiseb midagi käest

paratamatult alla, nagu kivi veerev mäest.

106

3.

Ja mulle räägiti, et surm on vikatiga,

nii nagu kesksuvel heinamaal niitjad,

ei tarvis on elada võidu keliatikatiga:

põrgu läävad laisad – aja asjata viitjad.

Nõnda kesk äiksevihma rahetera rabinat

tundsin koolnusõrmede katsuvat kabinat.

Püüdsin siis olla ikka usin ja virk,

askeldasin päevade mured kõik rõõmuks,

olin nagu nobe ja väsimatu sirk,

kellele päev sai ainsaks vaid sõõmuks,

vaadaten: kammis kuis tuul rukkipäid,

minevikku kanden kõiki elamusi häid.

4.

Hiljem, kui avanesid imena raamatud,

võisin neisse tundide viisi ma vahti.

Alles nüüd nägin, kuis inimesed saamatud,

kuidas uusi ilmu rullub pidevalt lahti,

kuhu elumootor ründsurinal süüvib,

mõttelend teispoole reaalsustki küünib.

Olin täitsa väsimatu leidur – Kolumbus,

hingen uute võimaluste helendav hõllandus,

ajun mõte tärkav Ameerikana tundus,

kärises saladuse kirm – iga kõllandus,...

uudishimun seegi sai alla vahel neelat,

kuhu muide sissekäik lapsele keelat.

107

Ammutasin kõike eluraamatust – kingist,

meeled peidet unistuslaeka avastasid,

jooksin kui õpik kooli karedast pingist,

vaatma, kuis sündmused iseendid lavastasid.

Tundsin juba siis: mõte mõttega riimis,

sõna teise sõna rütmin lauseks liimis.

Sirutasid välja viimaks värsid omad käed,

mõttelend evis juba lendutõusuks tiivad.

Taipasin järsku, et hingen mul mäed,

kuhu mu tundmuste puhangud viivad:

ridade jalad valmis radadele asteks,

loomingrõõmust pisarad karastavaks kasteks.

Võisin öön säravaid tähti ikka vahti,

maa pääle – alla tõin taevalaotuse.

Tundsin endan põlevat südame tahti,

leidsin üsna loomuliku enesejaotuse:

vaja oli teistele edasi anda,

seda, mis nägematu, koiduna kanda.

Nõnda olen käristand pimeduselinikuid,

rõõmu tundnud horisonde kumavast puhtest.

Kannan oman hingen ikka rahutuseimikuid,

suunatud ollen meelte väsimatuist juhtest;

tahaksin alati ma tervitada algust,

ammutada olematust esmakordset valgust.

108

5.

Liigun iseenda leit päiksesüsteemin,

heidan planeedid – oman kuman mis kuhtund,

tunnen: olen üksus elu kosmilisen skeemin,

risti mis teistele rändteele juhtund.

Arvan: kokkupõrgete vältimatust rajust

valgust hangib inimkond meteorlitide sajust.

Liha sünnib lihast ja vaim valmib vaimust,

oo, kuis tahaksin värsin oman idaneda,

kanda orhideena mõtet üht – ainust:

kuidas alt üles tuua inimesi ridadega...

Mis te luuletajalt rohkem veel nõuate

ajal, mis suurvaimest aher ja põuane?!

1930. a.

109

RAJU EUROOPA KOHAL.

1.

Sellal, kui näpud otsivad elektrilaineid

ja raadiost kostab järsk hüüd: „halIo!“

Kui Varssavi – saja-poolteise kilovatiga

rekordi antennitab,

kogub Euroopa kohal’ teistsugu aineid,

teistsugu pinge, mis evib hiigla hoo,

rõkkavuse sarnase: kõrvad sule vatiga,

kodanlase näo lõustaks pikaks mis venitab.

Vaatke! juba diplomaadid õlgu kehitavad:

närviliselt sõrmed süütu laua klaviatuuri

taovad. Jooksevad silmad nagu hiired

paktide põhku, – laubal murepilved:

õhulossid varisevad, mida nad ehitavad,

lahkhelid hüppel, – mõte-orav kesk puuri...

Maailma läbistavad nägematud kiired,

hagijaist hirmutet sündmuste hirved.

110

Kapitalismi, vaat’! boamadu matsutab:

viimast veel suutäit kugistab jõllitaden,

vaadaten: ümber kuis taevas läheb muhku,

kõik maailm muutub tuhkhall-lillakaks:

äiksepilv kobrana püsti a’ab – latsutab,

millele teine jookseb vastu tõllitaden,

vehkiden kätega, lüüen ühtepuhku,

sasiden taevastiku kraasituks – villakaks.

Väävlilised suitsusambad kerkivad võlvile,

aurab ülal laotuse kompostine kütis...

Järsku välja tuli lööb limpsava keele,

levib millest taevale lainetav kuma.

Langeb maa hirmunult, väriseden põlvili,

arvatavasti lõdisevad lapsed kuskil ütin,

ja isameie-palve tuleb usklikel meele,

pääsenu sosistab: „Jeesuke, aituma!“

Ristlevad Ilmutusraamatu tulimaod,

jälle uus välgatus laiguliseks tähnib

taeva, mis Alpisid täis – Püreneesid...

müdiseb, kohab tume tõmbetuulsus,

piksest süüdat ragisevad pilvede raod,

kui vaskmadu siugleva sabaga sähvib,...

silmad mu tõmbavad millest klišeesid,

sööstab läbi ruumi miski rekordikuulsus.

*

111

Suurlinna trammid täna põravad ülal,

autod ja metrod raud-teras-taevavõlvi

mammuti raskeima sammuga tallavad:

välgub tulesüstik, aina loksutab suga.

Hirmust lähvad suureks silmad linnal ja külal,

võdinad õõva jooksvad naistel mööda põlvi,

kui pilvede kraanad vett tänavale kallavad

ja perpendikulaarina sähvib piksejuga.

Tihedamalt jookseb piki taevakonkaavi

hiigelreklaam – pilve-kaubamaja tulestik,

kahvatub millest kõigi pühikute nimbus,...

Lunastaja laupa ei oreool võreta.

Vesi ainult rentslitest tulvaman kraavi,

tuulde on kistud puulehtede sulestik,...

sellest rajupuhang mu verregi imbus,

kosena pää – mõtteist ladiseb, nõretab.

2.

Uuest’ kui sõrmestik maailma kobab,

mööduden raju, õhust helisid püüab,

kuulmatu kisa üle pääde meie levib:

püsti antennidena töötute käed,

südamete pikklaine vastuvõttu obab,

nälginud suu vahetpidamata hüüab,

igaüks kõrin häälekõvendaja evib,

silmaden saatejaama kõrgepinget näed.

112

Juba kistakse lõhki klassivahede linik...

Bankettide pääsukesed – frakkiden härrased,

poolpaljad daamid (nagu riiet oleks vähe!),

kavaleerid – mundrite, ordenite koormat

võpatavad, – vaikib järsku saksofon-imik,

seisahtuvad jalad tantsust konnasilmen-kärnased,

lõdveneb piha ümber käte õrn mähe,

pudeneb põrmu pilk öine – hoorat.

Oo, mu kullakesed! tuleb kõigega harjuda:

elu pühib sündmuste lunaga kõntsa,

armutult rämpsu paiskab hunniku raju,

pühkmekasti inimkonna pehkinud pahna.

Nälginud suud võivad üle kõigest karjuda,

sumbutada pidutsemise pillerkaari õndsa,

kui vappekülm lõdistab hambutuid maju

ja nägematu käsi kasib ühiskonna tahma...

*

Kusagilt kajab järsku: „kõigile, kõigile!“

üleshüüuklavereid mängitakse võidu,

Moskva komintern internatsionaali põristab,

Leningradi R. V. – 53

1000-meetri-lainega levitab lõikvile:

ilma kannab vabrikute kontserdi – hõigu,

kaugele – kuulajate kõrvuni tõristab,...

vakatavad: Motala, London ja Stokholm.

113

Kodanlaste kuulmenahad, südamed hellad:

Eiffelgi vaikib, Praha, Budapest, Rooma,

Bucarest, Lemberg, Heilsberg ja Tallinn

hirmunult saatejaamad välja lülitavad:

sest marche funebre’i Kremli taovad kellad,

Lunastaja haavu sõrmed uskmatu Tooma

tunnevad. Kuskil – udun tihedan, hallin

kuulipritsid tuld ja nikkelt sülitavad.

Ja telefon-hundava traadistiku paeltega,

telegraf lõgistava Morse’i lõualuuga:

kõrgepingevooluga õhku traalivad,

tõtaten lähtekohast uudiste noosiga.

Kanad nii tormi eel õieli kaeltega,

kohevil tiibega, kõõrutava suuga,

ulu alla vadiden – vihma ootel saalivad,...

ehk mesilased hüvast’jätvad mettandva roosiga.

Mässumeel suliseb: õhun, eetrin, – nagu kosest

hüppavad sõnad alla lahtistet sulust

südameisse sukelduvad raadiolaineist,

salto-mortalen – kaudu aju antenni...

Miitinguil kuulab rahvas uue-aja-Moosest,

tõtt ilmaorjastavast kapitali tulust:

„aeg juba vabaneda pankurite paineist,

rookida ummistund solgiveerenni!“

114

3.

Ähvardused ümbritsevad kroonitud päid,

saatuslikult tunnikella pilgutav osut

läheneb minutile ... jääb veel vaid sekund,

kui lendavad pilbasteks kardkullat troonid.

Kuningatehukk kõigil loomulik näib:

tundub, nagu roogitud paiseist oleks kosut...

ainult need silmihõõrvad, täis nad kel und,

tänavail õitsevad kui lippude moonid.

Ja imestunult vaat’vad rikkad, nälg kuis sammub,

ei ohvitseri, kindrali – kärgib, kes käseb;

taamal vaid kärsaga käib koerakoonlase

politsei pelgav – haistev kaugelt mässu jälgi,

käien peninukina ründajate kannul,

vaaten, kuis astub iga jalg – võidujäse,

tema, kes ilmega võitmatu roomlase

rinda saanud mõnegi teenetemärgi.

Kuidas nõnda järsku suurte võim siis hääbus?

kuningate eneste näodki sest ammul’...

Neliteist trooni! Kaob uttu nende rivi...

Ajalooklambrid siin alatiseks sulen...

Et valitsema ei pääseks mõni kroonitud kääbus,

astub mu värss jakobiinlaste sammul,

barrikaadiks – südame punane telliskivi.

Kuulen – miski kutsub... Kostan: „ tulen, ma tulen!“

115

EROICA.

(Värss-novell.)

1.

Aja püsti end, inime, sest mädasoost,

mis su ümber, mis jalge all lirtsub,

kui roostene vesi läbi varvaste virtsub,

maa higistab udude tuhuhoost!

Sina, kes vantsid laisalt pikkade koibadega,

pügalaina rihmad pastla soonind jalasääre,

veidi piibusülge, nilva jäänud suu ääre,

lööberdad kas hauani sulase loibadega?

Või tõmbad kord jalga teised jalatsid – säärikud:

et krae ehib kaela, kun rätt praegu sõlmen,

ja kaelaside lõpeb = kirju muinasjutt hõlmen,

ka liigutused siginevad vastavad-väärikud.

Aja sirgu end sangar! küsi: „olla või mitte?!“

Suur hädakisa maal, sama appihüüd linnan:

olemanolu visat näkku kõigil kinnas,

kõikide elu nagu läinuks järsku rikke.

Suru välja soolaukaist end, põhjatuist mülkaist,

kahel küünarnukil litsu läbi orjuse tõkkeist,

ja leegistu silmade rahutuist lõkkeist,

jookse üle: ühelt teisele hüpaten künkaist!

... sest iga närviga, rakuga tajud:

et muide vajud, vajud, vajud!..

116

2.

Oo, sa maa: savi, mulla, liiva pori!

vaibana laotud vahel metsi – otse sohu.

Iial ei lõpe kraave nõristus – nohu...

Teadke! maa – käskija, inimene – ori.

Sääl need talud koltail üksikud lõdisevad,

rõskusest rohelised, niiskusest hallid,

– taunitud olevused, ümber uduvallid.

Vaatke, sooserval heinaküünidki võdisevad!

Rehe all hammasrull murrab linaluid

krõmpsuva suuga, muljub kolgits, rabab roobits,

popsi käen välkuden, lüüen too vits

lemleid paiskab õhku, täiten tolmuga suid,

Mees ise närune, paklane, takune,

püksen pole inimest: täis aina tuult,

piibunosu suun, sööb vähjatõbi huult,

käsi tal korbane, verine, rakune.

Sulane väntab, väntab, – selgroog nõksub:

– „milline vägi meid hädaorust hiivaks?“...

lausub, – „tee milline saaks väljaviivaks?“...

tunneb, kuis süda juba kiiremini põksub.

Ja äkki lööb korisema popsigi rinnan:

häälik mingi kurgust, kopse ragiseval rõõgel,

silmaden tuluke, nagu oraval, hõõgel:

– „eks ikka kergem ja parem oleks linnan!“

Linnan on sadam, kun aurikud, laevad

ootavad laadijaid, võib välismaile lipata,

et keegi ei kuuleks, võtab lähemalle kipata:

– „oi! saavad tasut sääl hästi töövaevad!“

117

– „Pakane varsi vee pääle tõmbab jää,

Mardiks ju vallandun, töölt liikkuu lahti.

Maksab mul neid päevi siin viita, veel vahti?!“

sulane lausub, omal norgu vajub pää.

3.

Vaatke noid maanteid – rästikuid vingerdaman:

jalge een, – võsa, kahe vitsiku vahel!

saatjaks: kiviaedade, ahervarte ahel,

lehtede sahin... Jookse, põgene hingeldaden!

Jooksvad siis tõesti teed ummiku, rappa?

Nägeman silma pole, kuulman kun kõrva,

keegi kui toimi tahaks, teostada mõrva,

– lookleval põikteel sind riisu ja tappa...

sest ümbrus ise sellele tõukab ja juhib!

kes siit veel roimari verejälgi nuhib?

Ent maanteed on siiski nagu hargnevad jõed:

liugutavad – vahel kahe kraavi kitsa kalda,

seni kui suubuvad, enne peatuda ei malda,

suuretee sängi, – selle nooremad õed.

Keda ei läbistaks tunnetus jube:

vaatepiiril raba ainult, sookaelte larak,

kanarbiku lilla, millest üle lendab harak,

lõõtsub tuul vinguden kõledaiks tube, –

sest tuul on sangar: julgeb teha vilehäält,

puhuden sisse alt vundamendi, päält...

118

4.

Vanker veereb laisalt üle kivide, kändude

külavaheteel, kaudu karjamaa, raiesmiku.

Sügis on talland maha suvise taimestiku,

hobu, neli ratast, – see abinõu rändude.

Tipivad kapja neli sitket tee savi:

sulane sõitjaks, pops kronuga küüdiks,

ja järsku muutub elu üsna muinasjutuks – müüdiks:

lahti ainult paigalolust – milline ravi!

Porisest rööpast rattad sisse, teisest välja,

häirib vaikust aeglane: „nõõh, tpr nõõhh!“

Suitsupahv sekka, vahel ohe sügav: „õõhh!“

aet taga inimene elujanu, nälja.

Mehed on mornid, sünged, – mokkki löllin,

imelik tundmus asub spleenitama põue,

pole kui näha enam küllalt-tallat õue,

istuvad kössin, riided takerdunud töllin.

Popsil pään närune kulund läki-läki,

vahivad silmad alt kulmude puhma:

– „kellel päevast päeva end pinguta, uhma?“

külmast nina punane – võrdne verikäki.

Sulane nokkmütsi litsub hästi kukla,

Jutt ei sobi, ainult siunaja sõimu,

sõnu läbi hammaste, – kirub iga võimu.

Ent logisev vanker pole riigikogu jutla,

uuesti vaikus, ainult lõuapära musklid

vihast Ja rahutusest närviliselt tukslid...

119

5.

Vanker veereb võrinal vabariigi maanteele:

taamal kirik kupliga, rist õhun – ülal

tõuseb nagu viirastuseks lummunud külal.

Popsil jumal halastamatu tärkab järsku meele.

Mööduvad kõrtsist: vajund kössi vana hoone,

ukse een minevikust säilind lasipuuga,

närind mida hobused valjastet suuga.

Maantee siit sirgema suuna võtab – joone.

Nõlvakul tuulik viskab hundiratast, pillub,

– klounina õhku paiskab käsi ja jalgu.

Vareste parv tõttab terade taigu,

lopendaden tuulen nagu hõlmade killud.

Sügis puude koonlad tühjaks kedranud lehist,

tuul tallab ikka veel päevade vokki.

Pole enam pihlamarju linnulgi nokki.

Turjalt jookseb vappekülm üle meie mehist.

Ja vanker veereb võrinal: „nõõh, tpr nõõhh!

saaks enne õhtut veel linna,... õõhh!“

6.

Taamal alev udun, agul kükitav paistab.

Kaubanaine vastu tulnud, peletab une:

– „mehikesed, võid teil ehk müüa on, mune?“

ninaga koormast ise vaheltkasu haistab.

120

Edasi linnahärra kõhukas, kerekas

küsib, kas popsil pole istme all linu?

Suuremaks kasvaks aidan puntrate pinu.

Näol lai naeratus õhetav-verekas.

Veereb vanker põrinal üle sillutise kivide,

hobune puristab, raputab päitseid,

paisaten tee veere suust vahuäitsmeid, –

vahele eellinna hüttide rivide.

Paisuvad majad. Linn algab – kahel pool,

jooksevad kõnniteed, inimesist tallat;

vaateaknad varandusi täis on kallat,

nimestik uksel: jahu, suhkur, manna, sool.

Kerkivad ukse kohta, seintele sildid,

kõlguvad õhun: kellad, prillid, kullat kringel,

mannekeen aknal, kui maandunud ingel,

kinovitriiniden filmitsevad pildid.

Sisse ja väljapoole käivad ärilingid,

üles ja alla, – alla, üles tõusvad vaed,

mõlemad silmad nähtust täis vaid laed,

astuden poodi asjatundlikult tingid.

Nõndaks: ikka ühel pool – kaup, teisel – vihid,

loosungiks igal: kuidas teist saaks nööri.

Osta kas külakostiks pudel likööri?!

nagu seda armastavad „peenemad“ kihid:

Sest minna kuhu ööbima, koidab kuni hommis?!

Võtnuks kui mehikesed omavahel loovi:

pöörata vahest mõnda sissesõiduhoovi?

Vilksatas popsil: tal elab siin omik.

121

7

Sõitjad uuest’ vankril, nagu purjedeta laeval:

veoauto ähvardab – koormaks rasked kastid.

Ainsamaks juhiks – taamal kirikute mastid.

Kõigest linna askeldusest kuma õhtutaeval.

Suunduvad kuhugi vanalinna soppi:

sulane vankril istub, pops vehib jalgsi,

vaatavad, hiilivad, viimaks nagu vargsi

pops julgeb näbrastund uksele kloppi.

„Sisse!“ hüüab perenaine: – märja veel kõhuga,

kaussidena rinnad – tulvil ploomirasva,

käsivarred, kaelgi võtnud lopsakalt kasva,

millised puusad, istmik raske rõhuga!

„Sarnane lapsi võinud imetada, võõrutada,“

sulane mõtleb, ise mõõdab naise liha,

– „lõpmata olla võib sihukese iha,“

järsku tagatoas keegi laulu võtab kõõrutada.

Pesunaise tütar ainus, seegi veel blond:

kõhnavõitu, tunda võiks kobamisel roideid,

pelgab vist kallistusi, rinna ümbert hoideid,

eksib kui ära põue sõrmede sond.

Patused mõtted, pesu kuivava hõng

vastu hoovab koridorist, minnakse õue

korraldama hobust, loomal väsinul nõue,

süüa ja juua, muide ähvardab kõng.

Kui siis hiljem kõik neli istvad lauan,

mehedki avand omad kompsud-moonakotid,

auravad ahjust võet roogade potid,

esialgu vaikus nagu vaaraode hauan.

122

8.

Rusik rabab kohmetust, vaikus saab hoobi,

sõnu purskab, sekka kostab kõditavat naeru,

hobugi väsind lääb erksaks, saanud kaeru:

sulane avand likööri pooletoobi.

Sagemini tõusvad käed, käivad klaasid ringi,

kõrgemaile paiskub aina räuskav õõts,

kotist võet välja, ürgab sulase lõõts,

vahekord kodune sigib juba mingi:

Käsilisist vabad kui näpud, pilli klahvest,

eksivad kogemata noorukese bluusi,

võtavad mujalgi käbada, nuusi,

tuba suitsupilvin piibu vängeist pahvest.

Pops kuraasitab – tantsuks proovib jalgu,

äbarik kukk nõnda losa veab tiiba.

– „Ega’s uus pudel veel meestel’ tee liiga!“

perenaine lisab. Veri pähe võtab valgu.

Grammofon saab seadeid, siis algab alles pall,

uhutakse polkat, kuis juhtub, et mürtsub

põrand; noorte veren juba midagi sürtsub.

Nagu kokku räägit, lakkab järsku trall.

Lõppend vaevalt viimased plaathelid, noodid,

pimedus, viin saavad kupeldajaks – soosijaks,

väsinud inimeste paaridesse loosijaks, –

nõndaks: neli magajat, kahed vaid voodid.

Millisest hommik neid tabab, leiab poosist?

Äripäev, askeldused, jälle elumured

milline õnn: õhtul ajutiseks sured,

hommikul ärkad, hõõrud silmi narkoosist.

123

9.

Jälle loksub vanker üle kivide, kände:

pops üksi, nukker, läigib silmen vesi,

hardus miski valdab, nähen taas esimesi

kodukoha tuttavaid kaski ja mände.

Ahastus, haledus mehe rõõgava rinna

valuliseks pinnib, et hingata raske;

tahaks end riputada nööriga kaske:

südamerahu jäänud selje taha – linna.

Lõhkeman pää, meele kohal tuhat tuska,

lõdiseb tuulen, nagu teeveerne remmelg:

kuidas pääle kõige julgeb silma vaata memmel?

Paisena valu, kas või pussiga suska!

Ent juba paistab mahajäetuna hurtsik,

tagaseinaks: jändrikute tähistega raba.

Koer jookseb vastu, rõõmsalt liputen saba,

nainegi lävel, vaade veidi turtsak.

Kõigest tahaks vaadata mööda, pilke loovi,

silmade röntgen kiirgab vastu, läbi põuest;

hiilib ette – maha, iga ese, küna õuest

tahab nagu usutleda, süümet patust proovi.

Lõpeks vaid selgub, oldud põrgit, pole viga:

kaaslase pahameel tingit hoopis rutust,

mis oli selgund naabri peremehe jutust,

kutsuvast popsi appi veristama siga.

Ja kähku, olnud püstijalu raband – veidi söönud,

võtab suure noa, laseb käia üle tahust...

Varsi looma örri kuulda, liud verevahust

tulvil: käsi tappev otse südamesse löönud.

Hoiden veel korisevat looma karmilt koonust,

pops märkab: temagi süda jooksnud tühjaks

murest, – ei miski säili alatiseks – ühjaks,

tunneb elutahet taas, lihaste toonust.

124

10.

Jooksvad risti-rästi teed, kujad, kõnnirajad,

sulane sumab, haisten tööd, ringi eksib,

muhelden näitsik mõni tipib, vastu keksib,

õieli kaeltega põrnitsevad majad.

Käib veidi ujedalt, sest jalan veel pastlad,

aegsast’ annab teed, kui ujub mõni uljas:

lihunikunäoline turuviirst puljas.

Tõukavad töötut kannast, kindrist näljaastlad.

Huntsantsak mõni, lakut vurle oma portfelli

kallistab kramplikult, – tähtsuse soonega

näol: kokkukõlan püksi triikraua joonega,

vaat seda uhkeldavat, edvistavat selli!

Eks siin nii mõnigi end hangeldanud isandaks,

äriga, kelmusega, tööliste higiga,

upitund ministriks mustategude pigiga,

kui sest ka hiljem kivid, kännudki kisendaks.

Suli tuleb vastu: kuklan müts – made in England,

käed omal taskun, mine näe sinna ära,

peon kas puss, ehk... revolvripära!?

Parem juba mööduda eemalt: nii kindlam.

Keegi pole sangar, lisab teadmatus hirmu:

raginaga taamal miski laperdab, lugistab.

Sadam see, aurik ahne propsisid kugistab,

neelaten aplalt laudu, kaiäärseid virnu.

Korstnast nõgi, suits, paiskub masinatest aur

mastidest kõrgemalle – halli sügistaeva.

Silitaks käega, nagu hobust, seda laeva,

häirib hammasrataste krigin, kete laul.

Küsib: kas ehk tööks ei saaks panna kätt külge?

Vastuseks kubjas kõripõhjast järsku röögatab,

nõnda nagu aurik ulgumerel vahel öögatab:

„ei!“ ise siluden omi vurrusid hülge.

125

Nõnda päev päevale järgneb, saabub hommik:

kõrvuti ahtakene piht, laiad õlad;

oleks kui raha, ei puuduks kokkukõlad,

mõtiskeleb sulane, süda omal lommik.

Võtab lausa unistada avarusist, ulgumerest,

välismaa sadamatest, saabub kust rikkana,

usub blond pääkene lemmikut plikana,

ainult miski aimus läbi sähvatab verest.

11.

Ent elu ei leeluta legende, ballaade;

muinasjuttu, valmi ei saa soojendada toiduks.

Muutuks mu südagi telliskivist koiduks:

leivast ühest söönd saaks kui töötud kõigi maade.

Pesunaise näol astub asjalikkus tuppa

hommikul ühel, lausub sulasele: „ütle!

kauaks nõnda magad, sööd, narrid viimaks tütre?“...

Noorukene kõneluse pääle võtab nutta.

Lööb iga sõna lausut – vasar, nagu peitel,

meeltele, ajju, süda võpatab solvest.

Selge: mees töötu peab lahkuma kolmest.

halastamatu otsus valmib kiirelt meeleheitel.

Nagu ilmaloomises – päevast saab õhtu.

Sulane kompsud kogub kokku, võtab hiili, –

murdvaras muukrauda varjab nõnda, viili,

Kottpime öö laskub, ei näe mitte mõhku.

Tukuvad majad, ümber loksuvad veed,

merelt hoovab roiskuvat sügise hõngu,

tuul kammib õrnalt poste-traatide lõngu

tähistavad tuled vilkvad sadama teed.

Läheneb vargsi laeval’... seisatab... kuulatab...

valind juba päeval peiduurkaks päästepaadi,

– moodne Diogenes – elupagulase vaadi...

kuidas presendi alla poeb, end ulatab?:

126

12.

Vaevalt mõne sekundi suigatas, magas:

hommikut ootas, millal ookeani kurdu

laev sööstab – vahuroosid lainetuste murdu

jäänd, – mõtles nägematu, peidet elav pagas.

Kannatust sangar! küllap päästetakse tross,

väljumiseks hiivat, sõiduvalmis ammu ankur.

Laev, mille sisikonna täis toppind lankur,

suitsevana kaob mere suhu – pabeross.

*

Ärkab juba linn: samme tõttavate ladin

tänavate tühikusse kõledalt kajab,

lisaks suist jahvatavaist häälitsusi sajab:

turunaiste, töömeeste keelepeksu vadin.

Kailegi läheneb häälte sumbutet kõmin,

astuvad tallad üles rippuvast trepist,

tipivad üle laeva pardast, selle tekist,

kapteni kajutisse kaob jutumõmin.

Pilust presendi näeb: keegi neist mundrin,

küljel revolver, tääk teispool ripub,

– politsei. Täbaraks asi nüüd kipub,

jänesena süda hirmu hagijatest tundis.

Tuhniti katlaruumin, kurjalt söepunkrin nuhiti,

taskulambil valgusteti iga pimedat nurka;

viimaks, mine tea! meie pagulase peiduurka:

millest nende silmad päästepaadile juhiti?

Polnud palju vaja, juba haaratigi turjast,

lohisteti välja, rinnust raputas võmm,

vastuseks viimast tabas koonu alla jõmm,

lööja ei taiband isegi, kas hääst või kurjast.

127

Pigemini tasakaalust välja viis äpardus

sulase, – lahti tahab rabeleda, putkata,

auriku teisega et reisi võiks jatkata...

Osalt ei meeldind võmmi ametlik näperdus.

Ent haaravad klambritena mitmed juba käed,

rusikaid nööritakse, peab taltsutama suud.

Asi lõpeb sellega: tuleb istu – kümme kuud,

võimule vastuhaku eest... Kas nüüd näed!

13.

– „Vaat sul nüüd välismaa, vaat sulle Amsterdam!..“

avab kui ukse vangla kambri, mis pitsitab,

pilgaten lausub vahi kirvenägu itsitav.

Vaat! kuhu toonud mehe mõtlematu samm.

Vähe siin valgust, veel vähem aga õhku,

kergem oli hingata päästepaadin jänesena...

„Mõistis kas aimata saatust hüll säärasena?!“

mõtles ise õhtul, heiten lautsiku põhku.

Ent uni ei saabu: puudu käsivarred atvad,

aprakesed sõrmed naise, kobaman pihta,

laskuden alla poole. Seda sallida ei tlhka:

huuled kui teised suu mahlaka katvad.

Viirastused hõljuvad, unen himurus painab,

– haaratud liha vere uimastavast vingust:

näeb blondi pääd, tunneb plika sooja hingust,

kuni viimaks hommik rahu, kainestust laenab.

– „Noh! kuidas magasid, und hääd või halba

nägid?“ küsib sisse astuv tuttav vahilõust

(sündind juba mõni gorillade tõust!)

– „tead, hukkund „lootsik“ su – aurulaev „Malva“!..

128

– „ Vaevalt väljund sadamast, mööda saand saartest,

karile jooksnud, põhi pragunenud riivest,

pole enam juttu olnud päästepaadi hiivest,

lained löönud üle laevast kõigist tuulte kaartest.“

Sarnane jutt vappekülma lõõtsus, õõva,

tundis meie vang: meri kohas temast üle,

hauaks oleks saand lainte hällitav süle.

Kratsib ise kukalt, nagu oleks sääl kõõma.

Kuidas nüüd Milvile teataks, et elun,

kellel ta vangistusest pole ehk aimu?!

palub siis vangivahti härdalt nagu kaimu,

oleks et soosijaks tähtsan sen mõtiskelun.

Ja selgub, et lõusta all varjul soojem hing,

kaastundlik süda, vang lootust kuhu kastab.

Nõnda siseilu välisinetusel’ vastab.

Oo! üsna kergelt hargneb piirav nõiaring.

Vaevaga ridu veab, keele kaavitaden sedeli

koostab: „võtan naiseks, kui kongist siit tulen,

oota mu lemmik, käed kord ümber su sulen!“

paber ja pliiats loond südamete redeli.

14

Tigusammul venivad päevad ja ööd,

oo! ei tea mis kõik ära ei annaks:

anduvat naist kuis taas voodi kannaks...

mõtleb kui magab, teha käristaden tööd.

Milline lõõm miilab lihasten, põuen!

Leiab vahel väsinuna hommik meie õnnetuma,

koidik kui puserdab ruskavat kuma.

Saabub nõnda talv, lumi nagiseb õuen.

Taliharjapäev lõpeks möödub, – juba kevad

varblaste nokkadega kusagil siristab,

sulane kärsitusen hambaid vaid kiristab:

linnud nagu oksal, nõnda armastaks ka nemad.

129

Kannatust, rahu! nõnda kirjan oli lohutanud

lemmikut halisevat, et elu on hapu.

Kuidas endan pärsib himu roomava tapu?

mõnigi ulm teda öösel oli kohutanud.

Viimaks, kui akna taga sääskede sumin

painavalt katsesarvi surus läbi trellide,

kuuldus vahel kilkeid: naiste, nokastanud sellide,

kaua seisis kõrvun elu helisev kumin.

Suvi sammus laisalt. Käis päike juba uljalt,

paiskus siis hoovigi, töötuppa leitsak:

õitsengu helvete õhetav räitsak,

loodangul tulikera punetas puljalt.

Sügispoole suve alles avanes uks,

vaheteti rõivastus, – maailm oli lahti,

lahkumisel sõbrana tänas vangivahti,

ärevusest kiire omal südamvere tuks.

Kuidas esmalt harjumatult tallasid jalad

tänavate kive, silmad pelgasid valgust,

mõtteid täis pää – uue elu hoogsat algust,

südamen soovid – kevadkudevad kalad.

Lõppu pole kõnniteil, tänavate rodul,

risti-rästi põiklevad majakeste rivid.

– „Vaadake vangi!“ nagu sosistaksid kivid.

Majja tormab. Õnneks ainult nooruke kodun.

Kohmetus algusen, kuni viimaks pisarsilmil

sülelevad, suudlevad, liituvad lõõgsalt,

haarmetega otsivad üksteist kuis hõõgsalt.

Arvate, lõpp on nüüd vändataval filmil?..

Veri on põskedel värviks valgund, mingiks,

tõuseb kui nooruke, lausub: „sule ripsmed!“

Kuulda ainult varvaste tagatuppa tipsmed.

– „Vaata nüüd, kallim, mis toon sulle kingiks!“

130

Hilpudesse mässit mingi pundar, leivakäntsak,

ringutab tõuguna, – näha läbi mähkme.

Kõrvaga tabab lisaks nahiseva ähkme.

Sülle mehel’ paisatakse äsjasündind väntsak.

– „Isaks oled istund end, – mina olen ema,“

innukalt lausub, ise sumbutab nuukseid,

silitaden pääd – mehel sõrmitseden juukseid.

Sulane last suudleb, näib kõik nii kena.

Ämmgi saabub külast, käsi laotab lahkelt:

– „Väimeespoeg, lapsel isa hädasti vaja!“

lauda katten lausub; toidust rikastub maja:

taldrikuid kolm, kolm nuga ja kahvelt.

Klaasi tõsten pesunaine tervist joob, punatseb,

lausub: „lapsed unustage unistused, ulmad,

minge registreeruge, korraldame pulmad,

ruumi meil jatkub siin!“ lisada suvatseb.

– „Seni kui inimestel moeks – kanda särki,

nälga pole karta ja riiet saab selga;

töö aiva suureneb, ei siin kulusid pelga,

tuleb kui täiendada sisseseadevärki“.

Epiloog:

Naised pesutööl... last sulane kiigutab,

mõtleb: enam pole ümber soid ja rabu,

ainult et tööd ei leia, piinlik oleks nagu...

Läiknahkse saapaga hälli müksib – liigutab.

Püsti virgu, sangar! läbi muremaast murra,

inimese õnn, see on ruutjuur (√) isikust.

Võta omal’ eeskuju taudide pisikust.

Vägitegu – elada, mitte surra!

131

VÄLJARÄNDAJAD.

(M. S-le, emigreerund sõbrale.)

Moto: Me isamaa –

kas pisarate, nälja kisamaa?..

1.

Pimedusega kuis võitleb valgus, –

ööle siiski järgneb päev.

Teada viletsusist ainult algus,

lõppu üldse kas kord näeb?

*

Oo, te piinatsüdamlised jaamaesiseil,

oo, te vaevatnäolised sadamain!

Oo, te punasilmil nutet-vesiseil,

hädade ja mure madalmail!

*

Ankur milline küll hiivaks ahastusi,

vedur, rong, – mis mure pääle võtaks?

Aero milline neid hingelahastusi

maa päält taeva viima tõttaks?

132

2.

Esimene väljarändaja:

Oh kuhu panna pää? Kaks kätt kui rasked klambrid

ta haaravad, et vaigistada vaeva.

Ei ole Lasnamäel meil oota valget laeva

ja trelle taga vist me jaoks on kambrid?

*

Teine väljarändaja:

Jah, kuhu panna pää, – täis raskeid muremõtteid?

Mis lõpuks valida? Kuul, mürk, ehk silmus,

või hüpe ruumi, parem hüppest vette?

Nii mõnigi meist proovinud neid võtteid:

teind enda käega risti elul’ ette, –

kõik läbi – süda külm, kui kordnik lävel’ ilmus.

*

Esimene väljarändaja:

Kun on me vabariik? Ei rahvast oma enam,

kui kadund veri näolt ja liha kondilt.

Me peame põgenema isandate frondilt:

on nälga surra võõrsil hoopis kenam.

*

Kolmas väljarändaja:

Ei seda kodumaad sa tunnustada omaks,

Irboska varjud kun veel käivad ringi,

kun vabasurm on mõistet vabaks tingi...

Jään mina vabariigi uskmatumaks Toomaks.

*

Teine väljarändaja:

Mu süda-kompass pooldab Lõunanaba,

veel hingen lootus, veren tüüriv siht,

kui kohviistandusin piitsast vorbil piht,

veel hüüan: „jumalaga, kodu soo ja raba!“

133

3.

Rändlinnud tulevad, rändinimesed läävad:

kevade jõgede rutt kisub kaasa, –

emalt rebib lapse, – naiselt abikaasa,

üksikud perekonnad lõhkumata jäävad.

Ilmamerre suubub inimene – tilk,

lühikene elu – üks hetk – ainsam pilk.

*

Kikivarvul süda oma saatuse pärast,

ringutate käsi: te päästerõngad udun,

lunastus – eesmärk kosmilisen kudun.

Ainult teie silmade palavikusärast

meridiaanide-, ekvaatori-vööd

rulluvad – valgusten ümbritsevat ööd.

*

Canada... Vancouver... Stuart-Lake’i näed,

fata-morganana pilvede põhun:

Austraalia Sinimäed hõljuvad õhun.

Horisont lahti – kui semafori käed:

troopika tõukab katsesarvi kuumi, –

Ameerika, Brasiilia kutsuvad ruumi.

134

4.

Väinade eleegia loksub laevaninan,

ahastavad poolsaarte ringutavad käed,

kusagil upuvad lumiharjun mäed...

Oo, kõik me elu on vintsutuste vinan:

kurbust täis jaamast tõugat vagunite lint,

muret üle vete kannab auriku vint.

Näete, kuis meri tõukab ette kõrge rinna!

pardale kauhkab lainte soolane pild;

kaldal nii tugev, – aurik ulgumerel kild, –

hällina õõtsuvana kiigub kohal pinna.

Õun nagu oksal, – ema käel inimjaps:

ookeani keskel – viiekuine laps.

*

Relsel, käest kinni hoiden, vagunite paarid

lohistavad vaevalisi mööda mandreid,

telegraafipostide mängiden kandleid.

Kokku litsut liha, silmad lahti – angaarid:

horisondist horisonti lendab pilk,

akna taga postide, traatide vilk.

Te sõrmitsete silmega tukkuvaid linnu,

(päeval nad magavad, öösel on valvel!)

te imetlete semafore käsi, mis palvel, –

kraanade elevandilondilisi vinnu,

seni kuni nägemused uued ekraanil:

tänavad, majad, võõrad jaamad esiplaanil.

135

5.

Pehme sadama sülega, – Marseille – linn-värav,

kraanade kätega, dokkide õladega,

„Messageries maritimes“ – salamõladega

laevu saadab, – juhiks: paake – silmastik särav.

„White Star Line“, „Cunard Line’i“ tuiksoon-arteeria

viib väljarändajate järgmise seeria.

Korstnate silindrid suitsu pahvivad taeva,

mastide ristid, – küljen raadio-Lunastaja.

Lippude pesu, – „S. S. S. R-i“ oma – punastaja

eraldab aurikuist kommunistliku laeva.

„Rue Cannebiere’il“ mets plakatite kõigub, –

proletariaat siin omi loosungeid hõigub:

esimene mai... Voolab sadamast, – „Vieux-Port’ist“

töötavate hulkade manifestatsioon:

kapitali vastu tänav – demonstrande joon.

Internatsionaal kõlab mõningast koorist,

tagaseinaks aurikud: parem-, pahemal käel

tammuvad kaasa mastid lippude väel.

Sammu kaasa, me kodumaa sini-must-valge,

tõsta kõrgele, tööline, lippude marli!

Kaasa huikavad vedurid jaaman – Saint-Charles’i.

Raskelt astub aeg – mastodont. Tunnetan: jalge

all hukub tal ülekohtu rasvane limuk, –

tuleviku koidik hiilib, – kirvega timuk.

*

136

Väljarändajad jaluten eel ärasõidu

loomaaian Marseille’n: „oh, ütlemata armas

kiskja tiigripoeg käsivart haarama varmas,

kui võrrelda nendega, – saanud kes võidu:

poliitilisen klassisõjan haarand võimu

ja vanglaisse, porri litsund lähema hõimu...“

Ja:

Väinade eleegia loksub laevaninan,

ahastavad poolsaarte ringutavad käed,

kusagil upuvad lumiharjun mäed...

Oo, kõik me elu on vintsutuste vinan:

kurbust täis jaamast tõugat vagunite lint,

muret üle vete kannab auriku vint...

ja!

137

ELAVATE POOLT JA MANALASTE VASTU.

1.

Minu tervitus sulle – luule eelvägi!

Värssroodude, pataljone ründ

ei kunagi lakka, ei iial saabu rahu...

Olgu tervitet, kes esmakordselt midagi nägi!

Uute horisonde punetav sünd

olgu see viinaks ja sakramendiks pahu!

sedasi,

edasi!

*

Olge tervitet jalamehed, ratsurid!

Kahurlased, mürsurid, laskeks

relvad omal seadke: vastu avaliku arvamise.

Tahan: elu oleksite esimesed katsurid,

et kunagi ei lähaks teile raskeks:

olla, jah! olla, ja olla ainult ise!

sedasi,

edasi!

*

Kaugusse sööstke vaid pilkude pikksilmaga,

mõttelennuaerod ikka surmasõlmeks valmis,

tundmatusse tungige ridade piilurid!

138

Olgu: luulevaenulise, rajuse ilmaga,

olge päiksepaistelised, naerulised salmis,

teie! südamega südame manu hiilurid!

sedasi,

edasi!

*

Ärge hoolige isegi hüvast toonist!

mööduge rahulikult kopitund klassikuist:

kahvatust kirjaneitsist, kohmetust Kreutzwaldist,

isegi Kristjan Jaak Petersonist,

rääkimata teisist haudadest tassituist,

tõlkureist, mõnestki kadaklisest bardist!

sedasi,

edasi!

2.

Milleks meie luulel ala Hingedepäev:

pööninguile kanname vaimudelle toitu?

Olgu vaid neetud, kes sinna meid juhat!

Tänapäeva inimene – kaugustesse näev:

loodangul päikse juba tervitame koitu,

sõnade märklauaks: aasta 2000.

sedasi,

edasi!

*

139

Ärge komistage! kalmistu: Bergmann, siin Liiv

(keegi mind tembeldab laipade teotajaks?)

Olen kord lood juba nekrofoobiks...

Tean: iga manalane – elavalle riiv...

vaevalt saaks olla ta tulevpõlve eotajaks,

– tühjund orbiidid: teiste silme teleskoobiks.

sedasi,

edasi.

*

Ärge peatuge sääl, kun laian kaaren

niitnud on võõradki, võtnud loogu!

Terigi küllalt on muinsuste salven:

Whitman, Verlaine, Baudelaire ja Verhaeren,

Goethe, George, Rilke masendavad hoogu...

Teadke! iga jäljendus algupärast halvem...

sedasi,

edasi!

*

Lilli ärge kandke, ei pärgi pange hauale: