KALEVI
KOTKALEND
„LOODUS“
KALEVI KOTKALEND
RÕÕMUS RAAMAT NR. 5
KIRJASTUS OSAÜHING „LOODUS“
TARTU TALLINN
KAAS: R.KIVIT.
PILDID: H. VALTMAN.
O./Ü. „ILUTRÜKK“, TARTU, 1940
Vanasti elas kaugel Kalevalas võimsaid ja vägevaid kangelasi. Kangelasi kutsuti kaleviteks.
Otse Põhjamaa piiril seisis tugev talu. Ta hooned olid rajatud kaljudele. Ümberringi kohises püha tammik. Kaugemal algas lai lagendik.
Peres kasvas kolm noort kalevit.
Kui nad olid vanemaks saanud, tundus kodupaik jäävat neile kitsaks. Kangelased leidsid, et neil siin oli liiga vähe tööd ja tegevust. Nad olid nagu pisut tüdinud põhjapõtrade jahist ja vaevarikkast uudismaa harimisest kaljusel, viljatul pinnal. Laias maailmas pidi leiduma mõndagi huvitavamat.
– 3 –
Ühel neljapäeva õhtul ütles vanem vend: „Homme asun teele. Lähen Venemaa kanti. Mul on annet kaupmeheametiks. Küllap näete, vennased, see on midagi muud, kui istuda siin tühjal põhjamaal ja vaadata virmalisi.“
Vanem vend lahkus.
Järgmisel neljapäeval lausus keskmine vend: „Ka mina ei taha kauemaks siia jääda. Turjamaal olevat tarvis julgeid sõjamehi. Lahingutes on mu õige koht, mitte siin kaljukünkal.“
Ta rändas võõrsile.
Noorem vend jäi üksinda kodutallu ja tegi igapäevaseid toimetusi. Aga ühes vendade lahkumisega oli ka õnn majast lahkunud. Põdrakarjad põgenesid ära, külm põhjavesi rikkus noore orase, hallaööd hävitasid vilja. Murelikes mõtetes kõndis Kalev talu tühjadel põldudel ega teadnud, mida teha.
– 4 –
/pilt/
Suur põhjakotkas laskus mehe juurde
Nr 5 – 2 – 5 –
Kord, kui ta jälle sedaviisi kõndis pühas tammikus, kuulis ta õhus valju kohinat. Suur põhjakotkas laskus mehe juurde, lehvitas tiibu ja küsis: „Mis sul viga, Kalev, et sul kulm nii kortsus on?“
„Põhjavesi võttis orase, hall hävitas vilja,“ kostis Kalev. „Põdrad jooksid ära Lapimaale. Olen abita ja üksi. Vennad läksid võõrsile, ma ei ole neist enam midagi kuulnud.“
„Aga mina tean mõndagi,“ ütles kotkas. „Vanem veli on nüüd juba kuulus kaupmees, keskmine veli on Turjamaa tubli sõdur. Miks peaksid sinagi siin üksi kurvatsema, kui mujal on parem elu. Istu mu tiivale, Kalev, lendame pisut ringi taeva all. Võib-olla leiad endale ilusama kodu.“
„Muidugi,“ ütles Kalev rõõmsalt. „Lähme vaatama! Tänan sind hea nõu eest!“
– 6 –
/pilt/
„Ei lõunamaa sobi põhjapojale,“ ohkas Kalev.
– 7 –
Ta istus kotka tiivale. Algas sõit. Tuulehoog tantsis Kalevi juustes, valged pilvekesed paitasid ta põski. Kaugel all oli näha metsi, mägesid ja järvi. Nobe jõgi jooksis läbi põldude ja mõne aja pärast märkasid Kalev ja kotkas äkki endi ees kohisevat merd.
„Lendame lõunasse,“ ütles Kalev. „Seal on soojust ja valgust rohkem kui mujal. “
Mere vahused lained jäid seljataha. Sõit läks ikka edasi. Möödusid laiad lagendikud, suured külad ja veel suuremad linnad. Lõppeks hakkas paistma palmimetsi, apelsinipuid ja piprapõõsaid. Päike aga põles otse taeva keskel ja kuumutas Kalevit nagu tuliste sütega.
„Ei lõunamaa sobi põhjapojale,“ ohkas Kalev. „Lendame itta, võib-olla on seal kõige mõnusam.“
Aga idas oli ainult tühje lagendikke, kus hulkusid hundid, karud ja mustanahksed metssead.
– 8 –
/pilt/
Kotkas kandis mehe kõrgele paerannikule, ütles hüvasti ja lendas minema
– 9 –
Kurvalt pöördus Kalev tagasi põhja. Ja siis nägi ta äkki väikest haljendavat maad, mida kahest küljest ümbritses meri ja kolmandast küljest suur piklik järv.
„Siia rajan oma riigi,“ ütles Kalev otsustavalt. „Lasku alla, kulla kotkas, pikk teekond on jõudnud lõpule.“
Kotkas kandis mehe kõrgele paerannikule, ütles hüvasti ja lendas minema.
Kalev hakkas oma uut riiki vaatlema. Paik meeldis talle ikka enam. Polnud siin päris palav ega hoopis külm. Polnud maa liiga metsaga kaetud ega olnud ka väga lage.
Nii sattus Kalev Eesti pinnale. Ta lõi siia tugeva riigi, ehitas kena kodu ja valitses kogu maad hoolega ja hästi.
Samal ajal, kui Kalev lahkus Põhjalast, elas Läänemaal noor lesknaine. Pühapäeva hommikul
– 10 –
/pilt/
„Ei taha mina minna naiseks Päikesele.“
– 11 –
karja välja ajades leidis ta karjateelt kana, tedremuna ja varesepoja. Lesk kandis leitud asjad aita. Kana ja tedremuna pani ta villavakka, varesepoja jättis kirstu taha nurka.
Mõne aja pärast läks lesk oma kasvandikke vaatama. Ennäe! Kolm neiut astusid talle vastu. Kõige nägusam neist oli tedremunast sündinud tütar Linda.
Mõne aja pärast tuli Lindale vägev kosilane, ööde valitseja Kuu sõitis viiekümnel hobusel lesknaise õue. Aga tedretütar ütles:
„Kuul on kuus ametit, tosin teisi talitusi. Vahel ta tõuseb juba õhtuehal, teinekord alles koidikul. Mõnikord peitub ta hoopis pilvedesse ja jätab maa valveta. Kuule ei lähe ma kunagi.“
Ööde kuningas kihutas kurvalt koju tagasi.
Juba sõitis õue teine kosilane. Päike ise tuli
– 12 –
/pilt/
Kui ta tuppa astus, oli ta nii kaunis, et kasuemagi teda alul ära ei tundnud.
– 13 –
tulisel ratsul, saatjaks viiskümmend hobust ja kuuskümmend kutsarit. Kuid Linda ütles:
„Päike teeb palju paha. Ta jätab linad liivasse kuivama, kuivatab ka kaeraseemne, põletab odrad põllule, närtsitab nisu ja rikub rukki. Suvel paistab ta pikka aega, talvel ei tule väljagi. Ei taha mina minna naiseks Päikesele."
Päike kihutas kurvalt koju tagasi.
Õue ilmus kolmas kosilane. See oli Vesi, kaasas viiskümmend hobust ja kuuskümmend kutsarit. Aga Linda ütles:
„Vetevood on kurjad, uputavad palju inimesi, lained on pahad, purustavad palju laevu. Veele ei lähe ma kunagi.“
Vete kuningas veeres kurvalt koju tagasi.
Aga nüüd sõitis tallu neljas kosilane. See oli Kalev. Vaevalt oli Linda aknast Kalevit silmanud, kui ta rõõmsalt hüüdis:
– 14 –
/pilt/
Kuu jälgis nende sõitu kurval pilgul ja Päike muigas pahameelest.
– 15 –
„See on mees, kes mulle meeldib! Selle kihlad võtan vastu.“
Lesk kutsus Kalevi tuppa. Seal oli laud kaetud maitsevate toitude ja magusa mõduga. Aga Kalev ei söönud ega joonud. Ta tahtis enne näha mõrsjat.
Linda oli vargsi aita lipsanud ja ehtis ennast. Kui ta tuppa astus, oli ta nii kaunis, et kasuemagi teda alul ära ei tundnud.
Algas rõõmus pulmapidu. Tantsiti, mängiti ja lauldi mitu päeva. Lõppeks otsustas Kalev jälle koju sõita. Linda jättis kasuemaga hüvasti ja istus Kalevi kõrvale uhkesse saani. Saan sahises üle lagendikkude ja läbi tihedate metsade. Kuu jälgis nende sõitu kurval pilgul ja Päike muigas pahameelest. Vesi, voogude kuningas, aga nuttis lausa ega ole tänapäevani saanud oma silmi kuivaks.
– 16 –