I. Laaman, Oma lastel õnne tooma... (1970)

Kalevipoeg oli suure kasvuga.
Tal oli siilinahkne kasukas.

Näeks küll veider välja Broadwayl.
Nad ehk lavastaksid näidendi:
kuidas jalutu tuleb õnne
tooma oma lastele: šokolaadi,
elektronarvuteid ja kuulsulepäid,
külmutuskapp ja närimiskummi.
Naeratus läbi pisarate ja
Happy End

Näeks küll imelik välja…
Aga sellele vaatamata me armastame teda väga:
mina ja siil. 

(Ilona Laaman, Oma lastel õnne tooma... - Sõnarine. Eesti luule antoloogia. 4. kd. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 309)