Kreutzwald

Mai-kuu ilus selge-hele hommik, – nii wärske puhkew walge roos tütarlapse ees aknal. Nüüd on kewade – üksainus kord õitseb ta.

Emake Maa ehib end awara siniwõlwi all tõusewa päikese hõõguwal paistel õrnsüütate sinilillede ja kaste hiilgawate pisar-pärlitega. Kewade Armastus südames ja sätendaw elulootus silmades. Walgus tõusis kui tasane kuma, arglik igatsuse kiir Imatare neitsilikul, talwe murede, hädade warjul wähe tumenenud palgel. Wihastes pilwedes kohises torm ja tõttas kui surejate kaebekisa edasi wiies kesktarduwat loodust hullumeelselt wingudes edasi – tõi ilmamuutust, wahest küll ka karedamat külma ja kihenalist lund maale. Aga nüüd... Kuidas on taewas selginud. Walguse rõõmus sinendab otsatus suures laotuses sügawsinine – täis nägemata helkisid. Wärwilisi, kirendawaid heledaid kiiri saadab päike kõrgel ja walmib maani-ulataw särawate walgusekiirte kangas. Kewade õitseb maa pääl nagu õnnis unenägu alles. Kui kangast lahti arenenud helkiwad kiired, üksikud, lagunewad õhus – ruumi mööda laiale ja heidawad mulla põue, kus kirg elu ja armastuse maitsemise järele tuksub, kaswab, pakitseb. Muld muheneb ja niiwiisi salaja sünnitatud hilju huljuwad lugemata walged idud – kujunewad elud üles ja sirutawad endid päikese poole. Kõrgel aga mängib maad kallistaw kullakarwaline walgus iluga. Õhk heliseb täis kaugeid rõõmsaid lauluhelinaid. Lilled õitsewad imelikus kewade aimduses oru kaldal. All jões kohawad wahused laened peatamata rutates.

Ülewal, kus kohutaw, kumaw kõrgus kui mõttes salaja kumiseb, naeratab tukkuw õnn üle kauni kewadepäralise maa.

Maa wäriseb helluses ehitud päikese kõrguse piiris Armastuse ees. Looduse sügawamates häältes on hõiskaw tundmus, wabaduse rõõm aimataw.

Awaruste kauguses ilmub ringkäigul hoopis teistsugusem maa, igatsuses täielikum ja ilusam – imelik kui nõiduslik muinasjutt...

Sinitaewa wärisewal pinnal kumab päike labi piirita laotuse, millel ei ole otsa ega algust.

Õhk on nii puhas, – täis nägemata heledaid täpikesi ja heliseb wabalt, rõõmsalt wastu.

Lumiwalged pilwed ujuwad hommikust õhtu poole ja seisawad üle taewa nagu wärisew wõre – suurepäralik mahalangemisel... Osalt juba nad wajuwad ju metsa warju ja liiguwad nii tasa kõrgel, imelikult, hellalt.

Päike mängib roheliste metsalatwade pääl, mis tuules õõtsudes paenduwad. Tema kiired aga sätendawad mitmewärwilistel kastepisaratel – ja need näiwad wärskes haljuses nagu paistwad pärlid...

Sääl mäe nõlwal rohendawad kewade põllud ja allpool on luha, mille keskel jõgi wäänleb ja keerleb – ülewalt Jaanuse orust tulles, kuni ta mäe taha teise orgu ära kaob ja siis järwe jõuab.

Lokkaw rohi hällib luha pinnal, mille ääres ridastikku-seatud kalatiigid päikese paistel läigiwad. Külm lätewesi woolas tasa mäe seest ja orust sorgusid mööda tiikidesse ja säält juhiti see jõkke edasi.

Jaanuse maja on ülewal oru kaldal, kus jõgi wahutades ja kohisedes üle kiwide tõttab, kuni ta wõimus wool luha pääle jõudes tasaseks, waikselt-keerlewaks, hõbedaseks weeks muutub.

Orupool awatud akna ees noor tütarlaps jõi kahwatu-helkiwal jumel wälist walgust ja ilu enese sisse.

Rahulik selge nägu andis mõistusest ja hääst meeleolust tunnistust. Waates näis sügawam elu ja silmapilkne wälkuw rõõm, mis hinge joowastas päikese paistel – kewade awaruste eel.

Wabalt tungis wärske õhk puhkewate wäljade päält tulles talle näosse ja pani põsed õhetama. All aias liikusiwad rohelised oksad õrnalt ja eemal kaldal nikutasiwad noored kased tema poole nagu terwituseks oma lehtinud päid. Kaugel paistis selgesinine suwetaewas.

Ah, see otsatu taewas!

Päike kaib laotuses mõõtmata teed algusest igawesti! Ja ruumil ei olegi otsa. Lendawa ajaga muutuwad inimesed põrmuks, atomideks, – kelle mõtted alles täna wõidurikkalt ilmas rändawad ja elust unistawad.

Hinges aga wäriseb kauge igatsus. Tõe järele januneb inimese waim, kuni ta isegi weel ei tea, mis ta on!

Suurepäralised oliwad tütarlapse mõtted, mis kõrgel sõudsiwad ja sääl kutsusiwad teda ta unenäost üles ärkama – eluunenäost, milles hing puhkas.

Wiira unistas lõppemata walgusest ja kewadest: see oli kui elujõuu ärkamine temas...

– Ääreta meri kohiseb, kuula, nüüd tulewiku laulu aimates. Ta kannab kõrge taewa helki ja näeb julgete mustlaste telki metsa all wilus – kui muiste, ammugi!...

– Ah, see ilm! Wõtaks ta pihku kui kerge wäikese, ümarguse mängupalli ja heidaks kaugele ära – sügawusesse, kuhu ka ise kaoks!

Ta lapselik nägu oli kahwatanud ja mõtlewalt tõsine. Talwel on huulte nurka kaks nähtawalt terawat joont ja silmade alla sinikad wiirud tekkinud.

Siis lamas ta punase warju taga woodis ja mõtles oma argu, imelisi mõtteid... Mõistmata oli suur elu, mis ta meeles eemalt kohas, nagu öösine kole muinasjutt.

Kui kewade tuuled wäljas juba kohades mööda maad käiwad ja igawese udu laiale ajawad, lööb wabaduse rõõm südamesse, on eluiha kuumem, kaugelepüüdwam ja unistaw-õrn...

Ta mõtlesgi elumõistatuste salapäralikkuse üle järele – ja nägi neid tulewat ja mööda minewat, ilma et oleks teadnud põhjust – ilmumiseks, olemiseks ja janunewaks igatsuseks, mis hinges waewles, lahti pääsemata oma aluselt nii kitsalt! Looduses nii suures liikus ja töötas misgi määramata jõud oma teoria järele – lõi wahetpidamata uusi eluwormisid. Kadunud on saja aasta eest elanud hingelised. Põrmu langenud ja kustunud, muutunud, ilma et nende ase neid tunneks ehk nende hingel – nägemata ettekujutusel, millel oma elu-saladuslikud põhjused, kodu oleks kuskil – kus taewas otsatu sinab, waimugi uputab oma sügawusega! Just kui ei selgi igawese aja mõistatus! Kui walus on see eksiw teadmine, inimese hingele. Kes tahaks iseenesest kõiki põhjusi ja algelu olemisi üles arwata – mitte ainult uskuda, et põrmus, läbipaistwas ruumis ja atomides igawene elu igawesti kestab...

Imelik on lõppemata elu olemiste aladel! Igawesest ajast igawesti tõuseb eluiha sügawusest kõrguse poole läbi sinise taewa kuni päikese juurde ja särab säält kiirgades elu-sügawusesse. See teadmine muutub inimese mõttes helkiwaks elulauluks ja ta hingele troostiks tundub see laul olemise ruumis kadumata edasi helisewat – ka siis kui teda – ainukest mõistjat enam ei ole!

Tema mõtted, mis nagu tähed kuskil kõrgel taewas seisawad, tunnewad särawat walgust mida eluks nimetatakse ja mis ei lõpe ega otsa saa ialgi wististi...

Aia wärawat liigutati, inged kriiksatasiwad. Koer haugatas tee poole jookstes – kuid siis laskis pää laisalt longu, heitis murule pikale ja sirutas esimesed käpad wälja.

Tuleja oli Alla, tema ligidane naaber ja seltsiline, kes tihti teda waatama tuli.

– Kus sa nüüd käisid?

– Ütle, mis sa enne nii targa näoga sääl mõtlesid? Waatad nii kaugele ja – lähedal midagi ei näe?

– Ma olen wahest, ei tea – lühikese nägemisega inimene. Jutusta nüüd ometi kord midagi. Mul oli üksi juba liig igaw.

– Paljude mõtete pärast – muidugi. Mõtlema pead wähem, rohkem magama ja wäljas käima. Õppima ka ometi.

Aga mõtetest ei pääse kuskil päris lahti.

Alla jättis mõtted talle ja kõneles oma armsa, pikaldase häälega:

– Ma käisin ülewal köstri pool. Waata, kus on inimesed! Kõik nii rahulikud ja arusaadawad. Ilma oli isesuguses meeleolus, mis kewade ja ilusa ilmaga ikka tuleb. Aias puude all istuwad kahekesi – oma sõbraga ja loewad ka – raamatul laua pääl üksi igaw. Siis seletawad targalt maailma asju ja – silmad kõnelewad ka – oma juttu... Wõi. mis sääl arwata – nii on ju lõbus – harwa ollade... Ilma oli ka meelitaw. Lumiwalge kleit – lahtise kaelaga – käed niisama paljad – kuld käewõru kena uus...

– Huwitas see olek sind?

– Muidugi. Päris hää oli – wana köster oli ka kodust ära. Mamma käis aias kord waatamas – muidugi kui ma sinna läksin. Siis hullasime – ajasime teineteist taga ja tegime wanikuid. Ilma sai ühe wõililledest omale. Ja tema ütles, kui Ilma selle pähe pani:

– Kewade mõrsja!

– Oh, seda hõlpu ja hääd elu, mis noortel on... Nõnda see lugu on...

– Mis weel?

– Olla see ka tähtis seltskonna-tegelane ja salaühisuses. Ilma ikka kõneles salaja nii – no auu-asi... Politika asju pidawat ka teadma... Haa, hah, haa! Wanematele ei tohi hingatagi…

– Aga Ilma – see on kena!...

– Ilma? haa, hah, haa! Kena noormees – haritlane. – Miks see sind ei huwita?... Ja linnas elanud...

Wiira aegutas ja raputas eitawalt, waikselt naeratades, pääd.

– Huwitab pisut teisest küljest kui –

– Muidugi on see suur saladus. Isa ei tohi sellest mingil tingimisel teada saada... Surmawäärt tõsidusega kinnitas Ilma, et ma sellest waikima pidawat. Poiss wiskab käega – perekondlised asjad!

– Wõib ju ka olla, et asjal oma tõsisemgi põhjus ei puudu. Muidugi wana köster ei kannata sarnaseid mõtteid. Need on tema meelest hirmsad. Kes seotud on üksi wabad.

– Oh, naesed! ohkas Alla iäreletehtud kahetsemisega.

– Ilma ei tea nüüd küll politikast mitte kui midagi. Räägib teistele järele, arwas Wiira.

– Seda ta teeb hästi ja pühaliku näoga nagu wana köster kirikus „isameiet“ loeb. Ma hakkasin ära tulema, tuleb mulle ka weel wärawasse järele, seisab tee pääle ette ja waatab kole-kartlikult ümber, just kui –

– Meie wõime julged olla, et siin kedagi ei ole!

– Mis siis? küsisin mina päris imestades.

– Nüüd tuleb minu juurde, wõtab kahe käega minu ümbert kinni ja sosistab tasa kõrwa sisse, – Jumala pärast! see on suur saladus! Hoia sa, et kuidagi kogemata wälja ei ütle: see poiss on üks rewolutsionär ja ka sala-ühisuses liige – tegelane koguni olnud ja – ma ei tea... – Siis tegi ta jälle niisuguse kohkunud näo. Ja Alla hakkas naerma – kohe lustilikult. Haa, haa, hah. Mõlemad tütarlapsed naersiwad. Lõpuks arwas Wiira tõsiselt ja kaastundlikult:

– Mis me ikka naerame, ehk on tal ka wähe õigust? Ehk ometi wõib olla ka –

– O[Õ]igust ehk mitte. Seda peawad siis kõik teadma – suur auu-asi tal see – waata–

– Aga kust ta sarnastest asjadest üleüldse kuulnud on? Ta ei loe ju kunagi ajalehti ega midagi muud neil peaaegu pääle „Risti-rahwa pühapäewa-lehe“ ei ole käepärast.

– No, jah, ta arwab, et see tõesti kardetaw ja tähtis on. Wist on ka see kuidagi midagi tähendanud. Palju siis temale tarwis on, et kõiketeadwat nägu näidata. Jumala pärast! Edew tüdruk!

– Ah! tegi Wiira, – ei tea temast palju.

– Nii raske, sala mure olla ta südant rõhunud. Nüüd olla parem. Elu olla suwel kena.

– Ah, selle poisi politika wõi huwide pärast?

– Mine tea. Nii wast mõtleb ta. Kuhu see ikka jääb! Siin ei ole ju ka kedagi nii peenemat meesterahwast pääle kooliõpetaja. No, see on sinu õe jagu, nagu ta arwab, wana ka. Poiss tuleb ka tihti sinna – nad on sugulased. Juba jõulust saadik hakkas ta kedagi ootama ja kõneles ikka:

– Kunas tuleb kewade – mitu kuud on weel? Siis on hoopis toredam elu – ja üks inimene on siin loodetawasti rohkem jälle. Ah, kui tore! Kas tead mis – ja nii edasi...

– Kewade toob Ilmale kingitusi!

Alla ei wastanud midagi, waid tõmbas wähe tõsisema näo ette ja näris huuli.

Wiimaks pika waikimise järele ütles ta:

– Mistarwis temale kingitusi weel!

– Ei wõi ju teada, kellele neid tarwis on ja kellele mitte – ise mõtles ta oma kewade pääle, mis nii waikne, õrn...

Alla läks ära. Ta lubas homme tulla ja uudiseid jutustada. Wiira waatas aknast talle järele, kuni ta wärawast wälja läks ja puude warju kadus.

Siis tõusis tütarlaps üles ja läks läbi toa poodi, otse leti taha, kus isa just riiet müüs ja ühe talunaesega, kellel wäike, arglik poisike kaasas, kauples.

Wiira waatas naese kortsunud nägu ja kahtlust kauplemise juures kõrwalt ilma kaastundmuseta ja ootas, mis isa talle ütleb.

Naene läks ära. Isa pani ülejäänud riided laudile ja pööras nüüd Wiira poole, kes ukse kõrwal seisis ja õlaga piita nühkis.

Lahkesti küsis ta siis tütre käest:

– Kas lõuna warsti walmis on?

– Ma ei tea, lähen waatama.

Toas ei olnud kedagi, lapsed oliwad wälja läinud ja ema oli juba hommikul külasse sõitnud. Läbi köögi ukse, mis pool-lahti oli, nägi Wiira, et wanem õde, Emma, pliidi juures toimetas ja hoolega lõunasööki walmistas. Tal oli sinine kleit seljas, mille käiksed ainult küünarnukkideni ulatasiwad – walge põll ees, mis peaaegu terwe kleidi kinni kattis. Juuksed aga oliwad ilusti üles kammitud ja nende üle kandis ta walget pärlinööri.

Ta waatas õele otsa – nägu nii rahulik ja ilus – põsed rõõsad, huuled punased – pilk selge ja südamlik.

– Mine sa õige poodi ja lase isa sööma tulla, lõuna on warsti walmis – ma hakkan nüüd kohe lauda katma.

Wiira tuli poodi tagasi ja isa läks, kui ta asjad ära koristanud oli, tuppa. Inimesed oliwad ka kõik ära läinud. Wiira jäi üksi poodi.

Ta istus kassa juures ja silmitses mõnda asja iseäranis hoolega – muidu igawuse pärast. Kujuta mõtted käisiwad pääs ringi. Ta nõjatas letilauda wastu ja selg hakkas walutama. Hele keskpäewa walgus paistis kesk ruumi, aga nurk, kus Wiira istus, oli tine ämar. Üks kilk laulis kuskil ligidal oma laulu ja Wiira kuulas seda tähelepanelikult aineti leti pääle wahtides. Ta mõtted kõik puhkasiwad lõuna walgusel rahus ja iseäralik hää wäsimusetundmus täitis ta meelt.

Ta oli wist õige kaua sääl niiwiisi rahus tukkunud, ilma ühegi mõtteta, kui ukse kell äkki kõlises. Üks wõõras poiss tuli sisse ja terwitas wiisakalt ning wõttis, nagu peenem inimene, kohe kübara pääst ära.

Siis küsis ta mahedalt wäikseid asju – paberit, sulgi, kirjaümbrikka. Et need ülewal riiulil seisiwad – seda Wiira teadis ja ronis kohe käsitreppi pidi üles, et neid maha wõtta. Aga tema waatas üksisilmi Wiira pääle, see sai segaseks ja punastas ära.

Hoopis teistsugune inimene oli ta kui need, keda Wiira igapäew oli nägema harjunud. Tema liigutas, nagu oleks ta walmis talle appi tulema. Nagu kukkumist kartis ta kõrgel, sai wiimaks ometi soowitud asjad kätte ja astus ettewaatlikult alla.

Siis hakkas ta wäljawalitud asju paberi sisse pakkima ja toimetas seda ka ilma osawuseta aegapidi.

– Wabandage!

Wiira kohkus oma mõttes ja waatas ruttu üles.

– Tee oli pikk – wäsitas sooja päikese käes päris ära – kas tohiks siin istet wõtta.

Tütarlaps aga nikutas lubades pääd.

Siis istus ta otse tema wastu tooli pääle ja silmad läikisiwad tal kuumusest, nägu oli weel alles higine ja ta tõmbas kord puhta walge taskurätiga üle otsaesise. Ta oli alles noor, ilusa näo ja mustade juustega.

– Ah, kui palaw ilm – juba suwi käes.

Wiira aga häbenes, kas seda, et tal käewarred küünarnukkideni katmata ja kõhnad oliwad, wõi et ta hästi asju sisse ei olnud pakkinud ehk nagu ta arwas.

Tal oli, nagu näeks ta nendest silmadest kahetsust ja häädmeelt ühtlasi, nagu wõtaks teine temast iseäranis osa, kui ta asjadega walmis oli ja need wõõra ette laua pääle pani.

Ja ta waatas nii südamlikult ja sõbralikult talle otsa, nii et Wiira isegi aru ei saanud, miks ta seda inimest rutemini usaldama hakkas kui teisi. Aga rääkida ta temaga siisgi ei tahtnud.

Ta läks häbenedes eemale ja istus wäsinult tooli pääle ning kujutas mõttes ette, et teine paki kaenla alla wõtab ja jumalaga jätab, et ruttu ära minna. Aga tema ei teinud seda mitte, waid istus waikselt säälsamas.

– Wabandage, kui küsida tohin, kas teie ikka siin olete – elategi siin?

– Jaa! ma elan küll siin. Minu papa on lõunal praegu, lisas ta aralt juurde. Siis tundis selle üleliigse.

– Teie käite wist ka koolis talwel?

– Ei. Ma õpin kodus. Kas teie siit wäga kaugel elate – ära wäsisite kohe?

– Mitte just kaugelt, alewist, siit paar wersta.

Selle juures tegi ta käega liigutuse läbi õhu tütarlapse poole, nagu oleks näidata tahtnud, kui pikk see tee oli.

– Käisin siin ühe koolisõbra pool – ta liigutas jälle käega, – aga suwel elan kodus wanemate juures.

Wiira arwas, et teine nüüd warsti ära läheb, millest tal ühtlasi nagu häämeel, aga wähe kahjugi oli. Ta jäi wait ja waatas kord terawamini talle otsa.

Tal oliwad mustad juuksed, uuema moe järele pikemad ja otsa ette teise poole pääle kammitud, nagu suurtel meestel.

– Siin on wäga ilusaid maakohti, kus teie elate – see jõgi ja järw sääl allpool.

– Jaa. On küll. Mulle meeldib ka wäga see ümbrus. Järwe ääres on õhtu wäga tore waade – niisama jõe pääle mäe otsast, kõrgelt.

– Suwel on maal tuhatkorda parem elada kui linnas. Ega tööd misgit ei taha teha; õppimine ka juba ei lähe. Eks? Wahest harwa loen ka midagi kui misgit huwitawat just käepärast on.

– Linnas oli iseäranis kewade-poole õige halb ja igaw elada. Ma ootasin, millal lahti saan. Kõik talwe aga ootasin kewadet! Kas teie ka ootasite? Wõi oli teil ükskõik?

– Jah. Kuidas siis. Suwel on kõik elu hoopis wabam – parem on ka. Ootasin kewadet.

– Muidugi käite teie tihti wabas looduses, wist õhtul ikka jalutate küll – see on ilus lõbu.

– Jaa. Kunas aga aega saan, enamasti küll õhtul. Siis olen waba ja –

– Õhtul on ka kõige ilusam, iseäranis weel kuskil wee kaldal – paadiga sõita on suurepäralik. Kas teie sõuate ka?

– Mitte wäga palju. Olen siisgi mõnikord paadiga üksinda kaunis kaugele sõitnud.

– Siis teie armastate seda järwe äärt küll.

– Jah. Sääl on tolmust puhas õhk ja –

– Kas täna ka jalutama lähete?

– Ei tea. Wist küll – kui ilus ilm just oleks.

Isa tuli poodi ja nüüd muutis ka wõõras oma seisukorda ja hakkas midagi tasku juures kobama. Ta otsis säält kohmetanult midagi, pani asjade eest minewa summa laua pääle ja tõusis püsti. Siis wõttis ta wäikesed pakid ühte ja kübara teise kätte – pani selle pähe ja pani ka palitu nööbid kinni. Ta tuli Wiira juurde, esiteles ennast ja hoidis siis tema käest wähe aega kinni, talle jumalaga jättes ükskord sügawalt silma waadates. Ka isale esiteles ta ennast ja läks siis hääd päewa soowides minema. Wiira waatas tahtmata wähe aega talle, nagu midagi meelde tuletades, tagant järele ja läks, näost punane, häbelikult tuppa.

Ta kuulis wäljas weranda pääl juba enne wõõraid hääli ja kõnet ning jäi seda ka nüüd wahetewahel kuulama, aga ei wõinud sõnadest õieti aru saada. Oma õe ja kooliõpetaja tundis ta kohe ära. Aga huwitaw jutt pidi neil olema, seda mõistis ta õe heledast, tihti muudetud häälekõlast ja teise mahedusest, millega see oma arwamisi põhjendas. Häämeelega soowis Wiira neid kuulda – suured inimesed huwitasiwad teda, aga ta ei tohtinud ligineda, sest õde, kes otse ukse kõrwal istus ja kelle sinise kleidi äär ukse piida warjust wahel paistis, – põlle enam ees ei olnud – oleks teda märganud ja igatahes pahandanud. Ta ei tahtnud ial, et teda luurati, iseäranis kui ta selle kooliõpetajaga kuskil kohases nurgas istus ja kõneles. Neil oli tihti wahest õige palju üksteisele kõneleda. Need suured inimesed oliwad hoopis salalikumad kui lapsed ja päris weidrad tema meelest. Aru saada tahaks ta nendest küll. Ta ise on ka warsti suur wõi täiskaswanud inimene ja peab nende üle juba otsustama, mis wäga tähtjas oli. Ka arwas ta, ilma et isegi teadnud oleks mispärast, et tema kord, kui ta ka nii wana oleks, mitte niisugune igatahes ei oleks, nagu näituseks see tema õde oma kooliõpetajaga.

Wiira wiskas pää selga ja käis suures toas edasi-tagasi ning waatas nagu kiusatuses, wahel silmi teadmata häbenemise pärast kinni pigistades, nende poole ja silmitses iseäranis terawalt kõrwalt õde, kes niisamasugust sinist kleiti – eest kitsast ja pitsidega kaunistatud – ja selle pääl musta uuri kuldketiga kandis. Aga kollakate juuste üle, mis hoolega üles kammitud, oli nagu kogemata pärlinöör wisatud. Wiirale ei meeldinud õe järeltehtud rõõmus nägu ja nii sala ja sunnitud tähelepanelikkus mitte, kuna kooliõpetaja ukse warju jäi, mis pooleni awatud oli. See inimene ei huwitanud teda mitte sugugi. Päälmiselt oli ta ilus peenikene ja hästi haritud, kandis ka näpits-prillisid – musta nööriga. Aga kui ta midagi jutustas wõi millestgi kõneles, siis tundus Wiira meelest ikka, nagu oleks see järel-tehtud. Praegu aga kiitis ta õele, kui see millegist ettekandest õige waimustatult kõneles, järele – wist talle nii üksisilmi otsa waadates – mahedusega, mis temale kassina kohane. Nad wõisiwad pool päewa sääl sedawiisi üksteise ligi aga istuda päälegi ja aega wiita, millest küll suwel puudus ei olnud. Talwel aga käis kooliõpetaja igal pühapäewal nende juures ja westis enamasti ikka õega juttu. Esiti arwas Wiira, et õde wäga hästi ja tähtsalt kõneleda wõib – ja et kooliõpetaja teda ka täie tähelepanemisega kuulab, oli ta selle üle esiti wäga huwitatud. Aga mida rohkem ta neid nägi ja hoolega tähele pani, märkas ta üsna terawasti, et nende kõne sisu enamasti igapäine, tühi ja ilma huwituseta oli, pääle toimepandawate „Lõbu– ja lauluseltsi“ pidude, kus nemad ise ka liikmed oliwad – kuid see tüütas Wiira kõik peagi ära ja see muutus nii hariliseks nähtuseks, et kooliõpetaja nende poole tuli. Siis oliwad toad puhtad hoitud, õde oli iseäranis kiirelt selle juures tegew, ema pani laia põlle ette ja kudus köögis akna all halli poolsukka, aga lapsed pidiwad ka wiisakamalt mängima wõi waikides wäikeses toas õppima. Wiirale just mingit käsku ei antud, pääle selle, et ta wähemasti pühapäewal kingad jalga paneks ja ka pühapäewa-kohasema ülikonna, mis õde talle õmmelnud oli, selga tõmbaks. Aga et ta igalpool ülearu kuulamas oli, pidi ta isegi ilma käskimata kõrwale minema. Ta tegi seda sellepärast parema meelega, et talle kooliõpetaja wastik oli ja õest oli tal aga, ei tea mispärast, kahju.

Ta käis peeglist mööda ja waatles oma nägu, mis tõsine, aga lapselik oli. Ja ta tänas südames iseennast, et ta weel igast tõotusest waba ja ilma ühegi piinawa kahtluseta ja wastikute, ka raskete kohusteta elada wõis. Kuidas suured inimesed neid tundsiwad!

– Aga kui kauaks! Alati nii olla, alati!

Ta hall kleit oli muidu täiesti laitmata lihtne ja ilus, aga tingimata pidiwad selle käiksed uuema moe järele lühikesed olema. Kodus oli see wahest õige hää – kuid põhjusmõttelikult oli ta sarnase asja wastu. Keha on ilusam, kui ta korralikult kaetud ehk alasti – aga miks sarnane häbenemise-wäärt häbelik paljastamine? Kõik need õredad pitsid, mis õe riideid ehtisiwad, oleks ehk ka muidu ilusad, aga Wiira aimas kõige ehtimise põhjuses midagi wastumeelset, libedat ja oma wäärtuse tõsise ärahindamise mahamatmist – sellepärast ei tahtnud ega isegi hoolinud ta suurt riiete ilust ega wälisest uhkusest. Ta arwas, et must ülikond kõige peenem on – selle järele kujunes ta maitse lihtsaks ja weidi isesuguseks. Sarnane ehtimine oli ka päälegi naeselik, koketeriw ja kõigest sellest üle iseenese juurde oli ta jõudnud – aga edenemise arenemisetee on pikk ja waewarikas – täiuseni ei wiiks teda terwe elu. Kes teab, mis ta kõik käest ei pea weel ära andma, määrane õigus teda oma õigusest ei sunni, nagu ta arwab, lahkuma. Parem on surra, kui kahetsemisewäärilise seisukorraga rahul olles asjata elada. Pikkamisi selgiwad mure ja häda, waewarikas elu ja uhked lootuslikud ideed ta hinges. Igapäewsusest, mis enne nagu hall tihe wõrk end tema ümber mässis ja kus mõistus kannatas udu waatepiiril – tungis ta wõidurikkalt läbi uute mõtetega, uude ilma...

Ta nägi meeste– ja naesterahwaid, keda nende oma elu nemad ise õnnetuks teinud. Ja ta nägi wanu inimesi, kes noorelt paljugi lootnud ja ootnud oliwad elust – aga wäsisiwad ja ei teadnud midagi pääle imeliku usu, et see kõik nii just olema peab ja taewas nende päralt on, et jumala-õnnistus kõikidel loota on maa pääl. Wanade päralt on minewik, nemad on kadumise külma surma lapsed, kuna nende mälestus ajajooksul pimedamaks ööks muutub... Aga tulewiku heledatel päewadel nägiwad nemad weel surresgi noori wõitlewat oma elu eest, mis nii, nii suur ja nii lai, wõimus ja igawene on! Wiira meelest oli, nagu ei saaks nad elust ega enestest õieti aru. Iga pilk elusse näitas talle, et nemad teda ei mõista ja ta käis oma teed – üksinda eluteed.

Aga ta oli elust mõttekujutuse loonud ja talle nimeks pannud: minu ideal! Sest ta tahtis täieliseks inimeseks saada; ühtegi usu ega kombe piiri ei pidanud ta enam makswaks, mis tema ainust wabadust ära rööwida püüdsiwad. Ainult ühte inimest oleks ta usaldanud ja armastanud, kes tema sarnane oleks! Nende tundmused aga oleks ühised ja puhtad, kui sinine taewas täis igawest rahu – nende juures selginud elu-saladuses asub õnn ja julgus – ning usk, mis nad siis omale ise looksiwad. Ja elu on ka siis ehk parem, täielikum.

Wiira waatas kord weel pääd selga wisates nende pääle, kes mahedasti juttu puhusiwad ja ei teadnud, et naesterahwas sarnast mahedust ja pääliskaudsust tulewikus rumaluseks peab – aga nüüd on see weel talle eneselegi õige tume, tal on ju waba mõtlemine ära keelatud! Ja Wiira arwas oma õe näos midagi nägewat, wõi paistis see talle mõttes nii ilus, et õde talle isegi kord ütlema saaks: Sinu tee on õigem, sellepärast on sul ka parem elada. Ja ta läks weel kord enesega täiesti rahul olles peeglist mööda. Siis tuli ta kööki, kus ema akna all istus ja kõige hingega laudlina heegeldamisega tegemist tegi, ega teda mitte sugugi tähelegi ei pannud, kui ta wälja läks ja ukse enese järel tasakesi kinni tõmbas.

Wäljas paistis õhtune päike küllalt soojasti ja taewas helendas sel walgel kullakarwa-sinine. Aias wastu kõrget oru kallast oliwad puhkewad toomingad, mis nii kangesti meeldiwalt, aga ühtlasi uimastawalt lõhnasiwad. Iga puu ja teerada oli siin Wiirale tuttaw juba lapsest saadik. Kewadel tegi ta aias teesid ja armastas igaühte uut kaswukest. Aga wärskes haljuses oliwad nad nüüd nii kauniks ja toredaks paisunud kaswades, et kõiki ära tunda ei wõinud. Ta oli siis palju lillesid külwanud, mis nüüd kahe wäikese peenra pääl juba üles tõusnud oliwad – rõõmsad helerohelised wõsud igalpool. Lootust-ärataw töö, rõõmus aednik.

Wanad kased warjasiwad teda oma allapaenduwate okstega – ka nemad tundusiwad kewade järele lõhnawat ja noortes okstes oli kohin ja see tundus nagu elaw ja waigulõhn täitis õhku meelepäralise wärskusega.

Tasa heljusiwad walged pilwed kõrgel. Jahe kastepisar langes lehtedest ülewalt tütarlapse palja käewarre pääle, see oli nii puhas ja karske.

Aga kerge lendaw õhtutuul tuli wäljade päält ja silitas meelitawalt ta tõmmu juukseid.

Ta jäi wilus põõsaste keskel seisma, waade kaugemale pöördud, kus üle rohendawate wäljade päikese-walgus õhkus ja eemal mäe taga metsa ladwad õhtu ootel kumasiwad. Ja päike hakkas õhtule wajuma hõbedase järwe kohal, mis kõrgete mägede wahel seisis ja kaugemal kääru taha kadus, aga mitte otsa ei lõppenud. Suurem järwe osa oli sääl mäe kääru taga, mille wastu teiselpool kallast kõrge kingu otsas muistse kindluse warem oli, mille osalt piiratud müürid purustatud ja kadumisele pühendatud õhtuwalguses kui aralt seisiwad. Ja imelikud aimdused täitsiwad tütarlapse meelt, kui ta nende pääle waatas – misgi kurb ja rõhuw tundmus asus nende pärast ta südamesse.

Ta waatas kaugemale, kuhu üks lõokene kaugemeelselt lauldes lendas ja wiimaks horitsondil keset sinawat udu ära kaugele kadus. Kaua kostis weel waba linnukese laul tütarlapse kõrwu ja ta igatsus käis sellega kaasa. Kaugele! Ei tea, miks see mõte teda nii haawas. Aga misgi tugew iha ärkas ühtlasi tema südames ja tal tuli keelmata tung ka wabaks saada kui lõokene õhus – et kaugele sõuda – kaugele...

Lootus aga ahwatles teda sinna suuremasse, wabamasse elusse, kaugele ilmawiirele, kus kõik salaldaw ilus õnn ja igatsus wärises ja wirwendas. Aga siisgi oli kahjugi lahkuda praegusest waiksest, lihtsast elust ja oma mõtetest, mis nii läbipaistwad ja selged oliwad – lapsena kodus.

Õhtupäike kullatas kaaris laialist lokkawat luha ja wirwlewat jõe wett ning kaugemal mustrohelisi põldusid ja sumawat metsa, kesk laulwat õhku...

Silm wõis jõe õige perspektiwi, rohendawa sirge pilliroo õõtsuwa loa-wõsu ja päikesest punendawate mäekallaste pääl, mille tippude juurde walged pilwed kõrgel nagu luiged randa jõudsiwad ja sinna puhkama jäiwad – wälja puhata ja imeda enese sisse särawat walguse ilu.

Päike kallas sätendades õhtule mäeharja kohal, – aga madalikkudesse asus juba tine ämarus ja nende kohal asuwa rõske õhu läbi sähwasiwad wahest kuskil üksikud kiired ja heledad walguse jooned warjude wahel, mis iseäralik ilus paistis lagedal maal.

Wiira oli käed kõrwale wajuda lasknud ja waatas ikka, kuigi hooletult, aineti kaugele. Pää kohal ta kuulis lehtede ühetasast kohinat ja see oli salalik, meelitaw. Ta ise aga unistas oma elust ja kuulis tasa salaja ta wäsimata kirglist sosistamist, mis ta hinge wõitmata täitis ja teda erutas.

Ta lõi oma ilusa tõsise pää püsti ja waatas imeliku rahuga. kõige selle pääle elades, – tal oli uus mõte tulnud ja see oli nõnda tore ja suurepäraline.

– Punawat päikest mu palgele – et ma kõike tugewat, ilusat ja lootwat näeksin maailmas – ja oleks elu mul ikka kui kewade ja päikesepaiste! Et woolaks jõud punase wulisewa kullana mu südames – kuni ma teda tarwitada tahan, mõistuse kasuks – edenemiseks elus. Nii on õige elada – hää!

Õhtu jõudis ja kustuwas walguses paistis ilm ilus. Kaugel näis sinine taewas punawat. kui põleks ta, leegitseks.

Puude pikad warjud langesiwad alla orgu, kus niisket külma ojast õhkus ja udu tõustes wärises...

Wiira tuli, õitsewad toomeoksad käes, tuppa, kus nad kahekesi õega elutsesiwad. Ta asus töö juurde. Tarwis oli kord järele waadata, mis tehti. Homseks pidi õppima. See sündis õe juhatusel, kes minewal aastal gümnasiumi VII. klassist wälja oli astunud ja nüüd teda ja wäiksemaid lapsi kodus järele aitas. Kõik, mis ta õppis, oli kord juba läbi loetud ja sellepärast kergelt arusaadaw. Sügisel mõtles ta eksami teha, kõrgemasse klassi, wist kuuendasse sisse astuda. See juba läks iseenesestgi mõista hästi, mis mõeldud.

Koolis sai küll waba tegewus palju piiratud wist ja ta kahkles, kas mitte wäljast eksamit anda. Wanemad nõudsiwad kooli astumist. Aga linnas elu ei meeldinud, mis siis tingimata tuli, Wiirale mitte põrmugi. Wabadust ihkas ta üle kõige!

Oli wist päikese loojamineku-aeg ja mahe ämarus täitis wäikest ruumi, kui Wiira töö juurest lahkus ja igawa raamatu kinni lõi. Püsti tõustes märkas ta, et laual üks uus, pruunide kaantega raamat oli, mida ta weel ei olnud näinud. Ta tegi raamatu lahti – see oli „loomuliku elu saladused!“ Ta luges juhtumisi ühest kohast natuke – see oli halwas asjakohasuseta maotus keeles ja wenitatud, kõdistawate mõnulausetega kirjutatud – eemaletõukaw wastik toon ja läila loomuwastane kujutamine haawas teda ja ta lõi raamatu laksatades kinni ning tõukas ta siis ühes oma mõtetega enesest ära eemale!

Ta hakkas äritatult mööda tuba edasi-tagasi käima. Pildid, mis enamasti ilusaid naesterahwaid ja uue moe järele riides inglisi seintel kujutasiwad, wihastasiwad teda päris. Isegi wana armas toakene oli talle praegu sellepärast, et need rumalad ja ilma mõtteta piltid ta seintel rippusiwad, õudne.

Aga mis läheb õieti korda temale teiste maitse, arwamine? Tema hing ei ole teiste oma sarnane. Nad on wist küll kõik ainult mehed ja naesed – tema on üksinda inimene! Tema tundmused on teistsugused.

Ta luges raamatuid, iseäranis palju wiimasel ajal – ja mõtted tuliwad nendega ühtlasi. Sääl oliwad „naeste peeglid,“ „looduse kuningad“ ja see „loomulik elu“ – õieti kõik loomuwastane ja temale pahandaw, läila. Inimesoo häbipuna aga käis temast palawalt üle ja tõde ilmus tema ette alasti häbita liiderliku naesterahwa kujul!...

Siis tundis ta enese sellepärast koguni õnnetu olewat, et ta naesterahwana oli sündinud! Alles raske wõitluse ja piinawa kahtluse järele oli ta enesele selge teadmisega rahu saanud ja tundis, et ta inimene on.

Tema arwates pidiwad meeste– kui ka naesterahwad puhtad, waimliselt ja kehaliselt ühesugused olema! Aga missugune wahe ja pinguletõmmatud piir oli nüüd nende wahel! Ja wäärtuste hindamine!

Wõib olla, tema seisis oma ilmawaatega nendest kirjudest kombe ja morali reeglitest kõrgemal ja waatas julge iseteadwusega üle aja! Inimene loob oma aja.

Ta oli oma igatsusest sümboli leidnud ja talle näis, nagu wõiks ka üks teine, meesterahwas, sellepoolest temaga ühesugune olla – ainus, keda ta usuks! Ja ühine on neil armastus inimese wastu kõigi tundmuste täiuses...

Ühine on neil usk elu mõttekujutuse järele.

Wiira läks, kui paraja aja arwas olewat, theed jooma ja kadus siis kodust mahedal, sumedal õhtul äragi. Ta läks puude warjus aiaäärt mööda edasi ja unistas ühest ainsamast ilusast kewadeööst, kus ta oma sõbraga kokku juhtuks ja siis läheksiwad nad kahekesi lootes kaugele, nagu nõiduse loori all warjatud ilma, mille looduse wärske rikkumata kewadetundmus ja kaunis, pühalik elu, paleusline kõrgus ainult üksinda neile mõistetaw on – puhtas armastuses.

Ehaajal oli ilm weel kaunis walge ja ei läinud ka enam palju pimedamaks ööselgi... Kaste oli maha langenud ja õhk oli jahe. Luha ja oru kohal, kus jõgi waikselt kohades edasi woolas, tõusis udu üles ja kaisutas rohendawaid mäekaldaid ja mähkis põõsad oma pehme loori sisse.

Wiira astus tee päält kõrwale puude warjust wälja ja pööras tallatud rada mööda heinamaale, mis mäejalal lepiku ääres ahtakese joonena edasi ulatas.

Rohi oli kaunis suureks kaswanud ja oli kõik kastest märg, mida roheline loodus ka ümberringi häämeelega januselt enese sisse imes...

Lokkaw lepik kohises waewalt. Õhtutuul rauges ja kadus kaugemale. Mäe taga põlewad ehawiirud kustusiwad ka pea ja nagu terwituseks ööle nikutas üksik puhmas kesk paisuwat põldu mäe otsas oma pääd alla oru poole, mida ämarus warjas... Öö oli mahe, õhk magus.

Wiira käis kõrget perwe pidi, mis mäe jalal oli ja kuni alla järwe äärde ulatas… Ta jõudis lepiku otsa ja mõtles praegu ühest kingust üles sammuma hakata, kui ta enese ligi äkitselt meesterahwa häält kuulis, mis kaunis toorelt-pilkawalt kõlas.

– Tulge siia, preili! hüüdis üks mitte kõige usaldawamalt nendest, kes õige mitmekesi künkal kiwide otsas istusiwad ja teda waatasiwad, naersiwad.

Need oliwad külapoisid ja Wiira ei tundnud neist ühtegi ning hakkas kartma, ilma et isegi oleks teadnud, mispärast. Ta sai äritatud ja wihastas niisuguste inimeste üle. Tuletas siis kahetsedes meelde, et nad harimata on.

Ta pööras tagasi ja siunas iseennast, et rahwas talle nii wõõras oli. Tuldud teed läks ta esiti ruttu jälle tagasi – kuid nagu järele mõteldes wähendas sammude kiirust.

Kelle eest ta õige põgenes ja kuhu tal rutt oli? Ainult kahju, et neid inimesi ei näinud, kes teda huwitasiwad. Ei tea, mis otstarbeks oliwad inimeste wahele külmad ülepääsemata müürid ehitatud – ja need oliwad nimelt tütarlapsele ka igalpool takistuseks ees... Tihti, kus just eelarwamised häwitatud, oli lugu seda halwem, wahekord seda wõõram ja inimene tundis enda nagu mõnes kindluses wangis olewat, kust teda ka eluajal wälja ei lasta.

Nii waatas ta nüüd noorelt elu pääle juba oma seisukohalt ja oli kindel selle arwamise juures, et ta mitte wäga ei wõinud eksida. Kitsas oli igal pool inimesel.

Ta waatas ümber ja sai aru, et ilm oli ka pimedamaks, nagu kurwemaks muutunud ja eha näis täiesti kustunud olewat wõi kumas teiselpool mäe warju waewalt weel. Weretaw kuu oli eemal metsa ääres juba tõusnud ja nägi wälja kui oleks kauge tulekahju-kuma olnud. Järwe pinnal paistis ta walgus nagu kullakarwaline joon ja jõe pääl wirwendas ja wärises läige.

Tütarlaps oli kodu ligidale jõudnud ja tundis rinnas magusat wäsimust ja katsus oma hõõgawaid põski. Säälsamas oli lepikus nagu iseäralik kahtlane kahin kostnud ja ta oli õige ruttu sellest mööda astunud! Kuigi õhtu wilu oli, tundus tal siisgi üleüldse palaw olewat ja hingamine oli ka raske, katkeline.

Wiira ümber heljus walge udu ja taganes ära kaugele. Ta seisis tee ääres ja kuulas, kuidas jõgi aga kohinal üle kiwide weeres ja laened wastu oru kallast laksusiwad... Näkineitsi laulu wõis kuulata – nii tasasel öösel…

Eemal tee pääl oleks pimeduses nagu midagi liikunud. Jah tõesti, säält tuliwad kaks inimest ligistikku ja kõnelesiwad tasa isekeskis midagi – millest Wiira oma õe ja kooliõpetaja ära tundis. Ta astus kõrwale puude warju, kuni nad mööda läksiwad, siis hakkas ta koju sammuma.

Jällegi liikus pimeduses midagi ja aia nurga juures silla käsipuude kohal seisis üks inimene ja näitas teda nagu ootawat.

See oli tuttaw koolipoiss, kes teda enne argselt õhtul wälja jalutama oli kutsunud. Tütarlaps ei kartnud teda mitte sugugi, waid wõttis terwituse rahulikult wastu ja küünitas oma käe sõbralikult tema poole – nii tuttaw ja omasugune tuli teine temale ette. Ilma et ta sõbralikus ligiduses tähele pannud oleks, seisis ta käsi kaunis kaua teise soojas pihus. Nad waatasiwad üksteisele wähe aega terawasti otsa ja tütarlaps ei teadnud, mis ütelda, ning oli wait.

– Kas teie ammu ju wälja olete tulnud, kas kaugel käisite?

– Mitte kuigi kaugel. Sedasama oru kallast alla-poole natukene maad – läks juba pimedaks ja pöörasin tagasi.

– Kas teie siis ka midagi kartsite?

– Ei küll just – hirmust ei hooli ma palju – aga karta ei ole ju kedagi muud kui inimest.

– Waimusid teie ei usu – eks?

– Mitte sugugi – aga wahel ööse nagu kardan siisgi, ei tea mispärast – see on juba were sees – päritud omadus wist.

– Nõnda küll arwan mina ka. Kas teie praegu üksi wäljas olete.

– Ma ootan õde, see läks kedagi koju saatma. Ta tuleb wist pea tagasi.

– Wahest teil hakkab külm, olete õige kerges riides, siin oru kaldal on rõskem õhk.

– Ei tee wiga. Siin on kõige ilusam. Iseäranis tore on silla pääl suure wee jooksmise ajal nii warajasel kewadel seista ja waadata, kui wäike jõgi rahus tõuseb ja ruttu woolab. Ka järwe jää mürin on siia kuulda. Kewade on kõige toredam!

Ja nad seisiwad ja waatasiwad ämaruses üksteise otsa ja nende pilgud sulasiwad ühte. Nii ilus ja selge oli kewade ja täiskuu lendas kõrgel roheliste puude ladwul läbi walgete udupilwede wõi lendasiwad pilwed sedawiisi.

– Öö on iseäranis meelitaw ilus. Kas teie ei tahaks mitte seda teed edasi wähe mind saatma tulla – ma wist lähen ka ära koju.

– Täna mitte – wist homme.

See sõna wilksatas Wiiral peaaegu nagu wastu tahtmist üle huulte. Aga sellejuures waatas teine nii armsa

Sisukord