K.-Ü. „Looduse“ 1927. a. romaanivõistlusel II auhinnaga kroonitud

 
TUULEARMUKE

 
BETTI ALVER

 TUULEARMUKE

 Romaan

 K.-Ü. „LOODUS“, TARTUS

 
K. Mattiesen’i trükk, Tartus, 1927.

 
1.

 Konservatooriumist tulles silman haigemaja ees puiesteel jälle sama poisikest. Iga lõuna kõnnib ta sääl pruuni koeraga edasi-tagasi, näol sügav tõsisus. Vaatab oodates haigemajale, mille uksest kell kaksteist kõrge hallis mantlis mees astub, lapse käekõrvale võtab ja parki sammub.

 Nüüd langeb mõlema silmist minule vaid pikk, uuriv vaade, kuna esmakordsel kohtamisel laps valjusti karjatas ning päranikistud niiskeil silmil, laotatud kätega mulle vastu jooksis. Ka mees seisatus hämmastunult, näol mingi teadvusetu küsimus, silmis rõõmusädelus.

 See kestis ainult hetke.

 Järgmisel sekundil süvenes mehe suunurgis endine kibedus, näole laskus jälle ükskõiksuse mask.

 Lapse silmis aga püsis küsimus, kangekaelne ootus. – Mis võis neid mu isikus üllatada? Täna olen veidi hiljemaks jäänud, linnas lööb kell veerand üks.

 Näen, kuidas vanapoolne mees kliiniku uksele ilmub ja laps talle vastu jookseb. Üle poriloikude hüpates hüüab ta:

 7

 
„Tead, isa? Ta pole veel tulnud!“

 Mees astub trepist alla ja vastab midagi tasa.

 Taevas on üleni halliks muutunud, tuul paiskab aeg-ajalt jämedaid vihmapiisku näkku. Puiesteel on täna elutu, eemal logiseb unine voorimehe vanker. Pargi sisemusest läheneb üleni märg müürsepasell, vilistades äärmiselt kõvasti ja valesti „Ahviarmastust“.

 Gert on lapse nimi.

 Kuulen, kuidas mees talle kõvasti ütleb:

 „Ei, Gert, meie läheme koju.“

 Ent laps kordab trotslikult üht ja sama, väikesed jalad trambivad poris ja kõigest jõust rebib ta isa käest.

 „Ootame siis ometi, ootame, isa! Ta tuleb kohe, küll sa näed!“

 „Ole mõistlik, Gert!“

 Ent paluv hääl muutub ikka nõudvamaks.

 Siis märkavad nad mind. Mees haarab kõvemini lapse käe ja pöörab pilgu savisele poisile, kes juba „Lõbusa leseni“ jõudnud.

 Koer ta vasemal uriseb tasa ja näitab hambaid.

 „Isa, isa, kuule, isa,“ räägitakse mu selja taga vurinal – „kuule, isa, ma küsin nüüd? Eks, ma küsin nüüd...“

 „Ära jookse siis ometi vette! Vaiki, Gert!“

 Pööran imestanult pääd. Üle tõsise lapsenäo veerevad suured pisarad, silmad sinise madrusemütsi all vaatavad mulle laiunult järele.

 8

 
Ah, milline naljakas nööpnina ja see väike nutuviril suu!

 „Väike Gert, mis on sinuga?“ tahaksin küsida, ent pilk karmiltvaatavale mehele sunnib mind vaikima. Miks ta ei lasknud siis ometi lapsel kõnelda, see vana sapine mehekoi? Naeratan korraks lapsele ja pööran ümber. Haaran noodimapi tugevamalt kaenlasse ja sammun kiirelt läbi pori vasemale.

 2.

 Pärast lõunat muutub vihm hoogsamaks ja Eva ei tea, mis igavusest teha. Mähib end suurde punasesse salli, tõmbab jalad toolile ning lehitseb uut kevadmoodide albumit.

 Tulen alla harjutama.

 Lükkan klaveril Eva tantsunoodid ja operetivihud kõrvale ning asun uue raske etüüdi juurde.

 „Lea!“

 „Jah?“

 „Jäta täna see igav harjutus, ma ei suuda seda kuulata! Mängi midagi lõbusamat!... Või parem, tule istu siia akna alla! Missugune kole, kole ilm! Pidi siis just täna sadama hakkama? Kell viis kavatsesime Kloostripargis kohata: Inge, Aksel ja Ohakas. Kui rumal, rumal!... Neist võiks keegi ometi siiagi tulla! Ei! See ilm teeb mu hulluks! Tead, Lea, kui

 9

 
vihm üle ei jää, võtan homme rotimürki – päris tõesti!“

 „Rumalus, Eva! Tahad, mängin midagi ,Dodost’?“

 „Ei. Võtan mürki, ilma naljata! Huvitav, kas ema siis veel mu uuele mantlile vastu sõdib! Ära naera, tahan tõesti surra! Saa minu vanuseks, siis mõistad seda.“

 „Muidugi, muidugi, sellane rauk, sina! Seitse päeva juba kahekümne aastane. Kohutav.“

 „See ei tähenda midagi. Võiksin praegu loobuda kõigest, kõigest siin igavas ilmas.“

 Moealbumile langeb piisk. Tõepoolest, Eva nutab? Maksab siis tänane jalutuskäik seda?... Hm... Ohakas vast?

 „Kae, Eva, milline huvitav kleit! Heleroheline siid korallega. Kui sellega kord kloostriparki läheksid, hakkaksid sind kõik armastama. Roheline sobib sulle ju nii hästi.“

 „Lambake, säärases tualetis ei minda tänavale. See on õhtukleit. Tõepoolest, algupärane! Need voldid küljel ja rippuvad helmed... kuis need küll tantsides kõriseksid – tõesti tore! Ja see siin – ah! Säherdune raske siid hõbepitsiga – jumalik! Leake, see sametmantel läheks mulle pööraselt hästi ja niisugune sirelikarva kübar – või parem see kirju siin brokaatäärega! Hans ütleb, ma pidavat kandma ainult tumedat, aga Harry leiab, ma olevat roosas midagi

 10

 
haruldast. Aga vaata ometi seda kellukesiga mütsikest! Kui kena!“ Ah nii palju, palju uut ja huvitavat sisaldab see kõhukas album! Nii paljugi sobiks Evale, ta heledale sasipääle ja naervatele silmadele, kust kadunud viimne nukrusjälg.

 See kašakleit ometi, see spordikostüüm, see kütkestav mantel!

 Mis ütleks Nata, mis ütleks Inge teda selles bengaliinkleidis nähes?... Inge teeks suured kadedad silmad ja oleks mitu päeva halvas tujus, Nata istuks kas või kesk tänavat maha, lai imestus hääsüdamelisel näol...

 „Ja võid ainult ette kujutada, Lea: Nata usub, tal olevat klassiline profiil – hahaa! Oled märganud, rääkides pöörab ta ikka külje. Kord küsinud kohvikus keegi Griti kolleeg: miks vahib preili Lipov ikka selja taha? Ja tead, mis Hans vastanud? Preili Lipov on oma kreeka jooned ära kaotanud ja otsib nüüd neid... hahahaa! Mõtle ometi, kus poiss! Pöörane! Kuule ainult: ära kaotanud... kreeka jooned... hahahaa!... See suur lõug ja pikk, pikk nina! Oi, ma ei suuda enam!“

 Eva naerab. Naerab nii, et pisarad uuesti ta silmi ilmuvad.

 Väljas sajab ikka veel.

 Tänaval voolavad sulisevad ojakesed, tinahallid pilveräbalad on kui kinni mässunud kirikutornide tippu:

 11

 
Aeg-ajalt sammub läbi hämaruse lahtise vihmavarjuga möödamineja, hüpates ettevaatlikult üle loikude ja vahuste rentslite. Vihmatorudest jookseb vesi ladinal kõnniteele. Toas levib pimedus, kell seinal tiksub ebaharilikult kõvasti.

 Äkki trepil rutulised sammud ja sisse tormab Inge nõretavas vihmamantlis.

 „Lapsed! Uudis!“ raputab ta oma mantlit, et piisad klaverini lendavad. „Kui te ainult teaksite!“

 Eva on naerust toibunud ja sirutab end mõnuga.

 „Puhh!... Mis siis on, Inge? Tutvusid Orvikuga? Ah?“

 „Orvik? Orvikukene tuleb pärast. Nüüd enne aga üks papiiros. Nii. Fuchs, Feuer! Latsekesed, midagi kuradi toredat!“

 Inge armastab kõrgel istuda.

 Ronib tooli selgtoele ja paneb jalad lauale. Vaatab veidi aega lubava naeratusega Evale ja minule ning vaikib. Süütab siis suure elegantsiga paberossi, puhub suitsu suust ja ninast ning läkastab veidi.

 „Nii siis: suur uudis! Ma ei mõista, kuidas nad ometi rõngaid teevad?... Mis? Kannatage, ma räägin. Also: kolmandal aprillil on Akseli sünnipäev, teate? Hüva. Vaata, Eva: kas pole Lea praegu nagu mõni balsameeritud egiptuse printsess?“

 Eva vaatleb mind teravalt.

 „Mis poolest? Ma ei leia.“

 12

 
„Mis poolest?... Hm... seda ma ei tea, aga Lea, sa oled balsameeritud printsess. Kord kinos nägin üht…

 „Hää küll, Inge“ – Eva on kannatamatu. „Aga uudis?“

 „Noh, kuulge siis: Hans Grit on tragikomöödia kirjutanud, sureliku kirjaniku surematu teose, nagu ta ise ütleb. Võib olla, oli see ümberpöördult... issand, Eva! Oota siis ometi! See on näidend ühest printsist ja kahest kuningatütrest. Prints tuleb riiki, kus elab lesk kuningaemand kahe ilusa tütrega. Üks on balettkooli õpilane, teine matemaatika-professor. Prints sõidab kosja paažide, hoovinarri ja riigikantsleriga ning...“

 „See on ju väga huvitav lugu,“ räägib Eva vahele, „aga Inge, lubasid meile mingisugust uudist jutustada? Kuhu jääb see?“

 „Kannata ometi, ole mõistlik! Niisiis, veel kord: prints tuleb oma saatkonnaga naist võtma, ja kelle kosib ta?“

 „Matemaatiku.“

 „Balleriini“, arvab Eva.

 „Hahahaa, see’p see punkt ongi! Mitte kumbagi. Ema kosib ta. Paksu, rikka, inetu lese. Tütardest läheb professor hoovinarrile ja balleriin kantslerile. Huvitav, mis?“

 Inge võtab uue paberossi ja surub pää põlvile.

 13

 
Eva vahib pettunult aknast välja ning närib huuli. Haigutab siis paar korda tugevalt, tõmbab mahalibisenud rätiku uuesti õlule ja ütleb halvakspanevalt:

 „Lollus.“

 Inge naeratab üleolevalt.

 „Ei ole lollus. Kuulake mind lõpuni ja öelge siis, on see lollus või ei? Meie, meie mängime seda Akseli sünnipäeval, kostüümes ja parukais, mängime külaliste ees. Ja on teil aimu, kelle Aksel kutsub? Minge jooge enne külma vett, lapsed! Orviku, Jüri Orviku enda kutsub Aksel, ja meie mängime Orviku ees! Kuulsite, põrssakesed? Jumal, kuidas me teda nüüd pimestame! Meil on annet ja sarmi – ah lapsed, kuis saab ta olema üllatatud! Taevas, taevas!“

 Inge tõuseb toolil püsti, surub käed rinnale ja karjub, kui oleksime Evaga kurdid:

 „Meil on annet, tean seda! Minul vähemalt. Ja Orvik on jumalik! Jumalik, ütlen ma! Kui tal niisugused rohelised püksid ja pitskrae on... kas nägite teda „Viimses kandidaadis“? Kuidas ta tantsis ja millised silmad tal seejuures olid... oi, lapsed! Istusin teises reas ja mul oli niisugune tunne... ah jumal, lähen hulluks! Öelge, teie armastate ju Orvikut?“

 „Aga muidugi, Inge!“ tõmbub Eva toolil kerra. „Surmani. Missuguses kostüümis ma mängin?“

 Inge tuleb minu juurde ja istub klaviatuurile, nii et kõlab järsk, disharmooniline mürts.

 14

 
„Kui imelik, et meie kolm kõik teda… jäta järele!“ rebib mu vasema käe kõrvale. „Ütle, Lea: armastad muidugi Orvikut?“ „Mina?... Seda klauni? Mine eest!“

 „Mis? Ei armasta? Ei armasta Orvikut? Aga naisterahvas, oled ju hull! Ent see tuleb veel. – Huvitav, kel meie hulgast on kõige enam edu?... Ah, lapsed, mul on juba sellane aimus, et teile selle meelehärma pean tegema – ta vaatab mulle alati nii imelikult otsa – ärge mõistke mind siis hukka!“

 „Absurd, Inge! Tänaval naeratab ta alati mulle. Kolmapäev nägin teda postkontoris, ta vaatas mulle kaua järele!“ Inge kergitab kulme.

 „Nii? Sul on ka selja taga silmad?“

 Eva hammustab huulde ja on väga tõsine.

 „Ükskõik. Oli kuidas oli, aga ta vaatas mulle järele.“

 „Pole võimalik, Eva! Ta eelistab üldse brünette.“

 „Eksid rängasti. Blond on ta maitse!“

 „Aga ta naeratas mulle!“

 „Valetad!“

 „Eva! Tahad tõesti salata, et...“

 Uksekell kõliseb. Tädi tuleb ärist. Halvas tujus küsib ta:

 „Jälle riid? Kes siin suitsetas?“

 Inge seletab midagi Akselist, millele tädi õlgu kehitab ja magamistuppa läheb. Inge jätkab, nagu poleks midagi juhtunud.

 15

 
„Osad jagasime nii: Grit mängib printsi, Ohakas kantslerit, hoovinarriks ei kõlba neist keegi pääle minu. Nad on nii kole puised.“

 „Aga mina? Ütle, mis mängin mina?“ ei läbe Eva oodata.

 „Kannatust! Lea on tantsija, jalgade pärast muidugi. Professor-printsess oled sina.“

 Ent Evale ei näi see meeldivat.

 „See on vist midagi pikas hallis mantlis, torukübara ja prillega? Tahaksin meelsamini Lea osa.“

 „Ära kauple! Saad sulgedega kübara, paruka ja atlaspüksid. Võid rahul olla.“

 „Aga proua kuningas?“

 „Lahtine veel. See peab olema paks ja antipaatiline. Minupärast mängigu kes tahes, Hans ja Aksel võivad end ka veidi liigutada. Otsigu. Soovitasin Natat, noh see... teate juba... õrn muusikaline hing ... ja korraga sellane šarivari. Ta ei ole nõus. Pole vajagi seda kriksadulli. Nii siis: olete nõus?“

 „Jah.“

 „Tore. Esmaspäev saate osad ja neljapäev esimene proov. Tead, Eva, mis eila Rennerti juures juhtus?“

 Inge algab pikka ja laia juttu värskest kohviku-skandaalist.

 16

 
3.

 Ülal oma toas leian kaks kirja. Esimene on kasuvennalt, kirjutatud halvale paberile, täis tindiplekke ja vigu.

 Armas Lea, miks ei kirjuta sa siis enam? Tule varsti Turvastele! Täna parandasin sinu pingi ära, oli päris mädanenud juba. Ja postid viltu. Tegin uue kasepuust istme ja vedasin rannalt käruga liiva. Homme hakkan paati värvima ja lähen Roimarajale uute aerude järele. Vanaema ootab sind väga ja ta selg valutab ka ühtepuhku. Iseäranis enne vihmaseid ilmu. Määrin teda siis tärpentiini ja arnikapiiritusega, arnikapiiritus on parem. Rästapuurid on juba ülal, kõrb lonkab natuke. Veebruari lõpus ostsime uue lehma. Nüüd ei tea me aga, kuidas teda nimetada. Mis sa arvad? Eila käis Lood meil ja käskis Jenoveevaks ristida, aga mõtlen, ta tegi nalja, see on ju väga ilus jutt.

 Tule varsti! Jaan.

 Teine kiri on vennalt.

 Sõidan niipea kui saan. „Maastik“ jäi auhinnata. Saatke raha, manitsuskirju pole vaja.

 Harald.

 Hilja õhtul, kui juba voodis laman ja virvendavasse küünlatulle vahin, tuleb Eva, tekk ümber, jalas sinised

 17

 
vilttuhvlid. Kuulatab paar sekundit uksel, vaatab alla koridori, kuhu köögist nõrk valgus langeb, ja ütleb: „Küll need sääl all kaklevad täna! Kalev on jälle langenud. Isa tahab terve kupatuse edasi anda, ema ootab paremaid hindu. Pöörased!... Maksab sellepärast siis nii ärrituda ja kisendada?“

 „Tead, Eva, Harald tuleb!“

 „Harald? On see võimalik?... Kunas?“

 Ulatan talle venna kirja.

 „Ah kui tore, kui tore, Lea! Ta tantsib jumalikult. On sul aimu, kui noobel ta võib olla? Nii viisakas ja kena, kui polekski su sugulane, vaid keegi võõras, elegantne kavaler. Maalikooli preilid olid mineva talve viimaseni viha pärast kollased, et Harald järjekindlalt ainult minuga five-o’clock’il tantsis. Ah jah, välismaalt tagasi tulles lubas ta mind maalida. Mu jumal küll, ja ma pole veel mõteldagi suutnud, missuguses kleidis poseerida! Mis sa arvad, Lea?“

 „Pole see siis ükskõik?“

 „Pöörane! Nagu näen, pole sul maalikunstist aimugi! Kui palju tähendab kleidi lõige, värv! Lasen end milleski kerges, heledas, näiteks mu hiinakrepp kleidis maalida, juustes ja käes õunapuuõied, silmis säärane unistav ilme,“ Eva võtab öölaualt peegli – „ma nimetaksin selle pildi „Hommikuks“ või „Kevade ärkamiseks“. Poseeriksin aga oma tumepunases sametkleidis, süles vaagen verevate õunte ja kirsimarjadega

 18

 
– nägu kurbtõsine, suunurgis kannatus – vaata! – mis nime annaksid sellele maalile?“ Eva kivineb oma kannatusrikkasse poosi.

 „Mina?...Nimetaksin ta „Kõhuvalu liigsöömisest“.

 Eva vaatab mulle imestanult otsa, taipab siis ja puhkeb heledasti naerma.

 „Ah sina, balsameeritud printsess! Või niisugune oled sa?“

 Muutub siis äkki tõsiseks.

 „Lea, pean sulle midagi tunnistama. Enne aga annad ausõna, et seda kellelegi ei ütle. Jah?“

 „Hää küll. Ausõna.“

 „Aga sa vaatad nii imelikult, Lea! Sule silmad, palun! Ah, seda saladust kannan enesega juba kaua, kaua. Ei, ma ei söanda sulle seda siiski öelda! Hihihii! Anna ausõna, et sa enne silmi ei ava, kui ütlen!“

 „Kestab see proloog veel kaua, Eva? Kui jah, siis ütle, ja ma ei ava silmi enne homme hommikut.“

 „Ei, ei! Kohe! Oota ainult veidi!“

 „Hääd ööd!“

 „Üks, kaks, kolm! Armastan Haraldit. Nüüd tead seda.“

 „Rumalus, Eva! Sa ei usu seda ometi ise?“

 „Palun väga, miks ei võiks ma Haraldit armastada?“ küsib Eva haavunult. „Sellepärast, et ta sinu vend on, mis?“

 19

 
„Aga ma ei mõista, Eva! Vaevalt mõni tund tagasi vandusid ometi, et seda näitlejat armastad, alles hiljuti veel jumaldasid professor Režinskit, minevaasta, mäletan, kirjutasid armastuskirju Harry Ohakale?“

 „See ei ütle midagi. Ei suuda sa seda taibata, et korraga mitut võib armastada? Ja õigust öelda – pääle Haraldi ei armasta ma praegu kedagi tõsiselt. Need taevalikud lokid, mis tal ometi olid!“

 „Iga kolme päeva takka laskis ta neid Harti juures uuesti põletada.“

 „Aga Lea! Tõesti? Põletada, kes oleks seda uskunud? Kuule, aga sa pole ka põrmugi õelik!“

 „Tean, tean. Mul puuduvad ju üldse kõik õelikud, sõbralikud ja täditütrelikud omadused! kuulen seda iga päev enam kui vaja.“

 „Harti juures käis ta, ütlesid?... Ah, tunnen, tunnen teda sellest! Hart on kõige moodsam ja tema soeng maksab ikka enam kui teistel. Tead, Hellmutil on üks katoliiklane apteegis, kes...“

 Küünal paiskab seintele kõikuvaid varje. Nõrka vaha lõhna levib toas. Kauged, ammu kahvatunud mälestused ärkavad selle silitava lõhnaga. Jõulud kodus, lumisel rannal, ema, väike-Raldi, Jaan... Väike- Raldi on linnast koju sõitnud, suureks, pikaks kasvanud, nii et pintsak lühikeseks jäänud ja punetavad käerandmed käistest välja vaatavad. Uhke on ta nüüd oma kirju mütsi ja läikivate saabaste pääle. Jaaniga

 20

 
koos hellitavad nad Lead, veavad teda kelguga liumäele ja nikerdavad võidu puunukke. Jaani nukud said ikka kujukad ja siledad, Raldi omad olid aga vormitud, viletsad puutükikesed. Ent Lea armastas neid ebaõnnestunud kujukesi, vast rohkemgi kui teisi.

 Kui Raldi jälle ära sõitis, istus ema köögiakna all ja vaatas suuril silmil lagedale lumeväljale. Küllap’ ema teadis, et ta enam oma punasuulist Raldit ei näe.

 Lea pani pää ema sülle ja tundis, kuidas suur valu temagi südamesse valgus. Ja kõvasti-kõvasti võttis ta ema ümbert kinni.

 Kui Raldi kevadel jälle tuli, polnud ema enam. Vanaema askeldas vaikseis kambreis, Raldi hulkus sihitult rannal, Jaan kuivatas nuuksuva Lea silmi, omal tedretähelisil põsil suured, ümmargused pisarad.

 Möödusid üksluised, külmad aastad, täis undavat igatsusvalu ja peidetud ootusi. Kasvas Lea, muutudes ümbruse käte all trotslikuks ning kalgiks. Raldi sirgus, ja ikka võõramaks ja kaugemaks moondus ta.

 „Kas sa siis ei kuule, Lea? Üks Harti õpilasist sai jalgadevõistlusel esimese auhinna.“

 „Ja, ja.“

 Ning nüüd tuleb Harald jälle tagasi? Miks ei ole ta enam endine? Miks on temas nii palju, palju kibedat pilget ja valet?

 „Ole ometi avalik, Lea, ja ütle: keda armastad sina? Vannun, mitte keegi ei saa seda teada!

 21

 
Võid mind usaldada, tõesti, Lea! Ütle, keda armastad?“

 „Jäta mind, palun. Ei armasta kedagi. Pääle iseenese, muidugi.“

 „Soo? Pole ilus sinust. Kuid keegi meeldib sulle ikka vähemalt. Enne meeldib, pärast hakkad armastama. Mulle meeldisid alguses Harry ilusad käed. Oled tähele pannud ta käsi? Kitsad ja õrnad, küüned läikiv-roosad, lumivalgete äärtega. Professor Režinski kandis iga päev ise kaelasidet. Ja kõik olid nii maitserikkad, et tahtmata tema isikust huvitusin. Lea! Enne ma siit ei liigu, kui sa ei ütle, kellele sümpatiseerid!“

 „Jäta! Turvaste Jaan on mulle sümpaatlik! Mine nüüd minema!“

 „Mis see oli? Turvaste Jaan?... Hahahaa! See tedretäheline hirmutis? Jaan!... hahahaa! Võiksin end surnuks naerda! See pole ju üldse inimene, vaid kloun, karikatuur – ei, tore nali!“

 „Siin pole midagi naerda. Mine ometi kord, kas sa siis ei kuule?“

 „Lõhki pidime end emaga tookord suvel naerma! Ta hellitas sind ju kui päevast pardipoega! Kui abitu, kui naeruväärne ta oli!... See kuju, see nägu! Kui koer lonkis ta sulle kõikjale järele... prrr!... ma ei taipa, kuidas seda küll kannatasid? Tal olid alati kole totrad silmad ja niisugune rumal mood, ammuli sui vahtima jääda... Päris idioot...“

 22

 
„Vaiki!“

 „Kord istusime kõrvu trepil ja ta võttis mu käe. Issand jumal, missugused käed tal olid! Uu-uu! Suured, punased käpad – hirmus! Küüned puhastamata – oo, koledus! Ei, ta ülemine luuk oli tõesti lahti, usu mind. Idioot igast küljest oli see sinu sümpaatlik Jaan!“

 „Kasi välja! Jaan pole idioot. Kasi välja, kuuled?“

 „Jaan oli idioot ja on idioot. Idioot, idioot, idioot on ta!“

 Kuum viha haarab mu ja teeb meeletuks. Undab midagi ja keerlevad tulised spiraalid, kõvasti, kõvasti surun nüüd hambad su käsivarde, Eva! Tunned, kuis on nad teravad, mis? –

 Kui hele, lõikav kisa maja läbistab, kargan ehmunult põrandale. Mis ma tegin?

 „Hull! Metsaline! Ai!“ sisistab Eva läbi hammaste. „Näed!“ tähendab siis padjale, millele tekkinud helepunane laik. Trepilt kostab samme ja hääli.

 „Mis on? Kes karjus? Mis on juhtunud, rääkige siis ometi!“

 Toetun külmale seinale, poolavatud aknast tungib sisse niisket tuult.

 „Räägi nüüd, Eva!“ karjub minus – „räägi nüüd, et kõik, kõik kuuleksid, milline olen! Lea hammustas, kui hull peni hammustas ta inimeste last, kelle armust elab, kelle armust hingab! Jah, hammustasin,

 23

 
tänuks teie almusele hammustasin mina! Tulge aga, tulge lähemale, puren teidki! Näete nüüd, milline olen, milline mu tänu teile!“

 Ent Eva mässub vaipa ning vaikib.

 Põlevate küünaldega seisavad nad sääl, nägudel unesegane hirm. Tädi pärib vaheta:

 „Mis oli? Kes karjus? Eva, sina? Lea, sina?“

 Eva rahustab ema. Ta tulnud siia kingade järele ja löönud end pimedas ära, muud midagi. Tõesti, muud mitte midagi! Mingu nad aga alla tagasi, hääd ööd!

 Juula, kes kogu aja vargaist ning mõrtsukaist soninud, laskub pahaselt alla. Tädi vaatab veel kord kõik nurgad läbi, paneb akna haaki ja läheb viimaks ometi, vanu hommikutuhvleid järele lohistades.

 „Magab Juula alati, sukad jalas?“ pean mõtlema. „Miks näib tädi nii vana?“

 Eva tõuseb voodist ja astub sõnalausumata välja. Kuulen, kuis kõrvaltoa uks avaneb, Eva haava peseb, kummutis sorib ja midagi kõlisevat maha pillab. –

 Ei, ma ei suuda magada sel ööl!

 Lähen varvastel Eva tuppa. Tuli põleb veel. Eva loeb paksu moodsat romaani.

 „Eva, pean sulle midagi ütlema.“

 Eva paneb romaani kõrvale, toetab pää käele ja uurib mind kaua.

 „Noh, ilus see just polnud, Lea! Ent mine pää-

 24

 
legi, sa veider, ma pole pahane!“ ütleb ta viimaks ja jääb oma sõnade mõju ootama.

 „Ei, Eva, sa ei mõistnud mind. Tulin ütlema, et ma su suurmeelse vale eest tänulik pole, nagu vist ootasid. Võid rahuga tädile jutustada, ma ei karda teda. See on kõik. Hääd ööd!“

 Eva silmis on vihapisarad.

 „Mine, ma ei taha sind näha, sa jultunud tüdruk! Kelleks pead sa mind?“

 Ma lähen.

 Seisan kaua pimedas toas akna all, mille taga sajasilmaline, magav linn. Kirikute ja raekoja tornis lööb kell üks.

 4.

 Professor Drilling pole minuga viimasel ajal põrmugi rahul.

 „Ei, preili Ring, see ei lähe!“ ütleb ta, kui sonaadi patuga pooleks lõpetan. „See ei lähe koguni! Enam tööd, tehnilist korrektset tööd, enam süvenemist ja muusikat! Tõsist muusikat ei tehta nii! Teie löök – eriti viimasel ajal – on midagi võimatut. Järsk ja paindumata. Toon värvita, väljendus loogikata – nee, see ei lähe! Mis on siis teiega? Loodan, et lugu lähemas tulevikus paraneb. Võtke kokku end, tehke, mis suudate – aga nii ei lähe, tõesti mitte!“

 „Rumalus!“ mõtlen. „Vana pole täna lihtsalt tujus

 25

 
ja tahab mind vihastada. Homme on tal kindlasti teine jutt!“ Ja nii ükskõikse ilmega kui suudan, vahin üle Drillingi läikiva päälae toanurka.

 Ent järgmine tund kordub sama lugu.

 Drilling, juba tõsiselt pahane, käib närvlikult edasi-tagasi, pidades pikki loenguid tõsisest muusikast.

 „Milles peitub viga?“ pärib ta mu ees seisatades – „on teil veel üldse tuju harjutamiseks?“

 „Jah. Aga neid sonaate ma küll mängida ei taha!“

 Kuldsete prilliraamide taga välgatab midagi. Professor Drillingi särav kogu – (ta küljes on nii palju hiilgavaid asjakesi, alates uuriketist kuue geeniuspääga ja lõpetades alati niiskete ning sädelevate silmakestega) – see kogu muutub äkki majesteetlikuks ja kurjaks. „Mis?“

 „Aga ma ei saa ju, ei tahagi neid igavaid asju mängida! Vihkan neid. Iseäranis seitsmendat. Ah, härra professor, palun jätame need üldse vahele! Ma ei saa neist ju põrmugi aru. Mõtelge, kui ammu-ammu nad on kirjutatud, kui vanad nad on! Surma ja hallituse järele lõhnavad nad. Kardan sellaseid asju, uskuge mind! Neid mängides näib, kui oleks kogu ilm täis ämblikuvõrku.“

 „Palun jätke rumalused! Mul on kahju, et teie maitse veel sedavõrt arenemata, et selle muusika jumalikus ilus üldse võite kahelda. Nii siis number seitse järgmiseks korraks, palun!“

 26

 
Seda ütleb ta ainult nii.

 Kuidas võivad need värvitud, elutud sonaadid meeldida? Mulle ei anna nad muud pääle õuduse ja tühjustunde. – Võib olla, et kunagi ammu, kui inimeste mõtted ja ihked olid teissugused – võib-olla olid nad siis õigel kohal.

 Ehk suutsid need toonid siis mõnd krinoliinis tusklevat südant etiketi raamesse tagasi suruda, oma külma, graatsilise rahuga mõnd palavikulist tuju taltsutada – võib olla!

 Ent mis puutub see minusse?

 Mina, Lea, olen mere ja väljade laps, mina vajan teist muusikat! Suurt, meelitavat elu ennast on mulle vaja, mida nii vähe tunnen, seda enam aga armastan.

 Ihkan toone, mis kuuluksid elavaile südameile, laule elu salapärasest võlust, ent nüüd pean hingestama viise aastasadade eest liikunud võõrailt olevusilt. Ei, tänan, professor Drilling!

 Mõttetus oleks seda talle öelda.

 Ta kehitaks õlgu, naerataks kaastundlikult ja ütleks:

 „Ärge unustage üht, mu preili: need asjad on klassilised!“

 Klassilised!

 See autoriteetlik sõna lepitaks professorihärra veel palju halvemaga kui need sonaadid.

 Et neid peab jumaldama ja kiitma, on Drillingile sama enesestmõistetav kui aamen issameie lõpus: kõik

 27

 
arusaajad inimesed teevad seda! Kiitis ja jumaldas neid tema õnnis professorgi, rahu põrmule!

 Ja mina pean neid mängima, härra Drilling?

 Hää. Olgu siis nii.

 Ent ma ei tunne neid.

 5.

 Kokkupõrge tädiga ei jää tulemata. Järgmise päeva õhtul kutsub mu magamistuppa, keerab ukse lukku ja peab pika, liigutava manitsuskõne.

 Palub pisarsilmil, ma võtku kord ometi mõistus pähe ja püüdku end vähegi taltsutada. Voolab üle õrnusest, nõretab häätahtlusest, näol higipisarad väsitavast kõnelusest. Silmist piilub peidetud rõõm ja enesega rahulolemine.

 Arusaadav. Kalevi hind on tunduvalt kerkinud.

 „Eval on ju väga piinlik, et ta mulle läinud öö inetust loost pidi rääkima“ – lõpetab tädi Matilde. „Aga ta, hää laps, saab aru, milline vastutus meie õlul lasub!... Ja nüüd loodan, et ma sinuga enam kunagi sellest rääkida ei pruugi – jah? Vaikid? Tähendab, said aru oma süüst? Hääd und, maga rahuga!... Enne astud aga Eva juurde sisse ja palud paari sõnaga andeks, et ka tema selle loo unustaks. Lubad mulle seda?“

 „Ei, tädi. Enne tulgu Eva ja palugu minult andeks.“

 28

 
Aga sellast häbematust ei olevat tädi Matilde tõesti varemini kuulnud!

 Vaatlen ta vihast punetavat nägu ja kärmelt liikuvat suud, millest langeb mu õlule ikka uusi etteheiteid ja süüdistusi, – ning ääretu tusk tõuseb minus. Kuulan häält, mille ülemised kiunuvad toonid vahelduvad madalamate hingeldavate ähkimistega ja korraga tuleb meelde vile, millist puhub konservatooriumi koridori seinale maalitud pungispõskne paan. Fistula panis... seitsmeharuline vinguv flööt! Kuis on mulle korraga vastik see mugav magamistuba, vihane, tüse kogu tumelillas kleidis, pudelikesed ja puudrikarbikesed peeglilaual! On rõhuv kogu see soe, mõnususega küllastunud õhk.

 Olen rõõmus, kui tädi mu viimaks välja tõukab ja üles oma ärklituppa võin pugeda.

 Köögis tikke otsides märkan, et Juula, kes puukastil istub ja saapaid puhastab, musta käega üle silmi pühib.

 Mis on, Juula?... Ah, ei midagi erilist, talle tulnud jälle see Julius meelde ja... ja kas ma ei kirjutaks jälle ühe kirjakese sellele petisele poisile?... Jajah, miks mitte!

 Juula dikteerib õrnusest nõretavaid ridu ja äigab üsna sageli käeseljaga üle näo.

 Kui kiri valmis, algab ta pikka ja laia juttu Juliusest, kes juba lähemal ajal sepikoja ehitavat ja omal käel töötama hakkavat. Kord tahtnud Julius...

 29

 
Juulal on veel kolm paari saapaid ja proua lakkkingad puhastada.

 „Hää küll, Juula! Hääd ööd!“

 „Nojah, hääd ööd!... Jah, et eks Julius tahtnud õpetajale sulaseks minna, aga vana sepp öelnud: Ei, Julius! Selleks oled liiga hää! Niisugune on see Julius, jah! Hääd ööd siis päälegi, attäh kirjutamise eest!“

 6.

 Rumalus, rumalus, ma ei kahetse midagi, mul ei puudu midagi!

 Öö nii tume ja tuuline, Lea nii üksi, nii väike, nii nuk... ah, rumalus!

 Tugev olen, iseseisev olen! Kedagi pole mul vaja, mitte kedagi! Uhke olen ja ei mõtlegi kedagi paluda, kellegi ees painduda! Haa, nii palju jõudu minus, nii palju põlgust mahutab rind, nii palju suuri soove mu aju!

 Surun pää sügavale patja, sulen silmad ja mõtlen, kuis oleks küll hää tädile praegu kuidagimoodi haiget teha, teda näiteks valusalt-valusalt näpistada või jalale astuda, nii et helesinised silmad pisaraiga täituksid. Mitte viha- või haavumispisaraiga – ei! vaid et terav, tugev valu nad laugele suruks.

 Ka Evale teeksin nüüd midagi õige, õige halba.

 Lõikaksin ta uue siidkleidi väikesiks-väikesiks

 30

 
raasukesiks, läheksin aknale ja puistaksin välja õhukesed riideribad, mida tuul kui sinirohelisi liblikaid üle katuste kannaks. Ja Eva vaataks neile järele, tal oleks nii kahju uuest ilusast kleidist ja meeletu viha puhkeks ta silmis.

 Ent kleit on juba pilvis ja tal ei jää muud, kui rinnalevajunud pääga oma tuppa minna. Mina seisaksin võidurõõmsana ja naerataksin vaevalt-vaevalt vasema suunurgaga, nagu Hans Grit, oma üleolekut tundes.

 Ja mitte keegi ei pea mind nukrana nägema, mitte keegi ei tohi aimata, et end nii ääretu üksi tunnen! –

 Homme on pühapäev.

 Enne lõunat harjutan seitsmendat, õhtuks oleme Lipovite poole kutsutud. Ning mina lähen sinna, olgugi, et varemini mõista „andsin, kui vähe mind see seltskond huvitab. Ent nüüd lähen, nimelt lähen, naeran ja tantsin kuni kõik näevad, kui õnnelik-muretu, lõbus on Lea!

 7.

 Kella kuuest poole üheksani riietub Eva.

 Viimaks on ta minekuvalmis ja tuleb alla. Ere elektrivalgus langeb ta naeratavale kogule, külvates kollaseid laike sädelev-rohelisse siidi. Hoolega lokitud heledad juuksed on kuldseks raamiks ta ümmarikule lapsenäole, millel veel värsked puudrijäljed.

 31

 
Pean tahtmata tunnistama: täditütar Eva on ilus.

 „Noh, kuidas meeldin sulle täna?“ pärib ta ja teeb peegli ees paar ebamäärast tantsusammu, silmis küsiv ootus.

 Ei, täna pole mul sõnu Eva imetluseks! Las ootab asjata mu hääkskiitmist. Vaatlen teda tummalt, püüan irooniliselt naeratada ja tunnen, kuidas minus soov tekib, Eva olgu vähem ilus, ta kleit vähem elegantne. Vihastada võib mind see iseteadlik naeratus, õnnelik rahulolemine ta näol, kui ta enese vaatlusse süveneb.

 Surub näo vastu peegliklaasi, nii et ninaots laiaks ja valgeks muutub, ning vaatab omale otse silmi. Võtab väikese peegli ja uurib end küljelt ning selja tagant. Tõstab siis kleidi kõrgele üle põlvi ja vaatleb jalgu, pilgus peidetud tusk.

 Ah need jalad küll!

 Mererohelised sukad sobivad ju nii hästi kleidile ja uued brokaatkingad on kui kaks muinasjuttu – ütle ometi, Lea, see ei tee ju lõpuks midagi, et jalad natuke paksemad kui nad olema peaksid? Paljud leidvat selles isesuguse võluvuse... ja lõpuks polegi nad ju nii kole inetud, eks? Eva küsimus kõlab peaaegu palvena.

 Raputan eitavalt pääd.

 „Kulla Eva, eksid. Väga ebagraatsilised on nad sul!“

 Uhh, täditütar Eva, ei maksa nii vihastuda! Sa

 32

 
ei tea ju, milline lõbu see on, su silmist hävitavaid sädemekesi püüda!

 Esimest korda tunnen rõõmu oma jalgadest. Annaksid palju nende eest, Eva? Mis?

 Kortsus kulmul hammustab ta huulde ja kohendab demonstratiivselt sidet vasakul käsivarrel. Vaatleb siis ükskõikse ilmega poleeritud küüsi ja hüüab kärsitult:

 „Aga, ema, tule siis ometi! Pole sa ikka veel valmis?“

 Ent tädil on veel nii palju askeldada ja otsida.

 „Kohe, lapsed, üks minut!“

 Eva laskub kannataja ilmega toolile ja ohkab. Istun uuesti klaveri ette ning jätkan etüüdi.

 Eva vaatleb mind teravalt.

 „Lea!“

 Vaatan küsides üles.

 „Ära ütle Hansule, et neljapäev Harriga teatris käisin. Ja tead mis: ära parem Hansuga tantsi!“ „Miks?“

 „Niisama... Teinekord ütlen. Ära tantsi, jah?“

 „Ma ei taipa, Eva, miks ei peaks ma seda tegema? Esiteks on ta väga osav, see Hans Grit, teiseks mainisid ju ise, me olevat kole huvitav paar... Kolmandaks on mul täna just tuju temaga tantsida ja neljandaks...“

 „Noh, ja neljandaks?“

 33

 
„Noh, ja neljandaks ei taha sina seda. Too kaalub ka midagi, armas Eva!“

 „Minupärast tee mis tahad, ainult ära arva, et Hansule sümpaatlik oled. Kuulsin ise, kuis ta Akselile ütles: sellane neetud mulatiplika! Tahtsin ainult hoiatada sind, et sa omale asjatuid illusioone ei teeks.“

 „Ah, kuis tänan sind, Eva!“

 „Tuled tõesti selles kleidis?

 „Aga miks siis mitte? Minu arvates pole see ju põrmugi halb.“

 Vaatan küsivalt peeglisse.

 Ent tõepoolest, see mitu korda pestud kleit näib naeruväärselt vilets. Olgugi, et end selles nii vabana tunnen ja seda õhukest, valget rõivast armastan, mis pärit veel Turvaste helgeilt päevilt – annaksin nüüd palju säärase kahiseva ürbi eest kui Eval.

 Korraldan paela õlal ja ütlen:

 „Ei, sel kleidil pole viga midagi. Lihtne ja pääasi – originaalne. Ma põhimõttelikult ei armasta sääraseid tualette nagu sinul. Ja tädi Matilde leiab, ma olevat liiga metsik veel nende jaoks.“

 Eva muigab.

 Viimaks ometi on tädi ettevalmistused lõpetanud ja tuleb saali, seljas võimatu kitsas must siidkleit. Hammustan huulde, et mitte kõvasti naerda, ja vaatlen teda sellase varjamatu arvustusega, et ta ruttu eestuppa läheb.

 Mu jumal, milleks värvib ta ometi huuli ja kin-

 34

 
nitab kõrva taha võltslokke? Hoolimata atlaskingist ja sentimentaalsest kannikeselõhnast on ta endine paks, inetu, naljakasveider tädi Matilde.

 All lööb tugev vihm näkku ja teel tänavraudteeni hädaldab tädi:

 „Jälle vihm! Jeerum, see võtab ju kõik lokid välja!“

 8.

 Lipovid elavad kolmandal korral kitsas, madalas korteris. Eestoas hõljub naftaliini ja märja riide segast lõhna. Suurte kappide, kastide ja korvide vahel on vaevalt niipalju ruumi, et end ringi keerata saab.

 Nata ja Inge jooksevad saalist. Inge hüppab üle korvide Evale kaela ja hüüab:

 „Ruttu, ruttu, kohe algab boston!“

 Eva vabastab end Inge energilisest kaelustusest ja astub ettevaatlikult reisikohvrite vahelt välja. Saalist kostab naeru ja segast jutukõminat.

 Lipovite väike saal on tavaliselt mööbliga üle kuhjatud. Imestades küsin eneselt, kuhu nad täna küll need lugematud lauakesed, kapikesed ja riiulid mahutanud? Seina ääres vestlevad vanemad daamid, klaveri juurde on ring noori kogunenud, mille keskel Hans Grit seisab ja elavalt kätega vehkides midagi seletab. Aeg-ajalt katkestab ta kõnet vali, ülemeelik naerulagin. Kõik tuttavad, ammunähtud näod.

 35

 
Meid märgates vabastab Hans Grit end ringist.

 „Ahaa! Eva!... Suurepärane! Mu alandlikuim kompliment! Ekstranoobel! Sikk!... Seda oled hästi teinud! Öelsin alati, sul on maitset!“

 Ta pigistab parema silma kinni ning uurib Evat asjatundlikult päälaest varvasteni.

 Eva on õnnelik.

 „Tõesti, Hans?... Tõesti?“

 Griti allalaskunud suunurgis tuksub jälle midagi.

 „Kuis võiks see siis teisiti olla? Teiega, Lea, on mul kana katkuda. Palun!“

 Inge vend Aksel algab uut bostonit. Seda pole ma varemini kuulnud.

 Grit seisab oodates, kivinenud oma kummardusse. Tuleb meelde Eva palve.

 Ent Eva on meile selja põörnud ja läheb Ingega lühikesele Harry Ohakale vastu, kes suure vineerkandikuga söögitoa uksele ilmub.

 Ulatan Hans Gritile käed ja enne veel kui märkan, valdab liigutusi muusika aeglane rütm.

 Hans Grit on minust enam kui pääjao pikem. Tihedate, ninajuurel kokkukasvanud kulmude alt vaatavad kitsad pilusilmad kui kaks noatera. Liiga suured, vormitud huuled varjavad tugevaid hambaid. „Sarnased hambad on Turvaste Paukal,“ pean neid nähes alati mõtlema.

 Vasakul põsel punetab mitmeharuline arm kui

 36

 
suur, verev ämblik. Ei, ilus pole Hans Grit põrmugi, ent ometi meeldib ta nii paljudele, keda tunnen.

 „Lea, kuulsite juba minu teosest?“

 „Jah, Grit.“

 „Olete nõus mängima?“

 „Ah, ükskõik! Kui mul aga palju rääkida ei tule.“

 „Ei, mitte mõhkugi! See jääb teistele. Teie eest räägivad plastilised liigutused. Nendega saate hakkama. Üldse sobib see osa teile. Hirvjalgne printsess.. Naeratusest muutuvad pilusilmad veel kitsamaks.

 Tuleb meelde Eva „neetud mulatiplika“.

 „Neljapäev teeme esimese proovi. Mis on?“

 „Mitte midagi.“

 „Lea!“

 „Jah?“

 „Imelik olevus, teie! Teate ka, et täna taevalik näite? Ainult mitte nii apaatiline olla, Lea! Tundub, kui oleks teil praegu pööraselt igav.“

 „On kah pööraselt igav teiega.“

 „Kuidas? Mis? Pean arvama, et...?“

 „Arvake mis tahate, ärge ainult tembutage! Ja teadke, mu käsi pole puust.“

 „Tore. Ekstrapeenike! Mina... tembutan? Kuidas tulete ometi sellele? Millest järeldate, et...“

 „Ah Grit, jätke! See on veel igavam, kui nüüd kaklema hakkame. Haavata ma teid ei tahtnud, teadke seda.“

 „Üht ei või salata, Lea: olete kole algupärane.“

 37

 
„Miks te ei öelnud nagu mõtlesite: jultunud? Tean ju seda, Grit.“

 Hans Grit naeratab ja naeratab. Mida laiemaks venib suu, seda kitsamaks jäävad silmad. Viimaks tungib teravate hammaste tagant vali, poisikeselik-otsekohene naer.

 „Ekstranoobel. Kevad tuleb, Lea.“

 „Jah, ning varsti sõidan ära Turvastele.“

 Midagi sooja, lootusrikast valgub selle nimega minusse.

 Imelik, kõik need kauged inimesed tunduvad korraga omaseina, Lipovite madal tubagi muutub hubasemaks ning Griti suu vähem inetuks.

 Mõttes vaatab ta nüüd üle mu pää ja ei naera enam.

 „Hans Grit, mis kanast te ennist rääkisite?“

 Laiad kulmud kerkivad küsides.

 „Kanast?... Mis?... Ah nii! See õnnetu kana oli lihtsalt õnnelikuks ettekäändeks. Kunas sõidate?“

 „Nüüd on märts... Vahest mai esimesil päevil. Teate, kui on kevad mere ääres... Hans Grit, oleks teil ainult natukegi aimu, palju on Turvastel sireleid! Minu jumal! Hoovis valkjasroosad ja lillad, aias punakad ning valged, oi, millised suured, rasked õiekobarad neil on! Rannatee ääres kasvavad imelikud, väikesed põõsad – äbarikud, ütleb vanaema. Juunikuus pole neil üldse lehti, ainult imetillukesed roosad

 38

 
õied – ja kuidas nad lõhnavad, Grit! Nagu... nagu kuradikesed! Ah, kui hää, kui hää!“

 Ei, ma pole väsinud, võiksin hommikuni tantsida! Pole vaja midagi rääkida, vaikige! Mul pole enam igav. On hää järgneda sellele viisile ja mõelda kodu-sireleist.

 „On teile palve, Lea: tulge homme, lähme...“

 „Minupärast või põrgu, Grit! Ainult mitte kinno või uude tantsugruppi... pole midagi närusemat kevadel.“

 „Nii? Jah, hm... Muidugi. Teil on õigus. Hm. Teate mis? Jalutame homme linnast välja. Tahan teile midagi öelda. Tulete?“

 „Jah, kui midagi leian, mis tädile ette valetada.“

 „Kuidas? Teie? Milleks valetada?“

 „Oh, niisama. Ma tavaliselt ikka valetan talle, see on palju lihtsam. Ta muidu ärritub, vihastub ja... Mulle on see ju ükskõik, ent...

 „Teate mis, Lea? Loa pressime praegu välja. Hans Grit on sellel alal spetsialist. Kus on siis see tädide pärl?“

 Leiame ta viimaks kellegi härraga jutlemas. Puudutan teda õlast.

 „Tädi Matilde, kuule...“

 „Mis? Ah sina?... Vaadake, härra doktor, siin ongi minu õetütar.“

 „Proua Kuusik,“ kummardub Grit – „palun oma õe nimel...“

 39

 
Ta esitab pika, usaldustäratava palve, tädi lubagu mind homme Anna Varviku väikest tütart vaatama minna. On ju õigus, tahtsin seda kunagi isegi teha.

 Vahepääl vaatlen meest, keda tädi dr. Anderseniks nimetab, ja küsin eneselt: kus olen ometi varemini seda kõrget, laiaõlalist kogu ja neid sügavalseisvaid halle silmi näinud? See on umbes viiekümneaastane mees, haiglase näo ning süvenenud kurdudega suunurgis ja nina ääres. Ent kõrge, lai otsaesine on sile ja hoolimata huulte karmist joonest on neis midagi lapselikku. Pabeross ta käes on kustunud.

 „Halloo, Lea! Noobel!“

 Miks karjub Hans Grit?

 Saali tagasi pöördes mängitakse sääl silmategemist.

 „Nii siis, homme kell viis. Aga nüüd istume siia ja räägime paar mõistlikku sõna. Kuidas edeneb asi vana Drillingi juures?“

 „Drilling leiab, ma mängivat nagu saabas.“

 „Mis? Absurd. See on jälle Fürchtegott Drillingi

 idee fiks. Tal pole neist puudust. Ent… võib olla… on ju tõsi...“

 „Mis nii, Grit?“

 „Olge avalik, Lea: armastate kedagi?“

 „Mis puutub see siia?“

 „Aga justament puutub see siia. Sest vaadake: kui inimene armastab, leiab ta eneses uusi võimeid, mõistab kõike sügavamalt. Kui inimene armastab...“

 40

 
„Aga olete siis kõik hulluks läinud? Ma ei kuule viimasel ajal enam üldse muud kui: armastab ja armastab! Mis on armastus? Kus on armastus? Kõik on omale ülesandeks teinud mind sellega vihastada! Te lihtsalt koketeerite selle sõnakõlksuga, kuulete, Grit? Iga päev ise armastus? Palun ärge rääkige mulle enam armastusest, millesse te isegi ei usu!“

 Kui ma ei eksi, naerab Hans Grit ja püüab huuli närides tõsist nägu teha. Naergu, naergu! Naergu terve ilm!

 „Vabandage, Lea! Ma ei tundnud seni teie vaateid ar... selle tunde kohta. Huvitav, kui vana te nüüd olete?“

 „Sada viis ja pool aastat. Minge minema ja paluge Eva tantsima!“

 „Tahate lahti saada minust?“

 „Jah.“

 „Aga homme kell viis. Lubasite.“

 „Tean seda isegi. Hüvasti!“

 Grit tõuseb aeglaselt ja läheb. Peagi näen ta kõrget kitsast kogu tantsijate hulgas.

 9.

 Ah, siit nurgast mitte liikuda, pää vastu seina suruda ja poolavatud silmil kõikuvaisse kiirisse vaadata! Edasi-tagasi liiguvad kirjud kogud, kui tantsuks üleskeeratud marionetid. Roheline nukk sääl on Eva,

 41

 
sidruni värviline, kes vaheta naerab – Inge. Mustvalgeruuduline daam vaatabki tardunud silmil, huulil magus naeratus. On ta alati nii hääsüdamlik, see daam?

 Söögitoast kostub taldrikute tärinat. Nata ema seisab uksel ja vaatleb mõttes külalisi. Tean, ta loeb nüüd võõraid, et kõigile kaetaks.

 Tädi Matilde on oma doktori saali toonud ja ei lase teda enam lahti… vaene doktor!... Kannatlikult kuulab ta lõpmatut juttu, mis voolab merena. Aeg-ajalt naeratab ta, noogutab pääd ja vaatab kella.

 Kus olen seda inimest ometi näinud?

 Tantsijad laskuvad istmeile, ruuduline daam istub klaveri ette ja algab moodsat kahemõttelist laulukest, rõhutades sõnu, mis talle pikantseimad näivad.

 On see võimalik, et daam Petermann homme jälle kooli läheb ja väikesile tüdrukuile ükskordüht ning kurja Kaini lugu õpetab?

 Refräänini jõudes toetab teda terve seltskond ja mürinal kajavad saalis mõttetud-labased sõnad.

 Äkki valdab mind kesk seda ürgavat inimhulka jälle endine piinav tusk. Hää, et siin nurgas hämar ja keegi mind ei näe.

 Esimesele laulule järgneb veel mitu. Siis räägib roosanäoline blond noorhärra väga segase anekdoodi, millest hoolimata palju naerdakse, ja ruuduline naispedagoog tähendab:

 „Fii, Aleksander, oled idioot!“

 42

 
Ent toonist ja pilgust, kuidas seda öeldakse, järgneb, et Aleksander kellegi idioot pole, vaid meeldiv, lõbus kavaler.

 Äkki avaldab keegi soovi, Nata mängigu midagi.

 Viimane tõuseb vaikides, läheb klaveri juurde, sorib vähe aega noodipakis ja ulatab Akselile lehe saatmiseks.

 Terve õhtu oli Nata nii vaikne. Täna näib ta oma pitskleidis veel inetum kui harilikult. Ent siiski on ses kõrges kõhnas kujus midagi meeldivat, kui ta nii klaverile toetub ja viiulit häälestab.

 Aksel mängib lühikese introduktsiooni ja viiul algab oma laulu. Ma ei tea, mis see on, ent ilus kõlab see Nata kõhnade sõrmede all. Tunnen, kuidas viiuli soe, lubav sosin mu hinge tungib, argipäeva varjava kesta murrab, samal ajal lõikab ja silitab.

 Pääseb jälle valla sõnatu igatsus, mis mind mõnd aega juba valdab. Valus ja ühtlasi hää on see seletamatu ootus minus.

 Maailm täis kõlinat, maailm täis virvendavat uudist – otsi, haara! Kuis pakatab südames ootusi ja ihkeid, kui silm kauguses kontuure seletab – ebamääraseid, lubavaid, piinav-uudseid. Ei ole, ei ole õnne! kordab ikka uuesti viiul.

 On, on! On saadanlik-vägev, on jumalik suur õnn! Aiman teda – aiman kui pimestav-eredat valgusjuga suletud laugude taga – otsi ainult, siruta käed ja haara! – Kuis on suur maailm, kui palju teid siir-

 43

 
dub kaugusse, ent milline viib sinu manu, õnn? Milline su nägu, kui lähened mulle? Kuhu pean pöörma pilgu – taevale või maale, kaugele või lähedale? Kus taban su? Või oled juba praegu minus kui peidetud aare, puudub vaid eeldus su vallandamiseks? Kes, kes annab siis võtme – mõte, jumal või inimene? – Ah rutemini, rutemini! Juba küllalt kaua seistud väravate taga, süda kui lühter, täis põlevaid küünlaid, hing köetud aimustest. – Ei tule, ei tule! kordab keegi. Tühjus väravate taga, põlevad alla küünlad, jahtub väsinuna palavikus ootaja. Jääb haigutav tumedus sisimasse, korjub hingele kurjust ja viha kui punast roostet, jääb vilets heitlus enese ning jumalaga.

 10.

 „Lea! Kus on Lea?“

 Avan silmad. Millal lõpetas Nata mängimise? Alles praegu veel kuulsin neid tumedaid, raskemeelseid toone.

 Natat pole enam saalis.

 „Härrased! Kes on Lead näinud?“

 „Halloo! Lea, mängima!“

 Nüüd märkavad nad mind, kuhjuvad nurka, tõstavad mu üles ja viivad kesk tuba heledasse valgusringi.

 „Nüüd, Lea, on sinu kord!“

 „Lase oma repertuaarist midagi kuulda!“

 44

 
„Me palume!“

 Imelik, ma ei näe muud kui virvendavaid laike. Kuis on raske silmi lahti hoida ja valgusse vaadata. Mis tahavad nad minust?

 „Mängi Polishinelli, see on jumalik!“ ütleb must kogu, milles pikapääle tädi Matilde ära tunnen.

 „Või Chopini,“ arvab Eva.

 Kuidas? Mängima pean ma? Nüüd? Neile?

 „Aga magad ju, armas laps!“

 „Ava ometi silmad!“ See on Inge hääl.

 „Ärka üles, unimüts!“

 „Lase midagi kuulda!“

 „Hääd hommikut, printsess Lea!“

 Nad naeravad, et mõlema käega silmi hõõrun. Vaatan abi otsides ringi, ent kõikjal naervad, uudishimulikud näod.

 „Mine, mine, mängi Polishinelli!“ lükkab mind tädi. „Ei, tädi.“

 „Mis? Kui mitte seda, siis muud. Midagi moodsat.“

 „Ah, ei ju! Ma ei taha!“

 „Lea!“

 „Aga kuule, kes võib siis nii tujukas olla? Nii ei saa me kuigi kaugele.“

 See on jälle Inge oma guvernanditooniga.

 „Palume, palume!“

 „Ootame põnevusega...“

 45

 
„Armas Lea!“

 „Kullake, paike, mängi ometi!“

 „Lea peab mängima. On inetu nii tõrkuda. See ei kõlba kuhugi!

 „Ei, Lea, sa pead mängima!“ ärritub ruuduline Petermann.

 „Ja ja, Lea peab mängima!“

 Neile kõigile on see täiesti ükskõik, ainult sellepärast, et ma ei suuda, kiusavad nad mind.

 Tädi punetab juba ja näpistab mind käsivarrest.

 „Lea, sa mängid!“

 „Ah palun, palun, jätke mind! Ma ei saa ju.“

 „Sa ei saa? Miks sa ei saa?“

 „Ei, ei, armas Lea, meie ei jäta sind enne, kui meie palvet täidad.“

 „Tead ju, milline mõnu on sind kuulata!“

 „Ah armas laps, sa ei pääse ju kuhugi, jää aga paigale!“

 Müürina seisavad nad mu ümber, mattes kinni iga väljapääsutee. Selja taga räägib vaheta tädi, ka teised kordavad oma palveid juba masinlikult.

 Kas nad siis ei mõista, ma ei saa, kui nad mu siinsamas tapaksid?

 Inge ja preili Petermann on kui kaks tüütavat kärbest mu ümber. Tunnen, kuidas jõud kehast kaob, viha liikmed nõrgestab ja kurgus midagi kramplikult luksuma hakkab.

 46

 
„Härrased! Ta nutab!“

 „Kuulete, Lea nutab!“

 „Naeruväärt!“

 „Lea, nutad tõesti?... Hahahaa!“

 Jah, ma nutan. Palavad piisad veerevad üle näo, muutes uduseks pilgu ja mõistuse. Ei, mul pole häbi! Keda peaksin häbenema? Surun kõvasti hambad kokku, et mitte valjusti nuuksuda, ja soovin, mind lastagu nüüd kaua-kaua nutta, või muidu...

 „Vahest mängiksid meile nüüd Pisarate sonaati, hihihii?“

 „Mis arvad sest, Lea?“

 Jälle keerlevad pöörase kiirusega tulised rõngad ja kuskil taob kumisev kell. Oodake!

 „Härrased, silmi vaadake! Kaege ometi, millised silmad!“

 „Ai! Mis see on? Kuulge, ta tahtis mind lüüa!“

 „Ohoo, tiigripoeg!“

 Katan silmad käsivarrega, et mitte nägusid mu ümber näha.

 „Näete, kuidas ta väriseb?“

 „Ta on haige! Klaas vett, palun!“

 Nata tuleb, võtab mu ümbert kinni ja me läheme magamistuppa. Hoolimata nutust märkan, et söögitoas laud kaetud ning juustu all kollane taldrik, mis harilikult saalis ümmargusel laual ja millele Nata väike õde Sonja tuttavate nimekaardid laob.

 47

 
Väike poolpime ruum täitub askeldavate inimestega.

 Laskun laiale voodile, surun näo patja ning soovin, nad jätaksid mu üksi. Ent nad ei mõtlegi sellele.

 Kõik peavad mind nüüd silitama ja kahetsema, üksteise võidu vett ja palderjani pakkuma. Mida enam nad hädaldavad, seda suuremaks paisub viha, seda enam valgub silmist pisaraid.

 Ukselt hüüab proua Lipov juba mitmendat korda:

 „Härrased, palun õhtusöögile!“

 Ta on valmis ise minu juurde jääma, ent preili Petermann tõrjub ta kõrvale:

 „Minge, minge, armas proua, mina jään! Tunnen seda... Väike massaaž – ja laps on jälle rõõmus. Siin aitab ainult massaaž!“

 „Ei ei, ma ei taha!“ hüüan läbi nutu. „Minge kõik ära! Minge, palun!

 Kardan preili Petermanni külmi, kondiseid sõrmi.

 ,,Ärge puutuge mind!“ karjun, kui preili mulle läheneb ja kleiti tahab lahti päästa. ,Jätke mind rahule!“

 „Hüsteerik!“ pomiseb preili, puuderdab väikese peegli ees nina ja läheb välja.

 11.

 Magamistoas on hämar, ainult nurgas põleb pühapildi ees punakas tuli. Söögitoast kostub siia vaid

 48

 
nõrka kõnekõminat. Sirmi taga voodis hingab keegi sügavalt ja räägib unes midagi segast, see on Sonja.

 Uksele koputatakse.

 Kardan, see on jälle vanatüdruk oma massaažiga.

 Keegi astub sisse. Pimedas ei näe tulijat enne, kui ta mu ees.

 Dr. Andersen.

 Tõukab vaikides nurgast tugitooli, istub voodi kõrvale ja paneb käe mu otsaesisele.

 „Noh, kuis läheb?“ küsib ta viimaks. ,,Ei maksa nutta, rahunege! Mis ärritas teid siis nii väga? Nägin vaid...“

 ,,Aga... ma ei saa ju... ei taha neile mängida!“

 ,,Nii, nii. Muidugi, muidugi. Rahunege ainult! Te ei pruugi ju sugugi mängida, keegi ei või teid sundida! Ei maksa nutta, tõesti ei maksa! Ärge mõelge enam sellele, Lidia!“

 ,,Ma pole Lidia! Mu nimi on Lea.“

 ,,Õigus, õigus: Lea. Väga õrn nimi. Valutab midagi?“

 ,,Varbad valutavad,“ ütlen luksudes. ,,King on väike. Aga ma lööksin nad maha.“

 „Mhh?“ tõstab ta pääd. „Mis see oli? Süda... lamage ometi rahulikult! On teil tavaliselt hää uni?“

 ,,Ma ei tea... Vist küll, igatahes ma magan. Tahaksin koju, varsti, praegu, kohe! Koju tahaksin!“

 49

 
„Jah, muidugi, silmapilk. Ei maksa vaid nutta!“

 Neelan luksumisi ja hammustan keelt ning huulde, et nuuksumist summutada. Vaatlen läbi pisarate dr. Anderseni. Pool ta näost näib lambikese paistel veripunane, kui oleks sinna õhukest purpurset siidrõivast kleebitud.

 „Tubli, tubli. Kuis tunnete end nüüd?“

 Nüüd on tal isegi juuksed punased. Kuskil lööb ägisev kell.

 „Hästi juba. Palju ta lõi?“

 „Üksteist.“ Äkki küsib doktor, endiselt naeratades : „Millised on teie silmad, laps? Selles petlikus paistes näivad nad kord sinised, kord mustad.“

 Paistan ma talle ka punasena? pean äkki mõtlema. Tõusen põlvili ja vaatan vastasseinal rippuvasse peeglisse. Ent säält ei paista muud kui lai tooliselg kellegi kuklaga ja kaks heledat jalga.

 „Nad on sama hallid kui teiegi omad, härra doktor!“ ütlen aeglaselt.

 Arsti näole tekib kerge imestus.

 „Nii tähelepanelik olete? Ent mina ei mäleta...“ vaikib ta äkki.

 Mida ei mäleta härra Andersen?

 „Ma ei nuta enam, tõesti mitte! Lähen nüüd.“

 „Jah, jah. Elate?... Õigus, Kindluse tänaval. Lähme siis!“

 „Teate mis? Ma ei taha enam nende juurde minna.“

 50

 
„Hm. Teie ei taha?... Noh, olgu. Minge otse ette, ütlen proua Kuusikule, et teid saadan.“

 Kargan põrandale. Dr. Andersen äigab korraks üle mu juuste.

 „Püsti on nad kui inimsööjal!“ ütleb ta ja lükkab siis roseti õlalt seljataha. Tema arvates peab see vist sääl kõlkuma. Vaatan imestanult üles, suu juba avatud märkuseks, ent ta näib nii veider-asjalik, et valjusti naerma pean.

 „Tasem, tasem ometi! Sääl magab ju keegi.“

 „Ah, mis, ükskõik! Teate, teie... hahahaa! Inimsööjal! Lähme nüüd, härra doktor Andersen!“

 12.

 Ka tädi tuleb eestuppa ja mähib mulle oma roosa siidsalli kaela ümber. Ta ei jõua doktorit lahkuse eest tänada ja jutul pole jälle otsa ega äärt.

 „Hääd ööd, tädi! Mul on pööraselt kuum. Võin end nii külmetada.“

 „Ole siis mõistlik, Lea! Tuhat tänu, doktor, astuge ometi, astuge vahel sisse!“

 Väike trepilamp on kustunud. Tunnen eeskoda väga hästi ja võin sellepärast ruttu joosta. Ent alumisel trepil jõuab härra Andersen paar astet ette.

 „Härra doktor, ettevaatust! See trepp on kivist!“

 Ta naerab.

 51

 
„Jah, teil on õigus. Tänan!“

 Öö on endiselt vihmane ja pime. Tundub, kui oleks ilm tuulisemaks muutunud.

 „Kust kaudu läheme?“ küsib Andersen. „Pargist või südalinnast?“ Laterna rohekas valgus langeb ta näole.

 Ah! Nüüd, kübaras ja selles hallis mantlis tunnen ta ära! See on mees säält kliinikust, väikese Gerti isa!

 „Läheksin meelsamini läbi pargi,“ ütlen talle otsa vaadates. ,,Aga säält on veidi kaugem.“

 ,,Hää. Läheme siis pargist. Andke oma käsi, Lea!“

 Tükk aega sammume vaikides tühjal, märjal tänaval. Tädi rätik segab mind. Võtan selle kaelast, mähin kokku ja panen tasku.

 ,,Pange rätik kaela, niiske on.“

 ,,Ah mis! Mul on ju nii kuum!

 ,,Olge mõistlik! Tehke nagu ütlen!“

 „Ma ei taha.“

 Sõnalausumata võtab dr. Andersen taskust rätiku ja keerutab mulle kolmekordselt ümber kaela.

 Aeg-ajalt pudeneb puilt teeraja liivale külmi piisku. Eemalt vilguvad kliiniku kollased tuled.

 „Miks on Lea nii isemeelik?“

 Arst süütab paberossi. Kollakaspunane tuli valgustab hetkeks kõhna nägu ja sügavalseisvaid silmi. Jooned suunurgis näivad veel süvenenumad.

 52

 
„Kuis ütlesite? Isemeelik?... Olen siis seda?“

 „Usun küll. Teie tädi rääkis mõndagi, millest järeldan...“

 Nii nii... Nüüd on tädi Matilde jälle õige laterna süüdanud!

 Mida võis ta dr. Andersenile öelda?

 Et tänamatu ja rumal olen, et poriseil puiesteil hulkuda armastan? Et minust eales, hoolimata kõigest kasvatusvaevast hääd nahka ega korralikku tütarlast ei saa? Et meeleldi tädi armsama tassi maha pillasin, lilla kübara sisse augu lõikasin ja üleeila Evat hammustasin? Illustreeris mu kalduvusi ohtralt veenvate näiteiga, nii et see vana pedant Least suurepärase iseloomustuse sai. Ja nüüd... Ah olgu! Minupärast mõelgu nad kõik mis eales tahavad ja Andersen rääkigu veel kolm korda koolipapalikumalt, mis puutub see minusse? Pole temagi asi, mis teen ja keda hammustan, jätku rahule mind! Olen jah halb ning isemeelik, tädi Matildel on õigus! Teadku, et kedagi, mitte kedagi ei karda!

 „Pole see siis isemeelikus,“ jätkab dr. Andersen – „pole see siis isemeelikus, külmal märtsiööl väljas joosta, paljajalu, seljas vaid teab taevas mis? Ma ei suuda uskuda, et te tõepoolest nii võiksite... Päeval köhida ning palavikus lebada, et järgmisel ööl juba säärast lapsik-mõttetut tuju korrata. Usun, oli ju nii?“

 „Jah muidugi oli see nii! Teen üldse alati, mis

 53

 
tahan – alati, alati! Mitte keegi ei saa mind keelata täna öösi sedasama tegemast. Võtan kingad jalast, kleidi seljast ning jooksen alla. Tuleb siis tädi ja hüüab: pöörane Lea, on lapsik-mõttetu, mis teed! – siis raputan sirelipõõsaid ja visnapuid, et tädi selga terve meri sajab ning ta oma lokkide pärast juba majja jookseb – hahahaa!“

 ,,Ma ei mõista, Lea, miks seda mulle räägite? Teil on palavik. Olete mõistlik täna ja ei lähe enam välja, kuulete?“

 „Teie keelate mind?“

 Dr. Andersen laseb mu käe lahti ja astub ettevaatlikult üle suure vihmaloigu. Arusaadav. Lakk-saapad seemisnahaga.

 ,,Ainult kui arst. Usun, mõistate seda ometi.“

 Jõuame Kindluse tänavale.

 Laternaist paisatud valguses näen, härra Anderseni nägu on ükskõikne-rahulik ja nagu mulle tundub, veidi tüdinud.

 Surun käed sügavamale mantlitasku ja astun otse läbi külmade loikude. Raudvõrega piiratud maja ees seisatame.

 „Siin elate vist? Mäletan, käisin kunagi härra Kuusiku pool. Pean teid üles saatma? Ei? Hää. Jooge klaas kuuma vett ning püüdke kohe uinuda! Paari päeva pärast astun sisse. Näete, kui tihedasti nüüd sajab! Minge siis... ja loodan, et täna loobute

 54

 
oma rännakust poolalasti. On mul õigus? Teie ei jookse enam vihmas?“

 Oi, doktor, kuis olete tore! Miks peab seda kõike aga säärase igava häälega ütlema?

 „Miks mitte?“ vastan samasuguse tooniga. „Täna palju kauemini veel kui muidu. Hääd teed, härra Andersen!“

 Ta kehitab õlgu ja kergitab kübarat.

 „Hääd ööd.“

 Seisan uksel ja vaatan talle järele. Vaatab ta tagasi? küsin eneselt.

 Ent ta läheb pääd pöörmata, veidi küürus. Ladinal langeb piisku trepiastmeile. Sel ööl jalutan kaua aias.

 13.

 Esmaspäev pean voodisse jääma. Tunnen vasakus küljes valusaid pisteid ja ah, kuis on mul kuum! Tädi käib üles-alla, seljas jälle vana flanellkleit, kõrvult lokikesed kadunud. Kohendab patju ning mahalibisenud vaipa, ujutab mu üle köhatilkade ja kuuma soodapiimaga ning näib, ta on unustanud terve eilse loo. –

 Mida oled siia joogi hulka seganud, tädi, et see nii kole maitseb?... Brrr!... Lükkaksin su hää meelega kõigi termomeetrite ja piimakruusega välja, tõuseksin ja läheksin alla tänavale.

 55

 
Ent kui raske on väiksematki liigutust teha, keha on kui täis kive. See vana rumal, igav palavik!...

 Milline ilm täna on!

 Linnas lööb kell üheksa. Kollane hommikupäike silitab vihmast tilkuvaid musti puid, joonistab kuldseid arabeske mu väikesesse tuppa, paiskab kiirtevihke hämaraksjäänud nurgisse.

 Üle sakilise katuserägastiku virvendav valgus, sügav kevadsina. Nii selge on täna, et silm kauguses jälle Nunnetorni nõelteravat tippu seletab. Armas, hää Nunnetorn!

 Mis arvad, tädi, kui õige alla katsuksin minna? Tahaksin hää meelega näha, milline nägu me vanal Kindluse tänaval täna!

 Niisugune, nagu ikka, ütled sa?

 Ei tädi, kuis võiks see olla? Kas sa siis ei näe, et täna kõik, kõik teistmoodi? Ka sina, tädi, näid veidi parem kui tavaliselt.

 – Pean jälle seda koledat rohtu jooma? Uhh, tädi Matilde, saan selletagi terveks! Sa ei pruugiks tõesti nii palju muretseda ja trepist üles-alla käia, tean kui raske see sulle on.

 Vaata, kell käib juba kümnele, oled siis äri unustanud? Pead tõttama, tõesti, tädi! Täna on sind sääl ju nii väga vaja, usu mind, äri on täis ostjaid... Milline päike, milline taevas! Olen veendunud, täna tunnevad kõik tarvidust uue kleidi ja mantli

 56

 
järele... pole see nii? Juula toob juba, mis vaja, mine, tädi! Mine!

 Tädi võtab termomeetri mu kaenlast. 39.4... Ei, ta ei või mind Juula hooleks jätta, olgugi et äris nii mitu hädalist asja õiendada. Vaja Kristjan arsti järele saata. Ta vist lõhub praegu hoovis puid. Juula, mingu Kristjan dr. Anderseni järele!... Prokuröriproua jumaldab teda... olevat haruldaselt osav ja moes praegu, see dr. Andersen.

 „Tädi, ma ei taha dr. Anderseni! Ma ei taha kedagi! Tunnen, olen juba peaaegu terve!“

 „Ära räägi mõttetust, Lea! Näeksid ise, missugune oled! Kristjan, olete teie sääl?“

 „Tädi, tädi, ainult mitte dr. Anderseni, pai tädi! Dr. Sheff näiteks on nii armas... tahan dr. Sheffi!“

 Ent uus arst on millegi pärast tädi Matilde silmis armu leidnud ja päälegi olevat Sheff ajast ning moest. Seda ütlevat ka prokuröriproua. Nii siis, Kristjan, Vana-Puiestee!

 „Ma tiia, tiia toda küll, prouake! Valge maja aia sehen. Miu vend oli sääl kojamiheks, kui veel tohtriärra isa elli. Küll ma ütle, küll ma ütle joht kõik nigu proua soovis, et latske om sängün kui külmavõetu ätsmeke... Nojah, majanummer oli jah katsatõist!“

 „Tädi! Kristjan! Tädi Matilde, kuule siis ometi!“

 Ent tädi sulgeb juba Kristjani järel ukse. Kuulen, kuidas kanged vanainimesejalad raskeis veesaapais tre-

 57

 
pist alla lohisevad, eeskoja uks käib ja sammud üle hoovikivide kajavad. Värava juures räägib Kristjan koeraga ja ajab teda tagasi. Mopi tükib vist jälle kaasa.

 Pöörased, pöörased!

 On’s seda vaja? Ah teie mõistmatud, oleks teil aimu, kuivõrt sobimatu on see, mis tegite! Millist närivat rahutuspiina mu olemisse valasite! Paljas mõte järgnevast visiidist võib mu hulluks teha! Pöörane tädi, inetu, naeruväärne tädi!

 Puhh, palav on mul, võta ära need rasked vaibad!

 Joo ise oma kibedaid vastikuid tilku, mõõda omaenese palavust!

 Olen väsinud nüüd, jäta mind rahule!

 Hää, et kinnisilmi lamades neid tüütavaid õisi su kleidil näha ei pruugi! See on patt, tädi Matilde, sellasel heledal hommikul seda koledat, halli kleiti kanda, kuuled sa?

 Ning tänapäev peab Juula need pleekinud pildid siit välja viima, ma ei suuda neid enam kannatada! Kuis on meil ometi kõik värvitu ja luitunud, tädi! Kas sa siis ei näe, kui maitsetu mu tuba on? Ainustki lille, ainustki mõistlikku vaipa ega eesriiet! Imelik, et ma varemini sellele ei tulnud...

 Ja silmapilk otsi välja mu uus öösärk! Tead, see voldikeste ja viinamarjapitsiga, mille jõuluks kinkisid. Sääl kummutis, kuskil paelte all peab ta olema... Mitte sääl, ah sina küll! Ülal, ülal vasakul! Jajah,

 58

 
sääl! Tänan... Nüüd uus taskurätt Ja punased sukad! Mis, neid ei anna sa?... Aga kuule, ma pean nad saama, siia mu ilusad, läikivad sukad!

 Tädi pomiseb midagi pahaselt ja leiabki viimaks sukad rohelisest karbist.

 „Pean sulle ehk kindad ka andma? Ja kübara?“ küsib ta irooniliselt.

 „Ei, tänan. Ainult peegli ja kammi säält laualt, tahan näha milline olen.“

 Viimaks on kõik korras. Nii!

 Tädi läheb alla. Tolmu pühkima, ütleb ta. Tean aga, ta ei pühi midagi, värskendab vaid veidi oma luitunud välimust.

 Nii halb on mul praegu, pää täis rahutuid mõtteid. Ikka ja ikka uuesti kerkib silme ette pilt: Vana-Kristjan pleekinud kampsunis, vihmast ning tuulest luitunud kaabulotis ja dr. Andersen.

 Olen veendunud, Andersen tunneb midagi kahjurõõmu taolist mu haigusest kuuldes. Kardan silmapilku, mil ta mu voodi ette astub, üleolevana-targana mõne haavava märkuse teeb. On ometi loomulik, et ta juhust kasutamata ei jäta, mulle mu naeruväärset väiklust tunda anda.

 Ja mina ei oska talle midagi vastata, pean lamama rumalana ja allaheitlikuna, kui laps, kes ei pääse teenitud karistustunnist.

 Ent ma ei taha seda!

 59

 
Paljas mõte uuriv-pilkavast hallist vaatest täidab mu piinava vihaga.

 Või on see hirm sinus, Lea?

 Ei, ei, ei!

 Kuhu paiskasin eila mantli ja kingad? Ruttu, ruttu, iga hetk võivad nad tulla! Ah see kleit, miks ei lähe ta mulle enam selga? Aga see polegi kleit, vaid tädi sinine põll... Kus on ometi mu teine king?... Mu jumal, milleks rebin siis sukad jalast, tahtsin ju... jah, mida tahtsin siis praegu teha?... Mu vaene, vaene pää, täis undavat kuminat ja kivikesi oled sa!...

 Aga taeva pärast, kes tuleb siis trepist üles? Ah, need on ainult tädi sammud. Laskun kärmelt voodisse, südames sada rahutut vasarat, küljes torkivad nõelad.

 ,,Magad, Lea?“

 Ent ma ei mõtlegi silmi avada ja vastata. Tuba kõigub üles-alla, jään uimaseks sest hõljumisest.

 Või on need ainult mu mõtted, mis nii tantsivad?

 Tädi käib varvastel ringi, kuulen, kuidas ta nurgariiulil noote korraldab, laual raamatud ning paberilehed riita laob. Istub siis akna alla ja süveneb ajalehte.

 Majas on vaikne. Hääletus päikesesädeluses kõiguvad puie varjud, libisedes seinal edasi-tagasi ning sirutades harulisi, pikaksveninud oksi põrandale.

 Tänavalt kostab nõrka ratastemürinat. Aeg-ajalt sõidab mööda huiskav auto ja kõliseb tänavraudtee

 60

 
kell, siis vaibub seegi ja maja kastub endisse hääletusse. –

 Imelik, olen jälle koolis, vanal Piiskopi tänaval.

 Madala klassi luitunud seinul värisevad kartlikud päikeselaigud ja libisevad tuules kiikuvate okste varjud.

 On matemaatika tund härra Menteli juures.

 Vaatlen ükskõikselt sõõri sisse joonistatud nurki tahvlil. Igav on. Lahtise akna taga kahisevad langevad vahtralehed, eemalt direktori aiast paistavad kollased pirnid.

 Härra Mentel on sama üksluine-värvitu kui ta geomeetriagi.

 Hammustan huulde haigutuse ja keeran laua all salaja uue lehekülje romaanis. Äkki sosistab keegi mu taga:

 „Täna... täna õhtu läheme, Lea!“

 See on Leida Laur, ,,Panter“.

 ,,Kuhu, Leida?“ küsin samuti tasa.

 ,,Rohelisse Öövahti“. Tead Peetrit, kes meil varemini jooksupoisiks oli? Nüüd on ta „Öövahis“ kelneriks ja muretseb juba, et meid ei nähtaks. Mõtle ometi, kui tore!“

 Ja terve tund sosistame Pantriga „Rohelisest Öövahist“, muusikast, lõbutsevaist härraseist ja tantsust. Ah suurepärane! Ah taevalik! Meie näeme täna kõik, kõik!... Silmad tumenevad, põsed kuumavad ootuspalavikust. Pantri hääl kahiseb kui tuul koltunud puis. –

 61

 
Ning juba hiilimegi üles „Rohelise Öövahi“ trepist, poeme rasvaläikelise kelneri juhatusel pudelite ning kastivirnade taha ning hingame januseina salapärase ümbruse õhku.

 Pantri ninasõõrmed värisevad saali vaadates, kramplikult pigistame teineteise kätt. Näha, enam näha!

 Ent pilu on liiga kitsas, seletame vaid klaveri musta nurka ja osa krohvitud sambast. Aeg-ajalt libisevad mööda tantsivad paarid. Näeme ainult päid ja daamide kleidilõikeid. Nüüd libiseb pilust mööda mustajuukseline naine punases kleidis ja hoiab kaenlas vanapoolset paljaspäist härrat, kes oma daamile vaid lõuani ulatub. Nüüd toetub klaverile noor, valgetverd mees, nööpaugus krüsanteem.

 Äkki kostab tume mürts, millele järgneb hetk vaikust.

 Siis tõuseb kõrvulukutav kisa, ulumine summutab muusika ja kajab õudselt läbi kummalise maja.

 Vaatame tardunult teineteise otsa, Panter sosistab:

 „Mis nüüd? Mis nüüd?“

 Ära!... ära!

 Jookseme, meeletud hirmust, allaviiva trepi poole. Koridori tungivad lämmatatud karjatused, vandesõnad ja appihüüded.

 Kuskilt tekib meie ette kleidita, joobnud naine, paks ja määrdunud, ning hüüab häälega, mis kõlab kui roostene raud:

 62

 
„Teie just puudusite siin, kutsikad! Kuhu te pagete? Siia, ätsmekesed, hähähää!“

 Ta püüab meid haarata.

 Karjatan valjusti ja näen, Panter laskub juba trepist alla. Järgnen talle ning me jookseme kui kaks meeletut.

 Mööda peegleist, lillist, punaseist teenreist... edasi, ikka edasi!

 Pimedal tänaval vilgub üksik voorimehetuli. Tuul rebib riideid ja juukseid, selja taga lohisevad sammud ja kriiskav hääl. Panter kaob mu silmist.

 Äkki ütleb keegi üsna, üsna lähedal:

 „Miks on Lea nii isemeelik?“

 Vaatan otsides ringi, ei näe aga muud pääle ähkiva kogu, mis mind juba haarata tahab.

 „Püüan su, koerapoeg, püüan su!“

 Hingeldades seisatan kõrgel, järsul kaldal. All mühiseb vahune vesi.

 „See on ju Turvaste meri!“ mõtlen läbi halvava hirmu. Juba puudutavad haaravad sõrmed mu õlga... olgu! Sulen laud ja hüppan alla. Mühisevad, loksuvad lained matavad mu üleni. –

 „Tohtriärrat es olnu kotun, tüdruk ütel, tohtriärra olevat kliinikun. Läksi sis kliinikude ja rääksi kõik illosti ära. Om üits kena ärra tu tohtriärra. Tund miu ära ja ütel, tial es olevat aiga enne kella viit. Olevat üits suur ja ränk opuratsjoon tetta ütel

 63

 
väiksel proual. Sis ootva teda kaits haiget, kelle man tia ära käib ja sis tuleb. Tu om nii kella viie aigu. Nii, prouake, om asja. Nüüd ma lää alla ja raiu Juula kondi katski, tia ost iks siantse suure, vana tõpra luu!“

 Ka tädi Matilde läheb.

 14.

 Pärast lõunat magan kaua ja tunnen end ärgates veidi värskemana. Toas pole enam päikest. Vaatan kella: kolmveerand viis. Kristjan ütles... jah, viimane aeg minna!

 Kuhu kaduda? Aeda? Kloostriparki? Nata juurde?... Kuid see on ju ükskõik, hiljemini jätkub selleks mõtlemiseks aega. Pääasi: kuidas pääsen välja?

 Riietun ruttu ning lähen varvastel alla. Köögis küürib Juula kastruleid.

 ,Juula, on tädi kodus?“

 „Ei, proua läks poodi, lubas kella viieks tagasi tulla ja käskis mind vahel üles minna. Kella kolme paiku toodi teile kiri, proua aga ei raatsinud teid äratada.“

 „Kus on kiri?“

 „Söögitoas veepudeli all. Evapreili ja proua lugesid läbi, ei olevat midagi tähtsat.“

 „Nii. Kus on Eva praegu?“

 64

 
„Läks vist õmbleja juurde uut palitut selga passima. On see tõsi, et nüüd narmad moes on?“

 „Ei tea, Juula.... Lähen välja. Siia tuleb mõne minuti pärast üks tohter. Kui ta minu järele küsib, siis öelge: läks jalutama, ei tea kuhu.“

 „Aga olete ju haige, mida ütlen prouale?“

 „Öelge, et keelasite mind, aga ma ei teinud väljagi. Või öelge, kuidas ise tahate, see on ükskõik.“

 „Ärge parem minge, tõesti! Proua on väga äkilise vihaga... Nüüd oli ta mitu päeva hääs tujus ja lubas mulle oma pruuni kleidi kinkida.“

 „Küll ta kingib, kui lubas... Ärge tohtrile öelge, et köhisin. Ja nüüd hääd aega! Ah ja! Kiri!“

 Tänaval avan paberilehe.

 „Loodan, et Lea mu õetütart ei unusta. Täna kell viis, jah? H. G.“

 Õigus, õigus! Hans Grit, Kindluse ja Lasteaia tänava nurgal.

 Väga hää!

 Külm on.

 Madalalevajunud päike värvib vaskseks katused ja kauged tornid, valades kui vedelat lakki ärklitubade verevaile aknaile.

 Majade vahele laskub külma hämarust. Kloostripargi puud sirutavad raagus latvu kui kondiseid sõrmi rohekasselgesse, kõrgesse taevasse.

 65

 
Prrr!... Kahju, et mu mantel nii õhuke! Kindad olen ka rutuga unustanud.

 Tänavanurgal seisabki Grit mustas palitus ja laiaäärelises kübaras, kaelas sirelivärvi kašnee.

 „Kaome ruttu!“ ütlen ringi vaadates. „Ärge küsige midagi – ainult eemale siit!“

 Kardan kohtamist tädi, Eva või mõne muuga.

 Grit on mõistlik ja ei päri midagi.

 Istume pooltühja tänavraudtee vagunisse ja sõidame läbi pimeneva linna. Siin-sääl süttivad elektripirnid ja rohekad gaasilambid.

 Imelik, tõesti imelik! Grit suudab vaikida. Poleks seda uskunud.

 „Kuhu?“ küsin viimaks.

 „Oleneb täiesti teist,“ vastab ta. „Olen juba varemini kõigega nõus.“

 Märkan nüüd, ta lõhnab millegi magusvänge järele. Avaldan imestust sellase teguviisi kohta.

 „Teie auks, Lea,“ ütleb ta tõsiselt. ,,Sirel... See peaks teile ju ometi meeldima.“

 Veidraks olete läinud, Hans Grit!

 Astume vaiksele agulitänavale.

 Linnast välja viival puiesteel mühiseb tuul. Rahulikult vaatavad mõõtmatust kõrgusest kuldsed silmad. Külm on nende vilkuv vaade ja iseteadlik. Traadid teeääres undavad kaeblikult. On, kui nutaks keegi oma suurt, vaibumatut valu.

 66

 
,,Rääkige nüüd, Grit! Kuulete, kui kaeblikult kõnelevad traadid!“

 ,,Jah. Igav ja monotoonne.“

 Vaikime jälle kaua.

 „On teile midagi öelda, Lea!...“

 ,,Näete seda valgusjuga vasemal? Kiirrong sõidab sisse.“

 „Jah.“

 „Grit, õpite õigusteadust?“

 „Jah, mis siis?“

 „Naljakas! Öelge ise, pole see imelik? Nüüd kõnnite minuga siin poris ja olete vana veider Hans Grit, kellele kõiksuguseid rumalusi võib rääkida. Mis siis sest? küsite. Oodake! Mõne aasta pärast olete advokaat, prokurör või midagi muud sarnast ülitähtsat ja tõsist ning mõistate kohut. Ühel päeval tuuakse teie ette Lea, kes midagi õige halba teinud, ja teie ülesandeks on siis talle karistust määrata. Palun pidage suu, Grit!... Teie peate mulle siis karistuse määrama! Näen nii selgesti teid praegu kohtulaua taga, olete nii karm ja asjalik. Siis tuleb mulle meelde tänane Hans Grit, kes lõhnas sireliõite järele. Prokurör Grit muidugi ei mäleta midagi, lehitseb raamatuis ja otsib kõige karmimat karistust...“

 „Eales mitte, Lea! Mina peaksin teid süüdistama?... Mida te ka ei teeks, olen teile kõikjal kaitsjaks! Milleks naerate, ma ei mõista?“

 67

 
,,Teate, Grit, kuidas nimetan sellast suurmeelsust? Rumaluseks, väikluseks, lolluseks! Ütleme, kui näiteks midagi väga, väga halba teeksin?“

 ,,Teie ei tee kunagi midagi halba.“

 „Grit!“

 ,,Muidugi ei tee teie midagi halba.“

 „Olete tüütav. Tean paremini, milline olen. On veendumus minus, et saaksin hakkama kõigega, kui tund tuleb. Vahel on, kui kaotaksin enese. Hammustaksin, kriimustaksin siis kui metsloom.“

 Linn on juba kaugel selja taga. Lagedailt väljult puhuv tuul on kõle ja terav. Tähesilmad ei pilgu enam, uinunud on nad ning nutavad unes.

 Hakkab sadama.

 Toetun tüsedale kasele, ei jõua enam astuda.

 ,,Kuis küll köhite, Lea! On teil külm?“

 ,,Ei. Ainult väsinud olen veidi.“

 „Pöörame tagasi?“

 „Ei. See läheb mööda. Milline tore tuul! See tuletab juba natuke koduseid randu meelde. Astume aga edasi, Grit!“

 Tee on auklik ja porine, vihm tugev. Imelik tuimus on kehas. Ei taipa enam, on külm või kuum, ei märka sedagi, olen väsinud või mitte. Masinlikult astun Griti kõrval, kuulan ta kõnelust ja naeran, kui tema naerab.

 68

 
Aegamööda satub Grit tujju ning leiab jälle oma kõnesoone.

 „Rääkisin teile juba lugu viiest valgest roosist?“ küsib ta, kui üle silla läheme. All mustab lai, unine jõgi. „Ei.“

 „Siis kuulge! Läinud sügisel olin paar nädalat päälinnas. Oli mul sääl hää sõbranna, kena miss Mabel. Olin talle väga sümpaatlik, ja ümberpöördult. Veetsime palju ilusaid tunde rannal ja kohvikuis. Lahkumisõhtul toob preili Mabel mulle viis roosi. Imeilusad ja lõhnavad. Enne rongi saabumist jalutame veel pimedas pargis ja miss Mabel nutab ning on lohutamatu. Võta need roosid, ütleb ta. Mõtle minust vähemalt seni, kui nad värsked!... Ja ta suudleb iga õit ükshaaval. Liigutav, mis? Noh, vagunis, kui linn juba kaugel selja taga, võtan roosid ja vaatlen neid teatud nukrusega. Ent mis ma näen?

 Miss Mabeli roosid olid enne ju valged, päris jumalavalged, nüüd aga... mis te arvate?

 Nüüd aga märkan väikese jubedusega igal õiel heledat verevat laiku...“

 „Ah Grit! Mis legende te mulle räägite?“

 ,,Legende? Ei, see pole kellegi legend. Asi oli iseenesest väga labane. Miss Mabel tarvitas lihtsalt liiga lahtist karmiini!“ lõpetab ta küüniliselt.

 ,,Palju kell on, Grit?“

 Silmapilk. Pool kaheksa.“

 69

 
„Lähme nüüd tagasi!“

 „Hüva. Olen teile jutustanud, kuidas kord maal Goethe olin? Ei? See juhtus nii…

 Prrr! Kuis mul nüüd korraga külm hakkab! Logisevate hammastega kuulan Griti lugusid, kes vihma ja tuult ei näi märkavatki.

 Läbimärjad ning porised jõuame viimaks linna.

 15.

 „Tulge ka üles, Grit!“

 Saali ja eestoa aknad on pimedad. Magavad nad siis juba, või pole keegi veel tulnud? Ülal katsun enne kui kõlistada ust: see ongi lahti.

 Söögitoast langeb saalipõrandale valgusjuga. Tähendab, nad istuvad sääl. Annan Gritile märku, ta vaikigu ning järgnegu mulle varvastel. Vaatan poollahtisest uksest sisse. Miks vaikivad nad siis kõik nii õudselt?

 Eva istub, nägu minu poole, ja segab automaatselt lusikat teeklaasis, pilk lambitulel. Teemasina tagant paistab tädi lai siluett, seljaga uksele istub onu Jakob.

 Nad ei söö, ei räägi midagi, näib, neil lasub mingi pain.

 Mis see tähendab?

 „Tere õhtut!“

 Kõik kohkuvad.

 70

 
Eva kargab püsti ja vaatab mulle heitunult otsa kui viirastusele. Grit kummardub:

 „Tere õhtut!“

 Taevake, missugune näib Grit lambivalgel! Oleme vist küll paar ülinaljakat rändurit! Ootan, nad puhkevad iga silmapilk naerma ja lõpetavad selle sõnatu, kummalise vastuvõtu.

 Ent nad ei mõtlegi rääkida, veel vähem naerda. Võtan Griti käe ja talutan ta laua äärde.

 „Mis on siis juhtunud, öelge ometi? Rikkus proua Jürgens su mantli ära, Eva? Antakse meile ka teed? Oleme kole näljased. Teate ka, väljas sajab kui väikesi poisse! Aga mis on siis, tädi? Jumala pärast! Sul on ju nii mõru nägu, et päris hirm hakkab. Ja sina, Eva... kuule, ütle ometi, onu... ah, teie? Teie? Arvasin ...“

 Keda selja tagant onu Jakobiks pidasin, on dr. Andersen.

 Jalad kui kasvavad selle pilgu all põranda külge, käed langevad lõdvalt alla.

 Pöördun küsides tädi poole. Ent ta ilmes on liiga väljendusrikas sõjakus. Tunnen tädi Matildet küllalt hästi, et ennustada puhkevat tormi.

 Eva vaates on ennemini uudishimu kui vaen ja Gritil on nägu kui märjal kassil.

 Pean, pean võitu saama sest narrist argusest! Ainult mitte enese nõrkust näidata!

 71

 
„Missugust võileiba armastate, Grit? Mulle maitseb kõige enam must leib rõdiseiga. Turvastel sõime õhtuti ikka rõdiseid. Vahel sõime paadis õhtust – see oli tore! Härra Andersen, olete kunagi purjekas merel sõitnud ja soolaga rõdiseid söönud?

 Tahate kala, Grit? Minugi pärast. Kuulge, tehke omale sama suur võileib.“

 „Lea! Nüüd aitab! Jalamaid üles! Märjad riided maha ja otsekohe voodi! Kuulmata lugu, tõesti! Häbene ometi härra Anderseni, kui meie teised sulle õhk oleme! Sa naerad? Jah, ma ei imesta enam millegi üle, olen harjunud su võtteiga! Mõtle ometi natukegi, mis tegid, millisesse seisukorda meid kõiki panid. Ma lihtsalt ei suuda sind mõista! Kuis võid ometi enesele lubada säärast taktitut sammu nagu täna? Ah, on vist küll väga mõnus kuulda sellaseid asju, ent sina, sina viid mind nii kaugele! Noh, mida ootad siis veel?“ käratab tädi ja annab mulle vist mõttes kõrvakiilu.

 „Tahan ometi teed juua, tädi Matilde, kannata veidi!“

 „Vait! Tee tuuakse sulle üles. Mis veel?“

 „Aga... Hans Grit on näljane, kuidas sööb ta üksi? Olete ju kõik nii vihased, et ta isu ära läheb...“

 Tädi ei lase mind edasi rääkida. Tõuseb sõnalausumata lauast ja haarab mu käe. Ta kaelal on punased viirulised laigud.

 72

 
„Pean alt Kristjani kutsuma, et ta su kinni seoks ja üles tiriks? Vabandust, mu härrad, mul on tõesti väga piinlik... Eva, ulata Hansule teed!“

 Ei aita midagi. Pean alluma tädi kätele, mis mind toast välja lükkavad. Uksel vaatan tagasi ja näen, dr. Andersen mängib teelusikaga ning naeratab.

 Tean ju väga hästi, mis nüüd järgneb.

 16.

 Ent ta ei tee ühtegi etteheidet.

 Räägib vaevalt niipalju kui hädatarvilik, silmi vahel karm kurd, ebamäärane pilk tusane. Istub ümmarguse laua taha, kirjutab midagi ja jääb minutiks mõttesse, käes mu kollane sulepää.

 Vaatab esiti selle näritud otsa, siis minule, ja tõuseb üles. Tunnen, kuis veri näkku valgub ja kõrvad õhetama hakkavad.

 „See rumal sulepää,“ mõtlen, „homme päev viskan ta aknast välja!“

 Ootan, nüüd ütleb või küsib dr. Andersen midagi, ent ta vaikib endiselt, ärapöörmatu vaade mu näol. On, kui tahaks ta seda kummalist mõtet näha, mis mu ajju tekib.

 Selle pilgu all pole Lea enam Lea.

 „Hääd ööd!“ ütleb ta viimaks. „Saage pea ter-

 73

 
veks! Ja paluge oma tädilt andeks mure, mille talle valmistasite.“

 Ah niisugune on ta? Mure, mille valmistasin tädile?... Tähendab, tädist on tal kahju?... Ja mina? Mina olen ainult hoolimata laps, kes teistele haiget teeb?

 „Mis veel, ei mõtlegi!“ ütlen meeleldi julmalt. „Teadke, dr. Andersen: Lea Ring ei palu üldse kedagi!“

 Ent juba tahan, ta võtku seda naljana. Kuid härra Andersen on väga tõsine, kui ta aru saades pääd noogutab:

 ,,Ah nii. Siis ma eksisin teis. Vabandage! Tehke muidugi, kuidas arvate. Hääd ööd!“

 Ta läheb.

 Trepil kohtab tädi Matildet, kes palub, doktor tulgu homme jälle. Ent Andersen arvab, haigus ei andvat põhjust tõsiseks kartuseks, ning jätab ravitsuseks mõne juhtnööri.

 „Peaks aga palavik kerkima,“ kuulen teda ütlevat, „kõlistage siis kliinikusse ehk nelja ja viie vahel koju.“

 Pööran näo seina poole ning matan kõrvad patja.

 17.

 Jaan, Jaan, sul pole aimugi, milline igatsus mind Turvaste järele valdab! Pääseksin kord ometi siit!

 Tervelt kaks nädalat laman vahetult voodis, hoolimata, et end mitu päeva juba täiesti tervena tunnen,

 74

 
kõige meelsamini selle apteegiks muutunud toa jätaksin ja otsekohe Turvastele pageksin. Lepalaiule sõuaksime siis, Jaan, ja Aolaiule. Liivaneemele roniksime ja vaataksime, kas see naljakas kirju lind tagasi tulnud. Olgu mis on, kaon siit ja üsna varsti! Kirjuta, kuis näivad nüüd mets ja rand.

 Ütle, Jaan, olen sulle ju küllalt hää? Lepid minuga nii nagu olen? Sina ei nõua ometi, et alati, alati nii imemahe ja kasvatatud oleksin, naerataksin ja surutud häälel räägiksin? Ütle, sulle poleks see uus, võõras Lea põrmugi armas?

 Aga niisuguseks tahavad nad siin mind teha.

 Imelik, kunagi pole tädi minuga rahul! Olen vahel rõõmus (nüüd pole seda enam ammu, ammu juhtunud), – siis leiab ta, ma olevat liiga kärarikas.

 Olen nukker, siis karjub ta, mu surnumatja-nägu ei meeldivat talle. Ja vihastuda, Jaan? – Vihastuda ei tohi ma üldse mitte. Ütle, pole see mõttetus?

 Siin on üks kole imelik arst, kes peaaegu iga päev meil käib. Räägitakse, ta olevat väga tark ja osav. Ja tead, Jaan, see mees vaatab alati nii kurje silmiga, et mul ikka tunne tekib, kui oleksin midagi halba teinud. Ta ei salli mind, tean seda. Ent mulle on see täitsa kama, ei karda teda.

 Aga üleeila oli nii veider või õigemini imelik, ma ei tea isegi õieti. Käskis mind üht kole läilat rohtu juua, aga olin kord juba otsustanud, et seda mingi

 75

 
hinna eest ei tee. Päälegi maitsevad need tilgad kui linaseemne-õli pluss vanaksläinud lambarasv ja suhu jääb maitse, kui oleks kaks päeva järgemööda toomingamarju söönud. Öelsin, et ei tahagi terveks saada, olekski parem kui sureksin ja ta mingu kõigi oma rohtega metsa! Võid ainult kujutleda, Jaan, kuidas ta mu häbematusele vastas? Lusikas rohuga käes, seisis mu voodi ees ja palus... palus kui väikest last. Pidin valjusti naerma: ta näis kui hää onu, kes tulnud külla manitsuste ja kommikotiga. Öelsin talle seda ja... noh, siis jõin rohu. Ei rääkinud enne täitsa õigust, öeldes, et teda ei karda. Natukene siiski vahel, õige natukene. Täna on pühapäev. Õhtul läheb tädi jälle külla ja onu Jakob oma kluppi. Eva saadeti arstile teatama, et mul jälle veidi palavikku. Kõike peab ta kah teadma. Ent homme või tunahomme võin jälle välja minna. Tervita Paukat ja määri talle minu poolt üks võileiva-mürakas. On ta käpp nüüd terve? Lea.

 Ah jah, tädi tahab sulle sünnipäevaks midagi saata. Küsis eila, mis sind rõõmustaks: karp luksus-kirjapaberit, taskunuga või huvitav raamat? Öelsin, et kahtlemata nuga. Mulle on su kirjad niigi hääd küll. Ja raamat? Tunnen ju sind. Ning tean ka neid tädi Matilde ,,huvitavaid“ raamatuid. Aga nuga – seda võime suvel kõikjal tarvitada – eks?

 76

 18.

 „Ei, pöörane, pöörane!“

 „Mis nii, Eva?“

 „See on lihtsalt mõistmatu.“

 ,,Ütle siis ometi, mis?“

 „Võid kujutella, Lea, mis on dr. Andersenil?“

 ,,Ah? Andersenil? Mis võis sind nii hämmastada?“

 „Võid ainult aimata, mis ta töötoas on? Olin nii heitunud, nii heitunud...“

 „Tiigripoeg?“

 „Phh, sinu pilt on tal!“

 „Minu pilt?“

 ,,Jah. Kuula! Anna mulle enne säält veeklaas, mul on nii kuum! See on nii imelik, nii kole imelik! Tead ju, ema saatis mind Andersenile ütlema, et sul jälle köha ja palavik. Noh, mõtlen, kutsun Inge kaasa, ei viitsi üksi sinna kaugele kõmpida. Aga tuli meelde, ema ütles, ma pidavat tingimata enne viit sääl olema, Ingel aga läheb seitse igavikku, enne kui riidesse saab. Hää. Lähen siis õkva Vanale Puiesteele, leian õige maja ning kõlistan. Doktor olevat aias, ütleb tüdruk, ja kandvat liiva. Mõtle kus ometi!... Istun saali, ootan. Kõik väga kena, ainult liiga hämar. Palju pilte ja noote, klaveri kohal seinal viiul. On ta nii muusikaline, see tohtrihärra?

 Äkki jookseb rõdult suur koer ja hakkab mind

 77

 
nuusutama. Kartsin, ta rikub veel mu kleidi ära. Ent veidi aja pärast jookseb eemale, lükkab käpaga ühe ukse lahti ja läheb sisse. Ootan ja ootan. Mõtlen, nad jäid vist kõik liiva alla, ja tõusen üles. Vaatan lahtisest uksest sisse. Tahtsin lihtsalt näha, kuhu koer läks... See oli töötuba, täis koledaid raamatuid. Seisan nii uksel ja vaatan äkki üles: püha taevas, mis ma näen? Meie endi Lea seisab sääl nagu valge viirastus, käed täis kollaseid kakraid! Olin nii kohkunud alguses, et vist küsisin: Lea, mida teed sina siin? – Just nii, just nii näisid sääl pildil nagu praegu, silmad sama unised, pilk teab jumal kus, huulil sama naeratus. Ainult juuksed on nad sul veidi heledamad maalinud, need sääl läikisid kohati punakalt, kuna sinu omad päris mustad on... ent võib olla, näivad nad päikeses tõesti punakad?...

 Lea, Lea, seleta, mis tähendab see kõik? Kuidas sattus see pilt Anderseni töötuppa? Oleksin hää meelega temalt endalt küsinud, ent olin nii segane, et vaevalt teadsin, mis rääkisin.

 Samme kuuldes jooksin saali tagasi ja laskusin toolile. Värisesin tervest kehast. Olin kui nõiutud: ikka ja ikka vaatasin toa poole, mille hämarusest su kuju, millele kiired langesid, kummaliselt helendas. Andersen märkas vist seda.

 Pahaselt tõusis ta üles ja sulges ukse.

 Komberdasin päris uimasena välja. Mida enam

 78

 
mõtlen, seda vähem suudan taibata: kust sai Andersen su pildi, mille olemasolust meil aimugi polnud? Ütle, Lea, mida arvad ise sellest?“

 „Asi on väga lihtne, Eva. See sääl pildil pole mina.“

 „Pole sina? Tänan. Kes siis?“

 „Dr. Anderseni naine näiteks.“

 ,,Naine? On tal siis naine? Kust tead seda?“

 „Arvan ainult nii.. . võib olla, pole see ta naine ... ent tal on poeg.“

 „Ma ei taipa, mis räägid. Usuksin isegi, et see sina pole, kui mitte see sarnasus, see pöörane sarnasus...“

 ,,Tead mis, Eva? On Kristjan all? Tema tunneb dr. Anderseni vist ammugi. Küsime temalt. Oota, Eva! Tulen ka!“

 Haaran toolilt räti ja jooksen Evale järele. Tahan nii väga oma teisikust kuulda.

 All köögis loeb Kristjan Juulale ajalehte. Juba on Eva ta küsimusiga üle puistanud.

 Kristjan lükkab prillid otsaesisele ja paneb lehe kõrvale.

 „Mitte om, vaid oli’ prouakene tohtriärral. Kae, kos oli’ enimen, kes oli’ liig hää tolle patutse maailma jaos. Tohtriproua om ingel, ütli ma alati. Läksi vahel venda kaema, kos siis proua tull’ kohe manu, küsis iks ütte ja teist ja saatis vahel vanaeidele kostikest.

 79

 
Kordas teine iks köögitüdrukule: ära sa Kristjanit söömata minema lase! Tulli siis esi mitu korda kööki kaema, kas tetas nii, kui tia taht’ – tu oli’ alles enimen, kõssa!

 Eks ma siis lännu kord pärast kerikut jälle Jakupikest kaema. Va’ Jakupike, siante ahtake kiitsak, nagu tia nüüd oli’, tia sängün maan – är’ kakestanu oli end aamitõstmisega... tial juhtusigi palju siantseid äpärdusi... Kord jälle... mis ma nüüd tahtsigi rääki teile?...“

 „Ütle Kristjan, missugune nägi tohtriproua välja?“

 „Tohtriproua oli’ nagu kõik noore ilusa proua omava.“

 „Mõtle järele, Kristjan, kas ta polnud niisugune nagu meie Lea?“

 Kristjan naeratab üleolevalt.

 „Mis miu pää nüüd enamb tiiab või om, aga ma mõtle, tohtriproua es olnu iks siante. Tohtriproua oli’ vaikne ja mahe kui õdagune tuuleken, meie laitske om iks nagu veidike äge...“

 „Aga nägu, Kristjan? Kas ta nägu ei sarnanenud Leaga?“

 ,,Ah nägu või?... Tule siia, Leaken, akna manu, ma õige kae, miante sa oled. Oota nüüd, oota. Võib olla, et oli’ kah siante. Tohtriproual oli’ aga rohkemb sõõrik nägu ja silmakse olliva tial nii sinitse kui... oi, tohtriärra proua oli’ nagu inglike Madise kiriku altaril...“

 80

 
„Pole kahtlust,“ sosistab Eva. „Anderseni naine. Nüüd mäletan, sel sääl olid tõepoolest helesinised silmad kui linaõied.“

 19.

 Õhtul muutub majas nii vaikseks, et söögitoa kella tiksumine üles kostab.

 Istun vaiba all ja lehitsen küünla valgusel vana päevikut, mille leidsin pruunist reisikohvrist luitunud koolivihkude alt. Viimased leheküljed on täidetud paari aasta eest Turvastel.

 Ah, mäletan seda sügist!

 2. august Turvastel – loen. –

 Armas jumal, on siis tõesti nii suur patt mõelda armastusest? Õpetaja Kristi ütleb, mul olevat rikutud hing.

 „Mis tähendab rikutud hing?“ küsisin.

 „See on,“ vastas ta, „et su mõtted pole enam neitsilikud, nagu noorele tütarlapsele kohane.“

 Seejuures muutus ta tedretäheline kõhn vanapiiganägu nii vagaks ja iseteadlikuks, et mõtlesin: õpetaja Kristil on neitsilik hing.

 Ent hoolimata sellest on ta nii igav oma terava hääle ja korralikkusega.

 Olen veendunud, abiõpetaja Saamel ei kosi teda, tikkigu Kristi talle minupärast või sada paari tuhvleid ja tuhat vaipa.

 81

 
Ega’s ta ometi pime ole!

 Paari nädala pärast pean jälle linna sõitma. Mõtlen hirmuga koolist ja tädi Matildest. Kõige meelsamini jääksin igavesti Turvastele, söödaksin vanaema parte ning hulguksin Jaaniga sois ning metsis.

 Ja meri, udune armastatud meri?

 Imelik on mõnikord.

 Ei tea isegi siis, tahan kodus olla või minna. Minna, minna kaugele üle halli vee salapärasesse tundmatusse. Kutsub ja meelitab, et hakkab valutama süda.

 Ent tuhat sidet köidab mind kodurannikul iga kivi ja paerahnuga, olen õnnelik neemil, lagedail saaril, kus pesitsemas vaid arad linnuparved – aga ometi hoovab igast kivist, igast kaugenevast lainest ja tiivalöögist seletamatut igatsuspiina. –

 Täna hommikul läksin Ristikivile ja vaatlesin kajakate lendu.

 Silmapiirile kerkis ahtake valkjashall vina, libisedes idast lõunasse. Aurik. – Kus on ta juba homme, nädala pärast? Millised inimesed liiguvad ta pardal, mis ootab neid, mida ootavad nemad? on kellelgi aimu, et sel hallil paekaldal istub Lea Ring, pää täis veidraid mõtteid? Kes leiab eneses ikka uusi igatsusi, kui puhkevaid ülaseid maihommikul.

 Ainult mitte sinna igavasse, unisesse majja vanal Kindluse tänaval! –

 82

 
Aurikusuits haihtus õhku. Lainetel sädelesid kajakate valged tiivad, kes kastusid vette ja hõljusid üles-alla kui tuulde paisatud õied.

 Mere ääres seisis Kalurküla süngena ja mahajäetuna. Hütid kükitasid liival päikesepaistes soendavate lindudena. Kõikjal sügav pühapäevarahu.

 Aiateibail rippusid võrgud, pakkudel kuivasid vasttõrvatud paadid. Kogu küla lõhnab alati puu, kala ja tõrva järele.

 Anna Valdek oli pesu pesnud. Vanal õunapuul rippusid ta kuue lapse hilbud kui kirjud lipud. Muidu nii lärmikas hütt oli haudvaikne, ainult tuul kõigutas madala räästani küündivaid päevalilli. Äkki ilmus kollaste õite alt linavalge pää, millele ümmarik nägu ja määrdunud kael järgnesid.

 „Tuule, tus sa lähed?“

 Väikesel Valdeki-Tiinal on silmad kui kaks maipõrnikat.

 „Vanaema läks matusele. Täna maetasse Majata Ella mullaauku. Tiina tegi ka Mutale mullaaugu, aga ta kuliloom ei taha äla sulla. Tuule, tee mulle sellest toikast ilus list, säh!“

 Õigus, Majaka-Ella!

 Tema matusekell on siis see, mis praegu ülalt kostab?

 Ella, kellega veel läinud suvel vanas majakas kolasime, suur rõõmus Ella! Näen nii selgesti kõrget,

 83

 
kekslevat kogu tuletorni uksel, valget rätti ja sinist põlle.

 Kuis ta küll naeris, kui kord majaka pimedal trepil istudes tema Eerikust rääkisime. Hingepõhjas olin natuke kadegi, sest „Isabella“ kapten näis tõepoolest ilus ja huvitav.

 Reede varahommikul leidsid kalurid Lepalaiult sinisekstõmbunud laiba, mille lained kaldakivele virutanud.

 Kus on nüüd „Isabella“ valge kapten?

 4. august.

 Turvastel on Majaka-Ella surm ainsaks kõneaineks. Vana Majaka-Peeter olevat kurbusest pöörane, nutvat ja karjuvat kui väike laps. –

 Täna võttis vanaema rohelised pirnid maha, ja nagu ikka, pidin nüüdki korvitäie õpetajamajja viima.

 Hortensia-Kristiine istus abiõpetajaga elutoas ning tikkis jälle mingisugust vaipa. Näis, ta polnud kuigi rõõmus, et tulin. Neil oli vist jälle lõpmatu kõne kristlikust teemist.

 Ma ei mõista, kuidas Kristile see igav, naeruväärne inimene võib meeldida? Ta näol pole muud kui paar uniseid silmi ja rippuvaid põski.

 Ent vanaemal on vist õigus öeldes, et iga pütike leiab omale paraja kaanekese. Teatud mõttes sobivad nad ju hästi.

 Mõlemad on nad nii värvitud ja elutud, nii pütike kui kaaneke.

 84

 
Sisse astudes sõin parajasti suurt, läbipaistvat veiniõuna, mille võtsin omal loal keldrist, kuhu pirnid viisin.

 „Nii, nii, sa oled siis jälle siin,“ teritab neitsi Kristiine kitsaid huuli ja õmbleb hoolega rohelisele kalevile ristikheina-õitega läbipõimunud „A“-d. „Armastus võidab kõik“ – loen rõivalt.

 „Oleksid võinud ka töö ühes võtta, kes istub siis nii, käed süles? Sul on ju kodus ometi mõni näputöö?“

 „Ei. Ma üldse ei kannata õmblemist. Meelsamini kaevan maad või kannan merest vett. Jumalik õun! Vanaema villaseid sukki nõelun vahel, see läheb ruttu, kui on jäme niit.“

 ,Lõng, mitte niit!“ parandab Kristi. ,,Ah jah, hää, et meelde tuli: Võta, Lea, säält korvist punane lõngaviht ja keri mulle ilus ümmargune kera! Selle eest saad veel ühe õuna.“

 „Olgu siis. Aga härra Saamel peab kätel hoidma, jah? Muidu ma ei saa.“

 Kristi vaatab mulle heitunult otsa, abiõpetaja kortsutab kulme ja pomiseb midagi poolpahaselt.

 „Mis te ütlesite, ma ei saa aru? Teie ei oska? Küll te oskate. Kuidas, tooliga? Ei – siis peaksin ju nii kole palju ümber tooli jooksma, mõistate? See ei lähe. Palju lihtsam, kui teie lõnga hoiate. Olge hääd!“

 Panen talle lõngavihi kätele. Saamel köhatab ja

 85

 
lõikab veidraid irveid. „Häbemata plika!“ mõtleb ta, see on kindel.

 Lähen teise nurka, asetun mugavalt sohvale ja vaatlen kerides mõlemaid.

 Üks on nii imekõhn ja korralik oma halli, lihtsa kleidi, siledate juuste ja väikeste teravninaliste kingiga, mille vanust Kristi isegi vahest enam ei mäleta.

 Võiks öelda, Kristi on neljakümne-aastane. Tõeliselt on ta vaevalt kakskümmend seitse.

 Abiõpetaja Saamel hoiab kramplikult punast lõngavihti, näol surmapõlgus.

 „Kõrgemale! Madalamale! Nüüd vasakule!“ käsutan.

 Jutt kaldub Majaka-Ellale.

 „Hirmus!“ ohkab Kristi. ,,Ma ei suuda enesetapjaid mõista. Niisugune raske, andestamatu patt! Eks, härra Saamel?“

 „Jah, m-mmuidugi!“ vastab härra Saamel kui tõrre põhjast.

 „Tõesti hirmus!“ jätkab Kristi. ,,Arvan, ta hingel lasus mingi süü, mis teda surma kihutas. Südame-tunnistuse-piin on kõige valusam. Mis te sest arvate, härra Saamel?“

 ,,M-mmis ma arvan? Pole õiglasemat kohtumõistjat kui südametunnistus, preili Kristiine! Tema karistuse eest ei päästa meid ükski vägi.“

 86

 
Näib, kui kuuleks Kristi põrutavat uudist. Heldinult vaatab ta abiõpetaja läikivale pääle.

 ,,Kuis on see õige, härra Saamel! Ükski vägi... Mis võis teda küll sellasele sammule tõugata?“

 Saamel raputab kurvalt pääd ja vaatab välja õpetajaproua kanakuuri katusele.

 Kometimängijad!

 Toetun sügavale laia sohva nurka ja küsin:

 ,,Ah teie ei teagi, miks Majaka-Ella suri? Meil räägivad sellest kõik. Ta pidi lapse saama. Issand, see on ju kole kena, niisugune tilluke, tilluke laps! Aga ta kartis, et teie liiga karmid kohtunikud olete, ent ta poleks pruukinud sellest nii heituda, eks ju? Mina Majaka-Ella asemel...“

 Hortensia-Kristiine kummardub sügavalt töö üle ja Saamel vaatleb sellase huviga vana jahipilti mu pääkohal, kui näeks ta seda esimest korda.

 „Eksid, Lea!“ ütleb Kristi väriseval häälel ja vaatab üles.

 Sügav puna on matnud isegi tedretähed ta näol.

 „Oled laps veel ja ei kõlba, sinuga sääraseist asjust rääkida, ent tea üht: meie mõistame sääraseile süüdlasile tõesti valju kohut!“

 Ärrituses unustab ta isegi oma igavese: ,,eks, härra Saamel?“

 „Ma ei taipa, Kristi, mis süüst siin üldse rääkida? Ent kui teil tingimata vaja kedagi karistada, siis võib

 87

 
jutt olla ainult ,,Isabella“ kaptenist, kes teda meelitas valelubadusiga…“

 ,,Vaiki!“ hüüab Kristi juba päris vihaselt. ,,Oled sa...?“

 ,,Üks hetk! Ella ise rääkis...“

 ,,Vait, vait! Ükskõik! On kuidas on, aga pean imestama agarust, millega kaitsed seda... seda langenud tüdrukut! Millest see poolehoid autuile?“

 Oo, kui mürgiselt ta oskab seda öelda!

 Lõngakera lendab mu käest põrandale, kui püsti kargan ja jalad vihaselt vastu maad põruvad.

 ,,Kristi! Häbene! See on inetu sinust! Alatu! Häbene, häbene! Kes olete teie, et tahate kohut mõista samasuguseile inimesile kui ise, võib olla, paremaile kui teie ise? Jaburad! Ütlete, et olen laps, nõuate, et pean näo tegema, kui huvitaksid mind vaid nukulapid ja lõngakerimine – ah teie! Hää, olen laps. Ent see ei takista mind nägemast, kui ülekohtused, kui väikesed olete! Arvate, ma ei tea midagi kapten Olsenist, Valdeki-Annast? Oo, mul on ehk teravamad silmad kui teil!“

 Abiõpetaja tõuseb ruttu üles:

 „Unustasin, mind oodatakse. Hääd päeva!“

 Laskun tagasi endisele istmele ja vaatan punetavasse õhtutaevasse. Tükk aega vaikust, siis küsib Kristi:

 „Ütle, Lea, on see siis tõsi selle Valdeki-Annaga?“

 ,,Päriks abiõpetaja Saamel minult: Lea, on see

 88

 
siis tõsi selle kapten Olseniga? – mida peaksin talle vastama? Ent jätame selle, Kristi! Terve see lugu on nii inetu, nii inetu... kõrini juba mulle. Ainult Ellast ei tohi sa enam nii rääkida, kuuled?“ –

 Tüki aja pärast tuleb abiõpetaja tagasi, teeb mind nähes väga rumala näo ja läheb üles oma tuppa.

 Kristi istub liikumatult ja õmbleb ikka oma vaipa.

 „Ütle, mis tähendab see, mida siia tikid?“ küsin.

 Kristi vaatab imestades üles.

 „See on ju arusaadav: armastus võidab kõik.“

 „Missugune armastus?“

 „Oled imelik... Noh, armastus... kõige vastu, näiteks.“

 „Mis see tähendab: armastus kõige vastu? Et armastad isa, ema, Saamelit, seda sõrmkübarat siin ja nõelapatja? Jah? Ära räägi rumalusi! See pole armastus. Sa ei armasta tõeliselt kedagi!“

 „Kuidas nii?“ kaitseb end Kristi. ,,Miks mitte? Ent üht rohkem, teist vähem.“

 ,,Ah jäta! Armastus pole riie, mida mõõdetakse: sulle seitse arssinat ja sulle viis. Emb-kumb: kas armastad või mitte.“

 „Noh, aga mis on see, mis vahepääl?“

 „See on lihtsalt inimlik.“

 Kristi vaatleb mind umbusklikult.

 „Ja kust tead siis sina seda kõike?“

 „Tean.“

 89

 
Ta on päris haavunud, öeldes:

 ,,Ent ise armastad ju ometi vanaema, Haraldit, Jaani ja sugulasi linnas? Miks ei usu sa siis, et mina seda suudan?“

 „Eksid, Kristi. Olen hää nendele, on soe nende juures, ent armastus on midagi hoopis muud.“

 „Ja nimelt?“ pärib Kristi. „Sa pole õige kristlane. Armastad siis oma mõiste järele kedagi?“

 Keelel kipitab teravus Kristi õigele kristlusele, ent mõte emale summutab minus kõik sõjakuse.

 „Jah, armastan kaht. Üht pole enam, teist tunnen vaid unenägudest.“

 Kristi kuulab mind, raputab pääd ja ohkab.

 „Lea, Lea,“ ütleb ta. ,,Sa ei lõpeta hästi. Mõtle rohkem oma hingest! Ent oled ju veel laps. Annab jumal aega, ja muutud.“

 „Ütle, Kristi, mida ootad sina elult?“

 Ta on juba ,,u“ juurde jõudnud ja lõikab ohates lõngaotsa pooleks:

 ,,Ma ei tea nii äkki...“

 ,,Aga mina tean, Kristi, mida loeksid suurimaks õnneks! Anna mulle säält laualt tükk paberit!“

 „Milleks see?“

 ,,Oota. Pliiats! Nii. Vaata nüüd, kuis meeldib sulle see nimi?“

 Ulatan talle paberilehe, millele kirjutasin: Hortensia-Kristiine Saamel.

 90

 
Kristi naeratab.

 „Ära taha olla kõikteadjal Aga ta on ju tõepoolest väga armas inimene. Teaksid ainult, kui hää süda tal on, ja kui toredasti ta flööti puhub... Ei suitseta, ei joo. Ei, ta on väga, väga kena, ainult see rumal jutt Valdeki-Annast...“

 ,,Pead juba andestama selle väikese patu, kui teda armastad.“

 ,,Võib olla kah... Päälegi... Ah, oota veidi, kaetakse vist juba lauda. Ta armastab väga õunamoosi piimaga, Hilda unustab alati...“

 Pean naerma, kujutades Saamelit Kristi mehena.

 Kristi oleks hää naine, õmbleks mehele ikka uusi vaipu ja patju, soendaks ahjuaugus vilttuhvleid ja austaks oma abiõpetajat kui eeskujulikku ja võimukat isandat.

 Ja siis tuleks vana lühike Saamel, seljas kortsunud öökuub, puhuks flööti ja sööks õunamoosi piimaga ning pomiseks:

 „Jah m-mmuidugi, m-mmuidugi!“ Hahahaa!

 Korraga tuleb mulle rumal mõte. –

 Naerdes hüppan siis aknast hoovi. Söögitoas põleb juba lamp ja Kristi askeldab laua ääres.

 Kui ta elutuppa tagasi läheb, leiab toolil Lea asemel lehe, millele kirjutatud :

 Hortensia-Kristiine Saamel,

 Su abiõpetaja on kaamel.

 91

 20.

 Teisipäeva hommikul, kui veel voodis leban, tuleb Juula kimbu lumikellukesiga.

 „Saadeti,“ ütleb ta.

 „Kes saatis?“

 Ent Juula ei tea. Tooja on juba läinud ja lillede juures pole ühtegi kirja ega sedelit.

 ,,Mis on kell, Juula?“

 „Pool üheksa.“

 Oo, siis on viimne aeg tõusta. Täna lähen jälle konservatooriumi.

 Milline ilm on väljas?

 Jooksen aknale ning tõmban eesriide üles: ah! Kui hele, pimestav päike! Kui palju liikumist ja hääli kostub tänavalt!

 Ja need väikesed, valged kellukesed, mille südameis läbipaistev-rohekas vari! Kes saatis nad? Kellele tuli täna soov rõõmustada Lead?

 Kas viimati... kas viimati?...

 Ei, ei – liiga hää oleks see, liiga ilus siis tänane hommik! Ent siiski... võib olla?...

 Mu jumal, millised armsad kellukesed?

 Surun näo õitesse ja hingan enesesse vaevalttuntavat päikese ja mulla lõhna.

 On siis võimalik, et tema, nii suur ja tõsine, mõtles täna Least, väikesest rumalast Least?

 92

 
Sulgen laud ja näen teda jälle oma voodi ees istuvat, veidi küürus, ettepoolekaldunud õlgadega. Näen ta silmi, sügavaid kurde suunurgis, naeratust ja väikest pruuni täppi vasaku kõrva ääres. –

 Kuis küll hää see hommik, kui palju ülemeelikuid varblasi siristab all rõdukatusel!

 Teate ka, naljakad varblased, kui huvitav on elu?

 Lauldes riietun, toon alt kaevust külma vett ning loen ükshaaval õied madalasse klaasvaasi. Neliteist.

 Kuulete, neliteist kellukest, kui rõõmus täna Lea, kui tänulik teie saatjale? –

 All joovad onu Jakob, tädi ja Eva juba kohvi.

 „Tere hommikut!“ hüüan ukselt. „Teate ka, et lumikellukesed õitsevad?“

 Ent neid huvitab palju enam roosimustriga lõuna-serviis, millist onu Jakob kavatseb oksjonilt osta.

 ,,Nüüd on kell üheksa,“ harutan eneses. „Kella kümneni harjutan. Pool üksteist hakkan minema. Ootab väike Gert täna ka haigemaja ees? Tuleb dr. Andersen mööda Kiriku tänavat või keerab ta Vanalt Puiesteelt otse parki?“

 „Aga Lea, kes määrib siis nii kole paksult võid?“

 Tädi Matilde vahib ümmargusil silmil mu leivatükile.

 ,,Hää oleks, lapsed, kui te pärast veidi Juulat aitaksite. Natuke tolmutada, raamatuid ja noote korraldada. Suur põrandavaip vaja ka välja viia. Õhtul tulevad pidukomitee prouad.“

 93

 
„Mul on tantsutund,“ ütleb Eva. ,,Mina ei saa.“

 „Ka mina mitte.“

 Tädi vihastub.

 ,,Imelik, et te kunagi midagi ei saa, kui teid vaja! Teie pärast pöörgu end maailm pää pääle, teie end juba ei liiguta. Jakob! Tee rutemini! Kell lõi juba üheksa!“

 ,,Mis veel!“ ütleb Eva, kui uks minejate järel kinni langeb. „Vaipu kloppima!... Ohakas tuleb mulle lõuna aegu järele ja tänane ilm on kui loodud mu uue mantli jaoks!“

 21.

 Kell loob kaksteist, kui konservatooriumi laiast kivitrepist alla astun.

 Haruldaselt selge õhk on täidetud rataste mürina ja tänavasillutajate hüüdeiga. Ülalt kostab lennuki ühetoonilist põrinat. Lahtisist algkooli aknaist hoovab naeru ja kisa. On suur vahetund.

 Rutates tulevad teenijad võrkude ning turukorvega, kust paistavad punaoimulised kalad, kapsad ja sibulad.

 Pargiteil on vähe vaiksem. Paar-kolm last jookseb päikesepaistesel poolel, kõverate saapakontsega hoidja lükkab valget vankrit, milles karjub väike punapõskne laps. Noor, ilus halastajaõde läheb pooljoostes haigemaja poole, kaenlas mingi suur ja kerge pakk.

 94

 
Ah, sääl ongi dr. Andersen ja Gert. Tulevad nad mulle vastu?

 „Tere, Lea! Juba jalul? Mu poeg Gert. Aga me pidime ju neljapäevani tuppa jääma? Kuis on nüüd palavikuga?“ küsib dr. Andersen, vaadeldes väikest valget õit mu mantlil.

 Pää muutub uimaseks ja süda taob kui hullunud vasar. Kramplikult muljuvad käed noodimappi, silme ette kerkib virvendav udu, millesse mattuvad päikesepaistene park, haigemaja ja nöörsirge liivane tee.

 ,.Saatis ta lilled? Saatis ta?“ valdab mind palavikulise ägedusega küsimus.

 „Mis siis on, Lea? Kui kõrge oli temperatuur eila?“

 „Ei mäleta... Neliteist ... ah ei, mis ma räägin? Kolmkümmendkuus, seitse. Jah, päris tõesti kolmkümmendkuus, seitse!“

 „Usun, usun. Ent poleks olnud vaja täna välja tulla, te pole veel terve. Või juhtus konservatooriumis midagi?“

 ,,Ei. Professor oli ainult kole vihane, et nii palju aega kaduma läks. Ja ma mängin viimasel ajal halvasti, nii võrratult halvasti. Minust ei saavat muud kui päris harilik, vilets muusikarikkuja, ütles ta täna. Sellaseid mängijaid olevat kõikjal tosinakaupa.“

 ,,Ja sellepärast oletegi kurb?“

 „Kurb? Mina?... Ei, täna pole ma kurb, dr. Andersen, põrmugi mitte! Mul puudub lihtsalt meele-

 95

 
olu mängimiseks, see on kõik. Ent tean, see möödub ja ühel päeval võtab meister Drilling tänased sõnad päris kindlasti tagasi.“

 ,,Tõesti, olete veendunud?“

 ,,Tõesti, olen veendunud. Mitu korda on nii olnud. Seitse korda võin üht ja sama asja mängida ning mulle näib, mängija pole mitte mina, vaid keegi tundmatu, võõras, kel vaid minu sõrmed. Kaheksandal korral ärkan kui unest, midagi kui pääseb minus valla. Siis ei mängi enam üksi käed, vaid... ja siis öeldakse, ma mängivat hästi.“

 ,,Ent kunas tuleb see kaheksas kord?“

 ,,Ei tea. Võib olla varsti. Teate, dr. Andersen, mis mulle praegu pähe tuli?“

 ,,Ei, kuis võiksin seda?“

 „Mõtlen, on vist jumalik olla arst, nagu teie.“

 „Arvate, et on jumalik olla arst, nagu mina? Nii, Lea?“

 Usun, usun kindlasti, ta saatis hommikused lilled! Ta silmis on naeratus. Olin ülekohtune arvates, ta on kuri.

 ,,Jah, dr. Andersen. Mõelge, kui palju inimesi teid ootab, kui paljudele näite päästjana-võlurina, kelle võimuses kinkida tagasi tervist, isegi elu! Ah, see on nii tore! Tahaksin ka olla arst!“

 „Tahaksite ka olla arst?“ – Tal on maneer, korrata teiste lauseid. Ning naeratus neis silmis pole

 96

 
muud kui iroonia. „Usun teid, et tahaksite olla arst. Ent teid võlub selles kutses vist ainult, et näida võlurina ja päästjana, nagu tähendasite. Grimm ja applaus, eks ole?“

 Pean veidi mõtlema, enne kui taipan.

 „Ei, eksite,“ ütlen viimaks ja otsin mõttes häid lauseid, millega talle selgitada, et ma pole sugugi sellane, nagu ta arvab. Ent kui jonni pärast ei tule midagi mõistlikku meelde.

 ,,Ei, dr. Andersen, mitte grimm ja applaus, mitte sugugi... Mina... teate, asutaksin niisuguse haigemaja, kuhu viidaks ainult kõige haigemad ja vaesemad lapsed ning ma oleksin... oleksin... ühe sõnaga, tahaksin nii väga olla arst!“

 Ei, ma ei vaata üles, tean, ta naerab. Hammustan huulde ja mõtlen, miks pole inimesed just siis mitte vaimukad ja leidlikud, kui nad seda nii koledasti olla tahaksid.

 ,,Ah nii. Ent ainult veerand tundi, kõige rohkem kaks päeva köidaks teid teie haigemaja, Lea, uskuge mind.“

 ,,Kuis nii? Miks arvate seda?“

 „Nii palju kui teid tunnen – on teil esikohal ikka tuju ja mina tahan. Nüüd on teil tuju mängida ja hüpata, homme teete kõik vastuoksa ning olete kapriisne kui väike laps. Siis peab korraga terve ilm naerma ja vilet puhuma, teinekord jälle nukker ning

 97

 
morn olema. Nii tahaksite teie. Ja miks? – Ainult seepärast, et teil... täna sellane tuju. Nii näib mulle. Öelge, olen ebaõiglane?“

 „Ei... ma pole sellest eales mõelnud.“

 Gert haarab kõvemini mu käe ja vaatab üles, kuuse ladvas kõikuvale varesele. Andersen köhatab ning jätkab sama aeglaselt:

 ,,Teadke, Lea, säärased inimesed ei kõlba tööle, veel vähem ennastsalgavale tööle... ei, mitte. Ja, ja. Hm... Püüdsite veenda mind, et tahaksite olla arst. Hüva. Kujutame teid sellena, nii veider kui see ka pole. Tulge ruttu, Lea! öeldakse ühel päeval, sääl ja sääl on laps raskesti haige. Teil aga oli parajasti tuju tantsima minna. Mida teeksite siis? Olge avalik!“

 „Ma ei tea. Mõtlen, läheksin...“

 ,,Tantsima. Tean seda. Valiksite, mis teie ,,minale“ rohkem meeldib. Ilma pikema kaalumiseta. Kaege, mõtlete nüüd, et olen ülekohtune ja... Aga mäletate, mainisite alles hiljuti ise, et teete kõik, mis eales tahate, pole see nii?“

 „Siis teie arvate... ma ei kõlba tõsiseks tööks?“ küsin hinge pidades. On tunne, kui määraks tema vastus nüüd kõik.

 ,,Jah, usun, see oleks teile ainult kannatuseks.“

 Astume pargist lärmikale tänavale.

 ,,Aga... dr. Andersen, kui... kui ma millegi pärast tahaksin seda kannatust?“

 98

 
Vaatan talle paluvalt otsa ja ei märkagi, et peaaegu möödakihutava auto alla jooksen. Dr. Andersen peatab mind õlast.

 „Vaadake ometi ette! Kuis öelsite, Lea? Teie tahaksite kannatada? Teie?... Pange tähele, sääl on hobune! Ei... enne peaksite õppima oma kannatust armastama. See on selleks, et ta teid ei lõhuks. Ent et midagi armastada... et midagi armastada, mis kannatust valmistab – peate kasvama, palju kasvama.“

 Imen ta sõnu kui haruldast jooki. Näib, kui oleks tal veel palju öelda, uut, valusat ja huvitavat. Kuulan teda janusena, rääkigu kui kibedalt tahes. – Anderseni hüütakse.

 „Isa, näe! Vanapapi!“

 Teinepool tänavat seisab lühike, valge habemega vanamees ja vehib kepiga. Doktor läheb isandale vastu. Seni jalutame Gertiga edasi.

 „Kuule, tädi Lea, oled sa isa pääle vihane või?“ surub ta meelitades põse vastu mu kätt.

 „Ei ole, Gert. Sugugi mitte.“

 „Siis on hää. Minu papi vastu ei tohi keegi halb olla, eks ju?“

 ,,Kus on su koer täna?“

 „Ah Seik?? Seik on rõdul kinni, ta hammustas eila piimanaist ja üleeila Miškat. Ei, eila ikka Miškat ja üleeila piimanaist, tead, tasku kohalt. Kuule, sa pole kellegi tädi Lea, ainult suur väike tüdruk oled sa,

 99

 
vot mis! Kas oskad reisimist mängida? Jah? See on hää. Ma väga armastan seda, ainult üksi on igav ja sumadan on liiga raske. Aga me võime kohvri võtta ja... tule täna juba! Tuled, jah?“

 Dr. Andersen jõuab võõra härraga järele. Nähtavasti on arst viimasele midagi rääkinud, sest vanamees vaatleb mind teravalt kübarast jaluni. Siis tekib ta näole varjamata hämmastus ning ta ei pööra minult tardunud, heitunud silmi.

 Seisan liikumatult ning pööran küsiva pilgu arstile.

 „Härra Jõgi, preili Ring,“ esitleb see siis ja vaatab mulle naeratades otsa. See peab vist olema vabanduseks vanahärra veidrale teguviisile. Vargsi teeb ta silmiga mingi märgi, ent härra Jõgi ei lase end oma vaatluses segada.

 „Härra Jõge üllatab teie sarnasus Gertiga, preili Ring,“ ütleb ta mulle seletades. „Näite sarnased kui õde ja vend. Jaa, härra Jõgi, teil polnud aimugi, et mul tütar?“

 Andersen näib kole imelik, kui naerab. Seejuures paljanevad ta inetud hambad.

 Vanamees vaikib, ilma et naeru varjugi ta näole ilmuks. Võtab suure, siniäärelise taskuräti, puhastab prille, pühib silmi ning jätkab minu uurimist.

 Viimaks ei kannata ma enam seda ärapöörmatut jõllitamist, keeran ringi ja hakkan Gertiga minema. Kuulen, kuidas Jõgi doktorile ütleb:

 100

 
„Aga Olaf... see on ju... see on ju otse uskumatu, see rabav sarnasus!“

 Ei kuule, mis Andersen vastab.

 Gert pöörab pääd.

 „Eks ole, vanaisa, Lea on nagu mammi? Ainult mammi polnud niisugune väike tüdruk ja ta kleit oli ka palju, palju pikem. Ja tead mis, vanaisa? Lea oskab reisimist mängida!“ lisab ta tähtsalt.

 „Gert on õnnelik,“ ütleb härra Andersen kulme kortsutades.

 „Tal on juba ammu mingi seletamatu sümpaatia teie vastu, Lea.“

 Kuis nii, seletamatu? mõtlen. Miks kardab ta rääkida minu sarnasusest surnud prouaga?

 Lasteaia tänava nurgal jätan jumalaga.

 „Ela hästi, Gert!“

 Doktoril olevat minuga üks tee.

 „Papi! Ütle talle, et ta varsti tuleks!“ hüüab Gert meile järele.

 Kümme minutit sammume vaikides teineteise kõrval. Siis ütleb dr. Andersen:

 „Kodus puhake tublisti ja ärge millegagi liialt väsituge! Mis teeb nüüd pää? On üldse kardetav…“

 Kuulan ta häält, pääs kümme ristlevat küsimust.

 „Miks on ta nüüd teissugune kui ennist pargis? Miks ütles ta mulle vanamehe juuresolekul korraga

 101

 
„preili Ring,“ kuna ta tavaliselt ainult eesnimega piirdub? Miks nimetab oma äia „härra Jõgi“ ja „teie?“

 „Jah, jah,“ vastan küsimusele, mida ei kuulnud. Ta räägib jälle midagi palavikust, sidruneist ja kuumast veest.

 „Lubate, et teete nii, Lea?“

 „Jah, jah, härra Andersen.“

 Mis see on? Kui imelik korraga ta pilk. Raputan pääd, et peletada eemale selle veidra uima.

 „Kuulge, doktor, miks... ah, ei midagi!“ –

 Tähendab, nüüd pean üles minema? Kuis on täna küll kena siin päikeseküllasel tänaval!

 „Hääd päeva, härra Andersen! Tänan teid.“

 Imelik, õhk kui täis kuldset ämblikuvõrku, mida mässub silmile ning mõtteile.

 Seisame veidi vaikides, siis ütleb ta:

 „Nägemiseni, Lea!“

 Trepil vaatan tagasi. Ta läheb juba kibuvitsapõõsa kohalt.

 „Dr. Andersen! Dr. Andersen!“

 Aeglaselt pöörab ta pääd.

 „Elage hästi, dr. Andersen!“

 22.

 Ülal istub Hans Grit klaveri ees ning mängib ühe sõrmega Tšaikovski tüütuseni kulunud barkarolli.

 102

 
„Ometi ükskord, printsess! Kuis meeldisid teile mu lumikellukesed? Võtsin nad surmahirmuga, või hääs eesti keeles öeldud: varastasin nad õemehe peenralt!“

 23.

 Kuidas ütles dr. Andersen?

 Mul olevat esiplaanil alati tuju ning ma ei kõlbavat tõsiseks tööks?

 Ent kui ma muutuksin, mis siis?

 Suudaksin olla vaikne, ohvrimeelne ning leplik – olen veendunud, meeldiksin talle siis. Niisugune oli vist Gerti ema.

 Ja ma tahan, tahan võita dr. Anderseni huvi ning... ah, ükskõik! On’s nii raske suruda alla need vihasööstid ja tujud, mispärast nad mind väljakannatamatuks ning isemeelikuks nimetavad? Usun, asi on enam kui lihtne. Vaja vaid enam teisist mõelda ja end alati kontrollida. Sellest peaks ju aitama, mõtlen?

 Ja siis, minu tark härra doktor, tahaksin mõne aja pärast teie arvamist kuulda. Millised silmad teete nähes, et Lea pole enam endine egoistlik tuulepää, vaid mõistlik, vaikne ja kannatlik?

 Annaksite käe uuele inimesele, vaataksite talle üllatunult otsa ning ütleksite:

 „Olete tubli, Lea. Kasvasite mu silmis.“

 Jah, sellepärast maksab püüda!

 103

 
Kuis on küll imelik: nii väga, kui seda vahel ka ei tahaks, – eales ei suuda talle südames pahane olla. Öelgu või tehku mis tahes, ikka pean selles teist, sügavamat tähendust otsima. Võin päevi ühe ta lause man juurelda, tõlgitsedes seda sajas varjundis, liita ja lahutada mõisteid kui veerevaid kuulikesi.

 Tema ei ole nagu kõik teised – ei, sugugi mitte! Ent milline too maailm, kust ammutab oma väärtused? Ah, tahaks lõigata lahti ta südame, avada pääkarbi ja vaadata korrakski sinna sisse! Mida leiaksin säält?

 Ja neid idiootlikke pilte, mis minusse tekib! Lea, Lea, kuhu jäi siis too tüdruk, kes tahtis pugeda seitsmekordsesse soomusesse, andudes täie hingega vaid tööle? Ja nüüd oled sa tulvil täis ootusi ja aimusi, sulle on ülihuvitavaks muutunud isegi küsimus ta kingavärvist. Jah! Ent mis võin sinna parata, kui mulle nüüd ta kingavärv tähtsamana tundub kui kõik maailma vanameistrid kokku? Selles olen ometi sama vähe süüdlane kui värvusirinas ja karboolilõhnas, mida väljast mu tuppa hoovab.

 Vaheta tõusevad ja vajuvad mõtted kui jääpangad kevadisel jõel.

 „Miks näib ta nii haige ja vana?“ pean ikka uuesti mõtlema. „Miks on tas nii palju seletamatut karmust ning kibedust? Miks on ta naeratuseski nii palju sarkasmi?“

 104

 
Laman liikumatult pimeduses ja tunnen, kuidas hinges midagi soe-hella kasvab, mu suureks ja heldeks teeb. Loobuda tahaksin siis, hää olla ning kinkida. Silitaksin suuri, väsinud käsi ja ütleksin:

 „Kingi mulle oma hing kõige nukruse ja mürgiga! Ära peida seda usaldav-jõuetut, mida armastas sinus ka ema. Kae, teisile oled külm, iseteadlik dr. Andersen, rahulik rändur, – mulle ent on vaja su hinge kõiges ta puht-inimlikus abituses.“

 Tahaksin, et haihtuks mu vaate all tugev mees ja teadlane ning säiliks vaid õnnelik laps. Mida enam kingiksin, seda rikkamaks muutuksin ise.

 Tänasest algab Lea elus uus epook. Pean pälvima... pean... –

 Tahan seda.

 24.

 „Mida teeksid nüüd kõige meelsamini?“ küsin eneselt. Vaatan välja päikesesse ja mõtlen, oleks hää võtta kamalutäis kuivikuid, joosta alla aeda ning ronida vana kastani latva.

 Mõnus oleks istuda sääl ülal, närida krõbisevat leiba ja vaadelda kaugeid aedu ja hoove, kus kuivamas lipendav pesu.

 Arusaadav, ma ei tee seda. Pean mõtlema teisist.

 Tädi... Tädi ütles hommikul, vaja kraamida ja tolmu pühkida. Hää. Kraamime siis ja pühime tolmu!

 105

 
Ent mulle ei meeldi, et toolid nii sümmeetriliselt asetatud. Korraldan nad oma maitse järele. Ka pildid seinal ripuvad liiga igavalt... Nii!... Need kaks portreed siia, sellele kaidisele taome ukse kõrvale naela.

 Ja miks peab linik nagu tollipuuga mõõdetult kesk lauda olema? Kui väiklane säärane korrapärasus! Siiapoole nurka tõstame ilusa vaasi rokokodaamiga, kirju padi siit sohvalt sobiks palju paremini nurka põrandale... nii!

 Nõutult seisan aga suure punakaspruuni vaiba ees, mis kokkurullitult maas lebab kui hiiglamadu.

 Viimaks haaran ta sülle ja lohistan kuidagiviisi köögitrepini.

 Sääl jääb lahtirullunud nurk jalgu ning – juba lamangi, pää ees, all. Vaip lohiseb järele ja mulle otse selga.

 Hahahaa!

 Hoolimata heitumisest ja valust pean heledasti naerma. Näeks mind nüüd Andersen! Laman kõhuli vana kastivirna ees, seljal kirju vaip, ning naeran, et hoov rõkkab! Ta kahtleks mu mõistuses.

 Kristjan tuleb ülalt prahikastiga.

 Kargan ruttu jalule. Parema kulmu kohal valutab kangesti ja katsudes leian, sinna jõudnud juba muhk tekkida.

 Kristjan aitab vaipa nöörile riputada ning tolmu kloppida. Lugematud kübemekesed helendavad päikeses kui peenike kuld.

 106

 
„Kristjan, oli tohtriproua lõbus?“

 Vana taob, et linn kajab.

 „Kas sa, Leaken, utlid midagi või?“ võtab ta hambust lühivarrelise kustunud piibu.

 „Jah, küsisin, kas dr. Anderseni proua palju naeris ja naljatas?“

 Kristjan sülitab ja otsib taskust tubakakotti.

 „Mis te nüüd, latsekese, tost nii palju pärite? Ma ütli joht, kadunuke oli siante ingel, et teist tiasugust olemaski pole. Siante mahe ja igaütele lahke sõnake valmis. Ei vihastanu, kui tüdriku midagi maha poetiva või är kõrvetiva. Ma esi mõtli küll alati salakesi: eks tia iks om üits surma suutäis!“

 „Kristjan, aga mis tegi tohtriproua harilikult? käis ta palju jalutamas ja võõrsil?“

 Piip suitseb juba ja Kristjan asub jälle tööle.

 „Kõssa! Millal tial too aig oli? Kui veel õnnis õpetajaärra elläs, põetis toda ja vanaproua oli niikuinii mitu aast nigu väike laits, kelle järel vaja kaia. Ei, kadunuke es olnu siante ilmalaits, nigu na nüüd kõik omava, tia ist iks illost kotun, oma antarbet näpu vahel ja laulis kui lõõrilinnoke. Tohtriärra hoid teist kah kui kuldupinat, aga näed, är viisiva, är viisiva prouakese!“ –

 Kella kolmeks on saal korras ja ma asun eestuppa suure kapi juurde. See kapp on üldse kõige imelikum asi terves majas. Mäletan, siis juba seisis ta samal

 107

 
kohal, kui veel viie- või kuueaastasena tädile ja Haraldile külla, sõitsin.

 Kellelgi pole kunagi eestoa kapi jaoks aega. Jõulueelsel suurel segadusel lükatakse kapikraamimine kevadeks, kevad toob tuhat muud muret ja nii seisab vana must kast vist aastakümneid juba unustatuna poolpimedas nurgas. Siis vaid avatakse ta kiunuv uks, kui vaja kõrvale heita paar katkiseid kindaid või vormist läinud kübar.

 Mida neile riiuleile aja jooksul pole kuhjunud! Saapaid, pudeleid, harju, grammofoninoote, ajakirju, vanu vaase ning tinaõnni! Ülalt ripub alla tumesinine, pleekinud tikandusega sametkrae. Ka sama värvi pluus ilmub säält. Millised veidrad, laiad käised! Need olid siis moes, kui tädi Matilde veel noor oli. Vanus moealbumeis on sellased kostüümid.

 Tuleb meelde, kapid võtnud lapsepõlve mängest ka osa.

 Valge pesukapp magamistoas oli tavaliselt hää nõid, väike kapike nurgas sõnakuulelik kääbus, raamatukapp – politseinik, meriröövlimängu puhul aga laevamast, sest sinna otsa oli väga hõlpus ronida, – ja lõpuks eestoa suur must kapp – olles tarviduse järele karu, vangla, inimessööja või Must-Aabram. (See oli Turvastel elutsev nõrgameelne juut, kelle ees meid mingi paaniline hirm valdas.) – Mäletan, kord pani Harald mu õudsesse kappi luku taha, põrutas rusikaga

 108

 
uksele ja röökis oma kaaslasiga mis hirmus, lubades mind elusalt katlasse panna, kui jalamaid ei ütle, kuhu oma marmelaadikarbi peitsin. Nutsin hirmust ja olin nõus nõiale igasuguseid ohvreid tooma ning sellase meetodiga pressisid nad mult palju välja. Ust avades irvitasid poisid ja Hans Grit, igal pool esimene oma arssinaliste saabaste ning tindiste sõrmiga, sõimas mind mitu kuud pronoomahviks. Mis ta sellega mõtles, ei tea tänapäevgi, ent see pidi olema midagi äärmiselt häbistavat ja alandavat. –

 Oi, kuis olid nad mu meelest siis vägevad ja kangelaslikud, need poisid! Kevadel jäid nad kõik kommertskooli teise klassi istuma: Hans, Harald ja Ohakas. Suitsetasid salaja ning valmistasid puukuuris ajalehepaberist ning püssirohust miine ja pomme. Valasid direktorile kolmandalt korralt vett kaela, näitasid nurga tagant rusikat ning kauplesid magnetraudadega. Pühapäeviti käisid linna taga varesejahil ja neelasid kinos kella viiest kaheteistkümneni närvepingutavaid kriminaaldraamasid. Ja nüüd?

 Nüüd veavad nad jalgu uute tantsude rütmis, on nii küllastunud-väsinud ja püksid on neil alati värskelt pressitud. –

 Kui tädi lõunale tuleb, on ta väga üllatunud vahepääl toimunud muudatusist ning viibimata asub ta uuenduste ümberkorraldusele. Jälgin imestades lävelt ta tegevust.

 109

 
„Su maitse on algupärane, laps“, ütleb ta naeratades. „Ent liiga algupärane. Selles peitubki viga.“

 Tädi on täna tujus.

 „Oh sa issand jumal küll!“ karjatab äkki mulle otsa vaadates. „Kust said siis selle koleda muhu otsa ette?“

 Jutustan oma äpardusest.

 „No kuula ometi!“ ütleb tädi Matilde. „Ja mul on just homseks kolm piletit teatrisse... Aga niimoodi ei või sa ju ometi tulla!“

 Vaatan peeglisse ja veendun, et niimoodi ma küll minna ei või.

 „Aga tead mis, tädi?“ tuleb korraga hää mõte. „Seon paela ümber pää ja siis ei tea keegi, et sääl all suur, sinine muhk!“

 25.

 Pidukomitee prouad jäävad õhtusöögiks.

 Aitan Juulal lauda katta ning teemasinat puhuda, lõikan leiba ning puhastan heeringat. Tädi vaatab paar korda köögiuksest sisse, näol imestav küsimus.

 Näib, ta ei suuda uskuda, et tüdruk, kes sellase hoolega härjasilmi praeb, tõesti mina olen.

 Härjasilmad saavad küll liiga piprased, ent see ei ütle midagi, komitee daamid on vaimustatud mu aktiivsusest ja lahkest näost. Kõhn preili Petermann sööb hirmus palju.

 110

 
„Kuidas ta sisse küll nii palju mahub, ise on ta nagu õngeritv?“ pean mõtlema, nähes, et auväärt preili käe jälle leivataldriku poole sirutab.

 „Palun teed, väike perenaine! Jah, jah, võimalikult nõrk!... Tänan. Sahvti?... Mis need on?.. Sõstrad? Ei, ma ei armasta sõstraid!“

 „Mida armastate siis, preili Petermann?“ hüüan teemasina juurest.

 „Maasikaid, armas laps! Metsamaasikaid!“

 „Oodake üks minut, preili Petermann! Toon kohe alt maasikapurgi!“

 „Niisugune veetlev väike!“ ohkab preili Petermann.

 Siis on neil kõigil midagi erilist paluda.

 Proua Pärn tahab külma vett, preili Hansson leiget, prokuröriprouale Õuna tänavalt pean paberõhukesi juustuliistukesi lõikama.

 „Palun, Lea, minu tass!... Armas Lea, saalis sohval peab mu ridiküül olema!... Kulla laps, veel üks niisugune tore singileib, jah?“

 Nähtavasti teeb neile nalja mind nii jooksma ja askeldama panna.

 Kui aga ilmtäitmatu Petermann korraga õunasalati järele isu tunneb, jään seisma ja tean, nüüd, nüüd kohe viskan teeklaasi põrandale, näitan talle keelt ja jooksen minema. Ent tädi halastas mu pääle.

 „Armas preili, kui kahju, aga eila lõunaks sõime viimase, ah, kui kahju!“ ütleb ta sulava lahkusega.

 111

 
Tean kindlasti, meil on keldris ilmatusuur purgitäis õunasalatit, mille vanaema kolmekuningaks Turvastelt saatis. –

 Viimaks tuleb Eva koju.

 „Ohoo? Lea, mis ma näen?“ teeb ta suured silmad. „Mis see tähendab?“

 Ükskord ometi on daamid söönud, tänavad ja hakkavad minema.

 Tunni aja pärast lähevad nad.

 26.

 Ümberlangemiseni väsinud, komberdan viimaks üles, otsa ees valutav muhk.

 Tunnen, enam kui keha on väsinud minus see, mida kogu aeg vaikima ja sõna kuulma sundisin.

 Uhh! Kuis on nüüd hää sirutuda ja vabadust tunda!

 Võtan end peegli ees riidest lahti ja vaatan omale mõttes silmi.

 Äkki läbistab mind sellane suur õnneviirg, et käed rinnale suruma pean, mis hakkab valutama ülevoolavast rõõmust. Lükkan akna lahti ja vaatan kevadöö hämarusse. Sääl, sääl kuskil pimeduses on Vana-Puiestee...

 Selja taga kostavad Eva sammud.

 „Evake!“

 112

 
Kisun ta kaasa pöörasesse karglusse, ent ta ümiseb moodsat tantsu ja püüab samme selle järele seada.

 „Ei, Eva, see on liiga roidunud ja igav! Vaata, minu tants on see: hopp, hopp, trallallaa! tram, tram, tramtramtram!“

 Eva laskub voodile ja naerab.

 „Kuule, Lea, sind on veidi koputatud!“

 Koputatud, koputatud, tramtramtram! Mind on veidi koputatud, trallallaa!

 Olen juba Eva kõrval ja võtan mõlema käega kõvasti ta ümbert kinni.

 „Eva, Eva, Eva!“

 „Ai! Räägi siis ometi, mis on juhtunud? Ütles professor Drilling midagi erilist?“

 „Ah mis! Drilling võib Sirtsu sohu sõita! Eva, mul on muidu nii pööraselt hää meel!“

 „Sinust ei saa ma eales targaks, Lea! Aga tead mis? Reede on pääproov. Siis pead tingimata tulema. Laupäev mängime. Uuu-uu!

 Mul on pööraselt palju rääkida ja veel niisugust võimatut lollust! Kuula ainult:

 Teie terviseks, kõrgus, siit peekrist joon!

 Elagu matemaatika!

 Kas tunnete, prints, logaritmi rütmi,

 Kas võlund teid eales proportsjoon?

 „No mis sa ütled niisuguse loba kohta, Lea?“

 „Hahahaa! Aga mina, Evake?“

 113

 
„Mis sina! Sul pole muud kui keksi aga oma tüllikuhjas. Ripstokite köögitüdruk mängis siiamaani sinu osa. Jeerum, oleksid pidanud nägema, kuidas ta tantsis ja deklameeris:

 Mu eriteadus plastika,

 Mu eluhind ballett.

 Mis ilmas kaunim olla võib

 Kui õnnestund piruett?

 Prints, veidi naerata!

 Hahahahaa!

 Usume kõik, saad sellega hästi hakkama. Hans kardab aga, kui sul viimati tuju pole...“

 „On, Evake, on! Olen nõus kas või sada piruetti järgemööda tegema!“

 27.

 „Lea, tõuse üles, Anna-tädilt on kiri!“

 Jooksen ääretul lagendikul, mis üleni kollane tuules kõikuvaist tulikaist. Hääletult libisevad üle välja kuldsed lained, hääletult lendlevad virvendavas õhus hiiglasuured sinimustad liblikad. Teerada upub läbitungimatusse õitemerre, ikka kõrgemaks ja tihedamaks muutuvad nõtked varred roheliste kuulisarnaste pungiga.

 Välja äärel ootab mind keegi. Kuulen, kuidas juba üsna lähedalt mu nime hüütakse. Edasi, ruttu, ruttu!

 114

 
„Lea! Aga kuule siis ometi! Lea!“

 Avan silmad. Toas valitseb veel hommikune sinkjas hämarus.

 Akna taga ärkava päeva hall ja udune pilk. Ruutu mööda libisevad alla jämedad pisarad.

 Tume on täna kaugus ja silm ei seleta Nunnetorni.

 Aga koos minuga avab ka rõõm silmad ning hing täitub õnnega, mis sama ebamäärane ja vaikne kui see kevadhommik.

 Voodi ees seisab tädi Matilde. Eraldan juba selgesti siniseid jooni ta hommikujakil, ent samal ajal valdab veel meeli äsjanähtud uni.

 „Kes oli see sääl välja äärel?“ pean mõtlema.

 „Ometi ükskord! On sul aga uni, seda peab ütlema! Tädi Annalt on kiri. All ootab Veera vastust.“

 Avan ümbriku. Tädi Matilde süütab küünla.

 „Ahaa, või nii!“ mõtlen lugedes. „Preili Kuusik on hää aja valinud.“

 Armas laps! – loen. – On sulle jälle väike palve.

 Võta täna mu tunnid enda pääle. Pean maale matusele sõitma. Rong läheb kell 8.50. Teata kohe Veeraga, kas oled nõus. Oskan juba kuidagi su lahkust tasuda. Kell üheksa on esimene õpilane kohal. Ära pane tähele, mis tädi Matilde räägib. Eine leiad kapist, võti on sohvapadja voodri vahel.

 Tädi Anna.

 115

 
P. S. Tunniplaan on kirjutuslaual. Pane kapivõti vanale kohale tagasi ja ära jäta uksi lahti.

 „Noh, mis tal siis nüüd jälle südamel on?“ küsib tädi Matilde.

 Ütlen talle seda. Tädi vihastub.

 „Mis veel! Pole vaja kuhugi minna!“

 Tädi ei salli onu Jakobi õde.

 „Lähen küll, tädi!“ ütlen kindlalt. „Tädi Anna palub mind ja kuidas keelduksin ta palvet täitmast?“

 „Aga olen veendunud, Lea, harjutaksid meelsamini või läheksid alla aeda Kristjanile appi. Ning täna pidime ju teatrisse minema? Aga kui Anna tuju järgi talitad, oled õhtul nii väsinud, et vaevalt pääd jõuad kanda. Ning tean ometi, kui hää meelega teatrisse tuleksid. Mis? Ütle, et mul õigus pole?“

 „Aga kas sa siis ei tea, tädi: enne teised ja siis alles meie ise? Päälegi on teater lõbu ja see jääb töö kõrval...“

 Ent tädi on otsustanud, maksku mis maksab, mind tagasi hoida. Aga ma ei anna alla ja tädil ei jää muud kui õlgu kehitada.

 „Hm, hm... Tahaksin hää meelega teada, mis siis see nüüd peaks tähendama? Kelle teeneks seda uut mõtlemisviisi pidada, hmhmhm!“

 „Ära naera, tädi! Ole parem hää, mine alla ja ütle Veerale, et punkt kell üheksa Järve tänaval olen.“ –

 116

 
Tuleb meelde, kuidas kord detsembrikuus preili Kuusiku õpilasega hädas olin, kes ei suutnud lahutada stakkatot legatost. Väike tüdruk istus klaveri ees, punane pael päälael kõikus mängutaktis edasi-tagasi ning ärritatud hääl luges ikka ja ikka uuesti: üks, kaks, kolm, – üks, kaks, kolm!...

 Aga stakkato ei tulnud.

 Mind vihastas see piirita taipamatus. Enne kui enesele aru andsin, tõmbasin püstiseisvat juuksekahlu. Mõtlesin, vahest aitab see. Ent stakkato ei tulnud ikkagi.

 Lõpuks hakkasime mõlemad nutma ja istusime tüki aega liikumatult ja toa vaikust läbistas aeg-ajalt allasurutud nuuksumine. Närisin huuli ja ei tahtnud enesele tunnistada, kui häbi mul selle saamatu lapse ees oli. –

 Ent täna ei tohi selliseid asju enam korduda!

 Ei, tean – olen juba hoopis teissugune. Töötuhin valdab mind ning igatsen meeleldi võimalust, kus peaksin proovile panema kannatuse.

 Siis veenduksin oma uusis häis omadusis, mida eneses usun tundvat.

 Saaksin nüüd hakkama kõigi raskusiga, olen valmis igasuguseks ohvriks. Tahaksin kannatusi nüüd, neid kannatusi, milledest rääkis dr. Andersen. Mida peaksin tegema, et kaoks ta silmist võõrastus ja etteheide, mis tekivad sinna nii sageli?

 Ah, teaksin seda!

 117

 28.

 Dr. Andersen kõnnib vihmas aeglaselt edasi-tagasi, käed mantlitaskuis.

 Võtab sõnalausumata mu noodimapi ja vaikides sammume loigulist teed mööda pargist välja. Nii enesestmõistetav näib korraga, et ta mind ootas, et nüüd märgade pärnade all kõnnime ja meile vihm näkku peksab.

 Enesestmõistetav ja hää.

 „Dr. Andersen, vaadake ometi, pungad!“

 Veel kahvatum näib ta täna, väsinud ja haiglane.

 Vaatlen hellumusega karmi profiili, kurdu suunurgas ja pruuni märki kõrva ääres.

 Teispool tänavat läheb sügavas leinakrepis daam, käekõrval paariaastane kõverjalgne poisike.

 „Dr. Andersen!“

 „Mis on?“

 „Mulle tuli nii imelik mõte. Kunagi olite ju ka nii väike, mu jumal!“

 Mõõdan teda veel kord silmiga.

 „On see võimalik?... Kandsite tillukese pangega liiva, kukkusite pikali ja siis nutsite teie, hahahaa! Eks ju, dr. Andersen?“

 Ta tahab mind aga võõriti mõista.

 „Raske uskuda, mis?“ Ta ütleb seda nii kibedalt. „Mõtlete vist, Lea, niisugune vana igav mees pole olnud kunagi laps? Teil on peaaegu õigus...“

 118

 
Ta vaikib äkki ja vaatab mulle otsa.

 „Nüüd,“ mõtlen, „ütleb ta midagi tähtsat!“

 Ent ta ei ütle midagi ja nii sammume jälle tüki aega vaikides porisel tänaval.

 Astume pooltühja kohvikusse, kus hingitseb paar kahvatut elektripirni. Tagapool valitseb täielik hämarus. Pimedaist nurgist vaatavad ümmargused marmorlauad kui suured valged alustassid.

 Istume nurka Aivasovski koopia alla. Olgugi, et maalis täielik võhik olen, taipan, et pilt halb – merd tunnen ju seda paremini. –

 Ei, kübarat ei võta ma pääst, las nõrgub päälegi ta äärilt mu kaela vett! Miks peab ta rohelist muhku mu otsa ees nägema?

 Doktor süütab piibu ja silmitseb kaht juudi daami, kes õhu oma ümber siniseks suitsetanud ja ägedasti vaidlevad.

 „Ma ei või kannatada,“ ütleb Andersen äkki, „et naised suitsetavad.“

 On esimene kord, kus ta oma vaadet millelegi avaldab.

 Naeratan endamisi ja rõõmustun millegi pärast ta pedantsuse üle.

 „Kuidas, härra Andersen? Kuis võite ometi nii mõelda?... Mis näete selles siis halba?... Piip teie suus, see on õigustatud, jah?“

 Äkki pean mõtlema: tantsis ta kunagi, too urisev

 119

 
puukaru?... Ei, võimatu, võimatu, siis poleks ta enam Andersen! Ta vist oli beebina juba selliste eelarvamistega, kulme vahel mõtlik kurd.

 „Igatahes, täiesti õigustatud.“

 „Aga... aga pole siis ilus, kui suitsetad elegantselt ja... mis on?“

 Ta teeb tõrjuva liigutuse.

 „Ilus? Rumala, maitsetu naljana näiks mulle, kui mõni väike tüdruk suust ning ninast suitsu puhuks... ja teie räägite ilust!“

 Vaatan imestades üles: ta on päris tõsine.

 „Aga härra doktor, need sääl pole ju kellegi väikesed tüdrukud!“

 „Jah, teil on õigus, need mitte!“

 Tuleb meelde Ohaka, Griti ja Akseli kultus sigari ja monokliga naisile.

 Täna pole dr. Andersenil enam nii hääd silmad kui tookord teisipäev Kindluse tänaval.

 Meile tuuakse kohvi.

 Vaatan, kuidas Andersen suure, laia käega klaasi suu juurde tõstab ja ettepoole kummardub, nii et elektripaiste ta pähe langeb. Kuidas? Mis see on? On’s need tõesti hallid juuksed, mis ta meelekohal läigivad?

 Kui ta üles vaatab, märkan ka vasakul küljel laia hõbevalget joont. Kuis ei pannud ma seda ometi varemini tähele?“

 120

 
„Lea! Mida uurite siis nii suuril silmil?“

 „Teil on hallid juuksed, dr. Andersen? Näen seda esimest korda.“

 Ta naeratab jälle kibedalt.

 „Need on sääl juba ammu... Jah, kavaleriks on Olaf Andersen siiski liiga vana! mõtlete praegu, Lea. Aga teadke, ta ei tahagi seda olla. Vaadake minule kui oma vanale isale, siis ei sega teid mu hallid juuksed. Hää?“

 „Dr. Andersen... ma ei mõista... Kuidas tulite sellele? Hallid juuksed... Mulle meeldivad koledasti hallid juuksed, dr. Andersen! Tädi Matilde on see, kes vihkab halle juukseid ja nad viimseni välja kiskuda laseb – aga mina... mul on ka mitu halli juust, vaadake, doktor!“

 Rebin mütsi pääst ja lähen ümber laua ta ette.

 „Siin kuskil,“ tähendan käega paremale küljele.

 „Ma ei näe muud pääle suure sinise pleki!“ ütleb Andersen ja naeratab. „Rääkige nüüd, Lea, mis tegite need päevad?“

 Vihm peksab kõvasti vastu aknaid ja ilm näib veel hämaram. Suitsetavate daamide kõne paisub ikka valjemaks.

 Noorem, pikkade heleroheliste kõrvarõngaiga daam püüab vanemale nähtavasti midagi selgeks teha. See aga kordab kangekaelselt sügava kurguhäälega: „Absurd, Berta!“ ja seejuures tõmbub ta suur, korallpunane suu iseteadlikule naerule.

 121

 
„Dr. Andersen, mõelsin palju sellest, mis rääkisite üleeila.“

 Ta süütab uuesti piibu.

 „Ja?“ hoiab ta põlevat tikku käes. „Ning missugusele otsusele jõudsite?“

 „Teate, doktor, tahan muutuda... Tahan paljustki loobuda, et saada niisuguseks nagu...“

 „Nagu?“

 „Nagu teie rääkisite.“

 „Ja usute, Lea, et saate hakkama sellega? Jätkub teil jõudu võita oma tujusid?“

 „Teie ei tea, dr. Andersen...“

 Rumal asi, see piip! Nii ei saa ju aru, naeratab doktor või mitte.

 „Aga mis siis, Lea, kui see uue tee otsimine ka ainult möödaminev tuju on?“

 „Ei, ei! Palun, palun, uskuge mind! Teil pole aimu, kui väga tahaksin... muutuda.“

 „Ent miks, Lea? Öelge mulle üht: miks?“

 Ei, seda ei suuda ma! Kui ta nii vaatab nagu praegu, näib mulle, ta aimab kõik, näeb peidetumaidki mõtteid mu ajus.

 Tunnen äkki, kuidas käsi lusikaga värisema hakkab ja näkku õhetavat kuumust valgub.

 Näin enesele korraga väikese, naljaka koerakesena, keda nööri otsas mängitatakse, et tunda rõõmu abituist liigutusist. Ah, kardan, kardan, ta naljatab vaid ja

 122

 
teeb meeleldi näo, kui huvitaks teda, mis kõnelen. Tõelikult tahab vast ainult näha, kaugele mu rumalus küünib. Kui nii, siis... ei, ma ei tea, mis siis teeksin!

 „Mul oli kunagi sõber,“ algab doktor, „kes välimuselt väga teiega sarnanes.“

 Hingan kergendatult. Kuis võisin nii inetult mõelda? Tema, nii palju kannatanud ja suur – ning korraga säärased lamedused!

 „Vaatan praegu teid ja näib, mu sõber on tagasi tulnud. Needsamad jooned, seesama pilk ja naeratus. Ei, ei! Ärge rääkige midagi! Ainult seni, kui täiesti liikumatult istute, püsib sarnasus. Niipea aga suu avate või väiksemagi liigutuse teete, kaob see ja mu ees istute jälle teie, Lea, ning pole jälgegi endisest illusioonist. Sest sama suur kui teie näilik, väline sarnasus on ka teie hingedistants. Ei või kujutellagi kaht enam erinevat loomu... ei, tõesti mitte, ja nüüd, Lea, ütlete, et tahate muutuda, tahate hävitada eneses teatud jooned. Kaege, need on paljad fraasid, aga... tõepoolest, kui... kui suudaksite seda, sarnaneksite igakülgselt olevusega, keda olen valmis nimetama pühaks... Aga siis peate suurem olema kõigist tujudest ja kangekaelsusest, peate alla suruma lapsikud kapriisid ja nii sageli, nii väga sageli esilepuhkeva forte, peate…

 Andersen äigab korraga nagu ehmudes üle otsaesise.

 123

 
„Vabandage, mina... Segasin teid. Tahtsite ju rääkida mulle, mis tegite need päevad.“

 „Kui suured sooned ta kätel on!“ pean mõtlema. ,,Ja millised tugevad, kumerad küüned! Minu väikeste käärega ei saaks neile midagi teha.“

 Vaatan talle otsa ja mõtlen :

 „Kuule, sina, Olaf Andersen, armastan sind! Armastan sind ja olen sinu pärast kõigele valmis. Oled rahul minuga?“

 Ning mulle näib, ta silmad vastavad:

 „Ja, ja...“

 „Härra Andersen, küsite, mis tegin need päevad? Üleeila töötasin kodus, eila olin preili Kuusiku asetäitjaks, kes matusele sõitis.“

 „Missuguse preili Kuusiku?“

 „Onu Jakobi õe. Selle, kes annab eratunde muusikas, matemaatikas, keelis ja ajaloos. Muusikaga sain hakkama, aga rehkendus ja ajalugu... prrr!... kujutage ainult, dr. Andersen, üks väike algkoolipoiss tuli sellase ülesandega, et mu pää pööritama hakkas. See oli niisugune kole lugu kraavist ja töölisist. Kuulge ometi: Üheksa meest kaevavad kaheksa tunni jooksul nii ja nii pika kraavi, mis kolm ja pool meetrit sügav ning kaks lai. Mitu meest on vaja, et kaevata viie tunniga kümne meetri pikkune kraav, mis oleks kolmveerand meetrit lai ja poolteist sügav? Umbes nii see oli... pöörane!“

 124

 
Doktor võtab piibu suust ja naerab.

 „Tõepoolest kohutav. Kuidas see siis lõppes?“

 „Ah, arvutasime ja arvutasime. Viimaks tuli välja, selleks tööks kuluks seitse ja pool meest... hahahaa, kuulete, doktor? See oli meile mõlemile liig. Ei, olin tõesti rõõmus, kui Kaarlikene kõige oma kraaviga läks! Siis tuli Kaarlikese õde Elli, kes mulle juulirevolutsioonist jutustama pidi. Kunas see oli? küsisin, ja samal hetkel tuli meelde, et seda isegi ei tea. Ka Elli ei teadnud ja me ei rääkinud sellest enam... Või teate viimati teie, dr. Andersen, kunas oli juulirevolutsioon?“

 Imelik, kuidas ta suunurgad tõmblevad!

 „Usun, see oli 1830.“

 „Ah tõesti, teie teate seda, dr. Andersen?...

 Aga lõpuks on see ju ükskõik. Ma ei kannata arve…

 Kui õhtul koju läksin, olid tädi ja Eva juba teatris ning onu Kuusik luges ajalehte. Oleksin kõige meelsamini üles läinud, aga tegin onule seda rõõmu ning mängisin paar tundi kaarte. Onu on kole veider, tal on nii pööraselt hää meel, kui võidab. Saate aru sellest, härra Andersen, et niisugune vana mees sellest rõõmustuda võib? Ja oleks teil ainult aimu, kui igav on onu Kuusikuga mängida! Veerand tundi kaalub ta ühe kaardi juures ja peab aru. Aga ta on muidu lõpmata hää, see meie vana onu Jakob, eks ju? Teate, mis ta välja mõtles?... Kui tema võidab, siis kingib mulle tahvli šokolaadi, kui mina võidan, siis viis marka.

 125

 
Pole see suurmeelne, hahahaa!... Kui onu kõrvale juhtus vaatama, lükkasin kõik trumbid tema ette, ja nii võitsin eila üksteist tahvlit šokolaadi... kuidas see teile meeldib?“

 Mu jumal, jälle see kurd ta kulme vahel!

 Ja, ja. Naersin liiga valjusti, tühjis nurgis mängleb veel mu hele hääl. Ah Lea, Lea, sina mõtlematu tüdruk! –

 Võtaksin ta käed, peidaksin neisse näo ja ütleksin:

 „Ära ole pahane, anna aega mulle, Olaf Andersen!“

 Ent ta näole on laskunud sellane pahur ilme, et südant midagi jääkülmalt puudutab.

 Lõikav haavumustunne summutab hetkeks kõik muu. Kargan püsti.

 „Lähme nüüd, härra Andersen!“

 Ta haarab hajameelselt varnast kübara, loeb punast plakatit ja tähendab kübaraga sellele:

 „Võõrusetendused. Lähete?“

 Vaatan üles ja otsin üht ainustki pilku.

 „Ei tea veel... Aga teie, doktor?“

 Andersen vaatab kuhugi kaugele, kitsaste huulte nurgis karmus, ning ei näi mu küsimust kuulvat.

 Tänaval ladiseb endiselt vihm.

 „Sõidate, Lea?“

 „Ei.“

 Loodan, ta ütleb ehk teel midagi lohutavat.

 126

 
Ent astume vaikides märgadel kividel, taandudes vihmatorudest pritslevate veejugade eest.

 Sammun ta kõrval mahalöödud pilgul ja tunnen, et on nii palju seletamatut, mida ei mõista. Sada-sõrmne nukrus haarab mu, hingele laskub midagi rõhuv-rasket. Ühtki sõna, ühtki vaadet pole tal minu jaoks, näib, ta unustanud mu olemasolu.

 „Sõidan süski,“ ütlen viimaks tasa. „Hääd päeva.“

 Jooksen kui põgeneja mäkketõusvasse põiktänavasse, mis näib lõppevat vihaste pilverüngaste vahele, sõrmed kramplikult peopessa surutud.

 29.

 Pärast proovi tulevad Inge, Grit ja Ohakas meile

 Istume saalinurka laua ümber. Kõigi meeli valdab homne õhtu ning jutt keerleb ainult ettekande ümber.

 Eva on mures oma paruka pärast, mis kuidagi pääs ei püsi ja ikka teisele küljele langeb. Ohakas soovitab seda nööriga kõrvade külge siduda, siis ei olevat hirmu, et ta viltu libiseks.

 „Seo sina oma habe nööriga nina külge,“ ütleb Eva pahaselt.

 „Sul on hää nokkida, aga mis siis, kui homme korraga oma juuksed ära kaotan?“

 Inge tahab tingimata ilus näida.

 Lubab end tollipaksuselt puuderdada, silmade alla

 127

 
sinise pliiatsiga varjud tõmmata ja huuled mustjaspunaseks värvida. Siis veel suur, kollane siidpehme parukas ja taevassinine kõlisev ülikond... ah, mis te ütlete?

 Griti iroonilist naeratust märgates teeb ta ettepaneku: lastagu teda oma hääksarvamise järele riietuda, või... või ta ei mängi! Jah! Teised võivad julged olla, ta ei mängi!

 „Aga mõtle ometi, inimeselaps,“ ütleb Hans Grit, „mis hoovinarr sa siis oled? Niisugune nukunäoga puudriplika ei kõlba ometi vanaks sarkastiliseks rebaseks! Tahad siis kõik ära rikkuda?“

 „Jaah, ära rikkuda!“ osatab Inge ja näitab keelt. „Imelik, kuidas siis kohe rikun, kui vähe ilusam olen?... Aga pidage meeles: seda koledat papist nina ma oma näo külge ei pane! Basta!“

 „Paned nina ja seljale küüru kah! Basta!“

 „Loll!“

 „Tänan, samuti!“

 Viimaks harutatakse veel üht ning teist ja leitakse, Ripstokite Alma ei sobivat ikka kuidagi.

 „Imelik küll,“ seletab Grit, „kuidas ta oma liiga suure agarusega kõik ära rikub. Mida enam ta hoogu satub, seda hullem. Õudne, aga selle vastu oleme jõuetud. Tulgu mis tuleb! Harry, kumma paruka tellisid Leale?“

 „Õigus jah, unustasin küsida: kumb meeldis teile rohkem? Mõtlen, see suur valge sobib enam...“

 128

 
„Ma ei tea tõesti... Ükskõik... Tehke, Harry, kuis arvate!“ Hans Grit raputab laitvalt pääd.

 „Mõtlesin, Lea, see osa läheb teile rohkem. Aga näisite proovil nii väsinud ja loid, et kartsin, kukute iga minut ümber.“

 „Jah, Lea on viimasel ajal nagu sõstrakissell,“ leiab Inge.

 Ohakal ja Eval näikse saladusi olevat.

 Grit lööb käiselt prügi maha ja ütleb kindlalt: „Ei. Ühe sõnaga, ei vea. Aga homme tehku igaüks, mis suudab. Ja nüüd, härrased, tantsima. Kulub ära see õhuvahetus. See on just midagi teie elustamiseks, Lea. Küll näete, kuis tuju tõuseb. Täna on uus band ja eksootilised dekoratsioonid – ühe sõnaga, ekstrapeenike!“

 Teised on juba eestoas.

 „Lähme, lähme, Lea!“

 „Ei, ma ei tule. Pole tuju.“

 „Mis?“

 „Ma ei tule, Grit.“

 „Aga kõrgus! Uus band, nii tubli ja... india dekoratsioonid ...“

 „Olgu! Mind ei huvita enam tants.“

 Hans Grit tõuseb varbaile ja kõigub edasi-tagasi.

 „Hahaa!... Tähendab, teie ei tantsi üldse enam?“

 „Ei. Ütlesin ju, see ei huvita mind.“

 129

 
„Mis, päris tõesti ikka? Ohoo! Ma ei taipa... Te ei tule siis?“

 „Ah ei! Ei ju! Hääd päeva!“

 Teised lähevad juba alla.

 „Aga mida ütlen neile?“

 ,,Ah jumal, neile on see tõesti ükskõik!“

 „Mul on väga, väga kahju, Lea... Haavasin teid ehk kuidagi viisi?... Lähen, lähen juba... Homme olge pool kaheksa kohal, palun...“

 Uksel pöörab ta veel kord ümber.

 „Aga... vahest tulete siiski?“

 Hää, et tuba pime ja ta mu pisaraid ei näe. –

 – Rõhuvamalt kui eales varemini tunnen nüüd oma üksindust.

 Astun akna alla ja vaatan tänavlaternate valgusel ruttavaid inimesi. Neid kõiki... nemad kõik... ah, milleks mõelda? Maja on haudvaikne. Tädi ja onu ei tule nii pea... Millega täidan selle pika, nukra õhtu?

 Äkki hakkab nii kahju, et ennist Gritiga kaasa ei läinud. Poleks vähemalt olnud seda painavat vaikust. Muusika ja inimeste lärm oleks ehk summutanud igatsuskarjatused minus, oleks ehk vaibunud see lõikav rahutus. Siin... siin tunnen valutavat midagi hella, midagi elav-sooja.

 Ah, milline õudne, piinav pimedus!

 Lähen toast tuppa ja keeran kõikjal elektri põlema.

 Ent vaikus jääb.

 130

 
Istun klaveri ette ja võtan paar mollakkordi.

 Ei, ei! Mitte enam! Liiga haiget teevad need toonid. Tõusen jälle, kõnnin seinast seina ning vaatan heledasse elektritulle. Sina, sina. Sina julm, sina kuri!

 Panen mantli selga ja longin aeglaselt läbi niiske linna. Ei mõtle käigu sihist, ent tunnen sõrmeotstegagi, kuhu sunnib mind terve olemine.

 Vanal Puiesteel põlevad tuhmid laternad, paisates raagus kastaneile ihmjas-rohelist kuma, märg kõnnitee läigib kui vedel kummi.

 Jalutan tuules edasi-tagasi, seisan viivu ühe maja ees ning toetun krõbedale tüvele. Võib olla, sääl, selle valgustatud akna taga, istub ta, veidi ettekaldunud õlgadega, pää kätele toetatud ja mõtleb. Millest?

 Kuis näib ta mulle ometi ülev ja rikas! Ikka tundub, kui teaks ta ainuüksi midagi harukordselt tähtsat, mis annab elule alles õige sisu. See teebki ta nii erinevaks ja iseteadlikuks, aitab üle kõigist väikesist askleist ja lamedusist. Ah, poetab ta eales mu rüppe ivakesegi tollest äratundmisest? Tunnen, kuidas minus midagi tasa-tasa nuuksub ja kehha halvavat jõuetust valgub. Uks käib.

 Võpatan ehmunult. Maja poolt läheneb kaks kogu ja kiunuv naisehääl räägib:

 ,,...ei võtnud ivagi enam, tohtrihärra, muudkui lõõtsus aina ja pööritas silmi. Lapsed kartsid kohe ta juurde jääda...“

 131

 
Tunnen teises siluetis Anderseni.

 Lähevad üsna tihedalt minu eest mööda, arsti mantel riivab peaaegu mu kätt. Näen hetkeks ta profiili, ent ta ei märka mind.

 Järgmisel minutil on nad pimedusse kadunud. –

 Jumal, mis on siis minuga? Lea, Lea, mõtle sellele, et eila... mõtle sellele, et oled talle õhk, vähem kui õhk!

 Mis läheb sulle korda see mees, kes hakanud ettekirjutusi tegema sulle, kes sa oma teed alati üksi oled määrata tahtnud? Ja nüüd on ta sinus põrisema pannud trumme, seganud mingi metsiku puuklobina strausslik-magusate viisega – ah, ei millegagi oska võrrelda seda põrgulikku popurriid!

 Kuulge, teie! Miks on paljas mõte teist nii õnnestav-valus?

 30.

 Laupäev on Eva hommikust saadik närvlik, viit minutitki ei püsi ta paigal.

 „Ütle siis ometi, Lea,“ küsib juba kümnendat korda – „kummad sukad panna? Kardan, lillad teevad jalad veel paksemaks.“

 Jah, see on ta suurim mure.

 „Tead mis veel? Kolmandas pildis, kui sirkli ja kolmnurgaga tulen, katsu nii seista, et Orvik mu jalgu

 132

 
ei näeks. Vaata enne, kuhu ta istub, ja seisa siis otse tema ja minu vahele. Kas?“

 „Jah, hää küll.“

 Jätkan katkestatud harjutust.

 ,,Kergelt kui tuuleõhk peab see passaaž üle klaveri libisema,“ ütles meister Drilling.

 Ent tunnen täna kätes tinast raskust, masinlikult kordavad sõrmed samu käike, liiguvad väsinult ülemise fa-ni ja teevad ikka uusi vigu.

 Tõusen viimaks tüdinult ja sulen klaveri. Eva tuleb jälle oma sukakarbiga.

 „Tead mis? Otsustasin ikkagi lilladega riskeerida. See on niisugune tihe siid. Oota, Lea: panen ühte jalga musta, teise lilla suka, ütle siis, mis arvad... Noh, kumb näib ilusam?“ küsib ta veidi aja pärast.

 „Lilla,“ ütlen huupi.

 „Ah tõesti või?... Aga mu vasem jalg ongi veidi peenem! Mis teha? Vaja Ingelt küsida.“

 Lähen üles ja laskun voodile. Ah, saaks minema kord siit! Saaks jälle koju, Turvaste süngele rannikule!

 Olen veendunud, sääl kaoksid need veidrad meeleolud ja meri kustutaks kõik nukrutsemised. Leiaksin sääl enese täielikult, uueneks usk andesse ja tulevikku.

 Kuhu pagesid endised ootused ja unelmad? Kuis võin ometi olla nii hoolimatu ja ükskõikne oma kaunile kutsele? Miks kaldun kõrvale rajast, mis mulle mää-

 133

 
ratud, mida pean käima, mida tahan käia? Kuhu kadusid kõik viisid ja kaunid mõtted?

 Pole muud minus kui üks ainus mõiste: teie, teie, teie. Teie oma salapäraste ja valusate hingesügavustega.

 Sulen silmad ja tõmbun kerra kui siil.

 Ah, kaugeltki näha ta kõrget kogu ja ettekaldunud õlgu! Hetkeks kuulda seda rahulikku häält, hetkeks tunda enesel ta halli pilku ja kibedat naeratust, mis sarnaneb pigemini valurikka grimassi kui naeratusega.

 Ei – koju, koju!

 Sääl kaoks kõik see ja sügiseks unustaksin ta nimegi. Ah, jääksin haigeks nüüd, siis tuleksid jälle, istuksid siia madalale pingile ja aknast langeks su näole päikesekiir.

 Päris vaikselt lamaksin siis, ainuski sõna ei segaks vaikust, lämmataksin eneses väiksemagi naeru, sest sa ei armasta ju, et naeran.

 Paneksid jälle oma suure käe mu otsaesisele ja ütleksid: uinuge, homme on kõik hää, väike Lea!

 Oskad veel niimoodi öelda: homme on kõik hää, väike Lea? Või oli see uni, et su hääl kõlas nii omaselt ja silmist langesid silitavad kiired?

 Usun nüüd, see oli uni, ilmsi pole sul minu jaoks muud kui etteheiteid ja pilk täis võõrastust. Ah sina!

 Aga mina armastan sind. Kuuled, Olaf Andersen?

 Ah, kõikesuutev jumal, kui oled olemas, tee siis, et tal kunagi enam ei oleks sarnased hoolimatud sil-

 134

 
mad nagu neljapäev „Auroras“ – palun, palun sind! Tead sa, kuis võib see haiget teha? On sul aimu, kuis mina... tee, tee nii, et ta järgmine kord jälle niisugune oleks nagu tol õhtul Lipovite juures!... Näed sa, jumal, nii armas on ta mulle, et see haiget teeb. Usu, tahan...

 „Lea, mine Reimanni juurde ja too nael juustu, pakk kohvi ning üks suur sidrun, aga rutemini! Mis mood see on, päeval voodis lebada? Issand taevas, missugused su saapad on! Kes jätab porised saapad ukse alla vedelema? Milline lohakus... Märja mantli olid eila õhtul eestuppa põrandale paisanud, kübara ja kindad leidsin nurgast, laua alt! Kus käisid eila? Lea, räägin sinuga: kus käisid eila? Oled siis kurt, ah?“

 „Jalutamas.“

 „Jalutamas? Südaööl? Kus? Kellega?... Ah nüüd algab siis jälle vana laul? Paar päeva hoidsid end ohjas – see oli sulle vist liig! Ja muidugi, muidugi, me oleme hingepõhjani haavunud, meile tehakse ülekohut! Aga mina ütlen sulle... keelan ära need grimassid, Lea! Siin pole paik teatri mängimiseks. Kuuled, keelan ära need öösised hulkumised, keelan ära!“

 „Imelik, tädi, kui sa nii vihane oled, näid kole inetu.“

 „Ma ei kannata, et jooksed kui tänavatüdruk poris ringi – pea meeles! Kellega lonkisid eila õhtul? Mis?

 135

 
Üksi? Noh, seda ma ei usu! Ei usu, ei usu! Mis sa naerad? Kuidas tohid sa minu üle naerda?“

 „Ma ei naera ju sugugi, tädi Matilde, tahaksin pigemini nutta.“

 Tädi viha haihtub ühe hoobiga.

 „Mis siis on, laps? Oled nii murelik. Räägi siis ometi ...“

 „Kuidas see oli, tädi: pakk kohvi, nael juustu ja üks sidrun? Ning muud midagi?“

 31.

 ,,On sul ka aimu, palju ilusaid härrasid Aksel täna kutsunud?“ küsib Eva õhtul tänaval. „Herbert Teise, ilusa Viktori säält pangast, Jüri Orviku... Aga Lea, näib, sind ei huvita see põrmugi?“

 „Ei. Niipea kui saan, lähen koju. Kahju ainult, et üldse nõus olin seda lollust...“

 „Aga! Ära Hansu kuuldes nii räägi! Ütlen sulle midagi: Hans... Hansul on sinuga tõsi taga. Tema...“

 ,,Ah jäta!“

 „Ei, päris tõesti ikka! Kuula mind ja ole veidi siledam ta vastu. Ega poistega nii saa. Poistele peab mett mokale määrima ja ikka nägu näitama, kui oleks see, mis nemad teevad, kõige targem... Mis, rumalus?... Rumalus või mitte, aga sula tõde. Ja pea meeles, mis ütlen: sümpatiseerigu ta sulle veel

 136

 
kolm korda niipalju, aga see on kui aamen kirikus, ta läheb minema, kui sellane pesuhari oled. Veame kihla, Lea! Ei? Ah, sinust pole täna üldse asja, sa ei kõlba kuhugi! Jumal, kuidas ma kardan! Hambad logisevad!“ sosistab Eva Ripstokite trepil. „Huvitav, on mõni võõras juba tulnud?“

 Ent on selleks veel liiga vara.

 Saali on midagi näitelava taolist üles löödud, mille juures Aksel, Hans Grit ja kojamees askeldavad.

 Inge õmbleb suurt eesriiet kokku, Ohakas istub kõrgel redelil ju tuubib, pöidlad kõrvus, oma osa.

 „Ahaa!“ hüüab ta meid silmates – „säält tulevadki meie diivad! Tervis, tervis!... Loodame, et donna Alma peagi oma prae likvideerib ja siis on kuninglik trupp koos!“

 „Nooreärra võissi parem alla tulla ja tsipake toda köit sikutada!“ arvab kojamees muiates.

 Inge tuju on halb.

 Aeg-ajalt heidab ta vennale ja Gritile vihaseid pilke. Aksel olevat ta huvitava ülikonna võtnud, ära peitnud ja ei andvat nüüd enam tagasi. Ning Hans Griti toodud räbalad kõlbavad ainult mõnele vaimuhaigele või Hans Gritile enesele.

 „Narrid niisugused! Usuvad nad siis tõesti, et mängin selles mustajoonelises kotis, mille all veel päälekauba suur meriheinast küür? See pole ülikond, vaid madrats. Ütlesin juba, madratsis ma ei mängi! Ja

 137

 
mis parukas see on, mille pean pähe panema? Kaks sorakil juust palja päänaha küljes – ei, tänan! Idioodid!“

 „Ära urise midagi, õeke!“ astub hääsüdameline, värvitu Aksel lähemale. „Iga näitleja peab alluma lavastaja nõudeile.“

 „Pea oma tarkus endale ja anna mu riided siia, tola!“

 „Palun austatud jõude mitte sõnavahetusse astuda ja lavalt lahkuda! Kell on veerand kaheksa ja seega ülim aeg iseäranis daamel garderoobile mõtlema hakata. Viis minutit enne kaheksat annan esimese signaali – palun siis kõiki kohal olla!“

 „Jajah, tütriklatse, rõivile panema!“ ronib ka Ohakas redelilt alla.

 Aksel läheb esimesile võõraile vastu. Grit laseb eesriide alla ja süütab laval elektri.

 Ohakas lõikab eesriidesse augu.

 „See peab olema,“ seletab ta mulle tähtsa ilmega. „Auk eesriides on sama paratamatu kui suflõõrikast.“ –

 – Leian Akseli toast oma kleidi ja valge paruka. Ümber riietudes vaatlen ükskõikselt lühikest sajakordset seelikut, mis on kohev ja kerge kui pilv ning hõljub väiksemagi liigutuse juures.

 Uuesti valdab mind kahetsus, miks ei loobunud kohe alguses tervest sellest naeruväärsest kavatsusest, mis nii vähe mu praegust meeleolu vastab.

 138

 
Kunas lõpeb tänane jant, kunas jään üksi ja võin suruda patja pää, andudes täiesti igatsetud kujutelmile?

 Silitan masinlikult kleidi pihta, millel läigib kui hõbevalge kalasoomus.

 „Kohtan teda homme?“

 Astun vasemaga valgesse kinga ja mõtlen:

 „Mida ütlen talle siis?“

 Uksele koputatakse.

 „Ah Grit, teie olete see?... Juba kroonis ja sametmantlis? Taevas, näite aga veider!“

 Grit vaatab küsivalt parukale, mis lebab veel peegli ees. Haaran selle ja surun pähe.

 „Mitte nii, esikülg on nüüd taga! Kannatage, Lea! Nii. Nii... Noh, näidake: ohoo?! Ekstrapeenike! Hm... oodake veidi, Lea!“

 Ta jookseb kõrvaltuppa, kus riietub Alma, ja tuleb tagasi, käes karbikesed, pintslid ja huulepumat.

 „Istuge üks minut päris vagusi! Laske mind toimida!“

 Natukese aja pärast vaatab peeglist vastu võõras veripunase suuga tüdruk, kelle pääd katab kõrge, valge lokiküll.

 „Pikantne! Tore!“ hõõrub Grit imestades käsi. Ta silmist pole jälle muud jäänud kui nõelpeenike pilu.

 „Suurepärane näite ses parukas, Lea! Huvitav, pööraselt huvitav! Aga kuidas oleks, kui veidi naerataksite?... “ Teengi seda, vaadeldes ennast.

 139

 
Hetkeks tõrjub häämeel kõik nukruse.

 Ei teadnudki, et nii ilus võin näida.

 Kuis muudab küll parukas ja millise väljakutsuv-julge ilme annab suu verine värv! Midagi pole ses näos enam endisest arast Least, sügavad varjud silmi all muudavad pilgugi võõraks. Kui kaks tumedat sametnööpi vaatavad silmad puudervalgest näost.

 „Jaa, Grit? Meeldin täna teile?“

 Tean väga hästi, et talle meeldin. Tean enamgi. Ent on naljakas vaadata, kuidas muidu nii kõnekas Grit nüüd korraga sõnu ei leia ja kätega abituid liigutusi teeb.

 „Lea! Mina... miks... uskuge mind... Miks te naerate?“

 „Kroon, kroon, Grit! Kaotasite krooni! Näete, sinna laua alla veeres ta.“

 Hans Grit tõstab krooni üles ja paneb jälle pähe.

 ,,See papp on liiga kerge. Pean ütlema teile, Lea, ammu juba...“

 „Pärast, pärast ütlete, Grit! Ärge tehke nii tõsist nägu. Lähme nüüd, vaatame, kaugel teised on.“ –

 Eva ja Inge seisavad eesriide juures ning vahivad saali.

 „Ei, ta pole veel tulnud!“ ohkab Inge.

 „Aga kui ta viimaks ei tulegi?“

 „Ära räägi rumalusi, Eva! Enne kui kümneni jõuan lugeda, on ta siin. Ohoo, Lea! Oled sina aga tore! Näita!“

 140

 
„Tead mis, Lea?“ ütleb viimaks Inge, kui nad mind oma ohoode ja ahaadega üle külvanud. – „Pole põrmugi seltsimehelik, end nii ilusaks teha. Meie...“

 Nad pole nähtavasti ümberriietusele mõelnudki.

 Grit vaatab kella.

 „Kolmveerand kaheksa. Viimne aeg. Minge kohe, veerandtunnist jätkub teile vaevalt.“

 „Jajajaja, ole aga rahul! Poen kahe sekundiga oma madratsisse. Imelik, miks ta siis ükskord ometi ei tule? Mis kellaks Aksel teda kutsus? Aksel!“

 Ent Aksel on võõraste juures.

 Ohakas pistab oma grimeeritud kantsleripää ukse vahelt välja.

 „Kes on valmis? Mingu keegi kohe Almale appi, muidu poob see end oma kleidis ära. Hans, oled sina see hirmutis sääl punases mantlis? Hohohoo, südame-võitja järele ei näe sa küll välja, kallis fröint! Aa – printsess! Juba täies relvas?... Kui kaunis te olete! Võtke aga päälegi mu liimitud süda oma hoolele, mu avameelsem imetlus!“

 Ohakas astub uksest välja ja teeb tantsutunnilise kummarduse.

 „Aga Harry, oled siis hulluks läinud?“ karjutakse eesriide juurest. „Vaata, milline sa ise oled!“

 „Ahah! Vabandust!“

 Kantsler kaob.

 141

 
Inge ja Eva ei suuda lavalt lahkuda. Ikka uuesti usuvad nad ammuoodatut nägevat.

 „Sääl, Inge, seisab ta!.. Ei, Eva, kas sa siis ei näe, see on Rein Sarap... Aga nüüd ... ah jumal! Jälle mitte! Miks ta ometi ei tule?“

 Saalis paisub kõne, ikka uusi toole kantakse juurde, uued hääled liituvad elavasse suminasse. Sageli kostab lavani nimi „Grit.“

 „Mis neil vaja?“ kortsutab see kulme ja nõjatub mõttetarga rahuga uksepiidale. Võtab siis taskust väikese peegli ja silmitseb end piinliku hoolega.

 „Eks ole, Julius sarnaneb selja tagant väga Orvikuga? Hahahaa, kas nägid, Eva, milline kole kleit täna Natal? Pruun helesinisega – ja kes kannab nüüd veel sääraseid volange? Skandaal! Pähh, kui maitsetu! Selja taga need laiad paelad – prrr! Aga mis tal peaks ometi olema, et kogu aja naerab?“

 ,,Kas sa ei leia, säärases siledas soengus näib ta palju huvitavam? Täna võiks öelda, ta on peaaegu ilus. Taevas küll, kuidas ta selle Anderseniga koketeerib! Poleks uskunudki sellest vagast neitsist...“

 „Hihihii, vaata nüüd, kuidas ta räägib! Nagu sula või... ja teine istub kui... ei, paar parajaid! Aa – jumal tänatud, ometi kord! Eva, Eva, vaata neid silmi! Jürikene, armas!“

 „Jumal, Inge, ta vaatas siia ja nägi mind! Ah!

 142

 
Taevas, kuidas ta käib! Nagu mõni kreeka leitnant, jeerum küll!“

 ,,Kreekas polnud leitnante“, ütleb Hans Grit halvas tujus.

 „Ole vait, Hans, mis sina ka sellest tead! Lähme nüüd, muidu sööb isand Pahur meid ära! Nägemiseni, Jürikene, nägemiseni!“

 Naerdes jooksevad nad minema.

 Kuidas ütles Eva: Nata koketeerib Anderseniga?... Tähendab, Andersen on siin?

 Tõmban Griti, kes mõtlikult maha vahib, tasa käisest.

 „Kutsusid Ripstokid täna dr. Anderseni?“

 Grit vaatab segaselt üles.

 ,,Ma ei tea... Võib olla. Miks huvitab see teid?“

 Jooksen eesriide juurde ja vaatan lärmikasse saali.

 Vanahärra Ripstok... Proua Pärn... preili Riksikene.... Nata ... ah! sulen silmad ja surun käed rinnale. Dr. Andersen!

 Ei tea isegi, mis on minus tugevam: rõõm või tusk. Tunnen, kuidas meelekohad tuksuma hakkavad ja kuum viirg keha läbistab.

 „Grit, armas, hää Grit, vaadake ometi, on mu kleit korras? Andke mulle oma väike peegel, rutemini, palun! Öelge, kas ei ripu need lokid liiga ees? Kas poleks ehk nii ilusam?... Miks ei räägi teie midagi, Grit? Pole ma siis kena? Võtke see niit mu kingalt ära, see kukkus sinna teie mantlilt!“

 143

 
Grit laskub põlvili ja otsib punast niiti, pilk hoopis teisal.

 „Ah teie! Jätke mind rahule! Olete igav, Grit!“

 Jooksen tagasi Akseli tuppa, tõmban paar korda kammiga üle juuste, vaatan uurides peeglisse ja veendun veel kord, et olen ilus.

 Ah kui hää, kui hää, et näin täna nii huvitav ja graatsiline!

 Aksel tuleb paberosside järele ning jääb imestades mu otsa vahtima.

 „Öelge avameelselt, Aksel: kuidas näin ma?“

 Ta nürimeelsel näol peegeldub otsekohene imestus.

 „Väga tore, Lea!“

 „Tõesti, Aksel? Väga tore?“

 „Just.“

 Ta võtab paberossid ja läheb.

 ,,Aksel! Aksel!“ hüüan talle järele. ,,Olge pai, saatke dr. Andersen siia!“

 ,,Hää küll.“

 Jumal, misjaoks nüüd see? mõtlen. Mida ütlen talle? Ei, mitte midagi ei ütle ma, nägema peab ta ainult, kui ilus on Lea.

 Täna peab ta unustama kõik muu, ainult mind imetlema, ainult mind mõtlema.

 Talle ei meeldinud väike lihtne Lea, ent siis peab ometi see sädelev, õhkkerge kogu sääl peeglis köitma

 144

 
ta tähelepanu. Tahan, et täna juba lahkuks tast tavaline külm rahu.

 Ah, tunneksin Anderseni juures oma üleolekut samuti kui Griti, Akseli ja Harry Ohaka juures! Pole ta siis samasugune inimene kui nemad?

 Pean, pean purustama ta seletamatu vaenu, võitma ta arvustava sarkastilise pilgu, võitma... jah, härra Andersen, tahan, et põlvitaksite samuti kui Hans Grit ja korjaksite mu kingilt lõngaotsakesi! On teil aimu, palju iseteadvust ja julgust täna minus? Võite salata, et olen veetlev, härra doktor, mis? Ei, ei! Täna pole võidus mingit kahtlust.

 „Siia, siia, doktor!... Lea! Härra Andersen tuli nüüd.“

 Näen peeglist, Olaf Andersen astub sisse ja peatub lävel. Seisan seljaga uksele ning ootan, ta astub lähemale või ütleb midagi.

 Ent vaikus kestab liiga kaua.

 Pööran viimaks ümber, astun tulijale vastu ja ulatan talle tukslevad sõrmed.

 „Tere, härra Andersen!“

 Olen veendunud, nüüd ilmub ta näole lai üllatus. Kiindun huviga ta ilmesse, oodates esilepuhkevat imestust ning hääkskiitvat pilku. Ent mis see tähendab?

 Hetk järgneb hetkele ja Anderseni nägu on ikka endiselt rahulik, ta silmis ei peegeldu väiksematki liigutust.

 145

 
„Tere, preili Ring!“ vastab ta tõsiselt, mu kätt kergelt surudes. „Kuidas on tervisega?“

 Kuis ütles ta? Preili Ring?... Ei teadnudki, et mul nii inetu nimi. Ring, Ring... See kõlab kui valus nõelapiste.

 „Tervisega on hästi. Teate, härra Andersen, polnud aimugi, et täna tulete... Inge ei rääkinud sellest midagi... Kuidas elate teie, dr. Andersen?“

 Miks rullin siis sellise ägedusega punast raamatukest kinni ja lahti?

 „Tänan, nagu ikka,“ vastab ta lakooniliselt.

 „See on hää, et tulite, dr. Andersen! Hans Grit kirjutas veidra satiiri – ah, see on nii naljakas, nii kolenaljakas! Kui te ainult teaksite, hahahaa!“

 Ent mu naer kõlab nii tehtud-sunnitult, et veel enam piinlik hakkab.

 Vaatan Andersenile andekspaluvalt otsa ja märkan, täna on tal halb päev. Ses näos räägib midagi seletamatut, ma ei taipa, on see viha, kaastunne või kannatus. Tüki aja rõhuva vaikuse järel küsib ta tasa:

 „Öelge avalikult, milleks lasite mu kutsuda?“

 Surun punase vihu kramplikult rinnale.

 „Dr. Andersen... mõtlesin... tahtsin ... dr. Andersen, tahtsin küsida, miks... kunas... kunas oli juulirevolutsioon?“

 Olaf Andersen naerab, et ta inetud hambad paljastuvad. See on hävitav, kuri naer.

 146

 
„On teil seda siis täna õhtul veel vaja, preili Ring?“

 „Miks ei ütle te enam nagu varemini lihtsalt Lea?“

 Ta astub sammu lähemale.

 „Tahaksite, et ütleksin teile nagu varemini Lea? Ent ma ei näe teda praegu kuskil, preili Ring!“

 „Kuidas, dr. Andersen? Aga mina?... Kes olen mina?“

 Paar sekundit vaikust, siis ütleb ta:

 „Kes olete teie? Hm. Noh, kui soovite, hää. Olete väike kergemeelne tüdruk, kes usub, terve maailm on vaid selleks sääl, et täita ta kapriise ja hüüda komando pääle: hosianna!... Värvite ennast...“

 „Aga härra Andersen! See on ju...“

 ,,Värvite ennast ja mõtlete: nüüd lebavad kõik võidetuna te jalge ees... pole need teie mõtted, preili Ring? Huvitav oleks mängida kavalat daami, ent teis on sama vähe kavalust, kuivõrt te pole... hm, nojaa. Hää küll. Mis, te ei mõista mind? Muidugi, kuis võiksitegi... päälegi... Ühe sõnaga: tahtsite näidata mulle oma parukat, dekolteed ning jalgu. Lubage, lubage! Mõtlesite, nüüd ometi oleks soodus juhus hiilgada selle viisakuseta mehe ees, kes nii kitsi komplimente pillama. Mis, pole tõsi? On tõsi, on! Nii, nii, just nii! Teadsin, teadsin ju, et nüüd vihastute, kurjad silmad teete ja... Tõde on nii sageli ebaarmas. Hmhmhm ... kuidas, kuidas? Ei, selle väikese

 147

 
raamatuga ei saa te mulle midagi teha... peaksite võtma säält kapist mõne klassiku!... Rumalus, rumalus, milleks nüüd pisarad? Öeldut nad ju ei muuda, uhuvad teil vaid värvi silmi all laiali ja... ja mõjuvad üldse halvasti. Ei, laps, ärge võtke mind nii traagiliselt, kogu asi ei vääri ainustki pisarat... ainustki pisarat... Mitte enam nutta, Lea, ärge mõelge sellele!“

 Midagi põletav-kuuma tõuseb pähe. Ah korrakski, korrakski küüned sesse rahulik-pilkavasse näkku vajutada, kriimustada, lüüa, hammustada!

 „Rahunege, rahunege! Mõtelge hiljemini sellest, mis rääkisin, ja kui te minule enam pahane pole, tulge ja öelge siis...“

 „Eales, eales mitte! Mina...“

 „Palun, laske mind lõpetada! Siis tulete, jah? Vana Puiestee, kaheksateist.“

 „Dr. Andersen! Olete kuri, ülekohtune, olete halb ja inetu! Ma ei tunne teid enam! Kuulete, ei tunne teid enam! Eales ei unusta teie tänast... dr. Andersen!... Teie ei tohi naerda! Ei tohi, ei tohi!“

 Trambin jalgu vastu põrandat ja olen valmis talle kallale jooksma. Ta vaatleb mind huviga, laskub toolile ja naeratab.

 „Liiga naljakas olevus, teie! Kord nagu siidpehme luurav kassipoeg, kord nagu väike metsaline, valmis iga silmapilk kõrri kargama... oleksite veidi suurem, mul hakkaks tõesti hirm! Nii siis, kui me enam paha-

 148

 
sed pole, tulete Vanale Puiesteele... Stopp! Mis see oli? Tahtsite mind lüüa, jah?“

 Ta haarab mu löögiks tõstetud rusika ja vaatab mulle silmi, kaua ning tõsiselt.

 „Tahtsite mind lüüa?.. Teeks see teile tõesti nalja? Jah?... Noh – palun!... Miks te ei löö siis, Lea? Miks te ei löö? Vaadake, nüüd olete jälle endine Lea, väike rumal tüdruk! Väike rumal tüdruk!“ kordab Olaf Andersen ja suudleb mind värvist veel kleepuvaile huulile.

 „Lea, Lea.“

 „Ei, ei, ei, dr. Andersen!“ jooksen teise seina ja surun hambad kõvasti huulte lihasse. Tuul sahiseb viljakõrris, kuskil loksuvad kivide vahel mänglevad lained. Öö on mu ümber, täis punaseid langevaid tähti. Ei, ei, ei! Hingan sageli sügavalt, pean seljaga seinale toetuma, et mitte kukkuda. Minu jumal, neid vilkuvaid sädemeid, pole neil siis kord ometi lõppu?

 Keegi puudutab tasa mu õlga.

 „Lea, seisab teil meeles: Vana Puiestee, kaheksateist?“

 „Jätke mind, härra Andersen! Ma ei tule eales! Ma... ma ei tunne teid!“

 „On väike Lea väga pahane?“

 „Minge minema!“

 „Kuidas soovite... Rahunege ainult ja tulge selle külma seina juurest ära, laps!“

 149

 
„Tahan seista siin... selle külma seina juures.“

 Kuulen, kuidas ta varnast midagi võtab ja tagasi minu juurde tuleb.

 „Võtke siis vähemalt seegi ümber.“

 Vaatan talle läbi kinniste laugude otsa ja raputan õlult rõiva, mille ta sinna laotanud.

 ,,Ma ei tunne teid! Jätke mind! Kuulete?“

 „Olgu siis. Hääd aega! Teate, ootan teid.“

 Natukese aja pärast ümber vaadates on tuba tühi.

 Peeglist vaatab nüüd kriimus, nutune nägu ja nina on punetama löönud.

 Ah, kuis on mul korraga häbi, häbi enese ees!

 Kuis oled küll madal, vilets ja närune! Sina tolmulapp! Tuleb su ellu üks Andersen, ning sa ei tea enam, mis teed! Lased end alandada, ironiseerida ja kõige selle pääle...

 Või nii, või nii, dr. Andersen!

 Uskuge, mulle on ükskõik, täiesti üksõik, mis minust mõtlete, ka teie ise olete mulle ükskõik! Ainult suur, suur põlgus on mul enese vastu mõtete pärast, mis... Ei taha enam midagi teist kuulda, Olaf Andersen! Armas jumal, anna mulle nüüd rahulik, kõrk kivimask näoks, kustuta mu ajust haihtumatud unelmad!

 Aksel tuleb ja paneb lauale veeklaasi.

 „On sul väga paha, Lea? Siin on vesi ja palderjan.“

 150

 
„Aga Aksel, mis sa sonid? Mis palderjan?“

 „Ent Andersen ütles ometi, sa närveerivat väga ja palus mind…

 „Tegi vist nalja. Tal on täna üldse hää tuju... Või olgu päälegi, ulata mulle klaas!“

 „Lea, ruttu välja! Kohe eesriie!“ hüüab Ohakas ja tirib mu kättpidi teiste juurde näitelavale, kus juba esimeses pildis kekslema ja keerlema pean. Alma istub kuldpaberiga kleebitud pingil, parukast vaid higine ninaots väljas. Ka Eva on kohal.

 „Hans, kardan nii koledasti!“ hüüab ta Gritile, kes Akselit suflöörikasti aitab. Inge seisab eesriide juures ja naerab kui pöörane, tehes kätega mingisuguseid märke külaliste sihis. Kole näib ta oma küüru ja mustaga kaetud hambaiga.

 ,,Tähelepanu! Kolmas kell!“

 Inge tõmbab eesriide üles.

 Saal on poolpime. Äkki läbistab mu võimas soov, joosta minema ja loobuda sellest naeruväärsest loost. Samal ajal libiseb pilk üle hämaras istuvate kogude ja tekib uus mõte. Näen Olaf Anderseni uksepiidale toetuvat, pää ja õlad ette kaldunud, käsivarred ristamisi rinnal.

 „Nüüd, Lea!“ ütlen endale. „Ole nii vaba ja lõbus, nii ülemeelik kui eales suudad. Nüüd näita, et tema, ta haavamised ja suudlused sulle õhk!“

 Siis järgneb kui raske, piinav uni.

 151

 32.

 Jooksen lõõtsutades lavalt, higine ja tulikuum.

 Laskun jõuetult pingile, pää keerutamisest uimane. Veidi hiljemini kogunevad nad kõik mu ümber.

 „Suurepärane, Lea! Suurepärane! Tantsisid nagu kurat!“

 „Mis?“

 „Tõepoolest, nagu väike valge kurat! Ekstrapeenike! Teadsin ju...“

 „Aga mina, Hans, mina? Segas see väga, et teises pildis hiljaks jäin? Mis arvad, näis vist kole rumal, kui koogitaldrikuga komistasin?“

 „Mitte sugugi, mitte sugugi!... Kõik, kõik oli väga hää. Ületasite igasugused ootused, härrased, paremini poleks tõesti võinud minnagi. Tänan teid. Olete vabad nüüd, härrased.“

 „Mooramees on oma töö teinud, mooramees võib minna!“ tsiteerib Ohakas ja võtab plastilise liigutusega paruka pääst.

 „Kõige paremat.“

 Kui kõik läinud, tõusen istmelt ja mõtlen: minna kohe koju või ei? Kui lähen, arvab Andersen... ei, ma jään!

 Kui jälle vanas kollases kleidis olen ja näolt värv pestud, kostab saalist kõrvalelükatavate toolide mürinat ja klaverimängu. Laval seovad Eva, Aksel ja Grit paberlaternaid nööride külge.

 152

 
„Tants müstilises valguses!“ hüüab Aksel. „Veneetsia öö!“

 „Lähed koju nüüd?“ küsib Eva sosinal.

 „Ei mõtlegi!... Hans Grit, olete varsti oma igava lambilooga valmis?“

 „Jah, üks moment! Siin ma olen. Lähme alla?... Kui kahju, Lea, et te enam ei tantsi!“

 „Kes ütles, et ma ei tantsi? Andke oma käsi, Grit!“

 „Aga Lea, kui ma ei eksi, ütlesite eila ometi ise, et tants teid enam ei huvita?... Kuidas seda mõista?“ küsib Grit, kui juba saalis keerleme.

 Näen Anderseni seina ääres Nataga vestlevat. Tunnen ta läbitungivat pilku enesel.

 „Hahahaa – eila! Mis eila oli, pole täna enam!

 Kordan veel: ärge tehke nii tarka nägu, Hans Grit See ei sobi teile. Rääkige nüüd midagi naljakat, olge lõbus ja naerge!... Või on teil igav minuga, Grit? Siis kasige silmapilk minema! Näete, Harry Ohakas seisab sääl ja vahib siia. Usun, temaga oleks mul veidi lõbusam.“

 „Lea,“ sosistab Grit ainult ja pigistab mu kätt, et valus hakkab.

 Vaatan talle meelitades silmi ja ütlen:

 „Teen ettepaneku, Hans Grit. Suudate kogu õhtu naerda ja huvitav olla, joon teiega veel täna sinasõprust. Olete aga nii tärgeldatud kui praegu, kutsun jalamaid Ohaka. Mina tahan, mina pean täna naerma!

 153

 
Teie ei mõista seda?... Ah, teie ei mõista nii paljugi, Grit! Ei, kui te veel viis minutit niisuguse näoga mu otsa vahite, hakkame mõlemad töinama – häbi, häbi!... Mis?... Bulldogg?... Kes? Kus on bulldogg?... Preili Riksikene?... hahahaa!... Bulldogg!.. Ja teie, Grit, olete Pauka. Meie vana ogar karja-Pauka. See ei meeldi teile? Aga mina eelistan sarnaseid koeri .. . Teeme nüüd uut sammu – jumal, olete teie täna aga saamatu! Hahaha! just meie urisev, puine Pauka! Pärast tutvustate mulle seda näitlejat sääl – tahan näha, on ta nii huvitav, kui räägitakse. Ah sa heldus küll, jälle astusite mulle varbaile – Grit, Grit! Ma ei nuta ju – mis te põrnitsete niisuguse näoga? Ah armas, armas Hans, olge avalik ja öelge, kumb on ilusam: Nata Lipov või mina? Kumb võiks rohkem huvitada?“

 33.

 Kevad on kaua külm ja lehed püsivad nädalaid hiirekõrvus. Vihmasajud vahelduvad kõledate tuuliga, harva piilub pilverüngaste tagant päike.

 Hulgun endiselt Kloostripargis ja lähen vahel kaugele raudteeliini äärt mööda välja.

 Tundub, et on sügis.

 Traadid vinguvad tuules ja lagedate väljade kohal tiirlevad näljased vareseparved. Maantee vedelas po-

 154

 
ris sumpab takerdanud hobusekronu, talutaat nagiseval vankril näib sama vaevatud ja väsinud.

 Hämarus langeb märjale maale.

 Minna või mitte?

 Mustad läikivad roopad roomavad liival kui hiiglapikad maod, sirutades nägematuid päid uduse silmapiiri taha.

 Kaugel huiskav vile ning lähenev mürin.

 Minna või mitte?

 Nädalapäevad juba lasub see küsimus minul kui pain. Minna või mitte? Minna või mitte? kordan masinlikult sammurütmis.

 Ei, ei! Ära mine! Milleks uued haavamised, uued alandused? Pole sinus siis põrmugi enam enesetunnet ega uhkust? Tead ju, milline ta arvamine sinust. Kuulsid ju ise, kuis ta sind hindab. Ära mine!

 Tormab mööda valgustatud akendega rong ja lõõtsuv vedur ähib:

 „Eest, eest! Ära mine, Lea! Eest!“

 Ei, ma ei lähe!

 Aga kui linna tagasi pööran, uuesti tädi lõpmatuid targutusi kuulan, kaob endine kindlus ja rahutult kuulatan väiksemat kobinat trepil, – võpatan, kui kõliseb uksekell.

 Tädi ja onu on endiselt päevad otsa äris, ka Eva kaob tundide kaupa teadmata kuhu.

 Ainult lõunalauas on kõik koos.

 155

 
Siis süüakse ruttu, ollakse närvlik ja minnakse jälle oma teed.

 Pikil pärastlõunail imbub vaikseisse kambreisse niiskust ja hämarust, aeg-ajalt vabiseb vana maja möödasõitva veoauto mürinast.

 Vaatan otsides alla tänavale, kus ruttavad lugematud võõrad inimesed. Ootan kärsitusega posti ja kui see tuuakse, heidan pettunult ajalehed ning koduste kirjad kõrvale.

 Juhtub, et alles järgmisel päeval Jaani ja vanaema varesjalgu loen. Mõtlen sageli vennast ning mulle näib, nüüd mõistan ta hoolimatust ümbruse vastu. Kahtlemata rõhus ka Raldit painav mure. Ah, tuleks ta rutemini! Usaldaksin talle oma kurbuse ja me läheksime tagasi Turvastele, kaks murelikku vaeslast.

 Ent päev järgneb päevale, aga Raldilt ei saabu ühtegi teadet.

 Andun uue innuga muusikale. Tahan hääks teha senise loiduse, pean tagasi võitma professor Drillingi hää arvamise.

 Ent peagi näen, kõik vaev jääb asjatuks. Pää on tühi ja üks küsimus vaid kerkib ikka ja ikka uuesti ajju.

 Minna või mitte?

 Võtan kapist venekeelse romaani ja lähen üles. Istun akna alla ning püüan lugemisse süveneda.

 Ent ei suuda ka seda.

 156

 
Vägisi libiseb pilk raamatult aknale, otsides pakatavate puie seast Vana Puiesteed.

 Tuk-tuk-tuk! hakib Juula all liha ja venitab oma lõpmatuid monotoonseid armastuslaule.

 Keegi käib köögiuksest.

 Jalamaid hoovab üles sibulasegast söögilõhna, mis täidab mu piinava vastikustundega. Lükkan akna lahti ning hingan isuga niisket tuult.

 „Lea! Tule ometi ruttu! Mustlasnaine on all ja paneb kaarte, mina lähen juba sel suvel mehele, jumalik! Lähme kuulame, mis ta sulle ütleb!“

 Köögis istub madalal pingil mustlane suures kirjus rätikus ning poriseis lakksaapais. Juula seisab pliidi juures, käsi laia kööginoaga puusas ning tõreleb.

 „Ära sa niipalju luiska, ole parem vait ja asi tahe! Seda pole kuhugi kirjutatud, et ma mehele ei saa!“

 ,,Kuulge, pange nüüd sellele preilile kaarte!“ ütleb Eva minule tähendades. „Saab ta rikka mehe? Vaadake aga, et te õigust ütlete!“

 Naine liigutab pääd, et ilmatusuured hõberõngad ta kõrvus kõikuma hakkavad, segab kaarte ja pilgutab väikesi, kaval-kollaseid silmi.

 „Mustlane ütleb ikka õigus, preili, ei mustlane sulle valeta! Mustlane ütleb ainult mis kaardid näitavad, mis kasu tal sulle valetada? Oioi, fulengi, mis rikas peigmees sind armastab, mustaverd, noor, ilus härra! Ja kus rahakott – oioi! Mis uhkeks, õnneli-

 157

 
kuks sina saad, mis kõrge amet sinu mehel! Ai, fulengi, kus kaardid sinul – kõik sind armastavad, kõik su mõtted täide lähevad – otsi, preili, vaesele inimesele mõni vana kleit või rätik! – kõik sind austavad ja kiidavad fulengi, jumala eest! Vaata, ärtu soldat sinust mõtleb, ruutu soldat suure kingituse sulle teeb, palju rõõmu…“

 ,,Aga see risti kuningas siin? Selle ümber on ju puha mustad kaardid?... See tähendab halba?“

 Naine äigab käega üle tumeda, higist leemetava näo.

 „Halba?... Mis sa nüüd räägid, fulengi? Need kõik armastuse mõtted on, raha ja õnne tähendavad! Otsi, otsi üks paar vanu kingi mustlasele ja tema sulle õpetab, kuidas oma õnne kätte saad!“ Ta on nähtavasti valmis õhtuni samas toonis jätkama, ent Juula segab end vahele ja mõlemad räägivad korraga ning satuvad asarti.

 Jookseme Evaga minema. –

 Täditütar katab lauda ja istub, kui kõik korras, mu kõrvale akna alla. Vaatab minuti välja ning haigutab.

 „On aga ilm, seda peab ütlema!“ sõnab ta, sõrmega laudlinale kolmnurki joonistades. „Mis sa arvad, kes võiks see blond mees olla, kellest ta mulle rääkis? Sinu oma on Hans nagu viis kopikat!... Sa imestad, Lea, et sarnast lollust usun... aga paljugi

 158

 
mis pole juhtunud. Huvitav, ma ei tunne ainustki blondi marurikast meest... ai!“

 Eva köhib kaua ja ägedalt, nii et nägu punetama lööb.

 „Küll oleks rumal,“ jätkab ta siis, „kui emal täna jälle päävalu ja ta õhtul kuhugi ei lähe. Mis niisugune väike köha teeb, sellepärast siis kohe karta! .. Pean õhtul välja minema, olgu mis on! Aga kui vanaeit kodus, pole mõtetki. Kas sa ei tuleks täna kaasa? Lähme Harry poole likööri jooma. Huvitav, tule! Tee ometi Hansule sedagi rõõmu. Ta vaene mees on reedest saadik päris löödud. Mida ütlesid talle ometi, inimese-tükk?“

 „Ütlesin, ta mingu mu toast välja.“

 „Aga Lea, kuidas võid ometi?... Tookord laupäev olid nii lahke ja armas, et poisi süda sulas – ja siis korraga toast välja! Miks teed nii?“

 „Ma ei tea.“

 „Mis on sul siis Hansu vastu?“

 „Kae, Eva, see’p see on, et mul ta vastu midagi, mitte midagi ei ole.“

 ,,Veider, sina. Ent pea meeles, mis ütlesin: talle läheb see varsti igavaks. Ära ole ometi loll, Lea! Tule täna ja sea asi jutti, lepi ära! Ta ootab kell kuus Rennerti juures. Pole ta kena poiss või mis? Tuled?“

 „Ei“

 „Mispärast ei?“

 159

 
„On midagi muud ees.“

 „Ahah.“

 Eva köhib jälle ja kaebab pisteid küljes. Läheme üles ja täditütar laskub voodile.

 „Prrr!... Külm. Anna oma rätik! Tookord maskeraadil oli õudselt jahe. On Harald kirjutanud?“

 „Ei.“

 „Siis ta vist ei tule nii pea?“

 „Vist küll mitte!... Eva!“

 „Jah?“

 „Ütle, Eva... kuidas toimiksid, kui sulle inimene haiget teeks, kes... kes väga armas?“

 „Ah mina?... Annaksin talle nina pääle. Aga ausasti. Minu meetod on järgmine: kuni tõmbad, ole hää. Märkad aga, et teine juba igavust tunneb ja pirne pillub, siis lao vastu nii et aitab! Ka Inge teeb nii. Tead ju, minevaasta oli tal Herbert Teisega niisugune lugu... ai need pisted! Mis kell on?... Kaks? Ära siis meie omadele midagi räägi! Mida teed sina õhtul?“

 ,,Ütlesin ju, et lähen välja.“

 „Õigus jah! Kuhu?... Noh, hää küll! Eks ole, Lea, kui ma rohelise kübara panen, sobib kollakas puuder enam kui roosa? Näol on siis juustega üks toon, eks ju?“

 160

 34.

 Tädi lähebki pool kuus lasteaia seltsi koosolekule.

 Õhtuks taganevad hallid pilverünkad lõunasse, andes maad punaroosasse kastuvale päikesele. Kohe muutub kõik rõõmsamaks ja lootusrikkaks.

 Minus on otsus kindel.

 Kummalise rahuga vaatlen aia poriseid teid, muruplatsil tärkavat rohtu ja kortsunud lehti sõstrapõõsail. Kristjani liivakäru ja puulabidas seisavad värava ees, murul lebavad tuulest ümberpaisatuina tädi kummipuud.

 Seisan kaaludes peegli ees ja ei tea, mis teha.

 Hirm, ta võiks mind jälle ülearu edevaks ja tühiseks pidada, sunnib kaua valima. Kummas minna: kollases musliinkleidis, millel siidvoodriga tuunika või uues tumepruunis, mis näib nii lihtne oma väikese valge krae ja pikkade käistega?

 Lõpuks valin viimase.

 Aga pole see kokett, niisugune isemeelik sasipää?

 Vee ja harja abil muutuvad juuksed peagi sõnakuulelikeks ning siledaiks. Peeglisse vaadates märkan kahetsusega, säärane nunnasoeng ei sobi mulle.

 Ehmudes jälgin mõtete käiku ja midagi hüüab minus:

 „Ent süski, siiski oled väike ja edev!... Ütleks Andersen, talle meeldivad rohelised kõrvad, värvlksid nad roheliseks, hahahaa! Kõik, kõik teeksid, et ainult... ei, ei, pole tõsi!“

 161

 
Kardan seda pilget eneses ja püüan nägu teha, kui oleksin kogu aja vaid mõelnud, mida homme professor Drillingile ette valetada. Härra professor, ütlen, ei saanud jälle harjutada, tundsin end nii halvasti!

 Eva taob rusikaga seinale.

 „Oled valmis?“ hüüab ta teisest toast.

 „Jah, lähme!“

 „Kuule, laena paar tilka origani, mul on kõik läbi!“ jookseb ta sisse. „Siia, siia, vasemale õlale!... Tead sa, miks just vasemale õlale?... Ei?... Hahaa, kust võiksidki seda teada! Jeesuke, mis siis sinu arus on? Kuhu sa lähed? Missugune pää ja see püha nägu, oi-oioi! Ütle ometi, keda sa lähed hirmutama? Tule siia peegli juurde, – noh, võrdle!“

 Eva oma dekolteeritud õlgadega näib kui sinikuldne õis. Pean tusaselt veenduma, ma ei kõlba Eva kõrval kuhugi. Täditütre tuju muutub aga ikka paremaks ja teravmõttelisi märkusi sajab mu turjale kui rahet.

 „Annaksin oma parema silma, kui teaksin, keda sa täna narrima lähed,“ ütleb ta viimaks naerdes, kuna äge köhahoog kõne lämmatab. Kumerad õlad tõmblevad kramplikult õhkkerge siidiriba all, kõverdudes surub ta käed valutavale küljele. Siniseisse silmi ilmuvad pisarad.

 „Rumal lugu, nüüd pean veel kord minema... puuder... Oota all, tulen kohe!“ –

 162

 
Sammume vaikides Kindluse tänava lõpuni. Eva närib huuli ja käib imelikku vaaruvat sammu.

 „Pää on kole uimane. Keerad siit ära? Hüvasti! Lõbutse hästi! Kui varemini koju saad, ütle, et läksin Nata poole.“

 Ta pöörab südalinna ja kaob peagi rahvahulka. –

 Vana Puiestee on üks vaiksemaist tänavaist.

 Suur valge maja seisab sõbralikuna kastanite vahel, teise korra aknais peegeldub verev päike. Aeglaselt astun treppi mööda ukseni, millel väike valge marmorsilt: Dr. O. Andersen. Kõnetund 4–5.

 Suudan suurima selgusega kõigest mõelda, ainult kujutlusest, mis mind selle ukse taga ootab, keeldub aju. Tunnen, täna jätkub allaheitlust kõige kandmiseks, täna on surnud viimne uhkus ja iseteadvus.

 Mis aga säilinud – on soov, näha jälle seda haiglast, mõtlikku nägu, kuulda... ah, mis sest, kui need karmid, haavavad sõnad on, mis mulle määratud – mitte sõnu pole mulle ju vaja!

 Rahulikult kõlistan ja märkan, käsi ei värisegi.

 Vaatlen aknaini sirutuvaid kastaneid ja mõtlen, kuis näib küll see maja siis, kui puud õitsele pakatavad ja täiskuu unisele tänavale sinkjaid varje poetab, kui aia ja pargi kohal külm hääletus lasub?

 ,,On dr. Andersen kodus?“

 Vana daam mustas kleidis seisab liikumatult, tardunud pilk mu näol.

 163

 
,Jälle üks ohver,“ mõtlen. „Vaja sellele rutemini lõpp teha.“

 „On härra Andersen kodus?“

 „Kust kohalt... kes... vabandage, kuidas on teie nimi?“

 „Lea Ring. Elan Kindluse tänav üheksa, kaupmees Jakob Kuusiku juures. Palun, on dr. Andersen kodus?“

 Naine ei suuda ikka veel toibuda.

 „Ei ole veel, ei ole veel... Lea Ring, ütlesite? Nii nii. Jajaa, no muidugi, muidugi! Jajaa, hm. Doktor tuleb varsti. Kui midagi hädalist, kõlistame haigemajja. Kas jah?“

 ,,Ei, võin oodata.“

 Daam läheb laua juurde ja korraldab õitsmalöönud urbi suures, lihtsas vaasis. Vargsi libiseb uuriv pilk ikka jälle minule.

 „Teie... olete vist eraasjus?“

 „Jah, olen eraasjus.’

 „Ah, aiman nüüd... Gert rääkis mulle... Võtke kübar ja mantel maha! Võite ehk öelda, mis sundis teid...?“

 „Ei.“

 „Noh, hää küll, hää küll. Jajaa... ilm on muutunud. Minu aeg ei käinud tütarlapsed visiitidega meeste pool, ma ei räägi teist, kulla laps! Ent säärane noor olevus, see ei ole hää... ärge haavuge!... Teate, laps, mehed... Muidugi ei või siin sellest

 164

 
juttugi olla, Olaf on eeskuju-inimene, aga... Eks ole, armas laps... millest me nüüd rääkisimegi?... Ühe sõnaga: moraal on langenud. Mida arvate sellest?“

 Sel vanal tädikesel ei näi kõik kodus olevat.

 „Ma ei mõista, millest räägite.“

 Tädikesel on tihedad, hallid juuksed ning pruunid silmad, mis vaatavad sädelevkavalalt. Põsenukid punetavad rõõmsalt ja tüse kogu näib küürust hoolimata veel küllalt kõrge. Suu lõige tuletab meelde Olaf Anderseni. Seesama kitsas, veidi etteulatuv ülemine huul.

 „Muidugi, muidugi, armas laps! Ärge pange tähele, mis räägin. Härra Andersen peab kohe tulema, seni vaadake pilte või keerake grammofon üles. Saadan lapse siia, ta räägib nii sageli teist!...“

 Tähendab, siin elab ta.

 Imestan julgust, millega tungin võõrasse majja, millega surun end sügavasse tugitooli. Missugust rahu hoovab sest hämarast ruumist, kollaseist urvist ümmarguses vaasis, raamatuist riiulil, vanaaegseist gravüürest tumedal seinal!

 Kinnisilmil hingan vaikusega küllastunud õhku, surun põse tooli selgtoele, käed silitades pruunil rõival. Laual lebab kõhukas teaduslik köide, avatud leheküljist hoovab nõrka tubakalõhna.

 Tähendab, siin...

 Tõusen viimaks ja astun klaveri ette. Sellel lebab

 165

 
lahtine „Faust“. Esimesel leheküljel peenikese, ilusa naisekirjaga: Gina Jõgi. „G“ ja ,,J“ on läbi põimitud keeruliste spiraalega.

 „Gina Jõgi,“ mõtlen – ,,hiljemini Gina Andersen.“

 „Fausti“ all lamab hall vihk Rachmaninovi prelüüdega. „O. Andersen“ seisab sellel suurte nurgeliste tähiga, mis on liiga kindlad ja selged.

 ,,Lea, Lea!“

 Gert jookseb sisse. Tumedaist juuksekahludest piiratud nägu punetab, hallid silmad vaatavad veel uniselt. Nähtavasti magas Gert.

 „Lea!“

 Ta võtab mõlema käega mu kaela ümbert kinni ja ronib sülle.

 „Küll on hää, et tulid. Mõtlesin juba, et pahane oled meiega. Mul on nüüd uus hobune ja üheksa vagunit ja niisugune vedur, mis söögitoast papi ukseni jookseb, tahad, panen kohe käima? Kuule, kas oskad joonistada? Tead mis, joonistasin sind mitu korda, aga ikka läks meelest ära, missugused saapad sul olid... sellepärast ei tulnud ükski pilt väga sinu moodi. Oota, toon sulle kohe vagunid ja vihu.“

 Vaatlen ta õhetavat, ebakorrapärast nägu ning mõtlen hellumusega: tema laps, tema veri...

 Suudlen kuumi põski ja tuleb meelde: Gert sarnanevat väga minuga. See teeb mind korraga nii õnnelikuks ja rahulikuks.

 166

 
Laps kannab mänguasju saali ja laob kõik mu ette põrandale. Tuleb siis ja paneb joonistusvihu mu põlvile.

 „Näed, see kõhn mees on doktor Sheff, papi sõber“ – näitab ta veidrale kujule, mis sarnaneb ennemini sammaldunud kasetüve kui inimesega. ,,Näed sa, vurrud ja habe ja nahktasku ja prillid... papi ütleb, olevat väga sarnane... Ära siia vaata!... Siia ka mitte!... Siin oled kõige enam oma moodi, vaata!“

 Gert Andersen on mind mitmes eksemplaris maalinud. Ikka korduvad samad ümmargused silmad, mis matavad kinni poole näost, sama seenesarnane kübar ja suurte nööbega mantel.

 „Jah, kuis oled tubli, Gert! Räägi nüüd, mis tegid täna? Käisid jalutamas?“

 „Ei käinud. Hommikul mängisin Mariannega poodi. Tead, Marianne on muidu päris kena tüdruk, aga ta sööb kole palju ja tahab ainult õunakaupmees või saiavenelane olla ja siis sööb ta kogu aja ja ei kaalu ja ei anna raha tagasi ja see on igav, vot mis. Pärast külvasin tädi Miiliga aias salatit ja ootasin papit ja jäin magama. Tead, see oli niisugune punane kurg, keda unes nägin, valged täpid seljal, nagu jõulupuu seenel. Kas sa oskad seda kurelaulu, mida mammi laulis? Kus räägitakse Egiptusest. Oled sa Egiptuses käinud? Papi ütleb, see olevat sääl kaugel tikuvabriku taga... laula nüüd, Lea!“

 167

 
Mängin ja laulan seda vana lastelaulu, koos millega ärkavad kauged, vaiksed mälestused.

 Siis laulan Jütsist ning Atsist, kes ei tahtnud kooli minna, targast Murist, kes käis prilles ning säärsaapais, luges lehte ning tagus trummi.

 Gert naerab.

 „Kaval Muri! Meie Seik ei oska muud kui pureda ja haukuda. Veel midagi, Lea!“

 Tuleb meelde viis, mida laulsime ammu-ammu Turvastel. See on salmike äraeksinud lepalinnust. Gert seisab mu kõrval ning kuulab mitte-midagi-nägeval pilgul. Raske tõsisus laskub ta näole. Tean, millist mõju avaldavad lapsele need naiivsed sõnad ja nukker-lihtne viis.

 „Kadund silmist kodumets,

 „Pehme pesake.