KOHTUPÄEV

HEITI TALVIK

KOHTUPÄEV

LUULETUSI

1937

EESTI KIRJANIKKUDE LIIDU KIRJASTUS

Endel Kõksi kaanejoonis

K. Mattieseni trükikoda o.-ü., Tartu 1937.

 I

POEET

Ma iial polnud eht,

ei elus ega luules.

Kui oksalt langend leht

ma triivin igas tuules.

Mu kude kuiv kui tuhk –

nii keerlen kodumaata.

Mind iga tuulepuhk

võib õhuvalda saata.

Kuis hiilgab ilmaruum

ja päiksetules leegib!

Sääl minu tuhatuum

end ruskeks kullaks pleegib.

Kuid maa pääl silmapilk

läks luhta nõiavägi

ning ainult lapse pilk

mus kullatükki nägi.

9

TUUT-TUUT

Üks auto mööda vurises.

Tuut-tuut! Maa lillist lõkkas.

Üks auto... Mootor surises...

Tuut-tuut! org vastu rõkkas.

Nahkmütsid. Priske näoke.

Noor frant ja keegi kolmas.

Läks mootor – vurr... kui lõoke!

Tsiuh... saba vaid veel tolmas.

Veel kumas kõrvus hele naer,

siis jälle harras vaikus.

Mäeveerul päikses küpses kaer.

Tuut-tuut! veel eemalt kaikus.

Mind riivas vist üks kerge pilk,

siis tuulde taas kõik loorus.

Mind riivas vist üks kerge pilk.

Tsiuh... nõnda läks mu noorus.

Üks auto mööda vurises,

pääst lennul viis mu meele.

Üks auto... Mootor surises...

Paks tolm vaid jäi ta teele.

1925.

10

ELEEGILISELT

1

Meeletult raiskasin tuulde

 saatuse kaunid kingid.

Mustemaks päevast päeva

 silmi all muutuvad ringid.

Milleks veel küttida kunsti

 säravaid mantliääri,

kui minu vabisev käsi

 hoida neid enam ei vääri?

2

Hirmus on elu – ta nõuded ei tunne piiri.

Surm vaid me püüdeisse leebemaid heidab kiiri.

Kuidas ka saatuse nükked meid jalust ei raba:

Hadese värav on ikka ja kõigile vaba.

11

MILLEKS MULLE TIIVAD.

Milleks mulle tiivad, kui mul puudub siht,

kui mu tähe matnud pilvi pime kiht?

Milleks mulle kuub, mis lausa kullast näib,

kui ju katkulehk mu kurgukoopast käib?

Milleks mulle sööma-, milleks joomarõõm,

kui mind jalust rabab iga priskem sõõm?

Milleks kuulsuski, mis hullutas mu meelt?

Kord ta naeratas, kuid hiljem näitas keelt.

Haud vaid andke mulle surnuaia sõrval,

et võiks rahu leida kustunute kõrval.

1926.

12

JÕULUÖÖL

Külm juukseisse sul põimis härmalõngu

ja jõululumme vaibus linna kära.

Su rõivaist levis kannikeste hõngu

ja tähesära.

Nii südaööni sumpasime ringi

ja kirju kuusk – see loitles igas majas.

Kuid leebe nukrus looritas me hingi,

sest võõraist aknaist „Püha öö” meil' kajas

13

PIHTIMUSKILDE

l

Ma õnne talumiseks olin

liig mannetu ja nõrk.

Mu pääluus äikseratta kolin

ja kõigi tuulte kokkupõrk.

Mu veri närbus päiksepaistes

ja määndus vihmavoos.

Ah, meelte jahisaaki haistes

ma sumpasin vaid roostesoos.

Mul julgust kotkalennuks jätkus,

kui korskas tormisõnn,

kuid ikka süda kõrbes katkus,

niipea kui sinna voogas õnn.

14

2

Mu armastus kui epilepsis äge,

kui pikselöök ta kuiv ja viljatu.

Seepärast kõigist olen hüljatu

ning õnne aiman vaid kui teispool mäge.

Ja noorus käest mul kõrbes imeruttu,

ta teele jäid vaid suitsvad rusumäed.

Sääl vahel sütes kahlavad mu käed,

sest ala kuuldub säält kui lapse nuttu.

1928.

3

Sul laual paberossikarp ja tikud,

klaas musta teed ja mõned raamatud.

Kuid asjata sa paberit sääl rikud, –

su värsid ju kui lapsel saamatud.

Vaat' aknast parem, ava silmad juhmid,

näe, kevadpäike helgib katusel.

On väljas päev, kuid laulud sul nii tuhmid,

kui oleks lood nad kuski matusel.

1928.

15

HAIGE

l

Mu liha rõõmulätted kuivaks valgund.

Ma olen põllupind, mis kiviks kalgund.

Kui kraabiks uksi niutsuv koeraroju,

nii ahastab mus hing ja kipub koju.

Kas võõruses ei koputanud keegi?

Suus läila maitseb leib, ma hülgan veegi.

Õhk näole hangub lämmatavalt raske

kui kipsivorm, kust võetaks kooljamaske.

Miks ikka kohtupasun veel ei unda?

Toas oleks nagu tõmbetuuli tunda...

Kuid kaljurüü, mis moodustab mu puuri,

ei anna vabaks kivvi krampund juuri.

Sääl äkki – välk ja pasunate kaja...

Kuid juba paiskus püsti kogu maja:

„Ta sureb! Vett..” Siis arst ja kanged rohud...

Ah, milleks kõik see jant, kui Looja mõistab

kohut!

16

2

Mind rinna vastu enam õnn ei suru,

põu viljatuna närbub armu ihkel.

Mu külge maialt kleepub kärbsepuru

ning enam tuld ei särtsa Välgu-Mihkel.

Siis tuli hingepakk ja maksahaigus...

Kuid milleks enam tühjast lüüa lärmi,

kui juba tubaka- ning õllemaigus

on tunda Surma mõrkjat põhipärmi?

17

TÜTARLAPS APRILLIS

Rõõmude vürtsiseid veine

kevad mu rinda kallas.

Hurmas läks päev, aga teine

mustade murede vallas.

Nutuga naeru pooleks

pudeneb igal viivul.

Emba mind, et ma kooleks

lõkkele loitvail tiivul.

Issand, kas iial ei leita

kongi, kus koltun vahaks?

Vahel su peekrisse heita

kihavaid mürke tahaks.

Piinan ja petan sind armus.

Kui aga kihvatad raeva,

tunnen, et raudne su karmus

avab mul seitsmenda taeva.

18

LAULIKU HOMMIK

1

Jälle vaarun koju

 pisarais ja purjus.

Ah, kui naeruväärselt

 eluõnn mul nurjus!

Jälle kord su hellus

 äratas mus looma.

Ime veel, et rentslis

 maoli ma ei rooma!

Udus talihommik

 virgub sularõske.

Äkki tabas laksuv

 lumipall mu põske.

Noor ja kiljuv kari

 rõõmsaid piimakärsse

rühkis koolimajja

 veerima mu värsse.

 19

 
2

Üks hambutu vanapiiga

mind unes tallas ja rõhus.

Kas olen ehk suitsetand liiga,

või on mul ussid kõhus?

On's tükike jahukäkki,

mis magada mind ei lase?

Või äkki

ma salmikuist jälle rase?

20

VALM

Kesk lillikut, kus läikleb liilialumi,

õis puhkes verine ja lihakarva.

Ta krooni valge liblik eksis harva, –

röövputukaid vaid võrgutas ta jumi.

„Julm koletis, jälk raipesööja Türgist!” –

nii sisistasid liiliad rassiraevas.

Uustulnuk aga juured maasse kaevas

ja peenra päästis röövikute mürgist,

mis ammu tõvena ju teisi vaevas.

Nii minu lauleski kunst õiteks muudab

kõik haiguseod, nii hästi kui ta suudab.

1931.

21

MAGAJA

Võib-oIla, peitub mus päike.

Võib-olla ka kaks või kolm.

Kuid suhu mul kasvab sammal

ja juukseisse kuhjub tolm.

Mu liha kuivand on kiviks,

mu veri kui roosteraud.

Kui kellelgi tüliks olen,

siis kaevake mulle haud.

Ei riiva mind kõduingel

ka sügava liiva all.

Mu hingetõmbed on pikad,

ma magan kui metall.

Ja unekollile kõrri

ei krampu enne mu käed,

kui variseb Altmaa värav

ja kaheks kukuvad mäed.

22

II

Öö

ÖÖ tallas päikse jäätund rabahauda.

Surm raskel käel taob süsimusta rauda.

Kes nüüd veel jätkama jäi päevareisi,

peab kaua käima, kohtamata teisi.

Ja kes kord öösse otsima jäi venda,

see kergelt kaotab käest veel iseenda.

Oo, kes te lambi ümber peate vahti,

nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.

Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,

see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.

Nii paljud väsivad ja vaovad unne.

Kes n ü ü d on maas, neid enam koit ei tunne.

Kes n ü ü d end unustavad kas või hetkeks,

neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.

Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks.

Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks

ja kui kord Hommik idas läidab leegi,

siis nende mälestust ei leina keegi.

25

ÕHTULAUL

Enam päikse kuldsest lõõsast

punut pärg mu pääd ei ehi.

Igast puust ja igast põõsast

hiilib mustas mantlis mehi.

Võikaid varje kerkib hulgi

kohe taeva tqhmjat seina.

Kes küll poetas kaarnasulgi

ruugesse mu ristikheina?

Kes küll pühkis kullapuru

punetavalt pilvepangalt,

nühkis õiemustrid muru

hõberoheliselt kangalt?

Ära küsi. Pimedas ju

helkimas näed aknaruutu.

Koju nüüd! Sest öös on asju,

mille külge tark ei puutu.

26

VAENLANE

Ta valmis rabalaugaste all

ja rõske uduna kleepus puisse.

Kord säras ta põllul kui sügishall,

kord reumana puges raukade luisse.

Ta naeruna klirises reetja suus

ja kiskus krampi kadeda lõusta.

Ta embuses lumiseks muutub juus

ja keegi, ei keegi ei suuda säält tõusta.

Ta pilk meid läbib kui halvatushoog

ja tekitab ajudes verevalgu.

Kõik meie püüded on pilliroog,

mis murdub mannetuna ta jalgu.

27

SURMATANTS

Rooste sööb väljale unustet sahka.

Keldreist õuele valguvad rotid.

Tänavail õgivad üksteist nahka

tuldsülitavad robotid.

Kõikjal pragiseb süütenööre.

Kodanikud kiiruga pakivad kohvreid.

Ajaloo pööre

nõuab ohvreid.

Aknaist alla loobitakse toole,

kuhjuvad kindlusiks lauad ja kapid

Rippudes võllas taeva poole

silmi pööritavad papid.

Purjus prohvet ent rabamas polkat

punasel pulbritünnil,

et lendaksid pilpaiks kõik pehkinud kolkad

uute maailmade sünnil.

28

ALEKSANDER BLOKK

Tsüklist „Surmatantsud”

2

Öö. Latern. Apteek. Tänav tühi.

Helk müüril mõttetu ja tuhm.

Kui tahad – edasi veel rühi:

siit ringist ei vii ükski uhm.

Kui sured – algad vanal plaanil

ja korduvad kõik tuntud lood:

öö, jäine virvendus kanaalil,

umbtänav, latern, rohupood.

29

3

Öö. Kustund aknad. Üks vaid hõõgub ruut.

Sääl soigub unes rohukaupmees – juut.

Kuid kapi ees, „Venena” millel silt,

on kummardumas võigas hirmupilt.

Skelett, mil rippu rüü kui varnapuul,

sääl miskit otsib irvitaval suul.

Käes! Hetkeks aga varises ta hoid

ja pöördus kriiksuv kolp. Apteeker loid

end upitas, kuid samas norskas taas.

Tol ajal luustik, hõlmas mürgiklaas,

naispaaril’ seda pakub ninatumal’

all tänaval, hõõglaternate kumal.

30

4

Uni muistne: müüri sakist

lampide näed välgatust.

Sääl – vaid vesi pigimust,

säält sa leiad unustust.

Vari nurgast peidetust,

samas teine möödub sust.

Naiserinna vilgatust

näed – ning õit, mis punab frakist.

Vari teine – rüütel sirge,

või ehk mõrsja kirikust?

Kiiver, suled. Pale, kust

õhkub laiba tarretust.

Hoovikella kime kukk.

Väravas ju kriiksub lukk.

Üle läve lõbunukk

roimariga kaob täis kirge.

Tuul ent undab jäine, viiliv.

Öö on tühi, pime, võik.

Ülal vilgub aknalõik.

Ükstakõik...

31

Vesi pigina on must.

Säält sa leiad unustust.

Kolmas kuju. Sina kust,

sina, varjust varju hiiliv?

32

5

Rikka käes taas au ja võim,

kehv see vaevleb varjus.

Paistab kuu. Ta kiirte lõim

hiilgab majaharjus, –

meeltepinget lahendab,

teravjooni mahendab,

heites oma uima

kiviriiki tuima.

Kõiges aga peituks patt,

kui ei oleks kuningat

kaitsmas tõtt ja trooni.

Ära otsi ent paleed,

sõbra südamesse teed

ega kuldset krooni.

Puistudest ta tuleb tumm,

ringi laternate lumm

öösse laotet.

Rätiräbal kaelas tal,

jäiseks irveks mütsi all

hambad praotet.

33

ELEEGIA

Aeg, millest me unistand, iial ei saabu.

 Vea silmile kaabu

 ja taandu eksiili.

Me rünnak, mis mõttes läks kõigiti täppi,

 on jätnud meid häppi

ning ilmaklaas laastavat ennustab iili.

Kõik sütitav ihade sööste ja sõdu

 on pehk vaid ja kõdu

 tõest irdunud ajus.

Me läksime välja, et võita maailma,

 kuid enesest ilma

me jäime, kui võidusaak rüppe meil vajus.

Mis aitab, et Mammon me õuele käändus?

 Ta külluses määndus

 me olemisalus.

Aeg loobuda kuulsusest, varast ja vennast,

 et leida taas ennast

ürgpuhtana sünni- ja muundumisvalus.

34

SÜGISELAUL

Miski külm ja miski puhas

hingas hetkeks läbi hiite.

Varavalgel nähti luhas

härma hõbedasi niite.

Ammu juba viimse vase

vahtraladvad poetand rohtu.

Üksik uib, mis viljast rase,

trotsimas veel hallaohtu.

Üksik uib täis ruskeid vilju –

olgu see ka minu vastus

Hallataadile, kes hilju

ahtasse mu aeda astus.

35

DIES IRAE (1934)

l

Imeväärne veel tuikab sus aimus:

puhkemisvõimalus Tões ja Vaimus.

Ümber ent, kuhu sa iial ka marsiks,

elu müsteerium labastund farsiks.

Keegi miskit enam ei usu,

komistab Hoor üle templi rusu.

Isand on läinud. Koitub ta mööbel.

Unustet aujärje vallutand pööbel.

Kogu võim on sääl praalival puupääl.

Sinu koht, laulik, on kaagis või kuu pääl.

36

2

Iial veel kahtluse ängistav astma

pole nii rängalt me rindu rusund.

Unustuse kuldsesse voogu meid kastma

ruttavad käsikäes luule ja usund.

Mõnestki otsima-trotsima kistust

valgub märtriveri areeni.

Vastset kuulutades Kristust

väärõpetusi sigib kui mürgiseeni.

3

Kõik, mis me vanemail kord olnud püha,

on meil vaid irvituseks ettekääne.

Me kurjad mõtted öösse kaovad üha

kui kari raipenäljaseid hüääne.

Nad öösse hiilivad kui surnukuuri,

kus tursub hiiglakorjus – Lõppev Sajand.

Ja nende rünnak lammutab kultuuri,

mis härrasklass kord ajaviiteks rajand.

37

4

Võõrjumalate võõbatud perega

jäi päästmata kodunev Room.

Kulla ja verega

tuhatpäine uimastati Loom.

Siis tuli Naatsaretist katk

ja levis üle riigi...

Barbaaride pime matk

pühkis Antiigi.

5

Võib-olla, pilvede taga kuski

säramas ühisaadete vapid.

Markus Aureliuski

laskis risti puua kõik papid.

Keiser ja kristlane

uut Euroopat kord asusid looma.

Kuid preisluse pühkmeist haakristlane

iial vastset ei raja Rooma.

38

6

Suurdub vägi ukse taha uhutute.

Mässuleegi on

kihutand kihkvele tuuldepuhutute

ja vaimustki vaevatute leegion.

Kaigub lahingusarv,

säravad kotkad kindralite nööbel.

Võidule trügib ent Arv –

töötu ja kodutu pööbel.

7

Töötuilt, kes loobuma pidand leivast,

kogu maailm nüüd ootab ohtu.

Politsei vast

masside hädale leiaks rohtu,

tassides miitinguil märatsejaid kohtu?

Ei!

Sellal kui süveneb korruptsioon,

kerkib ju võikana, küsimata keelust,

suurlinna džunglite mürgisest neelust

verine päike – Revolutsioon.

39

8

„Vaevata milleks ajusid,

kui maailma juhivad „olud”?” –

Oma „kutsumust” nõnda tajusid

rahva poolt kroonit kolud.

„Püüad sa taotleda võimatut,

peagi sipled sa soo sees” –

nõnda kõigi poolt sõimatud

saab iga vastnegi Mooses.

„Valeta natuke, varasta natuke,

liialdusist ent hoidu.

Ei kukuta nupumeest pisike patuke.

küll aga lolli ja loidu.”

Selleks vaid siitilma õnnikud

rahvariiki rajavad laia,

et saada põllule sõnnikut

ja kohvi juurde saia.

40

9

Kas minna gangsteriks või vapsiks

või seada kaela ümber nöör?

On ammu vahetatud napsiks

mu saapad, kuub ja padjapöör.

Mus hingeõilsusega tülli

on sööstnud nälg ja maokatarr.

Kes luua nüüd veel võib idülli,

naiivne pühak on või narr.

10

Pilvi all iga vares

ju kraaksub aegade lõppu,

kuid Eesti luuletares

pole kuulda ei kippu-kõppu.

Unerohtu vist keegi sääl jagab,

mis leevendab iga krambi,

sest kogu poeetkond magab

ümber kustunud lambi.

41

11

Kui pühvlikari, kes ruttamas joomale –

nii paisub hulkade jõõr.

Koomale

tõmbub äiksepilvede sõõr.

Piksevarrastada viimne kui maja!

Sest igas pätis ja pükstepressijas

võib äkki ärgata Lunastaja –

Messias!

12

Hädalipp kas vinnata varda

või alandlik selga küür?

Ei! Kõhklejad kõik üle parda

ja kindlamalt pihku tüür!

Trotsides katastroofi

tormipuskarit rüüpab laev.

Meie kohus on sundida saledasse stroofi

elementide pime raev.

42

III

JUMALATE HÄMARAS

l

Tühjuvas pargis ringi

ma tummalt astun kui vang.

Üle mu mahajäet pingi

lõppemas lehelang.

Kõrgel kõdunend oksis

pimeneb udularv.

Kus äsja veel kuldnokk toksis,

kraaksumas rongaparv.

Pöökpuis, mis ristena reatund,

aimub kui surnuaed,

milles ju jäädavaks peatund

aja vinguvad saed.

Kuhu ka iial vaatan,

muutuste vaibub käik.

Mind aga piinab saatan,

silmis naeruläik.

Kinni peagi mu pingi

raputab tuisusõel,

kuid igavest' pillub mind ringi

Kiusaja igiõel.

45

2

Ajudes mustad kaanid,

silmis neuralgia rusikad.

Hüvasti, õilsad plaanid –

naine, kiiktool ja hõbelusikad!

Hüvasti, magus tõde,

mis tõotas professuuri!

Vanemad, vend ja õde

mind sooviksid surnukuuri.

Et naeru taas taluks mu kõrvad,

kõik aated ma maha müüks

ja kogu maailma mõrvad

võtaksin oma süüks.

46

3

Ma pahvin paberossi,

sest saan uima imeõndsa.

Kuid iga tühjaksimet kest

käib kaares rentslikõntsa.

Nii sinisuitsu Looja kops

pea suigutab me trotsi

ja maailm on ta tuhatops

täis paberossiotsi.

47

4

Loobumuslättest juues

sa heledam ingleist näid.

Kuid kõrbepühaku kuues

virgad on sigima täid.

Uppuda tähesärra

võib mõnigi märtririst,

kuid olla maa pääl härra

on siiski nooblim vist.

Ja rahakaardile tempel

on enam väärt,

kui kogu inglikrempel

palistav taevaäärt.

48

5

Me taevaid enam ei vaja,

me jumalaid enam ei tunne.

Bardide kandlekaja

meid vaibutab unne.

Kandes risti eikellegi kasuks,

viimne veri me soonist nõrgus.

Kõigi me piinade tasuks

on paigake põrgus.

Meie saatus on püsida tüüril

kõigi lootuste avariiski

ja tõdede vankuval müüril

meelt heita – ning elada siiski.

49

6

Maailma mõttesse usk

on pehme vaid uinujail’ ase.

Meid aga süvenev tusk

magada enam ei lase.

Kuigi me tahe kuum

usu hõlmas unustust otsis –

elu tuum

on trotsis.

Aadete hõljuv tants

vaid liiva me laugesse puhus.

Dogmad on argade kants,

mida ründab juhus.

Keegi ei tea,

mis tasa meis kõigis tärkvel

taga teadvuse lampiderea...

Olgem ärkvel!

50

7

Nii vähe me kokku kraapind

kesk igitõdede hukku.

Me jalge alt libisend maapind

ja taevaski löödud lukku.

Mis äsja veel paistis kindel,

on pühkind stüühhiad julmad.

Langenuid Mõistuse rindel

võib-olla äratavad Ulmad.

Kes leida taas tahab Loojat,

peab unustama palju, palju...

Sest hullus, mis lõhkus me soojad

sulgpesad, tõe vastse on kalju.

51

8

Meie tahe on hüljata kõige kiuste

hää- ja kurjatundmise vilju.

Üle me uljalt vallanduvi hiuste

paradiisi valgus lööb haljendama hilju.

Meie tahe on uskuda võimatusse,

süüvida kõigi poolt sõimatusse –

kinnistõdedest irdunud oleskellu.

Meie jumal jääb inimkätest voolimata

ja me tee, mõttekammitsaist hoolimata,

viib tagasi ellu.

52

9

Mõistuse iginõue:

luua korda meeltega märgatus.

Mu kirg lõi sinna kui kõue-

kärgatus.

Maise mu pagasi

hele pilbastas välk.

Tagasi

on isegi vaadata jälk.

10

Hüljates ehitusindlusi

ma loorbereid maisi ei vaja.

Mõistuse rünnates kindlusi

ma Tahtele vabastan raja.

Tõdede purustades koore

ma tuksleva vallutan tuuma –

ürgnoore

ning igavest kuuma.

53

11

Tuult jalge alla, taevatuult,

ja mõtetele kotkatiibu!

Maa poripritsmed pühi suult

ja julgelt päikse külge liibu!

Läind luhta maine teotsusosk

ning Messias –

ei see veel ilmu. Too taevast alla tulikosk,

mis eostaks jahtuvaid maailmu!

54

LUZIFERI LAULUD

l

Su koputusi kuulsin hingeuksel

ja sööstsin avama. Oo mõrsjanõrkust!

Kuid orjata Sind igal veretuksel –

ei iialgi!

Mul küllalt jätkus kõrkust

Su pilgu särapaistel sigatseda,

Su templiharjalt puruks kukkuda,

Su järel hullupööra igatseda

ja siiski hukkuda...

2

Ma Sinus takerdun kui kibuvitsus

ja vermeisse mind rebivad Su okkad.

Kuid verest, mida kihk mu haavust litsus,

Sa üha kutsuvamas kumas lõkkad.

Oo, püha palavik täis riski,

kui palju kaitsetuid Sa lennul surmad!

Kuid alati Sus peitub miski,

mis üles kaalub Eedenigi hurmad.

55

3

Sa porijõgesid mu rinda valad

ja rangelt käsutad: jää iseendaks!

Raudahelaisse kinnitad mu jalad

ja nõuad, et ma lendaks...

Siis vinguv nuut mu jäsemeile laksas

ja naha säärtelt rebis roosteahel.

Ma karjatasin kuis veel veri jaksas

ning ärkasin – Su peiukäte vahel.

56

AABEL JA KAIN

Mis võikalt kriiskav lauluviis

lõi kilama mu kõrvas?

Mu meeles muistne ohvrihiis,

kus veli velle mõrvas.

Miks õitses ühe ohvriand

ja suitsu sompus teine?

Eks olnud Kainil valmis pand

niisama magus eine?

Kui kajas üle maa ja vee:

„Õnn pole kink, vaid õigus,”

siis leidis kuri meisse tee

ka igas leivalõigus.

57

ORJADE KOOR

l

Suur prohvet, kunas küll viid

Jehoova hingusest kant,

meid eemale orjapiitsa

ja orjaroogade mant?

On kibedad kupjahoobid,

veel kibedam kupjakiit

ja paksu poriga loobit

on iga me uksepiit.

Las hälin jääb argade hooleks,

meid aga kõrbe vii.

Ja kui me ka nälga kooleks –

pääasi on olla prii.

Egiptuse leib ja humal –

end puhtaks rookigem neist.

On range juutide jumal,

kuid meie ei taha teist.

Ta Siinai harjale laskus,

mis tuliallikais keeb,

ja tema seaduste raskus

meid vabaks ja võimsaks teeb.

58

2

Vajame ahelaid, et neid murda

 ikka ning uuest’.

 Laps, ära kurda

kasvades välja kallistki kuuest.

 Vanaga olgu rahul raukade meel.

Loomingu pingest kõik liikmed vahul,

 noored, me sirgume veel!

59

HOMMIK

Koit mul' rinda raius

õhetava haava.

Üle laante laius

vere aurav laava.

Milleks nüüd veel toita

hinges unejätteid,

kui võiks meistki loita

võimsaid valguslätteid?

Ei meid enam püüa

Käsk, mis kivis hangub

Nüüd meil antud lüüa,

nii et maailm vangub.

Aeg nüüd kaljuvööle

kannustada täkku,

heita et säält ööle

raudne kinnas näkku.

60

Järjestus

I

Poeet        9

Tuut-tuut        10

Eleegiliselt 1         11

“ 2        11

Milleks mulle tiivad... 12

Jõuluööl                 13

Pihtimuskilde 1 . . . .14

“ 2 15

“ 3 15

Haige 1                16

“ 2                17

Tütarlaps aprillis        18

Lauliku hommik 1         19

“ 2         20

Valm                21

Magaja                22

II

Öö                25

Õhtulaul                26

Vaenlane                27

Surmatants        28

Tsüklist „Surmatantsud" (A. Blokk)

Öö. Latern. Apteek                29

ÖÖ. Kustund aknad                30

Uni muistne. Müüri sakist        31

Rikka käes taas au ja võim        33

Eleegia                         34

Sügiselaul                35

62

Dies irae (1934)

Imeväärne veel tuikab sus aimus        36

Iial veel kahtluse ängistav astma        37

Kõik, mis me vanemail kord olnud püha        37

Võõrjumalate võõbatud perega        38

Võib-olla, pilvede taga kuski                38

Suurdub vägi ukse taha uhutute        39

Töötuilt, kes loobuma pidand leivast        39

Vaevata milleks ajusid                40

Kas minna gangsteriks või vapsiks        41

Pilvi all iga vares                        41

Kui pühvlikari, kes ruttamas joomale        42

Hädalipp kas vinnata varda                42

III

Jumalate hämaras.        

Tühjuvas pargis ringi         45

Ajudes mustad kaanid        46

Ma pahvin paberossi        47

Loobumuslättest juues        48

Me taevaid enam ei vaja        49

Maailma mõttesse usk        50

Nii vähe me kokku kraapind        51

Meie tahe on hüljata kõige kiuste 52

Mõistuse iginõue                53

Hüljates ehitusindlusi        53

Tuult jalge alla, taevatuult        54

Luziferi laulud 1                55

„ 2                55

Aabel ja Kain                56

Orjade koor 1                58

“ 2                59

Hommik                .        60

63

HIND KR. 2.50