A. Jaanson, "Kalevipojale" uus lõpp (2000)

Ülemaks kui hõbevara,
Kallimaks kui kullakoormad,
Tuleb tarkust tunnistada.
 

Kas võib keegi sellele vastu vaielda? Aga ometi leiavad praeguses Eesti Vabariigis aset sündmused, mis näitavad, et sellest pole aru saadud. 

Kiire rikastumise tuhinas ei tahetagi aru saada, millist kullakoormat me ise kraavi kallutame. Hariduse vallas raha kokkuhoiu ja koonerdamisega me seda just teeme. 

“Kalevipoja” lõpp tundub kuidagi poolik. Võimalik, et Kreutzwald ei saanudki tolle aja tsensuuri tõttu eepost teisiti lõpetada, kui panna Kalevipoeg põrgu väravasse, vihjates seega ka eesti rahva saatusele.
Arvan, et eepose lõpetuseks sobiks ka 138 aastat pärast esimese eestikeelse väljaande trükkimist lisada järgmised read: 

Uku silm on ülevalta,
Taaralased taeva’asta.
Siisap kostis põõsastikust,
Õrnal hellil häälekene,
Targa sõna toimetaja,
Mõisterikas mehikene,
Särgikehva siilikene,
Samblasängist hüüdemaie:
“Päeval päikese juhilla,
Öösel tähte õiendusel,
Jää sa kestma, kullakene,
Jää sa kestma, kallikene,
Jää sa kestma kullakallis,
Kalevite kange rahvas!”
                   *
Sedaviisi hõbehelil
Vanemuise kandle keeled
Tasa-tasa helisevad. 

Sellise ettepaneku esitasin 1999. a detsembri lõpul ka Eesti Kirjandusmuuseumi direktorile. Hea oleks, kui F. R. Kreutzwaldi 200. sünniaastapäevaks 26. XII 2003 antaks välja eepose “Kalevipoeg” uus kordustrükk ja selleks ajaks selguks ka minu ettepaneku sobivus või sobimatus. 

(Ants Jaanson, "Kalevipojale" uus lõpp. - Maaleht, nr 47, 23. 11. 2000)