NOOR-EESTI

KIRJANDUSE, KUNSTI JA TEADUSE AJAKIRI

№ 3

1910

NOOR-EESTI KIRJASTUS TARTUS

Kolmas vihk.                                                                         1910.

„Noor-Eesti“

Üleüldises osas:

Bernhard Linde: Noored ja vanad. Üksikud lahutavad jooned                        215

Dante Alighieri: Jumaline komeedia. Põrgus. Esimene laul                                223

Villem Grünthal: Eleegia                                                                228

J. Randvere: Tõelikkus ja unistus                                                        229

K.E. Sööt: Kui... Õppige naeratama!                                                        235

P. Juschkevitsch: Marxismuse filosofiline käärimine                                        237

Martha Lepp: Luuletus                                                                263

Jaan Oks: Küla                                                                        264

Marie Heiberg: Talu varemetel                                                        269

Werner Sombart: Haridus ja politika                                                        270

J. Lintrop: Meie aja muinasjutt                                                        275

H. Wisnapuu: Oh jätke mo                                                                278

Ringvaates:

Friedebert Tuglas: 1910. a. ilmunud ilukirjanduslise proosa ülevaade                279

Villem Grünthal: Liivimaa esiaeg. Mälestusesammas papi-ja rüütli vaimule        288

Bernhard Linde: N. Kann. Henrik Ibsen ja tema dramad                                292

V. Damberg: Läti kirjandusest                                                        296

Bernhard Linde: Teatri-märkused. Gustav Wied’i „2 X 2 = 5“                        299

                                                                                            Kroonika                         301—307

Maadlemine Ladina keelega. — Ymaji Aizan ja Arthur Usthal. — J. Tõnissoni stiilist. Väike veste nooresoole. — Pühkmehunikust leitud piksejumalakene. — Kõige uuem leidus. — „Made Puju“ intsident. — Uus meremadu. — Popularisator.

Toimetusele saadetud kirjandus                                                  307—308

Noor-Eesti nr. 1 trükivigade õienduseks                                                308

Noor-Eesti nr. 2 trükivigade õienduseks                                                308

Kunsti kaasanne:

        J. Koort: Selguseta.

Muusikaline kaasanne:

        M. Saar: Must lind.

Ilustused:

        Aleksander Jakimtschenko: 215, 223, 228, 229, 234, 235, 236, 237, 262, 269, 220, 274, 275, 277 ja 278 lhk. Nikolai Triik: 279 lhk. A. Uurits: 301 lhk.

        Kaaneilustus Nikolai Triik’i, frontispiss Aleksander Jakimtschenko poolt.

NOOR-EESTI

/ frontispiss /

/ Pilt /

J. Koort.                                                                        Selguseta

Bernhard Linde.

Noored ja vanad.

Üksikud lahutavad jooned.

        Neid etteheiteid lugedes, mida arvurikkad märkused Noor-Eesti väljaannete üle pakuvad, pead tahes või tahtmata nende suurte „tarkuste“ üle imestama, mis kõik kokku ei kuhjata. Nii avaldas alles hiljuti kusagil kodumaa linnas keegi märgumees, Noor-Eesti liikumine olevat J. Tõnissoni tegevusel tärganud!

        Kui sa aga teiselt poolt kirjandusliselt inimeselt tulevas arvustuses loed, et arusaamata olla, kuidas sarnane kunstilis-kirjandusline liikumine võis tekkida, nagu seda Noor-Eesti edustab, siis tunned lõikuvalt pääliskaudset põhjuste nägemist ja väheldast analüüsi võimet ka meie paremate kirjanduse-vaatlejate juures.

        Ometi peaksivad need põhjused, mis noori uutele radadele on sundinud, nii silmatorkavad olema, et eemalgi viibija neist aru peaks saama.

        Vähe on meil enne 1905. a. käivat arenemist meie kulturi elus tähelepandud, ei ole ka pöördeaastat muutuste avalikkusele toomises ära tähendatud.

        Iga majanduslise muutumisega käib kulturiline käsikäes — seda ei salga ka need, kes kirjandusele ja kunstidele iseseisvust nõuavad. Pange tähele, mis meie lehed ja mehed enne 1905. a. Eesti rahva kohta kirjutasivad: see pidi ainult üks suur põlluharijate kogu olema, kellele põllutöö alati pää-tööks jääb. Need, kes linnades elasivad, olivad eksinud. Tuletan siin ainult W. Reimani ja J. Tõnissoni juhtkirju ja P. Grünfeldti ja A. Kivi „jutukesi“

— 215 —

meelde, kus maalt lahkujaid manitsetakse, kus kurdetakse ja nutetakse, et linna elu halb olla, et linn inimesi ära rikkuda. Maal ainult võida õiged eestlased kosuda. See oli kirjandusliselt vaadates meie sentimentalne külarealismus, mis võimsalt omi viimaseid laineid kõrgele lõi; põhilained aga toovad enesega ka kõntsa kaasa. Isegi külarealismuse parema edustaja Jakob Mändmets’a juures leiame seda läinud aegade igatsemist. Naturalistlik Eduard Wilde aga teadis üksi linna elu moonutustest kõnelda. Ühede õpetusi ja manitsusi tõendasivad teiste karikaturid.

        Kunagi ei ole kirjandusline labasus omi laineid nii kõrgele löönud, kui just läinud aastasaja lõpul ja käesoleva algul. Luuletajad, kes nüüd ununenud, olivad tooniandjad. 1904. a. ennast sotsialdemokradina väljakuulutav H. Pöögelmann teadis aasta varem ainult kõige suuremat kiitust Conan Doyle'i juttude kohta kirjutada ja seda Teatajas, kes just värskemaid voolusid pidi edustama. Kirjandusline perversiteet läks koguni nii kaugele, et Oskar Birsgall (alias Otto Peterson) oma venna Ernsti aabitsa Hea sõber kohta Teataja 1904. a. 87, 88 ja 89 nris kirjutab: „Laiu püüdeid töösse panna, neid rahuloldavalt läbi viia, ei ole enam käsitööliste — „masse“ asi; selleks läheb sügavmõttelisi, laiade ja kindlate püüetega üksikuid mehi tarvis, niisuguseid mehi, nagu C. R. Jakobson, A. Grenzstein ja... Ernst Peterson — „Issanda kiituse,“ „Tulge appi,“ „Heinakuhja“, „Jõulupuu“ ja „Rahvavalgustaja“ autor.“

        Ja missugused olivad need „laiad püüded“, mis sellesse aabitsasse olivad mahutatud? Selle pääle vastab vastutulelik Oskar Birsgall tsitadiga Heast sõbrast:

        „Kirikule ja koolile pean ma maksma, need on mulle mu usu ja tarkuse andnud; keisrile on mul suur võlg tasuda, tema hoiab mind vaenlaste eest; aga siis on mul veel minu isa ja ema, kes mind on kasvatanud. Need aga, kes minu käest ühtelugu võlga tahavad saada, aga mulle veel maksta ei jõua, on minu lapsed. Kelle käest ma aga midagi ei saa, keda ma aga avitama pean, on sandid ja vaesed“.

        Kui krooniv ironia kõlab M. Jürisson’i imestus Punastes aastates, et Ernst ja Otto Peterson mitte tööliste parteisse pole astunud, kuna nende 1905. a. eelne tegevus seda küll kindlasti oletada lasknud...

        Teised lehed kõnelesivad nendest samadest asjadest, aga veel mahedamal, isesugusel lillekeelel.

        Ometi olivad Eesti elu tagaseinad muutunud: kulturi-elu koondus ikka rohkem ja rohkem linnadesse, lapsikud ja kaugel näisivad need ajad olevat, kus Eesti elu keskkohta kuhugile ale-

— 216 —

visse taheti paigutada: selleks oli ta liiga mitmekesiseks muutunud. Linnades hakkas rohkem haritud element kasvama ja ennast koguma. Kodanikuseisus laienes. Maa-elanikkude domineerivus hakkas kahvatama, linn kui meie muutunud majanduslise elu ja üleilmlisele kulturile lähemal seisja ja võimukam edustaja nõudis oma.

        Hakkasivad uued hääled kõlama. Esimese dissonantsi lõi E. Enno omade luuletustega. Raske on öelda, missugused tegurid selle kirjaniku juures kõige võimsamad olivad. Kõige tõenäolikum on, et tema vanadest vormidest tüdinenult uute poole pööras; kaasamõjuvad olivad muidugi ka välised mõjud. Aga see tüdimus vanast kirjanduslisest avalduse-viisist ei olnud vist kuigi sügav, sest et ta ise omadele uutele radadele selja pööras, kui iseteadlikumad uue nõudjad ilmusivad.

        Teised noored, kes juba iseteadlikumalt oma lipukirja üles seadsivad, astusivad julgemalt omade uuendustega ette. Tõsi on ju, et esialgul ehk ühised sihid vähem juhtivad olivad kui isiklik tutvus, kuid viimases kasvasivadki ühised kalduvused, vaated ja arusaamised.

        Teisemad olud, milledes need noored olivad kasvanud, määrasivad suuremal mõõdul nende edaspidiseid püüdeid. Nende pilk ulatas üle kodumaa piiride ja otsis säält eeskujusid, ja need olivad teised kui vanemate omad. Noorus nõuab ju igalpool uut, milleks temas tekkinud ja ikka edenev rahulolematus taga kihutab.

        Kord tekkinud lõhed laienevad. Luule, kui kõige vastuvõtlikum kirjanduslistest vormidest, on igal pool see, mis esimesena uusi mõjusid vastu võtab. Nii oli see ka meil. Alles hulk aega hiljem andsivad uued voolud endid proosas tunda.

        Huvitav on noorte ja vanade vahekord ülemineku aegadel. Vaikseid üleminekuid on koguni harva, ikka sünnib lahkumine suurema või vähema ägedusega, teravusega, mis ülemineku mitmesugustel periodidel kas mõõna või tõusu näitab, nagu just jõudude vahekord teatud silmapilgul kujuneb. Aga üleüldse on siiski õige, mis Saksa kirjanduseajaloolane Fr. Kummer ütleb: „Noorte ja nende teeotsijate käsi on iga mehe vastu ja sellepärast on ka iga ühe käsi nende vastu. Kuuldesaalides, akademiates, teatrijuhatustes, ameti-kohtades, valitseja-kodades, kõigis mõju-kohtades istuvad veel vanema põlve edustajad. Nemad on teiste ühiseluliste, politiliste, esteetiliste ja eetiliste eelarvamiste keskel üles kasvanud ja näevad selle tõttu tärkavas kirjanduses tagurpidi minekut, langemist. Kõikide abinõudega, mis neil käepärast, katsuvad nad uut põlve tagasi tõrjuda. Sääl võitlevad vanad noorte ja nende teed otsivate talentide vastu, ise kõige kindlamas arvamises olles, et see „idealismuse“, „iluduse“, „kõlbluse“ ja „igaveste kunsti

— 217 —

seaduste“ nimel sünnib, ja ei märkagi võitluse tuhinas tõe, iluduse ja hääduse eest, et need ilusad asjad, millede nimel nemad kõnelevad, vaheajal oma tähendust noorte vaimus hoopis on muutnud.“ 1)

        Kas ei ole need sõnad ka meie olude kohta iseloomulikud, trehvavad? Vahe on ainult võitluse abinõudes, kuna meil noortele osaks saanud sõimusõnade leksikon tingimata kaugelt sõnarikkam on. Tuletame üksi mõningaid sahvtikamaid meelde. Libude laulik, Buridani eesel (õpetaja W. Reiman G. Suitsi kohta Postimehes Sihtisid ja vaateid hinnates), dekadendid, „degeneristid, täiesti valmimata poisid, jõuetud hinged, pajatsid, edvistajad, keelepeksjad, rammumehed jne., jne.; need on väljakutsuvad nimetused Gustav Suits’ile, A.H. Tammsaarele, Fr. Tuglas’ele, V. Grünthal’ile, J. Aavik’ule ja nende ridade kirjutajale.

        Oleks ju päris arusaadav, kui noored nooruse õhinas sellesamaga vastaksivad, kuid õnneks ei ole nad seda minu teades kusagil teinud, kuigi teravustest puudu ei ole olnud, aga need on ikka viisakat kuju kannud. Ei või sellepärast sugugi nuriseda, kui noored häbemata sõimu pääle viisakate teravuste või ka viisakate häbematustega vastavad.

        Eelpool tähendasin juba, et ka meie puhas kunstilis-kirjandusline vool majanduslistel põhjustel tingitud on. Nii ei ole see sugugi mitte üksikute Noor-Eesti mõtte kandjate aluseta sünnitus, vaid nende taga seisab rühm, kes enam või vähem iseteadlikult vaimusugulust uue voolu edustajatega tunneb. See on iseenesest selge, et uut voolu alguses ikka üksikud kannavad. Alles pärast tungivad uued mõtted laiemate hulkade keskele ja saavad neile omaseks. Sarnane laialilagunemine sünnib seda rutemalt, seda kergemalt ja vähema vastutöötamise all kannatades, mida pääliskaudsemad, mida labasemad uued mõtted on.

        Kui ma majandusliste tingimiste pääle kõige esmalt tähendasin, siis ei taha ma sellega sugugi mitte majandusliste põhjuste domineerivat seisukohta ära tähendada, vaid neid üksi lähtekohaks (Ausgangspunkt) võttes usun, et teised põhjused kokku arutihti majanduslisi üleskaaluvad ja täitsa ära varjavad; see on just üksikute kohta maksev. Suurem hulk, massa, tarvitab omale teevalmistajaks kahtlemata majanduslisi põhjusi, pääasjalikult nendest ära rippudes. Palju juhtivamad on aga üksikute juures vaimlised põhjused ja isiklised kalduvused.

1) Fr. Kummer, Deutsche Literaturgeschichte des XIX. Jahrhunderts, lhk. 9.

— 218 —

        Meie vaimliste liikumiste juhtijaks on kaks rahvast olnud: sakslased ja läinud aastasaja lõpul ja käesoleva esimestel aastatel venelased. Esimeste mõju on juba ajalooliseks traditsioniks muutunud. Meie oleme neilt nende juba ajalooliseks saanud voolusid muutmatalt vastu võtnud, iseäranis just kõikide nõrkade külgedega esimesel plaanil. Selle rahva oleviku momentidel valitsevad mõtted ja voolud — nendest oleme kaugel olnud, ikka aastat 20 vähemalt järel käinud. Vene pääliskaudsus, hoolimatus ja lohmakus on igasuguste mundrite ja „punaste aastate“ riiete moodidega ohtralt kaasas käinud. Need mõjud olivad juba täie hooga kirjandusesse tungimas, nagu nad meie keeles juba osalt on sisse tunginud, kuid praegu näikse need laiad omadused mõõna ajasse jõudnud olevat.

        Kahtlemata on meie noortest pea kõik mõnesuguste mõjude alt läbi käinud, nagu arvustus seda nii paljudel kordadel on korrutanud, aga kui mõjude hallikaid on tahetud ära tähendada, siis on alati see halb äpardus juhtunud, et siin kõige umbkaudsemalt on ümber kobatud. Näeksin sarnase halbtuse põhjust selles, et meie vanad neid kirjanikka, kes mitmesuguseid oleviku vaimlisi voolusid edustavad, sugugi ei tunne. Nii suur kui minu aukartus vanade mitmekülgsuse ees, niisama madalalt julgeksin ma nende mitmekülgsuse sügavust ja põhjalikkust hinnata. See maksaks just nende mõjude kohta, millede alghallikad ka meie varemale vaimlisele elule kätte saadavad oleksivad tohtinud olla, nagu Saksa ja Vene omad. Kuid oli ka mõjusid, mis sellepärast üllatasivad ja kõige ägedamat vaenulikkust eneste vastu välja kutsusivad, et nad koguni uued olivad ja meie vaimuelule, mis üksi Saksa ja Vene mõjudes oma „eestilikkuse“ alalhoidmise normalset teed nägi, midagi abnormi näisivad olevat ja sellepärast ka midagi amoralset. Seda tuleks just ja kõigepäält Prantsuse mõju kohta tähendada, aga ka ltalia, Inglise ja Põhjamaade mõjud ei jääks sellest süüdistusest vabaks. Raske oleks praegu ühegi väljaspoolse mõju ülevõimu lõpulikult kinnitada, sest et meie noorte juures nii lahkuminevaid mõjusid näha on, koguni ühe ja sellesama kirjaniku töös võiks mõne romani ja säälsamas ka mõne germani rahva kirjaniku mõju oletada. Domineerivuse pääle aga ei või vist ükski rahvas meie noorte keskel prätendeerida, ka Prantsuse mõju mitte.

        Isegi kõige ägedamad vastased on pidanud tunnistama, et noorte kirjanduslis-kunstiline eruditsion kaunis suure ulatavusega on, mis iseenesest ka päris loomulik, sest et nende interessid ja kalduvused, kes seni noortest on esinenud, pääasjalikult kirjanduslis-kunstilised on olnud; ja nad oma jõudu ja aega pea ainult nendes küsimustes laialisemate teadmiste omandamiseks on

— 219 —

tarvitanud; politilised küsimused on enamasti alati teisel plaanil seisnud, kuigi neile kui ühiskondlikkudele inimestele need huvid kaugeltki mitte võõrad ei ole. Alles kõige viimasel ajal näeme meie Noor-Eesti kunstilis-kirjandusliste kalduvustega tegelaste juurde ka politilis-majandusliste interessidega mehi seltsivat. Võiks ainult rõõmustada, kui sellega, mis meil vahel ka kirjanduslis-kunstiliseks radikalismuseks nimetatakse, kaugele ulatav politilis-majandusline radikalismus ühiselt uusi teesid rajades esineks.

        Laialisem kirjandusline eruditsion ei luba kunagi ühekülgselt ühe mõju orjaks langeda, vaid suudab alati paremat otsides edasi liikuda. Enneaegne ja pikale viiv oleks, kui meie seda edenemise-käiku tahaksime lühidaltki ära tähendada, mis Noor-Eesti tähtsamad eestvõitlejad siiamaani on läbi käinud: see jäägu tuleviku kirjanduseajaloolase ülesandeks.

        Kui meie noorte püüdeid mitte laiema ringkonna tarvidusest ei oleks välja kasvanud, siis poleks nende lühike tegevuseaeg, — selle algusest on viis aastat möödas, — mitte nii silmatorkavaid järelaimajaid leidnud, olgugi et laialisemad hulgad rohkem pääliskaudset külge on omandanud, aga see on ju harilik, et enne välimine külg ja alles pärast sisu omandatakse. Võiks julgelt tõendada, et meil ühtegi kirjanduslist modernisti ei leidu, kellelt mõni ajalehetäitja midagi ei ole omandanud. Vaadake ajalehtedes ilmuvaid luuletusi, kas ei ole need kõige sagedamalt Gustav Suits’i ehk V. Grünthal’i luuletuste otsekohesed jäljendused? Keeles, sõnades ja lauseehituses, riimis ja värsimõõtudes on paljudegi juures meie noorte mõju ennast avaldanud, kes seda ise ehk ka kuulda ei taha.

        Oleviku kord viib meid linnade poole, mis meid oma korda jälle üleilmlisele kulturile lähemale viivad. Teiste rahvaste kulturilisele mõjule sõda kuulutada, enne kui meil oma kulturi veel ei ole, tähendab iseenesele sõda kuulutada. Kui meie sisemiselt tõesti nii nõrgad oleme, et mõne vana ja kõrge kulturiga rahva suurt mõju ära seedida ei suuda, siis tähendaks see ju õieti meie kadu. Asjata oleks aga ajaloo faktide vastu hüpotesisid üles seada ja nende enam kui kahtlaste sepitsuste najal rahvale kadu kuulutada, kes ennast juba oma vaimlise olemise algusel Saksa kahtlemata vana kulturi otsekohese surumise all suutis alalhoida. Meie võime kinnitada, et ka Vene mõju maksvusele aitamise katseid kindlasti juba luhtaläinuks võib lugeda. Ei ole meist Balti sakslasi ega ka Balti venelasi saanud, miks kardame meie siis Europa eestlasteks saamast?

        Meie vanema põlve edustajad näivad arvamises olevat, et see meie rahvuslisele iseolemisele hädaohtlikuks muutub. Noored

— 220 —

aga tõendavad selle vastu, et alles Lääne-Europa eestlastena meil palju rohkem võimalusi on seda, mis meis just eestlast, välja tuua. Seda tõendavad meile ka kirjanduslised ja kunstilised nähtused väljamaal, näit. väikeses Norras. Henrik Ibsen ei olnud ühelegi omaaja mõttele võõras, ta oli täiesti europalik norralane, aga ometi peame meie teda üheks võimsamaks Norra rahvusliste iseäralduste avaldajaks pidama. Sedasama tuleks ka niisuguste kujutavate kunstnikkude kohta öelda, nagu Gustav Vigeland ja Edvard Munch, kelledest esimene omas A. Rodin’ilt ja teine impressionistidelt omandatud tehnikas omapäralist raskust ja müstilist juurdlemist Prantsuse salonilise esprit’ ja kerguse vastandina avaldab. Sest mida suurem käsitus meil väljaspoolsest ilmast, seda rohkem võimalusi ja kergem on ennast leida. Rahvusline schovinismus, päälegi sääl, kus selleks positiviline alus puudub, on tõsiste rahvusliste iseäralduste kõige suurem kriisis.

        Meie elu uue tempo avaldajatelt noortelt ootame rohkem kui vanade pääliskaudsust, sest et noortele ka rohkem on antud. Kui noored vanade vastu arvustavalt välja on astunud ja sääljuures mitte igakord neid põhjusi ei ole toonitanud, miks vanad just nõnda on talitanud, nagu nad seda noorte arusaamise järele mitte tegema ei oleks pidanud, kui nad meie kirjandusele kasu oleksivad tahtnud tuua, kui noored neid põhjusi ka mitte alati ära ei ole tähendanud, siis ei või seda veel nii mõista, nagu ei saakski noored vanadest aru: enne kui põhjuste kirjeldamise juurde minnakse, oli vaja ära näidata, et sarnane arusaamine, nagu see vanade juures mitmesugustes küsimustes valitseb, meie ajal lihtsalt võimata on. Kui vanade, äraiganenud mõtete pankrott juba kindlaks on tehtud, siis kõneleme sellest, missugustel tingimistel need mõtted tekkisivad. Võitluse silmapilkudel on naeruväärt omalt vastaselt nõuda, et ta mulle minu nõrkuste ja puuduste põhjused kätte näitaks.

        Meie oleme oma kirjanduse ja kunstide sellekordse Sturm und Drang-periodi esimese ägedama osa juba ära elanud, noored on kõige paremate tagajärgedega kirjanduslisi „sambaid“ kõigutanud, keda varem nende paarikümnelise tegevuse aasta jooksul ükski avalik nõrkuste valgustamine ei ole tabanud, nagu nad ise on tunnistanud.

        Loomulikult on iga Sturm und Drang-periodi esimene pool sõjakas, kuna pärast järgnev pool rohkem loovaks tööks on määratud. On isegi tõendada püütud, nagu oleks suurem osa sellest, mis noored on pakkunud, kas orjalik jäljendus ehk koguni plagieerimine, kuid need nooled on ainult nurgatagusteks jäänud. Avalikkude tõendustega, kõrvupanekute, võrdlustega ei ole

— 221 —

ükski sarnase süüdistuse ilma paiskaja avalikkuse ette tulla julgenud, kuigi noored ise selleks süüdistajaid on katsunud avatleda. See maksab niihästi noorte ilukirjandusliste toodete, kui ka teadusliste artiklite kohta. Omade vanemast põlvest pärit olevate vastaste kohta on nende harjutused plagieerimises kindlaks tehtud. Tuletame ainult Eduard Wilde naljajuttu Naene pudelis meelde, mis Postimehe 143. nris 15. dets. 1890. a. ilmus ja millega Seitung für Stadt und Land Feuilleton-Beilage 42. nris 21. oktobril 1890. a. ilmunud I. von Ludassy Das Weib in der flasche pea sõnasõnalt kokku käib. Uuemast kirjandusest tähendame, et Otto H. Müntheri Aega küll („Sulejoonistustes“) Norra kirjaniku Arne Garborg'i Lia-Larsi nimelise novelli vaba tõlke muljendi jätab. Ja sarnaseid näitusi leiduks meie vanemast kirjandusest hää koguke, Noor-Eesti kinjanikka ei ole aga seni keegi veel plagieerimise päält tabada võinud.

        Loov töö ootab mehi, kes ennast täiesti sellele anda tahavad, ja just noori, kes alles nüüd suuremalt osalt koolipingilt lahkuma hakkavad, ootavad need ülesanded ja laialine positiviline töö, mis nemad oma korda järeltulevale põlvele, uutele noortele maha jätavad. Nagu igavene lainte mõõn ja tõus valitseb kirjanduslis-kunstiliste voolude maksvusele pääsemises ja langemises.

        Uuele tulevale ja loodetavasti kangemale põlvele on meil siis kaugemas tulevikus ainult ühed sõnad: Morituri te salutant!

        Enne aga seisab oleviku noorte ees paarikümne aastane töö. See nõuab jõudu, aga annab ka ühtlasi jõudu.

— 222 —

Dante Alighieri.

Jumaline komeedia.

Põrgus.

Esimene laul.

Kesk meie elu vaevarikast rada

End leidsin keskelt metsa tumenevat,

Kus õige tee mul tuli kaotada.

Missugune — kõik sõnad ebalevad —

See õudne mets, nii kole, vaevaline,

Et mõtteski end tunned värisevat!

Nii karm, et vaevalt raskem suremine!

Et jutustada hääst, mis olen näinud,

Muust kõnelen, mis oli silmamine.

Ei mäleta, mis teed ma olin käinud;

Kuid nii mind oli uni tumestanud,

Et õigelt teelt ma olin eksi läinud.

Kui viimaks künka jalal seisatanud,

Kus org end näitas lõppu küünitavat,

Mis hirmus meelt mul oli jahmatanud.

Ma, üles vaates, nägin sätendavat

Eel mäe, plaaneedi kiirte helendatud,

Mis otse teed näis kõiki juhatavat.

— 223 —

Siis tundsin hirmu vähe rahustatud,

Mis südant vaevanud mul rängastades

Kõik öö, mis hädas üle kannatatud.

Ja nagu see, kes välja hingeldades

Veel pääsnud maale merest elusana,

End pöörab kohe vett kui tunnistades,

Nii minu vaim veel ikka tumedana

End pööris seks, et sammu imestada,

Mis kedagi ei jätnud elavana.

Kui olin saanud keha toibutada,

Siis jälle olin veeru astumisel,

Eel jalg ja teine all, et toetada.

Ja vaat, peaaegu järsu hakatisel

Näis kerge väle panter seisatlevat,

Kes kirju oli, nahal tähnilisel.

Ei näinud ta mu silmist taganevat;

Vaid nii sai takistatud rändamine,

Et tihti käänsin nägu kõhelevat.

Veel oli päeva valgus esimine;

Ja päike tõusis — tähekogu sama,

Mis paistis siis kui heldus jumaline,

Need kaunid valud pani helendama;

Nii et sest loomast kirjukarvalisest

Näis asja jääda lootust õhutama,

Hääst aastaajast, päeva tulemisest;

Küll mitte nii, et ennast hädatlevat

Ei oleks tunnud lõvi ilmumisest.

See näitas minu poole lähenevat

Pää püsti, jäle näljast hirmulisest,

Et hirmust õhkki tundus värisevat.

Ja emasusi köiest isumisest

Täis koormatud näis omas kõhetuses;

Kes mitu teinud vaeseks haletisest.

— 224 —

Ta vaade kole, rängas ahastuses,

Mind täitis hirmuga nii koledasti,

Et kahtlesin ju mäele päästavuses.

Ja nagu see, kes püüab usinasti —

Kuid tuleb aeg, mis sunnib minetama

Siis mõttes nutab, kurdab haledasti.

Niisama sai see loom mind hädaldama

Et sinna eest ma pikka taganesin,

Kus päikene ei pääse valgustama.

Kuid siis kui madalikku alanesin,

Meest, keda tüütanud näis vaikimine,

Ma eemal ootamata kavatsesin.

Kui kõrbe ilmus kogu imeline:

„Oh halasta,“ end pöörsin halisema,

„Kes oled vari või ehk inimene.“

„Ei inimene olin,“ kostis tema,

„Lombardiast sugu minu sünnitajal,

Ja kumbki Mantuast, mu isa, ema.

Sub Julio, ehk hiljal aastasajal,

Ma sündinud ja Roomas elutsenud

Augustuse, väärjumalate ajal.

Ma laulik olin, olen ülistlenud

Anchise poega, Troja põgenikku,

Kes Ilioni jättis tuhaks varisenud.

Kuid mida otsid siia pimedikku;

Miks sa ei püüa iluküngastele,

Mis tee ja algus rõõmu igavikku?

„Või sa — Virgilius, see allik hele,

Mis kõne võimsa voolu laiutasid“

Sain hädalisel otsal sõnadele.

„Oh au sa muude, keda valgustasid,

Nüüd ole töö ja armu tõendaja,

Mis otsima su teost mind juhatasid.

— 225 —

Sa minu autor, minu õpetaja;

Sa oled ainus, kellelt omandasin

Ma kauni stiili, mis mu ülendaja.

Näed looma, kelle ilmel seisatasin,

Oh aita mind, sa teadja imeline,

Tast, kelle vaatest hirmus jahmatasin.“

„Sa jäta tee ja rada teist siis mine,“

Ta vastas, kui mind nägi pisardavat.

„Kui pääseda siit sinu soovimine.

Sest loom see, kellest näen sind kisendavat,

Ei lase ühtki mööda oma rada,

Vaid murrab kõik, kes sinna usaldavad.

Ta loomu õelat, nii et kustutada

Ei suuda oma tahtmist isunevat;

Ja, täis, tal nälg näib suurem isaldada.

Neid loomi hulk, kes taga paaritsevad,

Veel enam tuleb, kuni lähenema

Saab hagijas, kes murrab ägisevad.

Ei teda maa, ei kuld pea ravitsema:

Arm, tarkus, voorus tema kasvataja:

Kesk kahte Feltrot peab ta ülenema.

Tast saab Italiamaa vabastaja,

Mis eest Camilla kord sai surma minna,

Euryalus, Turnus, Nisus kannataja.

Su hääks ma olen mõttes otsustanud,

Et jälgid, seni kui sind halisevat

Saan igavese paika juhatanud;

Kus kuuled meeleheitvalt ulutavat,

Näed muistsid hingi valus hädatsevat,

Kes teise surma järge kisendavad.

Ja, pärast, neid, kes rahus seisatlevad,

Sääl tules, sest et lootvad edeneda

Nad sinna kord, kus õnsad elutsevad.

— 226 —

Mis kohta siis, kui tahad üleneda,

Hing tuleb seks mind enam vääriline:

Siis sust ja tast mul tuleb eraneda.

Sest keiser, kellel all on määramine,

Ei näe, et vastu olin seadusele,

Mu kaudu saaks ta linna hingeline.

Ta käskja valitseja säälistele;

Sääl tema linn ja ülem aujärg tema.

Oh õnn ta valituile hingedele!“

„Sind Looja nimel pean nüüd palvelema,“

Ma hüüdsin, „keda sa ei tunnistanud,

Seks et ma saaksin hädast põgenema;

Et mind nüüd viiksid, kuhu toetanud,

Kus Püha Peetri ust näeks hämardamas

Ja neid, nii kurvaks keda kirjeldanud.“

Siis liikus ta ja mina järel samas.

Tõlkinud V. Grünthal.

— 227 —

Villem Grünthal.

Eleegia.

Kellegile sõbrale.

Ju tümisedes vardad rasketena langevad

        All tolmavates rehalates,

Ja uudse vilja lõhna, turba suitsu magusat

        On tunda küla tänavates.

On läinud suvi nii kui lapse süütu unistus

        Kesk mängumuru elamisi

Ja kadunud kui õnneline sala ihaldus

        Täis kahjutundeid imelisi.

Ehk süda raske murest, mida sõbra silm ei näe,

        Meel tume, hinges nukrus paha,

On sõber armas kurbana siis õiendanud käe

         Ja jätnud kodurannad maha.

Nii nagu teevad lugemata mitmed tuhanded,

        Kes võõrasse maailma läävad,

Et kulutada võõrsil õrnad aastad varased

         Ja omad lootusrikkad päevad.

Ja, läinuid õudsena jääb kurtma mahajäetud maa

        Ja oma noorsoo kurba kadu;

Mis, jättes kaitsetumaks kodu kolde, isamaa,

         Ehk läheb käändimata radu.

16-dal lõik. k. Karussool, Saaremaal — 3-dal mihk. k. Muhus.

— 228 —

J. Randvere.

Tõelikkus ja unistus.

Katked päevaraamatu kujul ilmuvast romanist.

(Teise jao algus.)

24. mail, 19**.

1.

        Ometi viimaks kodulinna jõutud, kohta, mida nii õrnalt armastan ja kuhu nii kangesti igatsesin! Siin olen enesele lubanud rahu leida pärast paljusid vintsutusi ja ärevusi, unustust mõnedele piinlikkudele ja vastumeelsetele asjadale ning terve oma olevuse värskendust ja puhastust koduses mõnususes ja vaikuses. Ja see lootus ei ole mind sugugi petnud: olen leidnud, mida ihkasin: vabadust, uuendust ja rahu. Mul on jällegi see häätegev tundmus, ikka kui isamajas elan, igakord kui suveks kodulinna tulen nagu rändaja lind. Siin mind hoitakse ja hellitatakse, siin ümbritsetakse sind pehme ja kosutava õhustikuga. Elan siin alalisena külalisena, aga ühtlasi perekonnaliikmena, keda armastatakse. Ja see kahekordne seisukord on mulle nii meeldiv ja meelitav, et ma ta magusust täite sõõmudega maitsen, iseteadlikult ja kadedalt. Olen siin inimeste seas, aga ka üksi kui tahan, sest keegi siin mind ei sega. Sellepärast on need mõned suvekuud, mis

— 229 —

kodulinnas mööda saadan, mulle kõigest omast ühetoonilusest hoolimata kui ilus unenägu, kui viibimine luulemaal. Ja kui ruttu lähevad nad mööda!

        Need lihtsad ja alandlikud kohad, kuid nii tuntud ja armsad, äratavad minus peaaegu sentimentalset meeleliigutust; minusse tungib pehme ja lepitava mõnu tundmus, sisemine harmonia ja uus elujõud. Teatud heldumus tuleb mu üle nähes oma tuba, mille muutumata eest leidsin, niisugusena nagu ta sügisel ära sõites olin jätnud, vaadeldes vanu mööblid, lillesid, kirjutuslauda, pianinot, vana tammepuust raamatu-kappi, kus raamatud klaas-ukse taga segamata korras on püsinud, mõningaid gravüürisid lihtsates raamides, Voltaire’i gipsikuju seinal ja muid väikseid asju. Ma tervitasin ka suurt ümargust inimesepää suurust raudkivi, mille kord aastate eest olin äramüüdud kodutalu kiviaiast mälestuseks kaasa toonud. Ja see muutumatus ning püsimus avaldas minu pääle hääd ja rahustavat mõju; tundus, nagu ei oleks aeg edasi jõudnud ja et kogu läinud talv oma sündmustega ainult pikk ja vaheldusrikas unenägu oli ja ma nüüd just kui ärgates endist elu edasi jatkasin...

        Kuid kõik on selleks juhtumiseks nii hästi puhastatud, kasitud, tuulutatud, korraldatud, et see veidi piduliku muljendi teeb. Ja tõepoolest on esimeste päevade meeleolu pidulik olnud. Mul on imelik uuduse tundmus. Olen nagu palavikus sellest uuest ümbrusest. Ma ei või lugeda, kirjutada ega mingit tööd teha. Käin ühest toast teise, vaatlen asju, vestan kodustega juttu, kes mult mu talvise elu üle järele pärivad. Vahel lähen ka õue ja aeda jalutama. See on tore ja kevadine heleda päikese valgustusel sinise pilvedeta taeva all. Kõik viljapuud õitsevad ja laotavad pehmet lõhna laiali. Iseäranis suurepäralised on õunapuud, millede kõveraid ja osalt allarippuvaid oksi valged õied üleni katavad, just kui oleks nende pääle lund riputatud. Jalutan ja imetlen. Kuulatan putukate ja mesilaste surinat ning vaatlen valgete ja kollaste liblikate lendlemist valgete õunapuude padrikus. Kõik lõhnab aromatiliselt ja särab valgest ja valgusest. Õhk on värske ja soe. See on päike, see on kevad, see on idüll!

        Elan tõepoolest idüllilikus ümbruses. Mu maja ees, mõni samm eemal, laotub lõpmata rukkipõld. See on madalapoolne, rohekas, veel mitte küps. Kui kerge tuuleõhk teda paitab, näib ta kui meri; rütmilised lainetused veerevad ta üle nagu lõbuvärinad. Kaugemal, põllu taga, silmapiiril kerkivad puude vahelt ühe mõisa punased telliskivi katused, mida päikese viltu kiired pärastlõunastel tundidel heledasti valgustavad. Pahemal pool, linna põhjapoolse haru lähedal, mustab tölbina koonusena vana

— 230 —

Hollandi veski tondiline kere lõhutud tiibadega kui peletis; paremat kätt sirutab ennast vaatepiiri ette linna idapoolne sopp, paksude puude peidus, kust ainult mõned kõrgemad majad ja tornid välja ulatavad. Tundmus, mida see lihtsalt-maalerlik maastik mulle annab, on meeldiv ja rahustav: maitsetakse ühel ajal maaelu mõnu ja ka edusid, mida linn pakub.

*

        Sügav rahu on minusse tunginud ja mu hinges maad võtnud. Ei mingit muret, ei ühtegi ärevust, ei mingisugust kangemat meeleliigutust. Kõik endine näib nagu kaugele jäänud ja ära pühitud olevat. Kaugel on lõpmata filosofilikud vaidlused doktor M.-ga mööda *** puiestiku alleesid, kaugel vaigistavad jutuvestmised ja intimlikud pihtimised neiu A. vaikses ja komfortablikus korteris, kaugel ka kõik sekeldused mõne seltsimehega. Koguni preili G. kuju, kelle suggestionist ma veel teelgi ei võinud vabaneda, on praegusel silmapilgul märksa kahvatanud ja tagumisele plaanile astunud. Ma ei tunne tema pärast enam endist huugavat rahutust. Olen nagu raskest haigusest paranemas. See iseäralik häämeel ja muretuse tundmus, mis koduolemine minus sünnitab, see uue elu perspektiiv, mida ma siin tahan alata, lämmatab ja pehmendab esialgul kõiki muid meeleolusid. Heljun nagu keset vaikset ja selget metsajärve pinda, mille kaldaid üksiklased maastikud palistavad ja kuhu peegeldub valgeid pilvi ja sinist taevast. Kord leian lõbu ümbritseva looduse inertlikus vaatluses, kord süvenen mõne huvitava raamatu lugemisesse, mis mulle uusi ideesid annab, mulle uusi kujusid loob; kord andun ebamäärastele ja ilusatele unistustele, mis hinge hällitavad ja uinutavad. Ma ei mõtle tulevasi muresid ega läinud leina, vaid elan ainult käesoleva silmapilgu kaunidusele, temast kõike luulet välja pressides, kõike aroomi sisse hingates. Ja nõnda mõtlen suve ilusad päevad mööda saata. See on kõige parem viis neid tarvitada. Ma ei looda talt midagi, ei nõua midagi, ei oota imelikka juhtumisi, huvitavaid sündmusi, sest tean, et elu siin ikka samasuguse ühetoonilisusega edasi veereb nagu ennegi, ja et varsti aeg tuleb, kus sellest ilusast idüllist pean lahkuma.

2.

27. mail.

        Suurepäralised ja rõõmsakstegevad ilmad kogu aja. On päikest ja soojust kui kesksuvel, kuid veel on kevade lõhna ja värskust õhus. Ja aed on ikka säravam ja pimestavam omas valges ja roosa õilme-ehtes. Paksude puude tagant aimab vae-

— 231 —

valt linna lähedust, mille hääled ja müra tumedalt ja nagu õige kaugelt siia tungivad. Joon ahnelt seda lõhnavat kevadist õhku, mis mind elustab ja uue energiaga täidab. Tõesti imeilus kevade!

        Täna hommiku ei maldanud ma enam, ja viiepäevase vabatahtliku vangisoleku järele läksin esimest korda välja linna vaatama. Oli iseäralik tundmus nii hulga aja pärast jälle neil nii tuntud uulitsatel jalutada. Need on kõverad ja konarlikud, suuremalt jaolt tühjad ja vaiksed, nõnda et päevalgi käija sammud salapäraselt ja kumisedes vastu kulunud ja tükati pragunenud paekivist trotuarisid kajavad. Vanad stiilita, enamasti ühekordsed, halliks ehk kollakaks lubjatud kivimajad kõrgete ja järskude telliskivikatustega, mõned juba osalt repetanud ja lämmukile vajumas, vaheldavad krohvitud kivimüüridega, millede tagant kastanjad, lembrid, saared ja sirelid ehk õuna- ja pirnipuud kerkivad. Ladvad ulatavad vahel mõlemalt poolt uulitsale selle üle lehtkatust sünnitades, mille all jahe ja rahulik on käia suve kuumadel põuapäevadel. Majade akendest paistavad lihtsad ja vanaaegsed interjöörid, kus ametist lahkunud ametnikka ja vanu preilisid elutseb. Korraga aga avaneb ka laiem ja puhtajoonelisem uulits, kahekordsete kivimajadega, millede balkonisi valged sambad kannavad. Kuid säälgi valitseb, iseäranis päälelõunatel, imelik vaikus ja tühjus. Ja mu kodulinna vaiksete uulitsate vaatlus täidab mind hella rahuga; see vastab praegu täiesti mu üleüldist meeleolu, mu tungi idülliliku ja stagneeriva elu järele. Kõik on siin nii tuttav, nii kodune, et isesugune meeleliigutus mu üle võimust võttis. Iga uulitsa, iga maja, iga aia nägemine äratas terve rea lapsepõlve ja poisi-ea mälestusi, minus helli keeli hüüdma pannes.

        Kuis oli see aga ilus ja nõiduv, sel kevadisel ennelõunal selge ja helesinise taeva all. Terve linn õitseb ja lõhnab aromatiliselt! Üle kivimüüride, üle plankude paistab valgeid padrikuid, millede uulitsale ulatavatelt oksadelt valgeid helbeid nagu lund on maha sadanud. Õilmed, õimed igalpool, valged ja roosad. See on pidulik ja haruldane. Iialgi ei ole mulle kodulinn niisugusena ilmunud.

        Lõbusas tujus juhtisin oma jalutuskäigu läbi linna parki ja säält ümber vana kindluse vahtra-alleed mööda mere rannale. Teel sattusin mõnda tuttavat nägema, keda teretasin. Muu seas nägin ka neiu D:d, kes mind imestusega vaatas. Ka tema äratas minus imestust, sest arvasin, et teda sugugi siin linnas ei ole. Ei mindud ligi, teretati ainult sõbralikult. Õiguse poolest ei igatsenudki ma seekord inimestega kokku puutuda ja rääkida. Tahtsin olla üksi ja üksi seda ilusat ilma maitsta ja mälestuste magusust, mis igalt poolt nendelt tuntud ja kodustelt kohtadelt mu pääle voolasivad. Istusin ühele pingile ja vaatlesin mere poole, mis läikivana ja

— 232 —

vaiksena mu ees laotus. Üks purjepaat liugles pikkamisi sadamast välja, kust üle lahesopi poisside kisavad hääled kuuldusivad. Supelusmajade juurde viivat liivast kõnniteed mööda jalutasivad heledates riietes naised, punased ehk valged päevavarjud pää kohal. Vaatlesin seda kõike mõtteta, tundes päris füüsilikku meelehääd ilusast ilmast ja õhust ja päiksest ja merest.

        Tõusin üles, et kindluse vallidele minna. Kõnniteel trehvasin neidusid S. ja T. Teretasin neid. Nad peatasivad mind ja hakkasivad minuga rääkima. Nad olivad heledates suvekostümides, rõõmsad ja kevadised. Läksin nendega puiesteed mööda linna poole. Nad pildusivad mind küsimistega üle ja palusivad mind midagi P*** linnast rääkida. Sain rõõmsaks ja elavaks. Tähendasivad, et ma sel kevadel väsinum ja kahvatum näitavat kui enne.

        — Mis mured küll teid on vaevanud? Küsis neiu S. enam naljataval kui tõsisel toonil.

        — Muresid mitmesuguseid, sest kel neid ei ole, vastasin banalse lausega. Aga teie näete selle eest seda värskemad ja tervemad. See tähendab N**’s elada.

        — Aga meil on siin liig terve olla, et me siit igal silmapilgul ära tahame, ja varsti panemegi kompsud kokku ja läheme teele, ütles neiu T.

        Küsisin, kuhu. Vastasivad, et ei tea veel, igatahes kuhugile suuremasse Eesti linna. Panin ette üheskoos vallidele jalutama minna. Nad võtsivad selle ettepaneku vastu ja me käänasime alla ning sammusime mööda kitsast rada teisele poole vallikraavi, mis oma rohelise ja haiseva veega juba sooks oli muutumas. Ääres oli see roogude ja kõrkjatega umbseks kasvanud, kuid keskel leidus veel lõikusid, millede liikumata pinda kollakasroheline ja jälk kae kattis.

        Tõusime järskusid treppisid mööda üles vallile, mille rohtunud selgadel mõlemal pool põlised puud kasvasivad. Säält avanes meile lai väljavaade merelahele, mille taga teisel pool rannal lehtmets horitsonti piiras. Eemal, ulgumerel, nagu veepinnast lahti kerkides, sinetas väike saar ja selle kõrval teine veel väiksem. Elavalt ja lõbusalt juttu vestes, kusjuures neiud vahel vallatult ja heledalt naersivad, mindi valli mööda teisele poole, kust meile linn huvitavat panoramat pakkus. See näis nagu rohelisesse padrikusse uppuvat, millel veel õrn ja pehme värv oli; ainult mõned tornid ja valgeäärelised telliskivikatused kerkisivad siit säält välja. Ja igalt poolt aedade seest säras rohelise vahelt valgeid tihnikuid.

        — Suurepäraline kevad! Paradiis! hüüdsin mina.

        — Tõesti suurepäraline...! kordas neiu S. Te olete kõige ilusamal ajal tulnud. Niisugust kevadet ei tea keegi mäletavat.

— 233 —

Et külm nii kaua kestis, siis puhkes kohe esimese sooja tulekul kõik täie hooga õitsema, nagu oleks mõne tõkke tagant pääsnud. Olen vahel päris imestuse ja vaimustusega vaadelnud.

        — Ja mõtelda, et varsti on sirelite käes kord, lisas neiu T. juurde. Tõesti paradiis!

        — Kuid siiski tahate sellest paradiisist lahkuda.

        — Mis teha, vastas S., peab ka muud maailma nägema, kui terve talve on siin oldud.

        Ja kui ma N. linna ilu hakkasin ülistama, ütles T.:

        — Te ei saa meist aru; me oleme ümberpöördud kui Teie, kes suures linnas elate. Te tulite siia idülli maitsma ja meie tahame elu näha.

        — Kas kauaks jääte?

        — Ma ei tea veel kindlasti. Vahest kolmeks neljaks nädalaks. Võib olla, ka terveks suveks.

        Olime omal ringikäigul vallide idapoolsele küljele tulnud, kust üle metsaks ja sooks muutunud kraavi just kui mõni böcklinilik nägemus sirgetest ja uhketest paplitest ümbritsetud suur valge ehitus paistis, lõunamaa stiilis belvederide ja lampkatustega. See oli suurtsugune ja eksotilik. Linnud lõõritasivad ja vidistasivad puudel ja mere rannalt kuuldus heledat naeru. Neiud kõnelesivad ja naersivad lõbusalt ja vallatult. Ja nõnda kõiksugu asjust rääkides olime ühe allakäigu kohale jõudnud. Me astusime alla ja läksime läbi niiske ja jaheda võlvialuse teisele poole kindluse valli. Sääl lahkusime ja ma soovisin nendele hääd reisi ja lõbusat suve. Pikkamisi lüüsides läksin kodu poole, meel kerge ja lahke. See ilus ilm, see jalutuskäik, see kokkupuutumine nende kahe neiuga, see kevadise looduse vaatlus oli minusse häätegeva mõju ja meeldiva meeleolu järele jätnud.

— 234 —

K.E. Sööt.

Kui...

Kui ei sõnajalg veel õitse,

Ei sa armasta siis mind, —

Siis ei mõista mina sind,

Kui ei sõnajalg veel õitse.

Kui ei jaanituli loida

Ohvrileegil läbi öö, —

Ei me käsa kokku löö,

Kui ei jaanituli loida.

Ega too meil kindlat usku

Muinasjutu paradiis.

Võõraks ikka jääme siis,

Kui ei ole kindlat usku.

Ei siis pole tulnud tund

Lille õitsemise a’ast:

Asjata me näeme und

Omast tõotatud maast.

— 235 —

Õppige naeratama!

Vaadake mööda sellest varjavast vallist,

Pilverünkast kohutavast, hallist!

Korraks küll kaob ähvardav äike —

Siis tuleb jumala sätendav päike!

        Vaadake mööda sellest varjavast vallist!

Õppige naeratama — tulgu mis tahes

Aegade vahutavas lahes!

Tore on võidelda, kui on lootust,

Mineviku varemetel tuleviku ootust...

        Õppige naeratama, tulgu mis tahes!

— 236 —

P. Juschkevitsch.

Marxismuse filosofiline käärimine.

I.

        Hiljuti Vene marxistide seas alganud elav huvitus filosofia kohta kasvab edasi. Ikka enam ja enam tuntakse ära, et teaduslise sotsialismuse traditsionilist seisukohta ilmavaadete küsimuses tarvis on revideerida. Terves raamatute seerias, mis üleüldistele või üksikutele filosofia probleemidele on pühendatud, puutub see marxistlise mõtte uus pöördesiht silma. Mõne viimase kuu jooksul ei ole marxistid filosofia küsimuste üle mitte vähem kirjutanud, kui seni kõigel Vene marxismuse olemasolemise ajal. Juba see üksi näitab, et meie ees tähelpanemiseväärt tõeasi seisab. Oleks täiesti kergemeelne seda üleelatava tagurluse ajajärgu nähtuseks seletada, kuna niisugune ajajärk abstraktlisteks targutusteks kohane olevat. Reaktsioni mõju on iseenesest mõistetav, kuid selle kõrval on teised põhjused, mis mitte vähem tähtsad ei ole — olgu kas või vaimline nälg, teoria järele ahnitsemine, mis mitmeaastase vaevarikka taktika-küsimuste kõrbes ümberrändamise tagajärg on, ehk jälle sotsiologiline „seadus“, mis lausub, et sotsial-politiliste liikumiste lõpulik tasakaal harilikult filosofilise spekulatsioni vallas kätte leitakse. Puhtalt-loogiliselt seisukohalt kõlab see muidugi paradoksina: „meeletul aastal“ saime meie löödud, halastamata löödud — meie kaotuste objektivlistest põhjustest rääkimata — kõigepäält sellepärast, et meie võimata hal-

— 237 —

vad politikamehed olime, aga vastust selle eest nõutakse nüüd filosofia teorialt, mis milleski süüdi pole. Kui süllogismus ei näi see mitte küllalt uskumisevääriline olevat. Kuid niisugustena veidratena süllogismustena liigub sotsialne mõte, — ja selles on oma sisemine loogika, mis, võib olla, kallim ja eluvõimulisem on kui mõni teine vormiliselt õige deduktsion.

        Kuidas ka lugu oleks, huvitus filosofia teoria kohta aga kasvab. Filosofiline tüli, mis marxistide keskel on lahti läinud, ei ole veel kaugeltki lõpul.

        Selles keerulises ja kaunis korratus vaidluses on mitu momenti, mis korraga silma puutuvad.

        Kõigepäält äratab voolude paljus imestust. Sellest tulebki, et on peaaegu niisama palju filosofilise mõtte teisendisi, kui palju neid on, kes marxistide filosofia küsimuste üle kirjutavad. Ma pean siin iseäranis ühte leeri silmas, nõndanim. „machistisid.“ Nende kohta maksab ütlus: kui palju mehi, nii palju arvamisi. Mis „materialistidesse“, õigeusklikkudesse — õigemini plechanovlastesse — puutub, siis võib nende juures suuremat ühtmeelt tähele panna, igal juhtumisel valjemat distsiplini pidamist.

        Teine huvitav joon on vastastikune idealismuse etteheitmine. Õigeusklikkudele on kõik machistid ilma erandita idealistide suma. V. Iljin, kes sel juhtumisel Plechanovile kätt pakub, ei kohku kõige tüsedamate sõnade eest tagasi, et omade ligemate mõttekaaslaste, Bogdanovi ja Basarovi, kahjulikku filosofilist tegevust kinni naelutada. Basarov omakord vaatab Plechanovi ja tema grupi materialismuse kui müstitsismuse iseäralise avalduse pääle. Ja kui nende ridade kirjutaja A. Bogdanovi empiriomonismuses spiritualistilise ilmavaate teisendit näeb, siis saadab empiriomonismuse autor selle süüdistuse tervelt tagasi, kuna ta minu poolt kaitsetavale seisukohale lõpulikku rahu müstitsismuse rüpes tõotab.

        Viimaks on iseäranis iseloomulik see probleem, millega ühenduses see kõikide sõda kõikide vastu tekkis ja see üksteise vastastikune süüdistamine idealismuses. See ei ole muud midagi kui küsimus välise ilma olemasolemisest, ehk teiste sõnadega: küsimus „asjast iseeneses.“ Mõistagi on sellel küsimusel määratu suur teoretilis-tuntuseline tähendus. Mööda minna temast ei saa, ta peab kõigepäält ära otsustatama. Kuid sellega ei ole kaugeltki veel mitte kõik filosofilised probleemid ära otsustatud, nende hulgas on ülesandeid, mis mitte vähem keerulised, vähem olulised ei ole. Ometi tuli nii, et see küsimus „asjast iseeneses“ asetati marxistide kõige filosofilise vaidluse keskkohale, ta sai niiviisi teljeks, mille ümber seni kõik meie mõtete lahkuminekud keerlevad. Selle pääprobleemi ees kahvatasivad ära kõige tähtsamad küsimu-

— 238 —

sed kehalise ja vaimlise ilma vahekorrast, olluse käsitusest, substantsist, kausaliteedist j.t. Neid küsimusi puudutati ainult möödaminnes, ehk jälle ühenduses sellesama „asjaga iseeneses.“ Selle tagajärg on, et meie revolutsioniaasta kaotuste ideeline likvideerimine kõige abstraktilisemate küsimuste äraotsustamise kujul edasi kestab: vaieldakse kuni tüütuseni subjektivilise idealismuse ja solipsismuse üle.

        Selles ootamata tagajärjes on kahtlemata ka juhuselist elementi, mis loogilise tarviduse läbi marxismuse ja filosofia vastastikuse vahekorra küsimuse tuumaga mitte ühendatud ei ole. Kangelaste kultuse teoria kumardajatele võib see episood tublisti materjali anda järelemõtlemiseks isiku tähtsuse üle ajaloos. Sest ka siin ei saadud ilma isikuta läbi. Omades filosofilistes spekulatsionides jäivad Vene marxistid Plechanovi „külge kinni,“ komistasivad Plechanovi üle; ja oluliselt ei võinudki teisiti olla, kui et nad pidivad komistama „Monistilise vaate“ autori silmapaistva isiku üle. See Marxi filosofia äraseletamine, mis Plechanovist välja läheb, on meie juures üleüldiselt maksvaks tunnistatud, ta on traditsioniline. Plechanov on nii palju ja nii karmilt mitmesuguseid revisionistisid — teiste hulgas ka filosofilisi revisionistisid — arvustanud, et ta marxistlise võhiku silmis marxistlise õigeusu kehastuseks on saanud, marxismuse filosofia ainukeseks autoriteetlikuks avaldajaks ja seletajaks. Lipp katab kaupa. Laialisem marxistline publikum võttis kergesti selle kesta vastu, millesse Plechanov marxismuse sulgus. Õpetus „asjast iseeneses“ sai filosofilise õigeusu nurgakiviks.

        See kivi sai komistamise kiviks marxistlise mõtte edaspidise edenemise teel, sai raskeks ja tõsiseks takistuseks, mis kõrvale pidi toimetatama. Sügavale juurdunud eelarvamisele „asjast iseeneses“ oli kõigepäält tarvis ots teha. Sellepärast ei ole imestada, et esimesed hoobid sinnapoole olivad sihitud. Pärast juhtus see, mis harilikult sõjas juhtub, kus sagedasti mõnesugust seisukohta mitte nii väga tema strategilise tähtsuse pärast ei püüta ära võtta kui kaitsmise visaduse pärast. Kõige verisemaid lahinguid löödakse sagedasti „103-meetriliste kõrgustikkude“ pärast, mis mõlematele pooltele õieti kaunis tähtsuseta on: need kõrgustikud on siis kõlblise seisukoha võtmeks, nad omandavad lipu, sümboli iseloomu. Niisuguseks lipuks ja sümboliks sai lühikese aja jooksul ka välise ilma olemasolemise küsimus. Ma kordan: iseenesest on sellel küsimusel määratu suur teoretiline tähendus. Kuid tema praegune erandline ja ülespuhutud tähendus marxistide juures on ainult meie filosifilise edenemise iseäraliste tingimistega seletatav.

— 239 —

        Kui ühekülgne ja ühetooniline sisuliselt meie filosofiline vaidlus ka on, kui suur ka temas avalikuks tulnud tung voolude tekkimisele, — ometigi on kõiges selles teoretilises vassingus kaks lahutavat külgetõmbamise keskkohta välja kujunema hakanud, kaks ideologilise arenemise joont, millede avaldus „machistide“ ja „materialistide“ vastuseadmises ilmsiks tuleb. Mis tähendab see vastuseadmine? Missugune on tema sotsialne alus? Kas on sellel nähtusel, mis marxistlise koguduse kaheks leeriks jagab, ka sotsialset ekvivalenti? Ja kui on, siis missugune?

        Mõnedele autoritele on need küsimused väga lihtsalt ära- otsustatavad. Nii näeb V. Iljin „machismuses,“ nagu Saksa revi- sionismuse neokantismuseski, revisionismuse filosofiat ja jõuab sellepärast kergesti tema „klassitähenduse“ äratundmisele. Revisionismus — see on nende väikekodanliste kihtide ideologia ja ilmavaade, keda kapitalismus loob ja ise ka igavesti hävitab ja proletariaadi ridadesse heidab. Needsamad klassijuured toidavad ka neokantianismuse ja machismuse (Iljini järele „neohume’ismuse“ ja „neoberkeley’ismuse“) filosofilisi voolusid.

        Plechanovile ei ole see mitte sugugi juhuseline nähtus, et filosofiliselt enamlaste teoretikerid Machi ja Avenariuse pääle toetavad, kuna nad niiviisi kõige tõelisematena revisionistidena esinevad. Filosofiliste lahkuminekute joon marxistide keskel langeb organisatsioniliste ja taktiliste lahkuminekute joonega kokku. Enamlaste filosofia on õieti machismus. Kui meie seda mõttekäiku edasi jatkame joont mööda: enamlased — blanc’ismus — väikekodanlus, siis jõuame — ehk küll koguni vastuseisvalt poolt — samale resultaadile kui hra Iljingi.

        Need katsed machismuse sotsialset tähendust üles leida, mida ka nende autorid vaevalt tõsisteks peavad, äratavad tundmust, nagu tahetaks uue igava nähtuse eest kõrvale põigelda. Ja see kõrvalepõiklemine sünnib hariliku retsepti järele: Esiteks löödakse uuritavale nähtusele Stempel „revisionismus“ pääle, ja sellega tunnistatakse see nähtus juba millekski kahtlaseks ja kahjulikuks tööliste-klassi kasudele. Siis tuletatakse meelde, et on niisugune sotsialne kategoria olemas, kust kõik see välja läheb, mis proletariaadi klassiteadvust tumestab — nimelt kõikepäästev ja kõikeseletav väikekodanluse kategoria. On midagi tarvis ülepää-kaela ära seletada, võetakse väikekodanlus tingimata appi. Kui teda ei oleks, siis peaksivad usinad marxistid ta välja mõtlema. Väikekodanlus ja revisionismus on see kaart, mis alati tapab.

        Õnnetus on ainult selles, et niisugused alati ja igalpool maksvad seletused midagi oluliselt ära ei seleta. Nii ka siin. Ometi ei ole machismuse abstraktliste formulite eluline sisu,

— 240 —

meie silmade all peetava filosofilise vaidluse tähendus — mitte tingimata tema klassitähendus, nagu Iljin kirjutab, vaid tema aateline, ühiskondline tähendus — nii kättesaamata, kui asjade pääle ilma sofisti prillita vaadataks. Mis meie näeme, on kõigepäält võitlus ühest küljest ortodoksia, teisest küljest kriitilise teaduse, kriitilise mõtte vahel. See on võitlus marxismuse kirjatähe ja tema vaimu vahel, marxismuse süsteemi ja metodi vahel, võitlus marxismuse kui tardunud dogmatilise usuõpetuse ja marxismuse kui igavesti elava ja uueneva teaduslise ilmavaate vahel. Siin ei ole see tähtis, et niisugused materialistid nagu Plechanov faktiliselt Marxi õpetusesse võõraid kantianismuse elementisid on toonud. Ei ole ka see tähtis, et mõned machistid, näit. V. Basarov, tõendada püüavad, nagu oleks nende õpetus „vana jutlus uuel kujul,“ nagu oleks just nende seletus Marxi filosofia tõsise tuuma avaldaja, sellega siis kõige tõelisem õigeusk. Ütleme, et õnnestaks Marxi filosofilisi vaateid kõige suurema teaduslise täpipäälsusega üles seada. Oletame lihtsuse pärast, korraga leitaks uued tundmatad Marxi ja Engelsi tööd üles, kus vastuvaidlemata selgusega nende vaated „asjast iseeneses,“ ollusest, substantsist, kausaliteedist, korrelativismuse õpetusest jne. jne. oleksivad käsitatud. Mina kinnitan, et „materialist,“ kes Marxi tõelise filosofia otsimisel omad vaated enam ehk vähem tõsisema „revideerimise“ alla võtaks, oleks rohkem õigeusklik kui „machist,“ kellel korda läheks Marxi õpetust õieti rekonstrueerida. Ma ütlen seda sellepärast, et tähtis ei ole mitte uurimise lõpulik resultaat, vaid tema iseloom ja vaim. Võib veel kaugemalegi minna. Anname õigeusklikkudele järele ja ütleme, machistid satuvad tõesti ebateele, mida mööda minnes nad kõige puhtama idealismuse juurde peavad jõudma ehk jälle omast machismusest täiesti lahkuma. Oletame, kõik õigus on materialistide pool, ja mitte ainult Marxi õpetuse järele, vaid ka teaduse õpetuse järele, ehk küll see viimane praegu olluse käsitustele mitte just sõbraline ei ole. Kuid see ei muuda machistide ja materialistide vastastikuse vahekorra iseloomu, ei muuda seda asjaolu, et esimesed edustavad — niipalju kui asi filosofia probleemidesse puutub?— kriitilist, teaduslist elementi, teised aga — dogmatilist, kiriklist; esimesed — dünamilist momenti, teised — statilist. Machismus on pahemal juhtumisel elav eksitus; materialismus paremal juhtumisel — surnud tõde. Elav eksitus on aga ikkagi rohkem tõde kui surnud tõde. Marxistide machismus on katse filosofia probleemisid praeguse teaduse seisukohalt üleüldiselt ja looduseteaduse seisukohalt iseäraldi käsitada. Materialismusel on kõigepäält apologetiline otstarve. Ta peab kaitsma, hoidma; ta peab omad dogmad nende esialgses

— 241 —

puhtuses alal hoidma. Muidugi ei põlga ta teaduse edenemist ära, kuid ainult sel mõõdul, kuidas ta seda omaks kasuks võib tarvitada.

II.

        „Machismus“ on praegusel silmapilgul kriitika vaimuga kokkukõlas, ta püüab teadusega käsikäes käia. Selles mõttes leiavadki vabandust need esimesel pilgul nii veidrad ja nii ägedad ja vihased vaidlused „asja iseeneses“ üle, välise ilma üle, olluse üle. Inglise keele väljaütlemise raskuste kohta seletas kord üks naljahammas: kirjutatakse Boz (Dickensi varjunimi), loetakse välja Dickens. Niisuguseid raskusi on ideologiline elu täis, sest kui näit. meie õigeusklikud kirjutavad: „ollus“, „asi iseeneses“, „substants“, siis tuleb tõepoolest lugeda: dogmatiline mõtlemiseviis, mis marxismuse kõige alamal astmel kinni hoiab ja kõik temas peituvad võimalused ära lämmatab.

        Kuid kas saab sarnaste märkustega filosofia ja marxismuse vahekorra küsimust ära otsustada? Muidugi mitte. Meie vaatame seni machismuse kui lipu pääle, mis marxistide leeris vaba filosofilise uurimise nimel üles on tõstetud. Teine küsimus on, kas esineb machismus meile sellena filosofilisena teoriana, mis organiliselt marxismusega ühendatud on, ja kui ei, siis missugune süsteem võib marxistlise filosofia au pääle prätendeerida?

        Niisugusel kujul tehtud küsimus sisaldabki juba eneses teatava otsustuse, nimelt oletuses, et on mõni iseäraline marxistline filosofia olemas. Kuid on ka oletatav veel niisugune seisukoht — ja mitte ainult teaduslise sotsialismuse vastaste juures —, mille järele marxismusel kui teataval era doktrinil mingisugust iseäralist ühendust filosofiaga ei ole. Ühendus tema ja filosofia vahel ei ole mitte suurem ega vähem kui filosofia ja ükskõik missuguse teise teaduslise teoria vahel. Marxi ülesleitud ühiskondliste kehade liikumise ja edenemise seadus ei seisa teadusliselt mitte kõrgemal kui Newtoni taevakehade liikumise seadus. Ja kui ei ole iseäralist Newtoni filosofiat, siis on — üteldakse — seda vähem põhjust spetsifilise marxistlise filosofia olemasolemisest rääkida. Muidugi aitab Newtoni õpetus, kui üks teadmise süsteemi lülidest, omajagu universalse teaduslise ilmavaate, filosofia, loomiseks kaasa. Sellegipärast on ühendus Newtoni teoria ja filosofia vahel pääasjalikult negativiline. Ei ole aatelist sugulust astronomiliste ideede kogu vahel, mis üleilmlise külgetõmbavuse seaduses sisalduvad, ja üleüldisfilosofilise spekulatsioni vahel. Ainult ei tohi üleüldisfilosofilistest oletustest järjeldusi teha, mis Newtoni õpetusele otse vastu käivad. Ja see tähendabki harutusel oleva

— 242 —

süsteemi peaaegu täielikku erapooletust filosofia probleemide vastu. Filosofilise ilmavaate positivilise väljatöötamise mure jäetakse siin mõnesuguste teiste distsiplinide hoolde ja sellelt ilmavaatelt nõutakse ainult seda ühte, et ta teatud teaduseharu õpetusi ei puutuks. Deduktsionide vaheline ahel, mis üleüldisfilosofilisi põhjusmõtteid erateaduste tõdedega ühendab, on aga haruldaselt keeruline — tähendab, ka äramääramata — sellepärast ei või faktiliselt kokkupõrkamisi üksiku erateaduse ja filosofia vahel peaaegu ollagi. Filosofiline spekulatsion ja teadusline uurimine sünnivad mitmesugustes pindades ja kokkusaamine nende vahel on praktiliselt võimata.

        Sellele, kes marxismuse kui mõne sarnase erateoria pääle vaatab, kes temas universalset tendentsi ei leia, ei või juttugi olla iseäralisest marxistlisest filosofiast. Filosofia on sellelt seisukohalt „Privatsache“, iga üksiku inimese isikline eraasi. Niisugusel korral võiks ühtlasi marxistiks ja materialistiks, marxistiks ja idealistiks, marxistiks ja kantianeriks jne. olla.

        Marxismus ei ole mitte lihtsalt teatud sotsial-ökonomiline ja sotsial-politiline õpetus. Sellest ma ei räägigi, et ta ajalooliselt dialektilise materialismuse filosofilise doktriniga lähedas ühenduses esines. Tähtsam on siin see tõeasi, et marxismuses eneses sisemine jõud laieneda olemas on, mis teda üksiku sotsiologilise teoria piiridest kaugele välja viib, marxismuses on tendents terveks ilmavaateks saada. Ei tohi seda nii tähtsat tõeasja unustada, et marxismus eneses teoretilist ja praktilist momenti ühendab. Ta ei ole mitte üksnes teatud teadusline süsteem. Ta peab ennast ka teatud klassikasude ja püüete kutsutud avaldajaks. Juba see süntees üksi lähendab marxismust filosofiale, mis eneses niisamuti teoretilist ja praktilist mõistust ühendab, mis mitte üksnes lihtsalt tuntuse (gnoseologia) teoriat ei tähenda, vaid ka mingisugust ilmavaadet, mingisugust ilmatunnet, ilmahindamist. Marxismuse universalne tendents avaldab ennast kõige selgemalt tema praktilises küljes. Siin nõutakse juba valikut mitmesuguste filosofiliste voolude vahel. Kui proletariaadi kasude avaldajat ei või marxismust mitte idealismusega ühendada, mis alati klerikalismuse filosofilise asetäitja osa on mänginud, millel jälle omakorda — üleüldiselt võetud — avalikult antidemokratlised tendentsid on. Idealismus on õpetus kõrgemast ilmast ja ihkamine selle järele, millega võrreldes meie maine olemine ainult ajutine ja möödaminev hädaorg on. Idealismus on õpetus millegi Kõrgema Mõistuse ilmavalitsusest, mis oma mõtete ja plaanide järele sellesinatse maailma asju korraldab. Idealismus on oma loomu poolest teleologiline. Ja see tema teleologia — nagu üleüldse kõik tema doktrin —

— 243 —

on alati kas avalik või maskeeritud teologia. Selle vastu salgab idealismuse antitees — materialismus sõna laiemas mõttes — kahe maailma, kõrgema ja madalama, dualismust ja tunnistab ainult ühtlase „maise“ maailma olevaks. Materialismus salgab ka millegi iseäralise Mõistuse maailmavalitsemist. Mõistus ei ole tema jaoks mitte olemise alguses, vaid selle lõpus. Tema ei ole mitte looduse looja, vaid selle sünnitus. Ühes sellega heidab ta ka teleologilise vaatepunkti ära ja paneb selle asemele kausal-printsiipi, mehanilise, nõnda öelda, ettekavatsemata determiniteedi ja nähtuste vastastikuse seotuse printsiipi. Materialismusest selles mõttes kõneleb Engels kuulsas, sagedasti tsiteeritud
Feuerbachis. Temast kirjutab ka Dietzgen enam kui ükskord, kusjuures ta selle idealistlisele metafüüsikale vastu seab. Marxismus on kahtlemata materialistline. Marxismus on materialistline, s.t., teisiti öeldes, anti-idealistline, positivistline. Sellega kaob võimalikkus marxismust 1) üle poole filosofiliste sihtidega ühendada. Kuid sel teel saadud karakteristika on veel väga üleüldine. Selles sõna laialises mõttes ei ole materialismus veel marxismuse era varandus. Mõned leiavad, et sellest küllalt on. Nad ütlevad, et marxismus filosofilistes küsimustes ainult eitavat anti-idealistlist credot nõuab, kuna ta muudes asjades iga isiku hooleks jätab omade teadmiste ja oma maitse kohaselt materialismuse (positivismuse) selle või teise eriharu pääle vaadata. Filosofia on niisugusel korral jällegi „era-asi“ (Privatsache), kuigi märksa kitsamas ringis.

        Kuid ka see vaatepunkt on puudulik, kuna ta marxismuse filosofilist tendentsi kitsendab. Ei ole ju Marxi ja Engelsi ilmavaade mitte lihtsalt materialismus, vaid dialektiline materialismus. Nõnda on dialektika see iseäraldus, see differentia specifica, mis marxistlist materialismust teistest materialismuse harudest lahutab. Kuid kas ta ka tõepoolest teda nendest ära eraldab? Et selle pääle vastata, peame selle mõiste algjooned ette tooma.

        Dialektikas on tarvis kõigepäält historismuse momenti, kõige oleva kujude muutumise ja edenemise printsiipi, ära tähendada. Kõik voolab, kõik liigub — see on tema esimene ja põhjusseadus. Selle ideega lähedas ühenduses, isegi sagedasti temaga ühte su-

1) Muidugi teoretiliselt, põhjusmõttelikult, kuid kaugeltki mitte alati tegelikult. Ei pea mitte unustama, et idealismus õige sagedasti väga kunstlikult maskeeritud on. Ainult tema põhjusjooned kannavad avalikult klerikalset laadi. Kui asi teoria peensusteni ja lahkuminekuteni jõuab, siis ei ole mitte kerge filosofiliste ülesehituste sassiläinud pundart lahti harutada ja iga niiti teologilise esialgega ühendada.

— 244 —

lades, on õpetus sellest, et kõik olemise vormid üksteisega miskis vahekorras on, nende hulgas ka tuntuse (познанiе) vormid. Niiviisi ei tähenda dialektika mitte ainult historismust (dünamismust), vaid ka relativismust. — Viimaks on dialektika kolmas põhjusjoon — selle süntetismus, õpetus olemise elementide vastastikusest ühendusest, mis ainult selles ühenduses olemas on, aga mitte kui üksikud, täiesti iseseisvad individualiteedid (seda dialektika haru arendas iseäranis Dietzgen, metafüüsiliselt liialdades).

        Dialektika abil kitseneb materialismuse esialgne ring märksa. Dialektika relativismus heidab kõik olemise vormide ja tuntuse vormide absolutid ära. Relativismus kaotab ühest küljest mõtlemise apriorismuse ära (seda kaotab õieti materialismus, sest et apriorismus, kui õpetus mõtlemise kõrgemast vormist, idealismusega lähedas ühenduses on), teisest küljest — mitmesugused välise ilma substantsilised kategoriad („materia“, „asi iseeneses“). Relativismuse tundemärkide järele võib filosofia süsteemisid kahte suurde perekonda jaotada, mis sellele laialdasele jaotusele, mille meie idealismust materialismusele vastu seades saime, analogiline on. Ühedele on tarvis absolutliselt liikumata olemise keskpunkti, niisugust liikumata punkti, mille pääle nende mõte toetada võib, kus nende hing puhata saab; need on metafüüsikerid, vaimu absolutistid, selle pääle vaatamata, kuidas nad seda oma vaimlist pilku hüpnotiseerivat punkti nimetavad: jumalaks, aprioriliseks kategoriaks, substantsiks või materiaks. Teistel ei ole niisugust absolutlist, muutumata tuge tarvis. Nende hingeliseks tasakaaluks on tuntuse elementide sisemisest ühendusest küllalt. Nende vaate järele saab olemine ilma iseäralise substantsilise kandjata läbi, peab ennast kui Saturnuse rõngas endiste õpetlaste õpetuse järele üleval: ilma planeedi pääle toetamata seisab ta omade osade vastastikuse ühenduse ja rõhumise abil üleval. Absolutismus kisub oma loomu poolest idealismuse poole; kuid selle poolest ei jää ka materialistid maha. Kõige paremaks näituseks selleks on meie „õigeusklikud“, kes — dialektika vaimu vastu — niisugustest substantsilistest mõistetest kinni peavad, nagu „asi iseeneses“, „materia“, ja isegi otsekohe substantsi ideed kaitsevad.

        Dialektika süntetismus täiendab seda tema antiabsolutilist tendentsi, relativismust kuni korrelativismuseni üleüldistades, kusjuures ma selle nimetuse all mitte gnoseologilist õpetust subjekti ja objekti vastastikuse vahekorra kohta ei mõista, vaid kõige oleva vormide vastastikust vahekorda. Ilma A’ta, lausub selle laiendatud korrelativismuse formul, ei ole B’d; ilma B’ta ei ole A’d. Ei ole olemas isoleeritud, teistest lahutatud olemise vormisid. Iga olev oletab miskisugust teist olevat, mille alla ta käib ja mis

— 245 —

omakorda tema alla käib. Ei ole sellepärast üksteisest eraldatud süsteemisid, ei ole monaadisid, atomis ei ole olemas maailmatervikut, mida mitte millelegi vastu asetada ei võiks.

        Ülemal nimetatud dialektika põhjusjooned on marxismuse sotsiologilise käsitusega täiesti kokkukõlas. Historismuse ja temast tekkiva relativismuse pääle võib kui kõige oleva edenemise ja muutumise protsessi pääle vaadata, mida inimeste ühiskonnad avaldavad, iseäranis nende elu kapitalistlisel ajajärgul. Süntetismus marxistlises mõttes, mis vaadet ühiskonna kui atomite kogu pääle täiesti valeks peab, näeb terves ühiselus esimese järgu fenomeni, aga mitte üksikus isikus.

        Kuid niiviisi arusaadud dialektika ei ole siiski marxismuse ainus osa. Evolutsioni teoria, edenemise vaatepunkti nime all (ehk küll evolutsioni teorias süntetismuse momenti on kahvatult välja paista lastud), on ta nüüd üleüldiseks teaduse omanduseks saanud. Dialektiline materialismus tähendab sellel meie uurimise stadiumil ainult evolutsionilist, relativistlist. positivismust, ja temas ei ole midagi spetsifiliselt marxistlist, proletarlist. Tarvis on aga „dialektilise materialismuse“ mõistet veel enam koomale tõmmata, et selle filosofilise doktrini ja proletarlise ideologia molekular- jõuud tegevusesse astuda võiksivad.

        Seda eesmärki saadakse mitmel teel kätte Ühed kitsendavad selle tarvis dialektika mõistet, teda evolutsioni ideest eraldades ja sellele vastu seades. Selle juures nihutatakse mõnel puhul dialektika „revolutsioniline“ karakter esimesesse ritta, mis teda kui proletariaadi ideologiat kodanlisest edenemise õpetusest lahutab. Küsimus, kas edenemine pikkamisi sünnib, või võib ka hüppeid ette tulla, on proletarlise ilmavaate kohta otsustava tähendusega. Ma olen teises kohas selle kriteriumi puudulikkuse pääle juba tähendanud, sest et ka „kodanlisel“ teadusel ei põhjusmõttelikult ega tegeliselt selle vastu midagi ei ole, kui edenemises „revolutsionilisi“, „kriitilisi“ momentisi öeldakse olevat. Matematika, füüsika ja keemia ei saa paigastki ära, ilma et „kriitilisi“ punktisi, lagunemise ja lõhkemise punktisi olevaks ei tunnistataks. Isegi kuni viimaseni ajani on evolutsionilised teadused par excellence, geologia ja biologia, „hüpetele“ uuesti nähtavat aset lubama hakanud.

        Ei ole ka näha, missuguste hingeelu klassi-iseäralduste pärast burshuasia a limine igasuguse ettekujutuse revolutsionist ära heitma peaks. Burshuasia teab ja tunnistab niisuguseid momentisi, mil terve „rahvus“, terve rahvas, ühest vaimustusest kaasa kistud, omadele valitsejatele vastu hakkab ja enese päält vana korra ikke ära heidab. Ka nüüdne koduseks tehtud, taltsutatud ja

— 246 —

kõige enam rahust ja korrast unistav burshuasia ei ole niisuguste momentide võimalikkusest ilma jäetud. Mispärast peaks teadus olemise katkestuste mõtet salgama, kuna tal kõigi isikliste sidemete juures, mis tal kodanlise maailmaga on, ideede vallas suur iseseisvus on?

        Teistel juhtumistel seatakse dialektika, kui kindlakujuline edenemise õpetus, evolutsionile vastukaaluks. Dialektika on vastolude evolutsioni õpetus, antagonistlise edenemise teoria. Kõige parema näituse dialektilisest edenemisest saame me sotsialelu protsessi tundma õppides. Ajaloolise elu tõukejõuks on klassivõitlus; klassikasude vastolu määrab ajaloolise edukäigu ära. Seda sotsiologilist sheemat tunnistatakse üle terve ilma maksvaks. Ühiskondlise dialektika algkuju järele konstrueeritakse üleüldine olemise ja mõtlemise dialektika. Herakliti põhjusmõte: „Vaen on kõige isa“ saab kõigist ilmuvustest arusaamise võtmeks. Engelsi järele armastavad meil õigeusklised marxistid liikumise vastolulisest laadist, kõigi looduseprotsesside edenemisest triaadi sheema järele ja differentsialide dialektikast j.m. rääkida.

        Vastolude dialektika ettevaatlikumad kumardajad — näit. B. Stolpner omades ettelugemistes marxismuse filosofia üle — tähendavad kahjatsedes selle pääle, et dialektikat nõndanimetatud vaimu- teaduse piiridest üle laiendada raske on. Õieti on see raskus faktiline. De jure, arvavad ka nemad, käivad dialektika meelevalla alla kõik protsessid maailmas. On mõeldavad niisugused teadmise edusammud, mis üksteise järele kõikide loodusliste protsesside dialektilise karakteri välja koorivad. Kuid meie teadmiste praegusel seisukorral on matematika ja looduseteadus dialektika õpetusele ligipääsemata, läbitungimata.

        Klassi-antagonismuse teoria vastu on burshuasia kahtlemata vaenulisem kui revolutsioniliste katastrofide õpetuse vastu. Klassivõitluse printsiipi olevaks tunnistades tunnistatakse tema enese juurte all permanentlist revolutsioni võimalikuks. Sellepärast peab see burshuasia ideologidele palju vähem vastuvõetavam olema kui revolutsioni momendi üleüldistamine. Kuid ei ole tarvis just tingimata niisugune burshuasia ideolog olla, et sellele vastolude õpetusele, mille kasuks tema kaitsjad sisuliste argumentide asemel harilikult paar õnnetut illustratsioni ette toovad, eitavat otsust anda. Kõige parem, mis dialektika poolehoidjad selles mõttes ette tuua võivad, on Zeno igavesti vanad sofismused liikumise kohta. Kuid muidugi mitte nende mõtteliste ja lihtsalt sholastiliste mõtete pärast ei hoia mõningad marxistid dialektika poole. Selle aluspõhjaks on püüdmine selgesti lahutavat joont leida, püüd niisugust sõna ütelda, mida burshuasline mõtteviis mingi

— 247 —

hinna eest ei ütle. Siit järgneb sotsialse elu ühe kõige tähtsama fakti ülekohtune üleüldistamine. Ühiskondline edenemine läheb selle poolest biologiliste individualiteetide või mitteorganiliste süsteemide edenemisest lahku, et sellel omad suured iseäraldused on, mis teda antagonistlisteks klassideks jaotavad. Klassivõitlus ei ole sugugi see, mis rakukeste võitlus organismuses või mingisugune hüpotetiline võitlus keemiliste elementide olemasolemise eest. Üleüldine edenemise sheema — kui niisugune saaks leitud (ütleme, Petzoldi kõikide süsteemide tasakaalu õpetuse kujul, või mõni muu teoria) — muutub siin väga kirjuks. Kuid just selle sheema mitmekesisus ei lase temas mitte ülepää kõikide maailmas sündivate protsesside alguskuju, sunduslist vormi näha.

        Kokku võttes võime ütelda, et dialektika — teda elusal, väärtuslikul kujul võttes — on evolutsioni vaatepunkt, edenemise ja relativismuse printsiip üleüldse; sellega ei ole veel muidugi mõista öeldud, et sellel edenemisel iseäraline vorm niisugustes keerulistes süsteemides, nagu ühiskond ja ühiskondline ideologia, puudub. Kuna dialektika marxismuse süsteemis tingimata tarvilik osa on, kitsendab ta märksa meil väljavalikut, vähendab filosofiliste võimalikkuste arvu. Kuid ta on siiski ainult marxismuse filosofia nõutud eeltingimine, aga mitte selle tarviline tingimine, nagu seda spetsifilise proletarlise dialektika („revolutsionilise“ või „vastolulise“) poolehoidjad arvavad.

        Dialektilist materialismust võib ka teisest otsast spetsifitseerima hakata. Võib esialgu materialismuse (positivismuse) väga laialist mõistet kärpima hakata, teda sel viisil jaotades, et temas marxismusele lähidad jooned ilmsiks tulevad. Marxi kuulus ajaloolise marxismuse formul lausub: „mitte teadvus ei määra olemist ära, vaid ühiskondline olemine määrab teadvuse“. Ühiskondline ideologia on selle teoria järele ühiskondlise olemise saatus, ühiskondlise elu objektivilise ja eneseteadmatult sündiva protsessi tagajärg. Selle sotsiologilise teesi filosofiline transkriptsion tähendab kõigepäält empirismust, tähendab sedasama, mis tundmuste konkretline („materialne“) mõiste mõtteliste, abstraktliste („idealsete“) kõrval. See empirismus on ühtlasi ka sensualismus, aga ei mitte materialismus (sõna kitsas mõttes), nagu see Marxi sotsiologilise õpetuse nimetuse järele võib paista. Esiteks on filosofilises materialismuses absolutistline tendents olemas, mida dialektika relativistlise vaimuga raske on kokkukõlasse seada. Kuid asi ei seisa ainult selles. Filosofilises materialismuses võib kahte haru tähele panna, mida lühiduse pärast monistliseks ja dualistliseks nimetame. Monistline materialismus eitab põhjusmõttelikult iseäralist „psüühilist“ olemist („psüühilise“ olemise pääle vaadatakse

— 248 —

kui materia, liikumise ja energia iseäralise kuju pääle; või jälle seletatakse „psüühilist“ olemist kui epifenomeni, üleliigset lisandust). Dualistline materialismus (ehk parallelistline) jälle näeb „psüühilises“ olemises realiteedi iseäralist aspekti, mis, õigust öelda, küll teise, „füüsilise“, aspekti, alla käib, kuid mis temast põhjusmõttelikult lahku läheb. Missugust materialismuse haru nendest ka võtta — meie õigeusklised marxistid ühes Plechanoviga seisavad siin dualistlisel vaatepunktil — „psüühiline“, „idealne“ on midagi, mis „füüsilisest“, „materialistlisest“ väga järsult lahku läheb, midagi, mille ase hoopis teises olemise vallas on. Selle õpetuse ja Marxi sotsiologilise teoria vahel on analogia võimata. Ühiskondline ideologia ei ole ajaloolise materialismuse järele mitte mingisugune ühiskondlise olemise, ühiskondlise „materia“ üleliigne epifenomen. Kuid ta ei ole ka midagi sellesarnast, mis selle materialsest alusest põhjusmõttelikult lahku läheks.

        Proportsionil:

        ökonomika: ideologia = materia: teadvus,

mille abil ajaloolise materialismuse interpretatsion filosofilise materialismuse mõttes tingimisi ära tähendada võiks, ei ole mõtet. Esimese vahekorra liikmed („ökonomika“ ja „ideologia“) on, kuigi nad üksteisest lahku lähevad, ikkagi teatud mõttes ühesugused ilmuvused. Selle vastu kustutatakse teises vahekorras filosofilise materialismuse vaatepunktist „teadvus“ lihtsalt maha või vaadatakse tema kui millegi pääle, mida mitte võrrelda ei saa, millel „materiaga“ midagi ühist ei ole. Kui meie ümberpöördult ajaloolise materialismuse teoriat sensualistlises mõttes analogiseerime, saame õige ja hõlpsasti loetava proportsioni:

        Ökonomika: ideologia = tunne: abstraktiline mõiste.

        Kui ajaloolise materialismuse õpetusega ühenduses ka dialektika momenti arvesse võtta, siis saame meie teadvuse (tuntuse) vormide edenemisest tähtsa resultaadi, omandame vaate tuntuse kui organismuste kohanemise (приспособленіе) iseäralise vormi pääle võitluses elu eest.

III.

        Tõmbame nüüd mõned kokkuvõttejooned. Missugune vastastikune vahekord on marxismuse ja filosofia vahel? Kas võib marxistlisest filosofiast juttu olla? Nimelt just marxistlisest, aga mitte marxilisest, sest nii huvitav kui Marxi ja Engelsi isikliste ilmavaadete küsimus ka on, on see siiski enam eruditsioni, marxistlise filologia probleem, aga mitte filosofia oma. Meie poolt asetatud küsimise pääle võib esiotsa järgmist vastata:

— 249 —

        Esiteks ei ole üks või teine filosofiline positsion marxismuse kohta sugugi ükskõikne. Filosofia ei ole mitte „Privatsache“ (eraasi), vaid midagi põhjusmõttelikku ja tähtsat terve marxismuse süsteemi kohta. Kuid selle üleüldise tõenduse juurest on spetsifilise marxistlise filosofia juurde veel palju maad. Aeg-ajalt lähenedes tõmbasime meie seda ideede pinda, mille pääl otsitav vastus olema peab, koomale. Meie tõmbasime ühe joone teise järel ja lahutasime selle läbi marxistlise ilmavaate teistest ära. Materialismuse kui anti-idealismuse üleüldiseks aimeks ajasime meie esimese laia vao, teda idealistliste õpetuste lugemata arvust ära lahutades. Dialektika dünamismus, relativismus ja süntetismus sünnitasivad veel terve rea filosofiliste spekulatsionide eliminatsionisi. Meie läksime veel sügavamale ja vaatasime tuntuse kui miskisuguse biologilise reaktsioni pääle. Niiviisi edasi minnes tõmbasime meie ringi ühtelugu koomale, misläbi meie ühe oma filosofilise kaasrändaja teise järel kaotasime.

        Empirio-sümbolismuse teoria, mida mina siin arendan, ei tee omale mitte otsekoheseks ülesandeks spetsialset marxistlist ilmavaadet välja töötada. Filosofiliste probleemide pääle vaatab tema kõigepäält puhtalt-filosofilisest seisukohast. Kuid võib tõendada, et ta omades põhjusjoontes Marxi sotsialfilosofia ideede ringis keerleb. Materialistlises ajaloost arusaamises võib tema kahe põhjusaspekti vahel kergesti vahet teha, mida tema sotsial- psühologiliseks ja sotsial-kosmiliseks küljeks nimetada võib. Sotsial-psühologilisest vaatepunktist vaadatakse kooselu kui keerulise tööassotsiatsioni pääle, mille aluseks majandusline töö on; näidatakse selle pääle, et ideologiline ehitus materialsel alusel seisab, klassivõitluses näeb ta ajaloo päris sisu j.n.e. Sotsial-kosmilise vaatepunkti järele on ajalugu alaline protsess inimesesoo ja looduse vahel, protsess, milles inimesesugu loodust alatasa ära võidab. Võimu looduse üle saadakse sel mõõdul kätte, kui kõrgele järjele loovad jõuud on edenenud. Selle vaatepunkti järele on ajalugu uudisjutt sellest, kuidas looduslisesse — füüsilisesse ja biologilisesse — ümbrusesse kunstline sotsialne ümbrus tekib ja laialiste harudega tehnilise apparadi abil juuri sügavamale ajab. Ajalugu — see on üleminek „hädalikkusest“ „vabadusesse,“ see on „oleva“ ilma ikka kindlam ühinemine „loodud“ ilmaga, „realse“ ühinemine „konventsionalsega“, „tundmuslis-konkretlise“ ühinemine „abstraktlis-sümbolilisega“. Empiriosümboliline vaatepunkt seab need antiteesid esimesesse ritta. Tema pääle võiks sellepärast kui ajaloolise materialismuse sotsial-kosmilise läbilõike filosofilise transkriptsioni pääle vaadata.

— 250 —

        Nende näitustega ei ole muidugi mitte kõik filosofilised konstruktsionid ära öeldud. Kas võib omale veel teisa selle tüüpuslisi ehitusi ette kujutada? Kuidas sellest aru saada? Kuidas marxistlise filosofia mitme süsteemi koosolemisest aru saada? Esimene vastus, mis meelde tuleb, on see, et pääle ühe teoria kõik teised mitteõiged ja puudulikud on. Kuid asi ei ole selles. Kõik need kontseptsionid võiksivad sisemiselt kokkukõlas ja õiged olla, ilma et nad üksteist rõhuksivad või üksteisega võistleksivad. Marxi sotsialfilosofiast võib mitut põhjusmotivi leida, mis üksteisele väga lähedal, tugeva sünteesiga ühte liidetud on, kuid siiski ühe idee mitmesugused aspektid, nüanssid on. Ülemal võetud anti- idealismuse, relativismuse ja t. eeltingimiste põhjal üht või teist Marxi sotsialdoktrini momenti üleüldistades saame meie äratähendatud ringis mitu marxistlist stiili uurimisetööd. Juba need nimetused näitavad, et meie selle filosofilise loomise järgu juurde oleme jõudnud, kus täiesti teoretiline ja teadusline töö lõpeb ja selle praktilise momendi mõju tunduma hakkab, kus juba kunsti tegevus sõna võtab.

        Tähendab, ei ole olemas marxistlist filosofiat, vaid on olemas marxistlised filosofiad või koguni — termini tarvitades, millel õieti hoopis teine tähendus on — „marxistisarnased“ filosofiad? Olgu, et see nii on, võib muidugi niisugust filosofilist sünteesi mõtelda, mis kõik need disjecta membra marxismi ühendaks. Kuid ka ilma selle sünteesita ei ole lugu iseäranis paha, sest et seni filosofias üleüldse midagi ühetähenduslist ei ole, ei ole seda ka nõndanimetatud teaduslise filosofia kitsamas ringis. Kõik filosofilise loomise väli on risti ja põigiti piirikividega ära märgitud, mis teda ruutudeks jagavad, mis mitmesuguste tundemärkide läbi üksteisest lahutatud on. Igas ühes niisuguses ruudus ei ole mitte üks doktrin, vaid mitu üksteisele lähedat. Teaduslise mõtte edenemisel väheneb kahtlemata see mitmekesisus ja filosofiliste spekulatsionide venivus, kuid iialgi ei lange ta nullini: filosofia — nende probleemide raskusest ja sassisolekust, mida ta uurib, hoopis rääkimata — jääb alati teatud astmeni „mõistete luuleks“, nagu Lange metafüüsikat nimetas; — luule aga ei või ühetähenduslisi otsusi anda. Selle teadusliste filosofiade mitmesuguse tähenduse ase on ikka väiksemaks jääval ideologilise loomise aluspinnal. Maailma mõistatuste filosofilisel otsustamisel jäävad kõikumised ikka harvemaks.

        Iseäralise marxistlise filosofia küsimus viis meid viimaks filosofilise doktrini iseäralise stiili, iseäralise värvi küsimuse juurde. Küsitakse: kas ei tähenda see lihtsalt, et tõepoolest spetsifilist marxistlist filosofiat olemas ei ole, et sõna „stiil“ siin millegi

— 251 —

vähema — näit. ornamentika — asemele on pandud ja et harilisel teel saadud filosofilise vaatlemisesüsteemi meie kohaste marxistliste toonidega üle värvime ja ehime? Kas ei ole parem sellest tegevusest, mis iseenesest kahjuta on, kuid mis niisugustele filosofilise deduktsioni lõpuresultaatidele millegi mõeldud, kunstlise, karvupidi kistud karakteri annab, lahti ütelda? Kas ei ole parem marxistlise filosofia asemel lihtsalt teaduslisest filosofiast kõneleda — sest et meie õieti kõik selle aja tema poole sihtisime, kui meie oma mõtteringi alatasa koomale tõmbasime, — ja kas ei talita marxistid otstarbekohasemalt, kui, nad üleliigsetest nõudmistest lahti ütlevad ja selle teaduslise filosofia väljatöötamisele asuvad?

        Selle pääle tähendan ma järgmist. Marxismusel ei või muidugi midagi selle teaduslisesse filosofiasse ärasulamise vastu olla, kuid selle tingimisega, et teadusline filosofia mitte ära ei unustaks, et ta teatud mõõdul marxistline on. Materialismus ja dialektika — need teaduslise filosofia algusjooned — ei ole mitte lihtsalt Marxi ja Engelsi isikline käsitus, nagu nad evolutsioni ja positivismuse printsiipi nime all Spenceride, Darwinide ja t. vaated olivad, vaid nad avaldavad ka terve klassi ideologia laadi. Selle oma uue omaduse läbi omandavad nad sootu teise tähenduse ja väärtuse. Iialgi ei maksa ära unustada selle pääle rõhku panna ja näidata, et teaduslisel filosofial kindlaks aluseks progressivilisema klassi sündiv ilmavaade on. See on esiteks. Kuid pääle selle ei maksa ära unustada ka seda tundumusterikast tooni, millega selle klassi ideologia kuivi filosofilisi sheemasid ilustada oskab, selle kujulist „mõistete luulet“, mille ta elusse peab kutsuma. Muidugi on see esiotsa veel kauge eesmärk. Võib ka olla, et proletariaadi filosofia — nagu ka paljud muud ülesanded, mis nüüd tema õlgadel seisavad — ainult siis täiesti teoks saab, kui proletariaat kui niisugune ajaloo näitelavalt ära kaob. Igatahes aga võib proletarlise (marxistlise) filosofia mõiste kui regulativiline idee teaduslise filosofia mõistega kõrvu seista, ilma et ta sellele sugugi vastu räägiks.

        Kuid filosofias kui „mõistete luules“ on kõigepäält puhas teoretiline süstematiseerimise ja loogilise deduktsioni moment tähtis. Kuid deduktsioni, loogiliste sidemete niiti on võrdlemata kergem üleüldisfilosofilisest, üleüldisteaduslisest otsast harutama hakata kui spetsialselt-marxistlisest teoriast. Resultaat ei või siin petta. Kui marxismuses tõesti κτῆμα εἰς ἀεἰ olemas on, kui selles inimliste ühiskondade ja nende ideologia edenemise põhjusjoon õieti ära on tähendatud — ma ei räägi muidugi mitte ajutistest ümbereksimistest ja piiratustest, sest et meil siin, nagu teaduseski, õigus on tuleviku poole appelleerida, halvasti orienteeritud

— 252 —

marxismusest paremini orienteeritud marxismuse poole — siis peab filosofiline deduktsion, mis üleüldisteaduslistest alustest välja läheb, varem või hiljem marxismusest risti läbi lõikama ja sellele ideede pinnale jõudma, mille pääl „marxistisarnased“ filosofilised uurimised lahti haranevad. Seda seisukorda võib järgmise võrdluse läbi avaldada: et marxismust filosofiaga ühendada, et marxistlist filosofiat saada, võib niihästi marxismusest kui ka filosofiast tunnelit läbi lõigata. Sellest teisest otsast on teda võrdlemata kergem kaevata; ei tarvitse ainult mitte kohkuda, kui maa all pimeduses töötades seda ei nähta, mis teisel pool mäeharjal tehakse. Teaduse kompass annab meile õiget juhatust: kui marxismuse kompass niisama õige on, siis saadakse varem või hiljem üksteisega kokku.

IV.

        Oma rutulist kirjeldust filosofia ja marxismuse vahekorra üle lõpetades jõudsin mina otsusele, et otstarbekohane on marxismuse filosofiat üleüldisteadusliselt aluselt välja minnes üles ehitada. Selle resultaat on lausa „mõistuse kiitus“, teaduse ülistamine — iseenesest õige kehv ja huvituseta tagajärg. Kuid see tagajärg on kehv ilma teistega võrdlemata, huvituseta nimelt „iseeneses“, aga mitte selles vaimlises atmosfeeris, mille loomise kallal mõned marxistid ei tea mispärast nii väga vaeva näevad.

        Hra Bulgakov kirjutas kunagi enese kohta, et tema filosofilises tõeotsimises Kanti juures alati vähem on kahelnud kui Marxi juures. Selle ex-marxisti kurb ots näitab, kui lootusekehv tema valitud kriterium oli. Hra Bulgakovi terminites võib siin huvitavama küsimuse teaduse ja marxismuse vahekorra üle ette panna. Seda terminologiat tarvitades võib ütelda, et meie ortodoksid marxismuse juures „vähem kahtlevad“ kui teaduse juures. Ma pean siin juures muidugi ortodoksia tegusid silmas, mitte tema sõnu, tema vaimu, aga mitte kirjatähte: ortodoksia all mõeldakse tingimata marxismuse eesõigust. Tema vahekorda teadusega karakteriseerib kõige paremini Preisi feodalide juhtsõna:

                Und der König absolut,

                Wenn er unsern Willen tut.

        Teadus on souverän, kuid ainult niipalju kui palju ta minu tahtmist teeb, kui palju ta näit. minu materialismuse usutunnistust, mida mina kuulutan, kinnitab.

        Ortodokside vabanduseks võib mõned tõsised asjaolud tuua. Midagi ei näi esimesel silmapilgul lihtsam olevat kui küsimus,

— 253 —

mille juures vähem kahelda tarvitseb: teaduse või marxismuse juures. Kuigi marxismus ise teadus on — ja koguni üks selle suurematest võitudest — on ta siiski ainult osa teadusest, ainult üks tema integreeriv element. Siin, terviku ja osa vastastikuse vahekorra küsimuse juures, ei või nähtavasti mingit kahtlust olla. Kuid see otsus on hää ainult üleüldistes joontes, summaliselt, põhjusmõttelikult, sest et terve rida niisuguseid teadusi on, kus see üleüldine otsus märksa kitsendatuks saab. Nendel juhtumistel tuleb konflikt tõe vahel ilmsiks — mitte idealistide absolutlise ja äramoonutatud Tõe vahel, vaid tõe, inimesesoo ideologilise edenemise üleüldise joone ja üksikute tõdede vahel, mis ühe teatud ajajärgu, teatud klassi, teatud grupi ideologia seisukorda avaldavad. Niisugused teadused, nagu õigus, politiline ökonomia, üleüldse sotsialteadused, teatud mõõdul ka filosofia, on selleks võitlevate klasside kasudega liig lähedas ühenduses, kui et mitte nende mõju jälgesid enestes kanda. Neid harutatakse kõige sagedamini ilma selle omakasupüüdmatuseta, mis puhtaks teadusliseks uurimiseks tingimata tarvilik on; ja kui juba omakasu minimumi otsida, siis leiame me seda nendel kordadel proletariaadi ideologide juures, kellel, võib olla, siis õigus on öelda, et marxismus vähem kahtlane on kui teadus.

        Kuid see ei tähenda siiski mitte, et marxismus ilmeksimata on, et tema tingimata lootuserikka kriteriumi annab, mille abil kerge on tõde valest lahutada. Niisuguseid kriteriumisi ei ole üleüldse olemas. Ei ole hoolega hoitud tõe taloni, mis nagu rahvusvaheline meeter ruumis seisaks, kuhu välimised mõjud kergesti ligi ei pääse, ja millega meie äripäevaseid, igapäeva tarvitusel olevaid tõdesid võrrelda võiks! Ei ole seda ka marxismusel. Üleüldiselt öelda, kujunevad katsete tingimised proletariaadi ideologide juures õnnelikumalt kui teiste juures. Kuid ainult „üleüldiselt öelda“, sest ka siin on vastutöötav tendents olemas. Proletarlise edenemise idealse joone katab sagedasti miskisugune ajutine ja juhuseline keerd kinni. Proletarlise ideologia omakasupüüdmatuse, objektivismuse asemele astub sagedasti omakasu tagaajamine, subjektivismus. See subjektivismus, mis tahab, et teda objektivismuseks peetaks, muutub kergesti dogmaks, kiriklikuks kombeks. Idealne tõemeeter, tõe[e]talon, astub siis välja nagu tõedogma, mille eest juba kirikuvande alla panemise ja mitte-armulauale-võtmise hirmu all ei pääse.

        Eksimata teed, mis teadmisele viiks, ei ole ka marxismuses mitte. Ei ole sääl laiu, häid teesid, milledele sattudes tõe otsimisel enam eksida ei võiks. Ma ei tähenda mitte sellepärast nende raskuste pääle, et skeptitsismust äratada — ehk küll hää

— 254 —

osa skepsist ära kuluks, et seda tugevat dogmatismuse kantsi, mille sisse nüüd marxistline mõte on müüritud, ära purustada. Skeptitsismus on ju mitteteadmise absolutismus. Dogmatismuse — selle teadmise absolutismuse — ja skeptitsismuse — mitteteadmise absolutismuse — vahel lookleb krititsismuse — teadmise relativismuse — kitsas rada — see „habemenoa tera,“ millest Antonius Labriola rääkida armastas. „Habemenoa tera“ pääle tähendamine on, iseenesest mõista, kõige vähem kindla metodi pääle tähendamine. Nagu näha, kaob siin metod sootu ära, kuna ta miskisuguseks nüansside, varjundite tundmuseks muutub. Kuid see on subjektiviline tundmus, see teadusline takt, mis punktipäälsete metodide serval seisab, ja see on, mille abil teaduses üleüldse kõige kallimaid objektivilisi võitusid kätte saadakse. Teadusline takt on kallim kui teadusline metod, sest et teadusline takt lihaks ja vereks saanud metod on, metod, mis elavaks organiks, tõe kättesaamise abinõuks on saanud. Et Labriola habemenoa tera mööda käia, selleks on iseäralist oskamist, iseäralist intuitsioni tarvis ja selles mõttes sünnitakse marxistideks, aga ei hakata mitte, nagu matematikerideks, filosofideks ja üleüldse talentideks. Kuid et selleks sündida, on hääd pärivust, hääd vaimlist atmosfeeri tarvis. Niisuguseks atmosfeeriks ei või, muidugi mõista, dogmatismus olla, mis tõetundmust nürib, metodi kuni taktini ei peenenda, vaid ümberpöördult seda miskisuguseks rehkenduse masinaks teha tahab, mis omast otsast tarvilise tõe välja lükkaks nagu arve-masinad magasinides piletid maksetava summaga.

        Mitte skeptitsismusest ei ole siin kõnet, vaid tööst, kuidas marxismuse metodi elavaks, elavaid tõdesid äratundvaks organiks ümber muuta, teda kuni teadusliseni taktini peenendada. Teadusline takt aga oletab ka kontakti teaduslise tõelikkusega, kõiges tema täiuses, ilma tema kodanlist sündimist pelgamata. See hirm „kodanlise“ eest läheb jumalakartusest selle poolest lahku, et see sugugi tarkuse algus ei ole. Teaduses on aeg temaga arveid lõpetada. Ei ole siin keeldu, kärbiseid, piiritulpasid ega piirivahtisid tarvis, ei ole tarvis teaduse ja filosofia üleüldisest liikumisest kõrvale hoida...

        Ajalooline legenda pakub meile siin võrdlemiseks kaks jutukest.

        Ühes nendest jutustatakse kalif Omarist, kes kõik raamatud Aleksandria raamatukogus ära põletada käskinud: kui, harutanud ta, nendes raamatutes sedasama räägitakse, mis Koranis, siis on nad üleliigsed: kui aga nendes midagi uut on, siis on nad kahjulikud, sest et nad Jumala sõna vastu räägivad.

— 255 —

        Teisest küljest loeme meie „Apostlite tegude raamatus“, et kui sünedrionis ristiusk, mida apostlid kuulutasivad, harutusel olnud, siis olnud üks nõukogu liikmetest, variser Gamaliel, apostlite tagakiusamise vastu: „Ka nüüd ütlen mina teile — ütelnud ta — minge nendest inimestest eemale ja jätke nad: sest kui see ettevõte inimestest on, siis läheb ta hukka, aga kui ta Jumalast on, siis ei suuda teie teda hukka saata; hoidke, et teie mitte Jumala vastalisteks ei saaks.“

        Mina arvan, et variseril õigus oli, aga mitte kalifil, ja et marxismus mitte ei keela selle üle järelmõtlemast, et mitte „jumalavastalisteks,“ teaduse püha vaimu vastalisteks ei saadaks. Gamalieli sõnu ümberpöördes võib öelda: kui marxismus „inimline“ õpetus on, s.t. ajutine tõde, isegi lühikeseajaline, ajajärgu tõde on, mis oma aja juba ära elanud, siis ei suuda meie mingisuguste aedade ega teivaste abil tema langemist ega lagunemist keelda. On ta aga „jumalik“ õpetus, s.o. veel täis energiat ja jõudu, siis ei ole mingisugune kontakt burshuasliste teoriatega temale hirmus: tema assimileerib neid eneses, ega lase ennast mitte nende poolt assimileerida.

V.

        Võitlus teadmise õiguse eest, võitlus selle elementarse kulturilise õiguse eest, niisugune on see kõigi nende fenomenalsete harutuste sisu „asja iseeneses“ üle, niisugune on selle praegu liikuva filosofilise kontroversi ühiskondline tähendus. Kuid see on ainult asja üks külg ja päälegi mitte kõige tähtsam. Filosofiliste väärtuste ümberhindamine — see on ainult esimene otsustav samm marxismuse kulturilise laiendamise teel. Alganud ideede käärimine on juba spetsial-filosofiliste probleemide piiridest üle läinud; ta on ühest küljest üleaedsesse usuliste küsimuste valda sattunud, teisest küljest tungib ta kirjanduslise kriitika ja estetika sfeerisse. Tõsi küll, marxistide esimesi katseid uuel tööpõllul ei või iseäranis õnnelikkudeks tunnistada. Ühekorraga mõõgad sirpideks ümber taguda, üheainsa otsustava liigutusega politiliste tegelaste ridadest kirjandusliste kriitikeride hulka minna ei ole kaugeltki mitte kerge asi. Iseäralist graatsiat ja iludust nende uute probleemide harutamisel ei ole marxistid seni veel üles näidanud. Kuid uues asjas ei pääseta niisugustest eksisammudest ega äpardustest mööda; iseäralist tähtsust neile anda ei maksa. Tähtsam on see, et jää viimaks ära on purustatud. Tähtsam on see, et kulturilise võitluse suurest tähtsusest aru on saadud. Kõik need armetud katsed

— 256 —

kunsti, filosofia ja morali probleemisi „materialistliselt“ harutada, mis sagedasti pahameelt ja naeru on sünnitanud, on ainult marxismusest laiemalt arusaamise idud. Küsimuses on nüüd, kui nii ütelda võib, suur marxismus, marxismus, mis kulturiliselt suurem on kui see ainult-politiline vorm, mille ta XIX. aastasajal omandas.

        Mis peab marxismus olema? võib Sieyes’i formuliga küsida. Kõik. Mis ta tõepoolest on? Ta on ka midagi: teatud sotsial-majandusline õpetus, mis tööliste-klassi erakonna aluseks on. See on muidugi relativiline „midagi.“ See on põhjata suur „midagi.“ Kuid see marxismuse aktualne vorm on veel kaugel sellest potentsialsest rikkusest, mis temas peitub, mida temasse kõik tema poolehoidjad mahutavad, isegi need, kes kõige vähem praktiliste päevaküsimustega tegemist teevad. Potentsialne marxismus, marxismus kui neljanda seisuse aade, on universalne, mahutab enesesse kõik ära; midagi inimlikku, midagi kulturilikku ei ole temale võõrastav. Religion, eetika, estetika, filosofia, kirjanduse küsimused, kriitika — kõigi nende pääle peab ta omad vastused andma — olgu need jaatavad või eitavad —, kuid igatahes peavad nad kindlad ja selged ja üheks organiliseks terveks ühendatud olema. Aktualne marxismus puudutab neid vaevalt, harilikult vaikib ta nende üle, kõige paremal korral lepib ta sellega, et ta mõne põlastava tähenduse nende kodanlise, antidemokratlise j.n.e. loomu kohta teeb.

        Ei ole raske seda algpõhjust leida, mis niisuguse asjade seisukorra loob. Proletarline liikumine on veel liiga noor, tema ideologial pole veel lihtsalt aega olnud kõike oma jõudu tööle panna, seda enam veel, et suurem osa tema intellektualsest jõust igapäevaste praktiliste polititikaküsimuste pääle ära kulutada tuleb. Väga arusaadav, et ainult selle viimase asjaolu pärast ajaloolise horitsondi piirides kuristik aktualse ja potentsialse marxismuse vahel iialgi täistäidetud ei saa, ja neljanda seisuse aade saab teoks, võib olla, alles siis, kui klassi-ühiskond ära kaob, kui neljas seisus ise ühisesse inimesoosse ära sulab.

        Kuid see põhjus on, nõnda öelda, välimist laadi. Selle asemel on aga veel teine tähtis tegur olemas, mis seda antinomilist resultaati seletab, tegur, mis marxismuse enese antinomilises, antitetilises sisus peitub.

        Marxismusel on, rtagu meie ennem tähendasime, filosofiaga niipalju ühist, et nad mõlemad enestes teoretilist momenti praktilisega ühendavad. See süntees on teaduslise sotsialismuse ajalooline töövili, on tema jõu hallikas. Kuid temas on ka marxismuse nõrk külg. Pingule tõmmatud vastupidised tendentsid

— 257 —

hakkavad aeg-ajalt üks ühte, teine teise külge kiskuma, ja monistlise sünteesi küljeli kaldunud valju maski alt hakkab dualismuse moonutatud nägu välja vahtima. Õieti ei käi praktiline mõistus omades mitmesugustes vormides mitte ainult marxismuse teoretilisele vastu. Natsionalismus ja internatsionalismus, revolutsionismus ja realismus, klassi-vaatepunkt ja terve seltskonna kasude vaatepunkt j.t. — kõik need kergesti ühendatavad antiteesid, mis mõne vastolulise dialektika armastaja südant võivad rõõmustada, teevad marxistidele õige palju päävalu. Kuid siin ei puuduta meie marxismuse dualismuste kõiki süsteemisid, vaid lepime ainult väheste tähendustega mõne niisuguse kohta, mis meie küsimuse kohta tähtsad on.

        Marxistlise sünteesi dualistline iseloom ilmutab ennast juba selles vahes, mis marxismuse kui politilise programmi ja marxismuse, teaduslise doktrini-marxismuse, kui usuõpetuse ja marxismuse kui lihtsa õpetuse vahel olemas on. Selle antiteesiga oli meil õieti terves selles kirjatükis tegemist. Kui teadusline süsteem on marxismus dialektika, dünamismuse ja relativiteedi vaimuga läbitungitud. Tema tarvis ei ole absolutlisi tõdesid, viimase instantsi tõdesid olemas. Meie kiiresti lendaval ajal on tõed nii apraks muutunud. Nende iga on lühem kui inimese oma. 10—15—20 aastat, ja see, mis meile inimese mõtte vastupidav võit näis olevat, mis eila kõik mõistused oma alla heitis, on täna ümberlükatud ja ära unustatud. Hingama läinud tõdede Nekropolis kasvab kiiresti. Seda teab ja tunnistab teadusline marxismus: kõik on möödaminev, kaduv ja surev, ainult surm on suremata.

        Marxismus kui usuõpetus aga on valmis omalt poolt kuulutatud dogmasid millekski absolutliseks, muutmataks, millekski igaveseks pidama.

        Marxismus kui teadusline ilmavaade on lihaks saanud kriitika vaim. Tema tarvis ei ole fetischisid olemas; kõigele, mis kindlaks saanud, mis olemas, seab ta oma purustava „ei“ vastu. Kõiges otsib ta eitamise momenti, tema pilk on tuleviku poole pöördud!

        Marxismuse programm ja usuõpetus aga on kõigepäält ortodoks, õigeusklik. Ta on mineviku muutmata kirjatähe külge needitud. Nagu iga usuõpetus on ta sallimata, teisi salgav, isegi fanatiline. Ta peab hoolega traditsioni silmas, on kõige uue vastu vaenuline. Õpetuse tuuma piirab ta kommentaride, seletuste ja keeldudega ümber. Teorias lubab ta muidugi kriitika vabadust. Ühest suuremast vaimu revolutsionist välja kasvanud, ei või ta muidugi selle kodanlise konstitutsioni punkti vastu midagi ütelda, mis teaduse õpetust vabaks tunnistab. Kuid kriitika vabadusele seab ta vägeva

— 258 —

sõjariista — organisatsionide, gruppeerimiste vabaduse — vastu. Kriitika ja gruppeerimiste vabadus on ainult siin tähendatud dualismuse ilmutuse iseäraline vorm. Teoretilise mõistuse sfeeris valitseb piiramata mõtete vabadus. Kuid see teoretiline vabadus ei pea mitte individuumi tegevuse vabadust, ühesuguste vaadetega inimeste ühinemist takistama. Niisuguste gruppeerimiste vabaduse nimel on meil enam kui ükskord teisitimõtlejatega sõda peetud, „seltsimehed“ on „herradeks“ saanud j.n.e.

        Teine raskus, mis marxistidel ees seisab, tuleb proletariaadi kahepaiksest seisukorrast: ühest küljest on proletariaat osa praegusest seltskonnast, teisest küljest — tuleviku kandja. Uus üheõigusluse ja venduse ilm ei lähe vanast ilmast mitte täiesti lahku, ta kasvab viimasest välja kui selle loomuline järg ja täiendus. Proletariaadi emantsipatsioni, seda burshuaslise seltskonna suurt lõppu, ei suudeta mitte tühjade kätega toime saata. Ekspropriatorite ekspropriatsion oletab ka nende kätte kogunenud suurte kulturiliste väärtuste ekspropriatsioni. See aga oletab oma korda valikut väärtuste vahel, oletab nende alamalt-hindamist, mis tulevikku etteaimates juba nüüd vanas seltskonnas sündima peab. Mitte kõik, mis oma sündimise poolest kodanline on, ei ole seda oma tähenduse poolest. Kodanlises kulturis peab osatama üle-üldisinimlisi elementisi leida: et neid nagu kallid asju, mis Israeli lapsed Egiptusest väljaminnes egiptlastelt omandasivad, kaasa võtta. Marxistide ees tekib niiviisi suur hindamise probleem, mida filosofia, morali ja kunsti vallas tarvis on ära otsustada. See juba iseenesest raske hindamise probleem muutub marxismuses veel selle läbi keerulisemaks, et temaga parallelis ka väärtuste genesise probleem välja töötatud ja selle järel nende parallel-uurimiste resultaadid eneste vahel kõrvu pandud ja võrreldud peavad saama. Siin tekib meie ees antitees ideologiate harutuse transcendentlise metodi ja nende analüüsi immanentlise metodi vahel.

        Nagu lugeja mäletab, lükkasime meie marxistlisele filosofiale karakteristikat otsides kohe alguses idealismuse kui antidemokratlise ja, tähendab, ka kui antiproletarlise filosofia haru kõrvale. Teoretilise süsteemi heitsime meie praktiliste kavatsuste nimel ära, — õige küll, sellest arvamisest välja minnes, et see süsteem kõige praktilisemate otstarbete jaoks olemas on. Kuid nagu teoretilist süsteemi oleks idealismust analüseerida võinud, selle juures puhta teoria alusele jäädes. Meie oleksime samale eitavale otsusele jõudnud, kui meie näituseks oleks tõendanud, et idealismus käesoleva teaduse vaimule vastu räägib, et ta meid metafüüsiliste spekulatsionide sohu viib j.m.

— 259 —

        Niisama kahepaikne on meie seisukord dialektika (evolutsioni) printsiipi vastu. Ühest küljest on tema meile see põhjusmõttelik punkt, millest praegune teadus kõigi nähtuste pääle maailmas vaatab. Kuid ühtlasi rõhutame meie selle printsiipi kui proletarlise mõtlemise teatud tendentsi praktilist tähendust.

        J.n.e., j.n.e.

        Niiviisi on meil siis tervelt kaks tõelikkuse analüüsi metodi, kaks kriteriumi: ühest küljest transcendentline sotsiologiline kriterium, mille pärast meie kontseptsionid, mis proletariaadi interessidele vastu räägivad või nende poolt omandatud kiire mõttekäiguga kokku ei sünni, — kõrvale lükkame; teisest küljest aga immanentline ideologiline kriterium, mis millegi teoria alamalt-hindamise korral otsekohe teaduse, loogika või mõistuse pääle toetab. Missuguses vahekorras on need kriteriumid üksteisega? Ütleme, et nad idealismuse ja dialektika ühenduse korral ühesugustele resultaatidele viivad. Kuid kas võib alati nende vahel niisugust hääd kokkuleppimist tähele panna? Mis sel korral teha kui nad kokku põrkavad? Meie läheme oletusest välja, et à la longue, lõpuks, nende mõlema metodi vahel rahu tekib, et siin oma moodi ette kindlaks määratud harmonia olemas on: marxismus ja teadus langevad, kui mitte alati ja mitte korraga, siis assumptotiliselt ühte. Kuid see assumptotiline otsus, see oletatav „lõpuarve“ aitab meid konkretlistel konflikti kordadel empiriliselt ülevaadatava tuleviku piirides vähe. 1)

        Kuigi arvamisele maad lubada, et nende mõlema kriteriumi vahel täieline üksmeel on, sellegipärast ei ole sellega veel nende

1) Ma jätan siin kaks väga rasket gnoseologilist laadi küsimust kõrvale. Esiteks toetab transcendentline kriterium lõpulikult immanentlise pääle: ideologia põhjendamine materialilisel sotsiologilisel alusel sünnib harilikul teaduslisel teel, s.o. tõelikkuse sisemise immanentlise kriteriumi alusel. Siin on meil genetilise ja kriitilise metodi antinomiaga tegemist, mis ainult marxismuse pinnale on üle kantud.

                Sellega lähedas ühenduses on ideologia iseseisva immanentlise seadusepärasuse küsimus. Ütleme, et A, B, C... materialilise aluse elemendid on, a, b, c... jälle ideologia elemendid, mis sellel alusel tekivad ja sellele alusele kohanemise (приспособленіе) resultaadid on. Kas nüüd a, b, c... nagu varjud alandlikult vastavatele A, B, C... järgnevad, või on neil ka oma ise tendents areneda ja eneste vahel endid kombineerida j.n.e. Machi terminologiat konkretiseerides küsime: kas mõtted ainult asjade järel kohanevad või on ka mõtete eneste vahel kohanemist olemas ja kui see olemas on, missugune on siis nende kahe kohanemiseviisi vahekord üksteise vastu? See küsimus äratab ühelt poolt arvamist, et iseseisvad loogilised sidemed võimalikud on, deduktivilised teadused (matematika ja t.) teisest küljest jälle iseseisvad kronologilised sidemed ideologia sfeeris, s.o. ideologia arenemise immanentliste seaduste probleem.

— 260 —

vastastikuse vahekorra küsimus ära otsustatud. Need metodid ei ole, nagu näha, identlised, ei ole sarnased. Harmonia hüpoteesi korral viivad nad ühesugustele resultaatidele ja täiendavad üksteist, kusjuures üks tahtmise, emotsioni, poole kaldub, teine intellekti pääle toetab. Siin tekibki küsimus sellest, kus mõlema metodi tarvitamise piirid on. Kus intellekt ja tahtmine kokku käib, kus immanentline metod lõpeb ja transcendentline algab! Arme ka järgmist asja ära unustame. Immanentline metod tungib igalt poolt läbi, ei ole nii kitsast loogilist lõhet, mis tema jaoks väike oleks, nii väikest deduktsioni lüli, mida tema mitte käsitada ei suudaks. Kuid sagedasti lõpmata väikeste asjade kallal tuhnides kaotab ta üleüldise perspektiivi silmast. Transcendentline metod aga opereerib pea alati lõpmata suurte asjadega; tema võrgu aasad on nii suured, et nendest pea kõik ideologia püük läbi libiseb. Kuidas tuleks loogilise analüüsi peenikesed miniatur-pitsid sotsiologilise seletuse nooda avarate silmuste pääle panna?

        Kõik need asjaolud teevad marxistide juba muidugi mitte kerge seisukorra kulturiliste väärtuste eest võideldes veel raskemaks ja keerulisemaks. Harmoniseerimata ja süntetiseerimata antinomilised tendentsid marxismuses hävitavad vastastikku üksteist, viivad mõtete seisakule. Mõtete vabadusega kokku põrgates ja teda oma alla heites muutub gruppeerimiste vabadus selle vabaduse arvamiste vangistuseks, dogmaks, vastuvõetud schabloni järele mõtlemiseks. Kui üleüldiskulturilisi väärtusi teiste hulgast lahutada tahetakse, siis heidutab meid see tõeasi kui äravõitmata kants, et need oma sündimise poolest kodanlised, mitteproletarlised on. Transcendentline metod paneb ennast immanentlise vastu sõjariistu ja toob, ennast sellest lahti rebides, imetaolisi näitusi sellest, kuidas ideologiat „materialistliselt“ seletatakse; kõige sagedamini muutub ta odavaks hirvitamiseks „burshuaslise“, „väikekodanlise“ kulturi üle j.n.e.

        Omadest dualismustest mitte lahti saades on marxistline mõtlemise viis nagu halvatuses. Kõige paremal korral „lonkab ta kaht jalga“, nagu Vana Testamendi prohvet ütleb: kord ühte, kord teist antitetilise paari liiget teenides. Gruppeerimiste vabaduse ebajumalateenistusest läheb ta arvamiste vabaduse ees põlvitamisele, genesise probleem taganeb hindamise probleemi eest j.n.e., kuni tarvidust tuntakse vastuseisvale poolele vankuda. Kas tõesti kellatilguti sarnased liigutused, hingetõmbuse rütmiline vaheldus väljahingamisega, südame periodiline kokkutõmbus ja paisumine marxismuse arenemise algkuju on? Kas tõesti üleelatava marxistlise mõtte kramplise kokkukiskumise, ägeda üksijäämise periodile — ideede paisumise ajajärk järgneb, laienemise ajajärk, mis mitte

— 261 —

mingisuguste piiride ees peatama ei jää — ainult selleks, et jälle uuesti kokkukiskumiseks muutuda j.n.e., kuni kodanline maailm viimaks lõpulikult on ära võidetud! Või leitakse viimaks päris tõsine süntees, mis kõik need dualismused ühendab?

        Ma ei hakka siin seda küsimust ära otsustama. Kuid see küsimus peab ja ta saab kõiges omas suuruses asetatud. Sisuliselt on ta juba meie praeguses filosofilises diskussionis olemas. Kuid selleks, et see diskussion tõesti viljakas oleks, selleks, et ta selle suure marxismuse eesukseks saaks, millest ma ülemal kõnelesin, peab ta juba kõrgemale tõusma neist harutustest „asjade üle iseeneses“, mis kõikidel hamhad hellaks on teinud, ja „asjadega meie tarvis“, kõigi nende põlevate marxismuse põhjusprobleemidega, tegemist tegema hakkama.

Autoriseeritud tõlge.

— 262 —

Martha Lepp.

*                *

*

Vurr, vurr... vurr, vurr...

Udu, muda... muda, udu...

        Voki vurrab.

Igav on mu vaikne kodu,

        südant murrab.

Vurr, vurr... vurr, vurr...

Kallim sõber kaugel trelli-talus

        ihkab päikest.

Hämarikus õhkab süda valus,

        ootab valgust.

Vurr, vurr... vurr, vurr...

Õues igavus ja niiskus,

        nõretamas...

Puude oksad udu-piiskus

        tarretamas.

— 263 —

Jaan Oks.

Küla.

        Uppuv väli kui hukkaminemisel õhtuse toore udu sees, sinine juba sügisesest külmast ja suremise vaevast. Lagedik loob juba esimesi öövarjusid. Raske on ja vaevaline. Nagu õnnetu ägamine, nagu võimetu viha, piirita põlgtus kõige vastu, mis elamas.

        Septembriõhtu neelab vanad ja väsinud päeva kujud, ning noored öövarjud poevad arglikult märgadele nurmedele. Lagediku tühjusest venivad eksivad hingelised välja. Need kui piuksuvad ja virisevad limase rohu sees, ja öö sees karjatab tundmata vaim.

        Kus lagedik lõpeb, sääl on tänav, ja tänava sees sitke muda. Sopane on selle külatee tambitud süda. Sopane ja läbitambitud jälgede sündimise ajast, kui kabjad ja nälginud lapsepõnnide jalakannad, kellegi sõrad, inetud varbad, puurattad, pätid või poolümargune saaparaud siin liimiva pori hingeni laiaks litsusivad. See on karjatänav, kus eksinud heinakõrred, mõni hernevars või repetanud õlekõrs enesele haua on leidnud. Higiste aurude sees peatab siin hommikul karjane, ja lambad ning lehmad vaatavad mõttes maha või viskavad üle längu vajunud kivi-aialommi omi näljaseid loomasilmi.

        Suures hoolimatuses on küla sopa pääle maha paisatud. Ta kuulatab vist lollilt inimese sügiselaulu ja ootab tuimalt ärauppumise esimest päeva. Siin külas näikse kõik ja kõige ees lömitavat.

— 264 —

Majad teevad seda puude ees, õunaaiad kumardavad kaevulingusid. Nii elab küla sügise öös, nii saadab ta ka suve selged päevad ning talve härmatise aja mööda. Hommik, öö ja koiduaeg vahelduvad, tunnid sünnivad ja surevad aastate pikkuselt — aga meie küla jääb põhjatu pori sees igavesti lömitama.

        Midagi needvat peab vist selle orjade kopli ajaloos olema, midagi vannet siin paigas vannutud. Kõik on nii vana, pudev ja rabe, nii elatanud. Vaata katuseid köökide, kambrite ja aitade pääl, otsi agarikkusi, keldrisi — kõik on nagu väljaheide oma aja inimeste elukorteritest. Parandamata jõuetus puhkab iga kaevuargi, määrdinud suitsukorstna või tuulelipu pääl. Ehitagi midagi uut, tee kusagil katust ümber või kohenda langenud lauda seina — seda ei panda vist tähelegi. Teekäija, kes hommikul või õhtul mööda porisse pandud kiva hüppab, mõni odav närudekorjaja vahest näebki seda. Ta, võib olla, räägib sellest sündmusest koguni teistelegi — ja siis see ununeb...

        Orjade küla — vaesusega halvatud, nii varatu jõududes, nii võimetu vähemagi loomise pääle. See on ju midagi suurt halba, kui midagi surra ega sündida pole, kui asjad isegi allpool hävitamist, püha hävitamist seisavad, et ka enam lõhkumises mõtet ei leia, ja nii sellestki tundmusest ilma pead olema, mida loomise igatsus südames äratab. See on ju midagi näotut, kui lihtne haledus, nii et ka enam kaastundmus külge ei hakka. Ja päris ime, et see risude küla, need vanaduse ja vaesuse haigusest söödud hooneloksid kõige selle järele veel häbitundmisest lõpuni äramädanenud ei ole. Läbi viletsuse vingu näed, et siin ja sääl haledasüdamlised puud veel midagi varjavad.

        Väljapääsemata hauduv nälg ilgitseb tasakesi hädade hämaruses. Kui sügise sompsune udu igast küljest selle surelikkude soo ümber piirab, kui nõgine õhtu suits enam ülesse tungida ei suuda, siis nagu oleks süda kergem. Sa juba ootad, et need hallid õhuaurud terve selle vaesusest halvatud küla põdevate naistega, põnnis lastega, sigadega, pühkmeaukudega ja vanade väravatega ära uputaks, et kõik see värisev nälg ja rögisev viletsus olematusesse, tundmata kadumisesse vaoks. Aga udu lahkub ning suits tõuseb õhku, ja uued sügise õhtud tulevad, samasugused omas vastikuses, uued ööd ja uued tööd. Need tulevad, aga inimene haigutab, otsib tüütavaid putukaid, nuuskab nina ja elab tahmaste parte all nõgiste õlgede sees, kus korduv keedusuits ja laste kisa, haisev niiskus, sööv soonte haigus, sopane mure rindade sees. Ta elab nagu nõiutud ringis, vannub ja palub jumalat appi, suitsetab tubakat, peksab lapsemolu, loeb söögipalvet, peseb sõrmi, koorib

— 265 —

kartulid ja kännib kasvamise sees. Ning ökitavad uneinglid laulavad muinasjuttude maast.

        Ja tilgub, tilgub vahetpidamata. Tänavune suvinesügis on ükskord juba niisugune, et otsa ei ole. Patud on suured, igapäev võib uputust oodata. Ja nälja idu on iga pool-õõne rukkiterakese sees, igale tõbele valminud kartulikimm peab suure vihmaga sugutamise saladuse üle ööjuttu ja vagude sees säravad õrnad tuhli silmad sigitamise kirest. Inimesed aga kõnelevad tigedast näljast.

        Võib ju olla, et vanadel naistel õigus on, kui nad noorte inimeste uhkete riiete üle kaebavad. Kadedalt ja vihaselt vaatab loomloll inimene pudevate pilve-äärte poole, vaatab ka külatüdruku kirikuseeliku ja jumalasõnajaki pääle ning tunneb õnnetusttoova vee ilmumise põhjust: rahvas on hukas, ta on uhke, nimelt nooremad. Ja vihmade isa leotab nüüd inimeselapsi, nagu tahaks ta nooriku juuksepalmikul looklevat odavat poolsiidi sidekest ära määtada. Jumal uhab otsata vett. Vist ei ole veel lihtne niklikett külapoisi hõlma all märjaks saanud. Ainukene odav koht, kuhu vast vihmapiisk elustamiseks veel ligi pole pääsenud, on inimese loll aju pääluu taga. Luu seinte vahel on seedimine rikkis, ja pooleli sõtkutud mõtted venivad hallis hommiku udus taeva poole.

        Inimesed roomavad läbi nätskete loikude jumalakodadesse, et üsna õpetaja ligi kantsli all vägevalt palvetada. Heinategija, kes vihma ja vilu ilma pärast septembri päevadel niidab ja laotab, hõikab alt inglitele vastu, enne kui räime ja musta leiva kanika lagedale tõmbab. Vihma pärast tahab ta laulda, mõjuvalt ja haledalt; ta laulaks kõik lauluraamatu viisid otsast lõpuni läbi, algaks uuesti ja kordaks jällegi, unustades endiste viiside arvu. Kui aga enam ei sajaks! Kui vihmade inglid kord ometi aru saaksivad, et küll ja küllalt, rohkesti ja liiga rohkesti juba sadanud on!

        Kuid ei lõppu ega algust — alatine sadude rodu. Ootamine ja lootmine juba kuluvad. Tuulehoog ja uus raputus kõige tähtsamast pilvesagarast.

*

        Siin maal elab ka luulelik kollakate lokkjuustega noormees. Ta on küla poiss ja siin sündinud. Kui hingetuled kõik ühel leegil aurades keevad, siis läheb süüta lapse silmadega poiss üksiainu mustadele väljadele, et siin kõige pimedamates sügiseöödes und näha tulevikust. Märgade vagude keskel muljub ta mõlemad paljad jalad pehme liivamulla sisse, ning kollakate juuste all sünnivad mõtted ilmast ja inimestest. Poiss unustab terve mineviku ja unistab pehmetest inimesehingedest. Tähtedest, taeva sügavusest ja tumedatest metsa puudest otsib ta värisevale hingele vastukõla.

— 266 —

        Ta kaob ja ilmub jälle niisketele nurmedele, et sügise öös kadunud peitepiltisid elust üles otsida ja hõbepääga vanakeselt tarku juhatusi vastu võtta. Vanamees vahest tunneb ja teab, kust tee läheb hääduse ja ilmaõiguse poole, kus varjul on inimeste armastused. Vanamees vast teab seda. Ja noormees käib üksiklase koopas ja rändab uuesti laiadele põldudele, et sääl lagediku pääl väljaauranud ning näljas, viletsuses otsasaanud hingede mälestuse-püha pidada, et nõrga sügisese kuu all punaseid õisi üles võtta.

        Orgude põrm kuulab tema sooja südame sõnu, mis värsketele vagudele maha langevad. Põllul kasvab palju kollaseid ja punaseid sügise taimi. Koitvas pühaduse aurus elutseb midagi, mis noort hinge vaimustusele üles meelitab. Inimesepoeg algab uut laulu, ja kõrred halli sügise udu all kõiguvad mõttes ning kastene maapõrand õhkab kuuldavalt.

*

        Jälle on tõbine sügis uue ja pahema päeva loonud. On tuul ning kollane katk kase lehtis. Rahutus õhus virisevad viisid vihmast ja udust, nohust, külmast kastest ja surevast rohust, ning sigitamisehimulistes võsaleppades hullab vanaduse surm. Kolletanud lehed vaaruvad ja langevad.

        Inimesed on põldudel tööl, ja kõnnivad sajatades ning tuimalt õhates katkilõigatud viljakõrte pääl. Sääl on ka loomterved, aga nürida näoga külatüdrukud. Nende elu on juba mitu tuntavat aastat sääl all sopa sees mööda saatnud, sääl, kus koitunud jahudest körtisid keedetakse, kus leib must, silgud sagedasti lõpul on.

        Neil tüdrukutel on suured inetud kõhud ja jämedad, päris pakkjalad. Kui neid kahe arssina kõrguseid tüdrukuid vaatad, siis tulevad mõne kasvatusmaja elanikud meelde: nii ühetaolised tuimad, mitte harilise kõhuga. Hää, et nemad omast kodust välja ei lähe: naised teeksivad vast patu-jutud pääle. Just nagu tiined lapsed. Natuke inetu ja imelik. Naised ja laste-emad räägivad, et lahja leem seda teinud on, haruldane vesikartul ja katkuvhapu taar.

        Neil tüdrukutel on karedatest villadest säärikud, mitmel linased kuued ja mõnikord särkide sees näotud, aga vabade mõõtude järele augud. Ja sõrmikuid kantakse pakatanud käekorbuste pääl. Nende huuled on tuule lõhutud ja nende palgetel ajavad hullud villid üles.

        Tüdrukud tahaksivad kenad olla, ka armastada ja armastatuks saada ja isastele inimestele meeldida. Näod kaetakse tuule ja tolmu eest kinni, et inetus ei täieneks. Aga keegi neid ei armasta, ja mispärastki armastada! Ei ole põhjust. Siin nälgade maal on orjad neidude asemel töölisi sünnitanud. Need on nii-

— 267 —

sugused töölised nagu mesilaste, nagu inglite juures: nad ei sünnita ise. Tüdrukud aga tahavad isastele meeldida, tahavad endid armastada meeste läbi. Ja kui kevadine kuuvalgus nende unele otsa teeb, siis tõusevad ka küla tüdrukute kängus pääkestes meelitavad mõtted üles. Nende loodusetungid ärkavad ilutsemiseks, ja ilutsemistes sulab nende hing. Ülessõõrutatud tundmused heitlevad, terve mõistus pikkade juuste taga sulab meelitavas magususes kokku, õnned ja taevad, vaevade päästelaevad tõusevad hämarusest üles. Kuid kerkinud vahulossid langevad jälle rusudeks kokku, ning maha visatud ettekujutuste templi, paigal tõusevad uuesti looma töö, tume öö ja ähvardavad vananaised lauluraamatutega, odav leem ja haiged käed. Ja nii need inglid vananevad...

        Tüdrukute põlved on külmad ja mudased, kui nemad halli, niiskusest täisjoonud udu all mööda lahja kartulipõllu mulda edasi lohisevad. Hall ei märka ka siiski üles tõusta, kui väsinud septembri päikene juba hingeldades heinamaa metsast välja on roninud. Tulekeral ei ole enam endist toredust ega võimu, ta kuninglik nägu on oma tähtsuse kaotanud. Kui külmetavad käesõrmed niisugusest põhjavajunud, võimetust tulest mõnikord veel lugu peavad, kui sinikas nina teda veel austab, siis on see ainult vanade mälestuste pärast.

        Hukkaläinud vananaistel on tööd suuremal mõõdul käepärast. Nad laulavad hommikulaulusid, närivad kirpa ja ähvardavad lastelapsi ühe ja sellesama suuga.

*

        Mõistatuslik noorukene, kes sügise öödes sündis ja koidikul üles kasvas, oli kadunud. Rändavate elanikkude mõtted tahkusivad kivideks, mis valu ega magusat hellust hinges ei sünnitanud. Ei tuntud ergulist vihalille, ei armastust, ei valu. Ohakad ja surmast haisev põllurohi kasvas nooremehe jälgedele, sammalde pisielukad vaevasivad kalmukivi tahumata keha.

        Ööde sügavustes ei sündinud alatihauduvast udust mulla pääl enam midagi. Tume inimesepoeg, kes inglitega varjude sees ümber rändas, kes tuhandeid viirastusi luhtade pääl välja kutsus, oli hukkunud. Kadunuks pidasivad tundmata orjade sõpra noored tüdrukud, kui nemad ahju rinnaaugust küpsetatud hapuõunu välja võtsivad; hävitatuks arvasivad koidupoissi ka ärakõdunenud kaelaga vanakesed hommikuse köhahoo ajal.

        Tuul aga imes päeva jooksul pori päält pisaraid. Päikese raugenud kiired käisivad üle ilge sopa. Kuid järgmisel päeval ajas taevas veel suuremaid sadusid alla.

— 268 —

Marie Heiberg.

Talu varemetel.

Maa põue on müürid ju vajumas eel —

puud kasvavad jõudsasti tanuma teel

ja tihenev männamets kumendab ees, —

ei varajat rada läe künnile mees.

Ei peeta siin pulmi, ei matuseid ka,

küll ükskord — nii tumedalt aiman veel ma.

Nüüd kustunud mälestus, lootus ja arm,

ka elule vaikinud saatus on karm!

Kuid kaugemal metsas on mehed ju tööl,

nad saagivad päeval, tuld süütavad ööl.

Ja tugevais kätes on elu ja ramm,

säält kostavad võimukalt löögid ja samm.

Küll langevad ükskord ka uhkemad puud —

kord lagedas taevas näed kumavat kuud.

Ja raiesmaal helendab valguse kuld,

kus tehakse uuesti kütise tuld.

— 269 —

Werner Sombart.

Haridus ja politika.

        Lühidalt ja arusaadavalt ära seletada, mis haridus on (ehk nagu meie selleasemel ka ütelda võime: mis [isikuline] kultur on) on sellepärast nii raske, et sõnadel, mis meie sellejuures tarvitame, väga mitmesugune tähendus on. Nii et peaaegu defineerida võiks: haritud inimene on see, kes iga hariduse enesest eemal hoiab, kulturi inimene see, kes iga kulturi vihkab. Kõige tähtsamat ei saa mitte selgetena mõistetena välja ütelda, sest seda peab tundma, läbi elama, et sellest aru saada. Ja kuidas võibki see, kellel enesel haridust ei ole, aru saada, kui mina ütlen: et minu arvates on haridus seesama, mis isiku-kulturgi? Kuna teisele kõik pikad seletused ülearused, väsitavad, piinlikud oleksivad.

        Aga mina tahan ometi vähemalt katsetki teha, haritud inimest tema pääjoontes kirjeldada. Vahest äratan ma ühe ehk teise juures, kes sarnastel mõtteradadel juba on rännanud, tuttavaid meelestusi ja ajan mõtteidusid võrsuma. Ma kirjeldan haritud inimest, nagu ta minu vaimusilmade ees hõljub, ja räägin temast kui hääst sõbrast, kelle loomuomadusi ma teisele kirjeldada tahan.

*

        Meie sõber on kõik selle ilma probleemid omas vaimus läbi harutanud, on kõike armastust ja kõike valu omas südames elavalt tundnud ja on põhjaliku kaalumise järel meie olemise väärtusest ja olust umbes järgmise käsituse saanud.

— 270 —

        Maailma ja tema enese interesside keskpaigas seisab isik oma iselaadiga. Selle isiku arendamist peab meie sõber elu mõtteks. Ta tunnistab kõike seda, mis üksikolevust objektiviliselt määrab, kõike normativlikku, kõike, mis üleüldiselt maksev püüab olla, kõiki objektivilise kulturi saadusi, ainult niivõrra, kui see isikut ja tema iselaadi edendab. Ta usub, et kõik väärtused lõpulikult ainult isikus peituda ja juurduda võivad, ja et kõikidel ilmuvustel, kõikidel sündmustel selles ilmas ainult siis mõtet ja tähendust on, kui neil meie isiku, meie elava hinge õnne ja õnnetusega ühendust on. „Ja kui teie ka terve maailma võidaksite, mis kasu oleks teil, kui teie sellega omale hingele kahju teeksite...“

        Seda iselaadi, mille arendamise pääle kõik on sihitud, peab meie sõber nagu millekski elulikuks, mis organilise elu seaduste järele peab arenema, mis loomulikul viisil peab välja kasvama. Küll võivad välised mõjud kasvamise käiku takistada ehk kiirendada, kuid mitte kunagi selle aset täita. Ainult mis üksik omas sisemuses läbi elab, see saab tema omaks, ja sellest kujuneb tema isik. Inimesesoole on ainult see olemas, mis üksikutes isikutes sisemiseks varaks on selginud, ja inimesesugu ja maailm on nii kujunenud, nagu elavad isikudki.

        Arusaadaval viisil näeb meie sõber, kellele isik kõige ülem väärtus on, enesele ja teistele kujunemise ideali isiku iselaadi ja elulikkuse kõigekülgses arenemises, ja sellepärast armastab ta kõiki elutingimisi, mis seda isiku mitmekesisust edendavad, ja vihkab niisuguseid, mis seda lämmatada ähvardavad.

        Ta armastab üksildust, mis sisemisele kogumisele ergutab; ta armastab elu looduses, mis tuhandaid teesid mööda meie sisemist inimest süvendab ja rikastab; ta armastab läbikäimist muusadega, kes meie elu ehivad ja ilustavad; ta armastab vaimukat tööd toode kallal, mis omakord elu avaldab ja elu sünnitab; ta armastab läbikäimist lihtsüdamlistega ja lastega, kes temale inimesesoo algupärast ja olulist tuuma näitavad; ta armastab seltsimist tõeliste naistega, kes teda täit inimest eneses tunda lasevad, sest neid naisi ei ole veel kutseliste ja muude sarnaste eritegevuste sundus rikkunud.

        Ta vihkab just neid eritegevusi, ta vihkab kõike elukutselist, kõike spetsialiseerimist ametite jaoks, sest see alandab isikulikka väärtusi. Ta vihkab seda iseäranis kangesti sääl, kus see väärtusi, mis veel olemas on, tema silmade all purustada ähvardab: naiste juures. Ta vihkab elukutselisi ja teisi hierarhiaid, sest need kisuvad iselaadilise inimese nivelleeritud üleüldsusesse alla. Ta vihkab kõike, mis vulgärses mõttes „hariduseks“ kutsutakse ja ainult välispidiselt omandatud teadmine on, nagu ta kõike paljast teadmist,

— 271 —

millel sisemist läbielamist aluseks ei ole, vihkab. Ta loeb vähe, kõige vähem ajalehti. Ta käib vähe kunstitöösid vaatamas, käib vähe teatris, vähe kontserditel. Ta vihkab moodsa kunsti välispidiseid saadusi, kõigepäält tehnikat, sest need lämmatavad ja surmavad vaimu; ta vihkab rühmamist, askeldamist, rahvahulka, kaubitsemist, sest selles kulub, hõõrdub üksik-inimene ära, saab spetsialiseerituks ja kaotab nõnda omast iselaadist, omast isikust. Ta kardab teadust (ehk ta küll teaduse suurte võitude ees aukartust tunneb), sest teadus võib — väiksemate vaimude käes — kergesti isikut survata, elu surmata, sest teadus kisub alati sholastika poole. Ta kardab rikkust (ehk ta küll häämeelega rikkuse suurtsugu tarvitamist näeb), sest liig suur rikkus, päälegi ruttu omandatud rikkus, võib väga kergesti vaimlist tegujõudu halvata ja hinge värskust ja elavust takistada.

        Mis meie sõber enesele püüab: oma sisemise inimese harmonilist kujunemist suurtsuguseks isikuks — sellest peab ta loomulikult ka teiste juures lugu. Ta otsib täit inimest ja tunneb tema iselaadist rõõmu. Ta ei küsi mitte nii väga selle järele, mis inimene korda saadab, mis ta võib, kui selle järele, mis ta on. Mitte kutseline tublidus üksi ei imponeeri temale, kui ta näeb, et elav inimene selle käes ära on kängunud. Ta hindab inimest selle järele, mis tema kui inimene tervelt on: kuidas ta ülemate ja alamatega läbi käib, kuidas ta omade lastega mängib, kuidas ta oma ema matab, kuidas ta sõpru hädast aitab, kuidas ta päikesest ja merest rõõmu tunneb, kuidas ta armastab ja kannatab. Ta ei lähe mitte nagu mõni vali kohtunik läbi elu. Ta ei sõitle roosi, et see mitte nartsiss ei ole, ega inimest, et sellel see iselaad on, aga mitte teine. Midagi inimlikku ei ole tema südamele võõras, tema otsus on pehme kõigis inimlistes asjades. Kus temale kodifitseeritud seadust tarvis läheb, et inimeste üle kohut mõista, sääl lööb ta Fausti lahti, mida ta — kõigist uue kirjanduse toodetest hoolimata — alalisena saatjana enesega kaasas kandmast ei häbene. Sest meie sõber, see on üks tema silmatorkavamatest tundemärkidest, on väga ebamoodne.

        Meie ei tohi oma sõpra jumala pärast mitte mõneks lõbuinimeseks pidada ega ka üheks nendest üliinimestest, kes kohvimajades aega surnuks löövad ja mängimist kunstiga ja liaisonisid kergemeelsete naistega elu tuumaks peavad ja endid vabadeks nimetavad ja isikuteks, sest nad on häbemata ja kõlbluseta. Meie sõber teab, et kõige isikuliku alus on instinktide valitsemine; ta teab, et „maitsmine teeb banalseks“ ja et inimene ilma sügava, tõsise elutuumata on õõnes ja tühi. Ta seab isikulise vabaduse

— 272 —

üle kõige, sellepärast teab ta alati: Väest, mis kõiki olevusi köidab, vabastab end inimene, kes enese ära võidab.

        Meie ei tohi oma sõpra mitte nende võimetute esteetidega ära vahetada, kes omades kollektsionides maailma piirisid näevad ja endid kõiksugu tühja-tähjaga ümbritsevad ja seda iluduses elamiseks nimetavad.

        Ka egoist ei ole meie sõber. Mitte ainult, et ta teistele kõike valgust ja kõike päikesepaistet soovib: ta võtab ka nende õnnest ja õnnetusest osa, kus ta näeb, et elu arenemisele läbi tungib; ta tunneb rõõmu, kui ta neid aidata võib, ja ta tahab omi andeid ja oma võimist häämeelega kaasinimeste kasuks tarvitada, kui ta usub, et ta sellega mõnda otsivat, eksivat inimesehinge aidata võib.

        Ja tõesti mitte ei ole meie sõber mõni väsinud hing. Ta armastab elu nende ilmotsata ilmutuste pärast, mis see elu talle igapäev pakub; ta armastab ja õnnistab elavat tööd, kasvu- ja viljavõimulist loomist. Ainult ei tohi töö orjuseks saada, ta ei tohi nürimeelseks vaevanägemiseks kujuneda ja elavat inimest jälle alla survata, selle asemel et teda tõsta ja vabaks teha. Ainult ei tohi töö mõtteta paljuaskeldamiseks muutuda, missugusena ta moodsat suurlinnainimest laastab, tümaks ja lamedaks teeb: seda vaest veolooma, kellel „kunagi aega ei ole“. Meie sõbral on alati „aega“.

*

        Vastolu haritud inimese ja politilise inimese vahel torkab silma: see on igavesti-vana, teatud isikutes kehastatud vastolu vabaduse ja korra vahel, isikulise ja asjalise vahel, individualse ja üleüldise vahel. Ja nüüd saame meie aru, et see on ainult vastolu kulturi-inimese ja politika-inimese vahel, kui meie (näit. Alfred de Musset’lt) kuuleme: et ta riigis, kirikus ja ühiskonnas kõike nii minna laseb, kuidas see aga läheb. „Osavõtmatatult vaatab ta, kuidas troonid kokku langevad ja uued valitsused ametisse pannakse. Üks noor tüdruk palja kuklaga, kes teatris juhtumisi tema ees istub, huvitab teda rohkem kui dünastiate vahetus. Esimene suudab teda ilusa luuletuse, nagu Une soirée perdue, loomisele äratada, viimane aga jätab teda täiesti ükskõikseks.“ Ja meie saame ühe sõna sügavast mõttest aru, mis ta vend Paul temast tsiteerib: „See viis, kuidas Napoleon saapaid jalga tõmbas,“ ütles Alfred, „huvitab mind rohkem kui praegune Europa politika.“

        Meie tunneme vastust kaasa, mis luuletaja omadele sõpradele annab, kes temalt küsisivad:

— 273 —

                Wo auf Weltverbesserung

                Wünsche kühn sich lenken,

                Willst du nur auf Wässerung

                Deines Wieschens denken?

        Vastus oli, nagu teada:

                Blühe, was da blühen mag

                Unter Euren Hauchen,

                Ich will meines Herzens Schlag

                Für mein Leben brauchen.

                Möge jeder stillbeglückt

                Seiner Freuden warten!

                Wenn die Rose selbst sich schmückt,

                Schmückt sie auch den Garten.

        Kes isiku harimises oma püüdmise tuuma näeb, kes inimese pääle mitte kui riiklise ühiskonna liikme pääle ei vaata, vaid kui elava olevuse pääle suures looduses, kes usub, et kõik inimline edu on sisemine läbielamine ja sünnib seespoolt väljapoole, mitte väljastpoolt sissepoole, — sellele väheneb tahtmatult iga ühiselulise, iga riiklise korralduse väärtus kui ka iga välispidise korralduse väärtus üleüldse. Kõige kõrgemad isikulised ja kosmilised probleemid arenevad selle inimese hinges nii üleulatavaks suuruseks ja avaruseks, et nende kõrval meie olevuse riigi- ja ühiskonnapärasus täiesti ära ähvardab hääbuda.

Tõlge ajakirjast Morgen.

— 274 —

J. Lintrop.

Meie aja muinasjutt.

        Elas noormees, kes armastusest unistas. Tal oli habe, aga ta ei olnud veel tunda saanud, mis armastus on. Ja noormees nurises, et elu tema vastu ülekohtune olevat, ja ütles, et ta siis üleüldse elada ei tahagi. Siiski elas ta ja ootas, millal armastus ennast temale ilmutab.

        Ta käis pidudel ja kõndis päevade kaupa uulitsal, nägi rohkesti inimesi ja palju naisi, aga ei ühtegi, keda ta oleks armastanud. Pidudelt lahkus ta rikutud närvidega ega saanud öösel magada, uulitsalt tuli ta surmani väsinud ja langes tundmusteta voodisse.

        Ta ei söönud ega maganud. Ainult miski suur aimdus täitis tema mõtteid päeval ja ööl.

        Aga lootust ta ei kaotanud ega jätnud pidudel käimist. Ühel pidul elas ta ühe silmapilgu kaasa, üheainsa silmapilgu, mis teda armastust aimata laskis.

        Orkester mängis ja saalis tantsiti. Noormees aga seisis vaatajate ringis, sest tal ei olnud daami, kellega tantsida. Kui ta ühega juttu algas, mõtles ta teiste pääle ja tema mõtted uitasivad ümber. Naised leidsivad ta ilma tundmusteta olevat ja jätsivad ta maha.

— 275 —

        Korraga avas kui välk see pilk tema silmad. Kõik ta tähelepanek oli ühe kuju külge needitud, silmad pärani, suu avatud, ninasõõrmed laiali. See oli üksainus vaade, kestis üks silmapilk.

        Mees vaatas ülevalt alla ja naine alt ülesse.

        Ise nad tantsisivad.

        Mehe lauud olivad pilukil, naise omad pärani. See äraseletatud vaade, mis naise näost paistis! Mehe vaates kõneles kirg, tema huuled näisivad peaaegu värisevat. Naise selgest pilgust aga paistis ainult armastus, armastusepäikene valgustas mehe kirgedepilvist otsaesist. Siis lõi ta omad silmad maha, mees vaatas üle tema õla, tema pilk libises naise näo päält rinna pääle... nad tantsisivad edasi.

        Nüüd ei saanud noormees ööl ega päeval hingerahu. Ta oli armastust näinud, ta tahtis seda ka tunda.

        — Lase mind seda üksainus kordki läbi elada, oh jumal, üksainus kord mulle nii otsa vaadata, siis tahan ma surra.

        Nõnda palus ta.

        Läksivad päevad, läksivad kuud ja aastad, ükski ei olnud talle nõnda otsa vaadanud.

        Ja noormees jättis järele armastusest unistamast.

        Siis sai ta tuttavaks kellegi tütarlapsega juhtumise kombel ühel pidul, millega noorus elusse astus.

        Nad jalutasivad, ja noormees küsis pääga tähendades, mis kujud need olla.

        Koit ja Hämarik olivad need kujud.

        Kas ta tundvat muinasjuttu Koidust ja Hämarikust?

        Jah, ta tundis.

        Kas ei olla see võrdlemata ilus jutt, mille sarnast terves maailma kirjanduses ei leiduvat.

        Ka tema ei tundnud terves maailma kirjanduses sarnast juttu.

        Kui õnnis see oleks nõnda armastada!

        Nõnda tahaks temagi armastada!

        Siis hakati valssi mängima ja noormees palus neiu tantsima.

        Ja kui nad sääl tantsupõrandal nõnda hõljusivad, vaatas noormees alla ja neiu üles. Ja siis tundis noormees, et ta jumalate liiki on tõusnud, sest inimesed ei või nii õnnelikud olla!

        Aga noormees ei tahtnud nüüd surra, vaid igavesti elada. Ta nõudis neiult, et see teda suudleks, ja kuna just see aeg oli, mil Hämarik lambi Koidu kätte annab, siis puudutas neiu omade huultega nooremehe huuli.

        — Ma ei taha Koit olla ja ma ei taha, et sa Hämarik oled. Ärme oleme jumalad, oleme inimesed.

        Aga inimesed on mehed ja naised, ja neiu häbenes naine olla.

— 276 —

        — Oleme inimesed, käis noormees pääle.

        — Ma ei julge... ma häbenen, palus neiu vastu.

        — Oleme mees ja naine.

        — Ei tohi... ma kardan.

        Aga noormees ei hoolinud ei palvest ega kartusest, vaid astus sammu edasi.

        — Oleme...

        — Ei, ei, ei, tõrjus neiu ja pani käed silme ette.

        Aga noormees haaras tema kätest kinni ja suudles teda lugemata kordasid.

        Nüüd tahtis noormees ikka jälle uuesti neiu hinge tema silmades näha. Ja ta vaatas seda nii kaua ja nii sügavasti, kuni neiu silmad kustusivad. Ja siis ei paistnud säält enam armastuse-päikest, mis teda oleks valgustanud ja soendanud.

        Koit kahvatas ja Hämarik kustus, pilkane pimedus tuli maa pääle.

        Ja kuna nüüd nii pime oli ja koit enam hommikul ei äratanud ega hämarik õhtul hinge salaihadega ei täitnud, siis magas noormees öösel hästi ja tundis päeval isu.

        Aga et kõik tema pärandus isalt armastades ära oli kulunud, tõusivad temal nüüd leivamured. Ja pidudel ei tahtnud ta enam muinasjuttu Koidust ja Hämarikust kuulda.

        Siis võttis ta naise ja sai kümmetuhat kaasavara.

        29.VI.10.

— 277 —

H. Wisnapuu.

Oh jätke mo.

Ma sügavan, kon lämbutava kire

ümber aele.

Ma sääl, kon joosva ütte mürgivete nire

Surmal’ lähene.

                Ma tiiä küll, et kaugel päevä läävä,

                nii valge, jumalide puhti palgi een.

                Ma tiiä küll, et igävesti sinnä jäävä,

                kell iha karske heljun henge seen.

Kuid jätke mo! Teid vihkas minu korjus,

mis ihän jänup tunda elu.

Ei lepitada suuda teda jumalide orjus.

— 278 —

RINGWAADE

1909. a. ilmunud ilukirjanduslise proosa ülevaade.

Jaan Lintrop: Igapäevane elu.

Mait Metsanurk: Vahesaare Villem.

Ansomardi: Elu-pudemed.

W. Buck: Kolm suurt muret.

W. Buck: „Juku“ elulugu.

Joh. Rajestik: Närtsinud neiud.

A. Tõnurist: Kriipsud.

3.

        Kaks kirjanikku, kes küll paljugi originalset pakuvad, omal alal küllaltki võimist ning viljakust on näidanud, kuid kes sellest kõigest hoolimata siiski mingit oma voolu luua ega uut teed avada ei ole suutnud, on Jaan Lintrop ning Mait Metsanurk. Nende muusa, kui nii tohiks öelda, ei ole enam neitsi. Ammu enne Lintrop’i on Juhan Liiw ning Otto Münther omad külajutud ning ametnikuelu anekdotid pajatanud. Ammu enne Metsanurk’a on Wilde ning Peterson sama Pegasuse seljas küla ning aleviku tänavaid mööda ümber kihutanud ning oma kurvastatud kodaniku püha-viha-lüürikat kuulda lasknud. Ja see ei ole öeldud mitte üksi nende ainete, vaid just kirjutamise maneeri kohta.

        Kuid ei või juba alguses tähendamata jätta, et Lintrop ning Metsanurk omadele eeskujudele ainult eelsündimise eesõiguse on jätnud, ise aga nende maneeri täiendanud ning omasemaks on teinud — just sellepärast, et nendel pääle Liiwi ja Müntheri, Wilde ning Petersoni veel suuremaid eeskujusid, aga vahest ka suuremat võimist on leidunud.

— 279 —

        Nende tööd ei vaimusta, kuid neid võib huvitusega lugeda. Nad ei paku estetilist rahuldust, vaid elu illusioni. Ja kuigi ka nende tööde lugemise järele unesid ei näe, siis on nad vähemalt ilmsigi midagi annud.

        Lintrop’i novellikogu kümnest tööst on autorile iseloomulikum jutt Viimane leib. Siin on terve „igapäevase elu“ süntees kõige odavamate ja küllaltki mõjuvate abinõudega äraantud. Üksi Tammsaare on meil omades esimestes juttudes elukuivade protokollidega suutnud samasugust huvitavat ja masendavat elu illusioni anda. Lintrop’i novell on tõetruu väljalõige elust, ja just oma tõelikkuse pärast kuiv ning tuim: „Kestna jaamas oli elu ikka ühesugune igav ja ühetooniline. Roopaseadja kritseldas, nagu alati, valge paberi pääle, purjutas Saariku õllepoes ja käis öösetel Laidu Liisa juures. Roopaseadja-ameti kandidat rebis... kirjasid lahti, ja kümniku naisel valutasivad hambad“. Ja kõik, kes iial siia nõiutud ringi satuvad, on samaviisi tuimad ning eluta kui puised kujud. Siin on külapoisid, kes vaksalis vaatamas käivad, „kuidas telefoniga räägitakse“. Siin saab „rongiga ühes... ka haritud inimesi näha ja kübaratega naisterahvad tuletavad... elu linnas meelde. Kuigi kaubarongiga daamisid ei veeta, siiski võib ometi aurujõu üle imeteleda“.

        Sama liikumata õhustik valitseb kogu kõige pikemas töös: Kitsastes väravates. Siin on otse selle igapäevsuse teoria väljaöeldud: „Vainuri Anton elas vanaviisi, Tõnis nagu ennegi ja emat-onut nõndasamuti“. See on juba midagi koledamat kui kümniku naise igavene hambavalu! Isegi autor on seda kartma hakanud: ta on meile südamerahulduseks ühegi „ülespoole püüdja“, ühegi „unistaja“ kesk „igapäevast elu“ annud — sellesama Vainuri Antoni. Kuid Lintropi unistus ning ülespoole püüdmine on õige kahtlased asjad. Tänulik temale nende eest olla ei saa. Nad on tema juures ootamata nagu nali kohtusulase suus, kes elu vanaraua poes oksjoni peab. Otse liigutav on see Anton: „Ta ei joonud viina, ei suitsetanud, kõneles alalõpmata ajalehtedest, õppis laulusid pähe ja vaidles teistele... igas asjas vastu... Kirikus ei teinud Anton naisterahvastega suurt tegemist, vaid kuulas hoolega... püüdis ka säält midagi õppida. Ta pidas kirikut kalliks... ja laulis kõigest jõust kogudusega kaasa... Joogiks tarvitas ta külma vett, ka hapu kalja ta ei armastanud“. Missugune igav noormees! Otse hirmus oleks sarnasega elus kokku puutuda! Kuid ka siin ei võta Lintrop esimest võitu, sest Peterson on enne teda juba terve rea samasuguseid Joosepisi, Antonisi ning Jürissonisi ilma saatnud, kes niisama külma vee joomisega taevariiki tahavad saada.

        Üleüldiselt on aga sarnane sentimentalsus Lintropi kirjaniku- temperamendile võõras. Sellevastu on temal hoopis teistsugune arm: pehme päiksepaistene humor, väikeste valgete hammastega ironia. Sarnased jutud nagu Kiusatus, Fin de siècle ning Idée fixe oleksivad omastkohast otse chefs-d’œuvre’id, kui ei oleks ennem olemas — Anton Tschehovi töösid. Ei või Lintropi nimetatud juttusid lugeda, ilma et Tschehov meelde ei tuleks. Kõige üle heljub siin Antoscha Tschehonte naerev hing: needsamad

— 280 —

tegelased — väikesed ametnikud ning käsitöölised, seesama provintsilinna sooja tolmuga kaetud interesside piirkond, needsamad pisikesed konfliktid, anekdotiline intrig, naeruväärilised tragödiad, koguni niisamaviisi rehkendatud stiil, needsamad ajalehemehe effektid. Tschehovi elukäsitus muutus ta elu lõpupoole sügavaks kannatuse ning andeksandmise filosofiaks. Kuid Lintrop tunneb ainult elu pinda, Tschehovi müstika on temale hoopis võõras.

        Igatahes on Lintrop Tschehovis palju sarnast materjali leidnud, mis tema enese hinge kalduvusi vastab. Võib olla, on ta Tschehovi abil enese võimise kõvema poole just ülesleidnud. Kus ta teisi aineid, teisi toonisid taotab, langeb ta rasketesse vastoludesse. Nii on novellid &ksam, Kirikherra, Jumala sõrm ning Muri vale parallelide, huvituseta anekdotide, koguni loogiliste võimatuste pääl ülesehitatud, ning neid ei päästa ei üksikud hääd detailid ega ka võrdlemisi kordaläinud keel. Neil on seesama nõrk külg, mis Juhan Liiwi juttudegi enamusel: nad ei ärata usaldust. Ja mulle näitab ka, et Juhani Aho vastu viisakuseta ollakse, kui Lintropi Hingekella tema töödega võrreldakse. See Lintropi laast näib mulle õige kahtlastvõitu paralleli pääle rajatud ning mitte-puhtasüdamelise loogikaga kindlustatud olevat.

        Lintropi keel on täpipäälne, rahulik, enam valitud kui Petersonil, Wildel või Metsanurk’al, kuid sedavõrd ka kuivem ning värvitam. Kui ta küll ei rooma, siis ta ka ei lenda. Mõne O. Truu või W. Bucki stiili kõrval on ta siiski täiesti kunstniku stiil.

        Lintropi keeleliste mitte-küllalt-korrapärasuste pääle on juba teiste poolt tähelepanekut juhitud. Tema stiili paremana näitusena võiksime järgmise öise rehepeksu kirjelduse võtta:

        — „Sahh! kukkus vihu latv vastu pinki ja terad veeresivad krõbinal põrandale.

        „Sahh, sahh, sahh! kuuldus kolmekordselt, ja tüved langesivad mütsudes vastu lauda.

        „Idakaarest lagunes valgus üle taeva laiali; noored kirjud kuked hakkasivad nurgas õlgede taga sabistama ja kiresivad heledalt ning peenelt, nagu oleks mõni terava naaskliga pistnud.

        „Jõudis hommik“. —

        Mait Metsanurk on palju viljakam olnud kui Lintrop, kuid, nagu teada, ei ole viljakus veel sugugi kirjaniku esimestest voorustest. Igatahes leidub Metsanurk’a töödes vähem kunsti kui Lintropi omades, selle vastu aga küll rohkem wildelikku „ladusust“ ning värskust.

        Kui Metsanurk’a Vahesaare Villem sedasama tähelepanemist ei ole äratanud, mis Wilde Külmale maale omal ajal, siis on selle põhjuseks meie kirjanduslikkude maitsete ning nõuete muutumine. Kui meie romanil veel praegugi muud ülesannet ei oleks, kui mõne juhtumise kaupa elust väljatõmmatud fragmendi võimalikult tõetruult äraandmine, siis oleks Vahesaare Villem ühes Külmale maale’ga üks meie kirjanduse kõige parematest avaldustest. Selles töös on Wilde ning Petersoni sotsialne novell ühes omade hääde ning nõrkade külgedega väga ülesandekohase jatkaja leidnud.

        Oma romani algab Metsanurk mottoga Hiobi raamatust: „Vaata ma kisendan: Vägivald sünnib mulle, aga ei mulle vastata,

— 281 —

ma hüüan, ja ep’ ole kohut. Oh, et mu kõned saaksivad üleskirjutatud! Et need raamatusse saaksid üles pandud!“

        Metsanurk on need uue Hiobi sõnad üles kirjutanud. Kas need küll „igavesti kalju sisse on raiutud“, nagu Hiob omas mottos soovib, selle juures võib kahelda, kuid „raudoraga“ on nad tõesti kirjutatud. See roman ei ole õrn ning hele õhtune ohvrituli kunstitemplis, vaid tüse veripunane leek, mis ühes nõgise suitsuga rahutu öösise taeva poole üles lööb. See on tulekahju kuma, appikisa tühja mere pääl. Ja eks ole seegi paatos õigustatud, kui ta aga suure sihi poole on määratud ning meie südametes suuri spontanlikka tundmusi äratada suudab! Olgu tendents, olgu agitatsion, kuid olgu ta siis nii vägev ning südamepõhjast tulev, et ta ka meie südamete põhjani ulatab! Sellega on ta juba kunstitööks saanud.

        Metsanurk’a uus roman sisaldab eneses suurt sotsialset draamat: Vahesaare vana peremees sureb, vanem poeg saab talu omale. Teisi lapsi on palju, igalühel oma hing sees. Ühed tahavad mehele minna, teised naisi võtta, kõik tahavad oma päranduse osa kätte. Aga koht on vaene! Vaesus pigistab vanema poja hinge kinni, vaesus käib varjuna ta järel, teeb temast viimaks inimesetapja. Ei puudu ka õrn ning kurb südamedraama selle koleda majandusliku draama kõrval. Õhtu vaikuses laulab hääl üle nukrade põldude. Kes see laulab? Vaene tüdruk laulab. Kellele laulab? Laulab omale armsamale. Aga kui elu siin murede all ei õnnesta, siis ei õnnesta ka armastus. Maha jalge alla heidetakse see. Ainult riismeid korjab mees üles. Koht kaob, noorus on läinud, üksi kättemaksmise viha on järele jäänud. Ja mees haarab suure kivi kätte, et sellega oma kõige suuremat vihameest maha lüüa.

        Ei või salata, et see raske draama esimesel lugemisel ei mõjuks. Südamest tulles langevad need leheküljed ka südamesse. Kuid kunstitööna, mis meie meeli kauemini vangistada suudaks, mis teda ikka uuesti ja uuesti lugema sunniks, ei mõju see roman igatahes mitte. Ta on selleks ikkagi liiga kogemata ja liiga kiiresti sündinud.

        Kunstitöö esimesteks tundemärkideks on: valimisetung — ainetes, ning stiliseerimisetung — vormis. Midagi ei tohi siin kogemata, midagi juhtumisi olla. Igat kunstitööd peab võidama matematiliselt ära seletada.

        Sidudes end teatud ideelise probleemiga on Metsanurk kohustatud palju sarnaseid episodisid, vahejuhtumisi, kõrvaltegelasi tooma, kellede ilmumist küll selle ideelise probleemi, aga mitte kunstilise probleemi ühtlus vabandab. Iseenesest ei paku nad huvitust; neid võiks välja jätta, ja keegi ei paneks seda tähelegi. Metsanurk’a tööd kannatavad kõikide realismuse kooli haiguste all.

        Kõigepäält: meie otsime kunstist sümboli, aga mitte realiteedi äraandmist; mitte eluta asjade hulka, vaid asjade ühist hinge. Kui kunstitöö idealiks oleks realiteedi tabamine, siis oleks ju päevapilt maalist kõrgem, ajalehe kroonika lugulaulust ülem. Kuid kunst ei kopeeri loodust — sellesse ka inimene ning ühiskond arvatud —, vaid kunst loob loodusest valitud primitividest oma ilma, milles teised kuud ning päikesed paistavad, teised füüsilised

— 282 —

seadused valitsevad. Kui kunstitöö looduse kõrguseni ei tõuse, siis ei tõuse ka loodus iialgi kunstitöö kõrguseni. Loodus võib omade vormide monumentalsusega mõjuda, kuid ta ei paku kunagi nii kontsentreeritud, lisaainetest puhastatud, suurtsugustatud estetilist rahuldust kui inimlik kunst.

        Kirjandusest öeldakse, et selle ülesanne olla: elu kujutada, realiteeti ära anda. Kuid mis muusik, mis arhitektur oleks see, mis ainult loodust ära annaks! Mida võiks looduses mõne Beethoveni sinfoniaga, mõne Parisi Notre-Dame’iga võrrelda. Nagu Gooti schimäär looduses vastavat looma ei leia, nii ei leia ka kunst midagi looduses end vastavat.

        Kunst on nimelt kunst. Seda põhjusmõtet tahaks uuesti ja uuesti Lintrop’i ning Metsanurk’a, aga nendega ühes ka peaaegu tervet Eesti uuemat kirjandust lugedes meelde tuletada. Kui realismus ainult elu juhuslikkuse juhuslikku ning mõttetuse mõtteta äraandmist tähendab, siis löödagu lahti end sellest realismusest! Kui juba tarvis leitakse olevat mõne „ismusega“ meie seisukohta realismuse vastu ära määrata, siis võiks see meie kõige parempoolsemagi meeleolu puhul ainult Maupassant’i „illusionismuse“ seisukoht olla. Kuid kõigepäält on tarvis uuesti kunstilikka väärtusi ümber hinnata. Ja kes teab, võib olla, näeme siis, et Zola kõikidest realistidest meie praeguses mõttes kõige vähem realist on olnud. Tema ideeline loogika langes ta kunstiloogikaga ühte. Tema Germinal on üks kõige suurematest sissejuhatustest uuesse sümbolilisesse luulesse.

        On tarvis lahti lüüa asjadest, et asjade hinge leida. On tarvis üles leida need „suured ning lihtsad elu piirjooned“, milledest Aho, naturalismusest lahkudes, kõneles. Võib olla, tuletavad Tammsaare abstraheerimise ning aine stiliseerimise püüded meiegi kirjanduses seda kalduvust juba meelde.

        Neid põhjusmõttelikka arvamisi äratavad Lintropi igapäevase elu ja Metsanurk’a Isamaa õilmete ning Vahesaare Villemi lugemine. Viimases romanis võidab iseenesest suuremat huvitust vahest ainult esimene päätükk. Selle vastu leidub romanis aga palju lehekülgi, millede otstarbeks ainult seletamine, üksikute episodide ühendamine, idee ülevalpidamine on.

        Näib, nagu oleks romani vorm juba vananenud, nagu igatseksime midagi intimlisemat, kompaktlisemat ning ühtlasemat. Tuleb meelde Poe arvamine, et uues kirjanduses „pikk poem“ võimata on. Meie ei usalda enam neid hunikusse aetud sündmustikka, neid „tegelaste“ suuri väljanäitusi, neid ühetoonilikka jalutuskäikusi piki aastakümneid ning maid ja meresid. See, kes üksiku lille ilu tunneb, see ei ihka suuri bukettisid. Ja kas ei sünni terve meie estetiline usutunnistus väiksesse novellisse, miniatürisse, mis enese rajad karskemeelsena ja uhkena ära on määranud, mis end üheainsa idee, probleemi, meeleolu pääle keskendab ja sellepärast meie kunstiunistusele ka kõige suurema ning jagamata armastusega vastu võib tulla?

        Palju sisaldab sarnaseid momentisid ka Vahesaare Villemi fabul, mis igaüks iseseisva chef-d'oeuvre’i aineks olla võiks. Kuid siin on nad üleüldsuse, pääaine nimel vastu seina surutud, närbuvad

— 283 —

ning kuivavad hämaruses ära. Leides paljupakkuvaid kombinatsionisid ei suuda Metsanurk neid nende täielikus laiuses tarvitada. Nii näituseks kujuneb tema käes osavalt kavatsetud laopäälne stseen, mis eneses palju psühologilikku materjali sisaldab, ainult mõne labase joonega kujutatud koomiliseks episodiks. Kõik kannatab siin pääliskaudsuse all, meie ei saa ühessegi meeleolusse süveneda.

        Vahesaare Villemi konstruktsion on palju kindlam, sitkem ning ühtlasem kui Isamaa õilmetel. Kuid niisama siin kui sääl on mõndagi vanamoelikku. Nii see lõppu ette-aimav prolog, või see naise palve lagendikul, mis nii kõvasti loetakse, et mees metsa all iga sõna kuuleb.

        Elavuse ning ühtluse poolest on Vahesaare Villem Tammsaare külajuttudest ees, kuid oma maitsetuse ning taktitusega on ta haavav ja raskelt-loetav. Kas selleks, et rahva toorust kujutada, ise tooreks peab saama? Kui küll isegi Tammsaare uutes romanides teatud talupojalikkus ei puudu, siis peitub see rohkem väljaarenemata keele tehnikas, mis veel küllalt paindlik ei ole sügavamate psühologiliste probleemide käsitamiseks, mis peenete abstraktliste mõistete kirjeldamiseks ainult raskeid konkretlikka mõisteid tähendavaid sõnu pakkuda võib. Kuid Metsanurk’a romanides kannab iga lehekülg parvenü pitserit, kujunegu see siis maitseta liialdustes, kus värvi nii suures külluses pääle aetakse, et see tainana kangast mööda alla venib, toorestes kõnekäänudes, ehk kas või Isamaa õilmetes valesti tsiteeritud saksakeelses lauses! Ei ole tarvis enam labasustest, vaid otsekohestest roppustest rääkida, mis Vahesaare Villemit mööda laiali on pillatud. Vahel näib lugedes, nagu oleks selle romani sisu raamatu porise trükiga ning õllepudeli sildi taolise kaanega siiski täiesti kokkukõlas. Selles kõiges on vähe isuäratavat. Ehk kuidas meeldivad sarnased hirmuromanide keelt meeldetuletavad stiilinäitused Metsanurk’a uuest romanist:

        — „Villem kargas karjatades üles, nagu metsaloom, kellele ootamatalt surmav haav selja sisse löödud. Siis kuuldus hammaste kiristamine ja ägamine. Maali langes kummuli maa pääle ja hakkas kõvasti nutma.

        „„Sina!“ karjus Villem. „Sina madu! Kis on su armuke!“...

        „Villem kiristas hambaid ja hulus nagu metsloom. „Ma tapan ta kuradi! Veel täna öösel!“...

        „Villem laskis tema kõrvale maha, kiristas nuttes hambaid ja hulus: „Maali, minu Maali, sa oled kadunud... Minu Maali... Sind ei ole enam... Ma armastan sind siiski... Aga ei, kõik on otsas! sii metsloom!... Maali, ma armastan sind“...

        „Siis aga ärkas temas järsku jälle metsik viha, ta lõi käed juustesse ja karjus öö pimedusesse: „Ei, otsas on kõik! kõik on otsas!“ ja jooksis hambaid kiristades minema“. —

        Eks ole tõesti hirmus lugu?

        Vähe on Eesti kirjandusel harivaid traditsionisid, aga kõige vähem on temal just maitse traditsioni. Selleks, et kulturilikku kirjandust luua, on kõigepäält kirjanduslikku kulturi tarvis.

— 284 —

4.

        Mida kaugemale me läheme, seda kaugemale läheme kirjandusest kui kunstist. Mis hääd võiks öelda Ansomardi, Bucki, Rajestiku või Tõnuristi raamatutest? Nii igav kui nende lugemine oli, nii igav on nende üle ka kirjutada. Nende puhul põhjusmõttelikult kõneleda, see oleks juba iga põhjusmõtte alandamine. Isegi naer kipub nende kallal oma soola kaotama. Aga see peab juba midagi õige kurba olema.

        Nende kirjanikkude ainsam väärtus oleks ehk, nagu mõned arvustajad seda juba enam kui küllalt on toonitanud, nende „palav armastus sugurahva vastu“. Kuid kui meie kirjanduses kunsti otsime, siis on iga mitte-kunstiline tendents meile võõras, liiategi „palav armastus“, mida nii leigetes juttudes avaldatakse.

        Ansomardi Elu-pudemete esimene „lugu“ algab järgmiselt: „Ausa välimuse ja pehmete aeglaste liigutustega vanapoolne mees astub söögitoast, pärast hommikust kohvi, oma kirjutustuppa... Väga kenasti siidiga tikitud pehmed toakingad kaisutavad isanda lihavaid, villastes sukkades pooluinuvaid labasid... Hammaste vahelt saiaraasukesi palmipuuorgikesega lahti urgitsedes ning huulte ja keeleotsa abil välja lutsutades istub isand aeglaselt kirjutuslaua taha laiale tugitoolile ja kohendab kuuehõlmad põlvedele. Siis“ — ja siis, jatkame meie, võtab ta sulepää kätte ning hakkab igasuguseid „elu-pudemeid“ kirja panema!

        Sest kes muu ometi oleks need kirjutanud, kui see Eesti Suur Dilettant, kes enese pühaks kohuseks peab: kord salmisid taguda, kord lugusid vesta, kord politikat ajada või teadust teha, — selle asemel, et „pärast hommikust kohvi“ sängi läheks ja teisi tülitamata magada põõnaks! Tuhat nime on sel Suurel Dilettandil, tuhat pääd on temal, tuhandel alal ajab ta rahvakasu taga. Ja teie ei pääse tema eest kusagile: ühel kujul on ta muusikas, keeleteaduses, kirjanduseajaloos ning politikas asjatundja; teisel kujul luuletab ta ning uurib Eesti suguvõsade ajalugu; kolmandana kirjutab ta oma leiva-ameti kõrval juttusid! O seda mitmekülgsust, kus, hoolimata hulkadest külgedest, ühtki palgepoolt ei ole!

        Mis huvitust pakuvad näituseks Ansomardi Elu-pudemed? Juba see päälkiri suudab meis kõike isu, raamatuga lähemalt tegemist teha, hävitada. Miks ei pannud herra Ansomardi omale raamatule päälkirjaks: „Elu-sodimed?“ Sama kama oleks see ikkagi tähendanud. Ja „elu“-sõna kurjasti tarvitamine on pärast Elu tuld otse haiguseks saanud. Igaüks peab omaks kohuseks, seda ilusat sõna võimalikult koledasti diskrediteerida. Just nagu kiuste pannakse raamatule päälkirjaks Elu lapsed, sellest hoolimata, et raamatu sisul eluga, üleüldse elavaga midagi tegemist ei ole. „Elu“ on otse surmani ära vaevatud meie eluta raamatute päälkirjades.

        Aga ometi on midagi, mis Ansomardit ta kaaslastest eraldab: ta on oma seisukoha ise teoretiliselt põhjendanud. Tema esimese „loo“ ees on järgmine motto: „Sündis see ja teine lugu kaugel või ligidal, ammu või hiljuti, just nii või vähe teisiti, aga tunnistajad tõendavad, et nad sündinud olla.“ Ansomardi eksib, kui ta

— 285 —

arvab, et teda sündimise koht ning aeg ei huvita: need on tal alati täpipäälselt ülesantud. Kuid see ei ole tal tähtis, jutustab ta selle või teise loo „nii ehk vähe teisiti“, pääasi on aga, et lugu jutustatud on! Olgem tänulikud temale vähemalt selle tahtmata ilmale tulnud tunnistuse eest. 1)

        Sellevastu ei ole Buckil, Rajestikul ning Tõnuristil sedagi iseteadvust. Kuid nad kordavad täpipäälselt Ansomardi maneeri. „Radikalsed“ tööde sisus, on nad kuni võimatuseni konservativlised nende vormis. Kõik nad keerutavad meie „ideelise realismuse“ lippu. Nii absurdiline kui see nimetus ka on, kuid ta on nendele kohane. Nagu Ansomardi oma talendi üleüldse „narri suhkna“ hääks ohverdab, nii hoolitseb Buck hobuste ning kooliõpetajate, Rajestik „närtsinud neidude“, aga Tõnurist kõiksuguste Narva ja Vasknarva, Jõesuu ning Jamburi isamaapoegade eest.

        Igatahes on Buck nendest kõige enam lugemisevõimalust pakkuv. Kus ta murdekeelt tarvitab, sääl on ta õige elav. Tema töödes on ikkagi veel miskisugused tegelased, — olgugi või ainult hobused, — on veel miskisugune probleem, käsitatakse miskisugust konflikti, kuna Tõnurist kõigist sarnastest rumalustest juba üle on saanud!

        Kuid miks näitab ka Buck omi „suuri muresid“ ometi nii väiklastena? Miks on tema tegelased ikkagi nii piirjoonteta vedelad, olgugi neil sarnased „metallised“ nimed nagu Malm või Teras?

        Ehk kellele arvab ta oma „Juku“ elulooga kasu toovat: inimestele või hobustele? Kunstile igatahes mitte. Kuid missuguseid aineid võiks pääle muinasjuttudegi loomade saladuslikust elust leida! See võiks psühologilistele, aga ka ühiskondlistele uurimistele põhjust anda. Ei ole sel puhul tarvis just France’i, Maeterlincki, Södebergi ehk Tschehovi koerafilosofia või Aho löömalugude pääle mõtelda. Võtame näituseks ainult Petersoni Ühe härja eluloo. See „härja elulugu“ on ometi rohkem kui lihtsalt ühe mullika elupäevade historia. See on sotsialne sümbol. Kuid Buck ei suuda ei hobuse „hinge“ ega ka tema „ühiskondlikku seisukohta“ näidata. Millega on siis tema üksikute hobuseelu episodide jutustamine põhjendatud?

        Joh Rajestiku raamatu päälkirja nähes tulin esiteks arvamisele, et see raamat pornografilikka töösid sisaldab. Kuid nüüd pean tunnistama, et ootamata naiv olin: kuidas võib ometi herra Rajestik’ku miskisuguse oma idee, olgugi kas või pornografilise idee ajamises kahtlustada! Ei, herra Rajestik on selles asjas täiesti korralik mees: tema on enesele ausõna annud, et ta seda korrata tahab, mida enne teda juba tuhat korda läbi on mäletsetud ja mida — annab jumal — veel meie lastelapsedki mäletsema saavad!

        Ajalehemehe keelega jutustab Rajestik omades Närtsinud neidudes ühest kollektivlisest naisterahvast, kelle nimi on: Anna-Emilie-Luise-Liisi-Ella-Minni. Või ei olegi siin jutt ühest, vaid kuuest inimesest? Igatahes ei märka lugemise ajal miskit vahet

1) Toim. ei tahaks Tuglase validust mitte Ansomardi kõigi tööde kohta üleüldistada.

— 286 —

pääle nimede, ja pärast lugemist — siis ei märka sellest raamatust üleüldse enam midagi!

        Ja lõppeks A. Tõnuristi „kirjatööde esimene kogu“: Kriipsud — o, selle raamatu üle peab kõrges toonis rääkima, nagu see raamatki kõrges toonis kirjutatud on! Missugune paatos, missugune stiil, missugune mõttelend! Raamatu kaane pääl on keegi nimeta kunstnik kullaga külatänava pori kujutada katsunud. Raamatu sisu kohta võiks öelda, et selles poriga kulda kujutada katsutakse.

        Nagu Bucki luules natukene Petseri nüanssisid leidub ning Ansomardi töödes Pihkva kasarmute lõhna tundub, nii sisaldab Tõnuristi raamat Narva poesiat. Provints tõuseb, et meie „päälinnadele“, kus elu ning kunst, nagu tõendatakse, juba europaliku ülikulturi külluse all kannatada, jälle terveid mõjusid, noorust ning värskust tuua!

        Mis üle kirjutab Tõnurist? Seda ei suuda nii äkisti öeldagi: nii sügav on selle kirjaniku ideede ning ainete vald. Aga võtame üksiku näituse. Jutus Vallaisa kirjeldab Tõnurist päikese loojaminemist kolme lehekülje pääl nõnda, et lugedes hing välja tahab minna, hakkab siis ühe herra matusest, siis selle herra elust, siis ühe vallavolimehe valgest hobusest ning selle alles sündimata varsast, siis talurahva elukommetest, koolist ning kirikust jne. jne. pajatama. Ja kui ta kõigist neist huvitavatest ainetest seitsmeteistkümne lehekülje pääl „juttu on teinud“ ning lõppeks — lõppeks ometi! — viimase punkti paneb, siis on meil tundmus, nagu oleksime otsata tühjusesse vaadanud.

        Tõnuristi ainete vald ulatab „puunuiast“ kuni „mureni“, „venesaapa säärest“ kuni „mereni“. Omadele lüürilistele nägemustele võib ta kord päälkirjaks panna: Üheksa rubla, kord: Kui lilled on närtsinud... Tema stiil on niisama mitmekesine. Jutustus Peedu algab järgmise ditürambiga: „Juta, sa Vanemuise kallis kasutütar, miks laenad sa mulle nii tihti oma nõialinikut?“ Tõesti, kaugele minevikusse viib see nõialinik vahel Tõnuristi: jutustuses Vana Andres näitab Tõnurist, et ta niisama kirjutada võib kui viiskümmend või sada aastat tagasi. Jutt on sellestsamast igavesti tuntud „hoolikast korraarmastajast põllumehest“, — ainult „1905. a. omade järeldustega“ on lisaks tulnud!

        Kuid originalne peab olema, kas või õigekirjutuse kulul. Ja nii kirjutab siis Tõnurist „käukukkumisest“, „lõulõõritamisest“ ning „kassisavast“ ja aitab ka oma „jau“ nõu ning „teuga“ Eesti õigekirjutuse Paabelitorni ehitamisel kaasa.

*

        Ja see oli kõik meie mineva-aastane eraraamatutes ilmunud algupäralik ilukirjanduslik proosa? Vist kõik!

Friedebert Tuglas.

— 287 —

Liivimaa esiaeg. Mälestusesammas papi- ja rüütlivaimule.

Kirjutanud G. Merkel. Eesti keelde tõlkinud A. F. Tombach, cand. ling. orient. Esimene anne. Kolme pildiga. „Ühiselu“ kirjastus Peterburis.

Hind 1 rbl

        Ei või mitte rõõmu avaldamata olla alati kui midagi uut meie ajaloo-kirjanduse alal näed ilmuvat; ka kui kirjutus või raamat tõlge on ja siis arusaadavatel põhjustel kõiki neid nõudeid ei jõua täita, mis algupärasel tööl on või vähemast peaks olema.

        Nagu kõik meil noor ja kogu meie vaimne kultuur üksi aastakümneid käsitab, nii on meil koduse pinna, selle mineviku, meie rahva vahelduserikaste saatuste uurimine ja valgustamine võrdlemisi hilist daatumi.

        Ja, kui sakslased, enese eelkäijate ülistuseks, varastel aegadel juba Baltimaa vanemat, iseäranis ordoaegist, ajalugu käsitlenud on, siis on ometi kõigis neis töödes vähe seda, mida eestlaste ning liivlaste ja lätlaste ajalooks võiks kutsuda. Seda on alati teatud nähtava kasinusega puudutatud, säälgi kus vaikimine võimalik ei ole olnud, nagu sakslaste maaletungimise ajajärgus või esimestel sakslaste valitsuse aegadel nii sagedasti kordunud mässude puhul. Kõigile neile näib selle aluse, selle olukorra käsitlemine ja valgustamine nagu vastumeelne olevat, mida saksa ristisõdade aegsed avantüristid neile maile tulles kaasloomas olivad ja mis enese tagajärjeks nagu igalpool mujalgi samasugustel juhtumistel ordo iseenesestgi ühiskonna vastaselt järjestatud riigilise korralduse hävimise pidi kaasa tooma.

        Sellepärast tunned ikka, isegi neid saksa ajalookirjutajaid lugedes, kes uue aja kriitilisema pilguga asju ja sündmusi vaatlevad ja kellel kui küll hääd tahtmist, siis vähemalt mitte peenemat arusaamist ainest ei puudu, et midagi nagu meelega kaasa kõneleda ei ole lastud, nende sündmuste arenemises mida käsitletakse; sagedasti otse neid olusid, milles ja mille alusel terve sündmustik on pidanud harguma. Sakslaste enestegi keskis, uuemal ajal, on nägema hakatud, et laitmata kriitilise Baltimaa ajaloo kirjutamine enam võimatu on, kui selles eestlaste ja lätlaste ajalugu tähele panemata jäetakse, nagu tänini, viimastel aegadel iseäranis inetuma kuju omandanud Deutschtumi tagaajamisel, kahjuks peaaegu alati sündinud on. Ja harva on, tõesti, „baltlasi“ leidunud, kellel enese kodumaa olude ja ajaloo kohta kõige suuremid eelarvamisi ei oleks olnud; ja kui seesugusid siisgi on võinud olla, siis on nad peaaegu alati väljamaal, enne kõike Saksamaal, vabameelsemate ja uueaegsemate ideedega käinud tutvust tegemas. Aga, nad on ikka üksikuteks jäänud; nende tööd on kaaskodanikkude piirkondade kõige suurema viha aineks muutunud ja kirjanikka teatava martüüriumi glooriaga ümbritsenud. Ja neid on imestatava ühemeelsusega kõige kurjemate ajaloovõltsijate sekka loetud nagu kunagi teisi. Tarvitseks ainult O. v. Rutenbergi — ise Kuramaa aadelimees — ja G. Merkeli meeletuletada, kelle nimed nüüdgi sakslaste piirkondades enese paha kõla kao-

— 288 —

tanud ei ole. Ja viimse eelnimetatud tööst tahamegi allpool pikemalt kõneleda.

        Et G. Merkel sel ajal sündinud oli ja elas, kui valgustuse ajajärgu filosoofilised mõtted ja aated, Prantsusemaalt alates, üle terve selleaegse Europa enese võidukäiku tegivad, on arusaadav, et kirjanik, loomu poolest isegi vastuvõtlik küllalt, kellel sagedasti Saksamaal viibida tuli, enese aja vabaduse ja inimeseõiguste ideedest vabaks ei võinud jääda ega tahtnudgi. Seda tunnistab tervega kõne alune raamatgi, milles siin sääl tsitaatides sõna selle aja valitsevatele vaimudele Voltaire’ile ja Rousseau’le antakse, nende loomulikkude inimeliste vabaduste nimel, mille tulisena ja sõnakana kaitsjana autor end peaaegu igal leheküljel avaldab. Kogu raamat on nii teatud kaasakiskuva hooga kirjutatud ja siin sääl saab kirjanik mahti, nagu jutustuse vahelduseks, paatosega põlastuse hüüdudesse puhkeda nende sündmuste puhul, mida meie isamaa ajaloo veergudel küllaltgi lugeda võib. Samasugune retoorik ja üleüldiste tõdede sagedasti liig abstraktiline avaldamine ühe joone tõmbusega ja teatava ägedusega, nagu valgustuse ajajärgu kirjanikkudel 18-dal aastasajal üleüldse, kelle tööde mõju tuleva Prantsuse revolutsioni kohta selle tõttu seda fataalisemaks pidi saama, samasugune vaim, ühenduses ägedavõitu kõnekusega ja tagasihoidmatusega, on Merkelilegi omane. Ometi, kui see ka tervet raamatut elustades sellele nagu hinge annab, saab stiil selle kohkumata otsekohesuse ja sagedasti liig üleüldistes ütlustes peetud mõtete avaldamise tõttu jämedajoonelikus, mis sääl küll veel omal kohal võib olla, kus orjuse tulemist kirjeldatakse ja kus alus üleüldse ajalooliste faktide külluse tõttu täiesti kindel on, kuid mis lugejat peaaegu alati eksiteele võib viia, neis kohtades, kus eestlaste ja lätlaste esiajaloo alles läbiraiumata laant kõige suurema selguse ja kindlusega püütakse esitada, kõike lihtsaks tehes, mis kriitilisemale ajaloouurijale nii raskesti ettekujutatav oleks ehk näidanud, tahaks ütelda, peaaegu teatud uskuva naiviteediga, mis isegi endistele leedu-läti kuningatele kõneledes retoorika abinõud kättesaadavaks teeb.

        Selle järele on terve raamatu väärtusgi kahesugune. Esimene osa, mis lätlaste ja eestlaste esiajalugu käsitleb, on täis kõike sugu meelekujutusi, mida sagedasti küll teatava luulelikkusega kirjeldatakse — siin tuleb autori ilukirjanduslik võiminegi nähtavale —, mis aga peaaegu alati ebatõelised ehk vähemast segavad on nende olude kohta, mida uuema aja teadus enesele kõne all olevate rahvaste muinasajast teab või ettekujutada julgeb. Kõigil juttudel guttonidest, suurest Germania perekonnast, alanidest, metsikutest soomlastest, vähemast ühenduses raamatus kirjeldatavate sündmustega, on kahjuks tõesti ajaloolise tõega nii vähe tegemist kui kirjanik enesele ütleb ehk ette heidetavat, ja seda korda põhjusega. Kogu rändamise hoos nähtavale tulev rahvaste segu, mille keskelt Videvut enese filosoofilise ajajärgu retoorikaga esile tõuseb, on rida kõige julgemid ja üllatavamid kuid mitte kõige tõenäolisemid arvamisi, mis autori kaasajale omase lihtsakstegemise ja uskuvusega seletatavad on. Nõnda on sagedasti terved kihid läbisegi heidetud ja peaaegu alati on kõige mitmekarvalisemad legen-

— 289 —

did ja jutud, mida vanaaja kirjanikud kirjeldatavate maade vanema ajaloo kohta on teadnud pajatada, tõeasjade ja tõeolude väärilistena uuesti esile toodud. Näit., niisama vähe nagu jutt lätlaste rändamisest põhja poole ajalooliselt tõendatud on, niisama vähe on see õige, et eestlased ja liivlased s.o. soome sugu rahvad pääletungijate eest taganenud. Ja nagu lätlaste esiajalugu kõige ebatõelisemid arvamisi täis on, nii kannatab seegi osa raamatut, kus vanemast eestlaste ajaloost kõneldakse; asjalugu, mis seda kahetsetavam on, et lugejal võimatu on vahet teha, mis tõeasjade varal kindlaks tehtud on ja mis mitte ei ole. Nii ei ole näit. teade eestlaste maksude maksmisest venelastele ajalooliselt õige, niisama kui see otsekohe ümber pöördud on, et soomlased (soomesugu rahvad) ealgi maade äravõitjad ei ole olnud. Terve jutt Venemaast kui vennamaast on naiiv: Vene ja venna nimel ei ole teine teisega midagi tegemist, kuna Vene germaani keelne laensõna on ja algupäraselt Venet on kuulunud, mis vendisid tähendab, kelleks germaanlased muinasajal slaavirahvaid on kutsunud. Seesugusid umbarvamisi, mis tõeväärilistena esitatud, võib terve rea esile tuua, kuid see ei parandaks asja.

        Palju parem on see osa, kus lätlaste ja eestlaste mütoloogiast kõneldakse, sest et siin loomulikkudel põhjustel meelekujutust nii ohelikuta ei ole võidud lenda lasta, ka kui siingi kriitilist, enam vähem tõelist ja selget kujutust asjata otsima jääb. Kuid iseäranis lätlaste looduse-usu kirjeldusest ei puudu loomulikku looduserahva kultuse omapärast ilu, millega taevaliste kumardamine alati ümbritsetud on olnud. Ja kui Merkel ühe sugurahva keskis leiduvid olusid teise sugurahva kohta ilma muuta maksvaks tunnistab, nagu tal paha viga on nii sagedasti teha, ja eestlaste usulistest kujutustest kõneledes laplaste Sabmen aimosid esitama hakkab, siis on see ebakriitiline ja niisama ebaõigustatud nagu ütlus, et laplaste keskis end algupäralisemad kujutused on võinud alal hoida. Niisama on näit. Eesti Taara (tõendatud ainult lauses Tarabitha = Taara abita) ja ostjaki Torym’i ühendamine; esimene on kahtlemata Skandinaviast saadud ja Thor’i nimelisega sama, teine selle vastu täiesti teist teed.

        Aga, kui eelnimetatud osasid raamatust üleüldse õige ebakriitilisteks võib lugeda, nii paraneb asi seda mööda mida enam ajalooliste sündmusteni edenetakse, kus kirjeldavate sündmuste reaalne alus ikka tugevamaks ja tugevamaks läheb. Ja kui sakslaste tuleku müütuse kohas meelekujutusele veel liikumise ala jääb, on järgmiste sündmuste kirjeldustes juba silmanägijana Henrik Lätlane mungalises kujus tee juhiks, kes asju küll oma moodi seletab, kuid ometi tõelisi asju seletab, mille käigust peaaegu ikka tõeolud läbi paistavad. See osa raamatut ongi see, mis kahtluse hävitab selle kohta, kas ehk terve Merkeli töö meie aja lugeja kohta liig vananenud ei ole, mis raamatu esimese poole kohta täiesti õigustatud on. Kuid arvan, et seda siisgi teha ei tarvitse, sest ka kui lugeja, kes ajalooga lähemalt tuttav ei ole, esimesest poolest tõelisi ajaloolisi asju ei leia, siis võib olla seda rohkem ehk erutust ja äratust end meie kodumaa muinasajaga muude tööde läbi tutvustada. Teine pool, selle vastu, seisab ajaloolisel

— 290 —

kindlal alusel ja tasub selle, mis esimene selle poolest andmata jätnud. Jääme, nõnda, huvitusega järgmise osa ilmumist ootama, milles kirjeldatavate sündmuste piirist need vead iseenesest kahanevad, mis eelmise osa esimest poolt iseäranis koormavad.

        Mis tõlke kohta, siis ei või tunnistamata olla, et tõlkija enese töö nähtava hoolikusega on katsunud täita. Ainelise poole õiendamist, iseäranis eelmises osas oleks ülekohus nõuda olevat ja see oleks võimatumaks saanud kui seda oleks teha tahetud. Ja kui ladususest ja arusaadavusest mõistetakse lugu pidada, siis peaksivad sellegi poolest kõik nõuded täidetud olema. Üht asja ei tihkaks siisgi nimetamata jätta ja nimelt keele vigasid, mis siin sääl raamatu veergudele jäänud, juba sellepärast et see meie raamatutele nagu traditsjooniks kipub saama. Tähendan kõige tähtsamad ja loodan, et nende kordumine arvatavasti pea ilmuvas teises andes enam tülitama ei saa. Esitatagu järgmised: kombete lk. 15, kommete asemel; omaksete — omaste a. lk. 23; kaebates — kaevates a. lk. 24; kõrbe — kõrve a. lk. 26; väsimatalt — väsimata a. lk. 27; inime — inimene a. lk. 28; juuksteni — juusteni lk. 28; häkilise — äkilise lk. 29; igatsugu — igasugu lk. 31; eest läksid, järel nihkusid — eest läksivad, järel nihkusivad lk. 39: olemas olemine — olemasolemine lk. 42: Otstarbe — Otstarve lk. 49; üürgas — ürgas lk. 55; kõrbeteks — kõrbedeks lk. 73; vaipad — vaibad lk. 76; hiietest — hiitest lk. 83; näitas olema — näitas olevat lk. 88; Vainamöinen — Väinömöinen lk. 100; reedit — reedet lk. 117; pühapaikasi — pühasid paikasid lk. 130; arvatavate õigustele — arvatavatele õigustele lk. 155; jooksti — joosti lk. 173; jäätud — jäetud lk. 183 jne. Pääle selle seesugused sõnakujud, mille eest igatahes end hoidma peaks: Kuramaa (võrdle läti Kurseme) mitte Kuura, Saksa keele järele, Väina jõgi mitte Düüna; tsüpressisid mitte kipressisid lk. 19; allikate mitte hallikate lk. 21; igapäisuse mitte igapäevsuse lk. 24; kahelda mitte kahtleda lk. 24; Muhamedi mitte Mahometi lk. 25; süsteem mitte sisteem lk. 32; Iliadis mitte Iliadas lk. 34; valitsuse keppi mitte skeptrit lk. 34; misjonäriks mitte missionariks lk. 35; Boleslas Chrobry mitte Boleslaus Chrabri; pääsuke mitte peasuke lk. 94; Adria mitte Adriatia; lk. 145; vastasvõim mitte vastandvõim lk. 146; Ridalas, Lihula mitte Rotalias ja Leale lk. 191; kantsler mitte kanzler lk. 191; investituri mitte investitura lk. 202. Ja mõned muud keelelised komistused ja ebatasasused, mille üleslugemine siisgi liig pikale viiks.

        Lõpuks soovitan raamatut, kõigist ennemalt tähendatud puudustest hoolimata, kõigile, keda isamaa ajalugu huvitab ja kes seda tunda enese kodaniku-kohuste hulka loeb.

Villem Grünthal.

— 291 —

N. Kann. Henrik Ibsen ja tema dramad.

„Ühiselu“ kirjastus Peterburis. Trükitud „Postimehe“ trükikojas, Tartus 1910.

48 lhk., hind 30 kop.

        Arvatavasti on mitmed seda raamatut põnevusega oodanud ja ennast nüüd omades lootustes petetud leidnud olevat.

        Juba need hallikad, mis hra N. Kann on üles andnud, mõjuvad paljastavalt: H. Ibseni tundmaõppimiseks on ajakirja „Нива“ venekeelseid ja Reclam’i Universal-Bibliothek’i saksakeelseid tõlkeid tarvitatud. Harilikult on viisiks, et need, kes ühe kirjaniku töösid tundma õppida ja selle üle arvustuslist tööd avaldada tahavad, kirjaniku töösid originalides uurivad. Kuid meil, kus tõlkimine tõlgete järele sünnib, ei leita ka esimest nõudmist vajadusliku olevat. Olgugi et Norra keele mitte-mõistmise korral tõlkeid tarvitatakse, sellega võiks meie keelte-oskamatust silmas pidades veelgi leppida; aga et selleks otstarbeks just kõige vähem usaldatavad tõlked valitakse, sellest ei taha enam aru saada, sest. „Нива“ ja Reclam mõlemad on omade kehvade tõlgete poolest kuulsad. Ka sarnased H. Ibseni arvustajad, nagu Minski, Polonsky ja kristlik Grotthus on kõrvalised ja kahtlased hallikad. Kirjandus H. Ibsenist on lõpmata suur, nii et hääde hallikate valik kerge on. Venekeelsete hallikate tarvitamine on ennast ka tunda andnud: N. Kann kirjutab näit. Sören Kirkegor pro Kierkegaard (kahekordne a räägitakse Norra ja Daani keeles nagu o välja), Grimstedt pro Grimstad; siis aga ometi Östraatis (loe Östrotis, nagu sakslased sagedasti ka kirjutavad) Skien (loe Schien).

        Nimetaksin siinkohal veel järgmisi silmatorkavamaid libastusi võõrakeelsete sõnade ja ainete käsitamises. Hra Kann kirjutab J. Kanti genitivuse J. Kandi ja Nietsche pro Nietzsche.

        Koguni naljakalt kõlab järgmine lause: „Et tal (Ibsenil) raha ei ole, siis katsub ta kirjatöödega mõnda rublakest teenida.“ Kuidas Kristianias „rublakesi“ teenitakse, on hra Kanni saladus: minu teada võib sääl üksi kroonikesi ja örikesi teenida.

        Kuid jätame esiotsa need kirja tehnilised puudused ja läheme sisu juurde.

        Hra N. Kann lubab omale terve rea igasuguseid naivseid võimatusi, mis kirjanduse-teadlase juures, kes spetsialse hariduse saanud, ette tulla ei tohiks. Kui autor Norramaa „kaljulagendikkude maaks“ nimetab, siis annaksin selle talle veel andeks, ehk ma Norras küll kusagil kaljulagendikka ei ole leidnud; aga kui selles muinasjutulises maas igasugused hääd asjad sündida, mis ju iseenesest väga ilusad ja ilmsüütad on, aga mitte tõega kokku ei käi, siis lubatagu sellele vastu vaielda.

        „Nii räägib Ibsen’i tööde saksakeelde tõlkija Passarge imestusega, et Norramaa päälinnas Kristianias inimesed ööseks oma majauksi mitte lukku ei keera ja et teatris riidehoidjaid ei ole, sest et võõraste asjade vargus peaaegu kuulmata asi on.“

        Kui mõni naivne sakslane, — ütlen mõni, sest et Passarge mitte tuntud Ibseni-tõlkija ei ole, — seda kirjutab, siis ei maksaks kainel eestlasel seda ometi mitte uskuda: nii idüllilist

— 292 —

linna leidub Lääne-Europas enam vaevalt kusagil: Kristianias magatakse nagu meilgi mitme luku taga ja teatrites — neid on sääl kolm — on ka igal pool riidehoidjad ametis.

        „Norralane vaatab oma õrnemasoo liikme kui meesterahva-sõbra pääle, kes teda ta töös ja tegevuses vaimustada ja ühtlasi tema tegusi õiglaselt arvustada oskab.“

        Kes Norras lühematki aega on viibinud, see peab tõendama, et suguline kõlvatus vist kusagilgi nii ei õitse ja laiali lagunenud ei ole kui Norras, kuigi avalik prostitutsion juba kauemat aega keelatud on. Sala-prostitutsion on aga kole laiali tunginud nagu norralased seda ise tõendavad. Ka Vene lai iseloom kahvatab norralaste oma kõrval.

        „Nii pea kui romantilise ja sentimentalilise voolude pääle kirjanduses naturalismus ja realismus ehk oluluule ilmus, kus kirjanikule esimeseks tingimiseks tehti, et ta olusi loomulikult ja tõetruult kujutaks ja elu nii, nagu ta tõesti on, koperiks, siis pidi ühes sellega ka Põhjamaa kirjanikkude tähtsus maailma kirjanduses tõusma. Oli ju Norra rahvas juba vanast ajast, kus ta vahvad pojad oma laevadega vikingusõitudel käisivad, oma õiglase oleku, oma loomulikkuse ja sõnapidamise poolest tuttav“.

        Olgu tähendatud, et enne realismus ja siis naturalismus kirjanduses esines ja mitte ümberpöördult, nagu hra Kann’i sõnade järele arvata võiks. Realismus ei teinud omaks ülesandeks alguses mitte elu kopeerimist, vaid see tuli alles pärast realismuse teise järgu edustajate juures halvavalt nähtavale. Kuidas aga Põhjamaade „vahvade“ rahvaste „õiglane olek“, „loomulikkus“ ja „sõnapidamine“ kirjanduslise realismuse aluseks võib olla, jääb, mulle vähemalt, koguni selgusetaks. Ma võiksin näituste varal tõendada, et Põhjamaad õieti ühtegi realistlikku ega naturalistlikku kirjanikku par excellence, kelle kuulsus üle oma kodumaa piiride ulataks, ei ole andnud. Selleks ei või meie õieti ei H. Ibseni, ei B. Björnson’i, ei Knut Hamsuni, ei A. Strindberg’i, keda küll Rootsi naturalismuse pääedustajaks nimetatakse, ei Hj. Söderberg’i nimetada, kuna teised, lõunapoolsemad maad, Prantsuse-, Saksa-, Inglise- ja Venemaa, terve rea realistlikka kirjanikka on andnud. On sagedasti tõendatud (ka meil), et Põhjamaade rahvastele isesugune müstika omane olla. See on ka tõsi. Kas ei leia meie seda ka H. Ibseni töödes ja just paremates, jõurikkamates: „Brand“, „Hedda Gabler“, „Rosmersholm“ ja „Naine merelt“? Hra Kann'i monografiast aga käib mõte läbi, nagu oleks H. Ibsen tervena realistlik ehk koguni naturalistlik kirjanik, kes omades töödes ainult seda ja teist mõtet käsitas, selle ehk teise päämõtte ühes ehk teises töös läbi viis. Nendest mõtetest, mis H. Ibseni löödes leidub, kõneleb hra Kann oma raamatu teises pooles, nagu oleksivad need mõtted tähtsad, mis meie H. Ibseni töödes leiame. Tõsi on ju, et Ibsen omas pärastises, keskmises arenemise-järgus naturalismuse aluselt välja läks, naturalismuse skeletti omade tööde juures tarvitas, mõtteid käsitas, mis selleaegses naturalistlises kirjanduseilmas valitsesivad, aga tema tööd ei ole siiski mitte naturalistlikud.

— 293 —

        Kui H. Ibsen, näituseks, pärivusest räägib („Vaimud“) ehk jälle abielu rikkumisest („Rosmersholm“), siis omandab see isesuguse müstilise nüanssi; terve käsitus on realismusest ja naturalismusest kaugel, kuigi sellest ehk välja on mindud. Niisama oleks asjata H. Ibseni töödes leiduvaid päärnõtteid üles lugeda: need mõtted on suuremalt osalt teistelt laenatud. Mis meil H. Ibsen’i juures pää-rõhu alla langeb, on tema kui kirjaniku, kui dramaturgi valgustamine, mis hra Kann aga tegemata on jätnud.

        Terves raamatus leidub nii palju kohti, milledele vaevalt ükski kirjanduseajaloolane alla võib kirjutada. Võimata on kõiki neid kohti laiema harutuse alla võtta. Lepime siin kohal ainult mõne kõige suurema silmipimestava algupärase uudisega, eelpool tsiteeritutele veel paari lisaks tuues. Kohe alguses leiame:

        „Läinud aastasajas algas kirjanduse ajaloos uus vool — naturalismus, mis seitsmekümnendamates aastates iseäranis hoogu võttis. See kirjanduseline vool lahkus mitmesse vähemasse voolusse, aga ühiseks nõudmiseks, ühiseks lipukirjaks oli loomulikkus ja tõelikkus. Naturalismus tegi oma tähtsamaks ülesandeks neljanda seisuse — tööliste — elu kirjeldada ja kõrgemate seisuste eluvormide tühjust näidata. Ühes sellega nõudis ta, et kolmanda seisuse — kodanlaste ühiselukord — ümbermuuta tuleb.“

        Tuleks tähendada, et naturalismus sel ajal sugugi ühiselukorra muutmist omaks ülesandeks ei seadnud ega pole ta ka kodanlastele rohkem kui romantismus sõda kuulutanud. Vähe leiame meie ka naturalismuse paremate edustajate juures otsekoheseid kirjeldusi tööliste elust. Koguni selle vastu näeme meie E. Zola juures näit. kõrgemate klasside elukirjeldusi, tööliste elust kõneleb üksi „Germinal“ lähemalt. Kuigi see kirjanik kõrgema klassi elu varjukülgedest räägib, siis ei tee ta seda aga mitte iseteadliku ühiselukorra muutmise mõttega, nagu seda hra Kann näib tõendavat. Lugege marxistlisi arvustajaid, siis näete, kuidas need E. Zola’d, H. Ibseni, G. Hauptmann’i ja t. kodanlasteks tembeldavad, ja tõsi on ka, et neil kirjanikkudel ühiselukorra muutmisega midagi tegemist ei ole. Alles viimasel ajal on mõned sotsialdemokratlised kirjanikud katseid teinud ühiselukorra muutmise retseptidega segatud ilukirjandust naturalismuse alusel soetada, kuid nendes töödes on romantiline element sagedasti kõvem kui naturalismus. Kuid sarnased katsed on kunstitöödena kõik luhta läinud; tuletame ainult M. Gorki’t ja ka meie E. Wilde’t meelde. Ise asi on, kui kirjanik inimesena mõnest erakonnast osa võtab ja omas ilukirjanduslises tegevuses kõigepäält ja ikka kirjanikuks-kunstnikuks jääb. Tuletame siin ka sarnaseid kirjanikka meelde, kes omas ühiskondlikus elus küll sotsialistid, aga kirjanduses üksi kunstnikud on: Bernard Shaw, A. France, R. Dehmel, H. Bertsch j.t.

        Täitsa tume on lause: „Teiseks aitasivad ka Inglis, Vene ja Daani kirjanikkude kõlblised õpetused individualismuse aatele poolehoidjaid koguda.“ Minu teades tõstsivad individualismuse lipu ikka sakslased üles, siis venelased anarhistid P. Krapotkin ja Bakunin, aga missuguste Vene, Inglise ja Daani kirjanikkude kõlblistest õpetustest siin jutt on, jääb hra Kann’i saladuseks. Vähemalt Sören Kierkegaard'i mõju enese pääle salgab H.

— 294 —

Ibsen omades kirjades maha, tunnistades, et ta enne „Brand’i“, milles just kõige rohkem Kierkegaard’i mõtteid ja mõju arvati leidvat, loomist Kierkegaard’i töösid sugugi ei ole lugenud. Selle töö loomisel on H. Ibsen’il keegi Norra õpetaja alguskujuks olnud.

        „Norralastel on veel teine iseäraldus olemas, mille pääle uuem kirjandus ka suurt rõhku paneb. See iseäraldus seisab selles, et norralased ja rootslased hinge keerulisi nähtusi oskavad analiserida (vaadelda ja üksteisest lahutada)“.

        „Kõigist neist iseseisvatest — ajaloolistest, filosofilistest ja kirjanduslistest — vooludest tekkis sügav elevus, mida ühe sõnaga individualismuseks nimetatakse.“

        Esimeses tsitadis nimetatud hääd omadust ei või kaugeltki mitte kui norralaste ja rootslaste kohta karakteristlikku ära tähendada. Psühologilise analüsi poolest on mõni Prantsuse kirjanik, näit. Bourget, kõikidest Norra ja Rootsi kirjanikkudest kaugel ees. Mis järgmises tsitadis leiduv lause tõendab, ei ole selge: nähtavasti on siin autorile uue sõna „elevuse“ tarvitamine paha nalja mänginud: „elevus“ tähendab seda mõistet, mis sakslane oma „Stimmung“ ja venelane „настроеніе“ sõnaga ära ütleb. Ega siis hra Kann ometi individualismust ainult elevuseks ei taha nimetada? Juba see, et individualismus hra Kann’i tõenduse järele nii tähtsatest ainetest on sündinud, nagu „ajaloolised, filosofilised ja kirjanduslised voolud“, peaks tõendama, et meil siin igal tähel millegi tähtsamaga tegemist on kui elevusega. Kuidas individualismus iseseisvatest ajaloolistest, filosofilistest ja kirjanduslistest vooludest tekkis, kõlab ka segaselt ja kahtlaselt, autori lähem seletus aga puudub.

        „Kirjanikud olivad ikka daanikeeles kirjutanud ja rikkamad rahvakihid selles keeles oma mõtteid vahetanud, nüüd hakkas aga Norra „talurahva murrak“ daanikeelt välja tõrjuma ja iga noor kirjanik pidi tahes või tahtmata Norrakeeli kirjutama.“

        Ei tea, kust hra Kann selle teate on võtnud. Kuid selge on, et selle kirjutajal Norra ja Daani keele vahekorrast õiget käsitust ei ole olnud, muidu oleks ta ometi pidanud teadma, et Norra ja Daani kirjakeel praegugi veel üks ja seesama on; vahe seisab ainult väljarääkimises, nagu põhja- ja lõuna-sakslaste vahel. Tõsi on küll, et nõndanimetatud maalstraever vanade norralaste keelest Norrena Tunga’st välja kasvanud landsmaal’i (maakeelt) katsuvad elustada, seda kirjakeeleks tõsta, kuid seni on need katsed katseteks jäänud ning nende püüete tuleviku-lootusedki on veel koguni kindluseta. H. Ibsen oli terve elu aja suur Skandinavia rahvaste liginemise poolehoidja, „keelepüüdjate“ vastu oli ta koguni vaenulik; H. Ibsen’i tööd on kõik Daani-Norra kirjakeeles kirjutatud.

        Oleks veel paljugi kahtlasi kohti, mida ära tähendama peaks. Aga vabandan ennast juba nüüd, et hra Kann’i raamatu tõsisemalt võtsin kui raamat ise väärt on! Tahaksin lõpuks ainult veel cand. phil. N. Kann’i Eesti keele puuduste pääle tähelepanemist

— 295 —

juhtida. Alguses juba nimetatud võõraste nimede puudulikule kirjutamisele lisame hra Kanni raamatu rohkest tagavarast veel järgmist juurde: „
minust tõlgitud“ (missugune kole germanismus!) pro minu tõlgitud, „üleüldine häälede andmine“ pro üleüldine hääletamine, „sentimentaliline“ pro sentimentalne, „analiserima“ pro analüseerima, kord daanikeel, säälsamas aga Norrakeel. Rohkem Eesti keelt ja selle kindlust! Banalsed on sarnased ütlused teaduslises töös, nagu: „kellel saksakeel suus on“, „laulik“ pro luuletaja, „Rooma linnas“ pro Roomas. Asjata on vist sarnaste võõrakeelsete sõnade nagu romantismus ja realismus eestistamine ilutsuseluuleks ja oluluuleks.

        Raamat lõpeb isamaaliku sooviga, mis ju mõnes ajalehe artiklis väga kena oleks olnud, millel aga praegusel korral H. Ibsen’i ja tema kirjanduslise tegevusega midagi ühist ei ole.

        See essay ei peaks parema ilmumist ära kohutama: H. Ibsen’ist kui Norra kirjanikust ei suuda hra Kann’i töö mingit tõenäolikku pilti anda.

Bernhard Linde.

Läti kirjandusest.

        Kuna ma „Noor-Eesti“ 2. nris juba lühikese ja koguni kokkuvõtliku ülevaate Läti kõige uuemast kirjandusest andsin, lähen ma nüüd üksikute autorite raamatute arvustamisele üle ja ei peata pildi täielikkuse pärast mitte üksi viimasel aastal, vaid ka varem ilmunud raamatute juures. See kord peatan Rainis’e, V. Eglit’i ja Wirsa tööde juures. Kolmest nimetatud autorist esines esimesena ja on omale kõige kindlama kuulsuse omandanud Janis Pleeksans-Rainis. Tema luule iseloomulikuks tundemärgiks on, nagu ma mineva kord juba tähendasin, prometheusilik võitlus inimesesoo kannatava osa eest, ehk veel kitsamalt: võitlus töötava klassi ja selle püüete ja eesmärkide eest. Tema esimene luuletuste-kogu Kajad, sinises õhtus („Tahlas noskanas silâ wakarâ), mis loomise motivide poolest väga mitmekesine on, sisaldab sagedasti lõikavat satiiri praeguse korra ja üleüldse XIX. aastasaja kohta ja kutsub heroismusele ja kangelasetegudele. Isegi kõigi loodusenähtuste pääle kannab autor seda vägevate ja nõrkade võitlust: loodus pea nutab kastepisaril, pea süttib kõuekärgatusel. Salm on kindel, mõtete formuleerimine selge ja kuni kidsiduseni lühike. Neljarealised salmid vaheldavad kaheksa- ja üheksarealistega — autori armastatud ja vististi algupärane värsimõõt, mis järgmise shema järele on ehitatud: neljas, kolmes ja kahes reas vaheldavad kahe- ja ühesilbilised riimid, vahel natuke modifitseeritult, nimelt nii: abab, aba, cc. Melodilikkust, ja vahel ka luulelikkust, on vähe, kuid selle eest esineb pildi selgus ja plastilikkus. Salmist enesest võiks veel ütelda, et ta vahel natuke tardunud ja liikuvuseta on. Daktülilisi sõnu tarvitatakse kolmesilbilistes riimides kurjasti: see on kohmakas ja mittemuusikaline riimimise viis.

— 296 —

        Kuid niisugune Rainis’e salmi karakteristika oleks ühekülgne, sest plastilise, mitte aga melodilise, salmi kõrval leidub ka melodiline, ja see salm hakkab valitsema tema teises — Vaikses raamatus („Klusà grahmata“), mis esimese raamatu idee otsekoheseks jatkamiseks ja arendamiseks on. Kuid mõlemad raamatud lähevad loomise viisi poolest teineteisest oluliselt lahku. Kuna esimene raamat peaaegu tervelt looduses ja selle pinnal hõljub, tungib teine juba selle südamesse, inimese hinge ja inimliste kannatuste müstilistesse sügavustesse. Esimest raamatut elustavad lüürilised, väga õrnad kaldumised Erose ja fantasia valda, õige mitmekesised individualsed läbielamised ja looduse värvide rikkus. Teine raamat, selle vastu, on mustades ja tumedates, kohati otse veristes toonides hoitud. Looduse plastilikkus kaob, sellekohaselt muutub ka salm liikuvamaks, pehmemaks, melodilisemaks, endist ilme lühidust, lihtsust ja selgust siiski alal hoides. Kui ehk kunstilise materjali mitmekesisus selles raamatus kehvemaks on jäänud, siis on tema väärtus üleüldiselt tõusnud. Mõlemad raamatud on kõige tõsisemate hulgast Läti kirjanduses ja valju mõõdupuu järele kirjutatud.

        V. Egliti esimeseks raamatuks kronologiliselt on tema jutustused, mis 1907. aastal eraraamatuna, pääkirja all Sinises vangikojas („Silâ Zeetumâ“), ilmusivad. Nende jutustuste saatus on huvitav. Kui nad omal ajal ilmusivad, leidsivad nad üleüldist hääkskiitmist, kuna aga autori teine raamat Elegiad („Elegijas“), mis sellestsamast idust võrsunud, ei meeldinud, ehk küll selle viimase raamatu psühologia ja aateline külg selgesti on välja kujunenud. Vahe mõlema raamatu vahel peitub loomise viisis ja nende ühise sisu arendamise graadis. Mõlemates kujutatakse äravõõrdumist ümbritsevast olukorrast ja loodusest, kaldumist individual-müstilistesse läbielamistesse — „sinise vangikoja piirkonnast välja.“ Ainult esimene raamat liigub ikkagi veel selle vangikoja müüride vahel, kuna aga teine nendest juba täiesti väljaspool on. Esimese raamatu kaheksast jutustusest ja kolmest skizzest on suurem osa külaelule ja loodusele pühendatud, mis lugeja silmade eest kõige oma iluduse ja rikkusega mööda veereb. Peremehed, sulased, maa-intelligents, selle keskelt võrsunud kunstnikud, ja kahes-kolmes jutustuses ka linn — see on Egliti jutustuste pääsisu; siinjuures puutume iga sammu pääl rahutu, ümbrusest äraeraldatud kangelase tüüpusega kokku, tüüpusega, kellest see ümbrus mitte aru ei saa. Raamatu vastuvaidlemata väärtus seisab selles suures vaimustuses, mis temast vastu hõõgub ja elu hingeõhust väriseb. See vaimustus elustab ja vabandabki mõnda kohta, mis vormiliselt vahest mitte küllalt kunsti nõudeid ei täida. Kujutamise viis on suuremalt osalt realistlis-impressionistline, muutub aga vahel sümboliseerimiseks. Ehk küll autor ise eeskõnes selle vormi ja sisu poolest „mitteküpse“ raamatu jäädava väärtuse juures kahtleb, sellegipärast ei lase paljude loodusekirjelduste meeleolude tihedus ja kunstilikkus, jutustamise elavus, tüüpuste paljus ja mitmekesisus ja mõtete küllus huvitust Egliti Sinise vangikoja kohta kunagi kustuda. See raamat on esimeseks sammuks autori loomisetöös. Temas tundub juba kohati seda kotkatiibade lööki, mis autori hilisematele töödele omane on.

— 297 —

        Elegiates üllatab kohe esimesel pilgul välise looduse ja endise impressionistlise kujutamiseviisi puudumine. Terve raamat sisaldab ainult individualseid läbielamisi, kohati müstilisi ja raskesti arusaadavaid nende keerulise müstika pärast. Raamat on sisemiste läbielamiste kohaselt päätükkidesse jaotatud, millede päälkirjad nende sisu juba umbkaudu aimata lasevad: „Medusa pilk“, „Saturnaliad“, „Labürint“, „Olümpiada“ jne. Üleüldse näitab see raamat terve rea üleminekuid autori individualses arenemises: kõige raskematest kahtlustest ja müstilistest nägemustest — läbi Erose valla, võitluse, väärtuste ümberhindamise — enam-vähem kindlamale seisukohale isikuliste läbielamiste prisma läbi vaadeldava looduse rüppes. Sellega käsikäes käib ka salmi järkjärguline muutumine. Esialgne „vaba salm“ (vers libre) ilma kindla rütmuseta ja värsimõõduta muutub raamatu keskpaigas juba kindlateks jambusteks ja daktülusteks. Endine tormiline vaimustus on selles raamatus nagu kadunud: ta kulus salmi väljatöötamiseks ja vabaneb uuesti alles sel mõõdul, kuidas autor uue salmi enesele omaseks teeb. Niisugune on kõige üleüldisem pilt Elegiate raamatust. Osalt on see raamat gnoomilist laadi, kuna ta lühikestesse kokkupigistatud stroofidesse formuleeritult isikulisi läbielamisi, praeguste kirjanikkude ja ühiskonna karakteristikat ja autori järsult kujutatud vastolu selle ühiskonna vastu sisaldab, osalt on ta aga autori enese pea armastusekirest ja kahtlusepiinadest vaevatud, pea looduse rüppes rahuldatult-mõtleva hinge lüürika. Paksud ja tumedad värvid valitsevad, nagu vanade meistrite tumenenud lõuenditel. Kõik pildid on läbimõeldud, mitte ainustki impressionistliselt visatud joont. Kahju ainult, et kohati kujude sümmetria puudumine ja keerulise sümbolika selgusetus muljet rikub. Salm on rütmiline, melodiline ja mitmekesine. Kui sellel raamatul ehk kohati vormilisi puudusi on, siis on ta ometi sisu ja kunstiliste rikkuste mõttes kalliks varaks Läti kirjanduses.

        Niisama käreda arvustusega, koguni vihaga, võeti ka Wirsa väike luuletuste-kogu Karikas („Bikers“) vastu. Taheti koguni midagi keskaja autodafee sarnast selle raamatuga ette võtta. Raamatu ainuke süüd seisab selles, et temas kirg katmatalt kõneleb, nii suure luulejõuga, nii heledates ja julgetes piltides, et mõned tükid — vahest isegi enamus — ilmakuulsate kirelaulikute tööde kõrvale võiksivad asuda... Kuid see arusaamatus on nii hariline nähtus, et tema juures peatadagi ei maksa. Sellepärast asun kohe raamatu juurde. Umbes kaheksakümnest kogus leiduvast luuletusest on suurem osa stiili, selguse ja algupärasuse poolest täielikud. Teistes on veel natuke harjumata kunstniku kätt tunda, ehk küll ka nendes kenasid, vormi poolest täielikka stroofisid leidub. Wirsa on kire ja keha luuletaja. See kirg on pea unistavalt-romantiline, kevadine, pea põlev, nõudev ja võimas, vahel isegi painajalik. Salm on kõlav, selge, melodiline, mitmekesine. Vormi valitseb autor täiesti (mõned üksikud juhtumised väljaarvatud), ka nii võrdlemisi keerulist nagu soneti ja tertsinide vormi.

V. Damberg.

— 298 —

Teatri-märkused.

Gustav Wied’i „2 X 2 = 5“.

        Pean tunnistama, et see Vanemuise näitelaval ettekantud naljamängudest üks kõige parematest on. Kui meie näit. G. Wied’i oma L. Anzengruberi naljamängudega võrdleme, siis märkame selgelt, kui palju ühe juures labast naljaheitmist on. Wied esineb aga peenikesena satirikerina, kelle kõige naljakamates stseenides oma traagiline tagasein ei puudu. Kuigi meie L. Anzengruber’is palju suuremat draama tehnikeri näeme, ei suuda see kirjanik siiski omade naljadega kirjandusliselt haritud vaatlejas neid rahuldatud mõnutundmusi äratada, mis Gustav Wied'i „2 X 2 = 5“ vaatlemise juures üles kerkivad. „2 X 2 = 5“ on küll vähem komödia, stseenid on ainult päätegelase isiku ja tema elujuhtumiste läbi seotud, kuna üksteisest välja kasvav sündmustik, nagu seda harilikult näitemängult nõutakse, pea puudub. Meie aga unustame selle puuduse, mis näit. mõne Gorki tükkides haavavalt mõjub, sest et Wied mitte ei targuta, vaid elavaid inimesi, õigem nende vastandid üksteise vastu seab. Kuigi need inimesed üksteisele vastandid on, siiski ei jää kellegi narrused ülevalt naerja kirjaniku eest varjule; isegi autori mõtteid kandev noor kirjanik Paul Abel sirutab viimases vaatuses oma käe suure pudrukausi järele välja. Aga siiski ei usu meie, et see Paul Abel vanameelse ajalehe toimetajana 7000 krooni palka saades oma äia taoliseks tõsiseks arvenõunikuks muutub. Palju enam usutav on, et uue toimetaja ajal vanas ja vaikses vanameelsete toimetuses tohuvabohu sünnib, suured tolmupilved üleskeema hakkavad, kuni Paul Abel toimetaja kohustest vabastatakse, sest et „ta sügavas südame põhjas ikkagi Paul Abel on.“ Raske oleks öelda, mitu korda ta pääle vee tõuseb, — harilikkude uppujate juures sünnib see kolm korda, — aga selle eest ei tahaks vist ka keegi vanduda, et naine ja teised kodakondsed teda alla tõmmata ei suudaks.

        Selles Gustav Wied’i naljamängus on nii palju lõikavat pilget, mis igas sõnas plahvatab. Daani „väikestes oludes“ leiame meiegi nii palju vastavat omadele. Meie näeme teistel mõjudel kasvanud Paul Abeli naerdes võitlevat ja langevat. Kaks inimest, kirjanik ja see pilkepiltide maalija, on inimeste keskele paisatud, kes rahvuslise kulturi loomise kallal kõige tõsidusega töötavad. Nemad naeravad seni, kuni ise sellesama töö juurde asuvad.

        Gustav Wied'il on nii mõneski asjus Bernard Shaw’le omane terav, lõikav pilge, kuigi tal nii selgesti silmapaistev sotsialne tagasein puudub, nagu ülemal nimetatud Inglise kirjanikul. See tagasein kerkib siiski nagu iseenesest mõtleva vaatleja ette, kirjanik ei näita seda, ei tungi sellega pääle, aga vaatleja loob ise selle tagaseina kirjaniku naeru kuuldes.

        Näitemängus on vist esimene vaatus kõige parem, kus terve suur tegelaste hulk esineb. Siin on kirjanikul võimalust väheste dialogide abil kõiki kujusid karakteriseerida. Järgmistes teeb kirjanik ainult lühikesi täiendusi, mis aga juba esimese vaatuse järele endid oletada lasevad. Ainult nalja plahvatused suudavad

— 299 —

teisi vaatusi üleval hoida. Näit. dialog õpetajaga vangimajas. Siin peaksid ühtlasi aga ka Kopenhageni vastolusid tundma, et G. Wied’i tööd täielikult maitseda.

        Ärimehelikult pühalikku õpetajat kehastas T. Mutsu, ehk küll sellel õpetajal ütlemata palju ühist sellesama näitleja praost von Korff’iga („Proovikandidadist“) oli, et raske oleks midagi uut nendes kahes kujus leida. Kuid meie võime leppida: G. Wied mõjub ka ilma Kopenhageni ümbruse pildita. Ainult rohkem vastoludesse viidud oleksivad pidanud olema kujud Abel, Konik ja abikaasa ja Mizi ühelt ja terve rahvuslik-kõlblik ümbrus teiselt poolt. Siis oleks see revolutsion, mille kandjad esimesed, pääasjalikult aga Paul Abel on, rohkem nähtavale tulnud, siis oleks see sõnade naljale tagaseina loonud, mis seisukordade vastolusid oleks põhjendada aidanud. Nüüd aga muutusivad Paul Abeli toredad pilkavad ääremärkused sagedasti, — kuigi küll hiilgavaks, — siiski ikka üksi sõnademänguks, millest meil kahjuks nii vähe lugu mõistetakse pidada. Rohkem tüsedust oleksin ma kõige alalhoidvate tegelaste rühma juures soovinud, nii hingeliselt kui ka kehaliselt. Seda oleksin ma iseäranis häämeelega prl. Konsa majaperenaise ja proua arvenõuniku kujutajas näinud. Prl. Konsa majaperenaine kui rahvusvaheline tüüpus oli ju hää, aga veidi daanilist nüanssi oleks siiski näha tahtnud. Kõige õnnelikum kuju oli hra A. Simmi Paul Abel, kelle juures seekord selle kehastaja rahvusliste omaduste puudumine ainult kaasa aitas: oli vaja üksi vaimukusest ja naljatujust ülekeevat rahvusvahelise bohemi ilma liiget kujutada, mis hra A. Simm’i käes ka õnnestas. Teised kaks kuju, mis mulle iseäranis meelde jäivad, olivad pr. Annuk-Möller’i Mizi: blond praktiline kokott, kes enesel igal juhtumisel hää tunneb, sest et ta ennast selle järele sisse seada mõistab. Pr. Möller’i käes õnnestavad need kujud alati päris hästi, nagu ka A. Schnitzleri „Armumängus“ ettetuleva kokoti osas. Siis hra Möller. Mis mulle tema juures üleüldse meeldib, see on selle näitleja kujude mitmekesisus: hra A. Simm’iga on nad „Vanemuise“ näitelaval pea ainukesed, kes iseennast ei kopeeri. Tema arvenõuniku poeg oli, mõnede puuduste pääle vaatamata, toredasti stiiliseeritud kuju. Teised näitlejad ei suutnud seekord midagi iseäralikku, midagi niisugust pakkuda, mida unustada ei oleks suutnud. Kuid seda külmust, millega publikum selle naljamängu vastu võttis, ei saa ei kirjaniku ega ka näitlejate arvesse panna, vaid selle kirjutaksin ma täielikult meie teatripublikumi kontosse.

Bernhard Linde.

— 300 —

KROONIKA

Maadlemine Ladina keelega.

        „Aga et isiklikud arvamised ja arusaamised väga ja väga mitmesugused, tihti päälegi veel õige imelikud on, säält tuleb siis ka, et meie Vene kunstnikkude ühisuse väljanäitusel ikka ja jälle sellega kokku puutume, mis harilikus keeles „veidruseks“, „pentsikuseks“ kutsutakse. Isegi see on võimalik, et „tõsine Iisraeli mees, kelle sees kavalust ei ole,“ teda „lolluseks“ nimetab. Igatahes võis sarnast „terminus technicae“ Eesti kunstinäitusel Triiki ja Koorti piltide juures kuulda.“

(„Tallinna Teataja“ nr. 29, 1910. a. Otto Peterson

,,Peterburi kunstinäitustest“).

        Kohe näha, et hra kunstiarvustaja Tallinna käremeelsete hulka kuulub. Tema paneb Ladina keele uuendusi maksma, mis seni keegi veel ühegi keele kallal ei ole julgenud ette võtta: kaasuste, sugu ja arvude vastavuse, kongruentsi, nõue sõnade vahel kaotatakse täiesti ära! Ehk laiendab hra Otto Peterson omi uuendusi ka uuemate keelte kohta. Siis saaksime ehk tulevastel Tallinna üleüldishariduslistel kursustel hra Petersoni eelmistelt kursustelt tuttavate lausete teisendisi umbes järgmiselt kuulda: „Luletajas peab настоящіе искренность olema. No, vot, Krõlov, vot kus on искренность поэты!“

        Hra O. Petersoni kirjanduse- ja kunsti-arvustused — need on aga oma sisu poolest õieti ikka maadlemised „Ladina keelega“ olnud. Nende „sisus“ on igasugune kongruentsi nõue juba ammugi täiesti ära kaotatud.

*

Ymaji Aizan ja Arthur Usthal.

        Lugesin hiljuti ühest Europa lehest kellegi vanameelse Jaapani kirjandusearvustaja Ymaji Aizan’i validaid laitusi Jaapani uuema ilukirjanduse kohta. Noor-Jaapani kirjandus olevat kidurate kirjandus ja äratavat lugejas ainult pessimismust. Noor-Jaapani kirjanikud käsitavad niisugusel korral, kui nad mitte haiglased ei ole, ainult inimese hinge väheväärtuslisi momentisi, ilma et nad üle-

— 301 —

üldiste aadete seisukohale suudaksivad asuda ja asju tõesti-inimlikult vaadata. Nad ei hoolivat Jaapanist ega selle rahvuslikust elust, vaid püüdvat ainult Lääne maade kirjanduse kahvatuid jäljendusi luua jne.

        Europa leht tähendas selle kohta omalt poolt: nagu näha, on Jaapani ilukirjandus praegu endisest kitsalt-rahvuslikust ajajärgust üleilmlistesse horisontidesse jõudnud, murrangu-ajajärgusse, kus tuhanded vastsed elumuljed endiste vormide uuendamist nõuavad.

        See tundmata Ymaji Aizan ühes omade arvamistega Noor-Jaapani kirjanduse kohta tuli nende ridade kirjutajale elavalt meelde, kui mulle „Noor-Eesti“ toimetuses üht ajakirja „Das Literarische Echo“ mullust nummert (15. jaanuarilt 1909) näidati, kus keegi Arthur Usthal omas „Eesti kirjas“ („Estnischer Brief“) „Noor-Eesti“ kohta sõna võtab. Maitskem sellest siin järgmist tüüpilist väljavõtet minu tõesti-sõnasõnalises tõlkes: „Üks rühm kõige nooremaid, kellede hulgas ka nais-element ei puudu, on paari(?) aasta eest ühise nime „Noor-Eesti“ all iseseisvaks kirjanduslikuks ringkonnaks kokku liitunud ja „Moderne Dichter-charaktere“ eeskujul (?!) aegajalt modernisi antologiaid (?) välja andma hakanud. Esimene neist koguni ilmus 1905 Tartus, Eesti intelligentsi emalinnas (in der Metropole der estnischen Intelligenz!“). Peaaegu kõikidele neile alles käärimise ajajärgus olevatele vaimudele, kellede pääks ja juhiks („Stimmführer“) anderikast Gustav Suits’i peetakse, on omane püüd ennast „vanade“ vastu eneseteadlikusse vastolusse seada. Nemad tahavad kuju ja sisu poolest midagi uut, Eesti kirjanduses enne kuulmatat pakkuda. Aga veel on nad kõik otsijad, veel ei näi neist keegi oma tahtmise sihi ja ülesannete kohta selgusele jõudnud olevat. Nende juhtsõnaks on: „Elu ja võitlus, mis vabadusele viib!“ Lähemalt vaadates leiad aga nende mõnikord mitte ilma anditeta noortemeeste vaimusünnitustes (ka Saksa keeli: in den Geisteserzeugnissen!“) üsna vähe elust ja võitlusest. Neil puudub kõige sagedamini nooruslikku vibavuse- ja teojõudu, vaimuvärskust, kunstnikulikku tõsidust ja vaimustust. Need on omas enamuses nooruslikult logedad, närvlikud, sagedasti elust väsinud pessimismusesse kalduvad, kuid omast nähtavast küpsusest hoolimata veel täiesti valmimata poisid („noch ganz und gar unfertige Gesellen!“), kes kord kõlavates fraasides, kord viljakuseta juurdlemistes õnduvad ja ka estetiliselt vaadatult mitte üle paljaste katsete ja algatuste ei ole ulatanud. Selle „Noor-Eesti“ mõju laiemate rahvakihtide pääle on õieti võimata. Mis peakski alles esimestes primitivilise hariduse algetes oleva ja rängalt oma majandusliku olemasolemise eest võitleva Eesti rahva suur massa võõrsilt laenatud kulturi väljamaaliste kirjude räbalatega pääle hakkama?“

        Kas tunnete endid ära, teie „nooruslikult logedad“, „vaimuvärskuseta“ ja „kunstnikuliku tõsiduseta“, „närvlikud“ ja „täiesti valmimata poisid“: Tuglas, Tammsaare, Grünthal? Teie olite küll juba 1908. a. oma „Kahekesi“, omad „Pikad sammud“ ja omad „Luuletused“ välja annud ja Teie olite juba varem omad „Jumala-saared“, omad „Vanad ja noored“ ja omad „Päevaraamatu lehed“ kirjutanud. Aga „mis peaks alles esimestes primitivilise hariduse algetes oleva Eesti rahva suur massa pääle hakkama“ niisuguste „kõlavate fraasidega“ nagu „Kahekesi“, niisuguste „viljakuseta juurdlemistega“ nagu „Pikad sammud“ või niisuguste „võõrsilt laenatud kulturi väljamaaliste kirjude räbalatega“ nagu Villem Grünthali „Luuletused“? Kas on isegi „Eesti Kirjanduse Selts“ oma „tahtmise sihi ja ülesande üle selgusele jõudnud“, kui ta 1909. a. neile täiesti

— 302 —

„valmimata poistele“ (kellede juhtsõnaks olevat: „Elu ja võitlus, mis vabadusele viib!“) auhinnad määras?

        Ymaji Aizan ei oleks seda juba mitte teinud, ja ka Arthur Usthal mitte, Arthur Usthal, kes väljaspool „Noor-Eestit“ küll Juhan Tamsaare, Juhan Lattikut ja Fr. Mihkelsoni „omil jalgel seisvatena talentidena“ teab nimetada! Kas on aga — vabandatagu küsimist — Juhan Tamsaare ja Juhan Lattikut Eesti kirjanduses üleüldse olemas? Mina vähemalt tean ainult A.H. Tammsaare ja pastoriherra Jaan Lattikut, ja ma ei tea mitte, et Fr. Tuglas-Mihkelson omad päätööd väljaspool „Noor-Eestit“ oleks avaldanud. Ja mul on koguni auahnus arvata, et ma Eesti kirjandust mitte halvemini ei tunne kui — Arthur Usthal.

        Ei ole mitte hää kirjanduslikkudest asjadest kirjutada, kui neid ainult kuulu järele tuntakse. Ei tea, keda siin rohkem tuleb kahjatseda, kas tublit ajakirja „Das Literarische Echo“, et tema niisuguse huupi ümber raiuva „Eesti kirjade saatjaga“ on õnnestatud nagu hra Usthal, või jälle hra Arthur Usthali ennast, kes kirjanduslikult alles „Gartenlaube“ imetluse ajajärgus näib viibivat. Nimelt ütleb ta „Linda“-kadunukesele järgmise, omast rikkumata meelest väga austava komplimendi: „Ein paar Jahre hindurch erschien in Dorpat etwa im Stil der Gartenlaube eine recht gediegene Familienzeitschrift „Linda“. Isegi Tuglase muidu nii validas arvustuses („Võitluse päivil“) ei tule „Linda“ võrdlust „Gartenlaube’ga“ mitte ette!

        Tartus ilmuva „Nordlivländische Zeitungi“ 63. nris. s.a. kirjutab nähtavasti seesama hra Arthur Usthal: „Meil ei ole põhjust „Noor-Eesti“ püüetele iseäralise sümpatiaga vastu tulla. Vaadaku need noored, vahete vahel õige upsakalt esinevad herrad, kuidas nad oma ettevõttega läbi tungivad ja püsti püsivad.“ Iseäranis pahandatakse selle üle, et „Noor-Eesti“ mehed enestele asjalikku ja häätahtlikku arvustust mitte „meeldida ei laskvat“ ja „mitte ikka peenel viisil“ ei reageerivat „nii pea kui neile tõtt öeldakse.“

        Ja-jah, nii mõnigi arvab ennast päris kõikumata tõsidusega selleks suureks Asjatundjaks ja suvereniks Kohtumõistjaks, kelle pöidla ülestõstmist ja allapööramist meie kui saatuse näpunäidet või ilmutust ülevalt peaksime vastu võtma. Kas ei asetaks aga tõesti-asjalik psühologiline ja sotsiologiline hindamine ja mitte-filisterlik „tõe“ ütlemine „Noor-Eestist“ nii mõnelegi peaaegu abnormiliselt suuri nõudmisi, herra Arthur Usthal? Mul on põhjust karta, et „Noor-Eesti“ püüded Teie „Gartenlaube“-maitse kohta ikka midagi abnormi ja abstraktlikku saavad olema. See on — mööda minnes tähendatud — ainukene asi, mis ma Teist vähe kardan, herra Usthal. Kuid olgu seegi minu kartus asjata.

        Argu antagu edaspidi vähemalt mitte põhjust öelda, et baltlane Arthur Usthal noortest kirjanikkudest rääkides viisakusetam on kui jaapanlane Ymaji Aizan. Ärgu sundigu hra Usthal meid temaga ta ärateenimiste järel ümber käima. Ärgu kujutagu ta ennast kõigepäält mitte meie meistriks ja koolmeistriks ette, vaid katsugu ta meid parem mõista ja meist aru saada!

        Nooruslikult loge, „närvlik“, „elust väsinud pessimismusesse kalduv“ „viljakuseta juurdlev“, kidur ja degenereeritud „Noor-Eesti“ kuulab omade „veel täiesti valmimata poiste“ ja omade „noorte, vahete-vahel õige upsakalt esinevate herrade“ kujul rahulikult naeratades hra Usthali ja teiste, „mitte ikka peenel viisil“ kurjakuulutavaid märguandmisi „laiemate rahvakihtide“, „läbitungimise ja püstipüsimise“ kohta. Kui elame, küll siis juba näeme, kes kellest püsti püsib ja kes kellest kirjanduslikult kauem elab. Igatahes teadku aga hra Usthal juba nüüd, et meie mitte sel mõõdul ilma „noorusliku vibavuse- ja teojõuta“ ei ole,

— 303 —

et meie eneste kohta ikka ilma karistamata kõiksugu hõlpsaid ja odavaid kõnekõlksusid, omavolilikka arvamisi ja põhjendamata viisakusetusi sadada laseksime.

*

J. Tõnissoni stiilist. — Väike veste nooresoole.

„Ilma minu hoolimata keele murdmiseta oleks meie noortel kirjanikkudel vaevalt võimalik olnud nõnda kirjutada, nagu kõige paremad nendest kirjutavad.“ (J. Tõnisson „Post.“ nr. 154 1910 a.)

        Le style c’est l’homme même — stiil on inimene ise. Kas see Buffoni ütlus ka hra J. Tõnissoni kohta tarvitatult õige on? Kas hra Tõnissoni stiil, tema sõnastatud mõtte vorm, tõepoolest ta iseloomu, ta realse isiku avaldus ja vastuhelk on? Oleks oma jagu huvitav seda ühes tema enese poolt tunnistatud stiililise tähtsusega lähemalt järele uurida. Ma mõtlen vähemalt kõikide ta poolehoidjatega, et hra Tõnisson tahtmise-jõuga ja karakteriga mees on, kes väsimata energiaga ja kõrvalekaldumata sihikindlusega selle politilise ideali poole püüab, mille ta enesele on välja töötanud. Loomulik, et ta mõtete avaldamise-viiski niisugusel korral raudne ja mehelik, kindlajooneline ja selge, terav ja ülevaatlik peaks olema. Tema juhtkirjal peaks samasugune kindel plaan olema nagu ettekujutatavast tema politilisel programmil. On tal siis niisugune stiil?

        Ajalehetoimetajana ja erakonnajuhina on hra Tõnisson hulga juhtkirju kirjutanud kõiksuguste ainete üle, nagu politika, sotsialismus, agrarküsimus, põlluharimine, lastekasvatamine, kunst, suguelu, vabaarmastus jne., mis ta huvituste mitmekülgsusest ja ta kompetentsi suurusest tunnistust peab andma. Ma olen neid palju lugenud, ma olen neid aastate jooksul lugenud ja sellele lõpuotsusele tulnud, et hra Tõnissoni kirjutuste stiil mitte sugugi seda aimet ei vasta, mis temast harilikult kui inimesest on. Tema enesekiitus noorte kirjanikkude stiilimeistrina on naeruväärt. Kes temast midagi ei teaks ja korraga ühte tema juhtkirja loeks, näit.:

        „Noor on hüüdsõnaks. Isegi need, kes vanade hulgas ajast ära, seavad endid, nagu noored.

        Kuid noored?!

        On sagedasti — väsinud hinged.

        Või kõnelevad kõmavate sõnadega sellest, kuidas nemad „haridust püüdma“ peavad, et siis vanadega „võitlusesse“ astuda, ehk paremal korral nende rikutud tööd uueks luua“ jne. — see uus, Tõnissoniga veel mitte äraharjunud lugeja peaks küll arvama, et tal kas äärmiselt närvliku või jälle äärmiselt ulaka ja distsiplineerimata isikuga tegemist on, kes omade ideede üle mitte ei valitse, kel mitte küllalt mõtte- või tahtejõudu ei ole neid koguda, korraldada ja loogilikult esitada. Tõnissonil ei ole stiili, või kui tahate: tal on halb stiil. Tema ei oska omi mõtteid kõigepäält mitte korrapärast, selgelt ja plaanilikult avaldada. Need on enamasti ikka katkelised, aforismuste ja kaugelt mitte igakord kallihinnaliste aforismuste taolised, nagu palavikus kokku loobitud, ilma proportsionalse arhitekturita ja ilma kindla kompositsionita. On kirjutatud, kuidas juhtub.

        Imetlegu hra Tõnissoni inimesena, isikuna, erakonnajuhina, kes seda võib ja tahab. Kuid ärgu keegi jumala pärast tema stiili enesele eeskujuks võtku.

— 304 —

Sest see ei ole sugugi mitte kõige parem sort mis olemas. Nagu kõik halb, on see aga iseäranis kerge jäljendada ja järele teha. Suurt vaeva see kellegilt ei nõua. Kui sa tahad hra Tõnissoni moodi kirjutada, ei ole sul muud tarvis kui järgmise eeskirja järel käia. Kõigepäält olgu põhjusmõtteks: ära mõtle iialgi järele, kuidas kirjutama hakata, missugusest kohast küsimust sissejuhatada või missuguses plaanis oma ideed arendada. Kirjuta aga esimene meeldetulev lause paberile, ükskõik kas see lähedalt või kaugelt temaga ühenduses on. Ära sa laialdust karda. Hakka kas või Aadamast ja Eevast pääle. Kui muud meelde ei tule, siis kirjuta korraga:

        „Kaks on sugu maailmas: meeste- ja naestesugu“ —

        või ehk ka: „Igav on. Raske hingata. Õudne ja tühi.“

        või koguni: „Aeg oma mitmekesiduses on lõpmata. On igavene. Igavesest ajast igavesti. Ei ole algust ei lõppu.

        — Ei ole ka vahet.“

        Nõndaviisi kirjuta! Kui su lause liiga lühikeseks jääb ja nagu ühe jalaga või käega tundub olevat ja kui vaja oleks ta rütmust ja jõudu mõne lisasõnaga või -lausega täiendada, ära lase ennast niisuguse tühise puuduse läbi tülitada. Jäta ta nagu on ja kirjuta edasi. Kui sa niisugust lauset või mõtet ei leia, mis eelmisest loogilikult välja kasvaks ja üleminekuks järgmisele oleks, ära näe selle kallal asjata vaeva. Pane midagi. Räägi muust asjast. Kui sa aga mitte midagi ei tea, mis eelmisega ühenduses oleks, siis alga ruttu uus rida. Ehk kui su mõttelõng hoopis on ära katkenud, siis pane kolm tähekest ja tee uuest asjast juttu.

        Kuigi sa nõnda mitte ühtegi ühtlast teaduslikku traktati, mitte ühtegi ühtlast kunstiväärtustist novelli, mitte ühtegi ühtlast ja asjalikku ajalehe-juhtkirja ei kirjuta, vaid unistusi, katkelisi mõtteid, odavaid aforismusi - mis sellest! Võib olla, mõned leiavad sarnase produktsioniviisi koguni huvitava ja algupärase olevat. Nõnda kirjuta, kirjuta aga edasi, alalõpmata, tagasi vaatamata, nagu sul mõtte-jupid pääst läbi käivad ja nagu sul sõnad sule otsast kukuvad, ilma plaanita, ilma proportsionita ja subordinatsionita!

*

Pühkmehunikust leitud piksejumalakene.

        „Meie Matsi“ 36. nris leidub kellegi „Uko“ nimelise piksejumalakese poolt järgmine „Mere“ poole pööratud manitsus, „pühendatud meie noortele luuletajatele“:

        „Oh meri, miks oled nii vaikne?.. Miks sa ei laeneta ja ei sünnita uut elu ja uut vaadet?.. Näe, kudas unistajad ja armastajad su kaldal edasi-tagasi norus peaga longivad ja elu äranärtsinud rinnasse otsivad? Aga nad ei leia, ainult komistavad kivirahnude peale ja põrkavad kui pimedad teineteise vastu...

        Oh meri, laeneta, sünnita elu ja tormi!..

        Meri, kas sa ehk kardad Suitsu teravat sulge, või Pärt Pärna (Bernhard Linde) kihvtist noolt?.. Meri, või on sul kahju neid jälgesid, mida Suits su kaldale liiva sisse litsus, raske laenega matta, katta ja kalda pinnaga ühetaoliseks teha?..

        Kas sa siis tõeste nii kaastundlik nende jälgede vastu oled, et sa enam ei kerki, ei vahuta, ei laeneta?..

        Oh meri, meri...“

        Edasi trööstitakse merd, et Suits’i sule ja Linde noole kartmine tema poolt ikka üleliigne ja asjata on. Aga kui ka palumine ja hädaldaminegi mere

— 305 —

kohta mõjutaks ja asjataks jääb, siis hakatakse merd lõpuks pilkama ja sõimama, et see „magab kui eduerakonna liige Vanemuise saalis, kui Nustaago hertsog kõnet peab, mis nii magusat ja taevalist und sünnitab“.

        Arvan, et meie mereäärsete linnade pühkmehunikutest veel paljugi sarnaseid naljakaid piksejumalakesi leida võib.

*

Kõige uuem leidus.

        Nagu Tallinna Eesti Kunstiseltsi näituse nimekirja 6 ja 7 lhk. päält näha võib, on sääl ka kellegi „reisikatsed“ näha olnud. Meie senistel põllutöö näitustel oli ikka võidukündi ja eeskujulist hobuste rautamist näha. Viimasel ajal oleme siis nii kaugele edenenud, et mõni inimene eeskujulise reisimise proovisid või katseid rahva ees demonstreerib.

        Nende algupäraste harjutuste nägijad aga teavad tõendada, et veidramad kui reisikatsed ise olla need jäljed olnud, mis matkates järel jäänud, ja imelik — jäljed olla paberi pääle pühitult ka väljapandud olnud.

*

„Made Puju“ intsident.

        Vastutava toimetaja soovi pääle tahan ka mina „Made Puju“ küsimuses seisukohta võtta, kes sisse kukkunud on, kas teatrijuhatus või arvustajad. On ju kõik meie meeste- ja naiste-sugu maman’id tarviliku leidnud olevat seisukohta võtta ja teada anda, missugused „suu muigatused ja silmade naeratused“ neil „Made Puju“ II. ja III. vaatuse vaheajal kõndides olivad; järgnegu siis ka minu seisukoha võtmine. Olen nimelt kindlas arvamises, et teatrijuhatus sisse on kukkunud ja järgmistel põhjustel:

        1) Kui arvustaja „Maman sans gêne“ mitte juba alguses võltsimist ei oleks aimanud, siis poleks ta omas arvustuses, „Postimees“ nr. 166, mitte Bernhard Shaw (vaid Bernard Shaw), mitte przybyczewskilise (vaid przybyszewskilise), mitte succé (vaid succès) kirjutanud, vaid juba pettust ette aimates võltsis ka arvustaja ja seda muidugi meelega, et lugejaid omat korda tüssata, sest kuigi see arvustaja mitte inimene ei ole, kel raamatud, — niisugusest üleliigsest koormast kõnelemata, nagu õigekirjutuse õpetus, — paelaga kaelas ripuvad, — seega ka mitte kirjanikkude nimed, siis ei oleks arvustaja loomuline mõistus teda ometi mitte petnud.

        2)        Kui teatrijuhatus arvustajaid ninat pidi vedada tahtis, siis oleks pidanud ta mõne sarnase kirjaniku töö võtma, nagu Fr. Schiller, W. Goethe jne., aga mitte kuulsa ja „tuttavama“ Clara Viebig’i oma; hra K.A. Hindrey’le oleks tulnud, kui ta julgema müstifikatsioni toimepanemise juures kuidagi takistusi sünnitav või kardetav näis olevat, nii palju raha laenata, et ta oma paari aasta eest pooleli jäänud Parisi reisu edasi jatkata oleks võinud; igal tahel selle herra väljaspool Tartut viibimise eest hoolitsema ja siis alles Schilleri ja Goethega katseid tegema.

        Et need tingimised täitmist ei ole leidnud, on sissekukkuja teatrijuhatus.

*

Uus meremadu.

        Meie ajakirja 2. nri üle avaldas „Virulase“ toimetuse õllejoomise polemika kangelane Jacob Palwadre „Meie Kodumaa“ lisas arvustuse, mis üks kuu ja poolteist nädalat ilmus ja üheteistkümnest nrist läbi jooksis. Mina ei

— 306 —

hakka omi lugejaid selle meremadu õiekestega koormama: nad võiksivad nende arvurikkusesse ära lämbuda, ainult järgmist autori enese sooviavaldust tahaksin tähele panna: „Kui „Noor-Eesti“... katsuks... paremad kirjanduslised jõud oma ümber koguda..., siis anname au, — kes seda ära on teeninud.“

        Sellega aga olengi nüüd ühele „paremale kirjanduslisele jõule“ „Noor-Eesti“ ajakirja omas osakonnas mõned read minule omase kõiklahkusega avanud. Moora mees on oma kohuse täitnud, Moora mees võib minna. Vastuvõetute poolt minule osaks langeva tänu eest muretseksin ma omale igakord kõige parema meelega kangemat lõhnaõli, millega ennast sisse pritsida võiks.

*

Popularisator.

        „A. Jürgenstein, kes kohtusse tunnistajana ette kutsuti, andis muu seas „vana täku“ nimetuse kohta seletust. „Vana täkk“ ei olevat sugugi sõimusõna ega teotus. Seda nimetust võivat väga hästi Don Juaniga võrrelda.“

(„Rahva Päevaleht“ nr. 12, 1910.)

        Soovitaksime, et hra Jürgenstein oma hääde tagajärgedega algatatud Don Juani kommenteerimist edasi jatkaks. Kui tema näit. Byroni lugulaulu sarnase „eestistuse“ lõpetaks, siis võiks seda vast ettegi kanda — kodumaa cabaret’des.

Hi-Ha-He.

Toimetusele saadetud kirjandus:

        1. К. Андрушкевичъ. Стихотворенія Книга 1. Юрьев. Типо-литографія Эд. Бергмана. 1910. 106 стр., цѣна 1 рубль.

        2. Ääsi tules II. Kirjatööde kogu. Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi toimetused nr. 11. Peterburis, 1910. Trükitud M. Schifferi trükikojas, Tallinnas. Kaaneilustus kunstnik A. Uurits’i poolt. 171 lhk., hind 80 kop.

        3. Евгеній Зноско-Боровскій. Крейсеръ Алмазъ (Цусима). Сцены изъ войны. Обложка и фронтисписъ работы М. Добужинскаго. Складъ изданія книжный складъ „Земля“, СПБ., Невскіи пр., 55. 88 стр., цѣна 50 коп.

        4. „Аполлонъ“. №№ 4, 5, 6, 7, 8, 9 ja 10.

        5. Marie Heiberg. Elukevade. Novell. „Postimehe“ kirjastus, Tartus, 1910. Trükitud „Postimehe“ trükikojas. 84 lhk., hind 50 kop.

        6. Suomenlahden takaa. Piirteitä Viron entissyydestä ja nykyi- syydestä. Kirjoittanut Hilma Räsänen. 33 kuvaa ja kartta. Helsinki 1910. Kansanvalistusseura toimituksia 155. 150 lhk., hind 1 mark 50 penni.

        7. Kefir ehk rammupiim tervise parandajaks. M. J. Eisen. „Postimehe“ kirjastus. „Postimehe“ trükk, Tartus, 1910. 32 lhk., hind 20 kop.

        8. O. Truu. Jutud. „Postimehe“ kirjastus, Tartus, 1910. Trükitud „Postimehe“ trükikojas. 148 lhk., hind ? kop.

        9. Rist-lained. Anna Haava. „Postimehe“ kirjastus. „Postimehe“ trükk — Tartus, 1910. 54 lhk., hind 50 kop.

        10. Juhan Liivi luuletused. „Noor-Eesti“ väljaanne. Kaaneilustused, eesleht, kaasanded ja vinjetid Kristjan Raud’i, Juh. Liivi portree N. Triik’i poolt. Mitmevärviline trükk. 108 lhk., hind 1 rbl. 80 kop.

        11. Üksi ja vaba. Th. H. Pantenius Roman kolmes jaos. I. ja II. jagu. Ümberpannud K.A. Hindrey. E.K.S. Rahvakirjanduse toimekonna välja-

— 307 —

anne. Rahvakirjandus 6. Tartus, 1909. E.K.S. Rahvakirjanduse toimekonna kirjastus. „Postimehe“ trükk. 359 lhk., hind 1 rbl. 50 kop.

        12.        N. Kann. Henrik Ibsen ja tema dramad. „Ühiselu“ kirjastus Peterburis. Trükitud „Postimehe“ trükikojas, Tartus, 1910. 48 lhk., hind 30 kop.

        13.        Pärnu Eesti Kooli Seltsi 1909 a. aruanne. Trükitud H. Laane trükikojas, Pärnus, 1910.

        14.        Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi toimetused nr. 4. Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaraamatud. J. Depman. Komeedid ja tähesaod. Hulga piltidega, Peterburis, 1910. Trükitud M. Schifferi trükikojas, Tallinnas, 75 lhk., hind 35 kop.

        15.        Seitsmes käsk. Hermann Heijermans’i kombluskomeedia neljas vaatuses. Th. Altermanni näitejuhatuse märkustega. „Näitelava“ kirjastus nr. 1. 96 lhk., hind 50 kop.

        16.        Puusepad. Kurbmäng ühes vaatuses. K. Schönherr’i järele J. Liiv ja A. Simm. „Vanemuise“ näitelava väljaanne. K. Sööti trükk ja kirjastus, Tartus, 1910. 35 lhk., hind 40 kop.

        17.        Anna Liisa. Minna Canth’i 3-vaatusline kurbmäng. Th. Altermanni näitejuhatuse märkustega. „Näitelava“ kirjastus nr. 2. 68 lhk., hind 50 kop.

        18.        A. Grenzstein. Kodumaa korraldus. Kasu Kaleva hääks. Trükitud Tartus, G. Zirk’i trükikojas, 1910. 246 lhk., hind 80 kop.

        19.        „Valvoja“. 30:s vuosikerta, 4–10 vihko.

Noor-Eesti  nr. 2 trükivigade õienduseks.

        163 lhk. esimeses tabelis 1 arilt pro: 1 akrilt.

        163 lhk. esimeses tabelis kuni 3 arini pro: kuni 3 akrini.

        164 lhk. 19 rida ülevalt saadusekujuline pro: seadusekujuline.

        164 lhk. 21 rida ülevalt saadusekohasust pro: seadusekohasust.

        168 lhk. tabelis 20,2 pro: 20,0.

        169 lhk. 12 rida ülevalt summad pro: summas.

        169 lhk. esimeses tabelis 1.066.277, 5.736.682, 459.798 pro: 1.006.277, 5.736 082, 459.738.

        169 lhk. teises tabelis 1701, 36 pro: 1731, 34.

        170        13 rida ülevalt 1.213.00, 13,9% pro: 1.263.000, 13,8%.

        182 lhk. 2 r. ülevalt: Byroni pro Byron.

        182 lhk. 22 r. ülevalt. Lausest on üks osa välja jäänud. Peab olema: Mitte sellepärast, et see kõige parem raamat oleks, vaid et ta kõige paremini seda meie kirjanduse üleüldist tendentsi peegeldab... jne.

        183 lhk. 19 r. ülevalt: keskel kasvandikkude pro keskoolikasvandikkude.

        185 lhk. 20 r. ülevalt: kunstivõimudeni pro kunstivõitudeni.

Noor-Eesti  nr. 3 trükivigade õienduseks.

        Lhk. 292, 22 rida alt: J. Kant’i pro: I. Kant’i

                säälsamas: J. Kand’i pro: I. Kand’i.

Vastutav toimetaja ja väljaandja: Gustav Suits. — Toimetuse sekretär: Bernhard Linde.

Kujutavate kunstide osakonna toimetaja: Nikolai Triik.

„Noor-Eesti“ väljaanne. — Talitus K.E. Sööt’i raamatukaupluses, Aleksandri uul. 5, Tartus.

M. SAAR

MUST LIND

AJAKIRJA „NOOR EESTI“ MUUSIKALINE KAASANNE

/ käsikirjaline noot kolmel lehel /

„Postimehe“ trükk, Tartus 1910.

Praegu ilmus trükist:

JUHAN LIIVI LUULETUSED

NOOR-EESTI väljaanne — Tartus.

Juhan Liiv’i näopilt kunstnik N. Triik’i ja raamatu ilustused Eesti ainetel kunstnik Kr. Raud’i poolt.

        Sisu: 1) Noor-Eestile, 2) Ema, 3) Mine ära, 4) Naised kangast seadivad, 5) Üks suu, 6) Siis kui ma laulud olin ära põletanud, 7) Ma kõndisin metsa poole, 8) Oh sõbrad ei lase ma öelda, 9) Sina ja mina, 10) Mu ilus kullakene, 11) Üks mälestus, 12) Vulkan, 13) Sa tulid, 14) Öösse ära kadus, 15) Must lagi on meie toal, 16) Lille leid, 17) Tallinnas, 18) Koidul on kõnesid palju, 19) Uus ja Vana, 20) Kevade lähenemine, 21) Üks märtsi hommik udune, 22) Hommik, 23) Suine tuul, 24) Üle vee, 25) Läänemere lained, 26) Lained, kuhu te tõtate, 27) Põhja reis, 28) Merehädaline, 29) Sügise, 30) Oh kanarpik, oh lilleke, 31) Lehed langesid, 32) Rukki vihud rehe all, 33) Külm, 34) Tuisk, 35) Talvine tihane, 36) Hellenlane ja perslane, 37) Kui tume ka kauaks veel sinu maa, 38) Meri, 39) Ta lendab mesipuu poole, 40) Ma lille sideme võtaks, 41) Las' lapsed teevad, 42) Kes meeldida tahab, 43) Kiil, 44) Laul sellest kaduvast, 45) Nagu ilusamgi hele hääl.

Hind 1.80 kop.

Ajakirja Noor-Eesti tellijad saavad 20 % hinna alandust.

NOOR-EESTI kirjastus.

Jõuluks 1910 ilmub „Noor-Eesti“ väljaandel

A.H. Tammsaare uuem novell „ÜLE PIIRI“

___________

        Ajakirja „Noor-Eesti“ aasta ja poolaasta tellijaid, kes Tartus 16.oktobril, Tallinnas 6. novembril ja Pärnus 27. novembril avatavale

kunstinäitusele

ühekordseid priipiletid soovivad, palutakse neid kunstinäituse kassa juurest küsida. Maksukviitung palutakse ette näidata.        

„NOOR-EESTI“ talitus.

____________

Soovitame

oma kirjastuse väljaandeid

                                                        Noor-Eesti Kirjastus, Tartus.

___________

Eesti asunikkude ja väljarändajate

raamatukauplus „Kolonia“

чр. Кошки, Самарской губ.

Esimese plaani pääl väljasaatmine (export). — „Noor-Eesti“ kirjastuse ladu välise eestlase jaoks.

Ajakirja „Noor-Eesti“ tellimiste vastuvõtmine ja numbrite müümine. — Väga tähelepanelik talitus.

Uus venekeelne kunsti ja kirjanduse ajakiri

АПОЛЛОНЪ

ilmub iga kuu 15./28. päeval, iga raamat 10–11 trükipoognat in quarto kaustas.

        Ajakirjas leidub pääle üleüldist laadi olevate artiklite, mis kõige laiemalt vaatekohalt ajakirja sihtisid valgustavad, ja pääle kroonika, mis sellekohane alaline kaastööline toimetab ja mis igakuulisi kunsti ja kirjanduse ülevaateid pakub (luule, proosa, kujutavad kunstid, väljanäitused, arhitektur, teater ja muusika — Venemaal, Prantsusemaal, Saksamaal, Poolamaal, Inglisemaal ja Amerikas, pääle selle Põhjamaa kirjandused ja kirjanduslik bibliografia), — igakuuliste „almanachide“ kujul Vene ja väljamaa kirjanikkude poolt luuletusi, novellisid, draamasid, pääle selle ka algupäralisi joonistusi ja reproduktsionisid (auto- ja fototüpiaid, litografiaid etc).

        Ajakirjal on järgmised osakonnad: 1) kujutavad kunstid; 2) üleüldised kirjanduse ja kirjanduse-kriitika küsimused; 3) kunsti ja kunsti-kriitika küsimused; 4) muusika; 5) teater; 6) Apollo mesilased ja vapsikud (kirjanduslised ja filosofilised vestelood); 7) kroonika; 8) kirjandusline almanach.

        Ajakirja kaastöölised: a) kunstnikud: herrad A. Bénois, L. Bakst, J. Bilibin, K. Bogajevsky, A. Golovin, M. Dobushinsky, N. Roerich, K. Somov, S. Sudeikin; b) kirjanikud: herrad Leonid Andrejev, K. Balmont, V. Brjussov, A. Block, J. Bunin, M. Voloschin, S. Gorodetsky, V. Ivanov, M. Kusmin, D. Mereshkovsky, F. Sologub ja t.

        Saksamaal: herrad Paul Barchan, Rud. Borhardt, Franz Blei, G. Fuchs, Johannes von Guenther, M. Meil, W. Ritter.

        Prantsusemaal: herrad Van-Bever, Maurice Denis, André Gide, Réné Ghil, Jean de Gourmond, M-me de Holstein, L. Laloy, Emile Magne, William Moiard, Charles Morice, Edmond Pilon, Rachilde, Denis Roche, André Suarès.

        Austrias: herrad Peter Altenberg, Hermann Bahr, H. von Hofmannsthal, F. Salten, Art. Schnitzler.

        Inglisemaal: herrad More Adey Gord Craig, Rob. Ross, Bern. Shaw, Regin Turner.

        Poolamaal: St. Jeromsky, J. Lorentovicz, V. Rogovicz, K. Tetmayer.

        Daanimaal: Hermann Bang.

        Tellimise hind aastas Venemaal — 10 rbl.; pooles aastas — 6 rbl.; väljamaal — aastas 12 rbl. pooles aastas — 7 rbl.

        Üksik raamat (nummer) — 1 rbl. 25 kop.

        Toimetus ja talitus: С.-Петербургъ, Мойка, 24.

Toimetaja: Sergej Makovsky.

Valvoja.

        Valvoja on Soome kõige vanem ja tuttavam kirjanduslik ajaleht üleüldise hariduse jaoks.

        Valvoja käsitab Soome hariduselu küsimusi ja töötab Soome rahvusliku aate poolest, ühtlasi väljamaal esinevaid inimsuse püüdeid tähele pannes.

        Valvoja peab iseäranis nii üleüldis- kui ilukirjanduslikka küsimusi silmas ja toob oma ringvaate osas arvustusi, nii kodu- kui väljamaa kirjanduse kohta. Valvoja paneb kunsti avaldusi nii kodu- kui väljamaal tähele.

        Valvoja on kõige parem teejuht sellele, kes Soome vaimlikkude ja iseäranis kirjanduslikkude püüetega soovib end tutvustada.

        Valvoja kaastöölisteks on arvurikas hulk Soome kõige paremaid teaduslikka ja kirjanduslikka jõudusid. Valvojal on suurem määr silmapaistvaid väljamaalisi kaastöölisi kui ühelgi teisel periodilisel väljaandel Soomes.

        Valvoja ilmub kord kuus vähemalt 4 trükipoogna suuruses. Kirjutusi selgitatakse tarviduse järele piltidega.

Valvoja 1910

on veel aasta algusest saada. Venemaale võib seda otseteed Valvoja toimetusest (Helsinki, Erottaja 17) tellida. Tellimise hind Vene rahas on 4 rbl. 50 kop. aastas ja 2 rbl. 50 kop. pooles aastas.

Valvoja 1909

on ka veel saadaval. See käsitab 940 lehekülge teksti ja üle 70 pildi. Sellesse sisaldub muu seas suur Kalevala-vihk, milles paljud kodu- ja väljamaa kirjanikud Kalevalat kõige mitmesugusematest vaatepunktidest valgustavad ja mis nõnda siis kõige mitmekülgsem Kalevala-väljaanne on, niis meil ja mujal üleüldse on olemas. Terve see hiigla-aastakäik maksab Valvoja uutele tellijatele ainult 3 rubla.

Rahvameelse Eesti päevalehe

„Tallinna Teataja“ ja teise lühendatud väljaande „Tallinna Uudiste“

tellimine 1910. aasta VI. veerandi pääle on avatud.

        „Tallinna Teataja“ seab omale lipukirjaks: Ikka ja alati tuleb õiguslistes piirides vähemat suurema, kehvemat jõukama vastu kaitsta.

        „Tallinna Teataja“ tahab rahva laiemate kihtide isetegevust äratada ning selleks kaasa mõjuda, et rahvas ise ilma kunstliku ülesõhutuseta iseseisvalt ja ilma eestkostjateta oma elujärge hakkab korraldama. „Tallinna Teataja“ põhjusmõte on: Kõik rahva jaoks ja kõik rahva läbi.

        „Tallinna Teataja“ teeb omaks kõige esimiseks ülesandeks rahva jõudu ja isetegevust koondada. See võib ainult sel teel sündida, kui omavalitsusele kõige laiem tegevusevõimalus antakse, koolide olukord meie maal ajakõrgusele tõstetakse, ajakirjandusele sõnavabadus antakse, hangumalöönud kiriku-vormid ajakohaselt uuendatakse jne. Nende sihtide kättesaamiseks tahab „Tallinna Teataja“ oma tegevust pühendada.

        „Tallinna Teataja“ töötab rahvameelses sihis ja tahab ennast omas töös laiade rahvakihtide pääle toetada. Ta tunnistab üksikute rahvaklasside võitlused põhjendatuks ja peab neid võitlusi praeguse aja ühiselu edenemise tagajärgedeks. Selles võitluses hoiab leht ilma tingimata selle klassi poole, mis praeguses majanduslises elus teise surve all seisab. Igasugused uuendused, mis seaduseandliste asutuste poolt meie maa kohta ette võetakse, leiavad „Tallinna Teataja“ juhtkirjades kiiret ja asjalikku ülevaadet ning selgitust,

        „Tallinna Teataja“ tahab oma lugejaid oma kodumaa ja suure isamaa ajaloolise korra väljakujunemiseg[a] tutvustada. Selleks ilmub temas eeloleva aasta jooksul Baltimaa ja Vene riigi ajaloost terve rida katkendid, mis enne Eesti keeles ei ole ilmunud.

        „Tallina Teataja“ kannab selle eest hoolt, et ta lugejaid kõiksuguste uuema aja ülesleidustega ja teiste teaduseilma uudistega ruttu tuttavaks saaksivad.

        „Tallinna Teataja“ jutulisa ei taha mitte ainult põnev olla, vaid sääljuures ka kunstiliselt hariv. Selleks on toimetus mitmete uue aja kirjanikkude romanid välja valinud, mis haritud rahvaste juures väga laialdast tähelepanemist enese pääle tõmbasivad.

        „Tallinna Teataja“ paneb sõnumete värskuse pääle suurt rõhku. Trükikoja hää tehnikaline sissesead teeb talle võimalikuks, et ta selsamal päeval Tallinnasse jõudvad teated võib kõik lehte üles võtta.

        „Tallinna Teatajal“ on iga laupäev piltidega kaunistatud lisaleht nimega „Külaline“ kaasas. Piltide väljavaliku juures pandakse päärõhku selle pääle, et nad meie oma kodumaalt oleksivad, kuna sääljuures kaugemalt asju, mis kunstiliselt tähtsad või jälle päevasündmuste kohta käivad, toomata ei jäeta. „Külalise“ sisule püüab toimetus kõrge kirjanduslise väärtuse anda.

        „Tallinna Teataja“ ilmub kahes väljaandes: päevaleht „Tallinna Teataja“ ilmub igapäev 1¼ ja laupäeval 1¾ trükipoogna suuruses. Teine

väljaanne

„Tallinna Uudised“,

mis „Tallinna Teataja“ sisust kokku seatakse, ilmub kolm korda nädalas, kaks korda 1½ ja laupäevadel 2 trükipoogna suuruses.

„Tallinna Teataja“ tellimisehind on:                „Tallinna Uudiste“ tellimisehind on:

9 kuu pääle postiga 4.70 k., postita 3.90 k. 9 kuu pääle postiga 2.70 k.,    postita 2.45 k.

8 „         „         „        4.20 „         „         3.50 „                8 „         „         „ 2.40 „         „         2.25 „

7 „         „         „        3.70 „         „         3.10 „                7 „         „         „ 2.10 „         „         1.85 „

6 „         „         „        3.10 „         „         2.70 „                6 „         „         „ 1.80 „         „         1.65 „

5 „         „         „        2.75 „         „         2.30 „                5 „         „         „ 1.60 „         „         1.35 „

4 „         „         „        2.25 „         „         1.85 „                4 „         „         „ 1.30 „         „         1.10 „

3 „         „         „        1.65 „         „         1.40 „                3 „         „         „ 1.00 „         „         85 „

2 „         „         „        1.20 „         „         1.00 „                2 „         „         „ 80 „         „         55 „

1 „         „         „         60 „         „         50 „                1 „         „         „ 40 „         „         30 „

Väljamaale 9 kuud 8.40 k., 6 kuud 5.70 k.,                 Väljamaale 9 kuud 4.60 k., 6 kuud 3.25k.,

        3 kuud 3 rbl., 1 kuu 1 rbl.                                3 kuud 1.75 k. 1 kuu 65 k.

„Tallinna Teataja“ toim. Joh. Reinthal. „Tallinna Uudiste“ toim. J. Mändmets.

Toim. liikmed: Ed. Hubel, A. Kampf, P. Olak, A. Veiler, Joh. Kruberg.

Tellimise adress: Ревель, „Tallinna Teataja“.

Politiline, majandusline ja kirjandusline ajaleht

„Viljandi Teataja“

ilmub vannutatud adv. K. Baars’i vastutusel ja Viljandi ajalehe kirjastuse-ühisuse väljaandel

2 korda nädalas.

        „Viljandi Teataja“ siht on tõsine rahvameelne.

        „Viljandi Teataja“ toob väljavalitud juhtkirju päevakorral olevate sündmuste üle, teaduslisi kirjatöösid, juttusid, tähtsamate sündmuste sõnumeid jne.

        Juttutena ilmuvad „Viljandi Teatajas“ 1910. a Klara Viebigi „Igapäevane leib“, sellesama kirjaniku poolt „Naiste küla“, Max Kretzeri „Mäejutlus“ j.t. Pääle selle saab veel palju teisi juttusid paremate kirjanikkude sulest ilmuma. Iseäralist rõhku pannakse Eesti algupäraliste ilukirjandusliste toodete pääle.

        Hinnata kaasanneteks saavad kõik „Viljandi Teataja“ 1910. aasta lugejad iga kuu lõpul

teadusliku ja nalja sisuga kuukirja

(16 lhk. suures kaustas) ja ilustatud seinakalendri.

        „Viljandi Teataja“ toimetuses töötaoad alaliselt pääle päätoimetaja adv. K. Baars’i H. Namsing, J. Vahtra, A. Tarto ja J. Kivisild. Pääle selle on kaastööd tähtsamatelt Eesti kirjanikkudelt, teadusemeestelt ja seltskonnategelastelt palutud. Seni on kaastööd lubanud hrad vann. adv. J. Jaakson, instruktor A. Johannson, M. Martna, põlluteadlane A. Leik, Dr. agr. J. Raamot, Dr. V. Reier, adv. Lui Olesk ja kirjanik Ed. Wilde. Kohalikkudest seltskonnategelastest ja kirjanikkudest on senini kaastööd lubanud H. Ilves, R. Kamsen, A. Loorits, H. Niggol, Ed. Schönberg, Willi Andi. Täieline kaastööliste nimekiri ilmub edaspidi.

Tellimise hind:

Postiga 12 kuus 3 rbl. 50 kop                 Postita 12 kuus 2 rbl.        80 kop.

„         6 „ 1 „ 80 „                 „         6 „         1 „        45 „

„         3 „ – „ 90 „                 „         3 „         – „        75 „

„         1 „ – „ 30 „                 „         1 „         – „        25 „

        Tellimisi ja kuulutusi võtaad kõik raamatukauplused, kooliõpetajad, vallakirjutajad ja kõik seltskonnategelased vastu. Kes aga soovib, et leht rutem käima hakkaks, sellele soovitame lehte päätalitusest tellida.

        Proovinumbrid saadetakse kõikidele soovijatele hinnata kätte.

        Toimetus ja talitus on H. Tõllasepp’a majas teisel korral, karskuseseltsi „Vabaduse“ ruumide kõrval.

        Tellimise adress:

Въ ред. газ. „Viljandi Teataja“, гор. Феллинъ, Лифл. губ.

                                        Auustusega

                                                „Viljandi Teataja“ toimetus ja talitus.

„Peterburi Teataja“

tellimine 1910. aastaks kestab edasi.

Peterburi Teataja  ilmumine on kõigiti kindlustatud. Rasketes oludes viibib praegu kõik edumeelne ajakirjandus, aga iseäranis saab neid raskusi see leht tunda, mis väljaspool kodumaad ilmub. Kuid töö, mida kindlal alusel, kindla sihi järele tehakse, ei või mitte ilma viljakandmata jääda,— ja selles mõttes astub „Peterburi Teataja“, kui Eesti asunikkude ja päälinna eestlaste häälekandja edumeelses sihis töötades julgelt kõigile raskustele vastu, ja tal on kõigeparemad lootused tuleviku kohta.

        „Peterburi Teataja“ püüab neid põhjusjooni ära tähendada, mida meie asunduste vaimlise ja ainelise edu rajamiseks tarvis on silmas pidada. Eesti asundused kaovad ja langevad alla-poole, kui nad mitte kindlaid asutusi enesele luua ei suuda. Asutuste loomine on välises Eestis jõudsalt edenemas, selleks tahab Peterburi Eesti häälekandja, kellel Eesti asundustega juba mitmeti kindlad sidemed on sõlmitud, oma-poolt hoogu ja äritust anda. Kõik Eesti asundused laialises Vene riigis peavad viimaks omale keskkoha looma, mis neid kodumaa kulturiga kindlalt ühenduses hoiaks: see on esimene eesmärk, mille selgitamise ja õhutamise Peterburi Eesti leht omaks ülesandeks on võtnud.

        „Peterburi Teataja“ võtab kodumaa seltskonna püüete ja avaliku elu voolude tähtsamad sündmused oma arvustamise alla, kus ta alati otsekohe ja varjamata oma seisukohta avaldab, sest ainult sel kombel arvab toimetus võimalikuks lehe alalistele lugejatele kindlat ülevaadet jooksvast elust pakkuda ja neile võimalikuks teha, avalikku elu kindlalt seisukohalt vaadelda. Sellepärast paneb toimetus päärõhku just omade juhtkirjade rohkuse ja sisu pääle.

        „Peterburi Teataja“, kui päälinna leht, saab palju kergema vaevaga, kui kaugemal ilmuvad lehed, kõiksugu teateid riigi seaduseandliste kogude tegevuse kohta. Ükski meie kodumaad puudutav uuendus, mis riigivolikogus ette jõuab, ei jää lehe poolt tähelepanemata ja selgitamata. Tulevikus võib toimetus sel sihil palju rohkem ära teha, kui seni, sest ta on selleks sammusid astunud, et neis küsimustes, mis meie kodumaad puudutavad, riigivolikogu ja valitsusekavatsused juba aegsalt ja täielikult toimetusel teada oleksivad. Selles asjas ei jõua ükski teine Eesti leht meiega võistelda.

        „Peterburi Teataja“ peab oma rahva paremaks tuleviku pandiks kõige laiemat omavalitsust, eluvõimulist ühistegevust ja toekat iseteadvust.

        „Peterburi Teataja“, kui asunduses ilmuv leht, ei ole ühegi erakonna ega kindla rahvaklassi häälekandja, ehk ta küll erakondlist tööd tingimata tarvilikuks peab ja üksikute rahvaklasside võitlust teatavates piirides edukandvate ühiselu avalduste hulka arvab. Niisugustes võitlustes jääb, aga kodumaalt eemal ilmuv Eesti häälekandja erapooletuks, sest et ta oma päätööpõllu just sääl on valinud, kus erakonnad jõudude killustuste pärast ei või tärgata ja edukat tegevust avaldada. Asunikud ei suuda veel erakondlisi võitlusi omadele õlgadele võtta, sest et nad veel sellest ajajärgust ei ole välja pääsenud, kus nad kõiki jõudusid koondades selle eest on sunnitud võitlema, et nende iseolemine ja kodumaalt kaasatoodud kulturijärg võõrastes oludes ära ei kaoks.

        „Peterburi Teataja“ peab rahvuslikku ühistunnet kulturi teguriks; riigi korralduses on leht rahvameelse konstitutsioni poolehoidja ning rahvaste isemääravuse kaitsja.

        „Peterburi Teataja“ kaastöölisteks on suur hulk meie tuttavaid kirjanikka ja seltskonnategelasi.

        „Peterburi Teataja“ kaasandeks käesoleval aastal on 50 kop. lisamaksu eest

Seadus ja Kohus,

mis cand. jur. M. Pung’a toimetusel 12 poogna suuruses aasta jooksul ilmub

        Käesoleval aastal jõuavad riigi seaduseandlistest kogudest paljud tähtsad seadused läbi. „Seadus ja Kohus“ tahab selle eest hoolitseda, et nad meie rahval kättesaadavad oleksivad. Ka siin on katsel, meie õigusteadlist ja seaduslist kirjavara rikastada, suurte takistustega võidelda, kuid aegamööda asjad paranevad. Igatahes tahab esimese õigusteadlise erikirja toimetus selle eest hoolitseda, et lehe kaastööliste kogu kasvaks ja sisu täieneks ja laieneks.

        75 kop. lisamaksu eest saavad meie lehe lugejad

„Eestimaa Talurahva Seaduse“

cand. jur. K. Päts’i tõlkes.

        See raamat maksab rmt.-kauplustest ostes 1 rbl. 75 kop., nii on meie lugejatel võimalik seda raamatut terve rubla odavamalt omandada.

„Peterburi Teataja“ tellimise hind on:

        12 kuu pääle         4 rbl. – kop.                2 kuu pääle – rbl. 70 kop.

         6 kuu pääle         2 rbl. 10 kop.                1 kuu pääle – rbl. 35 kop.

         3 kuu pääle         1 rbl. 05 kop.                Väljamaale 6 rubla aastas.

        Tutvustamiseks saadetakse proovinumbrid. Lehe tellimisi palutakse võimalikult aegsasti ära saata, et leht vahetpidamata võiks edasi käia.

                                                „Peterburi Teataja“ toimetus ja talitus,

                                                С.-Петербургъ, Офицерская ул. № 5.

______________

R. Reichmann, Tallinnas,

Pikas uul, oma majas. Telefon nr. 31.

Naesterahva moodid & Meesterahva moodid

Lastegarderobed.

Kõige suurem väljavalik igasuguseid moodiuudiseid. Kõikisugu pitsisid. Tarbeid rättseppadele.

Pesu ja trikotashisid.

Kangaid meesterahva, naesterahva ja laste riiete jaoks.

Kübaraid ja mütsisid.

Spordiriideid suve- ja talvespordiks.

Kasukakaupa.

Villa- ja puuvillalõngade laager.

Jalanõusid.

Reisitarbeid ja nahakaupa. Masinaga koetud asju.

Печатать разрѣшено полиціею. – Юрьевъ, 11-го октября 1910 .

„Postimehe“ trükk, Tartus.