NOOR-EESTI

KIRJANDUSE, KUNSTI JA TEADUSE AJAKIRI

№ 4

1910

NOOR-EESTI KIRJASTUS TARTUS

Neljas vihk

1911

„Noor-Eesti”

Üleüldises osas:

Dr. Fr. von Stryk: Kolmas Eesti kunstinäitus                                                309

Villem Grünthal: Mõni mälestus                                                        315

Villem Grünthal: Mõte                                                                316

Johannes Adamson: Marxismus ja põllutööstus III                                        317

Hjalmar Söderberg: Kuues meel                                                        325

Dr. Fr. von Stryk: Persia kunst                                                        329

K. E. Sööt: Põlismetsa järv                                                                341

K. E. Sööt: Koerakoonlased                                                                342

K. Verigin: Öine teekond                                                                343

Gustav Suits: Nebulosa                                                                347

Aleksander Tasa: Tähtede jaht. Jumala uni. Kesklõunasest päikesest.                348

Alfredo Aleardi: Pontini sood                                                                366

J. Oks: Meie jutukirjanikka vaatamas                                                        367

Ringvaates:

–via: Albert Edelfelti näitus Helsingis 1910                                                385

J. Sarv: „Uued“ teadused                                                                388

Friedebert Tuglas: Kolm novelliraamatut                                                389

Aino Kallas: Soome kirjandusest. Ilmari Kianto, Pyhä rakkaus. (Püha armastus)        396

Bernhard Linde: Teatrimärkused. Hermann Sudermann’i „Au“                        399

Kroonika:

        Eruditsion on hää asi.— Roheline hädaoht tulemas. — Mõnda, mis Eesti Rahva Museum enesele muretsema peaks. — Välistest mõjudest vaba luuletaja olgu meie ideal! — Enesekriitika. — Katkend Ruthi ja Hi-Ha-He kaksikkõnest. — Autasu. — Modernismuse uuem hädaoht. — Mis siis teha? — Tallinna käremeelsus. — Ajakirjanduslised uuendused                 402—406

Toimetusele saadetud kirjandus                                                        407

Noor-Eesti nr. 4 trükivigade õienduseks                                                408

Muusikaline kaasanne:

        M. Saar: Klaverile.

Ilustused:

Initsialid Roman Nymann’'i poolt.

Nikolai Triik: 385 lhk.

A. Uurits: 402 lhk.

Kaaneilustus Nikolai Triik’i poolt.

        Käesolevast numbrist on kunstikaasanded tehnilistel takistustel ära jääma pidanud. Toimetus annab nad järgmiste numbritega kaasa.

Dr. Fr. von Stryk.

Kolmas Eesti kunstinäitus.

        Tänawune kolmas Eesti kunstinäitus tähendab tuntavat edu teise kõrval. Et edasipüüdjate noorte kunstnikkude siin väljapandud tööde vastu õiglane olla, peab näituse üleüldist muljendit kõigepäält ära tähendama. See näitus ei ole mitte konkurrentsinäitus, ei ka representatsioni- ega sentsasioninäitus, vaid töönäitus: ta peab näitama, mis noorte kunstnikkude rühm viimasel ajal teinud ja õppinud on. See näitus tahab aga ka publikumile võimalust pakkuda, ostmise ja arvustamise läbi kodumaa kunstielust osa võtta. Kujutav kunstnik pöörab igaühe poole, kellel silmad, et näha, ja süda, et ühes temaga selle ilusa maailma rõõmusid ja kannatusi kaasa tunda. „Astuge sisse kunsti templisse: kunst ühendab, puhastab, peenendab inimesi ja selgitab nende elu taevaliku valgusega“.

        Jury on väga leplik olnud, sellepärast on kunstnikud omad atelier’ed kaunis täielikult välja pannud: väga hääde ja valminud tööde kõrval ripub nii mõnigi poolik, valmimata ja nurjaläinud katse. See ei pea aga vaatajat pahandama ega ära kohutama, sest kes kunstniku elusse pilku on heitnud, see teab, kui palju vaeva, puudust ja pettumust peab kannatama, ennekui meistritöö valmis saab; ja kui kunstnikud nii otsekohesed ja ausad võivad

— 309 —

olla, et nad meid endi elusse pilku lasevad heita, siis ei või meie seda neile etteheiteks teha: tung end avaldada on üleüldisinimlik ja mitte hukkamõistetav joon. Sellepärast ei tohi ka karm arvustus kunstnikku pahandada ega anna talle õigust end valestimõistetuks tunda. Väljapandud tööde üleüldine muljend on täiesti rõõmustav, ja nii mõnigi toode ei tarvitseks häbeneda suurtel Lääne-Europa näitustel rahvusvahelisest võistlusest osa võtta. Kui samas tempos ja samasuguse südidusega edasi töötatakse, siis tohime tulevikus ka meie kodumaale rõõmustavat ja elavat kunstitegevust loota.

        Et meie noored kunstnikud suuremalt osalt uute ja kõige uuemate kunstivoolude edustajateks on saanud, on väga loomulik: neid ei köida mingisugune kunstiajalugu, mingisugused traditsionid, mingisugused eelarvamised, nad ühinevad Europa kunsti kõige noorema generatsioniga — sellest see Müncheni ja kõige noorema Parisi kunsti tugev kude Eesti kunstis.

        Mis tahab siis see kõige noorem vool? Kõigepäält: vabanemist kõigist akademismuse kütketest, s.t. vanadest koolireeglitest ja nõndanim. ajaloo-maalikunstist, kunstist, mis päärõhku kujutamise ainelise sisu pääle pani. Neoimpressionistile on aga kõik kujutatav, ka sisuliselt kõige tühisem motiv; sellepärast on need sagedasti optilised ja koloristilised probleemid, milledega uuem kunst tegemist teeb. Edasi: vabanemist kõigest juhuslisest, kõrvalisest ja tühisest detailist; selle toonitamist, mis tugevat ja võimast tunderefleksi tekitab. Sellest tulebki, et siin portree, maastik ja eluta loodus (nature morte, Stilleben) esimesel plaanil seisavad.

        Võtame nüüd üksikud kunstnikud, nii kuidas nad meile näituse vaatamisel esinevad, ligema tähelepaneku alla.

        J. Koort’i hiilgenummer tõmbab saali astumisel meie tähelepaneku enese pääle. See on Parisi eellinnamotiv: uulits vanade majadega ja taevas nende kohal. Selge päev hõljub pildi üle. Perspektiv on hää, eesväli mõjus. Tagaseinaks on kergesti pilvis taevas. Kena pruun tammepuust raam, kunstniku enese nikerdatud, ümbritseb võimsalt pilti. Tüsedalt, selgelt ja rahulikult seisab tükk Parisi meie ees. Selle pildi kõrval ripuvad mõned väikesed maastikud, mis niisamuti kunstniku andest tunnistust annavad, iseäranis nr. 124. Terve rida kavandisi ja eluta looduse kujutusi (Stilleben) täiendab kogu. Ka ühe näopildi on kunstnik välja pannud. Eluta looduse kujutustest paistavad mõned lillekogud väga maitserikka värvide-kompositsioni poolest silma. Iseäralise armastusega loob J. Koort tagaseina omadele eluta looduse kujutustele, iseäranis hääd on nrd. 104 ja 105: esimene — mol-motiv õrnades värvides, teine — dur-motiv võimsas rohelises ja punases. Küll ähvardab Koorti juures tagasein vahel tema eluta loodust

— 310 —

ära lämmatada. Väga kenasti on tema ilusad pruunid nikerdatud raamid piltide värvidega kokkukõlas. Need tüsedaraamilised väikesed dekoratsioni asjad, mis oma ümbruse rõhu all kannatavad, võiksivad eraldatult validavärvilisel seinal hästi mõjuda. — Väga kena linnamotiv on veel nr. 112. Ka kavandid sisaldavad nii mõndagi rõõmustavat, kuid väärtuse poolest on nad väga mitmesugused.

        Palju ühtlasemat pilti pakuvad K. Mägi tööd. See kunstnik on täiesti neoimpressionistide leeri läinud. Ta on tubli värvitehniker ja osav pointeerija. Tema eripõld on maastik. Portree juures komistab ta modelli näo üle, millest ta ainult koloristilist väärtust oskab leida. Tema maastikud aga on täiesti näituse hiilgenumbrid, iseäranis nr. 142 on väga mõjus: mere sügav sina ja võimas mäeselg tagaseinas, kollakad õied eesväljal annavad üleüldiselt laitmata muljendi. Kahjuks on pildil üks kompositsioni viga: õiepuu ülemine piirjoon eesväljal langeb mäeselja konturijoonega tagaseinas kokku, selle asemel et allapoole jääda või mäeseijast üle ulatada. Selle puuduse tagajärjel tekib optiline selgusetus, mida kahetsema peab. Väga kena ja korrekt on üks Norra külamotiv ja Põhjamaa päikese loojaminek mõjusates värvides. Mõlemad pildid on õnnelikult komponeeritud ja kangesti stiliseeritud. Päris arusaamata on üks müstiline kasemets — niihästi konstruktsion kui ka joonistus on selguseta. Väga armsad on kunstniku peenelt pointeeritud väiksed maastikud. K. Mägi on nagu Koortki juba kaunis valminud kunstnik ja kindel tehniker. Ainult portreega ei ole tal sugugi õnne.

        Väga anderikas portretist on A. Uurits. Tema õlivärviline neegriportree (nr. 252) on väga maitserikas ja peenike käsituse poolest. Kaks kriidiga joonistatud näopilti (nr. 254 ja 265) on ka kaunis kenad. Noore neiu näopilt on aga täiesti vaimuta. Tundub, nagu oleks see pilt kassiahastuse meeleolus loodud. Vana eide pildist kõlbab ainult pää, kehal aga puudub iga anatomia — ükski osa ei seisa uskumapanevalt teisega kokkukõlas. Üliõpilase pildil, selle vastu, ei ole ühtegi nendest vigadest. Kust tuleb niisugune ühtlusetus võimises? Noor kunstnik peaks enese üle ise tõsiselt kohut pidama. Niisuguste annete juures peab rohkem korda saatma. Et ta midagi võib, seda näitavad tema osalt väga hääd maastikukavandid.

        Väga mitmekülgne kunstnik on N. Triik. Tema meesterahvaportree (nr. 207) on hästi korraldatud ja peenike isiku kujutamise poolest. Preili Z. pildist kõlbab ainult tagasein, mis suure, vahest liigagi suure, armastusega on maalitud. Kuid see tagasein ei seisa eeskleebiva naisterahva kujuga mingisuguses ühenduses. Kui

— 311 —

pilti tahame saada, peame naisterahva ilusast kulissist välja mõtlema. Et see noor naisterahvas väga hääks kunsti-modelliks võib olla, näitab akvarelljoonistus nr. 213, mis sedasama isikut kujutab. Iseäralik kurvameelne hingeõhk ja jaapanilik graatsia lehvib siin noore neiu pää ümber. See joonistus on igapidi hää, ja teda võib näituse hiilgenumbriks nimetada. Missugune äpardus võib küll kunstnikule suure pildiga juhtunud olla? Ei oskanud vahest noor neiu rahulikult modelliks istuda ja segas kunstnikku oma kärsitu olekuga tõsise töö juures? Kaunis õnnestanud on hra L. näopilt (nr. 211). Väga hästi komponeeritud on prl. M. pilt (210), mille hele tagasein väga mõjus on. Kahjuks puudub kujutatud neiu näol õrn nahk. Selle asemel annab kunstnik värvianatomilise preparadi — päris alamaali (Untermalung) halli ja punase põhjaga. Alles kui saali teise serva läheme, siis näeme, et kunstnik siin huvitavat kaugusemuljendit on tahtnud tekitada. Kuid kuhu korridoriotsa peame selle pildi üles riputama — eluruumidesse ta ei sünni! Kunstnik peab ta tuleval suvel tahes ehk tahtmata valmis maalima, siis mõjub pilt vahest väga hästi. Sarnase puuduse all kannatab ka üks meesterahvaportree, mis muidu sugugi halb ei ole. N. Triik on muude hulgas ka kaks huvitavat kavandit välja pannud. Esimene (nr. 218) nendest on ühe suure mütologilise maali kavand. See on vikingite laev „Lennok“ väga huvitavates müstilistes värvides. Kahjuks ei ole kunstnik seda õnnelikku eepilist tooni, mis ta leidis, välja lasknud kõlada. Laevameeste vahele tungib natuke toorelt punane puri. Oleks puri natuke rohkem pingule tõmmatud või raakurssi seatud, nii et huvitavatest laevnikkudest rohkem näha oleks, siis võiks kavandit suurepäraliseks nimetada. Teine kavand (nr. 219) käsitab ka mütologilist, arhailist ainet, on aga hästi joonistatud ja osavasti komponeeritud. Ainult eelmine sõjamehepää on natuke validalt kujutatud. Meelega muidugi. See on paljude impressionistide armsam kunstvõte. Iseenesest ei ole ta mitte paha. Saladus peab aga diskreet olema, et tema üle ei komistataks; kui teda märgatakse, siis pahandab ta. Teised pääd, selle vastu, on täiesti kordaläinud. Terve pildi tehnika on väga mõjus. Igatahes on Triik, möödaläinud aastaga võrreldes, edenenud. Tema impressionismus on taltsamaks läinud, ja see on temale ainult kasuks. Trükile läheb karmi arvustajat tarvis.

        Et N. Triik oma arvustajat mitte kaugelt otsida ei tarvitse, näitavad tema abikaasa, V. Triiki, tööd, mis tema omade kõrval seisavad. Naisterahva näopildil (nr. 236) on kõik omadused, mis N. Triiki piltidel puuduvad: energia ja kunstiline distsipliin. Proua V. Triiki impressionistliselt maalitud maastikukavandid on ka hääd. Nad on aga kahjuks nii õnnetult üles pandud, et õiget

— 312 —

distantsi võtta ei saa. Ainult õige vilunud vaatajale on nad kättesaadavad. Väga peenike on kirikuinterieur (nr. 231), suurepäraline perspektivis ja värvides. Proua Triiki tehnika on juba kaunis kindel ja algupärane. Kunstnik avaldab suurt annet kunstikäsitöö kohta. Kavand nr. 247 annaks toreda keramika. Vahest oleks pr. Triik kõige kohasem kunstnik, et meie keramika põldu, mis veel täiesti söödis seisab, harida. Ka latern (nr. 246) on väga kena. Mõlemad hauasambad ja kirikuportal on küll väga maitserikkad, kuid liiga harilikud. „Lendav vaip“ on hästi kordaläinud. Ka „Jaroslavna“ on väga õnnelik kontseptsion, tema anatomiat peaks aga parandama.

        Kr. Raud on seekord ainult kolm tööd välja pannud. Kõik söe- ja kriidijoonistused — kunstniku armsam tehnika. Kr. Raud on end viimasel aastal pääasjalikult grafikale pühendanud, hääde tagajärgedega. Tema „Leinarong“ ja tema „Fuuriad“ on hästi läbimõeldud ja läbituntud kunstitooded. Nad ilmutavad täiesti valminud kunstnikku, kes omi avalduse-vahendisi mõjusalt tarvitada oskab ja omadesse piltidesse ka sügavat sisu panna suudab.

        P. Raud on osav joonistaja ja peenike tehniker. Tema „Muhu rauk“ on väga kena kabineti asi. Tema näopildid aga on igavad.

        Vennaksed Burmannid on suure hulga häid toodeid välja pannud. Mõlemad kunstnikud on osavad tehnikerid, kes peaaegu kõiki tehnikaid, mis nad katsuvad, õnnelikult ja maitsekalt käsitada oskavad. Karl Burmann esineb arhitektina ja maastikumaalijana. Mõlemal põllul on ta meister. Tema tööd avaldavad suurt delikatessi kujutamise vahendite valikus ja värvide tarvitamises. Paul Burmann on suure andega loomade-maalija. Tema kavandid ja joonistused, iseäranis nrid. 87 ja 89, on tähelepandavalt hääd. Mõlemad kunstnikud ilmutavad sügavale ulatavat kunstilist kulturi. Neid tohiks hiilgav tulevik oodata. Juba nüüd võiksivad nad igal pool konkurrentsist osa võtta.

        P. Nymann on rea piltisid Norrast välja pannud. Ta on osav joonistaja ja oskab omadele piltidele mõjusat koloriiti anda. Tema tööd avaldavad kõrget tehnilist võimist.

        P. Aren on osav joonistaja. Joonistus nr. 4 ja „Teoorjus“ (nr. 5) on tööd, mis tulevikus kunstnikult iseäranis häid grafilisi toodeid loota lasevad.

        N. Kangro-Pool on noor kunstijünger Parisist. Tema „Linda“ on elavalt joonistatud ja näitab, et kunstnikul hääd anded on. „Luupainaja“ aga on halb jäljendus Delacroix’st. Mõnel karrikaturide näitusel võiks see pilt vahest hääd mõju avaldada. Noor kunstnik suudab midagi, kuid tal ei ole veel aimu omadest jõu-

— 313 —

dudest ja nende otstarbekohasest tarvitamisest. Meie soovime temale tublit kooli ja paar hääd arvustajat sõpra. Vahest paneb ta meid siis ükskord omade toodetega veel imestama. Kõigist väljapanijatest kunstnikkudest on tema igatahes kõige algupärasem.

        Prl. A. Schekotichina on grafika kunstnik. Ta ei ole mitte väga algupärane, ehk ta küll seda olla püüab. Kuid väiksemates töödes ilmutab ta palju maitset ja tähelepandavat võimist. Ta peaks end grafikale ja raamatuilustamise kunstile pühendama, sääl suudaks ta rohkem korda saata. Suuremad tööd avatelevad teda kergesti ekstravagantsidele, näit. plakat (nr. 200).

        A. Pillart ja A. Rosileht on alles algajad, kellede kohta raske on otsust teha. Meie ootame parem ära, mis nendest saab, ilma et meie neilt julgust tahaksime võtta.

        Ainult nii edasi töötada! tahaksime meie kõikide nende noorte kunstnikkude poole hüüda. Ja siis näitame meie varsti ilmale, et ka meie lugupeetavate toodetega rahvusvahelisest kunstiedust osa võime võtta. Vahest ootab ka meie kodumaad hiilgav tulevik kunsti põllul. Meie oleme küll alles alguses, kuid see algus näitab õige paljutõotav olevat.

— 314 —

Villem Grünthal.

Mõni mälestus.

Kui kerged suveöised uned kallid koidu punetades,

Nii hääbunud on armsad kauni suve ajad;

Mis valgusega, värskusega, linnukeste sillerdades,

Siis olid täitnud hõitsvad ajad, vaiksed majad.

Ja kõik need ilud, kõik need õrnused siis värisevad

On tuhmiks muutnud aja hahetavad ujud

Ja aimamata haledused meelde põhjalt ülenevad

On ümbritsenud nende kahvatanud kujud.

Nii nagu arul harva aruheina tulipunetavaks

On südasuve helged põuad põletanud,

Nii igatsused, meelemõtted kulu sarna kulehtavaks

On pikka elu argipäisus valastanud.

Ja, üksi järele veel hõite lõhna närvastanud

On jäänud kuhugile loetud raamatusse,

Kust see siis õhku tõustes, aja juba kahvatanud

Näib äkki kurvalt häratavat mälestusse.

— 315 —

Villem Grünthal.

Mõte.

Veel sündimata, salapärasena

Kesk aju säsi kuumenedes

Ta äkki fosforiste loitudena

Lööb leegitsema värisedes.

Ja puhkeb tulisena lõkatama

Täis võimsa ilu loomis-rõõmu

Kui ümbrust sala tõrvas he[len]ndama

Kesk suitsvat veretavat lõõmu.

Ja, tiivuliseks sõnaks moonutuna

Täis mehist kirge, sädemetes,

Ta veereb esile ja võitmatuna

Siis süütab tule südametes.

— 316 —

Johannes Adamson.

Marxismus ja põllutööstus.

III. 1)

        Praegune sotsialistline liikumine on tööstuse edenemise resultat. Ta on suurtööstuse keskkohtades sündinud, edenenud ja suureks jõuks võrsunud. Vabrikutöölised ja nende majanduslise ja vaimlise olemise tingimised on sotsialistlise teaduse ja sotsial-demokratia praktika aineks saanud. Sotsial-demokratia on vabrikutööliste partei. Iseäranis paistab see silma, kui meie Saksamaa tööliste liikumist tähele paneme.

        Sotsialistline liikumine, mis suurena jõuna esineb, ei luba meil siiski sotsialismuse tulevikulootusi kindlustatuks lugeda, sellepärast peab sotsial-demokratia külaelanikkude poole pöörama: põllutööliste ja väike-põllupidajate poole. Mis viimastesse puutub, siis on siin kaks voolu olemas: eitav ja jaatav. Need voolud on Saksamaal, teaduslise sotsialismuse kodumaal, kõige tüüpilisema kuju omandanud, kõige iseloomulikumatesse vormidesse kristalliseeritud ja kõige põhjusmõttelikuma aluse omandanud, sellepärast saan ka siin ainult Saksamaad silmas pidama.

        Saksamaa tööliste-liikumine on küll ikka proletarlist iseloomu kannud, kuid agrar-küsimus on teda selle pääle vaatamata huvitanud. Põllumajanduslise edenemise seadused on alati partei põnevamateks küsimusteks olnud, sest partei oli kindla ja eitava seisukoha omandanud, mida temal igasuguste muudatuste vastu kaitsta tuli. Sellepärast ei ole ime, et vaielused agrarküsimuse üle Saksa-

1) Vaata „Noor-Eesti“ nr. 2, 1910.

— 317 —

maa sotsial-demokratia mõtte edenemises silmapaistva koha on omandanud, nagu seda Frankfurti ja Breslau kongressid näitavad. Tööliste liikumise edustajad on väga hästi aru saanud, kui suur tähtsus ühel või teisel otsusel on, mis nemad väikepõllupidajate kohta teevad. Talupoegade hulgad ei paistnud sotsial-demokratiale mitte ainult saladuslisena ja võõrana elemendina silma, vaid ka kohutavana viirastusena. Talupojas kartis tööliste-partei omade idealide vastast ju vaenlaste sõpra leidvat. Niisugune kartus sünnitas muidugi kindluseta seisukoha. See kõikuv seisukoht paistab Liebknechti ja teiste otsustest välja, mis nemad Baseli kongressi resolutsioni puhul tegivad. Liebknecht kirjutab:

        „Sotsial-demokratline tööliste-partei ei võta mingisugust seisukohta Baseli resolutsioni kohta. See resolutsion, nagu iga teoretilist laadi resolutsion, on sunduslik ainult nende kohta, kes tema poolt hääletasivad“. Huvitav on veel tähele panna, mis tema oma kirjatöö Zur Grund- und Bodenfrage sissejuhatuses ütleb:

        „Selle resolutsioniga seab kongress teatud põhjusmõtte üles, kuid ei kuuluta ühtegi seadust välja. See resolutsion on sisuliselt teoretilist ja programmilist laadi ja temal ei ole ühtegi praktilist tähtsust. Meie vastased teevad nii, nagu oleks Baselis põllupidajate ekspropriatsion välja kuulutatud. See eksimõte oleks naeruvääriline, kui ta mitte nii kardetav ei oleks.“ Väga arusaadavaks saab see kartus, kui meie üht Liebknechti kirja meelde tuletame, kus seisab: „Meile ei ole talupoegi tarvis, et revolutsioni teha; kuid mingisugune revolutsion ei ole läbiviidav, kui talupojad selle vastu on.“

        Missugust osa talupoeg marxismuse järele etendab, seda näeme Kommunistlise Manifesti teesistest, mis sotsial-demokratia õpetuse edenemise aluseks juba algusest saadik olivad. Talupoeg on konservativlik, talupoeg on tagasikiskuv; ta on suurtööstusele selle edenemise teel ainult takistuseks; ta kaob paratamata. Hiljem leiame seda ka Marxi Kapitalist. Väikepõllupidajat ei tohi aktivilist ja loovat osa mängida lasta. Kui meie seda teeme, siis muudame seda ajaloolist kontseptsioni, mis Saksamaa sotsial-demokratia ilmavaate aluseks on. Selle õpetuse loojad ja poolehoidjad ei uurinud talupoja küsimust ka just mitte palju. Väga arusaadav, sest see küsimus oli juba à priori, puhtal-deduktivilisel teel, ära otsustatud.

        Seltskondlised vahekorrad, mis põllumajanduslise valmistamise alal sünnivad, ei luba niisuguseid üleüldistusi nagu vabrikutööstus. Selle asjaolu resultadiks on just see nähtus, et majandusteadlased seadusepärasuse, mis vabrikutööstuse kohta maksev on, ka põllumajanduslise edenemise kohta maksvaks loevad, ilma et nemad viimast põhjalikult uuriksivad. K. Marx on meile otsekoheseks näituseks. Ta ei ole kunagi enam-vähem põhjalikult põllutööstust uurinud. Ta oli hästi tuttav Inglise puuvillatööstusega. Sombart tähendab väga õieti, et kui Marx vabrikust üleüldse kõneleb, siis ta ikka puuvillavabrikut mõtleb. Vaevalt võiks keegi ütelda, et Kommunistlisest Manifestist ja Kapitalist faktiline agrar-olude uurimine välja paistab. Näituseks puudutatakse agrarküsimust esimeses ainult paari sõnaga ja ainult sellepärast,

— 318 —

et väikepõllupidamise elujõuetust konstateerida. Kapitalis ei ole lugu ka palju parem.

        Et teesis: „Väikepõllupidaja on elujõuetu“ apriorilisel teel saadud on, siis kannab ta dogmatilist, absolutilist iseloomu, ümbritseva elu faktidest täiesti lahus seistes.

        Ei või ütelda, et Marxi proletarline ideologia otsekohe massade ja nende juhtide omanduseks oleks saanud. F. Mehringi otsuse järele oli Dietzgen ainukene, kes marxismusest õieti aru oli saanud. Iseenesest mõista, et talupoja-küsimusega lugu mitte parem ei olnud. Ainult 1891. a. omandas Saksamaa sotsial-demokratia Erfurti programmiga agrarküsimuses ümarguse kuju. Kuni 80-te aastate lõpuni oli Liebknechti Zur Grund- und Bodenfrage sotsial-demokratia käsiraamatuks, selle pääle vaatamata, et sääl igasuguste „kui“-dega tegemist on. Selles töös kaitseb Liebknecht marxistlist seisukohta, hoiatab talupoegi eksimõtte eest, nagu püüaksivad sotsialistid neilt maa-eraomandust ära eksproprieerida. „Seaduseandline talupoegade eksproprieerimine“, ütleb ta, „leiaks kahtlemata kõige ägedamat vastupanekut, võib olla kutsuks täielise mässu nähtavale. Riik peab kõigest niisugusest eemale hoidma, mis väikepõllupidaja viha võiks elule kutsuda.“ Liebknecht on põllumajandusliste assotsiatsionide poolt. Riik peab põllutöölistele maad andma, et nemad assotsiatsionisid asutaksivad. Et viimased Liebknechti arvamise järele kõige täielisemateks põllumajanduslise ettevõtte tüüpusteks on, siis peavad nemad igasuguse teise põllumajanduslise valmistamise välja tõrjuma.

        Usk väike-põllupidaja jõuetuse sisse oli kauemat aega Saksamaa sotsial-demokratiale usu dogmaks. Sellega sai ka nende seisukoht maa natsionaliseerimise kohta kindlaks määratud. Maa natsionaliseerimine kui kapitalistlises seltskonnas läbiviidav reform kaotas marxistide silmas oma tähtsuse. Nemad ootasivad momenti, mil kapitalistlise valmistamise-viisi asemele sotsialistline asub. Nii astusivad nemad oleviku praktilisest politikast üle. Elu näitas väga ruttu, et väikepõllupidamine ei saa suurpõllupidamise poolt välja tõrjutud. Ühes sotsial-demokratia partei kasvuga tõusis uus ülesanne päevakorrale — küla äravõitmine.

        Frankfurti kongressil 1894. a. viisivad Schoenlank ja Vollmar suure hääleenamusega resolutsioni läbi, mis järgmiselt käib: „Agrarküsimus kui sotsialküsimuse tarvilik osa võib ainult siis lõpulikult otsustatud saada, kui maa ühes töö vahenditega valmistaja kätte läheb, kes teda praegu — kas palgatöölise ehk väikepõllupidaja kujul — kapitali kasuks harib. Suur puudus praegusel ajal, milles talupojad ja põllutöölised elavad, peab kindlate reformide abil vähendatud saama. Partei kohuseks praegusel ajal on spetsial-programmi väljatöötamine, milles külaelanikkudele arusaadavalt niisuguseid nõudmisi käsitataks, mis Erfurti nõudmistele ligidal seisaksivad, mis talupoegi ja põllutöölisi huvitaksivad ja mis Erfurti programmi täienduseks oleksivad.

        „Talupoeg kui maksumaksja, võlgnik ja põllupidaja peab kaitstud olema.

— 319 —

        „Põllutööliste kaitseks peab neile koalitsioni- ja assotsiatsioniõigus andma, neid vabrikutöölistega üheväärilisteks tegema ja tööliste eksploateerimisele spetsialsete kaitseseaduste abil piiri panema.

        „Peab spetsialne agrar-kommisjon valitama, kes järgmiseks kongressiks programmi välja töötaks“.

        Mõlemad saadikud põhjendasivad, kui tarvilik sotsialistlisel parteil küla äravõitmine on, ja kõnelesivad reformistlise politika poolt. Schoenlank ütles: „Veel praegusel ajal on sadandeid tuhandisi talurahva poegi, kes Isa meie loevad ja valmis on esimese käsu pääle oma isa ja ema pääle laskma... On tarvis, et meie praktilisest propagandast kinni hakkaksime ja enam ei katsuks inimesi karedate teoriatega toita“.

        Schoenlanki järele kõneles Vollmar. Tema tõendas omas kõnes, et Saksamaa sotsial-demokratia on väga vähe agrar-küsimust käsitanud, sellepärast, et vaade, mille järele vabrikutööstuse edenemise seadused ka põllutööstuses maksvad on, parteis kindla aluse omandanud oli. Agrarküsimus oli täiesti otsustatud. Vollmar seletas, Marxi järgmisi mõtteid ette tuues: „Kui maaomanikkude arvu vähenemine ja maa kontsentreerimine nii edasi läheb, siis muutub agrarküsimus õige lihtsaks, ja vahekorrad kujunevad nii, nagu nemad vanas Roomas kujunesivad, kus viimaks pool Afrika provintsidest kuue omaniku käes olivad“, seletas, et see tingiv asjaolu Inglisemaa kohta jaatavas mõttes vastu võetud ja kõikide maade kohta üleüldistatud oli. Loomulik, et sellepärast ka talupoja saatus kõikumatalt otsustatud näitas olevat. Sotsial-demokratia ei võinud talupoja hääks muud teha, kui ainult surma ette kuulutada.“ Veerand aastasada on mööda. Tööstus, kaubandus, saaduste vahetamine on hiiglasammusid teinud; terves majanduslises elus oli suur pööre. Loomulik, et see ka põllumajanduse pääle oma mõju avaldamata ei jätnud: maa sissetulekute vähenemine, võlgnemine, puudus, raske kriisis. Võlgnemine ei paistnud mitte ainult väike- ja keskpõllupidajate juures silma, vaid ka suurpõllupidajate juures. Preisi valitsuse statistiliste teadete järele tegi 42 valitsuskonnas esimeste võlgnemine 24 % ja 27,9 %, kuna viimaste võlgnemine 53,8 % nende hinnast oli. Üleüldse, „edenemine ei kujunenud mitte nii, nagu marxistid seda ette kuulutasivad, arvates, et väikepõllupidamine suurpõllupidamise poolt otsekohe välja saab tõrjutud“. Edasi seletas kõneleja: „Suurpõllupidamisel ei ole oluliselt mingisuguseid eesõigusi; mitmed agrarpolitikerid ütlevad, et suur-ettevõttel põllutööstuses on eesõigusid ainult ekstensivilise majapidamise süsteemi juures, kuid majandusline edenemine majapidamise intensivsuse kasvuga viib majapidamise vähenemisele. Niisugustel tingimistel peab sotsial-demokratia talupoegade suure massaga rehkendama. Talupoega saatuse hoolde jätta meie ei või, sest see käiks sotsial-demokratia taktika vastu. See oleks selle paraliseerimine, mis meie vabrikutöölise seisukorra parandamises kätte oleme saanud, ja juhiks talupoegade massad reaktsioni hõlma“. „Igatahes“, ütleb Vollmar, „meie peaksime siis tingimata kannatust tagavaraks muretsema — ehk jälle blankistide seisukohale asuma ja mõtlema, kuidas sotsialset ja politilist pööret proletarlise vähemuse jõuga korda saata. Niisugune politika käiks selge mõis-

— 320 —

tuse vastu, sest Saksamaal ei ole võimalik vastu talupoegade tahtmist ühtegi sotsialset ja politilist pööret korda saata. Pääle selle ei võiks meie niisugusele seisukohale juba põhjusmõttelikult asuda: meie oleme sotsialistid ja ühes sellega ka demokradid; meie ei taha valitseda rahva üle ja üle tema pää seadusi anda; meie ei taha võimu kavaluse abil oma kätte võtta, vaid rahva tahtmise nõusolemisel“.

        Frankfurti resolutsioni viimase punkti põhjal valiti 15-liikmeline kommisjon, kes sotsialdemokratia agrarprogrammi järgmiseks kongressiks välja pidi töötama, mis 1895. a. Breslaus ära peeti. Kommisjon otsustas võimalikuks riigi ja kogukonna maid üksikutele talupoegadele rendile anda, nii palju kui selle maa pidamine riigi ehk kogukonna poolt mitte küllalt ratsionalne ei ole. Agrarkommisjoni projekt tekitas tõsise oppositsioni, kelle resolutsion vastu võeti. See resolutsion käib järgmiselt: „Agrarkommisjoni poolt väljatöötatud agrarprogrammi projekt peab tagasilükatud saama, sest tema sihiks on talupoja seisukorra tõstmine, nende eraomanduse kindlustamine“.

        Otsustav mõju oli muidugi Kautsky’l, sellel „suurel marxismuse inkvisitoril“, nagu teda naljatades armastatakse nimetada. „Pääküsimus, mida meie praegu otsustama peame“, ütles Kautsky, „seisab selles, missugune on meie pääülesanne külas, kas on meie kohuseks väikepõllupidamise tõstmine või mitte. Seltsimees Kvark ütles, et meie peame igal pool progressi eest välja astuma. Mina ütlesin kord, et proletariadi asi on progressi asi. Kvark pöörab selle seisukorra ümber ja ütleb: „Kui meie progressi eest välja astume, siis astume meie proletariadi eest välja“. See on liiga tumedalt üteltud. Meie peame oma sihi jaoks kõigepäält kindla mõõdupuu valima. Meie õigem siht on politilise võimu omandamine tööliste-klassi abil. Sellepärast peame meie kõikide reformide eest välja astuma, mis proletariadi vastupanemise jõudu suurendavad, ja nende reformide vastu võitlema, mis vastalises sihis töötavad. Edasi peame meie silmas pidama oma liikumise klassi-iseloomu ja meelde tuletama, et meie, proletariadi edustajad, vastolus oleme terve rea klassidega. Kui teatava klassi huvid proletariadi huvidega kokkukõlas ei ole, siis ei võida meie teda kunagi ära, kuigi meie inglikeelel räägiksime“. Edasi analüseerib kõneleja mitmesuguseid külaelanikkude kihtisid. Palgatöölised, väikepõllupidajad, kellel alla 2 hektari maad on, peavad sammu proletariadiga, kuna väikepõllupidajad, kellel 2–5 hektari maad on, enesest juba midagi niisugust kujutavad, mida meie praeguse eraomanduse kaitsemüüriks võiksime nimetada. Tervest sellest analüüsist järeldab ta, et meie talupoegi seni ei või võita, kuni nemad tõsised eraomanikud on.

        Väikepõllupidamine kaob, kuigi siin edenemine teist teed käib kui tööstuses... „Talupoja kui maksumaksja eest välja astuda ei ole meil ühtegi põhjust, sellepärast, et meie seda teha võime ainult eraomandust kindlustades, s.o. kõige oma taktika vastu käies. Meie peame meeltheitva talupoja juurde minema ja näitama, et tema pääsemata seisukord kapitalistlise valmistamise-viisi produkt on ja et teda ainult sotsialismus päästa võib, mis

— 321 —

ka praeguse korra asemele paratamata tuleb. See taktika ei ole mitte kerge, kuid meie partei on just sellepärast suureks saanud, et temal on julgust olnud inimestele kibetat tõtt kuulutada“. Edasi seletab Kautsky, et kommisjon ei ole õiget teed käinud, sest tema tahab talupojale seda lubada, mis sotsial-demokratia töölistele ei luba, s.o. nende praeguse majanduslise seisukorra kindlustamist. Sotsial-demokratia ei või eraomanduse huvisid kaitsta. Kautsky on ka riiklise sotsialismuse vastu.

        Nii kukkus see kommisjoni mõõdukas katse, talupoega vana eitava traditsioni hõlmast vabastada, Bebeli ja Liebknechti südika kaitse pääle vaatamata läbi 1). Marxistline dogma sai täielise võidu, kuid see võit oli silmakirjalik, ainult paberil. Lõuna-Saksamaa sotsial-demokratia praktika läheb täiesti ametlikust teoriast lahku. Maakohtade saadikud, kus väike-põllupidajate käes enamus, on sunnitud neid omas parlamentlises tegevuses kaitsma. Baieri maapäeval astusivad sotsial-demokratide saadikud põhjusmõttelise teadaandmisega üles, mis põhjalikult Breslau resolutsionist lahku läheb. „Meie saame kõik tegema“, ütlesivad nemad, „et talupoegade olukorda parandada ja neid kohutavast proletarisatsionist päästa. Meie saame neid aitama võitluses kapitaliga“. Niisamasuguse otsuse tegivad Badeni, Hesseni ja Württembergi saadikud.

        Baieri sotsialistid ütlevad, et sotsial-demokratia ei ole mitte ainult puhas tööliste-partei, vaid tema on kõikide kapitali poolt eksploateeritavate partei. Sotsialismuse lõpusiht on terve inimesesoo vabastamine. Sotsial-demokratia on kõige töötava rahva organisatsion, nende organisatsion, kes võitlevad oma majanduslise ja politilise vabastamise eest. Kas on väikepõllupidajad revolutsionilise proletariadi vaenlased? Kas võime neid kapitalistideks nimetada? Mitte sugugi. Baieris on 9/10 maa-omanikkudest talupojad, kes omi maatükkisid enese ja oma perekonna jõuga harivad. Majanduslisest seisukohast lähevad nemad praegusest proletariadist ainult selle poolest lahku, et nemad töö vahendite omanikud on. See eraomanduse vorm põhjeneb ühinemise pääl, mis töö ja töötingimiste vahel olemas on. See on oluline tundemärk, mis seda eraomandust kapitalistlisest eraomandusest lahutab. Sest viimane põhjeneb oma loomu poolest võõra töö eksploateerimise pääl. Põllupidamine saab ikka enam ja enam kapitalistlise eksploateerimise saagiks, sellepärast peavad talupojad, nagu töölisedki, võitlust kapitali võimu vastu pidama. Väike- ja keskpõllupidajate seisukord on niisamasugune, nagu tööliste oma, sellepärast on sotsialistlisel parteil talupoegade huvide kaitsmiseks à priori üleüldine alus olemas. Sotsialdemokratia peab talupoegade kaitseks ka sellepärast välja astuma, et proletariseeritud talupoeg linna asub ja võistluse sünnitab, mis tööliste turul juba isegi olemas on. Ka politilised huvid nõuavad, et sotsialistline partei talupoegade

1) Breslau kongressi otsuse järele pidivad mõned isikud keskkomitee majanduslisel toetusel agrarküsimust uurima. See otsus jäi paberile, kuid eraettevõtted ei puudunud. K. Kautsky sulest ilmus „Die Agrarfrage.“ Revisionistide poolt ilmus kaks tööd: E. Davidi „Sozialismus und Landwirtschaft“ ja Hertzi „Die agrarischen Fragen im Verhältnis zum Sozialismus“.

— 322 —

huvide eest välja astuks, sest sotsialistid on sotsialistid ja ühes sellega ka demokradid. Seda põhjusmõtet silmas pidades võib partei oma sihti ainult siis kätte saada, kui tema selja taga rahva enamus seisab. Sotsialdemokratia ei suuda talupoegi sotsialistlise tuleviku perspektividega oma poole võita, vaid reformidega, mis otsekohe läbiviidavad on ja mis talupoegade seisukorda juba olevikus parandada suudavad.

        Baieri sotsialistid on sotsialdemokratia ülesannetest õieti aru saanud. Nemad on tõsised politikerid. Ühte kolmandikku Saksamaa elanikkudest ignoreerida ja neid täiesti reaktsioni hõlma juhtida oleks andeksandmata kuritegu inimesesoo vabastamise põhjusmõtete vastu, millede läbiviimine elus sotsialdemokratia ülesandeks on. Talupoja-küsimus on „sotsialismuse tuleviku“ küsimus.

        Revisionistline mõttetöö on selgesti ära näidanud, et põllumajanduslise edenemise faktilist külge marxistlise sotsialismuse piiratud raamidesse mahutada ei saa. Ka K. Kautsky on sellest aru saama hakanud. Kunagi kirjutas tema: „Väikepõllupidamine on läbielatud... väikeproduktsioni paratamata surm — niisugune on mõte, mis punase lõngana minu tööst läbi käib“. Erfurti programmi uuema väljaande sissejuhatuses ütleb tema: „Nii näeme, et kapitali kontsentratsion ise väikepõllupidamise järele tarviduse loob“. Omas töös Sozialismus und Landwirtschaft kirjutab Kautsky järgmiselt: „Ühes tähtsas punktis peame omi vaateid muutma. Talupoeg ei kao nii ruttu, nagu meie arvasime. Viimastel aastakümnetel kaotab ta omi positsionisid väga aegamööda, kui ta neid üleüldse kaotab“. Siin seisavad väga selgelt välja üteltud mõtted meie ees, kust näha on, missugune teoretiline kuristik Kautsky endiste ja praeguste vaadete vahel on.

„Aber das stimmt ja nicht mit den Tatsachen —

Um so schlimmer für die Tatsachen!”

                                                                                 Hegel.

*                *

*

        Vastaksin see kord ka hra O. Sternbeck’i etteheidete 1) pääle paari sõnaga. H-ra Sternbeck’il on suur tung teoretiliste targutuste järele, kuid see tung ei tarvitse teistel mitte nii suur olla, sest elu on näidanud, et teoria meid tihti eksklikkude üleüldistuste juurde viib. Lahtiste majandusliste küsimuste otsustamise juures peame päärõhku faktide kaine tundmaõppimise, aga mitte teoretiliste targutuste pääle panema. K. Marx’i teesis, nagu avaldaks majandusline arenemine täiel rinnal kalduvust suurkapitalistlise tööstuse produktsioni poole, on just niisuguse üleüldistuse vili. Saksamaa 1882, 1892, 1907 rahvalugemised tõendavad seda väga selgelt. Kui vahest mõnesugustest köidikutest räägitakse, mis peremeest seovad, siis pean ütlema et need köidikud mitte üksi väikepõllupidajate juures silma ei paista ja et nad sugugi nii ko-

1) Vaata Ääsi tules II, lhk. 78—123. O. Sternbeck: „Dogmast ja kriitikast, teoriast ja praktikast”.

— 323 —

hutavad ei ole, nagu mõnel pool arvatakse. Arvud räägivad ka selles asjas selget keelt.

        Edasi räägib h-ra Sternbeck, et meie mitmekülgsetele meestele revisionistid seadus ja prohvetid olla.

        Kuid siiski mitte rohkem, kui Marx puhasverd marxistidele. Väga tõenäoline on see, mis meie puhasverd noorte juures ka igale ühele silmapaistev tohiks olla, nimelt: et neile Marx „a“ ja „o“ on; Marx ütleb nii, ergo teisiti ei ole võimalik. Nende kirjatöödest otsi lambi tulega teiste teadusemeeste arvamiste tähelepanemist. Tõsi on ju, et ühede vaated puhasverd marxistide, kuna teiste vaated revisionistide ja teiste Marx’i vastaste mõjul välja on kujunenud. Kui asjalugu nii on, siis ei ole ülemal tähendatud etteheide küllalt kohane. Mis Marx’i arvustamisesse puutub, siis pean ütlema, et minu ülesandeks ei olnud mitte arvustust anda, vaid ülevaatlikku pilti pakkuda, nagu ma seda oma kirjatöö alguses juba tähendasin. Selle juures saivad kõik tähtsamad tööd nimetatud, mis ma tarvitanud olin.

        Ei saa ka vaikides mööda minna sellest hra Sternbecki kentsakast kärast, mis ta minu poolt ettetoodud tabelis leiduva vea puhul tõstab. Majandusteaduslise artikli puhastverd arvustajale ehk, õigemini ütelda, igaühele, „kelle lagipäälsel teibaid ei või tahuda“ 1), peaks selge olema, et siin veaga tegemist on, sest 3-ariline maalapp on tõesti nii väike, et võimata on säält paar tuhat rubla sisse võtta. Niisugusel korral tohiksivad h-ra Sternbeck’i ägedad väljarehkendamised küll ülearused olla. Väga võimalik, et h-ra Sternbeck oma seisukoha nõrkust tundes „majanduse rammumehele“ 2) jalga taha katsub panna.

1) Vaata Ääsi tules II, lhk. 78.

2) Vaata Ääsi tules II, lhk. 113.

— 324 —

Hjalmar Söderberg.

Kuues meel.

        Ükskord oli kuningatütar... Meie ei teadnud sellest õieti midagi, enne kui ta ju elurõõmust sätendates, diamantides kiirgades ning kõrgel rinnal uhket aasialist ordumärki heljutades meie keskel oli. Salongis sündis surmavaikus. Perenaine ruttas lahtiste kätega temale vastu, ise õnnest punane, nähes, et ta tõesti tulnud oli; sest see ei olnud miski harilik printsess. Tema ei olnud kuninga ega keisri, vaid nahkur Lundholmi tütar Söderist; ja tema oli leseks jäänud ühe kalmüki diplomati järele, kes täie õigusega printsi aunime kandis, sest see oli ema poolt Bukhara khani sugulane ning põlvenes isa-ema poolt õiges alenevas joones Aasia Kaarel XII-nest, suremata Tschingis-Khanist. Tema oli äraarvamata rikas. Temal oli Turkestanis kõrbe ja ühes sellega kalastamiseõigus Aralijärvel, loss Kaukasias, loss-avenue Ruysdael’i ääres ning maja Tõrvahoovi uulitsal.

        Aegamööda saime meie rahulisemaks. Seltskond oli väikene, kuid valitud. Kaks või kolm suurt luuletajat, mõni suur maalija ning komponist, üks suur näitleja. Pääle selle salk ministrisi ning saadikuid.

— 325 —

        Mina kõndisin edasi-tagasi läbi hoonete, vahetevahel hiiglasuurt udukas-sinavat agapuntuse lille nuusutades, mille kaunim naiste hulgas omalt vöölt oli võtnud ning mulle ulatanud — salajase sõpruse märgina. Kuid see ei lõhnanud just iseäranis. Vahel tühjendasin mina segasemõttelisena klaasi mõnd alkoholilist jooki.

        Meie peremees, sõbralik pääkonsul, küsis minult, mis mina mõrtsukas Nordlundist arvaksin. Mina vastasin, et ma selle tegusid hääks ei või kiita.

        Printsess istus kullatud laual salongis ning jutustas väikseid asju omast olemiseajast mõningates Europa õuedes. Daani kuningas oli temale naljasid öelnud. Walesi prints oli temale klaasi theed pakkunud. Ta tuletas ka midagi printsess May of Teck’ist meelde. Ta jutustas nendest asjadest lihtsalt ja koduselt, ilma et neile nähtavasti suuremat tähtsust oleks annud. Naised lõivad tema ümber ringi ning kuulasivad niiskete silmadega.

        „Kui lihtne ja meeldiv ta ometi on,“ sosistasivad noored tüdrukud üksteisele. „Ei oska just arvatagi, et ta printsess on“.

        Mina lähenesin naisele, kes omas suures hääduses minule agapuntuse oli annud.

        „Proua“, sosistasin mina, „mina armastan Teid“.

        „Jaa, kas ei ole tõsi“, vastas tema, „kas ta ei ole vaimustust-äratav?”

        Suitsetamisehoones istusivad luuletajad ja kõnelesivad äriasjadest. Üks maalija fantaseeris piano ääres. Premjääri-näitleja seisis liikumata sambana kesk põrandat.

        Korraga hüppas printsess gratsiösliselt laua päält maha ning kustutas elektri valguse. Selle järele asetas ta enese põrandale padja pääle istuma. Naised kiljatasivad vaimustusest ning lõivad mustlaseleerina tema ümber. Ta hakkas viirastustest ja vaimudest ning jumalast kõnelema, kerge ja laulva häälega, lihtsalt ja koduselt nagu siis, kui ta Daani kuningast kõneles. Maalija jättis omad unistused, luuletajad tulivad suitsetamisetoast kui karud omast pesast, ja meie pereisa, sõbralik pääkonsul, viis minu kõrvale ning sosistas:

        „Nüüd peaksite Teie lubama, et tõsine olla püüate“.

        Naine, kes võrdlemata armsa käeliigutusega agapuntuse omalt vöölt vabastanud ning minule annud oli, lamas printsessi jalgade ees ning vaatas selle silmadesse, kui see viirastustest ja hingedest ning jumalast kõneles. Ja Marial Bethaniast ei olnud nii õnnis ilme silmis, kui ta õpetaja jalgade ees lamas.

        „Nii“, ütles üks luuletajatest, „printsessil on õigus, viirastused on olemas. Maal, kus mina elan, on meil viirastus, kes musta kuube ning tsilinderkübarat kannab. See vilksatab sage-

— 326 —

dasti pimeduses minust mööda, kui ma läbi eeskoja lähen. Iseäralise häämeelega elutseb ta telefoniapparadi läheduses“.

        Läbi seltskonna läks kerge värin. Seda võis õhust tunda.

        „Ka pereemand on teda näinud ja teenijad tüdrukud niisama. Pereemand ütleb, et selle vaimu nimi Gavelius ehk Gavell või umbes sellesarnane on. Siiski tundub see minule natuke liialdatult, kui viirastuste olemasolemisest, mis ju kahtlemata on, jumala olemasolemist ning hinge surematust järeldatakse“.

        Printsess naeratas emalikult ning ähvardas armastavalt sõrmega.

        „Kahtleja“, ütles ta. „Ja Teie, kellel ometi kuues meel on. Teil on see, ärge vaielge vastu. Teil on see veel palju enam edenenud kui paljudel teistel — muidu ei oleks Teie sarnane luuletaja nagu Teie olete“.

        Luuletaja ei vastanud. Ta oli mõtetesse vajunud.

        „Vabandage, proua printsess", tähendasin mina aralt, „minul omalt poolt ei ole küll tõesti kunagi juhust olnud viirastusi näha, kuid minu vanaema on neid lugemata arvul näinud. Pea kõik vanad naised näevad hulkade kaupa viirastusi. Sellepärast ei tule mul mõttessegi nende olemasolemise vastu vaielda. Kuid mina ei ole oma vanaema iialgi kuulnud kuuendast meelest kõnelevat. Temal oli kombeks vaimusid ainult oma viie hariliku meele abil tabada: enamasti silmade, sagedasti kõrvade või käte, aga väga harva keele või nina abil. Mäletavasti olen kord ühes Inglise novellis viirastusest lugenud, kes ainult vastiku maitsena suus tundus. Mis meie siis veel tõepoolest kuuenda meelega teeksime?“

        „Teie olete asjast täiesti valesti aru saanud“, vastas printsess peaaegu külma häälega ning väristas kärsitult pääd. „Kuues meel — see on ehk eksitav nimi, mina annan järele — seda ei või nimelt sellelaadiliseks „meeleks“ pidada kui viis muud meelt ega või ka nendega võrrelda — ei, see on palju kõrgemat seltsi hingeomadus. Mina tahaksin seda nagu juba sündimisel saadud ülimeeltelist kalduvust karakteriseerida, üleüldse nagu võimist ülielulisi nähtusi määrata, alamaid, välimisi meeli nii juhatada, et ka viirastusi — ma ei tea, kust Teie selle imeliku viisi olete saanud, vaimusid viirastusteks kutsuda, kas Teie ka jumalatki viirastuseks kutsute? — nii, et ka viirastusi näha ja nendega rääkida ning nendest aru saada võidakse. See kuues meel leidub tõesti kõikidel inimestel. Madalatel iseloomudel on ta nõrk, kõrgematel on ta võimukas ja elav. Tuleb kord aeg, millal inimest mitte tema nähtud viirastuste — mina mõtlen: hingede — arvu, vaid nende omaduste järele hinnatakse“.

— 327 —

        „Minu sõbrannal“, jatkas printsess pea ilma hingetõmbamata, „minu sõbrannal baroness von Ehrensteissil Trapezuntis on kuues meel iseäranis kaugele edenenud. Tema kõneles mõne aja eest minu mehe hingega. See ilmus temale unes. See oli iseäranis tähtis asi, mis temal baronessele teatada oli — ma ei või mitte öelda, millesse see just puutus, see oli ainult eraasi. Olgu kuidas on — jaa, Teie mõtlete muidugi, et see niisama uni oli nagu kõik muudki uned — kuid kui Teie üht väikest detaili tähele panete, millest mina nüüd jutustada tahan, siis ei mõtle Teie enam kaua niiviisi. Minu mehel — minu mehel oli sündimisemärk — reie pääl vähe natuke päälpool põlve. No nii — seda sündimisemärki, mida baroness Ehrensteiss teadagi ja kahtlemata millalgi ilmsi näha ei võinud ning mille olemasolemisest temal aimugi ei olnud — seda sündimisemärki nägi ta unes selgesti!“

        Sündis tähenduserikas vaikus. Naised istusivad kui kirikus. Herrad vahtisivad tõsistena omi küünesid või omade sigarite suitsupilvi. Mina nuusutasin agapuntuselille.

Tõlkinud Fr. Tuglas. (Kogust „Främlingarna“).

— 328 —

Dr. Fr. von Stryk.

Persia kunst.

        Ma armastan sügisel Emajõe kaldale minna ja askeldamist lotjade pääl vaadelda: siin kaupleb talumees venelasega koorma puude pärast, sääl lendavad jämedad jahukotid kohmaka musta eluka suhu, sääl edasi seisab lahtine paat, mille pääl kapsapäädega elavalt kaubeldakse. — Häämeelega rändan ma linnast välja laiale Emajõe-luhale ja vaatlen meie jõelaevade sõitu. Suur lodi libiseb paraja tuulega jõge mööda alla, tugevad purjed paisul. Köied nagisevad ja pikkamisi pöörab elukas ümber ligema nurga. Mees juhib kohmakat tüüri, kaks poisikest korraldavad purjet. Pääle nende ei ole midagi elulist laeva pääl näha. Koorem on hoolsasti lodja avarasse keresse peidetud. Nii veereb see mühakas majesteetlikus rahus minu eest mööda, mustalt, vaikivalt, nagu tervitus kadunud algaegadest. Teine hiilib tasahiljukesi jõge mööda üles, luiselt ja kõledalt masti ja köisi õhus heljutades. Vaevalt on vee loksumist laeva nina ees kuulda. Laialt ja vormitult lamavad servad vees. Peenike köis ulatab ülessekummitud lodjaninast kaldale. Kolm meest veavad elukat raskelt köitpidi ülespoole. Aeg-ajalt kostavad hüüded lodjalt kaldale ja kaldalt lodjale: need on juhatused vedajatele ja tüürimehele.

        Missugune anachronismus meie auru ja elektri ajajärgul. Siin meie ilmanurgas on veel nii mõnigi tükk algeuropalist kulturi

— 329 —

alal hoidunud. Nii mõnigi luulelik unenägu kestab edasi. Nagu tuhanda aasta eestki, nii sõidavad ka tänapäev laevad meie jõge mööda ülesse ja alla. Kuid kellele meist tuleb mõttesse neid mineviku auväärilisi tunnistajaid imestada? Kes tunneb nõidust, mis neid ümbritseb. Veel tänapäev veavad nad igavaid jahukottisid või kapsapäid, milledest üks nii roheline kui teine, või kasepuid, seda viimast uhkuseasja, mida meie nendele kannatlikkudele veoloomadele pääle laome. Kes teab, kui kaua nad seda kallist koormat, mille ragisemine meie tubasid mõnususega täidab, veel kanda tohivad!

        Kord olivad need lodjad ainukesed veolaevad, mida meie kodumaa tundis. Muude kaupade hulgas sisaldasivad nende mustad kered ka Hommikumaa kallid varasid. Küll ei ole meie kodumaal nendest varadest midagi enam alale jäänud. Metsikud sõjad, mis vähestes kohtades Europas nii laastavad on olnud, on kõik nagu ära pühkinud, — ainult vähesed varemed on endise rikkuse ainukesed tunnistajad. Kuid rahva rüppes on veel nii mõnigi muinasjutuline mälestus alal hoidunud, ja vanad Eesti mustrid ja ornamendid lasevad aimata, et Hommikumaa varad ka meie kodumaale on ulatanud. Oleks tänuvääriline ülesanne, neid jälgi mööda minevikusse minna. Täna tahan ma lugejatele ainult teed ära tähendada ja neid üleval nimetatud varade kodumaaga tutvustada.

*                *

*

        Keskaja alguses oli kaks teed, mis Põhja-Europat Ees-Asia kulturimaadega ühendasivad. Üks viis Väike-Asia, Palestina ja Egiptuse randadelt Vahemere kaudu Veneetsiasse, Genuasse ja Pisasse, teine — Kaspia ja Musta mere rannalt Vene jõgesid mööda Wisby laduplatsile Gotlandi saarele ja säält Rootsi-, Daani-, Inglise-, Hollandi- ja Põhja-Saksamaale. Viimane tee pakub meile iseäralist huvitust, sest selle suure kaubandusetee ääres seisab meie kodumaa. Kõik sõjad, mis meie kodumaad laastanud, on selle tee väravate pärast peetud. Rootslased, daanlased, sakslased ja venelased on vanastajast saadik selle kaubanduse kandjad. Kõige tähtsam nendest kaubanduse veresoontest läks Soome lahe kaudu Nevasse, säält Ladoga ja Volhovi kaudu Novgorodi, või Onega kaudu Volga hallikatele ja säält Kaspia mere persiapoolsele rannale. Selle tee teine haru viis Väina jõe kaudu Dnjepri jõele ja säält Musta mere kaudu Väike-Asia rannale ja Büzanzi. Oli veel üks kõrvaltee: Pärnu-Viljandi-Pihkva. Selle tee ääres seisis ka meie kodulinn Tartu, mis siit oma alguse ja tähtsuse endistel aegadel saigi.

— 330 —

        Kõigist Ees-Asia maadest on Persia kaubandusele alati kõige tähtsam olnud. Ka meie ajal tõmbab see maa Europa ahned pilgud enese pääle. Vaikselt peab ta sallima, et Europa talle kaval-kurja mõttega kosja tuleb, temale oma raha ja toetust pakkudes. Missugune kaasavara! peaks küll arvama. Mispärast ei taha aga Hommikumaa uhke poeg, kes end kord hää jumala Ahura-mazda pailapseks pidas, midagi Europa toetusest teada? Sellepärast, et see tema kõige pühamat vara, tema vabadust ja tema vana kulturi, hävitada ähvardab. Selle pahna all, millega Europa tema kodumaad üle tahab ujutada, läheb tema vana püha kunst hukka. Vae victis — häda võidetutele! — Juba sagedasti on sõja tormid sellest uhkest maast üle tuhisenud; kuid võidurikkalt, nagu Phönix tuhast, on Persia rahvas ikka jälle uuesti üles tõusnud, omad rõhujad minema kihutanud ja oma kulturi valgusega, oma kunsti rõõmsa värvidemänguga naabrirahvaste pääle peenendavalt mõjunud. Ka meie Europa kultur on selle vana Persia kulturi võimsaid mõjusid tunda saanud ja tuhanded kullased lõngad jooksevad Persiast ja tema kulturi mõju all seisvast Arabiast Europa kulturi kangasse. Büzanzi ja Veneetsia kunst, kui ka Romaani kunst Italias, Hispanias, Saksamaal ja Rootsis on oma hiilguse Hommikumaalt saanud.

        Kui Küros VI. aastasajal e. Kr. Persia riigi asutas, oli tema rahvas veel noor ja tugev, rüütlilik ratsanikkude rahvas, lihtne omades kommetes, vahvas võitluses, suuremeelne võidetud vaenlaste vastu. Oma hää jumala Ahura-mazda kaitse all võitis see rahvas Ees-Asia vana kulturi-ilma ära ja vabastas naabrirahvad babülonlaste karmist ikkest. Hõisates ühinesivad need rahvad omade vabastajatega. Suur tundmata prohvet, keda meie teiseks Jesajaks (Deuterojesaja) nimetame, on seda rõõmuhõiskamist liigutaval viisil kirjeldanud. Ruttu omandasivad perslased võidetute kulturi ja muutsivad seda oma iselaadi kohaselt: selles seisabki nende tähtsus Ees-Asia kulturi kohta. Perslased asutasivad Aria rahvatõu esimese riigi; nemad olivad esimesed Põhjamaa pojad, kes oma kodu Asia kulturipinnale rajasivad.

        Kürose järeltulijad, Achämenidi soost kuningad, heitsivad terve Ees-Asia eneste alla. Omal võidukäigul läbi vana kulturi-ilma leidsivad nad greeklastes esimesi vastaseid, kes neile vastu panna suutsivad. Kõigist jõukulutustest hoolimata on perslastele korda läinud ainult Väike-Asia greeklasi oma riigiga kestvalt ühendada. Selle esimese suure heitlemise tagajärg Ida ja Lääne vahel oli Helleni kulturi õitsele puhkemine. Hellenlased ja perslased on teineteist alati imestusega vaadelnud, kuni Aleksander Suur IV. aastasajal e. Kr. vana Achämenidide riigi hävitas ja

— 331 —

mõneks aastasajaks Hommikumaa helleniseerimise võimalikuks tegi. Selle Vana-Persia riigi kultur oli õige kõrgele edenemisejärgule tõusnud. Tema jätised täidavad meid veel tänapäevgi imestusega. Suurepäralistest Persepolise, Susa ja Ekbatana lossi varemetest on õige tähtsad osad alale jäänud. Hiigla sammassaalid, suured väravad, suurepäraliste reliefidega ilustatud seinad ja kõigepäält Nakschirustemi kuningahaudade kaljufassadid omade elavast kivist raiutud toredate sammaskodadega tunnistavad Achämenidide riigi võimust ja hiilgusest. Lossid on Aleksander Suur ära lasknud purustada, kuid pikad kirjad haudade seintel jutustavad meile kuningatest, kes nendes haudades puhkasivad.

        See Vana-Persia kunst, Babülonia, Assüria ja Väike-Asia elementidest võrsudes, on hiilgavaks kuninglikuks õuekunstiks kujunenud. Sügavamale rahva sekka tunginud kunstist on ainult väga puudulisi märkisid leida, millede põhjal vaevalt võimalik on Achämenidide riigi rahvakunstist pilti saada.

        Diadochide lühikesele valitsusele Persias järgnes parterite riik. Selle riigi valitsejate-koda, Arsakidid, seisis Greeka kulturi mõju all ja laskis Greeka kirjaga raha lüüa. Tema päälinnaks oli Ktesiphon. Parterite vastu pidasivad roomlased Trajanuse ajal sõda. Selle aja kunstist ei ole meil midagi teada. Parterite riigile järgnes III. aastasajal p. Kr. jälle rahvusline Persia riik: Sassanidide riik. Sassanidid ühinesivad uuesti vana Achämenidide riigi traditsionidega. Nemad võivad uhkustada, et esimesed barbaride hulgas olivad, kes ühe Rooma keisri vangi võtsivad: keiser Valerianus suri Persia vangis. Sassanidide riigi võitis VII. aastasaja keskel p. Kr. Omar, kolmas kalif, ära. Määratud varandused langesivad Ktesiphonis võitjate kätte. Suurest Ktesiphoni lossist tunnistavad tänapäevani suurepäralised varemed. Tema muinasjutulisest toredusest annavad Arabia kirjanikud kena kirjelduse. Sassanidide ajal õitses Persias kunst ja luule. Kõik hilisemad põlved on sellest rikkast pärandusest omale vaimutoitu saanud. Selle aja kunsti juures peame meie natuke pikemalt viibima, sest temal on kõige suurem tähendus kõikide hilisemate aegade kunsti kohta.

        Möödaläinud suvel oli mul Münchenis võimalik suurepäralist Muhamedi kunsti meistritööde näitust tundma õppida, kus ka terve rida tähtsaid Sassanidi kunsti toodeid välja oli pandud. Ma katsun nüüd lugejatele oma enese tähelepaneku põhjal ja ametliku katalogi abil, mis väga tähtsaid teateid sisaldab, Sassanidi kunstist pilti anda.

        Sassanidi kunsti toodetest teenivad relief-ilustustega hõbevaagnad iseäralist tähelepanekut. Väga paljud nendest uhkuseasja-

— 332 —

dest leiduvad Venemaal. Iseäranis rikas nende poolest on Keiserlik Eremitage Peterburis ja Keiserlik Varakammer Moskvas. Mõlemad asutused olivad omad kogud Münchenis välja pannud. Vaagnad, mis need kogud sisaldasivad, on suuremalt osalt kaunis lamedad, ümargused, ilma jalata. Nende sisemise külje keskpaigas seisab reliefpilt, kuningat ratsa hobuse seljas või mõnda muinasjutulist stseeni või võitlust kujutades. Reliefkujude üksikud osad on sagedasti rikkalikult üle kullatud. Töö esineb alati väga puhtana ja maitserikkana. Enamasti ei puudu ka sümmetria. Vaagnate servad ja välimine külg on harilikult ilustamata. Mõningad sarnased vaagnad on ka Skandinaviast leitud. Ühe vana Daani kiriku ristimise-kivil leiduvad reliefpildid, mis peaaegu nagu jäljendused Sassanidi vaagnatest oleksivad.

        Niisama edenenud, nagu hõbedasepise kunst, oli ka rauavalamine. Ka sellest kunstiharust leiduvad mõningad tooded Venemaal. Mõned Vene kunstiasjade kogujad olivad haruldasi asju Münchenis välja pannud. Need olivad enamasti loomade kujulised pesukannud või pajad ja vaagnad, kenast helekollasest brongsist kaunis jämedalt valatud, kuid tugevate ja groteskide vormidega. Neid asju, mis Romaani miniatur-kunsti pääle tuntavat mõju on avaldanud, leidub Kesk-Europas sagedasti vana kirikuinventari hulgas.

        Selleaegsetest plastilistest toodetest tuleks veel iseäranis lõigatud kivisid nimetada, mida peaaegu kõigis suuremates kunstikogudes leida võib. Need kivid esinevad oma imelise lõike ja väga loomutruu inimeste (enamasti kuningate näopildid) ja loomade kujutamise poolest. Persias eneses on sellest kunstist ainult veel suurepäralised Nakschirustemi kaljureliefid, mida uhked kuningad omade suurte Achämenidi soost eelkäijate haudade kõrvale maha lasksivad panna, kuni meie päivini alal hoidunud. Ka mujal Persias leidub kaljuseintel sarnaseid reliefisid, mis enamasti kuningat ja tema saatkonda ratsa hobuse seljas jahil või võitluses üleloomusuuruselt kujutavad. Need on needsamad motivid, mida juba vana Assüria õuekunst käsitada armastas.

        Sassanidi ehitusekunstist on väga vähe alale jäänud. Ainult veel vanade Greeka ja Arabia kirjanikkude teated lasevad seda muinasjutulist toredust aimata, millega „kuningate kuningad“ (nii nimetatakse Persia valitsejaid Kürosest saadik) endid ümbritseda armastasivad.

        Imelikul viisil on ühest selle aja kunstiharust väga tähelepandavad tükid meile pärandatud. See on kudumisekunst, kunst, milles perslased kõigist maailma rahvastest ette on jõudnud. Paljudes Lääne-Europa kirikutes leidub Sassanidi siidikanga tükkisid, sage-

— 333 —

dasti relikviate mähkmetena või palvekuubedena. Münchenis olivad St. Kuniberti relikvia mähkmed
Kölnist välja pandud. Ka Karl Suure surnukeha on niisuguste mähkmete sisse mässitud. Harilikult esinevad need kangad omade rahulikkude värvide ja kenade pildimustrite poolest. Need mustrid, suuremalt osalt mõnda ratsanikku või loomi kujutades, on ka järgnevatel aegadel mõjule jäänud.

        Omajadide ja Abbassidide, VIII. ja IX. aastasaja kalifide, valitsuse all hakkas Persia kunst Islami tarviduste järele kujunema. Persia ehitusemeistrid ehitasivad kõikidel kalifide maadel moscheesid, lossisid ja koolisid (medressisid). Nemad ongi selle nõndanimetatud Arabia ehk Mauri stiili ülesvõtjad. Perslased, schiitide lahk-usku tunnistades, vaatasivad kunsti pääle palju vabamalt kui õigeusklikud sunniitid. Keeld elavaid olevusi kujutada ei puutunud nendesse. Nii võis tore miniatur-maalikunst, mis sellest ajast oma alguse sai, takistamatalt edeneda. Kalligrafiaga lähedas ühenduses seistes on see kunst seni pääasjalikult küll ainult illuminatsionikunst, kuid just Persias on ta imejõudsasti edenenud. Korani toredad ilustused on islamitisid juba varakult kirja kui kunstitööd arendama äratanud. Selle poolest ei ole nendest isegi europlased ette jõudnud. Koranist, mille lehekülgesid toredad värvilised ja kullased ornamendid ümbritsevad, on arabesk oma alguse saanudki. Siin näeme esimest korda kenasid loomapiltisid ja ka inimese kujutusi. Kodeksi kaanesid ehib imeline ornamendivõrk, mis kullaga naha sisse on pressitud või jälle peenikestes värvides hoitud reliefina esineb. Ka kiri ise saab lõppeks ornamendiks. Need raamatud omade värviliste lehtedega ja omade kullast läikivate kaantega kuuluvad suurte Europa raamatukogude kõige kallimate varade hulka. See kunst on Persias õige kaua valitsenud, tema päris õitseaeg oli XIV. ja XV. aastasajal. Kõige vanemad miniatur-maalid, mis tiitli- ja pühenduselehtedena ka ilmalikusse kirjandusesse teed leidsivad, tuletavad esimestel Islami aastasadadel kangesti Büzanzi ja hilisema Rooma raskeid ja tardunud miniaturisid meelde. Ka on nad liiga rikkalikult kullatud.

        Teine kunstiharu, mis sel ajal ka oma alguse sai, on tauscheeritud brongsi-vaaside ilustamise kunst ehk toreutika. Need vaasid ja potid kaotavad aegamööda omad groteskid vormid ja lähevad kenamateks ja elegandimateks, kuna neid kõige peenemad ornamendid üleni katavad. Ornamendid on suuremalt osalt tsiseleeritud või peenikese sissetaotud kuld- ja hõbetraadiga tauscheeritud: tehnika, mis paljudes kohtades Hommikumaal otse täiuseni on edenenud. Enamasti sisaldavad need ornamendid geometrilisi mustrisid, sagedasti ka koranisalmisid imelistes dekorativilistes

— 334 —

siiruviirudes, mis lugemist küll väga raskendavad, kuid vaatleja silmale ülendavat rahuldust pakuvad. Mossul ja Damaskus võitsivad hiljemal ajal sellele kunstile maailma-kuulsuse.

        Selle aja keramikat tunneme meie pääasjalikult nende väljakaevamiste varal, mis hävitatud ja mahajäetud linnades toime on pandud: Rhagesis, Veraminis ja Sultanabailis. Kenad savist vaasid värvilise glasuriga ja ilusate kirjude, tihti toredasti ülekullatud ornamentidega tõusevad aastasadade prügi alt nähtavale ja saavad kunstiarmastajate ja museumide uhkuseks. Münchenis oli iseäranis tore kogu niisuguseid keramikaid ja brongsiasju välja pandud. Kirjult-glaseeritud kahlisid hakati babülonlastest ja assürlastest saadik ka Hommikumaal seinavoodriks tarvitama. Islami kunst Persias pillas seda dekoratsioni õige uhkelt, moscheede ja losside vooderdamiseks toredavärvilisi tahvelkivisid tarvitades. Iseäralist toredust kulutati portalide ja mihrabi, moschee palvealtari, pääle. Hilisematel aegadel tõmmati terved hooned selle värviehtega üle.

        Selleaegsest Persia arhitekturist teame meie väga vähe. Bagdadi iluehitustest ei ole enam midagi näha, pääle kahe vana torni. Ainult Arabia kirjanikud kirjeldavad meile selle muinasjutulinna toredust. Nende kirjanikkude tunnistust mööda oli Bagdadis, mis kord kalliskividega kauples, ka oma turg Hiina sisseveokaubanduse jaoks. Missugune mõju sellel kaubandusel Persia kunsti kohta oli, sellest kõneleme allpool. — Aastal 1256 hävitasivad tatarlased, kes terve Ees-Asia üle ujutasivad, Bagdadi ära.

        Mongoli Jl-khanide ja Timuridide ajal, kes XIII. kuni XV. aastasaja lõpuni valitsesivad, hakkas kunst Persias uuesti edenema. Esimesest Mongoli ajast on meile mõned miniaturid alal hoidunud. Timuridid tegivad Samarkandi omaks päälinnaks ja panivad suuri ehitusi toime, milledest suurem jagu siiamaani on seisnud. Need ehitused esinevad omade toredate seinadekoratsionide poolest, mis tahvelkivide pääle glaseeritult pääasjalikult geometrilisi mustrisi sisaldavad. Kuid juba sel ajal hakkab Hiina kaubanduse mõjul suurepäraline stiliseeritud taimedekoratsion Persiasse tungima. Selleaegsest kudumisekunstist teame meie mõnda Italia ja Hollandi maalikunstnikkude kaudu, kes omadel piltidel ka Hommikumaa vaipasid kujutavad. Suuremalt osalt on need vaibad Sassanidi aegsete sarnased, kuid nende pääle ilmub juba ka Hiina Ming-keisrite vapp — lendav madu, millele teised Hiina ornamendid järgnevad. Sassanidi aegsetest medaljoni raamidest kasvavad stiliseeritud taimeornamendid välja. Leidub ka kõikesugu fantastilisi loomaornamentisi, enamasti hiinalaadilisi. Alles servadel murduvad keskvälja ornamendid, mis siiamaani ühtlastena olivad hoitud. Mõned tükid sellest kõigevanemast vaibakunstist leiduvad

— 335 —

Europas, kus nad kollektsionöride uhkuseks on. Timuridide aegsest miniatur-kunstist on ka mõned asjad kuni meie päivini alale jäänud. Müncheni näitusel oli mõni kena leht näha. Need olivad jahipildid, kojaelu kujutused ja ilustused kõikesugu luuleliste juttude juurde. Perspektiv nendel maalidel on veel väga väljaarenemata, kuid üksikud asjad, iseäranis loomad, on väga loomutruult ja õieti kujutatud. Mis nendele lehtedele aga nõidusliku charmi annavad, on värvid: imekena roheline, väga palju tsinnoberpunast, ka tumevioletti ja sinist, siiajuurde veel väga diskret kulla käsitamine. Kõik see värvide kokkukõla ja joonistuse peensus sünnitavad ühtekokku kirjeldamata muljendi. Tuhat ja üks öö seisab nagu elavalt meie ees. Ka tauscheeritud ja valatud brongsi-asjad, mis sellest ajast pärit, ilmutavad suurt võimise täiust. Need on pääle selle sagedasti musta ollusega üle tõmmatud, mis joonistust veel selgemini esineda laseb.

        Selle Persia keskajalise kunsti mõju on kaugele üle Europa piiride ulatanud. Persia ja Arabia rahasid leitakse hulgana Rootsist ja Venemaalt. Ka hõbeda- ja brongsileidusid tuleb ette. Iseäranis selgesti avaldavad end Persia mustrid Skandinavia kudumise kunstis. Müncheni näitus pakkus selle kohta häid tõendusi. Ka kenasid Arabia klaasisid on Venemaalt ja Kesk-Europast leitud. Need on enamasti küll Egiptusest pärit, võivad aga Persia kaubanduse läbi Venemaale pääsenud olla.

        Uuesti hakkas Persia kunst suurepäraliselt edenema Safidide ajal, kes Isphahanis valitsesivad ja sääl omad toredad ehitused, mis meid tänapäevani imestusega täidavad, korda saatsivad. See rahvusline Persia dünastia valitses XVI. aastasaja algusest kuni XVIII. aastasaja esimese pooleni. Europa-Persia kaubandus, mida veneetslased, portugallased ja hollandlased vahendasivad, sai sel ajal suurt hoogu. Europa kirikud ja lossid kogusivad Persia vaipasid ja ilukangaid täis. Venemaa arhitektur sattus nii kangesti Persia mõju alla, et temast vahel raske on Vene iselaadi leida. Siin olivad Moskva, Nishni-Novgorod ja Astrahan kõige tähtsamad ladupaigad Persia kaupade jaoks.

        Safidide aegsetest kunstitoodetest on paljud juba varakult Europasse jõudnud. Siin peab esimesel kohal kudumise- ja vaipade-punumise-kunsti toodeid nimetama. Ka siidivalmistamine hakkas Hiina mõjul tähtsat osa etendama. Toredad siidi- ja sammetikangad ja kallid brokatid jõudsivad Europasse ja täitsivad kirikute ja losside varakambrisi, iseäranis Italia omasid. Need sammetikangad esitavad osalt väga ilusaid stiliseeritud lillemustrisi, osalt gratsiöslisi inimesekujusid, mis mustana rohelis-halli põhja pääle on koetud. Omas kenaduses tuletavad nad Jaapani joonistusi

— 336 —

meelde. Müncheni näitus pakkus rikkalikku ülevaadet mitmesuguste mustrite kohta. Selle kunstiperiodi kõige tähtsamaks töödeks aga on punutud vaibad, mis küll vaevalt kusagil kenamad tehti kui Isphahanis Safidide õue juures. Nii mõnigi nendest iluasjadest leidub praegu Europa kunstikogudes ja varakambrites. Kõige toredamad olivad suured siidivaibad, millede valmistamine nende punumise peensuse pärast väga suurt jõukulutust ja kannatust nõudis. Nendes vaipades tuleb Hiina mõju kõige selgemini nähtavale. Igal vaibal peab tingimata kolm jagu olema: raam, keskväli ja tsentrum. Raami ehk ääre sünnitavad üksteisest läbipunutud lilled, Hiina pilveviirud, rosettid, raamilised koranisalmid, inimesesarnased tiibadega olevused (dämonid) ja kõiksugu loomad. Esimesele raamile järgneb harilikult teine, mille nurgad iseäranis välja on arendatud. Edasi tuleb vaiba keskväli. See on mõnedel vaipadel ühtlane, teistel seisab keskpaigas mõni täht, rosett või suurtest ja väikestest tähtedest sünnitatud ahel. Värvid on enamasti nii ära jaotatud, et välimine raam tume, kes[k]väli hele ja tsentrum jälle tume on. Ka ümberpöördud järjekord tuleb ette, igatahes harvemini. Detailjoonistus tarvitab kõige mitmekesisemaid värvisid, valik on väga suur. Suuremalt osalt valitsevad aga kaks või kolm päätooni: tumepunane ja valge, tumehall ja punane või laksipunane, valkjashall ja must, tumesinine ja roheline ning must. Ka kulla- ja hõbedatoime tuleb ette. Enamasti on joonistus mustades või valkjaskollastes konturides põhjavärvide sisse põimitud. Muinasjutuline mahedus ja kirg on kõigis neis värvides. Terve vaiba üle lehvib sättendav valgusemäng, mille nõidust sõnades ei saa kirjeldada, küll ehk toonides. On meeliuimastav vormide ja värvide mäng, niisugust vaipa õrnas valguses põrandal näha.

        Veel tõsisematena ja uhkematena värvides esinevad villased vaibad. Siin on värvide kirg sügavam, nende kompositsion rahulikum, nende joonistus võimsam. Iseäraline vanadusetoim suurendab veel nende graviteeti. Siin on genialne kunstnikurahvas värvides luuletanud, värvides, mis juba vanasid veneetslasi ja hollandlasi, neid suuri maalikunstnikka, kõige ilusamatele toodetele vaimustasivad. Meie pääle mõjuvad need värvid meeliuimastavalt, nagu kange joovastus, millest alles siis ärgatakse, kui silm enam üle nende uhkete värvide ei libise ja naeratelev päikesepaiste väljas meile igapäevast elu meelde tuletab. Nii juhtus ka minuga Müncheni näitusel, kui ma esimest korda, vaimustuse pärast hingetu, toredatest iluruumidest, kus need kenamad vaibad seisivad, läbi olin rutanud, et uuesti sellele joovastusele anduda, enne kui üksikuid asju vaatlema hakkasin.

— 337 —

        Kujutamise ainete järele võib neid vaipasid mitmesse osakonda jaotada. Sääl on kõigepäält jahivaibad, millede keskväli ratsanikka metsloomade jahil kujutab. Piltisid ümbritseb harilikult tore lillevõrk. Kõige kenam seda laadi asi oli Münchenis välja pandud. See oli suur vaip Keiserlikust varakambrist Wienis. Ta oli kahe miljoni marga eest kinnitatud. Sellest võib lugeja näha, kui kõrgesti neid kunstitoodeid meie ajal hinnatakse. See kulla ja hõbedaga tikitud, hallides ja laksipunastes toonides hoitud siidivaip on värvide kokkukõla ja joonistuse poolest otse nõidusliselt tore. Teise gruppi sünnitavad nõndanim. aiavaibad, millede keskväli mõnda lilleaeda või parki esitab. Hommikumaa põliselt-vana ja kõrgesti edenenud aiakunst on nende vaipade ilustamiseks äratust annud. Kolmandasse osakonda kuuluvad loomavaibad, mis kõiksugu loomi stiliseeritud puude, sagedasti mõõgataoliste tsüpresside, all kujutavad. Uks sedalaadi iluasi leidub Keiser Friedrichi Museumis Berlinis. Edasi tulevad vaasivaibad, millede pääl toredad väänkasvud suurtest lillevaasidest üles võrsuvad, tervet keskvälja enese alla võttes. Enamasti on need vaibad õige suured. Väiksemad on nõndanim. Poola vaibad, mida sagedasti Europa vürstikodadele kingituseks valmistati. Üks niisugune seeria, mis Müncheni residentsist leiti, andiski esimest äratust Müncheni näituse ärapidamiseks. Ajahammas ei olnud nende vaipade toredat värvide mängu sugugi rikkunud. Suuremalt osalt on Poola vaibad validamalt stiliseeritud kui eelpool nimetatud suured vaibad. Nende taimevõrk, tumedates värvides valkjal põhjal esinedes, on linearsemalt joonistatud. Need vaibad on alati siidist ja sagedasti kulla ja hõbedaga tikitud.

        Väga peenelt dekoreeritud on need väiksed vaibad, mis palvetamisel alla pandakse ja parajasti nii pikad on, et palvetaja nende pääle maha võib langeda, kui ta, Mekka poole pöördult ja otsaesisega maad puudutades, oma palvet loeb. Harilikult kujutavad niisugused vaibad moschee palvealtari, mihrabi, või mõnda elupuud ehk lille, mis terve pildivälja ära katab. Sagedasti on ka kohad, kuhu palvetaja käed langema peavad, mustri läbi ära tähendatud. Enamasti on need vaibad siidist. Suuri vaipasid tarvitati kahtlemata põranda katmiseks. Nad olivad aga ainult ehteks, mida suure ruumi keskele, lossis või moschees, välja laotati. Käimise tee oli ümber vaiba. Vaip ise oli vaatlemise aineks maja elanikkudele või külalistele, kes seinte ääres diivanitel istusivad.

        Kudumise ja sidumise kunstiga dekoratsioni poolest sugulased on selleaegsed toredad seinatahvlid, mis ka kenasid ja gratsiöslikka olevusi või rikkalikka lillemustrisi sisaldavad. Niisuguste tahvlitega vooderdati seinad seestpoolt ära. Välimiste seinte voo-

— 338 —

derdamiseks tarvitati enamasti validavärvilisi, geometriliste mustritega ilustatud tahvelkivisid, mis end võimsalt punastest telliskivi-ehitustest eraldasivad. Savist asjad, mis sellest ajajärgust pärit, on ilusa värvilise glasuriga kaetud. Neid ehivad maalid, mis sagedasti siniseid lillesid valgel põhjal või õrnu kollaseid ning rohelisi ornamentisi sisaldavad. Hiina portsellan, mida suurel hulgal Persiasse sisse veeti, tungib nüüd igal pool võimsalt mõjule. Paljudes Põhja-Persia moscheedes on veel praegu suuri portsellani varandusi leida. Astjate vormid lähevad nüüd ikka saledamateks ja kenamateks. Brongsist metall-astjad, mida ikka endist viisi tauscheeritakse, edenevad dekoratsioni poolest hoopis vähem. Päris toredaid iluasju valmistab kullasepise kunst. Kullast ja hõbedast pesuastjad, mida sissepandud kalliskivid, rikkalikult ilustatud sõjariistad ja peenikesed arabeskid ehivad, on sel ajal Persiast Europasse jõudnud. Keiserlikkude varakambrite uhkuseasjad Moskvast ja Wienist olivad Münchenis välja pandud.

        Ka mõned selleaegsed puunikerdused, uksepooled ja palvenischid olivad Müncheni näitusel näha. Need asjad äratasivad oma rikkaliku kulduse ja värviliste ornamentide tõttu tähelepanekut.

        Raamatuilustuse kunst ajab Safidide ajal omi kõige toredamaid õisi. Kodeksite jaoks valmistatakse nikerdatud ja tikitud puust kenasid kaanesid, mida sagedasti lõigatud ja stembeldatud nahaga dekoreeritakse. Kaane-ornamentisid elustavad kõiksugu loomad ja linnud. Lehekülgesid ümbritsevad ilusad ääreliistud, mis sagedasti kullaga sinisele või tumerohelisele põhjale on joonistatud. Väänkasvu-ilustused ei puudu kusagil. Proosakirjandust illustreeritakse rikkalikult. Selleaegsed miniaturid, mis ka eralehtedena müügile pääsesivad ja niiviisi kollektsionöride kogudesse sattusivad, esinevad oma elava joonistuse poolest. Iseäranis elavad on loomajoonistused. Inimese kujud ilmutavad peaaegu gootilikku sihvakust. Kuulsaks sai maalikunstniku Rija Abbasi kool. Tekkivad arvurikkad hõbekrihvlijoonistused ja kergesti koloreeritud akvarell-lehed. Kopeeritakse ka Europa piltisid, ja vahel leiduvad õige tublid näopildid. Kõiki selle ülirikka kunsti detailisid siin harutama hakata, viiks meid liiga kaugele. Ainult kenasid lakimaalisid, mida kuni tänapäevani suure hoolega puu pääle võietakse, tuletame siin lühidalt meelde.

        Pärast Safidide aega XVIII. ja XIX. aastasajal hakkab Persia kunst pikkamisi lagunema. Mina olen eelpool Persia kunsti kohta ülevaadet katsunud anda. Nüüd tahaksin ma selle kunsti üleüldist karakteri ära tähendada. Kui meie seda kunsti Europa kunsti edenemisega võrdleme, siis paneme huvitavat nähtust tähele.

— 339 —

Persia kunst edeneb palju pikalisemalt ja järjekindlamalt kui Europa oma. Kord ülesleitud tehnika jääb kõikide aegade kohta maksvaks ja teda arendatakse kõige kõrgema täiuseni. Mõni vana pühitsetud muster pärandatab end sagedasti aastatuhandad otsa peaaegu muutmatalt edasi. Nagu Isphahani kuningate troon, mis ikka veel Darius I. trooni sarnane on. Kus mustrites siiski muutumist märgata on, sääl võrsub üks muster teisest välja. Kusagil ei ole tugeva kunstnikulise individuumi loovat mõju märgata. Midagi isikutat ja üleüldsuslikku lehvib terve selle kunsti üle. See mängiv, peaaegu kustumata fantasia mustrite skizzeerimises ja kujutamises näitab neile arusaamata olevat. Kindlus värvide komponeerimises ei ole Europa kunstile kunagi sel mõõdul omane olnud. Selle vastu on aga arusaamine proportsioni ja perspektivi kohta, üleüldse kõige mõistuse- ja loogikapärasuse kohta, sellele kunstile täiesti võõras. Persia kunstis valitseb fantasia mõistuse üle. Europa kunstis näib ümberpöördud vahekord maksvat.

(Tõlge Noor-Eesti jaoks saadetud originalist.)

— 340 —

K.E. Sööt.

Põlismetsa järv.

Põlismetsa laanes järv on sügav —

Sügav, salaline mustav vesi.

Kaldal emalepad, kõrged, hallid,

Juttu vestavad sääl endamisi.

Jaaniõhtul, siis kui vaimud käimas,

Järve lainetel on imevägi,

Vägi, millest kuu võib tunnistada,

Kes nii mõnda suplemas sääl nägi.

Kes sa vaime ringist läbi pääsid,

Põlismetsa laanest järve randa,

Oled õnnelik, sest sajaks aastaks

Imevesi võib sull’ tervist anda.

Hoia aga, et sa liiga kauaks

Nõiajärve suplema ei jääks:

Vaimu-tunnil kesköö ajal vesi

Kihvtiliseks tardund vereks lääks.

— 341 —

K.E. Sööt.

Koerakoonlased.

Õhtu oli vaikne, taevas mustav hall ja rõhuv,

Kauget ojaäärt ja võsa varjas udurüüd.

Metsast aga kajas tantsutrall ja rõõmus hüüd.

Läksin alla vainu äärde... Keda küll ei kutsuks

Noorte õitsiliste kogumaa ja metsa telk,

Nende rõõm ja nali, laul ja vilkuv tule helk?

Kohutav, mis nägin... Mühakus sääl kuuse varjus

Seisid hobused, kõik hirmul, värinal.

Tõusis kisa... midagi kui põles särinal...

Ümber tule hüppas inimeste-koerte kogu:

Hoogu andis ähvardades luine näpp,

Tantsus keerles inimese jalg ja koera käpp...

— 342 —

K. Verigin.

Öine teekond.

Episod.

        „Sina kiitled asjata“, ütles minule Saatan: „mina näitan sinule ilmasid, missuguseid sa enesele ette kujutada ei suuda. Vaata: näed sa seda tähte a’d Orioni tähekogus?“

        Mina vaatasin pika ja soomuselise küüne juhatuse järele. Teise käega hoidis Saatan rasket akna eesriiet. Taevas oli kui jalgade ette laotatud must kuristik.

        „Asteroidisid arvesse võtmata”, jatkas Saatan: „keerlevad nelikümmend suurt planeeti selle tähe ümber. Praegu rändame ühe sarnase pääle, mis teie rohelise maakera suurune on“.

        „Aga kui kaua vältab meie reis?“ pärisin mina pilkavalt.

        Saatan silmitses mind kaks korda pilkavamalt, tema kõhn habe vabises, ja ta vastas minule nii:

        „Muidugi, miljon aastaid lendaksime meie, kui me iga maakera ja selle tähe vahel oleva punkti kaudu rändaksime. Kuid meie läheme nendest mööda. Anna oma käsi minule“.

        Sel päeval kandis Saatan lahedat Hispania mantlit, ja tema nägu oli kui ooperi Don Juanil, kuid imeliku edvistamise pärast oli ta karvased pihud ning konksus sõrmed kui Pimeduse Vaim Düreri gravüril alles hoidnud. Värin käis minust selle karvase käe puutumisel läbi. Kuid Saatan hirvitas mulle näkku ja tõmbas mind ühes, mind nagu hullusse tantsusse viies.

— 343 —

        Silmapilguks käis minu pää ümber, sest mu kaaslasest imbusivad vägevad ning vastikud lõhnaõlid. Kuid säälsamas päästis Saatan mu käe. Meie ei olnud enam maa pääl. Meie olime minule tundmata maailmas.

        Taevas meie kohal oli vikerkaarivärviline. Iga minut puhkes ta kui veristest välkudest, mis siis spektrali kõikidesse värvidesse laiali lainetasivad. Näis kui oleks terve maailm üks hiigla ilutuli, üksainus tulekahju.

        „Ära pelga“, ütles Saatan hirvitades mulle: „juba sellepärast ära pelga, et sul enam ihulikka liikmeid pole. Mitte sellepärast, et mul raske oleks olnud su maiset keha siia kanda, — niisama hõlbus on mulle see, kui sind uksest välja heita. Kuid sinu ihuliikmed ei kannataks siinset õhustikku ning siinset valgust. Just sellepärast leidsin ma parema olevat su astralset kuju siia kanda. Kuid su ihu lamab surnukehana sinu toa põrandal, millest meid sarnane penikoormate arv lahutab, missugust sina igatahes ette kujutada ei suuda“.

        Mina vaatasin ümber.

        Kõik maa oli taimedega kaetud. Need liikusivad hilju. Need olivad orange-värvilised inimese käe paksused varred, — juurtega maapinnasse kinnitatud, ahtakeste, nõrgalt edenenud lehetaoliste soomustega, kuid suurte ümarikkude nuppudega, mis neid kübaratena katsivad. See nupp oli niisama kiduralt sirgunud helbetega kroonitud, millede keskel sääl kohal, kust tolmukaid oodata oleks võinud, miski silmade taolikku ähmaseid kiiri tagasi heitis. Ja terve meri neid orangevärvilisi pikki nägevaid värsi õõtsus, vabises, tõusis ja langes, just nagu mulle tundmata tuule heljutustes.

        „Nemad ei näe meid“, ütles mulle Saatan: „läheme edasi“.

        Vaikses lennus heljusime meie läbi õhu. Mu kaaslane oli nüüd teistsugust nägu kui enne: ta oli kui unistus kaunist Luciferist, ja tema langenud ingli palge üle loitis vaikselt ähmaste almaside kroon. Elavad taimed sirutasivad end vabisedes välja, tumedalt meie astralsete kehade heljumist eneste kohal tundes.

        Oli juba õhtu, ja helepunane päikese diskus lamas horitsondil ning heitis omi kõikides vikerkaari värvides virvendavaid pimestavaid kiiri pikkamisi kahvatavasse taevavõlvisse. Ja siis langes tuline ratas silmapiiri taha, ning taevas algas uus kõikide värvide ning kumade tants, lõõmavate paljuvärviliste, muutlikkude kamäläonide ning salamandrite joobnud mängud. Ja natukene hiljem tõusivad neli kuud: sinine, roheline, kollane ja violetiline, ning nende ristlevad kiired venitasivad üle päevaliste asjade kuma vaikseid valguse laineid.

— 344 —

        Mind taevapiltisid imetlemas nähes ütles Saatan uhkelt:

        „Sa oled küllaltki vaimustatud. Cosi di circonfulse luce viva, nii kui teie laulik ütleb. Kuid vaata alla: sääl on armastuse aeg alganud“.

        Ma tegin, nagu ei oleks ma „Paradiisi“ tsitaadi võltsimist märkanudki, ning lõin pilgud tõesti alla. Täis rahutumat iha paindusivad nüüd värsked varred üksteise juurde, loivad kolme kaupa kokku, ning nende silmad nelja mitmevärvilise kuu nõiavalguse paistel loivad loitma ning põlesivad himutsemiste tules. Ma nägin, kuis taimed eneste varsi nöörideks pinguldades ning piikidena üles küünitades omi õiekarikaid üksteise poole sirutasivad, just kui usside päid Hermese saue pääl. Ja ma nägin siis, kuidas kolm karikat kokku lõivad, kuidas nende silmi ähmane niiskus kattis, kuidas nende helbed ühesse hirmsasse kägarasse kokku imesivad. Ning meie jatkasime oma heljuvat lendu harjastunud maapinna kohal, ja mina küsisin enese kaaslaselt:

        „Miks ühenduvad nad kolme kaupa?“

        Saatan vastas põlglikult:

        „Sina kui inimene arvad, et ainult kaks sugu olla võib. Selles maailmas on neid kolm, kuid ma tunnen sarnast, kus neid seitseteistkümmend on, ja on ka sarnaseidki, kus neid mitu tuhat on. Kuid ma ei vii sind neisse maadesse, et sinu armetule maisele mõistusele mitte võitmata tööd anda“.

        Sel ajal tõusivad ju lahti löönud varred kui teraksest kepid meie all püsti ning lõivad omad pääd taevasse; lehed-soomused surusivad endid varte vastu, aga kõrte vahel avanes maapind — kortsuline, kuiv kui raugastunud hüppopotamuse nahk.

        Ja mina küsisin jälle:

        „Kas selle planeedi pääl vett ei ole?“

        Saatan viskas hooletumalt vastuseks:

        „Siin leidub vesinikku“.

        Enam ei tahtnud ma küsida, ning vaikuses jatkasime meie oma lendu planeedi kera ümber, mis tasane kui kanamuna ning armuta üksluine, ilma mägedeta ning orgudeta, ilma jõgedeta ning meredeta oli. Mõningad ajad imetlesin ma jällegi tähtise öö piltisid, vaatlesin tähtede kogustikka, mis helkjatena punktidena sinikas-rohelist-kollakas-orangelist taevast läbi lõikasivad, teistsuguseid kogustikka kui maises taevas. Siis vaatasin ma uuesti taimi ning nägin, et nende armastuse spasmad ju lõppenud olivad. Raugenud varred arenesivad kiiresti lahti ning langesivad üksteise järele väsimuses ja võimetuses alla. Ja peagi oli maapind meie all uuesti poollõpnud, närbinud, taimede vastiku lademega kaetud;

— 345 —

nende õiekarikad olivad inetult pahurpidi pöördud, säält vaatas mõtteta ja tuimalt üks sõge, kivinenud silm.

        Vabisedes ütlesin mina Saatanale:

        „Kuule, minul on siin igav. Sa lubasid mulle maailma näidata, missugust ma enesele ette kujutada ei suudaks. Ma kinnitan sulle, Flammarioni ja Wells’i mõttelend on palju suurepäralisemaid ilmu loonud, kui see siin. Ma lootsin, et sa mind valguse ja tule vaimude maale viid, kus tunded ja mõisted miljon korda mitmekesisemad ning peenemad on kui minul; ma lootsin, et sa mind maailma viid, kus teistsugused mõõdud valitsevad, kus midagi uut kõikide olevate asjade arvule lisandub, või iseaegade riiki, kus pääle mineviku, oleviku ja tuleviku veel miski neljas leidub. Kuid sina ei leidnud kõige oleva lõpmatuses midagi paremat näidata, kui ainult ilutulestust, mida niisama kinematografis näha võib, ning lillede hoorust — pilti, mis mind pööritama paneb. Tead, sinu vanem vend Mephistopheles oli palju ülesleidlikum“.

        Hirmsas tules plahvatas terve Saatana olevus lõkkele ning vihase häälega kisendas ta minule oma olevuse kõige sügavamast põhjast:

        „Armetu ussikene! Oled sa unustanud, kuidas Faust Maa Vaimu ilmumisel põlvili põrandale langes, või kuidas Semele Zeust nähes tuhaks muutus? Tahad ka sinagi seda?“

        Kuid mina laususin oma astralsete käte pihusid välja sirutades rahulikult kuulsa Cyprianuse nõiasõna, ja selsamal silmapilgul kortsunes ning virildus Luciferi nägu nagu kumeras peeglis, ning kiiremini kui lendav boliditäht langes mu kaaslane tulisesse merde. Ja samal ajal sai mu olevus hirmsa hoobi, nagu elektri laine tuhandest kõige vägevamast batareist, ning mina nägin end oma hoone põrandal kirjutuse laua ääres istuvat.

        Midagi ei olnud ümber muutunud, kuid akna eesriie oli ülestõstetud, aga akna üks ruut oli kildudeks löödud — muidugi õhu värisemisest minu langemisel, sest astralne keha ei muuda ju kõvadest asjadest läbi minnes nende füüsilist kuju.

Tõlkinud Fr. Tuglas.

„Vessõi“, 98, nr. 11.

— 346 —

Gustav Suits.

Nebulosa.

Kui tume sonimine täitis rinna,

oktober sadu alla valgutas.

Meid kannatuse vaprus hulgutas

alleedel tuttavatel siia-sinna.

Ju hämarasse õhtu mähkis linna

ja eemal mõni latern vilgutas.

Meid kannatuse vaprus hulgutas

alleedel tuttavatel siia-sinna.

Kuid kadund paradiisi pääsmata

arm pelgus, imet ootes asjata,

öö kaugustesse kurbadesse pakku.

Ja unenägudeta tutval teel

üksteise kõrval kõndisime veel

ja rändasime jalad ainult rakku.

— 347 —

Aleksander Tasa.

Tähtede jaht.

Kentauri Keirose monolog.

Motto: Gustave Moreau.

        Rutta, öö läheneb, puude salkades kuuldub õhtune jutukahin.

        Rutta, läheneb öine pimedus, algamas taevalael hele tähtede külv.

        Kiirenda sammu, — kabi kärsitult maad lõhub... Saab sul pinnida kullas lendajaid noolesid, helgib isegi vasest valatud vibu.

        Öö tulekuga allikad laulma puhkevad, ja ümber on kõrbe maa.

        Juba läigatas hämaruses vaskne vibu ühes kullatud nooltega.

        Kuulda on kerget sammude ruttu — hüüan valjult: Ole tervitatud Achilleus öises pimeduses!

        Kabi mul jooksuhoos maad lõhub... Hiljaks jäid täna, Achilleus. Tormame välja öö lagedusesse, kuhu lõvid pikkadel sammudel käima on tulnud.

        Nööri kinni lõvisuudega jalusterihmad, jalad siis kerged lageduses ruttama on. Tõttame allikatelt ära kõrbelagedusesse, enne kui allikad päevalaulu kahistamast lõpetavad.

        Jalgade alt põõsassalgad pikkadena ridadena selja taha kaovad. Puud-põõsad pimeduses ühte liitudes liiguvad.

        Tähed öisest lagedusest taevalaele maha varisevad, heledal läikel alla üksühte helkima hüüavad. Valgusesäraliseks muutub tume taevane põhi.

— 348 —

        Algav öine allikalaul puid-põõsaid salkadena kuulama meelitab. Mäekühmade pikad rinnakud kõrbe kaugusesse vajuvad.

        Algamas on kiirejalgsete kõrbehirvede rutt. Sarvesid selga lüües, tuuline hirvede rutt, et leida mäerinnaku taga uut varjupaika enestele.

        Lõvid kõrbepimedusest läbi roomavad; kaljurinnakul peatavad, raudseid küünesid käppadest kiviseintesse toetuseks lüües.

        Silmasid pilukile hoides ööpimedust vahivad — aegajalt kodust ööpimedust tervitavad kõuehäältega. Tervitus merekohana kõrbe lagedusesse vajub.

        Hõigume lõvide mürasse valju häälega: Meie tähtede järele jahti peame! — Sihi kullast noolt kiravate tähtede järele — palju suudad kiire öö kustumisega maha neid taevalaelt tuua.

        Lõvide pääle noolt saata tahad sa... Ära eksita pehme-öösist lõvide sammu. Lase neid jahtida tuulejalgsete kõrbehirvede järele.

        Pea sina tähtede jahti taevasügavuses. Üürikest aega heledalt säravad tähed, et siis uuesti kustuda.

        Heledaid tähtesid too taevalaelt maa pääle alla. Noolt lennule saada, — kõrgesse tõusmisest kannelt lööma siis mina hakkan.

        Vaata juba sul täht suures loogas alla vajus... teine lennates järele. Achilleus, sihtisid hästi!

        Noolevibu paindub kumeraks, — noolt tähega öine tuulehoog kusagile kõrbe taha kannab.

        Tähtesid tihemini kumeras kaares alla toovad kullatud nooled. Algatakse taevalael päikeseseemne uut külvi.

        Kumerda noolelist vibu, mina märgukõlinas tähtesid koomale kutsun, et tähtede hele külv meie pääle taevalaele maha variseks.

        Kandlekõlinas meelitan neid kõrbeliivasse maha langema, kus pääl öisel sammul lõvid pimeduses käivad.

        Las’ lõvid möirgata tuulejalgsete hirvede järele, sina lase lennukergeid noolesid põlevasse tähtede karjasse.

        Nool-noole järele tähtede karjasse üles tõuseb; täht-tähe järele kõrbelagedusesse alla langeb.

        Tähed sajuna vajuvad õrenevast tähtede sarjast. Tähtedest üksikud kaovad, kuhugi pimedusesse langedes häkki kustuvad.

        Kostavad säält poolt tormised merehääled: kõrbepimeduses lõvide heitlus mahalangevas saagis, ning kuuldub hirvede, varjuliste paikade poole, kiire kaugemale rutt.

— 349 —

        Kuula, taevarannalt kuuldub varjatud hobuste hirnumine, — heledale Päiksejumalale taevasuus tuliste tõrvikutega pilveseinasse teed valgustatakse.

        Põlevate tõrvikute helgist pilveseinad kumama löövad. Tähed ööle ära õitsevad, päevastele paikadele taevasügavusesse tagasi varisevad. Tähtine öö on kustumas hommikusse.

        Kas sa ei kuule eelhommiku tuule kahinat... Varahommikused tuulehood noolesid sul ära kõrvale kannavad.

        Hommiku eelkäijad tuuled mürdi lõhnaga üle pääde meil lehvivad. Koidune hommik pärga tõusevale Päikesele sellest köitma hakkab.

        Aeg ligineb lahkumiseks, allikad päevavastu laulu kõrgemalt algavad, koost laiali põõsad kõrbelagedusesse vajuvad.

        Tuul päevast liivakülvi kõrbemaal algab, et jäljetaks teha maad öiseks tähtede jahiks ning tasandada lagedust lõvide vihaseks heitluseks.

        Algaval öisel tunnil sind linna müüride alt raudseil sõrmil üle kandle tõmmates kutsun; kutse kaugusesse vajudes merekohana kuuldub.

        Ruttame tagasi, kohiseja metsade jumal Paan on tulnud; tihedas puudesalgas paljuvilelist vasest valatud pilli pilveõhetuses päevalaulule haljastab.

        Põõsastihnikust on varjatud naerukihinat kuulda. Faunid ärkavad: kahisevad põõsad päevale ärkavatest faunidest.

        Metsalaante ning puusalkade jumal Paan koidukumaga vilede vaske päevalaulule haljastab. Valjus sõrgade müdinas kitsejalgsed faunid kumava päikese mahalaulmist kokku kuulama jooksevad.

        Aeg on lahkuda. Päikene, tõrvikute tules, pikatiivalisi tulistes ohjades hobuseid taevarannale ööpimedusest juhib.

        Vanker hobuste hulgaga pilveserval peatab, maha jättes pilveseinale tulest õhetavat rada. Hobused ööst välja uude hommikusse tormavad; jooma merevahtu vaovad merele jõudes.

        Kuula, hobused hirnuvad, mis kaugele kostev merekoha, ning ise kui valged pilvekarjad.

        Ära peata mind, aeg on lahkuda meil. Päikese pilvised hobused puristavad hirnudes kastet laiali üle mere langema.

        Päikene tulist noolterahet ööpilvedesse pillub, pilved valgusest põlema löövad.

        Öö mustad saladused kiirelt kokku endid kisuvad ja laante pimedusesse, mere varjulistesse urgastesse peitu vajuvad.

        Vaata, pilvedesse langevast nooletulisest rahest koidutuledest kumetab mägede kõrge hari ja metsade sinetav latv.

— 350 —

        Päikese palgeleekidest juba koitma löövad valgust alla läkitajad taevateed.

        Kui algavad õhtused kahinalaulud ja raugenedes vaikivad päevailude laulud — ruttame kõrbe poole; kannel löömiseks kõrgesse tõstetud käes ja vibu sinul laskmiseks valmis.

        Kandlekeeltesse löön — noolt siis lendu lased kiravasse tähesse; kaja kandles kustub, — nool tähega langeb.

        Keeltesse uuesti löön, kannel kullatud häälesid öise taeva alla külvab; taevalael kullatud nooled sul pillutavad tähtede hirmunud karja.

        Aeg nüüd on lahkuda. Paan, metsade kohina jumal, paljutorulist vasest valatud vilet päevalaulule seadima hakkab. Heledast päikesest juttu ajades häält valjendavad puude varjul faunid.

        Paan huultele vile lauluks on pannud, viis kostma saab peatselt, kui paljude lindude hommiku laul. Läheneb lõõtsuval sammul driadide kari... Mürdipõõsaste tumedast salgust kajab Paani varahommikune mäng.

        Koidusele tantsule driadide karja kutsub hõljuma Paani häälte katseline mäng. Kergelt kuuldub sõrgade müdin... Päikese heledusest juttu ajades tantsijaid taga ajama tõusevad faunid; mürdipõõsad enam õitsema löövad ning joobnuks saavad omast heledast lõhnast.

        Ära hoia mind tagasi. Päeva ette sind maha pean jätma. Oota aega, kui päevakiired kõrgusesse kustumisele kaovad, päevailudust metsa kahinalaulud kustumisele vaovad; oota aega, kui päevakiired järjest kõrgemale tõustes, päevalaulud aga madalamale vajudes ära õhtusse kustuvad.

        Ja tulen jälle, kui taevalaele kogunevad valguse päevased kiired, kui õhtupilvede kullases sulatises kumavad ööd ootajate näod, ja sõnadel kustuv vasekumin on.

        Nüüd aga lamama jään mäekoopa varju, kus tuikavad allika südamesooned; pääd magama vajutan jumalikku meeletust tuikavatele allika soontele, und nägema hakkan sääl olnud ning olemata ilmadest.

        Ja kustuvad olemata ilmad ning tõusevad olnud ja nendega ühes aimdused eelolevatest muutuvatest päevadest — seni kui Hämariku varjude vargne kahin mind ööle uuesti äratab.

        Ei, sind või viia meeletuile Helükoni vetele. Ei, sinu jalad peatama või jääda meeletuks-ajavale jumalikule allikale.

        Aeg on rutata. Mind tiivadena kandle helinad kannavad linnamüüride alla õhtul. Kandlehääled on tiivadeks, ära öise unistuse ilma meid viijateks, seni kui valmid päevastele tegudele.

— 351 —

        Juba mägede taga valgenevad koidused teed, mis loogeldavad pilve taha tõustes, ning mis jumalatel ja tähtede karjadel alati käia on.

        Teelahkmel Hermes meid lahutades ootab. Teedest üks viib valgete linnade poole, teedest teine aga valgete mägede poole. Valgem teistest on valge Helükoni mägi; allikatest tuikajam on meeletust voolaja Muusade allikas.

        Aeg lahkuda on, juba helgivad hommikukumas linna valged müürid. Paan huultele paljutorulise vile on vajutanud, kuulda on lindude algavat laulu. Aeg lahkuda on.

        Kajavad rutulised kapjade löögid; käed kõrgel kannelt hõljutavad jumalaga jättes.

        Kandlekõlinas lendajale kostab järele paljude lindude hommiku- laul: Paani valjenevad vilehääled tervitavad päikese kõrguse tõusu.

Jumala uni.

                                                                                                    Madrasi, India linna, templitornide kuplid.

        Maad magavad, veed magavad, Buddha kivisel sängil magab kullast und.

        Uinub kullast und; uni õhtuga tuli, kui päike näole helkisid heites ööst heitudes kustus, kui värisema ninasõõrmed vilepuhujatel algavad, — uni kõrkjavilede kahinas alla kahises.

        Pikk on päevauni, lühike on ööuni, kiirelt läheneb möödamineja hommiku-tund.

        Kiirelt kalduvad öö hõbedased uned päeva kullastesse unedesse ja nägemata kustub hommiku tund.

        Valvel preestrid on, sest liginemas on äkki kustuv koidune tund: taevaväravad päevale kiirelt end avavad.

        Äratavad koidupalvete kahinas kullas lamejat vaiksete häältega:

        Ärka unest kuldne Buddha, taevad ning veed on hõbeda läikelised, valgeks maad pea muutuma hakkavad.

        Kas Sa ei kuule härgade hammumist jõgede järele; punaste, õhetavate härgade janust inisemist hommikuste vete järele.

        Kas Sa ei kuule noorte tüdrukute jalaastumist allikasoontele; õhtukollaste tüdrukute kõrgete kannude kõlinat hommikuste vete järele.

        Kas Sa ei kuule lindude lendu hommikuste vete poole; tiivalennus vastuhelkide hõbedast tõusu hommikuste vete poole.

        Kuldne Buddha uinub und; lameb öises ning päevases unes, et ärgata hommikusele uuele unele.

— 352 —

        Koidu äratusehüüete vaikuses, unes uinuja näeb, et lahti lähevad templi uksed ning kuuldub ligineja sammude kahin.

        Kuulda ei ole tasast preestrite sammu, kuulda on kuulmata Tuleja sammud.

        Ja kuuldus hääl, mis ei olnud und tooja kahiseja vilede hääl, mis ei olnud trummide ärataja vaskne kõmin!

        Tõuse unest, kuldne Buddha, jumal tahab jumalaga kõneleda!

        Magajal hakkavad kulmud liikuma ning silmad avanevad kuldsetes õõnsustes: Kesk templi avarat põrandat seisab valge mees, teest jalad tolmunud, ning temaga hulk pikatiivalisi saatjaid.

        Pääd kaugelt hüüdja poole pöörab, avaneb vaikija suu ning üle kuldsete huulte langevad kumisedes sõnad:

        Kust sa tuled, valgemees? Kust tuleb käima kullasele valgemees?

        Ja kuuldus hääl, mis ei olnud õhtulindude madal laul, mis ei olnud väikeste hommikulindude hele laul:

        Tee on kõrbemaalt, kuhu käima olen tulnud mõneks päevaks ning ööks, ja täis saab päevade arv.

        Pääd enam õlale vajutades, paksudest kullastest huultest kajab sõnade kumin:

        Kelle järele tuleb valgemees? Mida valge kullaselt otsib?

        Ei see olnud tuule hääl õhtuses mere kahinas, ei see olnud tuule hääl hommikuses metsa kohinas.

        Valge tuleb kullase järele. Tõuse lamamast, kuldne Buddha. Saa minu Suureks Jüngriks hulga vähemate seas.

        Kätt välja sirutades, huulte paksust kullast langevad sõnad madalal kuminal:

        Kuld saab valge järel käima. Valge jumala jälgedesse tõusen käima.

        Üle huulte vajuvad kumisedes kuldsed sõnad:

        See oled Sina siis, keda ma unes valvasin; see oled Sina, keda ma ootasin ilmsi unenägudes!

        Ning lamaja end istukile tõusma ajab, kuldsed varbad painduma löövad, jalad raskelt maha vajuvad, et Eelkäija sammudes hakata käima.

        Ning teised suured jumalad temaga, kes loevad väljasirutatud sõrmedel igavikku kalduvaid päevi; päevi ülessetõstetud sõrmedel lugedes, peatavad kuulates kuldse tõusu.

        Tõusevad hõljuma kiviste õite puhkevas lõhnas vähemad jumalad, kes arvu määravad taevalindudele, maaloomadele, veekalade.

        Ja kõikisünnitajal Jumalate Emal piima täis voolavad kivised rinnad; nisad pakitsema löövad ja arunevad kivistest palmikutest

— 353 —

juukse leegilised lokid; ning puhkema valmistavad end kivised lilled ning kivine vili enesest seemet valmistab heitma.

        Ja tõusemas on punaste lillede lõhn, ning tõusemas on valgete lillede lõhn ja kivised linnud varte peidus sirutavad nokkasid laulule punaste ning valgete lillede lõhnas.

        Ning kuldse altari ette rakendavad endid kivised elevandid, kes kaetud on maanikõlkuvate kuldsete narmastega kiviste vaipadega, ja elevandid üleni varjatud on hõbetatud kellukestest kivist loorisse.

        Tuleja valges kätt välja kui kutsudes sirutab, ja kutsudes taganeb sammu.

        Tõusemas on Buddha, palju vähemaid jumalaid temaga.

        Ja kivised elevandid kuldse altari ees jalgu sammumisele tõstavad; pingule kisuvad kivist keerutatud köied, mahakõlkuvatest vaipadest vajub kõikumise kahin kivipitside reasse, ja kivikellukeste võrgusse helina hõbedane värin.

        Aga rinnad tuikavad kõikisünnitajal Jumalate Emal järjest voolava piima paisust. Linnud lendu valmistavad lillelõhnade vahelt kõigile heldete rindade poole; linnu lennule puhkevad õied kiviseid värsi järele sirutavad:

        Kõige Ema punases piimas on lindude laulud, punases piimas on lillede lõhnad.

        Õhk lillelõhnast ning algavast linnulaulust hõbedaseks muutuma hakkab. Jumalatele lillelõhn joogiks on ning õõtsumiseks koidu õhetav valgus.

        Lae all varjajate jumalate hulk puhkevate tuleleekide vahel jalgasid tantsule tõstma valmistab. Suusid hirnumisele avades seintelt maha astuvad vihased hobused, astujate jalgade ette hirmunud kimärid end sõlme kisuvad.

        Kivised elevandid jalga sammumisele tõstavad, kõigutades lottisid püsti ajavad, et tõsta valjut teelemineku kisa.

        Ja hõbekellad värisevad helisemiseks; liiguvad kivipitside read, hõljuvad pitsides narmaste tordid.

        Uuesti tõstab Tuleja käe ülesse välja, see kui kutse ja õnnistus ühtlasi on...

        Vaskses kõminas Valgus särasse heidab kuldset Buddhat. Taganeb sammu ja kaks ning vajub ära päikese puhkevatesse kiirtesse; kuldsesse särasse kustus valgemees valgete saatjatega.

        Aga kuldsed silmad ning silmadega kullast huuled küsimises peatavad ja uuesti kinni siis vaikimiseks vajuvad. Põlved tagasi lamama nõtkuvad ja sülle vajub tagasi väljasirutatud käsi.

        Tagasi vajub Buddha omale asemele ning temaga teised vähemad jumalad.

— 354 —

        Ja seisma jäävad hõljudes kivised vaibad, liikumises peatavad kivist palmitud nöörid, ja narmaste tordid kivistel nööridel; kustub kivistes kellukestes värin maani kõlkuvates narmaste otsades. Vajuvad sammumisele tõstetud jalad, alla kõiguvad kisa tõstmata kivised lotid.

        Seintele tagasi hüppavad hobused. Hirnumisele avatud suud kinni hobustel vajuvad. Hirmunult püsti hobused tõusevad: kerkivad kivised kimärid jalgade ees.

        Lage toetamast kokku kerivad paljupäälised ussid, päid hõljutades seisatavad ja laiasid sabasid laele tugedeks uuesti ülesse loogeldavad.

        Laes tantsijate jumalate hulk hüppavatel jalgadel paigale sureb, kustuvad õhetama hakkanud tantsijad kivised leegid.

        Värisevad hirmust pakku põgenevate lindude tiivad, kinni vajuvad laulule avanenud kivised nokad.

        Ahmavad kimärid peitupõgenevaid lindusid, tiivadega väristades kivinevad kimäride laiali suudesse.

        Põgenevad põrandalt seintele metsloomade pojad ning peitu kukutavad endid kimäride kivistesse suudesse ja kivinevad käppasid lüües hammastesse tuge otsimiseks.

        Hommiku taevas Päikese odad Pimedust surmavad; öö varju põgeneb Pimedus, heitluse veristes haavades. Päikese varasusest värisevad kiired Buddha palgele langevad.

        Templi vasksed trummid madalalt kõmisevad: Päikene kiirtega Buddha palet kuldsesse särasse on heitnud. Trummid vaskselt kõmisevad ning valjenevad preestritel palvehüüded:

        Lööge lahti laiad uksed, et kuulda oleks valjut härgade hammumist hommikuste vete järele; punaste härgade möödasammumist vete hõbeda järele.

        Õhtukullaste tüdrukute kannude kõlinas sammude ruttu; kastest hõbetatud varvastel allikasoontele ruttu.

        Pikatiivaliste lindude lehvimist päikese kiirtes; õienuppude puhkemist lehvivates päikese kiirtes.

        Ja mõtleb Buddha varajastest päikese kiirtest nimbusesse varjatud:

        Sina olid siis see, keda ma lamades ootasin, keda ma unenäos valvasin.

        Unenäos valvasin, et Sinuga uneilmast lahkuda; lamades ootasin, et päevailmast Sinuga unenäosse ära minna.

        Ootasin Sind siis, kui Tark salasõnu kesk-öisest Valgusest otsis; ootasin Sind siis, kui ringi keerles leegitseja täht pääkoha peatuspaika otsides.

— 355 —

        Kiire on kustumas hõbedast hommik tuledest põlevasse keskpäevasse, õhtuvarjude läiketa küllasse.

        Vasksed trummid pehmelt kõmisevad ning tasasel sammul preestrid altarile astuvad.

        Avatud on väravad, et kuldne Buddha näeks maad valges lillevanikus ja roosilist õhku, mis täidetud on hõljuvate lillenuppudega ning roosalindude pikatiivade lehvimisega.

        Palvetega on tulnud inimestelapsed; palveks endid hommiku valgete riietega on katnud. Lillekorvisid õlal kandes, templipiidal pühast aedadest tulejad seisatavad:

        Varasest hommikust ohvrilillesid jumalale tuuakse. Laste lillelised käed neid juurtelt murdnud on jumala hommikustest aedadest.

        Päikese tervitavad kiired helgivad kuldsena nimbusena Buddha naeratajal näol.

        Sina olid siis see, keda ma kinnisilmi vahtisin, avamata huultel kellega kõnelesin.

        Kõnelesin Sinuga, kui Sind rinde all Ema veel ei kannud, tunnistasin avamata silmil, kui Sulle Isa ei olnud elu veel annud.

        Aga täht hõbedas keerles ja keerles, teised temaga karjana kaasas. Täht keereldes kadus peatispaika otsides Süria kõrbemaa poole, kust kuuldub eeslisälgude valju kisa.

        Ja istub käsipõskil Buddha omal kivisel asemel, — aeg kiire on kaduma hommiku hõbedast leekitsevale kesklõunale ning läiketa kullasesse õhtuvilusse.

        Ligineb lillekandja salk, korvidest kasteseid lillesid altarile kallatakse — on sündimas altarilaual valgelille ohver punases viinatules.

        Kuldne Buddha lamab kivisel asemel; kuldsesse nimbusesse piiravad tema naeratajat nägu päikese tervitajad kiired:

        Tunnistavad preestrid ohvri magusas suitsus tema kuldseid ninasõõrmeid, kas need nuusutades magusat lillelõhna värisevad...

        Muigatavad kullast paksud huuled: Kuldne jumal on Valge jumala jälgedes sammuja, — aga kiire on kaduma igatsust tooja hommiku hõbedane tund.

        Ja lähenevad preestrid suudlemiseks, valgetes kastesetes riietes, sest magusas lillesuitsus kuldsed huuled kui unenäos muiganud oleksivad.

        Naernud korraks kui oleksivad Buddha naeratajad huuled.

        — Tõuse ülesse Buddha jumal, puud lõhnavad, maad lõhnavad hommikust.

        Maad lõhnavad, veed lõhnavad hommiku hõbedast.

— 356 —

Kesklõunasest päikesest.

Kõik, kes Minu Näo järele on loodud,

Ei need kao Minu Silmist ei kunagi,

                — ütlemata Jumala Sõna.

        Valjult kumisevad kiriku kellad. Kumin kitsastele linna uulitsatele alla vajudes raugeb madalas kõrtsi müras.

        Kablust kinni haarates, jalgadega hoogu andes, kõiguvad kellalööjad kirikuluukide vahel suitsust tahmatanud linna pääl, — raudseid kellasuusid valjemini hüüdma pannes suurt püha Kuninga-linnale.

        Kirikukellade kustuvas kuminas, all majade varjus, kordavad linna ilusad naised keskpäevaseid tantsusid, mida kollases siidikahinas päikese tulede all tantsitakse, ning tantsusid, mida käevarte kullases läikes punase viina loikude pääl tantsitakse.

        Punane viin, see kallates aeglaselt õhetab, kollane aga kullana sätendab. — Küll punane viin palav on, kui soontes himusid varjaja vari, kuid kollane viin tuline, päikese leekide sulatis ise on, — viinas päikese tuli veresse laiali vaibub.

        Käsa pikalt välja sirutades, mis kullas ja hõbedas, varbile seisma jäädes, löövad tantsijad kastanjettidest rahetaolist Meneo metsikut tantsuviit, — kui tuulest heidetud ringi üksteise ümber keerlema löövad; õhetavate rooside maharappumisel tantsu hoos korraga peatavad.

        Mehed pillidele siis löövad, et keeled katkevad, ning tantsule kaasa laul kajab: „Taevast üks vikerkaar katab, üks päikene kõigest kumamas on; minu armsal kaks päikese silma, kaks vikerkaari kumerat kulmu on!“

        Täna on püha, suur püha on täna! — kellasuud seda kõrguses valjult kõigile kuulutavad.

        Päike vääramata käigus ülesse pääkohale on jõudmas, sellest varjud kõik põgenemas on.

        Tantsijate näod kahvatavad päikese leekides, silmad neil leekima löövad kumerate kulmude all. Lõhnava viina loikude pääl tantsuhoos liblikatena hõljuvad nende alasti jalad.

        Vilistades ning linnukeeltega laksutades sõnu tantsule alt lauldakse: „Tähed on kaugel minust, neid sellepärast ei armasta; päikene käib kõrgel teel, sellepärast teda ei armasta. Sina minu kumaja päikene oled, sinu silmad heledalt säravad tähed!“

        Kajavad heledad vasksed hääled: liginedes käskjalad trompetidesse puhuvad, kust kuldsete kettide keskel kõlguvad kuninga vapid.

        Kergel sammul astudes teatavad valjusti puhudes, et surmamõistetu on teel tuleriidale.

— 357 —

        Päikese leekides kõikudes helgivad pikkade trompetide küljes kullaga tikitud kuninga vapid: Lõvi vihas ennast küüntega lõhki kiskumas.

        Mehed kiriku tornides, kellakaplu otsas kõikudes, lõpetavad suurt püha helistamast: ketser on surma mõistetud.

        Raugeb tantsu- ning joomaõhin, uulitsatele tungivad piduliste salgad ja südalinna poole ruttama hakates, teel kaasa kisuvad viimaseid kodujääjaid, — naisi ühes imevate lastega.

        Kisa ning käraga vajub rahvahulk madalatest tapatallidest mööda, kust lihunikud väravate alla jooksevad ning tursunud nägudega säält välja vahivad.

        Möödatõttajaid nähes, põllesiiludesse pühivad rutuga veriseid sõrmi, laia nülgimisenuga risti hammastes hoides; siis aga küünarnukkidega teed enestele rahvahulka murravad, jooksu pääl nuga vöö vahele peites.

        Pärani jäävad seisma talliuksed ning seintele maha kõlkuma poolnülitud loomakesed.

        Kisades-kärades teelseisjate kaubanaistega, vankrisid ümber lükates, koorem jalgega laiale tõugatakse. Ruttavad mööda raudkangidega varjatud majade akendest ja lukutatud ustest, kus elu kui ärakustunud näis olevat.

        Nii mõnes neis mustamantli mehed hinge hinna eest nägemata asju nähtavale ahvatlevad; neis hoonetes keskööseti on kuuldud kuradite naeruhirnumist, — nendest majadest kaugemale, kesk uulitsat hoiavad endid möödaminejad.

        Teel kuulatama jäävad hirvitades ning silmi pilgutades majade ette, kas ei kuuldu varjatuid lamedaid sünnitajate ohkeid ning seapõrsa vingumist juudilapse väeti kisa asemel.

        Kuid neil on kiire rutt surmavaikust kuulates, sest juba liginevad kohtunikud rongi ees, maani ulatavaid ülepää aetud rüüsid kandes. Pääd neil alla on vajunud, vaade maa poole pööratud; rüüsse on silmade jaoks lõhed tehtud, selg peksule avatud ning augud põlvede kohal, et võidaks põlvi näha, mis ebajumalatele kumardanud pole.

        Otsa ees neil ristimärk, — nemad on selle märgi eest sõdijad; kaitsevad Kristuse rohelist risti.

        Käes hoiavad nad lühikest piitsavart, kuhu otsa hulk keeli on sõlmitud. Selgasid enestel punaseks vorbivad: Ei nemad veresüüdi oma pääle võta, — kohut on tuli mõistnud.

        Kas Pühakiri tulle ei heidetud, — kuid Pühakiri tulest jäi puutumata! — Kas Tõde tules hukkub?

        Tõde on kui salalik loom Salamandra, keda tuli põletamata jätab. Õigus on tuline, seepärast tules ei kannata, sest inglid

— 358 —

tulevad taevast alla ja lehvitavad tiivadega ning tuuleõhk jahutab tulepalavust.

        Seepärast katsuti ketserite õigust tulise rauaga. See neile hoida anti, kuid käed rauda hoides ära põlesivad.

        Tuli oli süüdlaseks mõistnud, tuli mõistis neid surma, kohtu otsus tulega pidi täidetama. Sest ajast pääle nende õpetus sai valeks ning äraneetuks igavese ajani.

        Ning lõivad eneste lagedatele selgadele veriseid vorpisid, et nende kõrvad olivad kuulnud valeõpetust; oma verega puhtaks endid pesivad, — ainsama korragi eksijale taevaväravad kinni võivad langeda.

        Neile järgneb vaevatud sammul Kannataja, puupakust ristiga rinnal, millest ahelad raskuseks läbi on aetud. Pikad ahelate otsad, uulitsakividel kõlisedes, veerevad käies talle järele.

        Oo, küll taevas kord kandlekõlin tema sammude kaja saab olema!

        Ning temaga teine kannataja, kellel keha raudvõrudega üleni koormatud ning kes kaelas kõlkuvat rasket risti kannab; see teda kühma kiskudes igatsetud mulla poole maha vajutanud on.

        Oo, põrmusse maha kumardajat kord taevani ülendatakse!

        Ja uus kannataja, kes ahelatesse on sõlmitud, ahelate otsas veerev kivirahn, mis teda rinnust küüru on kiskunud, teda sunnib üksisilmi taeva poole vaatama.

        Päikese heledus teda silmist pimedaks on teinud; ainsamaid sõnu ta kordab: Silmad on pimedad, aga hinges on hele valgus!

        Oma risti enesega nii ööd kui päeva need tahavad kanda, et korra hõisates, lennusammul taevateed tõtates, pimedatesse orgudesse enestest maha jätta seesinatse ilma suurte aude ning raskete kroonide kandjaid.

        Siis langevad põlvili rahvahulgad: kantakse mööda rohelise ristiga lippu. — Vääramata seisab see kuradi kiusatuste vastu, tema vastu pooleks murdub põrgu võimus. See eest tuleb tänada Jumalat kiidulaulude ning selgete küünalde säraga.

        Raskel sammul astudes kohtusulased ritvade otsas ketserite tulekujusid kannavad ning kirstu, — hing ketserist kohtu hirmul ära lahkunud oli. Kirstu kõrval eesel sammub, teist ketserit seljas kandes.

        Ketseri õlgadele on häbikate heidetud, mis rinda kui selga ära varjab põrgusuu kujutustega, kus patused tule sees valust kokku kiskunult põlevad.

— 359 —

        Koopavajunud silmadele on kõrge narrimüts vajutatud, kus pääl üks kurat pää asemel leegitseva tulekeraga, aga teine kurat ninasõõrmetest tuld välja hingajana kujutatud on.

        Ketseriga kaasas käivad paljaste päälagedega ning jalgadega munkade karjad.

        Eesli kuljuste kõrinas mungad taeva poole õhkavad, — nemad paluvad ketseri hingele jahutust tulejärves. Mungad palvesõnade all sunnivad eeslit vitsalöökidega kiiremale käigule.

        Tulevad patukahetsejad katteta päädega, teotatud risti rinnal ning seljal, käes küünalt hoides, mis mitte ei leegitse.

        Neil kaaskäijateks on ristirüütlid, — need täidavad ligimese kohuseid, hinge alandamist põrmusse õpetavad. Ristis sõrmede vahelt, palvete saatel, veerevad krantsihelmed otsasaamatas ringis:

        „Kumardagem selle ette, kes tuleb raskete raudahelatega kõlistades: tema järele saavad taevased kandlekõlistajad käima“.

        „Kumardagem selle ette, kes sammub rusutult oma risti ööd-päeva enesega kandes: lennutiivad teda lillelõhnana kord taevasse kannavad“.

        „Kahetsust nõutakse palju, et hing ära seletuks, valguse laotajaks uuesti saaks; ning ükskord tiivu võib tõsta, kui kätte on jõudnud suur Jumala kohtupäev“.

        Päike aga on kesktaeva ülesse jõudmas, aeglaselt liigub tema peatispaika otsides.

        Tihedal raginal trummid põrisevad ning viledelt sinna sekka kukuvad lõikavad hääled.

        Sammuvad soldanid odavarsi õlgadel hoides. Pääs kannavad kollaseid, punaste sulgedega mütsisid; kollase päälisriide voltide lõhedest punetab altriie, mis punaste sukkadena kuni jalakannani keha neil katab.

        Punaste ratsameeste salgad mustade hobuste seljas, — neid nii palju on, et lõpuread ulatavad punase siidiga varjatud kohtuõue.

        Rongi liginemisel Püha Armastusekiriku madalale ukseesisele kantakse välja õrnalt naerataja, kuldtähtedega piiratud Jumala Ema kivine kuju.

        Ootel seisva rahva ja tulesammaste ees Helde Maarja suurt kullast südant pihus hoiab, mis nooleterasid tihedalt täis on torgitud.

        Kõrin kuuldub tulepostide juures, ketserit eesli seljast maha kistakse; ketseri seljast ära rebitakse teotusekatted.

        Laiade, punaste vaipade alla varjatud lossi esisele kõrgil sammul mees astub.

        Sammudes tallab ta vaiba muste lõvisid, mis enestele vihas kuldsed küüned sisse on löönud.

— 360 —

        Teda katavad kuldsed poordid, kaelust varjavad valged udupitsid; lühike mantel on hooletult õlgadele heidetud, kus kulla sees virvendavad mustad kallikivide sooned. Põlvede kohal, algavate punaste sukkade pääl, kõlguvad helkijaid kivisid täis punutud kuldnarmaste tolkmed, mis kõrgete kandadega kingadel, kullast paksude pannelde pääl uuesti korduvad. Puusal, mantli all, punase paela otsas, kõigub temal suur kullast Linnavõti.

        Pääd pööramata silmitseb ta kihavat rahvast, kes linna avaramat turgu on varjanud; korraks vaadet tema heidab kirikute ning majade segastesse ridadesse, mis ehitud on vaipadega, — kuldse fooni pääl mängib must lõvi punase südamega; lõvi on küüned südamesse löönud, süda väriseb, hirmust kokku on kiskunud.

        Pikalt juukseid naistepletis kandes, suur saatkond alaliste kumardustega temal kaasas käib. Need on suurtsugu mehed, kes üleni kullatuis raudriietes on; mõõgaarmide asemel, rinnaesisele on lahingu apoteos pääle raiutud: Venus Marsiga nende ümber lendlevate amoritega, kes naerdes noolesid lennule sihivad.

        Kuningas päält vaatama on ilmunud kohtuotsuse kuulutamist,— oma pitserimärgiga kinnitanud tema on seda.

        Heledalt puhuvad trompetid, kõikudes säravad kuninga vapid.

        Päike peatama jääb, — maa päält varjud on kadunud.

        Ketserit tuleriidale viiakse; kõrvale talle surnukirst ning selle kaanele tulekujud asetatakse.

        Ketserit tulesambasse seotakse, jalgade alla lauakild toeks pannakse, mis paksult tõrva ning väävliga kaetud on.

        Tulukese puukulusse heitmise ootel vaikineb rahvas ning kuulduvad süüdistust ettelugeja sõnad:

        Suur Jumal võtta oma varju alla Egiptuse Härja, Assüria Lõvi ning Rooma Kotka, ja et härg, lõukoer ja kotkas Jumala läikest pühaks saada ning taltsaks, valge taevase Talle sarnaseks.

        Ja neid ebajumalaid ehitavat katetega, mis aegadest läbinägijate silmadega on kaetud, mis unele iganes ei raugeda, ning et pühad inglid võtta neid teenida kumardustega ning ülenduse sõnadega.

        Ning suure Kuninga ja suurtsugu meeste, suure Inkvisitori ja Suure Nõukogu ees oli ta söandanud ütelda:

        „Mis öeldud on, see jäägu!“

        Kuid eksijale, kelle samm ühekorra vääranud on, lukutatakse taevauksed. Nii tõesti, ei ühelegi, kes Püha Isa ei tunnista, paradisi väravad enam avane!

— 361 —

        Ja varjatult istuvad võlvide pimeduses kahtlejad Vanas Tões; nende käed kuradilt juhitud punaseid ning musti märkisid teevad, neid salaringidega piiravad, — sureliku käega nemad määravad päikese ning kuu liikumise teesid!

        Või istuvad omades nõiaringides, ning taevaõnnistuses loodud sünnituste keetmises, ning sulatises, seda teise uue sünnituseks ära hävitavad ning ahvatlevad salaringide kokkuliitunud otsasid peatsele avamisele.

        Aga ringide lõpp ning ringide süda on Maarja helde Süda tähtede kullases otsata ringis!

        Teisiti mõtlejad on teravate noolte torkijad Maarja kuldsesse südamesse.

        Kuid igaüks, kes täis heldust Maarja südant haarab, on tulevääriline!

        On tulevääriline, kes haarab heldusest täidetud Maarja kuldset südant, — ja pikalt väljasirutatud sõrmustes sõrmega Maarja südame pääle näitab, kus nooleterad küllasse torgitud, nende all aga värvitud pisarad helepunaselt veretavad.

        Aeg on käes neil ketseri maapäälset põrmu ära hukata, küll hingega seda tulevases ilmas oma kord tehtakse.

        Pää kohal päikene maad uputava kuumusega leegitseb, varjud valgusest kui ära on hävitatud.

        All rahvameri kihab, — tõrvik lüüakse puukulusse. Silmad päältvaatajatel põlevad, ninasõõrmed löövad värisema.

        Pikil silmil nemad ootavad tulest väljatulevat musta kuradit, kellel sarved keerdu on löönud, sarvekeerudest aga uued sarvemugarad välja on keerelnud; kellel nisatippude asemel punased silmapaarid pöörlevad: veresüüga hinge ahvatleb ära müüma nende vaade.

        Või ilmub tulest kurat, kellel rindade asemel hulk lõdvalt kõlkuvaid nisapaarisid, — need on laiaks magatud maopääd, mis võikjat mürki määndavad.

        See on üks ja seesama: Põrgu Ema, kõigi pattude sünnitaja ning neid oma rinna piimaga imetaja.

        Pattusid nii palju korraga tema sünnitab, kui kala kudet heidab kevade laia vette.

        Istuma asendab ennast tuliste süte pääle: tema ümber, sütehunikute otsa, koguvad kokku põrgu tütred, laiskade usside imetajad, mis neil sabadeks on.

        Käsku annab kokku kanda kõrvenud lihahaisu, mis on talle suuremaks südame kosutuseks.

— 362 —

        Põrgusoppidest lendavad välja üleni harjatanud kuradid ning, suitsupilvedesse käppasid sirutades, kõrbehaisu küüntega säält kokku kisuvad.

        Nuusutab, — ning ise seejuures aeg-ajalt laia tuhakarva sabaga soputades õhetavaid süsa oma alla koomale ajab...

        Ketser tulepostis ülesse kerkivas suitsus nägi korraks selget taevaäärt, mis aga peatselt mustasse pilvesse ära kaduma hakkas.

        Tulekeeled koomale hoides sinika piire sees kõrgemale leegitsevad.

        Ketser suitsupilvede vahelt selget taevaranda otsides tunneb, et maa tema all järjest palavamaks muutub, higitilgad keha üleni katavad.

        Tuli tõuseb sambasse üles, jalad mustaks suitsevad, valust jalad kokku kisuvad.

        Taevaranda ikkagi näha ei ole, ta on ühetaoliselt must ning suitsune.

        Vaatega ümber eksides, maha langedes temal pilk üksisilmi peatama jääb:

        Maa on mustade lindudega täidetud, lõõskav lämmastus on neid maha vajutanud; maa on varjatud nende sorgus tiibadest. Abitult nokkasid laiali ajades otsivad nad õhku, kuid õhku ei ole mitte.

        Kõik aga peatselt kustuma hakkab maa suurenevasse õhetusesse, — maa hakkab vastuhelki enesest taevalagedusele heitma.

        Ei taevas maatulest kuma, — sumbune taevas lööb ise õhetama ning taevane lagedus punases tules hakkab tuhaks ära põlema.

        Tuhk jahtudagi ei saa, maa hakkab enesest leekisid heitma, kaugus muutub laiaks tuleväravaks, kust voolaja tulemühin kõiki hukkamas on.

        Tähed kustuvad tules, maa põleb söeks elavas tules, tuhkne taevas alla vajub, et surnulinana maad katta, — aga maa ise tuhaks on muutumas.

        Tähed mustade söetükkidena hirmunult põlevas õhus segi on jooksnud ning teed leidmata karjadena ümber keerlevad.

        Eksib vaatega ümber, igalt poolt pilgutavad talle tuleloigud vastu; maad piiravatest meredest sõõmu vett järele ei ole jäänud, januneja tuli veed ära põletanud on.

        Taevas ei ole enam päikese varjaja, tulesambaid päikene enesest laiali pillutab.

        Tema ihuüksi hävineva maa ja taeva vahel hingetult peab vaevlema liginevas tulemere kohinas.

— 363 —

        Nahk jalgade ümber kisub tal kortsu, veri soontes tõuseb keema, sooned lõhkevad ning veri higitilkadena keha katab.

        Tuleleegid aga samba ümber keereldes ülesse selja taha peatama roomavad.

        Ketser taevaranda otsides pääga ringutab; silmad vägisi kinni tahavad tal vajuda, mõruduse ilme tema suud hakkab varjama.

        Tuli pragiseb riidas, pillutab sädemeid ühes suitsuga laiali.

        Kärsitud on kõik, algaks kord ometi hingeheitmine! Kas keelevarjult hing suitsusse end varjates pakku põgeneda ei püüa?

        Kui need tulesädemed korraga ülesse õhku kuraditena purskavad, taga ajama kõrgete mägede alla peitu põgenevat ketseri hinge.

        Hingepüüdjateks on viledamad kuradite karjad, kes üleni hirvitavate nägudega on varjatud, soomuses jalad ning teravaks tahutud varvaste vahedel on küünelised lestad tulemeres ning väävlipilvedes ujumiseks.

        Lestajalgsete kuradite näod kehal venivad jälgile naerule, ning kõrgemale mägede poole lennates enam õhetama löövad kaugele paistjad tulekerad, mis neil päädeks on ning läkatavaid suitsupilvi hingeõhuna enestest välja ajavad.

        Hing põgenedes püüab end ahastuses kägistada, kuid teda kinni haaratakse ning ära põrgusuhu alla kistakse.

        Kuid tulest kedagi välja ei tulnud. Selle ümber aga liiguvad mustade sassis juustega, verd täis imbunud silmadega, higist läikivate kehadega mehed, kes nägusid kortsutades pikkade raudarkidega tuld kohendavad.

        Kui läbi algava une kuuleb sambas seisja järjest valjenevas tulekohinas taevaaluste tuulte ühiseks sambaks kokku jooksmist, ning, viimseks korraks veel silmi avades, näeb tulises õhus, kesk põlevat päikest ning kustuvat maad, halli habemega Meest seisvat.

        Õhetavate riietega Mees ehitud on; kullatükkidena põlevad selles tulekeeled, mis kustuvad ning uuel kohal heledamini põlema löövad; või on tal katteks maapäälsete ning taevaste tulede kuma, mis on varju poolt uuesti sündivate tähtede sarjadega kaetud.

        Mees kaugusesse vahib, kui tunnistaks mõttes uusi loodavaid ilmasid.

        Kaugusesse vahtides aeg-ajalt võtab peoga tulest hõõguvat tuhka ning laseb seda sõrmede vahelt maha variseda.

        Tulekeeled tema pääle, tema ajudesse alla langevad, sääl tulisteks triipudeks ära anguvad.

— 364 —

        Kannatajal on nägu valust kipra kiskunud, pää longu õlale vajunud; silmad lahti jäädes hakkavad kustuma hinge heitmisel.

        Tulemeres seisja vaade siis kaugusest aeglaselt alla maa poole pöörab, tema pääle vaade jääb peatama.

        Vaade ta närbunud südamesse tungib ning korraga hüüab vaikne hääl lähiduses:

        „Lähme ära siit!“ — valgelindude tiivahelgina veel kutse vaikselt kustus.

        Ja Jumal tunnistas veel Ketseri Omaks.

        Tuli on ära varjanud põletatava. Seisab tuline sammas, kus [ü]mber leegid üksteisest sünnivad ning üksteisesse surevad; tulisteks siugudeks leegid keerlevad, kes pikalt keeli nilpsades vihatigeduses iseendid ära neelavad.

        Äraviimisele Neitsit Maarjat valmistatakse, kelle ümber kuldtähed traatide otsas kõikudes säravad. Nägu tähtede vahelt õrnalt naeratab ja süda tal nooleteri täis on torgitud.

        Tuli alaneb, varisevad sambast hõõguvad söed põlevasse tuhalademesse. Madalalt kostavad hingekella kajata hääled.

        See hoigab suuta tinane patuste kell, märguandmiseks hinge hukkaminekust, kes kuulutab põrmu igavest hävinemist.

        Uulitsate varju rahvasein laiali laguneb. Liiguvad kiirelt üleni mustasse varjatud tundmatad. Kasvab tuhavirn tulesambal ilmakaartesse laiali puistamiseks.

        Päikene kesklõunast valmistab pikka taevateed käima, — varjud käijate varjult vähehaaval välja sirutama end valmistavad.

        Ootel seisab tuhalademes söetanud sammas, sirades sädemed tema ümber kustuvad.

        Tuulele mahamatmiseks kella umbses inisuses kohedat tuhka laiali pillutakse.

        Üksikud hiliseks jääjad vastukajavatesse uulitsatesse ruttavad peitu, suud-silmi kätega varjates.

        Põrm tuulest kandmata põgeneva linna pääle alla variseb keskpäevases õudsuses; kajata kustuvad tinased lämbunud hääled.

        Päike aga uuesti taeva teel liigub, teed ette võttes õhtu ning hommiku poole.

— 365 —

Alfredo Aleardi.

Pontini sood.

Sel ajal kuna keedepalav päike

On rängastamas välju, valgub siia,

Nälg vali käskjaks, mehi tuhandena;

Ja nägu nii kui neil, kes, süda valus,

Maalt lähevad; ja ruskeid silmateri

Ju kurvastavad mürgitatud õhud.

Ei lohuta neid hingi linnu laulud,

Ei kodumaa Abruzzi rõõmsad helid

Neid kannatajaid rühmi. Tummadena

Nad niitvad võõraid, isandate, nurmi;

Ja siis kui higis töö on lõppu saadud,

Nad tummadena lähvad jälle teele;

Aeg ajalt üksi koju püüu kirge

Teel topeldavad torupilli hääled

Siis enda kodukate kõladega.

Kuid kõik ei tule tagasi: on mõnda

Kes surres istuma jääb keset vagu,

Silm otsiv viimse pilguga üht hõimlast

Kes tema elupaiga vahendada

Võiks väriseja ema kätte, sõna

Ta pojalt, kes ei tulegi. Ja surres

Nii üksi mahajäetuna ta kuuleb

Veel kaugel minijaid ning torupilli

Neil sammu mõõtvat kodu kõladega.

Kui lõikusele tulnud aastatega

Siis jälle ilmub isatu ja tunneb

Lütt käe all värisevat, peotäit niites,

Ta pisardab ja mõtleb: vahest kasvis

See pää mu isa matmatutelt luudelt.

                        Laulust Il Monte Cavallo, tõlkinud Villem Grünthal.

— 366 —

Jaan Oks.

Meie jutukirjanikka vaatamas.

Improvisatsion.

        Mõistete selgitamiseks kõigepäält mõni sõna.

        Kirjutused ei ole kirjandus. Seletaja, juhataja, orator, dilettant — ei ole kirjanik. Kirjanik on kunstnik. Kunstnik on iluduse otsekohene preester. Vool on raam, on aja karakter, on meeleolu, fasson.

        Töö on mees. Jumal — sõna. Jutt on kirjanik ise. Öeldakse, et üksikud kujud kirjanikku tähendavad, aga kõik stiili väärtused ja puudused on töötegija ise — on ta loomisejõud, osavus. Sellepärast peab kirjanik iga paneku ja võtte eest vastutama. Kogemata ei tohi töös midagi olla.

        Ainult algupärane kirjandus on „oma", ümberpanek ei ole enam belletristika. Läheb töö hingetõmbamine kaduma, siis on see kõige peenema omaduse, kunsti-eeteri, kaotanud. Ja tõlge on ainult nagu väljahinganud viin ehk nagu viiul vales hääletuses. Sellepärast on kõik ümberpanekud mitteõiges meeleolus — ja nende väärtus on sedasama kui pisikestel gipsikujudel.

        Raske ja peaaegu võimata on meie terves vanemas ilukirjanduses algupärast jõudu, individualset kunsti-võimet ära tunda. Üksikud võtted ja panekud kirjaniku juures võivad ju sagedasti ajajärgu rahvusvahelise mõju all sündinud olla, sest hing ei saa ennast kunagi absolutiliselt sellest, mis väljaspool subjekti, ära eraldada. Selle

— 367 —

pääle ei tahtnud meie esimeses joones rõhku panna. Küll aga peab Eesti vanemast kirjandusest kõneledes kõigepäält meelega-patu, plagiadi, pääle tähendama. Kui kaua aega ei laenatud veel saksakeelsete perekonnalehtede aineid kõige rahulikuma südametunnistusega Eesti külajuttudeks! Kui kaua aega ei sallitud meil kirjanduslist kleptomaniat — „rahvakasuks“ otstarbe suuruse pärast! Rummu-Jüri varastas ja jagas vaestele. Ta on rahvakangelane. Mitte üksi Jannseni ja Kreutzwaldi aegsed, vaid ka hilisemad ja mõned praegusedki kirjanduslikud kalifid on kunsti tuleviku, enese ja „rahva“ pärast tõsist parodiat teinud — ja kaugelt mitte igakord paremaid ja suuremaid kunstijõudusid väljaspool kodukollet jäljendanud, fabulite teisendisi luues, nimesid eestistades, kohtasid rahvustades ja aega datumi poolest noorendades-vanandades. Meie tulevane kirjanduseajalooline uurimine saab sarnaste näppamiste asjus paljugi paljastama. Algusi selleks on juba tehtud — järge oodakem.

        Iga kirjanik on kuidagi impressionist ja on kuidagi idealist. Läbi oma meeleolu näeme maailma ainult käesolevas momendis. Raamideks on meile ajajärgu iseloom, meie individualne temperament, meie kasvatus, meie elutingimiste mõju. Ajaloolistes töödes on meeleolu valesti võetud, utopistlistes ettekujutustes puudub aja atmosfer. Kõige väärtuslisemaks võivad siis ainult oleviku meeleoluga sugutatud elemendid saada.

        Ajalooline kirjandus ei olegi ilukirjandus, selle mõiste puhtamas mõttes. Historia on historia, aga ajalooline jutt ei ole ajalugu ega ka kunstikirjanduse produkt. Ja kui üksikud tööd seda ka oleksivad, siis on siin ikkagi viimaste astmete ilukirjandusega tegemist, teise järgu töödega. Ajaloofantasia on kunstniku ülikuueks, aga lahtijäetud nööpide vahelt näeme olemata olevusi, otsitud juhtumisi ja igasuguseid ümberkerimisi.

        Terveni kaks „annet“, kuni talendini ulatavat silhuetti on meil kõigega, mis neil on, ajalooliste juttude kirjutajad. Need on need, keda meil kõik parteid, kõik „ilmavaated“ ühesuguse rahulolemisega tähtsateks kirjanikkudeks nimetavad: Saal ja Bornhöhe. Saali käsevad isalikud ajalehetoimetajad debüttantidele lugeda tema keele pärast; ja Bornhöhet müüakse, ostetakse ning loetakse sellepärast, et ta „parem Eesti kirjanik“ olla. Nendele autoritele pole arvustajad kunagi väga suurt antipatiat avaldanud ega neid ka iseäranis kõrgele kätele tõstnud. Ja meie mõistame: nemad on ilma ajakohase tendentsita. Kirjutavad — ja isegi vast ei tea mispärast. See on nende kategoriline imperativ: ma võin, ma pean. Ja sugurahval ei ole kirjandust — see vaevab nende südant!

— 368 —

        Orja on kõige kergem isanda vastu üles ässitada, sellepärast, et ta enne juba herra pääle vihane on. Midagi muud ei püüa inimene nii palju näha kui kuulsuse langemist, oma ülema häbi, s.o. kätte tasuda. Kätte maksta on inimesel-orjal teisele alati midagi kadeduse seaduste järele, oma võimetuse pärast. Inimene, kes rahva instinkti laiendada, suurendada, sellest iseäralikka variantisid luua oskab, on tubli mees, on rahvamees. Ja selle instinktiga rehkendavad ka meie ajaloolikud ilukirjanikud.

        Iseäranis Saali on raske ilukirjanikuks pidada. Tema „surnud“ produktsioni suur kogu ei anna iludusele veel midagi juurde. Päälegi on Saali tööd praegusel momendil juba teist korda surnud. See ei tähenda palju, et kunstimaitseta „rahvas“ neist lugu peab.

        Mitte üksi Saali ja Bornhöhe terved kirjanduslised jõuud ei ole meie ajaloo hauda langenud. Siin on Kõrv Järvega kui juhuslikud dilettantid, siin on Eisen, Morritson, Mändmets, Raha. Mina oskan ka kirjutada. Miks ma siis ei oska, kui Bornhöhe juba seitsmeteistkümne aastaselt Tasuja kirjutas ja Karl XII. lahinguid enne kahtekümment lõi? Ma olen pääle kolmekümne — ja ei oska?!

        Loe kakskolmandikku Eesti ajaloolikku kirjandust läbi — ja sa ei ole ühtegi tundmust kuuendamale — kunstimeelele korjanud. Mispärast Vürst Gabriel parem on kui Tulesse, millepoolest Aita Leilist ette läheb? Teel saab Tasuja Maimuga kokku niisama hästi, nagu Dan ja Singa Luigemäe Olli Ristitütred võivad olla ja läbi Jüri öö Neemele lähevad. Kõik on võimalik, sest jutud on Eesti minevikust ja ühteviisi romantilised, täis kängujäänud avantürisi. Või miks Karolos Vallimäe neitsit naiseks ei tohi võtta, kui kirjanik nagu kraadiklaasi päält aru saab, et nemad üksteist armastavad? Mispärast autor eeskõnes aastanumbri ära peab nimetama, eks need jutustused ole ühteviisi niihästi katoliku ajast kui kolmeteistkümnendast aastasajast? Miks aga Vilde kõige pääle ka veel Mahtra sõtta läks ja tagasi tulles Prohveti leidis — see on siiski natukene iseäralik.

        Ajaloolistel kirjutajatel on aga rahuline-julge selle poolest, et nende ligi arvustaja ei pääse. Töö on nagu siil: igast küljest ühteviisi okkaline. Loed ühe läbi, siis on suu igasugusid metshaldjaid, näkkisid, hallisi vesihabemeid, malevat, tsirkusejõumehe vägevust ja kirjusi tontisid täis, aga lugemisel pole ühtegi nimeta uut mõtet korjatud, ühtki uut estetilist emotsioni vastu võetud. Neis juttudes on emotsioni asemel karvased ja karvata emblemid, luuderdamised metsas ja see magnetiline jõud, mis kõik tarvisolevad tüüpused jutupooluse poole kisub.

— 369 —

        Seda läbisõtkutud orjamälestust on suurel mõõdul läbi aia ka näitekirjandusesse, draamasse nõrgunud. Siingi kõnnivad teatralsetes poosides metsakuningad, ukud ja mardused, Ilmarined ja Lämmeküned ning hõiskavad üksikult ning hulgana omi lugusid. Siin on Ansomardi, Põhjalane ja teised.

        Edasi näeme, et laava üle näitelava orkestri kummi alla tungib. Ja siin lööb surev Hermann eksalteeritud Lembaga võidu takti — Lembitule, Vanemuisele. See ajaloosse ja mütologiasse tagasilangemine on juba haiguseks läinud. See ei ole sang, kust maakera üles tõstetakse. Puugilist õnnistust see meie koorele ja võile enam ei too. See on meie kulturiliste jõudude — andke andeks — testimonium paupertatis. See on igav sõit nõialuua seljas — ja meie isegi ei tea, kuhu viimaks maha kukume.

        Mälestamine ja tagasi-luule on kõige vähem ja rumalam omade vähemate vendade seast.

        Kui meie sellest vanausu möllust ära väsisime, kui see müstiline udu viimaks kirjanikkude pseudonümidesse nagu kuul kondi taha kinni jäi, — siis oleme ka igasugustest orjamälestustest, talliõhust ja kepikollitamisest ära tüdinenud. Pää panevad ümber käima need jämeda kõhuga kubjad, punase kaelaga opmannid, need heroilised külapoisid, kes kubjast peksavad ning oma pruudi teotamise eest kätte maksavad. Küllalt meile! Viige kaleidoskop ära!

        Teine asi: kui midagi uut tuua osatakse. Kuid siin on üks ja seesama: kirikukaagid, talliaur, veri, vitsade vihin — ja võimetu viha. Mõni lüüakse vigaseks, teine sureb, tüdruk nõrkeb — aga maitse on ikka äärmisem. Kuigi meil sõna „talent“ palju kirjutada ei oleks, siiski võiksivad andelisemadki omas dilettantismuses uue augu otsida, kuhu kastes mitte üksi „vits“, „herra“ ja „ori“ külge ei hakka. Need postid on luitunud. Ja meie põlv ei mäleta midagi kõigest sellest haganaleivast, rehepalavusest ning soldatiksvõtmisest. Meie ei tahagi mäletada, sest iga meelespidamine lõdvendab ning poolendab momendi tööjõudu.

        Orjusepäevadest, teoajast on enamasti kirjanduslised „kandi-mehed“ patustanud, nagu väga tüüpilik Otto Oja (K. Kokla) omades Vanaema mälestustes, milledes tilkuv sentimentalismus anekdoti nii nõretama paneb, et trabant niisuguste lugude otsimise oma elutööks teeb. Ja rahvale meeldib sedasorti „kunst“ kõige enam, sellepärast, et meil ikkagi veel orjapojaga tegemist on, kelle kirjanikud ainult kõige elementarsematest sotsial-elu nähtustest aru saavad, kes ise iseloomuta, kogemata ja nimeta on terves selles inimesemasse chaoses.

        Koguni Aino Kallas, kes oma vormi poolest selleks ikkagi kõrgel on, et Eesti kirjanikkude suurele enamusele õpetajaks kõl-

— 370 —

vata, leiab ometi tarviliku olevat „mere tagant“ teoaja jäänuseid korjata, milledest vanad inimesed ise vast paremini jutustada võivad kui keegi kirjanikkudest seda ümber poolida oskab!

        Niihästi väliste vaenlaste kirjades — ajaloo juttudes, kui ka sisemiste vaenlaste lugudes — talli-, põllu- ja orjakirjanduses pole peenikesi kunstiurvasi ega estetilikku elupisarat. Siin elatakse toorest enesekaitsemise instinktist, nii öelda — biologilisest hädast ja vaevast, ollakse toores igas omas võttes ning panekus, igas omas hinge sisse- ning väljakäimises. Psühologilikku materjali leiame säält vähe, ja kui ka leiame, siis ainult nüanssideta ballasti.

        Ja miks otsimegi seda minevikust, mida meie niisama olevikus eneste ümbert ning eneste seest leiame? Siin on sedasama, mis kunagi ilmast ei lõpe, mis kunagi ei muutu. Ainult nimed muutuvad. Igasugune ainete ja aegade muutus on teatavasti ainult meie meeleolus ning ettekujutuses. Ja niisama ka evolutsioni usk, progressi laul — kõik optimistlikud illusionid!

*

        Meie arvame ainult selle arvustamise vääriliseks, mida päält-mulla kätte saame. Kõik vanemad kirjanduslised jõuud jäävad sellepärast tähele panemata, et nagu võimata näib olevat ennast täiesti nende ajasse tagasi nõiduda.

        Peterson on vanematest üksi üle jäänud, kes oma sulge ajaloo arvusid kirjutades kulutanud ei ole. Vilde, nagu nägime, langes veel keskeas. Kurat kiusata aga inimest mitmesuguste abinõudega: Peterson on jälle teisele poole vajunud. Ühed olivad väga tahapoole viltu, kuulatasivad metshaldjate ja marduste vilistamist, Peterson kumardab liiga ettepoole ja näeb sihtide hinnakirjas nii meeldivat unistust. Jällegi ei ole meil kirjanduslist kaja, kes momendi enesesse neelaks ja edasi helistaks.

        Kui Peterson kirjutama hakkas, oli lootus suur. Paised tulivad ja tegivad seltskonna enesekriitikas segadust nagu Strindbergi Punane tuba. Sõbrad ning sugulased arvasivad koguni hommikuranna Ibsenit nägevat, kes endised seltskonna toed ära tõmbab ning väärtused ümber hindab. Kuid Petersoni jõud ulatas ainult pisikeseks seltskonna arvustamiseks. Häält oli, aga jõudu ei olnud. Jürissoni kuju on praeguste mõõtude kohta juba vana tüüpus. Paar aastat — ja kirjaniku rinnaleek, ta idealne võitja ja lunastaja kaotas oma selguse ja soojuse. Meelega või kogemata on õpetaja Rümpler kõige võimukam ja targem.

        Peterson on ekspansivne. Ta toob omad kujud kõik arenale. Mälestus, nähtused ja mitte veel emotsionideks saanud mõtted.

— 371 —

        Praeguse fassoni naisterahvas on üleüldse imelik, iseäralik, nagu midagi enne veeuputust. Kuid see uus naine, keda Peterson näitab, on veelgi imelikum ja iseäralisem, veelgi mehanilisem ja kuivem. Pisikene tüdruk vannub juba mõne aastaselt ema põlve juures, et ta mehele ei lähe (Elsa). Ja ema näitab — nagu Vilde primitivliste sotsialsete vaadetega vares mõisa poole — meeste poole: sääl on meie häda ja viletsuse põhjus! Romantismus!

        Ühtemoodi puukurjalt ja viisakusest väljaspool targutavad nemad, sõimavad süüta mehi ja õpetavad neid elama. Joosep Drey ja Madaras peavad kuulama, et mitte vaja pole armastuse pärast mehele minna, vaid mõistuse (sic!) pärast. Nii Elsa kui ka emand Maasik tunnevad meesterahva pseudonümi: mees-härg. Elsat on keegi vanamees õlast hammustanud, ja nüüd arvab kirjanik, kes nähtavasti naisterahva sugulist hingeelu vähe tunneb, et tüdruk sadisti südamest põlgab ja sellega ühes tervet meeste sugu.

        Et aga need naisterahvad psüchosi all ei kannata, seda näeme sellest, et noor vabadusevõitleja ja Jürisson kui „härjad“ ikkagi kõlbavad. Ja kas nemad platoniliselt Kreutseri sonadi retsepti järele abielu elasivad — seda meie ei tea. Küll aga näeme, kui puudulikult mõistuse mees tundmusi, nimelt armastust, oskab kirjeldada, üles võtta. Mõne rea pikkuselt ei ole muud kuulata kui kaks teaduse jumalat: elu-edu, edu-elu... Meie jätkaksime veel seda tuttavat laulu ja komponeeriksime: progress, evolutsion, Marx ja Darwin... Ja seda populärset looduseõpetust, kängujäänud luuletajaid, poolfilosofisi — neid on meil palju, palju.

        Natukene iseäraline: kas selle sarvest tundmustega tüdrukul tõesti muud meelde ei tulnud, kui Haeckeli raamatud ja kateedri inimeste lektsionid — ka siis mitte, kui vana tuttav teda põhjuseta armastas?

        Ühe sõnaga: väga vastikud on need Petersoni uued naisterahvad, nagu peaaegu kõikide ajalooliste naisterahvaste kujud. Ja sarnaseid tahetakse ilma üle valitsema panna!

        Ainukene hää asi, et kõik unistus on, niihästi naisterahva emantsipatsion kui ka mõistuse võit. Sest mis saaks inimesest, kui talle ainult täistopitud, dresseeritud pää jääks?

        Nimetasime seda praeguse epohi õppimise-vaimu. Haiglane on elu poole üleskiskumine. Terved read on lõhkiste raamatutega inimesi uulitsatel; rongides nad nälgivad, et aga akrobatiliselt ennast üles kätepuu pääle tõmmata. Surevad ehk elavad terviseta, mis tähe ja paberi tolmu nühkimisesse nõrgus. See on elamise võimetus, see on elu surm. Süüa ei osata korjata — aga tarkust on närvides ülearu! Ja Tolstoi sarnane inimene, keda autoritee-

— 372 —

tide puudusel nii jumaldatakse, tahakski sellele mõttele vastu astuda, kuid tedagi veab niit elusalgajate apostlite juurde.

        Vilde pakib Koidu eel ees Peterson’i plaani järele mõistuse välja. Sedasama teevad ka literaturlised järelaimajad. Õppima lastakse tüdrukud minna — kõige kõrgemasse kooli, naisterahvaste kursustele. Ehitatakse uus kool: saadetakse sinna. Sest miks siis meie laps saksakooli ei saa, kui raha on!

        Vilde seab töö idealiks, s.o. õppimise, kui Stella salaja ära jookseb. Kurbatov on tarkust täis Vene üliõpilane kõikide oma ülespidamise maneeridega. Ta tahab teiste kasuks töötada, ilmas elada, nagu oleks tõesti inimeses pääle egoismuse midagi muud. Altruismus on teoria pärast, on ainult kriteriumiks, nagu Zarathustra-Jeesuse optimistline illusion, et valgus pimeduse ära neelab. Kuid individuum ütleb: sa oled mulle niipalju tarvilik, kui palju sa süüa kõlbad!

        Stella kui õppimise fanatiker ei taple oma peigmehega vähem viletsalt kui Peterson’i naisterahvad tahtjatega. Ja siis need üleöölised mutatsionid hingedes! Ühelt poolt väga reliefne inimese individualiseerimine, kõik see oma-jõuga-läbiajada-tahtmine, riitsiv kangutamine iseseisvuse, õnne, üksilduse ning vabaduse järele. Ja teiselt poolt teoria raamid, ühendamise hõisked, unistused ühe leiva söömisest ja ühe vere joomisest sotsial-politilises sakramendis. Mida nüüd uskuda? Elu on lihtne, kuid inimesed teevad ta ilmaasjata, kogemata keeruliseks, eksimise labürindiks.

*

        Bornhöhe fantasia on veelgi elementarsem sotsialsetes motivides: sõidan Amerikasse, saan rikkaks meheks! Palju on ta tegelaste hulgas narrisid ning narrikesi. Aga on mehi ka. Need on Bornhöhe sümpatilised tüüpused, kelledel raamatuid ei ole, kes uut ilmakorda ei oota, ega nälja kustutamiseks kanu hoovilt kinni ei püüa. (Vilde: Karikas kihvti).

        Bornhöhe näeb oma „elavates“ juttudes, et parunid ka inimesed on, kes söövad, joovad, magavad ja surevad. Ta ei vaata saksa pääle üles, nii nagu Peterson Elsat vägilaseks tehes, kui see pastorile mõned rasked sõnad julgeb ütelda. Ta ei vaata ka viltu sakste pääle, nagu Vilde, vaid räägib neist kui inimestest nende puudustega ning häädustega. Ja kõige selle järele on Bornhöhe’l ka epigonisi vähem kui esimistel. Või kas võikski tema piiripidamine Mait Metsanurk’a ehk Mati Mardust vaimustada?

        Umbes selsamal ajal kui Bornhöhe „ajaloost“ ära tüdinedes seltskonda arvustavad poolkodanlised Kollid kirjutas, tõi ka Saal

— 373 —

natuke iseäralise päevaproblemi produkti Kapmaalt. See oli natsionalne heroine Jeanne d’Arc, kes „vabaduse ja õiguse eest“ võitles. Seesama Leili, seesama Aita buuride maal — ühed võtted, ühed panekud, olgugi, et datum „noorem“ on.

        Sellel autoril on iseäraline jutukirjutamise maneer: kõigepäält käänab ta kusagilt kohast ajaloo raamatu või ajalehe sõnumi nagu pööratava silla lahti ning vaimustab end siis puldi taga istudes enese kangelastest ja vaatleb neid „vaimus“ üle laua. Ei ole siis ime, kui Saal’i „kirjandus“ tuimapoolne, meeldivuseta ja väga keskajaline on — neis rüütlites, neis vahastes tüdrukutes — neis saunades, lossides ning koobastes. On aga teine asi, kui nimetatud kirjanik looduse suurte vägede üle tulepurtskavate mägede juures imetleb, kui teda võõramaa puud vaimustavad, „allilma saladused“ uurimisele kutsuvad ja Mahabharata meelitab?

*

        Aino Kallas’el ja Kitzberg’il on natukene ühist tegevas töös. Üks kui teine on „talu“ vastu intimne, armastab idüllilist anekdoti ja mõistab ka sisemise inimesega, hingega ümber käia. Kitzberg’i Tuulte pöörises on ta ainukene uuevormilisem töö. Kuid aineks, fabuliks ning tegelasteks on säälgi kitzbergiline rikka ja vaese külaelaniku võitlus, sulaste halvakspidamine, saunanaiste keelepeksmine, habemega Punga Mardid, Saks-Mardid ja Pila Peetrid, pärandamine, vallakohus ja naljakad rätsepad, kes autori melanholilistele mõtetele lõbu teevad.

        Et „näitemäng“ peaaegu sedasama on mis „jutt“, siis nimetasime ka meie peaaegu ainsamat näitekirjanikku. Kirjutab ju Mändmets ja mõni teinegi viimasel ajal näitemängusid. Aga ikka näeme, et näitelava-kirjanikuks midagi muud tarvis läheb kui ainult külarealisti.

        Aino Kallas võib aholiselt tasa nagu varraste päält vormi lasta, võib kõige pisemad asjad suurtega triigipuuni tõsta, aga kunstilikku „sisu“, väljakargavat motivi mina ei leia. Ette jutustatud tükikesed, anekdotid, mis kirjaniku meelest iseäralikud olivad. Ka ilmaasjata nii väga ülistatud lehmade põlemise lugu pole vahest kaugele ulatavat maitset küllalt rahustav.

        Kui Kitzberg Tuulte pöörises ussidest, vilepillist ja Adust räägib, kes ussid ära viis, siis ei saa Aino Kallas vast seda kerget sentimentalsuseta tundmusevärinat hinge järele teha. Isegi väikesed piiripidamatused — ärarautamise nõuanne ema poolt ja särgi karistamine — ei ole kunagi ettevalmistuseta olnud. Aga kunstiliselt kinnipeetud juttu Kitzberg kirjutada ei saa — pääle lastejuttude. Meeleoluline kergus viib Veli Hennu ja Hennu Velle följetonisse

— 374 —

välja — nagu kõik muugi. Temalgi on oma
Maimu. Ja ostetud talude omanikud paistavad temagi juures läbi suurekstegeva prisma väga uhked ja rikkad — nagu Hindrey piltide pääl!

        Kui meie „mõjudest“ jutukirjanduses kõneleme, siis tuleb kohe A.H. Tammsaare meelde (peatan siin Pikkade sammude eelse Tammsaare juures). Ta pani Prantsuse kirjaniku Surnu silma ümber ja kirjutas parallelselt oma „surnu silmast“. Isegi see viimasel ajal leitud hingeteadline element Tammsaare töödes tuleb natukene iseäraline, nagu „õpitud“ ette. Näituseks argumenteerimine, et hing elekter olla: tõesti sellekohastest journalidest leitud uudis! Ei puudu tal ka Inglise eksperimentalset, sherlok-holmsilist otsimist ning juhtumist: see on tema kehavettimise lugu saviaugus, töölise „teaduslik“ suremine: kinnitamine, et „keegi on minu eest kannatanud“, j.n.e. Kui Tammsaare omas töös Peterburi targa sulase moodi mehe toob, kes ukse lõmpsides kinni lööb, kui missionilehte loetakse, kes linnast tuleb ja maal linnaviisi talitab, siis on temagi tendentsi mees. Eks lase ka Rein Tamm niidupoisil samal viisil kandiliselt meie olemasolemise üle mõtteid visata! Meie naturalistid on mõttetarkust ainult sulaste pääst, vanade haigete kandimeeste kõrvatagant korjanud.

        Otto Müntheri Sulejoonistused ei ole eeljoonistused. Nad on muidu niisugused, isegi rammusad ja kõigiti korraliku kasvuga härjapõlvlased, liliputid. Vene mõju, millest Gustav Suits kõneles, ei ole Müntheri juures nii sisemine ja sügav kui vast arvatakse. Siina ja Niina — need on ju ainult Vene nimed. Mitte „halvemini“ kui Vene sotsial-politilisest elust kirjutas Münther näituseks ka Daani kirjanduslistest vooludest. Ja nii oleks põhjust arvata, et Münther sedavõrd ilmakirjandust tunneb, et ta mitte ainult Vene mõju all ei tarvitseks olla. Aga mõnikord tahaks ometi niisuguste lugude puhul nagu Üksinda soovida: oleks neid natukene vähem! Mis autori juures silmapaistev on, on see, et ta paruni pääle üles ei vaata, kuigi põllumeesteseltsi presidendi „havanna“ ja sohva nagu natuke väga kaetsemisevääriliselt, see seisukoht ihaldamise kõrguselt paistab. (Jubilar) Tõsise kirjaniku hing ei himusta aga poodiasju ega kaetse teise rasvast nägu.

        Jaan Lintrop kirjutas lühikesi juttusi ajalehe lisades. Tema algab harilikult ilusa, kokkusurutu kirjeldusega, nagu Vilde mõnikord päätükkisi algab. Ja vahest ongi niisugused algamisejaamad töö kulminatsionipunktid: lihtsad, reljefid nagu Heine laulud. „Kevadised ilmad nagu neiu: nutab kui mehele saab ja nutab kui mehele ei saa“. Ja mõned teisedki.

— 375 —

        Harilikult arvatakse, et Lintrop iseteed käib, kuid selles „isetees“ ei ole kõik siiski omatehtud. Loen Aho Laastusid ja Lintrop’i „laastud“ tulevad meelde. Sugulasi võtteid ja panekuid on, nagu Aino Kallas’elgi. On see nüüd mõju või ajajärgu fasson — kes seda teab. Ja teisest küljest paistavad Vene „mõjud“, paistavad küla realistid: herra, ostu- ja rendiperemehed.

        Neist kõneleb õige himukalt Mait Metsanurk. Aga valge mütsiga üliõppijanna, nagu neiu Lonni Elsas, schokeerib kirjanikku (Mere ääres). Ja pääle selle töötab ta väga segamini, tõlgib hullupööra, kirjutab ühe käega Mispärast (Võitluse päivil), teisega jälle kopeerib rentniku nägu või vestab mõne alevi preili armulugusid. Ja kõike seda teeb ta ühteviisi tõsiselt. Ja nii nagu ta omi aineid, nii vahetab ta ka omi kunstniku-meeleolusid: kord on ta „dämoniline“, „sallimata nagu Nietzsche“, kord ajab ta jälle kõik kotti, mis sule ette hakkab — kirjutab sellestsamast ainest, ning samal viisil nagu kõik dilettandid ja ühejutumehed on kirjutanud: herra kergitab renti või noor peremees joob ostuvõlgade all ägava talu ära!

        Metsanurk võib kirjutada, kuid juurde tulemas pole palju — ei ole peaaegu mitte midagi. Banalsus, läbi vigurdatud paigad. Siin niisugused murdvad affektid, sääl mõni jant, stiliseerimata vahemete poolikud variandid. Näitab ja ei näita ka. Kumardab ja kand kerkib vastu ligidalseisja põlve. Enesevalitsemata. Ei suuda läbi viia.

*

        Järele on meil veel väga mitu nime, literaturlist küünalt vähema ja suurema valgusega. Kuivad ja märjaks kastetud, kiidetud ja laidetud nimed. Kuidas kõike seda kerkimata põuaotra arvustada? Meil on algajaid — vanu ja noori algajaid, ja palju niisuguseid raamatuid, nagu kirjatööd I., mõnikord ka II. anne — ja sellega lõpeb mitmete elutöö. Paljud, väga paljud on ilukirjanduses omi „jõudusid“ proovinud. Mitte üksi Ruttlik („varju“-nimi) pole oma „kirjadega“ algust teinud, vaid ka Jõgeveri kirjatööd on olemas ja Pöögelmanni närune karjapoiss on „viletsuste ohver“. Või miks siis omaaegne luuletaja Luiga pisikesi Siberi juhtumisi jutuks ei tohi teha, kui Jakob Liiv oma juhtumised Venemaal, rikka ja vaese matused või viimse päeva hirmu „jutuks“ teeb. Ja Hintzenberg oskab meteori kukkumisest ajalehele „ilukirjanduslise“ sõnume saata, ja J. M. Jaanus on mõne pisema lehe, kalendri ja „lisa“ väljaandja poolt veel otsitud, taganõutud kirjanik. Tema mõistab kõrtsi tülist või muust jällegi — jutu teha.

— 376 —

        Seda vaimu on ka Kaarna-Mustlind saanud, s.o. Tallinna kirjanikkude vaimu. Nagu Tammsaare vaevab ta vanameest, või räägib vaeste jõuluõhtutest kui Grünfeldt. Ja Puhasorg veab kodumaa siberlasi (kooliõpetajaid) nii kaua küla mööda ümber, kuni uks maha lüüakse. Türp või Ostrat laskis Jürissoni printsipi — „tooli jalad üles“ — mutimehe pähe minna ja koolmeistrit puunotti lõhkuma õpetada: „puruks löö, kõik puruks“ — teiste sõnadega: „las’ kopitab, saab sõnnikut!“ ja sõnnik on ikkagi väga tarviline, kui miskit jõukamat motivi ei leita — nagu ka vaba abielu ikkagi abielu on.

        Kes aga veel külakoolmeistritest äratüdinenud ei ole, see mingu Avikson-Võsu juurde. Tema laseb neid elukutselisi haleduseni vigurdada. Kui muud ei saa, siis sorteerib neid nagu õunu (Ametivennad.) või toob vastu vett ujuja välja, keda sellepärast kangelaseks, reformatoriks peetakse, et ta lapsega tüdruku julgeb kosida. Ja eeskujuline, ainukene tolerantline koolmeister on see, kes kõiki Eesti ajalehti ja venekeelset „Vestnik Snaniat“ loeb, kes igasugustes seltsides kirjatoimetaja, esimees on, kes jalgrattaga sõita võib j.n.e.

        Et vastuvoogu kuju kirjaniku äärmine võimine, ta mõtte põhi on, siis on päris piinlik ja midagi rohkemgi veel, kui neid lootuse tüüpusi meie noorte ja vanemate kirjanikkude juures näeme. Isegi päälkirjades ei puudu nende hingeõhk, nagu Rutoffi Vastu vett — draama, milles palju Kitzberg’i panekuid, võtteid ja valmistust sees on. Siin on ilmaparandaja Jaan targutav kuju, kes kui teokratilise riigi alam ainult Moosese kaheksandamat käsku petmisest ning seitsmendat varastamisest — ümber kordab. Või Kitzberg’i enese mässaja, keda kirjanik ümarguseks, literaturliseks tüüpuseks luua ei ole suutnud: üks tükikene on ühest, teine teisest meeleolust, aga tervet inimese hinge ei ole. Ja nende sarnased on kõik need Eisen’i, Mändmets’a ning paljude teistegi pisikesed karsklased ning tillukesed „olude vastased“, kes laulu ja näitemängu armastavad, vabadust austavad või viina asemel vett joovad.

        See muinasluuleline ilus vaenelaps, noorem tütar, Peterson’i Jürisson on, nagu juba öeldud, vananenud kuju. Niisama pole Juhan Liiv’il peaaegu ühtegi tervet, pikka silhuetti, mis iseloomuline, võitev oleks. Selles nagu muuski on temal Mändmets’aga sarnadust. Aga Vilde Riesemanni tütar ja Peterson’i uued naisterahvad on ekstsentrilised „ujujad“, kelledes alati midagi teatrilist on, nagu sel preilil, kes kõige maailma „vaimlisel osavõtmisel“ tühjas tonnis Niagarast alla sõitis!

— 377 —

        Naisterahvad, kes miskisuguste arvamiste järele meestesarnasteks peavad saama, on ka meil lugusi kirjutanud — nii Reinvald’id, Feldmann ja Peerandi — ja mitte halvemalt, mitte paremalt kui sarnased mehed nagu: Anton Suurkask, Veltmann, Kadastik, Sommer, Kivi, Grünfeldt, Lipp — ning kümned pseudonümid, kes konksu taga töötavad, ohvrimeelsus, rahva kasuks — mitte oma nime hiilguseks... Nende raamatud maksavad harilikult 15 kopikat ja nende luule ei ole ka mitte kallim.

        Ida Nõu teeb samahinnalist Eesti nalja doktor Lollardist, ja Juhan Liiv on enne päevaraamatus kirjanikust ja enesest karrikaturi teinud, nagu Peterson seltskonda arvustades oma näo ja nime ka mõnikord pilkepildiks teeb, — ja Bornhöhe laskis oma narri Tatika või Vesipruuli kase otsa luuletama minna nagu Koduküla doktori. Missugused rasvased nimed meil on, ja missugune vildelik peensus ning nali „narride“ kirjeldamises!

        Tervel sellel publikumil on tähelepanemiseväärt ühised maitsed, samad võtted ning samad panekud igalpool.

        Näit. nimede germaniseerimine. Brunberg’il saab Jüri Poolikust — Pohling, Vilde Luts metamorfoseerib end, ta Mart on Martin (Koidu ajal). Peterson’i trabant, Reinthal, kutsub pisikeses tõsises parodias ka terve Mudila seltskonna väljale kokku ja laseb „parema“ seisuse mehel Toril „Torry“ kirjutada. Midagi sellesarnast teeb vist ka Mati Mardus Eesti mõisniku juures ja Jaan Vahtra laseb kooliõpetajaid — köstrisid peaaegu schampanjerit juua!

        Aga nagu tegelaste nimed, niisama on igal kirjanikul omad iseloomulikud päälkirjad — vähemalt on töö hingeõhku miskisugusel mõõdul juba tööde nimetustes leida. See on niisama nagu mõni vanem kolmekordset lapse ristinime armastab, kuna teise maitset lihtsamad nimed vastavad või kolmas jälle rahvusliste nimede üle vaimustatud on.

        Tihti on juba ajalehe kuulutusest küllalt, et enam-vähem trehvavalt töö temparamenti ära vaagida. Nii pani Peterson järgimööda sarnased pilkevingulised „lastenimed“: Tulge appi, Rahvavalgustaja, Issanda kiituseks, kuna Ühe härja elulugu juba palju pehmem on. Samasugused on ka Kitzberg’i: Rätsep Õhk, Pila-Peter, Punga-Mart ja Uba-Kaarel, Veli Henn j.t. Tuulte pöörises, see on Kitzberg'i uuema töö nimetus — ja terve töögi tehnika, võtted ning panekud on sootu paranenud, kerkinud.

*

        Enne juba nägime: kunstikirjandust, milles momendi hing end kujutaks, on meil koguni vähe. Vildegi läks viimasel, üheteistkümnendal tunnil ajaloo haua juurde, ehk ta küll kui kirjanik

— 378 —

teadma peaks, et ajalooline ilukirjandus esimise järgu kuulsust kunagi ei ole annud. On ju mujalgi kirjanikka, kes vast viiskümmend folianti, sada Prohvet Maltsveti on kirjutanud ja keda siiski ei tunta.

        Järele jäävad Peterson’i tööd, mida ilukirjandusliselt arvustada võidakse, kuid needki on kunstikriitika ees nagu pisikesed maatõugu hobused — alles kõikide „jutu“ päritud sümptomidega. Kui meie ka nii hoolega otsiksime, et ka niisugused, avalikult nimetatudki, kirjanikud-pusijad, nagu Aitsam, arvustuse reha taha hakkaksivad, siiski ei leiaks meie lootuslikumat illusioni, kõrgemat motivi, sügavamat problemi, kui analogiad „mudase veega tiigist“ või proosast madalam kaastundmus kannatava restorani vähja kohta. Aitsam on otse tüüpilik omade keskel, kes niisama pseudo-õpetlikku voolu veavad, kelledel võitlus noorte ja vanade vahel nii „proosaliseks“ läheb, et „poeg“ „isale“ seletust annab, miks traatköis kasulikum osta on kui niineköis. (Aitsam’i novelli fabul).

        Niisugune on meie jutukirjandus. Kõik on siin nimeta, kogemata, soovimata. Need töömehed — neid on nagu palju kalifideks, asekirjanikkudeks nimetada. Ja Muhameti ennast, prohvetit ei ole meil olnudki. Mida teravamini tahapoole vaatad, seda enam meie kirjanduseisade profilid kohmetavad, nagu segaseks saavad ja oreol tuhmeneb kui higistav aken.

        Ei ole palju positivilikku, loovat meie kirjanduses olnud. Genialseid jooni, talendi akkordisi, mida meie otsime, ei ole. Palju on meil veel nüüdses otsimises otsijatena asjata otsida. Võtke näituseks vanavara kogumine. Kas ei ole ka seegi primitiviline töö? Mitte muidu ei oleks ta kõikidele jõukohane: seda teeb Sõggel, kelle haridusejärku meie ei tea, seda teevad ka studeeritud mehed, kelle hariduse suurust meie teame. Kuid olulist vahet ei ole ka siin. Jäljendamiseks, korraldamiseks ei ole mitte niipalju puhast loomise jõudu, kui keskmist annet, tarvis. Ja niisugust annet on meil igakord olnud, seda on ka praegugi — ja selle iseloomuta ande pääl kasvas-kasvab ka meie nimeta jutt üles. Igatahes: pärida on vähe, peaaegu mitte midagi. Või arvate, et praeguste momentide belletrist kuidagi laieneda võiks, kui ta Kreutzwaldi Viina katku loeb!

        Samas nõrengus oleme ka vahendiliselt, keeleliselt. Kuid sellest hoolimata peetakse veelgi kõnesid keele ilust, endise paatosega õhatakse: miks on emakeel armas! Aga tulgu nüüd veel Grenzstein ja „kaitsegu“ meie „kaunist keelt“, mida uue verega rikastada ei lasta, mis hullemalt põeb kui Liiv’i põllukene Peipsi ääres! Tulgu nüüd veel Grenzstein — aga „karakteriga“, nagu arvustaja Suits tahab — ja tehku lõpueksam kõigepäält meie kir-

— 379 —

janduslikkudele koolmeistritele enestele. Kas isa Jannsen ka katsele tuleb, tehke kuidas ise tahate. Kuid igatahes ei jõuaks see kirjanduslik konsilium nii omades etümologilistes kui ka süntaktilistes võimistes kaugemale kui Peterson omas sügavamõttelises väitelauses: sikk on hall!

        Selles teadmises on midagi igavat ja kurba: meie kirjandus on aastates vana, päevades pikk, kuid omas olemises on ta nagu liliput seliti kätkis; seisab pulkade vahel püsti, nagu lahasse pandud käsi.

*

        Meie „koolidest“ on mitmel põhjusel tülikas kirjutada. Terve belletristiline suma on väga „põhja pääl“, nagu käsikooguga pead tilkhaaval vett ämbrisse niristama, et juua saaksid, ja puhas ei ole selle kaevu aqua mitte, nagu ka algupäralist, ka oma nii vähe on.

        Niresid on, ühist oja ei ole — soont Kastalia allikast. Üksikud kirjutajad olivad mehed, kes otse, umbes otse ja põiki käisivad — aga ühe jäljed on ühe jäljed. Loha kasvas kinni, rohi tõusis üles — ja teed ei saadud siiski.

        Kui Peterson omad issanda-kiitused kirjutas, mõteldi poolehoidjate ringides loojat tulevat, kes naturalismusesse vaadata laseb, — aga nüüd on selle kirjaniku ilmumisest paarkümmend aastat möödas, Punane tuba on tulemata ja üks kirjutab tuletikkudest, teine paradisi värava postidest, nagu Rümpler seda väga õieti tähele oli pannud. Sujet on küll veel täis teravaid seltskonda arvustavaid jooni, aga võtted on juba paiguti mõne värvita laste-kirjaniku võtete laadi, niisuguse mehe omad nagu venelaste Barantsevitsch või Nemirovitsch-Dantschenko. Nagu „lahaterale“ käiatud nuga: esimene võtmise valu on kadunud. Sellest siis niisugused päälkirjad nagu: Isamaa pojad („juttu“ tuleb alles ära oodata) ja niisugused „silmad“ jutus: onanistline rõõm omas elu-edu, elu-edu raiumises — ja muud suuremat midagi.

        Küla realismuse tähtsam tampija oli nähtavasti Mändmets. Ta valitses niisuguste kirjastuslikkude produktide üle nagu seda meie pool-periodilised „rahvalehed“ ja pühade albumid olivad. See oli jõulujuttude kasvamise aeg, kus koidulised mälestused raamatukogude, karskuseseltside ja põllutöömasinate kasuks looks tehti. Jutt lõpetati nagu jutlus: lõpu period tehti pikem, „suggestivlisem“. Mändmets’al peaks „ninade järele“, s.o. „nägusi“ lugedes, kõige perekam „järelaimajate“ hulk olema. Niisugused jututegijad on preestrid, kes kirjanduslikku jus primae noctis ainult selleks tarvitavad, et suurt värvita pisi rahva karja oma

— 380 —

vaimu väega „sisse pühitseda“. Ja ega nemad raha, kirjaniku kuulsuse või egoistliste ihade pärast töötanud. Niisama: ma võin, ja tuju on kah — noh, kirjutan siis vabal ajal ootavatele lugejatele õpetliku jutu. Seda realistlist käsimasina jõudu on rohkesti ka praegustel silmapilkudel, kus kõiksugused realistlised päevapiltnikud viierublaliste apparatidega „kooli“ kulul harjutavad. Just kui tinapüssimehed: isa ostab pistongid ja poiss plõksutab.

        Meie oleme lugenud, et venelased ja muud omades arvustustes, mõtteid korrates ja harvasti algupärasust leides, sarnaste sõnade järele nagu „dekadentismus“, „impressionismus“ või „sümbolismus“ jne. kirjutavad. Tähendab, midagi tundmatat, seletamatat on õhus, millele veel kindlat nimegi ei leita. — Sündimine pole veel lõpule jõudnud, käärimised, käänakud, rahutused püsivamat värvi leidnud. Arvustus iseseisvana kirjanduseharuna on aga veel nõrk. Kirjanikud ise arvustavad vastastikku üksteist enam kui teistes epohides. See on aja sümptom: teised ei tunne, ei saa kooli kohaselt aru. Teised toovad vana Issanda loogika kirstust välja: nemad tunnevad üksi kroonu hobuste mõõtusid: kaks arschinat ja teatav arv verschokka pääle!

        Kuid mitte ammu avaldas ka üks Eesti kirjanik, kes naivsetest kiitmistest nähtavasti isemeelseks on läinud, samal viisil omi „mõõduandvaid“ mõtteid Uutes teedes. Vilde klopib kui tühja mesipuu pihta. Tal on niisamasugune „külmavereline“ opmani kepp käes, nagu ta ise seda mitu korda on kirjeldanud. „Tarvis, nende meeste“ kultus kui tühi savipesa maha sörkida — ja keegi ei jõua seda üles ehitada!“ Ta läks oma vana viisi järele — mitte pühakotta, — vaid lameda Eesti pilke juurde ja sassib: „tokerjad hääbuvad, tokerjad tääbuvad“. Minnakse — ja lauldakse pisikest kajakest; minnakse — ja leitakse pääaju pehmenemist. Kuid tõepoolest ei ole Vilde „ülesleidused“ mingid üllatused. Tooruses ja labasuses leiab temagi veel võistlejaid. Eks kinnita näituseks ka mõned Vene arvustajad, et nende nooremad nimed nagu Andrejev või Sologub peaaegu vaimuhaiged olla!

        Ja miks ei peaks siis meilgi kirjanduslised korrakaitsjad näit. Tuglast hullumajasse viima, kui ta ütleb: Ta kägistas Jumala eneses ära.

        Kõik tahetakse maatasa teha, mis sarnaste korrakaitsjate mõõtudest üle ulatab. Õnneks on aga individualsed kalduvused värsketes, mitte-realistlistes vooludes selleks liiga eneseteadlikud.

        Ja lapsik oleks sääl ka ainult „võõraste mõjude“ üle kurta, kus palju sügavamate teguritega tegemist on, või arvate näit., et praegune koopasse tagasipöörmine, Rousseau kombel rohusse,

— 381 —

põõsasse pugemine kogemata on? Kõigil peaks oma kulturiline, oma filosofiline mõte olema. Oleme masinatest väsinud, suurtest numbritest ära tüdinenud. Ja eks ole kirjanduse ülesandeks tõepoolest alati isiku ning tema individualse hinge otsimine olnud? See, kes üksikust aru saab, see mõistab ka hulka. Meie aja kirikuisa Tolstoi on niisama kulturist ning naisest ära tüdinenud, vaatab aga metsa poole, metsa poole.

        Kuid otse kesk seda pessimismust näeme optimismust. Meeleolu ei ole langenud, kunst ei lõpe ära. Ärge kartke isegi nirvana uskude poole kaldumist! Säälgi on suremata-uhket jõudu. Kõik on harmonias — ja kõige üle valvab individualne metsmees lapse meelega. Võib kõik kaasa elada — ja siiski aeglane ning rahulik olla, muinasjutuliselt rääkida või nõnda laulda, kuidas reemehed oma pisikesi selgeid ning julgeid salmisid laulavad. Sest kunstnikud on alati väga kavaluseta olnud: uute, modernide voolude võtted ning konturid ei ole primitivilisemad, põõsamehelisemad kui muude aegade literaturis.

*

        Mis ühest või teisest moderni voolu edustajast meil iseäranis ütelda, siis teame, et seda kõike praegu avalikult ütelda nagu varane on. Mitte üksi idudes ei ole nad, vaid alles appetitis — meie ümberpööramise töös.

        Tuglas’el on 1907. aasta töödes rohkem uue-romantika sümbolismuse jooni, kuna ta viiendal aastal — Jumala saares — rohkem impressionistlisi võtteid tegi. Grünthal vigurdab ju üsna peenikeselt — aga filologiline iludus mitukorda, mitukorda. Kunstnikku-dekadenti ei interesseeri aga need hästi painduvad lõpu silbid ka ja leva, vaid sõna psühologiline värskus ja äritav nõtkuvus mõttes. Suits, üks Noor-Eesti esimestest solistidest, otsib küll detailide suurust, näeb häämeelega metafori, kordab sõna effekti pärast, aga kokkukasvanud, valminud kunstniku maneeri ka suitsulistes võtetes ikka ei ole — olgu siis autori enese või epigonide juures. Kas ei avaks aga Eesti müstika, see põhjarahvaste hingeelu, millest Dr. Luiga on kõnelenud, sellele loomule suured väravad ja üksilduse armastuse? Kui rutusti kõik muutus meilgi läheb! Sääl suurte hulkade organiseerimine — siin jälle individualne muhenemine, äärtele kaugenemine. Rõõmsa, illusionilise marseljesi asemel trotsiv vaikimine, hulgale nägemata töö üksikute töökodades. Oleme selle seisukoha vastandi juures, mis kinnitas, et mingisugust kunstivaimustust elule tarvis ei ole, et see kõik ilmaasjata ballast on, „tööliste kasude vastu käib“.

— 382 —

        Kes Teatajat luges, hakkas majandusest-vajadusest kõnelema, ja Suits’i salmide mõjul läks „huikamine“ ja „tuikamine“ lahti. Tillukesi jüngrisi peab igal asjal olema, — nii on ka uute belletristiliste ja ülepea kunstiliste voolude juures omad kannupoisid ja palgata kõrvujooksjad. Need siis sirgeldavad alati rohkem, kui tarvis. Ei tunne kadrilli tüürisid, segavad, veavad igasuguse sümmetria segi.

        Kirjanduslikka pankrotti-jäämisi tuleb lähemas tulevikus sagedamini kui kunagi enne.

        Meil, pisikeses Arkadias, on niisugused ütelused enam hoiatusteks kui etteheiteks: niisama nagu tõsiseks loomiseks, nii on ka jäljendamiseks pääasjalikult ainult kalduvusi, appetitisi olemas. Tulemata ei jää tööd, milledest hing, epohimõte, ajavaim küljest on kraabitud, milledesse jäävad ainult segavad, väga risti-põigiti meeleoludest võetud sõnad. Tehnika unustati tendentsi kirjanduses hoopis ära — ja sellepärast unustavad vormijumaldajad meelega või kogemata praksuva „sisu“ ära. Aga eks ole seegi omakord „siht“, seegi „tendents“, kuigi ilma terava lõhnata?

*

        Kirjandus peab rohkem iseteadlikumaks eneses saama. Loomist oli ju ennemgi, aga see sünnitamine oli sellelaadiline nagu praegu lastele inimese saamisest seletatakse. Töö kordaminekut peeti õnnelikuks juhtumiseks. Raske nagu lapsesünnitamine, on hää töö tegemine — aga see loomine ei tohi omas kunsti vaimustuses kogemata, imestlemise vääriline olla. Tõsine kunstnik peab oma ouvrage’i tegema. See on nagu füsiologiline vajadus, psühiline väljahingamine. Kõigil korjub hingesse midagi üleliigset, kuid igaüks ei jõua seda kunstitööna välja hingata.

        Õpetavat hingeteadust on neis n.n. modernides vooludes. See ei ole endine juhatuse-manitsuse luule moralselt paigal seista — see on selle põhjaotsiva sisemise inimese mõte, mis suuremate ulatustega, rängemate vagudega töötab ja nende vanade papiseinade taha tahab tungida omas tõusus ja vajumises täis auru ja iluhimu.

        Sõnad saavad uue tähenduse, vanugi nähtusi nimetatakse uute nimedega. Näit. on erotilised kirjad, pornografilised tööd oma nime tähendusest juba midagi kaotanud, end ümber muuta lasknud. Erotika võib kunstis ka selle sõna ausas mõttes ilmuda. On halba pornografiat ja moderni sellenimelist kirjandust. Võtete julgus lööb niisuguste voolude juures nähtavale. Endise eetika järele „valjud“, „kõlbmata“ sõnad on meile ligemale kistud, vabadeks, loomulisteks tehtud.

— 383 —

        Nagu ikka, nii on nüüdki haruldasi karakterisi, tõsiseid individuumisi olemas. Need on muinaslugude nõiad, prohvetid ja meie päevade kirjanikud, kes enestele ise idealid ning oma morali loovad. See tiine täienemise element ongi „dekadentline“ motiv meie elulaulus, ongi impressionistline kõikeunustav silmapilgu meeleolu, julge riskeerimine lõpu poole, mille eest nii-kui-nii pääsmist ei ole.

        Mis meil siis oli? Peotäis vereta isamaa laulikuid! (Andke alati andeks!). Kõike muud võisivad need rahva patukandjad, lunastajad tunda, mitte aga seda, et meil ribide taga verd, verd — elusooni ja valgeid hingekõresid on. Hinge nemad ei tunnud ega ka ihu. See luuleõhk puudub nende lauludes täiesti.

        Ja mis meil siis on? Uute kunstivoolude austajad ei taha isegi vaesust salata. Veelgi puuduvad produktivilised nimed. Veelgi valitseb jõupuudus. Kuid iga lind peab enne ülestõusmist hoogu võtma. Ja kui meie „isad“ „poegasid“ jõuetuses süüdistavad, siis süüdistavad nad kõigepäält end: vanemate patud makstakse laste kätte.

        Et pisirahval oma belletristikat ei ole — selles ei ole ju midagi iseäralikku rahutumat. „Jumalasõna“, aabitsad ja tõlgitud varandus — kõik see ilmub ennemini. Ja otse praegu oleme ka lühikese „populäriseerimise-järgu“ looduse õpetusega ja teaduse nimega läbi elanud, nii et aeg oleks nende katsete järele kunsti enese juurde jõuda. Ja mitmed märgid näitavadki ju esimesi pääsukesi. Seltskonnaski on juba midagi, mis end ootamisele on kogunud.

        Sellest siis tulevad vaielused, tulevad parteid, tuleb hõõruv elu omas nimeta-nimeta nukerdamises.

— 384 —

RINGVAADE

Albert Edelfelti näitus Helsingis 1910.

        Tänavusuvine Albert Edelfelti näitus Ateneumis Helsingis oli Soome kunstielus haruldaseks sündmuseks. See avas vaatajale — vähemalt pääjoontes — nähtavaks Albert Edelfelti viljaka ja rikka elutöö, algades noore koolipoisi „imepiltidega“ kuni üle Europa kuulsa maalri viimasteni poolelijäänud töödeni. Ei oldud vaeva ega raskusi kardetud näituse toimepanemises. Edelfelti tähtsamad tooded, niipalju kui neid kuidagi kusagilt saadaval oli, olivad ümber Europa, Prantsusemaalt, Saksamaalt, Daanimaalt, Inglisemaalt, Rootsist jne., kohale tellitud. Oli ju Albert Edelfelti succès väljamaal Soome olude kohta enne kuulmata olnud. Enne Edelfelti oli Soomes vaevalt muust kui kodumaalisest kuulsusest unistatud.

        Just Albert Edelfelti kaudu sai Soome esimest korda eneseteadlikult osaliseks neist kunstilistest pöörangutest ja uuendustest, mis läinud aastasaja viimasel poolel moderni kulturi tähtsamast keskkohast Parisist mõõnlainetena laiali lagunesivad. Tema kaudu sai Soome kunst esimest korda europaliseks kunstiks. Ehk Albert Edelfelt — sündinud a. 1854 — küll oma agara produktsioni kuumemal kiirul veel võrdlemisi noorena suri — a. 1905 —, oli selle aja jooksul siiski juba mitu eri voolu Europa kunstiilmas tõusnud ja vajunud. Omas nooruses liitus Edelfelt Prantsuse realistliku kooliga ja ka hiljemalt peab ta pääasjalikult sellest sihijoonest kinni, mille ta nooruses oli omandanud. Kui terve Edelfelti toodud realismus Soome maalikunstis tema eelkäijate nigela idealismuse vastandina oli, seda näeb võrreldes Edelfelti heledaid ja läbipaistvaid väljas-õhupiltisid (näit. Suve õhtul, Boulogne’i metsas, Luxemburgi aias) Ekmani ja Janssoni pimedate interjöridega. Kuid uue algatajana on Edelfelt alati ettevaatlik, tema ei andu

— 385 —

kunagi liialdustesse. Tema võtab vastu mõjusid mitmesuguste aegade ja mitmesuguste koolide meistritelt, mõnikord ei pelga ta jäljendamistki, kuid kõige vana ja uue omandab ta täpipäält järele kaaludes. Europalisena kunstnikuna on Edelfelt Bastien-Lepage’i vaimuhõimlane, eri voolude vaheldaja. Ja ometi tähendab Albert Edelfelti esinemine käänukohta Soome kunstielus. Tema oli omas nooruses mässaja, olemata siiski fanatiker, tema oli teemurdja, olemata selle juures liiga isikuline. Kes teab, tema mõju kaasaeglaste pääle oli just selle läbi nii tunduv.

        Edelfelt on kõiges mõõdukas, nii oma vormi kui hinge avaldustes. Tema hingeelu ei ole kunagi vapustavateks tundekärestikkudeks puhkenud nagu temast noorema genialse Soome maalri Akseli Gallen-Kallela oma. Edelfelti haruldaselt rõõmsa ja kokkukõlalise loomu kohaselt ei sisalda ka tema kunstiline arenemine mingisuguseid järskusi käänakuid. Kõike näib temas alaline optimismus kandvat. Tema ei lase midagi liiga sügavalt enese pääle mõjuda, mitte sellepärast, et ta elust küllastunud oleks, vaid sellepärast, et uued juhtumised teda ootavad. Maailmamehe kergusega võtab tema vastu ja heidab enesest ära; viimselt nimetatud omadus on tähelepandav iseäranis tema genrepiltides. Tema maalib Italia interjöri le Nain vennaste viisi (Italia osterias), Vene küla kujutuse Rjepini viisi (Väraval), ja Hollandis käsitab ta oma modelli nagu Frans Hals. Ka impressionistlikku tehnikat on ta tarvitada katsunud, seda laadi on üks väga meeldiv talvemaastik (Härmatis).

        Imestamisevääriliselt mitmekülgne on Albert Edelfelti meisterlikkus just puhtalt tehnilisest küljest. Tema tarvitab õli- ja vesivärvisid, niisama hõlpsalt liimivärvi (Victor Rydbergi portree) kui pastelli (noorte kenade Parisi naiste lugemata pildid). Tema on õnnelikka tagajärgesid fresco-maalrina saavutanud (Helsingi ülikooli aula seinamaalid) ega ole ka tempera-tehnika temalt puutumata alaks jäänud. Ka Edelfelti ainete piirkond ei ole mitte kitsas. Tema on kõigepäält portreemaalija, kuid niisama kergelt on ta rõõmsaid, päikesepaistelisi maastikka loonud, on mitmesuguste maade elu esitavaid genrepiltisid ja suuri ajaloolisi maalisid riidele kinnitanud. Oma kitsenduse leiab Edelfelt mütologiast; need mõningad mütologilised ja usulised ained, mida ta on käsitanud, ei kuulu tema paremate toodete hulka (näit. Metsaneitsi, Mereneitsi, Vaasa altaripilt). Tema müstikasse kaldumata hingeelu kodu ei ole sugugi mitte salapärastes maailmades. See on Akseli Gallen-Kallela, kelle elementarlikult võimas intuitsion ja läbi ja läbi isikuline temperament rasketes ja tumedates värvi kompositsionides kaugust ja otsatust otsib ja kelle inimese hinge sügavustesse tungiv silm joonte pühalikus rütmuses salatud varandusi näeb (nagu Lemminkäise emas) või kaduvuse valu-ääretust vaatleb (nagu Pori mausoleumi nüüd juba ära murenenud fresco- maalides).

        Koguni teistsugune on Albert Edelfelt. Tema püsib tõelikkuses, omas rõõmsas, rahulikus ja aristokratlikult vaigistatud tõelikkuses, nagu see tema loomulaadi, tema vana soo ja kasvatusega kokkukõlas on. Tema värvid on selged ja läbipaistvad;

— 386 —

tema talupojad on comme-il-faut-talupojad (näit. Mure, Uusimaa talutüdruk, Loots), Uusimaa haritud talurahvas (näit. Uusimaa meremehed), mitte kareda looduse keskel rühmav või uinuv algrahvas nagu Gallen-Kallelal; tema rahulikkude madonnade riidevoldid on korrektid ja ilma ärevuseta unistavad nad tuleva maailma Õnnistegija valudest, nagu Neitsi Maria roosiaias (mille skizzedest üks naise pää kauniste pisarsilmadega unustamata on).

        Olen juba selle pääle tähendanud, et Edelfelti kunsti arenemises järskusi käänakuid ei ole, et muutused uute mõjude all vähehaaval sünnivad. Kuid erksust ja vibavust ei ole tema kunstis sellegipärast sugugi mitte puudunud. Tema tehnika on nendesamade muutuste all olnud nagu mõne klassilise meistri, Tiziani, Rembrandti või Frans Halsi oma: ettevaatlikust pintsli tarvitamisest ikka julgemasse. Nooruse maalides on äärjooned enamalt jaolt ikka „ümmargused“, värvid ühte sulatatud. Mida suuremaks aga kunstniku meisterlikkus kasvab, seda vähem tähelepanemist antakse äärjoonele niisugusena, värvile niisugusena: terve kompositsioni ühismõju, stiil saab pääasjaks. Kahtlemata ripub see muutus Edelfelti produktsionis pääle kunstniku oskuse kasvava kerguse ka praeguseaja kunsti impressionistlikkudest teguritest üleüldse ära. Kahju ainult, et Edelfelti hilisem, rutulisem kunst sagedasti pinnalt käsitatult tundub. Kõige tema viimase periodi maalitehnika meisterlikkusest ja välisest hiilgusest hoolimata on nende ridade kirjutaja ometi kalduv Edelfelti varasemat produktsioni hingeeluliselt mitmeti kõrgemale asetama.

        Neis nooruse maalides (näit. La citoyenne de 1783, Jumalateenistus saarestikus, Kapteni kojutulek, Suve õhtul) on ainete käsitus ja pintsli tarvitamine nii puhtalt intiim, nii peene ja tõsine, nii täiesti vaba effekti taotamisest, et nad vaataja oma psühologilise suurtsugususega otsekoheselt võidavad. Ei ole see vist mitte ka juhtumine, et Edelfelti paremad tööd tema portreemaalide pikas seerias kunstniku nooremasse easse kuuluvad. Tema ema portree — aastalt 1883 — avaldab niipalju aristokratismust ja nii palju lähedat tähelepanekut, et sellest keegi puutumata, peatamata ei või mööda minna. Paar aastat hiljem valmis Edelfelti kunsti — minu arvates — kõige suurem saavutus, prof. Louis Pasteuri portree Sorbonne’i ülikooli jaoks. Teadusemees, keemiker töösse vajunud, pale täis raske uurimisetöö uurdeid, silmad otsivad elu küsimuste seletust — niisugune on Edelfelti kujutatud Louis Pasteur, ei mitte ainult professor Louis Pasteur, vaid teadusemees inimliku uurimise janu personifikatsioniks tõmmatud.

        Edelfelt on selle järele palju „suurmehi“ maalinud, kuid kedagi neist ei saa Pasteuriga rinnu seada. Mida enam Edelfelti kuulsus nii Soomes kui väljamaal kasvas, seda enam voolas talle portreetellimisi kokku. Üks toredas riides naine järgneb teisele: proua Anna von Haartman, mrs. Gallatly, Daani printsess Marie, lauljanna Aino Achté. Et psühologiline analüüs hilisemates portreedes sagedasti kasin on (nagu näit. Rootsi printsi Carli portrees), seda ei ole õieti tarvis imestada, meeles pidades, kui palju Edelfelt produtseeris — ja ehk ei suutnud modelli psühologia ka mitte alati kunstniku huvitust äratada. Tõsiselt on Edelfelt oma

— 387 —

ülesande siis ikka võtnud, kui kujutatava isiku individualiteet võimas küllalt on olnud tema mõttekujutust vangistama. Hingekaid, peeneid kunstitöösid on ta loonud näit. doktori-proua Anna Hagelstami, Dagny Björnson-Langeni, näitlejannade Elli Grahmi ja Ida Aalbergi portreesid maalides. Maalikunstiliselt on Edelfelti kunst väärtuslik alati. Ja eks ole lõpulikult tõsine kunstnik see, kes kujutatavaid isikuid nii eri viisil käsitab.

—via.

        Tõlge „Noor-Eestile“ saadetud soomekeelsest käsikirjast.

„Uued“ teadused.

        Ajakirja tükikeses on võimata mõnest teadusest täielikku pilti anda. Käesolevas tükikeses tahan ma ainult kõigetähtsamaid vahesid mõnede „uute“ ja „vanade“ teaduste vahel nimetada ja oma arvamist nende uute teaduste kohta avaldada. Ma puudutan ainult „uut“ geometriat, „uut“ mehanikat ja „uut“ keemiat.

        1. Geometrias ehk ruumiteaduses, mille tähtsamad osad Euklides juba 300 a. e. Kr. kirja pani, on üks tähtsam teadmine see, et ühe kolmnurga nurkade summa alati kahe õigenurga suurune on. Aga XIX. aastasaja esimesel poolel jõudsivad Gauss, Bolyai ja Lobatschevski iga üks oma uurimiste põhjal otsusele, et kolmnurga nurkade summa siis kahest õigest nurgast vähem võib olla, kui kolmnurga küljed väga pikad on. Siiamaalsed mõõtmised ei ole seda uut ruumiteadust küll kinnitanud, aga ükski mõõtmine ei saa teda ka valeks tunnistada, sest kõiki neid kolmnurga külgesid, mida meie mõõta saame, võib võrdlemisi lühikesteks lugeda, ja inimese mõõtmised on ikka puudulikud.

        2. Mehanika ehk liikumiseteaduse tähtsamad teadmised on Newton XVII. aastasajal kirja pannud. Selle Newtoni mehanika järele on iga keha aine hulk ikka seesama, olgu see keha paigal või liikugu ta. Nüüd on viimastel aastakümnetel mitmed teadusemehed (Abraham, Lorenz, Thomson jne.) selle võimalikuks tunnistanud, et keha aine hulk siis suureneb, kui see keha väga kiiresti liikuma hakkab. Ka seda uut mehanikat ei ole siiamaalsed mõõtmised veel otse kinnitanud, kuid mõnedest nähtustest paistab midagi sellesarnast välja.

        3. Alles XIX. aastasajal sai keemia ehk aine teisenemise teadus päris teaduseks. Tema aluseks on see teadmine, et aineid, mida mitmeid tuhandeid tuntakse, nagu vett, võid, suhkrut, piiritust, klaasi jne. jne., vähesteks lihtaineteks — vesinikuks, süsinikuks, lämmastikuks, hapnikuks jne. — lahutada saab, mis juba enam teistest koos ei ole ega üksteiseks muutuda või. Lihtaineid tuntakse praegu 80 ümber ja iga ühe jaoks on kas otse mõõtmise teel või rehkenduse abil üks arv leitud, mida selle aine „atomiraskuseks“ nimetatakse. Nii on vesiniku atomiraskus 1, süsiniku oma 12, lämmastiku — 14, hap-

— 388 —

niku — 16 jne. Väga suur atomiraskus on mõnedel metallidel: kullal 197, elavhõbedal 200, seatinal 207, vismutil 209 ja väga harva leiduval uraniumil 239. Suuremat atomiraskust enam ei tunta.

        Viimasel aastakümnel on märgatud, nagu ei oleks uranium mitte teiste lihtainete viisil lahutamata ja muutumata aine. Ta näib pikkamisi ja järk järgult teisteks aineteks muutuvat: esiti radiumiks, mis mõnest küljest lihtaine laadi on, siis edasi osalt lihtaineks heliumiks ja osalt nagu seatinaks. Uraniumi muutumist on iseäranis Curie, Ramsay, Soddy ja Rutterford uurinud. Nemad on selle uue keemia põhjendanud, mille järele ühest lihtainest pika aja jooksul natuke teist või koguni mitut teist võib saada. Aga pääle uraniumi ei ole sellekohased mõõtmised veel ühegi teise lihtaine muutumist kinnitanud, kuid nende muutumine võib ju väga pikaldaselt ja väga väiksel mõõdul sündida, nii et ta meil puudulikul mõõtmisel ilmsiks ei tule.

        4. On inimesi, kes kergesti valmis on vana maha jätma ja uut vastu võtma, iseäranis veel siis, kui uue vastuvõtmine mingit vaeva ei tee. Ka nimetatud kolme „uue“ teaduse vastuvõtmine ei tee mingit vaeva. On ainult tarvis kusagilt ajalehe veerult lugeda ja meele panna, et kolmnurga nurkade summa mitte enam kahe õige nurga suurune ei ole, et keha aine hulk selle keha liikumisel mitte enam muutumata ei jää, et lihtained mitte enam jäädavad ei ole, — ja „uued“ teadused on käes. Kui sa selle juures veel ka „uute“ teaduste loojate nimed ja loomise aja oled meele pannud, siis võid julgesti teistele „uut“ õpetada ja „vana“ pääle põlastavalt tagasi vaadata. Vähemalt saaks Henri Poincaré tõenduse järele suur hulk Prantsuse kooliõpetajaid nii kergesti uue mehanikaga toime, kui ennegi mõni mõõtmine seda „uut“ teadust kinnitaks.

        Teadused on praegusel ajal nii laialised, et üksiku inimese teadmised selles teaduses, mis mitte tema eriasi ei ole, peavad pääliskaudsed olema. Kuid ka pääliskaudseid teadmisi võib tarvitada — mõistuse abil. Nende samade pääliskaudsete lausete järele, mis ülemal „uue“ geometria jne. kohta on öeldud, võib juba mõistuse abil otsustada, et õieti mingit „uut“ geometriat jne. olemas ei ole: viimasel ajal on ainult endise aja tööle natuke uut tööd juure tehtud. Seda uut on nii natuke, kui oleks vanale mäele uus liivatera juurde tulnud: kõik maapäälsed mõõtmised käivad vana geometria järele, kõik harilikud liikumised sünnivad vana mehanika järele, kõik harilikud ained teisenevad vana keemia järele; ainult väga ja väga harva võib nähtusi juhtuda, kus uuega tegemist on.

        Kaks asja on, mida „uute“ teaduste kõmu peaks ikka ja ikka meile meele tuletama: 1) meie teadmised ei saa millalgi lõpulikult täielikud olla ja 2) teadmisi saab ainult vähehaaval täiendada. Loomulik on see olukord, kui järjest uusi teadmisi juure leitakse. Asjata on uute teadmiste ilmumisel vana teaduse lagunemisest kõneleda, sest teadus ei lagune, vaid koguneb.

J. Sarv.

— 389 —

Kolm novelliraamatut.

M. Heiberg: Elukevade.

A. Ertel: Rooste.

O. Truu: Jutud.

        Võib väga mitmesuguses arvamises olla meie algupärase kirjanduse edenemisest viimsete aastate jooksul, kuid üks nähtus on vastuvaidlemata kindel: kirjutamine on vähemalt tehniliselt kergemaks saanud. Kirjutatakse vähema vaevaga kui varemalt, kirjutatakse palju ja väga paljud kirjutavad. Niisama on meie seisukoht kirjanduse vastu muutunud: hoopis teistsuguseid ülesandeid, kõrgemaid päämäärasid nähakse nüüd. Kedagi ei pane enam õnnestanud ajalehe päevakaja imestama. Odavat anekdoti ei peeta enam kirjandusliku fantasia tunnistuseks.

        Selleks, et ühes keeles kunstiliselt mõtelda, on tarvis, et tuhanded ja tuhanded enne seda samas keeles teinud oleksivad. Alles kauase mängimise järele saab viiul oma õige helina. Niisama on haritud keeles kergem kunstiliselt mõtelda kui harimatas. See töö ei väsita enam nii, ei kulu enam niipalju energiat tehniliste ülesannete pääle. See on öeldud keele etümologilise ja süntaktilise, kuid niisama — ja just kõigepäält — rahvusliku kunstiproosa, selle rütmuse, selle stiililise omapärasuse kultiveerimise kohta.

        Paarsada aastat on Eesti kirjakeele kallal tööd tehtud. Ei või just öelda, et see töö iseäranis järeldusrikas oleks olnud: veelgi valitseb meil ortografias ja ortologias täielik omavoli ja anarhia; veelgi ei ole meil edenenud teadusekeelt, ei ole ka rahvuslikku kunstiproosat, mis kõigepäält meie raassi hinge peegeldaks, meie kui soomesugu rahva meeleolusid, ilmavaadet, psühologilist individualiteeti oma rütmusega vastaks.

        Rääkimata sellest, et kirjanduse keel haritud keel peab olema, on iga kirjanduseharu sunnitud veelgi omakord omad stiili traditsionid looma. Enne kui neid ei ole, ei suuda isegi titaniline kunstijõud midagi klassikalikku luua — tema mõtete kuningapojad lähevad kerjuse riietes rändama. Ja sellepärast näib mulle praegu näituseks kunstidraama ja iseäranis komödia Eestis veelgi võimata olevat. Liiga vähe on nendele pinda valmistatud, liiga vähe dialogi kultiveeritud, liiga vähe meie elu dramatilise kompositsioni seisukohalt ning dramatilist kompositsioni meie elu seisukohalt uuritud. Ja eks ole ka huvitav, et viimsete aastate novatorlised katsed, mis igat kirjanduse haru suuremal ehk vähemal mõõdul on puudutanud, draamast täiesti tähelepanemata mööda on läinud.

        Kaugemale oleme aga jutustamises jõudnud. Siin valitsevad [j]uba mõnesugused kirjanduslikud traditsionid. Valitseb vähemalt teatud kirjanduslik schablon, mis küll mingit algupärast tööd ei sünnita, kuid mis tihti „korralikkude“, igapidi „viisakate“ tööde ilmumist võimaldab.

        Sellepärast on arusaadav, kui viimaste aastate jooksul terve salkkond kirjanikka on ilmunud, kelledel kõigil, kui mitte muud, siis vähemalt teatud elavus, viljakus, kergus ei puudu, nii Anso-

— 390 —

mardi, V. Buck, A. Ertel, Mati Mardus, Mats Mõtslane, Joh. Rajestik, A. Tõnurist, O. Truu, E. Enno kui prosaiker, ja mõnedki teised.

        Omas kaubas on nad odavamad kui Vilde või Peterson, omas annis heldemad kui Juhan Liiv või Mändmets. Paremad nendest on selleks igatahes kaasa mõjunud, et meie jutustamise keel paindlikumaks, nobedamaks ja energilisemaks on saanud — näituseks Mait Metsanurk. Teised jälle õpetavad meid teistmoodi igapäevase elu pääle vaatama, seda sügavamalt mõistma — näituseks O. Truu. Kolmandate puhul võiks end trööstida, et nad vähemalt omade raamatutega rahval lugemist ära ei lase unustada, — nagu omal ajal trööstiti, et õpetajad ning koolmeistrid rahvale oma kirjandusega, kui mitte muud, siis lugemise selgeks õpetasivad!

        Ülemal nimetatud kirjanikka on õige raske miskisuguse kunstilise kriteriumi järele rühmadesse jagada. Enamjagu on nad kõik iseteadmatalt uusromantismuse mõju all olevad realistid, või realismuse mõju all olevad uusromantikerid. Kuid kõigepäält on nad enamasti just liiga noored kirjanikud, et midagi kindlat olla — ja just see on nende kõige parem omadus. Nii annavad nad vähemalt tulevikuks lootusi. Sest miks ei või meie oletada, et nendest mõnedki end odava följetonismuse eest päästa ning enesele tõsisesse kunstisse teed teha suudavad, kui nad aga kõigepäält iseteadvust, maitset ja arusaamist eneste võimisest koguvad.

        Nende raamatute üheskoos arvustamine põhjeneb enam-vähem juhtumise pääl. Kuid siiski ühendab näituseks M. Heibergi, A. Erteli ja O. Truu raamatuid, pääle nende ühise ilmumise aja ning sama kirjastaja, ka võrdlemisi sama kirjanduslik väärtus, sama oma ilma otsimise püüd — ning vahest ka ühteviisi poolikult leitud oma ilm.

        Marie Heiberg on omaks aineks väga elementarse vahekorra valinud: see on täiskasvanud laste või lapseliste täiskasvanute sentimentalne armastuse tragödia. Udused kujukesed jalutavad õhtuti järverannal, vaatavad üksteise silma, lahkuvad siis, tunnevad väikest lahkumise valu. Aga küll see ununeb, küll ununeb: lapse asi, väsinud, jääb pea magama! Isegi nii vähe lihalikud, selle-maailmalised on need tegelased, et üks neist oma elu traagikat tõsise näoga teisele usaldab: „Ma ei sööks parema meelega midagi lihast — aga — tarvidus — pean!“ Jah, elu vastolud: pead lihagi sööma! „Kuid mis meie siis ikka peame tegema?“ küsib teine kurvalt ning abitult. Kui armuta saatus: ei ole pääsmist liha eest! Ja see liha-tragödia annab pisikesele daamile ning ta kavalerile terveks õhtuks aatelise kõne ainet. Daam tõstab otse eluküsimuse üles: „Teie olete tõsine idealist — tahate olla?!“ Ja teine vastab: „Kas teate, ma usun — mõistus peab elu üle valitsema... Elu, kuni hingeelu nähtusteni seletab ainult selge mõistus kõik ära...“

        See on kevadine raamat, naivne ning sentimentalne raamat.

        Lõpupoole lähevad vahekorrad Elukevades kardetavamateks. Tõusevad suuremad valud, sügavamad mured. Kui ka liha-tragödia jätkub, siis hoopis teises mõttes. Kuid autor teeb siiski hal-

— 391 —

vasti, kui ta möödaminnes tähendab, et üks naistegelane 17 ja teine koguni 19 aastane on. Ei, ei, seda ei oleks ta pidanud ütlema. Oleks pidanud meid uskuda laskma, et daamid 13–14, aga kavalerid 14–15 aastased on. Nüüd saab lapselik raamat mõnes kohas lapsikuks raamatuks. Niisama on kahju, et autor tihti omadele pisikestele tegelastele omi mõtteid laenab ja ise niisama tihti — ise omade pisikeste tegelaste mõtete mõju all on.

        Elukevade tegelased harutavad, et nad „päris kultur-inimestena ajanõuete piirkonnas“ elavad; pisikene naistegelane loeb sarnaseid raamatuid nagu Looduse kuningas või Loomuliku elu saladused. Kui kaugel see kõik on endistest väikekodanlistest kasvatuseidealidest ning nooruseinteressidest! Isegi vaimliselt ei kanna meie lapsed ainult põlvini ulatavaid riideid.

        Kuid sellest hoolimata, et Elukevades juba elu suve ning sügise varjusid, „kauget-kurba aimdust“ tundub, avaldavad novelli tegelased omi mõtteid ometi väga naivlistes sõnades. Põhjata naiviteet valitseb dialogides, nimelt halb naiviteet — nagu Mati Mardus’el. Ja kahju, et autor vahel kinnitab, et „suurepäralised olivad tütarlapse mõtted“. See kompromitteerib teda väga. Sest ometi peab kirjanik nii omade tegelaste „suurepäraliste mõtete“ kui ka rumalate kõnede eest vastutama.

        Ka Heiberg kannatab pea kõigile meie naisluuletajatele omase ebaplastilise kujutamiseviisi, madalapõhjalise. sentimentalismuse ning lühikesetiivalise paatose all. Üksi Koidulal leidub tõesti mehelikku energiat, valitud stiili, arusaamist luulest kui kunstist. Selle vastu aga kaaluvad näituseks Anna Haava stiililised kompromissid kõik tema positivilised väärtused üles.

        Heibergi kõvem pool on alati tema südamlikus lürismuses olnud. Kuid vormita lürismus — see on väärtusetam kunstikalduvus. Kuiva, protokollilist kirjeldust lugedes võime ainult igavust tunda; maitseta, sentimentalne paatos äratab aga pahameelt. Mul ei oleks mingit tahtmist mõtte valitsust tundmuse arvel kaitseda; kuid oldagu siiski parem hää mõtleja kui keskmine lüüriker: mõtteid on vähemalt kergem edasi anda.

        Kui meie tahaksime näitusi tuua, et Heiberg sõnadega mitte küllalt ettevaatlik ning kokkuhoidlik ei ole, siis võiksime terved leheküljed tema raamatust välja kirjutada, mis kõik tunnistaksivad, et autor liiga vähe sõnade otsekohese tähendusega on arvanud, sõnu valesti mõistnud, õnnetumalt võõraid stiilisid jäljendades õnnetumalt ka võõrast keelt on kopeerinud. Kuid läheme mööda sarnastest detailidest, nagu „kaugemeelselt laulva lõokese kadumine horitsondil keset sinavat udu“; võtame ainult paar järgnevat lauset, mis otse isu ära võtavad autori stiilist lähemalt rääkida: „See oli esimene suudlus ja sel ajal tõusis helkiv täht taevasse, mis oma ilu poolest teiste vääriline oli. Igavik armastajate hinges ja sellepärast oli taevaski roosakas, kui poiss silmad lahti tegi ja teise otsa vaatas, kes mõistmata naeratas.“ Kõik kahklemised ning küsimised sulavad selle magususe ees. Ainult üks igatsus jääb veel: Oh, miks tõusis ainult üks harilik täht, miks ei tõusnud mitte sabaga komeet või vähemalt kolm kuud korraga!

— 392 —

        Kuid ometi, kõigest naiviteedist, dialogi lapsikusest, sündmustiku kehvusest, fragmentarsest kompositsionist hoolimata on Elukevade minu arvates luulelisem raamat meie naiskirjanikkude raamatute hulgas. See on tükikene „sulavat, vaikselt-kihavat elu“, nähtud läbi lüürilise värske temperamendi. Raamatus ei ole loogilist hingeelu, kuid temas on hinge ning elu. Isegi tema naivsus ei haava. See paneb ainult naeratama. Tema sentimentalsus ei ole vastumeelne. See võib koguni unistusi äratada.

        Alide Erteli raamatus on enam loogikat, enam enesearvustust, aga vähem luulet, vähem seda „sulavat, vaikselt-kihavat elu.“

        Ertel on omade tegelaste piiri kindlalt määranud: tema tahab ainult kaheksa vallavaese üle vesta. Sarnane aine ei ole huvituseta ega algupärasuseta, see võiks terve eepose aineks olla. Sarnane aine eitab juba oma iseloomuga kindlat psühologilist intrigi, konfliktide sündimist, edenemist ning lõpulikku hargumist. On ennem vaestemaja ning vaesed olnud, saavad ka tulevikus olema. See, mis eila juhtus, juhtub homme uuesti, võib olla ainult uutes kõrvaltingimistes, teiste tegelaste kaudu. Kirjanik võib, kui ta järjekindel realist tahab olla, ainult meid minutiks teatud oludesse viia, teatud inimesi näidata, nende vahekordi valgustada ning meis aimdust äratada elu igavesest kordumisest, lõpmata ringikäimisest, kõikide nähtuste jällegi tagasitulemisest.

        Niiviisi on ka Tammsaare omas Kahes paaris ja ühesainsas naturalistlisest metodist aru saanud. Siin on seeria piltisid elu hallidest päevadest, monotoniline ja eepiline. Lugedes aimate, et see lõpmatusesse võib ulatada. Aimate, et need pildid ainult üksikud päätükid otsatust naturalistlisest eeposest on. Pilt pildi järele avaneb meile nende „paaride“ ja selle „ainsama“ elust, kuni meie seda igakülgselt tunneme, tema kõige hämaramatesse sügavustesse vaadata võime — ja siis lõpeb häkisti töö. Siin pidi töö lõppema — ehk muidu oleks ta omi osasid periodiliselt kordama pidanud.

        Ka Ertel annab ainult rea piltisid valla vaestemaja elust. Need on ainult kaudselt, ajaga ning kohaga üksteise külge seotud. Just neis kohtades kaldub kirjanik omast õigest metodist kõrvale, kus ta omi elu fragmentisid ideeliselt ühendada, põhjendada ning seletada püüab. Nii on see „rooste“ idee natukene sunnitud, nagu pidulik; niisama ka Marja-Leena viimased hingevõitlused. Lugedes olete otse tänulik nende halgude ning kasetohikute vastu, milledega Marja-Leenu vaestemaja põlema tahtis sütitada ja mis ometi tuld ei võtnud. Missuguse raginaga ning bengalitulega vastasel korral see vaikne, realistlik, usaldust-äratav raamat lõppenud oleks!

        Erteli pildid on õige lihtsad: sandikesed istuvad päikesepaistel ja lasevad pimeda Pumbre-Matsi üle sandilist nalja. Kuid kannatus, kannatus on kõige elu taga! Elu on raske, hale ning mõtteta — kui Pumbre-Matsi teekond purjus pääga. Hale on Anne kirikureis: vallavaene läheb edvistades läbi tuule ning tuisu kirikusse, et abielusse astujate kuulutamist tähele panna ja iseäranis neid paarisid näha, kus pruut peigmehest vanem on: veel ootab ta oma õnnetundi kord tulevat!

— 393 —

        Kõik need kurvad, lootuseta pildid on rahuga, paatoseta ära antud. Kuid ka Ertel ei saa omapoolsetest seletamistest ning naiviteedist lahti. Ka Ertelil pistab kuu parajal kohal pää pilvede vahelt välja ja „vaatab naeratades üksildase naisterahva tegevust päält“. Sarnane familjärne seisukoht looduse vastu on kõike muud kui kirjandusliku maitse ning järjekindla realismuse tunnistus. Loetagu Roostes näituseks veel Marja-Leenu maasika-korjamise, palvepidamise ning janu lugu metsas. Kõik, mis sääl jutustatud, oleks ju võimalik, kui see ainult — teistmoodi oleks jutustatud. Kuid mis ei ole kunstis üleüldse võimalik, kui aga aine vastu seisukohta osatakse võtta!

        Roostes ei ole palju kohti, mis luuletöödena huvitust pakuksivad. Selle asemel leidub aga küll üksikuid huvitavaid tähelepanekuid, detailisid, mis autori omapärasest elukäsitusest tunnistust annavad.

        Rooste keel on kuiv, värvita, ütleksin peaaegu, roostetanud. Kui Heibergi keel liiast rammust haiglaseks on jäänud, kui ta omadusesõnade külluse pärast maani loogas on, siis kannatab Erteli keel jälle verevaesuse all. Teatud kordadel vastab ta küll õige kindlalt aine meeleolu. Mis selle keele aga iseäranis õõnsaks ning kergeks teeb, see on tema jõuetu tempo, tema katkeline rütmus. Üksikuid sõnu pakutakse meile lausete asemel, üksikud lauseosad peavad terveid piltisid ära andma. Oma jutustuse algab Ertel järgmiselt:

        „Kevade. Tuuli oli ja tormi, aga ka päikest ja mahedat vihma. Kunagi kevade. Mitte ainult noortele, ka vanadele. Muidugi. Ja mitte ainult tervetele. Ka haigetele. Santidele ka. Viimastele veel iseäranis“.

        Ja vallavaese kirikule jõudmist kirjeldab Ertel järgmiselt: „Läheneb. End peites. End varjates. Kui mängiks. Kui naljataks. Läheneb. Tasamini. Rutemini. Läbi tuule ja külma... Läheneb. On sääl“.

        Sellelaadilist väljaütlemise maneeri on meil iseäranis Vilde tarvitanud. Ertel on selles maneeris ainult viimased võidud võtnud. Kuid niisama vähe kui Vilde, suudab ka Ertel sarnase keelelise karkude pääl käimisega meie huvitust võita. Selles telegrammikeeles on vähe plastikat, veel vähem jõudu, aga tõsidust kõige vähem.

        O. Truu seisab Heibergi romantilisest paatosest, selle sentimentalsest ainest ning lüürilisest keelest veelgi kaugemal kui Ertel. Kui sellel autoril ka kõik muud kunstniku voorused puuduksivad, siis ei puudu tal igatahes üks vooruslik püüe: järelandmata elu uurimine ning selle avalduste võltsimata edasiandmine.

        Truu viib meid huvitavasse maailma, olgugi see maailm ka ühekülgne ning tuimapoolne. Siiamaale on meil kirjanduses tundmusteelu kirjeldatud ning aatevõitlust aetud. Inimesest on kord kui hiigla südamest, kord jälle kui hiigla pääajust aru saadud. Truu tahab aga inimest kõigepäält kui zoologilist, õigemini koguni botanilist nähtust uurida. Kui ennem mõtte ning tundmuse nimel inimese igapäevasele elule liiga tehti, siis teeb nüüd Truu igapäevase elu nimel mõttele ning tundmusele liiga. Sarnastena

— 394 —

ühekülgsetena töödena on novellid Takistus, Vahtriku Gustav ning Talvisel pühapäeval otse klassilikud.

        Taimedena, mis päevast päeva elavad, nägemata nagu sõnajalad õitsevad, omi biologilisi protsessisid läbi elavad ja siis jälle kaovad, näitab Truu meile inimesi. Asjata otsiksime tema tegelaste juurest mõtteid, asjata otsiksime tundmusi! Veel vähem aga ka elajalikku elujõudu või vähemalt metsmehe sugulikku energiat, mida näituseks Artsõbaschevid ning Kamenskid, teadmata miks just, oma „loomuliku“, „vaba“ inimese esimeseks tundemärgiks peavad.

        Miskisugune juhtumine ei suuda Truu novellide päätegelaste südameid kiiremini tuksuma panna. Ja otse armastusega ning uhkusega toonitab Truu iseäranis seda nähtust, et tema tegelased mõtlemise vaevasid ei armasta. Enne teatud öösist juhtumist on tüdruku „nägu rahulik ega avalda ühtegi tundmust“, ja pärast seda juhtumist on poisi „süda külm ja ei tea mispärast nagu märg.“ Pea igas töös karakteriseerib Truu omi tegelasi järgmiselt: „Ta oli tuimade, üksluisete näojoonte, eluta, alati nagu magamajääjate silmade ja külma, hooletu vaatega“. Ja vist kellegil Eesti kirjanikul ei ole ennem mõttesse tulnud armastuseromani naiskangelast sel kombel kirjeldada nagu seda Truu teeb: „Iida oli väga noor, ilusa, kuid üksluise, alati tõsiste, peaaegu nagu kurbade näojoonte, sinikashallide, eluta silmadega ja vähe pika, sugu kongis ninaga, mis ta eluta näole veel iseäranis surnud väljanägemise andis“.

        Sarnaste nohisevate „kangelaste“ keskel olete kui puunuiade teatris: üks nui tuleb teisele külaliseks, nuiad ajavad üksteisega juttu, vaatavad tühjade silmadega üksteise silmadesse, naeravadki vahel ning heidavad nalja — oh seda puunuiade nalja

        Küll toob Truu kontrastiks paindlikumaidki hingi, kuid „nuiades“ on tema spetsial-ala. Ja need nuiad ei ole Truu arvates mingid kõrvalekaldujad, surmaminejad, degenerandid. Ei, terve elu üleüldse on mõtteta. Truu on omade päätegelaste kehalise ning vaimlise tervise juures iseäranis kindel. Neid idiotisid ei oota ühtki lõpulik nõdrameelsus nagu mõnd Sologubi Peredonovi.

        Nende nuiade taga ei peitu ka mingisugust sümbolilist või allegorilist mõtet. Ei, need nuiad on lihtsalt nuiad. Ja kõigevähem on Truu elutuse, mõttetuse kumardamises müstikat. Ei, kõike muud, mitte aga neid nuiasid mõne ideega, usulise või mõne muu hingelise igatsemisega ühendusesse panna! Kui nendest ka mõni piiblit loeb, — muud ta juba ei loe, — siis kujuneb tema usuline igatsemine ning kahklemine ainult sarnastes küsimistes nagu seda järgmised on: „Kuidas see Elias sai tulise vankri pääl taeva minna? Kas ta püksa ära ei põletanud?“ Ehk: „Äga ütelge mulle, kust Kain naise sai?“

        Nagu asjad isekeskis võõrad on, nii on ka need asjade-sarnased inimesed üksteisele arusaamatad. Nad ei püüagi üksteist mõista — selleks peaks ju kõigepäält mõtlema! Truu näitab meile osavõtmatuse, egoismuse, igavese tuimuse külma seina, mis inimeste hingede vahel seisab. Mitte üksi haridusline vahekord ei lahuta inimesi, — see oleks veel arusaadav (Koolitatud poeg), — vaid ka inimeste vahel, kes aastad otsa kõrvu on ela-

— 395 —

nud (Mälestused), või kes millegiga üksteisest lahku ei lähe (Igaüks iseenesega), lamab ülepääsemata kuristik. Mälestustes tõuseb see arusaamatuse traagika sureva ema ja kahe tütre vahel kõige kõrgemale astmele: „Kolmekesi olivad nad sääl ja ükski ei saanud teisest aru... Igaüks oli ilmasüüta... igalühel oli oma isesugune tõde, millest ta püsivalt kinni pidas“.

        Vastandina vahest Ertelile on Truul oma kirjanduslik füsionomia olemas. See ei ole rikas ilmete poolest, kuid ta on tüüpiline. Peaks ta aga rohkem sügavust, peensust ning kulturi omandama! Tema miimika on õige primitivlik, toores, ja ma kardan ka, et ta varsti tüütavaks saab.

        Igatahes on aga näha, et autor elus mõnegi nähtuse üle on mõtelnud, ja see võimaldab temale selle rahuliku, skeptiliku, otse fatalse vaate elu pääle. Selles võrdlemisi kindla kirjandusliku temperamendiga raamatus ei tule autori isiklik temperament kusagil nähtavale. Nagu Truu tegelased, nii kardab ka Truu ise tundmusi. Kroonikeri tõsidusega protokolleerib ta ainult nähtusi, rõõmuta ning mureta konstateerib ta tõeasja.

        Truu algupärasus on tema ainetes. Tema tööde vormist ei ole võimalik nii palju hääd öelda. See on tihti midagi väga venivat, valimata ning igavat. Jaan Lintrop, kelle otsekoheseks õpilaseks Truud pidada võiks, on juba omade vahendiliste, keeleliste omaduste poolest paindlikum ning elavam. Lintropil on teatud mõtlemise ning kirjutamise stiil, Truu on siiamaale ainult miskisuguse mõtlemise stiili omandanud. Kuid ei või salata, et tema rahulikul, selgel keelel kohati kalduvusi kui küll mitte peensuse ja sügavuse, siis vähemalt laiuse ning eepilikkuse poole ei puuduks. Ja seegi on meie juures teatud väärtus, kus siiamaale veel ükski kirjanik omi lugejaid tõsise kunstilise mitmekülgsusega üllatanud ei ole.

Friedebert Tuglas.

Soome kirjandusest.

Ilmari Kianto, Pyhä rakkaus (Püha armastus).

                     Ce n’est pas ce qui est criminel,

                qui coûte le plus à dire, c’est ce

                qui est ridicule 1).                                                                  

                        Rousseau, Confessions, Livre I.

        Kianto on üks neist kirjanikkudest, kelle päris kui mitte ainus avaldusemood kirjalik enesetunnistus, konfession, on. Tema võib, nõnda ütelda, ainult enese suu läbi kõneleda. Ka siis, kui tal mitmeaastaste pingutuste ja pool-succès’de järel viimaks korda on läinud üleüldise tähelepaneku ja meeldimise osaliseks saada omas kõiges ebatasasuses nii võimsa raamatuga kui Punainen juova (Eestiski tuntud Punane joon), mis kõikide subjektiiviste

1) See ei ole mitte süüteoline, mis kõige raskem ütelda on, vaid see, mis naeruvääriline on.

— 396 —

paljastuste järel temas nagu üsna uue külje näitab, — ka siis kiusab ta võimalikult nobedasti tagasi oma esialgse aine juure, selle juure, mis kõige tema kunstilise tegevuse põhi on, iseenese juure. See „ise“ on talle tühjendamata loomise allikas. Kianto’l on päriselt ainult üks ainus probleem olemas, tema oma olemuse probleem, ja seda mõtlema, seda valgustama kõigilt võimalikkudelt vaatepunktidelt läheb ta neurasteenikuse hoolikuse ja tähelepanemise võimuga. Selle lahutus on tema elu ülesanne, ja tema ei väsi millalgi aineti vaatamast selle sfinksi otsa, mis teda varitseb ta enese olemuse kuristikkudes. Tema tõe otsimine keerleb ikka ringina sama küsimuse ümber: mis on tõsi minust enesest?

        Selles tõeotsimises on tema enne kõike õiglane, Rousseau tähenduses õiglane. Süüteolisust ümbritseb ikka salapärasuse kiirte ring, see ergutab müstilisusega vägisi meelekujutuse liikele, aga kõige inimlikumast kõige inimlikuma tunnistamine, naertavuse piirideni, teeb kuulja nagu kohmetuks, halvab tema kaastundmuse. Me ei ole alastusega harjunud, isegi vaimsega mitte. Suuremate vaimude enesetunnistustes on siiski ikka midagi järel sellest jalgealusest, kuhu nad end asetanud on, enne kui nad uudishimuliste silmade vaadeldavaks anduvad. Nemad võivad olla täiesti tõepärased selle poolest, mida nad enesest avaldavad, aga meile jääb ikka see tunne, et me kõike teada ei saa. Goethe tuleb meile inimlikult lähedale, meile enese nõrkusi paljastades, aga ta on liig olymplane, et enesest midagi naeruväärilist või seesugust tunnistada, mis sellena võiks tunduda. Palju on enesetunnistusi, mis muud ei ole kui sensatsionilised enesepaljastused, halvasti looritud rüvedus, ja teisigi, mis enesearmastuse apoteosiseks on. Ja eks ole saatuse pilkamine, et tunnistajatest kõige õiglasema, selle, kes kogu maailmale kõneleb nagu pahu-toolis põlvitades, selle kõige inimlikumatest kõige inimlikuma, Rousseau, et temagi suurt tunnistust ebatõelise tagakiusamise hulluse vari pimendab, mille ülivõimu vastu tema selge vaim asjata võitleb.

        Kianto viimseks jõuluks avaldatud raamat Pyhä rakkaus (Püha armastus) jutustab väikese lapse elu ja surma. Sünnib väike poiss, vanemate esik, elab kolm aastat ja sureb raske pikalise tõbe kätte. Aga kui palju luulet, arenemist ja surma valu mahutab kirjanik nende nii lihtsate ja nii tavaliste tõsiasjade raamidesse. Sellest raamatust võib õppida, mis kaugus tähendab; kõige hirmsamad hulga õnnetused ei põruta, kui need aga küllalt kaugel sünnivad, nii et nad meie tundmise piiri rajasid ei puuduta, — aga, nii igapäine asi kui väikese lapse surm, kelle tähtsus individuumina ainult kõige kitsamasse kodupiirkonda koondatud on, võib, kunstniku kujutuse võimule küllalt lähedale tooduna, meid kauaks ajaks põrutada. Kui meeles pead, et isa armastus alles enam arenenud kulturi saadus on, siis näib Kianto kinniolemine omas lapses peaaegu feminiinine joon olevat, seesugune lapsesse süvenev, temasse otsekui uppuv armastus on tavalisesti emade eesõigus. Ju enne lapse sündimist peab ta päevaraamatut, lapsele enesele pärast loetavaks anda mõteldud, kokku seades lapse horoskoopi nende eriliste mõjude järel, mis eri kuud ühes toovad. Pärast lapse sündimist hakkab see ühiselu, mis

— 397 —

sellele isale ja pojale iseäralduseks on ja mille kõrval erootilisus peaaegu varju ja teisele kohale jääb — jälle feminiinine joon. Laps saab talle sümbooliks inimesesoo tõu-arenemise kohta, millesse ta modernina vaimuna usub; see on temast kõrgem olevus, milles tema omad omadused seletatutena ja kõrgemas kujus ilmuvad. Tema ühiskonnale vihameelne ja looduse olekusse tagasi igatsev vaim leiab lapses puhkust. Nii kui Rousseau omal St. Pierre saarel, nii elutseb Kianto üksilduses omal eramaa järve saarel, lahus inimestest, oma lapse ja looduse seltsis. Need leheküljed, kus ta seda oma suve elu kaugel Lapi rajadel kujutab, on raamatu kõige kaunimad, neis pääseb Kianto luuleline paatos enese kõige kõrgemasse lendu, need on Ülemlaul lapsele ja loodusele.

        Aga nüüd järgneb katastroof: laps jääb haigeks. Ja sama armastus, mis enne õnnelisi meelekujusid ja nagu külluse sarve luulet kirjaniku hingest kergitas, moondub nüüd valu ja meeleheitmise allikaks. Kõik elu ja surma küsimused ärkavad vastust nõudma selle väikese haige voodi ääres, ja Kianto lõpuline vastus teda tabanud löögi kohta ei ole leppiv enese allaheitmine, vaid tume aineti vaatamine saatuse arusaamatusesse.

        Kianto raamatu paned käest õige vastamisi käivate tunnetega. Ta ise raamatu eeskõnes palub enesele jõudu kunsti nõuetest lahti saamiseks, et ainult tõe häält kuulda. Aga lugeja ei või niisama hõlpsasti kunsti nõudeid raamatu kohta unustada, mis ometi ilukirjandusliku töö nimel käib. Ja Kianto raamat on kaugel kunstist. Selles on kõik algained kunstitööks, aga seesuguses olekus ja korras nagu need tavalisesti kirjaniku laua laadikus, enne ühte sulatamist on. Selles on päevaraamatu katkeid, luuletusi, mõtlusi, laokaid ülestähendusi, kirju. Traagilisuse ja koomilisuse sagedastigi nii juuspeenike piir on nägematu Kiantole, ja sellest on tagajärjeks ootamata maotused kesk tõelist ja südamesse käivat luulet. Kianto ei karda naeruväärilist, tema ei näe isegi naeruväärilist, vaid ainult olulist osa tõelisusest, mida ära ei või jätta tõelisust haavamata. Aga mis päris enesetunnistuses ainult suur õiglus tunduks, haavab kunstitöös. Et kunstitöös kõik ütelda, õige kõik, peab küllalt suur selleks olema. Kianto ei ole ikka küllalt suur. Kianto kujutus lapsevoodist raamatu alguses on näituseks mitmes kohas maotu, ehk see küll laste mäng on, võrreldes Zola kujutusega Louise lapsevoodist raamatus La joie de vivre, mis siiski meis ainult sügavat enese allaheitmise tunnet äratab.

        Kianto on jätnud tarvitamata mitu momenti, mis oleksid võinud talle tänulise juhuse anda raamatu koondamiseks. Seesugune on näituseks jutustus lapse matustest ja sellesse liituvatest asjadest. Vabas abielus elav kirjanik, kes sügava usulisuse kõrval kirikut, selle dogmasid ja kombeid põlgab, on, oma põhjusmõttele truuks jäädes, oma lapse ristimata jätnud. Kui ta sureva lapsega oma isa kodusse tuleb, vanasse kirikumõisa, süüdistab kitsarinnaline kihkjas abiõpetaja teda lapse haiguses, selles Jumala nuhtlust nähes. Ja kui laps siis sureb, ja ilma kiriku kommeteta maetakse, läheb sama õpetaja mitme kuu järel lapse hauale ja toimetab õnnistuse, luba küsimata või vähemast seda lapse vanematele ilmu-

— 398 —

tamata. Sellest joonest oleks Kianto kahtlemata võinud palju suuremas määras traagilisuse konflikti tunnet arendada kui ta teinud on. Nii mõjus koht kui õpetaja salane käik lapse haual on ainult raamatu lõppu liidetud kirjas esitatud, mis täis tendentsi ja teoriat on ja mis aasta enne seda kuskil nädalalehes ilmunud oli. See teeb täiesti katkelise mõju ja ei liitu organilisesti raamatu külge.

        Aga selle raamatu suurt mõju peab mujalt otsima kui kunstipärasusest. See on selle tunnistuse märgis, selles, et see igale lugejale kõneleb nagu kahekesi olles. See on selles julguses, millega see usaldab meile inimest näidata. Kianto on enese raamatus oma last kujutanud, aga õiguse poolest on ta ise end kujutanud. Pyhä rakkaus (Püha armastus) on raamat neurasteenikusest, kelle ergud närvid igast puudutamisest värisevad, baromeeter-inimesest, kelle meeleolud vaheldavad ilmanäitaja nõela kerkides või alanedes.

        Ja enne kõike see on raamat, õiglasest, tõelisest inimesest. Selles on selle kõige suurem külgetõmbavus.

Aino Kallas.

Teatrimärkused.

Hermann Sudermann’i „Au“.

        Otto Brahm on kusagil H. Sudermann’i kohta tähendanud, et selle kirjaniku südames niihästi Gartenlaube’t kui ka H. Ibseni leiduda. Ja kahtlemata tuleb see iseäranis selgelt H. Sudermanni Au juures ilmsiks, kus kirjanik veel nii osavalt hingeelulist madalust draama-tehniliste abinõudega kinni katta ei suuda, kus veel Prantsuse mõju ennast nii tuntavalt krahv von Trast-Saarberg’i raisonneerivas kujus tunda annab, kus H. Sudermann veel Lindau kirjanduslisena epigonina esineb. Siiski on arusaadav, et just see draama 1889. a., kui teda esimest korda Lessingteatris ette kanti, nii suure kiidutormi osaliseks sai: G. Hauptmann omade kõigest kõnelevate tegelaste ning lüürilise olude-kirjeldajana, uute ja sügavamate teede rajajana, kirjanikuna, kelle kirjandusline omapärasus kolmel vastandlisel valgusel, — E. Zola, L. Tolstoi ja H. Ibsen, — välja arenes, — Gerhart Hauptmann oli igaltahel midagi uut, mis arusaamatust välja kutsuma pidi ja mis selle tõttu suuremat vastukõla äratada ei suutnud. Koguni teine oli Hermann Sudermann omades töödes. Tema oli teatud murdumise ajajärgu talent, kellel aga oma aja silmapilgu nõuetest selge ülevaade oli, kes suure tehnilise osavuse ja oskusega tänuväärseteks ära tuntud ainete käsitusele asus. Näib nagu oleks Hermann Sudermann ennast Hebbeli tuntud ütelusest: „kui meil pääle talendi midagi ei ole, on meil koguni vähe“ juhtida lasknud.

        Oli H. Sudermann’i silma vaja, et neid uue igatsusi, mis selleaegses Saksa seltskonnas ennast juba tunda andsivad, näha ja lühidalt, kavakindlalt kehastada. Kehastus ise aga pidi vanade vormide jume ja följetonistlikku kuju kandma, et võimalikult laia-

— 399 —

dele hulkadele kättesaadav olla. See oligi see ajalooline struktur, mille pääl H. Sudermann’i succès põhjenes.

        Draamas Au on rikka kaubanõuniku Mühlingki perekond vaese papitöölise Heinecke perekonnale vastu seatud, mida autoril oma idee läbiviimiseks vaja oli. Kust aga juba liiga otsitud parallelide ettetoomine algab, tundub H. Sudermann teatralikerina, nagu see, et kaubanõuniku poeg enese iseloomule vastava kergemeelse tüdruku vana Heinecke perekonnast leiab, kellega ta sala ühendusesse astub, mille juures Heinecke vanem tütar oma joodiku mehega lahke kaasaitaja osa mängib. Kuid mõlemates perekondades on terved, hingeliselt sügavamad lapsed: Robert Heinecke ja Leonore Mühlingk, kes muidugi üksteist armastama hakkavad. Kirjaniku mõtete kandjaks on aga krahv von Trast-Saarberg.

        Au mõistest arusaamine ees- ja taga-majas ongi konflikti pinnaks. Robert Heinecke tahab Kurt Mühlingk’ile oma õe petmise eest kätte maksta, mille vahele aga esimese sõber krahv von Trast-Saarberg astub. Viimase kuju on draamas kõige nõrgem, kõige vähem põhjendatud; ta on see eeskujulik kuldonu, kes kõik asjad hääks teeb, kes ennast tema enese tunnistuse järele igal pool aklimatiseerida suudab. Tema peab millegi uue, terve ja tööjõulise ilmavaate kandja olema, ja temale on autori poolt kohuseks tehtud Robert Heinecke’t, kes esimest korda elu varjukülgedega kokku põrkab ja oma murdumise silmapilgul kujutatud on, toetama ja tegevuserikkale elule vastu viima. Kuid krahvi enese kuju on nii selguseta, nii udune, et ta omale etendajale kahtlemata rasked ülesanded seab.

        Draama kandjad aga on Robert ja Alma Heinecke’d. Need osad, iseäranis esimene, annavad omadele kehastajatele laialise avalduse võimaluse, mille juures Alma Heinecke osa etendajale kõige raskemaks katsekiviks stseen on, kus Alma järelaimatud kahjatsemise kõrvale heidab ja oma tõsise iseloomu nähtavale toob. Kuna taga-maja elanikud kirjaniku poolt kindlates joontes kehastatud, on ees-maja elanikkude, kes ainult esimeste vastanditena on mõeldud, iseloomud paljalt üleüldistes joontes ära tähendatud, mille tõttu Mühlingki perekonna liikmete osade etendajad omale loomisele laiemad piirid omandavad, milledes aga need näitlejad, kes iseseisvalt luua ei suuda ja kus ka näitejuhi kõike ette ära nägev silm ja määrav mõte puudub, seda kergemalt fiaskot kannatavad.

        Vanemuise näitlejate Au ettekanne 6./II. oli läbistikku nõrk, ainult need stseenid pääsesivad autori poolt mõeldud täiusel maksvusele, kus Robert Heinecke osa etendaja A. Simm’il pea üksi mängida tuli. Kuid seda, mis A. Simm kehastada suutis, ei suutnud teised näitlejad seekord tarvilisel kõrgusel üleval hoida, nii et kaasmäng puudus, üleüldisest kokkumängust ei või pea midagi kõneleda. Teistest näitlejatest olivad prl. Konsa ja hra L. Hansen, Heinecke abielupaari osades, kõige kohasemad ja viisivad omad osad esimeses vaatuses rahuloldavalt läbi, kuna III. vaatuse alguses vanaksete Heinecke’te hingeline kahepärasus, mis neid pojaga sõnades nõusolema sunnib, kuna nad südames oma tütre hukkamõistmiseks tõsist põhjust ei leia, see kahepärasus ei tulnud seda-

— 400 —

võrd mõjukalt ilmsiks, et Robert Heinecke pärastisele traagikale vaatlejates sügavamat aluspõhja oleks luua suutnud. Alma Heinecke osa etendaja pr. O. Teetsov oleks pidanud viimast poolt omast osast enam nüansseerima, et suurelinna elu maitsev grisette rohkem iseloomustatud oleks saanud. Näis nagu oleks pr. Teetsov seekord oma osa isesuguse väsimusega ette kandnud. Prl. M. Lindmann Leonore Mühlingki osas ei suutnud seda vastolu, mis tema ja ta omaksete vahel valitseb, ette tuua, mis osalt küll autori arvesse tuleb kanda, sest et siin ainult äratähendatud, mitte väljatöötatud tüüpusega tegemist ei ole. Siiski ei puudunud prl. M. Lindmann’i loodud kujul üksikutes kohtades, nagu Brandti ja Stengeliga juttu vestes, omad meeldivused, kui aga näitlejanna oma hääle üle paremini valitseda suudaks. Hra H. Möller’i Kurt Mühlingk jäi kahvatuks; elumehelikkus oleks pidanud rohkem alla kriipsutatud olema, millele veel mõni isikuline jume lisaks tulla oleks võinud, mis ju hra H. Möller’il alati päris hästi õnnestab. Krahv von Trast-Saarbergi osas esines hra C. Treumundt Narvast esimest korda. Nagu juba eelpool öeldud, paneb see osa omale etendajale raskeid nõudmisi ette, ja real-elu ei paku selle kuju loomiseks midagi kindlamat, mis näitlejale lähtekohaks võiks olla. Sellepärast on ka arusaadav, kui krahvi osa etendaja, iseäranis raisonneerivates kohtades, deklameerima hakkas. Rohkem tähelepanemist peaks aga hra C. Treumundt oma hääle koolitamise ja diktsioni väljatöötamise pääle panema. Hra Treumundt’il nähikse näitlejale tarvilist materjali olevat. Krahvi kuju oli aga seekord niisama vähe krahvilik, nagu krahvi püksidki. Prouad A. Markus (pr. Mühlingkina) ja E. Möller (pr. Michalskina) ning hrad K. Triipus (kaubanõunik Mühlingkina) ja T. Mutsu (puusepp Michalskina) olivad päris rahuloldavad. Hra A. Teetsov oli nooreks elumeheks liiga süüta ja libeda näokesega noorukene, kuna hra E. Türk’i (Lothar Brandti osas) valged püksid õige elavalt tõsise elumehe omasid meelde tuletasivad.

Bernhard Linde.

— 401 —

KROONIKA

„Eruditsion on hää asi“.

Draama kolmes vaatuses.

I.

        Tegevusepiir: Eesti päevalehe „Posti“ toimetus. Tegelased: päätoimetaja Orlando Furioso ja toimetuseliige Virk.

           Päätoimetaja (kõneleb üks käsi püksitaskus, teine laua pääle toetatud): Iseäranis Skandinavia rahvakulturast on meil palju õppida. Palju tähtsam kui kõigi prantslaste kulturaline degeneratsion ehk kidurus on meile daanlaste ja norralaste lehmakasvatus.

Toimetuseliige (mokke muigutades): Jah, see kõik on väga tähtis.

           Päätoimetaja: Sellepärast sõitke toimetuse kulul Skandinavia väikerahvaste juurde, et sääl Põhja kultura vaimuga otsekoheselt tuttavaks saada ja selle värskendavat ja karastavat mõju „Posti“ kaudu meie degenerantide „kulturi“-haigusele vastu seada. Teie olete ju omast kohast „vilosohv“, Eesti ajakirjanik ja tegelik karjakasvataja olete Teie ju kah.

Toimetuseliige (veel rohkem mokke muigutades): All right! Sõidan hää meelega.

II.

Dekoratsion muudetud. Kusagilt tagaseina nurgast kerkib tsilinder üles, üle näitelava visatakse nimekaartisid, milledel lugeda: Redaktor av det estniske Dagbladet „Post“ (Eesti päevalehe „Posti“ toimetaja). Tagaseina kohal suur silt: Grand café. Näitelavale ilmub keegi herra ja loeb vähe lällutavat häälel:

                        „Eesti päevalehe „Posti“ toimetaja Ernits Virk on meie päälinna jõudnud, et siin ennast meie oludega tutvustada. Hra Virk on väga haritud mees. Ta on mitmest ülikoolist läbi käinud, nagu näit. Venemaa akademiast, mida sääl „Ministeriumi Kooliks“ kutsutakse. Ja Sorbonne’i ülikoolist on ta ka korra läbi käinud, nagu Soome lehed kirjutavad, ja Londoni ülikoolides on ta igaühes olnud.“

III.

Jällegi „Posti“ toimetus. Tegelased: päätoimetaja Orlando Furioso, tagasijõudnud toimetuseliige Virk ja keegi väljamaa ajakirjanik.

— 402 —

         Toimetuseliige (jutustab): Ja kui kõrgel Norra rahvakultura on! Otse kuninga lossi ees on Kaini ja Abeli mälestusesammas. Kain tallab jaluli Abeli surnukeha pääl.

        Päätoimetaja (aukartliku imestusega): Grundtvigi poolt piibli mõttes ülesseatud kultura-aated mõjuvad õnnistusrikkalt üle Skandinavia.

        Väljamaa ajakirjanik (sosistab naeruga meeleäraheitlikult võideldes kõrvale): Ma pean naeru pärast lõhkema. Norra europalise kuulsuse, matematika professori Abeli asemel pajatab hra Virk omadele kergeusklikkudele kodumaalastele legendasid Kainist ja Abelist!

        Päätoimetaja (kes ei matematikas ega kujutavas kunstis üleliia kodus ei ole, kuulab toimetuseliikme Virga jutustust jätkuva imestusega, tähendab lõpuks ometi oma loomu kohaselt eneseteadlikult): Meie seaksime siiski ennem Moosese ehk Pauluse kuju püsti.

_______

        Selle „liirum laarum lumpsidest mahakirjutamata“, veidi ehk „prepareerimata” ja „europaseerimata”, kuid siiski „ekstsentrilikkusest” rikka, „kõige viguriväntlisema ja vingerpussilikuma“ eestikeelse draama „Eruditsion on hää asi“ kirjutas igavuse pärast, hra Virga ammu lubatud reisikirjeldusi trükitud kujul oodates, Hi-Ha-He. Mul on julgust oma esimese algupärase dramatilise sulesünnituse „succé” (mitte: succès) pääle täiesti kindel olla, teades, et mitte keegi mitte ühtegi eelolevast kolmest vaatusest plagieeritud „Made Pujuks“ ei saa tembeldada. Igaüks neist stseenidest on koomilise draama stiilis ümber töötatud „tõeliku elu pildikene.“

*

Roheline hädaoht tulemas.

        „Kahju, et praegu Eestis kedagi ei ole, kes „Noor-Eesti“ vaadetele ja ülesastumisele vastu vaidleks, jõuaks vaielda. Paljugi võiks. Kui ma edaspidi kujunen, siis teen seda tingimata. Praegu ei ole ma veel milleski kindel, kuigi aiman“

                                         Richard Roht („Noor-Eesti“ arhivis olevast kirjast).

*

Mõnda, mis Eesti Rahva Museum enesele muretsema:

        1.        Selle viiuli, vana Norra muusikamehe ainukese varanduse, mille „marxistlik“ suguvend hra Sõrmus Kristianiast kaasa võttis.

        2.        Tallinna Eesti laulupidu 18-rublalise puhta sissetuleku, või vähemalt päevapiltlikud ülesvõtted nende haruldaste rahade originalidest. Veelgi tarvilikum auhinnalise uurimisetöö väljakuulutamine: „Tallinna laulupidu sissetulekute ja väljaminekute ajalugu“.

        3.        Käremeelse „Tallinna Teataja“ politsei-numbrid.

        4.        „Virulase“ toimetuse liikmete arvustiku läinud aastal.

        5.        Selle neljahobusetõlla, millega proletarline „kunstnik“ Sõrmus Voxenkolleni restoranist iga päev Kristianiasse sõitis, pääle oma Vene emigrantide hääks antud kahte kontserti Norra päälinnas.

        6.        Suure maali: cand. jur. J. Tõnisson seletab Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekul aug. 1910 keeleküsimusi.

        7.        Fonografi-plated mõnedest Eesti keele tundidest, kus õppivale nooresoole „Noor-Eestit“ seletatakse (vana, äraproovitud põhjusmõtte järele käies: „vitsa peab juba varakult väänama“).

— 403 —

        8. Nende uutmoodi podrätschikute mütsid, kes ühe Eesti „konvendimaja“ ehitamise juures tegevad on.

        9. Ühe „rahvameelse“ Eesti leitnandi vapiprojekti, mis eneses sisaldab: 1) üleval aeroplani, all kaks sfinksi, 2) Eestimaa kaardi konturid, 3) paar viljapääd, 4) Tartu linna vapi, 5) Hiina torni Port-Arturist.

        10. Need aiateibad, mida hra Sternbeck Marxi arvustajate lagipäädel ütleb teritada võivat.

        11. Uuema aja Eesti rahvuslise kunstkäsitöö osakonda Tallinna Eesti kunstiseltsi sõimukirja „Päevalehe“ 117. ja 118. nrist 1910. a.

        12. Näopildi, mis Rud. Schintzleri kujutab, kes „Oleviku“ teatriarvustaja ülesleiduse järele („Olevik“, nr. 10, 1911) tuttava draama „Armumängu“ („Liebeiei“) autor olevat, ja monografia selle uue kirjanduslise tähe üle. Monografias, mis „Oleviku“ teatri-arvustaja loodetavasti kirjutamata ei jäta, on muidugi ka põhjused ära tähendatud, miks Rud. Schintzler seni Arthur Schnitzler’i plagiadis ei ole paljastanud.

        13. „Narva Uudiste“ toimetaja Joh. Mägi acad. diplomi facsimile.

        14. Nimekaardi: А. Киви, свободный художникъ (A. Kivi, vaba-kunstnik) ja lähem seletusekiri selle üle, kuna hra A. Kivi konservatoriumi on lõpetanud.

        15. Herra „ilukirjutuse tunniandja“ (vaata „Tallinna Teataja“, nr. 27, 1911) V. Päts’i senised tööd, niihästi need, mis ka-kunstnik oma nime all Tallinna kunsti-seltsi kunstinäitusel välja pani, kui ka need, mis autor Otto Brinkmanni nime all III. Eesti kunstinäitusele väljapanemiseks saatis. Kuna hra V. Päts ise kõik omad senised tööd „brakkideks“ ja nagu lusikaga ning noaga maalituteks tunnistab, — mis vist küll uut ajajärku selle hra sehkendamises peab tähendama, — siis on karta, et kunstnik omad endised tööd ära hävitab.

*

Välistest mõjudest vaba luuletaja olgu meie ideal!

        „Kui oma laulukesi tegin ei ole ma muid luuletusi lugenud kui neid, mis C. R. Jakobsoni kooliraamatus trükitud olivad“.

                                 Otto Grossschmidt. („Noor-Eesti“ arhivis olevast kirjast).

*

Enesekriitika.

        Ühes käsikirja ja kirjastamise ettepanekuga saime ühelt autorilt järgmise kirja, mis sõna-sõnalt avaldame:

        „Siis olgu mõned sõnad Teile esimeseks tutvuseks ka mu käsikirja kohta üteldud:

        Laulusid on mõni üle 70, kokku umbes 1650 rida. Suurem jagu nendest kujutavad meie praegust tõsist ja ülirasket seisukorda, ongi ka niisuguseid, mida rahvas tuntud viiside järele laulda saab. Et parem oleks käsikirja sisust jagu saada, siis olgu tähendatud, et mu käsikiri kuuesse osasse on jäetud, ja nimelt:

        I.        „Mineviku mälestused“.

        II.        „Sõpruse õrnemad õied“.

        III.        „Raskemal ajal“.

        IV.        „Vaated ajavoolusse“.

        V.        „Vaated valu- ja varjudesse“.

        VI.        „Mõndasugust“.

        Loodan, et ma oma ilmumisega Teie ees mitte naeruvääriliseks ei saa”.

— 404 —

Katkend Ruthi ja Hi-Ha-He kaksik-kõnest.

Hi-Ha-He:   Kas Teie tunnete väga kõlblist ja paleuslikku Otto Petersoni?

Ruth:   Ei.

Hi-Ha-He:   Teie ei ole siis tema kohtumõistmist „Noor-Eesti” üle „Tallinna Teatajast“ lugenud?

Ruth:   Ei.

Hi-Ha-He:   Vabandage, kas Teie olete vähemalt Otto Petersoni pilti näinud?

Ruth:   Ei, ei.

Hi-Ha-He:   Siin on. Vaadake ometi: kui kõlbline ja paleuslik.

Ruth:   Quelle horreur! Mul on tundmus, nagu näeksin ma selles paleuses Eesti ajakirjandusliku morali nägu kehastatult.

Hi-Ha-He:   Pidage. Teie pilkate. Või ei tea Teie, et see nägu „ausat tööd ja puhtaid põhjusmõtteid“ edustab.

Ruth:   Oooo...

*

Autasu.

        Hiljuti käis Tallinna lehtedest sõnum läbi, et G. Lurichil kõik autähed ja auvöö ära varastatud olla.

        Mulle teatatakse, et ühe Tallinna päevalehe ja „kõige suurema Eesti ajalehe“ toimetus seda kurba sõnumet kuulda saades otsustanud kaotuse tasuks G. Lurichit oma lehe autoimetajaks valida, ja kuna tegev toimetaja seni ainult G. Lurichi sügavast hingeelu tnndmisest artiklid avaldas, siis leidis toimetus tarvilikuks edaspidi ka G. Lurichi tuntud kamelite vaimlise kõrguse üle pikemaid kirjeldusi tuua ja toimetuse praegusele vapile kahte G. Lurichi kamelit üles võtta. Vaielusi sünnitas ainult see, kas kamelite kohta vapisse ülesvõtmine mitte haavav ei ole.

*

Modernismuse uuem hädaoht.

        „Kirjanduse Seltsi koosolek. Murrakute uurimise aruanne on vaja ette lugeda, aga juhataja, ise keeletark, ei saa sellega joonde. Mis teha?! Vaja kiri kõrvale panna.

        — Hoo, pole viga! pole viga! Herra Linde on siin. Tema on meie moodsa kirja ja kunsti esitaja — tema võib ette lugeda.

        Herra Lindele tehti ettepanek, tema võttis selle vastu ja asus kantslisse. Mehel, kes kümnel kohal ja korral igasuguste sõlmsõnade ja läiklausete abil meie moderni kunsti ja kirja tähtsust ülistanud oli, tuli nüüd ise kord näidata, et ta sellest „modernist“ aru saab. Aga mis tuli välja? Mees ei saanud moodsast kirjast jagu ja see jäigi ette lugemata.

        Nüüd ei oska Eesti keeledoktor Kallas meie keelekandidadi Grünthali kirja lugeda... ja kui Noor-Eesti „sikatori“ hra Linde käest selle keelelise hädaohu vastu abi paluma minnakse, siis — jääb tema vait. Vaene Eesti emakeel!...“        

                                                                                   („Olevik“, nr. 3, 1911. a.).

        Nii hädaldab „Olevik“ hra V. Grünthali arusaamata käekirja üle. Olen sellega täiesti nõus: kui see hull modernismus juba käekirjaski ennast avaldab, siis tuleb selle vastu kindlalt välja astuda ja kui mitte muud võimalik ei ole, siis vähemalt käekirjalinegi modernismus ära hävitada. Mul on ka hää nõu: pandagu hra V. Grünthal A. Grenzsteini uuemat lugulaulu, mis nii pikk olla nagu Kalevipoeg 2 X pikemaks venitatult, ümber kirjutama. Ja kui hra Grünthaliga enne töö lõpetamist midagi ei juhtu, siis paraneb tema käekiri tingimata.

— 405 —

Mis siis teha?

        „Tallinna Teataja“ avaldab ühes läinud aasta viimases nris kahtlust kuidas ühte kunstnik J. Koorti maastikku vaadelda: iga külg pakkuda midagi uut, nii et selles maastikus õieti neli maali peituda.

        Et kõige õigemat juhatust saada, kuidas „Tallinna Teataja“ kunstikriitiker kõne all olevat maastikku vaatlema peaks, saatsin maastiku loojale enesele järelküsimise, miile pääle hra J. Koortilt järgmine kategoriline vastus tuli:

        „„Tallinna Teataja“ kunstiarvustaja peab, et minu tööd õieti näha, ise pää pääl seisma ja siis vaatlema“.

        Teatavasti on aga niisuguseid silmapilkusid, kus inimene, ja ka sarnaseid inimesi, kes pääta on. Mis nüüd sel puhul teha, kuidas vaadelda, kui „Tallinna Teataja“ „kriitiker“ ka sarnases anormalses seisukorras peaks olema?

*

Tallinna käremeelsus.

        „„Tolstoist Eesti kirjanduses“ kõneles hra Ernst Peterson „Estonia“ ja E.R.H. Kirjanduse-haruseltsi esitaja. — — — Uudiseks oli aga kõigile, et ka Eesti keeles ilmunud „Chopini praeludiumi“ kuulsa kirjaniku (L.N. Tolstoi. H.H.H.) tööde hulka tuleb lugeda“.        („Päevaleht“, nr. 13, 1911. a.)

        Mina ei suuda kuidagi seda „Päevalehe“ imestamist jagada, sest et ma kahte põhjust näen, mis hra E. Petersoni isearvamisele sundisivad: 1) tema seisukoht kui Tallinna radikalil, mille mõistega isearvamine paratamata käsikäes käib ja 2) oli E. Peterson see, kes följetoni „Tallinna Teataja“ Nr.Nr.11. ja 12, 1911. a. kirjutas: „Suglav vatsemip, Made Puju ja kunstnik hra Otto Brinkmann“. Nüüd on venna Otto’le materjali uueks följetoniks, mille päälkiri eelmisega sarnane on, lisaks tuleb veel „Lev Nikolaevitsch Talstoi” ja tema töö „Chopeeni prae- ludium“.

        „Estonia“ ja E.R.H. Kirjanduse-haruselts aga annetavad oma esitajale L.N. Tolstoi uue töö leidmise eest auraha, mille pääkirjas leidja enese sõnu tsiteeritakse: „Sellele mehele on tema hind sellega määratud, ja see on 0 (null)“.

*

Uuendused, mis käesoleval aastal Eesti ajakirjanduses maksma pandud peaksivad saama:

        1. „Olevik” peaks, et ta sisu rohkem ühtlasem saaks, hrade A. Grenzstein’i ja A. Saal’i vahel toimetuse tööd nii jagama, et A. Saal kui kaugemal viibija (Jaava saarel) kodumaa sõnumed kirjutaks, kuna hra A. Grenzstein ligemal viibijana Tartu sõnumed kokku seaks. Praegu eksitavad lugemise juures just need osakonnad, kuna neis ise, lahkuminev „stiil“ valitseb. Kui mõnus oleks lugeda, kui kõik osakonnad nende kahe sulemehe tindiga on kirjutatud.

        3. „Virulane” peaks omale politiliste seisukohtade võtmise ja vahetamise apparadi muretsema.

        4. „Päevaleht” peaks oma lugejatele käsiaidad kaasannete ja teiste lisade alalhoidmiseks kaasandena läkitama.

        5. „Ristirahva Pühapäevalehe“ tegelik toimetaja peaks omale apparadi „näpitsfon“ ostma, mis ta alati enesega kaasas kannab ja mis siis ägedalt tegevusesse astub, kui kusagil millegi eest maksta tuleb. Apparat olgu kuni 1 kopikuni tundelik.

        6. „Postimehel“ tuleks kunsti organ muretseda. Seni täitis neid kohuseid hra A. Jürgenstein, kuid viimane konstateeris Eesti Kirjanduse Seltsi jaanuari-koosolekul, et temal eneselgi sarnane organ puududa, isegi vana organi masseerimine uue sõjaväelise Little Jap’i metoodi järele ei aitavat.

Hi-Ha-He.

— 406 —

Toimetusele saadetud kirjandus.

        1. A. Kitzberg. Püve talus. Külaelupilt viies vaatuses. Rahva näitemängud nr. 138. Kirjastaja H. Leoke, Viljandis. A. Tõllasepp’a trükk, Viljandis, 1910. 111 lhk., hind 65 kop.

        2. J. Aavik. L’insuffisance de la dérivation française. Sonderabdruck aus den Neuphilologischen Mitteilungen. Herausgegeben vom Neuphilologischen Verein in Helsingfors. Jahrgang 1910. Helsingfors, 1910. Aktiebolaget Handelstryckeriet.

        3. Agrarküsimus Iirimaal. Lühike ajalooline ülevaade. K. Kautsky ja teiste järele kokkuseadnud A.C. A. Peet'i trükk, Viljandis, 1910. 92 lhk., hind 40 kop.

        4. Ilmari Kianto. Punane joon. Eestistanud Eduard Virgo. „Postimehe“ kirjastus ja trükk, Tartus, 1910. 162 lhk., hind 50 kop.

        5. Eesti Kirjanduse Seltsi koolikirjanduse toimekond. Nooresoo kirjavara nr. 6. Kõu ja Pikker. Rahva suust saadud ainete järele salminud M.J. Eisen. Teine parandatud trükk. „Postimehe“ kirjastus, Tartus, 1910. Trükitud „Postimehe“ trükikojas. 38 lhk., hind 25 kop.

        6. Ühistegevuse kalender 1911. „Ühistegevuselehe“ kaastööliste toimetusel. V. Ehrenpreis’i trükk, Tallinnas, 83 lhk., hind 5 kop.

        7. Eesti Kirjanduse Seltsi koolikirjanduse toimekond. Nooresoo kirjavara nr. 7. Laane-hunt. E. Seton-Thompson’i jutustus. Eestistanud A. Põllusaar. Tartus, Georg Zirk’i trükk ja kirjastus. 64 lhk., hind 40 kop.

        8. Teated Tallinna Eesti kunstiseltsi näituse kohta.

        9. E. Enno. Minu sõbrad. Tartus, 1910. K. Sööt’i trükikoja trükk. 112 lhk., hind 50 kop.

        10. Lääne-Europa kirjandus. Arthur Schnitzler. Kui surm vaikib. Kiusatus. Novellid. 1910. a. J. Reimann’i trükk, Pärnus. 55 lhk., hind 20 kop.

        11. Eesti Üliõpilaste Seltsi Album. VIII. Looduseteaduse osakonna väljaanne. „Postimehe“ trükk, Tartus, 1910. 110 lhk., hind 45 kop.

        12. August Gailit. Kui päike läheb looja. „Sakala“ ja „Meie Kodumaa“ kirjastuse väljaanne. Trükitud J. Reimann’i trükikojas, Pärnus, 1910. 198 lhk., hind 75 kop.

        13. Edasi III. Jõuluks 1910. J. Lilienbachi toimetusel ja kirjastusel. Trükitud M. Schifferi trükikojas, Tallinnas. 80 lhk., hind 25 kop.

        14. Rooma muinaskangelased. Piltidega. Gustav Schalk’i järele Anna Haava. „Postimehe“ kirjastus, Tartus, 1910. Eesti Kirjanduse Seltsi koolikirjanduse toimekond. Nooresoo kirjavara nr. 9. 304 lhk., hind 1 rubla.

        15. Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus. I. Eesti Kirjanduse Seltsi toimetused. Viies osa. Esimene pool. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus. 511 lhk., hind 2 rbl.

        16. Jaan Lintrop. Nutt ja naer. Joh. Lepa kirjastus, Tallinnas. J. ja A. Paalmanni trükk, Tallinnas. 113 lhk., hind 65 kop.

        17. E. Enno. Hallid laulud. K. Sööt’i trükikoja trükk, Tartus, 1910. 56 lhk., hind 60 kop.

        18. Eesti Kirjanduse Seltsi koolikirjanduse toimekond. Nooresoo kirjavara nr. 11. Lookesed loodusest. Herman Wagner’i järele vabalt tõlkinud Tartu Eesti tütarlaste gümnasiumi IV. klassi õpilased 1909. Trükki toimetanud M. Kampmann. Tartus, Georg Zirk’i trükk ja kirjastus, 1911. 127 lhk., hind 45 kop.

— 407 —

        19. Julius Lippert. Kultura ajalugu. II. osa. Seltskond: Perekond, omandus, valitsus ja kohus. Eesti keelde toimetanud O. Liigand. Jurjevis-Tartus, Georg Zirk’i trükk ja kirjastus. 133 lhk., hind 40 kop.

        20. Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi toimetused nr. 5. W. Schimkevitsch, Peterburi ülikooli professor. Inimesesoo tulevik looduseteaduse valguses. J. Kiiveti tõlge. J. Piper’i ja J. Depman’i ülevaatel. Peterburis, 1910. J. ja A. Paalmanni trükk, Tallinnas. 40 lhk., hind 20 kop.

        21. Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi toimetused nr. 6. A.S. Dogel, Peterburi ülikooli professor. Veri. Millest tema koos seisab ja milleks teda organismusele tarvis läheb. Piltidega. Professor Dogeli eessõnaga ja parandustega eestikeelse ümberpaneku tarvis ja ümberpanija seletustega. Venekeelest ümberpannud A. Veiderman. Peterburis, 1910. Trükitud M. Schifferi trükikojas, Tallinnas. 45 lhk., hind 25 kop.

        22. Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi toimetused nr. 7. Prof. Dr. A. Menger. Õiguseteaduse ühiskondlikud ülesanded. Saksakeelest. Peterburis, 1910. Trükitud M. Schifferi trükikojas, Tallinnas. 29 lhk., hind 15 kop.

        23. Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaraamatud nr. 10. Gr. V. Plehanov. Usk. Peterburis, 1910. Trükitud M. Schifferi trükikojas, Tallinnas. 47 lhk., hind 35 kop.

        24. Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi 1909—1910. a. Aruanne. Trükitud M. Schiffer’i trükikojas, Tallinnas. 19 lhk.

        25. J.V. Nylander. Mererahvas. Jutustused minu meremehe-elust. Eestistanud Marta Bekker. „Postimehe“ trükk, Tartus, 1910. 132 lhk., hind 40 kop.

        26. Estnische Klänge. Auswahl estnischer Dichtungen von Axel Kallas. Buchschmuck von Kristian Raud. (Ilustused „Noor-Eesti“ kirjastusel ilmunud „Juhan Liivi luuletuste“ väljaandest). Kommissionsverlag Carl Glück, Buchhandlung, Dorpat, 1911. 88 lhk., hind?

        27. Kolmas Eesti Kunstinäitus. Tartus, Valgas, Pärnus ja Tallinnas 1910. a. Nimekiri. Bernhard Linde „Eeesõnaga“. K. Sööti trükikoja trükk, Tartus. „Noor-Eesti“ väljaanne. 32 lhk., hind 20 kop.

        28. Daani prints Hamlet. William Shakespeare’i kurbmäng. Ingliskeelse algupärandi järele tõlkinud A.F. Tombach-Kaljuvald. „Ühiselu“ kirjastus, Peterburis, 1910. Trükitud „Postimehe“ trükikojas, Tartus. 151 lhk., hind 110 kop.

        29. A.H. Tammsaare. Üle piiri. „Noor-Eesti“ väljaanne, 1910. K. Sööt’i trükikoja trükk, Tartus. 163 lhk., hind 80 kop.

        30. Ansomardi. Sõja päivilt. Tartus, 1910. K. Sööt’i trükikoja trükk ja kirjastus, Tartus. 136 lhk., hind 55 kop.

        31. Mait Metsanurk. Jumala lapsed. Novelletid. Joh. Lepa kirjastus, Tallinnas. J. ja A. Paalmanni trükk, Tallinnas. 162 lhk, hind 80 kop.

        32. Mats Mõtslane. Kraavitajad. „Postimehe“ kirjastus ja trükk, Tartus, 1910. 168 lhk., hind 60 kop.

Noor-Eesti nr. 4 trükivigade õienduseks:

        Palume järgmisi trükivigasid lahkelt ära parandada:

        lhk. 309, 16 rida alt: sentsasioninäitus pro: sensatsioninäitus.

        lhk. 321, 24 rida ülevalt: Kvark pro: Quark.

Vastutav toimetaja ja väljaandja: Gustav Suits. — Toimetuse sekretär: Bernhard Linde.

        Kujutavate kunstide osakonna toimetaja: Nikolai Triik.

„Noor-Eesti” väljaanne. — Talitus K.E. Sööt’i raamatukaupluses, Aleksandri uul. 5, Tartus.

Ilmus trükist:

JUHAN LIIVI luuletused.

NOOR - EESTI väljaanne — Tartus.

Juhan Liiv’i näopilt kunstnik N. Triik’i ja raamatu ilustused Eesti ainetel kunstnik Kr. Raud’i poolt.

        Sisu: 1) Noor-Eestile, 2) Ema, 3) Mine ära, 4) Naised kangast seadivad, 5) Üks suu, 6) Siis kui ma laulud olin ära põletanud, 7) Ma kõndisin metsa poole, 8) Oh sõbrad ei lase ma öelda, 9) Sina ja mina, 10) Mu ilus kullakene, 11) Üks mälestus, 12) Vulkan, 13) Sa tulid, 14) Öösse ära kadus, 15) Must lagi on meie toal, 16) Lilleleid, 17) Tallinnas, 18) Koidul on kõnesid palju, 19) Uus ja Vana, 20) Kevade lähenemine, 21) Üks märtsi hommik udune, 22) Hommik, 23) Suine tuul, 24) Üle vee, 25) Läänemere lained, 26) Lained, kuhu te tõtate, 27) Põhja reis, 28) Merehädaline, 29) Sügise, 30) Oh kanarpik, oh lilleke, 31) Lehed langesid, 32) Rukki vihud rehe all, 33) Külm, 34) Tuisk, 35) Talvine tihane, 36) Hellenlane ja perslane, 37) Kui tume ka kauaks veel sinu maa, 38) Meri, 39) Ta lendab mesipuu poole, 40) Ma lille sideme võtaks, 41) Las’ lapsed teevad, 42) Kes meeldida tahab, 43) Kiil, 44) Laul sellest kaduvast, 45) Nagu ilusamgi hele hääl.

Hind 1.80 kop.

Ajakirja Noor-Eesti tellijad saavad 20% hinnaalandust.

NOOR-EESTI kirjastus.

„Noor-Eesti“ väljaandel ilmunud:

A.H. Tammsaare uuem novell

Üle piiri

Hind 80 kop.

________

Eesti asunikkude ja väljarändajate

raamatukauplus „Kolonia“

чр. Кошки, Самарской губ.

Esimese plaani pääl väljasaatmine (export). — „Noor-Eesti“ kirjastuse ladu välise eestlase jaoks.

Ajakirja „Noor-Eesti“ tellimiste vastuvõtmine ja numbrite müümine. — Väga tähelepanelik talitus.

________

1911.a. kevadeks ilmub „Noor-Eesti“

väljaandel:

Eduard von Keyserling’i

novellide-kogu

Helged päevad.

________

Soovitame

oma kirjastuse väljaandeid

Noor-Eesti Kirjastus, Tartus.

________

„Noor-Eesti” väljaandel on järgmised noodid ilmunud:

M. Saar, Must lind.

Soololaul klaveri saatel.

Hind 15 kop.

________

M. Saar. Skizze.

Klaverile. Hind 15 kop.

        Saada Tartus: „Postimehe“ ja Sööt’i, Tallinnas: A. Buschi, G. Pihlakas’e ja J. Ploompuu, Peterburis: „Ühiselu“ ja Pärnus: J. Karu ja A. Küng’i raamatukauplustest.

Uus venekeelne kunsti ja kirjanduse ajakiri

АПОЛЛОНЪ

ilmub iga kuu 15./28. päeval, iga raamat 10–11 trükipoognat in quarto kaustas.

        Ajakirjas leidub pääle üleüldist laadi olevate artiklite, mis kõige laiemalt vaatekohalt ajakirja sihtisid valgustavad, ja pääle kroonika, mis sellekohane alaline kaastööline toimetab ja mis igakuulisi kunsti ja kirjanduse ülevaateid pakub (luule, proosa, kujutavad kunstid, väljanäitused, arhitektur, teater ja muusika — Venemaal, Prantsusemaal, Saksamaal, Poolamaal, Inglisemaal ja Amerikas, pääle selle Põhjamaa kirjandused ja kirjanduslik bibliografia), — igakuuliste „almanachide“ kujul Vene ja väljamaa kirjanikkude poolt luuletusi, novellisid, draamasid, pääle selle ka algupäralisi joonistusi ja reproduktsionisid (auto- ja fototüpiaid, litografiaid etc).

        Ajakirjal on järgmised osakonnad: 1) kujutavad kunstid; 2) üleüldised kirjanduse ja kirjanduse-kriitika küsimused; 3) kunsti ja kunsti-kriitika küsimused; 4) muusika; 5) teater; 6) Apollo mesilased ja vapsikud (kirjanduslised ja filosofilised vestelood); 7) kroonika; 8) kirjandusline almanach.

        Ajakirja kaastöölised: a) kunstnikud: herrad A. Bénois, L. Bakst, J. Bilibin, K. Bogajevsky, A. Golovin, M. Dobushinsky, N. Roerich, K. Somov, S. Sudeikin; b) kirjanikud: herrad Leonid Andrejev, K. Balmont, V. Brjussov, A. Block, J. Bunin, M. Voloschin, S. Gorodetsky, V. Ivanov, M. Kusmin, D. Mereshkovsky, F. Sologub ja t.

        Saksamaal: herrad Paul Barchan, Rud. Borhardt, Franz Blei, G. Fuchs, Johannes von Guenther, M. Meil, W. Ritter.

        Prantsusemaal: herrad Van-Bever, Maurice Denis, André Gide, Réné Ghil, Jean de Gourmond, M-me de Holstein, L. Laloy, Emile Magne, William Moiard, Charles Morice, Edmond Pilon, Rachilde, Denis Roche, André Suarès.

        Austrias: herrad Peter Altenberg, Hermann Bahr, H. von Hofmannsthal, F. Salten, Art. Schnitzler.

        Inglisemaal: herrad More Adey Gord Craig, Rob. Ross, Bern. Shaw, Regin Turner.

        Poolamaal: St. Jeromsky, J. Lorentovicz, V. Rogovicz, K. Tetmayer.

        Daanimaal: Hermann Bang.

        Tellimise hind aastas Venemaal — 10 rbl.; pooles aastas — 6 rbl.; väljamaal — aastas 12 rbl. pooles aastas — 7 rbl.

        Üksik raamat (nummer) — 1 rbl. 25 kop.

        Toimetus ja talitus: С.-Петербургъ, Мойка, 24.

Toimetaja: Sergej Makovsky.

Печатать разрѣшено полиціею. – Юрьевъ, 15-го февраля 1911 г.

„Postimehe“ trükk, Tartus.

„NOOR-EESTI“ Moderni kirjanduse, kunsti ja teaduse ajakiri.

Ilmub kodu- ja väljamaa kaastööliste toetusel 6–7 trükipoognaliste vihkudena suurel in quarto kaustas kunstiliste kaunistuste ja kaasannetega.

        Ajakirja toetavad kaastööga järgmised kirjanikud ja kunstnikud: J. Aavik, Ole Abramson (Norra), J. Adamson, R. Aleksander, J. Barbarus, Georg Brandes (Daani), V. Damberg (Läti), E. Enno, Viktor Eglit (Läti), Johannes von Guenther (Balti-Saksa), V. Grünthal, Marie Heiberg, K.A. Hindrey, Aleksander Jakimtschenko (Väike-Vene), Eduard Juhanson, K. Jungholz, P. Juschkevitsch (Vene), Aino Kallas (Soome), A. Kitzberg, J. Kukk, N. Köstner, H. Laipman, Eino Leino (Soome), Juhan Liiv, Bernhard Linde, J. Lintrop, K. Mägi, K. Menning, K.K. Michelson, R. Nymann, J. Oks, M. Pukits, K. Burman, P. Burman, A. Promet, Kr. Raud, P. Raud, M. Saar, J. Sarv, K. Skalbe (Läti), S. Sommer, K.E. Sööt, Gustav Suits, Dr. Fr. von Stryk (Balti-Saksa), A.H. Tammsaare, Heiki Tandefelt (Soome), A. Tasa, Fr. Tuglas, -via (Soome), V. Triik, Nikolai Triik, Marie Under, A. Uurits, Harald Williams (Inglise) ja t.

        Aasta ja pooleaasta tellijad saavad „Noor-Eesti“ kirjastuse väljaandeid 30 % hinnaalandusega: saatmise kujud kannavad tellijad. Tartus saavad tellijad K. Sööt’i, Tallinnas A. Buschi ja Peterburis „Ühiselu“ raamatukauplustest „Noor-Eesti“ väljaandeid sellesama hinnaalandusega.

        Ajakirja tellimise hind: aastas postiga 4 rbl., postita 3 rbl. 50 kop., pooles aastas postiga 2 rbl., ilma — 1 rbl. 75 kop. Üksik numrner 75 kop. Väljamaale aastas 4 rbl. 50 kop. Ajakirja prospekt ja „Noor-Eesti“ kirjastuse katalog saadetakse soovi pääle maksuta.

        Ajakirja kuulutuste hind: teksti ees ja kaantel terve lehekülg 16 rbl., pool lhk. 8 rbl., veerand lhk, 4 rbl. Teksti taga terve lhk. 12 rbl., pool lhk. 6 rbl., veerand lhk. 3 rbl. Soovitame ajakirja kuulutamiseks iseäranis raamatukauplustele, kirjastajatele, kunstiasjade kauplustele jne.

        Ajakirja talituse asemik on K. Sööt’i raamatukauplus Tartus, Aleksandri uul. nr. 5. Tellimisi ja kuulutusi võtavad vastu: A. Busch Tallinnas, „Ühiselu“ (Офицерская, 5) Peterburis, cand. E. Enno Valgas, A. Küng ja J. Karu Pärnus ja Songi Võrus. Kus talituse asetäitjaid ei ole, palutakse otse talituselt tellida.

        Toimetusele ja talitusele määratud kirjade ja rahasaadetuste adr.: Ajakiri „Noor-Eesti” Tartus (Юрьевъ, Лифл.)

        NB. Kuigi „Noor-eesti” kirjastus omale ajakirjale suuri summasid juurde maksma on pidanud, ei taha meie aastakäiku siiski mitte poolikuks jätta: nrid 5 ja 6 ilmuvad veel käesoleva poolaasta jooksul, neid austatud aasta ja poolaasta tellijaid aga, kes seni oodata ei taha ja omi rahasid tagasi maksetud soovivad saada, palutakse oma sellekohast soovi lahkelt teatada.

Vastutav toimetaja ja väljaandja: Gustav Suits.

Toimetuse sekretär: Bernhard Linde.

Kujutavate kunstide osakonna toimetaja: Nikolai Triik.

  M. Saar.

Klaverile.

Pour piano.

Ajakirja „Noor-Eesti“ kaasanne.

/ Käsikirjaline noot kolmel lehel /

Trükitud "Postimehe" trükikojas.

  Hind 75 kop.