NOOR-EESTI

NOOR-EESTI

/pilt/

Noor-Eesti                  Kunstnik K. Mägi näopilt.                 N. Triik

NOOR-EESTI

III

1909

NOOR-EESTI KIRJASTUSE VÄLJAANNE

Sisu.

                                                                                              Lhk.

Kr. Jaak Peterson: Seitse laulu                                                          9

J. Randvere: Ruth                                                                            18

Charles Baudelaire, Jean-Artliur Rimbaud, Albert

         Samain, Sully Prudhomme, Emile Verhaeren

         ja Paul Verlaine: Prantsuse bukett                                         75

Eduard Wilde: Kuival (1900)                                                          83

Fr. Tuglas: Eduard Wilde ja Ernst Peterson                                            113

Friedebert Tnglas: Vilkuv tuli                                                       195

Aino Kallas: Luuletus                                                           210

Bernhard Linde: Üle müüri (Aino Kallase luuletuse tõlge)                     211

Gustav Suits: Kolm luuletust                                                         212

A.H. Tammsaare: Süüta armastus (Muinasjutt)                                     215

Bernhard Linde: Raiesmaal (Mõtted kirjanduse ja elu üle)                    219

Bernhard Linde: Katkend novellist: „Hallid juuksed“                            245

J. Aavik: Kaks luuletust                                                                 252

Lauri Kettunen: Mõni sõna hää, pää — hea, pea küsimusest                254

Leena Mudi: Kolm sonetti                                                             260

Marie Under: Kaks luuletust                                                         263

Jaan Oks: Kolm luuletust                                                              265

Jaan Oks: Kriitilised tundmused Eesti vanemat ja uuemat

         kirjandust lugedes                                                                 268

Juh. Jürgens: Kaks luuletust                                                         294

Kunsti kaasanded:

N. Triik: Kunstnik K. Mägi näopilt.

N. Triik: Norra maastik.

V. Triik: Maastik.

J. Koort: Mure.

J. Koort: Melanholia.

J. Koort: Maastik.

Kaaneilustus kunstnik N. Triik’i joonistatud.

Vinjettid kunstnik A. Tasa poolt.

Eesleht kunstnik Kr. Raud’i joonistatud.

Seitse laulu.

1.

Maakeel.

Kas siis lauluhallikas

külmas põhja-tuules

minu rahva meelesse

kastet ei või valada?

Kui siin lumises põhjas

mürdike ilusalõhnaline

vilusas kaljuorus

ei või õitsta kaunisti:

Kas siis selle maa keel,

mis veel vaikse ojana

oma ilu tundes

läbi heinamaa sinise

taeva kullases tules

ei ole jookslemas;

ega toreda häälega

oma rammu tundes

— 9 —

               taeva müristamisena

               mere pääl hüüdmas:

               Kas siis selle maa keel

               laulu tules ei või

               taevani tõustes üles

               igavikku omale otsida?

2.

Karjaste laul.

Ott:             Vaata alla järve pääle,

                   kuis see vesi on sinine!

                   Sinine kui taevalagi,

                   kullane kui päike ilus.

                   Istugem siin järve ääres

                   halja rohu padja pääle,

                   võtkem laulda vastastikku.

Peedu:         Aga kes on laulumõistja?

Ott:             Näe, säält tuleb vana Aadu:

                   kui ta laulis noorel ajal,

                   kuulsid teda metsalinnud.

                   Kuule, Aadu, meie laulu,

                   ütle, kes meist parem laulja.

Aadu:          Olen valmis kuulma teid,

                   armsad noored laulumehed!

Ott:             Ilusasti paistab

                   kuu meil ööse ajal,

                   kui ta pilve põuest

                   oma palet mõseb

                   vaikselt ojavetes.

Peedu:         Toredasti läigib

                   päeva valgus meile,

                   kui ta koidukojast

                   musta mere pääle

                   viskamas on kulda.

— 10 —

Ott:             Kaunis on see kaske,

                   hõbe on ta ümber,

                   tema juurte aita

                   laksub tasa oja.

                   Ta on pajulinnu

                   varjuline maja.

Peedu:         Haljas tamm sääl tõuseb,

                   pilvedes on tema

                   latv,  kuid jõe vahus

                   seismas on ta jalad.

                   Tema okstes aga

                   ööpik laksutamas.

Ott:             Pesast aga lendab

                   lõokene üles

                   üle tamme ladva.

                   Taeva selges tules

                   lõõritamas tema,

                   inimeste sõber.

Peedu:         Kaljult aga lehvib

                   kotkas päikse poole,

                   pikse maja poole,

                   ujub päikse kullas.

                   Inimeste silmad

                   ei või teda näha.

Ott:             Ojake on ilus,

                   kus nii palju lilla,

                   kui on haljas metsas

                   puude kändusid,

                   kui on põllu nõlval

                   vilja kõrresid.

Peedu:         Ilusam on orgu,

                   kus nii palju puida,

                   kui on sõjapõllul

                   mehi, kui on taeval

                   selgeid tähtesid.

— 11 —

Aadu:          Kuulge, poisid, mis ma ütlen

                   kumbki teitest hästi laulab!

                   Armas Ott, su laul kui oja

                   vulisemas hallikast.

                   Sinu jälle, Peedu kallis,

                   nii kui suure jõe vesi

                   kaljudelt on kohisemas.

                   Sulle mõistan võiduhinna,

                   sulle annan kauni sarve.

3.

Jaagu laul.

Neiukene, noorekene,

sind ma tahaks võtta, võtta

lilleks oma voodile,

päevaks oma südamele.

Juuksed sul kui kullaojad,

silmakesed sinised:

nende sees on minu õnn,

nende sees mu elu elab.

Nii kui mesilane lendab

kena roosi lõhna poole,

nõnda tahaks mina lenda

suuda sulle andema.

Neiukene, noorekene,

sind ma tahaks võtta, võtta

lilleks oma voodile,

päevaks oma südamele.

Sinu valged rinnakesed

on kui talve lume-hanged —

päike paistab nende pääle.

Sinu hella käekene

pehme on kui lillelehti —

ilusam võib küll see olla,

mis sa aga varjul kannad.

— 12 —

         Oh, et võiksid armastada

         mind, mu kallis kullakene,

         siis ma oleks rõõmus poissi,

         kõige õndsam noori mees!

4.

Laul Alole.

Lilleke on ilus,

roosike on kaunis,

kui ta pääle paistab

päeva silmakene.

Koidupiir on ilus,

kui ta mere vetest

hakkab üles tõusma,

päeva põues kandes.

Kaunis on ka öösel

taeva tähekene,

kui ta pilvi läbi

tasakesti uimab:

Ilusam on minu

armsa Alo pale,

kui ta roosihuuled

laskvad laulu kuulda.

Ilusam on minu

kalli Alo pale,

kui ta silmakesed

paistvad minu pääle.

Liblikas küll imeb

kastet lilleliblelt,

mesilane lendab

paju urbe vastu:

Mina aga lendan

Alo palge vastu,

suukest otsimaie,

roosihallikat.

— 13 —

         Männa kõrges ladvas

         linnukene uinub:

         Mina aga uinun oma Alo süles.

5.

Vendade õhtu-dialog.

Jüri:   Päev ju looja minemas

         tulipunase väravasse.

         Kuu ju tõuseb Emajõelt;

         ööse valge kuningas

         vaatab ojakese pääle

         vana kaljukivi juures.

         Vait on taevas, vait on maa.

         Üksi ööpik hõiskab, nutab 

         linnud teised magavad

         varjulises kuusemetsas.

Jaak:  Meie vana isakene

         heitis ka ju magama.

         Nii kui valge lille pääle,

         sügisel mis ära närtsib,

         nõnda paistab akna läbi

         kuu ta halli pää pääle;

         ja kui põllu kõrte läbi

         puhub tasa tuulekene

         tema valge juuste läbi.

Jüri:   Maga, maga, isa kallis,

         olgu kaitstud sinu päevad.

         Kaua elu rõõmuvalgust

         sinu silmad nähku veel.

         Kaua ela meie keskel:

         nii kui vana isatammi

         seisab noore metsa varjus.

Jaak:  Istugem siin oja juures

         selle musta kalju pääle.

         Taevatähed ilusasti

— 14 —

         vastu paistvad oja vees.

         Mööda minnes oja laened

         kalju vastu laksuvad.

         Nõnda, nõnda, venda noori,

         jookseb mööda meie elu:

         täna oled sa veel rõõmus,

         juba homme haua süles!

6.

Sügiselaul.

Sügise lehed,

mis varjulises metsas

kevadel õitsesite:

närtsinud külmas tuules,

paadikarvalised,

maha nüüd olete langemas

tammepuu ladvalt

kuivanud heina pääle;

ja murelik seismas

oled sa mehine puu!

Sinu pimedas varjus

enam ei vidista

vagad taevalinnud,

sest nad sügise ujus

lõuna poole ju lendamas,

kus soojema päeva tuli

lillede pääle paistab

merest ülesse tõustes.

Sureva aasta pärast nuttes

taevast pilvede lapsed,

kanged sügise vihmad,

kurvanäolise oja

laenete pääle maha on

tulemas; õhkades, kaebades

puhumas sügise-tuuled

laanes ja paljas metsas.

— 15 —

Nõnda ka närtsimas

hallis vanaduses

inimeste ilu.

Kuid ülesse taevasse

ilusama päeva poole,

mis ikka kumades

ilmaski ära ei kustu,

maisetest ihupaeltest

lendamas inimeste vaim.

7.

Inimeste vaim.

Ära surema peab lilleke,

mis ilusas orus

selge hallika juures

hõbevett juurtega

imedes, ujudes

lehtega tasases tuules

päeva särava silma all

kaunisti õitseb.

Ära kaduma peab

kõrge kaljumäe pää,

mis pikserankudega kaetud

välkude kumavas paistuses

maadest läbi on ajamas.

Mäega maha langema

peab kotka tuuline pesa,

kes punase koidupiire

katuse all elades

varases päeva kullas

kerge tiivaga suples.

Ära kustuma peab

sinise taeva silma

selge kullane valgus

ning koidupiire lilleke

viimati ära närtsima

— 16 —

ja leinavarjuks saama,

kui jumala võimus

tema vastu on tõusmas.

Aga, oh inimeste vaim,

jumala vaimu kuju,

kui maailm põrutatud

sinu ümber vabiseb:

igaveses elus oled sa

jumalat vaatmas.

— 17 —

Ruth.

J’imagine! ainsi je puis faire

Un ange sous mon front mortel!

Et qui peut dire en quoi diffère

L'être imaginé du réel.

                           Sully Prudhomme.

         Mul on mõnikord imelik tung omi mõtteid, vaatlusi, unistusi paberile panna, neile teatud kuju anda, neid kirjanduslikkudesse fraasidesse suruda, kus ma neid kui mõne teise omasid vaatlen, mis mulle peaaegu võõrad on. See teeb mulle täitsa intellektualset lõbu ja sünnitab minus häätegevat rahuldust ja kergitust. Ma paljastan sääl oma sisemist olevust, oma hingelikku maailma, kõike, mis mõtlen ja tunnen, ilma tagasihoidmata ja kartuseta. Sest see on ainult minu tarvis; keegi teine ei loe seda ega leia selles huvitust. See on liig isiklik. See on nagu tükk päevaraamatust, ehk õigem, kirjutatud ühekõne, jutuvestmine iseenesega, ilma kompositsioni ehk plaani mureta, sihita edasi minev, kuhu jalad kannavad, kõiki värvisid ja lõhnasid maitsev, kõiksuguseid nähtusi uudishimulikult vaatlev, kõikide küsi-

— 18 —

muste juures peatav, mis mind huvitavad ehk piinavad. Nõnda olen ma juba aastate kaupa teinud, olen omad vaimustused välja laulnud ja oma vihkamistele maad annud; olen arvamisi inimeste üle avaldanud, kelledega kokku põrkasin, omi tundmusi naesterahvaste vastu kirjeldanud, kes mulle meeldisivad, omi mõttemõlgutusi elu, asjade ja armastuse üle ja omi otsusi raamatute kohta, mis mu pääle mõjusivad. Ma olen sääl ka ennast analüseerinud, oma iseloomu üles lõiganud, ja omi puudusi konstateerinud, ja seda kõike võimalikult erapooletult, ilma ilustamata, koguni teatud kibeda kahjurõõmuga iseenese kohta. Iseäranis aga olen ma armastanud omi unistusi jutustada ja meeleolusid kujutada, milledele end annan ehk mis mu pääle tulevad. Kuid sellest piiramata vabadusest aine valikus ja kõige sunduse ja kitsenduse äraolekust hoolimata, mis mõni kindel, määratud, lugejaid ja publikumi silmas pidav kirjanduslik vorm mulle pääle paneks, heitlen siiski vahel äravõitmata ja ülesaamata raskustega, meelt ära heites, et vormi sisule adäkvaatlikuks ei saa, sest ükski stiil ei jaksaks Unistuse heljuvaid ja segaseid kujusid ära anda ega seda tõlgitseda, mis teatud tundmustes intimlik-isiklikku ja kinnipüüdmata on.

         Viimasel ajal olen ma, tõsi küll, selle harjunud viisi, iseenesele kirjutada, natuke hooletusesse jätnud. Mul ei ole olnud aega ega mahti; mul oli kõiksugu proosalikkude asjadega ning tüütavate, unistusele vaenulikkude muredega tegemist. Kuid värskendav üksindus ja vaigistav, paitav rahu, milles kahe viimase kuu jooksul elasin ja mis mind realse elu kärast ja möllust eraldas, edendas minus mu sisseloodud kalduvust ettekujutatud maailmas elada, mille kahjulikust mõjust ma küll aru saan, võimetu selle vastu võidelda. Mitmed fantasia olevused, mis mulle enne ainult segased, udused ja

— 19 —

katkendlikud kujud olivad, kasvasivad detailide poolest, saivad kindlad jooned, muutusivad keerulisemaks, mitmekülgsemaks, peaaegu elavaks. Ja nendel külalooduse maastikkudel jalutades, mis veidi kahvatud, aga neitsilikult värsked ja rahustavalt kodused olivad, andsin ennast jällegi selle ettekujutatud elu kihvtitusele, mis mu superioriteet, aga ühtlasi ka üks mu nõrkuse põhjustest on. Väga edenenud fantasiat omandades olen ma lõbu leidnud teatud stseenisid kõigis nende detailides ette kujutada, nõnda et nad oma vägevuse poolest peaaegu realiteedi kätte saivad; ma olen nad kirjatähelikus mõttes läbi elanud, nii olivad nad realsed. Mul olivad teatud armsamad stseenid, mida ma sagedamini ette kutsusin, neid aeg-ajalt natuke muutes ja teisendades, et neid ühetoonlusest päästa. Ja nendest unistustest tulin välja, pää segane ja mõte laisk, võimetu vaimlikku tööd tegema, mis selget ja kokkukeskendatud tähelepanekut nõuab. Selle unistuseraamatu avasin ma, et teda lugeda ikka, kui ma igavust tundsin, iga kord, kui ümbrus mind vähe huvitas ehk mind tegevusetusele sundis, nagu kirikus, igavas, võõras seltskonnas, koolis mõnede ühetooniliste ja lapsikute tundide ajal.

1.

         Ma olen sagedasti püüdnud enesele üht naesterahva ideali ette kujutada ja ma olen märganud, et see ideal ajaga ja mu hinge üleüldise seisukorraga muutus, iseäranis aga mõnede realsete sündmuste, mõnede juhtumiste ja kokkusattumiste mõjul, mis mul elus on olnud. Ma ei hakka siin seda kirjeldama, mis mind lapse- ja koolipoisi-põlves vaimustas. Sest need lapselikud kujutused, milledes siiski oma iludus on, need noore poisi puhtad ehk erotilikud unistused näivad mulle nüüd õige

— 20 —

lapsikud ja huvituseta olevat. Need on enamasti ikka ühesugused, ehk ma küll juba sel ajal teatud individualsete detailide elavat ettekujutamist armastasin. Ma tahan nüüd seda kirjeldada, mis mind praegu huvitab. Mõni aeg, võib olla paar aastat tagasi kujutasin ma enesele imeliku ja kuulmata ideali, mis mind oma iseäralikkuse tõttu lõbustas. See oli: naene‑ori, kuid estetilik ori, idealne teenija.

         Ma olen sagedasti seda külgetõmbavust konstateerinud, mis mõnedel noortel teenijatel naesterahvastel on; nende puhas põll, nende valge krae, nende lihtne, aga maitserikas ja puhas ülikond teevad neid väga huvitavateks ja annavad neile iseäraliku nõiduvuse, muidugi kui nad ilusad on. Sest iludus, iseäranis peenem ja suurtsugusem, ühe isiku juures, kelle seltskondlik seisukord seda nagu näib välja sulguvat, teeb tema selle kontrasti tõttu veel huvitavamaks, suurema tähelepaneku vääriliseks, sinna ühe valusa, aga meeldiva disharmonia nooti pannes.

         Üks niisugune teenijanna oleks mulle truu ja sõnakuulelik kui koer. Ta jumaldaks ja austaks mind kui suurt isandat, just kui Petroniuse ori Sienkieviczi romanis. Nagu halastajaõde hoolitseks ta mu eest emaliku õrnusega. Ta oleks mulle ori ja naene ühtlasi. Kuid sääl juures oleks tal siiski teatud tõsidus ja väärtusetundmus ülesastumises, teatud suurtsugusus ja peensus kõiges ta olekus.

         Ta oleks vaikne ja tagasihoidlik. Ta vastaks mu küsimiste pääle lakonliku täpipäälsusega; ta täidaks mu käskusid tumma allaheitmisega, ilma et ta kunagi nende põhjuste järele päriks. Kui ma ka ära sõidan, ei tohi ta küsida, kuhu ja kui kauaks, kui ma talle seda ise ei ütle. Iialgi ei hakkaks ma temaga sõbralikult ja tutvalikult juttu vestma, maha arvatud, kui mul tung

— 21 —

on kellegi elava olevuse kuuldes rääkida. Sest ka siis oleksin ainult mina see, kes kõneleb; tema kuulaks mind vaikselt ja sõnalausumata päält, teatud ärdusega, kui kirikus. Ma räägiksin talle oma ideedest, plaanidest, unistustest, selle järele küsimata, kas ta aru saab või mitte, ja ta ei võigi mu vaimlikusse elusse astuda, mu ideedest, mu kirjanduslikkudest huvitustest osa võtta; see on talle ta väikse hariduse läbi keelatud. Ma ei nõua talt muud kui et ta üheski keeles vigadeta kirjutada ja ette lugeda oskaks. Sest ma ei taha, et neis kirjades, mis ta mulle asjatalituste pärast on kohustatud kirjutama, mind puudulik õigestkirjutus haavaks ja seda suurtsugu, ilusat ettekujutust tumestaks, mis mul temast on.

         Missugune hommikumaaline unistus, missugune antiik ideal!

         Kuid nüüd, mõni kuu tagasi, olen ma omale ideali ette kujutanud, mis niisama imelik ja iseäralik on, kuid oma loomu poolest täielik eelmise vastand, niisugune ideal, missugust vaevalt keegi mees omale on ette kujutanud ja mida ma enese kohta lõpulikuks pean. Enne ei olnud naene mitte midagi, ta oli ainult ühe kalli asja väärtuseni maha surutud, kuna mina kõik olin. Nüüd aga on see ümberpöördud: tema on kõik ja mina peaaegu mitte midagi. Õigemini, mina ei figureeri sääl üleüldse mitte enam. Kui ma selle ideali alles nüüd ta mitmekülgsuses formuleerisin, olen ma siiski juba enne ta osasid ette kujutanud ja mõnedest ta omadustest unistanud.

         Mis on siis see nii iseäralik, nii mõistatuslik ideal? See on õpetatud naene, teaduslik naesterahvas. Õiguse poolest on see mina ise, kui ma naesterahvas oleksin. Jah, kõrgemat liiki naene olla on minu meelest mõnikord näidanud nagu midagi peenemat, suurtsugusemat

— 22 —

olevat kui mees. Naesterahvas näib mulle suuremat kunstitööd eneses realiseerida võivat. Välimuse poolest on ta ühe enam edenenud kulturi, ühe enam vananenud ja raffineeritud inimesesoo produkt. Sest tema juures on ihu peenem ja õrnem, füüsilik jõud on vähenenud, luud on peenenud, käsi ja jalg oma volüümist kaotanud. Üleüldse on see üks eeterlikum, dematerialiseeritum, hingelikum olevus.

         Kuid siiski teiselt poolt olen ma naesterahva parandamata mõistuslikust tühisem-olemisest, inferioriteedist vankumata kindel. Omadus, võime, mis psüühiliste võimete hierarhia tipul leidub, on just mõistus, mis elavate olevuste juures kõige hiljemini on edenenud. Oma mõistuse poolest tugevam ja peenem olla, kui teised, see tähendab teatud mõttes organilise elu harjal seista. Kuid õnnetuseks on naesterahvas just selles tükis madalamal, see välimuse poolest õrnem, ilusam, täielikum olevus. Ta pääaju näib teistviisi ehitatud olevat. Mis ühe mõistuse superioriteedi teeb, on iseteadliku oleku tihedus ja mitmekülgsus. Naesterahva juures aga on see iseteadlik olek alati vaesem, kitsam, tumedam. Ta on võimetu suuri süntesisid formeerima, laiu üleüldiseid ideesid sünnitama; ta näeb ainult üksikuid asju. Iseteadliku oleku intensiteet ripub ka teadmiste mitmekülgsusest ja põhjalikkusest ära, mis pääajusse on mahutatud. Kuid naene ei või neid teadmisi mitte nii suurel mõõdul omandada kui mees: ta pääajulik energia on nõrgem. Üleüldse on naesterahval vähem kalduvust puhtalt abstraktilikuks mõtlemiseks; ta mõte on ikka praktilikum, konkretlikum, igapäevasem ja enam maa vastu. Üleüldiste, teaduslikkude küsimuste kohta puudub tal sellepärast tõsisem huvitus täiesti. Ja seda naise intellektualset tühisem-olemist võib igas asjas, igal juhtumisel, näha, tunda, konstateerida. Ta võib

— 23 —

väga haritud, väga tark, koguni väga teaduslik olla, kuid siiski puudub tal midagi, see äraseletamata, defineerimata midagi, mis teeb, et ta ikka naene on, selle sõna laitvas mõttes. Ülikoolides on paljud neist usinamad kui meesüliõpilased; nad teevad omad eksamid hästi, mõnikord hiilgavalt ära, saavad kandidaatideks, harvemini doktoriteks, kuid ikka teevad nad seda hääde ja korrapäraliste koolilastena, kes omi ülesandeid kätte õpivad. Iialgi, iialgi algupäralist ja iseseisvat mõtet, iialgi ühtegi uut ideed leitud, ilmaski tundmata rada avatud, kunagi uut sihti alustatud! On koguni arvamist avaldatud, et naesterahval hirm uue ees, misoneismus, kaasasündinud olla. Ja tõe poolest on naene end ikka kõiksugu uuenduste vastu vaenuliku näidanud, maha-arvatud mis riidemoodidesse puutub.

         Aga, öeldakse, kui naesterahvas oma mõistuse poolest tühisem on, trööstigu ta ennast sellega, et ta oma tundmuste, oma tundluse poolest kõrgemal seisab. Puhas pettus! Tühi lootus! Ka sellegi poolest on ta tühisem. Nii paradoksilik kui see ka näitab, on koguni tundmuse-elu, kired, emotsionid mitmekülgsemad, keerulisemad, differentseeritumad mehe juures. Kui ümberpöördud seisukord õigem oleks, siis omastaksime praegu selle kohta silmanähtava tunnistuse: meil oleks naesterahvalt mõned kunstitööd ettekujutuse ja tundluse alalt, mis nende üle käiksivad, mis mehed selle poolest on produtseerinud: luuletused, romanid, pildid, helitööd. Kahjuks aga ei ole lugu nii.

         Tõe poolest, mis mõistuslikusse inferioriteedisse puutub, siis võiks seda selle asjaloo läbi vabandada, et need vaimlikud võimed endid nõnda ütelda atrofeerinud on mitmetuhande aastalise tegevusetuse tõttu. Ja päälegi on vähem võimalusi, et väikesest naisteadlaste hulgast suuri mõtte ja teaduse geniusi tõuseks. Kuid on ala

— 24 —

olemas, kus see vabandus oma maksvuse kaotab: luule ja muusika. Sääl on võimalused kahtlemata naise pool. Sest kes loeb ja armastab enam luuletusi ning romanisid kui naised ja iseäranis noored neiud? Kes teeb enam muusikaga tegemist kui mitte naine? Klaverimängimine on ju päris olulik element hääs naiskasvatuses. Kuid imelik ja mõtlema panev nähtus! Senini ei ole naine veel ühtegi luuletajat annud, kes ühe Schilleri, Heine, Victor Hugo, Byroni, Baudelaire’i, Verlaine’i kõrgusele oleks tõusnud. Mis komponistidesse puutub, siis on resultaadid veel negativlikumad: ei ole ühtegi komponistinnat olemas, kes natukenegi kuulsamaks oleks saanud. Naisel näib ülepää vähe muusikalikku fantasiat olevat.

         Ei pea nimelt unustama, et mehe juures tundmuslik külg kõrgema mõistuse läbi võidab, mis teda peenendab ja mitmekesistab. Iseäranis seisab naine estetiliste tunnete poolest mehest madalamal, ehk ta ehtimise tung seda tõendust küll näib ümber lükkavat. Ta maitse on ikka labasem ja vulgäärim. Kui ma ühe naisega jalutan ja kui me mõnd algupärast ja suggestivlikku maastikku vaatleme, siis ei ole mu kaaslasel iialgi minu tundeid ja minu meeleolusid. Tema imetlemine oleks midagi segast, ebamäärast, iseteadmatat. Vahest jätaks teda maastik hoopis erapooletuks ega reageerikski ta emotivliku elu pääle, iseäranis kui sel maastikul mitte suurepäralist tüüpilikku, melodraamalikku ilu ei oleks, vaid niisugune, millest teatud alandlik, diskreet, aga iseäralik õrn, unistama panev nõiduvus välja hoovaks, nagu näituseks mõned Saaremaa loodusele omased kohad, madalad mätlikud väljad ehk kadakatega kaetud kõrvenud arud, millede üle teatud tume, maharõhutud, aga intiim luule näib lehvivat. Iialgi ei võiks ma oma kaaslasele avaldada, mida ma seda loodust nähes tunnen;

— 25 —

iialgi ei läheks mul korda teda seda õrna ja peenikest nukrust mõistma panna, mida minus selle maakoha magusalt-kodune vaatlus äratab. Ma jääksin üksiklaseks omas imetluses ja unistuses. Siiski kui ma neid muljendid mõnedele omadele sõpradele avaldasin, leidsin nende hinges vastukaja: nad olivad minust aru saanud ehk ise midagi sarnast tunnud. Samuti on lugu ka paljude armsate kirjanikkudega, kellede stiili plastilikku puhtust ehk muusikalikku suggestivilisust ma kui ilust lillelõhna, kui imeilust viisi maitsen. Võimata on jällegi neid tundmusi naisega jagada.

         Teine asi on alati, kui ühe mehega kõneleda; siis on sul ikka rahustav tundmus, et sul omakohase ehk sinust kõrgema olevusega tegemist on. Ta saab sinust ka siis paremini aru, kui ta mõistuse ehk hariduse poolest sinust madalamal on. Tähtis on siin mehelik pääaju. Ühe naisega aga ei või ilmaski tõsiselt kõneleda. Kui ma seda teen, siis tunnen südametunnistuse piina: oma kõige sisemaid, kõige kallimaid mõtteid kellegile avaldada, kes neist aru ei saa, näib mulle profanatsion, karakteri puudus, oma isiku prostitutsion olevat. Kuid teiselt poolt trööstin ma ennast vahel sellega, et ma iseenesele räägin, teatud kõnelemise tungi mõjul, hoolimata sellest, kas minust aru saadakse või mitte. Harilik, tüüpilik naine ei või kõrgelt intellektualse mehe mõttele iialgi järele jõuda. Kõige rohkem on tal sellest tume ja segane ettekujutus, mis ruttu kustub ja ununeb. See mõte naise mõistuslikust inferioriteedist on minu juures viimasel ajal nii valitsevaks saanud, et iga ta faktilik konstateerimine ja tähelepanek haavavalt ja piinlikult minu pääle mõjub. Ma ei või naise kohta enam otsekohest, tagasihoidmata ja pimedat vaimustust tunda. Naivlikkuse aeg on üle. Ta mõistuslik inferioriteet saab ikka seda

— 26 —

vaimustust enam-vähem kainestama. Ta ei ole mulle enam muud kui lõbu ja unistuste objekt, kes oma iludusega, oma rõõmsa olekuga, oma graatsiaga mõnikord inimest olemasolemise suurt üksildust ja kõikide asjade kaduvust unustama võib panna. Ei ole tähtis, mis sääl taga on; pääasi, kui ta aga mulle teatud illusioni annab ja mind unistama saadab. Seda meeldivat, aga tola iseteadmatust mõnede noorte neidude juures, seda on Juhani Aho ühes omadest nii kuulsatest laastudest suurepäraliselt kirjeldanud, päälkirja all: Silmapettus. Ilmaski ei ole naiselikule ebajumalale rängemat mahavirutavamat hoopi antud, ilmaski ei ole kirjanik teda peenema ja söövama ironiaga naeruvääriliseks teinud, ja seda täieliku graatsiaga, kõige rahulisema näoga, natuke kurvameelne naeratus huultel. See „laast“ on omas liigis tõesti võrdluseta, ainus maailma kirjanduses.

2.

         Sellepärast, kui ma omale idealset naist ette kujutan, keda ma tõesti kui kõrgemat olevust võiksin austada, kelle vaatluses mu hing peenemat ja sügavamat lõbu leiaks, tahan ma, et ta kõigist neist naiselikkudest vigadest vaba oleks, milledest praegu kõne oli. Ta on erandlik, ainus olevus, sest ta ühendab eneses kaks omadust, mis tõelikus elus endid näivad välja sulguvat: kõrgema, tõesti meheliku mõistuse ja naiseliku iseloomu meeldivuse. Ta on kõrgel kraadil intellektualne, selles spetsialses tähenduses, mis sellele sõnale Prantsusemaal antakse, nimelt olevus, kelle juures mõtlemise võime, pääaju tegevus äärmiselt edenenud ja kes omale suure hulga teaduslikka ja kirjanduslikka ideesid ning faktisid on mälestuse salvedesse kogunud. Tal on selle tõttu laialdane eruditsion, mis toredat mälu oletab. Ta

— 27 —

armastab keeleteaduslikka uurimisi, mida vähesed naised tõsiselt, teaduslikult armastavad; ta teeb nendega tegemist, kuid ilma, et ta teised teadused selle tõttu kõrvale jätaks. Ta on tublisti Ladina keelt õppinud, ja on selles oskuse omandanud, mis nüüdsel, vanade keelte kohta unutlikul ajal haruldaseks hakkab jääma. Samuti oskab ta Greeka keelt, ehk küll mitte nii täielikult. Nõnda on ta Homerust, Platot, Aristotelest, Sofoklest, Lukianost, Uut Testamenti, Longuse „Daphnis ja Chloe’t“ alguskeeles lugenud, samuti Rooma kirjanikkudest pääle harilikkude, nagu Cicero, Livius, Tacitus, Horatius, Virgilius, koguni Lucretiust, Catullust, Ovidiuse „Arsamandi“, Martialist, Juvenalist, Petroniuse „Satiricon’i“, Apulejuse „De asino aureo“, Gelliuse „Noctes Atticae“, ja paljusid teisi mitteklassilisi kirjanikka, isegi kirikuisasid. Iseenesest arusaadav, et ta ka keskaja ja renessansi Ladina keele kohta on teatud huvitust tunnud ning munkade, skolastikuste ja humanistide töid lugenud. Selle keelemõistmise tõttu, mis talle tolleaegsete inimeste mõtetesse, mõtteviisidesse ja meeleoludesse tungimise võimaldab, on tal neist surnud ajajärkudest otsekohesem, vahenditam, konkretlikum vaatlus, nagu see ülepää temas ajaloo kui maalerliku romani, kui kollektivliku tragödia kohta on huvitust äratanud. Pääle intellektualse lõbu, mida üleüldiste seaduste konstateerimine pakub, maitseb ta ajaloos „mineviku luulet“, millel isesugune nukrus ei puudu. Ja tõesti, midagi ei ole kohasem inimest teatud eepiliku melanholiaga täitma, kui see läinud saatuste tagasivaade.

         Iseäranis huvitavad teda filosofilikud küsimused; ta leiab maitset abstraktilistes spekulatsionides ja psühologilistes uurimistes. Et aga tõepoolest intellektualne olla ja uue aja teaduse kõrgusel seista, peab tingimata looduseteadusi ja füüsilis-matematilisi teadusi tundma, iseäranis aga kõrgema matematika saladustesse tunginud

— 28 —

olema, sest see viimane näitab, kui suurt abstraktsioni inimese mõistus võib kätte saada. Sellepärast on ta, ilma et ta just üks Sofia Kowalewskaja oleks, analütilist geometriat õppinud, infinitesimal-arwamisega end tutvustanud, differentsialisid ja integralisid tarvitanud. Et veel paremini selle naise intellektualiteeti karakteriseerida ja nimelt ta oluliku omaduse pääle tähendada, peab ütlema, et ta mõte täitsa vaba sellest uduloorist on, mis harilikult naise mõtet tumestab ja seda selge loogika ja peenema analüüsi tarvis võimetuks teeb ning ahtraks julgete ja genialsete ideede poolest. Iseteadlik olek on tema juures kuni äärmiste piirideni aetud, sest ta pääaju on kõige peenemalt ja kõige solidimalt ehitatud ja ta närvisüsteem on väga tihe. Tal on selle tõttu päris meheliku mõistuse tugevus ja teravus. Veel enam: ta ei ole mitte niisugune „anderikas“ naisterahvas, kelle tõsist talenti liialdatakse, kelle kui imelapse pääle vaadatakse, kui ta kord oma kaasõdede harilikust madalusest välja kerkib. Oleks niisuguste andidega ja teadmistega naine mees olevat, siis ärataks ta vaevalt mingit tähelepanekut; ta oleks vist kaunis igapäevane nähtus ja keskpärane väärtus. See aga, kellest kõnelen, ei pea mitte üksi võrdlust keskmise mehega välja, vaid oleks ka mehena tähelepanemise väärt erand.

         Veel üks asi, mis olulikku vahet selle unistatud naise ja harilikkude vahel markeerib. Viimastel, olgu nad kes tahes, harimata ehk haritud, madalast ehk kõrgemast seisusest, köögitüdrukud ehk üliõpilased, on see ühine, et nad peaaegu mitte ilmaski ise ideesid ei leia, mida nad omas ümbruses avaldada tahaksivad. Nad ei leia neid mitte kusagilt, ka raamatutest mitte. Raamatud, olgu nad kui ilukõnekalt kirjutatud, olgu nad kõige uskuma panevaid tõendusi täis, jätavad naise enamjagu kordadel külmaks. Neil on kõigil

— 29 —

see viga, et nad surnud raamatud on. Rutemini kui kõik maailma kõige vaimustavamad broschürid, parema tagajärjega kui kõige tõsisemad ja põhjalikumad teaduslikud uurimised võib keegi mees naise ühe uue idee jüngriks teha, olgu see idee usulik, estetilik ehk politilik, ja ka ainult ühe tingimisega, ja see on, et see mees naisele sugulikult väärt oleks, sest ilma selle väärtuseta ehk vastumeelt mees, kui õige ja aus ta idee ka oleks, jätaks paremal korral naise selle idee kohta külmaks, kui ta mitte koguni vaenulikku olekut välja ei kutsu. Mis niisugustes asjus naise erapooletusesse puutub, siis peab sel puhul ikka Schilleri mõtet meelde tuletama, mis ta järgmises trehvavas distichonis välja ütleb:

Männer richten nach Gründen; des Weibes Urteil ist seine Liebe; wo es nicht liebt, hat schon gerichtet das Weib.

         Kuid naine, keda siin ette kujutan, on selle poolest teistsugune: oma kõrgema mõistuse tõttu, mida puhtad ideed võivad huvitada, jaksab ta sellest sugulikust psühologiast abstraheerida ja erapooletult otsustada. Päälegi ei lange ta moraliselt ega ideelikult kellegi mehe isiku mõju alla; seks on ta liig iseseisev ja tugev oma mõistuse poolest.

         Kuid ta mõistus ei avalda siiski mitte nii määratut laiust ja jõudu kui päris erakorralist painduvust ja peensust. See on ta pääomadus. Sellepärast ilmubki ta superioriteet ka pääasjalikult selles, et ta ühe mõtte lõpmata väikseid nüanssisid ehk ühe nähtuse mitmesuguseid külgi märkab; ta oskab asju iga vinkli all vaadata, kõiki nende võimalusi aimata, neis niisuguseid vahekordi ja kombinatsionisid leida, mida kellegile enne ei ole meelde tulnud tähele panna. Niisuguse omaduse tõttu on tal võimata ühekülgseks ja kitsarin-

— 30 —

naliseks saada, kes muust aru ei saa ega muud õigeks ei tunnista, kui seda, mis ta kord on pähe võtnud. Ümberpöördud, ta avaldab kõikide nähtuste ja küsimuste kohta sügavamat ja peenemat arusaamist. Kuid see superioriteet võib talle ka nõrkuse põhjuseks saada: just selle läbi, et ta ühe asja juures kõiki vastuseisvaid külgi näeb ja lõpmata hulka nüanssisid silmab, tunneb ta sagedasti kahklemisi, kõhklemisi, kui tarvis järsku otsust formuleerida ehk kindlat arvamist omandada. See saab talle mõnikord tülikaid sisemise võitluse silmapilkusid valmistama. Kuid teiselt poolt toob see uue superioriteedi kaasa sellega, et selle läbi ta juba muidugi õrn sensibiliteet kuni äärmisuseni suurtsuguneb ja peeneneb.

*

         Pääle andide teadustes on tal veel suured talendid kunstides; muu seas mängib ta meisterlikult klaverit, sest ta on tingimata muusikalik. Kuid mitte üksi ei mängi ta laitmata tehnikaga, mis siiski mitmed naised kätte saavad, vaid ta paneb oma mängusse ka peenema, isiklikuma arusaamise, mis harilikult naistel puudub, kes enam-vähem masinlikult töötavad. Ta tunneb muusika ajalugu ja harmonia teoriat. Ta on oma aja kõige suuremaid virtuosisid kuulnud, kõige tähtsamad ooperid näinud. Nagu see loomulik, tunneb ta hästi muusika kirjandust, iseäranis mis klaveri omasse puutub, kus ta hulga tükkisid pääst oskab. Pääle selle, et ta nõnda nimetatud klassilikku muusikat ja vanemaid komponistisid tunneb ja Bachi, Beethovenit, Chopin’i, Schumanni, Liszti, Brahmsi, Tschaikovskit mängib, paneb ta ka käesoleva aja muusika edenemist suure huvitusega tähele, tunneb interessi uuemate komponistide kohta, nagu Saint-Saens, Grieg, Franck, Richard Strauss, Vincent d’Indy, Debussy, Rachmaninov, Sibe-

— 31 —

lius, Reger j.t.; ta muretseb omale ikka uute tähelepanemist äratanud ooperite partiturid. Ta imestab ja armastab ka kirikumuusikat, seda sügavat ja pühalikku muusikat, mille ülemaapäälset hoogu ükski teine kätte ei saa ja mis nagu igaviku vaimu näib välja hoovavat. Neid vägevaid ja tõsiseid akkordisid, neid pühalikka ja karmisid viisisid kuuldes, mis vägeva hümnusena üles Gooti võlvide poole tõusevad, arvad end tõesti üleloomuliku sisse uskuda võivat...

         Ta on veel selle poolest iseäralik, et tal muusikalikku fantasiat on, nii haruldane asi naise juures, ja pääle selle oskus neid fantasiaid julges ja algupärases improvisatsionis kuuldavale tuua. Muusikalik ettekujutus on tal mängimise võimega nii ühte sulanud, et ta kõik, mis ette kujutab, ka kõige keerulisemad akkordid, kõige mässavama helide möllu võib otsekohe ära mängida. Teiselt poolt on ta nootide lugemises niisuguse osavuse omandanud, et ta kõige raskemas klaveri partituris, täis akkordide ja passaashide rägastikka, mitte enam tummi noota ei näe, vaid mõttes helisid kuuleb, just nagu mängitaks talle ette. Ta maitseb silmadega muusikapala niisamuti nagu teine luuletusi silmadega, ilma deklamatsionita, maitseb. Sellest järgneb järgmine nähtus, kui ta nootidelt mängib: selle asemel et nootide järele klahvisid lüüa ja alles siis klaveri helides nootide muusikalist sisu kuulda, nagu see harilikult, kui tükk raskem ja keerulisem, mängib ta neid helisid ainult ära, mida ta lihtsa nootide nägemise tõttu juba kuulis kõlavat. Muidugi sünnib see protsess nii ruttu ja peaaegu iseteadmatalt, nõnda et nootidelt nähtud ja klaverilt kuuldud helid ta iseteadvuses üheks sulavad. Niisuguste eeltingimiste juures on loomulik, et ta ettekujutatud ehk meeles peetud muusikatükki võib partituriks kirjutada, ilma ühelgi mänguriistal katsumata.

— 32 —

Sarnast naist võiksin ma tõepoolest austada ja jumaldada kui ülinaist, kelle kingapaelu ma väärt ei ole lahti päästma!

3.

         Kuid, mis kõige imelikum on, milles ma oma unistuse suurt algupärasust ja iseäralikku nõiduvust näen, on see, et see nii haritud, nii teaduslik naine täis teadmisi ja mõistust, veel noor neiu on, kes vaevalt üle oma kahekümnenda eluaasta on sammunud. Jah, hoolimata omast kõrgemast mõistusest, hoolimata omast huvitusest tõsisemate uurimiste kohta, on ta veel alles noor neiu, ja päälegi meeldiv ja õrn.

         Nüüd vaja selle imeliku noore neiu välimust kirjeldada, et sellest naise idealist, millest ma unistan, täielikku pilti ette kujutada. Ühe unistatud olevuse õige üksikasjalik kirjeldus võiks vahest imelik, kui mitte naeruvääriline paista paljudele praktilistele vaimudele; minu juures aga, kellel fantasia elu väga vägev on ja ettekujutatud maailm realse maailmaga parallellikult eksisteerib, ei ole sääl midagi ebaloomulikku ega imelikku.

         See teaduslik naine peab, nagu see loomulik on, ka oma välimuse poolest kõrgemat inimlikku eksemplari kehastama. Tal peavad füüsilikult kõik need täiused olema, mis inimese kehal võimalikud on. Selle läbi on ta ka sugulikult väärt olevus. Sest igal inimesel on oma suguliku väärtuse kraad, mida, tõsi küll, enam-vähem isikliku maitse järele hinnatakse. Ja ma usun, ma olen kindel, et selle väärtuse kraadi iseteadlik ehk iseteadmata konstateerimine tähtsat osa meie sisemise olevuse kujunemises mängib. Muutke see väärtus, teda tõstes ehk alandades, ja isik ei viivita mitte teatud muudatust omas vaimulaadis, omas üleüldises meeleolus, omas ilmavaates läbi tegemast. See ehk teine

— 33 —

naine, nii pea kui tal teine nina, teistmoodi puusad, teise vormiga huuled oleksivat, peaks end teisiti üleval; sel ehk teisel mehel, kui talle teistsugune kasv, teistsugused silmad, teistsugune habeme ja juuste värv ilmuks, oleks korraga teistsugune elu filosofia ja teistmoodi ülesastumine. Sellepärast, et oma tõu tõsine ja väärt edustaja olla, peab ka kui sugulik olevus väärt olema. Kõik teised väärtused, vaimlikud ja moralsed, ei jaksaks seda puudust ära tasuda. Inimene oleks siis ikka nagu poolik, nagu midagi katkendlikku ja täiuseta. Nii leiame meie, ehk küll enamasti iseteadmatalt, ikka teatud hääd ehk haledat meelt, sugulikku vähem‑väärtust omaga võrreldes kellegi juures konstateerides, kes meist mõnede muude omaduste poolest ette on; samuti nagu me üht kadedusega segatud imetlemist tunneme isikut vaadeldes, kes suguliku olevusena meid varju saadab.

         Harilikult tähendatakse see väärtus sõnadega ilus ja inetu ära. Kuid need sõnad ei ole kindlad ja on selle tõttu võimetud ühe isiku tõsist sugulikku väärtust ära määrama, kelle kohta neid tarvitatakse, sest neile antakse liig kitsas tähendus, mis selle väärtuse ehk mitte-väärtuse kraadiga kokku ei lange. Nõnda juhtub sagedasti, et kellegist inimesest öeldakse: „Ta on ilus, aga ta ei meeldi mulle“; ja ümberpöördud: „Ta on inetu, aga ta meeldib mulle“. Niisugusel korral ei tähenda need sõnad mitte inimese sugulikku väärtust. Sellepärast pean ma oma terminologia ära määrama ja nendele sõnadele laiema, kuid samal ajal spetsialsema tähenduse andma: nad vastavad just seda sugulikku väärtust. Üleüldse ei või mehe ja naise juures muust ilust kui sugulikust juttu olla. Järelikult on „ilus“ niisama palju kui sugulikult ihaldatav, kuna „inetu“ sugulikult ebaihaldatavat ehk vastumeelset tähendab.

— 34 —

         Selles mõttes on see naine ilus. Ta sugulik ihaldatavus on üks kõige peenematest ja suurtsugumatest, sest on ka inimesi, kellede juures see liig vänge ja labane on; ka selles avaldavad endid lõpmata hulk vahesid ja nüanssisid. Ta kasv on ennem veidi allpool keskmist kui ülevalpool, sest hiigla naesterahvas ei võiks seda muljendit teha, mida see peab avaldama. Ja see üleüldine muljend on midagi nooruslikku, õrna, koguni abrast, mis ta kasvu laseb kõrgema paista kui ta on. Tema nõtkuvat graatsialikku kõnnakut nähes on tung tema ümbert kinni haarata ja teda kaugele kanda, nii näib ta kerge ja õhulik olevat, võiks ütelda: sulg. Kuid sääl juures ei ole ta mitte lahja ja nukelise kehaga; tal on painduvad ja elastilikud liikmed, hästi voolitud ja sahvtikad vormid. Teatud noor graatsia näib temast välja hoovavat.

         Ta nägu on ilus, kuid see ei ole mitte banalne ja hiilgav salongi iludus, mis silma torkab ja labasele maitsele meeldib. See on varjunditest koos ja sellest peenemaitseliste iluduste liigist, mida tagasihoidlikkudeks võiks nimetada. Sest neid ei märka mitte kohe. Kuid mida enam neid vaatled, seda enam leiad sääl iludusi, peensusi, varjundisi, mis lõpmata unistama panevad. On ilusaks peetud nägusid, mis omas üleüldsuses teatud iluduse mõju avaldavad, kuid kus vähehaaval piinlikka inetusi märkad, mis üleüldist mõju rikuvad. Tema juures on asi ümberpöördud: ta ei pimesta hiilgava iluduse säraga, kuid säält ei leia ka midagi, mis piinlikku ehk vastikut mõju avaldaks; vähehaaval aga on pilk mõnede detailide peensuse läbi külge tõmmatud ja alla heidetud. See ei ole sellepärast siis mitte absolutlikult korrapäraline ja täielik iludus, nagu näituseks üks Cavalieri, kelle jooned peaaegu geometriliku korrapärasusega on. See avaldab mulle ikka natuke puist

— 35 —

ja külma mõju; see on nõnda ütelda ametlik ja akademilik iludus, millel isiklikku ja erandlikku iseloomu ei ole. Mõned väiksed ebakorrapärasused selle vastu võivad näo veel meeldivamaks teha, talle individualsema iluduse anda; need teevad, et niisuguseid nägusid mitte laitmata ilusateks ei peeta. Kuid kui korraga sääl peensusi ja kõrgemaid iluelementisid leitakse, siis teeb see teatud hää ja meeldiva üllatuse. Need puudused hoiavad vaataja vahetpidamata põnevuses, sest teatud dissonants-akkordidele sarnanedes rikuvad nad üleüldsuse täielikku harmoniat, ja selle disharmonia imelikku ja sissekiskuvat magusust maitstes ootad siiski teatud piinliku tundmusega, et see dissonants viimati ometi täielikuks kokkukõlaks harguks.

         Eelolevast järgneb, et tal mitte klassilikku või Greeka profiili ei ole. Sest minu arvates ei ole Greeka iluduseideal enam meie oma kohane. Modern iludus on nõnda ütelda koha päält kõrvale nihkunud ja teiseks saanud, sest et meie tüüpus teine on. Iludus aga ei ole ilmaski muud kui abstraktsion ümbritsevast tüüpusest. Mina leian antiikiluduse koguni natuke veidra ja kentsaka olevat. Kui veel Belvederi Apollo ja Milose Venuse näo-iludust kiidetakse, siis on see vist inertsia mõjul ehk psittakismusest: et neid kord lõpulikuks idealiks, absolutlikuks tüüpuseks hakati pidama, mäletseb kõik maailm samu fraasisid järele, ilma et sisu üle tõsisemalt järele mõeldaks.

         Et see nii ebarealne, nii konstrueeritud isik niisuguse täpipäälse ja üksikasjaliku kirjelduse tõttu hakkab, minule vähemalt, luust ja lihast olevuseks, elavaks inimeseks saama, keda ma juba niisama hästi võin ette kujutada kui kedagi naist mu tutvuskonnast, on tarvis, et ta mitte nimeta olevuseks, lihtsaks „temaks“ ei jääks, vaid et tal pärisnimi oleks nagu igal määratul

— 36 —

ja realsel isikul. Kui romanikirjutajad omadele väljamõeldud tegelastele nimed annavad, miks ei võiks siis mina seda mitte selles kirjelduses, millel koguni auahnus on teatud mõttes täielikumat ja mitmekülgsemat pilti anda kui seda harilikud romanid teevad. Kuid mis on ta nimi? Nimi, mis talle kõlbaks, ei tohiks mitte labane ega igapäevane olla nagu Ida, Bertha, Juuli, Anna, Olga, Veera, ega kulunud, ehk küll ilus nagu Marie, Helene, ega ka liig lapsiku ja väikekodanliku maiguga nagu Rosa, Minni, Lonny, Nanny, Nelly, ka mitte romantilik nagu Lydia, Aurora, Eleoncra, sugugi mitte meesterahva nimest tuletatud -iine lõpuga nagu Josefine, Karoline, Ernestine, milgi tingimisel mitte luulelikult kõlav ja melodraamalik nagu Rosalie, Eulalie, Theodolinde, Kuningunde. Ma olen selle üle järele mõtelnud ja olen viimati ühe Hebrea nime valinud, mis labane ega igapäevane ei ole, oma lühidusest hoolimata, kuid mis minu meelest siiski luulelik, energilik ja naiselik ühtlasi on. Siit pääle nimetan teda: Ruth.

4.

         Vaevalt leidub naisi, kelledele blond mees põhjusmõttelikult meeldiks. Peaaegu kõikide ideal on brünett: mustad lokis juuksed, mustad „tulised“ silmad, tõmmud vurrud ja tõmmukas ambrakarva näovärv. Sagedasti meeldib ka seda tüüpust naine meestele. Kuid mis minusse puutub, siis ei ole brünett naine mitte minu ideal, sest ülepää ei meeldi mulle see tüüpus naise juures. Sel on blondiga võrreldes minu meelest ikka midagi toorest, vänget, aasialikku; ta on igatahes vähem intelligentlik ja peenike kui blond. Tõsi küll, blond kui ta labane ja inetu, näeb siis veel palju labasem ja inetum välja kui brünett, mil ikka teatud „huvitus“ leitakse olevat.

— 37 —

         Kuid mulle meeldib ikka kõige rohkem intelligents, sest et see kõike peenendab ja suurtsugustab; ja see näib end kõrgemal kraadil blondide naiste juures avaldavat. Üleüldse on brünettidel enam temperamenti, blondidel enam intelligentsi. Igatahes ei ole must naise juus iial nii ilus ja meeldiv kui schatän ehk kollakas, sest tal on vähem nüanssisid ning vähem naiselikku pehmust ja õrnust. Mul ei ole sugugi tungi musta juust katsuda. Sellepärast on Ruth blond, kuid mitte linakarva vesine blond, vaid niisugune, kelle juus rukki — ehk õigem meekarva tumekollane on, mil isesugused soojad nüanssid võivad olla ning mis paiguti nagu natuke pleekinud näitab olevat. See blond tüüpus on midagi soomelikku selle sõna raassilikus mõttes. Kui ta suurtsugustatud ja idealiseeritud kujul ilmub, siis võib ta iseäralikult meeldiv olla: ta on midagi kodust, omast, lihtsat ja loomulikku; kuid ühtlasi midagi kulturilikku ja raffineeritud. Niisugune on Ruth. See tüüpus saab tema juures just ta kõrge hariduse ja intelligentsi ning ta seltskondliku seisukorra tõttu huvitava ja veidi pikantliku kontrasti. Nooruse ja tervise lõhn näib temast välja hoovavat, mis värskendab ja rahustab; kuid see ei ole mitte seesugune labane ja vulgäär tervis, mis nagu ülekäte on läinud ja oma häbemata küllusega otse haavavalt mõjub. See ei ole ka mitte rõõsk punapõske neiu, kes midagi vesist ja sisutat on, vaid temas on midagi tahedat ja karmi, aga pehmet ja paitavat ühtlasi. Tal näib koguni teatud perversiteetideks kalduvusi olevat.

         Mul on imelik nõrkus suurte, paksude juuste kohta. Naise pää, mida lopsakas juuste vegetatsion ümbritseb, näib nii salapäraline, nii huvitav; on nagu oleks selle metsa taha mõni varandus ära peidetud, mille juurde ahvatlev on pääseda. Ruthi pääd, kes enam

— 38 —

dolichokefal on, katab tihe mets tumekollakaid juuseid, millede karvad mitte vedelad ega liig õhukesed ei ole, mis jõuetult pääluu vastu lossi langevad ehk üksikute korratute karvadena vedelema jäävad. Ehk küll pehmed ja siidised, näib neil isiklik elu ja tahtmisejõud olevat, nõnda et nad lainetama löövad ja päälaelt määratud sihis välja looklevad. Kõrvade ümber ja kukla taga kaela pääl ripnevad nad õhukeste, õrnade, veidi valkjamate kiududena, mis naise pääle iseäraliku meeldivuse võib anda. Frisur on lihtne ja loomulik; ei ühtegi kunstlikku käherdust; otsaesine, mis mitte liig kõrge ei ole, on vaba, suurtsugu, idealselt puhas, mille vaatluses hing rahu leiab... Ruthi juustel on pääle selle veel meeldiv ja külgetõmbav lõhn, mis teatud silmapilkudel joovastavalt võib mõjuda. Iseenesest mõista, et nad terved ning tugevad on; nad ei lange ühegi konstitutsionalse nõrkuse ehk kohaliku nahahaiguse, näituseks kõõma tagajärjel välja. Nad on nii tihedad ja tugevad, et Ruthi nende pidi võib üles tõsta ja rippuda lasta. Nad püsivad tal ka kaua, kuni viiekümne aastani, veel õige lopsakad.

         Silmad, see tähtsam ja kõige suurtsugusem iluduse element, sest et nendes ilme asupaik on, sest et nad tervet hinge, tervet maailma, tervet melodiat võivad sisaldada, — silmad ei ole Ruthil mitte mustad ega pruunid, ega ka mitte ilmasüüta ingli-sinised, veel vähem labased, veekarva sinakad, vaid tumedad sinihallid, milledesse väike nüanss rohelist oleks segatud ja mis teatud valgustusel, nimelt õhtuti, õige tumedad võivad paista. Kuid milgi tingimisel ei tohi neil sinikas-lillaka poole kalduvat värvitust olla. Nad on küllalt suured, puhta ja tumestamata sarvenahaga, ja sedavõrd sügaval koobastes, et kui nad täiesti avatud on, laugude ääri sugugi näha ei ole. Ripsmed on pikad ja tihedad; kulmukar-

— 39 —

vad mitte liig paksud, vaid nagu kergelt pinsliga tõmmatud. Silmad on Ruthil terved; nende ilu ei riku mingisugused konjunktivi põletikud ja keratidid. Nägemise teravus on sedavõrd suur, et Ruth prillisid ei tarvitse kanda, mis tema näo stiilile igatahes kohased ei oleks, nagu nad seda üleüldse mitte naise iludusele ei ole. Et inimese hinge-elu end ikka enamvähem silmade ilmes peegeldab, siis on Ruthi pilk kõige kõrgemal kraadil intelligentlik ja sügav; tal ei puudu ka iseäral[i]k unistav nõiduvus, mis aga nii peenike, nii heljuv on, et see pääliskaudsele vaatajale kohe silma ei paista. See on niisama diskreet kui ta iludus üleüldse.

         Väga tähtis iluduse element on näovärv, teint. Selle järele võib otsustada, kui vana inimene umbes on. Kolmekümneaastase teint ei ole iialgi sama, mis kahekümneaastase oma, sest näonahk ei pääse milgi kombel aastate rikkumise töö eest. Ta kaotab oma õrnuse, sitkuse, painduvuse, läheb krõbedaks, kuivaks ehk lõdvaks, tuhakarva halliks ehk tursunud punaseks ja võtab ikka kortsusid sisse. Hää ja ilus teint on kõige päält raassi eesõigus ja teiseks tervise tundemärk; ta ripub vere kokkupanekust ja seedimise häädusest ära. Ta inetuks minemise pääpõhjus on fatalne, mille vastu mingit abinõu ei leidu, sest see on üks vananemise enese nähtus, nimelt aastatega progresseeriv arterioskleros ehk veresoonte lupjanemine ja kõvenemine, mis küll ühe juures kiiremalt ja suuremal mõõdul edeneb kui teise juures. Kõige elava saatus on see: vaevalt on ta jõudnud valmineda ja täis kasvada, kui temas juba siin-sääl kõdunemine on alganud.

         Ruthi teint on kahe hää omadusega priviligeeritud: raassiga ja vastupidavusega, ilma milledeta ükski tõsine iludus olla ei või. Ta näovärv ei ole kõige päält mitte

— 40 —

talupojalik punane ega ka mitte naiv-õrn, mille üle labase maitsega inimesed vaimustatud on. Viimane iseäranis, rääkimata sellest, et ta ilus ei ole, on veel selle poolest väheväärtusline, et ta kergesti altereeritud saab ja aastaid vastu ei pane. Ruthi näovärv on terve kahvatus, mis end ainult kuumuse ehk külmaga kergelt koloreerib, niisugune soliid ja soe kahvatus, nagu see Slaavi tõugu naiste juures sagedasti ette tuleb, see vähe ebaselge ja nagu marmorikarva täpiline näovärv. Ta ei saa mingisuguste nahahaiguste, vistrikute, ekzema, liig rikkalikkude väljahigistamiste, seborröede läbi inetuks. Kuid ihuvärvi iludus ei ripu mitte üksi naha enese, epidermi kude häädusest ära, vaid ka liha ja musklite soliditeedist. Kui liha all vedel ja lõdev, siis ei näe ka teint hää välja ja teda altereerivad kergesti öösine valvamine, mured, liig töötamine. Nende puuduste äraoleku tõttu on Ruthi näonahk elastilik ega murdu naermise juures mingisugustesse piinlikkudesse ja teravatesse kortsudesse suu ja silmade ümber, nähtus, mis nii mõnegi ilusa noore näo mõju korraga rikub ja ta aastate kohta äraandlikuks saab. Naerdes sünnivad Ruthil silmade alla ainult huvitavad ja meeldivad lohud, mis ilme veel ilusamaks teevad. Tänu sellele näonahale, mille pääle ei öösised valvamised ega aastad kergesti ei hakka, võib Ruth kolmekümneaastaselt niisama noor ja värske paista kui kahekümneaastane neiu. Et tal degradeerivaid aineliku elu muresid ning viletsusi ei ole, siis saab ta veel viiekümneaastaseltki sugulikult ihaldatav olema, nagu kuulus kurtisan Ninon de Lenclos, kelle pärast chevalier de Villiers ennast ära tappis, kui ta kogemata teada sai, et ta oma kuuekümneaastast ema oli armastama hakanud!

         Üks organ, millest vähem kõneldakse, mille välimust ja kuju armastaja mitte ei kirjelda, mille ilu ta

— 41 —

mitte ei ülista, nagu ta silmi, juuseid, suud ülistab, see on — nina. Kuid sel on siiski suur tähtsus üleüldise näoiluduse sünnitamises, suurem kui seda harilikult arvatakse. See on nina, mis profiili ilusaks või inetuks teeb; see on tema, mis näole teatud suurtsugususe, peene, raassiliku väljanägemise annab ehk oma inetusega silmade ja suu meeldiva mõju üles kaalub ehk hävitab. Mõnikord ei olda sellest küllalt iseteadlikud; ei teata, miks mõni kaunis nägu, mil ilusad silmad ja laitmata teint, mitte ei meeldi. Kuid kui paremini tähele pannakse, siis märgatakse, mis selle valetooni põhjus on: see on nina, mis tömp, madal ehk küürus, liig lühike ehk liig pikk, liig lai ja tugev, liig õhuke ja naeruväärt väike, liig jäme ja tursunud; nina, mis veidi viltu on, mille ots ülespidi tõuseb, liiga laieneb, sinerdama lööb, naaskli sarnaseks teravaks läheb ehk ülemise huulega liig terava nurga sünnitab; nina, mille tiivad liig laiad on, mille sõõrmed liig suurteks avandusteks paisuvad, mis vänget, nilbet, kiimalat mõju avaldab, üleüldse niisugune, mis oma ebanormalse ja inetu vormi läbi piinlikult ja segavalt mõjub. Nina iludus on peaaegu midagi negativlikku: näole suurtsugusust andes ei torka ta silma, ei ärata tähelepanekut; ta on diskreet; ta kaob üleüldisesse harmoniasse. Ta ei pruugi liig suure hoolega, liig piinliku sümmetriaga voolitud olla, kuid ta ei paku ühtegi detaili, mis haavaks. Niisugune on just Ruthi nina. Õige proportsioniga olles, mitte pikk, õrna ja delikadi vormiga, on tal siiski väike iseäraldus: hingamise juures liiguvad vahel kergelt ta sõõrmete tiivad, mis temas nagu ühe metsloomaga sarnadust äratab ja peituvast sensualiteedist tunnistust annab. Viimast mõju avaldab ka Ruthi suu, mis väljaütlev ja natuke sensualne on oma arenenud ja ihaldatavate huultega ja oma pool-naivliku, pool-roiduva naeratusega.

— 42 —

See sünnitab ta otsaesise puhta selgusega imeliku ja haruldase kontrasti.

         Ilusa suu juurde kuuluvad ka ilusad ja terved hambad, mis naeratamise, kõnelemise ja söömise juures nähtavale tulevad. Ja tõepoolest, midagi ei rüveta nii suurel kraadil seda hääd muljendit, mis ilus nägu teeb, ja sellega ka sugulikku ihaldatavust, kui inetud, mädanevad hambad, mis sinakaks, kollakaks, mustaks ehk rohekaks on läinud, määrdunud krohvikorra pääle võtnud, parandamata cariesi tagajärjel välja purunenud, nõnda et sagedasti ainult mustad jälgid tüükad järele jäävad. Mõtled tahtmata, et sel inimesel kõik kondid sees mädanevad. Niisugust suud suudelda ei ole mingit ihaldust; juba mõte selle pääle äratab tülgastust. Aga Ruthi suu ja naeratuse meeldivust tõstavad kaks rida valgeid hambaid, mis kõik alal on; nad ei ole eest liig laiad, ega ka liig väikesed, kuid siiski tihedasti koos, nõnda et toidujätised sinna vahele ei saa jääda. Pärandusliku omaduse ja hoolsa hoidmise tõttu püsivad nad väga kaua terved.

         Suurtsugu iluduse tundemärgiks peetakse ka ilusaid käsa ja jalgu. Ruthi käed ei ole mitte just tüüpilikud naise käed. Nad ei ole väga väiksed ja on veidi lahjemad kui seda naise kohta ilusaks peetakse, sääl juures aga peene ja kitsa vormiga, õrna ja kahvatu nahaga, kuid ühtlasi nii tugevad ja energilikud, et nad niisamasuguse jõu ja kindlusega kui mehe omad kaelamurdvaid passaashisid klaveril võivad ära mängida. Sõrmed on sihvakad ja otsade poole natuke peenemaks minevad, kuid siiski mitte liig teravate otsadega, roosakad küüned natuke pikuti pikergused. Õrnad ja painduvad käed ei ole liig kuivad, kuid ka mitte higistavad soojad; nad on, ehk küll mitte alati, veidi jahedalt niisked, millede kallistus värskendab. Iseenesest mõista, et nad

— 43 —

hästi hoitud ja „manukureeritud“ on. Mustust küünte all, mille vaatlus nii eba-appetitlikult mõjub, ei ole Ruthil ilmaski. Niisugused käed on iseäralikult ihaldatavad; neid tahaks lõpmata kaua vaadelda, neid oma palge vastu panna, neid huultega puudutada, neid suhu pista! Jalad sellevastu on õige väikesed, kitsad, kõrge seljaga, ja pikkade varvastega. Nad on moe türannia läbi rikkumata jäänud, sest neile on algusest saadik palju enam huvitust ning hoolekandmist nende omaniku poolt osaks saada lastud kui seda harilikult naised teha tarvilikuks loevad. Niisuguseid jalgu võib ilma häbenemata, julgesti, koguni edevusega, ilma katteta, alasti näidata. Sääred on Ruthil alt peenemad, et muidu mitte lihavaid sääremarju lasta paksemad paista. Põlvekedrad on peenikesed.

         Üks vähe estetilik asi, mis aga keha estetikas suurt rolli mängib, on seedimine, rääkimata sellest, et tal määratu suur tähtsus, pääle vere ja närvide, üleüldises organismuse majapidamises on. Hää seedimine tähendab sisemist puhtust, ja see on Ruthil olemas; mikroskopilik floora ta sees on võrdlemisi väga väike. Sest ta seedimise organid, maovedelik, sooled, maks, neerud, põrn, töötavad tugevasti ega lase mingisuguseid segadusi tulla, mis oma halba järelmõju kohe terve organismuse pääle tunda laseksivad. Ta assimileerib kergesti toiduaineid ega kannata mingisuguste düspepsiate all; tal ei ole sugugi katarrisid, konstipatsionisid, diarröet, flatulentsisid, millede all suur hulk inimesi kannatab, ehk küll romanides imelikul kombel kellegil niisuguseid enam-vähem igapäevasid haigusi ei ole. Ehk kui haiged ollakse, siis on see ikka päävalu, palavik, põletik, reumatismus, influentsa, tiisikus ehk mõni muu nimeta kurnav haigus. Kuid iialgi ei konstateeri kirjanik

— 44 —

oma jututegelaste juures seedimise korratusi. Suurepäraline tõetruudus, loomulik elu kujutamine!

         Weel kaks asja, mille pääle kirjanduses rõhku ei panda, mis aga sugulikus ihaldatavuses tähtsat osa etendavad. Uks neist on hingeaur, mille halb hais kõige suurema iluduse võib vastumeelseks teha. See piinlik nähtus ripub mitmest põhjusest ära: halbadest, mädanevatest hammastest kõigepäält, mille aukudesse ja vahedesse toidujätised mädanema jäävad ja mis nägemata pisielukatest kihavad, siis igemete palavikust, mädanevatest kopsudest, maovedeliku korratustest. Et Ruth nende organide poolest terve on, siis on ta hingeaur täitsa lõhnata, nagu seda süsiniku dioksüdine õhk olema peab, mida meie kopsud välja heidavad. Ta suule õige lähedal olles tunned ainult ta hingeõhu paitavat soojust. Ruthi ihaldatavust tõstab teiseks veel meeldiv lõhn, mis ta naha väljaauramistel, higil on. See naha ja higi lõhn on väga individualne, iga inimese juures isesugune, ühel meeldivam, teisel vastumeelsem, selle järele, kuidas naha ja higi keemilik kokkupanek on. Ta võib nõiduda ja joovastada, kui ta meeldiv on. Mõnel higil jälle on iseäralik terav ja spetsifilik lõhn, mis eemale peletab. Nähtavasti ei aita ka pesemine mitte palju selle vastu; see on fatalne; ja nagu ikka, nii tähendab ka siin parem lõhn peenemat ja suurtsugumat naha kvaliteeti.

         Et Ruthi kuju räägitavas eas, see on ta kahekümnete aastate ümber, õrna, apra, noorusliku olevuse muljendi peab tegema, siis ei ole ka ta rind, ta nisad, ehk küll pingul ja elastilikud, veel mitte oma täide volüümi paisunud; nad lasevad endid kergelt läbi riide aimata kummis kõrgustikuna, mis naise juures nii saladuslik, nii ihaldatav välja näeb ja mille ainus vaatlus juba meest magusa kire värinat võib tundma panna.

— 45 —

Selle kõrgustiku madalus ehk äraolek vähendab suurel mõõdul erotilikku nõiduvust naise juures; koguni ilus olles näib ta siis külmem, karmim, kuivem olevat, kui ta enam väga noor ei ole. Ka Ruthi puusad ega reied ei ole neil aastatel tüsedad; neilgi on veel efebilik graatsia. Samuti ei sünnita tagumised hemisfeerid mitte liig edenenud ega ülearu ahvatlevaid looklevusi, vaid on parajasti niisugused, et naiselik näida, ilma lahja olemata. Sest ka nende liig lausk ehk kängu jäänud vorm võib väetit mõju avaldada ja kehalt palju naiselikku pehmust ja sulavust ning sugulikku nõiduvust röövida, kuna parajalt paisunud olles, iseäranis kui nad käimise juures rütmilikult õõtsuvad, nad peaaegu niisama meeldivad võivad näida, niisama ihaldatavad paista kui teised, ülemised...

         Üleüldse on Ruthil kõik kehaosad ja kõik organid ilusasti kujunenud ja hästi sisse seatud. Nagu ta hing peenemate omadustega ja täielikumate võimetega on annetatud, nõnda on ka ta keha rikas kallistest ja nõiduvatest varandustest, mis talle äraarvamata väärtuse annavad.

         Jah, niisugune on selle iseäraliku ja ainsa naise füüsilik olevus, ainus vääriline, kus nii peenike, nii mitmekülgne ja anderikas vaim võiks elutseda. Nüüd näen ma teda enese ees: noor neiu, kerge ja painduv, tõsine ja nooruslik, lihtne ja aristokratlik, oma elastiliku ja suurtsugu kõnnakuga, oma saleda kehaga, oma paksude tumekollaste juustega, mis oma raskusega kukla taga pääd näivad nagu tagasi tahtvat vajutada, olevus, kelle juures intelligentlik ja nagu spiritualiseeritud nägu imeliku kontrasti selle keha apra ja helliku graatsiaga sünnitab.

*                 *

*

— 46 —

         Sarnasel keha! peavad ka väärilised riided olema, nagu kallis kivi ka peenikest ja ilust pidet nõuab. Ja päälegi, mis kõige tähtsam, mängivad riided suurt rolli sugulikus ihaldatavuses. Ilusad, — võivad nad iluduse veel ihaldatavamaks, veel suurtsugusemaks teha, talle teatud peenikest lõhna, äritavat vürtsi juurde lisades, inetuse halba ja läilat maiku enam-vähem pehmendada ja maskeerida; näotud, — rääkimata sellest, et nad kandja inetust veelgi liialdavad, rikuvad nad iludusegi harmoniat oma piinliku ja vastumeelse noodiga. Nad võivad teatud kehaosasid naljakas, veidras valguses paista lasta, mis korraga nende ihaldatavust vähendab. Ehk küll mitte sellest nii iseteadlikult aru saades, vaid enam ühele instinktivlikule tungile järele andes paneb Ruth oma toaleti pääle suurt rõhku nagu päris peenikese seltskonna naine, ainult selle vahega, et talle ehtimise mured mitte ainus tegevus ei ole, mis kõik muud huvitused harilikult kipuvad nende juures välja tõrjuma, lämmatama, kes peenikesti ja maitserikkalt püüavad riides käia. Ruth ei ole moe-ori; see on niisugune, kel enesel riiete valimises mingit algupärast maitset ega isiklikku initsiativi ei ole, vaid vastupanemata sellega lepib, mis talle silmapilkne mood ja rätsepad kaela sunnivad. Nagu muiski asjus nii on tal ka selle poolest kindel, isiklik maitse välja kujunenud, mis mõnikord koguni iseseisvat julgust avaldab. Ja see maitse on üleüldse aristokratlik, distingeeritud lihtsus, ja ta toalett, samuti nagu ta nägugi, avaldab teatud tagasihoitud, aga suurtsugu iluduse mõju. Ta riided, millede värv, kui see mitte must ega valge pole, harilikult mati poole kaldub, on hääst ja kallist materjalist ning osavate riide-kunstnikkude poolt valmistatud. Ta ei armasta liig kunstlikka, liig üleskruvitud ja liialdatud toalettisid, mis kõiksugu pitsidega, broderiidega, ein-

— 47 —

satsidega, volangidega ja muu kribu-krabu kraamiga on ülearu kirjuks ja keeruliseks tehtud, ehk need küll, maitselikult tarvitatud, naise riiete estetikale kohased on. Teiselt poolt ei salli Ruth ka liig lihtsaid, labaseid, „praktilikka“, meestelikkude konturidega riideid, mis kuiva ja igavat mõju avaldavad ning palju naiselikku meeldivust ära kaotavad. Omas ülikonnas seda naiselikku pehmust ja õrnust alal hoides katsub Ruth talle siiski teatud tõsist ja tahedat tooni anda, mis temale isiklikult nii kohane on. Iseäralikku rõhku paneb ta meeldivate ja toredate alusriiete ning kalli ja peene pesu pääle. Üleüldse aga on ta toalett pesust pääle kuni kleidini nii ja nagu selleks tehtud, et ta ennast võib kord-korralt riidest lahti koorida, ilma et ta üheski faasises inetu või naljakas välja näeks. Ja imelik nähtus muu seas! — kuidas me ühe riide pääle need tundmused ja selle meeleolu üle viime, mida ta kandja meis äratab. Üks riie kui niisugune tuleb meile ka siis iseenesest meeldivam, ihaldatavam ette, kui me teda ihaldatava ja meeldiva olevuse ümber kujutame. Näituseks aime naise seelikust on mul isesugune, selle järele, kelle seljas ma teda näen. Kui ta kandja lihav vanamoor on, kelle magu, punnis tagumist ja pakutaolisi reisi ta varjab, ehk ka siis, kui ta krõmpsu kuivanud vana naise kere kui teiba ümber lotendab, on ta minu meelest iseenesest, kui Ding an sich, nagu Kant ütleb, midagi inetut, jälki, koguni midagi veidrat, kentsakat, absurdi, iseäranis kui ta veel inetut karva, kulunud, määrdunud on ja alt sopast, närust palistust laseb paista. Mõte ta alumise maailma pääle äratab siis ainult tülgastust. Kuid missugune vahe, kui ta noore, meeldiva naise alumist kehaosa ümbritseb! Kuis on ta ihaldatav, kuis on ta estetilik ja nõiduv, kui ta käimise ehk jooksmise juures õõtsub ning

— 48 —

lehvib, plastilisi voltisid lööb ja salapäraselt kahiseb, kuna ta alt valge aluskuub ahvatlevalt välja vilgub! Kui saladuslik huvitav, kui meeldiv ja ihaldatav näib see maailm, mida ta oma all varjab! Siis äratab sõna „seelik“ ise juba midagi naiselikku, ahvatlevat, magusat, mis roiduvalt unistama paneb. Sarnane on nõiduvus, mida riided enestest laiali laotavad, mis Ruthi endi vahel hoiavad ja ehivad, ja see toaleti peensus ja naiselikkus on, nagu ta terve füüsilik ilmuvus, imelikus ja meelisegavas kontrastis ta vaimu meheliku intelligentsi ja teadlase karakteriga, nähtus, mis mõlemate mõju vastastikku suurendab ja teritab*) — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — —

5.

         Et Ruth omade kahekümnete aastate algul alles studeerija on, siis leidub ta elukoht talveti kusagil ülikoolilinnas. Kuid ta korter ei ole mitte ühe majamüraka neljandal või viiendal korral ega ka mitte alumistel kordadel, kus teda igast küljest, alt ja ülevalt, tundmata elanikud sisse piiravad ja kus tal väljavaade paari sülla pääl vastu kivimüüri lõpeb. Niisugune segi-elamine oleks ta peenetunde ja isikliku väärtuse tundmise vastu, päälegi näiks talle, nagu oleks ta vangis, kus ta vabalt hingata ega liikuda ei saa. Temas on pääle sügava ja mõtleja ning teadusliku uurija veel luuletaja, unistaja, kes välimise ilma ja omade meeleolude vahel kokkukõla otsib, kellele ainelik ümbrus tähtis on. Sellepärast on ta oma elukoha linna äärel kõrvalisemas uulitsas ja ühekordses majas valinud, mida vana, poolmahajäetud aed oma

— 49 —

põliste puudega varjab, — romantilik ja idüllilik ümbrus, mis kontrastina intellektualse elu pääle rahustavalt ja värskendavalt mõjub ning vaimus unistavaid, kontemplativlikka kalduvusi äratab. Sääl võib ta, nagu ta soovinud on, ööd läbi klaverit mängida, kui seks tuju, ilma et karta pruugiks, sellega kedagi naabrit tülitada.

         Ta korter on järgmistest tubadest koos: väike salong, mis peene, individualse maitse järele on sisse seatud ja kus kabinettflüügel leidub; magamisekammer, söögituba, köök ja teenija-tuba, toaletihoone, kus dusch ja vann on sisse seatud; töötamise kabinet, mille aknad aeda välja lähevad ja mis ühtlasi ka raamatukogu on. Sest Ruth eraneb ka selle poolest oma kaasõdedest, et ta raamatuid armastab ja tal neid palju on muretsetud. See on ülepää intellektualse vaimu ja keda teaduslikud ehk kirjanduslikud küsimused huvitavad, vajaduslik tagajärg ja puudumata tundemärk. Naistele aga on see iseloomulik ja annab nende intellektualsuse puudusest tunnistust, et sa nende eluruumidest iial palju raamatuid ei leia, olgu nad ka õige haritud ja intelligentlikud. Sest nende eest ei raatsi naine naljalt raha välja anda, kui ta ka küllalt rikas oleks, et omale tervet raamatukogu muretseda, rääkimata vaesematest, kellede kõik raha pea ainuüksi toaletitarviduste pääle läheb. Naine tunneb nagu instinktivlikult, et ta välimus talle kõige tähtsam on elukutse kohta, mille poole ta püüab, ja karjeerile, mida ta ihkab teha, nimelt mehele meeldida ja mehele minna.

         Tõepoolest suurepäraline ja eksimata kriterium: kui tahad teada, kas keegi naine tõesti intellektualne on, siis katsu teada saada, kui suur ta raamatute hulk on, missugused need on ja kas nad laenatud

— 50 —

on või omad. Lase keegi haritud naine, keda su tutvuskonnas targaks ja intelligentlikuks peetakse, kord oma „raamatukogu“ näidata, ja ma olen kindel, et katse resultat üks ja seesama saab olema: tal on raamatuid õige vähe ja neidki on suur osa teistelt laenatud. Ta ei ole mitte intellektualne. Kuid ma tunnen mehi, lihtsaid töölisi, kelledel raamatute lugemiseks mitte enam aega ega nende muretsemiseks mitte rohkem raha ei ole; neil on aga pika pääle hää hulk kirjandust kogunenud.

         Ruth on nagu mitmes asjas nii selleski erand. Ta töötoa seinad on raamatutega vooderdatud. Nende seas leidub pääle spetsial-teaduslikkude tööde ja kõiksugu sõnaraamatute ning entsüklopediate ka palju ilukirjandust keeltes, mida Ruth tunneb. Pääle Greeka ja Rooma kirjanikkude, kellede kommenteeritud ehk Teubneri juures ilmunud tekstiväljaannete ning sõnaraamatute jaoks spetsialne kapp on määratud, on nüüdsete rahvaste kirjandused eri seina äärde asetatud ja keelte järele gruppeeritud. See on kokkusurutud ja läbi peenikese maitsesõela lastud raamatukogu. Juba pääliskaudne ülesilmitsemine märkaks iseäralikku tähelepanekut ja huvitust, mis ühe Romani rahva, nimelt Prantsuse, kirjandusele on osaks antud: sellekeelsete raamatute arvu ja nende peenemate, maitserikkamate köidete järele otsustades, millede seas mõned õige kallid kunstitöödki leiduvad. Sellega võrreldes on Saksa ja Vene kirjandus nõrgalt edustatud. Viimastest on suurem osa mõned tähtsamad klassikerid, kes täielikkuse pärast on muretsetud, kuid pääle nende leidub ka uuemate kirjanikkude köiteid, mida aeg-ajalt uudishimu pärast ostetakse. Vene kirjanikkudest on õige vähesed Ruthi maitse järele. Nimetada on ainult Turgenev ja Dostojevski. Nendes kahes sisaldub juba terve Vene hinge essents ja iseloom; teiste pärastised tööd on enam-vähem selle laien-

— 51 —

damine, arendamine ja kordamine. Turgenevi juures maitseb Ruth Vene maa-idülli nii iseäralikku luulet, nii rahustavat ja värsket, mis ainult Venemaale näib omane olevat: laiad päiksepaistesed väljad, üksildased poljanad, vaiksed jõed keset lehtpuu metsi, lõhnavad kuuvalge ööd suvel, suured ja ruumikad mõisamajad vanade ja veidi hooletusesse jäetud aedadega, intimlikud interjöörid, kus keset vaikset ja patriarhalset elu ning neidude nooruslikku naeru õnnetumad ja luhtaläinud saatused liiguvad, sisemised ja intensivlikud tragödiad endid etendavad. See on midagi puhast, õrna, idealiseeritud, kuid ühel ajal kodust ning loodusevärsket. Külgetõmbavus, mis Dostojevski romanid ta pääle avaldavad, on teistsugune: see on suurte päälinnade umbne ja lasuv atmosfer, täis vaesuse ja viletsuse tumedat luulet, kus mustus, patt ja kuritöö lokkab ja kus nagu ühes palaviku unistuses traagilikud isikud liiguvad, haiglaselt äritatud närvidega, tasakaalust väljas olevate pääajudega, kurjategija kalduvustega ehk hüsteriliste südameõrnustega. Ja kõik see mõjub lugeja pääle kui painajataoline meeleolu, raske, rusuv, lämmatav, aga ometi suurepäraline ja kaasakiskuv. Tolstoi üle sellevastu ei ole Ruthi vaimustus iialgi suur olnud. Ta imponeerib talle küll kui tugev kirjanik, huvitab teda kui algupärane inimene, vihastab teda sagedasti oma ebajärjekindlustega, oma filosofia naiviteediga, teeb talle nalja oma mõnikord õige teravate ja algupäraste tähelepanekutega ning oma stiili tüseda ja tehtud naivliku tooniga, mis tahtmata humoristilikult mõjub. Mis Gorkisse puutub, siis ei ole see kirjanduslik parvenü oma paljasjalgsetega iialgi talle jaksanud meeldida, seda vähem et hulk oma imetlustega teda nii kangesti on banaliseerinud. Päälegi on see kirjanik oma hulguse romantikaga Ruthi intellektualse iseloomu ja kultiveeritud maitse vastand. Enam

— 52 —

vähem külmaks jätab teda ka Tschehov, kelle mõned Vene elu ja iseloomu kujutavad anekdotilised novellikesed talle küll oma jagu nalja on teinud. Andrejev, kes talle omades esimestes juttudes meeldis, on talle pärast labase effektipüüdva sümbolismuse ja manerismuse läbi, iseäranis aga oma üleliigse sigivuse tõttu, igavaks ja vastikuks läinud. Nõndanimetatud dekadentlikust ja sümbolistlikust laagrist tunneb ta sümpatiat Mereshkovski kohta, kelle ajalooline eruditsion talle imponeerib ja kelle müstitsismusega segatud realismus ta maitse järele on.

         Samasugust tagasihoidlikku olekut avaldab ta ka Saksa ja üleüldse Germani rahvaste kirjanduse kohta, sest et talle nendes valitsev vaim ja nende iseloom ei meeldi. Ehk küll sakslaste mõistuslikku üleolekut õigeks tunnistades, leiab ta neil teatud vormimaitse puuduvat, mis tema silmis tähtis on; talle ei meeldi ka see väikekodandlik, osalt pedantlik, osalt sentimentalne vaim ja see iseäralik, spetsifilik saksalik lõhn, mis selle rahva kirjanikkude juurest pea ilmaski täitsa ei kao, kuna Skandinavia kirjandus jälle ta meelest midagi kuiva, õredat ja külma on, ilma tumeduse ja salapärasuse tagaseinata, ilma sahvtikuseta, liig läbipaistev ja lihtne. Sellepärast ei leia ta säält ühtegi, kes teda iseäralikult unistama ehk kunsti maitsma võiks panna. Mõned tähtsamad kirjanikud on ainult täielikkuse pärast muretsetud. Heine luuletuste väiksed elegandid väljaanded nagu Buch der Lieder, Neue Gedichte annavad siiski tunnistust, et nagu iga noor neiu Ruth mitte teatud aastatel Heine vaimustusest mööda ei ole saanud, kelle kohta ta kirg nüüd märksa on külmenenud. Külmaks jätavad teda ka paljud paremaks peetud kirjanikud nagu Felix Dahn, Paul Heyse, Sudermann, Hauptmann, vana Spielhagen, kelle idealistlikud ja romantilikud kangelased ta nelja-

— 53 —

teistkümneaastase ettekujutust olivad joovastanud. Muu seas on ta biblioteegis nimetada Zarathustra autori täielik töödekogu, ehk küll Ruth oma selge ja valesügavusele vastutõrkuva mõistusega ilmaski ei ole võinud selle kõigest hoolimata metafüüsiliku ja nagu palavikus oleva pääaju paradokslikka tõrelemisi ja uduseid prohvetisõnu, veel vähem aga ta üleskruvitud, maneerlikku stiili maitsta ega armastada. Ja päälegi, sest ajast pääle, kui ta end Prantsuse maailma poole pööris, kui ta Romani rahvaste vaimus hakkas maiku leidma, ei ole ta enam Saksa kirjandust tähele pannud, mis viimasel ajal vähe huvitavat ja algupärast pakub, vaid mitmes tükis Prantsuse mõju all seisab. Sellepärast on ta vaevalt mõnd Dehmeli, Wedekindi, Schnitzleri ehk Hofmannsthali raamatut sorinud, kelledest ainult viimane talle oma imeõrna lüürikaga meeldis, kuna ta aga Ladina tõu ja keelte kirjanikkude hulgas mõned äravalitsetud on leidnud, kes ühel ajal ta maitset rafineeritud ja närvliku, aga ometi selge intellektualismuse järele rahuldasivad ja ta stiili ideali realiseerisivad. Ja teiseks, nii vähe edev kui Ruth ka on, nii kõrgemal kui ta niisugustest väiklustest ka seisab, tundis ta siiski teatud estetilikku superioriteeti, teatud aristokratlikku distinktsioni nii eksotilise taime kultiveerimises, nagu seda Prantsuse kirjandus meie kliimas ja meie oludes on, kus ainult Saksa ja Vene element lokkab. Kuid ehk küll ta riiulitel see kirjandus, vähemalt omas eliidis, kaunis täielikult on edustatud, Rabelais’st kuni Zola’ni, ja ehk sääl küll mõned köited, nagu Voltaire’i ja Rousseau tööde esimesed väljaanded, 18-dast aastasajast pärit on, peab tunnistama, et säälgi tööd, mida ta tõesti armastab, siiski küllalt harvalt on külvatud, ja needki algavad alles 19-ne aastasajaga. Tema armsad kirjanikud ja luuletajad on kõik suured intellektual-inimesed, kes

— 54 —

tundmuste-inimestega, sensitividega, on ühte sulanud, nagu Flaubert, vennad de Goncourt, Maupassant, kelle magus stiil ja osav tehnika teda oma poole tõmbasivad, hoolimata paljude juttude vängest lõhnast; peenike ja aristokratlik Bourget, see terav hinge-elu analüseerija, mille seadusi ta täpipäälsetes, aga elegantides fraasides formuleerib; schveitslane Rod mõnedes omades töödes; samuti pääle mitme teise veel Sully Prudhomme, see matematiker, filosof ja luuletaja, kelle luuletustest suurtsugu, puhas ja iludust kumardav vaim vastu lehvib, kuna quasi-pornografilikud kirjanikud nagu Catulle Mendès ja Armand Silvestre sugugi ta sümpatiat ei ärata. Ka on ta möödamineva huvituse dekadentide ja sümbolistide kuriositeetide kohta läbi teinud, Baudelaire’i, Verlaine’i, Mallarmé, Rimbaud j.t. ees saladuslikku aukartust tunnud. Kuid pärast seda kui ta maitse end selgitanud ja täiendanud, on sellest ainult pisut järele jäänud: mõned üksikud luuletused ühe ehk teise poolt, mis talle oma individualse, aga positivliku iseäraldusega meeldivad.*)

         Mis Ruthile veel karakteristilik on ja mis ta tõesti meheliku mõistuse kohta ühe lisatõenduse annab, on see, et ta, ehk küll ise naine, naiskirjanikkudest oma hinge-elu kohast rooga harilikult ei leia; seega ümberpöördud kui teised naised, kellede pääajude kohaselt need naiskirjanikud just kirjutavad.

         Ta raamatukogul on veel kaks eri osakonda: üks, vähem, sisaldab kõige paremat Soome kirjandust, teine, palju suurem, on eestikeelsetele raamatutele määratud

— 55 —

ja avaldab natuke bibliofili maitset, sest mõned riiulid on vanade määrdunud ja kulunud piiblite ja lauluraamatute eksemplaridega ja muude vanade pool repetanud, koltunud ehk kärisenud raamatutega täis topitud, mis kronologilisesse korda on asetatud. Muu seas leidub sääl üks eksemplar esimest eestikeelse piibli trükki aastast 1739: Pibli ramat, se on keik se Jummala Sanna jne. Ja mida kaugem ajajärk, seda suurema pieteediga on iga tühisem kui raamatukene kokku korjatud ja alal hoitud: vanad palveraamatud, kalendrid, naivlikud juturaamatud, „vägga halledad ja armsad luggemised“, mis „armsale Ma rahvale kirja pandud“, kuni uuemale ajale lähemale jõudes ainult ilmalik kirjandus järele jääb ja sellestki kõige uuemal ajal ainult väärtuslikum ja tähtsam element. Ruthil on nimelt nõu endale vähehaaval ajaloolikku Eesti raamatukogu muretseda, see on üks ta huvitustest ja rõõmudest. Pääle teadusliku eesmärgi on selles peaaegu natuke sentimentaliteetigi: see on samasugune tundmus nagu see, mida temas kodumaa loodus äratab, mis nii rahustavalt ja koduselt mõjub. Sellepärast leiab tema, kes ta maailma kirjanduse kõige peenemate meistritöödega on ära hellitatud, vahel liigutatud lõbu Eesti raamatuid, ka keskpäraseid ja halbu, lugedes, milledel Ruthi kohta siiski oma kodune luule ei puudu.

         Uuema aja kirjanikkude seas, mis eri riiulitele on pandud, leiduvad Bornhöhed, Saalid, Juhan Liivid, Mändmetsad, Anna Haavad, Söötid, Petersonid, Wilded j.t., kõik enamasti lihtsa ja alandliku väljanägemisega raamatud, halva ja odava paberi pääle trükitud, ilma köitmata, nagu nad ostetud, et esialgset välimust alal hoida. Siis uuemad, nagu Suits’i luuletused ja kriitilised tööd, Tuglas’e (Mihkelsoni) novellid, Grünthali luuletused, Tamsaare jutustused ja teised viimastel aastatel ilmunud raamatud, millede välimus juba peenem ja maitserikkam

— 56 —

/pilt/

Noor-Eesti.          Maastik.              V. Triik.

on. Kuid ka oma sisemise väärtuse poolest lähevad nad Ruthi silmis lahku. Ehk ta küll Wildet ta stiili sorava kerguse ja vaimurikka ning sätendava nobeduse pärast, ta elegantsi ja ta haruldase jutustajaosavuse tõttu maitseb, leiab ta temas siiski midagi sügavamat, isiklikumat, intimlikumat puudu olevat, mis kirjanikule alles ta kõrgema väärtuse annab. Wilde on tema kohta liig üleüldine, liig konventsionalne; ta näeb temas alati parandamata ja muutmata följetonisti, kelle ülesanne ja kohus on suurt hulka, keskmist lugejat, lõbustada. Ernst Peterson, see talupojalik kirjanik-moralist, see Eesti rahva „paisete“ üleslõikaja, amüseerib teda oma diagnosi kahjurõõmuga, aga ka oma temperamendi sahvtika tüsedusega ja oma laia ning tugeva naeruga, mis hääst seedimisest tunnistust annab. Kuid need on enam noored, kellede juurest ta peenemat rooga omale estetilisele maitsele loodab leidvat. Kui ta Suits’i kultiveeritud intelligentsi ja mõnede ta luuletuste mehelikku jõudu ja väljatöötatud vormi imetleb, siis maitseb ta Tuglas’e juures ta meeleolude hääbuvat, peaaegu neitsilikku õrnust, ta kirjelduste heljuvat ja veidi udust luulet, ta proosa hellalt intimlikku ja nagu looritatud muusikat. See tuletab talle osalt d’Annunziot ja Juhani Ahot meelde. Ja tõepoolest on see viimane, terve karja keskpärasuste seas, ainus Soome kirjanik, kes talle kestva muljendi ja kustutamata mälestuse on järele jätnud ja kelle kohta ta hing iialgi ei ole end blaseerinud. Teda võib ta aeg-ajalt ikka veel endise huvitusega lugeda. Aho on temas uusi tundeid äratanud, talle Soome hinge, Soome meeleolu kristalliseerinud, kodumaa maastiku luule avanud, iseäraliku ja aimamata iluduse paista lasknud, mis Soome sugu keeltel võib olla. See on midagi tagasihoitud, puhast, lihtsat, ja sääl juures midagi nii kodust ja rahustavat; see kosutab

— 57 —

ja värskendab kui soe suvine vihm. Ja igakord kui Ruth Prantsuse keele intellektualismusest ja sensualiteedist on küllastunud, kui ta tüdinenud on salongidest ja buduaridest, mida see kirjandus kujutab, pöörab ta seletamata koduigatsusega kevadiste kasemetsade poole, mida talle Soome ja Eesti kirjandus meelde tuletavad, et selles õrnas ja koduses rohelises puhata ja oma hinge värskendada.

6.

         Ehk Ruth küll teadusega tegemist teeb, ei ole ta mitte niisugune, kes ennast ühe piiratud spetsialiteedi kitsasse kambrikesesse vabatahtlikult vangi paneb, kus enam ei näe ega kuule, mis väljaspool sünnib. Ruth on, nagu ma seda juba olen tähendanud, üleüldine vaim, kes ennast ühegi teaduse orjaks ei tee. Ta ideal on enam Renani dilettantismus, mis kõige kohta huvitust tunneb ja mis inimlikkude teaduste üle laia, mitmekülgset ülevaadet püüab omandada, — asjaolu, mis sugugi ei takista, et ta mõnes üksikus teaduseharus sügavamaid ju kaugeleminevamaid spetsialisti teadmisi omastab. Tundlik iseloom olles leiab ta selles teaduste panoramas luule ja vaimustuse hallika, mis teda igapäevasest väiklusest kõrgele ettekujutuse linnuperspektivile tõstab, mille avar väljavaade samal ajal joovastab ja kainestab. Ja omade erakorraliste annete ning hää mälu tõttu jaksab ta sarnase ideali teoks teha, mis nüüd juba haruldaseks luksuseks hakkab jääma.

         See on ka veel selle läbi võimalik, et ta suurema jao omast ajast töötamisele pühendab. Ta tõuseb hommiku kell seitse ehk enne seda üles, võtab duschi ja teeb toaletti, milleks tal ainult natuke enam kui tund ära kulub, sest terve olles ei tarvitse tal mingisuguste kos-

— 58 —

metiliste abinõude abiksvõtmisega oma aega viita. Selle pääle läheb ta aeda natuke jalutama, mille järele ta kohe tööle asub. Lõunasöögi eel käib ta jälle jalutamas ehk tarvilikka käikusi tegemas. Pärast lõunat võtab ta võõraid vastu ehk läheb ise tuttavate poole. Kell 11 heidab ta magama.

         Kuid Ruth ei ole mitte pedant, kes sellest korrapärasusest piinlikult kinni peaks, ehk tal küll see naise juures nii meeldiv ja sümpatlik instinkt korda pidada hästi on edenenud. Kui mõni töö teda kaasa kisub, siis pikendab ta oma valvamist kaugele üle kesköö, ehk kui ta fantasia ehk tundmuste-elu äritatud ja pingul on ega teda uinuda ei lase, siis võiks hiline möödamineja veel kella ühe ajal läbi ruutude klaveri helisid kuulda, mis selgesti ja iseäralikult öö vaikusesse kõlavad. Sest sääl õhkab Ruth pikas improvisatsionis omad unistused, igatsused ja meeleolud välja, ja üksik kuulja, kui ta vähegi muusikalik on, jääb seisma, et kuulatada, imestatud ja nõiutud selle ootamata kunsti üle. Ta imetleb tooni laulvust, passaashide puhtust, mängu paiguti natuke chopiniliku kergust ja õrnust. Kuid mis kõige enam tema pääle mõjub, see on selle muusika sisemine hing ja iludus. Pärast suure hooga visatud akkordide vägevaid sonoriteetisid tõuseb korraga üks viis välja, lihtne ja unistav, segane ja kättesaamata, hääbuvasse idealiteedisse kastetud, mis areneb, oktavidesse ja akkordidesse laieneb, keerulisemaks hargub, end fiorituridega ehib, ära laguneb, ära heljub, kaasmängust segatud, mis mitmekesisemaks läheb, arpeggiodest ja tugevatest akkordidest lõhki kistud, mida ümbritsevad ja üle ujutavad vulisevad ja hüplevad kadentsid, nobedad ja kerged, kord kromatilised, kord mitmesuguste intervallidega, kahe- ehk kolmekordsetes nootides ehk tujukates vinga-vänga joontes. Mäng läheb ikka enam ja enam kirglikuks

— 59 —

omade möirgavate bassidega, omade järsku ärakatkestatud ja korratute passaashidega, oma nagu krampliku karakteriga; nii suur on haruldaste dissonantside kurjasti-tarvitamine, et mäng näib väljaspool iga kindlat tonaliteeti liikuvat; mõned veidrad ja tujukad fraasid, ehk küll end natuke teisendades, korduvad kangekaelse ja peaaegu närvlikuks tegeva visadusega.

         Siis aga selgub vähehaaval kõik, klaarib end ära, saab suurepäraliseks ja hõiskavaks, tõuseb ülespoole, näib omade arpeggiode ja tremolodega kättesaamata ja taevalistes kõrgustes heljuvat, täiesti eeterlik ja serafilik, peaaegu nagu õrn kellukeste kõlin, nagu kaugete lindude vidistamine taevasinasse kadudes. Ja siis nagu kaugelt tuleb esialgne teema uuesti nähtavale, natuke teisendatud, veel hämaram viis, segast igatsust, püüdmist lõpmatuse poole tõlgitsev, kuid mil lepitav selgus ja rahu on. See on midagi väga kanget, nagu ühe ununenud unenäo mälestus, mis iseäralik ilus näib olevat, üleüldse üks neist kirjeldamata meeleoludest, mida ainult muusika meis võib äratada. Ja viimati saab mäng tõsise, pühaliku, peaaegu usuliku iseloomu, läheb imekõlavaks ja laulvaks; kadentsid on ainult olemas, et üleüldsusele suure oreli kosekohinataolist kõla anda. Akkordid kasvavad laiuses ja vägevuses, paisuvad võimsaks ja määratuks helilaineks, mis kuulmata kõrgele tõstab; tunned ennast nagu ülevalpool aega ja ruumi heljuvat, kus kõike maapäälset, inimlikku ja kaduvat nagu igaviku seisupunktist vaatled. See trööstib ja puhastab hinge ja täidab teda filosofiliku resignatsioniga, kuid ühtlasi ka igatsusega millegi jäädavama ja täielikuma järele.

         Teinekord, igavatel sügisestel õhtutel, jalutab ta vanas mahajäetud aias, kõnniteesid mööda, mis juba osalt samblaga kaetud ja millede üle paiguti alasti juured

— 60 —

kui maod roomavad. Vahel tallavad ta jalad langenud lehtede kollast vaipa, mis haiglaselt ta jalge all sahisevad. Vahel jälle istub ta sammaldanud ja poolmädanenud pingile, mida siin-sääl leidub. Ümberringi, teiselpool hallitanud ja repetanud planki, paistavad samasugused aiad. Kõrgete põliste puude vahel on sirelite ja toomingate rägastikka. Teatud vanaduse ja mahajäetuse nukrus näib kõige selle üle lehvivat, mida sügisene kõledus ja niiskus ainult suurendavad. Kõik nagu manitseb kõikide asjade kaduvusest. Kuid Ruthi meelest on sellel iseäralik tume ja suurepäraline luule, mis hingeülendavalt mõjub.

         Ruth armastab seda aeda ja ta jääb sagedasti sinna unistama, kuni kuu tõuseb, pikkamisi ja traagilikult, läbi tumedate puude raagus latvade. Siis mõtled ennast nagu metsas olevat, kaugel linnast ja selle intensivlikust kulturielust. Kuid kuis on see aed ilus mõnedel talvistel hommikutel, päikese tõusu ajal! Siis pakub ta pilti, mida Ruth kui pimestatud imetlema jääb: pehme ja kerge lumi on öösel langenud ja puud ning põõsad kunstlikkude ja muinasloolikkude lehtedega ehtinud, mis nagu puuvill või valged, õrnad pitsid kõige vähemaidki oksakesi garneerivad. Hiigla-remmelgad, vahtrad, sirelite ja toomingate põõsad säravad kirjeldamata valges ehtes. Ümberringi ei näe silm muud kui ühtlast valget. Ühtegi teist värvi. Ja see valge dekoratsion paistab läbi veidi uduse ja tarretanud õhuloori praegu tõusnud päikese valgusel imelikus, üleloomulikus ja kahvatus hiilguses. See on kui nõiutud mets, muinasjutulik ja kirjeldamata, kuhu arvad end sattunud olevat. Õrna jaheduse ja puhtuse tunne, mis sellest feelikust ja aprast maastikust välja hoovab, ümbritseb Ruthi. Ta kõnnak on kerge, ta ilme rahulik ja värske, ta mõte puhas ja klaar, ja ta tunneb eneses neitsilikku, karsket meeleolu. Talle näib

— 61 —

siis, nagu oleks ta kõigest kehalikust vabanenud, nagu ei olekski tal ainelikku olevust, vaid ta mõte on midagi absolutlikku ja piiramata, mis kui eeter avaruses heljub, igale poole tungib.

7.

         Kuid kõik see suurepäraline anderikkus oleks asjata ja tühine, kõik see nii iseäralik ja haruldane naine oleks väärtuseta ja poolik, kui ta ka oma karakteri poolest midagi erandlikku ei pakuks, kui ta ka teatud moralsetest vigadustest samuti vaba ei oleks kui kehalikkudest, iseäranis aga nendest, mis naise iseloomule näivad omased olevat. Niipalju kui mul on võimalust olnud naisi tähele panna, olen ma märganud, et nad peaaegu kõik üht parandamata, sisseloodud, nende sisemise olevusega kokkukasvanud tõbe põevad, mis vahel õige piinlikult ja vastumeelselt võib mõjuda ja mis teeb, et lugupidamine nende mõistusliku väärtuse kohta kohe märksa langeb. See tõbi on väiklane auahnus, mida teatud kujul ka edevuseks nimetatakse. See toob enamjagu kordadel ka teisi pattusid ühes: pääliskaudsuse ja vale. Sest edevatele inimestele on huvitav ainult väljaspidine mõju, hiilgus, effekt, mis neile enesearmastuse kõdis- tamist saadab, kuna asi ise ainult kõrvaline on ja lihtsa abinõu osa etendab. Et aga seda effekti kätte saada, on vahel ka kavalus ja pettuski nende silmis õigustatud. Selle poolest on Ruth tingimata kõrgemal. Ta on vaba sellest väiklasest auahnusest, niipalju kui inimlik loomus sellest vaba jaksab olla. Sellepärast avaldavad ballisaali triumfid, toalettidega hülgamine, näitelava bengalivalgustus, „kavaleride“ lähenemise püüded ja kumardused tema kohta ainult väikest ja nõrga mõjuga tõmbe-jõudu;

— 62 —

ta leiaks niisugustes asjades vahest kõrvalist, möödaminevat huvitust, mis ilmaski kogu ta hingeelu ei võiks täita. Ja see on ainult selle tõttu võimalik, et tal suuremad ja suurtsugusemad auahnused on ja et ta tunneb, et ta iseenesest peenemat ja kõrgemat olevust kehastab, — asjaolu, mis isegi juba teatud immuniteedi väiklase auahnuse vastu annab. Intelligentliku ja äärmiselt iseteadliku inimesena ei ole ta enese seisukord ja relativlik väärtus talle mingi saladus; ta ei oleks intellektualne ja analütilik vaim, kui ta selle poolest iseteadlik ei oleks. Kuid ta mõistus, ta arusaamine on nii suur, tal on see kõrgemast seisupunktist otsustamise võime, et ta kunagi oma superioriteedi üle edevaks ei saa ega seda välja ei näita. Samal põhjusel ei pea ta ennast ka mitte ilmeksimataks. Ta näeb ka omi puudusi ja nõrkusi, tunneb omi eksimisi ning võib teiste võimiste kohta otsekohest imetlust ja vaimustust tunda. Iialgi ei saa ta sellepärast oma haridusega, oma annetega, oma teadmistega koketteerima ega välja paista püüdma. Niisugune tagasihoidlik olek on just suurtsugu ja peenelt iseteadliku vaimu tundemärk. Kui Ruth nõnda ei esineks, siis ei oleks ta see kõrgemat liiki olevus, missugune ma tahaksin, et ta oleks. Ta on vaba iseteadmata ja naivlikust naise edevusest, millest ka paljud haritudki naised ilma ei ole. Sest niipea kui nad midagi on, kui nad kirjutada, laulda, luuletada, maalida oskavad, kujuneb neil enamasti ikka teatud upsakas iseenesest lugupidamine välja; on näha, et nad eneste meelest juba mitteharilikud olevused on.

         Üleüldse mis Ruthi iseloomule ja välimisele ilmuvusele omane ja karakteristilik on, see on nimelt see tagasihoitud ja diskreet olek. Igapäevases elus, inimestega läbikäimises on ta kui harilik naine. Ta ei püüa milgi kombel iseäralik olla ega millegi välimise

— 63 —

abinõuga enese pääle tähelepanekut tõmmata. Ta ei ole omas olekus ekstsentrilik, affekteeritud, edev, upsakas, tujukas; ta on ennem lihtne ja mahe. Ta ei katsu mitte omi teadmisi ja oskusi välja paista lasta. Ta ei tee mingit sinisuka muljendit. Seltskonnas räägib ta sellepärast üleüldse vähe ja tagasihoidlikult ega armasta end jutuvestmise keskpunktiks teha. Ta ei tiku omi arvamisi edevalt avaldama, teades, et seltskonnas üleüldse midagi tõsisemalt ja põhjalikumalt läbi ei saa arutada, vaid et sääl kõike ainult pääliskaudselt, nagu möödaminnes ja kerge vaimurikkuse otstarbega puudutatakse, s.o. et sääl kõneldakse, et kõneleda. Kuid niisuguse lihtsa ja tagasihoitud esinemise juures ei kaota Ruth midagi omast isiklikust väärtusest See sünnib just temale; see on kogu ta välimise olekuga kokkukõlas; see annab talle koguni isesuguse aristokratliku peensuse. Ta põhjusmõte ja auahnus on enam olla kui näida, see on, eneses veel enam väärtusi varjata kui välimise nägemise järele otsustada võiks. Nõnda ei teata sagedasti aimatagi, et see noor, meeldiv neiu sääl, natuke tõsine, aga mahe, saleda ja painduva kehaga, paksude tumekollaste juustega, mis oma raskusega näivad pääd nagu tagasi tahtvat vajutada, imepuhta ja suurtsugu otsaesisega, maitserikkalt ja peaaegu elegandilt riides, nii haritud, nii õpetatud ja meheliku mõistusega on. Ja mõnikord tuleb ette, et keegi kavaler teda tavalikuks nooreks neiuks pidades ja temal hariliku naise psühologia olevat arvates, talle maitseta ja magedaid meelitusi ütleb ja temaga kergelt flirtida tahab, mis Ruthile ehk ka natuke nalja teeb.

         Samuti, ehk küll päris kunstnik klaverimängus, ei lase Ruth ennast ka selle poolest hää meelega avalikult kuulda, sest veel enam kui muu mänguriist, on klaver, see suurtsugusem instrumentidest, laiemale publi-

— 64 —

kumile arusaamata, ja seda suurem kunsti profanatsion on, selle helisid kõrvadele pakkuda, milledele see ainult mõtteta plärin on, ehk neile, kes sõrmede väledat gümnastikat nähes naivlikku imestust tunnevad, ehk nendele rikka seltskonna parasitidele, keda teatud edevus ajab kuulsaid virtuosisid kuulama ja nägema. Ruth mängib sellepärast enam väiksetele väljavalitud ringkondadele ehk mõnele üksikule melomanile, kelle joovastus ehk asjatundlik arusaamine talle kõige kõrgem austus, kõige suurem hommage on. Ja üleüldse on ta teistsugusem vähemas, intimlikumas ringkonnas ehk mõne lähedama tuttava seltsis. Sääl avaldab ta ennast loomulikumal ja otsekohesemal kujul. Ta olevus muutub siis üleüldse elavamaks, värskemaks, südamlikumaks; ja siis ilmub talle teatud koketterii, see loomulik ja iseteadmata koketterii, mis mõnedele naistele nii sünnib ja neist nooruslikku soojust ja graatsiat laseb välja hoovata ning kogu nende ilmuvusele maitseva sahvtikuse annab. Ta naeratus ja terve ta näojoonte mäng on niisugusel korral elav ja nõiduv, ja ta sooja ning kõlava tämbriga hääl saab ilusad ja sulavad painduvused, milledel vahel teatud kelmikus ei puudu. Ja Ruthi täielik meeldivus tuleb just niisugustel intimlikkudel jutuvestmistel nähtavale, sest siis mõjub pääle kehaliku iluduse veel ta peenikese mõistuse intelligentlik arusaamine, mis nii hästi ja õrnalt teist mõistab ja sellega soojendavat ja kodust meeleolu enesest laiale laotab, kus hää on viibida. Mis Ruthi veel sümpatlikumaks teeb ja ta suurtsugu iseloomust ühe lisatunnistuse annab, on see, et tal kalduvusi ironiaks ja narrimiseks ei ole. Ta ei tarvita torkavaid pilkelauseid ehk kergeid ironiseerivaid sõnakõlksusid, mahaarvatud naljatoonil, vaid ütleb omad vastumeelsused, vihkamised ja antipatiad enam otsekohesel ja tõsisel kujul välja, ilma et ta kar-

— 65 —

daks selle läbi vahel veidi naivlik näida. Lisan veel juurde, et Ruth omade sõbrannade vastu, keda tal mõningad on, oma üle-olekut milgi kombel ei lase välja paista; ta käib nendega lihtsalt, seltsimehelikult ümber, nagu sõpradega kunagi, ilma et ta neile siingi oma täit hinge avaks ehk neid oma vaimliku elu huvitustesse pühitseks. Seks on tal mees-tuttavad olemas, kes temast selles tükis paremini aru saavad ja kelledele end sellepärast täielikumalt võib avaldada. Sõprade vastu on ta lihtne ja lahke, nagu teda üleüldse teatud intelligentlik soojus ja osavõtmine karakteriseerib. Oma kõrgema mõistuse ja iseteadliku oleku tõttu on ta vaba „tujudest“, neist motiveerimata meeleoludest, mis naistele omased on ja mida ka üheks nende mõistusliku madalamal - seismise nähtuseks tuleb pidada.

9*).

         On kord niisugune naine niisuguste mitteharilikkude ja erandlikkude omadustega olemas, siis on selge, et ka ta armastuse-elu, ta sugulik psühologia, ta erotilik iseteadvus selle läbi veidi teise kuju on saanud. Ruth ei võiks mitte nõnda armastada kui harilik ja tüüpilik noor neiu. Ta on vajaduslikult teistsugune. Ja see teistsugu-olemine on jällegi üks Ruthi väärtustest ja häädest omadustest. Noore neiu armastuse psühologiat karakteriseerib teatud iseteadmatus, mis naisele sisseloodud prüderii ja selle kasvatuse tagajärg on, mis talle antakse, aga kõigepäält ta sugu üleüldise mõistusliku inferioriteedi läbi tingitud on. Selle juurde astub teadmatus, ignorants, milles teda põhjusmõtte ja traditsioni pärast katsutakse hoida. Sel teadmatusel võib küll

— 66 —

isesugune huvitus ja meeldivus olla, sellega et ta häbelikkust tõstab ja ilmsüütust oletab, kuid ta ei sünni mitte ühte intellektualse ja analütiliku vaimuga, mil tung on kõike, ka kõige pühamaks ja puutumatamaks peetud nähtusi ja tundmusi, „üles lõigata“ ja alg-elementideks lahutada. Ruthi seksualne psühologia on sellepärast ta intellektualsuse ja analüseeriva vaimu läbi natuke teisendatud. Ta on kõigepäält täiesti iseteadlik; isiklik järelemõtlemine paljude ja suguelu käsitavate raamatute lugemine on tema juures mõnede tundmuste naiviteedi ära hävitanud. Ta ei või selles tükis enam nii uduselt, nii karskelt ja ilmsüütalt unistada kui üks „hästi kasvatatud“ noor neiu, vaid tal on hoopis kindlamad ja otsekohesemad nõudmised. Ta oskab armastuse illusorliku külje ja tõsiste, objektivlikkude sihtide vahel selget vahet teha. Kuid sellest hoolimata ei ole ta tundmuste vägevus mitte vähem suur ja ta kirg mitte vähem kange. Iseteadlik olek ei takista peaaegu sugugi tundmuste-elu, nii kui seda vahest arvata võiks; kirg on ärarippumata puhtast mõistuslikust arusaamisest. Kas vähem nälga tuntakse, kui seedimise mehanismust selgesti võidakse ette kujutada? Või on üks toit vähem maitsev, kui me teame, missugustest alg-ainetest ta on kokku pandud ja missugune nende relativiline toitlik väärtus meie organismuse kohta on? Ümberpöördult, ehk küll meilt naivliku vaatepunkti röövinud, on iseteadlik olek omane kirge peenendama, suurtsugustama, spiritualiseerima, sinna üht intellektualset elementi juurde lisades ja seda uute varjundustega differentseerides. Sellepärast, kui ka armastuse kohta analütilikku ja objektivlikku vaatlust omastatakse, siis võib sellegipärast analüseerimata, vahendita ja isiklikku tundmust maitsta, niisugusena nagu see meie iseteadvuses esineb. See päältnäha iseenesele vastuvaidlev nähtus avaldab end

— 67 —

isesuguse vägevusega just Ruthi juures. Sest omast mehelikust intellektualiteedist ja selgest ning filosofilikust vaimust hoolimata on Ruthil täitsa naise instinktivlik kalduvus selleks, mida sõnaga romantilik võib ära tähendada; see on see idealistlik ja peaaegu sentimentalne tung armastust luulelikus ja müstilikus valguses ette kujutada ja teda kõige idealsematel tingimistel ihaldada. Sellepärast on tal ka üks suurtsugu ja luulelik pahe1), mis niisuguse kalduvuse vajaduslik tagajärg on, nimelt romantilik ja erotilik unistamine, mis selles seisab, et ettekujutuses kõik kire faasised ära maitstakse ja kõik armastuse juhtumised läbi elatakse. Kuid ehk küll Ruth niisuguseks luulelikuks eksaltatsioniks võimuline on, on ta siiski vaba sellest liig väljaspidisest, liig ekspansivlikust vaimustusest, mis ettekujutusega naiste juures harilikult ette tuleb ja mis ka teatud intellektualiteedi puudusest tunnistust annab. Ruthi juures on see vaimustus tempereeritud ja nagu enam sisemiseks tehtud ta taktitundmuse ja ta natuke tõsise ja tagasihoitud oleku läbi.

         Kirg, selle vägevus ja värskus, selle jõud poetiseerida, ripub teatud mõõdul ära närvide seisukorrast, suguliku elujõu küllusest, sellest omadusest, mida sensualiteediks nimetatakse. Kaugel sellest, et „vigadus“, pahe, olla, on sensualiteet, kui ta mitte haiglane ega pervers pole, eduks: idealismusega ja romantilikkusega ühendatud on ta kõige luule, kõige vaimustuse ja ilutsemise hallikas. Mitte sensualne olla, tähendab teatud tundeid, teatud meeleolusid mitte maitsta võida ehk neid vähemal kraadil maitsta. See on sensualiteet, mis isikule, kellel ta on, isesuguse sahvtika graatsia ja sulava meeldivuse annab; see on tema, mis laseb asjad ihal-

— 68 —

datavad ja ilusad paista, millede külgetõmbavus ühes teises meeleolus arusaamata oleks, mis meile muidu erapooletud, mõtteta, absurdid, koguni jälgid näiksivad olevat. Ruth on sensualne, tundelik loomus; ta üle käivad mõnikord imelikud roiduvused, seletamata ja enerveerivad ihad, mis koguni ta vaimlikku tööd takistavad; kuid see sensualiteet on ta romantiliku ja unistava hinge läbi nagu idealiseeritud ega lähe ilmaski millekski labaseks ja elajalikuks. Sest ehk ta küll erotilikkudest lõbudest unistab ja ehk tal küll sugulikud ihad on, tunneb ta siiski äravõitmata vastumeelsust kõige tsünismuse vastu, mis viimane selles seisab, et erotilikka nähtusi veidras ja vulgääris valguses paista lastakse ja neilt iga saladuslik ja pühalik iseloom röövitakse. Ruthil on kaasasündinud häbitundmus, mis õige õrn on, nii et ta vähemalgi haavamisel valutab ja verd voolab. See on midagi instinktivlikku ja atavistlikku, sest see kestab edasi hoolimata Ruthi teaduslikust haridusest ja iseteadlikust iseloomust. Selleks on ka osalt see veidi puritanliku vaimuga kasvatus ja protestantliku puhtuse õhustik kaasa mõjunud, mis Ruthi lapsepõlve ümbritses ja läbi tungis ning mis ikka kustutamata pitsari suguelu morali käsitusesse jätab, sellega, et ta harjutab sugulikkude vahekordade pääle puhtuse ja saladuse vaatepunktist vaatama ja patu-ebausu sisse juurutab. Kuid see kristlik moral ja see häbitundmus, mis teda patust eemal pidi hoidma, tegi ta erotikale määratu hääteo: kontrasti puhtuse ja pahe vahel teravamaks tehes ja erotilist pattu põrguliku, roojase asja musta oreoliga ümbritsedes, vastandina voorusele, karskusele, on ta sellele ühe hoopis uue, täitsa tundmata nõiduvuse annud, nimelt keelatud asja oma, mida antiik maailm veel mitte niisugusel kujul ei tunnud. Selle läbi on ta häbitundmust kasvatanud ja viimase

— 69 —

võimaluseni peenendanud; ja mida hellem on häbitundmus, seda teravam ja erutavam on lõbu, mida selle veristamine sünnitab.

         On Ruth naiselik oma romantiliku kalduvuse poolest, siis mehelikustab, maskuliniseerib ta sugulikku psühologiat ta mehelik intelligents ja vahel ka osalt ta sensualiteet ning tahtmisejõud. Naised on selle poolest kahe äärmise ja vastuseisva tendentsi vahel vankumas. Sagedasti võivad need mõlemad tendentsid ühel ajal sellesama naise juures end avaldada. Nad on tühjameelsed, nad on maiad välimise hiilguse ning toreduse ja väljaspidise tähelepaneku ning austuse järele; nad unistavad printsidest ja rüütlitest, ehk vähemalt sellest, et balli kuninganna olla, oma elegantsi ja iludusega pimestada, hulga imetlust ja meeste jumaldust äratada, keda nad oma tahtmise ja iluduse orjaks tahaksivad teha. Kuid teiselt poolt on neil janu ennast kellegile ohverdada, tung enesest tugevamat leida, ühte kangelast, kes neid taltsutaks ja alla heidaks ja kelle autoriteedi alla nad endid lõbutundmusega alandaksivad. Ruth ei ole kumbki nendest tüüpustest. Ta juures on naiselik edevus mõistuse läbi tasakaalus hoitud ja pehmendatud, ning teiselt poolt on ta liig iseseisev, liig mõistuslikult kõrge, et ühe mehe isiku mõju alla langeda. Temale ei imponeeri enam sel mõõdul mehe mehelik karakter, mõistus ja tahtmisejõud; tal ei ole seda naisele kaasasündinud tungi peremeest, ebajumalat, türanni saada. Temas on eneses üks mehelik omadus, ehk ta küll oma välimuse ja esinemise poolest naiselik on. Ja see mehelik omadus avaldab end selles natuke aktivlikus rollis, mida tal kalduvus on armastuses mängida. Sellepärast, kui ka elukutseliste Don-Juanide lähenemise püüded teda meelitavad, on ta ideal siiski ennemini arglik ja tagasihoidlik noormees,

— 70 —

peaaegu neitsilik ja vähe läbielanud. Sellega leiab ta vaimlikumat ja psühologilikumat lõbu. Karsked, aga samal ajal unistajad ja tundelikud inimesed on sagedasti palju enam üleskruvitud ettekujutusega, palju vägevamate, raffineeritumate, kuid ühtlasi enam idealiseeritud ihadega kui blaseeritud lõbuinimene, kelle appetiidid labaste ja tihti alandavate ning teotavate realiteetide läbi ühtelugu rahuldatud saavad. Ühe niisuguse nooremehe unistusi teoks teha, see on niisama vägevat kui luulelikku joovastust maitsta. Ja niisugune on ka see, keda Ruth armastab, omale võidab, armastuse müsteriumidesse pühendab. Kuid tal ei tarvitse otsekoheselt „hoovi teha“, keerulist ja ettearvatud strategikat tarvitada, end labaste ja väiklaste kavalusteni alla lasta. Tal ei ole muud vaja kui sugulikku nõiduvust mõjuda lasta, mis ta isikust välja hoovab ja millele raske on vastu panna. Sest Ruth on üks neist õnnelikkudest, kes selle nõiduvuse, selle isesuguse charme’i abil, mis end mitte defineerida ei lase, võimulikud on kõige vägevamat, kõige suurtsugusemat kirge äratama, mis inimese kogu ole[v]use pingule tõmbab ja seda kestvam ja kõrgem on, et ta eneses pääle erotilise instinkti veel teisi mitte-erotilist laadi kirgesid sisaldab, nimelt auahnust ja tühjameelsust. Niisuguse naise armastus ja omastamine kui Ruth meelitab äärmiselt mehe uhkust ja edevust, sest — paradokslik nähtus! — armastus näib ikka seda suurtsugusem olevat, kui ta ühe vähem suurtsuguseks peetud kirega — auahnusega — ühendatud on. Õpetatad naise seisukord ja vahest ka mõned näilikud1) sinisuka allüürid Ruthi juures, kaugel sellest, et ta erotilikku nõiduvust ja ta sugulikku ihaldatavust vähendada, annavad talle otse ümberpöördud isesuguse kontrasti-

— 71 —

meeldivuse, temast midagi äärmiselt haruldast ja kallist ning erutavalt iseäralikku tehes. Seda sümpatlikku neidu, seda noort ja värsket keha kallistada, teda oma vastu tunda ja sääl juures mõtelda, et selle otsaesise taga, mida suudeldakse, nende juuste all, mida kallistatakse, nii peenike ja haritud hing varjul on, nii kõrge ja iseteadlik vaim elutseb, ja et see keha, mis su võimuses seisab, selle haruldase, erandliku olevuse päralt on, see kõik tunduks midagi kuulmatat, ettekujutamatat, pöörast olevat, midagi blasfematorlikku, nagu andeksandmata pühaduse teotus, mis aga just selle tõttu äritava külgetõmbavuse omandab! Ja päälegi on intelligents ja haridus omased sugulikku ihaldatavust ja armastuse õnne veel ühe uue, hingeliku, elemendiga teritama ja peenendama, seda hingelikumaks ja suurtsugusemaks tehes. Intelligentlikum ja iseteadlikum naine võib peenemat ning keerulisemat tundmuse-elu elada; ta õrnem ja painduvam hing oskab kõige vähemate ja hellikumate puudutuste pääle reageerida, kõige hääbuvamate tundmuste pääle vastu kajada; temaga oleks võimalik armastuses peensusi ja nüanssisid maitsta, mis labastele tundmataks ja kättesaamataks jäävad. Oma sügavama mõistusega saab ta sinust paremini aru; hingede kokkupuutumine on intimlikum ja täielikum, nõnda et vähem ehk koguni sugugi mitte seda iseäralikku piinlikku üksilduse tundmust ei teki, mis kõige suuremas kallistuste joovastuses ei kao, kui võimata on ennast täielikult naisele kui sõbrale avaldada. Tema aga on sõber, seltsimees ja armastaja ühtlasi. Isegi erotika võidaks selle läbi: ka see saaks vürtsitud psüühilise elemendiga ja teritatud hinge äärmise tundluse läbi. Sensualse ja intellektualse naisena jõuaks Ruth fatalselt nii kaugele, et ta teatud raffineeritud tundeid ihaldaks maitsta, koguni teatud perversionides lõbu leiaks, ilma

— 72 —

et sääl juures siiski vulgääriks saada või monstruositeetidesse langeda. See on kõik nagu ühe idealse tagaseina läbi suurtsugustatud ja seda ümbritseb alati temale omane romantlik loor. Sest Ruthi juures on armastus ikka isesugune segu puhtust ja erotikat, romantlikku unistust ja perversiteeti.

         Kas astub Ruth niisuguste kalduvuste ja omadustega olles abielusse? Õiguse poolest ei tarvitseks niisugune naine kui tema seda mitte teha. Tal ei ole mitte neid mõjuvaid põhjusi, mis enamjagu naisi selleks sunnivad: teda ei tõuka selleks majandusliku laheduse või külluse kättepüüdmine, sest et ta ise küllalt rikas on; teda ei ahvatle mehe aunime, kuulsuse ehk seltskondliku seisukorra külgetõmbavus, sest et ta nii väiklaselt edev ei ole ja seda kõike ise võiks omandada. Vahest ehk armastuse pärast? Kuid ka see ei oleks põhjus, sest et ta naine on. Naised on nimelt selle poolest mehega võrreldes palju kasulikumas ja kadeduseväärilisemas seisukorras: et üht ihaldatud olevust kätte saada, ei ole neil mitte tingimata vaja end selle eluaegse ja seadusliku sidemega ühendada, mida abieluks nimetatakse, nagu mees seda enamjagu kordadel on sunnitud tegema, sest tõenäitlik on, et mees valmis oleks naisele, kes teda ihaldab, kõike lubama, ilma et ta sääl juures muutmata ja järelandmata tingimiseks seaduslikku abielu asetaks. Jääks järele veel üks viimane motiv: seltskondlik arvamine. Ehk küll Ruth sellest arvamisest vähe hoolib, mis eksijaid hukka mõistab, ja ehk küll temale isiklik õnn ainus tähtis küsimus on, siiski annaks ta sellele seltskondlikule arvamisele just selle õnne pärast järele, sest et abielus naise seisukord talle suuremat vabadust ja kindlust pakuks. Kuid kui ta mehele läheb, siis teeb ta seda alles hiljemini,

— 73 —

kolmekümnete aastate ümber, siis kui ta enam „noor neiu“ ei ole. Teiselt poolt aga ei tähenda see mitte, et ta nii kaua neitsiks jääks. Armastust kõigis ta vormides nii kaua, kuni kolmekümne aastani, mitte tunda, siis kui selleks juba ammu kohane ollakse, vaid end ainult ettekujutuses kulutada, kustutamata ihades vaevleda, see oleks niisugusele naisele kui Ruth päris õnnetus, peaaegu nagu kaotus elust, nagu vangipõlv tühjal maal, mida pärastinegi õnn täielikult hääks ei teeks.

         Kuid abielus ehk mitte, igatahes annab ta sellele, kelle ta enesele valib ja kes ta silmis armu leiab, kõige suurema ja intensivlikuma õnne, mis inimesel võimalik on tunda: ta rahuldaks kõik ta vajadused, kehastaks kõik ta unistused, realiseeriks ta kõige intimlikumad igatsused, paneks temas kõige suurtsugusemad keeled vibreerima; ta laseks teda tervet tundmuslikku ja erotilikku gammat läbi käia, näitaks talle õrnust ja kirge, õelikku osavõtmist ja seltsimehelikku sõprust, üleüldse võimaldaks talle armastuse kõiges selle mitmekülgsuses ja kontrastides.

         Niisugune naine, kes mulle nii realne, nii tõeline on omades detailides, kelle välimust ma võin selgesti ette kujutada, kelle kõnnakut ma näen ja kelle liigutusi ma maitsen, — kas on võimalik, et see naine, see Ruth, muud ei ole kui hellik fantasia-kuju, tühi ettekujutuse mäng, vabatahtlik enesepettus, selle eesmärgiga, et Realiteedist välja põgeneda? Vahest aga on ta kusagil mujal, ühes teises linnas, teisel maal, teises maailmas, teise nime all, ilma et ma seda teaks, ilma et seda keegi aimaks? Või kui teda praegu ei ole olemas, kui teda kusagil ta täiuses ja integralsuses ei leidu, vahest tuleb ta edaspidi, tulevikus, teistes oludes, kui ta ülepää tuleb, kui üleüldse unistus tõeks võib saada?    

J. Randvere.

— 74 —

Prantsuse bukett.

Charles Baudelaire.

Elévation — Tõus.

Õnnis see, kellel antud on vägev tiib

üles lehvida valguse väljade poole,

kes võib jätta kõik enesest: igava, hoole,

umbse rõhu, mis udude sompu viib!

                     La Charogne — Raibe.

Ja õudne muusika sest lasust välja kõlab,

         kui voolav vesi või kui tuul,

või nagu mesipuu, mis kihab, võimsalt elab,

         või lehte kahin kõrges puul.

Ja kalju taga koer, kes raibet söömas käinud,   

         meid vahtis silmi pöörmata,

ja mahti luurates, mil kui me ära läinud,

         võiks saagi kallal’ asuda.

— Ja siiski Sina ka kord oled kui see liha,

         see haisev mäda roojasus,

mu silmi täht, mu päev, mu unistuste iha,

         mu ingel ja mu armastus!

Jah! nii saad olema, Sa ilu kuninganna,

         kui lamad hauas surnuna,

kui pärast viimast au Sind viiakse, et panna

         all musta mulla määnduma.

Kuid siis, mu iludus! kui tunned haua vilu,

         siis hüüa ussil’ võidukast’:

et minus alal jääb vorm jumalik ja ilu

         mu mädanenud armsamast.

             Jean-Arthur Rimbaud.

Ei saa ma rääkima, ei miskit mõtlema,

kuid tume igatsus mul tõuseb hingesse,

ja kaugel’, kaugel’ siis ma läen kui mustlane,

kesk Loodust, — õnnelik kui ühe naisega.

                                 Dilection — Meeldivus.

Sully-Prudhomme.

Rosée — Kaste.

Ma istun mõttes: kaste hele

ees murul sätendelemas,

kus udemetes lilledele

öö käsi õrn ta varistas.

Ilm on nii selge: kust on saanud

need värisevad pisarad,

kas enne kui end moodutanud

nad õhus juba olivad?

Kust pisarad mul? Näitasivad

kõik loidud mahed taevastes:

see eel kui silmi valgusivad

nad olivad ju südames.

Kus valud hinges värisevad —

sääl õrnus näikse olevat,

ja kallistusest idanevad

nii mõne korra pisarad.

Tõlkinud W. Grünthal.

Émile Verhaeren.

Là-Bas.

Kirglik vaikus viirukipannudega

ja kaugete rütmustega läbi üksildase õhtu,

läbi õhtu sulava, selge rauguse.

Õhtu uinub maaga kullasel voodil

purpurist eesriide all ja kaua on vait.

— 79 —

Kirglik vaikus suurte pilvedega,

pärlmutrist saarte ja hõbedast randadega,

pärlite ja korallidega ja välkuva

tähtede safiriga läbi lehestiku

ja kerkiva koiduga piimavalges hommikus:

Tahaks tõtata kauguste poole ja vabastada

end teistest ja enesest ühel päeval —

tulisele ja sumedale teekonnale kui armastus

ja legendarlikule kui galeeri ärasõit.

Tõlkinud Gustav Suits.

Paul Verlaine.

Nevermore.

Mis tahate, te mälestused? Lennatavat

üks rästas näib kesk sügist õhku tarretavat

ja päike kuma päälpool metsa kolletavat,

kus põhja tuuled nutvad, heidab kahvatavat.

Me üksi olime ja kõndisime vagusana,

ma, tema, juuksed, mõtted tuule helevana.

Siis minu poole pöördes pilgu sügavana:

„Mis on su kaunim päev?“ häält kuulsin heledana,

ta selget, õrna häält, täis kõla inglilikku,

kus kerge naer kui kaste helkis vastastikku.

Ma suudlesin ta kätt nii haledana.

— Ah, kuidas lõhnavad küll lilled esimesed

ja kuidas kõlab joovastava sosinana

küll esimene „jah“, mis kostvad õnnelised.

Tõlkinud W. Grünthal.

— 80 —

L’heure du berger — Õitsetund.

Kui sügav peegel

soosilm täis vett,

kus paistab paju must silhuett,

tuuluke nutab...

Nüüd unistagem!

On nii kui valguks

suurt vaigistust

ja õrnust alla

kõrgustest, kust

siravad tähed...

Oh õndsad tunnid!

— 82 —

/pilt/

Kuival.

(1900.)

         Puiestik oli hiirekõrvul. Nagu rohekas-kollase õreda suitsu sees. Mõni tihedam koht hingas nagu veevliauru välja. Kus okaspuud noortele lehtpuudele ja põõsastele tumeda tagaseina sünnitasivad, sääl surusivad nagu kollakad liblikaparved. Ja kuuskedele olivad oksa-otsukeste külge valendavad kassikäpad kasvanud, mis liblikatele küünistades vastu sirgusivad, ja männid hoidsivad mitmeharaliste lühtrikeste sees jõuluküünlaid, ja kastaniad kandsivad iga näpu otsas jämedaid, rasvaseid tõukusid, kes üksteisele keelt näitasivad. Vanemad tammed, saared, kased ja remmelgad aga, need rippusivad veel mustjaid putukaid täis — sitika suurusest kirbu väiksuseni.

         Märja maa seest, mädaneva lehepahna alt, tärkas noor rohi küüslaugu lihavusel üles, ja nii sügav-roheliselt,

— 83 —

et põõsaste õrnad leheloorid tema paistel valgeks kahvatasivad, mustarästa nokk tõsiseks kullaks sulas ning keltsalillede õilmesilmad sinises tules leegitsesivad. Puiestiku kõnniteed aga olivad värske liiva asemel nagu brongsipuruga üle külvatud. See värvide värskus oli päikese eredal hiilguseküttel nii hõiskav, et linnud lõbu-värinal kirglikult kiljuma pistsivad, ja isegi proosalik varblane siuksus nii südame-põhjast, nagu oleks tema ainelises hinges ka mõni aateline sooneke rebenenud.

         Kuid see polnud ime. Oli veel teisigi, kes kevadest rõõmu tundsivad. Leopold Lillack näituseks. See tugev, priske herra sääl, kes suure Bernhardi tõugu koera saatel aeglaselt, lühikeste, nõksatavate sammudega restorani poolt alla jalutab, oma keskmise kehajao kumerust ülespoole hoides nagu part täit pugu. Ta on kübara veidi tahapoole tõuganud, palitu‑nööbid valge vesti ja kuldse kellakee eest avanud, ja parem käsi, mis pihu ümber keeratud koerapiitsa hoiab, lööb niitvaid vibusid. Ta vaatab paremale poole ja vaatab pahemale poole, vaatab üles ja vaatab alla, ja mis ta näeb, sellega on ta rahul. Tema lõbus nägu, tema lustilikud silmad, tema muigav suu suitseva sigari ümber ütlevad: Nõnda peab see olema, meile vaevatud ja koormatud inimeselastele vahelduseks: talve järgi suvi, öö järgi päev, kurbtuse järgi rõõm. Kõik on targu ära seatud. Ja talle tuleb üks kooliaegne salmik meelde, milles seda mõttekäiku luulelisemalt käsitatakse, ja ta tabab enese selle salmiku ülesütlemise päält sel silmapilgul, kui kaks siristavat neiukest temast mööda tipivad, kellede kevadiselt-kutsuv naeratamine ta luuletujule veidi teise pöörde annab. Leopold Lillack vaatab ümber ja naeratab ka. Putukad, niisugused putukad! Ja ta nuuskab omal sigaril nina, piilub veel kord tagasi, lööb aga siis käega ja jalutab pugu tõstes edasi, nagu

— 84 —

inimene, kellel tarvis ei ole paari putuka pärast oma rahu heidutada. Tema sigari otsast vingerdab sinine pael üles ja kaob narmendades õhu sisse. All pärnasalus kukub kägu ja jätab iga paari rea takka sõna pooleli, nagu oleks tal põrnikas kurku lennanud.

         Mõnda tuttavat teretades, mõnda naist tunnistades, metsakese hiirekõrvadele oma rahulolemist, eksivale käole vabandust naeratades, jõuab Leopold Lillack viimaks rohelise pingi kohta, mille pääl inimene istub, kes kevadest mingit rõõmu ei tunne. Tunneks ta seda, siis ei urgitseks ta posune pilk maas liiva sees, ta mokk ei oleks nii ripakil, ta nägu mitte nii hapu-taignane.

         Leopold Lillack tahab temast mööda sammuda, aga istuja tõstab pääd, ja kui nende pilgud nüüd ristamisi käivad, tunnevad nad üksteise ära. Istuja tõuseb üles, kõndija peatab käiku. Leopold Lillackil on aga viisiks, iga inimest mitte esimese pilguga ära tunda, vaid alles teise või kolmandaga. Seepärast peab ta pilutaval silmal pisut aru, enne kui ta Roman Martinsoni väljasirutatud käe vastu võtab, misjuures ta tähendamata ei jäta — muidugi Saksa keeli: „Kui ma õieti näen — —“

         „Üsna õieti,“ vastab Roman Martinson sedasama keeli ja punastab ära.

         „Siis jälle kord meie linnas —?“

         „Nagu kunagi kahe, kolme aasta takka...“ Ja Roman Martinson on tusane oma punastamise pärast, milleks tal mingit põhjust polnud, ja tusk tõukab ta kohmetuse sisse, millega ta kärmesti rabeleb. „Poen ikka jälle siia tagasi, kui mujal enam ei sallita,“ naeratab ta, enesest nagu midagi maha raputades.

         Leopold Lillack vaatleb teda. Näost ja tervest kogust. Sõbralise, hääsüdamlise huvitusega. Vaatleb ja

— 85 —

hakkab naerma. Talle tulivad mõned karrikaturid meelde, mis Roman Martinson realkoolis, kus nad ajuti ühe pingi pääl istusivad, kooliõpetajatest joonistas ja mis tunnis laudade alt käest kätte käisivad, kuni nad pügatavate küüsi sattusivad; ja talle tulivad meelde mõned epigrammid ja parodiad direktori, usuõpetaja ja mõne koolivenna kohta, mis Martinsoni nime klassist klassi kandsivad, kuni kõige ülemasse ja millede populariteet viimaks peldikute seinadeni ulatas. Ta oli neile palju nalja teinud, see naljategija, ja nad olivad ta pääle ikka kui naljategija pääle vaadanud ja tema salmikute üle ka siis naernud, kui ta neist vihaselt tõendas, et nad seekord tõsised olevat. Ja Leopold Lillack mälestas, kuidas nad tema juures maksu eest omi kirjalisi töösid olivad lasknud teha — Martinson võis ühest ainest kümme isesugust kirjutust vabritseda — ja kuidas ta neilt selle eest „vabrikandi“ nime saanud. Ja kuidas ta alati rahahäda põdes, sest et ta kehv poiss oli ja varatselt purjutama hakkas. Ja kuidas ta mõne kooliviguri, mille eest teda vali karistus ootas, ainult seks toime pani, et omadele laenajatele kannatamise eest nalja teha...

         Sellepärast naeriski Leopold Lillack, kui ta Roman Martinsoni silmitses. See kõik tuli talle igakord meelde, kui ta temaga kokku puutus, mis mõne aasta tagant ikka jälle juhtus korduma. Ja kuna Lillack Martinsoni naerdes silmitses, nuusutas vasikasuurune punasekirju Lord viimase reite ümber ringi, ilastas ta palitu tagast ära, toppis oma limast nina talle pihku ja jäi viimaks, liiva pääle maha istudes, väljarippuva keelega talle näkku vahtima. Näis, nagu naeraks ka tema oma läiknahka suukorvist naljategijat Martinsoni.

         „Millal tulid ja kust?“

         „Paari päeva eest Odessast.“

         „Kauemaks?“

— 86 —

         Martinson kehitas oigasid. „Otsin kohta.“

         „Juba jälle!“ Lillack tõmbas kulmukarvad kõrgele ja laskis sigari pool-ripakile.

         „Nagu ikka,“ ütles Roman Martinson.

         „Sellest siis see ilmavalu, mis su suures hinges haudub?“ deklameeris Lillack.

         Aga Roman Martinson lõi käega, ja ta igapäevast vara-vananenud nägu, mille sisse iseäralik kolkunud tüdimus näis tardunud olevat, varjutas silmapilguks tuhakarva kude nagu õhupeenike ämblikuvõrk.

         „Oh ei,“ tähendas ta, „aga minevane öö!“

         Leopold Lillack näugus kassi kombel, mille pääle ta Martinsonile rohitsevat naeru näosse puistas ja naeruga ühes kerget alkoholi-lõhna.

         „Ja, kurat, ja!“

         Uus naerupuhang, sest see naljategija sülitas nii pentsikult ja ta pikka lõuga mööda rippus läila lein alla, nagu lapsel, kes kalamaksa-õli neelanud.

         „Selle ussi peaksime ära uputama — mis sa arvad, vaene Romulus?“ ütles Leopold Lillack viimaks kaastundlikult. „See ei kõlba ju, et inimene kevadises looduses nagu surnumatja istub ja teiste lõbu rikub. Surma pohmeluse-batsillusele! — eks, vabrikant?“

         Roman Martinson vaatas üles restorani poole, ja ta keha sirgus ja pää kerkis. Korraga oli ta igast kohmetusest vaba, ta näos tuli midagi iseteadlikku, võitlikku, midagi ülekäivat nähtavale.

         „Olen nõus... Ja jällenägemine rõõmustab mind... Aga Leo, kas sääl ka hää õlu on?“

         „Laitmata... Tulen praegu säält...“

         „Noh siis —“

         Kuid Leopold Lillacki pilk libises enne, kui ta oma valge vesti restorani poole pööras, Martinsoni kübarast ja riietest kogemata kergusega üle. Kõik ei

— 87 —

olnud mitte korras, aga ka mitte korratuses. Martinson armastas hääs riides käia, kui ka mõni tükk vahel kulunud oli. Na, polnud viga... Lillack hüüdis koera, kes kahele kuldnokale järgi kargas, ja pistis piitsaga käe korraks Martinsoni käevarre alt läbi.

         „Aga üks tingimine, vabrikant — sa pead nalja tegema! Lorama pead, tujus pead olema.“

         Martinson ei vastanud. Ta oli mõttes. Maha vahtides, alumist huult imedes, vurrusid kohendades, äkilisi pää- ja käeliigutusi tehes, sammus ta närvliselt Lillacki kõrval edasi, põud pilgus, tühi, lage naeratus läiluse asemel näos.

         Väikeses nägusas aiarestoranis oli äripäevase päeva pärast vähe külalisi. Kõik uksed ja aknad haigutasivad lahti, katustatud veranda pääl, mis ümber majakese kolme külje käis, keksisivad kaabakajulged sirtsuvad varblased, ja ühe akna pääl kõtutav kollasekirju kass liigutas hiljukesti ninasõõrmeid köögi-uksest imbivale sibulaliha lõhnale vastu. Ja õhus vinetas salaja õlle, viina ja veini niiskust.

         Niipea kui Leopold Lillack, kes paar sammu sõbra eel mõneastmelisest trepist üles astus, kaetud laudadega täisreatud rõdul nähtavale tuli, sigines kahmetu näoga noor kellner roomavate silmadega ta juurde. Ilma temast välja tegemata, vaatas Lillack, koerapiitsaga nipsutades, aeglaselt ringi, kuni ta valge kõht oodates järgneva Martinsoni poole pöördus.

         Viimane astus ruttu, ülemisel astmel kergelt komistades, trepist üles.

         „Muidugi, — aluseks napsid,“ vastas ta kähku, ilma et Lillack temalt midagi oleks küsinud. Ja kui nad laiast avatud uksest puhvetiruumi astusivad, oli Martinson Lillackist paar sammu eel.

— 88 —

         Nad valisivad omale suupisted välja ja jõivad leti vaskse lauakese päält napsi — Martinson veiniklaasist, mille ta omale tellinud. Ta vingutas rohkesti suud, ja silmad kiskusivad vesiseks, kui ta ohtra mõõdu ühe lonksuga tühjendanud, aga kohe seepääle läks ta nägu rõõmsaks ja rinnast tõusis kerge, lõbus ägin, mille üle Leopold Lillack heleda mökitamisega naerma hakkas.

         „See on ihule hää — mis?“

         „Ihule ja hingele!“ vastas Martinson süües.

         „Siis veel teised?“

         „Ma pole kunagi vastu.“

         Naerdes joodi veel teised, ja Lillack pilgutas väleda puhvetipidaja poole, kes klaasid käskimata täitnud, itsitades silma, kui Martinsonil läkastus pääle tuli, mis teda sundis nägu kõrvale pöörama. Seepääle võeti verandal istet, kuhu kellner õlut tõi.

         „Vaata, Leo,“ algas Martinson, kui ta õlleklaasi pooleli rüübanud ja paberossi põlema süüdanud, tõsiselt ja soojalt. „Ma olen inimene, kellel midagi tähtsat puudub. Mul pole mingisugust moralilist tuge. Minu hingel ei ole selgroogu, ta ei seisa püsti... Miks sa naerad, Leo?“

         „Kõnele aga edasi — ära lase ennast eksitada,“ ütles Leo ja peitis oma näo ninanuuskamiseks taskurätiku taha.

         „Ma olen enesega katseid teinud,“ jätkas Roman, „aga kõik on luhta läinud. Ma olen oma sisemise „mina“ mõne suurema katastrofi järgi seisma upitanud, aga ta kukkus ümber nagu humalakott. Mitte kõige vähematki pidet.“

         „Sa ära niisuta ennast nii palju,“ ütles Leopold Lillack huult närides.

— 89 —

         „Seda ütleb mõni teine ka. Aga mis pean ma siis tegema? Millega igavust tappa? Inimene elab ju ometigi. Sa näed, mul on hing sees.“

         „Luuleta!“

         „Millest? Hallist udust?... Kellest? Sinust? Moritz Meyerist, Martin Müllerist? Või koguni iseenesest?“

         „Naisest, Romulus, naisest!“ hüüdis Lillack nohisedes ja ägisedes.

         „Ma tunnen ainult avalikka, ja need on luuleta, kui kaine olen.“

         „Kas sinu töö sind ei huvita?“

         „Teise töö!?“

         „Ma mõtlen: kas sa edasi ei püüa? Haljamale oksale? Iseseisvusele?“

         „Ei. Mul puudub iga eesmärk, sest mind ei huvita midagi. Ei ole midagi, mis mind huvitaks. Ma näen ainult, et teisi midagi huvitab, ja nende pääle olen kade. Sääl on inimesi, kes rikkuse poole rühivad, teisi, kes kuulsuse poole, kolmandaid, kes tööd töö pärast armastavad, ja olla koguni inimesi, kes politikast kirglist lõbu tunnevad — maadel, kus vodka, stukalka ja prostitutka selle aset ei täida... Missugused õnnelikud inimesed peavad need olema! Mina aga olen lage nagu Venemaa stepp. Tühi ja hall nagu soolakõrb. Ei, ma olen tundra. Kas sa oled Siberi tundrat näinud?“

         „No, aga armastusega?“

         „Ma armastan iga naist, keda ma näen. Ma sööksin nad armastuse pärast kõik ära. Sõingi ära, keda kätte sain. Aga see söömine ei ole ju midagi muud kui joomine... Peaks ometi midagi kobedamat ka olema, midagi täiemat ja kestvamat... Kui ma mõne päeva poris olen püherdanud, siis tunnen igatsust...“

— 90 —

         „Otsi, Romulus! Kes otsib, see leiab. Igal inimesel on midagi, mis teda köidab. Ilm on huvitavaid asju täis. Vaata näituseks mind, Romulus!“ Ja Leopold Lillack ei naernud enam.

         „Mind huvitab see koergi sääl. Ta viidab mu aega, teeb mulle nalja. Kodus on mul teine veel — emane. Ma tellisin nad väljamaalt ja maksin viissada rubla nende eest. Aga ma ei kahetse seda... Ja hobune on mul, paar püssi, ratas ja sadamas purjepaat. Varsti jõuab ka minu uus automobil Lübeckist pärale. Kas näed, kui palju asju! Tüdined ühest ära, võtad teise... Lord, tule siia! Lord — psst! — noh — — niii!... Vaata ometi seda toredat poissi, Romulus!“

         Romulus silitas koera läikivat pääd, katsus ta pikki, siidipehmeid kõrvu ja sügas kukla päält ta sooja, veerevat nahka.

         „Aga ta ei räägi.“

         „Miks ei räägi!... Lord, kuidas räägib koer? Noh, kuidas koer räägib?... Kuuidas — kooer —“

         Lord hakkas valju häälega klähvima, Lillack naerma. Martinson aga tõmbas kulmude-vahe valusalt volti.

         „Aga ta mõistab veel rohkem kui rääkida,“ ütles Lillack ja seadis ühe tooli põigiti lauarea vahekäigu sisse. „Hopp, Lord, hopp!... No, kas sa...! Hee — hopp!“

         Lillack laksutas piitsa, koer võttis hoogu, naeratav kellner ilmus ukse pääle — Lord hüppas üle tooli. Lillack laskis teda teist korda hüpata, ja kui nüüd ka puhvetimees lävele ilmus ja paar külalist mängu tähele panivad, pidi Lord veel kolmat ja neljat korda hüppama, ja seda vaadati lõbusal huvitusel päält.

         „Kas sa temaga tihti nõnda jändad?“ küsis Roman Martinson.

         „Oo — tundide kaupa, kui aega on... Ta mõistab ju ka veel teisi asju, aga ma ei taha siin kõrtsis tsirkust

— 91 —

teha.“ Ja Lillack sundis lõõtsutava koera omade jalgade ette maha heitma.

         „Vaata, Romulus,“ võttis ta siis tõsisel ja mehisel toonil sõna, „see on ju paljas ajaviide — ajaviide nagu naised, teater, muusik, romanid, pildid ja kõik muu ülem ja alam klimbim, mida haritud inimene söögi ja joogi kõrvaseks tarvitseb. Pääasi aga — elu sisu, elu tuum — on midagi muud, ja peab midagi muud olema. Midagi kõrgemat, suuremat. Ja see on töö. Töö, mida sa armastad, mis kõiki su mõtteid täidab, millest sa rahuldust ja rõõmu tunned. Vaata näituseks mind, Roman. Ma olen ühtainust peremeest teeninud, ja seda kakskümmendüks aastat. Selle aja sees pole ma alkoholi pärast ühtki tööpäeva ära viitnud ega ühtki tööd ära rikkunud, ja sa tead, et ma tilgakest ei põlga, et ma sõna täiel mõttel elumees olen...“

         „Sul on tugev konstitutsion,“ tuli paberossisuitsu seest.

         „Kes sind keelab mõõtu oma konstitutsioni järele valimast!... Asi ei seisa mitte selles, mu kallim, vaid teadvuses, et töö pääasi on. Enne äri, siis lõbu! Minu juhtsõna oli ikka: Tööta nõnda, et printsipal sinuga rahul on, siis oled ka ise endaga rahul. Selle kahekümneühe aasta sees ei kaotanud ma kordagi silmast: Sa pead edasi jõudma! Et aga edasi jõuda, pead rahuloldavalt tööd tegema. Ma jõudsin edasi. Kolme aasta eest, kui meie üksteist viimaks nägime, oli, kui mäletad, Hugo Langensiepeni prokura juba paar aastat minu taskus. Ja kui sa nüüd meie kontorist mööda lähed, loed marmoritahvli päält: Langensiepen & Lillack... Kõlab üsna hästi — mis?“

         „Sina, Leo? Kust sa niipalju raha võtsid?“

         „Raha võtab maast, kellel hääd silmad on.“ Lillack pani värske klaasi suu pääle ja vaatas üle klaasi

— 92 —

ääre sõbra otsa, nagu dotseeriv professor üle prillide üliõpilase otsa vaatab. „Raha pole aga mitte pääasi, vaid ärimehe isiklik väärtus, sest selle nimi on kredit ja kõik muud hääd asjad... Kui Hugo Langensiepen viimasel ajal tudisema hakkas —“

         „Sinu prokura all!“

         „Minu prokura all,“ kordas Lillack vurrusid kuivatades, „sest et vana liig muretaks ja hooletuks oli läinud — üksi ei jõua inimene kõige paremal tahtmisel teise tulusid küllalt mõjuvalt tähele panna — — siis läksin ma ühel iseäranis mustal päeval vanamehe juurde ja ütlesin oma koha üles. ,Mis Teil meelde on tulnud!’ hüüdis tema. ,Iseseisvaks hakata’, vastasin mina. ,Millega?’ — ,Vähese raha aga paljude tutvustega.’ — ,Need on ju minu!’ — ,Ei, minu! Küsige neilt järele’... Noh, ja nii panime Langensiepenile Lillacki taha... Sestsaadik ei tudise firma enam — hoopis selle vastu, ma võin pärast lõunat rahuga jalutamas käia.“

         Kõneleja toetas enese laialt tooli leeni vastu ja imes sigarist sügava suutäie suitsu, mille ta siniste kringlikestena lendu laskis. Roman Martinson aga hüüdis rõõmsalt:

         „Leo, selle pääle peame jooma!“ Ja kui nad klaasid kokku olivad löönud ja joonud, ja veel kord joonud, hakkas Martinson näpuotsaga otsaesist nühkima ja ütles siis pool tõrkuvalt:

         „Kui sul vast mõni vakants juhtuks olema — kui mitte kohe, siis pärastpoole — Vene, Inglise, Prantsuse korrespondents — —„

         Lillack väristas kahetsevalt pääd. „Kõik täis — praegu kõik täis. Aga edaspidi — võib ju olla...“

         „Esimese aasta — vähemalt aga poole eest — võiksin peaaegu garanteerida.“

— 93 —

         „Hää meelega, Romulus, hää meelega, kui aga midagi leidub!“

         Aga Romulus lõi äkitselt käega ja pahandas: „Noh ei! Lori! Sul on piinlik mind lahti lasta. Võtku tühi! Proosit!“

         „Või arvad!“ naeris Lillack. „Igatahes võiksin ja tahaksin sulle kasulik olla. Vast kuhugile teise ärisse —“

         „Ennem seda. Oleksin tänulik.“

         „Ja kui su pung vahest? —“

         „Täna mitte! Aga ma pean meeles.“ Ja ta sirutas oma palaviku-punase, tulise käe sõbrale vastu. —

         Martinsoni meeleolu oli klaas-klaasilt muutunud, ja nüüd lõi see äkki selle vastandiks ümber, milles ta puiestikus pingi pääl istunud. Nagu tume, krobeline koor langes ta ümbert maha, ta sattus kooritult paiste kätte. Ta sai elavaks, jutukaks, naljakaks. Igast lausest kargas säde, iga pointe oli nõel, igal mõttel oli mähka ja mahla. Ja mis ta rääkis, hingas tiirast jänu ja nälga välja, niisugust, mis joomise ja õgimisega ühtesoodu kasvab. Ta jutustas juhtumisi omast ulaelust igas riigi-nurgas, anekdotisid Varschavi juutidest, Odessa tatarlastest, Tiflisi armenlastest, Ashabadi turkmenlastest, — ärilugusid ja börsenaljasid, kuuldud ja loetud naljatusi naistest, pappidest, nonnidest, munkadest, ohvitseridest, — jutukesi avalikkudest majadest, haremitest, teatritest, suurlinnade nilbetest lõbukohtadest. Nagu mustad sopalained, mis päikese hiilgusel siiski siretavad ja mille lehkavad pritsed sädemeteks kulduvad, uhtusivad sellest inimesest üle, ja kuna ta rinnuni selle kobrutava müha sees seisis, hirvitades, päevatanud nägu alkoholihigine, sarnanes ta Böcklini tõmmule, nõretavale mere-elukale tuttava lainete-mängu maali pääl. Mitte enam koltunud ja luitunud, surnud ja tardunud läila

— 94 —

tüdimuse sisse polnud see ülbe nägu, vaid ta elas, töötas, soetas, ja need kollakas-rohelised vosvorisilmad, täis kiiskavat kiimalust, külvasivad kihisevat sigidust räpa sisse, mis ta aju välja heitis. Kui teda keegi vaimline sugulane õnnelikumast liigist nõnda oleks näinud ja kuulnud, ta oleks temale nuttes suud annud ja teda kumardanud. Teda ja tema õnnetust.

         Leopold Lillack naeris. Ammugi enam polnud ta nii palju naerda saanud. Ta naeris igal mõeldaval toonil ja valjusel. Vahel seisivad tal pisarad silmis ja viimaks kurtis ta pistjate üle. Korraga tõusis Martinson üles ja ütles:

         „Vahetame mülgast!“

         Lillack oli nõus ja kutsus kellneri. Martinson tahtis maksa, aga Lillack jõudis oma rahaga ette. Selle üle pahandas Martinson, leppis aga ära, kui Lillack teda teises restoranis lubas maksta lasta.

         „Kuhugile, kus ossi on,“ tähendas Martinson viimasel trepiastmel märja suu ja kuiva pilguga.

         „Maiasmokk!“ rõigas Lillack, alkoholi-higi punetavatelt põskedelt pühkides.

         Nad pöörasivad restorani kõrvalt laia jalgteed mööda puiestiku linna‑äärse serva poole. Päike loodenes jahtunud suudlemisega ladvastiku taga, tema asemele tikkus kosides õhtune tuuleõhk puiestikku, mille kaisutusel lehekesed ja pungakesed tusaselt värisesivad. Nõrgad kevadised lõhnad võitlesivad visalt läpastanud keldriõhu vastu, mida pehtiv lehekord ja poriniiske muld metsa all välja hoovasivad. Ja linna poolt heljus kivisöe-suitsu, paekivi-tolmu ja higiniiskust peenel, ainult haistetaval segul jalutajate pääle. Roman Martinson aga sumises libedat kupleekest laulitseda, kuni Leopold Lillack teda möödaminejate pärast keelas.

— 95 —

         Hotellirestoran, kuhu Lillack oma naljategija viis, seisis vänges tutvuses, sellepärast vaatas Lillack ringi, enne kui ta uksest sisse lipsas, ning eeskojast, kus uksehoidja neile kumardades vastu tõttas, piilus ta klaas-ukse läbi natuke aega puhvetiruumi sisse, kuni ta endal palitu seljast laskis võtta. Ta poleks siia nii varasel tunnil vast tulnudki, kui ta kritikavõim joodud alkoholi tõttu redutseeritud poleks olnud. Õnneks näis avar pääsaal külalistest täitsa tühi olevat — selles joogikohas algas elu tavaliselt pärast politseitundi — ja kui hiljem keegi mittesoovitav ilmus, võis ju mõnda üksik-kabinetti kaduda. Nad astusivad sisse.

         Vaevalt kuuldusivad nende sammud, kui kellukene helises ja kaks naisterahvast leti taha ilmusivad. Uks must, teine valge. Must paks, valge sale. Mustal punast, valgel valget põskedel. Sarvilised frisurid lillenuppudega. Valged põlled pitsipalistustega. Tulipunased huuled, helendavad hambad, suurendatud silmad, kõrged rinnad. Riiast, nagu kunagi, sest nad ütlesivad ü asemel i.

         Roman Martinson tõukas rõõmuhõiske välja, mille eest teda Lillacki laitev pilk karistas. Mõlemad neiud naeratasivad neile ümardavalt vastu. Kusgilt aknanurgast sigines unine kellner, rätt kaenla all, rinnaesine valge, nende kannule. Lord hüppas nuusutades leti najale püsti, mispääle puhvetipreilid heleda kriiskamisega reageerisivad.

         Leopold Lillack käskis kõik letil olevad võileivad Lordile anda, mida kellner sedamaid tegi. Martinson, kes neidusid nagu vana tuttav käeandmisega ja Läti keeli tõngetega teretanud, tellis sooja õhtuoodet ja õlut porteriga. Nad valisivad nurgalaua, mis letist mitte kaugel ei olnud.

         Kuna Lillack tüdrukute vastu teatavat tagasihoiet avaldas, laskis Martinson ohjad kohe lõdvale. Ta

— 96 —

vedas nad loba sisse ja pani siis ühe oma talendi uue ratta mängima. Ta pildus naistele kergesti looritud nilbusi näkku, paiskas neile väledalt ja osavasti treitud kaksitähenduslisi ilgusi kaela. Iga nende vastust ja ilmasüüta tähendust tarvitas ta selleks, et neile vastu silmi sülitada, ja kui nad vaikisivad, leidis ta kähku uue algatuse. Nagu maa-aluse mudaoja oli ta lahti torganud, nagu uulitsa-aluse solgiveetoru avanud ja kosena nende pääle juhtinud.

         Neiud, oma teenistuslist otstarbet meeles pidades ja sarnase jutuvestmisega ammu harjunud, etendasivad anesid, kellede seljast iga vedelik maha veereb. Valge oli tönts, see naeris ainult, ja mis ta vastas, potsus laperguselt maha nagu pannkook. Mustal aga oli mõtteleidu ja teravust; isegi teatav raffinement ei puudunud, mis Martinsonile hoogu andis, oma hiilgavalt töötava ratastiku vedru ikka pingumale tõmmata. Nõnda tekkis loopimiselahing ühelt ja teiselt poolt üle leti, üle pudelite ja toidutaldrikute, ja õhk vihises ja haises kärnkonnadest, limastest poriloomadest ja venivast virtsast.

         Lillacki soovil kattis kellner söögilaua ühte kabinetti, millel tagauks puiestiku poole oli ja kuhu hiljem ka herrade üleriided viidi. Sinna asuti ümber ühes neidudega, kelledele peremees puhvetisse asemele tuli. Veinid, liköörid, koogid, puuviljad ja muud maiused ilmusivad lauale. Siristavad ja kudrutavad preilid, kellede rinnad ja istmikud korsetliste abinõude varal kummi olivad aetud, nii et nende kõverdatud kehad suuri küsimisemärkisid meelde tuletasivad, pesinesivad tõrkumatalt herrade vahele laia, pehme divani pääle, sõivad, jõivad, suitsetasivad ja unustasivad omad rinnad ja põlved vähese edvistamise järgi võõrustajate hooleks. Õhk väikeses toakeses aga tiinenes nende riiete, nende põskede,

— 97 —

nende ihu lõhnast, ja see oli uimastavani kui alkoholi leitsak.

         Roman Martinson hoidis matsakat musta kaenlas, nagu Satyr, kes Bacchuse pidul lihava Phryne kätte saanud ja põõsa alla viinud. Ta laiad ninasõõrmed värisesivad, pruunis näos oli iga soon, iga kortsukene pingul, suu ümber vingerdasivad naha-alused madukesed, ja ta õredad, tuhakarvalised, hõbekiududega segatud niisked juuksed salknesivad kitsa otsaesise pääl kaheks sarvemuksuks. Ikka veel ajas ta hirvitav suu Lillacki lõbuks tsüünilisi nurjatusi välja, aga nende kate oli paksenenud, nende toon taltsunud, kuni nad viimaks poolikuteks viisakusteks, jaoti kosivateks meelitusteks muutusivad. Ja siis tuli moment, kus tüdruku kaela ja kõrva palav vool hakkas puutuma, nagu aurutorust, kus jultunud naljategija kõne kuumaks sosinaks sai, täis kutsumist ja pakkumist. Ja see sündis lõpeks nii hellalt ja alandlikult, nii kombelikult, et tüdruk seda enam ei mõistnud ja laginal naerma hakkas. Sest kes temale armastusest rääkis, armastusest ja kosimisest, see oli kas juua täis, või tal ei olnud raha.

         Lillacki jahedus naiste vastu kestis nägemata, aga tuntava piirihoidmisega ka kinnises kabinetis edasi. Ta ei alandanud ennast kutsumise ja pakkumisega, ta ootas seda nende poolt, ja kui nad sellega tulivad, oli ta närb nagu pagarilaps saia vastu. See erutas neidusid veel rohkem, ja nad surusivad tema ümber nagu mesilased. Nad istusivad talle sülle, kust ta nad ära tõukas, ja asusivad ta kaela ümber, kust ta nad näpistamisega ära peletas. Ja viimaks tõstis ta valgel preilil, kui see teda rahule ei jätnud, piitsavarrega sabad üles, ja musta pääle ässitas Lordi haukuma.

         Joodi, söödi ja hullati, kuni mõned uued külalised muudatuse tõivad. Puhvetikell kutsus teise naise kabi-

— 98 —

netist ära — uutele silmavalgustuseks. Lobisev ja trallitav must neiu, kellele vein pähe oli hakanud, jäi laialt ja laisalt mõlemate herrade vahele. Martinson mudis ta rinda, hammustas ta kaela ja kõrva, ja pimedikus, mis kotiga tuppa roomanud, kiirgasivad ta näljased silmad nagu õgival murdjal, kellel lihapänts käppade vahel. Aga korraga hakkas ta lällaval keelel roppusi patrama, milledel enam mingit katet pääl ei olnud, ja tellis jookisid juurde, ehk küll neid veel küllalt laua pääl seisis. Naljategija oli joobnud.

         Mõne aja pärast kuuldus jällegi külalisi tulevat, ja Leopold Lillack läks rahutuks. Nad pidivad nüüd ka musta preilit teistega jagama, mis nõnda sündis, et ta ajutiseks ära käis, ja kui ta ise tagasi ei tulnud, ilmus valge vahel mõneks minutiks tema asemele. See oli igav, ja Lillack hääletas, kui nad korraks jälle üksi olivad jäänud, lahkumise poolt, millega Martinson nõus oli. Kui arve toodi, tahtis viimane seda ära maksta, kuid paraku leidus, et tal ainult üksteistkümmend rubla raha oli, kuna arve viieteistkümneni ulatas. Lillack naeris müristavalt ja õiendas arve ära. Pooleks-maksmisest ei tahtnud ta midagi teada. Kellner sai hiilgava jootraha. Martinson trööstis ennast sellega, et ta viimasele ka omalt poolt poole rubla pihku pistis. Ja siis kadusivad nad tagaukse kaudu, ilma omi lõbusaid seltsilisi jumalaga jätmata.

         „Kuhu nüüd?“ küsis Martinson matsuva suuga väljas.

         Lillack vaatas lähema laterna juures kella. „Mind ootab kodus juba ammugi õhtusöök,“ ütles ta, „kui tahad, tule kaasa!“

         „Kas sul kastet on?“

         „Ehk leidub.“

         „Siis Jumala nimel! Öö on pikk!“

— 99 —

         Lillack vilistas piitsapärakese otsas oleva vilega voorimeeste seisupaiga poole, kust üksik peataja vähese ringivahtimise järele tulekut tegi. Oli kahehobusevoorimees, ja Lillack laskis troskakummi üles lüüa. Ise eel sisse astudes tõmbas ta koera ja naljategija järgi.

         „Aga Leo, kallis sõber, — ega sa ometi naisemees ole?“ hüüdis Martinson korraga teel.

         „Mis siis?“

         „No siis ma ei tule.“

         „Miks?“

         „Miks, noh miks... mis proua minuga pääle hakkab! Ehk mina temaga...“

         Lillack ägises naerda. „Ole mureta! Ma olen küll naisemees, aga ega ma omi naisi kodus pea!“

         See vaigistas Martinsoni, ja ta küsis natukese aja pärast ainult veel, kui palju Leol nüüd juba lapsi olevat, mispääle Lillack kuivalt kostis, et ta neid viimastel aastatel enam lugenud ei olevat. Kuid niisugustest asjadest ei räägitavat mitte, lisas ta juurde. —

         Hämar puiestik vajus selja taha, linna tolmused, äripäevased uulitsad algasivad, ja paarikümne minuti pärast laskis Lillack südalinnas ühe uuema neljakordse maja ees peatada. Üsna tema kartuse vastu suutis Martinson kaunis toekalt troskast välja hüpata, tõmbas Lordigi kaelarihma pidi kõnniteele ning komistas ainult maja eeskojas pisut libeda põrandakivi pääl. Lillacki helistamise pääle avati parempoolne uks alumisel korral, vanadlane teenija laskis nad sisse ja võttis nendel üleriided seljast — enne võõral, siis omal herral. Saba väntsutades ja rõõmu pärast haukudes tormas neile teine Lordi sarnane suur koer vastu.

         Martinsonile meeldis sõbra avar, kõrge, herras-maitseline poissmehekorter, milles iga asi väikekodanlisest elegantsist pisut üle ulatas, nii väga, et tema

— 100 —

veidi tossi jäänud tuju sedamaid tõusis. Ta vaatas, kui tuled põlema pandud, vabarnakarvalises saalis kaua ringi, plaksutas siis käsa ja tähendas ironilise muigutamisega, nõnda tahaks tema ka kord elada. Mõlemast suurest kuldraamiga peeglist oma kõhna, madalavõitu, nagu krääbustatud ja tolmus tuuseldatud välimust nähes vingutas ta veidralt suud, astus teise peegli ette ja hakkas ennast kärmesti kohendama. Ta silis tasku-kammiga pääd ja habet, seadis kravatti veidi määrdunud püstkrae ümber otsekohe, lõi kõõma ning tolmu õlgade päält taskurätikuga maha ja käänles korraks paremale ja pahemale poole, et ennast ka küljest ja tagant peegeldada. Lillack vaatas eemalt ja itsitas.

         Seepääle kinkis Martinson oma tähelepaneku järgimööda suurtele maalidele seintel, brongsist ja portsellanist statuettidele etasheeridel, väikesele valatud Laokooni-grupile mustakirju marmorikamina pääl ning ilusale kullatud lauakellale, mille küljes kaks alasti tütarlast, kaksiti kiigelaua pääl, üles ja alla õõtsusivad. Üleüldse kujutasivad Lillacki iluasjad, kujud ja pildid palju paljast naisust. Kunst ebakunstiga, ebakunst labase himumaitselise käsitööga seisivad siin sagedasti kõrvuti.

         Enthusiastliselt teretas Roman Martinson sõbra söögituba — mitte selle uhkete tõmmukollaste nahktapeetide ja uute läikivate moodi‑mööblite pärast, vaid kaetud laud vaimustas teda, iseäranis joogiriistade püramidike selle keskkohal, kristallist ja peenelt lihvitud klaasist karaffid, kannukesed ja pudelid, mille prundi-prismad toreda laelambi helgil vikerkaarivärvides siretasivad, kuna nende mitmekarvaline sisu laua kumendava katte pääle värvilisi varjusid maalis.

         Lõbusa õhkamisega, õnnelik sära silmis, vajus Martinson Leopoldi vastu istme pääle, laskis pilgu isukatest delikatessidest üle libiseda ja kikitas kõrvu, kui

— 101 —

konjakikaraff majaherra käes klugistama hakkas, pikergusi sihvakaid klaasikesi kollaka, lõhnava vedelikuga täites. Martinsoni tuju oli nii roosiline, et ta ümardava talitajaga nalja kippus heitma, mille üle aga Lillack varsti kulmu kortsutas. Minna sedaviisi julgeks, pomises ta ning juhtis külalise meele kähku teisale. Martinson sõi närbilt, ainult hapude ja tugevasti vürtsitud toitude ümber nokitses ta veidi ja jättis soojad tooded peaaegu puutumata. Seda virgemalt kastis ta aga suud, misjuures tal metodiks oli, iga joogianuma sisu järgimööda tundma õppida. Sel kombel jõudis ta mõne aja pärast ärdale, liigutatud meeleolule.

         „Leo“, ütles ta ja pani käe oma võõrustaja kaela ümber, „sa oled õige, tõsine sõber — sa oled sõber!... Sa oled inimene, kellel veel idealismust on — sa oled inimene!... Mina, Leo, — ma olen ju õiguse pärast kaabakas. Teine sinu asemel — oo, ma tunnen mõndagi niisugust parvenüüd — teine oleks mu teretuse mokaotsalt vastu võtnud — siis: soo, soo — ja, ja — nii, nii — adjöö, Martinson, adjöö!... Põgeneb — häbelikult ringi piiludes — —“

         „Lori, Romulus, lori!“ tõrjus Lillack naerdes. „Kes nüüd nii rumal-uhke peaks olema!“

         Aga Martinson kõneles edasi, keset haledust korraga hambaid kiristades:

         „Ma vihkan niisuguseid, ma kägistaksin säärase talupoja, säärase pudukaupmehe ära!... Sina aga, minu Leo“ — ta hääl pehmenes ja sulas jälle — „sinu nobless — sinu hingeline kõrgus — — koha muretsed mulle, raha laenad mulle — — sinu nobless, Leo, mida ma iialgi ei unusta — sinu — —“ ta tahtis sõpra niiskel silmal suudelda, mis tal aga teise puiklemise pärast korda ei läinud. Lillack vajutas ta õlgadest istmele tagasi ja hüüdis pahandades:

— 102 —

         „Sa ära igavaks mine, kuradi poiss! Kui igavaks lähed, panen su ukse taha! Sentimentalsusi ma ei salli!... Ütle parem, va’ vingur, kas sul ka öökorterit on?“

         Martinson ujutas ennast veidike aega veel omas liigutuses, enne kui ta, vingerdav venimine suunurkades, kostis:

         „Ma ei tea. Mul oli öökorter. Aga kui ma mineval ööl koju tulin, tegi tädi tähendusi, mis minu sellekohast arvamist väga nõrgendasivad, iseäranis tänase öö kohta... Minu vana tädi on natuke imelik.“

         „Teisi omakseid sul siin ei ole?“

         Martinson raputas rõõmsalt pääd. „Ülepää mitte. Täiesti ilma kontrollita. Iseenesele vastutav. Väljaspool seadust ja õigust. Nagu isevalitseja...“

         „Nagu hunt,“ naeris Lillack.

         „Ehk ka seda.“

         „Kui lugu nii on," ütles sõber Leo, „siis võid ju ka mõne öö minu juures magada.“

         „Seda ma ootasin,“ tähendas Martinson, udusel pilgul pudelis veretava bordoo sisse vahtides. „Tühi jutt, et inimese pojal paika ei ole, kuhu oma pääd panna!“

         Nad jäivad veel pikemaks ajaks lauda, ja jookide mõju kummagi kohta tuli nüüd niiviisi nähtavale, et Lillack jutuvestjaks ja naljahambaks, sõber Martinson aga kuulajaks ja naerjaks sai. Kumbki ei ihnustanud, ja tuba oli lagisevat lõbu täis. Sel tujul tõusivad nad viimaks ka üles, et vahelduseks saalis paika võtta. Sinna viidi klaasid-pudelid kaasa, kuna Leopold teenijale käsu andis, lauda söögitoas ainult korraldada, mitte aga toitusid ja jookisid ära koristada.

         Saalis muretses Lillack külalisele esteetilist ajaviidet, nagu ta tähendas. Ta tõi kirjutusetoast omast kunstikogust, mida ta „lillackoteegiks“ nimetas, mitu

— 103 —

kalliköitega paksemat pildi-albumit, mida nad lobisedes sorima hakkasivad. Tehniliselt ülihääde päevapiltide seisvaks aineks mõlemas suuremas albumis oli paljas ning poolpaljas naine — ühes Müncheni, teises Parisi mudelite enam või vähem kunstimaitselised ülesvõtted, naise kehalist iludust kumardavad ja orjavad tööd. Seesama aine kordus ka järgmises köites, aga pornografiliselt sõna tüsedamas mõttes. Naise juurde ilmus mees, et erotilisi sündmusi, sugulisi intimiteetisid igal võimalikul ja võimatal viisil kujutada, karrikeerida, hirvitamise alla heita. Ja siis tulivad Leopold Lillacki omad ülesvõtted sellestsamast liigist, sest ta oli, nagu sportimees kunagi, amatör-fotograf. Lillack töötas spetsialistina. Tema spetsialiteet oli naise ihu häbelikuma saladuse ilmutamine, nähtavaletoomine, väljarebimine, eraldatult silmade ette tõstmine. Tosinad pildid sisaldasivad pisukeste teisenditega ikka sedasama, ja sagedasti nõnda, et sellest pääobjektist ülemal ja alamal olevad kehajaod puudusivad. Nad polnud kas pildi pääle mahtunud, sest et ruum üksnes nimetatud objektile oli antud, või nägu ehk terve pää oli ettehoitud käte või mõne riidelise katte alla ära varjatud. Ülesvõtted olivad enamasti magnesiumi-leegil ning elavate mudelite järele tehtud; mitme pildi päält võis tagaseina ja ümbrust, Lillacki salongi, selgesti ära tunda. Sellepärast pööras Roman Martinson oma lõkendava näo suuril silmil sõbra poole ja hüüdis:

         „Saadana poiss! Mis sa neile selle eest maksad?“

         Leopold Lillack istus kaksiti tooli pääl ja vastas:

         „Hääduse järele!“

         Martinson mõtles, mõtles, sülitas ning urises:

         „Ja mina eesel otsin vahel niisugustegi juurest müümatust — täpikestki — tolmukestki — —“

— 104 —

         „Niisuguste juurest? Ega sa ometi arva, et ma nad vallikraavist võtan?“ hüüdis Lillack. „Lapsuke! Nii mõnegi kohta ei julgeks sa paljale mõttele maad anda, nii mõnigi läheb pühapäeva-hommikul mehe kõrval, lauluraamat käes, kirikusse... Aga ühel on üht, teisel teist tarvis... ja vaateaknad on nii meelitavad... ja sedakest —“ Leopold hõõrus sõrmeotsasid kokku — „ei jätku ju nii paljudel...“

         Martinsoni nägu kiskus viltu, ta kurgust tungis kuiv, kõrbev naerukudrutus, mis lõpeks lühikese hüsterilise läkastusega katkes. Õhinaga sügavnes ta siis jälle piltide vaatlemisesse, pööras neid põlevate, värisevate näppudega, uuris neid punaste, imevate silmadega, hirvitas neid sügav-tõsise, krampliku näo ja märjalt rippuva suuga. Siis ütles ta, ilma pääd tõstmata:

         „Kas sul täna mõnda elusalt ei oleks?“

         Lillack hakkas naerma. „Noh seda prahti veel tarvis! Ma usun, meie oleme korralikud, karsked poisid, kes oma viisakat lõbu ei hakka rüvetama!“

         Aga Martinson nuruma:

         „Kui sa mind kord juba võõrustad — söödad, joodad, magatad — siis ära kõige paremat pala ka enam keela; see on näotu, kõlbmata, see näib nagu ihnsus, nagu kadedus...“

         Kuid Lillack jäi kõvaks.

         „Mis sa minust õieti mõtled, poiss!“ hakkas ta oletama. „Kas sa siis arvad, et ma siin iga öösi või mitu korda nädalas orgiaid pean, bacchanalisid pühitsen? Kelleks sa mind pead? Ei, vennas! Niisugust põrsastamist tohib ausas majas ainult arukordadel ette tulla, kui muud mõistlikumat enam ei ole!“

         „No, ega sul praegu ole...“

         „Joo ja pea suu! Ja kui sa joonud oled — mängi mulle parem natuke klaverit ette!“

— 105 —

         Sõna klaver pööras Martinsoni mõtted sedamaid teisale. Ta jõi ja asus hundihüppega instrumendi kallale. Kui ta punsunud käpad klahvide pääle langenud, kriiksatas ta rõõmu pärast, sest toon oli kuldne. Ta käperdas, käperdas ja hakkas mängima.

         See oli dilettantlik mäng viilimata tehnikaga, mühklik, jändrik, krõbe, aga ta oli mäng. Klaver haukus ja kriiskas, rõigas ja kiunus, kuni ta aegamööda laulma hakkas. Klaver trallitas ja lullitas kähisevast rinnast, kuni ta heledasti naerma ja selgesti nutma õppis. Mängija vilus mängides. Joobnud pää virgus luues. Halvatud ergud toibusivad töötades. See oli vigane mäng vääratuste ja komistustega, aga mäng oli ta ometi, sest konarate vahelt hüppasivad sädemed, välgatasivad põlevad ebemed. Ta algas opereti-valssidega, moodi-laulukestega, uulitsatuttavate kuplee- ja kankaniviisidega, millede saastasest mulinast kuulajale kõrgema lõbunaise kargavad reied, võntsuvad rinnad vehklevad käevarred paljalt ja trikoo‑paljalt vastu välkusivad, kuni ta aegamööda kerjates Chopini, Liszti, Mendelssohni, Beethoveni uste ette jõudis ja nende väiksemaid andeid aukartlikult nabistama hakkas, suuremate ja raskemate seest, mis tal meelest läinud, ainult katkeid kiskudes, palukesi ja raasukesi murdes.

         Mängija kuulis enesele hakatusel rohkesti kiitust plaksutatavat, siis ei kuulnud ta seda enam, ja kui ta mõne aja pärast peatas, et kõrbevat kurku kasta, märkas ta, et kiitjat enam saalis polnud. Martinson jõi ja hakkas nüüd iseendale mängima. Ta näis muusikalise janu sisse sattunud olevat.

         Mida ta iseendale mängis, oli tema enda, ja sellepärast veider nagu harlekini kostüm, bizarr nagu sooja-tõbise unenägu, grotesk nagu haschischi-joobnu viirastus. Ta hirnus naerda ja nuuksus nutta, ta vandus ja õn-

— 106 —

nistas, teotas ja palvetas, pilkas ja meelitas, tallas toorelt maha ja tõstis hellalt üles. Mis ta tursunud sõrmede alt tõusis, lemmendas ja helbendas, lendas murtult ja purustatult välja nagu lõuguti vahelt. Oli kuulda vinguvat appihüüdmist keset suurustamist ja toorustamist, hingeldavat ägamist keset lõbupehmet, tiirast piherdamist. Ja siis muutus see karnevalinarr mäng aegamööda suikuvaks suminaks nuuksatavate norskamistega, — unistavaks sosinaks hinge põhjast hoovavate ohkamistega, — rusuks peksetud, vaikseks vemmeldatud kaasmänguks teisele muusikale. Muusikale, mida ainult Roman Martinson kuulis.

         Ja nägi. Ta pidi seda teist muusikat nägema, sest ta silmad seisivad pärani ja tardusivad nähtava sisse ära — punades, verd ja valgust ja soolast vett täis imbides. Ja kuna ta teda vahtis sääl kaugel sinavas määratuses, hakkas ilmatu raba ta ümber nihkuma, uduvõlvide alla pugema, mustavaid, haisevaid mülkaid kaasa kiskudes, ja limased konnad, ilged kaanid, libedad vihmaussid mülgastes vajusivad põhja, enne kui hõbedane udu raba ära varjas. Aga kestis veel pisut aega, enne kui udu käherhangede vahelt, tema keerdudest, lõhedest ja pragudest ka need jämedad, vaabatud käevarred, need lohakalt lotendavad nisad, need kõntsased kubemed ja leedesed häbedused, need porised reied ja seenetanud sääred ära kadusivad armuheitliku katte alla.

         Ja kui voogav pilvitus musta madaliku ta õudsete elanikkudega oma vaiba alla oli võtnud, nägi mängiv vahtija kaugemale ja kõrgemale, sest otsata sinavus ülemates kihtides oli eeterliselt õrenenud ja päike tuiskas ruumi lõõskavat valgust täis. Ja nüüd nägi nägija teda ilmuma. Sinetuse sülest, kiirtepärja silmast astus ta välja, ühes käes punane lill, teises roheline raamat,

— 107 —

hommiku kuld lehvivates juukstes. Ja kuna ta naerataval armsusel lähenes, õhetas eha tema tõsisel palgel, kumas koit tema uurival otsaesisel, sätendas päikese selgus tema sügavates lapsesilmades. Tema rõõsk, karge, õitsev neitsi-ihu aga oli nii taevalik valge, et nägija süda pühadusekartusel ja meeleheitlisel igatsusel värisema hakkas.

         Aga tema ei olnud üksinda. Sääl istus tema habemik isa ja kirjutas paksu raamatut, teist sarnast, nagu tütar käes hoidis. Ja sääl seisis tema tugev vend ja kõneles hallile hulgale, kes põneval kuulatamisel tema ümber seisis. See aga pidi loomine olema, mida üks sulega, teine suuga toimetas, sest nende meeste nägudelt läikis looja-õnn, soetaja-rõõm, sigitaja-kiimalus, ja nende kuninglik rahu, nende majesteetlik iseteadvus ja uhkus tunnistasivad, et nende lõbu puhas ja püha oli...

         Ainus üürike silmapilk, ja see maailm täis sina ja sära kadus nägija vaate eest paksu, mürgise suitsupilve taha. Martinson kähvas nagu palaviku-unest üles, ja klaver ta kuumavate käte all karjatas jahmatades, kui Leopold Lillacki õlimärg hääl korraga hüüdis:

         „Vabrikant, sa mängid ju valesti! Joo parem!“ Kui Martinson üles tõustes ringi vaatas, nägi ta sõpra magamisetoa ukse ees seisvat, koerapiits käes. Martinsoni väljaveninud nägu ja rippuvat lõuga nähes naeris Lillack ja ütles:

         „Poiss, sa oled vist juba täis nagu kaan! Üle tunni istub klaveri taga, ja mitte ainust õiget nooti! Muusikaline delirium tremens — ha, ha!“

         Martinson lonksas klaasitäie punast veini alla ja vajus väsinult sohva nurka. Tödiseval keelel vastas ta: „Sul on õigus, ma olen täis. Ma näen juba kahekordselt.“

— 108 —

         „Seda suurem lõbu!“ tähendas Lillack.

         Ta pani käe selja taha, tasane koputamine vastu ust tuli kuuldavale, siis astus ta ukse eest, mis pilguke hiljem lahti läks, kõrvale.

         Sisse sammus alasti naine, must siidikate näo ees.

         Ta jalutas pikkamisi, käed puusas, saalis ringi, ja kui ta Martinsonist mööda läks, õõtsutas ta koketteerides ülemist kehaosa ja noogutas istuja poole tummalt pääd. Näokatte aukudest hiilgasivad mustjad silmad, maske pitside alt valendas ümarik lõug.

         Leopold Lillack aga seisis keset saali, koerapiits käes, ja hakkas komandeerima.

         Ta laskis teda jooksta, hüpata, võimelda, tantsida.

         Ja kui tema käsku küllalt kähku tähele ei pandud või kui talle mõni liigutus ei meeldinud, nipsas ta naise paljast ihu piitsakesega kergesti lüüa.

         See ihu oli noor ja õrn. Need liikmed peened ja painduvad. See keha oli naiseks edeneva tütarlapse poolküps keha. Tema õlad, rinnad, puusad, sääred — kõik oli pungast praegu puhkemas, pakatamas, õilmele löömas. Mitte kuiv ja kõhn, aga ka mitte kohev ja paisuv. Alabasterliselt kumendav lampide heledal valgusel, sale ja väle, närvliste linnuliigutustega. Täidlane ja rikas oli ainult ta ruuge juuksevara, mis tõmmu kosena ta selga mööda maha uhas.

         Vaikides, sõnakuulelikult, kuulmata kassihüpetel andis ta oma etendust. See ei võinud temale liig harinemata olla, sest ta liigutused olivad sunnitundest vabad, ilma tõrkneva viivituseta, ilma varjava püüdeta. Tema käskija aga seisis piitsaga keset saali, nagu tsirkuse-dressör keset arenat seisab, keerutas paiga pääl ringi, juhatas tõsiselt ja asjalikult, nipsutas piitsa, vilistas ja tegi: „Hopp — hopp, Mieze!“

— 109 —

         Kamina ees tiigrinaha pääl istusivad mõlemad koerad kõrvuti ja vaatasivad filosofiliku rahuga päält. Seintelt naeratasivad poolkaetud naised alla, nende loorid ja viigilehed liikusivad tasa. Sohva nurgas kössitas Roman Martinson lohku valgunud palgel, laiali rebenenud silmadega, lahtise suuga. Kägistavad madud Laokooni kujustikus aga tõmbasivad omad kehakeerud pingumale, nii et vaevatute karjumist kuulda oleks võinud, kui kuulajaid oleks olnud. —

         Etendust-andja valge kass pidi nüüd, kui ta kan-kanid à la Moulin rouge lõpetanud ja kaunis kõrgelt üle direktori käevarre hüpanud, elavaid piltisid produtseerima. See sündis esmalt rohketel variatsionidel seistes, pärast pikutaval olekul ottomani pääl. Juhataja fantasia kohta uute plastiliste situatsionide leidmises ei jäänud midagi soovida üle. Selles nähtavale tulev tendents aga lähenes sihile, mida Leopold Lillack omade päevapiltide kohta silmas on pidanud. Ja lõppeks pidi Mieze Roman Martinsonile sülle istuma. See oli lõpunummer.

         Roman Martinson aga ei mõistnud Miezega midagi pääle hakata. Tema käevarred rippusivad külgesid mööda maha; midagi ei liikunud ta näos, kui naise paljas ihu teda soojalt muljus, naise valge kukal ta nina ja põske puutus. Martinson vaene oli enese toguks joonud.

         Vilistav märguanne juhataja poolt, ja tantsivat kassi ei olnud enam saalis. Etendus oli otsas. Juhataja viskas piitsa emasele koerale lõugade vahele ja asus, käed püksitaskudes, joobnud togu ette seisma. Naeratades vaatas ta tema pääle maha ja ootas.

         Aga Roman Martinson ei ütelnud midagi. Ei võtnud vaevaks silmigi teise poole üles tõsta. Konutas

— 110 —

aga ja nohises. Ei kõssanud ka, kui sõber teda õlast vapustas.

         See läks Lillackile igavaks. Ta äigas tal käega üle salkude, jõi ja hakkas koertega mängima.

         Minutit viis võis mööda läinud olla, sääl tegi Martinson häält. Ta urises endamisi nagu unistav peni, keda kirbud söövad. Küünarnukkisid toetas ta põlvede pääle, upakile lastud pääd käte najale, ja urises. Urin muutus viimaks sõnadeks, lülideta lausekatketeks. Leopold Lillack kuulis teda sõnelevat:

         „Piitsaga... Koerapiitsaga... Koera ei löö — mitte kordagi — aga inimest... Lapsukest... Ostetud koer, ostetud inimene — järg üks, aga vahega... Kena vahega...“

         Lillack astus talle ligemale, vaatas talle näkku ja nägi tema suu ja nina ümber salalik-tigedat muigamist ringi roomavat.

         „Mis sa jõrad siin?“

         Aga Martinson jõras edasi, ilma temast välja tegemata:

         „Pascha... Orjaperemees... Hunnipäälik... Rasvaläinud, blaseeritud rahajõmm!..“

         „Keda sa sõimad, vabrikant?“

         „Idiotlik küsimus!“ vastas Martinson pääd tõstes ja lõi silmad tema poole üles.

         Seda vaadet ei võinud võõriti mõista. Ta süütas. Lillacki kehas hüppas keegi.

         „Sul on julgus mind minu omas majas sõimata!.. Sul on julgus — mind — tänu asemel — lahkuste eest — mind —“ ta oli Martinsonil rinnust kinni haaranud, viskas ta sohva pääle selili, kargas talle otsa, ja

— 111 —

kuna ta teda kägistas, susises tal hammaste vahelt: „Kerjus — kaabakas — kaltsakas — seltskonna jätis!“

         Martinsoni vastupanek oli jõuetu. Ta püüdis kriimustada ja hammustada, ja kui see ei õnnestanud, sülitas ta vastasele näkku.

         Lõpp oli lühikene. Martinson sai paar hirmsat kõrvalopsu, ta kisti sohva päält üles, ja mõni silmapilk hiljem leidis ta enese uulitsarennist, kuhu kübar ja palitu talle järgi lendasivad. Mürtsudes tõmmati kojauks kinni, võti käis lukuaugus ringi.

Eduard Wilde.

/pilt/

Eduard Wilde ja Ernst Peterson.

         Kusagil Tartumaa metsataguses külas oli kord popsipoja ristimine. Ristija koolmeister päris nime järele, ja isa vastas tõsise näoga:

         „Pange kaks nime: Eduard ja Wilde!“

         Koolmeistri silmad liuglesivad kohmetult üle pühalikkude palgete.

         „Aga see... see ei kõlba ju!“

         „Miks ei kõlba?“ imestas isa. „Niisugune nimi on. Niisugune nimi on raamatuski!“

         Kaua aega seletas koolmeister, et ainult esimest nime ristinimeks panna võib, teist aga mitte. Kaua aega tõrkus isa vastu: ei ole mitte kerge omast — võib olla — ainsamast algupärasest mõttest elus lahkuda. Tusaselt laskis ta lapse viimaks ainult „Eduardiks“ ristida.

         See ei ole mitte ainult lõbus anekdot. Sarnane lugu juhtus tõesti kümnekonna aasta eest.

— 113 —

         Wilde on vaheajal hulga pikemaks kasvanud, ja nüüd on temal vahest palju enam tundmata ristilapsi, kuigi neid küll avalikult tema nimega ristitud ei ole. Sest Wildet ja tema kõrval Ernst Petersoni lugedes on uus põlv üles kasvanud. See on põlv, keda rahvusliku ärkamise aja enne küpsemist närbinud viljad ei toitnud, kelle janu Eesti romantismuse leige jook ei kustutanud. Wilde ja Peterson, kes ühes selle põlvega edenesivad, võtsivad osa tema otsimistest ja leidmistest, küsimistest ja juhatamistest.

         Nende taga on pikk ja viljarikas minevik: Kahekümneviie aasta eest algas Wilde oma kirjanduslikku tegevust. Kahekümne aasta eest kirjutas ka Peterson oma „Ei iialgi!“

         Veerandsada aastat kirjanduslikku tegevust, mis eneses terve selle ajajärgu vaimliku elu ilmet peegeldab, mis terve selle ajajärgu kirjanduse määrajaks on olnud, — see on mõndagi pakkuv aine (nii publitsistlikust kui ka kunstikriitilikust seisukohast vaadates). Liiategi on see kirjanduslik vool, mille edustajad Wilde ja Peterson on, oma ülesande täitnud, oma kunstiliku ja ideeliku programmi üleüldiselt juba välja ütelnud. Nende kirjanduslik tegevus pakub midagi ülevaatlikku ja väljakujunenut, mis enese üle lähemalt otsustada lubab.

         Wildet ja Petersoni ei ühenda mitte üksi sama tegevuse-ajajärk. Peaaegu samad kirjanduslikud ja ühiselulikud ilmavaated, nende tööde peaaegu ühesugune kirjanduslik väärtus ja mõju seltskonna pääle annavad küllalt põhjust nende töösid parallelselt arvustada.

         Järgnevad päätükid sisaldavad enestes ainult neid analütilisi arvamisi, mis Wilde ja Petersoni töösid lugedes on sündinud. Nende eesmärgiks ei ole mitte Wilde ja Petersoni elulugude jutustamine ega nende ajajärgu

— 114 —

kirjanduslikkude voolude ning ühiseluliste vahekordade kirjeldus — ained, mis palju laialisemat käsitusevormi nõuaksivad.

1.

         Kahtlemata on sügav side kirjaniku iseloomu ja tema tööde ainete, tüüpuste ja stiili vahel. Iga kunstnik paneb enese töösse omad isiklikud emotsionid, oma ilmavaate, meeleolu, oma iseloomu ja laadi, omad mineviku mälestused.

         Sellepärast on täiesti objektivlik kunst võimata. Just kunstitöö subjektivismuses on tema kõige suurem väärtus. See laotab pildi originali pääle selle läbikannatatud loomisevalu loori, mis teda koopiate tuhandest eraldab. See annab ka võrdlemisi nõrgale raamatule paar läbituntud algupärast lauset, mis nagu kuldsed päikesed tööd valgustavad.

         Iga kirjanikku lugedes võite teatud mõõdul tema minevikku ja välimust aimata. Igas kunstitöös on midagi autobiografilist.

         Kas ei paista, näituseks, kõigist Wilde töödest see igavene turist välja, kellel ükskõik on, kus ta õllelaua taga istub, uulitsalehest röövmõrtsukatöö kirjeldust loeb ja seljatoe najale lastes möödaminevaid naisterahvaid vaatleb — kas Bosporuse või Rheini kaldal, Tallinna Kadrintalis või Pühajärve restorani balkonil? Võib olla, et sääl õllelaua taga istudes ja kirju rahvahulka vaadeldes kõik tema tööde ained ja tüüpused ta pääs tärganud on, ja hilja öösel koju tulnud, on ta ehk uimase pääga omad romanid kirjutanud, millede sisu juba teiseks päevaks ununeb, nii et see ikka ja ikka kordub, korratu ja väljatöötamata. Ja kui meie Wilde viimaseid töösid nagu teistsuguse meeleoluga kirjutatud

— 115 —

tunneme olevat, siis ikkagi ainult sellepärast, et ilm kirjaniku ümber on muutunud; et kirjanik joogilaua taga istudes ikka sagedamini ja sagedamini möödaruttavate inimeste palgil midagi sügavamat ja raskemeelsemat näeb. Kuid jälle ja jälle on teda lugedes see tundmus: sääl ta nüüd istub laua juures, vaevalt suitsev pabeross sõrmede vahel, naerab naerjale vastu ja teeb tõsise näo, kui mõni murelik mees temast mööda läheb. Nii on see aastad otsa kestnud kesk elu kirju karnevali, mida leiva- ja lõbunälja lained kannavad, milles üksikud maskid rohkem meeldivad ja kauemaks meelde jäävad, teised aga silmapilgu pärast juba ununevad...

         Ja kas ei ole Peterson just nagu ühe kärarikka koosoleku protokolli kirjutaja? Sulg krabiseb, kirjutaja kirjutab. Kõnemees kõnemehe järele, lehekülg lehekülje järele. Missugused erakonnad, missugused lapsikud, hullud arvamised, missugused kaebamised, süüdistused, nõudmised! Läbi hädalduste koori kuuldub ainult kaupmees Annemanni pühalaul: Inime’, jäta sa täiesti maha, mida ei jumal sull’ näidata taha! Ning ainult protokollide kirjutaja kuuleb, kuidas keegi kellade helinal akendest mööda ajab — ei tea, kust, ja ei tea, kuhu...

         Ta on äritatud, ta tahaks vahele rääkida, aga keegi ei kuule teda selles hämaras hoones. Ja koju tulnud, paneb ta need protokollid laua pääle ja kirjutab neid nädalate ja kuude kaupa ümber, ning tal on häbi, et inimesed nii rumalasti rääkida võivad. Ja varsti unustab ta, et ta ju ainult protokolli kirjutaja on. Ta tahaks missionäriks saada, neid lollisid õpetada, nagu oleks see just tema ülesanne: maailma targemaks teha.

         Peterson näeb elu: see on toores, mõtteta, tühi, see on nagu „sõnniku vedu suure jumala kesavälja pääle“. Aga Peterson usub edumõtet, usub progressi

— 116 —

päästva võimu sisse. Ja tema protokollid muutuvad hümnuseks tuleviku elule: „Ei maga, ei uinu, ei seisa elu! Elu on edu! Edu ei uinu, ei maga. Tasa liigub ta vetevoos, tasa heljub ta tuulehoos... Elule laulab edu Ülemat laulu“. Uuesti ja uuesti kirjutab Peterson inimesesoo rumalaid protokollisid ümber. Ta kirjutab sinna tuleviku lootuse sõnu, ta korraldab, järjeldab, annab hädalduse hüüdele mõtte ning sihi.

         Ja näete teda iseteadlikult kirjutavat, täis vankumata usku oma õiguse, omade positivliste vaadete sisse. Ja juba ette teate, missuguseid kujusid ta valge paberi pääl näeb: need on paksukõhulised papid ja köstrid, need. on rahulikult ja uhkelt naeratavad väikemõisnikud ja kaupmehed, ning nende ees seisavad natuke õhemate kõhtudega mehed ja sõimavad esimesi ning tunnevad omas südames sellest sõimamisest suurt rõõmu: oi, oi, missugused radikalid meie oleme, missugused revolutsionärid — eneselegi ajab hirmu pääle!

         Siin on kaks väljapaistvamat Eesti kirjanikku: üks nagu turist ja teine nagu kooliõpetaja, üks oma loomu poolest elunähtuste kirjeldaja ja teine — nende arvustaja.

         Seda parallelli võiksime Wilde ja Petersoni töödes igast seisukohast vaadates läbiminevaks tunnistada. Wilde tööde tegevusekoht — see on Soomelahest Vahemereni. Siin on Saksa ja Prantsus, Ungria ja Helvetsia, siin on Peterburi ja Berlin, Rooma ja Kopenhagen, siin on Tallinna ja Tartu, Narva ning Muhumaa. Tema tegelasi leidub paljudest rahvustest ja paljudest seltskonnakihtidest. „Prohvet Maltsveti“ tegelaste rida venib keisrist kuni orjade tragödia kojanarrini — kõhurääkija Aadu Vikerpuurini. Igavesti värske ja värvilise erotilise aluspõhja pääl valgustab ta kõiki eluküsimusi: nälga jumala ja leiva järele, kasti- ja klassivõitlust,

— 117 —

võitlust ideali ja elulõbu nimel. Tema stiil, see on turisti päevaraamatu stiil; tema tööde sündmustik, see on turisti päevaraamatu sündmustik, mida ei ole ette kavatsetud, mis minuti meeleolude ja silmapilgu nähtuste järele kujuneb.

         Peterson on ainult kooliõpetaja, koguni Eesti koolmeister. Peterson ei või muud ajajärku ega muud ühiskonda kirjeldada, kui ainult seda, milles ta ise elab. Peterson on oleviku ja aleviku elanik, uuriv vaim kesk Mudilat. Kui ta „Ei iialgi’s“ omas romantilises tuhinas korraga Parisi eksib, siis tundub see ühes ta Prantsuse keelega nagu kommet. Ja kui ta „Issanda kiituseks“ sees laulupidu puhul Tartusse tuleb, siis imetleb ta tõsise maainimesena selle „suure linna ilu“, mis on täis ahvatelemist ja hukatust. „Rahva-valgustajas“ aga käivad kooliõpetajad linnas ainult inspektorile aru andmas ja noomitusi vastu võtmas. Tõesti, see on üks hirmus, tundmata paik, see linn! Petersoni „Indiiamaa“ on Oheliku talus, aga tema „Suur Mongolia“ on ainult aguli uulitsa nimi.

         Wilde riik on suur. Aga ei ole lappi maad, kus ta ainuvalitseja oleks. Petersoni piirkond on kitsas. Kuid kui Peterson vähe on näinud, siis on ta ka hästi näinud. Kui tema inimesi arvu poolest vähe tunneb, siis on need üksikud eksemplarid aastad otsa ta silma ees seisnud. Siin on kõigepäält elu, mis autori tema kitsas ringis ümbritsenud on. Siin ei ole mitte üksi nähtusi tähele pandud, vaid isegi nende ühiselulikka põhjusi. Kui Wilde omades viimastes töödes ainult elu korratusi konstateerib ja kirjeldab, siis tahab Peterson neid ise korraldada; kui Wilde eitab, siis Peterson õpetab.

         See oli sheemilik pilt Wilde ja Petersoni võimistest, ja nagu sarnane, võib ta osalt ühekülgne ning liialdav olla. Kuid igatahes on temaga Wilde ja Peter-

— 118 —

soni kirjaniku-iseloomu väljapaistvamad ja mõõduandvamad jooned äramääratud.

         Iseäranis on maksev Wilde kui turisti ja Petersoni kui kooliõpetaja võrdlus siis, kui meie nende tööde ideelisest sihist ja selle läbiviimisest kõneleme.

         Aeg, millesse Wilde ja Petersoni kirjanikuloomu kujunemine langeb, oli vaimuvaene ja tühine. Ta pakkus motivisid ainult ironiseerimiseks. Ei olnud meeleolu positivliste kirjanduslikkude tüüpuste loomiseks, olevik ei annud nendeks primitivisid. Tasa ja skeptiliselt liikus praktilik elu, kasvatas pinda järgnevale tõusuajale, ilma et ta iseenesest midagi iseloomulikumat pakkunud oleks. See oli puruks rebitud hall reaktsioniaeg pärast Jakobsoni surma, mil lehtede ja tegude ainsam programm oli: seda ja teist. See oli aeg, mil elu need hiigla-hüdrapolüpid juhtisivad, kes ainult maost ja nahast koos seisivad: nahaga võtsivad nad hoopisid vastu, makku panivad kõik, mis kätte saivad!

         See aeg lõi „Wilde-naljakirjaniku“. See oli aeg, mil Wilde „niisket ulaelu elades“ Europat mööda ümber aeles ning ilma sihita ja mõtteta ühe juhtumistejutu teise järele valmis kirjutas. Aeg oli tsüünilik, tsüünilik oli ka Wilde elu ja kirjanduslik tegevus. See aeg tarvitas Wilde kirjandust. See oli reaktsion endisele aatelisele isamaalikkuse vaimule kirjanduses. Siin pidi igasugune mõte surema. Ja asemele astus röövliroman, juhtumistejutt, — asemele astus „naljakirjanik Wilde“ — see, mida meie Wilde tegevuses kõige valjumalt eitama peame! Kahtlemata toetas Wilde tol ajal ühiskondliku reaktsioni edenemist meie kirjanduses. Küllaltki paljuütlevad on juba Wilde tolleaegsete raamatute päälkirjad: „Musta mantliga mees“, „Tallinna saladused“, „Kuul pähe!“, „Röövitud tiivad“ jne. Kui kokkuvõtvalt karakteriseerib ka üht Wilde tolleaegset raamatut

— 119 —

selle kirjastaja omas kuulutuses: „Ülipõnev roman Vene elust, armastusest, kirgedest, kunstist, aususest, kavalusest, toorusest ja lihtsusest“!

         Seesama aeg sünnitas ka „Ei iialgi!“ kirjutaja Petersoni ning istutas Petersonisse need alg-idud, milledest „Paised“ välja kasvasivad. „Ei iialgi!“ põhjustooniks on see raskemeelne lootusetus, pessimismuse vaim, mis Juhan Liivi ja Sööti lauludest vastu kostab. Selles iseenesest muidugi väärtuseta töös puudub igatahes see klounilik kergus, see maitseta, madalat sorti tsünismus, mis meid Wilde esimestes töödes nõnda haavab. Sest Peterson oli juba siin teatud mõõdul Peterson, s.o. kooliõpetaja ja moralist.

         Ja kui kümne aasta eest see võitluse õhustik kujunema hakkas, mille kõige teravamad jooned end 1905. a. sündmustes avaldasivad, siis kujunes Wilde ja Petersoni tööde ideelik siht ja selle väljaütlemise viis mõlema kirjaniku iseloomu järele.

         Nagu minevase aastasaja algusel uus ajajärk Eesti kirjanduses algas, nii algas ka see tema lõpul. Siis tehti meil Napoleoni hirmul sõjalaulusid, aga nüüd — missuguseid sõjalaulusid meil nüüd lauldud on! Võimaluste kohaselt vaikselt algasivad nad, kartlikult ja kokkuharjutamatalt, kuid mitmel pool peaaegu ühel ajal: Wilde „Külmale maale“ ja Petersoni esimeste „Paisete“ ilmumise vahel on ainult paar aastat. Alles sellest ajast, mil Wilde ja Petersoni ideeline ning kunstiline võimine lõpulikult välja kujunes, algab mõlema kirjaniku tõsine tähtsus.

         Elu nähtusi tähelepannes, neid hääks kiites või eitades lõi Peterson omad ühiselulised arvamised. Sellest iseteadvast elu uurimisest saivad Petersoni tööd ka iseteadva põhjusmõtte, sihi, tendentsi.

— 120 —

/pilt/

Noor-Eesti.                   Norra maastik.                               N. Triik.

         Vist Petersoni tööde puhul on sõna „tendents“ Eesti ajakirjanduses esimene kord tarvitatudki. Ja selle all on nii mõndagi mõistetud ning nii mõnestki seisukohast tema poolt ja vastu vaieldud. Tüütuseni vana on lugu „raisakullidest“ ja „küünaldest“. Petersoni noomiti käsusõnadega ja piiblisalmidega, ning isegi „Kiired“, kes end „vihukeseks Eesti parema kirjanduse edendamiseks“ tunnistasivad, vaidlesivad tema vastu „pühakirja“ põhjal. Ja teisel pool oli see tendents politilise liikumise ajal just kirjanikkude kõige kõrgemaks väärtuseks. Ajalehtedes ja kalendrites soovitati Wildet ja Petersoni lugeda, sest et need „silmi selgitavad“, „praegusel ülemineku ajajärgul mõtlema panevad“ ning nii edasi. Terve arvustus muutus erakondlikuks publitsistikaks. Ja ta on mõnel pool kuni siiamaale selleks jäänud. Peab ainult imestama seda jõuetust, millega ühel pool ühiselulikku tendentsi kirjanduses eitati ja teisel pool kaitsti.

         Tendents ei ole iseenesest midagi uut. Iga mõte oletab eneses juba tendentsi midagi ära ütelda, selgeks teha, uskuma panna. Ainult aeg määrab, millal see mõte kirjanduses tendentsiliseks loetakse, millal mitte. Brandes tähendab Björnsonist rääkides, et kunstile kahjulikuks tendentsiks neid mõtteid peetakse, mis uued on ja arvustaja mõtetele vastu käivad. Meie oleme vana tõega nii harjunud, et teda tähelegi ei pane, ja näeme ainult uut, mis enesele alles õigekstunnistamist, vastuvõtmist nõuab. Meil on loomulik öelda: maa keerleb, — aga Kopernikuse ajal leidus selles lauses hirmus usuvastane tendents. Meil kurdetakse uute ideede üle, aga ei nähta, kui tendentsilikud kõik lauluraamatu värsid ja vaimulikud jutukesed on.

         Oma loomu poolest ei ole ükski idee kirjandusele kahjulik — ei uus ega vana — ja kirjandus on

— 121 —

alati ideelik, otsiv, ajakohane. Alati avaldab ta ühiselulikka kalduvusi, iialgi ei saa temas sotsialse elemendi olemist eitada.

         Ühiselulikku, politilikku või filosofilikku tendentsi kartes oleks võimata ühiselulikka, politilikka või filosofilikka aineid käsitav ilukirjandus. Sest see ei oleks enam kellegi mõte, mis vähemalt ühtki vasturääkijat ei leiaks. Aga see üks ütleks selle mõtte kahtlemata tendentsiliku, kunstile kahjuliku olevat: vastumeelne tõde on alati „sihilik“. Ja selle ühe pärast oleks siis võimata Zola ja Bourget, Gogol, Turgenjev ja Tolstoi, oleks võimata Hugo, Béranger, Byron, Petöfi, Carducci. Terved kirjanduslikud vormid peaksivad kaduma, nagu politilik ja filosofilik satir, ood, komödia.

         Kunsti ja filosofia vahekord on tõepoolest nagu vormi ja sisu vahekord. Kui mõtet kunstis eitatakse, siis eitatakse otsekui sisu vormis. Näitab koguni, et kõikide suurte ideede, uute ilmavaadete esimene väljaütlemine ilukirjanduslikul teel on sündinud. See on nagu tundmuse etteaimamine, enne kui mõistus ajavaimust veel aru oleks saanud, hüpotesi ülesseadmine, enne kui teadus mõtet kinnitanud oleks.

         Asjata katsub inimene mõtte eest ära põgeneda. Ainult üks tee jääb temale lahti, — see aga on mõttetus, tühjus.

         Käesolevate ridade ülesandeks ei ole sugugi uusi tõendusi päevakajade tarviduse asjus üles seada, — hoopis selle vastu! Mitte kunsti orjust ei kuulutata siin, vaid tema valitsuse õigust kõikide nähtuste ja kõikide ideede üle. Kuid nende ülesandeks on ka eelarvamise vastu võitlemine, nagu oleks kirjandus midagi väljaspool inimliste ideede, inimliste interesside piirkonda.

— 122 —

         Kirjanikul on õigus subjektivlik olla, niipalju kui ta lüüriker on. Aga kulturielu avaldused, sotsialsed küsimused, ühiskondliku võitluse kummutavad lained ei ole sugugi „madalamad“ ained ega mõju sugugi nõrgemalt inimese tundeilma pääle, kui armastus, jumal või loodus. Kirjanikul on õigus neid aineid käsitada, omade arvamistega mõjuda, vaimustada, võita, s.o. „tendentsilik“ olla. Hoopis teine küsimus on see, kuidas ta seda teeb. Olgu aga otsekohe tähendatud, et idee, tendents, põhjusmõte temale ainult aineks on. Ja olgu ka tähendatud, et mitte tendents kunstile kahjulik ei ole, vaid sarnased „kunstnikud“, kes tervet oma ülesannet ja kutset mõne pisikese nudipääga mõttekese kuulutamises näevad. Need ei tee midagi tendentsiga ega tendentsita. Kõik peab täiuse poole tungima — nii idee kui ka selle vorm!

         Kirjandus avaldab alati ühiselulikka kalduvusi, jaatamisi ja eitamisi, olgu ka kui iseteadmatalt või kaudselt. Ühiseluliselt rahulikkudel, ebamäärastel ajajärkudel on need kirjanduse tendentsid mitmekesisemad, „filosofilikumad“. Ja sellepärast on nad vähem teravad, vähem väljapaistvad, ning neid kutsutakse põhjusmõteteks, juhtmotivideks jne. Kuid suurtel politilistel ja majanduslistel murdumiseaegadel kalduvad seltskondlikud interessid ühede eesmärkide poole, ja kirjanduses nagu ajapeeglis võtavad võimust ühed ideed, ühed ained teiste üle.

         Ka meie pisikene kirjanduse ajalugu on selle tunnistuseks. Kas ei ole sinna ratsionalismuse voolu, usulikkude ja rahvuslikkude liikumiste ning 90-te aastate reaktsioniaja ideed jälgi jätnud? Mitte üksi ilukirjandus, vaid isegi teadus — ajalugu — painutati kord rahvusliku tendentsi kandjaks. Keda võiks meie vanematest kirjanikkudest nagu mitte-tendentsilikku nimetada? Nad

— 123 —

on kõik midagi kuulutanud, eitanud, jaatanud, midagi tahtnud, midagi põlanud. Ja seda on nad omades ilukirjanduslikkudes töödes avaldanud. Isegi sarnase lüürilise temperamendiga kirjaniku nagu Juhan Liivi ahvateles temaaegne ühiselu päevakajalisele teele.

         Kuid miks nähakse alles nüüd tendentsi Eesti kirjanduses ja miks leitakse alles nüüd tendents kunstivastane olevat? Rahvusliku liikumise ajal seisis terve rahvas omade kirjanikkude taga, mõtles nende mõtetega, igatses nende igatsemistega. Siis ühiseluliku tendentsi vastu rääkimine, — see oleks rahvusliku liikumise vastu võitlemine olnud. Aga Saksa lehed süüdistasivad tolleaegset Eesti kirjandust kõige kardetavamas schovinistlises tendentsis, mässule ässitamises, aluste purustamises! Ja kui praegu Eesti omas ajakirjanduses sarnaseid hääli kuuldub, siis peab teadma, et midagi analogilikku kordub. On arusaadav, miks Petersoni „Paisete“ esimese ande tendentsist eitavalt ei räägitud: see tendents leidis veel kõikides meie rahva kihtides toetust. Kuid asi muutus kohe, niipea kui „Paisete“ teine ja kolmas anne ning „Rahvavalgustaja“ ilmus. Sest siin käsitati küsimusi, mis parunitest „siinpool“ seisavad. Meil on siin klassivahe küsimusega tegemist.

         Kirjanduse kui kunsti arvustaja juhtnööriks peab olema: Põhjusmõte ei ole kirjaniku voorus ega ebavoorus. See on ainult loomulik nähtus. Arvustuse ülesandeks on: kirjaniku ideede loogiliku arenemise ja edenemise selgitamine, nende ideede käsitamisevormi analüseerimine ja hindamine. Ühe sõnaga: arvustaja näeb kirjaniku ideedes ja põhjusmõtetes ainult kunstisünnitusi, fantasia kõige ilusamaid õisi, millede praktiliku väärtuse määramine juba publitsisti ülesandeks on. Seda juhtnööri on ka järgnevas töös silmas peetud.

— 124 —

         Ajajärgu üleüldised tingimised ning Wilde ja Petersoni seltskondlik seisukoht määrasivad nende ühiseluliste tendentside sihi: see pidi oppositsionilik olema. Nende nagu seltskonna alamate kihtide edustajate ülesandeks sai nende kihtide iseteadvuse kasvatamine ning võitlemine suruvate olude vastu. Nende tööde meeleolu pidi rahutu, arvustav, mahalõhkuv olema. Sest siin oli katse kannatajatele laulda, valuhääleks olla. Siin näidati rahva elu alumist, siniseks magatud külge. Mitte kogemata ei olnud Petersoni „Paisete“ mottoks: „Sinu pisaraid ma näen, sinu muret kuulen ma: Eestimaa, su ööst, su valust — neist sull' tahan rääkida!“

         Peterson seisab elunähtuste arvustajana Wildest kõrgemal. Siin on igakord kindla sihiga, mis selgena, kõike võitvana läbi paistab, välja mindud. Siin tahetakse kavakindlalt arvustada, siin teatakse, kelle vastu võidelda. Sellest iseteadvusest on ka Petersoni tööde tendents oma sihikindluse saanud.

         Pääle paari esimese ebamäärase töö, nagu „Ei iialgi!“ ja „Õnnetu õnnelik“, hakkas ta kavakindlalt ühiselulikka „paiseid“ harutama. „Ühe härja eluloos“ käsitab ta meie renditalupoegade väljapääsemata majanduslikku kitsikust. „Marjad silmas“ sees meie vaimuliku seisuse kitsarinnalikku, ühekülgset vaadet rahva kisendavate eluküsimuste, suure varandusliku ja vaimlise vaesuse pääle. „Issanda kiituseks“ sees kujutab ta selle vaimuliku seisuse püüdu rahva juhtimise võimu ka ilmalikul kujul endiselt enese käes pidada, kui ajanõuded juba muutunud on ning kantslist jutlustamine laiu rahvakihtisid enam ei köida. Selle püüde sisuks oli rahvuslik-kirikline liikumine, seltside ja laulupidude asutamine „issanda kiituseks.“ „Tulge appi!“ aineks on juba vastolud „rahva“ enese keskel, antagonismus kiriklik-vanameelsete kohaomanikkude ja nende omasugust

— 125 —

orjade vahel, võitlus eelarvamistega idealiseeritud jõukuse ning näljase jõuetuse vahel. Petersoni suurema töö „Rahva-valgustaja“ pääaineks on alalhoidliku kodanluse püüd rahva vaimuelu juhtimises ülevõimu enese kätte saada, rahva edenemise käiku enese sihtide ja ilmavaadete järele juhtida. Siin kannavad kodanliku ilmavaate edustajad seda ülesannet, mis „Issanda kiituseks“ sees vaimulikul seisusel oli. Siin on võitlus kodanluse ideologi ja kihivõitluse iseteadvuses kasvanud demokratismuse edustaja vahel. Omas viimases suuremas töös „Elsa“ kirjeldab Peterson aga neid võitlusi, mis enesemääramise poole püüdvat naist kitsarinnalikus ühiskonnas ootavad.

         See on üleüldistes joontes Petersoni ainete vald, see ilm, milles ta mahti leiab omi ühiselulikka põhjusmõtteid avaldada. Teised vähemad ajalehtesid mööda laiali pillatud tööd ei käsita muid ideesid, vaid on tema suurematele nagu vahelülideks, täiendusteks, samade küsimuste valgustamiseks teistelt vaatekohtadelt. Sarnased tööd on „Hõiskama Jaagup“, „Liisi“, „Kolonist“ ning kümmekond teisi.

         Petersoni tööde nimekirjas on selgesti autori enese ilmavaadete ja oppositsioniliku meeleolu kasvamise ning edenemise teed näha. Ta algas peaaegu säältsamast, kus Bornhöhed ja Saalid lõpetasivad: rahvuslikust vastolust. Romantikerid rääkisivad pisarsilmil, kuidas saksad armsa Eesti rahva oma ikke alla olivad heitnud, kurtsivad Kungla rahva endist vabadust taga, nutsivad „seitsmesaja aasta“ üle. Petersonil aga muutus see oppositsionilik meeleolu otsekohe seisuslikkude, klassilikkude vastolude äratundmiseks, praeguste ikete ja praeguste võitluste kirjeldamiseks. Sellest seisukohast alates hakkab Petersoni arusaamine seltskondlistest vastoludest ja sisemistest võitlustest ikka peenemaks ja paindlikumaks

— 126 —

minema. Ta näeb, et praeguse aja vabastuse-tung mitte üksi eesõigusliste feodalide-parunite vastu sihitud ei ole, vaid ka vaimuliku seisuse vastu, kellel esimestega ühesugused interessid kaitsta on. Aga seegi tuletab veel rahvuslikku antagonismust meelde, sest endiselt seisab ühel pool „Baltia“, teisel pool „Eestia.“ Kuid edasi, edasi läheb jagunemine, vastolud kasvavad analüsi terava vaate all ikka mitmekesisemateks, ikka peenemateks. Ja nüüd ei ole Petersoni ees enam üksainus kannatav „rahvas“, vaid ka see on klassideks, kildkondadeks jagunenud, ka selle enese keskel käib äge võitlus leiva ja valitsuse pärast, mille juures sõnad „isamaa“ ja „rahvus“ ainult ajaloolisteks hüüdsõnadeks on muutunud. Ning kõige viimaks: uue aja naisliikumine, võitlus valitsuse pärast perekonnas, antagonismus mehe ja naise vahel!

         Siin on rohkem nähtud, kui kõigis „Tasujates“ ja „Vambolates“ ühtekokku. Petersoni kirjanduslik tegevus oleks täiesti võimata, kui need ühiskondlikud küsimused, need põhjusmõtted ja tendentsid tema meelevallas ei seisaks.

         „Tulge appi!“ hüüde pääle katsub Peterson ise enese poolt üles tõstetud küsimuste kostmisel abiks olla. „Rahva-valgustajas“ harutab ta pääsemise abinõusid, käsitab taktika küsimusi. „Elsas“ püüab ta elu uuendajaid, tulevikuinimesi kujutada.

         Vaevalt suutsivad Petersoni laiemad lugejate ringkonnad tema ideedest omal ajal põhjalikult aru saada. Alles nüüd, kus need mõtted juba tuhandete omaks on saanud, nähakse, kuidas Peterson kitsastel eeltsensuri aegadel nende väljaütlemiseks vormi on otsinud. Ta pidi sellejuures vahel kuni alasti allegoriani alanema, millel kunstiga enam midagi tegemist ei ole. Niisugused tööd on tema „Heinakuhi“ ja „Kurvad linnud.“ Ta

— 127 —

pidi vahel sarnase keelelise udu sisse taganema, et isegi kõige vabamad stiili novatorid selles temaga võistelda ei taha. Ja niisugune on tema „Maa ägab.“ „Issanda kiituseks“ olla ainult isikliste palvete ja seletuste järele trükkimise luba saanud.

         Wilde nagu elu vastolude kirjeldaja edenemine ei sündinud nii sihikindlalt. See oli ikkagi inimene, kes end sagedasti elu päiksepaistelisest poolest ära ahvateleda laskis, kes vastolude asemel kokkukõlale hümnusi laulis, äravandumise asemel õnnistas.

         On ju huvitav, et Wilde omades endistes naljajuttudes pea iialgi ühiselulikka küsimusi ei käsita, et ta iialgi seltskondlikka vastolusid omaks aineks ei vali. Tema naljajuttudel puudub koguni igasugune sõjalik, salvav iseloom. Need on kirjutatud magusa elu veel magusamaks möödasaatmiseks. See on maa, kus isegi „sandid saia söövad.“ Nii esineb „naljakirjanik Wilde“ politilises kirjanduses pääasjalikult ainult tõsiste suurepiirdeliste romanide kirjutajana. Sest tema „Kaak“ ja „Uudiste“ lisad on kirjanduslikult väärtuseta.

         Oma oppositsioniliku meeleolu väljaütlemiseks leidis Wilde parajat maad rahva kehvade alaringkondade igapäevase rusutud ja rõõmuta elu kirjeldustes. Sellel vähepakkuval pinnal sündis tema „Külmale maale“ — üks nendest vähestest raamatutest Eesti keeles, mis lugejat oma südame põhjast tuleva kaastundmusega võidavad, mille lugemisel hirmsa elu panorama juures ollakse, värisetakse, kannatatakse. Kõike murdva elu igapäevsuse „raudsete käte“ vahel vingerdab inimene kui vagel orgi otsas, kuni ta viimaks armuheitmatalt enese sisse imevates mudaloikudes uppub, aga tema pää kohal endiselt taeva-alused planeedid loidavad nagu „õnnestav, elustav lootus.“ See on üks nendest raama-

— 128 —

tutest, mis hinge nõnda valdavad ja võidavad, et nende tehnilised, stiililised nõrkused tähelepanemata jäävad.

         „Külmale maale“ on üks esimestest Wilde töödest, milledel kunstilikku väärtust on, aga ta on ka esimene töö, mis ideeliselt enam-vähem iseteadvalt loodud, nagu Wilde isegi tunnistab. Siin on kõigepäält katsutud õigust näha ja õigust rääkida. Aga sarnane tung meie ühiskonnas — juba see on midagi mässulikku. Kelle vastu see mäss sihitud on, seda näitab juba jutu otsitud ja kunstlik lõpp, milles välk kiriku ja uhke linnamaja põlema lööb.

         Pärast „Külmale maale“ avaldamist eksis Wilde veel nii mõnigi kord äraiganud romantismuse valda, kuid enam-vähem kindlaks jäi tema püüd elu realiteeti tähele panna, omade tegelaste romantilistele elujuhtumistele ühiselulikult tõetruud aluspõhja anda.

         Sellest seisukohast on muidugi Wilde ajaloolik trilogia kõige tähtsam tema töödest. Juba see asjaolu on tähelepanemisevääriline, et ta siin oma töö tagaseinaks kindla ajalooliku momendi, selle ühiselulikud vahekorrad, majanduslikud tingimised on võtnud. Küll ei ole kolmel romanil oma sündmustiku ja tegelaste poolest midagi ühist, küll ei ole neid Wilde ka kindla kava järele vist kirjutama hakanudki, kuid sellest hoolimata võib neid ometi üheainsa suure töö — meie 60-te ja 70-te aastate rahvaliikumiste lugulaulu — osadeks lugeda. Igas osas käsitab Wilde inimese kõhuküsimuse hirmsat tragödiat ise pääkujul, ise seisukohalt. Nii on „Mahtra sõjas“ esimesel vaatekohal orjus, „Anija meestes“ — seisus, aga „Maltsvetis“ — jumal, mis aga lõpulikus kokkuvõttes ikkagi üks ja seesama on: nälg kõiketoitva jumaliku leiva järele! Romanide tegelaste juhtumiserikaste elulugude taga laseb Wilde majandusliku draama koori häälel ainult üht sõna laulda: leib leib!

— 129 —

         Võimata oleks siin Wilde trilogia üksikuid osasid tendentsi seisukohalt lähemalt harutada. Võib ainult tähendada, et tema tegelaste määratu arv, trilogia hiigla-raamid, mis ühtekokku ligi tuhat kaheksasada lehekülge välja teevad, temale palju paremini mahti annavad omade ideede, omade mahalõhkuvate või ülesehitavate tendentside mitmekülgsust, eri nüanssisid avaldada, kui Petersonil, kelle tööde fabulis alati ruumi puudus, väljaütlemise kitsus valitseb, nii et ta omad mõtted kõrgetesse dialogivirnadesse ajama peab. Mitte Wilde kõned ei mõju, vaid tema talupoegade mässude ja veriste rahustamiste pildid — leheküljed täis tuld ja verd, hoigavad ja ähvardavad.

         Pääle trilogia on Wilde palju vähemaid juttusid ja jutukesi kirjutanud, milledes ta oma võitlust vanade eelarvamiste vastu jatkab. Nii käsitab ta „Koidu ajal“ ja „Naise-õiguslaste“ sees — nagu Peterson „Elsas“ — uue aja naisliikumise aineid, naise tungi enesemääramise järele, ning vanameelsete eelarvamiste püüdu seda vabastusetungi alla murda.

         Kuid üleüldiselt puudub Wilde tendentsides ja põhjusmõtetes Petersoni järjekindlus, loogilik side ideede ja ainete vahel. Kõik on siin korratu, juhtumisekombel sündinud, nagu terve Wilde kirjanduslik tegevus.

         Sest Wilde on turist.

         Järelandmata tundub see igal pool — tema sündmustikkudes, ainetes, ideedes. Petersoni koosolekul on kindel päevakord, ühtlane programm. Aga Wilde ainsam programm on: minna vilistades läbi elu, vaadata pahemale ja paremale poole, rääkida siis rõõmust, kui ümbrus hõiskab, vanduda, kui ümbrus vannub, — olla mässaja, kui ümbrus mässab!

— 130 —

2.

         Suur tähendus oli Wilde ja Petersoni ilukirjanduslikkudel töödel kui politilisel agitatsionikirjandusel. Kui nende üle vaieldi, siis teati, et küsimuse all ilmavaated, parteilikud programmid olivad. Nad saivad hüüdsõnadeks, mis suuremaid hulkasid ühendasivad.

         Käärimise aja rahutu meeleolu mõju all lõivad Wilde ja Peterson omad kõige vägevamad, otsekohesemad lehekülje[d]. Sest kas ei kosta Wilde „Külmale maale“ ja trilogia talupoegade raske põlve kirjeldused kisendava süüdistusena, „mene-mene-tekel“-hüüdena valitsevale majanduslikule korrale? Kas ei ole köitev see talupojalik sarkasmus, mis Petersoni „Härja eluloo“ põhjustooniks on? Kas ei kuuldu ähvardavalt ja võimsalt „Rahva-valgustaja“ Jürissoni hüüd, et „tool tuleb ümber pöörata“, või „Issanda kiituseks“ motto: „Kuulge Jehova sõna, teie Soodoma päälikud!“?

         Need tööd mõjusivad. Sest Petersoni „Paisete“ põhjusmõte oli niisama ajakohane, kui kord Jakobsoni „Kolme isamaa kõne“ tendents.

         Just see asjaolu, et Wilde ja Peterson sunnitud olivad omi mõtteid salakaubana hulkadele ette viima, et nende rahutus, vabadusejanu uduse, aimatava kuju omandama pidi, tõmbas käärivaid, teed otsivaid inimesi enese poole. Wilde ja Petersoni töödele valati lugejate eneste poolt sisu, nende poolelijäänud jooned täiendati, nende mõtlemise-punktid saivad sügava elu. Oli see omakohalt tähtis, mis öeldi, siis oli see vahest veel tähtsam, mis ütlemata jäi. Need tagasisurutud hüüded andsivad aimu ühest varjatud varandusest, luku taha pandud maailmast. Nii sai salakaup saladuslikuks kaubaks. Ja nii võtsivad Wilde ja Peterson eneste pääle rasked kohustused: olla teenäitajateks tõotatud maale.

— 131 —

         Siiamaani olivad mõlemad kirjanikud ainult arvustada, mahalõhkuda, ironiseerida võinud. Kui ka Wilde „Koidu ajal“ sees ja Peterson „Rahva-valgustajas“ positivlikka, autorite eneste viisi mõtlevaid tüüpusi loonud on, siis oli ometi nendegi pääülesandeks: olla ainult orjameelsusele ja tagurlusele raskeks kontrastiks, kehastatud süüdistuseks. Need tegelased avaldavad autorite arvustavaid, negativlikka arvamisi praeguste ühiseluliste nähtuste kohta. Kuid meie ei saa ei Kurbatovi ega Jürissoni eneste ilmavaadetest, positivlikkudest arvamistest selgemat pilti. Kõikide Jürissoni replikide leitmotiviks on: nii ei saa, nii ei või! Aga kuidas saab, kuidas võib, selle väljaütlemiseks ei olnud autoril vabadust.

         Kuid kirjanikkude eneste ilmavaadete täielikum kujunemine ja väljaütlemise vabaduse suurenemine andis võimalust ja sundis neid omi positivlikka tendentsisid, ülesehitavaid ideesid selgemalt ja otsekohesemalt avaldama.

         Nii sündis, et Peterson mitte üksi „tükikese missionitööst Indiamaal“ ei kirjutanud, vaid ka ise missionäriks sai. Ja siin kordus see igavene kahetsemise-vääriline pilkemäng: üksi prohvetid, kes tuld ja tõrva ning maailma hävinemist kuulutavad, on vägevad, on kohutavad. Katsugu aga üks neist hävitajatest ise ülesehitavat imetähte teha — ja sääl nähakse, et ta nendest, kelledele hukatust kuulutas, ainult ühe sammu eespool seisab.

         Ei pane uskuma see, mida Peterson nagu positivlikku tõtt kuulutab. Õhukeseks ja alusetaks muutub Petersoni radikalismus, niipea kui ta selle valgusel praktilisi küsimusi arendada katsub. Kõik see on ainult samm edasi — uue dogma juurde! — ja ainult täna on see veel radikalismus. Homme aga on sellegi nimi: kodanline reformivaim.

— 132 —

         Pangem tähele kõigepäält neid tüüpusi, keda Peterson omade positivlikkude ideede väljaütlejateks on valinud. Neid ei ole palju, kuid kõik nad mõjuvad naivlikult, shematilikult ja kuivalt. „Paisete“ esimeses andes ei ole ühtegi sarnast, ja see on hää. Siin on ainult surutud ja surujad, siin on realse elu tumm võitlus.

         Kuid „Issanda kiituseks“ sees esineb meile Annuse Joosep, kes Saviaugu Miinaga „väga tihti magusat juttu ajas.“ „Joosep oli üks nendest noortest meestest, kes oma prii aja raamatute lugemisega mööda saadavad, et rohkem teada, suurema silmaringiga olla. Luges ta ajalehest mõne kriitika, siis muretseti ka see raamat, et oma silmaga näha, kus pool tõde oli. Omast teadusest andis ta häämeelega midagi Saviaugu rahvale, sest Joosepil ei olnud mitte ükskõik, kas Miinat on maa pääl ehk mitte... Oh, kuidas tuksus siis Joosepi süda, kui ta ajalehe seest juttusid luges, kus armastajad pikkade vaevade järele kokku saivad — ja siis Miina otsa vaatas, ja see omade sõstrasilmadega Joosepit uuris, nagu tahaks ta midagi salalikku, pühalikku nooremehe südamest läbi torgata (!), siis tundis Joosep elul magu, eesmärki ja sihti olevat. Niisuguste lugemiste järele tegi ta kodu seda suurema isuga tööd.“ Sarnase ärahallitanud, kopitanud romantilise nuku poole kalduvad kirjaniku enese sümpatiad! Kas see võib eneses miskisugust ideed kehastada, pääle igapäevase korrapäralsuse, tuima talupojaliku kõlbluse! Aga see vennastekoguduse ettelugeja taoline mees peab jutu lõpus oma käe elutooruses uppuva inimese järele välja sirutama — ja ta on nagu Kristus ning teine on nagu Peetrus!

         „Tulge appi!“ positivlik tüüpus, sulanepoiss Anton, on seesama kuiv, korrapäralik Joosep, ilma sisemise vaimueluta, sheemi järele loodud. Just autori enese

— 133 —

seletus teeb teda sarnaseks: „Omas varaselt küpsenud pääs lõi ta omale ilmavaate, mis teda teiste, iseäranis Oheliku Madise meelest, vastikuks, pahuraks tegi.“ Juba see ütelus, et „ta omale ilmavaate lõi,“ on iseenesest midagi otsitut, sulase kohta kümnekonna aasta eest ebaloomulikku. Oma mõtteilma, omi psühologilisi läbielamisi temal ei ole. See ei tähenda midagi, et ta rumalatele ja vanameelsetele ahnitsejatele kontrastiks on loodud. Mõne rumaluse vastu vaidlemine ei tee ennast veel targaks. On tarvis iseenesest midagi olla, midagi elavat, painduvat, mõtlevat. Kõik see puudub Antonil. Ainult sääl, kus ta külalaulusid laulab ja peremehele vastu vilistab, on ta elav inimene, nagu vana Oheliku Madis või saunamees Toomas. Aga siia ei ole enam positivlikkust ega ilmavaateid tarvis.

         „Rahva-valgustaja“ Jürisson, see Turgenjevi Basarovi teisend, meeldib juba enam. Kuid Jürisson on ainult siis huvitav, kui ta eitab, aga niipea kui ta asjaolude sundimisel midagi tegema peab, on ta kahvatu ja iseloomuta. Võib olla, et ta omi positivlikka arvamisi välja ütelda ei saa, aga võib ka väga olla, et tal sarnaseid selges kujus ei olegi.

         Emand Maasik, kes Jürissoniga viimaks abielusse astub, on võrdlemisi tegevusevõimulisem, energilisem. Aga kui vähe on ta elav inimene ja elav naine neis uudisjutu kohtades, kus ta omi ilmavaateid harutab, kus ta paar minutit pärast tema mehe surmani haavamist mitmerealisi periodisid „praeguse aja ärakärbitud morali“ üle välja mõtleb! Kui banalselt-suurepäralikult kostab tema Madarale jutustatud „tähendamisesõna,“ mille õige koht mõnes „Nooremehe peeglis“ või teises selletaolises labases moraliõpetuse väljaandes oleks! Kõik on siin nii tuim, nii labane, nii ühekülgne. Kuid see ei ole see endine Alviine Maasik, kes uudisjutu

— 134 —

algupoolel nagu kirgline, iseteadlikkude erotiliste instinktidega naine esineb, kes väikekodanliku elu kitsastes raamides rabeleb, kes oma „kaela ja käte ilu ei varja.“ Tema seletused teevad ta aga tuimaks, ühekülgseks, juhtkirjast väljalõigatud inimeseks, nagu seda muudki Petersoni positivlikud tüüpused on.

         Jürissoni seisukoht „Rahva-valgustajas“ on arusaadav. Jürisson ei ole päätegelane, ta on ainult kontrastiks ette toodud. Tema ei paku palju, aga temalt ei saa ka palja nõuda. Kuid hoopis teistsugusest vaatekohast peame „Elsale“ lähenema. Omades endistes töödes kujutas Peterson pääasjalikult elu negativlikka nähtusi, seda, mis võidetama peab. „Elsas“ tahab ta tulevikule hümnust laulda, edu võitu ülistada, — ta tahab võitjaid kujutada. Kuid kas selleks on tarvis üht iseteadlikku tendentsi, mõtet, ideed kehastada — sest Elsa on ju ainult idee — et ta kehastatuna iseteadmatusesse, igapäevasesse sentimentaliteedisse uppuma peab? See idee salgab end kehastatuna.

         Siinkohal ei taha ma mitte sellest rääkida, et sarnased romantilised tüüpused, nagu Elsa ja Paul, novellis, mis üleüldiselt realistlikus stiilis kirjutatud tahab olla, täiesti väljakannatamatad on, vaid ainult sellest koomilikust effektist, mis nende suurepäralikud loosungid ja heroistlikud profilid realse elu fooni pääl sünnitavad.

         Elsa ja Pauli tüüpused on realistliselt seisukohalt vaadates päripõhjalikult valed. Näha on, et kirjanikul nende loomisel elus leiduvaid primitivisid silma ees ei ole olnud. Nende sünnitajaks oli ainult väikekodanlik fantasia. Juba nende välimuse kirjeldus oletab seda tüüpilikku romantilist arusaamist, mis praeguse aja tegelikust revolutsionilikust võitlusest eemal seisvad ringkonnad revolutsioni ja tema ideede kandjate kohta avaldavad.

— 135 —

         Elsas on endine perekondliku romani ja uue aja iseteadliku naise kuju armetult segi visatud. Elsa on kõigepäält „neiu Elsa." Jutu alguses võtab ta „oma palava pääk e s e, mida rohked juuksed käharalt kaunistavad, õrnade käte vahele...“ Elsal, kes ennast ise vahel „Elsakeseks“ kutsub, on „taevakarva sinised silmad,“ mida jutu jooksul mitu ja mitu korda uuesti meelde tuletatakse. Elsa kõne on „mahe.“ Sagedasti ja ülisagedasti suudleb ta teisi naisi ja eidekesi „sööjate, kirgliste suudlustega.“ Elsa „annab Anne vanadele, juba linaseks muutunud harvadele juustele, mis kahte õhukesesse patsikesesse nagu rotisabad vana riidenarma äärega pää pääle kokku olivad seotud, suud.“ Elsa läheb „proua Feuerbergi juurde, hakkab ta ümbert hellasti kinni, vajutab omade õrnade huultega ta õlitatud juuste pääle tugeva musu...“ See nige, poesellilikult lakeeritud kirjeldus on täielikult Joosep Drey stiilis ja maitses kirjutatud.

         Paulist aga on Peterson sarnase Kristuse teinud, et heida põlvili ette maha ja kumarda! Sarnased inimesed on kahtlemata olemas, kellede südametes „kangelase säde loidab, kes vägitegude järele isunevad.“ Sest prohvetid ja kangelased ei ole maa päält iialgi ära kadunud. Need on ühekülgsed eluhullud, romantikerid, fantasörid, kes oma või võõra hüpnosi mõju all olles võimatu võimalikuks teevad. On neid ka Vene revolutsionilikus võitluses ette tulnud. Kuid Peterson unustab ära, et ka prohveti pää kõõmetada ja kangelase küünarnukid läikida võivad. Nende „saladuslik tõsidus“, nende „palgete kannataja pühaduse paistus“ on ometi sügavate hingeliste läbielamiste, hiigla-isikliku jõu ja temperamendi iseäraldustega põhjendatud, — aga ei midagi iseenesest maksvat, mida igale õhtul ilmuvale ja hommikul kaduvale varjule oma-

— 136 —

seks võib teha. Paul aga on vari. Kas on teda üleüldse olemas olnud, või on see ainult Elsa unenägu? Ei tea. Koolipreilile on vaja last sünnitada, ja kirjanik otsib sellele isa. Sarnaseks kahtlaseks otstarbeks väljakutsutud vaim on ka igapidi kahtlane. Iialgi ei saa Pauli realsuse sisse uskuda. Iialgi ei ärata ta jõu illusioni. On ainult väikekodanlik romantika. Kui Peterson ühes kohas kirjutab: „Pauli silmad sätendasivad,“ — siis lisab Joosep Drey sellele omas stiilis teises kohas juurde: „Noormees seisis teele valmis, nägu tõsine, pilk ühendas end koidu kõrge punaga... Pisar puhkes ta tõsisele laugele ja kukkus põranda tolmu sisse, et säält väljapühitult kevadel tuhandekordselt rohulatvadele tõusta ja neiut tervitada...“

         Need banalsed inimesed ei või mitte-banalseid mõtteid avaldada. Need on astjad, milledel suurem suu on kui põhi: kõik on sääl põhja pääl näha. Selle raamatu ideelik sisu on tendentsiliku sheemi liialdatud järeldus. Kui Elsa ütleb, et naine mehest „suurem“ on, siis on see kahtlemisevääriline. Kui ta aga ütleb, et meil „mitte ühte ühe naise pidajat“ meest ei ole, siis on see vale. Naeratama paneb, et Peterson, ise abielus olles, sarnaseid sõnu kirjutab! „Elsa“ pääidee naise võitlusest oma suguelu enesemääramise ja sünnitamise vabaduse eest on muidugi sügavat tähelepanekut väärt. Kuid seda põhjendatakse kõiksuguste suurema‑olemiste, ja ei mitte inimese vabaduse idee, naise omade sugulikkude sümpatiate ja antipatiate nimel.

         Elsa kõige tähtsam „positivlik töö“ — lapse sünnitamine — sünnib õige romantilisel alusel ja on kahjuks väga kahtlase väärtusega. Sest Peterson ja temaga ühes Elsa eksivad vist raskesti, kui nad Pauli energiat, elujõudu iseteadlikult lapse kujul alles hoida tahavad.

— 137 —

On ju üleüldine tähelepanek, et suurte vaimukangelaste lapsed väljapaistvad ei ole.

         „Väljapaistvad inimesed on alati ainult lõbunaisi armastanud“, tähendab Otto Weininger omas otsekohesuses ja teravuses: „Nende väljavalik langeb viljakuseta naise pääle, ja kui nad ka sugu sünnitavad, siis on see eluvõimetu, väljasuremise poole kalduv“.

         Oleks arusaadav, kui Elsa ja Paul ainult suure iseteadmata eluhääle kirgiisel sunnil üksteise kaenlasse langeksivad. Naist köidab alati mehe kannatus, kangelase tee on naiste südametega üle külvatud. Kuid just iseteadmatuse vastu suguelus tahab Peterson võidelda, kuigi ta säälsamas jälle Elsat kurta laseb, et Joosep Dreyl „kõik see, mis armastuse armastuseks teeb, see metsik kevadise veevoolu sarnane vahutav tung, iseennast ärasalgav, ühtesulav hingede kirg“ puudub. Kuid kas ei ole kõiksugused iseteadlikud rehkendused Pauli ja Elsa vahekorras lapse nimel lihtsalt mask, mille all see igavene iseteadmata metsik ja metsaliselik himu, „kevadise veevoolu sarnane vahutav tung“ kohiseb? Kas võib siin üleüldse iseteadvust olla? Kas ei ole rikka kaupmehe, Joosep Drey ja Pauli kirg ühteviisi hukkamõistetav ja ühteviisi vabandatav?

         Elsa tööplaan on: „koolilaste raamatukogud, lugemise ringkonnad, võitlus rumaluse ja tooruse vastu.“ Ja et kõik voorused ühendatud oleksivad, siis ei joo ta „põhjusmõttelikult midagi alkoholilist.“

         Elsa on viimane sellest Petersoni varjude seeriast, keda ta omade positivlikkude vaadete väljaütlejaks on valinud. Pääle Jürissoni on võimata nendest ühtki nagu elavat inimest ette kujutada. Need on ainult nimed, milledele kirjanik kauni sõpruse märgiks enese arvates ainult hääd tunnused omaks saada laseb. Nad on karsked, nad on ausad, nad on ilusad. Need on ainult kuivad

— 138 —

mõistuse sheemid, väljaspool elust saadud emotsionisid. Nad on nagu etteütlejad, kes näitelavale on tulnud: asjata on katse neid grimeerida. Kui nemad räägivad, siis teame, et need Petersoni enese sõnad on. Nemad ei avalda mitte elus liikuvaid püüdeid, vaid Petersoni enese idealisid, tema programmi maximumi. Ja kes ei näeks, kuidas siin inimesed kitsaste raamide vahele on surutud, kuidas neilt elumahl, realsus on võetud, kuidas nad ühekülgsed on, sest ideed, mis nad kehastavad, on ühekülgsed! Kui palju enam elavad inimesed, kes sümpatiat äratavad, on kõik need Kirjukannu Jaanid, Ahvena Jürid ja Oheliku Toomad, kõik need Kopfid, Arnikad, Rümplerid ja Kvastid — hoolimata viimaste liialdusest!

         Hoopis teistsugune on sellepoolest Wilde. Kui ta ka silmanähtavalt ühe tegelase vastu suurt kaastundmust, osavõtmist avaldab, siis ei kehasta ta pea iialgi selles tegelases omi idealisid, omi ideesid, oma programmi maximumi, vaid ta näitab ainult inimesi, karakterisi. Ja kui nendel inimestel omad vaated, oma elu credo on, siis ei tähenda see veel, et need Wilde enese omad oleksivad. Meid ei taba pea iialgi see paha tundmus tema töösid lugedes: kui vähe kõige selle rahutuse taga on! kui kuiv ja ühekülgne see maailm on, mida praeguse asemele soovitatakse! Sest Wilde ei ole mitte kohustatud omade tegelaste mõtete ja tegude eest vastutama.

         Koguni raske on Wilde positivlikkudest ideedest ja nende ideede esitajatest kõnelda. Petersoni mõttes ei ole Wildel sarnaseid ideesid ja tüüpusi peaaegu mitte olemaski. Kuid need paar tähelepanemata kohta, kus nad ilmuvad, mõjuvad ometi trivialselt, nagu näituseks „Kuival“ nägemise sceenis, milles „tema naerataval armsusel läheneb, ühes käes punane lill, teises roheline

— 139 —

raamat...“ Nii vähe kui iseteadvust, selgeid filosofilikka süstemisid praktilises elus ette tuleb, nii harva avanevad need ka Wilde töödes. Vähe on elus õigeid jooni, lõpuni väljakujunenud ilmavaateid, täiesti idealseid või täiesti eitamiseväärilisi voolusid. Hää ja kurja juured põimivad end üksteisest läbi. Sellepärast ei ole Wilde töödes politilikka ega vooruslikka idealisid. Nii ei näita ta mitte kusagil aatelist marxismuse ideede esitajat, millede poolehoidjaks ta ennast tunnistab.

         Kui meie Wilde tegelasi vaatame, siis näeme sagedasti, et ta neid kui inimesi idealiseerinud on, kuid ei kunagi kui mõtlejaid, reformatorisi, revolutsionärisid. Nii tõuseb üks osa tema naise tüüpustest kehastatud naiselikkuse, õrnuse ja südamlikkuse kujudena üles. Need on tema vaikivad armastuse ja kannatuse idealid — Väljaotsa Annist kuni Lõhmuse Anuni. Ta stiliseerib vahel meeste kujusid, annab teoorjale selgema profili, romantilise pilgu. Sarnased on Jaan Vapper, Võllamäe Päärn, ning Mathias Lutz. Aga kui need pailapsed suud lahti teevad, siis ei ole nad ei prohvetid ega apostlid. Ainsam erand on ehk Lõhmuse Taavet, kes Maltsvetile vastaskujuks on loodud.

         Mitte omade päätegelaste suude, vaid tegude kaudu avaldab Wilde omi moralilisi, politilisi või ühiskondlikka tendentsisid. Tema päätegelane, kelle poole ta sümpatiad kalduvad, ei ole harilikult kellegi eeskuju, kellegi ideal, vaid ainult inimene. Ja palju on Wildel intimlikku kaastundmust selle inimese, tema vooruste ja tema pattude vastu. Elegiliselt heliseb tema hääl, ta toon tõuseb igapäevasest följetonist kõrgemale, ta nagu nutaks inimese ja ta õnnetuse üle. „See on ilmlõpmata kaastundmus, kõike unustav, kõigest ületungiv andeksandmine, halastus ja arm.“

— 140 —

         Jaan Vapperil ei ole miskisugust „ilmavaadet“, nagu Petersoni „Tulge appi!“ Antonil, vaid ainult „mõru tundmus, mille kohta ta selgusele ei saa, kas see põlastus, kadedus või tusk“ elu raskuste üle on. Ta on ööhulgus, ta joob, ta saab vargaks.

         Mitte prohvet Maltsvet ei valitse Wilde trilogia viimases osas, vaid Lõhmuse Taavet. Ta on prohvetile ainult kontrastiks loodud, saab aga tähelepanemata keskkujuks. Ja sellel on sügavad psühologilised põhjused. Wilde kartis ühekülgset idealismust, ta lõi vägeva elava inimese — elu „kuldsel keskteel“ käiva Taaveti. Kes on aga Taavet? Joomar, varas, ööhulgus. Kuid ta mõtleb, võitleb ja kannatab, nagu Jaan Vappergi, nagu enamasti kõik Wilde paremate tööde tegelased. „Sest inimese hing on painduv“, kuidas Wilde ise seletab.

         Kui Kurbatov oma käe välja sirutab, mustendab selle pääl inetu sinakas-punane sündimisemärk. Kurbatovil on „rõugearmilik, jumeta nägu“. Tal ei ole mitte „sügavad mustad silmad“, nagu Petersoni Paulil, vaid ta silmi piiravad töö ja väsimuse sinised rõngad. Ta pleekinud mütsinoti all ei tõlgenda ka mitte Pauli romantilised pikad juuksed.

         Realsuse instinkt on Wildel keelanud idealisid kehastada, nendest luuta ja vereta nukkusid luua, mis õhus ettejoonistatud sheemide järele liiguvad. Siin on Peterson palju suurem romantiker kui Wilde. Wildel puuduvad sarnased schablonilised, kahvatanud positivliste ideede esitajad, nagu Zolal või Petersonil. Nagu Wilde ise kõigepäält inimene on ja mitte prohvet ega askeet, nii on ka tema kujutatud inimesed. Nad söövad ja joovad, armastavad ja kannatavad, teevad pattu ning paluvad andeks. Nende igapäevastes tegudes kujuneb

— 141 —

nende epikureilik elumoral ning inimese instinktivlik vabadusetung.

         Nii püüab Peterson vabaduse ideed inimeseks kehastatuna käsitada. Ta loob politilise tüüpuse ideali. Wilde püüab ainult vabaduse idee mõju inimese pääle näidata. Ta loob karakteri ideali.

         Petersoni positivlistel tüüpustel puuduvad psühologilised läbielamised. Nemad ise ei kahtle, nemad ei edene, ei võitle enese sees, ei võida iialgi ennast. Vaid terve nende jõud on välimiste takistuste vastu juhitud. Neil on suur tung meid õpetada, aga meie ei näe, kunas ja kuidas nad ise nii targaks on saanud. Need on fanatikerid, niisama nagu nende vastased harilikult idiotid on, kes ka iialgi järele ei anna, ei paindu, ei mõtle. Peterson liigub alati „usklikkude seas“, olgu need usklikud tema enese arvates positivlikud või negativlikud tüüpused.

         Petersoni metodi on raske realistlikuks tunnistada. Tema novellidel on midagi muinasjutu iseloomust juures: vanemad vennad on puru‑rumalad ja püsti-ülbed, noorem kaval ja tark — issanda õnnistus hiilgab ta pää kohal! Et see noorem vend lõpulikult võidab, see on juba muinasjutu algusest saadik selge. Siin ei ole psühologiat tarvis, vaid ainult jutustaja osavõtlikku südant, et ta poisil enne võitu välja surra ei lase. Nii puudub ka Petersoni novellides psühologia selle tõsises mõttes. Kui Elsa kannatab, lumiste väljade keskel unistab, siis on see niisama vähe usaldamiseväärt, nagu noorema venna pisarad mustas metsas tamme juure pääl. Täiskasvanule puudub igasugune köitev illusion.

         Sest meie usume ainult siis mõtet, kui tema taga läbitundmise ja läbielamise võim seisab. Meie usume siis mõtet, kui tema ja ta väljaütleja üks on. Kuid Peterson võtab elus leiduva negativliku tüüpuse ja tema

— 142 —

mõtte, ja sellele vastandiks võtab ta positivliku mõtte ning loob sellest idealse tüüpuse. See ei ole omas loomise-läbielamises leitud mõte, ja veel vähem on tema kehastuseks elust primitivisid leitud.

         See oli, mis Petersoni ja Wilde positivlistesse tüüpustesse, autorite eneste mõtete ja tendentside avaldajatesse puutub. Aga missugused on siis need mõtted ise ja missugune on nende vorm?

         Kui me eespool põhjusmõttelikult põhjusmõtet-tendentsi ei eitanud, siis peame täiesti selle vastu olema, kuidas see tendents end Wilde ja Petersoni töödes avaldab.

         Sest põhjusmõte-tendents — see ei tähenda mitte alasti märgusõna, mitte mõne üksiku küsimuse iseäralikku otsustamist, vaid isesugust filosofilikku põhjustooni, oma algupäralikku ilmavaadet, mis end kunstilise käsitamise vormisse ümber on valanud. See peab kirjaniku terve sisemise filosofilise elu formel olema, see on kokkuvõte kõigist tema vaimlistest läbielamistest. Üksi följetonist loob omad ilmavaated ja meeleolud ajalehe ja päevaküsimuste järele.

         Mida objektivlikuma vormi kirjanik valib, seda vähem on tal võimalust oma ideed otsekohe välja ütelda. Realistliku romani kirjutaja ei või enese nimel jutustada, polemiseerida, agiteerida. Ainult aine valik, töö üleüldine meeleolu annab kirjaniku isiklikkudest sümpatiatest ja antipatiatest, tema tendentsidest aimu. Kunstikõrgune tendents on ainult see meeleolu, mis teatud sihis mõtteid äratada suudab.

         Sarnane tendents sünnib üksi järjekindlast ilmavaatest ning sügavast ideelisest ja kunstilisest läbielamisest. Ideed on tarvis armastada, — olgu tema nii suur ehk väike. Tarvis on terves omas elus tunda tema ülendavat õõtsumist, — olgu see missugune illusion,

— 143 —

missugune hüpnos tahes: teadus, jumal, progress, vabadus või kõige‑eitamine.

         Kui need tingimised vastamist ei leia, siis mõjub tendents kunstivastaselt, ta sünnitab pääliskaudsuse, kahklemise, ühekülgsuse. Poolik tendents, tendentsi väiklus, tendentsi ühekülgsus, läbimineva põhjusmõtte puudus — see on kunsti surm. Kuid mitte ideedes ei ole siin süüd, vaid ainult kunstniku võimetuses nende üle valitseda; selles, et ta lõpuni ideeliseks ei ole jäänud.

         Ühiskondlikkudel käärimise aegadel langevad vahed ilukirjanduse ja ajakirjanduse — selle kirjandusliku käsitöö — vahel. See on harilik nähtus, et siis belletristid publitsistideks ja publitsistid belletristideks saavad. Ka Wilde ning Peterson kannatavad selle vastolu all.

         Wilde „Külmale maale“ ja Petersoni esimeste „Paisete“ taga näeme teed otsivat jõudu, ärkavat iseteadvust. Midagi võitvat on selles kujuta oppositsionilikus meeleolus, midagi, mis meeleolu äratab.

         Wilde „Mahtra sõjas“ ja Petersoni „Rahva-valgustajas“ näeme iseteadlikku jõudu, millel tegevuse-vabadus puudub, kuuleme sosinaks muutunud kirglikku kisendamist. See äratab sama jõutundmust, mässuhimu ajudes ja musklites.

         Aga Wilde „Prohvet Maltsvetis“ ja Petersoni „Elsas“ näeme vallali ja alasti seletamist ja jutlustamist, väikest õnnistamist ja väikest äravandumist. Saladuslik pühakiri on lahti, ning meie ees seisavad pisikesed uudised, pisikesed imeteod.

         Tõesti, vahel on Eesti kirjandust lugedes kahju endisest eeltsensuurist, vahel ajab kirjanikkude politilik iseteadvus hirmu pääle! Trükivabadus andis meie kirjanikkudele võimalust dokumentalselt omade ideede pääliskaudsust selgeks teha ning igasugused illusionid selles asjas hävitada.

— 144 —

         Lugege näituseks „Prohvet Maltsvetti“. Siin on paar päätükki „Perno Postimehest“ vanas kirjaviisis äratrükitud. Ühel nendest ei ole jutu sündmustikuga midagi tegemist. Selle ainsam otstarbe on näidata, „kuidas see kiriklik-kapitalistliselt poolt meie päivini taevastatud rahvasõber ja rahvaisa (Jannsen) töötava rahva tolleaegse põlve üle mõtles“...

         Ja teises kohas seletatakse: „Balti kulturikandjad, need, kes rahva valgustamise eest nüüd kärinal tänu ja kiitust nõuavad, kes ajaloosse vägise hiilgavat päätükki omast suurest rahvahariduse-tööst püüavad kiilida — papid ja mõisnikud — nad loivad silmi pööritades käed risti rahva rumaluse üle ja rahetelesivad talle kõige mustemat sõimu kaela. Kirikuherrad tegivad seda kantslist, sakste tindi-toapoisid ajalehtede veergudes. Ja „isa“ Jannsen oli virk neid sõimukirju järel trükkima ja neile omalt poolt veel õige jämedat pipart juurde lisama. „Vaata, mis rumalus teeb!“ oli ühe pika sõimu ja hurjutuse-artikli variseerlik päälkiri... Selle asemel, et rumaluse karjuvaid päikeseselgeid põhjuseid kõnesse võtta ja nende kõrvaleheitmist nõuda või vähemalt soovitada, — selle asemel, et majandusliste hädaolude kõrval vaimuvalgustuse täielise puuduse pääle näidata ja sellekohaseid parandusi ja uuendusi tarvilisteks tunnistada, oli lehel, mis rahva häälekandja, rahva sõber ja nõuandja tahtis olla, süda temale rumalust, laiskust, tuimust, sõnakuulmatust jne. silmi pilduda!“

         Sarnases toonis ja stiilis ei ole mitte ainult üks ehk kaks, vaid kümned ja kümned leheküljed kirjutatud. Seletamiste ja manitsuste periodid venivad kumisevatest kõrvadest nagu sääskede rongid mööda — ikka veel, ikka veel! Ja nende ainsam ülesanne on: ütelda, et talupoja elu vilets oli, et papid, mõisnikud ja „isa“

— 145 —

Jannsen sellest viletsusest ei hoolinud, et talupoeg ainult enese pääle lootma pidi ja peab!

         Nagu ei oleks terve Wilde roman iseenesest üksainus suur protestihüüd, nagu võiks siin seletamine veel midagi seletada, usutamine kedagi enam uskuma panna, — rääkimata sellest, kuidas see tõsise kunstimaitse vastu on!

         See võib õige olla, mis Wilde seletab, aga see ei ole õige, kus ja kuidas ta seletab. „Prohvet Maltsvetist“ peab enam kui kolmandik nagu mitte-kunstilikku materjali välja heitma. Kuid ka mitte eeskõnes ja ka mitte eraraamatus ei tohi sarnased igapäevased lendlehe juhtkirjad maad leida. Kas Wilde tõesti ainult nii nürisid lugejaid leida loodab, kes ise paremat kätt pahemast eraldada ei oska?

         Niisugused on Wilde väljaöeldud ühiselulikud tendentsid. Kui seegi labane agitatsionilik element end miskisugustes — olgugi ainult allegorilistes — piltides ja sündmustikkudes avaldaks, siis oleks ta vähemalt kunstiliselt osaltki läbitöötatud, — kuid ta avaldab end ainult banalsetes abstraktlistes seletustes, programmilistes targutustes.

         Sest Wilde-ilukirjanik ja Wilde-politilik-agitator on kaks hoopis ise isikut, kelledel teineteisega vähe tegemist on. Wilde-ilukirjanik on naturalistliku armastuseromani kirjutanud, Wilde-agitator aga rea juhtkirjasid. Siis on nad mõlemad käsikirjad segamini visanud — üks päätükk ühest ja teine teisest — ning on üheskoos päälkirja kirjutanud: „Prohvet Maltsvet, ajalooline roman“. Kuid mõlema autori tööd seisavad algusest lõpuni lahus. Romani tegelased ei tea aimatagi, et nendest kusagil juhtkirjasid on kirjutatud. Nad elavad oma loomusunnilikku lihalikku elu, millest neil niigi palju iseteadvust

— 146 —

ei ole, kui taevaalustel lindudel, kes nende üle romani alguses naeravad ja nutavad.

         Armastuseromani on see Wilde kirjutanud, kes alati elu burshuaslistest rõõmudest ja muredest osa on võtnud, hästi söönud ja hästi joonud, elus ainult värvisid ja liikumist näinud. Juhtkirjad on aga see Wilde kirjutanud, kes Berlinis Bebelit ja Liebknechti kuulas ning Tartus „Uudiste“ toimetuse liige oli. Siin on kinnikatmata kuristik. See on vastolu liha ja vaimu, inimese sisemise instinktivliku „ilmavaate“ ja iseteadlikkude teoretiliste vaadete vahel. Ainult neil silmapilkudel tundub neis ilmavaadetes ühtlust, kui ka juhtkirjade kirjutaja liha nimel agiteerib. Nii Lõhmuse Taaveti monologid, „Kuival“ ja mõned teised vähemad tööd.

         Nii on Wilde elu ja mõte enamasti alati lahutatud. Tema kujutatud elu on täis naturalismuse mahla, tema mõte on aga kuiv programmi punkt. Ainult ühele tendentsile tuksub tema süda vastu, ja see on: võitlus elu iseteadmata kirgede vaba voolu nimel. Kõik muu on ainult läbitundmata hüüdsõna, lendleht, juhtkiri, mis meeleolu ei ärata ega võigi äratada.

         Kui Wilde viimastes töödes tendents ainult nende nõrgemaks küljeks on, siis ei näe meie Petersoni „Elsas“ pääle tendentsi enam muud midagi. Wilde on omad sündmustikud tendentsiga sidunud, Peterson on omad sündmustikud tendentsi pärast välja mõtelnud. Ühe sõnaga, „jutt on see kooruke, õpetus on see iva.“ Elsa ja teiste tegelaste vahekordade lühikesed kirjeldused — need on need Schehriari tuhat ja üks uneta ööd, mis võimalust annavad Schehresad-Elsal omi muinasjuttusid-juhtkirju ette lugeda. Uudisjutu kuju — see on see katkust piiratud villa, kus „Decamerone“ sündis. Kõik „Elsa“ vahekorrad, terve näitelava on niiviisi sisse seatud, et ainult hää jutustada oleks: teised tegelased

— 147 —

on divanid, milledel lamatakse; teised tegelased on kandlid, mis kaasa helistatakse.

         Ja Elsa seletab, ah, kuidas ta seletab — ühes kohas viis ja pool lehekülge ilma hinge tõmbamata, — ja ma ei tunne siiski, et naine mehest „suurem“, „märksa suurem“ oleks! Ma ei usu teda ennast ega tema ideesid, milledest nii palju rääkida võib. Suur, sügav, kuigi mitte värske aine, alati huvitav seksualne problem on ainult „ilusaks kõneks ja jutuks seltskonnas“ saanud, nagu Joosep Drey ka õigesti arvab. Kui palju kõrgem, asjalikum ja sellepärast mõjuvam kõigist neist rääkimistest on ainsam tegu Elsa elus — lapse sünnitamine vastu seltskonna morali nõudeid! Kahju ainult, et Elsa omade kõnedega ennem juba selgeks on suutnud teha, et teda ennast olemas ei ole ega ollagi ei või!

         Vahe Wilde ja Petersoni ühiseluliste tendentside väljaütlemises on see, et Wilde ise seletab, Peterson aga omadel tegelastel seletada laseb. Igatahes oleks Petersoni metod juba kunsti metod, kui ta omi mõtteid tihedalt eluga liita ja lühikesteks igapäevase kõne lauseteks kokku võtta suudaks. Kuid meie kuuleme traktatisid ja jutlusi, mis ilukirjandusliku osa oma alla matavad. Tuletame ainult Jürissoni ja Elsa oratorlikka periodisid meelde.

         Wilde ei valitse sümbolistliku metodi üle, mis võimalikuks teeks korraga abstraktlikku ja konkretlikku anda, mis ühel ajal näidata ja jutustada, mõtlema panna ja meeleolu äratada aitaks. Petersonilt aga saame konkretlikul kujul ainult allegoria, sheemi, mida tema „Heina kuhi“ ja „Kurvad linnud“ kõige nähtavamalt näitavad.

         Katsetes positivlikka ideesid avaldada näeme Petersoni juures kõige selgemini tema tendentside kuivust, läbielamatust. Wilde tendentsid kujunevad aga

— 148 —

ainult abstraktlistes seletustes, isiklistes mõtteavaldustes, üksikutes alasti õnnistamistes ja äravandumistes, mis väljaspool kunsti piirisid seisavad.

         On tarvis emb-kumb: kas valitseb kirjanik ühe suure idee üle, või valitseb üks suur idee kirjaniku üle. Esimesel korral sünnib suur kirjanik-kunstnik, teisel korral suur kirjanik-prohvet. Aga ei ole midagi tüütavamat, kui väikene kunstnik või väikene prohvet.

3.

         Wilde ja Petersoni tendentside pääliskaudsus on sügavamate filosofiliste põhjusmõtete puuduse järeldus. Hoolimata teravast käremeelsusest, lõhkumiste ähvardustest, puudub mõlemal kirjanikul tõsine revolutsionilik ilmavaade, puudub see alus, mille pääle nad omad mahalõhkumised ja ülesehitamised rajaks. Valitseb följetonlik tendents, mis end ainult üksikutes üleshüüetes avaldab, aga tervele tööle ühist filosofilikku põhjusmõtet, tendentsilikku meeleolu ei anna.

         Sarnane vastolu on vististi jälle sellest vastolust välja kasvanud, mis Petersoni ja Wilde elu, temperamendi ja nende kirjandusliku tegevuse, ainete ning ideede vahel valitseb, — nende olemise ja olla-tahtmise vastolust.

         Peterson, kes külakoolmeistri perest väljakasvanud ja osa selle väikese ilma traditsionidest ning teatud kooliõpetajaliku hingelise tasakaalu omandanud on, avaldab omas temperamendis midagi sügavalt-rahulikku, talupojalikult-iseteadlikku. See on otsekohene iseloom, tahumata ja silumata, hinges veel rahva humori ja rahva leina hääled. Kuid selle rahulikkuse, positivlikkuse, talupojaliku tüseduse teine pool avaldab ka ühtlasi

— 149 —

teatud tagasihoidlikku, hariduse ja edu nimega maskeeritud loomusunnilikku alalhoidlikkuse vaimu.

         Peterson on elus mõtelnud ja tähele pannud, palju enam kui elanud. Ta on Mudila koolmeister. Aga kes mõtleja inimene ei saaks Mudilas radikaliks, kes ei vihastaks, kes ei tõstaks mässulippu üles — kesk Mudilat! Suur reaktsioniaeg oli selleks küllalt õpetust annud ja kaasa mõjunud, et rahvusliku ärkamiseaja pleekinud idealid purunesivad. Sündinud arvustav mõte hävitas vanu väärtusi ning otsis uusi.

         Kuid see võitlus sündis Mudila õhustikus, Mudila koosolekute umbses ruumis, kus inimest nurkades väikesed võitlused ja väikesed võidud ootasivad ja praegugi ootavad. See kasvatas inimese kitsaks parteimeheks, kitsendas ta ideali erakonna programmiks. Kas ei paista sellepärast Petersonis eneseski vahel midagi Madarase taolikku — tema üksikutes avalikkudes väljaastumistes, nagu J. Lattik’i novellide arvustamine või „E. Kirjanduse“ ja „E. Kodu“ võrdlemine? Kas ei olnud nendes Petersoni mõtteavaldustes mitte õige paljugi ainult parteilisest kitsarinnalusest ette dikteeritud?

         Kuidas võiski Peterson, kes lastele jumalasõna tundisid kohustatud oli andma ja neid ka andis — kuuldavasti vähemalt „Paisete“ kirjutamise ajal Põltsamaa Aleksandri koolis — kes kooli-inspektorite ja õpetajate eeskirjade järele käima pidi ja peab, — ühtlasi suurte päripõhjalikult mässuliste ideede poolehoidja ja avaldaja olla? Tema on kompromissi mees. Kuid vabal mõttel on ka vaba väljaütlejat tarvis. Hää on, kui inimesed aabitsaid kirjutavad; hää on, kui nad ühiseluliku uinaku ajal suuri elusõnu kuulutavad. Kuid prohvet ja aabitsakirjutaja ei või üks olla. Petersoni tööd on sellesama käremeelsusega loodud, millega ta laste õigekirjutusi parandab. Kuid sarnast käremeelsust on vähe suurte

— 150 —

ideeliste tööde loomiseks, mis „väärtusi ümberhindama“ peavad, nagu nende üle pidulikult kirjutatud on. Sest siin on sügavamat ideelist läbitundmist, suuremaid läbielamisi tarvis. Kui mõni võõrakeelne ühiselulik või politilik broschür ümber pannakse, meie olude järele muudetakse, oma lürismuse lahja viinaga segatakse, — siis ei saa sellest mitte filosofilikku tööd, vaid paremal juhtumisel hää päevakaja.

         Ajal on omad valjud nõudmised. Nagu loomulik, on ka Peterson oma aja laps. Tema on käärimiseaegse väikekodanliku radikalismuse sünnitus. Aga väikekodanlus on ikkagi väikekodanlus.

         Niisama ei või Wilde, kelle eluviisides ja temperamendis ikka ja alati midagi turistilikku on, jäädavalt ja jagamatalt oma hingega ühe suure idee külge liituda, mis igat tema eluavaldust oma puhastava ja ülendava õõtsumisega ümbritseks. See on ikkagi ainult reportör raudtee-õnnetuse juures: on ta omad teated ajalehele ära saatnud, siis istub ta uue rongi pääle, paneb uue sigari põlema ja vaatab läbi vaguni akna uute möödalendavate maastikkude pääle.

         Midagi ei või ta põhjani armastada, midagi põhjani vihata. Siin on elumehe kergemeelsus ja pääliskaudsus. Asjata oleks siin Wilde politilistest ja majanduslistest revolutsionilistest ideedest rääkida. Nendega käib ta balletliku kergusega ümber: üht armastatud ideed labase naljajutukese kujul väljaütelda, selleks peab tõesti paindlik südametunnistus olema. Kuid ka erotilik problem, mis peaaegu kõikide Wilde tööde põhjustooniks on, ei suuda teda lähemalt huvitada. Kui ta ka vahel labase kodanliku erotika lüürikast lahkudes sugulikku instinkti nagu tõsist ja suurt, võimukat ja ilusat elu põhjusmotivi silmapilguks näeb, siis muutub tema libido sexualis varsti jälle just vastumeelseks himutsemiseks, nagu

— 151 —

„Kuival“ sees. Isegi karistusesalkade tegude mõju all kirjutatud „Lihas“ tundub loomusunnilik kalduvus pornografia poole. Wilde „armastuse“‑romanid on endised juhtumistejutud, banalsed oma sisu ja maitseta oma vormi poolest. Ka Eros ei ole tema jumalaks saanud. Ka Erose mõjul ei ole ta oma individualset usku ja oma filosofiat loonud. Iialgi ei või Wilde üht sarnast tööd kirjutada, nagu Przybyszevski suguelu müsteriad või Ola Hanssoni seksualsed novellid on1)

         Omade ainete ja stiili poolest on Wilde läbi ja läbi kodanlik följetonist. Raskesti eksivad need, kes Wildes ja Petersonis endiste ühiseluliste väärtuste ümberhindajaid, tööliste-klassi kirjanduse rajajaid, uute estetiliste ja eetiliste kriteriumite loojaid näevad.

         On loomulik ja koguni kindel, et neljas klass mõjule pääsemisega oma filosofilise maailmast arusaamise, oma aja-meeleolu, omale kohase kirjanduse ja kunsti loob, nagu seda teisedki klassid on loonud. Selleks aga on tarvis, et kollektivismuse kuivad teoriad juba eluks ja tundmusteks oleksivad muutunud, on tarvis ühiskonna elu väljaspool praegust burshuasliku ilmakorra õhustikku, peab oletama uusi inimesi ja uut maailma. Teadust võib teoriatega elatada, kunst aga nõuab elu ning tundmust. Ainult neil tingimistel on tõsiselt proletarlik kunst võimalik.

         Kuid meil valitseb veel kodanlik ideologia üleüldiselt — ka suurema hulga tööliste keskel — hoolimata praegusest ajutisest vastu rindu löömisest ja tõo-

— 152 —

/pilt/

Noor-Eesti.                             Mure.                                     J. Koort.

tamisest: mina ei ole mitte kodanlane! Ja kui siin inimesed arvavad uut klassikirjandust loovat, siis loovad nad ainult politilise partei följetonisid. Oma metodi, meeleolu, sisemise mahla poolest jäävad need tööd täiesti burshuaslisteks. Sest nii kui kodanliku ajajärgu kirjanduse tundemärgiks ei ole ainult juhtmõte: elagu kapitalismus! — nii ei ole ka neljanda seisuse kirjanduse määrajaks veel hüüdsõna: elagu sotsialismus! Vaid siin tuleb selle sõnadega äraütlemata sisemise, psühologilise kunsti karakteriga rehkendada, mis näituseks üht kunstikooli teisest eraldab.

         Mitte üksi aine, vaid just metod, stiil ja meeleolu peab põhjani muutuma. Vorm ei ole mitte esteetide asjata ajaviide, vaid temal on kunstis kõige suurem sotsiologiline tähendus. Mitte sisu, vaid vorm, mitte mis, vaid kuidas, — see on kunstis ainsam järjekindlalt edenev, ühiskondlikust edenemise astmest väljakasvav realiteet. Ained muutuvad moodide ja päevaküsimuste järele. Ainet võib iseteadlikult võltsida. Tõsine kunstivorm tõuseb aga organilikult kunstniku hinge sügavamast pühapaigast. Vorm, mille muutumine järjekindlalt ja loogiliselt liigub, laseb kunstis midagi ühtlaselt edenevat näha ning kunsti evolutsioni teadusliku määramise alla painutada.

         Ainult vormis võib loomusunnilikult ja iseteadmatalt see klass end peegeldada, kes tema loonud on. Vormis kujuneb ka siis klassi maitse, tema sümpatiad, kui aines otsekoheselt midagi ühiselulikku, politilikku, filosofilikku ei ole. Ja kui kord proletariadi kunst tõuseb, siis käib tema kõigepäält uue, meile tundmata stiili, maneeri, kunstitehnika teesid mööda. Sest need kasvavad klassi psühologiast, tema intimlikust hingeelust välja.

         Meil aga ei ole sarnast kirjandust, mis proletariadi hingevili oleks, veel olemaski. Sest igatahes ei või

— 153 —

proletariat neid kirjanikka omaks nimetada, kes siiamaani oma tuima trummi pihta on põrutanud ja aastad otsa laulnud: ärka üles, sa rõhutud rahvas! Vaadake nende kirjutamise maneeri, nende stiili, nende meeleolu, ja teie näete, kui väikekodanlikud need on, ilma uue sisuta, ilma uue hingelise läbielamiseta. Need on inimesed, kes kui politilised agitatorid väärt tahavad olla, teades, et nad kui kirjanikud-kunstnikud ometi midagi ei maksa. Oma „voorusega“ tahavad nende tööd oma olemasolemist põhjendada. See voorus on vahel aga ainult — punastes kaantes.

         Meie politiline ilukirjandus, mis kõiksuguste naljalehekeste kaudu hulkadesse rändab, populariseerib ja profaneerib ainult neid raasukesi, mis kodanliku kunsti ja filosofia laualt maha langevad. Sarnase kirjanduse edendajad ei ole iialgi aimanud, mis proletariadi hing väljaspool võitlust kodanlusega iseenesest on. Need proletariadi sõbrad on tema vaenlased: nad istutavad hulkadesse kõige kodanlisemat maitset, nad banaliseerivad suuri ideesid, nad vähendavad iga mõtet, mis nende väikekodanlistest ajudest läbi on läinud.

         Kuid kõik läheb mööda. Ja kas ei ole see nõndanimetatud „uus kunst“ oma ebatasase stiili, oma rahutu, närvliku ainega just selle ebamäärase, vana ideologia purunemise ja uue sündimise aja loomulik väljaütleja? Kas see ei ole midagi palju enam „edumeelsemat“, kui see äraiganud kodanlik realismus, milles pääle revolutsionilikkude hüüdsõnade iseenesest midagi revolutsionilikku ei ole?

         Kahjuks peame ka Wildet ja Petersoni viimast laadi kirjanduse edendajate hulka arvama. Ka nemad võtavad revolutsioniliku põhjusmõtte ning käsitavad seda kõige maitsetumas väikekodanlikus vaimus, loovad suurest abstraktlikust mõttest väiklase konkretliku kujukese.

— 154 —

Selle mõtte on nad väljastpoolt võtnud, see vorm kasvab aga iseteadmatalt nende hingeelust välja.

         Kuid ka aine sotsiologilist tähtsust oletades peab kinnitama, et Wilde ja Petersoni iseteadvus ja elunähtused, milledest nende ained välja kasvavad, eri teesid käivad. Iseäranis on see Wilde töödes kergesti konstateeritav.

         Olen enne selle kirjutamist enam kui nelikümmend Wilde romani, novelli ja naljajuttu uuesti läbi vaadanud. Ja missugune on nendes käsitatav konflikt, mille nimel võitlevad siin inimesed? Vanemad Wilde tööd lõpevad harilikult nii:

         „Et neiu Miina viimaks aedniku Mihkli õnnelikuks abikaasaks sai — muud ei jää meil enam teatada.“

         Ehk nii:

         „— Kas sa tahad oma Amanda juurde jääda, Hermann?“

         „— Ma tahan sinu juurde jääda.“

         Ehk ka nii:

         „Laura on kõige ilusam, armsam ja vabameelsem abikaasa, kes iialgi krahvlikust seisusest ühele talunikusoost mehele osaks on saanud ja saada võib“...

         Terve ilm on naisevõtmist ja meheleminemist täis. Iga jutu lõpus võetakse maskid maha, paarid langevad üksteise kaenlasse ja lähevad üheskoos magama. See üheskoos magamaminek on nagu tasu elu kannatuste eest. See on hind, mille nimel elus võideldakse.

         Kui aga arvatakse, et Wilde töödes, sellest ajast algades kui need ühiselulikka küsimusi käsitama hakkasivad, muud inimese ülemat päämäära näidatakse, siis eksitakse väga. Nagu endistes töödes seisuslikud vaheseinad ja saatuse sõge tahtmine inimesi otse jutu alguses paari minna ei lase, nii keelab seda nüüd ühiskonna majanduslik tasakaalutus, elu järjekindel iseteadlik võitlus.

— 155 —

Nende takistuste vastu võideldakse, ja lõpp on üks: langetakse teineteise kaenlasse.

         Nii laulatatakse Väljaotsa Jaan ja Anni „Külmale maale“ lõpus vangimajas ühte. „Mahtra sõja“ viimases päätükis teatatakse Jüri ja Maie, Päärna ja Miina, Juliette Marchandi ja Gottlieb Lustigi ning Herbert Heideggi ja Gertrud von M., s.o. kõikide päätegelaste abielusse astumisest. Ajaloolik „sõda“ on ainult nende abielu idülli sissejuhatuseks. „Prohvet Maltsvetis“ on just prohvet kõige õnnetumas seisukorras: tema kui ajalooliku isiku perekonna-olusid ei saanud vabalt määrata. Tema võitlus on ilma eesmärgita, ilma lõpuliku võiduloosita. Sellepärast on ta ka kahvatu. Aga Aadu Vikerpuur ja Kiisa Else astuvad abielusse ning Lõhmuse Taavet lepib oma naisega jälle ühte. Ja selletaoline on ka teiste Wilde hilisemate tööde viimane akkord. Sarnased tööd on „Astla vastu“, „Kuhu päike ei paista“, „Koidu ajal“ j.t.

         Wilde aineks on kõige väikekodanlikum perekondlik komödia ehk draama. Siin on variatsionid motivist: „kuidas Jüri Mari sai“, nagu Jannsen ütleb, või: „armastus ei küsi seisuse järele“, kuidas Pärn arvab. Need on Wilde-ilukirjaniku ained, — aga mis on nendel ainetel tegemist Wilde-agitatori mõtetega? Selle sotsialdemokratlised tendentsid on alles hiljem juurde kirjutatud — nagu seletused perekonnalehe piltide alla.

         Miskisugusest kindlast metodist sarnaste ainete käsitamisel ei või kõnetki olla. Katse „Prohvet Maltsvetis“ sündmustiku väljaarenemist, usuliste ja muude voolude kujunemist ajalooliku materialismusega põhjendada, on võltsitud nagu terve Wilde proletarlik ideologia. Sotsialdemokratlise partei programmi läbiviimine romanis ei tähenda veel marxistilise filosofiliku süstemi läbiviimist. Kui Wildel tõesti marxistiline ilmavaade on,

— 156 —

siis ei ole see tema kui kirjaniku pääle, kes elu selle ilmavaate valgusel tähele paneks ja kujutaks, igatahes mitte mõjunud. Sest Wilde seletab omi mõtteid, aga ei näita. Ta mõtleb sotsialdemokratliselt, aga ei tunne. Tema romanide „praktika“ ei kinnita „teoriat“.

         Peterson ei ole end kunagi sotsialdemokradiks tunnistanud. Kuid see ei ole tähtiski. Tähtis on see iga inimese sisemine ilm, mille pääl erakonnavalik rajaneb, see psühologiline alus, milles end tema klassi meeleolu peegeldab ja millest teoretilised vaated välja kasvavad. Sest tendentsi-kirjanik võib ainult siis midagi kunstiväärtuslikku luua, kui tema kunstimetod, tema ained ja stiil ning tema teoretilised ühiselulikud ja filosofilikud õigeksarvamised ühest psühologilisest alusest välja on kasvanud ja ühte langevad, — kui ta muud olla ei taha, kui ainult seda, mis ta on.

         Sellest seisukohast vaadates on Peterson oma kirjandusliku tegevuse keskajal otsekohesem olnud kui Wilde. Petersoni ained-fabulid, mis iseenesest palju värskemad, elulisemad, „tendentsilisemad“ on kui Wilde omad, on lähedas ühenduses nende ideedega, mis ta omades töödes välja tahab ütelda. On kõne väike- maapidamisest, siis võetakse tõesti sarnane objekt, milles selle maapidamise iseäraldused, tema väljapääsemata draama end kontsentreerib — luuakse hale-kurb „Härja elulugu.“ See on meie kirjanduses üks kõige parematest sümbolidest — see vaene täidega kaetud härg, nuumatud selleks, et oma viletsat elu väitse all kaotada. Siin on ideeline ja aineline konflikt üks. Siin avaldab end kunstikõrguse tendentsi-kirjanduse ainsam metod.

         Kuid hiljem lahkus Peterson sellelt aluselt, — iseäranis siis, kui ta positivlikka ideesid avaldama hakkas. Nii on Elsa, kelle suu täis radikalseid üleshüüdeid on,

— 157 —

kõige banalsema kodanliku romantismuse kehastus, kelle võitlus ja võit meid ei huvita, sest et ta ise võltsitud on. Meie kuuleme mässuhüüdeid teatrilavalt; kuid hüüdjas eneses, tema riietes ja hääles on midagi väga hääsüdamlikku ja väga „mahedat.“ Ja kõigepäält: siin ei ole igatahes midagi proletarliku ideologiaga, neljanda klassi psühologiaga ega filosofiaga tegemist — ei selles Elsas, ei tema programmis, milles ainult sarnased punktid seisavad, nagu: „koolilaste raamatukogu, lugemise ringkond, võitlus rumaluse ja tooruse vastu.“

         Ehk öeldakse: Peterson lõhub ka siin kodanlikku ideologiat, sest ta ironiseerib selle üle, ta näitab kodanliku ühiskonna läbimädanenud morali survet, selle ühiskonna masendavat mõju kõige kohta, mis vabaduse poole tungib. See kõik on õigus, kuid ometi võitleb Peterson nendesamade kodanlikkude sõjariistadega. Tema vastu-kuju Elsa on seesama idealiseeritud kodanlus, see on kuju, mis ikkagi ainult kodanliku radikali mõtetes sündida võib. Aine käsitamise viis, metod, stiil on „Elsas“ aga kopitanud-vana.

         Omi mõtteid võib maskeerida, võltsida, kuid ei mitte omi tundmusi, oma temperamenti, omi loomusunnilikka sümpatiaid ja antipatiaid, mis ka kõige objektivlikumast koorest elava ojakesena läbi purtskavad. Aeg, ühiskondlikud hõõrumised võivad aine määrata, vorm aga kasvab iseteadmatalt inimese hingelistest vajadustest välja.

         Sellepärast on politilik tendentsi-kirjandus harilikult ideeliselt pääliskaudne ja kunstiliselt läbielamata, et teda aja iseteadlikkude häälte mõju all olles paljud need toetavad, kellede kunstniku-temperament ühiselulise lüürika poole ei kaldu, kelledel teoretilisi vaateid vastavaid hingelikka instinktisid ei ole.

— 158 —

         Sarnane nähtus on ka Wilde. Tema on loomusunniliku inimesena epikureilik kodanlane. Inimesena-mõtlejana on ta aga sotsialdemokratia agitator. Seda kuristikku ei kata miski kinni. Mida kaugemale Wilde omast alginimesest läheb, seda suuremaks kasvab see kuristik. Nii katkeb „Prohvet Maltsvetis“ peaaegu kõik ühtlus romani ilukirjandusliku aine ja politilise tendentsi vahel. Kuid mõned Wilde vähemad tööd, nagu „Kippari unerohi“, „Tooma tohter“ või „Kuival“, kus kirjanik suuri ühiselulikka põhjusmõtteid käsitada ei katsu, köidavad oma värske ja julge naturalismusega. Mida vähem iseteadvust, seda parem! Ainult loomusunnilikult janunev ja kannatav ihu, ainult iseteadmata tormilik elujooks, elu analüseerimata värvid, elu parandamata jooned — see on Wilde vald. Niisugusena avaneb elu turisti silma ees.

         Peterson aga on Mudila produkt. Tema verivaenlane on tema enese esinemise viisid määranud. Hall väikekodanlik ühiskond, milles Peterson on liikunud, näitas, mille vastu võitlema, mida põlgama peab. Aga see ei võinud juhatada, kuhu minna, mida otsida. Peab meeles pidama, et ühe ühiskondliku korra mõju mitte üksi selle kohta maksev ei ole, kes temaga vastuvaidlemata lepib; vaid ka selle kohta, kes tema vastu võitleb.

         Sarnaseid õnnetuid kodanluse mässusid on ennem olnud ja on nüüdki igapäev. Iga kodanlik kirjanik, kes omast ümbrusest vaimliselt kõrgemal seisab, on sarnase mässu kehastus. Nii võimukad, masendavad kui ka Zola või Tolstoi burshuasliku ühiskonna vaimuvaesuse, tuimuse ja mõttetuse arvustused on, on ometi esimese pooleli jäänud „Evangeliumid“ ja viimase filosofilikud ning politilised broschürid täis naivlikka unistusi, mis vähe huvitavad, vähe uskuma panevad. Kui ka John

— 159 —

Ruskini vaimustatud iluduse ülistused ja väikekodanliku estetilise tuimuse vastu võitlemine võimsalt kaasa tõmbavad, siis jätavad tema katsed, omi positivlikka mõtteid elus praktilikult maksma panna, täiesti külmaks või sunnivad nende lapsikuse üle ainult naeratama.

         Armuheitmata on see seadus: igaüks loob oma jumala, oma ideali enese näo järele. Kui enesel kindlajooneline pale, selge profil puudub, siis puudub see ka jumalal, puudub ka idealil. Ja Wildel ning Petersonil ei ole seda mitte.

         Peterson kuulutab ühe Mudila asemel teist. Ja see teine on seda kardetavam, et teda meile idealina pakutakse. Sest rahulolematuse idealismus on ometi kõrgem, kui pisikene rahulolemine, pisikese võidu banalne triumf.

         Et Peterson harilikult omi arvamisi sümbolilistesse piltidesse ümber sulatada ei suuda, siis avaldab ta neid kas tegelaste dialogides või omapoolsetes lühikestes seletustes. „Rahva-valgustaja“ viie-kuue esimese lehekülje pääl on terve Mudila, tema elanikud ja nende vahekorrad lühidas kokkuvõttes kirjeldatud. See on nagu näitelava ja tegelaste kirjeldus teatritüki ees, mille järele dialogid algavad.

         Kui aga Peterson üht eitatavat nähtust sündmustikuks, pildiks kehastatuna käsitada tahab, siis ei suuda ta pea kunagi objektivlikuks jääda, oma isiklikku mitte-rahulolemist varjata. Vaid ta liialdab, karrikeerib, parodeerib. Kui aga kergemini, selgemalt tema mõttest, tema arvustavast tendentsist aru saadaks! Kui aga mõistetaks, mistarvis see või teine pilt loodud, sündmustik jutustatud on! Sest pildil niisugusena ja sündmustikul niisugusena ei ole iseenesest väärtust. Sarnase muljendi jätavad näituseks „Rahva-valgustajas“ ettetulev

— 160 —

vallavanem Kröitsbergi varrude kirjeldus ja pea kõik Petersoni õpetajate ja nende esinemiste kirjeldused.

         Näitab, nagu töötaks Peterson tõesti selle juhatuse järele, mis A. Riis temast rääkides annab: „On tal (kirjanikul) omadele lugejatele midagi kuulutada, siis nõuame meie, lugejad, et ta seda võimalikult arusaadaval kujul, lühidalt, aga mõjuvalt teeks... Midagi ei ole paremat, kui hää (!), selge ja rutuline lõpp...“

         Peterson „kuulutab“ tõesti „selgelt“ ja „lühidalt“, „mõjuval“ ja „arusaadaval kujul“ oma „midagi“. Ta teab, kuidas kõige kiiremini ja kõige kergemate abinõudega teatud mõtteid käesoleva küsimuse kohta lugejas äratada. Sellepärast loob ta allegorilisi läbipaistvaid lookesi nagu „Heina kuhi“ ja „Kurvad linnud“, sellepärast tarvitab ta nii silmatorkavate piltide kontrastisid nagu „Tulge appi!“ sees.

         Sellest „lühidusest“ ja „selgusest“ siis ka järgneb, et Peterson pea kunagi sarnast sügavat oppositsionilikku meeleolu äratada ei suuda nagu Wilde „Külmale maale“. Niisama on ka Tamsaare „Kaks paari ja üksainus“, need inimesesoo protokollide algkirjad, milledest Peterson omad novellid välja töötab, ometi midagi mõjuvamat — oma otstarbetuse pärast. Need on sihita nagu elu ja kohutavad nagu elu. Kuid Petersonil ei ole nii palju aega. Ta ruttab oma tendentsi väljaütlemisega. Sest „hää, selge ja rutuline lõpp“ ootab.

         Petersoni „selgus“ ja „lühidus“ tuletavad temas Grenzsteini meelde. Ka see ei suutnud „ilukirjanduslikku“ luuletustki kirjutada, kõnelemata veel pikematest töödest.

         Teine Petersoni metodi iseäraldus, mis vist ka „selgusest“ ja „lühidusest“ välja kasvab, on see, et ta mitte kunagi ühe nähtuse filosofilikku või psühologilikku põhjust ei käsita, vaid ainult selle ühiselulikku vormi.

— 161 —

Nii ei analüseeri ta „Rahva-valgustajas“ Jürissoni käremeelsuse ning köstri ja õpetaja vanameelsuse psühologilikku alust ja sisu. Näitelaval seisavad ühel pool hääd ja teisel pool kurjad, käib äge eluvõitlus, aga meie ei tunne ega tea seda sisemist äritavat jõudu, mis seda võitlust juhib, meie ei näe võitlejate hingelisi läbielamisi. Niisama käsitab Peterson „Elsas“ ainult abielu küsimust, aga ei puuduta sõnagagi sugulikku instinkti kui elu faktori, millele abielu vormid ainult järeldustena ilmuvad ja mis mõõtmata kõrgemal ja sügavamal seisab kui kõik need vormid ühtekokku. Sellepärast vastavad need tööd ainult üksikute elu praktika nähtuste pääle, ilma suuri põhjusmõttelikka küsimusi puudutamata.

         Üksikute „arvamiste“ äge „kuulutamine“ ei anna ilukirjanduslikule tööle mitte filosofilikku põhjusmõtet, vaid ainult terava, lõikava parteiliku tendentsi, mis üksi väheharitud lugejatekonda politilisel käärimise ajal kaasa võib tõmmata, aga mitte lugejat, kes algupäraseid filosofilikka ja estetilikka läbielamisi januneb. Mistarvis nendele ideedele veel omakord ilukirjanduslikku vormi otsida, kui mujalpool seda sajad ja sajad korrad juba on tehtud? Ühes väikeses ajalehe juhtkirjas võib neid ideesid palju selgemalt meie rahvale tutvustada. Neil ideedel ei ole sedagi väärtust, mis ühel kuigi väikesel mõttel siiski olla võib — nimelt värskust. Sest igatahes vaatame iseviisi Georges Sand’i pateetiliku naisõigusluse idee kuulutamise ja iseviisi „Elsa“ äraiganud fraaside pääle.

         Just see sõjalik iseloom, just need põlevad päevaküsimused, mis Petersoni tööde sisuks on, hävitavad viimaste elulootusi tulevikus. Siin on meil tõepoolest väärtuste ümberhindajaga tegemist. Aga see on ikka ainult niikaua tähtis, kui need väärtused maksvad on. Kaovad väärtused — kaovad ka hindajad. Selleks on

— 162 —

Petersoni väärtused liiga ühekülgselt, liiga kitsalt, tänapäevaselt valitud, et nende iga pikk oleks. Tööd, milledes suured eluküsimused, üleüldised kannatused ja igatsused hõõguvad, jäävad igavesti värsketeks, igavesti põletavateks nagu kinnikasvamata haavad rinnas. Niisugused on näit. Dante, Shakespeare’i või Dostojevski tööd. Neis valitsevad igavesed eluküsimused: jumal, armastus, leib. Aga kaua on köitev see tendents, mis vegetarianluse, esperanto või jalgratta-sporti poolt või vastu räägib? Need on elu päevakajalikud küsimused, mis minuti tarvidustest välja on kasvanud. Tulevikule on nad lapsikud ja võõrad.

         Kahju, et Petersoni väärtust siiamaani just tema mitte-väärtuses, tema kitsalt võetud parteilikus tendentsis on nähtud. See on see Petersoni „päämõte“, „mõtte teravus“, „elutruudus“, „purustav väärtus“, mille ülistamiseks A. Riis ja O. Peterson, M. Martna ja E. Mihkelson küllalt sõnu ei leia. Viimane paneb sellele ülistamisele koguni pärja pähe, kui kuulutab: „Varju- külgesid valgustada, nende püüdeid piitsutada, kes... rahvast tõelisele valgusele ja arusaamisele takistavad jõudmast, vanu väärtuste-tahvlid puruks lüüa, vanu suurusi kõigutada, raudse käega kõike seda maha kiskuda, mis vaimu surmav ja uinutav on: selles on meie arvates just iga kirjaniku suurem väärtus.“ — Niiviisi võib ainult see rääkida, kes kirjanduses iialgi kunsti ei ole näinud.

         Wilde ühiselulikud ja filosofilikud põhjusmõtted on niisama nagu Petersonigi omad ainult ajakohased revolutsioniliku följetoni tendentsid. Wilde on sajad leheküljed politiliste päevakajadega, naljatilkadega ja vemmelvärssidega täitnud, mis kunstikirjandusena vist mõeldudki ei ole. Kuid see ajutine, päevakajalik iseloom valitseb ka neis tema töödes, mis tõesti ilukirjanduslikud

— 163 —

olla tahavad. Ta alandab end nendes koguni pamfletini ja parodiani.

         Nii räägitakse, et „Naise-õiguslaste“ tegelastele Tartu Eesti seltskonnas otsekoheselt vastavad isikud leiduvat, kellede nimedki õige läbipaistvalt muudetud olla... See asjaolu võib ainult kirjanikule enesele ja nimetatud seltskonnale huvitust pakkuda. Töö kunstilisele väärtusele ei lisa ta aga midagi juurde. Hoopis selle vastu tundub selles just teatud jõuetus, kui kirjanik elunähtusi oma kunstniku-temperamendi järele peenendatult, stiliseeritult ühise sümbolilise kujustikuna edasi anda ei suuda, vaid ainult üksikud juhtumised, üksikud isikud valimata elust välja tõmbab. See on päevapiltniku ja pamfletisti töö. Kunstil ei ole sarnase metodiga tegemist.

         Kuid üleüldiselt ei ole Wilde omi tendentsisid mitte nii kitsastes raamides välja ütelnud kui Peterson. Niipalju kui Wilde vabaduse-tung, rahutus tema elurõõmsas temperamendis juuri on leidnud, — niipalju on see vabadusejanu, rahutus üleüldse, väljaspool parteilikka programmisid. See ebamäärane mässutung inimese eluavalduste vabaduse nimel võib nii proletarlasele kui ka kodanlasele, kelle ideologia kõrgemaks avalduseks just filosofilikku anarhismust peetakse, omane olla. Ja kahtlemata ongi Wilde kunstnikuna ja loomu- sunniliku inimesena kodanlane.

         On lihtsalt kahju, et Wilde — teaduslikust sotsialismusest ainult nime poolest kinni pidades — sotsialismusest midagi tõesti oma, individualistlikku, algupäraselt-värsket teha ei võinud, nagu sarnased kodanlised sotsialistid kui France, Verhaeren, Shaw või Wells. See oleks vahest teaduslikult väärtuseta, midagi himärilikku, utopistlikku olnud; kuid originalse kunstniku sünnitusena oleks ta selle individualse meeleolu valgusel

— 164 —

uutes nüanssides ilmunud — ja ta oleks nagu kasuta, kuid ilus kunstitöö olnud.

         Nüüd aga ei ole ta ei teaduslik süstem ega prohvetlik usk, vaid abstraktlik programmi punkt, mis kirjanikku ennast ja sellepärast ka teisi ei vaimusta. Sellepärast on Wilde parteilik tendents tema nõrgem külg. Selle tendentsi pärast kannatab Wilde kirjanduslik tegevus sellesama kunstilikult hävitava vastolu all, milles praegu suurem osa Vene kirjandust, Gorkiga eesotsas, vindub.

         Wilde väärtus on just selles, et tema töödes pääle tendentsi ka midagi muud on, mis iseenesest huvitust pakub. See aitab omalt poolt kaasa, et tema tööd kunstikirjanduse mõõdupuul kõrgemalt kaaluvad kui Petersoni omad. Sest sarnased tööd nagu „Külmale maale“ või „Mahtra sõda“ jäävad Eesti kirjanduses ka siis tähelepandavateks, kui see, mis nendes ajakohast ja ajutist, ammugi juba vananenud on.

         Sarnane minuti-element, varsti ununev ja kaduv, on aga iseäranis Wilde ja Petersoni positivlikud ideed. See üleüldine janu prohvetliste ettenägemiste järele on muidugi käesoleva aja ühiseluga põhjendatud. Sest see on ühiseluliku optimismuse ajajärk — Türgist kuni Hiinani. Pärast skeptitsismuse ja pessimismuse aastakümneid kuulatakse sügava hingevärinaga Marxi, Nietzschet ja Tolstoid. Ka Eesti kirjanduses ilmub ehk kord see, kelle ülesandeks on omale põlvele ideeliseks juhiks olla, kes prohveti sõnu rääkida võib. Sest tema tunneb suuri illusioni saladusi. Kuid igatahes käib see üle Wilde ja Petersoni jõu. Nendel puudub messias, keda kuulutada nende kirikul altarit ei ole.

— 165 —

4.

         Wilde ja Petersoni kirjandusliku tegevuse päätähtsust on nende tööde põhjusmõtetes ja tendentsides nähtud. Ja tõesti, igaüks, kes nendest kirjanikkudest üleüldistes joontes rääkida tahab, on sunnitud kõigepäält nende „sihtidest“ kõnelema. Seda nõuab juba see asjaolu, et autorid ise omi mõtteid esimesele vaatekohale pannes neid kõigepäält mõjuda tahavad lasta.

         Kuid, nagu näinud oleme, ei ole Wilde ja Petersoni kirjandus-ajaloolik tähtsus mitte nende tendentsides. Wilde ja Petersoni mõtted ei maksa palju. Sest ka nemadki on ainult Eesti kirjanikud, kelledest keegi siiamaani ühtki suurt ega sügavat algupäralikku mõtet üles ei ole leidnud. Eesti kirjanduse edenemise seisukohalt on palju enam see vorm väärt, millesse need väikepoolsed ja tuttavad mõtted on valatud.

         Kui nüüd uuesti Pärni, Sommeri, Kõrvi, Järvi, Põdderi, Kannikese ja Saali tolmunud prahti või ka Bornhöhe romantilikku tühjust läbi lehitseda, siis alles võib seda suurt ülesannet märgata, mis Wildel ja Petersonil Eesti kirjanduseloos on olnud. See on tõesti tähelepanemiseväärt nähtus: kui meil vanemast kirjandusest paar luuletusesalmi kuni siiamaani veel loetavateks on jäänud, siis ei ole meil — väljaarvatud ehk ainult Fählmanni „Piibu jutt“ — „klassikalikku proosat“ olemaski. Kui meie veel nüüdki Kristian Petersoni romantilikku „sinise taeva lüürikat“, krahv Manteuffeli „Lõikuse laulu“, Kreutzvaldi „Rahunurme lillesid“ või Juhan Weizenbergi „Laksi Tõnist“ nagu tõsist luulet kohastel meeleolu minutitel lugeda võime, — siis on Jannseni ja Pärni proosa meile tüütuseni äraiganud. Pääle kirjanduse-ajaloolase ei lehitse enam keegi neid tolmavaid lehekülgi. Proosa traditsionid puuduvad meil täiesti.

— 166 —

Ainsamat huvitust pakuvad sellepoolest piibli tõlked, kuid siingi pääasjalikult ainult [s]õnaraamatulikust seisukohast, kuna piibli stiili meeleolu, rütmus meile õige võõras on. Kui öeldakse, et meie vanemal kirjandusel rahvuslikud ained ja rahvuslikud tüüpused puuduvad, siis olgu veel teravamalt toonitatud, et meil just rahvuslik vorm, rahvuslik stiil puudub. Eesti iseteadlik kunstiproosa algab alles kümmekond aastaid tagasi — Wilde ja Petersoni, Juhan Liivi ning Kitzbergi kirjandusliku tegevuse keskajal.

         Ütleme, et Liiv „Kümne loo“ ja Kitzberg „Veli Hennu“ loojana selles uue tee rajamises võib olla ainult lisajõu ülesannet on täitnud. Ütleme, et päävalgus vististi Wilde ja Petersoni pääle langeb. Sest nende töödel oli igatahes teatud osa seltskonda huvitavat ideelikku sisu, mis igal uuel kunstinähtusel, kui see sügavamat mõju sünnitada tahab, pääle tema otsekohese väärtuse olema peab. Kuid vaevalt võib ka miskisugusest Wilde või Petersoni stiili koolist rääkida! Nende stiilil on vähe individualseid jooni — iseäranis Wildel. Meie ajakirjanduse keel on enesega tõesti enam tegemist teinud, enesele enam individualse edenemise vabadust lubanud, kui ilukirjanduslik proosa. Sest suure vaevaga suudavad sellepoolest Wilde ja Peterson Grenzsteini ning Tõnissoni vastata.

         See, mis Wilde ja Petersoni stiili nende eelkäijate omast ometi lahutab, ei ole mitte mõni välimine tundemärk, mitte aja- või omadusesõna seisukoht lauses, mitte lause rütmus, periodi pikkus või lühedus, — vaid selle keele sisemine otsekohesus, julgus, algupärasus. Kuna nende eelkäijad end maarahva arusaamiseni alla kumardasivad, kuna nad ainult seda omast mõtteilmast avaldamiseks valisivad, mida rahva mõistuse kohaseks pidasivad, andsivad Wilde ja Peterson omade mõtete ja

— 167 —

tundmuste maximumi, rahva hinge nõuetega ühte sulades, ise omade lugejate hulgas ära kadudes. See on Wilde ja Petersoni keele otsekohesuse ja värskuse alus.

         Wilde kirjutab üht üleüldist följetonisti keelt, kerget ja painduvat, minutitel lakonilikku ja iseäralises kerges rütmuses heljuvat, siis aga jällegi laiali visatut, sentimentalselt pehmet, detailide kirjeldustes uppuvat. Siin on ühtlasi midagi salongist ja midagi kõrtsist. Wilde tööd on „põnevad“ ja „lõbusad“, nende keel on „kerge“ ja „ladus“, nagu nende üle juba kümned korrad kirjutatud on. Küsimise ja õhkamise märkide najal, autori enese kõrvaltähenduste, looduse kirjelduste ning labasepoolse humori valgusel venib jutu lõng vabalt ja kergelt. Wildel ei ole tarvis karakterisi ja vahekordi pikalt ja laialt kirjeldada: värskelt paberile visatud dialog kannab igas omas sõnas rääkija hinge, minevikku ja olevikku. Nendes lühikestes dialogi lausetes annab Wilde möödaminevate märkuste varal terve rea tähendusi rääkijate vahekorrast eneste keskel ja muu ilma vastu, jutu lisaepisodidest ja tegelaste iseloomudest. Wildel on sellepärast palju dramaturgi omadusi. Kõige paremad kohad tema töödes on ikkagi kõned: olgu need hulkade rõõmu või meeleäraheitmise kisad, vandumine või palumine, või ainult kahe joomari purjus vennastusejutt teineteisega.

         Kuid pääle dialogi oskab Wilde ka ise jutustada. Meil, kus luulekunst harilikult lüürika poole kaldub, on tagasihoidlik rahu ja kergus enam kui tähelepanemiseväärt omadused. Kergesti libiseb Wilde sündmustest ja tegelastest, ajast ja ruumist üle. Ilma ettevalmistamata näitab ta kauget ja vaikset idülli: aed, neiu ja noormees lehtmajas, maa aurab päikese all, lind laulab lehestikus. Ja siis tõmbab ta näitelavaliku kergusega

— 168 —

vaiba rahva mässu päält: sadanded jooksevad meist mööda, õhk väriseb, verine maa kumiseb. Ehk veel kolmas pilt: kusagil kaugel Mustamere pääl kõigub marus väljarändajate laev, väljarändajad lamavad all kägaras, oksendavad ja paluvad jumalat, laevalael aga laulavad greeklased julget marulaulu. Ikka uued ja uued pildid, uued maskid jooksevad müdinal üle näitelava: teoorjad ja kiltrid, palvetajad ja joomarid, parunid ja sandid, käsitöölised ning kärnased lapsed. Kõiki neid kirjeldada ei ole aega. Kahe pinslitõmbega maalitakse nende profilid, paari kirvehoobiga raiutakse nende kujud.

         Wilde keel on värske ja mitmekesine. Nagu Wilde piinlikult ainet ei vali, nii ei vali ta ka keelt. Siin on võõraid sõnu, murret, kõrtsi- ja uulitsajargoni, omi grammatikalisi vormisid, rahva kõnekäänusid, siin on aga ka vanu romantilise kirjanduse jätiseid, ajalehesõnumi keelt, kõige labasemat fraseologiat. See keel on nagu Wilde ainegi, milles armastuse intrig ja ühiskondlik problem, koomilik konflikt ja ajalugu kõrvu seisavad. Wilde keeles ja aines on natukene kõigest. Ta nagu otsiks kompromissi kõikide stiilide ja kõikide ainete vahel. Nagu Wilde tööd enamnõudjale vähe pakuvad, nii on nad keskmisel lugejal kerged lugeda: nad ei väsita ühetoonluse või stiililiste liialdustega. See on kõige parem ajaviite kirjandus.

         Petersoni keel on peaaegu Wilde keel, kuid omade võimiste poolest on ta juba kitsam ja sügavam. See ei ole enam tee salongist kõrtsini, vaid ainult Mudila koolimajast Oheliku saunani. See on natukene kuivem, iseteadlikum keel, vähem on ta „kerge“ ja „ladus“. Tema kõrgem võimine ei avalda end enam sõnade värvilikus bacchanalias, vaid väljaraiutud lauses, lakonilikus nagu protokolli punkt. Petersoni paremates töödes on keel

— 169—

tõsine ja sarkastiline, nagu ta aine ja töö üleüldine meeleolu. Seda kirjandust ei loeta enam ajaviiteks; seda ei viitsi ka just igaüks lugeda.

         Wilde ja Petersoni paremate tööde keele värskus ja rikkus ei kujune mitte enam üksikutes rahvaluulest väljavõetud sõnades ja kõnekäänudes — seda keele rikastamise abinõu tundsivad juba romantikerid — vaid siin on igapäevase kõnekeele mahl ja rikkus. Võib olla, et see keel „ilus“ ega „muusikalik“ ei ole, kuid ta raamidesse sünnivad kõik küsimused, ta painutab end eluproosa igasuguste nähtuste edasiandmiseks.

         See on stiil, mida realistid, kes ka kõige vähemategi eluavalduste detailisid kirjeldada püüdsivad, looma pidivad. See naturalistlik, julge keel on protest endise schablonilise kuivuse ja pääliskaudsuse vastu. Kuid ühtlasi avab ta ka tee stiililisele edenemisele, individualsele väljaarenemisele. Sest igatahes on nüüd endine tuim alalhoidlikkuse vaim meie kirjakeeles murtud. Ja kuigi see ärateenimine omas positivlikus osas mitte Wilde ja Petersoni arvesse ei lange, siis on nemad sellele murdumisele ometi pinda valmistanud. Kui ka meie tuleviku kunstnik-kirjanik individualse stiili looma peab, on Wilde ja Peterson ometi üleüldisele iseteadlikkuse ja edenemise poole püüdvale stiilile aluse rajanud, millelt lahkudes kõike võib leida.

         Kuid see on ka ainult alus. Sest Wilde ja Peterson kannavad kõiki väljaedenemata talendi haiguse koormaid. Siin on puhastamata kuld ja lihvimata kivi, siin on dilettantismuse kõige keskpärasemad õied.

         Wilde suurele energiale ei ole kindlat sihti antud, sellel hiigla-jõul ei ole ülesannet, mis tervet elu täidaks. Tema võrdlemata loomise jõud puruneb pisikeste tööde pääle laiali, rändaja kepi külge köidab ta omad hõbekurinad — need ilusad dialogid, mis ajalehe följetoni-

— 170 —

des hukkuvad. Mis ei ole Wilde oma eluaja jooksul kirjutanud! Seitsmesaja leheküljelisest romanist kuni väikese naljajutuni, reisikirjeldustest kuni vemmelvärssideni, milledes ta eduerakonda või bürokratiat maani maha survab! Keegi meie ilukirjanikkudest ei ole vist nii palju tinti raisanud ja trükitähti kulutanud kui Wilde — välja arvamata vahest isegi Jannsen. Tõesti, siin on hirmuäratav virn paberit ära hukatud — ja vahel hoopis kasuta.

         Sest ei leidu peaaegu ainsamatki tööd Wildel, milles, kui mitte enam siis vähemalt ühe leheküljegi pääl, isesugune räpsakus, hoolimatus, maitsetus ei haavaks. Kesk peenikest kirjeldust libiseb korraga banalne lause, kesk plastilikku pilti murduvad äkisti värvid kõige hirmsamas dissonantsis.

         Lööme lahti mõne Wilde parema raamatu. Kellel meie vanematest kirjanikkudest leiduks annet sarnaste plastiliste loodusepiltide kirjeldamiseks, kui seda järgnev katkend „Külmale maale“ seest Wildel oletab:

         „Lumi oli nagu liivasuhkur, mida tuul kui sammasteks ja pilvedeks üle lagendiku keerutas. Helevalged väljad sätendasivad ja virvendasivad talvise päikese kahvatul helgil nagu tuli-uus atlas-siid. Piirita vaikus laial lagendikul, mille valendav serv ühest küljest tinakarva taevaga kokku puutub, teisel pool tumeda männiku alla poeb, mis kui valge surnulina must palistus näib.“

         Aga sellessamas raamatus kirjutab ka Wilde:

         „Ja kui siis mõni Saksamaa reisija ja rahvateaduse uurija tuleb ja seesuguseid nägusid näeb, siis kirjutab ta ruttu oma tarka raamatusse: „Eesti rahvas on ropp ja räpane rahvas: ta ei pea puhtusest mingit lugu; ta elab kõige inetumates suitsu-urtsikutes loomadega koos!..“ Oh, teie targad teadusemehed ja uurijad, küsige ka kord nende tahmaste kriimsilmade käest järele, mispärast nad suitsu-urtsikutes loomadega koos elavad?“ jne.

— 171 —

         Midagi närvlikult-äritavat, saladuslikku ja kohutavat, aga ühtlasi ka sügav-luulelikku on järgmises „Mahtra sõja“ mässueelse öö kirjelduses:

         „Vaikne suvine öö oli küla pääle maha heitnud. Õhk oli mahe ja pehme nagu soe piim, aga rõhuv, halvav. Ainus leht ei liikunud puudel. Tasa, unenäoliselt imbis aasadelt lillelõhna sooja, hauduva õhu sisse. All lepikus lõi ööpik oma luksuvat lugu, kaasikust kajas rukkiräägi särisev saagimine, kastest niiske heina sees andsivad sirtsud hilist kontserti. Nahkhiir lendas üle küla — kuulmatalt tiibu lüües, rahutult põigeldes, tume ja salalik nagu varitsev õnnetus...“

         Aga samas raamatus harutab Wilde: „Sulg tõrgub seda kirjutada, aju seda uskuda; tahtmata peab küsima, kas siis, kui see sündis, tõesti aastaarvu 1858 kirjutati ja mitte 1358! Aga ustavad inimesed, kes lugu nägivad ja praegu elavad, ei luba meid kahelda“, jne.

         Peab ainult kahetsema, et Wilde sulg siinkohal tõesti tõrkunud ei ole.

         Viimast laadi näitusi võib igast Wilde tööst leida. Meie ei ole nende eest kusagil kaitstud, nad varitsevad meid iga lehekülje pääl, nad ootavad meid maitsevastaliste hüüdsõnade, labaste targutuste, ainest kõrvalekaldumiste kujul, et meie pääle langeda ja meie ilutundmust tappa.

         Wilde töödel puudub stiili ühtlus. „Maltsvetis“ on natukene Jens Jacobseni — üheksas päätükk; natukene Gogolit — kõrtsi sohva kirjeldus esimeses päätükis; õige palju Zolad — kõik kisklemiste kirjeldused; jne. — kõik maailma kirjanikud läbi. Kuidas võivad üheksas ja neljaskümnesviies päätükk ühes ja samas töös ette tulla? Neil kummagil on ise sõnastik, ise lauseehitus, ise lauserütmus. „Maltsvetis“ on kohad täis kunstniku

— 172 —

hingeõhu vaba heljumist. Siinsamas on aga ka revolutsionilikud üleshüüded, vaba morali reeglid, uulitsa filosofia. Siin on plastilikus stiilis kirjutatud lehekülgi, täis elumahla, naturalistlikku värskust. Siin aga päätükid, täis aastate ja rublade arvusid, geografia ja ajaloo teateid — just nagu seinakalender või majanduseteaduse traktat! Kord jutustab Wilde ühes ja samas töös traagilises toonis, kord osavõtmatalt kohust täites, kord mässule üles kihutades, uurides ja targutades, siis aga odavat nalja laiali visates ja klounina kumardades. Kord jutustab ta plastiliste piltide varal, kord ainult dialogide kaudu, siis aga annab ta sündinud asjust lühidas ajalehesõnumi toonis aru. Ja see kõik kokku võetud — olla Eduard Wilde stiil!

         Need kunstimõjud, millede all Wilde kasvanud on, ei ole temas end assimileerinud ja enesest midagi ühtlast, ainult Wildele omast, kokku sulatanud, vaid nad seisavad tema töödes kõrvu nagu lehed raamatus. Wildel puudub ühtlane proosastiil, kõnelemata veel individualsest kunstistiilist. Tihti on aga kõige isemeelikumad stiilid ja ütlemise maneerid väljakannatatavad, kui nendes ainult ühtlust on. Sest stiili ühtlus alles näitab, et kirjanikul tõesti stiili on.

         Iseäranis puudub Wilde keelel tõsise kunstikeele intelligents. Ta on täis sarnaseid autoripoolseid vahelehüüdeid, nagu „ennäe!“, „kae!“, „sa heldekene!“, „na nah!“ jne. Tal puudub taktipidamine, ta on tüütav nagu inimene, kes kõrtsist salongi on tunginud. Ta on joodiku inimese moodi otsekohene ja sinasõber igaühega.

         See on stiil, mis enese kohta sarnaseid sõnu ja sõnavormisid, nagu „tsuskama“, „ööpiku nuuksumine“, „neiu mokad“ jne., häbistavateks, võimatateks ei loe.

         Wilde naljajuttudest ei maksa sellest seisukohast vaadates rääkidagi. Enamasti on need lamedad „kodan-

— 173 —

lised naljad“, nagu ta isegi üht sarnast juttu nimetab. Need „on kõik nii kirjutatud, et vatsa vabisema panevad“, nagu Dr. Hermann omas füsiologilises äratundmises arvab. „Naise-õiguslaste“ pääülesanne seisab vist selles, et näidata, kui labast keelt meil kirjutada võib. Sest kas ei ole tõesti midagi „narts-tössakat“ sarnases „Naise-õiguslaste“ lauses: „Midagi narts-tössakat paistab emanda lõdvale langenud näolihastest, midagi pääserõõmulist preili tedretähtedest?“

         Sarnase kirjanduse järele loeti teatud rahulduse tundmusega Wilde „Astla vastu“ või „Koidu ajal“, töösid, mis oma keele poolest ei kuumad ega külmad ei ole, vaid ainult leiged. Kuid mis on leige kunstis! See on üleüldiste trafaretide kordamine, igavapoolne jalutusekäik schablonismuse ärapügatud lillepõõsaste vahel. Ja Wilde tööd, mis kõrgemate kihtide elu kujutada tahavad, jätavad sagedasti sarnase muljendi. Isegi Kurbatov oleks nagu Marlitti või Ohnet’d lugenud.

         See oli Wilde stiililiste võimiste teine pool. Aga kas ei ole ka Peterson meie ees siis, kui meie tema töösid lause lauseni ja sõna sõnani analüseerime, ainult terav elu tähelepaneja, rahva keele tundja, kuid kui kunstnik täiesti dilettant, kellel omad estetilised sümpatiad, iseteadlik kunstiline ilmavaade, aga iseäranis maitse — puudub? Ka tema paremaid töösid ei taha mitut korda läbi lugeda. Kui meie nende sündmustikka ja tendentsisid juba kord tunneme, siis ei huvita nende sõnaline vorm omades üksikutes osades enam mitte. Sellest jäävad meelde ainult mõned pildid, mõned õnnelikud dialogi laused, millede vahel aga hämarad kuristikud haigutavad.

         Petersoni stiili nõrkused ei mõju vahest küll mitte nii hävitavalt tema tööde pääle nagu Wildel. Kuid kas ei märka meie ühtlasi, et kui Peterson liiga alla

— 174 —

vajuda ei või, siis ta ka kunagi kõrgele tõusta ei suuda? Iialgi ei võiks ta üht sarnast tööd kirjutada, kui Wilde „Kuival“. Peterson on targu ja tasa eluprotokollisid kirjutanud. Siin on natukene rohkem väikest mosaik-tööd kui Wildel, on plastilikult mõeldud tüüpusid, osavalt kavatsetud piltisid, on isegi jaolist enesearvustust, — kuid mis puudub, see on vaba algupäralik kunstniku iseloom, millelt ometi kordki üht täielikku chef-d’œuvre’i nõuda võiks. Selle keskpaikluse, väikeste võitude ja väikeste kaotuste jälgi kannavad kõik Petersoni tööd.

         Tõsi, nendes leidub ka palju üksikuid värskeid võrdlusi ja plastilikka piltisid. Võtame ainult ühe esimese ettejuhtuva näituseks:

         „Aga luupainaja vajus ikka edasi: juba oli ta rinna pääl, juba kõri pääl, juba suu pääl, juba nina pääl, juba silmade pääl... ja ta surus nõnda kõvasti silma muna pääle, et Jaan... mitte ühte luupainajat, vaid kahte, kolme ja nõnda edasi nägi, nende valged kurgualused paistsivad kaugel, nagu pääsukesed, kui nad kõrges lendavad... ja Jaan nägi ennast surevat!“ („Ühe härja elulugu“).

         Kuid sarnaste stiililiselt võrdlemisi loetavate kohtade valgusel paistab nende ümbrus iseäranis hall ja üksluine. Sest ka käesolevas näituseks võetud katkendis ei malda Peterson end sedavõrd valitseda, et mitte järgmist tähendust ei teeks: „Ja ta (luupainaja) surus nõnda kõvasti silma muna pääle, et Jaan, nagu see ikka ja alati silma pitsitades moeks on, mida igaüks ise järele võib katsuda, mitte ühte luupainajat, vaid kahte, kolme ja nõnda edasi nägi...“

         Petersoni naturalistlik, rasvane keel on vaba vana kulturikeele kuivusest ja väsimusest, aga ta on vaba ka selle elegantsist, painduvusest, kindlatest konturidest.

— 175 —

Tema keel on talupojalikult lihtne, aga ka talupojalikult toores ja vähepakkuv, millega omi mõtteid ainult umbkaudu ära saab ütelda. Sellele keelele on omased kõik need maitsevastased autori-poolsed seletused, lauseehituse räpsakused, kirjamärkide ükskõiksus, valed grammatilised vormid, stiilide segamised, mis meid Petersoni töödes nii sagedasti haavavad. Juba nende tööde päälkirjad on sellepoolest küllalt huvitavad: „Paised, juhtumised ja jutustused Eesti elust.“

         Sarnaseid näitusi võib kõigist Petersoni parematest töödest leida. Võtame ainult veel paar üksikut kümnete hulgast:

         „Vana tahtis õige näha, kui kõrgesse see laul läheb, mida tema Miina üksi lauldud saab.“ — „„Miina?!“ sosistas Joosep, mis suurt kurbtust avaldas.“ („Issanda kiituseks“).

         „Kui aga lapsed ta iseenesest välja ajasivad, siis ajas ta kõik süü Tooma pääle, kelle käest lapsed kõiksugu rumalust õppida.“ („Tulge appi!“).

         “Neiud nutsivad, naised olivad ehmatanud... Metsa pisukesed linnud, kes pesadele uinuma olivad juba jäänud, lendasivad kohkunult pesade päält lendu ja vaatasivad ehmatades kahejalgsete sõda, kus need omade loomusunniliste kirgede tõttu tegelikult oma jumalikku sündimist pühitsesivad." ( „Rahva-valgustaja“ ).

         „Elsas“ leidub üksainus piltlik ja värske lauselõpp: „Luksudes vabises proua Feuerbergi pää nagu sügisene õun tuule käes“, — ja üksainus elav sceen: külanaiste harutused viimase päätüki algupoolel. Kõik muu on siin kantseleilik romantismus, hoolikas töö ja viilimine. Elav kunst puudub siin täiesti. See on vihk

— 176 —

Joosep Drey raamatukogust. Üksikud näitused temast on juba eespool antud.

         „Elsa“ on Petersoni keele dekadentsi ilmutus. Sääl, kus „Rahva-valgustajas“ võimukad ja kujukad dialogid seisavad, kuuleme „Elsas“ ainult „ilusat kõnet ja juttu seltskonnas“. Sääl, kus „Paisetes“ meid naturalistlikult-värsked värvid köidavad, kannatame „Elsas“ päätegelase „taevakarva siniste silmade“ ja „tugevate musude“ labase mõju all.

         Wilde ja Peterson kalduvad sarnaste kirjanikkude poole, kes omast stiilist midagi tüüpilikku, värviandvat välja töötada ei suuda, olgugi et nendel sarnase edenemise algidud ei puudu. Siin on juba algusest saadik muud eesmärki nähtud, kui kunsti. Nende teoretikerid nagu O. Peterson ja A. Riis on selle kõrvalekaldumise „rahvale arusaadavuse“, „selguse“ jne. nimel sanktsioneerinud ning üleüldiseks idealiks tunnistanud.

         Kuid see on kunstivastane ja sellepärast kahjulik ideal! Sarnase ideali, sarnaste teoriate vastu peab võitlema. Need sünnivad ainult orjuses oleva kunsti pinnal, nagu seda Eesti kirjandus on. Sest meie kirjandus on nagu kerjus ühest ulualusest teise rännanud: kord on ta jumala, kord isamaalsuse, kord politika, kord rahvaharimise või karskuse või kõrtsi katuse all maganud. Nüüd oleks tal aeg oma koda ehitada, kus ta oma tahtmise järele võõraid vastu võtta võib — olgu see siis jumal, politika või isamaa — olgu see siis missugune aine tahes. Sarnane koda on tema vaba, alati edenev vorm.

         On mõtteid avaldatud ja avaldatakse veelgi, nagu näeksivad meie stiili novatorid ainult vormis oma eesmärki. Oleks tõesti juba aeg tähele panna, et need, kes meil uute stiililiste võimiste poole tungivad, ühtlasi ka uute ainete, uute ideede poole teed rajavad. Kuid

— 177 —

teiselt poolt on niisama kindel, et niikaua kui kirjanik-kunstnik olla tahetakse, alati tung uue, kõrgema stiili, peenema vormi poole tagant õhutajaks peab olema. Sest kunst kui niisugune on ainult vormis — olgu see kas või ka edasiantava suure, uut ilmavaadet põhjendava filosofiliku problemi vorm. Isegi sarnane kunstnik, kes ühe sureva kooli epigonina ilmudes ja selle raamides töötades miskisuguseid uusi kunstiperspektivisid ei ava, peab omas vormis ometi midagi individualset andma, vanadesse vormi traditsioni nahkadesse oma värsket viina valama, kui ta kunstnik tahab olla ja mitte kopeerija. Väljaspool kunsti-tehnikalikku edu ei ole kunsti. Kunsti ajalugu on just vormi edenemise ajalugu.

         Wilde ja Peterson on meie rahvusliku kirjanduse stiili edenemises tähtsad. Kuid nad kujutavad enestes neid astmeid, milledest Eesti kirjandus just üle saamas või juba üle saanud on. Nende ideal ei või enam praegu debüteeriva põlve ideal olla. Nad ise realiseerivad oma ideali, — ja selles kujuneb nende viimasel ajal märgatav dekadents.

5.

         Kuid mistarvis rääkida sellepoolest Wilde stiilist, milles igatahes mõndagi mõneks ajaks huvitavaks jääb, kuna tema romanid oma kompositsioni poolest vahel neid Eesti algupäraseid juttusid meelde tuletavad, milledel Juhan Liivi terava tähenduse järele tõepoolest ei algust ega pära ei ole — iseäranis viimast!

         Siin on jutud, mis jaokaupa ajalehenumbri jaoks on kirjutatud. Võib olla, et autoril kirjutamise algusel ainult umbkaudselt tegevustik ja tegelased äramääratud on olnud. Üksikud eriosad, päätükid, vähemad konfliktid mõeldakse alles siis, kui nende aeg tulnud on —

— 178 —

kui trükiladuja ootab. Sellepärast valitseb siin korratus, sidumatus, materjalide tasakaalutus. Ja sellepärast võidavad need romanid palju, kui neid nende kirjutamise viisi järele loetakse — ajalehenumbrist aasta jooksul. Siis ei märgata neid kuristikka, mis töö üksikuid osasid lahutavad.

         Wilde ei ole suutnud omas trilogias ajaloolikku-ühiskondlikku ja ilukirjanduslikku materjali terve töö pikkusel nägemata lõngadega jäädavalt ühiseks terveks kokku siduda. Ta annab ühe päätüki ilukirjandust, teise ajalugu ja kui romani lõpus kogutud asjalikust materjalist veel midagi üle jääb, mida tõepoolest enam kusagile vahele kiiluda ei saa, siis lisab ta selle juba ilma vähemagi sidemeta ikkagi töö külge. Kõik, millel aga Mahtra ja Anija rahutuste või Maltsveti liikumisega kaudseltki tegemist on, tarvitatakse ilma muutmata, ilukirjanduslikult ümber töötamata: olgu see ajalugu, ajakirjandus, mälestusekirjad, valitsuslikud seaduseaktid või rahvajutud. Siin ei ole ajaloolikku romani, siin on ajalugu ja roman.

         Nii tsiteeritakse „Mahtra sõjas“ joonealuste seletustena mitmesuguseid hariduseloolikka kirju, tuuakse terve iseseisev päätükk sellest, kuidas „Hans Welt mõisaherraga kohut käib“, paari lehekülge täidavad Mahtra sõja ohvrite nimed ja kohtuotsused, rääkimata romani mööda laiali pillatud kuivadest seletuste lehekülgedest ning „Täiendavatest määrustest.“ — „Prohvet Maltsvetis“ aga trükitakse ühes kohas pea terve päätükk ja mujal katkendid „Perno Postimehest“ vanas kirjaviisis ära, tsiteeritakse prohveti vennapoja käsikirju, kõnelemata sarnases toonis kirjutatud harutustest, nagu tendentsist rääkides näituseks tõime, või uurimise-materjalidest väljarändamise ajaloo aines.

— 179 —

         Kes vaidleks vastu, et need uurimise-materjalid tähtsad on — keegi arvustaja pidas „Maltsveti“ ajaloolikku osa koguni tähtsamaks kui romani — kuid kes vaidleks ka vastu, et need materjalid tõesti kardetavalt tähtsamad ei ole kui roman? Sest Wilde tahtis ju ometi romani kirjutada ja mitte ajalugu!

         Selle kompositsioniliku tasakaalutuse jälgi võiksime igas Wilde töös igast seisukohast vaadates leida. Nii on Wilde vaevalt enesele selgeks teinud, mis ta „Mahtra sõjas“ kujutada tahab: kas tõesti Mahtra sõda, või X. mõisa teomeeste Võllamäe Päärna ja Uuetoa Jüri elujuhtumisi, mis ainult ühe päevaga nende elus — 2. juuni 1858 — Mahtra sõjaga seotud on, või koguni X. mõisa omaniku Herbert Heideggi, Juliette Marchandi ning Gottlieb Lustigi romani, millel Mahtra sõjaga üleüldse midagi tegemist ei ole. Romanil on kolmkümmendüks päätükki, kuid ainult seitsmes või kaheksas nendest on Mahtrast või Mahtra inimestest juttu. Romanil on 664 lehekülge, kuid 275 esimese lehekülje pääl ei tule vist Mahtra nimegi ette. Romani päälkiri on: „Mahtra sõda“, kuid Mahtrast ei ole ühtegi romani tegelast võetud, Mahtrast jutustatakse ainult ajalugu ja näidatakse ajaloolikka tegelasi.

         „Prohvet Maltsvet“ on veel korralagedam. Siin on tegevus paljude aastate ja paljude paikade ning tegelaste pääle laiali visatud. Prohvetile on Kugli küla, mille elanikkudega roman tegemist teeb, ainult minut elus, ainult kivi tee ääres, mille pääle ta omal rändamisel pilguks puhkama istub. Maltsveti isiklik elu on väljaspool Kuglit ja tema sündmusi, kuid sellest hoolimata jutustatakse Maltsveti elulugu. Maltsvet ei ole romani tegelane, kuid ometi kannab roman tema nime. Mida kaugemale romani intrig edeneb, seda haralisemaks, ajas ja ruumis korratult laiali jooksvaks ta muutub. Ning

— 180 —

kui meie viimaks väljarändajate salkasid üksteise järele saatma oleme sunnitud, siis tõuseb tahtmata küsimus: mis on sellel ajalool tegemist Kugli küla armastuse-romanidega?

         Lastekirjanikud tarvitavad sagedasti seda metodi, et nad looduseteaduslikule või ajaloolikule ainele, et enam huvitust äratada, ilukirjandusliku käsitusevormi annavad. Wilde ei taha lastekirjanik olla, kuid kirjutab ometi ajalooliku romani asemel romaniliku ajaloo.

         On osalt mõistetav, miks Wilde sarnastesse vastoludesse langeb. Ajaloolikud isikud, keda ta kirjutada tahab, on veel liiga lähedal, et otsekoheselt neid endid ja nende perekondlikka vahekordi romani aineks võtta võiks. Kuid pääle perekondliku vahekorra, armastuse ja abielu, ei tunne Wilde muud ilukirjanduslikku konflikti. Sellepärast mõtleb ta siis vabalt teised sündmustikud ja teised tegelased välja, keda ajalooliste isikute ja sündmustega siduda tuleb. Kuid ta on ka palju asjalikka materjalisid ajajärgu ning selle nähtuste kohta kogunud, mida tarvitamata ei raatsi jätta. Ja ta kirjutab ka ajaloo, apologia, hariduseloo. Kuid need kaks poolt jäävad eri ilmadeks, ja kõige paremal korral saame ainult rea piltisid ajajärgu elust. Nii on ehk trilogia vähemal ja nõrgemal osal kõige kohasem päälkiri: „Kui Anija mehed Tallinnas käisivad.“

         See kompositsionilik tasakaalutus avaldab end kuidas Wilde tööde sisus nii ka nende välimuses. „Mahtra sõjas“ on üks päätükk 73 ja teine 5 lk. suur, „Prohvet Maltsvetis“ üks aga 61 ning teine 4 lk. Siin ei määra päätükkide jaotust ei aine ega sündmuste koht ning aeg. „Maltsveti“ esimese saja lehekülje pääl jutustatakse ainult ühe õhtupooliku sündmustest, muu osa aineks on kakskümmend aastat. Wilde tööd ei lõpe pea kunagi plastiliku pildiga. Siin on kuivad aja-

— 181 —

lehelikud teadaandmised: need ja need astusivad abielusse, aga need ja need surivad ära. Ühe sõnaga: „pärad“ puuduvad.

         Hoopis teistsugused on Petersoni kompositsionilikud võimed. Siin näete inimest, kes mõtelnud ja kirjutanud, kirjutanud ja mõtelnud on. Siin on kõigepäält töö. Kahtlemata katab Petersoni juttude sümmetrilik ühtlus, raudne tasakaal, järjekindlus palju tema stiili ja ideede nõrkustest kinni. Kuid kahtlemata on tema kõrgem võimine Wildega võrreldes juba tema ülesannete iseloomust välja kasvanud: tema tööde fabulid on palju vähemad, nende üle valitseda on kergem; käesolevast ajajärgust aineid võttes võib ta omi mõtteid tegelaste dialogide kaudu välja ütelda, kuna Wilde omas ajaloolikus trilogias ainult subjektivlistes seletamistes ja kõrvalekaldumistes seda teha võib.

         „Paisete“ esimeses andes, kus jutustamise viis üksikute piltide kaupa aeglaselt liigub, ei kujune veel Petersoni iseäralik kompositsionilik taktipidamine. Kuid eeskujulikult ühtlased on pea kõik järgnevad tööd. Võtke kätte „Issanda kiituseks“: esimeses päätükis, mille otsekoheseks aineks ainult õpetaja lühikene teatus kantslist on, jutustatakse nagu üksteise sisse pressituna kahe õpetaja ja kahe köstri elulood, maalitakse terve kihelkonna vaimlise seisukorra pilt. Aga raamatu lõpus, ühtlaselt ja kõrvalekaldumata jutustatud sündmustiku järele, tabame uuesti endiseid tegelasi realsetes kokkujuhtumise tingimistes, saame nagu möödaminnes vahelejäänud juhtumistest ülevaate, ning kõik lõpeb kokkukõlava raske akkordiga. — Loomulikult-kergelt langevad ööpäeva vältusel, millesse „Tulge appi!“ sündmustik kokku on surutud, kiired tegelaste minevikusse, luuakse hulk elulikka tüüpusi ning plastilikka piltisid ühtlases värskes stiilis. — Ja niisama on ka „Rahva-valgustaja“

— 182 —

ning „Elsa“ viimases päätükis ettetulevad kirjad ometi midagi enam kui kuivad teadaandmise kirjad Wilde „Mahtra sõja“ lõpus. Sündmustikuga tihedalt seotud, pildis ettetoodavad, on nad nagu tegelaste dialogid, mis ainult pildi teist poolt, kaugemaid perspektivisid valgustavad, näitelaval puuduvatesse tegelastesse puutuvaid märkusi sisaldavad. Mitte autor ei too omas töös nende kirjade ärakirja, vaid nad loetakse ette.

         Kuid kahjuks on Petersoni tööde kompositsionis sümmetriliku ühtluse kõrval ka midagi sheemilikku, vanamoelikku, igavat ja tuima, mis alati kokkuvõtvat lõppu nõuab nagu muinasjutus: kui see kuningas surnud ei ole, siis elab ta veel praegugi. Meil on tarvis intrigi kõige detailsemat arenemest teada, et rahustatult õhata võiksime: „Mudilas on kõik jälle vanaviisi!“ Lugeja ei saa Petersoni töödes ise looja olla. Siin on kõik ettenähtud, kõik kavatsetud, lõpus valearvamiste ärahoidmiseks tegelaste perekondlik ja ühiskondlik seisukord uuesti ülehinnatud. Sarnased tööd ei ärata iialgi luulelikku aimamise meeleolu.

         See geometrilik, masinlik kuivus avaldab end iseäranis selles, kuidas Peterson omi tegelasi nende ilmavaadete järele jaotab ja selle järele siis ka nende dialogid korraldab. „Rahva-valgustajat“ ja „Elsat“ lugedes olete just nagu parlamendi saalis, kus igasuguste parteide ja parteikeste asemikud ringitaolistesse ridadesse ärajaotatud kohtadel istuvad, kus nende liiderid parlamentlise korra järele oma oratorlikka oskusi näitavad. Siin on Balti „nella“, siin eduerakond, siin aga Tallinna radikalid. Juhataja tribünil kamandab Peterson: nüüd „nella“, nüüd eduerakond, nüüd aga meie — Tallinna radikalid! Üksteise järele tõusevad kõnemehed üles, vaidlevad kuni väsimuseni ning viimane sõna on

— 183 —

Tallinna radikalil. Ja siis tuleb jälle uus koosolek — uus novell.

         „Vahel on sul tundmus, nagu istuksid sa kirikus, kus kolm-neli kirikherrat jutlust peavad ja rahvast moralis õpetavad... Vaatad, vaatad... ja korraga tuleb sul isu lava põrandat üles tõsta ja sinna alla vaadata, et näha saada, mis imemasin sääl all peaks olema, kes kõiki neid rääkivaid isikuid käima vedrutab?“ Muidugi istub sääl all ainult Ernst Peterson.

         Luuletajana on Wilde Petersonist palju kõrgemal. Temal on fantasia, mis Petersonil puudub. Peterson — see on kord, sümmetria, kuivus, Wilde aga — fantasia, kergus, laius. Kuid Wildel puudub jõud ennast taltsutada, oma mõttelennu kujusid kunstikõrgustesse vormidesse valada. Nii on Wilde omade novellide ainetest följetonid ja Peterson omade följetonide ainetest novellid kirjutanud. See ei ole mitte naljaasi — niiviisi ära eksida. Oleks Wildel tema loomisejõu, mõttelennu ja stiili kõrval veel Petersoni kannatus ja enesearvustus — ja Wilde ei oleks mitte üksi meie tähtsam kirjanik, vaid tal oleks natukene europalikku tähtsustki.

         Vististi langeb osa süüdi nende tingimiste pääle, milledes Wilde ja Peterson terve oma eluaja sunnitud on olnud tööd tegema. Nad mõlemad tunnistavad, et omad tööd nagu „hobuse seljas“, „sadulas“ loonud on. Kuid tõepoolest ei ole ka füüsilik nälgki suurte kirjanduslikkude chefs-d’œuvre’ide sündimist keelanud. Tarvis on aga kõigepäält annet, kunstniku iseloomu, kunstniku iseteadvust.

         Selle iseteadvuse puudus avaldab ennast iseäranis Wilde ja Petersoni kunstimetodide segamises.

         Siin ei ole mitte koht põhjusmõttelikult realismuse ja romantismuse üle kõneleda. Kui iseteadlikud kunstitehnilised voolud on nad mõlemad eluõiguslised. Kunsti

— 184 —

edenemise loos on nad vaheldava õnnega alati võistelnud — nii kaugele kui ajalugu tagasi näitab. Minevasel aastasajal ülesseatud teoriad ei loonud nähtusi endid, mis põlised on, mis vaheldamisi kunstisünnitava rahvakihi elutingimistest ja meeleoludest välja kasvavad. Nii nagu teatud seltskondlikul voolul, edenemise astmel kindel ajajärk on, nii annab ka realistlik või romantilik metod selle aja kirjanduse kompositsionile, stiilile ja meeleolule iseäralise tüüpiliku ilme.

         Petersoni on realistiks peetud. Petersoni üle on alati räägitud, et ta elu nii kujutavat nagu see olla. Need rääkijad aga ei ole vist iialgi järele mõtelnud, mis elu on ja mis Petersoni viimased tööd on. Neis töödes kujuneb see õnnetu Eesti realismus, mis ainult päevakajades elutsedes ja elu varjukülgesid kujutades kord romantilise aine, kord romantilise kompositsioni või keelega leppima on pidanud, mis aga kunagi üheks suureks iseloomulikuks, ajajärku loovaks kunstinähtuseks tõusta ei ole suutnud. Sellepärast tähendab realismus meil vahel elu varjukülgede kujutamist, vahel vabameelsust, aga ei kunagi realismust ennast.

         Sarnast Eesti realismust tundsivad juba Jannsen, J. Weizenberg ja Juhan Liiv. Sest maakera pääl inimlikus seltskonnas elades võtsivad ka nemadki maapäälseid inimliku elu nähtusi omadeks aineteks. Kuid kaugel seisab see kirjanduslik vool tõsisest realismusest kui kunstivoolust, mis omale kindlad teoriad on loonud, mis raugemata ühtlust aine, kompositsioni ja stiili vahel nõuab. Realismus ei ole meil iialgi kui metod ja kui ilmavaade ühegi kirjaniku üle täielikult valitsenud.

         Ka Peterson ei ole tõsist realistlikku stiili loonud. Igapäevasest elust aineid võttes on ta neid romantilise metodi valgusel käsitanud. Juba „Paisetes“ ja „Rahva-

— 185 —

Valgustajas“ leidub selleks näitusi. Tuletame ainult „Issanda kiituseks“ lõpu teatrallikku paatost meelde.

         Kuid „Elsas“ kaotab Peterson korraga igasuguse metodiühtluse. Romantilikku konflikti käsitab ta realistlikus keeles, realistliku vahekorra kirjeldus kaob kõige maitsetumas romantilises fraseologias. Teie loete nagu parodiat, näete nagu karrikaturi, ja ei tea ometi, keda parodeerida, keda karrikeerida on tahetud.

         Nii peab vanaeit Anu Elsale ühe salapäraliku kõne, mis isegi Elsa enese ümberjutustuses veel nii koledalt kostab:

         „See oli teisel öösel!.. Elsa, mu pähe oli mõte asunud... Elsa, et Teie niisugune olete, kes meestega ümber käib, et nendega lõbustada... Elsa, ma pidasin Teid ingliks... aga Teie olite mu meelest kui kuiv õis... Ma arvasin, et Teie meestele kätte maksate nende vägivalda... aga... Drey käis ikka veel siin!.. Ma vandusin Teile kätte maksta... Ja siis, siis, kui öö oli, ronisin ma Teie voodi juurde; siis, kui hall suvine öö nagu madu Teid musutas, siis tulin ma... tapariist käes... Sääl tuli aga järsku, enne kui ma nuga langetada sain, mul mõte pähe... ehk on see ema! Ma ei tea, kust see kahtlus tõusis!.. Tasa tõstsin ma siis teki, hingeauruga soojendasin ma omad pihupesad soojaks, ja nagu nahkhiir omad tiivad, panin ma omad käed sooja ihu pääle... ja ootasin... Korraga... Elu... elu... elu märkasin ma...“

         Kui hirmus, kui saladuslik! Loete just nagu „Morando Morandinit“. Ainult kihvt ja kuuvalgus puuduvad.

         Selle järele ei pane enam sarnased tiradid imestama:

— 186 —

         „Ja kui öö oma rahuga maad kattis, siis hiilis surmani kurvastatud väikene linnukene kivivareme otsa, laskis kummuli kõvade kivide pääle ja nuttis...“ Või:

         „Elsa ilmumine kohutas noortmeest... Siis tõusis ta pikalt üles, naeratas ja täis hääle magusust küsis ta: „Elsa!“ Nagu oleks laande eksija kauget kellahelinat kuulnud, nii jäi Elsa esiti mõtlema, nagu tuletaks ta midagi meelde, ja ilma et ta isegi oleks seda sõna otsinud, hüüdis ta: „Paul!?“ — „Paul!“ oli mahe vastus.“

         Ja kõige selle järele ei ärata ka enam imestust, et Peterson nii rumala ja maailma elust arusaamata talutüdruku meie maal leiab, kes väljaspool abielu raskejalgseks jäämises „unenägu“ ja „rõõmu“ näeb, nagu Anu. Ka see ei pane enam kahtlema, et Paul sarnase muust maailmast ja vist ka raudteest kaugel oleva nurga kaudu, nagu Elsa asukoht on, südatalvel — vist jalgsi — väljamaale põgeneb. Loomulikud on nüüd „neiu Elsa“ „taevakarva sinised silmad“ ning Anu „palgeid mööda ernestena allanirisevad pisarapärlid.“ Ah, „Elsa“ on liigutav ja ilus, just nagu „Hohrosi lossi preili ja Ritter Mojan“! Miks on Petersoni jutu päätegelaste nimedeks ometi Paul ja Elsa, miks ei ole mitte: „Lilleoru Jaan ja Roosimäe Liisu“!

         „Elsa“ on väärtuseta töö, vaatame meie tema pääle ükskõik kas ideede, keele või metodi seisukohalt. Peterson ei ole selle tööga midagi võitnud, kaotanud aga palju.

         „Ei iialgi’s“ algas Peterson romantikaga ja „Elsas“ on ta jälle romantika juurde tagasi tulnud. Iseenesest ei ole selles õnnetust. Vaevalt võib täiesti realistlikku kunsti olemas olla. Kunst, see on juba oma iseloomu

— 187 —

poolest midagi mitte-realistlikku. Isegi realismuse ja naturalismuse teoretikeridele näidatakse, kuidas nad ise ometi nii sagedasti fantastilise poole kalduvad. Guyau leiab koguni Zolal ja Jules Verne’il ühtlust olevat.

         Kuid igatahes ei või midagi koomilikumat olla, kui realistlises stiilis kirjutatud töös romantilised juhtumised ja tüüpused, või kui realistlik fabul end romantilise keelega välja ütleb — kui ühtlus stiili ja kompositsioni metodis puudub. Nii mõjub „Elsa“ põhjustoon, sündmustiku alapõhi karrikaturilikult. Siin katsutakse pisikestele ja hallidele himäridele luid ja liha anda, siin keerutavad Pegasuse kumerad tiivad väikekodanliku följetoni kohal.

         Kuid imestada ei ole selle Petersoni kirjandusliku dekadentsi juures midagi. „Paisete“ kirjutaja oli Mudila väljapaistmata väikene koolmeister, algupäralik ja võimukas omas vihas. „Elsa“ kirjutaja on aga see Tallinna radikal, kellele agarad mõtteosalised selgeks on suutnud teha, et ta esiteks „pää jagu teistest Eesti kirjanikkudest pikemaks on sirgunud“, ning teiseks, et ta „väärtuste ümberhindaja“ on. Ja nüüd ta siis hindab neid väärtusi ümber, mida tema kõige lähem ümbrus, mille mõjust ta isegi lahti ei saa, praktilikult põlgamagi ei näi. Nüüd ta siis „kuulutab“ neid Tallinna radikalismuse positivlikka ideesid, millede taga sagedasti ainult halli ja väikest päevaküsimust näeme.

         Ka kõige suurem rusumine, tagakiusamine ei tapa mitte nii inimese vaba hinge janu, tema vaimustuse tuld, kui kari magusalt naeratavaid nägusid tema ümber. Ei ole ime siis, et ka inimese ideal „mahedaks“ ja magusaks muutub, et tema mässuhüüd „ilusaks kõneks ja jutuks seltskonnas“ saab!

         Peterson oleks nagu selle ühiskondliku aluse, millest tema endised tööd välja kasvasivad, kaotanud.

— 188 —

Tallinna ei ole enam endine Mudila. Enne Peterson lõhkus, nüüd ta „kuulutab“. Enne kandis teda realse elu rahulolematuse laine, nüüd aga kodanlise idealismuse „mahe“ vool. Siin juurduvad sügavad vastolud, ja nendest vastoludest kasvavad ka Petersoni kunstimetodilised vastolud välja.

         Niisama nagu Petersonil, näeme ka, et Wildegi „realistliste“ tööde põhjustoonid, sündmustikud, üksikud detailid, stiil sagedasti romantilise psühologia sünnitatud on. Juba eespool on näidatud, et Wilde aineks harilikult vana perekondliku romani armastuse-intrig on. See on aine, milles pääkonfliktiks mõni imelik saladus, vassimine, abielulik truuduse murdmine, „kaotamine ja jälleleidmine“, lapsega tüdruku saatus, või „truudus surmani“ on. Siin on töö päätähtsuseks „põnevus“, sündmustikkude rohkus, millede väljaarenemine ei psühologilikku ega ühiskondlikku põhjendust ei nõua. Ka Wilde trilogia ilukirjanduslik fabul kannatab sarnase metodi jälgi, iseäranis „Anija mehed“, — kõnelemata veel varasematest töödest. Ja kui ka sagedasti pääkonflikt stiiliga kokkukõlas on, siis toob mõni idealiseeritud tegelase tüüpus või sündmustiku lisaepisod äkisti lõikava dissonantsi üleüldsusesse. Nii näituseks jutustatakse „Maltsvetis“ sarnasest rüütlilikust teopoisist, kes mitme nädala jooksul kahte malka enesega ühes kandis, et kakeluse korral, mis ettevalmistusel oli, ka tema vastasel riist oleks, millega lüüa!

         Ei aita midagi, et nende heljuvate aluste pääle realistlikka väärtusi tõstetakse: nad murravad põranda läbi. Ei aita stiili realne toon, üksikud teravalt kujutatud karakterid, üksikud realistlikud rahvaelu pildid: just need ilmutavad seda suurt vastolu üleüldsuse ja detailide vahel.

— 189 —

         Aga seesama kordub ka teisipidi. Wilde on ometi palju omade eelkäijate romantilisest keelest pärandanud, enam kui „Paisete“ kirjutaja Peterson. Wilde ja Juhan Liiv kujutaksivad nagu kompromissi realismuse ja romantismuse vahel. Missugusest Wilde tööst ei võiks mitte leida äraiganud perekonnaromanide fraseologiat, „ilusaid“ ja „liigutavaid“ võrdlusi — iseäranis „armastust“ ja üleüldse hingelisi läbielamisi kujutavates sceenides! Huupi raamatuid lahti lüües võib küllalt näitusi leida. Sarnases peenes kunstitöös nagu „Kubja-Kaarli „adjustaadid““ (!), mis oma klassikaliku selgejoonlusega Liivi „Punasoo Mari“ meelde tuletab, ei saa Wilde mitte ilma läbi, et metsas tuisu sees külmetavale vanakesele sõnu suhu ei paneks: „Tuisuke, vii eidele koju tervisid — ma jään siiasamasse öömajale!“ Ja sarnaseid näitusi võib isegi „Külmale maale“ seest leida. Kesk realistlikku kirjeldust ilmudes mõjuvad nad koomilikult, maitsevastaselt, kunstilõbu hävitades.

         Wilde ja Petersoni kunstilik iseteadmatus avaldab end selles, et nendele nii realismus kui ka romantismus kindlaks kunstimetodiks ei ole saanud. Siin on iseteadmata kompromiss kahe vaenuliku voolu vahel. See kompromiss ei ole aga sarnane nähtus, mis ettepoole, tulevikusse näitaks. See ei ole uus vool, mis vanade voolude positivlikumad omadused eneses uuesti läbi oleks töötanud ning uute elementidega harmonilikult kokku sulatanud. Vaid see on ainult nende vanade voolude dekadentsi märk, just nagu mitme usu dogmade segamine uskude surma sümptom on. Peterson ei ole romantismuses evolutsioneerivat kunstihinge näinud, vaid ainult tema välimist ajaloolikku vormi, tema roostetanud raudvara, tema sõnu, nagu: „kättemaksmine“, „vandumine“ „linnukene“ jne. Siin avaldab end ainult tuim kunstilik konservatismus.

— 190 —

         Wilde ja Petersoni kunstimetodi võime ühesuguse õigusega niihästi pseudoromantiliseks kui ka pseudorealistiliseks nimetada. Suur vahe lahutab teda sellest realismusest, mida meie Tamsaare „Kahes paaris“, või Lintropi „Igapäevases elus“ leiame; veel suurem aga sellest neoromantismusest või neorealismusest, mille määravaks omaduseks iseteadlik stiliseerimise püüd on ja mille poole kunst viimasel ajal kalduvust avaldab. See on just see „uus tee“, mille üle Wilde ainult omi lamedaid parodiaid sepitseb.

         Wilde ja Petersoni töödes näeme kõigepäält püüet oma mõtet odavamate abinõudega välja ütelda, oma ainet lugejatele teada anda. Need on väikese ja noore rahva kirjanikud, kes ise rahva rasketest elutingimistest välja on sirgunud, kelledel noore rahva praktilik idealismus, eluinstinkt südames elab, — kellede kirjanduslikus programmis kunstinõuded nii sagedasti kasu, õpetamise-himu, arusaadavuse nõuete all kannatama peavad. Nende taga minevikus puudub rahvuslik kultur. Sellepärast ei mõju Wilde ja Petersoni tööd kunstiarvustaja pääle nii, nagu ühe kunstivoolu väljapaistvamad avaldused mõjuma peaksivad. Üht iseloomulikku, kindlate piiridega, detailides läbiviidud maailma nemad ei sünnita. Oma vormi poolest on see veel üleüldine kunst, mis kõigile natukene ja kõigest natukene lihtsates ja konturideta vahendites pakub. See on viimane aste Eesti rahvusliku kunstikirjanduse sündimise eel.

         Hääks kirjandusliku töö väärtuse mõõdupuuks on selle tõlkimise võimalus teise keelde. Sellest seisukohast vaadates pakuvad Wilde ja Petersoni tööd vähe rahuloldavat. Wilde töösid keelab nende komposition tõlkida, Petersoni omasid aga nende kitsas tendents ja vähe väljapaistev aine. Nendel on ainult kohalik tähtsus. Mis huvitust võivad „Rahva-valgustaja“ või „Elsa“

— 191 —

tegelaste lehekülje-pikused teoretilised harutused Europa lugejatele pakkuda? Meile on nad sedavõrd tähtsad, et nad meie päevakorral olevaid küsimusi käsitavad.

         See aga, mis kunstiajaloos maksma jääb, on kõigepäält kunst, on vorm. Aine — see on midagi üleüldist, kõikidele kättesaadavat. Alles vorm peegeldab eneses kunstniku individualseid omadusi. Palju ajaloolikka sündmusi on ainult sellepärast unustuse hõlmast päästetud, et nad suure kunstniku käsituse aineks on saanud. Laul on mahalõhutud Trooja uuesti üles ehitanud, pildigaleriides on palju vürstisid sisse balsameeritud.

         Niikaua kui Eesti kirjandus ainult Eesti kirjandus olla tahab ja üleüldiseid kunstinõudeid enese kohta maksvateks ei tunnista, niikaua ei ole meil ka kirjandust kui kunsti. Niikaua valitseb kirjanduslik dilettantismus ja sarnased „sihid“, milledel kunstiga tegemist ei ole. Kuid nüüd peaks pööriaeg olema. Sest Eesti rahvas on sellest edenemise järgust juba välja kasvanud, mil terve tema vaimline kultur end ainult kirjanduses avaldas ja avaldama pidi. Rahvaharimise ja politika püüded on omale ise avalduseteed otsinud. Kulturilised jõuud spetsialiseerivad end omade eri-ülesannete järele. Ja nende eri-ülesannete keskel seisavad kirjandus ja muud kunstid kui kõrgemad inimesesoo kulturi avaldused, milledel küll kindel side üleüldise seltskondliku edenemise astmega on, kuid milledel ka ühtlasi oma iseseisev suur väärtus ei puudu.

         Tuleval kirjanikkude ja kunstnikkude põlvel on ülesandeks kunsti vabastamine, tee tegemine tema individualsele edenemisele — ja muude teoretiliste ülesannete seas ka selle varanduse põhjalik hindamine, mis temale Wilde ja Peterson pärandavad.

         Käesolevad leheküljed ilmuvad ühe sarnase hindamisetöö katsena.

— 192 —

         Väga suur see Wilde ja Petersoni pärandus, kui võlad maha arvatud, igatahes ei ole. Kuid sektantlikust kitsarinnalusest vaba olles peab otsekoheselt tema väärtust tunnistama:

         Wilde ja Peterson ei ole mitte sedavõrd tähtsad kunstnikkudena, kes midagi täiesti läbiviidut luua oleksivad suutnud, kui novatoritena, kes vanade vormide vastu sagedasti võidelnud ning sellega uuele pinda on valmistanud.

         Nendega alles algab tõsiselt Eesti rahvusliku proosa ajalugu.

         Wildel leidus esimene kord Eesti kirjanduses energiat suurepiirdeliste ühiseluliste romanide loomiseks. Temal on eepiliku lauliku annet, jõudu omades töödes suuri rahvahulkasid liikuma panna.

         Wilde ei ole suutnud palju naturalistlikult tõetruusid psühologilikka tüüpusi luua. Kuid ta lõi inimese liikumise, inimese elu, sest ta mõistab jutustada. Kui ka tema trilogias meie ees mitte „inimese dokumendid“ ei ole, siis on siin ometi ajaloolikud dokumendid, milledel teaduslikki väärtus ei puudu.

         Wilde tahtis omas trilogias meie maa 60-te aastate „ülemaid ja alamaid“ näidata, tahtis talupoja „sõjast ja rahust“ lugulaulu laulda. Võib olla, et tal see korda ei läinud. Kuid üks on kindel: trilogiaga mattis ta meie endise romantilise ajaloolise romani jäädavalt maha. Kui ta ka ise ehk uut ei loonud, siis on ta igatahes tee näidanud.

         Wilde „Mahtra sõda“ tähendab meie kirjanduse ajaloos sedasama, mis Koidula näitemängud, Liivi väikesed novellid või Suitsi luuletused — need uue alguse rajajad või endise põhjani muutjad. Neil töödel võivad omad eitavad küljed olla, kuid juba nende olemasolemises on nende väärtus.

— 193 —

         Petersoni ärateenimine seisab pääasjalikult tema naturalistlikus keeles, mis vahel tõsisele väljatöötatud kunstiproosale läheneb. Sest Petersonil ei ole tööhimu, kannatust puudunud. Aga väärt on ainult see, mille pääle palju iseteadlikku vaeva on kulutatud, mis tõesti midagi maksma on läinud.

         Peterson tõi meie kirjandusesse iseteadliku ühiseluliku küsimuse, ta sai sotsialse kirjanduse äratajaks, mis rahvusliku ärkamiseaja algajast saadik unustusesse oli jäänud.

         Tuleviku Eesti kirjanduse-ajaloolasel ei jää enne-revolutsionilikkudest proosakirjanikkudest pääle Wilde ja Petersoni palju rääkida. Nende eelkäijate tööd on ainult relativliku tähtsusega, kuna nad iseenesest kui kunstitööd järeltulevatele põlvedele mitte midagi ei paku.

         Ja lõpeks, Wilde ja Peterson on kirjanikud, keda vähemalt arvustadagi maksab. Nende üle võib juba järele mõtelda. Aga selleks ei anna Eesti kirjandus mitte sagedasti põhjust.

Fr. Tuglas.

— 194 —

/pilt/

Vilkuv tuli.

         Ta tuli koju, võttis poolelipõlenud tuki koldest ja tõmbas sellega seinale risti. Ning seina hämaruses kägisevale kellale ütles ta:

         „Mina tapan ta ära!“

         Siis viskas ta end raskelt voodisse, nagu inimene, kes otsusele on jõudnud. Ta kuulis üksi öösise tuule haledat vingumist lehtita puudes. See ainult värskendas tema kalki ja vihast meeleolu, ning tal oli küllalt jõudu tarvis, et oma hulumise-himu maha suruda.

         Nii seliti sängis lamades võis Fabian omi armuheitmata mõtteid jooksta lasta ning oma armuheitmata kohut mõista.

         Ta silmade ette tõusis ilmlõpmata päevade rida, täis kahtlemist ja teadmatust. Ta ainult imestas, kuidas ta siiamaani kõike seda välja oli kannatanud, miks ta juba ennem teda ehk ennast ära ei olnud tapnud. Kas selleks oli ta teda kord põlvedel palunud, et ta nüüd päevpäevalt tükk tüki järele tema südant sööks — naerdes ja omi valgeid hambaid näidates! Kas

— 195 —

selleks oli ta kord tema kui kuningatütre omasse majasse toonud, tema nagu ebajumala kuju ees oma südame jumalateenistusi pidanud, et ta nüüd teda iga sammu pääl petaks — omade silmadega, oma kõnnakuga, omade käte ja jalgadega! Ta on tema ümber ilma midagi aimamata kuude kaupa uimase pääga uitnud — nagu üks narr, kelle mõistuse naine ära on joonud!

         Aegajalt, pikkamisi liigutas end tema südame ümber kahtlemise kollane uss. Aga ta tappis selle ise ära, — kuni ta jällegi mürgitilkasid valvsate ööde hämaruses langevat kuulis. Armukadeduse tigedad uned uitsivad tema pää ümber, end tema jalgade ette maha lastes ja tema silmadele kõige ahvatelevamaid patu-piltisid näidates, siis aga jälle kõrgele tõustes ning tema hingele puhkust andes — üheksainsaks lühikeseks minutiks. Siis heitis naer end tema kuiva näo pääle, ta kiigutas Evat nagu pisikest last põlvedel, temaga kõiksuguseid rõõmsaid juttusid ajades, — ning üksi ta nukrade silmade põhjas loitis endiselt teadmatuse tusk.

         Kuid küllalt, küllalt nendest mälestustest! Need on läinud ja ei tule enam tagasi. Nüüd alles teab ta, mis armukadedus on, nüüd alles teab ta, mis naine on, — kõige selle järele, mis ta täna on kuulnud ning näinud.

         Ah see armukadedus: üks niiske ja painduv loom, kitsaste silmadega, mis ainult ümber nurga vaadata võivad! Ah, kuidas see südames kaevab, hirmsaid aimdusi äratades, vihkamise hallikaid avades! Enese ülesäratatud himudele viskas Fabian nüüd omades hingeldavates mõtetes terve naise ohvriks, tahtis kõiki peekrisid veel viimsel minutil tilgani tühjaks juua — nagu armastaja linnas, mida inimesesööjad piiravad ja mis juba homme langeb. Kõik läheb tema sõrmede

— 196 —

vahelt ära: naise ilus ja väikene ihu, naise peenikene, painduv hing — kõik läheb kellegi teise kätte!

         Ja see naine! Mitte asjata ei olnud sellegi naise nimi: Eva. O, Fabian mäletas piiblit ja selle juttu maost ning patulangemisest. Hää- ja kurjatundmise puu — ei, ainult kurjatundmise puu! Ja see siin ei olnudki Eva, see oli Lilith, Adami esimene naine. Ei ole tarviski madu, sest naine ise on madu; ei ole tarviski kiusatust, sest naine ise on kiusatus! Mistarvis oleks temale veel madu ja kiusatus: ta läheb ja viskab end ise kiusatuste kätte, et uut kurjust uue kurjuse järele tunda — ja olla kui jumal!

         Kibeda naeruga tõusis Fabian üles ja istus akna alla. Teiselpool raamisid kõikusivad sügise tuules puude märjad ladvad mustas taevas. Pilved raputasivad üksikuid suuri pisaraid ruutudele, millede taga pimedus haiglasi kollaseid kõrsi kattis. Öö kangastas musti piltisid üles, nende salapäraseid kujusid omade uduste voltide vahelt välja rullides, kahklevaid varjusid kaugusest lähendades ja siis jälle enese nukruses ära kaotades.

         Fabian toetas pää vastu aknalaual seisva globuse külma pinda. Ta lükkas maakera tasakesi veerema, ning selle telje naginat ja oma habeme kahinat India Okeani kohal kuulates laskis ta omadel vihastel mõtetel lennata.

         Hulub tuul ning taevas pisardab sügiselist vihma — ja kus on nüüd tema? Mis puutub naisele sügise tuul ja sügise vihm, kui ta kõvasti linikute sisse mässituna rõsketel puiesteedel lendleb! Ta on end nagu roos lahti teinud, õnnest värisedes viib ta oma patust armastust öösise saju all. Lihaliku hurme auru pääs kandes lendab ta selle poole, kes tema mõistuse omade läikivate sõnade muusikaga ja omade liikmete luulega ära

— 197 —

on võitnud. Mis puutuvad temasse vanad vanded, mehe kannatus, kurblik üksikus!

         Fabiani rinda täitis üksainus suur viha, mis tema raskeid mõtteid alalõpmata üles kihutas. Ta oli kõigest maha jäetud, ning ainsamat rõõmu sünnitas temale vana kella perpendikli hääl, mis toa hallis hauas aeglaselt tema vannet meelde tuletas:

         „Tapa — ära! Tapa — ära!“

         Üksikuna mustas akna-avanduse hämaruses mehe vihane pää tapmise mõtetega. Kaua vaatas ta märgade klaaside taga kiikuvaid musti oksi, naise ootamisest iga minutiga ikka suurema vihaga süttides. Tema surmajanustes ajudes näitasivad silmapilgudki tundide pikkustena. Ta ei tahtnud end enam taltsutada, ta tahtis enese viha nagu hullu härga sel silmapilgul lahti lasta: las’ ta hüppab, las’ ta möirab, nii et maa vastu rõkkab!

         Ja viimaks ometi vilksatas must vari akendest mööda, ning eeskojast kuuldusivad ruttavad sammud. Fabian hüppas üles, pilgu seisis ta mõteldes hallis toas, heitis siis äkisti sängi.

         Ta kuulis pimedusest Eva öösisest jooksust niiskete looride heljumist ning ahtakest hingamist. Naine seisis silmapilgu hääleta. Oleks võinud ta südame tuksumist kuulda. Siis liikus jälle väljast toodud värske hingus: ta tõmbas tuld, — ja Fabian nägi allalastud laugude vahelt silmapilguks Eva looridest piiratud kitsaid palgeid loitva tiku valgel. Ta põskedele heitis ümmargune punane kuma. Siis aga kõikus ta äkki jahmatades tahapoole, — temaga ühes jooksivad varjud — ta veripunased huuled lähenesivad tikule, ja äkki oli jällegi pime. Kuuldus ainult põlenud tiku langemine põrandale.

— 198 —

         Ahaa, ta oli teda näinud! Ta ei olnud teda ootnudki koju tulevat — enne koitu — omade rõõmsate sõprade seltsist!

         Eva seisis liikumata.

         Ainult kella käimine kuuldus hoone hirmsas vaikuses.

         Fabian kuulis, kuidas naine värisevate sõrmedega loorisid harutas. Ta arvas tema südame hüppamist kuulvat. Nagu hiir oli ta nüüd puuris, nagu saak lõukoera ees. Aga ta ei liikunud. Ta ainult vabises vihast. Tal ei tulnud miski sõna meelde. Viha pärast karjuda oleks tahtnud ta.

         Eva astus tasakesi voodi ette.

         „Fabian, sa oled juba kodus?“

         Ta hääl oli pehme ja salameelik kui siid. Mees ei liigutanud end.

         „Magad sa?“

         Fabiani hambad liikusivad.

         „Mul oli nii igav, et sind kodus ei olnud. Mu pää valutas natukene, ma käisin jalutamas — vähekese aega.

         Eva ootas. Ta näis kahklemiste vahel kõikuvat.

         Tema riided hoovasivad välja peeneid närbinud lehtede imbusega segatud lõhnasid. Ta oli enesega imelikku hingust kaasa toonud, omade patuteede pääl käies. Need lõhnad loivad Fabianile kui viinad pähe, tema vihatulele õli juurde valades. Ta tahtis tema alla kumardatud juustest kinni haarata, tema väikest pääd ühest seinast teise heita, vastu mööblite teravaid nurki kui biljardi palli peksta.

         Eva ootas minuti. Siis astus ta akende juurde, ja hääleta venisivad kollased eesriided klaaside ette. Pimeduses päästis ta enese riietest lahti. Kõik ta liigutused olivad täis rahutust, imelikku kartust ning

— 199 —

salameelikust. Ta istus särgi-väel sängi servale, nagu luurav kass teravate kõrvadega Fabiani hingamise hääli püüdes ja pääajus petmise võrkude silmi kokku visates. Fabian kuulis peaaegu tema mõtete liikumist. Ta istus sääl niikaua, kuni niiske jahedus ta värisema pani — vaevalt-vaevalt nägi Fabian tema peenikest kaela ja väikest pääd akna eesriiete kollendava põhja pääl. Siis kadus ta hilja kangaste serva alla.

         Ja peagi tegi ta end magavaks. Kuid Fabian kuulis tema pääs luuramise ja tähelepanemise, kahtlemise ja kinnipüüdmise plaanisid lõpmata ahelas sündivat. Nüüd kahtlesivad nad juba mõlemad üksteise une juures. Läbi linade hoovasivad nende vihkamiste lained. Nende hõõguvad pääluud puutusivad meeltekohtadega värisedes kokku — nagu elektribatareid olivad nad padja pääl kõrvu.

         Nad ei liikunud. Nende kuumad avatud huuled hingasivad kui ahjud. Mõtted jooksivad saatanliste vaimudena pilkases pimeduses, nende legionid langesivad hääleta heitluses üksteise pääle, võitluse möllus omadele mustadele kilpidele lüües. Nad olivad nagu ühtekasvanud kaksikud, kes teineteist kõrgelt merekaldalt alla kaljude väistele visata püüdsivad. Nad hoidsivad nõrkadest kaljuimaratest sõrmedega kinni, nad kuulsivad kukkuvate kivide häält alt lainete põhjast.

         See oli meeleäraheitlik võitlus magamise ja valvsel olemise rajamaadel. Ja kaua kestis ta. Üksi kella perpendikli hääl lõikas toa öösist vaikust.

         Kuid viimaks uinus Eva. Fabian kuulis ta hingamist pikaldaseks ja sügavaks muutuvat. Ta hingas isegi kergemalt, sest naise kavalus ei valvanud enam. Ta tõusis käte pääl üles, kumardas oma kõrva naise

— 200 —

/pilt/

Noor-Eesti.                   Melanholia.                           J. Koort.

pää kohale, nagu hüäne tema rahutute unede valda visatud ajude kohal luurates.

         Eva magas.

         Fabian tundis enese all noort ihu magusat kuumust välja hingavat. Ta värisevad sõrmeotsad leidsivad hingamisest õrnalt tõmbuva kurgu üles. — Nagu õievars oli Eva kael tema sõrmede vahel. Ta laskis enese nagu jaguar naise kohal pimedas looka, ta hingas nagu tuld selle kukla pääle. Kõik ta liikmed olivad tapmise himust joobnud. Veel natukene, veel natuke kõvemalt, — ja naine viskab end surma valus oma nelja jala pääl üles, painduva kehaga kui uss patjadesse kaeveldes, teravate hammastega õhust tema sõrmi püüdes!

         Korraga lõi kell. Pikkamisi langes kolmteistkümmend metallist hoopi.

         Ei, nii ei tahtnud ta teda tappa! Veel midagi muud tahtis ta. Valguses ja valvsel olles tahtis ta tema elu võtta! Tema surmahirmu tahtis ta näha. Tema tunnistusi ja palumisi tahtis ta kuulda!

         Ta tõusis tasakesi üles ja pani küünla põlema. Tema karvane rind mustas väriseva tule valgel.

         Korraga rabeles Eva.

         Nagu hirmunud metsloomal hüppasivad Fabiani silmad asja päält asja pääle. Siis haaras ta ahju eest kirve.

         Ei, naine ei ärganud veel.

         Fabian pani kirvesilma vastu enese otsaesist, et omade tuiksoonte rahutut löömist külma terasega jahutada. Nii seisis ta sängi ees, kirves kui löömiseks üles tõstetud, ning vaatas magava naise pääle. —

         Ilus oli see naine. Nagu tuli loitis ta iludus. Tema mustad juuksed olivad patjadele laiali langenud. Iga kiud läikis kui kallis metall. Tema kitsad palged nende juuste keskel olivad kui langenud ingli palged.

— 201 —

Ning kesk neid kahvatuid palgeid peenike suu, imelik ja suurepäralik kui meistritöö — ah need punased huuled, nagu oleksivad nad verd joonud!

         Ilus oli see naine, joovastav kui väikene röövliroman. Nagu viin võis ta mehe pääle mõjuda, seda omade silmadega siduda, omade eksotiliste roosiaedade vahelt nagu orja alla madalatele randadele viia, kus ta oma viimse mürgikarika — omade petmiste karika naerdes annab. Omade läikivate juuste seest viskas ta kui kalliskiva üle maa. Oma seljaga tegi ta kõik sängid seedripuisteks, omade puusadega — kõik pingid elevandiluisteks. Nagu pisikene gorilla kõikus ta nöör-kiigus kahe puu ladva vahel, — ja kes tema pisikesi jalgu ning käsa üleval nägi, see jäi mõtlema — mõningaks ajaks.

         Kuid valus toon lõikas läbi Fabiani rinna: Eva punased huuled — keda ta nendega viimane kord suudles? Tema väätkasvulised käsivarred — keda ta nendega viimane kord kaisutas?

         Ja vihkamiste hirmus torm pääsis uuesti Fabiani südames lahti.

         Naine nagu tundis koledat vihkamiste painajat enese ajude kohal. Ta palgedel liikusivad aegajalt imelikud valujooned nagu argsed virmalised, kadudes ja jälle ilmudes. Kannatuse mustad pilved liikusivad ta põskedel, nukruse tiivad heitsivad varjusid. Ta surus väiksed käed vastu rindu. Ta juuste sees läikis kuldne mälestuse sõrmus.

         Ta nägi und, üht hirmust und.

         Fabian kumardas oma palge otse ta palet vastu, nagu inkvisitor omi silmi tema piinadesse uputades. Ta tundis tema hingeõhku enese näo pääl.

         Eva huuled läksivad pikkamisi lahti. Ja hääleta hüüd kortsutas ta suunurki.

— 202 —

         Kaelasooned venisivad õrna naha all pingule, vereta huulte vahelt vaikus valgete hammaste rida — ta oli kui ülesärkav surnu.

         Fabiani ihu pääl liikusivad saladusliku võitluse hirmu pärast juuksed. Ta silmad imesivad end kui kaanid naise palgesse. Kuid ta ei näinud midagi! Ta janused kõrvad ei kuulnud naise hingeldavas hingamises ühtki inimese sõna, ühtki nime. Ta oli nagu kerjus linna väravate taga. Kõik oli tema eest maha maetud.

         See pääluu — missugune varjatud ilm! See otsaesine — missugune kinnipandud raamat!

         Aegamööda, aegamööda langesivad unenäo lained. Veri valgus Eva huultele. Viimsed viirastused tõmbasivad mustad purjed üles ja sõitsivad merele välja — üksi purjed paistsivad kaugusest. Eva otsaesisel läikis higi. Ta hingas kaks korda sügavalt ja pikalt, viskas siis käed laiali, ning rahulikult läks uni kesköö kurttummas vaikuses edasi.

         Fabian oli kui joobnud. Pohmeluse raskus painutas ta pääd alla. Ta isegi oleks nagu üht hirmust und näinud. Ta oli selles unes ühes Evaga kannatuste karikast osa saanud.

         Ta vaatas nukralt enese ümber: mahajäetud ja võõras oli tema, mahajäetud ja võõras oli kõik tema ümber. Ta oli omade raskete jalgadega ning omade vihaste lihastega õnnetu kesk maailma leina kui väikene laps.

         „Tapa ära! Tapa ära!“ tagus kella perpendikel alalõpmata.

         Fabian mäletas seda isegi. Kuid see ei olnud enam kättemaksmise õnn, viha joovastus. See oli ainult kurb kohustus, see oli viimne tee. Viimne värava-kiri teel välja sellest kannatusest oli: Surm, ainsam oas kesk elu raugetavat, kuiva kõrbet: Surm.

— 203 —

         „Tapa ära! Tapa ära!"

         See tagus kui vasaraga tema pää pääle. Ta ei võinud seda enam kannatada. Mistarvis käis kell, kui ometi tulevikku ei olnud! Ta tõstis tinase jumalakuju kellakapis perpendikli ette ja tunninäitaja peatas keset vaikust.

         Ärkas Eva, kui Fabian kella juures oli? Ta kuulis teda rabelevat, tema hingamist muutuvat. Ta pani oma palge otse naise palet vastu. Kas tema silmaripsmed liikusivad? Kas tema unenäod uuesti tõusivad?

         Fabian istus jällegi.

         Ta pää oli täis segaseid, kujuta mõtteid. Ta silmad peatasivad mõrtsukalise kirve pääl. Ta tõstis selle üles — kas naise ripsmed liikusivad? — ta vaatas imestades teravat metalli — kas naine unes või valvsel vabises? Nagu esimene kord oleks Fabian kõike näinud: kirvest ja naist ja küünalt. Mistarvis põles keskööne küünal? Mistarvis hoidis ta kirvest käes? Oli see tõesti tema, kes naist tappa tahtis — tema võis kirve üles tõsta — naise pää kohal — tema? Tema mõtted läksivad kui kari hirmunenud lindusid kõrges metsas — nende hallid tiivad loivad vastu loogas oksi.

         Naise särgi väljalõikest paistsivad ta rinnad, kaunid ja õrnad kui kaks voonakest. Nagu lilled punasivad nende pisikesed otsad. Ah need lapse rinnad, kurblikud rinnad! Fabian mäletas aegu, mil need rinnad temale tervet elu saladust olivad sisaldanud, mil ta nende nagu Püha Graali üle oli unistanud. Need olivad kaunid päevad, kauguste melanholiliste looride all salapärased nagu unenäod. Ja ta mäletas aegu, mil need rinnad oma armastava puutumisega tema elu tusa võitsivad ning temas kaugeid ja imelikka unistusi äratasivad. Nagu sammet langesivad nad tema rinna

— 204 —

pääle pimedatel armastuse öödel; nagu karikad täis äärteni magusat viina lähenesivad nad tema huultele. Missugune elu — minevikus! Missugused päevad — täis ühtainust suurt und! Kui oleks igavesti nii kesta võinud!

         Aga mis oli siis sündinud? Suur uni — on see nüüd või oli see siis?

         Nagu ärgates viskas Fabian silmad üle toa. Pooleteise sülla kõrgune hoone mõne Goya ofortiga hallidel seintel ja mõne Dostojevski romaniga riiulitel oli hämar kui kaevandus. Tuhakarva tapedid roheliste sisalikkudega ning kõrge lagi allalangevate varjudega üksi suurendasivad temas seda unenäolikku kõigekahtlemise meeleolu.

         Kõik oli nii imelik — küünla pilgutav valgus liigutas varjusid naise palgel ning toa hallidel asjadel —          kõik oli nii viirastuselik. Fabian ei uskunud enam naise magamist ega enese valvamist. See võis ka vastupidi olla, sest kõik võis olla.

         Kõik kordus tema silmade ees: üksik öö, naine, keda ta tapma pidi, nukker tuba, tänane lõpmata pikk päev oma tuhande juhtumisega — tuhat aastat oli tema algusest mööda.

         Viimse hommiku päike tõusis sügise kahvatus taevas uuesti üles, uuesti läks ta sadude loori all looja —  läks looja kui inimeste elu. Iialgi ei tõuse ta enam, iialgi ei lähe ta enam looja.

         Fabian kumardas pää alla.

         Oli minevik eksimine, on tulevik unistus, on olevik viirastus? Mis on ja mida ei ole mitte? Kes näeb und, kes on valvel?

         On see kõik uni, on see teine maailm, kui see, kus ta eila, üleeila ja aasta eest elas? Kõik on vahetatud, kõik on kui võõral maal, kui elu teine külg on kõik.

— 205 —

         Kas ei tule midagi tagasi, ei saa midagi uueks, ei kordu jällegi — kõik meie ootused ja lootused, kõik meie kannatused? Ainult väravad tehakse lahti ja väravad pannakse jälle kinni — ning siis on kõik vait?

         Valus tusk kaevas Fabiani rinda. Ta vaatas naise palet. Naine vabises ta pilgu ees.

         Oli ta valvel või magas? Kas ei vilkunud ta silmad laugude vahelt kui kitsad väitsed?

         Kelle silmad on lahti, kelle silmad on kinni? Kes näeb enam: kas kohtumõistja või kaebealune?

         Oi, kui ometi kõike näeks, kõigest aru saaks! Siis ei jääks iialgi magama, siis ei ärkaks iialgi üles.

         Vähe näeme omade silmadega, teiste silmade kaudu ei näe me mitte midagi. Nagu akendest vaatab hing välja, sisse ei näe keegi. Kes teab, mis sääl sees on: missugune saladus, missugune kannatus?

         Ta uuris Eva palet. Kuid see ei tunnistanud talle midagi. See oli kui näitlejanna mask. Üksi ta huulte õrnad lihased värisesivad kui sõnade sünnitamise valus — ometi ilma sõna sünnitamata.

         „Miks, miks jättis ta mind maha?“ viskas Fabian omade mõtete sõlmi. „Oli see minutiline jooks — kuldse liblika järgi — kergemeelsuse maadel? On ta veel laps, kelle juukseid elu tõsiduse lained iialgi liigutanud pole? Miks, miks pettis ta mind? Kas ei ole temalgi hinge, mis valest kannatab, närbub, hukka saab?

         „Aga miks algas meie armastus kord? Võib olla, ühest käepigistamisest; võib olla, ühesuguste mõtete pärast tähtistaeva vaatlemisel. Ja miks ei võinud temale see uuesti korduda: uuesti tähtine taevas, saladuslik-ilus luuletuse lause või sõrmede värin lahkumisel kuuvalgel ööl?“

         „Kui mina teda võttes ta omakord kellegilt riisunud oleksin, see oleks minule arusaadav olnud, ja ma oleksin

— 206 —

enesele andeks annud. Temale ei või nüüd andeks anda! Kui punased lilled oli minu armastus, kui sinine taevas oli minu õnn. Temale — oh, temale on see nüüd surmapatt?

         Ta kumardas ja lükkas kirve hilju sängi serva alla. Ta pühkis käega üle otsaesise. Ta istus kui valvaja haige voodi ees. Kell seisis. Tuul üksi vingutas harva puude latvu ja tule mustad varjud värisesivad seinte pääl. Ning mõtted tõusivad ja tõusivad.

         „Tuli vilgub, tõde vilgub, kõik vilgub. Minutiks, minutiks võid kõike kinni pidada ja siis pead kõik jälle lahti laskma: naise ja armastuse. Minutiks, minutiks saad sa kõigest aru, sa annaksid kõik andeks. Siis aga tõstad sa jälle kirve üles. Kaks inimest ei saa iialgi üksteisest samal ajal aru. Iga hing on kui pime võlvialune.“

         Ta vaatas nukrade silmadega üle naise. See oli kui valvel, ta hingas kui ilmsi olles. Ta oli imelikult äkki kõhnaks jäänud, ta oli väeti ja õnnetu kui laps — ta oli kui surev laps kesk kurbi õisi. Ta pale kahvatas, veri valgus ta huultelt, nagu vaha mask kohendas ta pale mustade juuste keskel. Kannatus, ilmlõpmata valu värises ta huultel. Ta näis uut und nägevat — veel hirmsamat, veel painavamat. Hirm niisutas ta neitslikku otsaesist.

         Fabian kumardas oma pää vastu tema palet. Missugune üksildus — kaksigi olles! Missugune pimedus — tulegi valgel! Ja Surm üksi lähenes — nagu nõidade rong Goya hirmsa oforti pääl, nagu Poe hirmus laev vaikivate meremeestega!

         „Lahkumine tuleb,“ mõtles mees, pääd kätele lastes. „Ükskõik, mil viisil. Oleksin mina tema tapnud — see oleks lahkumine. Katsuksin mina kõike unustada — see oleks lahkumine. Sest minu oma ei oleks

— 207 —

ta ometi enam. Palju parem oleks, kui ma ta unes tapaksin, nii et ta midagi ei aimaks. Veel palju parem, kui ma ise unes sureksin. Jah, mina ise! Sest minu pärast on õnnetus, mitte tema pärast. Tema ei mõtle nii, ei tunne nii, kuidas mina tahaksin. Kumb on siis süüdlane? Tema võib ilma minuta elada, mina ei või ilma temata. Tähendab: mina olen süüdlane!“

         Fabian hingas sügavalt ja pikalt. Ta vaatas, kuidas küünal vaikselt lühemaks sulas. Stearini pisarad jooksivad vaske mööda alla. Mehe selja taga vaikis keskööne tuba — üks pool musta pimeduse seina alla maetud, teine pool pruunides värisevates hämaruse lainetes, milledes siin ja sääl fantastiliste maalide kujud hääleta lähenesivad ja kaugenesivad.

         Ammu oli Fabiani viha lahkunud. Selgis ainult arusaamine kurblikust tõeasjast, millest leidus ainult üks ja ahtakene pääsmine — surm.

         „Mitte surma ei karda ma, vaid mõtteta surma, mõtteta elu. Aga nüüd oleks minu elu niisama mõtteta, nagu tema surm nüüd mõtteta oleks. Minu kell jääb seisma, tema kell algab uut tundi.“

         „Ah, ka seegi tõde võib vilkuv tuluke olla, mida minuti pärast enam kinni ei saa! Peab ruttama, kuni veel tuluke vilgub!“

         Ta ei kahelnud enam. Sest nüüd oli talle kõik selge. Nagu päikene paistis ta ajudesse.

         Ta võttis laekast revolvri. Selle teras läikis küünla valgusel. Ta vaatas padrunid uuesti läbi. Siis pani ta raua meele kohale, sõrmedega soonte järele parajat paika otsides. Siis astus ta ruttu voodi ette, kumardas ja suudles silmi kinni pigistades naist tasakesi otsaesisele.

         Kas Eva värises? Kas ta valvel oli?

— 208 —

         Elagu ta aga hästi ja olgu tal palju õnne, palju õnne — mälestuseks mehelt, kes teda surmani armastas! Elagu ta hästi ja olgu tal palju roosisid, palju roosisid ja palju armastust!

         Fabian astus ruttavate sammudega ukse poole, nagu inimene, kes enam iialgi tagasi ei tule.

         Korraga kuulis ta naise kisendamist — ja mehe ees põlvitades, tema jalgadest peenikeste paljaste käevartega kinni hoides karjus Eva läbi purtskavate pisarate:

         „Anna andeks! Anna andeks! Mina armastan sind — nüüd!“

Friedebert Tuglas.

— 209 —

/pilt/

Luuletus.

Ylitse muurin.

         Ylitse muurin yössä kukat sataa,

hyväily arka ohikulkijalle,

ylitse muurin vieraan, ynseän,

kuin kädenanto oudon ystävän,

tervehdys kesä-yölle tuoksuvalle.

         Niin vitkaan täällä elo vierii, mataa,

etäälle pyrkii, ehtimättä sinne,

kuin vuosisadat nukkunut se ois,

heräjää hetkeksi, taas nukkuu pois,

ikävöi ijät, tietämättä minne.

Ylitse muurin yössä kukat sataa.

Kuresaari, Saarenmaa.

— 210 —

Üle müüri.

         Üle müüri sajavad öösel õied, kui kartlik kallistus möödarändajale, üle võõra, vaenuliku müüri, kui tundmata sõbra käe-and, kui tervitus lõhnavale suveööle.

         Nii pikkamisi veereb siin elu, roomab! Püüab kaugele, ilma et sinna jõuaks, nagu oleks ta aastasadade jooksul uinunud, ärkab silmapilguks, uinub jälle magama, igatseb igavesti, teadmata kuhu.

         Üle müüri sajavad öösel õied.

                   Soomekeelse käsikirja järele tõlkinud

Bernhard Linde.

— 211 —

/pilt/

Kolm luuletust.

1.

Ühele lapsele.

Su hele naer mu tuppa äkki põikas,

         su hele naer

mu raamatute nukrust läbi lõikas

         kui järve aer.

Kaks palmikut ja lohud kelmid põskis,

         kaks palmikut,

ja silmad säravad (need ema mõskis):

         kaks salmikut.

Ja karg ja kihke su rõõmsais tantsujalus,

         ja karg ja kihk,

nüüd mängib tuulispääna terves talus

         su elu-ihk.

— 212 —

Aprilli urb, nii läbi elu püsi,

         Aprilli urb,

laps lustiline, ära iial küsi,

         miks olen kurb.

Las’ tantsivad su kergemeelsed jalad,

         Las’ tantsivad —

oh oleks lahti neil kõik mängu-alad

         ja päiksemaad.

Kuid vägitöö on leina naerdes kanda,

         kuid vägitöö

on vilistades käia Lethe randa,

kui langeb öö.

                                                                           1909.

2.

Soolaugastel.

         Täis laukaid sügavaid on soode süli.

Kas on neis roostevesi nii tume, keeletu,

või vaatab maa alt valu nii mustav, meeletu?

         Täis laukaid sügavaid on soode süli.

         Veest tõusvad mullid üles hõbedased.

Oh igatsused, salajad soovid soode sees,

oh unenäod, mis korraga kaovad tühjuses!

         Veest tõusvad mullid üles hõbedased.

         On kängus — maani längus maarjakased,

kus maetud aastasadade nõred sügaval.

Sookamar petlik kõikumas käija jalge all.

         On kängus — maani längus maarjakased.

— 213 —

         Musttuhat sääski surub soode üle.

Neid langeb näkku, suhu, neid imeb veresse,

neid tungib tahtmisesse, neid poeb südame.

         Musttuhat sääski surub soode üle.

                                                                           1908.

3.

Midagi isamaalikku:

(Impromptu).

Põllukraavi vulin,

         lõokeste tiri-liri.

Juurde: Martin Lipp’u mulin,

         muistne Eesti vöökiri!

                                                                           1909.

— 214 —

/pilt/

Süüta armastus.

(Muinasjutt.)

         Sellest ajast on palju aastapäevi mööda. Vanemuine käis siis veel omale rahvale kannelt löömas. Murueide tütred lilledel tantsimas, vikerkaar ammutas raudvankri mürina saatel merevoogudest vett ja Koit ning Ämarik unistasivad kevadel üksteisele lähenedes kokkusaamisest, mispärast nende paled õnnelikus õrnusepunas hõõgama loivad.

         Nüüd on see kõik igavikusse vajunud. Isegi hallik, mis sel ajal mäenõlval vulises, on ära kuivanud, ja põline tamm kumardab kurvalt suikudes rohuga kaetud augu serval. Hommikutel, kui kerge tuuleõhk ta öörahust üles äratab, puistavad ta poolkuivanud oksad arvuta pisaraid endisesse hallika-avausesse. Aga siiski on see sagedaste nii kuiv, et konn jänupiinal vihma oodates

— 215 —

tema põhjas igatsedes krooksuma hakkab, mille pääle vihmakass haleda kiunumisega metsast vastab. Lehtpuud jutustavad salasosinal omadele lastele vanematelt kuuldud muinasaja lugudest, kuna kuused ja männid kurvalt ja pooluskmatalt omi latvu raputavad. Ümberringi on vaikne ja surnud: siin elutsevad veel ainult eluta elanikud.

         Siis oli aga kõik teisiti, kui hallikas alles vulises ja kui ta külm-karsked vood salatungil maapõhjast ülespoole hoovasivad, nagu tahaksivad nad noorusejõust käharaid tammeoksi palaval ajal jahutades niisutada.

         Hallikale käisivad kaks jalgteed. Ühte sõtkus neiu, kes painduv kui pilliroog ja kerge ning kärmas, nagu noor hirv; teist — noormees, kes tüse ja tugev, nagu põline tamm, ja kelle samm raske ja raudne, nagu vanataadi taevavanker.

         Kolm aastat olivad nad kahekesi vett võttes üheskoos omad kruusid hallikahõlma surunud, aga veel sõnagi polnud nad üksteisele lausunud. Ka oli neiu nii häbelik, et noormees temale ainult hallikavee peeglis silma võis vaadata. Ja kui kolm aastat ja kolm päeva täis saivad, siis ei suutnud noorme[e]s enam vaikida, vaid ütles:

         „Vaata, ma olen tubli ja tugev kui põline tamm ning sina peenike ja painduv, nagu pilliroog, siiski löön ma värisema, kui ma hallika põhjas su silmi näen. Sellepärast ütle mulle: armastad sa mind?“

         Aga neiu täitis sõnalausumata oma veekruusi ja kadus kergel sammul jalgteed mööda õitsevate toomingate varju. Noormees vaatas talle tardunud pilgul järele ja läks siis norus pääga koju.

         Järgmisel päeval oli ta jällegi teatud ajal hallikal, ja kui ta hallikavees neiule silma vaatas, kordas ta oma eilast küsimist. Neiu pani aga veevõtmisega hallika-

— 216 —

peegli virvendama, nii et noormees enam ta silmi ei näinud, ja kadus jällegi vaikides õitsvate toomingate varju. Teist korda sammus tugev noormees norus pääga koju.

         Kui ta kolmandal päeval neiu ees oma küsimist kordas, siis ei seganud see enam veepeeglit ära. Selle vastu tõstis ta omad silmad ülesse ja surus nende pilgud nooremehe omadesse. Sirgelt teine pool hallikat nooremehe ees seistes vastas ta temale:

         „Ma olen peenike ja painduv, sina aga tüse ja tugev, kuid siiski lööd sa mu silmade ees värisema: ma armastan sind. Tule homme jälle hallikale, siis küsin ma sinult midagi.“

         Nende sõnadega lahkus neiu.

         Rõõmust hõiskava rinnaga ja kõrgel hoitud pääga sammus noormees koju. Alles siin märkas ta, et ta veevõtmise ära oli unustanud.

         Kui ta järgmisel päeval neiu vastas hallika kaldal seisis, küsis see:

         „Ütle, sa tugev noormees, missugune on su armastus minu vastu?“

         „Mu armastus on puhas ja kindel kui surnurüüd ja selge ning põhjata, nagu su silmade vaade,“ vastas noormees.

         „Siis tule ja suudle mind kolm korda otsaette,“ ütles neiu, „kuid ära aja seejuures minu kuldseid lokkisid segamini.“

         Ja noormees astus üle hallika, suudles neiut otsaette ning ei ajanud tema juukselokkisid mitte segamini.

         „Homme näeme jälle üksteist,“ sõnas neiu ja kadus veekruusiga jalgteel. Noormees pidi koduteelt tagasi pöörama, sest ka täna oli ta unustanud vee võtmata.

         Kui ta teisel päeval hallikale läks, ütles talle neiu:

         „Sa tugev noormees, kui su armastus ikka veel puhas ja kindel on kui surnurüüd ning selge ja põhjata

— 217 —

nagu mu silmade vaade, siis tule suudle mu hõõgavaid palesid; aga ära puutu neid valgeid lillesid, milledega ma omi juukseid olen ehtinud.“

         Ja noormees täitis neiu soovi ning suudles tema koidupunas säravaid palesid, kuna ta valged lilled puutumata jättis.

         Kolmandal päeval ütles neiu nooremehele:

         „Ma usun su armastuse puhtust ja põhjatust, sellepärast tule ja suudle mu silmi, milledesse sa tänini ainult hallikapõhjas võisid vaadata ja mis sind värisema panevad. Kuid hoia, et sa seda pärga ära ei mulju, mida mu kuldsed juukselokid kannavad“.

         Ja ettevaatlikult võttis noormees neiu pärjaga ehitud kuldsed lokid omade raudsete käte vahele ning suudles neid põhjatuid silmi, millede pilk tal luupainajana hinge kinni matta oli ähvardanud.

         Uhke ja rõõmus oma armastuse puhtuse ja oma tugevuse üle astus ta üle hallika endisele paigale tagasi. Neiu aga langes omade ilmsüütuses pakitsevate rindade pääle maha ja nuttis, nuuksus...

         Tummas mõistmatuses jäi noormees seisatama ja nutja pääle vaatama...

         Sel kolmandal päeval läks neiu raske südamega ja kerge veekruusiga koju, sest rinnas puudus süütus ja kruusis vesi. Tema kuldsed lokid olivad ärasasitud, kuna neid ehtiv pärg muljutult hallikakaldale närtsima jäi...

         See kõik oli aga ammu, väga ammu. Ainult Koit ja Ämarik teavad sellest tummal pilgul kevade lõpul üksteisele jutustada. Põline tamm aga kumardab kurvalt kuivanud hallika rohtunud kaldal ja valab ööunistustest ärgates arvamata pisaraid nende aegade üle, kus ilmsüütus alles looduses elu hoovama pani ja kus selged silmad üksteist hallikavee peeglis leidsivad.

A. H. Tammsaare.

— 218 —

/pilt/

Raiesmaal.

Mõtted kirjanduse ja elu üle.

I.

                   Oleks Paul Verlaine meil öelnud:

„Rien de plus cher que la chanson grise

Où l'indécis au précis se joint“

ehk jälle: „De la musique avant toute chose, et tout reste est littérature“, siis oleks esimeses salmis ainult seda kiidetud, mis sääl précis on, kuna kõik l’indécis meie vanade luuletajate ja kritikeride poolt ühehäälelist hukkamõistmist oleks leidnud; teine pool aga oleks surnuks vaigitud. Meie vanemad „sulemehed“ on ikka seda pakkunud, mis on „selge (päikesepaistene), ilma uduloorita, umbes nagu Messina varemed pääle maavärisemist inimeste vere- ja lihatompudega segamini (Lõuna-Italia päikese säras): kõik on välja üteldud, mida

— 219 —

vaja oli välja ütelda, omas terves kohutavas koleduses. Osalt on rohkemgi öeldud, kui vaja oli“.1) Kui meie sellest äramääramisest sõnad „päikesepaistene“ ja „Lõuna-Italia päikese säras“ välja jätame, — hra cand. J. Jõgever, nende sõnade autor, ei ole meile vähemalt näidatagi katsunud, kus ja kuhu see „Lõuna-Italia päike“ meile särab, — siis võiks selle nõudmise meie kirjandusliste vaadete ja sihtide mottoks panna: see oleks trehvav terve meie kirjanduse kohta; G. Mülleri jutlustega algades kuni kõige uuema ajani. Luuletajal oli tarvis „mõte“ võtta, — sedagi võis ajalehe juhtkirjast või kodumaa sõnumete hulgast mõne nutikama kirjasaatja ääremärkusest leida, — riim otsida: mind — sind, iga — siga... ja laul isamaa armastusest või ilusast neiust oligi valmis. Ning kui see ilmus, lausus kritiker midagi sellemõttelist, mis ülemal juba tsiteeritud, ja lisas ehk veel juurde: riimid on ladusad, mõte on hää, aus ning kiiduväärt.

         Kuid tuleme „selge“ ja „selguseta“ kunsti juurde tagasi.

         Kunsti ülesanne on õieti meie hinges peituvaid estetilisi tundeid äratada ja neid ise kujude ja piltide loomisele ergutada. Tõeline kunstitöö õhutab meis loomise tungi, sunnib meid jäljendama (nachahmen), see on nagu elektrijuga, mis transformatori abil siia ja sinna juhitakse ja igalpool mehanismuse tegevusesse paneb. Tähtis ei ole mitte see, et siin kõik selge, précis, oleks. Meie võime, näituseks, kõige sügavama estetilise mõnutundmisega Lapimaa lagendikul virmaliste heitlemist vaadelda, ilma et meie nende sündimist ära seletada suudaksime. Kuid kunstitöö huljutab igas vastuvõtjas, selle töö maitsjas, ise kujusid, ise unistusi

— 220 —

üles, just nii nagu selle individuumi psüühilik kokkusead on. Lugu on siin umbes sarnane, nagu kiirte vastuvõtmise juures: üks asi neelab teised värvid ära ja toob ainult ühe, ütleme punase, nähtavale, kuna teistel asjadel jälle teised omadused on ja need ka selle tõttu teisi värvisid kannavad.

         Richard Dehmel ütleb1): „See ongi just kõrgema kunsti tundemärk, et ta ühelegi päris arusaadav pole, et üks ühte, teine teist kui kõige tähtsamat ära tähendab, et tal piirita võim on üle enese kujudesünnituse ja võõraste kaudu edasi mõjuda, kuni kõigist neist vaimustatud arvamistest üleüldine meeldetuletuse pilt kujuneb, mis sagedasti alguspildist ainult väikese osakese sünnitab, millest aga rahvavaim (Volksgeist) kõike — ja veel rohkemgi — usub arusaavat“.

         Kui meie aga omi vanemaid kirjanikka ja kirjanduslist publikumi vaatleme, siis selgub meile muidugi, mispärast nende produktsion just niisugune oli ja mitte teine. Kirjanikkude eneste vaimline niveau oli niisama kõrge või õigem madal, kui tema publikumil, ja need kirjanikud, kellede eneste intellektualsed interessid kõrgemale ulatasivadki, jäivad avalikkuse ette astumisel ometi „populärseteks“, et rahvas neist „aru saaks“. Nii on siin rahvas kunsti arenemise käigu pääle halvavalt, vähemalt takistavalt mõjunud. Ning praegu astutakse kirjanikkude vastu süüdistusega üles, et nende tööd sellepärast halvad olla, et rahvas neist aru ei saavat; räägitakse kunsti demokratiseerimisest, kunstist kõikidele. See kõik on sagedasti ju väga kena, idülliline koguni, ja eks meeldi ka autoritele enestele teadmine, et paljud, suured rahvahulgad, neid

— 221 —

loevad ja tunnevad. Kui meie aga seda silmas peame, kumb pool siin kannatab, siis peab otsekohe tunnistama, et see kunst on. Kunst peab kõikidele suupäraseks tehtama, kunstnik peab juba luues publikumi eelarvesse võtma — kuhu jääb loomise vabadus, võib sellest siis veel rääkidagi?

         Trehvavalt ütleb Richard Dehmel1): „Kunst aga, mis rahva-armu (Volksgunst) kätte püüab saada, kuna ta ennast rahvalikuks saanud esiisade kunsti maske ülikonnaga ehib: seda võivad kõige paremad autoriteedid, ülemus, kool ja ajalehed populäriseerida, see võib mõni aeg „väga armsaks“ peetud olla, viimaks aga tunnistatakse sarnane kunst tühjaks silmamoonutuseks“.

         Kui nüüd mägi Muhamedi juurde ei tule, siis läheb Muhamed mäe juurde. Võib ometi ehk olla, et ka rahvas sellest kahju ei saa, kui ta modernide kirjandusliste toodete mitte just käpuga katsutavate selguste arusaamisele püüab jõuda? See oleks ainult siis kahjulik, kui — ütleme näituseks — sotsialistlise tuleviku-riigi kunsti koguni diametralselt praeguse aja kunsti vastasena ette võiks kujutada, kui tulevikus päris uus kunst sünniks, mille juured mitte juba olevikus ei peitu. Marxistlised arvustajad, sarnased nagu venelased J.M. Steklov, W. Frietsche, W. Schuljatikov ja m.t.2), avaldavadki järgnevaid — põhjusmõtetes kokkuvõetud — arvamisi: praegune seltskond on bourgeoisline, sellepärast tuleb teda eitada, praeguse aja kunst on bourgeoisia produkt ja selle tõttu tuleb ka seda eitada. Kui nüüd aga öeldakse sotsialismuse idud juba praeguses kapitalistlikus korras varjul olevat, mis „paratamata“, täiel aurul, sotsialismuse

— 222 —

sülle välja viib — ja seda ometi õpetavad õiget usku marxistid? — siis peaksivad teadagi ka kirjanduses need idud leiduma: muidu ei oleks ju ajalooline edenemine, mis ennast rahvamajanduslises elus on avaldanud, kirjanduslises arenemises mitte maksev; kirjandus kaotaks sellega oma majandusliku aluse, sotsiologiline kirjanduse uurimine oma mõtte.

         Kuid mis nimetavad tulevikukunsti prohvetid uue kunsti atributideks? Pea kõik, kes tulevikukunstist on kirjutanud, peavad üheks niisuguseks antropotsentrismust. See antropotsentriline seisukoht, hüüe „maailm inimestele“, saada kõikidest tulevikukunsti töödest läbi käima. Seda näeme meie aga juba praeguse aja moderniski, leiame seda Henrik lbsen’i, Gabriele d’Annunzio, Bernard Shaw ja Feodor Dostojevski töödes. (Antropotsentrilist vaatepunkti on ka Mihailovski pikemalt käsitanud.) Niisamuti karakteriseerivad modernismust teised ühesmõjuvad atribudid, nagu üleminek moralismusest intuitivilisele, estetilisele ning filosofilisele vaatlemisele, „kosmosega ühinemine“, „saatuse äravõitmine“ jne.

         Et aga tuleviku kunst modernismusest, praeguse aja kunstist, diametralselt lahku minna ei või, et tema juured, tema alged juba olevikus peituvad, siis peab rahvas kunstile katsuma järele jõuda. „Die Kunst geht ihren eigenen Weg; wohl ihr, wenn das Volk ihr zu folgen vermag“.

         Või oleme meie eestlased omas kirjanduslises kulturis juba nii kaugele jõudnud, et miskisugust ülikulturi karta maksaks? Nii naiv ja võllanalja taoline, kui see küsimine ka on, leidub siiski inimesi, isegi kirjanduseajaloolaste hulgast, kes selle süüdistusega noorte vastu on üles astunud.

         „Ka Eesti ilukirjanduse põllul tarvitavad mitmed arvustajad, iseäranis nooremad, omas ülikriitikas

— 223 —

meie sugurahva väikese ja noore kirjanduse arvustuseks absolutilist mõõdupuud1) ja tõmbavad kõigele sellele, mis meil ilukirjanduse põllul ilmunud ja seda mõõtu täis ei anna, kaastundmuse avaldusega kriipsu pääle — meil ei olevat seda, millega teiste rahvaste ees võiksime uhkustada2)“.

         Kirjanduseajaloolane peaks ometi teadma, et kirjanduses ühtegi absolutilist „mõõdupuud“ ei ole; nagu meie ühtegi iluduse absoluti ei tunne, ei või ka absolutiliselt ilusast kirjanduslisest töödest kunagi rääkida. Või teab ehk hra Kampmann niisugust kirjanduse eeskuju nimetada? Ja kui ta seda arvakski teadvat, siis oleks see tema isiklik arvamine, otsus, millele ta võrreldes oleks jõudnud; tema otsus oleks relativiline. Kui noored natukene „kõvemat mõõdupuud“ tarvitavad kui vanad (missugune karulik ütelus: mõõdupuu, nagu laseks end kirjandus sülla- ja tollipuuga mõõta!), siis ei ole jällegi absolutidest kõnet, vaid meie „mõõdupuud“ on niisama relativilised ja veel relativilisemadki, kui hra Kampmanni omad: tema teritab omi „mõõdupuid“ meie omade nüridate kirjanikkude pääl, meie aga peame kodustest kulunud käiadest ja luiskudest väljamaa teritamise riistu paremaks. Terve see kolesuur küsimus seisab selles, kummad ihumise abinõuud — relativiliselt muidugi võttes — paremad on. Noored arvavad, et nende omad, hra Kampmann aga kinnitab, et puuassidega vankril ikka mõnusam on sõita.

         Iseäraline arusaamine — olgu à propos öeldud — kriitikast, kui neid mõttekildusid, mis meil noorte poolt siin ja sääl ajalehtedes on ilmunud, juba ülikriitikaks ilma hanejalgadeta nimetatakse.

— 224 —

         Kui Vene kirjandus „väike ja noor“ oli, õigem kui venelastel veel belletristikat, kunsti-luulet ei olnud, esines W. Bjelinski omade „Литературныя мечтанія’tega“, purustas vanad templid, lükkas vanad, kõikumata kindlatel piedestalidel seisvad jumalad tuhasse ja põrmusse. Bjelinski, kes filosofilise mõtte Venemaale tungimise algul õppis ja elas, oli esimene, kes kirjanduslist, puhta, kõrge kunsti kriteriumi Vene arvustuses tarvitama hakkas. Bjelinskiga käsikäes sündis ja kasvas Puschkin ja temast sügavam lüüriker Lermontov. Bjelinski oli esimene, kes Turgenev’i, Gontscharov’i ja Dostojevski pääle tähelepanemist juhtis. Bjelinski tarvitas Vene „noore ja väikese“ kirjanduse toodeid arvustades „ülikriitikat“.

         Sakslastel ei olnud õieti kuni 18. aastasajani dramatilist kunsti; tolleaegsed autoriteedid olivad aga muidugi teises arvamises. Sääl astus homo novus Lessing üles, lõhkus ja ehitas.

         Inglise drama uuendaja, „ibsenismuse“ kuulutaja, terav vanade arvustaja Bernard Shaw ehitas con spirito lõhkudes.

         Meie kirjanduslisest kulturist ei maksaks parem rääkidagi. Küsime, kui palju needki väljamaa kirjanduslisi voolusid tunnevad, kes kirjanduseajaloolastena püüavad esineda. Meie ei kõnele õndsast Dr. K.A. Hermannist, kellel kirjanduse ajaloo ülesande kohta arusaamine täiesti puudus, nagu seda tema „Eesti kirjanduse ajalugu“, iseäranis selle uuem ajajärk hiilgavalt tõendab; aga võtame, näituseks, ülemal korra juba nimetatud M. Kampmanni „Vanema Eesti ilukirjanduse“. See herra ammutab omad kirjanduslised vaated sentimentalismuse üle Brockhaus’i Üleüldisest teaduseraamatust, nagu hallikate nimetamisel autor ise tunnistab, ja vaatab täis püha aukartust G. Brandes’i venekeelse halva tõlkega moonutaja Lutschitskaja kirjanduslis-komödiantlisi ette-

— 225 —

asteid päält ning opereerib nende etendustega, kui selgest terasest sõjariistadega omade vaenlaste vastu.

         Kui ka Brockhaus’i sõnaraamatu kirjanduseajaloolane J. Vesselovski austamiseväärt teadusemees on, peab siiski seda silmas pidama, et ühe teaduseharu nomenklaturi kokkuseadmise juures kuulus teadlane ja linnakooli vanema klassi õpilane ühel pulgal võivad seista; ja üleüldises teaduseraamatus on meil ikkagi ainult nomenklaturi ja mõistete äramääramisega tegemist. Niisuguseid hallikaid tarvitades ja neist ammutades on ka võimalik niisugune kirjanduslise voolu ülevaate karrikatur, nagu hra Kampmann oma raamatu alguses sentimentalismuse üle pakub, kus terve rida Inglise, Prantsuse, Saksa ja Vene kirjanikka ja nende töösid nimepidi üles loetakse ja siis lõpuks öeldakse: nende tööd olivad haledad. Ja jah, ka mõni muu töö on hale!

         Ehk meie küll Venemaal elame, aga kui küsime, palju ja mis meie Vene kirjandusest teame — ma ei räägi mitte sellest Vene kirjandusest, mis igale ühele meist koolis „kätte õpetatakse“, vaid sellest, mis sääl ignoreeritakse: F. Dostojevski, A. Tschehov ja modern kirjandus — kui palju tuntakse meil L. Andrejev’i, F. Sologub’i, V. Brjussov’i, K. Balmont’i, B. Saitsev’i ja teisi Vene „noori?“ Kui palju tuntakse meil E. von Keyserling’i, A. Schnitzler’i, P. Altenberg’i, Jakob Schaffner’i, Th. Mann’i, H.Bahr’i, Oskar Loerke’t, Martin Beradt’i, R. Dehmel’i, Stefan George’t, Rainer Maria Rilke’t, Hans Kyser’i ja teiste Saksa kirjanikkude toodeid? Inglise, Norra, Rootsi, Prantsuse ja Italia kirjandusest ei maksa rääkidagi.

         Keegi tähtis — iseäranis oma tähtsama venna arvates tähtis — Eesti kirjanduseajalooline üksus pidas kusagil pääasjalikult rahvakooliõpetajatele määratud kursusel avaliku ettelugemise Molière'i üle, kus lektor

— 226 —

veerand tundi seletas ja näitas, et „no vot Molière on tähtis näitekirjanik, kes tähtsaid näitemängusid kirjutas“; et ta kõikidesse tähtsamatesse keeltesse on tõlgitud, et tema tähtsus seni ei kao, kuni Prantsuse kirjandus tähtsat osa tähtsamates maailmade kirjandustes etendab; sarnasele sissejuhatuse etendusele järgnes siis ühe „tähtsama“ Molière’i töö ettekandmine — selleks tarvitati venekeelset tõlget, mis prantsusekeelsest originalist koguni „palju parem“ kuuldus olevat — ning kuulajatel pidi pääle seda Molière’i tööde iseloom ja spetsifilised omadused tuttavad olema.

         Kas võib sääl kirjanduslise kulturi liialdustest kõneleda, kus seda kulturi ennast veel olemaski pole?

         Meie peame omale enne arvustuse looma. Arvustaja peab kõigepäält artistiline individualiteet olema, kes kunstnikuna loovast jõust ja selle sünnitustest aru saab. Tal peab kunstist tõeline, peene käsitus olema ja siis laialine haridus kirjanduses ja kujutavates kunstides, laialine teadusline eruditsion. Kui need kaks kokkukõlas on, võib arvustajalt midagi loota. Arvustaja juures mängib loomise võim suurt osa: tema sensibiliteet peab suur olema, et kirjanikule või kunstnikule järel tunda, tema piltisid omandada võida. Viimane tingimine ongi aluseks, miks osa arvustajaid kriitika kui teaduse maha salgavad, nagu Alfred Kerr. See kool näeb kriitikas täielist iseseisvat väärtust: kriitika ei pea mitte käsitatava töö järelkaja olema, vaid ise, nii sisu kui ka vormi poolest, kunstitööks tõusma. Nõnda ei taha Alfred Kerr mitte lihtne arvustaja olla, vaid iseseisev looja, kes ise midagi kunstikõrgusele ulatavat omade tundmuste kui ka stiili poolest pakub. Mina isiklikult näen selles tuleviku kirjanduse arvustust. Arvustaja ei ole siis enam kirjandusliste toodete väärtuste selgitaja, populärisator, vaheltkaupleja publikumi ja autori vahel;

— 227 —

publikum suudab siis juba iseseisvalt iga kirjaniku peensustesse tungida ja neid maitsta. Arvustaja on siis jäljendav kunstnik, kes meile omas kunstitöös neid mõtteid, tundmusi ja meeleolusid piltides kujutab, mis teatud töö lugemisel temas on ärganud. Niisuguse „arvustuse“ lugeja võtab selle arvustuse kätte, et arvustaja kui „ülemaaliselt“ tuntud peenetundelise inimese ja kunstniku tundeid omadega võrrelda, omasid nende kaudu kontrolleerida.

         Et aga niisugune arvustus sündida võiks, peab ta oma olemisele aluse leidma — kirjanduses. Kirjandus peab eneses nii palju kaasakiskuvat sisemist jõudu, nii rohkesti hingeelulisi üleelamisi peitma, et ta tõesti tundelise iseloomu jäljendamisele ahvateleb.

         „Meie ootame kirjanikult haritud tundeinimese peenikesi üleelamisi, hingeelulisi konfliktisid ja tundeid, mis need konfliktid on sünnitanud ja mis peenemaitseline luuletaja kõige kuulsama juveliiri hoolsuse ja püsivusega välja on viilinud, luulet, mis harmoneerivasse ja terve kulturi-inimese maitserikkusega väljanikerdatud raamisse on mahutatud, mis luuletusele igapidi hästi „istub“, nagu Parisi kõige parema õmbluse-kunstniku valmistatud kostüm. Kirjaniku tunnete sügavusest ja selgusest leiame meie endid jälle üles, kuna nende tunnete rikkus meid ära eksitada püüab ja nende algupärasus meid imestades seisatama sunnib, et siis, kui silmad ja tundmus ära harjuvad, jälle edasi minna1)“.

         Kunstnik ja elu — need peavad kokku sulama, üksteist täiendama, kunstist peame meie ise endid, omale jõudu leidma. Tõsine luule on see, mis meis

— 228 —

elu, terves tema kirjuses, vaadeldes ärkab. Inimene võib kõige suurem kunstnik olla, ilma et ta ühte ridagi kirjutanud või ainust joontki pintsliga riidele oleks tõmmanud. Missugused suurepäralised pildid ja sümbolid ei sünni inimestes, ilma et kellegil meelde tuleks neile nähtavat kuju anda.

         Küsitav on, kas ja kui suurele osale sellest, praegu veel müstikalise, transformatsioni aktist võimalik ongi kuju anda. Genius seisabki selles, et ta omas hinges tärganud piltidele, sümbolidele mõistab kõige paremat ja kõige kohasemat kuju anda. Keegi ütleb, et geniuse pää-element kontsentratsioni, kompositsioni ja piltide, sümbolide leidmise võime olla. Algupärasus ei mängidagi geniuse juures suurt osa: tema leida mõtteid teiste juurest ja laenata nendelt.

         „Võõraste mõjude all“ — üteldakse meil harilikult laitvas mõttes noorte kirjanikkude kohta. Minu arvates aga on meie kirjandus osalt sellepärast kängu jäänud, et ta liiga vähe, või koguni viletsaid, ilma kirjanduslise väärtuseta võõraid mõjusid vastu on võtnud. Oleks meie külarealistid, Jakob Mändmets, A. Kivi, P. Grünfeldt ja teised, väljamaa kirjanduse voolusid tundnud ja säält õppinud, oleks Ernst Peterson oma tüsedat maitset väljamaa paremate kirjandusliste toodete läbi harinud ja peenendanud, siis oleks nad omades töödes ehk täiehinnalist estetilistest alaväärtustest lahutada osanud; siis oleks ehk ka niisugused kirjandus-arvustuslised võimatused tulemata jäänud, nagu Ernst Peterson neid „Õiguses“ ja „Virulases“ „Eesti Kodu“ ülendamiseks ja W. Schmidt- Bonn’i „Die Mutter Landstrasse“ alandamiseks avaldas.

         Rudolf Lothar ütleb1): „Saksa kunst on alati valmis olnud võõraid mõjundisi vastu võtma, ja tal on

— 229 —

jõudu olnud vastuvõetut sisemiselt ümber töötada; sellele asjaolule võlgnebki Saksa kunst tänu omandatud rikkuse eest.“

         Ja tõesti, kui meie 19 aastasaja 80 ja 90 aastate Saksa kirjandust vaatleme, siis peab igaüks tunnistama, et see kolme väljamaalase otsekohesel inspiratsionil on sündinud ja just selle tõttu nii tähtsaks saanud: Saksa kirjanikud lasivad eneste pääle mõjuda, lõivad omade individualsete omaduste kohaselt midagi uut, mis siiski E. Zola, H. Ibsen’i ja L. Tolstoi töödega kõige lähemas suguluses oli. Ja üks tuttavamatest Saksa kirjanduse eesvõitlejatest läinud aastasaja 80 aastatel, Arno Holz, „luuletas“:

                            „Zola, Ibsen, Leo Tolstoi,

                   Eine Welt liegt in den Worten,

                   Eine, die noch nicht verfault,

                   Eine, die noch kerngesund ist.“

         Ning see oli neil „võitluse päevil“ Saksamaal ülemaaline tõde.

         Ühelt poolt nõutakse, kunst peab tähtsaid seltskondlisi küsimusi käsitama, peab oma väärtuse kohaseid problemisid harutama ja otsustama, peab teaduse populärisatoriks hakkama, peab ühiselu praegusesse õigluseta korrasse parandusi tooma ja nende läbiviimise juures kaasa aitama.

         Teiselt poolt aga vastatakse umbes järgmiselt, mis Hugo von Hofmannsthal on formuleerinud: „Meie ei taha sotsialset korda parandada, sest et see luule ülesanne ei ole; mõnikord on sellekohased tingimised ja aeg, kus ka luuletaja sõjariistad kätte võtab ja võitlusesse astub, aga üleüldiselt peab ta kõigist meie seltskondlistest ja erakondlistest tülidest kõrgemal seisma, kui püha vaimustuse-tule kandja.“

— 230 —

         Ei maksagi nendega polemiseerima hakata, kes kunstile iseseisvat väärtust ei luba: ükski tõsisem kirjandusetundja ei ole selle metsiku arvamise kasuks midagi ümberlükkamatat ütelda teadnud. Kunst ammutab igalt poolt elust, ta ei tarvitse sugugi tähtsaid problemisid ignoreerida, sotsialseid küsimusi käsitamata jätta. Ei, vaid need võivad ja peavad endid eluavaldustena kunstis peegeldama, aga nad peavad üksi abinõuks jääma, et kirjanik meile nende valgusel inimest, tema hingeelu võiks näidata. Pääasi on siin ikkagi inimene Suured sündmused annavad kirjanikule võimaluse neid inimese hingeelu külgesid nähtavale tuua, mis harilikkuses, igapäevsuses varjule jäävad. Sellepärast pakuvad problemid, seltskondlised küsimused hääd võimalust inimese hinge paljastada, et lugeja siis ennast nendest hingeelulistest kirjeldustest üles leiaks, need teda elu igapäevsustest välja tõstaks, sest: „kunsti ülesanne saab alati selles seisma, et publikumi tähelepanemist igapäevaste nähtuste päält kõrvale pöörata, temale võimalust anda nendest elunähtustest kõrgemale tõusta“, ütleb Karl Kautski.

         Iga kirjanduslise toode, mis laialisema tähelepanemise pääle prätendeerib, aluseks on individualsed üleelamised ehk üleüldis-inimlikud tundmused. Need estetilis-filosofilised ideed, need kõikidele inimestele, rahvuse pääle vaatamata, omased tundmused, need peenikesed, kindlasti autori individuumiga seotud psühologilised komplikatsionid, mis meile Richard Dehmel’i, Henrik Ibsen’i, Oscar Wilde’i, Walt Whitman’i, Feodor Dostojevski, Paul Verlaine’i, Emile Verhaeren’i, Paul Bourget’i, Hugo Bertsch’i ja Bernard Shaw’i töödes esinevad ja milledes kõige tõenäolisemalt tuleviku kirjanduse protoplasma peitub, nendes on rahvusline element ainult materjaliks, ainult vahendiks. Küsime, mille

— 231 —

poolest on Henrik Ibsen tähtsam, kas Norra kodaniku-klassi kujutajana, või üleüldis-inimliste tunnete ja mõtete kehastajana? Milles seisab Feodor Dostojevski päätähtsus, kas spetsifilises Vene iseloomu kirjelduses või inimese hingeelu analüsis? See maksab niisamati Walt Whitman’i, Hugo Bertsch’i, Bernard Shaw’i ja teiste kohta.

         „Mina pean kunsti natsionalset piiritamist ajalooliseks võimatuseks. Enne oldi natsionalsed, täna ollakse internatsionalne ja individualne“, ütleb Oskar Biel1).

         Terve praeguse aja kunst kannab autori individualiteedi jälgi. Mida suurem autori individualiteet, seda sügavamad ka tema tööd, sest suurem osa kirjanikka on subjektivilised: nad kujutavad meile omi tundmusi, oma hingeelu.

         Paul Bourget’le omastatakse järgmine ütelus: „On tarvis iseennast tähele panna ja asjaks muuta, millele kunstlikult kirgesid külge poogitakse. Mis Claude Bernard koertega, Pasteur kodujänestega tegi, peame meie oma südamega katsuma teha ja iga mürki inimese hinge sisse tilgutama. Meie peame kõiki tundeid, mis meiesugusele olevusele omased on, meis enestes tundma, olgugi ainult ühe tunni jooksul.“

         Sügavamale iseenesesse tungida, oma sisemist inimest täiendada ja harida, et ta omade tunnete sügavuse ja peensusega teisi — kirjaniku juures tema lugejaid — vangistada ja sütitada suudaks, iseennast tunda ja täiendada — selles peaks tähtsat püüdesihti, elu pääülesannet nähtama.

         Ainult sellele seisukohale asudes maksaks elada, maksaks võidelda täielises ja kindlas teadmises, et see meie eneste ja meie kaudu üleüldsuse kasuks sünnib.

— 232 —

II.

         Meil on E. Enno ainus, kes luulelist solipsismust, üksikolekut kuulutab.

         „— Siiski üksigi endasse maetud olla on ilus.“ Inimene on iseenesele. Kõik tema mõtted on ühe asja pääle koondatud, terve tema tegevuse lõpusiht ja pääjaam on inimene ise. See iseenese otsimine, mitteleidmine ja ümbereksimine ongi see tsentrum, mille ümber inimese tegevus keerleb.

         „Ja siiski kartus iseennast kaotada“ tekkib sagedasti südamesse; aga kui meie kindlasti selle subjektivismuse alusel seisame, mida ka kulturiliseks individualismuseks võiks nimetada, piiramata anarho-individualismusest eraldamiseks, kui me ütelda võime:

         „Mina, see mõistmata mina, mis aluseks mul!1)

         Mina see ahel, mina see kalju“

         — siis ununevad tehtud eksitused ja uue jõuga, uue värskusega asume otsima iseennast, mis on „maetud iseendasse", ja jällegi on kõik

         „üks õnnis minek kujunedes iseendasse.“

         Ernst Enno Subjektivismus aga kaotab siin oma järjekindluse, muutub käsituks kobamiseks üleelulises pimeduses. Ta saab täiesti transzendentalseks. Iseenese otsimine muutub väikeseks vahejaamaks, mille sarnaseid tee pääl palju on; tee ise aga viib millegi meie mõistusest üle käiva, transzendentalse asja või olevuse juurde

         „kuni sääl, üle enese, sa leiad lõpmata teel eest vaikist hääd, kuhu häädusest ei teadvust jään’d kumama.“

— 233 —

         Sääl kus E. Enno neo-romantikeriks muutub, kaotab tema subjektivismus oma immanentlise aluse ja sellega, meie arvates, terve oma aluspõhja.

         Aga võib olla, et siiski elul ka niisugune transzendentalne mõte on?

         Elu mõtte ja sellega ühendatud väärtuse küsimuse vastamine — see on intuitiviline loomine. Milles seisab inimese elu mõte, eesmärk ja õigeksmõistmine? — selle vana küsimuse vastamine ei ole mitte üksi filosofia ülesanne kitsas mõttes, nagu gnoseologia, nende küsimuste, mis oma loomu poolest täiesti metafüsikalised on, teadusline vastamine on seni võimata kuni metafüsika veel mitte teadus pole. Ja ometi on elu mõtte, eesmärgi juures iga mõtleja inimene peatanud, iseäranis meie praegusel närvilisel aastasajal. Ning sagedasti jõutakse neile sarnastele otsustele, mis juba Arthur Schopenhauer ja hiljem Otto Weininger on formuleerinud. Kriisist kannatasivad kõik, kes objektivilist elu mõtet otsima hakkasivad, ükskõik mis tee nad valisivad.

         Meie elame praegu positivilise edu teoria ajajärgul või, õigem, meie oleme selle ajajärgu viimastele astmetele jõudnud. Meie ajaloos võime ainult positivilise edu teoriat ja selle eelkäivat transzendentsi valitsust leida, kus inimesed ainuüksi „nendesinaste jumalikkude asjade“ aoks pidivad elama. Transzendentalsetest mõistetest oli luba teatavasti ainult mõisa- ja õpetajaherra kasuks lahkuda ja nende „immanentlisele“ seisukohale asuda.

         Aegamööda on aga „positiviline edu“ — avaldagu see siis kalduvusi natsionalismuse või sotsialismuse poole — ikka rohkem ja rohkem immanentlisele põhjale nihkunud. Ainuvalitsevana on seda mõtet koguni ülemaaliseks teha püütud. Igal pool kuulutatakse, et üksik isik midagi ei maksa, et tema ennast üksi tulevate põlvede hää käekäigu kasuks peab ohverdama. Üleüldise

— 234 —

ajaloo eesmärk on „la grande conception d’Humanité,“ nagu August Compte ütleb. Meie oleme õnnetud, aga inimesesugu ootab tulevikus õnn ja selle nägemata õnne kasuks peame meie elama, kannatama ja surema. Inimesesoo tulevik — on see Moloch, kelle altarile meie endid ohvriks peame tooma.

         See realse isiku ärasalgamine ja mahatallamine oligi, mis läinud aastasaja viimasel poolel terve rea individualistide poolt ägedat vastuvõitlust leidis. M. Stirner ja Fr. Nietzsche, P. Krapotkin ja N. Mihailovski on silmapaistvamad.

         Õigusega on kahtlema hakatud inimesesoo kõike õndsaks tegeva jõu juures. Kui üksik isik mitte midagi ei ole, mille läbi võidab siis inimesesugu nii suure tähtsuse, et kõik temale ohvriks peab toodama, kuna ju see inimesesugu üksikutest individuumidest koos seisab? Kas ei ole see „inimesesugu“ lihtsalt fatamorganiline tõmbeabinõu, millega meid kõrbesse surema meelitatakse? Selle inimesesoo tuleviku lubamisega transzendentalseid „pühakirja“ tõotusi võrreldes on viimastel rohkem põhja all: sääl on enam inimese hingeelu tundmisega arvatud, on igas inimeses peituv egoismus eelarvesse võetud. Kirik tõotab selle eest, et meie siin „hädaorus“ vaevleme, õndsat ja rõõmurikast elu paradiisis; inimesesoo tulevik aga laseb meile au osaks saada, et meie selle pinna väetiseks tohime olla, mille pääl kord tulevased põlved tärkavad!

         Meie ei näe elus ühtegi objektivilist eesmärki, sihti; kõik eesmärgid ja sihid seisavad, kui alust sügavamalt otsida, subjektivilisel põhjal. Ja inimese loomuses on nii palju egoismust, et võimata oleks seda atrofeerida ja altruismust jäädavaks taimeks istutada. Tarvis on meie hinges peituvat egoismuse energiat ainult õigele teele juhtida, siis võib see üksiku isiku kaudu,

— 235 —

— ja ainult sel teel, — rohkem kasu üleüldsusele saata, kui altruismuse propaganda läbi. Sügavam individualismus tunnistab vaba individuumi omaks lõpusihiks, ja just sellepärast ei nõuagi meie vaba edenemise, kujunemise võimalust mitte üksi omale minale, vaid igale üksikule isikule. Kui aga iga üksik isik oma vaba kujunemise võimalust selleks tarvitab, et enese mina võimalikult mitmekülgsemaks, tundmuste poolest suurtsugusemaks ja välimistele mõjudele vastuvõtlikumaks teha, — ja ühtlasi vastuvõetud materjali silmapilkses adaptatsionis osavaks saada — siis on iga isiku üleelamiste summa igatahes palju suurem. Selle tõttu ühtlasi aga ka tema vaimlise lõbu väärtus. Ses mõttes: carpe diem! Iga oleviku silmapilku peab õiglaselt tarvitama, sest et meie mitte inimesesoo tulevikus olevikule tröösti ei näe, sest et meid see veel ei rahulda, et tuleviku inimestele ennast ohverdada tohime: meie peame igast ära elatud momendist elule subjektivilist mõtet leidma.

         Kui nüüd eesmärk inimeses eneses on, kui see ennast igas üleelatavas momendis realiseerib ja kui meie ainult subjektivilise, mitte aga objektivilise elu mõtte tõeks tunnistame, ikka ja alati immanentlisele alusele jäädes, kõike transzendentalset eitades, siis võidakse kergesti hedonismust ja eudämonismust ette heita. Meie ütleme, et elu eesmärk ja subjektivilise eluväärtuse kriterium — meie olemise mitmekülgsuses ja täielikkuses seisab. Hedonismuse pääsiht aga on: τέλος εἶναι μήτε ἀλγεῖν κατὰ σῶμα μήτε ταράττεσδαι κατὰ ψυχήν1). Kuid meie ütleme: las’ kannatada keha, kui aga vaimlik elu mitmekülgne, intensivline ja sügav on!

— 236 —

         Oleks teiselt poolt ometi päris asjata hedonistlist elementi inimesest maha raputada. See peitub igas ühes ja temaga tuleb seni rehkendada, kuni inimese organismus mitte mõneks auru jõul ümberaetavaks mehanismuseks ei muutu.

         Kui meie estetilised, etilised ja intellektualsed võimed või ükski neist täiesti pingul olles on töötanud, siis laseb inimene end sagedasti hedonistlisesse ilma vajuda, et selle normalseid külgetõmbavusi maitseda ja sellega kaasaskäivaid üleelamisi minupärast kunstiliseks transformatsioniks tarvitada. Meie ei taha neid tundelisi üleelamisi mitte igakord kõlblusevastasteks nimetada; teiselt poolt ei või neile ka eetika alalist pitserimärki pääle vajutada. Hedonistline element on tarviline paha, — kui seda just pahaks nimetada, — kust siiski õieti sagedasti jõudu saadakse estetiliste, eetiliste ja intellektualsete üleelamiste sügavamaks ja intensivlikumaks muutmisele. Inimene, kelles estetilised, eetilised ja intellektualsed huvid koos või üksikult võttes, üleskaalduvad on, jõuab ka sügavast porist tõusta ja omi kõrgemaid püüdeid maksma panna.

         Ja just nende kõrgemate püüete mitmekülgset ja sügavat üleelamist oleviku igas silmapilgus nõuab immanentline subjektivismus, mida mõned ka filosofilis-ajalooliseks individualismuseks nimetavad3).

         Eetiliste ülesannete kohta olgu möödaminnes tähendatud, et meie neid mitte kategoriliseks imperativiks ei taha teha; nad ei ole sunduslised mitte eetiliselt, vaid psühologiliselt. Pereat mundus, fiam — selle vastu protesteerib meie sotsialiteedi tundmus. Sotsialiteedi tundmus on aga psühologiline fakt. See

— 237 —

tundmus on ühe juures suurem, teisel vähem: üks tunneb ennast vähema seltskondlise üksuse, perekonna, sugukonna liikme olevat, kuna teine tunnistab, et ta terve kosmosega ühenduses seisab.

         Kõige ülem siht on vaba inimene, kes oma elu subjektivilist väärtust üksi olevikus realiseerib. Nende mõtete vastased võiksivad meile ette heita, et meie tuleviku pääle käega heidame, hüüdes: „laissez faire, laissez passer!“

         Selle pääle võiks lühikese tsitadiga vastata: „Eesmärk olevikus; sellest ei järgne veel kuidagi, et meil minevikku tarvis pole ja tulevikus midagi olulikku ei leidu. Minu elu on teadvuse ühtlusega seotud, minu mina tunneb ennast minevikus ja näeb oma tulevikku ette; iga käesolev moment muutub siinsamas minu minevikuks ja säälsamas astub tema asemele tulevik. Nii on mineviku ja tulevikuga minu olevik kõige lähemalt ja kõige kindlamate sidemetega seotud; mina õpin oma minevikult, ja loon oma tulevikku. Mina olen ühel ja selsamal ajal põhjuste lõpmata rea ja teleologilise keti lüli; mina olen iga silmapilk põhjuse ja järelduse, abinõu ja eesmärgi ristjooksu punkt. Ja seepärast tahes ehk tahtmata olen ma siiski progressi punase niidi kiud, ma ei või ennast inimesesoo minevikust ja tulevikust lahti kiskuda“1).

         Ajaloo käigus näeme meie progressi, sest progressiks nimetame meie „individuumi alalist laienemist ja süvenemist, s. o. üheaegset kalduvust kõiki sisemisi ja välimisi funktsionisid kokkukõlaliselt täita ja võimalikult laialist töö jaotust ette võtta“2). Ajaloo käik

— 238 —

on teleologiline, on progress, sest et meie iga osa sellest teleologilisest ahelast oma subjektivilise ideali seisukohalt hindame, selles isiku vabaks väljakujunemiseks tarvisminevaid eeltingimisi ja võimalusi ikka suuremal ja suuremal arvul nähes.

         Kui nüüd Rudolf Eucken1) ütleb ja küsib: „Märatu tung elu järele ja vaevarikkalt kätte võidetud elu täieline tühjus sünnitavad kõige suurema vastandi. Õhinal hoitakse olemisest kinni, tema alalhoidmiseks võetakse terve jõud ja kired kokku. Aga mis pakub see olemine elulistele olevustele enestele, mis võidavad nad sellega, mis mõte on tervel sel toimetusel?“ Selle küsimise pääle võiksime vastata, et ainult sügavama, ma ütleksin kulturilise individualismuse alusel seistes, mis enese mina väljakujunemises oma kõrgemat eesmärki näeb ja seda võimalust ja selleks tarvisminevaid eeltingimisi ka teistele nõuab, tõesti võimalik on elu väärtuse problemi pääle subjektivilist vastust leida, kui meie seda olevikust otsime, mitte aga transzendentalsetesse pilvetagustesse ei lenda, sest „uue aja üleüldine käik kaldub immanenzi poole, mille iseäraldus Greeka kulturi päävooluga võrreldes iseäranis selgesti valgustatud saab“, tunnistab ka Rudolf Eucken2).

         Tuleme korraks veel E. Enno juurde tagasi. Tema luuletustes nähtavale tulev filosofia on pääjoontes selle solipsismuse sarnane, mille juurde ka üks immanentlise kooli põhjendajatest Schubert-Soldern3) on jõudnud, kuid E. Enno otsib sellest solipsismusest väljapääsemise teed ja püüab seda transzendentalsetes juma-

— 239 —