JAAN OKS

KRIITILISED

TUNDMUSED

ESSEED

KIRJANIKKUDE ÜHINGU „SIURU“ KIRJASTUS

TALLINNAS 1918.

JAAN OKSALT ON VAREM ILMUNUD:

T U M E  I N I M E S E L A P S.  NOVELLID

J. & A. PAALMANN´I TRÜKK, TALLINNAS.

JAAN OKS

KRIITILISED

TUNDMUSED

ESSEED

KIRJANIKKUDE ÜHINGU „SIURU“ KIRJASTUS

TALLINNAS 1918.

KRIITILISED TUNDMUSED

EESTI VANEMAT JA UUEMAT KIRJANDUST

LUGEDES.

1.

Kui meie kirjanduses on midagi õige nõgudat, midagi õige rohi-haljast, siis on seda kõige päält meie kriitika. Meie, väikerahvas, ei ole küll küllusega harjunud, pole täissalvi ega ümargusi kujusid peaaegu kusagil näinud, aga üksikute detailide liikumisi oleme kõigepääle vaatamata ikkagi siin ja sääl tähele panna suutnud ja tohtinud. Meie tahtsime isegi valgusest ja soojusest kõnelda ja tegime seda mitugi korda varemini, kui vast jõudude liikumine niisuguste avalduste loomise pääle veel oli mõtelnudki. Meie tegime seda, sest meil oli palju optimistlikke illusioone ja vähe — arvustust.

Küsimus: miks meil kirjandlik arvustus on puudunud, on küllalt väärt, et seda lähema läbikaalumise, põhjalikuma harutuse alla võtta.

Esimene tähtsam põhjus, mis meie arvustusepõllule kesase näo annab, oleks  k r i i t i k a - k õ r g u s e  k i r j a n d u s e  p u u d u s.  Tööd ei ulata arvustuse sirbi alla!

Meie kirjanduslikud teosed (siin tarvitame kirjanduse sõna muidugi ainult belletristika mõttes), need üksikud vigaseks löödud hillerdavad kõrred ilukirjanduse peenardel, ei suuda juba arvustaja emotsioone seda võrd liigutada, niisu-

7

 
gusel moodul vaimustada, et ajudes mingisugust elustavat, erutavat liikumise soojust ja valgust sünniks. Võib olla: otsustame väga halbade tujude mõju all, meil on palju pessimismi, mõõdud on väljastpoolt traditsioone võetud, utoopilistest tuleviku-unenägudest — võib ju olla ! Kuid arusaaja saab meie valjuse põhjustest aru, kui ta neid odavaid kirjeldusi, oskamatult kopeeritud juhtumisi, väsinud mälestusi, korrespondentlikke tähendusi, moraali jutlusi ja kõike seda kraami näeb mida kirjutusesõrmed ilma ajutegevuseta, südamevereta kokku on loperdanud, mida tegijate poolt ja ootajate juures sagedasti belletristikaks peeti ning peetakse. Sellekohaste nähtuste paljuses on ainult üksikud piirivahed nimetõelised, — suur loomuvastane ülejääk on midagi muud kui ettepanemisleivad pühadele kunstijumalatele.

Mu miljoniline rahvas: mis oleks sinul  o m a  näidata, mis oleks sinul  o m a  anda võõrale kunstiarvustajale, kes sinu algupärast ilukirjandust proosas ja luules ühtlasi näha paluks? Sa tõukaksid võõrale küsijale vististi kohmetanud kätel kaenlatäie vana pehtinud ajalehe paberit ette, või näitaksid ägades kujutu broschüürikimbukese pääle, — sa ei võiks muud. Kodumaaline arvustaja aga, kes seda võõra küsimist päält kuuleks, ei julgeks enesest teadagi anda. Ta hiiluks tülikast paigast sala eemale, et kriitilisi momente üksi üle elada. Selle käputäie hindajaks on temal ennast natukene paha tunnistada; siin kohal kaasa töötajana üles astuda ei oleks jälle tore.

Raskuslikult on meie belletristika seljas kantav. Ainult väikest orjanässi oleks veel vaja, kes kõik selle ära viiks, mida sada aastat loodud, — ühte inimesekest-hävitajat.

8

Need on — pehmelt öeldes — rõõmustamatud rajad, kus meie ilukirjanduslikult oleme.

Pikemaid töid on koguni vähe. Nagu ei suudetaks jutustada pikalt ja ladusalt. Suurem osa ilukirjanduslikkudest loometest on katsete laadi, on etüüdid, paarikümne lause pikkused. Leidub natukene toorepoolist hakatust, isegi kokkukuivanud lõppu näeme, aga töö ise, kõiges ta väljalaotuses, sellekohaste mõõtude raamides, see on tulemata jäänud.

Energia, või ma ei tea mitte, mille puudusel, on visamad kirjanikud materjaali nõnda suutnud käsitada, et kõik jõulöögid mõnedesse ridadesse kämarasse on kokku surutud, et tööst ainult natukene iludusejätist on saadud. Kahekümnekopikulise raamatu kohta tehakse veel harilikult juba mitu „juttu.“ Kuid meie ei taha sellega ütelda, et tööväljalaotus igakord ka ta sisulise väärtusega proportsionaalne oleks. Meie keel on etümoloogiliselt ja süntaktiliselt veel väga vähese painduvuse võimega olnud, vähe on mõtete kehastamiseks sõnu ja kõhnalt ütlemisviise kujutamise kordadel. Kõik on nii ükspuine, nii vähe gratsiöös, nagu orjakumardus! Intelligent seltskond on meil kuni viimase ajani puudunud, sellepärast siis ka meie keele vormid selle karakteri kõrguselt alles harimata. Sellepärast on siis ka meie ilukirjanikud — meie prosaistid ja poeedid omi tundmusekesi ja mõttekesi nii igapäevases naise-laste keeles avaldanud. Silmatorkav on see keele labasus kuni naiivuseni olnud. Nagu teibaotsaga kirjutatud. Ei kusagil peenikesi kunstivalemeid! Ja seda on vast realismiks või naturalismiks, selleks õnnetuks ilukirjanduslikuks vooluks peetud, mida tõelised kunstisõbrad kunagi vist südamest pole kallistanud, olgu et

9

 
siis mõni professionaalne kriitik seda kahekordselt tegi.

Niipalju veel stiili kohta: selle ilu on igavene. Idee on surelik Kronose käppade vahel, ta võib tüütavaks minna omade kontsentriliste kordumiste pärast rahvaste kultuuri ajaloos, kuid stiil ei vanane. Mis on tehtud, see on edasijõudmine. Ilma ilusa keeleta ei võigi häid mõtteid olla, nagu see on psükoloogiliselt arusaades küllalt selge.

Kuid ideed? Meil, nagu teame, ei ole vist ükski kirjanik veel idee-rohkusse uppunud. Oleks meie kirjanikud sadadest ilusatest ajumõtetest ühegi selle täies pikkuses kinnipüüda jõudnud ja elavalt rahvale suutnud näidata! Kuid meie kirjanikel ei ole leeki, ei auru, ei soojust! Lõpmatu leigus, väsinud tööjõud, enneaegu närtsinud lootused ja ajude mahakäik igal pool. Nagu udusest niiskusest paistab mõni kidur jõuetusekõrrekene ja sellegi näljakuju kaob ülemaaliseks kopitamiseks. Kus on talendid täis valgust, kus alatiliikuvad südamed keemistes?

Kannatatagu veel veidi, et mõnda tagasivaate momenti ühes ära elada. Mis arvustavate pilkude eest kuidagi kõrvale pugeda ei saa, on edasi see nähtus, et meil alaliste mälestustega oleviku tööjõudu märksalt on nõrgestatud. Oleks ainult tarvis siin kohal vana orjaaja mälestusi koondada, et näha, kuidas meil sentimentaaliste reministsentsidega mõistust ja tundmist on piinatud. Mispärast? Et selle läbi „vaimustust“ edasijõudmise kiirenduseks sünnitada. Tuttav on samati see vana korratud lugu, kuidas meie rahvas — ja mitte ainult meie rahvas — vanemaid, s.o. omi surnud või pool-surnud kirjanikke päris rahuloldavalt, või koguni enam kui rahul-

10

 
davalt austab, kuna kaasaselavad talendid tähelepanemata jäetakse ehk hoopis unustatakse.

Miks meie arvustajad niisuguseid kirjanikke nagu Masing, Jannsen, Jakobson nii sagedasti meeletuletavad, seda võiksime hingeteadliselt mitmeti motiveerida. Miks soomlased Aleksis Kivi, eestlased Juhan Liivi nõrgameelseks lasksid nälgida, on kaasaeglaste hingeelu kokkuseades niisamati põhjendatud. See on harilik nähtus.

Tarvis on ainult vähegi objektiivse pilguga meie kirjanduse vanema perioodi pääle tagasi vaadata, et äratundmisele jõuda, kui väiklane on õieti meie kirjanduslik algus. Kuid meie ei taha sellegipärast öelda, et ta meile ajalooliselt lugu pidamisväärt ei oleks.

Meie kirjanduse ajaloo algatajad ei suutnud oma keskmise kõrguse juures teistviisi talitada, kui nemad on toimetanud. Nüüdsel ajal on omad mõõdud, millega ajaloolisi sündmusi, mineviku avaldusi ei tohi mõõta. Ei ole teisiti mõeldav: tol ajal pidid „kirjamehed“ vististi ainult ära kirjutama ja originaali nimetamata midagi trükki andma!

Ilukirjandus on rahvusel alles parematel kultuuriastmetel omane. Pastorite jutlustest kasvas kirjandus teise äärega välja: ei võidud ju moraliseerimata midagi öelda. Ja anekdoote, muinasjutu pära ihkas tolleaja inimese hingeelu. Ja didaktiline on meie luule ja proosa veel kõige uuema ajani olnud: nõuandmismehed — õpetajad ja koolmeistrid — nemad juba ei või teisiti kui õpetada, juhatada, noomida. Miks Kreutzwald teisiti kirjutas kui Jannsen, sellest saame aru. Miks Jakobson kõige oma publitsistlise kuulsusekire pääle vaatamata tolleaegist oraatoriproosat kõrgele ei suutnud tõsta, kuna meil mõnekümne

11

 
aasta pärast kuupalgaline toimetuseliige juba peenemaid töid teeb, selle põhjused on muidugi meie ajaloolise arenemise erijärkudes. Võib olla, aga ka mitte ainult selles.

Esimesed tükikeste ümbertegijad ei tunnud vististi mitte puhast kirjaniku au, ega olnud neil nähtavasti ka uusi mõtteid, päälesuruvaid emotsioone, mis väljapääsu oleksid otsinud. Põhjus- teguriks nende kirjanduslikus tegevuses oli haledus, kaastundmus, sümpaatia. Meie teeme seda, mida teeme, oma sugurahva hääks, Eesti asja edendamiseks, — niisugune mõte oli vast mitmegi tööle vaimustaja ja juhtija, vähemalt oli seda vormiliselt, kuna sisulised motiivid mitmel pool teised olid. Mina tahan oma rahvast õpetada ja juhatada, kuni tema targaks saab. Ja hukkamõistmise väärt ei ole siin midagi, kui tuhanded raketid selle rahva tumeda „isamaa“ auks üles visati. Seda oli tarvis, teisiti ei võinud see loomulikudel tingimistel ollagi.

Kirjanikud ise olid elukutselt enamasti õpetajad või kooliõpetajad. Elukutselist ilukirjanikku pole meil peaaegu tuntudki: see on juba kõige lihtsama põhjuse pärast, kõhuliselt, väikerahva juures võimata olnud. Luuletaja-pastor ja jutukirjutaja-köster on meie kirjanduse algkujud. Ei taha äärtähendust ära jätta, et nende õhulõhn praegugi veel ei ole meie belletristika hingeelust vast täiesti välja jõudnud aurata.

Meil on mõttes tähestiku järele terve rida neid luuletajaid ja jutukirjutajaid, keda tolleaegiste mõõtude järele nende hindajad, arvustajad ja austajad lihtsalt kõrgeandelisteks, geniaalseteks nimetasid. Kuid tervest reast on suurem hulk juba maha jäänud. Oleks nende hindamine asjakohane olnud, siis poleks niisugust väljavarisemist, niisugust ennesurma suremist näha olnud. Ihuliselt

12

 
tulid neist mitmed veel mehe füüsilises jõus kahekümne aastasaja sisse, kuid isegi vanade poolt ei tihata nende ülistuseks midagi uut öelda. Olgu meile lubatud omalt poolt tähendada, et nemad rahvast omal ajal vähemalt lugema on õpetanud.

Meie noori, — selle nimetuse juures mõtleme kõige päält tuleviku luulekandjaid, — neid osalt olevaid, osalt ettekujutatud noori ilukirjanduslikke jõude piiravad juba hoopis teised sotsiaalsed ja poliitilised, aga ka hariduslikud tingimused. Nende intensiivimalt mõtlevad ajud, nende natukene purustatud närvid, nende varaküpseks saanud ilmavaade on niisamati juba hoopis ja hoopis teistsugused. Kuid sellest eespool pikemalt.

Nüüd heidame lõpupilgu inimeste pääle, kes enne ühiselulist, poliitilist suurperioodi lapsed olid, kes veel 90. aastatelgi taeva sinise ja väga armulise nägid olevat. Tol ajal luuletati, sest sedalaadi sõnade koosseisul oli nii ilus nägu, kirjutati jutt, kui mingisugune iseäraline elujuhtumine oli üleelatud. Meteoori langemine ja päikesevarjuta mine, näit., võis niihästi lüürilist kui eepilist hinge vaimustada. Ka armastust tunti ja usti sellesse. Armastusega käidi õige ettevaatlikult, tasakesti ja piinlikult-karskelt ümber. Lasti aga pulmad teha, õpetaja man ära käia — ja see oli protsessi lõpp. Tehti üsna poolikuid, mõnikord ka vale paralleele rikaste ja vaeste vahel. Ja kirjanikud ise — nemad olid pääle elukutse nii öelda kõik-mehed, s.o. said igasuguse kirjandusliku tööga toime. Tehti ülestõusmise pühadeks salme, niisamati kiideti luulekujus naist sünnipäeva hommikul. Kui sõnad kõige kiskumise järele mõõtudesse ei paindunud, murti nad keskelt katki, võib olla, südametäiega. Häda õpetas mõnikord luuletama. Muu kõrval otsiti vahetepääl saksakeelsest perekonna-

13

 
lehest mõni jutukene, — tõlgiti ümber, tehti naljatilkasid ja korjati vanavara. Vihati hirmsasti ketserlisi mõtteid, mis rahuõhku kippusid segama. Nimelt hakkasid hiljem mitmed, kelle pääajudes mõnesugused uued -ismid kaasasündinud rahvuslikkudele rumalustele pääle tungisid, ei tea missugusel asjalikul põhjusel uskuma, et nemad need kutsutud ja seatud ilmaparandajad on ja tahtsid siis päästmisetööd teha. Karjuti ja kõneldi ägedusega võõrastele järele. Palju ja palju assimileerimata, seedimata mõjusid. Ainult mõnede üksikute ridade vahelt, läbi rikutud, laiaks sõtkutud keele, vilksus ja vilksub mõnikord ka talent.

2.

Edasi näeme, et meil pääle kunsti kõrgusel seisva kirjanduse ja sellesuguse kirjanduse loojate ka arvustuse edustajad on puudunud. Ei ole kusagil — väikest erandit võiksime vast kõige ligemate päevade kohta teha — ümargusi, teadusevalmid kriitilisi kirjutusi. Ei ole ühtegi  p r o f e s s i o n a a l s e t   a r v u s t a j a t.

Alati oli ja on meie väikerahval seltskondlikkude jõudude vähesus kibedasti tunda olnud.

Võib olla, meie rahvast ja rahva kirjanikke, publitsiste, oraatorisid, kriitikuid jne. proportsiooni seades leiame, et meil niisuguseid mehi võrdlemisi üsna palju on, Igal ühel on neist muidugi pääd; kui palju need pääd aga keskmisest pinnast kõrgemale suudavad tõusta, see on midagi teisest küsimusest. Kolusid on, aga nuppusid ei ole! Külm statistika võiks meil koguni „avalikkude tegelaste“ liiast kasvamisest kõnelda, aga väärtuslikust osast, sisulisest küljest pole ühtegi mõõtjat. „Luuletajaid“ ja „ilukirjanikke“ on vast arvu poolest niisama

 14

 
palju kui poliitikalehekeste korrespondente, arvustuslikkude katsetegijate arvu võiks haiglaseks pidada. Kuid sellegipärast, ehk just  s e l l e p ä r a s t,  on jõudude puudus suur.

Ja edasi. Juba kodumaa geograafilised tingimused — ühiskondlikkudest rääkimata — on meid takistanud häid arvustusejõudusid nägemast. Sellel lapil suudaks mõni Brandes või Lemäitre küll sündida; ta kasvaks üleski, kuid töötamisel tuleksid elukoha haigused nähtavale. Elame kõigepäält nagu ühes õues koos. Tingimused, milles elamine-olemine kujuneb, on mitmeti sugulased. Sõprade vahel juba erapooletut-valju otsust tööde-hindamisel saada — ei ole igakord oodetav. Isiklik tutvus segab seda valjust tarvitamast, mida meie otsijad-eksijad, kellel õnneks või õnnetuseks on millegi oodetava algel olla — vast tõsiselt väärt oleksid. Kui isiklik sõprus ajalikku, õiglast-valju kriitikat ei lase välja kasvada, siis teeb isiklik vaen sellepoolest veel suuremaid patte, mis tervete nähtuste pääle haavavalt, halvavalt võivad mõjuda.

Isiklik asi, isikute-vahelised õõrumised on suures ja vägevas ühiskondliku elu arenemisprotsessis igakord jalakaikaks olnud, ainult üksikutel juhtumistel ka muuks, millel on midagi tõukejõu omadusest.

Kuidas meil — ainult meil — veel arvustusi võidakse kirjutada, selleks oli tüüpiline näitus 1908. aasta algusel Õiguses, kus Ernst Peterson kaht uut ajakirja Eesti Kirjandust ja Eesti Kodu võrdleb ja arvustab. Et selle kriitika kirjutaja on meie kord lugupeetud novellist Peterson, siis on teadmine, kuidas meil veel arvustada võimalik, seda pilkavam ja raskem. Siin ei ole õieti mitte niipalju „desillusioneeriv“ asjaolu, et Peterson Eesti Kirjandust arvustuse

15

 
asemel väga igapäiselt laidab, vaid kirjanik Petersoni autoriteeti on kahtlemata veelgi rohkem kõigutanud see, et arvustaja tähendatud töös niisugust kirjanduslikku „väärtust“, nagu on seda Eesti Kodu, ülistada julgeb ja tahab. Tõesti: meie oludes on midagi „amerikalikku“! Meil on kõik lubatud! Meie realistlikud suurkirjanikud arvavad võimaliku olevat teiste tegelaste pääle juba nii lopsakalt sülitama hakata, et piisad ka publikumi puutuvad. Niisuguste väga vabade kirjanduslikkude kommete vastu astume aga võitlusse, kui meie ka sule juureni enne võitu peaksime ära kirjutama.

Lubatagu, et siin kohal eemalseisjana — ja täiesti mööda minnes — mõne tähelepaneku meie erakonna võitluste kohta avaldame. Seda ei ole palju. — Mujal on juba kindlad, enamvähem tervevormilised, eeskavakõrgused liikumised poliitilises elus. Kui sääl igakord ka puhastele printsiipidele ei toetata, on üleüldine kaaos vähemalt ometi läbipaistev. — Meil seda veel ei ole. See oli paar aastat tagasi, suurel liikumise momendil, kui meie poliitikaelu avaldused nagu kogemata omi jõudusid näitasid, kus selle võitluse edustajad esimest korda raudriietesse topiti ja mõõk kätte anti. Ainult üksikud, paremad pääd suutsid ettelastud seinast läbilüüa: suurem hulk purustas omal midagi ära ja tunnistas enese võitlusevõimetuks. Kultuurrahvail on tõsised ilmavaatelistel alustel põhjenevad erakonnad. Meie poliitilised erakonnad võitlesid hiljuti ja osalt veel praegugi maakohtade järele! Olid — nagu eemale paistis — Tallinna ja Tartu mehed, Tallinna ja Tartu parteid. Põhjusmõttelised vahed kadusid mõnikord hoopis ära. Ainult sellepärast on ütlusi vähese-väärtusliseks, tähtsusetaks ja vildakaks peetud, et ütleja mitte Samarias, vaid Jerusalemmas elas.

 16

 
Nii siis väiklased koldelised motiivid, geograafilised põhjused ühiskondlikke küsimusi määramas! Võib olla, olid poliitika elupeeglid, ajalehed vigased, kuid meie teame, et ajalehe mõju lugejatesse mõnikord suurem ei ole kui lugejate mõju ajalehe pääle. Vähemalt otsekohest klassivõitlust kultuurikõrgustes kujudes ei olnud näha. Kui seda tead, et Tallinnas kodanlist ollust arvupoolest ometi rohkem peaks olema kui Tartus, siis peame küll arvama, et sel korral, kui terve linn enese kehastatud proletaarlase mõtles olevat — lihtsalt ajalehe suggestiooniga oli tegemist. Võib olla, rohkem kui omavahelisest poliitikavõitlusest, saame oma jõududele teritamisvõimalust naabritelt-sakstelt. Sõna „saks“ kõneleks klassivõitlusest. Õieti on aga kogu liikumises suguharulist võitlust, s.o. rahvuslikku antagonismi rohkemal mõõdul, kui vastolu klasside, s.o. seltskondlikkude ja varanduslikkude vahekordade pärast. Ja see rahvuse-võitlus, see võistluse värskus, meie väikerahva ükskord kuhugi vististi välja viib. Kuhu, seda ei seleta veel silm. Kuid ühte teame: paremusele, kultuurile ligemale. Nii on isegi need meie „naabrid“ üleüldise eluedenemisele teatud mõttes ülikasulikud: nemad on nõnda ütelda luiskadeks meie võitluse vikatile.

Astume aga nüüd meie arvustuse, kriitika juure tagasi. Kui seljataguses kunstikõrget, arvustuse sirbi alla ulatavat kirjanduslikku taime ka ei olnud, siis midagi ikka oli, mille tunnistuseks mõned tükikesed sellelaadilist kirjutust meie ajaloos on olemas. Tühjas õhus poleks kriitilisi tähendusi ometi võimalik teha olnud.

Nagu kirjanduses, nii on meil ka arvustuses igatahes midagi  o l e m a s.  Kuid see midagi on enamasti ainult nurjaläinud katsekesed, laste

17

 
esimesed kirjatähed, mida vaja oleks olnud seitse korda järgimööda ära põletada ja alles siis tuhast töö-isu üles äratada. Algust on tehtud, kuid alust ei ole veel pandud. On tõugemaad, kuhu kõrspõllu sahavagusid jatkata ei saa. Pikemaid, sellelaadilises keeles kirjutatud kriitilisi töid, kus asjatundmine ja igakülgne ümargus ei puuduks, neid peaaegu ei ole. Olgu et siis viimasel ajal nõndanimetatud noored juba kõrgemalt, paremalt on talitanud. Vanad ajalehed lisadega, nii paksud kui nemad ka on: neist võib harilikult pühade-eelsetes numbrites lühikesi retsensioonilisi tükikesi leida, mis enam nagu tellimise pääle näivad tehtud olevat. Seda võiksime häämehe kriitikaks, sentimentaalseks soovituseks nimetada, mida sõber sõbralt nurus, mille sündimise eel ametivend ametivennale väikese ettepaneku tegi. Sagedasti lehkavad niisugused teadaandmised väga avalikult ka ärikopiku, ärimehe kannika järele. Mõni targem kaotab otsekohesuse ära ja annab enam mõistu teada; teine ütleb kohe, et kirjastajale tarvis on raha viia. Mõnikord peeti kriitikat ka pimedaks kõrtsikambriks, kus teisemesti mehele nii hää oli äiata. Nimega juleti ainult üksikutel kordadel välja tulla. Kriitilise mõtte hing, esteetika, jäi kauaks ajaks tagant järele valutama, kui ühe niisuguse tükikese õngesööta olid ära maitsnud. Tarvitati sõnu, mis nagu trükitähed juureni olid ära kulunud. Võõraid termine kardeti. Arvustuse peenust, kriitilist sarjamist polnud kusagil näha. Kui mõni trükipoisi äpardus, või korrektuuritegija eksitus üles oli leitud, siis häälitseti niisugusel paigal hulk aega, ehk tehti mõnikord lahja nalja ortograafiliste vigade üle. Terve arvustus oli koolmeistriline, nagu viimane seda kolmanda talve koolilaste „päästkirjade“ kallal tarvitaja. Muud

 18

 
hindamisemõõtu palju ei tuntud, kui laste „hää“ ja „nõrk“. Kui juba küllalt oli laidetud — laitust peeti tol ajal arvustuseks par exellence — kui ka juba kindel võis olla, et lugejad arvustuse kirjutajat kõige targemaks meheks ilmas oskavad pidada, siis tehti sellele, kellele vaja leiti olevat, pikk habemepai lõpuks, või öeldi kaks-kolm labast meelitussõna, et kirjanik väga kurvaks ei jääks.

Meie ei taha salata, et selles „rahvakasu“ sodis, selles mõnesuguse-otsimise ja naljatilkade ärakirjutamise ajajärgus mõned harvad erandid üle sahkerdavate kaubainimeste ja räpaste kirjanduslikkude kingseppade sirgusid. Kuid meie otstarb ei olnud selles kirjatöös üksikute pääde kohal peatada, nende töömehelist osavust kritiseerides.

Meie oleme shurnalismi tühjal kohal. Arvustus ei võinud edeneda, sest et meil ülesande kõrgusel seisvad ajakirjad kuni siiaajani tundmata on olnud. Suuremeelne kirjanik juba oma käsikirjaga mõne äri-inimesekese jutule-palvele ei taha minna, et see tema töö omale närusele paberile räästa tuleku ja lumesaju sõnumi vahele ära trükiks. Mõni arvab paremaks siis juba omaks eralõbuks midagi teha, kui töö väljalao tamiseks paras koht puudub.

Meil on pakkimisepaberit palju ja rohkesti ka musta värvi, aga mõtteid mitte külluses. Sõnad jäävad suulakke peatama. Kellel on püsivust, võiks mõnikümmend vana ajalehe aastakäiku läbi uurida. Sada korda on neis ühest ja samast teemast kirjutatud ; tuhat korda Saksa lehtedega vaieldud ja isekeskis poleemilisi suuharjutusi peetud; tõlke-prahti on terve koorem „jutunurgas“ läbi lastud. Sääl on kirjasaatjate õpetlikke hüüdeid, ammu tahkunud fraase, sääl

19

 
on väljaspoolt kodumaad sedasama külalori kõrgust pragi naisetapmisest, nõidusest ja viimasel ajal iseäranis kuhjaga kõiksugu närvihaiguslisi hüppeid siin ja sääl. Nagu suudaks see inimest harida! Kõige mõistlikum osa niisugustes lehekestes on sagedasti neljas, kuulutuste külg. Siin on vähemalt igapäevane leivaneel omast hingelisest küljest nähtaval.

Rahvale on vast praegused ajalehe kujud veel huvitavad, mitte aga enam intelligent inimesele. Seda ei ütle meie mitte üksi Eesti omade kohta. Ülepää: praegustel „poliitilistel, majanduslikkudel, kirjanduslikkudel“ jne. — neil ei ole kultuurilist tulevikku. Selleks on tööjaotamise, arenemise, lahunemise seadus valjem, kui et kirjandus sellest kõrvale pääseks. Jõud spetsialiseeruvad igas eluavalduses. Ei jõua inimene, olgu temal ka võrdlemisi hästi sündimise-mõistust, tuleviku nõudeid täita, kui ta igas asjas kord mõõgaga, kord rusikaga, kord tongiga vastast peab lahmima.

Kordame arvamist, et mõni parem töö vast sellepärast tegemata või ka trükkimata jäi, et autor kusagil sümpaatilist ajalehte ei näinud. Surnud heeringatele ja vängele mahorkale peenetundeline luuletaja või läbitungiva vaatega arvustaja juba töötada ei taha: elavad inimesed huvitavad mehi.

Ainukene paigakene, kuhu vast arvustuslikku osa oleks võinud mahutada, need on meie n.n. perekonna-lehed. Muud ajakirja pääle kõige labasemate perekonna-lehtede pole meil veel olnud. Ainult väikese relatiivse erandi võiksime siin kõige viimase aja kohta teha.

Kuid iseäraline köögipõlle lehk on niisugustel perekonna-lehekestel juures, mis vallali-

 20

 
inimestele, s.o. nendele, kes perekonnakulda veel suus ei ole hoidnud, meeldiv ei ole. Nagu oleks taimekene otsekohe kolde-atmosfääris kasvanud: sääl on retsepte igasuguste käkiklasside jaoks, on häid nõuandeid kätelõhkemise, juuste mahalangemise vastu, on üles soendatud naljatilkasid, mõne Saksa koldekirjaniku produkti ümberväänatus tõlkija mustatähelise täisnimega. (Siia on nime hää pääle vajutada: ei ole mingisugust vastutust!)

Sarnastest perenaiste lehtedest on meil veel tüüpe mõnel pool alal, nii et neid pikemalt karakteriseerida ei ole tähtis. Igatahes oleme näinud ja tähele pannud, et paremate ilukirjanduslikkude ja kriitiliste tööde jaoks ka ajakirjanduses ühtegi kuiva nurka ei leita, — meelepäralist asemekest, kuhu kirjanik räpastust kartmata oma aju valukoorma maha võiks lasta.

Nagu lisanduseks tuletame viimaks ka meie ülisuurt tõlke-kraami meele, mille haiglaseks paisumiseks meie kirjanduse utilitaarsed põhjusmõtted hoogu on annud.

Kõigepäält: kus on meie arvustajad, kui odavad sahkerdamise-inimesed terve kirjandusliku maitsekuju tahavad viltu tõugata, kui paberimüüjad vaimu valitsedes selle — nõnda ütelda — metalli häbitüdrukuks katsuvad teha? Iseäranis viimastel aegadel võime näha ja tunda, kuidas mõnesugused isikud, kes kunstist midagi ei tea ja kellest kunst midagi ei tea, kirjandusealtarit kõigekarvaliste kõgaratega reostavad. Selles pisikeses kirjanduses, kus esimesed loomise-niidid alles liiguvad, kus rakukesed paika otsides värisevad, vale ja õigemaid ühteliitumisi tehes, selles orgaanilises helluses trambivad juba pisi-elukad poriste jalgadega.

21

Ärimõtteline „eestistuse“-võime avaldamine on ainukene kolossaal jõud meie kirjanduses. „Sopakirjandusest“, „vereromaanidest“ jne. on ennem juba mitu-mitu korda kirjutatud ja sagedasti õige prohvetlikus paatoses niisuguse produktsiooni-viisi pääle tungitud, sest et sellest viga on kardetud tulevat moraalile. Vist on seda liiki arvustustel-noomimistel kõntsa kaotamise ja lugejate vabastamise pääle ka oma jagu mõju olnud. Kuid kes on küllalt tõhusat pulbrit katsunud (katsunudki!) nende kirjanduslikkude pisi-elukate vastu puistata, kes meie elu kõige uuema ajajärgu poris ärevusepäevade temperatuuri tagajärjel suure hooga on siginema hakanud?

See sai esiti moeks, pärast epideemiliseks haiguseks, et teadust, nagu öeldakse, populariseeritakse (õigem: vulgäriseeritakse). Sarnase laine kaudu arvasid paberiga sahkerdajad lühikese tööga rikkaks saavat, ühe ööga kuulsaks kirjastajaks tõusvat — ja nii hakkas igast nurgast korraga väga mitmesugust „teaduslikku rahvakirjandust“ vaevaliste broschüüride näol välja lendama ja ronima. Tallinna pool oli sadu suurem, sääl oli litsumisi rohkem, mis maitsesammast tahtsid viltu, võib olla koguni maha vajutada.

Oleks siis ju selle kuju tükkidest poole sülda kiviaida saanud karjatee ääre.

Meie lööme pääga vastu doogmalist müüri ja hüüame: tõlked maha! Ideaalne printsiip oleks: tõlked maha! Odavatele kiriklikkudele targutustele on osalt juba suudetud vitsad huultele ajada; nüüd peaksid ka niisugused kirjanduslikud soolatüükad tohterdamise alla tulema, nagu on seda viimaste aegade teadusliku mütsiga broschüürikesed ja suguelu-raamatud. Kui meie kõik oleksime ära ütelnud, mis ägedas hinges välja tun-

 22

 
givat oli, siis ei oleks siin midagi absurdilist, kui hõikama peame, et meil praegu midagi muud nõuda vaja ei ole kui algupärast ilukirjandust, algupärast belletristikat. Belletristika on midagi iseäranis suurt, sügavat, millest kõik ühe rahva liikmed enam-vähem ühteviisi peaksid aru saama. Algupärane belletristika on üksikute hingevabastuse avaldus, samati aga ka rahvuslikkude saladuste ilmutus. — Tõlkimine, ümberväänamine aga on kuritegu algupärase belletristika vastu. See on autoriteedi kumardamine! See on rahvaste-vaheline laenukaup! Tõlgetest elades jääks kogu maailm ühteviisi kerra! Meie ei ole schovinistid, meie püüame üleüldise, üleilmlise evolutsiooni poole. Igavese edumõtte pärast on meile aga ainult midagi uut, mitte vana kordamist vaja.

Rahulikumaks jäädes tuleme pilvedelt kodusele katusele maha. Põhjust aga oli meil küllalt kriitilistele tundmustele vabaks lennuks voli anda; motiive villand kirjanduslikkude järelekõnelemiste, ümberpanemiste ja ümbertegemiste pääle oma pühamate ideaalide pärast vihaseks saada. Ei taha pikemalt mäletada, kuidas meil ümberpanekuid toimetatakse — sellest on juba siin ja sääl juttu olnud. Mis aga meie vere keema pani, oli üksainukene valus mõte: meie väikerahva ilukirjanduslik mängukann on tõlgete lompi uputatud. Sääl kohal, kus suurtel kultuurrahvastel midagi õige suurt, elujõulist on lainetamas, sääl on meil ainult miskisugust inetut ja maitsevastast tõlke- prahti ja „rahvakasu“-soga olemas. Rahval enesel puudub veel tarviline arvustusevõime ja haritud ilumaitse, nõnda et tõlkijad meil sel mõõdul kodusteks on saanud, et neid isegi kirjanikkudega ära vahetatakse. Terve kubu igasuguseid kiiskavate

23

 
kaanesõnadega „usu“ ja „teaduse“ raamatuid paneb inimese pää ümberkäima — ja täie eluga, energiliselt, huvitavalt elada ei oska siis enam keegi, kui ta autoriteedi tõbes umbseks kasvab miskisuguse kahtlase „läkituse“ surve all.

Iga halb tõlge purustab ühe kunstijanuneva hinge selle elementaarses edenemises ja teeb esteetilisele taimele sõlmed, murdmise kõverused sisse. Kordame siis vähendatult — aga see olgu ka hüüde minimum: kahanegu tõlked!

Meie ei saanud niipalju öelda, kui vast tarvis oleks olnud. Meelega oleme omad emotsioonid kitsamasse asemesse surunud — ja selle läbi on mõnedki kriitilised momendid välja jäänud, mis juba kirjutuse ühtlustuseks tarvilikud oleksid olnud. Nimetame siin ainult üht, mitte sugugi kõrvalist momenti, mis meile kõige aja isegi juhtivaks mõtteks on olnud: see on kunst esimeses joones kunsti või, õigem, kunst kunstniku indiviidi, aga mitte sotsiaalsete nõudmiste pärast. Meie arvates ei ole kunst mitte rahva pärast selles mõttes, nagu koduloomad inimeste päralt, vaid ideaalne olukord on see, kus kunstnik kunsti oma enese pärast, omaks eralõbuks, aga ühtlasi sellega muidugi ka teiste lõbuks ette kannab, nagu muistne primitiivne laulik-rhapsodist.

Kui teised sellest aru ei saa, siis peaksid seda ometi meie noored mõistma ja rohkem mehist, vabastatud kunsti verd meie viltuvenitatud, haigesse orjakirjandusse kallama. Seda ei suuda nad aga enne, kui nad siiamaalistest keskkohtadest täiesti lahus ning erakondadest ja autoriteetidest veelgi kõrgemal-madalamal töötama on õppinud.

 24

Eelolevad read, millesse mõnigi ketserline mõte on vilksatanud, ei ole mitte ainult sissejuhatuseks viimase päätüki jaoks kirjutatud. Kui ka neis mõnedki komistused on võimalikud, jääb ometi üks teadmine: kogemata või äkki pole midagi tehtud.

3.

Nüüd on vist kõik ära öeldud, mis ütelda taheti! Niisuguse mõtte leidsime, kui kõik kriitika laadi tähendused ja kõik retsensioonid Noor-Eesti teise albumi ja noorte kirjanduslikkude jõuavalduste kohta olime lugenud. Viieli korrali on tahetud midagi ütelda ja on paiguti natukene öeldudki; viis korda (võib olla, ka enam kui viis korda!) on noortest aru tahetud saada.

Kuid ei pea me tähtsaks arvustuse kordasid lähemal nimetada. Suurema hulga ütlejate otsused koonduvad keskpunkti järele: nii näit. peavad Tartu arvustajad (kui nii tohiks lausuda) ainsaks ümarguseks tööks Aino Kallase Vana Oru surma, kuna Fr. Tuglase Jumala-saar nõnda ütelda teise auhinna saab. Ainult üks arvustaja — J. Aavik Õiguses lubaks grand prix'i Haljangu Lembitu Päevaraamatu lehtedele, s.o. Villem Grünthalile. Kuidas kellegagi hing harmoneerib, kus temperament kõige ligemal — ja mis esteetilistest jälgedest ühine-armas — sellest algab juba arvustaja iserada.

Muidu aga tuleb seda konstateerida, et ainult üks autor, J. Luiga Eesti Kirjanduse 1-meses nris 1908, on katsunud noorte — kirjutame seda meelega juba ilma jutumärkideta — püüetest, võib olla, ka nende energiast ja nende kirjanduse tungi avalduse-viisidest enam detaljeeritud seletusi-tähendusi tuua.

25

Tõesti: rohkem oleksid meie noored pidanud arvustuse juhikeppi nägema — ja rohkem oodati ka sümpaatiat esimese pingi koolipoisi jaoks. Arvustus oleks pidanud kõik Noor-Eesti kohad läbi käima, iga taluvärava taga teravalt ümber vaatama, siis õue tulema ja tuppa minema, kuni viimaks teada oleks, kuidas igaüht isa- ja ema-last tuleb nimetada. Monograafiline laad oleks niisugusel korral uhkuseks olnud. Ja kahtlemata oleksid noored vanadele iga tubli kriitilise klanimise eest südame põhjas tänulikud olnud: inimesed, kes töömeheks tahavad saada, oskavad igatahes isa peksust lugu pidada. Teine asi on, kui ema kenatult sagib. Õiglase, intelligent arvustaja ninna ja habemesse juba otsija ja püüdja kinni ei krapsa — seda tehku ussitanud õuna saatuse poiss. Kriitilisel laitusel, kui ta tähelepanemise kõrgune ja oma jagu asjatundlik, on talentide terituseks alati kõrgendav mõju olnud, kuna enneaegne meelitus ajude tegevuse ja emotsioonide löögid kõdunema paneb.

Niisama vähe nagu tungi leiame kõige pääle korrektuurseid äärmärkusi teha, niisama vähe on meil julgust ennast Noor-Eesti saadikuks või jooksupoisiks pakkuda. Meile on sellest küllalt, et enese  n o o r e  tunneme olevat. Küllap ehk leitakse meiepool jõge isegi mehi, kellel julgust, osavust ja energiat ei puudu lihtsaks teadustajaks hakata, et teispoolsetele kainelt ütelda ja eemal-olejatele väljaspool meie maa rajasidki kuulutust viia: kes me oleme. Võib aga ka olla, et esiotsa veel ühtegi meie keskel ei liigu, kes selles asjas juba otsustavale kindlusele oleks jõudnud, kes lõpuliku resolutsiooni enese ja oma kaasvõitlejate kohta välja ütleks. Ja meie „hindajad“ peaksid pahemal korral veel pikemalt teadet ootama: kes

 26

 
meie oleme, kuhu läheme, missuguse tee ja missuguse edasiliikumise-viisi valime. Nende eneste silm ei ole ju vähemalt siiamaani veel lähemalt ära suutnud määrata, kust ja missuguses sõiduvees meie paadid sõidavad ja missugused on nende sõudjad.

Seda aga tahtsime öelda: noored ei saa looduse seaduste vastu midagi hoopis uut olla. Oodata võib ja otsida võib — see on sellepärast, et inimese elu nii puudulik on. Otsijad oleme ka meie, sest otsimine on elamine.

Kuna Noor-Eesti kirjanduslikud molekulid nõnda siis alles täiesti liikumas, atomid alles liitumise-sugulust on olnud otsimas, võiks mõelda, et noored oma lipu pääle ei ole tahtnudki kirjutada, kes nemad on. See oleks ehk edevus olnud. Kui juba tarvis säälpool jõge ootajatele midagi öelda, siis vaikime natukene, töötame osavusega miskisuguse toore tükikese kallal ja viskame siis koondatud mõistused-tundmused  t ö ö s  eemalolejate kätte. Ilma varata, liikumise, töötegemise magususest joovastatud.

Vene professionaalsed arvustajad pahandavad oma modernismi üle, sest selle kirjus koloriidis ilmuvad niisugused tõed, niisugused tööd, mis arvustajate vanadesse mõõtudesse ei taha mahtuda. Nemad on kaua kriitikat teinud, ikka jõukohase tüki leidnud; nüüd aga ilmuvad tundmatud elemendid lagedale, millele nimeandmise juures segadusi ette tuleb. Pääliskaudsemad vaatlejad ei tea muud öelda, kui kaalumata otsust väljapuistata: noorte hulgas ei ole väljapaistvaid päid! Osavamad aga vaikivad, ei anna veel otsust, ning püüavad oma jõudu koguda, et nähtuse „nime“ väljauurida. Kuid töö nõuab pikemat meest kui on seda kuupalgaline paksu shurnaali arvustaja.

27

Meie, Eesti, vanemad kirjandustegelased ei taha ega julge noori kogunevaid kirjanduslikke jõudusid otsekohe „dekadentideks“ nimetada. (Siin kohal peame tähendama, et niisugused nimetused, nagu: „punased“, „käratsejad“, „lõhkujad“ jne. on selgeks tundemärgiks meie kultuurielu väikesest kõrgusest). Jõuame edasi, saame uued nimed. Igatahes pole siin nähtavasti mitte lihtsa sõimamisega tegemist. Üsna viisakalt käiakse vahel ümber. Soovitusi on — ja sümpaatlist kaasabigi. Selleks annab muidugi noorte kogu  t u m e d u s  asja. Ei tunta veel jõudusid, on mingi saladus — ja niisugusel korral juba vanem, elunähtustest targaks tehtud vaim kive ei hakka loopima. Ka neil on meel hää, kui tõesti midagi oleks tulemas. Ütleme, et meie, noored, vanematele jõududele umbes niisugused oleme, nagu tööotsijad, kes veel isegi ei tea, kuhu tööle saavad; ehk ka nagu väljarändamisehimulised, kellel tung on vana kodu selle vaesuse pärast maha jätta ja midagi paremat otsida.

Ilma pikema vaatlemiseta leiavad noored jõud eneste kõrval kaks üksteise vastu enam-vähem vaenulist kirjanduslikku sõiduriista. Need ei ole veel otsekohesed vastased, küll aga võistlejad. Kuid meie aimame nüüd igatahes juba tuntavalt lootsikute lahtipäästmist ühe kui teise küljest. Ei välta kaua, kui omaette lainetega peame heitlema.

Ja meie peame, ehk küll kronoloogiliselt noored, õhust aru saama, et tormi tulekul kõik oleks valmis.

Lugejad mõistavad väga hästi: meie võistlejad on kahe leeri vanemad jõud. Esimesed kaasrändajad on Postimehest ja Eesti kirjandusest  tuttavad: nad on pahased natukene, et

 28

 
„lapsed“ teel palju tolmu teevad. Omakordne „lapseluule“ on vahel ka nende rinna õhutama pannud, kuid nad ei jõua noortele järele, ei taha ka järele tulla, teades, et ruttamine rängasti ära väsitab, ja teades, et õhtuks linna ikka ei jõua. Nad on „edevate“ noorte üle pahased, ja oma elutarkust austades hüüavad nad: jääge meie juure, nii on teile ja meile hää!

Teine võistleja kõndis esiotsa eemal, aga pidas noorte liikumist silmas. Noorte lapsikused, nende rõõmustamine päikese üle, nende lillenoppimine ja laulmine — see ei meeldinud sellele teisele, käremeelsele, kes enese kohta väga tähtsalt, aga kõigi teiste kohta hooletult põlastades mõtleb.

Kahtlemata ei meeldinud talle ka Noor-Eesti segamine. Kirju reisikogu. Viimane aimus ei ole põhjendamatu: nii, näit., on „vanad-noored“ oma kaastoetuse-käe eitavalt tasku pannud. Või on noored, oma teed jalge all tundes, nendelt kaastöö palumiseks liig uhked olnud? Igatahes on viimasel ajal passiivne oppositsioon Noor-Eesti vastu osalt juba aktiivseks, kallaletungivaks muutunud.

Nagu eelpool tähendatud, ei ole vanemad „noored“ sellega nähtavasti rahul, et päris-noorte töid teatud tendents ei sugulda. Poleemilistel jõuvahetuste kordadel võiksime selles asjas vast täielikumalt midagi seletada, — siin kohal ei saa seda pikemalt teha. Kuid noorte „vabanduseks“ tahaksime vähemalt seda põhjusmõtet ette laotada, et kui kunstnik maailma valitseja peaks olema, siis tema teenijad ka barrikaadide kangelased oleksid; mitte aga vastupidi.

Vabaduse-idee! Kes on meil — paariaastase pika ootamise pääle — seda kirjanikukõrguselt valgustada suutnud ja osanud? Olen kõike

29

 
algupärast meie ilukirjanduses viimase paari aasta jooksul ära näha ja seedida tahtnud, aga rahuldavat, hingeelulist arusaamist suurte sündmuste kohta pole ma ikkagi mitte leidnud. Paha on — ja natukene lootuseta — seda teades, et peaaegu kõik suled on nürid, peaaegu kõik silmad nii banaalsed! Mitmed on materjaaliga pillutanud ja jutu otsakesed sellesse ajasse vedanud, kuid on nagu lapsed rahapaberid ära rikkunud, nii et lihtsad ajalehe teated mõnikord rohkem tundmust sünnitavad ja rohkem vaimustavad, kui seesugused aineraisutused. Ei ole ühede nurisemine ilmaaegne.

Liig palju tahmaseid sõrmejälgi on meie kirjandusse ja vaimuellu litsutud. Need käpajäljed muutuvad viimaks tontideks, kes taga hakkavad kiusama.

Teiselt poolt avaldatud mõtete hulgas on jälle kõigekangekaelsemalt korduv ja, võib olla, kõige enam tähelepanemisväärt Vene „mõju“ mõte. Kõiki ja paljugi tahetakse Vene mõjuga seletada.

Kuid kas on võimalik alasti külgehakkamisega palju ära teha? Kas ei ole üleüldises muutumiste atmosfääris, veerlevas evolutsioonis midagi, mis ühekorraga mitmel pool algab? On's suured ajaloolised läbiviidused ühe indiviidi algatusest tõusnud? On ainult vaja vähe kirjanduse ajaloo üksikute joonte juures peatada, et näha, kuidas sugulased ideed mitmes paigas ühekorraga lahtipääsid, ilmale tulid, kuna ainult kõige raskemat talenti selles sõiduvees tähelepanema hakati. Mõnikord ei ole õieti see, keda vast miskisuguse kirjandusliku voolu seaduslikuks isaks peetakse, veel initsiaator, temal oli ainult lahtiseid teid. Viimasel ajal on arvustajad meil kulunud viisiks võtnud Gorkit meele tuletada. Noored töötavat:

 30

 
Maksimi eeskujul! Ja ometi ei leiaks peen hingeteadlane meil kedagi, kelle sünnitused kõigiti Gorki omade nägu oleksid.

Väikest ühtlust on igalpool olemas, nagu looduseski kusagil mingisuguseid tüüpe puhtais kujudes ei leita. Niisuguseid lahutusi oskab ainult abstraktsioon teha. Töö karakteri ja stiili põhijooned olgu otsustamisel mõõduandvad. Vene mõju lugu on ainult umbkaudne arvamine. Tõsiasi aga on, et raamat, kus olid noorte tööd näitusel, oli kõige parem natsionaalne dekoratsioon.

Võtaksid vanad vaevaks seda mõju Eestis põhjalikumalt analüseerida, mis juba nii ligidale on tulnud, et silm läheduse pärast enem ei seleta, s.o. Saksa mõju. See on tõesti suurem, kui seda vast seletada oskame. Palju on juba sellest kooresamblast puuga ühte kasvanud, omaks saanud. Mitte asjata ei pea sakslased end kultuurikandjateks; nemad on meile hariduslikult tõesti palju annud, olgugi, et schovinistline uhkus seda tunnistada keelab.

Ka noorte töödes leiame muu seas ilma salgamata olude järelkajasid, elutingimiste jälgesid. Kuid kas sellest ei taheta aru saada, et mitmed noorte tooded midagi lõhnavad, mis ligema vaatlemise järele kõige oma uususe pääle vaatamata ikkagi on  o m a n e ?  Seletatav on vanade arvustusevõime teisale kaldumine: kogu nende kujutamise viis on inetult Saksa mõju all. Siin pole rahvuseviha tarvis, kui veel kaugemale läheme ja näeme, et terve nende etümoloogia ja süntaksis sellesama võõbaga on üle värvitud. Meie noored aga katsuvad Eesti keelset ja meelset kirjandust päästa, mis veel päästa võimalik on. Igatahes: Noor-Eesti lühikestes etüüdides on juba rohkem oma elementi, kui oli seda läinud aastasaja

31

 
viimaste kümnete kõige rahvuslikumates romaanides. Lootusrikkus pangu nüüd hinged kuhjani täis, kõik need viisakuseta Germaani ja Slaavi pääletükkimised olgu viimsed.

Aeg oleks meil juba talenti ilmale tuua, kes omast uhkusest hõõguks. Noorte hulgast peame seda kord juba leidma. Ja meid nähakse siis ka mujal!

Kui omast kirjanduseajaloost reljefkaardi teeksime, siis oleks see tühi, kui varemalt Afrika. Üksikud oaasid oleksid ainult randade ääres. Ja väljapaistvamate mägede poolest oleks see pilt niisama lage kui Eestimaa. Ning jõed oleksid vanad stepijõed, mis algavad, natukene maad edasi jooksevad ja korraga liivasse kaovad.

Meie tundsime ainult teoorias kirjanduslikkude voolude nimesid. Koolipoisi eeskujul teadsime õperaamatu järele, et on olemas naturalism, realism, romantism, müstitsism, dekadentism jne.

Oma kirjandus oli meil nii väike ja kitsas, et tuulehood tema pinnal jalutada, voolud temas tekkida ei võinud. Jõed jooksevad ju ainult sääl, kus on aluspinnal selleks tarviline pikkus. Meie poolmagavas jõuetuse kodus ei olnudki õieti muid luulekujusid kui „laul ja jutt“ ilma lähema kvalifikatsioonita.

Kuna aga kirjanduslikud voolud meil praegusel momendil ometi ikka enam ja enam realiteeti hakkavad saama, ei taha ega või sellega enam kuidagi rahul olla, et ka üsna lugupeetud arvustajad kirjanduse põllu saadustest ainult mõned teatud sortimendid suudavad teha. Terve kogu mitmekarakterlisi töid kistakse ühe nimetuse alla kokku, kuna ilurikkam silm sääl juba mitu uut lilletõugu tunneb.

 32

Nii ei ole, näit., ka väga mitmepõlvelises noorte perekonnas vanaisa pojapojast osatud lahutada. Meil ei ole suuremat soovi, kui et noored sellest ise aru saaksid. Meil ei oleks tõesti midagi selle vastu, kui lähemal ajal suuremaid lahkuminekuid sünniks, kas või Noor-Eesti enese keskel puhastus ette võetaks. Kõik ei saa ju taevariiki, kes „kirjandus ja kunst“ ütlevad. Ja mitmed on pikema tee käimiseks nõrgad, teised tüdinevad reisivaevadest ära. Ainult mehepojad pääsevad Apollo kotta. Et oleks meil rohkem oma uhkust ja algupärasust, mis ennast luules ihustab! Et oleks meil rohkem puhta kunsti jõudu! Ja ilu austajaid! Siis poleks odav ja tühine päevaelu enam ägav ja evolutsiooni janunev hingejõud liiguks õigetes radades.

Kunst on see Ainukene, keda teenides inimene häbi ei tunne.

 1908.

 33

MEIE JUTUKIRJANIKKE VAATAMAS.

IMPROVISATSIOON.

1.

Mõistete selgitamiseks kõigepäält mõni sõna.

Kirjutused ei ole kirjandus. Seletaja, juhataja, oraator, dilettant — ei ole kirjanik. Kirjanik on kunstnik. Kunstnik on ilu otsekohene preester. Vool on raam, on aja karakter, on meeleolu, fassoon.

Töö on mees. Jumal — sõna. Jutt on kirjanik ise. Öeldakse, et üksikud kujud kirjanikku tähendavad, aga kõik stiili väärtused ja puudused on töötegija ise — on ta loomisejõud, osavus. Sellepärast peab kirjanik iga paneku ja võtte eest vastutama. Kogemata ei tohi töös midagi olla.

Ainult algupärane kirjandus on „oma“, ümberpanek ei ole enam belletristika. Läheb töö hingetõmbus kaduma, siis on see kõige peenema omaduse, kunsti-eeteri, kaotanud. Ja tõlge on ainult nagu väljahinganud viin ehk nagu viiul vales häälestuses. Sellepärast on kõik ümberpanekud mitte-õiges meeleolus — ja nende väärtus on sama kui pisikestel gipsikujudel.

Raske ja peaaegu võimata on kogu meie vanemas ilukirjanduses algupärast jõudu, individuaalist kunstivõimet tunda. Üksikud võtted ja panekud kirjaniku juures võivad ju sagedasti ajajärgu rahvusvahelise mõju all sündinud olla, sest hing ei saa ennast kunagi absoluutselt sellest, mis

37

 
väljaspool subjekti, eraldada. Sellesse ei tahtnud meie esimeses joones rõhku panna. Küll aga peab Eesti vanemast kirjandusest kõneldes kõigepäält meelega-patu, plagiaadi, pääle tähendama. Kui kaua aega ei laenatud veel saksakeelsete perekonnalehtede aineid kõige rahulikuma südametunnistusega Eesti külajuttudeks! Kui kaua aega ei sallitud veel meil kirjanduslikku kleptomaaniat — „rahvakasuks“ otstarbesuuruse pärast! Rummu-Jüri varastas ja jagas vaestele. Ta on rahvakangelane. Mitte üksi Jannseni ja Kreutzwaldi aegsed, vaid ka hilisemad ja mõned praegusedki kirjanduslikud kalifid on kunsti tuleviku, enese ja „rahva“ pärast tõsist paroodiat teinud — ja kaugelt mitte igakord paremaid ja suuremaid kunstijõudusid väljaspool kodukollet jäljendanud, fabulite teisendid luues, nimesid eestistades, kohtasid rahvustades ja aega daatumi poolest noorendades- vanandades. Meie tulevane kirjanduseajalooline uurimine saab sarnaste näppamiste asjus paljugi paljastama. Algusi selleks on juba tehtud — järge oodakem.

Iga kirjanik on kuidagi impressionist ja kuidagi idealist. Läbi oma meeleolu näeme maailma ainult käesolevas momendis. Raamideks on meile ajajärgu iseloom, meie individuaalne temperament, meie kasvatus, meie elutingimiste mõju. Ajaloolistes töödes on meeleolu valesti võetud, utoopilistes ettekujutustes puudub aja atmosfäär. Kõige väärtuslisemaks võivad siis saada ainult oleviku meeleoluga sugutatud elemendid.

Ajalooline kirjandus ei olegi ilukirjandus, selle mõiste puhtamas mõttes. Histooria on histooria, aga ajalooline jutt ei ole ajalugu ega ka kunstikirjanduse produkt. Ja kui üksikud tööd seda ka oleksid, siis on siin ikkagi viimaste ast-

 38

 
mete ilukirjandusega tegemist, teise järgu töödega. Ajaloofantaasia on kunstniku ülikuueks, aga lahtijäetud nööpide vahelt näeme olematuid olevusi, otsitud juhtumisi ja igasuguseid ümberkerimisi.

2.

Terveni kaks „annet“, kuni talendini ulatavat siluetti on meil kõigega, mis neil on, ajalooliste juttude kirjutajad. Need on need, keda meil kõik parteid, kõik „ilmavaated“ ühesuguse rahuloluga tähtsateks kirjanikkudeks nimetavad:  S a a l  ja  B o r n h ö h e.  Saali käsevad isalikud ajalehetoimetajad debütantidel lugeda tema keele pärast; ja Bornhöhet müüakse, ostetakse ning loetakse sellepärast, et ta „parem Eesti kirjanik“ olla. Nendele autoritele pole arvustajad kunagi väga suurt antipaatiat avaldanud ega neid ka iseäranis kõrgele kätele tõstnud. Ja meie mõistame: nemad on ilma ajakohase tendentsita. Kirjutavad — ja isegi vast ei tea mispärast. See on nende kategooriline imperatiiv: ma võin, ma pean. Ja sugurahval ei ole kirjandust — see vaevab nende südant!

Orja on kõige kergem sellepärast isanda vastu üles ässitada, et enne juba herra pääle on vihane. Midagi muud ei püüa inimene nii palju näha kui kuulsuse langemist, oma ülema häbi, s.o. kätte tasuda. Kätte maksa on inimesel-orjal teisele alati midagi kadeduse seaduste järele, oma võimetuse pärast. Inimene, kes rahva instinkti laiendada, suurendada, sellest iseäralikke variante oskab luua, on tubli mees, on rahvamees. Ja selle instinktiga rehkendavad ka meie ajaloolised ilukirjanikud.

Iseäranis Saali on raske ilukirjanikuks pidada. Tema „surnud“ produktsiooni suur kogu ei anna

39

 
ilule veel midagi juure. Päälegi on Saali tööd praegusel momendil juba teist korda surnud. See ei tähenda palju, et kunstimaitsetu „rahvas“ neist lugu peab.

Mitte üksi Saali ja Bornhöhe terved kirjanduslikud jõud pole meie ajaloo hauda langenud. Siin on Kõrv Järvega kui juhuslikud dilettandid, siin on Eisen, Morritson, Mändmets, Raha. Mina oskan ka kirjutada. Miks ma siis ei oska, kui Bornhöhe juba seitsmeteistkümne aastaselt Tasuja kirjutas ja Karl XII lahinguid enne kahtekümmend lõi? Ma olen pääle kolmekümne — ja ei oska?!

Loe kakskolmandikku Eesti ajaloolist kirjandust läbi — ja sa ei ole ühtegi tundmust kuuendamale — kunstimeelele korjanud. Mispärast Vürst Gabriel parem on kui Tulesse, millepoolest Aita Leilist ette läheb? Teel saab Tasuja Maimuga kokku niisama hästi, nagu Dan ja Singa Luigemäe Olli Ristitütred võivad olla ja läbi Jüri öö Neemele lähevad. Kõik on võimalik, sest jutud on Eesti minevikust ja ühteviisi romantilised, täis kängujäänud avantüüre. Või miks Karolos Vallimäe neitsit naiseks ei tohi võtta, kui kirjanik nagu kraadiklaasilt aru saab, et nemad üksteist armastavad ? Mispärast autor eeskõnes aastanumbri ära peab nimetama, eks need jutustused ole ühteviisi niihästi katoliku ajast kui kolmeteistkümnendast aastasajast? Miks aga Wilde kõige pääle ka veel Anija meestega Mahtra sõtta läks ja tagasi tulles Prohveti leidis — see on siiski natukene iseäralik.

Ajaloolistel kirjutajatel on aga rahuline-julge sellepoolest, et nende ligi arvustaja ei pääse. Töö on nagu siil: igast küljest ühteviisi okkaline. Loed ühe läbi, siis on suu igasuguseid metshaldjaid, näkke, hallisid, vesihabemeid, malevat, tsirku-

 40

 
sejõumehe vägevust ja kirju tonte täis, aga lugemisel pole ühtki nimetut uut mõtet korjatud, ühtki uut esteetilist emotsiooni vastu võetud. Neis juttudes on emotsiooni asemel karvased ja karvatud embleemid, luuderdamised metsas ja see magneetiline jõud, mis kõik tarvisolevad tüübid jutupooluse poole kisub.

Seda läbisõtkutud orjamälestust on suurel moodul läbi aia ka näitekirjandusse, draamasse nõrgunud. Siingi kõnnivad teatraalsetes poosides metsakuningad, ukud ja mardused, Ilmarined ja Lämmeküned ning hõiskavad üksikult ning hulgana omi lugusid. Siin on Ansomardi, Põhjalane ja teised.

Edasi näeme, et laava üle näitelava orkestri kummi alla tungib. Ja siin lööb surev Hermann eksalteeritud Lembaga võidu takti — Lembitule, Vanemuisele. See ajaloosse ja mütoloogiasse tagasilangemine on juba haiguseks läinud. See ei ole sang, kust maakera üles tõstetakse. Puugilist õnnistust see meie koorele ja võile enam ei too. See on meie kultuuriliste jõudude — andke andeks — testimonium paupertatis. See on igav sõit nõialuua seljas — ja meie isegi ei tea, kuhu viimaks maha kukume.

Mälestamine ja tagasi-luule on kõige vähem ja rumalam oma vähemate vendade seas.

Kui sellest vanausu möllust ära väsisime, kui see müstiline udu viimaks kirjanikkude pseudonüümidesse nagu kuul kondi taha kinni jäi, — siis oleme ka igasugustest orjamälestustest, talliõhust ja kepikollitamisest tüdinenud. Pää panevad ümber käima need jämeda kõhuga kupjad, punasekaelaga opmannid need herooilised külapoisid, kes kubjast peksavad ning oma pruudi teotamise eest kätte maksavad. Küllalt meile! Viige kaleidoskoop ära!

41

Teine asi: kui midagi uut tuua osatakse. Kuid siin on üks ja sama: kirikukaagid, talliaur, veri, vitsade vihin — ja võimetu viha. Mõni lüüakse vigaseks, teine sureb, tüdruk nõrkeb — aga maitse on ikka äärmisem. Kuigi meil sõna „talent“ palju kirjutada ei oleks, siiski võiksid andelisemadki omas dilettantismis uue augu otsida, kuhu kastes mitte üksi „vits“, „herra“ ja „ori“ külge ei hakka. Need postid on luitunud. Ja meie põlv ei mäleta midagi kõigest sellest haganaleivast, rehepalavusest ning soldatiksvõtmisest. Meie ei tahagi mäletada, sest iga meelespidamine lõdvendab ning poolendab momendi tööjõudu.

Orjusepäevadest, teoajast on enamasti kirjanduslikud „kandimehed“ patustanud, nagu väga tüübiline Otto Oja (K. Kokla) Vanaema mälestustes, milles tilkuv sentimentalism anekdoodi nii nõretama paneb, et trabant niisuguste lugude otsimise oma elutööks teeb. Ja rahvale meeldib sedasorti „kunst“ kõige enam, sellepärast, et meil ikkagi veel orjapojaga on tegemist, kelle kirjanikud ainult kõige elementaarsematest sotsiaal-elu nähtustest aru saavad, kes ise iseloomuta, kogemata ja nimeta on terves selles inimesemassi kaaoses.

Koguni Aino Kallas, kes vormiliselt selleks on ikkagi kõrgel, et Eesti kirjanikkude suurele enamusele õpetajaks kõlvata, leiab ometi tarviliku olevat „mere tagant“ teoaja jäänusi korjata, millest vanad inimesed ise vast paremini võivad jutustada kui keegi kirjanikkudest seda ümber oskab poolida!

Niihästi väliste vaenlaste kirjades — ajaloo juttudes, kui ka sisemiste vaenlaste lugudes — tali-, põllu- ja orjakirjanduses pole peenikesi kunstiurbi ega esteetilist elupisarat. Siin elatakse toorest enesekaitse instinktist, nii öelda — bio-

 42

 
loogilisest hädast ja vaevast, ollakse toores igas võttes ning panekus, igas hinge sisse- ning välja-käimises. Psükoloogilist materjaali leiame sääl vähe, ja kui ka leiame, siis ainult varjundita ballasti.

Ja miks otsimegi seda minevikust, mida niisama olevikus eneste ümbert ning eneste seest leiame ? Siin on sedasama, mis kunagi ilmast ei lõpe, mis kunagi ei muutu. Ainult nimed muutuvad. Igasugune ainete ja aegade muutus on teatavasti ainult meie meeleolus ning ettekujutuses. Ja niisama ka evolutsiooni usk, progressi laul — kõik optimistlikud illusioonid!

3.

Meie arvame ainult selle arvustamise vääriliseks, mis päältmulla kätte saame. Kõik vanemad kirjanduslikud jõud jäävad sellepärast tähele panemata, et nagu võimata näib olevat ennast täiesti nende ajasse tagasi nõiduda.

P e t e r s o n  on vanematest üksi üle jäänud, kes oma sulge ajaloo arvusid kirjutades ei ole kulutanud. Wilde, nagu nägime, langes veel keskeas. Kurat kiusata aga inimest mitmesuguste abinõudega: Peterson on jälle teisele poole vajunud. Ühed olid väga tahapoole viltu, kuulatasid metshaldjate ja marduste vilistamist, Peterson kumardab liiga ettepoole ja näeb sihtide hinnakirjas nii meeldivat unistust. Jällegi ei ole meil kirjanduslikku kaja, kes momendi enesesse neelaks ja edasi helistaks.

Kui Peterson kirjutama hakkas, oli lootus suur. Paised tulid ja tegid seltskonna enesekriitikas segadust nagu Strindbergi Punane tuba. Sõbrad ning sugulased arvasid koguni hommiku-

43

 
ranna Ibsenit nägevat, kes endised seltskonna toed ära tõmbab ning väärtused ümber hindab. Kuid Petersoni jõud ulatas ainult pisikeseks seltskonna arvustamiseks. Häält oli, aga jõudu ei olnud. Jürissoni kuju on praeguste mõõtude kohta juba vana tüüp. Paar aastat — ja kirjaniku rinnaleek, ta ideaalne võitja ja lunastaja kaotas oma selguse ja soojuse. Meelega või kogemata on õpetaja Rümpler kõige võimukam ja targem.

Peterson on ekspansiiv. Ta toob omad kujud kõik areenile. Mälestus, nähtused ja mitte veel emotsioonideks saanud mõtted.

Praeguse fassooni naisterahvas on üleüldse imelik, iseäraline, nagu midagi enne veeuputust. Kuid see uus naine, keda Peterson näitab, on veelgi imelikum ja iseäralisem, veelgi mehaanilisem ja kuivem. Pisikene tüdruk vannub juba mõne-aastaselt ema põlve juures, et ta mehele ei lähe (Elsa). Ja ema näitab — nagu Wilde primitiiviste sotsiaalsete vaadetega vares mõisa poole — meeste poole: sääl on meie häda ja viletsuse põhjus! Romantism!

Ühtemoodi puukurjalt ja viisakusest väljaspool targutavad nemad, sõimavad süütuid mehi ja õpetavad neid elama, Joosep Drey ja Madaras peavad kuulma, et mitte vaja pole armastuse pärast mehele minna, vaid mõistuse (sic!) pärast. Nii Elsa kui ka emand Maasik tunnevad meesterahva pseudonüümi: mees-härg. Elsat on keegi vanamees õlast hammustanud, ja nüüd arvab kirjanik, kes nähtavasti naisterahva sugulist hingeelu vähe tunneb, et tüdruk sadisti südamest põlgab ja sellega ühes tervet meeste sugu.

Et aga need naisterahvad psühoosi all ei kannata, näeme sellest, et noor vabadusevõitleja ja Jürisson kui „härjad“ ikkagi kõlbavad. Ja kas

 44

 
nemad platooniliselt Kreutzeri sonaadi retsepti järele abielu elasid — seda meie ei tea. Küll aga näeme, kui puudulikult mõistusemees tundmusi, nimelt armastust, oskab kirjeldada. Mõne rea pikkuselt ei ole muud kuulda, kui kaks teaduse jumalat: elu-edu, edu-elu... Meie jatkaksime veel seda tuttavat laulu ja komponeeriksime: progress, evolutsioon, Marx ja Darwin... Ja seda populäär looduseõpetust, kängujäänud luuletajaid, poolfilosoofe — neid on meil palju, palju.

Natukene iseäraline: kas sel sarvest tundmustega tüdrukul tõesti muud meele ei tulnud, kui Haeckeli raamatud ja kateedri inimeste lektsioonid — ka siis mitte, kui vana tuttav teda põhjuseta armastas?

Ühe sõnaga: väga vastikud on need Petersoni uued naisterahvad, nagu peaaegu kõikide ajalooliste naisterahvaste kujud. Ja sarnased tahetakse ilma üle valitsema panna!

Ainukene hää asi, et kõik on unistus, niihästi naisterahva emantsipatsioon kui mõistuse võit. Sest mis saaks inimesest, kui talle ainult täistopitud, dresseeritud pää jääks?

Nimetasime seda praeguse epooki õppimise-vaimu. Haiglane on elu poole üleskiskumine. Terved read on lõhkiste raamatutega inimesi uulitsatel; rongides nad nälgivad, et aga akrobaatiliselt ennast üles kätepuule tõmmata. Surevad ehk elavad terviseta, mis tähe ja paberi tolmu nühkimisse nõrgus. See on elamise võimetus, see on elu surm. Süüa ei osata korjata — aga tarkust on närvides ülearu! Ja Tolstoi sarnane inimene keda autoriteetide puudusel nii jumaldatakse, tahakski selle mõttele vastu astuda, kuid tedagi veab niit elusalgajate apostlite juure.

45

Wilde pakib Koidu eel sees Petersoni plaani järele mõistuse välja. Sedasama teevad ka literatuursed järelaimajad. Õppima lastakse tüdrukud minna — kõige kõrgemasse kooli, naisterahvaste kursustele. Ehitatakse uus kool: saadetakse sinna. Sest miks siis meie laps saksa-kooli ei saa, kui raha on!

Wilde seab töö ideaaliks, s.o. õppimise, kui Stella salaja ära jookseb. Kurbatov on tarkust täis Vene üliõpilane kõigi ülespidamise maneeridega. Ta tahab teiste kasuks töötades ilmas elada, nagu oleks tõesti inimeses pääle egoismi midagi muud. Altruism on teooria pärast, on ainult kriteeriumiks, nagu Zarathustra-Jeesuse optimistlik illusioon, et valgus pimeduse ära neelab. Kuid individuum ütleb: sa oled mulle niipalju tarvilik, kui sa süüa kõlbad!

Stella kui õppimise fanaatik ei taple oma peigmehega vähem viletsalt kui Petersoni naisterahvad tahtjatega. Ja siis need üleöölised mutatsioonid hingedes! Ühelt poolt väga relief inimese individualiseerimine, kõik see oma-jõuga-läbiajada-tahtmine, riitsiv kangutamine iseseisvuse, õnne, üksinduse ning vabaduse järele. Ja teiselt poolt teooria raamid, ühendamise hõisked, unistused ühe leiva söömisest ja ühe vere joomisest sotsiaal-poliitilises sakramendis. Mida nüüd uskuda? Elu on lihtne, kuid inimesed teevad ta ilmaasjata, kogemata keeruliseks, eksimise labürindiks.

4.

B o r n h ö h e  fantaasia on veelgi elementaarsem sotsiaalsetes motiivides: sõidan Amerika, saan rikkaks meheks! Palju on ta tegelaste hul-

 46

 
gas narre ning narrikesi. Aga on mehi ka. Need on Bornhöhe sümpaatlised tüübid, kellel ei ole raamatuid, kes uut ilmakorda ei oota, ega nälja kustutamiseks kanu hoovilt ei püüa. (Wilde: Karikas kihvti).

Bornhöhe näeb oma „elavates“ juttudes, et parunid on ka inimesed, kes söövad, joovad, magavad ja surevad. Ta ei vaata saksa pääle üles, nii nagu Peterson Elsat vägilaseks tehes, kui see pastorile mõned rasked sõnad julgeb öelda. Ta ei vaata ka viltu sakste pääle, nagu Wilde, vaid räägib neist kui inimestest, nende puuduste ning häädustega. Ja kõige selle järele on Bornhöhe'l ka epigoone vähem kui esimestel. Või kas võikski tema piiripidamine Mait Metsanurka ehk Mati Mardust vaimustada?

Umbes samal ajal kui Bornhöhe „ajaloost“ tüdinedes seltskonda arvustavad poolkodanlised Kollid  kirjutas, tõi ka  S a a l  natuke iseäralise päevaprobleemi produkti Kapmaalt. See oli natsionaalne heroine Jeanne d'Arc, kes „vabaduse ja õiguse eest“ võitles. Seesama Leili, seesama Aita buuride maal — ühed võtted, ühed panekud, olgugi, et daatum „noorem“ on.

Sellel autoril on iseäraline jutukirjutamise maneer: kõigepäält käänab ta kusagilt kohast ajaloo raamatu või ajalehe sõnume nagu pööratava silla lahti ning vaimustab end siis puldi taga istudes enese kangelastest ja vaatleb neid „vaimus“ üle laua. Ei ole siis ime, kui Saali „kirjandus“ on tuimapoolne, meeldivuseta ja väga keskajaline — neis rüütlites, neis vahastes tüdrukutes — neis saunades, lossides ning koobastes. On aga teine asi, kui nimetatud kirjanik looduse suurte vägede üle tulepurskavate mägede juures imetleb, kui teda võõramaa puud vaimustavad,

47

 
„allilma saladused“ uurimisele kutsuvad ja Mahabharata  meelitab!

5.

A i n o  K a l l a s e l  ja  K i t z b e r g i l  on natukene ühist  t e g e v a s  töös. Üks kui teine on „talu“ vastu intiim, armastab idüllilist anekdooti ja mõistab ka sisemise inimesega, hingega ümber käia. Kitzbergi Tuulte pöörises on ta ainuke uuevormilisem töö. Kuid aineks, fabuliks ning tegelasteks on säälgi kitzbergiline rikka ja vaese külaelaniku võitlus, sulaste halvakspidamine, saunanaiste keelepeksmine, habemega Punga Mardid, Saks-Mardid ja Pila Peetrid, pärandamine, vallakohus ja naljakad rätsepad, kes autori melankoolsetele mõtetele lõbu teevad.

Et „näitemäng“ peaaegu sedasama on mis „jutt“, siis nimetasime ka meie peaaegu ainust näitekirjanikku. Kirjutab ju Mändmets ja mõni teinegi viimasel ajal näitemänge. Aga ikka näeme, et näitelava-kirjanikuks midagi muud tarvis läheb kui ainult külarealisti.

Aino Kallas võib aholiselt tasa, nagu varrastelt vormi lasta, võib kõige pisemad asjad suurtega triigipuuni tõsta, aga kunstilist „sisu“, väljakargavat motiivi mina ei leia. Ette jutustatud tükikesed, anekdoodid, mis kirjaniku meelest iseäralised olid. Ka ilmaasjata nii väga ülistatud lehmade põlemise lugu pole vahest kaugele ulatavat maitset küllalt rahustav.

Kui Kitzberg Tuulte pöörises ussidest, vilepillist ja Aadust räägib, kes ussid ära viis, siis ei saa Aino Kallas vast seda kerget sentimentaalsuseta tundmusevärinat hinge järele teha. Isegi väikesed piiripidamatused — ärarautamise nõu-

 48

 
anne ema poolt ja särgi käristamine — ei ole kunagi ettevalmistuseta olnud. Aga kunstiliselt kinnipeetud juttu Kitzberg kirjutada ei saa — pääle lastejuttude. Meeleoluline kergus viib Veli Hennu ja Hennu Velle  följetoonisse välja — nagu kõik muugi. Temalgi on oma Maimu. Ja ostetud talude omanikud paistavad temagi juures läbi suurekstegeva prismi  v ä g a  uhked ja rikkad — nagu Hindrey piltidel.

Kui me „mõjudest“ jutukirjanduses kõneleme, siis tuleb kohe  A. H. T a m m s a a r e  meele (peatan siin Pikkade sammude eelse Tammsaare juures). Ta pani Prantsuse kirjaniku Surnu silma ümber ja kirjutas paralleelselt oma „surnu silmast“. Isegi see viimasel ajal leitud hinge-teadline element Tammsaare töödes tuleb natuke iseäraline, nagu õpitud ette. Näituseks argumenteerimine, et hing olla elekter: tõesti sellekohastest shurnaalidest leitud uudis! Ei puudu tal Inglise eksperimentaalset, sherlok-holmsilist otsimist ning juhtumist: see on tema kehavettimise lugu saviaugus, töölise „teaduslik“ suremine, kinnitamine, et „keegi on minu eest kannatanud“ jne. Kui Tammsaare omas töös Petersoni targa sulase moodi mehe toob, kes ukse lõmpsides kinni lööb, kui missjonilehte loetakse, kes linnast tuleb ja maal linnaviisi talitab, siis on temagi tendentsi mees. Eks lase ka Rein Tamm niidupoisil samal viisil kandiliselt meie olemasolu üle mõtteid visata! Meie naturalistid on mõttetarkust ainult sulaste pääst, vanade haigete kandimeeste kõrvatagant korjanud.

O t t o  M ü n t h e r i  Sulejoonistused ei ole eeljoonistused. Nad on muidu niisugused, isegi rammusad ja kõigiti korraliku kasvuga härjapõlvlased, liliputid. Vene mõju, millest Gustav Suits

49

 
kõneles, ei ole Müntheri juures nii sisemine ja sügav kui vast arvatakse. Siina ja Niina — need on ju ainult Vene nimed. Mitte „halvemini“ kui Vene sotsiaal-poliitilisest elust kirjutas Münther näituseks ka Daani kirjanduslikkudest vooludest. Ja nii oleks põhjust arvata, et Münther sedavõrd ilmakirjandust tunneb, et ta mitte ainult Vene mõju all ei tarvitseks olla. Aga mõnikord tahaks ometi niisuguste lugude puhul nagu Üksinda soovida: oleks neid natuke vähem! Mis autori juures on silmapaistev, on see, et ta paruni pääle üles ei vaata, kuigi põllumeesteseltsi presidendi „havanna“ ja sohva nagu natuke väga kaetsemisvääriliselt, see seisukoht ihaldamise kõrguselt paistab (Jubilar ). Tõsise kirjaniku hing ei himusta aga poodiasju ega kaetse teise rasvast nägu.

J a a n  L i n t r o p  kirjutas lühikesi jutte ajalehe lisades. Tema algab harilikult ilusa, kokkusurutud kirjeldusega, nagu Wilde mõnikord päätükke algab. Ja vahest ongi niisugused algamisejaamad töö kulminatsioonipunktid: lihtsad, reljefid nagu Heine laulud. „Kevadised ilmad nagu neiu: nutab kui mehele saab ja nutab kui mehele ei saa.“ Ja mõned teisedki.

Harilikult arvatakse, et Lintrop iseteed käib, kuid selles „isetees“ ei ole kõik siiski omatehtud. Loe Aho Laastusid ja Lintropi „laastud“ tulevad meele. Sugulasi võtteid ja panekuid on, nagu Aino Kallaselgi. On see nüüd mõju või ajajärgu fassoon — kes seda teab. Ja teisest küljest paistavad Vene „mõjud“, paistavad küla realistid: herra, ostu- ja rendiperemehed.

Neist kõneleb õige himukalt ka  M a i t  M e t s a n u r k. Aga valge mütsiga üliõppijanna, nagu neiu Lonni Elsas, schokeerib kirjanikku (Mere

50

 
ääres). Ja pääle selle töötab ta väga segamini, tõlgib hullupööra, kirjutab ühe käega Mispärast (Võitluse päivil ), teisega jälle kopeerib rentniku nägu või vestab mõne alevi preili armulugusid. Ja kõike seda teeb ta ühteviisi tõsiselt. Ja nii nagu ta omi aineid, nii vahetab ta ka oma kunstniku-meeleolusid: kord on „däämoniline“, „sallimatu nagu Nietzsche“, kord ajab ta jälle kõik kotti, mis sule ette hakkab — kirjutab samast ainest, ning samal viisil nagu kõik dilettandid ja ühejutumehed on kirjutanud: herra kergitab renti või noor peremees joob ostuvõlgade all ägava talu ära!

Metsanurk võib kirjutada, kuid juure tulemas pole palju — ei ole peaaegu mitte midagi. Banaalsus, läbi vigurdatud paigad. Siin niisugused murdvad affektid, sääl mõni jant, stiliseerimata vahemete poolikud variandid. Näitab ja ei näita ka. Kumardab ja kand kerkib vastu ligidalseisja põlve. Enesevalitsematu. Ei suuda läbi viia.

6.

Järele on meil veel väga mitu nime, literatuurlist küünalt vähema ja suurema valgusega. Kuivad ja märjaks kastetud, kiidetud ning laidetud nimed. Kuidas kõike seda kerkimata põua-otra arvustada? Meil on algajaid — vanu ja noori algajaid, ja palju niisuguseid raamatuid, nagu kirjatööd I., mõnikord ka II. anne — ja sellega lõpeb mitmete elutöö. Paljud, väga paljud on ilukirjanduses omi „jõudusid“ katsunud. Mitte üksi Ruttlik („varju“-nimi“) pole omi „kirjadega“ algust teinud, vaid ka Jõgeveri kirjatööd on olemas ja Pöögelmanni närune karjapoiss on

51

 
„viletsuste ohver“. Või miks siis omaaegne luuletaja Luiga pisikesi Siberi juhtumisi jutuks ei tohi teha, kui Jakob Liiv oma juhtumised Venemaal, rikka ja vaese matused või viimse päeva hirmu „jutuks“ teeb. Ja Hintzenberg oskab meteoori kukkumisest ajalehele „ilukirjandusliku“ sõnumi saata, ja J. N. Jaanus on mõne pisema lehe, kalendri ja „lisa“ väljaandja poolt veel otsitud, taganõutud kirjanik. Tema mõistab kõrtsi tülist või muust jällegi — jutu teha.

Seda vaimu on ka Kaarna-Mustlind saanud, s.o. Tallinna kirjanikkude vaimu. Nagu Tammsaare vaevab ta vanameest, või räägib vaeste jõuluõhtudest kui Grünfeldt. Ja Puhasorg veab kodumaa siberlasi (kooliõpetajaid) nii kaua küla mööda ümber, kuni üks maha lüüakse. Turp või Ostrat laskis Jürissoni printsiibi — „tooli jalad üles“ — mutimehe pähe minna ja koolmeistrit puunotti lõhkuma õpetada: „puruks löö, kõik puruks“ — teiste sõnadega: „las kopitab, saab sõnnikut!“ Ja sõnnik on ikka väga tarviline, kui miskit jõukamat motiivi ei leita — nagu ka vaba abielu ikkagi abielu on.

Kes aga veel külakoolmeistritest ei ole tüdinud, see mingu Avikson-Võsu juure. Tema laseb neid elukutselisi haleduseni vigurdada. Kui muud ei saa, siis sorteerib neid nagu õunu (Ametivennad ) või toob vastu vett ujuja välja, keda sellepärast kangelaseks, reformaatoriks peetakse, et ta lapsega tüdruku julgeb kosida. Ja eeskujuline, ainukene tolerantne koolmeister on see, kes kõiki Eesti ajalehti ja venekeelset „Vestnik Snanijat“ loeb, kes igasugustes seltsides kirjatoimetaja, esimees on, kes jalgrattaga võib sõita jne.

Et vastuvoogu kuju on kirjaniku äärmine võimine, ta mõtte põhi, siis on päris piinlik ja midagi

52

 
rohkemgi veel, kui neid lootuse tüüpe meie noorte ja vanemate kirjanikkude juures näeme. Isegi päälkirjades ei puudu nende hingeõhk, nagu Rutoffi Vastu vett — draama, milles on palju Kitzbergi panekuid, võtteid ja valmistust. Siin on ilmaparandaja Jaan targutav kuju, kes kui teokraatilise riigi alam ainult Moosese kaheksandat käsku petmisest ning seitsmendat varastamisest ümber kordab. Või Kitzbergi enese mässaja, keda kirjanik ümarguseks, literatuurseks tüübiks ei ole suutnud luua: üks tükikene on ühest, teine teisest meeleolust, aga tervet inimese hinge ei ole. Ja nende sarnased on kõik need Eiseni, Mändmetsa ning paljude teistegi pisikesed karsklased ning „olude vastased“, kes laulu ja näitemängu armastavad, vabadust austavad või viina asemel vett joovad.

See muinasluuleline ilus vaenelaps, noorem tütar, Petersoni Jürisson on, nagu juba öeldud, vananenud kuju. Niisama pole Juhan Liivil peaaegu ühtegi tervet, pikka siluetti, mis oleks iseloomuline, võitev. Selles nagu muuski on temal Mändmetsaga sarnadust. Aga Wilde Riesemanni tütar ja Petersoni uued naisterahvad on ekstsentrilised „ujujad“, kelles on alati midagi teaatrilist, nagu sel preilil, kes kõige maailma „vaimlisel osavõttel“ tühjas tonnis Niagarast alla sõitis!

Naisterahvad, kes miskisuguste arvamiste järele meestesarnasteks peavad saama, on ka meil lugusid kirjutanud — nii Reinvald, Feldmann ja Peerandi—ja mitte halvemalt, mitte paremalt hui sarnased mehed nagu Anton Suurkask, Veltmann, Kadastik, Sommer, Kivi, Grünfeldt, Lipp — ning kümned pseudonüümid, kes konksu taga töötavad, ohvrimeelsuses, rahva kasuks — mitte oma nime hiilguseks... Nende

53

 
raamatud maksavad harilikult 15 kopikat ja nende luule ei ole ka mitte kallim.

Ida Nõu (ometi meeskirjanik) teeb sama-hinnalist Eesti nalja doktor Lollardist, ja Juhan Liiv on enese päevaraamatus kirjanikust ja enesest karrikatuuri teinud, nagu Peterson seltskonda arvustades oma näo ja nime ka mõnikord pilke-pildiks teeb, — ja Bornhöhe laskis oma narri Tattika või Vesipruuli kase otsa luuletama minna nagu Koduküla doktori. Missugused rasvased nimed on meil, ja missugune wildelik peenus ning nali „narride“ kirjeldamises!

Tervel sellel publikumil on tähelepanemisväärt ühised maitsed, samad võtted ning samad panekud igalpool.

Näit. nimede germaniseerimine. Brunbergil saab Jüri Poolikust — Pohling, Wilde Luts metamorfoseerib end, ta Mart on Martin (Koidu ajal ). Petersoni trabant, Reinthal, kutsub pisikeses, tõsises paroodias ka kogu Mudila seltskonna väljale kokku ja laseb „parema“ seisuse mehe Toril „Torry“ kirjutada. Midagi sellesarnast teeb vist ka Mati Mardus Eesti mõisniku juures ja Jaan Vahtra laseb kooliõpetajaid-köstrid peaaegu schampanjerit juua!

Aga nagu tegelaste nimed, niisama on igal kirjanikul omad iseloomulised päälkirjad — vähemalt on töö hingeõhku miskisugusel mõõdul juba tööde nimetuses leida. See on niisama, nagu mõni vanem kolmekordset lapse ristinime armastab, kuna teise maitset lihtsamad vastavad või kolmas jälle rahvuslikest nimedest on vaimustatud.

Tihti on juba ajalehe kuulutusest küllalt, et enam-vähem trehvavalt töö temperamenti ära vaagida. Nii pani Peterson järgimööda sarnased

54

 
pilkevingulised „lastenimed“: Tulge appi, Rahvavalgustaja, Jssanda kiituseks, kuna Ühe härja elulugu juba palju pehmem on. Samasugused on ka Kitzbergi: Rätsepp Õhk, Pila-Peter, Punga Mart ja Uba-Kaarel, Veli Henn j.t. Tuulte pöörises, see on Kitzbergi uuema töö nimetus — ja terve töögi tehnika, võtted ning panekud on sootu paranenud, kerkinud.

7.

Enne juba nägime:  k u n s t i kirjandust, milles momendi hing end kujutaks, on meil koguni vähe. Wildegi läks viimasel, üheteistkümnendal tunnil ajaloo haua juure, ehk ta küll kui kirjanik teadma peaks, et ajalooline ilukirjandus esimese järgu kuulsust kunagi ei ole annud. On ju mujalgi kirjanikke, kes vast viiskümmend folianti, sada Prohvet Maltsvetti on kirjutanud ja keda siiski ei tunta.

Järele jäävad Petersoni tööd, mida ilukirjanduslikult võidakse arvustada, kuid needki on kunsti-kriitika ees nagu pisikesed maatõugu hobused — alles kõigi „jutu“ päritud sümptoomidega. Kui me ka nii hoolega otsiksime, et ka niisugused, avalikult nimetatudki, kirjanikud-pusijad, nagu Aitsam, arvustuse reha taha hakkaksid, siiski ei leiaks meie lootuslikumat illusiooni, kõrgemat motiivi, sügavamat probleemi, kui analoogiad „mudase veega tiigist“ või proosast madalam kaastundmus kannatava restorani vähja kohta. Aitsam on otse tüübiline omade keskel, kes niisama pseudo-õpetlikku voolu veavad, kellel võitlus noorte ja vanade vahel nii „proosaliseks“ läheb, et „poeg“ „isale“ seletust annab, miks traatköis kasulikum osta on kui niineköis (Aitsami novellifabul).

55

Niisugune on meie jutukirjandus. Kõik on siin nimeta, kogemata, soovimata. Need töömehed — neid on nagu palju kalifideks, asekirjanikkudeks nimetada. Ja Muhameti ennast, prohvetit ei ole meil olnudki. Mida teravamini tahapoole vaatad, seda enam meie kirjanduse-isade profiilid kohmetavad, nagu segaseks saavad ja oreool tuhmeneb kui higistav aken.

Ei ole palju olnud positiivlist, loovat meie kirjanduses. Geniaalseid jooni, talendi akkorde, mida otsime, ei ole. Palju on meil veel nüüdses otsimises otsijatena asjata otsida. Võtke näituseks vanavara kogumine. Kas ei ole ka seegi primitiivne töö? Mitte muidu ei oleks ta kõigile jõukohane: seda teeb Sõggel, kelle haridusejärku meie ei tea, seda teevad ka studeeritud mehed, kelle hariduse suurust teame. Kuid olulist vahet ei ole ka siin. Jäljendamiseks, korraldamiseks ei ole mitte niipalju puhast loomise jõudu kui keskmist annet tarvis. Ja niisugust annet on meil igakord olnud, seda on ka praegugi — ja sellel iseloomutul andel kasvas-kasvab ka meie nimeta jutt üles. Igatahes: pärida on vähe, peaaegu mitte midagi. Või arvate, et praeguste momentide belletrist kuidagi võiks laieneda, kui ta Kreutzwaldi Viina katku loeb!

Samas võrengus oleme ka vahendiliselt, keeleliselt. Kuid sellest hoolimata peetakse veelgi kõnesid keele ilust, endise paatosega õhatakse: miks on emakeel armas! Aga tulgu nüüd veel Grenzstein ja „kaitsegu“ meie „kaunist keelt“, mida uue verega ei lasta rikastada, mis hullemalt põeb kui Liivi põllukene Peipsi ääres! Tulgu nüüd veel Grenzstein — aga „karakteriga“, nagu arvustaja Suits tahab — ja tehku lõpueksam kõigepäält meie kirjanduslikkudele koolmeistritele enestele.

56

 
Kas isa Jannsen ka katsele tuleb, tehke kuidas ise tahate. Kuid igatahes ei jõuaks see kirjanduslik konsiilium nii etümoloogilistes kui ka süntaktilistes võimistes kaugemale kui Peterson omas sügavmõttelises väitelauses: sikk on hall!

Selles teadmises on midagi igavat ja kurba: meie kirjandus on aastates vana, päevades pikk, kuid omas olemises on ta nagu liliput seliti kätkis; seisab pulkade vahel püsti, nagu lahasse pandud käsi.

8.

Meie „koolidest“ on mitmel põhjusel tülikas kirjutada. Terve belletristiline summa on väga „põhja pääl“, nagu käsikooguga pead tilkhaaval vett ämbrisse niristama, et juua saaksid, ja puhas ei ole selle kaevu aqua mitte, nagu ka algupäralist, ka oma nii vähe on.

Niresid on, ühist oja ei ole — soont Kastalia allikast. Üksikud kirjutajad olid mehed, kes otse, umbes otse ja põiki käisid — aga ühe jäljed on ühe jäljed. Loba kasvas kinni, rohi tõusis üles — ja teed ei saadud siiski.

Kui Peterson omad issanda-kiitused kirjutas, mõteldi poolehoidjate ringides lööja tulevat, kes naturalismisse laseb vaadata, — aga nüüd on selle kirjaniku ilmumisest paarkümmend aastat mööda, Punane tuba on tulemata, ja üks kirjutab tulevikkudest, teine paradiisi värava postidest, nagu Rümpler seda väga õieti tähele oli pannud. Süshee on küll veel täis teravaid seltskonda arvustavaid jooni, aga võtted on juba paiguti mõne värvitu lastekirjaniku võtete laadi, niisuguse mehe omad nagu venelaste Barantsevitsch või Nemirovitsch-Dantschenko. Nagu „lahaterale“ käiatud nuga: esimene võtmise valu on kadunud. Sellest siis

57

 
niisugused päälkirjad nagu: Isamaa pojad  („juttu“ tuleb alles ära oodata) ja niisugused „silmad“ jutus: onanistlik rõõm omas elu-edu, elu-edu raiumises — ja muud suuremat midagi.

Küla realismi tähtsam tampija oli nähtavasti Mändmets. Ta valitses niisuguste kirjastuslikkude produktide üle nagu seda olid meie pool-perioodilised „rahvalehed“ ja pühade albumid. See oli jõulujuttude kasvamise aeg, kus koidulised mälestused raamatukogude, karskuseseltside ja põllutöömasinate kasuks looks tehti. Jutt lõpetati nagu jutlus: lõpu periood tehti pikem, „suggestiivsem“. Mändmetsal peaks „ninade järele“, s.o. „nägusid“ lugedes, kõige perekam „järelaimajate“ hulk olema. Niisugused jututegijad on preestrid, kes kirjanduslikku jus primae noctis ainult selleks tarvitavad, et suurt värvitut pisi-rahva karja oma vaimu väega „sisse pühitseda“. Ja ega nemad raha, kirjaniku kuulsuse või egoistliste ihade pärast töötanud. Niisama: ma võin, ja tuju on kah, — noh, kirjutan siis vabal ajal ootavatele lugejatele õpetliku jutu. Seda realistlist käsimasina jõudu on rohkesti ka praegustel silmapilkudel, kus kõiksugused realistlised päevapiltnikud viierublaliste apparaatidega „kooli“ kulul harjutavad. Just kui tinapüssimehed: isa ostab pistongid ja poiss plõksutab.

Meie oleme lugenud, et venelased ja muud oma arvustustes, mõtteid korrates ja harva algupärasust leides, sarnaste sõnade järele nagu „dekadentism“, „impressionism“ või „sümbolism“ j n e. kirjutavad. Tähendab, midagi tundmatut, seletamatut on õhus, millele veel kindlat nimegi ei leita. Sündimine pole veel lõpule jõudnud, käärimised, käänakud, rahutused püsivamat värvi leidnud. Arvustus iseseisvana kirjanduseharuna on aga veel nõrk. Kirjanikud ise arvustavad vastastikku üks-

 58

 
teist enam kui teistes epookides. See on aja sümptoom: teised ei tunne, ei saa kooli-kohaselt aru. Teised toovad vana Issanda loogika kirstust välja: nemad tunnevad üksi kroonu hobuste mõõtusid: kaks arsinat ja teatav arv versokke pääle!

Kuid mitte ammu avaldas ka üks Eesti kirjanik, kes naiivsetest kiitmistest nähtavasti isemeelseks on läinud, samal viisil omi „mõõduandvaid“ mõtteid Uutes teedes. Wilde klopib kui tühja mesipuu pihta. Tal on niisamasugune „külmavereline“ opmani kepp käes, nagu ise seda mitu korda on kirjeldanud. „Tarvis „nende meeste“ kultus kui tühi savipesa maha sorkida — ja keegi ei jõua seda üles ehitada!“ Ta läks oma vana viisi järele — mitte pühakotta — vaid lameda Eesti pilke juure ja sassib : „tokerjad hääbuvad, tokerjad tääbuvad“. Minnakse — ja lauldakse pisikest kajakest; minnakse — ja leitakse pääaju pehmenemist. Kuid tõepoolest ei ole Wilde „ülesleidused“ mingid üllatused. Tooruses ja labasuses leiab temagi veel võistlejaid. Eks kinnita näituseks ka mõned Vene arvustajad, et nende nooremad nimed nagu Andrejev või Sologub peaaegu vaimuhaiged olla!

Ja miks ei peaks siis meilgi kirjanduslikud korrakaitsjad näit. Tuglast hullumaija viima, kui ta ütleb: Ta kägistas Jumala eneses ära.

Kõik tahetakse maatasa teha, mis sarnaste korrakaitsjate mõõtudest üle ulatab. Õnneks on aga individuaalsed kalduvused värsketes, mitte-realistlistes vooludes selleks liiga eneseteadlikud.

Ja lapsik oleks sääl ka ainult „võõraste mõjude“ üle kurta, kus palju sügavamate teguritega on tegemist. Või arvate näit., et praegune koopasse tagasipöörmine, Rousseau kombel rohusse, põõsasse pugemine kogemata on? Kõigel peaks

59

 
oma kultuuriline, oma filosoofiline mõte olema. Oleme masinatest väsinud, suurtest numbritest ära tüdinud. Ja eks ole kirjanduse ülesandeks tõepoolest alati olnud isiku ning tema individuaalse hinge otsimine? See, kes üksikust aru saab, see mõistab ka hulka. Meie aja kirikuisa Tolstoi on niisama kultuurist ning naisest tüdinud, vaatab aga metsa poole, metsa poole.

Kuid otse kesk seda pessimismi näeme optimismi. Meeleolu ei ole langenud, kunst ei lõpe ära. Ärge kartke isegi nirvana uskude poole kaldumist! Säälgi on surematu-uhket jõudu. Kõik on harmoonias — ja kõige üle valvab individuaalne metsmees lapse meelega. Võib kõik kaasa elada — ja siiski aeglane ning rahulik olla, muinasjutuliselt rääkida või nõnda laulda, kuidas reemehed oma pisikesi selgeid ning julgeid salme laulavad. Sest kunstnikud on alati väga kavaluseta olnud : uute, modernide voolude võtted ning kontuurid ei ole primitiivsemad, põõsamehelisemad kui muude aegade literatuuris.

9.

Mis ühest või teisest moderni voolu edustajast meil iseäranis öelda, siis teame, et seda kõike praegu avalikult ütelda nagu varane on. Mitte üksi idudes ei ole nad, vaid alles appetiidis — meie ümberpööramise tööd.

T u g l a s e l  on 1907. aasta töödes rohkem uusromantika ja sümbolismi jooni, kuna ta viiendal aastal — Jumala saares — rohkem impressionistlisi võtteid tegi. G r ü n t h a l  vigurdab ju üsna peenikeselt — aga filoloogiline ilu mitukorda, mitukorda. Kunstnikku-dekadenti ei interesseeri aga need hästi painduvad lõpu silbid ka  ja leva,

 60

 
vaid sõna psükoloogiline värskus ja äritav nõtkuvus mõttes. Suits, üks Noor-Eesti esimestest solistidest otsib küll detailide suurust, näeb häämeelega metaaferi, kordab sõna effekti pärast, aga kokkukasvanud, valminud kunstniku maneeri ka suitsulistes võtetes ikka ei ole — olgu siis autori enese või epigoonide juures. Kas ei avaks aga Eesti müstika, see põhjarahvaste hingeelu, millest Dr. Luiga on kõnelnud, sellele loomule suured väravad ja üksinduse armastuse.

Kui ruttu kõik muutus meilgi läheb! Sääl suurte hulkade organiseerimine — siin jälle individuaalne muhenemine, äärtele kaugenemine. Rõõmsa, illusioonilise marseljeesi asemel trotsiv vaikimine, hulgale nägematu töö üksikute töökodades. Oleme selle seisukoha vastandi juures, mis kinnitas, et mingisugust kunstivaimustust elule ei ole tarvis, et see kõik on ilmaasjatu ballast, „käib tööliste kasude vastu“.

Kes Teatajat  luges, hakkas majandusest-vajadusest kõnelema, ja Suitsi salmide mõjul läks „huikamine“ ja „tuikamine“ lahti. Tillukesi jüngrid peab igal asjal olema, nii on ka uute belletristliste ja ülepää kunstiliste voolude juures omad kannupoisid ja palgata kõrvujooksjad. Need siis sirgeldavad alati rohkem kui tarvis. Ei tunne kadrilli tuure, segavad, veavad igasuguse sümmetria segi.

Kirjanduslikke pankrotti-jäämisi tuleb lähemas tulevikus sagedamini kui kunagi enne.

Meil, pisikeses Arkadias, on niisugused ütelused enam hoiatuseks kui etteheiteks: niisama nagu tõsiseks loomiseks, nii on ka jäljendamiseks pääasjalikult ainult kalduvusi, appetiite olemas. Tulemata ei jää tööd, millest hing, epookimõte, ajavaim küljest on kraabitud, milles jäävad ainult

61

 
segavad, väga risti-põiki meeleoludest võetud sõnad. Tehnika unustati tendentsi kirjanduses hoopis — ja sellepärast unustavad vormijumaldajad meelega või kogemata praksuva „sisu“. Aga eks ole seegi omakord „siht“, seegi „tendents“, kuigi ilma terava lõhnata?

10.

Kirjandus peab rohkem  i s e t e a d l i k u m a k s  eneses saama. Loomist oli ju ennemgi, aga see sünnitamine oli sellelaadiline nagu praegu lastele inimese saamist seletatakse. Töö kordaminekut peeti õnnelikuks juhtumiseks. Raske nagu lapsesünnitamine on hää töö tegemine — aga see loomine ei tohi omas kunstivaimustuses olla kogematu, imestlemise vääriline. Tõsine kunstnik  p e a b  oma ouvrage'i tegema. See on nagu füsioloogiline vajadus, psüükiline väljahingamine. Kõigil korjub hinge midagi üleliigset, kuid igaüks ei jõua seda kunstitööna välja hingata.

Õpetavat hingeteadust on neis n.n. modernides vooludes. See ei ole endine juhatuse-manitsuse luule moraalselt paigal seista — see on selle põhjaotsiva sisemise inimese mõte, mis suuremate ulatustega, rängemate vagudega töötab ja nende vanade papiseinte taha tahab tungida omas tõusus ja vajumises täis auru ning iluhimu.

Sõnad saavad uue tähenduse, vanugi nähtusi nimetatakse uute nimedega. Näit. on erootilised kirjad, pornograafilised tööd oma nime tähendusest juba midagi kaotanud, end ümber muuta lasknud.

On halba pornograafiat ja moderni sellenimelist kirjandust. Võtete julgus lööb niisuguste voolude juures nähtavale. Endise eetika järele „valjud“, „kõlbmatud“ sõnad on meile ligemale kistud, vabadeks, loomulisteks tehtud.

 62

Nagu ikka, nii on nüüdki haruldasi karakterid, tõsiseid indiviide olemas. Need on muinaslugude nõiad, prohvetid ja meie päevade kirjanikud, kes enestele ise ideaalid ning oma moraali loovad. See tiine täienemise element ongi „dekadentline“ motiiv meie elulaulus, ongi impressionistline kõikeunustav silmapilgu meeleolu, julge riskeerimine lõpu poole, mille eest nii kui nii ei ole pääsmist.

Mis meil siis  o l i ?  Peotäis veretuid isamaa laulikuid! (Andke alati andeks!) Kõike muud võisid need rahva patukandjad, lunastajad tunda, mitte aga seda, et meie ribide taga on verd, verd — elusooni ja valgeid hingekõresid. Hinge nemad ei tunnud ega ka ihu. See tuuleõhk puudub nende lauludes täiesti.

Ja mis meil siis  o n ?  Uute kunstivoolude austajad ei taha isegi vaesust salata. Veelgi puuduvad produktiivsed nimed. Veelgi valitseb jõupuudus. Kuid iga lind peab enne ülestõusmist hoogu võtma. Ja kui meie „isad“ „poegi“ jõuetuses süüdistavad, siis süüdistavad nad kõigepäält end: vanemate patud maksetakse laste kätte.

Et pisirahval oma belletristikat ei ole — selles ei ole ju midagi iseäralikult rahutut. „Jumalasõna“, aabitsad ja tõlgitud varandus — kõik see ilmub ennemini. Ja otse praegu oleme ka lühikese „populäriseerimise-järgu“ looduse õpetusega ja teaduse nimega läbi elanud, nii et aeg oleks nende katsete järele kunsti enese juure jõuda. Ja mitmed märgid näitavadki ju esimesi pääsukesi. Seltskonnaski on juba midagi, mis end ootamisele on kogunud.

Sellest siis tulevad vaielused, tulevad parteid, tuleb hõõruv elu omas nimeta-nimeta nukerdamises.

 1908.

 63

EDUARD WILDE.

"PROHVET MALTSVETI" PUHUL.

Oma kõige suurema romaani nimetab Wilde ka ajalooliseks.

Kuna kõik lugejad arvustajad ja teooriatundjad ei ole, siis on nähtavasti tarvilik, et ka töö liignimi juure lisataks. Mäletan: keegi laevaomanik kirjutas kord oma Karu-nimelise sõiduriista halvasti maalitud pildi alla: „See on karu“. Wilde on ka seda teinud, aga mitte kõige õnnelikumalt. Seda romaani nagu ei tahaks ajalooliseks pidada, kui see ka nii hästi tema kahe esimesega kokku kõlaks. Siis oleksid ju kõik tööd, mis ajaga kuidagi ühenduses, ajaloolised.

Vastupidavam oleks atribuut, mis ennast kirjatöö valitsevast motiviist laseb tuletada. Wilde tahab rääkida ja seletabki prohvetist — see oleks siis religiöösline, usuline romaan. Võistlev element on sääl ka ühiseluline olukord — siis võiks seda ka ju sotsiaalseks romaaniks nimetada.

Wilde algab Maltsveti kirjeldusega. Nagu see juba väga kaua moodne on olnud: looduse kirjeldusega seatakse lugeja meeleollu. Ja niisugune on niitide sissesead ka romaani edaspidises käigus: tegevustik otsejoonelises ojas ja pääle selle veel „loodus“ kui üks iseäraline sõrmede kastmise kann. Kuid mis sest, et niisugune töötamisviis mõne meelest schablooni või vormi puuduse poole kaldub. See ei ole veel mitte kõige suurem paha.

67

Pahem on juba, kui linnud kõnelema hakkavad. Siin tulevad juba keskaja loomajutud ja Ristiinimese teekonna Õigus, Kadekeel, Kavalus ja Armastus meele. Ja meele tuleb, et ka Ernst Peterson umbes selsamal alal kui Wilde, omi Kurbasid lindusid  sotsiaalsest korrast traktaati laskis teha.

Mitte üksi loomade ajusse luuletatud kirjanikumõistust ei tõrgu kasvav esteetika vastuvõtmast, vaid ka inimeste „kõnetsitaadid“, monoloogid ja isegi dialoogid,  v ä h e n e v a d  paremas, hilisemas belletristikas.

Pange madala kultuuri inimesi tähele — nemad kopeerivad alati: „ta ütles“ — ja siis tuleb midagi kaleidoskoobilist ja fonograafilist.

Kirjanik Wilde on sotsiaal-poliitilist „dekadentsi“ õppinud. (Niisuguse paradoksaalse termini annan igale jõuetule kogu-usule). Wilde, kes hästi naeris, kes ka halvasti, liialdatult naeris, siis veel pilkas, kui ohver nuttis ja pikali maas oli, — seesama juhtumiste jutustaja ja läbielaja, seesama Hermannide ja Lottede armastuseoheliku teadja, on esmalt ühiselulisi ja nüüd koguni usulisi ja ühiselulisi motiive hakanud himustama. Wildes on pööre sündinud kirjanduse välja äärele, kus on kõned.

Usulistest märatsejatest ja vagatsejatest on meil ennegi kirjutatud, kuid väga vigaselt ja madalalt. Üleüldse peame Wilde jõudu selles elemendis küll laiemaks, mitte aga palju puhtamaks pidama kui nende kalifikeste oma, kes schablooni järele muud kui aga lasevad paksu palvetaadi külatüdrukule elusa lapse või kakski anda. Mõni kriips veel ääre — ja joonistus on valmis, meie eelkirjanduslik jutt on valmis.

 68

Ka Wilde ei saa ususektide sündimisest ja usulistest tundmustest nõnda kirjutada nagu — kirjanikud. Näituseks venelaste Mereshkovski. Selleks ei ole Wilde kompetent, selleks puudub tal müstiline iseloom. Wilde näeb ainult käkipõlgamist, sealiha vihkamist, ta näeb värvipõlgamist ainult meeltega, aga hinge ei tunne, mis on tagapool. Tembutamine ei ole veel usk, usk on inimese psükoloogia salatum moment, ta elu metafüüsiline igatsus. Oleks kirjanik Marxi või Engelsi asemel vähemalt piibli kätte võtnud!

Aga ka kõige suurem materialist-naturalist on oma ette idealist. Wilde oleks võinud vastuvoolu meesteks võtta võimukamad, tõsisemad kujud kui väljapaistmatu Vikerpuur ja pahaametiga Taavet. Toogu kirjanik oma ilmavaate kujud — aga, võib olla, et tal võitvamaid ei olegi... Kuid see oleks vähe: usulises romaanis ainult märdisandilist võitu näha. Lõhmuse Taavet, kui tuimpäss kirjaseletamises, kordab väsimata kõike, mille kohta ajaleht Uudised  omal ajal kommentaare tõi või millest Otto Peterson Kiires „jutu tegi“. Eks sedasama ole aga ka Mats Tõnnisson omas tähtraamatus juba kakskümmendkaheksa aastat võrrutanud.

Kusagil ei ole inimesi-kangelasi — õhku rikuvad igasugused kergatsid. Tahtsime usulist motiivi näha, kuid näeme juuksepügamist, kuubede-jakkide janti, ja kuuleme niisugust palvet ja palvelaulu, nagu seda vast mõni koolmeister lugemisetunnis peab — mitte aga selle võimsusega nagu suudab eksalteeritud prohvet. Ainult mõni detail on hingeteadlikult nagu kogemata korda läinud. Näituseks, kus Mikk külmadest silmadest ja südame individualiseerimisest sääl taga kõneleb. See on usufanaatikute pääsümptoom: eraldumine, liialdatud enesesse uskumine, johanneselik individua-

69

 
lism, kurvameelsus — ja teised nähtused, mis usuliselt-suguliselt annavad seletada. Kirjaniku võtted ja panekud on ka sääl õige rahuloldavad, kus abielulised vahekorrad kokku tõmbavad, laiali lähevad. Enamas jaos kujutab aga kirjanik niisuguse võimisega nagu seda kuuldud lugu üles kergitada ja rutuga korjatud aine käärima suudab panna. Ja nagu keskmise fantaasiaga ulatatakse. Meeleolu, oma hing ja ilmavaade ei ole läbistikku jõudnud pilte küllalt jooksvaks sulatada, läbi seedida. Sellest „kuivajahu“ tükid romaanitaignas.

Esimeses romaani pooles, mis mitmeti on väärtuslikum, leiame suuremal hulgal tolleaegse talupoja elu-olu kirjeldusi. Võiks aga ka olla, et see pääjoontes seisukorda enne 1905 aastat karakteriseerib ja vahe ei olegi paiguti ei tea kui ulatamatu lai. „Üks on  p ä r i s   Kugli, teine väga Kugli  s a r n a n e“.

„Ja näitas tiiva otsaga mõisa poole“.

Nagu Ernst Peterson omale kolmnurgale on intiim, kus õpetaja, koolmeister ja „rahvas“ on tulbaks, nii näeme, et ka Wildel omad penaadid on — mõisa ümbruses. Eesti talupoega tunneb kirjanik nähtavasti ainult „õppimise“ järele, aga mõisamehed, kubjad, möldrid, rehepapid, kõrtsimehed, rätsepad või muud „üleminejad“, „edasi- jõudjad“, need on siin ja igal pool elavad. Kodanline-edumeelne on terve see „komplimentne“ vastu ja poolt liikuv armastus, millega Wilde meid ka Prohvet Maltsvetis laseb kokku saada. Altsauna kõrbenud ahjud, singikarva kärbsed, sees elanikkude luudes lamev vaesus on aga üliõpilaste „mõjude“ ja Bebeli „kuulamise“ pääliskaudsuses ära seletatud.

Edasi. Wilde leiab külas noori naisi ja puhtaid tütrukuid, kes „elusõrmi“ tundmatusse, ihal-

 70

 
davasse lihasse tahaksid puurida. Eltse kuju on kaunis himuäratav. Kirjanik on jõudnud näidata, kuidas tüdruk omas alguses ise nii väga „langetamist“ otsib ja ootab, kuidas ta tahab, et isane teda peaks n õ n d a v i i s i  tähelepanema. Tüdruk lendab kui ööliblik meelaga niikaua tule ümber, vägevama ümber, mida tema sugu ei ole, kuni viimaks Vikerpuuril veri pähe voolas. Ja siis tarvitasid parun-poeg ja parun-isa korda mööda. Aga kirjanik naerab siin saaraliselt, s.o. imetleb, mis juba näitab, et ta viimase akkordi, kõige julgema ja äärmise, omas maitses välja on võtnud. Kuid muidugi ei suuda kirjanik Wilde omade objektide juures alati uhkeks, uudishimutuks jääda...

See metsapärg või raam, mis tüdrukule teatud momendil ümber tehakse, on ka natukene banaal. Südantülendav oleks kord meie metsa näha — mitte läbi mütoloogia, mitte ka läbi ajalehe sõnumi. Küllalt, küllalt on meil metsapiigasid, haldjaid ja kõiksuguseid mardusid lastud kiljatada, aga siiski ei ole veel midagi. On ooperid, näitemängud ja „saaliline“ luule. Metsa „dekoratiivne meeleolu“ pärast sündmust ei ole sugugi uus ega iseäraline. Tuletab muu seas Kaasikese ja Madarase põõsaalust rõõmu meele. Iseäralisena effektina võiks vast siiski seda nimetada, et kõik metsaloomad ette tuuakse, nagu Vanemuise mahatulemise ajal. Natukene, kui nii öelda tohiks, geograafia-mõtteline ja looduselooline tagasein.

Ja nüüd, pärast sündmust metsas, lähevad pildid pisemaks, kõrvalisemaks, kontuurides on katkiseid, kulunud kohti. Mida rohkem lõpupoole, seda enam tuleb pealiskaudsust, läbiviimata mõtteid, oskamata panekuid. Kui algus kuidagi moodi ajalooline romaan oli, siis on suurem järgmine pool romaanline ajalugu. Esineb ju ka pruutpaari

71

 
moodi inimesi, aga needki liiguvad ainult kui esimesed Eesti väljarändajad — kaugelekolimise atmosfääris.

Isesugune tõsiasi: kuidas üks osa sotsiaal-poliitilist elementi ainult oskab-suudab äärmine-pahempoolne olla tahta, aga kunsti pahempoolsetest vooludest ei saada vist nii peagi aru. Ilukirjanduses armastatakse banaalsust ja schablooni. Niisama ka usulistes asjades, moraaliküsimustes ja mujal.

Kui „saksik-köster“ Jannsen — kirjanik ei tohiks selle juures äritatuks saada — usuliste puhangute, sektantliste liikumiste vastu oli, kas ei ole seda praegused parem-, kuid iseäranis pahempoolsed „perno-postimehed“ niisama? „Köster“ oli veel Germaani mõjul nii viisakas, et ketseri ees ennast vabandas — kirjasaatjate ustavuse pääle näidates. Praegused „mitte-jannsenistid“ peaksid aga igasuguse vabandamise haavatud „palvetaadi“, puudutatud „hüppaja“ ees häbiks — ja on sellega natuke taha jäänud...

Üksikuid vähema tähtsusega viltulibastusi leiduks ju veel paljugi tekstis. Nii on vast mõni Maltsvetile kaela riputatud anekdoot üks jooksvatest papijuttudest, missuguseid iga „julgem“ koguduse liige omale vanale õpetajale tahaks külge luuletada. See aga ei ole belletristiliselt ilus, kui lugeja niisuguse tõsise või naljaka juhtumise, mida ta kümme korda enne kuulnud ja jutustanud, nüüd ootamata raamatus leiab. Aineid korjates peab kunstnik hästi ettevaatlik olema, sest luiskamist on palju „jutumeeste“ seas! Ja imitatsioon peaks kirjaniku poolt ka üksikasjaliselt peenem olema.

Kui ka Prohvet Maltsveti jaoks Krimmis ja Järvamaal aineid on korjatud, kui ka juurdlemised

72

 
aktides ja arhiivides selle töö sündimiseks kaasa aitasid, siiski on ka see pikk romaan, nagu autor ise ütleb, „sadulas kirjutatud“. Ja mitte üksi sadulas: vaid hobune sõitis ka veel. Saame aru: Wilde oli „kõige tähtsam Eesti kirjanik“. Ja kui alati kiitust kuuled, siis pead psükoloogiliste seaduste järele hooletu olema.

Rehkendus ja matemaatika üleüldse olla tema pime külg olnud. Mõtlemine on seda ka peaaegu. Uusi vaatekohti, algupäraseid mõtteid ei ole ta meile palju annud, küll aga üksikuid sõnu ja seda iseloomuta „ladusust“, millepärast teda sagedasti on kiidetud.

Igapäevane pisikene inimene tahab autoriteeti, tahab geeniust. Kõige suuremat kaastundmust leiavad luuletajad, s.o. tundmus, kuna teadlased omale mõistusele seda sümpaatiat ei saa. Meestekujud on himuväärilisemad, sest ainult isane võib ilmas „lunastaja“ olla.

Wilde kuju oli meil kauagi sümpaatlik. Wilde on vast praegugi kõige populäärsem kirjanik Eestis. Petersoni ja tema aabitsaid tunnevad ehk kooliõpetajad kõige rohkem. „Eestlane“ aga tunneb Wildet, M. Tõnnissoni — ja ka J. Tõnissoni.

Kuid meie päivil ei olda enam igakord kuulsad surmanigi. Ehk olgu siis kogemata — või arvustuse jõu puudusel.

 1909.

 73

FRIEDEBERT TUGLAS.

"KAHEKESI" PUHUL.

1.

See oli vist 1903 aastal, kui Friedebert Tuglas tolleaegses Lindas oma tüsedalt naturalistliku Hundi avaldas, mille pääle keegi külamees toimetuse jõududele — nagu kirjavastustes oli näha — kaebas, et Hundi  kirjutaja taluinimesi olla pilganud. Toimetus muidugi pidi vanameest trööstima, et ta aru ei olnud jaksanud saada, missugune värisemiseni-kaastundlik kirjaniku rind nende lapsik-rumala hundijandi ja tartukeelsete kirikusalmide taga tuksus.

Juba selles naturalistlikus tükikeses saame kokku nooremehega, kes kõige varemalt omaealiste mängijate ja palliviskajate hulgast ära tuleb. Tuglas on üks „enneaegu targaks saanud laps“, nagu meie külamehed seda ütlevad. „Torgla soo muinasjutu“ looja on esimene valminud õun selles puus, kus kõik alles õitsema hakkas või alles pisikene, roheline, toores oli. Roheline ja toores oli osalt aga ka veel Tuglas, kui ta moonakate juure vesipudru vaatama tahtis minna, nagu kooliõpetaja Hingemaas!

Hunt  ja Hingemaa — need ei olegi veel täiesti  k i r j a n i k  Tuglase tööd — tema omad, kellelt hiljuti Kahekesi saime. Need tükikesed näitavad ainult nii õelda rahva kulul õppimist.

77

 
Ilma kriitikute juhisõrmeta leidis Tuglas aga peagi oma tee — ja on sedamööda kuni siiaajani Kahekesi'ni jõudnud. Muidu on meil — kus arvustuslikke jõudusid pole — kirjanikud rahvalt pikemalt juhatust pidanud küsima, teed murdma, kuni luuletajakalju viimaks paistma hakkab.

Friedebert Tuglase viimaste tööde vormid tunnistavad meile juba, et meil Eestis peaaegu nagu võimalik oleks kunstimaitselist kirjandust luua ja belletrist miskisuguse talendiga nagu töötaks juba. Siin juures võime veel ka teist kirjaniku siluetti tähele panna, mis vast veidi varem paistma hakkas — ja see oleks energiline kunstnik-luuletaja, aga ka publitsist-kriitik Gustav Suits.

Tuglas on suutnud ilukirjanduslikkudele töödele laitmatu, maitselise kuju anda. See ei ole mitte ainult individuaalne stiil, vaid ühtlasi ka võimalus Eesti keelt nii ilurikkalt painutada, ja seda võib jälle ainult kunstnik, mitte aga mõni käsitööline. Kui meie aru saame, et kirjandus- kunst on peenelt edenud ja täienenud keel, siis on vorm kõik ja kõik kunstitööde juures. Ja Tuglasel on esimest või teist kirjatöö omadust — vormi, või nagu meie arvustajad mõnikord ütlevad, „keelt“. On ju mitmedki leidnud ja tunnistanud, et Jumala-saare kirjaniku keel on ilus.

Eesti kirjanduse kõige viimasesse ajajärku pilku heites leiame, kuidas 1905 aastast pääle meie ilukirjanduslikkude tööde vormid kiirelt paranema hakkavad. Üleüldine  h ä ä l e m u r r e  on terves meie kirjanduse kirjus talus, kus kõik veel siiaajani üksteise kõrval olid: väiklased tõlkijad ja kängujäänud talendid. Niisugusel ilunemisel on vast sügavad hingeelulised põhjused. Võib aga ka olla — ütleme tasakesi — et siin „noorte“ mõjuga on tegemist. Mitte üksi niisugused oma aja luule-

 78

 
tajad nagu Luiga, Jakob Liiv, Sööt, Haava j. t. pole teistviisi hakanud laulma, vaid isegi niisuguste autorite n. n. „keeles“ on sügavamaid murdvärve märgata, nagu seda on Wilde ja Peterson.

Ainult vähemandelised laulikud jäävad vana Reinvaldi kuuele truuks, kuna peaaegu kõik meie paremad lauluisad viimasel ajal on katsunud „noorte“ kombel luuletada — õnnestanult või õnnestamata, see on teine küsimus. Meie ei taha kinnitada, et Suits ainukene algataja oli. Ka Enno salmide algupärasusel on suur tähtsus.

2.

Tuglas on modernist. Vähemalt paistab ta  m e i e  talu küünalde valguses nii. Tuglase kirjanikukuju ei ole väga ettepoole painutatud, nagu mõned mõnikord hüüavad; tema kuju ei ole ka teisele poole, aja järele viltu, vaid väga mõõdukalt otse päikese järele seatud. Tuglase kuju on mõõdukalt ette poole viltu, tahaksime öelda. Ja nii ongi kõige ilusam maitsele.

Siis veel: Tuglase töödes ei paista isesugust piinlikku tungi rahvale kirjutada, rahvale laulda ja jutustada; aga ta teeb seda teadmata siiski rohkem, kui vast mõned, rahvalikud ilukirjanikud. Pääle selle on ta kord ka otsekohe kauni „mälestuslaulu“ loonud rahvale, kes käib Kolgata teed. Isegi Suits ei ole niisugust ilma-vistrikuta-klaasist laulu valada suutnud. Tema „noorte“ ja „needjate“ lauludes on ka pisikesed, vaevalt palja silmaga nähtavad tühja õhu kohakesed sees.

Nüüd viimaks Kahekesi motiividest. Siin ei astu armastus, õigus, häda ja tõde mitte nagu kivihobused puujalgadega ette — endiste juttude viisi, kus igasugused heldused ja halastused tram-

79

 
bivad, kombivad, püsti tõusevad ja noomivad. Kõik on ilusam ja peenem kui enne.

Inimesed lobisevad vähem, kuna „realistid“ neid õige palju ja rumalasti targutada lasevad. Tuglase töödes kõneleb terve olemasolu. Tegelaste kaksikkõned ilmuvad õiges kujus ja harva — ning see on jällegi ilus.

Kirjaniku Kahekesi kujud on enamasti ja peaaegu alati üksi. Mitte ainult koer Eku ja orav, kes ilmale näkku julges sülitada, mitte üksi ainult Vidrik ja Leeni ei tunnud enese üksi olevat, vaid kõik need neli paari energilisi noori inimesi on enne ja pärast pisikesi suudlemisi, silmapilkseid kallistusi jälle üksi ja üksi.

Ootavat emaleppa näeme mitmel pool, kokkusulamist aga vähe. Kõik, mis emane on inimeses, tahaks nagu selles Midia paberossi-suitsus natukehaavalt uhkelt ja ei millegi pärast üles tõusta lae poole.

Seda igavat „igavest elu“ ei näi keegi novellide tegelastest iseäranis haiglaselt ihkavat ja himustavat. Palju rohkem tunneme, kuidas mitmed jäljeta kaduda tahavad, nagu Midia raudtalade all. Ja üürikeseltki, silmapilguks täie eluga leegitseda tahaksid ja tahavad kõik need tüdrukud ja poisid. Mitte üksi see poiss, kes sidemeid tundmata „lõviauku“ jookseks, ei karda üksikut, „muinasjututa“ elu, vaid Kusta ja Maali võiksid küllalt ka ilma lasteta elada, kui aga „suve öö armastustel“ väliseid takistusi ei oleks.

Tuglase novellid (ma nimetaksin neid töid häämeelega teise nimega, aga kirjanik on ise nii arvanud) ei ole enam need Eesti „jutuks“, nimelt meie jutuks venitatud anekdoodid, kus mõnikord keskelt üleskistakse ja otsad libamisi ärakaotatakse, või teinekord algus ja lõpp kuhja

 80

 
aetakse keskmise nõo ümber. Neis töödes on juba piirjoonest piirjooneni, algkaarest ladvani hinge-tiinusest tõusnud, täisvalminud tundmused, kus valimisevõim loodusega ühte sulab nagu noormees tüdrukuga lepiku serval.

Ja alati teame, et kirjatööd ainult niipalju meeldivad, huvitavad, kuipalju nendesse eluhinge on suudetud valada. See „elu“, mida meil otsiti ja otsitakse, mitte aga see, mis töös elavat on — niisugune „elu“ on külm materjaal väljaspool emotsioone. Tuglas ei kirjelda mitte seda realistide  e l u - n a h k a, vaid tema teeb-loob ise midagi elavat. Niisugune toimetus on midagi muud, kui „jutu“ kirjutamine.

Nõnda ei ole meil vist kellegi kirjaniku süda ennem tuksunud, kui Tuglasel iga töö lõpul, sest ega tähed üleval ei värisenud poisi ja tüdruku pärast, unenäos ei värisenud ka kellukesed ega sõitnud hunnid Skythia steppides pärast väga banaali sündmust, pääle „vana laulu“, — see on kirjaniku „ohvrisüda“, mis „taevaserval põleb“ ja mida meie, inimesed, veel ei ole vastu võtnud, võib olla, ei suudagi seda teha.

Kui Kahekesi tegelased mitte igakord lapsi ja pulmi ei oota, vaid nähtavasti ainult silmapilgu pikkuselt elus ahnelt tahavad keerelda, nagu Kusta kord Maalit ainult näha tahab, et siis aluspükstega ära joosta, siis ei ole ikkagi veel viimne õis murtud, ja poiss tüdrukuga värisevad, värisevad.

Vabad südametunnistused, need on vaevavatest mälestustest väljaspool, nagu Leeni oma, kes suurte pärast nii häbi ja häbi pidi tundma. Kes nõndaviisi inimeste vastastikku tahtmist puhtalt võib öelda nagu Tuglas, ja kes nõnda tüdruku higiseid aluspükse võib nimetada ning revolvrit näeb, mis vastu reit lööb, — see on ka kunstnik.

81

Värisegu siis meie kunstiline kirjandus sünnitus-agoonias, ja täna juba keerelgu puutüvesid mööda taeva poole „kõik, mis roomab, mis vingerdab, maad mööda terava ninaga teed katsub, õhu ja valguse järele hingeldades“.

 1908.

82

"RUTHI" ÜMBER.

1.

Ma kirjutasin ka ükskord, nagu Ruthi  kirjanik ütleb, „iseenesele“ päätüki, kus Eesti kirjanikkude ideede jõust nende positiivliste kirjanduslikkude kujude järele aru tahtsin saada. Sääl olid siis koos kõik need Petersoni uued naisterahvad, Wilde Kurbatovid, Bornhöhe Sostsonid; sääl oli ka Kitzbergi Kaarel, Rutofi vastu-vett ujuja, Mati Marduse kursistka j.t., nagu külmal arvustiku teadlasel. Nii laia tüüpi, nagu on seda Randvere Ruth, ei ole aga veel Eesti kirjanduses olnud! Igapidi 16, ümberringi — 16, see on kirjanduslik „elukas“ — Ruth. Poe kirjeldab madrusid, kellel mingisugune kehaosa üleloomuliselt oli välja veninud, — Ruthil on kõik „täieline“. Oh sa suur maailma mere kook! Näete, et muud sõna suhu ei tule, kui ainult vaimustuse-hüüded! Sest: Ruthi nina ei ole väga pikk, ei ole ka väga lai, ei ole ka väga lühike jne. Mõned ninad on töntsi otsaga, teised ülespoole pöördud, kolmandamad lössis (nagu Wilde Eesti ninad) jne. Oh sa suur tohter! tuleb jällegi imestuse-hüüe.

Kui Kerg Sirvilaudades niisugustest asjadest räägib, siis teeb see nalja; kui Grünfeldt või Elise Aun „kunst viisakas olla“ pärast midagi ümber-paneb — sellest saame aru; kui aga Noor-Eesti III.

 85

 
albumis pereisa kohal, laua otsas, niisugune tundmatu naine istub, „kelle igemed kollakad“, — siis, vaat', ma ei tulegi sööma. Ja kui sa kõik seda edasi-tagasi liigutamist tähele oled pannud ja kuulnud iga üksiku kehaosa juures, missugune ta  o n  ja missugune ta  p e a b  o l e m a  ja lõpuks: missugune ta peab olema — et ta Ruthil juba on, siis ütleme kohe ära, et kirjanik lihtsalt sellepärast nõnda keelega jalutab, et näidata, et ta tohtriteadusest sõna „cariesi“ tunneb. Või mis te arvate: eks muusikalised terminid siin peaaegu kõik koos ole: akkord, arpeggiod, kadentsid, passaash, tremolod, fioritur, intervall, improvisatsioon, sonoriteet, oktaav jne. Ainukene viga, et aega ei ole kõike seda tähestiku järele korraldada. Küsime veel kord: oli siin  k e e l e l i s e l t  midagi puudu?

Jah, keeletark on Randvere, — mitte selle sõna halvas mõttes. Kui ta kolmetähelisegi sõna kätte saab, siis võiks ta seda, arvatavasti, ilma otsata muutma hakata nagu niisugused lõputa laulud: „jänesel olid pikad jäljed“. Ruthis ei ole ühtegi kirjanduslikku rida.

Ma ei saa aru, kuidas „ruthid“ lasevad niisuguseid kirjeldusi teha.

Kirjanik laseb ennast selles valguses paista, et ta pääle valgepõllelise köögitüdruku ka muud midagi „tunneb“. Kuid grande dame ja Ruth — olgugi poolilma naisterahvas ja Randvere naisekuju — missugune vahe! Inimene, kes naisterahvast ei tunne, ei või olla kirjanik.

Kõik liigutused kuni peene õhkeni, mis puhas-suguliselt mõjuvad, teevad naise tingimata rõõmsaks kui noore looma, suuremeelseks, heldeks, vägevaks. Kui aga „seltsiline“ nüüd korraga ütleks: „miks sa puusadel patju kannad?“ või: „pühi oma nina ära“ — tingimata, meeleolu oleks

 86

 
rikutud. Randvere teeb aga seda kogu „kirjelduse“ ajal. Ta ütleb küll, et Ruthi hingeaur ei haise — aga sellepärast pole veel öeldud, et niisugused tähendused ja harutused kunstitööd haisema ei tee. Nimelt lõhnab see kirjutus harilise püüdmise-mõtte järele. Taheti küll vana mädanud viina aurus joobnud olla, kallist kalamarja kvintessentsist söönuks saada — aga tõesti on ainult tellitud supilt rasva korrakest riisutud. Ja lugeja lusikaga.

Kuju asemel saadi jällegi, kordame, hale siluett seinale, apelsiini asemel märg ase, kuhu ta kukkus.

Nii on see ideaalne naine Ruth, kõige retuscheerimise pääle vaatamata, ikkagi pildis tükati halvemaks jäänud, kui on seda harilik väljaõppinud Eesti tüdruk. Eksalteerimatu, ähmane ja veel segasemate näojoontega kui kirjanik seda Slaavi tõu juures arvab tähele pannud olevat.

Või mis see on: Ruth heidab kell 11 magama. Seda teevad teised ka.

Või mis see on: käib jalutamas, võtab võõraid vastu, mängib klaverit — seda teevad nüüdsel ajal teised ka. See on kodanline vara.

Ikkagi: midagi kirjanduslikku ei ole — ja sellest tulebki see nähtus, et ideaalne kuju keskpärasest elusast „ruthist“ ette ei jõua.

Et meie Ruthi kirjaniku juurest ei üleliigset fantaasiat ega ülesleidmise võimet ei leia, mida niisugune töö otse tarvitseb, siis jäävad töö kirjanduslikkudeks kandjateks vast ainult hästi kokkukasvatatud sõnad, painduvad pikad laused, s. o. tehnika. Aga modernism ei ole üksi „täielikkudes“ vormides ja uutes sõnades. Sest kuni siiaajani tarvitavad igasuguste präparaatide pakkujad kõige osavamalt uusi sõnu ja kohtuprotokollides ja palvekirjades leiame mõnikord väga „täielikke“ perioode.

 87

Modernismil on veel üks vaikne ja tasane hääl, milles ka prohveti jumal end ilmutas ja mida ainult kirjanikud tunnevad.

Dilettantidele olgu arvustuslik nõuanne: ära midagi „välja paki“, mida sul üleliia ei ole!

2.

Mis vahe on siis kirjaniku ja kirjandusliku dilettandi vahel? Esimene on kutse all — teine jookseb võõra saani järel. Sellepärast on arvustajal debütandist mõnikord rohkem rõõmu ja lootust, kuna mees, kes igalpool ka oma kaasabi pakub, vahest ära tüütab.

Kirjanduslikust debütandist võib kunstnik saada, sest tema on ise ettevaatlik, arg ja kahkleja, kuna dilettant värava suust, mis puiestikku viis, mööda tuli ja nüüd teinepool aida, uulitsal, kuni turuni on kunstniku trabandiks.

Randvere tunneb. Siin on ärajäänud terved suured elupäätükid. Näit. „kunst võtta ja anda“. Öeldud on küll, et Ruthil määratud raamaturiiulid olid, aga „seda kõik, mis päälegi antakse“, pole peaaegu kusagil näha. Olgu siis, et on öeldud, et enne sööki jalutatakse ja pärast sööki jällegi vist jalutatakse. Siin juures ei tohi ära unustada, kuidas antiik-ilmalised kultuuri lõpetasid: nemad sõid linnukeeli ja tundsid, et lõbude allikas on keha ülesehitamine ja ihu „mahakiskumine“. Ruth aga laulab ööseti ja unistab — kuna ka praeguse ilma aristokraatia näitlejate ilma häbist kõdi tunneb — mitte nii palju sellest essentsi sissehingamisest, mis kunstis on olemas. Sellepärast on Ruth kodanline haritlane.

Randvere Ruth näitab jälle kordavalt, kui kaugel meie, „noored“, veel dakadentidest oleme;

 88

 
või kuidas meie pool modernistlikust „valmimisest“ aru saadakse. Kui meie numbrite asemele „päälkirjad“ tahaksime panna, siis leiaksime Ruthil järgmised elemendid: pikem glossiline prolegomenon ees ja lühem lõpus; Ruthi kehaehitus, sellesama raamatukogu, klaver, eluviis... jne. Nagu Kunderi looduseõpetus! Ainult lõpus on vähe, halvalt ja konarliselt naise „olemise“ suurusest öeldud. Näha, et siin on kirjaniku nõrk külg. Ta näeb küll otsa — aga uuemal ajal nähtakse ka kukalt. Tähised, mida kaudu modernistid käivad ja viimaks valmimisel fin de siécle'le, välja jõuavad, on hoopis teised kui mõni protsent teatavat halemeelsust „alama“ rahva kohta. See kalduvus ilmutab end altruismis (sest ta käib sõbrannadega lihtsalt ümber), askeedi printsiipides (tõuseb hommikul kell 7 üles). Ja muu. Isegi Zola Nana on mõnikord palju „julgem“ enese armastuses.

Seda ja muud on Randvere tähelepanemata jätnud, kui ta Ruthi üles puhus.

Siis ka ruumi puutuv küsimus: niisuguseid „ideaale“ ei mahuks kuigi palju ilma. Teiseks: neil pole üksteisega midagi tegemist.

Randvere, kui virk teoreetik, on viimaseid arvustusi lugenud, kus üleüldiselt sõnatakse, et vaikne idüll moderniste jälle meelitama hakkab, et linna kärast „maale“ põgenetakse. Ka Ruth otsib romantilise ümbruse külas, kus ometi linna tubade arv alale jäetakse.

Aga bakhanaale siin ei ole ega ekstsesse, ei unetuid öid ega kirge selget kui päeva. Nii jääb Ruth ilmaelust ilma, sest tema inventaar on humanistlised teadused: ajalugu, mõtteteadus, keeleseadused, matemaatika ja kõik muu. Sest meie ülikoolides on need fakultatiivsed. Mis see uni-

89

 
versaal hing teha võiks, see oleks tunniandmine lastele. Kooliõpetajanna. Et aga see „kursistka“ õnne läbi vist loosi on võitnud, või noores põlves tüki ainet pärinud, siis on ta ka pisikene blaseeritud rahajõmm (Wilde ütelus), kes sellepärast ilmas „mängib“, et muud võiksid imestleda.

Või mis võiks see suur varandus teha, kes seest ja väljastpoolt kullaga karratud kui Salomoni võlvitud hoone. Meeste Messias on ta! Ja et kord juba Salomonist oli jutt, siis tuletame meele, et see ennem kui Randvere ka naiseideaali üles seadis. Vahe on ainult see, et Salomon algupäraseid võrdlusi Kileadi kitsedest ja nisuhunikutest tarvitab, kuna Randvere maneer hoopis puisem ja kuivem on, ning selles seisab: sarnasel kehal peavad väärilised riided olema — ja on ka.

Elu näitab aga enamasti, et ilusad naised kõige harvemalt ennast nii väga harivad kui siin, ja et loodusekehad kunagi täiesti ümargused ei ole. Isegi vanal maakeral olla lapergune ots.

3.

Mis on siis ideaal? Kui filosoofiliselt selle pääle vastata väga suur „tarkus“ oleks, siis arvame küll niipalju, et ta mitte üksi eelarvamiste ja õpetatud ilmavaate segu ei ole, vaid et sümpaatiatel siin suuresti oleks kaasa ütelda.

See fantaasia, mis kirjanik omal iseäranis „vägeva“ ütleb olevat, polegi nii kohutav suur, sest eks kõik need päätükid naisterahva teadusest, klaverimängust j. m. ole üles kirjutatud meieaja kodanlise moe kirjades. Kõik on raamatutes. Paneme veel pitsiheegeldamise, tädisaatmise ja — oi mis hirmus — juure, sest ega needki väga vanast ajajärgust pärit ole. Keegi ei ole kõlva-

 90

 
nud? Kirjanik annab ise nõu: tahad aru saada, kas naine on intellektuaalne — mine vaata, kas tal on raamatukogu. Et raamatukapp veel naise mõistusest mingisugust kategoorilist tõendust ei too — (sest niisugustel, kes ei tea kust „ainet“ on saanud, võib ju ka moebiblioteek olla) on see „õpetus“ hää siiski, sest: tahad aru saada  k u s t  kirjanik kirjutab, mine „vaimus“ vaata,  m i s  ta loeb. Sellel teoreemil on kirjanikkude kohta muidugi osaline maksvus.

Kui, näit., keegi Ahot loeb, siis kirjutab ta Soome tasameelses vaimus, loeb ta aga selle pääle või alla Baudelaire'i, — siis tuleb segadus. Sest Inglise Marden või Smiles, Poe ja Valerius Brjussov on kõik pisikesed vaenlased üksteisele.

Väike anekdoot ütleb: üks klaas veini või viina — sellel on üksi igav; kaks pitsi — tülitsevad; kolmandama peab rahustuseks saatma. Ja jumal armastada ka kolmainust, teavad venelased öelda. Seesama riid, nagu kahe „klaasi“ järele kõhus, on ka Ruthis. Pehme poolkodanlus — ja siis need tüütavad „verlaineeritud“ noole otsad, mis rahu ei anna. Naise emantsipatsioon, ametikohad naistele lahti, ühesugune õigus — ja et meeste ees mitte äraandjaks saada, siis öeldakse: ta puhast erootikat ikka armastas ka. Või jälle: ega ta sellepärast kolmekümnenda aastani „püha“ ei ole. Seda nähes, et see naise enesetunnet ja auahnust salvaks, öeldakse kohe pääle: ega temasugusel pole tarviski mehele minna: peatoidust (Jumal tänatud!) on. Ja nii terve töö läbi.

Muidu hästi treitud kuju — see Ruth. Ja miks ta ei peaks olema. Materjaal on nii võetud, et „kätte annab“ — see esimeseks ja teiseks: käsitamine on kõige ettevaatlikum olnud. Ettevaatlikkus ei tähenda aga igakord vaimukust. Kes

 91

 
sõnast dekadents niiviisi arusaavad, et see üht lõpulikku, vähe naiivset ja tervet kuju tähendab, mida Jumal ise elementidest mõtles väljakasvatada, see pidagu Ruthi modernismi viljaks. Kes aga kõige lõpetusest elavamalt aru saab ja tunneb, et modernism on viimane sõna, äärmine heli ja lõpulaul, see saab kohe aru, et niisugune kõigekülgne päikestkattev mürakas, nagu on seda Randvere töö, elupuu urb ei või olla. Puul on üksainus latv — kaduval kultuuril ühekordne väljasuremine. Millal aga niisugune iludus, mis veel hirmsaks, plekiliseks ja toredaks ei ole läinud — välja sureb, selleks läheb tuhandeid aastaid.

See oli ka kirjatöö ülesanne: öelda, et Ruth modernismist niisugusel korral kaugel on, kui kirjanduslik modernism ja dekadentism on sünonüümid. Kui aga neoromantikat või muud modern-kirjanduse vooluks peetakse — siis ei saa aru, miks väsimuse laineid romaanlaste juures väristatakse.

Viisakuse pärast seltskonna vastu pidime seda nii mitmel real tegema. Mis Ruthis on suurepärast ja uut, jääb ilma kõigeta seisma, kuna vana ja korduv iseennast hukka mõistab või seda juba on teinudki.

Rohkem meeldivust oleks kirjanik sellele suurele pääle pidanud juure panema, rohkem liha ja verd, aga nüüd on ta gipsiste täiendustega „kodujumal“ — automaatline ja oma peigmehele väga meelejärele. Langemise-mehed aga tahavad, et ka võõra oma neile meeldima peab, nagu Randvere omas positiivses ülesehitamises mitmele meie aja lootustkandvale naisele võib meeldida. „Elulisele“ ei ole aga sääl mõnikord palju.

92

S I S U :

 Lhk.

Kriitilised tundmused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 5

Meie jutukirjanikke vaatamas . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 35

Eduard Wilde . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 65

Friedebert Tuglas . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 75

Ruthi ümber . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 83

HIND : 4 RBL.