J a a n O k s

N e l j a-p ä e w

N o w e l l i d

Jaan Oksalt warem ilmunud:

„Tume inimeselaps“, nowellid

„Kriitilised tundmused“, esseed

ilmumas:

„Kannatamine“, poeem.

Trükitud sekw. J. ja A. Paalmann´i

trükikojas Tallinnas

Jaan Oks

N e l j a p ä e w

nowellid ja miniatüürid

Wäljaannud Arthur Adson

Auringo kirjastus, Tallinnas 1920 a.

Neljapäev

Mõistatuslik tume nädalapäew — nagu tuhat teisi samasuguseid: et ainult inimesele elu teha... Ja päewad on ju inimesele ilmaelu teinud. Ju peaks mõõtu olema.

Paenduw ja seaduslikult weniw. Loomulik-arusaamata — maine wältus tühises nähtuses. Ja lõpetuski piirab loomiswalu omadusi: meie ebausu pärast — suure pinna liikumist lapsikult austades. Et ei oleks niisugust alandlikku tähelepanemist inimese-elus, — ja elu lapseusku ei oleks ka looduse-seaduse kohta! Teeksime uhkelt inimesepäewad... Kui ajajumala kummardamine maha on maetud. —

Magusalt kestab see elupäew mõnikord, huwitaw on siis, natukene kerget wärinat... ja siis see tähtis ollusekene elumõõdu-puus on jälle meeletu tähtis, midagi suurt... ja wahest ka kõik-kõik. Sa suur ja saladusline Kõik: piirideta wabade-waba ainukene olemasolemine — wältus! Ja muud ei ole ju: sest ka inimene on wältuse tühine omadus...

Igapäewane närune neljapäew — külmade, eluta huwidega. Ei ole ju — kellele muud, kõrgemat, tarwis läheks. Ei ole ju ! Kordub ja kordub... wanalaul. Kuus päewa — ja jälle... kui tihti ja toreduseta! Kuus päewa: ja jälle...

Sõimunimi — neljapäew — nagu inimeseelunimi. Inimesemõte on madal-waene: ei iga jumalal oma

6

 nime. Ja jumalad on ju meie nõdrale kehaehitusele kõik päewad — ja aasta, ning kuu. See ei ole imelik: Nemad on jumalad — nagu terwe inimese eluawalduse muutus ainult jumalate-usust äratingitud on... Kui meil ei oleks jumala usku... Siis ei oleks ka ühtegi inimest enam. Nagu weider on. Aga tema on esimeste Tõdede tundemärkidest, midagi tulewate sümboolide sünnitamiswõimest.

Kas siis surutud, odaw aju iga pisikese elupäewa kohta oma isesugust nime ei tea? Päikese liigutuse jäljed on ju igakord omauued: kordamine on juba wõimata. Nimeta siis: neljapäew, kui sa, ökitaw kogu, muud teha ei suuda ega oska! Sõima lugupidamisega ka oma pärast.

Igaw peaks olema — ja tülitawad need pisikesed jõud mis Aja loowad. Oleks siis niigi: ja teist päewa enam ei oleks. Ja esimese mõistusewalguse kiirel tuleks muudatuse awalduse soojus... Aga ta on — ka teine samasugune igaw, hall ja rumal nädalapäew. Ja siis jälle neljapäew.

Kõik on inetu-nõrgad neljapäewaga eesotsas. Ei ole jõudu wahelduseks — et päewade igaw loodusekord suurepäraline-segamini oleks. Ei pääseta kõrgele ja kaugele, ega jäksata päewade taha tungida… ajast läbi ja ette... ela kui narrikene wäiklase, tühise neljapäewa sees — ja oota

7

 ning looda. Ning need mõlemad suured kurnawad tõwed.

Tuleb uus neljapäew — niisama alatu ja inetu inimese jaoks. Niisama põhjatu-rumal, kui iga aja-jakukene. Nagu toobis, kus sind raputatakse. Nagu niidiotsas: ela aga neljapäew üle... Ei julgust, ega tahtejõudu. Ära kunagi mäletada püüa, et Inimene olla wõidakse. Ja sa ära oota-looda. Tulewikus ei ole midagi, sellepärast, et ka tulewikku kellegil ei ole. On ainult piirita-rumal olewik. Niisugune ajamõõt, nagu neljapäew, on juba sinu jaoks madal... Ja tunne sa tuhandete aastate mõtet! Päewad pakuwad sulle, orjale, eluwältust. Aastad olgu Meie oma — ja kõik see sisunew õhk nende sees. On põhjusi, miks jumal inimeseks sündis.

Uinutawad aga. Ei julge, ei suuda laulda neljapäewadele kõikidel teedel ja asemetel — surma-laulu... Ei taha matusekõne weel ilmaelule pidada: natukene nagu haledust on pisikese langewa wastu. Laseme weel ujuda, hüpata, keksida, naerda. Nii on kodusem, lapsem. Ja jõudu oleks neljapäewast läbitungimiseks päewade taha... kuid weel ei taha.

Kordub igawalt, kordub uniselt su neljapäew — ja weeretab prügid ududesse, wiskab wäsinud wahu kaldale, näitab warjatud mägedetagust, pilwede parempoolist külge — ning seda teeb Aeg.

8

Ainult tugewad näewad ja kuulewad...

Mujal pole midagi...

Ja siis, kui puhtad jumalad uue Aja kudunud on — ega siis inimeste igasid enam räbalate neljapäewadega ega haledate pühadega ei mõõdeta.

Nii palju juba ettekujutamiswõimet on.

... — Kuule: waata katlaalust — pane puid — kas põleb — kustub jälle. —

Tüdruk oli sõrmega kartulid koorinud. Wõid ju täna hommikul koortes tuhlite kõrwa ei olnud: pole siis waja wiimast noatükki perekonna kadumise-paigast üles otsida, ega ka laastust-puust pilpaid teha. Sellekohase puupilpaga on mõnikord üsna mõnus wõid wõtta, see on siis, kui niisugune tarberiist osawalt walmistatud on.

Keerutas ta alasti tuhlipoolt pääle kahekorra kooresegases piimakastes ümber — ja neelas siis wäga ükskõikselt ja huwitundmata sellekordse neelamisjao alla. Kausi kiwiste, paiguti krohwita seinadega piiratud kaste liigutas ennast igal wähemal kokkupuutumisel wõõraste sõrmedega,nende kartuli-killukestega, kus nagu awatlemiseks sisuküljesse piimaauk oli uuristatud. Uuesti tulid paljastatud suutäied tundelist kastet kiusama, et siis pärast

9

 jälle rahulisemasse seisukorda wajuda. Isu wast hingitses tüdrukul kõdistawalt keele päras — ja kui uus toitujänunew hoog wastujõuga parajasti walmis-saamas oli — noomitas peremees teistkorda lauaotsas:

— Sa jõuad süüa küll — waata — pärast aga jälle — korista rongid alla!

Teenija sai aru, et temale öeldi. Ka teised mõistsid seda. Isa liigutused olid ju sinna poole kalduwad. Tumedad sulaselikud tundmused omas wastikuses ja põhjuseta allaheitmise sunnis lagunesid tundmata poolt kusagil päälkeha ümbruses laiali. Oli see rind, oli see aju wõi kael. Käsutuse etteheitwa tooni pärast oli natukene paha tüdruku ammutambitud omatundmuses. Ja pooltejõududega keeraw wastuhakkamise mõte kadus ta esimesel loomispilgul kusagil kurgu ja suulae ligidal.

Peremehe sõnal on majas mingisugune tähendus. Nüüd ümardaja jooksis, tõukles, kuna teesihil peataw seitsmeaastane poisikene hoolimata tõuke läbi ümber pidi kukkuma. Poiss ronis, wajus mitte-wiisakalt oma söögiaegsele asemele tagasi, kuna ümardaja paksude jalgadega süstates isesugust tüminat alt tühjal laudpõrandal tegi. Ja madal uks taganes wastupanemata oma neljakandilise augu kohalt eemale. Uks oli juba, kui karjataw koer, oma paigale

10

 lõmpsides langenud, kui kaastundlik ema puudutatud, mossis poisikest trööstis:

— Ta ikka niisugune läbemata, jõhker, — ei waata ette: — wiib wõi lapse ümber.

Ja poisikese isu nagu oleks wäiksest wiisakuseta tõukest abi juure saanud. —

Wanas roowialuses põles puu — ja õhud elasid häbenemata-awalikult koos et tuld sünnitada. Selle „seadusliku“ loomis-tegemise kohal talitasid kaks emase inimese töökätt nagu õnnistades, nagu lubades, et preestrita põleda wõidakse...

Ja tüdruk lisab hõõguwale nähtusele paar toorest ronki weel juurde. Siis on lõbusam, seltsim ja soojem-walgem üheskoos põleda — tuhkadeks. Ennem lühikeseealiseks söeks. Märjad olid need puud: rohitoored sarapuukepid. Aga nemad kuiwawad ennem — ja põlewad. Nagu ikka — nagu igalpool. Ja jälle peaks juure lisama...

Kui lõpuks ka weel üks jämedam kasehalulõhk poolümarguses kujus otsaga wastu tuletegewust tõugatakse, siis jäetakse meelega tüwe-poolsem ots külma õhku: et pikemalt põleks, kui protestiks, kättetasumiseks peremehe noomiwa juhatuse pääle. Seda juba suudetakse teha — teades, kuidas wana-

11

 mees kõik jämedamad notid leiwaahju jaoks terwe aasta jooksul korjab — ja koldes peab ainult hagu, sarapuuwõsusid, kadakaid põletama ka õlletegemise päewal. On põlemine hästi järjes, elulises hoos hoitud, siis on kerge tulelille ka kõige lopsak-weerikkama wõsuga sööta. See oleks kahju: kogemata mahajäänud tulehakatise halgu põlema panna. See oleks ka omalt kohalt natukene rumal, mõistmata-pillaw tegu.

Noored tapetud puuwõsud nagu ärkaks uuesti ellu, kui neid tulisesse tuhka tõugatakse. Windub ja widiseb ta wihmane weritoores ronk. Mõni wiskab ennast wiimasel walusilmapilgul kuhugile eemale — ja sellepärast alatine walwamine inimeste poolt: et põlewad tukitükid eemale rädi-purusse ei langeks.

Midagi magusat lõhna on põlewate noorte põõsaste kohal. Mitmed nutawad iseäraliselt, haledasti wingudes. Nagu walu oleks — ja nagu oleks uhket, kisata kannatust palju... palju. Tahmased tukid laulawad weel nagu kogemata unest ülesärgates. Need helid ei ole tuttawad-kodanlised. Hääled ei ole wast tüdrukule arusaadawad — ega muile.

Wõib aga olla: et tüdruk ometigi ka midagi mõistis ja sellestki targalt aru sai.

„Wihade-“katel wenitab kõike, mis ülemalpool

12

 on — alla, aga üsna lolli-lihtsakujuline katlakoogu palju tunnud-kannud pulk hoiab terwet tõmbaw- wenitawat raskust oma kehaga ülewal. Humalad keewad nurisedes-porisedes — igawesti kohisedes. Katla wiha-wihane sisikond keerleb wääneldes omal asemel — ja paksud wihasupi lained naeratawad, hirwitawad, ähwardawad roowialuse kõrbenud-musta kiwilage, plekilist kewadetaewast sääl taga — ja kõigeligidamat katlakandepuud.

Heinaajaks tehakse uut taari. Ja nagu kogemata, teisi pettes — keedetakse ka õlut wäsimuste-kordade kosutamiseks.

Tüdruk koristab weel sõrmedega ja kingaga tukkide põlemata otsi tuleaseme keskele. Siin ju, pole kahklemisel aset: — ümbermuutmine on kiire ja pääsemata-loomulik. Aga läbi ukselaudade — wõib olla: kaudu irewil pragusid poolpunnis kokkulükkamise kohal — hüppawad ettekotta perenaise pehmed, kodused ja julged-asjalikud sammud. Ta on läinud suppi tooma, wõi wiimaseid kartuli-kimmisid pisikese paja põhjast üles otsima. Ta on tulnud suppi tõstma. Jahusupiga ülewõõbatud mustaks keenud puukulp langes tähtsalt, aga wäsinult-lõpetades oma willa-pehmele atulisele ninale. Ainult lühikene-tume kolksatis pajaga piiratud ruumis kuulutab wast mõnele tähendusrikkalt-tummalt sündmuse lõppu.

13

Taat on toas nobe sööma olnud. Kõige esimesena ringutab tema — käsi kukla taha pühapäewaselt kokkupannes. Ja ainult tema tohibki siin perekonnas ringutada: teistel, nagu lastel, ei ole seda lubatud. Ema ei taha nõnda jälle wiisakuse pärast teha. Köhida wõiwad kõik, ka aewastada, aga söögilaua juures pühalikult-tagasihoidlikult. Rõhetiste kohta ei ole iseäralisi seadusi, niisama ei tea ka luksumiste kohta midagi öelda. Soowitawad nemad ei ole — küll aga tähendawad igakord midagi ette.

Isal oli ju kõige raskem ja sügawam lusikas. Tema pidas lugu niisugustest suurtest kõweratest koostadest. Ja puust pidi see olema: metalline põletada huuli wastuwõtwaid. Kas ta meelega niisugust omadust austas: nagu seda suur on — wõi oli see ainult puhas-külmawerelik-tüse, tugew-lihtne maitse. Ta ei olnud iseäranis kokkuhoidlik, wäiklane-kidsi.

Ka sulane heidab õieti sagedasti, osawasti: ikka lusik ülepoole, mõnikord triiktäis. Aga tema teeb-sööb mõnikord ka kuritahtliselt-tasudes. On juba niisugune poolrahutu mees.

Peremehelik-isalikult ringutab taat teistkorda: on ju õlletegemise päew. See on nagu häämeele pärast, nagu näitelawaline lisa esimesele ringutusele.

14

 Nüüd ei panda käsi enam kuklataha, waid hoopis wabamalt-hooletumalt lastakse neid mõõdukalt wajuda. Isegi midagi ilusat on siin. Ja nüüd saadab esimest inimese lahedusetegewust ka hääsüdameline, aga wähe otsitud-kunstlik haigutus. Siis laseb isa jälle kord lühidalt-kroonides ennast pool-rõõtsakili lauaotsale. Nagu mõteldes, õnnistades wajub tema wäärtuslik rind söögilauale. Ja niisugusel kombel söögijuures ennast ülewalpidada tohib ainult jälle peremees, s.o. rõõtsakili olla. Teised peawad juba kirikuõhulisemalt olema. Ning emm on isegi etteheiteid sellepärast taadile teinud: et mitte suuri töökäppi küünarnukist saadik rennilauale ei toetaks. Söögilaud olla ka wana ja jalad koitanud.

Lõppemas hommiku soojenduse leem nagu oleks tüdrukule roowialla salamärki annud: nii liialdatud naisterahwa kohta sammudega, harilisest käimise kiirusest wäljaspool — weeres tütarlaps üle koja kiwide ja määrdinud põranda kuiwanud laudade söögilaua poole. Kõik oli nüüd juba lõppemas: kaste, kartuli-ribud, mis seemnest järele olid jäänud, ja jahusupp. Keegi ei tunnud kaastundmust halastada, ega nähtud põhjust selle ülejätmiseks, mis olnud oli. Supisilm oli wesine — ja toiduraided, kui waesed inimesed, kes palju soowiwad, kelledel wähe on.

15

Mispärast kõik nii oli? Wäga austatud lugeja: ärge olge siin kohal uudishimuline!

Tüdruku kuuesabad olid ühetaolises tulemises nii koduselt wastu jämedaid sääri laksunud — ja sulane pidas seda meeles. Lihtsalt, osamata-topaselt, aga ka abita-rahuloldawalt suudles „alusewastane“ pea kanda, pea natukene kõrgemal punetawat kooti. Tüdruk oli tuuliku-hobust hommikul otsimas käinud, sellepärast ka soosse läinud. Jalad ligunesid märjaks, nendega ühes ka hommikused päternad, kuna sawi-turba wesi sääremarjad weidi kindlaks julges määrida. Nüüd ehtis labajalga kabisel kiriku-king — see oli ka pruudi-neljapäewa õhtune king. Inimesed on ju suured põhjuseta-abita ootajad...

Kuuehännad koterdasid — nagu meelitades, äritades, meeletuletades, ärasalates. Ja walet oli sääl sees, ning teiste petmist. Omad kõlad, oma wiisiga laulgi ei puudunud — seesugune laul, mis igal-pool juba on. Midagi meelituswiisisugust oli... aga odaw sulane ei saanud sellest aru, ega mõistnud suudlemisel sünnitatud tumedast kahinast lugupidada. Ta wast mõtles, et see kõik nii tüdruku oma pärast oli — et kuue mõistatusline kõhin kaob...

Sulane wenis põhjuseta-järsku tooli-pingilt üles-tõustes roowi alla — wähemalt küll esiotsa sinna poole. Ennem surus ta lusika kodus-moodsalt saba-

16

 pidi wastu jätistesse uppuwat lauda. Isa wiiwitas weel wähe, nagu mõista andes, et ta uudishimu külmalt-ärituseta taltsutada oskab. Teised mingu juba awalikult-kohe waatama: ta on nende loomudele nii rohkem kohane edewus. Peremees tahab ka oma pisikeses ringis, kus wahest ainult naine temast pooliti arusaab — walitsejaliselt-tähtsalt liikuda ja toimetada. Kui ta ka hiilgada ei saa, siis kiiskada ometigi.

Ja küsib ta aga mõnikord, kui see wõimalik näib olewat — wahele:

— Kas humalatel on wesi weel üle?

— On soowa õled laudilt allatoodud?

Wõi:

— Olete meskit ka wõtnud — on magus?

Rennilaua koristamise järele ja sellel ajalgi on suuremad perekonna inimesed igaüks omale poole roomanud. Üks leiab midagi nokitsemiseks-kokitsemiseks ligemalt, teine peab rohkem aega ja sammusid paraja tegemisekese otsimiseks ära raiskama. Täna puhasärgipäewalist tööd juba ei tehta. Niisama silitakse, ilustatakse, täiendatakse. Aetakse ääri pääle, keeratakse otsi kokku — nagu öeldi. Tüdruk läheb weskile kuulama-waatama: on tangud lastud-tehtud. Ja sulane luuderdab muidu õlleloomise-töö ümber, Pidi küll õue püstandit narpima —

17

 põrsad käiwad läbi — aga ega täna siis sundida ei tohita-taheta. On ju õlle-tegemise-päew. Püüab poiss siin, oma asjatundmist kogudes, peremeest siin ja sääl awitada, awaldab ka mõnikord oma tähtsaks-peetud arwamisi tegewuse liigutuste kohta, kuna teine suunurk nagu tasuküsimise sünnitamiseks tõuseb ja langeb. Wähemalt meeleoluline peaks see aitamise hind olema.

Eit korjab meskit — läbi õlenuustiku raba tagasihoides. Saiadele ja naabrinaisele on teda tarwis, kuna wanamehe juuresolekul lastele teda wõtta wõib. Niristab, solistab sääljuures tüdimata.

Hüüab aga:

— Oodake, lapsed, — ärge õue jookske! Saame warsi. Ei saa nii kohe kätte: kange segane. Kiwid keetwad weel. —

Ja peremees on täna nähtawasti hoopis lõbusam. Köhib wähem, nagu elaks tagasi — nooruse poole. Ja missugune punane jäme kael weel taadil: kui noorel mehel, kes õlenuustikuga enne kiriku minekut kaela üle on nühkinud. Muidu ikka alasti sooned, ära kudunenud, warisenud. Isegi wõrdlemisi noorem eit pole abikaasa wälimusega ta wäsinud-lõpu joontes rahul olnud.

Kui tema, taat, jälle ukse läwel ilmub:

18

— Katsu nüüd, emm, on magus; rukkiwõitu linnaksed — peaks olema... wõta anna lastele:

Ise aga hoiab häbelikult eemale, suuremeelselt kõrwale.

— Mis nüüd sellest saab — ja muljub hääsüdamlikult kapa eide käte wahel kõrwust saadik meskisse.

Ja nõnda terwe päew. Lapsed on tõrre ümber, kui neid weel pole puid katla alla panema sunnitud. Jääwad tüliks ette. Wähemad wõi langewad tuleasemele. Põletawad keewaweega ära.

Eit oma meskijahiga.

Ja soowategemine on käes, Taat säeb oma käega: et jooks kinni ei jääks. Saaks aga wirde jooksma juba kord. Siis on pool tööd tehtud.

Wihad peawad aga kaua keema. Kaks tundi ja rohkem. Ei tohita öelda, et wähe keedetud. Hakkab pähe niisugune — aga ihu haigeks ei tee.

Ja terwe päewa.

Porsasid ei panda. Ja mispärast lollusi teha: ju humalad kaswasid.

Nõnda see neljapäew. Mekitawad. Inimeste meeleolu on hää. Ja see oleks elus kõik ja kõik.

Häämeel on — ja mõnel kerge, lõbus.

19

Päew aga kulub kui weskikiwide wahel. Siis puudus weel natukene otsast — ja juba paistis päewahari, kuni see ka langes ja wiimased pärastlõunased tunnid õhtu wastu wõitlema jäid. Inimesed kõnniwad tubadest läbi, peatawad tuleaseme kohal, ja koristawad mahajäänud tukke elawasse tulle. Ainult hommikune waimustus on asja wastu kadunud. Lapsed hoiawad meelega eemale, et nii tule-walwamise käsu eest pääseda.

Wirret on. Hullu — läheb ikka magusamaks. Hakka wõi uuesti wihasid keetma. Ja naistel on häämeel, et niisugune magusawõitu õlu sündimas on. Kõik on proowinud: sulane, perenaine, tüdruk ja lapsed. Mõnda kutsuti, teine tuli uudishimulikult ise. Ka wõõraid on käinud. Ja kes neid siia sel ajal juhatas.

Neljapäew. Ja kannuga on juurt käärima pandud. See on midagi nii armast elus, nõnda palju magusat-tähtsat mälestustes — kui neljapäew on ja õlu tehakse raske suwetöö ajaks. Saab ju wäsimuse pääle... ja muidu ei suuda läbi saada: nõrkeme. Jääme purulahjaks — ja armukest oodata ei ole. Peame juba kord nõnda leotama, et hing uimaseks läheks. Ja siis on töö kergem, kodused armsamad.

Päewast on wiimased pügalad järele jäänud. Otsakene roidunud mõõdust on nagu kuristikku

20

 langemisel. See on abita-wali kadumisseadus. Sellest saadakse walesti aru.

Kusagil jämeda takuriide all käärib midagi. Wahtu on ja ülespuhutud kerget kobrut. Peremees astub nüüd wäga tähtsalt, tähendusrikkalt. Ja tema moodihaigutused on luulelisemad, täis rahulolemist. Huwituse asemal nähakse juba mingisugust tööd.

Tüdruk on juba ammugi weski poolt tagasi jõudnud. Ja tangud olid lastud, missugusel teatel pere-laupäewa kohta mitte wäikene wäärtus ei ole. Täna jäi temale pool päewa teenripäewaks. Jõuti midagi ära pesta ja lähemaks pühapäewaks kauaoodanud jakki äratriikida. Ka kaelakrae, ta ainukene sellesugune, wõis sooja laenatud triikmasinat näha. Aga peaks pühapäewal mitte sadama. Templiteel astuks õige julgelt, teades, et ka krae on ja kirikukingad...

Pooleldi pühapäew ta — täna. Nagu midagi puhkamise taolist teiste wäga äripäewade keskel. Kui nüüd tüdruk üle toa tahab minna ja kui ta põhjuseta-meelega läheb — siis on riiete kahin juba peenem, saladusrikkam. Wiis ja laul nagu oleksid muutunud. Sulane kuuleb seda... ta saab sellest ka omamoodi meheliselt aru. Ta näeb awalikku kutsumist ja häbita edewust. Ta näeb temale tundmata inimest — tüdrukut... Ja on rinnust äritatud-segane, kuna pää otsiw-raske ja lapselik ootaw on.

21

See oli sellesama talu sulane.

Üleõla waatab lahkuw neljapäew tagasi inimeste-laste ja laps-inimeste pääle. Ühesuguselt haletseb ta kõiki — ja hirwitab. Päew teab kõik ja tunneb kõik: temal ei ole inimeste wäikluse kohta kadedust.

Nüüd ta juba waarudes kokkulangema hakkab — see tudisew, wana päewamõõt. Päewawarematel, halli tuhaaseme kohal näriwad ja naerawad odawad ööwarjud, et parajal ajal aurawa surnukeha pääle langeda. Ja neljapäew ei suuda enam ülestõusta, kui juba pimeduse pisielukad ta töörikka kere ridades matawad. Ülestõusmine on wõimata — wõimata. Päewa suwesale ja kewadiselt paenduw soe keha jääb täiesti millegi uue, tumeda ja tundmata nähtuse alla.

Aga Häwituse ajal ja langemises oli palju huwitawaid langemise, ülestõusmise, suremise ja sündimise pilte. Neid elas lõppenud päew üle — neid nägi ka praegu wäljahautud öö.

Ja need olid elupildid, kus inimese hing laulis, kus paisund süda nuttis, walgustatud ajud häwitasid ja soe weri kaswatas...

See oli ainukene pidu, öö- ja päewapüha.

Midagi sügaw-tumedat ühest jõust wehib päewawalguse kustutamises ja hästi lõhnaw soojuse langemine õnnistab hääsüdamliselt wõõraste hingi.

22

 Öö on omal wärskel asemal uhke ja tõsine, kusagil on paar wesiseid silmi... ja juba kogunewad jõud sünnitamiseks ja häwitamisteks, kirgedeks ja nõrkusteks.

Öö tumeduses on päew ja kõik. Siis ta, noorusest tiine tumedus, wajub omale paigale — ja õhkab. Siis näritakse ja naerdakse, neetakse ja õnnistatakse. Ei mitte tühise inimese pärast...

Kaugel ja ligidal...

21 – 4 – 07.

23

Meestele wastuminek

Juba paari nädala eest oli kojutulemise teatekiri wastusõidu aja kindlaks määranud. Nagu elaw ja teistest lahutatult seisis see päew ajus, kalendris ja ka südames. Nimelt oli teada, missugusel sügisööl aurulaew wäsinud mehed kaldale pidi kandma. Naised ja noorikud, s.o. mehenaised, kelledel weel esimest last ei ole olnud — nemad wõtnud wiimase kirja otse ahnelt suudeldes wastu, häämeele all natukene üleihuliselt wärisedes. Ja päewadepikkune ooteaeg näis tüütaw-magus, ühtlasi tumekõdistaw segane. Kusagil ajalindil oli ju nagu küünlatuli — üks momentide kogu teatawas pikkuses.

Jõuti tähendatud tundide eelpäewani äraelada. Nagu oma jõuga, wägisi elati see aeg läbi. Näis, kui oleks eelpäew tõesti ootaja pärast, ta jõu ja tahte pärast enne omaaega ettetulnud.

Ja siis on ju tuttaw kolmekümnes september, kui oma kuupäew, nii et Mihklipäewal kodunt teele peab liikuma. Siis tuleb aurulaew Puiste sadamasse — ning pääasi, mehed tulewad... mehed! Siis on hää teele minna, teel olla, mõnus on isegi sügisööl külmetada, ei taha nagu paksemat riiet ümber panna... Nii tume soojus on kusagil, wõtaks weelgi wähemaks riideid, üsna paljaks, poolalasti... ja ikka oleks weel hauduw soe, tumed wärinad, mõistatuslised tõmmetused keha ümber, ihu sees ja

26

 pääl. Terwe sõiduöö oleks uneta, ja weel ühe öö, ja weel ühe öö, otsiks nagu kannatust, nagu ihukõrgust waewa — nagu lapsepõlweline magus ema peksmine tuleb meele. Ja nagu tahaksid nüüd, et paljale ihule lüüaks, esiti puuga, siis witsaga ja jälle kepiga, millel jämedad näsad küljes. Ja ikka seisaksid weel ees ja ei lähe eemale, ja ikka tahaksid weel, et sind peksetaks jalgade pääle nende pikkuses... Kui aga nemad, noorte naiste ja noorikute mehed, liginemas on — kui nemad aga tulewad selle laewaga: et mingisuguseid takistusi sääl ja mere pääl ei oleks! Ja et ta kord juba tuleks!

Täna hommikul tahaks noorik ise rattad ära-wõida, täna hommikul tahab wäljamineja kõike harilikkust unustades hobuse ette rakendada, nii tööhimuline on terwe lahja töölise sügiseihu. Ja nii julge iga närw, iga weretilk pressib, muskel himustab. Lapski wõiks nutma jääda, äratüüdanud poeg karjugu — nemad on juba odawate tingimiste pärast. Tema ema wõib waigistada: pärast saawad mõlemad juba kannatuste tasuks saia — ja mis weel rohkem: oma isa näha.

Mehe järele, isa tooma läheb noor ema, kes kui inimene elutingimiste pärast olude saatusel teise inimese wõõrutatud lesk peab olema... Kirglikud, täis tumedat elusunni läbitungimist on niisuguse

27

 naise silmad täna hommikul. Nagu kinnihoitud loom, nagu seotud, kes liikuda tahaks. Asemeõled ei rahusta teda, iga mõtlemine teeb ärituks. Kui häbitundmist ei oleks, hakkaks juba esimese wastutuleja wõõra ümber nii tugewasti kinni, hoiaks, kuni wiimaks mõlemad nälga surewad. Ja siis oleks kaua nii alasti suure tee ääres, igaüks näeks, torgiks kepiga — ning keegi ei lubaks ära wiia... See on elutingimiste surnukeha... ja see peab tondiks ilma jääma.

Käoküla ei olnud wäikene. Sääl elawad noored ja wanad inimesed — ja mitmed nälgiwad. Sääl asuwad ka sead ja koerad, haigused inimeste ning loomade tarwis — sääl asub ka ülekülaline odaw ilmaelu ja elab kannatus kurja wihkamisega abielu. Kuna inetu kadedus leiwaneelu all igawesti lapsesünnitamise kallal töötab.

Nälga on sääl külas, ääretut tungide tõusu ja langemist. Igapäewased elunähtuste wahetused. Elumõte.

Kümnete kaupa mitmeli korrali weetakse noorimehi kewadel-kewadetel wõõrastele paikadele — neid kistakse kodust lahti tööpuuduse pärast, ja maapuuduse pärast. Sa näed kuidas töömehe igawesti jänunewad silmad kurwad on, kui oma noor

28

 naine ta kewadel üle läwe pori pääle tõukab. On tundmus sarnane, sel kes eemal on, kui peksetaks haigete jalgadega lahjat kewadenälja lehma, kui ta kõige pehmemas mädamülkas maha on jäänud — sääl, kus kurgegi pääl ei kanna. Ja naise selja taha tulewad ka tigedad idioot-lapsed, kes haiget isa õues pori pääl wana pastlaga wiskawad: et emale abiks olla. Ja näljane lastewanem, oma takusärki jalgade ümber kohendades, tõukab käpad sügawasse õueläku sisse, et igawesti kõike põlates ülestõusta, ja elusalt soo leoaugus end ära uputada...

Wõi jookseb elusalt... et esimesel kohal, kus ta enam teistele silma ei paista, omad sooned paistetuseni ärawenitada, ja neist siis elukandlele keeli teha wesise alusega metsa taga. Nende keelte pääl mängiks kollane nahk elulaulu näljast, põlgamisest ja wihkamisest…

Wõi weeretab ennast lähedale künka taha. Siin tehakse muskli üksikutest pindadest suur sari ja sõelutakse terwe elu läbi...

Ja weab ennast mahalangenud looma lauta pinu taga. Siin keedaks were, iseäranis ajuwere suureks seebiks, et sellest igawesti, äratüdimata ikka ja jälle uusi seebimullisid teha... ja kirjud wullid haisutaksid õhu ära, kuid nina ei ole enam kusagil...

Sääl eemal wõõras õhus nagu meelitaks keegi

29

 kihwtine kuju, kes inimest näljaga äralepitada tahab... Ja mehed teawad, et see kuju kondine on, luine awalik tüdruk, kes oma magadiskambris sind pärast abielu elamist kurja-haigusega ära kihwtitab. Külgehakkawa haiguse saab noor poiss wõõra südameta tasuja käest... Poiss läheb teinekord, kolmaskord, ja niikaua kui suudab, et weel enam ennast reostada, et nii täielist langemist lähendada...

Ei reisita kewadel wälja tööd otsima, ei reisita. Kistakse, sunnitakse, ähwardatakse, tõugatakse, tuubitakse... See ei ole omatahtmise liikumine. Inimene ise on eemal, kodunt ära, aga ta töömees aetakse roosaga kusagilt, ei tea kelle korterist, wälja. See wäljaminek on niisugune, kui läheks laps oma peksmise jaoks nuhtlemisehaga tooma, wõi nagu looma maiusega warju alla meelitakse, et teda siin ära kohitseda. See on peaaegu nii. —

Kes see toores tõukaja, jõukohitseja, koduõnne lõhkuja, naisenaerja, wanema tütre häbistaja, wanaisa teotaja on — ära küsi seda! Ta jätab inimese woodiõle leseks — ja mehed suremata ahtraks. Ja niisugustest teadmistest oleks juba küll-küll.

Aga ta hirwitab, ähwardab... teotab... see waewaelu. Elu-energia.

30

Käoküla oli pooleldi alles ärkamisel, kui inimesekujud mõnedes õuedes liikuma hakkasid. Sügishommik täis halli limawat udu, sügishommiku higipisaratega leotatud maal, mis nüüd öösel, koiduajal, nagu millegi meeletuletuseks kaste nime all wäljapoole tulid. Nemad ei seisnud maamullas, need ristimata ülekohtu ja ilmasüüta lastepisarad, noorte tüdrukute häbipisarad, naiste igatsuste ja puudustepisarad. Öösel, kui kõik ärawäsis, siis wedas ristimata pisar ennast maa waewakerele, et nutjaid wihkama äritada, kättetasumisele kutsuma. Puudus ainult weel, et need mahamatmata nututilgad luulelise luu kombel ei kaeba, niisuguse surnuluu wiisil, mis kusagil mäe all liiwa pääl wahtu otsast wäljaimmitseb ja iniseb, hoigab... mahamatjat otsides.

Ka pisarad ootawad igawesti oma mahamatjat...

Alles siis, kui päike on ülestõusnud öösuremisest, kui ta kogu üheksainsaks suureks, määratu liikumis-soojuseks on muutunud, alles siis tõmbab see tuleõhk rahutud pisarad oma keewasse südamesse...

Ja wilugi on sügishommik. Ning rumal-hall. Inimesed piinawad ilaste pätakatega ja surnukülmade jalgadega teede kohtadel mõistuseta ilmapõrandat. Öö osakaupa lahkumine awaldub igal pool.

Inimesed käiwad õues, köhiwad, uksed lõmpsi-

31

 wad, toas pühitakse warbad wana särgi kaltsuga puhtaks, wõi tõmmatakse õuesopaseid taldu natukene tugewamalt ja iseäralikult mööda põrandat, et ilget tundmust, mida külm hommikupori warwaste ümber sünnitab, hingest wäljahõõruda. Inimesed teewad harilikka hommikusi unele järgnewaid toimetusi ja peawad ennast sääljuures üsna koduselt ülewal.

Kasukas inimesekogu liigub sopase õue ringis. Kujuta ja mitmel korral ka kitsas paistab hoowiruum olewat. Liikujast ei saa hästi aru: ta wõib meesterahwas, aga ka meesterahwa üleriidega naisterahwas olla. Pääküljest paistawad seljatagant ainult mustad juuksed, nagu naisel, kui tõwe järele juuksed wäljalangesid, wõi jälle pikkade juustega wanamees. Mõni kannab külas niisuguseid. Niikaua see inimese-kogu paenutab, kumardab, niikaua ta tilkuwa kase all teeb lapseliigutusi, kuna raudigedega wanker pühkmehunikule on tõmmatud. Waheliku all on pime ja kitsas määrimistööd toimetada. Päälegi on agarikus ka sigade pesa, kuna need loomad paha ilma hommikul isegi tigedad on — wähemalt küll wanad nende karjas. Puruase, mida ka pühkmete awaldamise kohaks pruugitakse, on küllalt nõnda suur, et neli ratast wabalt seista saawad, kuna aisadele sopa pärast puulombid otsa alla tõugatakse.

32

Inimesed jooksewad, kannawad leiwakotti, wiskawad selleks täistopitud heinakessi maha laudapoole söödi laeaugu alla. Inimesed nuuskawad, köhiwad ja waatlewad tähtsalt, perekondliselt, koduselt wõi reisimeheliselt. Inimesed meelitawad lapsi. Näha on peaaegu terwe perekond.

Wankriaisad nägisewad... et hobust wahele tõugata — kistakse laiali. Hobune on sääl, igawesti waikiw ja täisrahulik lapse kui wana wastu. Inimesed kõnelewad midagi õige targalt, nõuandmise toonis, edewalt. Metsikut uudishimu on. Ja tegewuse tähtsuse arusaamist. Weel kõnelewad inimesed. Ja kaowad siis — hobune ka wankriga.

Inimesed ei kõnele enam, ei waata ka tühja wälja pääle, kus enam kedagi näha ei ole.

Õues on ainult loomad.

Külast läbi on kõrwa-maantee tehtud. Nii ei kõik elanikud kuulata wõiksid, kui keegi tundmata wõi tuttaw hobusemees sõidab. Selle wõimaluse poolest on nii siis kõik küla inimesed üksteisele sarnased. Ainult siis wast saab teeääre elanik rohkem näha-kuulda, kui teed pahad, kui wanker rööpas ujub ja weoloom oma jälgede kohal lonib. Ja kui saksad kelladega mööda maanteed sõidawad,

33

 siis on peaaegu alati wäljaspoolt waadates inimese pääpooli läbi tahmaste ruutude näha. Süsimustad klaasiraamid wõiwad aga waewalt kaks kuni kolm lapsepääd oma laotusesse wõtta. —

Meestele wastumineku päew oli peaaegu terwa külale natukene ka huwitaw. Kewadel oli siit külast kaheksateistkümmend läinud, kuna kolm talwelist wiinawabrikutest ka weel juure olid läinud — nagu kirjad kõnelesid. Teada, et siis tööd on, kui juba suwel weel juure wõeti. Ning töö järele saadakse ka palka. Ainus tumedam paik: kas nad mitte palju ära ei ole joonud, tüdrukutele kompwekke ostnud, muidu hullude kohtade pääl äraraisanud.

Mitte põhjuseta ei warunud wanaeit ennast nii wara wärawa taha sigadele etteheiteid tegema, mitte kogemata ei tulnud täna hommikul, harilise nähtuse wastaselt, wanem tütar karjase willakingituse lambaid teatud kohale saatma. Kõik tahaksid õnnelikud isenägijad olla kuidas ja kunas wastulised läksid, mis kellegil noorikul üle oli, kes ilma hobuseta kelle hobust tarwitas, missuguses järjekorras wastuminejad kodust wäljasõitsid, õigem missuguses korras neid teepöörakutel nähti ja missugune perekonna liige töölttulejale wastu wõis minna. See oli kõik wäga tähtis mahajääjatele, et hommikul korjatud materjaaliga päewa üle ajudes mängida.

34

Isearalist lõbu sünnitas teadmine: kes wastu läheb. Sellest saadi mitugi järeldust täiswalmis. Kuidas „nende“ omawaheline olek on. Kas noorem wend tahab mütsi, poewesti, särgiriiet, wõi koguni wana silinder-uuri. Ootab õde wist tänawu jälle suurrätikut, wähemalt niisugust suurt „karmet“, wõi weel ülikonna suurust barhi riidetükki sinise-põhjaga. Tahab wõi koguni abiootaja isa poja wõi naisega-poja wastutulekut proowida, ta heldust purjus pää puhul oma kasuks pruukida. — Seda kõik wõidi järeldada Puiste sõitja isiku järele.

Neid nimetati harilikult saadikuteks kewadel ja wastulisteks sügisel. Minekupäew oli selle töömeeste liigi ärarändamisel nagu matus, kuna kojutulekukord mitmeti pulmi meele tuletas. Äraminemise kewadel täismatuse moodi oligi; seesama ülestõusmise lootus, seesama rahulolemine, et hädaorust nagu ärapääsnud on. Ainult emaarmastuse wastu haleduse-tundmus.

Kõik said meeste tulekust ühtewiisi aru. Teati, kes wastu palunud oli, see pidi ka tulema. Ilma waadati: et tormi ei oleks. Õieti küll wastu ei palutud, see oli midagi nõudmise ja ettepaneku wahelist Nagu rikas mees waesemat oma tööle läheks küsima.

Ainukene tumedam tükk kõiges selles loos ja ootuses oli teadmatus, kui palju raha on. Niisugune

35

 mitteteadmine on ainuke udune ring inimeselooma ümber. Waranduse abil tahetakse igapäevast tühjust saladuslikumaks teha, huwitawamaks muuta.

Ja isad õhkasid jumala poole: et pojad endid täis ei jooks, heldusega wäga palju ostma ei hakkaks — ja wiimaks ennast warastada ei laseks. Eit jäi harilikkudel käikudel mõnikord nagu mõtlema, jahmatas siis ja läks jälle edasi, kuna tütar taarikannu, poolpühapäewa kuju tähelepanemata jättes, nii puhtaks pesi, kui ei kunagi enne. Nüüd pidi see igawene lauaehe õlle wastuwõtmiseks ettewalmistatud olema. Ja koduõllega wõõrustamist peeti nagu mõneks saakramendiks.

Ammugi, wast tunni paari eest kadus wiimane wastuline Käida peremees, kes meelega ennast kõige wiimseks oli hoidnud, et teel mitte ilmaasjata kulusid ei tuleks, et naised mitte wiinapoe ees meeletuletamiseks ta pääle imelikult ei waataks.

Nüüd tulid ja läksid jälle ainult wõõrad inimesed, linnalised, suwilised ja mihklilaadalised.

Terwe tee kuni sadamani on wäga igaw. Teeääred ilma wähemagi huwituseta. Soo ja karjamaa, karjamaa ja soo ning natukene niisket metsa rippuwate kaseoksadega üle kasimata-ropu tee. Kuna

36

 igawesti wesine ja külm haawa koor midagi kibedat, nagu ninatubakat, ümbruse õhku on puistanud. Ja siis waatad, kuidas wiltuwajunud maanteed mööda nagu wiimast korda üle lagunewa jää pääsed, ja peksad hobust mõtlemata, et kuiwemale künkale pääseda, Kui hallitanud koopast wälja tulles, kus pimedas midagi tundmata wedelikku oli.

Nagu takueietest palistatud kolmekeine niiepael on linahall sawimaantee üle mitme wersta pikkuse soo wisatud. Parandamata, sirgutõmbamata magab laiakas pael kord wõnkudes, siis jälle pikema maa päält kogemata sirgelt. Mõnes kohas on teine tee äär wiltu tambitud, ja siin kohal tunneb sõitja ennast olewat nagu kitsa jõewene pääl. Siis paistab nagu oleks eemal juba paela lipsakas, orajas ots — ja ainult hobuse jalad käiksid weel tee pääl, kuna mõlemad rattapaarid juba liiwaga läbileotatud turbal weerewad. See on: nemad ei weere waid roniwad, wõimetult roniwad.

Suuremad ja wähemad wesiliiwas üleskaswanud wäga alasti kiwid hakkawad ka oma tülitamiskordasid pääle, et teisel aastal, nagu pärast läbikatsumist juureni kahwatanult soowees wedeleda ei miski otstarbeks. Et weereda, kui sõtkumine möödas ja uued asemele pannakse...

Jälle on waheaeg, kuid siis tilgub ja tilgub, nagu

37

 tuleks mitmenädalane kaste kuhugile sissepääsemata tagasi. Mõni jõukam tilk, kui kustunud meteor, kujuneb ilmatu pikaks, igawaks ja märjaks weejäljeks. Siis tuleb jälle suurendatud jõuga tuulehoog wiib mahalangemise päält weel nutused piisad tundmata wõõrasse paika.

Igaw on ja tumerõske kusagil särgi taga. Tahad kuhugile jõuda, aga liikumisel kiirust ei ole, nagu unenäos, nagu sõjapildil. Waadelda pole midagi. Ja soos igawesti awalikud turbaaugud, ahjuturba tükid nagu soldatite leiwad üksteise pääl. Wesi on sopilises, aga ka kindelnurkadega soomätta augus. Teisel pool kõrgema nuka otsas on paar wettinud-rasket tõmmu-kollast maakiwi alumise kehapoolega maa sees odawa tähenduse pärast. Kuna mõni sugemata põõsas nagu kõige korratum õrehabe tee ääre nii ligidale tuleb, et päris roniw ja puhas-loniw aisade täide nagu elawaks saab, mida kõrwade närviIisest liikumisest tähele wõib panna. Põõsad on kui uudishimulised jänesed, nagu räpased külalapsed, kes wõõra läbiminekul metsiku uudishimuga ahnelt silmitsewad ja kardawad. Põõsas ei ole midagi. Ja lähemast järwest kaasaweetud weehakk teeb tuule juhatusel akrobaatilisi liigutusi, nagu äraostetud poisikene juudi käes.

Tilgub ja niriseb.

38

Ja eemal paistab kõrts.

Wastulisi oli ülepää kaheksa. Wiis wankert oli teerongis, kuna kaks ees ära olid tulnud ja üks jõudis suure hulga enne täielist seisakut kättesaada. Seile üle harutati, kus weel üks on, kes ometi kindlasti tulla oli lubanud. Missugune takistus pidi tal olema.

Loomi ei aetudki otse kõrtsi ette, waid jäeti kõrtsi otsa, kartuliaia ääre ja kaks koguni weel poe ette posti külge. Kaupmees oli meelega niisugused postid pannud — oma kasude pärast.

Hobuse-inimeste salgas oli terwelt neli noort naist, üks weel koguni ilma esimese lapseta. Teised olid õed, wennad wõi isad. Ühte noorikut oodati siin: saab inimeste seltsis ühte teed ühisem minna. Sügisene päew juba üle poole. Päike hakkab alla käima. Warsti loomajoodu aeg käes.

Aga sadu ei taha waikida. Nõrisewad.

Ootamata roniwad noored naised üle pulkadega wankriserwa, kus istudes mõned nagu woodi õlgede wahele on wajunud. Mõned ongi seda nägu, nagu oleks imewate laste juures paar nädalat kitsas raisku läinud õhuga tagakambris seisnud. Üsna inetumad. Wihm on näo lahjad tööpaled ja alati igatsewa suu

39

 pooleldi ära pesnud. See on ainult märjakstegemine, kus higiwesitilk nagu parajat silmapilku ootab, et nägemata alla joosta.

Kurwalt allawajunud leiwamokad on ka siis haledad, kui loomuwastane naer ilmub. Ja need igawesti otsiwad mõttesilmad täis lootuseta tungisid.

Mitmed on wäga kirglik-lohakalt riides. Mingisuguse odawa, ereda rätiga kaetud juustes on palju häbemata roppe mõtteid. Nad waatawad üksteise pääle... ja siis ka riideid ja rätikut. Ainult inimene ise ei huwita. Ühel kirepeene näoga kaua lesk olnud naisel on wanad wiltuwajunud kingad. Ta jalad on ka iseäraliselt wäljahoidwate otsadega. Ja kõikidel on kas katkised, paigatud wõi meesterahwa paksust ühipidi nahast tehtud kamassid. Ühel paistis hooletumalt meeletulemata üle wankritiiwa lasetades punase ja halliwöödiline sukk, mis ilma säärepaelata punase, wähe läikiwa „kadakaweo“ jala ümber oli lonti wajunud. Nähtawasti oli wõrdlemisi lühikene ja lai sukk jämeda warrastega ja nimelt „kõhualuse“ willadest kujutud.

Nemad parandawad nüüd kõrtsi otsas üsna wõõraste inimeste seas riiete seisu. Wäljaweninud aluskuub kistakse wägisi kõrgemale, sääljuures üsna koduselt toimetades. Ripnew seeliku „wastane“ kõksatakse lihtsalt ära. Mis sellest, et niisuguse

40

 wähekultiveeritud käristamise juures enne kinniolew wastane ka paarisõrme pikkuselt lahti tuleb. Ka tõmmatakse külmalt seegi ära ja lastakse üleskistud kuuehänd omale paigale langeda. Niisama wõib ka kuueaugu esist klanida, lühikeseks jäänud körti õige apsakalt-awalikult alla poole kiskuda, ja, nagu haige koha päält eemale hoitud riie, ka töllis ja kongis märga koduste lõimedega kuube woltidesse korraldada.

Inimesed aga sööwad kanikat, põrsajalga ja keedetud, traaniliseks läinud kewadist ahwenat. Täna on ju Mihklipäew — ja liha nähtakse esimest kord pärast wiimast nägemist. See wiimane nägemine oli mitmel lihawõtte wiimasel pühal. Ja nüüd on kõik kaasa wõetud, mis wõtta oli: täna ju mehed tulewad, ja teel juba tarwis pidustada. Peaaegu igaüks on ka lähkri, kes kolme, kes wiietoobilise, kaasawõtnud, ja see lähker on koduõlut täis. Enne lahti ei tehta, üles ei wõeta, et mitte loksuma panna. Ja et õlu mitte ära ei koltuks, nagu ka sellepärast, et siis igaühele andma peab.

Hobuseid palju ei söödeta: pole sõita ega lüüa saanud. Päälegi saawad nemad kusagil eespool jälle, kui üle liiwase karjamaa on sõidetud. Wõi mida weel oodata. Õhtu peagi käes; wõib olla ongi laew juba all. Ja siis ei näe, kuidas rohelised tuled masti tõmmatakse, siis ei näe kuidas nemad, suured ja

41

 wäärtuslikud, weopaati astuwad. Tunneks juba eemalt oma ära, enne kui kaldale jõuawad. Näeks tema reisikotti ja aimaks tema raha ligidust. See oleks nii hää inimesega tegemist teha, inimesega, kellel arwatawasti — raha on.

Puhkamisest on loomadele küll. Inimesed istuwad ju alati. Ja nende luud-liikmed ei ole ka enam nii wäsinud, nagu rasketöö inimesel, kui ta tambitud tööihuga wähe puhkama peaks jääma. Weri on natuke surnud, tõbised sooned kui nardlasi täis. Uuesti istutakse heinte sisse, punaseruudulise hobuseriidelise wankriteki pääle. Need heinad olid walitud — kõige peenemad.

Heinad koristatakse wiimse kõrreni ära, telka rihm seotakse parajaks — ja mõned liiguwad juba. Mitmesõnalise iiweldamise pääle on keegi naine siiski teistest kõige ette ajanud, ju siis tema loom „ees läheb“. Ainukene „isa“ teiste hulgas on meelega teelemineku ettewalmistustega nii hiljaks jäänud. Ta wiiwitas hariliste toimetustega, et ta mitte edaspidisel teel, mis parem-liiwane oli, ei oleks teiste wahel sõitma sunnitud, kus noored inimesed arwatawasti loomade liikumist kiirendawad. Ta teab ju, kuidas hädalised naisterahwad ruttawad. Aga ta teadis ka sel wiisil tuntawatest noorte pilkamisest pääseda, need ju teel niisugusel korral nagu jultu-

42

 nud-julged, nagu häbita-tungijad. Nagu purjus hullud tuwid.

Tähtis oli wäljasõitmise nähtus kõrtsu kõrwasest puhke kohast, tähtis ei olnud enam edasisõit wõrdlemisi hääl, tasasel maanteel.

Otse sel ajal kui õhtu widewiku wäljahaudunud oli, otse siis kui wäsinud walgus uuele mõõdule ta pikkuses, laiuses ja kõrguses aset andis, wõis igapäewane töösilm ka mereranda juba näha. Siin aga ei olnud weel sadam. Ainult edew mittekuhugile kõlblik oma ligidase kiwipõhjaga merenina. Tema pääle ei ujunud paadid, ega püüdnud merehulguseid wanamees. Siin tahtsid ainult ajuta koduanid endid ärauputada, siin käis kudunenud wanamoor, kui asiinimene, kalakotti pesemas.

Ja metsa wahele jõudes kerkib miskisuurusega sügiselind õhku. Aralt, kui oleks ta suuri häbematusi kordasaatnud, kohkub hall rind, kuna tiiwa paar wõimalikuks teeb uut paika otsida, kus enam häbi-kartust ei ole. Siis aga, kui wastulised juba segapuu-metsa wahel pullerdawad, kui wanker nagu lombak rööpaaugu pääl komberdab, siis juba enam pärandatud walgust ei ole. Idiootlik-suure, wesipääga kuu tahab teekäijaid läbi hirmunud metsa

43

 puude ära kollatada. Wana kuusk, kellel nähtawasti naisterahwaste wastu kaastundmust on, tahab oma igawesti sasis juustega kiimla kuu musutamise eest neid meheta, woodileski kaitsta. Kui see korda ei lähe, siis on see kõige päält wankri sisekonnas üntsiwa naise süü, kes hobust ohjaotsaga lähmab pääle mustakuue selga panemist. Külm on ju niisugune õhtu ja ootamise wärinad täiendawad kehatõmmatusi weel omalt poolt. Paha on wankri mürtsatuste all, kahekorra, lõnku wajunud naise keha nagu oleks kurjategija, keda nii pikalt, pikalt teinekord teise poole raputades ärahukatakse.

Weel sõidetakse lagedal ja sadama kõrtsi haisu on läbi odawa õhu tuntawalt maitsta. See on iseäraline kõrtsiline lehk. Wares, kes midagi kurja pimeda öö kõhus oli teinud, lendas karjudes eemale kui ausad ja puhtad inimesed ligidale jõudsid. Pattukahetsewalt haledasti karjatas ta nagu mälestades, kuidas ta kewadel awalikku häbielu oma wana naisega elas, kuidas ta teiste emastega liiderdas. Ka teine, kuuldawasti poeg, on siin sopast kõrtsiliehka sisseahminud, ja osatab nüüd põlgawalt inimeste häält nagu tahaks ta sündimise häbi kättetasuda, wõi wihastaks ema wägiwaldse teotamise üle.

Kord juba jõuti. Kohaletulemisest said kõik ühtewiisi aru. See oli kõik. Nüüd oleks nagu selle-

44

 sisuline tung kadunud. Nagu maailma äär. Ainult weel walus-magus ootamine jääb. Ja mitmesugused tühised kui ka huwitawamad mõtted. Ning üsna hullud ettekujutused waheldasid ilmasüüta kawatsemistega.

Naised waatawad huwitaw-patuselt teise pääle... ja siis enese pääle...

Mitmed kaowad kord kusagile ja ilmuwad siis jälle teiste hulka. Tahedamal nurgal koguwad mitmed tuttawamad ühteringi. Juba niisama — mõtetest saadakse üksteisest aru. Kõne on odaw kraam — sellest juba inimene pooleks minutikski ilmaelus huwitust ei leiaks. Inimesed ainult waikisid ja siis jälle rääkisid; inetul, wõõral ümbrusringil oli tulejate pääle suruw-tume mõju. Kardetawad-kahtlased isased inimesed omades salkades ja üksikult — tegid noored laste emad nagu purju. Mõnedel nendest paled määrdinud õhetawad ärituse pärast, tundmata-tumedate tundmuste pärast. Ikkagi tunned ennast naisterahwalikult-üksi olewat, ja nagu põlataw, nagu müüdaw nõrk. Kaugete tähtede walgus leidis igas kahtlaselt-haigelt särawas silmas kustuwat walgust, nagu häbi, jõuetut metsik-kartust. Ja rumalad inetud mõtted sõid iga teise wägiwaldselt ära — teise mõtte...

Ja jälle nagu oleksid jultunud-julge, nõder-üksi, olgugi, et mitu teist niisugust ka on...

45

Nagu armu ja ausust uskund inimene. Ja häbi on, ja pää käib ümber. Meeste energia awaldused joobnustawad, kiwistawad — teewad nagu tõbiseks-haigeks. Kired kiljatawad kui kohkunud lapsed unes, tumedas kõdistawas uinuwuses. Ja tahaksid surra.

Teised läksid tuppa, kus inimesed haisesid.

Tema on juba inimestega alati ühes.

Ja see on wana-jutt, et nemad ainult iluduses elawad.

Sadamakõrtsi ees on üksainuke inetu-punane tuli. See walgustab ainult laternasuitsuklaasist ümberpiiratud ruumi. Aga ümberringi on segamata pime, rahuline ja igaw, aelew omal asemel kõrtsiõhu öö. Siin on kõiksugu sõnnikut, siin on haisewaid mususid, hobusehigi, piibuõliwingu ja mereääres lõppenud kalapoegade kopitamise lehka. Merepoolne tuul toob uuesti ranna läitsakat, kus uppunud silgupüüdjad, kiwisöepraak, paberossikarbid ja apelsiini koored odöörisid on walmistanud.

Inetu ja igaw-õudne on sadamakõrtsi hingeaur. Nagu kõnniks üle rea wiinasse ja õllesse surnud awalikkude tüdrukute. Ja siis wäärataks, ning kukuks kõige wanema pääle. Kauase seismise järele oleks see pehme — wajuks...

46

Siin on hoow, pasane õu, ja lössiwajunud kõige ilutum tuba. Kõik ühtewiisi sopased, haisewad täis roppe saladusi.

Hoow, kui suur, wäljarenditud ühine woodi kõige logusemas ja mustemas alewis, kus näljased hoorad, lapsed, lollid kingsepad, tiisikusehaiged hulgused, küla leeritüdrukud — kõik ühes-koos magawad. Ilma päälriideta, närustes särkides ja ilma nendeta, repetanud õlgedel...

Nagu mülkamätastele on wankrid üleskistud. Mitmes wankrikeres soojendawad wõõrad inimesed. Ei taha astuda. Peetakse hingamist wägiwaldselt. Mõni kogemata lahtipääsenud hääl jookseb wastu limast rnüüri. Kui uimane wanamees sõnnikul midagi uimaselt unes ürgab siis on sopasel, ropult-kõdistawal õhul parem.

Kõige selle madaluse kaitsewallide taga on omad paarid, omasugused teotused, uued saladused häbistustega. Siin jätab mees kewadel naise jumalaga, siin petab südameta poisterahwas ka esimest korda ilma tahtejõuta, lapsik-rumalat naisterahwast. Siia tulewad ka madrused, rannasoldatid ja mõisa köögitüdrukud lollidega karjatalitajatega. Ja wõõrad inimesed on, alatised haiged, igaweste himudest läbikeenud. Ning ka ootajad-noorikud...

Terwe sügise öösoru wältusel wõib wettinud

47

 taewas häbistusi näha ja ülespoodud au... Kõrtsuõhk ringutab endiselt uut wastikut lehka ümber wõõraste pääde.

... Kõrtsutoas olid meie naised ja noorikud terwe öö oodanud. Ainult teda ei olnud weel näha... ja teine oli ka pärast wäljaläinud. Wõib olla magawad wankril. Aga see peab julgus olema!

Toanaised magawad üksteise süles. Aga nemad ei maga, warjawad ainult äritust. Kui keegi uksest tuleb, waatawad, ja joobnud mehed on mitmesuguses olekus pikali magamas. Kes weel kaine pääga oma kompsu wastu litsutud. Nagu tahaks ennast koost ära wõtta, siis liikmed kotti pakkida, nii paha on. Minutiks seisab pää ja ripub jällegi. Ruumi ei ole. Ainult sopane põrand ja kaks pikemat pinki. Paljud käiwad ümber wõi nõjatawad saastase kiwiseina najal. Kes laulab wõi kõneleb kõdistaw-ropult.

Kui niisugune kõneleb, ja ikka kaugemale ja sügawamale läheb... siis tõstawad naised pääd, kuulatawad. Huwitaw, magus-inetu. Ja peaks ta weel kõnelema, weel tüsedamalt ütlema, weel põhjale minema, igawesti nõnda kõnelema... Austaksegi weel seda julget, rõõmutegewat suud. Natukene ligitõmbaw. Ja nüüd osatakse juba nõnda näidata, nagu ei paneks tähele, nagu oleks see hirmus-wastik, puhtuse üdini tungiw.

48

Kuid nemad kõnelewad oma keskis ilmapõhjuseta, kordawad, segawad... ja nii segaselt-tasa.

Paljud tulewad õuest. Ja naisedki lähewad üksi wõi kahekesi. Midagi kaetut-kõdistawat nagu meelitab, kutsub. On see wast oma meeste pärast, et laewatulekut ära näha. Jälle istutakse minutiliselt kergema rahutusega... siis aga jälle ilma põhjuseta pimedasse kotta, nagu midagi oodates, warjates läwele, kui jahutaksid märgade riiete puutumised tema ahnelt ootawat hinge. Jänunew keha millegi tundmata pääle on igawesti pääwere wast liikuma pannud. Ja kui pää paremaks ei saa, siis tuleb igaw lollus... Niisugune on piinlik-äritaw mõte.

Teatakse kindlasti, et aurulaew alles hommiku kella üheteistkümne ajal tuleb.

Tuleb kolm-neli rannameest, kodusest hülgeraswaga wõitud reiesäärtega saabastega. Mõnigi natukene topal ja pesemata wastulise uneta öönägu tunneb, et saapad iseäraliselt haisewad nagu midagi meeletuletades. Need tulejad, kes nähtawasti edasi tahawad sõita, tõendawad oma korda, et laew päewal alles tuleb. Pärast sadandeid järelepärimisi ja ootamisi jääwad ka naisedki uskuma. Uneöö raskem osa on üleelada. Mitmedki ei suuda seda wastupanemisest hoolimata üle elada. Ja ta tuleb

49

 wägisi, wägiwalda tarwitades paljude kallal, meeste ja naiste. See on koit. See on koiduuni...

Rannahommik on hoopis teistsugune kui maahommik. Kala-külm ja isegi libe merdhauduw õhk. Koidutuul awalik ning wali. Meremehelikult külmalt, aga punktiliselt-õieti sõidawad üksikud hood, ei tea kust tundmata paigast. Lained kui paenduwast sügisjääst — nagu haledaid maamehi hirmutades jooksewad isegi kuiwale. Lained on targad oma paenduwustes huwitawaid awalduste muutusi sünnitamas. Kus tume, igawesti liikumisele-jänunew keemine, kus wäsinud waht laseb ennast laisalt liigutada, tugewamast kiigutada, kus mitmed tugewamad, kõikeunustades, ennast sadamasilla posti wastu purustawad, ahastawa, igawese tungiga — nagu wiskleks mõistuseta emasekirg millegi tundmata-tugewa ümber... Nii on hommikune mereäär.

Ka meremeeste taewas on hoopis-ruumikam, mehisem, aga ka halastamatum. Ja pilwed julgemad. Ning tähtedel rohkem iseseiswust.

Ülesärganud päike wärskem, ilma haleduseta.

Kõrtsi juures on ööta inimesed juba elawamad. Mõni püüab ennast harjunud hommikukombe järele pestagi, wähemalt märja rätikuga nägu nühkida, Seesama elu, mis reisijate juures halbades kolmandates klassides laewadel selsamal ajal. Aga see

50

 elu on nähtawasti wähem-abita, sääl juures aga puudulikum, õnnetum, märksa sopasem weel.

Meie noorikud on ka mitmel ajal ülesärganud. Nagu midagi tolmust-kipitawat kurgus, kui oleks kõik õhtused porimõtted tubakasuitsuga allaneelanud, Meeleolu on tühjem, igawam, kui õhtul. Terwe keha lootustest tühi, armutum. Nagu oleks kõik rõõmud wäljalennanud. Aga midagi tumedat, auratuste jätist, tüütawat tuhka on rinda jäänud.

Nemad on wahepääl nägemata ka ära tulnud ja teiste ligidale, ehk küll üksikult, sopase pingi pääle poolpikali lasknud. Et ühtlasi ülesärgata. Ja keegi ei ole tulekut kuulnud-näinud. Wist und oli pressiw-palju.

Nüüd nemadki ärkawad ühel wabal silmapilgul. Midagi kahtlast ei ole — ainult wähe öötum nägu, wõrdlemisi kurwem-süüdlasem pilk.

Iseäralist ootuse-iha esimestel ärkamismomentidel nagu ei oleks nüüd juba warsti wast liginewate meeste pääle. Nagu wäsinud, natukene lollidki. Wähem elawuseta kõnet on. Kui ka wõõrad errased, kes ühise ootamise läbi endid üksteisele ligemal, nagu sugulased, tuttawad tunnewad — nende noorikute ligidal kokkukogunud on, siis on kõik see kogu nii tõukaw-hale, nagu müüdawa naisterahwa puuderdamist-igatsew nägu. Ka nemad on wähe

51

 kolkunud, teehigi, teesaasta jälgedega silmade all, ja kahjaste kinnastega määritud suuümbrusega — see kõik ei tee pesemata tööemast ihaldawaks. Ja nagu oleksid noored, esimeste aastate naised juba elu kontsunud, lihahimulised wanamoorid.

Esimesed otsiwad tänapilgud, kes ohwri leidsid, ei olnud waatealuse kohta põrmugi etteheitwad, süüdistawad. Ega kahetsemist olnud nendes punktilistes mõõtmistes, ka mitte põlgamist. Ennem siis: et midagi kaetsewat, lugupidawat oli. Nagu targaks neid pidades — ennast aga arusaamatumaks... Kui tuttawa õnne, kordamineku kohta kaastundlik olles.

Ja küll nemad ikka kõik teadsid.

Asja kahklemiseks ei olnud...

Mitmed on ju ennem ka siin käinud ja öötanud.

Paar hommikutundi on juba wanaks, kõlbmatuks läinud, ärawisatud. Kadunud tundidele tulewad uued asemele. Nagu kaswaks wõsu wanapuu kännule. Ja see wõsu oleks karwapäält niisama pitk, niisama jäme kui mahaniidetud puu. Päewa keskkoht liigub aeglaselt kui suur käänataw sild. Ta ei tule, teda, keskpäewa, kisuwad ootajad oma poole, et kord juba aurulaewa tulekut näha, wile kuulda.

Magadiskambri õhk on ilmast kadumas. Woodid

52

 kergitakse natuke haawal korrale, niisugust suurt sügiskollase kirju tekki üle magamiskoha wisates.

Meri peseb koidukaldaid juba wähema jõuga, lõpetades. Eemal puhastab paar puud unelatwu, nagu õhus kammides, nagu nühiksid loomad sügelewat külge wastu aida. Ülepää on tänane ilm palju mõistlikum, külmawerelisem, wähem tormikas — kuna eilne wihmapäew nagu närwiline naisterahwas ei kuhugi kõlbawate pisaratega pildus.

Ainult maapõrand on ühtewiisi ropane, pesemata, nagu oleks palju, palju rahwast wenesaabastega pääl käinud, wiljakalt sülganud, siis äraläinud ja selle järele tulewad kõik loomadetalitajad omade jalanõudega maailma tallidest puhastamata jalawarjudega mitmesugusest ehituswiisist. Umbes niisugune on päewal sadamakõrtsiesine ja tee, mis sillale wiib.

Mitmed on laewasillale läinud, teised on pääl juba käinud ja kõrtsi tagasi pööranud.

Hommikused unewärinad, harilikud wähemagamise jäljed, surewad siin mere-haljas, wähe sawises õhus ära. Tüdrukud on kaugele merre ulatawa kiwilademe pääl ja mehed, wananaised lastega. Kõiki nagu huwitaks mere ligiolemine, puruks löödud laine suremine teeb waatajate ringis wast tumedat kõdi. Ja see julge, alasti sild wesise waatega, tõr-

53

 watud postidega. Enam küll wiisakuseta-tallajate inimeste pärast, kui sillale on puuraam ümbertehtud. Wiimane on merelik-tüse, aga ka laewalik-lihtilus. Isegi rikkam on nähtawasti see külmakartmata sõiduriistade ootaja sild.

Ja isased ning emased inimesed. Mehed kui aurulaewad rühiwad, rannaelaniku astumiswiisil, ja iga sammu korral nagu wiskaks peotäie waskraha kiwidele — nõndasugust kõrinat loob poollahtine saaparaud. Naised aga purjeka kombel, kindluseta — ja igal juhtumisel juba hoiawad käsipuudest kinni. Teisiti liiguwad ainult kalanaisterahwad, kes imeümarguste-paksude wärske kala-jalgadega weel uhkem-hooletult palja äärega armastawad sõbrustada.

Raswased näikse need rannanaisterahwad olewat. See on küll ennem wererohkus. Jalad kuni pärispõlweni on sedawõrd hästi täiskaswanud, et sääl ühtegi haiglast patumõtet pääl ei wedele. Ning rinnad — see on lihtne, toidust kaswanud keha. Need on oma iseseiswa-julge ehituse järele enam laste kui meeste... jaoks. Suu — ka see on loomulikkude huultega kõige päält kala ja leiwa söögi-suu. Suudlemine on juba teisel kohal. Ja küsime, kas ühe keskmaa karjamaa meest kaswatabki, kelle huuled kalamehe tütre omade ümber ulatawad. Ja nende tüdrukute silmad otsiwad meeste asemel

54

 haljastatud merel, paatisid, kajaka parwe ning murdlaineid.

Natuke iseäraldi on kaks poolkehwas linnariides tüdrukut seisma jäänud. Nemad ei ole küll keskmaa naisterahwa kombel kramplik-lapsikult ümber käepuude hakanud. Neil kui oleks elu odawam — ükskõiksust on. Nagu alewist pärit — ja teine on nähtawasti haige. Tasuja, kurjategija mõtted on temal ja kaupmehe mõtted: esimest ostjat juba petta — temale halba prahti andes. Teise kirgedest keedetud alewinägu on koguni noor aastate poolest. Aga lapsesilmades on juba midagi wananaiselikku saladust, tigedust. Nägu on kaugele paenduw: kord ta awatleb-meelitab, siis sööb ja raiskab, ähwardab ja tõotab. Tarku liigutusi võib tähelepanna, liigutusi, mis kogemata warjates päälmise jaki nööbid lahti teewad. Säält aga ei tule seda lapsik-abita rinda nähtawale, mis meie noorte külatüdrukute juures nii päälesuruwate rõõmude lahtipääsemist jänunewad. Sääl on juba midagi udarlist-õudset ja kaks nortsak-pehmet nisa.

Meie noored naised on ka teiste hulgas. Nüüd ju laew peaks warsti paistma hakkama. Aeg jõudis juba. Nemad rõsetawad ka üsna wiimase otsa pääl: et nii ligidal oma meestele olla kui wõimalik. Nemad ise tunnewadki endid juba ligemal olewat.

55

 Ootusetung, mis hommikul kord kahanewa jõuga kõditas, oli nüüd märksa kaswanud. lsegi suuremalt soojendas ta roidunud keha kui eile wälja sõites.

Wihma ja tuulega säteldama tehtud nägu kipitab wärske õhu käes natuke rohkem. Aga siin ju odawat-haisewat sadamakõrtsi-õhku ei ole, silla lausakil kiwist seina mööda ronib weeõhk üles, osutawalt, külmalt tuleb ta ka naisterahwaste juure. Nagu tahaks uudishimuline aur pahkunud ootamiswerd laiali ajada; küdewat keha jahutada. Naised on sellega nähtawasti wäga rahul. Nagu ogapullisid püüdwad poisikesed roniwad nad koduselt käsipuude alumise hire pääle, et kaugemale waadata.

Rannapoiste paat jõuab silla alla — ja keegi seesistujatest wiskab meremehelikult naljatades kablaga paadipõhja wett naisterahwaste poole. Wana kulunud näoga mees ütleb õige jämedaid sõnu. Naisterahwad teewad tähelepanemata näo.

Wiimaks ometi suits paistab! Liikumise sihist juba aru ei saa, aga siit wäina mööda käiwad ainult teatawad aurulaewad. Wõõraid juba õieti wähe madala wee ja ligidase põhja pärast. Üksainuke ülekehaline tuksatus ootajate seas, ja see oleks weel jõulisem olnud, kui liig kõrge kaugus mingisugusid kahtlusi külwanud ei oleks.

56

Meie naised olid uskujad-ootajad. See juba pidi meestekandja olema.

Meri oli nagu naisterahwas...

Igawesti alasti, natuke häbematagi ja koduselt julge — nii tuiguwad lained. Seda mitte wäsimuse pärast. Enam küll: et meeldiwust laialilaotada, kaastundmust koguda.

Nüüd on kindel juba, et kord metsa tagant wäljaweniw suitsujuga oodetaw aurukas on. Ta on ennast juba wiimasele otsesihile pööranud. Ja masina puhas, raudkülm kuju upub tasaselt marealuse pääl, kuna sügawtume kuusemets lähemal laiul ilusaks seljataguseks jääb. Julgelt ujub suure merekeha must rind. Lained kui pisikesed koerad, kes raud-walaskala tülitada tahawad — jääwad järele. Wähe kiwisöe tolmune kogu ujub uhkelt, edewuseta.

Mehed, kes paadi waremalt selle jaoks walmis säädsid, sõidawad ka juba saja sülla kaugusel wõõraid teretama. Ruumikas, aga natuke räpane suurpaat tahab nähtawasti esimesel aurumasina peatuspilgul juba kohal olla. Nagu mundri-truu kohusetäitja, nagu soldat, nagu laps, kes wanemate poolt praegu kiita sai.

Meheootajad ja muud wastulised, siis ka möödasõitjad, tööotsijad, wõib olla ka wargad — on kõik

57

 wiimasesse silla serwa warisenud. Ahnelt mõõdawad süüdistuseni, etteheitmiseni ootawad silmad.

Mitmed lapsik-naised arwawad juba oma mehi äratundwat. Wõib olla, et need mustad kujud ainult laewaprahi osad on — aga juba awaldab naine oma mõtet tuttawale. Teine täiendab weel. Ja selle pääle pilkab keegi kodusem laewaootaja meesterahwas neid õige haigelt-awalikult. Need ei ole igakord aru saanud, wõi said wõõriti pilkaja ütelust mõista.

Jälle teeb keegi, nähtawasti noorik, naisterahwalik läbimõtlemata tähenduse. Edewusest hellaks tehtud paremates riietes meesterahwas teeb kahemõttelise üteluse. Kõik naerawad kõdinal. Ainult noorik paari kaaslasega waatab lapsik-ilmasüütult ütleja pääle — ja soowiks südames weel niisuguse lause kordust. Ühtlasi saab ta sädelik-ruttu aru, et mehe tähendus pahamõtteline ja koguni haawaw-ropp oli. Nüüd ta tahaks weel oma mehe pärast nõndawiisi kannatada.

Ja pääle mehe jätkab ka keegi rannapoisike roppe tähendusi, kuid hoopis oskamatumalt kui esimene ütleja.

Laew ei ole sadamasillast wäga kaugel. Ootajad wõtaksid omad inimesed palja kätega ära, et kord juba tagasi pöörda oma, tema ja tüdinenud

58

 weolooma pärast, kelle toit otsas. Masinlik-külmawereliselt toimetatakse eemal wast kolmweerand tundi, enne kui esimene paaditäis randa tuleb. Siin ei ole aga weel kõigil: kaubakraami on palju ja see weetakse ennem ära kui kolmanda klassi inimene. Wiimane on juba wõipütist leplikum.

Kui nüüd need laulwad, purjuhaiged, lahjad töömehed suurte kompsudega seljas sadamasillale metsikult ülesronima hakkasid, siis jäid kõik endised tuttawad, kes ühises ootamises nagu üksteisele ligenenud olid, wastastikku wõõraks. Otsiti ainult oma meest, oma wenda, oma isa. Kõik muu unus. Kõneleda juba midagi ei saadud. Ainult käed torgiti peosse. Mõni wõttis ka suud ja andis suud. Kõik nagu hingeta elawal pildil. Mõtlemata wõeti puulahja ja määrdinud-wäsinud meesterahwa kastike, kuna mees ise paenajas-piinawat odawat kotti seljas järele wedas.

Alles wankri-juures rabas unustamistungiline töömeheline joodik oma naise kraawiporiste sõrmede wahele ja otsis ootawa, söötrei all kannatawa huule üles. Naine tõukas oskamata ka oma poollahti suu ilma mõnuta ja walesti teise oma sisse. Ja niisama, nagu mõne tunni eest pimedas... ei trehwanud mokad kohati, tuul puhus wahelt läbi ja päike paistis pääle.

59

Nüüd wõttis naine neljaks murtud puutumata ninarätiku, ja selsamal silmapilgul nuuskas ka mees maha.

Siis ulatas mees täis sorokowka.

Ja naine wõttis oma käega õllelähkri lahti.

12 – 4 – 08

60

Haudadel

Waskne kiriku tornikell, mida wägiwaldselt helisema sunnitud, oli wait jäänud. Ta ülesanne oli wist täidetud: kirikuliste jumalateenistusel korjatud mõtted olid ilusasti laiali aetud — kellakisa segas need ära. Ainult kuuljate kõrwades kumises metalli häälitsemise järelkaja, mis ikka nõrgemaks jäi ja wiimaks ka säält ära kadus.

Surnuaid oli kirikust eemal. Üle nõmme, mööda kulunud jalgrada pääsis kiriku juurest sinna — säält wõis aga ka sedasama teed mööda kiriku juure pääseda. Praegune matmisepaik oli juba teine: esimene oli kirikus olnud... Maeti siin ja sääl, waimu ja pärast ihu, aga waimud hulkusid ikkagi weel ümber kirikus, kodus ja surnuaial. Inimesed teadsid rääkida, et need rahutud waimud surnud inimeste hinged olla...

Mitmedki kirikulised weeresid surnuaia poole, ronisid üle kiwise läbikäigu koha ja läksid haudade wahele laiali. Igaühel oli siin oma kõwerik tee, tuttaw wõi tundmata, mida mööda edasi astuti. Mõnel edasirühkijal oli ka seltsiline kaasas, kes temaga wist ühise eesmärgi poole nihkus, — kahekesi siis nad jutustasid. Inimesed olid siia nähtawasti wäga mitme asja pärast tulnud: lille haudadele tooma, mulda künkal kohendama, muidu jalutama, „Isa meiet“ isa, onu, õe wõi ema haual

62

 lugema, uut rätikut wõi seelikut näitma, kallikest otsima wõi lihtsalt sellepärast, et teisedki ees olid tulnud.

Nagu inimeste seltskond wäga kirju oli, nii oli ka üleüldine loodusepilt üksikute joonte poolest kaunis rikas. Kewade warajuse pärast ei olnud küll weel lehtede ja õite ilu waadelda, küll olid aga raagusoksadega puud, puukesed ja põõsad, lume läbi katki murtud ja poolwigastatud minewaaastaste lillede tüwed ja harud. Lõppenud lillede kändudel oli juba uusi kaswe tärkamas. Warajasemad rohud haljendasid ülestehtud kalmuküngaste serwadel; esimesed talilille sinised õied kaswasid lahtilöönud lehtedega põõsaste ääres, mätaste pääl ja laia raudkiwi juures. Ja siia oli ükskord ka kastaaniaid, Siberi-seedrid ja kuuski istutatud, muidu nad siia wist poleks kaswanud. Taimest sirgus noor puu — ja nüüd on noored ajajooksul juba wanaks ja paksuks paisunud ja oma wormita okstega iga ilmakaare poole harunenud. Sirelid, õispuud ja muud põõsad ja põõsapuud on haudade otsa ja külgedele istutatud, nagu see istutaja maitse järele kõige parem oli. Kõik kaswawad, õitsewad ja kuiwawad korrata. Millal nende sadade taimesortide ja kümnete puudeseltside sünnipäew oli, millal surmatund tuleb, seda ei tea.

63

Inimised käiwad aga ümberringi: nad waatawad elawaid õiekesi, kaswawaid puukesi, näewad ainult kuje, — waatawad ja ei mõista midagi...

Riste on nii arusaamata palju, nii tihedalt seisawad nad koos kui kanepid põllul. Muist seisawad alles sirgesti püsti, teised on juba wähe wiltu wajunud, muist on üsna maas. Nii on ka wiimane mälestusmärk kadunud, mälestus ise allhingawa põrmu üle on wist omaste juures ammugi ära kustund. Wõõrastel pole siin aga midagi mälestada...

Ristide keskel on ausambad, suured ja toredad. Raudaiaga ümberpiiratud ja sellega teistest täiesti eraldatud seisawad need sambad. Nii pisikene rist on ka mõnel weel otsas, mis nagu tähendusrikkalt ütelda tahaks: neil oli nii wähe häda kannatada, rist oli nii wäikene, kerge... ja sääl juures olid kõik nii pisikesed ristiinimesed... Otse sääl kõrwal, tugewa trellaia taga, kerkib männapuust kirwega tahutud ristimürakas. Haud on weel õieti wärske, wist minewalt talwelt pärit. Lumejäljed lasuwad korratult hunikusse kraabitud koredate sawitükkide pääl.

Siin on ainult rist, see pole ausammas ega mälestusmärk. Oskmata käekirjaga ja wigaselt on risti teisele poolele pliiatsiga midagi kirjutatud. Lu-

64

 mi ja wihmawesi on palju wälja uhtnud, nii et kiri weel waewalt arusaadaw. Siin kirjas on hingamisest Issanda rahus ja rõõmsast ülestõusmisest räägitud, ja nimi on sellel ristikandjal olnud Tõnis Piin. Ka surma- ja sündimise aasta on üles tähendatud, nagu oleks tõesti kellegil seda tarwis teada, millal see Tõnis Piin sündis ja suri.

Nüüd alles hingab siis see Tõnis Piin rahus, nüüd kui ta juba surnud on, kui ta enam seda rahu maitsta ei saa. Miks siis mitte ennem, miks siis siin maa pääl temale rahu ei antud? Kas sellepärast, et maa pääl rahu nii weidi on, et seilest ainult üksikutele jätkub, — kas sellepärast?

Maa ja meie temaga ühes weeresime allapoole, päikesest nagu kaugemale, ja päikene paistis juba madalas olewat. Aga ometi ei olnud ta meie ligi — ikka weel kaugel, kätteulatamata, eemal kõigist elawatest.

Kaua waatasin ma seile wärske risti, päälkirja ja haua pääle; ma mõtlesin palju ja sügawalt, nii et elu kui sulatis kees ja kerge äritus mu ihu wärisema pani. Wiimaks tõusin üles, et ainukest ligemat sugulast siin rahumäel, wanaema, ta põrmukünkale waatama minna.

Wanaema haual kaswasid juba lillewarred, noored ja wärsked, kuna ma wanaema ialgi nii täis

65

 elujõudu näinud ei olnud. Ka siin lugesin ma ristikirja. Needsamad ühed kõlisewad sõnad — see- sama Pauluse lause, nagu neid tuhanded siin olnud ja praegu weel olemas ja kadumas. Kas need, kes siia maa pääle jäid, tõesti lahkunu mälestust ausamalt ja õiglasemalt pühitseda ei mõista, kui ikka sõnu ja sõnakõlkse pakkuda — ka surnutele weel? Kas mahajääjad ei ole siis elawad, et nad eluga kadunud kaaslast wõiksid mälestada?...

Wanaema... ma mäletan teda wähe weel. Siis olin mina alles lollikene-laps, kui tema juba nii wana oli, et ta kõige wanemaks perekonnas peeti. Nõder eidekene... elu nii wähe, nii wähe! Sääl ei olnud enam poolt, ei enarn weeranditki sellest täiselust, mida ta aegamööda ära oli pidanud kaotama. Ja ikka räägiti, et temal on ka weel hing sees. Aga mina ei tahtnud seda siis uskuda, kui minul ja mu seltsilistel hoopis teistsugune elaw hing oli.

Wanaema suri natuke haawal. Kui wiimane elukübemekene ära oli auranud, siis öeldi: wanaema on surnud, ja wiidi matmisele. Ta paigutati sügawale maa põhja, kus ta mullaks hakkas minema. Ta pidi ju algkuju jällegi tagasi saama, pärast nõndanimetatud elu.

Ka siin haua pääl oli ülestõusmisest räägi-

66

 tud, mitte enam wanaema, waid ümberolijate poolt. Wiimaks kirjutati nii ka risti pääle.

Miks ei kirjutanud inimesed, kes ju elus seda aastate pikkust surmaaega nägid: „Wanaema ootab nüüd ümbermuutmist mullaks?“... Ma seisin sääl ja mõtlesin, et ta nüüd muld juba ongi, ja siis wõib ta ju ka ülestõusmist ootama hakata.

Ühe wärske noore lille warre kitkusin ma ja arwasin, et see juba ongi see ülestõusnud wanaemakene. Missugune armas, missugune kena on nüüd tema kuju ja nägu! Nüüd hakkawad teda ka inimesed armastama: igaüks kaswatab ja harib teda selles kujus hoolega ja õrnusega — ta elab paradiislikkudes rohuaidades ja õitseb herrade triiphoonetes! ...

Looduses nagu oleks ühine wastik-tunne kauase wiibimise pärast mu wastu kaswanud. Sellest aru saades astusin ma surnuaia wärawast wälja kojuminemiseks. Ülestõusnud „wanaemakest“ hoidsin aga kõwasti soojas peos.

67

Waewademaa

Waewademaa — wiletsustemaa — näljademaa. Pilwed hauduwad wäsinud põldusid haigete karjamaadega. Metsad kõdunewad mülgasteks, kus rohurasw pajude juuri soojendab, kus samblataimedki wiimaks tökatiwees surewad. Kus kollakas-tõbine rohi heinamaadel soojaga iseennast ara sööb, ja ökitawad kõrred wiljapõldudeks nimetatud paikades wantsuwad — ning tuulgi peab siin hirmus ettewaatlikult weerema, et kõike-kõike kaasa ei wiiks.

Limasele alusele on tõbine näljaküla wisatud, limasel alusel kükitab ka enesega rahulolew Pattude-andeksandmise kirik. Ülewal aelewad paksud pilwed kui raswad hauduwa katla pääl...

Kui weel midagi oleks pääle pori wormita tänawal, kui weel midagi oleks pääle lootuseta närude ja sõnnikleiwa. Kui weel midagi oleks!

Õnnetu rahulolemine, salmid ja trööstisõnad — tahkunud ihaldused — tööwõimetud ajud — läkastanud mõtted — igawad metswaated, hallitanud ootused — ja palwed ja roomamine kumardades.

Kuuled sa, higisse uppunud tööwaewamaa — ja kuuled sa, nuumatud taewas!

Ja suur looduspreester, sa ori, kes sa suur oled omas sulase-orjamises, rahateeniwas orjatöös! Sa oled kõrgeandeline, ja uhke oled sa, kui sa kasse

70

 toidad ahjude ääres, kui sa emasel elajal ämmamooriks oled ja igal pisikesel põrsal koduarstiks — kui sa ennast söögita jätad, et wasikale ruumikat korterit ehitada... Tunne rõõmu omast aust koduloomi õigetel tundidel sööta, sa inimene-lunastaja!

lmelikud wisad on hinge-loomad. Uppunud on juba, uppunud inimene halli töömure, toimetuste, tegemiste sisse, odawate liikumisawalduste sisse — au on ära pleekinud, häbi algosadeks langenud, kõik on kõdunenud... aga hing ei sure. Ja hinge-elajas on kusagil raamatus kirjas. Omad kohustused on: rendimaksud, patutunnistuse-korrad — on sugulised tundmused ja isegi kõlblised piirid.

Wisa on hing. Saladuslik tume ja praktiline-rumal hingekandja. Loll ja kuritahtlik hingekandja.

Inimestega tuttawaks saades näeme nende ülestõuswaid lastenägusid, nende patukahetsewaid suuri jalgu. Kolm päätükki kirjutaksime liha-tüdrukutest, nende seaduslikkudest emadest — isadest ja poegadest, kelledest wägilasi ei kaswa lihtsalt sellepärast, et nemad juba ennem-ennem kusagil sõnnikuwankri pääl surewad.

Lastest teame: nende tegemisel olid inimestel omad sihid ja teed — ning põhjusedki.

Inimesed on lapsed...

71

Nemad tungisid sünnitamiseks pääle siis, kui kired hõõgasid ja ihad keesid, ning haljendas terwe ihu tuiskawate jõudude all...

Ilmaaegsed wanadmehed — nemad, peab olema, on süüdlased kõige selle. juures. Ammu ahendatud naised, ka nemad. ka nemad on kord pettekujutuste pimestustes olnud-elanud, et põhjuseta naeratada, et mahakäinud ilmaelu üles keerata awitada. Nemad on nüüd kannatuste, karistuste all wangimajalises lastetoas, et haiseda hulgaga ühes.

Ja põhjuseta naeratada — see on lollus, kogemata luua, kogemata alal hoida...

Äraehtinud wesinägudega, kaeladega, mis ära on wäsinud otstarbeta-rumalat ihuosa kandmast — inimesed. Kirgede angunud jäljed, nälgade südameta-hooletud päka pigistusmärgid… See on nende nägu, see on nende pää, kus ükski haige mõte enne surma terweks ei ole saanud, kus mitte midagi walmida ei ole jõudnud. Suruwad-suured, tönts-paksud klambrid kustutawad liikumise enneaegu, enne walgust, enne soojusjõudu.

Näib nagu oleksid nad end kogemata-meelega ära unustanud, et mõisates tööjõud ei wäheneks, et inimesed uhkeks ei saaks minna, et wirilat ja loomalik-tumma rahulolemist oleks terwel elupõrandal, orgudes, mägedel ja soodes. Nagu kellegi süm-

72

 boolid, ainult odawad sümptoomid millestki lõpmata ollusest.

Alaline janunemine hinge päästmise järele. Kaks korda aastas kahekopikane sissemaks, et jumala andeksandmist wõita. Tore see enesenarrimise saladus odawa joobnukstegemise läbi.

Kuradid nutawad pooljahtunud kiwide pääl — ja inglid on juba mahatulemise augu ääred ära kulutanud, et inimesi hoiatada edasi-elamise tahtmise pärast. Piinlik-trööstita arusaamine, igawaks läheb ootamine. Ja lõppu ligidal ei ole. Noored ju weel aastates inimeselapsed — ja noortes on kardetawad elumõtted...

Noorte tüdrukute ihud waletawad. Neil on omad abinõud. Aga waletamise talent on iseäraline huwitawalt paenduw ja suur wormides, awaldamiswiisides.

Higist on nemadki sündinud, tööbatsillustest ilmale tulnud. Tööadrad — ja laulawad haledalt kurbi külalaule. Kuulge, kuidas nad häbistamise järele janunewad. Kuidas higisesse õhku auranud noorus neab — ja kuidas tema neab. Neil on ausid mitu kord juba ära läkastatud. Tulgu juba kõik ja hellutagu wäsimuseni.

Ja siis teeksid häbistajad neile meelehääd, suurt ja sügawat alla hingesse, kui ökitawate kirgede ko-

73

 hal ja sees pisikesed paljaste jalgadega ingli-lapsed liiguksid, tungi tulisusest sündinud.

Kuid küla perekondlik kõlbus... Oh et mitte ühtegi mitteseadusliselt ilmale ei tuleks ja kõik oleks eesõigusliste, kindlate, ogar-õigete wiiside järele toimetatud! Ja et sugu wäljawaliku wäärtusi ilma wahemeesteta teenida ei tohiks.

Wärskuseta pesuga ümbermähitud keha tuksatab täies suuruses, kui wõimalik on üheideaalistega kokku tulla, et tükk-tükilt üles puua neid, kes armastada tahawad.

Juba poisikene kannatab ümbermuutmiste all, ta saab suureks labidaks, winnaks, ja igasuguste wabade raskuste all — juba poisikene paneb omad ajud sõnnikuleiwa eest kuhugile panti, et igawesti lunastada — lunastada ja mitte lahti pantida jõuda. Säält, kusagilt, ei jäksa wana põlenu enam tagasi tulla, kui neitsipuhastes ajudes igasugused tüütawad käärimised on olnud — pärast seda, kui toorest ilmaelu järelejätmata nooruse waimustuse kallal walusat wägiwalda oli tarwitanud.

Nooruse ihade ummistatud wäljakäikudel audub sügelew walu.

Juuakse. Wedelik juhitakse otsekohe hingesse. Wahtu on hingele waja ja pärmi — ning odawa tubaka-auru ja humalawiha järele igatseb nurisew

74

 tung. Kõdistab ju suus, kurgus ja rinnus — kõdistab, ja nagu topiksid kollase wedeliku pisielukad higiauke üleihuliselt kinni, et see higi enam wälja ei tilguks — ja kusagil töötatakse jälle, pahkunud, süüta were sees, et sääl enam walutusi ette ei tuleks.

Eemale-eemale lähewad tugewamad isased küladest. Eemale säält, kus nende naised lapsi sünnitama hakkawad. Nagu kardaksid noored inimesed pärast esimesi abielu saladusi lähedates woodides uneaegadel olla. Et enam magusate tungide patte ei oleks. Ja kõiksugused laheduseks peetud kodanlised nähtused peawad ülesäratamata olema.

Noored mehed lähewad wälja — kui sookured sisse tulewad. Ühed kui teised on hallid — mure pärast Kes pesa ehitamise, kes pesa laotamise pärast, poegade pärast ja emaste toidu pärast. Ette tulnud armastus teeb inimesed haledateks mahawaatajateks. Nad põewad tumedustes. Ja mehed nutawad — ning kured nutawad.

Siis on omal ajal ka huwitaw, kuidas kadunud isade kaheaastased tütred juba laulawad omadest seaduslikkudest isadest, kellede jala jälgi kõik ümberkaudsed maakonnad ja linnad täis on. See laul on küll warajane, kuid ta jääb poisikestele eneste ja tüdrukukestele nende tulewiku lauluks.

Ja emad õpetawad jälle, ei tea mispärast, suure-

75

 maid laiade ja määrdinud raamatute juures lugema jõulist raamatukirja, et weel nõdrem olla. Ja laule lauldakse kiwiste kollete kõrwal kauguse waimudele, neile, kes saladuses liiguwad, kes awitada sellekohaste lapsemõtete järele wõiksid. Saladused loowad walelootusi, rumalaid ootusi ning nende ringi ümbertundes on wahetewahel õige magus-loll ka waewades elada.

Sügisel kurede söömiste ajal jääwad jõu- ja tahteinimesed wäga lahjaks — nagu koduloomad kewadel. Need, kes kodudenimelistes paikades ümber roomawad niisama, kui ka need wõõraste tolmude janused lakkujad. Sest kõik peawad põrmus haiged olema higise raharubla ja wäsinud wintske hallituskopiku pärast.

Ja lapsed ei tunne oma häbistatud purulahja isa, kes kusagil lapsega äraleppimist ahnelt on oodanud... ja isad ei tunne enam oma näljaseid lapsi, kes isa tagasitulekut ootawad. Alaline segamine — tume, ääreta-igawene janunemine lunastuse, ärapääsemise järele.

Nagu korraks, nagu korraks wenib lollide ringi roomaw odaw unistus. See on siis, kui lömakspeksetud ja mahlatuks-pressitud eksimise-mõte nagu lagunema hakkaks limase ahermaa pääl. See on siis, kui wettinud merest kerkiksid nagu udusaared

76

 suurte põldudega päikesemaalt ja teed läheksid kaugele-kaugele... läbi endiste piiride. Kiwid kõduneksid sõnnikuks — kõigil oleks ruumi — natukene maad — lastel oleksid saapad — lehm kõnniks õues — ja isa ostaks wilja...

Nagu oleks nii olewat — ja kui see nii oleks.

Ja weel wiserdawad wäiklased-wäiksed inimesed ajas ja ruumis. Wesise, uppuwa wälja ääres liiguwad näljaste inimeste kehad, poewad waikiwatesse pääwarjudesse... jõuetuses ennast ära süües. Jõuetu wihkamine on nende ajujumal.

1908.

77

Ohwrid.
Intermezzo

Wäga palju küll inimesi kadunud ei olnud, aga mitmete talude päält korjas suure osagi. Kadujad olid mehed, pääasjalikult noored mehed, poisterahwas. Keegi ei teadnud, kuhu nemad jäänud. Mida ainult mäletati — oli see, et nemad millalgi öösel wõi päewal, päewal wõi öösel wälja läinud — läinud, ja keegi pole õnnetumaid kusagil enam näinud...

Räägiti ju lugusid küll palju, mõndasuguseid — küll tasa, küll walju. Aga nendes kõnedes nagu nägemata wõrguniidiga uinus igaw kahtlus otsast otsani.

Ja kes seda teabki, mis niisugustest inimeste arwamistest nüüd korraga järeldada tohib: ei olnud ju ühtegi märki ega mingisugust ausat põhjust, millega nii otsekoheselt süüta asjade pääle wälja tulla. Midagi pole lihtsale kokkuseadele metsas ega külas juure tulnud. Ja wanaeit maantee kraawis himuka kadaka wahel: see korjas juba minewal aastal maasikaid selsamal ajal...

Wõi kuhu sa nii wana inimese, nagu seda maasikakorjaja on, mujale nüüd weel tegewusele wälja oskad saatagi. Liiatigi weel siis wihma ajal, nagu tänawu, kus alati tarwilikuks peetakse wanu suurrätte kordamööda wahetada. — Inimesed elawad ju ka metsas, aga puude alla ei puhu tuul nii wabalt,

80

 ega paista päikese kiired selle julgusega. Metsa all on ikkagi, kui kõik loomulikud ja üliloomulikud ilmuwused kokku arwame — on ikkagi ka segajaid terwe kari. Igawad segajad…

Aga nüüd wanamoorist, kes oli elukutseline marjaotsija soos, mäekülgedel ja teede ääres — iseäranis kõikide pisi-pisikeste kallakute, rinnakute kohal.

Kes teda teadis nüüd tähele panna. Isegi mõisa maa pääle julges ta minna, rätik pooleldi kõrwade kohalt maha wenimas, suunurk wajub kurblikult terawa läikega silma eest alla. Üsna mustad, higised juuksed. Muidugi wäga igapäewane kuju — nagu teisedki, teisedki.

Südametunnistus näikse korras olewat, nagu harwa seda nii wanade inimeste juures ette tuleb. Ta ei palu jumalat — korjab marju. Kui tundmata eit nüüd mõninga möödaminekul natukene iseäraline wälja näeb oma iseäralise ülewalpidamise pärast, siis ei ole sellel tõsiasjal kunagi palju sügawat, järeldusterikast mõju. Wõõras mõtleb eide mõne raadija olewat — ja niisama korraliste sammudega, nagu kohta jõudis — astub mööda.

Lähewad ka teised. Niisama wõõrad. Kes neid teab: kodu- wõi wäljapoole. Aga wanamoor waatab maha, waatab oma jälgede pääle, põõsaste alla, suurte sõnajalgade wahele. Nagu otsiks uut mõis-

81

 tust kadaka kännu walge poole päält — nagu korjaks elutundmusi igale. Nii.

lnimesed nüüd, kes teedel wastamisi lähewad, nuuskawad, teretawad ja kõnelewad sosinal, et see ja see eit sääl ja sääl all männikus on kõige pääle suur nõid. Et temal on weel kodu samblahallituse pääl, metsarohtude wahel noor tütar ja weel ilus tütar — nimega Sugu. Sellele olla noorimehi tarwis — ja ju siis kadunud õnnetumad sääl ongi...

Pärast kõneldi, et eksijad metsas kogemata wana nõia koju on sattunud, kus ümberringi karusambla sisse mässitult palju luukeresid olla kuiwanud pääajudega — waewalt jahtunud hinged armastuse jälgedega seespool waimu...

82

Kui enam abielu ei elata...
Utopistline joonekene.

Kui enamb abielus ei elata... siis tuleks korraga stopp... ja muud midagi. —

Aga ka papp jääks ilma teenistuseta ning köstergi, halemees, ei saaks kaht kopikat. Kuidas niisugune ülikarskus sugulistes asjades waimulikkude ligemiste sissetuleku pääle mõjub — see on juba meie terawmõttelistele lugejatele wist küllalt arusaadaw: kui inimese ainelise elu esimene kupits — see jootraha karakterline wäljaminek wiisteistkümmend kopikat, oma olemise on kaotanud, siia on loomulik kõdunemine ka teisele wiieteistkümnesele hõbedale…

Nurjatu oleks see mõte küll, kui inimese elamisel nüüd muud põhjust ei ole, kui et teisele kaaselanikule niisuguseid odawaid sissetulekuid teha — aga kõikide otsimiste pääle suuremat eesmärki ka ei leia... Mõni targem wast teaks? —

Naljakas ja kaugele kõdistaw see fantaasia wili: keegi ei elaks enam abielu... ka linnukesed mitte... ega roheline konn... ristämblik, ritsikas. — Inimeseloom oleks esimene kes püha idu läbi wiiks... kes järele jätaks. Kõik oleksid inglid... nagu töömesilased.

Siis alles wõiks ilmas suuri asju korda saata... siis wõiks selle partei mehi, neid tagurlasi, kes elu jätkamiseks ühis-ema sisseseadmist plaanistasid

84

 kõige peenema pilkega igapäew ja pühapäew ka pilgata... Wõiks nende toredat iluduste esitajat nokkida ja kõige päält näidata et mehed kangelased on.

Siis wõiks weel energiat ilu ja elu ilustamiseks tarwitada, aga mitte nii maha matta... paljud wäljaminekud kaoksid, alatine sissetulek — ja meie mehed oleksid otse kopikate keskel. Kuldrahad takistawad päewapaistel soojendamist, aga ka waba jalutamist...

Kõige ideaalsem külg: me oma ette jumalad, loome ja häwitame... Ja missugune pärgadest kõrgemal uhkus: meie — wiimased! ... Meie ise lõpetajad!

Püüdke neid wiimaseid sõnu õige paatosega wälja hüüda, näete... kuidas tröösti ja kinnitust leiate.

85

Sisu

Lehk.

Neljapäew . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 6

Meestele vastu minek . . . . . . . . . . . . . . . 26

Haudadel . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 62

Waewademaa . . . . . . . . . . . . . . . . . . 70

Ohwrid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 80

Kui enam abielu ei elata . . . . . . . . . . . . . 84