A. H. Tammsaare

 Kaks paari ja üksainus

 ning teised jutustused.

 Noor-Eesti Kirjastus, Tartus

 
Kaks paari ja üksainus

 ning teised jutustused.

 A. H.
Tammsaare

 Kaks paari ja üksainus

 ning teised jutustused.

 Noor-Eesti Kirjastus, Tartus 1924

 SAMALT AUTORILT ILMUNUD:

 Raha-auk. Jutustus. II tr.

 Uurimisel. Jutustus. II tr.

 Pikad sammud. Novell. II tr.

 Noored hinged. Novell. II tr.

 Üle piiri. Novell. II tr.

 Poiss ja liblik. Novellid. II tr.

 Varjundid. Novell. II tr.

 Sõjamõtted. Artiklid.

 Juudit. Näidend.

 Kõrboja peremees. Romaan.

 Pöialpoiss. Novellid.

 Ilmumisel (II-es trükis):

 Vanad ja noored. Jutustus.

 Kärbes. Novell.

 J. Raudsepp’a trükikoda, Tartus.

 KAKS PAARI JA ÜKSAINUS.

 Kriipseldused Läänemaalt.

 „Taidi-Laidi, eks sa mine täna ometi kiriku või surnuaiale, õpetaja ütleb ise jutlust; kes teab, millal ta jälle siia tuleb“, ütles Laia eit uksest õue astudes vanamehele, kes paljajalu, katkine pintsak seljas, murul istus.

 „Seda ma isegi arvasin, aga pole midagi jalga panna. Mõtlesin korra, läheks õige surnuaida, sinna lastakse ehk ka paljajalugi“, vastas vanamees, pead üles tõstes ja eide poole vaadates.

 „Ei sa siis taha ühtigi tulla, me Juuliga läheme küll: ei tea millal jälle õpetajat näha saab. Sa ehk oled kodus, vaatad laste järele“, rääkis eit ja astus maja varjust välja päikese paistele, kus tema lahtine, kirju sitsijakk veel silmipimestavamalt kiirgas.

 „Eks ma vaata, ega mul muudki ametit ole“, vastas Taidi-Laidi.

 Kirikulised sammusid õueväravast välja, lapsed kogusid murul istuva vanamehe ümber.

 Päike kõrvetab; tuul kohiseb lähedal kuusemetsas, kust mõni üksik kask ja sanglepp välja vahib.

 Laia eit on viie-päeva-koha perenaine ehk, nagu teised ütlevad, – moonaka naine. Mees teeb tal viis päeva nädalas mõisa ja selle eest võivad nad mõisa majas elada ning saavad pealegi kolm, neli vakamaad põldu ühes tüki heinamaaga.

– 5–

Palga lisaks annab mõis veel paarkümmend rubla raha. Aga mitte üksi oma vanamehe ja lastega ei ela Laia eit siin majas, vaid temal on kaaslaseks veel terve teine perekond – niisamasugune eit ja taat, nagu nemadki, ainult lapsi on neil vähem, palju vähem. Peale selle elab siin veel üksik vanamees – Taidi-Laidi. Ta on tervel oma eluajal õndsale vanapoisi-põlvele ustavaks jäänud, rääkides, et kui ta nõnda vaevas ja viletsuses on või kui nälg mõnest kohast keha näpistab, tema siis üksi seda tunneb, kuna tal aga naisemehena ka muid kannatajaid ühes vaevlemas oleks. Õnnis vanapoiss elab juba terve aasta siin majas ja käib korda mööda ühe perekonna juurest teise juure. See üleminek tuleb tal üsna tihti ette: umbes iga kuu kord. Tema kolimine – kui aga tema üleminekut ühe pererahva juurest teise juure kolimiseks võib nimetada, ei ole ju tal midagi kolida – käib enamasti ikka pererahva riidlemisega käsikäes, ja sellest pole siin iialgi puudu. Kui ei riidle mehed, siis on ometi naistel väike „kana katkuda“. Nii siis, kui pererahvas riius, siis on muidugi tahtmine kellegi peale oma viha välja valada. Teisele paarile ei ole võimalik midagi teha, sest seal hakatakse südilt vastu, kuigi selle juures kaelkoogud ja külm või keev vesi tarvis läheks. Ei jää muud üle, kui vaene vanamees, see õnnis vanapoiss võtku aga kõik vastu! Iseäranis vali on temaga vähe-lastega perenaine!

 „Käi välja, täikösmus“, põrgib Kaasi eit.

 Nende sõnade juures teab juba vanamees, mis tal teha. Ta võtab nurgast vanad pastla-närud ja nartsud, vana halli auklise kuue ja hakkab minema. Aga ega sellegipärast eit veel vagaseks jää.

 „Et sa enam oma jalga siia ei too: reostad terve me toa ära, poetad oma satikad siia ja

– 6 –

sinna, ajad lapsed täis, kaelad teistel aga siis punased, nagu nõgestega üle kõrvetatud! Mine katsu, kes sind sedasi hoiab, kui meie! Küll kängud kuski aia ääres, las’ tuleb aga talv“.

 Kui palju eide sõnades tõtt on, mõni seda teab; siiski ei või salata, et vanamees ennast ühtepuhku liigutab ja kehitab, kui ta kuhugi istuma jääb.

 Kaaside juurest välja tulles on ta esimene töö Laia eide juure minna ja paluda, et see talle luba annaks oma laudalakka magama pugeda; ja seda lubab Laia eit ikka. Mees seisab tihti vastu, üteldes, et mistarvis nemad teda oma juures peavad hoidma, ega ta mõni sugulane ole, annab aga siiski eidele varsti järele, ja nõnda saab vanamees loodetud luba. Päevad otsa elab ta esiti väljas ja ei näitagi ennast. Pärastpoole muutub ta tubaseks inimeseks ja julgeb viimaks ühte ja teist küsima hakata. Siit ei aeta teda harilikult mitte kurjaga ära, vaid antakse ainult nõu Kaasi juure minna, kui vihatuju seal juba täitsa mööda. Vanamees mõistab, mispärast see sunnib: lihtsalt, tal pole ju siin ruumi. Üksainus väike kambrike, ja selles elavad peremees ja perenaine ning lapsed kuuekesi; kuueteistkümne-aastane tütar ja taga järel viis poega, kõige vanem nendest kaheteistkümne-aastane ja teised riburada mööda nooremad. Kõige noorem pole veel poolteise-aastanegi, ja juba kannab ema jällegi ühte rinna all.

 Õnnis vanapoiss kuulab paar korda Laia eide rääkimise ära, kolmandal korral ohkab ta sügavasti, pomiseb midagi oma ette, võtab oma kimpsad-kampsad kokku ja läheb jällegi Kaasi poole, kus ta eide käest esiti tublisti sõimata saab, mis ta vaikselt ära kuulab, ja kus talle viimaks ometi lubatakse elama asuda. Ja nii saadab ta oma õndsaid päevi surma poole; tema siit ilmast lahkumist ei nuta kord keegi taga, selle

– 7 –

asemel vast rõõmustab mõni. Tööd viitsib ta vähe teha; aga teadmata on, kas see poolnälginud vanamees, kellel juba seitsekümmend aastat turjal, rohkem teha jaksabki. Ta käib mõisa metsas palke koorimas või neid maha võtmas, kui ta omale paarimehe juhtub saama; aga seda ei leia ta sest saadik enam kustki, kui teda siin nurgas rohkem tuntakse. Kõik hüüavad teda Taidi-Laidiks, ja kui kuski tema nime nimetatakse, siis on alati peaaegu üldine naer. Aga meie õnnis vanapoiss ei pane seda mikski, ta jääb endiseks tuntud Taidi-Laidiks. On ta tänini edasi saanud, siis loodab ta ka samuti oma elupäevad lõpetada. Kahjuks kipub aga viimasel ajal tihti tema keha näpistama nälg, mis selle peale vaatamata, et ta üksi kannatab, siiski kaunis kibe on. Läbi saab ometi. Taidi-Laidi ei muretse oma tuleviku eest, õigem, ta ei arvagi omal tulevikku olevat. „Ajab üks uksest välja, eks teine võta jälle vastu“, sõnab ta vahel.

 Nagu Lai ja tema eit viie-päeva-koha peremees ja perenaine on, teised aga neid moonakateks sõimavad, nõndasama on lugu ka Kaasiga ja tema eidega. Vanad inimesed ise ei pane sõimamist suurt tähele, küll aga noored, iseäranis Laia Juuli, kes juba kuusteiskümmend aastat vana. Kui heameelega tahaks ta, et kõik teda peretütreks hüüaksid. Päris vingus näoga ja mossis mokkadega kuulab ta sõna – moonakatütar. Juuli ei ole vanemate esimene laps; tal on veel peale väikeste vendade kaks vanemat venda, kes Tallinnas tööl käivad. Ainult suveks tööajaks tulevad nad koju ja panevad, nõnda öelda, terve maja oma ees värisema. Tänavu suvel aga ei lubanud vanem vend enam koju tullagi, noorem üksi tahtis veel oma vanematele seda au teha. Kõige oma laste hulga peale vaatamata elavad

– 8 –

Laia eit ja taat eneste vahel väga hästi, harva tulevad väikesed nägelemised ette. Aga see pole ju ime, see pole rääkimise väärtki. Hoopis teistsugune on lugu Kaasi perekonnas. Neil on ainult kaks last: üks tütar, teine poeg, esimene kuue-aastane, teine nelja-aastane. Vana Kaas oli lesk ja tema praegune teinepool, õnnis vanapiiga, ammu juba neljakümne sees, kui nad paari astusid. Kaasi esimene naine oli järelandlik, vaikne ja heitis sõnalausumata oma mehe tahtmise alla, kui see ka oma hullustustega vahel liig kaugele läks; selle tagajärg oli, et nad ilusti läbi said. Tema praegune naine Tiina aga, kes senikaua õndsas vanapiiga-põlves kõik oli harjunud oma armsate soovide järel talitama, ei taha kuski mehe meelevalla alla heita, mingis asjas temale järele anda. Tema ei kingi õpetaja sõnadele, mis see laulatusel mehe meelevallast ütles, mingit tähtsust, aga võib ka olla, et ta need juba esimesel abielupäeval ära unustas, või et ta neid altari ees tähelegi ei pannud. Vana Kaas, kes esimese naise üle oli harjunud käskima, püüdis sedasama ka oma praeguse Tiinaga teha, kuid varsti sai ta aru, et see nii kerge ei ole: Tiina ei vandunud temale alla – ei sõnades ega rammus. Ükskõik, kuidas vanamees peale hakkas, aga eit oli igatahes enese eest väljas Ka karvupidi kiskumises ja rusikatega võmmimises ei olnud ta oma armsast mehest nõrgem. Viimasel ajal läheb nende riid harva käsitsi-sõjani, nad üksnes sõimavad teineteist ja seda tublimini, mida rohkem pealtkuulajaid. Iseäranis on vanamees viimase lahendusviisi poolt. Muidu elavad nad Laia perekonnaga võrreldes jõukalt, kuigi vanamees viimasel ajal kaunis hooletu on. Mõisapäevad teeb ta ikka vanamoodi, aga oma töö jätab ta sootuks sorakile: vakamaad ja tündrimaad kündmata, äestamata, viljad maha

– 9 –

tegemata. Ta arvab sellega nimelt Tiinat kiusata. Aga ka siin astub Tiina oma eest välja ja näitab vanamehele, et ka nõnda ta hammas ei hakka: ta künnab ja äestab põllud ise ja teeb ise viljad maha (mis siinpool väga uudis polegi). See täidab veel rohkem vana Kaasi südant, aga ta trööstib ennast sellega, et tal nüüd palju kergem orjus on. Ta pole enam millegagi rahul: naine, mõisakubjas, valitseja, parun, kes nõuab et teomees tema ees palja peaga seisaks, teised moonakad, ka ta ise – kõik on talle vastumeelt; ta himu on kõigest täis ja ära tahaks ta siit metsanurgast.

 „Saagu mis tahes, aga tänavu olgu viimane suvi siin olla“, oli Kaas oma eide Tiinale kevadel ütelnud. Laia eit ja taat aga sõnasid selle asemel alati: „Saagu kuidas saab, eks me ikka ela!“ ja ei mõelnud iialgi mõisast ära minna.

*

 Laia vanamees on mõisas. Lapsed tõmbavad õues, hele kisa kostab kambri. Ehk miks ei peaks nad kisama ja kilkama, kui ilm on nii ilus? Kui hea on jooksta või murul aeleda! Palavus ei tee ju ka liiga, sest seljas pole kellelgi peale määrdinud särgi midagi. Ja seegi näib mõnel liig lühike olevat – vist on riidest tegemise ajal puudus olnud. Aga võib ka olla, et särgikandja särgi elueal niipalju on kasvanud, et see lühikeseks on jäänud. Sellest pole aga viga. Mõnel teisel on ta selle eest hästi pikk, ulatub maani, käed kipuvad käistesse kaduma: eht vaimuliku mehe mantel. Ka Kaasi lapsed on Laia omade hulgas – seltsis on segasem – kuna nad hirmul eneste ümber vahivad, pool areldi jooksevad ja kilkavad. Neil on selleks põhjust küllalt. Nad teavad, et alles mõni päev sellest ära on, kus emad riidlesid, teavad ka, et nende ema süda

– 10 –

alles Laia eide peale täis on, ja niisugusel korral ei tohi nemad iialgi Laia laste hulka minna, ehk seal küll nii hea on: neid on ju palju.

 „Juhku ja Kata!“ kostab Tiina vihane hääl. „Mis te sinna otsite nuusima, nagu mujal poleks ruumi? „Nir.. rakad! Ma tahan teid pehmeks parkida, kas te kuulete või mitte? Kui ma võtan selle väätsa siit, ma õhutan teid üles, n’a et te kolm päeva taga järel mäletate... “

 Ema sõimab ja ähvardab veel paljugi, lapsed ei pane aga tähelegi, lähevad siiski teiste juurest ära. Kuid natukese aja pärast on nad jällegi tagasi. Juhku ja Kata tunnevad oma ema väga hästi. Nad teavad, kuidas ta neid parkida, õmmelda, jalust maha lüüa, surnuks virutada lubab, teavad aga veel paremini, et neil ähvardustel vähematki tagajärge ei ole: sõimab mis sõimab, ähvardab ta nii palju kui tahes, siiski ei puutu ta neid sõrmeotsagagi. Ehk kuidas peakski võima seda oma kalli Juhku ja Kataga teha? Kui lapsed mõne aasta veel kasvavad, siis sõimavad nad kindlasti oma eite – emaks nimetavad nad teda harva – niisama ilusasti vastu, nagu see neidki sõimab.

 Laia Viiu on kambris sängis õlgedel pikali. Kammer on must, tahmane. Kärbsed pirisevad kui mesilasepere ja tüütavad vahetpidamata haiget. Oleks nemad veel üksinda! Aga ei. Ka õlgede sees on midagi ja seinapragude kohta ei või kindel olla, et need tühjad on. Kus on tõesti Jumala õnnistus, seal on ta igast küljest: on lapsi palju, kuhu peaksid siis lutikad ja kirbud jääma, kes põranda laudade vahel ja seinapragudes nii ime-armsasti oskavad sigineda. Iga kord, kui haige ennast liigutab või kohendab, krägiseb säng, nagu tahaks ta öelda: ä’ä tee, et lasen põrandale kõhuli. Aga vale. Ta naljatab muidu,

– 11 –

ta ei lase iialgi kõhuli, kuigi ta jalgadel tuigub. Säng peab oma kallist, ammu tuntud eidest lugu. Eit on juba mitu korda temas sama haiguse pärast vaevlenud ja säng on igakord ähvardavalt krägisenud, aga ikka seisab ta vana moodi. Säng teab väga hästi, mitu korda eit teda kambrist välja on viinud, teda puhastanud, keeva veega üle valanud, mispeale tal nii hea oli, et ta krägisemise natukeseks ajaks peaaegu unustas.

 Laste hele rõõmukisa kostab läbi lahtise akna haige kätte. Ta ajab käsipõsikile, vaatab akna poole ja hüüab nõrga häälega:

 „Kusti!“

 Aga hüütav ei kuule kange rõõmukisa pärast. Ema hüüab veel mitu korda, enne kui Kusti kambri tuleb.

 „Mis sa tahad?“ küsib see.

 „Mine, kutsu Kaasi eit siia; ütle, et mul hädasti tarvis on“.

 „Ei mina julge – lööb mu jalust maha“, vastab Kusti. Ja tal on õigus, sest Kaasi eit, kes oma lapsi nii hellitab, annab Laia omadele kohe esimese asjaga, mis talle kätte juhtub, kui need tema ukse alla julgevad minna.

 „Mine ikka, mine! Hüüa eemalt, ta ehk tuleb“.

 Kusti läheb. Kui ta ema sõnad Tiinale on ära rääkinud, ei, alles kui ta neid räägib, hakkab see:

 „Mis sa jälle seal õrised, kas kõht tühi? Tule, tule siia mu ukse alla, ma tahan sulle näidata!“

 „Ei, me eit kutsub sind oma juure !“ hõiskab Kusti.

 „Kas on juba peenike peos, aga viimati olid küll head kihvad. Eks ta lõhverdagu nüüd, mis ta minust tahab. Küll ta, nirak, võib nüüd viunuda, siis teab, et sõnnik raha maksab. Ütle

–12 –

talle, et ma kuni surmani oma jalga üle tema uksepaku ei tõsta. Pöörlegu ta või karja-aias sigade ees virtsa-augus, aga minul pole temaga asja“.

 Nii läks ta oma tuppa.

 „Ta ei tule, sõimab aga“, räägib Kusti ja püüab Tiina sõnu korrata.

 Viiu langeb asemel nõrgalt tagasi. Valud lähevad suuremaks. Aga mis teha! Ka Juulit ei ole kodus, ta on mõisas. Aga mis aitaks seegi: ta on ju alles plika.

 Natukese aja pärast tuleb Tiina siiski lahtise akna alla, mitte selleks, et haiguse järele küsida, ei, haigust teab ta väga hästi, see on ju nii loomulik asi.

 Kui ta akna alla astub, käib nagu rõõmuleek üle Viiu näo, ja ta ütleb:

 „Tulid ometi, eks sa astu kambri... aeg on varsti käes“.

 „Sina, nirak, kutsud mind nüüd oma kambri, ennäe mul raiska, kelle juure ma pean minema. Eks sa laksuta nüüd oma lõugu! Ei tea, kes sind käseb ühtepuhku neid nõutada, saab näha, kuhu sa nad paned, löö rondiga otsa ja viska aia taha, surevad muidugi nälga. Paras, paras sulle, nõuta aga rohkem neid, see on veel vähe, kõik seinaääred pole veel nende kisa täis! Aga seda ma ütlen: kui üks oma kodarad minu ukse ette peaks tooma, löön ma ta silmapilk kaikaga jalust maha. Kas on magus nüüd, nirak, ä’ä siis teine kord sõima...“

 „Hust, käi akna alt haukumast“, rääkis Viiu vahele. „Ega ma sind purema pole kutsund, võid aga sõita, nii hea kui oled, ehk muidu annan sulle mööda hambaid“.

 Tiina hakkab veel hullemini sõimama ja sajatama, läheb aga siiski minema.

– 13 –

 
Jälle on eit üksipäini. See pole ju ka nõnda ime, ta on ennegi niisugused asjad üksi toime saatnud ja on ammugi sellele otsusele tulnud, et selle tühja vea pärast ei maksa teistel oma päivi raisata...

 Paari tunni pärast kostis kambrist noore ilmakodaniku – orja kisa, keda ema kussutamisega püüdis vaigistada. Hädakisaga tuli ta ilma, vaevlemise ja vandumisega elab ta oma eluaja ära ja sureb ükskord, kuna omaksed teda järelegi ei nuta.

 „Jällegi poeg“, sõnas ema nagu hirmul. „Jää aga vait, küll sa jõuad pärastki karjuda: mõisa teenistus ootab!“ Ja ta pani pojale rinna suhu.

 Vaheajal oli Aadu karjast koju tulnud, tulemaal vett soendanud ja kambri vanni tassinud, kus Viiu ise oma kallist pojukest pesi. Nüüd lüpsis ta ka lehmad ära. Ta tahtis neile kartulist rohtugi kitkuma minna, nagu ta seda iga lõuna oli teinud, aga jõud ei lubanud. Ta heitis asemele, lehmad jäid oma seatud palukesest ilma. Viiu oli sellepärast iseenese peale pisut pahane, aga teha polnud midagi. Kuni õhtuni jäi ta sängi, siis oli ta jällegi jalul: oli ju tarvis kausid, lusikad ja piimapütid puhtaks pesta, töölistele supp valmis keeta. Ka lapsed virisesid: „Ema, anna süüa!“ Aga mis neile anda? Viimasel leival oli juba kasu pealt ära lõigatud ja uue juurt polnud veel pandud, aga ega vana või enne ära lõpetada, kui uus käes pole. Homme ja tunahomme peab vanamehele ja Juulile veel sellest leivast saama moonakott juure panna. Viiu tahtis juba täna leivajuure ära panna, aga mis sa teed, ei saanud! Nii siis, lapsed, oodake, kuni tangusupp valmis saab ja haput piima peale pannakse, küllap siis võite oma kõhud täis helpida. Ja nad ootavad, peavad ootama, kuigi üks või teine vingus näo teeb ja sõnu „tahaks süüa!“ kordab.

– 14 –

 
Ka Viiu enesega on halb lugu. Keha on nõrk, tahaks midagi paremat ja rammusamat toitu, aga kust võtta, mis süüa? Viimane liha pandi juba paari nädala eest patta ja nüüd peab ootama, kuni uudseni, kuni sügiseni. Võid, seda pole olemaski ja ega saagi vist tänavu olema. Üks lehm oli kevadel haige, selle piim on sellest ajast ära, kuna koort peal pole ollagi. Teine on aher, ka see annab vähe ja nüüd kange palavaga, kus piim ära kuppab, ei ole ka sellel koort peal. Ehk kuigi paari nädala sees natuke koort jõutakse korjata, siis ei saa sellest võid: piim on ära nõiutud, nagu Viiu ise arvab. Nii siis ei jää muud toiduks üle kui silk, leib ja veesegane piim. Aga Viiu ei taha seda praegu. Ka tunneb ta, et ta niisuguse toiduga oma poega imetada ei jaksa. Rinnad on tühjad, anda pole midagi, aga parata pole ka midagi, seda teab Viiu selgesti. Nii siis, saagu mis saab, ta teeb oma toimetust edasi. Supipada on tulel, lapsed istuvad neljakesi ümber, panevad tuld alla ja ootavad pikisilmi isa ja Juuli kojutulekut, sest siis pannakse supp kohe lauale. Täna juuretulnud vend magab kambris sängis vana kasuka sees. Järelvaatajat pole talle tarvis, ema kuuleb ise muidugi silmapilk läbi lahtise akna, kui ta häält teeb. Ja Viiul on teravad kõrvad seda häält kuulma, võib olla sellepärast, et tal see väike magaja juba nii mitmes on.

 Lehmadele tahab ta nende osa kätte anda, millest nad lõunaajal ilma jäid. Ta läheb kartulisse rohtu otsima, ehk küll väsimus, päris nõrgestus, tervet keha piinab. „Eks öösel puhka“, mõtleb ta: „õhtu on ju ligi“. Siiski kaob jõud, ta istub vaoharjale maha ja laseb käed rammetult rohu-käputäiega rüppe langeda. Nõnda istub ta natuke aega liikumata. Siis tõuseb ta jällegi üles ja kisub rohtu edasi.

– 15 –

 
Kui Juuli ja isa koju tulevad, jooksevad lapsed neile karjas üksteise võidu vastu ja karjuvad nagu salaja, tähendusrikkalt, siiski nii kõvasti, et seda kahe-kolmekümne sammu peale võib kuulda: „Meie eidel on titt!“

 ,,Tasa!“ vastatakse neile: „mis te, pimedad, karjute!“

 Isa ja tütar lähevad tasahiljukesi kambri ja vaatavad väikest puhkajat. Siis ruttab Juuli välja, kuna vanamees hämarlises toas poja ette seisma jääb, teda norus peaga vaatab, tükk aega tema juures mõttes seisab. Kui ta ümber pöörab, pühib ta silmi. Ega ta ometi ei nutnud? Kas ta poja pärast siis kurvastama peaks? Need olid ehk rõõmupisarad? Mine tea, mis nad olid. Väsinud vanamees räägib niisugustel kordadel vähe, ta ei oskagi rääkida.

 Tasakesti astub ta kambrist välja, läheb toa otsa, jääb aia ääres seisma ja vaatab eite, kes tuikudes, siiski kärmesti ja kärmesti rohtu katkub. Siin ei tule vanamehele enam pisaraid silma, võib olla sellepärast, et ta õues on, kus teda teised näha võivad. Ta ronib otsekohe üle aia ja läheb oma teisepoole juure, et rohtu aidata ära tuua.

 Ei sa taha puhata sugugi, juba oled aga platsis“, räägib ta eidele. „Ma ei arvanudki, et nii ruttu juba. Mis ta on – jällegi poeg?“

 „Jah, jällegi sinu abi, et Juulil pole õde ühti“, vastab eit ja vaatab vanamehe peale, kes häbelikult silmad maha lööb, nagu oleks ta mõne kuritöö ära teinud.

 Täna õhtul on Laia peres kõik nii vagased, nagu kardaksid nad midagi. Peaaegu sõnagi ei räägita tervel söögi-ajal. Ka lapsed vaikivad, ainult supi rupsimine lusikatest, selle allaneelamine ja suude matsumised on kuulda. Peale söögi ei

– 16 –

lähe isa harjunud viisi järele mitte kohe sängi, vaid istub akna alla pingile. Ta näib midagi mõtlevat, mida aga, sellest ei või videvikus keegi aru saada. Aga ka valges oleks võimata sellelt päevast kõrvetatud, kurnatud ja väsinud näolt midagi üles lugeda; muretseb või on ta rõõmus, see teeb peaaegu üks välja. Kui kõik nõnda vagaselt nagu mõttes seisid, kuuldus läbi seina korraga Kaasi Tiina käre hääl.

 „Sina, nir... rak, ka veel siin! Käi välja, ehk muidu tõmman sulle n’a et su kondid kobisevad. Sinust närust ei saa ka enam lahti, nagu mõni heategija, poeb kös, kös tuppa, küll ma sind ehitan. Mine Laiale, seal võid mädaneda, täna tuli sinna üks pääsukene veel juure, prääksuge seal üheskoos“.

 „Tiina ajab Taidi-Laidit välja“, ütles Juuli tasa.

 „Mis sa sest vanast inimesest tahad, ega ta sul ees ole, las’ ta istub“, kostis läbi seina mehe hääl.

 „Hakka sina ka veel urisema; sa tahaks kõik vallavaesed oma juure korjata…. Niisuguseid rojusid pole mulle tarvis, sa oled muidugi juba...“

 „Noh, ega sulle tohi sõnagi lausuda, siis tuleb kümme vastu. Kas ma sulle paha pärast seda rääkisin, ja sa hakkad kohe mõnama, tohoo peletis!“

 „Sinu tarkust ma ei tarvitse, ma tean isegi, mis ma teen. Temasugused laiskvorstid peksan ma alati uksest välja...“

 „Sinul pole siin midagi peksta, mina olen alles peremees. Vanamees, ä’ä kuulagi, pane asjad maha, ära mine kuhugi“.

 Taidi-Laidi jääb seisatama, mitte selleks, et siia jääda, oh ei. Ta teab väga hästi, et mis Tiina on ütelnud, see peab ka olema, kas või tükk küljest: ta seisatab ainult selleks, et pererahva juttu kuulata.

– 17 –

 
„Ei sa saagi veel minema!“ karjub Tiina. „Ma võtan kaelkoogud, küll ma näen, kas siis on jalad all või mitte“.

 Vanamees läheb uksest välja.

 „Eks sa katsu nüüd seda vanainimest puutuda, aga ma tahan sulle näidata, kas sul tuleb meel- mõistus pähe või mitte“.

 „Kiis, kiis, kus mul ka näitaja! võite oma vanamehega mõlemad tulla, nagu ma õige kardan. Kas habe juba täiskasvanud?“

 „Eks su oma juuksed ole asjad küll! Nagu kassisaba, vaata tõmman sellegi veel ära“.

 Sõimates võttis vana Kaas enese riidest lahti ja heitis sängi, kuhu ka eit sõimates talle järele kobis. Vanamees pööras selja väljapoole – ta magas taga ääres – ja tõmbas enese kõverasse, nii et eidele vähe ruumi jäi.

 „Kas sa märkad ilusti magama heita, aja sirgeks ennast!“ kärgib eit. Vanamees ei tee asjagi. Eit ootab natuke aega, siis läheb ta vanamehe kõrvale, pöörab selja tema poole ja püüab teda tahapoole suruda, aga ta ei jõua. Nüüd hakkab ta küünarnukiga vanamehele selga laduma.

 „Eks ole kurat väljas, ei lase magada ka“, kirub vanamees ja hakkab vastu andma. Mõlemad tõmbuvad kõverasse ja püüavad teineteist kokku vajutada.

 „Ennäe nirakat, ei lase magama heita“, kiristab eit ja annab vanamehele kõigest jõust küünarnukiga. See aga on siiski kõvem; ka on ta taga ääres, kus sein toeks, ja nõnda pugib ta eide viimaks põrandale.

 „Mine kus kurat, aga sängi ma sind enam ei lase. Poe lakka, mine külapoissa taga ajama, ega sa seda ametit veel ära pole unustanud“.

 „Nirrak, röövel! Esimese naise tapsid sa ära, nüüd tahad minuga sedasama teha, küll ma sulle näitan!“

– 18 –

 Ja eit võtab seina äärest kõik, mis talle kätte juhtub, ja loobib vihatujus asemele, et vanameest tabada. Müts käib mütsu peale, üks sängi alla, teine vastu seina, aga vanamees jääb ikka ilma. Siin on pastlad, saapad, kaljakapp, paar puulusikat, ka tool. Eide süda saab veel rohkem täis, miks ükski asi pihta ei lähe, ja hakkab nutma, mitte valu pärast, vaid sellepärast, et ta lahingu kaotanud. Vanamees parastab teda, noomib ja pilkab. Viimaks võtab Tiina mehe pika halli kuue, laotab selle keelust hoolimata seina ääre põrandale ja heidab magama. Ka taat vajub unehõlma.

 Teiselpool seina on juba ammu kõik vait. Ainult vahel häälitseb keegi tasakesti: „Poo ä’ä, poo ä’ä!“ Aga ka sedagi ei ole kuigi kauaks. Surmlik vaikus valitseb peagi terves majas, kuid ainult inimestest, sest kilgid lasevad seda tublimini laulu, saevad krägiseva poognaga.

*

 Kaasi rahva viimasel suurel lahingul oli oma hea tagajärg: Tiina käis Viiu juures katsikul, titeputru viimas, ehk ta küll päev enne seda vandus, et ta oma jalga üle selle läve ei tõsta. Ta poleks tõesti seda vist niipea teinud, kui ta vanamehega riieldes lahingut poleks kaotanud. Ta tahtis meest sõimata ja vanduda, aga kelle vastu? Hakka selle pärast külasse minema, parem on ju Viiuga ära leppida; ehk õigust ütelda, leppimist polnud tarviski, oli vaja ainult Viiu juure minna ja temaga lahkelt rääkima hakata. Aga see on juba liig, sest see tähendab jällegi, et sa alla vannud. Kuid viha mehe vastu ei annud järele. Tiina läks poodi, mis paarsada sammu eemal, tõi mannajahu, keetis putru, küpsetas veel kolm, neli tükki liha, mis ta viimase seakintsu küljest

 – 19 –

lõikas, ja läks Viiu poole, nagu poleks nende vahel iialgi midagi olnud. Katsikult tagasi tulles oli ta süda enam kui pool kergem. Ka mehe peale polnud ta enam nii vihane. Ta mõtles jälle hakata temale leivakottigi valmis panema, kuna ta seda paar hommikut ei teinud.

 Laial oodatakse täna Jürit – linnas teenijatest nooremat poega – koju. Viiu väriseb Jüri peale mõteldes. Mis ütleb ta? Juba endise venna sündimisel, kes nüüd käia tätsab ja teistega õues kaasa kriiskab, sõimas ja haugutas ta ema. Aga mis saab veel nüüd? Aga ka siin mõtleb Viiu, et tulgu mis tuleb, mis ta siis ikka teeb.

 Jüri tuli alles õhtu eeli. Juba õueväravas kisendasid väikesed vennad talle vastu: „Meie eidel on titt!“ Teretamisega polnud kellelgi asja. Jüri kulm kukkus kohe kortsu.

 „Tere, juba oledki kodus, me ei mõistnud veel arvatagi, et nii ruttu. Said ehk mõnega küüti..?“ rääkis Juuli õnnelikult, vennale õues vastu minnes. Ta ei saanud oma sõnu lõpetada, kui Jüri, ilma et ta tervist oleks vastu võtnud või õele kätt annud, ütles:

 „Mis kuradi tere? Jälle üks juures! Ma ei mõista, mis te nendega tegema hakkate, kellel neid tarvis on..?“

 „Jüri, helde aeg küll, ära hakka jälle, nagu teisel korral... eit ja taat on muidugi mures ja hirmul“.

 „Need on hirmul küll ja sepitsevad aga teisi juure. Vanadel inimestel pole ka aru märkigi peas. Et nad ise oma lollusest ükskord aru ei saa“.

 Nõnda sõimates astus ta kambri, kus Viiu põlatud poega imetas ja oma saatust ootas.

 „Jälle sul üks vääks juures“, rääkis Jüri emale. „Mis sa ütlesid mulle teine kord? Et Juljus viimane on, aga mis see siis nüüd on? Võib olla, tüdruk ehk veel koguni?“

– 20 –

 
„Ei ole, poeg on“, sõnas Viiu, ilma et ta oma silmi oleks üles tõstnud.

 „Oleks ta tüdruk olnud, siis oleks ma ta küll jalgupidi vastu seina virutanud! Ei tea, mis pagan sa nende nirakatega teed! Et sul ükskord himu otsa ei saa, surevad sul nälga kätte ära; paljad nagu harakad“.

 „Heldene aeg, ega ma siis üksi seal süüdlane ole“, rääkis Viiu.

 „Üksi süüdlane ole... Vanamees on niisamasugune tola, nagu mõni maksaks nende pealt...“

 Viiu hakkas nutma.

 „Nüüd nuta ja hulu, nagu see nad su’lt vähemaks võtab. Surm ei taha ju ka neid. Ei tea, mis ta niisuguste nälgind kiiskadega teeb, muud kui las’ virisevad. Pärast vannuvad muidugi kõik teid selle eest, et te neid olete nõutanud. Hale meel ei ole teil ka neid näha! Parem võivad nad sündimata olla, kui sedasi vingerdada, palja-jalu ja paljareisi jooksta ja härra ees mütsata seista. Ma ei taha sellepärast koju tullagi: viletsus vahib sulle igast nurgast vastu. Süda saab täis, iseennast ei taha näha...“

 Poeg sõimas ja haugutas, ema nuttis ja õõtsutas põlatud venda põlvedel. Ja siis tuli vaikus. Keset palet kortsudes seisatasid eidel viimased pisarad, nagu ootaksid nad teisi järele Silmad läikisid kustuval helgil. Jüri tõusis toolilt, tõmbas sügavalt hinge tagasi, pistis käe tasku, võttis kahe kopika eest saia välja ja andis emale, sõnades: „Säh linna saia ometi, ega sul haiguse ajalgi midagi paremat olnud kui kala, leib. Oleks ma seda teadnud, ma oleks midagi toonud, aga ma ei võinud ju aimatagi; mõtlesin, vanad inimesed, ega enam ole“. Jüri oli varsti oma vana ema poeg, põlatud venna vend. Vihatuju oli mööda. Ema hingas kergemalt, vaatas rõõmsalt oma poju-

– 21 –

kest. Siis tõstis ta pilgu Jüri poole, püüdis nagu naeratada, ja juba hiilgasid pisarad jällegi ta auku vajunud silmades. Ta tahtis midagi pojale vastata, aga ei saanud – huuled liikusid ainult. Saia võttis ta vastu ja hoidis käes.

 „Eks sa hakka sööma... Aga ega sa raatsi, annad muidugi poiste kätte“, rääkis Jüri. Ta seisis ema ees ja vaatas väikest venda, kes rinda suus hoidis. „Mul on taskus nende jaoks kompvekka, söö aga sa sai pealegi ära“, pööras ta veel kord ema poole. Ta teadis aga selgesti, et sundimised asjata on: vähemalt poole saia annab Viiu ikkagi lastele. Jüri teab seda ise oma käest: ka tema oli kord väike, kallis pojuke.

 Isale ei tee Jüri etteheiteid, kui see töölt koju tuleb. Ta kardab, häbeneb, võib olla tunneb etteheidete asjatust. Isa on sõnavaene, nagu rahutu, kui lapsukene kägisema hakkab.

 Kui suuremad õhtul lakka ronivad, jääb isa mudilastega tuppa – istub norus peaga aseme äärel, kus ees kõige väiksem kiigus puhkab. Natukese aja pärast kostab norisemine: vanamees on magama uinunud.

 Magage magusasti, isa ja pojad, puhkamist läheb vaja, kuid millal ärkate teie? Hommikul. Aga millal on see hommik? Siis kui öö mööda on läinud, kui päike särades tõuseb. Aga ilm on ehk pilves, mets on ees, suur, paks, pime mets, päike ei paista teile? Noh, eks siis tõuse valge hakul. Ja, ja, valge hakul, kui ka päikest veel kuski näha ei ole . . .

 Viiu ei saa veel aega magama minna, ta peab enne Tiinaga nädalasündmused läbi arutama, nagu see laupäeviti nende põline viis rahuaegadel on.

 „Te Jüri tuli täna koju... Mis ta ka ütles, et sul jälle pisike on?“

– 22 –

 
„Oh, Jumaluke, kartsin esiteks, et tuleb ikka kallale; säh, ütles ju, et ta oleks jalgupidi vastu seina virutand, kui tütar oleks olnd, õnn et poiss on. Noh eks tal ole õigus ka, või ma’gi seda tagasi a’an, aga mis sinna parata. Ma olin üsna mureta, kui mul Juljus ära oli, et ega enam karta ole; käevaataja ütles mulle, et Juljus pidi viimane olema. Aga eks see ole Jumala tahtmine, annab ja võtab. Kui Hans ja Tiiu ära surid, nutsin ma ja mõtlesin: surge aga pealegi, saate vaevast lahti, taeva Isa juure, temal leiba küll, kurja pole te ka veel teind. Ehk kus nad seda kurja pidid tegema. Tiiu oli pisike, kõhnake, käed ja jalad imenääpsukesed. Ma olin ise sel ajal haige, süüa polnd ka midagi, nagu nüüd, rinnad olid tühjad, muud kui viriseb ja nutab teine, aga mis sa teed! Anna see tühi nahk teisele suhu, tirib, tirib, ja jälle laseb lahti ning nutab haledasti. Ta oligi imelik laps, teist siukest pole mul olnd, nuttis päris vana inimese moodi. Ma hakkasin kohe vaatama, et saab näha, mis ta’st saab – näe, ära suri...“

 „Eks ta ole nende lastega see tegu; mul on praegu kaks tükki teisi, siiski tüütavad ära, viruta teisi vahel. Sestsamast kahju omal ja hale meel. Ei tea, mis sa rumalatest peksad. Rikastel, neil on teine asi... aga vaata, ega neil polegi neid palju, meil veel rohkem. Näe, mõisas on paljalt neli tükki, kas tema ka poleks jõudnud neid toita ja katta?“

 „Jah, näe, võtavad teised ammed koju ja kõik, ehk kuidas neile paraku süüa antakse! Mul on paergu... no mis sa annad talle? Mõtlesin, et kui lehmadest rohkem piima saaks, hakkaks seda talle andma, aga neist pole midagi saada. Jüri tuli ka koju, nüüd hakkavad kolmekesi tööl käima – hoia aga viimane piimatilk nende jaoks, ega nad vee leivaga rahul taha olla“.

– 23 –

 
„Aga mis muud, kui ta vähegi märkama hakkab, peab talle ühte ja teist asja hakkama peosse toppima. Näe, Juljusega oli, niipea kui juba tugede najal istuma hakkas, lutsutas teine leivakoorukest ehk lihatükki pealegi, silmad aga liimendasid peas, kärbsed kippusid kallale – neil on ju kohe hais ninas“.

 „Mis neid nüüd rääkida, ä’ä söövad südame seest. Mul on, kipuvad nirakad sahvri kohe väevõimuga, ei tohi ust paotadagi. Ehk kas välja lähevad, ä’ä sa mõtle, eks katsu ajada! Võtsin täna, peksin teisi käterätikuga. Nad kurjad loomad, muud kui laudite vahele, piima- ja koorepüttidesse. Kõik asjad rikuvad ära, n’a et ei julge midagi sissegi panna. Mis tarvis niisugused nirud on ilma peale loodud, kellel neid tarvis?“

 „Või need kärbsed üksinda on, va lutikad ja kirbud, need veel hullemad. Seda pagan mõistab, kust neid nii palju tuleb. Loobi küll iga hommiku vett tublisti põrandale ja kribi kõva luuakontsuga kõik põranda lauavahed läbi, aga ei kedagi, kõik kohad teisi täis, muud kui hüppavad üks helps, helps, ega paigal märka seista. Lutikanirakad on veel seda hullemad, pimedad ei lase lapsi öösel magada – karjuma ajavad. Kuumuta küll keeva veega, aga mis nad sellest kuulavad. nad on sügaval krohvi vahel. Vaata öösel, tulevalgel, kui siis on väljas, nuusivad aga. Poisid küll põletavad teisi vahel tulega ja torgivad tikkudega seina vahelt välja, aga kes neid kõiki jõuab ära hukata“.

 „Kuidas Jüri ka nendega läbi saab? Ega linnas neid ole ?“

 „Ääh, ei ole nüüd... Mineval aastal ükskord rääkis, ma nüüd pole saand küsida, et neil seal niisamuti teisi“.

– 24 –

 
„Sooh, või linnas ka neid, ei ma seda mõelnud. Vaata pimedaid, kus nad ei roni. Ei ta hakka ka naist võtma, vana mees teine juba. Nüüd ei salli, et sul neid on, las võtab ise naise, eks saa näha, mis laulu ta siis laulab, kus tema nad omal paneb? Ega sa ometi neid metsa või visata“.

 „Ei tema luba naist võttagi, tõotab vanaks-poisiks jääda. Ütles ju viimati teine, et kurat võtku naisevõtmine ja lastekasvatamine“.

 „Ääh, va Taidi-Laidi on siin, no mis ta sest kasu on saand, et ta naist pole võtnud, ega lapsi kasvatand? Näljas ja alasti teine, pole kuski kohta ega ulualust. Oleks naine, küllap siis oleks ikka toanurk ja oma leivakannikas“.

 „Jah, eks see temagi elu ole vilets küll, ega ta kiita ei ole. Vahel on, ei ta saa päeval otsal einet hamba alla. Tuleb aga õhtul teine, istub ja vahib, ega julge küsida ka, nagu häbi oleks, muud kui anna aga jälle tükk leiba teisele, ei lähe ju muidu magama. Ka paljaid külmi, magedaid kartulid sööb teine, kui aga kätte annad. Kuidas ta tänab, võtab mütsi peast ära! See on tal nõelutud ja tarnitud, paik paiga peal, oma nahka pole ollagi. Ma olen teisele ikka ütelnud, et mis ta sest mütsist peast ä’ä võtab, ega ma mõni saks ole...“

 „Eks ma naernud, et va Taidi-Laidi teeb niisamuti kui sead: ootab ja ootab ning kögiseb, ei lähe magama, enne kui suutäie kätte saab!“

 „Jah, mis see inimegi targem on, ühte moodi tahab igaüks süüa saada. Näe, va koerakutsikaski ehk kanapojad – ei lähe ukse alt ära, kui sa neile midagi ei anna“.

 „Eks ta ole, igaühele aga anna, igaühe eest muretse, aga kes meile annab, meie eest muretseb?“

– 25 –

 „Mi
s seda nüüd rääkida, muud kui ängelda, kuni kaks kätt rinna peale saad, eks siis ole aega puhata küll“.

 „Tõsi ta on... näe, meiegi mõtlesime homme heinad koju tuua, muid päevi ei taha raisata. Saab paar väikest kegu teisi, toome enne kirikuaega hommiku vara ära. Vanamees muidugi magab juba, keda mulgi muud on. Eks sinagi taha puhata. Kas haigus on juba möödas?“

 „Ääh, möödas... kes ta mööda ajas! Enne surma pole loota. Ära harjund, ei pane tähelegi. Ega ta siis ka nõnda hull ole, et sugugi elada ei või. Ma saan öösel magadagi. Magamajäämisega on kõige halvem; õhtul on alati pahem, kirbud jooksevad ka veel. Niipea kui aga silmad kord kinni lähvad, ei siis tea enam kellestki. Eila öösel magasin nii raskesti, et ei kuulnudki, kui poiss karjuma hakkas. Alles siis, kui vanamees ütles: „eit, kas sa ei kuulegi õige või?“ – ärkasin üles. Mul pole seda iialgi juhtund...“

 „Jah, see on hull, et seda ikka kuuleb, kui tema liigutab. Ma tean, kui mul Kata pisike oli, siis – niipea kui liigutas – kraps olin üleval. Nüüd jälle ei kuule müristamistki, varasta või asemelt ära, ei tea õhkagi“.

 Tiina oli naerul, kui ta viimaseid sõnu rääkis. Ka Viiu tundis kergitust, kui nad lahkusid.

 Öö oli pehme ja vaikne; ainuski puuleht ei liikunud ka kõrgemate puude latvades. Rohutirtsud lõid hulgana laulu, ajuti peatades, nagu kuulaksid nad, mis teised teevad. Taga metsas huikas öökull, keda soristes näis osatavat. Kustki kostis koera haukumine, siis kauge püssipauk, mis metsa kohama pani. Köstri aias laksutas ööpik. Keegi aga ei pannud seda tähele. Igaüks oli oma lauluga ametis, ja kes vaikis, see magas. Otsekohe üle välja paistis mõis oma pargiga, mis hirmutavalt mustas.

– 26 –

 
„Jüri! Jüri ae!“ hüüdis Viiu redelit mööda laka-otsale ronides. „Eks su uni saa juba otsa? tahame sööma hakata, Juuli lubas kiriku minna, kutsub sind ühes... Ei sa kuulegi? Olid jälle öösel kodust ära või? Mis sa jooksed mööda küla ringi, löövad sind vigaseks nagu Mäo Andrese... Tõuse nüüd üles: teised ootavad, tahavad sööma hakata; ma pidin täna mustikile minema...“

 „Anna pühapäeva hommikulgi ometi rahu, argipäevadel nääksud muidugi juba enne päikesetõusu. Hakake sööma, kui tahate, ega mina teid keela, ega see toit minu luku taga ole...“

 Ta pööras teise külje ja ei teinud ülestõusmisega asjagi.

 „Ju siis ikka öösel kodust ära olid, mis uni sul muidu on: kell juba üheksa...“

 „Jää õige ükskord rahule... Olin ma kodus või ei olnud, mis see sinusse puutub. Sa vaata plika ja laste järele, mina tean isegi, mis ma teen“.

 Ema jäi nende sõnade peale natukeseks vait ja ütles siis:

 „Kas sa ei tule siis maha? Eks sa tule söö kõht täis ja maga siis edasi, või minagi sind keelan, kui sa väsind oled...“

 Ema ootas jälle. Jüri näis mõtlevat, mis teha, kas ülesse magama jääda, või alla sööma minna. Viimane võttis lõpuks võimuse.

 „Noh, üks ta puhas“, vastas Jüri ja tõusis istukil: „Mis sest magamisestki tuleb! Maga n’a et silmad paistetand peas, või uni sellepärast ikka otsa saab, seda hullem veei“.

 „Ole siis kärmas; silmapesu-vesi on õues kapas, seebitükk muru peal maas; ma lähen

– 27 –

panen toidu lauale“, rääkis õnnelik ema, et poeg viimaks ometi sööma tuleb, ja läks mööda redelipulke alla.

 Ilm oli selge ja palav, ainustki pilvekest polnud tervel taevalaotusel näha. Kerge tuul kohises metsas. Sealsamas kuuldi ka kukke kanadega juttu ajavat. Muidugi sõimas ta seda suurt põuda ja palavust, sest kanade nokad, ka kukel enesel, seisid päeva otsa laiali, ehk nad küll kõige paksemate kuusepõõsaste all losakile maas olles varju ja vilu otsisid. Niisamuti oli palavus seapõrsastele liig; sellepärast ootasid nad seda silmapilku, kus emale toit künasse valati, et kärmesti hulgana sinna sisse püherdama minna. Aga see tegu oli emise arvates liig, ja ta loopis oma kallid mudilased üksteise järele kõik üle molli-ääre välja.

 Palavuse peale vaatamata tahtis Laia Juuli siiski kiriku minna ja kutsus ka Jürit ühes. See tõrkus esiti vastu, läks aga pärast ometi. Viiu ja Tiina tõttasid mustikile. Taidi-Laidi oli juba hommiku kella seitsme ajal kodust ära läinud. Koju jäid lapsed ja peremehed.

 „Kusti, vaata sa laste järele, me tuleme varsti tagasi“, rääkis Viiu kodust ära minnes. Vanamehele ütles ta:

 „Sa oled siis niikaua kodus, vaata, et nad lapsi kana ette ei lase, see on poegade juures nüüd nii tige mis hirmus, nokib lastel silmad peast välja. Näe, Juljusele lõi paar korda nokaga tunaeila pähe, suured augud kohe taga, oled päris kimbus teisega. Muidu kardab, aga nüüd nagu pöörane, vaata jookseb su omagi kallale...“ Viimased sõnad rääkis ta Tiina poole, ja nii läksid nad kahekesi õuest välja. Väike poiss, kellele nimi Aleksander oli pandud – nüüd muidugi alles pisi Sassi – magas õues kiigus, kuna teised ümberringi ketast lõid. Laia vanamees oli murul kõhuli.

– 28 –

 
Natukene enne eitesid läksid Jüri ja Juuli ära. Nad jäid täna kiriku hiljaks. Aga see polnud ju ime, sest kui kirik käe-jala juures on, juhtub niisugune äpardus hõlpsasti. Inimene on hooletu: ikka aega küll, aega küll, pea s’ ma lähen see mõni samm maad, ja nõnda viivitad, kuni oledki hiljaks jäänud. Kui õde ja vend kiriku astusid – siiski mitte üheskoos, sest see oleks moodi vastu olnud, vaid teine teisest uksest – oli köster juba oma kohal.

 Rahvas laulis, aga väsinult. Ka Jüri tundis väsimust palavuse pärast, millest ta kiriku kivimüüride vahel lahti lootis saada, aga ta eksis, sest rahvast oli täna, köstri püha peale vaatamata, kaunis palju, mispärast ennegi soe kirik peagi raske, lämbunud õhuga täitus. Jüri istus pingile ja hakkas oma kõrval oleva vanamehe raamatust laulma. Rammestavalt ja uinutavalt mõjus istumine. Jüri laskis enese kössi vajuda – nõnda oli mõnus ja hea; ta püüdis jutlust kuulata, aga see kõlas, vist palavuse mõjul, nii ühetooniline ja mõjuta. Jüri vahtis päranisilmil, kuid silmad hakkasid raskeks kiskuma; ka naiste-poolele pilgu heitmine ei aidanud. Korraga tõstis ta oma pea nõksti üles – ta oli tukkuma jäänud – ja vahtis hirmul enese ümber. Nüüd pani ta tähele, et ka mitmel teisel sama häda käes oli. Tema kõrval nohises rahulikult vanamees, pea rinnal ripakil. „Noh, mis temal vaenlasel on, ka magab, kes teda öösel taga a’as“, mõtles Jüri ja jäi vagaselt istuma. Varsti leidis ta enese jälle magamast. Nüüd tõusis ta püsti, et nõnda saatanavõrgust lahti saada, ja hakkas kirikusolijaid silmitsema. Igalt poolt paistsid tuttavad näod, tuttavad ja unised näod, rinnale vajunud pead. Ka norinat oli kuulda. Tukkujaid oli niihästi meeste kui naiste hulgas. Isegi noored

– 29 –

neiud paljaste peadega, ja mis kõige hullem, kiriku-vöörmünder otse tema silma all, köstri kantsli juures, oli samas viletsuses, mispärast Jürigi püsti tõusis. Mitmed läksid kirikust välja; vist arvasid nad parem õues juttu ajada kui kirikus magada. See oli kõik nii tuttav, nagu inimeste näodki: kõik oma valla asi. Oma kirik, armuline härra ise on ta üles ehitanud; siin võib ju ihu seni väsimusest puhata, kui jutlustaja hingetoitu jagab. Jüri tundis varsti, et ka püsti seismine midagi ei aita. Ta sõnas: „Kuradi uni“, ja läks kirikust välja.

 Väljas aga kulus aeg lõbusasti, „kuradi und“ polnud enam kuski...

*

 Kui Laia Juuli kirikust koju tuli, jooksid lapsed talle teele vastu ja karjusid hirmunud nägudega:

 „Juuli ae, Juuli, Juljuse silm peast ära, nägu kõik verine, kana nokkis puruks, taat lööb nüüd kana maha...“

 .Mis see on? Mis on Juljusel viga?“ küsis Juuli.

 „Noh, silm verine, peast väljas, va kana oma poegadega tegi…“

 „Mis te valetate, kana siis, kuidas see kana seda tegi“.

 „Tegi jah, tule vaata!“

 Juuli läks õue. Terve maja rahvas oli koos. Läbisegi kostis nutmine, vandumine, hädaldamine ja sõimamine. Päike paistis endist viisi selgelt ja palavasti, päris kõrvetavalt. Viiu istus murul ja hoidis Juljust süles, kellel parem silm verine oli; ka pale peal oli tal paar punast armi. Üle kõhnade palgete käisid punased jooned, mis vere jooksmise kohta asusid.

 „Oh minu heldene aeg!“ hüüdis Juuli hirmunult, kui ta oma venna verist nägu nägi.

– 30 –

 
„Ei tohi jalga kodust välja viia, siis on Jumal teab missugune õnnetus kaelas“, rääkis Viiu pisarsilmil. „Need poisid on ka... ja ma just kinnitan enne, kui väravast välja lähen: vaadake, et te last kanade ette ei jäta!... Et ta sõge loom ka ise ei märgand ära jooksta...“

 „Ah, tema nüüd too-vanka, kuhu tema ka jookseb? Läheb ju kana poegi vaatama, kükitab maha, vana on aga kui hagijas kallal, suled kaelal püsti“, rääkis Tiina.

 „Kus sina siis, vanamees, olid?“ pööras Viiu mehe poole: „Sa lubasid ju kodus olla, ei kedagi; nii on see meeste asi ikka“.

 „Säh, meeste asja... Ma olin ju kodus, viskasin murule natuke pikali, jäid kõik teised minu ümber siia mängima, kana polnd kuski näha. Mu silmad läksid natuke kinni... ühe korraga tõuseb kisa, poiss karjub kui võllas. Mina kargan maast üles, pea palavaga segane, silmad pool kinni, ei saa esiti aru, kus pool kisa on, hüüan poissa, näen kana lapse kallal, see pikali maas, aga kas kurivaim kallalt ära läheb, muud kui kõksib edasi... Natukese aja pärast tulevad poisid kuusikust välja...“

 „Sa oled ise niisamasugune kui need poisidki. Mis häda sul magama oli jääda?! Öö otsa lõõskasid, aga või sinu himu iialgi täis saab; kus sa aga natuke seisatama jääd, seal on norin taga!“

 Mis, kurat, siis niisugust kana-nirakat pidada! Ma peksan ta kõige poegadega maha, loobin kõik üle aia kuusikusse, küll ta siis teab, et teinekord enam, nirrak, lapse kallale ei lähe…“ Vanamees tõusis maast üles, võttis malaka ja läks kanu maha vihtuma.

 „Anna, anna, saadanatele, niisugused nirrakad! Viruta, tõmma vanale, kas veel siis lapse kallale läheb!“ karjus Kaasi vanamees.

– 31 –

 
„Mis sa neist nüüd tahad, tola-vasikas, mis see maha nottimine veel aitab, ega see lapsele silma pähe pane! Vaata, kas ta kuulab nüüd, võta viimaks malakas, anna sulle omale mööda koibi! Nüüd on sul jalad all, kus nad sul esteks olid?..“ Viiu läks sõimates vanamehe poole, kes kanu paksude kuuskede all taga ajas.

 „Näe, eks ta vaenlane olegi juba ühe poja maha löönud“, hüüdis Viiu, surnud kanapoega nähes: „Juba suur vänts, Haapsalus maksavad teised kallist raha“.

 „Anna kiviga, võta hea suur!“ hüüdis vana Kaas õuest, istukile tõustes.

 „Sulle omale kiviga lõugade vahele! Ka üks heake veel! Ega need sinu kanad ole, kopsi omal neid niipalju kui tahad, siin võid oma nina vöö vahele pista!“ hüüdis Viiu talle vastu.

 „Sina pea oma lõuad jah kinni, mis sinul asja on“, ütles ka Tiina oma mehele.

 „Ega ma sinuga pole rääkind, sa võid oma hambad küll minust rahul pidada“, vastas see eidele.

 Kõik läksid surnud kanapoega vaatama, ainult vana Kaas ei viitsinud üles tõusta.

 „Näidake mulle ka!“ hüüdis ta teiste poole, nagu poleks ta enne iialgi surnud kanapoega näinud; ometi oli ta ise nii mitugi neist viljast välja ajades maha nottinud.

 „Nirrakad, jälle jätate te lapse üksipäinis“, karjus Viiu, kui Juljus, kelle ta ise murule oli jätnud, nutma hakkas. „Sina, Juuli, ka niisamuti, ise suur nagu hobune, siiski pole arukihugi peas, jooksed lapse juurest ära. Noh, mis te näete siin? Surnd kanapoeg, nagu enne poleks seda näind. Lapsel on teine silm veel peas, see tarvis ka veel lasta välja konkida, siis on ta õige korras, tubli asjamees...“ Juuli läks võttis lapse sülle. Sel silmapilgul kostis aga kambrist teine kisa.

– 32 –

 
„Nir... rakad !“ vandus Viiu, kuna vesised silmad vihatules välkusid. „Ega sa neist rahu saa, ei ööl ega päeval, üks kisa ühtepuhku, n’a et löö nad maha just kohe. Mis nirrakatest peaks nii palju ilma loodama... Sina ka siin“, pööras ta vanamehe poole, kellel alles kivi käes oli.

 „Niisuguste sugu maa pealt tarvis ära kaotada“, siunas Laia vanamees murule, Kaasi juure astudes. „Tema, saadana silmamuna, lapse kallale – kes sind söödab ja su eest hoolitseb! Küllap tuleb paras aeg, ma tahan katsuda, kas jääb sirukile või mitte“.

 Tuli vana Taidi-Laidi.

 „Ma kuulsin juba ammugi kisa, olin metsa-vilus pikali, tulin viimaks vaatama, mis teil siin on“.

 „Vaata, mis on – poiss ühe silmaga, va kana-nirak“, vastas Laia vanamees.

 „Vaata õelat, näe ligundit! Kõik pead sa ilmas ka ära nägema. Vana isa-ani lohmib küll lapse läbi, siniseks peksab kohe, ja ega tema hull karda sind ennastki. Või kana? Noh, tal ju pojad, igaühel oma kallis“.

 Jüri tuli õueväravast sisse.

 „Mis sel poisi silmal on? Nägu ka puru?“ küsis ta, venna verist silma nähes.

 Talle räägiti lugu ära. Ka Viiu tuli väikese lapsega õue.

 „Nõutage aga neid veel juure, see on alles liig vähe, kanu on ka rohkem tarvis, üks ei jõua nii hästi...“ rääkis Jüri, kui ta kõik ära oli kuulanud. „See on ime, et teil mõni sigade roaks pole saanud, elajad mõnda pole ära tallanud. Tulistel sütel pole ka ükski kõrvenud ega keeva vee sisse uppunud, seda on tarvis kõik läbi katsuda. Vaat, siis on üks käteta, teine jaluta, kolmas pime – täis valla kerjuste pataljon!..“

– 33 –

 
„Kus mul ninatark!“ vastas vana Lai. „Ei sa märka oma lõugu pidada – oma vanemate kallal haukumas! Vaata, et sa ise linnas sigade ette ei lähe. Küllap lähed otseti kuhugi õlle vaati…“

 „Jah, niikaua sündisid vanemad küll, kui nina alles tatine peas oli, püksata kelkasid, aga nüüd, kus ise jaksad püksid jalga tõmmata, nüüd tarvis sõimama ja mõnama hakata. Hoidku neid noori ka!“ rääkis vana Kaas.

 „Las sa võlad ise ükskord naise, eks saa näha, kuhu sa omal siis paned, mis siidi ja sammeti sees sa nad hoiad. Paned klaaspurki vist. Pole su elupäevad veel mööda, võid veel sada imet ära näha. Pole sead ja lapsed veel ilmast kadund“, rääkis Tiina.

 Jüri jäi vagaseks. Kolme vastu ei julgenud ta midagi ütelda. Peaasi oli aga isa. Ehk ta küll esimese hooga ka tema ees kõik välja purskas, mis meele tuli, siiski jäi ta kohe vait, kui see talle vastu ütles.

 „Vaata rumalat, tema läheb lapse kallale“, hakkas Taidi-Laidi. „No mis sa sest lapsest tahad, mis ta sulle kurja on teind? Lapse kallale jooksed siis, tohoo peletis! Ma magan vahel päevad otsa kuuse põõsa all – kui sul himu nokkida on, nokkind siis minu silmad välja, nad on mul juba muidugi kustund, ei seleta enam midagi – peksnud mul või mõlemad välja; kauaks minu elu on, kellel mind tarvis – aga lapsel siis... ta on ju alles noor. Näh, olid terased silmad teisel peas, ma ütlesin alati, et kasvab tuline poiss teisest, andke aga aega... aga nüüd tema hull peksab silmad peast välja. Ja ikka kohe silmad. No, kes talle seda ütles, et silm seal oli? Küll tal selleks mõistus on!..“

 „Kus need suured poisid siis olid?“ küsis Jüri.

 „Nemad nüüd märkavad midagi, eks nad olnud metsas, kus mujal…“ vastas Viiu.

– 34 –

 „Ei märka…“
hüüdis Laia vanamees: „vemmalt neile, küll siis meel pähe tuleb…“

 „Jah, plikadega mööda põõsaaluseid oskavad küll ümber jooksta ja piherdada, aga lapse järele ei oska vaadata. Meil niisamasugune teine – kelkab aga teistega ringi ...“ rääkis Tiina.

 „Muidugi poisid pole karistust näind, teevad, mis tahavad, ükski ei ütle sõna“, tähendas Jüri.

 „Miks ei öelda... Ma prassisin teistega alles eilagi, aga või siis kuulavad", rääkis Viiu. „Võmmi ka teisi vahel, ei tea mis see aitab, muud kui naeravad. Kusti oli eila, tahtsin teisele anda, kus seda nüüd, jookseb üle aia metsa, naerab ja hirvitab, lõuad ka veel peas, kuula aga, mis sealt tuleb... vaata, et kividega loopima ei hakka“.

 „Vaata nirrakat, või tema jookseb metsa...“ rääkis Laia vanamees. „Kus ta nüüd on oma koibadega, aga ma tahan talle näidata. Või tema saadana pärast pidi teine ühe silmaga jääma. Kustas! tule siia! Silmapilk lase püksid maha, või metsa jooksmas...“ Ta läks poisi poole. See pistis plehku. Vanamees järele. Aia peal pidi isa poja peaaegu kätte saama... ei saanud aga siiski.

 „Nir... rak, kas sa kuuled“, karjus ta ise. „Haugu veel teine kord emale vastu ja hirvita. Küll ma sind ehitan, mis!“ Poiss hakkas karjuma ja putkas metsa.

 „Las sa tuled ükskord metsast välja, kui kõht tühjaks läheb, küll sa siis saad mu käest, vinnutan kimbu pajusid ära. Ä’ä sa mõtle, ei ma sulle kingi. Annan sulle, n’a et sa niisamuti kui kanapoeg risakile maas oled. Kas hakkab su süda siis painduma, kas kukuvad lõuad kinni?“

 „No mis sa hirmutad sest lapsest, teine ei julge viimaks enam metsast välja tullagi, ei tea kuhu läheb“, rääkis Viiu.

– 35 –

 
„Katsu nüüd asja, las läheb, saab näha, kuhu ta siis õige läheb. Mingu kui himu on, üks leivaraiskaja vähem, kas veel vähe teisi, hea kui mõnest lahti saad…“

 ,,A’ä haugu, ole parem vait“, ütles Viiu.

 „Eks mina haugu alati, sina üksipäinis räägid. Ega tohi last karistada ka, siis on kohe kisa lahti, oled nagu ei tea mis kuriteo ära teinud. Ä’ä siis teine kord hädalda, et poiss ei kuula, et metsa jookseb“.

 „No ega ta sul peksmisega targaks saa“, ütles Tiina.

 „Sina pea oma kihvad rahu, vahi oma nirakate järele“, vastas talle Laia vanamees.

 „Mis loomad sul nad siis on, kui mul nirakad on. Sa ise oled hea nirakas. Nälgind olete te kõik, nagu kiriku rotid, kevadel pole enam koera jahugi kotisopis. Teist sõimamas, nir... rak!“ Tiina tõusis püsti: „Küll te kängute kõik siia nälga ära, nagu putukad külmetand puukoore vahel Mina lähen sügisel siit minema, elan kui paradiisis. Poleks ma teid ühtepuhku siin aidand, Jumal teab kas teid olekski enam elus...“

 „Oh kus mul õige aitaja... Kõtt! Käi mu õue pealt haukumast“, ütles Lai.

 „Aga sina tee, et kanad mu uksepaku alt läind on, ehk muidu näitan, mis asi on“, vastas Tiina ja läks minema.

 „Poisid, minge ajage kanad ära“, käskis Laia vanamees; aga poissa polnud kuski.

 „Ah las nad olla, mis nad seal kurja teevad, katsu asja nüüd: tema karjumist ehk kedagi“, rääkis Kaasi vanamees.

 „Vanamees, tule sealt ära!“ hüüdis Tiina.

 „Kusti! Kusti ae! Tule, mine aja kanad ära, siis ei tee ma sulle midagi“.

 Kusti oli lipsti üle aia õues.

– 36 –

 
„Mis selle silmaga teha? Ega ta sedasi ikka või jääda, peab tohtri juure minema“, rääkis Jüri Juljust vaadates.

 „Oh, tohtri juure siis!?“ hüüdis Viiu hirmunult. „Ei seda küll või. On need tohtrid mõned inimesed! Näe Kukemäe Rein käis oma Kustiga: ütles, et oleks tema seda teadnud, et nad lapsele nii hirmsat valu teevad, ei tema poleks läind. Ehk kus siis selle raha ots. Säh, käis seal, maksis tohtrile kuuskümmend kopikat, rohud maksnud mõni poolteist rubla, ja ei tea mis sealt ära sai! Või nemadki jumalad on, et uue silma pähe panevad“.

 „Ei see küll lähe, juhtub, et hakkab mädanema, vaat siis“, rääkis Jüri: „siis võib kas elu võtta. Ega see silm mõni nalja-asi ole“.

 „Ääh, tühi elu nüüd võtab“, püüdis vana Kaas naeratada, kes ikka alles küljeli oli.

 „Mõisa preili annab ka rohtusid ja tunneb haigusi, eks või tema juure minna. Ammu’s see oli, kui Männiku eidel kange seest-valu oli: läks sinna, ei tea, mis ta talle andis, aga näe, valu oli kohe mööda, nagu peoga ära“, seletas Viiu.

 „Ega saksad rumalad ole, need teavad kõik“, kiitis Taidi-Laidi. „Parem muidugi saksa juure minna, tema ei võta ka midagi, annab ja teeb kõik niisama... Miks nemad ei tea... nemad teavad küll... Seesama tühi silm, ei tea mis neil selle juures nüüd on – annab rohtu ja ongi terve“

 Nad rääkisid, seletasid ja sõimasid. Viimaks mindi poisiga mõisa preili palvele. Armuline preili andis esiti nõu tohtri juure minna. Kui aga Viiu kangesti palus, et preili ise rohtu peale paneks, siis täitis ta viimaks eide palvet. Rõõmsa südamega tuli Viiu mõisast koju, nagu oleks asjad kõige paremas korras. Ka ei võtnud preili

– 37 –

selle eest midagi, käskis veel näitama tulla ja ütles ainult, et mõisa kolm päeva teha on, rohud olevat väga kallid.

*

 Laia ja Kaasi õue peal on kõik vana viisi: kõrvetav päike helesinises taevas, mängivad lapsed, kes nii rõõmsasti kilkavad, kana oma poegadega, keda Juljus nüüd ühe silmaga näeb, sest teine on tal ikka alles kinni seotud, ja vana Taidi-Laidi, kelle Viiu koju laste juure jättis, kui ta ise rukist lõikama läks. Lapsed nutavad ja naeravad läbisegi, sest suurem teeb väiksemale ikka niipalju halba, et see virisema peab, kuna tugevam ise siis naerab ja osatab. Taidi-Laidi peab nõrgemaid tugevamate ülekohtu vastu kaitsma. Ikka on tal pea rinnale vajunud, olgu ta murul istumas, puid saagimas või lõhkumas, söögilaua ääres, mida tal ei olegi, või kirikuteel. Praegu on ta mütsi peast ära võtnud ja vaatleb seda, kuna kerge tuuleõhk tema hallide juustega mängib. Näib, nagu ei mängikski tuul nendega, vaid nemad ise tantsivad lustilikult päiksepaistel, mida nad nii imeharva näevad, sest Taidi-Laidi ei lahku oma vanast, sügavast mütsilotist, mis tal kõrvuni ulatub, öösel heinahunnikuski, kartes, et juuksed samblaid ja puru täis lähevad. Vanamehe silmad on auku vajunud, suu ei jaksa kinni seista, kaelasooned tulevad nööritükkidena nähtavale, kui pead ühele või teisele poole pööratakse. Vana kuuenadi alt paistab võidunud särk, mille rinnad paelaga kinni seotud. Takusest triibulisest riidest pükstel on nööpide asemel puupöör ees. Jalad on paljad, mustad ja katkised; pahema jala põhja all on mädavull, mis vanamehe sunnib kanna peal käima ja lonkama. Kui Taidi-Laidi oma mütsi saab küllalt vahtinud, paneb ta selle jällegi pähe ning

– 38 –

hakkab mädavulli hellalt sügama, mis siis nii magusasti kiheleb. Lapsed karjuvad aga oma soodu edasi, üksteist kiusates ja parastades.

 „Kuule, poiss, mis sa jälle seal teed!“ hüüab Taidi-Laidi Kustile, kes Kaasi poisi jalust kinni hoiab ja teda nõnda muru mööda ümber veab, kuna teine kui võllas karjub: „Kas sa lased ta olla, mis sa tahad temast, ega ta su peale ei tule“.

 Kusti aga ei kuula, naerab ja tõmbab teise viimaks tagaspidi kukerpalli. Nüüd veab ta teda kõhu peal edasi. Särk tuleb piinataval kaenlaauku kokku, ja nii sõidab ta paljal kõhul, mida orgid kriimustavad. Teised lapsed vaatavad pealt ja naeravad, ainult vaevatava õde hakkab venna pärast nutma.

 „Oh sa saadana hing, näe mis ta teisega teeb“, hüüab Taidi-Laidi maast üles tõustes, keppi võttes ja poiste poole tõtates. Ta tahab Kustit lüüa, kuid see laseb enne teise jalast lahti ja jookseb ära. Lapsed hakkavad veel rohkem naerma.

 „Kas sa näe timukat, vask-ussi, ä’ä tapab teise, kõht kõik kriimal! Tule sa veel siia, küll ma näitan sulle!“ siunab Taidi-Laidi. Kusti naerab ja jääb eemale seisma

 „Kas said suutäie? Oli magus ka?“ pilkab ta vanameest: „Lööpadi, lööpadi, küüts, küüts, küll sul nüüd jalad all on, mind taga ajamas, aga muidu, kui siis oietab ja aietab, ei saa paigastki ära. Kust sa nüüd need head koivad võtsid, nagu vasikas, kui eit teise tallist lahti laseb“.

 „Haugu sa ise seal veel, küll sa mul pihku juhtud, ei ma sind niipea unusta“.

 „Sa, vanamees, ole õige vait, ä’ä pobise, küll sa saad ise minu käest. Tee parem oma püksid terveks, et sealt midagi paistma ei hakka, ä’ä minu kallal õrise, nirak“.

– 39 –

Vanamees tõstis keppi, nagu tahaks ta uuesti karistama minna, jäi aga siis mõtlema ja istus viimaks murule. Ta hakkas jalga vaatama, kus põhja all mäda-vulli jooksmisega katki oli teinud.

 „Vaata sindert, tema pärast lõhu oma jalg ära, nüüd hakkavad orgid torkima, ei või enam sugugi käia, muud kui seo aga kinni. Aga ei tea, kus hull neid nartse ühtepuhku tõmmata; kuue voodert pole enam ollagi, ainult piha peal veel lapike“, rääkis vanamees.

 „Paras, paras, kes käseb teist taga ajada, ega ma sind puutund“, rääkis Kusti, kes juba õige ligi oli tulnud.

 „Jah, lase sind teine ära tappa, ega teil siis ühelgi aru peas ei ole“.

 „Eks see tapa ta küll. Ma olen ennegi teda vedanud, eks ta võiks ära surra“, rääkis Kusti, kes vanamehe juure maha kükitas ja tema jalga vaatama hakkas. Ka teised lapsed kogusid Taidi-Laidi ümber.

 „Kus sa ta katki tegid ?“ küsis Kusti.

 „Äh, metsas, käi paljajalu, või neid orka ja kända siis vähe on“, vastas vanamees.

 „Eks sa pane jalad kinni, mis sa paljajalu käid“.

 „Näeh, ma panen ju ikka ka, aga nüüd, juba paar nädalat tagasi, kaotasin nartsud-pastlad ära. Ega tood sündindki enam jalga panna, olid muidu asjaks kaenla all kanda. Panin teised puntras kännu otsa, aga ei leia enam üles. Käisin täna hommikugi vaatamas, aga mis ei, see ei – pole kuski, ei juhtu peale. Või ehk on loomad koguni ära söönd“.

 „Me va Päits tahab küll kangesti nahka“, ütles Kusti.

 „Meie Kriimik ka, tema ehk pistiski nad parikasse“, rääkis Kaasi Juhku vesiste silmadega.

– 40 –

 „Mil
las tema neid sõi, see on ikka meie Päitsu töö, sõi teine taadi karvanahka pastladki ära, tuliuued olid, mis neid vanu siis veel rääkida, neist ei saanud tal hakatagi; Aadul pistis leivakoti pintslisse“, seletas Kusti.

 ,,Me Kriimikul oli eila nahatükk suus, eks see olnudki vist sinu teine pastal“, rääkis Kaasi Juhku, kes tingimata näidata tahtis, et nende Kriimik Taidi-Laidi pastlad ära on söönud. Aga ka Kusti ei annud järele, tema püüdis seda au endi Päitsule võita.

 „See siis nüüd tema pastal, tal kadusid ju kahe nädala eest juba ära“, rääkis ta.

 „Noh, siis oli see tema pastal, mis ühe korra ammugi, kui kevadel loomad välja lasti, tal suus oli, näris teine aga, ei söönd, suu jooksis ila, ma nägin seda küll, ilma paelteta oli“.

 „Kas sul olid pastlad ilma paelteta?“ küsis Kusti vanamehe käest.

 „Ei olnud, mul olid ikka paelad taga, olid ju teised nartsudega ühes puntras kõik, panin kännu otsa“.

 „Nojah, temal olid ju paeltega; näed, teie Kriimik pole ikka neid söönd“, seletas Kusti kindlalt ja rõõmsalt, et ometi võit kord nende Päitsu poole hakkab kalduma.

 „Aga ta ehk sõi paelad enne takka ära“, rääkis Juhku, kes muidugi sellega ei võinud leppida, et Kriimik pastlaid pole söönud.

 „Jäeh, paelad enne ära!“ osatas Kusti. „Ega ta inime ole, et ta enne oskab paelad takka ära süüa. Me Päitsul oli hiljuti üks suus, paelad aga ripendasid. Aadu jooksis järele, võttis paeltest kinni ja tahtis teisel suust ära tõmmata, paelad tulid katki, aga tema lahti ei lase, muud kui lätsib ja näsib edasi. Aadul on need paelad alles, eks sa tunned oma pastlapaelu küll, siis saame kohe näha, kel õigus on“.

– 41 –

 
„Mina seda küll ei usu, et teie Päits nad ära sõi“, rääkis Juhku. „Ehk kui ta pastlad ära sõi, aga kus ta nartsud pani?“

 „Sõi ka ära“, vastas Kusti.

 „Jäeh, siis nartsud ka; ei söÖnd ühtigi, sa valetad“.

 „No las tuleb Aadu õhtul koju, ma tahan neid paelu sulle näidata, kui sa ei usu“, lubas Kusti.

 „Üks ta puhas, näita“, kiitis Juhku: „Aga kui paelu ei ole, siis on meie Kriimik nad ära söönd“.

 „Olgu peale, las aga Aadu tuleb koju“.

 Nii jäid nad teineteisega rahule. Kõike seda vaidlemist kuulasid teised lapsed hoolega ja tõsiste nägudega pealt, nagu seisaks selles, kas Päits või Kriimik pastlad ära sõi, terve nende tulevik.

 Sel ajal, kui lapsed Taidi-Laidi seltsis õues nutsid, naersid ja vaidlesid, olid vanad rukkiväljal. Igalühel oli teatud tükk lõigata ja sellepärast tõtati just oma pärast. Ei olnud seda vaatamist, kas kubjas ligidal või kaugel, peaasi, kusmaal vakamaa äär on. Päike põletab armuheitmata. Kerge tuul kohiseb metsas, aga väljale inimeste ligi ta ei pääse; ta nagu ei viitsiks metsast lahkuda, jääb sinna peatama, puhkama. Mesilased sumisevad lõikajate nina ees, nagu tahaksid ka nemad oma töö lõpetada. Tuleval suvel on siin lokkav punase peaga ristikhein, siis tulevad mesilased uuesti. Aga need on, võib olla, uued mesilased. Jah, uued mesilased, uus suvi, uued lilled.

 Selle peale vaatamata, et rahvas tööga tõttab, käib kubjas siiski mööda välja. Ka valitseja on siin, mõlemad selleks, et töö headuse ja puhtuse järele vaadata. Mõisa poolt tuleb ka parun ise. Ta on alles noor, arvata kakskümmend kolm, neli aastat vana, valget verd, väikese kasvuga, aga rahva sõnade järele „üks kange mees“.

– 42 –

 
Kubjas võtab juba siis mütsi peast ära, kui parunihärra alles eemal kaugel on, ja ei pane teda tervel sel ajal pähe, kus armuline härra väljal uidab. Ka rukkilõikajate seas on mehi, kes paruni lähekorras paljapeaga seisavad – palavuse pärast, nagu hallid taadid ise tähendavad. Aga päike kõrvetab nende paljaid lagipäid veel hullemini. Selle eest aga räägib armuline parunihärra ühe või teise paljaspeaga paar sõna, kuna ta teistest vait olles mööda läheb. Ka on ju noored inimesed nii rumalad, nad ei oskagi saksaga rääkida.

 Hoopis teist moodi, kui rukkilõikajatel, läheb töö kesakündjate käes: mõis on töödega nõnda maha jäänud, et ta alles rukkilõikuse ajal kesa künnab. Palavaga on hea künda, parmud on härgadel hästi kallal, ja sellepärast käivad nad kärmemini. Ka mitmed kohapidajad, vanad, kombelikud ja eeskujulikud taadid, teevad mõisale järele. „Mõis künnab hilja ja saab leiba, eks me siis ei saa, või saks rumal on, näe tal on iga aasta parem rukis kui meil“, räägivad nad. Rukkilõikajad vaatavad, kui kaugel vakamaa äär, kündjad – kui kaugel kubjas; rukkilõikajad ootavad vakamaa lõppu, kündjad söömavahe lõppu. Ka neil on jao-töö, kuid see on ammu teatud, sada korda küntud. Moonamees teab selgesti, missuguse venimisega ta oma jao õhtuks välja saab. Ja enne õhtut teda ära lõpetada, tähendab, mõisavalitsusele kaevata, et tööd vähe on. Aga see oleks, meeste arvates, kõige suurem lollus. Pikkamisi venivad härjad, kuna kündja hoolega sahka hoiab, et see parajasti vao alt lahti murraks, ja hüüab ise: „Punu! Mustu! Näeh, mis sa nüüd vahid; kas sa jätad oma kõõpimist! Vaole, nirrak, kus sa käid!“ Needsamad hüüded kostavad igalt poolt.

 „Ei see lõuna jõua ka tulla“, rääkis Kaas, kui ta ringiga Laiast mööda läks: „Ä’ä tüütab juba,

– 43 –

härjad ka väsind. Tarvis kubja käest õige küsida, mis kell on“.

 „Jah, saaks natukeseks ajakski vilusse. Aga kuule, kell hüüabki, lähme! Tprrr...! Natuke oleks nagu vara. Ega ometi mets põle, siis on kurat väljas, mine seda kustutama, ei anta söögitundigi. Künname edasi!“

 Nad andsid härgadele piitsa.

 „Härjad lahti ja mõisa, mets põleb!" hüüdis kolmas kündja Laiale.

 ,,Las kõrveda, mis häda sinul sellest on“, vastas Lai.

 „Kubjas käskis kohe, silmapilk... Tprrr...“

„Ega siis aita, peab minema“, vastas Lai. „Tänane söögitund on mokas. Võiks see mets kõik maha põleda“. Ta hakkas pikkamisi härgi ikkest vabastama ja siunas ühtesoodu. Korraga olid kõik asjad halvasti. Ka härjad ei seisnud nii, nagu tema tahtis. Kui ta iket neil sarvist ära võttis, näisid nad tigedad olevat, kurjasti tema peale vahtivat. Ta andis teisele rusikaga vastu nina.

 „Nir... rak, kas sa kuulad, või minu peale põrmitsema, küll ma näitan sulle!“ sõnas ta ise. Härg raputas pead.

 „Kas sa seisad vagane, kel su sarvi tarvis näha on“, rääkis ta ja andis härjale jällegi mööda pead. Nii sõimas ja tonkis ta härga, kuni ta viimaks isegi uskuma hakkas, et härg tõesti süüdlane on.

 Pikkamisi ajasid kündjad härjad kopli ja hakkasid mõisa minema. Kubja kiirustavad sundimised olid asjata. Igaühel oli isiklikke toimetusi nii palju, et mõisaminemisega kuidagi hakkama ei saadud.

 Lai ja Kaas läksid kodust läbi. Siin leidsid nad naised eest, kes rukkiväljalt koju lõunale olid tulnud, aga ka nendele oli käsk järele toodud.

– 44 –

 
„Lähme kärmesti, katsume et mõisa saame“, kiirustas Laia eit oma vanameest, kui see veel kohmitses.

 „Noh, mis tuli sul siis õige taga on. Katsu mul asja nüüd, va mõisa metsa puru, nagu oleks teisest puudu. Las tõmbab teist natuke vähemaks, hakkab ehk siis meilegi valgust paistma; nüüd ela nagu kotis, ei sa näe päikesetõusu ega loojaminekut, vaata ainult, kuidas mõis hommikul särab ja õhtul punab“, vastas vanamees.

 „Eks selle eest ole tormi ja tuisuga hea vagane ja soe, nagu suure Jumala selja taga“.

 „Aga kes sind kodus laseb istuda, ega see mõisa sulle armuleiba anna“.

 Nõnda arutades läksid nad mõisa poole. Natuke maad nende järel tulid Kaas ja tema eit. Nende rääkimine muutus sõnelemiseks ja riiuga jõudsid nad mõisa. Vanamehel oli peaasi söögitund, mille ta metsapõlemise läbi kaotama pidi; Tiina hädaldas oma poolelijäänud vakamaa pärast. Mõlemad arvasid oma kahju raskemaks, ja sealt riid tõusiski.

 Tuli polnud metsas laiali läinud, ja mis peaasi, ta polnud suures metsas, nii et õhtuks temast võitu saadi. Kustutamise juures kõrvetas nii mõnigi oma juuksed ja habemekarvad ära. Ka aukliseks põlenud kuubesid, särka ja püksa oli näha, mis sakstele nalja tegi. Mõned olid õnnetul kombel kuuest või vestist sootuks ilma jäänud. Sellepärast oli kojutulekul naiste hädaldamist ja meeste vandumist kuulda; saksad aga rõõmustasid, et kõik nii õnnelikult oli lõppenud.

 Kaas oli oma vesti seljatagusele ja särgile mitu auku sisse põletanud. Tiina hakkas teda sellepärast haugutama ja sõimama Kaas omalt poolt luges Tiinale ette, kui palju ta ise asju katki teinud, millega võrreldes särk ja vesti-seljatagune midagi ei ole.

– 45 –

Siit tõusis uus riid Ja veel niisugune, et nad ühes laua peal söömagi ei hakanud. Tiina sõi alles siis, kui vanamees juba asemel norises.

*

 Tiinal on täna palju toimetamist. Paljajalu plartsib ta õues muda ja pori sees. Ta peseb, küürib, puhastab, korjab kõik asjad kokku, et midagi kaduma ei läheks. Ehk on neid asju siis vähe! Igal pool torkavad nad silma, vaata tuppa nurka või õue aia ääre. Seal on kapad, kausid, lusikad, kulp, taldrikud, ämbrid, kaelkoogud, pajad, nende poolpõlenud kaaned, kangasteljed, käärpuud, vokk värtnatega, matt, külimit, sõel, rehad, vikatid, lähkrid, karbid, uus testament, mida keegi vist tervel aastal pole liigutanud j.p.m. Ka roguski nuustikud ja paar head liivakivi tahab Tiina siit kaasa viia, sest mõni teab, kas neid uues kohas saada on.

 „Mõni paraku aeg teab, kuidas meil seal uue koha peal on; vanamees kiidab ikka küll, aga või siis tema juttu uskuda võib. Kaugel ka, et läheks teist vaatama, ei saa muud kui mine puruvõõrasse kohta, nagu hundipesasse“, räägib Tiina Viiule.

 „Oh, mis teil nüüd viga, kaks last, need juba ka suured, ega neil hoidjat tarvis ole, võivad oma soodu kelgata, saate ise mõlemad tööl käia…“

 „See on küll, aga mõni teab seda kohta. Ehk teda ka oma kohaga, ma keelasin teda küll, aga või tema siis kuulab. Võttis mõne niisukese, et sure nälga ä’ä teise juure, aga mis tal viga oleks kuski mõisa teomeheks hakata. Ehk võtnud siukene koht jällegi, nagu see siin on, mis mureta elu oleks olnd: tee oma päevad ära ja pole midagi. Kui tulebki leivast puudus, eks mõisast ikka saa, kui mitte muidu, siis ometi tuleva aasta peale ette“.

– 46 –

 
„Eks ta ole küll. Ma olen ka ütelnd nende lastegagi, et kui muidu ei saa, lähen mõisa, eks ta ikka siis meile natuke anna, ega ta neid lase nälga surra. Ehk kellele nad kasvavad, talle omale. Näe, ma ütlesin Jürilegi see kord, et võta müts parunihärra ees maha, ega see mõni kuritegu ole, aga ei, see kangus ikka sees. Noh, nüüd läks teine jällegi linna, aga Jumal teab, mis sealgi kaela tõstetakse“.

 „Ah, või pole neid linnalasi enne nähtud. Vanast peast tulevad teised oma valda, muud kui toida, anna magasiaidast vilja!“

 „Jah, eks ta ole, kuidas kellelegi juhtub. Näe, va Taidi-Laidigi, eks ta ole kroonut teeninud ja mõisa orjanud, aga nüüd pole arendajat kuski, vaatab aga, kes suutäie annaks“.

 „Ah, need mehenirakad, ega nendest siis iseaitajat saa. Ma olen omagi vanamehele öelnud, kui ta vahel minuga poriseb, – aga millal ta s’uga ei porise? – et sa oleks ammugi muda ja sõnniku sisse ära uppund, kui mind sul poleks. Aga küll käskimas on, ühtepuhku, nagu ega ma ise midagi ei märka, tema ikka üksi. Küllap me siin ikka oleme eland, teiste inimeste silma all, aga mõni teab, mis siis saab, kui me kahekesi jääme. Ei siis küll valget päeva näe. Ta on mind mitu korda ähvardand öösel ära tappa; ütleb aga, et vaat, kui annan sulle kirvega, küll siis tead. Ma olen talle öelnud, et eks sa anna, kui tahad, aga sinu lõugamist ma ikka kuulama ei hakka. Mistarvis mul omal nad pähe on loodud, kui ma neid pruukida ei oska“.

 „Te nüüd ikka elate ju paremini, kui esiotsa. Enne tuli ta kohe kallale, aga nüüd lõugab muidu“.

 „Kas ta nüüd ei tuleks, aga ei julge, kardab. Andsin talle ühekorra kaelkookudega, va koogu ots läks pähe; kaua aega seisis seal kohal sinine

– 47 –

muhk, ajas nahagi pealt ära. Ma pesin laupäeva õhtul teise pead, puutusin, hakkas aietama; ma küsin, et mis sul viga on. Tema ütleb, et eks näe, missugune muhk mul peas on, mis sa kaelkookudega lõid, ja muud ei öelnud midagi. Mul sai hale meel, pisarad tulid silma, et ma oma meest sedasi peksan, aga mis sa teed rojuga. Ta on ju niisugune kurivaim, et ega sa ühtegi asja tema tahtmise järele ei saa, ei aita muud, kui hakka vastu, kuula siis tema mõrinat ühtepuhku“.

 „Ei minu vanamees ütle mulle midagi, ehk kui ütlebki, ma kuulan sõnalausumata ära, ja sellega on kõik lõpetud. Eks tal ole vahel õigus öelda, mis selles siis n’a imeks panna“.

 „Ei tea mis õigus temal paremat on, kui minulgi, ühetasa teeme tööd ja näeme vaeva, mis temal siis veel asja uriseda on“.

 Meeste õiguse juures läksid eided natukene sõnelema, siiski mitte veel riidu. Kuid väike must täpp jäi ometi kummagi südamesse. Õhtul päikese loojamineku ajal tuli teine väike asi, mis musta täpikest suurendada aitas – ja nii läks vana riid ise lahti. Kaasi lehm juhtus Laia ukse alla ja hakkas seal soolaseveelist toobrit lakkuma. Viiu ajas ta minema, ütles talle paar sõimusõna ja lõi teda peenikese vitsaga. Tiina nägi seda. Ka sõimusõnad oli ta ära kuulnud, mis Viiu tema lehmale oli julgenud ütelda.

 „No mis sa peksad ja sõimad sest lehmast, kas sul omal nad paremad on, just kui kitsed teised“, hakkas Tiina.

 „Ega ma tohi lehma oma ukse alt ka ära ajada, juba lõuad kohe pärani, pean laskma vist kõik ära õgida“.

 „Eks sa aja ära, kes sind, nirakat, keelab, aga mis sa ta’st peksad ja sõimad“.

– 48 –

 
„Mis preina see sinu lehmakobaski siis on, et teda sõimata ei või, ennäe mul asja ka. Lase sa teda veel siia minu riistade kallale, küll ma saadan ta teise lauluga minema. Või, mis sõimad ta’st... Tohoo raiska, kelle kohta suud ei tohi pruukida“.

 Nüüd hakkas Tiina täiest südamest sõimama. Viiu andis paar head ässa vastu, aga varsti nägi ta ära, et tema mõned Tiina hulga vastu midagi ei piisa, sellepärast arvas ta paremaks oma teed minna.

 „Mis teil siin jälle oli?“ küsis Laia vanamees eidelt, kui ta koju tuli. „Tiina mõnab praegu alles“.

 „Ah, tema asja nüüd, või tema lõuad iialgi vait võivad seista; kui tal laste ja vanamehega võtmist pole, siis peab ta teist näkkima, just kui see keel kiheleks tal. Homme saame teisest lahti, saab näha, kes tema asemele tuleb, kas niisamasugune, või veel hullem“.

 „Jah, ja seitse aastat oleme nõnda eland“.

 „Hullemat ei või ollagi, pole ilma loodudki“.

 „Ei tea, pea’s see aeg ei lähe. Mõtlesime ja rääkisime, kui siia elama asusime, et saab näha, kuidas need elupäevad ka mööda saavad, aga näe, juba oleme vanad, varsti on surm, kümmekond aastaid tuigerdad veel, ja pole arugi saand, et oled eland või et olnud viletsusi. Ja ega me siis n’a halvasti polegi eland, päris näljas pole olndki, mõnel viieteistkümnel aastal pole enam haganaid leiva hulka segand. Kui vahel kuhugi välja lähed ja näed, kudas teised ilma inimesed elavad, siis on nagu raske, mõtled, et eks mina oleks võind ju ka nõnda elada. Aga ole kodus, ära mine kuhugi, siis nõnda hea kohe, et paremat ei tahtagi. Ehk siin on nad, üks tuleb, teine läheb, otsivad seda paremat, kus linna otsa nad keegi

– 49 –

on saand. Meie oleme jälle kõik selle aja ühe koha peal ja mina siit küll kuhugi enne surma ei liigu, olgu siis kudas tahes, see pole enam minu asi“.

 ,,Jah, eks kui Jumal elu ja tervit annab, eks me siis ikka ela“, sõnas eit, sügavasti õhates, ja vaatas oma laste peale, kellest üks ta süles ja mõned sooja müüri ääres mudasel põrandal istusid. Tal tulid vist õpetaja sõnad meele, mis see surnuaia-pühal oli ütelnud. Viiu tundis, et neid tõesti oli õnnistatud: lapsi küll, lutikaid ja kirpa küll, viletsust ja vaeva küll ja leiva puudust ka küll.

 „Peaks me ikka niikaua elama, kui lapsed kõik jalgu järel hakkavad vedama, omale leiba teenima, siis võiks rahuga surra“, rääkis Viiu ja lisas natukese vaikimise järele juure: „Ei mina nurise, mis siin ilmas ikka loota on, muud kui tee ja ängelda kuni hing kinni jääb, eks siis ole otsas. Eks sealpool hauda ole kõike küll“.

 „Kas mõni ette ära võib teada, mis meid sealgi ootab. On meiesuguseid vähe? Terve ilm teisi täis. Kus saia otsa sa neid jõuad panna“.

 Nõnda rääkisid eit ja taat. Lõppeks jäid nad enestega täitsa rahule ja nimelt sellepärast, et nemad on juba vanad, ei jõua enam kuhugi minna, las noored lennata“.

 Kui nad sööma hakkasid, magasid juba lapsed kõik. Ka kaks sooja müüri ääres istujat olid põrandal õnnelises ja magusas rahus uinunud. Viiu hakkas neid üles ajama. Nad ei tahtnud tõusta, tihkusid vastu.

 „Tõuske üles, tulge sööma, muidu vahib surm öösel peatsis“, rääkis Viiu: „Ta viib teid kõiki kolli-auku“. Tihkumine jäi järele; veel paar hirmutussõna, ja juba ongi lapsed laua ääres ja hakkavad uniste peadega sööma.

 „Ega nüüd enam surm peatsisse tule?“ küsib mõni peale söögi emalt.

– 50 –

 
„Ei tule, nüüd sa sõid ju kõhu täis. Kas on kõht täis ?“

 „Kas siis muidu oleks tulnd?“ küsib teine umbusklikult.

 „Nojah, kohe tuleb, istub ja vahib, silmad põlevad peas, verised hambad suus !“

 Lapsed kuulavad hirmunud nägudega.

 „Mis sa hirmutad neist lastest, ei julge enam pimedas õue minna... Ä’ä kuulake ühtigi, ema valetab, pole surma kuski“, räägib isa.

 Lapsed jäävad kuulama, vahivad korda mööda isa ja ema otsa, et kumma juttu õige peaks uskuma.

 Teiselpool seina on kõik vagusi, nagu surnuhaud. Tiina ja vana Kaas ei leia sõnu. Alles siis, kui nad juba sängis takuse teki all pikutavad, pöörab Tiina suu vanamehe poole ja räägib :

 „Ase n’a kõva, õlgi vähe sees; ei tahtnud teisi enam palju panna, homme võta jälle muidugi kõik välja. Sängi puhastasin täna ära, ei pidand teist korra enam tuppa toomagi, aga mõtlesin, et mis see üks öö talle ikka teeb. Ja võib olla, hakkab öösel vihma sadama, teeb märjaks, muidugi lauad ja sambad koiauka täis“.

 Viimaste sõnade kohta ei arva vanamees tarviliseks midagi vastata; esimeste peale tähendab ta aga:

 „Ah las olla, viimane öö, mõtle asja nüüd, seisab ometi meeles, kui küljekondid hommikul hästi valutavad. Ja ega sest täna öösisest magamisest midagi välja tulegi, pole und, ei tea mis see on“.

 „Jah, kirpa pole ka jooksmas, puhtad õled... Mul n’a hirm selle minemise ette, ei tea, kudas me seal ka elame, saame ka oma aastase leiva või ?“

 „Noh, õige hull, ega sa merele lähe, lähed ju inimeste hulka“.

– 51 –

 
„Ei tea, mis need inimesed aitavad, kui leiba pole. Ma oleks ikka tahtnud, et sa kuski mõisas koha oleks nõutand, või sa sealgi, rentkoha peal, vähem tööd saad teha, rohkem ikka veel“.

 „Saagu või kümme korda rohkem, ega mul sihukest asja ikka ole, kui mõisas. Siin tulgu pussnuge või raudnaelu maha, muud kui mine, keegi ei küsi, kudas. Omal võin ma ju sedasi teha, kudas tahan, kõik on mu oma asi, kui aga rendi makstud saan. Ja eks seda ikka katsu kudagi moodi. Peaasi, pole kubja ja valitseja nääksumist tarvis kuulata. Teiste õrinast saab ka lahti...“

 „Paljuke seda teiste õrinat nüüd on, seda maksab nüüd arvata, kes ilma selleta ikka läbi saab, olgu siin ehk seal. Me pole ju Viiuga iialgi riielnud ja teie Laia vanamehega niisamuti. Need mõned väikesed rääkimised, kes neid võib tähele panna“.

 „Eks ole parem kui sedagi pole“.

 „Mine otsi see koht, kus sedagi ei ole, inglidki riidlevad vahel“.

 Teisel hommikul olid nad vara jalul. Kata ja Juhku ei tahtnud magada.

 „Ema, kas me täna lähme siit ära? Me istume ikka hobuste peale, ega me jala selle mudaga lähe“, rääkisid nad Tiinale, kes hommikul veel tule üles tegi ja kartulid keetis. Ja imelik, tal tuli selle juures meele, et ta viimast korda siin tuld teeb. See tegi ta nagu kurvaks ja ta ohkas.

 Valgevaruks olid nad valmis söönud, mis peale vanamees hobuse kohe rakke pani. Suurem hulk asju oli enne ära viidud. Kõik, mis veel maha oli jäänud, pani Lai oma vankri peale. Tema oli täna prii ja pühendas vaba päeva oma kauase naabri aitamiseks, muidugi aitäh eest. Kaasi oma vankri peale istusid lapsed ja Tiina; vanamees ise pidi maas käima. Minna oli ligi kolmkümmend

– 52 –

versta. Terve maja rahvas tuli välja õue. Ka väike Sassi oli Viiul süles. Vana Taidi-Laidi seisis nagu mõttes, pea rinnale vajunud, vanad saapatohlud paljalt jalas.

 „Kas juba minek lahti ?“ küsis Viiu Tiina juure astudes, nagu poleks neil eila õhtul midagi ees olnud. Ka see näis kõik unustanud olevat, kui ta vastas:

 „Jah, keda siis enam. Näe, lühike päev, mis tast on, hulk maad minna ka, millal selle halva teega sinna saame... Jah, nüüd jääb kõik maha, hulk aega oli siin ilusti ja rahulisti mööda läinud, mõni teab, kudas uues kohas saab, kõik on seal tundmata, maa ja rahvas“.

 „Meil niisamuti, kes teab, missugune seie jälle tuleb. Tänini oli hea elada, olime juba kõik nagu omaksed. Ja hästi oleme läbi ka saanud...“

 „Seda m’agi oma vanamehele veel eila õhtul asemel ütlesin, ei tulnud uni peale, et vahel on väikseid sõnavahetusi olnud, aga või me siis riielnud oleme, alati ilusti läbi saanud. Kas me oleme üht korda teineteist nokanud, ega seda ole“.

 Sel ajal, kui eided juttu ajasid, vaatasid Laia lapsed Kaasi omi, kellel uued hilbud ümber olid ja uhkelt vankris istusid. Oma arust olid nad ime kõrgel ja vaatasid nagu toaharjalt endiste mänguseltsiliste peale alla. Ja teisiti ei võinudki see olla: mõtle ometi – uued riided seljas ja – siis veel ärasõitmine ning isa saab peremeheks, ei tohi teda enam keegi mõisamoonakaks hüüda, nagu enne. Lapsed ei räägi sõnagi, nad vahivad ainult üksteist.

 Juba jäetakse jumalaga. Hakatust teevad eided. Hulk aega hoiavad nad teineteise kondiseid, karedaid käsa ja räägivad viimased soojad sõnad oma südame pealt ära.

– 53 –

 
„Jah, head tervit teile, Jumal õnnistagu teid, eks meie ka ikka ela“, rääkis Viiu, kuna silmis pisarad paisusid ja mööda kortsunud palgeid alla vajusid. „Ei tea, millas me jälle teineteist näeme, lähete ära kaugele, aga eks seal ilmas ikka kokku puutu, või me ilmasambaks jääme“.

 ,,Eks ta ole selle kauge maa taga... Tulete ehk vahel suurde kirikusse, piiblipühal ehk mõni teine kord, siis juhtume kokku. On see asi ka, oleme hulga aega ühes koos rahulikult ära elanud ja nüüd mine, ei tea kas saad enam silmaga näha või ei“.

 Ka Tiina silmad läksid niiskeks.

 Nüüd sirutas ta Juulile käe; lastele kätt ei antud, sest mis nemad nirakad jumalagajätmisest ka teavad. Juulile järgnes vana Taidi-Laidi.

 „Noh, vana Taidi-Laidi, jumalaga siis ka“.

 Tiina ulatas talle käe. Vanamees astus vankri ligi ja võttis pakutava käe vastu, aga ta ei lausunud sõnagi.

 „Ela nüüd hästi, ole ikka terve, ä’ä haigeks jää“.

 Vanamees ei vasta ikkagi.

 „Noh, mis sul nüüd viga on, oled vihane või?“ rääkis Tiina naeratades: „või tahad ühes tulla?“ Nende sõnade juures tõstis vanamees silmad üles ja ta nägu kiskus nagu õnnelikule naeratusele, kui ta ütles:

 „Oleks tulnd küll, kui te mind, vana rauka, võtate“.

 „Mis su viletsaga siis teha, roni taha vankri otsa sisse. Saame me ise süüa, eks siis sina ka suutäie saa; oleme näljas, võid sina ka tühja kõhtu sinkuda“.

 „Ma toon asjad ära; see on kähku, mul on kõik kokku pandud. Kuuenadi panen selga“.

 Ta läks kärmesti Laia toa poole, sest seal oli praegu ta elukoht. Jalad tõusid kergelt, peagi oli rinnalt kõrgemale kerkinud.

– 54 –

 
„Eks sul ole paljaste loskadega külm“, ütles Tiina, kui vanamees ennast taha vankri otsa sisse kehitas.

 „Ei ole ühtigi, ma panen jalad heinte sisse“, vastas see.

 „Nüüd lahvad kõik ära, meie jääme üksipäinis oma soodu“, rääkis Viiu, ja pisarad hakkasid uuesti voolama. Õiguse pärast rõõmustas ta, et vana Taidi-Laidi ka ära läheb, aga siiski oli tal valus: äraminemisega andis vanamees selgesti märku, et ta Kaasidest rohkem lugu peab kui Laiadest, Viiu oli aga ikka endid paremaks pidanud.

 „Noh, nüüd on kõik valmis, muud kui hakkame minema“, rääkis Kaasi vanamees.

 Kaks vankrit veeresid teineteise järele õueväravast välja. Viiu vaatas neile järele, kuni nad metsa vahele ära kadusid. Siis ütles ta lastele:

 „Juba läksid, ei enam näe. Lähme ä’ä tuppa, näe ninad teil kõigil sinised peas Mul omalgi ihu väriseb, paljas sitsijaki-tükk seljas“.

 Ja nad läksid tuppa.

– 55 –

KUMB OLI KOOLMEISTER?

 Pole sugugi ime noormehel noort tütarlast armastada, liiatigi kui see on ilus. Vanad, elus kogenud isikud võivad sellesse kimbatusse sattuda. Sellepärast pole midagi iseäralikku, kui mõni kolmekümne-aastane koolmeister niisuguses õnnes või õnnetuses sipleb, olgugi tema südamepilt ja taevapiiga tema oma koolilaps. Koolilaps on, nagu koolmeistergi, inimene ning kokku on nad kaks inimest ja miks ei võiks kahe inimese vahel armutuluke lõkkele lüüa?

 Manni oli virk koolilaps, imelik, juba maast madalast. Ja seda mitte hirmu pärast, nagu suurem hulk, sest koolmeister polnud temaga kunagi kuri, aina silitas tema valgeid juukseid. Koolmeister uskus tema terast vaimu ja usinust ilma pikema jututa, uskus seni, kui Manni polnudki enam Manni, vaid Riia, Tooma Riia, kes paari aasta pärast Marieks pidi saama. Manni käis igapäev koolis, Riia aga kaks päeva nädalas, nimelt teisipäeviti ja reedeti – niisugune oli koolikord, mille järele koolivanem vitsakimbuga valvas. Juhtus ka, et ta ainult ühel päeval ilmus, sest koolmeister uskus ta terast vaimu ja usinust nõndagi. Ehk mis peakski nii suur inimene nii sagedasti laste sekka otsima? Ta pole ju enam endine Manni, keegi ei hüüa teda enam nõnda, ehk olgu siis, et seda teeb mõni esimese talve jõmpsikas, kes tunni ajalgi kipub leivakannikat

– 56 –

purema: niisugune võib olla ei oska vahet teha, mis on Manni, mis Riia. Juba ainult vallatusest mõistab igaüks, et kooli tuleb Riia, mitte enam endine Manni. Manni hullas nagu juhtus, Riia juba teab, mis ta teeb: tema vallatus muutub kelmikalt edevaks ja paneb suuremad poisivolakad kihama. Koduteel mõnikord kaklevadki teised, ning kõik on arvamisel, et see sünnib Riia pärast.

 Aga ometi on Riia väga armas koolilaps ja keegi ei tea seda paremini kui koolmeister Kerglane. Lugeja paneb ehk imeks, miks koolmeistril niisugune nimi, kuid mis võib inimene oma nimele parata. Kust koolmeister oma nime saanud, ei teadnud keegi, tema isegi vist mitte. Ainult Kopli pere saunaeit, kelle vanamees Türgi sõjas käinud ja poole ilma läbi reisinud, teadis tõendada, et koolmeistri isaisa olnud rätsepp ning et sealt ta oma nimegi pärinud: rätsepad on kõik kerglased, kinnitas ta. Aga nimi ei tee mehele häda, kui aga mees ise nimele liiga ei tee Nõnda tundis ka külarahvas, kes koolmeistri nimega samuti harjunud, nagu ta isegi.

 Kuid palju raskem oli lastel koolis Tooma Riia viguritega harjuda, et mitte enam naerma pahvatada või koolmeistrile vastates segi minna. Riia toob näiteks tite kooli kaasa ja mängib temaga kas või piibliloo tunnis salamahti laua all. Laps, kes peab õpetükki jutustama, unustab titte vahtides kõik ja läheb segi. Ta peaks ütlema: „Ja Jeesus läks teisel päeval Kapernuma“, kogeles aga selle asemel kas või: ,,ja Jeesus läks... läks... naeriaida...“ Vahe pole mitte just väga suur, sest ka Kapernaumas võisid naeriaiad olla, ometi jäetakse poiss järelistuma. Tahetakse isegi koolivanem kutsuda, aga teda kutsutakse ikka siis, kui mõnel vaja püksimõõtu võtta. Riia läheb samal ajal ilusasti koju ja tema ei näe

– 57 –

koolivanemast kurja undki. Sellepärast võib ta järgmine kord taskurätikust – punased nimetähed nurgas – ilusa valge ja süütu jänese teha, mis nii naljakalt hüppama pistab, niipea kui Riia ta oma peo peale võtab. Häda sellele, kes niisugusel silmapilgul vastama peab, sest jänest keksimas nähes kaotab ka kõige kainemgi aru ja võib kas või naerma pursata, mida Kerglane veel kunagi pole ilma karistuseta jätnud. Vallatule saadab ta ainult paar etteheitvat pilku, sellest on küll mänguasjade kadumiseks. Riiat aga ei saa keegi naerma ajada, kui tema vastab, sest ta ei vaatagi vastamisel teiste laste peale, silmitseb aina koolmeistrit ning piiblilugu voolab kui vesi – sõnasõnalt, nagu raamatust. Kerglane kuulab ja ei saa musta ega valget lausuda, nõnda jookseb piiblilugu Tooma Riia käes. Kerglane kuulab ainult ja punastab, seda teavad lapsed päris kindlasti ning kui poisid Riiaga ninavingu saavad, siis ütlevad talle seda ,,suu sissegi“. Selle peale pistavad nad ise naerma ja karjuvad, et ka Riia punastanud ning nüüd lendab tema hõõgavaist palgeist ja „sammetistest siidisilmadest“ – kahte päeva käivate poiste leidus – tõepoolest sätendav hoog üle. See ajab poisid veel hullemini lagistama. Aga nõnda võivad ikka ainult suured volakad talitada, väiksemail haarab Riia peagi kraest kinni ja tuuseldab nad läbi, kui nad ülekäte lähevad.

  Oli kuis oli, aga varsti arvas kogu küla, et koolmeister kasvatab Tooma Riiast omale eluseltsilist. Sellepärast käivatki nii suur tüdruk koolis veel. Koolmeister ise ei annud asjast peaaegu kuidagi aimu, kui mitte seda arvesse võtta, et ta kaunis tihti Toomal käis. Aga selles midagi näha oli raske, sest Toomalt käis kaks last – Riia ja tema vend Anton – koolis ja Tooma pere

– 58 –

seisis koolimajale kõige lähemal. Nõnda siis, kui koolmeister üldse kuhugi mõtles minna, siis läks ta muidugi loomulikult lähemasse tallu, liiategi veel, et see külas ainus talu oli, kust kaks last koolis käis. Lisaks võiks ehk veel sedagi möödaminnes nimetada, et Tooma pere oli kõige peenem pere külas, sest tema perenaine oli enne Toomale tulekut mõisas valitseja juures teeninud, seal peenemaid kombeid õppinud ning oskas sellepärast koolmeistriga peaaegu kui omasugusega ümber käia. Tooma perenaine oli ainukene perenaine, kes koolmeistrit oma poole külla julges kutsuda, teised perenaised ei teinud seda kunagi. Peale selle on Tooma Riia ja Anton kõige mõistlikumad lapsed kogu külas, seda arvab niihästi Tooma perenaine kui ka koolmeister Kerglane. Lõppude lõpuks – inimene ei saa ju kahes kohas korraga olla. On koolmeister Toomal, siis ei saa ta samal ajal ka Andresel, Lõngul või Sepal olla. Läheks ta aga ükskõik kuhu, siis võidaks kohe küsida: miks pole ta mitte Toomal. Nõnda on koolmeister Kerglane üsna väljapääsemata seisukorras ja et mitte päris hädasse jääda, siis peab ta katsuma elada, nagu polekski ilmas muid inimesi, kui aga Tooma rahvas ainu-üksi. Seal ta käib, seal ta istub ja aega viidab, seal ta mõnusat juttugi vestab ning minnes raamatuid kaasa võtab, mis Riiale mõnusaks ajaviiteks ja meelelahutuseks. Korda mööda kannaks ta heameelega kõik oma raamatud Toomale, nagu mõtleks ta seal endale raamatukogu asutada, ainult paar raamatut, mille nimed lõpevad ,,ismus’e“ peale, jätab ta omale koduseks raudvaraks. Ka väikest Atut ei unusta ta, aga temale määratud raamatuis on ikka rohkem pilte kui lugemist ja pilte näidates võib koolmeister nii ilusaid seletusi anda, et isegi vana Toomas ise kuulates piibu imemise unustab. Kunagi pole

– 59 –

Tooma vanade imestus suurem olnud kui siis, kus koolmeister nad ühes lastega külla kutsus ja seal neile Riiat laskis orelil mõned koraalid ette mängida, mida ta temale vahetevahel selgeks õpetanud. Muidugi teadsid vanemad, teadis kogu küla, et koolmeister õpetab Tooma Riiat orelit mängima, aga kes võis siis seda aimata, et see nõnda sünnib: istub aga oreli ette, paneb sõrmed peale ja hääled aina jooksevad, hakka kas või kaasa laulma. Ja koolmeister ise ei teinud selle juures midagi, ei aidanud põrmugi kaasa, ainult lõõtsa togis pisut jalaga.

 Koolmeister vaatas uhkuse ja rõõmuga vanemate meeleliigutust ja ei teadnud kuidas küll nende korduvat kiitust vastu võtta. Tärkas tundmus, et ta on lähemale nihkunud niihästi Riiale endale kui ka tema vanematele. Niisugune vahekord kestis ka järgmistel aastatel, kuigi Riia enam koolis ei käinud, sest oli pisut piinlik ilmuda väikeste põngerjate sekka kas või ainuski kord nädalas.

*                *

*

 Tooma Riia oli juba leeritud ja nüüd ei hüüa teda enam keegi Riiaks, vaid aina Marieks. Keha on tal alles saledaks ja sihvakaks jäänud, igapäevase raske töö peale vaatamata. Pühapäeviti kannab ta korsetti, sest nõnda nõuab mood: kõik küla „viisakad“ neiud teevad moodi järele. Palgile ilmuvad tal naerdes pisikesed lohukesed, mis koolmeistrile väga meeldivad ja sellepärast püüab ta sagedamini kui ehk sünnis neidu naerma ajada. Marie hambad on puhtad ja valged, aga ühes kohas on nad ei tea miks kahekordseks kasvanud, nagu oleks ta mõne poolt ära tehtud või nagu tahaks ta ise kedagi ära teha. Kerglane kaldub viimase võimaluse poole ja sellepärast ei leia ta

– 60 –

kuidagi, et kahekordsed hambad Tooma Mariet inestaks, ennem lisavad nad tema kenadusele uue meeldiva varjundi juure. Et koolmeister nõnda arvab, siis on ka teised valmis samuti arvama, ainult vallakirjutaja vaidleks ehk üldisele arvamisele vastu, kui temalt küsitaks, aga – tänu Jumalale – tema juure niisuguse asjaga ei minda. Marie silmad on endiselt „sammetised ja siidised“, nagu suuremad poisivolakad juba koolipingil lõõpides ütlesid, nad on seda suuremal määral, kui mehelikkuse ärkamise lolluspäevil ükski poisivolakas oskas aimata Nende silmade pärast on külas poiste keskel lahinguid löödud ja lüüakse veelgi, ainult koolmeister pole neist lahinguist osa võtnud, tema mitte, sest tema seisab väljaspool võistlust. Aga kõik teavad, et koolmeister poiste heitlemist Marie silmade pärast tähele paneb ning sellepärast ei saagi nende silmade nõiduvad sädemed poiste rinnas tõsiseks viha- ja kadeduslõõmaks tõusta, sest kõik teavad ju, et kakle niipalju kui kakled, tümita võistlejaid niipalju kui tümitad, koolmeistrit sa ikka tümitama ei lähe ja see napsab Tooma Marie parajal silmapilgul kas või nina alt ära. Mis sest, et koolmeister juba üle kolmekümne, Marie aga paar aastat alla kahekümne. Armastus teeb nooreks, armastus unustab palju, annab palju andeks. Või kuigi ta just andeks ei anna, siis lükkab ta asja otsustamise üürikeseks edasi, nagu lausudes: olgu siis pealegi nii. Aga see „üürikene“ möödub ja siis tuleb uus üürikene, kus selgub, et – see pole sugugi nii. Üürikestest koostub kogu meie elu ja oma elu-üürikese ehteks Kerglane Tooma Mariet pidaski. Hiljem aga arvas ta, et elu polegi nii väga üürikene, vähemalt elades mitte, kui päevad venivad aasta pikkuseks.

– 61 –

 
Tuli kevade lilledega, tuli linnulauludega; tema peale oli koolmeister kõige suurema lootuse pannud. Ta mõtles, et kui puud pakatavad ja ööpik laulma hakkab, siis on vaja ainult paras silmapilk varuda, Marie kõrval seista, ööpikut kuulates südamepõhjast ohata, neiule silma vaadata, tema kätt puutuda ning kohe pakatab ka noores süütus südames armastus palav ja lõõmav. Tema pidi see olema, kes püüab neiu „sammetistest siidisilmadest“ esimese neiulik-pelgliku häbelikkuse, tema palgilt neitsiliku punastuse. Tema ise on Marie õrnaks ja armastavaks kasvatanud, tema ise oskab ka neiu südamekeeli puutuda, nii et need värisema löövad ja hääli annavad, imeilusaid hääli. Need hõiskavad talle õnnest, milles meie elu nii kuulmata üürikene. Sajad ja tuhanded aastadki võiksid nõnda üürikeseks viivuks muutuda. Seda üürikest püüdis Kerglane kõigest hingest, seistes neiu kõrval, ohkas, laskis pea luulelikult viltu, vahtis üles kuu ja tähtede poole, imestas kevadet, kuulas ööpikut. Aga Marie südamekeeled jäid tummaks, nagu polekski seal loodetavaid taevalikke helisid. Kerglane oli osanud Manni manitseda, Riiat õpetada, oma tahtmise järele pöörata, aga Mariega nägi ta nagu asjata vaeva. Isegi au- ja tänutundmus jäi silmanähtavalt mõjuta. Seda tundis Kerglane selgesti, kuigi teistel sellest veel vähematki aimu polnud. Teised ootasid pikisilmi, et millal küll koolmeister asjaga tõsiselt peale hakkab, kuid see viivitas ja viivitas, aina ootas nagu sündsamaid aegu.

*                *

*

 Tooma rahvast tabasid rasked päevad: ainukene poeg Anton jäi haigeks ja heitis neljapäeva õhtupoolikul hinge. Matused pidid pühapäeval olema. Kurbus majas oli üldine. Kerglane püü-

– 62 –

dis trööstida, nagu ta mõistis. Iseäranis tähelepanelik oli ta Marie pisarate vastu, mis kõige enam pühapäeva hommikul hoogu võtsid, kui puusärk toast välja viidi. Koolmeister pidas lahkumispalve ja luges väga ilusasti, kõik olid sel arvamisel. Ta võttis kõige oma jõu kokku, paljastas oma südame õrnemad küljed matuselistele. Sellega käristas ta Mariel kõige hellamad hingekoed, ajas ta meeleheitlikult nuuksuma, nii et ta ise teda pärast pidi vaigistama ja trööstima, teatud magusust tundes teadmisest, et tema sõnad neiusse nõnda mõjunud. Tagakambris oli see, kus neiu peaaegu nõrkenult koolmeistri najale püüdis tugeda, nagu oleks siin ainuke paik, kus ta võiks tõsist tröösti leida. See liigutas Kerglast sedavõrt, et temagi silmad märjaks läksid.

 „Te lugesite nii haledasti“, kaebas Marie koolmeistrile ja tõstis oma nõretavad silmad tema peale, mille peale Kerglane niisuguse pilguga vastas, nagu imestaks ta kuud või kuulaks ööpikut. See pilk kuivatas silmapilk Marie pisarad ja äkki arvas koolmeister tundvat, et neiul on ikka veel ainult armsa koolilapse tänulikud silmad, mitte aga need „sammetised“, mille pärast poisivolakad kaklema tikuvad.

 Kui kurblik matuserong õhtul kiriku juurest tagasi jõudis, valitses üldine rusutud meeleolu. Polnud midagi selletaolist märgata, nagu mõne vana, eriti mõne vana ämmaeide matusel, kus noorte jalg kipub tantsuks kopsatama, sest – ämmaeided ja küpsed kaalid olevat külmalt kõige paremad. Täna olid omad kui ka võõrad rõhutud meeleolus. Koolmeistri õhtune söögipalve kõlas, nagu oleks tema meel iseäranis raske ja kurb. Ükski ei aimanud, et temal korraga kahed matused pidada olid: ühe koolilapse oli ta mullapõue saatnud, teist pidas ta endale elavana maetuks.

– 63 –

Nukral meelel kadus ta peale õhtusöögi peieliste seast ja läks välja meelt lahutama. Oli vaikne ja soe augustikuu lõpu õhtu. Kerge pilvevina pidi taevast katma, sest pimeduse peale vaatamata ei paistnud ainustki tähte. Kuu pidi alles hiljem tõusma. Koolmeister kõndis tasahilju aida ette ja peatas seal, nägi aidavahe väravaid lahti olevat ja mõtles kord üles lakka ronida, kus ta teadis värsked heinad eest leidvat, mille peal mõnus oleks pikutada. Aga ei, ta astus edasi, läks aida otsa, kus põõsaste vahel, marjakobaratega koormatud pihlaka all seisis pehkinud pink. Sinna pingile istuski koolmeister ja vajus mõttesse elu tühjuse üle. Natukese aja pärast kostsid toa poolt kerged sammud, mis teiselt poolt aida otsast läbi õuevärava välja pöördusid ja sealt pikkamisi aida taha tulid, kus ajutise katuse all mingisugused palgid ja pakud virnas seisid. Oli kuulda, kuis inimene mööda palgivirna üles ronis ja siis katuse alla istus. Pimeduse ja põõsaste tõttu polnud vähematki võimalust näha, kes tulija oli, aga millegi pärast sai koolmeister kohe väga erutatud. Kikis kõrvul kuulas ta ja mõtles püsti tõusta, et kuidagi tulijat vaatama minna, aga siis kostsid toa poolt uued, rasked sammud, endisega võrreldes mehe omad, vast ehk säärsaabastes astutud. Ka need sammud läksid õueväravast välja aida taha, palgivirna juure, kuhu esimene tulija oli istunud.

 Kerglase süda hakkas millegi pärast raskelt, raskelt peksma.

 ,,Sa nutad jällegi“, kostab mehe hääl pool sosinal. „Ära nuta ühtepuhku, pea hakkab nõnda valutama, silmad ponduvad üles. Minu süda läheb ka haledaks, kui sa nutad, jäta järele. Või toob see nutt kedagi tagasi. Ei kedagi“...

 Vaikus. Ainult koolmeistri süda peksis.

– 64 –

 
,,Marie kallis, ära nuta nõnda“, hakkas mees uuesti. „Ma lähen muidu ära, ma ei või seda kuulata. Hakka viimaks ise kaasa tönnima. Tean, sul on kahju, ainukene vend, aga nutt ei anna teda tagasi, viib su endagi enneaegu hauda talle järele... Kuule ometi, Marie! Ma lähen ära, kui sa nuttu ei jäta....“

 Vastust nutjalt ei tule. Mehe sammud hakkavad kaugenema. Koolmeistri südames kihvatab seletamata rõõm. Äkki kostab noore naise hääl, magus tuttav hääl:

 „Kustas!“

 Mees peatab, sammud ei kosta enam. Koolmeistril tuleb meele, et Tooma sulase nimi Kustas on: pikk poisisirakas, alati lõbus ja naerukas.

 „Kustas!“ kõlab teist korda hõõgav sosin ja Kerglane tunneb, et tema rinnas tõusnud rõõmukihvatus hangub.

 Mehe sammud lähenevad uuesti.

 „Tule siia, kuhu sa jooksed“, ütleb naise hääl, kui mees palgivirna juure jõudnud. „Tule siia, roni üles“.

 Kerglane tunneb, nagu langeks ta süda aina allapoole, aga tal pole aega oma südant silmas pidada, vaid ripub aina sosistatud sõnade küljes, mis vihisevad nagu nahkhiired läbi pimeda õhu – nii vaikselt ja salapäraselt, et ennem aimad ja oletad kui kuuled neid.

 „Oled sina ka imelik“, sosistab naise hääl, kui kobina järele otsustades peaks arvama, et mees juba tema kõrvale istunud. „Istu lähemale, mul hakkas nagu vilu“.

 ,,Ma annan sulle oma kuue ümber“, vastab mees ja teeb nähtavasti seda, kuid arvatavasti peab ta veel midagi muud tegema, sest natukese aja pärast vastab:

– 65 –

 
„Sul on ju terve nägu märg, aina ujub kohe. Mis sa nii palju nutad, küllap taevataat annab uue venna“.

 Koolmeister kuulas surnud südamel. Nagu kinninaelutatuna istus ta vanal pehkinud pingil kobaratega koormatud pihlaka all.

 „Kas tohin sind sülle võtta?“ küsib mees.

 „Kas tohid... Nüüd sa küsid, aga kui ma ei tahtnud, kas sa siis küsisid. Ega sa mõni vana koolipapa ole, et ainult silmadega sööd. Ema käseb teise vastu lahke olla, aga ma kohe ei saa, kui ma tema silmi näen. Ehk kui sa veel näeksid, kuidas ta minu kätt püüab või kuidas ta kevadel ööpiku laulu kuulas ja kuud vahtis, nagu tahaks teine hundi viisil huluma hakata”.

 „Noh, tema õpetas sind raamatuid lugema ja orelit mängima, sina õpetad teda nüüd armastama“.

 „Armastama! Mina teda armastama! Oodaku niikaua! Niisugune vanapoisi-ots! Mõtleb, et minu tunnid sama odavad on kui tema oreli kräuksutamine. Võta näpust!“

 Koolmeister tõusis pingilt ja kuivanud oks ragises tema jala all.

 „Tasa“, ütles mees hoiatavalt, „ära räägi nii kõvasti, metsal on silmad, seinal kõrvad“.

 Nad kuulatasid, aga et koolmeister enam oimugi ei liigutanud, kartes endast uuesti märku anda, siis rahustusid jutuvestjad peagi ja jätkasid:

 „Taha või ära taha teda, aga kui ta sulle kosja tuleb, pead ikkagi temale minema“, ütles mees.

 „Ei lähe“, ütles naine.

 „Küll lähed“, kinnitas mees.

 „Mitte ei lähe, löögu või maha mind“, kinnitas naine vastu.

 Sel silmapilgul tulid jällegi sammud toa poolt, seisatades nagu kuulatavalt. Siis kostis hüüe:

 „Marie! Marie ae!“

– 66 –

 
„Emal on meist hais ninas“ kostis palgivirnalt mehe suust.

 „Ei, tema arvab, et olen koolmeistriga“, vastas naine. „Jää sina siia, ma ronin alla“.

 Ja keegi läkski kergelt ja kärmesti palgivirnalt alla ning jooksis hüüdja juure.

 „Kus sa olid?“ küsiti. „Kus koolmeister on?“

 ,,Ei tea, ma pole teda näind“, vastati ning siis mindi toa poole tagasi.

 Koolmeister seisis aga raidkujuna marjakobaratest koormatud pihlaka all ja ei liikunud enne paigalt, kui ka mees palgivirnalt läinud, alles siis lausus ta endamisi: „Jumalukene, koolmeister! Kes teab, kumb meist õige koolmeister on!“ Ja norus peal läks ta läbi sooja pimeduse koju ning keegi ei teadnud enam pärast seda, et ta Toomal oleks käinud, või Tooma Mariele oreli tunda annud. Aga ükski ei pannud seda iseäranis imeks, Tooma vanadki mitte, sest orelit võidi pühapäeviti ka kirikus kuulata ja tantsuks ei saadud ka koolimaja orelitki tarvitada. Kuid tants oli Tooma Mariele tähtsam kui kõik oreli koraalid.

– 67 –

JÕULURÕÕM.

 Jõulud seisid ukse ees. Paksu Maibergi südant vaevasid hiljutised perekonna sündmused Tema hingepiina ei suutnud ka tuttavate ja sugulaste kaastundmuse avaldused vähendada, ennem aina süvendasid nad teda, sest Maiberg arvas sugulaste sõnadest hoolimata nende silmist ja näoilmest hoopis midagi muud võivat välja lugeda.

 „Võiks sa pagan ise ka kärvata, saaks su varanduse ometi kord oma kätte“, arvas Maiberg sugulaste südames helisevat. Nende kurvad näod ja kaastundlikud pilgud olid muidugi ainult viisakaks piduriideks – nõnda tundis Maiberg oma ahastuses. Ja et oma sugulastest viisakuses mitte maha jääda, siis tänas ta neid südamliku rõõmu ilmel, et nad teda tema raskes õnnetuses pole maha jätnud ega unustanud, kuna ta aga endamisi samal ajal lausus:

 „Võiks teid, raharonke, täpiline võtta!“

 Maibergi ahastus oli aga tõepoolest raske ja sügav. Temal oli ainuke laps, poeg Eduard, keda ta nõnda kasvatas ja laskis elada, nagu see paksu Maibergi ainukesele pojale seltskondliselt kohane. Poeg mõistis oma seisukorda väga hästi, mõnutses ja maitses elu. Aga vististi leidis ta elumagususte karika põhjast mõruda heite, sest vaevalt sai ta kahekümne ühe aastaseks, kui ta enda juba puiestiku pimedamas nurgas maha laskis ja kirja järel jättis, et armas papa ja kallis mamma ei peaks

– 68 –

kurvastama, sest tema lahkuvat täie teadmise ja rõõmuga – elutüdimuse tõttu. Arstlikul läbivaatamisel seltsis elutüdimusega teatud piinliku iseloomuga haigus, mis jäi ameti- ja perekonna saladuseks.

 Eduardi ema ei kurvastanud kuigi kaua, sest tema tundelikud ergud vahetasid nutu peagi naeruga, mispärast tema nõrgameeliste majja pidi toimetatama, kus ta mõne aja pärast sootuks vaikseks ja tummaks muutus. Arstid ütlevad, et tema lõpp polevat kaugel, ja sellepärast tunneb vana Maiberg enese juba praegu oma rikkuse juures ihuüksikuna. Kuidagi on nõnda, et üksinda olles ei maitse ta oma varandusest mingit rõõmu. Tema elus on veel vähe järele jäänud, mida ta tõsiselt maitsta tahaks. Ühiskondlised kohused, askeldused ja au pole teda kunagi mõõduandvalt huvitanud; naiste kenaduste ukutused pole talle juba ammugi kiusatusi valmistanud, söögiisu on viimaste sündmuste tõttu kadunud ja ka kõige maitsvamate roogade vastu tunneb ta teatud tülgastust; ainult jäme Havanna on osanud veel tänini enda huvi ja lugupidavuse alal hoida.

 Niisuguses olu- ja meelekorras seisavad Maibergil tänavused jõulud ukse ees. Kogu oma elu pole ta kunagi iseäranis õrnatundeline olnud ega pole eluviperusi kuigi tõsiselt võtnud. Ikka on osanud ta tröösti leida ja millegagi oma südant kergitada. Elu on talle olnud omataoline äritegevus, majade ja maadega angeldamine. On kuis on, läheb kuis läheb, pisut jääb ikka üle, kui aga kokku hoiad, tööd teed ja Jumalat palud. Aga nüüd ei hooli ta enam ei ühest, teisest ega kolmandast, nagu oleks tõepoolest mingisugune pankrott majas. Ja vast ehk esimest korda oma elus küsis ta loomusunnilikult: milleks peab ta üldse veel elama? Mis otstarve oleks tema tegevusel, mõtlemisel, olemisel?

– 69 –

 
Mõtles ta nii kaua kui mõtles, aga vastust ei leidnud. Ja ka see äpardus sündis tema elus esimest korda. Varemalt leidis ta kõigele vastuse, või tarbekorral võis ta ka küsimata ja vastamata elada. Aga nüüd ei tahtnud ta enam, nüüd mitte. Ja selle asemel, et mõelda, kuis jõulusid pühitseda, murdis ta pead küsimuse üle, mille ta ise omale esitanud.

 Sel ahastuse silmapilgul torkaski tal hea mõte pähe, kuis omale sündsat ja tõsist jõulurõõmu valmistada, mis isegi tema mures kurdunud südant võiks rahuldada: homme läheb ja kingib ta neile, kes nälga ja tööpuudust kannatavad, tuhat rubla.

 O, sellest räägib kahtlemata kogu linn, võib olla isegi terve maa; kõik ajalehed toovad sellest sõnume ja lisavad muidugi oma poolt midagi asjakohast juure. Näljaste nägudel saab ta tingimata rõõmupisaraid näha ja ta kuuleb tänusõnu ning õnnistust, mis tuleb tõsisest südamest.

 Mõeldud, tehtud.

 Tuhat rubla on kingitud, ajalehed on sõnume toonud ja seda loetakse kogu maal. Maiberg uidab ja liigub igal pool, kus talle silma puutuvad vaesed inimesed. Ta tahaks oma kõrvaga kuulda, mis küll tema kingitusest arvatakse ja räägitakse.

 Ilm on külm ja tuisune. Maiberg on omale sooja talimütsi sügavalt pähe vajutanud ja kasukakrae üles tõstnud. Vaevalt võidakse teda ära tunda, ehk olgu siis, et mütsist ja kasukast. Nõnda hulgub ta tänavail ja seisatab akende taga, kus inimesed – näod sinised, kehas külmavärinad – väljapanduid ehteid ja eineid silmitsevad, sest see on nende jõulurõõm.

 Asjata kuulatab Maiberg inimeste juttu: mitte keegi ei tuleta tema kingitust meele, nagu poleks seda olemaski.

– 70 –

 
Kurvalt longib ta mööda uulitsat ja pöörab lootuseta sammud koju poole. Sel silmapilgul lähevad mees ja naine temast mööda ja need räägivad ometi viimaks temast, Maibergist.

 „Vanamees ise on ka vist kurvastuse pärast ogaraks läind“, ütleb mees.

 „Ei tea“, vastab naine.

 „Mis seal veel teada“, ütleb mees; „misuke täie aruga inimene nõnda oma raha välja pillub. Mõtle ometi: tuhat rubla, ega see tuhat kopikat ole. Ja siiski, mis sest saab kõigile vaestele? Mitte kui midagi! Ehk kui seegi veel õigesse paika juhtuks, aga vaata, läheb tutvuse kaudu, läheb sinna, kus teda sugugi nii väga vaja pole. Lihtsalt lollus, ogarus“.

 „Õnnetu perekond!“ lausus naine.

 „Sugulased peaksid ta pillamisele piiri panema, muidu võivad nad kõigest ilma jääda“, rääkis mees ja nad pöördusid põiki üle uulitsa. Maiberg oleks heameelega neile järele läinud, aga ta kartis tähelpanu äratada, sest uulits oli rahvast tühi.

 „Või nii“, lausus ta endamisi. Kergenduse asemel, mida ta kingitusest oma südamele lootnud, läks see aina raskemaks, meel aina nukramaks. Ta arvas mõistvat, kui väga targasti ta oma eluajal talitanud, kui ta kunagi polnud kalduvust tunnud heategevuseks.

 Ilma sihita ja otstarbeta hulkus ta linnatänavail edasi. Kui ta kusagi akna taga peatas, et vaadata, mida see närune vanade ja laste kari siin õige silmitseb, kuulis ta ühte töölist teisele seletavat.

 „Mõni asi nüüd. Tuhat rubla, mis sest ka saab. Arva ise: kui linnas oleks tuhat näljast, siis saaks igaüks ainult ühe rubla, aga neid on ju rohkem, palju rohkem, neid on mitu tuhat.

– 71 –

Jaga kõigi vahel ära, igaüks saab kopikat kümme, võib olla ei saa sedagi. Mis see siis õige on? Naeruväärt! Lihtsalt pilge, tühi narrimine“.

 „Aga tema poolt on see siiski suur heategu, sest mõtle, kui kõik rikkad“... hakkas teine vastu seletama.

 „Heategu! Või heategu! Miljonite juures on see ju mitu korda vähem kui meie kopikas sandile. Aga kas oled juba oma kopikate eest taeva saanud. On lehed sellest kirjutanud või õpetaja kantslist maha öelnud!“

 Rääkija häälest kostis mõru enesetundmus.

 Mehed läksid akna alt ära.

 Maiberg sammus neile loomusunnil järele, aga nemad läksid külma tõttu liig kärmesti, kui et tema oma soojas kasukas kauemat aega oleks suutnud nendega kaasas kõndida Ainustki sõna ei kuulnud ta enam nende suust.

 „Vähem kui kopikas sandile“, pomises Maiberg koju poole minnes. „Mitu tuhat näljast... Aga kui ma kümmetuhat, sadatuhat, ei, kogu oma varanatukese neile lõugu viskan, kas ka siis on ainult ,kopikas sandile’..? Õige, puudust ja nälga on rohkem kui mina suudaks teda kustutada“, lausus ta natukese aja pärast alistunult ja äkki arvas ta mõistvat, kui hirmus mõttetu on tema elu, sest tema pole kunagi muud teinud kui aga varandust kogunud ja kokku hoidnud, naise köögi- ja õmbleja-arvete järele valvanud ja iseenesegi tahtmisi alatasa piiranud, vabandades kallidusega. Ja kogu selle eluaegse piinava tegevuse tagajärg: isegi oma linna vaestele rahuldavaks jõulurõõmu valmistamiseks ei jätkunud tema varandusest. Kas maksis teda siis koguda, kas maksis iga sammu peal „poolvillast teha“, kui ometi nii ime vähe teda terve eluajagagi kokku sai?

– 72 –

 
Maiberg tundis, et tema enne oleks pidanud surema, kui ta selletaolise küsimuseni jõudis, et parem oleks olnud ühes eidega hullumajja minna ja seal tummalt enda ette vahtida, kui nõnda küsida.

 „Aga, jumalukene, mis peab siis tegema?“ kordas ta muljuvas ahastuses. „Mis peab tegema, et ei tõuseks küsimus küsimuse peale, millest üks mõttetum ja meeleheitvam kui teine? Mis peab tegema, et kaoksid kõik meeletud mõtted ja arutud küsimused ja et pisutki võiks osa saada sest suurest rõõmust, mis ootab kogu linna ia maad?“

 Ta mõtles kaua, kaua, mõtles päevad ja ööd, mõtles, kuni mõtted muutusid uimaseks sonimiseks, ogaraks jampsimiseks. Kõige oma arvatava suure varanduse juures ei leidnud ta ometi mingit abinõu, et omale tsipakenegi jõulurõõmu valmistada. Seni kui elas Eduard ja toimetas kodus alles eit, oli jõulurõõmu valmistamine nii kerge ja lihtne: läksid ja ostsid midagi ja viisid koju ning kui eide palg rõõmus särama lõi ja poeg iseteadva rahuldustundega oma kingid vastu võttis, nagu peaks kõik just nõnda olema, mitte aga teisiti, siis tundis vana Maiberg ka ise, et kõik just nõnda peab olema, mitte aga teisiti, ning mõnutsev rahuldus võttis rinnas maad. Teised kõik on nõudlikumad kui olid tema eit ja poeg, sest ta viskas tuhat rubla välja, aga see oli kui tilk vett kuumale kivile.

 Mõni teab, kui kaua Maiberg asjata oma väsinud pead oleks mõtlemisega vaevanud, kui mitte ootamata sündmus teda sellest poleks lunastanud: talle toodi teade, et tema naine hullumajas surnud. Maiberg uskus, et eit sureb, ilma et ta aru tagasi saaks, ootaski tema surma, sest ta soovis talle südamest rahu, aga ometi ei arvanud ta, et see

– 73 –

nii pea sünnib. Millegi pärast lootis ta, et eit tingimata seni veel elab, kui tema, Maiberg, enesega ja oma varandusega mingisuguse otsuse teeb, alles peale seda sureb ta. Aga nüüd oli teisiti läinud, hoopis teisiti: temal, Maibergil, olid asjad rohkem sasis kui kunagi varem, ta ei teadnud üldse enam, millest peale hakata või millega lõpetada. Kui siis eide surmasõnum teda äkki ja ootamata tabas, valdas teda mingisugune hullumeelne jahmatus, mis heitis heleda helgi kogu tema elule. Mitte midagi selletaolist polnud varem kunagi tema vaimus sündinud. Talle pidi see peaaegu naljakana tunduma, sest kui kogemata pilgu peeglisse heitis, paistis talle peaaegu samasugune naeratus vastu, nagu ta seda mõni aeg tagasi oli näinud oma õndsa eide näos.

  Maiberg võpatas. Õudus täitis ta hinge. Ja nagu kabuhirmus istus ta ruttu laua ääre ning kirjutas järgnevad read:

 „Südamest kallid sugulased!

 Ma võtsin nõuks omale jõulurõõmu valmistada ja kinkisin vaestele 1000 rubla. See summa oli aga näljaste arvuga võrreldes nii väike, et seda sandikopikakski ei võidud nimetada. Teie aga pidite minu pillamise meeletuna leidma ja arvasite muidugi, et ma aru olen kaotanud. Nüüd ei leia ma ei teistele ega endale jõulurõõmu valmistamiseks enam muud nõu, kui koputan taeva uksele. Loodan, et see on teile, mu kallid sugulased, ja ka mulle enesele kõige tõsisem jõulurõõm, mida mina võin valmistada. Ja sellepärast ei pea mind keegi hullumeelseks, vähemalt teie mitte. Matke mind eidega ühte hauda. Kõigest südamest teile jõulurõõmuks õnne soovides

 Teie A. Maiberg“.

– 74 –

 
Ta pani kirja ümbrikku ja pitseeris ta kinni. Aadressiks kirjutas ta peale: „Minu armsatele sugulastele“.

 Kirikukellad hakkasid parajasti lööma.

 Maiberg võttis lambi ja läks magamistuppa...

 Esimesel jõulupühal, kui kallid sugulased paksu Maiberki läksid tervitama, leidsid nad külma surnukeha eest.

 Surres oli ta samuti kui eluski kindlasti ja järelandmata talitanud: ta oli enda pihta kaks kuuli lasknud, sest esimene polnud teda surmavalt tabanud.

– 75 –

 LEHEKANDJA NR. 17.

 „Nr. 17!“

 „Mis on, noorhärra? Ma olen siin“, vastab nõrk, kuid kräbe vanaeide hääl kontori nurgast.

 „Teie pole eila hr. T-le N. uulitsasse lehte viinud. Kuidas sellega on?“

 „Kudas, pole viinud? Viisin“.

 „Aga tema pole saanud, käis täna kaebamas“.

 Nende sõnade peale vaikib nr. 17, sest ta teab, et ega noorhärra asjata räägi ja ega hr. T. asjata kontoris kaebamaski pole käinud.

 „Aga täna viige talle just nimelt leht, ärge unustage“, räägib noorhärra.

 „Jah, kindlasti, küll ma viin. Ma tean väga hästi, kus ta elab: suures kollases neljakordses kivimajas, pööningukambris. Küll sinna on aga üks rist käia...“

 Nr. 17 tahab oma viletsusest ja ametioskustest jutustama hakata, kuid varsti tehakse talle tähendus, et ta vaikiks, sest tema rääkimine segab teisi. Pealegi on kõigil juba ammugi teada, mida nr. 17 jutustada tahab. Ta on juba mitu aastat lehti laiali kannud ja kogu selle aja ikka omast asjast rääkida tahtnud, kuid kunagi pole see tal õnnestanud: teda kästakse vaikida, sest tema hädaldamine rikub teiste rahu. Alguses ei saanud nr. 17 arugi, kuidas küll tema rääkimine kellegi rahu võiks rikkuda, sest ega tema selleks räägi, et kedagi süüdistada või oma seisukorra kergen-

– 76 –

damist nõuda. See ei tule tal kunagi mõttesse, sest nr. 17 arvab, et kui see on jumala tahtmine, siis paraneb tema seisukord iseenesest ja kas või homsest päevast peale. Seni aga, kui see pole jumala tahtmine, kannab ta oma risti rahul olles, ainult vahetevahel tahaks temast teistele rääkida – muidu niisama, ajaviiteks, suusoojaks.

 Niipea kui vaikimise käsk kõlab, langeb nr. 17 kontori nurgas kössi ja hakkab rääkimise asemel mõtlema, sest sellega pole ta tänini veel kellegi rahu rikkunud ei kontoris, uulitsal lehepampu kandes ega õhtu hilja väsinult koju minnes. Kuid paljuke suudab ta mõtelda, paljuke ongi tal mõtelda! Juba kümmekond aastat päev päeva kõrval ikka üks ja seesama: läheb kontori, ootab lehti, saab need kätte, kannab laiali ja ronib väsinult koju. Lehepamp on alguses raske, vajutab nr. 17 keha viltu ja kõverasse. Nõnda tungib ta keldrikambritesse, kus raske ja lämbunud õhk vastu tuleb; nõnda helistab ta kella suurte uste taga, mis viivad toredatesse korteritesse, mida ta ainult praotatud ukse vahelt näinud; nõnda ronib ta hingeldades kõrgele pööningukambritesse, kus valitseb talvel peaaegu alati külmus, suvel kuumus. Käib ja ronib, ronib ja käib. O, nr. 17 teab väga hästi, kui hirmus väsinud ta mõnikord olnud, nii et jalga ei tahaks jala ette tõsta, aga ikka on pidanud ta minema üles ja alla, alla ja üles. Mõnikord käib pea ringi, silmad löövad kirjuks, jalad nõtkuvad, peab silmapilguks trepi käsipuule tugenema või üürikeseks kusagi istet võtma, aga siis peab tingimata edasi minema, sest muidu kordub homme kontoris tuntud kahekõne:

 „Nr. 17!“

 ,,Mis on, noorhärra, ma olen siin“.

  „Teie pole eila hr. X-le lehte viinud...“

– 77 –

 
Nr. 17-neI on sellest kahekõnest villand, ta ei taha seda enam kuulda. Nagu mõni tüütu lauluviis heliseb ta tema kõrvus. Sellepärast ükskõik mis või kuidas, ainult mitte enam teda kuulata, mitte enam noorhärra küsimuste peale vastata.

 Oma nime on nr. 17 peaaegu unustanud, sest kogu selle aja jooksul, kus ta lehti kannab, on ta vaevalt kordki oma nime kuulnud. Kontoris tuntakse teda ainult numbri järele. Tuleb keegi kontori kaebama, siis küsitakse temalt harilikult: „Kus uulitsas te elate?“

 ,,S. uulitsas“.

 „Ah nii! Sinna kannab nr. 17. Küll ma ütlen talle“.

 Nõnda alati: ikka nr. 17 ja 17. Isegi kodus, väikses madalas, pimedas ja sumbunud õhuga täidetud keldrikambrikeses, kus mini oma lastega elab ja oma mehega ning nr. 17 alati riidleb, ei kuule ta oma nime kunagi: lapsed hüüavad teda vanaemaks, poeg emaks, minija eideks.

 Täna on nr. 17 iseäranis väsinud ja nõrk. Hooglikult peksab sügisene tuul peenikest vihma vastu silmi. Uulitsad on porised ja alevimajakeste vahel pimedad. Eemal kaugel paistab laternatuli ja vilgub porilompidelt vastu, aga nr. 17 ei pane seda tähele; tema kobab pool pimesi ja nagu käsikaudu edasi, et viia sõnumeid kuritööst ja õnnetustest, poliitikast ja haridusest, kirjandusest ja kunstist. Sagedasti näeb ta, kuis teda kärsitusega oodatakse, sest miks muidu kisutakse nii ahnelt tema peost leht. Aga tema, lehekandja nr. 17, jätab see külmaks ja ükskõikseks. Tema läheb oma pakiga sõnalausumata edasi ja ainus mõte on tal, kuis lehti vihma eest varjata ja kuis nad küll kõik laiali saada. Tema ise pole kunagi oma lehte lugenud, hea seegi, kui mini mõnikord kuritöist ja õnnetusist midagi ette loeb.

– 78 –

 
Koju jõudes heidab nr. 17 täna kohe asemele pikali ja isegi sööma ei tõuse ta sealt. Kui ta järgmisel hommikulgi end jalule ei aja, küsib mini viimaks:

 „Kas sa täna õige ülesse ei tõusegi?“

 „Ei jäksa, kondid valutavad ja süda on nõrk“, vastab nr. 17.

 „Oled sa nii mitu aastat jõudnud, eks sa siis seda tänast päeva enam ei jõua“.

 „Ükskord on ikka viimane päev“, vastab nr. 17 minile ja jääb asemele pikutama. Viimaks kutsub ta oma pojapoja enda juure ja saadab selle lehekontori sõna viima, et tema, nr. 17, täna ei tule.

 „Meie vanaema täna lehti kandma ei tule“, ütleb poiss kontoris, „tema on asemel pikali“.

 „On ta haige või?“ küsitakse.

 „Ja vist“.

 „Mis nr. tal on?“

 „17“.

*

 Sest päevast saadik on kaks nädalat mööda.

 „Nr 17!“ hüüab lehekontori noorhärra harilikul viisil.

 Aga ei tule mingit vastust. Noormees kordab hüüet. Ka nüüd on vaikus.

 „Liisi, eks sa ometi kuule, et sind hüütakse“, ütleb üks lehekandjaist. „Käid juba mitu päeva, aga ikka veel ei tea, et oled 17“.

 Ette astub noor punaste palgedega tütarlaps.

 „Teie jäätegi nüüd vana 17 asemele, sellest pole enam midagi kuulda“, öeldakse talle. „Tahate teie jääda?“

 „Tahan küll“, vastab tütarlaps õnnelikult, et teenistusse saab.

 „Nõnda olete siin nr. 17. Aga teie ei ole eila õhtul hr. N-le S. uulitsasse lehte viinud, ta käis kontoris kaebamas“.

– 79 –

 
Tütarlaps kohmetab ja punastab, ei leia vastust.

 „Katsuge ausasti vana 17 aset täita“, ütleb noorhärra ja tütarlaps punastab veel rohkem.

 „Jah, ega vana enam tule, surnud lehti ei kanna“, lausub keegi lehekandja.

 „Surnud?" küsib noorhärra.

 „Eila öeldi kirikus maha“.

 ,,Kus?“

 „Jaanis“.

 „Mina olin eila seal, aga ma ei kuulnud, ei pannud tähele“, räägib noorhärra.

 Lehekandja eide näole ilmub kibe, nagu pilkav naeratus.

 „Noorhärra ei teadnud ju ta nime, sellepärast“, ütleb ta.

 „Ah jaa“, vastab noorhärra, „meie hingekirjas oli ta nr. 17“.

 „Kudas ta vaeseke vahel oma häda tahtis kaebada, aga...“ hakkab lehekandja, kuid juba kostab talle vastuseks:

 „Sst! Teie segate ju oma rääkimisega“.

 Rääkija vaikib nagu omal ajal nr. 17-ndki: hädaldamine rikub teiste rahu.

– 80 –

VIIMANE RAHA.

 See oli siis, kui tööpuudus luupainajana linnal lasus, kerjuste ja kuritegevuste arv kasvas, tööliste püksirihm pingumale venitati ja nende naiste ning laste näod päev päevalt ikka enam kahvatusid.

 Juhan oli nädalate viisi kestvamat tööd otsinud ja teda mitte leidnud. Mustade päevade tarvis kogutud rublade ja kopikatega ning juhuslikult leitud paaripäevalise tööpaigaga oli ta iseenda ja oma perekonna vee peal hoidnud, talitades põhimõtte järele, et parem ikka pikk ja peenike nälg, kui lühike ja jäme. Sedagi võis ta ainult sellepärast, et tal juba abielu algusest saadik viisiks oli üks või teine kord osa saadud palgast naise Leena kätte anda, ja see oskas hoida. Tema hoidis raha mehe, iseenda ja ka laste eest ning sellepärast oli tal hädapäevil ikkagi pisut võtta. Praegugi elati juba ammust ajast peaaegu ainult Leena rahast, nõnda et ülespidajana tundus mitte pereisa, vaid pereema. Niisugune seisukord ei meeldinud Juhanile põrmugi, aga parata polnud midagi, sest kaine peaga ei söandanud ta naiselt kunagi raha välja nõudma hakata ega isegi järel pärima minna, kui palju raha õige veel tagavaraks on. Ja kuigi ta seda oleks teinud, siis ometi tagajärjeta, sest Juhan teadis kindlasti: ei olnud mingit lootust Leenalt raha kätte või tema arvu kuulda saada. Muidugi, kui Juhan saaks endal

– 81 –

pea täis panna, siis tuleks kahtlemata ka mehelik kuraas, mis teda laseks naisega hoopis teist keelt kõnelda, nagu see nii mõnigi kord juba juhtunud.

  Puuduse ja näljaga käivad kaasas harilikult ikka haigused ja igasugused hädad, ometi olid Juhan ja Leena tänini nendest katsumata jäänud. Aga kui Leena kukkur päev päevalt ikka rohkem kokku kuivas ja tema ikka enam ja enam laskis toidu oma suust mööda libiseda laste või mehe hammaste alla, siis ütles tema jõud pika peale üles ning ta jäi maha. Vististi pidi ta haige olema, arvas ta ise, kuigi ta kindlasti ei teadnud, mis või kus valutas. Ühe sõnaga: suust oli tõbi sisse läinud. Aga kui häda kõige suurem, siis abi kõige ligem: Juhan leidis kuhugi tööd, mis pidi vähemalt mõned nädalad kestma. Küll ei saanud ta homme veel tööle minna, sest homme oli pühapäev, mitte ka tunahomme ega üle-tunahomme, aga neljandal, viiendal päeval pidi tingimata peale hakkama, ning siis tuli raha ja nälg võis hambad varna riputada. Asi oli kindel, Juhani nimi raamatusse sisse kirjutatud, muud kui mõni päev vaja oodata.

  Juba ammugi polnud Juhan mööda porist uulitsat nii roosilises meeleolus plärtsinud kui täna koju tulles; samuti polnud ta juba mitmel-setmel nädalal nii rõõmsaid sõnumeid koju toonud kui täna. Leenagi naeratas asemel ja kui lapsed nägid, et ema naeratab, mõistsid nad kohe, et midagi peab olema paremusele muutunud: võib ehk jällegi hakata leiba niipalju purema, kui süda vähegi kutsub.

  „Võiks ehk selle rõõmuks täna lastele midagi suupärasemat tuua“, ütles Juhan, kui ta oma rõõmusõnume oli jutustanud. „Laupäev täna pealegi veel ja homme püha“.

  „Aga kui tööd ei juhtu saama“, vastas Leena.

– 82 –

 
„Ei noh, miks siis ei saa, nimi pandi raamatusse, palgas on kokku lepitud, muud kui lähen ja hakkan tööle“, julgustas Juhan.

 Leena mõtles ja veeretas oma südames viimaseid rahatükke näpu vahel, sest nii hirmus vähe oli neid järele jäänud.

 „Sinule endalegi kuluks midagi paremat ära“, lausus Juhan nagu vabandades ja andeks paludes.

 Need sõnad ja see toon hakkas Leena südamesse kinni. Ah, juba ammugi polnud Juhan oma sõnadega tema eest muretsenud ja juba ammugi polnud ta seda enam niisugusel toonil teinud!

 „Siin on minu viimane varandus“, ütles Leena ja ulatas selle mehe kätte, sest äkki tundis ta tema vastu piiramata usaldust, nagu siis, kui nad alles abiellu astusid. Unustatud oli vahemine elu, unustatud Juhani „kust tuul, sealt meel“, unustatud kõik need õnnetud ja rasked silmapilgud, kus Juhan purjus koju tuli – unustatud paari sõna ja selle tooni pärast, millega need paar sõna räägitud.

 Juhan sai raha ja Leena õnnistuse ning läks. Aga just tema minemise kärsituses oli midagi, mis Leena meeleolu segavalt riivas ja peaaegu oleks tahtnud ta mehele ukse peale midagi hoiatavat järele hüüda, teda peaaegu vannutada, aga ei, ta vaikis ja lausus endamisi:

 „Ega ta ometi hull ole“.

*

 Ja Juhan ei olnudki hull. Tal polnud peas ainukese hullumeelse mõtte varjugi, kui kodust välja tuli. Oli aga tema samm siiski ebaharilikult käbe, siis ainult samal põhjusel, miks ta ennist nii roosilises meeleolus koju poole kõmpis.

 Juhan arvas kopika pealt järele, mis ta oleva raha eest ostab ja kui palju tal siis veel üle jääb:

– 83 –

võis parajasti kummalegi lapsele mõnekopikalise mängukanni osta ja omale väikese pudeli monopoli. Siis aga turgatas tal meele, et Leena mängukannide ostmisega nõus ei oleks, kuidagi nagu talle ka ammugi monopoli pudel, kuigi väikene, ei meeldi. Sellepärast arvas Juhan paremaks mängukannid ostmata jätta ja nende heaks määratud raha monopoli peale panna, nii et pisut suurema pudeli saaks ja et ainult üks asi oleks, mis Leenale vastumeelt. Selle ühega arvas Juhan nõu leidvat: ta tahtis pitseeritud pudeli koju viia, Leena oma silma all pitseri purustada ja siis käega pudeli põhja koputada, nii et kork pealt välja kargab ning Leenale endale esimeseks rüübata anda – terviseks, kosutuseks, arstirohuks.

 Niisuguste lohutavate mõtetega asus Juhan monopoli-sappa. Aga juba järgmisel silmapilgul koputati talle õlale ja hüüti:

 „Tere, Juku!“

 „Aa, tere“, vastas Juhan.

 Tema ees seisid vanad head sõbrad Kustas ja Kaarel.

 „Laupäeva jalga võtma?“ küsis Kustas.

 „Eidele kõhurohtu“, vastas Juhan, „näe kõõksub teine juba mitmendat päeva“.

 „Kae kurja, või eidele kõhurohtu“, naeris Kaarel.

 ,,Bursui“, ütles Kustas, „rohitseb viinaga eite, aga meil pole teist sindert oma tarviski“.

 „Sain täna tööd“, ütles Juhan.

 „Mis sa siis kuulad, muud kui tiri aga välja“, arvasid sõbrad.

 Kui Juhan pudeli kätte sai ja parajasti ukse peal teda taskusse toppis, võtsid Kaarel ja Kustas ta muheda nöökamisega vastu:

 „Või tasku pannakse õige“, ütles üks

 ,,Ä’ä tee ikka meestega nalja“, lausus teine.

– 84 –

 
„Pole midagi parata, eit ootab“, vastas Juhan ja tahtis minna.

 ,,Aina eit ja eit“, ütles Kaarel, „ega see eit tervet pudelit kõhurohuks tarvita“.

 „Jäta nali“, ütles Kustas, ,,ja tule tee pudel lahti, anna kordki maitsta, mine siis oma eide juure“.

 „Ei, ma lubasin pudeli tervelt koju viia“, luiskas Juhan ja püüdis oma kätt vabastada, millest Kustas sõbralikult kinni hoidis.

 „Nali naljaks, aga sina teed, nagu oleksid sa oma eide narr“, ütles Kustas tõsiselt

 „Juhan, kurat, ole ikka mees, ä’ä tembuta“, hakkas ka Kaarel tõsiselt. „Ütle, millal oleme meie sinu ilma jätnud, kui meil head päevad olid. Ja ega me Jumal teab mis tahagi: ainult kord suule panna, keele otsa niisutada ja siis võid minna. On sul eit haige, mis sinna siis parata, ka temale pead viima, aga ega sellepärast siis ometi sõpra pea ilma jätma. Naistele oma osa, meestele oma“.

 Juhan punnis ikka veel vastu.

 „Las ta, kurat, läheb“, ütles Kustas Kaarlile ja pöördus nagu minema. „Kelle kõht täis, või see näljasest hoolib. Aga ühte ütlen ma, va Juku: küllap tulevad ka meil paremad päevad ja siis oled sa, va vennas, meie peos“.

 Juhan peatus, mõtles, kaalus. Omad mehed, head mehed, sõbrad nagu muistegi, ainult: kas jääb veel midagi pudeli põhja, kui kord maigu suhu saab. Aga lõpuks: mis siis, Leena, ei teagi ju, ehk kuigi teada saab, mis siis ikka – poriseb pisut, võib olla nutabki, naiste asja nüüd, ja see on kõik. Või kuigi ta pudeli tervelt koju viib, pitseri tema oma silma all purustab, kas ta siis ei porise? Muidugi poriseb, võib olla nutabki, muidugi nutab, nagu ikka, kui midagi muud enam üle ei jää.

– 85 –

 
„Ära tühja jönni, tule“! ütles Kustas käskivalt.

 „Ole mees, ä’ä ole poisike“, aitas Kaarel.

 Juhan läks sõpradega kaasa.

 Aga sellest pudelist ei saanud hakatagi, nii ruttu oli ta meeste käes tühi. Igaüks pigistas paar korda ja juba oligi põhi püsti. Kustas ja Kaarel olid väga viisakad, nad kastsid sõna tõsises mõttes ainult keelt, jättes joomise Juhani enda hooleks. Nad tegid seda nõnda, nagu oleksid nad selles kokku leppinud, vargsi teineteisele silma pilgutanud või salaja varva peale astunud.

 Juhani keel läks pehmeks. Aga seda ei pannud ta ise tähele. Temal tuikas ainukene mõte peas: kas Leena tõesti oma viimase rahanatukese täna välja andis. Mõte oli väga tähtis, peaaegu saatuslik, sest kui Leenal veel raha on, siis võiks veelgi viina osta, kas või kiuste, miks tal veel raha on.

 Juhan ei saanud muidu kui jutustas pikalt ning laialt Kustasele ja Kaarlile kuidas ta täna eidelt raha saanud ja kuidas raha eide kätte sattunud, küsides nende arvamist: on eidel veel raha või oli see tänane tõepoolest viimane. Kustas ja Kaarel otsustasid kaljukindlalt, et kui eidel tänini raha on jätkunud, siis jätkub veelgi; küllap tal peale viimase raha ikkagi kusagi kooru vahel, kui mitte palju, siis pisutki leidub.

 Samuti arvas ka Juhan ise nüüd ja selle peale käristas ta uue pudeli välja, millest hakkasid ka Kustas ja Kaarel juba rüüpama, mitte ainult keelt kastma. Pärastpoole, vihmasajul, läksid kõik kolm õllepoodi ulualust otsima.

*

 Samal ajal ootas Leena pikisilmi Juhanit ja tema süda hakkas ikka rohkem valutama

 „Kas isa varsti tuleb?“ küsis seitsmeaastane Roosi juba mitmendat-setmendat korda emalt.

– 86 –

 
„Varsti, varsti, oota veel natukene“, vaigistas teda ema.

 „Toob ta Aalile komput?“ küsib neljaaastane poeg.

 „Toob, toob – saia ja komput“, kinnitab ema pojale.

 „Mis ta mulle toob?“ küsib tütar.

 „Küll ta ikka midagi toob, oota aga“, trööstib ema.

 Lapsi oskab ta silmapilgukski rahuldada, enese südamevalule ei leia ta mingit vaigistust. Ja nagu aimaksid lapsed seda, piinavad nad ema iga natukese aja pärast samade küsimistega: ikka – kas isa varsti tuleb ja kas ta ikka toob?

 Nõnda saab ähmasest päevavalgusest videvik, videvikust pimedus, kus aknast vaadates laternatuled nagu kaugelt, kaugelt vilguksid. Aga isa ei tule ikka veel. Heameelega läheks Leena Juhanit otsima, et nõnda päästa, mida veel päästa võib, kuid ta tunneb, et ta ei jäksa, jalad ei kanna. Sellepärast peab ta tahes või tahtmata ainult ootama ja südamevalu kannatama. Oleks ta jalul, ei ta siis ootaks ega kannataks, vaid jookseks kas või poole linna meest otsides läbi, nagu ta seda nii sagedasti teinud. Jookseks kuni mehe üles leiaks ning kargaks kas või kogu monopolisabaga või trahteri rahvaga kaklema, kui need tema meest tahaksid kinni pidada. Aga mis peaasi: oleks Leena täna jalul olnud, siis poleks ta kunagi raha Juhani kätte annud, kindlasti mitte, vaid oleks ise läinud ja kõik õiendanud.

 Ema ja laste oodates saab kell kaheksa, üheksa, isegi kümme, aga isa ei tule siiski. Lastel ei jää muud üle, kui peavad magama pugema, kuna ema neid seega trööstib, et küllap homme hommikul on isa ikkagi kodus.

– 87 –

 
Aali uinub peagi väsinult, aga tütarlapse silmad ei lähe ega lähe kinni. Kuuldes, et vend magama jäänud, hüüab ta sosinal:

 „Ema! Ema ae!“

 „Mis sa tahad? Miks sa ei maga?“ vastab ema.

 „Uni ei tule... Ema!.“

 „Mis on?“

 „Kas isa on jälle jooma läind?“

 „Ole vait ja jää magama“.

 „Ütle ema, kas on?“

 ,,Jää magama!“

 „Ütle, siis jään“.

 „Armas laps, ma ei tea“.

 „Tead küll, sa ei ütle, ei taha“.

 „Küllap vist, mis muud“, lausub lõpuks ema.

 „Ma arvasin kohe, nägin su näost“, ütleb tütarlaps targalt nagu mõni vanainimene.

 „Tule siia!“ hüüab ema tütart. See ronib tasahilju venna kõrvalt asemelt välja ja läheb ema juure.

 „Kui isa koju tuleb ja mind küsib, siis ütle, et ema läks välja“, räägib Leena lapsele.

 „Aga kuhu sa siis lähed?“ küsib laps.

 „Ära küsi nii palju, vaid tee, nagu ma käsen“, sõitleb teda ema.

 „Lähed sa välja?“

 „Ma olen ju haige, kuhu ma siis nõnda lähen“.

 „Siis peidad enda jällegi tuppa ära“.

 „Kui sa tead, mis sa siis küsid“, ütleb ema, vaikib pisut ja lisab siis juure: „Mine heida nüüd magama“.

 „Uni ei tule, nüüd enam ei tule, ma kardan“.

 „Mis sa, rumal laps, kardad, ega isa sinule midagi tee, ega ta sinu kallale tule“.

 Tütarlaps vahtis suuril silmil emale otsa ja ütles siis:

 „Ma kardan ikkagi“.

– 88 –

 
„Mine heida magama, kui uni peale tuleb, siis sa enam ei karda“.

 „Uni ei tule“.

 „Küll ta tuleb, heida aga venna kõrvale. Vaata kuis tema ilusti magab, tee sina niisamuti“.

 Tütarlaps mõtles veel natukene aega, nagu tahaks ta emale midagi vastata, viimaks läks puges ta ometi sõnalausumata venna kõrvale näruse teki serva alla, nagu peaks ta sealt oma hirmu vastu kaitset leidma. Ja leidiski, sest natukese aja pärast sai väsimus ka temast võitu, nii et ema nüüd üksipäinis valvama jäi.

*

 Oli kesköö paigu, kui ukse tagant Juhani kobavad sammud kostsid. Silmapilk põgenes haige naine sängist ja puges suurt villast rätikut ümber võttes laste sängi alla.

 Väikene lamp põles laual kui hundisilm ja andis parajasti niipalju valgust, et nägi lauast ja toolidest, kõrvale hoida. Aga Juhani jalad olid sedavõrt pehmed, et nad kohe tooli riivasid ja siis mehe mürinal vastu lauda paiskasid.

 „Kuradi risud, tee pealt eest!“ vandus Juhan ja vedrutas otseteed oma abieluvoodi ette, nagu mõtleks ta kohe magama heita. Kuid sinna juure jõudes jäi ta jõllitades asemele vahtima. Ta ei uskunud oma silmi: ase oli tühi. Kui ta välja läks, lamas tema naine haigena voodis, oli seal juba mitu-setu päeva lamanud ja nüüd korraga läind mis läind.

 Juhan pöördus tuikuvalt toas ringi, aga Leenat ei olnd ega olnudki. Viimaks kobas ta laste sängi ette, kus tütarlaps juba tooli ja laua mürinal oma äreva une tõttu üles oli ärganud ja nüüd hirmunult istukile tõusis, nagu mõtleks ta esimesel tarvilikul silmapilgul püsti karata ja asemelt välja lipata.

– 89 –

 
„Kus on ema?“ küsis Juhan.

 „Ema läks välja“, vastas tütarlaps.

 Juhani silmis välkus viha.

 „Kuhu ta läks?“

 „Ma ei tea, ta ei öelnud, käskis meid ilusti kodus olla“.

 „Valetad!“ karjus Juhan.

 ,,Ei valeta, läks jah ja käskis meid magama heita“.

 „Saadana silmamuna! Minu järel valvama! Kuule, plika, sa tead, kuhu ta läks. Hoia oma nahk, kui sa tead. Pargin su läbi, puruks peksan kõik, löön lömaks... A-a, ühes nõus, valetavad! Või ei tea, sina ei tea. Siis teab poiss, tema oma isale ei valeta, on meeste sugu, kasvab meheks“....

 Nõnda rääkides toetas ta rõõtsakili sängi ots-laua peale ja võttis poisil jalast kinni, pigistas, raputas, venitas:

 „Kus on ema?“ küsis ta ise kärkivalt.

 Poiss pistis unisest peast kõigest kõrist karjuma.

 „Kus on ema?“ päris isa.

 „Ma ei tea“, nuttis poiss. „Ema oli sängis“.

 „Enam ei ole“, vastas Juhan.

 „Ema on kadunud“, seletas õde vennale.

 Poiss hakkas veel valjumalt ja haledamalt nutma.

 „Mis sa lõugad“, ütles Juhan poisile ja hakkas midagi taskuist kobama, kuni ta kopikase saia välja tõmbas ja nutjale lapsele kätte andis. „Säh, söö, ä’ä virise, ole ikka mees“. Tütarlapsele viskas ta teise saia, lausudes: „Sulle ka, mis sinugi raipega teha“. Peale selle tuigerdas ta oma voodi juure tagasi ja istus kössi vajudes sinna servale, kuna ta ise mõnas:

 „Või viimane... see on mu viimane... Eks näe nüüd, kas on viimane. Tuled ise ja tood ka raha redust välja, tood viimase, enne ei jäta...“

– 90 –

 
Juhan piirles oma sõnadega viimase raha ümber, mis talle nähtavasti kuidagi rahu ei annud, piirles, kuni pea rinnale vajus, lõpuks kogu lodev keha sängi langes, jalgu üle serva ripnema jättes.

 Algas norskamine. Väike umbne tuba täitus viina ja õlle haisust. Lapsed istusid ikka veel kõrvuti asemel ja hoidsid saiu käes, ilma et kumbki oleks kordagi hammustanud.

 „Ema!“ hüüdis tütarlaps viimaks sosinal. „Ema ae!“ kordas ta. „Kus sa oled?“

 Kõik jäi endiselt vaikseks, ema ei ilmunud. Võib olla kartis Leena alles mehe ärkamist, võib olla häbenes ta lapsi, iseäranis poega, sest kui ta praegu oma peiduurkast välja roniks, siis teeks ta seda esimest korda selle silma all. Tänini on ainult tütarlaps selle tunnistajaks olnud.

 ,,Ema!“ hüüab tütarlaps uuesti „Kus sa oled? Ma kardan, ma ei julge enam olla“.

 Nüüd ronib Leena laste sängi alt välja ja poiss kargab asemel püsti, torkab oma saia emale nina alla ning hüüab

 „Näe, isa tõi !“

 Jõuetult istub ema laste sängi servale ja nutab. Natukene aega vaatavad lapsed seda tummalt pealt, siis unustab poiss, et tal isa toodud sai peos, pillab selle vana tekinäru koorudesse ja langeb emale kaela, kus muud paremat ei oska teha, kui hakkab ühes emaga nutma. Nõnda nutavad nad kahekesi, kuni lapse keha närvilikult tõmblema hakkab; alles siis tuleb emal meele, et nõnda ei või ju, sest poeg on tal imelikult õrn ja tundelik, võib erutuse tõttu unes kas või mitu ööd tagant järele nutta. Ja ta püüab last vaigistada, rahustada.

 Tütar, kelle silmad ainult pärani lahti ja haiglaselt helgivad, ütleb, oma saia nagu pakuvalt ema poole sirutades:

– 91 –

 
„Mina seda ei söö!“

 „Armas laps, miks siis mitte“, vastab ema ja otsib ka poisi saia üles ning pistab talle kätte, kes ikka alles kramplikult tihub.

 „Ei“, vastab tütar.

 ,,Söö ikka, siis hakkab Aali ka sööma, muidu ei jää ta magama“.

 „Ei söö“, kordab tütarlaps.

 „Ma hammustan ka, sööme kõik kolm“, ütleb ema viimaks leidlikult. Ja ta võtab tütarlapselt saia, näksab selle küljest hammastega põrmukese ning hakkab mugima, nagu ei tea missugune tükk tal suus oleks. Tütarlaps vaatab, nagu imestaks ta, poisski tõstab pea ema rüpest: alles nuttis ema, nuttis isa pärast ja ometi sööb ta tema toodud saia.

 „Hakka nüüd ilusti sööma“, ütleb ema tütrele, „sina oled ju suurem ja targem; Aali hakkab sinu järel siis ka“.

 Ja tütarlaps hakkabki oma saia sööma, nagu oleks ta tõepoolest suurem ja targem. Tema eeskujule järgneb ka poiss, kuigi aeg ajalt korduv nutukramp ta pea tagasi kisub ja lõua närvilikult värisema paneb. Korda mööda ulatavad nad oma saiad emale, et ka see hammustaks ja see jätabki igakord põrmukese oma hammaste külge. Nõnda istuvad nad kolmekesi asemel, kuni mõlemad saiad otsas, siis ütleb ema:

 „Heitke nüüd ilusti magama, ma võtan veel isa riidest lahti“.

 „Ma tulen aitan“, ütleb tütar.

 „Mina ka!“ hüüab poiss.

 Ja mõlemad lapsed tahaksid isa saapad jalast ära tõmmata, ainult suure surmaga läheb emal korda neid eemale tõrjuda, seletades et isa saapad on porised.

– 92 –

 
Haigel naisel maksab palju vaeva, enne kui ta mehe saapad jalast kätte saab, jalad voodi tõstab ning kogu lõõskava keha taha poole veeretab, patja pea alla seadides, et viin pähe ei langeks ja surma ei tooks, nagu kõik ütlevad. Lõpuks on asi nii kaugel, et ka haigel endal voodi eesservas pisut ruumi leidub. Nüüd kustutab ta seinale naela pistetud ,,hundisilma“ ja poeb mehe kõrvale asemele.

 „Ega teil külm ole?“ küsib ta viimaseks lastelt.

 „Ei ole“, vastab tütar. „Me hoiame hästi teineteise ligi“.

*

 Rahu valitseb toas hommiku kella seitsmeni, siis virgub Juhan. Leena oli paar korda juba varemalt ärganud, aga tema ei kõssanudki, oli vaikne kui hiir, katsudes uuesti uinuda.

 Pea on Juhanil alles raske, kuid küllalt selge, et aru saada, mis temaga on sündinud. Ainult ühte ei mäleta ta hästi, nimelt kas tõmbas ta koju tulles ise omal saapad jalast või on seda keegi teine teinud.

 Ta kuulatab, et hingamise järele otsusele jõuda, kas Leena on juba üles ärganud või magab ta alles. Viimaks oletab ta esimest ja lausub tasa ja areldi :

 „Oled sa juba üleval?“

 „Mis siis?“ küsib Leena vastu.

 Selle peale vaikib Juhan, kuni eit talt küsib: „Mis sa tahad?“

 Juhan kehitab end asemel, katsuks nagu oma haigele naisele lähemale nihkuda ja ütleb siis:

 „Oli see sul eila tõesti viimane raha, mis sa mulle andsid?“

 „Kas sa siis seda tõesti ei uskund?“ küsib naine vastu.

– 93 –

 
„Esteks uskusin, pärast...“ jätab Juhan lause pooleli.

 „See oli tõesti viimane, enam ei ole mul hinge taga, löö või maha mind. Kõik on otsas. Lapsed said veel kumbki saia, minagi hammustasin, see on kõik“.

 Laste saia meeletuletamine hakkas Juhanil südamesse kinni. Tema teab väga hästi, miks Leena seda saiaraasukest nimetab: saiade tõttu on ta mehele juba kõik andeks annud, tema teoga leppinud.

 Nõnda on varemaltki olnud: Leena ütleb mingisuguse lihtsa, peaaegu tähtsuseta sõna, aga Juhan ei suuda sellele vastu panna, kui ta põeb oma kassiahastust. Samuti ka täna: ta nihkub naisele veel lähemale ja ütleb:

 „Tead mis ?“

 „Mis siis?“

 „Mina olen tõbras, täieline tõbras. Aga mina ise poleks kunagi nõnda, kui mitte Kustas ja Kaarel – tead, need, kellega ühes vabrikus olime“.

 „Seda ma arvasin kohe, et ega sa üksi“, lausub Leena.

 „Mina tahtsin ainult pisikese pudelikese sinule kõhurohuks, tuua ja mitte enne pitserit murda kui kodus, kartsin et muidu... Aga nemad!.. Ah kui sa teaksid, missugune lontrus mina olen, ikka olen olnud. Mina ei uskunud, arvasin, et küllap sul on veel, sest ega sina ometi tõtt räägi, ega sa viimast minu kätte usalda“.

 „See kord rääkisin tõtt, andsin kõik“.

 „Tulevikus ära räägi mulle enam kunagi tõtt ja ära anna kunagi kõike minu kätte. Kui sa sured, ka siis ära anna kõike minu kätte, ära räägi mulle tõtt. Valeta ja anna Roosi kätte, anna temale ja ütle, mis ja kuipalju ta peab ostma,

– 94 –

tema ostab, saab ise ja annab Aalile. Mina ei osta, mina lähen, kui juhtub, Kustase ja Kaarliga“.

 „Sa tõid ju ikkagi lastele, ei unustand“, ütleb naine meest kaitstes.

 „Tõin!.. Ei unustand! See on hirmus, lihtsalt ropp, et sa seda pead mulle ütlema, et see on sinu ainuke trööst. Ja haigest peast nõnda!.. Kus sa olid, kui ma koju tulin?.. Aga parem ära vasta, ära ütle mulle midagi, muidu ehk tuleb mul joobnult pähe, otsin su üles... Eila ju otsisin, tahtsin sind kätte saada, Jumal tänatud, et sind ei olnud, mul pole ju niisukesel korral meeletuhkagi peas. Aga ühte vannun ma sulle...“

 „Ära vannu midagi“, ütles naine vahele, „muidu murrad vande“.

 „Ei murra, mitte ei murra !“ kinnitas mees.

 „Parem ära vannu, ela niisama... oleme tänini läbi saanud, siis saame ka edaspidi, milleks vanduda“, arvas naine.

 „Siis ütlen muidu...“ tahtis mees hakata.

 „Ära ütle midagi, milleks öelda, elame niisama. Sõnast ei saa suu soojaks“.

 „Hea küll siis, ma ei ütle midagi, tõusen ainult üles ja lähen. Enne ei tule, kui lastel peab midagi olema suhu pista“.

 „On või ei ole, ära sellepärast tulemata jää. Parem ikka isa tühja kätega kui isata“, ütles naine.

 Aga mees ei vastanud enam. Ta toppis porised saapad jalga ja läks sõnalausumata välja, nagu ta mõnikord varemaltki samadel oludel teinud. Kus ta niisugustel juhustel käis või mis ta tegi, seda ei rääkinud ta kodus, aga kunagi polnud ta veel tühjade kätega tagasi tulnud. Meelehärmas võis ta majast majasse käia, manguda ja paluda, kuni mõni tema peale halasta ja teda laskis omal puid saagida või lõhkuda ning vaevalt

– 95 –

oli
keegi kunagi paremini, kiiremini ja odavamini seda teinud kui Juhan oma hingehäda päevil. Ta võis ka raudteejaama minna ja seal mõne raske paki kojukandmiseks turjale nõutada, või kas lihtsalt armu paluda, kerjata. Juhan võis kõik ja tema sai kõigega toime, kui kihutajaks oli tujukas hingepiin, ja sellepärast ootas Leena täna üsna rahulikult tema tagasitulekut, teades, et ta kaasa toob tingimata kui mitte muud, siis kannika leiba ja mõne toobi kartuleid ning selle mageda kõrvaseks midagi tahedamat, soolast.

– 96 –

VASTUKAJA.

 Oli varane, sügav ja pakane talv. Juba enne jõulusid tuli paks lumi maha ja öösiti raksus külm hooneseintes ning aiateivastes. Puulõhkujate kirve ees kargasid pakud jääpurikatena halgudeks. Suuri ja väikseid linde suri külma ja nälja kätte. Nii mõnigi vares, kes korstnasuule sooja tulnud, langes pärast lendu tõustes koleda idatuule tõttu lahutatud tiivul maha: pakase piik oli ta rinnust läbi pistnud. Põldpüüd kaevasid omale lume sisse koopad ja lamasid seal külg külje vastu, isegi hunnikus üksteise peal, kus neid mõni murdja või kütt kergesti võis tabada. Hommikuti ronisid nad karjakaupa majade juure, lootes sealt leida midagi söögipoolist. Jänesed tulid Jumal teab kust soode ja rabade tagant kekerdades kõrgetele väljamägedele, sest sealsetelt oraspõldudelt oli tuul lume õhemaks puhkunud.

 Loomakaitsjad ja -armastajad avaldasid üleskutseid, manitsedes inimesi metslindude ja loomade peale halastama. Kõige rohkem vastukaja leidsid need üleskutsed linna kivistel tänavail, kus peaaegu kellegi eest hoolitseda polnudki, välja arvatud mõni tui või varblane. Aga oli ka maal mõnes kohas ärksaid meeli, kõige enam ehk koolilaste seas, sest neile olid õpetajad seletanud kui ilus ja hea on, näiteks, laululindude eest talvel külmaga hoolitseda, laulavad ja pesitsevad nemad ju kevadel enamasti ikka seal, kus nad talvel toitu

– 97 –

leidsid. Kahjulikkude putukate hävitamisega tasuvat nad aga mitmekordselt talvel nende toitmisega kulutatud hoole ja vaeva.

 Samasuguse ilusa õpetuse tõid ka Mäe talu Kusta ja Arri koolist jõuluks koju tulles kaasa ning hakkasid omapead, teiste salaja teda teostama: raputasid toa taha, kust tuulekeer maa lumest puhtaks pühkinud, teri maha ja viisid pisut kaugemale põllule peoga ristikheina, sest viimasel paigal olid nad leidnud jänese jälgi, kuna aga lumest paljastatud maapinnal sagedasti väikseid linde näha oli. Toa taha panid nad aga nimetatud toidupoolise selleks, et siin lindudel ja loomadel, kes toitu tulid otsima, vähem segajaid oli kui toa ees. Pealegi oli taguväravate pragude vahelt ja mõnest august nii hea neid vahtida, kes sööma tulid. Ja kui Kusta ning Arri äkki toast ära kadusid, siis võis päris kindlasti öelda, et nad vanade taguväravate aukude ja pragude juures silmitsemas seisavad, kuni külm nad sealt tuppa tagasi peletab.

 Põnevamaks küsimuseks oli neil: kas jänesed tulevad ristikheina kallale või mitte? Ning viimaks leides, et jänes tõepoolest juba söömas käinud, sattusid poisid ärevusse, mis öösiti nende unerahugi rikkus. Varemalt oli nende kõige suuremaks unistuseks, kuidas jõululaupäeva õhtul kiriku sõita – kelladega, pikad õled reel, aga nüüd mõtlesid nad ainult kojujäämise peale, mõtlesid, kuidas küll nõnda teha, et teised kõik jõululaupäeval kiriku sõidaksid, nemad aga koju jääksid, et soojad kimpsud-kompsud ümber panna ja rehealuse taguväravate ees vahti pidada jänest oodates. Millegi pärast arvasid nad, et jänes peab jõululaupäeva õhtul tingimata tulema. Neil Mäe talus säriseb ahjus liha, lõhnavad verivorstid kerisel, ootavad sült ja saialeib sahvris, muidugi peab siis jänes tulema vähemalt ristikheinagi sööma.

– 98 –

 
Aga lugu läks pisut teisiti kui posid kavatsenud, sest kui avalikuks tuli, et ei Kusta ega Arri taha enam jõululaupäeva õhtul kiriku minna, siis oli üldine imestus suur ning isa küsis järelpärivalt:

 „Mis nende poiste arusse nüüd läind, ikka tahavad ja räägivad, ma lasin vanamärale matiga kaerugi tuua, aga nüüd korraga – ei taha“.

 „Eks va’ jänes ju“, seletas ema, „see käind ju toa taga ristikheina pebri söömas, tahavad kangesti seda valvata“.

 Isa silmis välgatas midagi: talle ei meeldinud, et koolipoisid va’ jänese reo pärast kirikusse minemata tahavad jääda. Ometi ütles ta vähese mõtlemise järele:

 „Tehku, mis tahvad, ei mina neid ajama hakka, ainult Jumala muidu tõin vanamärale matiga kaeru“.

 „Eks tal olnud siis ka jõulu laupäev“, lausus ema.

 „Aga siis mine too viimaks teistele ka, ega siis vanamäral üksi jõululaupäev ole“, arvas isa.

 „Eks siis võikski neile pisut tuua“, lausus ema.

 „Hans! Hans ae!“ hüüdis isa eestuppa. „Kas keegi täna kiriku läheb või ei?“

 „Mina oleks poistega läind“, vastas Hans, „aga kui need ei taha minna, siis polegi minejaid. Külm ninas kinni ka“.

 „Mine siis too teistele hobustele ka aidast natukene, vanamära sai juba; igaühele kolm umb- peotäit ja viis peotäit peeneid haganaid, hästi läbi segada“.

 Nõnda lõppes kirikuminek ja Kusta ning Arri võisid end kogu jõululaupäeva õhtu jänese valvamisele pühendada. Muu seas näis see lugu ka Hansu väga huvitavat. Ta võttis oma vana üheraudse eestlaetava püssiloksu varnast, hõõrus teda takutropiga, pani tubli laengu rohtu sisse ning haavlid nr. 0 peale. Ka tongi pani ta seatud

– 99 –

p
aigale ja vajutas ta kukega maha, hoolimata sellest, et ema juba siis, kui ta alles takutroppi varda otsa keerutas, karistavalt ütles:

 „Mis sa nüüd sellest rojust kallil jõuluõhtul nühid, ega sa temaga homme lähe vareseid laskma. Isa näeb viimati, saad jällegi võtta, on muidugi teine juba pool pahane, et poisid va’ jänese pärast kiriku ei tahtnud minna“.

 Aga Hans ei vastanud emale sõnagi, nosis peaaegu käsikaudu vana püssiloksu kallal pimedas nurgas edasi, kuni ta tarviliku toimetuse teinud ja püssi ilusasti varna riputanud. Siis läks ta tasakesi rehealla poissa vaatama, kes tagaväravatel igaüks oma pilu ees seisid.

 „Poisid!“ hüüdis ta. „Kas jänes on seal?“

 „Ei ole praegu“, vastas vaikne ärev sosin. „Käis teine kord, pidi sööma hakkama, aga keegi krõbistas ja tema kohe minema. Aga küll ta tuleb uuesti“.

 „Kui ta tuleb, siis öelge mulle, mina tahan ka näha, kas on va’ soovalge või aruhall“.

 Sellega lõppes salalik sosin ja Hans läks tuppa tagasi, kuna Arri ja Kusta ärevalt ootama jäid.

 Parajasti hakkas ema toitu lauale panema, kui Arri tuppa lipsas ja saladuslikult hüüdis:

 „Hans, tule nüüd!“ mispeale ta ise kohe rehealla tagasi kargas, ilma et Hansu oleks ootama jäänud.

 See kahmas varnast püssi ning tõttas vendadele pimedasse rehealla järele. Poistel polnud aimugi, et Hansul tuliriist kaasas, sellepärast oli nende ehmatus suur, kui nad pimedas äkki püssikuke naksumist kuulsid, millele peagi pauk järgnes. Silmapilguks segas suits vaatamist, siis aga hüüdis Hans:

 „Maas, kurat! Kus ta mehe käest pääseb!“ ja jooksis ühes püssiga tuppa, toast õue ning

– 100 –

sealt toa taha, kuhu Kusta ja Arri talle samasuguse õhinaga järele ladusid, nii et uksed põmmusid ja raksusid.

 „Oh teid meeletuid oma jooksmisega“, pahmitses ema hädaldavalt. „Sina, Hans, pole ka sugugi targem kui need teised, oled veel suurem tita“.

 Aga jooksjad olid ammu enne läbi ukse õues, kui ema oma sõnad jõudis lõpetada; nõnda rääkis ta enam iseenesega kui jooksjatega, kes varsti mürinal tuppa tagasi tulid. Hansu käes solknes midagi halli, mille ta keset põrandat maha viskas.

 „Siin on see pikk-kõrv“, ütles ta hooplevalt. „Päris letu“.

 Kusta ja Arri olid ärevusest ja imestusest üsna keeletud.

 „Oh seda hullu tegu küll“, lausus ema. „Isa loeb tagakambris ja sina veristad püssiloksuga loomi“.

 Suure müra ja kisa peale tuli ka isa tagakambrist tuppa ning temaga ühes väikene Innu.

 „Kust te selle kätte saite?“ küsis isa jänest nähes.

 „Näe, Hans ju... toatagant va’ püssiloksuga.. lausus ema vabandavalt, kartes isa kurjust.

 Aga isa ei saanudki kurjaks. Tema mõistis küll, et tõepoolest peaks ta kurjustama, olid ju poisid kirikumineku asemel jänest valvanud ja selle tapnud, aga millegi pärast ei sobinud täna õhtul tema südames kurjus. Viimaks ütles ta ainult:

 „Naha peaks kohe seljast ära võtma, soojalt on parem“.

 Mille peale Hans vastas:

 „Muidugi soojalt, pea’s see minu käes käib“.

 „Ma pidin just praegu vorstid keriselt lauale viima“, ütles ema.

 „Kannata pisut, ma tõmban enne jänesel naha maha“, ütles Hans.

– 101 –

 
Ja ema jättiski verivorstid ja seapeki lauale viimata, kuni Hans oma nülgimistöö lõpetanud.

 Seni kui Hans end töövalmis seadis, kükitasid Kusta ja Arri jänese juures.

 „Nüüd on tal hea soe siin toas“, arvas Arri.

 „Küllap tal homme on pajas veel soem“, vastas Hans särgikäiseid käärides.

 Ka väikene Innu, see haiglane, kõhn, suure peaga poiss, otsaesisel sinised sooned, kükitas vendade juure ja vahtis ainetisel pilgul, ilma et ta sõnagi oleks lausunud. Vahtis jänese tardunud, pooleldi suletud silmi, vahtis neid nõnda, nagu polekski jänesest muud midagi vahtida. Need silmad tuletasid talle meele lammaste silmi surnud peades, mis sügisel korviga tuppa toodi keeva veega karvavõtmiseks ja pärast tulel kõrvetamiseks, nii et kogu maja ja tema ümbrus oli täis vänget kärsahaisu. Innu teadis, mis need tardunud, pooleldi suletud lambasilmad tähendavad, ja igakord, kui ta neid nägi, sai ta meeletu nukruse ja mingisuguse seletamatu õuduse kogu oma nääpsukesse kehasse, ning kunagi polnud ta osanud siis muud teha kui aga nutta kas või krampideni. Samad krambid hakkasid ka täna tema keha vapustama, kui ta nägi, kuidas Hans tardunud silmega jänese jalgupidi varna tõmbas, ja üksipäinis, nagu teisi peljates, puges ta tagakambri pimedasse nurka sängi, ilma et keegi teda tähele oleks pannud, sest kõiki huvitas ainult Hansu tegevus. Alles tüki aja pärast, kui ema juba aurava peki ja verivorstid ühes lõhnava saialeiva ja väriseva süldiga lauale kannud, leiti Innu vajaka olevat. Kui ema ta viimaks sängist üles leidis, ei saanud ta kaua aega poisilt vastust, miks ta küll nii meeletult nutab. Alles pika vaigistamise ja meelitamise peale katkestas laps kangenenud suust ja kramplikult keelelt:

– 102 –

 
„Jänese... silmad... jänes... on... surnd...“

 Nüüd mõistis ema. Aga oma pojukese trööstiks oli tal vähe öelda, sest jänes oli tõepoolest surnud. Ütles ainult, et laual verivorstid ootavad, mis ära jahtuvad, kui kohe sööma ei lähe; ütles, et surm öösel peatsis valvab, kui laps õhtul söömata magama jääb; ütles nii mõndagi muud, mis last sedavõrt rahustas, et ta jänese tardunud silmad unustas ja himu hakkas tundma maitsva verivorsti järele.

*

 Pärast õhtusööki lamas Hans sooja müüri ääres heintel ja tema kõrval istusid Arri ning Kusta, sest jänesejaht oli nad üksteisele lähendanud.

 „Homme hommikul tulevad ehk püüd“, ütles Kusta, „tunaeila käisid teised“.

 „Kui tulevad, ütle aga mulle“, vastas Hans. „Peaks hästi külm olema, siis tulevad ennem“, lisas ta unerammesluses juure.

 „Kass, sinder, passis teisi“, ütles Kusta.

 ,,Malakat talle“, ütles Hans; ,,või püüsid! Võtku väiksemaid“.

 Aga silmapilgu hiljem, kui Kusta ja Arri veel katsusid seda huvitavat kõneainet jätkata, vastas Hans neile juba südamliku norinaga.

– 103 –

         SISU:        

 lhk.

 Kaks paari ja üksainus                                                 5

 Kumb oli koolmeister?                                                56

 Jõulurõõm                                                        68

 Lehekandja nr. 17                                                76

 Viimane raha                                                        81

 Vastukaja                                                        97