Anna Haava

Meie-päevist

Kirjastusaktsiaselts „Varrak“

Tallinnas, 1920

Meie-päevist

Anna Haava

Meie-päevist

Kirjastusaktsiaselts „Varrak“

Tallinnas, 1920

 Ed. Bergmann’i trükikoda, Tartus.

 
I.

 „Kuid pilvis vist istusid

Jumalad“

 
Kuid pilvis vist istusid jumalad.

 Mu armsam, ta armastas lillesid,

Helkheledaid, purpuripunaseid,

Vaikvaluvaid, uhkeid mu aias.

 Kuid kuninglik-uhkelt käis mööda ta tee!

Ja kaasaks tal kallis, maailmatu töö –

Ja leinasid nuttes mu lilled.

 Nii rändas mu Kalev, nii päevad ja ööd,

Ja kandis ja kangutas kaljud ja mäed;

Nii eksisin minagi leinas.

 Kuid pilvis vist istusid jumalad –

Ja naersid, kuis meie nii rumalad!

Nii otsatu pooleks meil elu!

Juunil 1918.

 – 7 –

 Üks inimene, üks kannataja.

 Üks inimene, üks kannataja,

Siin ilmas eksis ta eluaja –

Kui see, kel kuskil ei kodumaja:

Mis õitses ka, leekis meelsügavas! –

Säälüle vaikvangiv kui lumi ja paas –

Et kustmata-mässavad kiirged.

Kui eksivad unenäo viirged

Vast levisid mõõtmata sügavast –

Kui vaimukauged siit maisest maast.

 Nii eksis ta, kannatas eluaja.

Ja võõraks jäi temale ilmamaja.

1916.

– 8 –

 Ju õitsvad kõik hellerheinad.

 Ju õitsvad kõik hellerheinad,

Õrn-õhetab õierpuu,

Kõik metsad ja taevaseinad

Kui muinasjutus nad ju;

 Ja kudusin omale kuue,

Suivirvetest valuva.

– Kui sina, mu kauge, ei tule –

Mis teen ma siis sellega!

 Siis närbuvad hellerheinad –

Vaik variseb õierpuu –

Suivirvete üle kõik leinad –

Kurb-kumavad päike ja kuu.

 Miks sina ei tule, mu armsam –

Miks sina ei tule ju!

Kes kudus nii kunnatu kauge?

Kas vahe nii võrratu?

1916.

– 9 –

 Oleksid sina tulnud.

 Oleksid sina tulnud kui meri,

Vägev ja voogav kui igavik sa –

Oleksin sinus rahu leidnud,

Õnnelik, õnnelik sinuga!

 Oleksid sina astunud alla

Minu ohtude pimeda –

Oleksin laulnud suurt päikeselaulu,

Õnnelik, õnnelik sinuga!

 Oleksid sina tulnud kui äike!

Tormil säält pilvede-kaugustest!…

Oleksin hõiskel kui Jumala kätelt

Võtnud ka surmagi sinu käest.

1916.

– 10 –

 Mis on meie õnneviivud.

 Mis on meie õnneviivud

Meie-ainus muinasjutt –

Ei see ilma ilmutada,

Kõikidele kuulutada –

See on ainult meie, kahe.

 – – Ehk – siis paistku taevatähed –

Laulgu kaugel helgil ehad –

Virveil viigu vetelained

Salajuttu meitest kahest...

 – Ehk! – siis laulgu leekiv päike!

Pilvilt alla hüüdku äike

Lausa lennul üle ilma:

Kuidas kaks me, kuninglikku,

Maitsnud ilmas igavikku,

Mis on ainult meie, kahe!

 Mis on meie õnneviivud,

Meie-ainus muinasjutt –

Ei see ilma ilmutada,

Kõikidele kuulutada –

See jääb kauniks meie kahe.

 – 11 –

 *

 *                *

 Mis on meie õnneviivud –

Meie õnnis muinasjutt –

Ah! see ilmas olemata!

Igavesti tulemata!

 Hirvitab ääretu üksildus,

Huiskab tuul mu pilksel aknal –

Kujuvad pilkased deemonid,

Kujuvad, kujuvad ääretut kaugust

Vahel Sinu ja minu maailma.

 Hirvitab ääretu üksildus,

Rõhub su meelil kui raudne lasu, –

Huiskab tuul su pilksel aknal.

Kujuvad pilkased deemonid,

Kujuvad, kujuvad ääretut kaugust

Vahel Sinu ja minu maailma.

1918.

– 12 –

 Öösünges kohab.

 Öösünges kohab

Hall halapaju,

All jõekaldal;

Käib kaugelt tulles

Hootuulte haju,

All jõekaldal;

Lain’ tõttab ja sosistab lainega –

Vaid mina – maailmaüksinda.

 Öösünges virvab

Kui kauge kaja,

All jõekaldal:

„Mu armsamal

On marmormaja,

Pilvkõrgel haldal;

Kuldvärav sääl kaljuraskelt käib –

Laas ümber lai, sügav kui igavik äib.

 Ei saa ta siia –

Liig vaene ma;

Ei saa ma sinna –

Liig rikas ta:

Liig hunnitu-uhke ta hõimude-pärg;

Vaik-okasrüüks mulle mu vaesuse-järg.

 – Oh oleksin rikas

Kui temagi!

Oh oleks ta vaene

Kui minagi!

Ei vaataks nii suritummalt ma siis –

Oh, teisem siis oleks kõik temagi viis…

 – 13 –

 Ei saa ta siia –

Liig vaene ma;

Ei saa ma sinna –

Liig rikas ta.

Nii halluvad juuksed meil, variseb meel –

Kaks, elukaugel – üks orus, üks mäel.

 Ainult üht.

 (Prantsus-keelest, vabalt.)

 Kolm inglit ilmus täna-ööl,

Mull’ kallid andeid tooma:

Üks kandis kuldallasel viirukit;

Ja teisel – pärg uhkavaid roosisid;

Ning kolmandal – nägin ma säravat rüüdi,

Mis kullas ja pärlis ja lillede-süüdi – –

Niisama kui Maarjalgi enesel:

 „Häid jõule! me taevastest tuleme,

Mis ihkad, mis ihaldad, kuuleme;

Sest Jumalal kõrgel, sääl ülevel

Su murest ja ohkustest hale meel. –

Kas ohvrile allast siin, kullalist? –

Või ihkaksid roosisid pärjast siist? –

Kuldkuube, mis pärlis ja lilledeviirtes –

Või helmi, mis helgivad hõbedakiirtes ? –

Ehk vilju, mis valmistand Eedeni puud? –

Või rikkust ja varandust mõnda muud?“

 „Ei, ilusad inglid! ei, taevased!

Minge tagasi sinava taeva teed!

Üht ainult mu Jumalalt paluge:

Kõik õnne ja õnnistust temale,

Kes minule armas, armas!“

– 15 –

 Mul aed.

 Mul aed – sääl tuhandeid lillesid,

Helkheledaid, purpuripunasid –

Ja põhjamaa ehavaid, imedaid õid –

Ja kaugeid, veel endalgi tundmata maid –

 Aed uhkelt mul lukus maailma eest –

Saand sinna veel ükski, ei naine, ei mees –

Sääl üksilas heitlend ma Golgatal:

Mu elupuu murdvel, ah, õite all!..

Sest Sina ei tea –

 Sääl raidund ma tunnete tuliseid päid!

Küll põgenend päevi, küll põgenend öid!

Ent tuhat neid leeklend kui madusid maast!

Nad vägevad, kangemad kaduvast a’ast!

 Pead vangutab, vaatab nii targalt maailm:

„Sääl aias küll üksines liiliakülm“ –

Haa! manatud hõõguste mässavas voos,

Sääl ainult, jah, inglid kõik laulavad koos..,

Ja uneleb, valendab lumikarsk roos!...

 Mu aed, ta igavest lukku jääb –

Suur igavik üksi ta valuvust näeb –

Kui Sina ei tule! – kui võõrast sull’ teed

Sa üksinda, võõrana rändama pead.

1918.

– 16 –

 Siis helgäs ja helises piduhoog.

 (1908.)

 Siis helgäs ja helises piduhoog,

Kõik naised ja neiud kui lilledevoog.

Sääl minagi paremas kuues –

Mu ainsamas uues.

 Sa tulid! Apollo! nii kaunis Sa!

Rõõm lausa, mu põues, ju juubeldas ta!..

Kuid aralt nii, nukralt vist vaatas mu rüü;

Pooltusaselt, tõel, sa noomisid nii:

 „Neid – ala sul rüü nii muremust!...

Miks meeldi ei sullegi värvide-lust?

Miks ikka nii tumestud ilu?

See mõjub nii vilu…“

 Siis vajusin varjuna Sinu eest –

Ma, võõras! säält värvide-hiilgusest;

Ja tänaval kattis tormtalvine öö

Mu põgeva tee.

 Ja puhkus mu katusekambri tuul –

Ja lehvisid vaiksed sääl rheumalilled,

Mu ümber jääsed hallad-vined –

– Sääl heitsin mu vaesuse vihatud rüü!

 Ja nutsin kui see, kellel suur vist süü! –

– 17 –

 Ääretuis pilvedes.

 Ääretuis pilvedes valmitseb Jupiter –

Ääretus helguses tarretab maa –

Läbi kahvatu hämara,

Üle vaikiva sügava

Ainult üks linnuke

Eksib weel, lendleb...

 – Nõndagi ääretuis pilvedes sina!

 Ääretus helguses nõndagi mina –

 Läbi aimduste hämara

 Üle saatuste-sügava

 Lendab veel eksiv

 Üks mõte, veel sõna...

– 18 –

 Midagi katkend on minu hinges.

 Midagi katkend on minu hinges...

Midagi heledat, midagi suurt –

Nüüd kui ajaks kõik kuri sääl juurt!..

Tõstaks kui tuhanded deemonid pääd!

Haaraks mind, kihutaks pilkased väed!

Põgenen, üksijäänd paaria,

Minu üksijäänd südamekõrbes...

Avaks end põrgu mu jalul nüüd,

Sööstaksin alla, ah, teeksin kõik süüd!

– 19 –

 Ah, ainult mitte kiviks ja jääks!

 Ah, ainult mitte kiviks ja jääks!

Su kiviks-manatud Mina.

Ma ennem saatana lepingu läeks!...

End kivistuks kiitle siis Sina!

Las’ jäätub siis, kivistub tõeks see pale,

Mis sinule minust loond valvane vale!

– 20 –

 Kuid tuhatkord hirmsam.

 Nad hirmsad, kõik kivistund naised ja mehed,

Kel õudselt vaatavad kivistund näod,

 Jääkivistund sõnad ja kivistund teod –

On hirmsad kõik kivistund naised ja mehed.

 Ja kivisügavustes all –

Mis mõõnab sääl ala, mis viirgaval?...

 On hirmsad kõik kivistund naised ja mehed.

 Nii hirmus siis jääne ja kivistund Sina!...

Kuid tuhatkord hirmsam nüüd meeletu Mina!

– 21 –

 Mis, saatanlik Saatus, mis tahad meist veel!

 Ah, mina ju kõndisin madalde-teed,

Kus heidelda kitsaga päevad ja ööd; –

Kus langsin nii mõnikord vaibudes maha,

Ja sõitsid need mööda, kellel on raha!

– Kus Saatan siis naeris:

 „Mis maksavad aated?...

 Eks hunnitu-„vaba“ su lauliku-ränd...

 Las’ taewani tõusta su tiibade-lend!

 – Eks kõnni ka Kuldala tütarde reas,

 Kes mängivad mäel sääl, pärjad pääs,

 Kuis hooljad neil, hõimud, on taga ja ees!

 Nii naerata sinagi, lilled käes,

 Hahahahah!“

– Ja avas kõik põrgused, sügavad vaated...

                – –

 Ah, Sulle ra’and saatus kõik teisemad raad,

Kus inimestel on majad ja maad,

Ja keegi ei kehvusest nõrguta pääd;

Sest enne ju surma sääl tasutaks tööd. –

 Kuid – mindki, sa eluvõõras mees,

Sääl luulsid sa, Kuldala tütarde reas,

Kes mängivad, muretuspärjad peas,

Et vastu sull’ tuleksin, lilled käes! –

 Kus Saatan siis naeris,

 Sull’ sosistas tasa:

 „Sind hoiatan –

 Jäta ta jumalkaasa!

 Nii hunnitu-vaba ta lauliku-ränd!

 Vist lennutab taeval ta tiibade-lend,

 Kõik-maisest ta, naine, nii vabastand end...

 – Eks astuks ta, vaba, ju vabaselt alla.

 Kui igatseks maisena sinu olla.

 Kuid – muutsad vast maiseski lauliku aated:

 Ta päevi vast pärgavad „paremad“ saated...

 Hahahahah!“

Ja avas kõik põrgused, piinavad vaated.

 *                *

  *

 All, maises üksteisest nii mahajäetud,

Pikk rida aastaid, täis kibeduskoetuid.

        – – –

Mis, saatanlik Saatus, mis tahad meist veel?

– 23 –

 Kuid sinugi teodel.

 Tööriistuks ainult vist oleme

Suur-Jumala-Salaja Saatuse käes;

Nii seisnud me jääselt üksteise ees –

Arg-uhkene naine,

Arg-uhkuses mees –

Kui meeled ka uppund meil leekides!...

– Ja põgenend tööle! sa, uhke mees;

Ja põgenend tööle! ma, uhke naine,

Kui merekõrgelt käind kirgede-maine!

– Nii sündinud teod meil,

Sul ja mul:

Su raudased tahted,

Mu valulik laul. –

Tööriistuks ainult me oleme

Suur-Jumala-Salaja Saatuse käes.

– Kuid – sinugi teodel, sa raudane mees,

Näe, valupitser neil otsa-ees.

– 24 –

 Ma laulan üht vana laulu.

 Ma laulan üht vana laulu:

Maailma algusest ju

See helises Eedeni hiites,

Kus kohises elupuu –

Laul igavest-vana ja igavest-uus,

Maailmas ta nimeks on – armastus.

 Ma laulan, kui kohiseb kevad,

Kui hõõgab ja sosistab sui –

Pean laulma, kui sügisehalla

Ju härma mu juustesse tõi –

Ka talvegi lumihiilgaval a’al

Vast vaimukauges veel sõuab mu laul.

 Ma laulan kui tuhat aastat

Siin kaduval ilmamaal;

Sest süda mul tuhatwõrd surma

Küll kannatand sellel a’al –

Vaik valub nii, särab mu okaskroon –

Ja selle, mu armsam, kõik Sinule toon.

 (Surm saajaid peab üle maailma –

On valla kõik põrgused väed!

Maasügava, merde – ka pilvi!

On häung ulatand käed...

– Kesk sõja ja surmagi tähe all

Mu saatuslik laul – ta leekival!)

– 25 –

Ma laulan üht vana laulu:

Maailma algusest ju

Ta helises Eedeni haldal,

Kus kohises elupuu –

Laul igavest-vana ja igavest-uus,

Maailmas ta nimeks on – armastus.

1916.

– 26 –

 Ohvripalve.

 (Oktoobril 1917.)

 Ei ole mul maja –

Ei ole mul maad –

Ei rikkust, ei varandust muud –

Ei kodu, ei õnne, mis puruks läeks...

Mis annan siis ohvriks, ma koduta lind?

Et vabaks saaks kodumaa rahvas ja pind!

Sest aeg on käe: näen taeva uksed valla –

Kuid: „Kandke ohvrid!” hüüab Saatus alla.

 – Kuid mul on mu elu –

Mu lainetav hing –

Üks armastus, vägev kui surm –

Suur Saatus! Kui kõlban... mind surma vii!

Las’ langeks vast ohvrite hulka see hind,

Et tõuseks kui kangelas-tiibadel lind,

Saaks vabaks, vabaks mu Eesti,

Sest aeg on täis: näen taeva uksed valla –

Kuid veres viirgab võitluspäev säält alla!...

 Oh tunne end! virgu!

Oh rahvas! oh maa! –

Oh pühitse mõtteid ja meelt! –

Su otsa-eest kustuta orjamärk

Ja kuuluta kangelas-keelt!

Kel surra siis – surreski vaenlase võitvad!

Kel elada – päiksesed pärjad neil loitvad!

Sest aeg meil täis! meil taeva uksed valla –

Me vabakirjad võitleme säält alla! –

– 27 –

 Sinu hiilges.

 (Mail 1916.)

 Sina, surma Äravõitja,

Igavene Armastus!

Sina, kõige elu Loitja.

Kõige Õndsus, õnnistus!

Sinu hiilges inimesed

Rändame siin, taevalised –

Hoia meid ja õnnista

elus, viimselt surmas ka. –

– 28 –

 Pai jõulumees!

 (Detsembril 1917.)

 Tood mulle ka jõulu, pai jõulumees?

Mul muidu mu tuba nii pime!...

Ehk leidub su lumise pauna sees

Vast mõni paiu, või ime?...

(Mul süda nii tuksub... nii väriseb:

Kui Jõul ei kuule! kui mööda läeb!) –

 – Ma kukulaps olin!... Kuid vahest – ka ei! –

Tea isegi, kuida see tuli...

Sest ära mäleta, Jõulumees, pai!

See enne kui eile ju oli!

Ma juuksed nüüd alati siledaks soen...

Ja homme-homme, siis salmi sull’ loen!

Pai Jõulumees!...

– 29 –

 Oh saada mind.

 (Vabalt, Inglis keelest.)

 Oh saada mind, mu Valgus, eluteel!

Oh saada mind!

Mu laevuke, ta kodunt kaugel veel –

Oh saada mind!

Mu oma silm ei sihti seleta,

Kui oht ja öö mu ümber otsata.

 Oh hoia mind,

Et ma ei hukka saa!

Oh hoia mind!

Kui oht ja öö mind tahtvad neelata,

Oh hoia mind!

Kui tühja kaovad kõikuv õnn ja hüüd –

Siis hoia mind – mull’ anna andeks süüd.

 Jää minuga, su lapsukene ma,

Jää minuga!

Hing Sinuta, ei koju leia ta.

Jää minuga!

Mind Valgusele saada, Rahuvaim,

Vaik Igaviku-hiilg, Suur-Õnnis Aim!

– 30 –

 II.        

 Meie ei taha olla, ei ole

 Vaikiv, ununev lehekülg

 Agade-raamatus.

 Anna Haava „Lained“

Kui puhkus mu katusekambri tuul.

 Kui puhkus mu katusekambri tuul –,

All, soojades tubades kuuldus see – „luule“

 (Ja kaebasin tasa, ma lauliklind,

 Et leivata jättis mind kodumaa pind –

 „Liig hell sa oled!“ nad trööstisid mind.)

– Ka Jumal Ise, kes loonud on tuule,

Ka temagi naeris! ja vastas mulle:

„Haa! toas sul tuulesinfooniad?...

Siis tunned ju taevalähedat!...

Ja lehvivad vaiksed sääl rheumalilled,

Su ümber hallad, jääsed vined –

Siis, laulik! need on ju looduse imed!

– Ja katab ka kahvatu nälgus su lauda –

Suur mahajäetus sind meelitab hauda –

Siis, laulik! – see sulle kui loodud on maja!

Muid mõnusid, neid on teistele vaja.

        – – –

 Loo lugusid, laulik! loo! kirjuta!

Kuid kirjuta südameverega!

Sest inimesed, nad ihkavad „maitsta“...

All, soojades tubades muidu neil külm!

Ja jäässe tarretaks ilus maailm,

Kui luulet ei oleks, –

Kui luule su südameverest ei heleks! –

Ent kisendab tõtt su luuleviis!

Säält helab su endagi elu piin –

Siis haarab see neid kui kange viin!

Ja õnne nad sinule soovivad siis!...

– Ning jätad kord maha su maise töö,

Kuis hüüab sind igaviku-kõla –

– 33 –

 Siis tuled ka inimlus, pärjad käe,

 Ja maksab ju haua kõik oma võla.“ –

 Ja puhkus mu katusekambri luul,

 Ja lehvisid vaiksed sääl rheumalilled,

 Mu ümber jääsed hallad-vined –

 All soojades tubades kuuldus see – „luule“.

 – 34 –

 ,,Sabas“-seisja visioonid.

 Veebruaril 1917.

 Ennemuiste söödi leiba,

Päris leiba igapäe.

(Uhkelt seista näljasabas

Võisid nii, et ilm ei näe.)

 Ennemuiste kasvas metsas

Värskeid, sooje küttepuid.

Ja mis nüüd on hingevõtjad,

Olid humanistid truid.

 Ennemuiste lausa troonil

Üürgas rüütel sinivaim;

Hansha-hansa salaloovi

Sõitnud siis ei joomakaim.

 Ennemuiste soodes-mülkais

Sonituled süüdeti –

Tõvetand kultuura-ilu

Üle ilma kiideti.

 Ennemuiste üle ilma

Tundus ammu tulehais!...

Elas Soodom ja Gomorra!...

 *                *

          *

 Uuemuiste ohvritulle

Tõtt’vad vaprad miljonid; –

Kohab lein ja kürieleison!

Palveid, ohkeid biljonid. –

– 35 –

 Aga Soodomas-Gomorras

Tõuseb pilvi priiskehulg!

Kiiskab kuld! hui! rõõmud-lõõmad!

Inimsuse pilge! põlg!

        – – –

Säält ta tõuseb!... kasvab idast!...

Pilkne saatus! – läheneb!

– Pühib maa päält selle hukke!

– 36 –

 Kel kodu ei ole.

 Kel kodu ei ole –

Sel kurbub süda,

Ja kurbub ihu, hing ning meel –

Ja valu tad valdab võõraste leel!

Kel kodu ei ole.

 Kel leiba ei ole –

Sel kurbub ihu –

Ja kurbub süda, hing ning vaim –

Nii kurbub mullatalt mullataim –

*                *

 *

 Nii kurbusin kodutalt.

Kodumaal;

Pead nõrgutin leivatalt,

Priiskuste a’al;

Tõi teistele vilju mu oht ja töö.

        – – –

Ja armuandeid, neid mulle sai!...

        – – –

Ja vaatsid nad, söönud ja julged näod,

Kaastundes mind, imet, ja vangutid pead...

Siis – haaras mu meeli kui irvitav öö:

Tund’s otsatu naljak see ilmaring,

Ja tõstis hirmsat naeru mu hing!...

– 37 –

 Nad matsid mu kord ju maha.

 Nad matsid mu kord ju maha:

Nad nekroloogisid tõid,

Ja pidasid rõõmsad peied

Ja minu mälestust jõid.

 Kuid et ma elasin alles,

Ei õdund see õnnis paraad :

Mu lauliku-viletsust keegi,

Ei augi veel pärinud nad.

– 38 –

 Jah –

 Kõik, kes siin ilmas üksinda –

Need nutavad salaja; –

Ja heitlevad tuhat heitlust!

Kõik-maise ja patuga

 – Te näete nende rahu

Ja püha naeratust –

Jah – päevast päeva see võita

Vast põleva põrgu suust.

– 39 –

 Sina, Soodom ja Gomorra!

 Sina, Soodom ja Gomorra!

Sina hullumeelne hulk! –

Olgu ohus isamaa –

Sina söö! sina joo!

Sina pilla! sina priiska!

Oma sõgedusest hõiska! –

Kuni hävitusehulg,

Kuni needmine su neelab! –

 Sina pikaküüsne Mammon, –

Saatanate saatan sa!

Mingu hukka kõik maailm –

Sinu hing jääb põrgukülm!

Sina kraabi! sina raabi!

Hukatustest ahmi saaki!

 Osta hingesid ja müü!

Taevakõrgeks kuhja süü!

Tursu, paisu teiste näljast!...

– Sinu Nemesis – ta tuleb!

– 40 –

 Kõik ebagraatsiad sinuga.

 Joo viina, naine!

Joo! suitseta!

Kõik ebagraatsiad sinuga,

Nad valetavad su kiitust.

 Kõik mehe kored

Ja pahed nii

Kopeeri, nad eneses tippu vii!

Nii õdub ju kõrgem „kultuura“...

 Käib suust sul suits

Ja viinasau’ –

Siis, inimsoo kaunim, suur on su au!...

(maakeeli vast öeldakse, et: korsten.)

 Käib suust sul suits

Ja viina ving –

Ses tõvetub tasa su ihu ja hing –

Siis õitseb selles „kultuura“...

 Ja kiirgab, leekleb

Su joobnusloit:

Su elutüdi, su meeleheit!

Siis oled „vaba“, oh, „vaba!“…

 Su tütred, pojad

Ju hällist nii,

Kõik viina- ja suitsumiraakli vii:

Las’ hämarduks maisete sugu!

 Joo viina, naine!

Joo! suitseta!

Kõik ebagraatsiad sinuga!...

– 41 –

 Nii rikkust ja vaesust.

 Üks mõlgutab surma, et leiba ei ole,

Ja teine – et prassida tüütu ja kole!

Ja kurdab sääl kolmas, joht kehva mees:

Kaksainust hobust tal tõlla ees –

Kus vaderil neli!

 Kuid popsilas, teate, üks päratu rikas:

Kaks vagu tal kapsaid ja kana ja kikas,

Ja hurtsik täis lapsi, neid karjas ju käib,

Nii leiba ja riiet ju pälvida võib.

Oi, mis tal siis viga!

 On kurvaväärt, näen, sääl miljonäär:

Tal murdvel vist viimne veel õnne-äär –

Kõik kodu läeb õndu! kes kidub sääl, kaob,

Kes elu neelusse hoopis vaob!

Ju õudne ta palavlik kulla-kaev,

Kus küllases hukka nii kihutab laev!

Oh, paraku Jumal!

 Üks karjane väljal,

Üks väikeke mees,

Kuid isatalus, näe, priskelt nii töös –

Ta huikab sääl, leelutab hõiskavast suust,

Väik-vennale vestab ta pilli puust;

Ta päralt sääl taevas

Ja päike ja maa

– 42 –

Ja fantasii põues! –

Kuid vastutust ka. –

See jälle on rikas.

 Nii rikkust on villand, ja vaesust ka küll –

Suur potpourri selle maailma möll

Küll teate ise.

– 43 –

 
Siis!

 See oli kesk kristlastepagana-a’al,

Kui Saatan sõit vabalt veel merel ja maal,

Ja pilksega kõike maailma lõi,

Ja otsatu ohtu ja hukku tõi –

 Siis kattis ka Eestlat ju Manala vari –

Võõr vägivald haaras kõik rahvast ja maad!...

Ja koomale koondusid ahelad...

Et hõiskel ju roostetand rüütlitekari

Triumpfi ju meeliskles valmistas püha:

Ju meeliskles ohvrid!... ju kirjutas neid!...

Ju luges nii meie aulsate päid,

Ja arvas, et pleebsid jääb palju meid –

Noist lootis omale orje häid:

Triumpfi nii meeliskles Saatana viha!

Näis tardund ses õudses meil metsagi müha.

 Kuid hilju,

Küll nõmmel, mäel,

Kesk sügaval metsateel,

Küll vetevirveil kesk-sügaval ööl –

Käis nägiv, sõnatu aim,

Käis valvel rahvavaim!

Ja iga maja ja hurtsiku ees,

Suur, hääleta kohin, ta kõneles:

 „Tuld ärge laske nüüd kustuda!

Leed loitvel hoidke kõik hoolega!

Ja tuliseid süsi tuha all...

(Las Manala pilkne küll piiraval!...

Ja Manala hundid küll hulguval!...

Ja elu ning surma vaeb saatus-kaal –)

– 44 –

 Tuld ärge laske nüüd kustuda!

Leek loitagu Jumala-palvega! –

Ja söed... kõik süttigu tuha all!

Siis – ükskord! – hüüab kui Kalevi viis

Ja tuhandeks mühiseb Taara hiis! –

Siis!...

1918.

– 45 –

 Langeb.

 Germaan

Ja slaav,

Nad ihkavad omale meid;

Käest kätte vaik-vennu

Nii taovad ahelaid –

Sarmaati valg-veretav slaav

Ja roostetand rüütel-germaan –

(Kuid kõige ees

Ja kõige sees

Kameeleon juudamees).

        – –

 Germaan

Ja slaav.

Kui õduks teil anastav raid?

Kas heidaks te liisku

Või jagaks kuis pooleks siis meid?

Sarmaati valg-veretav slaav,

Ja roostetand rüütel-germaan,

(Ja kõige ees

Ja kõige sees

Kameeloon juudamees.)

        – –

 Germaan!

Ja slaav! –

Ja tuleb meil raske päev –

Maamullast küll murrab

Siis Kalevla kanguste-kaev:

Eks täragu üle maailma

Siis teiega tapriste-tants! –

Peab langma siis, langeb

Meid orjastao katt ja kants.

– 46 –

 Maa müdiseb vaprate sammudest.

 (Novembril l918.)

 Maa müdiseb vaprate sammudest!

Ja üle maa sõjasarv hüüab!

Nad tõtt’vad kõik sõdima isamaa eest:

Noort vabadust vaenlane püüab!

 Nüüd, tuhatvõrd kannatand Kalevi sugu,

 Ta tõuseb! loob raudselt uut, vabade-lugu.

 Ja tuhandel armul laps, naine ning rauk,

Nad varuvad vaprasid teele;

Pea pilvini kuhjub mäel altaripaik,

Täis andeid, väärt pühale tööle.

 Kõik mõtted ja meeled, kes Kalevi sugu,

 Nüüd alg’vad nad ammu ju aimatud lugu.

 Nüüd lõkkele leegib! mis peitnud rind,

Kõik pilksed need aastate sajad!

Nüüd võitleme vabaks sind, isade pind.

Sull’ ehime heledad majad!

 Kes arad ja loiud, veel orjena suutvad –

 Kuid julgete käed. need pilvini puutvad!

 – Maa vabiseb vaprate sammudest –

Aeg tuhat toob sündmust nüüd päevas!

Ja vanemad ärkavad haudadest!...

Täis koidutuld lõkendab taevas !

 Nüüd, tuhatvõrd suretet Kalevi sugu,

 Sa ela! loo võimsalt uut, aulsate-lugu!

 – 47 –

 
Kes valvel sääl Eestimaa väravail?

 (Novembril 1918).

 Kes valvel sääl Eestimaa väravail?

Nad mehepojad kui müür!

Rind paisub neil, silmis kui päikse-häil!

On kadunud orjaküür.

Sarmaatia tagasi, röövilik malev!

Siin oma kodumaad kaitseb nüüd Kalev.

        – – –

 Ja kostab kui meriste mürisev huil!

Kui raksuvad randade kaljud! –

Kui hõiskaksid haldijad põhjamaa puil –

Kõik ärganud vaimude-paljud:

„Sarmaatia tagasi, võõraste-malev!

Siin oma kodumaad uueks loob Kalev.

– 48 –

 
Üle sõjahaudade.

 (1919 )

 Üle sõjahaudade

Vaatab vaikne öö –

        – – –

Edasi! üle!

Kihutab võitlustee!

 Üle kõigi haudade,

Sõprade, vaenlaste –

Üle kõigi haudade

Leinab minu hing

Ümber kõigi haudade

Otsatu ohtude-ring.

 Üle kõigi haudade

Tõuseb meil päikene –

Üle kõigi haudade

Läheb meil vabadustee!

– Üle kõigi haudade

Palvetab minu hing.

        – – –

 Lepitab surm

Kõik eksid – ja patud – ja süüd –

Ehime palves, ah, kõigile valged rüüd!

– 49 –

 
III.

 „Veel taht muinasjuttu“

 Põles kössi küünal.

 (К. Фофанова j.)

 Põles kössi küünal,

Uni seisab seinal,

Peake lapsel tuigul,

Silmakesed suigul –

Aga enne tuttu

Veel taht’ muinasjuttu:

 Kuidas metsapõues,

 Nõiamoori õues

 Keedab tõrrukpada

 Rohte mitu sada;

 Kuis Ivan Tsareevitsh

 Sõidab nõiamaija.

 Kuidas metsamurrus,

 Keset kaljukurrus

 Luiklind vastu tuleb

 Lahke laanefeia.

Lapsuke, jää tuttu,

Kaunimat ei juttu

’Tea veel keegi loonud –

Kui mis saatus toonud!

Sellep sulu silmad!

Jäta muinasilmad!

Magake sind manib,

Padjake sind palub.

Haldjate laul.

 (Shakespeare’i Suveöö-unenäost.)

Oberon: Uneleva tule vidul,

 Haldjad, elfid, hämar luul,

 Häljuge siin öisel pidul,

 Kergemalt kui linnud puul.

 Ning mu järgi täpipäält

 Tantsul tõstke lauluhäält.

Titania: Laulge aga hästi hääst,

 Iga noot ja sõna pääst!

 Käsikäes kui unekaja

 Õnnistagem seda maja.

– 54 –

 
Laul.

 (Shakespeare’i Suveöö-unenäost.)

 Oi kuldnokk, mustkuub laulumees,

Lõo, kõrgel taevalael,

Virk räästalind, kes vilet löös,

Ja käblik, kurruskael;

 Ja vint ja värb ja pääsupill,

Kelm kantor, käosand –

Ta kukkulugu kuuled küll,

Kuid ega mõistatand.

– 55–

 
Haldjate öölaul.

 (Shakespeare’i Suveöö-unenäost)

Näljas lõu nüüd möirgab aeva,

Kuud undab hurjus hunt;

Künnimees, kes orjand vaeva,

Norskab, väsinud kui ront.

Koldekoopas tukk veel kiirgab,

Õudselt uukab kulli hüüd;

Tõvestvaevatule viirgab

Kooljakamber, kooljarüüd.

Nüüd on aval hauakorjud,

Tõstvad kooljad koltund päid,

Libisevad vaiksed varjud

Mööda kirikaia teid.

Ning, me haldjad – öisel häljul

Kummardame Hekatet,

Läheneva päikse peljul

Kaome kui unenäod –

– 56 –

Nüüd tulevad jälle nad, kirjatargad.

 Nüüd tulevad jälle nad, kirjatargad,

Nad mõõtma mu saatuse-lauldud laulu.

Nad panevad tähised, piirid, margad,

Et kuhu ta kuulub, ehk ei kuulu.

        – –

 Kuid edasi! üle! säält sammub mu saatus

Ei ole see veelgi vast viimne vaatus.

– 57 –

 
Sisu

 I.

 Lhk.

Kuid pilvis vist istusid jumalad                 7

Üks inimene, üks kannataja                         8

Ju õitsvad kõik hellerheinad                         9

Oleksid sina tulnud                                10

Mis on meie õnneviivud                        11

Öösünges kohab                                13

Ainult üht                                        15

Mul aed                                        16

Siis helgäs ja helises piduhoog                17

Ääretuis pilvedes                                18

Midagi katkend on minu hinges                19

Ah, ainult mitte kiviks ja jääks                20

Kuid tuhat kord hirmsam                        21

Mis, saatanlik Saatus, mis tahad meist veel?        22

Kuid sinugi teodel                                24

Ma laulan üht vana laulu                        25

Ohvripalve                                        27

Sinu hiilges                                        28

Pai jõulumees                                        29

Oh saada mind                                        50

– 59 –

 Lhk.

 II.

Kui puhkus mu katusekambri tuul                33

„Sabas“-seisja visioonid                        35

Kel kodu ei ole                                37

Nad matsid mu kord ju maha                        38

Jah                                                39

Sina, Soodom ja Gomorra                        40

Kõik ebagraatsiad sinuga                        41

Nii rikkust ja vaesust                                42

Siis!                                                44

Langeb                                                46

Maa müdiseb vaprate sammudest                47

Kes valvel sääl Eestimaa väravail                48

Üle sõjahaudade                                49

 III.

Põles kössi küünal                                53

Haldjate laul                                        54

Laul                                                55

Haldjate öölaul                                56

Nüüd tulevad jälle nad, kirjatargad                57

– 60 –