JOHANNES

BARBARUS

GEO

MEETRI

LINE

INIMENE

MCMXXIV

Johannes Barbarus

Geomeetriline inimene

V. kogu värsse

1924 a.

Kaan ja illustratsioonid kunstnik J. Vahtralt.

J. & A. Paalmann’i trükk. Tallinnas, V. Karja t. 12.

Johannes Barbaruselt ilmunud:

„Fata-Morgana“...luuletuskogu

„Inimene ja Sfinks“...,,

„Katastroofid“...,,

„Kolmnurk“...valikkogu.

„Vahekorrad“...luuletuskogu

Poeet elu vaagkausil.

Tasakaal:

pool siin, pool sääl, –

nyyd olen jõudnud sellani,

keskpäeva märk’va kellani.

Tasakaal:

pool siin, pool sääl.

7

Sydame keskpäev, suve pööripäev ean

vere Jaani-aegse tuikava kuumusega,

hingen tundmuste pakitseva huumusega, –

nõnda kypsevat elu vastu sygiselle vean.

Pole veel ääreni täidet salve,

viljapõlde teraraske vihkudega

ringi käin alles ma õitsemise kihkudega

naeruvõre kevadine ymber mu palge.

Keha kobaran mahlade kääride

elu ootab, et olla kord surutõrreks, –

roheline syda saab viljakandjaks kõrreks,

kannatajaks loomingun – synnitajaid vääriden.

2.

Oo, raskuspunkti juba kallutan, –

näib olevat see mulle kergem,

Kui vastu elule end naerden tallutan:

sest vaimgi trotsiv, selgroog sirgem.

Oo, juba kõigub vaag:

kord yles, alla.

8

Surm – vedurina – maag

siis päästad valla,

kui kadund elu tasakaal, –

ruut längun, kera kui ovaal.

On: lõpeb kontsert polifooniline

 nii: pianissimo, yksainus soolo,

vibreerib kavva monotooniline

 kurb, kaeblik – lõhki kist tremoolo.

Järsk, purustav akkord, – nii tulgu lõpp kord.

9

I:
Geomeetriline inimene.

Geomeetriline inimene.

Olen Ruumi tõmmat ruum,

keha – pinna pääl pind;

sisu – väärtuslikum tuum –

syda lõõritav lind, – ekstaasiline,

olen kõrben oaasiline.

13

Hing sõõriline, eliptiline

sulut, kujundet isiku ruutu,

olen mõistatus apokalüptiline,

joon kokku mis teisega’i puutu, – paralleelne,

olen vaikus tormieelne.

Punkt minu yrgisaks – täpp,

jooksev õguline joon

tõmband mille Looja näpp

eluandmise hoon – inspiratsioonin, –

sest mul Jumal tuksuv soonin.

Pole syndind nagu Krist

sean pudulojuste, eeslite,

elama pean aga vist

keskel viimaste, eelmiste, – yksik taim:

Issand, hukub nii su vaim!

Minu vaimu raadius

lõpmatusse joonistet,

olen miinus, vahest plus –

dissonansina toonistet, – kisendavaks,

ennast teistesse sisendavaks,

14

Vaatlen päikse süsteemi

planeetide keradega:

valgust võin anda – teid teeni

silme fosforliste teradega, – minu raadium:

leegitsev loomingu staadium.

Lehekylgil neil olen ma kujutet

kolmemõõteline liikumisen,

keha hingest vaid yle taas ujute

ruumin yles-alla kiikumisen, – ajan kärsitun,

elun tõelikun, värsitun.

15

Autoportree.

Oo, hingest ma ei räägi: see on eetriline,

põgenev – väljuv omast harilikust vormist,

tundmuste ujutet magneedilisest tormist, –

hing pole nii, nagu keha – geomeetriline:

17

Nagu – ööris,

nina kolmnurk terav – sirge hypotenuusiga

suu – suudluste pööris

laulatet igaveseks muusiga.

Kulmude mall:

kaks lennulist tiiba sysimusta,

Sinine viirg tõmu laugude all, –

olen patune, – võite usta.

Kaks silma

merirohelist – pärani pupillidega

optimistliselt sööstuvad ilma

pilkude tulilillidega.

Kõrvun internatsionaal,

tundmuste skaala mul vöödiline,

põvven revolutsiooni integraal, –

syda – värviline, flöödiline.

18

Perpendikulaarne.

Olen oma sydamega servis

kosmoselle, tundmustelle põvven mul murduvaile,

läbistub elu minust spektrivärvis,

viirge jätten laugudelle kurduvaile –

armastus patune – noolitaja,

naine – südame poolitaja.

19

Olen oma silmadega peegel

elule vahelduvale, tuksuvalle, tormilisele,

ent minu ajun on oleman reegel

painutav kõike olemisele vormilisele:

Sirgen joonen ma minastun,

värviliseks maaliks linastun.

Minu vaade on perpendikulaarne

ymbrusele hulktahulisele, paljupinnalisele,

paistab mis udune, ebamäärne

kodanikule kitsarinnalisele,

sest mul täpne läbilõige,

igast kõlast vastuhõige.

20

Horizontaalne.

Maaslamaja ei löö,

maaslamajat ei lööda,

nõnda päev ja öö

lähvad mööda.

Hällist ei tõuse väeti,

lahti kirst ei kaandu,

mis kord meripõhja jäeti, –

enam ei maandu.

21

Kuigi torm armutult lõõtsub,

ookeaanist undavalt puhub,

sygavusist meripind õõtsuv

laiba vaid kaldale uhub.

Ja kui imesten kysti:

kes hukkunu ema, kun isa?

Ei karganud korjus enam pysti,

sulut hammaste taha jäi kisa.

Lapsena roomata neljakil,

või on veetlevam surivoodi?

kun lamame abitult seljakil –

kylm keha säet vesiloodi.

Teistel aga kärsitu – pakiline

een armastus – nägematud uned, –

elutee looklev zik-zakiline:

nõnda lõunasse lendavad kured.

22

Paralleelne.

Jooksen, millegiga rööbiti,

ei saa kaugeneda millest, tale läheneda, –

vahe’i saa kuidagi lyheneda, väheneda:

jooksen millegiga rööbiti.

Olen millegille paralleelne.

Tõmban kyll sydamest jooni pikku, –

jooksevad lõikumata igavikku:

olen millegille paralleelne.

23

Tunnen: on oleman midagi,

synnib mis väljaspool ennast, – mu aju,

viiest mu meelest mida ykski ei taju.

Tunnen: on oleman midagi.

24

Sirgjooneline.

Meeldiv on inimene arhitektooniline

iseloom tahuline – hooneline,

elu konstruktiivne – polifooniline.

Armsam vikerkaarist sirgjooneline

mees-pilvelõhkuja New-Yorgin õhuline,

naine-Notre-Dame Pariisin kimääriline.

Korset kõvemini kinni tõmba kõhuline:

oleks et vähemalt kasarmu vääriline!

25

Oo, mõni rändab kui lärmitsev kõrts

klaasi klirinaga, lendavate korkidega;

päämine: pole kui inimene võlts,

teiste suud kes kahtlaste orkidega

tork’ma ei tule mädahambuline-kontsuline,

selgroog kel painduv orjalik – vibuline,

näeks, et teiste oma sama oleks rontsuline,

hingeke närune – penniline, libuline.

Mees olgu vormiliselt lihtne-õguline,

kelle käed kui haaravad tellingud

taevastesse sööstvad, kui elu on nõguline, –

puudub kui armastus, väärilised hellingud.

Oo, ärgu nõtkugu põlved su maani vaid,

tõusegu rinnakast vaimustusen sfääriline:

armastan inimesi tõusaeroplaanikaid,

vaim kelle kääriv – tuhatatmosfääriline.

26

Konstruktiivne I: vaim.

Vaim – see on jumalast – otsiv

selgust, tõde silme laternatega hõõgvatega,

alati koormat probleemidega lõõgvatega,

mõte on häbematu, mõte on trotsiv:

viskab näkku kel kinda,

vanade tõdede õõnestab pinda,

27

tormab ulgumeredelt vahulisena,

lainena värskena – soolalahulisena

halastamatu hingetute hukkujatega,

iganend ajuden tukkujatega,

kes sedakorda seeditut mäletsevad,

unustusse jäetavat silmveen haletsevad.

Vaim – see on humalast – kääriv,

uimastavad hingen – lilled on troopilised,

vaimusilmad – need hypermetroopilised,

rohkem kui gloobus aju tähelpanu vääriv:

mõttel sada ilmakaart,

tuhat mandrit, miljon suuremat saart;

taevan nii palju pole tähtigi,

pääle selle sabatähte nähtigi

ajust mõttega vuhisevaga

ilma sööstvat tuhisevaga.

Ent mu ajurakukesed –

kosmose lylid – jakukesed.

28

Konstruktiivne II: keha.

Selgroog – mu keha on sirge

jalad gloobusega pystloodin

jalutsille ristjoon, olen kui voodin

eksalteerituga taltsutaman kirge:

29

ykskõik – on see naine, ehk surm,

kumbki neist mehele turm:

käte sulut ringiga

naine tuleb kui kingiga

äiutab hinge lihaga luilutavaga,

surm suudlusega suigutavaga

tapab teravnurgelise täägiga,

rahuldub kehalise ylejäägiga.

Keha mu kõdunev mullast, –

mullast ma olen, pean mullaks taas saama,

lähabgi silme een häkselt kõik laama:

kas katafalk hõbedast, sarkofaag kullast?

põrmu pärib naine kirglik – krematoorium,

kun minu säriseva liha oratoorium

muusikaks vastikuks, jälgiks, perversiks, –

kujuneb viimasena kirjutet värsiks.

See oleks kõik, mis jääb minust järgi:

saatel libu, silmi kuivatava – märgi,

klaaskarbikesest kirstun havvani,

jõvvan ketserina pihtilavvani.

30

Yrgelemendid.

Algusen polnud sõna

– oli joon

Polnd harmoonilist kõla

– oli toon.

Maakera vettinud risu

peksis torm,

polnud väärtuslist sisu

– oli vorm.

31

Oli mõõdetav keha,

kontuuritu hing, –

sõõr, millel unustet teha

ymbritsev ring:

Lehvis vee pääl kurvana

looja vaim,

ei pakatanud urvana

klorofylliline taim.

Oli algusen antud vaid kest

– õudne Ruum,

ilma lõi jumalik žest

– tahtmine kuum.

32

Vertikaalne.

Olen kasvanud juurtega

maamahladesse toitvaisse,

haaran okstega suurtega

päikseisse loitvaisse:

33

tuhat päikest, miljon kuid

minu planeete systeemin,

oo, palju suudlemata suid

tundmuste voolavan skeemin.

Minu armastus on pystlood

igale sydamelle radioaktiivselle,

olen elule tuks’valle ood, –

armastusele esimesele, viimselle

laulet yhinen hymnega, –

kisendan pärani suuga:

oo, mu syda taas kasvatet kymnega,

veren vaid muusika-kirgede fuuga.

Tunnen kuis võimatu sõnaga, fraasiga

irduda maisest – tõusta lendu;

taeva võib saada sööstva õhku ekstaasiga, –

hingega, piiramatu mille crescendo.

Oo, näen: tähte estraadil

kutsuv valgus häilib,

igatseja hing nagu okastraadil

veritsev maise man säilib.

.................................

Olen kasvanud juurtega

maamahladesse toitvaisse.

34

II:
Inimene ruumin.

Inimene ruumin.

Sõõr ääretu – suur nõiaring,

nii lõpmatu kui yksik hing, –

vait otsatusen vaikiv Ruum, –

kest ymbritsev, ma – sisu, tuum,

ent sellen tuuman syda kuum, –

ruum muredelle, rõõmudelle

ohtra kire sõõmudelle –...

upun!

mattub ju kopsude lõõr:

ymber on mõõtmatu sõõr,

kun minu liha –

geomeetriline keha,

piiritu vaim –

ainult udune aim.

37

Lõhkev on syda, kui roosiõis nupun.

..............................

Kuidas pääseda ääretusest lõpmatust,

kuidas mööduda möödatõtmatust?

..............................

Kõik, kes elame kambrite kantmeetrin,

oleme uppujad laiutavan eetrin,

päästerõngas lohutav:

põrand + lagi nelinurgaga,

seinte tahud aknaruute hulgaga, –

ilm kui piirat, pole kohutav!

Oo, nood interjöörid õndsuseni uinutavad,

meeleolud roosilised luilutavad!

Lisan siia vahele:

kodanik tundmusten hell,

seinal tiksub tunnikell,

voodid on yles teht kahele.

..............................

Ei! minu lainetav tuiksoon

tuksub vaid kosmosen – väljaspool ennast,

elu – see tõmmatud isiku pinnast

hällist kuni kirstuni sädelev lõikjoon,

ent minu viimane samm:

haud haigutav parallelogramm.

38

Tung ruumi.

Kala kudev:

himude merest jõkke,

yle paisu, tõkke, –

ruum on pudev:

kosmose minutiga läbistan,

kilpkonna roomavat häbistan.

39

Vilistav rong:

jaamast jaama,

London, Jokohama,

Hongkong, –

aeroekspresside vurisev

kiiruse vaimustus surisev.

Nõndaks masin:

propelleriga, vindiga,

luuletaja sulega, tindiga, –

aeg on kasin:

sajan sydamen korraga loita,

tuhanden tõusangun hommikul koita.

40

Koordinaadid.

Niisama kindel, nagu ymber päikse

planeete ringkäik – määratud orbiidil

on luuletaja tee, kes ilma-suure, väikse

kord tõstnud yles isikuzeniidil, –

kun leegitseb siis – ise põlev päike,

et joota sydamed taas laulvaks kokkukõlaks,

et sulada, ent anda viimse läike:

poeet võib tormin olla sõudvaks mõlaks, –

paak – tuli loitev sinkjain silmekoopain,

ilm keerleb ymber õigein jooksurööpain.

41

Nii, nagu igal jõel, – järv, meri suubub kuhu,

mu sydamsoonte vood niisama laiutuvad,

ent tõukavad mul ajust sõnad suhu.

Mu silmad pimedusse raiutuvad,

kun näen loominimest, röövahvi jõhkrat lõusta,

kel hingen, ajusopin puudub päikse valgus.

Ma inimpäiksena siis tahaks ööst vaid tõusta,

sest meis on kõik, – kõik: hää ja kurja algus,

meis igan kosmos-tervik, päikesega seot

ja sydamookeaan, kun tänni tääki leot: Suur Arusaamatus.

42

Ruum inimesen.

Olen laotuse projektsioon,

kosmilise lõpmatuse endasse sulun,

olen ilmsydame tuksuv soon,

oo, pole peni, et kuud nähen hulun.

43

Vaid ma mahutan kiltmaad ja mäed,

maastikud lagendikkude, orgudega

isikusse. Ringutavad kuristikust käed

ylespoole piinavate muredega, norgudega.

Rõõm, vaat’ tornikuna – pyramiid,

vorm-jumal häkselt minnu suubus.

Mul kuuldus sygavusist hyyd:

„kolmainsus = kera, rull ja kuubus!“

............................

Tunnetin: taevan jumalaotsijad, –

rähnad, pääga tyve vastu toksijad.

44

Miks?

Miks see – mullasse puhut

yks miljon-miljondik jumalast,

kehakallastelle lainetama uhut –

kääriv alkohool humalast, –

vaim – vaimlik, liha lihalik

antud nii vormitu,

et ise pean olema kujur,

looma enese jumalate vääriliseks,

et mu vaim oleks tuukur – ujur

sygavusse sööstuv, kun igavik, –

vaikne Ajameri tormitu.

45

Oo, ma voolin oma hinge sfääriliseks,

et mu tundmused kui õhupallid

värvilised kisuks eetrisse,

alla jäävad päevad hallid

unarusse. Jõvvan tähte leetrisse.

Miks see ajukäärun peituv

iva-ivakene selgusest,

mõnigi tõde mis jaatav, – ei’tub

madalasse vajub kõrgusest?

Mõte-mõeldav, sõna räägitav

miks ebastruktuuriline,

et ise pean olema ehitai,

kujundama tervikuks arhitektooniliseks,

kuigi mõni õlgade kehitai

oma pilkega täägitab:

tahaks, et lause oleks selgekontuuriline.

Aju sisemiku vormin ma harmooniliseks,

et mu sõnad kui heliredel

tõuseksid, liituksid ast-asteliselt,

et mu värss poleks tyhi sedel, –

mõjuks ideegi värskelt – kasteliselt.

Miks see sydamesse põimuv –

yks tuhat-tuhandik rõõmudest,

punase lõngana hingen mul lõimuv

joovastavam joodud sõõmudest, –

46

naer naerduv, lõbu lõbulik

häkselt vaid kahvatub,

et ise pean olema taidur

värvima rõõmu spektraalseks – pinnaliseks,

olen oma õnne südamesse raidur.

ekstaas – oo, see ikka on õhulik –

raketina sööstuden plahvatub.

..............................

Nii! ma raiun oma armastuse hinnaliseks

sätendavaks kalliskiviks – hulktahuks,

ent mu tundmused sulatavad

hinge su eetriliseks lahuks:

huuled huulteni ulatavad.

47

Naine.

Naine on ruum mu sydamelle iharalle, –

pind – käid’, käimatuile armastuse radadelle,

joon – tee looklev, mis käimiseks sadadelle,

oled vorm – kest mulle patuselle lihavalle.

Oled must muld kire õiele nuppuvalle

rammusam põld, vagu kevadiselt ootev,

oled oaas mind janunevat jootev,

päästerõngas enese lainetusen uppuvalle.

49

Oled meri, kallas mu himude voogudelle,

painduv mets – anduv kallistuste tormile.

Olen vaid sisu su muutlikule vormile, –

niitja, kes sihi annab löödavaile loogudelle.

Oled vahest häll mu sydamelle tukkuvalle,

millen kiigutan unistusi, aimusi.

Iha deliiriumin näen juba vaimusi:

oled kirst must mu hingele hukkuvalle.

Oled olnud kord kirik kehale palvetavalle,

kõrts sääl instinktile õudselle, märatsevalle,

vangla vaid puudub mulle lõhkuvalle, käratsevalle.

Papp, anna viina ihu sakramendil’ salvetavalle!

Oled soe vann. Karskeks, puhtaks mind uhtuvasse

võta kord hing, keha kord juba hukkunud,

mille ees taevavärav ammugi lukkunud, –

sööstub las’ kõigesse kaduvasse, kuhtuvasse.

Ainult mu ajule mõtlevalle, uurivalle

tyhjus sa vormitu – kuristik haigutav.

Koha päält kohale tõdesid paigutav, –

mees läheb yksinda vastu vaid suurimalle.

50

III.
Inimene ajan.

Inimene ajan.

Ei ma mõõda sind planeetide liikumisega,

kui täidet millegiga hinge salv, –

sulad yhte vaimu piiramatu kiikumisega –

kevad, suvi, sygis, talv:

Aeg voolav Ruumi kuristikku,

kun surm ja elu ligistikku.

Ei ma mõõda sind uuriga tiksuvaga,

liivakellaga, tunnipakuga:

katsun õppida elama sydamega tuksuvaga:

olla, olla iga fosforlise rakuga

enesen mõõdetav – ajastav,

sisemist muusikat kajastav.

53

Kui mõõdan sind purpurlise rõõmuga

lõhkev hommik – kiirtepall,

täidet karika tyhjendan sõõmuga,

langeb kokku mind ymbritsev vall, –

olen siis Ajan – ajatu

Ruumin – ruumitu, majan – majatu.

Ei ma mõõda sind muredega lykkivatega:

oo, see lohutamatu igavik!

Võitlen kui päike pilvedega pääletykkivatega,

syda põvven kui laksutav ööpikk, –

sekund = sekundiline joovastusen,

pole tuhmund loomastusen.

Mõõdan siis sind õnnega kevadisega,

naisega naeratavaga, anduvaga.

Olen oma eksalteeritud elamisega,

olgugi surma ees taanduvaga,

igavikku tõmmat trajektooria,

surren naerda – mu teooria.

54

Inimene kevaden:

Ajal pakataval – tulvalised,

lapsed – pungad, urvalised –

eluoksil nupulised,

jooksvad kullerkupulised.

Päike soeb nende päid

kiirte kullase harjaga,

ajun vallatuse täid

söövad karjana, –

mõtted lapselikud, urvalised,

ajal pakataval tulvalised.

55

plika sirguv saab sisemikun rahutuks,

rind õitsemiseks valminud pakatavaks,

syda tundmusin voolit, tahutuks

armu oodaten vakatavaks.

Ent pakitsev hing

joodet mahladega, viinadega,

koormat magusate valudega, piinadega, – heleting.

..............................

Mis peab syndima, see synnib

elu kylvil, kynnil

kõik kui hurmav – sireline

õhk on lämi – kireline:

puhub karjus meloodilist

laulu taevalist – sinetavat,

ööpikut kuulake oodilist

oksal ennast nimetavat!

Vaevalt tõusnud kui agu,

kypse kyndur saab hymniliseks-lyyriliseks,

virgub sammgi kiirallyyriliseks,

ajab vilisten mustavat vagu –

maamullalist – lõkkavat.

Kuldnokka kuulake samaselt rõkkavat.

Isegi vanakese hambutu suu

ymiseb viisitut viit:

56

õitsenud, närbinud – viljatu elupuu,

keha kui põlenud riit, –

hing – tulease, –

kytis olen tulevase

..............................

Tukkuvad veed vaiksed,

kuulatavad krooksuvad kahepaiksed:

elu laulab dynaamilist viit,

elu jookseb, – kedratav niit

hoidvailt näppelt poolile.

Vajun uimunult toolile, –

syda lahti kui lehvik:

oo, aeg polegi elust nii kehvik!

57

Laul ajast mööduvast.

Aeg liikumine, aeg on lend,

aeg vurisev propeller tiibadega

igavikku viivatega.

Ymbritsevaist ududest,

eetrilisest kududest

tunnen tõusvat end

Ruumi

– universumi.

Jaotun kaheks:

maa ja taevas, – õhk jääb vaheks.

59

Aeg vaimustus – ekstaas, aeg – loit

lääb nagu seemendaja yle kynnist,

sekundite tärkan synnist.

Punetavast tõusangust,

yle murdjää rõusangust –

inimene koit

astun,

tulle kastun,

syda tardund

sulab, tulvab: olen hardund.

Aeg kandja naine, aeg on vorm,

ma – sisu voolav minutite uurden, –

inimene – tigu kuurden

koorun sõlmit mähiseist.

Vastse ilma tähiseist

minu käte torm, –

ma haaran,

on ees Kaanan?

või saab rusuks

lootus? Häving jääb siis usuks.

Aeg synnitaja, – otsa ees

meil ajakortsud, pärit synnimärgid.

Myrisevad rattavärgid

vabrikute torudest,

kisendavaist oludest.

60

tõukavad, et mees

tulest, –

mässukurest

kantud, – suureks

kasvab, – käärimiste juureks.

Aeg häire stiihhiline – tung,

aeg valmind terad ropsib viljavihust,

tõukab lapsed emaihust.

Synnitaja pisaraist,

appihyydeist kisavaist

saabub inimpung

hurmaks, –

muistse surmaks:

jooksvad varjud, –

pea suu, kes seisa! karjud.

Aeg hukkumine, aeg on turm:

kord puruneb, mis tunnetan ja tajun,

lõpmatusse – uttu vajun.

Ääretumast selgusest,

sätendavast helgusest,

kisub öhe surm, –

Ruumi,

universumi, –

pimedusse,

vormitusse – inetusse.

61

Aeg lohutaja, aeg on trööst,

aeg sydamen ehk ravitseb veel haavad,

silmad uvve läike saavad?

Siniviirgseist orbiitest,

silmtera krysoliitest,

fosfor-valgus ööst

sööstub

läbi. Trööstun:

tulevikku

lasen paista surelikku.

62

Laul Eilsest, Tänasest ja Homsest.

Iga päev, kui saabub öö

kell 12 synnib mõrtsukatöö:

12 hoobiga surnuks taob

tunnikell tuksuva, elava Tänase, –

toimingu verise – reeglipärase

sooritab. Kaob

hämarusse – minevikku

tykk leegitsevat elu inimlikku.

63

Maksab siin kahjatseda, ahastada,

saatus kui tahab meid lahastada, –

võtta tyki järel tyki?

Laskem vaid ajast end’ tuulutada,

kadumisen tärkamist kuulutada.

Manalasse lyki

kõik mis roomab tigusammul,

kyyrun selg kel, – lõpp on rammul.

365 surnut matan,

igaviku lõugade vahele atan:

365 laipa kirstuta

iga aasta varisevad mulda,

ent nende haudelle iial ei tulda,

keegi roosi ei istuta.

Aina suurendab saasta

saabund jumalparaku lisapäeva aasta.

Nõndaks ma kõnnin kabelin:

elavsurnute kolletanud tabelin

pole yhtki minunimelist.

Nõndaks mööduvad päevad aastad, –

iga minut mind yksindusen laastad:

ootan sõpra imelist.

Ent asjata: ei näe,

et sirutaks keegi vennaliku käe.

64

Siis läinud aastasadadelle,

tolmuseks tallatud teedelle, radadelle

hingekella kabeltornin

löön. Olen Eilse surnumatja,

mineviku pää alla uinanguks patja

säen. Tardunut vormin –

hylgan, vihkan olevikku.

Laske, paiskun tulevikku!

Mis ootame paendlased avasui,

et õlipuuoksaga tuleb tui,

toob noka vahel rohelise Homse?

Nean ära Eilse, vannun Praeguse,

kuulutan surnuks rikkuse, vaesuse,

söömise, sigituse monotoonse.

Pyssirohu salve kätetungla

pistan. Värise kilplaste kungla!

Aastal 2923 näeme

kes võitnud, – kui ausammast säeme

poeedil, kes synnib 3923.

Pyhi, leegitsev, tulev utoopia

elu praegune – jäljendus, koopia,

ära kopitanud kõnts ja tolm!

Tee, et Suurel Reedel

keegi ei rändaks Kolgata teedel!

65

Laul kõigest kaduvast.

(värss parenteesidega.)

Taim võrsub ikkagi, et õitseda,

puu lehtiga kattub.

Inimkevadel õnne tahtev maitseda

muredesse mattub.

Rõõm liblikuline, yyrike, põgenev,

kurbusen tugevamast tugevamgi sõgeneb.

Munast koorub lind, et siristada

vikerkaarilist laulu.

Lood inime, – hambaid et kiristada

keset neelavaid haudu.

Lasub kivina sydamel paratamattus:

elu on tõelikkus – halastamattus.

67

Jäävad järgi meie rõõmudest, vihadest

lagunud varemed, –

hinge roosilisist unistusist, ihadest

pettumussademed.

Arm – sõnajalg õitsev ainult Jaaniööl.

Naine – luukere sõlme ei ava oma vööl.

Käib ymber, – otsib sydame lambiga

rauk kadunud elu.

Tahaks jäädvusta värsiga, jambiga

poeet oma mõtiskelu.

Näeb – laulmiseks elul liig kõrge oktaav,

sõnal Surm täht eelmine – jäme pookstav.

Tunneb maakeral ilmaruumin pöörduval

keset kaduvust end,

kelle olemine – painajalik „Les Fleurs du Mal“,

elu – nahkhiire lend.

Tunneb: tuiksoonte kosmiline tuikamine –

öhe kaduv öökulli tinane huikamine.

Kuigi tahaks ikka tulipunasest lillist,

laulda sydamest sirelisest,

pean puhuma sageli häälestamatust pillist,

põvvest vaevalisest – nirelisest.

Viimaks seegi hääl jääb soiku:

endasse upun – vere purtskavasse loiku.

Tõmbsooned sinkjaina joonistuvad nahale,

tuiksoonin katkenud tukse;

sarnlen kujurist voolitud vahale, –

mis muud: viige laip yle ukse!

Laulab mu viimane säng – katakomb,

kõigest kaduvast ilmekalt kirst-romb.

68

Kevade inimesen

Kiil – terav kolmnurk syda põvven,

kuis tabaks akendada lahti

mu rinnakasti, – välja vahti, –

lind puurist kuulata, kas laulab õvven

veel mõni syda veren tuksuv –

kevadelle valla uksuv.

69

Oo, kelle laul on kollane nagu kanaarialinnul!

armastan varblaste siristamist sinist, –

oo, mu syda pole tardunud – kivist:

punased tiivad vaid vaimustusel – innul, –

hing – lõokene lõõritav,

eetrikõrgusin sõõritav.

Oo, ma hardun, et aju mul lilliline.

hing et kesa pole tallat – söödiline,

vaim mu janunev väljendusen flöödiline.

Kuulake ainult, kuis puhkepilliline

kevade pidutseb veren:

upume enese lainetavan meren.

Kuulake kuldnokk purpurliselt vilistab

õhetavat laulu siiru-viirulist,

vaadake tuvipaari lendu tiirulist!

Mandoliinil rohelist armastust tilistab

igatsev noormees klorofylliline,

syda – pung idylliline.

Heidan voodi. Tunnen: keha mul nelgiline,

ihu pakatav, õitsev, aroomiline.

Kõlab kõrvun mul aaria koomiline:

ööpik ekstaasiline – helgiline, –

laul fosforina hõõguv, välgatav, –

fluiidiline – pimedusen märgatav.

70

Rukkilill ja klorofyll.

Kevadiste ilmadega

kas on, – on: taevas rukkililleline,

maa klorofylliline?...

Rukkilill, klorofyll...

elu – lapsik idylliline

idyll?!

71

Kui ma vaatan su hinge

mittehingeliste, mitterukililleliste silmadega,

ent mu kehan tärkab klorofyll:

tundmuste rohelised oksad võrsuvi lehtega

kasvavad sinnu – mässivad linge

ymber igatseva sydame rõõsalise,

syytavad kire kibuvitsapõõsalise,

elule mitmekesiselle, –

krooniks otsaesiselle:

hing on ymbritset kannatuse ehtega.

On’s vaim veel kergetiivaline,

lennutõusuline,

arvan – olete nõus

keha kui ihaden rõusuline rõus,

mitterukkililleline, ebaidylliline –

klorofylliline, –

kaob siis kõik, mis kergetiivaline,

põu vaid kõrve – kõrbeliivaline.

Ja ma näen, kuis vahib juba

sinu kahvatanud näolt kollane tõelikkus:

närbind rukkilill,

koltund klorofyll,

taevas hallikas – sinkjas,

maa end verega mink’mas, –

ees aastate väsitav pikkus, –

elu – tyhjuseni tyhi tuba.

72

IV.
Tsykl:
Elavad monumendid.

 Oh ironie, sainte ironie,

 viens que je t’adore!

Proudhon.

Elav monument I.

Panken, kontoriten, kantslin, kõrtsin, pargin –

kõht balloonina ja jalad hargin,

börsil, tänaval näen seisvat rasket kuju,

vaim tal kerge – roosiline tuju.

Kujur milline ta pystitanud – loonud,

meie silme ette ylespoonud,

et veel unenäongi – viirastusin kõigub,

meelten painajana, mõtten mõlgub.

75

Näen tand rahulolun: näol kaks silma – nööpi

rasva uppund. Suu kui tahaks rööki:

olgu õnnistet tsaar – võitja kapitaal, –

suurim jumalus ja puhtaim ideaal!

Mööda töölised tast läävad – mustad tondid

räbalaisse mähit nälgind kondid,

kanden tiisikuse idu rõskemasse nurka, –

keldriruumi pimedasse urka.

Kuulen kisendavat kuju: „pooge risti!“

näeb kui jutlustaman mõnda idealisti:

kuidas kasvada saaks muidu kõhukene,

kyllalt tööline kui pole õhukene.

76

Elav monument II.

Altarristil nälgind Kristus kõigub,

kantslin nuumat papp, – kõik muu tal mõtten mõlgub,

vaid mitte rist ja häda.

Halleluja!

Mantel must, – all lõhkeman kun keri,

nokib kaarnakene piiblist vaimuteri:

ilm on patune ja mäda.

Halleluja!

77

Rean ent esimesen õrnalt endan suikleb

marodöör. Et olgu – vastu puikleb:

saab raha eest vaid taeva.

Kyrie eleison!

Inglid paradiisi siidseil tiibel

viivad spekulandi, olgugi et piibel

hindab rohkem vaeste vaeva.

Kyrie eleison!

Vaatab kurvalt alla ristilt Jeesus:

joob ta verd, sööb ihu tõusik – Kröösus, –

mõnitus see lunastuse, pahu.

Tõesti tõsi!

Muheleb must kogu kantsli raamen,

elav monument – jah, jah – nyyd aamen!

ons maa pääl rahu?

igavesest ajast igavesti!

78

Suhted kodanlise elemendiga.

Apoteoos:

ametlikul ballil,

ymbert kinni hoiab kallil –

ei jäta jonni:

tonn veeretab tonni.

Apoteoos:

pyksivärvlite kohalt rõhukad

mehed ähvardavad minna lõhki,

daamid tissikad, kõhukad,

kopsu ei mahu õhkki, –

Apoteoos!

79

Tõmmat on loos:

Kõvemini tööline kõhu kohalt vöötub

palja kintsu ymber kiskuden lappi,

asjata keegi ei kisenda appi:

orjaöö pilkane, päevgi öötub.

Tõmmat on loos, –

katastroof –

mässuline stroof:

– „ärge laske omal ylepää kasva,

läind kes kehaliselt, vaimliselt rasva!“

Tõmmat on loos:

Arvate meeleolu võileiva-kannika

värsina limpsavalle keelele maigutuseks

kingin,–-mõne luuletuse lyyriliselt annika?

Oo, mu nägu venib pikerguseks aigutuseks

Arvate – ridade sõrmega

teie sydant-sylekoera paitan,

teda ohetega, tundmustega õrnega

kuupaistel maha saada aitan?

Ei!

– poeet-plebei!

Tõmmat on loos!

Verist sydame roosi

kannan nööpaugun hoolikalt.

80

Milleks taskun tikutoosi

töölise korisevalt soolikalt

kyskige! Iga inime lõunaks vajab portsjooni,

iga inime syndiden lihalik;

kystaks leiba, teie annate skorpiooni,

silmin põlgus vihalik.

Tõmmat on loos:

Punane Jordan

põvven mul, kordan:

tõmmat on loos!

81

Valm surevast byrokraadist.

Panin byrokraadi istuma

oma vaimusilma ette.

Uudishimust kistuna

tahtsin heita enespette,

vabaneda illusioonest.

Mis ma salgan: pildilt –

esimesest joonest

tunnen – karni sildilt

tuttav joonistuse järg:

härg mis härg!

83

Silmad tursunud, verdunud –

vaade pusklev ja kuri;

sarved minnu oherdunud,

aiman: ähvardav turi.

Oo, pursui

pole sugugi turteltui!

Veidi lehvitada punalippu, –

juba põrnitseb vaenlast:

jääd sarvile rippu

läbi rinnust, alt kaenlast

pistet... Sevilla, Barcelona,

seisten een selle looma

vilksatab mõtten. Hispaania:

torreadoorid, pikadoorid –

härjavõitluse maania,

matadooride kired ja soovid

tärkavad: põletava

ora säriseva suruda turja,

vastase – vihast nõretava

hyppe ajada nurja.

Veri torgetest nõrgub sorinal, –

kokku loomake vajubki korinal.

84

Naine.

Oled sa ikka seesama, kes tänavail kergena libised, –

himurpilguline, lõhnõlitet,

kelle verev – kiskjalooma suu

täna yhel, homme teisel truu?

.........................................

Oled sa ikka seesama, keda joomarid, madrused higised

neitsi-aun naeret ja mõnitet

kisuvad hoolimata paljaks

klaaside, pudelite kokkukõla naljaks?

85

Vahel näen jumalkuju ehen sind põlvitavat,

ent su keha on syytusega ehitet

altarille, vagade ylistuseks pant,

Kristuselle taevaliseks mõrsjaks ant.

.........................................

Oo, ma näen noid naisi yle su kadedusen hirvitavat

kes lihalikud – rohkesti mehitet, –

patused kyyn’vad ka sinna

vagade neitside – jumalema linna.

Oled sa yks – seesama, tuhanden variatsioonin

väide + vastuväide naisaksioomin?

86

Tyyp.

Igayks on näinud raskejalgset meest,

kui ta yle tänava sammub, ehk pankadesse saabub,

nagu laev, mis kohal lainte maabub.

Oo, igayks taganeb ta eest:

sest too koormat kõht – kuldketitet,

elu suurim etikett.

Igayks on näinud raskejalgset meest,

kui ta kapitaali pjedestaalil kogu oma kehaga najaden

naisiga prassib ja lärmitseb majaden,

rõõmustub tütarlaste häbistute silmveest,

inimliha-börsil määrab taksi ja hinna...

Mõnitanud kyllalt, võib edasi minna.

87

Igayks on näinud raskejalgset meest,

kui ta kantsli astub, – alusten kogudusel jutlust,

ähvardab, nõvvab neil taevalikku nuhtlust

kõrvale kaldund kes jumala teest.

Oo, siis näen ma altari serval

tantsivat kurateid Kristuse kõrval.

88

V.
Tsykl: Pariis.

Panoraam Notre-Dame’ilt.

Pind pinna kõrval, tahu kõrval tahk,

pilk – perpendikuläär:

Hää: läbipaistev et mu silma sarvnahk,

et pole tardunud kimäär:

Längruudud, nelinurgad, parallelogrammid,

kvadraadid, kuhikud, pyramiidid, –

all tänavkraavin systlevad trammid,

minu käen juhitavad niidid.

91

Ent mu kõrvu võib muusika kosta,

polifooniline kytkestav aaria, –

trammide, autode ave maria.

Oo, kui kurdid saaks kuulmist osta!

Yle majade rägastiku Eiffel-varras, –

pilvede riivaja,

pystitub katus mõni gootiliselt sarras –

pilgu taeva poole hiivaja.

Erkkilelt tõmban ma pingjoone – nööri

yle suitsevate korstnate mortiiride

kiriktornideni, kupliteni, kuni Sacré-Coeur’i;

silmring ei ulata yle Montmartre’i piiride.

All uulitsate sirg-, murd-, rööbasjooned –

suurlinna sydame tuksuvad sooned

kihutavad lainetavat verd, – inimeste merd.

Platside sirgeldet öörised, sõõrid,

kun rohkem hapnikku, taas õhku,

sääl kopse hingeldavad lõõrid

ju tundvad kergenevat rõhku.

Tahaksin kõigesse ennast ma sisendada,

kõlasid ymbritsevaid sydamen toonistada,

tahaksin ylevalt alla ma kisendada:

milline õnn on – sõnadega joonistada.

92

Pariis. 1.

Taas sulan ära inimeste hulka,

mul seltsiks auto – iga rõkkaw masin,

on litsut syda kokku põvve nurka, –

oo, tunnen: tuksumiseks ruum tal kasin.

93

Kops paisuv hapnikust aab ette rinna

ja tõukab kuuldavalle kergitava ohke,

oo, imeks endasse elektriseerit linna.

Ah raske elada, kui tahtmine nii rohke!

Ent hingen häkselt midagi kui katki,

näost jookseb yle rahutute kramp:

ei saa mu pulss veel pidada uut takti,

vaim alles syytub, aju – fosforlamp.

Silm ahnitsev jääb nägemiseks kitsaks,

ma vägis-vägisi veel laiutan pupilli;

saand trumminaha pihta lööjaks vitsaks

lärm, kisa tänavail: kõrv aab sest myrast pilli.

Siis tunnen: pystijalu hällin tukun,

linn laulab äiu, äiu! ymber rahva myyr,

ma tõusen... häkselt sygavusse kukun, –

vist on mul palavik? ent puudub Reaumur.

Mu silme ette pant on nõia peegel:

ent tahan näha, nagu olnd ma ikka,

ent naeratab jazz-bandist tuttav neeger

mul vastu, – avaden suu valgehambarikka.

Ja häkselt kaduvat ma tunnen rõhku:

vaim kerge – läbipaistev nagu eeter,

käed nägematud tõukavad mind õhku,

maakerast loobun – meetri järel meeter.

94

Kuutõbisena tõusen yle linna:

all põrgu – inimesi praadiv pann;

täis maju-seeni kylind keegi pinna,

sean Eiffel pystitub – nukk, väike mängukann.

Notre-Dame’ilt alla kargand tõest’ kimäärid:

läiksilmalised jooksvad urkaist tondid;

kirurgilised noad, käen operatsiooni käärid,

surm jookseb kisenden, et klõbisevad kondid.

Ent tänavkurun inimene – kääbus

tõest pentsik. Arkan: oo, see mina ise,

ma tolmun tuhmund, suitsun mustund rääbus

taas leian luuletaja endanimelise.

95

Pariis 2.

(värss kontrastidega.)

97

98

99

Olla.

värss ......................................... analoogiatega.

Ah naerda, naerda nagu kuljus,

kuis naervad hullumeelsed, jaburad hetäärid,

et lõikaks hinge rõõm, kui teravamad käärid

ja kitkuks mure, mis mu sydant muljus.

Naer – naine tantsiv rappuvate rindadega,

geomeetriline kujund värvit pindadega.

Ah murda sisse kymnest uksest

kui võiks ekstaasiga – pupillid säravad,

kord kista pärani kõik ihu väravad

ja visku hukatusse ainsast sydamtuksest.

Ekstaas – tormjooks hoit kõrgel lippudega, –

linn taevatõusev torne tippudega.

101

Orkester olla plahvatav ja myrtsuv,

et jooksta instrumentest rahva pääle tormi.

Saaks ymber kisavaks symfooniaks end vormi, –

trompeet mu hing, – litaur vaid syda syrtsuv.

Hing – hobukari lehvivate lakkadega,

viljasaak yleni kuhjatud vakkadega.

Taas olla, olla endast purjus,

rõõm viinan uputada surisevat leina,

tuskpiinan põrutada vastu sydamseina:

eestkätt et inimene elajas, veel lurjus.

Viin pyha sakrament on kõrtsi armulavval,–

oo, joobnud tantsige just värskelt mullat havval!

Las olen läbipaistev patus,

klaasselge aken värviliste maalidega;

kirg – gootiline, teravate ovaalidega:

arhitektuuriliselt – katedraali katus.

Kirg – sõdur, sydamesse suruv püssitikku,

kirg – lõbus isetapja, – viskuv kuristikku.

Ah olla terav, läikiv nuga:

mind tapahimulised tõmbavad siis tuppest.

Ah olla roos, mis kargab õienuppest,

et jookseb purpurina haavast lõhnav juga.

On tahe ihut väits, vaid hulga teradega,

päiksesysteem kuldplaneetide keradega.

Ah olla, mitte – kerjus nagu,

kes haarab väriseva käega almusest,

vaid tulla pillajana päikse valgusest, –

oo, laske sydamesse paista sydamagu!

Ma tuhandete tundmustega, mõtetega,

väärtuste uksi avav kimbu võtmetega.

102

La danse du ventre.

(värss paralleelidega).

Kes sirutab palvetaden kahvatud käed

taeva – väriseva Mina tõstab jumala ette.

103

Kisub kurtisaan paljaks vaid rindade mäed,

raputen keha ymber kõlisevaid kette.

Ykskõik kuidas keegi end väljendab, –

jumala näo järel lood – teda jäljendab.

Tantsi, neegritar, tantsi! : Päike kui kõrvetav palmide all,

janu saab kustuta oaasiden.

Ah, palju joodavat kirge on sügaval

anduvain sydamein, tantsivain taasiden.

Tantsi, neegritar, tantsi!

Tardunud mask, vahel miimika,

nägu sul muutunud valugrimassiks.

Värsiks vaid tantsid keha painduva, riimika,

terava kire – noa tupest kui tassiks...

Ykskõik, kuidas keegi end paljastab,

asjata variseer iharust valjastab.

Tantsi, neegritar, tantsi! :Lainetav, tursunud meri

vahu nii kallastelle virutab pihuks,

rytmin soe sydamlöök, aurav vaid veri.

Naine, su hing transformeerunud ihuks!

Tantsi, neegritar, tantsi!

Pyya, haara! Käed vingerdajad maod:

must keel haraline punaseman suun, –

ära oma ihade puntrasse kaod, –

nägu vaid tõmu, nahk – tahtmine pruun.

Tantsi, neegritar, tantsi!

Tantsin kaasa ajuga, sydamega.

Kõik vaid, kes elate kõhule, kõhuga,

palvetage vatsaga! keeln’d kirik pole, – ega?

104

Toonitan, veel iseäralise rõhuga:

Ykskõik, kuidas keegi end väljendab,

jumala näo järel lood’ – teda jäljendab.

Palveta, kodanik, palveta! : Meie isa, kes sa oled taevan,

vaat su poole tantsib palven magu.

Ära kiusatusse saada, himu painajan vaevan,

oo, kutsub ysk – muld, kylitav vagu!

Palveta, kodanik, palveta!

Saab palveks jõledam alastus

altari põlevate kyynalde ehen,

tärkab piiramatu lunastus, halastus –

andeksand jumalan-mehen.

Palveta, kodanik, palveta!

Võtkem kõik katmatusen jumala ette sammu,

syydake palveiks omi kirgede tahti, –

asjata patun oleks edas’-tagas’ tammu!

Vaadake yles: juba taevad on lahti!

Tantsi, neegritar, tantsi!

Puujumala ehen,

vähe mõtet on viigilehel!

Tantsi, neegritar, tantsi!

Tantsi end taeva,

– jumala kaela!

105

Gare du Nord.

Kosmose risttee: hype ruumi,

seisan neelaval teelahkmel, –

kuhu? kahtlen.

Põhja, kas Hommikusse, Lõunasse,

loodangusse, päiksesse tõusvasse?

Hype ruumi?

107

Ilmjagusid viis,

– ainsam Pariis.

Vedurite jutt:

– „taga semafoori ilm,“

esimene sosistas.

Teine – invaliid vaguneid lohistas,

nutet rähmane silm:

– „pole rutt!“

Millegist pettunud,

koormast kui lahti saand kettunud,

kolmas minema kihutas ähkiden,

publikumi suitsu ja aurusse mähkiden.

Ja häkselt rõkkasid koorin

30 vedurit Stravinski muusikat, –

(vedurjuht teisele näitas rusikat)

kontsert oli jumalik Gare du Nord’in.

Viimaks yks vedur läks lyyriliseks – huikavaks,

raudsen sydamen pulss sai tuikavaks, –

puistas välja metallise hinge, –

pinge:

(härrad kergitavad kybaraid

daamid kuivatavad pisaraid)

elust ellu sõit:

rattad veerevad võrinal

tra-ta-taa, tra-ta-taa, tra-ta-taa.

108

Kollast naeru kokott naeris: ha-ha-haa

karmiinhuulte kramplikul värinal,

silmin sada õitsvat õit.

....................................

...................................

Kokkuvõte:

mul veduri tõte, –

silmapaar neelav.

Metallise hingega,

raudse pingega

sööstun hämarusest valgusesse.

Eest luuletaja keelav!

tõttan uvve ilma loomise talgusesse.

109

Sisustik.

Lhkg.

I. Geomeetriline inimene.

Horizontaalne...21 –22

Konstruktiivne 1...27–28

Konstruktiivne 2...29–30

Y

II. Inimene ruumin.

Inimene ruumin...37–38

Ruum inimesen...43–44

III. Inimene ajan.

Inimene ajan...53–54

Inimene kevaden...55–57

IV. Tsykl: Elavad monumendid.

Lhkg.

V. Tsykl: Pariis.

Olla...101–102

La danse du ventre...103–105

Gare du Nord...107–109