Kogud
Vali koguJean-Paul Sartre (1905-1980)
Jean-Paul Sartre sündis mereväeohvitseri pojana Pariisis. Isa suri palavikku, kui Sartre oli vaid veidi enam kui aasta vanune. Üles kasvas ta oma isapoolse vanaisa Carl Schweitzeri käe all, kes oli Sorbonne'i ülikooli saksa keele professor ja kuulsa humanisti Albert Schweitzeri onu. Lapsepõlves oli Sartre eraklik, kaaslaste seast eemaletõugatud laps. Lohutust leidus ta eeskätt lugemisest.
Sartre sai oma hariduse kahes lütseumis ning kuulsas École Normale Supérieure'is, mille ta lõpetas 1929. aastal. Tudengipõlves algas tema suhe feministliku filosoofi Simone de Beauvoir'ga, mis kestis kogu nende mõlema elu. Ta tutvus ka teiste üliõpilastega, kellest said paljudest hiljem kuulsad filosoofid ja literaadid, sh Maurice Merleau-Ponty, Jean Hippolyte ja Claude Lévi-Strauss. Aastatel 1931–45 töötas Sartre erinevates lütseumides õpetajana. 1939. mobiliseeriti ta sõjaväkke. 1940. aastal langes ta sõjavangi ning vabastati aasta hiljem.
1938. aastal avaldas Sartre autobiograafiliste sugemetega päevikuvormis romaani „Iiveldus“ („
Samal ajal tegeles Sartre tõsiselt filosoofiaga. Edmund Husserlilt võttis ta üle fenomenoloogilise meetodi, mille ontoloogia ja epistemoloogia põhinevad tavapärase loogilise deduktsiooni asemel tähelepanelikul vaatlusel ja nn tihedal kirjeldusel. Fenomenoloogiat kasutas Sartre edukalt oma 1930. ja 1940. aastate filosoofilises loomingus. Tema selle perioodi silmapaistvaim teos on 1943. aastal kirjutatud, 1956. aastal ilmunud „Olemine ja eimiski“ („L'Être et le néant“), mis on katse luua kõikehõlmavat fenomenoloogilist filosoofilist süsteemi, mille keskmes oleks inimese vaba „iseeneses olemine“ ehk „eimiski“, mis vastandub ülejäänud, determineeritud „olevale“ ning on seega inimese vabaduse ja väärikuse allikaks.
Defineerinud niimoodi eksistentsialismi ontoloogilised alused, hakkas Sartre pöörama enam tähelepanu sotsiaalsetele probleemidele ja indiviidi rollile ühiskonnas. Inimese vabadus, mida ta „Olevas ja eimiskis“ polnud veel ühegi konkreetse eesmärgiga seostanud, muutus 1946. aastal kirjutatud brošüüris „Eksistentsialism on humanism“ („L'Existentialisme est un humanisme,“ e. k. 2007) indiviidi vastutuse aluseks ühiskonna ees. Samal ajal populariseeris Sartre oma eetilisi seisukohti oma kirjanduslikus loomingus. 1945. aastal alustas ta neljaköitelist eksistentsialistlikku romaani, millest lõpetas kolm köidet, kuni otsustas, et näitekunst on tema sõnumi edastamiseks siiski tulusam meetod. 1940. ja 1950. aastatel kirjutas ta ühe näidendi teise järel, mis kõik käsitlesid indiviidi eetilisi valikuvõimalusi ühiskonnas.
Teise maailmasõja järel hakkas Sartre tundma aktiivset huvi Prantsusmaa poliitika vastu ning tema vasakpoolsed vaated süvenesid. Ehkki Sartre ei astunud Kommunistliku partei liikmeks, imetles ta mõnda aega avalikult Nõukogude Liitu. Sartre’i illusioonid purunesid pärast seda, kui Nõukogude tankid 1956. aastal Budapesti sisenesid. Seejärel mõistis ta avalikult hukka nii Nõukogude interventsiooni, kui ka Prantsuse kommunistliku partei kuuleka allumise Moskvale.
Ajapikku arendas Sartre välja omapärase eksistentsialistliku sotsialismi, mis leidis väljendust tema teises filosoofilises peateoses pealkirjaga „Dialektilise mõistuse kriitika“ („Critique de la raison dialectique,“ 1960). Seal vaatles Sartre kriitiliselt marksistlikku dialektikat ja jõudis järeldusele, et see pole oma nõukogulikus variandis teostatav ja et marksism on muutunud kivistunud filosoofiaks. Ta pani ette, et marksismi tuleks reformida vastavalt konkreetsetele oludele, nii et ilmtingimata säiliks indiviidi vabadus.
1964. aastal ilmus Sartre’i sardooniline autobiograafiline teos „Sõnad“ („Les mots,“ e. k. 1965, 2006), milles ta käsitleb oma esimest kümmet aastat kirjanikuna ning mõistab hukka kirjanduse kui eskapistliku aseaine tegelikule ühiskondlikule anga�eeritusele. Samal aastal anti Sartre’ile Nobeli kirjandusauhind, mille ta tagasi lükkas.
1960. aastad pühendas Sartre enamjaolt neljaköitelise Flaubert’i biograafia kirjutamisele, mis oma äärmises detailsuses oli praktiliselt loetamatu ja kasutuskõlbmatu. Alates 1971. aastast kirjutas Sartre väga vähe; ta jäi pimedaks ning ta tervis halvenes. 1980. aastal suri Sartre kopsuvähki.
Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition
Kirjandust:
Jüri Palviste, „ Kolm kuulsat filosoofi – Mill, Kant, Sartre: eetikaprobleeme.“ Tõlkinud Victoria Traat. Tallinn: Kuldsulg, 1996
Jean-Paul Sartre, „Eksistentsialism on humanism.“ Tõlkinud Marek Tamm. Tallinn: Varrak, 2007
Jean-Paul Sartre, „Iiveldus.“ Tõlkinud Tanel Lepsoo. Tallinn: Varrak, 2002
Jean-Paul Sartre, „Kinnine kohus; Altona vangid.“ [näidendid]. Tõlkinud Eha Vasara, Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat, 1989
Jean-Paul Sartre, „Sõnad.“ Tõlkinud Leili-Maria Kask. Tallinn: Varrak, 2006
Mart Kuldkepp
Seotud materjal
Sündmused (1)